Esimene peatükk Auh

Minu nimi on Willa ja ma tahan teile tutvustada Auhi. Ta on minu koer.

Tema õige nimi on Wilfred Connal Tate, aga kui ma olin väike, siis ei suutnud ma mingi väega „Wilfred“ õigesti öelda. Ema ja isa arust oli armas, et ma teda Auhiks kutsusin ja nii see jäigi.

Mul on kolm kõige paremat sõpra.

Auh on mu parim neljajalgne sõber.

Mu parim eakaaslasest sõber on Tae Jin, aga kõik kutsuvad teda lihtsalt Taeks.

Mu parim vanaldane sõber on Frank.

Tema perekonnanimi on Pickles1, ja see on naljakas, sest talle kohutavalt meeldib võileiva peale panna marineeritud kurke.

Mina neid ei taha.

Frank on väga vana ja väga pahur. Ta nahk on kortsus ja silmade all on kotid.

Mõnikord kui me talle Auhiga külla läheme, käsib ta meil koju tagasi minna.

Aga ma ei lähe, sest mu vanaema ütleb, et ma olen tore seltsiline ja mu isa ütleb, et vanaema teab kõike. Ei kulu kaua aega, kuni Frank on juba natuke rõõmsam ja võib koguni naeratada – eriti siis, kui ma talle mõne nalja räägin.

Ta teeb pähklivõiga kreekereid ja jääkuubikutega laimijooki. Mõnikord on tal kooke ja ta ütleb, et küpsetas need ise, aga ma tean, et see ei ole nii. Tema

1Pickles – marineeritud kurgid (ingl k) naaber, proua Best, toob neid talle oma

Tupperware karpides. Frankil on ka kott maiustustega Auhi jaoks.

Kui ma tal külas käin – teen seda põhimõtteliselt iga päev –, jutustab Frank mulle lugusid. Ma ei tea alati, kas ta räägib tõtt, aga loodan, et räägib. Mina räägin

Frankile kõigest, mis koolis ja kodus juhtub. Mulle meeldib teda naerma ajada, aga see on umbes nagu lotovõit. Seda ei juhtu kuigi tihti ja, nagu mu ema ütleb, koefitsient on kehv – mida see ka ei tähendaks.

Enne kui Frank Päikeseloojanguvaatesse kolis – see on tema vanadeküla nimi, mis on otse meie kõrval

Krimpsupuu tänaval – oli tal üle viiekümne lemmiku. See on vähemalt nelikümmend üheksa rohkem kui minul.

Aga nad olid kõik samast liigist. Tuvid.

Isa ütleb, et Frank on „tuvilemb“ ja see tähendab, et tuvid meeldivad talle (mitte ainult, et nad on lembelinnud). Tal on tuvidega kruusid ja tuvidega taldrikud ja tuvidega pildid seintel ja maalid tuvidest ja isegi tuvikell.

Franki tuvid käisid tuvivõistlustel ega võistelnud lihtsalt omavahel. Tuvisid oli kõikjalt. Nad viidi veoautoga kuhugi kaugele – vähemalt saja kilomeetri kaugusele ja mõnikord koguni tuhande kilomeetri kaugusele – ja nad lendasid tagasi. Esimene, kes tagasi jõudis, oli võitja. Frank ütleb, et nad on taeva võidusõiduhobused.

Tuvid ei saa kuldmedaleid nagu mu vend Sam siis, kui nende kriketimeeskond suure finaalmängu võitis. Nad võitsid hoopis kõik selle tuvikraami, mis nüüd

Franki juures kodus on.