Eesti Vabadusvõitlejate Liidu Infoleht
Vaba Sõna Nr 4 November 2012
VASTUPANU ? VASTUPANU !
Muistne eestlane oli vaba mees, haris põldu, püüdis kala ja käis jahil ning kui tarvis, ka sõjateedel - vastavalt ajastu kommetele. Kuni maaletunginud võõrad selle vaba mehe põlve lõpetasid. Muistne eestlane asus vastupanule. Imetlusväärselt kaua ja visalt pani muistne sõdalane sissetungijale vastu. Hilisematel aegadel lõi Eesti mees omaette üksustes, seega liitlasena kaasa nii Liivi sõjas kui kuningas Kaarel XII Põhjasõjas, mis eestlaste silmis olid muutunud vastupanusõdadeks idavaenlase vastu. Ivo Schenkenbergi eesti poistest koosnev lendsalk tekitas oma äkklöökidega Tallinnast Rakvereni Ivan Julma vägedes korraliku kaose. Kuningas Kaarli vägede koosseisus lõi Narva võidukas lahingus kaasa üle 5000 Eesti mehe. Meie Vabadussõda oli ju kogu oma tähenduses ja korralduses üks jätkuv vastupanuliikumine, mille ilmekaks näiteks on legendaarse leitnant Kuperjanovi üksuse tegevus. Otsustava käitumise tulemusena Vabadussõjas sündis Eesti Vabariik. Kuna oli selge, et noore riigi püsimine tagatakse julge vastupanuga mistahes ohtudele, asuti üksmeelselt uutes sugupõlvedes kasvatama kaitsetahet ja isamaalist hoiakut. Rahvas uskus oma riigi kaitsevõimesse ja kaitsetahtesse nagu noorsugugi usaldas oma juhte. Ometi juhtus, et kui mitmete suurriikide osavate poliitiliste tehingute tõttu Eestis kehtestati võõras võim, ei asunud ei riik ega rahvas vastupanule. Vastupidi, need Ilma- ja Vabadussõjas karastunud sõjamehed, kaitsetahet endastmõistetavaks pidavad ja vastupanuks valmistunud osa rahvast sunniti sümboolsesse tarandikku ja hävitati. Tänapäeval on selle olematu vastupanu tunnistajateks masendavad nimetahvlid Tori kiriku seintel. Seda häbi ja alandust kergendavad vabaduse taastamise järel väljailmunud dokumendid, mis näitavad, kui määratult oli jõudude vahekord meie kahjuks ja kui lootusetu ning sõjaliselt mõttetu oleks olnud relvastatud vastupanu. Eriti raske oli saada teada, kui ükskõikselt ja mitte mõista tahtvalt suhtusid meile seni nii usaldusväärsed läänemaad kommunistliku reźiimi kehtestamisse Eestis. Kuid suure sõja puhkedes leidus siiski mehemeelt ja vastupanijaid. Kes võitles, relv käes, kes terava sõna ja keelduva hoiakuga. Kuigi aja möödudes üks võõras võim asendus teisega, vastupanu ei lõppenud, liikumine ei katkenud. Eesti vabaks saamine kohustas. Nii juhtus, et otsustavate valikute saabumise ajal seisis eesti mees jälle relv käes vastupanu eesliinil, seekord idapiiril Sinimägede-nimelistel küngastel koos paljude muude rahvustega, uskudes ja lootes, et ainult üksmeelne vastupanu aitab peatada nõukogulaste sissetungi Eestisse ja ka Euroopasse. Ei läinud nii, maailma vägevad olid otsustanud maailma jagada mingeid oma huvisid arvestades. Kahjuks selles jagatud maailmas ei leidunud kohta vabale iseseisvale Eestile. Loodi üks teine osaliselt eestikeelne sõjaliselt okupeeritud ala. Ja mis siis muud, kui jälle vastupanule. Võideldi mõnda aega relvajõul, kodumetsades, edasi sõnaga, hoiakuga. Võõra võimu üle irvitati avalikult. Kui muudmoodi enam ei saanud, koguneti lauluväljakule, et kasvõi ühe lauluga oma meelt avaldada ja sellega vastupanu väljendada. 22. septembrikuu päeva märgitakse Eesti kalendris Vastupanuvõitluse päevana. Kogunetakse endiste võitluste mälestamiseks, asetatakse pärgi, avatakse mälestuskive, peetakse mälestustalitusi, nii ilmalikke kui vaimulikke. Väljendatakse tänulikkust endistele võitlejatele, osutatakse usaldust tänastele ja tulevastele. Kahjuks torkab silma, et nii tähendusrikka päeva tähistamine ei võtnud üldrahvaliku ürituse iseloomu ja väljendust. Mis muud sellest järeldada, et rahu, heaolu ja vabadus on muutunud endastmõistetavaks. Tasub siiski meeles pidada, et rahu ja vabadus ei ole tingimata igavesed. Ja keegi ei oska ennustada, kas meie rahval äkki jälle ei tule vastupanuvõitluse teedele asuda. H. Piiber, major (e), Vaba Sõna toimetaja
1