Saksa okupatsiooni aegsed propagandaplakatid Eestis. Kristo Nurmis. by Eesti Ajalugu

Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond Ajaloo ja Arheoloogia Instituut Uusima aja ajaloo õppetool

Kristo Nurmis

„Ühises võitluses ühine võit!” Saksa okupatsiooni aegsed propagandaplakatid Eestis 1941–1944

Bakalaureusetöö

Juhendaja: dots Olaf Mertelsmann

Tartu 2008

Sisukord

SISSEJUHATUS .........................................................................................................3 1.

III REICHI SÕJAPROPAGANDA ÜLDISELOOMUSTUS .....................................8

NATSIONAALSOTSIALISTLIK ESTEETIKA......................................................14

PLAKATIPROPAGANDA EESTIS. INSTITUTSIOONID ....................................19

SAKSLASED JA SAKSAMAA PLAKATITEL......................................................23

EESTLANE JA EESTI PLAKATITEL..................................................................29

VAENLANE PLAKATITEL..................................................................................37

PLAKATITE RETSEPTSIOONI PROBLEMAATIKA...........................................44

KOKKUVÕTE ............................................................................................................51 SUMMARY ................................................................................................................54 KASUTATUD MATERJALID .....................................................................................57 LISAD........................................................................................................................61

Sissejuhatus Propaganda mõiste piiritlemisel ja defineerimisel ei valitse teoreetikute seas senini üksmeelt. Kas propaganda näol on tegemist konkreetse praktikaga või üldise sotsioloogilise fenomeniga, kas selle all võib mõista igasugust informatsiooni levitamist või kitsendada propaganda tähendus vaid ideoloogilisele ja poliitilisele kaasamisele, või koguni pahatahtlikule ja totalitaarsele ambitsioonile luua marionetlikke „ajupestud” inimmasse,1 sõltub iga teoreetiku lähenemisnurgast. Kuna käesolev töö uurib ühte konkreetset propagandavahendit, oleks siinjuures otstarbekas kasutada ka definitsiooni, mis lähtub propagandast kui ettekavatsetud kommunikatsiooniprotsessist ning mille järgi „propaganda on tahtlik, süstemaatiline püüd vormida ettekujutusi, manipuleerida tunnetustega, ning suunata käitumist saavutamaks vastukaja, mis edendaks propagandisti soovitud eesmärke.”2 Peatumata pikemalt propaganda kaugeleulatuval ajalool, on oluline rõhutada selle tihedat

seotust

industriaalse

urbaniseeruva

ühiskonna

tekke

ning

erinevate

massikommunikatsiooni vahendite sünni ja arenguga. Just modernse ajastu ja massipubliku esilekerkimisega saab rääkida propagandast kui kaalukast ja ajaloolisi arenguid oluliselt mõjutavast faktorist. Massiühiskonnas kerkivad esile psühholoogilised elemendid, mis on kõige soodsamad propagandale: sümbolid ja stereotüübid.3 Eriti ilmnes see 20. sajandi maailmasõdades, mil erinevate riikide vajadused mobiliseerida kogu elanikkond ühisele eesmärgile, tingisid ka propaganda üleriikliku, enneolematult süsteemse ja kõikehaarava kaasamise sõjapanusesse. Püüd integreerida ja mobiliseerida muidu heterogeenne ja indiviididest koosnev ühiskond abstraktsele „ühisele huvile” on propaganda üks olulisemaid tunnuseid.4 Kommunikatsiooniteadlase ning senini ühe hinnatuma propagandateoreetilise käsitluse autori Jaques Ellul’i järgi „peab propaganda olema suunatud ühekorraga nii indiviidile kui massile, kusjuures indiviidi ei käsitleta individuaalsena, vaid läbi selle, mis tal on ühist teistega: tema motivatsioonid, tunded, müüdid.5 Indiviid redutseeritakse keskmiseks ja just keskmisele orienteeritud propaganda osutub edukas.”6 Propaganda kasutab seega ära 1

Tänapäeval on propaganda muutunud tavakeeles sünonüümseks sõnadega nagu valetamine, tõe väänamine jms. Just 20. sajandi diktatuurirežiimide (sh Hitleri Saksamaa) laialdane panustamine propagandale on ilmselt see, mis nihestas termini varasema suhteliselt neutraalse tähenduse. 2 Garth S. Jowett, Victoria O’Donnell. Propaganda and Persuasion. Thousand Oaks: Sage Publications Inc., 1999, lk 6. 3 Jacques Ellul. Propaganda: The Formation of Men’s Attitudes. New York: Vintage, 1973, lk 94. 4 Vt ülevaade propaganda ajaloost: G. S. Jowett, V. O’Donnel. Propaganda and Persuasion, 2. ja 3. ptk. 5 Käesolev töö käsitleb terminit müüt mitte selle traditsioonilises pärimusliku tekkeloo tähenduses, vaid laiemalt: kui (ideoloogilist) lihtsustavat kujutelma reaalsusest. 6 J. Ellul. Propaganda, lk 7.

nii juba eksisteerivaid müüte, kui genereerib nende baasilt uusi. Roland Barthes’i järgi on müüdi põhiprintsiibiks „ajaloo muundamine loomulikuks”,7 mis propaganda puhul tähendab sihilikku tahet muuta oma sõnum „normaalsuseks” ja „iseenesestmõistetavaks”. Ideaalis peab laiade masside mobiliseerimisele suunatud propaganda olema totaalne, ehk kasutama ära kõik tema käsutuses olevad meediumid ning hõivama iga võimaliku momendi inimese elus: raadio ja ajalehed kui ta on kodus või tööl, miitingud, avalikud üritused ja filmid õhtuti ning nädalavahetustel, plakatid mil ta jalutab tänaval.8 Kui raadio ja film määravad passiivselt kuulavale/vaatavale publikule aja ja tempo, kuidas meediumit jälgida, ajaleht nõuab aga kirjaoskust ja keskendumist, siis plakatit võib vaadata ükskõik kui kaua; piltsõnum on üldjuhul arusaadav ka lastele ning kirjaoskamatutele.9 Siiski peab efektiivne plakat suutma pilku püüda ka „möödaminnes”, mistõttu tuleb mängu meediumile olemuslik esteetiline aspekt. Klassikaline propagandaplakat koosneb visuaalsetest sümbolitest, mis täiendatud mingi tekstilise sõnumiga. Kuigi plakat apelleerib publiku arusaamadele ilusast ja koledast, jääb tema kunstiline väärtus üldjuhul vähetähtsaks. Nõukogude Vene konstruktivisti El Lissitzky tuntud abstraktset plakatit „Löö valgeid punase kiiluga” peetakse tänapäeval küll plakatikunsti meistriteoseks, samas kui selle propagandaväärtus osutus omal ajal tähtsusetuks või koguni negatiivseks. Suunatuna talupoegadele külvas selle abstraktne vorm pigem segadust ja arusaamatust.10 Millist kunstistiili kasutada, sõltub seega oluliselt plakati sihtgrupist. Efektseim stiil on see, mis on aktsepteeritav ja üldarusaadav sihtgrupi kõige laiemale osale. Kuigi plakat võib ärgitada inimest ratsionaalsele mõtlemisele, ei saa ta ise olla kunagi päris ratsionaalne. Meediumi iseärasuste tõttu pole plakatil võimalik edasi anda laiapõhjalisi arutlusi poliitiliste ja ideoloogiliste küsimuste üle, mistõttu apelleerib plakat juba olemuslikult emotsioonidele ja pilgupüüdmisele. Kui propaganda eesmärk üleüldse on muuta abstraktsed poliitilised ideed massipublikule arusaadavaks, taandab plakat need veelgi lihtsamateks visuaalseteks algosakesteks.11 Seega on plakatil oluline tähelepanu äratav ja imagot loov funktsioon. Käesoleva töö eesmärk ongi analüüsida plakatimeediumi kaudu, millist kuvandit 7

Roland Barthes. Mütoloogiad. Tallinn: Varrak, 2004, lk 253. J. Ellul. Propaganda, lk 9, 17. 9 Kuigi tänapäeval on plakat taandunud erinevate uute meediumite ees ning toimib primaarse propagandavahendina veel vaid Kolmanda Maailma riikides, pole plakat ka arenenud maades siiski kuhugi kadunud. Gary Yanker. Prop Art. New York: Darien House, 1972, lk 35. 10 Victoria E. Bonnell. Iconography of Power: Soviet Political Posters under Lenin and Stalin. Berkley: University of California Press, 1999, lk 9. 11 G. Yanker. Prop Art, lk 16. 8

püüdis endast okupatsiooni-aegses Eestis luua Hitleri Saksamaa. Siinjuures ei keskenduta niivõrd plakatite kirjeldamisele, kuivõrd üritatakse tabada väärtusi ja emotsioone, mida plakatite ikonograafia kannab, milliseid meelsusi ja müüte ekspluateeritakse ning milliseid assotsiatsioone elanikkonnas sugereerida üritatakse. Antud töö plakatianalüüs ei lähtu kriteeriumist, kas konkreetse plakati sõnum ka faktiliselt „tõele” vastas.12 Propaganda ei opereeri niivõrd „tõe” ja „vale” kategooriates, kui faktilise informatsiooni sõelumises ja ümber töötamises propagandisti huvides ja tema eesmärkide tarbeks.13 Seega osutan palju enam tähelepanu levitatud plakatite sõnumi ja ikonograafia valiku printsiipidele. Poliitilised plakatid toimivad iselaadi illustratsioonidena propaganda üldisele pürgimusele: luua võimulojaalne virtuaalne (ersats)maailm, oma jumalate ja deemonite, kangelaste ja ideaalidega.14 Kuigi propaganda kasutab üldjuhul ära juba olemasolevaid arusaamu ja valitsevaid ühiskondlikke väärtusi, püütakse need samaaegselt haarata enda teenistusse ning kontrolli alla. Propaganda jaoks on kasutu (isegi ohtlik) iseseisvalt mõtlev inimene, kuna mõtlemine takistab indiviidi tegutsemast nõutava otsusekindlusega. Propaganda peamiseks eesmärgiks pole siinjuures niivõrd inimeste isikliku arvamuse muutmine, kui nende aktiivne ja passiivne mobiliseerimine tegutsema režiimi huvides;15 et inimene teeks otsuseid mitte omaenda kaalutluste tulemusena, vaid propagandistliku ersatsmaailma pakutud alternatiive tarvitades. Teise maailmasõja aegseid propagandaplakateid Eestis on varem uurinud Marge Unt Eesti Kunstiakadeemias.16 Tema bakalaureusetöö lähtub Nõukogude ja Saksa plakatite võrdlevast analüüsist, millega ta „üritab lahti mõtestada plakatitel kasutatud kujundite ideoloogilist taustsüsteemi.”17 Undi uurimus lähtub eelkõige kunstiajaloolisest perspektiivist ning on mõneti tugevam kommunistliku plakati osas, milles tugineb ka konkreetsele teaduslikule monograafiale Nõukogude plakatist.18 Erinevalt nimetatud tööst keskendub käesolev

uurimus

esteetilis-ideoloogilise

aspekti

kõrval

palju

enam

plakatite

propagandistlikule funktsioonile ning pöörab rõhutatult tähelepanu ka konkreetselt Eesti kontekstile. Samuti arutlen plakatite retseptsiooni problemaatika üle.

Üldistavalt puudutan seda töö 7. peatükis. Aristotle A. Kallis. Nazi Propaganda and the Second World War. Hampshire: Palgrave Macmillan, 2008, lk 63–64. 14 Eriti „sõnasõnaliselt” väljendub see natsipropaganda puhul, mille esteetilised juured on pealegi romantismis. Vt ka 2. ptk. 15 J. Ellul. Propaganda, lk 25–26, 180. 16 Marge Unt. Kahepealise lohe embus: poliitilise plakati ikonograafia 1940–1945.a. Bakalaureusetöö. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 1999. 17 Samas, lk 3. 18 V. E. Bonnell. Iconography of Power. 13

Kuigi Natsi-Saksamaa propagandaplakateid kasutatakse sageli illustratsioonidena mitmetes ajaloo- ja propagandateemalistes raamatutes, käsitletakse plakati fenomeni ennast neis enamasti üpris pealiskaudselt või hoopiski mitte. Mõningat informatsiooni võib leida erinevatest graafilise disaini üldkäsitlustest,19 huvitava sissevaate propagandaplakati fenomeni pakub ka Gary Yankeri teos.20 Populaarsel tasemel on 1930.–1940. aastate poliitilisi propagandaplakateid tutvustanud oma arvukate reproduktsioonidega teoses Anthony Rhodes.21 Teemakohase kirjanduse suhtelisest pinnapealsusest tingituna olen oma uurimuse lähtealuseks võtnud Natsi-Saksa sõjapropaganda ja esteetika käsitlused tervikuna.22 Konkreetselt Eestile suunatud propaganda olemust analüüsides toetun peamiselt arhiiviallikatele. Eriti väärtuslikuks osutuvad siinjuures Eesti Riigiarhiivis leiduvad Eesti Omavalitsuse Haridusdirektooriumi23 ja Rahvakasvatuse Peavalitsuse24 fondid ning neis sisalduvad ajakirjanduses ja ringhäälingus avaldamiseks mõeldud propagandamaterjalid. Kuna plakatipropaganda ei toimi isoleeritult muudest meediumitest, aitavad need allikad täiendada plakatite analüüsi ning muuta siinse propaganda mõistmist terviklikumaks. Informatsiooni rahva meeleolude, aga ka propagandategevuse kohta üldse pakub Eesti Julgeolekupolitsei aruannete allikapublikatsioon.25 Valdav osa antud töös käsitletud plakatitest pärinevad Eesti Riigiarhiivi vastavast fondist.26 Uurimise käigus õnnestus leida kokku üle 60 erineva eesti-, vene-, saksa- ja lätikeelse plakati. See arv moodustab ilmselgelt tühise osa kõigist plakatitest, mida tegelikult Saksa okupatsiooni ajal Eestis levitati. Süüdi on siin ilmselt plakatite loomupärane „lühike eluiga”, sõja ja okupatsiooni tingimused, tõenäoliselt ka nende hävitamine pärast sõda. Plakatite valikus olen lähtunud eeskätt nendest, mis graafiliselt iseloomustavad kõige paremini režiimi ambitsioone Eestis, toon välja nii tüüpilisemad näited kui ka mõned huvitavad ebaortodokssemad leiud. Analüüsi käigus käsitlen plakateid nii omavahelises võrdluses kui ka Nõukogude ja lääneliitlaste toodanguga kõrvutades. Töö esimeses peatükis tutvustan III Reichi propaganda ideelisi tagamaid ning annan 19

Üpris põhjalikult ja heatasemeliselt käsitleb III Reichi plakateid nt Stephen J. Eskilson. Graphic Design: A New History. London: Laurence King Publishing, 2007. 20 G. Yanker. Prop Art. 21 Anthony Rhodes. Propaganda. The Art of Persuasion: World War II. An Allied and Axis Visual Record, 1933–1945. Secaucus: The Wellfleet Press, 1987. 22 Saksamaa sõjapropaganda osas tuginetakse peamiselt (käesoleval aastal ilmunud) põhjalikule monograafiale: Aristotle A. Kallis. Nazi Propaganda and the Second World War. Natsionaalsotsialistlikust kunsti kohta kasutatakse: Peter Adam. The Arts of the Third Reich. London: Thames and Hudson, 1992. 23 Eesti Riigiarhiiv (ERA). ERA, f R-81. Eesti Omavalitsuse Haridusdirektoorium. 24 ERA, f R-166. Rahvakasvatuse Peavalitsus. 25 Eesti Julgeolekupolitsei aruanded 1941–1944. Eesti üldine olukord ja rahva meeleolu Saksa okupatsiooni perioodil politseidokumentide peeglis. Koost Tiit Noormets. Tallinn: Riigiarhiiv, 2002. Vt ka 3. peatükk. 26 ERA, f 4420. Ajaloo- ja majandusalaste skeemide, tabelite ja plakatite kollektsioon.

refereeriva ülevaate Teise maailmasõja aegse Saksa propaganda üldistest arengutest. Teine peatükk tegeleb natsionaalsotsialistliku esteetika probleemidega ning tutvustab kokkuvõtvalt natside kunstipoliitikat. Mõlema peatüki mõte on osutada propagandaplakati kahepoolsele, esteetilisele ja propagandistlikule olemusele ning aidata mõista nende arengute tagamaid. Kolmandas peatükis toon välja Saksa okupatsiooni aegsed propagandainstitutsioonid Eestis ning selgitan mõningaid plakatite levitamisega seotud praktilisi probleeme. Peatükkides 4.–6. jõuan juba konkreetselt Eestis levitatud plakatiteni. Plakateid võib klassifitseerida mitut moodi: lähtuvalt päritolust, temaatikast, kampaaniast, funktsioonist või sisulistest kategooriatest. Marge Undi töö jaotuse aluseks on plakatitel kujutatud arhetüübid (kangelane, naine, sõdur contra vaenlane, suur juht). Käesolevas töös on seevastu valitud lihtne kolmene jaotus: esiteks sakslaste ja Saksamaa kujutamine ehk millisena nägid ja propageerisid end propagandistid ise; teiseks eestlased ja Eesti ehk millisena kujutati propaganda peamisi sihtgruppe ning mida kohalikelt oodati; kolmandaks vaenlasekuju loomine ehk keda rünnati ja kuidas läbi selle esimesed kaks osapoolt omavahel ühisele eesmärgile konsolideeriti. Viimases peatükis tegeletakse plakatite vastuvõtu ja mõju problemaatikaga ning analüüsitakse plakatipropaganda positsiooni konkreetses ajaloolises kontekstis. Käsitletud plakatid on reproduktsioonidena ära toodud töö lisades. Autorinimed olen lisanud vaid plakatitele, mille puhul need on teada.

1. III Reichi sõjapropaganda üldiseloomustus Kuigi väliselt tundus III Reichi propaganda järjekindla „totalitaarse” süsteemina, valitses tegelikus propagandapoliitikas, nagu mujalgi režiimi valdkondades, riigi ja partei dualism ning kestev rivaalitsemine erinevate institutsioonide ja eliitide vahel. Avalikkusega suhtlesid ühel või teisel moel väga mitmed ametkonnad ja natsiliidrid, mis tegi paratamatult ka „totaalse” sünkroniseerimise ja kontrolli keerukaks.27 Propaganda ühtsuse mulje lõi peamiselt selle sisu ja sõnumi koondumine teatavate fundamentaalsete natsionaalsotsialistlike printsiipide ja väärtuste ümber. Samasuguse koordineeriva nähtusena mõjus ka Adolf Hitleri isikukultus ning sellega kaasnev „töötamine Hitleri vaimus” (Ian Kershaw’ sõnastuses). Füüreri autobiograafiast „Mein Kampfist” sai režiimi keskne „pühakiri”, millel oli oluline autoriteet ka propagandistide seas.28 Propagandale oli pühendatud selles koguni kaks peatükki.29 Kuigi natside võimuletuleku järel avaldati edaspidigi ohtralt erinevaid propagandauurimusi ja -õpikuid, ei arenenud need juhi autobiograafias sõnastatud ideedest kuigivõrd kaugemale.30 Hitleri enda võimalike lähtekohtadena on sageli mainitud Prantsuse massipsühholoogia

teoreetiku

Gustave

Bon’i

(või

Saksa

ajakirjanduses

teda

populariseerinud Müncheni neuroloogi J. R. Rossbachi) töid, millega tollane parteijuht ise või oma tuttavate kaudu ka mingil määral kursis oli.31 Samas ei häbenenud Hitler tunnistada, et võttis tegelikult paljus eeskuju oma vaenlastelt ja rivaalidelt (Viini marksistid, katoliiklased; Suurbritannia ja USA sõjapropaganda).32 Metoodikana oli propaganda Hitleri jaoks neutraalne mõiste. Hinnates vaenlaste saavutusi kritiseeris ta ägedalt keiserliku Saksamaa sõjapropagandat, mille ebaõnnestunud 27

Kuigi propaganda keskseks ja koordineerivaks institutsiooniks oli Rahvavalgustuse ja Propagandaministeerium, mida juhtis Joseph Goebbels, pidi ta arvestama ka rivaalidega: Saksa Töölisrinde mõjuka juhi Robert Leyga, partei pressiülema Otto Dietrichiga, riikliku ajalehtede kirjastaja Max Amanniga, välispropagandat kontrolliva Joachim von Ribbentropiga, kultuuriküsimustes Alfred Rosenbergiga. Peale Hitleri omasid propagandaküsimustes olulist mõjukust ka teised juhtnatsid, sh Heinrich Himmler, Albert Speer, Martin Bormann jt. Sõjas kujunes mõjukaks asutuseks ka kindralstaabi all funktsioneeriv Wehrmachti Ülemjuhatuse Propagandaosakond (tegutses ka Eestis, vt 3. ptk). Goebbelsi võimupädevuse kõrghetkeks jäid aastad 1943– 1945. Propagandategevuse „polüokraatia” kohta vt pikemalt: A. A. Kallis. Nazi Propaganda and the Second World War, 1. ja 2. ptk; Randall L. Bytwerk. Bending Spines: The Propagandas of Nazi Germany and the German Democratic Republic. Michigan: Michigan State University Press, 2004, lk 71–78. 28 Tegemist oli paratamatult teosega, millele iga III Reichi propagandakäsitlus „kummardama” pidi. R. L. Bytwerk. Bending Spines, 2004, lk 42. 29 Kaheosalise autobiograafia (ilmusid vastavalt 1925/26) esimeses köites 6. ptk „Sõjapropaganda” ning teises 9. ptk „Propaganda organisatsioonist”. Vt Adolf Hitler. Mein Kampf. http://gutenberg.net.au/ebooks02/0200601.txt (20.04.08). 30 R. L. Bytwerk. Bending Spines, lk 42, 48. 31 Ian Kershaw. Hitler. Esimene köide. 1889–1936: Kõrkus. Tallinn: Varrak, 2007, lk 608. 32 R. L. Bytwerk. Bending Spines, lk 42.

vormis ja psühholoogiliselt vales sisus nägi olulist süüd miks maailmasõda kaotati. Keisririigi sõjapropaganda oli olnud tõepoolest koordineerimata ja võrreldes Antanti riikidega üpris asjatundmatu, panustades peamiselt traditsioonilisele sõduriaule, keisritruudusele ning sageli emotsioonitule infoedastusele. Propaganda ebaadekvaatsusest maailmasõjas kujunes üks paljudest põhjendustest levinud „noa selgalöömise” müüdile.33 Hitleri ise lähtus oma programmis lihtsast postulaadist: propaganda on vahend ja selle olemuse peab defineerima üksnes eesmärk. Kuna maailmasõda oli olnud võitlus Saksamaa eksistentsi eest, pidanuks sõja võitmiseks ära kasutama kõik vahendid ja võimalused. Toimiva propaganda puhul ei tohiks Hitleri järgi lähtuda mitte teatud propagandavormi (plakatidisaini, filmikunsti vms) sisemistest arengutest või akadeemilistest teooriatest, vaid eelkõige järeleproovitud eeskujudest ja edukast praktikast. Natsipropaganda kasutas küll moodsaid reklaamiteooriaid ja psühholoogilisi uurimusi, kuid tugines siiski põhimõttele, et inimpsüühika ei toimi matemaatiliste reeglite järgi ning ainus ja õige propaganda on see, mis ka reaalsuses toimib.34 Hitleri arvates ei peaks sõjapropaganda sõnum rajanema mitte ratsionaalsetele argumentidele, vaid emotsioonidele. Selmet harida seda vähemust, kes on juba niigi haritud, tuleb propaganda adresseerida just harimata rahvahulkadele: valdavalt „feminiinsele” massile, kes kipub kaine arutluse asemel toetuma meelsamini tunnetele. Mass on rumal ning tahab kuulda lihtsaid vastuseid, mistõttu propaganda peab järgima ka lihtsustatud mustvalget kurssi ning töötlema informatsiooni publikule üheselt mõistetavaks. Retoorikas tuleb vältida mistahes halltoone (need tekitavad vaid tarbetuid kõhklusi) ning olla oma kontseptsioonides võimalikult terviklik ja järjekindel. Kuna mass on hajameelne ja aeglaselt reageeriv, tuleb piirata argumentide arvu kõigest mõnele põhipunktile ja neid siis lakkamatult korrata. Siinjuures ei tasu kuulata intellektuaalide, esteetide ja küünikute kriitikat, kuna intelligents mõnitab propaganda ühekülgsust ja labasust niikuinii. Just nemad on aga propaganda põhivaenlased, kuna taotlevad alati uudsust ja originaalsust. Kui propaganda nende maitse järgi kohaldada, kaugeneb see massist, kaotab sidususe ning hajub sootuks.35 Masside võitmise saladus peitus Hitleri järgi „tahtes ja jõus”. Rahvale on vaja esmalt demonstreerida oma jõudu ja võimsust (massimiitingud, rongkäigud jms), millega kaasneks publiku tähelepanu ja aukartus. Selle põlistamiseks tuleb massidele anda aga ka midagi, millesse uskuda. Mehed ei lähe Hitleri väitel surma mitte omakasu, vaid aadete nimel,

G. S. Jowett, V. O’Donnel. Propaganda and Persuasion, lk 211–215. R. L. Bytwerk. Bending Spines, lk 44–48. 35 A. Hitler. Mein Kampf. 34

mistõttu on neile otstarbekas pakkuda religiooniga võrdväärset absoluutset uskumuste süsteemi, kus tõe ja vale kategooriad taganevad juba eos doktriini eksimatuse ees. Hitler järgi usuvad inimesed pigem suurt kui väikest valet. Väike vale (fakti eitus) on kergesti ümberlükatav, samas kui suur vale (näit „juudi vandenõu” kontseptsioon) on faktiliselt tõestamatu. Saksa propaganda panustas sageli väidetele, mida on võimatu falsifitseerida.36 Rahvavalgustuse ja Propagandaministeeriumi loomine Saksamaa valitsuse juurde 13 päeva pärast Hitleri volitusseaduse heakskiitmist tähendas natsipropaganda üleriigilist institutsionaliseerimist.

Ministeeriumi

etteotsa

asus

riigi

teine

propagandateoreetik

germanistikadoktor Joseph Goebbels. Propaganda mõjukuse analüüsimisel eristas Goebbels rahva

suhtumises

kahte

aspekti:

Stimmung

(moraal/meeleolu)

Haltung

(käitumine/käitumisviis). Kuigi oluline oli apelleerida mõlemale, määras režiimi püsimisel Haltung rohkem. Rahvas võis suhtuda küll mitmesse natsionaalsotsialismi ilmingusse halvakspanuga (näit Kristallnacht), kuid see ei tähendanud, et nad oleksid lakanud koheselt ka võime toetamast. Stimmung on mõjutatud pigem lühiajalistest muutustest ja konkreetsetest sündmustest ning vajab positiivseid uudiseid, samas kui Haltung’i säilitamine nõuab märksa pikemaajalisemat programmi (kinnistamaks lojaalsust režiimile), aga võib seevastu toetuda nii positiivsele (pidevad võidud) kui negatiivsele kaasamisele (näiteks hirmule vaenlase ees).37 Natside võimuloleku kaheteistkümne aasta jooksul toimusid Saksa propagandas mitmed olulised fookusnihked. Üheks selliseks üleminekuetapiks oli Müncheni kokkuleppega kaasnenud Tšehhoslovakkia lagundamine ning järgnenud Tšehhi alade anneksioon 1939. aasta märtsis. Seni olid natside propaganda kesksed teemad olnud eelkõige siseriiklikud: „rahvuslik taassünd”, sisevaenlaste marginaliseerimine, Versailles’ süsteemi lõhkumine ning Saksamaa rahvusvahelise autoriteedi taastamine.38 Tšehhi alade liitmist kirjeldati kui piirkonna iseenesestmõistetavat taasühendamist Saksa kultuuri- ja eluruumiga, mille koosseisus kohalikud rahvad varem igati õitsengut ja heaolu olevat nautinud ning mida vaenulikud välisriigid tema loomulikust arenguteest kunstlikult lahutada olid püüdnud.39 Saksa territoriaalsete huvide järk-järgulise väljumisega rahvusliku irredentismi raamidest hakati natsipropagandas üha enam kuulutama senise rahvuskekse diskursuse kõrval ka selle universalistlikku missioonilist visiooni: Euroopa senise (st Prantsuse ja Suurbritannia domineeritud) manduva kultuuri varemetest tõusva moodsa, noorusliku ja dünaamilise „Uue Euroopa” algust. III Reichi kujutati igati rahumeelse riigina, kes eneselegi vastumeelselt on 36

R. L. Bytwerk. Bending Spines, lk 42–48. Vt J. Ellul. Propaganda, lk 27–28; A. A. Kallis. Nazi Propaganda and the Second World War, lk 4–5. 38 A. A. Kallis. Nazi Propaganda and the Second World War, lk 94. 39 Saksa kultuuriruumi all mõisteti antud juhul kadunud Austriat-Ungari impeeriumit. Samas, lk 93–95. 37

sunnitud kasutama jõudu, seda aga ainult sõjajärgse suure ebaõigluste tõttu ja rahvusliku turvatunde nimel. Sama retoorikaga alustati ka Poola vastu ägedalt võimendatud propagandakampaaniat

sealsete

sakslaste

tagakiusamisest,

mis

päädis

lavastatud

provokatsiooni ning sakslaste kiire ja võiduka sissemarsiga naaberriiki. Rakendatud liikumissõja (Bewegungskrieg) strateegilise edu kõrval oli oluline ka selle psühholoogiline mõju, mis kinnitas taaskord paljudele Saksamaa „taassünni” müüdi tõesust ning riigi uut vaimset ja tehnoloogilist potentsiaali. Poola kampaania siseriiklikul legitimiseerimisel demonstreeriti seda rõhutatult Hitleri (kes tänu depressioonijärgsele majandustõusule ja välispoliitilistele võitudele püsis rahva silmis ülipopulaarsena) isikliku projektina. See oli ka esimene kord kui füürerit esitleti lisaks muudele voorustele ka geniaalse väejuhina.40 Pärast Suurbritannia ja Prantsusmaa sõjakuulutust oli propaganda seisukohast esmajärguline hoida rahva meeleolu (Stimmung) eemal hirmust sõja ees, mida esialgu ühiskonnas tõepoolest täheldati, ent mida vaid alanud „kummaline sõda” esialgu leevendas. Liitlaste loobumine Hitleri status quo põhisest rahupakkumisest 1939. a. oktoobris ning pinge püsimine, nõudis moraali tõstmiseks mingit positiivset initsiatiivi just Saksamaa poolelt (soovitavalt võitu). Järgnevad 1940. aasta mai ja juuni triumfid põhja ja läänenaabrite vastu osutusidki režiimi populaarsuse üheks kõrghetkeks. Kuigi Goebbels oli sõja alguses nõudnud, et võiduteadetes tuleks hoiduda „ülemäärasest optimismist”,41 kuulutati võite lähinaabrite vastu äärmiselt triumfaalselt ja eksalteeritult. Ka propagandaminister ise kuulutas, et Esimese maailmasõja eest on nüüd kätte makstud ning Saksamaa elab pretsedenditul ajastul (Zeit ohne Beispiel). Sõja keskendumine vaid Suurbritannia vastu osutus Saksa propagandale juba märksa keerukamaks väljakutseks. Operatsioon „Merilõvi” läbikukkumisega kuulutati peagi, et Suurbritannia sugune impeerium ei saagi langeda mõne nädalaga.42 1939. aasta augusti mittekallaletungileping Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel tähendas natsipropaganda üldises arengus veidrat lünka. Kuni juunini 1941 kasutati negatiivse integratsiooni vahendina üksnes läänevastast retoorikat, mille järgi majanduslikult allasurutud Euroopa rahvaenamus (nn Habenichts) sõdib oma eluõiguse eest imperialistliku Suurbritannia (algselt ka Prantsusmaa) korrumpeerunud eliidi vastu. Kallaletungiga NSVL-le kaasnes senises propagandasüžees oluline muutus. Operatsioon „Barbasrossa” oli saanud oma nime ristisõdijast Saksa kuninga järgi ning tsivilisatsioonide fataalse vastasseisuna ka järgnevat sõjaretke kujutati. Positiivse integratsiooni eesmärgil juhendas Goebbels propagandaasutused

Samas, lk 95–100, vt ka 71–76. Võimalikke tagasilööke oleks liigselt ülesköetud entusiasmi tingimustes propagandas palju keerulisem siluda. 42 A. A. Kallis. Nazi Propaganda and the Second World War, lk 100–106. 41

esitlema operatsiooni kui Saksamaa ennastohverdavat, kuid võidukindlat missiooni kogu Euroopa eest, kaitsmaks Õhtumaa kultuuri ja tema pärandit idast ohustava barbaarsuse eest. Slaavi elanikkonna toetuse huvides loobuti siiski avalikus propagandas viitamast nende rassilisele alaväärsusele („asiaatlikud hordid”) ning keskenduti eeskätt „juudi-bolševistliku” müüdi viljelemisele.43 NSVL-i sõjalise potentsiaali alahindamine sundis Goebbelsit aga juba oktoobris kohaldama üleriiklikku debatti sellest, millal sõda lõpeb rõhuasetusele kuidas. Kuigi esimesele sõjatalvele järgnenud 1942. aasta oli kuulutatud „otsustavaks aastaks”, sundis järgmise aastalõpu kaotus Stalingradi all ka Saksa propaganda kaitsepositsioonile. Sõda hakati kujutama nüüd juba terve Euroopa ühise kohustusena. Eriti suunati sellist retoorikat okupeeritud aladele ja neutraalsetele riikidele.44 Kuigi „Barbarossa” väljakuulutamise järel oli Hitler pihtinud Mussolinile oma „spirituaalset vabanemist” liidust idas paikneva verivaenlasega, pidi Saksamaa pärast Pearl Harbouri rünnakut ja USA sõjakuulutust tegema üha enam pragmaatilist koostööd rassiteooria järgi alaväärse teljepartneri Jaapaniga. Hitler ise põhjendas seda, et kuna võideldakse oma eluõiguse eest, peavad „valge rassi huvid loovutama mõneks ajaks koha Saksa rahva huvidele”.45 USA-d hakati kujutama seevastu kui eriti manduvat rassilist sulatuskatelt, mis polevat pealegi võimeline looma mingit algupärast kultuuri, jäädes vaid Euroopa kehvapoolseks derivaadiks. Nüüd vormus lõplikult ka „juudi-bolševistlikku-plutokraatliku ülemaailmse vandenõu” meganarratiiv, millega ülimas propagandistlikus lihtsustuses taandati vaenlaste rohkus ainsaks deemonlikuks vaenlasekuvandiks juudi stereotüübi näol.46 Stalingradi sündmusi ei saanud propagandas kuidagi võiduks mängida. Kaotust kirjeldati kui „rasket õppetundi” ning lojaalsusvannet edasi sõdimiseks. Propagandaretoorikas muutus sõda nüüd võitluseks Saksa rahva elu ja surma eest loosungi all „Võit või bolševistlik kaos!” 1943. aasta veebruaris kuulutati välja nn „totaalne sõda”, mis pidi tähendama senisest „karmimate vahendite” kasutuselevõttu ning mobiliseerima kogu elanikkonna ümbritsevate vaenlaste vastu. „Totaalne sõda” pidi tähendama ka „lühemat sõda”, millega sõjatüdimuses elanikkonnas positiivset moraali sisendada üritati. Taganemisi hakati kujutama kui „plaanilisi evakuatsioone” või kavalaid strateegilisi võtteid. Kõige edukamalt kasutati ära aga liitlaste pommirünnakuid Saksa linnadele, mille negatiivne efekt kanaliseeriti osavalt kättemaksu õhutamiseks: terrorile pidi vastama vastuterroriga (Gegenterror). Järgnenud propagandapanus 43

Loobuti ka sõnast slaavlane selles sisalduvate halvustavate konnotatsioonide pärast. Samas jäid nii varasemate eelarvamuste kui natside ekstensiivse rassipropaganda tõttu slaavi rassilise alaväärsuse ideed sõjaaegsesse Saksa ühiskonda sügavalt juurdunuks. Samas, lk 70–92, 106–121. 44 Samas, lk 121–129. 45 Ian Kershaw. Hitler. Teine köide. 1936–1945: Karistus. Tallinn: Varrak, lk 417. 46 A. A. Kallis. Nazi Propaganda and the Second World War, lk 83–92, 115–117.

„imerelvadele”, nagu V-1 ja V-2 raketid (V tähendas Vergeltung ehk kättemaksu), osutus küll ajutiseks meeleolu tõstjaks, mis aga hajus peagi, kui nende edu illusiooniks osutus ning teema maha vaikiti. Sõja käigus vähenes rahva usaldus propaganda vastu pidevalt ning üha enam koguti informatsiooni ka alternatiivsetest infoallikatest.47 Propaganda orienteeriti nüüd peamiselt füüsilise ellujäämise retoorikale.48 Kuigi režiim oli kaotanud oma positiivse integratsiooni potentsiaali, omasid võimud kuni sõja lõpuni kontrolli elanikkonna negatiivse integratsiooni mehhanismide üle – odavat võitu vaenlasele ei kingitud.49 Propagandavahendite hulk, mida natsid kasutasid oli üpris eripalgeline, ulatudes heliplaatidel müüdud Hitleri kõnedest antisemiitliku pseudofolkloorini. Enne võimuletulekut oli nende peamiseks propagandameediumiks olnud aga just plakat (peamiselt odavuse ja lihtsa levitamise tõttu). 1933. aastal alanud massimeedia tasalülitamise järel taandus selle tähtsus küll üleriigilise pressi ja ringhäälingu ees, kuid säilitas siiski üpris mõjuka positsiooni propagandas ka edaspidi.50 1938. aastal avaldati ka natside ametlik plakatipropagandajuhend „Poliitiline plakat: psühholoogiline vaatlus”.51 Raamatu autor Erwin Schockel pidas just plakateid oluliseks teguriks Hitleri tõusus ning rõhutas selle eripära ja tähtsust teiste meediumitega võrreldes: „Kirjutatud sõna võib jääda lugemata, raadio saab keerata kinni, poliitilisest miitingust on võimalik puududa, ent poliitilist plakatit ei saa vältida. Vaid pime ja voodihaige ei saa kokku puutuda plakatiga.”52 Veendunud natsina ei erinenud Schockeli ideed kuigivõrd „Mein Kampfis” sõnastatust. Hitleri järgi pole plakat kunst, ent selle väärtus avaldub kujundaja oskuses vormide ja värvustega masse peibutada. Tuues näiteks kunstinäituse plakati, väitis Hitler, et selle eesmärk ei tohiks olla eksponeeritud taieste asendamine, vaid osutamine näituse tähtsusele. Plakat peab motiveerima inimest näitust külastama (mitte lihtsalt ilus olema), ning mida edukamalt ta seda teeb, seda suurem on ka plakati väärtus.53 Ka Schockel tugines siinjuures arusaamale, et hea plakat on see, mis mobiliseerib masse ja toob kaasa võidu. Plakati sisus hindas ta eelkõige emotsionaalsust, lausa religioosset entusiasmi, millele „lisatud annus lootust võimalikule kättemaksule”. Esteetilises plaanis pidi meedium peegeldama partei suhtumist kunsti.54 47

Sh sõdurikirjad, BBC uudised jms. Samas, 7. ptk. Goebbelsi loosungi all: „Võideldes on sul võimalik ellu jääda.” J. Ellul. Propaganda, lk 36. 49 A. A. Kallis. Nazi Propaganda and the Second World War, lk 184. 50 Graafilise disainiga (sh plakatitega) tegeles Goebbelsi propagandaministeeriumi 6. divisjonile (kujutav kunst) alluv Osakond V. G. S. Jowett, V. O’Donnel. Propaganda and Persuasion, lk 243; S. J. Eskilson. Graphic Design. A New history, 278. 51 Ilmumisandmed: Erwin Schockel. Das politische Plakat: Eine psychologische Betrachtung (Schriftenreihe der Reichspropagandaleitung der NSDAP). München: Eher, 1938. 52 G. Yanker. Prop Art, 27, 35. 53 A. Hitler. Mein Kampf. 54 G. Yanker. Prop Art, 45–46. 48

2. Natsionaalsotsialistlik esteetika Susan Sontag on kirjutanud: „Poliitika ja kunsti suhetes natsionaalsotsialismi tingimustes pole huvitav mitte kunsti allutamine poliitilistele vajadustele…, vaid see, et poliitika võtab üle kunsti retoorika – ja just hilisromantismi retoorika. („Poliitika on kõrgeim ja laiahaardelisim kõigist kunstidest,” lausus Goebbels 1933. aastal, „ja meie, kes me kujundame Saksamaa tänast poliitikat, tunneme end kunstnikena… [kuivõrd] kunstniku ülesandeks on vormida, kuju anda, eemaldada kõik haige ja anda vaba voli kõigele tervele.”)”.55 Natside jaoks ei tohtinud kultuur olla elitaarne, vaid pidi teenima „rahva huve”. Walter Benjamin osutas juba 1935. aastal, kuidas fašism ei anna massidele mitte nende õigusi, vaid võimaluse ennast väljendada.56 Natsionalistlike ja religioossete sümbolite kasutamine aitas võita just valitseva keskklassi toetust. Visuaalsete vahendite (kujutava kunsti, arhitektuuri, tseremooniate, filmi, foto, massikoreograafia, sümboolika, disaini jne) orienteerimine kodanlikule maitsele ja välisele efektsusele (mastaapsus, eepilisus, illusionism) mängisid siinjuures äärmiselt tähtsat rolli. Just väline külg oli see, mis eristas natse rivaalidest, kelle sõnum ja ideoloogia võisid olla üpris sarnased.57 III Reichi „esteetiline poliitika” avaldus kõige metafoorsemalt modernse teaduse ja tehnoloogia

abil

komponeeritud

efektsetes

parteitseremooniates.

Arhitektoonilis-

koreograafilises ühtsuses, wagnerlikus Gesamtkunstwerk’is, mida dirigeerisid parteiliidrid ja füürer, loodi massides sõna otseses mõttes vaatemäng iseenda jaoks. Osalejates kadus ajutiseks individualism ning ülesköetud eufoorias moodustus rahvahulgast illusoorne ühtne „rahvuskehand” (Volksgemeinschaft) – makett utoopiale, mille loojana režiim end näha püüdis ja mille kujundamises rahvast kaasa lööma kutsuti. Vaatajaskonnas üritati äratada fanaatilist ekstaasi: midagi ürgset, religioosset, alateadlikku, ent sugugi mitte kaootilist, vaid selgelt distsiplineeritud vaimustust.58 Illusiooni taga seisis enamasti pragmaatiline, läbimõeldud, kuigi sageli üpris ambitsioonikas eeltöö.59 Vahetute osavõtjate vaimustusest ehk

Susan Sontag. Vaimustav fašism. – Vaikuse esteetika. Esseed. Tallinn: Kunst, 2002, lk 151–152. Walter Benjamin.The Work of Art in the Age of Mechanical Reproduction. http://web.bentley.edu/empl/c/rcrooks/toolbox/common_knowledge/general_communication/benjamin.html (20.02.08). „Õigustes” nägi marksist Benjamin küll omandireformi, kuid mõtet võib ka laiemalt tõlgendada. 57 I. Kershaw. Hitler I, lk 314. 58 Toby Clark. Art and propaganda in the Twentieth Century: The Political Image in the Age of Mass Culture. London: Calmann and King, 1997, lk 49–51. 59 Näit Speeri lavastatud 1937. aasta Nürnbergi parteipäevade öötseremoonias kasutati ära kõik Luftwaffe õhutõrjeprožektorid, mis moodustasid seevastu enneolematult võimsa „tulede katedraali”. Richard Overy. Diktaatorid: Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa: Tallinn: Varrak, 2007, lk 325. 56

isegi olulisemaks osutus aga ka tseremooniate väljapoole suunatud jõudemonstratsioon. Parteipäevade

koreograafia

oli

ette

valmistatud

tihedas

koostöös

režissöör

Leni

Riefenstahliga, kelle kuulus „dokumentaalfilm” „Tahte Triumf” omas juba palju suuremat publikut ning seega ka propagandaväärtust.60 Militaristliku ühiskonnamudeli kehtestamise ja ühtsuse illusiooni loomise juures oli oluline osa ka režiimi vormikultusel, mida täiendas omakorda piiratud variantides, ent lõpmatult paljundatav sümboolika. Sümbolite juures oli esmatähtis nende esteetiline mõju.61 Inspiratsiooni ammutati selektiivselt nii Rooma, India, kui Vana-Egiptuse kunstist, Skandinaavia ja Saksa keskajast, Preisi ja Saksa keisririigi sümboolikast. Paganlike kultusmärkide kasutamine lisas

natsionaalsotsialistlikku esteetikasse

ka esoteerilise

dimensiooni. Keskseks režiimi denoteerivaks sümboliks kujunes siinjuures haakrist, millega märgistati (ja seega hõivati) pea kogu senine rahvuslik ning riiklik sümboolika. III Reichi kujutava kunsti näol ei saa tegelikult rääkida mingist päris uudsest kunstivoolust. Enne võimuletulekut olid natsid vaid üks hääl meediasõjas modernistide ja traditsionalistide vahel. Sõjajärgne kunstivoolude enneolematu vohamine ja ekstreemsed avangardistlikud eksperimendid mõjusid suurele osale elanikkonnast võõristavalt. Elitaarne urbanistlik modernism sümboliseeris sünkroonis noore vabariigi sotsiaalmajanduslike probleemidega paljudele ühiskonna kõlbelist allakäiku.63 „Mandunud”, „väärastunud”, „juutlik” olid juba siis tuntud terminid, nagu ka „kultuurbolševism”, mille kasutust soodustas nii mitmete modernistide vasakpoolne ilmavaade, kui ka tõsiasi, et avangardism oli tollal Nõukogude Venes veel valitsev kunstifilosoofia. III Reichi tulevase kunstiprogrammi sõnastas parteiideoloog Alfred Rosenberg põhijoontes juba 1927. aastal, kui lõi oma antimodernistliku võitlusliidu Saksa Kunsti Eest. Rühmituse manifesti kohaselt algas kunsti allakäik juba impressionismis.64 Võimuletuleku järel alustasid natsid ka senise kultuurielu tasalülitamisega. Goebbelsi ministeeriumi alluvuses loodi Riikliku Kultuurikoda (Reichskulturkammer), mis pidi koondama enda alla kõik parteile lojaalsed kultuuritegelased (muusikud, kirjanikud. filmitegijad, arhitektid, kunstnikud). Kojaliikmetest pidid saama ainsad, kel on õigus Saksamaal kultuuri viljeleda. Kuigi natsiliidrite kunstimaitse polnud sugugi ühtne, Goebbels 60

S. Sontag. Vaimustav fašism, lk 139. Hitler olevat näinud märkide otsimisel isiklikult vaeva, uurides enda sõnutsi loendamatul hulgal teoseid Müncheni raamatukogus ning korrigeerides sümbolite suurusvahekordi, et efekt oleks suurim. Urmas Kuusik. Kolmas Riik. Põltsamaa: Vali Press, lk 16. 62 Hannes Walter. Rahvussotsialistlik kultuur kui propaganda element. – Kultuur Eestis sõja-aastail 1941–1944. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool, 1998, lk 10–12. 63 R. Overy. Diktaatorid, lk 308. 64 P. Adam. The Arts of the Third Reich, lk 53–57. 61

eelistas ekspressionismi ning Hermann Göring palkas veel 1933. aastal Otto Dixi oma lapsi maalima, otsustasid Hitleri isiklikud maitse-eelistused siiski Rosenbergi kasuks.65 Igasugused modernistlikud eksperimendid keelustati. Kunsti „rahvale tagasiandmine” tähendas reaalsuses senise pluralismi lõppu, modernistlike kunstnike ja akadeemikute vallandamist ülikoolidest ning ideoloogiliselt viimistletud traditsiooniliste kunstistiilide esiplaanile tõstmist, mille auväärse pärandi kandjana režiim end näha püüdis.66 Kuigi loobuti igasugusest abstraktsioonist ja stiilimängudest rangelt mimeetilise vormikeele kasuks, puudus teostel igasugune seos reaaleluga.67 Kui jätta kõrvale 1930ndate lõpul esiplaanile tõusnud sõjamaali ja üksikud teised erandid, hoiduti teostes rangelt viitamast modernsele maailmale ja olevikudetailidele. Natsikunst polnud peegel, vaid ideaal, mis pidi kujutama igavikulisi väärtusi (Ewigkeitswert), olema nii stiilis kui sisus ajatu ning pakkuma vaatajale katarsist modernse ühiskonna kõledast igapäevamiljööst. Siin vastanduti sihilikult sotsialistlikule realismile, kus industriaalne olustik oli vägagi levinud. Režiimi žanrilisi eelistusi iseloomustab kõnekalt 1937. aastal sensatsiooniga avatud „Suure Saksa Kunstinäituse” töödekategooriad: 40% maastikku, 30% tavainimest, 11% ajaloolisi isikuid, 10% loomi, 7% vaikelusid. Teosed pidid olema tõsised, millega on ilmselgelt „vaeva nähtud”, ei mingeid sketše, ainult „valmis tööd”, autoriteetsust pidi lisama monumentaalne mastaap. Tehniliselt range professionalismi kõrval oli oluline ka teose üheselt mõistetavus. Kaotamaks aga lõplikult igasuguse mitmetitõlgendavuse, keelustati 1936. aastal kogu kunstikriitika.68 Natsionaalsotsialistliku Lebensraum’i ja rahvusromantilise Blut und Boden’i ideoloogiad väljendusid kõige ilmekamalt maalikunstis. Kuigi ilutsev maastikumaal ja pastoraalne miljöö olid populaarsed juba varem, fikseeriti nüüd teoste meeleolu ja sõnum. Tööd pidid ülistama tulevase Saksamaa „otsatute” väljade dramaatilisust, heroilise talupoja igavikupikkust tsüklilist maaharimisprotsessi, vere ja higiga kantud käelise töö rituaalsust (kontrastina masinatöölise võõrandumisele). Kodupaiga romantikat rõhutati muuhulgas traditsioonilise rahvaarhitektuuri näol (Heimatstil ja vahvärk-hooned), mis polnud küll iseäranis Hitleri maitse (kes eelistas monumentaalset esindusarhitektuuri), kuid kujunes populaarseks noortemajade ja parteisuvilate stiiliks.69 Natside „uue inimese” rass ja bioloogia avaldus kõige markantsemalt režiimi 65

Goebbelsi ja Rosenbergi rivaalitsemise kohta vt ka P. Adam. The Arts of the Third Reich, lk 56–57. Ernst Piper. Alfred Rosenberg. Hitleri peaideoloog. Tallinn: Varrak, 2007, lk 226–234. 66 Ene Lamp. Natsionaalsotsialistlikust kultuurist. – Kunstiteaduslikke uurimusi, 2003, nr 1-2, lk 55. 67 Samas, lk 56. 68 P. Adam. The Arts of the Third Reich, lk 68–69, 94–119. 69 Puidu jt traditsiooniliste ehitusmaterjalide kasutamine säästis metalli ja betooni, mis leidsid rakendamist režiimi jaoks märksa tähtsamates valdkondades. Samas, lk 110, 129–134, 12. ptk.

uusklassitsistlikus ja neobarokilikus skulptuuris. Selles, juba olemuslikult konservatiivsemas ja modernismist vähim „kahjustunud” kunstiliigis oli natsifitseerimine möödunud kõige sujuvamalt. Just siin vormusid mastaapsel tasemel kolmedimensioonilised fetišeeritud aarialikud kehaideaalid ning ihatud antiikne kangelaslikkus.70 Ajatute aksessuaaridega (oda, mõõk, tõrvik jms) varustatud agressiivses või võidukas poosis meesaktid sümboliseerivad tabavalt natsionaalsotsialistliku esteetika peamisi eesmärke: eelistades stereotüüpsust isikupärale, kättemaksu andestamisele; tõstes kehalisi kvaliteete kõrgemaks vaimsetest, hinnates kirge, ent samas allumist saatusele, „ülendades mõtlematust ja veetlustades surma”.71 Natsionaalsotsialismi

nägemus

naise

positsioonist

ühiskonnas

oli

sügavalt

traditsionalistlik, mida propageeriti deviisi all „Lapsed, Köök, Kirik” (Kinder, Küche, Kirche). Nii kujutati ka maalis ja skulptuuris naist domineerivalt kas ema või aktina. Viimased muutusid küll algsest kreekaliku naisideaali imitatsioonist ajapikku üha himuramaks, mille taga on nähtud peamiselt parteilastest uue ühiskonnaladviku kasvavat personaalset tellimust. 72 Modernistliku kunsti lõplik „väljajuurimine” ühiskonnast kulmineerus 1937. aastal paralleelselt „Suure Saksa Kunstinäitusega” avatud „Mandunud kunsti” väljapanekul Münchenis. Tegemist oli põhjalikult läbimõeldud propagandaspektaakliga, kus tihedalt kokkukuhjatud modernistlikud tööd pidid tõestama sellise kunsti nõdrameelsust ning juudi päritolu. Juudid olevat parasiteeriv, kultuuriliselt äärmiselt ebaproduktiivne rass ning just seetõttu sarnanevat ka nende teosed pigem „neegerliku kunsti” kui loova rassi kultuuriliselt kõrgemate saavutustega. Rõhutamaks näituse võikust oli alaealistele sissepääs keelatud. Teostele lisati ärritavad pealkirjad („Jumala teotamine”, „Talupoeg juudi pilgu läbi” jms) ning hinnalipikud, kui palju Saksa muuseumid olid ühe või teise töö eest majandussurutise all maksnud. Osad teosed põletati hiljem demonstratiivselt tuleriidal, enamus aga müüdi lääneriikidesse või sattusid parteitegelaste isiklikesse kogudesse.73 III Reichi enda kunstis vaenlasekuju aga praktiliselt ei kohta, isegi mitte sõjamaalis. Kujutades ühiskonna püha ideaali ja õilsat missiooni, pidi see olema puhas kõigest häirivast ja halvast.74 Range normikesksus, traditsionalistlik žanrihierarhia ja predestineeritud vormikeel määrasid paratamatult

natsionaalsotsialistliku

kunsti

põhiomadused:

figuuride

stereotüüpsus,

ikonograafia äärmine piiratus ning lõputu kordamine. 70

Samas, 9. ptk. S. Sontag. Vaimustav fašism, lk 148, 151. 72 P. Adam. The Arts of the Third Reich, lk 140–149, 155. 73 Samas, lk 10–11, 7. ptk. 74 Samas, lk 173. 71

„Rahvavaenlaste” ründamine jäi peamiselt massimeedia pärusmaaks.75 Kaasaegsed kõrgtehnoloogial baseeruvad meediumid (press, foto, plakat, eriti aga raadio, ringvaade, film) tundusid aktuaalsete teemade käsitlemisel kohasemad, kui minevikust inspireeritud ja igavikulistele väärtustele orienteeritud klassikalised kunstiliigid. Reproduktsioonidega postkaardid, margid, plakatid omasid natsiesteetika ja -ideoloogia levitamisel isegi olulisemat rolli kui originaalteosed ise.76 Kui kujutavas kunstis jäid režiimi lõpuni domineerima Rosenbergi ja Hitleri maitsedogmad, allus plakatikujundus liberaalsema ja pragmaatilise Goebbelsi kontrollile. Esmatähtsaks osutus plakati mõjukus ja esteetiline haaravus, mistõttu lubati kujunduses kasutada ka modernistlikke elemente (peamiselt mis puudutas kompositsiooni, värvikontraste, fotomontaaži, tekstikujundust, elementide stiliseerimist jms).77 Nii võib ka plakatitel näha rohkem olevikudetaile, laiemat meeleoluspektrit ning mõneti vabamat vormilaadi. Plakatikujundusega seostuvad arengud ka riikliku kirjatüübi vallas. 20. sajandi alguskümnenditel oli Saksamaa üks viimaseid Lääne-Euroopa riike, kus domineeris veel nn „gooti kiri” (täpsemini fraktuur kirjatüüp). Vana kirjatüüpi eelistasid moodsale „ladina kirjale” (antiikvale) paljud rahvuslikult meelestatud sakslased. Nn „antiikva-farktuuri vaidlus” põhjustas tõsiseid debatte ka parlamendi ja keisrikoja tasemel. Keisririigi langusega loobuti Weimari vabariigis aga sujuvalt fraktuuri kasutamisest. Uute kirjatüüpide loomisel mängisid olulist innovaatilist rolli Bauhausi kujunduskunstnikud, kes lõid muuhulgas oma tuntud seriifideta kirjatüübi Futura. Kuigi ka natsid ise olid varem kasutanud oma plakatitel seriifideta kirja, kuulutati Futura juba 1933. aastal „kultuurbolševistlikuks” ning keelustati. Fraktuur nimetati taas rahvuslikuks ja ametlikuks kirjatüübiks, kuigi tegelikkuses kasutati ka antiikvat praktilistel kaalutlustel mitmel pool edasi. 1941. aasta jaanuaris toimus aga ka selles poliitikas kannapööre, kui Hitleri erasekretär Martin Bormann saatis välja ringkirja, milles kuulutas nüüd hoopis fraktuuri „juudikirjaks” ning käskis kõikjal üle minna „ladina kirjale” (Normalschrift). Ringkirja motiivid on jäänud segaseks, kuid ilmselt seostub see režiimi alanud „Uue Euroopa” propagandaga, mille tarvis oli vaja modifitseerida senist Saksamaa rahvuskesksest völkisch kuvandit modernsemaks ja „globaalsemaks”.78

Sama väljundit eelistas tegelikult ka eliit ise. Maali hea reprodutseeritavus oli oluline teose hinnangukriteerium. E. Lamp. Natsionaalsotsialistlikust kultuurist, lk 58. 77 Näit Ludwig Hohlweini plakatid jäid edaspidigi suhteliselt modernistlikuks, ka mõned režiimi tellitud brošüürid olid kujundatud moodsas konstruktivistlikus laadis. S. J. Eskilson. Graphic Design. A New History, lk 282–283. 78 S. J. Eskilson. Graphic Design. A New History, lk 285–287. 76

3. Plakatipropaganda Eestis. Institutsioonid Kuidas täpselt Saksa plakatipropagandat Eestis korraldati on allikate puudusel üpris raske rekonstrueerida.

Keerukaks

teeb

asjaolu

erinevate

propaganda

ametkondade

ümberorganiseerimine. Kuna Eesti arhiivides säilinud valitsusasutuste dokumentides plakateid praktiliselt ei mainita, üritan järgnevalt anda mõnede sekundaarsete allikate ja kirjanduse abil ülevaate erinevatest propagandainstitutsioonidest, mis plakatitega tegeleda võisid. Esimeseks spetsiaalseks propagandainstitutsiooniks Eesti aladel pärast sakslaste sissetungi oli otse Wehrmachtile (st ei Saksa propagandaministeeriumile ega ka Rosenbergi idaministeeriumile) alluv Propagandarühm (Propagandastaffel). Oskar Angeluse mälestuste järgi oli selle ametlikuks ülesandeks: „rahvale näidata, et sõda on Saksamaale pealesunnitud ja et tuleb võidelda kogu jõuga bolševismi vastu… suunata kultuuritööd idaruumis, seletada inimestele, mispärast Saksa sõjavägi peab mõnikord astuma ka üldsusele mittemeeldivaid samme, et tal tuleb võidelda „vaenlase vastu kõigi kasutada olevate vaimsete relvadega”.” Angelus rõhutab, et rühm, kellele Riia ülemused olevat andnud suhteliselt vabad käed, tegeles peamiselt erinevate kultuurivaldkondade institutsionaalse ülesehitamisega, samuti näiteks suguhaiguste teavitustööga, ent äärmiselt vähe propaganda endaga. „Aktiivpropagandast” mainib ta vaid, kuidas iga päev pandi kahe äri vaateaknale lugemiseks rindeteateid koos suure NSVL-i kaardi ja sellele lipukestega märgitud rindejoonega.79 Samuti jagati ka näiteks novembris lõppenud Tartu kunstinäituse viimasel päeval igale külastajale Hitleri pilt „tema oma valikul”.80 Propagandarühma tegevust iseloomustab hästi juhtum, kui 1941. aasta sügisel saadeti Riiast Eestisse kohalike seas levitamiseks suur kastitäis postkaarte, kokku 300 000 tükki, millel kujutati keskaegses rüütlirüüs valgel hobusel Hitlerit tekstiga „Rüütel ilma hirmu ja kahetsuseta” (Ritter ohne Furcht und Tadel). Propagandarühm olevat seda „Berliini maitse tippsaavutust nähes terves koosseisus minestusse langenud” ning postkaardid lõpetasid täies koguses rühmajuhi korteri ahjus. Vahekord Eesti ameti- ja kultuuriasutustega oli rühmal väga hea ning Angelus toob seda eeskujuks, kuidas kõik Saksa institutsioonid oleksid pidanud Eestis käituma. Saksa tsiviilvalitsuse tulekuga 5. detsembril 1941 liikus rühm edasi

Oskar Angelus. Tuhande valitseja maa. Mälestusi Saksa okupatsiooni ajast 1941–1944. Stockholm: EMP, 1956, lk 85–86. 80 Tule läbi kannatanud kunstnikkude heaks korraldatud Tartu Kunstinäituse viimane päev. – Postimees 1941, 1. november, nr 91, lk 3.

Venemaale.81 Eesti territoorium kuulus nüüdsest koos teiste vallutatud idaaladega Berliinis asuva Okupeeritud Idaalade Ministeeriumi valitsemise alla (minister: Rosenberg). Baltikumist ja Valgevene territooriumidest moodustati idaministeeriumi alluvuses Riigikomissariaat Ostland peakorteriga Riias (riigikomissar: Hinrich Lohse). Sellele omakorda allus ka Eesti kindralkomissariaat (kindralkomissar: Karl-Siegmund Litzmann) keskusega Tallinnas. Vallutatud idaalades (sh Eestis) nägid Saksa võimud sõja käigus likvideeritava NSVL-i territooriumi, mis tuleb liita Suur-Saksamaaga. Siinjuures hoidus Hitler heaks kiitmast kindlapiirilisi tulevikuplaane, jättes niiviisi endale vabad käed tulevase „Uue Euroopa” kujundamisel pärast sõja võidukat lõppu.82 Okupeeritud alade valitsemiseks oli tarvilik leida kohalike rahvaste seast poliitiliselt usaldusväärseid ja koostööalteid inimesi, kes tunneksid siinseid olusid ning viiksid läbi Saksa võimude eest piirkonna haldamist. Sellistel kaalutlustel formeeritud Eesti Omavalitsuse (edaspidi EOV) juhiks sai järelümberasumisega Eestist lahkunud endine Vabadusvõitlejate Keskliidu propagandajuht Hjalmar Mäe. EOV näol oli tegemist sisuliselt juhtivametnikest koosneva kohaliku haldusaparaadiga,83 mis allus Saksa tsiviilvalitsuse kontrollvõimule (Aufsichtsverwaltung) ja toimis selle käepikendusena.84 Saksa tsiviilvalitsuse tasandil võtsid Wehrmachti Propagandarühma ülesanded üle kindralkomissariaadi kultuuripoliitika- ja poliitikaosakonnad.85 Kindralkomissariaadi II Peaosakonnale (Poliitika) allus spetsiaalne Propaganda Peaosakond (Hauptabteilung II (Politik) – Propaganda), mis kontrollis, tegi koostööd ja jagas ülesandeid ka EOV vastavatele asutustele.86 EOV-s tegeles propagandaga esialgu Mäe enda juhitud Haridus- ja Kohtudirektooriumile alluv Rahvakasvatusosakond (1941. a lõpust Rahvakasvatustalitus), mille pädevusse kuulusid: aktsioonide, noorsookasvatuse, kehalise kasvatuse, pressi ja

O. Angelus. Tuhande valitseja maa, lk 88–91. Meelis Maripuu. German Civilian Administration in Estonia in 1941–1944. – Estonia 1940–1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn: Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus, 2006, lk 522. 83 Saksa keeles nimetati EOV-d Landeseigene Verwaltung ehk tõlkes umbes „omamaine” administratsioon. Vt Indrek Paavle. Eesti Omavalitsuse kujunemine 1941. aastal. – 1941. aasta Eestis. Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri Muuseumi Aastaraamat 6/2006. Tallinn: Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri Muuseum, 2007, lk 159. 84 Indrek Paavle. Estonian Self-Administration in 1941–1944. – Estonia 1940–1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn: Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus, 2006, lk 539–545. 85 O. Angelus. Tuhande valitseja maa, lk 91. 86 M. Maripuu. German Civilian Administration in Estonia, lk 528–530. 82

informatsiooni, teatri ja kunsti, teaduse, arhiivinduse ja muuseumide alad.87 Samal ajal tegutsesid

nii

Majandusdirektooriumi

kui

Põllutöödirektooriumi

all

omaette

informatsiooni- ja propagandaosakonnad (viimast juhtis Boris Meret).88 1. detsembril 1942 allutati Rahvakasvatustalitus otse EOV Juhile, nime all Rahvakasvatuse Peavalitsus, mille etteotsa

asus

Meret,

Propagandaosakond

ning

mille

(allosakonnad:

allüksusena Juhtimine,

loodi

nüüd

Propaganda,

tsentraliseeritud

Täiskasvanute

Haridus,

Uurimine, Avalikud Üritused, Aktuaalse Ajaloo Arhiiv).89 Päritolult jagunevad säilinud propagandaplakatid kahte üldisesse kategooriasse. Esiteks need, mis saadeti siia Saksamaalt (Goebbelsi propagandaministeeriumilt, Rosenbergi Idaministeeriumilt)

ja/või

Riias

paikneva

Idaalade

Riigikomissariaadi

vastavatest

propagandainstitutsioonidest või nende kaudu. Sellised plakatid on tehtud enamasti ühe šablooni järgi kõigi idaala rahvaste seas levitamiseks, on eestindatud tekstide ning vahel ka kohalikele oludele kohandatud detailidega (lipud, vapid, kohamärgid jms; vt repr 6, 7).90 Teise kategooria moodustavad kohalikud, kas siis kindralkomissariaadi või EOV propagandainstitutsioonide tellitud ning Eesti (rakendus)kunstnike kujundatud plakatid. Paraku on lõviosa neist signeerimata ning autorid jäänud enamuses tundmatuks.91 Kaalu Kirme viimane käsitlus Saksa okupatsiooni-aegsest kunstielust, mis kajastab küll näiteks raamatukujundust ja eksliibriseid, on plakati osas üpris napisõnaline. Nii mainib Kirme lühidalt vaid Tallinna rakenduskunsti ateljee Erk tegevust, mis tootis lisaks plakatitele ka linasest kandekotte ja meenepilte Eesti linnadest. Ettevõtte omanik ja juhataja Aarne Mõt(t)us (kes kujundas ka ise plakateid) oli 1944. aastal kinnitanud ajalehes Eesti Sõna, et ateljee seisab „100-protsendiliselt sõjalise propaganda teenistuses”.92 Erki toodang moodustab tõepoolest olulise osa kohalikust plakatitoodangust. Eestis valmistatud plakatid on lisaks spetsiaalsetele märgistustele eristatavad Saksa omadest ka konkreetsemate kohalike detailide, erineva meeleolu ja kunstilise laadi, tunduvalt vähesema värvikirevuse (kasutatakse valdavalt ühte värvi peale musta ja valge), aga ka ebaühtlasema tasemega graafilise teostuse poolest. Kohalike kunstnike rakendamist kasutati kõikjal vallutatud aladel, mistõttu võivad eri maade

ERA, f R-166, n 1 (nimistu sissejuhatus). Rahvakasvatuse Peavalitsus Tallinnas. Põllutöödirektooriumi propagandaosakonna 1942. aasta kulude arvestuses on märgitud ka kulutused plakatitele (5000.-). Tegemist on siinsete propagandaasutuste säilinud arhiivifondides pea-aegu ainsa vihjega plakatitele. ERA, f R-101, n 2, s 19, l 1. 89 I. Paavle. Estonian Self-Administration in 1941–1944, lk 546–547. 90 ERA, f 4420, n 1, s 1. (Plakatid üleskutseks võidelda Eesti Leegioni ridades). 91 Vahel on märgitud autori initsiaalid, enamasti vaid rakenduskunstiateljee või trükikoja nimetus (valdav enamus plakateid trükiti Tallinna Kivitrükikojas R. Tohver & Ko). 92 Kaalu Kirme. Muusad ei vaikinud. Kunst Eestis sõja-aastail 1941–1944, 2007, lk 264–265. 88

Saksa okupatsioonivõimude tellitud plakatid olla väga erinevas stiilis (vrd repr 32, 33, 34).93 Propaganda, sh plakatite vastuvõtu kohta said võimuringkonnad informatsiooni peamiselt Eesti Julgeolekupolitsei raportitest rahva meeleolude kohta. Oma aastaaruannetes tegi SD Eesti sektori komandör dr Martin Sandberger neist ka üldisemaid järeldusi ning esitas omapoolseid ettepanekuid propaganda täiustamiseks. 1942. aasta

suvel

koostatud

koondraportis markeeris Sandberger propaganda kolm põhiülesannet: (1) „anda Eesti rahvale tunnustatuse ja õiglasema kohtlemise tunne” (st osutada sakslase ja eestlase võrdväärsusele), (2) „anda elanikkonnale sakslasest positiivne pilt, tuginedes igasugusest diskussioonist kõrgemal seisvale Saksa sõduri kujule, ning samas juhindudes Saksa juhtivast positsioonist Balti ruumis, mis tuleneb Saksa sõduri ennastohverdavast võitlusest 1941. aasta suvesõjakäigu ajal”, (3) „Eesti Omavalitsuse propaganda vaimne juhtimine ja suunamine” (arvestades eestlaste mentaliteediga, kuna see „on propaganda suhtes väga tundlik ja põikleb otsekohe kõrvale, kui talle seda otse näkku paisatakse”).94 Wehrmachti,

propagandaministeeriumi,

idaministeeriumi,

riigikomissariaadi,

kindralkomissariaadi ja Julgeolekupolitsei tegelemine propagandaküsimustega ning lisaks kohaliku initsiatiivi üldine soosimine, tingis ka siinse propaganda mõneti „polüokraatliku” iseloomu.

EOV

vastavad

asutused

tegutsesid

propaganda

sõnumi

konkreetsemal

formuleerimisel suuresti ka iseseisvalt, arvestades ilmselt paljus Saksa võimude nõudmisi ette. Harvad polnud ka konfliktid erinevate institutsioonide vahel propaganda meetodite ja sisu suhtes.95 On raske öelda, millised plakatid milliste võimuringkondade poolt konkreetselt telliti. EOV pidi levitama nii enda tellitud, kui Saksa institutsioonide poolt trükki antud propagandamaterjale. Kui täpseid juhtnööre kohalikele kunstnikele plakatite loomise juures ette kirjutati, pole samuti teada, ent analüüsides järgnevaid plakateid, ei pruukinud võimude nõuded olla sugugi ranged.

A Rhodes. Propaganda, lk 233; Samas, lk 196; ERA, f 4420, n 2, s 19. (Plakatid Eesti töölistele). Eesti Julgeolekupolitsei aruanded, lk 29–30. 95 Vt ka 7. ptk. 94

4. Sakslased ja Saksamaa plakatitel 16. juulil 1941 peetud natsiliidrite koosolekul sõnastas Hitler poliitilised suunised ja praktilised juhised vastvallutatud Ida-Euroopa haldamiseks ja ekspluateerimiseks. Füüreri järgi tuli taktikalistel kaalutlustel varjata oma tegelikke kavatsusi ning rõhutada, et ollakse sunnitud sarnaselt Norra, Taani, Hollandi ja Belgiaga piirkonda okupeerima, et seal korda luua ja julgeolekut tagada, samuti rõhutada, et ollakse vabastajad.96 Selleks oli tarvilik luua oma missiooni õigustav kuvand ning viia kohalike seas läbi Saksamaad toetama innustav mainekampaania, kus olulisel kohal olid ka visuaalsed vahendid. Eestile suunatud plakatipropagandas saab siinjuures rääkida eelkõige Saksamaalt saadetud ja eestindatud plakatitest, mistõttu näeb neil sellist Saksamaa kuvandit, mida üritati ette manada kogu vallutatud Ida-Euroopale. 22. juunil alanud idakampaania esialgset Bewegungskriegi entusiasmi ja vallutajate siirast enesekindlust võib tajuda elavalt plakatil „Rahvaste vabaduse eest” (repr 5).97 Näeme siin uljalt üle purustatud okastraataedade marssivaid Wehrmachti sõdureid, keda taevas toetamas arvukad Stukad, maapinnal tankid ja suurtükid. Plakati dominandiks on selgelt SuurSaksamaa sõjalipp, mis oma erksavärvilisusega varjab ilmselt sihilikult tuhmimalt kujundatud omakasupüüdmatusele apelleeriva hüüdlause. Plakat pärineb 1941. aastast, mil väidetavalt kogu kontinenti ohustava idavaenlase alistamise „vereau” pidi kuuluma üksnes sakslastele. Lipukandja hurraa-paatos ja optimistlik pealetungimeeleolu vihjab enesekindlalt peatsele võidule. Seesugune plakat pidi mõjuma jõudemonstratsioonina näitamaks Saksamaa sõjalist võimsust, „jõudu ja tahet”, ning sisendama vallutatud alade elanikesse imetlevat aukartust. „Kiire ja võiduka sõja” peatse takerdumisega kaasnenud propagandanihet solidaarsele üle-euroopalikule missioonile väljendab plakat „Tee vabadusele” (repr 8),98 kus bolševismi vastu sammuvad võrdselt ja vennalikult nüüd juba kõik „Euroopa noored rahvad”. Eelmise plakati tormav võidueufooria on asendunud siin mõneti tasakaalukama, ent siiski positiivsele grupimentaliteedile (meid on palju; koos oleme tugevad; ka sina oled meiega) rõhuva tõsimeelse ja enesekindla edasimarsiga. Karmiilmeline sõdurimass liigub edasi monoliitses inertsis, viidates missiooni tähtsusele, selle paratamatule ettemääratusele ja alternatiivide

Bormanni järgi rõhutas Hitler: „Ärgu arvatagu, et see lõplik kord on alles algus! Kõiki vajalikke abinõusid – mahalaskmised, küüditamised jne – tahame ja võime me niikuinii tarvitusele võtta. Me ei taha hankida endale enneaegseid ja tarbetuid vaenlasi.” I. Kershaw. Hitler II, lk 379–380. 97 Tartu Ülikooli Raamatukogu hoidla (TÜR), PT-438. Plakatid ja kalendrid aastaist 1920–1944. 98 ERA, f 4420, n 2, s 2. (Plakatid 22. juuni 1941. a. fašistliku kallaletungi alguse tähistamiseks).

puudumisele. Kuigi mõlema plakati pildilist poolt iseloomustab rünnakumeeleolu, rõhutavad hüüdlaused sõna „vabadus”. Viimasega osutati siinses Saksa propagandas eelkõige kahele aspektile: ühelt poolt idaalade vahetule vabastamisele bolševismi käest,99 teisalt aga ka rahvuste spirituaalsele puhastumisele „Uue Euroopa” idees, mille „elukorraldus on Riik, mis aga pole mingi tsentraliseeritud sisseseade, vaid mis igati võimaldab kultuurilise iseolemise.”100 Plakat on huvitavas dialoogis Venemaal ilmunud ajalehe Nõukogude Eesti Eest 1942. aasta juuninumbri illustratsiooniga (repr 9),101 millel Saksa plakati „noorte rahvaste” lipumerele sammub vastassuunas analoogne liitlaste sõdurimass, ent üksnes kolme suurriigi lipuga; veidral kombel justkui kinnitades, et Suur-Saksamaa võitleb väikeriikide huvide eest. Sõjaolukorra halvenedes hakkasid Saksa okupatsioonivõimud värbama oma ridadesse üha enam kohalikke vabatahtlikke. 1942. aasta augustis kuulutas kindralkomissar Litzmann, et Hitler on „andnud loa” moodustada „vabatahtlik” Eesti Leegion.102 Nüüd hakati Saksa sõdurit lisaks vabastajale kujutama ka kaasvõitleja/kamraadina. Plakatil „Kaitse oma kodumaad! Häving bolševismile!” (repr 7) viidatakse Saksa ja kohaliku sõduri vennalikule võrdväärsusele ja seltsimehelikkusele. Leegionär Raudristiga rinnas on koguni esiplaanile tõstetud. Kirevas päikeselõõsas, kompositsiooniliselt positiivses diagonaalis itta suunatud püsside ja lippudega astuvad stereotüüpsed laialõugsed soldatid ühel sammul, mitte ainult vaenlase, vaid ka helge ühise tuleviku poole. Relvakaaslaste rõhutatud omavaheline sarnasus viitab

ilmselt

nende

„rassilisele

vendlusele”.

Leegioni

loomisega

kaasnenud

värbamiskampaaniatega muutuski siinsete Saksa plakatite peamiseks sõdurikujuks mitte enam sakslasest Wehrmachti mees, vaid eelkõige SS-lane, peamiselt kohaliku leegionäri näol. Suur-Saksamaa juhist ja kehastusest Adolf Hitlerist on Eestis teada vaid 1941./42. aasta talvel levitatud portreeplakat „Hitler päästja”. Tegemist on füüreri portree reproduktsiooniga, mida levitati kõikjal vallutatud aladel103 (repr 1–4).104 Hitlerit on kujutatud

Plakatil olev idakampaania alguskuupäev 22. juuni 1941 kujunes siinjuures märgiliseks tähtpäevaks, millele ikka ja jälle osutati kui „Euroopa saatuspäevale” ja bolševismist vabanemise koidikule. 100 ERA, f R-81, n 1, s 271, l 128. Saksa riik korravõimuna, 1942 (propagandamaterjal). (Informatsiooni- ja propagandamaterjalid ajalehis ja ringhäälingus avaldamiseks põllumajandussaaduste hindade ja turukorralduse, hariduse ja kultuuri ning poliitilistel teemadel). 101 Eesti Rahvas Nõukogude Liidu suures Isamaasõjas 1941–1945. Peatoim Leonid Lentsman. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, lk 416a. 102 Alvin Isberg. Zu den Bedingungen des Befreiers. Stockholm: Studia Baltica Stockholmiensia, 1992, lk 72. 103 Saksamaal kandis see teksti „Ein Volk, Ein Reich, Ein Führer”. Originaali levitati pärast Anschlussi. 104 Baltic Collection. – Hoover Institution Collections. http://www.hoover.org/hila/collections/5678271.html (24.05.08.). Eesti Ajaloomuuseum. Digitaalne kogu. Tänan Mariann Raismat plakatile osutamast.

siin ettenägeliku väejuhina, kelle tagasihoidlikust riietusest võib tajuda tõsimeelset asketismi, poosist aga „renessansilikku” suursugusust. Koos hüüdlausega on füürer esitatud lunastajana, kes manitseb elanikkonda tänulikkusele.105 Kuigi Hitleri isikukultust püüti visuaalselt kultiveerida veel mõne brošüüri („Adolf Hitler – vabastaja”, „Adolf Hitler ja lapsed”), portreefotode, postkaartide ning Ostlandi markidega, ei omanud füüreri kuju siinses propagandas kunagi nii keskset kohta kui Saksamaal.106 Samuti ei saa seda kuidagi võrrelda Stalini kummardamisega Nõukogude aasta propagandas. Kui enamlikud plakatid agiteerisid innukalt õppima kommunistliku ideoloogiat ja tegutsema selle vaimus (repr 10),107 puudusid Saksa propagandas vastavad plakatid täielikult. Üheks põhjuseks on siin mõistagi Saksa ja Nõukogude okupatsiooni erinev poliitiline taustsüsteem. 1940. aastal alanud Eesti NSV loomine pidi välja paistma siseriiklikust klassivõitlusest võrsuv ning poliitiliselt mobiliseeriv revolutsiooniline protsess. Saksamaa tungis Eestisse seevastu bolševismist vabastajatena ja (vähemalt esialgu) võõrvõimu legaalse sõjaväelise okupatsioonina, mille õigustamiseks polnud revolutsiooniline retoorika vajalik (ega rahva toetuse säilitamise huvides ka otstarbekas). Teise faktorina võiks välja tuua ka Saksa ja Nõukogude propaganda üleüldist erinevat iseloomu. Ellul’i järgi keskendus kommunistlik propaganda palju rohkem vastuvõtja tingrefleksidega manipuleerimisele (sõnade, märkide, sümbolite pidev korrutamine, et luua vastuvõtja ajus püsikindlad assotsiatsioonid teatud mõistetega), mida iseloomustab ka eestlaste suunas paisatud intensiivne kommunistlik žargoon ja sümboolika. Natsipropaganda keskendus seevastu palju enam traditsioonilistele väärtustele apelleeriva müüdi konstrueerimisele. Müüdis luuakse laiahaardeline nägemus ühiskonnast, mis adresseerib end just sellistele väärtushinnangutele, mida vastuvõtja juba eelnevalt pühaks peab. Just müüt motiveerib inimese aktsiooni tundega, et ta teeb „õiget asja”.108 Eestis tähendas see visuaalse propaganda palju suuremat orienteeritust

rahvuslusele

konservatiivsetele

väärtushinnangutele,

mitte

niivõrd

natsisümboolikale või ideoloogilistele dogmadele. Kolmanda aspektina võib aga arvata, et germaniseerimisele, küüditamisele või orjatööle määratud idaala rahvaste hulgast kohaliku natsionaalsotsialistliku

poliitilise

eliidi

koolitamine

polnud

ilmselt

sakslaste

tulevikuplaanides. Klassikaliste graafiliste plakatite kõrval moodustavad siinses propagandas täiesti 105

Rahva suhtumisest „Hitler päästja” plakatisse vt 7. ptk. Eestlasest kunstniku käe all valmis okupatsiooni jooksul vaid üks Hitleri büst, mille (Saksa skulptori Josef Thoraki käe all õppinud) kujur Rudolf Saaring Saksamaalt 1944. aasta talvenäituse jaoks Eestisse saatis. K. Kirme. Muusad ei vaikinud, lk 57. 107 Eesti Rahvusraamatukogu arhiivikogu (RR), Eesti NSV Riikliku Raamatupalati Arhiiv (RP). RR, RP 40-24g. 108 J. Ellul. Propaganda, lk 31–32. 106

omaette plakatiliigi Saksamaa idealiseeritud eluolu reklaamivate fotode ja selgitavate tekstidega müürilehed („Pilte Saksamaalt”, „Euroopa majandusjõud” jms), mida kasutati ka Saksa

sõjaväe

tehnoloogilise

militaarse

üleoleku

demonstreerimiseks,

samuti

reportaažidena (mitmest leheribast koosnev „Euroopa Pildisari”, mis käsitleb muuhulgas Rosenbergi külaskäiku kodusesse Tallinna).109 Seesuguse propaganda eesmärk oli anda vastvallutatud alade rahvastele Saksamaast eesrindlik ja atraktiivne pilt ning just neil võib näha režiimi modernsusele rõhuvat külge: „uuemoelisi” põllutöömasinaid, Euroopa rannikut kaitsvaid „betoonhiiglasi” (kaugelaske patareid), Saksa vabrikuid, kus

toodetakse

„mõjuvamaid lõhkeaineid ja jõulisemaid mürske” jne.110 Juba oma olemuselt tööstuslikule (ja seega modernsele) algele viitav fotograafiline vorm polnud juhuslik valik (vähemalt ühel sellisel müürilehel on rakendatud ka tollal ülimoodsat värvifotograafiat: vt repr 11).111 Foto pretendeerimine naturaalsuse ja objektiivsuse illusioonile andis sellele propagandavahendina veelgi lisaväärtust. Ka juhtnöörides Eesti ajakirjandusele, kus üldse ärgitati teksti kõrvale rohkem pilte avaldama, analüüsiti pikemalt, kuidas foto „kõneleb vahetult laiadele massidele… tungib vaataja teadvusse, ehkki tal ei ole kavatsust tegeleda selle asjaga… leiab sageli vaatlejas tugevama vastukaja kui tekst… Mitte kõik ei tea, et pressifoto võib ka valetada ja kui teatakse, siis omistatakse sellele harilikult mõõdukat tähendust… Suur tähtsus on ka pildi selgituskirjal. Hästi valituna tabab ta kõige olulisema, haarab, kus tarvis vaataja mõttekäigu ja sunnib talle peale soovitud suuna.”.112 Natsionaalsotsialismi ambivalentne suhtumine modernsusesse ja traditsiooni väljendub ilmekalt terviklikult äratoodud müürilehel „Põllumees! Saksa sõdur tuleb sinu sõbrana!” (repr 17),113 kus võib näha moodsaid kombaini- ja gaasimahutipilte kõrvuti fotodega romantilisest vahvärk-hoonest ja karjanaise idüllist. Ka tööstustöölistele suunatud propagandas rõhutati, et Saksamaal toimub töö küll suurtes ja võimsates tehastes, ent koju minnakse oma mugavasse aiaga majakesse, mida „iga vilgas tööline” endale lubada võib. Kui Lääneriikides olevat tööline kapitalisti ori ning NSVL-is „stahhaanovlik robot”, on Saksamaal kindlustatud talle õigused ja heaolu.114 Modernsust ja romantikat põimiti ühte viidates Saksa tehnoloogia 109

Enamik sellistest müürilehtedest on väljastatud 1941/42 aastal ning toodetud Wehrmachti Propagandaosakonna poolt (Oberkommando Wehrmacht/ Wehrmacht Propaganda; lüh OKW/WPr). Eestis levitati neid (kuni 1941. a lõpuni) siinse Wehrmachti Propagandarühma poolt; vt 3. ptk. 110 TÜR hoidla, PT-438. (Erinevatelt müürilehtedelt). 111 ERA, f 4420, n 2, s 2. 112 ERA, f R-81, n 1, s 271, l 93–94. Ajakirjandusest üldse ja kui propagandavahendist, 1942 (juhend ajakirjanikele). 113 ERA, f 4420, n 2, s 18. (Plakatid Eesti põllumeestele). 114 TÜR hoidla, PT-438. (Erinevatelt müürilehtedelt).

erilisele hingestatusele, mis töötab nagu „kellavärk”, aga kujutab endast ka „Saksa olemuse” müstilist õitsengut, vastandudes nii „ameerika-juudi” hingetule tehnikale115 kui NSVL-i madalale praaktehnoloogiale. Saksamaal väidetavalt modernse ja industriaalse ühiskonna probleeme ei eksisteerinud, kõik oli inimsõbralik, „valge ja puhas”. Sageli järgib valdav osa müürilehtedel toodud piltidest aga samasugust idealiseerivat laadi, mida graafilised plakatid: näiteks foto allohvitserist, kes vaatleb enne rünnakut maastikku „külmavereliselt ja iseteadlikult” (repr 15).116 Paljudel piltidel rõhutatakse Saksa sõduri humaansust (sõdur annab briti sõjavangile süüa) (repr 14)117 ning tema taibukusele ja väärikusele (sõdur tagastab õigeusu kirikule kadunud madonnapildi). Erinevalt NSVL-ist austavad Saksa võimud ka usuvabadust, lubades vene sõjavangidel palvetada („Igaüks võib saada õndsaks omal viisil”).118 Ikoonilise kujuna võib vaadelda ühtlasi meistrit, keda Saksamaal töötavad naerusuised Läti neiud kohvikusse kutsuvad, kuid kel pole kohusetundliku ja täpse sakslasena paraku aega, ning nii peavadki tüdrukud üksinda minema, aga see-eest mugavasse ja ilusasse kohvikusse turu ääres (repr 13).119 „Euroopa pildisarja” reportaažides tõstetakse Saksamaad korduvalt esile kui bolševistlikust laastamistööst ülesehitajat, mida näitlikustavad uued sillad, vabrikud ja tihe koostöö kohalikega. Et viimast veelgi usutavamaks teha, näidatakse ikka ja jälle, kuidas just äsja „kommunistliku ikke” alt vabastatud slaavi töölised ja talupojad (venelased, ukrainlased, russiinid) väljendavad oma siirast imestust Saksamaa ilu, vägevuse ja sõbralikkuse, nagu ka „kultuurrahva haritud esindaja” Rosenbergi sorava vene keele üle (repr 16).120 Sõnum on selgelt piibellik: pimedad näevad jälle ja vaestele kuulutatakse rõõmusõnumit. Euroopa ja Saksamaa ühtse tuleviku ideed populariseeriti ka nn „suurmajandusruumi” (Grosswirtschaftsraum)

kontseptsiooni

näol,

mida

tutvustab

müürileht

„Euroopa

majandusjõud” (repr 12).121 Plakatil seletatakse, kuidas Euroopa omab lisaks ajalooliselt innovaatilisele vaimsele kapitalile ka kontinentaalset autarkiat võimaldavat tööstuslikku ja põllumajanduslikku potentsiaali. Pärast sõja võidukat lõpuleviimist ja „brittide ülemvõimu mahasurumist”, kui on „kadunud uute sõdade oht”, rajab see tee rahumeelsele ja alaliselt kasvavale jõukusele. Müürileht rõhutab küll Saksa tööstuse keskset rolli tulevases majandusühtsuses, ent väldib absoluutselt mainimast teiste riikide (sh Eesti) edasist 115

R. Overy. Diktaatorid, lk 213. TÜR hoidla, PT-438. (Müürilehelt: Saksa sõjavägede ülemjuhatus teatab). 117 Samas. (Müürilehelt: Non-Stop-Offensiiw?). 118 Samas. (Erinevatelt müürilehtedelt). 119 Samas. (Müürilehelt: Euroopa pildisari). 120 Samas. (Müürilehelt: Euroopa pildisari). 121 Samas. (Müürilehelt: Euroopa majandusjõud). 116

positsiooni selles. Soome president Risto Ryti oli näiteks väljendanud oma teravat kriitikat niisuguse majandusruumi suhtes, mille järgi osa Euroopa riike (eriti ääremaad) pidi tulevikus jääma puhtalt agraar- ja toorainemaaks. Grosswirtschaftsraum’i ideed kuulutati eelkõige 1940.–1941. aastal,122 mil Saksa propaganda keskseks sõnumiks oli veel ühtse ja revolutsioonilise tuleviku-Euroopa programm ning iseteadlik enesereklaam. Sõjaolukorra halvenedes ja Saksamaa edukuvandi hääbumisega asendus senine positiivsusele rõhuv suund peagi bolševismivastase hirmupropagandaga.123 Sakslast ja Saksamaad kohtab siinses propagandas eelkõige sõja esimese poole plakatitel. Kuna võimudele muutus peagi üha olulisemaks kohaliku elanikkonna igakülgne mobiliseerimine,

oli

tarvilik

eestlastele

rohkem

näidata,

nende

koostöö

okupatsioonivõimudega on eelkõige nende endi huvides. Koos kohalikule publikule suunatud erinevate propagandakampaaniatega muutus ka siinse plakati ikonograafia keskseks figuuriks nüüd juba eestlane.

122

Seppo Myllyniemi. Die Neuordnung der Baltischen Länder 1941–1944: Zum nationalsozialistischen Inhalt der deutschen Besatzungspolitik. Helsinki: Suomen Historiallinen Seura, 1973, lk 289–290. 123 A. A. Kallis. Nazi Propaganda and the Second World War, lk 137.

5. Eestlane ja Eesti plakatitel Saksa sõjapropaganda peamine väljapoole suunatud sõnum oli, et sõditakse Euroopa rahvaste vabaduse eest. Sellega kaasnev rahvuslikele tunnetele ja sümbolitele mängiv retoorika pidi vastanduma marksistlikule (ja „juutlikule”) internatsionalismile. Et aga propageeritud rahvuslus ei kätkenud endas sugugi vabastatud rahvaste poliitilist suveräänsust, loodi ka omapoolne „globaalne” kujutelm integreeritud rassilis-kultuurilisest Euroopast keskusega Saksamaal. Eesti lippude ja muu sümboolika taaslubamine pärast „punast aastat” äratas kahtlemata sümpaatiat sakslaste vastu. Samas välditi mistahes konkreetsete lubaduste andmist Eesti poliitilise tulevikupositsiooni küsimustes, jäädes enamasti häguselt üldsõnaliseks stiilis: iga rahva koht „Uues Euroopas” sõltub tema panusest sõtta.124 Rahvusliku retoorika kasutamise ning riigiõiguslike küsimuste ignoreerimisega püüdis ka EOV oma propagandas demonstreerida, et ei tegutseta mitte võõrriigi käsilastena, vaid ikka eestlaste ja Eesti huvide eest.125 Sellised ambitsioonid väljenduvad ilmekalt plakatil „Meie seisukoht. Töö ja võitlus viimseni!” (repr 19).126 Näeme siin kolmest gruppi (perekond?) ülevoolavalt sinimustvalges keskkonnas kujutamas ühiskonna idealiseeritud läbilõiget: kammitud tööline sümboliseerimas laitmatut mehelikkust, noorust ja jõudu, ühiskonna selgroogu (just tema hoiab lippu, millele teised toetuvad); hierarhias teine, vanemapoolsem, arvatavasti õpetaja või teadlane kehastamas

elutarkust, soliidsust

ja intelligentsi (korrektset, pragmaatilist, ilmselt

reaalteaduslikku, kindlasti mitte boheemlaslikku intelligentsi). Kaitstult kahe mehe vahel seisab aga õrn neiu, patriarhaalse ühiskonna noore naise ja tütre ideaal: sõlg rinnal ning etnograafilised reväärikaunistused sümboliseerimas truudust kodule (ja lojaalsust üldse), viljakimp kätel aga viljakust. Kõigist kolmest äärmiselt sümmeetrilisest figuurist (isegi juukselahud on kõigil ühtmoodi) õhkub tervis, tõsine korrameel ning ilmne heaolu oma konventsionaalsuses. Kujutades oma tegelasi eestvaates toimib plakat peeglina, sugereerides vaatajas samastumist, millele omakorda viitab ka käekirja simuleeriva šriftiga kujundatud sõna Meie. Plakat agiteerib tööle ja võitlusele, ent väldib tahtlikult igasuguseid viiteid poliitilisele reaalsusele, mille tingimustes see võitlus ja töö peaks toimuma. Natsisümboolika

124

Andres Kasekamp. Saksa okupatsioon 1941–1944. – Eesti ajalugu VI. Peatoim Sulev Vahtre. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 196, 200. 125 A. Isberg. Zu den Bedingungen des Befreiers, lk 56. 126 ERA, f 4420, n 2, s 17.

puudumise ning Eesti lipu ja tema värvide küllusliku kasutamisega võiks plakat kuuluda tegelikult ükskõik millisesse Eesti rahvuskonservatistlikku paradigmasse. Propagandateoorias nimetatakse sellist võtet „ankruks”: kuna ühiskond on vastumeelne muutustele, peab propagandist oma sõnumi seostama (ankurdama) millegagi, millesse vastuvõtja juba usub.127 Hõivates rahvusliku sümboolika ja seega ka kategooria „rahva huvides” viidatakse ühteaegu, et olukorraga mittenõustujad esindavad justkui kellegi teise huve. Nii sõnastas ka Mäe oma manitsevas kõnes pärast tsiviilvalitsuse loomist: „Olgu see selge igaühele, et temal on nüüd käia ainult üks tee, ja igaüks, kes sellest teest tahab kõrvale kalduda, peab teadma, et ei saa olla teisiti, kui et ta on selle tee vastu.”128 Kuigi eelneval plakatil oli kangelaseks tööline, siis kuni Kaukaasia õliväljade kaotamiseni ja sellega kaasnenud Kirde-Eesti põlevkivivarude tähtsuse tõusuga, oli okupatsioonivõimude põhihuviks Eestis siiski põllumajandussaadused,129 mis tähendas intensiivsemat propagandat just maainimese aadressil. Saksa plakatite paremaks analüüsiks on võrdluseks toodud ka kommunismiaasta plakati talupoegadele, kuna siin vastanduvad režiimide ikonograafiad täielikult. Nõukogude erkpunasel plakatil entusiastliku pealkirjaga „Tööviljakus toob võidu uuele ühiskonnakorrale! Asume stahhaanovlikult külvi hoogtööle!” (repr 21)130 näeme reipalt mööda järsku põlludiagonaali üles vuravat roomiktraktorit „Stalinets”, roolis üpris konstruktivistlikus laadis stiliseeritud reibas talupoeg ülistamas mehhaniseeritud uue ajastu põllumajandust, kus „Stalini masinad” on juba tegemas põllutööd lihtsamaks ja efektiivsemaks. Sellisele modernistlikule dünaamikale vastandub hoopis mõõdukamas meeleolus ja sünkjas koloriidis kujundatud Saksa plakat „Külva oma kodumaa paremaks tulevikuks!” (repr 20).131 Veel enne koiduvalgust paunast vilja puistav pasteldes talupojatüüp toonitab siin vastupidiselt eelmisele plakatile põllutöö raskust, selle ajatut käelist romantikat ning tõsist vastutust tuleviku ees – kõike muud kui kiiret ja lihtsat võitu. Kujutatuna rakursilt alt-üles rõhutatakse talupoja autoriteetset positsiooni ühiskonnas ning külvitöö eluandvat protsessi. Võib arvata, et viimane plakat vastas palju enam siinse talupoja mentaliteedile. Saksa okupatsiooni ajal propageeritud tööeetos ja agrarianistlik retoorika ei erinenud tegelikult kuigivõrd omariikluse ajal levitatust, nagu polnud ka termin

127

G. S. Jowett, V. O’Donnel. Propaganda and Persuasion, lk 29. Tsit Andreas Ventsel. „Meie” konstrueerimine Eesti poliitilises retoorikas 1940.–1953.a. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool. Semiootika osakond, 2005, lk 45. 129 A. Isberg. Zu den Bedingungen des Befreiers, lk 60. 130 RR, RP 41-38g. 131 ERA, f 4420, n 2, s 18. 128

„rahvusterviklikkus” siin võõras sõna.132 Pealegi on Eesti traditsiooniline agraarfilosoofia oma ideedes üpris sarnane Saksamaa Blut und Boden’i („Eesti muld ja Eesti süda”133) aadetele, kuna mõlema juured on Saksa romantismis. Talupoegadele suunatud propagandas oli tähtis rõhutada nende vastutust rinde varustamisel, nagu võib näha ka plakatil „Täidame oma kohustused. Eesti tuleviku pärast.” (repr 18),134 kus kuldne maamees sammub „Eesti eest” hobuse ja adraga mõtteliselt külg külje kõrval koos sõduritega. Kuigi sellised plakatid võisid tabada kohalikku mentaliteeti paremini kui kommunistlikud, ning talurahva apoliitilisust ja põllumajanduse kannatamist Nõukogude režiimi all pidasid okupatsioonivõimud ka potentsiaalseks toetuse allikaks,135 tuleb arvestada, et talupojad on propagandale üpris viljatu sihtgrupp. Kuna tegemist pole massiinimestega, on nad palju enam mõjutatud otsesest kogemusest ja kohaliku kogukonna vaadetest ning seega skeptilisemad igasuguse väljapoolt tuleva propaganda suhtes.136 Suurima osa säilinud Saksa propagandaplakatitest moodustavad aga need, mis kutsuvad Eesti mehi juba relvade alla. Eesti Leegioni vabatahtlike värbamiseks viidi läbi mitu propagandakampaaniat. Plakat „Eesti Leegionis kehastub Kalevipoja vaim” (repr 22)137 üritab mängida noore mehe seiklushimule ja soovile samastada end raamatukangelastega. Kalevipoja skulptuur vaprailmelise sõduri selja taga osutab aga metafoorselt kangelase aule saada „kivisse raiutud” (olla lugupeetud ja imetletud). Üsna sarnaseid kangelaslikkusele osutavaid rahvusromantilisi võtteid kasutati ka mujal leegionäride värbamiseks Saksa väejõududesse (vt vastavad plakatid Norras ja Taanis: repr 23 ja 24).138 Leegioni sümboolikana kasutati ära vabariigiaegse Vabadusristi südamik.139 Veelgi otsekohesemalt seostab Kalevipoja kuju leegionäriga Põhjamaade rahvusromantilises traditsioonis kujundatud plakat „Nüüdki leitaks Kalevalas kangelaste kasusida. Eesti Leegioni!” (repr 25),140 millel samastatakse käimasolev sõda küll eepilise heitlusega, ent mille nukulik Kalevipoeg ei toimi siin arvatavasti kuigi heroilisena ning mõjub veidi kentsakas võrreldes muude plakatite suhteliselt järjepideva realismitaotlusega. 132

Vt ülevaade sel teemal: A. Ventsel. „Meie” konstrueerimine Eesti poliitilises retoorikas 1940.–1953.a., lk 48– 50. 133 Hannes Walteri tõlge(ndus). H. Walter. Rahvussotsialistlik kultuur kui propaganda element, lk 13. 134 ERA, f 4420, n 2, s 18. 135 Eesti Julgeolekupolitsei aruanded, lk 21. 136 J. Ellul. Propaganda, lk 91, 113–114. 137 ERA, f 4420, n 2, s 1. 138 Propaganda. – Nordmenn i Warffen-SS 1941–1945. http://www.frontkjemper.info/show_info.php?id=127&kat=diverse-eng (25.05.08). 139 Alates 1942. aasta 24. veebruarist lubati võimudepoolse žestina taas Vabadusristi kandma hakata. Saksamaalt saadetud plakatitel kasutatakse vastava sümboolikana SS-märke Eesti trikolooril. 140 ERA, f 4420, n 2, s 1.

Rahvuslik potentsiaal ei jäänud kasutamata siiski ka Nõukogude propagandal. Juba 1941. aasta suvel levitatud leegitseva kirjatüübiga plakatil „Kodumaa kaitseks!” (repr 26)141 võib näha taavetlikku muistset vabadusvõitlejat triumfeerimas raudrüüs Saksa ristirüütli laibal. Plakati tekst mängib eestlaste „igipõlisele vaenule” sakslaste vastu: „Meie esivanemad pärandasid meile kätte maksta Saksa rüütlikoerte teotuse eest, halastamatult võidelda vaenlaste orjastajate vastu. Surm Saksa fašistidele!”. Nõukogude propaganda hõivas sõja puhkedes oma teenistusse arvukalt elemente saksavaenulikust Eesti kultuuripärandist. Nii kuulutas ka Nikolai Karotamm pärast Eesti tagasivallutamist Nõukogude vägede poolt: „Näidakem…, et saksa röövlid ei ole suutnud ei seitsme orjastussajandi, ega ka kolme viimase vägivallaaasta kestel hävitada meie vabadusiha… et oleme Lembitu ja Tasuja rahvas”142, samas kui Mäe rõhutas vaid mõni aeg varem oma kõnes abiturientidele, kuidas „jutustus 700aastasest orjaajast… alavääristab meid, [kujutades meid] kui orjade järeltulijaid. Igaüks meist, kes on õppinud eesti rahva ajalugu teab, et see… on vale” ning „meie rahvas ei kuulu itta vaid läände!”.143 Nõukogude propaganda kasutas agaralt ära ka EOV liikmete vabadussõjalaste tausta, nagu väljendab värss: „Hoia parun, vaps ja nats, kui pigistab sind Eesti pats!”.144 Kuigi mõlema diktatuurirežiimi propagandad panustasid ühtmoodi loosungitele „vabadus”, „võitlus” ja „igipõline vaenlane”, siis erinevalt Nõukogude plakatist, kus võit vaenlase üle on juba saavutatud, kujutatakse Saksa plakatitel kangelast eranditult lahingu algstaadiumis või end selleks alles ette valmistamas. Kui Nõukogude sõjaplakatitel kohtab sageli agressiivset ja verist aktsiooni, toonitavad Saksa omad sõduriks olemise prestiižile. Erinevused paistavad silma aga ka Saksa ja Eesti kunstnike plakatitel, kus esimesi iseloomustab märksa aktiivsem ja ründavam meeleolu. Samuti rõhutavad Saksa plakatid palju rohkem grupimentaliteeti, samas kui kohalikud viitavad pigem sõduri individuaalsele otsusele, osutades täiendavalt, et sõda peetakse ikka eelkõige oma kodumaa, mitte teiste pärast. Ka Sandberger nendib oma aruandes: „eestlane on uhke selle üle, et ta on aastatuhandeid väikerahvana püsima jäänud ja on veendunud, et kuulub võimeka rahva hulka, kes ennast alandada ei lase. Sellel maal siin on ideaalkujuks visa vastupanu kehastav mees ja mitte vallutaja.”145 Viimast seisukohta visualiseerib hästi plakat: „Külmavereliselt ja vapralt

141

RR, RP 41-54g. A. Ventsel. „Meie” konstrueerimine Eesti poliitilises retoorikas 1940.–1953.a., lk 55. 143 ERA, f R-81, n 1, s 271, l 134. Hjalmar Mäe kõne, 16.05.42. 144 Eesti Rahvas Nõukogude Liidu suures Isamaasõjas. lk 416j. (Seal toodud Aleksander Pilari satiiriliselt plakatilt). 145 Eesti Julgeolekupolitsei aruanded, lk 89. 142

kaitseb eestlane kodumaad.” (repr 29).146 Saksa üldise ja konkreetselt Eestile suunatud propaganda veelgi teravamaks vastandamiseks ning nende ikonograafiate ja stiililiste erinevuste illustreerimiseks on kõrvutatud plakatid „Tõuskem võitluseks!” (repr 27)147 ja „Sinu vend, sinu mees, sinu poeg võitlevad Eesti Leegionis” (repr 28).148 Kompositsioonilt vertikaalile rõhuval esimesel plakatil näeme hiiglasuure lipuga kõrgendikule(!) tõusvat ning fanaatilise miimikaga võitlusele kutsuvat sõdurit, taustaks dramaatiline taevakumm ja sinaval tagaplaanil varjudena edasitungivad inimmassid. Sellisele baroksele dünaamikale ja religioossele paatosele vastandub pea täielikult teisel plakatil kujutatud vaikselt läbi kodumaise võpsiku rinde suunas rühkiv üksik Eesti leegionär. Suunatud naistele, et need lepiksid oma meeste sõtta minekuga (nad võitlevad sinu eest), tunneks selle üle uhkust ning võibolla ärgitaks ka kõrvalehoidjaid, toonitab plakat olukorra paratamatust ja kohusetunnet. Taamal uduvinesse hajuvad rahvariietes naise ja lapse idealiseeritud kujud mõjuvad lüürilise kontrastina suurt sõjariista kandva karmi sõduri raskele sammule. Naine ei jäänud siinsetel plakatitel siiski pelgalt rahvusromantilise suveniiri sarnaseks figuuriks. Meeste sõttaminekuga pidid tagalatöö enda peale võtma just naised,149 nagu võib näha ka tumeda koloriidiga mustvalgel plakatil „Eestlased, bolševism ähvardab! Töö ja relvaga kaitseme kodumaad!” (repr 34).150 Kui stalinlikus esteetikas on tööd vihtuv proletaarlane suunanud tavaliselt oma pilgu fanaatiliselt üles (kas siis „päikese” või „võidu” poole), näeme siin naistöölist langetatud silmil asjalikult ja tõsiselt tööprotsessile keskendumas. Sarnase sõnumiga plakatil „Kodumaa kaitseks. Mehed relvade, naised töö juurde” võib leida sinimustvalge lipuga majakeses kodupaiga metafoori kõrval ka otsese viite eraomandile, mille kaitsjana režiim end kommunistlikule ühisomandile vastandada püüdis ning mille kaotamise hirmu Punaarmee lähenedes inimestes sisendada üritati. Palju positiivsemas meeleolus olevat blondi „iseseisvat” naistöölist võib näha aga plakatil „Ka sinu töö on võidu pant. Häving bolševismile!” (repr 35).151 Tegemist on ainsa plakatiga, kus naine figureerib peategelasena. Samas on ka siin tunda, kuidas teda määratletakse mehe asendaja ja

146

ERA, f 4420, n 2, s 1. Samas. 148 Samas. 149 Sarnast „mehed sõtta, teised tagalatööle” propagandat suunati ka noortele. Angeluse järgi taheti samuti pensionäre tööle rakendada, ent see projekt pandi tähtsusetu tulemuslikkuse tõttu peagi kalevi alla. O. Angelus. Tuhande valitseja maa, lk 123. 150 ERA, f 4420, n 2, s 22. (Plakatid Eesti naistele). 151 Samas. 147

abilise, mitte aga päris iseseisva kangelasena.152 Ka Saksamaal „võisid” naised töötada „nagu mehed”, ent nende töö olevat olnud „kergem meeste omast”.153 Okupeeritud alade noori hakati värbama tööjõupuuduses Saksa sõjatööstusesse juba 1942. aasta suvel. Riiklikku Tööteenistuse propagandaplakatid kasutavad lihtsat ja lakoonilist mustvalget kujundust foto ja tekstiga (repr 31).154 Noori meelitatakse viidetega lõbusale ühistegevusele („Töö ja sport, õppus ja elurõõm”), väärtuslikule kogemusele ning põnevale võimalusele proovida midagi uut („Kui tahad Saksamaad tundma õppida, kui tahad saksa keelt õppida”). Fotodel kujutatud poolpaljad noored on kõik blondid, heledad, terved ja tugevad – ehtne rassipuhas „aaria” tulevik. Plakatid ei vihja kuidagi käimasolevale sõjale, kutsudes

noori

justkui

tavalisse

lustakasse

noortelaagrisse.

teiste

Saksa

töövärbamiskampaaniate puhul apelleeriti sageli kergekäelisele otsustusele: „Miks mitte korraks kitsamalt kodumaalt mõneks ajaks välja minna?... Oma perekonna võid Sa kaasa võtta.”155 Mõneti sarnase, üldisele tõsimeelsusele vastanduva ning sõda trotsiva eskapistliku propagandana viidi Eestis läbi ka kampaania „Lahkus ja Töörõõm” (repr 30).156 Viimase taga seisis Eesti Kutsekogude osakonna „Puhkus ja Elurõõm”157 ülemaaline algatus selgitamaks välja parim ja lahkeim teenistuja.158 Kuigi mitmel Eestis kujundatud plakatil võis täheldada püüdu kohanduda stiililt ja meeleolult kohaliku mentaliteediga, on nende sõnum pea alati üheselt mõistetav (nagu ühe propagandaplakati puhul ideaalis ka olema peaks). Märksa põnevamaid tõlgendusvõimalusi pakub seevastu tuntud Läti kunstniku Kurts Fridrihsonsi plakat „Käed eemale Lätist!” („Rokas nost no Latvijas!”) (repr 37),159 mida Eestis levitati loosungi all „Ei iialgi Eestit bolševikele!” (repr 38).160 Üpris ebatüüpilise võttena näeme siin anonüümset, seljaga vaataja suunas pööratud Saksa kiivris sõdurit löömas püssikabaga kujuteldava vaenlase suunas. Tulirelva kujutamine külmrelvana osutab arvatavasti vihasele võitlemisele „viimse veretilgani”. Ent erinevalt eestindatud plakatist ei viita Läti oma sugugi nii otseselt bolševikele. Lätlasest sõdurit ümbritsev erkpunane vine võib sümboliseerida mõlema

152

M. Unt. Kahepealise lohe embus, lk 56. TÜR hoidla, PT-438. (Plakatilt: Saksa sõdur vabastab töölise). 154 Samas. 155 ERA, f 4420, n 2, s 4. Lendleht kutsumas Saksamaa riigiraudtee tööliseks, 1944. 156 TÜR hoidla, PT-438. 157 Osakonna eeskujuks oli Saksamaal tegutsev „Kraft durch Freude”. Eesti osakonna eesmärk oli tutvustada läbi vabaajategevuse „Uue Euroopa” vaimu. A. Kasekamp. Saksa okupatsioon 1941–1944, lk 200–201. 158 Eesti Julgeolekupolitsei aruanded, lk 227. 159 Web Poster Exhibition – Poster in Latvia 1899–1945. http://www.posterpage.ch/exhib/ex83_lat/ex83_lat.htm (24.05.08); Siit ka vihje Fridrihsonsi autorlusele. 160 ERA, f 4420, n 2, s 9. (Nõukogudevastased plakatid). 153

vallutajariigi tunnusvärvi (või verd üldse). Jättes püssimehe tegeliku näoilme varjatuks, saab nii tema poosist kui karjuvast hüüdlausest välja lugeda ka viimse hetke meeleheidet: väikeriigi lohutut olukorda kahe rinde vahel ning paratamatut võimetust end kaitsta. Saksa propagandale mõneti ebaortodoksset väljenduslaadi pakub ka siinse sõjategevuse lõpuperioodi kuuluva 1944. aasta juuli plakat: „Eesti vastus Moskvale: bolševikud võivad rünnata meid kuis tahavad – meie kaitseme oma kodumaad viimseni!” (repr 39).161 Juba hüüdlause üllatab siin oma otsekõne ja teatava „omameheliku” kõlaga, erinedes nii teiste plakatite isalikest (jumalikest) õpetussõnadest kui lühikestest haaravatest lööklausetest. Erinev on ka sõduri kujutamisviis: noorusliku energia ja järsu otsusekindlusega (rusikas käsi), ent veidi boheemlaslik tüüp; üldsegi mitte korrektne, karm ega jäik nagu eelnevad. Esialgu tundus ootamatuna ka soldati suhteliselt mitteaarialik kehaehitus ja nägu (valed proportsioonid, paksud huuled), kuni sai avastatud, et sõduri pea on kopeeritud Saksa skulptori Hans Bühleri 1943. aasta pronksportreelt „Pärast võitlust” („Nach dem Kampf”) (repr 40),162 tõenäoliselt mõnelt Eestis levitatud reproduktsioonilt ja pisut muudetult. See seletab ehk sõduri veidraid proportsioone ning aitab valgustada ka plakatikujunduse köögipoolt. Tegemist pole enam värbamisplakatiga. Üldmobilisatsiooni kuulutas Mäe välja juba 1944. aasta jaanuaris. Saksa vägede üldise taganemise ja rinde lähenemise tingimustes pidi propaganda kontsentreeruma nüüd peamiselt sõdurite meeleolu ülal hoidmisele. On huvitav ja nähtavasti ka tähendusrikas, et just sõjategevuse kõige dramaatilisemate sündmuste ajal ja eel levitati niivõrd hulgaliselt (10 000 eksemplari) plakatit, mis ei ürita tõsta moraali mitte religioosse paatose või kohusetundele rõhumisega, vaid mõneti järelemõtlematu ja vahetu nooruslikult surmapõlgava uljusega – „bolševikud võivad rünnata meid kuis tahavad”. Plakati hüüdlauset levitati ka eraldi lendlehtedena.163 Kuigi siinsele elanikkonnale suunatud propagandas kasutati ohtralt rahvuslikku sümboolikat, välditi osavalt küsimusi Eesti edasise riigiõigusliku positsiooni kohta SuurSaksamaa

koosseisus.

Kui

näiteks

ühes

Saksamaa

lähiajalugu

tutvustavas

propagandamaterjalis rõhutati, et natsionaalsotsialistlik revolutsioon kätkeb endas masside poliitilist mobiliseerimist,164 toimis Saksa võim Eestis nii antirevolutsioonilise kui depolitiseerivana, teatades vaid, et väikeriikide aeg on möödas ja Eesti tulevik on koos

161

ERA, f 4420, n 2, s 1. Haus der Deutschen Kunst, München. – Veebigalerii Saksa Kunsti Majas esindatud töödest. Koost Geoff Walden. http://www.thirdreichruins.com/kunsthaus5a.htm (24.05.08). 163 ERA, f 4420, n 1, s 19. 164 ERA, f R-81, n 1, s 271, l 142. Rahvussotsialistlik Saksamaa, 1942 (propagandamaterjal). 162

Saksamaaga.165 Plakatil „Leegion kutsub sind! Ühises võitluses ühine võit!” (repr 41)166 kujutatud Põhja-Euroopa kaardil võib näha võrdsetes proportsioonides nii Eesti, Hollandi, Taani, Norra, Soome kui ka Saksa lippu, justkui oleks kõigi näol tegemist iseseisvate riikidega traditsioonilises ja võrdses sõjalis-poliitilises liidus (plakat viitab arvatavasti ka Eesti kuulumisele „heasse seltskonda”). Nagu teistegi rahvuslikku sümboolikat kasutavate plakatite puhul loodi sel moel eestlaste jaoks propagandistlik ersats-iseseisvus, mis pidi kohaliku elanikkonna sõjapanuse huvides jätma mulje, et töötatakse ja sõditakse ikka oma riigi ja enda vajaduste eest. Nii rõhutas ka Mäe sageli oma kõnedes, et elatakse läbi „teist vabadussõda”. Arvestades, et Leegionisse ja tööteenistusse astumine muutus üha sunduslikumaks, toimis vastav „vabatahtlikkusele” rõhuv propaganda ka omamoodi „diversioonina” varjamaks värbamise

sunnimomenti

ebaseaduslikkust.167

Propaganda

funktsioneeris

komplementaarselt koos sunni ja repressioonidega, mille lõppeesmärk oli võimude vajaduste ja tahte võimalikult adekvaatne täitmine. Ainsaks alternatiivseks viisiks rahvast mobiliseerida ning

tähelepanu

aktuaalsetelt

probleemidelt

kõrvale

juhtida

oli

osutada

ühisele

vaenlasekujule.

165

A. Isberg. Zu den Bedingungen des Befreiers, lk 57. ERA, f 4420, n 1, s 1. 167 Mäe nimetas oma kõnedes Eesti sõdureid ka pärast üldmobilisatsiooni väljakuulutamist „vabatahtlikeks”. O. Angelus. Tuhande valitseja maa, lk 256. 166

6. Vaenlane plakatitel Hitleri järgi oleks pidanud keiserliku Saksamaa propaganda süüdistama Esimese maailmasõja vallapäästmises eranditult vaenlasi, isegi kui see „poleks faktiliselt tõele vastanud”. Tema arvates ei ole laiad massid diplomaadid ega poliitikateadlased, et suudaksid hoomata ja mõista ratsionaalseid arutlusi sõjasüü üle. Kuna propaganda on relv nagu iga teinegi, ei tohiks see end üleüldse vaevatagi vastase võimalike õigustatud seisukohtadega, vaid pühenduma kogu oma olemuses ainumalt vaenlase hävitamisele.168 Ka Eestile suunatud propagandas kinnitati pidevalt liitlaste kurje kavatsusi ja ümberlükkamatut sõjasüüd: „Meie vaenlased võitlevad maailmaimperialistlike eesmärkide eest, Euroopa hävitamise eest, kui meie võitleme oma elu ja tuleviku pärast.”169 NSVL püüdlevat oma maailmavalitsuslikke ambitsioone bolševistliku maailmarevolutsiooni kaudu, koloniaalsel Briti impeeriumil juba on arvestatav positsioon maailmapoliitikas, mida ta aga veelgi laiendada soovib, Monroe doktriini hüljanud Roosevelt pürib jällegi sarnaste eesmärkide suunas oma määratu rikkuse ja majandushuvidega. Nii olevatki sündinud „värdjas plutokraatiate ja bolševismi liidu näol”, mis otsustanud ühineda ärkava „Uue Euroopa” vastu.170 Saksa propaganda vaenlasekuju oli pidevalt muutuv ja sisemiselt vasturääkiv. Kõrvuti egoistlike liitlaste pragmaatilise koostöö käsitlusega kohustati ajakirjandust levitama ka kontseptsiooni, mille järgi „bolševism ja kapitalism kujutavad endast sisult sama juutlikku maailmapettust ainult erinevate nimede all, tegelikult töötavad nad teineteisega käsikäes. Bolševistlikke väljendusi, nagu tahaks bolševism kapitalismi hävitada, ei tule võtta tõsiselt.”171 Nii propageeriti ka Eestis ühtse „juudi-bolševistliku-plutokraatliku allianssi” müüti, kus „juut” toimis kasuliku kujutluspildina, mis muidu nii erinevad vaenlased omavahel ka ideoloogiliselt ühendas. „Punasel aastal” olevat Eesti ametiasutustesse töötama ja repressioone läbi viima toodud lugematul arvul „internatsionaalseid juute”: „Värdjad ja vigased, vaimselt ja kehaliselt sandid, kuid täis võimuiha ja tahet maailma valitseda.”172 Kui positiivsed kangelased Saksa plakatitel sümboliseerivad oma idealiseeritud „aarialike” näojoonte ja distsiplineeritud ilmetega ausust, hingepuhtust, selget ja positiivset tulevikuvisiooni – normaalsust, siis vaenlaste nägudes võib näha kõige selle vastaspoolust:

168

A. Hitler. Mein Kampf. ERA, f R-166, n 2, s 5, l 64. Salajased juhtnöörid ajakirjandusele, 30.08.43. 170 ERA, f R-81, n 1, s 271, l 172. Unistused maailmavalitsemisest, 1942 (propagandamaterjal). 171 ERA, f R-166, n 2, s 5, l 64. Salajased juhtnöörid ajakirjandusele, 30.08.43. 172 Punane udu. Enamlaste valitsusaastast Eestis, 1944. Propagandafilm. 169

koledust, veidrust, kahepalgelisust ja muud ebatervet hälvet normaalsusest. Just sellised omadused avalduvad kavalalt silma pilgutavas irvel „juudinäos” plakatil „Juut on teie igavene vaenlane” (repr 46).173 Juuti on kujutatud siin arhetüüpse sulina – nirginäolise,174 usaldamatu, salakavala ja reetliku petisena –, kes alati omakasu nimel variserlikult tõdede ja valede vahel laveerinud on. Pilti kommenteerivad tüüpilised propagandistlikud tõestamatud teesid: „Kes oli timukas Stalini käsilaseks? JUUT! Kes on süüdi sõja puhkemises? JUUT! Kes elas kõikjal parimas korteris? JUUT! Kes tegi kõige vähem tööd ja õgis end selle juures paksuks ja laiaks? JUUT!” jne. Fraas „igavene vaenlane” ei sisalda endas mingeid kompromisse ja viitab selgelt vajadusele ühel või teisel moel vaenlane ühiskonnast eraldada. Laused „Kes piinas NKVD keldrites surnuks miljoneid Teie hulgast?” või „Kes saatis miljoneid Teie hulgast sunnitöö laagritesse?” tunduvad Eesti tingimustes küll veidi kentsakate hüperboolidena, kuid viitavad arvatavasti Saksa plakati kiirele ja sõnasõnalisele eestindamisele. Eriliselt õela ja inimvihkajaliku näoga „juudi timukat” võib näha seevastu plakatil „Vinnitsa” (repr 45).175 Adresseeritud venekeelsele kogukonnale osutab see 1943. aastal Ukrainas Vinnitsa linna lähistel avastatud stalinlike repressioonide massihauale, mida siinses ajakirjanduses pidi levitama kui „Ukraina talupoegade Katõni”.176 Hirmuteo tõelisuse toonitamiseks kasutatakse siin fotomontaaži, millel näeme surnukehade seast omakseid otsivaid pisarais naisi. Plakati eesmärk pole samas aga sugugi kaastunde äratamine. Pigem sugereerivad lagunenud laibad ning veripunasest foonist kerkiv juudi karistussalklane hirmu, viha ja kättemaksuhimu. Klassikalise šokipropagandavõttena sihib halastamatu „juudibolševik” relvaga otse vaataja suunas, osa kuule välja lastud, osa alles trumlis ootamas. Revolver viitab siin ilmselt kuritegelikule hukkamisele ja mitte sanktsioneeritud sõjaväelisele mahalaskmisele, mis omakorda osutab, et käimasolevas sõjas ei ole vaenlasteks mitte riigid, armeed või sõdurid, vaid üks suur terroristlik „kurjategijate jõuk”. Rassistlikud stereotüübid polnud Teises maailmasõjas siiski ainult Saksa propaganda pärusmaa. Sarnast lähenemist võib märgata ka USA propagandistide aretatud jaapanlase stereotüübis (repr 43).177 Karikeeritud rassitunnustega roheka „japsi” näol kehastub alatasa hiiliv „asiaatlik” bandiit. Seda propagandat on hiljem hinnatud vägagi edukaks, kuna varitsevas vaenlasekujus seostati

173

ERA, f 4420, n 1, s 9. Võimalik, et siin viidatakse tahtlikult kaudsele paralleelile nirgiga (kui maailma väikseim kiskja; mitmes keeles ka salakavala inimese võrdkuju). Juute võrreldi sageli erinevate „parasiitsete” loomadega (näit rotid), samuti haigustega (vähk, viirused). 175 ERA, f 4420, n 1, s 9. 176 ERA, f R-166, n 2, s 5, l 33. Salajased juhtnöörid ajakirjandusele 10.07.43. 177 Posters from World War Two. National Japanese American Historical Society. http://bss.sfsu.edu/internment/posterenemy.html (24.05.08). 174

osavalt Pearl Harbouri üllatusrünnaku olemus.178 Kui antisemiitlik propagandafenomen kõrvale jätta, polnud bolševismivastasel retoorikal Eestis vajadust veenda rahvast enamluse negatiivsuses. Pigem said Saksa võimud selle abil ekspluateerida juba eksisteerivaid vaenulikke hoiakuid enda huvides. Põhines ju kogu sakslaste esialgne positiivne kuvand võrdluses Nõukogude okupatsiooni ajal kogetuga. Enamlusevastast meeleolu oli vaja erinevate propagandavahenditega säilitada ning üritada süvendada see poolreligioosseks dualistlikuks vastanduseks headuse ja kurjuse vahel, eesmärgiks limiteerida elanikkonna valikuvõimalusi ning mängida enamlusevastasus ümber Saksamaa toetuseks. Verejanulise „juudi-bolševiku” kõrval kehastus enamlus mõistagi Stalinis, kellest kujunes ka siinse Saksa propaganda üks peamine märklaud. Plakatitel „26 aastat. Mõrvabilanss” (repr 48)179 kujutatud Stalinis ning „Lõpp fašismile” (repr 47)180 figureerivas Hitleris on võimalik võrrelda, kuidas Saksa vaenlasekontseptsioon erineb Nõukogude omast. Kuigi mõlemad karikeerivad oma põhivaenlasi ning rõhuvad vastase bestiaalsusele (sarved, kihvad, karvane käsi)181 teevad nad seda siiski üpris erineval moel. Nii näeme Saksa plakatil sünges põrgupunases keldriluugivalguses irvitavat Stalinit suure ja hirmuäratava sarvikuna (kelle näojoontes võib täheldada ka utreeritud semiitlike rassitunnuseid), kes üksikus kambris, muust

maailmast

isoleeritult,

verejanulise

mõnuga

oma

massimõrvaplaane

haub;

inimkannatused on tema jaoks vaid külmad arvud ja statistika. Nõukogude plakati Hitler on seevastu kõhn ja nõrguke täägiga vennike, keda tabamas Nõukogude tehnoloogilist potentsiaali sümboliseeriv võimas mürsk. Plakati elemendid viitavad üheselt Nõukogude propagandažargoonis paljulevinud käibefraasidele nagu „purusta”, „vereimeja”, „lips läbi” ja „karvane käsi”. Hitleri lips ja paipoisilikult kammitud juuksed osutavad arvatavasti natsionaalsotsialismi kodanlikule päritolule, kannustega saabas ning verine tääk avantüristlikule militarismile. Hitleri kujutamine punasilmse kahvatuvalge vampiirina on ilmselt nali ka natside rassiteooria pihta. Taas võib näha, kuidas Nõukogude propaganda eelistab kujutada võidukat lõppu (saamatu) vaenlase üle, samas kui Saksa propaganda keskendub alles käimasolevatele õudustele. Hitler ise väitis „Mein Kampfis”, et vaenlast ei tohigi kujutada plakatil nõrgana, sest kui reaalsuses avastatakse, et vaenlane on hoopis tugev, võib see tingida usalduse kadumise kogu propaganda suhtes. Hitleri järgi tuleb

178

G. S. Jowett, V. O’Donnel. Propaganda and Persuasion, lk 206. ERA, f 4420, n 1, s 9. 180 RR, RP 40–68g. 181 Levinud visualiseeritud fraasideks olid ka näit „punane lohe” ja „fašistlik madu”. 179

rahvast valmistada ette just raskemaks ja hullemaks, võitluseks elu ja surma eest.182 Religioosne tõsidus, mis Saksa propagandas domineeris, vastandus nii NSVL-i pilavale kui Briti plakatite teravmeelitsevale üldpildile (repr 42)183 ning oli selles osas ehk taas lähim Ameerika pateetikale. Siiski ei tasu unustada, et USA-s valitses plakatikujunduses nii meeleolult, temaatikalt kui stiililiselt märgatavalt suurem mitmekesisus.184 Otsest religioosset ikonograafiat kasutab ka plakat „Hoia end!” (repr 53),185 kus Stalinit on kujutatud apokalüptilise surmakutsarina hullunud pilgul vaataja suunas tormamas. Kolm hobust viitamas arvatavasti NKVD „troikadele”,186 leegitsevas taevalaotuses näeme aga hõljumas nimekate kommunistide väändunud päid. Stiililiselt kasutati vaenlaseplakatitel sageli

nn „mandunud

kunsti” võtteid:

ekspressionistlike vastandvärvusi,

groteski,

„degenereerunud” kehavorme jms. Vaenlast kujutati n-ö „tema enda vahenditega”. Ühte sellist peletist võib näha näiteks verise noaga (järjekordne „kurjategija relv”) Baltimaid ründava rohelise lõustaga punaväelases plakatil „Kadugu bolševism!” (repr 44).187 Selline vaenlane ei püüdle isegi materiaalse omakasu poole, vaid kujutab endast amokki jooksvat sõgedat elajat, kes himustab üksnes verd: „metsaline, kes ei taha üldsegi alluda inimlikkuse seadustele.”188 Kuigi juhtnöörides ajakirjandusele manitseti bolševismist rääkides korduvalt ja rangelt vältima sõnu „slaavi”, „pan-slaavi”, „vene” ja „venelane”, kujutati Vene tsiviilelanikkonda ja sõjavange nii EOV kui Saksa propagandas sageli juhmide ja ajupestud apaatsete kujudena. Saksa sõjavägede ülemjuhatuse teateplakatilt võib lugeda: „Vene sõjavangid on tuimad ja ükskõiksed. Olles alatise ülesässitamisega päris rumalaks tehtud, ilma usuta, ei taipa nemad üldse, mis nendega sünnib.” (repr 51).189 Propagandas iroonitseti ka Nõukogude režiimi materialistliku maailmakäsitluse üle: „Kommunistid on Darwini ahviteooriale suhtunud alati suurima tunnustusega, seepärast püüavad nad ka oma nõukogude inimest lähendada tema darvinistlikule originaalile – ahvile.” Ajaloolist Venemaad kujutati kui Eesti põlist vaenlast, kes alati siinseid maid on himustanud ning kus julmuse ja vägivalla poolest pole Ivan Julma ajast midagi muutunud. „Punase aastaga” kaasnenud vene sõdurite ja NKVD barbaarne

182

A. Hitler. Mein Kampf. Propaganda: Production-Salvage. – The Art of War. The National Archives UK government records and information management. http://www.nationalarchives.gov.uk/theartofwar/prop/production_salvage/INF3_0400.htm (24.05.08). 184 USA ja Suurbritannia plakatipropaganda kohta vt pikemalt. A. Rhodes. Propaganda, 3. ja 4. ptk. 185 ERA, f 4420, n 1, s 9. 186 M. Unt. Kahepealise lohe embus, lk 74. 187 ERA, f 4420, n 1, s 9. 188 ERA, f R-81, n 1, s 271, l 191. Võitlus metsalisega, 1942 (propagandamaterjal). 189 TÜR hoidla, PT-438. 183

vägivald, mille juures tõmmati paralleele Põhjasõja-aegse hävitustööga, pidavat nüüd lõplikult ümber lükkama mõne eestlase tsaariaegse arusaama venelasest kui rumalast ja heasüdamlikust „mužikist”. Kui nimede Puškin, Gogol, Tšaikovski, Dostojevski näol võis varasemas Vene kultuuris täheldada küll teatavat vaimset progressi (mis olevat küll „sageli pentsik Euroopa arusaamale”, ent peegeldanud siiski „Vene rahva hinge”), siis bolševistliku terrorirežiimi all polnud kaasaegsel NSVL-il enam midagi võrdväärset vastu panna.190 Siinse Saksa propaganda järgi polnud Venemaa kunagi päriselt Euroopa tsivilisatsiooni kuulunud, bolševism lahutas ta sellest aga täielikult. Kui Nõukogude Liitu demoniseeriti küll barbaarse ja alaväärsena, ent ometi võimsa ja hirmuäratava jõuna, siis lääneliitlaste puhul osutati pigem nende „väärdemokraatiate” sisemisele nõrkusele ja korrumpeeritusele. Toonitada tuli näiteks Poola emigrantide ebameeldivaid arupärimisi liitlastele seoses Katõni massimõrva avastamisega,191 samuti kasvavat antisemitismi Suurbritannias.192 Roosevelti ja Churchilli näol olevat tegemist eelkõige saamahimuliste „rahajõmmidega”, kes ei esinda oma vaesunud rahva, vaid ainult iseenda (või siis ülemaailmse juutkonna) huve. Toimumas olevat Inglise ja USA „juudistumine”, „judokraatia”.

193

mille

iseloomustamiseks

soovitati

kasutada

muuhulgas

terminit

Nagu Stalini puhulgi jäi siinjuures ebaselgeks, kas juudid on riigijuhtide

käsilased või vastupidi (või on nad hoopiski ka ise juudid). Erilist järjekindlust siit ilmselt otsida ei tasu, kuna paralleelselt propageeriti ka kontseptsiooni, mille järgi on kogu anglosaksi kultuur üleüldse Euroopa-väline nähtus. Tollase koloniaalimpeeriumi puhul kästi pressis näiteks esile tõsta News Chronicle’i artiklit India koolilaste piitsutamisest kui „tüüpilist Inglise barbaarsust”.194 Ameerika lendurid loopivat seevastu teljeriikide tsiviilelanikkonnale lõhkevaid pliiatseid ja täitesulepäid, mis olevat ehtne „juudi perversiteet – alatu eeskätt laste vastu”.195 Kogu läänevastase propaganda põhieesmärk Eestis oli kummutada sakslastes pettunud rahva lootusi „Inglise valgele laevale” ning intellektuaalsetes ringkondades levinud sümpaatiat lääneliitlastele ja panustamist Atlandi hartale. Plakatil „Churchill muinasjuttu jutustamas” (repr 50)196 võibki näha kavalailmelise „kommionuna” kujutatud peaministrit väikestele vastuvõtlikele tüdrukutele (Baltimaadele) oma luiskelugu vestmas. Siinkohal on 190

ERA, f R-81, n 1, s 271, l 71–73. Saatana ideoloogia ja meie võitlus, 1942 (propagandamaterjal). ERA, f R-166, n 2, s 5, l 66. Salajased juhtnöörid ajakirjandusele, 31.08.43. 192 Samas, l 13. Salajased juhtnöörid ajakirjandusele, 11.05.43. 193 Samas, l 16. Salajased juhtnöörid ajakirjandusele, 14.05.43. 194 Samas, l 12. Salajased juhtnöörid ajakirjandusele, 10.05.43. 195 Samas, l 45. Salajased juhtnöörid ajakirjandusele, 04.08.43. 196 Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri Muuseum. Digitaalne kogu. Tänan Kristjan Lutsu plakatile osutamast. 191

oluline osutada, et erinevalt Nõukogude-vastasest propagandast apelleeritakse plakatil ka ratsionaalsusele. Varustades emotsionaalse kujunduse ka faktilise materjaliga (väljavõte World Reviewst) üritab plakat tõestada, et Suurbritannia lubadused väikeriikide õiguste eest võitlemisel on ka „nende endi sõnade järgi” vaid kahepalgeline propaganda, ning tegelikult tegutsetakse vaid oma liitlase NSVL-i huvides. Plakat astub kaudselt dialoogi ka tollal levitatud Leegioni plakatitega, osutades et kui Saksamaaga võitlevad kõrvuti maskuliinsed kangelased, siis Churchilli usuvad vaid naiivsed tüdrukukesed. Suurbritannia tegutsemist NSVL-i huvides võib näha ka plakatil „See ei kordu enam kunagi” (repr 49),197 mille ülaosas on kujutatud kamraadlikult muhelevaid Churchilli ja Stalinit, ning allosas artiklilõiget ajakirjast Life osutusega: „Eestlased! Inglismaa soovib Teile kadu! Lugege seda ise!”. Faktimaterjali kõrval näeme taas ka emotsioonidele rõhuvat pahaendelist kujutluspilti laiaõlgsest punaväelasest talutamas läbi põlevate linnavaremete rahvariietes „Eesti neidu”. Lääne võimumeeste kujutamisel ei lahknenud Saksa plakatid kuigivõrd sõja-eelsest või

-järgsest

Nõukogude

propagandast.

Mõnel

juhul

kujutati

neid

küll

veidi

õudustäratavamalt, erinevalt kommunistliku ikonograafia väikestest ja ebameeldivatest, ent siiski naeruväärsetest tegelastest. Just selliseid tüüpe võib näha aga väikeseformaadilisel karikatuursel plakatil „Õnnista nende relvi, oh issand!” (repr 52),198 kus Churchill ja Roosevelt on kujutatud kohmakate priskete vennikestena palvetamas Nõukogude vägede eest. Enamlasi ning nende hävitustööd näeb seevastu plakati ülaosas paikneval fotomontaažil. Kollaažina kombineeritakse siin erinevad fotolõiked osavalt tähenduslikuks tervikuks: edasimarssiv mongoliidne sõjasalk sümboliseerimas „asiaatlikke horde”, põlev kirik kujutamas nende uskumatust ja kultuuritust, hukatute laibad viitamas julmusele ja halastamatusele. Kõige selle taga seisavad heakskiitval ja nautleval ilmel aga „hordide” juhid juudi stereotüüpide näol ning moodustubki ülemaailmne „juudi-bolševistlik-kaptalistlik vandenõu”. Vaenlastele osutati aga ka kaudselt. Plakatil „Leekidest kerkib kättemaks!” (repr 55)199 võib näha Tallinna suurpommitamise käigus tabamuse saanud Estonia teatrimaja põlengut. Süüdlane pole siin konkretiseeritud: see on „see, kes pommitas”. Publikul „lubatakse” teha omad järeldused ning defineerida vaenlane tema tegude järgi: hävitamas kultuuri ja rahvuslikku pärandit. Rahvast ei kutsuta üles end kaitsma, vaid õhutatakse tahtlikult agressiivsele ja järelemõtlematule kättemaksule. Kindlalt määratlemata vaenlasekuju kasutab

197

ERA, f 4420, n 2, s 9. TÜR, PT-438. 199 ERA, f 4420, n 2, s 9. 198

ka plakat „Haarage parašütiste!” (repr 54).200 Läti kunstniku töö pakub taaskord huvitavat erandlikkust, seekord eelkõige stiililiselt. Oma modernistliku fotomontaaži, stilisatsiooni ning eripärase tekstiasetusega meenutab plakat pigem Vene 1920. aastate konstruktivistide töid kui tüüpilist Saksa toodangut. Nn „kahjur-langevarjureid” on kujutatud taevast pudenevate „sitikalike” tehisolenditena: sihilikult isikustamata „parašütistidena”. Langevarjureid tuli püüda „hoolimata sugulusest”. Iga varjaja karistuseks oli surm.201

200 201

ERA, f 4420, n 2, s 5. (Plakatid üleskutseks vaenlase parašütistide tabamiseks). ERA, f 4801, n 1, s 165. Lendleht parašütistide püüdmiseks, 26.07.44.

7. Plakatite retseptsiooni problemaatika Saksa plakatipropaganda retseptsiooni ja mõju analüüsimisel kerkivad probleemid nii teoreetilisel kui empiirilisel tasandil. Antud peatüki eesmärk on ühelt poolt selgitada olulisemaid teemasse puutuvaid kitsaskohti, teisalt aga pakkuda välja ka omapoolne üldistatud interpretatsioon plakatite vastuvõtust ja mõjust elanikkonnale. Siinjuures tuginen peamiselt Eesti Julgeolekupolitsei aruannetele rahva meeleolude kohta. Allikakriitilise märkusena tuleks osutada, et selle allika puhul on juba iseenesest tegemist üldistuste ja tõlgendustega, ning konkreetselt plakateid mainitakse neis suhteliselt vähe. Tuleb arvestada, et plakatid ei olnud režiimi primaarne psühholoogiline mõjutusvahend, jäädes pressi ja raadio järel siiski suhteliselt teisejärguliseks.202 Oluline on ka rõhutada, et reaalsuses toimib kogu propaganda ühtses tervikus, mistõttu ei üritata järgnevas analüüsis plakateid kunstlikult ja täielikult ka teistest meediumitest eraldada. Niisamuti pole propaganda isoleeritud reaalsusest, vaid paratamatult seotud üldise sotsiaalse keskkonnaga ning mõjutatud seal toimuvatest propagandavälistest protsessidest.203 See peatükk ei pretendeeri ammendavale analüüsile propaganda mõjust Eesti elanikkonnale, küll aga üritab tuua välja mõned üldised tendentsid rahva suhtumises, mis mõjutasid lisaks plakatitele ka muud propagandategevust. Teoreetilisel tasandil kerkib esmase probleemina propaganda tõhususe küsimus üldse. Natsiteoreetikud tähtsustasid sõjapropaganda hindamisel vaid üht eesmärki: võitu. Sellise käsitlusviisi järgi polnud natside propaganda järelikult efektiivne, kuna sõda kaotati. Niisugune mõttekäik on aga üpris pinnapealne ja hindab ilmselgelt üle propaganda tegelikku mõjuvõimu. Motiveeriva jõuna võib propaganda olla efektiivne ka sõltumata võidust või kaotusest. Sakslaste võitlemine Teises maailmasõjas „kuni lõpuni”, Hitleri suhteliselt püsiv ja suur populaarsus ka sõja lõppfaasis (ning pärast sedagi), nagu ka natsionaalsotsialistliku ideoloogia, sümboolika ja parafernaalia menu tänapäevani, on innustanud osasid teoreetikuid nimetama III Reichi propagandat koguni „sõjaks, mille Hitler võitis”.204 Kui ettevaatlikult nentida, et natsipropaganda siiski oli laiemas plaanis efektiivne,205 tõusetuvad uued probleemid: mis ulatuses propaganda mõjus, kelleni ja läbi millise meediumi jõudis, milliste sihtgruppide puhul konkreetselt toimis, kuidas seda empiiriliselt tõestada 202

Eesti Julgeolekupolitsei aruanded, lk 29. J. Ellul. Propaganda, lk 264. 204 Tsit A. A. Kallis. Nazi Propaganda and the Second World War, lk 6. Tegemist on Robert E. Herzsteini raamatu pealkirjaga, vt samas ka pikem arutelu sel teemal lk 6–13. 205 Sõja eel ja algfaasis peamiselt positiivse, sõja lõpupoole aga negatiivse integratsioonina, vt 1. ptk. 203

jne.206 Ellul eitab siinjuures kategooriliselt igasuguste küsitluste ja psühholoogiliste testide tulemuslikkust. Propaganda mõju on eelkõige latentne, sageli alateadlik. Inimesed üldiselt ei tunnista, et on allunud propagandale, kui neilt seda küsida, samuti ei pruugi nad seda ka ise uskuda. Rahva negatiivne suhtumine propagandasse ei väljenda tingimata, et propaganda järgi ei käituta. Nii nagu valitseb erinevus inimese avaliku ja isikliku arvamuse tasandil, valitseb see ka tema arusaama ja tegeliku käitumise vahel.207 Empiiriliste vahenditega on raske tõestada inimeste sisemisi motivatsioone, nii on ka igasuguse propaganda mõju analüüsimisel tulemused alati vaieldavad. Konkreetselt Saksa propagandaplakatite analüüsimisel ei saa jätta arvestamata sellele eelnenud Nõukogude aasta järelmõju. Sakslaste saabumisega Tallinnasse 28. augustil 1941, mäletab Tallinna Keskraamatukogu direktori tollal 14aastane tütar Helle Sibul: „Isa saatis mind raamatukogu saali igasugu Nõukogude plakateid ja muud rämpsu ära korjama. Saabusid ka raamatukogu ametnikud, keda saadeti koristama venelaste käes olnud ruumi sõnadega: tulge ja koristage nüüd seda Nõukogude kultuuri”.208 Kommunistlik aasta oli olnud oma sõnades ja tegudes äärmiselt vasturääkiv, mistõttu mõjus ka vastav propaganda pigem iseennast parodeerivana. Loosungid „Likvideerime kirjaoskamatuse” või „Võitleme Stalini suure asja eest” mõjusid paratamatult absurdsena.209 Nõukogude propaganda positsiooni halvendas ka asjaolu, et revolutsioonilise jõuna pidi see hävitama ja välja vahetama pea kogu varasema populaarse rahvusriikliku sümboolika ning rajama selle varemetele täiesti uue ühiskondlike väärtuste süsteemi. Viimase vastu puudus ühiskonnas aga igasugune arvestatav huvi. Propaganda intensiivsus, revolutsiooniline sõnum ja harjumatu esteetika võõrandas täiendavalt ühiskonda nii režiimist kui propagandanähtusest endast. Enamlusest vabastajatena mõjus Eestisse sissemarssiv Saksa sõjavägi esialgu normaalsuse ja seniste väärtuste taastajana ning seega täielikult mitterevolutsioonilise jõuna. Rahva positiivseid ootusi väljendavad näiteks 1941. aasta 13. juuli Postimehe pealkirjad nagu „Tartu on jälle vaba, Eesti on jälle Euroopas” või „Sini-must-valge sai uuesti eluõiguse”.210 Uue võimu propagandategevusse suhtuti samas juba alguses skepsisega. Julgeolekupolitsei esimese okupatsiooniaasta koondaruande järgi valitses rahva seas üldine propagandaväsimus ning vastuseis igasugusele „välisele efektile rõhuva propaganda suhtes”. „Erilise kriitika” osaliseks said eestlaste silmis aga just plakatid. Nii olevat näiteks plakati „Hitler päästja” 206

Samamoodi on raske eristada veendunud „usklikke” lihtsalt oportunistidest. R. Overy. Diktaatorid, lk 130. J. Ellul. Propaganda, lk 265–277. 208 Sõja ajal kasvanud tüdrukud. Koost Rutt Hinrikus. Tallinn: Tänapäev, 2006, lk 81. 209 Samas, lk 16. 210 Vt Postimees 1941, 13. juuli, nr 1, lk 1. 207

puhul

olnud

„päästja”

üks

„äärmiselt

õnnetu

sõna”,

mis

oma

messianistlike

tähendusvarjunditega meenutanud liigselt alles äsja kultiveeritud Stalini kultust. Ilmselt just seetõttu muudeti Hitleri puhul kasutatav hüüdlause peagi „vabastajaks”. Sarnasust enamliku propagandaga täheldati teistegi plakatite juures. Vabastamisele pühendatud 1942. aasta kalendri juures häirisid inimesi muuhulgas „liiga ilusates värvides” pildid.211 Kas eestlase esteetilised maitse-eelistused peituvad tema „põhjamaises temperamendis”, „konservatistlikus talupoeglikus põhihoiakus”,212 või lihtsalt tõrjuvas suhtumises liigsesse toretsemisse sõja tingimustes jääb siinjuures lahtiseks, ent suhteliselt kindlalt võib väita, et Saksamaalt tulev propaganda oli siinsele publikule võõras nii nagu Nõukogude oma. Saksa propaganda analüüsimisel Eestis tuleb toonitada, et võõrriigi poolt kuulutatud sõnumit teadvustatakse kohaliku elanikkonna seas palju selgemalt teda manipuleerida püüdva propagandana, mis tingib juba eos teatava trotsliku eelhäälestuse selle suhtes.213 Ka EOV-s nähti eelkõige võõrvõimu nukuvalitsust ning selle liikmetes kollaboratsioniste, kes tegutsevad pigem Saksa riigi kui eestlaste huvides. Mäe oli kaotanud oma populaarsuse juba 1941. aasta septembris, mil kritiseeris vaid mõni kuu varem küüditatud president Pätsi, süüdistades teda anglofiilsuses ja Nõukogude okupatsioonile kaasaaitamises. Rahva silmis oli aga „vaikiv aeg” muutunud „vanaks heaks ajaks”, ning iseseisvusaegsed poliitikud omasid üpris tugevat autoriteeti.214

Selliseid

valitsevaid

tendentse

ära

kasutades

(püüdes

luua

ilmselt

propagandistlikku illusiooni „tagasipöördumisest normaalsusesse”), olevat ka Mäe pruukinud oma kõnedes sageli „pätsilikke” sõnalõppe.215 Ühes 1944. aasta esinemises mainis ta muuhulgas, et küüditatud presidendi saatus sümboliseerib kogu Eesti rahva saatust.216 Okupatsioonivõimude teenistusse hõivatud rahvuslikku propagandasse hakati suhtuma aga peagi irooniaga: „eestlastele jäetakse küll nende lipud ja laulud, kuid see olevat ka kõik, mis neile jääb endisest iseseisvusest Saksa riigi kontrolli all.”.217 Juba eespool nimetatud 1942. aasta kalendri juures oli kohalikke häirinud muuhulgas ühel fotol kujutatud Saksa talupoja „ilmne heaolu”, kuna eestlased olevat enne sõda elanud sama hästi.218 Sellistes propagandameetodites tajuti selgelt enese alavääristamist. Kuigi sakslasi nähti paljude silmis vabastajatena, ei tähendanud see, et nende võimu õiguspäraseks peeti. Propaganda on alati edukam valdkondades, kus ta kasutab ära juba 211

Eesti Julgeolekupolitsei aruanded, lk 28. Eesti Julgeolekupolitsei aruanded, lk 27. 213 J. Ellul. Propaganda, lk 298. 214 Eesti Julgeolekupolitsei aruanded, lk 24. 215 O. Angelus. Tuhande valitseja maa, lk 267. 216 Eesti Julgeolekupolitsei aruanded, lk 296. 217 Samas, lk 199. 218 Samas, lk 28. 212

olemasolevaid väärtushinnanguid ja huvisid. Esimesel okupatsiooniaastal toimunud talveriiete ja värviliste metallide kogumiskampaaniad osutusid Eestis üpris edukaks, kuna valitses selge solidaarsus rindel võitleva Wehrmachtiga, kelle võitluses idavaenlasega nähti selget kasu ka eestlastele. „Uue Euroopa” vastu polnud eestlaste seas aga valdavalt mingit huvi, mis tingis ka siinse tõrjuva suhtumise selles suhtes. Riikluse küsimustes pooldati domineerivalt kas ühinemist Soomega või iseseisvuse taastamist.219 Sarnaselt Nõukogude aasta propagandaga tajuti ajapikku üha enam, kuidas ka Saksa okupatsioonivõimude sõnad ja teod üksteisest lahknevad. Eriliselt andis see tunda seoses madalate toiduratsioonide ja kaupade defitsiidiga. Ülekohut tajuti ka sakslastele ettenähtud suuremates ratsioonides ning muus ebavõrdsuses. Kui 1941. aastal tunnistati raskusi veel „sõjast tingituna”, hakkasid järgnevalt domineerima tuleviku suhtes üha pessimistlikumad meeleolud.220 Talupojad, kes olid lootnud enamlaste poolt natsionaliseeritud maad tagasi saada, pidid leppima vaid selle kasutusõigusega. Küüditatute varad läksid täielikult okupatsioonivõimude

hallata.

Pidevalt

suurenesid

võimude

poolt

nõutavad

toiduainenormid taludele.221 Kõik see läks sügavalt vastuollu propagandas rõhutatud eraomandi väärtustamisega. Toiduainepuuduses elanikkonnale mõjus ärritavalt ka Göringi kõne 1942. aasta oktoobris, milles mainiti, et okupeeritud alade toiduaineid transporditakse ka Saksamaa tsiviilelanikkonnale, samas kui Mäe ja Litzmann väitsid korduvalt, et siinse toodanguga varustatakse vaid Eestit ja rinnet.222 Propaganda mittevastavust rahva ootustele väljendasid ka Eesti Leegioni intensiivsete värbamiskampaaniate läbikukkumised. Kuigi plakatid panustasid oma ikonograafias rõhutatult rahvuslikele tunnetele, tekitasid kohalikes noormeestes kõhklusi teadmatus, kuhu nad sõdima saadetakse, vande andmine Saksamaale ja Hitlerile, nagu ka juba okupatsioonivõimude teenistuses olevate frondisõdurite vastupropaganda, mis esitas üksuslaste tegelikust olukorrast palju trööstituma pildi.223 Esialgse sõjaedu takerdumine pani edaspidi ilmselt paljud kahtlema ka sakslastele panustamise mõttekuses. Ajapikku suurenes värbamise juures üha enam sunnimoment, mis päädis üldmobilisatsiooni kehtestamisega okupatsiooni viimasel aastal. Visuaalse vastupropaganda roll Saksa okupatsiooni ajal oli suhteliselt tähtsusetu. Nõukogude lendlehtedesse suhtuti valdavalt negatiivselt, kuna need sisaldasid vaid „lamedat 219

Samas, lk 27, 94. Samas, lk 268. 221 A. Kasekamp. Saksa okupatsioon 1941–1944, lk 203–204. 222 Eesti Julgeolekupolitsei aruanded, lk 272–273. 223 A. Isberg. Zu den Bedingungen des Befreiers, lk 75. 220

sõimu”.224 Peamiseks alternatiivseks informatsiooniallikaks jäid eestlastele siiski välismaised (sh Soome, Rootsi, ajapikku üha rohkem ka Nõukogude) raadiojaamad, mille kaudu üritati rindel ja maailmas toimuvast veidi objektiivsem pilt luua.225 Kohalik põrandaalune vastupanu jäi peamiselt kas kommunistide sabotaažiaktide, lendlehepropaganda või üksikute rahvuslike seltskondade piiratult levitatud piraatajalehtede tasemele. Sakslastest ja EOV tegelastest levitati rahva seas ohtralt ka anekdoote ja pilalaule.226 Ainsa teadaoleva, ent samas huvitava (ning ajastule tunnusliku) plakatisarnase vastupropagandana võib välja tuua 1942. aasta septembris salaja Pihkva postkontori seinale kleebitud käsitsi kirjutatud kahekõne, milles manitseti kohalikke naisi Saksa sõjaväelastega mitte sõbrustama.227 Arvatavasti suutis Saksa propaganda luua enim konsensust antibolševistliku propaganda näol, ehkki ka siin on omajagu vaieldavat, eriti seoses „juudi-bolševiku” müüdi kultiveerimisega. Anton Weiss-Wendti arvates kasutas Saksa propaganda osavalt ära eestlaste vaenulikkuse Venemaa suunal ning kanaliseeris olemasoleva viha kohaliku juudi elanikkonna vastu. Just see olevat ärgitanud osa eestlasi juudid avalikult hukka mõistma ning teised osalema nende hävitamises.228 Samas on üpris vähe informatsiooni, kui laialdaselt antisemiitlikud meeleolud Eestis ikkagi levisid. Avalikke pogromme ega hukkamisi (nagu Leedus ja Lätis) Eestis ei korraldatud, juutide mõrvad jäid avalikkuse silmis varjatuks. Ka Julgeolekupolitsei aruanded ei maini praktiliselt üldse kohalikke juudivastaseid meeleolusid. Küll aga tõstetakse korduvalt esile eestlaste viha kommunistide kaastööliste, eriti aga venekeelse elanikkonna vastu (sh põlised venelased, sõjapõgenikud, Ukraina võõrtöölised jt). Venelaste ja bolševike vahele pandi selge võrdlusmärk, rebiti maha venekeelseid Saksa propagandaplakateid. Harvad polnud ka üleskutsed venelasi küüditama.229 Võib arvata, et okupatsioonivõimude püüd võrdsustada juute bolševismiga oli mõneti raskendatud, kuna seda kohta täitsid rahva silmis juba venelased. Valitsev venevastasus omamoodi varjutas antisemitismi, mis oli küll ühiskonnas suurenenud, ent mis omas eestlaste vaenlasekujus siiski suhteliselt kõrvalist tähendust. Jaan Kaplinski on öelnud siinjuures tabavalt: „Hirmust olulisem oli ilmselt ükskõiksus: juudid olid „teised”, olid võõrad ja nende

224

Eesti Julgeolekupolitsei aruanded, lk 25. Samas, lk 292. 226 Andres Kasekamp. The Ideological Roots of Estonian Collaboration during the Nazi Occupation. – The Baltic Countries under Occupation. Toim Anu-Mai Kõll. Stockholm: Acta universitati Stockholmiensis, Studia Baltica Stockholmiensia, 2003, lk 89, 94. 227 Eesti Julgeolekupolitsei aruanded, lk 154–155. 228 Anton Weiss-Wendt. Preconditions for the Holocaust. Estonian Jews and the “Judobolshevik” Myth. – The Baltic Countries under Occupation. Toim Anu-Mai Kõll. Stockholm: Acta universitati Stockholmiensis, Studia Baltica Stockholmiensia, 2003, lk 164. 229 Vt näit Eesti Julgeolekupolitsei aruanded, lk 47, 294, 358. 225

saatus ei läinud enamusele korda… Juudid olid vabariigis marginaalsed, olid kõrvalseisjad, ja nii jäi ka nende surm marginaalseks.”230 Siin toimis propaganda tõenäoliselt õigustava faktorina nii neile, kes juute tapsid, kui neile, kes mõrvadest ja arreteerimistest teadlikuna sellest kuidagi välja ei teinud. Ellul’i järgi on õigustamine üks propaganda olemuslikke funktsioone, millega kaasnevad ideoloogilised põhjendused on parimad ettekäänded pakkumaks puhast südametunnistust.231 Üldise antibolševistliku propaganda eesmärk – hoida vaenlasekuju pidevalt silme ees – arvatavasti toimis. Nii täheldati ka näiteks erinevate vabastamispidustuste järel publikus antikommunistlike meeleolude tõusu.232 Plakatid plankudel ja seintel tuletasid seda meelde igapäevaselt. Jaan Roosi päeviku järgi valitses Punaarmee sissetungi eel Eestis üldine „kabuhirm”.233 Lisaks inimeste endi negatiivsetele mälestustele Nõukogude aastast oli siin arvatavasti oma mõju ka okupatsioonivõimude katkematul hirmupropagandal. Saksa propaganda üldiseid ambitsioone Eestis ei tasu aga ka üle hinnata. Tegemist oli sõjaolukorraga, mil režiimi peamine eesmärk oli kindlustada endale turvaline tagala. Saksa vägede positiivne vastuvõtt tingis ilmselt ka võimude kalkulatsioonid, et arvestades eestlaste negatiivset suhtumist propagandasse pärast Nõukogude aastat, pole vajadust ega mõtet kohalikele väga laialdase propagandaga peale tungida. Nagu käsitletud plakatitel näha võis, kutsusid valdav enamus neist eelkõige üles koostööle ning intensiivne natsionaalsotsialistlik retoorika omas siinjuures kõrvalist tähendust. Saksa propaganda funktsioon Eestis polnud „kasvatada natsionaalsotsialiste”, vaid lojaalseid töölisi ja sõdureid. Sõja tingimustes kaalusid pragmaatilised ambitsioonid üles ideoloogilised, ning nagu juba varem mainitud, puudus Saksa võimudel pikemas perspektiivis arvatavasti ka huvi kohaliku poliitilise eliidi vastu. Nn Idaala Generaalplaan (Generalplan Ost) oli küll salajane, ent juba 1942. aastal liikusid kuulujutud SS-i häälekandjas Das schwarze Korps ilmunud Himmleri artiklist idapiirkondade germaniseerimiskavade kohta.234 Propaganda puudujääke teadvustasid samas ka võimud ise. 1944. aasta meeleolude koondaruandes nenditakse: „mingit mõju ei omanud Saksa propaganda müürilehed, ka puudub asjasse puutuv vastukaja.”. Samuti heidetakse EOV propagandainstitutsioonidele ette 230

Jaan Kaplinski. Mida need juudid ometi tahavad? – Vikerkaar, 2001, nr 8-9, lk 216. J. Ellul. Propaganda, lk 200. 232 Eesti Julgeolekupolitsei aruanded, lk 167, vt ka 292. 233 Roos kirjutab: „Viimaste nädalate eesti rahva kabuhirm on kõige suurem rumalus. Nii laskis ta ennast sakslaste, [?] Oina, Volke ja Uluotsa häbematust propagandast alt vedada. Üles puua tuleks kõik need häbematud mehed.” Jaan Roos. Läbi punase öö. Esimene osa. 1944. ja 1945. aasta päevik. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1997, lk 94. 234 Koloniseerimiskavade kohta saadi teada ka Göringi ja Herbert Backe kõnedest. Eesti Julgeolekupolitsei aruanded, lk 172, 205. 231

nende passiivsust ja saamatust. Viimased süüdistasid vastu Saksa ametiasutusi, et need „annavad trükki müürilehti ja brošüüre, mida on võimatu hiljem levitada”.235 Ka Angelus kinnitab oma mälestustes, kuidas nende Saksamaalt „alatasa” tulevate plakatitega polnud isegi „parima tahtmise juures midagi peale hakata”, kuna need toodeti kõigile idaaladele ühe šablooni järgi ega arvestanud kohalike eripäradega.236 Selle kõige kõrval tunnistasid EOV tegelased ka oma ebakompetentsust ja materiaalseid raskusi.237 Puudus oli ka kohalikest mõjukatest propagandistidest, kes räägiksid rahvaga „südamest südamesse”. Ajalehe Eesti Sõna juhtkirjade ja artiklite autorid Juhan Libe ja August Oinas olevat kirjutanud küll „häid” ja „ajakohaseid” artikleid, kuid ei leidnud sellest hoolimata elanikkonnas mingit positiivset vastukaja. Samas aruandes kutsutakse üles rõhuma rohkem suulisele propagandale (kõnedele) ning tugevamalt orienteeruma tunnetele, viidates tollal ilmselt juba klišeeks kulunud „ideele”: „sest tunded mõjutavad masse.” Pelgalt eestlaste kohusetundele rõhumine olevast läbi kukkunud ega leidvat rahva seas enam mingit kõlapinda. Eestlastele pidavat minema südamesse sõnad, mis räägivad inimeste elust, kes oma isamaad olid armastanud ja selle eest surnud: „iga Raudristi kujutisega surmakuulutus on palju tugevama mõjuga kui pikk ja igav kõne või juhtkiri”.238 Selliste probleemide taustal oli Saksa propaganda kahtlemata suurim võit Jüri Uluotsa kuulus raadiokõne 7. veebruaril 1944 (ja edasine kampaania koos Edgar Kantiga), milles kutsuti üles rahvast mobilisatsiooniga kaasa minema. Vajadus kaasata vabariigiaegseid riigitegelasi propagandategevusse tõestas nii EOV, kui Saksa propaganda senist ebaõnnestumist.239 Nüüd suudeti äratada elanikkonnas motivatsioone, mida varasem propaganda polnud suutnud luua ning veenda ka mitmed seni kõhkleval seisukohal olnud inimesed, et võitlus Punaarmee vastu (kuigi Saksa vägede üldise taganemise tingimustes) on siiski võitlus enda huvide eest. Mäe oli üldmobilisatsiooniga koos kuulutanud, et see on esimene samm suveräänsuse suunas,240 toetudes ilmselt väidetavale lubadusele, mis ta olevat Himmlerilt suusõnaliselt autonoomia kohta saanud. „Mobilisatsioon õnnestus. Autonoomia jäi tulemata. Viimasel polnud enam vaja tulla,” mäletab Angelus.241

235

Eesti Julgeolekupolitsei aruanded, lk 294. O. Angelus. Tuhande valitseja maa, lk 268. 237 Eesti Julgeolekupolitsei aruanded, lk 294. 238 Samas, lk 295. 239 A. Isberg. Zu den Bedingungen des Befreiers, lk 74–75. 240 Eesti Julgeolekupolitsei aruanded, lk 282. 241 O. Angelus. Tuhande valitseja maa, lk 248. 236

Kokkuvõte Saksa propaganda peamiseks eesmärgiks Eestis oli ühelt poolt kohaliku elanikkonna mobiliseerimine lojaalsele koostööle, teisalt aga ka tähelepanu kõrvalejuhtimine režiimi ekspluateerivalt

represseerivalt

iseloomult.

Kuigi

plakatid

kuulusid

siinse

propagandategevuse vähemarenenud vahendite hulka, pakuvad need siiski üpris adekvaatse ülevaate okupatsioonivõimude katsetest oma ambitsioonidele ja vajadustele toetust võita. Propagandaga

tegelesid

Eestis

otseselt

või

kaudselt

mitmed

Saksa

võimuinstitutsioonid, sealhulgas Eesti Omavalitsus. Siinjuures soositi agaralt ka viimase omainitsiatiivi. Plakateid saadeti Eestisse nii Berliinist kui Riiast, kuid telliti ja toodeti ka kohapeal siinseid kunstnikke rakendades. Kui Natsi-Saksamaa propaganda organisatsiooni puhul on osutatud selle „polüokraatlikule” olemusele, võib viimasest tinglikult ka Eestis rääkida. Siinsed propagandistid ei töötanud ehk mitte niivõrd „Hitleri vaimus”, kui „okupatsioonivõimude meele järgi kohalikele oludele”. Plakatite puhul väljendus see Eestile kohandatud stiilivõtetes ja meeleolus, mis ei vastanud sugugi alati natsionaalsotsialistliku esteetika kaanonitele, ent ei läinud nendega ka oluliselt vastuollu. Pealegi polnud ka III Reichi kunstiaadete näol tegemist mingite ainulaadsete ideedega, vaid need olid võrsunud valdavalt juba olemasolevast traditsionalistlikust ning antimodernistlikust baasist, millele sageli lisati vaid natsionaalsotsialistlik sõnum ja kontekst. Kohalike plakatite puhul on raske öelda, kas nende stimuleeritud müüte tuleks pidada natsionaalsotsialistlikeks või lihtsalt rahvuslikeks. Ilmselt pole selleks ka vajadust. Natside propaganda üldiseks lähtekohaks oli vahendi tõhusus, mis seega lausa nõudis selle kohandamist oludega ning millega Eestis kaasnes lihtsalt siinsete (režiimile kasutuskõlblike) rahvuslike müütide ja meelsuste ekspluateerimine ning nende rakendamine oma teenistusse. Nii näidati end kohalikke väärtusi austava „kultuurriigina”, mis juba žestina toimis eduka propagandana. Saksamaad kujutati Eestile suunatud plakatitel sellisena nagu kõigile teistele idaala rahvastele. Kui sõja esimesel etapil rõhutati eelkõige Saksa sõduris kehastuvat ennastohverdavat „verepanust” teiste eest, hakati edasitungi takerdudes üha enam apelleerima grupimentaliteedile. Nüüd oli tegemist juba üle-euroopalise missiooniga bolševistliku idavaenlase vastu, milles pidid osalema võrdselt ja vennalikult kõik „Euroopa noored rahvad”. Saksamaad kujutati väikeriikide kaitsjana imperiaalsete ja internatsionaalsete vaenlaste vastu, millega üritati muuhulgas juhtida tähelepanu kõrvale omaenda ekspansionistlikest püüdlustest. Kui graafilised plakatid keskendusid eelkõige headuse ja kurjuse vahel peetava 51

ajatu ja igavese heitluse müüdile, propageeriti (või hoopis reklaamiti) viimasega paralleelselt levitatud fotoplakatite näol ka modernset, eesrindlikku ja kõrgtehnoloogilist Saksamaad. Jõuka „kultuurriigina” kujutati end kui bolševistliku hävitustöö käigus laastatud idaalade heldet ülesehitajat, samal ajal kohalikke isaliku näpuviibutusega tänulikkusele ja koostööle manitsedes. Hitleri isikukultust kultiveeriti Eestis suhteliselt tagasihoidlikult ja seda pigem 1942. aasta paiku. Siis arvatavasti taibati, et see meenutas kohalikele liigselt Stalini jumaldamist ning peeti mõistlikuks olla tagasihoidlikumad. Konkreetselt eestlastele suunatud propagandategevusse kaasati Saksa toodangu kõrval ka kohalike rakenduskunstnikke. Nii püüti adapteeruda elanikkonna üldiste meelsustega läbi „omamaise” stiili, rahvusliku sümboolika ja ikonograafia, millega vastanduti selgelt hiljutisele Nõukogude propagandale. Plakatitel rõhutati peamiselt üleüldisi konservatiivseid ja agrarianistlikke väärtushinnanguid, nagu raske töö ja vastutus (talupoegadele suunatud plakatid),

aga

romantilisi

aateid,

nagu

vaprus

seiklus

(Eesti

Leegioni

värbamisplakatitel). Oluline oli siinkohal välja tuua, et eestlased töötavad ja sõdivad ikka enda huvides, mistõttu puuduvad mitmetelt plakatitelt pea igasugused vihjed Saksamaale, sakslastele või natsionaalsotsialismile. Olles teadlikud eestlaste iseseisvuse ja autonoomia soovidest, loodi plakatitel virtuaalne ersats-iseseisvus, mis püüdis jätta täiendavalt muljet normaalsuse taastumisest pärast „punast udu”. Kui Saksa sõjateemalisi plakateid iseloomustas ründav meeleolu, toonitasid kohalikud kaitsetahet. Erinevalt Nõukogude dünaamilistest kangelasplakatitest, mis kutsusid võitlusele läbi verise aktsiooni, rõhutas nii Saksa kui Eesti toodang missiooni tähtsust, sõduriks olemise prestiiži ning üldjuhul vältis otsesele lahingutegevusele viitamist. Sõjakoledused jäid vaenlaseplakatite pärusmaaks. Bolševismi demoniseerimisest ehk isegi tähtsamaks osutus nende konsolideeriv funktsioon, mis negatiivse integratsiooni kaudu liitis eestlasi sakslastega palju edukamalt kui viimaste positiivne kiitlev (reklaam)programm. Vaenlasekuju silme ees hoidmine oli samuti osav tähelepanu hajutaja, mis lepitas ühiskonda käimasolevates raskustes kartusega millegi veel hullema ees. Kui bolševikke kujutati barbaarsete elajatena, kes oma sõgeduses (või hoopis nautleva sadismiga) vaid surma külvavad, siis lääneliitlaste puhul rõhutati riikide korrumpeeritust, sisemist kaootilisust ning kõlbelist allakäiku. Saatanlikule Stalinile sekundeerisid ahned ja silmakirjalikud kapitalistid Churchill ja Roosevelt. Kohalikus Suurbritannia vastases propagandas kasutati ära ka ratsionaalset argumenteerimist, esitades plakatitel väljalõikeid Inglise perioodikast, milles Baltikumi sõjajärgset loovutamist NSVL-ile märgiti. Muidu eripalgelised vaenlased sõlmiti ühte juudi stereotüübi näol, mille kaudu üritati 52

ka Eestis propageerida ülemaailmse „juudi-bolševistliku-kapitalistliku vandenõu” müüti. Juuti kujutati nii kahepalgelise irvel suli kui morbiidse mõrvarina, kehastades vastavalt nii „ülemaailmse juutluse” parasiteerivat kui jõhkrat olemust. Kui positiivseid kangelasi kujutati ideaalse „normaalina” (eesmärgikindel aarialik meesideaal), siis vaenlast selle kaudu, kuidas ta hälbis sellest (irvitav või sünge, kogukas või liigkõhn, hullunud või apaatne). Vaenlase vastu ässitati elanikkonda nii põlgusele, hirmule kui kättemaksule apelleerides. Eestis arendatud Saksa propaganda mõju ammendav uurimine nõuaks ilmselt palju laiemat haaret ja teemaderingi, kui antud töö pakkuda suudab. Siiski sai uurimuses välja toodud mõned üldised tendentsid ühiskonnas, mis propaganda vastuvõttu ühel või teisel moel mõjutasid. Eestlaste valdavalt negatiivse suhtumise plakatitesse kutsus esile peamiselt Saksamaalt saadetud propagandamaterjalide liigne sarnasus Nõukogude ajal levitatule. Samas oli

okupatsiooni

esimesel

aastal

elanikkonna

üldine

meeleolu

veel

esialgsest

vabastamiseufooriast tingitult positiivne ja seega suhteliselt saksasõbralik. Kuigi edaspidi püüti propagandat sünkroniseerida kohalikele oludele rohkem vastavaks, hakkas selle mõju pärssima okupatsioonivõimude sõnade ja tegude üha suurem lahknevus: elukvaliteedi langus, Nõukogude aastal natsionaliseeritud varade mittetagastamine, sakslaste ja eestlaste ebavõrdne kohtlemine, aga ka üldine sõjaõnne pöördumine. Võimud ja propagandainstitutsioonid omasid üha väiksemat usaldust, millega kaasnes kuulujuttude ja teiste alternatiivsete infoallikate mõjuvõimu kasv. See sundis ka okupatsioonivõime rahva mobiliseerimisel ära kasutama iseseisvusaegsete poliitikute ning vabariigi järjepidevuse kandjate autoriteeti. Otseselt või kaudselt on igasuguse poliitilise propaganda olemuses lubada massidele rohkem kui suudetakse kätte toimetada. Eesti tulevane riigiõiguslik seisund pidi sõltuma tema panusest sõtta. Seda mõtet otseselt täpsustamata eelistati propagandas osutada eelkõige sõjaolukorra paratamatustele ning tegelike alternatiivide puudumisele. Samal ajal püüti kohalike huvi iseseisvuse vastu leevendada ka utoopiliste häguste lubadustega uuest ja paremast Eestist Suur-Saksamaa koosseisus. Nii üritati pakkuda heaolu suveräänsuse asemel. Okupatsiooniaegne reaalsus ei toonud neist kumbagi.

“Fighting Together for the Common Victory!” Propaganda Posters in Estonia during the German Occupation, 1941−1944 Summary

With the German invasion of the Soviet Union in the summer of 1941, Wehrmacht soon conquered the whole territory of Estonia. A yearlong Soviet rule was replaced by German occupation. The given work examines through the medium of poster the image the new occupying power sought to create of itself in Estonia, what messages were sent and which iconographical choices were made to mobilize the local population into loyal co-operation with the regime. Attention is pointed to the actions provoked, behaviour and ideas encouraged by the propaganda, but also to the already existing attitudes, values and myths that were exploited for its benefit. As the poster uses visual rhetoric in communicating with the public, also aesthetical aspects of the medium are analyzed. Posters are compared with each other, with the ones distributed during the Soviet period as well as with those produced by the Western Allies. The first chapter introduces the main concepts of Nazi propaganda and provides a general overview of the important changes in regime’s propaganda rhetoric during the war. Nazi propaganda − although highly ‘polyocratic’ in organization − was much influenced by Adolf Hitler’s Mein Kampf. Hitler’s fundamental principles regarding propaganda were emotional appeal, simplicity, repetition, leadership, “will and power” and the underlying idea, that the end must justify the means. The second chapter concentrates on Nazi aesthetics. The essential feature of National Socialist ideology was that it extensively used aesthetic means and romantic rhetoric in its propaganda. Regime’s visual style as well as its art policy was mainly oriented toward mass taste. There was nothing exceptional about the art canon of the Third Reich, as it was largely arisen form the existing traditionalist and anti-modernist base, to which often simply National Socialist message and context was added. As an introductory part, these two chapters are intended to explain the dual nature of posters and the foundations of German (visual) propaganda in general.

The third chapter gives an overview of the different propaganda institutions operating in Estonia under the regime. As the general propaganda questions were directly or indirectly influenced by many competing institutions [including Propaganda Division of Wehrmacht (during the military administration), Security Police (SD), Propaganda Ministry, Eastern Ministry, State Commissariat in Riga, General Commissariat in Tallinn and Estonian SelfAdministration (the local puppet government)], one can also speak in the case of Estonia about the ‘polyocratic’ nature of propaganda. As the German civilian authority was supposed to be a supervisory government, also local initiative was encouraged. Based on origin, the posters in Estonia divide into two main categories: (1) the ones sent here from Germany (or Riga) and (2) the local posters ordered from Estonian artists and design studios. Posters portraying Germany in Estonia were mostly the same as distributed in all the other eastern territories. Early posters illustrate vividly the initial high-spirited self-confidence of the conquerors, as well as the German soldier’s “blood sacrifice” for the others. As the fortune of war started to turn against Germany, the posters began stressing more on the group mentality and the all-European responsibility in the war effort. Germany, its allies and the occupied countries were now depicted as equal counterparts on an epic mission to save European civilization from “Bolshevik chaos”. Hitler cult was encouraged only through one portrait-poster distributed during the winter 1941/42 with a slogan “Hitler the Liberator”. The slogan was highly criticized, as its ‘messianic’ tone recalled many Estonians recent Stalin cult. In addition to graphic posters, posters with photographs were distributed as well, demonstrating (through a modern medium) the more contemporary side of the “New Germany”, propagating its cultural and technological superiority and generous character. Peoples of occupied territories were implied to be grateful for the liberation from bolshevism. With the war becoming more demanding, it became increasingly important for the regime to mobilize the local population. This meant that the main characters of the posters became Estonians. With the extensive use of ethnic and national symbols (i.e. national flag), the posters contrasted noticeably with the recent revolutionary Soviet rhetoric. In addition, Estonian artists were employed in poster design to adapt more with the local mentality and style. The posters stressed rather broad conservative and agrarian values (traditionalism, hard work, responsibility) as well as romantic ideals (heroism, adventure), and for the most part did not refer to Germans, Germany or National Socialism at all. As the German warriorposters stressed the common cause and were characterized by an overall triumphant tone, the local Estonian posters emphasized more the aspect of self-defence. The posters tried to create along with the rest of the propaganda the impression that Estonians are working and fighting 55

for their own benefit: a feeling of “return to normality” and a kind of ersatz-independence intended to divert public attention away form the hardships of the occupation and from the uncertainty of the country’s future. However, the most effective way to consolidate the occupiers with the local population was to focus on the common enemy. German posters depicted Stalin and the Bolsheviks as horrendous creatures and murderers out of control, which differed greatly from the somewhat “weak enemy” image on the Soviet posters. Regarding to Western Allies on the other hand, Churchill and Roosevelt were portrayed as corrupt capitalists, hypocritical leaders of their “pseudo democracies” who are not so much horrendous as egoistical and greedy. A common denominator joining the various enemies together was established in the face of a Jewish stereotype. Jews were blamed for both capitalism and bolshevism and depicted as both parasitic swindlers and merciless murderers. While the positive heroes were portrayed as an idealized “normal”, the enemies in respect of how they deviated from it: skeletal or enormous, mad of apathetic, sneering or morbid. The last chapter of this work concentrates on the theoretical and empirical problems in analyzing the reception and effectiveness of propaganda. In addition, it gives an overview of the general moods of Estonian public that influenced their attitudes toward propaganda and posters. Although many Estonians had initially greeted Germans as liberators, the position of German propaganda was greatly influenced by the “shadow” of the recent intensive Soviet propaganda, which had caused overall “propaganda-weariness” among the locals. Particularly posters where often criticized by the public as their visual style (especially their colourfulness and pathos) reminded too much of the Soviet visual rhetoric. With the public disappointment in the regime and the fact that the propaganda started differing increasingly from the reality the source of the propaganda lost its authority and was increasingly mistrusted by the people. The regime’s need to include the former politicians of the former Estonian republic in its propaganda campaign to support general mobilization showed that the German and ESA propaganda had largely failed.

Kasutatud materjalid

Arhiivimaterjalid

Eesti Riigiarhiiv (ERA) ERA, f 4420. Ajaloo- ja majandusalaste skeemide, tabelite ja plakatite kollektsioon. ERA, f R-81. Eesti Omavalitsuse Haridusdirektoorium. ERA, f R-101. Põllumajanduse Keskvalitsus (Kindralkomissari alluvuses). ERA, f R-166. Rahvakasvatuse Peavalitsus. ERA, f 4801. Kirbla vallavalitsus. Eesti Rahvusraamatukogu arhiivkogu (RR). Eesti NSV Riikliku Raamatupalati arhiiv (RP). Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri Muuseum. Digitaalne kogu. Eesti Ajaloomuuseum. Digitaalne kogu. Tartu Ülikooli Raamatukogu (TÜR) hoidla, PT-438. Plakatid ja kalendrid aastaist 1920–1944.

Allikapublikatsioonid

Eesti Julgeolekupolitsei aruanded 1941–1944. Eesti üldine olukord ja rahva meeleolu Saksa okupatsiooni perioodil politseidokumentide peeglis. Koost. Tiit Noormets. Tallinn: Riigiarhiiv, 2002.

Mälestused ja päevikud

Angelus, Oskar. Tuhande valitseja maa. Mälestusi Saksa okupatsiooni ajast 1941–1944. Stockholm: EMP, 1956. Sõja ajal kasvanud tüdrukud. Koost Hinrikus, Rutt Tallinn: Tänapäev, 2006. Roos, Jaan. Läbi punase öö. Esimene osa. 1944. ja 1945. aasta päevik. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1997.

Kirjandus

Adam, Peter. The Arts of the Third Reich. London: Thames and Hudson, 1992. Barthes, Roland. Mütoloogiad. Tallinn: Varrak, 2004. Bonnell, Victoria E.. Iconography of Power: Soviet Political Posters under Lenin and Stalin. Berkley: University of California Press, 1999. Bytwerk, Randall L. Bending Spines: The Propagandas of Nazi Germany and the German Democratic Republic. Michigan: Michigan State university Press, 2004. Clark, Toby. Art and Propaganda in the Twentieth Century : The Political Image in the Age of Mass Culture. London: Calmann and King, 1997. Eesti Rahvas Nõukogude Liidu suures Isamaasõjas 1941–1945. Peatoim Leonid Lentsman. Tallinn: Eesti Raamat, 1971. Ellul, Jacques. Propaganda: The Formation of Men’s Attitudes. New York: Vintage, 1973. Eskilson, Stephen J. Graphic Design: A New History. London: Laurence King Publishing, 2007. Isberg, Alvin. Zu den Bedingungen des Befreiers. Stockholm: Studia Baltica Stockholmiensia, 1992. Jowett, Garth S., O’Donnell, Victoria. Propaganda and Persuasion. Thousand Oaks: Sage Publications Inc., 1999. Kallis, Aristotle A. Nazi Propaganda and the Second World War. Hampshire: Palgrave Macmillan, 2008. Kaplinski, Jaan. Mida need juudid ometi tahavad? – Vikerkaar, 2001, nr 8-9, lk 214–219. Kasekamp, Andres. Saksa okupatsioon 1941–1944. – Eesti ajalugu VI. Peatoim Sulev Vahtre. Tartu: Ilmamaa, 2005, 196–211. Kasekamp, Andres. The Ideological Roots of Estonian Collaboration during the Nazi Occupation. – The Baltic Countries under Occupation. Toim Anu-Mai Kõll. Stockholm: Acta universitati Stockholmiensis, Studia Baltica Stockholmiensia, 2003, 85–96. Kershaw, Ian. Hitler. Esimene köide. 1889–1936: Kõrkus. Tallinn: Varrak, 2007. Kershaw, Ian. Hitler. Teine köide. 1936–1945: Karistus. Tallinn: Varrak, 2008. Kirme, Kaalu. Muusad ei vaikinud. Kunst Eestis sõja-aastail 1941–1944. Tallinn: Kunst, 2007. Kuusik, Urmas. Kolmas Riik. Põltsamaa: Vali Press, 1999.

Lamp, Ene. Natsionaalsotsialistlikust kultuurist. – Kunstiteaduslikke Uurimusi, 2003, nr 1-2, lk 55–59. Maripuu, Meelis. German Civilian Administration in Estonia in 1941–1944. – Estonia 1940– 1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn: Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus, 2006, lk 521–537. Myllyniemi, Seppo. Die Neuordnung der Baltischen Länder 1941–1944: Zum nationalsozialistischen Inhalt der deutschen Besatzungspolitik. Helsinki: Suomen Historiallinen Seura, 1973. Overy, Richard. Diktaatorid: Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa: Tallinn: Varrak. Paavle, Indrek. Eesti Omavalitsuse kujunemine 1941. aastal. – 1941. aasta Eestis. Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri Muuseumi Aastaraamat 6/2006. Tallinn: Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri Muuseum, 2007, lk 159–179. Paavle, Indrek. Estonian Self-Administration in 1941–1944. – Estonia 1940–1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn: Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus, 2006, lk 539– 567. Piper, Ernst. Alfred Rosenberg. Hitleri peaideoloog. Tallinn: Varrak, 2007. Postimees 1941, 13. juuli, nr 1. Rhodes, Anthony. Propaganda. The Art of Persuasion: World War II. An Allied and Axis Visual Record, 1933–1945. Secaucus: The Wellfleet Press, 1987. Sontag, Susan. Vaimustav fašism. – Vaikuse esteetika. Esseed. Tallinn: Kunst, 2002, lk 151– 152. Tule läbi kannatanud kunstnikkude heaks korraldatud Tartu Kunstinäituse viimane päev. – Postimees 1941, 1. november, nr 91, lk 3. Unt, Marge. Kahepealise lohe embus: poliitilise plakati ikonograafia 1940–1945.a. Bakalaureusetöö. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 1999. Walter, Hannes. Rahvussotsialistlik kultuur kui propaganda element. – Kultuur Eestis sõjaaastail 1941–1944. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool, 1998, lk 9–20. Weiss-Wendt, Anton. Preconditions for the Holocaust. Estonian Jews and the “Judobolshevik” Myth. – The Baltic Countries under Occupation. Toim Anu-Mai Kõll. Stockholm: Acta universitati Stockholmiensis, Studia Baltica Stockholmiensia, 2003, lk 161–166. Ventsel, Andreas. „Meie” konstrueerimine Eesti poliitilises retoorikas 1940.–1953.a. 59

Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool. Semiootika osakond, 2005. Yanker, Gary. Prop Art. New York: Darien House, 1972.

Interneti-materjalid

Baltic Collection. – Hoover Institution Collections. http://www.hoover.org/hila/collections/5678271.html (24.05.08.) Benjamin, Walter. The Work of Art in the Age of Mechanical Reproduction. http://web.bentley.edu/empl/c/rcrooks/toolbox/common_knowledge/general_communicati on/benjamin.html (20.02.08). Haus der Deutschen Kunst, München. – Veebigalerii Saksa Kunsti Majas esindatud töödest. Koost Geoff Walden. http://www.thirdreichruins.com/kunsthaus5a.htm (24.05.08). Hitler, Adolf. Mein Kampf. http://gutenberg.net.au/ebooks02/0200601.txt (20.04.08). Posters from World War Two. – National Japanese American Historical Society. http://bss.sfsu.edu/internment/posterenemy.html (24.05.08). Propaganda. – Nordmenn i Warffen-SS 1941–1945. http://www.frontkjemper.info/show_info.php?id=127&kat=diverse-eng (25.05.08). Propaganda: Production-Salvage. – The Art of War. The National Archives UK government records and information management. http://www.nationalarchives.gov.uk/theartofwar/prop/production_salvage/INF3_0400.htm (24.05.08). Web Poster Exhibition – Poster in Latvia 1899–1945. http://www.posterpage.ch/exhib/ex83_lat/ex83_lat.htm (24.05.08).

Audiovisuaalsed materjalid

Punane udu. Enamlaste valitsusaastast Eestis, 1944. Propagandafilm.

Lisad

1.–4. Saksa-, vene-, leedu- ja eestikeelne Hitleri plakat. Eestis levitati plakatit 1941/42 talvel. Liigmessianistlik sõna „päästja” muudeti propagandas peagi „vabastajaks”. Orig 1938. 5. „Kiire ja võidukas sõda” ning Saksamaa „verepanus”. Plakat iseloomustab hästi idasõja alguse võidukindlust. 1941.

6. Plakat rõhutab Saksa ja Läti sõduri relvavendlust. 1942–44.

7. Sama šablooni järgi tehtud plakat Eestis. 1942–44.

8. Idasõja algust tähistav plakat. Edasitungiv lipumeri apelleerib grupimentaliteedile ja üle-euroopalisele sõjapanusele. 1942–44.

10. Nõukogude plakat ärgitamas õppima kommunismi. Natsionaalsotsialismi puhul vastavad plakatid puuduvad. 1941/ Paul Luhtein.

9. Sarnane motiiv, aga vaid kolme suurriigi lipuga. Illustratsioon Venemaal ilmunud eestikeelsest ajalehest Nõukogude Eesti Eest. 1942, juuni, nr 1.

11. Värvifoto müürilehelt „Nõukogude barbaarsuse hävitamine – Euroopa vabaduseks ja rahuks”. 1941.

12. Grosswirtschaftsraum ja modernne tuleviku-Euroopa. Foto müürilehelt „Euroopa majandusruum”.1942.

13. Foto müürilehtede sarjast „Euroopa pildisari” tekstiga: „Läti naistöölised Saksamaal. Emma ja Liisa, töötades ühes konserveerimistööstuses Baltimere rannikul, on hääd sõbrad oma saksa meistriga. Nad ehtisid end linna jalutama minekuks ja kutsuvad oma uut sõpra kaasa. Sellel ei ole siiski aega ja nii peavad nad üksi minema mugavasse kohvikusse turu ääres.” 1942. 15. Foto müürilehelt „Saksa sõjavägede ülemjuhatus teatab” tekstiga: „Saksa allohvitser enne rünnakut. Külmavereliselt ja iseteadlikult vaatleb tema maastikku rinde eel. Mõne minuti pärast saksa sõdurid asuvad sel maastikul rünnakule uue võidu saavutamiseks”.1941. 14. (ülal) Foto müürilehelt "Non-Stop-Offensiiw?" tekstiga: „Langewarju abil pääsenud Inglise lendur. Esimene kosutus sõjawangina”. 1941. 16. Foto müürilehtede sarjast „Euroopa pildisari” tekstiga: „Ukrainlased ja valgeruteenlsed külastavad Berliinis riigiminister Rosenbergi, et tänada teda agraarküsimuste lahendamise eest. Ukraina talupoeg on väga imestunud, et saksa riigiminister tervitamisel, tema kätt surudes tema oma keeles soravalt räägib”. 1942.

17. Näide terviklikust fotodega müürilehest, mis reklaamib Saksa talupoegade heaolu. Kõrvuti on kujutatud nii ajatu kodupaigaromantika kui moodne põllumajandustehnika. 1941.

18. Plakat kutsub maainimesi üles täitma toiduainenorme. Rõhutatakse talupoja võrdset panust sõduritega, aga ka võrdset kohustust.1943/ Aarne Mõtus. 19. Ideaalühiskonna peegel külluslikus sinimustvalges keskkonnas. Plakat apelleerib meie-tundele. 1941–44.

20. Plakat osutab külvi eluandvale protsessile, põllutöö igavikulisele tsüklilisusele. 1942–44.

21. Modernistlik Nõukogude plakat kujutab „uue ajastu” mehhaniseeritud põllumajandust. 1941/ Joann Saarniit.

23. Rahvusromantiliste detailidega Norra Leegion värbamisplakat tekstiga: "WaffenSS-i ja Norra Leegioniga ühise vaenlase vastu... Bolševismi vastu". 1941–1943.

24. Analoogne plakat Taani leegionäride värbamiseks tekstiga: "Taani eest! Bolševismi vastu!". 1941–43.

22. Plakat osutab leegionäriks olemise prestiižile. 1943.

25. Põhjamaade rahvusromantilises stiilis Kalevipoeg kehastab leegionäri eepilist kangelaslikkust. 1943.

26. Nõukogude plakat taavetliku muinaskangelasega viitab eestlaste-sakslaste „põlisele vaenule”. Erinevalt Saksa plakatitest rõhutab verist aktsiooni ja võitu. 1941.

27. Paatoslik vertikaalile rõhuv Saksa plakat kutsub kõiki üles eepilisele heitlusele. 1943.

28. Hoopis tagasihoidlikumas meeleolus kohaliku kunstniku plakat suunatud Eesti naistele. 1943. 29. Kodumaa kaitsele kutsuv plakat ei viita kuidagi Saksamaale või sakslastele. 1944 veebruar.

30. Eskapistlikku funktsiooni täitev plakat Eesti Kutsekogude organisatsiooni „Puhkus ja Elurõõm” kampaaniast „Lahkus ja Töörõõm”, millega pidi välja selgitatama riigi parim teenistuja. 1942. 31. Noori kutsutakse Saksamaale tööteenistusse kui lõbusasse noortelaagrisse. 1943.

32. „Vend-venda...” Naivistlikus stiilis Saksa plakat suunatud IdaEuroopa slaavi elanikkonnale. 1941–44. 33. Modernistlikus laadis Saksa plakat Prantsuse töölistele tekstiga „Nemad annavad oma vere, sina anna oma töö võitluses bolševismi vastu”. 1942. 34. Tumedas koloriidis ja tõsimeelne Eesti kunstniku plakat. Sõja tingimustes peavad naised üle võtma meeste tööd. 1943.

35. Ainus teadaolev plakat, millel naist on kujutatud iseseisva peategelasena. Ka Saksamaal „võisid” naised töötada „nagu mehed”, ent nende töö olevat olnud „kergem meeste omast”. 1942–44.

36. Nii mehi kui naisi mobiliseeriv sinimustvalge plakat, mis Punaarmee lähenemise tingimustes apelleerib patriotismi kõrval ka omanditundele. 1944 juuli.

37. „Käed eemale Lätist”. Tuntud Läti kunstniku plakat ei viita konkreetsele vaenlasele, samuti on jäetud sõduri näoilme tahtlikult peidetuks. Teosest võib välja lugeda varjatud tähendusi: väikeriigi meeleheitlikku olukorda kahe rinde vahel ning võimetust end kaitsta. 1944/ Kurts Fridrihsons. 38. Sama plakati Eestile suunatud versioon osutab juba konkreetselt bolševismile ning õhutab võitlusele „viimseni”. 1944/ Kurts Fridrihsons. 39. (all) Moraali ergutav plakat siinse sõjategevus hilisemast faasist. Plakati meeleolu, kujundus, nagu ka sõduri mitte-aarialikkus (valed proportsioonid) eristavad seda tuntavalt teistest Saksa plakatitest.1944 juuli. 40. Hans Bühleri 1943. aastal Saksa Kunsti Majas eksponeeritud skulptuur „Pärast võitlust” („Nach dem Kampf”.), mille reproduktsiooni kõrvalolev plakat kasutanud on.

41. (paremal) Eri riikide lipud on kujutatud võrdsete suurustega justkui oleks tegemist suveräänsete ja võrdväärsete partneritega traditsioonilises sõjalises liidus. Plakat viitab ilmselt ka Eesti kuulumisele „heasse seltskonda”. 1943.

42. Suurbritannia vaenlaseplakateid iseloomustab meeleolu tõstva huumori kasutamine. Plakat värbab naisi poole kohaga sõjatööstusesse: „Üks korralik pärastlõunane töö”. 1941–45.

43. (paremal) „See on vaenlane”. Jaapani-vastane rassistlike stereotüüpe kasutav USA plakat. Viitega Pearl Harbouri üllatusrünnakule kujutati „japsi” sageli salakavala hiiliva bandiidina. 1942. 44. (vasakul) Sõgeda rohenäolise bolševiku kujutamisel on kasutatud selgelt „mandunud kunsti” võtteid”. 1941–44.

45. Šokipropagandaplakat kujutab „juudi-bolševikku” morbiise mõrvarina. Ukraina linna Vinnitsa lähedalt avastatud stalinlike repressioonide massihaudadele viidati siinses propagandas kui „Ukraina talupoegade Katõnile”. 1943. 46. Sulinäolisele juudi stereotüübile on lisatud propagandistlikud tõestamatud teesid. 1941–44.

47. Nõrgukest Hitlerit ja tema ideoloogiat tabab Nõukogude sõjatehnika üleolekut sümboliseeriv võimas mürsk. Nõukogude plakati vaenlase kujutamine lähtus sageli karikatuurist ja satiirist. 1941.

48. Stalin suure ja õudustäratava sarvikuna põrgukumas oma mõrvastatistikat koostamas. 1941–44.

49. Plakat osutab, et Churchill ja Stalin „semutsemine” tähendab eestlaste jaoks hävingut ja siinsete neidude röövimist. 1942. 50. Churchill kavala „kommionuna” noori naiivseid Baltimaid eksitamas. Plakat kasutab nii emotsionaalseid kui ratsionaalseid argumente. 1942.

51. (ülal) Foto müürilehelt "Saksa sõjavägede ülemjuhatus teatab" tekstiga: „Vene sõjavangid on tuimad ja ükskõiksed. Olles alatise ülesässitamisega päris rumalaks tehtud, ilma usuta, ei taipa nemad üldse, mis nendega sünnib." 1941.

52. (all) Karikatuuri ja fotokollaaži abil loodud „juudibolševistlikplutokraatliku vandenõu” meganarratiiv. 1943.

53. Šokipropaganda. Hullunud Stalin apokalüptilise surmakutsarina vaataja suunas tormamas. 1941–44.

54. Läti kunstniku modernistlik fotomontaažiga plakat kutsub üles püüdma langevarjureid. Vaenlased on sihilikult isikustamata „parašütistid”. 1943. 55. „Estonia” teatrimaja pommitamist ärakasutav plakat „lubab” vaatajal defineerida vaenlast tema tegude järgi. 1944/ Aarne Mõtus.