GERDA MÄRTENS
VIRMALISED
Päikesetõus Arktikas on kõige ilusam asi maailmas! Nii mõtleb Jon, kui ta ühel hommikul taas oma kaameraga rannal uitab. Jää ja lumi säravad eredates värvides. „Sellest tuleb kõige erilisem pilt, mis ma kunagi teinud olen!“ ohkab õnnelik jääkaru.
Ülejäänud päeva veedab Jon linna peaväljakul. Seal sagib palju võõramaa karusid. Nad ohhetavad ja ahhetavad kõige üle, mida näevad. Joni töö on neist Suure Viikingi kuju juures pilti teha. Turistid naeratavad laialt ja poetavad fotograafile mündi. „Teil on siin ikka imedemaa!“ Jon naeratab malbelt.
Õhtul peetakse linna seltsimajas tantsupidu. Rõkkab torupillimuusika, jääkarumemmed ja -taadid juba õõtsuvad lustaka viisi saatel. Ka Jon sammub tantsupõrandale. Järsku, keset ühte hoogsamat keerutust, osutab keegi aknale. Vihma kallab nagu oavarrest.
Sellest õhtust peale hakkab toimuma midagi enneolematut. Vesi voolab mööda tänavaid, viies minema koheva lume. Päike ei sillerda enam, valitseb lõputu hallus. Jää sulab ja laguneb, tükk tüki haaval. Jonile meenub, kuidas tema vanaisa kordas ikka: „Kui kõik see ilm on valge, on jääkaru elu puhas lust.“ Joni pea vajub norgu ja kõhtki koriseb.
Ühel ööl ei maga Jon silmatäitki. Olukord näib väljapääsmatu. Lõpuks ei jää temalgi muud üle kui pakkida kokku kaamera, viimane tükk vorsti ja igaks juhuks villased sokid. Miski pitsitab kurgus, kui Jon koduga hüvasti jätab. „Ehk kohtume veel,“ ütleb ta tasakesi. Äkki turgatab Jonile pähe veel midagi. Tal on üks asi, mida ta on hoolikalt alles hoidnud. See on vanaisa kingitud väike tinakarbike. „Ava see vaid siis, kui on väga vaja!“ kõlasid papa ranged sõnad. Karbike rändab Joniga kaasa.