Eesti Kapital 2018 by Eesti Ekspress

2018

30 aastat uue Eesti ettevõtlust

JAANUS OTSA:

“Eesti päästaks seisakust üks hea kriis“ OLEG GROSS -

tööandja tuhandele Eesti perele, maa sool RUTH OLTJER JA EVE TOOTS –

üks päästab elusid, teine teenindab miljoneid ostlejaid

789949

TOOMAS S ILDMÄE, JÜRI KÄO, OLARI TAAL, ANNE SAMLIK, MEELIS MILDER JT:

723362

TIIT VÄHI:

”700 aastat Eesti transiiti läbi saamas. Me kaotame miljardeid!”

Avameelselt ettevõtlusest, elust ja Eestist Hind 5.99€

E EST I E KSPRESS JA EESTI SUURETTEVÕTJATE AS SOTS IATS IOON E S IT L E VA D

LO O D E E S T I S U U R E T T E VÕ TJ AT E S T

AUTOKUNSTI TEOSED.

GHIBLI – keskmine kütusekulu: 5,9–9,7 l/100 km – CO2-emissioon: 158–226 g/km. QUATTROPORTE – keskmine kütusekulu: 6,2–9,6 l/100 km – CO2-emissioon: 163–223 g/km. LEVANTE – keskmine kütusekulu: 7,2–10,9 l/100 km – CO2-emissioon: 189–253 g/km.

GHIBLI, QUATTROPORTE JA LEVANTE. Maserati on olnud teerajajaks autokunsti alal – kandes endas loovust, kirge, innovatsiooni ja stiili. See on kombinatsioon detailideni paigas käsitööst ja tehnoloogiast, mis erutab ja inspireerib. Röövib armutult kõikide möödujate pilgud ning vastab oma juhi soovidele kirega, mida suudab pakkuda vaid legendaarse, nüüdseks üle 100-aastase võidusõiduajalooga masin. Maseratit saab kas armastada või kohe väga armastada ning mis kord juba Maserati poolt loodud, sellega tuleb ka Maserati moodi sõita! ERAKORDSETE AUTODE HARUKORDSED LAOPAKKUMISED. VAATA WWW.MASERATI.EE! SOODUSTUSED KUNI 22 960 €!

AS SILBERAUTO – MASERATI AMETLIK ESINDAJA EESTIS SILBERAUTO EESTI AS, PETERBURI TEE 50A, TALLINN Telefon: 6056 950, e-mail: maserati@silberauto.ee www.maserati.ee • www.facebook.com/maseratieesti

EESTI KAPITAL

30 AASTAT UUE EESTI ETTEVÕTLUSE LUGU: INSPIREERIVAD, AVAMEELSED JA TERAVMEELSED LOOD EESTI SUURETTEVÕTJATE ASSOTSIATSIOONI (ESEA) LIIKMETEST.

Usutlus Jaanus Otsaga: „Me ei tohi saada provintsiks, kus istume ummikutes, kuid sõita pole kuhugi“ TO I V O TÄ N AV S U U

Ruth Oltjer – arstist ettevõtja, kes päästab elusid K I R S T I VA I N K Ü L A

Jüri Käo teekond rohijast miljonäriks M A R TA T U U L

Tiit Vähi, Enn Veskimägi jt Eesti-Vene suhete madalseisust: „Me kaotame miljardeid!“ SULEV VEDLER

Meelis Milder ja Baltika Grupp on üle elanud viis kriisi TA N E L S A A R M A N N

Oleg Gross hoolitseb, et elu Eesti kolgastes ei läheks läägeks TO I V O TÄ N AV S U U

Anne Samlik Estraveli sünnist ja edust: „Head inimesed on edu võti“ ANN-MARII NERGI

Jaak Niguli arvamus: „Ettevõtja maksab kõik kinni, ka poliitikute rumalused“

Usutlus Toomas Sildmäega: „Oleme jõudnud heaolu faasi – Eesti areng suri välja“

Järgnevatel lehekülgedel rulluvad lahti lood meie ajastul ühel või teisel moel suundanäitavatest ettevõtjatest. Need avameelsed veerud annavad väikese ülevaate ettevõtlike kaasmaalaste südikusest Eesti taasiseseisvumise algusaastail, ettevõtluse arengust läbi kriiside, hetkeolukorrast ja kindlasti ka tulevikust. Täna ühendab neid inimesi kuulumine Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni, mis omal klubilisel viisil püüab olla avatud ning kriitiline partner riigile ettevõtluskeskkonna kujundamisel. Soovin mõnusat lugemist!

TO I V O TÄ N AV S U U

Hans H. Luige reibas vaade Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni tegemistele

104

Väino Kaldoja ESEA president

Eve Toots – särav tegija kaubanduskeskuste turul K I R S T I VA I N K Ü L A

112

Olari Taal – äkiliste ideedega aktiivne pensionär TUULI JÕESAAR

118

Esimese Wabariigi suurettevõtjad Puhk, Kerson, Lorup, Ginovker P E K K A E R E LT Esikaane foto: Kaupo Kalda

Kallis lugeja!

Foto Jarek Jõepera

Ajakiri Eesti Kapital valmis Ekspress Meedia ja Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni koostöös. Projektijuht Toivo Tänavsuu, toivo@ekspress.ee Toimetajad Toomas Vabamäe, Tiina Jõgeda, Kersti Trull Keeletoimetaja Katrin Hallas Kujundaja Tarmo Rajamets Kaanekujundus Ronald Viin Esikaas on inspireeritud ajakirjast "Lifestyle Stockholm" Väljaande Eesti Kapital autoriõigused kuuluvad Ekspress Meediale ja ESEA-le. Väljaandes sisalduvate materjalide kasutamine ilma nõusolekuta ei ole lubatud.

Foto Kersti Niglas

Jaanus Otsa:

„Eesti päästaks

seisakust vaid üks hea kriis!”

Ehitus- ja kinnisvaraettevõtja Jaanus Otsa (61) räägib avameelselt, kuidas ta karastus Venemaa avarustes ettevõtjaks, kuidas õnnestus tal Tallinna linnaga magusaid diile teha ning mismoodi sündis tema elu tehing – Raadiku munitsipaalmajade müük ameeriklastele enam kui 100 miljoni euro eest. TO I VO TÄN AVS U U

ord kohtusid suurettevõtjad peaminister Jüri Ratasega. Valitsusjuht kiitles, et tema ministrid kuulavad huviga ettevõtjate nõu – näiteks Robert Kitti on kuulanud. Hetkeline vaikus. Siis aga suskab Jaanus Otsa: „Härra peaminister, millise ettevõtlusega tegeleb teie arvates härra Kitt?“ Tema meelest on Swedbanki juht suurdirektor, mitte ettevõtja. Otsa kõnepruuk on sirgjooneline, lõbusa irooniaga vürtsitatud, vahel päris valus. „Mõned näitlejad armastavad teatrit,“ ütleb ta näiteks. „Teised aga iseennast teatris. Samamoodi on poliitikas: Mart Laar, Siim Kallas jt armastasid Eestit. Aga paljud praegused noorpoliitikud armastavad iseennast poliitikas.“ Ja siis jätkab: „Öeldakse, et Lätist alkoholi ostmine ei ole patriootlik. Ja et NATO peaks meid ohu korral kaitsma. Mis asja? Meie olemegi Euroopa Liit! Meie olemegi NATO! Tapal ei ole NATO väed – need on meie väed! Me oleme osa suurest NATO-nimelisest kokkuleppest ja Eesti täidab oma kohustusi. Ja Euroopa Liidus kehtib kaupade, teenuste, kapitali vaba liikumine. Ükskõik mida võib osta Tartust, Lätist või Luksemburgist – see on nii patriootlik kui ka moraalne.“ Otsa kontorist Tallinnas Pärnu maanteel avaneb vaade Ülemiste järvele ja Järvevana teele. Mees jälgib teraselt Eesti ühiskonnas toimuvat ja tunnistab, et tema kannatuse karikas hakkab täis saama. Osa Eestist elaks justkui paralleeluniversumis. Kunstlikus eduuimas. Mis teile praegu Eestis rõõmu pakub? Olen tohutult õnnelik, et meil on oma riik. Paljudel rahvastel ei ole oma riiki. Mäletan Brežnevi aega – unistasime igasugustest asjadest, aga mina küll ei 7

Foto Andres Putting

Meie valitsejad räägivad, et teevad kogu aeg häid ja tarku otsuseid kogu rahva hüvanguks ega mõista, miks on nende usaldusreitingud nii viletsad. Mäletan sarnast asja 24. kongressi järel Nõukogude Liidus. julgenud uskuda, et Eesti taas vabaks saab. Kuigi mu vanaisa oli olnud kapitalist ja kinkinud mulle raamatu „Eesti iseseisvus – 20 aastat“. Eesti on edukas ja maailma ühe protsendi kõige rikkamate hulgas. Tegelikult läheb meil väga hästi, hea vundament on rajatud. Ja millega ei ole rahul? Meie valitsejad – valitsus, parlament, president – räägivad, et teevad kogu aeg häid ja tarku otsuseid kogu rahva hüvanguks ega mõista, miks on nende usaldusreitingud nii viletsad. Mäletan sarnast asja 24. kongressi järel Nõukogude Liidus: kogu aeg tehti tarku otsuseid, aga rahvas ei saanud aru. See on ohtlik. Kuidas tõsta märgatavalt Eesti inimeste elatustaset? Majanduskasvu alus on eksport ja investeeringud. Need genereerivad majanduskasvu ja sisetarbimist, mis omakorda genereerib edu. Valitsejatel on eelarvega võimalik väga vähe muuta, vaid umbes kümme protsenti eelarvest on nende otsustada. Oluliselt saab mõjutada majanduskeskkonda seaduste kaudu, muutes neid lihtsamaks ja selgemaks – seda kindlamalt on siia oodata investeeringuid. Ettevõtjad on andnud valitsusele soovitusi, kuid valitsus pole neid järginud. Nüüd ongi küsimus, kas soovitused on olnud nii kehvad või on valitsusel olnud taktikaline plaan teha populistlikke otsuseid, et garanteerida võimule jäämine. Aga ma ei ole pessimist: see lõpeb ära. Järgmise majanduskriisi ajal – ma ei tea, millal see täpselt tuleb, võimalik 8

et 2021–2022 või 2023–2024 – on paljude asjadega väga halvasti. Ja kui asjad on halvasti, tehakse jälle tarku otsuseid. Meenutagem kas või Jürgen Ligi ja Mart Laari poolt juhitud „krokodillide“ ehk säästutöörühma tegemisi. Mida vajab Eesti majandus kohe? Esiteks peame keskenduma majanduskeskkonna muutmisele, et oleks hea ja turvaline investeerida. Et raha tuleks juurde. Teiseks on praegu viimane aeg võtta targalt laenu. Ma ei tea ühtegi süsteemi, mis areneks kiiresti ilma võõrvahenditeta. Laenuga ehitame välja väga kvaliteetse tasuta interneti üle Eesti, neljarealise Tallinna-Tartu maantee jne. Viime ka haldusreformi targalt lõpuni. Et igaüks saaks igast omavalitsusest oma päringutele vastuse kohe, ja sellise, mida ka mõistab. Ka tuleb meil migratsiooni väga targalt juhtida. Näiteks Ameerikal on programm, mille raames sõidavad riigi emissarid kogu maailma läbi ning testivad eri riikides gümnaasiumi lõpuklasside õpilasi. Valivad kõige kõrgema IQ ga õpilased välja ning teevad neile ettepaneku jätkata õpinguid USAs. Kui tehnikaharidusega inimene jõuab Ameerikas doktorikraadini, on ta loonud vähemalt 50 töökohta ning jääb tõenäoliselt Ameerikasse elama. Temast saab väga hea kodanik. Sellest süsteemist võiks Eesti õppust võtta. Miks ja kes peaks Eestisse tulema? Meile on kultuuriliselt lähedal slaavi ja Skandinaavia inimesed. Nemad rikastaksid Eesti elu ning Eestis oleks neil väga hea elada. Siin on turvaline elukeskkond, vilgas kultuurielu, head res-

toranid ning suurepärased võimalused sportimiseks. Olen mõõdukas rahvuslane, Eesti põhiseaduse fänn, samuti tundlik igasuguste isiku- ja kodanikuvabaduste suhtes. Eesti eesmärk ongi kaitsta oma riiki ja kultuuri, kuid see pole kuidagi agressiivne teiste suhtes. Meie kultuur on kõrgel tasemel. Meil on, mida vahetada inimestega, kes räägivad teisi keeli ja on teistest kultuuriruumidest. See pole selline vahetus, et sul on õun ja mul on õun, vahetame ära ja mõlemal on õun.

Mis on Raadiku arendus? See on pigem nii, et mul on mõte ja sul on mõte, vahetame ära ja mõlemal on kaks mõtet. Me ei pea eestlastena põdema mingisugust alaväärsuskompleksi. Teie vanaisa oli ettevõtja. Millega ta tegeles? Ta oli väikeaktsionär, üks ETKVLi asutajaid või asutamisega väga lähedalt seotud. Olulisem kui see, mis ta tegi, olid paar-kolm tema mõtet, mis mind on kandnud. Esiteks õpetas ta mulle, et haridus on oluline. Muidu edukaks

Raadiku arenduse all mõistetakse Lasnamäel Raadiku tänaval asuvat kaheksat korterelamut kokku 1200 munitsipaalkorteriga. Korterid rajasid Tallinna linna tellimusel firmad, mille omanikeringi kuulusid lisaks Jaanus Otsale veel Olaf Herman, Aivar Tuulberg, Raivo Rand jt. Ettevõtjad andsid 2010. aastaks valminud korterid 20 aastaks linnale rendile ning teenisid sellega väga hästi. Linn aga lahendas Raadiku korterite abil noorte perede, sundüürnike jt abivajajate eluasememuresid. 2015. aastal müüsid eestlased kortermajad USA ettevõttele LCN Capital Partners rohkem kui 100 miljoni euroga. Lisaks munitsipaalkorterite ehitusele on Otsa osanik kahes ettevõttes, mis renoveerisid kümmekond aastat tagasi kokku üheksa Tallinna kooli ning andsid need 30 aastaks linnale rendile, jäädes neid ise haldama.

Foto Sven Arbet / Äripäev

Skanska EMV juhataja Jaanus Otsa koos Oliver Kruuda (paremalt teine) ja kirikuõpetaja Tanel Otsaga Kalevi uue Jüri tootmishoone nurgakivi panekul 2002. aastal. Foto Andras Kralla / Äripäev

Foto Raul Mee / Äripäev

Ehitusfirma EMV juhatuse esimees Jaanus Otsa oma töölaua taga 1999. aastal. Skanska EMV juhataja Jaanus Otsa ulatamas 2004. aastal linnapea Edgar Savisaarele rekonstrueeritud Endla tänava munitsipaalmaja võtit.

ei saa, kui hästi ei õpi. Ta oli juba vana mees, kui lõpetasin TPI cum laude – istus juba hommikust saadik seal aulas. See oli 1980. aastal. Teine asi, mis ta õpetas: kui teed, tee hästi, või ära tee üldse. Millest unistasite, kui kooli lõpetasite? Üks unistus oli saada heaks korvpalluriks ja pääseda olümpiamängudele. Aga mu treener Joann Lõssov tegi mulle juba kolmandal kursusel selgeks, et Jaanus, sa oled küll tubli ja visa, aga andekas sa ei ole. Parem õpi rohkem. Olen tohutult õnnelik, et ta nii ütles. Seda oli valus kuulata, aga see tegi mulle asjad selgeks. Ta pani mind endiselt põhikoosseisu mängima, võitsin TPI meeskonnaga ka Eesti meistrivõistlustelt mõned medalid. Kuid keskendusin õppimisele. See tuli mul paremini välja. 10

Kes teie jaoks on veel autoriteedid? Abikaasa. Ta on mulle väga paljudel juhtudel head nõu andnud, näiteks mitte minna poliitikasse jne. President Lennart Meri. Meriga on meil muide ühel päeval sünnipäevad. Ta oli geenius. Meie näeme maailma läbi oma kogemuste ja teadmiste prisma. Geeniused näevad ja tajuvad midagi, mida tavalised inimesed ei suuda. Meri ütles vahel pausiga rohkem kui mõni lihtne mees terve pika kõnega. Warren Buffet. Ta on olnud edukas investor 50 aastat. Olen temalt õppinud kolme asja. Esiteks: kui ostad mõne firma aktsiaid, pead olema suuteline seda firmat juhtima. Teiseks: trend on sinu sõber – tõusval turul on trend sinu sõber ja langevalt turult tuleb välja tulla. Mida varem, seda parem. Mida vanemaks saan, seda geniaalsem see mõte tundub.

Ja kolmandaks: kui teed mingi investeeringu, mille üle ei oma kontrolli, pead seadma selge eesmärgi – kasumit teenides väljun plaani järgi, kahjumit kandes siis, kui valulävi kätte jõuab. Viimasel kümnel aastal ei ole ma nende põhimõtete vastu enam eksinud. 1990ndate alguses avanes ettevõtluses võimaluste aken. Te olid õigel ajal õiges kohas? Jah, mis seal salata, mu sünniaasta on suurepärane. Olen äri teinud põhiliselt kinnisvara ja ehitusega, mingeid väiksemaid seiklusi oli ka. Isegi kütuseäris olen osalenud. Kuidas teist sai ettevõtja? Juba 1985. aastal tegin ma tolleaegse Nõukogude Liidu mõistes pöörast karjääri: minust sai restaureerimisvalitsu-

UUDIS! Iga kuu uus kollektsioon

Luksus. Mugavus. Kvaliteet. Ă&#x201E;ri- ja privaatreisid nĂľudlikule kliendile

estravel.ee/luxurycollection

se peainsener. Mind ei võetud isegi parteisse! Unustati võtta. Mul oli ka Nõukogude Liidu väliskaubandusministeeriumi mandaat pidada volinikuna läbirääkimisi välismaalastega. Kuidas selle sain, ei tea. Oma vanaisade tõttu ei oleks ma tohtinud seda saada, kuid keegi ilmselt kostis mu eest. Töötades selle süsteemi heaks, sain aru, kui jabur see süsteem on. Kui lõpuks tekkis võimalus ettevõtluseks, oma peaga mõtlemiseks ja otsuste langetamiseks, ei kahelnud ma pikalt. Asutasime koos soomlastega ühisettevõtte, mille nimi koosnes kahest sõnast – mark ja rubla – ehk Markrup. Vahetasime rublasid markade vastu ehitustegevuse kaudu. Gorbatšov ja Kohl leppisid kokku, et vene sõjavägi tuleb Saksamaalt ära. Ja Saksa riik rahastas 1980ndate lõpus mitmekümne suure sõjaväelinnaku ehitust Venemaal. Ehituse peatöövõtjateks olid tolleaegsed suuremad Euroopa ehitusfirmad Saksamaalt ja Türgist ning Samsung Koreast. Soome firmad tegid alltöövõttu ja meie töötasime koos soomlastega. See oli minu esimene reaalne kokkupuude kapitalismiga – väga karmi maailmaga. Miks karmi? Töö käis karmides tingimustes. Linnakud asusid eikusagil. Tähtajad olid karmid, saksa insenerid on väga punktuaalsed. Lõppes see kõik sellega, et meie firma, mis tollal oli tohutult edukas, oleks äärepealt pankrotti läinud, sest üks meie peatöövõtjatest läks pankrotti ja meil jäi sinna praktiliselt kogu vara. Mul ei lähe meelest: pankrotihalduriks oli Soome-Rootsi tuntumaid advokaadibüroosid, 1888. aastal asutatud Castrén & Snellman. Meile kui võlausaldajatele pakkusid nad vaid kohvi ja keeksi. Ütlesid: raha te, poisid, ei saa. Ei saanudki. Kaotasime praktiliselt kõik. Mida see kogemus õpetas? Et kõiki mune ei tohi ühes korvis hoida. Seda, et Soome riigi osalusega Haka OY võib pankrotti minna – see oli muide tollal suurim pankrotijuhtum kogu Soome ettevõtlusajaloos –, me lihtsalt ette näha ei suutnud. Venemaal ehitasime edaspidigi. Sealt teenitud algkapitalist märkisin Tallinna Panga aktsiaid, mille müüsin 3–4kordse kasuga. Asutasin koos sõprade Rein Kiudsoo ja Toomas Aakiga Irest 12

Ehituse, mis tegutseb edukalt tänaseni. Siis tuli ehitusfirma EMV. Sattusin selle peadirektoriks juhuslikult. Kuulus peadirektor Enn Vaher läks kalale ja jäi merre. Nad otsisid peadirektorit ning valik langes mulle. 2000. aasta paiku ostis Skanska EMV ära. Ja kus siis läks Eestis alles ehituseks!? Ehitasime tegelikult ka enne kõvasti. Skanska väidab, et tõi Eestisse palju ettevõtlustarkust. Tõidki, aga sama palju said vastu ka. EMV oli toona number kaks tegija Merko järel. Mul oli Skanskas väga huvitav. Finantsjuhtimise sain selgeks. Kõva kool. Rootslastel on väga terved juhtimispõhimõtted – seetõttu nad ongi maailmas väikeriigina nii kaugele jõudnud. Skanska koolitas mind üle Euroopa kõige mainekamates akadeemiates. Näiteks Lausanne’i IMD nimelises juhtimisakadeemias, mis on Euroopas number üks või kaks. Läbisin tasemelt eelviimase kursuse – viimane oli pooljumalatele. Kas Skanska otsus Eesti turult lahkuda tuli üllatusena? Ei tulnud. Tollal olid paljude valdkondade ettevõtted oma juhi nägu. Väga palju olenes firmades ühest, kahest või kolmest mehest. Pärast minu lahkumist ei leidnud Skanska ettevõttele korralikku uut juhti, kes oleks sellesse rolli sobinud. Väikese riigi ettevõtlus on võrreldav spordiga. Näiteks kindlustus ja pangabisnis on nagu kaugushüpe: võtad hoogu ja hüppad. Kes hüppab kaugemale, on võitja. Vahel tehakse sohki ka, nagu Moskva olümpial Dainis Kula odaviskevõiduga, mille puhul mõõdeti valet märki. Aga üldiselt võidab parim. Restoranibisnis või mõni teine teenindusala on seevastu nagu võrkpall. Omal väljakupoolel saad teha otsuseid, saad teha oma menüü. Samas kõrvalrestoran teeb seda veelgi paremini ehk tõstad, lööd, aga kui ees on blokk, saad palliga vastu nina. Konkurents on karm. Aga ehitusäri on nagu hoki: litter on tsooni poordi ääres, kaks mängijat sõidavad, kogu aeg saab üks vastu lõugu ja sõidab aeglasemalt. Siis võtab teine litri ja taob selle väravasse. Mäng käib kogu aeg väljakurnamise ja stressi piirimail. Ehitus on äri, kus teine koht

on alati esimene kaotaja. Toimuvad hanked ja sa lihtsalt pead neid võitma. Ei saa olla teine. Erinevalt pangaärist, kus sa võid olla vabalt ka kolmas – kõik on hästi. Mida majanduskriisist kõrva taha panite? Seda, et kõige parematel aegadel tehakse kõige rumalamaid otsuseid. Ja olulisem kui suhtarvud või tootlused on ettevõtluses likviidsus. Microsoftid, Apple’id, Google’id ja Coca-Colad on kõik olnud pikka aega ülekapitaliseeritud. Tuhat tarka majandusõpikut ütlevad, et õige oma- ja võõrkapitali vahekord ettevõttes on 30 : 70. Kõige edukamad on aga firmad, kes pole seda põhimõtet järginud. Pole mõtet muretseda inflatsiooni pärast. Inflatsioon on nagu vihm, mis sajab kõigi peale. Mõnel on vihmavari, teisel ei ole. Aga sadu ei saa ära hoida. Kui sul on likviidsust, saad õigetel hetkedel teha meeletult soodsaid investeeringuid, millega teenid sadu protsente kasumit. Sellega võrreldes on mingi paariprotsendiline inflatsioon nohu. Sellepärast ootategi kriisi, et siis saab hakata investeerima? Ma ei oota kriisi. Kriis tuleb olenemata minu ootustest. Ma olen valmis kriisiks. Minu esimene kriis oli 1990ndate idakriis. Mul oli hunnik aktsiaid, mis kõik võimendatud. Kaotasin peaaegu kogu oma portfelli, alla kümne protsendi jäi alles. Teises kriisis tegime aga palju häid tehinguid. Olete olnud tugev tegija nn munitsipaaläris, renoveerinud koole ja ehitanud munitsipaalmaju. Kuidas sünnivad sellised pikaajalised inflatsioonikindlad diilid? Asi on lihtne. PPP ehk public private partnership on iseenesest vana lugu. Seda ei mõelnud välja Otsa, Savisaar ega Annus. PPP töötas Eestis välja PricewaterhouseCoopers ja minul ei ole nende aktsiaid. Tallinna linn oli laenuvõime minetanud, kuid tahtis koolid korda teha. Munitsipaalkorterid oli nende poliitiline mantra. Meie olime Skanskas ja mujal kalapüüdmise selgeks õppinud. Kogu aeg püüdsime kala. Ühel päeval näkkas suur kala.

Kuulasin meie rahandusministrit ja mul tekkis intellektuaalne kramp. Mitte millestki ei saa enam aru.

Enne seda püüdis Savisaar minuga rääkida. Küsis, kas mul mingit abi on vaja Raadiku projekti puhul. Ma ütlesin, et mul ei ole mingit abi vaja, ma võidan selle hanke niikuinii! Millest selline enesekindlus? Teadsin, et me teeme nii hea pakkumise, millest paremat on raske teha. Me olime selleks valmistunud. Teised ei olnud. Arvan, et hange oli parimate kavatsustega tehtud, kuid igas hankes on alati paar nõrgemat kohta. Seal anti ette konkreetne programm, kui palju kahe-, kolme- ja neljatoalisi kortereid on tarvis ehitada, ning otsiti soodsaimat ruutmeetrihinda. Meie tegime korterid võimalikult suured ja võimalikult väikeste vannitubadega, sest märgade ruumide ehitus on peaaegu kaks korda kallim. Nii saigi meie ruutmeetrihind võimalikult madal. Lahendasime optimeerimisülesande filigraanselt. Küsiti odavaimat, saadi odavaim.

Foto Kersti Niglas

Kas oli vaja parteikassasse panustada? Ma teadsin, et Savisaarega väga palju kokku ei ole mõtet saada. Aga võin, käsi piiblil või Warren Buffeti raamatul, kinnitada: Savisaarest ei olnud mingit kasu. Teda ei huvitanud majandus, ta ei tundnud seadusi ega isegi Tallinna linnavalitsuse süsteemi. Ta oli kaotanud kontakti planeediga Maa. Savisaar on üldiselt täiesti ülemüstifitseeritud inimene. 13

Foto Andre Altjõe

Jaanus Otsa heategevuslikul tenniselaupäevakul Tai Breik Tallinnas 2014. aastal.

Võitlesime iga lepingupunkti eest nagu lõvid. Meie vastas olid poliitikud ja ametnikud neljaks aastaks, meie aga võitlesime 30aastase lepingu eest. Nemad tahtsid poliitilist kapitali – teha koolid korda –, meie tahtsime kasumit teenida. Nende jaoks oli see dimensioon hoomamatu. Müüsite koos äripartneritega 2015. aastal Raadiku munitsipaalmajad enam kui 100 miljoni euroga ameeriklastele. Oli see teie elu tehing? Sain sellest tehingust 30–40 protsenti oma tänastest teadmistest ja kogemustest. Meie vastas oli fond, mille varade väärtus on rohkem kui neli triljonit dollarit. Igas triljonis on miljon miljonit. Tuhat miljardit! Päris palju raha. Olime olukorras, nagu ma kunagi olin Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus mulle öeldi: vaadake, nüüd olete safaril. Siin ei ole loomaaed. Siin on loomad lahtiselt. Nad on teist tugevamad, kiiremad, kavalamad ja targemad. Te annate neile kogu aeg teed, kui tahate ellu jääda. Ja olete veel nende territooriumil ka – savannis. Siin kehtivad nende reeglid. Ka selle tehingu puhul olid meie vastased meist kogenumad, targemad, rikkamad. Kuidas rääkida sellis14

tega läbi, et saavutada endale sobiv tulemus? Ja kuidas siis? Nad tahtsid kõiki punkte enda kasuks kallutada. Vaidlesime igasuguste naljakate asjade üle. Näiteks selle üle, kus lahendame vaidlusi. Nemad arvasid, et võiks vaielda Rootsi vahekohtus. Ma ütlesin, et pole nõus: see on turvarisk, kui kahe NATO riigi ettevõtjad vaidlevad väljaspool NATOt. Stockholm ei ole minu jaoks turvaline koht. Pakkusin, et võiksime vaielda Harju Countys ehk Harju Maakohtus. See on selgelt NATO! Vanad hakkasid naerma ja ütlesid: okei, teeme ära. Mul ei jäänud midagi üle olukorras, kus olin nõrgem, vaesem, rumalam ja vähem kogenud. Pidin olema leidlik. Silusime lepingut 90 päeva. Mida sellest kogemusest õppisite? Sain teada, kui oluline on selliste tehingute puhul psühholoogia, ajaloo tundmine ja igasugused muud asjad. Mitte niivõrd argumendid. Ameeriklased andsid meile esimesel kohtumisel 38 lehekülge kinnitusi (inglise keeles reps and warranties), mille pidime pimesi ära kinnitama. Seal oli igasuguseid kolmandate ja neljandate osapoolte asju: kinnitusi linnavalitsuse ja isegi vabariigi valitsuse eest.

Sellest kolmekümne kaheksast leheküljest jäi lõpuks järele kaheksa kinnitust – isegi mitte kaheksa lehekülge. Ameeriklased arvasid, et ütlevad kohe alguses suure numbri ja õpetavad maapoisid elama. Arvasid, et kui lähme läbirääkimistele, siis neil on palju ressursse, meil vähe. Neil on kogu maailma aeg, meie peame valima, millele aega kulutame. Ja lootsid, et hakkame järjest järele andma, sest miljonid terendavad ees. Nad teavad, mis hinnaga me asja ostsime, ja võivad sulle ühel hetkel öelda: kuulge, poisid, kas teile siis tõesti kamba peale 20 miljonist ei aita? Ainus vastus saab olla, et ei aita. Sest me oleme vaesed. Juba esimesel presentatsioonil kuulasime, kui rikkad, edukad ja tublid nad on. Ütlesingi siis neile: ma kuulasin kolmveerand tundi, kui rikkad te olete. Ma tahaks ka olla ühel päeval rikas. Või kui ise ei saa, siis ehk lapsed saavad. Seetõttu ei saa ma ühtegi senti ära anda, mul on seda raha hädasti vaja. Tohutult põnev oli mitte alla anda. Rääkisite Londonis? Igal pool. Alguses ütlesid, et tulevad Eestisse pooleks päevaks. Aga tulid 6–7 päevaks. Viimase telefonikõne sain ühelt meie läbirääkijalt laupäe-

va öösel vastu pühapäeva: ta helistas ühest ööklubist ja kurtis, et sularaha on otsa saanud. Ameeriklased ütlesid, et Eesti on nagu väike Saksamaa. Neid üllatas kõige rohkem kaks asja: esiteks see, et võtad lennujaamast takso ning sõidad Palace’i hotelli ja arve on 9 eurot! Normaalses Ida-Euroopa riigis, näiteks kusagil Bukarestis, oleks sama sõidu eest küsitud 300 eurot. Sõidad ümber nurga – 300 eurot. Aga Tallinnas: sõidame ja sõidame ning arve – 9 eurot! Teiseks ütlesid nad: täiesti müstiline, mis Eestis toimub – kõik oskavad inglise keelt! Kui meil oli kohtumine kokku lepitud, olime alati 10 minutit enne kohal, memod ja arvutid valmis, teadsime, millest räägime – see oli nende jaoks täielik üllatus. Arvasid, et jääme hiljaks, ajame jama ja oleme purjus. Nad on siiamaani suured Eesti fännid. Fondi teenistuses oli väga palju CIA taustaga inimesi. Seda oleks saanud oskuslikult keerata Eesti julgeolekugarantiiks. Ameeriklased ei tule ja ei osta Lasnamäele rohkem kui 100 miljoni eest maju! Ühe kultuurišoki said ameeriklased mu hea partneri Raivo Ranna käest. Raivo elab pool aastast Bordeaux’s. Viisime ameeriklased restorani sööma – see oli veel see etapp, kui nad pidasid meid lumeinimesteks. Aga Raivo ütles neile, et seda veini me küll ei võta, see on kehv. Te ei ela pool aastast Bordeaux’s ega Vahemere rannikul? Ei. Mulle sobib Tallinn. Mul ei ole ühtegi kinnisvara Eestist väljaspool ja ei plaani soetada ka. Ka pensionipõlve ei suudaks ma ühes kohas veeta. See ei sobi mu iseloomuga. Mitte et Monacos või Londonis oleks halb pensionär olla. Kas Toomas Annus vääris oma tänast saatust? Kindlasti mitte. Ükskõik mida ta tegi või ei teinud – ta vääris kiiret kohtumõistmist. Selline pikk venitamine ei ole ilus. Mul ei ole alust mõista teda hukka ega õigeks. Aga tema tervis sai protsessi ajal tõsiselt raputada. Kõrvalt paistis, et see oli nagu kättemaks, mitte pelgalt kohtupidamine. Ma ei usu, et keegi kallutas kapot. Aga süüdimõistmine läks kokku ühiskondliku tellimusega: Too-

mas oli kõige rikkam. Talle taheti koht kätte näidata. Kas suurärimees on raske olla? Kui tahad ettevõtlusega või ükskõik millega olla edukas, siis pead arvestama, et üldiselt sa inimestele ei meeldi. Mida rohkem me saame eurooplasteks ja integreerume, seda olulisemaks muutuvad pehmed väärtused ja seda väiksem autoriteet on ettevõtjatel, advokaatidel ja pankuritel. Ma olen üritanud hoida madalat profiili ja kasutanud tarkust: tark teab, mida räägib, aga loll räägib kõike, mida teab. Kes tahab olla mõjukas, olgu vait. Eestis tundub, et mõni inimene sobib igale üritusele ja on valvearvamusliider kõikidel teemadel. Aga Citybanki juhilt küsiti kord: te ei olegi sel aastal veel intervjuud andnud? Ta vastas: ei ole jah – pole olnud midagi olulist öelda. Mis on olnud teie suurimad vead? Venemaal tegin vigu, see oli n-ö koolipingi nühkimise aeg. Erastamisel ma ei osalenud ja see oli viga. Skanskas olin ka liiga kaua mugavustsoonis – oleksin pidanud varem ära tulema.

banduskeskustel hakkab väga halvasti minema. Noor põlvkond on internetiusku – neil ei ole ühtegi põhjust keskustes šoppamiseks. Keskused ehitatakse varsti millekski muuks ringi. Ka büroomaastikul tulevad suured muutused: enam ei ole vaja selliseid kabinetisüsteeme nagu seni. Maailmas ehitatakse juba büroohooneid kortermajadeks ümber. Korteriturg mingil määral jääb, aga siingi tulevad kehvemad ajad. Mis teil praegu käsil on? Mõned kinnisvaraarendused. Üks huvitav projekt näiteks Astangul, kuhu ehitame tuhandeid kortereid. Meie plaan on võtta arvesse, mida turg tahab. Elamuehitus on täna natuke kiivas. Kui vaatad kinnisvarapakkumisi, siis kortereid, mis maksavad üle 350 000 euro, on müügis 400–500. Mulle tundub, et neile ei leidu ostjaid. Aga meie ehitame kortereid inimestele, kes on oma iseseisva elu alguses ja ostavad esimest või teist korterit. Roheline keskkond, kesklinnale suhteliselt lähedal, hea kvaliteedi ja mõistliku hinnaga.

Kuulge, poisid, kas teile siis tõesti kamba peale 20 miljonist ei aita? Ainus vastus saab olla, et ei aita. Sest me oleme vaesed. Kas Tallinna kinnisvaraturul on head ajad pöördumatult läbi? Mulle see väga muret ei tee. Kinnisvara on osa majandusest. Oleme täna olukorras, kus tõus turul pöördub mingil hetkel langusesse. Aga kaubanduskeskusi on meil mingil arusaamatul põhjusel liiga palju. Tänast majanduskasvu veab sisetarbimine, aga see kõik muutub igal juhul. Kes on kehvemad, saavad peksa. See on pöördumatu. Internetikaubandus on ka pöördumatu. See tõuseb varsti Eestiski eksponentsiaalselt. Ja osal kau-

Kust need tuhat peret tulevad? Igal aastal tuleb 5000 inimest Tallinna juurde. Küsimus ei ole selles, kas inimestel on kortereid vaja. Küsimus on selles, kas meie oleme nende ligi 150 Tallinna arenduse hulgas kodusoovijate jaoks esimene valik. Küsimus on meis, mitte neis. Ja Tallinna suurenemine jätkub? Vähemalt järgmised 5–10 aastat. Kui meil läheb halvasti ehk kui rahvastik hakkab vähenema, siis Tallinna suurenemine ning Eesti ääremaastumine kiireneb. Kui meil läheb paremini, on ka 15

Fotod erakogu

Harilik kivipuravik on üks otsitumaid ja hinnatumaid söögiseeni. Või siis „seenemaailma Rolls-Royce“, nagu nimetab teda hobimükoloog Jaanus Otsa. Pildil pole siiski kivipuravik, vaid üks tema sugulane.

Tallinna elanike arvu kasv aeglasem. Mina tahaks, et meile tuleks inimesi juurde. Aga kõik Euroopa pealinnad üritavad neid juurde tõmmata. Kui palju on Eestil inimesi juurde vaja ja kust me need saame? Prognoosi järgi väheneb aastateks 2035– 2040 erasektoris töötajate arv 500 000lt 400 000-le. Meil oleks samal ajal vaja juurde mitte 100 000, vaid 150 000 inimest. Sellega tuleks kohe tegelema hakata – meil on ainult 22 aastat aega. Tuleks inimesi Eestisse saada sarnastest kultuuriruumidest, võimalikult ettevõtlikke ja tarku. Siis kaovad kõik probleemid keelelise, kultuurilise ja olmelise assimileerimisega. Me ei peaks Eestisse lubama neid, kes tulevad siia vaid mingit abiraha otsima – see tee on läbi käidud Hollandis. Nad lasid kõik sisse. Kui sisserändajad 16

veel üritasid tööd teha, siis nende järeltulijad ei teinud enam midagi ja elatusid vaid abirahast. Motiiv peab olema see, et inimesel on Eestis ennast võimalik teostada ja seeläbi ühiskonda panustada. Millega vabal ajal tegelete? Mängin peaaegu iga päev tennist, olen paljukordne Eesti meister veteranide klassis. Veel on mu hobideks lugemine ja makromajandus. Olen kirglik seenekorjaja! Tunnen seeni päris hästi. Eriti meeldib korjata puravikke. Seenemetsad ja seened on väga ilusad. Eriti Võru- ja Valgamaal. Kivipuravik on seenemaailma Rolls-Royce. Ta tuleb üles leida. Toon seened koju ja küll need siis kunagi purki või pannile jõuavad. Mina ei oska süüa teha, ainult muna keetmisega – 4.20 – saan hakkama. Ja oskan hästi broneerida restoranidesse kohti.

Millest sa unistad? Unistan, et vaimne ja füüsiline vorm ei langeks. Me elame meeletult huvitaval ajal. Tahan kõigest, mis toimub, osa ja aru saada, võimalusel õppida. Unistan, et minu perel – lastel ja lastelastel – läheb hästi ja nad on edukad. Unistan, et saan seda võimalikult kaua nautida, sellele kaasa aidata ning ka ise midagi juurde õppida. Eestlased, eestimaalased ja Eesti riik on loonud hea vundamendi, et olla unikaalne edukas väikeriik. Ma usun, et meil on vähe aega eelnimetatud eelduse ärakasutamiseks. Unistan, et üks minu õudusunenägu kunagi ei teostuks. Tallinnast ei tohiks kunagi saada linna, millel on korraga suurlinna ja provintsilinna pahed – istume küll liiklusummikutes, aga sõita pole tegelikult kuhugi.

Keskmine kütusekulu 5,6-8,9 l/100 km ja CO2-emissioon 148-203 g/km

Ahvatlev afäär. Uus Mercedes-Benz CLS. Mõnikord piisab vaid ühest saatuslikust pilgust, et igavese lummuse kütkeisse jääda. Enesekindel disain. Ikooniline selgus. Köitev intelligents. Uus Mercedes-Benz CLS hoiab Sind kaasaegse maailmaga ühenduses, täiendab Sinu juhiomadusi võimekaimate abisüsteemidega ning hellitab. Hellitab Su lõplikult ära. Mugavusfunktsioonidega, mis vastavad Sinu meeleolule. Materjalidega, mis vastavad Su puudutusele. Häälega, mis räägib Sulle oma ürgsest jõust. Uus Mercedes-Benz CLS on tulnud, et võtta koht Sinu elus.

Silberauto Eesti AS esindused: Tallinn, Järvevana tee 11, tel 626 6000 Tartu, Ringtee 61, tel 730 0720 Pärnu, Riia mnt 231a, tel 445 1990 Rakvere, Haljala tee 1, tel 660 0152. Mercedes-Benz peaesindus Eestis AS Silberauto: Tallinn, Järvevana tee 11 www.mercedes-benz.ee

Doktor

Ruthi

missioon: päästa veel rohkem elusid

2012. aastal Eesti aasta ettevõtjaks valitud Ruth Oltjerile (58) tõi äriedu mitte äriharidus, vaid arstiteadmised.

„D „

oktor Ruth“ – nii nimetavad Malaisia ja Indoneesia haiglatöötajad Chemi-Pharmi juhti ja üht omanikku Ruth Oltjerit, kui ta järjekordselt nende juurde sisse astub. Tartu ülikoolis sisehaiguste arstiks õppinud Ruth kuuleb kodumaal sellist tiitlit harva, Aasias aga palju sagedamini. Nendel, „doktor Ruthi“ hetkedel tõmbab ta selga rohelise kitli ning osaleb operatsioonidel. Mitte arstina, vaid kirurgi assistendina. Ta hoiab haava „konksuga“ lahti ja abistab kirur-

gi, kus vaja. Aga eelkõige vaatab ta terava pilguga, kuidas kirurgid ja õed puhtust hoiavad. Osalt on see arsti ja osalt ärinaise pilk, sest Chemi-Pharmi desinfektsioonitoodete äriedu taga on MRSA-indeks. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) avaldatav MRSA-indeks näitab haiglasiseste infektsioonide (Oltjer ütleb „hospitaalinfektsioon“) ehk antibiootikumravile allumatu superbakteri põhjustatud surmajuhtumite taset üle maailma. Kuna kõige rängem on olukord just soojas ja niiskes Aasias, ei

Foto Liis Treimann / Postimees / Scanpix

K I R ST I VAI N K Ü L A

Fotod Rauno Volmar

Peagi ootab ees kolimine Selle aasta lõpus või järgmise alguses kolib Chemi-Pharm Pääskülast mõne kilomeetri kaugusele Tänassilma tehnoparki. Tuli projekteerida uus tootmishoone, sest olemasolev on jäänud väikseks ja kipub juba pidurdama ettevõtte kasvu. Oltjer arvestab kolimisel töötajatega, kes on näiteks Viimsist kolinud Nõmme kanti – oleks nüüd imelik ettevõte kuskile teise linnaossa viia. Lisaks asub tehase uue asukoha kõrval ka logistikafirma. Viimasel ajal on Oltjer lühendanud välisvisiite, sest ta valiti Tartu ülikooli nõukogu esimeheks. Tema soov on kaasa rääkida hariduses just ettevõtjana. „Olen pika perspektiiviga asjade looja, aga ise edukas pigem käivitajana, hoidmise jätan rahulikult teistele,“ iseloomustab Oltjer ennast.

piirdu Oltjer ainult müügitööga, vaid sekkub ka arstina ning teeb koolitusi rohujuuretasandil: kuidas päästa need seitse miljonit inimest, kes iga aasta surevad haiglasisestest infektsioonidest põhjustatud sepsise tagajärjel. „Olen näinud noori ilusaid tüdrukuid, kellel on see haiglabakter, ja nad surevad sellesse. Olin juures ja nägin, kuidas Malaisias opereeriti kaksikutel südameriket. Hollandi arstid tegid perfektselt oma lõikuse ja ütlesid, et nende poolest võivad beebid elada 90aastaseks, kuid nad surevad suure tõenäosusega hospitaalinfektsiooni. Siis me istusime juures ja valvasime, otsustav aeg on kümme päeva, ja ikkagi üks beebi kahjuks suri. Teine jäi elama ja ma

„

Ruth Oltjer oma firma Chemi-Pharm tootmistsehhis, mis praegu vaevleb ruumikitsikuses.

Ma ei saa olla lihtsalt ärinaine, vaid vaja on äris uut lähenemist, olla valgustaja. Arstina ei saa ma minna rohupudelit müüma, vaid ma tahan puhtuse probleemi lahendada. loodan, et selles on ka meie tööd,“ räägib Ruth Oltjer. Omamoodi käib Ruth Oltjer haiglas missioonil. Ta ei taha näha kärbseid operatsioonitoas, ta ei taha näha kirurge, kes ei desinfitseeri enne lõikust käsi. „Õpetan, et kindlasti peab käed enne kindaid ka desinfitseerima. Ei piisa seebist, sest kindad võivad katki minna,“ kirjeldab Oltjer. Lisaks jälgib ta, kuhu lähevad kasutatud operatsiooniriistad. Ta on näinud, kuidas arst tuli operatsioonilt ning viskas põrandale kõik, mis lõikuse jooksul patsiendilt eemaldati. Mõne sekundiga olid kohal kassid ja „palakesed“ kadusid põrandalt.

Indoneesia riiklikus haiglas on operatsiooniplokid avatud ruumid, haiged on voodites reas ja lõikused tehakse konveiermeetodil – üks brigaad märgib patsientidele lõikamist vajavatele kohtadele vildikaga suured sinised ristid, järgmine brigaad teeb narkoosi, järgmine lõikab lahti. Oltjer on viimases satsis kirurgi kõrval ja jälgib muu hulgas, et arst enne uut patsienti kindaid vahetaks. „Kuigi peaks vahetama ka riideid, on seegi juba suur asi,“ märgib ta. „Ma ei saa olla lihtsalt ärinaine, vaid vaja on äris uut lähenemist, olla valgustaja. Arstina ei saa ma minna rohupudelit müüma, vaid ma tahan puhtuse probleemi lahendada,“ ütleb Oltjer. Ta on kohtunud sealsete ministrite-

ga, kes on tema ettepanekul kokku kutsunud valitsuse istungi. Oltjeri eestvõttel on tehtud isegi seadusemuudatusi, et ühtlustada riiklik puhtusekontroll haiglates. Kui Ruth sattus mõni aasta tagasi ise Indoneesias autoavariisse, siis mingil juhul polnud ta olnud nõus end seal ravida laskma. Kardetud bakteri osakaal haiglasisestes infektsioonides on Indoneesias nii suur, et MRSA indeks on jäetud seal üldse määramata! Oltjeri sõbrad helistasid igaks juhuks Eesti aukonsulile Singapuris, kes oli vajadusel nõus talle kopteri järele saatma. Õnneks ei vajanud Ruth lõikust. Kui aga mõni lähedane peaks Indoneesias lõikust vajama, seisaks Ruth arsti kõrval 21

Pildikesi Ruth Oltjeri reisialbumist: ettevõtja külastamas ühte era südamehaiglat Singapuris ning ajamas asju koos Eesti aukonsuliga Malaisias. Parempoolsel fotol ühe Kuala Lumpuris asuva nakkushaigla õed.

ja jälgiks pingsalt hügieeninõuetest kinnipidamist. „Nad peavad õppima puhastama ja juba ma näen, et väike läbimurre on olemas. Neil on usuline probleem, nad ei tohi kätele alkoholi panna ning meie ettevõte on teinud neile ka alkoholivabu vahendeid. Nüüd nad juba küsivad alkoholisisaldusega salvrätikuid, kolm aastat tagasi nad veel keeldusid,“ räägib Oltjer suurest võidust. Veel suurem oleks võit, kui ta suudaks Indoneesias surmajuhtumeid vähendada kas või ühe protsendi võrra. „Siis olen suure asja ära teinud,“ tõdeb „doctor Ruth“, kelle järgmine visiit assistendina toimub aprillis-mais, kui ta sõidab Kuala Lumpurisse ja Borneosse. 22

„Tunnen end nendel hetkedel 50 protsenti arstina ja 50 protsenti ettevõtjana. See on hea balanss ja annab mulle ettevõtjana kindlasti juurde, sest hingelt olen ma ju ikkagi arst. Kui inimene mul ikka kabinetti sisse astub ja kurdab tervise üle, siis saan arstina tänagi aru, mis tal viga,“ naerab Oltjer, kes on üks Telliskivi perearstikeskuse rajajaid ning tänini ka üks osanikke.

Kreemid arsti pilgu all

„Panime ka sinna sisse arsti touch’i,“ ei saa Oltjer mööda oma õpitud erialast ka kosmeetikasarja D’DIFFERENCE kohta. Siin on „doctor Ruthi“ teadmised mängus, sest kosmeetikasari D’DIFFERENCE pärineb just temalt. Aastaid tagasi hakkas Oltjer koos

teiste arstide ja teadlastega otsima lahendusi, kuidas paremini hooldada lamatisi ja põletusarme. „Tahtsime lihtsalt näha, mida me suudame teha haige nahaga – ja nagu selgus, suutsime palju,“ lausub ta. „Kui näed head tulemust, näed, kuidas armid ära kaovad, on see väga emotsionaalne hetk.“ Oltjer ei eita, et arstina teab ta täpselt kreemide „imendumissügavusi“ ja toimet, samuti „kuidas ja mis järjekorras kreemidesse aineid sisse viia“. „Aga minust üksi ei piisa, tegelikult on meil tööl suured meeskonnad. Praegu on Tartu ülikoolis kliiniliste katsetuste faasis probiootikumitega kreemid, see on uus samm kosmeetikatööstuses. Ja kui mõni asi ei tööta nii nagu vaja, teeme parandusi, nagu ikka tea-

Foto Olga Makina

Ruth Oltjer 1978–1984 Tartu ülikooli arstiteaduskond 1985–1994 Keila haigla 1995 Telliskivi Perearstikeskuse asutaja 1995 AS Chemi-Pharmi asutaja ja juht

dustöödega,“ võtab Oltjer rahulikult. 58aastasena võiks ta olla oma kreemidele parim reklaamnägu, sest vanus välimusest kuidagi välja ei paista. „Kui mu tütred meie kreeme kasutama hakkasid, on nende nahk nagu portselan. Ja töötajatel sama lugu,“ muigab ta. Müütide peale, et D’DIFFERENCE’i „mask kulla ja hõbedaga teeb imet“, hakkab Oltjer naerma. Tõsi on vaid see, et pakend on nendel maskidel tõesti kas hõbedane või kuldne, kuid tegemist on „hapnikumaskidega“, mis viivad hapnikusisalduse nahas suureks, nahk pinguldub ühtlaselt ja saab sära juurde. Kreemid, mis poes konkureerivad maailmakuulsate kaubamärkidega 24

„

Kui mu tütred meie kreeme kasutama hakkasid, on nende nahk nagu portselan. Ja töötajatel sama lugu.

Fotod Tanel Meos

2012. aastal pälvis Ruth Oltjer tiitli EY Eesti aasta ettevõtja, mille talle andis üle president Toomas Hendrik Ilves. Foto Raigo Pajula

Ruth Oltjer tänavusel presidendi vastuvõtul ERMis koos abikaasa Andresega.

nagu Lancôme või Elizabeth Arden samas hinnaklassis, sisaldavad taimseid tüvirakke, mida tuuakse Jaapanist. „Kui tahad teha tarka kreemi, ei saa see olla odav,“ märgib Oltjer ja selgitab, et tüvirakk peab olema võetud enne pooldumist, sest tüvirakud on paljunemisvõimelised. „Et nahk püsiks sile ja elastne, on pidevalt vaja rakkude uuenemise protsessi kiirendada. Aga kõige olulisem, et me ei kasuta keemilisi konservante, kõik on looduslik.“ Kreemidest kasutatakse ka eri molekulmassidega hüaluroonhapet, mille peale nahk hakkab tootma iga naise unistust – nahale elastsust andvat kollageeni. „Meie toodetes on see kolmes mo-

lekulmassis ja katab kõik kolm kihti süvakihini välja,“ teab ta ise üksikasju. Oluliseks turuks ka kreemidele peetakse Aasiat. Kuna Aasia naised pelgavad väga päikest, on seal populaarne valgendav kreem. „Arvasime, et Eestis sellele vahest turgu pole, kuid augustis ja septembris, kui suve jooksul on nahale tekkinud „pahandused“, nagu pigmendilaigud, läheb see ka Eestis hästi.“ Hiljuti avati Vietnamis ilukliinik, kus kasutatakse ainult D’DIFFERENCE’i tooteid. Kui praegu moodustavad kosmeetikatooted Chemi-Pharmis vaid 10 protsenti käibest, siis lähiaastatel soovib Oltjer kergitada nende osakaalu 30 protsendini. Hetkel kasvab hoogsalt

Poola turg, kuid suur edu pani Oltjeri möödunud aasta lõpus ootamatusse olukorda. Nimelt tahtis Poola maksustada desinfektsioonivahendites sisalduva etanooli aktsiisimaksuga. Oltjer polnud sellega nõus ja tegutses kiiresti, sest ELi liikmesriikides ei maksustata etanooli desinfektsioonivahendites. „Hiljem selgus, et see oli konkurents – turule tahtis tulla kohalik tegutseja, meie toode oli järele tehtud,“ räägib Oltjer. Toodete kopeerimisega on ta hästi kursis, sest Hiinas tehti 7–8 kuuga järele üks Chemi-Pharmi desinfektsioonivahend. „Aga kus sa selle suure Hiinaga ikka protsessid,“ jääb Oltjer siiski rahulikuks. 25

REKLAAMTEKST

Foto Kristjan Lepp

Jüri Käo –

rohijast miljonäriks Milliseid mõtteid mõlgutab ärimees, kes seisab Eesti tuntumate kaubamärkide taga ning alustas tööelu 12aastase poisina. MA RTA TU U L 28

Foto Andres Putting

uhul, kui limpsid Onu Eskimo nime kandvat Balbiino jäätist või istud hubases lokaalis ja mekid Vana Tallinna koorelikööri, ei mõtle sa ilmselt, kes on Jüri Käo (52). Ilmselt ei mõtle seda ka siis, kui lähed Kaubamajja ostlema, mängid Kuulsaalis keeglit või vajutad oma Kia gaasipedaali. Kõigi nende asjade sinu kätte jõudmisel on oma osa just sellel mehel. Käo on valgete juustega ja peaaegu alati naerusuine mees, kes võtab meid vastu oma firma NG Investeeringud kontoris. Alati korrektselt riietatud, härrasmehelikult viisakas. Kontor asub Tallinna südames, Rotermanni kvartali küljel Hobujaama tänaval, otse Viru keskuse vastas. Kabinet on suursugune, kuigi Käo enda sõnul kasutab ta seda harva. Ta võtab 1997. aastal Rootsist tellitud täispuidust laua taga istet. Sarnaselt ülejäänud mööbliga on laud punakaspruuni tooni, massiivne ja piinlikult puhas. Laual pole ainsatki pastakat ega paberilehte, need on maitsekates karbikestes. „Praegu sellist vanaaegset mööblit ei tehtagi, see pole saepuruplaat, vaid päris puit. Aga kui sul kabinetti pole,

siis ühel hetkel otsustatakse, et sind pole ka vaja,“ nendib Käo. Tänapäevast piljardilaua ja pingpongipallidega idufirmalikku kontorit Käo ette ei kujuta. Tööstusettevõtted peavad olema konservatiivsed, klassikalised. Lauatennis jäägu teistele. Kõnealuse laua soetamise ajal oli Käo 32aastane. Kaks aastat varem oli ta saanud auto turvavarustust tootva ettevõtte Norma peadirektoriks. Ent see polnud kaugeltki Käo esimene töökoht. Eesti ärimaailma ühe korüfee karjääriredeli alumiseks pulgaks oli rohija amet Ranna sovhoosis. Tööl käidi kambakesi ja Käo oli kõige noorem, umbes 12aastane. Raha kulus ikka marjaks ära, oli siis tarvis jalgratast või midagi muud. Peatselt sai aga poiss „ametikõrgendust“ – Vääna metskonda metsaistutajaks. „Vot see oli äge töö! Märksa kultuursem,“ meenutab Käo. Poisid istusid Belarusi traktori peal, mille taga oli suur ketas. Ketta vahele pandi männiistikuid. Tänaseks on Vääna jahilossi viiva tee kõrval paiknev istikupõld kasvanud suureks ja tihedaks metsaks. 29

Foto Erik Prozes

„

Norma arendusdirektor Peeter Tibbo ning omanikud Jüri Käo ja Indrek Vanaselja 1990ndate keskel Torontost toodud General Motorsi äriauhinnaga. Norma on tootnud General Motorsile turvavöösid ja autotootja hindas töö kvaliteeti ning Norma teenindustaset.

Ise saeme oksa. Ühelt poolt tahame, et lastel tekiks tööl käimise kultuur, teisalt ei luba tööd teha. Töö ja distsipliini harjutamine on tore asi. Praegust tulist diskussiooni puidurafineerimistehase ümber peab Käo emotsionaalseks. Ta tunneb Mati Pollit, kes on üks tehase rajamise eestvedajaist, ja peab temast ärimehena sügavalt lugu. „Eestimaad nad kindlasti riisuma ei hakka. Pigem peab tähelepanelikum olema välisinvestorite osas,“ ütleb ta. Käo selgitab, et Eesti ettevõtja on Eestimaaga seotud ja lihtsalt ei saaks sigadusi korraldades enam oma riigis ringi käia.

Lapsed tööle!

Poisina põllul ja metsas tööd teinuna on Käo seda meelt, et lapsed võiksid tööle minna nii varakult kui võimalik. Seadused seda paraku ei soosi. Sellist 30

kohta, kuhu 12aastane saaks legaalselt tööle minna, peaaegu polegi. „Ise saeme seda oksa. Ühelt poolt tahame, et lastel tekiks tööl käimise kultuur, teisalt ei luba tööd teha. Töö ja distsipliini harjutamine on tore asi,“ arutleb ta. Käo õppis Leningradi Transpordiinstituudis mehaanikainseneriks ja asus 1988. aastal tööle tootmiskoondisesse Norma energeetikuna. Tudengina oli ta samas autoremondilukksepana töötanud. „Kätega meeldib mulle igasugu asju teha,“ seletab ta õhinal. Neli aastat hiljem sai kunagisest autoremondilukksepast Norma peadirektor. Ja kuigi tänane miljonär tunnistab, et elu on teda hoidnud ilma suurema rahahädata, tuli temalgi mõnikord emalt raha võlgu küsida.

Pikki aastaid on Käo püsinud nii Äripäeva rikaste kui ka dividendivõtjate edetabelis. Tulu toonud investeeringud on peaasjalikult kõik seotud tööstusettevõtetega, hiljem ka kaubandusega. „Üritame investeerida sinna, kus end tugevalt tunneme,“ lausub ta õpetlikult. Käo lisab, et meelsamini investeerib ta koos partneritega klassikalistes sektorites ja vähemalt esialgu jääb IT puutumata. Isegi hoolimata sellest, et Käod ennast peetakse tubliks tehnikahuviliseks. Seevastu pakub talle huvi energeetika, eelkõige energia salvestamise ja kogumise pool. Erinevalt paljudest teistest Eesti firmadest NG Investeeringud lähinaabrite juurde laienema ei kipu. Käo sõnul läksid omal ajal paljud firmad Lätti-Leetu,

Fotod Priit Simson

Venemaale ja Ukrainasse ning kaotasid miljoneid, kui mitte miljardeid kroone. Liikuma peaks aga pisut kaugemale, näiteks Skandinaaviasse. Maksujõulisele turule. Ja minnes tuleb arvestada, et Eesti ja Eesti ettevõtted on väikesed, ning tohutut maailmavallutust oodata ei maksa. See, et idufirmad Ameerikas Räniorus mägesid liigutavad, jätab Käo külmaks. „Seal nad toimetavad ja sinna jäävadki. See on karm tõde. Eestis maksavad maksud ja loovad töökohad ikka siinsed ettevõtted.“ NG Investeeringutele kuuluvad firmad annavad ligikaudu 5000 eestlastele tööd ja maksavad Eesti riigile makse. Selle üle võib Käo sõnul uhkust tunda küll.

Keemia hoiab kokku

Küll aga rõhutab ta igal sammul, et kõik see on sündinud partnerite – Andres Järvingu, Enn Kunila ja varalahkunud Indrek Vanaselja koostöös. Kõik erinevad, ent sarnaste tõekspidamiste ja väärtustega mehed, on nad tegutsenud ilma konfliktideta koos juba alates Norma aegadest, peaaegu 27 aastat jutti. Üksteist tuntakse läbi ja lõhki. Mõistetakse sõnadeta. Käo ütleb, et omavahel ei kärgita. Ei kärgita ka tegevjuhtidega. Ent kui keegi on millegi suurepärasega hakkama saanud, ootab üllatus. Enn Kunila sõnul on Käol kombeks partneritele ja alluvatele saata üllatusi, kingitusi ja lilli. See on viinud ehk isegi nii kaugele, et teda peetakse pehmeks meheks. Käo enda sõnul on see lihtsalt stiil. „Võib-olla pole kõik nii efektiivne, aga kui vaadata pikemas plaanis, siis oleme plussis.“ Ette on tulnud ka ebaõnnestumisi. Valusaim neist oli ehk Selveri Lätti kolimine. Laienemine ja kaupluste avamine sattus täpselt majanduskriisi algusesse. Õige pea Selver lahkuski Lätist. Otsus õigustas end, kuna jätkates oleks kulu olnud oluliselt suurem. Ent praegu kerkib Tallinnas kaubanduskeskusi nagu seeni pärast vihma. Käo selgitab, et kaubanduskeskus peab tänapäeval täitma ka meelelahustuskeskuse funktsiooni. Muidu ära ei ela. Inimesed tahavad elamusi. Meedia imestab ühtaegu kaupluste arvukuse üle ning käib hindu nii põhjanaabrite kui ka Britanniaga võrdlemas ja ahhetamas – kui kallis kõik on! „Kuidas te ära elate, veel nii väikeste palkade juures?“ küsitakse. Käo Eesti hindu kalliks ei pea. Küll aga peavad Eesti kauplejad mängima tingimustes, kus 32

Juba 21 aastat on Jüri Käo figureerinud Eesti Tööandjate Keskliidu juhatuses ja volikogus, võideldes nagu lõvi ettevõtjate huvide eest. Sajandivahetusel kavandas Mart Laari valitsuse majandusminister Mihkel Pärnoja (pildil vasakul) Narva Elektrijaamade osalist erastamist ameeriklastele, mis jäi siiski ära. Eesti Energia nõukogu esimehel Jüri Käol oli põhjust selle üle rõõmu tunda.

näiteks käibemaks erineb teiste riikide omast drastiliselt ja teeb kauba ostjale kallimaks. Hindu mõjutab Eestis ka riigi väiksus ja asukoht, ent üldjoontes on hinnad Eestis Käo sõnul paigas. „Euroopa Liit on ikkagi üks anum ja hinnad ühtlustuvad,“ tõdeb ta. Ja eestlased on ostujõulised küll. Kuigi teistes kaubandussektorites kuumenemist ei paista, siis näiteks autosektoris valitseb buum. Võrreldes mullusega on eestlased ostnud 23 protsendi võrra rohkem uusi sõiduautosid. Kiire kasv on kestnud juba mitu aastat. Käole kui automüüjale teeb see ainult head meelt. Tema sõnul ostavad aga näiteks soomlased eestlastest ikka rohkem uusi autosid, ent see sõltuvat suuresti inimeste keskmisest sissetulekust. „Eestis on palgakasvud olnud viimased aastad ligi 6–7 protsenti ning autod on Eesti inimestele läbi ajaloo väga tähtsad,“ hindab Käo. Ise sõidab ta alates 1997. aastast

Range Roveriga. On sellele margile truuks jäänud ja eks vajadusel leiab ka põhjenduse, olgu selleks jahindus vms. „Inimestel on omad kiiksud. Lihtsalt nii on, sõidab!“ Buumid on alati kriise ennustanud, ent Käo arvates seda lähiaastatel veel karta pole. Aga fakt on, et ühel hetkel kriis tuleb ja siis on küsimus juba selle sügavuses. Mingit imerohtu kriisiks valmistumiseks Käo ei anna. Põhiline olevat lihtsalt rasva koguda. Nagu viimatine majanduskriis näitas, kukkusid just need firmad, kelle tagala oli kaitsmata ja varusid polnud. Käo sõnul on Eesti ettevõtted siiani vähe kapitaliseeritud, erinevalt näiteks Rootsi omadest. Neil on vana kapital, sõdu pole aastasadu olnud ja nad on tugevamad. „Kriisiks valmistumine on igapäevane tegevus. Pead rahulikult toimetama,“ õpetab ta. Eks valitsuselgi ole oma roll, et ma-

Fotod DAGOpen

jandus õitseks. Küsimusele, kas valitsus ka ettevõtjaid kuulab, vastab Käo kiiresti ja kindlalt: „Kindlasti ei kuula, valitsus teab ise, kuidas on õige. Ma arvan, et viimati kuulas valitsus ettevõtjaid Mart Laari ajal.“ Kuigi poliitikud kutsuvad ettevõtteid kohtumistele ja läbirääkimistele, on need Käo sõnul pigem viisakuskohtumised, kuna neile ei järgne midagi. Ilmekaim näide lähiminevikust on Käo sõnul alkoholiaktsiisi tõstmine. Alkoholitootjate ja -müüjate prognoosid naerdi välja. Värskeim uuring, mille konjunktuuriinstituut tegi, näitas aga selgelt – ettevõtjad eksisid prognoosides minimaalselt. Aga valitsus ei kuulanud hoiatust. Sellise näite saab Käo sõnul iga sektor tuua. Suurimat valu ebaõnnestunud arvutustest ei kannatava aga mitte alkoholitootjad ega -müüjad, vaid ikka riik ise, kes maksutulu kaotab ja tekitab inimestele uusi käitumisharjumusi. Inimesed käivad mujal ostmas. Olgu selleks ehitusmaterjal, kütus või toiduai-

Peagi läheb vana Tallinna Kaubamaja lammutamisele ja selle asemele kerkib uus. Arhitektuurikonkursi võitis töö „City Break“, mille autorid on arhitektuuribürood DAGOpen ja Bakpak.

ned, neid tuuakse Lätist. Eesti majandus ja Eesti eelarve said põntsu. Töökohad kaovad ja mitte ainult piiri ääres. Kahetsusväärne juhtum. See on valitsuse juhtimisviga,“ hindab Käo. Järgmise ettevõtjaid kuulava valit-

suse võiks Käo hinnangul kokku panna Kaja Kallas. Ta on veendunud, et kõige tõenäolisemalt astuvad 2019. aasta märtsis areenile just Kallas ja Jüri Ratas ning koalitsiooni moodustavad Reformi- ja Keskerakond. „Ettevõtlusele 33

„

Piljardilauad ja pallid jäägu idufirmadele. Jüri Käo arvates peab kabinet olema kabinet, isegi kui seda sageli ei kasutata. Sest kui kaob kabinet, võib ühel hetkel kaduda ka inimene.

on stabiilne, tugevamatel jalgadel seisev valitsus kõige parem asi. Majanduse kasv ja õitseng on kõige alus, siis saab raha jagada ja see teeb kõigile head meelt,“ tunnistab ta. Ise ta Kaja Kallase nahas olla ei tahaks, ootused on aetud kõrgeks. Sellest hoolimata usub Käo, et Kallas saab hakkama. Varem on Käo olnud IRLi toetaja, ent praegu ta sellele erakonnale helget tulevikku ei ennusta. Tema hinnangul kaotas Isamaaliit Res Publicaga ühinedes oma näo ja ideoloogia. Res Publica võttis oma administratiivjuhtimisega võimu üle ja on erakonna selgroog. IRL räägib teise pensionisamba kaotamisest ja Käo seda ei poolda. Kehtiva süsteemi lõhkumine pole lihtsalt mõistlik 34

Valitsus ei kuula ettevõtjaid. Valitsus teab ise, kuidas on õige. Ma arvan, et viimati kuulas valitsus ettevõtjaid Mart Laari ajal.

Foto Rauno Volmar

Enn Kunila: „Jüriga on hea rääkida ja hea vaikida“

Foto Andres Putting

ning hävitab igasuguse usalduse pensionisüsteemi vastu. Küll aga oleks Käo sõnul hea, kui inimesed pensionile üldse ei läheks. Neid, kel vähegi jõudu, tervist ja tahtmist, peaks tööjõuturul hoidma Eesti riigi seadustega, sh iga pidi soodustatud maksupoliitikaga. Inimesed on valmis töötama rohkem ning tihti on võimalik tööd teha ka kodus. „Viimased sammud, kus töötavaid pensionäre kotitakse, on minu meelest täiesti vastu meie tööturusituatsioonile. Ma saan aru, et eelarveraha oli vaja kokku panna ja pluss-miinus rehkendada, aga ideoloogiliselt on see vale samm. Signaal, et istu kodus. Ja samal ajal tööjõuturg otsib töötajaid,“ nendib ta.

Mul on Jürist selge nägemus. Oleme koos tegutsenud üle 25 aasta. Ta on väga hea lastetoaga mees. On aus, viisakas, sõbralik ja eetiline. Väga empaatiline. Eks oleme suutnud sedavõrd kaua koos tegutseda seetõttu, et kui arutame tööasju, siis keskendume alati asjale ja kunagi isiklikuks ei lähe. See säästab ja päästab paljudest probleemidest. Vanema kolleegina näen, et Jüri on nagu hea vein. 25 aastat tagasi oli ta potentsiaaliga vein. Nüüd on ta teinud läbi tohutu arengu ja tõusnud isegi Eesti majanduse eestkõnelejaks. Ta on visionäär ja kui näeb ebaõiglust, astub lahingusse. See paneb ta lausa keema. Nüüd on temast saanud küps ja täidlane vein, mis jätkab oma arengut. Temaga annab alles sammu pidada. Norma aegadel käisime sageli koos komandeeringus, nüüd pisut vähem, aga reisil näed, kui hea kaaslane ta on. Selline inimene, kellega võid lõputult ühes ruumis koos olla. Temaga on hea rääkida ja hea vaikida. Tulemus on tema jaoks väga tähtis. Nii mind kui Jüri on nii õpetatud. Mu vanaema ütles ikka, et kui midagi nässu läheb, siis keegi ei küsi, et kaua aega võttis, vaid kes tegi. Talle meeldib tunnustada ja ta on tähelepanelik teiste edusammude osas. Need ei jää kunagi tähelepanuta. Selles on elegantsi. Lahkust leiab mujaltki. Ta on helde inimene ja kuigi ta ise sellest ei räägi, siis ta tegeleb heategevusega. Toetab kultuuri, sporti ja muudki. Kuigi öeldakse, et heategevuse sõltub võimalustest, siis mina arvan, et mitte ainult. Meie vanemad tegid nii ja meie teeme ka.

Foto Priit Simson

„Me kaotame miljardeid!“ Suurettevõtjad soovivad Venemaaga äri teha, mitte poliitikute kombel tüli norida. S UL E V V E D L E R

„T Üks Suurettevõtjate Assotsiatsiooni loomise eesmärke oli kasulik koostöö Venemaaga. Toona paisus eriti kiiresti õlitransiit.

ransiit on käinud läbi Ee sti 700 aast at ja nüüd on ta lõppemas! Transiidi kaotamisega kaotame miljardeid!“ Seda ütleb Tiit Vähi – Eesti ekspeaminister, kes on viimased 15 aastat tegelenud Sillamäe sadama arendamisega. See on mõeldud suuresti ida ja lääne vahelise transiitkaubanduse teenindamiseks. Sealt on Vene piirini vaid 25 kilomeetrit. „Euroopa Liidu idapoolseim sadam,“ teatab sadamat tutvustav brošüür. Aga kaubavood ei kasva enam nii hoogsalt nagu varem, sest Eesti ja Venemaa suhted on madalseisus. Sisuliselt on tegemist uue külma sõjaga. „Ma ei kujuta ette, et see on hea ühiskond, kus me ehitame Eesti ja Venemaa vahele piltlikult müüri. Kus me ei soovita ärimeestel minna Venemaale äriasju ajama,“

ütleb Vähi. „Me läheme praegu vale teed. Et Venemaa on meie vaenlane, et venelased on väga pahad inimesed, pole vahet, kas nad elavad Venemaal või Eestis või nad on isegi Eesti kodanikud – kui nad on venelased, siis ei ole nad meie, vaid nad on nemad. Ja et Venemaa tuleb meile kallale ja me peame relvastuma. Ma arvan, et see on absoluutselt vale liin!“ Vähi pole vastu Eesti kaitsejõududele või kuulumisele NATOsse, kuid ta tunnistab, et „ei ole kindel, et kui NATO teeb õppused 200 meetri kaugusel Vene piirist, et see on vaid õppus, mitte provokatsioon“. Samalaadset arvamust väljendab ka mööblitööstuse Standard peremees ja kauaaegne Tööandjate Keskliidu volikogu esimees Enn Veskimägi. „Täna on Eesti kõige suurem Venemaa kritiseerija, kõige rohkem hirmutame-ähvarda37

Sügisel 2016 pälvis Enn Veskimägi (keskel) Venemaa välisministrilt Sergei Lavrovilt (paremal) Eesti-Vene suhete arendamise eest Sõpruse ordeni. Nende kõrval seisab Venemaa töösturite ja ettevõtjate liidu juht Aleksandr Šohhin.

„

Venelastega on hea äri ajada, sest nad maksavad ette. Kätt suruvad Eesti ekspeaminister Tiit Vähi ja Aleksandr Šohhin.

me, oleme kõige venevaenulikumad,“ tõdeb Veskimägi mõru muigega. Erinevalt Vähist pole tal Venemaaga seotud erahuvisid. Veskimägi ütleb, et tema viimane mööbliäri Venemaal toimus kolm aastat tagasi. „Mul ei ole olnud ebameeldivaid kogemusi, alati olen sattunud soliidsetesse seltskondadesse. Venelastega on hea äri ajada, sest nad maksavad ette. Nad on ühed paremad kliendid saudide kõrval. Mulle on tünga tehtud kaks korda ja seda tegid soomlased.“ Veskimägi lisab, et kui ta räägib venelastega, siis ei mõista nad Eesti polii38

tikute käitumist. „Nad küsivad, et miks te nii sõgedad olete – meil ei ole ju mingeid plaane teie suhtes. Minu jaoks see teema enam ei lenda, kui Venemaad ainult sõimame – kaua võib? Meie noorem põlvkond pole seal käinud ega tunne Venemaad. Aga lihtne on rahvast hirmutada.“ Asukoht suure Venemaa naabruses on metsade ja põlevkivi kõrval üks Eesti suuremaid loodusvarasid. Seda vara on püütud alati ära kasutada. Lääne kaupmehed siginesid Eestisse just idaga äri tehes. Ristirüütlitelegi andis 1208. aastal ettekäände vallu-

tustegevuseks tüli kaupade tagastamise pärast, mille Ugandi mehed olid vallutanud Riiast Pihkvasse liikunud kaubavoorist. Kui Eesti „700 aastat hiljem“ taas iseseisvaks sai, panid tollased suuremad majandustegelased palju lootusi ärile Venemaaga. Wabariigi algusaegadel teenitud summad lasid neil luua klubi Centum, mis oli praeguse Suurettevõtjate Assotsiatsiooni omalaadne eelkäija. See kõik kordus 1990. aastatel, kui Eesti taasiseseisvus. Loomulikult hakkas Venemaa suunal tööd tegema ka detsembris 1996 asutatud Eesti Suuret-

Foto Rauno Volmar

Aadu Luukas leidis, et tülinorimise asemel tasub asjalikku koostööd teha.

tevõtjate Assotsiatsioon (ESEA). Aadu Luukase ümber koondunud ühendus sündis Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja kõrvale, mida juhtis siis ja juhib praegugi ehitusettevõtja Toomas Luman. ESEA asutamiskoosolekul rääkis Hansapanga nõukogu esimees Hannes Tamjärv, et „assotsiatsiooni tegevus peab olema konkreetne – üks tegevuse põhivorme on lobitöö ning üheks põhiteemaks on Eesti-Vene majandussuhted“. Luukas rõhutas samas, et „võimsa majandusgrupi olemasolu on vajalik seoses tegelike majandajate ja riigijuhtide tegevuse kaugenemisega“. Ta lisas, et side Vene ettevõtjatega ja vastastikku kasulik koostöö on igati vajalik. Toona lootsid ettevõtjad idaga suurt äri teha ja mõned tegidki. Venemaal hakati Peterburi ümbritsevaid uusi sadamaid alles ehitama ja transiitkaubandus 40

Eestis õitses. Ettevõtjad võitlesid Muuga sadamas maatükkide ja kaikohtade pärast, kaubavagunid uputasid raudteid, mõned majandustegelased unistasid naftatransiidi tarbeks isegi Venemaalt torujuhtme Eestisse ehitamisest. Poliitiliselt polnud aga sellist sula nagu Eesti vabaks saamise ajal. Venemaa viis küll suvel 1994 viimased sõjaväeüksused välja, kuid kehtestas Eesti kaupadele topelttollid, piirilepingu sõlmimine vindus ja lisaks hakkas kahe riigi suhteid õõnestama tüli õigeusu kiriku vara pärast. Kohe assotsiatsiooni algusaegadel tegi Luukas visiidi Moskvasse, käies koos assotsiatsiooni tegevjuhiks palgatud Jaak Saarniiduga patriarh Aleksius II jutul. Järgmisel suvel võttis Luukas Moskvasse kaasa Hannes Tamjärve ja Norma Grupi juhi Jüri Käo.

Neil kõigil olid idas ärihuvid. Luukase juhitud Pakterminali bisniseks oli naftatransiit Venemaa ja Lääne vahel. Tamjärve pank kavandas laienemist Vene turule. Käo Norma müüs aga peaaegu kõik turvavööd Žiguli tehasele. Kuid küsimus polnud üksnes äris: ettevõtjad lootsid, et äridiplomaatia kaudu saavad nad parandada ka poliitilisi suhteid. Muidugi pani see Tallinnas kellad helisema: siinsed riigiametnikud hakkasid rääkima, et ärimehed lõid oma välispoliitika ning hoopis Kremlil avaneb suurettevõtjate kaudu võimalus, kuidas mõjutada nii Eesti välis- kui ka sisepoliitikat. „Ei tahaks küll poliitikuid sõimama hakata, aga vähe on olnud edukat koostööd majandusinimeste ja poliitikute vahel. Kui see koostöö oleks tihedam olnud, oleks mitmed küsimused olnud kergemini lahendatavad juba aastaid tagasi,“ tunnistas Luukas toona. Kiirest poliitiliste suhete parandamisest ei tulnud midagi välja. Aga ettevõtjate initsiatiivi pandi teisel pool piiri tähele. Luukase pingutused tõid kaasa suure tunnustuse. 2003. aastal andis ülevenemaaline kirikupea talle Moskvas Päästja Kristuse Kirikus õigeusklike rahvaste ühtsuse rahvusvahelise fondi preemia. 50 000 dollari suuruse preemia annetas Luukas edasi Kuremäe kloostrile. Aleksius II vahendusel sündis ka jaanuaris 2005 Kremlis Eesti presidendi Arnold Rüütli ja Venemaa presidendi Vladimir Putini kohtumine. Aadu Luukas suri 7. oktoobril 2006. Tal jäi nägemata nn pronksiöö, kus teises maailmasõjas hukkunud sõdurite monumendi ümberpaigutamine solvas venelaste tundeid ning tekitas kahe riigi suhetesse suure mõra. Transiitkaubandus hakkas kiratsema ja sellele andis hoogu juurde toonase peaministri Andrus Ansipi avaldus, et transiit on küll oluline, aga vähe lisaväärtust andev ala. Teisisõnu: poliitikud ei näinud vajadust seda tegevusala enam toetada. Tiit Vähi sattus ESEAsse veel enne märtsi 1997, kui ta peaministri ametist tagasi astus ja tegevpoliitiku karjäärist loobus. „Mind kui peaministrit kutsuti sinna rääkima – nagu ka teisi poliitikuid, teadlasi ja lihtsalt huvitavaid inimesi. Tundsin end seal kuradi hästi. Ma ei tundnud, et mind kotitakse või et minult tahetakse midagi välja pressida. Tundsin, et olen nagu omade hulgas.“

Foto Marko Mumm

Pronksiöö tõmbas transiidiärile kriipsu peale. Venemaa hakkas takistama Eestisse tulnud raudteevedusid, suunates need hoopis oma sadamatesse.

Vähist sai Silmeti muldmetallitootmise peremees ning Luukas tegi talle ettepaneku assotsiatsiooniga liituda. Kui Vähi näitas mõned aastad hiljem Luukasele randa Sillamäel, kuhu võiks sadama ehitada, muigas Luukas viisakalt, Tallinna tagasi jõudes rääkis aga, et Vähi on hulluks läinud. Vähi lootus, et ta saab oma sadamasse osanikuna kaasata riigifirma Tallinna Sadam, varises kokku. Kuid Jaan Toots pakkus välja kaks oma tuttavat – Andrei Katkovi ja Jevgeni Malovi, kellel võiks olla huvi sadama ehituses kaasa lüüa. Vähi sõnul helistas ta Jüri Raidla advokaadibüroost Katkovile. „Leppisime telefoni teel kokku, et hakkame ühisettevõtet tegema – me polnud kohtunudki! Ja oleme nüüd äripartnerid ja sõbrad. Nad mõlemad usaldavad mind. Meil on ka aktsionäridevaheline leping, et kuidas me lahendame selliseid olukord, kus kaks sõnni on purde peal ja edasi ei saa minna, kuid me ei ole seda lepingut pärast alla kirjutamist kordagi lugenud.“ Vähist sai kolmeks raksuks isegi suurettevõtjate assotsiatsiooni juht – seda ajal, kui assotsiatsioon oli muutunud ettevõtete ühendusest ettevõtjate klubiks. Muidugi tegeles ka Vähi äridiplomaatiaga. Klubi soovis muutuda rahvusvahelisemaks, hankida juurde sidemeid

ESEA soovis muutuda rahvusvahelisemaks, hankida juurde sidemeid üha globaliseeruvas maailmas.

üha globaliseeruvas maailmas. „Mina arvan, et ärimehe väärtus seisneb tema telefoniraamatus. Kui seal pole mitte midagi peale naise telefoninumbri, siis on ta küll tubli perekonnainimene, aga pole kindel, et ta on tubli ettevõtja. Väga palju on kontakte vaja,“ ütleb Vähi. Tema eestvedamisel taastas Eesti 2008. aastal oma liikmelisuse Rahvusvahelises Töösturite ja Ettevõtjate Kongressis (International Congress of Industrialists and Entrepreneurs ehk ICIE). Tegemist on ühinguga, mille asutasid 1992. aastal endiste Nõukogude liiduvabariikide esindajad ja kuhu praegu kuulub 28 liiget, sealhulgas esindajad sellistest tuntud tööstusriikidest nagu Hiina, Saksamaa, Itaa-

lia, Korea ja India. Venemaad esindab RSPP – vene töösturite ja ettevõtjate liit (Российский союз промышленников и предпринимателей), mida juhib Aleksandr Šohhin. ICIE peakorter asub Moskvas. „Leidsime, et ICIE põhikiri on mitte poliitiline, vaid majanduslik – majandusliku koostöö edendamine,“ meenutab Vähi ja lisab: „Ma olen nagu tavaline eestlane, üldse mitte esiletükkiv. Kui mulle sõna anda, siis venin pool minutit püsti ja selle ajal mõtlen, et mida ma räägin. Aga minust on saanud suhteliselt lugupeetud tegelane ICIEs – olen juba pikka aega seal asepresident, praegu presiidiumi liige. Minu sõnavõttudega üldiselt arvestatakse. Küsitakse, et Tiit, mida sina mõtled, ja ma ütlen, et Euroopa mõtleb nii!“ 41

Foto Mati Hiis

Puškov võttis Pronkssõduri teema üles: et miks me ikka nii tegime. Ütlesin, et sellest on nii palju aega möödas, et meil räägitakse sellest juba anekdoote.

Ta on korraldanud ESEA-le ka kaks väljasõitu – Kasahstani majandusfoorumile („koos golfimänguga Almatõ ülitoredal golfiväljakul pluss kohtumised kohalike ettevõtjatega“), Valgevenesse („kohtusime valitsuse liikmetega, kaasa arvatud peaministriga“) – ja ICIE liikmetele mitmed visiidid Eestisse. Septembris 2010 Tallinnas toimunud ICIE konverentsi teemaks oli „Euraasia: koostöö, integratsioon ja areng – transpordi-logistiline komponent“ ning sellel esines ka toonane riigipea Toomas Hendrik Ilves. Vähi sõnul käib ta ICIE asjus Moskvas umbes korra aastas. Aga Venemaal käib ta ka oma klientidega kohtumas (Sillamäe sadama kaudu veavad kaupa näiteks Vene vedelkeemia firma Eurochem ja väetisetootja Akron), mõnikord raudteega asju ajamas, mõnikord oma partneritega rääkimas. „Meie seltskond käib tavaliselt Transrussial, olen ka esinenud Kasahstani majandusfoorumil.“ Vähi ütleb, et pronksiöö tagajärjed ei mõjuta mitte ainult Venemaalt tulnud kaubavooge, vaid ka näiteks Kasahstani omasid. „Käisime kord väikese lennukiga Kasahstanis. Arnold Rüütel oli kaasas. Ta ütles, et tunneb väga hästi Nursultan Nazarbajevit, nad on Nõukogude ajast n-ö vanad kaasvõitlejad, ja et paneme selle Kasahstani transiidi käima! Meil olid isegi šampanjaklaasid täis kallatud, jõime need tühjaks ja siis mina nagu paha päkapikk ütlesin, et aga mis riigi kohal me praegu lendame? All oli Venemaa. Kasahhi kaubad liiguvad vaid siis, kui meil on hea kontakt Venemaaga. Venelased ei anna aga kasahhidele raudteeplaani – et otsige parem väljund 42

mõnes Vene sadamas: Ust-Luugas, Peterburis, kus iganes.“ Vähi lisab: „Transiit käis 700 aastat, selle abiga ehitati üles Tallinna ja Narva vanalinn, aga nüüd seda enam ei ole ja ei tule ka sellisena tagasi. Minu jaoks ei ole see suur tragöödia, minu pere saab ikka hakkama, aga Eestile on see suur kaotus.“ Novembris 2016 sai Enn Veskimägi Venemaa välisministrilt Sergei Lavrovilt Sõpruse ordeni. Ta pälvis kõrge autasu äri-, majandus- ja humanitaarkoostöö arendamise eest. Enne seda, detsembris 2012, anti Veskimäele Moskvas üle Vene Föderatsiooni välisministeeriumi teenetemedal. Veskimäe sõnul viis sellise tunnustamiseni tema pikaajaline tegevus piirileppe heaks. See on pikk lugu, mis algas juba aastaid tagasi, kui ta tööandjate volikogu esimehena osales Euroopa Tööandjate 50. aastapäeva tähistamisel Pariisis. Selle raames toimus pidulik lõunasöök president Nicolas Sarkozy juures. Eestlane sattus ühte lauda istuma oma Vene kolleegi Aleksandr Šohhiniga. „Sealt meie sõprus ja suhted algasid. Käisin tal ikka külas, kui Moskvas olin. Mõtlesime, kuidas ettevõtete tasemel suhteid parandada. 2010. aastal otsustasime kirjutada alla koostöölepingu Eesti ja Venemaa tööandjate vahel. See toimus Tallinnas. Pidasin seda väga tähtsaks sündmuseks. Palusin president Ilvest, et ta saaks Šohhiniga kokku. Ilves oli parajasti puhkusel, aga tuli Ärmalt Tallinna. Kohtumine toimus Kadrioru lossis. Ilves küsis, et millest me räägime. Ütlesin, et küll see jutt iseenesest tekib. No teeme siis pool tundi, arvas Ilves. Tegelikult kulus meil peaaegu poolteist.“

Eelmisse kümnendisse jäänud transiidiäri kuldajast saadik iseloomustavad Muuga sadamat õlikaupade mahutid.

Veskimägi ja Šohhin lootsid üles soojendada ka piirilepingu, mis oli aastaid topanud. „Šohhin arvas, et see on võluvits – et kui selle ära teeme, siis hakkavad kõik asjad paremini liikuma. Piirilepingu taga oli topeltmaksustamise leping ja investeeringute kaitse leping. Tema asi oli see Lavroviga üles soojendada, minu asi välisminister Urmas Paetiga rääkida. Kõik läks libedalt, aga kui oli vaja sõita Moskvasse läbi rääkima, hüppas Paet alt ära. Ta ongi niisugune, kes ei suuda otsustada.“ Veskimägi teatas Šohhinile, et Paet ei võta vedu ja pakkus välja, et prooviks asju ajada hoopis parlamendi väliskomisjonide kaudu. Šohhinile see plaan sobis: ta ütles, et tunneb hästi Riigiduuma väliskomisjoni juhti Aleksei Puškovi.

Veskimägi võttis ühendust Riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoniga ja pakkus välja, et sõidame Venemaale ja kohtume Puškoviga. Mihkelson ehmatas seda kuuldes, aga helistas järgmisel päeval tagasi ja ütles, et on valmis. „Ühel ilusal suvepäeval lendasimegi Moskvasse ja läksime koos Šohhiniga Riigiduumasse. Algus polnud paljulubav. Puškov võttis Pronkssõduri teema üles: et miks me ikka nii tegime. Olen näinud oma kogemuse pealt, et mõni lõbus lugu muudab tooni. Ütlesin, et sellest on nii palju aega möödas, et meil räägitakse sellest juba anekdoote.“ Veskimägi rääkiski ühe sellise. Vene turismigrupp käis Soomes ekskursioonil. Vene grupi juhi viimane palve oli, et meie liikmed tahaksid panna lilli tund-

matu sõduri ausamba juurde. Giid teadis, et neil pole sellist ausammast, aga et asjast välja tulla, palus bussijuhil sõita Jean Sibeliuse monumendi juurde. Venelased panidki selle jalamile lilli. Pärast ütles Vene grupi juht Soome giidile, et Sibelius on ju väga tuntud Soome helilooja, me rääkisime aga sõdurist. Ja giid vastas, et heliloojana on Sibelius tõesti tuntud, aga sõdurina täiesti tundmatu. Anekdoot muutis hoobilt õhkkonna. Kuu aja pärast kuulutati välja, et oktoobris on esimesed läbirääkimised Moskvas. Detsembris oli teine voor Tallinnas. Kusjuures siis kuulis Veskimägi venelastelt, et kõik on hästi, aga minister Paet tahab ühte läbirääkimiste vooru veel. Aga sellega jäigi asi seisma. Lepingule kirjutati alla alles 2014. aasta veebrua-

ris. „Venitamise taga oli puhtalt Paet. Ta ütles, et ühiskond ei ole küps, et meil ei ole hääled koos,“ ütleb Veskimägi. Paeti survestamiseks tegi ta nutika käigu. Kutsus ministri esinema tööandjate konverentsile Tuulelohe ja leppis kokku moderaator Raivo Varega, et publiku seast tuleb küsimus, millal ratifitseeritakse Eesti-Vene piirilepe. Vare küsiski seda. Paet vastas, et siis, kui meil on hääled koos. Selle peale tõusis püsti sotside esimees Sven Mikser ja ütles, et kui teil on hääli vaja, siis on teil meie omad olemas. „See oli minu missioon piirileppe osas,“ ütleb Veskimägi. Et piirilepe pole ikka veel jõus, on kivi poliitikute, mitte ettevõtjate kapsaaeda. 43

Foto Rauno Volmar

Tiit Vähi Sillamäe sadama ehitusel. See on Euroopa Liidu ja Venemaa piirile lähim kaubasadam.

Tiit Vähi:

„Tuleks lõpetada sõjahüsteeria ja kõigis asjades Venemaa süüdistamine!“ Intervjuu ekspeaminister Tiit Vähiga. S ULEV V ED LER

Kui tihti te Suurettevõtjate Assotsiatsioonis Eesti-Vene teemasid arutate? Ma ei mäleta, et ESEA päevakorras oleks olnud Eesti-Vene teemad. Kui tihti olete sel teemal ise poliitikute poole pöördunud? Kunagi 90ndate keskel kirjutasin loo, kuidas suurettevõtjad proovisid suhteid siluda, käisid Moskvas patriarhi jutul. 90ndate keskel ei olnud ma äris ega käinud poliitilistes kabinettides midagi palumas. Mis puutub läbirääkimistesse Vene poliitikutega, siis tegime minu ja Jegor Gaidari esimesel kohtumisel kokkuleppe, et ajame peaministritena oma riigi asju, kuid me pole vaenlased, me ei tööta naaberriigi vastu. Head suhted on kasulikud mõlemale poolele ja ka mõlema riigi majandusele. Seda põhimõtet olen alati pidanud. Ma ei ole oma äri teemal kunagi ei

Tul e t ut vu Fra m ery a k u s ti l i s e k ab i i n i g a E LKE Mööblis . Uu ri meilt ka ren divõimalu s e koht a.

KONTORITE TERVIKLAHENDUSED

Foto Raivo Tasso

Eesti ega Vene poliitikute poole pöördunud. Oma arvamusavaldused olen teinud avalikult pressis intervjuude ja artiklite kaudu. Kui mõnes juhuslikus vestlusringis on olnud mõni poliitik, siis ma tavaliselt tema pärast oma seisukohti pole muutnud, küll aga on olnud juhuseid, et olen seltskonnast eemaldunud. Arvan, et Eestis on sõna- ja arvamusvabadus. Oma äriasju ajan otse oma partneritega, klientidega, olgu nad siis Vene, Euroopa, USA, Hiina või Jaapani ärimehed. Teemaks on olnud äri, kui poliitika äri takistab, siis räägime ka sellest avameelselt. Pole mõtet ei ennast ega partnereid roosa uduga petta. Eesti-Vene suhted pole kunagi olnud väga head. Viimased aastad on need eriti nadis olukorras Euroopa Liidu sanktsioonide tõttu. Kas need on mõju avaldanud? Eesti-Vene riikidevahelised suhted peaaegu puuduvad, ma ei mäleta, millal mingi Eesti minister käis ametlikul visiidil Venemaal. Ma usun, et Eesti ministrid isegi ei tea oma Vene kolleegide nime. Kui Eesti minister või poliitik avaldab Vene teemal arvamust, siis ta kõigepealt lendab üle ookeani, tuleb tagasi ja ütleb siis, mida tema ja Eesti rahvas konkreetsest asjast arvab ja mida teeb. Just nii tegi ka minister Mikser hiljuti ja sai tubliduse eest patsutada. Mäletan paari positiivset asja, näiteks hiljuti käis peaminister Ratas Peterburis õnnitlemas Peterburi eestlasi EV 100 pidustuste alguse puhul ning sai opositsioonilt hirmsa sõimu osaliseks. Positiivse näitena tõstan esile president Ilvese Moskva külastust 2009. aasta 9. mai üritusel. Tubli, julge president. Kuid üldiselt käib poliitikas russofoobne sõimamine ja soov rääkida Vene teemal NATO hävitaja tiiva alt ja jõupositsioonilt. See on vale. Tuleb kohtuda, rääkida erimeelsustest, jääda oma positsioonide juurde, mitte karta kohtumisi, kui sa just loll ei ole... Praktilise ettepanekuna soovitan taastada Eesti-Vene valitsustevahelise komisjoni töö, mida keegi pole laiali saatnud ja mida juhtis Eesti poolt peaminister ja Vene poolt asepeaminister ja millel olid allkomisjonid mõlema poole ministrite juhtimisel. Muuseas tuli sellesama idee peale hiljuti Leedu peaminister. 46

Tiit Vähi usub, et transiidiäri hiilgeajad on möödas, kuid see pole lõplikult läbi. „Venemaa enda sadamate võimsus on oluliselt suurem, kui oli sadamate koguvõimsus Nõukogude Liidu lõpus. Venemaa poliitika on viia etapiliselt kaubad Balti sadamatest välja, kuid midagi jääb. Kogu kaupa välja viia pole Venemaale majanduslikult kasulik,“ räägib ta.

Sanktsioonid ei ole saavutanud seda, mida sooviti saada. Ütlesin seda sanktsioonide kehtestamise ajal. Venemaa on saanud hakkama, majanduskasv 2017. aastal oli umbes 2%, inflatsioon samuti 2%, pangaintressid on langenud alla 10%. Üsna edukad on olnud ekspordi suurendamise ja impordi vähendamise programm. Rahvas on toidetud. Sama palju, kui on vähenenud kaubandus ELiga, on see suurenenud Hiinaga. Loomulikult on sanktsioonid nii Venele kui ka Eestile halvad ja ka Euroopa riikidele halvad. Millistel tingimustel ja kas üldse oleks võimalik naabriga

läbisaamine taastada? Kas tingimuseks oleks NATO tankide väljasaatmine ja teine riigikeel või piisaks mingist lihtsamast asjast, näiteks preambulist loobumisest piiriseaduses? Ma pole kuulnud, et kuskil on teise riigikeele nõue päevakorras. Mis puudub preambulisse, siis 1995. aasta suvel oli minu juures peaministri kabinetis piirileppe läbirääkimiste Eesti delegatsiooni juht Raul Mälk, kes ütles, et lepingu tekst on kokku lepitud, kuid preambuli osas on seisukohad diametraalselt erinevad. Küsisin, milleks seda preambulit vaja on, ma ei saanud vastust ja soovitasin, et teeme lepingu ilma preambulita.

vusvaheliselt eestvedajaks relvastuse vähendamise ettepanekutega, initsiatiiv võiks olla näiteks Eesti tuumavabaks territooriumiks kuulutamisel, et kellelgi poleks tahtmist tuua ega paigutada siia tuumarelvi, siis poleks ohtu, et keegi meile seda pommi tahaks kaela visata. Kindlasti toetaks tuumavaba Eesti ideed rahvas, kes ei taha, et meie lapsi ja lapselapsi tabaks Hiroshima õudus. Kahjuks ei saa sellest aru meie poliitikud, nad küsivad siia uusi ja uusi relvi ja heidutamist või hirmutamist ja ei saa aru, et sõja puhkemisel saaks Eesti territooriumist mülgas. Ma saan aru, et USA ajab oma asju, Venemaa oma asju, aga kelle asju ajab Eesti valitsus. Kas Eesti asi on pakkuda uue sõja tallermaaks Eestit? Miks ei käi Peterburi Rahvusvahelisel Majandusfoorumil eestlasi? Ma olen mitu aastat saanud osalemise kutse, kuid ma pole käinud. Riikidevahelised suhted ei soodusta täna Venega äri suurendamist, pole mõtet minusugusel väikeettevõtjal Peterburi foorumil käia. Kuid ma ei saa aru, miks Eesti peaminister või majandusvaldkonna ministrid foorumit ei külasta. Näiteks on sel aastal Prantsuse president Macron Peterburi Rahvusvahelise Majandusfoorumi aukülaline.

Nii ka läks ja Paet ning Lavrov kirjutasid ilma preambulita lepingule alla. Kahjuks Partsi peaministrist tagasi astumine ja hilisem soolo parlamendis lisas IRLi ja Isamaa nõudmisel uuesti lepingusse preambuli ja Vene pool võttis allkirja tagasi. Minu teada teistkordsel allakirjutamisel preambulist juba loobuti, nii et sellest loobumine pole päevakorras, kuid selle jõustamist segavad nirud riikidevahelised suhted. Ma arvan, et tuleb parandada suhted, küll siis ratifitseeritakse mõlemapoolselt ka leping. Eesti on NATO liige ja Venemaa aktsepteerib seda, ma pole kuulnud NATOst väljaastumise nõudmist.

Mida siis teha, et suhted paraneksid? Tuleks lõpetada sõjahüsteeria ja kõigis asjades Venemaa süüdistamine ning rääkimine jõupositsioonilt. Jõupositsioonilt Venemaaga kõnelemine pole mõistlik ei Eestil ega ka NATO-l vaatamata sellele, et teadaolevalt USA majandus on kümme korda suurem kui Venemaal, USA militaarkulutused on sama suured nagu järgmisel kaheksal riigil koos Venemaaga kokku. Kuid mõelgem, mida täiendav relvastumine annab. Kui praegu suudetaks maakera hävitada kaks korda, siis mis kasu oleks, kui see hävitusvõime kasvaks kümnekordseks. Eesti võiks olla rah-

Miks pole ehitatud Narva teist silda? See sild oli päevakorras veel kümme aastat tagasi, praegu mitte. Transiit, kaubavahetus, inimeste liikumine on kordades vähenenud, praegune maantee ja raudtee piiriületuste võimsus rahuldab. Kuidas teie Vene äripartnerid riikidevahelisse poliitikasse suhtuvad? Me oleme äripartnerid, mitte poliitilised partnerid. Nad suhtuvad Eestisse väga hästi. Muuseas pole ma Venemaal äri ajades ega niisama inimestega rääkides kohanud ühtegi Eesti suhtes negatiivselt meelestatud inimest. Ma arvan, et see pole kuritegu, kui ütlen, et mulle meeldivad vene inimesed; Peterburi, Moskva, Sotši ja paljud paigad, kus olen käinud; samuti äri Vene ettevõtetega. 47

! "

##$ $ $

% % & ' ()*

## % %%$ ! ! " $ "# "

++++ , - - ./ 01 2

3 -

, * 4*4 , 555- -

++++ (*4)- "

$ $ $ "# 6 ##$

! " 7% "

" % & % 8 9 0 : ; : %7

++++ , - - ./ 01 2 * 4*4< , 7 3 -

, 555- -

Meelis Milder:

tundub, et oleme jõudnud ära oodata uue võimaluse Baltika Grupp tähistab sel aastal suurejooneliselt oma 90 aasta juubelit. Kolmandiku sellest ajast on ettevõtet vedanud Meelis Milder (60). Tema ja Baltika lugu on põnev nagu Ameerika mäed. Ta nendib ka ise, et Baltika kui piirkonna üks suuremaid moetööstusi on ime.

N Foto Baltika

ii väikese siseturuga riigis ei tohiks kõigi reeglite järgi rahvusvahelise haardega moemaja olla. Ometi on Baltika saanud just nimelt moemajaks, mis ekspordib enam kui 60 protsenti oma toodangust. Milline on olnud Baltika teekond Milderi käe all? Millised on olnud tema karmimad õppetunnid ja suuremad õnnestumised? Millised uued võimalused Baltikale terendavad? Baltika kontor Tallinnas Veerenni tänaval on moodne. Mannekeene ja modelle siin küll igal sammul ei näe, küll aga on toad täis Eesti paremaid talente. Milderi sõnul on eduka ettevõtja valemil kaks peamist komponenti – omada väljakutseid esitavat visiooni ja osata luua võimalikult head meeskonda. Seegi on Baltika ime üks osa – disainerid on

suures osas Eesti enda talendid, tulnud vaid ühest kõrgkoolist, Kunstiakadeemiast. Aga läheme ajas tagasi. Milder lõpetas Pärnu 2. keskkooli ja läks seejärel Tartu ülikooli majandusküberneetikat õppima. „Sain huvitava ja hea hariduse. Piisavalt palju mõtteid nii elust kui raamatutest,“ räägib Milder, kes kogu tudengiaja oli tegev ka Eesti üliõpilaste ehitusmalevas. Sealses süsteemis tõusis ta peagi tippjuhiks. Just oma aktiivsuse tõttu jäi Milder tõenäoliselt silma Ülo Pärnitsale, kes juba 1981. aastal Mainorit juhtis. Milder moodustas koos ühe teise noormehega Mainori Tartu filiaali. Nad harisid end pidevalt, lugesid palju ning aitasid vanemaid ja kogenumaid kolleege piirkonna kergetööstusettevõtetes. „Siis tekkis aga

Milder on suutnud Baltika käibe viia ligi 50 miljonile eurole aastas, millest üle 30 miljoni moodustab eksport. Baltikal on kaks tehast.

Foto Jaanus Lensment

TAN E L SAAR M AN N

„

Foto Kert Saarma

Kriis paneb pingutama. Annab võimaluse. See on üks võimalus omanikul ja juhil panustada. vajadus perega n-ö jalad maha saada. Otsisin töökohta, mis annaks ka korteri,“ meenutab Milder. Ootamatult pakkus kergetööstusministeerium talle Baltika Valga õmblusvabriku direktori kohta. Milder oli toona vaid 25aastane. Ta pidas naisega nõu ja otsustas pakkumise vastu võtta, ehkki heietas mõtteid konsultandi karjäärist. Milder mõtles, et maksimaalselt viis aastat on direktor, saab kogemusi ja siis võtab oma unistuse uuesti ette. Hirme tal polnud, ehkki teda ootasid 750 alluvat.

Valga kunn kutsuti pealinna

Milder õppis, katsetas ning talle hakkas juhitöö aina enam meeldima. Ta sai maitse suhu, kui lahe on ise otsustada, ise teha. Kuni 1987. aastal pakuti talle tööd Tallinna. Eelmine peadirektor oli Baltikast lahkunud ning ees ootas väga põnev aeg – välismaise tunnustatud konsultatsioonifirma abiga sooviti Baltika muuta Lääne mõttes tänapäevaseks. „Kaalusin, kas ikka tulla Valgast ära. Seal olin ma kunn. Tulla provintsi poisina pealinna, kus sa kedagi ei tunne ja kus on tohutud võimuvertikaalid. Mõtlesin siiski, et lahe pakkumine,“ ütleb Milder nüüd. Nii see algas. Uuendused, siis töötajate aktsiaselts ning lõpuks läbirääkimised Baltika riigilt ära ostmiseks. „Põnev aeg oli. Kui sa mõtled sellele, et 91. aasta augustis olid Vene tankid sees ja meil oli samal ajal privatiseerimisleping laual. Aga mis siis, kui oleks läinud teisiti?“ arutleb Milder nüüd. Toona nad sellele väga ei keskendunud, ehkki Baltika eelkäija Gentlemani juht oli 1940ndatel Siberisse viidud. Teadagi läks kõik häs52

Äsjasel Tallinn Fashion Weekil tutvustas Baltika oma Montoni brändi kevadkollektsiooni.

ti ning septembrikuus sõlmiti ka erastamisleping. Edasi tulid põnevad 90ndad, kus katsetati eri valdkondades, investeeriti ka Hansapanka. Siis otsustati keskenduda ühele valdkonnale ehk moetööstusele. 500 töötajast omanikuga ettevõtte asemel sai Baltika börsifirmaks. See juhtus 5. mail 1997.

Juba pool aastat hiljem sai Baltika tunda börsikrahhi mõjusid, selle järellainetus jõudis kohale 1998. aasta suvel.

Baltika ja kriisid

Üks ajakirjanik olla kunagi pakkunud, et Milder võiks olla väga edukas kriisispetsialist. Mees ise tunnistab, et võiks raamatu kirjutada tõesti. Uurimistöö pealkir-

Foto Madis Veltman

Foto Baltika Grupp

Baltika, nagu iga endast lugupidav moemaja, korraldab igal aastal moeetendusi, kus värsket moodi näidatakse.

Baltman oli esimene bränd, mille Baltika turule tõi. Seda tehti juba 1991. aastal. Foto Madis Veltman

Elu Baltika Grupi lavatagustes keerleb alati kaunite daamide ümber.

jaga „Crises as an opportunity“ on ta koos Tartu ülikooli professori Maaja Vadiga juba teinud. Selle kirjutamise ajal oli Baltika läbinud viis kriisi, nüüdseks juba vähemalt kuus. Kriisid on Milderi sõnul kõikide omanike ja juhtide elu paratamatu ja tihti vajalik osa. Paljuski kriiside tõttu on Milder ja tema meeskond pidanud palju ettevõtet analüüsima ja ärimudelit korduvalt muutma. Klassikalisest tööstusettevõttest on saanud rahvusvaheline moemaja. „Kriis paneb pingutama. Annab võimaluse. See on üks võimalus omanikul ja juhil panustada. Omaenese kriisidest saadud kogemus on üks peamisi heaks juhiks saamise eeldusi. Ja mis on alternatiiv – et astud kõrvale?“

Ebatõenäoline Baltika

Eesti-suguses väikeriigis on rahvusvahelise haardega moemaja olemasolu Milderi enda sõnul äärmiselt ebatõe54

näoline sündmus. Lähipiirkonnast sellist tõenäoliselt ei leia. Eriline on Baltika loodud vertikaal, kus nad ise kontrollivad kogu tsüklit disainist ja tootmisest kuni jaemüügini. Kui selle kõrvale loodi veel rahvusvahelise kasvupotentsiaaliga moebränd Monton, oli tulemuseks õnnestumine. Baltika näitas suurepäraseid majandustulemusi aastatuhande esimese kümnendi keskel ja kerkis Euroopa ettevõtlusauhinna finalistiks aastal 2007. Milderist endast sai Äripäeva aasta ärimees ja Eesti liidrieeskuju 2005. Lisaks valiti ta usaldusväärseimaks börsiettevõtte juhiks aastal 2007. Milderi sõnul töötas see 2000ndate alguse ärimudel seni, kuni siinset turgu polnud avastanud maailma parimad riidebrändid. „Pärast euro tulekut muutus Eesti ja Baltikum lihtsaks võitlusväljaks rahvusvahelisele konkurentsile. Edasi oli veelgi ebatõenäolisem, et Baltika peab 90. eluaastani vastu.“

Milderi sõnul ongi Baltika suurim õnnestumine olnud see, et ettevõte on täna olemas ja endiselt valmis võtma vastu suuri väljakutseid. Selle põhjuseks on olnud juhtide suutlikkus vajadusel ärimudelit muuta ja meeskonna suutlikkus seda muutust ellu viia. „Oleme püüdnud Baltika edule selgitusi leida. Ühelt poolt on Eesti alati olnud moeteadlik riik, kui võrrelda lähipiirkonnaga. Ka kergetööstusel on ol-

nud suur roll läbi Eesti ajaloo,“ mõtiskleb Milder, kuid toob kõige olulisema tegurina välja ettevõttesisesed väärtused. Need viivad firmat edasi, hoiavad andekaid inimesi, kes tulemusi teevad. Need on toonud ka piisavalt investoreid. Montoni brändi loomine oli eriti oluline. Nüüd oli midagi, millega minna maailma vallutama. „See oli meie jaoks nagu kirss tordil.“ Aastail 2004– 2005 kasvas Baltika aktsia hind bör-

sil 700 protsenti (kaheksa korda). Positiivne laeng oli võimas. Milder ise tundis mingil hetkel, et Baltikast võiks saada Kesk- ja Ida-Euroopa suurnimi. Siis aga juhtus midagi ootamatut.

Ei pandud olulist tähele

Oleme jõudnud aastasse 2008. Baltikale oli see läbimurdeaasta. Suvel ja sügisel läks müük väga edukalt. Laual oli palju investeerimisotsuseid. Arendaja-

tel oli plaanis järgmise kahe aasta jooksul avada mitmeid kaubanduskeskusi, eellepinguid oli Baltikal umbes 30 poe avamiseks. „Selline pisisündmus nagu Lehman Brothersi pankrot jäi meil tähelepanuta. Meil oli väga hea strateegia, kuidas nelja-viie aastaga kaks korda kasvada. Siis tuli täielik torm,“ meenutab Milder. Baltika oli kasvu tagamiseks võtnud laenu, siduvad kohustused investeerimiseks. Koduturul kukkus tar55

Foto Karin Kaljuläte

Milderi juhitud moemajas töötab 1000 inimest. Neil on üheksal turul kokku 130 poodi.

bimine 30 protsenti. Toonasest kuuest välisturust devalveeriti valuutad kolmel (Venemaal, Ukrainas ja Poolas). „Seda olukorda ei sooviks ka oma vaenlasele.“ Milder nendib, et ilmselt oleks 2008. aasta sügisel pidanud olema konservatiivsem. Mitte kasutama laienemiseks laenuraha. Kuid sel kümnendil oli kõikidel kõik õnnestunud. Kas absoluutsesse tippu jõudes oleks võinud Baltika maha müüa? Paljud Milderi sõbrad müüsid oma firmad ära. Tema aga pole klassikaline investor ning tal pole müügimõtet kunagi tekkinud. „Nägin siis ja näen ka praegu, kui palju rohkem saaks Baltikaga ära teha!“ Nii Milder kui teised aktsionärid maksid väga pikalt selle lähenemise eest. Kriisist jõudis Baltika välja 2012. aastal tänu radikaalsetele kulukärbetele, väga heale meeskonnale, põhiväärtustele ja partnerite toetusele. Viimane kriis Baltikas algas 2014. aastal, kui puhkes Venemaa-Ukraina konflikt. Selle järel pöördus Milder oma töötajate poole emotsionaalse kõnega, kus rääkis, et ta sooviks taas aega, mil saaks uhkust tunda firma tulemuste üle. Kas see aeg on tagasi tulnud? 56

Milder ütleb, et iga ettevõtja ja ettevõtte juht ning töötaja soovib tunda uhkust, uhkust oma ettevõtte ja isikliku panuse üle. Rahulolematus ja soov teha asju paremini peavad aga seejures proportsioonis olema. „Mis on mind nii kaua hoidnud Baltikas? Kogu aeg on olnud võimalusi teha midagi paremini, kasvada rahvusvahelisel turul, tõestada, et meie, eestlased suudame luua ja müüa moedisaini. Miks keegi üldse peaks tahtma saada ettevõtjaks? Peamine on, et need on sinu otsused – olgu head või halvad. Ainult ise otsuseid tehes saad sa täita inimesele ehk olulisimat eesmärki – ennast proovile panna ja maksimaalselt realiseerida.“

Baltika uus võimalus

Milderile meeldib öelda, et Baltika on elanud tõusust tõusuni. Viimasel kümnel aastal tungis peale kiirmood, kiire tarbimine. Tundus, et Baltikal pole seal kohta. Lisaks on valdkonna kasvumootoriks jaepoed, aga need on kapitalimahukad ning selle üha jätkuva tormijooksuga pole võimalik kaasa joosta. Baltika pluss on teistsuguse, personaalsema lähenemise pakkumine. „Tavalisest, eba-

määrasest, defineerimata moest ollakse väsinud,“ selgitab Milder. Ja paistab, et nad on taas jõudnud ära oodata enda aja. Inimesed hindavad üha enam jälle kvaliteeti ja kestvust, ka keskkonnateadlikkus on kasvanud. Tänapäeva müügikanalid võimaldavad rahvusvahelistumist väiksema kapitalikuluga. Baltikaski areneb kiiresti just e-kaubandus. Baltika uue võimaluse üks osa on see, et firma soovib julgemalt rõhutada oma Eesti päritolu. See on müügiargument. Meie disainigeenidesse on sisse kirjutatud, et aastasadu on siin kohtunud Ida ja Põhi. „Oleme valmis nüüd seda välja ütlema. Oleme siirad ja ütleme, et me tõepoolest pole suurbränd. Meil on 90 aastat tootmiskogemust. Teistsuguse päritoluga disain,“ ütleb Milder ning räägib, et Kesk- ja Lääne-Euroopas on Põhjamaade disain väga kuum. „Eraldi võiks siin välja tuua Eesti. Põhjamaine konservatiivsus ning bütsantslik ja rõõmsameelne pool idast. Tundub, et oleme jõudnud ära oodata uue võimaluse. Põnevad ajad on tulemas,“ ütleb Milder lõpetuseks.

J천ud, n천tkus, elegants ... T채helepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol v천ib kahjustada teie tervist.

Oleg Gross –

Eesti maa sool

Tippvormis Lääne-Virumaa suurettevõtja Oleg Gross (66) hoolitseb selle eest, et elu, investeeringud ja motivatsioon ei kaoks ka maapiirkondadest. TOIVO TÄ N AVS UU FOTOD VALLO K R U USE R

Oleg Grossi firma esindushoonest teel Haljala suunas võib kujuneda OG Elektra töötajate privaatspaa.

eetsime Grossiga terve ühe päeva, jälgides tema tegemisi ajas ja ruumis. Mees on moodustanud noore kirgliku meeskonna ning tunneb end tiheda konkurentsiga jaekaubandusturul nagu räim tomatis. Üle 1600 töötaja, 63 poodi, vägevad laod ja tootmisettevõtted, seakasvatus, kogu kontserni aastakäive 140 miljonit eurot – need on tugevad faktid. Aga Grossi fenomenaalne mõju ulatub kaugele numbrite taha. Et elu Eestimaal ei muutuks läägeks!

Lepna Grossimaa

1993. aastal soetas Gross Rakvere külje all Lepna külas enampakkumisele pandud endise kolhoosi kanalakompleksi, mis on täna tema võimas äribaas. Siin asuvad Grossi impeeriumi tootmistsehhid, kontorid, laod, garaažid (nii autodele kui ka kopterile), reoveepuhasti, bensiinijaam, aga ka suur jõusaal töötajate jaoks ning bossi enda kontor ja elamine. Ainult sigalad asuvad mujal. Lepna kompleksis töötab iga päev kuni 500 inimest. Kogu aeg see äride süda areneb, peagi kerkib näiteks uhiuus pirakas laohoone. Täiesti uueks muutub ka Grossi kontor:

graniidist põrandad, kivist laud, tammepuust uksed ja sekretärid, kes filtreerivad külalisi. Peremees rõhutab, et kogu aeg peavad asjad Lepnal edasi arenema. Iseenesest kasvab vaid umbrohi. „Rakvere-suurusest linnast meile vajalikke teenuseid ei saa! Rakvere ettevõtted hoopis ise küsivad meilt elektrikke, külmamehi, keevitajaid jt. Meil on ka Lääne-Virumaa üks võimsamaid autoparke,“ räägib Gross. „Ainult selliselt ise majandades saamegi eksisteerida. Kui telliksime näiteks lumelükkamise teenuse kusagilt väljastpoolt, siis tuldaks meile siis, kui mujalt lükatud. Aga meil algab öösel kell üks kauba autode peale laadimine, traktoritel peab selleks ajaks juba plats puhas olema.“ Grossi firma vana esindushoone, Haljala poolt tulles enne Rakveret vasakule kivimüüri taha jääv häärber seisab hetkel tühjana. Võib juhtuda, et maja läheb lammutamisele või teeb Gross sellest oma ettevõtte töötajate spaa.

Äratus kell 5

Gross ärkab tööpäeviti hommikul kell viis (nädalavahetustel põõnab kuueni). Kohe võimleb vähemalt pool tundi. Korralikud sirutused, venitused ja isegi lihasharjutused – kokku 1200 liigutust ilma igasuguste abivahenditeta. „Võimlen igal pool, nii reisil kui ka kusagil kongis olles, vajan ainult põrandat,“ ütleb kunagine maadleja Gross. 59

Gross varus oma „aktsiisilattu“ enne alkoholiaktsiisi tõusu hirmsa koguse märjukest. Ta pani odavaima viina alla 15 miljonit eurot, soetas kolme aasta varud, toppis kõik laod silmini täis ning nüüd vaikselt müüb seda. „Igale eestlasele üks nott viina on mul siin kindlasti,“ ütleb ta.

Kell 7 on Lepnal koosolek. Kümmekond meest – oma valdkondade juhid, Lääne-Viru tegijad – kogunevad staapi, kus räägitakse mured, rõõmud ning päevaplaan läbi. Lisaks isa Grossile on kohal tema poeg Georg. Seekord on kõne all Lepna tapamaja demonteerimine ja saatmine uuele omanikule Filipiinidel. Samuti Grossi kopterisõit Narva, kohtuma linnapea Tarmo Tammistega. Viisakusvisiidil tuleb jutuks kolme uue poe avamine piirilinnas. Gross seal veel esindatud ei olegi. Koosolek peetud, pargib Gross oma lemmikauto Porsche Lepna söökla ette. Ta teab, et korralik hommikusöök on päeva alus ning hindab kvaliteetseid toiduaineid. Puder, munad ja värske porgandimahl. „Ma ei ole mingi vegan, panen liha, nii et kärtsub! Aga tähtis, et liha oleks 60

naturaalne,“ räägib Gross. „Tervist osta ei saa, aga natuke hoida ikka saab. Mu ema toitub ka hästi teadlikult, ta on 91-aastane.“ Kõht täis, käib Gross sekretäri juures, loeb läbi olulised kirjad ja uudised. Seejärel on „vabakava“: vahel tiksub tootmises ringi, vahel külastab poode või sirvib kinnisvarapakkumisi. Grossi päev lõpeb õhtul pärast üheksat. „AK üritan veel ära vaadata.“

Kopterisõit on ajavõit

Värske porgandimahl – tegusa päeva algus.

2016. aastal soetas Gross helikopteri Eurocopter EC130, makstes selle eest kolm miljonit eurot. Selle piloodiks on Afganistani kogemusega Rene Kallis ning aastaga on lennatud 220 lennutundi. See tähendab, et kopteri elueast on ära lennatud vaid üks protsent ja sellise lennuaktiivsusega jätkuks kopterit sajaks aastaks.

Kunagised kolhoosikanalad on Oleg Grossi käes 25 aastaga muutunud võimsaks tootmislinnakuks, mis muudkui kasvab. Väike Lepna asula Lääne-Virumaal on tugevalt Eesti kaardil.

Igahommikune kella seitsmene välkkoosolek. Kohal on Grossi impeeriumi valdkonnajuhid, Lääne-Virus oma ala „kõige kõvemad vennad“. 61

rem oht libastuda seondub kinnisvara hankimise ja poodidevõrgu laiendamisega. Kui lähed ahneks, siis on kerge näppu lõigata. Kinnisvarapakkumisi sajab Grossile sisse aknast ja uksest. Kõik ütlevad, et nende kaup on parim. Aga Gross eraldab terad sõkaldest.

Ise toodab, ise müüb

Gross kalkuleerib, et lennutund tema mugava ja stiilse kopteriga Eurocopter EC130 läheb talle maksma 1400 eurot. Kui kopter on täis, tundub see mõistlik. Ent pooltühjalt taevas põristada näib veidi irratsionaalne. Nii soetaski mees Ameerikast veel teisegi, väiksema kopteri Robinson R-44, mis jõuab Rakverre maikuus. Parempoolsel pildil piloot Rene Kallis. 62

Grossi Toidukaupade ketti kuulub 63 poodi, kus töötab kokku üle 1000 inimese. Poode suletakse tihedale konkurentsile vaatamata harva, pigem teeb Gross neid juurde. Näiteks hiljuti avati kauplus Kose-Uuemõisas. Rahvas nõudis poodi ja sai poe. Pool aastat tagasi napsas Gross Maxima nina alt kolm vana kaupluse-

Georg Gross (vasakul) töötab paralleelselt isa kõrval, et olla tulevikus suuteline kontserni juhtima. Isa ütleb, et rallirajal on poeg hea, kuid Ott Tänak natuke parem. Tänakut on Gross toetanud miljoni euroga.

Kuid ettevõtjale on tähtis 24/7 valmisolek lennata. Seetõttu kinnitab Gross, et kopteriost on end igati õigustanud. Lennatud on Viljandisse, Võrusse, Tallinna, Loole, Pärnu-Jaagupisse ja mujale. Näiteks Rakverest Narva lendab kopter taganttuulega 20 minutit. Autoga kulub samale teekonnale vähemalt poolteist tundi. Kui Gross valib uue poe asukohta, siis üks võimalus on uurida kaarti, kuid kopteriaknast saab veel terviklikuma pildi ümbruskonnast, näiteks teedevõrgust. Pealegi ei lenda mitte ainult peremees, vaid ka OG Elektra töötajad: ehitajad, elektrikud, insenerid, ostujuhid, sisekontrolörid jt. „Sisekontrolörid on väga tähtsad, sest kontrolli puudumine viib anarhiani,“ räägib Gross. „Kontrollime poodides nii kauba väljapanekuid, realiseerimistähtaegade lõppemisi, müüjate väljanägemist ja riietust, korda kaupluste ümber. Kallimate toodete puhul teeme pistelist inventuuri. 80 protsenti vargustest sooritavad oma töötajad. Varastatakse kohvi, kallimat alkoholi, suitsu.“

Gross on nii suur kopterifänn, et tellis endale veel teisegi, pisut väiksema kopteri – Robinsoni –, mille lennutund on kolm korda odavam. Piloodiks õpib praegu ka Georg Gross.

Pensionile? Unustage ära

Mis Grossi igal hommikul motiveerib? Ta ütleb, et tahab „hakkama saada“ ja oma ettevõtmistega „mitte häbisse jääda“. Mitte näha firmat liikumas allavett. „Mu ettevõtlus on teistel alustel, võrreldes nende nõukogude süsteemi kunagiste tippjuhtidega, kes rabasid endale vabaduse tulles varanduse kokku. Mina olin Nõukogude aja lõpus lihtne inimene vabal turul. Ma oleksin ka tahtnud rabada, aga mulle ei antud midagi. Pidin alustama nullist. Kui vara kukub sülle, ei osata seda hinnata,“ räägib ta. Teine motivaator on see, et Gross tahaks olla võimalikult kaua aktiivne. „Ea poolest olen juba kolm aastat pensionär, aga ma ei tahaks seda positsiooni sisse võtta. Teadaolevalt on meil üks elu.“ Gross leiab, et temata ei saaks OG Elektra nii hästi hakkama. Kõige suu-

Mina olin Nõukogude aja lõpus lihtne inimene vabal turul. Ma oleksin ka tahtnud rabada, aga mulle ei antud midagi. Pidin alustama nullist. 63

Grossi ettevõtetes on sooline tasakaal eeskujulikult paigas: naised toimetavad kontoris, õues müttavad pigem mehed. Sinakas dressipluusis on Grossi tütar Gea ning naiste vahelt piilub üks kolmest lapselapsest, Gea tütar Carmen.

hoonet Narvas, investeerides neli miljonit eurot. Esimene neist tehakse korda ja avatakse Pähklimäe rajoonis. Pähklimäele rajab Gross umbes paarisajameetrise vahega lausa kaks poodi (neist üks on hetkel veel Maxima, kes varsti välja kolib). „Aga vaata, milline inimmass siin taga on, siin elab ühes majas rohkem rahvast kui Järva-Jaanis!“ ütleb Gross. Grossil on mitu eelist. Esiteks suured ketid – Selverid, Prismad – väikestesse kohtadesse ei tule. Teiseks on Grossil otsustamine imelihtne: tema ise ongi oma firma üldkoosolek. Kui istub laua taha, on firma otsustusvõimeline üldkoosolek koos. „Meie mängu ilu seisneb kiiruses,“ ütleb Gross. Tema firma ise toodab ja ise müüb. Lepnal valmivad kondiitritooted ja lihatooted. 13 protsenti kaupluste sortimendist on oma tooted. Gross ütleb, et kapitalistlikus ühiskonnas oskab toota iga loll, kuid võti on selles, kas kaup ka maha müüakse. Selleks on tarvis poode. „Minu tootmine sai alguse sellest, 64

Bürokraatia ainult kasvab. Meie väikesepalgaline riik läheb järjest kallimaks ja liigub konkurentsist välja. Jääme siia perifeeriaks, väikeste, närviliste, vaeste ja viletsatena. et kasvatasin juba Nõukogude aja lõpus sigu ja kanu. 100 siga ja 15 000 kana – olin kõva farmer. Mul oli liha ja seda oli vaja turustada. Siis tuli mõte kauplused teha,“ räägib Gross. Esimene pood, Raja kauplus, avati 1992. aastal. 1997. aastal laienes Gross Rakverest välja, pannes kaupluse tööle Kundas.

Kui poliitikast, siis kirglikult

Gross on käinud umbes 16 korda Tais ja tagasi tulles mõelnud, miks on Eestis inimesed nii kurjad ja kriitilised. Kuid ütleb, et me ei peaks end Norra ja Soome, vaid Moldovaga võrdlema, sest „sealt me tulime“. Aga Läti ja Leedu lähevad Eestil varsti eest, sest „see, mis

Käik Rakverre hambaarsti juurde tuletas Grossile meelde tõiga ajast, kui ta töötas kolhoosis maaparanduses. „Seal olid retsid, kinni istunud vennad. Üks ütles, et ei saa tööd teha, hammas haige. Küsisin, milline. Võtsin näpitsad ja tõmbasin, ropsti, hamba välja. Ta sülitas lumme kaks korda verd ja oligi korras.

tootma viina, villima, tasuma tööjõukulud ning tooma kauba veel ka euroalustel meie lattu. Paneb mõtlema.“ Maapiirkondades riigi kulul nn tasuta ühistranspordi korraldamist peab Gross „absurdsuse tipuks“ ja „puhtaks häälte püüdmiseks“. „Tasuta bussiga võid pensionäre korraks linna sõidutada, aga tööinimene saab maal loota vaid autole või sääreväristajale. Kuidas sa tood bussiga hajaasustatud maapiirkondadest inimesed meile hommikul kella seitsmeks tööle? Võimatu. Kui tahetakse toetada, siis parem maksku autosõidule toetust,“ ütleb Gross. Ja jätkab: „Otsustajad ei jaga üldse matsu. Poliitikud räägivad ettevõtjatega kohtudes ilusat juttu, kuid reaalsuses bürokraatia ainult kasvab – iga päev toodavad seda paska aina peale! Lollidel eurodirektiividel keeratakse vint põhja. Mida ei taheta mõista: ükski ettevõtja ei lao oma paksu p..se alla raha täis kotte, et ennast nuumata ja kullakange osta. Kõik kulud lähevad toodete lõpphinda. Meie väikesepalgaline riik läheb järjest kallimaks ja liigub konkurentsist välja. Jääme siia perifeeriaks, väikeste, närviliste, vaeste ja viletsatena.“

Teistmoodi vend Usinad kondiitrid valmistavad Lepna tsehhis torte. Eriti hea minek on sellisel kraamil suurte tähtpäevade ajal.

Eesti poliitikas toimub, on ikka väga õnnetu“. Kui riigiisad räägivad paljukirutud aktsiisidest, mis ei laeku, siis Grossi arvates peaksime kahjunumbrid mitmekordistama, sest riik jääb lisaks aktsiisidele ilma ka teistest maksudest ning ühtlasi kaovad töökohad. Grossil endal on laod alkoholi täis. Ta soetas enne aktsiisitõuse endale kolme aasta varu kõige odavamat viina,

pannes selle alla ligi 15 miljonit eurot. Nüüd müüb seda järk-järgult poodides hinnaga, mis on odavam, kui täna tuleks sama pudeli eest riigile maksta. Täna müüvad kõik varusid ja riik võib aktsiisilaekumistest vaid und näha. Gross: „Pooleliitrise viina aktsiis on 5.08, koos käibemaksuga 6.10. Aga kui ostsime sisse viimase partii viina, maksime Livikole pudeli eest 28 senti! Selle raha eest peab Liviko ostma piirituse,

Gross on Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni värskeim liige. Virumaalt kuuluvad sellesse klubisse lisaks temale veel Lembit Kaljuvee ja Einar Vallbaum. „Ain Hanschmidt mind juba aastaid tagasi kutsus, siis mõtlesin, et võib-olla ma ikkagi veel ei kuulu sellisesse seltskonda. Sest olen vähe teistmoodi vend, selline konts viltu ja säär sitane. Ja lipsu kanda ei viitsi. Lips poob,“ ütleb Gross. Ta ootab, et ettevõtjate hääl kõvemini kostaks. „Pean ettevõtlust kõige aluseks. Kui pole ettevõtlust, pole ka midagi jagada.“

Kontoris ainult daamid

Jalutad Grossi firmade kontoris Lepnal ja näed: eranditult kõik kontoritöötajad 65

Grossi autopargis on üks masin uhkem kui teine: maanteemuhud ja Saksa autotööstuse tipptoodang käsikäes. Ülemisel pildil on esiplaanil Pobeda, alumisel 850hobujõuline Brabus. Mees räägib, et oma algkapitali teenis omal ajal sellega, et tõi Venemaalt 400 uut Žigulid ehk VAZ-08 ja äris need siin maha.

on naised. Naised on Grossi sõnul ausamad, truumad ja lojaalsemad kui mehed. Kontserni kaubandusäri kureerib Grossi tütar Gea. Gross on viimasel ajal rajanud ka „naissekretäride müüri“ tõrjumaks erinevaid abivajajaid eesotsas küla viinaninadega. „Vanasti tulid külamehed sisse: kuule, peremees, anna viinaraha. Ma viinaraha pole andnud, aga mõnda olen ikka natuke aidanud. Aga kui ühte aitan, siis ta läheb ja räägib: kui pea ikka väga haige, tõmba Grossi uksest sisse ja saad. See on nii väsitav! Niisuguseid ei pane tööle ka. Nüüd naised kaitsevad mind.“ 66

Brabused ja Moskvitšid

Grossi garaažidest leiab nii ralliautosid – Georg Gross kuulub Eesti rallimeeste paremikku ja Gross on toetanud Ott Tänakut ligi miljoni euroga – kui ka vanu nõukogudeaegseid uunikume: VAZe, GAZe, Moskvitše, Zaporožetseid ehk muhkusid jpm – kokku umbes 40 autot. Gross on neid aja jooksul kokku ostnud, mida väiksem läbisõit, seda parem. Näiteks täiesti uhiuus 1984. aasta VAZ-06, mida Gross poleks nõus ära andma ühegi raha eest. Maanteemuhk oli omal ajal Grossi esimene auto. Praegu tema garaažis

seisva masina ostis mees Saaremaalt, kus endine omanik hoidis seda aastakümneid omal toas! Tema kõige südamelähedasem masin on rohkem kui 60 aastat vana Pobeda ehk GAZ-20, mille Gross ostis 12 000 euroga ja restaureeris 70 000 euroga. Masinaga sõitis omal ajal sigaretivabriku Leek peainsener. „Lapsepõlves ei olnud meie perel autot. Aga onul oli. Kui onu meile tuli, siis ma maapoiss – dressipüksid pesukummiga üle õla ja tatt ninast tilkumas – piilusin puu tagant ja mõtlesin: kurat, oleks mul ka kunagi midagi sellist,“ ütleb Gross. Nõukogude autotööstuse omaaegsete tippude keskel ilutseb Grossi garaažis must Brabus, mille hind küündib poole miljonini ja millel sama palju hobujõudu kui helikopteril – 850! Sõita Gross sellega eriti ei taha: „Riigimaks tuleb praegu sellisele püssile peale, iga kuu peaksin maksma paar tonni! Las olla siin vene autode kõrval üks Saksa lipulaev. Kui mõni venelane väga rinna kummi lööb, siis saan näidata: tule vaata, kuidas autosid teha tuleb!“

PREMIUM-KLASSI EKSKLUSIIVSED MATKAELAMUD

NÜÜD EESTIS

Puh󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫h󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫u󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫󰈫 WWW.FRANKIA.COM

MATKAAUTODE AMETLIK MAALETOOJA EESTIS +372 508 4767

info@motorhome.ee

www.motorhome.ee

SISUTURUNDUS

Elustiilide küllus Promenaadi majades Irina Krik, Uus Maa Kinnisvarabüroo juhtiv maakler

Tallinna kesklinnas elamine ei tähenda enam ammu seal asuva korteriga uhkeldamist, vaid aina rohkem on see hoopis elustiil: oma mõtete, soovide ja maailmavaate realiseerimine. Sellele aitab kaasa pidevalt mitmekesistuv linnasüda, mis pakub igaühele midagi.

õige kiiremini ja märgatavamalt uueneb kesklinn sadama ümbruses. Sinna kerkib suisa üks Tallinna uusi keskpunkte, mille lähedus reisiterminalidele, vanalinnale ja Rotermanni kvartalile teeb sellest ühe põnevaima meelelahutus- ja elukoha. Siin saavad kokku liikumine, rahvusvahelisus, ajalugu ja uudsus. Elustiilide küllust esindavad siin kõige paremini Capital Milli rajatavad Promenaadi majad, millest praeguseks on valminud kolm: Linnamaja, Peremaja ja Torn. Mõne aja jooksul lisandub kvartali kõige merepoolsemasse äärde Kogukonnamaja.

Pro m e n a a d i m a j u i s e lo o m u s t a b kõrge ehituskvaliteet, luksus ning üha mitmekesisemad võimalused meelelahutuseks ja vaba aja veetmiseks. Peale lähedal asuvate põnevate tänavate, restoranide, kontserdisaalide ja kinode leiab ka eluhoonete esimestelt korrustelt huvitavaid ettevõtteid: nii põnevaid toidukohti ja sisustuskauplusi kui ka igapäevaeluks vajalikke teenindusasutusi nagu ilusalong ja pesumaja. Ehitusjärgus Porto Franco mitmefunktsiooniline ärikeskus oma sisetänavate, arvukate poodide, kohvikute ja moodsate büroopindadega toob siia aga tõelise linnaelu.

Hoonete asukoht elu tuiksoonel võimaldab kiirelt liikuda mis tahes Tallinna punkti. Veelgi enam, sadama vahetu lähedus ja suurepärane ühendus lennujaamaga teevad sellest paigast silla maailma. Kui sul aga tekib soov rahulikult puhata, siis tea – eelkõige on Promenaadi majad ikkagi sinu kodu, sinu turvaline ja mõnus kindlus. Meie kliimavöötmes on soojapidavus ja energiasääst väga tähtsal kohal. Promenaadi majad on selle poolest kindlasti suunanäitajaks, sest tegu on ühe Eesti esimese arendusega, mille puhul ammutatakse energiat maja enda vaivundamendist ehk 20 meetri sügavusel asuvatest energiavaiadest. See teeb küttekulude prognoositavaks kokkuhoiuks 25–30%. Samuti leiab taaskasutamist jahutussüsteemist vabanev soojus. Korterites on targa maja lahendus, mis võimaldab kütet, jahutust, ventilatsiooni ja muid seadmeid mugavalt juhtida ning kulud kontrolli all hoida. Pakutavad korterid on ühekuni neljatoalised, kusjuures h o o n e te v i i m a s te l ko r r u s te l paiknevad erilised, 5 ,5 meetri kõrguse d lof t ’id, mille puhul o n võ i m a l i k e l u r u u m k u j u n dada oma äranägemise järgi. Suursugusust lisavad avarad ja privaatsed terrassid. Korterite planeeringud on peensusteni läbi mõeldud ja arvestavad iga hoone eripära.

Rohkem kui pooled korterid on juba leidnud uued omanikud. Kui soovid olla nende hulgas, vaata lisa kodulehelt http://promenaadimajad.ee ja võta ühendust maakleritega.

Anne Samlik eelistab reisimise asemel koduaias nokitsemist Estraveli pikaaegne juht Anne Samlik teab, et teenindusettevõtte edu sõltub töötajatest. „Sul võivad olla moodsaimad arvutid ja infosüsteemid, aga heade inimesteta turismiäris edu ei saavuta,“ ütleb ta. A N N -M AR I I N E RG I

nne Samlik on Eesti suurimat reisibürood Estravel juhtinud 17 aastat, kuid ettevõttesse tööle läks juba 1992. aastal. Tollal Tallinna Turismiametit juhtinud Samlik oli selleks ajaks saanud hea kogemuse. Turismiameti juhina tegeles ta Eestis uute suundade loomisega, mis vabas maailmas juba olemas – näiteks avati Samliku organiseerimisel Eesti esimene turismiinfopunkt vanalinnas Kinga tänaval, alustati giidide atesteerimisega jpm. 1992. aastal tulid Samliku jutule Harju Rajooni RSN Täitevkomitees juba 1988. aastal registreeritud teeninduskooperatiivi Est-travel asutajad Toomas Niinemäe ja Aivo Takis. Takis, kes on ka praeguse Estraveli suuromanik, meenutab, kuidas Anne kui julge ja hakkaja turismikorraldaja kuulsus oli selleks ajaks levinud juba üle linna (loe

lähemalt kõrvalloost). Nüüd, 26 aastat hiljem nendib Takis, et ju neil oli lihtsalt õnne, kui Anne nende juurde tööle tuli ja jäigi. Anne Samlik õppis ülikoolis soojusenergeetikainseneriks, kuigi südames kiskus teda juba toona turisminduse poole. Ta kandideeris algul TPIs (tänane Tallinna Tehnikaülikool) teenindusökonoomika erialale, aga jäi konkursiga välja ja valis seejärel enam-vähem suvalise saadaoleva eriala. Ta lõpetas väga tehnilise eriala heade kursavendade abiga, aga tagantjärele nendib, et praegu on tal endalgi raske mõista, kuidas ta suutis sooritada näiteks teoreetilise mehaanika eksameid ja tegi diplomitööks Sossi mäel asuva katlamaja rekonstrueerimise projekti. 1980. aasta 11. aprillil sündis tema perre poeg Laur. Kuna samal aastal toimusid ju Moskva olümpiamängud, sai naine esimese lapsega kodus olla napilt poolteist kuud,

Foto Priit Simson

Fotod erakogu

Juba 1994. aastal kui Estravel oli napilt lennupiletite äriga tegelema hakata jõudnud, pärjati neid parima turismifirma tiitliga. „Kolm musketäri” ikka kõrvuti, Anne Samlikust vasakul Aivo Takis, teisel pool Toomas Niinemäe.

Aastal 1994 maksis keskmine lennupilet 293 krooni.

26 aastat Estravelis töötamist ei ole Annet ära väsitanud, pigem vastupidi. Iga uus väljakutse annab energiat juurde ja on tõestuseks, kui tugeva meeskonna on ta selle ajaga üles ehitanud. 72

kui asus tööle Tallinna Hotellikoondisse. Tollal polnud lapsega pikalt kodus olemine normiks. Ka tütar Katriniga ei veetnud Anne kaua aega kodus. Ajal, kui Samlik asus tööle taasiseseisvunud Eesti ühte esimesse turismibüroosse, oli eestlaste seas hakanud pihta tõeline maailmaavastamine ja Eesti tutvustamine maailmale. Esimesed pikemad rühmareisid viisid Estraveli kliendid 1991. ja 1992. aastal Austraaliasse, Singapuri, Taisse, USAsse ja Keeniasse. Osalejad meenutavad neid reise tänini. 1992. aastal ostis Estravel Setra tehasest uhke kahekorruselise bussi, millega korraldati esimesed bussireisid Saksamaale, Prantsusmaale, Itaaliasse ja Hollandisse. Estravel korraldas ka 1992. aastal tšarterlennud Tuneesiasse, mis oli tollal täiesti uus suund turismis. Turismigrupp, keda Samlik ise kui turistide vastuvõtu osakonna juhataja esimesena teenindas, tuli Jaapanist. Ta saatis jaapanlasi kogu nädalasel Eesti-tuuril. „Ma usun, et sellest ajast on pärit ka mu Jaapani ja jaapanlaste armastus ning aukartus nende kultuu-

Foto Priit Simson

Reisibüroode roll kasvab, sest aina suuremas infomüras on inimesel endal järjest keerulisem orienteeruda.

ri vastu. Mäletan, et neile meeldis kõige rohkem Saaremaal, ja sügava mulje jättis Vigala Sassi külastamine, kes tegi neile oma rituaale,“ meenutab Samlik. Kaks aastat hiljem, kui Estravel sai IATA õigused, tohtis firma hakata ise lennupileteid väljastama ja suund võeti äriklientidele. „Aastal 1994 maksis keskmine lennupilet 293 Eesti krooni, kuid inimeste ja ettevõtete kulutused reisimisele hakkasid kerkima ja kaheksa aastaga ehk aastaks 2002 ulatus keskmine üle 6700 krooni ehk tänases vääringus 429 euroni. Praeguseks on lendamine läinud veidi odavamaks, 74

näiteks 2017. aastal maksis keskmine pilet 360 eurot,“ selgitab Samlik. 1995. aastal hakkas Estravel American Expressi frantsiisiesindajaks Eestis ning samal aastal sai Estraveli suuromanikuks Soome lennufirma Finnair. Täpselt 20 aastat hiljem ostis Aivo Takis, kes vahepeal hoidis firma käekäigul silma peal juhatuse liikmena ja vähemusosanikuna, Estraveli Finnairilt tagasi. Samliku sõnul oli 90ndatel paljudele šokk, et Eesti firma ära müüakse. Aga ta on kindel, et just Finnair tegi Estravelist nii tugeva brändi, nagu see täna on. Praegu tegutseb Estravel 6 rii-

gis ning 16 büroos töötab kokku üle 200 inimese. Viimati avati kontor näiteks USAs Phoenixis, et Estraveli klientidele parimaid USA turu hindu pakkuda. Uhkusega tähistavad Estraveli töötajad, juhid ja omanikud tänavu reisifirma 30. sünnipäeva. Samlik räägib, et Eesti inimestel läheb praegu hästi – reisimisele kulutatakse rohkem, järjest julgemalt valitakse pikaks lennuks äriklassi pilet ning ollakse väga teadlikud, et nädal enne jõule või koolivaheaega hea hinnaga reise saada pole. Ta näeb ka, et kuigi juba 20 aastat räägitakse, kuidas reisibürood peagi uksed kinni panevad, hakkab nende roll hoopis suurenema. „Reisibüroode roll kasvab, sest aina suuremas infomüras on inimesel endal järjest keerulisem orienteeruda. Muidugi on kliente, kes ei tahagi, et neid teenindatakse – nad on iseenda reisikorraldajad. Ja siis on kliendid, kes hindavad oma aega: selle asemel, et ise tuhandeid hotelle läbi käia, saadetakse päring meile ja lastakse valik ära teha.“ Vanalinnas asuva Estraveli büroo-

Foto Sven Tupits

maja kolmandal korrusel paikneb Samliku tagasihoidlik kontorituba. Selle vaatamisväärsuseks on mudellennukite kollektsioon, kus keskel troonib juba ajalooks saanud Estonian Airi kirjadega Boeing. „Ma ei võta seda siit riiulilt ära, kuna Estonian Airil on uhke ja oluline roll Eesti turismiajaloos,“ teatab Samlik. Tippjuhi üks erilisemaid tööülesandeid jäigi Estonian Airi pankroti väljakuulutamise ajale ja sellele järgnenud perioodile, kus Estravel aitas kolm ööd-päeva järjest lennufirma reisijate pileteid ümber registreerida. Enne seda oli Estravel maadelnud nii Islandi vulkaanist kui ka terrorirünnakutest tingitud segadustega. „Rasketel hetkedel saad jälle aru, kui tugev on su tiim. Sul võivad olla moodsaimad arvutid ja infosüsteemid, aga heade inimesteta turismiäris edu ei saavuta.“ Samliku sõnul on muidugi vaja ka turismisektoris pidevalt efektiivsust suurendada ja hoolitseda, et töötajatel oleksid järjest paremad töövahendid. „Jah, masinatega saab kõik asjad ära teha, aga asjaliku reisikava ja inimliku poole saab juurde lisada ainult kogenud reisikonsultant,“ rõhutab Samlik töötaja olulisust. Tõenäoliselt tänu oma fenomenaalsele inimeste hoidmise oskusele on Estraveli töötajate keskmine tööstaaž 13 aastat ning Samlik võib ette näidata mitmeid tippjuhti tunnustanud auhindu. 2015. aastal sai Samlik Eesti parima juhi tiitli, aasta varem sai president Toomas Hendrik Ilveselt Valgetähe IV klassi teenetemärgi turisminduse arendamise eest. 2013. aastal noppis Samlik nii EBSi parima ärijuhi auhinna kui ka Kaubandus-Tööstuskoja aumärgi eriliste teenete eest Eesti turismisektori edendamisel. Nagu arvata võib, on Anne Samlik ka palju reisinud ainuüksi oma töö pärast. Ta ütleb kõhklemata, et ootab pikisilmi iga kodus veedetud nädalavahetust lastelastega või aias nokitsemist. Samlikul koos abikaasaga on kahe lapse ja lastelaste jaoks aga välja kujunenud tore traditsioon, et kui kellelgi perest on juubel tähistada, tehakse seda reisil. „Eelmine aasta pidasime vanaema sünnipäeva Rhodosel,“ muigab ta endast rääkides kavalalt. Mitte just kõige tüüpilisema vanaemana sai ta näpistada perepuhkuseks viis päeva, et siis väsimatu tippjuhi ametisse naasta.

Aivo Takis: „Eestis on häid juhte vähe, meil on Annega tõeliselt vedanud“

Anne Samlik on teie asutatud Estravelit juhtinud aastaid. Ta meenutas, kuidas 1992. aastal tulite koos äripartneriga teda enda juurde tööle kutsuma, lillekimp käes. Mida te temas toona nägite, et nii kindlalt enda firmasse tööle soovisite? Anne oli siis, 1992. aastal, alles vähest aega olnud Tallinna Turismiameti juhataja, kuid juba jõudnud palju häid asju ära teha ja tema kuulsus levis linnas kui kulutuli. Ma ei tundnud teda isiklikult, kuid ega kõiki inimesi ei saagi tunda. Mõnikord lihtsalt veab ja Annega on meil hullupööra vedanud. Mis võiks olla Anne ja teie koostöö võti? Miks on just tema nii kaua Estravelit juhtinud, teinud seda edukalt ning nähtavasti teeb ka väsimatult edasi? Ma arvan, et ta lihtsalt on sündinud juht. Nii inimeste kui ka protsesside juht. Ta on tark inimene, kes teab, et kõigepealt tuleb hoolitseda heade töötajate eest, kes siis omakorda hoolitsevad heade klientide ja heade müügitulemuste eest. Meie koostöö Estraveli kaheliik-

melises juhatuses on alati hästi sujunud. Kas teie arvates on heaks juhiks võimalik kasvada või peavad selleks olema ikkagi antud juba teatud iseloomuomadused? Arvan, et vaja on korraga nii ühte kui teist. Geenidega antakse juhile kaasa 50 protsenti ning töökuse ja kogemustega teine 50. Optimaalset kombinatsiooni neist eeldustest pole kerge leida, sestap on meil ka häid juhte Eestis vähe. Estravelil on tõesti vedanud, et Anne end meiega sidunud on. Kuidas on Estravel saavutanud olukorra, kus töötajate keskmine tööstaaž on muljetavaldavalt pikk, 13 aastat? Oleme selle nimel tööd teinud juba peaaegu 30 aastat. Valime endale tööle ainult parimaid inimesi ja hoolitseme nende eest paremini, kui enamik meie konkurente seda teevad. Staažikas töötaja on parim, mille üle reisiettevõte võib uhkust tunda, sest staažikas ja lojaalne töötaja meeldib nii kolleegidele, klientidele kui ka aktsionäridele. Mis võiks veel parem olla kui kolmekordne win-win-win!

Foto Raido Vint

Jaak Nigul: „Ettevõtja maksab lõpuks kõik kinni, ka poliitikute rumalused“ 76

Eesti ühiskonna teravaimaks probleemiks on järjest kasvav sotsiaalne egoism ja majanduslik naivism, kirjutab mööblitööstuskontserni Tarmeko omanik, ettevõtja Jaak Nigul.

a ei ole suurettevõtja. Loen suurettevõtjateks neid põhiomanikke, kelle ettevõtete aastakäive on vähemalt 50 miljonit eurot. Minul nii hästi pole läinud, kuid klubisse kutsuti. Suurettevõtjaks saamine eeldab enamasti aastaid enda tarbimissoovide piiramist ja piiramatut tööaega, riskimist ja ebaõnnestumiste talumist. Teatud iseloomuomadusi ja õnne kindlasti ka. Mõned katsetavad ka ebaausaid meetodeid ja pääsevad jokk-skeemiga – kuid rikutud mainega. Oma valikud teeb igaüks ise. Vaevalt et keegi on ettevõtjaks hakanud soovist teenida ühiskonda. Algne tõuge on ikka soov iseendale ja oma perele paremat elu võimaldada. Alles aastate pärast, kui ettevõtte ellujäämisfaas möödas ja töötajate arvu saab loendada sadades, võib detailset kasumiaruannet lugedes tekkida mõistmine, mida sinu ettevõte tähendab selle töötajatele sissetuleku mõttes ja riigile makstud maksude mõistes. Tekib andmisrõõm. Igal ettevõtjal seda mõistmist ei teki ja nende ettevõtted enamasti suureks ei kasva ka. Ettevõtja vastutus on maksude tasumise kaudu ühiskonna ülalpidamine võimalikult väikest keskkonnakahju põhjustades. Peaaegu kõik ühiskonna ülalpidamiskulud kaetakse maksudega ettevõtlussektorist. Ka välisabi tuleb ettevõtlussektorist, ainult et välismaisest. Keskkonnakahju täielikult välistada pole võimalik, sest inimese eksistents on alati keskkonnale kahjulik. Ka ahiküttega majas elav jalgrattasõitjast vegan-luuletaja on keskkonnale kahjulik, kuigi ta ise sellest aru ei saa. Sest ka tema vajab vahel arstiabi ja kulutab oma rattakummidega maksumaksja raha eest rajatud asfaltteid. Tema ülalpidamiskulud koos möödapääsmatute

Metsa-, puidu- ja mööblitööstus on hetkel Eesti majanduse vedur, Eesti väliskaubanduse kõige suurem tasakaalustaja ja meie parim võimalus ilma dotatsioonideta vähendada sõltuvust fossiilsetest toorainetest.

keskkonnakahjudega on pandud tegelike maksumaksjate õlule. 2016. aastal laekus Eestis 89% maksutuludest ettevõtlussektorist ja 90% sellest tekitasid 6397 ettevõtet, milles töötas aasta jooksul ligi 302 000 inimest (allikas: maksu- ja tolliamet). Need 302 000 inimest võtavad ühiskonna ülalpidamise keskkonnakahjud enda hingele, et suurem osa ühiskonnaliikmetest saaks end „rohelistena“ tunda ja üks väike, kuid lärmakas grupp saaks oma naiivsusest tööstust vaenata. Reaalsus on, et mida rohkem on meil elukutselisi „rohelisi“, seda rohkem peab metsi raiuma ja põlevkivi kaevandama. Metsa-, puidu- ja mööblitööstus on hetkel Eesti majanduse vedur, Eesti väliskaubanduse kõige suurem tasakaalustaja ja meie parim võimalus ilma dotatsioonideta vähendada sõltuvust fossiilsetest toorainetest. Meil oleks võimalus sektori lisandväärtust veelgi suurendada ja viia Eesti riik taas IMEni, kus suudame oma riigi kulud ise katta, selle asemel, et sõltuda välisabist. Olla riigina rahaliselt iseseisvad! Aga võime ka täiendava lisandväärtuse loomist takistada, kuid siis peame leppima kokku, millistest hüvedest oleme ühiskonnana valmis loobuma. Siis ei saa küsida, millist Tartu ülikooli me tahame, vaid millist saame endale lubada. Ühiskonna, ka ettevõtluse, põhiprobleemideks peangi järjest kasvavat sotsiaalset egoismi ja majanduslikku naivismi. Arvatakse, et kui õnnestus end vabaks laulda, siis laulame end rikkaks ka. Professor Urmas Varblase andmetel on Soomes 50 ja Rootsis 30 puidukeemiatehast ja meil on 2. Me ei jõua kunagi oma elatustasemes Soomele ja Rootsile järele, sest suurt lisandväärtust loovaid tehaseid siia ei soovita, ise ümberjagatavat lisandväärtust looma on valmis järjest vähemad, kuid tahtmised kasvavad kõigil. Vasakpoolsed ja pseudoparempoolsed on aastakümneid lehvitanud loosun77

Fotod erakogu

Me ei vaja üldse tööjõu immigratsiooni, vaid oluliselt suurem osa tööjõulisest elanikkonnast peab hakkama päriselt tööle ja panustama ise ühiskonna toimetulekusse.

Metsaelu nautiva Jaak Niguli loodusfotod täiesti hooldamata ja raisku lastud metsavarudest.

gitega, et iseseisev riik tähendab kõigile õigust teha, mis meeldib ja huvitab. See on küüniline vale, sest miks on siis ühiskonna ülalpidamine põhiosas vaid kolmesaja tuhande inimese ülesanne? Ettevõtlussektoris oli maksuameti andmetel 2016. aastal ligi 499 000 palgasaajat. Kuidas on tagatud eespool mainitud 300 000 inimese põhiseaduslikud õigused, kui seda ülesannet ei taheta võrdsemalt jagada? Mina näiteks ei taha aidata mõnele minu silmis poliitparasiidile elatist maksta, kuid mul pole keeldumise võimalust. Temal aga n-ö päris tööle mineku kohustus paraku puudub. Kas mul on siis temaga võrdsed põhiseaduslikud õigused? 78

Mõned poliitikud mõistavad probleemi, kuid keegi ei tunnista seda avalikult. Eks kõik ju tahavad end maksumaksjatena tunda. Tegelikult pole midagi halba ka selles, kui sa ei tekita maksutulu, kuid teed ühiskonnale hädavajalikku tööd ja teed seda hästi. Näiteks kaitseväelaselt või kohtunikult või riigihaigla arstilt ei saagi eeldada otsest maksutulu. Selliseid hädavajalikke ametikohti on valitsussektoris minu hinnangul kuni sada tuhat. 2016. aastal oli valitsussektoris kuu keskmine töötajate arv ligi 123 000. Me ei vaja üldse tööjõu immigratsiooni, vaid oluliselt suurem osa tööjõulisest elanikkonnast peab hakkama

päriselt tööle ja panustama ise ühiskonna toimetulekusse. Et meil ei juhtuks olukorda, mida Tõnu Õnnepalu on nii hästi sõnastanud oma raamatus „Valede kataloog“: „…paanika, et raha saab otsa, et seda ei tulegi kusagilt juurde, et varsti tuleb niiviisi tööle hakata?“ Ettevõtjaid küll kuulatakse ära, kuid kuulda ei võeta, sest moodustame valijatest nii väikese osa. Meie sundrolliks on aidata valimislubadusi kinni maksta, ka neid, mis on riigile kahjulikud. Lahendus: kuna kõigil on õigus oma arvamusele, siis peaks kõigil arvajatel olema ka kohustus omast taskust oma arvamuse tulemusi aidata kinni maksta.

Let it ﬂow

MITMETE AUHINDADEGA PÄRJATUD UUED EESTI KÄSITÖÖDŽINNID! Lase headel asjadel enda juurde tulla. Lase lahti rutiinist. Lase lipsu veidi järele. Lase jalg sirgu. Lase sõbrad sisse. Ja laske ajal lihtsalt voolata. Oma käte ja suure hoolega tehtud ning ideaalseks timmitud maitsega džinn.

Lase ta välja.

BER

BEST ESTONIAN

NAVY

LV E

R WINN

SPIR

ITS COM

2 018

T N

BEST ESTONIAN

LONDON DRY

2 018

LIN

RITS COM

BER

SPI

LIN

ZE WINN

distillirium.com

Distillirium

Metsis Gin

metsisgin

Tä h e l e p a n u ! Te g e m i s t o n a l k o h o l i g a . A l k o h o l v õ i b k a h j u s t a d a t e i e t e r v i s t .

Foto Vallo Kruuser

Üks Hansapanga asutajatest, ettevõtja Toomas Sildmäe (59) räägib, miks pangad tänapäeval enam majandust ei arenda, kirjeldab teravamaid elamusi enda juhitud legendaarses hotellis Palace ning räägib, mida õpetas talle korduvalt krimiuudistesse sattumine üheksa aastat tagasi. TOIVO TÄ N AVSUU

Kuuldavasti pani SEB pank teie firma konto kinni. Nad sulgesid aasta tagasi oma sulgemiskampaania käigus ühe minuga seotud firma kontod. Aga tegu ei olnud offshore-ettevõttega, vaid Eesti ettevõttega. Ametnik, kes seda tegi, ei pööranud dokumentidele piisavalt tähelepanu. Ei teadnud, kes on Toomas Sildmäe? Ega Toomas Sildmäel teisi õigusi ei ole kui kellelgi teisel. See oli lihtsalt ühe pangaametniku üle nurga laskmine. Külastasin pangajuhte ja küsisin, kuidas peaks asjasse suhtuma: võtsime Pärnu mnt 22 hoone ehituseks ka laenu SEBst, kas pean kolima hakkama? Nende jaoks oli see avastus. Nad tänasid, et kellelgi oli viitsimist juhtida tähelepanu nende masinavärgi puudustele. Kas tegite omal ajal Hansapangas ka nii? Tegelesin rohkem Hansapanga arendamise ja poliitiliste otsustega, mitte operatiivtegevusega. Ajad ja huvid on erinevad, pangad ja kliendid on erinevad. Neid aegu ei saa üks-ühele võrrelda. Kindlasti suleti ka siis kontosid, kuid selliseid kampaaniaid nagu täna tollal ei olnud. Hansapank sündis ja jäi ellu, et teha midagi teistmoodi: et teha eestimaalastele võimalikuks finantstehingud. Et ei peaks sularahakohvritega Soome vahet käima? On seda ka ette tulnud. 80

Toomas Sildmäe:

„Oleme jõudnud heaolu faasi – Eesti areng suri välja“

Toomas Sildmäe firma kesklinna krundile Pärnu mnt 22, kus kunagi oli šokolaadivabriku Kawe ladu ja Tallinna miilitsavalitsuse arestimaja, kerkib tänavu moodne kuuekorruseline ärihoone. Pildil on Sildmäe valmiva hoone katusel.

Foto Tiit Blaat

Eesti maksumaksjate klubi 1993. aastal. Vasakult Rein Lang, Meelis Milder, Priit Vilba, Märt Rask, Olari Taal, Toomas Luman, Andres Sarri, Hannes Tamjärv, Jüri Raidla, Siim Kallas, Toomas Sildmäe ja Peeter Kiloman.

Tiit Vähi valitsuse ehitusminister Olari Taal ja järgmisena võimule tulnud Mart Laari valitsuse majandusminister Toomas Sildmäe ühel vastuvõtul 1990ndate alguses. Palace’i hotell 1989. aastal, kui see renoveerimise järel taas avati ning seda asus opereerima teadaolevalt esimene eraettevõte Nõukogude Liidus – Toomas Sildmäe juhitud Finest Hotel Group.

Teiegi kaotasite raha Swedbanki investeeringutega Rumeeniasse. Olete öelnud, et omal ajal Hansapank küll nii ei oleks teinud, et jätab kogu vastutuse klientide kanda. Pangad kogu maailmas käituvad nii, et kui on midagi jagada, siis jagame ühiselt. Aga kui midagi kaotada, siis kaotab ainult klient. See on üldlevinud põhimõte. Swedbank selle poolest ei erine. Leping on alati kahe-, mitte ühepoolne. See ei saa olla nagu tšuktši laevavärvimine: linnavalitsus ühelt poolt ja tšuktši teiselt poolt. Inimesed, kes suuri panku juhivad ja keda me tihtilugu ajakirjanduses ettevõtjateks nimetame, on ju tegelikult 82

samasugused palgatöölised. Ettekujutus ettevõtlusest neil puudub. Majandust ei arenda ju see, kes otsustab, kellele raha anda ja kellele mitte. Swedbank ei tegele majanduse arendamisega? Aga kuidas ta siis tegeleb? Kui pangad Eestis tegelesid tõesti arengu finantseerimisega, siis oli win-win olukord ja asi toimis. Täna on kogu meie majandus standby režiimis. Seisame paigal. Majandust ei arenda pank, vaid ettevõtted, kes lähevad panka laenu küsima. Kõik riskid jäävad laenaja kanda. Enne Hansapanka oli pank riik. Siis tulid Hansapank ja Tallinna Pank, mis

aitasid kaasa Eesti riigi arengule. Täna on meil pangad, mille põhiliseks töövahendiks on Excel. Ja punkt. Ehk siis pangad arendavad majandust sama palju kui ravimifirmad inimeste tervist? Just! Tegelesin paar aastat tagasi ühest lugupeetud pangast laenu vormistamisega. Neelasin alla kõik pangapoolsed ülemäärased nõudmised. Pankurid ajasid oma arvates õiget asja, kuid minu arvates pliiatsit pooleks. Siis ma kirjutasin reede õhtul panga juhatajale kirja: meil on laenulimiit kohe avanemas, aga enne sooviksin pangalt tõendit, et

1990ndate alguses oli kogu Eesti potentsiaal kohal: teadlased, loomeinimesed, riigiteenistujad, poliitikud, samamoodi ka lurjused, valerahategijad ja pätid – ühiskond oli kaetud oma ala parimate tegijatega.

Majandusminister Toomas Sildmäe 1993. aastal Kawe maja ees.

raha, mis te meile laenate, on rahapesuseaduse järgi puhas raha. Järgmisel nädalal hakkasid pangaametnikud tõendit ette valmistama. Kui tõend allakirjutamise faasi jõudis, helistasid pangajuhid ja küsisid: Toomas, mis sinuga juhtunud on? Kas sa oled relapse’inud (inglise keeles „halvale teele tagasi langenud“)? Ütlesin, et ei ole. Kui mina raha teile toon, siis küsite, kust said. Aga ma kasutan Rannahotelli renoveerimiseks teie raha. Tuleb härra Tänavsuu ja küsib: kust Sildmäe on saanud hotelli renoveerimiseks raha? Ütlen: pangast. Aga kõik pangad ju ei ole vettpidavad – pean silmas näiteks Versobanki. Kust ma tean, et sain sellest pangast puhta raha? Mul on tõendit seinale vaja! Saite siis? Ei ole saanud. Lugupeetud pangajuhatajad on sellega väga hädas olnud. Olen aastakümnete jooksul isiklikult 83

Foto erakogu

uue tegemine. Kui vaatame, kuidas Eesti ühiskond on end viimase 15–20 aasta jooksul – eriti hariduse mõttes – üles ehitanud, siis näeme, et oleme tootnud jagajaid ja ümberjagajaid. Meedia räägib vaid jagamisest. Jagajate jaoks on ehitatud erinevaid maju, et oleks parem jagada. Aga kes loob jagatavat? Meil ei ole naftat, loodusvarasid, me ei saavuta ka agressiooni läbi uusi ressursse. Meil on alanud ühiskonnas kurb degenereerumise protsess. Mõne aasta pärast me enam Euroopa fondidest raha ei saa, riigipoolsed investeeringud vähenevad – meil ei ole enam väga midagi jagada. Ja kõrghoonetes istuvaid jagajaid ei ole enam kellelegi vaja – me ei saa neid isegi Euroopasse eksportida.

Toomas Sildmäe kohtus 1993. aastal Tallinnas paavst Johannes Paulus II-ga.

ja oma ettevõtete kaudu paljudel inimestel aidanud õppida ja näha tulevikku. Üle mu kontori ukse on astunud ka selliseid inimesi, kelle lähenemisest on täiesti selge, et Toomas Sildmäe suguste jaoks on raha odavam kui teiste jaoks. Aga kuidas ta siis odavam on? Lähme koos rahaautomaadi juude, teeme kniksu, ütleme: palun raha, ja ta annab meile täpselt nii palju, kui meil selle plastmassi peal on. Ei anna rohkem. Poest saame ka raha eest sama palju asju. Ent inimestel on väär kuvand: nähakse vaid seda, kui palju keegi omab. Selle taha ei nähta: kui palju on riske võetud, tööd tehtud, vähem magatud. Ka paljud kaasärimehed Eestis on seisukohal, et kui teil on piima vaja, siis ei ole vaja lehma osta. Siis on vaja udar osta! Keda toetate ja mille alusel? Mingit Excelit mul pole, et need, kes Oxfordi tahavad, saavad, aga kes Cambridge’i tahavad, ei saa. Kui inimene leiab mu üles, kirjutab mulle kirja, leiab võimaluse tulla ise ja rääkida, miks ja kuidas, siis näen ta silmist, kas teeb seda kellegi teise mahitusel või tõesti tahab midagi saavutada. Kui ta tuleb vaid vanemate või koolijuhataja soovitusel, siis on teised uksed. Või riik. Siim Kallas ütles, et kord tuldi tema 84

Kui 1991. aastal tankid Võidu väljakul sõitsid, vaatasid 250 inimest mulle otsa: mis me teeme? Kust ma teadsin, mis me teeme.

Kuhu me degenereerume? Me ei kao kusagile, me lihtsalt tuksume standby olukorras. Nagu 1930ndate lõpu Eestis, kui riigi areng välja suri. Mõelgem, miks olid 1980ndate lõpus, kui ettevõtlus Eestis taas võimalikuks sai, tolleaegsete ettevõtete juhid sündinud 50ndatel, aga Hirvepargi inimesed 30ndatel? Kui Ülemnõukogu Eesti iseseisvumise üle hääletas, olid Mart Laar ja Ignar Fjuk saalis ainsad poisikesed, kõik teised olid hallipäised. Aga nad otsustasid, võtsid vastutuse, teades, et see võib lõppeda millega iganes. Paralleelmaailmas ehk pärismaailmas ehk majanduses võtsid vastutuse minu põlvkonna inimesed ehk 50ndatel sündinud.

juurde ja öeldi: osta mulle koer, sul ju on raha. Koeri pole ostnud, küll aga raamatuid. Klassiruume olen remontinud, koolimajadele trummikomplekte ostnud jne.

Võitjate põlvkond. Mis võitjate põlvkond? Kus nad siis võitjad olid? Kui 1991. aastal tankid Võidu väljakul sõitsid, vaatasid 250 inimest mulle otsa: mis me teeme? Kust ma teadsin, mis me teeme. Olin 32aastane. Pidin otsustama. Aga ükski telefon ei töötanud, ükski omanik huvi ei tundnud, mis sinuga juhtub. Mõtlesin: kas kordub see, mis oli 1941. aastal Palace’is ehk soldatid esimesel korrusel, ohvitserid teisel korrusel. Sellest ei räägi keegi! Räägitakse ainult sellest, kui suur oli Ülemnõukogu otsuse oht ja vastutus. Aga mis see siin all-linnas teistmoodi oli?

Kas oleme Eestis muutunud kuidagi abituks, ambitsioonituks ja liigume tagumikukursil? Oleme jõudnud heaolu faasi, kus ühiskonna liikmeid ei motiveeri enam millegi

Ettevõtjate rolli tolles ajas on alahinnatud? Jah. Täna me Eestis veel suudame tunnistada ettevõtjate olemasolu, aga mitte tunnustada.

Fotod erakogu

Olen olnud kaks korda riigitööl. Kui 1990ndate alguses Mart Laari kutsel majandusministrina töötasin, vaidlesime tolleaegse sotsiaalministriga selle üle, mida teha Eestis tööpuudusega. Meil olid kardinaalselt erinevad seisukohad. Tema soovis riigi rahaga tööpuudust jõuga vähendada, mina suurendada – et inimesed mõistaksid, mis on töö ja töökoha väärtus. Kui nad ise sellest aru ei saa, siis igasuguste toetustega ei muuda olukorda. See on üks osakene tänase degenereerumise DNAst. Kui inimene ise väärtuste loomist ei väärtusta, siis käskude ja keeldudega me teda lõpuni ei juhi. Siis ta hakkab välja mõtlema, kuidas käskudest üle, ümber ja mööda saada. Me ei liigu edasi. Kas täna peaksime töötust jõuliselt suurendama? Hilja juba. Seda oli võimalik teha 1993– 1994, kui Eestit uuesti tehti. Täna oleme Euroopa Liidus. Oleme selle mänguga kaasa läinud. Toonaste ja tänaste poliitikute ambitsioonid on erinevad. Kui 1990ndate alguses arutasime Mart Laariga majanduspoliitikat, siis meil oli selge, et kõike me ei tea ega oska. Oli variant, kas mitte midagi teha ja oodata, et keegi „Saksamaalt“ meid aitab, või koguda Eesti riigis olev parim teadmine kokku. See oli ideaalne aeg: kogu Eesti riigi teadmine oli veel kodus. Saime seda ära kasutada. Võtta vastu kümme otsust, millest teadsime, et kolm läheb viltu, aga seitse õigesti. Ja need veavad Eesti välja rabast, kus olime 50 aastat. Oli pragmaatika ja julgus. Julgus tunnistada ka valesti tegemist. Tänased poliitikud sellisele riskile kindlasti ei läheks. Igal ajastul on omad reeglid ja võimalused. Praegune olukord on paljudele meeltmööda: teeb nende olemise kergemaks. Aga kas kergem olemine on alati parem olemine? Voodis sureb palju rohkem inimesi kui tööpingi taga. Kuidas me saaks täna standby režiimilt ON režiimi ehk liikuma? Kõige pidurdavam jõud on heaolu. Mida suurem heaolu, seda väiksem riskivalmidus ja tahe midagi uut teha. Nähtavasti on valitsejad, kes meid aastasadu valitsenud, eestlasest kujundanud olendi, kes pigem näeb, et naabril läheb halvemini, kui et naabril läheb paremini. Kui naaber ostab uue auto, siis sa ei mõtle sellele, kuidas rohkem

Toomas Sildmäe 90ndate keskpaigas koos Margus Murakasega Tallinna rallil.

ehitatakse, peab heaks kiitma arhitektuurikomisjon, mille esimees ta ise oli. Kui oleksid ümbrikud kapis olnud? Ei tea, kuna ise pole seda vahendit kasutanud.

Jahimees Sildmäe Finest Hotel Groupi suvepäevadel 1990. aastal.

tööd teha ja endale veel parem auto osta, vaid lähed, otsid roostes naela ja tõmbad kriipsu ukse peale. See on eestlase mentaliteet. Teie Pärnu mnt 22 arenduse detailplaneering võttis aega 16 aastat. Kole pikk aeg. 2000. aastal detailplaneeringut alustades oli üks mu põhimõtetest, et kapis ümbrikke ei ole. Võib-olla oli see üks pika aja põhjus. Teine põhjus võis olla see, et tegemist on nii unikaalse kohaga. 1937. aastal andis toonane riigivanem välja korralduse, et Draamateatrist kuni Kosmose kinoni kulgeb Eesti peatänav ja kõik hooned, mis sinna

Mille üle vaieldi 16 aastat? Mu Soome sõbrad lohutasid – Helsingi kesklinnas võib planeering võtta 30 aastat. Ole rõõmus! Kõik taandub sellele, et jagajal ehk ametnikul vastutust ei ole. Mida kauem ta jagab, seda kauem on jagatavat. Kui sul on päts leiba ees, siis mida õhemaid viile lõikad, seda kauem saad lõigata. Vaidlesime selle üle, kas 21. sajandil peab ehitama nii nagu 20. sajandi esimeses pooles. Olen ettevõtjatest võib-olla kõige rohkem vanade ajalooliste asjadega tegelenud, pidades silmas Palace’i ja Pärnu rannahotelli. Aga kui vastutav linnaametnik ütleb, et niikaua kui tema oma toolil istub, planeering heakskiitu ei saa, siis pole midagi parata. Täna ta enam ei istu oma toolil? Näiteks üks linnavalitsuse osakond ei kiitnud detailplaneeringut heaks seetõttu, et ametnik arvas, et meie kinnistust peaks olema väljasõit ka Roosikrantsi tänavale. Mulle tehti kohustuseks tekitada see väljasõit üle kahe võõra kinnistu! Ütlen: ei ole võimalik, see on võõras maa. Neid ei huvita. Rääkige läbi. Ütlen: ei saa, seal on üks värav, oma sisekord, värav lukus. Olen siin poole kilomeetri raadiuses kogu oma elu mööda saatnud – kunagine väliskaubandusmi85

Toomas Sildmäe Sündinud 1959. aastal Tartus. Lõpetas Tartu 2. keskkooli ja Tartu ülikooli majandusteaduskonna cum laude. Töötas aastatel 1980-1990 NSVLi väliskaubandusministeeriumi Eesti esinduses referendi ja esindaja asetäitjana. Majandusminister Mart Laari valitsuses aastatel 1993–1994. Üks Hansapanga asutajatest. Töötanud Nõukogude Eesti ühe esimese ühisettevõtte Finest Hotel Group (hotelli Palace operaator)

nisteerium oli Pärnu mnt 8, majandusministeerium Harju tänaval – ei ole lihtsalt võimalik tulla ja öelda naabrile, et tahan üle sinu maa sõita. Aga neid ei huvita. Ja nii ongi. Linnaametnik saab sulle süüdimatult nii öelda. Pole kellelegi kaevata ka. Tundub naljakas, aga kui pead sellistele asjadele kulutama mitte ainult materiaalset, vaid ka mentaalset ressurssi, siis hakkab kurb. Roosikrantsi tänavale ei tule väljasõitu? Tuletõrje servituudid on. Aga tavaliiklust ei tule.

Foto Vallo Kruuser

Pärnu mnt 22, kuhu praegu rajate uut ärihoonet, asus kunagi kurikuulus Kawe kelder – miilitsavalitsuse arestimaja, sealt sai alguse Soome-Eesti ühisfirma Finest Hotel Group ning mitmed teised tänased suurettevõtted: Ekspress Meedia (Eesti Ekspressi toimetus asus seal), Swedbank, Oma Ehitaja jt. Selles majas on kuritegusid sooritanud ja inimesi piinanud nii Gestapo kui ka NKVD. 1991. aastal sai majale ka seda meenutav bareljeef pandud. Kui mina selles majas 1989. aastal esimese remondi tegin ja

direktorina ning Scandic Hotels Eesti (kunagine Palace’i ja Pärnu Rannahotelli operaator) juhina. Olnud ka Hispaania aukonsul Eestis. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja, Tööandjate Keskliidu ning Hotellide ja Restoranide Liidu juhatuse liige. Harrastas 1988–1999 autosporti, jõudes koos Margus Murakasega MM etapil 11. ja EM etapil 9. kohale. 1999. aasta Eesti meister autorallis klassis N2000+. Olnud 16 aastat Eesti Autospordiliidu president. Toomase vend Tõnis Sildmäe oli Hansapanga tehnoloogiajuht.

sinna tuli Finesti kontor, siis mingeid kuuliauke ega nähtavaid repressioonijälgi keldris ei olnud. Kawe kelder on siis vabanenud Eesti ettevõtluse häll? Ajal, kui ettevõtjaks nimetati inimest, kes 1988. aastal kodus köögilaual sinimustvalgeid lipukesi kokku kleepis, täitsin mina tööülesandeid Moskvas väliskaubandusministeeriumis. Ja mul õnnestus olla seadusloome juures, mis muutis Gorbatšovi ajal võimalikuks ühisettevõtete loomise. Meil õnnestus sellesse seadusesse kirjutada mõningaid vimkasid, mis tegi võimalikuks Eestis kohapeal juba asutatud ühisettevõtetele filiaalide loomise. Mul oli hea Finesti omanikele põhjendada, miks ma neid filiaale nii palju lõin: Eestis ei olnud midagi, kõike oli vaja. Mul oli hotell, aga puudus takso, millega hotellikülalist sõidutada. Järelikult tuleb luua taksofiliaal, kus kolm Peugeot 406 sõidutavad inimesi. Reklaami ei suuda keegi teha – teeme reklaame! On vaja ajakirjandust – tuli Hans H. Luik. Samamoodi tulid Hannes Tamjärv ja Andres Saame, kellega jõudsime lõpuks Hansapangani. Kasvama läks kõik, mis mulda pisteti? Ei olnud nii ilus! Aga oli hasart, võimalus midagi ära teha, teistmoodi teha. Ettevõtlikest inimestest, keda mul toona õnnestus motiveerida, on tegijad kasvanud. Igaüks on ise oma elu üles ehitanud. Mina olin neile nii-öelda emaüsk, andsin võimaluse sündida. Aga ma pole isiklikku

kasu saanud ühestki firmast peale Hansapanga. Ma ise ka ei olnud alguses Finesti omanik. Minust kasvatati omanik mitme aastaga ja üks mu Soome kolleeg nägi selleks palju vaeva. Olin tubli direktor-juhataja – omaniku esindaja. Kas teid kui nii-öelda emaüska on piisavalt tänatud? Eks me kõik ole edevad. Aga mul on lihtsalt ilus vaadata, et vankreid, mis kunagi teele lükkasime, on teised edasi lükanud. Nad veerevad. Kirjeldage äri tegemise võimalikkust 1990ndate alguses. Isegi kui suutsime ühisettevõtete määrusega avada tee väliskapitalile Nõukogude Liitu, siis see kapital vajas ka ajusid. Kapital ei lähe sinna, kus pole ajusid. Lollus ja raha kaua käsikäes ei käi. Olen sattunud kasvama olukordades, kus olen olnud kõige noorem. Mind pandi 6aastaselt kooli. Lõpetasin 21aastaselt cum laude ülikooli. Olin Nõukogude Liidus ministri asetäitja 25aastaselt. 29aastaselt olin rahvusvahelise ettevõtte peadirektor ja 34aastaselt vastutav riigiametnik. Noorus tähendas seda, et pidin kuulama. Kedagi ei huvitanud see, mida ma rääkisin. Ja iseenese kuulamisest ei õpi keegi. Ma kuulasin teisi ja analüüsisin asjad oma peas läbi. Kui oli vaja otsustada, siis mul olid vastused kohe olemas. Täna räägitakse rohkem, kuulatakse vähem. Eestis on kirjanikke rohkem kui lugejaid. Öeldakse, et teie koos teiste hansapankuritega lõite ettevõtluses aristokraatliku ja viisaka käitumismustri. 1990ndate alguses oli kogu Eesti potentsiaal kohal: teadlased, loomeinimesed, riigiteenistujad, poliitikud, samamoodi ka lurjused, valerahategijad ja pätid – ühiskond oli kaetud oma ala parimate tegijatega. Kes tulid omadega välja, kes surid välja olelusvõitluse tulemusena. Hansapank ei surnud välja, mingid lurjused surid välja. Lihtne evolutsioon. Kas puutusite ka pättidega kokku? Elasin 1993. aastal Tartu maantee alguses. Kord õhtul tulin kell 10–11 vahel koju. Ajan auto garaaži ja kuulen, 88

kuidas sammud tulevad mööda garaaži lage ukseni. Ei ole keeruline arvata, mida sellised sammud tähendavad. Ühekorruselise garaaži katuselt on inimest maha saada kõige lihtsam. Aga aeg oli selline, kus tuli kaasas kanda tulirelva. Kuna olin esimene, kes seda hirmutamiseks kasutas, siis sammud läksid teises suunas. Kui ma ei oleks piisavalt kiiresti reageerinud ja kui mul ei oleks oskust tulirelvadega läbi käia tänu oma jahimeheks olemisele, siis võib-olla oleks olnud midagi minult nõuda. Urmas Ott kunagi küsis, kas mu und öösiti miski segab. Vastasin jah: akna alt sõidab tramm mööda, kolistab ja ei lase magada.

See oli minu töö. Sellest mu asetäitjad, muu personal, kõige vähem toateenijad ei pidanud teadma. Nemad pidid saama oma tööd rahulikult teha. Selleks, et Palace’i töötajatel oleks võimalik kaheksa tundi töötada ja mitte käia vahepeal linna pealt lastevorsti otsimas, tekitasin siia Kawe keldrisse 1990ndate alguses Finesti toidukaupluse, kust Finesti töötajad said osta endale jahu, suhkrut, vorsti ja isegi seepi. Selleks, et sellest äri ei tekiks, sai esmatarbekaupu osta Finesti tšekiraamatuga. Ei saanud rohkem raha kulutada, kui teenisid. Tšekiraamatus kulutatu võeti palgast maha. Meie varustaja pidi küll rohkem tööd tegema, aga töötajad said õhtul rahulikult koju minna.

Millised seiklused teie juhitud Palace’i hotelliga meenuvad? Käisime 15 aastat Viktor Kaasikuga kohut Palace’i omandi üle. Me olime kohtunud proua Mürgiga, Palace’i rajaja Johannes Mürgi järeltulijaga. Ta elas Põhja-Ameerikas ja külastas Eestit. Oli õnnelik, et tema isa maja on korda tehtud. Tal ei olnud ambitsioone maja tagasi saamiseks. Leppisime sõbralikult kokku, et kui ta kunagi Eestisse tuleb, siis tuba ootab. Tegime rõõmuga reveransi eelmisele põlvkonnale. Tundus nii normaalne – tema isa ju selle maja ehitas. See žest ei maksnud meile midagi. Ja siis ühel hetkel saabus kuulus advokaat Kaasik. Paksu kontoriraamatusse, kus olid kirjas kõik tagastamisavaldused, oli pärast avalduste esitamise tähtaja lõppu ilmunud avaldus ka Palace’i tagastamiseks.

Palace oli 1990ndate alguses eriline koht. Mul oli õnn, et sain kokkuleppele toonaste eriteenistuse vastutavate ametnikega, kes täna on suured ettevõtjad. Mul oli nendega ametlik kokkulepe, et nad kureerivad ülakorrusel asuvat Sky baari. Mingil hetkel elas Palace’is üksteist suursaadikut ja seal paiknes viis suursaatkonda. Eesti riik oligi seal Palace’is! Ei saanud lubada, et mingid linnuvabrikud või Kemerovod oleksid Palace’is asju kureerinud. Kokkulepped pidasid. Mõned inimesed küll said ka hotellis otsa, aga üldiselt sai eriteenistus oma tööga hästi hakkama. Ja nagu näitab olevik, siis nii Sõõrumaa, Toots kui ka Veiko Kulla on tublid inimesed.

Vormistatud kellegi ametniku karvase käe läbi? Jah. Ma tean, kes see ametnik on. See ametnik on siiamaani vastutav ametnik. Ja siis me Kaasikuga 15 aastat vaidlesime. Näitasime kohtus, et siin on advokaadibüroo arvuti šrift ja siin linnavalitsuse blankett. Peale on kirjutatud linnavalitsuse blanketile ühe šriftiga ja siis tuleb copy-paste tekst vahele teise šriftiga ja allkiri lõpus on jälle esimese šriftiga. Väga piinlik. Aga selliseid asju oli aastaid. Mis tunne on 15 aastat kohtus vaielda? Muutud immuunseks. Tuled hommikul kontorisse ja vaatad, kas on jälle mingi uus lollus välja mõeldud. Ja lähed edasi.

Ehitasite 1990ndate alguses üles majandusministeeriumi. Olin ainukene parteitu minister. Minu ülesanne oligi ministeerium üles ehitada ja punkt. Ei olnud isiklikke ambitsioone ei poliitikasse minna ega seal mingit tooli soojendama jääda. Panin seitse ministeeriumi (kaubandus-, kergetööstus-, energeetika- ja teised ministeeriumid) kokku. 480 inimesest jäi alles 140. Alguses nähti ette, et majandusministeerium hakkab asuma Gonsiori tänaval. Aga kui sinna esimest korda läksin, oli selge: uue Eesti vabariigi ministeerium siia ei tule. Seal oli kõik vana: trepikäsipuud ära nühitud, trepiastmed lohkus, uksed krägisesid. Sisu ja vorm peavad ühtsed olema! Lõpuks saime ehitusministeeriumi maja Harju tänaval, et olla linna kesk-

Foto Vallo Kruuser

Palace’i hotell kuulus aastatel 1999–2013 Scandicu hotelliketti ning Toomas Sildmäe juhtis Scandicu Eesti äri. Täna opereerib hotelli TallinnHotelsi kett ning Sildmäe selle juures enam ei toimeta. Küll aga on legendaarsel hotellil kindel koht tema mälestustes ja südames.

tänaval – just nagu riigi majandus peab olema riigi suhtes. Kas kahetsed ka midagi? Tegin, palju jõudsin. Kahe aasta möödudes väljusid Mart Laari tagatoa osa poliitikute materiaalsed ambitsioonid kontrolli alt ja ma keeldusin täitmast mittemajanduslikke ehk poliitilisi otsuseid. See oli nende tegelaste arvates karistust väärt. Sel ajal oli mu koht siin Finestis – nagu soomlased seda nimetasid – virkavapaa. Ehk olin ametist ajutiselt vaba. Olin ettevõtte juht, aga ei juhtinud ettevõtet. Nagu naine emapuhkusel – töökoht säilib. Kahetsen ainult seda, et riigiteenimise tulemusel kannatasid peresuhted ja suhted sõpradega. Olite „emapuhkusel“ majandusministeeriumis! Jah. Ja kui sain Finestis 17 000 EEKi palka ja ministrina 3600 EEKi, siis väga motivatsiooni minna ei olnud. Kogu mu ministripalk läks kohvi ja Värska vee ostmisele, kui külalised tulid. Parteipoliitika suhtes olete jätkuvalt allergiline. Imetlen neid „elukutselisi“, kes selle-

ga suudavad tegeleda. Ma ei ole tänase päevani õppinud ütlema, et see valge sein siin on heleroheline, aga homme, et sein on hoopis helesinine. See ei sobi mulle. Igaüks teeb seda, mida oskab. Finest Hotel Groupi peadirektori asetäitja Andres Eesmaa, suur korvpalli toetaja, läks 15 aastat tagasi vabasurma. Mida see teile õpetas? Ausust. Andres ei suutnud isiksusena leppida kaotusega. Sellega, et ta tegi midagi valesti, võttis mõnikord vastu valesid otsuseid. Ta pani iseennast vastutavaks teiste heaoluks võetud võlgade eest. Tema ei kulutanud seda raha, raha läks korvpallimeeskondade ülalpidamiseks. Ta tundis, et on vastutav. Võttis kaotust isiklikult ning olukorrast väljapääsuks leidis kahjuks just sellise tee. Kas meil turismiäris on veel palju kasvuvaru? Ikka on. Kuid 1993. aastal tahtsid poliitikud turismiameti likvideerida. Aga ma sattusin seal juures olema. Neil oli arusaamine, et nüüd on eraettevõtjad – küll nemad müüvad Eesti riiki. Ühtegi riigistruktuuri ei ole vaja. Riik ainult võtab, las ettevõtjad annavad. Turismiamet jäi alles. Inimene käib kusagil, sest talle

meeldib. Käib Pariisis, sest meeldib šopata või muusikat kuulata. Käib Poris, et džässi kuulata. Käib Tansaanias, et lõvisid taga ajada. Ja Tallinnas, et alkot osta? Mitte ainult. Enamiku inimeste jaoks on maailm palju laiem kui alkohol. Kui vaadata neid tuhandeid kruiisituriste, kes suviti Tallinnas Toompead ummistavad, siis nad naudivad meie kultuuri. Te ei tarbi alkoholi alates 2009. aastast, kui sattusite krimiuudistesse ja kollasesse pressi (perevägivallajuhtum ning raskes joobes tehtud avarii)? Jah. 11. oktoobrist 2009 kuni tänaseni ei tilkagi. Isegi ei oska tahta. Pean tunnistama, et olen ükskord kusagil Veneetsias mingis pimedas saalis kaks klaasi segamini ajanud ja lonksu valget veini joonud, aga selle hetkeni, kui tundsin ta maitset. Miks sai teist karsklane? Võib-olla olin oma tsisterni selleks ajaks ära joonud. Mida 2009. aasta sündmused õpetasid? 89

See oli suure stressi tagajärg. Stress hakkas kerima tööelust – tööpäevad olid sama pikad kui nädal. Isiklik elu käis Ameerika mägedel. Oma noorusest ja lollusest ei osanud ma asju õigesse tähtsuse järjekorda panna. Hiljem sellest aru saades elasin seda läbi, mida olin valesti teinud. Ma ei osanud stressi juhtida. Kuidas seda õppisite? Käisin 2009. aastal ühes Inglise tervishoiuasutuses, kus õppisin, kuidas inimene iseennast juhib. Mingit selgeltnägemist seal ei olnud, puhas reaalteadus. Mõistsin, et inimene peab iseendaga hästi läbi saama. Kuni iseendaga läbi ei saa, ei saa ka teistega läbi. Aga et see ei muutuks nartsissismiks või omakasupüüdlikuks õilmitsemiseks, peab olema täpselt defineeritud, mis on iseendaga läbi saamine. Selleks peab olema piisavalt haritust. Kui raske oli enda vägitegudest meediast lugeda? Meedia tegi oma tööd. Õiglane see töö ei ole. Vahel meedia kiidab liiga. Vahel tapab liiga. Kindlat piiri ei ole olemas. Piir on isiklik: lugejale üks, kirjutajale teine, subjektile kolmas. Mul on kahju, et pidin selle läbi elama. Järgnevad kümme aastat olen õppinud ka lähedasi inimesi rohkem tundma ja hindama. Olete rallit toetanud ja sõitnud. Miks me näeme, et ralliisad, nagu Aivo Pärn, Toivo Asmer, Oliver Kruuda, on oma poegade hobi rahastanud, kuid ise kuidagi vaesunud? Majanduslike võimaluste vähenemisel ja järeltuleva põlve motospordihobil ei ole seost. Kruuda ja Pärn tegelesid enda saavutamata ambitsioonide realiseerimisega oma laste kaudu. See on inimlik, kui spordis, hariduses, muusikas või mõnes muus valdkonnas vanemad üritavad laste kaudu realiseerida unistusi, mis neil endil saavutamata jäid. Teil on ka selliseid unistusi? Minu realiseeruv unistus on see, et mu lapsed saavad targemaks kui mina. Teil on kaks täiskasvanud last. Rallit nad ei sõida, aga ettevõtluses on küll? Las õpivad veel. Möödas on see aeg, kui advokaadi järeltulija pidi olema ad90

Bulgaarias ja Leedus on Finestil ka vara? Seal on üks vana õnnetu portfell, mis ei idane ega mädane. Krundid seisavad.

Mingil hetkel elas Palace’is üksteist suursaadikut ja seal paiknes viis suursaatkonda. Eesti riik oligi seal Palace’is! Ei saanud lubada, et mingid linnuvabrikud või Kemerovod oleksid seal asju kureerinud. vokaat ja arsti järeltulija arst. Täna on maailm avatud, igas inimeses on mingi teemant peidus. Vanemate ülesanne on lastele näidata, kui palju on maailmas redeleid, mida mööda saab ronida. Ei ole enam nii, et kui sündisid Antsla taga metsas, on vaid kaks redelit: traktor või kassaaparaat poes. Redeleid on kümneid tuhandeid! Ja redelil on see omadus, et seda mööda liikumist ei ole võimalik alt lükata ega ülevalt tõmmata – igaüks peab ise ronima. Kas riigiasutustes ja riigifirmades on teie hinnangul pistiseandmine endiselt aktuaalne? Ei tea. Aga kui Tallinna Sadama juhid tõesti küsisid kolm miljonit eurot, siis kuvab see ju rahvuse sisu ja kvaliteeti. Kindlasti pistis on teema: normaalne inimene ei oleks ju 16 aastat kesklinnas detailplaneeringut teinud. Millised on teie värskemad investeeringud? Katsun oma investeeringutega siin Pärnu maanteel lõpetada ja sõber Jaanus Otsaga on Astangul suurem projekt käsil.

Teie vend Tõnis lahkus eelmisel aastal suhteliselt noorelt – 63aastaselt. Tema tervis sai otsa. Inimesed, kes 1990ndatel ja nullindatel palju andsid, ei osanud enam ühel hetkel olla. See on nagu sportlastega: kui tippspordi lõpetad, oled mitte keegi. Kui tippsportlasena ei oska end positsioneerida tavaellu, siis ei saa iseendaga hakkama. Muutud enda jaoks mõttetuks meheks. Minu põlvkonnas on see suur probleem, miks tervis käest läheb. Mitmed minuealised ja vanemad ettevõtjad on Eestist lahkunud: kas päikese alla või Metsakalmistule. Õnnelikud on need, kes on saanud elada õnnelikes peredes, kasvatada terveid ja normaalseid lapsi ning elada positiivse emotsiooniga. Kuidas ennast säilitate? Kolm korda nädalas mängin sõpradega tennist. Ja suhtlen vaimseid väärtusi hindavate lahkete ja sõbralike inimestega. Urmas Viilmaga? Sul peavad olema hingesugulased. Mainisin jahilkäimist. Olen isa kõrval jahimeheks õppinud ja üle 40 aasta jahipiletit omanud. Metsavahilt, kes elab metsas oma elu, võib olla palju rohkem õppida kui mõnelt Eesti Vabariigi peaministrilt. Mentaalne säilimine on analoogiline füüsilisega: kas hoida end trimmis või ei. Kas lased end käest ära, vahid igal õhtul telekat või loed Ekspressi ja raamatuid. Kas mõtled kaasa või lööd käega. Kas lähed fitnessi või võtad õlle. Ühel hetkel sellest tekib eneseuhkus: olengi see, kes olen. Ja kui on võimalik olla see, kes oled, mitte see, kes sa pead olema, siis on jube kihvt. Järgmisel aastal on teil 60 aasta juubel. Millest unistate? Ma tahaks rahu. Sellist tarkust sisaldavat rahu. Ma ei mõtle Rahumäega seonduvat rahu, vaid seda, et saaksin ja julgeksin olla see, kes ma olen. Unistan ka sellest, et mind ümbritseksid jätkuvalt haritud ja ambitsioonikad inimesed. Terve Eesti riik vajab praegu hädasti selliseid inimesi.

Ainult Plussid!

Proovige uut ja personaalset cateringi teenust. KĂźsi pakkumist info@pluscatering.ee tel: 600 3434

ESEA – küpsete töökate isiksuste klubi Kellel pool elutööd tehtud, võib ju meeldivas seltskonnas veidi vaimu teritada? H A N S H . LUI K

Ave Nahkuri illustratsioon

ESEA klubi igakuine kogunemispaik: restoran Gloria. 92

esti Suurettevõtjate Assotsiatsioon (ESEA) on küpsete töökate isiksuste klubi, kes leiavad juba aega veidi selga sirutada ja filosofeerida. Kellel pool elutööd tehtud, võib ju meeldivas seltskonnas veidi vaimu teritada? Filosofeerida küsimuste üle, kuhu meie ühiskond teel on, kuidas tekitada väärtust ja mitte lasta andekaid inimesi kaduma minna. Ettevõtjad on selles mõttes parandamatu inimtüüp, et ei väsi enda ümber vaadates arutlemast, mis võiks pildil teisiti olla. Mida võiks teha efektiivsemalt, kuidas vähem raisata, kuidas suuremat energiat saada vähema hõõrdumisega. Me olime eelmisel sajandil ja veel 2010. aastal täielikult meeste klubi. Veider, aga nii see oli. Kuigi ettevõtlus käib ju suuresti läbirääkimistelaua taga või kompuutri ees istudes – ja midagi väga füüsilist selles pole –, peetakse äri Eestis ikka väga meestekeskseks. Võib-olla pole organisatsioonide tippu ronimine naistele niivõrd suureks eesmärgiks. Väino Kaldoja aga, kelle mersumüügifirma käive muuseas ulatub pooleni Eesti Energia käibest, on näidanud üles kavalerisoont ja toonud käevangus klubisse Ruth Oltjeri, Anne Samliku ja Eve Tootsi. Klubi iga koosolekut tähistatak-

se grupipildiga – sinna on daamid nüüd kenasid värve lisanud. Milline on aeg, sellised on olnud ka meie klubi teemad. Aastatuhande alguses tegeles Suurettevõtjate Assotsiatsioon palju Vene teemaga. Imelik mõeldagi, kui palju meid kütkestas paarisajakilomeetrine raudteelõik Narva piiri ja Muuga sadama vahel. Koguni nii palju, et moodustati vist Eesti ajaloos esimene rikaste inimeste protestirühm. Nimelt sündis meie klubi toonase presidendi Urmas Sõõrumaa eestvõttel Raudtee Erastamise Rahvaaktsiaselts, mille esimene nõue oli see, et riik ei erastaks oma raudteed, sest see võib sattuda edasimüügi käigus seiklejate kätte. Enam kui 40 ärimeest, nende hulgas isegi mitmed omavahel karmilt konkureerivad ärimehed (aga ka Singapuri kolleeg Sonny Aswani), kogunesid suure põhikapitaliga aktsiaseltsi, et riigil oleks vähemalt võimalus müüa raudtee eestlastest ärimeestele. Meile riik raudteed muidugi ei müünud aga vähemalt jäi see müümata ka seiklejast Giovanni Sposatole ja USAs tagaotsitavale Tony Angottile. Erastamisagentuuri otsus müüa Eesti transiidi nabanöör seiklejatele loeti kohtus tühiseks. Erastamisagentuuri direktoril Jaak Liivikul tuli aga trellide taha minna. Siin tasus vanemate ettevõtjate Toomas Annuse, Rain Lõhmuse ja teiste

Foto Tiit Mõtus

ESEA liikmete kohtumine president Toomas Hendrik Ilvesega Gloria restoranis jaanuaris 2014. Esireas vasakult Tarmo Villemi, Riho Rasmann, Jaanus Otsa, Ain Hanschmidt, president Ilves, Tiit Vähi, Toivo Ninnas, Mati Polli ja Jaan Männik. Teises reas Priit Kessa, Väino Kaldoja, Urmas Isok, Enn Kunila, Riivo Sinijärv, Jüri Mõis, Enn Veskimägi, Kaido Jõeleht, Tarmo Sumberg ja Koit Uus. Kolmandas reas Ando Aron, Egon Mats ja Neinar Seli. Tagareas Mart-Järvo Hirtentreu, Tiit Kuuli, Meelis Milder, Ilmar Petersen, Gunnar Kraft, Jaan Puusaag, Peter Hunt, Ivar Valdmaa ja Raul Kirjanen. 93

Fotod Kersti Niglas, Kadri Unt, Karen Härms

Tiit Vähi kahe veetleva daami – Ruth Oltjeri ja Eve Tootsi vahel.

Koit Uus ja artikli autor Hans H. Luik.

Ettevõtjad diskuteerimas Euroopa Komisjoni asepresidendi Andrus Ansipi ning ettevõtlusministri Urve Paloga.

meie läbirääkijate elukogemus ennast ära. Jääb saladuseks, mil viisil õnnestus avantüristide pundil Eesti riigimehi veenda, et nemad ei peagi erastamistehingu tagatiseks ehtsat raha panema, vaid võisid seda teha mingi tühjusest kõliseva Bahama-Mama tüüpi offshore’i „garantii“ abil. Aga nii see oli. Angotti-Sposato oleksid võinud Eesti Raudtee kiiresti Kremlile edasi müüa. Üldiselt tõmbusid Aadu Luukase ja teiste suurettevõtjate näod alati murelikuks, kui räägiti Mart Laari, Toivo Jürgensoni või teiste isamaalastest poliitikutega. Raudtee erastamine polnud ju ainus hasartmäng riigi infrastruktuuriga, mida Isamaaliit korraldas. Õudustäratav oli ka valitsuse ja presidendi katse Eesti Energia ja põlevkivi välismaalastele pantida ning müüa. Ja Edelaraudtee reisiliikluse müümine „tuntud Inglise ettevõttele British Rail“ lõppes reisiliikluse dotatsiooni maandumisega Laari täiesti eestimaiste sõprade kätte. Ilma konkursita, mõistagi. Nendel peaaegu 20 aasta tagustel aegadel toimis Suurettevõtjate Assotsiatsioon nagu üks lobby-grupp. Murelik, energiline, vajaduse korral ka action-rühm. Korra õnnestus meie klubil saata 94

Ain Hanschmidt ja TTÜ emeriitprofessor Siim Idnurm.

meie president ka riigifirmat juhtima. Nimelt lähetati Urmas Sõõrumaa ettevõtjate esindajana Eesti Energia nõukogusse, kus ta sujuvalt valiti nõukogu esimeheks. Kindlasti ei meeldinud kõigile Eesti Energia fännidele, et Sõõrumaa askeldamise käigus kaotas Eesti Energia oma hiigelsuure kliendi: Lasnamäe linnaosa. Lasnamäed hakkas kütma Sõõrumaale endale kuuluv Väo koostootmisjaam. Protesti igatahes keegi ei tõstnud. ESEA liikmed nägid, kuidas nende president balansseeris isiklike ja riigi huvide piiril – tehke järgi või makske kinni.

Kui assotsiatsiooni presidendiks sai Tiit Vähi, korraldas ta väljasõiduseminari Hispaaniasse. Hõbedaselt helkis džinn-toonik ärimeeste klaasides, kui nad Málaga sadamas Aadu Luukase penthouse-korteris Gibraltari suunas vaatasid ja loojangut imetlesid. „Täna on Eesti naftatransiidile oluline päev,“ ütles Aadu Luukas. „Võib-olla on see kurb päev. Täna sain teate, et Rustam Aksjonenko võeti maha Vene Raudtee peadirektori ametist.“ Mälestus Aadu Luukasest hõljub nagu helge valgus assotsiatsiooni kohal. Koos Aa-

Kuidas klubi alguse sai? 1996. aasta septembris kogunes grupp suurettevõtjaid Tallinna sadamas Tallinna-Helsingi liinil sõitnud laeva. Ettevõtja Aadu Luukase kutsel olid 5–6 Eesti suurimat ärimeest juba mitu kuud Eesti Gaasi ruumides ja restoranides koos käinud.

Räägiti suurettevõtjate lobigrupi loomisest. Laevas võeti vastu kindel otsus, et asi tuleb ära teha. 1997. aastal registreeritigi MTÜ. Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni (ESEA) asutamiskoosolek peeti toonase Hansapanga nõukogu esimehe Hannes Tamjärve eestvedamisel 1996. aasta jõulude eel. Eesti Energia saalis aadressil Estonia puiestee 1 peetud koosolekul rääkis Tamjärv ettevõtjatele ootusest, et ESEAst kujuneb tugev ja konkreetne lobigrupp. Selle eesmärk pidi olema „aidata kaasa soodsa ettevõtlus- ja välismajanduskeskkonnaarendamisele“ ningühekspõhiteemakspididkujunema Eesti-Vene majandussuhted. Sellele järgnesid Aadu Luukase, Ivar Virkuse, Udo-Rein Lehtse, Tarmo Sumbergi ja Enno Pere arvamusavaldused. „Aukartustäratav seltskond,“ meenutab Jaak Saarniit, kes valiti konkursi kaudu organisatsiooni tegevdirektoriks. Liikmeks saada soovijaid jagus, mistõttu seati tihe sõel. Vähemalt 1000 töötajat või 200 miljonit krooni käivet. Liikmemaks 1997. aastal: 25 000 krooni. „Püüdsime seaduste tegemises kaasa rääkida suure jõuga,“ sõnab toonane tegevdirektor. Nelja-viie kuu tagant kohtuti ministritega, külla kutsuti sotsiolooge, analüütikuid, tehti töögruppe. Saarniit ütleb, et tööst oli kasu, näiteks investeeringu tulumaksuvabastus on suuresti ka ESEA lobitöö tulemus. Inspiratsiooni saadi Iirimaa ja teiste riikide majanduspoliitikast, mida välisriikides seminaride vormis õppimas käidi. Ühel hetkel hakkas juhatuse kõrvu

kostma, et kaubandus-tööstuskoja liikmed soovitasid mitte ESEAga liituda. „Kutsusime osapooled ühe laua taha. See oli päris tõsine ja asjalik kohtumine, jaotasime tegevuspiirid ja rollid ära,“ meenutab Saarniit. Vene suunal tegutsemine ja aktiivne kontaktide hoidmine ei jätnud ESEAt kriitikata. „Meid süüdistati idapoliitikas, aga transiidil on ju kaks otsa. Et kõik ei sulguks, kasutasime oma kanaleid. Enda arvates me ei sekkunud poliitikasse,“ selgitab Saarniit nüüd. Ka valitsusringkonnad vaatasid ESEA poole küsivalt. Lepiti kokku, et klubi liikmed viivad pärast Venemaal käiku siinsed riigitegelasedvärskeimate juttudega kurssi. Kui Venemaa Eestit majandusembargogaähvardas,saadeti Moskvasseläbirääkimistelesuurärimehi jasellesuunaeksperte.SaarniidumäletamistmöödajäiEestilemajandusembargo kehtestamineseismajustESEAssekuuluvate ärimeeste isiklike kontaktide tõttu.

2018. aastal iseloomustatakse ESEAt suurettevõtjate klubina, mille väärtus on suhtlusvõrgustiku loomises ja hoidmises. Kord kuus kohtutakse Gloria restoranis mõne külalisega. Tugeva lobitöö tegemine pole praeguse presidendi Väino Kaldoja hinnangul ka vajalik, sest ta näeb ESEA mõju mõttemaailmadevahetamises.Etvalitsus mõistaks, mis on suurettevõtjate nägemus,ningettevõtjadomakordamõistaks valitsuse samme. Viimastel aastatel on ettevõtjatel külas käinud näiteks peaministrid Taavi Rõivas ja Jüri Ratas, Euroopa Komisjoni asepresident Andrus Ansip, peaprokurör Lavly Perling, e-riigi eestvedaja Taavi Kotka jpt. Viimastel aastatel pole olnud riigitöötajat, kes kohtumisest ära ütleks. Kui vaid ühise aja leiab. TOIVO TÄNAVSUU, GREETE PALMISTE

Foto Karen Härms

ESEA liikmete külaskäik Tallinna Tehnikaülikooli 2016. aasta märtsis.

Ettevõtjad meenutavad

duga läks tegelikult ju looja eestlaste lootus „helesinisele torule“, mis Eesti sadamaid igavesti seoks Venemaa naftarahaga. On selgunud, et see helesinine toru ei ole sugugi jätkusuutlik rahamasin, nagu ta sajandivahetusel tundus. Ka Venemaaga seotud rikkused – sealhulgas vana Luukase enda pärandus – on just nagu jälgi jätmata hajunud, kogumata pärijate käes ESEA korraldas väärtust. nn õppereis-seminare nii „Mis maksavad tühjad tünnid USAsse, Iirimaale, Singapuri, mere ääres,“ küsis Sillamäe sadaVenemaale kui mujale. Kõigile oli ma omanik Tiit Vähi ükskord Glokaasa kutsutud ka mõni peaministri ria restoranis lõunalaua taga. Ja büroo või majandusministeeriumi vastas ise: „Mitte sentigi.“ nõunikest. USA reisil käis näiteks Aadu Luukase mälestuseks kaasas toonane Iru elektrijaama pean lisama isikliku tänu: kui juht Kersti Kaljulaid, kellest sai mulle kui kirjastajale saabus elu hiljem Eesti president. võimalus – osta Ekspress Grupp rootslaste käest välja –, siis pöördusin ka ettevõtjate klubis kolleegide Tõnis Paltsi ja Aadu Luukase poole lühikese laenu saamiseks. Sest Rootsi Bonnierid jätsid mulle ühe kuu pikkuse akna 98

ESEA-le laekus juba algusaastatel hunnikute viisi annetuspalveid. Raha küsiti lasteaedade postkaartide joonistamise projektidest lastehaigla remondi ja ümbermaailmareisini välja. Otsustati: ESEA organisatsioonina ei anneta, kuid ettevõtjad võivad seda enda nime või firma alt teha.

50 protsendi firmast väljaostmiseks, vastasel juhul oleksid optsiooni kasutanud nemad. Kolleegid Luukas ja Palts ei jätnud mind hätta. Üks teema, mis ei ole kunagi Gloria restorani lauas vaibunud, on Eesti läbisaamine Venemaaga. Kui kutsume esinema peaministreid või välisministreid, küsime neilt alatasa, milliseid visiite ja läbimurdeid nad Venemaal kavandavad. Sel puhul tuleb alati laua taha ka laevaehitaja Fjodor Berman, keda tõlgib

„Tänased Vene kraaklejad olid siis veel laua taga mõistlikud, kohtusime kuni Kremlini välja – vaidlesime, diskuteerisime,“ meenutas ESEA esimene tegevdirektor Jaak Saarniit. Mingisugust idameelset poliitikat ei aetud, tunnistab ta. Päeval aeti ärijutte ja õhtul lasti lips lõdvemaks. Näiteks tutvustasid „läänest“ tulnud eestlasted venelastele gin tonic’u müstilist maailma.

Urmas Sõõrumaa meenutab Venemaa töösturite keskliidu aastapäeva. „Istusime Eesti kolmeliikmelise delegatsiooniga esireas. See oli vahetult pärast Hodorkovski kinnipanekut. Koridorides kõlav omavaheline jutt oli käinud vaid sellest, mida töösturid olukorrast arvasid ja kuidas äridiplomaat Andrei Birov. Kurseltskond käituma peaks. Putin tuli saali, pidas valt vangutavad vanemad etväikse tervituskõne ja ütles kohe ära, et Hotevõtjad pead, kui järjekorddorkovski ei ole teema, mida arutame. Selle setel Eesti riigimeestel ei õnpeale ei kostnudki 700-pealisest saalist nestu sõlmida piirilepingut või ühtki küsimust. See oli üllatav ja näikorraldada transiidikonverentsi. tas Putini sümboolset võimu Tiit Vähi ettevõtmisel korraldas trantöösturite üle.“ siidikonverentsi Tallinnas ükskord ka assotsiatsioon ise. Tähtis Moskva esineja jäi aga tulemata. Konverentsi kõige sisukama kõne pidas tookord välisminister Urmas Paet. Paet luges nördinult ette neli punk-

Jaak Saarniidul on alles kaustatäis ESEA pabereid ja ligi 1000 fotot. (Kõik vajalik kraam on olemas ka uuel juhatusel ning arhiivis.) Aga aeg-ajalt sirvib ta paarkümmend aastat tagasi kirja pandud sihte, mida ärimehed Eesti riigi arengus näha tahaks. Näiteks haldusreform: omavalitsused olgu maakondade suurused. Või see, et Eesti peaks suunama pilgu Euroopa Liidu ja NATO poole. Aga ka peaks Eesti hoidma Eesti krooni.

ti, kus Vene naaber on lubanud vastu tulla, aga ei ole tulnud: teise silla ehitamine Narva piiripunkti, kaubarongi koosseisude kvoodi suurendamine Eesti suunal, Eesti Tallinki reisilaevale korraliku juurdepääsu võimaldamine Peterburi liinile ja suure suuga lubatud piiripunkti avamine Peipsi kaldal, mille jaoks Eesti juba pontoonidel tollipunktigi rajas. Mitte ühegagi nendest läbiräägitud punktidest ei olnud aastate jooksul 99

Foto Daisy Lappard

asjad paremuse poole nihkunud. Vastupidi, nagu ESEA suhteliselt värske liikme Einar Vallbaumi autovedude kogemus näitab, on Venemaa kruttinud koomale ka eksportkaupa Venemaale vedavate autode liikumist. Nii lähedalt kui meie assotsiatsioon ei ole Vene poliitikat näinud ükski ettevõtjate organisatsioon. Nimelt kandis majandusministri portfelli aastatel 2002–2003 Liina Tõnisson, kes korraldas Moskvasse suisa Eesti suurettevõtjate dessandi. Tõepoolest, meid võeti vastu Vene Riigiduumas. Duuma lakitud laudade taga oleksid eestlased jäänud üpris sõnakehvaks, kui sõnajärge poleks enda kätte võtnud venekeelse kõrghariduse saanud toiduärimees Tiit Kõuhkna ja mööblitootja Enn Veskimägi. „Kaotage palun Eestile karistuseks määratud topelttollid, oli eestlaste sõnum Vene parlamendisaadikutele. Sõnum leidis mõistmist ja kaasanoogutamist. Siis äkki, kusagilt paremalt läbirääkimistelaua servalt hakkas kostma ootamatu kontvõõra, interrinde tegelase Vladimir Lebedevi sajatusi. „Venelasi ahistatakse, eraldatakse ja kiusatakse Eestis,“ süüdistas „meie oma poiss“, Riigikogus omal ajal kuulsa näljastreigi korraldanud Lebedev. Ja läkski Eesti ettevõtjate ning minister Tõnissoni ajalooline dessant untsu. Duumasaadikud selgitasid meile koridoris, et nemad mõistavad meid küll, ja Eesti pole sugugi Lätist või Leedust erinev, et topelttollidega karistatud saada. Topelttollidest ei päästnud meid tookord muidugi keegi. Neist pääsesime alles tänu Euroopa Liidule. No ega tõtt-öelda neid topelttolle paljud eksportijad nii väga ei maksnud ka. Ikka liikus Eesti toodang, olgu siis trükitooted või ülikonnad, üle piiri „hea Soome toote“ nime all. Rain Lõhmus ja Allan Martinson on ESEA laua taha toonud kompetentsi uuematest fintec’i ja internetiäri valdkondadest. Moodsad märksõnad, nagu e-residentsus ja startup, võeti vana põlvkonna suurettevõtjate poolt vastu skepsisega. „Võib-olla start, aga kas ka up?“ ütles hiljuti üks suurettevõtja. Meenub ka üks ülirõõmus vestlus ettevõtjate ja Eesti riigimeeste vahel. See puudutas riigi kulude kärpimist 2010. aastal. Reformierakond sai kiita riigi väikese laenukoormuse eest. Lõu100

Urmas Sõõrumaa: klubil on kasutamata potentsiaali 2001. aastal sai ESEA presidendiks ettevõtja Urmas Sõõrumaa. Ta oli ja on ka praegu organisatsiooni suhtes kriitiline. Sõõrumaa tahtnuks näha veel tugevamat lobitööd, mille mõju suunatakse läbi Tööandjate Keskliidu ja Kaubandus-tööstuskoja. Lobigruppi, kes „ei afišeeri avaldustega ega figureeri igal tantsupõrandal“. Sõõrumaa meelitas ESEAsse noort värsket verd ja venekeelseid ettevõtjaid, korraldas jätkuvalt väljasõite. „Lobistamine pole pahaendeline salategevus, see on ka selgitamine ning oma autoriteedi ja võimu ära kasutamine üllastel eesmärkidel,“ räägib ta. Paraku ei olnud kõik ESEA liikmed 2000. aastate keskpaigas sama innukad kui Sõõrumaa. Kaubandus-tööstuskoja esimeest Toomas Lumanit endiselt laua taha meelitada ei suudetud. Sõõrumaa hinnangul oli ja on Lumanile olulisem kaubandus-tööstuskoja eest seista. Ja nii ei sündinud ka ühist löögirusikat. Luman on ka 2018. aastal ESEA liige, kuid oma rolli ja ESEA mõju ta kommenteerida ei soovinud. Sõõrumaa hinnangul ei ole ESEA siiani nii tugev kui tema sõsarorganisatsioonid välismaal. „Kui käid Soomes, siis ettevõtjad näitavad, et need mehed käivad seal ülal korrusel koos,“ rääkis ta. Seda, mida n-ö seal-ülal-korrusel-käivad-mehed arvavad, võetakse ühiskonnas arvesse, mis sest et sellest alati

ajalehtedes ei kirjutata. Ei peagi kirjutama, leiab Sõõrumaa. Sarnased mõjukad „klubid“ on veel paljudes riikides. ESEA mõju on Sõõrumaa arvates pigem sümboolne ja potentsiaal kasutamata, sest liikmed on omaette sama mõjukad ka ilma organisatsioonita. Sellegipoolest on klubi igakuised kokkusaamised mugav viis kauaaegsete tuttavate ja valdkonna tipptegijatega kokku saada. Näiteks ajada tibake juttu Tiit Vähiga. 2018. aastal iseloomustatakse ESEAt suurettevõtjate klubina, mille väärtus on suhtlusvõrgustiku loomises ja hoidmises. Tugeva lobitöö tegemine pole praeguse presidendi Väino Kaldoja hinnangul ka vajalik, sest tema näeb ESEA mõju mõttemaailmade vahetamises. Et valitsus mõistaks, mis on suurettevõtjate nägemus, ning ettevõtjad omakorda mõistaks valitsuse samme. „Ehk saame anda mõne omapoolse mõttetera,“ lausub Kaldoja.

na-Euroopa laenude kinnimaksmist pole ESEA kunagi pooldanud. Juhtiva ehitusettevõtja sõnad Glorias aastast 2010 „Kreeklased ei ole kunagi kavatsenud ega kavatse oma võlgu teistele rahvastele tagasi maksta!“ on seni ümber lükkamata. Eesti ajaloo pikima majanduskriisi elasid rahvuslikud suurettevõtjad suuremate kaotusteta üle. Enesekindlust lisab meie klubile seegi, et laua ümber on järjest rohkem Eesti kõige kiiremini kasvava ettevõtja-

te organisatsiooni – Eesti Pereettevõtete Liidu liikmeid. ESEA liikme, autorendiärimees Urmas Isoki eestvõttel töötav Pereettevõtete Liit koondab ka mitmeid ESEA suurärimehi ja nende poegi-tütreid. Hanschmidtide, Kraftide ja Vähide ja Sõõrumaade pereisad näiteks annavad otsuseid järk-järgult noorema põlvkonna kätte. Gloria restoranis kord kuus kogunev ettevõtjate pesakond on õdus, kompetentne ja enesekindlalt rõõmus klubi!

SISUTURUNDUS

Ühisrahastus,

mis pole investeerijale sugugi nii riskantne

Kõik laenud tagatud hüpoteegiga.

Paljud ettevõtete tippjuhid on avastanud investeeringute hajutamiseks EstateGuru – ühisrahastusplatvormi, mis pakub alternatiivi raha paigutamisele fondidesse ja aktsiatesse. Alates loomisest 2014. aastal pole kõnealuse internetikeskkonna vahendusel investeerides kaotatud ainsatki eurot. Eestlaste loodud EstateGuru on kiiresti kasvanud suurimaks piiriüleseks kinnisvaralaene vahendavaks internetikeskkonnaks Euroopas, mille kaudu teenivad tulu lisaks jaeinvestoritele investeerimisgrupid Jaapanist ja Šveitsist. Äsja sai allkirjad ka institutsionaalne krediidiliin Saksa väikepangaga, kes analüüsis enne kokkuleppe sõlmimist mitu kuud platvormi n-ö laenuraamatut ja ettevõtte äriprotsesse. EsateGuru juht Marek Pärtel peab sakslaste otsust ennekõike usalduseks platvormi krediidimudeli toimivusele. „Meie riskianalüüsi protsessidele positiivse hinnangu andmine on kindlasti märgilise tähtsusega. Oleme praegu laenude andmisel kindlasti keskmiselt neli-viis korda kiiremad kui pangad, väikestele ja keskmistele ettevõtetele ning kinnisvaraarendajatele kindel kapitali kaasamise kanal ning meie tootlusnumbrid ületavad enamikku fonde,” tõi ühisrahastusplatvormi juht välja eelised just nii laenuvõtjatele kui ka investeerijale.

Hakkama saab ka algaja investor EstateGuru ongi eelkõige hea teenimise võimalus stabiilset, mõõduka riskiga tootlust ootavale investorile. Selge struktuuriga veebiplatvorm on väga kasutajasõbralik kõikide investeeringute tegemiseks ja haldamiseks. Tuleb vaid registreerida kasutajaks, tutvuda kinnisvaraprojektidega ja langetada otsus, kas pakutavad tingimused on piisavalt head selle rahastamises osalemiseks. Kuigi kasutajal on ööpäevaringne ligipääs oma andmetele ja portfellile, tasub kaaluda ka automaatsete investeeringute tegemise võimalust. Seadistada keskkonnas investeerimise kriteeriumid ja lasta platvormil toimetada enda eest, et mitte jääda ilma põnevamatest projektidest, sest Marek Pärteli sõnul täituvad tihtilugu laenud vaid kümnete minutitega. Investorile pakutakse võimalust hajutada oma raha kümnete hüpoteegiga tagatud kinnisvaralaenude va-

hel Baltikumis, Soomes, Hispaanias, peagi Suurbritannias ning Iirimaal. Investeerimisvõimalusi pakutakse kõigile, sest alustada võib ainult 50 euroga, kuigi suurimad EstateGuru investeerimisportfellid ületavad miljonit eurot.

Keskmine laenu ja tagatisvara suhe praegu 58,5%.

Miks EstateGuru, kui raha saab ka pangast?

Vahendatud laene kokku üle 51 miljoni euro.

Alati ei saa. Nii mõnigi selle platvormi vahendusel investeeriv panga tippametnik on Marek Pärtelile tunnistanud, et sageli pole neil võimalik karmistunud pangareeglite tõttu laenu anda, kuigi projekt, mille tarbeks küsitakse, tõotab tulu. Nii eelistabki ettevõtja sageli pigem ühisrahastust, sest nii saab laenu kätte kiiremini kui panga eitava vastuse. Pealegi pole pangad lühiajalistest laenudest just väga huvitatud. „Kuna sageli on raha vaja ruttu ja laenuperiood lühike, oleme hea alternatiiv pankadele, ning üldjuhul odavam kui hüpoteeklaenu kontorid. Ühtlasi on platvorm laenuvõtjale suurepäraseks lisakanaliks oma kinnisvaraprojekti turundamisel,” sõnas kokkuvõtteks Pärtel. www.estateguru.ee

Aastatootlus alates 2014. aastast keskmiselt 12,45%.

Praegu 11 200 investorit 45 riigist.

Platvormil pole kaotatud ühtegi investeeritud eurot.

Korteri hinnaga avarad 151m2 ridaelamud Tallinna lähistel Jüri aleviku kõrval Noorpere esmane mõte kodu loomisel on turvaline, rahulik ja roheline keskkond. Olulisel kohal on ka pealinna lähedus – saab kiiresti ja lihtsasti minna kultuuri nautima ning meelt lahutama. Kirsi tee ridaelamud on just selline koht. See on koht, kust saab lihtsasti Tallinnasse või Jürisse sõita ning oma lapsed pärast tööpäeva ja nädalavahetustel rahulikult õue lubada. Elukoht sobib kõigile, kuid eriti hea valik on see noorele perele, kes soovib, et nii kool, lasteaiad kui ka isegi töökoht oleksid lähedal. Eeliseks on rohkem ruumi, sest kui mujal müüakse samade hindadega 110–130 m2 suuruseid bokse, siis Kirsi teel ootavad uusi koduomanikke avaramad ja ruumikamad elamised. Ruumi on igas ridaelamuboksis 151 ruutmeetri jagu. Boonuseks terrass ja kaks parkimiskohta.

Privaatsus ja läbimõeldud planeering

Kodu linna ja asula lähedal maal

Majaosa ise paikneb privaatsel ja vaiksel tupiktänaval. Hooviosa on kenasti hooldatud ja haljastatud. Naabrite pilkude eest pakub privaatsust kõrge elupuuhekk, murukate on hooldatud ja korras. On lihtsalt lust sisse kolida ning kogu elamine ja aed enda näo järgi kujundada! Kinnistu on piiratud aiaga, sissesõit hoovi puldist avatava värava kaudu. Kuue ridaelamuboksiga elamu on ehitatud väikeblokkidest, soojustatud ja välisviimistluses on kasutatud krohvi. Et oleks hõlbus ja lihtne elada, siis on moodustatud korteriomandid ja hooviala notariaalne kasutuskord. Naabrite vahele on lubatud ehitada kuni 1,5 meetri kõrgune aed. Ühest küljest tagab see mõnusa omaette olemise, kuid teisalt on naabrid kõrval olemas. Hea ja turvaline tunne! Läbimõeldud planeeringuga majaosa esimesel korrusel paiknevad sisseehitatud garderoobikapiga esik, millest sujuvalt edasi liikudes pääseb avatud planeeringuga elutuppa ja kööki. Elutoast avaneb uks hoovipoolsele päikselisele terrassile. Avar terrass avaneb päevapäikesele – see loob mõnusa ajaveetmise koha soojemal perioodil. Teisel korrusel on kolm magamistuba. Suuremas magamistoas on eraldi sissepääsuga suur garderoobiruum.

Jüri on kaunis paik ja kõik vajalik on seal olemas. Suurt rõhku on pandud spordiga tegelemisele: näiteks on Jüri spordihoones 25 m pikkune bassein, jõusaal, pallimängu-, aeroobika-, judosaalid. Toimuvad erinevad treeningud alates lauatennisest lõpetades vesiaeroobikaga. Midagi igale maitsele ja tore on seda kõike teha koos perega! Läheduses asuvad veel hinnatud Jüri gümnaasium, Järveküla kool ja Peetri lasteaed-põhikool. Elamurajooni vahetus läheduses on olemas erinevad poed, ühistranspordipeatused ja meelelahutuskeskused. Kuna paljud käivad pealinnas või Jüris tööl ja koolis, siis on see ideaalne asukoht – toimib hea bussiühendus nii Jüri aleviku kui ka Tallinnaga.

Kontaktid: www.kirsikodu.ee tel 55533077 email: janar@uuesalukodu.ee

Kodune eluase linna lähedal Linnalähedases, Ülemiste järve taguses Viljandi ja Tartu maantee vahele jäävas männimetsaäärses Uuesalu Kodus valmib üle 50 looduslähedaste lahendustega kivimaja. Kõik need stiilsed ühepereelamud on projekteerinud arhitekt Marina Orlovski. „Arendaja soov oli ühekordne ja modernne viilkatusega energiasäästlik üksikelamu,” kommenteerib arhitekt. „Kuna detailplaneeringuga oli aga arhetüüpne viilkatusega vorm juba ette antud, siis säilitasime selle, aga jätsime arhetüüpsed detailid ära.” Tema ülesanne oligi luua kompaktne, loogiline, puhas ja avar maht, mida oleks võimalik ka väikeste muudatustega projektis hõlpsasti suuremaks ehitada. Tänu nupukale plaanilahendusele on majades kasutut koridoripinda võimalikult vähe. Elutuba ja köök moodustavad mõnusa avara ala koosviibimisteks. Magamistubade ette aga on tekitatud väikesed lükandustega suletavad sopid, mis võimaldavad privaatset tsooni ühiskasutatavast alast paremini eraldada. Lisaks saab igaüks ise otsustada, kas soovib varikatusega või garaažiga elamut. Need modernsed eramud tõmbasid paljude koduotsijate tähelepanu kohe pärast uuesalukodu.ee avamist. „Kui me juhuslikult selle lehekülje leidsime ja majade pilte nägime, siis vaimustusime! Meid paelus nii arhitektuur kui ka materjalivalik ehk poorbetoonist seinad, maaküte, kivikatus, puidust piirdeaed ja viisakas siseviimistlus,” nendib Stanislav Kalov, kelle pere osutus esimeseks uusarenduse kliendiks. „Me broneerisime oma maja juba enne ehituse algust piltide, jooniste ja tehnilise kirjelduse järgi. Koostöö arendajaga on laabunud

suurepäraselt ning kõik küsimused ja murekohad oleme saanud ilusti lahendatud.”

Eramu kahetoalise korteri kuluga Uuesalu Arendus OÜ juhatuse liikme Janar Muttiku sõnul on kogu arenduse esmane eesmärk ehitada kvaliteetseid, optimaalse suurusega ja energiasäästlikke pereeramuid, mille energiaklass on B. „Selle arenduse majad on projekteeritud võimalikult naturaalsetest materjalidest. Materjalide valikul on arvestatud, et need aitaksid kaasa tervisliku mikrokliima kujunemisele, looksid hea heliisolatsiooni ning oleksid vastupidavad ja pikaealised,” avab arhitekt plaane. Arendajale oli ka oluline, et majad saaksid püsti võimalikult kiiresti. Sestap valiti välisseinte materjaliks kergeim kiviplokk – poorbetoonplokk Aeroc Eco Therm Plus 500 – tänu selle ökoloogilisusele ja lihtsasti töödeldatavusele. „Sellega saab ehitada ühekihilise soojapidava välisseina, mis on väga heade soojusnäitajatega. Plaanisime ju hoone ülalpidamiskulud võimalikult minimeerida,” selgitab Marina Orlovski. Janar Muttik lisab, et 140–187 m² ja kuni 3 meetri kõrguste lagedega otstarbeka planeeringuga elamute ülalpidamiskulud on samaväärsed kahetoalise korteri ülalpidamisega.

Energiatõhusus eelkõige Nüüdisajal võib energiatõhusaks pidada vähemalt B-energiaklassi kuuluvat hoonet, mida vahel nimetatakse ka madalenergiahooneks, selgitab Energiapartner OÜ tegevjuht Mikk Saar. Ta lisab, et valdav osa uutest, eriti just eluhoonete arendustest, kavandatakse nüüdisajal B-energiaklassi. A-energiaklassi ehk liginullenergiahoonete hulka jõuavad veel vähesed, sest nende puhul tuleb osa energiast toota päikesepaneelide või -kollektoritega. Aga alates 2021. aastast on liginullenergiatase kohustuslik kõigile uutele ja ka oluliselt rekonstrueeritavatele hoonetele. B-energiaklassis olevate eluhoonete energiatõhususarv ei tohi olla suurem kui 120 kWh(/m2 aastas). Liginullenergia tasemel eramutel peab energiatõhususarv jääma alla 50 kWh/(m2a). Sellisele tasemele aga ei saa pelgalt hoone soojuskadude vähendamise ja efektiivsemate tehnosüsteemidega, tuleb ka ise hakata energiat tootma. Praegu on selleks kõige lihtsam viis päikeseelektripaneelide kasutuselevõtt. „Uuesalu Kodu majad on B-energiaklassis ehk tasemel, kuhu jõuavad energiatõhusalt ehitatud hooned, mis ise energiat ei tooda. Majadel on väga head ja soojapidavad aknad, soojustagastusega ventilatsioonisüsteem ning madalaid küttekulusid aitab

hoida maasoojuspump. Hoonetel on üldjuhul piisavalt katusepinda, et täiendavalt päikesepaneelide kasutuselevõtmisega jõuda liginullenergia- või isegi neto- või plussenergiahoone tasemeni,” arutleb Mikk Saar.

Mõnus ja kodune Arhitekt Orlovski sai ka välisruumi kujunduses terviku üldpildi loomisele kaasa aidata. „Mul on olnud võimalus kõiki maju asendiplaanile paigutada,” täpsustab ta. „Kuna detailplaneeringuga polnud paika pandud kohustuslikku ehitusjoont, siis sain selle mõttelise joone sinna tekitada. Minu jaoks on see kogu tänava üldilmet muutev detail hästi oluline.” Perekond Kalov hindabki kõrgelt nii uue kodu asukohta kui ka loodud keskkonda: „Uuesalu paikneb Tallinna ringtee ringi sees – tegelikult väga linna lähedal, kuid samas omaette, looduskaunis ja vaikses kohas. Meie küla on väga hubane ja naabrid on sõbralikud, siin on palju lapsi. Toredas kogukonnas tervitavad kõik üksteist ja see on vahva. Uuesalus on turvaline ja väga mõnus elada.” Kontaktid: www.uuesalukodu.ee tel 55533077 email: janar@uuesalukodu.ee

Eve Toots –

Foto Andres Haabu

naine, kes tahab olla võimalikult nähtamatu KIRSTI VAINKÜLA

Ärinaise Eve Tootsi (43) soov on olla võimalikult vähe äratuntav. Kui ta teeb Balti jaama turul oma igapäevaseid oste, siis ei tea ükski müüja, et tegemist on turu ühe juhi ja omanikuga.

ui ei satu just ühel ajal Eve Tootsiga Balti jaama turule ostlema, siis on teda keeruline tabada. Isegi tema sekretäri numbrit on raske leida, rääkimata tema isiklikust mobiiltelefoninumbrist. Toots on intervjuudega pigem ettevaatlik, sest mullu sattus ta endalegi ootamatult avalikkuse tähelepanu alla seoses pulmadega ettevõtja Jaan Tootsiga. See kogemus polnud tema jaoks positiivne. „Mulle ei meeldi tähelepanu, mis puudutab minu isikut või eraelu,“ ütleb Eesti üks rikkaimaid naisi. Eve (endise perekonnanimega Kirs) on 23 aastat töötanud Astri Grupis eri ametikohtadel ning kuulub ka täna üheteistliikmelise tegevjuhtkonna hulka. Ta sõidab Eesti linnade vahet ja osaleb töökoosolekutel vaatamata selle104

Eve Toots oma harjumuslikus keskkonnas – mullu kevadel avati uus Balti jaama turg. Selle ehitamine polnud Eve jaoks kindel edulugu, sellele eelnes küsimus: kas elame ka ebaõnnestumise üle? 24 000ruutmeetrine Balti jaama turg on siiski hästi käima läinud.

105

„

Foto Andres Haabu

Koonda enda ümber tugev meeskond, kelle väärtuspõhimõtted on sarnased, kuid isikuomadused ja teadmised erinevad, nii saavad kõik anda oma parima panuse ühise eesmärgi saavutamiseks. le, et tegelikult on ta lapsehoolduspuhkusel ja aastase beebi ema. Kaks vanemat last on juba täiskasvanud ning otsus saada veel üks laps pärast 40. eluaastat tuli kergesti. Eve ei pea muretsema oma sissetuleku või töökoha pärast, kuid ühiskonnas leviv hoiak, et naised kardavad sünnitada töökoha kaotuse kartuses, on tema meelest vale. „Tundub, et tegemist on sellisel juhul ebapädeva töötajaga, kes suure tõenäosusega kaotaks nagunii tulevikus oma töö,“ usub ta. Tema meelest on vastupidi – häid ja tublisid töötajaid on alati vaja, neid hoitakse ja oodatakse meeskonda tagasi, nende jaoks on koht alati olemas. „Peamine erinevus emaks saamise koha pealt, ma arvan, on see, et kui sündisid minu esimesed lapsed, oli elutempo meeletult kiire. Üheaegselt kasvatada kahte väikest last, käia täiskoormusega tööl ja õppida kõrgkoolis nõuab väga head ajaplaneerimist, lisaks kaasneb sellega pidev unepuudus. Loomulikult tunnetad pidevalt, et ei saa piisavalt lastele aega pühendada, kuid ma arvan, et tänu sellele on lapsed saanud väga lähedased suhted ja head mälestused koos veedetud ajast vanavanematega. Olen väga tänulik oma emale ja toredatele hoidjatele, kes mind aitasid.“ Eve lõpetas 2006. aastal Tartu ülikooli majandusteaduskonna majandusteaduse magistriõppe cum laude, samuti on ta sotsiaalteaduste magister. Kui Eve kaalus mõtet astuda doktorantuuri, siis vaagis ta kaua plusse ja miinuseid. Lõpuks ikkagi loobus, sest soovis pühendada rohkem aega lastele. „Pesamuna puhul on mul õnneks võimalik rõõmu tunda temaga koos 106

veedetud ajast,“ naudib Toots elu ja lisab, et tegelikult ei ole ka doktoriõpe veel kaotatud võimalus. Aga siiski – Eve ei ole loobunud oma ettevõtja elustiilist. Ta tegeleb jooksvalt uute investeerimisvõimaluste otsimise ning investeerimisprojektide analüüsimisega. „Tegelemine ettevõtlusega tähendab seda, et sa oled sellega pidevalt hõivatud. Ettevõtjal ei ole võimalik lõpetada tööpäeva õhtul kell viis ja panna kabineti uks kinni ning unustada töömõtted,“ räägib ta. „Loomulikult sa võtad vaba aega, puhkad, kuid sa vastutad alati oma ettevõtmiste ja töötajate eest.“ Eve meelest on üks ettevõtja põhiülesandeid eduka meeskonna komplekteerimine. „Koonda enda ümber tugev meeskond, kelle väärtuspõhimõtted on sarnased, kuid isikuomadused ja teadmised erinevad, nii saavad kõik anda oma parima panuse ühise eesmärgi saavutamiseks. Mulle meeldib mõelda, et ära mitte kunagi kuluta aega sellele, mida keegi teine võib sinu asemel teha ja paremini teha kui sina,“ lisab ta.

Äri algus 26 aastat tagasi

„Ma ütlen sulle, et Eve on Astri Grupi süda – tema ideed on tugevasti laiali selle äri veresoontes,“ tunnustab üks ettevõtja Eve Tootsi. Äripäev on loetlenud iseloomustusi, mis ärikaaslased on talle andnud: tugev finantsanalüütik, hoiab grupi rahakotti, suure töövõimega, energiast pakatav, uute projektide käimatõmbaja. Et jõuda Äripäeva rikaste edetabelisse kuuluva Eve eduloo tagamaadeni, peab minema 26 aastat tagasi, 1992. aastasse, kui Tartu mehed Aleg Kirs ja

Eve Toots on osanud elus ühendada eraelu ja äriedu – möödunud aastal sai ta kolmandat korda emaks, kaks last eelmisest abielust Aleg Kirsiga on juba täiskasvanud.

Väino Põllumäe ostsid Tartu linna oksjonilt Veeriku poe. Järgmisel aastal asutasid nad Astri & PK ja suvel avasid nad selle Tartu esimese ööpäevaringse kauplusena. Astri nimi oli inspireeritud ühe asutaja abikaasa nimest – Astrid. Poest kujunes tartlaste lemmikkoht, mis oli üllatuseks ka öösiti rahvast täis. Lisaks kuulus sinna ka pagari- ja kondiitritsehh, hiljem avati grillbaar. Äri kujunes edukaks, tõi omanikele suurt tulu ning seda võikski nimetada Astri Grupi läbilöögi alguseks. Edu innustas laiendama ning 1994.

aastal pandi alus ka kinnisvaraga tegelevale firmale Astri & KV. Samal aastal kutsuti ärisse vennad Paul-Toomas ja Ülo Hage, sest investeerimiseks oli vaja raha. Varem olid kõik neli kokku puutunud autode vahendamisega Venemaale. Eve hakkas tollase abikaasa Alegiga koos tööle ning koostas ettevõttes esialgu kaubaaruandeid ja tegi inventuure. Ametlikult on Eve esimene sissekanne tööraamatus pearaamatupidaja, kuhu ta jäi kolmeks aastaks. 1997. aastal sai Evest finantsanalüütik ning 2001–2016 oli Eve ettevõtte finantsjuht.

Alates 2016. aasta märtsist on Eve pühendunud Astri grupi kinnisvaraettevõtte uutele investeeringutele. Astri Grupi tänaseks põhitegevusalaks on ostukeskkondade loomine ja meelelahutuspindade arendamine. „See tähendab, et kõik meie investeeringud on tehtud pikaajalise eesmärgiga,“ ütleb Eve, kes on seotud kõigi Astri Grupi arendusprojektidega (Tartus, Narvas, Pärnus ja Tallinnas) nende alg staadiumist alates. Ettevõtjana muretseb Eve elanikkonna vähenemise pärast, samuti paneb

teda muret tundma üldine urbaniseerumise tendents, elanikkonna koondumine Tallinna ja selle ümbrusse. See tähendab, et keeruline on leida teistes linnades kvalifitseeritud tööjõudu, eelkõige Narvas. Eve magistritöö teema „Kaubandusliku kinnisvara arendamine ja arendusprojekti väärtuse hindamine Narva kaubanduskeskuste näitel“ põhineski just Astri Grupi andmetel. „Ühelt poolt aitas see kaasa minu õpingutele, kuid teisalt tuli kasuks ka meie ettevõtete majandusarvestuse arendami107

„

Tegelemine ettevõtlusega tähendab seda, et sa oled sellega pidevalt hõivatud. Ettevõtjal ei ole võimalik lõpetada tööpäeva õhtul kell viis ja panna kabineti uks kinni ning unustada töömõtted. Foto Argo Ingver

Tootsi ärihaare: 17 miljonit külastajat keskustes Astri Grupp omab ja haldab 2017. aasta lõpu seisuga 188 300 ruutmeetrit kaubanduspinda Eestis, võrreldes 2015. aastaga on kaubanduspind suurenenud 37 500 ruutmeetri võrra,shBaltijaamaturg,Lõunakeskuse(pildil)laiendused.Astri keskusi külastas mullu 17 miljonit inimest. Astri Grupp on Eesti suurim kaubanduskeskuste omanik ja haldaja, omades 15protsendilist turuosa, suuruselt teine on Citycon, kelle turuosa on 13 protsenti (Colliers International, 2017 esimene poolaasta). Astri Grupp omab lisaks Tartus asuvale Lõunakeskuse Kaubanduspargile kolme kaubanduskeskust Narvas – Fama Keskus, Astri Keskus ning Tempo mööblimaja, samuti Pärnu südalinnas asuvat Pärnu Keskust ning Balti jaama turgu Tallinnas. Omanikud: Aleg Kirs (kes tänaseks on oma osalused loovutanud ühele oma järeltulijatest, Hannes Kirsile), Väino Põllumäe, Eve Toots, Ülo Hage ning Toomas Hage, kelle elutööd viivad edasi pärijad Pille Tükksammel, Ilona Mening jt, samuti on grupiga liitunud Ida-Virumaa suurettevõtja Oleg Uglov. EveTootsiosalusedAstriGrupiettevõtetesjäävadüldjoones vahemikku 10–25 protsenti. Foto erakogu

108

Foto Karli Saul

Ärinaise Eve ja Jaan Tootsi suurejoonelised pulmad peeti 2017. aasta kevadel. Nende ühine tütar nägi ilmavalgust mõni kuu varem.

sele, sealhulgas finantsarvestuse, eelarvete ja planeerimissüsteemide, hindamisprotseduuride juurutamisele ning finantseerimis- ja investeerimisplaanide koostamisele,“ räägib Eve. Teine murekoht on maksureform.

Tuntuks ka Tallinnas

Tallinnas sai Eve Tootsi nimi tuntuks just Balti jaama turu ehitusega. Kui ta Tallinnas viibib, käib ta alati just Balti jaama turul ja teeb seal oma igapäevased ostud. See on olnud viimaste aastate kõige töömahukam ettevõtmine. Aga ka kõige riskantsem. „Turu ostmise otsuse tegemisel mõtlesime neljakesi laua taga, et kas ebaõnnestumise puhul elame kaotuse üle, kuid samas leidsime, et õnnestumise korral on edupotentsiaal samuti suur,“ räägib Eve. Eve sõnul oli turg selgelt eristuv nende senistest ettevõtmistest ning alustada tuli sõna otseses mõttes rohujuuretasandilt. „Nii mitmelgi korral tuli astuda välja mugavustsoonist. Tahtsime tunnetada ettevõtmise hinge, saada aru, mis on selle projekti peamised väärtused, jne. Siinkohal ei saa ma mitte kuidagi jätta tänamata meie gru-

pi ühte alustala – meeskonnaliikmeid, kellega koos olen töötanud aastaid. Mäletan, kuidas vihmas ja külmas kaardistasime mitu pikka päeva turgu, pidime päevapealt üle võtma toimiva turu ilma turutegevust katkestamata..." Kui Toots nüüd turul käib, siis pea tegeleb tal jooksvalt statistiliste andmetega, nagu külastajate arv, käibed jne, kuid hing peab oluliseks just seda, mida ta tunnetab – mis meeldib külastajatele, mida võiks teha paremini. Ja seda tajub ta just kohal viibides. Sama pilguga vaatab ta Tartus olles Lõunakeskust, Narvas viibides Astri Keskust. Ka välisreisidel otsib Eve alati üles kohalikud turud. Just seal näeb ta kõige paremini elukeskkonda, kohalikke inimesi ning tajub sealset kultuuriruumi. „Tihtipeale on ajaloolised turuhooned ka arhitektuurselt väga huvitavad rajatised, eriti meeldejäävad on olnud Istanbuli, Londoni ja Barcelona turud,“ ütleb Eve. Eve Toots, mis oli teie esimene oluline müügitehing? Kõige olulisemaks müügitehinguks on

olnud Astri jaemüügiketi müük ETK-le 2000. aastal. Selle tehinguga tegime strateegilise valiku väljuda toidu- ja esmatarbekaupade jaemüügi tegevusalalt ning keskenduda kaubandusliku kinnisvara arendamisele ja haldamisele. Sellega seoses müüsime maha grupi ettevõtete omanduses olevad kinnisvarad, mis ei sobinud grupi uue strateegiaga, ning säilitasime vaid need, millel oli arenduspotentsiaal. Saadud ressursid suunasime Eesti suurima kaubanduspargi, Lõunakeskuse arendamisse. 2001. aasta augustikuus avasime Lõunakeskuse Kaubanduspargi 1. etapi. Millised on olnud tagasilöögid – kui neid üldse on? Meil on olnud olukordi, kus oleme viimasel hetkel loobunud mingi investeerimisprojekti teostamisest, kuigi selleks on tehtud pikk ja ajakulukas eeltöö, näiteks Raadimõisa Keskuse arendamine Tartus. Senini on aga need loobumisotsused hilisemas valguses olnud väga õiged. Loomulikult oleme oma pika tegevusajaloo jooksul olnud olukorras, kus kõik ei ole läinud täpselt nii, nagu oleme lootnud või pla109

Foto Kersti Niglas

neerinud. Minu arvates üheks meeskonna tugevuse näitajaks on väärika kaotamise oskus ning ühine õppimisvõime sellistest olukordadest. Astri grupi pika tegevusaja jooksul on meil tulnud üle elada ka paar majanduse kriisiaega, mis paljudele ettevõtjatele said komistuskiviks. Meil on olnud õnn teha tasakaalukaid otsuseid, mis on toiminud nii headel kui ka keerulistel aegadel. Ma mõtlen alati, et heal ajal tehtud õigete otsuste tegelikku väärtust tunned sa raskel ajal. See tähendab, et sa pead oskama läbi analüüsida ka nende toimimise keerulistes majandustingimustes. Ebastabiilsete majandusperioodidega toimetulekul on aga oma võlu, need pakuvad tihtipeale ka uusi võimalusi. Ma arvan, et pidevalt muutuvas maailmas ei ole äris olukorda, kus sa tunned, et nüüd on kõik väga hästi ja võid lasta tegevusel kulgeda omasoodu. Sellisel juhul on jäänud midagi kahe silma vahele või sa ei ole suutnud tunnetada muutuste trendi. Kas kavatsete laieneda ka Eestist välja? Lätti ja ka Leetu laienemist oleme planeerinud mitu korda, kuid ikkagi planeerimise varasemas või hilisemas staadiumis oleme otsustanud jätta oma tegevuse Eesti piiresse. Senini on tugevaks argumendiks olnud ka Eesti ettevõtluskeskkond, seda näitab aeg, kas see argument on ajas püsiv. Loomulikult analüüsime alati projekte, mida võiks veel teha ja kuhu laieneda, kuid kuna meie põhitunnuseks on olnud see, et oleme Eesti kapitalil põhinev piiratud omanikeringiga ettevõtmine, siis meie investeerimisvalikud on lähtunud alati Astri Grupi kui terviku tugevuse seisukohalt. Omanikud on küll riskialtid, kuid me ei ole soovinud kunagi hüpata üle oma varju. Te kuulute Astri Grupi omanike ringi, teile kuulub nii Lõunakeskus kui ka hulgaliselt muud kaubanduskinnisvara nii Narvas kui Pärnus ja ka Tallinnas. Milline on neist kõige südamelähedasem? Ma arvan, et igal meie arendusprojektil on olnud mingi oma sära, tänu millele on tehtud otsus liita ta meie grupiga. Huvitavamad projektid on kindlasti olnud need, mis on seadnud suurimaid väljakutseid, see tähendab need, mis on nõudnud ka meilt endilt arenemis- ja õppimisvõimet. Võin tuua mit110

Eesti üks rikkamaid ärinaisi Eve Toots on avalikkusega suheldes pigem ettevaatlik ning eelistab küsimustele vastata kirjalikult.

meid näiteid – Pärnu Keskus, mille arendamist alustasime 2012. aastal ning kus pankrotistunud varast ehitasime üles toimiva ja kaks korda suurema ettevõtmise. Palju grupisiseseid vaidlusi tekitas ka Astri Keskuse viimase etapi arendus Narvas, mis valmis 2014. aastal – seal tuli lammutada olemasolev ja rahavoogu tootev ettevõtmine. Sarnane oli ka Lõunakeskuse 10. etapi arendus, mis valmis 2017. aasta kevadel, kus praktiliselt lammutasime Lõunakeskuse 2001. aastal valminud 1. etapi (15 000 m2 tootvat pinda), et ehitada asemele 32 000 m2 nüüdisaegset, konkurentsitingimustele vastavat kaubandus- ja

meelelahutuspinda. See projekt näitas, kui põhjalikud muutused on toimunud viimase 15 aasta jooksul kaubanduspindade arendamises. Ükski neist otsustest ei ole sündinud üleöö ning tihtipeale on töötava lahenduse saavutamiseks kulunud mitu aastat ning peetud maha palju tuliseid arutelusid juhtkonna tasandil. Lähtume alati põhimõttest, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika ning kõige olulisemaks peame mõttetöö faasi. Paberil eksida ja uuesti alustada on odavam kui reaalsuses. Minu seisukoht on alati olnud, et parim lahendus võidab. Ehk siis parima väärtuse annab parim kasutus.

Olari Taal:

„Peame täna otsustama, keda Eestisse tahame. Muidu tullakse homme ise“

Olari Taal ütleb, et kasutab oma praegust suhteliselt ohtrat vaba aega lugemiseks. Kõige rohkem huvitab teda ajalugu ja alati on korraga pooleli mitu raamatut.

112

Foto Priit Simson

Foto Ilmar Saabas

Suurettevõtja Olari Taal (64) elab Läänemaal enda sõnutsi aktiivse pensionäri elu, aga selle kõrvalt pole kaotanud äkilisi ideid ega käredat sõnavara. T UUL I J ÕE SAAR

lari Taal joob intervjuu kõrvale tassi teed. Ta laseb vedeliku lausa tökatikarva kangeks tõmmata ja võtab siis rahulolevalt lonksu. Kangust jagub tal mujalegi kui teesse. Ja keerutada ta ka ei oska, nagu isegi tunnistab. Näiteks on Taal öelnud, et meie riigireform on nagu pardikaka tiigiveel: midagi nagu oleks, aga kõvemat tükki näppude vahele ei jää.

Kuidas ta on sellise suuvärgiga hakkama saanud, nii et keegi viha ei pea?

„Kas nüüd vihamehi on, aga ikka olen tuttavaid nii kaotanud ka. Sõpru mitte. Aga ma ei oska keerutada. Kuna ma kokutan, siis see lihtsalt ei tuleks välja, kui ma hakkaks pikalt mõttetusi ja viisakusi ütlema. Ja ma ei arva ka, et ma peaksin kõigile meeldima.“ Olari Taal on Lõuna-Eesti poiss, Valgast pärit. Tallinna tuli alles ülikooli, TPIsse ehitusinseneriks õppima. Ja juba paar aastat hiljem sai Pirita olümpiakompleksi ehitusel üheks esimeseks töödejuhatajaks. „Tuldi ja öeldi: selline ettepanek on. Mõtlesin järele – ma proovin! Kui mul on kaks halba valikut, kas olla keskpärane juht või halb alluv, siis ma valin esimese! Halval alluval, kes üle-

maga rahul pole, on üsna raske elada. Aga keskpärasel juhil on natuke parem,“ ütleb Taal ja mügiseb naerda. Tööd rabas ta hullu moodi – esimestel aastatel olid töönädalad seitsmekümnetunnised, hiljem natuke vähem, aga ikka nii, et keskmise tööpäeva pikkus oli 12 tundi.

Taal on öelnud, et pole teinud midagi raha pärast. „Põhilised motivaatorid

olid edevus ja soov oma tööd võimalikult hästi teha. Hasart! See on nagu puude lõhkumine – küll on vastik teha, aga kui saab valmis, on väga hea tunne. Ja tegelikult tuleb see hea tunne isegi varem, juba siis, kui on näha, et hakkab varsti valmis saama.“ See soov asju võimalikult hästi teha motiveerib Taali siiani. Muidu ta riigireformi asja nii südames ei peaks. Taal toob veel kord esile ilmselge asja: Eestis jääb inimesi vähemaks, me elame kauem, aga elu lõpus on meil tõenäoliselt ees haigena elatud aastad. Riik peab selle järgi kohanema. „Maailm on hullusti muutunud ja asju peab saama ajada ka teisiti, kui on meile sisse juurdunud Bismarcki aegadest. Kui terve Euroopa ei muutu, siis on meie armsa õhtumaade kultuuri hukk ilmselge,“ ütleb ta. Filosoofiliselt skaalalt praktilisele tulles tähendab see, et riik kui süsteem 113

Foto Peeter Langovits

1994. aasta juunis jäi Olari Taal koos Edgar Savisaarega kaamera ette Eesti Maksumaksjate Ühingu keskliidu asutamisel. Ajalehed kirjutasid toona, et sadakond parempoolse mõttelaadiga inimest otsustasid luua ühingu, mis toetab põhimõtet, et riik kulutaks avaliku võimu teostamisele nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Taal on samadele ideaalidele truuks jäänud seniajani.

Foto Marko Mumm

Kõlab nagu anekdoodi algus: kord küpsetasid president Meri, admiral Kõuts ja Olari Taal vardas siga ja Taal ütles presidendile, et... Mida Taal Merile sel ammusel sündmusel ütles, ei mäleta praegu ilmselt enam keegi, aga president Meri nägu venis igatahes laiale naerule.

peab kohanduma inimeste muutunud eluga. Eesti peab seega arvestama kahaneva rahvastikuga, kes järjest vananeb ja vajab oma elu pikkadel lõpuaastatel hoolt. Poliitikakujundus sellega paraku ei arvesta. „Õhtumaade demokraatliku süsteemi hävitab populism,“ ütleb Taal. Kas see tähendab, et võimule saavad need, kes sinna tegelikult ei sobi?

„Ei. Seda, et need, kes on võimul, hakkavad mõtlema ainult ühe114

le: sellele, kuidas neid tagasi valitaks. Enamjaolt nad ju teavad, mida peaks tegema teisiti. Aga kui nad seda teeksid teisiti, siis neid ei valitaks tagasi.“ Väheneva rahvastiku tingimustes on paljude jaoks endiselt tabuteemaks immigratsioon, mis töökäsi juurde tooks. Taal, temale omaselt, on sirgjooneline ja ütleb, et Eestil on viimane aeg see küsimus enda jaoks selgeks mõelda. „Seda peab vaatama pragmaatiliselt:

me peame tegema täna ise valiku, keda siia tahame, sest muidu oleme homme nii nõrgad, et siia lihtsalt tullakse. Hea oleks, kui Eestisse tuleks meile kultuuriliselt lähedased inimesed näiteks kristliku kultuuriga Valgevenest või Ukrainast. Meil on viimane aeg teha valikuid, maha istuda, mõelda, mida oleme seni integratsiooniga valesti teinud, ja siis teha paremini,“ räägib Taal. Praeguse valitsuse suurimaks probleemiks peab ta seda majandusalast nõrkust, mis Taali hinnangul eristabki Keskerakonna valitsust eelnevatest reformierakondlikest. Alkoholiaktsiisi tõstmisega tehti tema hinnangul viga, ja asi pole üksnes õlles. „Me harjutasime inimesed Lätis poes käima,“ ütleb Taal rõhuga. Kes Lätti läheb, ostab alkoholi, aga siis tangib ka autol paagi odavamat kütust täis, toob Lätist ka ehitusmaterjalid ning paljugi muud. Kõik maksud Lä-

Foto Madis Veltman

Olari Taal Sündinud 7. augustil 1953 Valgas. Lõpetanud Varstu keskkooli ja Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusinsenerina. Üks Hansapanga asutajaid. Juhtinud Tartu elamuehituskombinaati Tartu Maja, Hoiupanka, Ösel Foodsi. Olnud Riigi Kinnisvara ja Eften Capitali nõukogus. Praegu Merko Ehituse nõukogu liige. Olnud valitsuses ehitusminister (1992) ja siseminister (1998–1999) ning Riigikogu liige. Abielus, kolme lapse isa.

Taal on jäänud lihtsaks meheks. Eputada ta ei taha. Tal pole käe peal Rolexit ega maja küljes torne ja ka riides käib ta lihtsalt. Üks asi siiski: auto peab olema hea ja mugav, kuna sõita tuleb pikki otsi, ja praegu sõidab Taal Mercedese marki masinaga.

tile! „Koos käibemaksuga, ma arvan, on kogukahju riigile aastas üle saja miljoni euro,“ arvutab ta. Taal ütleb, et ei saa aru, kuidas alkoaktsiisi kehtestades ei suudetud prognoosida, mida see kaasa toob. „Keegi jättis oma töökohustused täitmata, ja minu arvates oli see valitsus. Mõjuanalüüs jäi tegemata.“ Taal leiab, et kui töö on tegemata, peab järgnema ka karistus. See ei pea olema suur, aga selline, et oleks märk maha jäetud. „Kui iga valitsuse liige peaks maksma sada eurot, siis see oleks minu arust juba piisav!“ Analüüside küsimus on üleval ka Est-Fori tehase osas. Tartu on häälekalt vastu – nende ülikoolilinna juurde tehas kindlasti ei sobi. Taal ise on Silma looduskaitsela loomise üks algatajaid ja peamine rahastaja, suur loodusearmastaja. „Midagi ei tohi teha looduse ar-

Kui terve Euroopa ei muutu, siis on meie armsa õhtumaade kultuuri hukk ilmselge. velt!“ ütleb ta konkreetselt. „Aga kõigepealt peaks saama selgeks, mis siis on probleem – kui üldse on probleemi,“ toetab Taal tselluloositehase jaoks uuringute tegemist. Ja kui looduse küsimus on klaar, tuleb mõelda majanduslikult: kui tehas ei tule Tartu lähedale,

siis kuhu see tuleb? Taal arutleb, et Eestis teist sama sobivat paika – rahvusvahelise transpordi ja toorme hanke seisukohast soodne asukoht pluss suure veehulgaga jõgi – tselluloositehasele tõenäoliselt ei leidu ja investeering kolib minema, väga tõenäoliselt Lätti. Nii 115

Foto Priit Simson

Maksud on nagu ravimid, neid peab täpselt doseerima. Kui on liiga palju, on mürk. Kui on liiga vähe, ei ole kasu.

võiks tartlased mõelda, kust nende endi sissetulek tuleb, kui tootmist ei sallita. „Suur osa tartlasi on sekundaarsed maksumaksjad, see tähendab, et nad maksavad makse, aga maksavad neid teiste maksumaksjate raha eest makstud palgast,“ osutab Taal. Ja veel üks asi on kogenud poliitikule ja suurettevõtjale silma jäänud. Tasub mõelda, kelle huvides on sõnastatud viimase aja suurte äriprojektide vastaste seisukohad. „Kui Rail Balticust rääkida, siis ei meeldi see projekt muidugi Venemaale ja nemad seal oskavad osavalt niite tõmmata. Aga mis puudutab tselluloositehast, siis kindlasti ei meeldi see metsaeksportijatele, sadamatele, kust käib puidu väljavedu, ja muidugi teistele puitu toormena kasutajatele, tehas toob kaasa ju toorme mõõduka hinnatõusu,” suunab Taal edasi mõtlema. Tõenäoliselt pole ka Pärnu lahel vaja edaspidi kasutada riigile kalleid jäämurdjaid ja seda ka juhul, kui tehas on Lätis. Olari Taal jagab praegu oma elu Haapsalu maja ja Läänemaal Silmal asuva talu vahel. Läänemaale sattus pere aastaid tagasi juhuslikult. Linnaelu ei meeldinud ja Taalid mõtlesid, et hea oleks hankida vähemalt nädalavahetuse elamine maal, aga kuskil pealinna ümbruses. „Hakkasime ringi vaatama, aga sellele, mis Tallinna ümbruses meeldis, ei hakanud hammas peale, ja mis ei meeldinud, see ei meeldinud. Lõpuks jõudsin Läänemaale välja, ühe Linnamäe lähedal asuva kohani. Mulle hakkas meeldima. Tundus, et on õige koht.“ Sinna õigesse kohta jäädigi pidama. 116

Ja Taali eestvedamisel tehti ka looduskaitseala.

Tal on Silmal imeline majapidamine. Ometi ehitas ta veel ka Haapsallu maja. „Ütleme niimoodi, et ma mõtlen asju pikalt ette ja eks ma siis mõtlesingi, et ühel momendil, ükskõik mitme aasta pärast see siis juhtub, on maal elada võib-olla pisut tülikas. Siit linnamajast on hooldekodu kilomeetri kaugusel! Ja saab ratastooliga linna peale minna!“ Taalil on muie suunurgas, aga jutt on ainult pooleldi nali. Kui enam õiget jaksu ei ole, siis pole maal lihtne elada. Mis aga saab maapiirkondadest, kus nooredki elada ei taha? Nõukogude ajal töötas põllumajanduses kuni kuuendik tööealistest, nüüd vähem kui kolm protsenti. Taal usub, et sotsialistliku põllumajanduse kokkukukkumise järel oli kurja juur väikeste omavalitsuste moodustamine. Need andsid kohe tööd aktiivsematele inimestele, kes ettevõtluse arendamise raske töö asemel said leiva lauale lihtsamal viisil ja harjusidki rõõmsalt vegeteerima. Tööta jäid peamiselt väheaktiivsemad. See näitab Eesti maapiirkondade ääremaastumise probleeme teise nurga alt: probleem on tööjõus. „Kui seal oleks tööjõudu, siis kindlasti oleks ka investeeringuid rohkem. Aga maale on jäänud palju vanu inimesi, noorematel on jälle alkoholiprobleemid. Neil on tekkinud käegalöömise meeleolu, mida ei paranda sellega, et paneme käima tasuta bussid.“ Mida arvab Taal Eesti maksupoliitikast?

Taal otsis endale maakodu tunde järgi ja leidis hingele õige koha Silmal. Seal veedab ta nüüdki nii palju aega kui vähegi võimalik.

„Maksud on nagu ravimid, neid peab täpselt doseerima. Kui on liiga palju, on mürk. Kui on liiga vähe, ei ole kasu,“ ütleb ta. Ja lisab teise põhimõtte: „Maksudega on kindel reegel: rikkaks saamist ei tohiks maksustada, aga rikkana elamist tuleks maksustada.“ Taal toob julgelt iseenese näite. „Minu perel on mitusada hektarit maad, see on varandus! Ja ma ei saa aru, miks ma selle eest nii vähe maksan. Ka majad tuleks ära maksustada. Kui ma tahan, et mul on kahesajaruutmeetrine maja, siis näiteks tuleks maksta sadat ruutmeetrit

ületava pinna pealt. Me oleme üks väheseid riike, kus kinnisvara ei ole maksustatud,“ ütleb ta. Meie praegune tulumaksusüsteem on tema hinnangul liiga paljude astmetega ja soodustab susserdamist. Taali loogika on selge: praegusel juhul on ühe ja kahe keskmise palga vahelise summa teenijatel väikesest palgatõusust vähe võita, kuna tõusev maks neelab sellest oma osa. Kui astmelise tulumaksuga alustada alles mitmekordsest keskmisest palgast, mille teenijatel pole suuremat vahet, kas paarsa-

da eurot siia või sinna, oleks petukihku vähem. Maksupoliitiliselt oleks Taali hinnangul parem tõsta hoopis käibemaksu. „Kui tõsta käibemaksu kaks protsenti, tooks see jämedalt võttes juurde kümme protsenti kogu käibemaksulaekumisest,“ arutleb Taal. Seda võiks teha, leiab ta. Tarbimist tasub maksustada, aga ühiskonnagruppidele, kes kulutavad suurema osa oma sissetulekust tarbimisele – näiteks pensionäridele –, tuleks maksutõus kompenseerida toetustega.

Taalil on visioone, ideid. Aga ta tahab nüüd olla pigem vaatleja rollis ega soovi enam sündmuste keskmes rabada. Ta ise nimetab end aktiivseks pensionäriks. Mida teeb üks aktiivne pensionär tavalisel päeval? „Hommikul tõusen üles. Siis teen vajalikke jooksvaid asju, toimetan arvutis ja eile, näiteks, lõhkusin ka puid. Raamatuid on kogu aeg mitmeid käsil, ühes toas üks, teises teine. Ajaloost loen palju... Aga söögi kõrvale loen ajalehte, sest mu naine on korralik inimene ega luba raamatu kõrvale süüa!“ 117

Waba riigi suured ettevõtjad Joakim Puhk. Oskar Kerson. Johannes Lorup. Leo Ginovker. Neli Eesti Wabariigi ettevõtjat, kelle käitised ja ärid tugevdasid meie riigi majandust ning kogusid Eestile tuntust maailma kaugemateski paikades. P E KKA E RE LT

Puhk

Joakim Puhk, Eesti mõjukaim tööstur. 118

Joakim Puhk (1888–1942) kuulus nende ettevõtjate hulka, kes aitasid luua ja üles ehitada Eesti riigi ning üheskoos selle riigiga ka hukkusid. Puhk oli ennesõjaaegse Eesti üks mõjuvõimsamaid inimesi, kellega pidi arvestama isegi autoritaarne president Konstantin Päts. Puhkide perekonna tõus algas 1881. aastal, kui ettevõtlik mulk Jaak Puhk avas oma isatalus poe. Mõni aasta hiljem oli noorel viljakaupmehel ja veskiomanikul juba suurem kauplus Pilistveres. 1889 aga rajas Jaak Viljandi kirikumõisa maadele tikuvabriku. Et sajandivahetusel ei toonud tikuäri enam piisavalt tulu, müüs Jaak vabriku ja kolis Riiga. Seal avas ta puidutööstuse.

Jahukoormad jahuveski J. Puhk ja Pojad laohoone ees.

Jaagul oli viis poega, Joakim, Voldemar, Eduard, Aleksander ja Evald. Vanimast, Joakimist, sai Eesti ajaloo silmapaistvamaid ettevõtjaid. Nooruses oli Joakim aga hoopis revolutsionäär ja veendunud sotsialist. „Esimesed eestikeelsed lendlehed, mis ilmusid Riias, olid valmistatud minu isa korteris, kelle eest meie seda hoidsime saladuses,“ meenutas Joakim aastakümneid hiljem. Kui sügisel 1905 algasid rahutus Riias juutide pogrommid, püüdsid Joakim ja tema mõttekaaslased neid igati takistada. „Pogrommide hajutamiseks tarvitati pomme. Võtsin ka osa nende valmistamisest. Selleks tarvitati musti kummipalle, mis sissepõletatud avause kaudu täideti lõhkematerjaliga.

Fotod: Ajaloomuuseum, Eesti rahvusarhiiv, Eesti filmiarhiiv, erakogu.

Ühest-kahest pommist piisas, et hajutada rüüstamiseks kokkutulnud hulka.“ Lisaks pommidele toimetas Joakim Tartusse lätlastelt saadud revolvreid, sealt Riiga aga põrandaalust kirjandust. Kui Riias algasid arreteerimised, põgenes Joakim Tartusse ja edasi Tallinna. Ent 2. märtsil 1906 arreteeriti ka Joakim. Tema korterist avastati keelatud kirjandust ja pommivalmistamisõpetus. Kohus mõistis Joakimi kolmeks aastaks trellide taha. Pärast vabanemist pühendas Joakim end perefirmale. 1907. aastal kolis Jaak oma äri Tallinna ning maailmasõja alguseks sai sellest kaubamaja Jaak Puhk ja Pojad. Isa surma järel 1917 tõusis firma juhiks Joakim. Selleks ajaks oli

Puhkidel kaupluste ja ladude võrk juba üle Eesti. Eesti Vabariigi algupäevil olid Puhkid riigikassa eest. Joakimi sõbra Karl Asti sõnul sai noor riik esimese „välislaenu“ mitte Soomest, vaid Puhkidelt – 100 000 rubla kullas. Riigikassa oli tollal Puhkide pintsakutasku, ütles rahandusminister Juhan Kukk. Puhkid panid õla alla ka riigi välissuhtlusele: Eesti peakonsuli kohuseid täitnud Voldemar ostis 1920. aastal Berliinis Eesti Vabariigi saatkonnale maja. Tehingu tegi ta kui eraisik – Eesti riigil polnud lihtsalt raha. Kõik suuremad äritehingud sündisid toona Puhkide osavõtul või teadmisel. Koos Eesti Pangaga vahendas ka Joakim aasta-

tel 1920–22 Nõukogude Venemaa kulda läände. Näiteks 1921. aasta algul organiseeris ta viie miljoni kuldrubla müügi Bank of Englandile. Nii elasid Puhkid 1920ndate alguse majanduskriisi muretult üle, ostes 1924. aastal ära isegi Ilmarise tehase. Selle suurele territooriumile rajasid nad hulga oma ettevõtteid. Lisaks kaubamajale kuulus Puhkidele Eesti üks suuremaid ja moodsamaid jahuveskeid, makaroni- ja nuudlivabrik, kaerahelbetööstus jm. Puhkide kaubamajal olid esindused Tartus, Pärnus, Viljandis, Rakveres, Narvas, Valgas, Petseris, Abjal, Võhmas, Paides ja Põltsamaal. Samuti oli kaubamaja 1930ndatel Eesti suurim automüüja. 1938 muudeti perefirma aktsiaselt119

ASi J. Puhk ja Pojad väljapanek Tartu Eesti Põllumeeste 50. aasta juubelinäitusel 1934.

Joakim Puhki arvamusega pidi arvestama isegi autoritaarne president Konstantin Päts. siks Jaak Puhk ja Pojad, mille puhaskasum ületas aasta hiljem 136 000 krooni. Kümnendi lõpul olid Puhkid Eesti üks rikkamaid suguvõsasid, mida näitab kujukalt Joakimi tulumaks. 1930. aastate keskel ületas see aastas 11 000 krooni piiri. Nii palju maksid riigikassasse vaid miljonärid. Joakim oli ka ühiskondlikult aktiivne, olles Leedu aukonsul, Soome aupeakonsul, konsulaarkorpuse vanem, Kaubandus-Tööstuskoja esimees, Riigimajandusnõukogu, Rahvuskogu ja Riiginõukogu liige. Ta oli ka kindlustusseltsi Eesti Lloyd juhatuse esimees, kuulus Eesti Panga nõukokku ning esindas Eestit Rahvusvahelise Olümpia Komitee juures. 26. septembril 1939 osales Riiginõu120

kokku kuulunud Joakim koosolekul, kus kaaluti, kas Eesti peaks Nõukogude Liidule vastu hakkama või alistuma ehk baaside lepinguga nõustuma. Puhk pooldas viimast. „Rahuleping Venega on oma tähtsuse suurelt osalt kaotanud. Kui ei määrata baasidele kindlaks piire, siis võib arvata, et need ulatuvad üle kogu territooriumi. Püüame oma rahvast säästa, sest kui Vene tuleb, viib ta meid mööda suurt Venemaad laiali,“ ütles Joakim oma sõnavõtus. Aeg näitas, et tal oli kahjuks õigus. Pärast Eesti okupeerimist 1940 natsionaliseeriti Puhkide firma J. Puhk ja Pojad esimeste seas. Joakimit aga hakkas NKVD jälgima. Kuigi ta oli ettevaatlik ja ööbis eri kohtades, ei päästnud

see teda. Vennad Joakim, Aleksander ja Evald arreteeriti 31. augustil ning viidi sõja algul juunis 1941 tapiga Kirovi vanglasse. Nende pered küüditati Siberisse. Aleksander ja Evald surid varsti, Joakim Puhk aga hukati 14. septembril 1942. Pääses ainult Soomes elanud Eduard. Puhkide ärid on säilinud vaid Soomes, kuhu Eduard 1934. aastal veski rajas, mis töötab tänaseni Helsingin Mylly Oy nime all. 1992. aastal ehitas firma Järvenpääle Põhjamaade moodsaima veski, aasta hiljem aga asutati Eestisse tütarfirma Balti Veski, mis on tuntud kaubamärgi Veski-Mati poolest. Sügisel 2014 müüsid Puhkid Balti Veski leedukatele.

Kerson Valgamaa mees Oskar Kerson (1887– 1980) ehitas üles ettevõtte, mis oli suur mitte üksnes Eesti, vaid ka Euroopa mõistes. Ühtlasi tegi ta sellega Eesti keemiatööstuse maailmas tuntuks ja hinnatuks. Kerson mõlgutas mõtteid saada töösturiks juba üliõpilaspõlves. Üle kõige paelus teda keemia. „Otsustasin luua tööstuse, millele leidub tooraine kodumaal,“ meenutas Kerson hiljem. Tema huvi keskendus uuele, alles sajandivahetusel leiutatud materjalile galaliidile ehk piimakivile. Nagu nimi juba ütleb, valmistati galaliiti piimast, ja seda Eestis leidus. Piimakivi oli lihtne ja odav toota, see oli kõva ja hästi töödeldav ning selle värvivõimalused olid piiramatud. Seetõttu sai galaliidist teha suurepäraseid vääriskivide ja teiste materjalide imitatsioone. Viimane andis materjalile ka ühe tema nimedest – kunstsarv. „Tõuke idee tekkimisele andis lamedaks pressitud pühvli sarvest valmistatud nööp, mille järele oli elav nõudmine turul, kuid mis oli kallis. Kuna sarv teatavasti koosneb valkainest, suunasid keemikud oma töö odava valkaine otsimisele,“ meenutas Kerson. Tulemuseks oligi galaliit, mille võtsid omaks ka moemaailma kuulsused, nagu Coco Chanel. Kerson haistis teenimisvõimalust

Kunstsarvevabrikant Oskar Kerson.

ja asutas kevadel 1927 Lillekülas Esimese Eesti Kunstsarve Vabriku. Ent Kersoni äriplaanis ilmnes üks puudus: nimelt polnud kunstsarve toorainet kaseiini Eestis lihtne hankida. Kuigi kaseiini valmistati piimast, tegid seda Eesti kahesajast piimaühingust ainult kaks suuremat – Võhma ja Ambla. Oli selge, et nii pole võimalik siin kunstsarve toota. Kuid südikas Kerson ei heitnud meelt. Järgnevail aastail kulutas Kerson

AS Eesti Kunstsarve Tehased tõusis 1930. aastate lõpuks suurimaks kunstsarve ehk Lactoniti tootjaks Euroopas.

palju energiat kaseiini propageerimisele ning ühes mõttekaaslastega murdis ta kõhklused ja vastuseisu. Ja 1935. aastal valmistas Eestis kaseiini juba 200 piimaühingut. Kunstsarve tootmise aitas Kersonil käima panna keemik Richard Koster, kes oli töötanud Saksamaal maailma esimeses kunstsarvetehases. Vabrik alustas kahekümne töölisega, ent peagi tuli inimesi juurde palgata. „Esimeseks turuks valisin Poola, kvaliteedi suhtes vähem nõudliku. Saavutasin täieliku edu. Tööliste arvu tuli suurendada neljakümnele,“ meenutas Kerson. Ta tootiski kunstsarve ainult välisturule, sest Eestis oli see materjal siis veel tundmatu. Välisturule müüdava kunstsarve nimeks pandi Lactonit. Kerson võinuks kunstsarve eksportida veelgi suuremates kogustes, aga tal puudusid sihtriikides laod ja ka raha nende rajamiseks. Õnneks leidis ta endale jõuka partneri Max Shapiro, kellega soetati laod ja esindused Saksamaal, Inglismaal, Austrias, Portugalis, Hispaanias, Türgis, Kanadas, USAs, Argentinas, Austraalias jm. Et üha laienevat äri juhtida, tuli Kersonil igal aastal teha koos abikaasa Tatjanaga pikki, kuni kolm kuud kestvaid äriringreise. Pingelise töö kõrval lõi Kerson aktiivselt kaasa ka avalikus elus. Ta oli Vabrikantide Ühisuse juhatuse liige, Kaubandus-Tööstuskoja suurtööstuse sektsiooni juhatuse liige, Kreeka aukonsul jm. Paljuski konsuliameti tõttu korraldasid Kersonid oma villas Nõmmel Nurme 40 kaks korda kuus vastuvõtte, mille külaliste hulka kuulusid ülemjuhataja Johan Laidoner, valitsuse liikmed, välisdiplomaadid, tuntud avaliku elu, kultuuri- ja majandustegelased. „Lõuna või õhtueineks oli lauas alati täpselt 24 külalist. Vastuvõttudel à la fourchette ulatus nende arv 70–80ni. Kui kutsekaartidel õhtueineks puudus märk riietuse kohta, ilmusid härrad frakis, daamid vastavas rüüs ja sõjaväelased vormis,“ kirjeldas Kerson. Toidud valmistas restorani Kuld Lõvi peakokk Aleksander Paalberg, kes oli olnud Nikolai II õukonnakoka õpipoiss. „Roogade, kastmete, salatite jne. valikul kasutas Paalberg nende prantsuskeelseid nimetusi, mis tal olid meelde jäänud tsaari köögis töötades.“ Iga vastuvõtu jaoks oli trükitud ka prantsuskeelne menüü. 121

+ personaalne arhitektuur + minimeeritud külmasildadega konstruktsioon + simulatsioonidega analüüsitud ruumikliima ja valgustus + kvaliteetne majakarp, kontrollitud rõhutestiga (n50 < 0,36 h -1) + vaikne ja tõhus ventilatsioonisüsteem, soojustagastus 93% + tampsavist siseseinad puhverdavad niiskust ja soojust + väga soojapidavad puitalumiiniumaknad (Uw < 0,6 W/m 2K)

122

A “A

ENERGIATÕ H U S A I M HOONE 2016

I A U H IN D

+ VOC-vaba siseviimistlus

SE M A J A ”

Elada väikeste k uludega heas majas on unistus, mille poole püüelda. TÜ tehnoloogiainstituudi kümneaastane arendustöö ja T TÜ teadusuuringutes osalemine on aidanud meil lahti mõtestada energiatõhususe ja ruumikliima tähtsaima d aspektid ning luua Eesti oludesse sobiv hoonekontseptsioon .

123

Kreeka saadiku Kimon A. Collase saabumine Tallinna 18. detsembril 1937 volituste esitamiseks. Vasakult: välisministeeriumi protokolliülem Elmar Kirotar, saadik Collas, Kreeka aukonsul Tallinnas Oskar Kerson.

Oskar Kerson tegi Eesti keemiatööstuse maailmas tuntuks ja hinnatuks.

1930. aastate lõpuks oli Kerson oma firmast Eesti Kunstsarve Tehased O. Kerson ja Ko teinud rahvusvaheliselt tuntud ja hinnatud ettevõtte. Kui 1930. aastate teisel poolel oli Kersoni tehas toodangu mahult Saksamaa ja Inglismaa tehaste järel kolmandal kohal, siis 1939. aastal läks ta neist isegi mööda. „Meie tööliste 124

arv ulatus siis kuuesajale. Tööstus asus viies hoones, millest kolm olid meie ehitatud ja kaks ostetud koos maaga Eesti Pangalt, kes oli endiste Mayeri Tehaste maa-alade ja hoonete omanik,“ kirjutas Kerson oma mälestustes. Siis aga tuuled pöördusid. Euroopas puhkenud II maailmasõda sundis Ker-

sonit tootmist kokku tõmbama, kuna paljud senised ostjad ütlesid tellimused üles. 90 protsenti toodangust eksportinud Kersoni vabrik aga sõltus peaaegu täiel määral välisturust. Kolmekümnendate Eesti ühe edukama ettevõtte loonud Oskar Kersoni äridele tõmbas kriipsu peale 1940. aasta juunipööre. Peagi mõistis ta, et ei teda ega tema perekonda midagi head ees ei oota ning 12. juulil lahkusid Kersonid saladuskatte all Eestist – reisilaevaga Stettinisse. Napilt oleks neid punavõimude poolt laevalt maha tõstetud, ent õnn oli seekord Kersoni poolel. Oskar Kerson polnud mitte ainult üks Eesti silmapaistvamaid tööstureid, vaid ka erakordne oma tahtejõult ja entusiasmilt. Kaotanud oma vabriku ja kauni kodu Nõmmel, suutis ta sellele vaatamata paguluses töösturina jätkata. 1948. aastal Saksamaalt Iirimaale asudes lõi ta seal alumiiniumi oksüdeeriva ettevõtte Anodizing Ltd.

Lorup Mulgimaal sündinud Johannes Lorup (1901–1943) oli harukordne ettevõtja juba üksnes seetõttu, et suutis oma toodanguga enda nime suurelt ajalukku jäädvustada. Isegi tänapäeval teab Lorupi nime peaaegu iga eestlane. Lorup kuulus nende ettevõtjate põlvkonda, kes alustasid pärast vabadussõda, iseseisva Eesti riigi algusaastatel. Tšehhis ja Saksamaal klaasitegu õppinud 23aastane Lorup asus Meleski klaasivabriku juhataja ja rentnikuna tööle 1924. aastal. Kuni kümnendi lõpuni läks vabrik ülesmäge, ent siis andis majanduskriis valusa hoobi. Lorup ei näinud vananenud ja ebasoodsa asukohaga vabrikul enam tulevikku ning otsustas 1932. aastal viia klaasitootmise üle Tallinna. Uus klaasivabrik alustas 1934. aasta hakul tegevust Kopli poolsaarel endise Bekkeri tehase kahes kivihoones. Asukoht oli targalt valitud – tehase lähedal oli nii raudtee kui ka sadam, mis hõlbustas ja odavdas tooraine kohalevedu. Ettevõte andis koos välismaiste meistritega leiba kokku 180 inimesele ning töö käis kolmes vahetuses ööpäev läbi. Lorup polnud mingi säästuettevõtja: igas asjas taotles ta täiuslikkust. 126

Klaasitööstur Johannes Lorup oma töölaua taga.

Lorupi erksavärvilised kristallesemed olid rahva seas hinnatud ja populaarsed.

Isegi tänapäeval teab Lorupi nime peaaegu iga eestlane.

127

Lorupi vabriku klaasipuhumise osakond 1930. aastatel.

Oma vabriku sisustajaks palkas Lorup Taani inseneri Christianseni, kes oli klaasitööstuse parimaid tundjaid Euroopas. Ka meistrid kutsus ta välismaalt – Saksamaalt ja Soomest. Seetõttu oli Lorupi klaas hea kvaliteediga. Tippu jõudis Lorupi toodang kolmekümnendate lõpul, kui käivitus kristalli valmistamine. Kevadtalvel 1937 ilmusid Eesti kauplustesse müügile kausid, klaasid, karahvinid ja muud kristallnõud, mis oma kauni välimusega püüdsid kohe ostjate pilke. Veel sama aasta augustis pälvis Lorup nende uudistoodete eest 10. Eesti näitus-messil suure kuldauraha. Kristallnõud paistsid silma väga erinevate ja meisterlike graveeringutega. Levinud oli viinamarjamotiiv, kuid märksa kaunimad olid kodumaised sõstrad, maasikad, õunad, pirnid, ploomid, maikellukesed jm. Väga efektne oli Lorupi värviline kristall. Toodeti rubiinpunast, sidrunikarva ning kahevärvilist kristalli. Nende esemete kõrvale on tänapäeval raske leida võrdväärseid. Vabriku tootevalik oli üllatavalt mitmekesine, erinevate esemete koguarv ületas kolmekümnendate lõpul koguni tuhande piiri. Et edukamalt reklaamida ja müüa, avas Lorup 1940. aasta märtsi algul südalinnas esinduskaupluse aadressil Vabaduse plats 7. Lorupi peamine sissetulek ei tulnud siiski iluesemetelt, vaid tar128

Juba 1934. aastal müüs Lorup klaasi Leedusse ja Egiptusse, hiljem Inglismaale, Palestiinasse, Türki ja Ameerikasse. beklaasilt – pudelitelt-purkidelt. Vabrikut hoidis vee peal välisturg – Eesti oli liiga väike. Juba 1934. aastal müüs Lorup klaasi Leedusse ja Egiptusse, hiljem Inglismaale, Palestiinasse ja Türgisse, kümnendi lõpul ka Ameerikasse. Jaanuaris 1940 kirjutas Lorup alla 1 600 000 šampanjapudeli tellimusele Nõukogude Liidust. Lorupi klaasivabrik oli kahtlemata suurettevõte. 1930. aastate lõpul töötas seal 400 inimest. Erilist tähelepanu

pälvib aga Lorupi suhtumine oma töötajatesse. Oma parimatele oskustöölistele maksis Lorup koguni üle 300 krooni kuus, mis oli tollal väga kõrge palk. Ka soodustas Lorup igati oma töötajate sportimist, tehasel oli jalgpallimeeskond, samuti peeti laskevõistlusi tehase karikale. Suviti puhkas Lorup abikaasa Veronika ja poeg Heinoga mere ääres, enamasti Haapsalus või Pärnus. Pikemast puhkusest ei saanud Johannesel endal juttugi olla, sest vabrik vajas juhtimist. Jõudehetkedel pühendus Lorup oma suurimale kirele – malele. Tema nime võib kohata toonaste turniiride tabelites, ka võttis Lorup osa Eesti meistrivõistlustest ning toetas malevõistluste korraldamist rahaliselt. Eesti okupeerimine 1940. aastal tähendas ka Lorupi klaasivabriku lõppu. See natsionaliseeriti ning pärast liitmist Meleski ja Tartu klaasivabrikuga hakkas kevadel 1941 kandma nime Tarbeklaas. Lorupil õnnestus oma perekond halvimast päästa: ta saatis abikaasa ja poja välismaale, kindlustades nad ka elamisrahaga. Tööstur ise aga jäi Eestisse, jätkates oma endises vabrikus tööd tehnilise juhina. 14. juunil 1941 küüditati Johannes Lorup Sverdlovski oblastisse ning saadeti Sevurallagi laagrisse. Ta pidas vastu ligi kaks aastat, surres 6. mail 1943.

Tulevane vabrikant Leo Ginovker 17aastasena.

Ginovker 1920.–1930. aastate Eesti majanduse ilmet kujundanud suurtööstureid pole ammu enam meie keskel. Ka inimesi, kes neid tundsid, on jäänud käputäis. Seetõttu on raske uskuda, et üks enne teist maailmasõda tegutsenud suurettevõtja jalutab praegugi Tallinna tänavail, käib Keskturul sisseoste tegemas, suhtleb elavalt endast palju noorematega. Tema nimi on Leo Ginovker, ta on endine šokolaadivabrikant. Paar nädalat pärast I maailmasõja puhkemist, augustis 1914 ilmavalgust näinud Ginovker on elav side kadunud wabariigi ja tänapäeva Eesti Vabariigi vahel. Omalaadne Eesti majanduse järjepidevuse sümbol. Ginovker kuulub sellesse haritud noorte Eesti ettevõtjate põlvkonda, kellest pidanuks saama meie majanduse tulevik, aga kelle hävitasid repressioonid ja sõda. Leo Ginovkeri isa Jossif saabus Tallinna koos perega 1906. aastal. Ta avas siin väikese poe, kus müüs teed, maiustusi, heeringat ja muid toidukaupu. Äri läks kenasti ja paar aastat enne ilmasõda ostsid Ginovkerid Laulupeo tänavale kahekorruselise puumaja koos suure ja kauni aiaga: seal oli purskkaev ja ringi jalutas paabulind. Peagi otsustas Jossif hakata maiustusi tootma ning ehitas oma aeda kompvekivabriku, millele pani nimeks Orjol. Hoones asus ka pagaritöökoda, kus küpsetati

Šokolaadi- ja biskviidivabriku Ginovker & Co näitusepaviljon Tartu Eesti Põllumeeste 50. aasta juubelinäitusel 1934.

pirukaid. Vabrik kasvas, 1920. aastal töötas seal juba mitukümmend inimest. Leo ehk Moritz, nagu teda lasteraamatu järgi kodus siis kutsuti ja veel praegugi kutsutakse, läks tol aastal Tallinna juudi algkooli esimesse klassi. Õppis väga hästi, ent eriti andekas oli ta keelte peale – Leo

valdab eesti, vene, inglise, saksa, jidiši ja ivriidi keelt. Kui ta 1931. aastal gümnaasiumi lõpetas, ütles ema Haya talle: „Õpi, poeg! Sõida, kuhu tahad, peaasi et õpid!“ Leo aga ei tahtnud kuhugi minna ja varsti pani Jossif poja vabrikus tööle. Šokolaadi- ja biskviidivabrik Ginovker 129

& Co oli siis suur ettevõte, mille töötajaskond ulatus 1930. aastatel ligi 300ni. Vabrik asus tollal juba uues, 1920. aastate lõpul valminud tootmishoones Tartu mnt 23. Seal valmistati šokolaadi, kompvekke, marmelaadi, küpsiseid jm. Sajagrammine Ginovkeri šokolaaditahvel maksis 10–15 senti, rosina ja pähklitega piimašokolaad Fresco aga 15 senti. Šokolaad oli tollal odavam kui või, mille kilo maksis kaks krooni. Isa pani vabrikus Leo kõigepealt šokolaaditegu õppima. Töölisena, mitte siidikäpana. „See on ainus asi, mille ma elus enam-vähem ära õppisin!“ ütleb Leo uhkusega. Alles seejärel sai temast Ginovker ja Co ekspordijuht. „Meie olime Eesti kõige suuremad maiustuste eksportijad. Olen uhke, et see just minu töö oli. Me ei müünud oma toodangut ainult Eestis, vaid üle kogu maailma. Saatsime maiustusi USAsse, Inglismaale, Taani, Rootsi, Maltale, Küprosele, Lõuna-Aafrikasse. Muidugi Lähis-Ida, Tel Aviv, Beirut, Bag dad. Kõige kaugem oli Sumatra saar. Kõige suuremad ostjad olid New York ja London. Mina sõlmisin lepingud ja panin kauba teele,“ meenutab

Leo Ginovker ja Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. 130

Ginovkeri esimese vabriku Orjol kompvek „Õnne seen“ ning Ginovker & Co liköörikompvek „Extra“.

Leo. Tal endalgi tuli äriasjus mööda maailma ringi sõita, korduvalt Londonis käia, aga isegi Palestiinas, Liibanonis ja Egiptuses. Ginovker & Co tooted läksid hästi kaubaks, ent siis puhkes sõda. Veel septembris 1939 pani Leo USAsse teele

suure kommipartii, kuid see jäi Helsingisse toppama. Pool aastat hiljem tõmbas alanud punaokupatsioon Ginovkerite elutööle kriipsu peale. Neilt võeti ära vabrik, majad, kauplus, laev ja autod. Ainsana jäeti vabrikusse tööle Leo, kuna ta polnud paberite järgi aktsionär, vaid töötaja. Leost tehti vast loodud plaaniosakonna juhataja. 14. juuni öösel 1941 aeti Ginovkerite pere loomavagunisse ja nad saadeti kui sotsiaalselt ohtlikud elemendid Eestist välja. „Mu vennanaine hakkas vagunis sünnitama, ta tõsteti maha ja lubati jääda siia. Mu emal lubati ka jääda, teda aitama,“ meenutab Leo. Haya jäigi Eestisse, kus natsid ta 18. novembril 1941 hukkasid. „Küüditamine päästis meie pere, nii kummaline kui see ka pole,“ ütleb Leo. Nad saadeti itta 1500 kilomeetri kaugusele, Kirovi linna lähistele. Sealt mööda Vjatka jõge edasi kuni Kilmezi linnakeseni. Eestisse naasis Leo lõplikult alles 1960. aastal, kui tal lubati taas elada oma kodulinnas Tallinnas. Varem oli see küüditatuile keelatud. Šokolaad jäi aga talle vaid ilusaks mälestuseks, selle juurde tal tagasi tulla polnud enam kunagi võimalik: Leo järgnevad 30 aastat olid olude sunnil seotud hoopis põllumajandustehnikaga. Praegu elab Leo Ginovker koos abikaasa Stellaga korteris Gonsiori tänaval. Loeb iga päev naisele ajalehti ette (ilma prillideta!) ja lahendab koos temaga ristsõnu. Käib õues jalutamas ja ei ütle ära ka igalõunasest tervisenapsust.

Uus Porsche Panamera Sport Turismo 4+1 istmekontseptsiooniga Hind alates 98 160 €

Keskmine kütusekulu l/100 km: 9,0–9,2 l • keskmine CO2 heitkogus: 205–209 g/km. Hind sisaldab käibemaksu 20%. Porsche Tallinna esindus • Auto 100 AS • Tel: +372 683 7000 • Mustamäe tee 12b, Tallinn • www.porsche.ee