Õpiränne Euroopasse ja tagasi: Erasmus+ praktikalugude parimad palad

Õpiränne Euroopasse ja tagasi Erasmus+ praktikalugude parimad palad

Õpiränne Euroopasse ja tagasi Erasmus+ praktikalugude parimad palad

ta l l i n n

2020 s i h ta s u t u s a r c h i m e d e s

Väljaandja: Sihtasutus Archimedes www.archimedes.ee Koostajad: Merike Sanglepp, Tiina Lipp Toimetaja: Helen Pärk Kujundaja: Külli Tammes Trükk: Spin Press AS ISSN: 2733-1660 Euroopa Komisjoni toetus käesoleva väljaande koostamisele ei tähenda väljaandes esitatud sisu kinnitamist. Väljaandes esitatud sisu peegeldab vaid autorite seisukohti.

Euroopa Komisjon ei vastuta selles sisalduva teabe kasutamise eest.

Eessõna Välispraktika on seiklus, väljakutse, teekond enese ja maailma paremaks tundmaõppimiseks. Välispraktika annab võimaluse tutvuda lähemalt võõra maa ja rahvaga, aga ennekõike õpitava/õpitud ametiga reaalses töökeskkonnas. lga õpiranne on omaette lugu, mis algab julgest otsusest teele asuda.

Sihtasutusel Archimedes on rõõm esitleda kogumikku „Õpiränne Euroopasse ja tagasi: Erasmus+ praktikalugude parimad palad“, mis on koostatud Erasmus+ programmi kajastustekonkursi võidutöödest ajavahemikus 2014-2019. Kokku sisaldab väljaanne 22 kutse­õppuri meenutusi ja muljeid erialapraktikast välisriigis. Arvestades, et Erasmus+ programm võimaldab kokku üle 6000 Eesti kutseõppuril sooritada oma erialane praktika välismaal, siis tundub siin kogumikus avaldatavate lugude arv piisana meres. Samas edastab iga üksik lugu oma erakordsuses ka õpirände universaalseid sõnumeid ja väärtusi.

Aeg sellise kogumiku väljaandmiseks on mitmes mõttes väga sobiv. Ühelt poolt hakkab Erasmus+ programmi periood 2014-2020 läbi saama ja ongi saabunud aeg kokkuvõtete tegemiseks. Teisalt hoiab vahvate praktikalugude lugemine usku ja lootust, et kuigi füüsiline õpiränne on hetkel seoses koroonaviiruse pandeemiaga raskendatud või lausa katkenud, siis ka see kriis saab kord läbi ja palju uusi kutseõppureid võtab põksuva südamega vastu välismaal erialapraktika sooritamise väljakutse.

Sihtasutus Archimedes tänab kõiki programmis osalevaid Eesti kutseõppeasutusi, kes peavad oluliseks oma õpilastele väliskogemuse võimaldamist. Eriti suur pai kõikide koolide projektijuhtidele, kes töötavad väsimatult õpirännete õnnestumise nimel otsides parimaid praktikakohti, panustades õppijate ettevalmistusse ja toetades neid välismaal viibimise ajal.

3

s i t s i i l i a 2014. aasta konkursi I koht Autor: Stella Vellema Praktikale saatja: Tallinna Teeninduskool Sihtkoht: Itaalia, Sitsiilia Eriala: kokk

Elu võib olla nii ilus Oma ülbuses arvasin, et Sitsiilia inimesed ei suuda mind millegi erilisega üllatada. Olin elanud kirglikul eksootilisel Küprosel, kõndinud reisikott seljas mööda Uus-Meremaa metsikut loodust, töötanud Eestis suure hotelli vastuvõtus, kohates sõna otseses mõttes iga päev sadu imepäraseid inimesi maailma eri paigust. Mida uut võiks olla sitsiillastel mulle pakkuda? Otsustasin, et minu kokapraktikast saab kogemus kaheksajalgadest, meri­ karpidest, paranenud noa käsitsemise oskusest ja võibolla mõnest kultuurilisest elamusest saare vaatamisväärsuste juurde.

Minu töökaaslasteks on itaallaste kõrval väga rahvusvaheline seltskond: on neid, kelle kodumaaks Sri Lanka, on mustanahalisi, on araabia keelt emakeelena kõnelevaid noormehi.

Nad kõik on õppinud ära itaalia keele, teevad kõvasti tööd, entusiastlikult ja naeratus näol.

Saan kiiresti aru, et kõigile antakse võimalus. Üldiselt on köögis tööl mehed ja seda mitte sellepärast, et naisi kokatööks oskamatuks peetakse. Lihtsalt naisi hoitakse ja arvatakse, et nad ei peaks nii rasket tööd tegema nagu kuuma grilli ääres seismine või suurte kaubakastide tõstmine.

Paari päeva möödudes tunneme, et oleme omad, oodatud ja hoitud. Meid tervitatakse rõõmsa elevusega, patsutatakse töö ajal õlale ja visatakse aina julgemaid nalju.

Mida rohkem näen kohti Cataniast väljaspool, seda enam mõistan, et see, kus elame, töötame ja toimetame iga päev, on tõeline aare. Võimsate barokkstiilis ehitiste rohkusest hoolimata ei ole Catania linn, mis oleks või pürgiks turismimagnetiks, vaid koht, mis võlub oma ehtsuses. Elegantsed vanad majad on just parajal määral räämas, laavakivist tänavad jätavad veidi määrdunud mulje, siin-seal on maas prügi ja pisikesed autod viimne kui üks mõlke täis. Turistide jaoks on paar suveniirimüüjat ja akordionimängija peaväljakul.

Nagu meie praktikakohaski, võib tänaval kohata igasuguseid rahvusi, nad kõik sulanduvad kuidagi ühte, keegi ei eristu, ei ole halvem ega parem.

Minu hommikune ringkäik viib tavaliselt turule värskete puuviljade ja salatimaterjali järele või lihtsalt uudistama, kas midagi erilist silma jääb.

4

Mul on nüüd oma juustumüüja, oliivimüüja, puuviljade müüja ja pagar, kes mulle ahjust alati värsked grissinid toob, just neid seesamiseemnetega, mis mulle kõige rohkem maitsevad.

Kui päike linnarännakuteks liiga kuumalt lõõmab, veedan palju aega meie enda kodu majaesises aias, varjulise puu all kiigel kõlkudes ja itaalia keelt või parasjagu praktikal vajaminevaid salatikomponente pähe õppides. Aia paigutus on selline, et saan samal ajal ka kohalike inimeste eludesse piiluda. Nii õpin tundma ooperilauljat, kes pesu riputades ikka mõne loo ette kannab ja hullumeelset, kellele iga päev teatud ajal valjuhäälne ahastus peale tuleb, portfellidega väärikaid härrasmehi, augulistes teksades teismelisi, veidi korrastamata pereemasid, moekaid noori neidusid, rolleritega töölt saabuvaid pereisasid ja katkiste põlvedega uudishimulikke lapsi — tavalisi Sitsiilia inimesi, keda iseloomustab nakatav rõõmsameelsus, energilisus ja väärikus. Hommikul tööle või kooli minnes ümisetakse ikka laulukest või vesteldakse lõbusalt. Koju tagasi tulles ei ole meeleolu karvavõrdki langenud. Mulle meeldib kuulata nende rõõmsat jutuvada, kui nad süüa vaaritavad ja omavahel päevamuljeid jagavad.

Olen itaalia keele kallal juba tükk aega vaeva näinud, julgen suu lahti teha ja esimesed arglikud laused kokku panna. See vallandab sellise vaimustuse, et ma edaspidi iga vaba hetke ainult nina itaalia keele õpikus istungi. Minus on tekkinud suur soov nendest inimestest, kes mind nii soojalt omaks on võtnud, rohkem teada saada. Ilma keelt oskamatagi saan aru, et olen sattunud millegi erilise ja haruldase keskele.

5

Viimasel päeval töölt lahkumine on raskeim ülesanne, millega Sitsiilias toime olen pidanud tulema. Tean, et jäävad mälestused, jäävad sõbrad ja olen alati tagasi oodatud, aga mitte kunagi enam ei kordu see hämmastav kogemus täpselt samal kujul.

Võõras riigis, võõraste inimeste keskel, eemal sellest, kes oleme harjunud olema oma väljakujunenud igapäevaelus, saame kõik võimaluse ennast uuesti luua ja mõista, mis meile tõeliselt tähtis on.

Pärast Sitsiiliat ei ole elu enam kunagi päris samasugune. Ja ei peagi olema, ei tohigi olla. Oleme loodud saama uusi kogemusi ja seeläbi kasvama. Maailmas on nii palju ilusat, mida avastada. Kõige tähtsamad on inimesed — kes nad on oma ametite ja igapäeva­ toimetuste taga, mismoodi nad omavahel suhtlevad ja kuidas võtavad omaks „ei tea kust välja ilmunud“ võhivõõrast praktikandihakatist. Just tänu kõigile neile inimestele võtan ma endaga Sitsiiliast kaasa sügaval hinges peituva õnne ja tänulikkuse tunde ning teadmise, et elu võib olla nii ilus.

6

s o o m e 2014. aasta konkursi II koht Autor: Silvia Ennika Praktikale saatja: Kuressaare Ametikool Sihtkoht: Soome, Loimaa Eriala: juuksur

Virotüdrukud Soomemaal „Välispraktikale? Mina? Oi ei, ärge tehke nalja!“, sellised sõnad kostusid mu suust, kui esimest korda niisugusest võimalusest kuulsin. Poleks osanud aimatagi seesuguse kogemuse väärtuslikkust, kui oleksin jätnud võimaluse kasutamata. Rõõm oli suur, kui kuulsin, et ongi võimalus minna praktikale lausa Soomemaale. Kuid sama suur oli ka paanika, mis mind mõni hetk hiljem tabas. Õnneks saime praktikaseikluse ette võtta kaksi, koos kursusekaaslasega. Kaks pead on ikka kaks pead, kui üks blond ja teine brünett, siis ei saa tegelikult miski olla võimatu. Otsustasime, saagu mis saab, selle missiooni me täidame.

Praktikale eelnesid kultuurilise ettevalmistuse tunnid, saime teadmisi põhjanaabrite traditsioonide kohta, kas ja kuidas me soomlastest erineme. Samuti läbisime soome keele kursuse, alates numbritest ja lõpetades lausetega: „pea valutab“ ja „jalg on kipsis“. Õnneks meil niisuguseid selgitusi vaja ei läinud. Meie teekond Kuressaarest Loimaale oli „paljutõotav“. Olime valmis iga hetk otsa ringi keerama ja tagasi kodu poole minema — kas ujudes, sõites või sõudes. Siiski otsustasime lõpuks ühiselt, et tulgu mis tuleb, aga oleme vaprad tüdrukud ja teeme selle ära.

Meie praktikaaeg oli jaotatud nii: kaks päeva nädalast koolis, kolm päeva salongis, nädalavahetused vabad, et puhata ja kultuurišokist toibuda. Esimesed päevad olid kõige ärevamad, teisest küljest jällegi kõige põnevamad. Esimese päeva hommikul muretsesime, et mis keeles me räägime. Meile sai kähku selgeks, et keel, mida kõnelema hakkame, on rahvusvaheline ja väga iidne käte-jalgade segakeel. Imelisem oli, et selle keelega sai suurepäraselt hakkama. Üritasime ka soome keelt „puhuda“. Vahel tähendas see, et ütlesime kõigele vastuseks „jah“, tihtipeale polnud meil õrna aimugi, mida meile öelda taheti või teha paluti, aga kõik sujus väga edukalt ning jutud said selgeks räägitud. Olgu julgustuseks kõigile, keda hirm keelebarjääri ees takistab seda seiklust ette võtmast, absoluutselt kõike on võimalik käte-jalgade keeles selgeks teha.

7

m pa an ia S al on gi ka

ju nd am as pl ak at it ku

Õ pi m e ha be m ea ja

m is t

Esimesed päevad suutsime vaid ahhetada, kool oli tõeliselt võimas. Oli näha, et juuksuri erialale pannakse suurt rõhku. Sealse kooli õpilased võtsid meid kiiresti omaks, see tegi olemise aina kodusemaks. Esimesed päevad salongis möödusid tutvumise tähe all, salongitöötajad olid väga meeldivad inimesed, pooled neist rääkisid inglise keelt, salong oli tasemel ja kena sisustusega. Olime kindlad, et meile hakkab seal meeldima. Väga palju saime me harjutada soenguid ja punutisi, seda just eriti nukupeadel. Tihtipeale olid juuksurid hämmastunult meie ümber kobaras ja soovisid, et me hoopiski neile midagi õpetaks.

See tekitas hea tunde.

Lisaks õppisime, kuidas ajada habet. Kuid mitte kuiva teooriat. Kõik oli nagu komöödiafilmis, katsejänesteks me ise. Niisiis sai igaüks omal nahal tunda killukest meeste elust: alustuseks kuum rätik näos, seejärel juba habemeajamisvaht ning lõpuks after­ shave. Muidugi puudusid habemenugadel terad, see võttis kogu protsessilt pinge maha ning järgi jäi ainult lõbu.

Praktika õpetas mind teistega arvestama, mille üle olen üliõnnelik. Pereringis vendade-õdedega arvestamine pole minu jaoks uus, kuid tehes seda kellegagi, keda nii hästi ei tunne, on hoopis midagi muud. Elades kuu aega koos teise inimesega, võib tulla sellest kas katastroof või hoopiski midagi väga vahvat. See viimane variant juhtus ka meiega. Ma poleks osanud unistadagi paremast kaaslasest, kellega praktikaaega jagada. Ei mingeid tülisid, arusaamatusi või niisama nääklemist.

On ilmselge, et välispraktikal käimine arendab inimest erialaselt, kuid ei saa mainimata jätta kasu, mida toob see üldiselt: võimalused kohtuda uute inimestega, tutvuda teise riigi elu ja kommetega, võimalus arendada endas mitmesuguseid isikuomadusi, mille olemasolust polnud võib-olla enne aimugi. Meie jäime enda praktikaga ülimalt rahule ning veel siiamaani meenutame vahvaid ja mõnikord isegi piinlikke seiku, mida koos läbi elasime. Nii et kõigile, kelle esimesteks sõnadeks välispraktika võimalusest kuuldes on: „Mina?

Oi ei, ärge tehke nalja!“, soovitan siiralt ja kogu südamest — minge ja tehke see „nali“ ära, sest see on seda väärt!

8

s i t s i i l i a 2014. aasta konkursi III koht Autor: Britta Luup Praktikale saatja: Tallinna Teeninduskool Sihtkoht: Itaalia, Sitsiilia Eriala: kokk

Minu välispraktika Sitsiilias Kevadel, enne koolivaheaja algust, kuulutati koolis välja välispraktika konkurss. Olin midagi sellist juba väga kaua oodanud. Ilma pikema mõtlemiseta kandideerisin, lootes, et unistustel on oht täituda ning midagi põnevat ja õpetlikku on minusugusele kokaõpilasele just praegu vaja. Õnneks polnud vaja kaua oodata, kuni otsus oli langetatud. Tänu professor Giacomo Dainale sain endale varakult välja otsida sobiva praktikakoha ning samuti meelepärase elukoha, mida piilusin kord nädalas streetview’st. Niisiis jalutasin meie San Leone kodutänaval korduvalt juba varem. Koolivaheaeg möödus justkui linnulennult, augusti lõpus olid koolis kaks ettevalmistusnädalat, mille käigus õppisime itaalia keelt.

Koos nelja koolikaaslasega alustasime oma rännakut Itaaliasse marsruudil Tallinn-Riia-Rooma-Palermo. Nikita, Victor ning Stella läksid praktikale Cataniasse, mina ning Ursula jätkasime teekonda omapäi. Esimese öö Eestist eemal veetsime Sitsiilia pealinnas Palermos. Juba paari tunniga saime aru, kui keeruline saab olema suhtlus itaallastega, nad tõepoolest ei räägi inglise keelt. Järgmise päeva varahommikul istusime rongile, mis sõidutas meid kaks tundi läbi maaliliste mägede ning kullakarva maastiku Agrigentosse.

Saabudes San Leonesse, tuli meile rongijaama vastu Giacomo asendaja Silvana, professor ise oli juhtumisi sõitnud Eestisse. Sõbralik ja külalislahke Silvana tegi meile heas inglise keeles kiire tutvustuse rannaäärsest linnakesest. Samuti oli ta hiljem suureks abikäeks, kui avastasime, et meie telefonide ning sülearvutite akud vajasid laadimist, kuid kaheaugulised pistikud ei tahtnud kuidagi sinna kolmeaugulisse stepslisse mahtuda.

Meie praktikakohaks sai San Leone populaarne pitsa- ning mereannirestoran Capriccio Di Mare, kus alustasime praktikaga juba päev pärast saabumist. Restoran nägi välja väga viisakas, töötajad sõbralikud, kohe pandi paika meie tööaeg ning arvestades keelebarjääri, said kõik küsimused üllatavalt kiiresti vastused. Kahtlesime juba alguses, et kas see restoran suudab pakkuda meile ikka tõelist restoranipraktikat, mida sinna tegema läinud olime. Meie igapäevatöö Capriccio Di Mare restoranis oli hommikul koos imetoredate kokkadega valmistada tomatitest roose, sidrunitest laevukesi ning hakkida kõike, mida

9

kätte antakse, põhiliselt kaheksajalgu, seepiaid ning kalmaare. Päeval oli lõunauinakute ja rannamõnude aeg, mis oli muidugi suureks plussiks, sest nagu teada, itaallased ennast päeval tööga ei kurna. Õhtuti, vahel otse rannast tööle minnes, oli meie ülesandeks fritüürida, teha ettevalmistusi toitude väljastamiseks ning väljastada klientidele eelroogasid.

Pastasid ning teisi põhiroogasid mereandidest nad meid tegema ei usaldanud. Alguses hirmutav, aga hiljem juba igati tavapärane ja loomulik oli vaatepilt, kuidas kokk vaaritas suure gaasipliidi ees imemaitsvat pistaatsia-homaaripastat, suunurgas sigaret, mille otsas koheselt kukkuv tuhk, ning samal ajal lömastas tallaga üle põranda vudivat prussakat.

See meenutus ajab tänaseni muigele ja iseloomustab tõelist Sitsiilia saginat lärmakas kööginurgas.

Töötasime peaaegu kuu aega Capriccio Di Mares, kui otsustasime julguse kokku võtta ja teha juttu praktikakoha vahetuse teemal. Meile tõesti meeldis vana Capriccio ning teeksin kõik, et saaksin veel näha neid inimesi, rääkida nendega seda imelikku versiooni inglise-eesti-itaalia keelest, kuulata, kuidas nad hüüavad mind hüüdnimega Britney ja Pretty, kuid oodatud restoranipraktikat sealt saada polnud võimalik.

Villa Athena aga pakkus meile restoranipraktikaks suurepäraseid võimalusi. Köögis tegelesid meiega kokad, kes on koos töötanud juba mitmeid aastaid, nende omavahelised erimeelsused on juba ammu seljatatud ning tiim toimis kui kellavärk. Meie põhilisteks juhendajateks olid Justino, kes valdas suurepäraselt inglise keelt ning oli meile suureks abiks itaaliakeelsete naljade mõistmisel ning kondiiter Angelo, kelleta ei oskaks me valmistada ühtegi Itaalia-Sitsiilia imemaitsvat desserti.

Kokkuvõttes arvan, et praktikakogemus Sitsiilias oli üks minu senise elu parimaid väljakutseid ja kogemusi. Ma ei tunne enam hirmu võõra kultuuri ja keelebarjääri ees, julgen nüüdsest vastu võtta uusi väljakutseid ka üksinda, olen väga õnnelik, et sain näha teistsugust eluolu just kahes praktikakohas, mis üksteisest nii erinesid. Olen väga tänulik selle võimaluse eest ning soovitan kindlasti esimesel võimalusel sellisest pakkumisest kinni haarata.

P ast

Ca

10

Mare io Di pricc

ry V illa

Ath

ena

t e n e r i f e 2014. aasta konkursi III koht Autor: Kristine Haukamägi Praktikale saatja: Tartu Kutsehariduskeskus Sihtkoht: Hispaania, Tenerife Eriala: rekreatsioonikorraldus

Minion Tenerifel Kõik algas sellest, kui ma avasin oma kooli meili ning seal ootas kursusejuhataja kiri, milles oli erakordne pakkumine sooritada välispraktika Tenerifel. Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem tundsin: „Ma tahan seda!“ Kartsin küll, et minu inglise keele oskus pole nii hea, kuid mul ei olnud ka midagi kaotada, ainult võita.

Läks nädal, mind kutsuti vestlusele. Ma mäletan hästi seda hetke, kus ma ukse taga pabistasin nii, et käed olid higised. Mõni päev hiljem, sain ma kirja, et ma olen osutunud valituks. Mul tulid külmavärinad peale. Kuu enne minekut hakkasime hispaania keelt õppima. Me ei saanud minna Hispaaniasse ilma keelt oskamata.

Kuna see oli minu esimene lennukiga lendamine, olin väga pabinas. Lendasime Tallinnast Riiga, Riiast Düsseldorfi, Düsseldorfist Tenerifele. Mida lähemale Tenerifele jõudsime, seda soojemaks ilm muutus. Hea meel oli selle üle, et mul ei hakanud kordagi lennukis olles paha.

Tenerifele saabudes olime korraks šokis. Me ei arvanud, et Tenerife loodus näeb välja nagu poolkõrb. Meie, kes me tulime rohelisest ja metsarohkest riigist, sattusime mägisesse kuiva loodusesse, kus kasvasid palmipuud ning mõned üksikud põõsad.

Esimestel nädalatel oli tööl raske. Hispaanlased on avatud ning tahavad palju suhelda. Mina oma nõrga inglise keelega olin väga vaoshoitud. Esimesel päeval näidati mulle, mille kõigega ma laste miniklubis tegelema pidin: meisterdama, mängima, joonistama, ujuma. Lapsi oli erinevatest riikidest: Venemaalt, Saksamaalt, Hispaaniast ja Belgiast. Paljud arvasid, et kuna ma olen pärit Eestist, siis oskan ka vene keelt. Ma väga soravalt küll ei rääkinud, kuid sain nii laste kui ka vanematega suheldud. Minu plussiks oligi see, et teised töötajad ei osanud vene keelt üldse.

Tiimikaaslastega suhtlesime külalistega basseini ääres, andsime neile teada päeva programmist: vesiaeroobika, pilates, vesijalgrattaga sõitmine, petank, lauatennis, seltskonnamängud. Õhtuti oli lastel minidisko, kus tantsisime lastega tuntud laulude saatel. Tantsusammud olid väga lihtsad ning jäid kiirelt lastele meelde. Minidisko lõpus

11

tuli alati välja laste lemmik — maskott Starky. Sain ka ise mitu korda Starky kostüümis lastega hullata. Lapsed armastasid Starkyt ning tahtsid alati kallistada, patsu visata, pilti teha. Peale minidiskot toimusid ka etendused ja show’d.

Mida aeg edasi, seda rohkem ülesandeid ja kohustusi ma sain. Iga päevaga muutusin ma rohkem avatumaks ning julgemaks. Oli hetki, kus ma viibisin koos belglasest praktikandiga kahekesi miniklubis, kuna teised harjutasid show’deks, milles praktikandid ei osalenud. Sellel hetkel pidi olema mänge tagataskust võtta. Me ei tahtnud, et lastel igav oleks. Mängisime veesõda, jalgpalli, tegime järgi tuntud kokasaadet, kus kohtunikud otsustasid, milline liivakook on hea. Ehitasime liivalosse, vaatasime multikaid, väga populaarne oli kummidest käevõrude meisterdamine. Iga päev oli erinev teema: indiaanlased, piraadid, kokad, superkangelased. Indiaanlaste päeval meisterdasime indiaanlaste mütse ning käisime ümber miniklubi ja karjusime nagu indiaanlastel on kombeks, piraadipäeval meisterdasime mütsid, konksud ning silmakatte, mängisime aardejahti. Kokapäeval meisterdasime mütsid ja põlled ning tegime küpsiseid, mille me hiljem ära sõime.

Mida rohkem aeg edasi, seda rutem läksid lapsed südamesse. Tekkisid oma lemmikud. Sain lastelt kingituseks ohtralt joonistatud pilte, käevõrusid, kujukesi.

12

Kui animatsiooni eestvedaja Miguel märkas minu jalas tantsu­tosse, siis sellest hetkest sain ka mina show’dest osa võtta. Tegime Mamma Miat, Tarzanit, Michael Jacksonit.

See tiim, kellega ma koos olin, oli võrratu. Õhtuti läksime randa istuma ning juttu ajama — meie, eestlased ning minu meeskonnakaaslased. Mind ja teisi eestlasi hakati kutsuma „minionideks“. Miks? Sellepärast, et mulle õpetati hispaania keelt ning mina pidin neile õpetama eesti keelt. Esimene lause, mida õpetasin, oli: „Minu nimi on“. Ma ütlesin seda kiiresti ning välja tuli kui „minion“. Nii hakkasidki nad mind „minioniks“ kutsuma.

Viimasel päeval, kui ma olin tööl miniklubis, tegid lapsed plastiliinist minioni kujukesi ja korraldasid mulle näituse. Seal oldud aeg läks mulle väga südamesse: lahked, toredad, armsad, abivalmid ning mõistvad meeskonnakaaslased. Ei saanud lahkuda sealt ilma pisaraid poetamata.

Kas koduigatsust selle kahe ja poole kuu sees peale ei tulnud? Esimesel nädalal ikka, aga mida aeg edasi, seda enam tundsin, kui lahe siin on. Nautisin täiega oma tööd ja erinevatest rahvustest inimeste seltskonda.

Kokkuvõttes olen ma väga rahul, et kandideerisin välispraktikale. Vahel on hea pea ees vette hüpata ja tulemus võib olla oodatust parem. Sain suure hulga kogemusi, teadmisi ning tutvusi. Gracias.

13

p r a n t s u s m a a 2015. aasta konkursi I koht Autor: Eliisabet Ojar Praktikale saatja: Räpina Aianduskool Sihtkoht: Prantsusmaa, Machecoul Eriala: aednik

„Appi, kus ma olen?“ ehk kuu aega üksinda Prantsusmaal Elu kirkaimad momendid on inimestel enamasti seotud ikka esimeste kogemuste ja elamustega. Prantsusmaal veedetud kuu esimesel poolel sõitsin meeletul tunnete karusellil: väsimus ja kurnatus praktikakohaks olevas puukoolis töötades või igapäevaselt kaksteist kilomeetrit jalgrattaga edasi-tagasi sõites; rõõm ja imetlus, nähes õitsvat ja rohelist loodust, täis tundmatuid taimi; segadus ja hirmuvärinad üksinda bussiga mööda võõra maa väikelinnu ekseldes ning soojus ja tänutunne südames abivalmite ja entusiastlike inimestega tutvudes.

Nantes’i linna rongijaama tuli mind Machecouli nimelisse väikelinna edasi sõidutama sõpruskooli direktor, kes rääkis väga olematut inglise keelt ohtrate sõbralike naeratuste ja käežestidega.

Esimesel päeval praktikakohas tööd tehes ja kolleegidega tutvudes mõtlesin, et keele­barjäärist tuleb ise üle ronida veelgi agaramalt naeratades-noogutades. Juhendajaks sain tugevalt päevitunud ja entusiastliku naise Dorothy, kelle töötempo ning füüsiline vastupidavus sobinuks paremini kokku mõne musklis mehe imidžiga. Enamikel päevadel jooksin suurte turvasaabaste lohisedes temaga kaasa ja aitasin kuni paarikümneliitristes pottides taimi tassida. Ühel päeval tegi Dorothy sellel teemal juttu: „Nii hea, et ma siin töötan. Õhtuti võin rahulikult terve suure šokolaadi nahka pista ja ikka näen ilus välja. Pole vaja päevitama minna ega jõusaalis käia.“ Hakkasin tema rõõmsameelsust peagi imetlema. Dorothy õpetas mulle igal vabal momendil mõne uue sõna ja rääkis hooldatavatest puudest-põõsastest nii detailselt kui vähegi võimalik. Liiginimed olid ainult ladina keeles, mistõttu sain ka selle keele osas targemaks. Kui mitu tundi järjest hõbepuid ringi vedada, jääb Elaeagnus x ebbignei lõpuks pähe. Eriti imetlusväärsed ja huvitavad olid kõrgustesse ulatuvad bambusvõsad ning ogalised magusamaitselised maasikapuu viljad.

Albert Brenelière’i puukool oli ettevõttena tasemel: töötajad varustatud RTVsõidukitega, mis lihtsustas liiklemist mitmehektarilisel alal. Teed olid asfalteeritud, pea­ aegu kõik alad varustatud automaatsete taimepritsidega. Albert ja tema naine Maryline

14

juhtisid oma ettevõtet silmnähtava hoolivusega, tehes hea meelega tööd ka puhkepäevadel. Puukooli kõrvale olid nad rajanud väikese maheviljapuude aia ja kavatsesid mahetootlust laiendada, orgaaniline materjal komposteeriti ja ülejäänud praht sorteeriti.

Enne iga uue töö alustamist näidati tegevus korra ette, kui midagi oli valesti, mainiti vaid veidi tõsisemal toonil: „Palun tee see korralikumalt üle.“ Kiita sain palju ning õige pea teenisin ära lahked sõnad ka kõige kangema iseloomuga kolleegilt.

Esimestel nädalatel olid koolis ainult varateismeeas tüdrukud ja poisid, kelle kutsekooliõpe oli korraldatud õppimise ja praktika pideva vaheldumisega, alustades eriala omandamisega palju varem. Kui vanemad kursused kooli jõudsid, selgus, et enamik neist oskas mingilgi määral inglise keelt. Nädalavahetustel sain võimaluse külastada oma uusi tuttavaid ja veeta aega nende perekondadega, näha reaalset eluolu ja süüa tõelist prantsuse kodutoitu. Me käisime festivalil, rannas, kala püüdmas, linnu külastamas, turul ning sõprade suvekodus Saint Jean de Monts’is puhkamas. Kõige kaunimad mälestused luuakse koos teiste inimestega: poole ööni jutustades, koos jäätist süües ja võsarägastikes ekseldes.

Praktika lõpu lähenedes ei tajunud ma veel sugugi, et varsti-varsti on käes aeg, kui ma ei jaluta enam palme ja rododendroneid täis kasvuhoonetes, ei komista agaavide otsa, ei näe neid eredalt mällu talletunud päevitunud nägusid. Vaid ühe kuu jooksul olin ma hakanud Machecoul’i linna koduks pidama, harjunud oliivi- ja viigipuudega, võtnud omaks viisakusväljendid ja põsemusid.

Jõudnud Eestisse tagasi, kõndisin esimese kuu justkui unes, mõistmata veel päris täpselt, miks inimesed füüsilist kontakti kardavad ja igas olukorras laialt ei naerata. Ma õppisin kaasmaalasi ja kodumaad nägema täiesti uuest vaatepunktist ning õppisin Eestit armastama rohkem kui eales varem.

Koolis esitati praktika kaitsmisel küsimus: „Mida uut sa õppisid?“. Hakkasin kohe rääkima iseseisvusest, julgusest ja uue keele omandamisest, kuid sel hetkel mind katkestati: „Ei, me mõtlesime, et mida sa tööalaselt uut õppisid?“ Mõtlesin nähtud eksootilistele taimedele, mis puukoolis ookeaniäärse tugeva tuule tõttu pidevalt pikali kukkusid, nägu kõrvetavale päikesele ja igapäevasele taimede ümberistutamisele. Ma ei osanud midagi öelda, sest minu jaoks ei olnud töö Prantsusmaal eraldiseisev, see käis kokku kõige uuega, mida kogesin. Praktikakorraldaja oleks tahtnud muidugi kuulda pikka loetelu uutest töö­võtetest, aga mõnikord on praktikal saadud vaimne areng tähtsam kui teadmine, mis­ sugust potistusmasinat Prantsusmaal kasutatakse.

Välispraktikale minekut soovitaks ma kõigile. See kogemus arendab isiksust ja kingib lõpmatult väärtuslikke õppetunde. Ma kasvasin lühikese aja jooksul inimesena ja olen selle eest sõnulseletamatult tänulik. Oma mugavustsoonist väljumine oli parim kingitus, mille olen endale teinud. Ükskõik, kas oled enne minekut naiivne või täiskasvanulik, iseseisev või teistest sõltuv, koju naasnuna näed ennast ja maailma hulga avaramalt.

15

s o o m e 2015. aasta konkursi II koht Autor: Madis Kungla Praktikale saatja: Luua Metsanduskool Sihtkoht: Soome, Imatra Eriala: metsandus

Pea ees tundmatusse vette Tuleb tunnistada, et kuigi praktika välismaal tundus kuidagi salapärase ja huvitavana, olin ma alguses pehmelt öeldes skeptiline. Teise kursuse poole peal selgus, et tõenäoliselt on võimalik paaril õpilasel meie kursuselt minna välispraktikale Soome. Hakkasin oma peas kaaluma plusse ja miinuseid, mis sellega kaasneksid. Lõime kursusekaaslase Kristjaniga käed, et kui selline võimalus reaalsuseks osutub, siis lähme.

Tohutu ootusärevus hakkas praktika lähenedes vaikselt hääbuma. Tõenäoliselt seetõttu, et tegelikkuses me ei teadnud, mis ees ootab ning kuidas selle kuu üle elame. Tallinna sadamas laevale pääsemise järjekorras oodates tekkis küll korraks tunne, et nüüd oleks viimane aeg põgeneda. Veidi hirmu hakkas tekitama asjaolu, et praktikaettevõte kuulub kahele briti härrasmehele ning meid ootab ees neli inglise keelest tulvil nädalat.

Kui olime oma tööandjatega kohtunud, oli kogu hirm justkui noaga lõigatud. Seadsime end sisse üle ootuste korralikku korterisse ning pidasime tööandjatega tutvumisõhtu pitsa ning pisikese õllega.

16

Juba järgmisel päeval oli esimene tööpäev, üllatuseks olid mõlemad firma omanikud meiega koos metsas. Minu pärimise peale selgus, et nad ei ole mingid pintsaklipslased, vaid teevadki kogu aeg ise ka tööd. Meie esimene ülesanne oli valmistada ette harvendusraiesse minevad raielangid. See, kuidas me seda tegime, oli ühtaegu naljakas ning äärmiselt harjumatu, sest Eestis käib selline ettevalmistus hoopis teistmoodi, suurimaks „komistuskiviks“ oli Soome kivine pinnas ning äärmiselt ebatasane reljeef.

Poleks uskunud, et ma seda ütlen, kuid olen õnnelik, et brittidel on niivõrd palju kohustuslikke teejoomispause, mille ajal oli võimalus tööandjatega juttu puhuda ning nendega lähemalt tutvuda.

Teisel praktikanädalal algas Taiga Forestry OY’s istutushooaeg, mis tähendas meie jaoks, et järgmised kolm nädalat pidime tegelema vaid maha lõigatud metsadele uue elu andmisega.

Kui esimestel päevadel selgus, et minult ja Kristjanilt oodatakse päevas vähemalt 1000 taime maha istutamist, tundus järgneva kolme nädala üle elamine suhteliselt võimatuna. Juba mõte sellest, et pead kaheksa tundi päevas sammuma ringi metsa eba­ tasasel pinnasel nii, et kannad seljas korraga 200 pisikest taime ning istutustoru, tundus hirmutav. Esimesel nädalal olid selja- ning jalavalud täiesti tavaline nähtus, samuti kaasnesid mõned üksikud unetud ööd.

Teepauside ajal uurisime, mismoodi meie tööandjad suudavad igal aastal nii palju metsataimi maha istutada ning endiselt säilitada positiivset meelt. Nende vastus oli väga lihtne — nad võtavad seda kui võistlust. Iga päeva lõpus selgub, kumb neist istutas päevas rohkem taimi ning kes saab end võitjana tunda. Täpselt nii tegime ka meie Kristjaniga.

Antud meetod õpetas meile, et kui keskenduda headele tulemustele, ei oma raskused nende saavutamisel lõpuks enam mingit tähtsust. Tuleb lihtsalt üle saada oma lapsikust jonnist, mille tagajärjel paistavad müürid, millest üle pead ronima, kordades kõrgemad.

17

Kolmandaks praktikanädalaks viidi meid Helsingi külje alla, Hyvinkää lähedale komandeeringusse. Meie ööbimiskoht oli suhteliselt robustne, kuid väga hubane suure järve kaldal asuv jahimeeste majake. Olgugi, et majas puudusid elekter ja joogivesi, oli sealne õhkkond kuidagi väga meeldiv. Elektrit tootsime generaatoriga, et laadida telefone ja GPS-seadmeid ning valmistada õhtusööke. Komandeeringus olles tegime olude sunnil pikemaid päevi. Saime uhkusega öelda, et istutasime kusagil 1500 taime päevas, ka tasu töö eest on tänu sellele poolteist korda suurem.

Viimane nädal lendas justkui linnutiivul, meiega liitusid meie kooli neli esmakursuslast, kellele tutvustasime linna ja kohalikke olusid ning nagu öeldakse — seltsis on ikka segasem. Tööpäevad muutusid lõbusamaks ning meie jaoks ehk isegi veidi lihtsamaks, sest saime tunda end juba vanade olijatena ja jagada uutele poistele näpunäiteid.

Kokkuvõtteks võin öelda, et välispraktika Soomes oli minu jaoks hindamatu kogemus ja muutis mind väga palju. Ma olen uhke enda üle, et julgesin selle väljakutse vastu võtta. Saadud kogemus avardas tohutult silmaringi: sain tutvuda erialaste tõekspidamistega välisriigis, sõlmisin uusi, tulevikus ehk vajaminevaid tutvusi. Olin olnud rumal arvates, et välispraktikates pole midagi head, muu kõrval oli see ka reaalne võimalus teenida korralikku taskuraha.

Tõenäoliselt ei ole olemas paremaid tööandjaid kui Francis ja Fraser. Müts maha nende kahe mehe ees, kes suhtusid meisse kui võrdväärsetesse sõpradesse, mitte nagu praktikantidesse. Mitte kordagi ei tundnud me nende üleolekut ja kui meil tekkis tööd tehes või vabal ajal mingeid probleeme, siis võisime me abi paluda.

Soovitan kõigil, kellel peaks avanema võimalus minna praktikale välismaale, sellest viivitamatult kinni haarata. Leidke endas see jõud, väljuge oma mugavustsoonist ning minge ja saage osa millestki, mida te ei unusta kunagi!

18

s o o m e 2015. aasta konkursi III koht Autor: Jörg-Kristjan Välb Praktikale saatja: Tartu Kutseharidusekeskus Sihtkoht: Soome, Espoo Eriala: autotehnik

Minu lugu Lõpetasin 2015. aasta veebruaris Tartu Kutseharidusekeskuse autotehniku erialal. Teisel õppeaastal oli mul võimalus kandideerida õpirändeprojektiga praktikale Soome. Otsustasin võimalusest kinni haarata, kuna oli huvi Soome kultuuri ja keele vastu. Lisaks andis see võimaluse tutvuda töötingimustega välisriigis ja luua tutvusi mujal maailmas. Kandideerimise ajal ma veel ei teadnud, kui palju kasu see kogemus mulle tuua võib.

Läksin välispraktikale 2013. aasta oktoobris, praktika kestus oli viis nädalat. Espoos elasin samas ühiselamus koos teiste välispraktikale saanud koolikaaslastega. Ühiselamu tingimused olid väga head. See asus looduskaunis kohas, seal oli õpilasi ka teisest Eesti koolidest, samuti välisriikidest, näiteks Saksamaalt. Projekti raames korraldati meile kokkusaamisi: käisime Helsingis restoranis söömas, kus proovisime erinevaid soome rahvustoite; külastasime Heureka teaduskeskust ning loomulikult ei puudunud ka saunaõhtu.

Kõige rohkem pakkus mulle huvi praktikakoht. Tegemist oli Soome ühe suurima autoteenindusvaldkonna ettevõttega Autokeskus Oy, millel oli kaheksa filiaali. Mina sain praktikale neist suurimasse. Firmale kuulus pool tänavat, seal tegeleti ka uute ja kasutatud autode müügiga, varuosade müügiga ning paljude muude tegevustega. Töötingimused ja varustus olid töökojas tipptasemel, juhendamine käis inglise keeles, soome keele oskus oli mul praktika ajal veel puudulik. Praktikajuhendaja oli sõbralik, oskas hästi inglise keelt ning seega tööl oli väga hea olla.

Välispraktikal omandasin autoremondi valdkonnas uusi oskusi ning erialast inglise keelt, sellele lisaks õppisin, kuidas planeerida aega, suhelda võõrkeeles ja iseseisvalt välismaal elades toime tulla.

Kuna olin seal väga hästi kohanenud, otsustasin teha oma järgmised praktikad samas firmas, sest töökeskkond oli niivõrd hea. Mulle meeldis olla multikultuurses keskkonnas ja tänu sellele sain pidevalt praktiseerida ka soome keelt. 2014. aastal sain sinna firmasse suveks tööle ja ühtlasi otsustasin ka viimase praktika seal teha. Tänu eelnevale sain väga hea palgaga praktikakoha. Selleks ajaks olin juba omandanud ka erialase soome keele, inglise keeles polnud enam vaja rääkida. Soomes elades ja õppides hakkasin järjest rohkem huvi tundma edasiõppimise vastu välisriigis.

19

Peale kooli lõpetamist läksin Soome Autokeskus Oy-sse tööle veel neljaks kuuks ning pärast seda otsustasin edasi õppida. Kandideerisin autoinseneri erialale Inglismaal ning mind võeti ülikooli vastu. Arvan, et lisaks keskmisele hindele sai otsustavaks ka minu töökogemus välisriigis, multikultuurses keskkonnas ning keelteoskus. Nüüd õpin Inglismaa parima viieteistkümne ülikooli hulka kuuluvas Coventry Ülikoolis Automotive Engineering erialal. * Erasmus+ õpirändeprojekt andis suurepärase tõuke mu karjäärile. Sealt sai alguse minu soov õppida oma erialal edasi välisriigi ülikoolis, lisaks laiendas välismaal töötamine märgatavalt mu silmaringi. Soovitan kõigil kasutada võimalust minna välismaale praktikale, kuna see avab silmad ning aitab mõista, mida tulevikus teha või saavutada. *Jörg-Kristjan lõpetas Coventry Ülikooli 2018. aastal bakalaureusekraadiga ja töötab praegu Tallinna robootikaettevõttes simulatsioonide insenerina, olles saanud tööpakkumise juba enne kooli lõppu.

Meie raamatu valmimise ajal lisas ta: „Sain õpingute ajal rahvusvahelisi tutvusi Hiinast, Jaapanist, Leedust, Soomest, Inglismaalt, Saksamaalt, Poolast, Bulgaariast, Luksemburgist, Hong Kongist ja mujalt. Soovitan kõigil, kellel on soov avastada maailma, luua uusi tutvusi või kes soovib alustada puhtalt lehelt, minna välismaale õppima. See annab teist­ suguse perspektiivi oma kodumaast ja sealsetest inimestest ning aitab aru saada sellest, mis meil on Eestis hästi ja halvasti. Niimoodi saame elu ka oma kodumaal parandada.“

S il la s te

N is s a

20

e n Juk

tõstu

k il

ndi ope ra a

to r

v a l e n c i a 2016. aasta konkursi I koht Autor: Kadri Kalle Praktikale saatja: Tartu Kutseharidusekeskus Sihtkoht: Hispaania, Valencia Eriala: kokk

Cebolla mirepoix

ehk topeltõppimised Valencia köögis 2016. aasta kevadel oli mul võimalus veeta viis nädalat kokapraktikal Hispaanias. Olin varem Hispaanias käinud, hispaanlaste kombedki enam-vähem teada, kuid see oli minu jaoks uus väljakutse: keelt oskasin vaid baastasandil ning professionaalne keskkond oli sellevõrra topelt-tundmatu.

Esimesel tööõhtul peakoka poolt antud esimene ülesanne: „Corta cebolla mirepoix!“ võttis väljakutse olemuse hästi kokku. Corta cebolla tähendab hispaania keeles sibula lõikamist, mirepoux on prantsuskeelne kulinaariatermin, mis tähistab tooraine kuubiku suurust. Lisaks tavapärasele praktikale uues köögis, kus tuleb tundma õppida peakoka stiili ja tegutsemisviise, uue toorainega ümberkäimist ja üldist köögi töökorraldust, tuli siin juurde ka keeleõpe ning töö- ja suhtlusviis uues kultuurikastmes.

Köök on hea koht keele õppimiseks: toiduained ja tööriistad on käepärast, tuleb vaid nende peale osutada, et millegi nimetust küsida. Tegusõnad on lihtsad ja konkreetsed ning needki näidatakse ette (lõika, pese, prae, puhasta). Endal tuleb selgeks teha vaid numbrid ja ajaühikud, olulisemad küsimused (Mis ma teha saan? Kuidas sa seda teed?), mõned võrdlussõnad (puhas-must, rohkem-vähem, suurem-väiksem) ning põhimõtteliselt juba saabki hakkama.

Köök on vahel väga kiire tempoga töökoht ning siis võivad mõtted kinni kiiluda. Tüüpiline on olukord, et kui korra juba ütled, et natuke räägid kohaliku keelt ja pusid mõned laused, tekib teistel arusaam, et justkui saaksidki kõigest aru. Hea taktika igas (uues) restoranis on, et liiga kauaks ei tohi mõtlema jääda, tuleb tegutseda kiirelt ja tunde järgi ning igal vabal hetkel jälgida köögis toimuvat.

Välispraktika tööpoole kõrval tuleb uuesti üles ehitada ka oma igapäevased tegevused ning kohaneda uue olukorraga. Logistikaülesanne: ühes korteris elavad 10 praktikanti, enamusel on erinevad töögraafikud, kuid kokku on vaid 3 võtit. Kuidas korraldada nii, et keegi mingil hetkel ukse taha ei jääks? Rendirataste ülesanne: kuidas personaliseerida oma kiipkaart ning selle abil rendiratas rattaparklas lukust lahti saada. Kui see lõpuks

21

eg okkad Ko o s k

ra a r e s to

ni ees

õnnestus, tundsin end tõelise häkkerina. Välismaal olles võimendub väikestele eluolu küsimustele lahenduse leidmine ning juba see, kui suudad esimest korda eksimata kodust tööle jõuda või toidupoe kiirelt üles leida, tundub olulise edusammuna.

Olles teises kultuuriruumis, tunduvad kõik inimesed võõrad ja tihti ka hirmuäratavad. Ühel õhtul pidin tapas-baari õhtuses vahetuses serveerima juustu- ja lihavalikuid. Üritasin viilutaja ja erinevate vorstidega jõudu katsuda, samal ajal piidlesid mind kriitiliselt veini‑ klaasi tagant kohalikud härrasmehed. Nende pilgud paistsid ütlevat: „Niimoodi nüüd küll meie traditsioonilise chorizo’ga ümber ei käida.“ Üks isegi üritas mind hispaania keeles juhendada, kuid olin närvis ja ei saanud väga hästi aru. „Where are you from?“ küsis üks meestest.

Kui vastasin „Estonia“, tuli teise mehe näole naeratus: „Really? My wife is from Fin­ land!“ Piisas ühest hetkest, mis muutis olukorra oluliselt muhedamaks, jagasime mõtteid teemal, kui pime ja külm meil talvel on. Lülisid, mis meid pealtnäha täiesti võõrastega seovad, võib leida väga üllatuslikest kohtadest ning tegelikult tahame kõik neid seoseid leida.

Haridusteoorias öeldakse, et eneseareng ja uute asjade õppimine saab toimuda vaid meie mugavustsooni piiril. Välispraktika on kindlasti üks neid kohti, kus seda tasakaalu otsida. Alguses oleme kindlasti oma mugavustsoonist väljas, seega on oluline eelnev ettevalmistus või kohapeal toetavad kaasõpilased. Olles varemgi välismaal käinud, kohanesin oma uue eluga võibolla ehk liigagi kiiresti ja pigem täheldasin endal uude mugavus­ tsooni kinni jäämist. Näiteks rääkisid kaks kokka ka inglise keelt ning kuna tahtsin küsida

22

aa Tänuk

rt r

n il e e s to r a

P a e ll a

d küp se

mas

toorainete ja meetodite kohta, siis mingi hetk andsin alla ja läksin inglise keele peale üle, sest see muutis nendega suhtlemise palju lihtsamaks. Tegelikult oleks võinud mu hispaania keel palju rohkem areneda. Õnneks leidus ka töökaaslane, kes heas mõttes survestas mind rohkem hispaania keeles suhtlema, rääkides minuga lihtsate lausetega, öeldes samal ajal teistele: „Ta ju oskab küll.“ Olen neile tänulik, kuna nii mul oli võimalik end tööl koduselt tunda ning ühtlasi ka arendada.

Võib tunduda veider, aga üheks saavutuseks pean seda, et olime hakanud kokkadega üksteist kutsuma hüüdnimega „cabron(a)“, mis tõlkes tähendab „kaabakas“. Sealses kultuurikontekstis on see tavaline sõprade vaheline hüüdnimi ning märk omaksvõtust.

Elementaarne keeleoskus ja ruumis orienteerumine on kohanemise füüsiline tase, kuid huumor sotsiaalne tase. Ühel vabal päeval meelitasin ühe kokkadest endaga turule kaasa, et saada professionaalset mereanni-nõu, ostmisest küpsetamiseni. Lisaks toimus Vahemere-elustiilile omane pikk kohvitamine päikselisel plaza’l, kus juttu jätkus kauemaks ning rohkem pole sõpruse alguseks vajagi.

See, mida me õpime, ükskõik millises kontekstis ja kohas: kodus, koolis, reisil, poes või sõpradega väljas olles, on lõpuks alati meie enda vastutusel. Õppimine võib toimuda igas olukorras, õppida võime igalt inimeselt, keda kohtame. Oluline on neid võimalusi märgata ja selle üle tänulik olla. Ise saame aktiivselt õppimist suunata, isegi kui see tähendab igapäevast konsulteerimist google translate’iga ning vigaste lühilausete moodustamist.

Kunagi ei tohi alahinnata lihtsat huvi ülesnäitamist teise inimeste tegemiste vastu, seda algusest peale.

23

h o l l a n d 2016. aasta konkursi II koht Autor: Liane Mäesalu Praktikale saatja: Räpina Aianduskool Sihtkoht: Holland, Zwolle Eriala: aednik

Maandusime Amsterdamis juunikuu laupäeval, tulpide maa võttis meid vastu tuule ja vihmasabinaga. Esimene rongisõit Zwollesse andis tunnistust, et tegemist on vee peale rajatud maaga. Kui olime jõudnud sihtpunkti ja end hubases külalistemajas sisse seadnud, juhatati meid ilma käikudeta, aga vahvalt punaste jalgrataste juurde. Sõitsime uudistama kahte lillepoodi, kus esmaspäeval oma praktikat alustame, lisaks näidati meile kätte Zwolle kesklinn ja poed, kust omale söögipoolist hankida.

Praktika kaks esimest nädalat toimusid ettevõttes Business flowers Zwolle, kus tehakse lilleseadeid ja -kimpe lepingulistele partneritele. Lisaks sai neilt tellida lillekimpe ka läbi e-poe. Äris töötav meeskond oli tore, sõbralik ja jutukas, laul ja nali käisid tööga käsikäes.

Tunne oli väga kodune. Esimese tööna anti mulle hotelli restoranilaudade vaaside tühjendamine, pesu ning täitmine uute lilledega, lisaks kaks lilleseadet hotelli vastuvõtulauda. Ei puudunud ka traditsiooniline töö — lillede puhastamine ja lõikamine ning ruumi koristus.

Päev möödus kiirelt, olin esimesel päeval saanud nii kätt harjutada kui inglise keelt praktiseerida. Olin esimese praktikapäevaga rohkem kui rahul.

K la a sp u d

24

e li s li ll e se ade

d re st o ra n il

a u d a d e le

Flo rist ide pra kti lise eks am i töi d

Teisel päeval avanes võimalus koos perenaisega lillede tellimusi kohale toimetada: bensiinijaam, kuhu viisime lillekimbud; hotell, kus korjasime terrassilt ära mitte just enam kõige ilusamad potitaimed ning asendasime uute, kunstlilledest tehtud seadetega. Õhtuseks tööks on lillekimpude tegemine poodidesse. Järgnevatel päevadel hakkas tekkima juba teatud rütm, kuidas ja millises järjekorras asjad käivad. Praktika on ainus asi, mis õpetab.

Kolmapäeval käisime külastamas meid vastuvõtvat kooli, kus toimus 3. aasta floristide praktilise töö eksam ning meil oli hea võimalus nende töid vaadata. Tase oli muljetavaldav.

Reedel avanes mul võimalus koos omanikuga sõita kahte hotelli, kus meie ülesandeks oli vahetada välja restorani lauaseaded ning vastuvõtus ja restoranis suured lilleseaded. Teises hotellis oli vaja dekoreerida kolm restorani, milles nädalavahetusel toimusid pulmad.

Ja esimene praktikanädal oligi möödas. Kiirelt, infoküllaselt ja paljude uute teadmistega. Ees ootas uus ja põnev nädal, sest esmaspäeva varahommikul (kell 5.00!!) pidime minema lilleoksjonile Aalsmeeri, et oma silmaga näha ja aru saada, kuidas see kõik

25

O k s jo n ir

P u h a st a m

uum

d li ll e d is t va ja va

käib. Enne oksjoni algust käisime suurtes laoruumides ringi ja vaatasime, millised lilled oksjonile tulevad. Sain ülevaate, millised on lillehinnad kaupmehele, kes ostab otse oksjonilt. Kui oksjon oli läbi, suundusime laohoonesse, meie kaup oli juba komplekteeritud ning see tuli veelkord üle kontrollida ja bussi paigutada, viimane oli tõeline kõrgpilotaaž, ka õhk ei oleks sinna enam mahtunud. Zwolles ootas meid ees lillede maha laadimine, lahti pakkimine, puhastamine, lõikamine ja paakidesse asetamine. Tavaline esmaspäev…

Kui kaks nädalat praktikat oli möödunud, ootas meid ees koolipäev Groene Welle’s.

Eelnevalt saime teada, et see oli I kursuse floristide viimane koolipäev enne suvevaheaega ning viimaseks koolitööks dekoratiivse disainiga lillekimp ja -seade. Hollandi koolikord näeb ette, et iga õpilane ostab ise tööks vajalikud lilled ja võtab need tundi kaasa.

Eelnevalt antakse teada, millised lilled võiksid olla (sõltub see ju suuresti tehtavast tööst).

Ka meie pidime eelpool nimetatud tööde tegemisest osa võtma, kuid meie lilled õnneks telliti. Õpetus käis nagu ikka, kõigepealt teooria ja siis näitas õpetaja ette, kuidas kimpu teha ja millele tähelepanu pöörata. Hakkasime vaikselt pusima. Töö oli päris raske, eelkõige füüsilises mõttes, sest kasutasime suuri ja raskeid lilli — liiliaid, lauke, pojenge, mätasharju, streliitsiaid jne. Keeruline oli kõiki juba kohale asetatud asju paigal hoida, aga visadus viis sihile ja esimene ülesanne lahendatud. Teise tööna pidime samadest materjalidest tegema analoogse seade, kuid otse vaasi paigutatuna.

Meie töödega jäädi üldjoontes rahule. Saime kasulikke nippe sellise disainiga kimpude tegemiseks. Päeva lõpetuseks viidi kogu grupp kooliaasta lõpu puhul jäätist sööma.

26

Seejärel tehti meile ringkäik koolimajas, tutvustati erinevaid osakondi, erialasid ja räägiti kooli korraldusest.

Järgmisel nädalal sai minu praktikakohaks Flora. Esimesel päeval sai minust kulleri töövari, viisime erinevatesse asutustesse ja büroodesse iganädalased lilleseaded ja tellitud kimbud. Ma ei tundnud end Floras hästi, mind ei tutvustatud kellelegi, minule ei tutvustatud inimesi, minuga ei suheldud. Teine päev Floras suuri muutusi ei toonud, tööd anti vaid siis, kui seda ise küsisin, olin justkui kõigil jalus. Lõpuks õnnestus mul endale kaubelda lillekimpude tegemine. Järgnevatel päevadel õppisin, kuidas lilli veega pakkida ja sain ka õpetust erineva disainiga kimpude tegemiseks. Kokkuvõtvalt võin öelda, et kolmas praktikanädal möödus pingelisemalt, kui eelnevad kaks. Tööpäevad olid pikemad, seltskond mitte väga sõbralik, kuid lillekimpude tegemisel sai kõvasti rohkem kätt harjutada.

Ehk siis lõpp hea, kõik hea.

Olen kogemuse võrra rikkam, sain ühte rahvust ja maad tundma õppida ning teadmisi ja oskusi uue ameti tarvis. Vanus ei tähenda midagi, tuleb vaid tahta ja eneses kindel olla.

sa ia s K ar tu lid ee

27

p r a n t s u s m a a 2016. aasta konkursi III koht Autor: Sander Raudauk Praktikale saatja: Kehtna Kutseharidusekeskus Sihtkoht: Prantsusmaa, Rouen Eriala: autotehnik

Peale põhikooli lõpetamist tahtsin minna edasi õppima eriala, mis mind reaalselt huvitaks, millele sooviks oma aega pühendada ning mis oleks ühtlasi hobiks. Olles juba väiksest peale tegelenud erineva tehnikaga, tundus autotehniku elukutse ideaalne valik.

Kolmandal kursusel õnnestus mul viibida viis nädalat Põhja-Prantsusmaal Rouen’i linna külje all asuvas võidusõidu tiimis nimega Imsa Performance. Prantsusmaale lendasin koos koolikaaslasega IT erialalt, kohapeal olid meid ootamas juba ägedad kutid ja tüdrukud Saaremaalt, kellega elasime koos 4 nädalat. Majutuspaigaks 4-toalised üürikorterid Rouen’i linnas, Seine’i jõe kaldal.

Päev pärast kohale jõudmist tutvustati meile linna ning seejärel juhatati meid meie sõpruskooli CFA La Châtaigneraie’sse.

Minu praktikakoht asus linnast 10 km väljaspool, liiklemiseks pidin kasutama kahte erinevat bussi. Kohale jõudes oli vaatepilt minusuguse „rullnoka“ jaoks hingemattev.

Töökojas oli üle neljakümne Porsche erineva mudeli (alustades esimesest Porsche mudelist 356, lõpetades otse tehasest saabunud autodega), BMW E9, AC Cobra, Lotus Elise, Chevron B26 ja palju muud huvitavat. Tiim oli asutatud 2001. aastal Raymond Narac’i poolt, kes oli hetkel ühtlasi üks sõitjatest. Imsa Performance võistleb peamiselt erinevates GT-sarjades ja Le Mans’i 24-tunni sõitudes, samuti võetakse osa erinevatest klubiüritustest ja võisteldakse ka Historic-klassis.

28

Esmalt tutvustati mulle töökollektiivi: ettevõttes töötas kaks inseneri, seitse tehnikut, kaks veoautojuhti, sekretär ja ülemus. Inglise keelt rääkis üks inseneridest ja üks tehnik — tema oli ka minu praktikajuhendaja. Esimeseks tööks anti mulle Porsche 962 rattalaagrite puhastamine. Tegemist on 1990. aasta Le Mans’i sarja autoga, mis tänasel päeval võistleb Historic-klassis. Töö iseenesest oli lihtne, kuid käed kogu aeg värisesid. Oli väga huvitav ja pingeline töötada autode kallal, mille väärtus küündis 2 miljoni euroni.

Viie nädala jooksul sai tehtud palju muudki huvitavat, töökaaslased õppisid mind kiiresti usaldama ning andsid mulle iseseisvaid töid. Üheks projektiks oli 1974. aasta Porsche 911, mis võistles samuti Historic-klassis. Minu ülesandeks oli paigaldada uus kütuse turvapaak, välja tuli mõelda paagi asetus kapoti all, selle kinnitused ja vajalikud pehmendused. Kõik mõtted ning plaanid tuli enne teostamist praktikajuhendajaga läbi arutada.

Tööpäevad möödusid rahulikult, lisaks lõunale olid kindlatel kellaaegadel kohvi­ pausid. Ei näinud kordagi mingit ületöötamist või rapsimist. Prantslastel on tähtis nautida igat hetke päevas, jääda positiivseks ning mitte lasta muredel ennast koormata. Eestlastel on palju neilt õppida.

29

Viimasel nädalal võeti mind kaasa testipäevale Neversi linna lähedal asuva Magny Course ringrajale (Rouenist 400 km). Tiim oli seal testimas oma uut masinat 911 GT3RS. Kaasas oli ka klient oma vanema 997-ga. Minu ülesandeks oli sellele koos sõitjaga uus iste paigaldada ja reguleerida, samuti pidin vahetama rehvid ning puhastama auto seest ja väljast. Uue autoga tegelesid teised tehnikud. Kuna uus auto oli kätte saadud sama päeva hommikul, toimus sildade ning vedrustuse reguleerimine sealsamas kohapeal.

Lõpetasime kõik koos kell kolm öösel.

Hommikul asusime kohe rajapäeva jaoks viimaseid ettevalmistusi tegema. Mõne hetke pärast saabusid ka esimest korda tiimi sõitjad. Sel hetkel sain aru, kui suur osa on motospordis tegelikult meeskonnal ja selle efektiivsel tööl. Meediast jääb tihtipeale mulje, et võidusõitja ongi ise terve tiim, kuid tegelikult on seal taga palju töökaid inimesi, kes veedavad vahest unetuid öid terve tiimi nimel töötades ning kes ajavad n-ö igat sajandikku taga.

Teisipäev algas suure vihmaga, seetõttu tuli vahetada uuesti rattad ning korrigeerida rehvirõhud. Täitsin ka kütusepaagi ning poole tunni pärast, kui suurem vihm järgi jäi, läks klient autoga rajale.

Mõne hetke pärast järgnes talle ka uus 911. Värske auto sai teha vaid paar ringi, kui sõitja sõitis rajalt välja ning lõhkus auto esiotsa. Purunesid esimene stange, põhjaplastikud, mõlemad esimesed logarid ning jahutusradiaator. Sellega oli päev auto jaoks lõppenud. Räägiti, et radiaatori ja mõned uued karbonist keredetailid saab tehasest kohe tellida, kuid see pole võrreldav raja rendi maksumuse, tiimi jaoks raisku läinud kahe päevaga, seda enam, et kahe nädala pärast oli toimumas esimene võistlus Portugalis. Kuid sellegipoolest jäid kõik positiivseks ja kohe sealsamas alustati auto lahti võtmisega. Samal ajal sõitis teine auto oma ringe edasi, ka päike tuli välja ning ma sain uuesti rattaid vahetada.

Võib öelda, et viie nädala jooksul sain üheltpoolt hea töökogemuse, kuid ennekõike väärt elukogemuse. Töötades keskkonnas, kus vähesed inimesed räägivad inglise keelt ning enamusega pead suhtlema n-ö kehakeeles, saad aru, kui tähtis on suhtlemisoskus.

Isegi praktikandil tekib olukordi, kus oleks hea avaldada oma arvamust ja mõtteid, et tekitada teistes inimestes usaldust enda vastu. Ei piisa ainult sellest, kui hommikul ütled Bonjour! ning õhtul Au revoir! Samuti mõistsin seda, et kui üks töö saab valmis, siis ei tule sulle keegi kohe järgmist pakkuma. Tuleb ise näidata üles initsiatiivi ning olla ambitsioonikas.

Kui oled kunagi mõelnud välispraktikale minna, siis soovitan kindlalt. Peale tasuta reisimise saad ka kogemuse, mis annab sulle hulgaga juurde enesekindlust ja suhtlemisoskust.

30

h o l l a n d 2017. aasta konkursi I koht Autor: Anu Ristissaar Praktikale saatja: Tallinna Teeninduskool Sihtkoht: Holland, Leeuwarden Eriala: kokk

#MEIEHOLLAND Olin juba kokaõppesse astudes kindel, et tahan viimase praktika veeta välismaal. Väljapool piire saad ohtralt keelekümblust, iseseisvust, kasulikke kontakte ja sõpru. Tuleb üle saada hirmust, mugavusest ja turvalisest.

Me elasime seal nagu vanglas, sõna otsese mõttes... ...sest Leeuwardenis asub selline hoone nagu Blokhuispoort, mis 10 aastat tagasi tegutses veel vanglana. Autentsuse mõttes on kõik trellid akende ees ja koridoriruumid sama robustsed nagu filmides. Igapäevaselt elasime vangikongis, automaatselt lukustuvad uksed ja kiip avamiseks. Üldse polnud alguses kõhe... Toas olid ainult voodid ja kapid, muud mugavused asusid eraldi. Hoone sisaldas kultuurikeskust, kus paiknesid hosteliruumid, erinevad loomeettevõtted, kohvik, kunstnike galeriid ja poekesed ning kõige tipuks järgmise aasta kultuuripealinna programmi töörühm. Just nagu meie Telliskivi loomelinnak.

Siis kui praktikaga tekib juba mõnus rutiin sisse... ...on aeg pajatada, kuidas meil läks. Esimesed kaks päeva saime linnas ringi vaadata ja turiste mängida, kadunud oli erakliku välismaalase tunne, teises kultuuriruumis töötamine aitas kuuluvustundele palju kaasa: suhtled, arendad meeskonnatööd, õpid kultuuri ja melu kohta just kohalike inimestega kõrvuti tööd tehes.

31

Kohalikke oli ettevõttes pigem vähemuses: omanik ja kaks kokka. Ülejäänud olid Iirimaalt, Londonist, LAVst, Zimbabwest, Kreekast, Lätist ja Ungarist — multikulti. Köök oli keskendunud kiirele ja lihtsale teenindusele, saime paljudele erinevatele ettevalmistustele käe külge lüüa. Näiteks tegime burgerikukleid, kasutades vedelikena erinevaid õllesid.

Pidin tõdema, et heleda õllega kerkis tainas tunduvalt paremini. Peakokk oli kohalik, tolles ettevõttes 20-aastase kogemusega ning vehkis teha asju nagu tuulispask. Õhtuti oli ka tellitud laudu, millel oli pisut muu menüü. Pubi tagatänavas oli suur puu- ja juurvilja kiosk, nägime kuidas kiiresti ja loominguliselt valmistati õhtustele laudadele toitu kohapealsest värskest kraamist. Lihtsuses peitub võlu!

Püha Muhu leib ... … leppisime peakokaga kokku, et toon leiba degusteerimiseks, tema toob omalt poolt kohalikku rukkileiba. Muhu leib, kohalik leib, pisut Saaremaa suitsuvorsti, lõhet, kohalikku köömne-nelgi juustu, maitsevõid, tavalist võid ning tomatit. Maitse võimendamiseks tegin sohki rösteriga. Paks võikiht ning juust peale — kokkadele suutsin isegi 2 tervet viilu sisse sööta. Kohalik leib polnud üllataval kombel väga erineva maitsega, veider oli tekstuur: niiskemapoolsem, hoiustatakse kindlasti külmas ja säilib paar-kolm päeva. Puudus see krõbe tekstuur, mis leiva heaks teeb.

Me sulasime ära... ... 310C käes ehk lugu sellest, kuidas kokahakatised selliste kraadide käes köögis asju nägema hakkavad. Mis juhtub köögis selliste temperatuuridega?

• joogivee klaaside arv suureneb; • puhurite arv köögis suureneb; • vaikimisi sõda käib parima ventilatsiooniga kohas töötamise pärast; • töötajate nägudel on märgata tugevat loomulikku glitterläiget; • külmiku ning sügavkülmiku külastused on päeva tipphetked, tahaks sisse pugeda ja põgeneda kohustuste eest; • märkad riiulil asetsevat kookosõli purki, mille sisu on tavaliselt tahke, aga nüüd vedel...ja mõtled, nii soe ongi või?!; • hüdreerumise asemel peab hoopis REhüdreeruma, sest veeklaasiga tõtt vaadates saad aru, et oled samapalju välja higistanud; • ahjuukse ees töötamine või selle avamine võrdub jaanipäeval üle lõkke hüppamisega - kukud sisse ja tunned põrgukuuma;

32

B a n o f fe

sser P ie d e

t

• grilli taga töötava kolleegiga nii naljalt ei lõõbi, kannatused niigi laes; • jäätise serveerimine muutub 5x kiiremaks; • kui keegi sind kogemata külmkambrisse lukustab, otsustad mitte kohe karjuma pista; • „trammi“ ajal unustatakse korraks ära, et palav on, sellevõrra võimsamalt tuleb see meelde, kui tekib väljastuses paus; • kui väljas voolab higi ojadena, siis köögis koskedena. Tunned, kuidas piisk hakkab mööda selga alla voolama ja voolabki mööda jalga lõpuni välja.

Sellest olenemata on kokatöö endiselt tuus. Köögihuumor on parim, saad näiteks üldsemitte-veidra armastuse nugade vastu. Kui teed asja südamega, siis pole alla andmist niipea silmapiiril.

Eks lisaks tööle ja toidule külastasime kõrval asetsevaid linnasid, pealinna, saarekesi, saime sõpru-tuttavaid, kellega osadega siiani kontaktis oleme ja nautisime seda antud võimalust. Toit on ja jääb ikkagi minu põhikireks. Antud kogemus näitas kui erinevad võivad köögid olla, kõigi oma erinevate tahkudega. Pean oluliseks, et erialaga alustav inimene peaks endale selgeks tegema baasi, mitte töötama samas mugavustsoonis kolmkümmend aastat järjest. Isegi kui uues kohas ei saa samapalju palka või peab toredad töökaaslased seljataha jätma, adapteeruv inimene on ühiskonnas vajalikum kui trotslik ja kinnine inimene. See oli üks põhjustest, miks otsustasin seikluse vastu võtta.

33

p r a n t s u s m a a 2017. aasta konkursi II koht Autor: Piret Jeedas Praktikale saatja: Kuressaare Ametikool Sihtkoht: Prantsusmaa, Rouen Eriala: kondiiter

Kui pannkoogitainas läheb nässu... „No stress,“ ütles Thomas pärast esimest ringkäiku pagari- ja kondiitriäris. See kõlas vägagi lohutavalt, sest ega päriselt ei kujutanud ette, milliseks siin kujuneb igapäevane elu. Iga päev esimese bussiga, mis väljus kell 5.29, seadsime sammud ülikoolilinnakus asuvasse Place Colbert pagarikotta. Kui meie kaaspraktikandiga kohale jõudsime, käis siin juba töö täies hoos: allkorrusel oli pagar alates südaööst värskeid saiu küpsetanud.

Meie pintseldasime kuulsaid sarvesaiu (croissant) ja šokolaadisaiu (pain au chocolat) munaga, et nende värske lõhn võiks peatselt esimesi külalisi tervitada. Allkorrusel oli meie juhendajaks kolmekümneaastase kogemusega tainameister Mr Pascal, kes otse loomulikult rääkis vaid prantsuse keelt. Kui endal sõnavarast puudu jäi, siis aitas kätega vehkimine või vajalikele tarvikutele viitamine. Meisterlikult valmisid siin sajad ja sajad sarvesaiad, mille kokku keeramine oli omaette kunst. Igal tehnikal oli siin mõte ja igal tegevusel kindel koht päevakavas. Mr Pascal’iga tekkisid kohe omad naljad, elu tähtsamad jutud said räägitud ning tema tehnilisi võtteid on võimalus nüüd kodus rakendada. da ju h e n M in u

34

Pasca ja M r

l

Õunasa

iu te g e ma

s

Š o k o la

a d is a ia

d e e tt e v a lm

is tu s

Teisel korrusel saime kaunistada väikeseid torte, valmistada kreeme ja makroone.

Prantslased armastavad pigem pisikesi koogikesi, näiteks karamelli- või vaarikatartalette.

Iganädalaselt valmistatakse ka ekleere, mida täidetakse erimaitseliste kreemidega. Kaunistused on ülimalt lihtsad. Nagu jutu käigus selgus, on üliefektsest välimusest olulisem maitse. Imetlesin, kuidas lühikest kasvu Maggie tõstis suuri tainasegamisenõusid või millise kiirusega valmistati ette koogikesi või kasutati vastvalminud kuuma siirupit.

Praktikalinn Rouen paistis silma oma ajaloolise kesklinnaga, kus iga väike tänav pakkus avastamisrõõmu. Kohalikud nautisid jutlemist tänavakohvikutes ja iga soojenev päev tõi kümneid inimesi jõe äärde jalutama. Nädalavahetusel oli võimalik hüpata rongile, et sõita Pariisi või hoopis valida buss, et saada osa maalilisest maaeluidüllist. Kindlasti tuli käia ära turul, kus iga tomat või õun oli efektselt asetatud alusele ning ostlemisel sai harjutada prantsuse keelt. Iga praktikal veedetud päev pakkus võimalust näha ja kogeda midagi uut. Oluline oli olla ise hästi avatud ja uudishimulik ning küsida nii palju kui võimalik.

Karta ei tasu ebaõnnestumist: ka mina elasin üle ühe nässuläinud pannkoogitaina.

Asendasin kogemata jahu suhkruga. Aga mis valesti, see uuesti. Enne Prantsusmaale praktikale minekut tasub õppida prantsuse keelt, minu kümme tundi kulus kohe kindlasti marjaks ära. Ja julgustan igaüht haarama kinni võimalusest sukelduda teise kultuuri- ja elurütmi — see kogemus teeb rikkamaks ning kindlasti ka julgemaks.

35

h o l l a n d 2017. aasta konkursi III koht Autor: Silvia Rõigas Praktikale saatja: Hiiumaa Ametikool Sihtkoht: Holland, Middelburg Eriala: florist

Rattaga tulbiväljadel Mind ootas kolmenädalane praktika Middelburgis, Hollandis. Hinges oli kerge tunne, siin oli hea keskkond vaadata elu ja ennast teise nurga alt, panna kõrvale seni saavutatu ning alustada nullist — õpipoisina uuel erialal, uues keskkonnas ja keeleruumis. Korraks vilksatas pähe mõte, et uued kolleegid ilmselt ootasid noort kooliõpilast, mitte huvitavas eas elukestva õppe saadikut. Soov üksteist tundma õppida ja kogemusi jagada tasandas eelnevad ootused ning meist sai ajapikku tiim.

Töö Miesi lillekauplusteketi lillepoes algas hommikul suurte ratastel liikuvate ja potililli täis riiulite transportimisega laost poodi ning lillede paigutamisega laudadele-põrandatele, jätkus dekoratsioonide korrastamisega ja lillekimpude vorpimisega. Viimaseid tehti mitmes erinevas hinnaklassis. Tavaliselt anti sortiment ette, aga sain ka ise materjali ja hinnaklassi valida. Need olid tõelised loomehetked! Suured hortensiatutid, nõtke elulõng, kuninglik flamingolill, sametine prootea, lehvikuna laiuvad monstera lehed, haraline kängurukäpp jne.

Lõputu oaas, kus valikut kordi enam kui minul kogemusi ja oskusi seda kasutada. Ruttu selgus, et stiil on Hollandis teine: lopsakad, värviküllased ja ühetasapinnalised kimbud, mis pakitakse värvilisse paberisse ja siis veel omakorda tsellofaani. Täielik luksus. Põhjamaine minimalism, mis kohati tingitud kliimast ja lillede kõrgemast hinnast, ei vaimustanud seal kedagi. Tuli kohaneda uute ootustega. Ma polnud lillepoes kunagi varem töötanud, seetõttu jagus entusiasmi isegi vaaside pesemise ja põrandate pühkimise jaoks.

Imetlen siiani sealsete inimeste tolerantsust, avatust, lustlikku meelt ja töökust. Rasketes oludes, merepinnast madalamal soisel maalapil, mis pindalalt sama suur kui Eesti, on rajatud kuivendussüsteemid ja tõkendid mereveega maadlemiseks, märkimisväärne keemiatööstus ja muidugi lillekasvatus. Meil on tavapärane oma tegemata toimetusi või pahameelt ilma kaela veeretada. Hollandis on tuuled ja pidev sadu normaalsus ning selle vastu kasutatakse õiget riietust! Ütlus „Kõik algab suhtumisest!“ on enam kui mõistetav.

Otsustasin kohalikku igapäevaellu veelgi rohkem süveneda ning parim vahend selleks oli jalgratas. Ei mingit kiivrit ega käiguvahetajat, põhiline oli korv, kuhu oma asjad ladustada.

Hollandlased kolivad isegi mööblit jalgrattal! Minu kanderekord jäi kõigest täis korvi ja

36

kahe poekoti juurde. Armusin jalgrattaga liiklemisse sedavõrd, et võtsin puhkepäevadel ette pikemaid teekondi ümberkaudsetesse küladesse, mööda kanalite äärseid teid ja tulbivälju.

Viimane praktikanädal sattus emadepäeva nädalale, lillekaupmeeste aastas tähtsaimale: väljapaneku territoorium laienes veerandi võrra; kõik nurgad, seinad, riiulid täitusid pottide ja seadetega; kitsas tagaruumis töötasid kõik alalised ja ajutised töötajad. Armastatuim toode näis olevat lilletort, kus ümmargune märg vahtplast kaeti samblaga, millesse omakorda pikiti lilli ning südameid. Ühel päeval katsin samblaga 50 alust, mis oli ka suutlikkuse piir. See oli esimene kord praktika ajal, kus ma tundsin tüdimust. Õnneks meeldisid klientidele samaväärselt samblakookidega ka vett täis vaasid, kuhu tehti vormlineaarne kimp. Selgus, et hollandlane läheb külla vaasis oleva seadega, mis on pakitud tsellofaani ja mille suurused ulatusid minist kuni XXXL-ni.

37

Emadepäeva nädalal käidi lilleoksjonil tavapärase kahe korra asemel kolmel korral.

Tuli minu kord oksjonile kaasa minna. Olin seda haruldast hetke oodanud, börsil saavad käia ainult akrediteeritud kaupmehed. Kevadises Hollandi öös lõi kirikukell kolm korda ja mul oli 15 min aega, et kohtumispaika jõuda. Soojas öös kolasid minuga koos veel kaks kassi ja üks jalgrattur. Kell 04.45 jõudsime kõrge börsihoone juurde, mulle näidati olulisemaid laoruume ja külmkambreid, et oskaksin hiljem omapäi ringi liikuda. Esimesed ostjad saabusid kell 05.00, oksjon algas kell 06.00. Arvutites olid spetsiaalsed programmid, kuhu jooksis info müügile tulevast kaubast ning kus oli võimalik märgistada ära huvipakkuvad ostud.

Lilleoksjon on meeste maailm, peale enda nägin veel ainult paari naist. Õhus oli muretu melu. Kui saali hakkasid tulema iseliikuvad konteinerid lilledega, muutus olukord hetkeks tõsisemaks. Suurel ekraanil jooksis kolm kella, kus olid fotod taimest, kogused, kvaliteet, tootja ja kemikaalide kasutus või mittekasutus. Hind tekkis panustest. Hea diili said siis, kui vajutasid kiiresti nupule, kui kell oli madala hinna skaalas. Uurisin seda ruleti moodi toimivat ekraani nii ja naa ning tundus, et ega ma selle tööga hakkama ei saaks.

Tagasi jõudes läksin koduseks saanud linnakesega hüvasti jätma.

Läbi sooja tiheda vihmasaju jõudsin kahekohvrilise iseliikurina õigeks ajaks jaama.

Hollandis on kõik lihtne, isegi rongigraafik. Rongis meenutasin veel hommikul tööl oldud hetki ja viimaseid töid. Emadepäevaks tegi see kauplus 90 kimpu, 60 lilletorti ja palju muud. Ma ei usuks, kui poleks seda ise näinud. Telefon edastas sõnumi kolleeg Nadialt: „Head koduteed! Sinuga oli tore, hea, et kohtusime. Loodan, et hoiame sidet ning kohtume peagi.“ On hea, kui sind võetakse omaks. On tunne, et midagi jääb sinust maha ja veel rohkem on koju kaasa võtta.

38

u n g a r i 2017. aasta konkursi III koht Autor: Toomas Sarapuu Praktikale saatja: Võrumaa Kutseharidusekeskus Sihtkoht: Ungari, Budapest Eriala: puittoodete tehnoloog

Erasmus+ programmi õpiränne Ungaris Erialalt puitoodete tehnoloogid, läksime Joeliga Erasmus+ programmi raames Ungarisse saepuruseks saama. Õpirände pikkuseks oli kaks nädalat, mis möödus linnulennul. Aeg läks nii kiiresti, et päike vaevu-vaevu kellaga järge suutis hoida, programm oli tihe, mitmekülgne ja huvitav.

Meie vastuvõtja Kontiki kool alustas enda retke viis aastat tagasi, eesmärgiga midagi tõestada. Tegemist oli suuremeelse eraalgatusega, mis koondas enda ümber õpilased, kes erinevatel põhjustel tavakoolisüsteemi ei olnud sobinud. Seal õppisid õpilased, kes olid mõnes osas laiemast massist erilisemad ning seetõttu pahatihti koolikiusamise ohvrid.

Põhjuseks olid kas majanduslikud või sotsiaalsed raskused kodudes, välimusega seotud iseärasused või riikliku programmi mittesobivus antud indiviidile. Kontiki koolis lähtuti põhimõttest, et iga inimene on indiviid kõigi oma vooruste ja puudustega ning ennekõike keskenduti tugevatele külgedele ja üleüldisele jõustamisele. Piltlikult öeldes: kui Jukul matemaatikas nupp ei noki, aga talle meeldib kangesti kätekõverdusi teha, siis antud juhul õpetaksid kogenud Kontiki pedagoogid matemaatikat läbi kätekõverduste.

39

Õhkkond koolis oli hästi sõbralik ning vahetu. Õpetajad, mentorid ja õpilased kallistasid teineteist koridoris teretamise asemel. Koridoris toimus ka meie esimene sealne kokkupuude puutööga, kus kohalik vestmismeister näitas meile ette, kuidas nikerdada vahvat vilepilli, mida rahvakeeli nimetatakse Mississippi saksofoniks. Pill oli oma ülesehituselt üsna primitiivne, koosnedes kolmest avast ning kilemembraanist, ent töötas nagu muiste.

Meistri palvel esitasime Joeliga Eesti hümni viisi nii kuis oskasime ja torust tuli, seda sõna otseses mõttes. Sellesama aine raames õnnestus meil veel nikerdada jõuluvana büst, kuna Eesti olla nii kaugel põhjas, et jõuluvana on meile peaaegu naabrimees ning veel vestsime lammast meenutava looma kujukese.

Disainermööbli meisterdamise kursus toimus Kontiki ruumidest väljaspool, koostöös Hello Wood nimelise liikumisega. Kogukonna tublid inimesed olid näinud vaeva ja kirjutanud projekte, mille tulemusena oli valminud elementaarse masinapargiga hubane puutöökoda, mis oli kõigile teatud tingimustel avatud. Tingimused seisnesid selles, et enne kui kedagi lubatakse omapäi pöörleva saeketta lähedusse, tuleb tal eelnevalt läbida juhendajate käe all kahepäevane kursus, makstes selle eest 65 eurot. Kui pärast kahepäevast koostööd oli ette näidata juhendamisel tehtud puidust toode ja 10 sõrme, siis edaspidi võisid oma äranägemise ja kujutlusvõime järgi töökoda kasutada. Projekti eesmärk ei olnud rikastuda, vaid olla ka edaspidi kogukonnas jätkusuutlik, investeerides uutesse tööriistadesse ja vajalikku materjali. Meil Joeliga õnnestus veeta seal mõned päevad, nii valmisid vahva kummut kui ka mõned kodustele mõeldud suveniirid.

40

Erasmuse õpirände väga oluline osa, erialaste teadmiste kõrval, on kohalik kultuur.

Viimast oli pikitud meie programmi arvestatavalt, kuid võtsime enda vabast ajast tublisti lisa. Nii näiteks külastasime kohustuslikus korras etnograafia muuseumit, mis andis meile hea ülevaate ungarlaste ja eestlaste ühistest juurtest, kultuurilistest eripäradest ja ajaloost. Õhtud seevastu möödusid erinevaid muusikalisi etteasteid väisates. Õpirände raames külastasime ka mitmeid puiduga tegelevaid ettevõtteid. Näiteks käisime ettevõttes, kus tegeleti antiikmööbli replikeerimisega. Seal nägime kui oskuslikult lõigati ca 6mm tammespooni pikikiudu, mida kastutati tislerkilbi pealistamiseks, ka servad kaeti väärispuidust profileeritud kreppliistuga. Põhiliselt läks selle ettevõtte toodang siseturule, natuke eksporditi ka Itaaliasse ja Saksamaale, samuti tegid nad jooniste alusel eksklusiivseid tellimustöid, nii näiteks oli pooleli uhke täispuidust köögimööbli valmistamine.

Muuhulgas õnnestus meil veeta ka päev kohalike ametivendadega praktiliste oskuste keskuses, mis koondas enda alla müüriladujaid, õmblejaid, elektroonikuid ning sealt ei puudunud ka tislerid. Hea oli näha, et tisleri elukutse ABC, olenemata riigist, on ikka peitel, puuhaamer ja kalasabatapp.

Mul on nii hea meel, et otsustasin kandideerida Erasmus+ välispraktikale. See oli hindamatu kogemus, mis avardas maailmavaadet ja tekitas veel rohkem huvi teiste maade kultuuri ja reisimise vastu. Ärge kartke minna, kui on võimalus. Hetkekski ei tekkinud keeleprobleeme, sest kehakeel on ju ometigi rahvusvaheline keel.

41

p r a n t s u s m a a 2018. aasta konkursi I koht Autor: Katrin Päevakene Praktikale saatja: Haapsalu Kutseharidusekeskus Sihtkoht: Prantsusmaa, Le Mathe-Archard Eriala: kokk

Ikka rohkem võid Le Mathe-Archard võttis mind vastu õitsvate magnooliate ja kirsipuudega, sealne loss on sama äge kui piltidel, väljast vana ja väärikas, seest modernne ja übercool. Mind pandi koos teiste praktikantide ning muu restorani personaliga elama lossi kõrvalmajja, suure õuega abihoonesse.

Esimeseks tööks anti austrite avamine, puhastamine ja suupisteks valmistamine.

Peeneks hakitud austriliha segati väga peeneks hakitud Granny Smith õunte, punase šalottsibula ja peterselliga, peale fileeritud laimikilluke ja väike oksake mikroürtide kapist, kõrvale kaks väikest soolalõhest keeratud ampsu, serveerituna meresoolapadjal. Köök oli väike, aga võimas ning sahver väga muljetavaldav: kuivatatud kevadkorgitsad, rohelise laimi sorbett, kammkarbid jne. Kaheksa külmkappi, kõik täis head ja paremat. Töögraafikust nägin, et kaks päeva nädalas on mul vaba päev. Tööpäev algas kell 10, kell 12 pooletunnine perelõuna, seejärel kell 15-18 puhkepaus ning isiklik aeg, õhtune vahetus kestis kuni kella 22-ni, seega puhkusest oli minu praktika Prantsusmaal ikka väga kaugel.

Lisaks restoranile oli majas veel kaks saali, kus sai üritusi pidada. Üks neist mahutas umbes kuuskümmend inimest, teine sadakond. Ka restoranis oli kaks saali: üks suurem ja väiksemate laudadega; teine mõeldud suurema seltskonnaga istumiseks, mida kasutati näiteks suviste pulmamenüüde degustatsioonitoana. Suurte tellimuste korral tehti siin süüa 20- ja 40-liitristes pottides. Näiteks tegin sidrunikreemi, mis koosnes 5,5 kilost võist, 50 munast, neljast liitrist laimimahlast ja umbes kilost suhkrust, sinna juurde laimi- ja sidrunichipsid. „Chef“ ei tähenda siinmail mitte peakokka, vaid ülemust. Seega, „oui chef“ tähendab meie keeli: „Jah, härra ülemus“. Köögis jälgid, ootad, reageerid, mõtled ette, mõtled kaasa, oled ülimalt tähelepanelik, sest asjad peavad algama ja lõppema puhta tööpinnaga. Kõik vajalik tuleb enne tööle asumist läbi mõelda ja valmis tuua (soovitavalt ühe korraga), sest ringijooksmist siin ei kannatata: lõikelaud, niiske paber lõikelaua all, nuga, rätik, jäätmete nõu, õiges mõõdus valmistoodangu anum, pühkimispaber jne. Mind oli üks, kokkasid kaks. Mõni päev töötasin koos Davidiga, 48-aastase rõõmsameelse ja väga kogenud „vana kooli“ peakokaga ning siis juba järgmisel päeval 27-aastase „uue kooli“ abikoka

42

Thomasega, kes oli pärit Lõuna-Prantsusmaalt ning kelle maitsed ning maitsemeeled olid oluliselt julgemad, puhtamad ning kirglikumad. „Vana kool“ sai tellimuse ja ütles mulle, mitu musta, mitu valget taldrikut tuleb soojast kapist välja võtta. „Uus kool“ luges ette kogu tellimuse, et ka mina saaksin aru, mis eelroad, pearoad ja magustoidud meid ees ootavad. „Vana kool“ näitas mulle kuidas rappida metstuvi, „uus kool“ õpetas seda mulle juba kolmandal päeval ning lubas mind ka langustiinide, viburhännakute, kammkarpide ja terve šoti lõhe fileerimise kallale. Lisaks lubas mul ka lõhet soolata, kui olin talle öelnud: „C’est la cuisine nordique! Je suis femme nordique“ (See on põhjamaade köök! Mina olen põhjamaa naine). „Vana kool“ pani kiivi cazpacho peale uhkelt terve lusikatäie vahukoort, „uus kool“ tegi valge šokolaadi vahust niiske lusika ja kuue liigutusega knelli. „Vana kool“ tahtis, et ma teeksin kiiresti, „uus kool“ tahtis, et lõpptulemus oleks laitmatu ja imeline, mõistliku tempoga ja õigete võtetega. „Vana kool“ tegi mängleva kergusega torte, „uus kool“ kohtles liha ja mereande sellise hoolivusega, et silm puhkas ja süda laulis. „Vana kool“ rääkis kiiresti ja vist sünonüümidega, sest sõnad ei kordunud. „Uue kooliga“ leppisime kokku mingites korralduste mustrites/sõnades, numbrite kirjutamine paberile ja iTranslate äpi kasutamises minu telefonis. „Vana kooli“ jälgisin, „uue kooliga“ tegin koostööd. Mõlema käe all õppisin, mida teha ning mida ja kuidas mitte teha. Seega, ma nägin siin nii uut kui ka vana, nagu oleks olnud kahel praktikal korraga.

Iga hommik kokapraktikal oli nagu jõuluhommik: mida täna kööki tuuakse ning mida uut õpin tegema. Ja mõlemad kokad teadsid, et kui kööki tuleb kast elusaid homaare, siis saan mina selle töö endale. Viimasel päeval olin endale salaja, köögi teadmata, broneerinud laua meie restoranis. Oli vaikne õhtu ja Thomas oli köögis. Sain nautida ilusaid toite, sealhulgas ka enda kätetööd: foie gras vorm oli minu vooderdatud, vasika harknääre minu puhastatud ja sinna juurde tehtud kaste oli minu poolt puhastatud metstuvidest.

Ma arvan, et see on ülim kompliment, kui töötad ühes toidukohas ja tahad seal oma viimase prantsuse õhtusöögi teha.

Mida ma siin Prantsusmaal enda kohta teada sain? Et minu tugevused on liha, mere­ annid ja magustoidud. Et püüan iga tööd tehes leida süsteemi, rütmi, loogikat ja töövõtteid, et töö saaks kiiremini ja efektiivsemalt tehtud. Ja et minus on peidus rohkem gurmeekokka, kui ma arvasin. Thomas kirjutas selle mu tagasiside lehele, et ta arvab, et ma naudin seda tööd, kuna minu jaoks on see elamuste pakkumine.

Mis mulle kõige rohkem meeldis? Nende inimlik tähelepanu. See hommikune põsemusi. Väike tögamine. Märkamine. Millest ma puudust tundma hakkan? Värsketest mereandidest. Mida ma kodus peale hakkan kõige sellega? Lõpetan kooli. Ostan endale vaakum-pakendaja. Soetan korraliku köögikombaini. Ja hakkan leiutama. Timmima. Vinti peale keerama. Olen siin kuu ajaga nii palju asju näinud ja proovinud, et mingid eesti pluss prantsuse armastustoidud võiks kodus tekkida küll. Ja et ma ei unustaks — ikka rohkem võid!

43

s u u r b r i t a n n i a 2018. aasta konkursi II koht Autor: Erika Jeret Praktikale saatja: Räpina Aianduskool Sihtkoht: Suurbritannia, Wighti saar Eriala: aednik

Kui aednikud istutavad surnud puid Välispraktika kohaks sai mulle Inglismaal Wighti saarel asuv Osborne House — kuninganna Victoria I suveresidents, kuhu ta perega mitu korda aastas väsitava Londoni sagina eest sõitis, kus prints Albert lastele aiapidamist ja ettevõtluse aluseid õpetas, kus Victoria maalis, nautis merevaateid, jalutas ja juhtis riiki. Selles majas ta ka 1901. aastal suri.

Aastaringselt külastajatele avatud Osborne House on itaalia stiilis villa: maja taga, vaatega merele, on võluvad terrassid; hoonet ümbritseb kaunis pargiala; sajakonna meetri kaugusel majast on müüriga ümbritsetud kasvuhoonete, spaleerpuude ja peenardega aed. Maja juurde kuulub veel palju hektareid maad ja metsa, jalutusrajad ja isegi oma väike rannariba.

Osborne House’i aednikud on teinud Räpina Aianduskooliga aastaid koostööd. Ette oli valmistatud praktikaperioodi kava, mille käigus taheti näidata nii erinevate aednike tööd kitsamates vastutusalades kui ka kogu terviku toimimist. Saime töötada koos kõigi aednikega, korduvaid tegevusi oli vähe ja iga päev erinev teisest: kasvuhoone ja väljapanekute jaoks taimede ümber- või pottidesse istutamine; pojengide toestamiseks tugikeppide tegemine ja nende paika panemine; ronitaimede jaoks kahe meetri pikkustest sarapuuritvadest „vigvamite“ ehitamine; lillepeenarde korrastamine; okste purustamine; põõsaste lõikamine; muru niitmine; lehepuhuri ja -imuriga teede puhastamine; muruservade lõikamine murukääridega; kasvuhoonete koristamine ja rohimine; lilleseadete jaoks rohelise materjali kogumine. Oli huvitav võimalus osaleda paaril giidituuril, mida viisid läbi aias töötavad ja kohapeal välja õpetatud vabatahtlikud. Lisaks tehti meile poolepäevane väljasõit tutvumaks Ventnori botaanikaaia ja Carisbrooke’i lossiaiaga.

Mida meie töökavas polnud ning mille eest meid ettevaatavalt ei hoiatatud, oli suhtlemine külastajatega. Kõik aednikud, kaasa arvatud praktikandid, kandsid töö ajal vormi­ särki, millel English Heritage’i (Osborne House’i haldav organisatsioon) logo, nii oli loomulik pöörduda oma küsimustega lähima aedniku poole. Küsimine, muljete jagamine ja nähtu kiitmine on brittidest külastajaile väga omane. Lisaks taimede kohta käivatele kü-

44

simustele vastamisele, pidi aednik olema valmis sagedaseks teejuhatuseks ühte või teise kohta suurel territooriumil, juhul kui külastaja end eksinuna leidis.

Mida ma sellest praktikast õppisin?

Teadvustasin, kui oluline on külastajatele avatud alal teha igal hetkel puhast tööd, hoida oma tööriistad korras ja silma all, jälgida külastajate ja teiste töötajate ohutust. Ajutiste istutuste planeerimine peab tagama peenra kauni väljanägemise ja vaadeldavuse ka siis, kui mõni istutusse valitud liik on õitsemise lõpetanud. Aedniku amet külastuskeskkonnas nõuab puhtust, seda nii töö kui ka töötaja korras välimuse mõttes, igakülgset koostööd kolleegidega, tööde planeerimist pikemaks ajaks ette, suhtlemist külastajatega ehk verbaalset võimekust ja soovi inimesi abistada. Füüsilise poole pealt on vaja kiirust, jõudu ja vastupidavust, oskust käsitseda väga erinevaid masinaid ja seadmeid. Samuti ka suutlikkust töötada nii vihmas kui päikeses, eriti Briti saarte ilma arvestades, sest alati pole võimalik kõiki sisetöid jätta vihmaste päevade tarvis ja väljas tuleb olla igasuguse ilmaga.

Vastuvõttev pool soovis meile näidata, kuidas toimub ja toimib aednike koostöö vabatahtlikega, keda tuleb välja õpetada ja neile tööülesandeid anda, kuidas ühtede töö teeb võimalikuks teiste järgmised tegevused ehk tööprotsessi toimimine. Töötajate tervis on oluline ja seepärast pannakse iga päev kirja kõik tunnid ja minutid, mis on töötatud mootorseadmetega (vibratsioon!). Töönädal ei pea olema rutiinne, vaid vanemaednik otsib võimalusi anda igaks päevaks erinevaid tööülesandeid. Osborne House tegeleb ka keskkonnahoiu ja loodusharidusega. Õppisime, et kui eestlane pigem lõpetab käsiloleva töö ja peab siis pausi, siis brittide jaoks on tee- ja lõunapaus püha ning alles pärast seda vaadatakse, kuidas töö lõpetatud saab. Ü le m in e

te rr a ss

45

a ia s

ruu

m

d a p ii ra tu Lah

Pot

ista

mis

m ü ü ri g in g u v ä li

Puusõ

n a ja lg

ava n e

mas

Ebahüa

ä li ts in d i v

Ladinakeelsete taimenimede teadmine on aedniku jaoks hädavajalik, kuigi nende pähesaamine võib tunduda kohutava pingutusena. Inglise keeles on paljud taimenimed võetud ladina keelest otse üle (nagu ka paljud uuemad taimenimed eesti keeles) ning kuigi selle hääldus on inglastel teistsugune, aitas ladina keele tundmine meid korduvalt.

Surnud puude istutamine oli osa Kuninglike Parkide Gildi projektist „Battlefields to Butterflies“ (Lahinguväljadelt liblikatele), mis meenutas saja aasta möödumist esimese maailmasõja lõpust. Osborne House osales projektis ning aednikud kujundasid selleks osa müüriaiast lahinguvälja meenutavaks nurgaks, kus mullast turritasid pommiaugud, natuke lääpas ristid ja taeva poole tõusvad surnud puutüved. Kohaliku kooli lapsed istutasid ja külvasid sinna lihtsaid lilli: moone, rukkililli, sigurit jt, mis tavaliselt esimestena kunagiste lahingute tallermaa vallutavad ja selle jälle elavaks ja kirevaks muudavad. Osborne House’i kodulehel olevatelt fotodelt on näha, kuidas kevadine külvitöö suvega haljendama hakkas ja õitsele puhkes. Töö eest vastutava aedniku sõnul oli see tema elus esimene kord surnud puid „istutada“, aga tõese pildi saamiseks seda tuli teha.

Kolm nädalat praktikat möödusid lennates, uued oskused, toredad mälestused ja sõprussuhted aga kestavad.

46

p r a n t s u s m a a 2018. aasta konkursi III koht Autor: Ave Vohu Praktikale saatja: Kuressaare Ametikool Sihtkoht: Prantsusmaa, Rouen Eriala: pagar

Croissant ou pain au chocolat?

Tagantjärele mõeldes tundub see kogemus mulle endiselt unenäo või unistusena. Mõned lõhnad, nagu tõrvmusta kohvi ja värskete küpsetiste lõhn, tuletavad igapäevaselt meelde, millise ägeda elamuse ma Prantsusmaal praktikal olles sain.

Rouenis esimestel päevadel ringi jalutades tekkis tunne, et olen sattunud vendade Grimmide muinasjuttu: imeilus linnake Seine’i kaldal vahvate majade ja kaunite kirikutega, ajaloos teatud ka kohana, kus hukati Jeanne d’Arc. Linna tänavatel või jõe ääres võis tundide kaupa unustamatult jalutada ning praktika lõppedes jäi ikkagi tunne, et ei ole veel kõike näinud ning tahaks seda imeilusat Normandia linna lausa endasse ahmida.

Praktikaettevõtet tutvustas meile kohapealne vastuvõtja Martine, leppisime kokku tööaegades, vaatasime üle ruumid ning tulevased kolleegid, töö pagariäris Groult et Fils võis alata. Esimese päeva hommikul mõlkusid meeles eelmise välispraktikandi Jorma nõuanded: õpi selgeks prantsuse keeles toiduainete nimed ja numbrid, ole aktiivne ja tunne huvi. Siis sujub kõik hästi.

Töö käis pagariäris kahel korrusel, ülemisel kondiitrid ning alumisel pagarid ja leivaküpsetajad. Lisaks kolmele praktikandile Eestist tegutsesid mõlemal korrusel ka õpipoisid kohalikust ametikoolist. Osalesin mõlema korruse töös, kuid valikuvabadus millal ja millisel korrusel töötada, jäeti meile endale. Pagarite juures taignameistri käe all töötades olin alguses väga imestunud, et kogu korruse peale on vaid üks ahi ning selles küpsetati ainult baguette’e, kuid külmikuid oli kümneid. Peagi selgus, et pagarite toodang läks kõigepealt kiirkülmikutesse, sealt toimetati saiakesed vastavalt tellimustele kerkekappidesse sulama ja kerkima ning alles seejärel liikusid need küpsetusahju.

Harjutasin ka baguette’i rullimist, sellist tainast ei olnud ma varem käes hoidnud. Suus sulav baguette küpsetatakse imeõhulisest taignast, mis tundus kätel hoides õrn ja kerge nagu pehme pilveke. Prantslased olid väga uhked oma kodumaise kvaliteetse tooraine, eriti või üle.

Esimese tööpäeva jooksul sai mulle selgeks, et minu parimad abilised on edaspidi Google Translate ning pastakas ja paber. Töökeel oli prantsuse keel. Kui esmasel selgita-

47

misel jäi mulle midagi arusaamatuks, siis korrati sama umbes kaks korda kiiremini, kuid kõik vajalik sai räägitud ning kõik tööd ka tehtud. Prantslased tundusid esmakohtumisel pisut reserveeritud, kuid alates hetkest kui üritad vähemalt paari sõna prantsuse keeles purssida, oled omaks võetud.

Taignameister Pascal ja tema õpipoiss Shariq olid oma töös äärmiselt pühendunud, aga hea nali ei puudunud ühestki tööpäevast, ka vali muusika ning kisa ja kära. Puust ja punaseks tehti kõigi klassikaliste prantsuse saiakeste valmistamine ning kiituse „c’est bon“ või „tres bièn“ pälvimiseks tuli tublisti pingutada. Töö juurde käisid vestlused teemadel: „Miks eestlased ei alusta hommikuid croissant’i ja šokolaadisaiaga?“, „Kas ja miks mulle meeldib Prantsusmaa?“, „Kuidas kõlab eesti keeles üks või teine sõna?“, „Milline on minu lemmikjalgpallur?“ jne. Kui midagi ei õnnestunud nagu vaja, saatis minu tegevust vaid Pascali laitev peakeerutus. Sellest piisas, et õppida ja viga mitte korrata. Paar tundi hommikul töötatud, kostus reibas hüüe „Ave, croissant ou pain au chocolat?“ ning minu ette töölauale ilmus tõrvmust kohv ja valitud värske, soe saiake.

Kondiitrite töös oli kookide valmistamisel esmatähtis silmatorkava välimuse loomine.

Koogikesed on kondiitrilettides õigesti valgustatud ja suurepäraselt viimistletud, et ostjaid ahvatleda. Suhkru pealt prantslased kokku ei hoia, mistõttu on koogid üpris magusad, lisaks jumaldavad nad Nutellat ning seda on paljudes kohvikutes võimalik koogi või saiakese peale pumbata suur ports. Normandias on populaarseim kook õunakook, neid valmistatakse kümneid erinevaid. Peakondiiter Amandine selgitas, et õunakook ehk õunatart on hinna poolest küllalt kallis toode ning seetõttu peab see olema perfektselt teostatud.

Ladusin ümmargusele taignapõhjale õunu etteantud juhiste järgi väga paljudes erinevates versioonides, sain ka mitu korda ümber laduda. Mitmed tööpäevad kondiitrite juures algasid kümnete kreppide küpsetamisega, mida müüakse kokkuvolditult ja suhkruga kaetult.

Krepitaigna vältimatu koostisosa on rumm, mis annab tavapärasest pannkoogist erineva, kergelt mõrkja maitse.

Läksin Prantsusmaale kindla sooviga valmistada meistrite käe all kahte klassikalist küpsetist brioche’i ja tarte tatin’i. Brioche’i ehk võisaia õnnestus teha algusest lõpuni mitmeid kordi ning mini-brioche’i vormimine sai hindeks „8“. Tarte tatine’i ehk tagurpidi õunakooki valmistasime koos peakondiitriga praktika viimastel päevadel, selle tegemiseks kulus 2 päeva. Tulemus oli imemaitsev ning kook pakiti meile viimasel praktikapäeval kodus maiustamiseks kaasa.

Neli nädalat läks lennates ja nagu esimesel tööpäeval ennustati, kujunes lahkuminek väga nutuseks. Pakkusime hüvastijätuks täidetud mune kiluga ning meie klassikalisi kaneelirulle, jõime klaasi vahuveini, pildistasime ohtralt ja läksime pisarad silmas laiali lubadustega, et prantslased tulevad Eestisse külla. Järgmisel päeval lennujaama sõites saabus sõnum ettevõtte omanikult: „Kuhu te jäite, teil on ju praktika?“

48

m a l t a 2018. aasta konkursi III koht Autor: Anna-Liisa Vaher Praktikale saatja: Võrumaa Kutseharidusekeskus Sihtkoht: Malta, San Giljan Eriala: abikokk

Minu Malta:

mõned hetked ühe vahetusõpilase pilgu läbi Malta pisike saarestik tervitas meid tuules vetruvate palmide ning kevadise õhuga.

Esmaspäeviti toimus õppetöö Martin Luther King jr nimelises koolimajas, endises mereväe ohvitseride sööklas mere kaldal. See eakas hiiglane mõjus oma arhailisuses kuidagi aukartustäratavalt ning isegi pisut kõhedalt, kuid köök oli modernne ning avar.

Meie esimene tund oli kalafileerimine, lektoriks mr Casingena, kes hiljem andis ka küpsetamist, ning kelle ilmumine kööki, kõrge kokamütsi ja konkreetse hoiakuga, sundis ennastki selga rohkem sirgu venitama. Mulle meeldis, et koolis oli distsipliin ja paigas hierarhia. Kõik õpetajad olid mehed, valdav osa kokaõpilasi poisid, kes kuuletusid lektoritele nagu sõdurid. Õpetaja poole pöördumiseks kasutati tiitlit „sir“ ning igasugune vingumine ja vastuvaidlemine puudus täiesti. Kohustuslik koolivorm lisas väljapeetust, kuid samas ei tähendanud see, et oleks puudunud omavaheline lõõpimine ja koolipoisilik naljategemine.

Lektor näitas täpselt ette, kuidas fileerida hiiglaslikku lõhet, seejärel saime igaüks makrelli ning pidime samamoodi toimetama. Mulle meeldis, et sarnane stiil oli ka kõigil järgnevatel lektoritel: õpetaja näitas ette, mida ja kuidas peab tegema. Isegi kui ei hoomanud kõiki inglisekeelseid kulinaarseid termineid, oli palju lihtsam aru saada, nähes tegevust visuaalselt ning seda hiljem mälu järgi korrata. Tõsi, pilt, mis oli peas, ei ühtinud sageli käte osavusega, aga selle kohta ütles õpetaja alati rahustavalt, et ärge oodake, et kõik tuleb kohe õigesti välja ning manitses meid kannatlikkusele. Aegajalt ilmus ta meist kellegi selja taha, jälgis õpilase tegevust, võttis siis ise noa kätte ja aitas natuke edasi.

Tekkis selline turvaline tunne ja mõistmine, et oskamatu olla pole üldse piinlik.

Mr Vella tundides küpsetasime erinevaid leibasid, millest ükski pole meile harjumuspärane rukkileib. Tegime kolme sorti leiba, mis tulid kõik päris hästi välja, ühe kohta ütles õpetaja, et see on täiuslik. Suuremat kiitust polnud võimalik saada ning need paar sõna täitsid hinge tõelise uhkuse- ning rahulolutundega.

49

Mr Sammut oli ilmselt kooli kõige auväärsem härra, kes õpetas magusate hõrgutiste tegemist ning kaunistamist ja kõik see, mis tema õpilaste poolt õpperestorani viiakse, nägi välja nagu kunstiteos. Kõrvalköögis tegeles pearoaga mr James Attard, kelle kursusel oli vähem õpilasi ja kes vajas vähemalt kahel nädalal abi, et klientidele toit valmis jõuda. Me pakkusime end appi ja mr Attardist sai justkui meie kaitseingel, kes toetas meid igal hetkel nõu ja jõuga ning kellele saime ise oma tegevusega toeks olla. Äärmiselt südamlik ning soe inimene, kaunishing, kelle pärast tasub selliste seiklustega liituda.

Koolipäevad olid erineva pikkusega, iga päev tähendas meie jaoks ühte konkreetset teemat: kalatoidud, küpsetamine ja üldtoitlustamine ehk õpperestorani köögis reaalsete klientide jaoks toidu valmistamine. Restoraniköögipäev oli kõige keevalisem ja andis väga muheda kogemuse sellest, mis toimus kulisside taga sel ajal, kui rahvas tüünes restorani-idüllis oma roogasid ootas. Köögis algas esimeste tellimuste saabudes tõeline möll: kõik asjad lendasid, erinevad road keemas või küpsemas, tekitades erineva konsistentsiga tossu, kõik hüüdsid üksteisest üle, samal ajal veel nalja visates või muljeid vahetades. „Selles lahingus ma küll ellu ei jääks,“ mõtlesin endamisi ja nihkusin vaguralt nõusid pesema.

Mulle oli sümpaatne see kirg, millega toitu tehakse. Nende kolme nädala üks olulisemaid tõdemusi oli, et kõike saab teha lihtsalt ning samas maitsvalt. Meie viimane koolipäev päädis mägesid liigutava üllatusega. Meid juhatati malbelt kahele kaetud laua juurde, mõlemale laotati sülle rätik. Mängis mahe muusika ning laud oli kaetud nagu päris restoranis. Minul tuli vesi silma. Polnud end selle kolme nädala jooksul veel nõnda liigutatuna tundnud ning mõte samal ajal köögis hulluvast õpetajast ja tema käsilastest pani kõik veel enam teise valgusesse.

50

Suure elevusega ootasime roogasid, milles teadsime ka oma kätt mängus olevat. Tai kanasupis on minu peened julienne’d. Minu kala oli fileerinud Mait, juurde asetatud savoy kapsa autor olin jälle mina. Terve selle aja viibisime nagu pilve peal: tänulikud ja liigutatud.

Kui küsisime arvet, siis öeldi meile: „See on teile tunnustus koka poolt!“ Kokakunst ongi kunst sõna kõige otsesemas mõttes. Ja see on füüsiliselt ning emotsionaalselt keeruline kunst, millesse autor panustab kogu oma kire, armastuse ning vaimu ja mille tulemus on vaid mõneks viivuks antud maailmale nautida. Mälestus jääb parimal juhul aga siiski pikaks ajaks kunstitarbija maitsemeeltesse värelema.

Malta võitis mu südame. Siiralt. Ma tahan kindlasti tagasi minna ja sedapuhku mitte süüa tegema, vaid nautima päris Maltat: tema ajalugu, tema sügavust, tema ilu. Kogemusi sain seal seinast seina ja olen kõige selle eest ülimalt tänulik.

Ki tsa d Ma lta tä na va d

sü nn ipä ev a Tä his ta m e Ee sti

51

i t a a l i a 2019. aasta konkursi I koht Autor: Aet Vohu Praktikale saatja: Kuressaare Ametikool Sihtkoht: Itaalia, Firenze Eriala: nahkkäsitöö

Kuidas seletada pilte umbkeelsele itaallasele?

Kuressaare Ametikooli nahkkäsitööd õppima tõi mind vajadus uute oskuste ja inspiratsiooni järele. Ma olen üsna kindel, et välispraktikast paremat moodust selle kõige saavutamiseks maailmas polegi. Neli nädalat kevadises Firenzes kõlas vägagi ahvatlevalt.

Ma ei olnud Itaalias kunagi käinud, küll aga kaalunud reisi sinna. Seega oli hea võimalus õppimine ja puhkus ühendada. Tagantjärgi mõeldes oli tööd ja õppimist siiski rohkem kui puhkust.

Meie töö ehk praktikakoht asus Firenzest veidi väljas, seega olime pool kaheksa igal hommikul rivis bussipeatuses. Järgmised neli nädalat veetsime Zetati kotivabrikus, mille liinidelt tuli nii Roberto Cavalli, Maison Margiela, Marni, Prada kui ka Givenchy kaubamärkide toodangut. Tegemist oli pereettevõttega, mis pakkus tuntud moebrändidele alltöövõttu ning piiratud mahus ka omatoodangut. Pereäris olid rakendatud nii isa, pojad kui ka tütar, töötajaid võis kuue osakonna peale olla saja ringis, meie mõistes oli see suurette­võte.

Minu jaoks oli esmakordne näha sellise kaliibriga ettevõtte töökorraldust, masinaparki, materjali kasutamist ja ka meeletut raiskamist.

Meid, praktikante, lasti töötada natuke igas osakonnas. Kõige huvitavam neist oli näidistoodete osakonna töö, kus sai kõik toote etapid läbi teha. Konkurentsitult kõige nürim töö toimus ettevalmistuse ja pakkimise osakondades. Ettevalmistus seisnes enamasti kahe tüki kokku liimimises. Pakkimisosakonnas tuli valmistoodang sildistada ja pakkida transpordiks, ainus huvitav asi pakkimisosakonnas oli kvaliteedikontroll, mida tehti saksa täpsusega. Praagi ilmnemisel tõusis kisa taevani ning emotsioonide möllamine oli nauditav vaatemäng. Toreduse kategoorias oli suveräänne liider lõikamisosakond, kus Carlose ja Luciano juhendamisel lõikasime pressidega toodete detaile välja. Ikka kümnete ja sadade kaupa. Polnud ka teab kui vaheldusrikas töö, aga selle kaalus üles tore seltskond.

Peruulasest Carlos ei rääkinud sõnagi inglise keelt, itaallasest Luciano veidi purssis ning meie itaalia keel piirdus viisakusväljenditega — lauseid moodustada ei mõistnud, kuid see ei olnud takistuseks ühise keele leidmisel. Enamasti oli abiks telefon, ka paber ja pliiats

52

ning kõige tõhusam — kehakeel. Sarnane stsenaarium toimus meil pea igas osakonnas, sest suure rahvana itaallased inglise keelt eriti ei räägi.

Me õppisime kiiresti ära igapäevases töös vajaminevad väljendid ja numbrid, et osata lugeda lõikeid ja saada aru lihtsamatest töökäskudest. Kulgesime nii osakonnast osakonda ja tegime end võimeldes arusaadavaks. Mulle endale tundub, et peale nelja nädalat Itaalias vehin rääkides kätega oluliselt rohkem kui enne, püüdes oma teksti illustreerida.

Ka vabriku omanik Tullio rääkis vaid itaalia keelt. Ühel päeval kamandas ta meid ümber laua ning asus tegema lõikeid, meile oli see väärtuslik õppetund: saime hulga näpunäiteid, millist nahka valida; mis hoiab koti vormis; millist furnituuri kasutada. Meile määrati juhendajaks Stefani ja edasine sõltus juba meist endist. Õnneks oli meil lõige, millega osakonnast osakonda traavida, see kõigile nina alla pista ja kätega juurde seletada, et nüüd on vaja nahka ja siis lukku ja lõpuks veel õmmelda jne. Tulliole üllatuseks me muutsime lõiget veidi endale meelepärasemaks. Kas see üllatus oli pigem meeldiv või mitte, jäi keelebarjääri taha lõksu. Igatahes kotid me valmis saime.

Iga nädala viimane tööpäev ja muidugi ka nädalavahetused olid vabad kultuurisündmuste, näituste, muuseumite nautimiseks ja Firenze linna ning ümbrusega tutvumiseks.

53

Enim jäi meelde Boboli park ja lippurite paraad, meie kodulähedane dzässiklubi ja Oltr­ arno ehk Arno-alused käsitöökojad. Antiigiärides käisime tööriistade jahil ning kui sa oma kehaga ikka suutsid kompassi kuju võtta, siis võisid kindel olla, et vanahärra selle kuskilt ka välja kaevab. Muidugi itaalia gelato, kuulus Toscana vein ja kokakunst — kohvikuid ja osteriaid oli igal sammul. Kui esimese nädala jooksul ma veidi imestasin eestlaste või üldse inimeste Itaalia-hulluse üle, siis viimased kaks nädalat olin ma juba üle pea Firenze lummuses. Võibolla ei andnud ta end kohe kätte seetõttu, et olin siiski tööl, mitte puhkusel. Samas pani töölkäimine meid elama kohalikega ühes rütmis ja kohe oli tunda, et põhja-itaallased on eestlastega sarnasemad, kui ma oleksin osanud arvata. Võõrastega tagasihoidlikud, ühistranspordis pigem mornid ja omaette hoidvad. Tundub ju nagu Eesti?

Kahetsusenoot hinges ja pisar silmanurgas pakkisime oma kodinad ja alustasime kojusõitu. Rõõmustas, et kodus ootas ka juba kevad, kurvastas, et nii palju jäi nägemata.

Ja lõpetuseks põsesuudluste ABC. Saavuta silmside ja jälgi hoolega, kuhu poole musitaja pea esimesena pöörab. Sina pööra oma pea kiirelt vastassuunas ja siis mopsutad ühele, teisele ja jälle esimesele poole, huultega põske ei riiva. Nii lihtne ongi.

54

p r a n t s u s m a a 2019. aasta konkursi II koht Autor: Eve Koost Praktikale saatja: Tallinna Tööstusharidusekeskus Sihtkoht: Prantsusmaa, Pariis Eriala: meeste rätsep-stilist

PARIIS – siit me tuleme!

Kui koolilt tuli pakkumine, et kes tahab minna kuueks nädalaks Pariisi, tuli kolme sekundiga kiire vastus: „Mina tahan!“. Kümne minuti möödudes küsisin: „Oot-oot, mis see oli, räägi palun uuesti!“. Järgmised paar nädalat sai veel nalja visatud, et läheme Pariisi kuueks nädalaks praktikale. Helistasin oma lastele ja küsisin nende arvamust, kas see oleks reaalne/normaalne, et nende ema, kes pole enam esimeses nooruses ega ka mitte enam keskeas, vaid läheneb pensionipõlvele, lendab kuueks nädalaks Pariisi praktikale.

Nende vastus oli kindel „Jah!“. Ise arvasin, et minu keeletest läbi ei lähe ja seega ka kogu see „nali“ jääb sinnapaika.

Kui koolist küsiti meie motivatsioonikirja ja avaldust Pariisi sõiduks, sain aru, et asi on ikkagi naljast kaugel. Järgnesid koosolekud, keeleõppetunnid ja kõik muu asjaajamine — naljast sai reaalsus. Projektis osales kolm kaubanduse ja kaks rätsepa õpilast.

Aeg möödus ja ärasõidu päev jõudis kätte kiiremini, kui oleksin soovinud. Vaatamata minu elukogemustele istus mingi ärevus ikkagi sees.

Lend möödus viperusteta ja märkamatult olimegi Pariisi lennujaamas. Meie (rätsepad) elasime korteris, mis asus 13. kvartalis ehk Hiina linnaosas, koolini oli sõita seitse peatust trammiga.

Esimesed kaks nädalat oli ette nähtud osaleda vastuvõtva koolis tundides ning neli nädalat praktikat kuskil väljaspool kooli. Lyceé Elisa Lemmonier asub Pariisi äärelinnas.

Vastuvõtt oli soe ja sõbralik, saime veidi harjumatult palju tähelepanu. Õpetajad ja kooli juhtkond seisid poolkaares meie ees, õpilased tutvustasid slaidide taustal kooli ja nende

55

tegemisi. Järgnes kohvi-koogi saatel vestlus õpilaste ja õpetajatega, käisime erinevates klassides ja vaatasime õppeprotsesse.

Kohtumine praktikakoha pakkujatega oli ühtaegu ärev ja samas ka põnev. Kuna omasime juba 4. kategooria rätsepa taset ning pikaajalist töökogemust, siis tundsime, et pakutav praktikakoht oma väsimusest kollaseks tõmbunud koduõmblusmasina ja ruutmeetrisuuruse töölauaga oli ilmselge pettumus. Lisaks soovis disainer, et juhendaksime samaaegselt praktikal olevaid kohalikke õpilasi. Ootasime sellises moesuurlinnas midagi palju enamat. Tegime koolile ettepaneku, et oleme pigem nõus õmblema tervele kooli juhtkonnale riided selga, kui et läheksime sinna praktikale. Disaineri soov oli, et oleksime ka laupäeval praktikal.

Teadsime, et ei ole viisakas jonnida, aga leidsime, et 5. kategooriat taotledes selline praktikakoht meid kuidagi ei arenda. Läbirääkimiste tulemusena saime loa viibida koolis praktikatundides koos õpilastega ja aidata kollektsiooni valmimisele kaasa. Õmblesime mulaaže, aitasime õpilastel proove teha, olime abiks prooviparanduste tegemisel. Lisaks tegime kumbki valmis ühe kleidi alates lõike modelleerimisest kuni valmistooteni, moenädala raames esitleti meie kleite koos kooli õpilaste töödega.

Mis puudutab keeleoskust, siis enamus õpetajaid ja õpilasi ei rääkinud inglise keelt.

Seega enda arusaadavaks tegemiseks tuli kasutada kõikvõimalikke vahendeid — goog­ le-tõlkeid, erialaseid sõnaraamatuid, joonistamist paberile või tahvlile ja kehakeelt. Lõpptulemusena kõik vajalik sai räägitud, selgitatud ja ka nalja visatud. Õpilastele oli arusaamatu, miks sellises vanuses inimesed veel õpivad, hiljem suhtumine muutus. Näitasime oma tehtud töid, tutvustasime neile meie õpitud ja omandatud oskusi Weebly kaudu.

Lisaks osalemisele koolitöös, tekkis võimalus minna praktikale moeäriga alustavasse firmasse. Tegemist oli kahe äärmiselt toreda inimesega (naine korealanna ja mees itaallane), kes igapäevaselt projekteerivad hooneid. Nende soov oli teha unisex rõivaid ning esitleda neid samuti Pariisi moenädala raames. Selleks oli vaja lõikeid korrigeerida, arvestada kanga ja muu materjali kulu, õmmelda läbi prototüübid ning vajadusel neid kohendada, et hiljem saaks vabrikus valmis õmmelda. See koostöö oli väga huvitav, kahju, et me ei saanud koostööd nendega varem alustada. Aeg lendas tohutu kiirusega, palju kavandeid jäi ka pooleli, mida oleksime tahtnud veel viimistleda.

Lahkusime nii koolist kui ka praktikalt pisarsilmil. Südame tegi soojaks õpilaste poolt valmistatud väikesed kingitused meenutamaks koos veedetud aegu ja tehtud töid. Lõpptulemusena olen väga rahul ja õnnelik, et sain osaleda sellises projektis, mida ei oleks osanud uneski näha. Ühtlasi sai ka Pariis risti-põiki läbi käidud ja sõidetud. Kui sammulugejat uskuda, siis sai kokku tehtud 593113 sammu, mis võrdub 401,8 kilomeetriga. Olen tänulik, et olin õigel ajal õiges kohas.

56

p o r t u g a l 2019. aasta konkursi III koht Autor: Kristin Nelke-Heinroos Praktikale saatja: Tallinna Ehituskool Sihtkoht: Portugal, Montijo Eriala: mööblirestauraator

Õpiränne Portugali, kevad 2019 Minna õppima uut eriala 40+ vanuses on paras eneseületamine, kuid on vahva, kui sul on samade huvidega täisealine tütar kampa võtta ning teha see samm koos. Nii otsustasimegi kaks järgnevat aastat pühenduda õppimisele Tallinna Ehituskoolis, mööblirestauraatori erialal.

Koolis õppides sai selgeks, et eriala kättesaamiseks on lisaks koolitundidele vaja teha praktikat. Ilmnes, et seda on võimalik teha ka väljaspool Eestit, mis tundus oluliselt sobivam, sest nii sai kogu õppeaasta praktika korraga ära teha, olles samas oma tava­ kohustustest eemal. Loomulikult oli mõte alguses hirmutav, ma polnud koolis inglise keelt õppinud ning kogu senise keelepagasi olin elu jooksul ise, vastavalt vajadustele omandanud. Samuti ei teadnud ma ette, kuidas ülejäänud pere ilma minuta kuus nädalat toime tuleb. Kuid samas oli see imeline võimalus end proovile panna ning endale tõestada, et ma saan hakkama! Lisaks minule ja minu tütrele Liisale sõitsid praktikale Portugali meie kursusekaaslased Mari-Liis ja Silva.

S a lv a d o r

L

ni van is s a b o

s a li n n a

S o b ra li k o n ts e rd

il e m in e m as

57

T ö ö ko d

a

Lennujaamast viidi meid majutuskohta Montijo linnas, kus meie kasutusse anti esimeseks nädalaks tore maja, hiljem kolisime korterisse, mida jagasime veel kahe praktikandiga Eestist. Enamik Montijo elanikest käib tööl Lissabonis, aga kuna sealne kinnisvara on kallim, siis seetõttu kodud asuvadki Montijos. Teisel päeval näidati meile kätte praktikakohad. Igal hommikul lahkusime oma ajutisest kodust kell 8.00, et kell 10.30 tööl olla, sõitsime kolme transpordivahendiga — buss, praam, buss. Pärast tööpäeva, mis lõppes kell 18.00, tuli taas 1,5 tundi tagasi sõita.

Mina ja Liisa asusime tööle restaureerimisega tegelevasse väikesesse pereettevõttesse Gonçalo Cardoso Studios, mille omanikud olid Goncalo oma abikaasa Inesega. Nende töökoja põhimõte oli restaureerimisel kasutada võimalikult palju looduslikke tooteid. Meile see suhtumine väga meeldis. Tegemist oli väikese töökojaga, kus peale meie oli veel praktikante nii Hispaaniast, Brasiiliast kui ka Portugalist.

Meie praktikaandja lasi meil teha mitmeid erinevaid tööprotsesse, et omandaksime võimalikult palju erialaseid teadmisi ja oskusi: puhastasime mööblit spetsiaalsete puhastusvahenditega; restaureerisime ühe regendistiilis mängulaua, millel saime teha nii spoonimist kui ka intarsia parandust ning liimida peale uued kangadetailid; Thonet-toolidele tegime vineerimist; vitriinkapile tegime nii spooni-, värvi- kui ka puiduparandusi ning

58

likvideerisime putukakahjustusi; saime korda kummuti, mille sahtlisiinidele oli vaja teha parandusi, liimida kinni lahtiolevaid detaile ning kasvatada sahtlite kulunud allääred algsesse kõrgusesse ning samuti tuli meil teha palju uusi liiste, täita pragusid ja teha muidki tööülesandeid.

Töökojas oli restaureerimisel üks piljardilaud, mille jalgade metallosadelt kaapisime maha musta värvi, et saada kätte algne kuldne. Meie järgmine töö sama laua juures oli piljardilaua kottide parandamine ja siis selgus, et üks heegeldatud pallikott oli puudu. Portugali ega ka Hispaania koolides ei õpetata tegema sellist käsitööd nagu Eestis ning nii ei osanud keegi kohalikest puuduolevat detaili teha. Saime oma tööandja hädast välja aidata ning lõpuks, kui asi valmis oli, hingas ta kergendatult ning ütles, et oleks olnud suures hädas, kui me seda teha poleks osanud, hinnapakkumist tehes ei olnud ta selle puudumist märganud ja see oleks tulnud tellimustööna sisse osta. Ühel nädalal toodi meie töökotta auväärne mööbliese — Portugali peaministri rokokoo tool, millel oli esijalg ära murdunud. Selle saabumine ja kordategemine tekitas töökojas suurt elevust.

Viimasel praktikanädalal valmistasime värvimiseks ette 17. sajandist pärit kiriku aknad, tegime töökojas veel vaha- ning šellakipulki, et saaksime ka selle oskuse koju kaasa viia ning õppisime kondiliimi keetmist ja kasutamist. Üldiselt tööpäevadel meil palju vaba aega ei jäänud, vahel võtsime siiski aja maha ja käisime läbi Lissaboni suurelt toiduturult, kus erinevad firmad pakuvad valmissööke. See on samuti koht, mida ilmselt kõik turistid Lissabonis külastavad. Esimesse töönädalasse juhtus Portugali püha, sellel päeval käisime tutvumas kuurortlinna Estoriliga, võtsime rannas päikest ja sõime mereande. Nädalavahetustel tutvusime imelise Portugali looduse, arhitektuuri ning toitudega ning kindlasti lähen sinna kunagi tagasi. Üheks suureks elamuseks oli Lissabonis toimunud Salvador Sobrali kontsert. Näha artisti tema enda kodumaal, tema tavapärases keskkonnas esinemas oli emotsionaalselt ülim.

Kokkuvõttes oli meil Portugalis väga tore õhkkond töötegemiseks ja äärmiselt mitmekülgne praktika. Hüvastijätt oli südamlik ning lubasime omavahel ka edaspidi sidet pidada. Üllatav oli Portugali juures veel see, et tegelikult on portugallased oma olemuselt ja käitumiselt eestlastele väga sarnased. Pigem tundubki ootamatu see, et sa lähed lõunapoolsesse riiki, kuid inimesed on täpselt samasuguse temperamendiga nagu meil kodus.

Soovitan kõikidel välispraktika võimalusest kinni haarata! See on suurepärane moodus arendada oma tööalaseid oskusi, kasvatada enesekindlust, suhtlemisoskust, harjutada võõrkeeli ja tutvuda erinevate inimeste, kultuuride ning vaatamisväärsustega.

59

b e l g i a 2019. aasta konkursi III koht Autor: Aiki Avi Praktikale saatja: Luua Metsanduskool Sihtkoht: Belgia, Leuven Eriala: arborist

Praktikapäev Belgias, Leuvenis Kui hommikul haljastusteenistuse peamajja jõudsime, oli sealne ülemus Bart juba ootamas ning kutsus meid ruumi, kus kõik töötajad koos hommikust sõid. Pikkade laudade taga istus umbes viiskümmend meest, kes jõid hommikukohvi ning sõid kodunt kaasavõetud toitu. Kell kaheksa hommikul ei alga mitte tööpäev, vaid tullakse kohale ning hakatakse koos kohvi jooma, alles seejärel läheb igaüks oma tööpostile. Selline asi liidab inimesi, õhkkond kohvilauas oli sõbralik ja lõõpiv. Tuli tõdeda, et naisi neil seal osakonnas eriti ei töötanud, meie saabumine tekitas kerget elevust. Meeste riietusruumis olid sajad kapid, naiste omas vaid kaks. Kui tahtsime selga saada väiksemat mõõtu saejakke, siis oli neil meile pakkuda ainult üks. Väga mehine seltskond koos mehiste arusaamadega.

Bart andis meile teada, et hommikupoole toimub linnas ringsõit jalgratastel ning pealelõunal autoga väljasõit vaatlemaks piirkonna suurimat puud. Jalgrattasõidu ajal näidati meile uusi istutusi, surevaid üraskitest vaevatud kuuski, erinevaid maastikukujundusi ning viimasena kohalikku botaanikaaeda. Linnapildis oli jalgrattureid sama palju kui jalakäijaid, igal pool rattaga sõitmiseks eraldi rajad. Möödusime raudteejaama kõrval olevast alast, kus veel eelmine aasta oli olnud suur parkla, inetu mürarikas koht. Nüüd oli parkla viidud maa alla ning selle kohale rajatud ulatuslik maastikukujundus.

Seejärel viidi meid vaatama noori pärnasid, mis olid istutatud ankurdamise meetodil umbes kolm aastat tagasi. Seda meetodit Eestis veel väga ei kasutata. Meil on tavaline, et noor puu pannakse mullapalliga maasse, auk aetakse kinni ja toestuseks pannakse kolm posti, mis on omavahel köitega seotud. Belgias kasutatakse moodust, kus augu põhja pannakse kõigepealt metallrest, resti peale geotekstiil, resti varbade vahelt aetakse läbi rihmad, mille otsas on spetsiaalsed maa-ankrud. Taim fikseeritakse paigale ja ei vaja enam lisatoestust. Maa-alune metallrest laguneb umbes kümne aastaga ära. Rihmad jäävad maasse ja need ei sega taime juurte arengut. Niimoodi istutatakse Leuvenis kõik uued puud, mis jäävad käidavatesse kohtadesse.

Edasi sõitsime ühte väikesesse parki, kus Leuveni linna dendroloog Stefanile tegi muret kuuski kahjustav kooreürask. Enamus haljasalal kasvavatest suurtest kuuskedest

60

olid nende poolt kahjustatud ning plaanis oli kõik sellised puud lähiajal maha võtta. Kuna haljasala läheduses asetseb eramute rajoon, siis tuli kõigepealt alustada elanikkonna teavitamisega, et vältida proteste ja arusaamatusi. Kuuse-kooreürask samal ajal muudkui vallutab uusi puid ja hävitab need täielikult. Oleks just vaja väga kiiresti tegutseda ja haiged puud eemaldada, see on kõige efektiivsem võimalus selle kahjuri peatamiseks. Samal haljasalal kasvas ka hiigelnulg, mida ei ole mul varem õnnestunud oma silmaga näha, sest Eestis looduslikult see ei kasva. Nulu koort kraapides muutub kraabitud koht kohe õliseks ning lõhnab peaaegu nagu bensiin, mis omakorda teeb selle puuliigi määramise suhteliselt lihtsaks.

Järgmiseks sõitsime botaanikaaeda. Stefan viis meid kohtuma botaanikaaia direktoriga. Tegemist oli väga suure mehega, kes istus meie sisenedes laua taga. Kui tavaliselt belglased annavad alati teretamiseks kätt ja on väga sotsiaalsed ning sõbralikud, siis see mees ei liigutanud ennast kuidagi. Seejärel külastasime linna maastikuarhitekte, kes töötasid sama hoone teisel korrusel. Nad rääkisid, mis neil hetkel teoksil on ja kuidas käib linnakujundamine. Edasi läksime tutvuma linna botaanikaaiaga, mis on kohalik vaatamisväärsus ja asutatud mitusada aastat tagasi. Botaanikaaeda võrdleksin suuruselt Tartu omaga, ainult selle vahega, et seal kasvab rohkem taimi, mis kliima tõttu Eestis ei saa kasvada. Igal juhul oli see lummav koht, kuhu peaks Leuvenis kindlasti minema.

Peale pausi läksime tagasi haljastusteenistusse, istusime suurde rohmakasse maastikuautosse ja sõitsime ümbruskonna suurimat puud vaatama. Kohalejõudmiseks tuli

61

Ku n s t

ik la s s

Te ek on d

mööduda arvukatest kanalitest, mis olid omaette vaatamisväärsused. Belgias, vähemalt Leuveni kandis, on kõik jõed sirgeks kaevatud ja tehtud kanaliteks. See on Madalmaade moodus ennetada üleujutusi. Suurimaks puuks osutus plaatan, mis oli tõesti vägev ning millel oli viis ülisuurt taevasse kõrguvat haru. Puu ümbermõõduks saime üheksa ja pool meetrit, kuid selle vanus ei olnud kahjuks teada. Samuti oli arvamusi, et see võib olla viiest puust kokku kasvanud puu. Plaatanile oli ümber ehitatud suur puitaed, et puu juurestik oleks kaitstud. Vaid aasta tagasi olid sama puu all parkinud autod.

Kuna järgmisel päeval ootas meid juba uus praktikakoht, siis oli aeg selle toreda kollektiiviga hüvasti jätta. Vahetasime vastastikku erinevaid tänusõnu ning saime teada, et tänu oma entusiasmile ja huvile, olime hoidnud Luua Metsanduskooli lippu kõrgel ning järgmised õppijad Eestist olid oodatud.

62

Praktikafotode konkursi vĂľitjad

Randar Telvik Taani kohalikus ettevĂľttes keevitamas

Anna-Liisa Kaasik Akende hullus

63

Päär Keedus Kogu eestlaste kamp välispraktika lõpus nautimas (kujuteldavat) Rahmaninovi prelüüdi värskelt oma kätega restaureeritud tiibklaveril

Ave Kargaja Töö detailid

Mirjam Averin Tiina valmistab plommi

64

Õpiränne Euroopasse ja tagasi Erasmus+ praktikalugude parimad palad Kogumik Erasmus+ programmi toel välismaal erialapraktika sooritanud kutsehariduse õpirändurite meenutustest ja muljetest.

Raamat on koostatud sihtasutuse Archimedes poolt korraldatud Erasmus+ õpirände kajastuste konkursi võidutöödest ajavahemikus 2014-2019.

Stella (kokk): „Oleme loodud saama uusi kogemusi ja seeläbi kasvama. Maailmas on nii palju ilusat, mida avastada. Kõige tähtsamad on inimesed - kes nad on oma ametite ja igapäevatoimetuste taga, mismoodi nad omavahel suhtlevad ja kuidas võtavad omaks „ei tea kust välja ilmunud“ võhivõõrast praktikandihakatist.“ Kristin (mööblirestauraator): „Kokkuvõttes oli meil Portugalis väga tore õhkkond töötegemiseks ja äärmiselt mitmekülgne praktika… Üllatav oli Portugali juures veel see, et tegelikult on portugallased oma olemuselt ja käitumiselt eestlastele väga sarnased.“ Kadri (kokk): „See, mida me õpime, ükskõik millises kontekstis ja kohas: kodus, koolis, reisil, poes või sõpradega väljas olles, on lõpuks alati meie enda vastutusel. Õppimine võib toimuda igas olukorras, õppida võime igalt inimeselt, keda kohtame. Oluline on neid võimalusi märgata ja selle üle tänulik olla.“