Eesti sõjaajalugu loeng by Eesti Ajalugu

Eesti sõjaajalugu

Sissejuhatus

Sõjajaloo definitsioon „Kas Eesti sõjaajalugu on olemas?―, küsib ühes artiklis Tõnu Tannberg (Ajalooline Ajakiri,1999.1(104),lk 81jj). Peab vastama, et küllap on, kui me sellest räägime. Ta toob ära minu meelest ühe küllalt triviaalse, ent siiski kordamist vääriva tsitaadi ühelt 1930. aastate silmapaistvamalt sõjaajaloolaselt Hendrik Sepalt: Eesti- ja Lätimaageograafiline asend on säärane, et sõda on etendanud olulist osa mõlema maa ajaloos. Naabruses elavad rahvad ja riigid on Eesti ja Läti pinnal võidelnud osalt enesekaitse, osalt uute maa-alade hankimise, osalt võimu pärast Läänemerel. (See viimane viitab Venemaa ajalookontseptsioonile, mille järgi on alati olnud eesmärgiks jõuda välja merni, raiuda „aken Euroopasse―) Aga tõepoolest on sõda, laiemalt vaadates sõjandus, etendanud meie ajaloos äärmiselt olulist rolli. Sõjanduslik aspekt on muistsest vabadusvõitlusest alates olnud üheks keskseks mõjufaktoriks Eesti arengute kujundamisel.

Sõjaajaloo mõistest

Sõjandust võiksime kokkuvõtvalt defineerida kui sõdade ja sõjaväega seotud erinevaid valdkodni ühiskonna arengus. Sõjanduse rolli uurimisega ühiskonnas saab tegeleda kahes plaanis: kas utlevikku või minevikku vaadates, kusjuures esimesel juhul on meil abiks sõjateadus ja teisel sõjaajalugu. Sõjandus kõige üldisemas plaanis on teadusharu, mis käsitleb sõjaks valmistumist ja sõjapidamist. Seega on sõjateaduse pilk suunatud eelkõige tulevikku, eesmärgiga aidata kaasa riigi efektiivsele kaitsele. Sõjateadus aitab kindlustada riigi julgeolekut. See teadusharu võiks olla paljuski professionaalsete sõjaväelaste pärusmaa. Sõjaajalugu vaatab aga minevikku ja on otsapidi seotud ajalooteadusega. Eeltoodu põhjal võiksimegi sõjaajalugu kõige kokkuvõtlikumalt defineerida kui ajalooteaduse ühte haru, mis uurib sõjanduse eri valdkondi, nende toimet ja tagajärgi ühiskonnale möödanikus. Ja sõjaajalooga võiksid tegeleda tsivilistid, ajaloolase ettevalmistuse saanud teadlased. (Nimetage mõni tuntud Eesti sõjaajaloolane? Laar, Õun, Tannberg, Rein Helme, Ago Pajur)

Miks üldse õpetatakse/õpitakse koolis ajalugu, miks see on oluline?

Olete kindlasti õppinud fakte ja teate kronoloogiat. Nii üldjoontes. Muistne vabadusvõitlus (natuke terminist), keskaeg, Rootsi aeg, Vene aeg, rahvuslik ärkamine - 1870 aastad, poliitiline ärkamine 1905, iseseisvuse saavutamine, Iseseisvuse kaotamine, okupatsioonid, veretu taasiseseisvumine. Ei ole erilist mõtet vist hakata seda siin kõike üle kordama. Püüame hoopis seniõpitut kuidagi mõtestada.

Igal rahval omad kangelased, enamasti muidugi sõjakangelased, kes saavad rahvusliku identiteedi, ürgse ühtsuse sümboliks. On nii müütilistest aegadest, kui kaasajast. Mida vanemast ajast, seda parem. Üldiselt aga kantakse sellistele kangelastele üle kaasaja eesmärgid ja väärtused. Need kangelased pannakse mõtteliselt võitlema kaasaegsete 19-20 sajandi ideaalide nimel, nagu rahvusühtsus ja rahvusriik. Ma väga ei imesta, kui leitakse võimalus panna ka mõni müütiline tegelane (a la Kalevipoeg või Lembitu – viimasel on siiski olemas ajalooline prototüüp) seisma vabaduse ja demokraatia eest  Vabaduse eest kindlasti. Sakslastel on selliseks kangelaseks Arminius, tuntud ka Hermanni nime all (18 e.Kr. – 21 p.Kr), kes oli saksa hõimu heruskide juht ja roomlaste purustaja Teutenborgi lahingus 9. a. p.Kr. (Tuntud ka kui Varusschlacht, Schlacht im Teutoburger Wald, clades Variana). Hermann on tugevuse, kaitsetahte, rahvusuhkuse sümbol. Armin on muidugi päriselt elanud inimene, kuigi tema kohta on väga vähe teada. Sarnaneb selles mõttes meie Lembituga. Lembitu kuju loomine eesti rahvuslikku ajaloopilti sarnaneb väga tugevalt Armini mütologiseerimisega Saksamaal pärast Napoleoni sõdasid ja Saksa rahvuslikku tõusu. Saksa linnades (sic!), nagu Tallinn, Kuressaare, Paide ja Tartu seisid sellenimelised kindlustornid. Iga kindluse kõige uhkem torn kandis saksa kultuuriruumis alati nime Pikke Hermann. Eesti rahvuslik ärkamine toimus otseses Saksa mõjuväljas. Kreuzwald (Ristimets) tahtis anda sarnase rahvusheerose rahvaluule baasil Kalevioja näol. Ajaloo andmisest rahvale algabki nn. nation building, Geburt einer Nation. Kalevipoeg on üldistus, midagi muistse Eesti juhi koondkuju. Kalev tähendabki kuningat. Kalevipoeg on siis kuninga poeg.

Peab olema mingi inimgruppi ühendav idee. See võib olla:

Isik – kuningas või mõni muu juht, kelle ümber koondub kogukond.

Arvatavasti kõige ürgsem mudel. b)

Rahvuslik – vaimne, ajaloole tuginev, romantiline, ideoloogiline,

keelelisele identiteedile tuginev ... Tulemuseks on rahvusriik, nagu Eesti Vabariik. Idee ise peab olema nii tugev, et selle nimel tasuks võidelda. c)

Religioosne – usul põhinev. Iisrael, Islamikogukond aga ka

varakristlus. d)

Sotsiaalne – Nö. Klassivõitluslik. Revolutsioonid Inglismaal ja

Prantsusmaal, 1917 .a. Vene revolutsioon. e)

Territoriaalne – Paljud tänapäeva riigid. Eelkõige Prantsusmaa

mudel.

Puhtaid vorme, nagu looduses üldse, ei esine. Need on aga peamised elemendid, millele tugineb suure kogukonna ühistunne, mille pinnal sünnib riik. Ja eeltoodud põhjustel või siis tagajärgedel, oleneb kuidas võtta, minnakse ka sõtta. See on siis ideelisel alusel. Ideega, identiteediga varustatud rahvas on sõjas tugev. Ja mida suurem rahvas seda suurem on ka idee. Väikestel rahvastel, eriti kui nad on killustatud j ei ole end veel rahvana või rahvusena avastanud, ei ole ei ideed ega ka lootust mingit konflikti võita.

Milliste sõjavägede koosseisus on eestlased osalenud? Millistes sõdades ja miks?

Enne muistset vabadusvõitlust

Oluline on pühendada sellele teemale mõni minut, kuna see on olnud oluline rahvusliku eneseteadvuse seisukohalt. Muistses Eestis, so kuni 13. sajandi esimese veerandini, oli sõduriks iga vaba relvakandevõimeline mees, kes varustas ennast oma jõukuse kohaselt ja läks sõtta jalgsi, laeval või ratsa. Rõhutada tuleb nimelt seda, et sõjamees oli vaba mees. Ühiskond oli orjanduslik. Vahel leiab väiteid, Eesti oli oma arengus näiteks võrreldes Lääne-Euroopaga tublisti maha jäänud. See vastab tõele siiski vaid organisatsioonilises mõttes, relvastuses olid tollal rahvad kaugelt võrdsemas seisus, kui tänapäeval. Mõõk, oda, kilp ka vibu (viimane Eesti alal küll vähem) on universaalsed vahendid. Tänapäeval on riigid (sest see on ainuvalitsev rahva poliitilise organiseerituse või olemise vorm) sõjaliselt märksa ebavõrdsemas seisus, kui tollal.

Kõrgtehnoloogilise relvastuses osas kindlasti. (Võimalik arutlusteema!). Mis aga selle ebavõrdsuse tasa teeb? A-sümmeetriline sõjapidamine ja terrorism.

Eestlaste sõjapidamisviisiks oli maleva ehk maakaitseväe kokkukutsumine. Mehed olid relvastatud lähivõitlusrelvade (mõõgad, sõjakirved ehk taprid, odad) ja viskerelvadega (vibu ja nooled, ling, tapper, viskeoda). Ratsaväe osa oli nõrk, sest sadulaid ja jaluseid ei tuntud. Läänemere randadel külvasid laevasõidu poolest osavad eestlased hirmu rüüsteretkedega. Eestlaste retked kuuluvad Läänemere viikingiaja epopöasse.

Sigtuna linna põletamine 1187. Suure tõenäosusega olid selle teo taga eestlased ja kurelased (lätlaste eelkäijad). Mõnda aega oli see Rootsi osa isegi okupeeritud ja see akt pani aluse hoopis Stocholmi kujunemisele Rootsi pealinnaks, kuigi Sigtunal oleksid olnud suured eeldused. Vanimad allikad aga alles 14. saj. Ilukirjandus sel teemal: August Mälgu romaan ―Läänemere isandad‖ Sigtuna vallutamisega lõpeb samas sarjas ilmunud Karl August Hindey „Urmas ja Merike―, mis keskendub põhiosas veelgi varasemale ajale: Tartu vallutamisele/rajamisele Jaroslav Targa poolt 1030.a. ja selle tagasivallutamisele 1061.a.

Seega: 2 olulist asja meelde jätta: Tartu ja Sigtuna.

Muistne vabadusvõitlus

Kuidas hinnata Muistse vabadusvõitluse (äärmiselt poliitiline termin!) tulemusi siinsete elanike jaoks? Kas me täna oleksime need kes me oleme, kui ei oleks olnud MVV-d? Millised oleksid võimalused? Kas võib rääkida 13. saj. Eestlastest? Hendrik asetab tõepoolest siinsed rahvad ühise nimetaja „eestlased― alla, kuigi kasutab sageli ka mõisteid, nagu „virulased―, „harjulased―, „ugandlased―, „sakalased― aga eriti „saarlased―.

Ristisõjad algavad sellega, et liivlased, kes elasid eestlaste ja leedulaste pideva rüüstamise hirmus, võtavad 1180 aastatel vastu kokkuleppe kivilinnused ristimise vastu. Baltisaksa ajaloolased on üldiselt iseloomustanud tollast olukorda, kui kõikide sõda kõikide vastu. Liivlased, 4

võndlased ja latgalid võtsid ristiusu vastu, et otsida kaitset pidevate röövretkede vastu eestlaste ja leedulaste poolt. Silmakirjalik on öelda, nagu vahel väidetakse, et piiskop Albert kasutas osavalt ära kohalikke vastuolusid – sama palju kasutasid kohalikud ära ka Albertit (Talibaldi ja latkalitega eesotsas). MVV algas latgalite ja nende vanema Talibaldi rünnakuga Ugandi vastu, millesse kaasati ka Mõõgavennad ja Riia kaupmehed. Sakalat käidi röövimas aga üldse ilma Ordu abita. Eestlaste suurimaks vaenlaseks, vähemalt MVV alguses olid hoopiski latgalid, mitte Ordu.

Hiljem näeme, kuidas ristitud maakonnad Eesti alalt käivad rüüstamas teisi Eesti ala maakondi. Ugandi ja Sakala, kus ristiusk varem vastu võeti 1216 .a, käisid 1221.a. koos ristiväega Novgorodi rüüstamas, mille peale Hendrik teatab rahuloluga: „ja lakkas venelaste haukumine Liivimaa kiriku vastu―. Mõnest poliitilises aspektist oli juttu, nüüd siis ka sõjalisest: Ristisõdijale ei olnud Läänemereäärsete paganahõimude alistamine sugugi „kerge töö―, nagu oleme vahel harjunud mõtlema. Esiteks – see kestis juba väga pikka aega, peaaegu terve inimpõlve 1210 – 1227. (Tegelikult võis alata varem ja lõppeda hiljem, need daatumid on Hendriku kroonika andmed). Öelge põhjuseid, miks oli Eesti ala vallutamine rüütlitele raske? Maastik. Kui tänase Eesti kohta võib öelda, et see on soode ja rabade maa, siis milline võis meie kodumaa välja näha 13. saj? Ei olnud veel tehtud kuivendustööd, maapind oli ka madalam. Oli võimalik sõita mööda veeteed Pärnust Peipsini. Maa oli metsane – ei olnud veel tehtud tööstuslikku metsaraiet. Mets oli läbimatu ürglaas. Milline oli teedevõrk, võite ise ette kujutada.

Vähesus ja hooajalisus. Näiteks Ümera lahingus osales vaid umbes 20 sakslast. Ja nendestki kõik ei olnud veel rüütlid. Aga liivlasi-latgaleid oli ühe sakslase kohta omakorda umbes 20. Selline suhe oli tavaline. Mis aga tähendas, et ristisõdijatel pidi alati olema siinmail kindel kohalike hõimude toetus – paljalt oma jõududega ei oleks hakkama saadud. Sõit oli kallis – relvastatud palveränd Maarjamale maksis 10 hõbemarka e. 2 kg hõbedat.

Alistamist viidi läbi eelkõige rüüsteretkede näol, mille eesmärk oli elanikkonna terroriseerimine ja tõrksate tahte ja majandusliku kandepinna nõrgestamine, võitlusvõimeliste meeste tapmine jne. Võib võrrelda Saksamaa tsiviilobjektide, linnade pommitamisega II MS ajal. MVV kontekstis tuleb aga silmas pidada, et rüüstesõda oli kohalik tava, mida mõõgamisjonärid muutsid oma tööriistaks, kasutades ka otseselt kohalike abi.

Keskajal peeti käibetõeks, et ratsanik-rüütel on lahingus väärt vähemalt kümmet jalameest. Võrreldav tankiga tänapäeva lahingus. Rüütliväe võimsus avaldub eelkõige avamaalahingus. Rüütlivägi on võidetav, kui õnnestub nad meelitada varitsusse või sundida jalastuma. Maastik sundis rüüsteretki tegema talviti, aga siis on raudrüü kasutamine oluliselt raskendatud. Andrei Hvostovi väitel oli rüütlivägi võitmatu siis, kui sellele üritati vastu hakata ainult jõu ja julgusega. Rüütliväed olid täiesti võidetavad, kui mindi vastu mõistusega. Tuli võtta rüütliväelt selle eelised. Kui ristirüütlite üleolekut tasandasid kohalikud olud ja võitluskombed, siis pole tees eestlaste vältimatust kaotusest usutav. Seda kaotust ei saa põhjendada ka ristiväe lõpmatu suurusega ning Saksamaalt lakkamatult saabuvate meeste võitlusse paiskamisega. Ometi oli paganate lüüasaamine vältimatu, aga seda mitte tehnilistel, vaid vaimsetel põhjustel.1

Klassikaliselt tuuakse allajäämise põhjusena: Vastastel oli sõjaline ülekaal Sõjamehed polnud elukutselised Relvastus polnud tasemel Orienteeruti üksikute sõjakäikude jaoks Eestlased olid majanduslikult kurnatud ning lõpuks tuli sõdijatest puudus Venelased ei pidanud sageli kokkulepetest kinni

Kõige olulisemat relva ristirüütlite arsenalis, mis neile võidu tagaski, tavaliselt ei mainita. Mis see võiks olla? See on idee! Selle relva võtsid esmalt kasutusele araablased, ja selleks on idee. Usu jõud. Nagu muhameedlased pidasid püha sõda uskmatute vastu, peavad seda kohati tänapäevani ja on rühmitusi, mis nõuavad selle alustamist ka Euroopas. Nähtavsti ongi Euroopa islamiseerumine aja küsimus. Idee tagab fanatismi ja hulljulguse, surmapõlguse. Ristisõdijail see idee oli, muistsetel eestlastel, paraku mitte. Kas tänapäeval on? See on meie eksistentsi peaküsimus ka tänapäeval – kas meil on idee! Allajäämise peapõhjus on ikkagi tahte, organiseerituse, isamaa ja rahvuse puudumine. Viimast tõestab vabadusvõitluse muutumine „kodusõjaks―. Rahvuse ja vabaduse idee sündis aga alles kuskil 19. sajandil, 13.-ndal sõditi seisuse ja usu nimel. Tagajärjeks oli eliidi saksastumine ja üldine kuulumine Saksa kultuuriruumi, kust 19. saj. Võeti üle saksa-tüüpi rahvuslus ja rahvuslik ärkamine 1860-1870 aastatel. Ilma selleta ei oleks nähtavasti olnud ka nn. rahvuslikku ärkamist ja tänast iseseisvust. Eesti asend jäi kahe tsivilisatsiooni piirile. Narva jõgi ja Peipsi järv jäävad Lääne-kristliku tsivilisatsiooni piiriks. Tänu Eesti ala ristiusustamisele ja suuresti sakslaste poolt loodud kultuurisillale Euroopa kultuuri osa. Mitte-vene e. saksa, mitte-õigeusklik e. Rooma-katolik, hiljem luterlik eliit lõi Eesti alal taolise

Andrei Hvostov. Mõtteline Eesti, Tallinn, 2005, lk. 126.

ise- ja eraldi olemise traditsiooni, millel suuresti rajaneb meie tänane arusaam iseseisev olemise ainuvõimalikkusest.

Keskajal Keskaja kohta on suhteliselt vähe midagi rääkida – kui peaks rääkima eestlastest. Kuna sõjapidamine oli eliidi – aadelkonna tegevus, polnud eesti soost talupojal midagi kaasa rääkida. Ta oli objekt, kelle pärast sõditi (õiguse pärast valitseda ja koguda makse), talupoeg relva kanda ei võinud. Relva kandmise õigus on vaba mehe õigus. Seda võib muidugi laiendada ka tervele rahvale – rekvakandmisõigus on vaba rahva õigus. Omavahel sõdisid eelkõige kohalikud rivaalitsevad võimud – Ordu, Piiskopid, Taani kuningas. Jätkusid leedulaste kallaletungid Liivimaa ja Eestimaa aladele. Välissõdadest siiski olulisemaks muutusid kodusõjad. Peale ristimist puhkesid võitlused sakslaste ja taanlaste vahel. 1238 a. Stensby leping jagas Eestimaa lõplikult. Siit alates on tegelikult ka see Eestimaa-Liiviimaa jaotus. Sõjaliselt domineeris Liivi ordu, piiskopid muutusid Ordu sõltlasteks (enne allusid Tartu ja Saare-Lääne piiskop otse Rooma paavstile). Ordu oli muidugi ka paavsti vasall. Ordusse kuulus tippajal paarsada rüütlit, kes pärinesid enamasti saksamaalt. Aadli kohustustesse kuulus ratsateenistuskohustus vasalli ees ja õiguste hulka talupoegade maksustamine. Maakaitsekohustus kuulus esialgu ka talupoegadele. Peagi kadus ka see – palgasõjaväe tulekuga kaotas talupoegade kaasamine mõtte. Oluline daatum on siinjuures Jüriöö ülestõus 1343 – pärast seda hakati talupoegi ohtlikukss pidama ja üldiselt relvakandmisõigus kaotati. 15. sajandil, pärast tatarlaste minemalöömist aktiviseeris Moskva vürstiriik oma tegevust Lääne-suunal. Pärast reformatsiooni puhkes Liivi-sõja nime all tuntud sõdade periood. Sellesse teemasse pigem ei süveneks momendil. Teadma peaksite aga kindlasti Ivo Schenkenbergi ja tema salka Liivi sõja ajast. Tuntud tänu filmile „Viimne reliikvia―, mis tehtud Ed. Bornhöhe jutustuse „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad―.

Varauusajal u. 1550 - 1800

Territoorium Liivi sõja käigus läks Poola, Rootsi ja Vene kätte, kuni koondus 1629 a. Altmargi ja 1645.a. Brömserbro rahu järgselt tervikuna Rootsi kätte. Et ajastut pisut iseloomustada, siis olgu öeldud, et 1480 – 1700 osales Inglismaa 29, Prantsusmaa 34, Hispaania 36 ja Saksa keisririik 25 sõjas. Terve 17. sajandi vältel oli ainult neli täis kalendriaastat, mil ei toimunud mitte ühtegi sõda. 1500 – 1700 oli üldse üheks kõige sõjakamaks perioodiks Euroopa ajaloos. Suurema osa ajast oli sõjas ka Rootsi kuningriik, ning 7

muidugi jättis see oma jälje ka ülemereprovintsile, Eestile. Rootsi oli tollal suur-riik, ja suur osa selle suurriigi sõjaväest ei asunud mitte emamaal, vaid oli paigutatud arvukatesse garnisonidesse provintsides, ning paljud neist garnisonidest asusid omakorda Läänemere idakaldal. Siiski oli Eestimaa ja Liivimaa Euroopa mõistes tollal väga rahulik paik. Eestlasi teenis Rootsi ajal kuninga armees palgasõduritena. Oluline on märkida, et Põhjasõjas sõdis rootslaste poolel umbes 70 etnilisest eestlasest ohvitseri, rääkimata eestlastest päritolumaa mõttes. Oluline on veel märkida, et tegu oli palgasõduritega. Teenistusaeg oli pikk, üldjuhul üle 10 aasta. Siiski oli ka legaalseid võimalusi sõdurielust loobuda, kuigi pigem seda ei tehtud. Sõjavägi kindlustas toidu ja eluaseme. Samuti ei tahtnud riik kergesti loobuda väljaõpetatud sõdurist.

Uusajal 1800-1917

Tinglikult alates Eesti ja Põhja-Liivimaa Vene alla minekust kuni Vabadussõjani. 1721. a. vormistatud Vene impeeriumi iseloomustasid ühiskonna militariseeritus, agressiivne välispoliitika ning ulatuslik koloniaalekspansioon. Vene impeerium oli tekkinud paljuski tänu sellele, et Peeter I-l õnnestus suhteliselt lühikese ajaga luua regulaarvägi – tolle aja kohta massiarmee. Sõjavägi oli impeeriumi tugitala, riik riigis. 1716. a. vastu võetud sõjaväemäärustik oli aluseks kogu ühiskonnaelu korraldamisele. Peeter I tõekspidamise järgi pidi sõjavägi olema mudeliks ka kõikides teistes ühiskonnaelu valdkondades. Baltikumis dislotseerus kogu 18. sajandi vältel ulatuslik Vene väekontingent. Näiteks 1711. a. oli Riias Tallinnas ja Pärnus kokku 10 000 meest, mis oli 1/6 Vene impeeriumi garnisonivägedest. See arv ei kahanenud ka pärast Põhjasõja lõppu. Pigem kasvas. Ajuti ulatus sõdurite arv üle 50 tuhande. Tallinnas asus sõjasadam ja merekindlus, mida juhtis ülemkomandant. Üheks värvikamaks Tallinna ülemkomandandiks oli aastatel 1742-1752 kindralmajor Abram Hannibal, Puškini vaarisa. Sõjaajaloo seisukohalt oluline on kindlasti nekrutikohustusega seonduv. Pärast Eesti ja Liivimaa liitmist Vene impeeriumiga, ei laiendatud siinsetele aladele nekrutikohustust praktiliselt kogu 18. sajandi jooksul. Arvestades, et nekrutiks võeti Peeter I ajal 3,6% maksualusest meeselanikkonnast ja 1790. a juba 7% hingeloendisse kantud meestest, siis oli Baltikumi kõrvalejäämine nekrutikohustusest suureks kergenduseks.

Venemaal kehtestas Peeter I

nekrutikohustuse 1705. a. Põhimõte oli võtta nekruteid ainult etniliste venelaste, nn. suurvenelaste hulgast, keda oli 70 % rahvastikust. 1789. a. Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni sõdade ajajärk tõid endaga kaasa seniste varauusajale omaste sõjaväesüsteemide kokkuvarisemise Euroopas. Algas massiarmeede ajajärk. 8

Algas üleminek üldisele sõjaväekohustusele. Esmalt Prantsusmaal, seejärel Preisimaal. Napoleon paneb aluse massiarmeele, kaudselt ka meie ajateenistusele! 1796. a. kehtestab Paul I üleriikliku nekrutikohustuse, mis laieneb ka Eestile ja Liivimaale. Nekrutivõtmine toimus kuni liisusüsteemi kehtestamiseni (E, 1816/L, 1829) lihtsalt inimjahi korras. Võeti seda keda kätte saadi. Nekrutivõtmise päeva nimetatigi püügipäevaks. 1812. a. lubati võtta 12-40 aastaseid, muidu ikka 17-37. Vabatahtlikke ei olnud – teenistus oli sisuliselt enesetapp, sest ränkade teenistustingimuste ja rohkete sõdade tõttu pöördus pärast 25 aastast teenistust tagasi mitte üle viiendiku nekrutiks võetuist. Tagasipöördujad tegid siiski läbi teatud sotsiaalse tõusu, nad vabastati pärisorjusest ja enamasti võeti vallaametitesse. Lisaks nekrutivõtmisele kehtis ka maakaitseväekohustus. See oli vajalik, kuna nekrutiarmeel puudus väljaõpetatud reserv. Nekrutivägi tähendas rahu ajal liiga suurt ja sõja ajal liiga väikest armeed. Või siis vähemalt reservide puudumist. Süsteemi ei saanud ka muuta, kuna kehtis pärisorjus. Ajateenistus on ikka vaba inimese kohus. Maakaitsevägi kutsuti kokku kahel korral 1806 ja 1812. a. See oli ohtlik samm, sest talupojad pigem ootasid Napoleoni, kui vabastajat. 1806-7. a. maamiilitsatest, keda oli kokku kolme Balti kubermangu peale üle 8000, tehti enamus nekrutiks. 1812. a. Eestimaal maakaitseväge ei loodud, Liivimaal nõrk, 2000 meheline halvasti varustatud üksus loodi. Üldiselt läks Napoleoni Venesõjakäik Eestimaast mööda. Väga oluline oli teenistus Vene tsaariarmees siinsele Balti aadlile. Kõrgeimat karjääri tegi Michael Andreas Barclay de Tolly, kes oli sõjaminister 1810-1812 ja kel olid suured teened Venemaa ettevalmistamisel Napoleoni rünnakuks ja kes oli ka tähtsamaid väejuhte Napoleoni vastases võitluses 1812.a. Barclay de Tolly on oli ka üks vähestest Vene sõjaväelastest, kes oli impeeriumi tähtsaima sõjalise autasu – Georgi ordeni – kõigi nelja järgu kavaler. Väga oluline teema on ka eesti soost ohvitserid Vene armees. Nendest meestest sai tulevase Eesti Vabariigi sõjaväe tuumik. Raske on ette kujutada Eesti rahvusväeosade ja hiljem Eesti sõjaväge ilma Vene armees teeninud eesti ohvitserideta. Kui 1870 aastael õppis Vene junkru- e. sõjakoolides vaid üksikuid eestlasi, siis 1880.aastatel hakkas nende arv suurenema ja eriti kasvas see vahetult enne I maailmasõja algust. 1910-1914 lõpetas sõjakooli vähemalt 84 eestlast. Eestlastest ohvitseride koguarv küündis I maailmasõja eel ja ajal kindlasti üle 300. Esimeses maailmasõjas langes kaugelt rohkem eestlasi (sealhulgas ohvitsere), kui Vabadussõjas.

Vabadussõda

Esimest korda pärast Põhjasõda hakkas eestimaalane jälle sõdima oma maa eest. Vahepeal olid meie mehed sõjalist ajalugu teinud enamasti mujal. Eesti-Vabariik on selgelt esimese maailmasõja tulemusel sündinud riik. Tähtis on mitmete oluliste asjaolude kokkulangemine: Veebruarirevolutsioon, Saksamaa kaotus, võimuvaakum Eesti alal. Saksamaa oli 11. novembril 1918. a lääneliitlastele alistunud, tekkis seni Saksa mõjusfääris olnud Ida-Euroopas strateegiline vaakum. Venemaa uued valitsejad – bolshševikud – otsustasid seda kasutada kaotatud alade tagasivallutamiseks. Kaugemaks eesmärgiks oli kommunistlik maailmarevolutsioon. Selleks tuli esmalt läbi murda segaduste keerisesse sattunud Saksamaale. 13. novembril 1918. a tühistaski Vladimir Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus Saksamaaga sõlmitud rahu ja 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vacietis oma vägedele

käsu

alustada

pealetungi

laialdasel

rindel

Soome

lahest

kuni

Ukrainani.

28. novembril 1918. a algas Narva all Eesti Vabadussõda. Mitme tunni vältel löödi Punaarmee rünnakud Narvale tagasi, ent järgmisel päeval oldi sunnitud linn loovutama. Pärast Narva vallutamist tõsteti esile eesti enamlased – kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun (ETK). Juhtohjad ETK territooriumil läksid Kommuuni Nõukogu kätte, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt. Taas natsionaliseeriti suurettevõtted ja pangad, omanikelt konfiskeeriti vara ning poliitilised vastased suruti maha „punase terrori‖ läbi. Eesti Vabariigi olukord oli meeleheitlik. Sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Ometi otsustas Eesti valitsus eesotsas peaminister Konstantin Pätsiga võitluseta mitte alistuda. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed ainult taganesid. Punaarmee vallutas Kirde- ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes ülikoolilinn Tartu. Tallinnast oli vastane 1919. a jaanuari algul 40 km kaugusel. Ajal, mil sõjaväeosad ja seda toetav vabatahtlikest loodud Kaitseliit rindel meeleheitlikku vastupanu osutasid, toimus tagalas pingeline organiseerimistöö. Selle hingeks ja koordinaatoriks sai 23. detsembril 1918. a Sõjavägede Ülemjuhatajaks nimetatud polkovnik (alates jaanuarist 1919. a kindralmajor) Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919. a tõi kokku 14 000 meest. Eesti väed asusid vastupealetungile ja Vabariigi esimesel aastapäeval – 24. veebruaril 1919. a – võis kindral Laidoner ette kanda, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Kuigi Punaarmee sai pidevalt suuri täiendusi, et suutnud ta Eesti vägesid peatada. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki. Eesti vägede pealetung aitas otsustavalt kaasa ka Läti ja Leedu armeede edule. 1919. a jaanuaris oli Punaarmee okupeerinud peaaegu kogu Läti koos Riia linnaga ja suure osa Leedust koos Vilniusega. Eesti vägede edu sundis Punaarmee ülemjuhatust 22. veebruaril 1919. a peatama pealetungi Lätis, Leedus ja Valgevenes. Läänerindel opereerivate Punaarmee jõudude kokku 285 10

000 mehest suunati Eesti vastu 80 000. 1919. a märtsist maini püüdis Punaarmee murda Eesti kaitset, kuid tulutult. Eesti sõjavägi kasvas mobilisatsiooni lõpuleviimisel 75 000 meheni ja tõrjus kõik rünnakud. Samal ajal sai nõrgenenud Punaarmee lüüa Leedus, kaotades Vilniuse 23. aprillil ja Lätis,

kaotades

Riia

22.

mail.

12. mail läks Eesti armee üldpealetungile ja vallutas 25. mail Pihkva. Kogu Punaarmee pealetung Läände

oli

ebaõnnestunud

Nõukogude

Venemaa

oli

kaitsesse

surutud.

Vabadussõjas ei olnud Eesti üksi. Esimesena vastas Eesti abipalvele Suurbritannia, saates 12. detsembril 1918. a oma laevastikueskaadri Tallinna. Tänu inglaste abile oli julgestatud Eesti rannik seni, kuni Eesti suutis luua oma laevastiku. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Suurima hulga vabatahtlikke lähetas Soome, 3500 meest. Esimesed neist jõudsid lahingutesse 8. jaanuaril 1919. a, võttes osa Eesti vägede võidukast vastupealetungist. Väiksemaid üksusi tuli Taanist ja Rootsist ning olulisel kohal oli ka 1918. a lõpul baltisaksa ülemkihi liikmetest moodustatud Balti pataljon (Baltenregiment). 1919. a suveks oli osa sõjategevusest kandunud Põhja-Lätti, kus kolmest Eesti diviisist opereeris kaks, puhastades territooriumi Punaarmeest. 1919. a juunis viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes püüdis allutada Lätit oma võimule. Nimelt oli 1918. a Lätisse jäänud Saksamaa VI reservkorpus, mida juhtis 1919. aastast kindral krahv Rüdiger von der Goltz. Talle allusid vabatahtlike väekoondised: Saksa Rauddiviis ja kohalikest baltisakslastest moodustatud Landeswehr. 16. aprillil 1919. a kukutasid Landeswehri löögirühmad Karlis Ulmanise juhitud Läti valitsuse ja seadsid sisse Andrievs Niedra nukuvalitsuse. Läbirääkimistel 3.–5. juunini 1919. a üritas Eesti väejuhatus sakslasi tagasi tõmbuma sundida. Seejärel algasid aga relvakokkupõrked. Sakslased vallutasid Cesise (Võnnu) ja tungisid edasi Valmiera suunas. Eesti vastupealetung algas 22. juunil, 23. juunil vallutati Cesis tagasi (alates 1934. aastast tähistatakse seda päeva Võidupühana)

ning

sakslased

löödi

taganema.

Sõda Nõukogude Venemaa vastu oli 1919. a suveks ja sügiseks kandunud juba Venemaa pinnale. Suuresti toimus see koostöös kindral Nikolai Judenitshši juhitud Loodearmeega. Novembris tungis aga Punaarmee uuesti Eesti piiridele ning 1919. a novembris-detsembris toimusid Narva rindel Vabadussõja ägedaimad lahingud. Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu kaks armeed kokku kuni 60 000 mehega. Eesti pani välja umbes 20 000 meest. Nõukogude Venemaa ei suutnud eestlaste kaitsest läbi murda ning 1919. a lõpuks oli sunnitud vaherahuga leppima.

Tartus alanud rahuläbirääkimistel juhtis Eesti delegatsiooni Jaan Poska, Nõukogude Venemaa poolt Adolf Joffe. 31. detsembril kirjutati alla vaherahu-lepingule, mis jõustus 3. jaanuaril 1920. a kell 10.30 hommikul. Rahukonverents jätkus uuel aastal. Eesti kohustused Venemaa võlgade 11

tasumisel kuulutati olematuks, Eestile otsustati välja maksta 15 miljonit kuldrubla Vene kullavarudest. Rahulepingule kirjutati alla 2. veebruaril 1920. a. 402 päeva kestnud Vabadussõda lõppes Eesti täieliku võiduga. Eesti kaotas langenutena hinnanguliselt 3600–4000 ja haavatutena umbes 14 000 inimest. Alles nüüd saabus võimalus hakata pea kaks aastat tagasi välja kuulutatud Eesti Vabariiki tegelikult üles ehitama. ÜLEVAATLIKULT EESTI VABADUSSÕJAST MILLAL:1918-1920 KUS:Tänapäeva Eesti, Läti ja Venemaa territooriumil OSAPOOLED: –

Eesti Umbes

väejuhataja

lisaks

000

Johan meest

4000

200–400

Taani

Laidoner

(Eesti

sõjavägi)

Soome ja

Rootsi

vabatahtlikku vabatahtlikku

ning

20 000 Vene valgekaartlast Nõukogude

Venemaa

–

väejuhatajad

Jukums

Vacietis

Sergei

Kamenev

Umbes 160 000 meest Saksa

Landeswehr

–

väejuhataja

Rüdiger

von

der

Goltz

Umbes 9500 meest EESTI KAOTUSED:3600–4000 langenut, 14 000 haavatut ja 667 vangilangenut TULEMUS:Tartu rahuleping, millega Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti riikliku iseseisvust

Eesti julgeolekupoliitika 1940 aastani

II Maailmasõda See on juba keeruline teema. Kohati võideldakse II Maailmasõja lahinguid teisel moel edasi, kui kasvõi meenutada Pronkssõduri sündmusi. Sõja käiku ja Eesti käekäiku selles sõjas ju teame üldiselt hästi, ometi on paljudel selle kohta oma arvamus.

1. Eesti Vabariigi okupeerimine 23. augustil 1939. a andsid N. Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov ja SuurSaksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop allkirjad N. Liidu ja Saksamaa vahelisele mittekallaletungilepingule. Lepingu salaprotokolliga määrati mõjusfäärid Ida-Euroopas. Eesti jäi N. Liidu mõjusfääri.2 1. septembril 1939 tungis Saksamaa Poolale kallale. Algas II maailmasõda. 17. septembril ründas Poolat ka N. Liit ja vallutas Ida-Poola. 28. septembril kirjutati N. Liidu survel alla Eesti Vabariigi ja N. Liidu vaheline vastastikuse abistamise leping ja selle konfidentsiaalne lisaprotokoll.3 Leping nägi ette N. Liidu sõjaväebaaside paigutamise Eesti territooriumile, lisaprotokolli 1. artikkel sätestas ka Eestisse toodavate punaarmeelaste arvu – mitte rohkem kui 25000.4 Samasugused lepingud sundis N. Liit peale ka Lätile ja Leedule. Eesti sõjaväe ja Punaarmee delegatsioonide läbirääkimistel 2.–10. oktoobrini lepiti kokku Punaarmee üksuste paiknemine ja 17.–22. oktoobrini paigutati need Eesti territooriumile.5 16. juunil 1940 esitas N. Liidu välisasjade rahvakomissar V. Molotov Eesti ja Läti valitsustele ultimaatumid, milles nõuti uute valitsuste ametisseseadmist ja täiendavate Punaarmee üksuste maalelubamist. Leedule oli ultimaatum esitatud 14. juunil. Eesti, Läti ja Leedu valitsused võtsid ultimaatumid vastu. 17. juuni hommikul ületasid ―Punaarmee täiendavad üksused‖ Eesti piiri ja okupeerisid Eesti Vabariigi. Sama toimus ka Lätis ja Leedus. Järgnenud seaduslike valitsuste kukutamine, marionettvalitsuste ametisseseadmine, Eesti, Läti ja Leedu inkorporeerimine N. Liitu ja sovetiseerimine ei ole käesoleva artikli teemaks. Eesti, Läti ja Leedu inkorporeerimine oli osa 2

Договор о ненападении между Германией и Советским Союзом. Секретный дополнительный протокол. In: Международный фонд "Демократия". Документы. Под общей редакцией академика А. Н. Яковлева. 1941. в 2-х книгах. Составители: Л. Е. Решин, Л. А. Безыменский, В. К. Виноградов и. д., научный редактор В. П. Наумов. Книга вторая. Москва 1998. С. 577–579. Viidatud koduleheküljel militera.lib.ru üles pandud raamatu teksti järgi. 3 Riigi Teataja. Eesti Vabariigi lepingud välisriikidega. Nr. 15, art. 25. 6. oktoobril 1939; 1940 год в Эстонии. Документы и материалы. составители: А. Кѐѐрна, Ю. Лепп, Х. Линдпере, Л. Мери, Э. Труувяли. Таллинн 1989. C. 59–62. 4 Ibid. 5 Ülevaade Eesti ja NSV Liidu sõjaväeliste delegatsioonide läbirääkimistest Tallinnas 2.–10. 10. 1939. In: Baasidelepingust anneksioonini. Dokumente ja materjale. Koostanud Jüri Ant jt. Tallinn 1991. Lk. 14–28.

pärast Vene kodusõja lõppu alustatud Vene impeeriumi endise suuruse taastamisest, seekord ÜK(b)P juhtimisel ja ―töörahva‖ või ―ekspluateeritavate klasside vabastamise‖ sildi all. ―Ekspluataatorlike klasside eksproprieerimine‖ oli totalitaarse terrorirežiimi kehtestamise õigustuseks vallutatud aladel. Samas ei tohi tähelepanuta jätta ka sõjalisi aspekte: kokkupõrge Suur-Saksamaaga juba käimasolevas sõjas oli vaid aja küsimus ning Eesti, Läti ja Leedu strateegiline asend oli N. Liidu jaoks oluline.

1.1. Eesti sõjaväe saatus 17. augustil 1940, kaks nädalat pärast Eesti, Läti ja Leedu formaalset inkorporeerimist N. Liidu koosseisu, andis N. Liidu kaitse rahvakomissar S. Timošenko korralduse endiste Eesti, Läti ja Leedu sõjavägede kohta. Korralduse 1. punkti järgi tuli ―Eesti, Läti ja Leedu NSV-des asuvad armeed säilitada ühe aasta vältel, puhastada need mitteusaldusväärsetest elementidest ja formeerida iga armee territoriaalseks laskurkorpuseks pidades silmas, et juhtivkoosseis lõpetab selle ajaga vene keele omandamise ja sõjalise ümberõppe, mille järel territoriaalsed laskurkorpused asendatakse eksterritoriaalsete, üldistel alustel formeeritud korpustega‖. Eesti sõjaväest formeeriti 22., Läti sõjaväest 24. ja Leedu sõjaväest 29. territoriaalne laskurkorpus. Igas korpuses oli ette nähtud 2 diviisi rahuaja koosseisus (à 6000 meest), lisaks korpuseüksused, kokku 15142 meest.6 22. Eesti Territoriaalse laskurkorpuse ülemjuhatajaks määrati kindralleitnant Gustav Jonson. Kindralmajor G. Jonson, endine Eesti sõjaväe ratsaväe inspektor ja president Konstantin Pätsi käsunduskindral, oli 1939 erru läinud. N. Liidu okupatsiooni alguses kutsuti ta taas teenistusse, ülendati kindralleitnandiks ja määrati J. Varese marionettvalitsuse (21. juuni – 25. august 1940) sõjavägede juhatajaks. Korpuse 180. ld ülemaks määrati kindralmajor Richard Tomberg, 182. ld ülemaks kindralmajor Jaan Kruus. Tegelikult juhtisid üksusi komissarid [politische Komissaren, sog. Politruks]. Korpuse komissar [tõlkijale: lahku kirjutatud, sest toona oli korpusekomissar ka auaste, Bagnjuki auaste oli brigaadikomissar] oli Andrei Bagnjuk, diviiside komissarid L. Jevdokimov ja Orlov.7 Väidetavalt viidi augustiks Eestis sõjaväkke jäänud meestest korpusesse üle 12533 meest.8 Juunis 1941 oli korpuse rea- ja allohvitserkoosseisust alles veel 52,7%.9 Ei ole teada, kas peetakse silmas sõja- või rahuaja koosseisu. 1941. a juuni alguses saadeti diviisid Värska õppelaagrisse

Приказ Наркома обороны СССР С. К. Тимошенко. № 0191. 17 августа 1940 г. In: 1941. Op. cit. Книга первая. C. 178–181. 7 Richard Maasing. Riigikaitse hävitamine. In: Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas. 3. kd. Stockholm, 1956. Lk. 213; Alfred Luts. Heitluste keerises. I-II. Stockholm 1975, 1976. 2. kd. Lk. 7–8. 8 Peeter Larin. Eesti sõjamehed võitlesid vapralt. 22. territoriaalkorpuse saatusest 1941. aasta sõjasündmustes. In: Rahva Hääl. Nr. 26. Tallinn 1988. 9 Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945. 1. köide: Eesti rahvas võitluses Nõukogudemaa vabaduse ja sõltumatuse eest aastail 1941–1943. Peatoimetaja Leonid Lentsman, toimetaja Endel Sõgel. Tallinn 1971. Lk. 216.

Kagu-Eestis. Seal arreteeriti 13.–14. juunil 1941, samaaegselt 10000 inimese küüditamisega Eestist, suurem osa Punaarmeesse võetus Eesti vanemohvitseridest, ja saadeti vangilaagritesse. G. Jonson, R. Tomberg, J. Kruus ja staabiohvitserid lähetati samal ajal Venemaale täienduskursustele, kus nad peatselt vangistati.10 Arreteeritute arvu kohta on esitatud erinevaid andmeid. Ise vangistatute hulgas olnud ja Siberist eluga pääsenud 182. ld suurtükiväe ülem polkovnik Georg Leets väidab, et teel Norilski vangilaagrisse oli jõepraamil 308 Värska laagris ja 15 täienduskursustel vangistatud Eesti ohvitseri.11 Uueks

korpuse

ülemjuhatajaks

määrati

kindralmajor

Aleksander

Ksenofontov,

diviisiülemateks vastavalt polkovnikud I. Missan ja J. Kurõšev.12 Sõja alates suurendati korpus N. Liidust toodud kutsealuste ja mobiliseeritutega täiskoosseisuliseks (29000 meest). 13 4. juulist 22. augustini sõdis korpus Looderinde 11. armee alluvuses Pihkva-Staraja Russa piirkonnas. Eesti kodanike arv korpuses ei ole teada, N. Liidu ajaloolaste andmetel oli neid u. 30%.14 Teistel andmetel kuulus juuni lõpus kuulus korpuse koosseisu u. 5,500 Eestist pärit sõdurit. Lahingutes Porhovi piirkonnas läks Saksa poolele üle või langes vangi u. 4,500 meest. Allesjäänutelt võeti relvad ja nad saadeti tööpataljonidesse.15

Täna öeldakse, et eesti üksused Punaarmees on peaaegu unustatud või vaid negatiivse märgiga meeles. Avalikkuse tähelepanu pendel olevat kaldunud Saksa poolel ja Soome sõjaväes ning metsavendadena sõdinud meeste kasuks. Küllap see ongi nii. Lühidalt: Demokraatlik Lääs liidus Nõukogude Liiduga lõi puruks Saksamaa, kuid eelnevalt oli NSVL hävitanud Eesti iseseisvuse. Nii on Eesti riiklikel ja inimlikel põhjustel NSVLi vastane. Demokraatlik Lääs oli NSVLi liitlane viimases kuumas ja oponent viimases külmas sõjas. Saksamaa omakorda okupeeris NSVLi poolt okupeeritud Eesti. Eesti riigivõimul tema rahvusvahelise õiguse pelgupaigas ei olnud võimu oma territooriumi üle ning Teise maailmasõja vastaspooled värbasid või sundisid Eesti kodanikke kumbki oma väkke. Lihtsustatult öeldes saadeti pärast sõda need, kes olid Saksa väes, Siberisse, ja need, kes olid Punaarmees, said kolhoosiesimeesteks ja ordeneid. NSVLi okupatsiooni lõpetas Eesti iseseisvuse taastamine ning nüüd tunnustatakse neid, kes olid verd valanud NSVLi vastu võideldes, ja see on õige, sest NSVL oli Eesti vaenlane. Eriti tunnustatakse neid, kes järgisid Jüri Uluotsa üleskutset minna kaasa Hjalmar Mäe sundmobilisatsiooniga 1944. aastal. See oli justkui seaduslik Eesti mobilisatsioon ebaseadusliku Saksa sundmobilisatsiooni sees.

Vt. Ülo Uluots. Nad täitsid käsku. Eesti ohvitseride saatus. Tallinn 1999. Lk. 59–133. Georg Leets. Kuusteist aastat Siberis. In: Looming. Nr. 7–8. Tallinn 1989. Lk. 954. 12 Ibid. Lk. 948. 13 Eesti territoriaalkorpus. In: Eesti Nõukogude Entsüklopeedia. 2. kd. Tallinn 1970. Lk. 165. 14 Ibid. 15 Evald Laasi. Mõningate lünkade täiteks. In: Sirp ja Vasar. 24. november 1987. 11

2.Eestlased Punaarmees 1940. a augustis andis kaitse rahvakomissar marssal Semjon Timošenko käsu Eesti, Läti ja Leedu sõjavägede ümberkujundamiseks Punaarmee laskurkorpusteks. Töö käigus tuli korpused "puhastada vaenulikust elemendist". Eesti sõjaväe hävitamine selle korpuse raames oli alanud kindral Laidoneri lahtilaskmisega 22. juunil 1940 ja lõppes nädal vähem kui aasta pärast Eesti kindralite ja sadade ohvitseride vangistamisega. Peagi alanud sõjas saadeti venelastega täiskoosseisu komplekteeritud korpus Porhovi ja Staraja Russa kanti, kus enamik eestlasi end vangi andis või üle läks. Allesjäänuilt võeti relvad ja nad saadeti tööpataljonidesse, ka komsomolid ja

parteilased.

Eesti oli ainuke 1939-1940 NSVLi poolt okupeeritud maadest, kus 1941. a õnnestus läbi viia suure hulga meeste mobiliseerimine. Teised vallutati sakslaste poolt liiga kiiresti. Nõndanimetatud mobilisatsiooni eesmärgiks oli meeste väljaviimine sakslaste käeulatusest. Sõda on alati ressursside sõda ja inimressurss on kõige väärtuslikum. Umbes 30 000 eestlast viidi tööpataljonidesse Kotlasest Siberini. 1941. a sügisel ja talvel surid seal tuhanded, täpset arvu ei tea keegi. Kuid Venemaale taganesid ka NKVD hävituspataljonid ja töölispolgud. Sinna evakueeriti Eestist kommunistlik eliit, aga ka raudteelasi, meremehi ja strateegiliste ettevõtete personali. Koos Venemaa eestlastega ja hoolimata tööpataljonides surnud tuhandetest oli NSVLi tagalas ikka 30 000

rohkem

väekõlblikku

eesti

meest.

1941. a talvel algas parteiline kirjavahetus Punaarmee eesti rahvusväeosade moodustamiseks. Eestlastest juhtkommunistid olid mures oma kaasmaalaste saatuse pärast. Kuid teadaolevail nappidel andmetel tohime ka oletada, et 1941. a lõpust alates muutusid tööpataljonides ja laagriteski

virelevad

"mitteusaldusväärsete

rahvaste"

liikmed

sõjajärgse

Euroopa

ümberkujundamise kaadrireserviks. Mitte ainult eestlased, lätlased ja leedulased, ka poolakad ja teised. 1942. a esimesel poolel formeeritigi Uuralites kaks eesti laskurdiviisi koos toetusüksustega, mis 1942. a sügisel 8. Eesti Laskurkorpuseks ühendati. Tööpataljonimehed olid viletsas seisus, veel õppelaagris suri neid haiguste ja üleelatud nälja tõttu sadu. Korpuse staabi ja poliitilise juhtkonna moodustasid peamiselt Venemaa eestlastest kindralid ja polkovnikud - Vene kodusõja veteranid, kelle Stalin oli ellu jätnud. Diviiside, polkude ja pataljonide ülemad ning enamik riviohvitsere tuli territoriaalkorpusest või mobiliseeritute seast. Eestlastest NKVD-meestest komplekteeriti tribunalid ja eriosakonnad, hävituspataljonlasi jätkus politrukkideks, partorgideks, agitaatoreiks, poliitosakondade instruktoreiks, polgulehtede toimetustesse ja nii edasi. Venemaa eestlaste seast võeti lisa. Järelevalve oli halastamatu. Sadu mehi vangistati nii õppelaagreis kui hiljem rindel ja tagalas, ikka nõukogudevastase suupruukimise või "vandenõude ja konspiratsiooni" või 16

"välisriikide

kasuks

salakuulamise"

eest

saadeti

vangi

või

lasti

lihtsalt

maha.

Talvel 1942/1943 s&a mp;ot ilde;dis korpus Velikije Lukis sissepiiratud Saksa väekoondise vastu, kaotas mitu tuhat meest ja usaldusväärsuse, sest ligi tuhat meest läks Saksa poole üle. Diviisiülemad võeti maha ja asendati poliitiliselt truumatega. Uuesti sõdis korpus rindel septembrist novembrini 1944 Eestis ja märtsist maini 1945 Kuramaal. 1946. a saadeti korpus Eestis laiali.

Enamik mobiliseerituid astus korpusse, et tööpataljonidest välja ja kiiremini Eestisse saada. Kui selleks tuli sõdida "fašistlike röövvallutajatega", siis sõditi. Ikka parem kui näljasurm. Tuhanded lootsid üle minna ja paljud neist tegid selle plaani ka teoks. Aga korpus sai ka kaadrireserviks Eesti sovetiseerimise jätkamiseks. Värvati parteisse ja komsomoli, saadeti nõukogude õppeasutustesse, ajusid pesti propagandaga. Viimases tuleb õnnestumiseks pidada Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva oskuslikku ärakasutamist, samuti sini-mustvalge värvikombinatsiooni kasutamise lubamist seinalehtedes, plakatitel jm, et illusiooni alal hoida. Korpusemeestest komplekteeriti suures osas ENSV eliit. See ei tee igast korpusemehest veel ee-enn-ess-veelast, sest korpusemehi oli mitukümmend tuhat, eliiti aga isegi koos kõigi masina-traktorijaamade seinalehtede toimetajatega mitu

korda

vähem.

Ma ei tea, kas see oli Eesti Laskurkorpuse leitnant Heinrich Lumiste, kes heiskas 1944. a 22. septembril Toompea torni punalipu, nagu seisis ja ehk seisab nüüdki kooliõpikuis, või olid need hoopis punaväelased Golovan ja Vjurkov. Igal juhul heisati see sinimustvalge asemele, sest ilma relvakontaktita Tallinnast lahkunud sakslased võtsid oma sõjalipu kaasa.16

3.Suvesõda 1941 24. juunil 1941 andis N. Liidu RKN määruse ―Abinõudest võitluseks vaenlase langevarjudessantide ja diversantidega rindelähedases vööndis‖. Määruse alusel moodustati linnade ja maakondade Siseasjade Rahvakomissariaadi osakondade juurde hävituspataljonid partei, komsomoli ja nõukogude aktivistidest.17 Ka Eestis formeeriti paarkümmend hävituspataljoni, mille liikmete koguarvu hinnatakse rohkem kui 6000-le mehele. Hävituspataljonide põhiülesanne oli võitlus ―parašütistide ja diversantide vastu‖, küüditamise ja hiljem Punaarmeesse sundvõtmise eest metsa põgenenud inimeste jälitamine ja J. Stalini 3. juuli kõnes välja kuulutatud ―põletatud maa taktika‖ elluviimine; nende sõjaline roll oli puuduliku väljaõppe ja relvastuse tõttu väike. N. Liidu ajaloolased rõhutasid vastupidi hävituspataljonide 16 17

Toomas Hiio, Eesti laskurkorpusest, Eesti Ekspress 10. 10. 2006. Eesti Riigiarhiiv (ERA) f. R-1, n. 22, s. 3; Eesti Riigiarhiivi Tõnismäe osakond (ERAF) f. 1, n. 1, s. 321, l. 3–6.

olulist sõjalist rolli – ühelt poolt tõestamaks kohaliku prosovjetliku initsiatiivi olemasolu, teisalt varjamaks nende toime pandud sõjakuritegusid, mis vähemalt Eesti elanikkonna jaoks ei olnud mingi saladus. ―Barbarossa‖ plaani kohaselt oli Eesti vallutamine armeede grupi ―Nord‖ kõrvalülesandeks põhiülesande, Leningradi sissepiiramise kõrval. Saksa relvajõududele pakkusid toetust Eesti metsavennad – mehed, kes varjusid metsadesse 14. juuni küüditamise ajal või varem ja kes nüüd, enamasti endiste reserv- või Kaitseliidu ohvitseride juhtimisel, võtsid võimu üle Punaarmee poolt mahajäetud piirkondades ja pidasid võitlust hävituspataljonide, NKVD üksuste ja Punaarmee erisalkadega. Soomest paisati Põhja-Eesti metsadesse Wehrmacht’i luureosakonna Abwehr’i ja Soome sõjaväeluure koostöös eestlastest formeeritud luurerühm ―Erna‖, mis pärast metsavendade liitumist kujunes umbes pataljonisuuruseks üksuseks. Ühe kiire sööstuga sakslastel Eestit hõivata eiõnnestunud. Juuli keskel sõjategevus ajutiselt soikus, rinne stabiliseerus Kesk-Eestis. 2. juulil 1941 alustati Punaarmee kontrolli all olevas Eesti osas meeste Venemaale saatmist. Kokku viidi Venemaale üle 30000 mehe. Seda on ekslikult samastatud tavalise mobilisatsiooniga. Kuid juba 10. juulil 1941 andis Punaarmee Poliitilise Peavalitsuse ülem Lev Mehlis direktiivi Eesti kutsealuste, väkke kutsutud reservväelaste ja Eestist pärit tegevväelaste tööpataljonidesse saatmiseks. 28. septembri Lev Mehlise telegrammiga nr. 1192 võeti rindelt ära ja saadeti tööpataljonidesse ka kõik peamiselt 1939–40 N. Liiduga liidetud aladelt pärit sõjaväelased (korraldus anti rahvuste järgi – eestlased, lätlased, leedulased, soomlased jne). Ning N. Liidu kaitse rahvakomissari asetäitja Jefim Štšadenko šifrogrammi org 2/540164 septembrist 1941 alusel anti eestlaste tööpataljonid NKVD GULag’i alluvusse. Tööpataljonidesse saadetud meestest suri 1942. a kevadeks umbes 10000 meest.18 Eesti kodanike sundvõtmine Punaarmeesse oli osa ―põletatud maa‖ taktikast eesmärgiga viia Eestist välja tööjõuline meessoost elanikkond. 22. juulil algas sakslaset uus pealetung, mis lõppes Tallinna vallutamisega 28. augustil. Saarte hõivamine kestis hilissügiseni. Sellest võttis osa ka eestlastest koosnev „Erna― pataljon. Saksa diviiside juures võidelnud Eesti vabatahtlikud üksused kaotasid langenutena 107 meest, Omakaitse 151 meest.19 Seega kaotas Saksa pool ainuüksi surnutena rohkem kui 3000 meest. Punaarmee kaotuste kohta täpseid andmeid ei ole. XXVI armeekorpus võttis Eestis 24278 sõjavangi.20 Tallinna lahingu käigus langes vangi 10000,21 Lääne-Eesti saartel 15388 punaarmeelast.22 Seega võeti Eestis sõjavangi vähemalt 50000 punaarmeelast. Arvestades, et 18

Vt. Eestlased tööpataljonides 1941–1942. Mälestusi ja dokumente. Esimene raamat. Koost. Urmas Usai. Tallinn 1993. Lk. 5–18. 19 Toe Nõmm. Eesti üksustest Saksa sõjaväes. Formeerimine ja isikkoosseis. In: Akadeemia nr. 1. Tartu 1990. Lk. 114–115. 20 Das XXVI. Armeekorps im Feldzug ... Op. cit. Feldzug in Estland. IV. Gefangene, Beute. 21 XXXXII A. K. Ia: KTB Nr. 3 v. 23.4.1941–8.10.1941. Op. cit. S. 260. 22 W. Hubatsch. Op. cit. S. 86.

Punaarmee üksused taganesid Eestisse juba kaotusi kandnutena ning osa neist hävitati Eestis koos staapidega, võib oletada, et Punaarmee täpseid kaotusi ei olegi võimalik teada saada. Eestisse pidama jäänud rinne võimaldas N. Liidu võimudel kas mobiliseeritute või evakueeritutena Venemaale viia ligi 60000 parimas tööeas tsiviilisikut. Lahkusid ka kommunistliku partei ja nõukogude asutuste tegelased. Hävituspataljonid, NKVD ja NKGB ning taganevad Punaarmee üksused tapsid ja mõrvasid üle 2000 tsiviilisiku.23 Nende hulgas on ka metsavendi, kes langesid võitluses hävituspataljonide ning NKVD ja Punaarmee üksustega.

4.Eestlased Saksa armees

4.1. Eesti Leegioni moodustamine Suuremate eestlastest koosnevate üksuste loomise ning nende alusel oma armee loomise plaan tekkis punaväe vastu võitlevate Eesti metsavendade juhtide peas juba 1941. a. suvesõja ajal. Kõik kavad ja ettepanekud põrkusid aga Saksamaa kõrgema juhtkonna vastuseisule, eriti aga idaalade riigiministri Alfred Rosenbergi soovimatusele luua pataljonist suuremaid rahvuslikke väekoondisi. Sõja algul valitses Saksa väejuhatuses ja poliitilises juhtkonnas arusaam, et relvakandmisõigus on vaid Saksamaa kodanikel. Kuigi eestlaste oma relvajõudude loomise ettepanekud tagasi lükati, võitles eestlasi 1941.a. hilissuvest idarindel Saksa armee koosseisus arvukalt. Eestlased paistsid oma võitlusvõimaga positiivselt silma. Veebruaris 1942 oli Wehrmacht´i koosseisus lepinguliselt (1.a leping) idarindel sõjaliste ülesannete täitmisel rakendatud 20 867 Eesti sõdurit. Kõrgema juhtkonna suhtumine hakkas muutuma 1942. a. keskpaiku – sakslased olid kandnud suuri kaotusi ja nn. rahvusväeosade moodustamises nähti ka olulist propagandistlikku sammu. Führer Adolf Hitler andis vajaliku loa rahvusväeosade moodustamiseks augustis 1942 – nüüd ei saanud vastu seista ka Rosenberg. Otsus moodustada Eesti Leegion Relva SS-i koosseisus tehti teatavaks Tallinna Nõukogude võimust vabastamise aastapäeval, 28. augustil 1942. Esialgu pidi Leegion olema rügemendi suurune

koosnema

kolmest

pataljonist.

Mehi

värvati

leegioni

esialgu

ida-

politseipataljonidest, mille võitlejatel hakkas selleks ajaks lepinguaeg parajasti lõppema. Leegioni idee ei olnud eestlaste hulgas esialgu väga populaarne. Sakslasi ei usaldatud.

Väljaõpe Poolas

Kuigi esialgu oli vabatahtlikele lubatud, et väljaõpe antakse Eestis, toimus see hoopiski Poolas Krakòwi lähedal Debica väljaõppelaagris. Instruktoriteks olid sakslased. Väljaõpe oli

Punane terror. Op. cit. Lk. 180–248.

äärmiselt karm, äratades suhteliselt suure vabadusega harjunud eestlastes protesti. Pahameelt tekitasid ka väikesed toiduratsioonid. Samas pani just tõhus treening aluse hilisemale eliitüksusele. Päevakava: Äratus oli tavaliselt kl. 6 hommikul, millele järgnes kell 6.30 hommikusöök ning seejärel 7-st kuni 11.45-ni väljaõpe. 12.00-12.30 söödi lõunat, 13.00-14.00 anti poliitilist kasvatust ja seejärel veedeti tund laskeväljakul. Järgnes kuni kella viieni väljaõpe maastikul, seejärel relvade puhastamine ning lõpuks öörahu. Viimast rikkusid küll vähemalt paar korda nädalas toimunud ööhäired. Meelelahutust pakkusid sõduritele kino ja kantiin (kohvik/sõdurikodu), hiljem raamatukogu ja teatrisaal kuhu kutsuti esinejaid ka Eestist. Väljaõppe ajal hakati moodustama ka rindeüksusi. Kraenurgal kandsid eestlased algul musta rombi, kuna ruune SS ei peetud lubatavaks seetõttu, et kõik eestlased ei ole teenistuseks Relva-SS-i üksustes rassiliselt sobivad. Erand tehti vaid eestlastest ohvitseridele, keda ei hakatud ruunide keelamisega alandama/solvama. Peagi asusid eestlased omale embleemi looma, valides selleks kraenurgale Vabadussõja sümboli – mõõka hoidva käe –, mille kohale paigutati E-täht. Sellised tülid ei teinud leegioni Eestis sugugi populaarsemaks, ka kodumaal levisid jutud leegionäride halvast kohtlemisest ning näljapajukil hoidmisest. Propagandat leegioni vastu tegi ka Eesti vastupanuliikumine. Kui saksa okupatsioonivõimud hakkasid leegioni astumiseks survevahendeid

kasutama, hoogustus

põgenemine üle lahe Soome,. Seal liitusid eestlased Soome sõjaväega, et võidelda Punaarmee vastu, kuid mitte sakslaste käsualustena. Pataljon „Narva―

Kuna 1943. a. suvel seisid sakslastel idarindel ees otsustavad lahingud, vajasid nad kõiki väljaõppinud mehi rindele. Näiteks Relva-SS-diviisist „Wiking― olid lahkumas mõned Soome vabatahtlike pataljonid (teenistuslepingute lõppemise tõttu). Asendamaks soomlaste pataljoni, pööras Relva-SS-i juhtkond pilgu eesti leegioni I pataljonile, mis koosnes peaasjalikult esimestest sinna saabunud vabatahtlikest ning oli selleks sajaks korralikult välja õpetatud. Nii moodustatigi 23. märtsil 1943 leegioni I pataljonist soomugrenaderide pataljon „Narva―(973 meest), mis viidi Eesti Leegioni koosseisust välja ning liideti 5. SS-tankidiviisiga „Wiking―. Lahingusse paisati pataljon „Narva― Ukrainas, kus pataljon pidas juulis ägedaid lahinguid 19.-21. juulil Izjumi all, mil pataljon Narva positsioone ründas 20 000 meest ja 115 tanki. Pataljon Narva kandis palju kaotusi (langenuid 76, haavatuid ligi pool koosseisust), kuid ei taganenud positsioonidelt, mis tundus sakslastele uskumatuna ja eestlaste rindelõiku saadeti kontrollima väegrupi "Süd" kontrollkomisjon, mille akti kohaselt jäi lahinguväljale maha üle 9 000 ründaja laiba ja 113 tanki rusud. Pataljonist ja eestlaste vaprusest sai hoobilt legend.

Augustis-septembris 1943 pidas pataljon Narva raskeid lahinguid ja kattis saksa vägede taandumist, kuid Narva positsioonidest läbi tungida ei õnnestunud vaenlasel kordagi. Pataljoni lahingutee Ukrainas kestis märtsini 1944, mil ümberformeeritud pataljon Tallinnas suure pidulikkusega vastu võeti.

Eesti brigaad

Pataljon Narva lahkumise järel oli Debica väljaõppelaagrisse jäänud nii vähe mehi, et võitlusvõimelist üksust neist moodustada ei olnud lootustki. Vabatahtlike puudumisel olid Saksa võimud sunnitud värbama mehi sunduslikult. 24. veebruaril 1943 kuulutati välja 1919.-1924.a. sündinud meeste mobilisatsioon Saksa tööteenistusse. Kuna eesti omavalitsuse juht Hjalmar Mäe protesteeris sellise korralduse vastu, andsid sakslased mobiliseeritutele loa valida tööteenistuse ja „vabatahtlikult― leegioni astumise vahel. Kokku õnnestus sel teel värvata 5002 meest, kellest moodustus eesti Leegioni uus tuumik. Korraldati veel täiendavaid mobilisatsioone, kuid häid tulemusi need ei andnud, pigem asusid mehed end varjama või põgenema Soome. 1944. a. alguseni koondati leegioni 11 000 meest. Moodustati brigaad, mis koosnes kahest rügemendist. 1943. a. sügisest 1944. a. võitles Ukrainas 5000-7000 eestlast. Saksa väejuhatus Eesti Brigaadi võitlusvõimele kõrge hinnangu, mis omakorda kiirendas ettevalmistusi üksuse arendamiseks täiekoosseisuliseks diviisiks. Eesti Brigaadist Eesti Diviisiks – 1944. aasta üldmobilisatsioon

Punaarmee murdis 1944.aaasta jaanuaris keskel Leningradi ümbritseva blokaadirõnga lõplikult läbi ja liikus kiirelt läände. Ümberpiiramise vältimiseks taandus armeegrupp „Nord― tagasi 1943. aastal rajatud, Narvast üle Peipsi järve lõunasse ulatuvale kaitseliinile „Panther―. Et viia lahingud Saksamaa piiridesse ning lülitada Soome sõjast välja, nõudis Stalin kiiret Eesti vallutamist. Punaväe sissetung Eestisse muutus seega ähvardavaks reaalsuseks. Eesti omavalitsus kuulutas välja üldmobilisatsiooni, mis oleks peaaegu läbi kukkunud, kui rahvuslikud ringkonnad ei oleks asunud seda toetama. Pidades Punaarmee Eestist eemalehoidmist iseseisvuse taastamise peamiseks eelduseks, teatas peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes Jüri Uluots 7. veebruaril 1944 raadiousutluses, et mobilisatsiooniga kaasaminek on hetkel möödapääsmatu ning vaid sel teel võime Eestile paremat tulevikku loota. Uluotsa esinemise mõjul kasvas värbamispunktidesse tulijate arv järsult. Sakslased olid arvestanud 15 000 mehega, kuid tegelikult tuli 21. veebruariks umbes 32 000 meest. Kokku ulatus Saksa armees võitlevate eestlaste arv 1944.a. keskpaigaks 70 000-ni.

1944. aasta üldmobilisatsioonile hinnangut andes tuleb esiteks meeles pidada, et okupeeritud alade elanike mobiliseerimine on rahvusvahelise õiguse rikkumine. 1944. aasta mobilisatsiooni puhul tuleb siiski märkida, et erinevalt 1941. aasta juulis ja augustis Nõukogude okupatsioonivõimude poolt tehtud mobilisatsioonist toetasid 1944. aasta mobilisatsiooni ja kutsusid rahvast sellega kaasa minema ka 1940. aastal okupeeritud Eesti Vabariigi järjepidevuse kandjad, kelle seisukohti tunnustas rahvas ka Saksa okupatsiooni ajal. 1944.aasta mobilisatsiooni ei saa käsitleda Eesti riigi aktina, sest Eesti Vabariik ei hallanud 1944. aastal oma territooriumi. Küll saab kaasaminekut 1944. aasta mobilisatsiooniga käsitleda rahva tahteavaldusena võidelda Nõukogude Liidu okupatsiooni kordumise vastu. Kuna see toimus eesti riikluse kandja Jüri Uluotsa üleskutse kohaselt, on sellele allunud mehed samasugused vabadusvõitlejad nagu 19181920 eesti vabaduse eest võidelnud sõdurid. 24. jaanuaril 1944. nimetati Eesti Brigaad Relva-SS 20. Eesti vabatahtlike diviisiks ja veebruaris toodi Ukrainas asuvad 45. ja 46. rügement, millest eesti Brigaad koosnes, Narva rindele.

Eesti Diviis 1944. aasta veebruaris-märtsis Eestis peetud lahingutes

1944. aasta veebruari esimestel päevadel jõudsid Leningradi rinde väed Narva jõeni. Enne veel, kui 45. rügement Narva alla jõudis tuli tõrjuda Punaarmee katse luua sillapea üle Peipsi järve ääres Meerapalus. Sellega sai edukalt hakkama Harald Riipalu juhitud 45. rügemendi I pataljon koostöös Omakaitse ja Saksa üksustega 14-15 veebruaril. Punavägi kaotas 4000-5000 meest, Eesti Diviis üheksa meest langenutena ning 30 haavatutena. Veebruari lõpus toimusid suuremad lahingud juba Narva rindel, kus likvideeriti Punaarmee loodud Riigiküla ja Siivertsi sillapea. Nendes lahingutes teenis Harald Nugiseks välja Raudristi Rüütliristi. Punaarmee ei suutnud sillapeade kaotusega leppida ja üritas neid korduvalt taastada, kuid hoolimata kõigi olemasolevate jõudude kasutamisest, see ei õnnestunud. Punavägi kandis väga suuri kaotusi, rünnakus osalenud diviisid viidi tagalasse ümber formeerimisele. Punaarmee pealetung oli sellega tagasi löödud, Narvast põhjas olevas rindelõigus saabus mitu kuud kestnud operatiivpaus.

Eesti Diviis Eestis 1944. aasta aprillist juunini

Aktiivse lahingutegevuse vaibumine Narva rindel 1944. aasta aprilli lõpus andis võimaluse formeerida eesti Diviis oma nimele vastavaks üksuseks. Selleks täiendati diviisi mobiliseeritutega ning liideti sellega varem Wehrmaht´ile allunud üksusi. 24. aprilliks olid Alfons Rebas 658. ja 22

Georg Soodeni 659. idapataljonist formeeritud uue 47. rügemendi I ja II pataljon. 660. idapataljonist moodustati aga 46. rügemendi III pataljon. Otsustavate lahingute eel tõstis diviisi meeleolu paranenud relvastus. Võitlejatele jagati välja elektrikuulipildujaks kutsutud kuulipildujad MG-42, tankitõrjerelvad Panzerfaust jm. 30. juuni seisuga oli Eesti Diviisi ridades 13 423 meest. Narva rindel koos Peipsi rindega asus nüüd kokku 25 Saksa ja 24 Eesti jalaväepataljoni. Seega oli eestlastest koosnevate üksuste osatähtsus Narva rindel kaitsel asuvate jalaväeosade hulgas esimest korda jõudnud ligi pooleni.

Sinimäed Kuna 1944. aasta suvel sai armeedegrupi „Nord― juhtkonnale selgeks, et tal ei jätku Narva all senise rindejoone hoidmiseks jõudu, alustati ettevalmistusi rinde tagasitõmbamiseks Sinimägede liinile. Aga juba enne selle plaani teostamist alustas Punaarmee suurpealetungi. Narva ja seejärel kogu Eesti vallutamine pidi Nõukogude juhtkonna arvates sõjast välja lülitama ka Soome. 24. juuli hommikul avasid 1648 kahurit ja miinipildujat tule Auvere sillapea vastas asuvatele Saksa positsioonidele. Rünnaku raskuspunkt langes Eesti Diviisi 45. rügemendile, kuhu kuulus ka endine pataljon „Narva―. Kogu päeva kestnud ägeda lahingu käigus löödi siiski punaväe rünnakud tagasi, hävitades enamuse vastase diviisist. Selle eest annetati Harald Riipalule Raudristi Rüütlirist. Raskeid taandumislahinguid pidades tõmbuti 26. juuliks Tannenbergi kaitseliinile. Algasid kohe ägedad lahingud, Sinimägedeks nimetatavad kom kõrgendikku käisid käest kätte ning lõpuks suutsid eestlased olukorra oma kontrolli alla saada – väga ränkade kaotuste hinnaga. Kui 2. augustil 45. rügemendi I pataljon välja vahetati, oli seal rivis ainult 48 meest. Grenaderidemäe tagasivallutamise eest anti selle pataljoni ülemale Paul Maitlale Raudristi Rüütlirist. Rasked lahingud kestsid 10. augustini, mil Punaarmee juhatus andis käsu rünnakud Tannenbergi liinile lõpetada. Sinimägede lahinguid on peetud eesti ajaloos veriseimateks, punaväe siin kantud kaotusi on hinnatud 150 000 -170 000 mehele ning 150 tankile. Väikesed polnud ka Saksa poole kaotused, ulatudes 10 000 meheni.

Lahingud Lõuna-eestis ja Emajõel, taandumine Eestist

10. augustil 1944 alustas Punaarmee rünnakut Lõuna-Eestile. Eesti ja saksa üksused olid sunnitud taanduma ning 25. augustil langes Tartu Punaarmee kontrolli alla. Vältimaks rinde kokkuvarisemist, tuli Saksa väejuhatusel vähemalt üks põja pool Emajõge moodusatud sillapea likvideerida. Selleks kasutati ka Soomest tagasi pöördunud Eesti vabatahtlikke. 28. augusti hommikul alanud rünnakus löödi puruks nn. Voldi kiil, millega Punaarmee kaotas kaks diviisi,

sadakond soomusmasinat ning arvukalt raskerelvi. Pea olematute jõududega õnnestus Punaarmee pealetung peatada ja rinne Tartu piirkonnas 4. septembriks stabiliseerida. Siiski oli armeedegrupi „Nord― olukord muutunud meeleheitlikuks. 2. septembril 1944 langes sõjast välja Soome. See sundis Saksa väejuhatust kiirustama ettevalmistusega vägede eestist väljatõmbamiseks. 16. septembril 1944 andis Hitler lõpuks selleks loa. Soomepoisid ja Alfons Rebase võitlusgrupp suutsid 17. septembril alanud Punaarmee pealetungi sedavõrd viivitada, et Narva alt taanduvad Saksa üksused nende haardest välja libisesid. Paljud sakslaste taandumist katnud Eesti üksused jäid Punaarmee kätte ja vangistati või purustati. Osad üksused lagunesid ja mehed hajusid kodudesse ja metsadesse. Enne Punaarmee jõudmist Tallinna otsustas Eesti Vabariigi Rahvuskomitee astuda samme seadusliku riigivõimu taastamiseks. 18. septembril 1944. a. nimetas Eesti Vabariigi juriidilise järjepidevuse kandja, Peaminister Presidendi ülesannetes Jüri Uluots Eesti Vabariigi vabariigi valitsuse juhiks Peaministri Asetäitja Otto Tiefi. 20. septembril heisati PikaHermanni torni sinimustvalge lipp. Saksa ja eesti sõdurite vahel algasid kokkupõrked. 22. septembril langes Tallinn punaste kätte. Lääne Eestisse koondunud eesti üksused jätkasid veel vastupanu, mis võimaldas tuhandetel põgenikel viimasel hetkel pääseda üle mere vabadusse. 26. septembril oli Virtsu langemisega kogu Mandri-Eesti Punaarmee kontrolli all. Eesti Diviisi uus formeerimine Saksamaal. Diviis Oppelni kotis ja Sudeedimaal. „Tšehhi põrgus―

Kui 1944. aasta septembris rinne Eestis kokku varises, õnnestus organiseeritud üksustena maalt lahkuda üksnes väikesel osal Saksa armees teeninud Eesti sõduritest. 1945. aasta algul osalesid eestlased veel mitmes lahingus. Nn. Oppelni kotis üles näidatud erakordse vapruse eest anti Alfons Rebasele 8. mail 1945 Tammelehis Raudristi Rüütliristi juurde. Olles pääsenud vaenlase piiramisrõngast, tungis ta sinna tagasi, ja päästis välja ka korpuse ülema koos staabiga. Kokkuleppel Tšehhi partisanidega loovutasid eestlased neile oma relvad, kuid vaba läbipääsu asemel nad vangistati. Järgnenud nn. Tšehhi põrgus mõrvasid tšehhid umbes 1000 leegionäri, kes olid relvad maha pannud ja alistunud. Kokku langes lääneliitlaste kätte vangi kuni 4400 ja Punaarmee kätte kuni 6000 eestlast.

Nagu kõik välismaalased, nii ei tohtinud ka eestlased astuda Wehrmachti, kuid neile avati Relva-SS. Eestlased võitlesid mitmel sõjatandril, üks pataljon isegi Stalingradi all. 1944. aastal koondati eestlased rahvuspiiri kaitseks. Ühtlasi korraldati mobilisatsioon, mis tõi piirikaitserügementidesse 38 000 meest. Saksa väejuhatus loobus Eesti kaitsmisest. Eesti üksused võitlesid veel 1945. aastal Sileesias. Ühtekokku võitles Saksa vormis Eesti iseseisvuse eest 80 000 meest. Neli eestlast — Alfons Rebane, Harald Riipalu, Paul Maitla ja Harald Nugiseks — pälvisid maailma ühe auväärseima ordeni, Rüütliristi.

14. jaanuaril alustas Punaarmee Leningradist põhjas kuni Velikije Lukini lõunas pealetungi Saksa väegrupi Nord positsioonidele ja surus selle märtsi alguseks Narva jõe ning Peipsi ja Pihkva järveni. 1943 oli seal valminud niinimetatud Pantriliin, milleni jõudes Punaarmee pealetung soikus. Lahingud Kirde-Eestis Armeegrupi Narva põhijõud oli relva-SSi III soomuskorpus, mis koosnes peamiselt hollandi, norra ja taani vabatahtlike rügementidest (diviis Nordland, brigaad Nederland jm). Veebruaris allutati korpusele veel 20. eesti SS-diviis. Armeegrupile allus ka Wehrmacht'i XXVI armeekorpus. Jaanuari lõpus ja veebruaris toodi täienduseks soomusgrenaderidiviis Feldherrnhalle, 11. Ida-Preisi jalaväediviis jm. Armeegrupp Narva suutis veebruari lõpuks rinde Narva jõel stabiliseerida; Narva linn jäi Saksa vägede kätte, samuti Jaanilinn. Kuid Narvast lõunas tungis 8. armee üle jõe ja moodustas nn Krivasoo (ka Auvere) tugiala, mis püsis septembrini. Kevadel lahingud Narva rindel soikusid. 24. juulil alustas 2. löögiarmee uut pealetungi Narva rindel, samal ajal üritas 8. armee Auvere tugialalt Narvas ja Narvast põhja pool kaitsel olevate Saksa vägede selja taha tungida. Saksa väed jätsid Narva maha ja taganesid uuele kaitseliinile Sinimägedes. Verised lahingud Sinimägedes kestsid 2 nädalat, surma ja haavata sai kümneid tuhandeid mehi. Saksa poolel hukkus Nordlandi diviisi ülem Fritz v. Scholz, samuti said surma hollandlaste, taanlaste ja norralaste rügemendiülemad. Punaarmee läbi murda ei suutnud ning lahingud vaibusid 9. augustil. Saksa väed taandusid Sinimägedest Eesti evakueerimisel septembris. 25

Lahingud Lõuna-Eestis Pihkva järvest lõunas olid kaitsel 18. armee põhijõud. 10. augustil murdis 2. Balti rinne läbi kaitseliini Peipsi-Petseri-Aluksne joonel ja vallutas 13. augustil Võru. XXVIII ja XXXVIII armeekorpuse diviisid taganesid Võrtsjärve lõunatipu suunas, tagalat julgestas Lõuna-Tartumaal 207. julgestusdiviis. 25. augustil vallutas Punaarmee Tartu ja tungis Kärevere juures üle Emajõe. Saksa vägede kaitseliiniks jäi Emajõgi. 26. augustil võttis kaitse üle II armeekorpus kindral Wilhelm Hasse juhtimisel, mille põhijõud olid 87. Saksi-Tüüringi jalaväediviis ning Narva rindelt toodud Relva-SSi ja Wehrmacht'i üksused SS-brigaadi Nederland ülema Jürgen Wagneri üldjuhtimisel. Augusti viimastel päevadel tõrjuti Punaarmee Kärevere juures üle Emajõe tagasi ja lahingutegevus vaibus. Septembri alguses asendas Punaarmee juhtkond 2. Balti rinde väed Kagu-Eestis Leningradi rinde 2. löögiarmee korpustega, nende hulgas oli ka 8. eesti laskurkorpus. Saksa väejuhatus tõi septembri alguseks Saksamaalt Emajõe rindele 563. rahvagrenaderidiviisi. 17. septembril alanud Punaarmee pealetungi Saksa väed tõrjuda ei suutnud ja taganesid ümber Võrtsjärve Eestist välja. Eesti evakueerimist oli alustatud 16. septembril. 22. septembril jäeti maha Tallinn, 23. septembril Haapsalu ja Pärnu. Edasi pidas Saksa väejuhatus vajalikuks eeskätt Sõrve kaitsmist, et julgestada kaitsepositsioonide rajamist Kuramaal ja meretransporti. Muhu ja Hiiumaa loovutati tõsisema vastupanuta, kuid Saaremaale paigutati rohkem kui 16 000 meest. Sõrve evakueeriti alles 24. novembril. Eesti üksused Jaanuaris võitlesid Peipsi taga eesti idapataljonid 658 ja 659 (A. Rebase ja G. Soodeni juhtimisel). 26. jaanuaril määrati need, samuti politseipataljonid nr 29-32 (endised Omakaitse vahipataljonid) Narva rindele. 33. politseipataljon oli Lõuna-Eestis. Aprillis anti 658. ja 659. pataljon 20. eesti SSdiviisi koosseisu, politseipataljonid saadeti laiali ja nende järelejäänud mehed anti täienduseks eesti politseipataljonidele nr 37, 38 ja 40, mis sõdisid sel ajal umbes Valgevene-Läti piiril. Veebruari alguses toodi Neveli alt Narva rindele u 5000-meheline 20. eesti SS-diviis, kus see sõdis kuni lahingutegevuse vaibumiseni märtsis. Kevadel täiendati diviisi 6 jalaväepataljoni ja muude üksustega, juunis oli diviisis 15 000 meest. Juulis ja augustis sõdis diviis Sinimägedes, hiljem saadeti osa selle pataljone ka Emajõe rindele. 30. jaanuaril kuulutas Eesti Omavalitsuse juht H. Mäe riigikomissariaadi Ostland kõrgema SS- ja politseijuhi F. Jeckelni korraldusel välja aastakäikude 1904-1923 mobilisatsiooni. Sügiseks kutsuti väkke rohkem kui 30 000 meest, kellega täiendati olemasolevaid eesti üksusi, kuid moodustati ka 26

6 2500-mehelist piirikaitserügementi ja tagavararügement. 2., 3., 4. ja 6. rügement kaitsesid alates suvest Narva rinde paremat tiiba Krivasoo tugialast lõunas, 1. ja 5. rügement olid Emajõe rindel. Rannakaitseks Kirde-Eestis moodustati politseipataljonid 286, 288, 291 ja 292 (ą ~ 650 meest). Augustis taandusid Eestisse politseipataljonid 37, 38 ja 40. Esimesed kaks osalesid Kärevere sillapea likvideerimisel, Emajõe rindel oli ka 42. politsei-pioneeripataljon. 12. augustil saadeti Lõuna-Eestis rindele viie Omakaitse maleva lahingupataljonid. 19. augustil tulid Eestisse tagasi 1800 Soome armee 200. eesti jalaväerügemendi meest. Üks soomepoiste pataljon saadeti Emajõe rindele, kus osales vapralt Kärevere lahingutes. Sakslaste taandumise ajal algasid nende kokkupõrked eesti sõjaväelastega, kes soovisid vastupanu jätkata. Wehrmacht'i sõjapäevikud teatavad tulevahetustest eestlastega Tallinnas, Haapsalus, Pärnus ja mujal. 18. septembril nimetas Jüri Uluots ametisse Otto Tiefi valitsuse. 21. ja 22. septembril lehvis Toompeal sinimustvalge lipp. 20. eesti SS-diviis (sealhulgas suur osa soomepoisse), 37. ja 38. politseipataljon taganesid Eestist välja. 27. septembril anti korraldus kõik pääsenud eesti üksused Saksamaale viia. Üle poole Saksa väkke võetud eestlastest oli selleks ajaks Eestisse jäänud. Punaarmee 8. eesti laskurkorpuse põhijõud toodi augustis Emajõe rindele. Korpuse eelüksus sisenes 22. septembril sakslaste poolt maha jäetud Tallinna. 17. septembril Emajõel ning 20. ja 21. septembril Avinurme ja Porkuni lahingutes võitlesid korpuse vastas Saksa sõja-väe eesti üksused. Hiljem osales laskurkorpus Saaremaa lahinguis. Pärast Punaarmee jaanuaripealetungi algust kavatses väegrupi Nord peakorter Eesti maha jätta, et mitte siin kotti jääda. Saksamaa poliitiline juhtkond nõudis Eesti kaitsmist: nii Soome sõjas hoidmiseks

Balti

laevastiku

Läänemerele

pääsemise

takistamiseks

kui

Eesti

põlevkivitööstusest saadava kütuse pärast. Ka eestlased ei soovinud nõukogude võimu tagasipöördumist. 1944. a talvel loodeti veel punaväe tõrjumist ja koguni Eesti iseseisvuse taastamist. Sellepärast, vaatamata oma opositsioonile Saksa okupatsioonivõimudega, toetasid ka eesti rahvuslased 1944. a mobilisatsiooni. Eestlaste vastupanu ei lõppenud Eesti okupeerimisega. Just kogemustega sõjameeste baasil tekkisid metsavendade võitlussalgad. Arvatavalt viimane metsavend mõrvati punaste poolt 1978. aastal.