„Miks sa nutad?” küsis Matilda ettevaatlikult. Vihmapilv pühkis korraks pisaraid ja hakkas siis veel haledamalt nutma. „Ma ei jaksa enam! Mul on raske nii palju vihma endaga kaasas kanda! Tahaksin taas rahulikult taevas ringi lennata ja maailma avastada.” „Aga mida ma saan sinu heaks teha?” uuris Matilda edasi.
„Kui ma vaid teaksin,” ohkas murest murtud pilv. Matildal hakkas vihmapilvest kahju. Ta oleks olnud nõus mõnda aega vihmaga leppima, et pilv piiskadest tühjaks saaks. Ent ta igatses päikese järele – päikest nägemata muutuks ka tema kurvaks ning hakkaks nutma. Vett oli aga niigi palju!
„Ma tean!” hüüdis Matilda ja ronis kivi otsast alla. „Ma pean üles leidma päikese, kes vihmapilve ära kuivatab!”
Matilda otsis taskust väikese kivikese ja hakkas vihmapilve abistamise plaani joonistama. Vihm aga kustutas selle kohe kogemata ära. Matilda naeratas, tõmbas vihmavarju endale lähemale ning joonistas uuesti. Ta joonistas vihmapilve ja päikese. Vihmapilv on märg, päike aga soe ja kuiv.