1 V INFOPOLIITIKA FOORUM VAAGIS AVALIKU TEABE TAASKASUTUST Infoühiskonnas on teave oluliseks arengut mõjutavaks ja suunavaks ressursiks, mille kasutamise oskusest sõltub riikide ja piirkondade konkurentsivõime. Eriline koht on seejuures suurel hulgal avaliku sektori poolt kogutud ja talletatud teabel, millele juurdepääs on vajalik mitte üksnes demokraatliku osaluse ja kontrolli jaoks vaid ka majanduslikku kasu silmas pidades. Viimane aspekt oligi kõneks V Infopoliitika foorumil „Kellele kuulub avalik teave“, mis toimus eelmise aasta 23. mail Rahvusraamatukogus. Foorumi korraldamiseks panid seekord jõud ja pead kokku Rahvusraamatukogu, majandus-‐ ja kommunikatsioooniministeerium, justiitsministeerium ning e-‐Riigi Aksadeemia. Ligi paarisaja osaleja hulgas olid esindajad nii avalikust, äri-‐ kui mittetulundussektorist. Foorum oli ühtlasi katseks kindlaks teha, kuidas on siinset olukorda mõjutanud Euroopa Liidu avaliku teabe taaskasutuse ehk nn. PSI direktiiv, mille rakenduspraktika üldistamine on Brüsselil parajasti käsil. Seda tegevust koordineeriva ePSIplus võrgustiku esindajana viibis kohal Michal Warzala ülesandega teha kokkuvõte Eestis nähtust-‐kuuldust. Foorumi avasõnad ütles regionaalminister Siim-‐Valmar Kiisler. Minister rõhutas vajadust tagada avaliku sektori kooskõlastatud tegevus teabe kogumisel ja kättesaadavaks tegemisel ning teabe usaldusväärsus. Andmete kogumine peab olema korraldatud mõistlikult, lubamatu on ühe ja sama teabe korduv nõudmine ametiasutustes. Minister avaldas lootust, et avaliku teabe taaskasutuse olukorra luubi alla võtmine aitab kaasa nende eesmärkide saavutamisele. Foorumi I 1. sessiooni „Avaliku teabe taaskasutus: õiguslik regulatsioon ja võimalused rakendamiseks“ juhatas sisse hr. Warzala sõnavõtt. Ta tutvustas lühidalt avaliku sektori teabe taaskasutamisega seotud peamisi seisukohti Euroopas ning andis ülevaate käimasolevast PSI direktiivi rakenduspraktika analüüsiprotsessist. Selgus, et Euroopas hakati avaliku sektori teabega seonduvat arutama juba paarkümmend aastat tagasi, kuid võttis enam kui kümme aastat, enne kui teema poliitilisel tasandil oluliseks muutus. Algul mõistsid avaliku teabe taaskasutuse potentsiaali enamasti need inimesed, kes sellega vahetult tegelesid, peamiselt geoinfo süsteemis (GIS), meteoroloogia-‐ või liiklussektoris. Normatiivse reguleerimiseni jõudis Euroopa Liit 2003 aastal, kui aasta viimasel päeval jõustus PSI direktiiv (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/98/EÜ avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamise kohta). Direktiivi eesmärgiks on ühtlustada liikmesriikides avaliku teabe taaskasutuse tingimusi ja tagada, et need oleksid õiglased, proportsionaalsed ja mitte-‐diskrimineerivad erinevate kasutajate jaoks . Nüüdseks on kõik 27 liikmesriiki teatanud direktiivi ülevõtmisest, kuid asja õiguslik külg pole peamine. Oluline on tulemus ja seepärast otsitaksegi praegu vastust küsimustele -‐ kas direktiiv on avaldanud soovitud mõju ja mida tuleks muuta, et tulemust parandada? Nendele küsimustele vastamiseks ongi ellu kutsutud ePSIplus temaatiline võrgustik, mis edastab oma analüüsi tulemused Euroopa Komisjonile. Analüüs viiakse läbi 5 olulise teema lõikes: 1. õiguslik ja regulatiivne areng ja mõju (sealhulgas direktiivi rakendamine); 2. avaliku sektori korraldus ja kultuurimuutus (sealhulgas vastavus direktiivile); 3. avaliku teabe taaskasutamise soodustamine; 4. direktiivi finantsmõju: hind ja maksustamine (sealhulgas mõju avaliku sektori kuludele ja eelarvele);
2 5. teabehaldus, standardid ja andmete kvaliteet. ePSIplus esindaja rõhutas, et kõigi teemade osas on foorumil võimalik kaasa rääkida ja esitada oma ettepanekuid. Edasi läks kõnejärg kodumaiste esinejate kätte, kes moderaator Ülle Madise juhtimisel käsitlesid nii avaliku teabe õiguslikku rezhiimi kui ka kogemuslikku praktikat. Avaliku teabe avaldamise korda selgitasid lähemalt Kaja Puusepp Andmekaitse Inspektsioonist ja Monika Mikiver Õiguskantsleri Kantseleist . Eestis reguleerib antud valdkonda 2001. aasta algusest jõus olev avaliku teabe seadus, mis kahtlemata on muutnud avaliku halduse oluliselt läbipaistvamaks. Nagu foorumil selgus, on seadus külvanud ka parasjagu segadust . Probleemiks on mõistete kasutamine nende tavatähendusest erinevas tähenduses: avalik teave ei ole mitte see teave, mis ongi avalik, ehk igaühele kättesaadav, vaid teave, mis on loodud riigi või kohaliku omavalitsuse ülesandeid täites. Seega ei ole osa avalikust teabest avalik -‐ eelõige teave, mis puudutab isikuandmeid ja riigisaladust. Ajakirjanik Tarmo Vahter illustreeris olukorda rakustega, mida ta on kogenud arhiveeritud teabe kättesaamisel. Nimelt ei luba arhiiviseadus juurdepääsu surnud isiku infole tema sugulaste või pärijate nõusolekuta enne 30 aasta möödumist isiku surmast. Loomulikult on see poliitilise otsustuse küsimus, kuidas panna paika mõistlik tasakaal avaliku ja erahuvi vahel. Nagu arutelust selgus, on probleemiks ka ametnike ebapädevus seaduse rakendamisel. Vaatamata sellele, et isikuandmete kaitse põhimõtted on muutumatult kehtinud 12 aastat, ei suudeta siiani eristada täielikku juurdepääsukeeldu õigusest kasutada inimese andmeid tema nõusolekul. Kohustusest küsida andmesubjektilt tema andmete kasutamiseks nõusolek, järeldatakse tavaliselt, et andmed on salastatud. Teravalt kerkis diskussioonis üles isikuandmetega kauplemise eetilisuse teema, samuti riigi ja KOV andmekogudest isikuandmete kasutamine ärilistel eesmärkidel (nt reklaami sihtrühma määratlemiseks, otsepostituseks jne). Avasliku teabe aja nõuetele vastava esitamise hea näitena tutvustas Kairi Felt Rahvusraamatukogu digitaalarhivi. Seal sisalduvale teabele pääseb juurde ka Google vahendusel. Diskussioonis selgitas Peeter Marvet digiarhiivi kui teenuse laiendamise võimalusi juhul, kui Eesti autorid hakkavad senisest enam oma teoseid avaldama creative commonsi põhimõtteist lähtudes. Kokkuvõttes võib nentida, et EL avaliku sektori teabe taaskasutuse direktiivi eesmärkide täitmisele ei ole Eestis õiguslikke takistusi. Nende tegelik saavutamine aga sõltub paljuski sellest, kui palju maksumaksja raha eest loodud teavet on uute teenuste loomiseks praktikas kättesaadav. Foorumi 1. sessiooni aruteludest koorus välja ka mitu olulist teemat, mis väärivad nii seadusandliku kui täitevvõimu poolt edasist tähelepanu. Isikuandmeid sisaldavale teabele juurdepääs ja neid andmeid sisaldava teabe kasutamise tingimused ärilistel eesmärkidel on neist kõige olulisemad. Ilmne on ka avalike teenistujate koolitamise vajadus, et infoteenust suudetaks pakkuda kodanikukeskselt ja erinevate seaduste põhimõtteid koosmõjus arvestades. Foorumi 2. sessiooni „Avaliku sektori e-‐teenuste roll avaliku teabe taaskasutusel“ sisse juhatades rõhutas moderaator Arvo Ott ärisektori poolset huvi kui olulist motivaatorit riigi inforessursside kasutuselevõtuks. Kuidas aga avaliku sektori käsutuses oleva teabeni pääseda -‐ seda küsimust
3 selgitas majandus-‐ ja kommunikatsiooniministeerumi infosüsteemide osakonna juhataja Margus Püüa. Eelkõige on vaja saavutada olukord, kus avaliku sektori teave on olemas digitaalsel ja masintöödeldaval kujul. Samas peab olema selge ja kindel õiguslik raamistik, et mitte haavata inimeste turvatunnet. Iga andmekirje loomise ja selle kasutamise taga on kindel haldustoiming ja menetlus, mille andmesüsteem fikseerib. Isik, kelle andmeid töödeldakse, peab saama teada, kes ja milleks on tema andmeid kasutanud. Andmete kasutamine ärilistel eesmärkidel annab võimaluse luua uusi lisaväärtusega e-‐ teenuseid erinevatele sihtgruppidele. Põhiline avaliku teabe taaskasutust võimaldav infrastruktuur on Eestis olemas, aga edu saavutamiaseks on eelkõige vaja ületada vana tehnoloogia ja mõtteviisi paradigmad. Avaliku teabe ärilise kasutuse võimaluse määravad suuresti teabe kättesaamise tingimused . Neid analüüsis oma ettekandes rahandusministeeriumi halduspoliitika osakonna spetsialist Martti Mandel. PSI direktiivist lähtuvalt peab avalik teave olema lihtsalt kättesaadav mõistliku ajaga ja mõistliku tasu eest ning tingimused peavad olema teada kõigile potensiaalsetele kasutajastele. Mõistlik tasu ei tohiks ületada andmete kogumise, töötlemise, paljundamise ja levitamisega seotud kulusid. Lubatud on ka avaliku võimu poolt investeeritud vahendite mõistliku tootluse lisamine, kuid direktiiv julgustab liikmesriike mitte küsima taaskasutuse eest suuremat tasu kui andmete paljundamise ja levitamise kulud. Ilmne on vajadus muuta andmekogud teenuspõhiseks, kus esiplaanile on seatud andmete kasutaja. Selline eesmärk on püstitatud Infoühiskonna arengukavas 2013 ning andmekogude harmoniseerimine ja integreerimine X-‐Tee vahendusel on oluline samm õiges suunas. Mis puudutab andmete kasutamise maksustamist, siis on pilt üpris kirju. On nii tasulisi kui ka tasuta andmete väljastamist, kusjuures teenuspõhised registrid on enamasti tasulised. Analüüs lubab väita, et enim kasutatavate registrite päringutasud on PSI direktiiviga kooskõlas, st. tasu ei ületa registriandmete paljundamise ja levitamise kulu. Dokumentide ja registrikannete väljastamisel võetavad riigilõivud on samuti valdavalt mõistliku suurusega. Kokkuvõttes võib öelda, et PSI direktiivi nõuded on Eestis põhijoontes täidetud. Edasi said foorumil osalejad Statistikaameti peadirektori asetäitja Tuulikki Sillajõe ettekandega ülevaate statistiliste andmete kogumise ja levitamise põhimõtetest ning Statistikaameti tegemistest andmeteenuste osutamisel. Statistikat kui valdkonda valdkonda reguleerib terve hulk rahvusvahelisi õigusnorme, millega Eesti siseriiklik õigus on vastavuses. Statistika tootmise põhimõteteks on erapooletus, usaldusväärsus, tasuvus, konfidentsiaalsus ja läbipaistvus.Statistikaameti ülesandeks on pakkuda ametiasutustele, äri-‐ ja teadusringkondadele, rahvusvahelistele organisatsioonidele ning üksikisikutele usaldusväärset ja objektiivset infoteenust Eesti keskkonna, rahvastiku, sotsiaalvaldkonna ja majanduse olukorra ning arengutrendide kohta. Statistika levitamisel jälgitakse, et see annaks võrdsed võimalused kõigile tarbijatele. Seepärast on statistilise informatsiooni esmaavaldamise koht avalik andmebaas, millega kaasneb sellekohane pressiteade avalikkusele. Statistikaamet osutab nii tasuta kui tasulisi teenuseid, viimaste hulka kuuluvad tellimustööd. Statistikat vajatakse kõige rohkem hetkeolukorra analüüsiks ja otsuste tegemiseks, kusjuures statistika kasutamise ulstus on aastatega järjest kasvanud. Enim tellimustõid on välis-‐ ja sisekaubanduse, teenenduse ja toitlustamise valdkonnas. Tulevikus peaks veelgi laienema andmete elektrooniline kogumine, esitamine ja levitamine. Kui seni olid sessioonil üles astunud avaliku sektori esindajad, siis nüüd jõudis kõnejärg ärisektori esindaja kätte -‐ Krediidiinfo AS direktor Veiko Meos andis foorumile ülevaate avaliku teabe kasutuse arengusuundadest erasektoris. Selge on see, et iga ettevõtja vajab
4 majandusotsuste tegemiseks usaldusväärset teavet. Kuna paljud suhted ettevõtluses on krediidisuhted, siis on sellise teabe olemasolu hädavajalik. Vastava teenuse ongi Krediidiinfo AS välja arendanud tuginedes erinevates registrites sisalduvale avalikule teabele. Ettekandja rõhutas, et uute teenuste loomisel on Internetis surfamise asemel oluliseks saanud juurdepääs avalikele andmekogudele veebiliidese abil . „Piisavalt kiiresti“ tähendab ettevõtja seisukohalt tihtipeale vajadust saada infot reaalajas. Eeskujuks võib tuua Äriregistri, kus on võimalikj avaliku ja eraettevõtte infosüsteemide liidestamine, mis toimib hästi. Tulevikus peaks selline olukord saama valdavaks. Eraisikuid puudutava ärilise iseloomuga teabe jaoks on aga vaja selgeid juhiseid, millist infot tohib avaldada ja millist mitte. Sessiooni arutelu tõi esile, et lisaks teabe kättesaadavuse tagamisele peaks avalik sektor seda ka aktiivselt pakkuma. Ainult avaliku ja erasektori ühine koostöös on võimalik saavutada olukord, kus riigi teabevarud muutuvad arenguressursiks. Foorumi kolmas ja ühtlasi viimane sessioon „ Maainfo taaskasutuse hetkeseis ja arengud“ lahkas moderaator Kalle Arula juhtimisel selle olulise valdkonna seisundit nii avaliku-‐ kui erasektori poolt vaadatuna. Algatuseks andis maainfo taaskasutuse võimalustest ülevaate Maa-‐ameti geoinformaatika osakonna juhataja Kristian Teiter. Aluskaardid on saadaval tasuta, lisaks pakub Maa-‐ameti kaardiserver 16 erinevat kaardirakendust , millele igaühel on vaba juurdepääs. Sellisena on Eesti maa-‐amet üks kõige liberaalsemaid kaardistusasutusi kogu Euroopas. Lisaks avalikule sektorile kasutavad tasuta kaardirakendusi massiliselt suured infrastruktuuri ettevõtted, kinnisvara-‐ ja projekteerimisfirmad, ülikoolid ja teised maainfost huvitatud organisatsioonid. PSI direktiivist lähtuvalt tuleb eraldi vaadelda neid maainfo taaskasutajaid, kes loovad selle alusel lisaväärtust ja toovad turule uusi teenuseid. Ka nende puhul on PSI direktiivi nõuded täidetud, mis aga ei tähenda, et arenguruumi poleks. Eelkõige vajavad ühtlustamist avaliku teabe taaskasutuse tingimused, sest praegune olukord on liiga kirju ja ebaülevaatlik. Regulatsioonid on hajutatult erinevates õigusaktides , puuduvad teabe taaskasutuse maksustamise ühtsed põhimõtted. Ilmselt on maainfo mõningate andmete kasutusõiguse tasu tarbijate jaoks liiga kõrge ja vajab korrigeerimist. Tööd on vaja jätkuvalt teha maainfo taaskasutusse andmise protsessi lihtsustamiseks Suuremat tähelepanu vajab avalikkuse informeerimine maainfo kättesaadavusest. Kokkuvõttes – tehnoloogia areng ja rahvusvahelisel tasemel tasuta kaarditeenuse (Google Earth) väljatulek on kaardiorganisatsioonide rahuliku elu lõpetanud. Kuigi Eestil pole põhjust oma olukorda häbeneda, saab alati paremini. Kuid selleks ei tohi ära unustada ka info tootjate arenguvajadusi, sest ajakohase, usaldusväärse ja täieliku maainfo tootmine on kallis protsess. Kuna kohalikud omavalitsused on olulised maainfo valdajad , astus sessioonil üles Tallinna Linnaplaneerimise Amet juhataja asetäitja Ulvi Ingver, kes tutvustas linna geoinfot puudutavad andmestikke ja sealse teabe taaskasutust. Tallinna linnal on hulgaliselt erinevaid maainfot sisaldavaid andmekogusid, mille sisu on vaja koondada ühtsese Ruumiandmete Registrisse. Eesmärgiks on luua kaasaegne, mitmeid infosüsteeme ühendav ja erinevaid kasutajaid teenendav uus infosüsteem , mis võimaldab ruumiandmeid tsentraalselt hallata ja vahetada andmeid teiste kasutajatega standardseid andmevahetusprotokolle kasutades. Mis puudutab teabe taaskasutuse maksustamist, siis on siin hetkel 2 erinevat lähenemisviisi: 1) andmete tasuta kasutusse andmine ja 2) andmete väljastamise eest tasu võtmine, mis kataks vähemasti andmehõivega seotud kulud. Ettekandja rõhutas, et praegu ei ole KOV-‐del juriidilisi takistusi tema haldustegevuse kõrvalproduktina tekkivate andmete kasutamiseks
5 majandusliku või muu kasu saamiseks. Erasektori vaate maainfo taaskasutuse olukorrale esitas AS Regio infosüsteemide osakonna juhataja Toomas Talts, kes oli oma ülesastumise pealikirjastanud „Kui kallis on geoandmete leviku piiramine?“. Nagu juba pealkirjast nähtub, oli seisukohavõtt kriitiline. Riigi infosüsteem on tehniliselt keeruline, andmete kättesaamine keerukas ja aeganõudev. Tarkvara ühtlustamise asemel tuleks kokku leppida andmete hoidmise standardites, milleks sobib OPEN-‐GIS. PSI direktiiviga võib ju tegelikkus olla kooskõlas, kuid direktiiv on nagu elementaarsed hügieeninõuded – vaja on palju rohkemat. Sessiooni kokkuvõtva diskussioonivooruga „ Kuidas panna maainfo tootma rohkem lisaväärtust?“ liitus lisaks ettekandjatele ettevõtjate poolelt veel Andrus Altrov, Medibus IT OÜst, kes rõhutas andmete õigsuse olulisust. Eelkõige on probleemiks asukoha ja aadressi seos, s.t. aadressiandmete korrektsus. Need andmed on vaja liidestada ettevõtete infosüsteemidesse, kusjuures mõistlik teenustasu on seejuures asjakohane. Maa-‐ametilt , mis vastutab aadressiandmete süsteemi korraldamise eest, oodatakse kiiret tegutsemist. Foorumil vallandunud elav arutelu, mis tõstatas mitu olulist avaliku teabega seonduvat küsimust: teabe taaskasutuse maksustamise riiklik poliitika, samade andmete mitmekordse nõudmise välistamine, andmete õigsuse tagamise korraldus. Kokkuvõttes – ettevõtjad ootavad, et riik võtaks aktiivsema hoiaku avaliku sektori teabe taaskasutuse soodustamiseks. Foorumi kokkuvõtte esitas raportööri rollis olnud endine Riigikogu liige ja justiitsminister Jüri Adams. Tema märkused ja soovitused on seda väärt, et nad siinkohal tervikuna esitada. Jüri Adamsi kokkuvõte ja soovitused Esiteks, omandiõigust tõendavate vms. juriidilist tähendust omavate andmete riiklikke registreid, millest olulisemad asuvad kohtute juures, mis sisuliselt kujutavad endast eraldiseisvaid riigiasutusi (kinnistusraamat, äriregister jne.), on mõttekas käsitleda kõigist teistest riigi andmebaasidest eraldi. Nende kasutamine on kõigile vaba, kasutamise kord ja tasu on reguleeritud eraldi seadustega. Praegused nende kasutamise võimalused on kasutajatele ilmselt sobivad ning tasu suurus ei ole kasutamisele takistuseks. Kuid on ka kasutajaid, keda võiksime tinglikult nimetada „suurkasutajateks”, kelle äritegevuse üheks osaks on saada nendest registritest hulgaliselt andmeid ning mõnedel juhtudel ka küllaltki kiiresti. Taolised „suurkasutajad” peaksid olema vastavate registritega lepingulistes vahekordades, millega muuhulgas oleksid korraldatud ka neile sobivad eritingimused, kuidas nad soovitava info saavad. Justiitsministeeriumil oleks ilmselt otstarbekas töötada välja taoliste „suurkasutajate” näidisleping või tüüpilised lepingutingimused, samuti julgustada taolisi kasutajad astuma lepingulisse vahekorda ning saavutada, et taolised kasutajad omaksid kõik lepinguid. Muude riigi andmebaaside käsitlemisel torkas foorumil silma, et keegi kordagi ei tõstnud
6 küsimusi sellest, kuidas taolised andmebaasid üldiselt või üksikult täidavad oma põhieesmärki – on kasulikud avaliku võimu teostamisel. See on seda enam kummaline, et varasematel aastatel on olnud üks põhiküsimus alati selles, kuidas riigiasutused saavad kasutada teiste riigiasutuste andmebaase, samuti erinevate asutuste andmebaaside nö. ristkasutamise küsimused. Kas siit peaks tegema järelduse, et praeguseks nendes küsimustes enam mingeid olulisi probleeme ei ole? Teiseks torkas foorumil silma, et paljud esinejad käsitlesid nö. avaliku teabe küsimusi selliselt, et neid käsitlusi oli ilmselt oluliselt mõjutanud see, et eesti keeles sõna „avalik” põhitähendused on „avaldatud, avalikuks tehtud” või „kõigile kättesaadav” ja justkui olid ära unustanud, et termin „avalik teave” tähendab siiski „avaliku sektori teave”, et selle esmane funktsioon on olla abiks avalike funktsioonide täitmisel, kõigile teistele „avalik” või kättesaadav olemine on neile olemuslikult alles teisejärguline, ka kehtivad „avalikuks olemise” suhtes mitmed piirangud. Kolmandaks paistis silma, et foorumil esinejad nii riigiasutustest kui nö. huvitatud erialade inimeste hulgast ei teadnud erinevusi ega suutnud eristada riigi andmestiku kasutamise erinevaid põhimõtteid ja vorme. Kõik sõnavõtjad olid küll üksmeelsel arusaamisel, et avaliku sektori töö käigus sündivad dokumendid ja kogunevad andmed, va. arvatud sellised, mis seaduse alusel on tunnistatud kas täiesti või osaliselt mitteavalikuks, on kättesaadavad nendest huvitunutele, ja et dokumentide ning andmete, mis ei ole juba algusest peale avalikult kättesaadavad, kättesaamise põhiliseks meetodiks on nn. teabenõude institutsioon. Kuid selle institutsiooni kehtestamine ja sisustamine on nii mujal maailmas kui ka meil olnud poliitiline otsus, et avaliku sektori tegevus oleks läbipaistev, et kodanikud saaksid jälgida avaliku sektori otsustamisprotsessi jne. Selliselt peaksid teabenõude kasutajad olema huvitatud kodanikud, kodanike ühiskondlikud organisatsioonid ja ajakirjandus. Selle institutsiooni ellukutsumise eesmärgiks ei ole olnud ja ei pea olema kellegi äritegevusele kaasaaitamine või ärihuvide edendamine. Eelpoolöeldu taustal jääb meil praegu selgusetuks, kes ja kui palju kasutab meil teabenõuete esitamist ja nende kaudu saadud andmeid professionaalse äritegevuse osana. Soovitus oleks püüda leida sellele küsimusele vastus ning kui selgub, et selliseid kasutajaid on olulisel hulgal, siis pakkuda niisugustele kasutajatele lepingulise koostöö vorme, mis võimaldaks mõlemale poolele sobivaid lahendusi. 3. Foorumi peateema, eurodirektiivi avaliku sektori valduses oleva info „taaskasutamise” kohta, käsitlemise üheks peamiseks takistuseks on ilmselt kujunenud vastava ingliskeelse termini „re-‐use” bukvalistlik tõlge, mis on tekitanud palju segadust ja arusaamatust ja tekitab seda jätkuvalt. Minu soovitus on võtta sobiva eestikeelse vaste leidmise küsimus kiiresti päevakorda. Sisuliselt tundub esimesel hetkel kõige täpsem vaste „äriline kasutamine, kasutamine ärilisel eesmärgil”. Kuid erinevate kasutamisviiside eristamisel võiks otsida ka muid vasteid, näiteks „tertsiaarne kasutamine” vms. Foorumil selgus, et sellesisuline praktika on olemas keskkonnaministeeriumi valitsusalas olevate andmebaaside suhtes, mida kasutavad kaardistamise ja kaartite avaldamisega tegelevad äriettevõtted jms. Niisuguse kasutamise aluseks on kasutajatega sõlmitud lepingud, mille sisus on aga mitmesuguseid probleeme, kaasa arvatud kasutamisõiguse (e. litsentsi)
7 eest makstavate tasude suurused. Soovitus oleks korraldada niisuguste lepingute kogemuste läbivaatamine eesmärgiga need ühtlustada ja võimaluse korral töötada välja taolise ärikasutuse tüüp-‐ või näidisleping. Järgmise sammuna soovitaksin vastavate lepingute sõlmimise ja lepingulisi koostöö kogemusi tutvustada kõigile avaliku sektori asutustele, kelle valduses on andmeid, mille kasutamine võiks olla taoliste lepingute objektiks, aga ka ärisektorile. Avaliku teabe seadust võiks täiendada lisapeatükiga, mille sisuks oleks taolise kasutamise üldreeglid ja lepingute olulised põhimõtted. Juhiks ka tähelepanu, et lepingu alusel kasutamine 0-‐tasuga on oluliselt parem kui kasutamine ilmu lepinguta. Tasu suuruse küsimust aga saaks riik kasutada ettevõtluse toetamise poliitika instrumendina. Foorumi ülevaate koostas: Liia Hänni Foorumi korraldustoimkonna liige E-‐riigi Akadeemia