Minerva öökull

LOOGIKA JA FILOSOOFIA XX SAJANDIL

1.

Järgnevalt püüan ma hinnata loogika kohta meie sajandi fi losoofias. See katse on paratamatult subjektiivne. Tema tulemus võib erineda sõltuvalt sellest, kas hindaja on ennekõike loogik või ennekõike filosoof. Mina pean ennast ise filosoofiks, kes umbes kuuekümne aasta jooksul on jälginud loogika arengut ja ise selles teatud määral osaline olnud.

Selle järgi, kuidas mina asju näen, on XX sajandi filosoofia kõige iseloomulikum joon olnud loogika taassünd ja selle fermenteeriv mõju kogu valdkonna arengule. Loogika taassünd ise algab sajandivahetusel. Tema jõudmist filosoofia lavale kuulutasid liikumised, mille algsed keskused olid Cambridge’is ja Viinis ja mis hiljem sulasid kokku ja paisusid mitmeharuliseks mõttevooluks, mida tuntakse analüütilise filosoofiana. Nüüd kui sajand läheneb lõpule, võime minu arvates näha märke loogika mõju kahanemisest filosoofiale.

Meie ajastu ei ole esimene ajaloos, mis oli tunnistajaks loogika esiletõusule filosoofias. Lääne tsivilisatsiooni sfääris on seda toimunud juba vähemalt kaks korda. Kõigepealt toimus see vanas Kreekas IV ja III sajandil eKr. Teine loogikakultuuri kõrgaeg oli kristlik keskaeg. See oli seotud Aristotelese taasavastamisega araablaste vahendusel ja kestis ligilähedalt XII sajandi keskpaigast ХIV sajandi keskpaigani.

Nende tippude vahepeal loogika „magas talveund“. Tema viimane talveuni kestis peaaegu pool tuhat aastat – neljateistkümnenda sajandi keskpaigast üheksateistkümnenda sajandi keskpaigani. Sellel vahepealselgi ajal oli andekaid ja tugevaid loogikuid. Suurim nende hulgast oli Leibniz. Kuid tema mõju loogikuna oma aja filosoofilisele kliimale oli

väike. Alles selle sajandi alguses, kui Couturat avaldas oma „La logique de Leibniz“ ja hulga avaldamata fragmente, avastati Leibniz loogikuna.

Talveune ajal austati loogikat küll tema varasemate saavutuste eest, kuid ei peetud võimeliseks edasi arenema. Sellise hoiaku näiteks võib olla Kanti hästi tuntud ütlus, et pärast Aristotelest loogika „keinen Schritt vorwärts hat tun können, und also allem Ansehen nach geschloßen und vollendet zu sein scheint“. 1

2.

Seda, mida me tänapäeval tavaliselt nimetame loogikaks, ei tuntud mitte alati selle nime all.

Kuigi sõna on pärit kreeka tüvest, ei kasutanud Aristoteles seda oma teostes, mida meie peame loogika-alasteks. Esialgu ei olnud neil mingit ühist nimetust. Nende nimetus Organon (instrument) on pärit esimesest sajandist pKr. Mõningase järjekindlusega kasutasid stoikud terminit dialektika selle kohta, mida meie nimetaksime loogika uurimiseks. Keskaeg päris selle sõna hilisantiiksest ladinakeelsest pruugist. Üks esimesi teoseid, mis märkis loogika taassündi, oli Abelard’i „Dialektika“. Ent sama autor kasutas ka sõna logica, mis siis sai tavaliseks skolastika kuldajastul –et kord veel taanduda võistleva dialektika ees renessansiajal. Hiljem elustati ka nimetus Organon. 2 XVIII ja XIX sajandi saksakeelsetes trükistes kasutatakse laialt termineid Vernunfts- ja Wissenschaftslehre . 3

Sõna loogika rehabiliteerimisel oli otsustav tähtsus omal ajal mõjukal teosel „Logique ou l’art de penser“ (1662), mida tuntakse ka Port Royali loogika nime all. See taassünd käis küll kaasas keskaja traditsiooni kõrvaleheitmisega ja püüetega luua midagi, mis paremini sobib kokku tärkava loodusteadusega. Port Royali loogika ei ole meie mõttes „loogika“. Pigem on ta see, mida meie kutsuksime „metodoloogiaks“, „abiks mõtlemisele“, nagu ütleb ka pealkiri.

Kant, kes arvas, et Aristotelese loogikat pole võimalik edasi arendada, soovis uuendada seda ainevalda, luues midagi, mida ta kutsus transtsendentaalseks loogikaks. See pidi tegelema a priori või „puhtalt ratsionaalse“ tunnetuse „päritolu, piiride ja objektiivse kehtivusega“. 4 Ning Hegel, kes, nagu on öeldud,5 rohkem kui keegi teine vastutab termini loogika lõpliku etableerumise eest, ütleb nii ohtrasõnaliselt, et käes on aeg, mil seni selle alaga seotud arusaamad „peavad täielikult kaduma ja selle teaduse (s.o loogika) positsioon peab täielikult muutuma“.6

Hegel ei olnud oma reformiõhinas päris edutu. See, mida sestsaadik tuntakse Hegeli või dialektilise loogikana, on jäänud filosoofiasse püsima

georg henrik von wright

tänapäevani. Kuid see pole see, mida ma mõtlesin, ülistades loogika rolli tänapäeva filosoofilises kultuuris. Hoopiski mitte!

Terminoloogilisi kõikumisi iseloomustab see, et kui tõeline logica rediviva selle sajandi alguskümnenditel ilmus filosoofia-areenile, soovis temagi teha seda omaenda nime all. Couturat pakkus talle nimeks neologismi logistique; 7 saksa keeles sai temast Logistik. Taotlus oli kriipsutada alla nii uue loogika uudsust kui tema erinevust vahetult eelnevate sajandite korrumpeerunud loogikast – Aristotelese ja skolastikute aegunuks peetud pärandist. 8

Selles „moodsuse vaimus“ õppisin mina noore üliõpilasena loogikat. See, et termin logistika kunagi inglise keeles laiemalt ei levinud, tuleneb oletatavasti sellest, et sõna mitmusevormil juba on väljakujunenud kasutus selles keeles. 9 Seeasemel kasutati kaua aega atribuute matemaatiline ja sümboliline, eristamaks uut loogikat tema esivanematest.

3.

Kuna terminoloogias on segadust ja on tegemist mitmete traditsioonidega, on vaja öelda mõni sõna selle kohta, mida mõistan mina – ja ma usun, et mõistab ka suurem osa meist tänapäeva inimestest – loogika all. Kant oli ilmselt esimene, kes kasutas terminit formaalne Aristotelese ja skolastide loogika kohta. 10 Loogika uurib nende mõistuslike protsesside struktuurseid aspekte, mida me nimetame väiteks, järelduseks või tõestuseks. Ta fikseerib reeglid, mille järgi saab otsustada, kas eeldustelt järeldustele on liigutud korrektselt – mitte reegleid, mis lubavad otsustada, kas eeldused ja järeldused ise on tõesed. See annab loogikale tema formaalse iseloomu – ja seda pidasid silmas nii Kant kui Hegel, kui nad kurtsid loogika „ahtruse“ ja sisu puudumise üle.

Formaalse loogika „sisuks“ võiks nimetada mõisteid. Loogika uurib neid, mitte nende välist vahekorda maailmaga, vaid sisemisi vahekordi, koherentsust või mittekoherentsust. See on see, mida me nimetame „mõisteanalüüsiks“. Lihtsamatel juhtudel saab see aristotellike definitsioonide vormi liigierisuse ja lähima soomõiste kaudu. Keerulisematel ja huvitavamatel juhtudel tuleb selleks konstrueerida mõistelised võrgustikud või „väljad“, mille struktuuriomadused annavad tähenduse neisse kuuluvatele objektidele. Formaalsed aksiomaatilised süsteemid on näited sellistest konstruktidest. Hilbert nimetas neid tabavalt „implitsiitseteks definitsioonideks“.

Mõistete vaheliste järeldus- ja tähendusvahekordade uurimine on loogika kaks põhitegevust. Mõned sooviksid vahest selgemini eraldada kaks aspekti teineteisest ja nimetada neid vastavalt „formaalseks

minerva öökull

loogikaks“ ja „mõisteanalüüsiks“. Mõlemat suhtumist võib õigustada. Tõsiasjaks jääb, et nende kahe loogika aspekti tihe liit on andnud meie sajandi filosoofiale tugeva „loogilise värvingu“.

4.

Kui mõni filosoofia alljaotustest – olgu metafüüsika, eetika või loogika –saab erilise koha, siis seostub see tavaliselt ka mõne muu ajastu kultuurilise portree iseloomuliku joonega. See kehtib ka kolme epohhi kohta Lääne kultuuriloos, mil loogikauuringutel oli keskne roll.

Filosoofia ajaloos eelnes IV ja III sajandile eKr periood, mida tavaliselt nimetatakse sofistlikuks. See oli aeg, kus tunti lapselikku rõõmu sõnade (logos) vastavastatud võimust ja väidete õigest või väärast kasutamisest kohtu- või turuvaidluste lahendamisel. Vajadus kriitiliselt mõelda nende taltsutamatu ratsionalismi esimeste puhangute üle sünnitas filosoofias koolkonna, mida nimetatakse sokraatiliseks, ja selle raamides mõttevormide spetsialiseerituma uurimise, mida nimetame loogikaks. See oli ka aeg, mil tehti esimesed katsed süstematiseerida matemaatilisi teadmisi – nagu tunnistab Eudoxuse õpetus proportsioonidest ja Eukleideseeelsed püüded aksiomatiseerida geomeetria elemente.

Kultuuriline ümbrus, milles õitses keskaja skolastika, oli hoopis teistsugune. Matemaatika ja looduse uurimine olid madalseisus. Ajastu intellektuaalne pingutus oli suundunud kristliku pühakirja logos ’e selgitamisele ja tõlgendamisele. Oma mandunumates vormides sai see tegevus tuntuks juuksekarva lõhestamisena. Tuleb aga meeles pidada, et „juuksekarvad“, mida lõhestati, olid mõisted, ja kui nende „lõhestamine“ oli tehtud oskuslikult, tähendas see peent mõisteanalüüsi, mis on võrdväärne meie sajandi parimate saavutustega.

Koos XIV sajandil Euroopat tabanud hädadega käis alla ka kristliku keskaja intellektuaalne kultuur. Vähehaaval hakkab kuju saama uus kujutelm maailmast ja inimese kohast seal. Selle aluseks oli looduseuurimine ja matemaatiliste vahenditega loodud teooriad loodusest. Skolastika langes põlu alla ja loogika vajus pooletuhandeaastasesse unne, millele oleme juba vihjanud.

Mis põhjused viisid loogika uustisünnile XIX sajandi lõpul? Võiks öelda, et selleks ajaks oli Lääne teadus saavutanud küpsuse, mis lubas tal kriitiliselt arutleda omaenda ratsionaalsete aluste üle. Kuna uue teadusliku maailmapildi organiks oli matemaatika, oli väga loomulik, et selle arutluse alustavad inimesed, kes ise olid kõigepealt matemaatikud nagu kaks tänapäeva loogika rajajat – Boole ja Frege.

Kummagi lähenemine loogikale oli kummatigi üsna erinev. 11 Boole, nagu tema kaasaegne Augustus de Morgangi, tegeles matemaatiliste vahendite rakendamisega traditsioonilises loogikas. Seda suunda jätkasid teiste hulgas Peirce ja Schröder. Frege eesmärk oli erinev. Ta tahtis anda matemaatikale puhta loogika vundamendi. Selleks ei piisanud loogika elluäratamisest, loogika tuli ka ümber teha.

5.

Loogika taaselustamine algas siis uuringutest matemaatika aluste vallas. Suund, mille valis Frege ja hiljem jätkas Russell, oli vaid üks mitmest. Hilisemate arengute valguses on ehk kõige parem iseloomustada Frege ja Russelli lähenemist pigem püüdena leida matemaatikale alused hulgateooriast, kui tuletada matemaatika puhtast loogikast. Logitsistide pingutuste taga paistab selgelt Cantori kuju.

Teine lähenemine aluste probleemidele oli Hilberti arusaam matemaatikast kui aksiomatiseeritud formaalsete kalkuluste perekonnast, mida tuleb uurida konsistentsi, täielikkuse, sõltumatuse ja teiste „täiuslikkuse kriteeriumide“ [perfection properties] seisukohalt metamatemaatikas. Hilberti programmis on äratatud teatud mõttes ellu Leibnizi arusaam calculus ratiocinator ’ist, mis peab toimuma characteristica universalis ’e raamides.

Kolmas ja viimane lähenemine matemaatika alustele on Brouweri intuitsionism. Selle eelkäijad olid Kroneckeri konstruktivism ja Boreli ning Poincaré „semi-intuitsionism“. Brouweri arusaam loogika rollist on sootuks teine kui Fregel ja Russellil või Hilbertil. 12 Selle tõendiks on käre poleemika „intuitsionistide“ ja „formalistide“ vahel. Esitades kahtlusi ühe traditsioonilise loogika nurgakivi, välistatud kolmanda (keskmise) seaduse üle, said Brouwerist ja tema toetajatest ka pioneerid alal, mida nüüd nimetatakse erinevaks [deviant] või mittestandardseks või mitteklassikaliseks loogikaks (loogikateks).

Logitsism, formalism ja intuitsionism olid kolm peamist koolkonda, mis omavahel rivaalitsedes domineerisid taassündinud loogikauuringutes perioodil, mida ma kutsuksin loogika „sangariajaks“. See kestis umbes pool sajandit, Frege „Begriffsschrißist“ (1879) ja „Grundlagen der Arithmetikist“ (1884) Hilberti ja Bernay monumentaalse „Grundlagen der Mathe

matik“ esimese köite ilmumiseni 1934. Inimesena, kes sai hariduse pärast seda aega, vaatan ma vältimatult sellele teatava nostalgiaga. Tema lõpp tuli dramaatilise kliimaksina. Sellest ma räägin peatselt. Enne aga tuleb vaadata, mis vahetumad mõjud fi losoofiale olid uuel loogikal.

minerva öökull

Henrik von Wright

20. sajandi tuntuima Soome filosoofi Georg Henrik von Wrighti (1916–2003) looming on jagatav kahte suurde ossa: analüütilisse filosoofiasse kuuluvad teemad, kus tema vahest tuntuimaks panuseks on deontilise ehk normatiivsete mõistete loogika leiutamine, ja kultuurifilosoofia valdkonda kuuluvad raamatud ja esseed. „Minerva öökull“ sisaldab ajaloolisi ülevaateid analüütilisest filosoofiast, loogikast ja kahest von Wrighti enim mõjutanud filosoofist (Eino Kaila ja Ludwig Wittgenstein), aga ka olulisi kultuurikriitilisi tekste ja käsitlusi mõtlejatest nagu Dante, Spengler, Toynbee ja Dostojevski.

„Alles siis, kui mingi ajastu hakkab lõppema, saame aru selle eesmärgist ja tõelisest olemusest. See peab paika nii üksikisiku elukaare kui meie eristatud ajalooperioodide osas,“ ütleb autor eessõnas. Ajastut, mille lõppemist von Wright mõtestada üritas, on tavaks kutsuda modernismiks, millele järgneb postmodernism. Von Wright mõistab olukorda aga eelkõige kriisina jõuetuks muutunud valgustusideaalides, mille asemele pole veel midagi muud astunud.

2023. aasta väljaandes lisaks autori eessõna ja kaks 1996. aastal ilmunud kogumikust välja jäänud esseed.

Georg

Minerva öökull