jaAuh
![](https://assets.isu.pub/document-structure/230324134056-f795d8d05fb3f8f8759f50c624a943ff/v1/e5739f50ba9a6b1e51c428e46480eb7c.jpeg)
Minu nimi on Willa ja ma tahan teile tutvustada Auhi. Ta on minu koer.
Tema õige nimi on Wilfred Connal Tate, aga kui ma olin väike, siis ei suutnud ma mingi väega „Wilfred“ õigesti öelda. Ema ja isa arust oli armas, et ma teda Auhiks
kutsusin ja nii see jäigi.
Mul on kolm kõige paremat sõpra.
Auh on mu parim neljajalgne sõber.
Mu parim eakaaslasest sõber on Tae Jin,
aga kõik kutsuvad teda lihtsalt Taeks.
Mu parim vanaldane sõber on Frank.
Tema perekonnanimi on Pickles1, ja see on naljakas, sest talle kohutavalt meeldib
võileiva peale panna marineeritud kurke.
Mina neid ei taha.
Frank on väga vana ja väga pahur. Ta
nahk on kortsus ja silmade all on kotid.
Mõnikord kui me talle Auhiga külla
läheme, käsib ta meil koju tagasi minna.
Aga ma ei lähe, sest mu vanaema ütleb, et ma olen tore seltsiline ja mu isa ütleb, et vanaema teab kõike. Ei kulu kaua aega, kuni Frank on juba natuke rõõmsam ja võib koguni naeratada – eriti siis, kui ma talle mõne nalja räägin.
Ta teeb pähklivõiga kreekereid ja jääkuubikutega laimijooki. Mõnikord on tal kooke ja ta ütleb, et küpsetas need ise, aga ma tean, et see ei ole nii. Tema
1Pickles – marineeritud kurgid (ingl k)
naaber, proua Best, toob neid talle oma
Tupperware karpides. Frankil on ka kott
maiustustega Auhi jaoks.
Kui ma tal külas käin – teen seda
põhimõtteliselt iga päev –, jutustab Frank mulle lugusid. Ma ei tea alati, kas ta räägib
tõtt, aga loodan, et räägib. Mina räägin
Frankile kõigest, mis koolis ja kodus
juhtub. Mulle meeldib teda naerma ajada, aga see on umbes nagu lotovõit. Seda ei
juhtu kuigi tihti ja, nagu mu ema ütleb,
koefitsient on kehv – mida see ka ei tähendaks.
Enne kui Frank Päikeseloojanguvaatesse kolis – see on tema vanadeküla
nimi, mis on otse meie kõrval
Krimpsupuu tänaval – oli tal üle viiekümne lemmiku. See on vähemalt nelikümmend üheksa rohkem kui minul.
Aga nad olid kõik samast liigist. Tuvid.
Isa ütleb, et Frank on „tuvilemb“ ja see tähendab, et tuvid meeldivad talle (mitte ainult, et nad on lembelinnud). Tal on tuvidega kruusid ja tuvidega taldrikud ja tuvidega pildid seintel ja maalid tuvidest ja isegi tuvikell.
Franki tuvid käisid tuvivõistlustel ega võistelnud lihtsalt omavahel. Tuvisid
oli kõikjalt. Nad viidi veoautoga kuhugi kaugele – vähemalt saja kilomeetri kaugusele ja mõnikord koguni tuhande kilomeetri kaugusele – ja nad lendasid tagasi. Esimene, kes tagasi jõudis, oli võitja. Frank ütleb, et nad on taeva võidusõiduhobused.
Tuvid ei saa kuldmedaleid nagu mu vend Sam siis, kui nende kriketimeeskond
suure finaalmängu võitis. Nad võitsid
hoopis kõik selle tuvikraami, mis nüüd
Franki juures kodus on.
Ootame hiiglama kaua. Seest
kostab veel karjumist ja kellegi
jooksusamme ja siis paugatab veel üks
uks. Robbie suur vend Jacko ruttab
külgväravast välja ja läheb kapuutsi pähe
tõmmates mööda tänavat edasi. Tema
parim sõber on Michael Woods, kes elab
meie kõrval. Nad jätavad alati sellise
mulje, et hauvad midagi.
„Kuule, sõber,“ hüüab isa. „Kas su vend tuleb?“
Aga Jacko lihtsalt tõstab käe ja rehmab oma selja taha. Ta isegi ei pöördu meie poole. Tal pole üldse kombeid – nagu mehelgi, kes meie nina ees ukse kinni lõi.
Ringi pöörates näen, et Tae on tagasi auto juure läinud. Ma ei saa teda
süüdistada – on külm. Isa tõstab käe, et uuesti koputada, kui uks lõpuks avaneb ja seal seisab Robbie. Tema kõrval on ämber, mille peale on laotatud köögirätik. Ma loodan, et Mimi ei ole seal.
„Kas teil on leiutasu kaasas?“ küsib ta. Isal on kakskümmend dollarit käes.
Robbie sirutab käe, aga ma raputan pead.
„Kas me võiksime kõigepealt Mimit
näha palun?“ küsin.
„Ta magab,“ ütleb Robbie. „Kui te ta üles ajate, läheb ta pöördesse, nagu siis kui
ma teda kinni püüda proovisin.“
„Ma olen ettevaatlik,“ ütlen kätt
ämbri poole sirutades.
„Raha enne,“ ütleb Robbie.
Isa sekkub. „Ma arvan, et me peame enne Mimit nägema, siis võid sa raha
saada,“ ütleb ta kindlalt.
Robbie ulatab tõrksalt ämbri. Ma
piilun sisse.
„No ei!“ ahmin õhku. „See lind on ju täielik topis.“
Kaasahaaravad seiklused
Paljude menukate lasteraamatute autor Jacqueline Harvey on kirjutanud humoorika ja südamliku
raamatusarja kaheksa-aastasest Willast ja tema parimast neljajalgsest sõbrast Auhist.
Willa on hädas. Kuulus võistlustuvi Mimi, kelle omanik on Willa naaber ja parim vanaldane sõber Frank, on kadunud. Ja Willa on päris kindel, et just tema jättis puuri ukse lahti ...
Willa peab Mimi leidma, enne kui Frank teada saab, ja mõtlema selleks välja kõige loomingulisemaid plaane. Teda aitavad ta parim eakaaslasest sõber Tae ja ta ustav semu, albiino Iiri hundikoer Auh.
ISBN 978-9916-715-53-6