ÏEJTI TEAHJs39 KROONIKA 1934
davaks ja valitsemist teostavaks kaadriks, olid meie 1920. aasta Põhiseaduse järgi arenenud niivõrd vildakas suunas ! ) , et nad muutusid laiematele hulkadele ebapopulaarseiks. Rahva mitmesugustes kihtides tekkis järjest suurem igatsus väljastpoolt erakondi tõusva poliitilise jõu järele, kes kutsuks erakonnad korrale ja seaks riigis normaalse tasakaalu valitseva ja seadusiandva — kontrolliva võimu vahele. Kui nn. vabadussõjalased e. „vabsid" — rühm erruläinud Vabadussõja ohvitsere — 1932. a. peale otsustasid söösta poliitilisse ellu riigikorra tervenduskavadega, oli tee neile juba ammu ette sillutatud rahvahulkade soovide ja ootustega. Vabadussõjalaste heakõlalise nime ümber hakkas koonduma niivõrd rohke arv volontääre, et nende organiseerimine ja vaoshoidmine hakkas muutuma poliitiliselt vilumatuile reservohvitseridele ülejõukäivaks. Eemale ei tahetud aga kedagi tõugata, sest teati edaspidi tarvis minevat kaasatundvate häälte arvu. Kui siis tehti viga, et üksikud vanemad ja elukogenumad sõjaväelased sunniti valitsuse survega jääma eemale sellest „vabside liikumisest", võttis see teatava revolutsioonitseva ja anarhilise massikäärimise iseloomu. Asjad ei andnud palju kannatada ja üle-öö valmistatud „vabside" Põhiseaduse muutmise kava otsustati 1932. aasta lõpul esitada kiires korras rahvahääletusele, et plaanitsetud ülesanne viia siiski läbi ja ise seejärel tõmbuda tagasi poliitilisest elust. Kui aga see kava võeti 1933. a. oktoobrikuu rahvahääletusel rõhuva häälteenamusega rahva poolt vastu, viis ootamatu triumf ka „vabsid"
i) Pikemalt vt. E. L a a m a n , Elav Teadus nr. 26, 1934.
Erakonnad
Eestis. 19
tasakaalust välja. Kaob mõte tõmbuda tagasi poliitilisest elust ja „vabsid" otsustavad ise erakonnana rühkida võimu poole. 1.
Olukord enne 12. märtsi.
Oktoobrikuu rahvahääletus üllatas „vabse" endid vist kõige rohkem. Poliitiliste partisanidena ei olnud nad sugugi ette valmistatud valitsusvõimu ülevõtmisele, neil puudus selleks tehniliselt küps määrosa inimesi ja valitsemisprogrammile ei olnud nad mõelnud sugugi. Teisest küljest oli aga kahju lasta minna kaotsi soodsat ja võib-olla ainulaadset konjunktuuri. Mida siis teha? Ajajärk oli selline, et õhk kubises igasugustest uutest doktriinidest, uued, erutavad mõtted vilksatasid alatasa ajakirjanduses ja poliitilises kirjanduses. Otse tahtmata tuli hakata otsima analoogilisi nähteid välismaal ja teha neist järeldusi meie olude kohta. See oli nii loomulik ja lihtne. Seal oli Itaalia frondisõdur M u s s o l i n i , kes haaranud võimu Roomas, seal Saksa frondisõdur H i 11 e r, kes just äsja vallutanud võimu Berliinis. N e n d e t e o d j a m õ t t e d o l i d justkui loodud programmi andmiseks „vabside" liikumisele sellest hetkest peale, mil nad olid o t s u s t a n u d minna v a l i t s e m a . Raskusena tundus, et Mussolini ega Hitler ei sobinud oma fašistliku doktriini ja valitsemisprogrammiga selle demokraatliku sihi raamidesse, mille „vabsid" olid algul seadnud oma lipukirjaks, kuid asi võis lasta end ümber seletada tarviliku osavusega. Vähemalt oli see kõik uudne ja värske, mida sai laenata Mussolinilt ja Hitlerilt, erinev meie demokraatsete erakondade programmidest. J a viimastega sarnanemi20
sest pidi igal juhul hoidutama, — muidu ei oleks ju „vabside" liikumine millegagi erinenud erakondadest. Niikuinii polnud selle liikmed ja ideoloogidki enam kaugelt mitte kõik Vabadussõjast osavõtnud. Otse poolsunnitult muutusid nii „vabsid" selleks, milleks nad ei olnud tahtnud saada ja millest nad vahest hiljuti ei unistanudki. E n t tagasipöördumine oli raske, masendav ülespiitsutatud enesetundele ja ka nagu petlik üleskihutatud masside ootustele. Järelikult ei olnud teist teed kui — edasi! Programm oli seega leiutatud ja taktika kirjutasid ette Hitleri kogemused ning kohalikud olud. Seda programmi oli muidugi raske avaldada liiga järsult teostunud tähistevahetuse tõttu „vabside" liikumises eneses. Seetõttu võis esialgne tegevus kuni võimu saavutamiseni seista ainult erakondliku elu väärnähtuste suurekspaisutamises ja seniste poliitikategelaste autoriteedi mahakiskumises. See vastab alati laiade masside maitsele. Otstarve pidi pühendama abinõud. Umbes niisuguste seisukohtadega satuvad „vabsid" jaanuarikuus omavalitsuse valimiste ette. See oli nende esimene tuleproov ja omaksvõetud seisukohtade hiilgav võit. Linnavalimised 14.—15. jaanuaril annavad „vabsidele" absoluutse enamuse suuremate linnade volikogudes, ja vähemate linnade volikogudes ei jää palju puudu enamusest. Tallinnas saavad „vabsid" 87-st volikogu liikmest 47 kohta, sotsialistid 9, majaomanikud 7, keskerakond 7 jne., Tartus 65 kohast 33, rahvaerakond 9, sotsialistid 6, majaomanikud 8 jne. Osa tähtsaid positsioone poliitilises elus oli saavutatud, „vabse" valiti linnapeadeks, linnanõunikeks ja muudeks, — nüüd tuli rühkida lõpliku võidu saavutamisele riigis. 21
24. jaanuaril hakkab maksma „vabside" algatusel parandatud Põhiseadus, maavalitsused senisel kujul kaostatakse, algab propaganda-hoogtöö Riigikogu ja riigivanema valimisteks. Uuest võidust tiivustatuil ei ole nüüd enam põhjust olla tagasihoidlikud võitlusmeetodites ega kitsi värvide andmisega oma propagandale. Iga pühapäev kulub propagandakoosolekuteks, mis pühendatud kõige senise mahategemisele ja naeruvääristamisele; lõplik võit näib naeratavat vastu, olevat koguni käega katsutav. 23. veebruaril algab riigivanema kandidaatide ülesseadmine. Raskusi teeb „vabsidele" sobiva populaarse ja autoriteetse isiku leidmine, kuid sellest loodetakse saada üle, teatades, et riigivanema isik ei olevatki tähtis, pane sellele kohale kas või telefonipost. Nüüd on „vabside" kaal juba nende programmilistel uuendustel, mis paratamatult lõhnavad jälgitud saksa eeskujude programmilistest loosungitest; inimesed peavad nendega leppima, sest paisuv laviin sunnib nendega minema kaasa; kes ei suvatse, seda võib hirmutada oodatavate surveabinõudega. Paljud löövad kõhklema, ametiasutised ja sõjavägi desorganiseeruvad, inimesed ruttavad aegsasti teenima kannuseid, päästma endile hüvesid, mis veel päästa annavad. Propaganda hoogtöö käib edasi, andes igale kihile isesuguseid lubadusi „vabside" võimuleaitamise puhuks. Liikumisega liituvad ka mitmesugused endised kommunistlikud elemendid. Teiselt poolt kasvab demokraatset korda pooldavate ringide ärevus ja võitlustahe. Valitsus püüab leida abinõusid laimupropaganda pidurdamiseks ja selle viimiseks sündsuse raamidesse, kuid tulemused on väikesed. Samal ajal hakkab meie suur idanaaber, Nõukogude Vene, närvitsema: üks hoiatus ja manitsus teise järele 22
tuleb Eesti aadressil. Nõukogude Venes on hästi tuntud Hitleri „M e i n K a m p f ", Rosenberge ja Hugenberg'i programm, mis sihivad maade vallutamisele Balti riikides ja Venemaal; Balti sakslased tõstavad pead, sõbrutsevad „vabsidega", need omakorda soome venevaenuliste ringkondadega. Balti riikide iseseisvuse kindlustamise ettepaneku lükkab Saksamaa tagasi. Peale sisepoliitiliste raskuste näib „vabside" välispoliitiline orientatsioon muutuvat isegi Eesti iseseisvusele hädaohtlikuks. Selles demagoogilise kihutustöö psühhoosis ja segaduses riigivanema kandidaatidele antavate häälte arvud näivad aga kindlustavat „vabside" võimulepääsu; pealegi ei seisa nende vastas mitte üks vastasrinna kandidaat, vaid tervelt kolm — K. Päts, J . Laidoner ja A. Rei, kelle vahel hääled näivad jagunevat. Raskused kasvavad, midagi peab ette võetama saatusliku hädaohu vääramiseks.
2. 12. märts ja 6-kuine kaitseseisukord. Hädaohust tingitud paratamatusena valitsus K. Pätsi juhtimisel otsustab lõppeks asuda järsule vastuaktsioonile. 12. märtsil nähakse soomusautosid sõitvat Toompeale, samuti sinna marssivat lahingukorras relvastatud sõdureid. Midagi erakordset on nagu teostumas... Järgmisel hommikul teatavad ajalehtede eritelegrammid, et „vabside" liikumine on likvideeritud. Suletud on „vabside" ülemaaline liit koos 400 osakonnaga, vahistatud ülekuulamiseks üle 400 „vabside" juhtiva tegelase, suletud nende häälekandjad ja 23
kõik poliitilised koosolekud (ka teiste erakondade omad) keelatud. Kindral J . Laidoner on nimetatud kaitsevägede ülemjuhatajaks ja kaitseseisukord üle maa kuulutatud välja 6 kuuks. 15. märtsil esineb riigivanem K. Päts Riigikogus seletustega aset leidnud sündmuste kohta. Ta ütleb muu seas: „Leidsin, et oli viimne aeg astuda see samm, sest ma ei tahtnud, et meie riigikord oleks sattunud niisugusele teele, kus võib-olla riigi olemasolu oleks saanud küsitavaks . . . Kauemat aega õõnestati riigivõimu kõigi abinõudega, valmistati ette revolutsiooni . . ." J a valitsuse edaspidise tegevuskava kohta väljendus riigivanem järgmiselt: „Meie riigi kõrgemaks võimuks on rahvas. Meie rahvas peab oma kõrgemat võimu teostama terve mõistuse ja kaine järelekaalumisega. Ei või nõuda, et palavikus olev inimene suudaks otsustada põhjalikult. Meie ei saa ka arvata, et rahvas, kes ärritatud üles, kelles ühelt poolt viha ja kättemaks, teiselt poolt aga kartuse laine laialt liikumas, suudaks oma kodanikuhuve täita ja teha otsuseid. Kihutustöö asemel tuleb asuda selgitustööle; tuleb selgitada, et meie riigis oli raske haigus . . . Mina, lugupeetud riigikoguliikmed, loodan, et pärast seda lühikest seletust, mille ma teile siin andsin, te olete valitsusega ühes nõus, et kaitseseisukorra väljakuulutamine ei olnud mitte kergemeelne samm, vaid et see oli hädatarvilik meie riigi rahule ja julgeolekule ja et te valitsuse teadaandest teete tarvilikud järeldused, mis ühtivad valitsuse seisukohtadega." Riigikoguliikmete üksmeelsed kiiduavaldused olid vastuseks riigivanema sõnadele. Riigikogu kiitis valitsuse sammud heaks. Algab ..vabside" liikumisest tekitatud ärevuse likvideerimine, ametkondade puhastamine, riigi ja kodanikkude julgeoleku jaluleseadmine, mis kestab peagu terve 6-kuise kaitseseisukorra aja. 24
20. märtsil ilmub riigivanema dekreet riigivanema ja Riigikogu valimiste edasilükkamisest kaitseseisukorra kestuse lõpuni. Valimistoimingud lõpetatakse ja tunnistatakse tühistatuks. Samuti tühistatakse omavalitsuste valimiste tagajärjed „vabside" kohta. „Vabsidest" vabanenud kohad linnavalitsustes ja volikogudes jäävad täitmata. Muudetakse ka linnavolikogude ja vallaomavalitsuste valimise seadus ja määratakse ametisse linnapäid ja -nõunikke. 22. märtsil tunnistatakse maksvusetuks „Eesti Vabadussõjalaste Liidu" ja „Vabadussõjalaste rahvaliikumise" kandidaatide esitamiskirjad ja lõppenuiks nende järgi valitud esindajate volitused. „Vabside" organisatsioonid suletakse jäädavalt ja nende varandus otsustatakse võtta aresti alla kuni likvideerimiseni. 24. aprillil riigivanem lõpetab Riigikogu korralise istungjärgu ja Riigikogu läheb suvepuhkusele. Valitsus on üksinda otsustaja kõiges, mida ta peab tarvilikuks ette võtta. Saabuv suvehooaeg ei ole eriti soodus riigielu korraldamiseks ja üks kuu möödub teise järele, ilma et valitsuse esimestele energilistele sammudele järgneks teisi. Esialgne valitsuse sammudest tekitatud elevus hakkab pikkamööda vaibuma ja avalikkus asub järjest elavamini arutama tekkinud olukorda, kandes huvi sügisesele poliitilisele hooajale, mil peab kokku astuma Riigikogu. Valitsuse poolt teostatud koolireform viib aga sõnavõtjad mitmesse leeri ja valitsusele saab osaks arvustusi. Näiliselt on valitsusel, mis 1933. aasta lõpul kujundatud lühiajalise töökabinetina peamiselt ministeeriumide kõrgemaist ametnikest, tunduvaid raskusi energilise sisepoliitilise kursi jätkamisega, kuna pealegi 25
siseministri koht, mis tekkinud 1. aprillil Kohtu-Siseministeeriumi lahutamisel, on täitmata. Ootused koonduvad teataval määral tulevase siseministri isikule. Tema energiast ja initsiatiivist jääb palju olenevaks. 3.
Valitsemine ilma Riigikoguta.
Kuuekuine kaitseseisukorra kestus ei too valitsusele nähtavasti küllaldast kindlustust, et võiks asuda riigivanema ja Riigikogu valimisele ja 1933. aasta Põhiseaduse täielikule maksmapanemisele. Tundub, et sisepoliitiline võitlus võib puhkeda uue hooga ja korduda kevadine olukord. Üleminek normaalolukorrale nõuab veel mõningaid ettevalmistusi ja sellele suunab augustist alates valitsus oma tähelepanu. 25. augustil kutsutakse siseministriks senine Riigikogu esimees K. Einbund ja 27. augustil nimetatakse ta peaministri asetäitjaks välisminister J. Seljamaa asemele. Sellega on rõhutatud tähtsus, mis K. Einbundile antakse tema asumisel siseministri kohale. K. Einbund andis samal päeval ajakirjandusele programmilisi seletusi, mis toovad mõningaid uusi vaateid valitsuse poliitika iseloomustamiseks ja väljendavad esmakordselt selgel kujul, et valitsus ise tahab teostada meie riigikorras muutusi. K. Einbund ei nimeta valitsust enam demokraatlikuks, vaid autoritaarseks. T a ütleb muu seas: ..Valitsus tugeneb sisepoliitiliselt oma võimule või oma autoriteedile ja kodanikkude paremale arusaamisele ning riiklikule meelsusele. Ses mõttes võib meie juures kõnelda autoritaarsest valitsusest, kuigi viimane oma ülesandeis ei suundu autoritaarsele riigikorrale Eestis ega ole juhitud oma tegevuses autoritaarse korra loosungeist, mis viimasel ajal juhivad poliitilisi püüdeid nii mõneski riigis ja mis enne 12. märtsi ähvardasid ka meil riigikorra pöördega . . .
26
Meie 12. märtsi autoritaarne valitsus võttis enesele kohustavaks ülesandeks olla riigikorra hoidjaks ehk regendiks, et riiki ja maad üle kanda kriisi sügavustest. . . Ta ei tohi piirduda ainult ootamisega, kuni jooksvas valitsemistöös ja võimalikus meeleolude pöördes on rahunenud maa, et siis anda vaba voli sisepoliitilistele võitlustele kõigil vanadel alustel. Ta peab reformima meie senist korda, uuendama riigivalitsemise aluseid, sünnitama pööret meie rahva riigivalitsemise endistes lõhestatud meeleoludes. Seepärast peame meiegi kõnelema meie sihtidele vastavast hädavajalikust uuestisünnist, enne kui läheme kõigile järgnevatele valimistele . . . Riigivanem tahaks, et Riigikogu tuleks kokku Põhiseadusega määratud ajaks. Kuid tuleb eeldada praegusel erakorralisel ja rahuajalgi, et ka parlament omalt poolt ei otsi konflikte ega tülisid . .."
K. Einbundi seletustest paistab silma, et valitsus on vahepeal ilma Riigikoguta otsustanud pikendada kaitseseisukorra kestuse ja ka mõningad seadusandlikud reformid, ilma et Riigikogu neist oleks olnud informeeritud. Et K. Einbund nimetab valitsust autoritaarseks ja see nimetus paljude poliitikute juures on identne diktaatorlikuga ning et lisaks K. Einbund valitsuse seab ilmselt kõrgemale Riigikogust, kelle tegevust tahetakse nähtavasti aktsepteerida ainult selles ulatuses, kui see satub kokku valitsuse sihtidega, tekitavad K. Einbundi seletused laialdasi kommenteerimisi. Liiati on avalikkuses, eeskätt „Kajas", ilmunud elavaid sooviavaldusi itaaliapärase korporatiivse korra sisseseadmiseks meil, mis pidavat kujunema asutatavaist kutsekodadest. Sellest momendist peale võib märgata opositsiooni valitsuse ja Riigikogu poliitikute vahel. Teatavaks rahustuseks on aga veel asjaolu, et valitsus näib pidavat võimalikuks Riigikogu kokkuastumist korraliseks istungjärguks, — Riigikogul oleks siis võimalus omal initsiatiivil koostada istungite päevakordi ja võtta lähemale vaatlusele valitsuse tegevus ja kavatsused. 27
Kuid siingi tuleb pööre. 7. septembril pikendatakse kaitseseisukorda Riigikogult nõusoleku küsimiseta. Märgates Riigikogu kasvavat opositsiooni, deklareerib K. Einbund 15. septembril, et Riigikogu saab tulla kokku ainult erakorraliseks istungjärguks valitsuse kutsel ja valitsuse poolt määratud päevakorraga valitsuse teadaannete ärakuulamiseks. Edaspidi kutsutavat Riigikogu kokku ainult sääraste valitsuse poolt esitatud eelnõude otsustamiseks, mida ka „valimistele määratud Riigikogu" (valitsuse definitsioon praeguse Riigikogu kohta) peaks loomulikult otsustama, nagu riigi lisaeelarve, eelarve jne. K. Einbund hoiatab Riigikogu ühtlasi opositsiooni tegemast valitsusele ja manitseb teda üksmeelele valitsusega. Need seletused ei näi aga rahustavat opositsioonimeeleollu sattunud Riigikogu enamust. Kui ta 28. septembril astub kokku, valitakse K. Einbundi asemele Riigikogu esimeheks opositsiooni kuuluv asunik R. Penno ja Riigikogu teisel koosolekul 2. oktoobril tuleb krahh. K. Einbund riigivanema blankovolituse põhjal k a t k e s t a b R i i g i k o g u koosoleku ja s a a d a b R i i g i k o g u l a i a l i . Selle sammu põhjendamiseks seletab K. Einbund, et poolelt Riigikogult võib oodata ainult rahuliku elu häirimist. Riigikogu ei olevat näiliselt töövõimeline ega olevat tal ka ühist ja kõrget vastutustunnet. K. Einbund lisab veel, et valitsus ei ole Riigikoguga võitlev pool, vaid domineeriv. Riigivanem K. Päts seletab omalt poolt Riigikogu rühmade esindajaile, et niikaua, kui Riigikogu on võitluse allikaks, ei saa asja koostööst temaga. Valitsus kutsub koostööle isikuid hoolimata nende parteilisest kuuluvusest. P e a m e saama u u e P õ h i s e a d u s e . Ka ülemjuhataja kindral J. Laidoner rõhutab oma seletustes praeguse Põhisea23
duse muutmise tarvidust, sest viimane võimaldab diktatuuri ja iga 5 aasta tagant revolutsiooni. Diktatuuriline kord aga lõpeks katastroofiga. 12. oktoobril seletab K. Einbund, et eelarveküsimused, mida ta 15. septembril pidas veel loomulikult Riigikogu kompetentsi kuuluvaks, lahendatakse ilma Riigikoguta Põhiseadusega ja maksvate seadustega kooskõlas. Riigikogu ei tulevat enam kokku enne valimisi, vaid jäävat vaikivasse olekusse.
4.
Seisukord aasta lõpul.
Peale Riigikogu saatmist vaikivasse olekusse on valitsus ise asunud dekreetidega energiliselt korraldama jooksva elu küsimusi, ilma et eelarve saatus oleks lahendatud või avalikkusele tehtud selgeks riigikorra muutmise põhijooned. Valitsus on Siseministeeriumi juures ellu kutsunud informatsiooni- ja propagandatalituse, kuid selle tegevus on seisnud peamiselt valitsuse otsuste paljundamises ja levitamises ega ole nähtavasti suutnud piiratud koosseisu tõttu täita niisugust selgitavat ülesannet, nagu oli Riigikogul oma debattide ja küsimuste mitmekülgse valgustamisega. Ajakirjanduse kohta maksma pandud sundmäärus on teinud ka ajalehtedes poliitiliste küsimuste käsitlemise üha harvemaks. See seisab peamiselt ainult valitsuse informatsiooni avaldamises, ilma et ajakirjandusel oleks suuremaid võimalusi poliitiliste probleemide edasinihutamisel. Kuna ühelt poolt on valitsuse juhtide kinnituste järgi selge, et Riigikogu ei tule enam kokku enne valimisi, ja teiselt poolt laiemad kodanikkude ringkonnad omis huvides vajavad kontakti valitsusega praktiliste 29
küsimuste põhjalikumaks läbikaalumiseks, kui seda suudab valitsus üksinda, on tekkinud aasta teisel poolel võrdlemisi elav tuhin kutsekodade asutamiseks, mida ka valitsus näib soodustavat. Näikse olevat tõenäone, et lähemas tulevikus areneb kutsekodadest mingi uus vahelüli valitsuse ja rahva vahel, sest üksikute kodade poolt ongi juba avaldatud soovi seadusandlikust tööst osavõtmiseks. Kuidas seda mõeldakse korraldada, on seni selguseta, kuid valitsusel näib olevat tahe k o n s t r u e e r i d a k o d a d e s t t e a t u d tasakaalustavat tegurit ja t u u a see parlamentlikku ellu poliitilisel alusel s e i s v a t e e r a k o n d a d e e s i n d u s t e k õ r v a l e . Seda kinnitavad ka riigivanem K. Pätsi sõnad tema uus-aasta läkituses, milles ta ütles: „Meie senine ainuüksi parteidele ehitatud kord näitas nõrkusi ja seepärast me peame rahvast organiseerima teistel alustel, — ja see on kord-korralt sündimas. Ja et see annab häid tagajärgi, selles lootuses läheb Vabariigi Valitsus kindlalt vastu uuele aastale, ilma et ta laseks kõrvalmõjustusi avaldada või lööks kõikuma."
Kokku võttes võib möödunud aasta kohta tähendada, et see algas eelmiste aastate segase pärandi juures, kuhu 1920. aasta õnnetu, „liiga demokraatlik" Põhiseadus tema oli viinud. Selle laostunud olukorraga oli alustanud võitlust rahvast võrsunud mittepoliitiline vool ja võidelnud valitsusele kätte relvagi korra jaluleseadmiseks (s. o. praeguse Põhiseaduse), muutudes aga ise anarhiliseks ja hädaohtlikuks meie riiklikule arenemisele ja koguni tema rippumatusele, nii et valitsus oli sunnitud tema enda poolt pakutud relvaga teda taltsutama ja tema kahjulikke mõjusid kaostama. Sel tööl põrkab valitsus kokku raskustega, mis ei lase tööd pidada lühiajaliseks, vaid mis sunnivad teda 30
valvama, et endised olud ei korduks nii pea. Need seavad valitsuse ülesande ette muuta uuesti Põhiseadust. Selle ülesande ees aga seisab valitsus üksinda, sest et Riigikoguga tekkinud lahkuminek ei võimalda koostööd ja puuduvad sidemed laiemate rahvamassidega. See sunnib mõtlema uute ühenduslülide loomisele, mida võiks edaspidigi liita riiklikku korda. See tulevane riiklik kord ei leia aasta jooksul veel mingit täpsustamist ja jätab algavaks aastaks maa ja rahva äraootavale seisukohale. 1934. aasta oli ärev vahelüli ühelt ajajärgult, mida peeti ebasoovitavaks, üleminekul teise, mille kuju ja võimaluste piirid ei ole veel selgunud. Peale eeltoodud ridade ladumist riigivanem K. Päts seletas omavalitsustegelaste uus-aasta-kokkutulekul, et uue Põhiseaduse väljatöötamiseks valitsus mõtleb kokku kutsuda Asutava Kogu, nõutades seks esmalt heakskiidu rahvalt rahvahääletuse teel. Samal kokkutulekul riigivanem K. Päts teatas, et seltskonna organiseerimise töö valitsus mõtleb teostada eeskätt kutseesinduslikkude kodade kaudu, mis võtaksid osa Asutava Kogu töist ning liituksid uude riigikorda kombel, mille lähem väljatöötamine jääks Asutava Kogu ülesandeks.
31