Lapivaip 100 by Artwerk

LAPIVAIP 100 MINU EESTI TÃ&#x201E;NA

Lapivaip 100. Minu Eesti täna. 2018 Idee autor, koostaja ja projekti eestvedaja: Sirje Pakler Tekst: Vaipade autorid Keeletoimetus: Artwerk OÜ (Peep Pedmanson) Kujundus: Artwerk OÜ (Lilian Vuks, Anu Pluum) Kõik õigused kaitstud © Sirje Pakler Pealkirjavaiba autorid: Anne Kozak, Anne Aidma, Kaja Liebert, Ene Pant, Ilme Aim ja Sirje Pakler Fotod vaipadest: Anu Ansu ja Berta Vosman (Eesti Rahva Muuseum) Fotod vaipade autoritest: Karoliina Kase (1, 3, 5, 21, 26, 33, 34, 36, 49, 50, 53, 55, 59, 60, 62, 63, 71, 75, 80, 97, 100) ja erakogud

Hea vaataja, kallis lugeja! Lipp lipi peal, lapp lapi peal ei ole ainult sibul, vaid meie kliimas ka inimene – oma kihilise riietuse sees. Pikk sügis, külm talv ja tuuline kevad on meie esiemasid pannud kuduma, õmblema, tikkima, lappima. Kuid me pole võtnud seda kui sundi, vaid elame värvides ja mustrites välja oma rõõmu, ikka lipiti ja lapiti. Lapi nõiad olla ju need kõige kõvemad nõiad! Eesti Vabariigi 100. juubeli lähenedes hakkasid näpud sügelema ning mõtted liikuma paljudel oma maa ja kultuuri armastajatel. Kirjutati mitmeid raamatuid, kooti triibulist 100-meetrist vaipa, loodi laule, tehti samblatorti jne. Nõnda ka meie. Meremäel tegutsev Meieselts Meroos ja Vastseliina Käsitööühing on ligi 10 aastat teinud koostööd ning koos arutasime seegi kord, kuidas Eestile väärilist kinki teha. Sellist sügavalt isiklikku, oma kätega, kokkuhoidlikku, loovat – et oleks ühine asi, kuid kõik saaksid teha nii, nagu hing ütleb ja käsi tahab. Vaagisime Vastseliina käsitööjuhi Ilme Aimuga oma kogemusi ja oskusi ning otsustasime, et ühe 100-meetrise vaiba tegemise julgeme ette võtta küll. Idee seisnes selles, et kui 100 meistrit teevad igaüks 100x100 cm suuruse vaibatüki, moodustubki nendest 100-meetri pikkune lapivaip „Minu Eesti täna“. Meie üleskutsele 2017. aasta augusti lõpus vastas üle saja inimese Eest eri paikadest, kes soovisid kingituse tegemisel osaleda. Vaip valmis 2017. aasta lõpuks ja tutvustas end juubeliaasta 24. veebruari peo ajal ERMis. Meie ideeks oli, et kaasa saavad lüüa kõik, kes soovivad. Nii sattuski kokku autoreid, kes lapitööd teinud mitukümmend aastat, ning ka neid, kellele see oli esimene vaibategu. Üks sellistest on Villu Lukk Vastseliinast, kes elukaaslase soovitusel ja õpetusel oma vaiba valmis sai. Aegviidu kooli VII klassist osales vaiba õmblemisel aga kolm poissi: Martin Joonas Mustonen, Mihkel Käärma ja Ahti Soots, kes olid ühtlasi ka kõige nooremad.

Vanim vaibameister on Heli Raidla, kelle 90. sünnipäeva tähistati ERMis. Heli oli pikaaegne Põlva käsitööõpetaja ja pensionipõlves Põlva käsitööklubi üks eestvedajatest. Ta on mitme käsitöö-, lapitöö- ja rahvariiete teemaliste väljaannete ning õpikute autor. Heli töö nimi on „Valge ristik“, mis tuletab meelde tema lapsepõlve heinamaid, kus ta paljajalu lippas ema juurde. Emad ju annavad meile kaasa eluks midagi püha, mida me tihti mõistame liiga hilja. Paljudele on emad ja vanaemad andnud kaasa ka käsitööoskuse ja vajaduse. Täname teid, armsad emad ja vanaemad! See vaip – 100 meetrit armastust oma maa ja rahva vastu – pakub silmailu ja südamesoojust rändnäitusel mööda Eestit ja siis saab vaiba koduks Eesti Rahva Muuseum. See on ju tänaste inimeste looming, tänase rahva kunst, mida 100 aasta pärast nimetatakse ka ehk rahvakunstiks. Kuna osa vaipu valmis rühmatööna, siis jääb järelpõlvedele imetleda 177 inimese töö, kunst ja rõõm.

PALJU ÕNNE, ARMAS EESTI! SÜDAMILK TÄNU TEILE, VAIBAMEISTRID! SUUR TÄNU, HOOANDJAD-TOETAJAD! Erilised tänud: Ilme Aim, Elo Aasrand, Oliver Helm. Sirje Pakler Meieselts Meroos juhatuse liige, „Lapivaip 100“ projektijuht

Sisukord Sissejuhatus ....................................................................... 7 1 Ilme Aim PILVEPIIRILT TOOMPÄÄLE .......................... 12 2 Sirje Laanemäe ÜTS PÄIV EESTIMAA TALUN ............. 13 3 Elo Aasrand JAGATUD SÜDA .................................... 14 4 Mailis Kess TANTSUPIDU .......................................... 15 5 Krista Hanvere TEEL KOJU ......................................... 16 6 Marit Toomet ÜHESKOOS ......................................... 17 7 Kadri Kivistik MUSTRID TÄNAPÄEVAL ....................... 18 8 Heli Raidla VALGE RISTIK .......................................... 19 9 Elle Mets EMAKEELE KAJA ....................................... 20 10 Malle Partsioja IGAÜKS ON OLULINE ........................ 21 11 Helen Lensment MERI ................................................ 22 12 Jaanika Tiitson KIHELKONNA KIHELKOND .................. 23 13 Agnessa Sepp KÜLA KODU ....................................... 24 14 Kaire Kollom-Vahtra NÄHTAMATUD SIDEMED ........... 25 15 Tiina Liiv RIIUL .......................................................... 26 16 Anneli Õun KODU .................................................... 27 17 Kaire Kallas LILLED EMALE ........................................ 28 18 Merike Schümers-Paas KODU ON PÜHA .................... 29 19 Urve Kaska LAPSEPÕLV ............................................ 30 20 Edda Enniko LIBLIKAD .............................................. 31 21 Mari-Liis Teppo SEISA MINU KÕRVAL ........................ 32 22 Anne Aidma AA RAND .............................................. 33 23 Gaida Mägi EESTLANE SEEST JA VÄLJAST ................. 34 24 Kaja Liebert EESTI MINIPILTIDES ............................... 35 26 Tiina Põllu LAULUKAARE ALL .................................... 36 27 Heli Faifruk HIIU INGEL ............................................. 37 28 Siret Lahemaa KODU ................................................. 38 29 Airi Evestus VIKERKAARE SÄRA ................................. 39 30 Milvi Tsahkna KUNAGI POLE HILJA ALUSTADA .......... 40 31 Kaja Taaler EESTI LILLED ........................................... 41 32 Jaana Pajustik TALVEVALGUS ..................................... 42 33 Tiina Lehes ROHELINE EESTI ..................................... 43 34 Kerli Hollo MAHE EESTI ............................................ 44 35 Triin Tuvikene UMA PIDO .......................................... 45

36 37 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 69 70

Margit Olesk PALJU ÕNNE EESTIMAA ....................... 46 Kõpu PK VIII ja IX kl tüdrukud MEIE KOOL TÄNA ........ 47 Anne-Ly Kütt MINU LILLEAED ................................... 48 Anu Turu SIINPOOL VIKERKAARESILDA .................... 49 Aegviidu Kooli VII klass AEGVIIDU LILLEAED .............. 50 Tuuliki Vuks VANAEMA KINDAMUSTER ..................... 51 Taivi Künnap LASTE LAULUPIDU ............................... 52 Natalja Kapajeva, Julia Rumjantseva MEIE EESTI MEIE MAAL ........................................... 53 Tartu Lapiteki Klubi MEIE LUGU ................................. 54 Aime Peever HOIA MIND .......................................... 55 Kätlin Tavas LIITMINE ................................................ 56 Tiina Toomingas (sünd. Vabaoja) ELU EESTIS ............... 57 Aita Johanson PRESIDENDI ROOSIAED ...................... 58 Leelo Raag HR. ILVESE KIKILIPSUD ............................ 59 Liia Tali KAHEKSAKAND – ÕNNETÄHT ..................... 60 Nõo Põhikooli IX klassid HOIDISED ............................ 61 Heli Leedjärv SINI-VALGE SOOJUS ............................. 62 Ene Randoja KAARSILD ............................................. 63 Aino Melts SÜGISENE METS ..................................... 64 Merike Narma MINU EMOTSIOONID SIIN JA PRAEGU .... 65 Liina Laansalu KUNI SU KÜLA VEEL ELAB, ELAD SINA KA .............. 66 Merle Kuus MINU AKNAD ......................................... 67 Elo Paasik TARTU MARSS .......................................... 68 Anne Lange TARTU RAEKODA .................................. 69 Ülle Hummal SUVEHOMMIK ..................................... 70 Aino-Maria Helm HINGELINDUDE LAUL ................... 71 Tiiu Lepp MEIE MERI ................................................. 72 Suure-Jaani Kooli VIII klass PILDIKESI EESTIST ............ 73 Helve Einla AASTAAJAD KAUGES KÜLAS .................. 74 Malle Käos VIKERKAAR ............................................. 75 Mai Lille RABAMAASTIK ........................................... 76 Heldi Eimann LAINETUS ............................................ 77 Villu Lukk ISAMAA .................................................... 78

71 Aili Vakker KUUSED EES, KUUSED TAGA! ................. 79 72 Kiviõli Kunstide Kool ME OLEME KA SIIN .......................80 73 Õie Teppo MU EESTI ................................................ 81 74 Maarja Rump ERM ..................................................... 82 75 Liivia Jaani VANAEMA LILLEAED ................................ 83 76 Mare Põld LAULUPIDU ............................................. 84 77 Sirje Pakler ROOSIDE VÄGI ....................................... 85 78 Ruth Linnard OLI KORD MÄETAGUSE VALD .............. 86 79 Kylli Vao TOETUS ..................................................... 87 80 Ene Melles PAUL JA HILDA ........................................ 88 81 Ülle Kauksi PALVÕVAIP „ILMATSÕÕR“ ....................... 89 82 Heidi Hellamaa EESTIMAA SÜDA .............................. 90 83 Keiu Einla LIHTNE EESTI ELU .................................... 91 84 Taivi Kaldma JAANIPÄEV ........................................... 92 85 Abja Päevakeskus ABJA MULGID ................................ 93 86 Janne Kore HETKED AKNAST .................................... 94 87 Ly Lassi-Uibopuu VARBAGA ÜLE PIIRI ........................ 95 88 Elve Mikkus MEIE JÄÄME .......................................... 96 89 Ene Eomois KODU – PARIM PAIK .............................. 97 90 Ester Jansen PÄIKESERATAS ...................................... 98 91 Elli Aus PÜHENDUS ................................................. 99 92 Ulli Puidak KILUVÕILEIB .......................................... 100 93 Anne Kozak (sünd. Luup) KODU ............................... 101 94 Helle Meister-Joonasing LÄBI AJA ............................. 102 95 Kiwwja Lapiselts LIBLIKAVALIMISE AASTA ................ 103 96 Merike Helistvee ARMSAD PAIGAD .......................... 104 97 Eveli Kanarbik SUVINE PIDUPÄEV ............................ 105 98 Merli Mänd MUHU VAMMUS .................................. 106 99 Keila Lapiring KODULINN KEILA .............................. 107 100 Õie Ruus MU ISAMAA ARMAS ................................ 108 103 Ida-Virumaa KHK KODUKANT SÜDAMES ................ 109 104 Narva lapiklubi - Club Patchwork Plus ÜHTNE EESTI .. 110 106 Marianne Aunapu UUS HINGAMINE ......................... 111

Olõ sündünü’ Otepää liinan. Uma tiidliku elo olõ elänu iks maal. Pääle kooliharidusõ saamist suunati tüüle Vahtsõliina sovhoosi. Sääl sai oltu osakonnajuhataja, agronoom, maakõrraldaja. Säälsaman sai mintüs mehele ja üles kasvatõdus 4 poiga. Maatüü om minno saatnu siiämaani. Praegu om meil piimäkar´akasvatustalo. Üts poig

om as´a hindä kätte võtnu ja mu tüü om mõni puhkõpäiv nüsjäle anda. Tuuperäst jääski mul tsipakõnõ aigu käsitüüd tetä’. Suur armastus omgi lapitüü. Kõkkõ olõ loonu’ – tekke, kottõ nigunii aga ka ummõlusmasinalõ kohvri ku vajja. Viä iist Vahtsõliina Käsitüüühingut. Olõ viil säitsmekõrdnõ vanaimä.

PILVEPIIRILT TOOMPÄÄLE Ilme Aim 1

Minu Eesti hakkab peale mu perest. mu kodust ja mu kodukülast. Vaip väljendab mu armastust oma maa ja rahva vasta ja sümboliseerib riigi tugevust. Vaiba õmblesin kokku piltidest ja neid ühendavatest kaheksakanna plokkidest. Piltidel kujutasin endale tähtsaid inimesi ja sümboleid. Vaibal on näha Eesti lipp. Olin ise Toompeal saadikuks, kui esmakordselt peale taasiseseisvumise väljakuulutamist heisati sini-must-valge. Piltidel on kujutatud ka meie esimest naispresidenti kollases kleidis Roosiaia vastuvõ-

tul. Pildil keerutab jalga tantsupaar, sest mu poeg tantsib tantsurühmas „Kullerid“. Veel on pildil üks vahva naine mootorrattal. See võib olla kas Kihnu Virve või ehk mina isegi. Olen nooruses kah kimanud sinise külgkorviga mootorrattal aastaid Vastseliina sovhoosi põldude vahel. Vaibale mahutasin veel oma talu ning Võrumaa sümboliks oleva Munamäe torni Kaheksakannad sümboliseerivad mu tegemisi käsitööühingus ja armastust lapitöö vastu. Ilus oled, Eestimaa, nii pilvepiirilt kui Toompealt vaadates!

Ma olõ sündünü 16.09.1954 viiendä latsõna Vardjamäe talun, mis asus Vana-Kasaritsan. Kuna olli kõgõ noorõmb lats, joosi niisama ringi mõtsu piten pinnega. Mullõ miildü joba latsõna kaia ku imä sukka sudi. Lang näpuga käve väega kipõstõ edesi-tagasi. Edimäne asi, mis mul ummapääd koetus sai, oll katõ värviga villanõ müts. Ku mõskma naksi andsõ lang värvi ja ma olli väega õnnõtu. Pääle 8. klassi lõpõtamist Kolepi koolin lätsi Võro liina. Liinan sai kokko ka uma tulõvasõ kaasaga. Ämm Marta oll kõva kangakudaja. Timä mann sai edimädse proovivaiba tettüs.

Ku lats sündü, jäi kodolõ ligembäle ja lätsi tüüle Võro UKU-ssõ. Lõksuti keldrin 10 aastat kangaspuid ja kooliti hindä õpilasõst IV kategooria kangrus. Uutmise aigu tullimi tühäs jäänü ämmätallu põldu harima ja Eest ello edendämä. Ütskõrd aian vikatiga haina niiten löüdse kaasa puu otsast mesiläse sülemi. Naabri avit alla võtta ja andsõ taru kah. Nii tuu mesiniku elo täl nakas. Kõgõ rohkõmb om olnu 100 taru. Sis tulli käsitüüle uuõ suuna ja ma sai kokko Vastsõliina naistõga. 3 aastat tagasi naksi näide lapitarrõ käümä. Sinnä ma uma süäme kaoti ja siin ma sis nüüd olõ uma vaibaga.

ÜTS PÄIV EESTIMAA TALUN Sirje Laanemäe 2

Oll üts suvõpäiv, taivas nakas pilve kiskma. Tütär Mariana kiirust murutraktoriga inne vihma haina niitmä. Peremiis Enn läts kaema, kuis mesilästel lätt. Tull vällä, et mett om joba nii pallo, et tulõgi naada täüs raamõ iist võtma. Tuu jaos vei ma tõsõ kasti mano. Ku ma kasti perrä lätsi, komisti mii’ aia siilile otsa, kiä rahulikult puu all uinakut tekk. Ülirõõmus karvanäss Sämmi kaes, kos vigurit

saa tetä’. Tõsine ja veido kuri Sälli kontroll kõkkõ, ka siili pidi üle kaema. Kass Mikulõ miildüs lumbi veeren kallu passi, vahest saa mõnõ kätte kah. Ja õdagu sattõ väega kõvastõ vihma, midä olõõss inne nännü. Küll om hää tassakõisi toimõtada üten Eestimaa talun Kalatsovan külän, kagu piiri veeren. Pallo õnnõ, Eestimaa, siin om hää elädä!

Sündisin aastal 1955. Hariduselt olen matemaatikaõpetaja, kuid töötanud aastaid ka tüdrukute tööõpetuse õpetajana. Käsitööarmastuse sain oma vanaemalt Haapsalus, kus temaga koos tegin oma esimese lapiteki juba 14-aastasena. Lapitöö on olnud rohkem kui 20 aastat minu töö ja hobi korraga. 1998. aastal avasin lapikoja Tartus Antoniuse Gildis. Tol ajal oli

lapitöö populaarsus kasvavas trendis ja nii sattusidki minu lapitekid ka kodusest Eestist kaugemale. Olen korraldanud 5 isiknäitust ja osalenud mõnel Eesti Lapitöö Seltsi aastanäitusel. Ligi 10 aastat juhendasin lapitöökursust Tartu Rahvaülikoolis. Kursuse lõpetanutest kasvas välja lapitekiklubi ja mul on suur rõõm, et ka nemad osalevad projektis Lapivaip 100.

JAGATUD SÜDA Elo Aasrand 3

Olen üks paljudest Eesti emadest, kelle lapsed on leidnud töö- ja elukoha välismaal. Vanem poeg elas ja töötas mitmeid aastaid Norras ning on nüüdseks Eestis tagasi. Noorem aga jagab oma elu hollandlannaga ja mina jagan juba 7 aastat oma elu ja südant kahe maa ja kahe kultuuri – Eesti ja Hollandi – vahel. Sellest ka vaiba idee, mis tekkis viimasel reisil. Kaks südant on kujundatud

kahe maa riigilipu värvides, juurde lisasin mõlemale maale iseloomulikud lilled, tulbid ja rukkililled. Töö keskel kujutatud neljaleheline ristikhein on lootuse ja õnne väljendaja. Minule pakub rõõmu ja õnne ka väike 1,5-aastane pojatütar Cassandra, kellega koos veedetud aeg Hollandis on hindamatu väärtusega.

Iseseisvat elu alustasin 17-aastaselt, lahkudes kodust ja ülihoolitsevatest vanematest. Omandasin pedagoogilise hariduse, käisin tööl, abiellusin, sain emaks. Oma esimese diplomi võtsin vastu, endal kaks pisipõnni süles. Hiljem, töö ja kolme lapse kõrvalt, omandasin ka majandusalase kõrghariduse. Kui pealinnast ära tulles maale kodu rajasime, asusin tööle kohalikus vallavalitsuses kultuuri- ja spordispetsialistina. Kaheksa aastat möödus, nina paberites ja koos vabakondadega üritusi korraldades. Olin ka kolme MTÜ juhatuse liige ning ülimalt aktiivne kõikvõimalikes ühiskondlikes tegemistes.

Töötuks jäin esimest ja viimast korda elus, kui olin 50-aastane. Siis taipasin, et palgatööd ma enam kunagi tegema ei hakka. Kirjutasin töötukassale äriplaani, sain toetust ning asutasin oma ettevõtte, Mailis Design OÜ. Täna saab minu firma 4-aastaseks. Naudin oma ülimalt rahulikku ja loomingulist elustiili. Inspiratsiooni ja jõudu ammutan loodusest ja elust enesest. Vaba aega veedan koos abikaasa, kolme tegusa lapse ning viie nutika lapselapse seltsis.

TANTSUPIDU Mailis Kess 4

Eesti rahvas on lisaks muule tuntud ka lauluja tantsurahvana. Siinsele lauluja tantsupidude traditsioonile ei ole võrdväärset kogu maailmas. Tänu sellele on meil endiselt populaarsed rahvariided, olemas kõrgetasemeline koorilaul ja rahvatantsu pärand. Osalesin viimati Itaalias koorilaulude festivalil, kus kogesin oma hämmastuseks, millise puudujäägi tekitab rahvale koorilaulutraditsiooni puudumine. Kui pole koorilaulu, pole ka sobivaid mitmehäälseid laule.

Meil seevastu on koorid ja tantsurühmad pea igas koolis ja külaseltsis. Minu lapivaip ongi kummardus meie lauluja tantsupidude traditsioonile, rahvariietele, kõikidele nendele tublidele koori- ja tantsujuhtidele ning heliloojatele, kes kogu rahva ja maailma jaoks seda elus ja kõrgel tasemel hoiavad! Vaip on õmmeldud linasest kangast. Mustris kasutasin puuvillaseid triibukangaid, 52 erinevat. Nurkades kaheksakandid, rõõmu ja hea õnne sümbolid.

Mina olen Krista Hanvere kaunist suvepealinnast Pärnust. Olen nelja tütre ema. Kolm neist on juba suureks kasvatatud, kuid pesamuna alles koolilaps. Õmblemise juurde jõudsin ma – nagu paljudki Eesti naised – igapäevasest vajadusest. Kui esimesed lapsed sündisid, nappis nii raha kui ilusaid lasteriideid. Edasi viis elu Pärnu kodumajanduskooli rätsepatööd õppima ning lapitehnika oli minu õmblemisharrastuse loogiline jätk. Kõik kangatükikesed, mida ma ära visata ei raatsinud, sai kasulikult paigutatud

lapitekkidesse. Marja Matiiseni lapitöökursus kasvatas vaimustust veelgi ja pisukesest edevusest hakkasin oma töid näitama blogis: www.sewinglady.net. Aastaid tegin ma palgatööd erinevates õmblus- ja elektroonikaettevõtetes, kuid nüüdseks on minu hobi viinud mind oma tillukese käsitööettevõtte, Õmblusmamsel OÜ sünnini. Kuigi suurem osa päevast möödub õmblusmasina taga, ei ütle ma ära heast raamatust ja olen kirglik jalgrattur.

TEEL KOJU Krista Hanvere 5

EV 100 on minu nägemuses üks imeline novembri õhtupoolik, kui astusin läbi väikese metsatuka kodu poole. Päike oli parasjagu merre vajumas ja läbi puude paistsid kõikvõimalikud imelised värvid. Peale minu oli

kodutee ette võtnud veel suur kamp metskitsi. Minu südames oli suur rõõm, et Eestis on veel mõnusat metsikust. Isegi linnast leiab vaikseid metsaradasid ilma asfaldi, kunstliku valguse ja hüsteeriliste lehepuhuriteta.

Olen sündinud ja üles kasvanud Pärnumaal, kuid täna elan Tallinnas. Minu perekonda kuuluvad lisaks minule ja elukaaslasele väike kaval 2-aastane Ellaliis, 5-aastane Wales’i terjer Lotta ning peagi lisanduvad perre veel kaks väikest beebit. Meile meeldib käia koos looduses jalutamas ja mere ääres liivaga mängimas. Käsitöö on olnud mu hobiks juba väikesest lapsest saati. Seda harrastasid nii mu mõlemad vanaemad kui hetkel ka minu ema ning

loodan, et saan selle pisiku edasi pärandada ka oma lastele. Olen proovinud peaaegu kõiki erinevaid käsitööstiile, kuid kõige meelepärasem on ikkagi õmblemine. Eriti meeldib mulle teha lapitekke, aga vaikselt harjutan kätt ka lapsele rõivaste õmblemisega. Hariduselt olen logistik ja sellena ka töötanud, kuid hetkel õpin TTÜ magistriõppes hoopis IT-d. Mulle väga meeldib, et mu töö ja hobi on nii erinevad. Tasakaalustab just täpselt.

ÜHESKOOS Marit Toomet 6

Niipea, kui nägin, et on tulemas selline vahva koostegemine nagu “Lapivaip 100”, teadsin, et tahan ka sellest osa võtta. Leidsin huvitava mustri, mis kohe silma jäi ja kuidagi kõnetas mind. Sealt edasi tekkiski mõte “Üheskoos” – just nagu muster, kuhu on kokku põimitud erinevad värvid. Nad on koos, kuid samas eraldi. Kuigi öeldakse, et eestlase lemmiksöök on teine eestlane, siis leian, et ega päris alati ka nii ole. Tänases Eestis tehakse väga tihti asju koos. Kas siis mõne projekti jaoks, ko-

gukondliku eesmärgi nimel või kellegi abistamiseks. See on nii tore ja südantsoojendav. Loodan, et minu tütrele, kui ta on suureks kasvanud, on loomulik ja igapäevane, et asju tehakse koos ja aidatakse üksteist. Vaibategu oligi üks ühistegemine. Seekord siis koostöö enamasti masina ja kangaga, aga ka teiste projektis osalejatega. Suur nauding oli näha, kuidas vaip edenes ja arenes tööprotsessi käigus. Lõpptulemus on, nagu ikka, erinev algideest. Aitäh, et sain selles vahvas projektis osaleda!

Olen kasvanud ühes Pärnumaa külas, nüüd elan Tallinnas. Õmblemine on alati huvi pakkunud, kuid enne ülikooli ja lapse sündi ma käsitööga ei tegelenud. Olen lapitehnikat õppinud ja teinud nüüdseks 7 aastat ja see

jääb mulle alatiseks üheks meelistegevuseks. Olen ka ühe väikse lapitöögrupi eestvedaja, kellega me järjepidevalt kokku saame ja viimati üheskoos Prantsusmaal lapitöömessi külastasime.

MUSTRID TÄNAPÄEVAL Kadri Kivistik 7

Mu vaip sai alguse minu armastusest kaheksakandade vastu. Need õnnetähed on kuidagi eriti lähedaseks saanud ja kuna ma ei tunne hingesugulust ühegi konkreetse piirkonnaga, võtsin oma teki mustriks jupi Pühalepa tanukirjast. Mulle meeldisid selle tanukirja värvid ja omapära. Ma tahaks, et mustrid elaks edasi rahvariietel ja ka mujal – väärikalt, aga ka uuenduslikult.

“Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta”, arvas J. Liiv. Mulle meeldib, et tänases Eestis rahvuslikust kultuurist lugu peetakse, et ammuseid mustreid kalliks peetakse ja neid tänapäevastel esemetel nutikalt kasutatakse. Ise kasutan vanu mustreid lapitekkide õmblemisel, sellised tekid kõnetavad mind kõige rohkem ja pakuvad rõõmu.

Ma olõ sündünü 1927. aastal. Sjool kevädel saie ütsäkümne aastatsõs. Uma armsilõ latsõlatsilõ olõ memm Heli. Olli talulats. Latsõpõlv oll väega illos. Kõik teivä talon kõvastõ tüüd. Karälatsõ põli alost varra. Koolitiid alosti Erastvere Algkoolni. Edesi tull Võro Keskkuul, sis Talna Tekstiil-õmblustehnikum ja lõpus Rakvere Pedagoogiline Kuul. Meist mõlõmbist sõsaraga saiva õpetaja – käsitüüoppaja`. Tüüopetuse oppamist alosti sis, ku sjoo oppuseplaani sisse viidi. Tüüti Põlva Keskkoolin 35 aastat. Mullõ väega miildü mu tüü. Mul oll nii pallo häid tütarlatsi. Meil oll tuutmisopetuse üte

erialana ka umblõmine. Keskkooli viimätsen klassin teivä eksami ja saiva umblõja kutsõ. Mi koolin (ca 1300 opilast) oll pia egän klassin rahvatantsuring + laulukoori`. Kõigile oll vaia esinemisrõivit. Aastitõ jooksul sai tettüs üle 700 komplekti. Aviti ka täüskasunuite tantsurühmi ja laulukuurõ rõivastõ tegemisel. Kui jõudsõ kätte pensionoaig, teimi Asta Tageliga Põlva Käsitüüklubi, kos sai opatus kõkkõ. Kiroti ka mõnõ rahvarõiva- ja käsitüüraamatu. I Eesti Vabariik andsõ mullõ ilosa latsõpõlvõ, nüüdne rahuliku vanaduspõlvõ.

VALGE RISTIK Heli Raidla 8

Mul on väga palju lõpetamata töid. Olen virk alustaja, aga laisk lõpetaja. Ca 25 aastat tagasi käis meil klubis lapitööd õpetamas Vuoko Ysakson Oulust. Ta oli tolleaegne Soome lapitööajakirja peatoimetaja. Alustasin siis seda vaipa. Miks „Valge ristik“? Minu eas on inimesed tihti oma mõtetes

lapsepõlves. Mulle on jätnud kustumatu mälestuse õitsvad niidud, mille ääred olid valged ristikust. Nüüd neid niite enam ei ole. Valutan sageli südant kõige pärast, mis on loodusest kadumas. Ehk peaksime enam hoolima oma kodumaa kaunist loodusest, et jääks midagi alles ka järgnevatel põlvkondadele.

Olen pärit väikelinnast Türilt. Juba lapsena meeldis mulle joonistamine ja igasugune isetegemine. Erialalt olen eesti keele õpetaja. Aastate jooksul olen olnud õpetaja mitmes erinevas ja põnevas koolis – nii maakoolis, vanglas kui ka raskestikasvatatavate tüdrukute koolis. Möödunud suvel oli tore võimalus töötada Kanadas eesti laste suvelaagris. Praegu olen igapäevaselt ametis ühes Tartu üldhariduskoolis õpetajana. Naudin ka fotograafiat, millega olen tege-

lenud lähemalt juba aastaid. Olen osalenud arvukatel fotonäitustel. Samuti meeldivad mulle reisimine ning muidugi lugemine. Oluline on minu jaoks alati olnud ka pere, kus on abikaasa ja kolm last. Oleme alati üksteise tegemistele kaasa elanud, üksteist aidanud ja toetanud. Naudin alati ka uusi põnevaid väljakutsed. Sellest ühisest lapivaibateost kuuldes teadsin kohe, et soovin sellel osaleda. Olen küll õmmelnud, aga lapivaipade tegemisega pole enne kokku puutunud. Aga sain hakkama!

EMAKEELE KAJA Elle Mets 9

Olen kogu teadliku elu tundnud, et kõik minu tänased tegemised on mõjutatud sellest, mis on olnud enne mind. Minu lugu on mu esivanemate lugu kokku. Ja Valdur Mikita mitte väga ammu loetud „Lingvistiline mets“ jt tema teosed andsid mulle otsese tõuke vaiba ideeks. Eriti palju värve pole ma kasutanud, sest tundsin, et tähtis on just idee. Mustad, valged ja hallid triibud tähistavad puid ja laiemalt metsa, aga ka raamatuid, mis on meie kultuuris alati väga tähtsal kohal olnud.

Sinine sõõr mustal tähistab sümboolselt meie 100-aastase riigi eluringe. Tähepuntras leiduvad sõnad „Eesti“, „ema“, „leib“,„maa“, „puu“ jt edastavad sõnumit, mis on eestlastele kõige olulisem. Samas tahan sellega ka rõhutada, KUI tähtis on see väike maatükk minu südames ja kui hindamatu aare on see keel, mida igapäevaselt räägime ja mida õpetan koolis õpilastele. Olen kindel, et kui me oma maa ja keele eest hoolt kanname, siis oleme elujõulised ka saja aasta pärast.

Sündisin 19.01.1961. aastal „kattõ ilma veere pääl“ ehk siis Petserimaal Tseronil (Tseremnovos). Alates 1974. aastast olen elanud Tartus. Mul on kaks tütart ja poeg ning viis lapselast. Nende jaoks püüan alati olemas olla, sest kõige väärtuslikum asi, mida saame oma lähedastele kinkida, on aeg. Seda mõtet tuletan oma õpilastele ka aegajalt meelde. Käsitööd armastama õpetasid mind ema ja vanaema. Lapitöö kursusele Tartu Rahvaüli-

kooli läksin 21 aastat tagasi, kui pesamunaga kodus olin ja leidsin, et võiks midagi uut õppida. Nii tutvusin Elo Aasranna ja teiste toredate lapitööhuviliste naistega. Teine tõsine hobi on mul lilled ja aiandus. Minu vanaema Maria Pähnapuu on oma leelosse pannud ilusa mõtte: ega ma leelot liiva vii, laulud jääva lakja ilma pääle. Ma arvan, et meist kõigist jääb maha midagi teistele eeskujuks, meenutamiseks, järgimiseks.

IGAÜKS ON OLULINE Malle Partsioja 10

Minu vaiba lugu on seotud minu õpetajatöö ja oma perega. Olen koolis töötanud alates 1979. aastast. Tartu Forseliuse Kool on minu esimene töökoht ja võin julgelt öelda, et olen siia pannud suure tüki endast. Iga õppeaasta on isemoodi, kõik klassid on erinevad. Ka tekk on kirju nagu koolipere. Oma lapsed ja lapselapsed on samuti igaüks isemoodi. Vanem tütar on valinud õpetajaameti, poeg tegutseb ehitusvaldkonnas, pesamuna õpib ülikoolis õigusteadust. Kõige tähtsam on ema jaoks, et lapsed saavad hakkama ning on terved.

Meie kooli tunnuslause – igaüks on oluline – sobib laiemalt mõeldes ka meie väikese rahva kohta. Meid on vähe ja igaühest sõltub, kuidas meie Eestil läheb tulevikus. Tükk aega mõtlesin, millise värviga ruudud ühendada ja helesinise valisin kui lootuse värvi, mis eelkõige minu isiklikku pere puudutab. Sel aastal lahkus ootamatult igavikuteele minu abikaasa Kalle ja elu kordaseadmine on paiguti keerulisem kui riidetükkidest mustri tegemine. „Elo lätt edesi!“ olõss ütelnü mu mamma.

Olen Pärnus sündinud ja kasvanud. Lõpetasin ühe kooli Pärnus, teise Tallinnas, siis abiellusin. Olen emaks kuuele lapsele ja juba ka mitmekordne vanaema. Olen töötanud õmblejana, õppinud vahepeal rätsepaks. Käsitöö tegemise tahe on

kaasa saadud geenidega. Vanaema tegi, ema tegi, õde tegi, mina teen ja paistab, et ka tütred on käsitööoskuse ja austuse käsitöö vastu sündides kaasa saanud. On rõõm, et mul oli võimalus osaleda selle suurepärase kingituse valmistamisel.

MERI

Helen Lensment 11

Meri on inspireerinud kunstnikke, luuletajaid, rahvalaulikuid. Ei ole imeks vaja panna, et mereäärses linnas kasvanud tüdruku hinges ikka meri mühiseb. Meres on kõike. Mida hing just hetkel otsib, selle ta ka merest leiab. On vaja julgust, siis selle ta leiab.

Kui otsib hing rahu ja avarust, pakub meri ka seda. Räim sai ka merre ujuma pandud. Nii tundus meri veel uhkem, kui seal hõbedaselt läiklevad rahvuskalad ujuvad.

Olen saarlane! Elan Lääne-Saaremaal, Viidumäe taga Lümanda kandis asuvas Leedri külas. Olen siin sündinud ja koolis käinud. Vahepeal oli vaja ära käia, õppimas ja töötamaa, aga nüüd, oma laste kasvatamise aegu, olen kodus tagasi! Minu pere on siin Roosta talus elanud katkematult vähemalt 300 aastat. Milline au ja samas kohustus jätkata esivanemate poolt sissekäidud rada! Olen abielus gümnaasiumiaegse kallima Indrekuga. Meil on 4 toredat last, kel vanust 10 kuust 12 aastani, lisaks olen väga lähedane õe tütrekesega. Elame minu isa-emaga ühe

õue peal. Vanemate ja ämma tugi laste kasvatamisel on määratu ja ka nemad on õnnelikud, et näevad oma kullaterade kasvamist igapäevaselt. Aastatel 2009-2014 töötasin Lümanda vallavanemana, 2014-2017 olin laste kõrvalt Lääne-Saare vallavalitsuse liige. Tahaksin väga, et mu lapsed saavad kunagi öelda, et olin nende jaoks alati olemas ja et neil oli helge lapsepõlv. Minu suurim unistus praegusel ajal on, et ühel päeval elataksin end lapitööst – tahan järgneda oma kutsumusele, mis paneb mõtted lendama!

KIHELKONNA KIHELKOND Jaanika Tiitson 12

Minu töö on inspireeritud kodukihelkonna rahvariideseelikust. Teate küll seda musta plisseeritud seelikut, allservas punased-kollased triibud ja poogapael! Olen kasutanud poogapaela motiivi oma töödes, õmmelnud oma tütardele analoogsed seelikud puuvillasest materjalist, isegi oma pulmas kandsime neid rõivaid stiliseeritult. Kui saime kutse presidendi vastuvõtule, siis teadsin kleidile mõeldes enamvähem kohe, mis stiilis ja värvikombinatsioonis see olema peaks. Seetõttu ei olnud mul ka nüüd raske otsustada

– juured on need, mis tõmbavad ja annavad isikupära! Mustri põhimõtteks sai värvimäng tuulikute teemal. Olen saarlane ja oma senises elus aidanud kaasa ühe pukktuuliku taastamisele oma armsas Leedri külas, las see paista ka tekist välja! Kui silmi kissitada ning jälgida kollaseid ja musti triipe, moodustavad need ristumiskohtades tiivikud. Vaipa ääristab puuvillane, õmmeldud poogapaela motiiv.

Olen pärit Harjumaalt, lõpetasin Lihula KK ja 1983. aastast elan Saaremaal. Arvan, et olen saanud peaaegu saarlaseks oma laste ja lastelaste kaudu. Õppinud olen paljudes koolides. Ka kõik mu kolm last on omandanud kõrghariduse ja leidnud meelepärase töö Eestis. Mul on tore elukaaslane, kahe peale on meil kokku kümme lapselast. Tean, et töö ja tegutsemine hoiavad igavuse, pahede ja vananemise eest. Olen seejuures jälginud Dalai-laama

ütlust: „Elus järgi kolme aspekti – austa iseennast, austa teisi ja vastuta kõikide oma tegude eest!” Esimesed lapitekid valmisid lastele vanaema õpetusel 30 aastat tagasi. Olen iseõppija ja tundnud head kadedust ja suurt imetlust meistrite tööst. Valmis olen pusinud ligikaudu 60 tekki. Olen varunud pensionipõlveks suurel hulgal materjali ja mõtteid. Ei raatsi ära visata mitte ühtki lappi: ehk läheb tarvis!

KÜLA KODU Agnessa Sepp 13

Oma tekki kavandades käisin mõttes läbi paljud teemad. Otsustasin, et pühendan ta Sakla Külaarengu Seltsi tublidele tegijatele. Meie seltsimaja on rajatud Vana-Lõve postijaama omaniku A. Mihkelsi (1887-1944) elumaja vundamendile. Ta oli ettevõtlik Pärnumaa mees, kellele muu hulgas kuulusid ka Saaremaa esimesed bussiliinid. Nõukogude võim saatis Mihkelsi Siberisse ja nii jäigi uus elumaja ehitamata. Meie seltsimaja on tõeline küla kodu, kus käib päevast päeva vilgas tegevus ja akendes põlevad tuled. Meie kodus on ruumi raamatukogule, puhkajatele, peolistele, käsitööte-

gijatele, kangakudujatele, rahvatantsijatele. Maja keldris on muuseum ja kellakohvik, kus on umbes 200 seisvat kella, mis kaks korda päevas näitavad õiget aega. Küla kodu on küla süda, mille kaudu voolab hea energia tegijatesse ja külalistesse. Sakla seltsil on tugev ja jätkusuutlik talgute traditsioon, meie küla talgud on kantud UNESCO Vaimse pärandi nimistusse. 2017. aastal oli Sakla Aasta küla nominent Saaremaal! Elu on kena, kui on väljakujunenud tugev ja ühtehoidev kogukond!

Olen 40-aastane naine, abikaasa suurepärasele mehele ja ema kahele lapsele. Poeg juba täiskasvanud, tütar käib alles 2. klassis. Kuulan oma südamehäält ja vaikselt liigun oma unistuste poole. Pärit olen ma Tartumaalt, Tartu-Maarja kihelkonnast. Vahepeal käisin maailmas rändamas, kuid nüüd olen tagasi koju jõudnud. Käsitööd on meie peres alati armastatud ja austatud. Vanaema tegi, ema tegi, mina teen ja ka mu tütar on pärinud käsitööoskuse ja austuse selle vastu. Igaüks leiab omale kõige rohkem meeldiva-

ma tehnika. Mina armastan õmmelda ja just lapitehnikas esemeid. Esimese 6-kuulise lapitöö koolituse juhendajaks oli Elo Aasrand Tartus ja aasta oli siis 2003. Teise kursuse läbisin Tallinnas Marja Matiiseni käe all aastal 2016. Vahepeal olen palju ise juurde õppinud, palju proovinud ja katsetanud. 2016. aasta kevadel asutasin firma Kaire Lapitööd OÜ, kus teen oma unistuste tööd kaunite kangaste ja mustrite keskel. On rõõm, et oli võimalus osaleda selle suurepärase kingituse valmistamisel Eesti Vabariigi 100. juubeliks.

NÄHTAMATUD SIDEMED Kaire Kollom-Vahtra 14

Esimene punane ring tähistab meie kõige lähedasemaid pereliikmeid, kellega puutume kokku iga päev. Kas elame koos või helistame tihti. Igas peres on armastus erinev ja erinevat värvi – mõnikord päikesekollane, teinekord kirjumirju-punane. Kuid see side on ka ütlemata väga tugev. Samuti tähendab see minu jaoks meie juurest juba lahkunud lähedasi, keda taga igatsen ja keda tihti hea sõnaga meenutan. Teine punane ring aga tähistab kaugemaid

pereliikmeid ja sõpru, kellega pole ammu suhelnud, kuid kes on meiega nende imepisikeste nähtamatute sidemetega seotud. Suur armastus algab meist endist ja kiirgab edasi ka teisteni. Armastus oma pere, sõprade ja ka tänase Eesti vastu.

Perekond on kõige alus. Kui on soe tuba, kui on soe toit laual, kui on toetav inimene kõrval.

Olen sündinud aasta peale teist ilmasõda pealinnas. Üle poole oma elust olen elanud Virumaal, Haljalas. Elukutselt olen lasteaiaõpetaja. Viimased paarkümmend aastat enne pensionile jäämist tegelesin sõiduautodele varuosade tellimise ja müügiga. Lapsed ja korras kiired autod on mulle eluaeg meeldinud! Käsitööd teha meeldib mulle väga. Suurteks eeskujudeks ja õpetajateks olid mulle minu

vanaema ja ema. Ei olnud asju, millega nemad hakkama ei saanud. Eks aeg, millal elati, tingis ka seda. Minu kaks tütart armastavad samuti käsitööd teha. Mina pole spetsiaalset väljaõpet käsitöö alal saanud, kui välja arvata lühikursused, õpitoad ja loomulikult tänapäeva internet, see mr. Google. Selle vaiba õmblesin vanal heal õmblusmasinal Tšaika, mis on 28 aastat vana ja teenib mind veel väga hästi!

RIIUL Tiina Liiv 15

Paar-kolmkümmend aastat tagasi sai meie maal alguse internetiajastu. Paljud ennustasid kinode kadumist, teatrite sulgumist, ajalehtede-ajakirjade kojutoimetamise lõppu ja raamatutrükkimise allakäiku, raamatupoodide sulgemist. Kõike saab ju internetist! Aeg on seni näidanud midagi muud. Uusi kinosid on avatud päris mitu ja kinoskäigust on saanud omaette elamus. Mõnele teatrietendusele on lausa võimatu pileteid saada. Otsekorraldus internetipangas paneb värske ajakirjanduse vupsama postkasti. Raamatuid

trükitakse väga palju. Nii ilusaid, huvitavaid, tarku ja õpetlikke trükiseid pole meie poodides kunagi olnud kui praegu! Raamatupoodi võid ennast unustada tundideks! Kui ei jõua osta, saab raamatukogust laenutada. Minu “Raamaturiiulil” on igal “asjal” ja “raamatul” oma lugu. Kui need lood kõik üles kirjutada, saab lisaks veel ühe “raamatu”. Mister Google on küll väga tark, aga ilma raamatuteta me veel läbi ei saa! Parim kink on raamat!

Olen pärit Saaremaalt, Kaarmalt. Koolis on käidud nii väikeses maakoolis kui ka suures linnakoolis. Lisaks meditsiinile olen õppinud rõivaõmblust ja mööbli restaureerimist. Mul on tore perekond abikaasa ja kolme täiskasvanud lapsega ning kodu on minu turvaline ja rõõmus keskkond koos lähedastega. Lapitöö armastus tuli koos esimese lapse ootusega. Armastan neid tekstiilist tükke hullumoodi kokku sobitada. Eriala, kus igapäevaselt töötan, on meditsiin, ja pean oma hobi heaks maandajaks selle kõrvale.

Iga vaipa tehes tekib oma lugu. Olen need lood vaiba omanikule kaasa andnud ja aegajalt endalegi kirja pannud. Oma pere, sõbrad ja tuttavad on ikka kingiks midagi lapilist saanud. Oma osa on saanud heategevus nii Eestis kui välismaal. Hea tunne on vaadata, kui sinu tehtud kott, ehe või mantliäär kuskil vastu tuleb. Eriliselt hea meelega teen taaskasutust. Kõik kasutud rõivatükid saavad uue täisväärtusliku elu. Õmblusmasin ja riidetükid on aastatega saanud lihtsalt elu lahutamatuks osaks. Lapitöö on minu jaoks isiklik kvaliteetaeg.

KODU Anneli Õun 16

Vaip on tehtud klassikalises lapitöötehnikas, kus ruudukujulise keskosa ümber õmmeldakse järjest heledaid ja tumedaid ribasid. Klassikaliselt on keskmine ruut punane, mis sümboliseerib tulekollet, ja ribad selle ümber tähistavad palkidest elamut. Lihtne on ilus. Kitsaste ribade paigutus moodustab mustri, värvid annavad meeleolu. Minu vaip „Kodu“ koosneb sajast palkmaja motiivist, mille südameks on punane soojus. Vaiba keskele tepitud tilluke kaitsemärk kaheksakand kaitseb meie hinge ja kodu ek-

simiste eest. Värvigamma algab kevadisest rohelusest, mõne sinise lumeträpsu ja kohe-kohe puhkevate lilledega. Järgmine ring võtab juba suvisemaid tuure maasikate ja liblikatega, minnes üle tumedamaks, sumedamaks, südametega suveööks. Edasi on sügis oma rõõmsates kollastes, punastes, pruunides toonides. Nurkadesse jäävad talvetoonid, kuna Eesti talvgi on aina märkamatum. Kodu läbi aastaringi, alati uus ja samas nii tuttavlik, armas ja hea.

Sündisin 1968. aastal Tartus ja olen siiani Karlovas elanud. Lõpetasin Tartu 8. KK kirjanduskallakuga klassi ja kooli suunamiskomisjoni suureks üllatuseks loobusin edasi õppimast ning läksin tööle tollal vägagi ihaldatud asutusse nimega Tartu Kaubandusvalitsus. Nii mõnigi toonase defitsiidi ajal muretsetud asi on siiani alles. 1992. aastal sain tööle Tartu Ülikooli ühe kliiniku sekretäriks, nii et Maarjamõisa Haiglas läheb mul juba 25. aasta.

Ema kõrvalt omandasin oskused teha erinevaid käsitöid, veel hooldan oma suurt aeda ja keedan ise moosid-mahlad. Pensionile jäädes sattus ema Tartu Rahvaülikooli Elo Aasranna juurde lapitöö kursustele, millest hiljem, tänu toredale seltskonnale, kujunes välja kord kuus koos käiv mitteametlik Tartu Lapiklubi. Peale ema surma kord jälle Karlova raamatukokku minnes nägin tuttavaid naisi seal lapitööde näitust ülesse panemas. Ja siin ma nüüd olen…

LILLED EMALE Kaire Kallas 17

Kui Elo tuli välja ideega, et ka meie, Tartu Lapiklubi naised, võiksime Lapitekk 100 projektist osa võtta, oli pea tühi mis tühi. Sobrades mööda oma kangariiuleid ja muid panipaiku, jäi mulle näppu meie kunagine diivanipadja kate. Ja kohe oli idee olemas ning lootus, et selle ka töö kõrvalt valmis saan. Selle padjakatte tikkis mu ema 1970-ndate lõpus. Minu praegune töö ongi auavaldus emale (1944-2014), kes veetis oma lapsepõlve Siberis ja tagasi tulles lõpetas internaadis elades Elva Keskkooli; kes alustas Tartus oma pereelu kitsastes oludes

koos haigete vanematega, tehes rasket igapäevatööd, hiljem kolides suure aiaga oma majja; kes oskas kõiki maatöid, tundis vokki ja kangastelgi, õmbles perele riided selga ning kudus sokid-kindad-kampsunid; kes sügiseti tegi oma marjadest-õuntest kõik mahlad-moosid ning käis metsas marjul-seenel; kes oskas oma kokkuhoidlikkuses mitte millestki miskit teha; kes vastavalt ajale ja võimalustele pool Venemaad ja hiljem Euroopat läbi reisis; kes leidis kõige selle kõrvalt aega teha käsitööd ka lihtsalt ilu jaoks…

Olen sündinud 1972. aastal Väike-Maarjas, lõpetanud sealse gümnaasiumi ja kutsekooli talupidamise erialal ning EELK Usuteaduse Instituudi. Alates aastast 2001 olen EELK koguduste õpetaja Saksamaal. Käsitööarmastuse olen kodust kaasa saanud. Ema, vanaemad, tädid ja vanatädid tegid pidevalt käsitööd. See oli neile ka sissetulekuallikaks. Emapoolses suguvõsas olid mitmed rätsepad. Meie peres kasvab neli tütart ja ka

neil on suur huvi isetegemise, kangaste ja lõngade vastu. Mulle meeldib eriti rahvuslik käsitöö. Kuna ma päris palju reisin, on vardakott või tikkimistöö ikka kaasas. Töötan vabakutseliselt kirikuõpetajana ja olen ka projektijuht kristlikus kunstipargis „Himmelsfels“. Juhendan seal tekstiilitöökoda, kus valmivad piibliteemalised lapitööd.

KODU ON PÜHA Merike Schümers-Paas 18

Ühel augustipäeval märkasin Facebookis selle ühistegemise reklaami. Pärast fantaasiarikast unetut ööd sõitsin järgmisel hommikul kangapoodi (40 km kaugusel). Seletasin sakslastest müüjatele, mis on Eesti Vabariik ja kirjeldasin lapiteki-projekti. Töö materjaliks valisin meie rahvusvärvides spetsiaalsed ameerika lapitöökangad (hea kvaliteet, säravad ja puhtad värvid), taustaks natuurhalli linasegu kanga. Teemavalik „Kodu on püha“. Olen kirikuõpetaja. Märkan üha rohkem, et „inimestele pole miski püha“, labasus võtab maad, me ei väärtusta seda, mis meile antud on. Püüan avada inimeste silmi, viidates sellele,

et elu on püha, iga sinu päev on püha, iga inimene sinu kõrval on kingitus. Samamoodi kodu: mälestused, lõhnad, inimesed: kuidas see kõik on mind just selliseks kujundanud, nagu ma olen. Katedraalimustri struktuur näitab ka, et iga päev, iga sündmus on omaette väärtus. Vahel sünge, vahel särav, vahel ebamäärane. Tehnikat valides järgisin seda, et tööd oleks hea kaasa võtta. Tegin 7 osa, mis hiljem kokku õmblesin: Frankfurdi, Stockholmi, Tallinna lennujaamades, lennukites, rongides, bussis, trammis, autos, arsti ukse taga, festivalil, lasteüritustel jne. Kokku kulus 80 päeva.

Olen Urve Kaska Võrumaalt Urvaste kihelkonnast. Sündinud olen 1966. aasta oktoobris. Olen ema kolmele lapsele ja vanaema ühele lapselapsele. Käsitööd olen teinud lapsest saadik – küll kudunud, tikkinud, heegeldanud. Juba mõned aastad olen vaimustuses lapindusest. Just erinevate kangaste ja mustrite kokkusobitamine on mõnus.

Veel meeldib mulle vana-aja käsitöö – koon kaltsuvaipu ja olen alustanud endale rahvarõivaste valmistamisega. Tantsin rahvatantsurühmas „Tammõtütriku“. Käsitööga tegelen hooajaliselt, sügisest kevadeni. Kevadest sügiseni olen seotud aiandusega – kasvatan viinamarju ja üht-teist veel.

LAPSEPÕLV Urve Kaska 19

Lugedes sellest üleskutsest, „Lapivaip 100“, mõtlesin kohe meie laste lapsepõlvele tänases Eestis. Minu vaiba mõte, nagu ka vaip ise, on lihtne – et me laseks oma lastel

lapsed olla, märkaksime ja toetaksime neid nende ideedes ja tegemistes. Et lapsepõlv oleks võimalikult muretu ja kestaks kaua selles kiires ja muutuvas Eestis.

Minu lapsepõlve maailma keskpunkt asus Rakveres, kus ühel pool laiusid Vallimäe nõlvad koos vana linnuse varemetega ning teisel pool iidne tammik oma salapäraga. Võrratu loodus, nii oma ilus kui valus, on minu töös ja tegemistes alati osaline olnud.

Samas valmistab südamele rõõmu, kui oma kätega tehtust sünnib midagi ilusat – on see siis taimeilu aias või värvide mängust loodud muster. Eesti on ja jääb minu kodumaaks.

LIBLIKAD Edda Enniko 20

Taevast pudeneb alla suuri lumehelbeid ning must porine maa kattub valge vaibaga. Kõik tardub. Loodusesse on saabunud vaikus ja rahu. Aeg justkui seiskuks. Aga ei, peagi hakkavad aina soojemad päikesekiired loodust elule äratama. Paisuvad pungad ja esimesed kevadlilled ulatavad

oma nupud maast välja. Lindude rõõmus sidin ning tärkava looduse lõhnad ja värvid annavad meilegi uut energiat. Kõik kasvab, areneb, õitseb ning värvilised liblikad kannavad meid läbi suve küpsesse ja täiuslikku sügisesse. Et siis taas võtta aeg maha ning nautida valget vaikust.

Olen endine kaitseväe meedik ja erakorralise meditsiini õde, peale laste sündi otsustasin karjääris kannapöörde teha ja täita oma ammuse unistuse, läksin õppima rätsepa- ja tekstiilitööd. Minu suureks kireks ja peami-

seks väljundiks käsitöövallas on tekstiilide taas/uuskasutus ja haute couture tikandid. Peale oma laste ja käsitöö meeldib mulle veel tegeleda oma kassidega, veeta aega looduses ja avardada oma piire kokanduses.

SEISA MINU KÕRVAL Mari-Liis Teppo 21

Minu vaiba nimi on „Seisa minu kõrval“ (inspireerituna Lindpriide samanimelisest loost) ja pühendatud on see kaitseväelaste naistele. Vaiba õmblesin maha kantud kasutuskõlbmatutest vormielementidest. Natuke

soovisin ka ennast vaibale panna ja jalaväelase naisena tegin vaibale põllulilledest inspireerituna rukkililled, moonid ja karikakrad. NB! Materjali kasutamine antud projektis on kooskõlastatud KVÜÕA ülemaga.

Olen Ida-Virumaalt. Sündisin 1978. aastal Iisakus ja lõpetasin seal ka gümnaasiumi. Kõrgema hariduse sain Tartu Kõrgemast Kunstikoolist ja Tallinna Ülikoolist, olles nüüd haridusteaduse magister ehk kunstiõpetaja. Huvisid on mul palju – joonistami-

sest ja maalimisest kuni reisimise ja keeleõppeni. Lapitehnikast on kujunemas üks soe ja armas eneseväljendamise viis. 2-aastase tütre jaoks ka – haarates minu kangatükikesi endale, teatab ta: „Need on minu tööasjad!“

AA RAND Anne Aidma 22

Eesti on mereriik. Minu lapsepõlve suved möödusid mere ääres. „Lähme mere äärde!“ on siiani lause, mis tekitab elevust, ootusärevust ja rõõmu – taas saab ujuda, põnevaid merekive otsida ja liivalosse ehitada. Nüüd teeme seda kõike koos lapsega. Aa rand on minu lapsepõlve rand. Käin seal endiselt nii suvel kui talvel. Kividele rannas on otsa ronitud, vette hüpatud, sinna on varbaid ära löödud ja sealt küljest on olnud hea vetikasõja jaoks peotäisi haarata. Kivid kuuluvad mere juurde. Ja liiv. Palaval suvepäeval on liiv

nii kuum, et tuleb ruttu edasi minna, paigale jääda ei saa. Siis on merevesi päästvalt jahe. Või siis otsustab varakevadine torm liiva üldse selleks korraks kaasa viia. Et see järgmisel korral jälle tagasi tuua. Merel on omad plaanid ja vastu tuleb võtta see, mida ta pakub. Puulaudu, võrkpalle, juurikaid, tühja taarat või koguni pudelikirju. Aa rand – kivine, vahune, mõnikord vetikatriibuga, mõnikord selge veega, sageli savikarva. Ikka oma. Just see ongi nüüd vaibaks õmmeldud.

Olen 51-aastane, kahe tütre ema, vabaabielus. Olen mitmendat põlve tallinlane, aga oma päris juuri ajan ikka mööda Eestit taga. Minu teine olemus asub Järvamaal, Koeru kihelkonnas Metsla külas. Seal elas mu vanaema, kelle juures sain lapsena aimu päris maaelust. Nii väärtuslik kogemus aitab mul mõtestada kogu elu. Mulle väga meeldib loodus, matkamine. Tartu Ülikoolis õppisin 2 aastat geoloogiat. Nooremast peast olin kirglik mägimatkaja ja

reisisin palju mööda, praegusel ajal naudin rohkem kodumaa seene- ja marjametsasid. Ja muidugi meeldib mulle käsitöö, olen õppinud ülerõivaste rätsep-juurdelõikajaks. Perekonnas on põlvkondade kaupa õmmeldud Singeri masinatel, endale ja teistele. Lapitöö hakkas mulle meeldima, sest valminud ese ei lähe moest ära, on igavikuline. Kiirmood ja äraviskamine mulle ei meeldi. Töötan ettevõtjana, olen kogu elu olnud enese tööandja ja töövõtja.

EESTLANE SEEST JA VÄLJAST Gaida Mägi 23

2016. a ilmus L.Vahtre sulest raamat “Eestlane seest ja väljast”. Humoorikas laadis kirjeldus sellest, millised oleme või arvame olevat. Kui asusin oma EV juubeli teemalist lapitekki õmblema, oligi see raamat mu vaimus ja hinges kohal. Iga õmbluse, iga kangatükiga mõtlesin eestlaseks olemisest meile armsas Eestis tänasel päeval. Lapiteki südames asub meie keel ja kultuur: mu lemmikkirjanikud, luuletajad, mõtlejad, teadlased. Minu lugupidamine neile. Lapiteki neljas nurgas asuvad päripäeva ringis aastaajad, kõige määravam tegur meie olemisele – miks me just sellised oleme. Sügis-talve vahel – hingedepäeval – paikne-

vad meie esivanemad, minevik ning lootusrikka kevad-suve vahel meie lapsed, tulevik. Noodiridades mõtlen meie laulupeole, heliloojatele ning dirigentidele, V.Tormise poolt elustatud regilaulule, A.Pärdi loomingule. Mõtlen oma lapse kandleõpetajale muusikakoolis. Lapiteki ülesehituses on oluline ka üleval-all, vasakul-paremal sümboolika, päripäeva liikumine, mehelik-naiselik pool. Kindlasti kõnelevad minu töös kasutatud paljudele tuttavad sitsikangad ka oma isiklikku lugu. Palju õnne ning pikka iga meie Eestile! Armastan.

Olen pärit Põlvamaalt, Räpinast. Elutee viis mind Põltsamaale, kus „nakatusin lapipisikuga“ ja sealt sai alguse minu lapiusk. Eve Oro juhendamisel sai selgeks palju erinevaid lapitehnikaid, mida nüüd iseseisvalt kasutada saab. Õmblemisega olen sinasõber juba alates 4. klassist, kui isa meile emaga kahepeale õmblusmasina ostis. Hariduselt olen raamatupidaja ja halduskorraldaja, ühtlasi lõpetan

Tallinna Tehnikaülikooli majandusarvestuse magistriõpet. Elan ja töötan Tallinnas ja lapitekke teen oma loominguliseks väljaelamiseks. Kangaid selle tarbeks on kogutud üle 10 aasta. Eriti meeldib mulle teha beebi- ja lastetekke, sest neid saab „nunnuks“ tuunida. Minu lemmikvärv on roosa ja mulle meeldib päike.

EESTI MINIPILTIDES Kaja Liebert 24

Minu jaoks on Eesti eelkõige roheline maa, mets katab ligi poole Eesti pindalast ja siit tuleneb ka vaiba domineeriv värv. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on Eesti linnaõhk puhtuselt 4. kohal maailmas. Meil on imeilusaid koduaiad värviküllaste lilledega. Olen kirglik seenel käija ja puravikud on mu lemmikud, kuid kärbseseened oma värvide mänguga on metsas lihtsalt oivaline vaate-

pilt. Silm puhkab merel purjetavatel purjekatel ja järvedel ujuvatel luikedel. Vaikselt olles kuuled roostikus krooksuvaid konnasid ja sulpsu löövaid kalu. Kodus taimeteed tassist rüübates ja kassi silitades tunned, kui hea on kodus olla. Olen niidirullidega sinasõber juba 4. klassist alates. Ja mis veel, usun jõuluvana, sest NII hea on temalt kinke saada! Kõik see saigi lapivaipa pandud.

Olen põline tartlane. Tartu on minu kodulinn. Olen 59-aastane. Ise olen õppinud TRÜ-s defektoloogiat, praegu õpetan algklassides tööõpetust. Täiendasin oma teadmisi lapitöö alal Tartu Rahvaülikoolis Elo Aasranna juhendamisel. Olen kogu elu tahtnud käsitööd teha. Tore on, kui töö ja hobi käivad koos. Olen Eesti Käsitööõpetajate Seltsi „Aita“ liige üle 20 aasta. Sama kaua

olen osalenud mitteametliku Tartu Lapiklubi tegemistes. Olen tegutsenud koolitajana, andnud välja erinevat arvutipõhist õppematerjali. Viimased 7 aastat olen MTÜ Teatribussi koosseisus läbi viinud meisterdamise töötubasid lastele nii Eestis kui Euroopas. Minu perre kuulub poeg Sander. Olen peagi 2-aastaseks saava Herta vanaema.

LAULUKAARE ALL Tiina Põllu 26

Rõõmustan selle üle, et meil on oma laulupidude traditsioon. Olen emotsioonide ja traditsioonide inimene. Igapäevane töö on mul seotud lastega. Seepärast tuli ka mõte teha vaip, kus lapsed on laulukaare all. Olen ise ka laulupidudel käinud. Vaiba aluskangas on pärit paar suve tagusest ajast, kui käisin Pärnus pakutrükki õppimas. Trükkisime kangaid ühes tiimis lapitöömeist-

ri Marja Matiiseniga. Tore, et sain need kangad just selles töös käiku lasta. Lillede värvid on võetud meie rahvariiete triibustikust. Vaip sai valmis samal aastal, kui toimus laste ja noorte laulupidu. 2019. aastal on tulemas suur juubelilaulupidu. Möödub 150 aastat esimesest laulupeost 1869, mis toimus Tartus, kust ma ise pärit olen.

49-aastane, abielus 32 aastat. 2 imelist poega ja pisike pojatütar. Ametiks 12 aastat kaablimontaaži. Olen põline hiidlane. Käsitööga on head suhted lapsepõlvest – vanaema õmbles kõike kogu külale ning meesterätsepast vanavanaema jättis mulle oma Rootsist toodud Ankeri.

Vabadel hetkedel leiab mind kõige sagedamini õmblusmasina juurest, kuid osa aega kulub ka kangastelgi sõtkudes. Kui poisid kasvasid, sai peaaegu kõik riided perele ise tehtud. Uue hingamise käsitöös sain pojatütre sündides, sest olin alati igatsenud väikeste kleitide õmblemist. Tänaseks on rahvuslikus stiilis kleidikesed saanud minu tunnustööks.

HIIU INGEL Heli Faifruk 27

Üks õige Hiiu naine on elurõõmus ja tegus, nagu tema meretuules lehviva seeliku esiemadelt päritud värvid. Ingli piduseelikus on koos erinevad Hiiumaa küüdutriibud – Emmaste, Reigi roheline, Pühalepa, Malvaste, Käina ja Reigi sinine. Sinisepõhjalist küütu kandis ka minu vanavanaema. Seelikuääre toodil on iluks kardpael ning kandja kaitseks punane näpunöör. Tüd-

ruku pead ehib juustesse punutud palmik, mille tikitud otsad lõbusalt sädelevad. Kui vanadel aegadel oli Hiiumaa mees tihtipeale kodunt ära – merel, siis ka praegu kipub koduhoidmine rohkem naise kanda jääma. Kindlalt seisab Hiiu Ingel kodu ja küla keskel ning nii kestab elu ja armastus meie armsal saarel läbi aegade.

Põlise hidlasena olen juba 20 aastat oma endises koolis õpetaja. Lisaks käsitööle õpetan ka arvutiõpetust ning keemiat. Pea sama pikk on kokkupuude lapitööga. Olen tegev Lauka

Lapimuttide seltskonnas, kes vähemalt kord kuus kokku saavad ja midagi koos õpivad. Lisaks lapitööle on hobiks looduse pildistamine. See meeldib mulle väga.

KODU Siret Lahemaa 28

Vaip on saanud inspiratsiooni Reigi kihel- Kindakirjas olev ring oma nelja haruga koonkonna kindakirjast „Rõngasristi kiri“ ning dab kokku kõik ilmakaared Eestist. Hiiu rüist ehk nukkudega tekist.

Olen tegelenud lapitehnikaga 2005. aasta sügisest saadik. Lapitehnika on huvitav, väljakutsuv ja pakub palju mängurõõmu. Kunagi ei tea päris täpselt ette, milline näeb välja lõpptulemus. Ja selle tulemuse ootamine teebki õmblemise nii põnevaks. Kasutan lapitehnikas palju taaskasutus-materjali, mis on minu jaoks paljuski lapitehnika (põhi)mõte – kardinaid teki tagusteks, vanu, kuid korralikke kitleid/seelikuid, triiksärke jne. Kõige rohkem aga jumaldan ma nn nõu-

ka-aegseid kangaid. Need on kangad, mis tekitavad minus sõnaseletamatuid emotsioone, nii et vahel ei saa magadagi. :) Mulle meeldib otsida ja sätitada kangatükikesi. Teinekord paneb see küll ka pea valutama, sest alati ei jookse disain ja kangad omavahel kokku, aga peale väikest pausi läheb kangastega mängimine jälle ludinal. Aastal 2012 sai hobist töö ja viis aastat tagasi avasin Märjamaal õmblus- ja lapitehnika toa.

VIKERKAARE SÄRA Airi Evestus 29

Olen ammu mõelnud, et võiks teha ühe vikerkaarevärvides lapiteki. Tänu sellele projektile sai mõte lõpuks teoks. Vikerkaar on õnne ja külluse sümbol. Minu jaoks on vikerkaar soojus, lahkus, armastus, pere, kodu. Teki kujunduse esialgne idee

pärineb internetist, kohendasin seda natuke enda järgi. Tekis on esindatud ka kaheksakannad, mis sümboliseerivad õnnetähte. Ja siin on kasutatud 72 erinevat mustrilist kangast.

Olen sündinud I Eesti Vabariigi ajal, aastal 1933 Vastseliinas Laane talus pere kolmanda tütrena. Ema oli taluperenaine, kuid õppinud õmbleja. Isa töötas Vastseliina Ühispangas raamatupidajana. Põlluharimine oli pere ülalpidamiseks. Koolihariduse olen saanud 11 aastaga Vastseliinas. Kogu oma õpingute peroodil ei ole ma koolis käsitöötunde saanud, küll aga õppisin seda kodus. Perioodi, mis hõlmab esimese ja teise Eesti Vabariigi vahepealset aega, oleme püüdnud, ka perega koos olles, mälestustest üles mitte kaevata.

Minu hobid: mägimatkad, rahvatants (48 aastat), koori- ja ansamblilaul, klaasitöö. Töötasin 28 aastat Vastseliina Raamatukaupluse juhatajana. Käsitööühinguga olen seotud 22 aastat – seltskond on super. Paeluvad uued tehnikad, eelistan naturaalseid materjale. Tunnen suurt rõõmu sünnimaa edusammudest ja loodan, et need kestavad sajandeid. Palju õnne!

KUNAGI POLE HILJA ALUSTADA Milvi Tsahkna 30

Juba eelmisel hooajal, sirvides käsitööalaseid ajakirju, jäi silma „paberitehnikas“ õmmeldud vaibake „A“ tähtedega. Asi hakkas huvitama ja juhendaja oli valmis õpetama. Nii valmis minu vaibake „Kunagi pole liiga hilja alustada“. Olen pidanud kogu aeg üheks aasta tähtsamaks kuupäevaks 1. septembrit – koolitöö algust. See on tarkuste kogumise alguse al-

gus, see on „A“ täht, see on AABITS! Et õppimine igavaks ei läheks, tuli kollasekirju loodus appi võtta ja nii kombineerisingi erineva tehnikaga lapid üheks vaibaks. Miks „A“ täht? Selle pärast, et kõige paremad sõnad algavad: ARMASTUS, AUSUS, ANDESTUS, AEG, AGARUS, ABIVALMIDUS JNE.

Sündisin Võrus 1. juunil 1947. Käisin Võru Põhikoolis. Käsitööõpetajaks oli Liia Laanpere, kes on olnud minule eeskujuks terve elu. Vanaema, vanatädi ja ema olid käinud Võru Naiskutsekoolis. Kaheksa-aastasena hakkasin õmblema jalaga Singeri masinal. Selle ostis mulle vanaema. Olen iseõppija, raamatud on aidanud. 1967. aastal tõi elu mind Vastseliina, kus elan siiani. Rajasime abikaasaga kodu Külaorgu, kus kasvatasime üles 5 last. Kui lapsed koolis olid, sain talvel vahepeal ka käsitööd teha. Mu lemmikud olid Muhu tikandi lilled.

Ei teagi, kui palju pilte sai tehtud, mis sünnipäevadeks kingitud. Raha kinkide ostmiseks ju polnud. 1977. aastal läksin Ukusse kangast kuduma ja olin seal aasta. Endale olen kudunud rahvariide seeliku kuponge. Lõngad värvisin ise. Kaltsuvaiba tegemine oli iseenesestmõistetav. Kui pensionile jäin, hoidsin keskmise tütre kaksikuid. Nad elavad Tartus, kuid on igal võimalusel Külaorus. Mina vuristan ikka oma õmblusmasinatega, kas parandan poiste pükse või õmblen „kunsti“ – padjad, mänguasjad, lapitekid, sussid jne. Tahaks veel palju teha.

EESTI LILLED Kaja Taaler 31

Teised meie Vastseliina Käsitööühingus juba tegid, kui ma veel kahtlesin. Kuid siis otsustasin, et teen ikka ka ära. Tuli mõte kokku panna väikese mustriga lillekanga tükkidest 10 x 10 cm ruudud, siis saab vaibale 100 ruutu. Mõeldud, tehtud, läks lahti. Kui vaibapealne valmis sai, mõtlesin aplitseerida mõned lilleõied. Kuna hõbedaga sai veel ruudud üle tepitud ja pitsid pandud, arvasid

teised lapisõbrad, et nii ongi väga ilus. Olin sellega nõus ja saigi mul selline tagasihoidlik vaip. Võru ja Vastseliina rahvarõivadki on tagasihoidlikud. Ega midagi, eesti rahvas polegi nii kiiskav olnud. Meie põlvkond ongi värvivaeselt riides käinud. Oleks hea, kui nooremad põlvkonnad ka ikka käsitööd teeks. Elagu meie töökad naised!

Olen 31-aastane kahe imetoreda lapse ema ja armastava mehe naine. Üles kasvasin Tartus, aga umbes 3 aastat tagasi otsustasime kolida mehe kodukanti Võrumaale. Leidsime mõnusa pesa Vana-Vastseliina külla. Nii saigi ühest linnatüdrukust maanaine. Õmblemispisiku sain külge väiksena, kuna ka ema ja vanaema õmblesid ning tegid käsitööd. Ema kõrvalt õppides hakkasin endale riideid õmblema. Praegu meeldib mulle väga õmmelda oma perele. Vastseliina kolides astusin kohaliku käsitööühingu liikmeks ja tutvusin lapitööga. Olin alati arvanud, et

see on midagi keerulist ja mitte minu jaoks. Kuid lähemalt süüvides avastasin põneva ja väljakutseid täis maailma. Veel meeldib mulle fotograafiaga tegeleda, jalutada ja imetleda meie imepärast loodust. Tuunin ka vana mööblit, et teha sellest midagi uut, ning hindan igasugust taaskasutust ja oma kätega isetegemist. Isetehtud asjades oleks nagu mingi võlu ja hing. Õmblemisel püüan kasutada mahekangaid. Minu arvates on tänapäeva ühiskonnas liiga palju kergekäeliselt riiete kõrvaleheitmist ja uute ostmist.

TALVEVALGUS Jaana Pajustik 32

Minu vaip sümboliseerib valgust meie pimedal talvel, väärtustades ühes hetkes olemise aega. Idee tuli minuni ühes Viljandi veinikeldris, kus nägin sini-must-valgetest plaatidest koosnevat mustrit vaibana maas. See lummas mind niivõrd, et mõtlesin kohe, kas seda annaks lapitöös kasutada. Kuna see oli minu seitsmes lapitekk, siis pelgasin selle tegemist keeruliseks. Tegelikkuses oli kõik hoopis lihtsam, vaja läks natuke loogilist mõtlemist, aega ja kõvasti tööd. Kõige keerukam oli välja mõelda keskmise osa suu-

rust. Õnneks on Eestis toredaid naisi, kes aitavad nõu ja jõuga. Teiseks inspiratsiooniks oli vaade aknast ühel lumisel talvehommikul, kui selle lummava vaatepidi kõrval ei olnud äkki millelgi muul enam tähtsust. Oli ainult see üks hetk, siin ja praegu, rõõm elu pisiasjadest. Oma vaibaga soovin öelda, et astugem korraks välja kiirustamise rutiinist. Pöörakem tähelepanu väikestele asjadele ja rõõmudele, sest need kokku moodustavad suurema õnne.

Elan Võrumaal Vastseliinas, ilusa looduse keskel. Sünnist saati. Loodusarmastuse olen pärinud isalt ning käsitööhuvi emalt ja vanaemalt. Õmblemine huvitas mind juba lapsena ja peale kooli lõpetamist otsustasin minna Tallinnasse õmblemist õppima. Pärast suunati mind tagasi kodukanti, TK „Tamulasse“ õmblejana tööle. Siis sündisid lapsed. Sai neilegi riided selga õmmeldud, oli ju „talongi aeg“. Pärast kolme poja sündi töötasin koolis, aga näputöö on mind hobina kõige muu kõrval alati saatnud.

Seitse aastat Vastseliina Käsitööühingus on olnud mulle üks põnevamaid aegu. Suured tänud Ilmele, kelle juhendamisel valmivad fantastilised tekid, padjad, linikud, mänguasjad ja palju muudki. Suviti korjame mehega nõgeseid, aga talvel teen käsitööd. Mulle meeldib Eestis elada, sest siin on rahu ja ilus loodus.

ROHELINE EESTI Tiina Lehes 33

Minu vaibalugu sai alguse sõnast „nõges“, kuna korjame mehega suvel nõgesepõllult nõgeseid, et nendest nõgesepulbrit toota. Eestlased on ammustest aegadest kasutanud ravimtaimi mitmeks otstarbeks. Nendest valmistati teed, tõmmiseid, salve, õlisid, värvisegu erinevate materjalide värvimiseks jne. Mulle meeldib ka endale väga looduses liikuda ja seda jälgida. Vaibale lisasin nõgese kõrvale teisigi tuntud ravimtaimi: pärnaõis,

ristik, kummel, kibuvits, saialill. nurmenukk, paiseleht. Need taimed on mul endal iga talv kuivatatult kapis ja kasutan neid vastavalt vajadusele. Soovin, et mu lapselapsed ja nende lapsed saaksid ka korjata metsast ja põldudelt talveõhtuteks tee jaoks erinevaid marju, taimi, lehti jne. Olen õnnelik, et elan rohelises Eestis.

Elan Võrumaal nurmede ja metsade vahel. Lapsepõlve veetsin koos oma kuue vennaga Haanjamaa kuplite keskel. Enamiku elust olen veetnud maal ning armastan väga Lõuna-Eesti mägist ja puhast loodust. Olen õnnelik kolme lapse ema. Minu pere tegeleb mahepõllumajandusega. Ma pean väga vajalikuks ja olen õnnelik, et saan ise oma perele aiasaadused kasvatada ja neid ka hoidistada.

Mulle meeldib kududa sokke ja kangastelgedel vaipu, küpsetada leiba ning õmmelda. Kogu selle pisiku olen saanud oma vanaemalt, kelle seltsis veetsin oma lapsepõlve. Ka tants ja laulmine on tähtsal kohal. Just täitus ka aasta Vastseliina Käsitööühingu lahedate naiste seltsis, kust mina ka selle lapitehnika pisiku sain.

MAHE EESTI Kerli Hollo 34

Eesti on meie igaühe ühine südame asi. Me tahame oma isamaad näha kauni ja puhtana ning säilitada see ja tema ilu sellisena ka oma lastele ja lastelastele. Puhtana oma sisult, koos maa, õhu, vee ja toiduga. Ilusana oma olemuselt ja hingelt. Loodus saab ilma meieta hakkama ilusti, meie ilma looduseta mitte kuidagi. Oma piltidel kujutasin kodukandi mägiseid ja mitmekesiseid põlde. Koos perega väikseid

künklikke põllulapikesi harides hoiame kasulikke putukaid ja linde, kes meil metsatukkades ja kraavikallastel pesitsevad. Veel kujutasin pildil õnnelikku lapsepõlve. Meie pesamuna Keiti on õnnelik vabas looduses koos lindude ja loomadega. Soovin meie Eestile jätkuvalt puhast loodust ning traditsioonide edasikandumist tulevastele põlvedele!

Olen sündinud ja kasvanud Võrus. Tartusse tulin ma 1997. aastal, et alustada õpinguid keskkoolis, hiljem lõpetasin siin juba Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ning ka oma kodu olen pununud just Tartusse. Meie peres kasvab kaks imevahvat last, 7-aastane

Richard ja 4-aastane Aleksandra. Erinevate asjade kallal nokitseda meeldis mulle juba väiksena, kuid käsitööga hakkasin rohkem tegelema just sel ajal, kui lapsed olid päris pisikesed ning kodus sai veeta rohkem aega. Siiani on see isu õnneks ainult kasvanud.

UMA PIDO Triin Tuvikene 35

Kuigi alates keskkoolist olen oma elu sidunud Tartuga, siis Võrumaal on minu südames alati eriline koht – seal elavad mulle väga kallid ja lähedased inimesed. Seega on mul eriti hea meel, et teki lugu on samuti seotud just Võruga. UMA PIDO on võrokeelne lauluja rahvapidu, mida esimest korda peeti 31. mail 2008. aastal. See ühendab endas ajaloolise

Võrumaa kaheksat kihelkonda: Karula, Hargla, Kanepi, Urvaste, Vastseliina, Rõuge, Põlva ja Räpina. Aastal 2018, kui Eesti Vabariik saab 100-aastaseks ning tähistab oma väärikat juubelit, võib ka Uma Pido uhkust tunda, sest kokku tullakse juba 5. korda. Soovin mõlemale palju õnne ja palju aastaid ja ühtset meelt. Hoiame kokku – meie kõik!

Olen sündinud ja elan ka praegu Vastseliinas. Käsitööga olen tegelnud juba varasest lapsepõlvest alates. Minu ema ja vanaemad olid samuti suured käsitöötegijad. Juba 7. klassi tüdrukuna õmblesin vanema õe juhendamisal endale esimese seeliku. Kuna mul endal tütreid ei ole, küll aga on 3 poega, tundsin puudust ilusate satsiliste kleitide õmblemisest. Ilmselt olen selle romantilise

stiili üle kandnud oma lapitöödesse. Lapitööga olen tegelnud 5 aastat, kui liitusin Vastseliina Käsitööühinguga. Mulle meeldib palju liikuda ja talviti käime perega tihti suusatamas. Ka televiisorist jälgin spordivõistlusi alati suure huviga. Mulle meeldib Eestimaa ilus loodus ja eriti tore on aastaaegade vaheldumine. Igal aastaajal on midagi põnevat teha.

PALJU ÕNNE EESTIMAA Margit Olesk 36

Mida kinkida Eestimaale sünnipäevaks? Kui kuulutati välja projekt „Lapivaip 100“, oli selge, et osalen. Kasutan oma lapitöödes palju pitse ja natuke „luksuslikumaid“ kangaid kui lapitöödes tavaliselt kombeks. Nii saab selliseid lapitekke kasutada ka moodsamates interjöörides. Samas armastan kasutada ka vanaemaaegseid heegeldatud linikuid ja telgedel kootud kangaid. Otsustasin ka Eesti riigi sünnipäevaks teha

natuke pidulikuma lapivaiba. Juubeliks ju igati kohane! Ikka pannakse siis ju pidulikud riided selga. Oma töös kasutasin vana heegeldatud linikut ja nõuka-aegset laudlina. Tänapäevastest materjalidest lisasin roosidega kaunistatud kardina ja loomulikult minule kohaselt palju pitse ja paelu. OLGU EESTI TULEVIK SAMA HELGETES TOONIDES NAGU MINU TÖÖ. PALJU ÕNNE, KALLIS EESTI!

Vaiba tükikestega anname edasi oma head soovid Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Vaip on valminud 90% taaskasutusmaterjalidest. Suure lapivaiba ühe väike osa õmblesid: esi-

meses reas (vasakult) Kete-Ly Mätas, Esta Riis; teises reas Jaanika Kaukvere, Paula Statsenko, Lisethe Raidsalu; kolmandas reas Sandra Aasa, Kaili Pernits, Helina Tuudelepp. Juhendas õpetaja Diana Pung.

MEIE KOOL TÄNA

Kõpu Põhikooli VIII ja IX klassi tüdrukud 37

Kõpu Põhikool asub ilusas Suure-Kõpu mõisa peahoones Viljandimaal. Mõisakooli ümbritseb õdus mõisapark. Koolis õpib 66 õpilast, kes lisaks igapäevasele koolitööle saavad tegelda mitmete huvialadega: sport, kunst, rahvatants, laulmine ja pillimäng. Meie maja esimesel korrusel on restaureeritud mõisaaegsed ruumid. Nende seas ka

Pompeji-hõnguliste maalingutega söögisaal. Meile meeldivad siin majas traditsioonilised pidulikud lõunasöögid, emade- ja isadepäeva õhtud, vabariigi aastapäeva aktused jne. Veel põnevamad on öised filmiõhtud ja lootus kohtuda kummitustega. Selline on meie kool Eesti Vabariigi sajandal aastal.

Sündinud ja kasvanud olen Võrus, praegu jagan ennast Võru- ja Põlvamaal Himmistel asuva iluaiaga maakodu vahel. Olen lõpetanud Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi ja kolm korda Räpina Aianduskooli

(2007. a. maastikuehituse, 2009. a. floristi ja 2012. a. tekstiilitöö eriala). Hobideks ongi käsitöö, iluaiandus ja floristika. Armastan Eestit ja mulle meeldib, et Eestimaa muutub iga aastaga aina ilusamaks.

MINU LILLEAED Anne-Ly Kütt 39

Kui selle projekti kasuks otsustasin, oli mu õmblusmasin remondis. Nii sündiski mõte teha vaip käsitsi. Tehnikaks on “vanaema lilleaed” ja kasutasin ära eelnevatest töödest järgi jäänud riidetükid. Ühtegi uut kangast juurde ostma ei pidanud.

Vaibal on kirju lilleaed, just selline, nagu minul ja paljudel teistel eestlastel kodus. 95% vaibast on tehtud käsitsi (kokku 90 lilleõit). Masinaga on õmmeldud ainult riputustunnelite otsad ja kant vaiba külge. Oli tore tegemine!

Olen sündinud 10. juulil 1966. aastal Läänemaal Piirsalus. Lõpetasin põhikooli Kullamaal, keskkooli Taeblas. Tartu Meditsiinikoolis lõpetasin velskri eriala ja sestsaadik töötan kiirabi brigaadijuhina. Õpetan esmaabi ka mitmes koolis. Mul on 2 täiskasvanud poega. Tegelen ka iluaiandusega, oma berni alpi karjakoertega kahasse. Laulan Haapsalu Toomkooris.

Lapitöö juurde juhatas mind minu kolleeg, kes grazy tehnikas imeilusaid tekke õmbles. Esimese teki tegin aastal 2002. Edasine on olnud kirglik õppimisprotsess, mis kestab siiani. Olen väga tänulik oma perekonnale, kes mind on mõistnud ja toetanud. Armastan oma kodulinna Haapsalut. See on lihtsalt parim paik.

SIINPOOL VIKERKAARESILDA Anu Turu 40

Mailise rahvatantsijatel olid juba patsid peas, kui mul polnud veel idee juppigi. „Tee midagi originaalset. Tee kutsudest!“ soovitas Mailis. No muidugi! Olen ju paadunud koera-inimene. Aga küsisin noorema poja käest ka. Et mis on Eestis ilusat ja head. Ehk tuleb midagi globaalsemat. Pikemalt mõtlemata osutas ta minu kõrvale, kus kaks vägagi elulist „ilusat ja head“ mulle rõõmsalt otsa vaatasid, keeled ripakil. Minu totu-lotud, siis ikkagi! Õmmeldes on mõnus mõelda. Häid ja ilusaid mõtteid. Siis on energia õige. Millest mõtlesin seda vaipa tehes? Vist küll kõikidest oma sõpradest. Iseäranis neist, kellega ma poleks kunagi kohtunud, kui ei oleks olnud minu koeri. Oma perekonnast. Lastest.

Lapsepõlve lemmikutest. Heast sõbrannast Evest, kes tekile tuli – ja ärge küsige, miks. Lihtsalt tuli. Andrusest, sest ta on kuldse südamega inimene. Tiinast, kes kirjutas imelise raamatu „Lemmiklooma teine elu“. Ka sellest projektist ja neist võrratutest lapimeistritest, kes panustavad oma aega, energiat ja puhast loomingulisust, et teha Eestile väga eriline kingitus. Minu bernid Caroline, Jasmine ja muidugi kass on olnud oma kohalolekuga osalised igas etapis ja magavad ka praegu minu jalgade juures. Ka minu vaibal on loomad õnnelikud. Ja siiski… meil on veel, kuhu liikuda, Eestimaa! Soovin Sinu inimestele tarkust, vastutustunnet ja õnne olla oma pere Väike Prints.

Pildil vasakult: Martin Joonas Mustonen, Annabel Malv, Anna Kubja, juhendaja MoniMihkel Käärma, Raili Stina Reidla, Ly Rim, ka Avalaid, Ahti Soots, Katrin Tsupina

AEGVIIDU LILLEAED Aegviidu Kooli VII klass 41

See on meie „Aegviidu lilleaed“, mis on täis erinevaid mälestusi, rõõmu ja kurbust. Iga lill selles vaibas räägib oma lugu. Nende lillede tegemine oli väga põnev ja vahva ettevõtmine. Oli küll ka nukramaid momente, kus mõni asi ei tahtnud õnnestuda, aga me saime hakkama. Kõik lilled siin on väga omanäolised ja kaunid. Meie Aegviidu Kool saab sel aastal 100-aastaseks. See on meie jaoks väga suur ja tähendusrikas sündmus. Ka meile on kool saanud südamelähedaseks ja siinsed inimesed

on nii imelised. Kõik tunnevad kõiki ja on omavahel sõbrad. Meie armsat Aegviidu valda nüüd enam ei ole. See on ühelt poolt hea, sest meid ootavad ees uued ja suured väljakutsed, aga samas ka väga kurb, sest tegemist oli ikkagi meie enda pisikese ja kokkuhoidva vallaga. See lilleaed iseloomustabki meie endist valda ja meie kooli – tagasihoidlikku, kuid hingeminevat. Uhke oli seda tööd teha ja teada, et oled teinud midagi nii oma kooli, valla kui ka Eesti jaoks.

Olen pärit Viljandimaalt, Karksist, Mulgimaa kõige suuremast talust. Olen viiendat põlve käsitööline, oman Tekstiilkäsitöö V taseme kutsetunnistust. Olen 31 aastat abielus. Tütar ja poeg on juba suured, ning oleme kahe imetoreda ja rõõmsameelse lapslapse memm ja taat. Tütar Gerli on ehitusinsener, poeg Gert mehhatroonik ning abikaasa Raivo saekaatris tootmisjuht.

Kellelegi pole käsitöö võõras: kes koob, heegeldab või õmbleb, kes restaureerib mööblit, kes autosid jne. Mina olin 18.aastat kutsekoolis kutseõpetaja – õmblemise ja käsitöö alal. Viimasel ajal pole elu roosiline olnud, selles projektis osalemine on toonud veidi rõõmu mu ellu tagasi.

VANAEMA KINDAMUSTER Tuuliki Vuks 42

Miks valisin oma vaiba teemaks „Vanaema (memme) kindamuster“? Olen mulk, ehkki elu on viinud mind Tartusse. Tunnen kogu aeg tugevat sidet selle paigaga. Juba koolides erinevaid käsitööliikide õppides avastasin end ikka ja jälle Karksi mustrite juures. Nii olen seda kindamustrit heegeldanud, kudunud, tikkinud, lapitekiks õmmelnud ja ka ehteks teinud. Rahvakunstiõpetaja eriala kudumise lõputööks kudusin tütrele komplekti selle mustriga – mütsile kõrvaklapid, salli otstesse, kinnastele ja sokisäärtele. Olen avastanud, et kui kliendid kindlat mustrisoovi ei esita, koon ma ikka ja jälle Karksi mustreid (ise seda teadlikult teadvustamata). Nii et see ongi minu tänane Eesti. Ju see on ka mälestus vanaemast (memmest), kes ku-

dus seda mustrit oma kinnastele „Uku-s“, ja vanaemale, keda ma näinud ei ole, aga kelle tehtud rahvariided on ERMis. Ja tanu tikand on see sama muster. Mustris on 2209+1 ruutu, iga ruut sümboliseerib ühte minu elatud nädalat. Iga elatud nädal on olnud erinev – mõned rõõmsad („sirged“), mõned kurvad („kõverad“). Seega väljendab see vaip minu jaoks nii rõõme kui ka kurbust ja pisaraid. Punane triip mustri ümber tähistab kaitset. Kõigil esemetel oli vanarahval kuskil peidetud punane triip ja triibustik on Karksi triibustik. Kõige raskem vaiba juures oli kokku õmmelda sirgelt lõigatud ruute „kõveralt“ ja õmblemise ajal uuesti läbi elada kurbi hetki, mis meenusid ruutude õmblemise ajal.

Olen 50-aastane elupõline pärnakas. Mul on kaks täiskasvanud poega ja vahva 4-aastane pojapoeg, kellega koos armastan palju aega veeta. Minu lapsepõlv möödus tõelises käsitööarmastajate perekonnas. Hakkasin ema ja vanaema kõrvalt ka ise päris varakult käsitööga tegelema. Peale põhikooli lõpetamist suundusin õppima Tartu Pedagoogilisse kooli. Õpetajana ma siiski tööle ei hakanud, pere kõrvalt pidasin nii müüja kui õmbleja ametit. Kõige pikemalt peatusin reklaamifirmas. Tööpingeid maandasin ikka ja alati hobi korras käsitööd nokitsedes. Avastasin

enda jaoks lapitehnika maailma ja vaimustusin taaskasutusest. Läbisin Rahvaülikooli juures ka vastavad kursused. Mingist hetkest hakkasin tundma, et tahaksin veel rohkem käsitööle pühenduda. Loobusin palgatööst, läbisin Viljandi Kultuuriakadeemia juures ettevõtluskoolituse, kirjutasin äriplaani, esitasin Töötukassale ning sain rahastuse. Nii sündis käsitööettevõte OÜ Loomisrõõm. Pea kolm aastat tagasi täitus minu elu teine suur ring – olen õpetaja Pernova Hariduskeskuses ja taas ka tudeng, täiendan ennast TTÜ-s tehnikasuuna pedagoogi erialal.

LASTE LAULUPIDU Taivi Künnap 43

Laste Laulupidu lapivaiba sisse õmmelda tundus ahvatlev mõte. Eestlased on ikka ja alati laulurahvas olnud ning meie lauluja tantsupeod pika ajalooga ning tuntud ka mujal maailmas. Planeerimise ja õmblemise ajal tabasid mind tõelised nostalgiahood. Esimest korda käisin Laulupeol 1970-ndate keskel mudilaskoori-

ga, edasi tütarlaste kooriga, siis juba neidude kooriga. Nii igal Laste ja Noorte Laulupeol kuni täiskasvanuks saamiseni. Õmmeldes ümisesin vaikselt viisijuppe, mis ei lähe vist kunagi meelest. Meenus hulgaliselt lustlikke lugusid ja toredaid sõpru. Tuleb tunnistada, et vanad albumidki kraamisin välja.

Toimetame Narva klubis Lapitöö Pluss selle asutamisest alates juba 12 aastat. Natalja on juhataja ja kunstnik, ta õpetab klubi liikmeid ja kõiki lapitehnikahuvilisi. Julia on hariduselt muusikapedagoog, kes on alati ka õmblemise vastu huvi tundnud. Fotol oleme me Narva galeriis „Kunstniku päeva“ peol. Meie klubi käib läbi käsitöötegijate-

ga ka mujalt Eestist, lisaks Lätist, Leedust, Venemaalt. Oleme osalenud ja võitnud auhindu mitmetel rahvusvahelistel festivalidel. Tänavuse aasta jaanuaris võtsime osa konkursist „Traditsioon“ Piiteris, märtsis ootab ees Eesti-Läti-Leedu ühisnäitus „Pidutseme koos“ Riias. Igal aastal teeme näituse kodulinnas Narvas.

MEIE EESTI MEIE MAAL

Natalja Kapajeva, Julia Rumjantseva 44

Meie töö kujutab meie Maad, mille peal asub ka meie Eesti. Väike Eesti väikesel Maal tohutus kosmoses. Ring – see on ühelt poolt täiuslik lõpetatud vorm, teiselt poolt tähistab ta lõputust. Me kasutame seda kujundit tihti oma töös. Värvide valikul lähtusime sel-

lest, et Eesti on Põhjamaa, siin ei domineeri erksad värvid. Rahulik hallikassinine gamma peegeldab seda Eestit, kus me elame, kus sündisid ja elavad meie lapsed ja lapselapsed.

Tartu Lapiteki Klubi sai alguse 1999. aastal ja asutajateks olid Tartu Kultuuriülikooli lapitöökursuse 1997.-1998. aasta lõpetajad koos juhendaja Elo Aasrannaga. Hilisematelt kursustelt liitusid veel mõned huvilised ja nüüdseks on koos käidud juba 19 aastat. Sellest on kasvanud välja tore sõpruskond, kes tassi kohvi kõrvale on jaganud oma käsitöökogemusi, õppinud uusi võtteid ja tehnikaid ka muudes käsitöövaldkondades. Meie hulgas on pedagooge, ametnikke, õmblejaid

ja pensionäre. Igapäevaselt toimetame erinevates valdkondades, aga meid seob ühine huvi lapitöö vastu. Pildil esimeses reas (vasakult) Malle Partsioja koos pojatütrega, Tiina Põllu, Elo Aasrand, Kaire Kallas; tagumises reas Merle Kuus, Aino Melts, Anne Lange, Heli Leedjärv, Maarja Rump, Tiiu Rosenberg, Merike Narma, Ene Randoja. Pildilt puuduvad Elo Paasik, Liivia Jaani, Liina Laansalu, Tuuliki Vuks.

MEIE LUGU Tartu Lapiteki Klubi 45 See lapivaip annab edasi väga väikese osa meie klubi pikast ja sisukast ajaloost. Siin on killukesed näitustel esitatud töödest, mis said õmmeldud fotode järgi. Näitusi on olnud 15 ja väga erinevates paikades – Tartu Rahvaülikoolis, Antoniuse Gildis, Honda Autosalongis, Eesti Maaülikoolis, Tõravere Observatooriumis, Nõo Koduloomuuseumis, Forseliuse Gümnaasiumis – „Säästuromantika lapikotist“, Tartu Linnaraamatukogu Karlova-Ropka harukogus – „Raamitud ilu“, Tammelinna raamatukogus – „Heategu pi-

sematele“. Viimasena nimetatud näitus oli osa heategevusprojektist, kus valmistasime lapitekke ja kuvöösitekke, kudusime sokke ja kampsuneid TÜ Kliinikumi sünnitusosakonna enneaegsetele beebidele ja nimelisi lapitehnikas patju Elva Väikelastekodu kasvandikele. Väga toredad sõidud on olnud Helsingisse ja Riiga lapitööde näitustele. Projektis „Lapivaip 100“ osalesime 100% ja kõik 16 naist õmblesid oma sõnumiga lapivaiba.

Olen sündinud 4. oktoobril 1954 Harjumaal, Anija vallas. Koolihariduse olen saanud Kehra Keskkoolist ja Tallinna Pedagoogilisest Instituudist ning Eesti Kunstiakadeemiast. Olen tegutsenud kunsti- ja joonestamise õpetajana Raplas alates 1982. aastast. Praegu töötan Raplas Vesiroosi Gümnaasiumis. Minu hobideks on lapitöö ja aiandus. Olen Eesti Lapitööde Seltsi asutajaliige. Seltsiga

oleme palju korraldanud vabariiklikke näitusi Eestimaa erinevates paikades. Isiknäitusi olen teinud Eestis, Soomes, Rootsis ja Belgias. Minu teiseks suureks hobiks on aiandus. Kujundan oma koduaeda Purila külas, Vahi talus, Rapla vallas. Olen abielus Vahi talu peremehega ja meil on üheskoos suureks kasvatatud 4 poega.

HOIA MIND Aime Peever 46

Lapitöö „Hoia mind“ kujutab sügise esimestest külmadest valgeks tõmbunud Vahi talu põlde. Põllumees põline rikas, ütleb eesti vanasõna, aga selle rikkuseni tuleb väga palju tööd teha ning lisaks koolis käia ja tarkusi koguda, kuidas toimetada põllul ning kuidas suhelda pankade ja euroametnikega. Lisaks meie talu põldudele on tekil palju erinevaid Eestimaa põllulappe ja nende vahel valgustatud aknaid, mille taga toimetavad

ausad ja töökad eestimaalased. Hoidmist ei vaja ainult maa, vaid ka maal elavad inimesed. Meile on selgeks tehtud, et hoidmist vajavad ka ilm ja kliima. Sel aastal oli ilm väga kehv ja palju vilja jäi põllule. Ka meie talu põldudele jäi 30 ha koristamata uba. Kõike seda vaadates ja kaaludes, kuidas edasi minna, tuleb vägisi huulile laulusalm, „Oo, Eestimaa! Oo, sünnimaa! Kuniks Su küla veel elab, elan mina ka…“ Hoia mind!

Olen põline tallinlane, aga lapsepõlvesuved veetsin Saaremaal. See pool minust veab mind käsitöö ja looduse poole. Vanaema õpetas mind kuduma ja tikkima, ema õmblema. Eks see oli ju meie kõigi reaalne vajadus, kuid nüüd on hea seda oskust kasutada rohkem rõõmuks ja teraapiaks. Käsitöö erinevad liigid on mind alati paelunud ja oli ka soov saada käsitööõpetajaks. Kahjuks pole see amet olnud väga populaarne ja nüüd on tekkinud olukord, kus käsitööja kodunduse õpetajad jagavad end mitme kooli vahel. Kaheldakse isegi vastava õppekava vajalikkuses, millest on ülimalt kahju. Nii jäidki minu õpingud päris lõpusirgel pooleli, sest puudus tuleviku suhtes visioon. Kogu elu olen olnud teenindaja ja mulle

meeldib. On palju vaba aega. Teen kolm tööpäeva ära ja jälle on kolm päeva vabadust tegeleda sellega, mida kalliks pean. Sõber õmblusmasin peab mul olema ikka parimat sorti ja kui mõni proua soetab ehteid, siis mina kaunistan oma sõpra lisavarustusega või kosutan oma hinge kauni kangaga. Vahel õpin mõne uue tehnika või muidu vahva nipi. Enamiku loomingust teen oma kallile perele, eelkõige tütretütrele, ning sõpradele kingitusteks. Ma ei ole väga memme-taadi aegses pärandis kinni, mind huvitab pigem uuenduslik või kaasaegses võtmes vana käsitöö. Leian, et ka rahvariidel on aeg edasi liikuda ja kõike ei pea tegema nii, nagu meie esiemad ja -isad. Palju õnne, uus Eesti!

LIITMINE Kätlin Tavas 47

Otsisin vaibale teemakohast mõtet. Kavandades nägin küll põhjamaist karget taevast, järve- ja allikasilmi või hoopis talvist raba. Nuputasin nii ja naa, taustal televiisor, ja siis saabus ka selgus. Vaibas olevad ringid kujutavad 2017. aasta haldusreformi. Meie 100-aastane riik jätkab hoopis uue kaardiga. Selle ümber on olnud palju vaidlusi, vahetunud on vallad, iidsed külanimed ja aadres-

sid. Mõni maja seisab veel vanas kohas, aga on nime poolest midagi uut. Nii need piirid sattusid ka mu vaibale, põimuvad või lahknevad sootuks. Ja meie oleme nagu pisikesed kristallid, sest iga eestlane on väärtuslik kristall, ning astume kes pikema, kes lühema sammuga läbi elu. Ja meid pole nii palju igal pool, sest kolime tõmbekeskustesse ja üks saja-aastane talu on taas tühi.

Sündisin 14.11.1968 Tallinnas ja tallinlane olen tänaseni. Koolidega alustasin Nõmmel, tollasest 34. 8-klassilisest koolist, keskkooli lõpetasin nüüdses Laagna Gümnaasiumis. TTÜ-s sai minust puidutöötlemise tehnoloog. Käsitööpisiku sain õmblejast vanaema Almalt, keda Siberiski õmblusmasin aitas. Otseselt õmblemist ma õppinud pole, kui koolis saadud miinimum välja arvata. Aga katse-eksitusmeetodil sai endale 1980.-1990-ndatel päris palju õmmeldud,

poes ju midagi ei olnud! Lapitöökursustel käisin aastail 2011-2013 Tallinna Rahvaülikoolis Marja Matiiseni juures, nüüd täiendan oma õmblusteadmisi Kullos Piret Ojamaa käe all. Igapäevaselt tegelen hoopis mööbli sisseostuga ja kasvatan koos abikaasaga kahte last. Eks ta keeruline ole töö ja laste kõrvalt käsitöö jaoks aega leida, aga tahtmine on suur ja hing NII ihaldab midagi oma kätega luua, et kuidagi selle aja ikka leiab!

ELU EESTIS Tiina Toomingas (sünd. Vabaoja) 48

Ma natuke kahtlesin, enne kui “Lapivaip 100” projektiga ühinesin, sest lapitöö ja fikseeritud tähtaeg on minu jaoks raske kombinatsioon. Aga lapipisik on ikka päris kõvasti sees ja mõte muudkui ketras erinevaid kujundusi läbi. Ka võimalus osaleda niivõrd võimsas projektis oli väga kaasahaarav ja nii see nimi kirja läkski. Pärast millimeetritäpsusega kavandi koostamist, värvide klapitamist ja kangaste otsimist sündis “Elu Eestis”. Teema “Minu Eesti täna” haakus minu jaoks koheselt eluga Eestis. Mis see elu siin siis on? Elu nagu elu ikka, tõusude ja mõõnadega. Mõni päev on helgem ja mõni mustem, sekka mõni sininegi. Vestmann all ja Piibeleht peal ja vas-

tupidi. Aga see on elu vabas, sini-must-valges Eestis! Sel on sõnulseletamatu väärtus! Olen näinud ka teistsugust aega, mil ei oleks uneski osanud näha, et kunagi teen Eestile kingituseks rahvusvärvides seinavaiba, mille kangad pealegi mitmest erinevast riigist kokku otsitud. Õmblesin vaiba enda jaoks uudses bargello tehnikas, sest mulle meeldib uusi tehnikaid avastada. Olen suht algaja lapihoolik, tihetepingutki tegin esimest korda ja nägin oma tööga päris kõvasti vaeva. Uneaeg vähenes igal juhul tublisti. Ja oma üllatuseks sain töö kaks päeva enne tähtaega valmis. Armastan sind, Eesti!

Olen 54-aastane väikeettevõtja ja tegelen taimekasvatusega. Olen abielus juba 36 aastat ning peres on suureks sirgunud 6 tegusat tütart. Käsitöö juurde jõudsin tänu oma lastele ja kui lapsed kodust lahkusid, leidsin asenduse heegeldades või kududes. Tänu blogijatele Pireparm ja Vardamemm jõudsin

lapitöö juurde. Lapitööd teen pigem lihtsalt oma perele. Minu lapsed iseloomustasid mind nii: võtab elu vahel liiga tõsiselt ja on pisut ülemõtleja, samas väga hooliv ja hella südamega, abivalmis ning otse loomulikult teeb maailma parimat mannaputru.

PRESIDENDI ROOSIAED Aita Johanson 49

Lapitöö tegijana ei viska kunagi ära ühtegi kangaraasu. Isegi pisikestest tükkidest annab alati midagi valmistada. Tegin ühe “kreisis” tehnikas ploki ja nii saigi algus minu lapivaibale. Vaipa vaadates meenub mulle kevad

roosiaias, kus meie president tunnustab eesti tublisid noori inimesi. Vaiba plokid said ruttu valmis, kuid tepingud olid kõige raskemad, sest teppisin esimest korda.

Olen 52-aastane ja peaaegu 40 aastat elanud Valgamaal Pori külas. Varajane lapsepõlv aga möödus Alatskivi maadel. Peres on suureks sirgunud 5 poega, nii olengi enamiku oma elust olnud täiskohaga ema. Käsitöö juurde jõudsin 10 aastat tagasi. Algul heegeldasin ja kudusin, kuid alati on meeldinud rohkem õmblemine ning tänu sellele sai võetud ette uuesti koolitee ja lõpetasin Valga Kutsekooli

rätsepa eriala. Õmblen ainult oma lastele ja lastelastele, mõnikord ka õelastele. Ka lapitööd teen pigem oma perele. Olen natuke kangekaelne ja jonnakas, mitte kunagi ei jäta töid pooleli selle pärast, et ei oska või ei saa. Sel sügisel käisin Tartu Rahvaülikoolis kangastelgedel kudumise kursustel, jällegi üks väljakutse ja oskus juures.

HR. ILVESE KIKILIPSUD Leelo Raag 50

Mulle meeldib „kikilipsutehnika“ lapitöös. Alustades lapivaiba tegemist, tuli kohe mõttesse meie ekspresident ja tema kikilipsud. Mulle kui viie poja emale tundus, et kikilip-

sud on väikestele poistele, ja oli võõrastav vaadata, et täismehel kikilips ees. Hr. Ilvese kikilipsud muutsid mu arvamust. Suutsin ka Eesti lipu värvid vaiba sisse peita.

Olen pärit Hiiumaalt. Lapsepõlves armastasin raamatuid lugeda. Külastasin tihti raamatukogu. Oli kuidagi enesestmõistetav, et valisin ka elukutseks raamatukoguhoidja töö. Seda vagu olengi ajanud alates 1975. aastast. Praegu töötan Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogus. Lapitöö juurde jõudsin alles mõned aastad tagasi. Ka selles on „süüdi“ üks raamat. 2014. aastal ilmus Sinisuka kirjastuselt raamat „Lapitöö reisipaunas: inglise lapitehnikas tööd, mida saab kõikjale kaasa võtta“. Vaatasin seda raamatut päevade kaupa. Kõik tundus nii huvitav. Kuna raamat sisaldas ka

tehnikaid ja mustreid, siis otsustasin proovida. Nii juhtuski, et oma esimesed tööd tegin inglise lapitöö tehnikas, käsitsi. Oli palju pusimist ja võttis kõvasti aega, aga soov lapitööd teha läks ainult suuremaks. 2015. aasta sügisel läksin Tallinna Rahvaülikooli lapitöökursusele. Sealt peale olen õmmelnud lapitekke, peamiselt lapselastele ja sõpradele kingitusteks. Enda kohta võin veel öelda, et olen abielus, kolme lapse ema ja nüüd juba varsti ka kolme lapse vanaema. Olen väga õnnelik oma toreda perekonna ja lapitööhobi üle.

KAHEKSAKAND ÕNNETÄHT Liia Tali 51

Olin juba mõnda aega kandnud endas mõttekildu, et teha sini-must-valge värvikombinatsiooniga lapivaip. Kui kuulutati välja „Lapivaip 100“ projekt, siis otsustasingi selle idee teoks teha. Milline peaks aga olema Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks valmistatud vaip? Hakkasin mõtlema märksõnadele, mis seda tööd võiks iseloomustada: dekoratiivne, pidulik, rahvuslik, klassikaline lapitöö, hea sõnumiga, tuttavlik ja omane. Jäin pidama mõtte juurde, teha vaip palkmaja tehnikas ja moo-

dustada plokkidest kaheksa tipuga rist ehk kaheksakand. See on iidne sümbol, mis on maailmas väga levinud, ning on olnud ka Eesti rahvapärases ornamendis kõige sagedasem ja armastatum. Samuti on see kujund lapitöö klassika. Kaheksakand sümboliseerib Eesti rahvapärimuses õnnetähte. Sellele märgile on omistatud kurja eest kaitsvat jõudu. Oma vaibaga soovin, et Eesti Vabariigil oleks õnne poliitilistes tõmbetuultes ja ta püsiks ka järgmised 100 aastat. Palju õnne, Eesti Vabariik!

Lapimaali tehnikas hoidistevaiba valmistasid Tartumaa Nõo Põhikooli IX klasside tüdrukud õpetaja Tiiu Rosenbergi juhendamisel septembrist kuni novembrini aastal 2017 käsitöö tundides. Ette tuli ka mõningaid vingerpusse, aga siin ta nüüd on – meie ja loodetavasti ka vaatajate rõõmuks.

18 purgi autorid on: Kertu Blank, Kerda Blank, Karoliina Kutsar, Erelin Nurk, Helena Šults, Vanessa Vahtel, Lisanne Visnapuu, Kirke Hovintalo, Iris Kera, Liisi Lillevald, Kelly Tennosaar, Kätlin Ilves, Maarja Lomakin, Jarelin Melser, Leandra Pruss, Sandra Põlluäär, Annaliisa Tohu ja Maare Gloria Tšaškin.

HOIDISED Nõo Põhikooli IX klassid 52

Mõte hoidistest lapivaiba tegemiseks tekkis meil kodunduse tunnis. Iga õpilane tutvustas oma peres valmistatavat lemmikhoidise retsepti. Pooltel õpilastest olid nendeks vanaemade retseptid. Sügiseti on eestlaste tegevuseks aia- ja metsasaadustest mahla pressimine, mooside keetmine, marineerimine, hapendamine, külmutamine… Eestlased panevad purki ja karpi kõik, mis süüa sünnib ja võiks pikal talveperioodil tervist hoida. Ühtlasi meenutavad need tooted meie lühikest suve, mille ande naudime talvel, tuues neid purkides kas kodusest sahvrist, keldrist või külmikust. See tegevus väärib meie arvates jäädvustamist. Oleme ju hoidistaja rahvas. Hoidiste vaip sobib tähistama Eesti Vabariik 100!

Purkides olevad aiasaadused oleme teostanud vaibale lapimaali tehnikas, sildid on tehtud tikkimismasinaga. Vaiba külgedele on masinaga tikitud pealkirju meie meediaväljaannetest: „Sissekeedukursus Meeril“, „Hoidistame ja marineerime“, „Olustvere hoidistemessil Kõrveküla naiste edu“ jne. Hoidistemessil auhinnatud hoidised said tikitud meie vaiba sahvririiulitele: Oad hapus leemes, Paradiisiõuna-tšillimoos, Õunamoos marmelaadiga, Rummiga pirnikompott, Ploomi-šokolaadi soust. Ülejäänud on meie tüdrukute kodused hoidised.

Olen sündinud 24. detsembril 1959. aastal Valgas. Kooliaeg möödus samuti Valgas. Pärast keskkooli lõpetamist läksin õppima Tallinna Pedagoogilisse Instituuti ja minust sai minu armsa esimese õpetaja Õilme Toomase

eeskujul algklasside õpetaja. Alates 1982. aastast töötan Nõo Koolis. Minu hobideks on käsitöö, muusika ja aiandus.

SINI-VALGE SOOJUS Heli Leedjärv 53

Kui tuli üleskutse, et on võimalus osaleda EV 100 üritusel oma lapitööga, oli mulle kohe selge, millest ja mis teemal selle töö teen. Need vanaema ja ema poolt tikitud laudlinad ja heegeldatud padjapüüripitsid, mida ma ei olnud raatsinud igapäevaselt kasutada, läbisid värskenduskuuri ja olid uhkelt valmis selleks, mida justkui aastakümneid oleksidki oodanud. Tööd tehes liikusid mõtted lapsepõlveradu.

Tuli meelde, missuguse laua peal oli see või teine lina… Oma tööga teen sügava kummarduse emale ja vanaemale, kes mind isikliku eeskujuga käsitööradadele juhatasid. Kodu kaunistamine on eestlastele ka väga rasketel aegadel tähtis olnud. Järjepidevus igal elualal on kindlasti üks Eesti edu võtmetest. Elagu Eesti!

Sündinud olen 04.06.1944 Tartus. Peale Tartu I Keskkooli, nüüdse Treffneri Gümnaasiumi lõpetamist 1962 aastal läksin tööle Tartu Aparaaditehasesse. Töö ja pere kõrvalt õppides omandasin ökonomisti-raamatupidaja eriala ja selles valdkonnas olen töötanud pea 50 aastat. Käsitöö on olnud hobiks spordi kõrval juba lapsest peale. Ema õpetuste järgi kudusin endale sokke ja kampsuneid juba algkoolis ning tänu andekatele käsitööõpetajatele olen õppinud heegeldama, tikkima, kangastelgedel kuduma, õmblema erinevatel kursustel ja koolitustel.

2000. aastal õppisin Tartu Rahvaülikoolis Elo Aasranna juhendamisel lapitööd ja hiljem ka kardinadisaini. Lapitöökursust olen jäänud “kordama” kuni tänaseni. Elo endiste õpilastega kohtume pea iga kuu korra Tartu Lapiteki Klubis, ikka huvist ja kogemuste vahetamise rõõmust. Olen pärandanud käsitööpisiku edasi ka oma tütardele ja tütretütardele, kes vaatamata pealetungivale nutiajastule ja pingelistele ülikooliõpingutele ja tööle leiavad aega ka kampsuni või kingi-sokipaari kudumiseks.

KAARSILD Ene Randoja 54

Mõte valida teemaks Kaarsild tekkis, kui koduteel sattusin silla taasavamise üritusele pärast selle 6-kuulist remonti. Kaarsild on üks Tartu seitsmest sillast Emajõel, asub linna südames ja on ehitatud aastatel 19571959 endise Kivisilla kohale. Kuni 1950. aastani vedas inimesi üle jõe pikk sõudepaat. See sild on olnud oluline teeosa minu käikudel kesklinna, kooli, tööle, teatrisse ligi 60 aastat, sest ta ühendab Annelinna magalat, üliõpilasküla ja Raadi linnaosa kesklinnaga. See sild on üks Tartu sümboleid ja temaga

on seotud palju traditsioone, nagu tudengipäevade paadiralli, suvefestivalid, hansapäevade. Üks vanu traditsioone on ka üle sillakaare jalutamine. 1962. aasta kevadel, peale keskkooli lõpetamist proovisime ka meie ronida ning mõnel poisil ka õnnestus. Tudengitraditsioonide kohaselt peab iga Tartu Ülikooli tudeng ühel eksamil läbi kukkuma ja üle Kaarsilla jalutama. Uuenenud Kaarsild kiirgab ja heliseb, kuid ka sillakaarele ronimine on tehtud raskemaks, tõstes ronimistasapinda 40 cm võrra.

Sündinud olen 04.03.1941 Tallinnas. Esimesed mälestused pärinevad ajast, mil elasime Kärus (nüüdses Türi vallas Järvamaal). Elu oli üsna maalähedane. Sügisel käisime marja- ja seenemetsas, ka koduaeda kaunistasid õunapuud ja marjapõõsad. Õppisin Käru 7-klassilises ja Türi I Keskkoolis. Türile asusid peagi elama vanemad ja noorem õde. Eriala omandasin Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) majandusteaduskonnas ning hiljem töötasin 10 aastat Viljandi teeninduskombinaadis Leola, 14 aastat Tartu Katseremonditehases ja 10 aastat ettevõttes Tartu Gaas. Kuna vaimne töö oli küllalt vastutusrikas, siis leidsin vaheldust käsitöös. Lapsepõlves õp-

pisin ema kõrval kuduma. See oskus sobis hiljem meeldivaks vahelduseks suhteliselt pingelisele vaimsele tööle. Paar aastat enne pensionile jäämist panin näitustel ja laatadel tähele imeilusaid lapitehnikas valmistatud tooteid. Sellest sündis kindel otsus minna seda kunsti õppima. Esimese ametliku tunnistuse lapitöö kursuse lõpetamise kohta sain Tartu Rahvaülikoolis 12. detsembril 2000. aastal. Õpetajaks oli suurepäraste oskustega Elo Aasrand. Liitusin ka Tartus tegutseva lapitööde klubiga, mille eestvedajaks on samuti Elo Aasrand. Tema juhendamisel on olnud võimalus pidevalt oma oskusi täiendada ja samas suhelda väga meeldivate inimestega.

SÜGISENE METS Aino Melts 55

Lapsepõves külastatud marja- ja seenemetsad paiknesid üsna soisel pinnal ja olid sageli võsastunud. Alati tuli arvestada sellega, et on võimalik kohtuda mõne rästikuga. Tartus elades kogesin metsas käies hoopis teistsugust emotsiooni. Metsaalused on siin kõrged ja kuivad. Puude vahelt on näha kaugele. Ka päikesevalgus ulatub maapinnani. Seda kõike püüan kujutada ka oma vaibal. Ilus männimets, mille varjus peidavad end väikesed kuused ja põõsad, pakub sügisel

saagiks erinavaid seenesorte, millest saab valmistada mitmesugust täiendust toidulauale. Sellised sordid on puravikud, pilvikud, kukeseened jne. Aga metsa kaunistavad oma värvikirevusega ka mittesöödavad seened nagu punane kärbseseen, punakas narmasnutt ja paljud teised sordid. Jääb vaid loota, et meie metsad säiliksid ja see ilu jääks kestma.

Olen põline tartlane. Minu sünnikodu oli Veski (Burdenko) tänaval. Noorus möödus Ujula tänaval, praegu elan Annelinnas. Näputööga puutusin kokku juba nooruses, kuna mõlemad vanemad on mul lahtiste kätega. Lapitehnika esimesed tööd tegin paarkümmend aastat tagasi olude sunnil, sest maakodusse oli vaja voodikatteid. Siis tuli naabrinaine Malle mulle külla, nägi minu töid ja kutsus mind endaga kaasa lapitekiklubisse. Läksin. Edasi juba Tartu Rahva-

ülikooli Elo juurde õppima ja nii me oleme sinna jäänud kursust kordama. Kuna ma ei ole igapäevane õmbleja, siis lapitekk oli minu jaoks suur väljakutse, millega lootsin hakkama saada. Saingi. Suur tänu Liinale ja Elole, kes mind jõu ja nõuga aitasid! Senini olen valmis teinud kümmekond lapitekki ja hulga muid väiksemaid esemeid. Tore ja põnev on lappidega mängida ja mõnigi toreda asja valmis meisterdada.

MINU EMOTSIOONID SIIN JA PRAEGU Merike Narma 56

Selles väikses lapitöös, mis on tehtud Eesti riigile kingituseks, olen lapid kokku pannud nii rõõmsatest kui ka kurbadest emotsioonidest. Taust ongi lainetus, kus on rõõmud ja mured läbisegi. Pildid tekil on minu jaoks olulised, illustreerimaks seda tööd. Samas soovin, et igaühel oleks mõni oma jõgi, oma talu, oma koht. Olen mures noorte pärast, kes lähevad kodust kaugele tööle ja jõuavad siia vaid

jõuludeks, jaanipäevaks, laulupeoks ja perekondlikeks tähtpäevadeks. Rõõmustan selle üle, et meil on traditsiooniline lauluja tantsupidu, meil on oma puhas loodus, kust võime energiat ammutada, meil on mõtte- ja sõnavabadus. Olen õnnelik oma pere üle, mis on minu jaoks väga tähtis.

Sündisin 3. augustil 1971. aastal Kose-Uuemõisas, pere noorima lapsena. Et ma oma pedagoogist ema liiga palju ei tüütaks, õpetas ta mind maast-madalast tikkima ja heegeldama. Sellest on saanud tänapäevaks sõltuvus ja elustiil. Õppinud olen nii kergerõivaste kui ka meesterätsepaks ning Viljandi Kultuuriakadeemias tekstiilimeistriks ning rahvarõivaste valmistajaks. Leiba olen teeninud õmblemise ja käsitööga, viimased aastad küll käsitöö- ja kodunduse õpetajana. Lapitehnika on kangastelgedel kudumise

ning tikkimise kõrval mu suur kirg ja hobi. Tõelise tõuke sai see Tartu Rahvaülikooli lapitehnika kursusel, mida õpetas Elo Aasrand. Olen osalenud mitmetel näitustel ning moeetendustel oma lapitehnikas rõivastega (etnoshow „Oma Mood“ ning Venemaal Suzdali lapitehnika festivalil). Kollektsioneerin ka vanaaegsete mustritega kangaid ning lapitehnika ajalugu kajastavaid raamatuid. Mind kiusavad alailma uued ideed ning mõtted nii õmblemise kui käsitöö vallas, seega ootan väga aega, millal neid teostada…

KUNI SU KÜLA VEEL ELAB, ELAD SINA KA… Liina Laansalu 57

Kuna elan nii linnas kui maal, siis süda ikka muretseb tänase maaelu pärast, homse pärast veel rohkem. Ka minu oma poeg elab ja töötab võõrsil ning siinseid radu käia ei taha. Ikkagi tahaksin hoida ja säilitada lapsepõlvekodu, et minu lapselapsed saaksid kasvõi suviti oma käega marju põõsast süüa.

Kuna igasugune etno teema on nagunii kuidagi südamelähedane, siis motiiv hakkas kummitama Kalevipoja raamatu 1946. aasta väljaandest, mille on illustreerinud Paul Luhtein. Villaste kangaste jäägid, natuke metalli ja lõnga ning kujund ja mõte sai aplitseeritud. Seekord siis niiviisi…

Olen sündinud 23. juulil 1968. aastal Võrumaal. Juba lapsena meeldis mulle lappidest nukkudele riideid õmmelda ja pööningul hoitud vanadelt riietelt sai salaja nii mõnigi lapp välja lõigatud. Õppisin Osula 8-klassilises koolis, kust olen kaasa saanud oma käsitöötegemise pisiku, ja seda tänu tööõpetuse õpetajale. Pärast seda asusin õppima Tallinna Kergetööstustehnikumi õmblustööstuse erialale ja lõpetamise

järel läksin tööle “Sangarisse”. Minust sai Tartu linna elanik ja olen seda tänaseni. Olen kahe täiskasvanud ja ühe 10-aastase lapse ema ja mul on ka väike lapselaps. Lapitöö sai alguse Tartu Rahvaülikooli kursuselt, mille juhendajaks oli Elo Aasrand. Igapäevatööks on praegugi õmblemine ja hingekosutuseks on lapitöö. Ja mul on ikka hea meel koos Eloga arutleda ja pidada nõu lapitöö vallas.

MINU AKNAD Merle Kuus 58

Akendega lapivaiba tegemine mõlkus mul pikemat aega meeles. Oma õpetaja Elo toetusel võtsingi asja käsile. Olen pikemat aega kardinaid õmmelnud ja kangalappe alles hoidnud. Kui kuulutati välja lapivaiba õmblemine, tähistamaks meie vabariigi 100. aastapäeva, oligi õige aeg oma lapid välja võtta.

Kardinad raamivad ja kaunistavad aknaid. Mina kaunistasin ka oma lapivaiba aknad kardinatega. Kardinatel on minu jaoks maagiline tähendus. Kardinatega akende taga elavad meie Eesti inimesed oma peredega ja tunnevad end turvaliselt.

Sündisin 1954. aastal Tartus. Kuduma ja heegeldama innustas mind ema juba päris varakult. Õmblemisega hakkasin rohkem tegelema keskkoolis. Kui sündis tütar, oli mul kaks soovi – valmistada nukke ja õmmelda lapitekke. 1998. aastal leidsin ajalehest teate, et on võimalik õppida lapitööd

Tartu Kultuuriülikoolis. Kursust juhendas Elo Aasrand, kes 2000. aastal kutsus mind tööle Antoniuse Gildi lapikotta. Meil Eloga jätkub koostöö siiani. Ka tütar on minult pärinud käsitööpisiku. Talle meeldib teha pärlitöid ja õmmelda.

TARTU MARSS Elo Paasik 59

„Kauneim linn on Eestis Tartu, Emajõe kalda peal...“ Nii laulavad tartlased alati kaugelt reisilt tulles Tartu linna piiril. Tartu oli, on ja jääb minu kodulinnaks ja see ongi minu vaiba teema. Vaiba raamis kasu-

tasin lapitööst järele jäänud ribadest kootud kaltsuvaiba ruute. Vaipade kudumist õppisin Marju Jänese juhendamisel MTÜ-s Soasulane. Lapitöö ja vaibakudumise oskused ühendasingi oma töös.

Olen elupõline tartlane, sündisin Tartus 5. oktoobril 1959. aastal, koolihariduse omandasin samuti oma sünnilinnas, lõpetades 1978. aastal keskkooli. Seejärel asusin oma haridusteed jätkama Tallinnas. Õpingute käigus omandasin individuaalaõmbleja ja juurdelõikaja ameti. Tagasi Tartus, asusin tööle Tartu Individuaalõmblusvabrikus juurdelõikaja ja õmblejana. Kuna õmblemine on olnud mulle kogu aeg südamelähedane, siis 1993. aastal hakkasin Tartu Ehitus- ja Kergetööstuskoolis õpetama õmblemist. Aastatel 1995-1997 õppisin Tartu Ülikoolis kutseõpetaja pedagoogikat. Tartu Lapiteki Klubi liige olen olnud alates 1998. aastast.

Huvi käsitöö vastu on mul juba varasest lapsepõlvest. Mõlemad vanaemad olid suured kangakudujad, kudujad, tikkijad, heegeldajad ja tegid kõike, mida õpetati naistele Eesti ajal kodumajanduskoolis. Nagu sellele ajale kohane, tuli kõik koduses majapidamises vajalik ise teha. Juba 10-aastasena tegin oma esimese heegeldatud pluusi ja oma esimese kleidi õmblesin 1972. aasta koolinoorte laulupeoks. Esimesed omavalmistatud riided andsid kindlasti ka tõuke edaspidiseks eriala valikuks. Südames soovisin küll saada käsitööõpetajaks, aga majanduslikud polnud see võimalik.

TARTU RAEKODA Anne Lange 60

Ideega teha Eesti riigi 100. sünnipäevaks 100-ruutmeetrine lapivaip „Minu Eesti täna“ ühinesid kõik Tartu Lapiteki Klubi liikmed, sealhulgas ka mina. Minu vaip kannab nime „Tartu Raekoda“. Tartu Raekoda on olnud läbi aegade, alates 1789. aastast, üheks linna sümboliks, raekojaplats koos purskkaevuga aga kokkusaamise kohaks kogu linna elanikele nii minevikus kui olevikus ja loodetavalt ka tulevikus.

Töö teostamisele kulus kordi rohkem aega, kui olin planeerinud. Kuna suursugune hoone ei näinud tavalapitehnikas nii hea välja, kui soovisin, siis tuli töö osaliselt ümber teha ja seda lisaks ka täiendada paelte ja pitsidega, et ta näeks välja autentsem. Palju õnne Eesti Vabariigile!

Olen sündinud ja kasvanud Võrus ning elan Võru vallas imelise metsajärve kaldal. Seega võin uhkusega öelda, et olen põline võrumaalane! Käsitöö on minu kirg ning olen seda õpetanud Osula Põhikoolis ja Võru Kunstikoolis.

Naudin iga hetke käsitöö seltsis ja tegelen sellega nii palju, kui on võimalik argiaskelduste ja töö kõrvalt. Vanaemana rõõmustan, et minu lapselapsed on loovad ja meisterdamishimulised.

SUVEHOMMIK Ülle Hummal 61

Selle vaiba lugu algas 2007. aastal, kui võtsin osa ajakirja „Käsitöö“ konkursist „Eesti loodus lapitekil“. Soovisin jäädvustada Võrumaa imelist loodust ja teha seda ikka ummamuudu, nagu meie kandis öeldakse. Rõõm tunnustuse üle oli väga suur! Õhuline tüllimaal leidis koha suvila akna ees. Nii oli see pikka aega, kuni üks linnuke lendas majja. Väikese sulelise meeleheitlikes „vabaduspüüdlustes“ sai vaip tõsiselt kannatada.

Kui algas lapitööhuviliste ühisprojekt, oli mõtteid mitmeid, kuni hetkeni, mil meenus see ammune töö. Eesti loodus – väekas ja võrratu! See on pärandus, mida väärtustada, hoida ja kaitsta järgnevate põlvede mikitameelsete eestimaalaste jaoks! Nii asusingi taaslooma kingitust taasiseseisvunud Eestile.

Olen sündinud Läänemaal, Matsalu märgalal asuvas Keravere külas. Koolis käisin Martnas ja Haapsalus. Abiellumise tõttu sattusin elama Tartusse, kus lõpetasin Tartu Pedagoogilise Kooli muusikaõpetaja erialal. Töötasin Tartus lasteaia muusikaõpetajana 37 aastat. Olen 73-aastane ja veedan pensionipõlve Võrumaal. Olen suureks kasvatanud 3 last ja lapselapsi on mul 9. Minu suurimaks hobiks läbi elu on olnud laulmine (koor, ansambel, trio, duett, soo-

lo). Olen osalenud kõigil minu eluajal toimunud üldlaulupidudel. Praegu laulan Meremäe-Obinitsa naiskooris MONK, mida juhatab minu abikaasa Valdur Helm. Juhendan ka seto folklooriansamblit Hõpõhelme’ ja Meremäe mehe’. Hobi korras tegutsen ka mitmesuguse käsitööga, kus ma pidevalt midagi uut avastan. 8 aastat olen osalenud Meremäe MTÜ Meieselts Meroosi tegevustes.

HINGELINDUDE LAUL Aino-Maria Helm 62

Sellise vaiba tegemise mõtte sain ma oma unenäost. Seal laius taevas ämblikuvõrgu-kujuline mandala, mille äärtest hoidsid kinni suured linnud ja keskel iga võrgunöörikese küljes olid linnupojad. Nad olid niiviisi hoitud ja kaitstud kõige kurja eest. Ma ei saanud seda kujutist kuidagi unustada, sest see oli nii imeline ja tähenduslik. Püüdsin nähtut vaibale panna nii palju, kui sinna mahtus. Linnupoegade asemel on seal

varteta noodid, mille võrgustikku hoiavad hingelinnud, kes kaitsevad eesti taevast, et sealt alati kajaks vastu laulupidude kõla ja kaja, aga mitte kunagi sõjalennukite jube möire. Keskel troonib kaitsev kuuskand ja eesti rahvussõlg. Olgu Eesti taevas alati selge ja rahulik, kus lendavad linnud ja kust kajab vastu eesti rahva vaba laul!

Olen sündinud 1954. aastal Tallinnas ja seal ka elanud. Tallinna Tehnikaülikoolis õppisin tööstusraamatupidamist ning töötan sel alal siiani. Mul on kaks poega ja kuus lapselast. Nooruses tegelesin kergejõustiku ja purjetamisega. Praegu teen pikemaid jalutuskäike koeraga ning käime sõpradega matkamas. Lapinduse juurde jõudsin uuesti umbes 15

aastat tagasi, kui sündis esimene lapselaps, kellele oli vaja kindlasti midagi erilist teha, ja ideaalselt sobis selleks lapitekk. Et peale väsitavat tööpäeva „patareisid“ laadida, selleks ongi mul kaks võimalust – kas minna koeraga metsa või mere äärde või siis sättida lappe.

MEIE MERI Tiiu Lepp 63

Kui ma leidsin „tormise mere“ tegemise õpetuse, siis teadsin, et just seda tahan millalgi kasutada ja „Lapivaip 100“ oligi selleks sobiv võimalus, sest oleme ju ka mereriik. Minu lapsepõlve suved möödusid põhjarannikul, sellest ka eriline side merega. Tormiga mere kaldal seistes tunned, kuidas sa sulad ühte selle tohutu loodusjõuga. Millised

värvid on merel – kollased ja päikese käes helklevad kuldsed, kõikvõimalikud rohelised, kutsuvatest helesinistest ähvardava mustani. Rannarahvale on meri kogu nende elu. Meri annab, aga ka võtab. Vaiba keskel olev majakas näitab tormisel merel olijatele teed, et nad jõuaksid turvaliselt kodusadamasse.

VIII klassi õpilaste ühisprojekt. Juhendaja õp. Siiri Kivisoo: „Õppisin kutsekeskkoolis naiste ja laste ülerõivaste rätsepaks ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis õpetajaks. Peale lõpetamist tulin tööle Suure-Jaani, olen siia rajanud kodu ja mul on tore pere. Hobideks on mul vabas õhus liikumine, aiatöö ja õmblemine – kõik kleidid ja mantlid disainin-õmblen ise. Oma perele ja tuttavatele. Koolis on tore. Mõni küsib, kas tänapäeva lapsed viitsivad käsitööd teha? Suhtumist on igasugust, aga kui õpetaja ise on käsitööpisi-

kust nakatunud ega karda seda välja näidata, siis tulevad ka lapsed kaasa.“ Kati on võrkpallur, näitleja ja abivalmis, Kätlyn on iluvõimleja ja jutukas, Karily on motosportlane ja blondide kiharatega, Marleen on võrkpallur, rahvatantsija ja suur söögiarmastaja, Raneli on jalgpallur ja julge, Eneli on rahvatantsija, näitleja ja väga emotsionaalne, Anete on näitleja, rahvatantsija ja eeskujulik õpilane, Ingrid on sulgpallur ja õpihimuline klassi pesamuna.

PILDIKESI EESTIST Suure-Jaani Kooli VIII klass 64

Oleme 14-aastased ja rõõmsameelsed. Ühist vaipa kavandades mõtlesime Eestile. Raneli Sonk: „Otsustasin teha midagi jalgpalliga seoses. Eestis on rahvuskoondis ja ma ise tegelen jalgpalliga.“ Anete Puusta: „Mõtlesin kohe mere peale. Suhu tuli vanaema praetud räime maitse ja kõrvu tuttav kohin pilliroos.“ Karily Sülla: „Esimesena tulid mõttesse puud, mis on ilusad ja tugevad nagu meie Eesti.“ Kätlyn Silm: „Otsustasin kujutada lumememme. Kui Eestis on lumi maas, siis esimese asjana tahavad lapsed teha just lumememme.“ Marleen Mändul: „Nägin vaimusilmas uhkelt kõrguvaid kiri-

kuid ja suvist rohelust, põlde ja parke.“ Ingrid Aule: „Idee oli kujutada Eesti lipu värve ja südant, kuna südames olen ma tõeline eestlane. Olen uhke, et oleme nii kaua vastu pidanud, ja soovin, et peaksime veel kaua.“ Eneli Raude: „Tahtsin teha sügise sümboli, vahtralehe. Eesti sügis on värviline ja mulle meeldib.“ Kati Roosi: „Silme ette tulid öised teed, mida valgustab suur kuu. Tee ääres aga peituvad puud ja põõsad, kuhu loomad on automüra eest ära jooksnud.“ Õp. Siiri: „Otsustasin kujutada koolimaja, mis sümboliseerib noorte head haridust, koostöötahet ja tulevikku.“

Olen 58-aastane, elan Võrumaal, Vana-Vastseliina külas. Mul on neli täiskasvanud last ja kuus toredat lapselast. Meil on ka külaselts, mille juhatuse liige olen. Käime koos käsitööd tegemas. Koome kangaspuudel kaltsuvaipu. Õmbleme, koome ja anname üksteisele nõu. Suvekuudel oleme saanud tegutseda Vastseliina Piiskopilinnuse juures väikses käsitöötares, kus ka pakume oma tooteid.

Lapitöö juurde jõudsin, kui lapsed olid juba suured ja Ilme Aim hakkas Vastseliinas vastavat kursust juhendama. Suured tänud talle! Enne seda ma õmblemisest väga huvitunud polnud. Nüüd on aga kõik lapselapsed saanud oma teki vanaemalt. Ja paljud teisedki. Talveõhtud on tööga täidetud. Lapitöö on lahe!

AASTAAJAD KAUGES KÜLAS Helve Einla 65

Olen kogu oma elu elanud kaunil Võrumaal. Meil on oma kodu maal ja maal on ilus loodus. Tore, kui lapsed ja lapselapsed soovivad ja meile külla tulevad. Mulle meeldib, sellest tuli ka ideevalik. Oma töös kasutasin puuvillaseid kangaid ja enamiku neist leidsin oma kangariiulilt. Eestimaa on selle poolest rikas, et meil on neli eristuvat aastaaega. Kevad – imeline õrn rohelus, mis muutub suve alguseks küpseks roheliseks. Sinilillede lummus. Sa lähed ja otsid igal kevadel neid

uuesti ja märkad, et neid on aina rohkem. Kutsud ka lapselapsed avastusretkele. Suvi – päikseline. Lapsed saavad lustida lillelisel aasal ja isegi pruuniks on võimalik saada meie suves. Sügis – oma võrratu vahtrapuna ja langevate lehtede sahinaga. Sügisannid keldrisse ja rahu võib alata. Talv – paks lumevaip katab maad. Puhtus, vaikus, kargus, rahu. Siis ongi parim aeg oma hobidega tegeleda. Suured tänud projekti eestvedajatele!

Sündisin 1955. aastal Tartus. Olen põline tartlane, lõpetanud Tartu 7. Keskkooli. Mul on 2 tütart ja 6 lapselast. Olen omandanud noorem-müüja elukutse ja töötanud lasteaias. Osalesin projektis Käsitööga Tööle 2. Minu suur kirg on kottide tegemine looduslikest materjalidest nagu linavilt, takunöör, puit, linariie. Armastan õmmelda lapitehnikas tekke, vaipu, kotte ja riideid ning olen avastanud, et teksa on selle töö tegemiseks

tänuväärseim materjal. Meeldib ka korve punuda ja puidutööga tegeleda. Abikaasa kinkis isegi väikese treipingi. Minu iseloomustamiseks sobib kõige paremini tema poolt öeldud lause: “Hea, et kodus veel klaasi puhuma ei hakata!” Praegu olen müüja käsitööpoes “Lõngapesa”. Samuti juhendan Tartu Puuetega Inimeste Kojas käsitööringi.

VIKERKAAR Malle Käos 66

Eesti on sama ilus ja värvikirev kui taevalao- me väärtustada õnne ja rõõmsaid hetki koos tuses olev vikerkaar. Meie neljas aastaajas on oma lähedastega meie armsal kodumaal. kõik värvid olemas. Eks meie kõigi elus on Olgu meil kõigil Eestimaal hea elada! olnud ka hallimaid päevi – seda enam oska-

Olen sündinud 1940. aasta 31. mail. Õppisin EPA-s. Erialalt olen insener-mehhaanik. Lapsepõlvest alates on käsitöö olnud mu

ümber. Olen käinud mitmetel kursustel ja tegelnud mitmesuguste käsitööliikidega. Praegu osalen Tartu Puuetega Inimeste Koja käsitööringis. Kuulun ka Eesti Lapitöö Seltsi.

RABAMAASTIK Mai Lille 67

Mis maa see on? See on vaikus ja tuul, see on päike ja kuu, see on rabad ja sood, see on sinavas kauguses kasvavad puud – vaat selline ongi see maa, minu maa.

Mul on eredad mälestused ühest sügispäevast, kui käisin rabas. Mind haaras raba ilu ja puhas õhk. Kohe meenus tore laul “Mis maa see on?” Siiri Sisaski esituses. Tuli meelde vaid esimene rida laulust ja järgnevad read tekkisid iseenesest. Olin lummatud ilusast Eesti loodusest ja seda ma oma lapivaibal kujutangi.

Olen 25-aastane, pärit Tallinnast. Elutee on mind toonud Vastseliina, Võrumaale, kus olen elanud aasta. Mul on 2 imetoredat last ning väga hooliv ja armastav mees, kes õppis samuti õmblemise selgeks. Tema vaip on minu omast kohe järgmine. Õmblen enamasti kingitusi, lastele riideid ja muud huvitavat, mis pähe kargab. Lisaks tegelen muu käsitööga – heegeldan, tikin, teen ehteid ja küünlaid. Aga see, mis on mu südame võitnud, on siiski sulgpall. Olen ise mänginud 17 aastat ning viimased 7 olen ka treener. Treenin ka Vastseliinas noori ning täiskasvanuid.

Laste kõrvalt selle kõigega tegelemiseks aega napib, aga kipun juurde näpistama oma uneajast. Kuid rõõm minu, laste või kingisaajate silmades korvab kõik ebamugavused. Hindan väga käsitööd ja igasugust isetegemist. Minu silmis on loovus ja aktiivsus edasiviivad jõud. Oma kodus püüame kõik, mis võimalik, ise teha. Ka taaskasutus on tähtsal kohal meie peres. Olen väga õnnelik, et Eestis on käsitöö endiselt oluline ning üleüldine suund on isetegemise ja loova mõtlemise poole. Pooldan seda kõike ja naudin omaenda kätega loodud asju. Ise tehtud – hästi tehtud!

LAINETUS Heldi Eimann 69

Vaip sümboliseerib merelaineid. Meri on mu elus alati olnud väga olulisel kohal. Salapärane, müstiline ja peidab endas palju huvitavat. Kagu-Eestis elades tunnen merest tõeliselt puudust. Meri on pakkunud mulle rõõmu, merekohin on lohutanud ja rahustanud kurbadel hetkedel. Nii kujunes ka mõte teha oma lapivaip mereteemaline. See on üldse minu elu teine suurem lapitöö, seega võib öelda, et vaiba valmistamine oli minu jaoks paras katsumus. Tööprotsess pakkus mulle aga palju rõõmu, kuna vaip tuli välja palju ilusam kui ette kujutasin.

Kuna vaiba teema on mulle sügava tähendusega, siis suhtusin töösse suure hoolsuse ja täpsusega. Ma ei olnud nõus keskpärase tulemusega, vaid soovisin anda endast parimat, mida hetkel suudan. Vaip jutustab lühidalt, kuid üsna värvikalt sellest, mis toimub minu mõtetes ning mida ma igatsen. Minu Eesti täna ongi selline – värvikas ja lainetav. Oma vaibaga soovin, et ka teie näeksite elus rohkem värve ning selle suure lainetuse keskel ei unustaks ära iseennast ja oma tõelisi soove ning seda, mis on tegelikult elus kõige tähtsam.

Olen 31-aastane. Mul on kaks väga toredat last ja väga kaunis, hea naine. Elutee pole olnud just kõige sirgem, pigem kirju ja laineline. Elasin Vastseliinas 25 aastat, siis kolisin Tallinna. Alguses oli seal keeruline, siis aga tuli mu ellu Heldi, kes motiveeris ja aitas. Nüüd oleme ühist eluteed veerenud kolm ja pool aastat. Aastaid mängisin jalgpalli, kuid kahjuks tervis enam ei luba. Nüüd olen 7 aastat hobi-fotograafiaga tegelenud. Koos Heldiga

tulid mu ellu ka käsitöö ja sulgpall. Kuna Heldi nokitses alati millegi kallal, hakkasin minagi tasapisi tema kõrvalt õppima. Olen endale võtnud eesmärgiks õppida võimalikult palju uut ja huvitavat. Iga tarkus ja oskus tuleb ainult kasuks. Paljud on läinud välismaale tööle, pered siia jätnud. Mina seda ei suuda. Raskused olen ületanud ja saame päris hästi hakkama. Oleme kolinud Vana-Vastseliina ning oleme väga rahul. Kõik vajalik on olemas.

ISAMAA Villu Lukk 70

Vaip sümboliseerib Eestit ja ka minu elustiili. Sini-must-valgetele toonidele lisasin suitsupääsukese, meie rahvuslinnu. Fotograafina hindan enim Eesti võrratut loodust. Sellest inspireerituna ongi mu vaibal kujundid loodusest. Lisaks pääsukesele ka lainetus, mis sümboliseerib kolme asja – Lõuna-Eesti looduse lainetust ehk mägesid ja orgusid, Põhja-Eesti lainetust ehk merd ning kolmandana Eesti poliitika ja eluolu lainetust. Lapivaiba projektist soovitas mul osa võtta elukaaslane, kelle vaip on enne mind. Olin ise vaid mõni kuu õmblemist õppinud, siiski võtsin asja ette ja tegin esimese lapivaiba valmis. Olen tulemusega väga rahul. Keeru-

lisi mustreid ei hakanud isegi kaaluma, kuna polnud varem ühtegi vaipa ega tekki teinud. Alguses küll arvasin, et mis siin nii ikka olla saab. Tegelikult võttis teppimine ja viimistlemine tohutult aega. See osutus mulle kui algajale liigagi keeruliseks. Vahepeal mõtlesin loobuda. Siiski sain uut jõudu ja selle eest pean tänama Heldit, kes oli jõu ja nõuga igati abiks. Vaiba toonides olin algusest peale kindel. Pääsukese värviga veidi kõhklesin, kas teha lipuvärvides või üleni must. Otsustasin lipuvärvide kasuks, et tekitada ilusat ruumilist efekti ning samal ajal lind teki sisse ära peita nii, et teda esmapilgul näha polekski.

Olen pärit maalt, koolis käisin Viru-Jaagupi 8-klassilises koolis ja hiljem õppisin Tallinnas õmblemist. Pärast kooli lõpetamist töötasin umbes 10 aastat rätsepana „Virulase“ vabriku eksperimentaaltsehhis. Peale tütre sündi olin kodune ja siis sai hulk aastaid õmblustööd FIE-na tehtud. Praegu töötan Kaitseliidu valverühmas valvurina. Niipalju kui ennast mäletan, olen kogu aeg armastanud käsitööd teha, nüüdseks on sellest saanud minu suur kirg ja hobi.

Teine suur kirg, hobi ning vajadus on kuulumine Naiskodukaitsesse, kuhu mind vastu võeti kevadel 2000. Eks eesti naised olid juba 100 aastat tagasi sellised, et tegid käsitööd ja vajadusel läksid oma riiki kaitsma. 2017. aasta septembris, vanavanemate päeval, sain pisipoisi vanaemaks. Suur rõõm on olla vanaema.

KUUSED EES, KUUSED TAGA! Aili Vakker 71

Kuused sattusid kuidagi loomulikku teed pidi minu vabale, kuigi algul oli plaanis teistsugune vaip teha. See, et osa kuuski on vaibal kummuli, pole niisama, vaid ikka toreduse pärast, sest meil siin Rakveres tehaksegi asju veidi omamoodi. Jõulude ajal kuusedki isesugused. Rakvere ebatavalised ja originaalsed jõulupuud vallutavad juba mitu aastat kohalikku meediat ja on jõudnud

kuulsust koguda ka välismaal. Minule need kuuseinstallatsioonid meeldivad. Sellel, et kuused sai tehtud digilaigust, on oma tähendus. Suvel toimus minu kodulinnas Võidupüha paraad, kus oli mul au esindada Naiskodukaitset NKK liputoimkonnas. Eesti riiki tuleb ikka hoida ja kaitsta nagu meie metsagi, sest mets on vajadusel eestlasi toitnud ja katnud.

Materjali tõid ja kaasa mõtlesid õpilased Ott, Matvei, Evelin, Elena, Sabina, Jelizaveta, Taissija, Markus, Ines, Imant, Katja, Henri, Kristofer, Patrick, Artjom, Marie, Ksenja, Maribel, Jaanika, Valentina, Alisa, Aljona, Polina, Jelizaveta, Elisabeth, Elvira, Milena,

Ursula, Valeria, Daniella, Anneli, Karneliita, Ilona, Triin, Aiki, Kadi, Madli, Darja, Mirtel, Stefani, Lisete, Ave-Mai, Liispet, Richard, Alina, Anastassia, Nastja, Valeri, Uljana. Kokku õmbles kunstiõpetaja Merje Niit.

ME OLEME KA SIIN Kiviõli Kunstide Kool 72

See tekk on lugu meie kooli laste kirevast taustast ja sisemaailmast. Laste portreed on raamitud nende endi omaloominguliste kangaste jääkidega. Lisatud on „unistus parematest maadest“ – siid ja kuldkangas. Vahele on põimitud kohalik

Lüganuse neiu seeliku triiburida (ajamärgina akrüüllõngast). See on ühelt poolt unistus kaugetest maadest ja teisalt side kohaliku pärimusega. Värvide tohuvabohu tähistab segunenud kultuure meie lastes – nad on meie AARE.

Ole sündünü Misson 31. mail 1952, imä liini piten seto, juurõ viivä Petserimaalõ – kui vinnemaalõ läämi, sis vahõst käümi Pankavitsan haudu pääl ja vahest põikami iks sisse ka Vilolõ. Tullimi Luhamaalt är Võromaalõ, kui olli viie aastanõ, nii et kogo elo Kääpäl koolin käütüs ja tüüd tettüs. Sai käütüs ka mihel, a sis elli ka iks Võromaal. Kats poiga sai üles kasvatatus. Käsitüü ol meil au seen, es saaki jo muido, ku tul esi tetä ku rõivast sait. Kootus sai ja ummõldus. Vanaimä opas kudamisõ ja kangakudamisõ, a imä ummõl veiga höste, kõik kledi kolmõlõ tütrele ummõl sälgä uma rassõ farmitüü kõrvalt. Hindälgi sai lehmi nüstüs ja peräh vanadõkotoh vannu iist hoolisõtus. Käsitüü om iks kõgõ olnu mu eloh ta mul nigu kaaslanõ. Nüüd pendsioni aigu kogo aig. Lapitüüd sai naatus tegema, kui mi Lasva Käsitüü õpistu võtt naasõ kokko ja tek õgasugutsit kursusi koskilgi 10-12 aastaika tagasi, nii iks siiamaani (siidimaal,

portselanmaal, lapitüü, nahatüü jne) ja mi veiga tubli õppaja Ilme pand meid kõiki lapitüüd armastama. Veigadõ loomingulinõ tegevus – mullõ õkva nii miildüs, et vahest om mitu nädälät ummõlus massin laua pääl ja tüü saava aigupiten valmis. Olõ ka viil ütele pojakõsõlõ mamma, tal om joba ummõldu lapitekk ja tettü mitu kaisu patja, kudamist om iks üts jago. Ku Sirje ja Ilme kuulutiva vaibategemise Eesti sünnüpäävast, mõtli kah et olõs torrõ osa võtta, latsõlatsil hää kaia. Kõlisti Ilmele, et panku minno ka kirja, a kiräh ma jo olligi. Nii tulgi mul märgotama naata, kuis lapikõsõ ilostõ kokko panda. Kasuti vahtsõt rõõvast, a kõge rohkõmp sai vanna nõuka aigsõt vänaimä pärändust. Suurõ tennämise Ilmele, ta oll mu jaos alati olõman, avitäman, kui vega hätt jäi. Mul om veiga hüä miil, et mul nii hüä sõbrakõsõ omma. Et Eestin om veiga hüä eläda. Pallo õnne sullõ, Eesti! Kõikõ ilosat teilõ kõigilõ!

MU EESTI Õie Teppo 73

Vaiba lugu on lihtne nägemus Eestimaast: sini-must-valge pääsulind ja rukkilill.

Olen sündinud 1947. aasta 3. detsembril Tartus, kus elan ka praegu. Olen pensionär. Koolidest olen lõpetanud Tartu Linna I Töölisnoorte Keskkooli ja Tallinna Kergetööstuse Tehnikumi. Huvi lapitöö vastu viis mind Tartu Rahvaülikoooli Koolituskeskusesse, mille

lõpetasin 2000. aastal. Kuulun ka Eesti Looduskaitse Seltsi, mille üritustel püüan jõudumööda kaasa lüüa. Meeldib sõita Looduse omnibussiga mööda Eestit ja tutvuda meie suurepärase loodusega. Hobideks on ristsõnade lahendamine ja lugemine.

ERM

Maarja Rump 74

Idee „Lapivaip 100“ projektis kaasa lüüa tuli meie lapiklubi eestvedajalt Elo Aasrannalt. Oma vaiba teemaks valisin ERM-i. ERM on rahvussümbol, esivanemate tarkuse ja ajaloo hoidja. Kaheksakandadega palistatud, ajalookihistutest triibuline tee algab

kaheksasaja aasta tagant ja jõuab tänasesse, kahetuhande kaheksateistkümnendasse aastasse välja, sidudes kokku toonase ja praeguse eestlase sarnaselt karged hingelaadid. Kaitsku need kaheksakannad kõiki Eesti kodusid ja aidaku Koidutäht igalühel õnne leida.

Olen sündinud 1936. aastal Tartumaal Kambja vallas ja õppinud Kambja Algkoolis, Tartu II Keskkoolis ja EPA-s, mille 1959. aastal lõpetasin maaparanduse erialal. Ülikooli lõpetamise päeval sündis mu esimene poeg. Kokku kasvatasime abikaasaga üles 4 vahvat poega ja tänaseks on meil lisaks 11 lapselast ja 9 lapselapselast.

Töö ja pere kõrvalt tegelesin aktiivselt spordiga, ka pensionärina spordiveteranide seltskonnas. Umbes 20 aastat tagasi osalesin lapitöö kursustel Tartu Kultuuriülikoolis. Õppisin palju ja sain toredad sõbrad, kellega siiani koos käime.

VANAEMA LILLEAED Liivia Jaani 75

Lilled on olnud minu suur armastus. Kui olin abiellunud ja oma väikese kodu rajanud, avanes mulle õnn ka koduaiakeses kasvatada lihtsaid, armsaid lillekesi nagu nartsissid, tulbid, hüatsindid, pojengid. Veel toredam

on neid kinkida sõpradele ja lähedastele. Seepärast tahtsin ka meie armsa isamaa sünnipäeva puhul valmis teha väikse vaibakese lillekestega. Palju õnne, kallis isamaa!

Olen sündinud 12. novembril 1951. aastal Põltsamaal, kus käisin ka koolis. Meie koolis oli väga loomulik õppida puhkpilli. Mina alustasin orkestris trompetiõpinguid ja nii ta läks. Kutselise muusikuna töötan tänaseni. 1976. aastast elan Põlvas ja töötan Põlva Muusikakoolis puhkpillide õpetajana. Käsitöö on minu suur hobi juba lapsepõlvest. Meie majas Põltsamaal elas tädi Olga, tsaariajal sündinud proua, kelle tuba oli täis

tikandeid ja pitsivahtu. Mulle see väga meeldis ja nii ta mind õpetama hakkas. Tegime tikandeid, pilupitsi, rišeljööd, broderiid, heegelpitsi. Põlva Käsitööklubis oleme palju õppinud erinevaid käsitöötehnikaid. Tänaseks päevaks on minu suur hobi lapitöö, eriti meeldib teha lapimaale. 2011. aastast olen Põlva Käsitööklubi juhataja.

LAULUPIDU Mare Põld 76

Eestis tänini kestev laulupidude traditsioon sai alguse XIX sajandi teise poole alguses. Laulupidu on suure esinejate arvuga muusikapidustus, kus esinevad laulukoorid ja orkestrid. Laulupidudest on kujunenud rahva ühtekuuluvuse väljendaja. Kohalike kooride ühislaulmised leidsid aset juba enne esimest üldlaulupidu. Esimesed eestlaste kooride kooslaulmised toimusid 1855. ja 1857. aastal Põlvas. Põltsamaal asutati esimene naiste puhkpilliorkester. Esimene laulupidu toimus 1869. aastal Tar-

tus. Alates kuuendast üldlaulupeost on pidu toimunud alati Tallinnas. 1960. aastal valmis praegune laululava. 1965. aastal oli minu esimene laulupidu. Olen sellel laval mänginud pilli ja osalenud ka lauljana. Edaspidi esinevad sellel laval minu õpilased, mina jätkan pealtvaatajana. Tean, mis tunne on, kui süttib laulupeotuli ja kui ta jälle kustub. Laulupidu on meie pidu ja loodan, et see kestab veel kaua.

Olõ sõndünü’ Võromaa ja Setomaa piiri veeren sõja aigu. Koolin käünu Ruusmäel, Misson ja Talnan, opnu kuulmeistris ja tüütänü koolioppaja, koolijuhi ja ringijuhina Võron, Nursin ja Meremäel. Uma põhitüü kõrvalt olõ juhendanu’ nii latsi kui täüskasunuidõ ja eäkite egäsugutsid käsitüüalatsid ringe, tennü’ oppusõpäevi, koolituisi, kõrraldanu’ oppõreise, kunsti- ja käsitüülaagerid, näütüisi, kokkutulõkid. Olõ iist vidänü Avatud Haridusõ Liidu õppekeskusõna Võru Käsitüütarõ tegevust, millest kasvi vällä tihe kuuhtüü

Soomõ ja Rootsi täüskasunutõ koolitajidega. Parhilla olõ Meremäel tegutsõva Meieselts Meroosi iistvidäjänä kõrraldanu’ erinevid kursuisi ja egäkevajäidsi Roosipäevi – käsitööhuviliste ideepäevi, kos lisas näitusõlõ om tegutsõmah 12-24 tüütarrõ. Olõ ka Vastseliina Käsitüüühingu liigõ’ ja laula Meremäe Seto leelokoorin Hõpõhelme’. Mul om 4 last, 10 latsõlast ja üts latsõlatsõlats. Nuu’ ommaki elo häitse’!

ROOSIDE VÄGI Sirje Pakler 77

Üle kõgõ miildüs mullõ roosiline käsitüü. Nii vannuh ku vahtsih käsitöieh om eriline vägi roosil. Meil om Meieselts Meroos – Meie Meremäe roos – Mi Meremäe ruus. Käsitüütarõn om hää olla’, ku umblõmi’, tikimi’, maalimi’ vai teemi’ esi’ ruusõ siidist vai sitsist vai pitsist vai muust. Roosõl om ilosa lõhnava’ häitsme’ ja terävä nõgla’ pikä varrõ pääl. Ruus tundus mullõ nigu inemise elo. Kuna ruus om lootusõ, ilo, armastusõ, täiuslikkusõ ja tenolikkusõ sümbol – sis taast tundõst sündü’ ka Roosipäävä’. Osalõja’ omma’ tenno avaldanu’– saanu’ silmä’ kibõnid pillma’, lämmind süämihe, vahtsõt energiat, kuhja ideid ja vahtsid sõpru.

Soovi, et kõigil olõs eloh uma roosi’, miä avitasõ’ rõõmu tunda’ egä päiv ka väiksist asjust. Soovi, et Sul olnu’ uma täht – uma ruus – uma unistus korgustõh, kohe püüveldä. Kui Sul tuud olõ-õi, ei tiiä’ Sa jo, määndsest trepist või redelist ülespoole hinnäst murda’. Soovi kõigilõ Eesti inemistele roosilist elotiid! Muidoki ka nõgla’ käävä’ ruusõ mano, a häitsmide hõng ja ilo andva’ uskmalda’ väe. Ja usu’ või ärä usku’, a roosinupõh eläse jo roosihaldja’ – silmäle nägemäldä’ õnnetuuja’. Piä’ tuudgi meeleh, et kinkjä käe külge jääs kõgõ kah roosi hõngu. Mi täämbädsen Eestin om pallo roosiusku inemiisi, kes nägevä illo mi ümbre ja veevä mi rahva ello edesi.

Olen põline idavirulane. Sündisin ja kasvasin Kohtla-Järvel. XX sajandi viimase kümnendi algul kolisime abikaasa ja lastega elama mehe vanavanemate rajatud talusse Võhma külas Mäetaguse vallas. Igapäevast leiba

teenin kultuuritööga Kiikla rahvamajas. Vabal ajal armastan teha käsitööd, peamiselt õmblen ja koon. Pean lugu ka rahvatantsust ja näitemängust.

OLI KORD MÄETAGUSE VALD Ruth Linnard 78

Minu vaibaruut on pühendatud Mäetaguse vallale, mis on olnud minu koduvald juba 25 aastat. Mõte sündis juhuslikult, kui minu töölaual juhtusid kõrvuti olema Mäetaguse valla lipu ja vapi värvides kollane ja roheline kangas. Nendest valmis palkmaja esimene ring. Järgmistes ringides on tükikesi valla suveniirkingitustest ja tindiprinteri abil trükitud omavalitsusdokumentidest. Palkmaja

tehnika selle pärast, et elan palkmajas ja kasutan seda tehnikat tihti oma lapitöödes. Karu selle pärast, et see on Mäetaguse valla vapiloom. Peale 2017. aasta haldusreformi kirjutan oma aadressiks Alutaguse vald. Tunnen aga rõõmu, et olen omal moel käsitöö abil jäädvustanud Mäetaguse valla, mille kohta võib öelda: oli kord.

Lapsepõlv ja esimesed koolitarkused said alguse Setomaal. Meil oli suur pere. Vahet ei olnud, mida tegin, kõiges tahtsin alati midagi saavutada. Sport ja õmblemine olid minu lemmikud. Tartusse elama asudes töötasin pikalt õmblusettevõttes „Sangar“. Nüüd

teen raamatupidamist oma perefirmas. Olen abielus, kolme lapse ema ja nooruslik vanaema. Jätkuvalt teen rõõmuga õmblustööd ja tervisesporti. Meeldib unistada ja oma soove täita.

TOETUS Kylli Vao 79

Teema sisu ja mõtte andis maakodu Setomaal, Lämmijärve kaldal. Mõte jooksis iseenesest ja kohati luuleliselt… Seista ja vaadata kaugusesse, tunda seda jõudu, mida loodus sulle annab. Näha päikesetõusu ja loojangut. Ka iga inimese toetus ja hoolivus on nagu päike, mis tõuseb ja lööb särama kaaslase

silmad ja hinge. Tunned, kuidas iga üksik veetilk ühineb suureks veeks, mis tormiga kogub jõudu ja vaikuses rahuneb. Tänan, et meie Eestil on alles hoitud loodus, rannad ja põllud, kus unistada ja hoida teineteist-üksteist.

Elan Tallinnas, aga sünnilinn on Viljandi. Lapsena kolis meie perekond Haapsalusse, kus ma kasvasin suureks. Ametilt olen raamatupidaja ja mulle väga meeldib minu töö. Mul on abikaasa ja kaks väga toredat poega.

Vabal ajal teen käsitööd, mängin tennist ja tegelen oma koeraga. Käsitööga olen tegelenud juba lapsepõlvest saadik, see on minu zen-tegevus.

PAUL JA HILDA Ene Melles 80

Minu lapivaiba valmimise lugu algas kutsega osaleda „Lapivaip 100“ õmblemisel. Teema „Minu Eesti täna“ tundus alguses väga lai ja ideed rändasid siia-sinna. Lõpuks jäin peatuma mõttel, et kes ma olen täna ise ja miks ma olen see, kes ma olen. Kõik algab ju perekonnast ja perekond on mulle väga tähtis. Jõudsin oma mõtetega lapsepõlve, vanavanemate juurde Mulgimaale. Meelde

tulid koolivaheajad vanaema ja vanaisa juures, esimesed käsitöökatsetused vanaema juhendamisel, vanaisa mulgikuub ja külakapell, tikutoosid mulgimehe ja mulginaisega. Need minu jaoks armsad mälestused saidki kangasse õmmeldud ja kaaruspaelaga kaunistatud. Elagu Eesti!

Olõ sündünüq sügütsesel pööripääväl 23. septembril 1962 Rõugõ lähkül Saarlasõ küläh. Minno kasvat vanaimä Kauksi Elisabeth, kiä opas ka käsitüüd tegemä ja loodust avvustama. Lõpõti Rõugõ 8-klassilise kooli 1978. aastal ja Võru I KK ummõlusklassi 1981. aastal. Edesi opõ Tartu Ülikoolih, kos sai 1986 aastal aokiränigu diplomi. Olõ kiränik, aastast 1990 ka Eesti Kiränikõ Liidu liigõq. Raamatit olõ kirotanuq ja koostanuq üle 30, säälhulgah ka seto ja võro aabitsaq. Tartoh elleh tüüti Kiränikõ majah ja Fenno-Ugria Tartu keskusõh. 2003. aastast

elä Setomaal Obinitsah. Siin olõ kjaunu 2 vuuri mitmõaastadsil käsitüükoolituisil, kos opnu inämbüs pärimustehnikid (telgedel kudamine, niplispits, kiri ja kõlavüüq, tikand, pitsiheegeldämine ja muu. Keskendü kuuh sõlõmeistrist kaasa Evar Riitsaarõga seto aoluulidse pakutrükitehnika taastamisele. Olõ saanuq tunniskirä „Seto kimmäs“ Seto tekstiiltrüki alal. Laula Mokornulga koorih. Toimõta aolehte Setomaa. Tegutsõ perimusgiidina. Mul om 6 last ja 5 latsõlast, kõigil ka folkloori ja käsitüühuviq.

PALVÕVAIP „ILMATSÕÕR“ Ülle Kauksi 81

Minu vaibakõnõ otsõ pikält uma kujjo ja nimme. Allõs paar nädälit inne valmis saamist tull tä hummukudsõh unõh minu silmä ette tervitüisigaq kadonu sõbralt Vigala Sassilt. Sjoo vaip om miiq uma maausu palvusõplatsi kujoga. Tah om Ilmatsõõr uma 8 kodaraga, mille egä ots näütäs mõnõ loodusjovvu poolõ, kedä tulõ vähemalt pööripäiviti meelehpidämise, pallõmise ja tennämisega avvusta. Sjoo perrä saa loodustõ uma pühä palvõplatsi ehitä. Aga kui loodustõ päse-õi, saat panda küünlä Palvõvaiba keskehe, kos

tulõasõ niisamatõ sümbolmärgiq ega ilmatsõõri kodara pääle. Nii saat mõttõh uma palvõ-tenoq Esiimmi, Maaimä, Viläimä, Mõtsaesä, Tuulõeide, Taivaesä, Tulõvana, Leeimä ja tõisi immi-essi poolõ tiile saata. Lapikõsõq, midä tan kasuti, om nii mu uma suguvõsa suhvlist, mullõ annõtõt kogost vai ka vahtsõstkasutuspoodist – kõik kinäste üteh ilmatsõõrih, nagu mi olõmiq. Aitjuma, Ilme Aim, et avitit sjoo kõik ilostõ ütte tükkü kokko ummõlda!

Olen sündinud Võrumaal, Antslas, elanud 2 aastat Tartus ja nüüd taas maal, 5 aastat Jõgevamaa voorte vahel. Käinud Antsla Gümnaasiumis ja edasi õppinud floristikat Räpina aianduskoolis. Hobideks pean aiandust ja lapitööd. Olen alati mõelnud, et igal inimesel peaks olema see oma asi, mida ta teeb ja

armastab. Avastasin lapitöö imelise maailma 2 aastat tagasi ning see on saanud mu elu lahutamatuks osaks. Kõike, mida enda ümber näen, seostan kohe lapi mustritega. Eestis elada mulle meeldib, sest siin saab ikka oma keeles rääkida, nautida loodust ja olla vaba.

EESTIMAA SÜDA Heidi Hellamaa 82

Kui tuli välja idee kinkida Eestile 100-ruutmeetrine lapivaip, ei julgenud ma alguses osaleda, kuna olen alles paar aastat tegelenud. Seda kahtlemist oli lausa poole teki valmimiseni. Siiski võtsin julguse kokku ja saatsin oma sooviavalduse. Sain oma numbri kätte, nüüd oli vaja teemat, milleks sai “Eestimaa süda”. Selle valiku tegemisel hakkasin mõtlema peateema peale, milleks on “Minu Eesti täna”. Palju on eestlasi, kes elavad kaugel, ükskõik millise päikese all. Kahjuks aina rohkem inimesi valib oma elupaigaks mõne muu koha. Minu tekis on need südamed, mis on suunaga alati kodumaa poole. See

on mulle tähtis, sest mina isiklikult tahan siin elada, oma rahvust hoida ja olla eestlane. Hakkasin tekiga tegelema, kui minu sees juba kasvas uus elu. Töö sujus väga visalt, kuna aina raskem oli istuda masina taga. Vahel sai õmmeldud lausa paari ruudu kaupa ja mõned päevad jäid täitsa vahele. Lõpus jõud rauges sootuks, sest ootus uut inimest kohata oli suurem kui teki valmimine. Kõik läks siiski hästi ja koos beebiga sündis ka lapitekk. Selles on palju töötunde, tekk on valmis tehtud armastust täis südame ning vana Husqvarna masinaga.

Olen 37-aastane, elanud kogu elu Võrumaal, väikeses Vana-Vastseliina külas, kust Setomaa ja Venemaa on kiviga visata. Kõik mu esivanemad on samuti pärit Võrumaalt, minu koduks tänases Eestis on Võrumaa. Mul on kolm tütart ja õmblema hakkasin peale kolmanda lapse sündi. Alustasin vanade teksade taaskasutamisega, õmblesin

pajalappe, pajakindaid ja hiljem juba väiksemaid ning suuremaid patju. Tekkide õmblemine tuli natuke hiljem. Kokku olen õmmelnud umbes 20 lastetekki, väga suuri pole veel ette võtnud. Minu tekki võib vaadata kui tänase Eesti maaelu kaugel külas, kus kõik on üksteisest kaugel, aga samas oleme kõik kokku see väike Eestimaa.

LIHTNE EESTI ELU Keiu Einla 83

Juba ammustest aegadest armastab eestlane elada maal, kaugel metsade vahel. See on lihtne eesti elu, kus mitu põlvkonda elab ühes väikses külas. Minul ja mu lastel on suur õnn elada oma vanemate, vanavanemate ja vanavanavanemate kõrval ja külastada neid igal ajal. Õnn on ka see, et olen leidnud tööd kodu lähedalt. Vaba aega saan samuti sisustada hobidega: õmblemine, kangakudumine, lilleseaded oma kodukülas ja koos käimine külamajas. See ongi elu läbi minu silmade ja mõtete – lihtne Eesti elu.

Vanad eesti talumajad asuvad külades hajali, ikka mõne mäe, oru ja künka taga. Naabrite vahel on suured põllud ja metsatukad ning ojadki voolavad siia-sinna. Teed on käänulise ja väga kitsad. Ka tänapäeval ihkab eestlane ikka maale, lillede ja lindude keskele aasale, jookma põllule ning metsa seenele. Väga paljud unistavad oma suvekodust maa, kaugele linnakärast. Et oleks koht, kus lapsed saaksid näha ja kogeda lihtsat eesti elu.

Olen kolme tubli lapse ema ning elan ja töötan Tartus. Sündinud olen samuti Tartus. Lapsepõlv ja kooliaeg möödus aga Põlvas. Olen jäänud truuks nende Käsitööklubile, kuhu astusin 2007. aastal. Lastega koju jäädes ning nähes ämma imeilusaid töid, hakkasin ka ise käsitööst huvituma. Esimesed tööd

valmisid juba ligikaudu 20 aastat tagasi, kuid aktiivsemalt olen hobi korras tegelenud 10 aastat. Olen proovinud erinevaid tehnikaid ja viise, kuid kõige enam on südamelähedaseks jäänud õmblemine ja viltimine. Unustan end tihti hiliste öötundideni nokitsema.

JAANIPÄEV Taivi Kaldma 84

Jaanipäev on olnud minu lapsepõlves väga olulisel kohal. Olen elanud maal ning külaelus oli jaanitule tegemine suursündmus – nii lapsed kui täiskasvanud valmistusid selleks varakult, kogudes kokku tulematerjali. Oli üks kindel koht, kuhu kogu küla jaaniõhtuks kokku tuli. Seal sai alati palju nalja ning

inimesed tantsisid külamehe pilliloo saatel. Meie külas elas ka üks naine, kes enda sõnul on näinud sõnajalaõit. Mulle kui lapsele tundus see tol korral imena, mis andis jaanipäevale müstilise tähenduse. Jõule ei võinud tollel ajal tähistada, seega oli jaanipäev – minu Eesti nii siis kui täna!

Elame Mulgimaa pealinnas Abja-Paluojal. Abja Päevakeskus on asutatud 2009. aastal. See on suhtlemise, huvialaringide, õppe- ja enesetäiendamise koht, mis teenindab Abja valla elanikkonda. Käsitööga tegelevad kõik, vastavalt huvile ja oskustele. Koos oleme õmmelnud endile Halliste naise rahvariided, viltinud vallakaardi, millel on kujutatud kõik vallas asuvad külad. Päevakeskuses on võimalik kududa kangastelgedel ja osaleda erinevates käelise tegevuse õpitubades. Oleme päevakeskuses valmistanud mulgi toite ning nendest on valminud kaks mulgitoidu vihikut. Ise armastame eriti mulgi putru, mulgi kapsaid, mulgi korpi ja kama.

Kui mulk läks muidu kõige uuega kaasa, siis oma rahvariideid hoidis ta arhailisena. Halliste rahvariide puusapõlle motiivid toovad tänapäeva meie esivanemate head soovid ja kaitse järeltulevatele põlvedele. Tänases Eestis seisame me selle eest, et mulgid jääksid kestma. Teeme usinasti käsitööd ja valmistame mulgitoite. Selleks, et mulgi traditsioone ja tavasid elus hoida ning erinevaid oskusi edasi anda järgnevatele põlvedele. Lapivaiba õmblemisel osalesid (vasakult) Ludmilla Ly Kivilaan, Helve Viinapuu, Mare Õunapuu, Lea Mikaadu, Mari Saarela ja Aino Laisaar.

ABJA MULGID Abja Päevakeskus 85

2006. aastal avati Abja-Paluojal mulgi mehe tammepuust kuju, mis sümboliseerib just tugevat ja töökat mulgi meest. Tugeva ja tööka mehe kõrval on alati olnud tahtejõuline ja armastav mulgi naine. Mulk om tark ja mulk om hää, aga omakiitmist ei saa tõiste ooless jätta. (A. Kitzberg) Abja Päevakeskuse kuus käsitööd tegevat

naist otsustasidki ühiselt, et Abja mulkide lapivaiba looks peab saama mulgi mees. Mulgi meest ümbritsevad neljast nurgast linaõied, sümboliseerimaks mulkide jõukust. Kõik muu vaibal kujutatu tuli juurde töö käigus. Lapivaip sai kena, mis on ilus kingitus Eestile. Uuel aastal alustame päevakeskuses lapivaiba õmblemise kursusega.

Olen sündinud Jõgevamaal 15. aprillil 1970 aastal. Lapsepõlv ja kooliaeg möödusid Lääne-Virumaal. Minu emapoolsed juured on Kadrina vallas juba 7 põlve, alates ajast, kui Kihlevere mõisnik pärisorjadele nimed andis. Peale IX klassi lõppu asusin õppima Rakvere Kutsekooli masinõmbleja erialale, mille lõpetasin edukalt 1989. aastal. Samal aastal tõi elu mind Pärnumaale peret looma. Sellest ajast olen siinne püsiasukas, abielus, peres 5 last. Olen olnud kodune, kasvatanud lapsi ja tegelenud vabatahtlikuna koos suurperedega.

Tasapisi löönud kaasa ka kogukonna tegemistes. Tänagi olen kodune ja hooldan oma kallist abikaasat, kelle terviserike on aheldanud ratastooli. Käsitöö on mulle kaasa tulnud juba vanavanematest ning suuresti iseõppijana olen muutunud lapifänniks, heegeldan suurima heameelega esivanemate pitsimustreid iseendale ja natuke pistan ka näpud mulda. Käsitööst ei elatu, kuid pole veel keegi mu lähedastest minu kingitud näputööst ära öelnud. Minu tehtud kingitused on alati oodatud kõigi tuttavate poolt.

HETKED AKNAST Janne Kore 86

Läbi aegade on lapitöö olnud millegi vana ja kulunu millekski uueks ümber tegemine. Minu töös on järgitud sama mõtet: taaskasutus. Vaiba linane riie on üle 70 aasta vana ja kunagise perenaise tulevase ämma poolt kootud pulmakingiks. Linased linad ehk kanga sain tollase pruudi ehk perenaise tütrelt, kes olude sunnil ja tänase ajastu märgina kaunikese maakodu maha müüs ja linnakorterisse pensionipõlve pidama asus. Maakodu tuli uute asukate jaoks tühjaks teha ja varandust kippus olema paratamatult nii palju, et jagus jagamiseks tutvuskonnale. Asjadele

uue kodu leidmine oli üllas eesmärk, milles saatusekäsi need vanad linad minuni tõi. Soovisin nii väga jäädvustada oma lapihetki väärikasse materjali. Kõik värvilaigud tekil on meenutused aegadest ja asjadest minu südames, mis läbi taaskasutuse ka oma tähenduse ja olulisusega täiendab tööd. Kuna tänaseks on elu oma raskema külje minu ellu toonud ja viimased 3 aastat on mulle vägagi käsitöökauged olnud, siis on see lapivaiba tegemine selle aja suurim ja vägagi vastutusrikas ettevõtmine. Nautisin tõeliselt ja südamest seda projekti! Nii vahva!

Olen hiiumaiste juurtega Tallinnas elav käsitöölane. Käsitöö on ka minu õpitud eriala. Leiva teenin täna aga lauale pealinna kontoris tarkvara-analüütiku ja koolitajana. Kõik vabad hetked laeme end perega siiski Hiiumaal, et töönädalad pealinnas jälle vastu pidada. Lapitöö juurde jõudsin kümmekond aastat tagasi. On nauding möllata värviliste riideribadega, kuni kaootilisest kangakuhjast saab

tekk. Valdavalt valmivad minu tekid õmblusmasina abiga, kuid tepingud püüan võimalusel teha käsitsi. Tänaseks olen valmistanud üle neljakümne erinevas suuruses lapiteki. Kõik mu kolm last ja ka abikaasa on harjunud sellega, et elutoa vaibas võib varitseda nööpnõel. Või et mõnel õhtul läheb emme väga hilja magama, kui üldse, kuna uue teki tuhin tuli peale.

VARBAGA ÜLE PIIRI Ly Lassi-Uibopuu 87

Kõigepealt tuli sinine, minu lemmikvärv. Sinine on mu lapitekkidel läbiv toon. Ta meeldib mulle, see sinine. Suvise ilusa ilma mere värv, päikselise Eesti taeva värv. Sinine on tänuväärne toon, kõik tema varjundid sobivad omavahel alati hästi. Sinine on minu lemmik. Mõeldes Eestile, tuleb sinise kõrvale valge. Puhtuse ja lootuse ning külma kodumaise talve värv. Sinine ja valge on paigas, ei saa mustki tulemata jääda. Ikkagi Eesti asi. Must oli Juhan Liivi toa lagi ja must on leib, mida tänanegi eestlane armastab. Must on ka

mure. Kuid ega mureta vist saagi, pisut on seda meil kõigil. Ega eestlane ilma muretsemata olla oskagi, vist. Sünnipäev on aga rõõmupäev, Eestil sel korral lausa aasta. Sellepärast tuli punane. Vanade eestlaste madarapunane, nii rõõmuks kui terviseks. Kaitseks kurja ja halva vastu. Eesti sümboliks, üheks teiste seas, on minu jaoks kaheksakand. Kurja eemal hoidev, ja nii eestilik. Eile, täna ja homme. Niimoodi ta sündis, minu kingitus Eestile, haldusreformi paistel.

Sündisin Läänemaal Lihulas ja olen koduvallale truuks jäänud. Õppisin zootehnikuks, kuid tegelenud olen enamasti vaid käsitööga. Vajadusel koon, heegeldan, tikin, õmblen, keerutan savi või paberit. Lapitöö jõudis minuni siis, kui tahtsin endale palkmajatehnikas lapitekki. Läksin lapikursustele... Õpin ja arenen siiani. Koduaed annab võimaluse tegeleda aiandusega, mis mulle ka väga meeldib.

33 aastat õnnelikus abielus olles on meie perekond kasvanud suureks: 8 imelist ja tubli last ja 4 armsat lapselast. Kuna lapsed, osadel kaasadki, laulavad, tantsivad ja mängivad pille, on lauluja tantsupeod meile väga südamelähedased ja oodatud sündmused. On suur õnn, et saame kasvatada oma lapsi ja lapselapsi vabas Eestis ning meil on võimalik tegeleda südamest tulevate asjadega.

MEIE JÄÄME Elve Mikkus 88

Iga puu alguseks on juured. Meie juured on mattunud sügavale, tunginud läbi saviste muldade ja kivise pae, et hoida meie kultuuri tugeva ja vankumatuna. Aegadel, mil väikese Eesti kohal möllab torm ning kultuur kõigub võõraste tuulte käes, on enda tugevate juurte väärtustamine olulisem kui kunagi varem. Tänuväärselt on meie ühised mälestused, ajalugu ja väärtused jäädvustatud justkui igikestvasse lauluja tantsupeo traditsiooni, mida iga Eesti noor uhkusega sügaval südames kanda võib. Tänapäeva noored on meie puu säilimise tagajad, kes ei pelga enda rahva minevikku ja uskumusi. Need noored on tugevad ja sitked

ning väärtustavad sajanditepikkust kultuuri. Nende hinges põleb tuli, mis ei rauge enne, kui on lauldud viimane laul ja tantsitud viimane tants. Tekil on läbi külaväljaku mustri kujutatud vanade ja noorte ühtsust, koostööd ja kogukonnavaimu. Teki keskmes olev eluring kujutab lauluja tantsupeo tradtsiooni ja noorte südikust selle hoidmisel. Lihula neiu rahvariidele omane lilltikand sümboliseerib kohalikke noori, traditsioonide säilimist ja väärtustamist. Samuti annab see aimdust minu enda kodukohast, juurtest ja uhkustundest oma esivanemate kultuuri üle.

Sündisin 5. jaanuaril 1961. aastal Võru linnas. Väiksena olen elanud veel Sõmerpalus ja Ruusmäel. Seega võro kiil ei lää mul koskilt meelest. Olen lõpetanud Tallinna Kergetööstustehnikumi, Hämeenlinna Kutseõpetajate Kõrgkooli ja Tallinna Ülikooli. Kogu elu on mind saatnud õmblemine. Esmalt töötasin Valga Õmblusvabriku eksperimentaalosakonnas rätsepana, siis aga avati Valga linnas kutsekool ja mind kutsuti sinna tööle. Töötasin koolis 28 aastat rätsepate ja õmblejate õpetajana. See oli väga ilus aeg. Praegu olen tegev Tiina Loomemaja õmblusstuudios.

Peale õmblemise tegelen ma kodus veel aiatöödega. Kasvatan taimi, tomateid, kurke, kartuleid, maasikaid jne. Mulle väga meeldivad jorjenid ja neid on mul päris ohtralt. Olen püüdnud kogu talvise varasalve täita ise. Olen seda meelt, et tööd tuleb teha armastusega, siis sa ei väsi ja tunned tehtust rõõmu. Veel meeldib mulle küpsetada, lugeda ja lihtsalt päikeselises merevees ujuda. Olen abielus ja õnnelik vanaema. Mul on kodus ka üks suur sõber – tiibeti mastif.

KODU – PARIM PAIK Ene Eomois 89

Kõige kallimaks pean kodu, seega tahan selle lapitekiga oma rõõmu ka teistega jagada. Minu kodu asub Valgas piiri ääres, mida eraldab Lätist vaid konnaoja. Elan linnas, samas justkui maal, sest maja ümbritseb suur aed, mille taga on niit ja metsatukk.

Armastan oma kodu, sest olen siin juba viiendast eluaastast peale koos vanemate ja vennaga kasvanud ning loonud ka omaenda pere. Iga väiksemgi asi on meie ühistööna sündinud. Kodus on hea ja hubane, parim koht ilmas, kus olla.

Olen pärit lasterikkast perest Harjumaal. Kooliski käisin kodukohas. Praegu elan Märjamaal. Ameteid on peetud mitmeid: kokk, kassapidaja, majandusjuhataja ja viimases töökohas õmbleja. 1969. aastal olin laulupeol kokaks – tore elamus oli. Nüüd naudin pensionipõlve. Jalutan looduses, tegelen käsitöö ja laulmisega. Mul on poeg ja kaks lap-

selast, tüdrukud, keda väga armastan. Veel olen vanatädi 15-le vahvale lapsele, kellest viimased on kaksikud. Aitan ka noori laste kasvatamisel jõudumööda. Lapitehnikat õppisin palju aega tagasi. Kui tööl käisin, polnud mahti sellega tegelda. Nüüd on selleks uus võimalus.

PÄIKESERATAS Ester Jansen 90

Kevadel, kui päike paistab, lumel sulada siis aitab. Lilled tõstvad varsti pead, millest tunneme kõik head. Linnud ka kohale jõuavad, peagi laulma siin hakkavad. Ootame siis sooja päikest – randa saab nii suur kui väike. Päiksest mõnu tunnen taas, päevitan siis Eestimaal. Lõunamaale ei ma sõida – seega rahas kohe võidan.

Jalutades looduses tekkis mõte, et teen vaiba, millel teemaks lilled ja päike. Päikest, mida meil vähe on, tuleb seega teha kasvõi vaibale. Päevalilled valisin seepärast, et õite ilust ja saagist saavad rõõmu nii inimesed kui ka linnud. Sügisel toimetavad linnud väga usinalt lilledel ja täidavad oma kõhukesi. Juba lapsepõlves sai käidud põldudel lilli imetlemas. Loodan, et vaibalt vaatajatele mõned päiksekiired jõuavad, mis soojendavad südant ka meie Eestimaa talves.

Olen sündinud 20. septembril 1954. aastal Irkutski linnas. Eestisse tulin 4-aastasena. Koolis käisin Kallaste Keskkoolis, Viljandi IV 8-kl. koolis ja Viljandi Õhtukoolis. 16-aastaselt õppisin masinkudujaks. Koolis mind käsitöö ei huvitanud. 28-aastaselt sattusin ühele käsitöö kursusele ja sellest alates

muudkui täiendan ennast, õppides iga aasta juurde mõne huvitava tehnika. Elvas elan juba 37 aastat. Käsitöö kõrval on suureks hobiks ka laulmine, laulan kahes kooris. Elva naiskooris “Kaja” ja Elva kirikukooris. Mul on kolm poega, kellest üks ka tegeleb käsitsi lapitööga.

PÜHENDUS Elli Aus 91

10. juunil 2017 toimus Elvas vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud laulupidu “Pühendus”. Oli väga ilus päev. Lauldi südamest ilusaid laule, lavalt paistmas muusikute pink Elva koorijuhtidele Maimu Sirelile ja Kalju Ken-

nerile ning mälestusmärk koorijuht Ants Söödile. Viimaseks lauluks oli “Ei saa mitte vaiki olla”. Seisin laval ja mõtlesin, kuidas seda kaunist päeva jäädvustada. Ja nii ta vaiba sisse saigi.

Kuigi olen kümneid aastaid töötanud pearaamatupidaja ametikohal ning omandanud kõrghariduse majandusarvestuse erialal, peitub minus vastukaaluks suur annus loomeindu, mis aeg-ajalt väljaelamist tahab. Käsitöö ja kunst oma erinevates väljendustes on olnud kogu minu teadliku elu lahutamatu osa. Käsitööõpetajast vanaema ja näputööd viljeleva ema eeskujul sai varakult selgeks makrameepunutiste sõlmimine, heegelmustrite lugemine, kudumisnipid. Õmblemisest

sai minu suur kirg juba lasteaiaealisena ning see kestab siiani. Käsitöö ja kunstiga tegelemine on minu jaoks teraapilise tähtsusega, milleta ei möödu pea ükski minu päev või öö. Inspireerivad mustrid, kangad ja lõngad innustavad looma miskit ainukordset. Need loomele pühendatud tunnid on tulvil tundmusi, tähelepanu ning meelelist ja kehalist kohalolu – miskit väga väärtuslikku.

KILUVÕILEIB Ulli Puidak 92

Leib on põlluharimise levikust alates olnud eestlaste jaoks kogu toidu ja elatise sümboliks ning must leib on rahvustoidu staatuses tänaseni. Nõndasamuti pole kala eestlastele mitte pelgalt söök, vaid see on osa meie kultuurist ja ajaloost. Kiluvõileib on lihtsalt klassika – suupiste, millel on alati olnud eriline koht igal peolaual. See on puhteestlaslik toit, millega ei

suuda võistelda ei hispaanlaste ahvatlev tapas ega jaapanlaste põnev sushi. Vürtsikilu soolasus, sibula kibedus, tomati mahlakus, salati lopsakus, rukkileiva magushapusus, muna mahedus, taluvõi siidisus, musta pipra teravus – kõiki neid oskuslikult kokku pannes saame maa- ja mereandide suussulava koosluse. Jätku leiba! Olgu leivas piisavalt jõudu meie toitmiseks!

100

Sündisin Hiiu saarel 1947. aasta 2. juunil teenistujate peres. Lapsepõlv möödus vaikses metsakülas vanaema vokivurina saatel. Kooliteed alustasin Emmaste mõisakoolis, algkooli lõpetasin juba Tallinnas. Olen õppinud õmblemist, rõivaste konstrueerimist ja modelleerimist kunagi Vanalinnas asunud ametikoolis. Töötasin IÕV-s “Lembitu”, Klementi nim.-s ÕV-s ja Tallinna Moemajas. Viimasest sain ka esimesed teadmised lapi-

töödest ja aplikatsioonidest. Aastast 1996 töötan “Baltmanis” teenindajana. Minu suureks kireks on reisimine, millega seoses on tekkinud ka üsna haruldane hobi: kogun sõrmkübaraid. Väike, kuid paljuütlev suveniir. Suure armastusega on üles kasvatatud 3 maailma parimat last, Juta, Terh ja Ronald. Vähest vaba aega jagan lapitöö ja armsate lastelaste vahel.

KODU

Anne Kozak (sünd. Luup) 93

Armastatud Eesti riigi sünnipäevale mõeldes tuli soov anda ka oma väike panus. Lapivaiba ettepanekuga soostusin pikemalt mõtlemata. Minu poolt valitud teema on seotud mälestusega lapsepõlvest, Hiiumaa metsade keskel olevast Kõmmuselja külast. Laulusalmgi ütleb, et kuni elab sinu küla, elad sina ka. Silme eest jooksevad läbi vanad, päevi näinud, tormituultest ja saatustest räsitud tühjad talud ja uued majad, kõigi mugavustega, noorte ja hakkajate peredega. Oma töös püüdsin jäädvustada talu juurde kuuluvaid püsielemente, loomakesi koos mammi ja papiga, lilleaeda, õunapuid. Aplikatsioonide vahele põimisin seelikuküüte meenutavaid triibukesi. Külamehe kaabu külge kinnitasin väikese tüki lipuvärvides

paela. Tegin seda oma isa Arnold Luubi mälestuseks, kes oli ja jäi vaatamata oludele Eesti meheks. Selle tunnuseks kandis ta sügaval Nõukaajal kaabu küljes uhkelt sinist, musta ja valget pardisulge! Lapsena ma seda ei mõistnud, kandsin uljalt punast kaelarätti. Alles hiljem sain isa väikesest protestist aru. Loodan, et minu valitud teema pakub äratundmist, sest eks me kõik ole juurtega maalt. Lõpetan oma loo südamlike sõnadega Lutsult. “No mis sa veel ootad? Tule täna meile uut maja vaatama!” kutsub Teele. Arno aga vastab: “Jah, ma ei tea. Kodu.” “Mis sul on kodus?” “Kodu, see on päikesepaiste, lilled, õunapuud, heinamaa, ema ja isa.” Palju õnne, Eesti!

101

Olen sündinud Läänemaal, Haapsalus. Elu on toonud mind tagasi juurte juurde, maakoju Jaaknasse, kust on pärit minu isa, vanavanemad ja vanavanavanemad... Olen kolme lapse ema, tulemas on neljaski. Perega toimetame vaikselt oma talus, peame loomi ja linde enda tarbeks ja lastele silmarõõmuks. Õmmelnud olen niikaua, kui mäletan, algul nukkudele riideid, siis juba ema vanadest kleitidest endalegi. Peale keskkooli lõppu läksin kohe tööle õmblusvabrikusse, edasi õppisin õmblemist vabriku õmblusklassis.

Oskused tulid läbi aja ja kogemuste, palju õppisin ise juurde. Seda kogemust on nüüdseks juba 24 aastat. Armastan teha asju oma kätega, peale õmblemise meeldib ka kudumine. Õmblusteenust pakun oma ettevõttega OÜ Nuticom. Teen allhankeid nii suurematele ettevõtetele kui ka individuaalõmblust eraisikutele. Lapitöö on olnud pigem hobi, meeldib avastada uusi tehnikaid ja ennast proovile panna.

LÄBI AJA Helle Meister-Joonasing 94

Vaip on pühendatud minu vanaemale, keda ma väga austasin ja kes oli mulle eeskujuks. Vanaema Liisa elas aastatel 1912-1998, mitme riigikorra ajal. Oli lihtne taluperenaine, kes küll unistas õmblejaks õppimisest, kuid talutööde kõrvalt ei tulnud see kõne allagi. Kõik, mis ta tegi, oli ometi läbi mõeldud ja viimistletud. Oh, kui palju ta tegi erinevat käsitööd! Voodipesud heegeldatud pitside ja tikitud monogrammidega, telgedel kootud kangad ja põrandavaibad, ristpistes seinavaibad ja padjakatted, kootud kampsunid, sokid, kindad kirimustritega. Kõike tegi ta väga korrektselt, tema sõnade kohaselt pidi ka pahupool ilus välja nägema.

Maakoju kolides leidsin eest palju vanaema asju ja riideid. Nendest riietest otsustasingi teha lapivaiba, et säilitada mälestust vanaemast ja kinkida ka killuke Eestile. Vaibas on kasutatud valdavalt vanaema kleidi, jaki, seeliku jms jupikesi. Vaip väljendab minu austust vanaema unistuse vastu saada õmblejaks. Temast ei saanud, küll aga sai minust see, kes tema unistuse teoks tegi. Jälgin hoolega oma töö kvaliteeti, oma vanaema õpetussõnu. Ilma temata poleks ma praegu see, kes ma olen. Ei ole tulevikku ilma minevikuta. Minu Eesti täna – see on minu esivanemad, pere ja kodu.

102

Kiwwja Lapiselts ühendab Põltsamaa linna ja lähiümbruse lapitöötegijaid juba 21 aastat. Igal kevadel pannakse kultuurikeskusesse üles näitus oma talvistest töödest. Tavaliselt lepitakse varakult kokku näituse teema või tehnika. Näiteks kasutati ühel aastal palkmaja-, järgmisel aastal aga bargellotehnikat. Viimane näitus kandis pealkirja „Poodi ja voodi“, kus igalt seltsi liikmelt oli 10 tööd – viis poekotti ja viis patja. Seltsi juhendajaks on algusest peale olnud käsitööõpetaja Eve Oro, kes väikese tütre kõrvalt hakkas lapitöö saladusi jagama teiste samas seisus olevate emmedega. Aastatega

on lisandunud mõned uued huvilised. Praegu tegutseb seltsis 10 naist – Milvi Lojander, Kersti Pook, Külli Kivisild, Maike Johanson, Tiina Aas, Aino Linnas, Tea Pikmaa, Reet Saar, Anu Terep, Nelli Pius. Seltsi liikmetel on kombeks kasutada oma töödes palju kangaste jääke, mis tekkinud kas kardinate või pehme mööbli valmistamisel, mida lahkelt omavahel jagatakse. Tänuväärt materjal on ka taaskasutusest saadud mantlid ja kasukad. Peamiselt valmivad tekid, padjad, kotid ikka enda pere vajadusteks või sugulastele kinkimiseks. Koostegutsemine toob uusi ideid, tehnikaid ja motivatsiooni.

LIBLIKAVALIMISE AASTA Kiwwja Lapiselts 95

2017. aasta lõpus valiti Eestile rahvusliblikas. Rahva poolehoid langes pääsusabale. Põltsamaa lapinaised otsustasid korraldada ka oma lemmikliblika valimised ja siin on 25 kandidaati teie ees! Teatavasti peetakse liblikat taassünni ja surematuse sümboliks, mis sobib väga hästi ka lapitöö olemusega – vanast asjast sünnib uus ja tütretütar õmbleb surematuks vanavanaema kleidid. Põltsamaa väikese aedlinnana ja nelja suure pargi ning

roosiaiaga pakub kõiki liiki liblikatele suurepäraseid elutingimusi. Liblikavaibale jõudsid ilusamad isendid lapinaiste kappidest-aedadest ühistööna, kus algul igaüks oma lemmikud skeemi järgi valmis õmbles ning Aino Linnas nad rohelisele aasale laiali paigutas. Vaiba viimistlus olii tema töö. Rahulikku lendu väikestele hingeloomakestele saja-aastases Eesti Vabariigis!

103

Olen hariduselt keemiatööstuse insener ja logistik. Logistikavaldkonnas olen töötanud 18 aastat. Hetkel pean finantsanalüütiku ametit. Käsitöö juurde on mind toonud vanaema, kes talutöö kõrvalt leidis aega õmmelda, kududa ja tikkida. Õmblemisega endale ja perele olen tegelenud alates varasest noorusest. Nõukogude ajal polnudki muud valikut, kui iseendale ja lastele riided selga teha. Lapitöid imetlesin juba aastakümneid tagasi

ja siis andsin endale lubaduse selle peene kunstiga lähemalt tutvust teha pensionipõlves. Õnneks nii kaua ootama ei pidanud. Kallis töökaaslane Kersti oli käinud Tallinna Rahvaülikoolis Marja Matiiseni lapitöö kursusel ja sinna suundusin minagi. Läbitud sai nii lapitöö algkursus kui ka edasijõudnute oma. Sellise suurepärase õpetaja käe all huvi lapitööde vastu aina kasvas. Seni on minu tööd olnud kingitusteks oma perele ja sõpradele. Nüüdne siis kogu Eesti rahvale!

ARMSAD PAIGAD Merike Helistvee 96

Idee teha segatehnikas lapivaip sai aluse suvel külastatud lapimessist Prantsusmaal Sainte-Marie-Aux-Mine’s. Sealne lapitööde mitmekesisus tekitas tahtmise paljusid tehnikaid ise proovida. Tavapäraselt olen valmistanud esemeid igapäevaseks kasutamiseks, kuid nüüd oli hea võimalus lasta mõtetel lennata. Järgmine samm idee osas, panna tekile Eesti kaart, tekitas suuri kõhklusi just iseenda võimete osas. Minu toredad lapisõbrad hajutasid mu kõhkused ruttu. Selle vaiba ettevalmistamisel üllatas mind meie riigi ja maakondade piirjoonte äärmiselt suur sopilisus. Kui saab valmis Balti rii-

kide pikim matkarda (“Hiking Route Along the Baltic Sea Coastline in Latvia-Estonia”) mööda rannikut, siis kavatsen oma jalajälgedega moodustada seal sarnaseid kujundeid kui lapivaibal õmblusmasinaga teppides. Ehk mitte kogu pikkust! Eesti maakondade kujutised on võetud EOMAP 2014 kaardilt ja on mõõtkavas 1:500 000. Suuremad linnad jätsin tähistamata meelega, et tekitada vaatajas huvi. Minu jaoks tähtsad paigad minu Eestimaal on märgistatud suurte ja väikeste südametega. Osa neist on pärit lapsepõlvest, osa kaasajast.

104

Ma olen 42-aastane, Kaksikute tähtkujus ja kassi aastal sündinud naine. Pärit Lääne-Virumaalt ja kasvanud maal. Peres olen noorim laps, mul on vanem õde ja kaks vanemat venda. Kasvatan 16-aastast tütart ja olen tädiks kaheksale lapsele. Vabal ajal meeldib lugeda raamatuid, kokata ja teha käsitööd – eriti kududa ja heegelda-

da. Paar aastat tagasi avastasin lapitehnika ja osalesin ka kursusel, mille käigus õppisin õmblusmasinaga ümber käima. Usun, et tulevikus on mul rohkem aega ka õmblemisega tegeleda. Igapäevaselt töötan toitlustamisega seotud ettevõttes. Vabadel päevadel meeldib toimetada maal ja tegeleda oma hobidega.

SUVINE PIDUPÄEV Eveli Kanarbik 97

Seda vaipa tehes meenusid käsitöötunnid, kus mind toetas ja juhendas hea tuttav. Vaiba teema lähtub sellest, et iga inimese jaoks on tähtis tema sünnipäev. Minu sünnipäev on kaunimal aastaajal – suvel. Suvel tähistavad

oma sünnipäeva ka mitmed lähedased. Vaipa tehes meenusid mu elu erinevad etapid. Vaibas on nii tumedaid kui heledaid toone, nagu eluski on kergemaid ja raskemaid aegu.

105

Olen sündinud ja kasvanud Saaremaal, mõnusalt väikeses maakohas, kus olid omad rõõmud ja mured. Pärast põhikooli Kärlal ja gümnaasiumi Kuressaares jätkasin õpinguid TTÜ-s rõivatootmise erialal. Ilmselt osutus eriala valikul otsustavaks käsitööpisik, mille sain juba aastakümneid varem, kui nägin oma mammat kudumas sokke-kindaid ning tädi õmblemas. Polnud ju sel ajal veel palju kaupa liikvel ning tänu tädile sai garderoob täiendust ning tänu mammale olid laste ja lastelaste sõrmed alati soojas.

Pärast ülikooli olen töötanud erinevates ettevõtetes, kuid need kõik on olnud seotud tekstiiliga – olgu siis tootmine või jaemüük. Õmblema hakkasingi peamiselt ülikooli ajal ning hiljem lisandus ka kudumine. Ka tikkimine mulle väga meeldib. Lapitehnikani jõudsin üsna hiljuti, kui tööreisid mind palju Inglismaale viisid. Esimese lapiteki palkmajatehnikas tegingi 7 aastat tagasi (2011), kui valmistasin selle oma sündivale pojale. Samuti olen käinud inspiratsiooni kogumas Lapitehnika messidel.

MUHU VAMMUS Merli Mänd 98

Selle projekti raames oli mul mõtetes mitmeid ideid. Mulle väga meeldib aluspaberitehnika ja soovisin seda kasutada, kuid mõistsin, et jään totaalselt ajahätta. Lasin mõtetel veidi settida, kuni tuli idee kirjutada loose sisse hoopis oma magistriõpingud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias. See tunduski sobiv väljakutse olevat, kuna sain siin siduda ennast pärandtehnoloogia ja rahvarõivaste tekstiiliga. Sealse magistritöö teemaks olen valinud Muhu vammused. Lisaks on neil vammustel alati üks väga huvitav detail mõlemal hõlmal rinna kohal. See motiiv on kõikidel säilinud vammustel erinev, kuid alati on ta erksavär-

vilisel oranžil taustal ning läbivaks motiiviks on kaheksakand nagu Muhus kombeks. Vammused ise on umbes 100 aastat vanad ja minu meelest on tore nende mustreid kasutada mõnes teises tehnikas. Teki tegemisel osutus keerukaimaks aga see, et muster oli vaja mahutada teatud pinnale. Joonistades-värvides kippus vaip suurem tulema. Samuti seadsin endale eesmärgiks, et selle teki juures kasutan teppimiseks vabakäe tepingut. Minu jaoks oli see üks oluline samm lapitehnika maailmas ning kogemus oli äärmiselt rikastav.

106

Keila Lapiring alustas tegevust 1993. aastal Ingrid Mägi juhendamisel. 1999. aastast on ringi juhendaja Reet Terasmaa. Tegutsetakse õpiringina, mis tähendab, et igaüks võib olla nii õpetaja kui õpilane. Praegu tegutseb ringis 15 erinevas eas ja erinevat eluala esindavat inimest. Ringi liikmed on esinenud oma töödega Keila Kultuurikeskuse hooaja

ülevaatenäitustel, Eesti Lapitööde Seltsi näitustel, aga ka näitustel väljaspool Eestit. Vaiba „Kodulinn Keila“ valmimisse andsid oma panuse Reet Terasmaa, Anneli Teimann, Ene Migur, Tiia Aunbaum, Luule Poopuu, Malle Vacker, Kaja Hõimoja, Helju Veersalu, Lea Kepnik, Rutt Enok, Küllike Villa.

KODULINN KEILA Keila Lapiring 99

Keila Lapiringi vaip „Kodulinn Keila“ on pühendatud meie armsale kodulinnale, kes suutis haldusreformi keerdkäikudest tulla välja võitjana ja säilitada iseseisvuse. Eesti Vabariigi 100. juubeli aastal saame tähistada oma kodulinna 80. sünnipäeva jätkuvalt iseseisva linnana.

Vaibal olevad pildid on võetud avalikust ruumist. Piltide autoriteks on: Sirje Noot, Valdur Vacht, Silja Toimla, Eero Salumäe, Kertu Lepiksaar.

107

Olen sündinud maal kauni Võrumaa looduse keskel. Seepärast olen rohkem looduslaps. Armastan loomi. Minu lemmikud on koerad. Praegu elan Võrus linnakorteris ja mul on suur koer Mõmmi. Väike aiamaalapike linna lähedal annab võimaluse näpud mulda panna. Olen õppinud kondiitriks ja töötanud enamiku ajast põhiliselt igat sorti saiakesi küpseta-

des. Minu hobideks on aiandus, käsitöö ja laulmine. Laulan praegugi kooris. Käsitööst meeldib enim lapitöö, mida õppisin paarkümmend aastat tagasi Elo juures. Nüüd olen aeg-ajalt käinud Ilme juures lappidega mängimas ja Sirje korraldatud käsitööhuviliste Roosipäevadel ning õppereisidel Soomes ja mujal.

MU ISAMAA ARMAS Õie Ruus 100

Kui olin alles väike, laulis vanaema mulle sageli ühte laulu, mis algas sõnadega: „Mu isamaa armas...“ Kui kasvasin suuremeks, läksin kooli, siis seal seda laulu ei lauldud. Küsisin vanaemalt, miks kooli laulikus seda laulu ei ole. Vanaema vastas, et see on keelatud laul ja seda tohib ainult kodus laulda. Miks üks laul keelatud on ja miks vanaema silmad selle laulu viimast salmi lauldes pisaratega täituvad, seda ma lapsena ei mõistnud.

Möödusid aastad. Eesti sai vabaks. Ja siis ühel kontserdil lauldi seda laulu jälle. Rahvas seisis püsti ja laulis kaasa nagu hümni... Nüüd olen minagi palju kordi seda laulnud laulukooris ja koduski ning mõistan vanaema tundeid. Sellest laulust sündis ka minu vaip. Laul on saanud mu vaiba sisse. Vanaema mälestuseks ja oma Eestile sünnipäevakingiks.

108

See on Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse Õmblustehnoloogia alusõppe eriala esimese aasta õpilaste grupitöö. Grupp alustas kutsehariduskeskuses õpinguid 2017. septembris ja samal ajal saime teada lapivaiba projektist, mis tekitas õpilastes ja õpetajas suure huvi osalemiseks.

Pildil vasakult: Raisa Chmelevskaja, Darja Gulevskaja, Evgeniya Kutuzova, Svetlana Babenko, õpetaja ja juhendaja Tatjana Dolgovskaja, Kristina Krušatina, Marina Pupkova, Alina Maksakova.

KODUKANT SÜDAMES Ida-Virumaa KHK 103

Lapivaibal on kujutatud Ida-Virumaa. Olles pärit Eesti kirdeosast, kujutame vaibal just oma maakonda. Tähtsa 100. sünnipäeva puhul tunneme kodukandiga erilist sidet. Aluseks sai võetud maakonna kaart ja valge-roheline lipp. Lisaks on lapivaibal kujutatud Ida-Virumaad kolmest küljest ümbritsev vesi: Soome laht, Narva jõgi ja Peipsi järv.

Kaardile on samuti prinditud Ida-Virumaa peamised vaatamisväärsused: Narva Hermanni linnus, Narva-Jõesuu, Toila-Oru, Purtse, Kalvi mõis, Eesti Kaevandusmuuseum, Ontika, Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Naisklooster, Kiviõli Seiklusturismi Keskus, Kauksi ja Vasknarva.

109

Meie klubi töötab juba 12 aastat. Oleme endised Kreenholmi Manufaktuuri töötajad. Tegeleme oma lemmik-käsitööga. Igal aasta organiseerime näitusi oma kodulinnas Narvas. Võtame osa Eesti Lapitöö Seltsi näitustest ja üritustest. Osaleme rahvusvahelistel festivalidel ja näitustel Lätis, Leedus, Šveitsis, Soomes ja Venemaal. Oleme pälvi-

nud auhindu Sankt-Peterburi Festivalil „Traditsioon“ 2014. ja 2016. aastal. Ka 2018. aasta festivali konkurssidele oleme saatnud oma tööd. Järjepidevalt õpime ise ja õpetame soovijaid. Pildil: seisavad Galina Kozulina ja Julia Rumjantseva, istuvad Natalja Kapajeva, Valentina Pavlova, Olga Simonova ja Galina Mironova.

ÜHTNE EESTI

Narva lapiklubi - Club Patchwork Plus 104

Öeldakse ju, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna! Seetõttu polegi just eriti lihtne panna sõnadesse kõike seda, millest vaip räägib... Meie töö on pannoo Eesti lipu värvides. Tahame oma tööga edasi anda Eestis elavate inimeste ühtsustunnet ja sõprust, ehkki siin elab ju väga palju erinevast rahvusest inimesi! Aga kui nad armastavad seda

maad, hoiavad au sees tema ajalugu, kultuuri ja traditsioone, siis moodustavad nad ühtse terviku, kus igaühel on oma kindel koht, kus iga inimene on võrdselt väärtustatud ja kaitstud! Oleme kõik koos rõõmsad, teotahtelised ja õnnelikud meie väikses Eestis! ÜHTSUSES PEITUBKI JÕUD!

110

Olen sündinud 1957. aastal, pärit olen Valgamaalt. Abielus olen olnud 33 aastat, meil on täiskasvanud tütar ja poeg. 15 aastat olen töötanud õmblusettevõttes konstruktorina ja 22 aastat kutsepedagoogina. Praegusel ajal juhendan väikelaste huvialaringi Valgamaa Kultuuri- ja Huvialakeskuses. 1979. aastal lõpetasin Tallinna Kergetöös-

tuse Tehnikumis rõivaste modelleerimise ja konstrueerimise eriala, 1997. aastal Tallinna Pedagoogikaülikoolis kutseõpetaja õpetajakoolituse ja 1998. aastal samas käsitöö- ja kodunduse õpetaja eriala. Hobi korras tegelen õmblemise, kudumise ja muude huvitavate käsitöötehnikatega.

UUS HINGAMINE Marianne Aunapu 106

Minu „Uus hingamine“ sai alguse sellest, et olin alustanud plokkide tegemisega juba varem. Poolik tegemine seisis idee puudumise tõttu kapinurgas ja ootas lahendust. Ühel sügisesel päeval jõudis minuni üleskutse teha üheskoos 100-ruutmeetrine lapivaip „Minu Eesti täna“! See teade ajendas üles ehitama täiesti teistmoodi ja uue lahendusega lapivaiba, mille tegemine pakkus rõõmu ja eneseteostust. Tehtav töö sai uue hingamise. Lapivaibal kasutatud kangatriibud räägivad sellest, et Eestis hinnatakse esivanemate

kombeid ja rahvuslikke kirjatriipe. Tuulegeneraatorite kõrval on säilinud ja hoitud ka vanad tuuleveskid. Eesti areneb pidevalt ja inimesed püüavad uuendustega kaasa minna ja sellega hakkama saada. Noor ja vana käsikäes, aga igal käia oma tee ja saatus. Minu vaibal on edasiliikumise teed sirged ja otse. Kuigi tegime vaipa igaüks oma kodus Eesti eri paikades, tunnetasime, et lapitegijad hoolivad ja väärtustavad oma ja teiste loomingut. Mul on hea meel elada tänases Eestis.

111

Väike pilguheit lapitehnika kujunemisele Eestis Eesti talupojakultuuris, kus XIX sajandi keskpaigani valmistati rõivaid peamiselt ise, enda kasvatatud ja töödeldud linast ja villast, polnud eriti võimalustki, et tekiks kangastest ülejääke, mida taaskasutada. Tekstiili valmistamine oli äärmiselt töömahukas ja kangastesse suhtuti väga säästlikult. Rõivad valmistati sirgelõikelised ning praktiliselt jääkideta. See on ka ilmselt üheks põhjuseks, miks Eestisse levis lapitehnika suhteliselt hilja. Lapitehnikas esemeid, peamiselt varda- ja tubakakotte ning lahttaskuid, hakati valmistama XIX sajandi keskpaigas. Tehnika levik laienes rohkem sajandi lõpul, kui hakati rohkem vabrikukangaid ostma. Kuid ka siis suhtuti tekkide ja vaipade valmistamisse väga ökonoomselt. Meremeeste toodud kallid sitsikangad, millest põllesid ja pluuse õmmeldi, kasutati ära viimse ribani. Sitsijäägid, mis olid nii kitsad, et neid õmmelda enam ei saanud, lisati vöötuttidesse. Kasutati ära nii uue kanga jääke kui vanade rõivaste terveid tükke. Tehnikad täiustusid ja muutusid XX sajandi algul, kui toimus murrang naiste käsitöös. Ilmuma hakkasid uute moevooludega käsitööajakirjad, mustrilehed ning kataloogid. Uusi oskusi ja tehnikaid pakkusid käsitöökursused, mida juhendasid Soome meistrid. Heaks näiteks on Eesti Rahva Muuseumi kogus olev tekk numbriga ERM 14202, mis pärit Kursi kihelkonnast, Laeva külast. Annetaja väitel on see tema ema tehtud, kes oli Soomes käsitööd õppinud ja sealse tarkuse najal teki valmistas.

ERM 14202 ERM-is leiduvate vanematüübiliste tekkide valmistustehnikatest ongi enamlevinud nn vanaema lilleaed. See on inglise lapitehnikakujund, kus kärjekujulistest motiividest õmmeldakse kokku nii tekid kui vaibad. Antud juhul on veel motiivide ääred tikitud villase lõngaga sämppistes. Nii on valmistatud ka ERM-s hoitav meie kõige vanem tekikatke Hagerist, dateeringuga 1800-1830.

Hilisemate, XX sajandi alguse lapitekkide seas on ka teistes tehnikates tekke – lihtsamaid ja keerukamaid ruudukombinatsioone ning tikanditega kaunistusmotiive. Materjaliks ikkagi villane või linane ühevärviline kangas. Eks sitsi võidukäik jõudis ka meile, kuid lapitehnikasse enamasti teisel ringil. Ennesõjaaegsest ajast on majandusliku olukorra paranemisega seoses teada, et lapiteki tarvis osteti ka uusi kangaid, kuid need viidi juba õmblejate kätte tellimustööks. Kui Euroopas oli lapitekkidel tihti tähendus ning valmistati neid ju isegi pulmadeks, sageli kogukondlikult, siis Eestis on neil tekkidel olnud siiski peamiselt tarbeline taust. Reeglina valmistati neid omaette kodus, kuid saartelt on ka näiteid, kus raamil õmmeldi ja tepiti neid mitmekesi koos. Nõnda sai mahukas töö ruttu tehtud ning külauudised räägitud. Üldse on Eestis lapitehnika olnud kõige rikkalikumalt esindatud nii materjalide kui erinevate tehnikate poolest Hiiumaal. Mõjutajaks tihe side ja kaubavahetus Rootsiga ning Kärdlasse rajatud kalevivabrik. Hiiumaa Muuseumis leidub väga põnevaid eksponaate nii villasest kui sitsikangast ning nende sarnasus Rootsi sama ajastu lapitekkidega on vägagi ilmne. Inglaste emigreerumine Ameerikasse muutis õmblemise, eeskätt just lapitekkide valmistamise sotsiaalselt kogukondlikuks naistetööks. Naised kogunesid seal nn mesitarudesse, õmmeldes riideid ja tekke, et aidata perekondi, kes olid sattunud vaesusse kas haiguse, tulekahju või mingi muu traagilise sündmuse tõttu. Seal vahetati ka mustreid ja loodi lõputult variante, millele nimesid tuletati nii piiblist kui poliitikast. Rikkamad kasutasid siidi ning sametit, vaesemad lina ja puuvilla. Sellise tegevuse õitseaeg kestis umbes 1870-1930. Inglismaa traditsiooni järgi pidi tüdrukul olema 12 lapitekki kaasavaraks ning kolmeteistkümnes, südamekujuliste tepingutega, abiellumiseks. Samal ajal on lapitehnikat peetud ka vaesusega seonduvaks, eriti Hollandis ja Rootsis. Ning ka meil. Väärtuslikumaks ning ilusamaks on peetud ikkagi kangastelgedel kootud sõbakirjalisi tekke ja vaipu, sest nn räbalatest tekk sümboliseeris hoopis puudust. Ju ka seetõttu on lapitehnika ja lapitekid tänapäeval ikkagi rohkem hinnas nn läänes kui meil, sest sealsete traditsioonide ja tehnikate pagas ning kangaste valik on läbi aegade olnud rikkalikum kui siin. Näiteks Inglismaal liigitatakse lapitehnikat kaunite kunstide valdkonda, kuna sellega tegelesid jõukad naised, kel oli ligipääs kallitele kangastele, nagu siid, samet ja India päritoluga trükikangad. Lapitehnika ja teppimine oli ka keskklassi daamide seltskondlik ajaviide ning seetõttu oli võimalik õmmelda kokku väga suures valikus mustrite ning peente tehniliste võtetega tõelisi meistriteoseid. Eks iga tegija ise tea oma võimalusi ja otsusta oma oskuste järgi, kas ta teeb kunsti või käsitööd, tarbe- või iluasja – üks suur loominguline palang ja tegemisrõõm on see lõppude lõpuks igal juhul! Liina Laansalu vabakutseline rätsep ja tekstiilimeister Artiklis on kasutatud Viljandi Kultuuriakadeemia seminari- ja bakalaureuse lõputöö materjale

Eesti Lapitöö Selts Lapitehnika kui käsitööliik on alguse saanud kaugetel aegadel, mil kokkuhoidlikud pereemad püüdsid seismajäänud riidetükke uuesti ära kasutada. Tänapäeval ei ole lapitöö enam juhuslikest riidejääkidest kokku õmmeldud lapitekk, vaid looming, mis nõuab tegijalt väga oskuslikku materjalivalikut, kunstimeelt, head värvitunnetust ja õmblemisoskust. Seepärast ei saa enam piirduda ainult koduse kaltsukoti sisuga, vaid tuleb lisa hankida kangakauplustest ja vajadusel värvida kangad ise. Nõnda on lapitöö kujunenud üheks tekstiilikunsti liigiks, mis pakub tegijatele loomingurõõmu, uusi ideid, katsetusi ning huvitavat võimalust eneseteostuseks.

Lapitehnika arengut tänapäeva Eestis on jäädvustanud seltsi ülevaatenäitused ja nende kataloogid. Kõige ulatuslikum näitus, „Eesti lapitekk 2001. Kümme aastat esimesest näitusest” oli üleval Tallinna Laululava ruumides 2001. aasta oktoobris. Väljapandud 156 tööd 43 autorilt pakkusid rõõmustava kokkuvõtte ühe käsitööliigi arengust Eestis kümne aasta jooksul. Küpsust oli saavutatud värvide kooskõlas, kasutusele võetud erinevaid tehnikaid ja töövõtteid, kasutatud tekstiili võimalusi kuni ruumilise faktuurini välja. Rikas oli värviskaala, eri värvi lappidest oli loodud võrratuid mosaiike ja kujundatud fantaasiarikkaid ornamente. Kümnendiga oli saavutatud märgatav edasiminek ja näitus meeldis ka külastajatele.

Ameerikas on lapitöö alati olnud traditsiooniline käsitöö. Uus tõusulaine algas 1970ndatel, kui uuesti toodi kunstinäitustele vanad lapitekid ja lapivaibad. Hakati välja mõtlema uusi kujundeid, mustreid ja värvikombinatsioone.

2011. aasta juunis tähistasime Eesti Lapitöö Seltsi 20. aastapäeva 12 lapitöönäitusega üle-eestilistel käsitööpäevadel Põltsamaal. Juubelinäituse töödest koostas allakirjutanu ka kataloogid. Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistasime 2017. aastal Jäneda käsitöökeskuses tagasivaatava aastanäitusega „Sünnipäevaootuses.100 lapitööd”. 2018. aasta veebruaris jagas aga Eesti Lapitöö Selts ämmaemandate kaudu laiali oma kingituse erilisel päeval, 24. veebruaril sündivatele lastele – käsitöömeistrid õmblesid selleks puhuks valmis 50 väikest lapitekki.

Eestis on teada mõned lapitööd XIX sajandi lõpust ja XX sajandi algusest, mil see käsitööliik oli au sees. Eesti lapitöö uus tõusulaine algas 1990ndate algul. 1991. aasta kevadel korraldas Anni Kreem Andres Särevi Kortermuuseumis esimese lapitööde näituse. Aasta lõpul sai tema üleskutsel teoks esimene üle-eestiline lapitööde näitus Laululava ruumides. Nende ridade autor aitas korraldada ja kujundas nii selle esimese näituse kui ka järgmised.

Tekkis huviliste sõpruskond, mis 1995. aastal registreeriti Eesti Lapitöö Seltsina. Praegu on seltsis 52 liiget. Igal suvel korraldame Eesti eri paigus laagreid koos töötubade ja näitustega maakondades. Aastate jooksul on lapitöösõpru võõrustanud Illuka, Põltsamaa, Hiiumaa, Viljandi, Rapla, Haapsalu. Keila, Tartu, Kuressaare. Sellised näitused on olnud tegijatele kasulikuks kooliks, kus sai võrrelda oma töid teistega, omandada uusi kogemusi, tehnikaid ja lävida huvitavate autoritega. 2008. aastal esitlesime oma näitust „Eesti lapitööd“ ka Soomes, Tamperes.

Paljudest meie seltsi liikmetest on välja kujunenud omanäolised lapitöömeistrid ja -õpetajad. Isikunäitustel on oma töid esitlenud Katre Arula, Elle Ikävalko, Natalja Kapajeva, Aire Kapstas Galina Kozolina, Anni Kreem, Malle Käos, Marja Matiisen, Ene Pars, Aime Peever, Gled-Airiin Saarso, Hilja Sepp, Kristi Teder, Reet Terasmaa, Mall Vesilo. Mitmed meistrid on osa võtnud rahvusvahelistest näitustest ja konkurssidest ning võitnud nendelt ka auhindu. Ene Pars tekstiilikunstnik Eesti Lapitöö Seltsi juhatuse liige

Täname: Leo Aadel Tiina Aas Jaanika Aasa Elo Aasrand Marje Aednurm Ilme Aim Kaarel Antons Katre Arula Marianne Aunapu Aleksandr Dusman Katrin Eero Helve Einla Edda Enniko Rutt Enok Ene Eomois Kati Grauberg-Longhurst Krista Hanvere Kaijo Haavistu Janek Habanen Lidia Hallik Marek Harjak Heidi Hellamaa Aino-Maria Helm Aveliina Helm Oliver Helm Kerli Hollo Ülle Hummal Elle Ikävalko Liivia Jaani Andres Jalakas Maike Johanson Kaja Juulik Milvi Jõe Rein Järvelill Herling Jürimäe Piret Jürman Mai Kaarepere Ingrit Kala Taivi Kaldma Kaire Kallas

Anneli Kangus Urve Kaska Kauksi Ülle Malle Kelt Mailis Kess Leili Kink Mall Kivimaa Külli Kivisild Zinaida Klõga Ester Kokkota Kaire Kollom-Vahtra Janne Kore Riho Kore Helena Kudre Meelis Kukk Maire Kullamaa Merle Kuus Kati Kuusemets Kärt Käära Taivi Künnap Anne-Ly Kütt Silja Laanemaa Enn Laanemäe Mariana Laanemäe Sirje Laanemäe Liina Laansalu Anne Lange Kalle Lange Heli Leedjärv Kaja Leesmann Ene Lehiste Tiina Lehes Kairi Lepla Tiiu Lepp Triinu Leppik Aide Leppnurm Kaja Liebert Arvi Liiv Tiina Liiv Elis Liivrand

Kaja Linder Ruth Linnard Aino Linnas Ingrid Loik Milvi Lojander Karmen Luiga Riina Lulla Anita Lõhmus Ene Melles Aino Melts Elle Mets Malle Mets Aivo Mikkus Angela Mondschein Ene Mondšein Ulvi Mustmaa Elle Mäe Gaida Mägi Merike Narma Ene Nobel Merike Orav Helve Ots Kai Ots Kärt Ots Mare Ots Andres Ott Elo Paasik Terje Paju Kadi Pakler Mati Pakler Piret Pakler Sirje Pakler Maiki Park Marika Parv Malle Partsioja Aime Peever Külli Pesti Hille Petri Tea Pikkmaa Nelli Pius

Kersti Pook Ivi Proos Piret Puhalainen Reet Pukk Ulvi Põhako Mare Põld Cynne Põldäär Tiina Põllu Meigrid Pärn-Rumma Tiia Raadik Heli Raidla Leelo Rand Tiina Randjärv Ene Randoja Lembit Rannala Ülle Rebo Aune Rehema Katrin Rehepapp Nele Reimann Evar Riitsaar Aivi Roasto Indrek Roasto Tiina Rosenberg Tiiu Rosenberg Maarja Rump Arnold Rutto Riin Rõõs Neil Rüüs Reet Saar Mari Saarela Marika Saarmäe Pille-Riin Saul Merike Schümers-Paas Agnessa Sepp Jane Sepp Triinu Siilbek Maie Siirak Ellen Soodla Hanno Suits Kaia Suurhans

Ülo Tali Helin Tamm Aira Tarros Kätlin Tavas Margus Timmo Õie Teppo Anu Terep Jaanika Tiitson Tiiu Toms Marit Toomet Tiina Toomingas Kaidi Truus Anu Turu Evi Tuvikene Triin Tuvikene Anti Tõld Leeni Uljas Sulev Ulp Renate Urba Helve Urva Arvo Vahtra Ester Vahtre Aili Vakker Urve Vakker Tiiu Valder Triin Varek Virgu Vares Aet Variksoo Külli Vao Annika Veidenberg Neve Vendt Küllike Villa Viivi Voorand Tuuliki Vuks Margus Vähi Aleksandra-Lovise Õun Annely Õun Harri Õun Riido Õun

EELK Saksamaa kogudus, Eesti Kultuurkapital Võrumaa ekspertgrupp, Kiwwja Lapiselts, Põlva Käsitööklubi, Tartu Lapiteki Klubi, Valgevene Kultuuriselts “BEZ”, Vana-Vastseliina Külaselts, Vidriku talu