Eessõna
Mõni poliitiline liider – olgu ta demokraat või diktaator – jätab silmapaistva isiksusena ajalukku suure jälje. Ent mis toob tugevad isiksused võimule? Ja mis neid võimu kasutamisel kannustab või piirab? Millised ühiskondlikud ja poliitilised tingimused määravad nende kehastatava võimu tüübi ja selle, kas autoritaarset või demokraatlikku juhti saadab edu? Kui oluline on isiksus ise võimule saamise ja võimu teostamise mõttes? Televisioon, suhtlusmeedia ja ajakirjandus ülendavad isiksuse rolli millekski enam-vähem ürgjõuliseks, pidurdamatuks poliitiliseks väeks, mis viib muutusi ellu individuaalse tahte abil. Aga kas juhte, tundugu nad kui tahes võimsad, ei piira tegelikult jõud, mis jäävad nende haardest kaugele väljapoole?
Need on ajaloolise analüüsi alusküsimused. Ent viimase aja kogemus Donald Trumpi, Vladimir Putini, Xi Jinpingi, Recep Tayyip Erdoğani ja teiste nii-öelda tugevate liidrite juhirollist näib olevat muutnud need küsimused jälle asjakohaseks.
Võib öelda, et erakordsed ajad sünnitavad erakordseid juhte, kes teevad erakordseid – ja sageli kohutavaid – asju. Ühine tegur on süsteemi kriis. Siin raamatus esitatud juhtumiuuringud 20. sajandi Euroopa liidrite kohta – osa neist diktaatorid, muist demokraadid – käsitlevad peale ühe selliseid erakordseid juhte, kelle võimu elluviimise aluseks on erakordsed eeltingimused. Ainsa siin vaadeldava ja sellest mustrist hälbiva juhi, Helmut Kohli erandlikkus avaldus siis, kui sovetibloki kokkuvarisemine andis talle ootamatult võimaluse Saksamaa ühendada. Senimaani oli Kohl olnud igati tavaline demokraatlik juht. Tema lugu annab küllap tunnistust tõigast, et stabiilsetes oludes, kui süsteem ei ole kriisis, nihutavad poliitilised liidrid ajaloo muutmise hooba
ainult pisut, sest neid panevad tegutsema valijaskonna ootused ning üldisemate majanduslike, ühiskondlike või kultuuriliste muutuste jõud, mida nad saavad parimalgi juhul juhtida üksnes osaliselt ja millega nad meelsasti kaasa lähevad. Minu valitud juhtumiuuringud keskenduvad erandlikele lugudele ega jälgi nende vähem silmatorkavate Euroopa poliitiliste liidrite tegevust, kes viisid 20. sajandil ellu osalisi ja sammsammulisi, ehkki mõnikord väärtuslikke ja kasulikke muutusi. Kui oleksin vaadelnud nii-öelda normaalsemaid, tavapärasemaid juhte, oleks tulemus teistsugune. Aga ma pidin tegema valiku. Ja on raske eitada, et need inimesed, kelle ma välja valisin, muutsid Euroopa ajalugu märkimisväärselt – ning tihti äärmiselt negatiivselt.
Siia raamatusse on koondatud hulk tõlgendavaid esseid, kus käsitletakse silmapaistvate poliitiliste isiksuste võimu saavutamist ja elluviimist. Olgu rõhutatud, et tegu ei ole lühibiograafiatega. Mõistagi on nende juhtide tähtsuse ja tohutu mõju tõttu kirjutatud neist palju biograafiaid, mis põhinevad rohketel ajaloouurimustel. Minagi tuginesin neile elulugudele ja muudele kõnealuste isikutega seotud kaalukatele töödele. Ma ei ole vahetult uurinud ühtki nimetatud isikut, kui välja arvata Hitler, kelle puhul sain tugineda aastatetagusele põhjalikule tööle.
Iga peatükk on üles ehitatud sarnase skeemi alusel. Esmalt vaatlen isikuomadusi ja eeltingimusi, mis soosisid kindlat isiksusetüüpi ja andsid konkreetsele liidrile võimaluse võimule tõusta. Seejärel uurin tema võimu elluviimise eri tahke ja struktuure, mis lasid sel toimuda. Iga peatükk lõpeb hinnanguga juhi pärandile. Sissejuhatuses visandan uurimisraamistiku ning esitan võimu eeltingimuste ja võimu elluviimise kohta mõned üldised väited, mida käsitlen hiljem võrdlevalt järelduste peatükis. Märkusi ja viiteid lisasin võimalikult vähe.
See raamat räägib ajaloost, tõsi küll hilisest ja sageli ikka veel valusast ajaloost. Euroopa on siin kujutatud aegadest edasi arenenud – ja isegi arvestades mõningaid meid praegu vaevavaid probleeme, enamjaolt paremuse poole, eriti kui meenutada 20. sajandi esimese poole õudusi. Hiljutised sündmused on toonud tähelepanu keskmesse ühiskondlikke ja poliitilisi teemasid – rassism, imperialism, orjapidamine, soo- ja identiteediküsimused –, mis on omandanud eelmise sajandiga
võrreldes uusi või igal juhul teistsuguseid väljendusvorme. Ja vägagi tänuväärsel moel ei ole poliitika enam varasemate aegade meeste maailm. Siin raamatus on ainult üks naist käsitlev juhtumiuuring, mis peegeldab tõsiasja, et 20. sajandi poliitika oli suuresti meeste pärusmaa. Valikusse ei mahtunud ühtki värvilist inimest – see kinnitab, et 20. sajandi Euroopa poliitika ei olnud mitte lihtsalt meeste, vaid valgete meeste maailm. Viimasel ajal toimunud muutused annavad tunnistust, et pikaajalist ühiskonna teisenemist kutsuvad esile ka jõud, mis jäävad kõige võimukamagi poliitilise juhi haardest kaugele väljapoole.
Ajalool ei ole pakkuda kuigi palju veenvaid tulevikulahendusi. Kummatigi osutab ajalugu tõigale, et enamasti ei maksa ihaldada poliitikat, kus võim on antud jõulistele isiksustele, kes teavad enda sõnul imerohtu praeguste hädade vastu ja soovitavad radikaalseid muudatusi. „Ole oma soovidega ettevaatlik” on arukas mõte, mida tasub esile pürgivate poliitiliste liidrite argumente kaaludes silmas pidada. Mulle endale meeldiks vägagi, kui kõiksugu karismaatiliste isiksuste asemel oleksid meil vähem värvikad juhid, kes tagavad pädeva ja tõhusa valitsemise, mis põhineb kollektiivsel arutelul ning põhjendatud ja mõistuspärastel otsustel, mille eesmärk on parandada kõigi kodanike elujärge. Aga see on küllap järjekordne utoopia määratlus.
Ian Kershaw Manchester,oktoober 2021
Sissejuhatus
Üksikisik ja ajalooline muutus
Mil määral kujundas tormilist 20. sajandit Euroopas poliitiliste juhtide tegevus? Kas nood juhid lõid 20. sajandi Euroopa? Või lõi 20. sajandi Euroopa nemad? Need küsimused on osa üldisemast küsimusest: kui kaalukas on üksikisikute roll ajaloo kujundamisel? Kas nad muudavad ajaloo kulgu põhimõtteliselt? Või juhivad nad parimal juhul voolu uude, ajutisse kanalisse? Sageli eeldame vaistlikult ja kõhklemata, et poliitilised liidrid vastutavad konkreetse ajaloolise raja valimise eest enam-vähem isiklikult – puhuti tundub, et lausa ainuisikuliselt. Aga kuidas ja miks oli neil võimalik tegutseda nii, nagu nad tegutsesid?
Missugused piirangud neid kammitsesid? Mis laadi survet neile avaldati? Kui palju mõjutas nende tegusid toetus või vastuseis? Missugused olud soodustasid vägagi erinevate poliitiliste süsteemide juhtide edu? Ja kui tähtis oli isiksuse roll? Kuivõrd see kujundas või koguni määras kõige olulisemaid poliitilisi valikuid? Mil määral kujundasid poliitiliste juhtide isiklikud vabad otsused neid muutusi, mille elluviijaiks neid peetakse? Need küsimused on asjakohased ühevõrra demokraatlike ja autoritaarsete juhtide puhul.¹
Küsimus üksikisiku mõjust ajaloolistele muutustele on ajaloolastele ikka ja jälle huvi pakkunud.2 Ning mitte ainult ajaloolastele: Lev Tolstoi pidas oma eepilises „Sõjas ja rahus” (1869) pikki filosoofilisi arutelusid selle üle, milline roll on üksikisiku tahtel ajaloosündmuste vormimisel, ja püüdis saatuse osa rõhutades kummutada arusaama, nagu määraksid neid sündmusi suurmehed.3 Kaudselt on see küsimus olnud ajaloolaste töö keskmes alates 19. sajandist, kui ajaloouurimisest
sai professionaalne teadusharu. Kuid ehkki seda küsimust on sageli tõstatatud teoreetilises või filosoofilises mõttes, on sellega harva tegeldud otseselt ja empiiriliselt.
Saksa ajaloolane Imanuel Geiss mõtiskles 1970. aastatel, kui Saksamaal oli kujunenud tugev tõrge isikustatud ajaloo vastu, isiksuse rolli üle üldises võtmes. Mainitud tõrge oli osalt reaktsioon saksa ajalookirjutuse varasemale traditsioonile, mis oli tõstnud esile võimsate, sageli visionääridest juhtide rolli Saksamaa saatuse kujundamisel.
Ennekõike oli see aga reaktsioon Saksamaa lähiajaloo hävingule, mida peeti tihti otsesemalt või kaudsemalt üheainsa mehe, Adolf Hitleri tegevuse tagajärjeks. Pärast Kolmanda Riigi juhikultust , kus kõik saavutused omistati suurele juhile, ning seejärel selle suundumuse ümberpööramist 1945. aastal, kui kogu Saksamaad tabanud katastroofis hakati süüdistama Hitlerit üksi, oli 1960. aastateks jõutud isiksuse ajaloolise rolli peagu täieliku alavääristamiseni. Nõnda oli lugu nii Lääne-Saksamaal, kus andis tooni strukturalistlik ajalookäsitus, kui ka iseäranis Ida-Saksamaal, kus valitses marksistlik-leninistlik arusaam majanduse esmatähtsusest. Geiss otsis keskteed üksikisiku rolli ületähtsustamise ja eitamise vahel. Ent ta ei läinud üsna ebamäärastest üldistustest kuigivõrd kaugemale. „Tähelepanuväärne isiksus ei loo ajalugu,” kinnitas ta, „vaid annab võimaluse ajaloost üksikisiku vahendusel paremini aru saada ... Parimal juhul jätab suur isiksus ajastule oma isikupärase pitseri.” Niisiis, lisas ta, viib küsimus, milline on (suure) isiksuse roll ajaloos, meid „paratamatult küsimuseni, millised on ühiskondlikud ehk teisisõnu kollektiivsed võimalused ja piirangud, milline on vabaduse ja sunduse roll meie inimeksistentsis”.⁴
Kuna Saksamaal keskenduti mineviku tõlgendamisel ajalooliste muutuste struktuurilistele teguritele ja üksikisiku rolli pisendati, ei omandanud seal kaalukat tähtsust biograafia, mis on iseloomulik angloameerika ajalookirjutusele. Ent pärast raudse eesriide langemist hakkas lugu Saksamaal ja mujalgi muutuma. Kui marksismi intellektuaalne mõju pärast sovetibloki kokkuvarisemist nõrgenes ja domineerima pääses uus kultuuriajalugu, mis ei tunnistanud ajalooliste muutuste taga ühtki valitsevat narratiivi ega suurt teooriat, võttis ajaloouurimises võimust killustatus, kus ei olnud kohta mingil
alusmustril ega tuvastataval tähendusel, ning selline olukord julgustas taas keskenduma üksikisikute tahtele, tegevusele ja mõjule. On märgitud, et „üldine pööre abstraktse juurest konkreetse poole” kannustas edenema „süsteemilt ja struktuurilt subjektile, ainulaadsele ja individuaalsele”.⁵
Uue aastatuhande lähenedes koostas üks juhtivaid saksa ajaloolasi Hans-Peter Schwarz 20. sajandi kohta pika ja stiilse portreegalerii, mis olnuks veel eelmise põlvkonna Saksamaal mõeldamatu. Kasutades „kunstilisse vormi valatud eluloolisi esseid”, käsitles Schwarz oma raamatut kui „jalutuskäiku läbi ajaloomuuseumi ... kus võib näha 20. sajandi kõige erinevamate suurkujude portreid: sajandi nägu kui nägude rida”. Ta tunnistas, et isiksus on ainult üks paljudest teguritest. „Aga sellegipoolest, kes seaks selle tähtsuse tõsimeeli kahtluse alla?” küsis ta.⁶
Loomulikult ei ole riigijuhtide kuvand sugugi staatiline. Praegusaja tugevate juhtide toetajad peavad neid harva saatusest määratud ja kangelase omadustega õnnistatud meesteks, kelle teod vormivad rahvaste elukäiku – nagu hinnati poliitilisi liidreid 19. sajandil, kui toonase romantismi vaimus tekkis usk suurmeestesse.⁷ Säärase uskumuse levimisel oli äärmiselt mõjukas Thomas Carlyle’i 1840. aasta kuulus kuueosaline loengusari „Kangelastest, kangelaskultusest ja kangelaslikkusest ajaloos”. Need loengud aitasid kehtestada ajalookäsitlust, mille keskmes olid suurmehed (naistega ei arvestatud). Carlyle’i sõnul on ajalugu „esijoones ajaloos tegutsenud suurmeeste lugu … Kõik, mida me peame siin maailmas saavutatuks, on tegelikult maailma läkitatud suurmeestes elunenud mõtete väline aineline tulemus, praktiline teostus ja kehastus”. Suurmehed on Carlyle’i hinnangul igas mõttes head tegelased. Suurmehele – „elavale valgusallikale, mille ligi on hea ja meeldiv olla” – on omane „kaasasündinud sisim arusaamine, mehelikkus ja kangelaslik õilsus”.⁸
Enamik Carlyle’i kangelasi on pärit religioonist (näiteks Muhamed ja Luther) või kirjandusest (Dante, Shakespeare). Ent viimases loengus rääkis ta poliitikast ning tõstis esile Cromwelli ja Napoleoni, kes olid pärast revolutsiooni kaost jälle korra taastanud. „Mässulistel aegadel, mil kuningavõim kui selline näib olevat surnud ja hävitatud, astuvad uute kuningatena esile Cromwell ja Napoleon,” ütles ta.⁹
Austajad tervitavad 1942. aasta oktoobris ikka veel optimismist pakatavat Mussolinit. Tegelikult kahanes tema populaarsus sel ajal kiiresti. Ta kukutati 1943. aasta juulis pärast Itaalia sõjalise olukorra järsku halvenemist. Ullstein bild Dtl
Benito Mussolini
Fašismi ikoon
Benito Mussolini mõjutas ligi veerand sajandi jooksul põhjalikult Itaalia ja aegamisi üha enam kogu Euroopa ajalugu – aga oma imperialistlike vallutustega ning Saksamaa ja Jaapani liitlasena Teises maailmasõjas ka muud maailma väljaspool Euroopat. Itaalias juhtis ta diktatuuri, mis püsis üle kahekümne aasta. Enne kui sõjaõnn hukatuslikul moel tema riigi vastu pööras, nautis ta miljonite itaallaste toetust ja paljud neist jumaldasid teda. Teistes sõdadevahelise Euroopa riikides ei pidanud teda ikooniks mitte ainult fašismimeelsed, vaid ka paljud konservatiivid.¹
Mussolini tahtis sõdida. Tema võimu ajal sõdis Itaalia 1920. ja 1930. aastatel ühes või teises vormis Korfus, Liibüas, Etioopias ja Hispaanias. Aga kui pärast 1940. aastat jõudis Itaaliasse kogu Euroopat ja seejärel tervet maailma hõlmanud sõda, kaasnesid sellega Itaalias ja tema allutatud territooriumidel viletsus, kannatused ja häving. 1943. aastal Mussolini kukutati, misjärel õnnestus tal Saksamaa eestkoste all oma võim põgusalt, kuid äärmiselt veriselt taastada, kuni partisanid ta 1945. aasta aprillis tapsid. Juht, kes oli miljoneid inimesi oma käpa all hoidnud, jättis maha varemeis riigi.
Winston Churchill – kes oli kunagi Mussolinit imetlenud – kuulutas 23. detsembril 1940 itaalia rahvale tehtud raadiopöördumises, et Itaalia saatuse eest vastutab „üks ja üksainus mees”.2 See oli jäme lihtsustus, mille eesmärk oli lüüa kiil Mussolini ja itaalia rahva vahele.
Ometi jääb küsimus: kas teekonnal fašismi esiletõusust sõja-aastate kannatusteni oli Mussolinil ainumäärav isiklik roll? Kui asi oli tõepoolest nii, kerkivad kohe uued küsimused. Milliste tingimuste tõttu sai võimalikuks Mussolini võimuhaaramine Itaalias ja seejärel selle võimu kasutamine nii saatuslikul viisil? Mida tegi Mussolini ise, et oma võimuletulekut sepitseda? Ja kui suuresti määras ta võimul olles isiklikult poliitikat? Kui palju oli Mussolinil katastroofiliste sõjaaastate jooksul tegelikult võimu? Kas ta tegutses üha enam Saksa surve all, olles mõjutatud jõududest, mis olid tema haardeulatusest väljas? Või jätab selline käsitlus tema isikliku ja jõhkra poliitilise juhtimise kuni finale furioso ’ni lihtsalt tähelepanuta ning õigustab seda? Mussolini, kes kujutas endast ürgmehe, „mehise” kõikvõimsuse kehastust, pakub põnevat vaadet küsimusse, mil määral juhib üksikisik omaenda ja – mis märksa tähtsam – oma riigi saatust.
isiksus ja poliitiline esiletõus
Lühike (ainult 167 cm), jässakas ja kiilaspäine, teatraalselt žestikuleeriv ja „mehelikkusega” liialdav, uhkeldavalt üleolev, jõuliselt etteulatuva lõua ja riiaka ilmega, silmi pööritav ning harkisjalu seisev ja rinda puhitav Mussolini oli karikaturistide unistus. Tema diktaatorikuvand soodustas oletust, et kogu säärase pompoosse eneseupituse taga oli ta kõigest naeruväärne pajatslik kuju, „tühine vusserdav ärpleja ilma ideede ja sihtideta”, parimal juhul andekas näitleja ning propagandist.³ Kuid see tähendaks pisendada rängalt tema pahatahtlikkust ja julmust, tema nurjatut loomust, tema poliitika jõhkrust ja tema kui Itaalia liidri juhitud rünnakut inimsuse vastu.⁴
Mussolini võimukas iseloom avaldus juba nooruses. Ta oli väga iseteadlik ja teistsuguste vaadete suhtes sallimatu, autoritaarne, keevaline ja neimahimuline ning pooldas vägivalda kui poliitika meetodit. Kahtlemata oli ta intelligentne, kiire taibu ja suurepärase mäluga. Ta oli äärmiselt tõsine ja kasina huumorimeelega. Ta tunnistas, et tal on vähe tõelisi sõpru. Paistab, et ka hiljem oli tal vähe meeldivaid loomujooni. Kuid paljude tema kaasaegsete arvates, kes olid tüdinud
aastakümneid kestnud saamatust ja korrumpeerunud kildkondlikust valitsemisest, mida harrastas pealtnäha muutumatu ja üksluine liberaalsete suurnike oligarhia, kiirgas Mussolinist elujõudu ja tarmu. Temas oli väsimatut hoogu, kompromissitut teotahet, taltsutamatut tahtejõudu, vastupandamatut revolutsioonilise muutuse vaimu. Tema välimus ja riietus, maneerid ja poosid, poliitiline retoorika – kõik see mõjus radikaalselt uuena ning erines järsult kodanliku eliidi jõuetust ja hingetust poliitikast, kujutades endast oodatud ja otsustavat murrangut minevikust tulevikku. Ta näis esindavat uut massiajastut. Selliste omadustega võis ta oma vägivaldsele revolutsioonile pühendunud järgijaskonnale mõjuda vägagi ligitõmbavana, eriti kui need tunnused põimiti hiljem kangelaskuvandisse „saatusest määratud mehest” (kelleks Mussolini ennast pidas). Tema hoolega kultiveeritud mehine ja sõjamehelik käitumislaad sobis üldtunnustatud tugeva juhi ideaaliga.⁵ Kindlasti ei olnud Mussolinil kunagi puudust imetlevatest naistest. Ilmselt oli ta ka seksisõltlane.⁶ Lugematud, peamiselt põgusad suhted täitsid kogu ta nooruki- ja täiskasvanuea, ent viimaseks jäänud kiindumus Clara Petaccisse, kes jagas 1945. aastal tema saatust, osutus tugevaks. Mussolini abikaasa Rachele Guidi, kellega ta oli abiellunud 1915. aastal ja kes sünnitas talle viis last, pidi sellega, mida ta ei suutnud oma mehe iseloomus ja käitumises muuta, lihtsalt leppima.
Mussolini oli pärit vaestest oludest. Ta sündis 1883. aastal PõhjaItaalias Emilia Romagna maakonna ääremaal Predappios lähimatest linnadest Bolognast ja Ravennast raskesti ligipääsetavas Dovia külakeses peres, kus pärast teda nägi ilmavalgust veel kaks last. Ehkki ta vanemad olid vaesed, oli neil kogukonnas mõningane positsioon. Tema isa, sepp ja väikemaapidaja Alessandro oli anarhismimõjulise sotsialismi toetaja, kes suhtus kriitiliselt kirikusse, suurmaaomanikesse ja võimuesindajaisse ning kuulus mõnda aega Predappio volikogusse. Nii tema sotsialistlikud kalduvused kui ka koleeriline meelelaad kandusid üle ta pojale. Benito ema, kooliõpetaja Rosa oli leebem ja erinevalt oma abikaasast vaga katoliiklane. Benito oli nutikas poiss, kes luges palju ja oli muusikaliselt andekas. Aga tema osalemine kahes
väiksemas kooliaegses pussitamisjuhtumis andis juba tunnistust ka vägivaldsest loomusest.
1902. aastal alustas ta ajakirjanikukarjääri, tehes kaastööd sotsialistlikule nädalalehele, ning kippus provotseerima ja agiteerima, millega käisid kaasas kokkupõrked politseiga, vahistamised ja lühiajalised vanglakaristused. Oma keevalise ajakirjanikutööga, milles ta ründas teravalt poliitilist võimu, kogus ta sotsialistlikes ringkondades tuntust juba enne Esimest maailmasõda. Ta toetas sotsialistliku partei revolutsioonilist tiiba ja astus 1911. aastal – tulevikku silmas pidades tähelepanuväärsel moel – ägedalt vastu Itaalia koloniaalsõjale Liibüas. Aasta hiljem sai ta 28-aastasena Milano suure sotsialistliku päevalehe Avanti! toimetajaks.
Sõja puhkedes 1914. aastal oli Mussolini ikka veel veendunud sotsialist. Kuid peagi asi muutus. Õigupoolest oli tema sotsialism eklektiline. Ta tundis mõningaid Marxi töid. Aga kui talle sobis, kasutas ta meelsasti teistegi ideid, sealhulgas Vilfredo Pareto eliiditeooriat, Friedrich Nietzsche „võimutahet” ja Georges Soreli dekadentsivastasust. Ideed iseenesest olid talle tähtsad ainult niivõrd, kuivõrd need suutsid mobiliseerida, pakkuda võimu saavutamise vahendit. Küsimus ei olnud võimus võimu enda pärast. Itaalia, mis oli pärast monarhia kehtestamist 1861. aastal toiminud ühendatud riigina napilt pool sajandit, oli poliitiliselt ja ühiskondlikult väga polariseerunud. Seda valitses väike ja korrumpeerunud oligarhia. Sotsialistide arvates oli võimu vaja kodanliku ühiskonna hävitamiseks ja ühiskondliku revolutsiooni elluviimiseks.
Maailmasõja algul pooldas Mussolini endiselt Itaalia neutraliteeti. Kuid töölised kogu Euroopas astusid oma riigi sõjaväkke. Sotsialistlikud parteid toetasid sõda. Ta mõistis, et marksistlik internatsionalism on läbi kukkunud ja sotsialism ei suuda vana korda hävitada. Seeasemel tunti kõikjal Euroopas tohutut rahvusliku palangut. Ta hakkas uskuma, et sõda ise võibki olla revolutsioonilise muutuse vahend. Ka Marx oli seda väitnud. Paljude mõjukate tegelaste, sealhulgas nii mõnegi vasakpoolse hinnangul pidi Itaalia konflikti sekkuma, et murda minevikust lahti ja ehitada paremat tulevikku.
Mussolinis tärganud ning üha kasvanud kahtlused sotsialismi ja Itaalia neutraliteedi suhtes kutsusid esile tema dramaatilise liitumise sõjapooldajate leeriga.
Nüüd olid tema isiklik arvamus ja avalik seisukoht selges vastuolus.
Oktoobris 1914 teatas ta Avanti! lugejatele ühtäkki, et tema varasemad vaated olid valed. Ta tegi selle otsuse üksi ja vastandudes partei juhtkonnale (ent sugugi mitte kõigile partei liikmetele). Ta pidi toimetaja kohalt tagasi astuma ja peagi heideti ta sotsialistlikust parteist välja. Temast sai kiiresti üks juhtivaid sõjapooldajaid (23. mail 1915 astuski Itaalia Antandi – Suurbritannia , Prantsusmaa ja Venemaa – poolel sõtta). Kahe nädalaga pani ta tööle uue, sõda toetava ajalehe Il Popolo d’Italia , mis oli esialgu vasakpoolne, ehkki seda toetasid rahaliselt Itaalia sõdimisest kasu lõikavad töösturid. 1922. aastal sai sellest fašistliku partei ametlik väljaanne.
Detsembris 1914 oli ta tänu Il Popolo d’Italia toimetamisele piisavalt tuntud, et tõusta väikeste, osalt endistest sotsialistidest koosnevate rühmade käilakujuks. Need rühmitused, mille mõju oli toona küll tühine, nimetasid end revolutsioonilise tegevuse ühendusteks [Fascio d’Azione Rivoluzionaria].⁷ (Liikumise nimi pärines ladina sõnast fasces – Vana-Rooma riigis korda sümboliseerinud vitsakimbud).
Samal ajal oli Mussolini mõtetes võtnud marksistliku klassivõitluse asemel koha sisse rahvuslik revolutsioon. Tema käsitluses ei võidelnud omavahel mitte klassid, vaid proletaarsed ja plutokraatlikud rahvad. Kooskõlas oma uue evangeeliumiga kuulutas ta vajadust kehtestada Itaalia suurriigi staatus, selmet võidelda proletariaadi võidu eest Itaalias endas. Riigi vägevust pidid kinnitama ekspansioon ja sõjalised vallutused. Nüüd tähendas võim talle mandunud ühiskonna hävitamist ja selle asendamist taastärkava rahvaga, kes tugineb „uue inimese” väärtustele: tugevusele, elujõule, tahtele, domineerimisele. Seevastu sotsialism, mis pidas esmatähtsaks töölisklassi, mitte rahvust; võrdsust, mitte tugevama valitsemisvõimu; rahvusvahelist rahu, mitte sõjaks valmistumist, oli nüüd ideoloogiline vaenlane. Mussolini aimas uue liikumise potentsiaali kasutada ära tohutut segadust ja heitumust, mida sõda oli tekitanud. 1919. aasta veebruaris hakkas väike hulk väga rahulolematuid, kuid poliitiliste veendumusteta inimesi – peamiselt äärmiselt pettunud veteranid – koonduma ja kasutama nime Fasci di Combattimento. 23. märtsil 1919 kutsus Mussolini kokku umbes 50 inimest, et moodustada säärane rühmitus ka Milanos. Sel ajal oli
Itaalias 37 niisugust kooslust.⁸ Kuid just Mussolini juhitud rühmast sai alguse fašistlik partei.
Tee sellest sündmusest kuni võimuhaaramiseni 1922. aastal oli pikk ja käänuline. Mussolini isiklikult määras selle kulgu ainult vähesel määral. Tema võimuletõus ei olnud sugugi paratamatu.⁹ Kui poleks olnud toonaseid ühiskondlikke, majanduslikke ja poliitilisi eeldusi, ei oleks tema diktatuur võimalikuks osutunud. Kui Esimene maailmasõda poleks avaldanud Itaaliale sedavõrd kahjustavat ja sügavalt polariseerivat mõju, kui poleks nõnda laialdaselt tajutud sotsialistliku revolutsiooni ohtu, mistõttu ühiskondlik kord vankuma lõi, ja kui konservatiivne võimueliit poleks tahtnud temast peaministrit teha, ei oleks Mussolinist kunagi Itaalia diktaatorit saanud. võimu eeltingimused
Enne Esimest maailmasõda suutis riiki juhtinud liberaalne oligarhia äärmusrahvusluse ja imperialismi tõusu suuremate raskusteta ohjeldada ja ära kasutada, ilma et see talle ohtu kujutanuks. Poliitilise eliidi ühiskondliku ja poliitilise võimu baas ei olnud kuigi laialdane, sest valimisõigus oli väga piiratud, aga seda ei ähvardanud veel revolutsiooniline oht ei paremalt ega vasakult. 1890. aastate algul asutatud Itaalia Sotsialistlik Partei küll kasvas, kuid oli endiselt väike ja piirdus ennekõike areneva tööstuspiirkonnaga põhjas ning jagunes reformistideks ja revolutsiooniliseks tiivaks (kuhu kuulus ka Mussolini). Vasakpoolsetel ei olnud mingit võimalust poliitilist süsteemi kõigutada. Populistlikku parempoolsust õieti ei tuntudki.
Sõda muutis kõike. Rusutud ja löödud rahvas oli riigi juhtide peale vihane ning tundis end riigi sõjalise nõrkuse tõttu alandatuna. Valitsev liberaalne koorekiht oli minetanud vähimagi legitiimsuse rahva seas. Nad olid sunnitud äärmiselt piiratud valijaskonda laiendama ja andma 1918. aasta detsembris hääleõiguse kõigile täiskasvanud meestele. Järgmisel aastal muudeti valimissüsteemi ja kehtestati proportsionaalne esindatus. See aga tagas 1919. aasta novembris toimunud valimistel suure võidu ja parlamendi enamuse sotsialistidele, kes kuulutasid,
et nad tahavad kodanluse hävitada. Teine suur valimiste võitja oli äsja asutatud Itaalia Rahvapartei (Popolari, mis esindas katoliiklaste huve). Kokkuvõttes ei suutnud liberaalkonservatiivne eliit parlamendipoliitikat hallata ega mõjutada. Segadus muudkui suurenes ja ebastabiilne valitsemissüsteem ei tulnud sellega enam toime. Ühiskondlik kord ja seda esindav võim tundusid ohus olevat. Võimust võttis hirm, et puhkeb sotsialistlik revolutsioon, mis tekitas paljudes inimestes õudu.
Samal ajal olid parempoolsed marus territooriumide ümberjagamise pärast, mille liitlasriikide juhid olid 1919. aasta juunis Versailles’ lepingus paika pannud. Rahvuslased ja fašistid kuulutasid häälekalt, et Itaalia oli võiduga teenitud õigustatud tulust pettusega ilma jäetud –nemad nimetasid seda sandistatud võiduks. Tegelikult ei saavutatud sugugi vähe: Itaalia riigipiir pikenes tublisti, kui Austrialt saadi (peamiselt saksakeelne) Lõuna-Tirool ja kirderanniku piirkond, mille keskus oli Trieste. Ent äärmusrahvuslasi see ei rahuldanud. Nõuti impeeriumi väärt tulemusi, mis pidid vastama võiduka suurriigi staatusele. Nördimust tekitas tõik, et edu ei saavutatud väljaspool Itaaliat. Oli oodatud Dalmaatsia omandamist, protektoraati Albaania üle, mõjuala Aadria mere rannikul ja koloniaalterritooriumi laiendamist Aafrikas. Fašistliku agitatsiooni eriliseks tulipunktiks kujunes väike sadamalinn Fiume (nüüdne Rijeka Horvaatias), mille Itaalia väed protofašistliku luuletaja Gabriele D’Annunzio juhtimisel 1919. aasta septembris okupeerisid (sealsed itaallased, kes moodustasid ainult osa linna elanikkonnast, lootsid, et Itaalia rahvusriigis taastub õitseng, mida nad olid nautinud Austria-Ungari impeeriumi võimu all).¹⁰
Sõjast tingitud ühiskondlik, poliitiline ja ideoloogiline segadus teravdas tugevasti klassikonflikti. Streigid, vabrikute ülevõtmine, poodide rüüstamine ja maade hõivamine 1919. ja 1920. aastal – niinimetatud punasel kaksaastakul (biennio rosso) – andsid tunnistust, et poliitiline süsteem ei ole enam hallatav. Keskklass, kes nägi oma sääste inflatsiooni tõttu kokku kuivamas ja oma vara ohus olevat, ihkas korda. Parempoolse ajakirjanduse teated enamlaste terrorist Venemaal tekitasid keskklassis hirmu, et ka Itaalias puhkeb sotsialistlik revolutsioon. Lenini Venemaa järgi joonduva kommunistliku partei asutamine 1921. aasta jaanuaris muutis olukorra aiva ärevamaks.
Siinkohal osutusidki kasulikuks mitmesugused väikesed, end fascio ’teks nimetanud poolsõjalised organisatsioonid. Esialgu moodustasid Põhja- ja Kesk-Itaalia linnades loodud fašistlike ühenduste tuumiku demobiliseeritud väeteenistujad. Liikumise laienedes värbasid nad liikmeid kogu ühiskondlikust spektrist – tõsi küll, linnaproletariaadi seast vähemal määral – ja nende juhid olid enamasti keskklassist. Paramilitaarsete rühmituste liikmete hulgas oli märkimisväärselt palju peamiselt keskklassist pärit üliõpilasi. Varajane fašism oli ilmselgelt ennekõike meeste ja noorte liikumine.¹¹ Ühtset ideoloogiat ei olnud. Küll aga valitses tugev viha korrumpeerunud liberaalse ladviku vastu ja nõuti vägivaldset tegutsemist, et hävitada nende hinnangul roiskunud riik, mille juhtkond oli rahva reetnud. Just see oligi fašismi siht ja iva: hävitada täielikult vana poliitiline ja ühiskondlik kord ning luua utoopiline uus ühiskond, mida juhib usk rahvuslikku taassündi ja hiilgusse.¹2 Kesksel kohal oli vägivald. Poolsõjaväelised fašistlikud salgad panid toime tuhandeid poliitilisi vägivallaakte, mille tagajärjel hukkus sadu inimesi.¹³ Mussolini Milano fašistlik rühmitus reklaamis näiliselt pahempoolset programmi, mis ent kujutas endast pigem populistlikku eliidivastast agitatsiooni kui praktiliseks elluviimiseks mõeldud tegevuskava. 1921. aastal heideti see programm kõrvale.¹⁴
Arvukad fašistlikud rühmitused – sugugi mitte ainult Mussolini oma – muutusid kiiresti tööriistaks, mille abil tõrjuda sotsialismi ja lämmatada kõik vasakpoolsete katsed õõnestada ühiskondlikku korda. Ehkki fašism oli võrsunud linnades, levis see 1920. aastate algul kiiresti Põhja-Itaalia maapiirkondadesse. Noored hakkajad piirkondlikud juhid, näiteks Italo Balbo Ferraras, sõlmisid sidemeid suurmaaomanike ja töösturitega.¹⁵ Suurmaaomanikud mõistsid, kui kasulik on rahastada fašistlike löömameeste poolsõjaväelasi jõuke (squadristi), kes ajavad tülikad rentnikud minema, löövad streikijad laiali, peksavad oma vastaseid ning hirmutavad sotsialiste ja kõiki teisi, kes neile ette jäävad. Maaomanikud võtsid tööle ainult neid, kes kuulusid fašistlikesse organisatsioonidesse, kuhu koondusid varasemad sotsialismivastased „kodanikukaitse” üksused.¹⁶ 1921. aastal toetas fašiste juba ka riik oma raha ja relvadega ning politsei
vaatas pealt, kui nad oma õnnetute oponentide vastu kohutavaid lööminguid korraldasid.
Mussolini liidriroll kiiresti laienevas fašistlikus liikumises ei olnud enesestmõistetav. Mõjukad piirkondlikud pealikud tunnustasid tema positsiooni, kuid tema autoriteet ei olnud väljaspool kahtlust. Balbo Ferraras, Dino Grandi Bolognas ja Roberto Farinacci Cremonas olid äärmiselt võimukad juhid, kes ei olnud nõus Mussolini käskudele tingimusteta alluma. Fašismi leviku seisukohalt olid nemad oma rühmitustega Mussolinist tähtsamad.¹⁷ 1921. aastal hakkas Mussolini pelgama, et ta võib oma mõjuvõimu maapiirkondade fašistide üle kaotada. Samuti tundis ta muret, et kohalike pealike salkade vägivald võib laienemist pidurdada ja kahandada lootusi riigis võimule pääseda. 1921. aasta mais toimunud parlamendivalimistel said fašistid 35 kohta (535-st), moodustades nõnda parlamendi alamkojas tühise vähemuse. Selleks et säärasest nõrgast positsioonist pääseda, tegi Mussolini sama aasta juulis, ilma kellegagi eriti nõu pidamata, ettepaneku muuta fašistide poliitikat märkimisväärselt ja diametraalselt: luua sotsialistliku partei ja Rahvaparteiga (kel mõlemal oli endiselt arvukas valijaskond) parlamendikoalitsioon. Selle tulemusel sõlmiti augustis niinimetatud rahustamisleping, ent suhetes piirkondlike juhtidega puhkes seepeale kriis.
Leping tekitas fašistide provintsijuhtide seas suurt pahameelt. Grandi vaidlustas avalikult Mussolini taotluse olla „meie liikumise” padrone (isand).¹⁸ Mussolini, kes nõudis allumist, astus juhi kohalt tagasi. Pealikud kohtusid ilma temata ja pakkusid liidrirolli Fiume „kangelasele”, fašistlikule luuletajale D’Annunziole, kes aga ei näinud oma tulevikku selles ametis ja keeldus. Kriis nõudis kompromissi. Mussolini andis järele. Ta tunnistas oma taktikalist viga. Samal ajal mõistsid piirkonnajuhid, et olgu nende võim oma valdustes kui tahes kindel, on ainult Mussolinil selline üleriigiline staatus, mis suudab kogu fašistlikku liikumist koos hoida. See oli tema tugevus ja nende nõrkus. Nad tunnustasid avalikult Mussolini autoriteeti, sellal kui tema nõustus vägivalla jätkumisega, nõudes vaid, et see peab olema organiseeritud ja võitlussalgad tuleb muuta riiklikuks maakaitseväeks. Fascio’te tegevus pidi olema poliitiliselt kooskõlastatud. Rahvuslik Fašistlik Partei asutati ametlikult – teatraalse näitemängu
vormis – 1921. aasta novembris. Kaks nädalat hiljem arvas Mussolini oma ajalehes, et „rahvas võib ihata diktaatorit”.¹⁹
Sedaaegu avaldus endistviisi keskvalitsuse nõrkus ja napp toetus rahva seas. Oktoobrist 1917 kuni oktoobrini 1922 astus ametisse seitse valitsust viie peaministri juhtimisel.² ⁰ Liberaalkonservatiivse paremtiiva killustumine avas poliitilise välja jõudu koguvale fašismile.²¹ 1922. aasta keskel oli Mussolini liikumisel üle 300 000 liikme. Nüüd oli konservatiivne eliit valmis usaldama valitsemise Mussolinile. Mussolini võimu määrav eeltingimus ei olnud tema isiksus ega poliitiline osavus, vaid eliidi nõrkus.
Valitsuskabineti liikmete hinnangul polnud fašistide toetuseta lootustki tagada stabiilset riigivõimu. Märksa rohkem kui parempoolseid fašiste pelgasid nad sotsialistlikku vasaktiiba ning kui Mussolini toetajad lämmatasid 1922. aasta augustis sotsialistide hädise katse algatada üldstreik, tõlgendasid nad fašismi äraspidiselt seaduslikkuse kaitsjana – ehkki nad teadsid, et ta valmistab ette relvastatud ülestõusu. Konservatiivid adusid, et nad ei saa valitseda ilma fašistideta. Aga fašistid ei olnud valitsuse toetuseta piisavalt tugevad, et võimu haarata. Nõnda hakkas vormuma poliitiline kokkulepe, mis andis võimu Mussolinile. Valitsuse liikmed uskusid, et nad suudavad teda ohjes hoida. See oli viga, mida pisut üle kümne aasta hiljem kordas Saksa poliitiline eliit Hitleri puhul.
Mussolini mängis topeltmängu. Tema edus oligi suur osa poliitilisel kahepalgelisusel. Ühelt poolt toetas ta fašistlike rühmituste vägivalda ja õhutas oma võitlejaid jõuga võimu haarama. Teisalt esitles ta end valitsuse ninameestele kui ainsat meest, kes suudab taastada riigis korra ja majanduse. Ta andis mõista, et ametisse astudes saadab ta oma poolsõjaväelise armee laiali. Ta jättis endale võimaluse valida arenguteid ega arvestanud kuigivõrd radikaalsete fašistlike juhtidega, kes olid nõus ainult relvastatud ülestõusuga. Ükski fašistide provintsipealik poleks suutnud tegutseda Mussolini kombel. Nad olid tõhusad korraldama tänavavõitlust, kuid neil ei olnud Mussolini olupoliitilist taktikalist osavust.
Liberaalist peaminister Luigi Facta , kes oli astunud ametisse 1922. aasta veebruaris, kõhkles kuni 28. oktoobri ööni. Selleks ajaks
oli fašistlike võitlussalkade vägivald ähvardavalt eskaleerunud (hukkunud oli 22 inimest). Nad hõivasid politseiprefektuurid, suurlinnade postkontorid ja raudteejaamad ning peamised transpordiühendused pealinnaga.²² Lõpuks nõustus Facta Rooma garnisoniülema nõudmisega kehtestada sõjaaja seadus ja kuulutada välja erakorraline seisukord.
Sõjavägi näitas, et suudab soovi korral fašistlikud jõugud hõlpsasti maha suruda: hõivatud hooned vallutati öö jooksul vaevata tagasi.
Kuningas Vittorio Emanuele III kirjutas erakorralise seisukorra väljakuulutamise teatele alla. Ent siis muutis ta meelt. Talle kinnitati eksitavalt, et armee ei suuda Roomat fašistide maakaitseväe eest kaitsta.²³
Tegelikult oleks sõjavägi suutnud Rooma lähistele paigutatud kehvasti relvastatud fašistlikud üksused, kuhu kuulus umbes 30 000 meest, kergesti puruks lüüa.
Diktatuuri puhul on müüt sageli võimsam kui faktid. Mussolini valitsemise aluslegendiks ja duce -kultuse keskmeks sai kujutluspilt kangelaslikust juhist, kes viib oma leegioni hobuse seljas võidukalt Rooma peale. Tegelikult leppis Mussolini kuningaga kokku, et ta määratakse valitsusjuhiks ja et kümned tuhanded squadrista ’d tervitavad valitsejat enne koju naasmist,²⁴ ning sõitis siis Milanost rongiga Rooma, seljas ülikond ja peas kõvakübar. Ta ei haaranud võimu, talle pakuti seda. 1922. aasta 29. oktoobril nimetas kuningas Benito Mussolini Itaalia peaministriks. duce
Enne kui Mussolinist sai diktaator, ei tähendanud sõna duce suurt muud kui lihtsalt juhti – toona ei olnud sel hilisemat müstilist varjundit. Mussolinit hakkasid duce ’ks kutsuma varased fašistide toetajad, aga samamoodi nimetati teisigi kohalikke juhte.²⁵ Kõikehõlmav Mussolini isikukultus tekkis alles pärast 1925. aastat.
Seni otsis Mussolini oma teed, ehkki ta asus juurutama uut valitsemis stiili ning tegutses tarmukalt, üha enesekindlamalt ja uljamalt. See oli võimalik tänu asjaolule, et liberaalkonservatiivne eliit, sõjavägi ja kuningas leppisid tema valitsemisega peagu kõiges.
Margaret Thatcher ning (vasakult paremale) Nigel Lawson (rahandusminister), Norman Tebbit (konservatiivse partei esimees) ja Paul Channon (kaubandus- ja tööstusminister) 1987. aasta üldvalimiste eelõhtul. Thatcheri peamine poliitiline eesmärk oli muuta Suurbritannia taas suureks. Keystone / Hulton Archive
Margaret Thatcher
Suurbritannia taassünd
Margaret Thatcher on minu juhtumiuuringute ainus naine. See tõik peegeldab asjaolu, et 20. sajandi Euroopas kuulus poliitika valdavalt meeste maailma. Ent ühtlasi annab see tunnistust tema positsioonist 1980. aastate Suurbritannias, Euroopas ja maailmas laiemalt. Mil määral mõjutas Thatcher oma ligi tosina-aastase peaministriperioodi jooksul isiklikult Suurbritannia kaheldamatut teisenemist? Kas ta tema roll oli esmajoones suunata muutusi, mis oleksid niikuinii toimunud? Või saavutas ta edu ägedat vastasseisu trotsides? Kuidas hinnata tema isiklikku osa Briti majanduse ümberkujundamisel, Falklandi sõja võidus ja kaevurite streigi mahasurumisel? Ja kui kaalukas oli tema mõju 20. sajandile väljaspool Suurbritanniat? isiksus ja poliitiline esiletõus
Tõenäoliselt vormis Margaret Thatcheri raudkindlust, karmust ja isegi agressiivsust osalt asjaolu, et ühiskondlikult elitaarses, meeste domineeritud poliitilises õhustikus pidi ta võitlema snobismiga, millega suhtuti tema provintslikku alamkeskklassi päritollu, ja naissoo üleoleva kohtlemisega. See tekitas temas tunde, et ta peab ennast pidevalt tõestama, kinnitama, et ta on kõigist teistest võimekam, töökam, otsustavam, ohjavam. Karmust, võistlushimu, jõhkrust ei
peeta tavaliselt naiselikeks omadusteks. Kuid rõhutatult mehelikus poliitilises keskkonnas pidi ta väljendama – või tundis, et peab väljendama – meeste juures hinnatud omadusi. Ometi täiendas tema domineerivat isiksust ilmselgelt naiselik tahk, mida ta taipas ka ära kasutada. Ta võis tugineda oma märkimisväärsele sarmile, mängida emotsioonidega, näidata oma iseloomu pehmet ja tundlikku külge. Ta oskas mõjuda lausa seksikalt. Üks – mõneti iseäralik – osutus tema naiselikule külgetõmbele on Prantsusmaa presidendile Mitterrandile omistatud kommentaar, et „tal on Caligula silmad, aga Marilyn Monroe suu”.¹ Ta oli loomult naiselik, kuid mitte feminist. Thatcher ise suhtus sugupooltesse traditsiooniliselt. Ta pidas tähtsaks naise rolli koduperenaise ja emana. Feministliku liikumise nõudmistega polnud tal mingit pistmist: ta arvas, et naistel on täielik õigus saavutada edu teenete eest, kuid nad ei vaja eelistusi soo alusel. Tema enda hinnangul võitles ta end peaministriks kui sobivaim inimene sesse ametisse, mitte seetõttu, et on naine.²
Thatcherit iseloomustasid haruldaselt vääramatud hoiakud. Kuna ta oli oma vaadetes veendunud, kiire taibuga, meisterlik väitleja ning järeleandmatult kompromissitu, oli talle poliitilises debatis raske vastu saada, rääkimatagi tema nurka surumisest. Säärane vankumatus tugines suuresti ta vaistule ja ammustele, lapseeas kujunenud väärtushinnangutele. Thatcher sündis 1926. aastal Lincolnshire’is Granthami linnas. Ta isa Alfred Roberts oli metodisti kiriku jutlustaja, range, suuresti iseõppinud mees, kellest sai kogukonna tugisammas, linnavolikogu liige ja lõpuks Granthami linnapea. Oma emast Beatrice’ist rääkis Margaret harva. „Pärast seda, kui olin saanud viisteist, ei olnud meil teineteisele enam midagi öelda,” märkis ta 1961. aastal.³ Sellega oli teravas kontrastis ta hilisem kinnitus: „Ma võlgnen peagu kõik oma isale” (ehkki täiskasvanuna nägi ta isa väga harva).⁴ Temas juurdusid isa Victoria-ajastu väärtused: kord, kasinus, iseseisvus, raske töö, kohusetundlikkus, patriotism. Need väärtused püsisid ta iseloomu lahutamatute joontena läbi aastate, kui ta õppis Oxfordi ülikoolis keemiat ja omandas seejärel advokaadi kutse. Pärast abiellumist 1951. aastal eduka ja jõuka ärimehe Denis Thatcheriga, kes aitas tal pääseda Kagu-Inglismaa konservatiivsetesse ringkondadesse, need
hoiakud aiva tugevnesid. 1953. aastal sündisid neil kaksikud Carol ja Mark . Tänu kindlale majanduslikule seisule sai ta ühendada pereelu ja poliitilise karjääri.
1959. aastal valiti Thatcher Põhja-Londoni Finchley ringkonnast alamkotta ja õige pea saavutas ta erakonnas mõjuka positsiooni. Esimese kümne parlamendiaastaga tõusis ta opositsiooni varikabineti transpordiministriks ning pärast konservatiivide võitu 1970. aasta valimistel sai haridus- ja teadusministriks. Mõneski seltskonnas kaaluti teda juba Suurbritannia esimese naispeaministrina. Hiljem väitis ta, et teda ennast see mõte ei köitnud, vaid tema suurim siht oli saada rahandusministriks.⁵ Seegi oli väga ambitsioonikas eesmärk. võimu eeltingimused
1970. aastate keskpaigaks olid Briti majanduse ammused struktuursed probleemid (sealhulgas kehvad töösuhted ja kasinad investeeringud), mida 1973. aasta naftakriis veel järsult süvendas, tekitanud painava kombinatsiooni kiirest inflatsioonist (1975. aastal 27 protsenti) ja suurest tööpuudusest (üle miljoni inimese). See stagflatsioonina tuntuks saanud nähtus näis olevat juhitamatu. Riigi kulutused olid murettekitavalt suured ja naftakriisist tingitud impordikulude hüppelise kasvu tõttu oli eelarve puudujääk kolmekordistunud. 1976. aastal oli leiboristide valitsus sunnitud küsima Rahvusvaheliselt Valuutafondilt kopsakat laenu, mistõttu oli hädavajalik riigi kulutusi vähendada. Kuid mõistagi ei olnud võimukad avasektori ametiühingud inflatsioonimäärast märksa väiksemate palgahüvitistega nõus, sest see oleks alandanud nende liikmete elatustaset. Tööstustoodangut pidurdasid lakkamatud rahutused, mis kulmineerusid 1979. aasta kurikuulsa „tusameele talvega”, mil avalikud teenused olid streikide tõttu täieliku kokkuvarisemise veerel. Alates 1974. aastast (siis toimusid kahed üldvalimised, mille taustaks olid 1973. aasta Araabia-Iisraeli sõjale järgnenud naftahinna neljakordistumisest johtunud täbarad olud) kuni 1979. aastani, kui Thatcherist sai peaminister, ei suutnud kumbki suur partei kindlustada stabiilsust ega
näidata üles võimet näiliselt lahendamatute majandusprobleemidega toime tulla.
1970. aastast peaministri ametis olnud Edward Heath istus tööstusrahutusi leevendada püüdes tulistel sütel. 1974. aasta veebruaris – kaevurite kuluka streigi ajal, mis sundis riiki kehtestama kolmepäevase töönädala – kaotas Heath valimised, mille väljakuulutamist oli ta põhjendanud küsimusega „kes valitseb Suurbritanniat?”. Oktoobris toimunud uutel valimistel said konservatiivid poliitilise ja majandusliku ebakindluse tõmbetuultes jälle lüüa. Ometi ei loobunud Heath parteiliidri kohast. Ta jätkas jonnakalt, kuni ta poliitiline valearvestus ei jätnud talle enam võimalust. See saatuslik juhus sillutas Thatcheri teed konservatiivide juhi kohale.
Thatcherit ei peetud Heathi tõenäoliseks järglaseks. Pärast veebruari kuist kaotust määras värske opositsiooniliider Heath ta varikabineti keskkonnaministriks, kelle ülesanne oli valmistada ette uus elamumajanduspoliitika.⁶ Sel postil oli väga raske särada. Kuid Thatcher tuli välja radikaalsete ettepanekutega, sealhulgas üürnike õigusega osta enda kasutatav munitsipaaleluruum välja. Tema vastutada olid ka finantsküsimused, eelkõige ebapopulaarne omavalitsuse kinnisvaramaks. Ta tegi ootamatu soovituse, et järgmine konservatiivide valitsus peaks selle maksu kaotama ja muid kohalikke makse vähendama. Aasta teises valimiskampaanias osutus ta tänu oma telegeensusele konservatiivide staariks.⁷ Ehkki konservatiivid said valimistel lüüa, oli Thatcher end rambivalgusse seadnud. Ja arvamusküsitlused näitasid, et tema plaanitud poliitika on populaarne. Kuna Heath hoidis toolist meeleheitlikult kinni, kasutas Thatcher ära uut ametikohta varirahandusministrina, et tugevdada oma positsiooni parteis, rünnates jõuliselt leiboristide valitsuse majanduspoliitikat.
1975. aasta algul ei olnud enam võimalik Heathile kinda viskamist edasi lükata. Paljud ihkasid pööret paremale. Veelgi rohkem taheti, et Heath lihtsalt lahkuks. Kuid eeldatavad kandidaadid jäid järgemööda kõrvale. Keith Joseph – intellektuaal ja tõusev täht erakonna paremtiiva ideoloogina, ent mõneti eluvõõras – osutus peagi eba sobivaks ning partei äärmiselt mõjukas niiditõmbaja Edward du Cann loobus, et keskenduda oma ärihuvidele. Enamik erakonna ninamehi pidas ikka
veel oma kohuseks toetada Heathi. Kui too oleks pärast valimiskaotust kohe tagasi astunud, tõusnuks parteijuhiks ilmselt suurmaaomanik
Willie Whitelaw, kes esindas traditsioonilist tooride paternalistlikku niinimetatud ühtse rahva konservatismi [one-nation conservatism]. Ent äärmiselt lojaalne Whitelaw ei tahtnud Heathiga rinda pista. Thatcheril selliseid kõhklusi polnud ja kui Joseph oli kõrvale jäänud, esitas ta end radikaalsete muutuste toojana parteijuhi kandidaadiks. Hästi korraldatud kampaania toel alistas ta Heathi esimeses hääletusvoorus mäekõrguselt. Kui Heath tagasi astus, läks teise vooru Whitelaw. Aga tuule tiibadesse saanud Thatcher oli peatamatu. Whitelaw ’l ei olnud võimalustki. Ometi ei jäänud ta vimma pidama, vaid kohandas oma poliitilised eelistused uue korra järgi ja temast sai Thatcherile igati usaldusväärne tugisammas, kõrvalseisja, kes sattus „õigel ajal kaardilaua ääres olema”.⁸
Thatcherit tõukas tagant tegutsemiskihk. Ta ei olnud teoreetik ega originaalne mõtleja, aga ta võttis kiiresti ja innukalt õppust. Keith Joseph, tema guru 1970. aastate keskel, oli mõistnud oma juhiomaduste puudulikkust ja asunud radikaalsete majanduspoliitiliste muudatuste peamise teoreetiku rolli. Joseph oli olnud Harold Macmillani ja Heathi valitsuse minister, kuid saanud Saulusest Pauluseks ja pööranud selja John Maynard Keynesi 1930. aastatel esitatud teoorial põhinevatele majandusprintsiipidele, mille järgi peab riik majanduse elavdamise huvides sekkuma ja nõudlust stimuleerima. Kuni Heathi valitsuse langemiseni olid kõik sõjajärgsed konservatiivsed valitsused tuginenud Keynesi teooriale. Joseph aga võttis omaks Chicago ülikooli majandusprofessori Milton Friedmani monetaristliku vaate. Selles käsitluses ei tunnistata riigi kulutusi nõudluse stimuleerimiseks. Friedmani järgi ei kahjusta majandust esmajoones tööpuudus, vaid inflatsioon. Tema keskne tees oli, et inflatsiooni saab ohjes hoida, kui ohjeldada raha pakkumist. See olevat kõige alus.
Teised võtmetegelased olid arvutiäriga rikastunud endine sõjaväelane John Hoskyns, konservatiivse poliitikauuringute mõttekoja asutaja ning Josephit mõjutanud Alfred Sherman ja Alan Walters, kes oli enne Thatcheri majandusnõunikuks asumist olnud Londoni Majanduskooli (LSE) ja seejärel Johns Hopkinsi ülikooli professor.