Tuuli Metsoja

Produtsent

2022. aastal toimus minu produtsenditöö tulemusena ca 100 kontserti. Neist umbes kolmandik olid korduvkontserdid, ühekordseid kontserdiprojekte oli 64. Minu produtseerituna toimus kaks suurt muusikafestivali –MustonenFest ning Haapsalu Valgete Ööde festival, ja üks uus väikevennast tulija –Keelpillifookus, mille maht pole küll samas suurusjärgus meie teiste festivalidega, aga mis oli väga eriline, esimest korda toimunud üritus. Nädalalõpp täis vaid keelpille ja kontserte, mis on pühendatud keelpillimuusikale. Midagi sellist olen ammu soovinud ette võtta, nüüd siis oli aeg ja ümbrus selleks küps.

Algatasin luulet ja muusikat siduva kontserdisarja „Torm ja tung“, kus esinesid noored muusikud ja näitlejad, publikuni toodi saksa romantilist muusikat koos Goethe ja Schilleri tekstidega.

Jätkus telekonkursi „Klassikatähed 2020“ võitjate kontserdisari. Ajale omaselt venima jäänud sarjas said lõpuks siiski toimuda Tähe-Lee Liivi, Siret Sui ja Triinu Piirsalu kontserdid mitmel pool Eestis. Sellega panime punkti 2020. aasta „Klassikatähtede“ kontserdisarjale, milles toimus ca 70 noorte solistide kontserti üle terve Eesti.

Koostöös kõigi produtsentidega lõime uue kontserdisarja „Öökontserdid“, millega kompame võimalusi hilisõhtusteks kontsertideks Estonia kontserdisaalis ja mis annab võimlause põnevale repertuaarile ning erilistele koosseisudele.

Jätkus „Pillifondi“ kontserdisari, kus kammerkoosseisud tutvustasid endid ja oma instrumente ning esitasid klassikalist keelpillirepertuaari.

MustonenFestil toimus kümme kontserti, enamik Tallinnas, aga ka Jõhvis, Pärnus ja

Tartus. Oli sisult väga tugev ja omanäoline festival. Eriliselt jäid meelde Läti kammermeeskoori Logos kontserdid, loomulikult Vadim Repini mõlemad kontserdid ning samuti I Virtuosi Italiani kontserdid Vivaldi kavaga. Neli festivalikontserti salvestas Klassikaraadio ja need on järelkuulatavad.

Hoolimata keerulisest ajast toimus

MustonenFest 2022 vastavalt plaanitule. Ainus, kellele pidime leidma asenduse, oli Eesti Filharmoonia Kammerkoor 4. veebruari kontserdil, sest kooris oli sel momendil arvukalt haigeid. Õnneks ei pidanud kontserti tühistama, asemele astus Hortus Musicus koos solistidega.

Andres Mustoneni festivalil on alati kavas vähemalt üks kooride kontsert. See ilus traditsioon on vokaalmuusika austajate maiuspala. Andrese valitud programmides on alati esikohal muusika ilu ja kava harmooniline heakõlalisus. Sel korral esinesid tütarlastekoor Ellerhein, dirigent Ingrid Kõrvits, ning Voces Tallinn ja Hortus Musicus, dirigent Andres Mustonen. Kavas oli kõrvuti Itaalia barokkmuusikaga eesti heliloojate Kõrvitsa, Kaumanni, Uusbergi ja Kreegi looming.

MustonenFestile 5. veebruaril lõppakordi andnud barokkorkestri I Virtuosi Italiani kontsert oli tõeline Vivaldi-maraton. Tõstsime kontserdi suure publikumenu tõttu Mustpeade majast Estonia kontserdisaali. Virtuoossusest sel kontserdil tõesti puudust ei tulnud.

Esinejate kirgliku musitseerimise tõttu ei muutunud ligi kaks tundi väldanud kontsert viivukski üksluiseks ning paistis, et sama tundis ka ülejäänud publik, sest tormilise aplausiga nõuti välja veel mitu lisalugugi.

Olulise maamärgina kõlasid 2022. aastal minu produktsioonides kaasaja ühe olulisema eesti helilooja Jüri Reinvere kaks uut teost, mille tellija on Eesti Kontsert. Esimene neist „Schoß des ungeheuren Lichts“ ERSO ja Mihhail Gertsi esituses ning teine „Auf dem verborgenen Weg“ Eesti Muusika Päevadel Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja dirigent Lodewijk van der Ree esituses.

Aprillis sai teoks pikalt plaanitud ja pandeemia pärast edasi lükatud Flandria

Sümfooniaorkestri külaskäik Eestisse. Orkester andis lausa kolm kontserti, dirigendipuldis oli meie armastatud Kristiina Poska.

Sündmus, mida soovin märkida, oli Dvořáki „Stabat Materi“ ettekanne Eesti Riikliku

Sümfooniaokestri, oratooriumikoori, solistide ning Arvo Volmeri ettekandes. Vokaaloratoriaalseid suurvorme kostab meie lavadel kahjuks üsna harva ja selle peamine põhjus on muidugi korraliku oratooriumikoori puudumine. Meil on kaks võimalust, kas kutsuda segakoor Latvija või püüda hakkama saada oma jõududega. Et Eestis on olemas suurepärane Rahvusmeeskoor ja samuti leidub võimekaid naislauljaid, siis on see tehtav, aga lõpuks sõltub õnnestumine koosseisu muusikalisest keemiast. Kahjuks pole seda võimalik ei ette näha ega plaanida, saab vaid luua tingimused selle tekkimiseks. Suure koori kokkupanek ei ole mehaaniline tegevus, ideaalis peab koor olema piisavalt kokku laulnud ja kohanenud üksteise vokaalsete, tehniliste jm eripäradega.

Üks väga eriline kontsert oli Anna-Liisa Elleri ja Taavi Kerikmäe öökontsert „Vaikuse piiril“. Nad mängisid ajaloolisi klahv- ja keelpille: psalteeriume, kandleid, klavikorde. Usun, et nii vaiksel kontserdil polnud mina veel kunagi käinud. Publik istus esinejatele väga lähedal ja kohandas kuulamist helinivoole vastavalt. Kui alguses tundus, et midagi ju ei kosta, siis juba u 10 minuti pärast harjus kõrv helitugevusega ja tõestas, kui paindlik ja kohanemisvõimeline on kuulmine, aga ka publik tervikuna.

Järgnes Haapsalu Valgete Ööde festival, mis vahetas seekord nime seoses olukorraga maailmas. Valged ööd – see on ju imeline aeg, tulvil uusi lootusi ja kauneid loodusvaateid, kõige oodatum, igatsetum ning erilisem aeg meie aastaringis. Selline on ka festivalil kõlav muusika – romantiline, helge, heledates ja õrnades värvides ning soojades toonides. Toimus üheksa kontserti ning mitmeid teisi sündmusi, nagu jalutuskäigud ajaloolistel radadel, jututunnid

David Vseviovi ning Alo Põldmäega, laste joonistamis- ning meisterdamisnurgad. Festivalil oli u 1500 pileti ostnud külastajat, lisaks tasuta kontsertide külastajad, keda oli hinnanguliselt 300–400. Festival õnnestus igati, eriti meeldib mulle kontserdipaigana Haapsalu linnuse sisehoov – õdus ja loomuliku akustikatoega. Haapsalu linn on hea ja usaldusväärne koostööpartner. Festivalil on ka eraettevõtjast suurtoetaja – COOP, mis on omamoodi tunnustus festivalile. Tagantjärele hinnates näib, et festivali nimevahetus möödus sujuvalt.

Kontserdisari „Suveklassika Kadriorus“ on meie kõigi koos produtseeritud. Mitu Haapsalu festivali kava sai selles sarjas Tallinna lisakontserdi. Publik on üsna hästi lossikontserte külastanud ja need soojalt vastu võtnud. See on hea võimalus anda lavavõimalus noortele muusikutele, kes on suvel kodumail käimas.

Sügis algas uue jõu ja värske energiaga. Mitme produtsendi koostöös sündinud sarja „Avasta helilooja!“ esimene kontsert tähistas omanäolise helilooja, varalahkunud Kuldar Singi 80. sünniaastapäeva ja tõi kuulajateni ühel õhtul lausa kaks kontserti; nende vahele oli pikitud heliloojale lähedaste loomeisiksuste vestlusring. Minu jaoks oli selle kontserdi ettevalmistamine ühelt poolt väga põnev ja teiselt poolt väga nukker: Kuldar Singi teoste noodimaterjal on lihtsalt niivõrd halvasti leitav, et esitamiseks sai valida vaid teoseid, mis olid kättesaadavad, aga mitte neid, mida oleks soovinud tutvustada. Samal ajal on kuskil kellegi kodustes sahtlipõhjades ootamas tohutult põnev ja inspireeriv muusika, aga publik pole neid viimase 20 aasta jooksul kuulda saanud mitte üks raas. Olen rõõmus, et need kontserdid tõid avalikkuse ette vähemalt kaks esiettekannet! Võimalik, et ka rohkem, sest andmed on väga lünklikud.

„Avasta helilooja!“ sarjas oli järgmisena vaatluse alla John Cage, kelle sünnist täitus 110 aastat. Tema teoseid esitasid Ansambel U: ja Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambel. Kõlas läbilõige Cage’i loomingust, varasest perioodist kuni elu lõpuaastateni – valik performatiivset, eksperimentaalset ning elektroonilist muusikat. Instrumentidena olid kasutusel peale tohutu elektroakustilise pillipargi ka erinevad veeanumad, kaasa tegid Tallinna ülikooli koreograafiatudengid – oli ju John Cage’i loometegevus pikalt seotud ka modernse tantsuteatriga.

Sama sarja kontserdiõhtul „Avasta helilooja! Valentõn Sõlvestrov“ esitas Ameerikas elav eesti pianist Hando Nahkur helilooja väikevorme klaverile ja andis väga mõjusa ning tervikliku klaveriõhtu.

Järgnevalt tahan esile tõsta eesti noore soprani Mirjam Mesaku soolokontserti Estonia kontserdisaalis. Noor laulja oli välja valinud ja suurepäraselt ette valmistanud väga sisuka kontserdikava Sergei Rahmaninovi ja eesti heliloojate vokaalvormidega. Mesaku ansamblipartner oli poola pianist Ewa Danilewska, kes rikastas kontserti Chopini masurkadega. Duo on veel päris noor, aga ometi väga harmooniline, üksteisele antakse ruumi ja vaimustutakse siiralt teineteise kunstist. Väga sageli just ei näe, et laulja jääb pianisti soolode ajaks lavale kuulama. Saan suurepäraselt aru, et see pole ainus võimalik teineteise austamise ja toetamise märk, aga ometi mõjus ülimalt siiralt ja soojalt. Klassikaraadios arvustasid kontserti Arete Kerge ja Martti Raide (järelkuulatav).

Järgnes minifestival Keelpillifookus, viis eriilmelist, aga üleni keelpillimuusikale pühendatud kontserti. Esinesid tšellist

Daniel Müller Schott, kes esitas vapustava täiemõõdulise kahe poolega soolokava, noor talent Londonist Stephen Waarts mängis

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees Mozarti viiulikontserti nr 5 ja istus kontsertmeistritooli Tšaikovski „Serenaadi“ ettekandel. Omanäolise aktsendi andis festivalitervikusse kitarrist

Sean Shibe, kelle programmis oli nii akustilise kitarri kui ka elektrikitarri muusikat. Otsisin

Keelpillifookusesse spetsiaalselt midagi lisaks „tavapärastele“ viiulitele ja tšellodele ning see oli sobivalt väga eriline kontsert. Tallinna Kammerorkestri ees seisis Ragnhild Hemsing, kellel olid kordamööda käes klassikaline viiul ja norra Hardangeri fiidel, esitades kõrvuti Vivaldi ja Griegi meistriteoseid ning norra rahvamuusikat. Sündmusele pani punkti MUBAs toimunud tulevikumuusikute kontsert, kus esinesid noored solistid ja MUBA keelpilliorkester. Tundub, et esimene kord väga palju paremini ei olekski saanud. Palju sõpru ja kolleege tunnustasid –kuidas ometi varem pole tehtud sellist festivali! Oli rõõm kuulda.

Veel üks eriline õhtu toimus detsembri alguses: Priit Volmer koos Jaanika Rand-Sirbiga esitas Schuberti tsükli „Luigelend“. Ma ei mäletagi Eestis selle laulutsükli terviklikku ettekannet.

Ja siis oligi juba laval ei keegi muu kui pianist Sir András Schiff. Tema soolokontsert toimus Eestis teist korda. Mõlemal korral on ta tulnud isikliku klaveriga, mis on välja valitud vastavalt repertuaarile. Kui eelmine kord mängis ta romantikuid 1960. aastate Steinwayl, siis sel korral esitas maestro barokk- ja klassitsistlikku muusikat ning tema näppude all oli spetsiaalselt tema jaoks toodetud, erakordselt kaunis ja erilisi varje heitev pähklipuust purpurne Bösendorfer, mis mõjus tänu valgustusele kuninglikult. Selge see, et ükski instrument ei mängi ise, aga kui kokku saavad õilis instrument ja eriline artist, on tulemus vapustav. Ma pole vist varem olnud neli tundi kestval sooloklaveriõhtul, mille üheks lisapalaks esitatakse terve Beethoveni sonaat! Ja publiku ovatsioonid ei lõppenud … Muidugi oli sel erilisel puhul saalis rahvast, kes sinna varem polnud sattunud, mistõttu oli päris palju sagimist: kellegi telefon helises neli (!) korda kontserdi jooksul, keegi saalis uksest sisse-välja nagu metroos (väike liialdus!). Õnneks oli pianist seekord armuline või lihtsalt nii suures hoos, et ei pannud ümbritsevat üldse tähele. Teada on Schiffi varasemad palved tõeliseks vaikuseks ja süvenemiseks oma kontsertidel, ja teada on ka tema välja jalutamised kontserdilt, kui muusika loomiseks ja kuulamiseks ei suudeta koos luua vajalikku keskkonda. Olid tõeliselt ärevad hetked produtsendi jaoks … Veel üks väga eriline asi selle kontserdi juures, nimelt tõesti mitte keegi ei teadnud, mida kuulda saab. Artisti agentuuriga oli kokkulepe, et András Schiff otsustab kohapeal, millist kava selles saalis ja ajahetkel ta peab kõige paremaks esitada. Schiff teadustas ja kommenteeris kava lavalt ise, mis oli väga suur ja väärtuslik osa kontserdielamusest.

Aastalõpp läks Eesti Kontserdil hästi, kõik kontserdid olid rahvarohked, kunstiliselt õnnestunud ja sisuliselt terviklikud. Publik tunnustas muusikuid kohaloleku ja sooja aplausiga. Nii jõulueelne suurvorm Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Tallinna Kammerorkestri ja Tõnu Kaljustega kui ka aastalõpukontserdid noorte Euroopas õppivate muusikute orkestri ja Henri Christofer Aavikuga; raekoja kammerkontsert Schuberti „Forellikvintetiga“, ning muidugi olid kõrgel kunstilisel tasemel Tallinna Kammerorkestri aastalõpukontserdid, sel korral koos Kaspar Männi ja Irina Zahharenkovaga.

Mulle meeldib mu töö! Eriti meeldib käia teiste korraldatud kontsertidel. Puhas rõõm, kui saab lasta muusikal end kaasa haarata, ilma et peas uitaks mõni muremõte.