AASTA ETTEVÕTJA (veebruar 2017)

Aasta EttevĂľtja 2017 8. veebruar 2017

LEXUS LS 500

TUNNUSTAME PÜHENDUMUST Edu saladus on pühendumus ja kirg. Keegi ei tea seda paremini kui Lexus. Kui me hakkasime looma maailmas ainulaadset luksussedaani LS, ütlesid kõik, et see on võimatu. Nüüdseks on seesama võimatu jõudnud viienda põlvkonna LS 500ni, mis muudab taas arusaamu esmaklassilisest sõidukogemusest.

AASTA ETTEVÕTJA TOETAJA ALATES 2008

Kombineeritud kütusekulu on 9,8 l / 100 km, kombineeritud CO 2-heide 229 g/km.

Aasta Ettevõtja 2017

Eesti aasta ettevõtja näitab meie ettevõtluse suunda ja sihti Ranno Tingas

FOTO STUDIO PHENIX

EY Eesti aasta ettevõtjad läbi aegade

EY Eesti Aasta Ettevõtja vastutav partner

9.

märtsil selgub EY Eesti aasta ettevõtja 2017 – parimatest parim ettevõtja, kes sõidab Eestit esindama Monacosse, maailma aasta ettevõtja konkursile. Eesti aasta ettevõtja valitakse tänavu juba üheksandat korda ning sellest on kujunenud pingsalt oodatud suursündmus.

Aastad on erinevad. Selle aasta finalistide hulgas ei ole näiteks ühtegi IT-valdkonna ettevõtet ega startup’i, kuigi mõnel aastal on neid olnud mitu.

Näiteks eelmine Eesti konkursivõitja, ZeroTurnaroundi asutaja Jevgeni Kabanov. Samas aasta varem pälvis võidu tippadvokaat Jüri Raidla teenusmajanduse sektorist. Kõigil edukatel on võrdne võimalus.

EY Eesti Aasta Ettevõtja konkursi võitjaks ei valita üksnes numbrite poolest suuremat ja edukamat, vaid hinnatakse inimest, kes on ettevõtte edu looja. Hindamisel lähtub sõltumatu žürii ettevõtja isikust, võttes arvesse tema suhtumist ettevõtlusse avaramalt, panust Eesti majanduse arengusse ja uute töökohtade loomisse ning majandusnäitajaid. Tähelepanuta ei jää ka ettevõtja sotsiaalne panus ja ärieetika. Vastutustundlikkus nii kodaniku kui ettevõtjana õilistab inimest.

EY Eesti Aasta Ettevõtja konkursi võitja esindab kõiki Eesti ettevõtjaid.

Ta kehastab meie motivatsiooni, arusaamu ja tahet saavutada midagi olulist. Tema mõtteviis ning terav ja täpne pilk peavad näitama Eesti ettevõtjatele suunda ning aitama meil jõuda soovitud ja unistatud sihile.

Käesoleval aastal said Eestis konkursil osalemise kutse enam kui 1600 ettevõtjat. Nende seast valis žürii välja finalistid, kellega saate lähemalt tuttavaks järgnevatel leheveergudel.

Lisaks aasta ettevõtjale soovib EY konkursiga esile tõsta ka neid ettevõtjaid, kes on andnud Eesti majandusarengusse pikaajalise panuse. Nende teotahteliste ja inspireerivate ini-

Aasta Ettevõtja 2017

Jevgeni Kabanov, Zeroturnaround (2015) Jüri Raidla, Advokaadibüroo Raidla Ellex (2014) Peeter ja Priit Rebane, BDG Holdings OÜ (2013) Ruth Oltjer, Chemi-Pharm AS (2012) Priit Alamäe ja Taavi Kotka, Nortal AS (2011) Peter Hunt, Wendre AS (2010) Indrek Sepp, Pristis AS (2009) Jaan Puusaag, Krimelte OÜ (2008)

meste tunnustamiseks annab EY välja elutööpreemia. Viimati sai selle Tiit Vähi, kelle panus nii ettevõtja kui ka poliitiku ja mitmekordse endise peaministrina on Eestis hindamatu.

Nii Eesti aasta ettevõtja 2017 kui ka elutööpreemia laureaat selgub 9. märtsil. Enne seisab finalistidel ees veel intervjuude voor žürii ees, mille põhjal langetatakse lõplik otsus.

Eesti aasta ettevõtja jaoks ei ole konkurss sellega aga veel sugugi läbi.

Eestit tuntakse ja tunnustatakse maailmas kui innovaatilist riiki. Ettevõtlikud inimesed on need, kes aitavad seda riiki arendada ja paremaks muuta – tänu neile saabki Eesti nime maailmakaardile kirjutada. EY Eesti Aasta Ettevõtja konkursi varasemad ning tulevased võitjad on kindlasti eeskujuks ja innustajaks kõigile teistele, kes tänavu konkursil osalesid või edaspidi osalevad. Võime olla uhked, et väikese riigi kohta on meil niivõrd suur hulk tublisid, andekaid ja edukaid ettevõtjaid.

Väljaandja AS Ekspress Meedia Prindieride tegevtoimetaja Margit Aedla margit.aedla@ekspressmeedia.ee

Kohaliku tiitli saajal tuleb sõita juunis Monacosse, kus ta konkureerib 60 ettevõtjaga teistest riikidest maailma aasta ettevõtja ehk World Entrepreneur Of The Year’ tiitlile. Ürituse suurejoonelisust kinnitab fakt, et Monaco on koht, kus saavad kokku ja vahetavad ideid ärimaailma absoluutsed tipud.

Maailma aasta ettevõtja tiitlile on varem kandideerinud teiste seas Delli arvutite looja Michael Dell, L­ inkedIni asutajad Reid Hoffman ja Jeff Weiner, Amazon.comi looja Jeff Bezos, maailmakuulsa Cirque du Soleil’ asutaja Guy ­Laliberté ning tuntud mänguarendajad Mikael Hed (Rovio) ja Ilkka Paananen (Supercell).

Kõik Monaco konkursil osalenud EY Eesti Aasta Ettevõtja tiitlivõitjad on kinnitanud, et konkurss annab suurepärase võimaluse suhelda rahvusvahelise meedia ja teiste riikide parimate ettevõtjatega, luua uusi kontakte ning kuulata inspireerivaid lugusid.

Maailmas on aasta ettevõtjat valitud kolmkümmend aastat. Alguse tegi EY USAs 1986. aastal ettevõtjatele suunatud konkursiga Entrepreneur Of The Year. Konkurss on toonud avalikkuse ette tuhandeid silmapaistvaid ja tähelepanuväärseid ettevõtjaid üle kogu maailma. Eestis käivitus konkurss 2008. aastal.

Toimetaja Toivo Tänavsuu toivo.tanavsuu@ekspress.ee Kujundus Tuuli Prees Korrektuur Katrin Hallas

KOOSTÖÖPARTNER

3

Aasta Ettevõtja 2017 A RVA M U S

Meelis Atonen: Eesti ettevõtja peab lootma endale Eestis räägitakse viimastel aastatel palju majanduse vähikäigust. Olime ju aastaid harjunud, et majandus kasvas justkui iseenesest mühinal, raha sai teenida pealtnäha suhteliselt kergesti ning edu tundus garanteeritud.

Meelis Atonen

FOTO TANEL MEOS

EY Eesti Aasta Ettevõtja žürii liige, AS Tavidi nõukogu liige

J

ärsku saabus uus ja ebameeldiv reaalsus, mida mõjutasid mitte niivõrd kohalikud põhjused, kuivõrd sootuks laiemad tendentsid – üldise laenumajanduse kuldaja lõppemine.

Majandus ei kasva enam galopitempos ja edu saavutamiseks peab konkurentsis palju rohkem vaeva nägema.

Maailmamajanduses ei ole negatiivsed varjud kuhugi kadunud. Edu aluseks olnud vabaturule ja turgude avanemise poliitikale on otsustajate hulgas üha enam vastaseid. Ameerika Ühendriikide uue presidendi Donald Trumpi poliitika „esmajärjekorras Ameerika“ nakatab – ja nii võib eeldada, milliseks kujuneb maailmas kaubandusrežiim tulevikus. Meie majandust ähvardab ohtlik kapseldumine.

Ka Euroopas liigub ringi rahvusliku majanduse tont. Brexit teeb ühis­turu ilmselt palju väiksemaks ja kahjuks tundub, et brittide käitumine ei pruugu jääda üksikjuhtumiks. Kapseldumine on eriti ohtlik just meiesugusele pisikesele majandusele, mis vajab avatud piire kui hapnikku.

Euroopa Liidus ei ole aastaid kummitanud võlakriisile leitud mingit lahendust. Turule on tulnud hulk vaba raha. Euroopa Keskpank on Mario Draghi juhtimisel teinud „kõik euro päästmiseks“ – ent tulemused on kesised: majanduskasv väike, võlakoormus 4

TUNNUSTADES EDUKAID: Meelis Atoneni hinnangul on eestlased nii mõneski majandussektoris paremad, kui ise arvatagi oskame. Konkursi eesmärk ongi neid edukaid esile tõsta.

kasvab ja tulevikust paistavad taas kriisipaketid.

Kreeka võib taas abi vajada, aga see on väike asi. Mis saab siis, kui abivajajate rivvi astuvad Itaalia ja Hispaania? Oma suhtumisega on nad seal peagi.

Ilmselt peame pikki aastaid valmis olema selleks, et väline keskkond ei soodusta meie arenguid kuidagi.

Lootma peab Eesti ettevõtja ikka ja ennekõike endale.

Eesti on viimased 25 aastat liikunud põhimõtteliselt samal majanduspoliitilisel kursil. Meie edu aluseks on olnud avatus, väikesed maksud ja riigi vähene sekkumine majandusse.

Tundub, et osa ettevõtjaid on vabal turul põhinevast majandusest väsinud või tüdinud. Just nii saab iseloomustada teatud sektorite esindajate üha kasvavat nõudmist riigiabi järele või ihalust mitmesuguste soodustuste abil just oma valdkonnas edu saavutada.

Lootus, et toetuste majandus meid edule viib, on illusioon, mis lähiaastatel saab ilmselt paljudele selgeks. Toetustega võib saavutada lühiajalist edu ning need võivad teatud tegijad ka rikkaks teha, aga suur ühiskondlik kasu jääb saamata.

Naabrid on meie kogemusest õppinud ning nagu ikka, on kohti, kus meist ettegi läinud. Samas on meie poliitikud liiga palju keskendunud võimupositsioonide hoidmisele ja see on seganud uutel „hulludel“ ideedel esile kerkimast. Sellised ideed võivad olla valijate massile liiga radikaal-

Aasta Ettevõtja 2017 sed või anda mõnele poliitilisele jõule edumaa, mida konkurentsis lubada ei saa.

Peab tõdema, et ka paljud ettevõtjad olid ühe erakonna pikaajalisest juhtimisest tüdinenud. Ettevõtjaid tegi kriitiliseks patroneeriv suhtlemine ja üha esile kerkivad lood võimalikust ebaausast asjaajamisest otsuste tegemisel. Oodati muutust, kaalumata, kas veelgi ettevõtjasõbralikum poliitika meie olemasolevate erakondade ja sealsete otsustajatega on üldse võimalik.

Uue valitsuse esimestel kuudel välja pakutud muutused pole sugugi rõõmustavad, nagu esmases eufoorias tundus. Tüdimus ühest erakonnast ei anna paremat majanduspoliitikat. Ettevõtjatele on Eestis oodata ka sisekeskkonna mõttes pigem keerulisemaid aegu.

Ent vaevalt leidub ettevõtjat, kes usub, et mingi imerelv tema eest probleemid lahendaks. Ettevõtjaks hakkab piiratud hulk inimesi, kes suudavad ka ebameeldivates olukordades oma ideid ellu viia.

Vaevalt leidub imevitsa, mis kiirendaks märgatavalt majanduskasvu või suurendaks oluliselt ettevõtjaks pürgivate inimeste hulka. Ettevõtja teab hästi, et poliitika veeretab tema teele

ainult takistusi. Lahendused tuleb ise välja nuputada.

Arvatakse, et kindlasti on täna ettevõtjaks hakkamine keskmiselt keerulisem kui veerand sajandit tagasi.

Turud on jagatud ja tegijad igal pool ees. Tehnoloogia areng ja sellega järjest avatum maailm annavad meie ettevõtjatele üha rohkem võimalusi. Pole

Kapseldumine on eriti ohtlik just meiesugusele pisikesele majandusele, mis vajab avatud piire kui hapnikku.

tähtis, kus ettevõtja ise asub, palju tähtsam on tema idee, selle uudsus ja teostuse kvaliteet.

Seda kõike näeme ka EY Eesti Aasta Ettevõtja konkursi žüriis. Üha raskem on konkursil edu saavutada vaid kohalikul turul oma teenuseid pakkudes. Rahvusvaheline läbilöök ja püüd leida pidevalt uusi teid ja lahendusi tagavad edu.

EY Eesti Aasta Ettevõtja konkurss on žürii jaoks väga keeruline, sest tihti tuleb meil võrrelda võrreldamatut. Kõige olulisem on siiski ettevõtlik meel ja püsivus. Üritame hinnata ettevõtja ambitsioonikust, kuid edu võib saata ka kohalikule turule suunatud tegijaid.

Aastatega on välja koorunud tegevusalad, kus Eesti ettevõtjad on maailmas edukad: infotehnoloogia, tehnoloogia, masinatööstus, meditsiin, logistika, ehitus. Aga seekord on finalistide hulgas hoopis kvaliteetse toidu pakkujad, metallitöösturid ning laste mänguväljakute arendajad.

Nii mõneski sektoris oleme palju paremal tasemel, kui ise oskame arvatagi. Konkursi kaudu üritamegi tuua siinsete ettevõtete saavutused laiema avalikkuse ette.

Kõige olulisem edutegur on ettevõtlik vaim ja soov enda panusega maailma edasi viia.

Kutsun kõiki Eesti ettevõtjaid tulevikus konkursil osalema. Kui tunnete, et olete ettevõtluses midagi saavutanud, teie äri on edukas ja silm särab, siis tasub konkursist osa võtta. Lisaks võidule on võimalus oma ettevõtet ja tegevusala laiemalt tutvustada.

EY Eesti Aasta Ettevõtja žürii liikmed

Aavo Kokk Catella Corporate Finance’i tegevpartner

Hans H. Luik Ekspress Grupi suuromanik

Marika Priske sotsiaalministeeriumi kantsler

Meelis Atonen Tavidi nõukogu liige Jevgeni Kabanov tarkvarafirma Zeroturnaround juht ja asutaja

Eelmine EY Eesti Aasta Ettevõtja konkursi võitja

Reet Roos Inspired Universal McCanni omanik 6

Viljar Arakas EFTEN Capitali tegevjuht

Tule kontorisse, sõlmi lastehoius, märksõnaga „Eesti Ekspress“ ootab Sind üllatuskingitus! Pakkumine kehtib kuni 28.02.17 Lastehoiuse intress 2% aastas.

Aasta Ettevõtja 2017

T

S FINALI

Marti Siimann, Tõnis Siigur ja Marko Zukker ehitasid üles Eesti kõige parema restoraniketi.

Kolm meest tõstavad latti Eesti restoraniäris Kaks aastat järjest on Eesti parima restorani tiitli pälvinud NOA Peakoka Pool. Põhjamaade restorane paremusjärjestusse reastav White Guide Nordic annab sellele rohkem punkte kui Soome parimale söögikohale. Eesti restoraniime taga on tegelikult kolm äripartnerit – Tõnis Siigur (42), Martti Siimann (46) ja Marko Zukker (43).

Mikk Salu

„M

õnel õhtul võime teha süüa ühe Michelini tärni, mõnel õhtul kahe ja mõnel õhtul äkki isegi kolme Michelini tärni tasemel. Aga kõige keerulisem on hoopis see, kuidas hoida stabiilsust ja kust leida head toorainet. Eestist on

8

seda saada keeruline.“ Nii rääkis Eesti tippkokk Tõnis Siigur 2010. aastal antud intervjuus.

Täna, küsides Siigurilt, mis siis on vahepealse seitsme aastaga juhtunud, ütleb ta ilma pikemalt mõtlemata: „Mitte midagi pole muutunud.“ Mõtleb siis veidi ja tunnistab, et üldine tase on vahepeal siiski tõusnud.

Aga stabiilsuse hoidmine ja kvaliteetse tooraine leidmine on Eesti tipprestoraniäris endiselt kaks kõige keerulisemat asja.

Siiguri enda elus on seitsme aastaga päris palju muutunud. Ta pole enam lihtsalt Eesti parim kokk, vaid ka restoraniärimees. Koos kahe äripartneri Martti Siimanni ja Marko Zukkeriga veavad nad Eesti üht edukaimat restoraniäri OKO Restoranid. Igaühele kuulub kolmandik ettevõttest.

Siimann selgitab, et väga täpselt

Aasta Ettevõtja 2017 FOTOD PRIIT SIMSON

pole rollid trio vahel jaotunud, kuid laias laastus on Siigur tootmisjuht, Zukker personalijuht ning Siimann keskendunud finantsidele ja turundusele.

Mis on edukas restoraniäri? Praegusel juhul käib jutt muidugi tipprestoranidest, kuhu väiksema rahakotiga inimesed väga sageli ei satu. OKO Restoranid ei võrdle end ühegi kiirtoiduketiga, kelle käive ja külastajate hulk on kindlasti suuremad. Ent parima otsa restoranide seas on OKO praegu Eestis suunanäitaja. Täna peitub selle nime all mitu söögikohta: OKO Kaberneemes, NOA Viimsi veerel mere ääres, samas majas tegutseb ka NOA Peakoka Pool, kaks aastat tagasi avati Pirital Tuljak. Sellel aastal peaks OKO Restoranide ketti lisanduma veel üks praegu saladuseloori alla jääv liige, sedapuhku Nõmmel.

OKO restoranid on suutnud kokku viia kvaliteedi ja majandusliku edu, mis pole Eesti väikesel turul kerge. Kvaliteeti taga ajades võid minna miinusesse ja hakata peale maksma.

Kvaliteedis järele andes saavutad aga küll majandusliku edu, kuid tase pole enam see.

Mõned maailma tipprestoranid kasutavad ärimudelit, kus köögi pool on pidevalt miinuses. Iga külastaja kohta on nii palju kokkasid ja tehakse nii palju tööd, et vaatamata soolastele hindadele ei tule söögikoht kunagi ots otsaga kokku. Ja ei peagi tulema, sest raha teenitakse mujalt: tänu kvaliteedile on võidetud kõik uhked auhinnad ja saadud nii prestiižseks, et saab müüa oma nime, litsentse, kokaraamatuid, telesaateid, esinemisi jms.

OKO-mehed leiavad, et Eestis ei oleks selline mudel võimalik. Aga kuidas siis siin edukas olla?

NOA Peakoka Pool on kaks aastat järjest tunnistatud Eesti parimaks restoraniks. Väärikaid auhindu on pälvinud ka teised sama grupi restoranid.

OKO Restoranid on mitu aastat järjest teeninud ka kasumit. Siimann ütleb, et see pole äri, millega rikkaks saada, aga igal juhul püüavad nad hoida 10protsendilist kasumimarginaali. Rahaasjad peavad korras olema, tegevus peab ise ennast tasuma, muidu pole mõtet loota, et jääd püsima ja suudad jätkuvalt head kvaliteeti pakkuda.

Eesti restoranituru mõttes on OKO olnud mitmes asjas teerajaja. Kunagi sai restorani pidada ainult Tallinna vanalinnas ja selle ümbruses. OKO aga

Tõnis Siigur (vasakul) räägib, et tippkokk on nagu segu kunstnikust ja tippsportlasest.

alustas hoopis Kaberneemes, tõestades, et tippsöögikoht võib ära majandada ka kaugemal.

Sama võib öelda ka NOA restorani kohta. Viimsis ja Tallinna piiril jääb ta turistide laviinist kõrvale. Sellele vaatamata kubiseb tema ajalugu vägevatest saavutustest Eesti köögikunstis. Mõju ulatub kaugemale kui lihtsalt see, mis on taldrikul. Näiteks ülinapid OKO Restoranid OÜ roogade kirjeldused menüüs hakkasid € (tuh)

2016 2015 2014 levima suuresti tänu Siigurile.

Või võtame Noa Peakoka Pool – see Müügitulu 5000 4460 2923 on restoranide absoluutne tipp, mis Kasum 500 353 344 (nagu Äripäev paar aastat tagasi kirjuTöötajaid 100+ 89 63 tas) on „viinud masu järel alanud resOsalused Siiguri, Siimanni ja Zukkeri toranirevolutsiooni lõpuni, vabastades ka gurmeerestorani valgete linaosalus ettevõttes – kõigil 33,3% de ja salvrätikute terrorist”. Esimeste seas Eestis võeti NOA Peakoka Pool kasutusele ka menüü, kus kunde ei pea murdma pead, millise toidu juurde milline vein sobib.

Kui küsida kolmelt partnerilt, mis on siis eduka restoraniäri saladus ehk kuidas viia kvaliteet kokku majanduseduga, siis ühest vastust ei tule. Ei peagi tulema. Ainuke asi, mida Siimann veel kord rõhutab, on tasuvus – nad püüavad hoida kindlat kasumimarginaali. Kui rahaga nässu läheb, siis varem või hiljem hakkab kärisema ka mujalt.

Kõik kolm on söögiäris olnud pikalt erinevatel positsioonidel. Teinud erinevaid restorane, marineerunud nendes ärides ning ka kõrbenud. Võttes igalt poolt kaasa väärtuslikud õppetunnid.

Tipptasemel restorani tegemine olevat niikuinii saja pisiasja klapitamine, pi9

Aasta Ettevõtja 2017

21. sajandi tipprestoran ei vaja enam kiiskavat kristalli ega lumivalgeid laudlinu.

dev eri nüansside jälgimine ja täiendamine. Mis on taldrikul? Millised lauad?

Millised toolid? Mis valgus? Mis muusika mängib? Kui kõvasti mängib? Suured rutiinid võib viia mõne märksõna alla: toit ja tooraine, personal, juhtimine, finantsid, turundus.

Väljakutsed, millega OKO-mehed päevast päeva tegelevad, on tuttavad paljudele ettevõtjatele. Näiteks personal ja selle voolavus: kust inimesi leida, eriti suviseks tipphooajaks. Kuidas tagada köökidesse kvaliteetne tooraine – see on Siiguri igapäevane mure.

Aeg-ajalt vaidlevad Eesti toiduainetootjad ja restoranid omavahel. Ühed ütlevad, et teised ei oska süüa teha, ja teised omakorda, et esimesed ei oska toitu kvaliteetselt kasvatada. „Lõpuks pole aga mõtet süüdlasi otsida,“ selgitab Siimann. „Proovisime muuseas ka ise veiseid kasvatada, aga ikkagi õiget kvaliteeti ja korralikku antrekooti kätte ei saanud.“ Huvitav, kas nad McDonaldsis ka vahel käivad?

Siigur: „Mina olen kõigele avatud.

Söön kõike. Kui näiteks sõidan kusagil reisil ja kõht tühi, siis haaran burksi küll.“ Siimann: „Tänavatoidu vastu pole mul midagi, aga McDonaldsisse ma ei lähe.“ 10

Zukker: „Kui eelmisel päeval on mõni lõbusam olemine või pidu olnud, siis järgmisel päeval tekib küll kõva rämpstoidu isu.”

Aga kas nad vaatavad kokandussaateid?

Siigur: „Neid, kus nii-öelda tavainimesed süüa teevad või söögitegemises võistlevad, ei vaata. Need ei paku midagi, on tihti isegi tobedad. Aga muid saateid küll, eriti kui jutt käib Põhjamaade köögist.”

Kas Eestil on ka oma köök?

Siimann: „Keeruline öelda, mis on Eesti köök. Kindlasti on must leib midagi erilist. Financial Times tegi NOAst arvustuse ja kirjutas, et armus meie musta leiba ära.”

Siigur: „Musta leiba viime ka kingituseks ja maitsmiseks, kui välismaale läheme. Suitsutatud asjad, suitsuvorstid, suitsuliha – Lääne-Euroopas tuntakse suitsutamist vähe. Metsamarjad, ulukid.”

Paljud maailma tipprestoranid kontrollivad oma kulusid sellega, et võtavad tööle hulgaliselt tasuta tööjõudu. Kokad ja kokahakatised on valmis kas või teistest riikidest kohale sõitma, et teha käed jahuseks mõnes tipprestoranis. Nad teevad 10–12tunniseid tööpäevi, et õppida, näha ja kogeda – ning lõpuks see kõik oma ­CVdesse kirjutada.

OKO ja eelkõige lipulaev NOA on juba sellisel tasemel, kus huvilisi jagub. Skandinaavias ollakse juba tuntud, ja sealset kööki hinnatakse hetkel maailma parimaks – näiteks Kopenhaagenis asuv restoran NOMA on mitu korda valitud maailma parimaks. Äsja võtsid OKO-meestega ühendust kaks kokka Ukrainast ja üks Prantsusmaalt, uurides, kas saaks tulla Tallinna tööle.

Palju huvilisi on ka Eestist. OKO Restoranide juhid pole selle mudeliga siiski veel kaasa läinud.“ Lisaks tippkvaliteedi hoidmisele kulub Siimannil, Zukkeril ja Siiguril palju aega ja raha ka uute ideede, maitsete ja kogemuste tundma õppimisele. Nad käisid näiteks söömas Kopenhaageni paremuselt teises restoranis, tehes ühe inimese kohta 500eurose arve.

Selliseid „õppereise“ tuleb teha kogu aeg. Ja ärge arvake, et see on puhkus: minnakse fotoaparaatide, märkmike ja pastakatega. Kõike pildistatakse, mõõdetakse, maitstakse, jälgitakse, tehakse märkmeid. „Minu naine ütleb, et ta ei taha minuga välja sööma tulla, sest ma ei tule õhtut veetma, vaid hakkan tööle,“ muigab Siimann. „Tegelikult ongi vist ainult üks söögikoht, kus ma suudan olla niisama ja nautida, ilma et „töötaksin“. See on NOA Peakoka Pool.“

Aasta Ettevõtja 2017

T

FOTOD TIIT BLAAT

S FINALI

Tiptiptap OÜ € (tuh) 2016 (prognoos) 2015 2014 Müügitulu 3400 3289 2698 Kasum 340 308 449 Töötajate arv 50 45 40 Osalused Varunov ja Klaassen osalus: 50% + 50%

MAAILMA PARIMAD EESTI MÄNGUVÄLJAKUD: Elukaaslased Kadri Klaassen ja Rasmus Varunov jätsid palgatöö ning lõid oma ettevõtte, mis ekspordib tooteid 22 riiki.

12

Aasta Ettevõtja 2017

Oma lapse mänguväljakust sai alguse edukas perefirma Kadri Klaasseni (40) ja Rasmus Varunovi (48) pereettevõtte Tiptiptap esimese liumäe meisterdas pereisa autogaraažis. Tänaseks müüb Baltikumi suurimaks mänguväljakute ja skatepark’ide tootjaks tõusnud firma oma tooteid 22 riiki.

Kirsti Vainküla

K

laassen ja Varunov seisid 2004. aastal tõsise küsimuse ees. Nad ootasid oma esimest last, kuid jäid hätta lapsele koduõuele mängu­ platsi rajamisega. Nad lappasid katalooge, ent kodumaised atraktsioonid ei olnud ilusad ega tundunud turvalised.

Välismaised aga olid igavad ja kallid. „Avastasime, et turul oli palju tühja ruumi. Siis tekkis idee – teeme oma lapsele ise mänguväljaku ja vaatame, võib-olla tahab veel keegi,“ räägib Tallinna Tehnikaülikoolis puidutehnoloo-

giat õppinud Rasmus. Nad otsisid üles Standardi omaaegse lastemööblidisaineri Hilda Ostoneni, kes visandas liumäe ja vedrukiige. Rasmus võttis ühe töömehe appi ning ehitas need kodugaraažis valmis. Selgitamaks, kas sellistele toodetele võiks olla turgu ka laiemalt, sõitis Rasmus nende kahe atraktsiooniga Jäneda laadale. „Olime kolm päeva laadal ja küsisime kõigilt, kas meeldib. Kas ostaksite lapsele? Ühe müüsimegi ära ja leidsime, et asjal on jumet,“ kirjeldab Rasmus ettevõtte algust.

Esimese aasta vedas ettevõtet väi-

kese lapse kõrvalt juristiharidusega Kadri. Varem turvafirmas G4S juristina ja klienditeeninduse juhina töötanud naisele sai ruttu selgeks, et üksi ta toime ei tule. Vaja on lisatööjõudu. Rasmus aga ei tihanud veel jätta oma palgatööd rahvusvahelise ettevõtte turundusjuhina. Tootmise kogemust polnud kummalgi, samuti seisti selles valdkonnas silmitsi tohutu vastutusega: kaalul on laste ohutus ja elu. „Langetasime hulljulge otsuse alustada nullist midagi, mida me ei oska, kuid mis peaks tooma ka majanduslikult kasu,“ sõnab Rasmus, kes 2005. aastal lahkus senisest ametist ja pühendas end täielikult pereettevõttele.

Ettevõte sai EASilt stardiabi ning tootmine rajati Luigele, Eesti tõukarja keskuse alale. Alguses üüriti seal ühte maja, siis veel ühte, kuni järgemööda võeti üle kõik hooned. Ometi jäi ruumi puudu. Laienemiseks üüriti 3000ruutmeetrine tootmiskompleks Jüris.

TALV KESTAB!

13

Aasta Ettevõtja 2017 Kadri ja Rasmus soovisid oma valdkonnaga võimalikult hästi kursis olla.

Nad tellisid TTÜ professorilt Marion Piisangilt analüüsi lapse arengu kohta.

Sealt selgus, et liikumisest ja mängimisest on kasu siis, kui lapsel on lõpuks nahk märg. „Mänguväljakul ei peagi olema kerge, lapsed tahavad ennast kogu aeg ületada. Kui emana mõtled, et sinna poomi peale ma last küll ei lase, siis see on vale – laps peabki sinna minema! Las ta kukub! Ta tõuseb ja proovib uuesti, nii ta arenebki,“ räägib Kadri. „Aga miks see poom seal lasteaias üldse on?“ küsib Rasmus ja vastab ise: „Sest 3–5aastase lapse aju sunnib otsima tasakaalu. Kui laps ei õpi selles eas tasakaalu hoidma, siis tulevikus kardab ta kõrgust, ei julge alla vaadata ja kardab lennukiga sõita. Poom on teatud kõrgusel, laps ei saa kukkudes haiget, kuid last peab sinna laskma.“ „Sama lugu on kiigega,“ jätkab ta, „Raskusjõud jätaks kiige seisma, kuid laps õpib ära kineetilise ja potentsiaalse energia. Kui lükkad jalad ette, siis potentsiaalne energia muutub kineetiliseks, laps arendab oma lihaskonda.“ Tiptiptapi mänguväljak ei pea olema üksnes ilus, värviline ja turvaline, vaid ka arendav. Lapsel ei tohi igav hakata. Nii on nende mänguväljakutel erinevad teemasarjad, mis õpetavad last mängulise tegevuse kaudu arvutama, nuputama, kella tundma, treenides mälu ja tähelepanuvõimet. Näiteks ­tootesari Zodiac aitab lapsel universumit avastada.

Tooted valmivad tervenisti Eestis – seda eelkõige rangete kvaliteedinõuete tõttu. Isegi metallkonstruktsioonid teeb firma ise, et tagada kvaliteet. Tiptiptap on ainus mänguväljakuid tootev ettevõte Eestis, kus kogu tootevalikul on ohutust tõestavad rahvusvahelised sertifikaadid.

Ettevõtte käekäiku mõjutas tugevasti majanduslangus. Kohalike omavalitsuste eelarves võeti mänguväljakud kohe esimese asjana maha. Firma pidi ruttu kohanema ja otsima võimalusi ekspordiks.

Skandinaavias on maailma parimad mänguväljakute tootjad, nagu Kompan Taanis, Lappset Soomes ja Hags Rootsis. Nende pika ajalooga ettevõtetega konkureerimine tundus alguses võimatu. Kuni Tiptiptap sai jala Soome turu ukse vahele.

Kadri ja Rasmus mõistsid, et oluline on mitte alla jääda hinnas, kvaliteedis ja tarnetingimustes. 2015. aastal 14

ERILINE MÄRK: Kadri Klaassen ja Rasmus Varunov panid oma ettevõttele nimeks Tiptiptap, mis tähendab lapse esimesi samme.

müüdi Rootsi, Soome, Norrasse ja Taani tooteid kokku rohkem kui 1,2 miljoni euro eest. Suurim ostja ongi Rootsi – kolmandik toodetest läheb edasimüüja kaudu sinna. „Parem on teha äri selle turuga, kus on nõudlus, kus on head inimesed ja kus saadakse ärist ja kokkulepetest samamoodi aru. Äri peab olema aus,“ rõhutab Rasmus. Täna eksporditakse juba 22 riiki, sealhulgas Taiwani. Rasmus on käinud maad kuulamas ka Austraalias, kuid seal peab arvestama mänguväljakute rajamisel muu hulgas termiidiohuga. Mullu rajati mänguväljak Aafrikasse Keeniasse.

Rasmus ütleb, et nende ettevõtet arendab kõige rohkem klient. „Kui tullakse ja öeldakse, et soovitakse mänguväljakule prügikaste või ka emadele-isadele midagi, siis me teeme.“ Ta toob näite, et üks lasteaed pöördus firma poole, otsides ministaadioni tegijat. Rasmus ja Kadri võtsid mõttest kohe vedu, ostsid Saksamaalt staadionikatte ja tegidki staadioni valmis.

Rasmus on ettevõtte strateeg ja tegevjuht, Kadri administratiivjuht. Esimesed kaks aastat juhtis Rasmus ise ka tootmist – tootmisjuhi palkamiseks ei olnud siis veel raha. Elukaaslased peavad oma ettevõtte edu pandiks seda, et nad veavad asja kahekesi. „Kahekesi oleme tugevad – kui üks oskab viit asja ja teine ka viit, siis kokku on oskusi juba kümme. Kui tunned oma partnerit ja kui temaga kõik läbi arutad, siis teed õige otsuse. Kõik otsused ongi sellel baasil – kas riskime? Kas võtame nii palju töötajaid või ei? Kui suuri investeeringuid teeme?“ kirjeldab Rasmus pereettevõtte plusse.

Algusaegadel käis peast läbi mõte kaasata ettevõtte omanikeringi ka mõned sõbrad, kuid see mõte maeti maha. „Leppisime kokku, et läheme parem aeglasemalt edasi, kui et pärast oleme ilma oma sõpradest. Me saame otsustada asju kahekesi ja meil on lihtsam riskida – teame, mida mängu paneme.“ Kadri ütleb, et nad tahavad kasvatada firma kolm korda suuremaks. See tähendab suuremat tootmist, milleks maatükk on Saku vallas juba olemas.

Rasmus lisab, et iga otsuse ja investeeringuga on neil vastutus ka töötajate ja nende perede ees. „Mõtleme oma otsustes mitte ainult endale, vaid ka sellele, mis see teistele kaasa toob.

Head masinad on tähtsad, kuid kõige tähtsamad on inimesed, kes masinate kõrval seisavad,“ täiendab Kadri.

Ettevõttes töötab praegu ligi poolsada inimest, kuid puudu on tootmisspetsialistidest ehk „kuldsetest kätest, kes oskaks käsitleda puitu, plasti, metalli, seadmeid“. Lõpetajate tööle meelitamiseks tehakse koostööd mitmete kutsekoolidega. Rasmuse sõnul on oluline, et ettevõttes saab teha karjääri. Nii on saanud kunagisest ehituskooli lõpetanud tootmistöölisest ajapikku osakonnajuhataja. „Pigem koolitada ja edutada oma firmast inimesi,“ on Kadri ja Rasmus ühel meelel.

Naljatamisi nimetavad nad oma ettevõtte direktoriks 10aastast poega. „Meilt on tahetud firmat ära osta, kuid me ei müü seda. Me ehitame seda oma lastele – kui keegi tahab seda osta, peab ta meie pojaga rääkima,“ naerab Rasmus. „Me anname oma väärtuse edasi oma lastele ja loome väärtust teistele lastele,“ lisab Kadri.

Aasta Ettevõtja 2017

FINALI

FOTOD RAUNO VOLMAR

ST

EDU TEGURITEST: Urmas Hiie kiidab lisaks oma meeskonnale ka oma naist, kes on tal partnerina aidanud käima lükata mitu ettevõtet, nende hulgas ETS NORDi.

Ventilatsioonimees nr 1 juhib õhku ja inimesi Eesti edukaim ventilatsioonisüsteemide tootja Urmas Hiie (52) astus paar aastat tagasi ülikooli, et õppida, kuidas äri tegelikult käib.

Toivo Tänavsuu

T

allinnas Peterburi tee ääres, kunagise tehase Metallist aladel asub firma ETS NORDi moodne (ja kindlasti parimatest parima sisekliimaga!) kontor ning järjest laienev tootmine. 18 aastaga on ettevõtja Urmas Hiie kasvatanud oma ettevõtte Ees-

ti suurimaks ventilatsioonisüsteemide tootjaks, hoides turul kindlat liidrirolli.

Kui võhiku silm leiab laes rippuvaid torusid, siis Urmase jaoks on õhu liigutamine keerukas insenertehniline ülesanne. ETS NORD hoolitseb selle eest, et maja ventilatsioon saaks terviklikult valmis kõige täiega, alates õhuvõtust, lõpetades keerukate nimedega vidina-

tega, nagu sissepuhkeplafoonid, reguleerklapid, mürasummutid, riputuskandurid jms – kuni katuse väljaviskehajutajateni välja.

Ainuüksi firma arvutisüsteemis on registreeritud 60 000 eri toodet, neist lõviosa unikaalsed. Seeriatooteid tuleb firmast ligi 10 000 erinevat.

Teiste hulgas pärineb ETS NORDist 17

Aasta Ettevõtja 2017

TUHANDEID TORUSID: Lehtmetallist valmistab firma Lasnamäe külje all ligi 10 000 erinevat seeriatoodet.

Eesti Rahva Muuseumi, Kadrioru lossi, Tallinna teletorni, Kumu, Baltika kvartali, Pelgulinna sünnitusmaja, Lennusadama ja Helsingi Talihalli ventilatsioon.

Lehtmetall – 600–700 tonni rullikeeratud plekki kuus – ostetakse Saksamaalt metallihiiglaselt Arcelor Mittal.

Tehasesse sõidavad kümme tonni kaaluvad rullid.

ETS NORD ise ventilatsiooni ei paigalda – sellega tegelevad firma kliendid, kellest mitmed on loodud inimeste poolt, kes kunagi Urmase käe all asja õppisid.

Urmas ütleb, et tema firma tooted jäävad märkamatuks, ometi kasutatak-

18

se neid Eestis igal pool. Eriti vastutusrikkaks muutub see äri, kui peame silmas, et siitkandi kliimas veedavad inimesed suurema osa ajast siseruumides. „Kolmest Eestis tehtud ventilatsioonitorust kaks valmivad siin meie tehases,“ räägib Urmas uhkusega. „Ent see ei tähenda, et konkurentsi poleks. Meie edu on tulnud pikaaegse tööga. Ju me teeme siis midagi paremini kui meie konkurendid.“ Mis teeb ühe „õhuliigutaja“ teistest paremaks? Urmase sõnul on olulised tarnekindlus ja toodete kvaliteet. „Ehitaja jaoks on ääretult oluline, et kui tuleb aeg üles panna maja A-korpu-

se kolmanda osa torustik, siis see on õigel ajal objektil olemas. Sest kui midagi on puudu, siis jäävad mehed tööl jõude ootama ning seisak võib lõpuks minna rohkem maksma kui see torustik ise!“ Ventilatsiooni ei näe, kuid hea või halva sisekliima tunneb kergemini ära – vähemasti tunneb seda Urmas. „Inimesed harjuvad küll kõigega, kuid halb sisekliima põhjustab tööviljakuse kahanemist kuni kaks korda. Sellistes ruumides on inimestel pea paks, mõte ei liigu,“ räägib Urmas. „Meie teeme neid auke termospudelisse, kust kaudu saastunud õhk majast välja saada ja puhas õhk asemele. Selle süstee-

Aasta Ettevõtja 2017 ETS NORD € (tuh)

2016 (prognoos) 2015 2014 Müügitulu 24 100 21 191 19 767 Kasum 1000 2073 501 Töötajaid 211 176 168 Osalused Urmas Hiie: 40% (koos perega) mi kvaliteedist sõltub, kui hea on selles majas elada või töötada.“ ETS NORDi üks keerukamaid küsimusi on logistika. Seest õhku täis torusid pole mõtet pikkade vahemaade taha saata. Nii läkitab ETS NORD oma Skandinaavia esindustesse metalli ribadeks lõigatud plaatidena ning lihtsamad ventilatsioonitorud valmistatakse filiaalides kohapeal. Eesti firma toodab lisaks Tallinnale ventilatsioonitorusid veel Soomes, Rootsis, Taanis ja peagi ka Norras. Soomes on ETS NORD oma valdkonna suuruselt kolmas ettevõte.

Urmase eesmärk on lihtne: olla oma klientide eelistatuim partner Põhjamaades.

Kvaliteedi eest vastutavad kõik töötajad. Kehtib põhimõte, et tootmisprot-

IGALE HOONELE: Mõned firmas valmivad ventilatsioonitorud on enam kui meetrise läbimõõduga. Ettevõte valmistab ventilatsioonisüsteeme igasugustele hoonetele.

sessi iga järgmine lüli on eelmise klient.

Lisaks toimib ettevõttes kaokaartide süsteem, mille eesmärgiks on registreerida firmasiseseid probleeme.

EY Eesti Aasta Ettevõtja konkursi finalist ütleb enda kohta „rahutu hing“. Üsna tormiline oli tema jaoks ka algus ettevõtluses. Urmas leiab, et mingil määral oli ta siiski ka õigel ajal õiges kohas.

Lõpetanud 1988. aastal Tallinna

Polütehnilise Instituudi (TPI) masinaehitusinsenerina, sattus ta Eesti esimesse masinaehituslikku väikeettevõttesse Kermis. Koostöös TPI pulbermetallurgia laboratooriumi, Ilmarise tehase ja Jüri sovhoosiga valmistati nõukogudeaegsete katlamajade teraspõletitele vastupidavaid düüse.

Seejärel tehti koos ühe Soome kõvasulamtehasega autodele jäänaelu.

Veel enne Eesti majanduse taassün-

... ja aeg a

X-tee liides maksuametiga

E-arved

X-tee liides tööregistri ja haigekassaga

Liides tootmisja uksesüsteemidega

jä ä

b

ül

Taavi Tarkvara OÜ / Turu Plats 5-17, Tallinn / www.taavi.ee, info@taavi.ee / tel 6 800 855, 56 800 855

e

! gi

Parim valik palgaarvestuseks ja personali haldamiseks

19

Aasta Ettevõtja 2017

TÖÖ KÄIB: Firmas töötab üle 200 inimese ning räägitakse, et Urmas poputab oma meeskonda hästi.

di õnnestus Urmasel minna praktikale Soome, mida ta kirjeldab kui „suurt šokki“ nõukogude poisi jaoks.

Naasnud Soomest, jätkas Urmas tootmise rindel, asutades kõvasulamtööriistu valmistava aktsiaseltsi ning soetades raadiotehase Punane RET plastmassvormide liini.

Kuid siis lasi ta endale augu pähe rääkida, jättis masinaehituse sinnapaika, alustas nullist ning hakkas hoopis keskustolmuimejaid müüma. Tegemist on kogu maja hõlmava tsentraalse tolmuimemise süsteemiga, mis tagab ruumides puhta õhu. „Kui olime esimese aasta püüdnud neid müüa, sain aru, et nii rõõmus see lugu pole. Äkki võtta mõni toode veel juurde? Võib-olla ventilatsioonisüsteemid? Järgmine suvi oli väga palav, võtsime ka konditsioneerid.“ Just selles Hiieko-nimelises firmas tegi Urmas tutvust ventilatsioonimaailmaga.

Teiste firmade toodangu vahendamise kõrval tekkis isu ka ise tootma hakata. Alguses tehti koostööd suuremate tegijatega – näiteks Soome ventilatsioonisüsteemide tootjalt Lindab renditi torupink –, kuid peatselt käis „torutegu“ juba sellise hooga, et koostööpartneritest said konkurendid ning Urmas andis Soome ja Rootsi firmadele gasellina silmad ette.

Urmas ütleb, et ta mõistis: „suurte meeste“ ärihuvid ei kattu tema omadega – järelikult tuleb ise teha.

20

Tema firma Ehituse Tehnosüsteemide AS, hilisema nimega ETS NORD, kasvas pärast sajandivahetust mühinal.

Soetati tehase Metallist ventilatsioonitootmine, millele majanduskrahhi järel lisandus üks tehas Soomes (täna tuleb Soomest neljandik ETS NORDi käibest) ning hiljem veel Skanska ventilatsioonitehas Jüris.

Urmas ütleb, et „äri peal“ ei ole ta kunagi väljas olnud. Pigem mõtleb ta nagu insener. Ent võtab siiski julgelt riske – on pannud oma isikliku vara firma edu nimel panti. „Kui sain 50aastaseks, läksin EBSi magistrikursusele, et aru saada, kuidas tegelikult peaks raha teenima.

Siiani on kõik tulnud iseõppimise teel.

Katsetasin firma peal neid koolist saadud tarkusi. Iga kord, kui esmaspäeval kursuselt kontorisse naasin, vaatas kogu meeskond õudusega, mida see vana seal jälle õppis ja meie peal katsetama hakkab,“ muigab Urmas.

Ettevõtja ütleb, et tema kõige suuremad õppetunnid äris puudutavad inimeste juhtimist – tööd inimestega.

EÜE ehitusmaleva meistrina tuli tal juba 1987. aastal Moskva kohviku ees kogunenud punkarid panna Kunda raudteed ehitama. „Ei olnud kõige lihtsam ülesanne,“ meenutab Urmas.

Hiljem sirgusid tema firmad kiiresti suureks. Sumari kasvas kolme aastaga kolmelt neljakümne inimeseni. Hiieko kasvas kolme aastaga kahelt ühek-

sakümne inimeseni. ETS NORDis töötab praegu üle 200 inimese. „1997. aastal ehitasime Postimehe maja. Reedel öeldi, et firma on pankrotis ja esmaspäeval pole 30 mehel tarvis tööle tulla. Mida sellistes olukordades teha, kuidas meeskonda pidada? Kuidas kulusid lõigata?“ toob Urmas inimeste juhtimisest ühe näite.

Ning lisab kohe ka teise: „Buumi ajal tulid väljaõppinud inimesed minu juurde ja ütlesid: sorry, Urmas, sinu juures on küll huvitav tööd teha, aga me lähme müüri laduma ja saame kaks korda rohkem palka.“ Liigse inimeste usaldamisega on Urmas saanud ka oma kõige valusamad õppetunnid.

Kuid eredaimad hetked äris on tema jaoks olnud need, kus ta on jõudnud uuele tasemele.

Näiteks 2008. aastal läks ta Soome turule, ostis seal ühe tehase, kuid sealsete töötajate motivatsioon oli kasin.

Urmas asus ettevõtet ise juhtima, pani meeskonna esimese asjana koristama.

Aasta hiljem tegid kõik seal juba hingega tööd ning tänaseni on ETS NORDil Soomes 30 töötajat.

Suure Soome konkurendi Lindabi endine direktor, kes vaatas kunagi Urmast kui väikest venda, on täna Lindabist lahkunud, tulnud ETS NORDi osanikuks ja partneriks ning veab kogu müügitööd Skandinaavias.

Jäägituks töörügajaks Urmas end ei pea. „Ma pole kunagi suutnud sada protsenti tööle pühenduda. Ajal, kui enamik minu põlvkonna inimesi enda rikkusele alusmüüri ladus, käisin mina mägedes suusatamas. Olin kümmekond aastat Alpides reisijuht, olles igal aastal kuni paar kuud talviti Eestist ära.“ Suusatamine on Nõmmel kasvanud ja Mustamäe nõlvu hästi tundva ettevõtja suurimaid kirgi. Meelsasti käib ta pikkadel mägimatkadel, suusad all, laskudes liustikest ja ööbides mägihüttides. Ka Eesti matkarajad on ta risti-põiki läbi käinud. Lisaks sellele paeluvad Urmast veinid. Tal on oma veinikelder.

Järgmiseks tahab Urmas edendada elu maal. Ta soetas koos abikaasa Küllikesega Otepää lähistele Vidrike külla talu ning selle juures endise külapoe.

Juba on nad sinna kasvama pannud viinamarjad.

Vana kaupluse kavatsevad nad korda teha kohvikuks ja mõnusaks külakeskuseks, kus ühiseid üritusi pidada.

See on nende pere isiklik regionaalprojekt.

Aasta Ettevõtja 2017

T

S FINALI

Viljandist al Arno Kütt (46) ja Peep Kuld (45) ehitasid üles Eesti suurima mööbliäri ning hauvad nüüd plaani vallutada pakirobotitega terve maailm.

Toivo Tänavsuu

A

MUUDKUI NUPUTAVAD: Arno Kütt (vasakul) ja Peep Kuld näitavad tuleviku postkasti, kuhu droon meile pakke kukutama hakkab.

FOTOD RAONO VOLMAR

22

rno ja Peep – kaks ettevõtlikku kunagist koolivenda Viljandi Paalalinna gümnaasiumist. Nad ei käinud ühes klassis, sest Arno lõpetas Peebust kaks aastat varem. Puutusid veidi kokku kergejõustikutrennides ja spordilaagrites – kuid võistlesid eri vanuseklassides.

Kooli ajal ei tekkinud kellelgi sellist tunnet, et see duo võiks tulevikus äris mehetegusid korda saata.

Arno lõpetas keskkooli ja siirdus vene sõjaväkke. Ta ütleb, et hakkas juba neljandast klassist alates kooli vihkama, kuna seal tuli asju pähe tuupida.

Nii ei tulnud tal mõtetki pähe, et võiks kõrgkooli minna.

Peep lõpetas kooli siis, kui Eestis algas turumajandus. Teda huvitas äri ning tal oli selge plaan minna ülikooli majandust õppima.

Arno saabus vene sõjaväest valge lehena, omamata kontakte ega mingit aimu ettevõtte juhtimisest. Kuid tal jätkus küllaga ettevõtlikkust. „Esimesed nii-öelda ärid olid mul juba siis, kui olin 14aastane. Lühikeseks jäänud teksapükstest tegin neetidega punkvesti ning müüsin siis selle maha.

Ka nokamütse õmblesin ise vanadest asjadest – ikka müügiks. Mingi ettevõtluspisik oli mul sees,” räägib ta.

Hiljem hakkas Arno isakodus Viljandis pildiraame tegema. Tol ajal nap­ pis maalikunstnikel piltide jaoks raame. Arno klopsis neid garaaži all kokku ning leevendas defitsiiti. Ta joonistas ka ise Viljandi vaateid, paljundas neid trükikojas, raamis enda tehtud raamidesse ning müüs turistidele suveniiridena.

Võttis ka välismaa ajakirjadest paljaste naiste pilte ja raamis neid.

Müük läks alguses nii hästi, et Arno teenis ühe nädalaga mitme kuu palga!

Palgatöötaja rollis on Arno olnudki oma elust vaid umbes ühe aasta. Täpsemalt siis, kui sõjaväest naasnuna ei ela-

Aasta Ettevõtja 2017

lgab robotitega maailmavallutus tanud pildiraamidega enam peret ära ning tuli võtta vastu osakoormusega tööots tuletõrjujana. „Lihtsalt selleks, et kõht täis oleks,“ ütleb ta.

Peep aga liikus samal mööda karjääriredelit üles pealinnamelus. Ta töötas mitmes ettevõttes (sh näiteks Tallinna Kaubamajas) ning maandus siis noore spetsialistina Hoiupanka. Seal tegutses ta mitu aastat peenes ametis – aktsiaturgude optsioonidiiler. Hoiupangast sai Hansapank ja Peep tegutses seal investeerimisfondide alal 2003. aastani.

Ka Peep ütleb, et palgatöö polnud kunagi tema unistus. „Töötasin selleks, et õppida, mitte vastupidi. Tahtsin tegutseda hoopis ettevõtluses, ehitada midagi üles ja töötada iseenda jaoks.“ Lõpuks said kahe Paalalinna poisi teed taas kokku.

Arnol jäi pildimüük soiku ning ta hakkas koos sõpradega mööblit tootma. Ettevõttes nimega Eerung töötas tippajal ligi 130 inimest. Arno kutsus Peebu finantsnõustajaks. Kuna firmasse tulid välisinvestorid, pidi keegi oskama äriplaane koostada ja Peep oskas.

Cleveron AS

€ (tuh) 2016 2015 2014 Müügitulu 3163 2511 4219 Kasum 210 86 1115 Töötajate arv 54 43 37 Osalused Arno Kütt 62% Peep Kuld 17%

ON24 AS

€ (tuh) 2016 2015 2014 Müügitulu 11 600 9972 8941 Kasum 900 713 594 Töötajate arv 31 28 26 Osalused Arno Kütt 35% Peep Kuld 30% Ühel messil nägi Arno esimest korda digifotokat. Tema silme ees avanes midagi ennenägematut: üks messi külastav mees tegi Tallinnas mööbliesemest foto, saatis foto interneti kaudu naisele Kanadasse, naine ütles OK ning mees ostiski eseme ära. Ilma ühegi ahne vahendajata jõudis asi teisele poole maakera.

KOHTUME MEREMESSIL 2017 17.-19.MÄRTSIL!

Arno nina tabas ära: siin on suur äri! „Me ei teadnud alguses üldse, mis asi see e-kaubandus on. Aga kui näed, et teed laua valmis 10 euroga ja tavapoes on sama laud müügis 100 euroga, siis mõtled: no mida kuradit?!“ „Tootmise saime kiiresti käppa. Aga messidel mööblit müües sattusime naerualusteks. Meid ei võetud tõsiselt. Arvati, et kui olen 25aastane ja ettevõtte omanik, siis on oligarhist vanemad mulle tehase kinkinud. Aferistid käisid ümberringi ja üritasid petta. Aju pidi töötama nagu koorelahutaja, mõeldes, kuidas tarbijateni jõuda. Digikaamera andis suure tõuke veebipoe loomiseks,“ räägib Arno.

1998. aastal, veel enne kui nägi ilmavalgust näiteks Delfi uudisteportaal, ammuilma enne interneti saamist laiatarbekaubaks, asutas Arno interneti mööblipoe On24. Mõne aasta pärast liitus sellega investorina Peep ning 2004. aastal viidi On24 ka Soome.

Arno jättis mööblitootmise sinnapaika, sest tema kaasinvestorite jaoks tundus e-asjandus lapsemänguna.

EE

ST

I K TU IIR LE EI PU M R A JE KR T UI AM IS A IJ AH

IG A!

23

Aasta Ettevõtja 2017 Mööblivabrik Eerung on tänaseks seisma pandud ning tootmine kolitud Valgevenesse.

On24st sai omakorda alguse idufirma SmartPOST – Arno ja Peebu teise ettevõtte Cleveroni eelkäija. See juhtus nii, et On24 arenes kenasti, kuid firmal oli mure klientidele mööbli koju või kontorisse toimetamisega. Päris sobivat teenust ei tahtnud kiiresti kasvavale ettevõttele pakkuda ükski kullerfirma. On24s loodi oma logistikaüksus, mis hakkas mööblit laiali viima. See, et kuller võiks tuua diivani näiteks viiendale korrusele ja panna ta keset elutuba, oli toona uudis.

Peagi hakkasid kiitust pälvinud On24 kullerite vastu huvi tundma ka teised kaugmüügiettevõtted (näiteks Quelle ja Hobby Hall): kas te saaksite ka meie pakid inimestele koju kohale viia?

T-särke ja voodilinu polnud mõtet kulleri kätte anda. Nii kangastus Peebule ja Arnole silme ette visioon iseteeninduslike pakiautomaatide võrgustikust, mis toimiks just täpselt nii lihtsalt, nagu ta täna toimib.

Kuna sobilikke automaate turul ei eksisteerinud, otsustasid mehed need ise välja arendada. Peagi tekkiski üle-eestiline SmartPOSTi automaatide võrk, mis müüdi mõned aastad hiljem Soome Postile maha. Kuid SmartPOSTi asemel lõid Peep ja Arno firma Cleveron, mis asus pakiautomaate ja -roboteid välja arendama. Tänaseks on Viljandis toodetud pakiautomaadid lisaks Eestile veel Soomes, Venemaal, Norras, Hispaanias, Ungaris, Bulgaarias ja Brasiilias. Viis uue põlvkonna pakirobotit PackRobot – viiemeetrine torn, nagu Paks Margareeta, mille „ahjuavast“ võtab robot vastu ja väljastab koodi alusel pakke, viies need ise torni sees olevale vabale riiulile – paigaldati eelmisel aastal Ameerikasse maailma suurima jaeketi Wallmart poodidesse.

Mida rohkem pakke ühele ruutmeetrile paigutada, seda madalam on paki hoiustamise hind. PackRobot mahutab kuni 500 pakki!

Tulevikus saab selliseid robottorne seest jahutada või soojendada, võimaldades seal hoida mis tahes kaupa, kas või toitu. Järgmisena rajab Cleveron Eestisse pakirobotite võrgu CollectNet kokku 500 masinaga, mida saaksid kasutada kõik logistikafirmad, ettevõtted, era­ isikud või e-poed. Arno võrdleb neid lennufirmadega: kui näiteks Ryanairil on oma lennujaam, siis EasyJet maandub teise lennujaama. Cleveroni „lennujaamadesse“ saaksid aga maanduda kõik.

24

TARK LADU: Kuni 500 pakki mahutav Cleveroni pakirobot PackRobot, milliseid on viis USAs Wallmarti kauplustes.

Aga seegi pole veel kõik. Viljandi külje all asuvas moodsas Cleveroni laboratooriumis testitakse juba täiesti uusi tulevikukontseptsioone: meie kõigi õuel võiks kunagi olla näiteks Cleveroni droonipostkast, millele maandudes kukutab isesõitev lennumasin alla pakikese ning lendab siis edasi. Ja needsamad viiemeetrised pakirobotid on selle drooni emalaevad, mille katusel käib lennumasin oma akusid laadimas ning uusi pakke haaramas. Miks ei võiks Eesti olla esimene riik maailmas, kus droonid hakkavad kuni paarikiloseid pakke kohale toimetama.

Kuidas sujub Arno ja Peebu koostöö? Umbes nagu metoodikul ja hullul geeniusel. Peep hoiab rohkem kätt pulsil On24 äril, Arno Cleveroni asjadel.

Arno ütleb, et tema pritsib muudkui uusi ideid, kuid Peep laseb need vahel auklikuks. Peep tunnistab, et tema on kriitik, kes täiendab või teeb maha.

Aga nii meeste hinnangul õiged otsused sünnivadki.

Arno: „Kui Peepu veel äripartnerina kõrval ei olnud, panin oma tarkusest mitme asjaga puusse. Näiteks tegin On24 netipoe kõrvale On24 tavapoe, millega kaotasin julmalt. Üksi on raske firmat vedada – valitseb oht oma ideesse nii ära armuda, et ei näe riske. Teised palgatöötajad noogutavad reeglina ainult kaasa.“ „Ma ütlen, et peame minema Marsile,“ räägib Arno. „Aga Peep ütleb, et nii Marsile ei saa ja nii ka ei saa.

Lähme küll Marsile, aga peame selleks koostama täpsema plaani.“

„Äri on minu jaoks nagu strateegia­ mäng,“ ütleb Peep. „Mängid iga päev, et saavutada tulemus. Mõtled, mida sul selleks vaja on. Oled iga päev selle põnevuse sees.“ Mehed on Viljandi patrioodid ning Arno südameasjaks on luua kodulinna IT-kolledž, kus hakkaks õppima tuhat tudengit.

Kaks sõpra on vallutanud Eesti mööblituru, On24 on tõusnud Eesti kõige suuremaks mööblimüüjaks. Ühtlasi on nad mõne aastaga kogu siinse pakimajanduse pea peale pööranud. Vähemasti eestlased on pakiautomaadid nii hästi omaks võtnud, et statistiliselt edestame teisi riike nende kasutamises suurelt.

Järgnevatel aastatel peaks Peebu ja Arno ettevõtetest suurimaid uudiseid pakkuma eelkõige tehnoloogiafirma Cleveron, kuhu läheb praegu palju energiat ja auru.

Eesmärk on rabav: kui maailmas on praegu üle kolme miljoni sularahaautomaadi, siis tulevikus võiks ka pakiautomaate ning -roboteid olla vähemalt sama palju. Ning hea, kui enamik neist pärineks Viljandist ning kannaks Cleveroni kaubamärki. Kui see pöörane kasv nõuab liiga palju lisaraha, võidakse see kaasata börsile minnes, kuid ühes on kaks äripartnerit veendunud: pakimasinad peavad kandma Cleveroni kaubamärki ning jäme ots peab jääma firmas eestlaste kätte.

Aasta tagasi sõlmiti koostöölepe USA suurkontserniga Bell & Howell, kelle klientide seas on peaaegu kõik Põhja-Ameerika suured posti- ja kullerfirmad. Kokku on lepitud eesmärk müüa Põhja-Ameerikas 15 000 pakirobotit, mille hind algab 50 000 eurost. Lihtne arvutus viitab siin sellele, et viljandlastel on siin soolas enam kui poole miljardi euro suurune diil.

Arno arvestab, et seitsme aasta pärast on maailmas kokku umbes kahel miljardil inimesel ligipääs postirobotitele. Nende teenindamiseks oleks vaja pool miljonit masinat. Teha neist kas või 100 000 valmis siinsamas koduses Viljandis ei peaks olema ebareaalne.

Hiljuti võitis Cleveron maailma kõige mainekamal postivaldkonna auhindade jagamisel esikoha saadetiste kättetoimetamise uuenduste kategoorias, mida peetakse postiala Oscariks. „Tahame luua Eesti kõige väärtuslikuma ettevõte,“ ütleb Peep. „Äris on nii nagu spordis – mida auahnem eesmärk, seda suurem lootus saada hea tulemus,“ lisab Arno.

L

A

S

Teras

E

•

R

L

Õ

I

Roostevaba teras

K

•

U

S

Alumiinium

Üle 100-eurostele tellimustele transport Eesti piires tasuta.

CE nõuetele ning EN1090 standardile vastav lõikusteenus.

Kiireim laserlõikus kogenud tegijatelt!

Toci OÜ | Tehnoringi tee, Kõrveküla, Tartumaa | 5553 1564 | toci@toci.ee | www.toci.ee

L

A

S

E

R

L

Õ

I

K

U

S

Aasta Ettevõtja 2017

T

FOTO RAUNO VOLMAR

S FINALI

KÄBID JA KÄNNUD: Raigo Tammo (paremal) andis ettevõtte juhtimise üle poeg Anti Tammole (vasakul), kelle lastest võivad omakorda sirguda Tammode pereettevõtete uued juhid.

Tammod ehitavad ukseäri järgmistele põlvkondadele Ettevõtlik supervanaisa Raigo Tammo (69) pani paari aastakümne eest aluse kahele lennukale tööstusettevõttele, millest ühe – uksetootja T-Tammer – on tänaseks andnud sama ettevõtliku poja Anti Tammo (39) juhtida.

Toivo Tänavsuu

E

esti suurim terasprofiil- ja silemetalluste tootja ja eksportija on T-Tammer. Firma Peterburi teel asuvast tsehhist pärinevad näiteks Eesti Rahva Muuseumi, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Radissoni hotelli, Tammsaare Ärikeskuse, Tallink Spa Hotelli, Hiltoni ja paljude teiste tuntud hoonete uksed. Ettevõte sai alguse ühest juhuslikust kohtumisest reisilaeval Georg Ots 1990ndate alguses. Pereisa Raigo sattus laeva restoranis ühte lauda kellegi võhivõõraga, kellega jagas oma pitsat. Võõras tööstur kutsus Raigo ühte Šveitsi terasprofiilide tehasesse ja istutas talle pähe mõtte, et ta võiks hakata aknaid ja uksi tootma.

Mõeldud – tehtud. 1995. aastal asutaski Raigo pereettevõtte Tammer, tead-

26

mata midagi uste tootmisest. Tänaseks on firma kasvanud suurimaks metall­ uksetootjaks Baltikumis ning kuulub Põhjamaades oma ala esiviisikusse. Ettevõte valmistab aastas ligi 25 000 ust, millest valdav osa rändab üle regiooni.

T-Tammeri sünd ei olnud Raigo jaoks päris võitjate põlvkonnale tüüpiline õigel ajal õiges kohas olemine.

Raadiotehnikahuvilisena oli ta tegelenud omamoodi ettevõtlusega juba vene ajal, pannes kokku teleriplokke Soome kanalite vaatamiseks.

Osta-müü-vaheta ärimudel pole teda kunagi paelunud. „Ma ei saaks nimetada ettevõtjateks inimesi, kes tõstavad asju lihtsalt ühest kastist teise.

Päris ettevõtja loob mingit täiesti uut väärtust,“ ütleb ta.

Energeetikuharidusega Raigol on tegelikult lausa kaks edukat firmat.

Oma esimese ettevõtte Estanc asutas ta juba 1992. aastal, aastaid enne T-Tammerit. Estanc toodab terasmahuteid ja korstnaid. Selle firmaga k­ andideeris Raigo Eesti aasta ettevõtja tiitlile ka 2009. aastal, jõudes finaali.

Ettevõtlikkus on Tammodel geenides. Pereisa Raigo läks toimekalt ees ning kuus last, ka Anti, on tulnud sujuvalt kaasa. Keegi neist pole tahtnud saada luuletajaks ega filosoofiks.

Kui Raigo osaleb endiselt strateegiliste otsuste langetamises, siis igapäevaseid tegevjuhi ülesandeid täidab ehitusinseneriks õppinud Anti, kes alustas firmas suvepraktikat juba teismelisena.

Juhivahetus ei käinud nii, et isa tõstis poja koolipingist direktoriks.

Anti alustas firmas 18 aastat tagasi õpipoisina ning on endale aastaid eri rollides töötades kogu ettevõtte köö-

Aasta Ettevõtja 2017 gipoole selgeks teinud. Pereisa Raigo kutsus kümmekond aastat tagasi lapsed kokku, et arutada, milline võiks olla kahe pereettevõtte Estanci ja T-Tammeri tulevik: kas arendada neid müügiks või on lapsed huvitatud tüüri üle võtma ja jätkama.

Toona tuli langetada pikaajalise mõjuga otsused laenude võtmiseks, soetada tootmise laiendamiseks maad.

Tammode perenõupidamisel otsustati ärid kindlalt perre jätta. Üldiselt üritatakse pereringis olles tööjuttu vältida. Näiteks jõulude ajal ei räägitud kokku saades ustest, mahutitest ega rahast poolt sõnagi.

Aga mis juhtub siis, kui Raigo lapselapsed ei viitsi enam äri teha ja otsustavad firmad maha müüa?

Anti ütleb, et sellist stsenaariumi ei saa välistada, kuid müüa tuleks siis õigel hetkel. Praeguse strateegiaplaani järgi jätkub ettevõtte kasv veel aastaid. „Kui keegi tahab osta, siis peaks see olema pakkumine, millest on raske keelduda,“ leiavad Tammod.

Nii Anti kui ka Raigo on perefirmades palgalised, kuid viimastel aastatel on olnud võimalus võtta ka dividende.

Omaette hasart ja mõnu on jälgida kodus diivanil istudes oma nutitelefonist kahte ettevõttesse paigutatud ligi saja videokaamera otsepilti, mis näitab parasjagu tsehhides toimuvat.

Nad ütlevad, et ettevõtlus on nende jaoks elustiil: motiveerid inimesi tööle tulema ning andma oma panuse, et teha midagi koos ära. Ületad koos oma inimestega väljakutseid ning oled omas valdkonnas mitte taga lonkija, vaid konkurentidest mitu sammu ees – see kõik tekitabki hasarti.

Suur murrang T-Tammeri arengus toimus 1998. aastal, kui Šveitsi terasprofiili asemel hakati kasutama Rootsi omi. Sellele järgnenud kiiret kasvu (mille jooksul on firma tehasepind ja töötajaskond mitmekordistunud) iseloomustab kõnekalt järgmine fakt: kui alguses tuli Rootsist viis latti terasprofiile kuus, siis nüüd tuleb iga nädal 10–15 tonni.

Võhiku jaoks on uks lihtsalt uks – ei midagi põnevat. Kuid Tammode südame panevad ilusad uksed põksuma küll. Hästi tehtud sissepääs loob meeldiva esmamulje ning tekitab Tammodes professionaalse äratundmisrõõmu.

Anti ütleb, et tema jaoks on ustega tehtavad tule- ja sissemurdmiskatsed omaette elamus: näha, kas uks paindub läbi näiteks 1000kraadises kuumuses.

Põnevaks teeb uksed Tammode jaoks veel seegi, et nende tehnoloogili-

T-Tammer OÜ € (tuh)

2016 (prognoos) 2015 2014 Müügitulu 15 000 14 056 12 310 Kasum 911 744 741 Töötajaid 135 114 91 Osalused Perekond Tammo: 100% ne areng pole kaugeltki lõppenud. Iga kümnes inimene T-Tammeris tegeleb mingi tulevikuteemaga ning firmal on Jüris maatükk tootmise laiendamiseks.

Tammode äri tugevaks selgrooks on 5–7 aastaks koostatavad strateegilised plaanid. Kõik otsused kaalutakse põhjalikult läbi, sõnastatakse selged pikaajalised visioonid. Üritatakse jääda oma liistude juurde ning vältida „hasartmänge“ suurema kasu nimel.

Näiteks seitse aastat tagasi, keset sügavat ja valusat masu, võttis T-Tammer ette teise suure tootesuuna ning hakkas valmistama ka ­silemetalluksi.

Mõte seda tüüpi uksi tegema hakata oli laagerdunud 15 aastat! Ühtäkki sai T-Tammeri jaoks aeg selleks küpseks.

Tammod olid seni teinud vaid ühte toodet – terasprofiilust. Masu ajal tuli valikusse ka teine. Nii kujuneski kriis ja masu, mis ehitussektorit armutult laastas, T-Tammeri jaoks hoopis võimaluseks viia äri uuele tasemele. Strateegia­ plaanides hoitakse silma peal sellelgi, et ühe tellija osakaal ei kasvaks üle 10 protsendi. Mune eri korvides hoides on võimalikud tagasilöögid valutumad.

Järjepidevalt käib T-Tammeris ka tootmise uuendamine. Näiteks eelmisel aastal käivitati uus nelja miljoni eurone investeering – täisautomaatne lehtmetalliliin, mille ühest otsast lähevad teraslehed sisse ning teisest tulevad uksedetailid välja. Uue suunana hakati hiljuti valmistama laevauksi.

Mõne otsusega on Tammod ka mööda pannud, pidades seda hiljem heaks õppetunniks.

Aastaid tagasi osteti ettevõte, mis tootis treppe ja trepipiirdeid. Reedel pandi firma müügipakkumine lauale ning esmaspäevaks tuli T­ ammodel otsustada, kas soetada ettevõte, millel paistsid olema „ühekordsed finants­ raskused“.

Raigo ütleb, et suurt plaani nähti õigesti – treppide tootmisega saanuks tekitada samas valdkonnas uusi sünergiaid. Kuid hiljem ujus välja palju kapis olnud luukeresid ning Tammodel tuli investeering korstnasse kirjutada.

Taas said nad kinnitust, et kõik käigud tuleb põhjalikult läbi kaaluda – hoida külma pead ja kainet joont.

Kainust edendavad nad oma ettevõttes sõna otseses mõttes. T-Tammeris ja Estancis ei propageerita alkoholi: seda ei pakuta ettevõtte üritustel ega kingita ka klientidele. Hiljuti avati näiteks täiesti karskelt T-Tammeri uus tootmishall, kus käis kohal sadu külalisi.

Tammode dünastia puhul annavad tooni ka kristlikud väärtused. Raigo ja Anti on mõlemad kogudustega seotud.

Anti on Allika baptistikoguduse juhatuse liige ja diakon. Kas kristlus mõjutab kuidagi ka ukseäri?

Anti sõnul hommikupalvusi T-Tammeri kontoris ei peeta ning piiblit lauanurgal ei ole. Aga pereväärtused on au sees ning kui töötajad soovivad, räägitakse nendega ka „Jumala-asjadest“.

Raigo: „Mulle on mitmeid kordi öeldud: mis sul viga, sa saad sealt ülevalt tarkust! Olen alati vastanud: aga kes sul keelab sealt ülevalt küsimast?“ Juhtidena usuvad Anti ja Raigo, et inimene on väärtus, mitte ressurss. Nii üritavad nad luua oma inimestele parima võimaliku töökeskkonna. Näiteks on ettevõtte kontorisse ehitatud lastetuba. Ühiselt jagatakse boonuseid täidetud eesmärkide eest.

Vaatamata sellele, et ettevõtlus ongi justkui meeste elu ning töö ja hobi ühes, lähevad nii Anti kui ka Raigo hommikuti ikkagi tööle. Töövabal ajal mängib Anti korvpalli ning aitab naisel kodus kolme tütart kasvatada.

Raigot on aga lapsepõlvest saadik paelunud elektroonika ja raadiotehnika. Juba koolipõlves konstrueeris ta põlve otsas taskuraadioid, püüdis žiletitera ja grafiidi abil raadiolaineid ning vedas tunni ajal üle klassi traate. Selliste asjade kallal nokitseb ta tänaseni. „Leian, et kodus peab olema korralik heli. Mõni küll ütleb, et pole õige, kui igas toas on televiisor, võimendus ja projektorid, aga see lihtsalt meeldib mulle,” räägib Raigo.

Veel laulab ta kooris, mängib flööti ning külastab klassika- ja džässikontserte. Kui küsida Antilt ja Raigolt, millest nad unistavad, siis vastab Anti, et tema tahaks jätkuvalt näha T-Tammerit oma valdkonnas eesminejana ning ettevõttes hoida positiivset ja inspireerivat õhkkonda.

Raigo „projektiks“ on aga Estanci ja T-Tammeri strateegiliste otsuste langetamise kõrval 12 lapselast. Vanaisa töö on ju täiesti täiskohaga töö.

27

Aasta Ettevõtja 2017 ELUTÖÖPREEMIA

Traditsiooniliselt antakse EY Eesti Aasta Ettevõtja konkursil välja ka ettevõtja elu­tööpreemia. Viimati pälvis selle Silmet Grupi nõukogu esimees Tiit Vähi (70).

Mis on teie jaoks elutöö? Elutöö on seotud inimese eluga ja lõpeb siis, kui lõpeb inimene. Siis saab otsustada, mis on olnud tema elutöö tulemus.

Ettevõtja elutöös vaadatakse inimese elu ühte külge – seda, mis on seotud ettevõtete juhtimise, tootmise ja majandustegevusega. Ilmselt sain elutööpreemia tegemiste eest ettevõtluses ja poliitikas, aga minu tähtsaim elutöö on see, et mul on kaks last, nad on saanud normaalse hariduse, neil on pered ja minul lapselapsed.

Milliseks hindate oma elutööd ettevõtluses? Laias laastus võib minu elu jagada nelja perioodi. Esiteks sünnist kuni koolide lõpetamiseni. Sündisin Valgamaal, käisin kohalikus Pikkjärve algkoolis ja Valga keskkoolis, siis läksin Tallinnasse ülikooli. Pärast seda kutsuti mind kohe sõjaväkke ja kui sealt 1972. aastal naasin, saigi esimene etapp elus – lapsepõlv ja õpingud – läbi.

Teine elutööetapp oli töö Valgamaal. Sõjaväest tulles hakkasin endale korterit otsima, sest olin senini elanud ühiselamutes ja aeg oli ka pere peale mõelda. Vaatasin ringi Tallinnas ja Tartus, kuid sõber kutsus mind hoopis tööle Valga autobaasi.

Mõtlesin, et töötan seal mõne kuu ja liigun edasi. Ent juhtus nii, et jäin sinna 17 aastaks! Alguses oli autobaas tehniliselt väga maha jäänud, autosid remonditi talvel lumehanges. Aga me ehitasime üles uue suurepärase ettevõtte, rajasime uued hoonekompleksid.

Selle eest pälvisin muuhulgas Brežnevi allkirjaga Rahvaste Sõpruse ordeni.

Siis tundsin, et puhuvad uued tuuled. Peaminister Indrek Toome asetäitja Peeter Palu tegi mulle ettepaneku tulla transpordiministriks. Olin nõus, sest ei tahtnud suurtest muutustest kõrva28

FOTO SVEN ARBET

Tiit Vähi: minu neli elutööd

le jääda. 1989. aastal astusin ministriametisse, kolm aastat hiljem sai minust esimest korda peaminister, kokkuleppe järgi kuni valimisteni. Siis õppisin pool aastat Saksamaal ning naastes tegime Koonderakonna, millega võitsime kohalikud valimised. Minust sai Tallinna volikogu esimees, 1995. aasta kevadest taas peaminister.

See oligi kolmas periood – Tiit Vähi poliitikas. Jah, kuid siis sain ma aru, et poliitika mulle siiski hästi ei istu – liiga palju sopapildumist. Astusin tagasi ja olen selle otsuse üle uhke. Legendid räägivad, et panin peaministrina kõige parema ettevõtte Silmeti enda tasku, aga see ei vasta tõele. Ma ei osalenud erastamispakkumise tegemisel ning ettevõte müüdi rahvusvahelise konkursi kaudu. Olin astunud peaministri ametist tagasi ja vaba mees, kui mind kutsuti Silmetisse kampa. Hakkasin osalema Silmeti ja Sillamäe linna päästeoperatsioonis.

Ettevõte oli toona täielik rämps – ei suutnud maksta isegi elektri, soojuse ja vee eest. Aitasin kaasa selle päästmisele, millega päästsime ka Sillamäe linna, kelle jaoks Silmet oli suurim tööandja.

Kui Silmet sai enam-vähem elujõuliseks, tuli idee ehitada sadam. Koht Vene piiri ääres andis võimaluse osaleda transiidis. Olin transpordiettevõtet juhtinud ning töötanud ministrina. Rajasime sadama, mis on mahu poolest täna Läänemere ääres Klaipėdast Helsingini asuvatest sadamatest kaheteistkümnes ning Eestis mahtude poolest teine. Oleme tegutsenud samas ainult 12 aastat, samal ajal kui Tallinna, Riia, Helsingi ja Peterburi sadamad on umbes 300 aastat vanad.

Kas neljas etapp siis praegu käib?

Neljas käib edasi ja viies on pensioniaeg, mis pole veel alanud. Pikendasin oma ettevõtetega just viieks aastaks töölepinguid, sest ei oska end pensionärina ette kujutada. Kuhu ma siis lähen, kui ma hommikul tööle ei lähe?

Nii nagu Tallinna linn ei saa kunagi valmis, ei saa kunagi valmis ka Sillamäe sadam. Paar aastat tagasi käisid meil külalised Hamburgi sadamast, mis on 800 aastat vana. Nad ütlesid, et usutavasti oleme 800 aasta pärast suuremad kui Hamburgi sadam.

Elutöö kestab. Sadamat arendame edasi, samuti Pühajärve Puhkekeskust, Narva-Jõesuu kuursaali teeme ka korda – kõik oleneb asjaoludest ja tingimustest Eesti majanduses. Tänane sõjahüsteeria investeerima ei kutsu, kuid ehk läheb paremaks.

Kui alustasime sadamaehitust, ei näinud me ette mõttetut konflikti Eesti ja Venemaa suhetes. Kui seda poleks olnud, oleks marmorpõrandaga kuursaal ammu valmis ning sadam mahtude poolest kaks korda tänasest suurem.

Kuidas mõõta ettevõtja saavutusi?

Peab olema hea äriplaan ja hea meeskond. Samuti usk ja rõõm tööst.

Mul on vedanud, sest minu ümber on alati olnud töötahtelised ja targad inimesed. Ega ma ise nii suur töömees olegi – teised teevad tööd, mina käin linte lõikamas ja autasusid vastu võtmas.

Kuid mul on hea meel, et minu äridega seotud ettevõtetes töötab 1300– 1500 inimest ja nad saavad normaalset palka.

Mida tähendab teile EY tunnustus? Mul on kodus meetrikõrgune hunnik diplomeid Valga autobaasi aegadest. Lisaks ordenid, medalid ja muu.

EY elutööpreemia on väga kõrge tunnustus. Igaüks võib olla ja peab olema uhke oma tegude üle, kuid kui neid tegusid hindavad kõrgelt ka teised inimesed, siis on eriti hea meel. Lisaks oli auhinna vastuvõtmine emotsionaalne elamus.

Tänan EY žüriid ja loomulikult oma meeskonda – kaasteelisi kõigil neljal eluetapil.

Aasta Ettevõtja 2017 VA RA S E M A D V Õ I T JA D

FOTOD TOIVO TÄNAVSUU

Jevgeni Kabanov: elu on nüüd põnevam!

Eelmine Eesti aasta ettevõtja, tarkvarafirma Zeroturnaround juht ja asutaja hindab võitu kõrgelt, kuid leiab, et see on kasu toonud pigem Eestis.

Kuidas Eesti aasta ettevõtja tiitel on sinu elu mõjutanud? Kõige suurem mõju peitub inimestes, kellega ma Monacos tutvusin. Näiteks Ilkka Paananeniga (Supercelli omanik), millest sündis Rootsi, Eesti ja Soome idufirmade juhtide kokkusaamine Helsingis Slushi konverentsil. Mõned uued uksed avanesid minu jaoks ka Eestis: elu on nüüd tänu sellele natukene põnevam.

Milline tähendus on tiitlivõidul olnud sinu ettevõtte Zeroturnaround käekäigus? Kahjuks siin pean tunnistama, et mingisugust vahet ei suuda leida. Firma toimib rahvusvaheliselt ja seal on sellest tiitlist kasu tunduvalt vähem kui Eestis. Oleks ma võitnud maailma parima ettevõtja tiitli, siis oleks ilmselt teine asi.

Millistel EY konkursiga seotud üritustel või kohtumistel oled osalenud pärast mullusuvist Monacos käiku ning kui palju suhelnud teiste riikide parimate ettevõtjatega? Lisaks ­Slushil toimunud kohtumisele oleme teinud ka EY tänavuse konkursi stardiürituse, kus lisaks ­Ilkka Paananenile osales peaminister Taavi Rõivas.

Hoian kontakti umbes kümne teise riigi võitjaga ja kindlasti koorub neist kontaktidest midagi huvitavat veel tulevikus.

Oled tänavuse Eesti Aasta Ettevõtja konkursi žüriis. Kui raske on valida parimat? Väga raske. Ettevõtted ja ettevõtjad on väga erinevad.

Edu definitsioon muutub sektorite ja ärisuundade lõikes palju. Samas teatud numbrid ja märgid aitavad valikut teha. Mina vaatasin kasuminumbreid, et aru saada ettevõtte tugevusest. Üritasin mõista, kui palju tööd pidi ettevõtja selle edu nimel tegema ning milliseid raskusi ületama. Lõppkokkuvõttes hindame inimesi, mitte nende ärisid. Eesti kontekstis on tihti määrav ka innovatsioon ja sotsiaalne vastutus – paljud ettevõtted kahjuks sellele veel piisavalt tähelepanu ei pööra, kuid samas on need EY Eesti Aasta Ettevõtja konkursi puhul olulised.

30

Lasnamäe geeniuse seiklused Monacos Väljavõtted 15. juunil 2016 Eesti Ekspressis ilmunud reportaažist, mis kirjeldas arvutiteaduste doktori Jevgeni Kabanovi osalemist kullases ja karrases Monacos toimunud EY World Entrepreneur of the Year’ finaalgalal.

Lasnamäel sirgunud Jevgenile pole probleem lennata teise maailma otsa, et kohtuda näiteks pooleks tunniks IBMi juhiga. Aga poosetada viis päeva kusagil ebamaiselt rikaste inimeste imedemaal?!

Tema ülesanne Monacos on rabada jalust kuueliikmeline žürii (ettevõtjad eri riikidest), kiites üles enda kui ettevõtja. Jevgeni jaoks on niisugune asi uus. „VCdega (ehk riskikapitalistidega) on mul hea insight (mõistmine). Ma tean, mis neid draivib (ehk mis neile meeldib). Aga selle žürii puhul pole aimugi,“ räägib Jevgeni moodsas tech-keeles.

Adria äriklassis lõunasse lennates lihvib Jevgeni oma 15minutilist pitch’i (ettekannet) täiuslikkuseni. Ta tunnistab, et see on liiga lühike aeg udupeene Java produktiivsustehnoloogia vajalikkuse selgitamiseks.

Jevgenil on kiusatus rääkida oma firmast, kuid ta peaks rohkem rääkima iseendast ja oma filantroopiast.

Kuna ta sellega – veel – ei tegele, soovitatakse rõhuda ühiskondlikule panusele: sellele, et Jevgeni kuulub Eesti Vabariigi presidendi mõttekotta, aitab lihvida seadusi idufirmasõbralikumaks ning õpetab ülikoolis arvutiinsenere. Ükshaaval tutvustatakse finaliste.

Nad käivad enda valitud muusika saatel lavalt läbi. Kui eelmisel aastal valis Eesti võitja Jüri Raidla Europe’i „The Final Countdowni“, siis Jevgenil käib taustaks „Lego filmist“ tuntud „Everything is Awesome“.

Jevgeni on avastanud oma hotel-

litoa võlud: lamamistoolid terrassil, lummav vaade Monaco lahele. Tema päev on tihedalt kohtumisi ja interv­ juusid täis. Vahepeal kiire püstijalalõuna (liha ja paar tomativiilu), nädala vastutusrikkaim kohtumine žüriiga ning pidulik vastuvõtt Monaco vürsti Alberti lossis. „Teine prints kahe nädala jooksul!“ muheleb Jevgeni. Alles istus ta Tallinnas Yorki hertsogi, prints Andrew kõrval.

Jevgeni on Monacos avastanud EY aasta ettevõtjate elitaarse klubi põhilise võlu: tal ei pruugi olla palju ühishuvisid kontserdikorraldajaga Brasiiliast või pastatootjaga Tšiilist, kuid klubikaaslased saavad talle vajaduse korral nendes riikides mis tahes uksi avada.

Kontaktid on äris kõva valuuta.

Jevgeni on terve nädala igas olukorras vahetu, seltskondlik ja sõbralik.

Ta network’ib sajaga! Vahel on lausa ülevoolav. Peab kõigiga mahlakaid vestlusi, naerab kõva häälega, viskab kildu. Õhtulauas võtab aga eestlaste lauas üllatuslikult üles Raimond Valg­ re „Ma võtan viina su terviseks, mu neid…“. Laulab nagu noor Pavarotti!

Hiljem juhib seltskonna enesekindlalt tantsupõrandale.

Nädal Monte Carlos kulmineerub laupäevaõhtuse finaalgalaga, mille nae­laks on vokaalgrupp The Tenors.

Jevgeni saab karika, mis kaalub sama palju kui paar telliskivi, ning hoiab Eesti lippu kõrgel.

www.weinig.ee

Aasta Ettevõtja 2017 FOTOD STUDIO PHENIX

VA RA S E M A D V Õ I T JA D

Mida tähendab Eesti aasta ettevõtja tiitli võit?

V

arasematel aastatel Eesti aasta ettevõtja tiitli võitnud räägivad, mida see tiitel neile tähendas ning mis emotsioonidega pistsid nad glamuurses Monacos rinda maailma parimate ettevõtjatega.

Jaan Puusaag (Krimelte), 2008

„Mu arvamust küsitakse – maksude teemal, ärikeskkonna teemal. Kindlasti toob tiitel ka rahvusvaheliselt teatavat prestiiži ning tõstab usaldusväärsust. Lihtsam on tehinguid teha.

Aga et korraga hakkas kõik paremini minema, seda mitte. Inimesed soovisid õnne ja järgmine päev läks elu edasi. Ehk on see ka kolleegidele tähtis, kui juhti tunnustatakse. Kokkuvõttes on ettevõte ju tiimitöö.

Tavaettevõtja elu ei ole glamuurne, pole väga palju võimalusi end staarina tunda. Monacos oli tore pidu! Kohtumisi ja suhtlemist jätkus, kuid ärile see otseselt kasu ei toonud.“ Indrek Sepp (Pristis), 2009

„Kohtume igal suvel teiste Eesti aasta ettevõtja tiitli võitjatega. Tavaliselt teeme seda kellegi kodus ja iga uus tulija peab peo korraldama. Päris tihedalt suhtleme ja see suhtlus avardab silmaringi.

Monacost ma töiseid kontakte ei saanud. Aga see oli väga glamuurne ja kõrgel tasemel peetud üritus. Mäletan, et kümmekond aastat varem istusin Monacos Pariisi-nimelise hotelli ees kohvikus. Hotelli ees nägin päevitunud inimesi, šampuseklaasid käes. Mõtlesin, kes nad on. Kümme aastat hiljem avastasin end nende seast. Mõistsin, et olid täiesti tavalised inimesed.

Aasta ettevõtja tiitel on rohkem enesekindluse küsimus. On omamoodi üllas tunne, kui keegi su tööd märkab ja avastad end maailma kõige vägevamate seas. Mul on võimalus helistada ükskõik millise maa ettevõtjale, kes Monaco galal osales. Olen kindel, et ma ei jääks sekretäride rägastikku kinni.“ 32

Peter Hunt (Wendre), 2010

„Eesti aasta ettevõtja tiitel pani meie ettevõtte kaardile. Üle tuhande töötajaga ettevõtte sisemine kultuur p ­ aranes.

Tööstus­ettevõtted nagu Wendre ei satu sageli tähelepanu keskpunkti. Ikka räägitakse idufirmadest ja Skype’i-laadsetest IT-firmadest. Aasta varem kandideerisin Rootsis samale tiitlile, jõudsin finaali, aga ei võitnud. Eesti võit järgmisel aastal oli isegi olulisem. Eestit oli Rootsis elava väliseestlasena suur au esindada. Monacos olin rohkem vaatleja rollis, ei loonud ärikontakte.

Tiitlivõit andis indu edasi minemiseks, investeerimiseks. Kasvas soov ettevõtet veelgi kasvatada. Oleme kuue aastaga kaks korda suuremaks kasvanud.“ Priit Alamäe (koos Taavi Kotkaga, Nortal), 2011

„Eelkõige on aasta ettevõtja tiitel tunnustus tehtud töö eest ja mitte ainult konkreetsele inimesele, vaid kogu edu ehitanud meeskonnale. Ilmselt kõige suurem väärtus on tiitli pikemaajalisem efekt maine kujundamisel. Kui näiteks viie aasta pärast mõni potentsiaalne äripartner su nime otsingumootorisse paneb, siis annab see usaldusväärtust juurde.“ Ruth Oltjer (Chemi-Pharm), 2012

„Rahvusvahelise suhtlemise mõttes oli see hästi oluline tunnustus. Andis usalduse krediidi, võimaluse rääkida investoritega üle maailma. Hiljem on mind kutsutud Monacosse kolm korda EY World Entrepreneur of the Year’ konkursi kohtunikuks.

Ettevõtjatele avaldab muljet, et olen ise konkursil osalenud. Mind võetakse tõsisemalt, tullakse rääkima ja teatakse. Kui sul on CVs kirjas, et oled olnud aasta ettevõtja ja Monacos kohtunik, avanevad uksed. See on omaette kvaliteedimärk.

Iga kord tuleb Monacost partnereid juurde. Oled ikkagi 50 riigi tugevaimate esindajatega koos. Seda tuleb ära kasutada. Näiteks oleme hakanud koostööd tegema Saudi Araabia partneritega.

Rääkisin ka USA börsifirmadega. Tiitel andis julguse mõelda, et nüüd lähengi USA või Hongkongi börsile.“ Priit Rebane (koos Peeter Rebasega, BDG Holdings), 2013

„Võit muutis pigem midagi teiste jaoks.

Mind hakati teise pilguga vaatama. Korraga tuli anda väga palju intervjuusid. Küsiti, kuidas läheb Eesti majandusel ja mida tuleks teha, et veel paremini läheks. Monacos olime vaba aja ja meelelahutuse valdkonnast ainus ettevõte. Andsin intervjuusid, käisin üritustel, kuulasin ettekandeid. Rääkisin juttu. Enamik ei otsinud aktiivselt kontakte, vaid üritas maailma aasta ettevõtja tiitlit võita. Selle nimel tehti tõsist tööd. Meie selle poole ei püüelnud. Kui tuled väikesest riigist ja sul pole maailma muutvat ärimudelit, on tõenäosus võita väike.“ Jüri Raidla (Raidla Ellex Advokaadi­ büroo), 2014

„Konkursivõit oli suureks tunnustuseks tehtu eest, ergutas ja innustas mind ja meie meeskonda. See oli mulle ka väga suur üllatus! Võidul oli oluline märgiline tähendus õigusteenusele.

Sain Monacost kaasa värskendatud tunnetuse ja teadmise, kuidas suures maailmas ja globaalses ärikeskkonnas asjad käivad. See aitab iseenda ja terve Eesti tööd ja toimetamised panna paremini konteksti. Meil ei ole mitte midagi häbeneda, mis siis, et oleme väikesed. Samas ei ole meil põhjust ka ette kujutada, et oleme maailma naba.

Eesti-sugusest väikesest majandusest tulles on globaalse konkursi võitmise võimalused peaaegu olematud, aga ma soovitan tulevastel konkursivõitjatel keskenduda Eesti ärikeskkonna müümisele. Sellest tõuseb kasu Eestile tervikuna ja ka võitja enda ärile.“

Aasta Ettevõtja 2017 FOTOD STUDIO PHENIX, ERAKOGU

Monaco hetked pildis Fotosid EY World Entrepreneur of the Year’ finaalnädalalt Monacos juunis 2016.

KABANOVI TOETAJAD: Peamiselt ettevõtjatest koosnev Eesti delegatsioon Monacos kõige pidulikumal lõppgalal.

34

MAAILMA PARIM: EY World Entrepreneur of the Year 2016 – Austraalia mänguasjatööstur Manny Stul.

PRINTSIL KÜLAS: Monaco prints Albert II tervitamas oma lossis Eesti aasta ettevõtjat Jevgeni Kabanovit.

7

*Tiitel pĂľhineb Creditinfo Reitingul

Ettevõtete laenud LHV-st Eesti pangana tahame aidata Eesti ettevõtetel kasvada.

Toetame ettevõtlikust, julgeid ideid ja piiridest välja mõtlemist.

Laenusumma kuni 25 000 000 eurot

Vaata lähemalt lhv.ee/arilaen

Finantsteenuse pakkuja on AS LHV Pank.

Tutvu tingimustega lhv.ee ja küsi nõu meie asjatundjalt.