Vooras sinu majas

PROLOOG

T

a ei kuulu siia.

Ta sööstab mahajäetud restorani tagauksest välja, komistab pimedas – enamik lampe on kas läbi põlenud või katki –, hingates kähinal. Otsekui paanikasse sattunud loom tormab ta sinnapoole, kuhu parkis oma auto, vaevu adudes, mida ta teeb. Kuidagiviisi õnnestub tal autouks lahti kangutada. Ta kinnitab midagi mõtlemata turvavöö, pöörab auto kummide vilinal tagurdades ringi ning põrutab parkimisplatsilt minema, keerab ülepeakaela sõiduteele, ilma et kiirust vähendaks. Miski teisel pool tänavat asuva poerivi juures tõmbab tähelepanu – ent tal pole mahti registreerida, mida ta näeb, sest on juba ristteel. Ta sõidab punase tule alt läbi, lisab kiirust. Ta ei suuda mõelda.

Veel üks risttee – ta kihutab sellest täie tambiga läbi. Ta ületab oluliselt lubatud sõidukiirust, ent tal ükskõik. Ta peab minema pääsema.

Veel üks ristmik, veel üks punane tuli. Autod vuravad juba teises suunas risti üle tee. Ta ei peatu. Ta kimab nende vahelt läbi, põikab ühe eest järsult kõrvale, jätab enda taha kaose. Ta kuuleb selja taga pidurite kriginat ja vihast tuututamist. Ta on ohtlikult lähedal auto üle kontrolli kaotamisele. Ja siis ta kaotabki kontrolli – teda tabab üks selguse, üks uskumatuse viiv, kui ta meeleheitlikult pedaale sõtkub ning libisev auto üle kõnniteeserva hüppab ja, nina ees, vastu laternaposti põrkab.

ESIMENE PEATÜKK

S

el palaval augustiõhtul pargib Tom Krupp auto – liisitud Lexuse – oma nägusa kahekorruselise kodumaja sissesõiduteele. Maja, mille juurde kuulub garaaž kahele autole, seisab avara muruplatsi tagaservas ning seda ümbritsevad varjurikkad vanad puud. Sissesõidutee paremast servast viib kiviplaatidest rada majaesise veranda juurde, kust tõuseb trepp toeka puidust ukseni maja keskel. Ees­uksest paremale jääb kogu elutoa laiuses suur põrandast laeni aken.

Maja paikneb pisut kaarduva tänava ääres, mis lõpeb tupikuga.

Kõik ümberkaudsed majad on samavõrd võluvad ja hästi hooldatud ning suhteliselt sarnased. Inimesed, kes siinkandis elavad, on edukad ja end hästi sisse seadnud; kõik nad on natuke ennasttäis.

See vaikne ja jõukas eeslinn New Yorgi põhjaosas, kus elavad peamiselt paarid, kes on omal alal edukad, ning nende perekonnad, paistab olevat täielikus teadmatuses neid ümbritseva väikese linna probleemidest, täielikus teadmatuses laiema maailma probleemidest, justnagu elaks Ameerika unelm siin endiselt edasi, puhas ja puutumata.

Ent see häirimatu rahu ei klapi Tomi praeguse meeleseisundiga.

Ta lülitab autotuled ja mootori välja ning istub viivu murelikult autos, iseend põlates.

Siis märkab ta ehmatusega, et tema naise auto ei seisa oma tavalisel kohal sissesõiduteel. Ta heidab masinlikult pilgu kellale: 21.20.

Ta kaalub, kas on midagi maha maganud. Kas naine pidi täna õhtul välja minema? Talle ei meenu, et Karen oleks vähimatki maininud, aga ta ise on olnud viimasel ajal samuti väga hõivatud. Vahest sõitis ta lihtsalt poodi midagi ostma ja jõuab iga hetk tagasi. Naine on jätnud tuled põlema; need annavad majale mõnusalt kutsuva kuma.

9

Tom astub autost välja suveõhtusse – mis lõhnab värskelt niidetud muru järele –, püüdes pettumust maha suruda. Ta oleks soovinud, üpris kirglikult, oma naist näha. Hetkeks ta seisatab, käsi auto katusel, ning heidab pilgu üle tänava. Seejärel haarab ta kõrvalistmelt portfelli ja pintsaku ning suleb väsinult autoukse. Ta läheb mööda jalgteed eestrepist üles ning avab ukse. Midagi on korrast ära. Ta hoiab hinge kinni.

Tom seisab täiesti liikumatult lävel, käsi ukselingil. Esialgu ei mõista ta, mis teda häirib. Siis ta taipab. Uks ei ole lukus. Selles pole iseenesest midagi ebaharilikku – enamikul õhtutel tuleb ta koju ja avab ukse ning astub lihtsalt sisse, sest enamikul õhtutel on Karen kodus ja ootab teda. Aga nüüd on ta sõitnud autoga välja ja unustanud ukse lukku keerata. See on äärmiselt hämmastav tema naise puhul, kes on uste lukustamise suhtes vägagi jäik. Tom hingab aeglaselt välja. Võib-olla läks tal kiiruga meelest.

Kärmelt libistab ta pilgu üle rahumeelse kahvatuhalli ja valge elutoakuubiku. On täiesti vaikne; ilmselgelt pole kedagi kodus.

Karen jättis tuled põlema, niisiis ei saanud ta kauaks ära minna.

Võib-olla läks piima järele. Arvatavasti jättis talle kirjakese. Tom viskab võtmed väikesele lauale eesukse kõrval ning suundub otse kööki maja tagaküljel. Ta on kohutavalt näljane. Ei tea, kas Karen on juba söönud või kavatses tema ära oodata.

Nagu selgelt paistab, on naine neile õhtusööki teinud. Salat on peaaegu valmis; töö on keset tomati lõikumist pooleli jäänud. Tom vaatab puidust lõikelauda, tomatit ning teravat nuga selle kõrval.

Marmoriimitatsiooniga köögiletil seisab pasta, mis ootab keetmist, suur pott veega roostevabast terasest gaasipliidil. Pliit pole sisse lülitatud ning vesi potis on külm – ta pistab sõrme sisse ja katsub järele. Ta otsib silmadega külmkapi ukselt teadet – sinna pole tema jaoks midagi jäetud. Ta kortsutab kulmu. Ta võtab püksitaskust mobiiltelefoni ja kontrollib, kas naiselt on tulnud sõnumeid, mida ta pole märganud. Ei midagi. Nüüd on ta pisut pahane. Karen oleks võinud talle öelda.

Tom avab külmkapi ukse ja seisab seal viivu, vahtides midagi nägemata selle sisu, haarab siis importõlle ning otsustab pasta 10

keema panna. Ta on kindel, et naine naaseb iga minut koju. Ta uudistab ringi, lootes leida, millest neil võiks puudus olla. On piima, leiba, pastakastet, veini, parmesani. Ta kiikab vannituppa – seal on piisavalt tualettpaberit. Ta ei oska välja mõelda midagi muud, mis olnuks pakiline. Kuni ta ootab, et vesi keema tõuseks, helistab ta Kareni mobiilile, ent naine ei vasta.

Viieteistkümne minuti pärast on pasta valmis, aga tema naisest pole mingit märki. Tom jätab pasta valamusse sõelale, lülitab tomati­kastme poti alt põleti välja ning vantsib rahutult elutuppa, nälg unustanud. Ta kiikab suurest aknast üle muruplatsi tänavale.

Kus kurat ta on? Ta hakkab juba ärevaks muutuma. Ta helistab uuesti naise mobiilile ning kuuleb selja tagant tasast vibreerivat heli.

Ta pöörab pea järsult heli suunas ning näeb naise mobiiltelefoni diivani seljatoe vastas võbisemas. Pagan. Naine unustas mobiili koju.

Kuidas ta nüüd temaga ühendust saab?

Tom asub majas ringi vaatama, lootes leida mõnd vihjet, kuhu tema kaasa võis minna. Ülakorrusel magamistoas üllatub ta, kui märkab öökapil naise käekotti. Ta teeb selle oma kohmakate sõrmedega lahti, tundes end naise kotis nuhkimise pärast pisut süüdlaslikult. See näib liiga isiklik. Aga praegu on eriolukord. Ta kallab käekoti sisu nende korralikult üles tehtud voodile. Seal on Kareni rahakott, mündikott, huulepulk, pastakas, salvrätipakk – kõik on seal. Niisiis ei läinud ta poodi. Vahest sõitis ta välja mõnd sõpra aitama? Mingi hädaolukord? Kuid autoga minnes oleks naine ometi rahakoti kaasa võtnud. Ja kas poleks ta praeguseks juba Tomile helistanud, kui olnuks võimalik? Ta saanuks laenata kellegi teise telefoni. Mõtlematus pole Karenile omane.

Tom istub voodiveerel, püüab asjas vaikselt selgust luua.

Midagi on korrast ära. Ta kaalub, kas peaks helistama politseisse.

Ta arutleb endamisi, kuidas see kõlaks. Mu naine läks välja ja ma ei tea, kus ta on. Ta lahkus majast ilma telefoni ja käekotita. Ta unustas ukse lukustada. See pole üldse tema moodi. Arvata võib, et teda ei võetaks eriti tõsiselt, kui Karen on olnud ära nii lühikest aega. Ta pole täheldanud mingeid märke rüselusest. Miski pole paigast ära.

11

Ühtäkki kargab ta voodilt püsti ja otsib kogu maja kähku läbi.

Ent ei avasta midagi, mis tekitaks temas ärevust – ei hargilt maha pillatud telefonitoru, katkist akent ega vereplekki põrandal. Ometi hingab ta ärevalt, justnagu oleks leidnud.

Ta kõhkleb. Võib-olla hakkab politsei arvama, et neil oli tüli.

Poleks kasu, kui ta kinnitab, et mingit tüli pole olnud, et nad ei tülitse peaaegu kunagi. Et nende abielu on enam-vähem täiuslik.

Selle asemel et helistada politseisse, tõttab ta tagasi kööki, kus Karen hoiab oma telefoninumbrite nimekirja, ning asub tema sõpru ükshaaval läbi helistama.

Silmitsedes autovrakki enda ees vangutab politseinik Kirton resigneerunult pead. Inimesed ja autod. Ta on näinud olukordi, mis panevad sealsamas sisikonda pahupidi pöörama. Seekord asi nii hull polnud.

Kokkupõrke ohvri, varajastes kolmekümnendates naise juurest ei leitud ainsatki isikut tõendavat dokumenti. Polnud ei käekotti ega rahakotti. Kuid kindalaekas olid sõiduki registreerimistunnistus ja kindlustuspoliis. Auto on registreeritud Karen Kruppi nimele aadressiga Dogwood Drive 24. Naisel tuleb nii mõndagi selgitada.

Ja nii mõnegi süüdistusega silmitsi seista. Hetkel toimetati ta kiirabiautoga lähimasse haiglasse.

Niipalju kui tema asjast jagab ja tunnistajad kinnitavad, oli naine kihutanud nagu pöörane. Ta lipsas mitmel korral punase tule alt läbi ja põrutas viimaks oma punase Honda Civicuga otse vastu laternaposti. Päris ime, et keegi teine viga ei saanud.

Tõenäoliselt oli ta pilves, mõtleb Kirton. Kahtlemata tehakse talle narkotest.

Ta kaalub, kas auto võiks olla varastatud. Küllalt kerge kindlaks teha.

Aga asi seisab selles, et naine polnud sugugi autovarga ega narkari moodi. Ta nägi välja nagu koduperenaine. Nii palju kui talle kogu selle verehulga vahelt paistis.

12

* Tom Krupp helistab inimestele, keda teadis Kareniga kõige tihemini suhtlevat. Kui neil pole aimu, kus naine võiks olla, siis ta enam kauem ei oota. Ta teatab politseisse.

Käte värinal tõstab ta taas telefonitoru hargilt. Tal on süda hirmust paha.

Torust kostab hääl: „911 kuuldel. Kuskohas te hädaabi vajate?”

Niipea kui ta välisukse lahti lööb ja lävel tõsise ilmega politseinikku näeb, mõistab Tom, et on juhtunud midagi väga halba. Teda täidab iiveldama ajav hirm. „Mina olen politseinik Fleming,” sõnab vormikandja ametimärki näidates. „Kas tohiksin sisse astuda?” küsib ta tasasel häälel aupaklikult. „Te jõudsite nii kähku kohale,” imestab Tom. „Ma just mõne minuti eest helistasin numbrile 911.” Tal on tunne, et võib seal­ samas šoki saada. „Ma pole siin teie kõne pärast,” vastab politseinik.

Tom juhatab mehe elutuppa ning vajub ise suurele valgele diivanile istuma, justnagu oleksid jalad üles öelnud, politseinikule otsa vaatamata. Ta soovib tõehetke võimalikult kaua edasi lükata.

Ent see hetk on nüüd käes. Ta leiab, et suudab vaevu hingata. „Laske pea alla,” sõnab politseinik Fleming ning asetab käe õrnalt Tomi õlale.

Tom vajutab pea rinnale tundega, nagu võiks ta iga hetk minestusse langeda. Ta kardab, et tema maailm variseb otsekohe kokku.

Hetke pärast tõstab ta pilgu; tal pole aimugi, mis nüüd järgneb, ent teab, et see ei saa olla midagi head.

TEINE PEATÜKK

K

olm poissi – kaks kolmeteistaastast ja üks neljateistkümnene, kellel ülahuule kohal tärkab juba karvaudemeid – on harjunud omapäi ringi luusima. Selles linnajaos saavad lapsed ruttu suureks.

Hilisõhtuti pole neid kodus arvutiekraani ees uneldes koolitöid tegemas ega voodisse topituna tudumas. Nad on väljas pahandusi otsimas. Ja paistab, et ongi leidnud. „Hei,” hõikab üks poiss äkitselt, seisatades mahajäetud restorani ukse ees, kus nad käivad aeg-ajalt kanepipläru kimumas, kui juhtub olema. Teised kaks kogunevad tema ümber, siis peatuvad, piiluvad pimedusse. „Mis seal on?” „Ma arvan, et üks surnud sell.” „Ära jama, Scherlock.”

Kõik meeled ühtäkki valvel, tarduvad poisid kartuses, et seal sees võib olla veel keegi. Ent aduvad siis, et nad on üksi. Üks noorematest poistest naerab kergendustundest närviliselt.

Nad liiguvad uudishimulikult edasi, uurivad laipa põrandal.

See on mees, kes lamab selili maas, silmanähtavad kuuliaugud näos ja rinnus. Mehe heledat värvi särk on rohkest verest läbi ligunenud.

Mitte ükski poiss pole vähimalgi määral heitunud. „Ei tea, kas tal on ka mingeid asju kaasas,” arutleb vanim. „Vaevalt küll,” vastab üks noorematest.

Ent neljateistaastane libistab käe vilunult surnud mehe püksitaskusse ja tõmbab välja rahakoti. Ta tuhnib selle läbi. „Paistab, et meil vedas,” irvitab ta, hoides avatud rahakotti kõrgel, et teised näeksid. Rahapung on rahatähti täis, kuid pimedas on liiga raske 14

hinnata, kui palju seal võib olla. Ta tõmbab surnud mehe teisest taskust välja mobiiltelefoni. „Võtke käekell ja muud värgid,” utsitab ta teisi takka, libistades terase pilgu üle põranda, lootes silmata relva. Oleks vinge leida siit tõeline tukk, aga seda ei paista kusagil. Üks poistest eemaldab käekella. Teine näeb raske kuldsõrmusega vaeva, ent saab selle viimaks laiba sõrmest kätte ja pistab oma teksaste taskusse. Seejärel kobab ta mehe kaela, et teha kindlaks, ega tollel ketti ole. Kaelaketti pole. „Võtke püksirihm,” kamandab vanem poiss. „Ja kingad ka.”

Nad on varemgi varastanud, ehkki mitte kunagi surnult. See pakub nii suurt põnevust, et võtab lõõtsutama. Nad on ületanud teatava piiri.

Siis sõnab vanem poiss: „Peame siit jalga laskma. Ja te ei tohi kellelegi iitsatada.”

Teised kaks vaatavad alt üles pikema poisi poole ning noogutavad sõnatult. „Ei mingit kelkimist sellega, mida me tegime. Kas on arusaadav?” nõuab suurem poiss.

Nad noogutavad taas, meelekindlalt. „Kui keegi küsib, siis meie pole siin kunagi käinud. Lähme.”

Kolm poissi lipsavad kähku hüljatud restoranist välja, viies surnud mehe asjad endaga kaasa.

Mundrimehe hääletooni ja näoilme järgi mõistab Tom, et uudised on väga halvad. Politseil tuleb tuua inimestele traagilisi sõnumeid iga päev. Nüüd on tema kord. Kuid Tom ei taha teada. Ta tahab alustada kogu seda õhtut uuesti otsast peale – tulla autost välja, jalutada eesukseni ja leida Karen köögis õhtusööki valmistamas.

Ta tahab võtta naise oma embusse, hingata sisse tema hõngu ja teda kõvasti kallistada. Ta tahab, et kõik oleks nagu varem. Ehk olekski olnud, kui ta poleks nii hilja koju jõudnud. Võib-olla on see tema süü. „Kardan, et on juhtunud õnnetus,” sõnab politseinik Fleming tõsisel häälel, pilk täis kaastunnet.

15

Seda oligi arvata. Tomi valdab täielik tuimus. „Kas teie naine sõidab punase Honda Civicuga?” küsib politseinik.

Tom ei vasta. See ei saa ometi päriselt juhtuda.

Politseinik loeb ette sõiduki numbri. „Jah,” tõdeb Tom. „See on tema auto.” Tema hääl kõlab kummaliselt, otsekui tuleks see kusagilt mujalt. Ta vaatab politseinikule otsa. Aeg oleks justkui seisma jäänud. Nüüd see mees ütlebki talle. Ütleb, et Karen on surnud.

Politseinik Fleming lausub leebelt: „Juht on vigastatud. Ma ei tea, kui raskelt. Ta on haiglas.”

Tom katab näo kätega. Karen polegi surnud! Ta on vigastatud; ning mehes tärkab meeletu lootus, et vahest polegi asi nõnda hull. Ehk saab kõik korda. Ta võtab käed näo eest ära, tõmbab sügavalt katkeval värinal hinge ning küsib: „Mis pagan siis õieti juhtus?” „Juhtus ühe sõiduki avarii,” ütleb politseinik Fleming vaikselt. „Auto sõitis otse vastu posti.” „Mida?” imestab Tom. „Kuidas saab auto ilma põhjuseta vastu posti sõita? Karen on suurepärane juht. Ta pole kunagi avariid teinud. Keegi teine pidi selleks põhjust andma.” Tom märkab talitsetud ilmet politseiniku näol. Mida see mees talle rääkimata jätab? „Juhil polnud isikut tõendavat dokumenti,” märgib Fleming. „Ta jättis rahakoti koju. Ja telefoni.” Tom tõmbab kätega üle näo, üritab end valitseda.

Fleming kallutab pea küljele. „Kas teie ja te naise vahel on kõik korras, härra Krupp?”

Tom vaatab talle kohkunult otsa. „Jah, muidugi.” „Kas teil ole olnud mingit tüli, kus asi läks veidike käest?” „Ei! Mind polnud koduski.”

Politseinik Fleming istub tugitooli Tomi vastas ning naaldub ettepoole. „Sest asjaolud – noh, on väike võimalus, et naine, kes juhtis autot ja tegi avarii, ei olegi teie naine.” „Mida?” küsib Tom jahmunult. „Kuidas? Mida te silmas peate?”

16

„Kuna naisel polnud isikut tõendavat dokumenti, ei tea me tegelikult senini kindlalt, kas see oli teie naine, kes autot juhtis, vaid üksnes seda, et auto on tema oma.”

Tom jõllitab teda sõnatult. „Avarii toimus linna lõunaosas Prospecti ja Davis Drive’i nurgal,” jätkab politseinik Fleming Tomile tähendusrikkalt otsa vaadates. „Pole võimalik,” sõnab Tom. See on linna üks halvima kuulsusega kante. Karenit ei saaks sealt tabada isegi päise päeva ajal, saati siis veel pimedas ja üksipäini. „Kas teate mõnd põhjust, miks teie naine Karen võis sõita hoolimatult – ületada kiirust ja kihutada punase tule alt läbi – tolles linnaosas?” „Mida? Mida te tahate öelda?” Tom vaatab politseinikule uskmatult otsa. „Karen ei viibiks selles linnaosas. Ja ta ei ületa kunagi kiirust – ta ei sõidaks iial punase tule alt läbi.” Tom vajub diivani seljatoe najale. Ta tunneb, kuidas kergenduslaine temast üle uhkab. „See ei ole minu naine,” lausub ta veendunult. Ta tunneb oma naist ning Karen ei teeks kunagi midagi seesugust. Tom peaaegu naeratab. „See on keegi teine. Keegi nähtavasti varastas tema auto.

Jumal tänatud!”

Ta heidab jälle pilgu politseinikule, kes jälgib teda endiselt sügava murega. Ja siis ta taipab, paaniline hirm taas võimust võtmas. „Aga kus siis mu naine on?”

KOLMAS PEATÜKK

„O

n vaja, et tuleksite minuga koos haiglasse,” ütleb politseinik Fleming.

Tom ei suuda toimuvaga päris hästi sammu pidada. Ta tõstab pea. „Vabandust, mida te ütlesite?” „On tarvis, et tuleksite kohe praegu minuga haiglasse kaasa. Nii või teisiti tuleb meil isik tuvastada. Meil on vaja teada, kas too naine seal haiglas on teie abikaasa. Ja kui pole, siis tuleb ta üles leida.” Ta lisab: „Te ütlesite mulle, et helistasite numbrile 911, sest teda polnud kodus.”

Tom noogutab tõtakalt, nüüd taibates. „Jah.” Värisevi käsi kahmab ta kähku rahakoti ja võtmed ning järgneb mundrimehele majast välja, kus ta poetab end tänavale pargitud must-valge patrullauto tagaistmele. Kui nad mööda tema kodu­ tänavat minema sõidavad, vaeb Tom endamisi, kas mõni naabritest võib teda jälgida. Peast käib läbi põgus mõte, et mismoodi see välja paistab – tema politseiauto tagaistmel.

Mercy haiglasse saabudes sisenevad Tom ja politseinik Fleming erakorralise meditsiini osakonna uksest sumisevasse, rahvast tulvil ootesaali. Sellal kui politseinik Fleming püüab leida kedagi, kes oskaks neile öelda, kus on avariiohver, marsib Tom närviliselt piki siledat läikima löödud põrandat edasi-tagasi. Oodates Tomi ärevus kasvab. Peaaegu kõik istekohad on hõivatud ning patsiente jagub ka veel ratastel kanderaamidele, mis palistavad seinaääri. Politseini­ kud ja kiirabitöötajad tulevad ja lähevad. Pleksiklaasi taga töötab väsimatult haigla personal. Suurtel laest alla rippuvatel ekraanidel mängib vahetpidamata mõni vaimu nüristav video rahvatervisest.

Tom ei tea, mida nüüd loota. Ta ei taha, et vigastatud naine oleks Karen. Too võib olla väga raskes seisus. Sellele ei taha Tom mõelda.

18

Teisest küljest pole sugugi parem mitte teada, kus tema naine on, karta halvimat ... Mis pagan küll õhtul toimus? Kus on Karen?

Viimaks viipab Fleming teda üle rahvast täis ootesaali. Tom tõttab tema juurde. Flemingi kõrval seisab tülpinud ilmega haiglaõde.

Ta lausub leebelt, vaadates otsa Tomile ja seejärel politseinikule: „Vabandage, aga talle tehakse praegu MRT-d. Teil tuleb oodata.

See ei tohiks kuigi kaua aega võtta.” „Me peame naise isiku tuvastama,” käib Fleming peale. „Ma ei hakka MRT-uuringut katkestama,” lausub õde resoluutselt. Ta heidab Tomile kaastundliku pilgu. „Teate mis,” jätkab ta. „Minu käes on riided ja ehted, mida naine kandis, kui ta haiglasse toodi. Kui soovite, siis võin neid teile näidata.” „See oleks küll abiks,” arvab Fleming Tomi poole vaadates. Tom noogutab. „Tulge minuga kaasa.” Õde juhatab nad mööda pikka koridori lukustatud ukseni, mille ta võtmega avab. Siis tuulab ta mitmes ülearu täis topitud kapis, kuni tõmbab välja nimesildiga läbipaistva kilekoti ning asetab selle terasest lauale. Sedamaid kleepub Tom pilk koti sisu külge. Selles on mustriline pluus, mille ta kohe ära tunneb. Teda läbib iiveldushoog. Karen oli seda samal hommikul tööle minnes kandnud. „Ma pean maha istuma,” ütleb Tom ning neelatab.

Politseinik Fleming tõmbab tooli lähemale ja Tom vajub raskelt istuma, jõllitades läbipaistvat kilekotti, mis sisaldab tema naise asju. Õde, kes kannab nüüd kummikindaid, tõmbab ettevaatlikult kotist lauale esemeid – kirju pluus, teksased, jooksukingad. Püksid ja pluus on üleni verepritsmeid täis. Tomil tõuseb veidike maosisu kurku ja suhu, ent ta neelab selle uuesti alla. Tema naise rinnahoidja ja püksikud, samamoodi vereplekilised. Väikeses suletavas kotikeses on naise kihla- ja abielusõrmus ning üheainsa teemandiga kuldkaelakee, mille Tom oli talle nende esimeseks pulma-aastapäevaks kinkinud.

Uskmatu pilguga jõllitab Tom enda kõrval seisvale politseinikule otsa ning kostab siis katkeval häälel: „Need on tema asjad.”

19

* Veidi hiljem naaseb korravalvur Fleming politseijaoskonda ning saab einelauas kokku ametivend Kirtoniga. Nad haaravad kohvitassid kaasa ja leiavad endale vabad kohad.

Kirton tähendab: „Nii et auto polnudki varastatud. Too naine juhtis nõnda uljalt omaenda autot. Mida põrgut?” „Täiesti segane lugu.” „Ta pidi olema pilves või purjus.”

Fleming rüüpab kohvi. „Mees on šokis. Kohe, kui kuulis, kus ja kuidas avarii juhtus, ei suutnud ta uskuda, et tegemist on tema naisega. Tal õnnestus ka mind peaaegu veenda, et tegu on kellegi teisega.” Fleming raputab pead. „Ta paistis olevat jalust rabatud, kui naise riided ära tundis.” „Jah, noh, paljudel koduperenaistel on uimastite salasõltuvus, millest nende kaasad midagi ei tea,” märgib Kirton. „Vast sellepärast ta sealkandis oligi – siis tõmbas end pilve ja pööras autos täiesti segi.” „Võimalik.” Fleming peab vahet ja rüüpab lonksu kohvi. „Inimestest ei tea kunagi.” Tal on kahju abikaasast, kes nägi välja, otsekui oleks saanud hoobi makku. Fleming on oma tööaastate jooksul politseijõududes mõndagi näinud ning teab, et mõned inimesed, kellest sa seda kõige vähem ootad, varjavad tõsiseid narkoprobleeme. Ning peidavad endas ohtlikke käitumishäireid, mis tulenevad nende pahest. Paljudel inimestel on inetuid saladusi. Fleming kehitab õlgu. „Kui me lõpuks tema juurde pääseme, ehk pajatab ta siis meile, mille pagana peal ta väljas oli.” Ta võtab veel viimase lonksu kohvi ja lükkab tassi eemale. „Olen kindel, et tema abikaasa soovib samuti teada.”

Endiselt erakorralise meditsiini osakonnas, uitab Tom rahutult ootesaalis ringi ja ootab. Ta üritab meenutada, kas tema naise käitumises oli viimastel päevadel midagi teisiti, midagi ebaharilikku.

Ta ei mäleta küll vähimatki, ent on olnud ka tööga väga hõivatud.

Kas tal on midagi kahe silma vahele jäänud?

20

Mida kuradit naine tolles linnaosas tegi? Ja kihutamine? Kõik, mida võmm talle Kareni tänaõhtustest tegudest rääkis, on tema naise puhul sedavõrd võõras, et ei mahu talle ikka veel pähe. Ja ometi ... on seal tohtrite käe all Karen. Niipea, kui naisega rääkida saab, küsib ta järele. Ja kohe seejärel kinnitab, kui väga ta teda armastab.

Tahes-tahtmata mõtleb ta, et kui oleks varem koju tulnud, nagu olekski pidanud, selle asemel et – „Tom!” Oma nime kuuldes pöörab Tom ringi. Ta oli helistanud Danile, oma vennale, kui haiglasse jõudis, ning nüüd sammub Dan tema poole, mure poisilikku näkku sööbinud. Tom pole olnud eluski kedagi nähes nii tänulik. „Dan,” lausub Tom kergendusega.

Vennad embavad põgusalt ja võtavad siis teineteise vastas istet kõvadel plasttoolidel, mis jäävad rahvasummast eemale. Tom annab asjast kiire ülevaate. Tundub imelik otsida tuge oma nooremalt vennalt; harilikult on ikka vastupidi. „Tom Krupp,” kostab vali hääl üle ootesaali hullumaja.

Ta hüppab püsti ja tõttab läbi kaose valges kitlis mehe juurde, Dan kohe tema kannul. „Mina olen Tom Krupp,” sõnab Tom ärevalt. „Mina olen doktor Fulton. Olen teie abikaasa raviarst,” teatab tohter, kõlades pigem asjalikult kui sõbralikult. „Ta sai avariis korraliku peatrauma. Tegime MRT. Tal on peapõrutus, ent õnneks mitte ajuverejooksu. Tal on väga vedanud. Teised vigastused on suhteliselt kerged. Ninaluumurd. Muljumised ja rebimishaavad.

Aga ta taastub.” „Tänu taevale,” ohkab Tom ja laseb end kergendusest lõdvaks.

Silmad täituvad pisaraist, kui ta pilgu venna poole pöörab. Alles nüüd jõuab kohale tõdemus, kui suure pinge all oli ta kogu aeg olnud.

Arst noogutab. „Turvavöö ja õhkpadjad päästsid tema elu. Võtab aega, kuni haavad paranevad, ning mõnda aega kannatab ta põrgulike peavalude käes, aga ta saab terveks, aja jooksul. Ta peab asja 21

rahulikult võtma. Õde selgitab teile, kuidas peapõrutusega toime tulla.”

Tom noogutab. „Millal ma teda näha saan?” „Võite kohe tema juurde minna,” ütleb arst, „esialgu ainult teie üksi, aga mitte väga kauaks. Viisime ta neljandale korrusele.” „Ma ootan sind siin,” sõnab Dan. Mõtte juures, et ta näeb Karenit, tunneb Tom uutmoodi ärevuse­ torget.