Üheteistkümnes peatükk Aga see ei ole ...

Ootame hiiglama kaua. Seest kostab veel karjumist ja kellegi jooksusamme ja siis paugatab veel üks uks. Robbie suur vend Jacko ruttab külgväravast välja ja läheb kapuutsi pähe tõmmates mööda tänavat edasi. Tema parim sõber on Michael Woods, kes elab meie kõrval. Nad jätavad alati sellise mulje, et hauvad midagi.

„Kuule, sõber,“ hüüab isa. „Kas su vend tuleb?“

Aga Jacko lihtsalt tõstab käe ja rehmab oma selja taha. Ta isegi ei pöördu meie poole. Tal pole üldse kombeid – nagu mehelgi, kes meie nina ees ukse kinni lõi.

Ringi pöörates näen, et Tae on tagasi auto juure läinud. Ma ei saa teda süüdistada – on külm. Isa tõstab käe, et uuesti koputada, kui uks lõpuks avaneb ja seal seisab Robbie. Tema kõrval on ämber, mille peale on laotatud köögirätik. Ma loodan, et Mimi ei ole seal.

„Kas teil on leiutasu kaasas?“ küsib ta. Isal on kakskümmend dollarit käes.

Robbie sirutab käe, aga ma raputan pead.

„Kas me võiksime kõigepealt Mimit näha palun?“ küsin.

„Ta magab,“ ütleb Robbie. „Kui te ta üles ajate, läheb ta pöördesse, nagu siis kui ma teda kinni püüda proovisin.“

„Ma olen ettevaatlik,“ ütlen kätt ämbri poole sirutades.

„Raha enne,“ ütleb Robbie.

Isa sekkub. „Ma arvan, et me peame enne Mimit nägema, siis võid sa raha saada,“ ütleb ta kindlalt.

Robbie ulatab tõrksalt ämbri. Ma piilun sisse.

„No ei!“ ahmin õhku. „See lind on ju täielik topis.“