TÜDRUK, KES OSKAS LENNATA Paljude aastate eest, kui tüdruku isa oli kümneaastane, sõitis ta suure kollase bussiga planetaariumisse. Seal lahvatas lagi miljoniteks vilkuvateks valguskildudeks. Puupingil istuva poisi suu vajus lahti. Ta väikesed sõrmed haarasid pingiservast. Ta pea kohal keerlesid tibatillukesed valged tuletäpid, mis olid sama rikkumatud nagu maakera, kui see tekkis piiritus universumis musta ja rõugearmilise kamakana, tavalise planeedina, mis liikus tavalise galaktika servas ümber tavalise tähe. Suur Vanker, Orion. Astronoomi ühetooniline hääl. Üles vaatavate laste näod, avatud suud, pärani silmad. Ja poiss, kes tundis end selle kunsttaeva all nii lõpmata väiksena. Seda päeva ei unustanud ta iial. Aastaid hiljem, hüüdes issi-issi, jooksis tütreke väikelapse vänderdavatel töntsakatel jalgadel tema juurde, silmis säramas ootus ja rõõm, käekesed üles tõstetud, pontsakad sõrmed harali, küünitades tema poole, küünitades taeva poole. Ja laps viskus isa kätelt õhku, sööstis hirmu tundmata tühjusse, sest ta polnud pelgalt lapse isa, ta oli issi. Ta püüdis lapse kinni; ta ei lasknud lapsel kukkuda. Hüüdes: lennata, issi, lennata! Ja laps tuhises piiritu taeva poole, käed laiali, et haarata lõpmatust; ta sööstis, pea kuklas, kõrgusse, kus kohtuvad hirmuõudus ja imetlus; ta kilkeis oli puhtaim rõõm, et sai olla kaaluta ja vaba, turvaliselt isa süles, elus. Cassiopeia. Sellest planetaariumis veedetud päevast peale, kui lapse elu algus oli veel viieteistkümne aasta kaugusel tulevikus, polnud kahtlustki, mis ta tütrele nimeks paneb.
9
1 „MA ISTUN SU KÕRVAL” See on minu keha. Koopa kõige alumises ruumis tõstab preester viimase armulaualeiva – ta varud on otsas – moodustiste poole, mis meenutavad talle keset möiret kangestunud draakoni hambaid, mis helgivad lambivalguses punaste ja kollastena. Jumaliku ohvrianni katastroof tema käte läbi. Võtke, sööge, see on minu ihu! Siis karikas, milles veel viimased veinitilgad. Jooge kõik selle seest ... Hilise novembrikuu kesköö. Allpool asuvates koobastes püsib väike ellujäänute jõuk soojas ja varjus ning neil on nii palju moona, et pidada vastu kevadeni. Juba mitu kuud pole mitte keegi katku surnud. Tundub, et kõige hullem on möödas. Siin on nad kindlas kohas, täiesti kaitstud. Usuga sinu armastusse ja halastusse soon sinu ihu ja joon sinu verd … Tema sosin kajab sügavusest vastu. Ronib mööda libedaid seinu üles, liugleb mööda kitsast koridori ülemistesse kambritesse, kus teised pagulased on suikunud rahutusse unne. Ärgu saagu see mu hukkamõistmiseks, vaid ihu ja hinge parandamiseks. Leiba ei ole enam, veini ei ole enam. See on viimane armulaud. Kristuse Ihu hoidku mind igaveseks eluks. Tahke leivatükk, mis muutub ta keelel pehmemaks. Kristuse Veri hoidku mind igaveseks eluks. Hapuks läinud veini tilgad, mis kõrvetavad kõri. Jumal ta suus. Jumal ta tühjas kõhus.
10
Preester nutab. Ta valab karikasse paar tilka vett. Ta käsi väriseb. Ta joob veega segatud kallist verd ja pühib siis karika puhtaks. Nüüd on kõik. Igavene ohverdamine on läbi. Ta pühib nägu sama lapiga, millega pühkis karikat. Inimese pisarad ja Jumala veri, lahutamatud. Selles pole midagi uut. Ta pühib armulauataldriku puhtaks, pistab lapi karikasse ja paneb selle käest. Ta tõmbab kaelast rohelise stoola, voldib korralikult kokku ja suudleb seda. Talle meeldis preestriks olemise juures kõik. Kõige rohkem meeldis talle missa. Ta krae on higist ja pisaraist märg ning liiga avar ‒ sellest ajast alates, kui katk puhkes ja ta jättis oma kiriku, et rännata saja miili kaugusele Urbanast põhja jäävatesse koobastesse, on ta võtnud maha viisteist naela. Tee peal liitusid temaga paljud – kokku oli neid üle viiekümne, kuigi kolmkümmend kaks neist surid enne ohutusse kohta jõudmist viirusesse. Nende surma lähenedes viis ta läbi riitused – nii katoliiklikud, protestantlikud kui ka juudiusulised, nii nagu vaja: Aidaku Jumal sind oma armastuses ja halastuses … Tegi nende kuumal laubal pöidlaga ristimärgi. Päästku sind Jumal, kes sind patust vabastab … Nende silmist immitsev veri segunes õliga, mida ta nende laugudele võidis. Ja suits levis üle laiade väljade ja kössitas metsades ja laotus teedele nagu jää kesktalviste rammetute jõgede kohal. Tulekahjud Columbuses. Tulekahjud Springfieldis ja Daytonis. Huber Heightsis ja Londonis ja Fairbornis. Franklinis ja Middletownis ja Xenias. Õhtuti muutis tuhandete tulekahjude valgus suitsu tumedalt oranžiks ja taevas laskus peadest tolli kõrgusele. Preester astus jalgu lohistades üle hõõguva maastiku, üks käsi välja sirutatud, surus teise käega lapi ninale ja suule ning mööda ta nägu voolasid protestipisarad. Ta murdunud küünte all oli tahkunud veri, see oli paakunud ta käte kortsudes ja saapataldadel. Enam pole palju minna, innustas ta kaaslasi. Liigume edasi. Tee peal pani keegi talle nimeks isa Moses, sest ta juhtis oma rahvast suitsu ja tule pi-
11
medusest „Ohio kõige värvikirevamate koobaste” Tõotatud Maale. Kui nad kohale jõudsid, oli loomulikult rahvas neid seal tervitamas. Seda oskas preester oodata. Koobas ei põle. Koobas on ilmastikukindel. Ja kõige parem on see, et seda on kerge kaitsta. Pärast Päralejõudmist olid koopad lisaks sõjaväebaasidele ja valitsushoonetele kõige populaarsemad kohad, kuhu üritati minna. Siia oli kogutud moona, vett, riknematuid toiduaineid, tekke, sidemeid ja ravimeid. Ja loomulikult relvi: vintpüsse ja püstoleid ja haavlipüsse ja palju pussnuge. Haiged pandi maapinnal asuvasse kogunemislaagrisse karantiini, nad lamasid suveniiripoe riiulite vahele seatud koikudel ja preester käis neid iga päev vaatamas, rääkis nendega, palvetas nendega, kuulas nende pihtimist, andis armulauda, sosistas sõnu, mida nad tahtsid kuulda: Per sacrosancta humanae reparationis mysteria ... Enne kui suremine lõppes, olid surnud sajad. Nad kaevasid kogunemislaagrist lõuna poole augu, mis oli kümme jalga lai ja kolmkümmend jalga sügav. Tuli hõõgus päeval ja ööl ja põleva ihu hais oli muutunud tavaliseks, nad ei pannud seda enam õieti tähelegi. Nüüd on käes novembrikuu ja preester tõuseb kõige alumises kambris püsti. Ta pole pikk, aga sellegipoolest peab ta kummarduma, et mitte pead vastu lage või draakoni turritavaid hambaid ära lüüa. Missa on läbi, mine rahus. Ta jätab maha karika ja selle puhastusräti, pateeni ja stoola. Nüüd on need pühad reliikviad, artefaktid ajast, mis kaugeneb valguse kiirusel minevikku. Me alustasime koopiaelanikena, mõtleb preester maapinna poole ronides, ja nüüd oleme naasnud koobastesse. Isegi kõige pikem teekond on ring ja ajalugu jõuab alati ringiga tagasi sinna, kust sai alguse. Missaraamatust: „Põrmust oled sa võetud ja põrmuks pead sa jälle saama.” Ja preester kerkib nagu sukelduja vee kohal sädeleva taevakaare poole.
12
Kitsas käigus, mis lookleb pisarais kivisente vahel ülespoole, on maapind sama sile nagu keeglisaalis. Kõigest paari kuu eest marssisid siia hanereas sisse koolilapsed, vedades sõrmega mööda kaljut, pilgud otsimas pimeduses pragudesse varjunud koletisi. Nemad olid veel nii noored, et uskusid koletisi. Ja preester tõuseb Leviathanina valguseta sügavusest. Maapinnale viiv käik möödub Koopamehe Kušetist ja Kristallkuningast ja avaneb Suurde Saali, mis on põgenike peamine eluruum, ning lõpuks Jumalate Paleesse, mis on koobastes preestri meeliskoht, ning kus kristalsed moodustised säravad kuuvalguse jäätunud kildudena ning lagi voogab sensuaalselt nagu kaldale uhtuvad lained. Siin, üsna maapinna lähedal, muutub õhk hõredamaks ja kuivemaks ning selles on tunda suitsu tuledest, mis lõõmavad ikka veel maailmas, mille nad on maha jätnud. Jumal õnnistagu neid põrme, millega me tõestame, et me oleme põrm. Ta peas keerlevad palvekatked. Kirikulaulu fragmendid. Litaaniad ja õnnistused ja pattude andeksandmise sõnad: Andku Jumal sulle andestust ja rahu ja mina annan sulle andeks sinu patud … Ja piiblist: „Ma vajusin alla mägede alusteni, maa riivid sulgusid mu kohal igaveseks.” Viiruki põlemine viirukipannis. Mahe kevadine päike vitraažist killustatuna. Pühapäevane kirikupinkide kriuksumine nagu igivana laeva kere keset merd. Aastaaegade väärikas samm, kalender, mis valitses ta elu sellest ajast peale, kui ta oli veel imik ‒ advent, jõulud, paastuaeg, lihavõtted. Ta teadis, et armastab valesid asju, rituaale ja traditsioone, hiilgust ja keigarlikkust, mida asjasse pühendamatud panid kirikule pahaks. Ta armastas vormi, mitte sisu; leiba, mitte keha. See ei teinud temast halba preestrit. Ta oli vaikne ja alandlik ja oma ametile ustav. Talle meeldis inimesi aidata. Nädalad koopas olid olnud ta elus üks kõige suuremat rahuldust pakkuv aeg. Kannatused toovad Jumala tema loomulikku koju, koleduse ja segaduse, valu ja kaotuse sõime, kus ta oli sündinud. Keera kannatuse
13
mündil teine pool, mõtleb preester, ja sa näed ta nägu. Otse Jumalate Palee avause ees istub vahimees, tema toekas kuju joonistub välja tähepritsmete foonil. Talve kuulutav käre põhjatuul on taeva puhtaks küürinud. Mees kannab sügavale laubale tõmmatud pesapallimütsi ja kulunud nahkjopet. Käes on tal binokkel. Süles relv. Mees noogutab preestrile tervituseks. „Kus su jope on, isa? Tänane öö on külm.” Preester naeratab nõrgalt. „Laenasin selle Agathale.” Mees ümahtab mõistvalt. Agatha on grupi toriseja. Temal on alati külm. Temal on alati kõht tühi. Temal on alati midagi viga. Vahimees tõstab binokli silmade ette ja uurib taevast. „Kas oled neid veel näinud?” küsib preester. Esimest hõbehalli sigarikujulist objekti nägid nad nädala eest ‒ see hõljus mitu minutit liikumatult koobaste kohal, tõusis siis hääletult otse üles ja haihtus tohutus sinilaotuses tibatillukeseks armiks. Teine – või seesama – ilmus kaks päeva hiljem, hõljus nende kohal hääletult, kuni kadus horisondi taha. Selle omapärase lennumasina päritolus polnud vähimatki kahtlust. Koopaasukad teadsid, et need polnud maised – neid hirmutas hoopis teadmatus nende salapärase eesmärgi ees. Mees langetab binokli ja hõõrub silmi. „Mis lahti, isa? Kas uni ei taha tulla?” „Oh, ma ei maga viimasel ajal eriti palju,” vastab preester. Kuid lisab siis: „Nii palju on teha.” Ta ei taha, et vahimees arvaks, et ta nuriseb. „Rebaseurgudes pole ateiste.” See klišee hõljub õhus nagu rääsunud hais. „Ega ka koobastes,” lausub preester. Kohtumisest saadik on ta üritanud seda meest kogu hingest paremini tundma õppida, aga mees on nagu suletud ruum, mille uks on viha ja leina ja laenatud ajas hukule määratud elu lootusetuse ja hirmu luku ja riiviga suletud. Pikki kuid pole olnud võimalik sellele selga keerata ega sel-
14
le eest peitu pugeda. Mõnele on surm usu ämmaemand. Teistele aga usu timukas. Mees võtab rinnataskust nätsupaki, harutab lehe hoolikalt paberist välja ja pistab suhu. Ta loeb allesjäänud nätsulehed üle, enne kui paki tagasi taskusse pistab. Preestrile ta nätsu ei paku. „Viimane pakk,” ütleb ta selgituseks. Ta kohendab end külmal kivil. „Saan aru,” ütleb preester. „Saad või?” Mehe lõug liigub nätsutades hüpnootilises rütmis. „Saad ikka tõesti või?” Kuivanud leib, hapuks läinud vein: ta tunneb ikka veel keelel nende maitset. Leiba oleks tulnud murda; veini oleks tulnud jagada. Ta poleks pidanud missat üksi pühitsema. „Usun küll,” vastab väike preester. „Mina mitte,” lausub mees aeglaselt ja rõhutatult. „Mina ei usu mitte kui ühtegi kuradima asja.” Preester punastab. Ta mahe kohmetu naer sarnaneb mööda pikka treppi üles vudivate laste jalgade padinaga. Ta näpib närviliselt kraed. „Kui elekter kadus, uskusin ma, et see tuleb tagasi,” ütleb relvaga mees. „Kõik uskusid. Elekter läheb ära – elekter tuleb tagasi. See on usk, on ju?” Ta närib nätsu, vasaku suupoolega, parema suupoolega, lükkab rohelist muna keelega edasi-tagasi. „Siis aga tulevad rannikult teated, et rannikuid ei ole enam. Nüüd on Reno hinnatud ookeaniäärne rajoon. Mis seal ikka; mis siis? Maavärinaid on varemgi olnud. Tsunamisid on olnud. Kellele seda New Yorki õige vaja on? Mis Californias nii erilist on? Küll me saame hakkama. Oleme alati saanud. Mina uskusin seda.” Vahimees noogutab, vahib öist taevast, külmi loitvaid tähti. Pilk pinev, hääl mahe. „Ja siis jäädi haigeks. Antibiootikumid. Karantiinid. Desinfitseerimine. Panime maskid ette ja pesime käsi, kuni nahk tuli maha. Enamik suri nii või teisiti.” Ja relvaga mees vahib tähti, nagu oodates, et need kisuksid end
15
mustalt foonilt lahti ja kukuksid maa peale. Miks nad ei võiks seda teha? „Mu naabrid. Sõbrad. Naine ja lapsed. Ma teadsin, et kõik ei sure. Pole ju võimalik, et kõik surevad. Mõned jäävad haigeks, aga enamik ei jää ja ülejäänud saavad terveks, on ju? See on usk. Me uskusime sellesse.” Mees tõmbab saapasäärest pika jahinoa ja puhastab selle otsaga küünealuseid. „Usk on see: sina kasvad suureks; lähed kooli; leiad töö; abiellud; saad lapsed.” Saanud selle käega ühele poole, iga elusündmuse kohta üks küüs, võtab ta ette teise. „Lapsed saavad suureks. Lähevad kooli. Leiavad töö. Abielluvad. Saavad lapsed.” Kaaps, kaaps. Kaaps, kaaps, kaaps. Mees lükkab mütsi nuga hoidva käega tahapoole. „Mind ei saa nimetada usklikuks. Pole kakskümmend aastat kirikus käinud. Aga, isa, ma tean, mis on usk. Ma tean, mida tähendab millessegi uskuda. Tuled kustuvad, tuled süttivad taas. Tulvavesi tõuseb, tulvavesi taandub. Jäädakse haigeks, saadakse terveks. Elu läheb edasi. See on tõeline usk, on ju? Sinu suuresõnaline jutt taevast ja põrgust, patust ja lunastusest – kui see kõik kus seda ja teist saata, jääb usk ikkagi alles. Sellesse usub isegi kõige suurem ateist, kes ei tõsta elu seeski jalga üle kirikuläve. Elu läheb edasi.” „Jah,” tunnistab preester. „Elu läheb edasi.” Vahimees vihastub. Ta nuga on suunatud preestri rinnale ja ta uriseb: „Sa ei kuulanud ühtki neetud sõna sellest, mis ma rääkisin. Vaat just sellepärast ma sinusuguseid ei kannatagi. Sina paned oma küünlad põlema ja pomised oma ladinakeelseid nõidusi ja palvetad Jumala poole, keda pole olemas, kellele ei lähe miski korda või kes on lihtsalt hull või julm või mõlemat. Maailm põleb, sina aga ülistad sitapead, kes kas pani selle põlema või laseb sel põleda.” Väike preester on tõstnud käed, needsamad käed, mis pühitsesid leiba ja veini – nagu näitamaks mehele, et käed on tühjad, et ta ei taha halba.
16
„Ma ei kavatsegi väita, nagu ma teaksin, mida Jumal mõtleb,” alustab preester käsi langetades. Noa poole kiigates tsiteerib ta Iiobi raamatut: „Seepärast ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis mulle on imelikud ja mida ma ei mõsta.” Mees vahib talle väga pikalt, end väga ebamugavalt tundes otsa, on täiesti liikumatu, üksnes ta lõug liigub juba maitsetuks jäänud nätsu nätsutades. „Olen sinuga aus, isa,” ütleb ta asjalikult. „Mul on praegu tahtmine sind tappa.” Preester noogutab mornilt. „Kardan, et see võib juhtuda. Kui tõde kohale jõuab.” Ta võtab mehe värisevast käest noa ja puudutab mehe õlga. Mees võpatab, kuid ei tõmbu eemale. „Mis on tõde?” küsib mees sosinal. „See,” vastab preester ja lükkab noa sügavale mehele rindu. Tera on väga terav – see läbistab vaevata mehe särgi, laugleb roiete vahel, kuni vajub kolme tolli jagu südamesse. Preester tõmbab mehe oma rinna vastu ja suudleb teda pealaele. Jumal andestagu Sulle ja andku Sulle rahu. See on kähku möödas. Näts kukub mehe lõtvade huulte vahelt ning preester võtab selle maast ja viskab koopasuust sisse. Ta toetab mehe külmale kivile ja ajab end sirgu. Märg nuga helgib ta käes. Uue ja igikestva pühaliku lepingu veri … Preester uurib surnud mehe nägu ning ta süda põleb raevus ja jälestuses. Inimnägu on ilge, talumatult koletislik. Enam pole vaja oma vastikust varjata. Väike preester naaseb sissetallatud rada mööda Suurde Saali, kus teised rabelevad ja vähkrevad rahutus unes. Kõik peale Agatha, kes toetub kambri tagumise seina vastu – väike naine, kes on täiesti uppunud karusnahkse voodriga jopesse, mille väike preester talle laenas; pesemata käharad juuksed nagu halli ja musta tsüklon. Ta närtsinud näo vagudes, suu ümber, kust kunsthambad on
17
ammu kadunud, ja lõdva naha voltidesse mattunud silmade ümber pesitseb mustus. See on inimkond, mõtleb preester. See on selle nägu. „Isa, kas see oled sina?” Naise hääl on vaevukuuldav, hiire piuksumine, roti kime karjatus. Ja see on inimkonna hääl. „Jah, Agatha. Mina olen.” Naine uurib pimeduses kissis silmadega inimmaski, mida preester on imikueast peale kandnud. „Ma ei saa und, isa. Istu natuke aega mu kõrval.” „Jah, Agatha. Ma istun su kõrval.”
2 Ta kannab ohvrite jäänused kahekaupa maapinnale, kummagi kaenla all üks, ja viskab need auku, heidab sinna ilma igasuguse tseremooniata ning läheb siis alla järgmise lasti järele. Pärast Agathat tappis ta une pealt teised. Mitte keegi ei ärganud üles. Preester toimetas vaikselt, kiiresti, kindla ja vankumatu käega, ning ainus heli oli kanga rebenemise sahin, kui noatera vajus kõigi neljakümne kuue südamesse, kuni tuksus veel üksnes tema enda süda. Koidikul hakkab lund sadama. Ta seisab hetke väljas ning tõstab näo tühja ja halli taeva poole. Lumi jääb ta kahvatule näole. Väga pika aja jooksul nüüd tema viimane talv: pööripäeval laskub kapsel maale ja viib ta tagasi emalaeva, kus ta ootab ära viimase puhastamise iniminfestatsioonist, mille viivad läbi need, keda on õpetatud seda tööd tegema. Emalaeva jõudes vaatab ta tühjuse kirkusest, kuidas saadetakse pommid hävitama iga viimset kui linna maakeral, pühkima seda puhtaks inimtsivilisatsiooni jälgedest. Apokalüpsis, millest inimkond on unistanud teadvuse algusest pea-
18