Eesti sõjaajaloo teejuht by Eesti Ajalugu

Eesti s천jaajaloo teejuht Koostanud Kristjan Luts

Tallinn 2009

Raamatu koostamisel on kasutatud Eesti Sõjamuuseumi, Hiiumaa militaarmuuseumi, Viljandi muuseumi, Sääre ajalootoa, Eesti Riigiarhiivi, Suurbritannia Riigiarhiivi ning Heino Gustavsoni, Meelis Kivi, Mart Mõniste, Ilmi Orri, Marek Nisuma, Jaak Pihlaku, Tiina Tojaku, Hannes Walteri ja Mati Õuna erakogude materjale. Konsultandid: Eno Hermann, Hans Hutto, Merike Jürjo, Meelis Kivi, Mati Mandel, Mart Mõniste, Marek Nisuma, Hanno Ojalo, Jaak Pihlak, Vello Pops, Jüri Pärn, Ülo Pärn, Reigo Rosenthal, Tarmo Sütt, Tiina Tojak, Ain Tähiste, Kadri Uus, Tõnu Veldre, Ülar Vomm, Mati Õun ja Eesti Sõjamuuseumi töötajad. Koostanud: Kristjan Luts Toimetanud: Sirje Ratso Kujundanud: Martin Mileiko Trükitud: © Kristjan Luts 2009 ISBN

EESTI SÕJAAJALOO TEEJUHT

Sõjaajaloohuviline, valvel! (Kristjan Luts)

sisu k o r d

Sisukord

Ülevaade Eestimaad puudutanud sõdadest Muistne vabadusvõitlus Liivi sõda Põhjasõda Napoleoni sõjad Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda Teine maailmasõda Külm sõda Põhja-Eesti Harjumaa Järvamaa Raplamaa Ida-Eesti Ida-Virumaa Jõgevamaa Lääne Virumaa Lõuna-Eesti Tartumaa Põlvamaa Valgamaa Viljandimaa Võrumaa Lääne-Eesti Hiiumaa Pärnumaa Läänemaa Saaremaa Sõjaajalooline kalender Kasutatud kirjandus ja allikad Objektide loend Isikunimeloend Kohanimeloend

ida-Eesti

EESTI SÕJAAJALOO TEEJUHT

ellise valju seersandi-häälse käsklusega võiks alustada sissejuhatust käesolevasse raamatusse, mis on suunatud Eesti militaarajaloost huvitatuile. Nii neile, kes on üht-teist omal käel juba avastamas käinud kui ka neile, kes pikemaid ekspeditsioone pole veel ette võtnud. Eesti ajalugu on pikk ja huvitav. Maarjamaal on alates muistsest vabadusvõitlusest iseseisvuse taastamiseni olnud mitmeid valitsejaid, kes igaüks on jätnud oma märgi. Ajaloo mõtestamine läbi sõjaajaloo on viimastel kümnenditel nii Eestis kui ka kogu maailmas üha suurenevat tähelepanu pälvinud. Siiski ei ole see teema pälvinud süstemaatilist ning kogu Eesti territooriumi haaravat lähenemist. Tunnetades vajadust alustada nimetatud tühimiku täitmist ning valdkonda senisest põhjalikumalt kaardistada, algatas Eesti Sõjamuuseum uue projekti – koostada „Eesti sõjaajaloo teejuht” (ESAT). Tulemus on teie käes: teatmik, kus on maakondade kaupa saab tutvuda sõjaajalooliselt huvipakkuvate paikade, ehitiste, mälestiste jms muistsest vabadusvõitlusest tänapäevani. Iga objekti kohta on esitatud lühiülevaade ja fotod ning määratletud huviväärsuse täpne asukoht. Võimalusel on kasutatud ka arhiivfotosid ning kohalike elanike mälestusi. Hõlbustamaks objektide paigutamist ajaloolisse konteksti, on ESAT varustatud ülevaadetega Eestit puudutanud sõdadest ning sõjaajaloolise kalendriga. Lühidalt ESATi saamisloost. Olles 2007. a hilissuvel määratlenud ESATi eesmärgi, oli esmatähtis kaasata konsultantide ring. Sest olgem ausad – kõigest kõike teada pole võimalik. Sestap on hea, kui on abiline, kes teab põhjalikult Peeter Suure merekindluse süsteemist, ning keegi, kel on andmeid Nõukogude okupatsiooni aegsete sõjaväebaaside kohta. Konsultantide abiga valmis esialgne nimekiri objektidest, mille kajastamist vääriliseks peeti ning 2008. a esimeste kevadiste ilmadega võis asuda välitöödele. Tuleb möönda, et ülesanne ei olnud just kergete killast – külastamist ootas üle 700 objekti. Aga eesti jonn on väärt omadus – septembriks arvestas auto odomeeter 28 000 kilo-

meetrit, ent kõik objektid olid ka läbi käidud! See, mida oma teekonnal lisaks sõjaajaloolistele objektidele nägin, on kõige paremini sõnastatud Ruja loos „Eile nägin ma Eestimaad”: Eile nägin ma Eestimaad! Suvilaid, soome saunasid, nägin baare ja plaažisid, nägin uhkeid garaažisid! Eile nägin ma Eestimaad! Laiu siledaid asfaltteid, teksapükstes ja nailonis, prinke rindu ja pepusid! Eile nägin ma Eestimaad! Õliseid laineharjasid, nummerdatud noorkarjasid. Ilus aeg, pole varjusid! Eile nägin ma Eestimaad!

saatesõ n a

Sõjaajaloohuviline, valvel!

Ja Eestimaa nägemisega õpib mõningaidki asju. Näiteks seda, et parim infoallikas pole alati mitte konsultant, raamat ega ka internet, vaid kohalik külapood. Alati on seal keegi, kes oskab juhatada huvipakkuva objektini ning lisab paar lauset kommentaarikski. Vaatamata neile lahketele inimestele leidus siiski objekte, mida ka parima tahtmise korral üles leida ei õnnestunud. Üheks selliseks on Teise maailmasõja mälestusmärk Audrus. Aega läks, aga asja ei saanud. Et aga see ega mõni muu objekt sootuks unustusse ei vajuks, palun teadjatel saata Sõjamuuseumile vastavat infot, mida ESATi täiendatud trükis kasutada saaks. Võib juhtuda, et siinsesse raamatusse on sisse lipsanud mõni faktiviga, millest tähelepanelik lugeja samuti märku võiks anda. Loodan, et tehtud töö täidab lisaks oma põhilisele eesmärgile ka varjatud lisaväärtust – koostöös Muinsuskaitseametiga on algatatud mitme teatmikus käsitletud objekti kaitse alla võtmine. Siiski koputan militaarmatkaja südamele: suhtu igasse objekti lugupidamisega ning ka suurematelt objektidelt ei tasuks „suveniire” kaasa võtta! Loodetavasti vastab ESAT kasutaja ootustele. Kristjan Luts EESTI SÕJAAJALOO TEEJUHT

Ü le v aa d e E esti m aa d p uu d uta n u d sõ d a d est

Muistne vabadusvõitlus

istiusk hakkas meie kandis levima juba 12. sajandi kolmandal veerandil, mil piirkonda nimetati esimesed piiskopid. Alguses suhtuti uude usku ja selle levitajasse rahulikult ning sallivalt, konflikt tekkis alles sajandi lõpul, mil kirik üritas vastristitutele kehtestada ka ristiusuga kaasnevaid kohustusi mitmete maksude näol. 12. sajandil hakkas saksa kultuuriala liikuma ida poole, selle tulemusena asutati 1143. aastal Lübecki linn. Läänemerel hakkasid järjest sagedamini liiklema saksa kaupmehed, kes Ojamaa kaudu jõudsid Väina jõe suudmesse liivlaste asualale ning Soome lahe kaudu Venemaale, muuhulgas kaubeldi ka Läänemere idakalda rahvastega. Kaupmeeste vahendusel tuli 1184. aastal Väina liivlaste juurde usku kuulutama Meinhard, kes 1186. aastal pühitseti Liivimaa piiskopiks. Meinhard oma töös suurt edu ei saavutanud ning pärast tema surma 1196. aastal sai uueks piiskopiks Bertold, kes läks liivlastega kohe tülli ning lahkus maalt, et naasta koos ristisõdijate väega. Toimunud lahingus said liivlased küll lüüa, kuid langes ka piiskop ise. Uueks piiskopiks sai nüüd Albert, kelle juhtimise all sai ristisõda tõelise hoo sisse. 1201. aastal asutas ta Riia linna ning 1202. aastal asutati siinse piirkonna ristiusutamiseks vaimulik rüütliordu – Mõõgavendade ordu, kelle abiga allutati liivlased, seejärel alistusid lätlased vabatahtlikult. Sakslaste tähtis abiline oli Toreida ristitud vanem Kaupo. 1208. aasta sügisel algas sakslaste ning ristitud liivlaste ja lätlaste sõjakäiguga Lõuna-Eestisse Ugandi maakonda võitlus eestlaste ristiusustamise pärast. Eestlased vastasid ristisõdijate retkedele omapoolsete vasturetkedega kristlaste aladele. 1210. aastal olid eestlased taas vasturetkel ning piirasid sakslaste Võnnu linnust. Saanud teada, et linnusele tuleb abi, lahkusid ning seadsid üles varitsuse Ümera jõe ääres. Ristisõdijad langesidki lõksu ning eestlaste võit Ümera lahingus andis jõudu

EESTI SÕJAAJALOO TEEJUHT

edasiseks vastupanuks. Siiski ei läinud eestlastel edaspidi sama hästi. 1211. aastal vallutasid sakslased Viljandi, sellele vastukaaluks üritasid eestlased vallutada Kaupo linnust, kuid üritus ebaõnnestus ning eestlased kandsid suri kaotusi. Järgnesid sakslaste uued sõjaretked Eestisse ja lisaks puhkes katk. Kuna sõda oli kõiki osapooli kurnanud, sõlmiti 1212. aastal kolmeks aastaks vaherahu. 1215. puhkes sõjategevus uuesti ning taas rüüstati eestlaste alasid, millele eestlased üritasid vastata Riia linna hävitamisega, kuid taas kord ei saatnud eestlasi edu. 1215. aasta suvi oli eriti raske lõunapoolsetele maakondadele ning Sakala ja Ugandi alistusid sakslastele. 1217. aastal vallutasid muude maakondade eestlased ja venelased Otepää linnuse Ugandis ning sakslased kohustusid seal sõlmitud rahu järgi kogu maalt lahkuma. Eestlased üritasid võidukalt jätkata: koguti suur sõjavägi ja paluti abi venelastelt, et sakslased Liivimaalt välja ajada. See kahjuks ei õnnestunud. Sakslased suutsid samuti suure sõjaväe koguda ning 21. septembril 1217 Madisepäeva lahingus eestlaste sõjaväge lüüa enne, kui venelased kohale jõudsid, niisiis alistus Sakala uuesti sakslastele. 1219. aastal sekksuid sõtta ka taanlased, kes vallutasid pärast lahingut Tallinna all Põhja-Eesti, ja järgmisel aastal ka rootslased, kes üritasid kanda kinnitada Läänemaal. Rootslaste üritus ei kandnud küll vilja, kuna nende linnuse ja selle meeskonna hävitasid saarlased õige pea. 1220. aastate alguseks oli suur osa Mandri-Eestist vallutatud. Eestlastel jätkus ometigi veel jõudu üheks suureks vastupanupuhanguks. 1223. aasta suveks oli kogu Eesti uuesti eestlaste käes. Ainult taanlaste linnust Tallinnas ei õnnestunud korduvatest pingutustest hoolimata vallutada. Kahjuks ei suutnud eestlased sellist olukorda kuigi kaua hoida ning 1224. aasta suveks oli Mandri-Eestis ainsana vaba veel Tartu, kus oli koos eestlastega ka vene vürst Vjatško oma meestega. Augustis langes ka Tartu ning vabaks jäid ainult saared. 1227. aasta talvel liikus suur ristisõdijate vägi üle merejää saartele: vallutati Muhu linnus, seejärel alistus Valjala ning ülejäänud Saaremaa. Sellega oli eestlaste ala allutatud.

Liivi sõda

16.

sajandi keskpaigaks olid mitmes VanaLiivimaa naaberriigis toimunud suured poliitilised muutused – Venemaa, Taani, Rootsi ja Poola olid allutatud tugevamale keskvõimule ning võimsust kogunud. Vana-Liivimaa nende keskel oli aga endiselt killustunud ja nõrk, sestap haudusid tugevamad naabrid plaane piirkonna endale allutamiseks. 1550. aastate alguses aegus Venemaa ja Liivimaa vaherahu tähtaeg ning venelased hakkasid otsima põhjendus, miks seda mitte pikendada. Liivimaale esitati mitmeid nõudmisi, muuhulgas nõuti ka „Tartu maksu“ tasumist. Liivimaalased aga ei üritanudki raha koguda, ka sõjaks ei valmistutud, selle asemel hoopis tülitseti omavahel. Vene tsaar Ivan IV, kelle nõudmistele vastu ei tuldud, kasutas seda ära ning venelaste sõjakäiguga Eestisse 1558. aasta jaanuaris algas Liivi sõda. Ordu ega ka muud maahärrad ei suutnud maa kaitseks suurt midagi ette võtta. Kevadel alustasid venelased süstemaatilist pealetungi ning üksteise järel vallutati või alistusid tähtsamad linnad ning linnused: Narva, Tartu, Rõngu, Rakvere, Laiuse jt. Liivimaa võimud olid jõuetud midagi ette võtma. Tänu taanlastele õnnestus 1559. aastal sõlmida pooleks aastaks vaherahu. Vaherahu ajal üritasid siinsed jõud leida välisabi Poolast ja mujalt. Vaherahu lõppedes 1559. aasta sügisel üritasid liivimaalased asuda vastupealetungile: vallutati tagasi paar linnust ja võideti mõni lahing, aga olulist edu ei saavutatud. Samal ajal ostis Taani kuningas ära Saare-Lääne piiskopi valdused ja andis need valitsemiseks oma vennale hertsog Magnusele.

1560. aastal alustasid venelased uut pealetungi. 2. augustil toimus Liivi ordu viimane välilahing Härgmäe all Oomuli (Hoomuli) mõisa lähedal. Mitu korda väiksem orduvägi hävitati täielikult. Selle järel alistusid mitmed olulised linnused, nii et ordu kätte jäid vaid Tallinn, Pärnu ja Paide. Sõda mõjutas ka eestlasi raskelt ning 1560. aasta sügisel puhkes Läänemaal ja Harjumaal talupoegade ülestõus. Koluvere lahingus sunniti talupojad alistuma, kuid vastupanu sumbus alles järgmisel aastal. Venelaste pealetungi vastu üritasid siinsed maahärrad leida välisabi. 1560. aasta lõpul paigutati ordulinnustesse Poola väed, Tallinna linn kaalus rootslaste ja taanlaste vahel. 1561. aasta juunis aetigi Tallinna ordulinnusest poolakad välja ning Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkond alistusid Rootsi kuningas Erik XIV-le, paari päeva pärast tegi seda ka Tallinna linn. Novembris alistusid Liivi ordumeister Gotthard Kettler, ülejäänud Liivimaa aadel ja Riia peapiiskop Poola kuningas Sigismund II Augustile. Saaremaa liideti samal aastal otseselt Taaniga. Ka uued võimud ei olnud rahus. 1563–70 toimus peamiselt Eesti alal Põhjamaade Seitsmeaastane sõda Taani ja Rootsi vahel, Taaniga liidus osales selles ka Poola. Hertsog Magnus astus 1569. aastal liitu Venemaaga ning sai Venemaast sõltuva Liivimaa kuningriigi valitsejaks. Koos vene vägedega suutis ta aastatel 1575–76 vallutada peaaegu kogu Eesti ala, rootslaste kätte jäid ainult Tallinn ja Hiiumaa, poolakad tõrjuti täiesti välja. Kogu maal valitses kaoses. Talupojad, kes sõja tõttu maad harida ei saanud, tegelesid röövimisega, osadest talupoegadest moodustati üksused Rootsi vägede koosseisus. 1577. aastal piirasid venelased edutult Tallinna. Liivimaa kuningriik likvideeriti, sest Magnus oli vahepeal hakanud otsima uusi liitlasi. 1579. aastal toimus sõjategevuses pööre – uus Poola kuningas Stefan Batory alustas pealetungi venelaste vastu. Seda kasutasid ära ka rootslased ning sõjaõnn hakkas venelaste jaoks ebameeldivalt pöörduma. 1580. aastate alguses vallutasid rootslased ja poolakad endise Vana-Liivimaa alad ning tungisid Venemaale. 1582. aastal sõlmisid poolakad ja veEESTI SÕJAAJALOO TEEJUHT

Ü le v aa d e E esti m aa d p uu d uta n u d sõ d a d est

Vajalik on siiski rõhutada, et võitlused siinmail arvatavasti sellega ei lõppenud – saarlased tõusid korduvalt sakslaste vastu üles ning arvatavasti oli ka mujal vastuhakke. Lisaks muutusid eestlased nüüd osaks sakslaste sõjaväest ning osalesid kuni keskaja lõpuni sakslaste sõjalistes ettevõtmistes venelaste ja leedulaste vastu ning siinsetes sisekonfliktides.

Ü le v aa d e E esti m aa d p uu d uta n u d sõ d a d est

nelased Jam Zapolski vaherahu ning 1583. aastal sõlmisid rootslased ja venelased Pljussa vaherahu. Sõja lõppedes oli Eesti mandriosa seega rootslaste ja poolakate valduses, Saaremaa jäi Taanile. Sõjategevus siinmail Liivi sõjaga siiski ei lõppenud: korduvalt sõdisid Venemaa ja Rootsi; 17. sajandi alguses puhkes sõda Rootsi ja Poola vahel, mis päädis kogu Eesti mandriala allutamisega Rootsi võimule 1629. aastal; ka Taani sõdis Rootsiga ja oli lõpuks sunnitud 1645. aastal Saaremaa Rootsile loovutama.

Põhjasõda

17.

sajandi lõpul oli Rootsi oma võimsuse tipul ja valitses Läänemerd, sellise olukorra vastu olid Taani, Poola ja Venemaa, kes kõik tahtsid endale osa Rootsi valdustest. Sajandi viimased aastad tundusid olevat sobivad Rootsi ründamiseks: välispoliitiliselt oli nende riikide olukord hea, mitmete vaenlastega oli rahu sõlmitud ja ka omavaheline läbisaamine oli hea. Rootsi liitlased seevastu olid hõivatud oma probleemidega ning ka siseolukord polnud kiita – Liivimaa aadel oli rahulolematu, just oli lõppenud laastav näljahäda ning kuningas Karl XII oli noor ja kogenematu. 1699. aastal sõlmisid Vene tsaar Peeter I, Taani kuningas Frederik IV ja Poola kuningas August II Tugev liidu Rootsi vastu, mille kohaselt August pidi endale saama Eesti- ja Liivimaa. 1700. aasta veebruaris algas Augusti vägede üllatusrünnakuga Riiale Põhjasõda, linna nad siiski vallutada ei suutnud. Suvel ründas taani Rootsi valdusi Saksamaal, kuid Karl XII näitas end liitlastele ootamatult tugevast küljest. Rootsi väed maabusid Kopenhaageni all ja sundisid taanlased sõjast kiiresti välja. Sama aasta sügisel hakkasid venelased piirama Narvat ning Vene väed laastasid Virumaad. Oktoobris maabus Karl XII sõjaväega Pärnus ja hakkas liikuma Narva poole. Rakveres täiendas ta vägede varustust ning pärast kokkupõrget venelastega Pühajõel jõudis 19. novembril Narva alla, kus toimunud lahingus lõi tugevalt kolmekordses arvulises ülekaalus olevaid venelasi.

EESTI SÕJAAJALOO TEEJUHT

Rootslased talvitusid Eestis Laiusel ning 1701. aasta kevadel, pidades venelasi lööduks, lahkus Karl XII oma vägedega Eestist Kuramaale, kus asusid Augusti väed. Eestisse jäeti väike osa vägesid Wolmar Anton von Schlippenbachi juhtimisel. Karl XII oli oma sõjakäigul edukas, lüües mitmel korral Augusti vägesid, kuid Augustit ennast kätte ei saanud. Ka Augusti rahuettepanekud lükkas ta tagasi. 1704. aastal lasi Karl XII uueks Poola kuningaks valida Stanisław I Leszczyński, osa Poolast jäi endiselt truuks Augustile. Venemaale oli kasulik, et rootslased Poolas tegutsevad. Juba 1701. aastal ületasid venelased uuesti piiri ja Erastvere lahingus said rootslased lüüa. 1702. aasta suvel said rootslased uuesti lüüa Hummuli lahingus. 1703. aastal rüüstasid venelased Ida-Eestit ja järgmisel aastal sai Rootsi laevastik lüüa lahingus Kastre all Emajõel ning venelased vallutasid suvel ka Tartu ja Narva, seejärel sõjategevus siinmail mõneks ajaks vaibus. Samal ajal vallutasid venelased ka väljapääsu Läänemerele ning asutasid 1703. aastal Neeva suudmesse Peterburi. 1708. aastal aktiviseerus sõjategevus uuesti ning rootslased said taas lüüa Vinni lahingus. Samal aastal hakkas Karl XII oma peaväega uuesti itta liikuma. Kartes, et ta tuleb tagasi Eesti- ja Liivimaale, küüditasid venelased Tartu elanikud ning kasutasid „põletatud maa“ taktikat. Karl XII aga siia ei tulnud, vaid tungis hoopis Ukrainasse, kus sai 1709. aasta juunis Poltaava lahingus hävitavalt lüüa. Samal aastal asusid ka Taani ja Poola uuesti sõtta. Karl XII põgenes pärast lahingut Türki, kuhu ta, pooleldi vangina, jäi 1715. aastani. Rootslased ei suutnud seejärel enam Eesti- ja Liivimaad enda käes hoida: 1710. aasta alguses alistus venelastele Riia, augustis ka Kuressaare ja Pärnu ning septembris Tallinn. 29. septembril 1710 alistus Harkus sõlmitud kapitulatsiooniga siinne Rootsi sõjavägi ning Vene võimule alistusid Eestimaa rüütelkond ja Tallinna linn. Sellega sõjategevus Eesti alal vaibus, kuid sõda ei lõppenud. Rootslased sõdisid edasi, kuid kõikidest jõupingutustest hoolimata hakkas sõda riiki üha enam kurnama. Venemaa vallutas rootslastelt Soome ja Rootsi-vastase koalitsiooniga liitusid ka osad Saksa vürstiriigid. Karl XII üritas kaotusi idas kompensee-

Napoleoni sõjad

1789.

aastal puhkenud Suur Prantsuse revolutsioon lõi soodsad tingimused andekate ja auahnete inimeste tõusuks. Noor korsiklane Napoleon Bonaparte tegi revolutsioonikeerises tormilist karjääri ning 1799. aastal suutis läbi viia riigipöörde, millega sai alguse Konsulaadi periood Prantsusmaa ajaloos. Napoleon sai ise üheks kolmest konsulist, kes riiki valitsesid ja mängis nende hulgas domineerivat rolli. 1804. aastal lasi ta end prantslaste keisriks kroonida. Tema üks taotlusi oli tugev Prantsusmaa ning Prantsuse revolutsiooni ideede eksport väljapoole Prantsusmaa piire, samuti pidi Prantsusmaa saama juhtrolli Euroopas. Ülejäänud Euroopa riigid ei olnud Prantsusmaa hegemoonia ja endise korra lagundamisega nõus ning seetõttu toimusid mitmed sõjad Prantsusmaa ja tema vastu moodustatud koalitsioonide vahel. Koalitsioone revolutsiooni summutamiseks oli moodustatud juba varem. 1799. aastal sõdis Prantsusmaa II koalitsiooni vastu (Suurbritannia, Venemaa, Austria jne.), koalitsioon lagunes kui Napoleon lõi Marengo lahingus purustavalt austerlasi. 1805. aastal organiseerus III koalitsioon (Suurbritannia, Austria, Venemaa, Rootsi), mis lagunes pärast seda, kui Napoleon oli kõigepealt löönud austerlasi oktoobris Ulmi all ning seejärel detsembris Austerlitzi ehk Kolmekeisrilahingus Vene-Austria ühendväge. Järgmise aasta sügisel tekkis IV koalitsioon (Suurbritannia, Preisimaa, Venemaa, Rootsi). Napoleon astus sellele kohe vastu ning lõi Jena-Auers-

tedti lahingus hävitavalt preislasi ning okupeeris Preisimaa, lisaks kuulutas ta välja Inglismaa vastu kaubandusblokaadi – kontinentaalblokaadi. 1807. aastal lõi ta Friedlandi lahingus venelasi ning sõlmis juulis Tilsitis venelastega rahu ja liidu. 1808. aastal tungis Napoleon Hispaaniasse, kuid seal ei suutnud ta kõigest hoolimata edu saavutada. Samal aastal moodustasid Suurbritannia ja Austria V koalitsiooni, kuid austerlased said suvel Wagrami lahingus lüüa ja ka see koalitsioon ei täitnud oma eesmärki. Napoleoni suhted Venemaaga olid pärast Tilsitis sõlmitud rahu väga head ja Vene keiser Aleksander I oli Napoleoniga liidus. Siiski hakkasid nende suhted üsna kiiresti halvenema: kontinentaalblokaad, millega Venemaa liitus mõjus väga raskelt Venemaa majandusele. 1812. aastal puhkes sõda Prantsusmaa ja talle allutatud suurema osa Euroopa ning Venemaa vahel. Napoleoni Venemaa sõjakäik oli katastroof. Vallutati küll Moskva ja löödi venelasi Borodino lahingus, kuid vene talv tegi oma töö ning suurem osa Venemaale tunginud vägedest jäigi sinna. Venemaal saadud kaotuse tagajärjel moodustasid Suurbritannia, Venemaa, Preisimaa, Rootsi, Hispaania ja Portugal 1813. aastal VI koalitsiooni. Napoleon sai sügisel Leipzigi lahingus lüüa, kuid pärast mitmeid väiksemaid võite, arvates, et sõda on võimalik veel võita, keeldus rahust. 1814. aasta kevadel tungisid liitlased Pariisi ja Napoleon loobus troonist ning saadeti Elba saarele asumisele. 1815. aasta kevadel põgenes ta Elba saarelt ja naasis Prantsusmaale, kus uuesti troonile tõusis. Kohe moodustasid Suurbritannia, Preisimaa, Venemaa jt VII koalitsiooni ning pärast lüüasaamist suvel Waterloo lahingus, saadeti Napoleon asumisele St. Helena saarele, kus ta ka suri. Nende sõdade tagajärjel tugevnes Mandri-Euroopas mõneks ajaks oluliselt Venemaa, kelle koosseisu kuulusid tol ajal ka Balti riigid. Eestit puudutasid sõjad nii palju, et perioodidel, kus Venemaa oli liidus Prantsusmaaga tegutses siin kandis Inglise laevastik, blokeerides vahel sadamaid. Elanikkonda mõjutas sõda majanduslikult, kuna oli vaja majutada ja varustada sõjaväge. Samuti nõuti nekrutivõtmise näol palju sõdureid ning 1807. ja 1812. aastatel kartis Vene valitsus NapoEESTI SÕJAAJALOO TEEJUHT

Ü le v aa d e E esti m aa d p uu d uta n u d sõ d a d est

rida Taanilt Norra vallutamisega, kuid sai seal 1718. aastal surma. Rootslased üritasid sõda jätkata, kuid edu ei saavutanud ning sõlmis järjest kõigi vaenlastega rahu. Venemaaga sõlmiti 1721. aastal Uusikaupunki rahu, millega Venemaa sai endale Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa, samuti osa Soomest; Rootsi sai tagasi Soome ja sõjakahjutasu Venemaalt. Sellega algas Eesti alal Vene aeg ja valitses mõnda aega rahu.

Ü le v aa d e E esti m aa d p uu d uta n u d sõ d a d est

leoni vägede sissetungi Eesti- ja Liivimaale, selle tõrjumiseks moodustati talupoegadest maamiilits. Mitmedki eesti mehed jõudsid Vene vägede koosseisus Prantsusmaale välja.

Esimene maailmasõda

simese maailmasõja näol oli esimest korda tegemist sõjaga, mis hõlmas enam-vähem kogu maailma. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses olid formeerunud mitmed riikidevahelised liidud, samuti olid riikidele tol ajal väga olulised kolooniad, seda nii majanduslikult kui ka lihtsalt oma võimu näitamiseks ja rahvusvahelise prestiiži tõstmiseks. Juhtroll maailmas oli Suurbritannia käes, kuid sellele pretendeeris tugevasti ka Saksamaa. Mitmel korral läksid riikide suhted uute mõjualade pärast nii teravaks, et sõja puhkemine rippus juuksekarva otsas. Esimese maailmasõja eel oli Euroopas kujunenud kaks vastandlikku blokki. 1894., 1904. ja 1907. aasta lepingutega oli kujunenud Prantsuse-Inglise-Vene liit ehk Antant. Nendele vastandus olid Kolmikliit – Saksamaa, Austria-Ungari ja Itaalia (sekkus hiljem sõtta hoopis Antanti poolel). Suuremal osal riikidest olid mingid pretensioonid teisele poolele. 29. juunil 1914 tappis Bosnia pealinnas Sarajevos serbia üliõpilane Gavrilo Princip Austri-Ungari troonipärija ertshertsog Franz Ferdinandi. Austria reageeris sellele ultimaatumiga Serbiale, keda toetas Venemaa. Saksamaa toetas Austriat ning vastastikuste ultimaatumite ja sõjakuulutuste vahetamisega astus 28. juuli ja 6. augusti vahel suurem osa Euroopa suurriike sõtta, ainult Itaalia jäi kõrvale. Sakslased alustasid pealetungi läänerindel, jäädes idas kaitsele – plaani kohaselt tuli Prantsusmaa enne purustada, kui Venemaa jõuab oma tohutud elavjõud mobiliseerida. Septembri alguses lähenesid sakslased Pariisile, kuid Marne’i lahingus suudeti nende edasitung peatada. Vastaspooled kaotasid lootuse üksteist ümbert haarata ning kaevusid maasse – algas positsioonisõda, mille käigus rinde-

EESTI SÕJAAJALOO TEEJUHT

joon kuni sõja lõpuni märkimisväärselt ei muutunud. Idarindel tahtis Venemaa kõigepealt lüüa austerlasi ja siis sakslasi. Austerlaste vastu saavutati alguses ka edu. Prantslaste olukorra leevendamiseks tungisid venelased kiirustades Ida-Preisimaale, kus Tannenbergi lahingus said raskelt lüüa: Vene 2. armee hävitati ja 1. armee sunniti taanduma. Ka idarindel algas positsioonisõda. Sõtta astusid järjest uued riigid: Antanti poolel 1914 Jaapan, 1915 Itaalia, 1916 Portugal ja Rumeenia; Kolmikliidu poolel 1914 Türgi ja 1915 Bulgaaria. Siiski ei õnnestunud kummalgi liidul otsustavat edu saavutada. Sõda hakkas raskelt mõjutama ka sõdivate riikide majandust, eriti Kolmikliidu riikide oma, kuna nende sadamaid blokeeris Inglise laevastik. Pöörde sõtta tõi Ameerika Ühendriikide sekkumine Antanti poolel 1917. aastal. 1918. aasta alguses üritasid sakslased mitme suure pealetungiga veel sõda enda kasuks pöörata, kuid ebaõnnestunult. 9. novembril 1918 puhkes Saksamaal revolutsioon ja 11. novembril sõlmiti vaherahu. Eestit puudutas sõda alguses ainult niipalju, et mobiliseeritute hulgas oli suur hulk eesti mehi. 1917. aastal oli Venemaa olukord sõjas nii halb ja rahvas nii rahulolematu, et kevadel kukutati Venemaal keiser Nikolai II. Sama aasta sügisel haarasid Venemaal võimu Lenini juhitud enamlased ja sõlmisid sakslastega 1918. aasta kevadel rahu. Selleks ajaks olid sakslased pealetungiga idarindel jõudnud nii kaugele, et olid okupeerinud Balti riigid, sealhulgas ka Eesti, kus tolleks ajaks oli juba välja kuulutatud iseseisev vabariik. Saksa okupatsiooni ajal toimus kõige võimaliku väljavedu Saksamaale, kus blokaadi tõttu oli kõigest suur puudus. Esimese maailmasõja tagajärjel lagunesid mitmed Euroopa suurriigid ning nende asemele tekkisid väiksemad rahvusriigid. Tänu Tsaari-Venemaa kokkuvarisemisele sõjas said ka eestlased võimaluse luua oma riik. Esimese maailmasõda lõppes mitme rahuleppega, mis olid kaotajate vastu kohati väga ebaõiglased. Kartuses, et kui kaotajariike piisavalt ei nõrgestata (riikidest eraldati suuri tükke, nõuti kahjutasusid), võib tekkida uus oht võitjatele. Liiga raskeid rahutingimusi on peetudki uute probleemide allikaks.

1917.

a suvel moodustati Venemaa autonoomse Eestimaa kubermangu valitsemiseks Maanõukogu. 19. veebruaril 1918 võttis Maanõukogu vastu otsuse Päästekomitee moodustamisest, kuhu kuulusid Konstantin Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms. Koostati „Iseseisvusmanifest”, milles nimetati Eestit esmakordselt iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. 24. veebruaril 1918 kogunesid Päästekomitee liikmed tulevase Eesti Panga hoonesse. Seal moodustati Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai Konstantin Päts. Samas loeti ette ka „Iseseisvusmanifest”, mis eelmisel päeval oli ette loetud Pärnus. Iseseisev Eesti Vabariik oli sündinud. Saksa vägede edasitung idarindel aga jätkus. Brestis toimunud rahuläbirääkimised Nõukogude Venemaa ja Kolmikliidu vahel olid katkenud ning baltisakslaste küüditamine Eestist andis ka sobiva ettekäände. 1918. a märtsiks oli sakslaste kätte läinud kogu Eesti territoorium, kaasa arvatud Narva ja Jaanilinn. Võim Eestis läks Saksa sõjaväelastele. Eesti iseseisvust ega Ajutist Valitsust ei tunnustatud. Baltisakslased üritasid luua siinmail vormiliselt iseseisvat Balti hertsogiriiki, mis kuulunuks Saksamaa mõjusfääri. 1918. a novembri alguses puhkes Saksamaal revolutsioon, kukutati keiser ja ametisse seati uus valitsus. 11. novembril kirjutati alla Compiègne’i vaherahule. Taas kogunes Eesti Ajutine Valitsus. Võimu täieliku ülevõtmiseni sakslastelt jõuti 21. novembril. 13. novembril 1918 oli Vladimir Lenini poolt juhitud Nõukogude Venemaa valitsus tühistanud Saksamaaga sõlmitud Brest-Litovski rahu (millega Venemaa oli loobunud suurest osast endise Venemaa läänealadest). Novembri lõpuks koondas Punaarmee märkimisväärsed jõud (u 12 000 meest) Eesti piiridele. Sissetung pidi toimuma korraga kahest suunast – Narva alt Tallinna peale ning Pihkva ruumist Võru ja Valga suunas. Punaarmee rünnaku Narvale 22. novembril lõid sakslased küll tagasi, ent ühtlasi kiirendas see Saksa vägede lahkumist

Eestist. Ajutine Valitsus saatis Narva alla kõik oma käsutuses olevad sõjalised jõud. 28. novembril 1918 algas Narva all Eesti Vabadussõda. Mitme tunni vältel löödi Punaarmee rünnakud Narvale tagasi, ent järgmisel päeval oldi sunnitud linn loovutama. Pärast Narva vallutamist tõsteti esile eesti enamlased – kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun. Juhtohjad Eesti Töörahva Kommuuni territooriumil läksid Kommuuni Nõukogu kätte, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt. Taas natsionaliseeriti suurettevõtted ja pangad, omanikelt konfiskeeriti vara ning poliitilised vastased suruti maha „punase terrori” läbi. 1918. a detsembris jätkus Punaarmee kiire edasitung Eesti pinnal. Üksteise järel langesid enamlaste kätte Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa ja Aegviidu Põhja-Eestis ning Võru, Valga, Tartu, Tõrva ja Mõisaküla Lõuna-Eestis. 1919. a jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast vaid 40 km kaugusel. Eesti sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Vabadussõja alguses oli sõjaväe kõrgeim juht peaminister ja ühtlasi sõjaminister Konstantin Päts, kellele allusid peastaap (ülem kindralmajor Andres Larka), operatiivstaap (polkovnik Johan Laidoner) ja sisekaitse ülem (kindralmajor Ernst Põdder). 23. detsembril 1918 moodustati Sõjavägede Ülemjuhatus, ülemjuhatajaks määrati Johan Laidoner, kes allus otse Ajutisele Valitsusele. Aastavahetusel hakkas olukord paranema. Läbiviidud mobilisatsioon tõi 5. jaanuariks 1919 kokku 14 000 meest ning Eesti väed asusid vastupealetungile. Eriti silmapaistvat edu saavutasid Tallinna–Narva raudteel tegutsevad soomusrongid. Paanikat enamlaste tagalas sünnitasid ka kontradmiral Johan Pitka juhitud meredessandid Soome lahe rannikul. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki. Näiteks tungisid Eesti väed kiiresti edasi lõunarindel, tõrjudes enamlased Velikaja jõe taha ja vallutades Pihkva. Eestit toetasid Vabadussõjas mitmed riigid. 20. novembril 1918 lubas Suurbritannia välisminister lord Robert Cecil Eesti välisdelegatsioonile EESTI SÕJAAJALOO TEEJUHT

Ü le v aa d e E esti m aa d p uu d uta n u d sõ d a d est

Eesti Vabadussõda

Ü le v aa d e E esti m aa d p uu d uta n u d sõ d a d est

Londonis oma laevastiku toetust. 12. detsembril jõudiski Inglise laevastik admiral Edwyn Alexander Sinclairi juhtimisel Tallinna reidile. Inglise laevastik tegutses admiral Walter Cowani juhtimisel Soome lahes ka 1919. a, sooritades muuhulgas rünnaku Kroonlinnale, ning andis Eestile punalaevastikult hõivatud hävitajad Spartak ja Avtroil. 1918. a novembris otsustas ka Soome riigihoidja Pehr Evind Svinhufvud Eestit majanduslikult toetada ja detsembris algas vabatahtlike värbamine. Moodustati üksikpataljon major Martin Ekströmi ja rügement Põhja Pojad polkovnik Hans Kalmi juhtimisel. Ekströmi pataljon (5 kompaniid) jõudis Tallinna 30. detsembril 1918. a, Põhja Pojad (2 pataljoni, suurtükidivisjon jm väeosad) 26. jaanuaril 1919. Ekströmi pataljon sõdis Viru rindel, Põhja Pojad lõunarindel. Soome vabatahtlike üldjuht oli kindral Martin Wetzer. Vabatahtlikke üksusi tuli ka Rootsist, Taanist ja Lätist. Lisaks formeeriti 1918. a lõpul Balti pataljon. Pataljoni kuulusid endise baltisaksa ülemkihi liikmed, pataljoniülem oli polkovnik Konstantin Weiss. Pataljoni liikmed olid enamjaolt Eesti kodanikud, pataljoni komandokeel oli saksa keel. Pataljon võitles Viru rindel, ka sel ajal, kui Eesti sõjavägi 1919. a suvel lõunarindel sõdis Landeswehri vastu, mille moodustasid samuti baltisakslased, pataljoni liikmete endised seisuse-, lapsepõlve-, õpingu- ja teenistuskaaslased. 1919. a suveks oli osa sõjategevusest kandunud Põhja-Lätti, kus kolmest Eesti diviisist opereeris kaks, puhastades territooriumi Punaarmeest. 1919. a juunis viis see kokkupõrkeni Landeswehriga, kes püüdis allutada Lätit oma võimule. Nimelt oli 1918. a Lätisse jäänud Saksamaa 6. reservkorpus, mida juhtis 1919. aastast kindral krahv Rüdiger von der Goltz. Talle allusid vabatahtlike väekoondised: Saksa Rauddiviis ja kohalikest baltisakslastest moodustatud Landeswehr. 16. aprillil 1919 kukutasid Landeswehri löögirühmad Kārlis Ulmanise juhitud Läti valitsuse ja seadsid sisse Andrievs Niedra nukuvalitsuse. Läbirääkimistel 3.–5. juunini 1919 üritas Eesti väejuhatus sakslasi tagasi tõmbuma sundida. Seejärel algasid aga relvakokkupõrked. Sakslased vallutasid Cēsise (Võnnu) ja tungisid edasi Valmiera suunas. Eesti vastupealeEESTI SÕJAAJALOO TEEJUHT

tung algas 22. juunil, 23. juunil vallutati Cēsis tagasi (alates 1935. aastast tähistatakse seda päeva võidupühana) ning sakslased löödi taganema. Eesti üksused jõudsid 1. juuliks Riia alla. 3. juulil sõlmiti liitlaste sõjalise missiooni algatusel ja vahendusel vaherahu. 8. juulil 1919 saabus Riiga Läti seaduslik valitsus Kārlis Ulmanise juhtimisel ning aasta lõpuks viidi sakslased Lätist välja. Sõda Nõukogude Venemaa vastu oli 1919. a suveks ja sügiseks kandunud juba Venemaa pinnale. Suuresti toimus see koostöös kindral Nikolai Judenitši juhitud Loodearmeega. Novembris tungis aga Punaarmee uuesti Eesti piiridele ning 1919. a novembris-detsembris toimusid Narva rindel Vabadussõja ägedaimad lahingud. Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu kaks armeed kokku kuni 60 000 mehega. Eesti pani välja umbes 20 000 meest. Nõukogude Venemaa ei suutnud eestlaste kaitsest läbi murda ning 1919. a lõpuks oli sunnitud vaherahuga leppima. Tartus alanud rahuläbirääkimistel juhtis Eesti delegatsiooni Jaan Poska, Nõukogude Venemaa poolt Adolf Joffe. Piiriküsimustes puhkesid ägedad vaidlused, kuna Nõukogude Venemaa esindajad nõudsid enestele kogu Petserimaad ja poolt Virumaad. Alles Punaarmee pealetungikatsete nurjumine Narva rindel sundis Vene diplomaate järeleandlikkusele ning 31. detsembril kirjutati alla vaharahulepingule, mis jõustus 3.jaanuaril 1920 kell 10.30 hommikul. Rahukonverents jätkus uuel aastal. Eesti kohustused Venemaa võlgade tasumisel kuulutati olematuks, Eestile otsustati välja maksta 15 miljonit kuldrubla Vene kullavarudest. Rahulepingule kirjutati alla 2. veebruaril 1920 Nõukogude Venemaa deklareeris, et „tunnustab ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja -maa kohta...” 402 päeva kestnud Vabadussõda lõppes Eesti täieliku võiduga. Eesti kaotas langenutena hinnanguliselt 3600–4000 inimest ja haavata sai umbes 14 000 inimest. Alles Vabadussõja järel saabus võimalus hakata pea kaks aastat tagasi välja kuulutatud Eesti Vabariiki tegelikult üles ehitama.

1933.

aastal oli Saksamaal võimule tulnud Adolf Hitler, kes kehtestas natsliku diktatuuri ja võttis eesmärgiks Saksamaa endise võimsuse taastamise. 1930. aastate jooksul liitis ta Saksamaaga mitmeid piirkondi ning demokraatlikud lääneriigid ei võtnud midagi ette selle takistamiseks. 1939. aastaks oli Saksamaa endale Esimese maailmasõja rahulepingut rikkudes mobiliseerinud võimsa sõjaväe, annekteerinud Austria ning haaranud tükke mitme Kesk-Euroopa riigi küljest, 1939. a kevadel okupeeris Hitler Tšehhoslovakkia. Euroopa demokraatlikud riigid pidasid läbirääkimisi Nõukogude Liiduga Hitleri peatamiseks, kuid kuna too nõudis sisuliselt vabu käsi Ida-Euroopa okupeerimiseks, mingit lepet ei sündinud. Selle asemel hoopis toimus Saksamaa ja Nõukogude Liidu lähenemine, mis päädis Molotovi-Ribbentropi paktiga ja selle salaprotokolliga. Salaprotokolli ja selle hilisema täpsustuse järgi jagati Euroopa mõjusfäärideks: Hitler pidi saama Lääne-Euroopa ja pool Poolat, Stalin Baltikumi ja Soome. Sõda algas 1. septembril 1939 Saksamaa kallaletungiga Poolale. Suurbritannia ja Prantsusmaa, kes olid mõistnud, et Hitleri peatamiseks pole muud võimalust kui sõda, kuulutasid seepeale Saksamaale 3. septembril sõja. Siiski ulatuslikku sõjategevust läänerindel esialgu ei puhkenud. Saksamaa vallutas rahulikult Poola, millele andis hoobi ka Nõukogude Liidu kallaletung 17. septembril. Vallutatud alad allutati kiiresti uuele võimule. Samal ajal hakkas Nõukogude Liit avaldama survet ka Balti riikidele, et nood lubaksid enda piiridesse sõjaväebaase. Balti riigid, kes olid sisuliselt välispoliitilises isolatsioonis, andsidki järele ning Punaarmee sisenes neisse riikidesse. Soome, kes vastu hakkas, sattus sõtta Nõukogude Liiduga, kuid 1940. aasta kevadel sõlmitud rahuga säilitas iseseisvuse, kuigi pidi osa alasid loovutama. Läänerindel samal ajal sõjategevusest hoiduti – toimus nn kummaline sõda. 1940. aasta kevadel alustas Saksamaa läänes pealetungi: vallutati Taani, Norra, Holland, Belgia ja Luksemburg, suvel alistus Prantsusmaa. Samal

suvel, kui maailma tähelepanu oli pööratud Prantsusmaale, okupeeris Nõukogude Liit Balti riigid. Samal suvel liitus sõjaga Saksamaa poolel ka Itaalia. Lääneriikidest jäi sõtta Suurbritannia, kes hakkas sõja edenedes järjest enam abi saama Ameerika Ühendriikidelt. Sõjategevus kaldus kolooniatesse Aafrikas ning Aasias. 22. juunil 1941 tungis Saksamaa kallale ka Nõukogude Liidule ja jõudis pealetungiga peaaegu Moskvani, kuid sai Moskva all lüüa ja pidi venelaste vastupealetungi ees taganema. 7. detsembril ründas Jaapan ameeriklaste mereväebaasi Pearl Harbouris ning sellega astusid sõtta ka Ameerika Ühendriigid. Jõudude tasakaal nihkus liitlaste kasuks ning 1942. ja 1943. aasta olid sõjas murrangulised. Aafrikas said sakslased lüüa inglastelt, mille tagajärjel tungisid liitlased Itaaliasse, Vaiksel ookeanil kaotasid jaapanlased Midway merelahingu ja idarindel said sakslased lüüa Stalingradi lahingus. Siit alates olid liitlased edukad. 1944. aasta suvel maabusid liitlased Prantsusmaal ning 1945. aasta mais Saksamaa kapituleerus. Eestis oli samal ajal kehtestatud nõukogude võim, toimusid repressioonid elanike vastu, majandus natsionaliseeriti. 1940. aasta augustis võeti Eesti vastu Nõukogude Liitu. 1941. aasta juunis, vahetult enne Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule toimus Eestis küüditamine, mille käigus viidi üle 10 000 inimese Venemaale. Inimesed põgenesid metsadesse, et seal end nõukogude võimu ja selle vägivalla eest varjata. Saksa väed jõudsid Eesti 1941. a juulis. Nõukogude võim rakendas Eestis põletatud maa taktikat, selle tarbeks formeeriti spetsiaalsed hävituspataljonid, kelle käe läbi hukkus hulk inimesi. Hävituspataljonidega üritasid võidelda metsavennad, kes sakslaste lähenedes mitmel pool võimu enda kätte võtsid. Sakslased vallutasid kiiresti Lõuna-Eesti, kuid siis rinne stabiliseerus, võimaldades punastel Põhja-Eestis rohkem hävitustööd teha ning läbi viia ka mobilisatsioon Punaarmeesse. Juuli lõpul sakslaste edasitung jätkus ja sügisel hõivasid sakslased kogu Eesti, koos põgeneva Punaarmeega viidi Venemaale palju eestlasi ning siinseid rikkusi. Alguses tervitasid eestlased sakslasi kui vabastajaid, kuid nähes, et Eesti Vabariigi taastamine ei kuulunud sakslaste plaanide hulka, suhtumine EESTI SÕJAAJALOO TEEJUHT

Ü le v aa d e E esti m aa d p uu d uta n u d sõ d a d est

Teine maailmasõda

Ü le v aa d e E esti m aa d p uu d uta n u d sõ d a d est

muutus. Eesti allutati sakslaste võimule ja kogu elu käis sõja võitmise nimel, punased repressioonid asendusid sakslaste omadega. Siiski astusid mitmed eestlased vabatahtlikult Saksa sõjaväkke, et venelaste vastu võidelda. Sakslased formeerisid eestlastest nn ida- ja politseipataljone ning 1942. aastal hakati formeerima ka Relva-SSi kuuluvat Eesti leegioni, kuhu alguses loodeti mehi saada vabatahtlikkuse alusel, kuid nähes, et vabatahtlikke napib, muutus sinna astumine peagi varjatult kohustuslikuks – kutsealustele anti valida leegioni ja Saksamaa tööteenistuse vahel. Leegionist moodustati lõpuks 20. Eesti SS-diviis. 1944. aastal jõudis Punaarmee ja sellega koos ka eestlastest formeeritud 8. Eesti laskurkorpus taas Eesti piirideni. Sakslased kuulutasid välja mobilisatsiooni ja lootuses venelasi Eesti piiridest eemal hoida astus ligikaudu 40 000 meest Saksa sõjaväkke. Ränkades kaitselahingutes Narva all ja hiljem Sinimägedes, suutis Saksa väejuhatus venelasi peaaegu suve lõpuni tagasi hoida. Seejärel alustasid venelased aga pealetungi ka lõunast ning Saksa väed, kartuses kotti jääda, hakkasid kiiresti Eestist taganema. Sügisel vallutasid venelased kiiresti Eesti mandriosa ning novembri lõpuks oli kogu Eesti vallutatud. Taas algas nõukogude terror ning Eesti jäi järgmiseks peaaegu viieks aastakümneks nõukogude võimu alla.

Külm sõda

ülmaks sõjaks nimetatakse kahe üliriigi – Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu – vastasseisu pärast Teist maailmasõda. Vastasseisu komponendid olid rohkem kui nelja aastakümne kestel erinevad: ideoloogilised, majanduslikud, diplomaatilised ja sõjalised. Tekkis bipolaarne maailm, kus rivaalitsevate poolte põhirelvaks oli tuumarelv – hirm selle ees ei lasknud vastasseisul paisuda otseseks konfliktiks ehk kuumaks sõjaks. USA ja Nõukogude Liidu suhted halvenesid kiiresti pärast Teise maailmasõja lõppu. Peatselt kadus lootus jõuda koostöövalmis ja ühtse maailmani,

EESTI SÕJAAJALOO TEEJUHT

mis oli juhtinud Suurt Liitu läbi maailmasõja. Mõrad sõjaaegses liidus muutusid üha selgemalt tajutavamaks ja enne uue aastakümne algust oli maailm jagatud kaheks selgelt vastandlikuks pooleks. Külma sõja alged peitusid Teise maailmasõja pingetes. Kolm liitlast (USA, Suurbritannia ja Nõukogude Liit) olid töötanud ühise eesmärgi nimel, milleks oli Saksamaa alistamine. Ent samas olid liitlased teadlikud, et nendevaheline liit on äärmiselt habras. Maailmasõja lõpu ja Hitleri alistamise selgemaks muutmisega hakkas iga osapool üha enam rõhutama oma prioriteete ning kõiki rahuldava kokkuleppeni oli Jalta ja Potsdami konverentsil keeruline jõuda. Lootus sõjajärgse koostöö võimalikkusesse luhtus. Mõiste „külm sõda” võttis kasutusele USA Riigidepartemangu nõunik Bernard Baruch 1947. a. Oma esinemistes iseloomustas ta seniste liitlaste suhteid murenevatena ja konfliktiga asenduvatena ning rõhutas, et bipolaarsus võtab esimest korda inimkonna ajaloos globaalse mõõtme. Eelnevalt oli vastasseisule viidanud ka Suurbritannia sõjaaegne peaminister Winston Churchill oma 1946. a peetud kõnes, milles kasutas mõistet „raudne eesriie”. Churchill visandas pildi raudeesriidest, mis oli langenud „Stettinist Läänemere ääres kuni Triesteni Aadria mere ääres”. Sellega märkis ta eraldusjoont demokraatlike lääneriikide ja Nõukogude Liidu mõjualuste Ida-Euroopa maade vahel. Samuti võib külma sõja kuulutajaks pidada Nõukogude Liidu juhti Jossif Stalinit, kes maailmasõjale järgnenud esimese viisaastaku kõnes formuleeris kahe leeri doktriini, mille kohaselt maailm jagunes kaheks antagonistlikuks pooleks: imperialistlik-kapitalistlikuks ja progressiivseks kommunistlikuks leeriks. Mõned ajaloolased peavad külma sõda vältimatuks, teised seevastu leiavad, et konflikti saanuks vältida. Esimesed osutavad sellele, et juba 19. sajandil võis täheldada, et USAst ja Venemaast kujunevad tulevikus kaks rivaalitsevat suurvõimu. Alexis de Tocqueville’i analüüsis oma 1835. a ilmunud uurimuses „Demokraatia Ameerikas” USA välispoliitilisi perspektiive ja jõudis seisukohani, et peamiseks vastaseks tulevikus saab just Venemaa. Sajandi pärast need ennustused täitusidki. Tocqueville arvates oli mõlema maa puhul tegu rahvuslikult noorte

julgeoleku- ja koostöökonverentsi jätkukonvendil, mil konverentsist osa võtnud 35 riigi presidendid ja peaministrid kogunesid, et tähistada külma sõja lõppu ja kavandada Euroopa uut korda. Ent külma sõja lõpuna võib käsitleda ka varasemaid sündmusi. Nii pööravad ajaloolased saja aasta pärast kindlasti suurt tähelepanu 1988. a detsembrist alguse saanud sündmuste jadale. Nimelt teatas Nõukogude Liidu liider Mihhail Gorbatšov 7. detsembril 1988 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kohtumisel, et tema riik vähendab ühepoolselt sõjalisi jõude poole miljoni meheni ning tõmbab tagasi ja saadab laiali kuus tankiüksust, mis asusid tol ajal Ida-Saksamaal, Tšehhoslovakkias ja Ungaris. Lisaks sellele rääkis ta kokku tulnud riigijuhtidele, et tema riik hakkab tegutsema uue sõjalise doktriini raames. Uus doktriin nägi ette pigem kaitset kui rünnakut. Kuus kuud hiljem, olles veendunud, et Gorbatšov ja teised nõukogude liidrid olid oma kavatsustes tõsimeelsed, tunnistas USA president George H. W. Bush, et külma sõja lõpp on saabumas. Selle kinnitusena lammutati 1989. a novembris Berliini müür, põrmustades nii külma sõja kõige eredama sümboli. Veidi rohkem kui kaks aastat hiljem lagunes ka Nõukogude Liit ise poliitiliste segaduste tõttu, mis olid saanud alguse mõni kuu varem nurjunud katsest kukutada Gorbatšov võimult.

Ü le v aa d e E esti m aa d p uu d uta n u d sõ d a d est

riikidega, millele on omane agressiivne tegutsemine välispoliitilisel areenil. Vastupidisel seisukohal olevad analüütikud osundavad seevastu USA välispoliitika isolatsionalistlikule traditsioonile, millele riigi loojad Thomas Jefferson ja George Washington olid rõhu asetanud. Ajaloolased, kes on seisukohal, et külma sõda saanuks vältida, visandavad maailma, kus USA oleks pärast Teise maailmasõja lõppu Euroopast tagasi isolatsiooni tõmbunud. Vähemalt sama palju tinti on kulutatud lahkamaks küsimust, kes oli külma sõja tekkes süüdi. Mõned ajaloolased süüdistavad Ühendriike ja tema liitlasi, teised jagavad vastutuse Ida ja Lääne vahel ning kolmandad näevad süüdlast Nõukogude Liidus. Ei saa eitada, et Lääs, eeskätt Ameerika Ühendriigid, reageeris kommunistlikule ähvardusele aeg-ajalt ägedamalt kui tarvis. Samas on õigus ka neil, kes on seisukohal, et peamine vastutus külma sõja ees lasus Moskval. Kuulutas ju Moskva valjult ja selgelt oma kavatsusest kõikjal kodusõdasid korraldada ja kommunistlik režiim kehtestada. Lõpulikult selge ei ole ka külma sõja lõpudaatum. Erinevalt klassikalistest sõdadest, mis algavad sõjakuulutusest ja lõpevad sõdinud poolte vahel sõlmitud rahuga, on külma sõja lõppu võimalik mitmeti dateerida. Ametlikult kuulutati külm sõda lõppenuks 19. novembril 1990 Pariisis toimunud Euroopa

Lisalugemist Vahtre, Sulev. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990. Christiansen, Eric. Põhjala ristisõjad. Tallinn: Tänapäev, 2004. Frost, Robert I. Põhjasõjad: sõda, riik ja ühiskond Kirde-Euroopas 1558–1721. Tallinn: Kunst, 2005. Adamson, Andres. Hertsog Magnus 1540–1583: tema elu ja aeg. Tallinn: Argo, 2005. Russow, Balthasar. Liivimaa kroonika. Alamsaksa keelest tõlkinud Dagmar Stock, Hermann Stock; järelsõna: Hermann Stock. Tallinn: Hotger, 1993. Renner, Johannes. Liivimaa ajalugu 1556–1561. Keskalamsaksa keelest Ivar Leimus, värsid ladina keelest Enn Tarvel. Tallinn: Olion, 2006. Frost, Robert I. Põhjasõjad: sõda, riik ja ühiskond Kirde-Euroopas 1558–1721. Tallinn: Kunst, 2005. Eesti ajalugu IV. Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Kirjutanud Mati Laur, Tõnu Tannberg, Helmut Piirimäe; tegevtoimetaja Mati Laur; peatoimetaja Sulev Vahtre.

Õpetatud Eesti Selts. Tartu: Ilmamaa, 2003. Kroon, Kalle. Eesti ja Läti väeosad Rootsi armees 1701–1710. Tartu: 1997. Laidre, Margus. Lõpu võidukas algus: Karl XII Eesti- ja Liivimaal 1700–1701. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1995. Tarle, Jevgeni. Napoleon. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964. McLynn, Frank. Napoleon. Tallinn: Varrak, 2002. Eesti ajalugu IV. Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Kirjutanud Mati Laur, Tõnu Tannberg, Helmut Piirimäe; tegevtoimetaja Mati Laur; peatoimetaja Sulev Vahtre. Õpetatud Eesti Selts. Tartu: Ilmamaa, 2003. Keegan, John. Esimene maailmasõda. Tallinn: Varrak, 2002. Grabbi, Herbert. Maailmasõda. New York: Grabbi; Tallinn: Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Selts, 1996. Keegan, John. Teine maailmasõda. Tallinn: Varrak, 2004. EESTI SÕJAAJALOO TEEJUHT