Tuuletihedus ning õhu- ja aurutihedus hoonetes
Kas nii tihedaks ehitatud majas on ikka tervislik elada? See on küsimus, mille üle arutatakse tihti. Et asi oleks üheselt mõistetav, vaatame korraks hoonete energiatõhususe miinimumnõudeid, milles öeldakse: „Hoone välispiirde keskmine õhulekkearv ei tohi ületada üht kuupmeetrit tunnis välispiirde ruutmeetri kohta [m³/ (h·m²)].” Niiskuskonvektsiooni riski vältimiseks tuleb tarindi kriitilised sõlmed (näiteks seina ja vundamendi ning põranda ühendus, seina ja katuse ühendus, katuslae auru- või õhutõkke jätkukohad, läbiviik) lahendada võimalikult õhkupidavatena. Kui hoone energiatõhususe nõuetele vastavuse tõendamiseks on tehtud energiaarvutus, siis hoone välispiirde keskmine õhulekkearv ei tohi ületada energiaarvutuses kasutatud väärtust. Ükskõik, mis ajaperioodil hooneid ehitatakse, tehakse seda valdavalt oma parimate teadmiste ja võimaluste juures. Materjalid, süsteemid ja nõuded muutuvad ajas. Samamoodi muutuvad ka inimeste nõudmised elukeskkonnale – korteritele, majadele, tööruumidele, koolidele jne. Üldiselt soovime täna, et hoones oleks soe ja hubane ning seda võimalikult väikeste igapäevaste kuludega. Vanemates hoonetes on tuulise ilmaga esimene tuntav faktor jahe liikuv õhk. Ühelt poolt võiksime loota, et see on hea, sest värske õhk on majas. Teiselt poolt peame aru saama, millised protsessid toimuvad välispiirdes, kui otsustame hakata seda soojustama ja nn kaasajastama. Välispiirete väike õhutihedus - läbipuhutavus: • suurendab küttekulusid; • halvendab sisekliimat; • põhjustab piirdetarindite niiskuskahjustusi; • vähendab ventilatsioonisüsteemide efektiivsust.
Välispiirete õhutihedus omab väga olulist rolli majade kütte- ja jahutuskulude kontrolli alla saamisel. Õhutihedusega on väga lähedalt seotud ka niiskustehnilised aspektid nagu näiteks niiskuse kondenseerumine või hallituse teke, sisekliima kvaliteet, tuuletõmbus, ventilatsioonisüsteemide efektiivsus jne. Õhutiheduse seisukohalt on kriitilised eelkõige kohad, kus ühtne õhuja aurutõke on katkenud või liitub teiste tarinditega. Riskikohtadena võiks nimetada avatäidete liitmist tuuletõkke- ja aurutõkkekihiga, vahelagede liitekohta välispiirdega jne. Kõik need sõlmed vajavad läbimõeldud lahendusi. Et tulemus oleks korralik, peame saavutama välispiirde välimises osas tuuletiheduse, kasutades selleks tuuletihedaid aga samas hingavaid krohvisüsteeme, tuuletõkkeplaate ja/või tuuletõkkekangaid ning sisemises osas soovituslikult muutuva veeaurutakistusega veeauru- ja õhutõkkesüsteeme. Selleks võivad olla aurutõkkemembraanid, krohvisüsteemid, betoon vms. Iga tootelahenduse puhul tuleb järgida tootjapoolseid ja projekteerija juhiseid. Et tagada piirete õhutihedus, tuleb tegutseda läbimõeldult ja kasutada nn
täislahendusi, kus detailid on juba projekteerimise ajal välja valitud. Õhutõkkematerjalid peavad olema korralikult paigaldatud ja liitekohad nõuetekohaselt teostatud. Kui maja ei ole õhutihe, väljendub see kontrollimatu õhu liikumisega läbi pragude ja ebatiheduste. Üldiselt jääb veeauru- ja õhutõke piirde sisse, seetõttu on mõistlik õhutihedust kontrollida enne konstruktsiooni sulgemist, kui lisatihendamine on veel teostatav. Veeauru- ja õhutõkkest külmemale poole jääv soojustuse kiht peab olema vähemalt kolm korda soojapidavam kui soojemale poole jääv kiht. Nii ei muutu aurutihe kiht ise kondenseerumispinnaks. Hea sisekliima kujundamisel on tähtis osa kütte- ja ventilatsioonisüsteemil. Õhutihedad võivad olla ka nn
