ERIN Snoop ID: N/A Kuulab: N/A Snoopi jälgijaid: N/A
Lund sajab ikka veel – pontsakad valged helbed langevad laisalt pööreldes maapinna poole, et pehmelt St Antoine’i mäetippudele ja suusaradadele langeda. Viimase kolme nädala jooksul on sadanud kolm meetrit ja ilmateade lubab enamat. Lupokalüpsis, ütles Danny. Lumaggedon. Tõstukid pandi kinni, tehti lahti ja pandi uuesti kinni. Praegu on peaaegu kõik tõstukid kogu kuurordis suletud, välja arvatud väike ustav köisraudtee, mis endiselt vapralt meie tillukesse külla rühib. Teda ei huvita tugevaimgi lumesadu, sest ta sõidab klaasist tunnelis, lumi langeb tekina tunnelile, mitte ei ummista rööpaid. Mis on väga hea, sest kui funikulöör peatuks – seda juhtub üliharva –, oleksime täiesti ära lõigatud. St Antoine 2000 peale ei vii ükski tee, vähemalt talvel mitte. Kõik, alustades suusamaja külalistest kuni viimse toidupalani hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks, tuleb tuua köisraudteed mööda. Juhul, kui sul pole raha helikopteritransfeeri jaoks (uskuge, siinkandis on see üsna tavaline). Aga helikopterid viletsa ilmaga ei lenda. Lumetormi ajal jäävad need turvaliselt alla orgu. 17
Mul tekib imelik tunne, kui sellele liiga palju mõtlen – nagu teatavat sorti klaustrofoobia, mis on vastuolus suusamajast avanevate avarate vaadetega. Asi pole ainult lumes, mind rõhub kilode kaupa ebasoovitavaid mälestusi. Kui paariks minutikski mõtlema jään, hakkavad kujutluspildid kohe ründama: tuimad sõrmed kõva lumekihti kaapimas, päikesesära sinetaval taevalaotusel, külmunud ripsmete välgatus. Aga õnneks pole mul täna hetkekski aega mõtlema jääda. Kell on juba üks läbi, üle-eelviimast magamistuba koristades kuulen allkorruselt kongi. Danny. Ta hõikab mu nime ja siis veel midagi, millest ma aru ei saa. „Mida?” hüüan alla ja Danny hõikab taas, seekord selgemalt. Ilmselt tuli mees trepikotta. „Ma ütlesin, et söök on valmis. Pastinaagisupp trühvlitega. Vea oma laisk tagumik siia.” „Jah, peakokk,” vastan pilkavalt. Tühjendan vannitoa prügikasti kiiresti sinisesse kotti, panen uue prügikoti ja sörgin keerdtrepist alla fuajeesse, kus mind tervitab Danny supi isuäratav lõhn koos köögist kostva muusikaga – „Venus in Fur”. Laupäev on ühtaegu nädala parim ja halvim päev. Parim, sest on vahetuspäev ja külalisi ei ole ning suusamaja on minu ja Danny päralt, võime basseinis mõnuleda, end õues kuumaveetünnis aurutada ja kuulata muusikat nii valjult, kui hing igatseb. Halvim, sest on vahetuspäev, mis tähendab pesu vahetust üheksas kaheinimesevoodis, üheksa vannitoa koristamist (üheteistkümne, kui allkorruse kemps ja basseini duširuum kaasa arvata), kaheksateistkümne suusahoiukapi pühkimist ja tolmuimejaga tõmbamist, peale selle elutuba, söögituba, kabinet, väike tuba ja suitsetamiskoht õues, kus ma pean üles korjama kõik jälgid konid, mida suitsetajad alati laiali pilluvad, kuigi kõik kohad on tuhatoose ja ämbreid täis. Vähemalt köögi eest hoolitseb Danny, kuid temalgi on oma kohustuste nimekiri. Laupäevane õhtusöök on alati tähtis. Peab ju uutele külalistele muljet avaldama. 18
Nüüd istume üheskoos suure söögilaua ääres, Danny valmistatud suppi suhu kühveldades loen Kate’i hommikust e-kirja. Supp on magus ja rammus ning kaetud väikeste krõbedate killukestega – ilmselt trühvliõlis röstitud riivitud pastinaak. „Supp on tõeliselt hea,” kiidan. Ma tean oma kohta. Danny pööritab silmi, nagu ütleks: noh, jah. Tagasihoidlikkuse all Danny ei kannata. Aga ta on suurepärane kokk. „Ma usun, et neile maitseb.” Muidugi norib komplimente, kuid seda ei saa talle ette heita. Oma toidu suhtes on Danny häbitu diiva ja naudib kiitust nagu iga kunstnik. „Kindlasti. See on imeline, tõeliselt soojendav ja ... eee ... terviklik.” Üritan leida maitset väljendavat omadussõna supi headuse kohta. Danny armastab erilisi komplimente. „Nagu sügis supikausis. Mida sa veel teed?” „Mul on eelroad.” Danny loendab sõrmedel käike. „Algatuseks supp. Edasi hirvekints lihasööjatele ja seeneravioolid taimetoitlastele. Magustoiduks brüleekreem. Ja lõpuks juust. Danny brüleekreem on hitt, mille nimel võiks surra. Olen sõna otseses mõttes näinud, kuidas külalised ülejäänud portsu pärast kaklema lähevad. „Kõlab täiuslikult,” arvan innukalt. „Kuniks mingid varjatud veganid välja ei ilmu,” märgib Danny süngelt. Ta pahutseb ikka veel eelmise nädala pärast, kui üks külalistest ei osutunud mitte lihtsalt veganiks, vaid ka gluteenitalumatuks. Ma ei usu, et ta on Kate’ile andeks andnud. „Kate ütles väga selgelt,” lausun meelitavalt. „Üks laktoositalumatu, üks gluteenivaba, kolm taimetoitlast. Mitte ühtegi veganit. See on kõik.” „Ei ole,” vaidleb Danny oma märtriseisust nautides. „Mõni tahab kindlasti süsivesikuvaba või midagi. Või on puuviljatoitlane. Või õhutoitlane.” „Noh, õhutoitlane ei peaks sind segama,” märgin mõistlikult. „Siin üleval on õhku küll.” 19
Osutan käega hiigelsuurele aknale ruumi lõunaküljel, kust avaneb vaade Alpide tippudele ja ahelikele; vaatepilt on nii hingemattev, et kuigi ma elan nüüd siin, peatun vaate ilust lummatuna vahel siiski poolelt sammult. Täna on nähtavus vilets, pilved ripuvad madalal ja õhus on liiga palju lund. Ilusa ilmaga võib peaaegu Genfi järve näha. Meie selja taga, suusamajast kirdes, kõrgub kõike muud varju jättes Mont Blanc, St Antoine’i oru kõrgeim tipp. „Loe nimed ette,” lausub Danny supisuutäite vahele, kuigi tema suust kõlab see pigem nagu loe nimed ede. Tal on puhas LõunaLondoni aktsent, aga ma tean, et ta kasvas üles Portsmouthis. Ma ei ole kunagi päris kindel, palju ta mängib. Danny on näitleja ja mida rohkem teda tundma õpin, seda enam köidab mind pealispinna all peituv keerukas identiteetide segu. Häbematu kokni-tüüp, keda ta külastajatele mängib, on vaid üks. Õhtuti St Antoine’is väljas käies olen näinud teda viie minuti jooksul muutumas täiuslikust Guy Ritchie’st hiilgavalt lõõmavaks RuPauliks2. Mitte et ma saaksin rääkida. Mul on oma roll mängida. Eeldan, et oleme omavahel mingile tasandile jõudnud. See on üks siin olemise rõõme, sellise paiga rõõme, kust kõik vaid läbi käivad. Siin saab otsast peale alata. „Seekord pean nimed selgeks saama,” ütleb Danny mu mõtetesse sisse murdes. Ta puistab oma supile tibake värskelt jahvatatud musta pipart, maitseb ja noogutab heakskiitvalt. „Ma ei saa endale järgmist Madeleine’i lubada. Kate võtab mul pea maha.” Kate on piirkondlik esindaja, kelle ülesanne on koordineerida kõigi suusamajakeste broneeringuid ja logistikat. Ta soovib, et tervitaksime külastajaid esimesest päevast alates nimepidi. See eristab meid suurtest ketihotellidest, väidab ta. Isiklik kokkupuude. Aga seda iga nädal teha on raskem, kui esialgu paistab. Eelmisel nädalal sõbrunes Danny Madeleine’i-nimelise naisega, aga kui saabusid tagasisidevormid, selgus, et rühmas polnud ühtegi Madeleine’i. Ega ühtki 2
Ameerika drag queen, näitleja, modell, laulja, laulukirjutaja ja telenägu. (Toim)
20
naist, kelle nimi oleks alanud M-tähega. Tal pole siiamaani aimu, kellega terve nädala juttu ajas. Vean sõrmega nimekirjas, mille Kate eelmisel õhtul saatis. „Seekord on firmaüritus. Snoopi-nimeline tehnoloogiafirma. Üheksa inimest, kõik eraldi tubades. Eva van den Berg, asutaja. Topher St Clair-Bridges, asutaja. Rik Adeyemi, papipealik. Elliot Cross, juhtiv nohik.” Danny turtsatab, nii et ninast purskab suppi, aga ma loen edasi. „Miranda Khan, sõprade tsaar. Inigo Ryder, Topheri boss. Ani Cresswell, Eva taltsutaja. Tiger-Blue Esposito, kõige ägedam. Carl Foster, seadusemees.” Selleks ajaks, kui lõpetan, röögib Danny naerda, pisarad silmis, ja ta supp on vale teed mööda alla läinud. „Päriselt ongi niimoodi kirjas?” suudab ta läkastamise vahepeal kuuldavale tuua. „Papipealik? Tiger – mis kuradi asi? Poleks arvanudki, et Kate’il huumorimeelt on. Kus õige nimekiri on?” „See ongi õige,” vastan, üritades Danny pisaratest läikiva krimpsus näo peale mitte naerma hakata. „Võta salvrätt.” „Mis asja? Lollitad mind või?” hingeldab ta ja nõjatub endale tuult lehvitades tooli seljatoele. „Tegelikult, selle viimase võtan tagasi. Snoop on sedasorti koht küll.” „Tead neid või?” Olen üllatunud. Danny pole tavaliselt selline, kel niimoodi näpp pulsil oleks. Meil käib siin igasuguseid, palju erapidusid, vahel mõni pulm või sünnipäev, samuti firmade talvepäevi – hinnaga on ilmselt lihtsam leppida, kui firma maksab. Palju õigusbüroosid, riskifonde ja Fortune 500 firmasid. See on esimene kord, kui Danny on firmast kuulnud ja mina mitte. „Millega nad tegelevad?” „Snoop?” Nüüd on Danny kord üllatuda. „Koopas elad või, Erin?” „Ei, ma lihtsalt – ma pole nendest kunagi kuulnud. Kas see on meediafirma?” Ma ei tea, miks ma seda pakkusin. Meedia tundub selline valdkond, kus võiks olla Tiger-Blue Esposito. „Ei, rakendus.” Danny silmitseb mind kahtlustavalt. „Kas sa tõesti ei ole sellest kuulnud? Tead küll – Snoop – muusikaäpp. See laseb, noh, inimeste järel nuhkida. Selline värk.” 21
„Tõesõna, mul pole aimugi, millest sa räägid.” „Snoop, Erin,” kordab Danny, seekord salvavamalt, nagu arvates, et kui ta seda piisavalt kordab, laksan peoga vastu laupa ja hüüatan: ah, muidugi, see Snoop! Ta võtab telefoni välja ja kerib ikoonini, mis näeb välja nagu kaks silma erkroosal taustal. Või siis kaks hammasratast, logost on raske aru saada. Ta vajutab ikoonile, ekraan muutub säravroosaks, siis mustaks, ilmub fuksiaroosade tähtedega pimestav tekst: Snoop. Reaalsed inimesed reaalajas, reaalselt valjult. Sel korral on kaks o-tähte nagu helikasseti rattad. „Ühendad selle oma Spotify-kontoga või millega tahad,” seletab Danny samal ajal menüüsid kerides, nagu aitaks suvaliste kuulsuste list kõiki asju selgitada, „ja su muusikakuulamine saab avalikuks.” „Miks peaks keegi seda tahtma?” küsin juhmilt. „See on qui pro quo, saad aru?” ütleb Danny kannatamatult. „Iva on selles, et sind ei taha keegi kuulata, aga sina saad teisi kuulata. Vuajerism kõrvadele, nagu Snoop ütleb.” „Et ... ma näen, mida ... ma ei teagi ... Beyoncé kuulab? Kui ta siin on?” „Jep. Ja Madonna. Ja Jay-Z. Ja Justin Bieber. Ja kes iganes. Kuulsustele meeldib. See on uus Instagram. Noh, nagu oleks ühenduses. Aga ilma liiga palju reetmata.” Noogutan aeglaselt. Tegelikult saan selle võlust isegi aru. „Põhimõtteliselt siis kuulsate inimeste playlist’id?” „Mitte playlist’id,” seletab Danny. „Asja mõte on reaalajas. Sa kuuled, mida nad praegusel hetkel kuulavad.” „Aga kui nad magavad?” „Siis ei kuule midagi. Kui nad võrgus ei ole ja midagi ei kuula, siis neid otsinguribale ei ilmu, ja kui sa kellegi järele nuhid ja ta kuulamise lõpetab, jääb ta kanal vait ja sind juhitakse mõne teise juurde.” „Kui kuulad kedagi ja ta paneb laulu pausile, et telefonile vastata ...” Danny noogutas. „Siis lihtsalt katkeb.” „See on küll õudne.” 22
Danny naerab ja raputab pead. „Näh, sa ei saa aru. Asja mõte on ...” Ta vakatab, püüdes midagi mõõdetamatut sõnadesse panna. „Asja mõte on ühendus. Põhimõtteliselt kuulad samal ajal sama asja, mida nemad – biit biidi järel. Ükskõik, kus maailma paigas sa ka poleks, Lady Gaga kuulab täpselt sama, mida sina. See on nagu ...” Dannyt tabab inspiratsioon ja ta nägu lööb särama. „Nagu siis, kui lähed esimest korda kellegagi välja ja jagate kõrvaklappe, üks kuular sinu, teine tema kõrvas.” Noogutan. „Noh, nii see ongi. Sina jagad Lady Gagaga tema kõrvaklappe. See on võimas. Kui lamad voodis ja teine lülitab välja, siis tead, et kuskil teeb ta ilmselt sedasama, mida sina: keerab küljele, uinub ... Vaata, see on üsna intiimne. Aga asi pole ainult kuulsustes. Kujuta ette, et oled pikaajalises suhtes, ütleme, siis saad oma kutti jälgida ja temaga samal ajal sama laulu kuulata. Muidugi eeldusel, et sul on ta Snoopi ID. Mina hoian enda oma lukus.” „Hea küll ...” venitan. „Siis ... nagu ... su voog on avalik, aga keegi ei tea, et see oled sina?” „Nojah, mul on mingi kaks jälgijat, sest ma pole viitsinud Snoopi kontaktide nimekirjaga ühendada. Muuseas, mõni kõige populaarsem Snoop on inkognito. Iraanis on üks tüüp, kutsutakse HacT. Ta on peaaegu iga kuu Snoopi esikümnes. Muidugi, Iraanis polegi võimalik teada. Nii ta oma Snoopi eluloos väidab. Niisama hästi võib ta Floridast olla.” Danny telefon piuksatab, ta haarab selle pihku. „Ah jaa, näed. Msaggronistic, teda ma tellin. Prantsuse-Kanada piff Montrealist, kuulab päris ägedat punki. Sain teate, et ta on võrgus ja kuulab ...” Danny kerib alla, „paistab, et Slitsi. Pole päris kindel, et see just minu maitse on, aga selles asi ongi, et alati võib juhtuda. Ma lihtsalt ei tea.” „Õige.” Ei tea, kas ma targemaks sain, kuid mingi mõte sel asjal on. „Igatahes,” ütleb Danny. Ta tõuseb ja hakkab supitaldrikuid kokku korjama. „Seda ma mõtlesingi. Need tehnoloogia idufirmad – 23
võib ette kujutada küll, et nad nimetavad oma finantsjuhti sentide lugejaks või mis seal iganes seisis. Nad peavad seda eriti trendikaks või midagi. Kohvi?” Vaatan kella. 14.17. „Ma ei saa. Mul on veel paar tuba teha ja siis bassein.” „Toon sulle üles.” Seisan ja sirutan end, püüan kaelast ja õlgadest sõlmi välja saada. Koristamine on füüsiline töö. Enne siin tööle hakkamist polnud mul aimugi, kui raske see on. Tassid tolmuimejat trepist üles-alla, küürid tualette ja kahhelplaate. Järjest üheksa tuba ära koristada on nagu trenn.
24