Gurmaan (veebruar 2020)

Lehe koostas Ekspress Meedia erilahenduste ja sisuturunduse osakond

Veebruar 2020

SISSEJUHATUS

Lollid ja lollimad lubadused

Foto: Silvia Kruusmaa

A

Martin Hanson

Väljaandja: AS Ekspress Meedia Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna juht: Irmeli Karja, irmeli.karja@ekspressmeedia.ee

asta on küll juba pea poolteist kuud omasoodu veerenud, kuid usun, et on veel neid, kes hoiavad kinni oma aastavahetusdeliiriumis antud lubadustest. Toitun ter vislikumalt, ei suitseta enam, valan kokteilidesse poole vähem napsi, keelan omale suhkrut. Söön ainult karulauku ja redist, usun ikka detox’i hookuspookust, rasvast loobun nagu litsakast naisest (mehest, miks mitte!).

Inimesed on oma lubadustega ikka naljakad!

Lubaduste andmine on üsna tavaline, eriti uue aasta künnisel. Kindlasti on selle tegevuse juures oluline ka omamoodi purgatoorne moment.

Peale selle on aastanumbri vahetus hea põhjus end midagi tegema motiveerida. Samas on asi alati ikkagi meelekindluses. Aastavahetust pole vaja, kui on tehtud otsus midagi teha või tegemata jätta. Lubaduste andmise soov on aga lõbus enesepettuslik akt endas parema tunde tekitamiseks.

Aga lubadustest … Küsimus on pigem selles, milliseid lubadusi antakse.

Toiduajakirja juhtkirja eeskirju järgides tuleb meelde tuletada, et lihtsaimad lubadused on ikka ja alati seotud söömise ning joomisega. Nendest on võimalik alati kinni pidada, uskuge mind, alati …

Näiteks on väga lihtne lubada uuel aastal külmaga juua rohkem k valiteetset teed. Kui keeruline see olla saab? Samuti pole keeruline pidada kinni lubadusest tarbida ainult kokteile, mille on valmistanud professionaalsed baarmenid.

Nauding on garanteeritud ja peale selle joote poole vähem. Miks mitte lubada, et iga nädala neljapäev on ausalt ka kalapäev, iga nädala esmaspäev aga bakhanaale täis nädalavahetuse järel taimetoidule keskendunud.

Alati saab täita lubadust astuda tihemini sisse mõnda vürtsipoodi, et saada oma toitudele parem mekk. Ning mingit raskust ei ole täita lubadust käia igal nädalal mõne sõbra või kallimaga uues maitsvaid roogi pakkuvas söömakohas lõunal.

Need on lubadused, mis toovad täitmisel kaasa imelisi elamusi ja maitseid. Lubage endale neid lubadusi ...

Toimetaja: Martin Hanson, martin.hanson@ekspressmeedia.ee Reklaam: Tiina Köster, tiina.koster@ekspressmeedia.ee Kujundaja: Marju Viliberg, marju.viliberg@ekspressmeeida.ee

Keeletoimetaja: Helina Koldek, helina.koldek@ekspressmeedia.ee Trükk: AS Printall

TOIDUINIMENE

Aleksander Kolomar, kunst ennekõike ...

K

ui rääkida peakokkadega nende kokaks saamise loost, siis jõulise enamiku puhul astuti ametikooli kokk-kondiitriks õppima, sest midagi pidi õppima ja koka erialale pääses ilma konkursita. Ühe käe sõrmedel saab üle lugeda need peakokad, kes enne kooli astumist teadsid, et tahavad oma elu toiduga siduda. Kolomar paikneb aga üksi kolmandas kategoorias: tema sai oma esimesel töökohal Beer House’is aru, et köök on see koht, kus tema tahab töötada, ja toit see, millega end siduda.

Majaka kooli jättis noor Aleksander pooleli ja sukeldus Dmitri Roozi juhitud õlletoa köögis töösse. Dimat peab Art Priori peakokk ka praegu oma iidoliks ja “ristiisaks”. Alguses oli noor kokk pikalt fritüüriosakonnas, kus tegi pubikülalistele juustu- ja leivasnäkke, praadis seakõrvu, 4

Kokaks kas sünnitakse või õpitakse. Art Priori peakokk Aleksander Kolomar on kokaks sündinud, olgugi et ta ei teadnud seda kuni esimese töökohani 16. eluaastal. Nüüd juhib mõned aastad tagasi aasta kokakski valitud Aleksiks kutsutav kokk Eesti ühe omanäolisema restorani kööki ja planeerib oma järgmist sammu.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Art Priori

kanapugusid ja mida kõike veel. Kolomar räägib, et võib nüüdki Beer House’i köögis pimesilmi ringi liikuda – ta veetis seal rohkem aega kui koolis ja kodus.

“Nagu paljud, ei teadnud ka mina, mida oma eluga üldse teha tahan. Lisaks olen äärmiselt püsimatu, tahan end liigutada

ja koolis mulle selline pikk istumine ei meeldinud. Seetõttu teadsin, et pean õppima midagi, kus on pidevalt mingit tegevust. Praegusesse Tekosse andsin viimasel hetkel paberid sisse, läksin õppima nüüdseks kadunud eriala nimega puhastusteenindus. Seal olid ka köögi- ja

kokaeriala tunnid ja sealt hakkas pisik peas vaikselt vingerdama,” räägib Kolomar.

Majanduslik seis nõudis aga, et 16-aastane nooruk pidi kooli kõrvalt ka tööle minema. Kui Aleks sai köögitöö eest kätte oma esimese palga ja mõistis, et see töö talle meeldib, muutus kooliskäimine aina harvemaks. Samal ajal sai restoraniköögist peaaegu et elukoht – noor abikokk tahtis lihtsalt kõike õppida, kõike katsetada.

“Nägin, kuidas Dmitri Rooz köögis toimetas, kuidas ta asju tegi ja mismoodi toiduga ringi käis. See tekitas minus tõelise soovi areneda. Võtta endasse kõike, mis toimivas köögis võimalik on. Kuna ma ei olnud enne köögis töötanud, siis oli kõik uus, aga ka väga raske, kuid huvi toidu vastu aina kasvas,” mainib kokk.

Rooz oli selleks ajaks juba täielikult keskendunud sama hoone keldris avatud restorani Korsaar arendamisele, toimetas

TOIDUINIMENE

Kolomar kasutab restoranis süsteemi, kus tema paneb kõik soojad toidu ise taldrikule kokku.

pigem maja ülemisel korrusel ja noor abikokk Aleksander oli jäetud peakokk Lidia Voronova alluvusse. Oma esimest peakokka peab Kolomar hästi meeles, sest tegemist oli väga nõudliku naisega, old school naisega, nagu ütleb Kolomar, kes aga usaldas ka noorele ja kogenematule kokale erinevaid töid.

“Käisin seal majas läbi kõik sektsioonid, olin ka grillide peal, tegin pitsat, olin kuumas köögis, külmas köögis, ettevalmistuses.

Kõike tegin. Ja alati, kui oli igav või kui vana asi ära tüütas, küsisin peakokalt, kas saan midagi muud katsetada. Ta enamasti lubas.

Nii õppisingi ilma koolita kokaks,” nendib Kolomar.

Aleksander oli poolteist aastat selles pubiköögirattas möllanud, kui hakkas väsima. Mitte mingil juhul toidust ega kokatööst, kuid sellest olukorrast, kus enamik köögis töötavatest inimestest olid temast palju vanemad, tegid oma tööd vaid tööna, mitte kirena. Kolomar ütleb, et talle oli selleks ajaks selge, et temast saab kokk ja ta tahab kaugele jõuda. Nii läkski noor kokk maja kõige kõrgema köögiülemuse Roozi juurde ja küsis tööd Korsaari restoranikööki.

“Korsaaris töötasin kaks aastat, kuid see periood on jäänud mulle meelde kui aeg, kus ma kuigi palju juurde ei õppinud, pigem kinnistusid varem katsetatud töövõtted.

Põhjus oli selles, et Korsaar oli oma ajast ees, kallite hindadega, mis tähendab, et liiga palju seal tööd ei olnud. Lisaks ei muutunud menüü eriti. Mida ma seal aga kindlasti tegema õppisin, olid erinevad püreed ja kreemid,” mainib Kolomar, kes oli Korsaaris töötatud aja lõpuks 21-aastane vanemkokk, ja lisab, et sellest ajast jäi talle külge ka kahe aasta reegel.

6

“Kahe aasta reegel ütleb seda, et annan endast ühele ametile kaks aastat, et näha, kas mina või see töö areneb kuskile. Kahe aasta järel tuleb aga tööle otsa vaadata ja midagi peab muutuma: kas positsioon restoranis või palk. Või siis lähen uut väljakutset otsima. Eks siit tuleb jälle välja see minu püsimatus,” muheleb peakokk.

Algab tipprestorani ajastu

Üks oli kindel, Kolomar tahtis oma “kooli” jätkata järgmises tipptasemel restoranis ja mitte kulutada ennast liinitööga. Olgugi et ta proovis paaril korral ebaõnnestunult

2016. aastal valiti mees Eesti aasta kokaks.

Kahe aasta reegel ütleb seda, et annan endast ühele ametile kaks aastat, et näha, kas mina või see töö areneb kuskile.

Foto: Delfi

ka mõnda tippkööki tööle saada ja saatis laiali kirju, et leida omale uus töökoht, jäi noormees sõna otseses mõttes koju telefonikõnet ja töökutset ootama.

“Ma ei tee nalja, see kõne ka tuli.

Helistas tuttav, kursakaaslane Teko ajast ja kutsus restorani Horisont. Neil vahetus seal peakokk ja oli vaja panna kokku uus köögimeeskond. Uue peakoka Marko Sõmeraga kohtudes rääkisime tööst ja toidust, palka ma isegi ei küsinud. Aga nii sain tööle ühte Tallinna kõrgeimasse restorani,” selgitab kokk.

Kolomar ütleb veel, et algus oli uues restoranis väga raske, sest ta oli taas sattunud täiesti uude köögisüsteemi.

Tähendas see seda, et restoran töötas ühes vahetuses järjest viis päeva, sellele järgnes kaks vaba päeva. See oli toona ja on ka nüüd suhteliselt erakordne viis kööki juhtida. Teine suur uuendus oli tema jaoks see, kuidas köök toite valmistas.

“Kui Beer House’is tegi iga kokk oma toidu ise lõpuni valmis või parimal juhul pani selle kokku vahetuse vanem, siis Horisondis toimis nii-öelda Inglise süsteem, kus iga kokk tegi valmis oma osa ühest toidust ja lõpliku taldriku komplekteeris peakokk. Mul on Art Prioris ka praegu selline süsteem, nii saab ideaalselt kvaliteeti kontrollida,” nendib Kolomar.

Kokk lisab, et Horisont oli koht, kus ta ehk üldse kõige rohkem õppis ja koges. Kolomar märgib, et võib siiani peast öelda, mitut erinevat püreed ta igal nädalal tegema pidi.

“Horisont õpetas mulle selgeks kogu klassika, mida üks kokk õpib tegelikult koolis: klassikalised kastmed, ravioolid, pastad, gnocchi’d, magustoidud ja nii edasi.

Töö ja köök on seal suurepärased, kuid vahel juhtub nii, et raha saab saatuslikuks.

Kui siiani olin poissmehena elanud, siis naisega koos tekkisid teised huvid ja vajadused, nagu ikka. Ühesõnaga tahtsin rohkem teenida, kaks aastat oli ka jälle täis saanud ja nii hakkasin otsima uut tööd,” ütleb Kolomar.

Järgmine köök, kuhu ta ametlikult tööle läks, oli üks linna legendaarsemaid restorane Ribe. Sinna oli äsja tulnud uus peakokk Rado Mitro, kes otsis köögitiimi uusi inimesi. Ribe kohta ütleb Kolomar, et sai seal kogeda tippgastronoomia casualpoolt, kus kõik peab olema ülimaitsev ja mõnus, kuid mitte liiga formaalne. Rado lasi tööletahtjal teha köögis olemasolevast – selgus, et lihakaupa polnud tulnud ja köögis olid ainult juurviljad – näidistöö, jäi rahule ning võttis nüüd juba kolme restorani kogemusega Kolomari tööle.

“Ribe oli minu jaoks üldse väga kuldne aeg, sest lisaks suurepärasele meeskonnale ja tööle restoranis võitsin ma 2016. aastal Eesti aasta koka tiitli ning käisin ka Maaemo restoranis praktikal, et näha, kuidas maailma tippköökides tööd tehakse,” selgitab kokk.

Aasta koka tiitli võitis Kolomar kolmandal katsel, kui oli vorminud varem saadud kogemused nii kindlaks võidutahteks, et võit lihtsalt pidi ära tulema. Kolomar ütleb, et ta oli võistlusel rahulik, tegi kõik

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol vþib kahjustada teie tervist.

TOIDUINIMENE maksimumile ja teeniski tiitli. Välismaale praktikale minekuga oli keerulisem lugu: mees tahtis minna Nomasse, kuid sinna võeti tööle üksnes kolmeks suvekuuks ja Kolomar arvas, et see on liiga pikk aeg.

Samal ajal aga anti talle võimalus toimetada kaks nädalat nüüdseks kolme Michelini tärniga Oslo restoranis Maaemo.

“Seal nägin selgelt ja üheselt ära selle, kuidas ma ei taha, et minu kunagine köök töötaks. Maaemos oli kõik äärmiselt närviline, röögiti, asjad lendasid. Ega ilma distsipliinita kaugele jõua, kuid minu närvikavale see ei sobinud. Kindlasti aga nägin ma Maaemos seda, kuidas maailma tippköögimeeskonnad töötavad, millele rõhku panevad ja kuidas toimivad,” ütleb Kolomar.

Kunst ennekõike

Norrast tuli kokk tagasi Ribe kööki, kuid juba oligi aeg küps järjekordseks pöördeks karjääris. Kolomar soovis liikuda tagasi fine dining’u kui toidustiili juurde. Jälle tuleb mängu sõber ja kolleeg, kes andis tööotsingu juttu teinud Kolomarile teada, et mitte kuigi kaugele tema eelmisest ametikohast otsitakse kokka Art Priori kööki.

“Töövestlusel kohtusin peakokk Orm Ojaga, kuid kui kuu aega hiljem tööle läksin, oli Oja juba läinud ja minust sai restorani vanemkokk. Siis hakkas aga juhtuma asju, mis on toonud mind siia, kus praegu olen.

Nimelt kuu aega pärast minu restorani tulemist otsustas kogu köögimeeskond lahkuda ja omanikud tegid mulle ettepaneku hakata peakokaks ning otsida omale uus meeskond.

Olin üsna üllatunud, et mis meeskonda ma pean otsima, tulin tööle vaid vanemkokaks,” räägib Kolomar, kuid tunnistab, et oli siiski juba veidi varem valmistunud mõttega, et varsti ehk tehakse talle pakkumine kusagil peakokaks hakata.

Re s to r a n p a n d i ka h e k s nädalaks kinni ja Kolomar hakkas omale meeskonda otsima: uuris linna pealt, kuulutas sotsiaalmeedias ja küsis tuttavatelt. Inimene inimese ehk kokk koka haaval sai meeskond mingi ajaga kokku ja restoran tehti lahti nüüd juba Kolomarinäolisena.

“Võtsin tööle näiteks kolm poissi, kellest vist enam ükski kokana ei tööta, ja neil ei olnud ka toona mitte mingit fine dining restorani kogemust. Kuid kui vaatan järjest tolle aja menüüsid, siis iga menüüga on näha, kuidas nii mina kui ka need kokad arenevad, kasvavad, menüüd lähevad aina keerulisemaks, professionaalsemaks ja paremaks,” ütleb Kolomar.

Oma praeguse töö kohta ütleb aga kokk, et on väga rahul – rahul nii oma meeskonna kui ka menüüga – ega plaani lähiajal Sulevimäelt kuhugi minna. Kolomar 8

Kolomar ütleb, et on oma restorani köögimeeskonnaga väga rahul. lisab, et ta tunneb, et tal on Art Prioris veel palju ära teha.

Lemmikmaitsed ja kuhu edasi?

Kolomari stiilinäide.

Kui peaksin kogu oma senise karjääri kohta ütlema ühte asja, siis ütleksin, et ma ei ole iial töötanud igavas või mõttetus kohas.

Aga ka Art Prioris olles on Kolomar endale väljakutseid esitanud, saades nendeks inspiratsiooni restorani töötajatelt. Oma esimese menüü puhul võttis noor peakokk eesmärgiks jätta välja kogu laktoos ja nii palju gluteeni kui võimalik.

Idee polnud mitte muutuda erimenüüga restoraniks, vaid näidata, et nii tehes on võimalik pakkuda ka maitsvat ja mitmekesist fine dining’u kogemust. Teine menüü tõi väljakutse asendada enamik pähkleid seemnetega. Kolmas väljakutse on keerata menüü liha ja juurikate osas pea peale.

“Suvine menüü tuleb selline, kus meie tavapärase loogika asemel on 80% toitudest juurviljad ja 20% lihad. Saame siin sedasi katsetada, sest see on ka restorani omanike soov, pidevalt midagi uut proovida. Juurviljad on uus normaalsus ja neid aina küsitakse. Katsetamine käib ja usun, et uus menüü tuleb põnev,” mainib Kolomar.

Peakokk räägib, kuidas ta hakkas intervjuule eelnenud õhtul magamamineku eel mõtlema avokaadole. Seda sellepärast, et on plaanis seda vilja oma uues menüüs kasutada. Niisiis mõtles ta, kuidas avokaadot kasutada, mis maitseid sellest saada, mille juurde seda serveerida. Mõtles

ja mõtles, kuni avastas, et kell on kolm öösel.

“Lähen asjadesse sügavuti sisse ja siis mõtlengi tunde, kuidas mõni roog võiks toimida. Järgmisel päeval saan seda siis juba köögis katsetada. Kui toimis, siis hästi, kui mitte, läheme mõtlemise juurde tagasi,” selgitab Kolomar oma loomeprotsessi ja lisab, et tema lähtub uue käigu, toidu või taldrikule seveeritava loomisel kõigepealt ikka toorainest, millest ta toitu valmistama hakkab.

Kui aga Kolomar saaks kohe luua täiesti oma restorani, siis milline see oleks? Peakokk ütleb, et turult on puudu üks korralik gastropubi, kus oleks kõrge kvaliteedi ja normaalse hinnaga toit, head joogid, kuid menüü keskenduks klassikalisele joogikõrvasele, mida valmistada fine dining’u kogemusest lähtuvalt. Kuid praegu ei kibele veel alla 30-aastane Kolomar seda riski võtma, tahab veel kasvada ja areneda.

Kui küsin Kolomarilt tema iidolite kohta köögis, siis mainib ta oma esimest peakokka Dmitri Roozi ja maailma ühte edukaimat kokka Daniel Hummi USAst. Kolomar ütleb, et ta lihtsalt jumaldab seda stiili ja ilu, millega Humm oma toite taldrikule manab.

“Kui peaksin kogu oma senise karjääri kohta ütlema ühte asja, siis tooksin välja, et ma ei ole iial töötanud igavas või mõttetus kohas. Olen alati töötanud restoranides ja köökides, kus olen väga palju õppinud ning see on taganud mulle ka lennuka karjääri.

Olen selles mõttes väga õnnelik inimene,” ütleb Kolomar lõpetuseks.

RESTORAN

A

jakirja pihtide vahele on Han jäänud ka varem, kui vaatluse ja maitsmise all oli peakoka esimene tulemine: nuudlirestoran NuFace, mis praeguseks on Ülemiste loomelinnakus t levinud ka Balti jaama turu toidutänavale.

Kui mainitud parimas mõttes kiirtoidukett on keskendunud vaid klassikaliste Sichuani nuudlite ja Hiina pelmeenide valmistamisele, siis Han’s võtab enda peale kogu piirkonna köögi mitmekesisuse tutvustamise.

“Kõik meil serveeritavad toidud on 100% see, mida ma söön kodus, mida sööb minu pere, mida inimesed söövad minu kodulinnas Chengdus. Üheski oma retseptis ja roas ei ole ma vähendanud seda õiget Hiina maitset, teinud neid eestipärasemaks,” selgitab peakokk.

Pärast kokakooli Sichuanis ja erinevates restoranides töötamist tuli Yang Han 2012. aastal Eestisse ning asutas Stockmanni lähedale nüüdseks ülipopulaarseks saanud restorani Dao Hua. Toda praegugi nii kohalike hiinlaste, turistide kui ka eestlaste seas hinnatud restorani peab mehe tädi.

Praetud munad tomatiga

Sichuani köögi nurgakivid on kohalik kuulus pipar, tšillid, nuudlid ja erinevad lihad. Nagu igal pool Hiinas hinnatakse kõrgelt ka erinevate juurviljade alkeemilist manipulatsiooni. Seda loomulikult erinevates kastmetes ja maitsetes.

Han’s on väheseid toidukohti, kus taimetoidud on toodud kohe menüü etteotsa. Ikka selleks, et panna inimesed mõtlema neile kui täisväärtuslikule toidule. Kui peidad juurvilju, pead neid teisejärguliseks, mida nad ju ei ole.

Hiina köögis on ülimalt oluline ka see loogika, et liha on kui maitseaine, mida süüakse riisist ja juurviljadest saadava elamuse tugevdamiseks.

Eks see idee on tulnud ikka sellest, et liha on luksus, mida saab tarbida vaid väheses mahus. Samas on hiinlased aru saanud, et ilma liha või kalata ei ole ka muul toidul seda õiget maitset.

Puudub umami ...

Restorani Han’s menüü tugevus ongi restorani taimetoidud.

Esmakordsel mekkimisel halvas ka laiapõhjalise maitsekogemusega inimese aju korraks nii lihtne kooslus nagu munaga praetud tomatid. Ülimalt lihtne roog, mis aga oma maitsekombinatsioonilt avab täiesti uue maantee. Selle roa juurde tasub tellida ka peakoka soovitatud Sichuani stiilis oad, paksoi ja baklažaanid kartuliga.

10

Han’s Peakokk Yang Han, kelle nime kannab äsja avatud restoran Olümpia hotellist paremale jääval tänaval, annab selgelt mõista, et menüüs olevad road on täpsed koopiad sellest, mille keskel tema üles kasvas. Ning üles kasvas Erikuks kutsutav peakokk Sichuani köögi roogade keskel. Roogade keskel, mis pakatavad maitsesügavusest, teravusest ja mitmepalgelisusest.

Tekst: Martin Hanson Foto: Han’s Restoran

Juurde kauss riisi ja pidusöök algab.

Ning kui olla aus, siis ka lõppeb, sest nii maitserikkuse kui ka kõhutäie koha pealt polegi muud vaja.

PS. Isegi need, kes ei pea tofust lugu, võiksid tellida kodust tofut, mis on peakoka enda valmistatud ja loob täiesti uue arusaama sellest meile veidrana tunduvast toiduainest.

Teravus, mis lummab

Kui nüüd tekkis huvi, tuleb endale kohe kõrva taha panna ka see teadmine, et road on Han’sis tulised.

Ning siin ei ole mõeldud üksnes Celsiust või Fahrenheiti, vaid ka Scoville’i. Aga peamiselt siiski seda, et kogu menüü koosneb leidudest, mida kohalikud pole varem maitsnud ja mis avardavad arusaama Hiina köögist.

Olgugi et taimed on koos riisiga Hiina köögi nurgakivid, siis liha ja kala ei peljata. Peakokk Han pakub oma menüüs selliseid klassikuid nagu loomaliha Sichuani moodi, mis on tema kodukoha suurimaid panuseid maailma gastronoomiasse, või üleküpsetatud sealiha, mida tasuks tellida väikese reservatsiooniga, sest teravus on timmitud selliseks, nagu peakokk ise sööb. Kellele teravus aga kõige olulisem pole, saab rahulduse kung pao krevettidest või Pekingi stiilis sealõikudest.

Arvestades, et restorani uksest sisse astudes serveeritakse teile linna kõige puhtamat Sichuani kööki, on meeldiv üllatus, et rahakotti polegi vaja söögikohta puuga seljas vedada.

Hea toit ei pea olema keeruline ega kallis, vaid see peab olema tehtud südamega, õigete retseptide jägi ja oskuslikult.

Absoluutse kindlusega peaks iga eestlane astuma Lauteri tänaval asuvasse restorani sisse ja seltskonnaga poolele menüüle tiiru peale tegema. See on ainus võimalus, kuidas saada tundma seda päris Hiina kööki ja seda, kui erinev on see sellest, mida meil Hiina köögi pähe maha parseldatakse. Teiseks on Han’s selgelt see koht, kuhu minna rõõmu pärast meelt lahutama, nukruse pärast tuju tõstma, pohmelliga keha kinnitama ja igal muul põhjusel – vastu võetakse teid alati lai naeratus näol, kuum tee ootamas ...

NB! Han’s on restoran, mille kese on tema peakokk, menüü ja idee Sechuani köögist, mitte asukoht. Lauteri tänav on praegu see koht, kus põhimaagia taldrikutele valmib, tulevikus võib see aga juhtuda muus või paljudes Tallinna piirkondades.

MYROOM Kiudainega seotud suhkrud vabanevad vereringesse aeglaselt, hoides nii ära raketina taevasse tõusva veresuhkru ja tagades pikaajalise energiavoo. Just seetõttu on smuutid ka toitvamad ja hoiavad kõhu kauem täis.

SUN365 smuutide ja mahlade kasulikud omadused:

Ehe mahl ja smuuti – tõeline tervise eliksiir talvisel ajal Sügisel ja talvel, siis kui luusivad ringi kõiksugu viirushaigused, võiks tavalisest rohkem süüa puu- ja juurvilju. Või hoopis juua? Poes pakutavad nektarid, mahlajoogid ja smuutid on üldjuhul valmistatud kontsentraatidest ja pastöriseeritud. Selle tagajärjel võivad värske puuvilja maitse ja selles sisalduvad vitamiinid kaotsi minna.

Pastöriseeritud mahladest on kasulikud omadused kadunud

Pastöörimine ehk pastöriseerimine on toiduainete kuumtöötlemine. Seda tehakse, et minimeerida patogeensetest mikroorganismidest tingitud võimalikku ohtu tervisele.

SUN365 pakub aga värskeid külmpressitud mahlasid ja smuutisid. Külmpressimine säilitab viis korda rohkem toitaineid. Iga tilgake mahla on täis looduslikke vitamiine, mineraale ja ensüüme, mis on enda energiat kogunud päikesest.

Kõrgrõhul töödeldud külmpressitud ehk pastöriseerimata mahl

SUN365 mahl ei ole kunagi töödeldud kõrgemal temperatuuril kui 4 kraadi.

Mahlad pressitakse värsketest puuviljadest ja lisatakse toiduohutuse tagamiseks suure rõhu alla. Nii on nende tõeline maitse, lõhn, toitained ja vitamiinid säilinud just selliselt nagu värskelt korjatud puuviljades.

SUN365 mahlade ja smuutide valmistamisel on kasutatud valmistamisviisi, millel on säilitatud kõik kasulikud omadused.

Kõrgel temperatuuril pastöriseeritud mahl

puuviljade ja köögiviljade kuumutamisel kõrgel temperatuuril toitained hävinevad kõrge temperatuur tagab toiduohutuse, kuid hävitades baktereid tapab see ka suu-

rema osa puu- ja köögiviljade kasulikke omadusi, sealhulgas vitamiinid, mineraalid ja värske maitse.

Valmistamise saladus peitub tehnoloogias

1. Valmistamine toimub järgnevalt: 2. Päike küpsetab vilja: kõik puuviljad koguvad endasse ehedat päikeseenergiat.

3. Saagikoristusel korjatakse ja pestakse ainult täielikult küpsed viljad, milles on kõige rohkem vitamiine.

4. Puuviljad külmpressitakse otse pudelisse – täpselt nagu värske mahla valmistamisel.

5. Seejärel töödeldakse pudeleid kõrgrõhul (6000 baari), mille käigus eemaldatakse kahjulikud bakterid ja säilitatakse samal ajal kõik toitained.

6. Mahlad on valmis tarbimiseks!

Mahlad versus smuutid

Tihtipeale kohtame väga palju erinevaid mahlade ja smuutide retsepte.

Aga mis on ikkagi nende vahe? Kas üks on lihtsalt vedelam, teine paksem? Kumb on kasulikum ja millist eelistada?

Värskelt pressitud mahlad moodustavad suure osa paljudest kehapuhastus- ja tervendusprogrammidest.

Mahlapressimise käigus eraldatakse taimedest-viljadest vesi ja toitained, kiudained jäävad aga pressimisjäägi sisse. Ilma kiudaine-

teta ei pea seedimisorganid kasulike ainete kättesaamiseks ja absorbeerimiseks enam palju vaeva nägema. Vitamiinid-mineraalid ja fütotoitained on kehale suurtes kogustes kergemini omastatavad kui puu- ja juurvilju lihtsalt süües. Just seetõttu on toormahlu tabavalt kutsutud ka „toitainete ekspressiks”.

Mahlad on väga kasulikud tundliku seedesüsteemi puhul ning juhul, kui põetakse soolehaigusi, mis teevad raskeks või võimatuks kiudainete lagundamise.

Vastupidi mahladele sisaldab smuuti terveid vilju ja taimi, kaasa arvatud vitamiinirikas koor ja isegi seemned. Samas lihtsustab blenderdamine siiski kiudaine seedimist ja teeb selle kehale kergemini omastatavaks.

tagavad terve ja hea enesetunde: suurepärased mineraalide, vitamiinide ja ensüümide allikad, mis pakuvad energiat terveks päevaks; puhastav toime: rohelised puuviljad ja köögiviljad sisaldavad klorofülli, mis aitavad kehal toksiinidest vabaneda; parandab immuunsussüsteemi: 1 pudel sisaldab päevases annuses looduslikku C-vitamiini, mis aitab immuunsüsteemil korralikult toimida; juba valmis: sa ei pea endale soetama kallist külmpressi ega vaevama end selle kasutamise ja puhastamisega, mis võib võtta tunde; ainult valmis puuviljad: sa ei pea ostma eksootilisi puuvilju ja ootama, kuni need ideaalselt küpsed on; sisaldavad endas vähemalt 2 portsjonit puuvilju ja köögivilju väikeses pudelis – lihtne viis täita toitumisspetsialistide soovitust süüa vähemalt 5 portsjonit päevas värskeid puu- ja juurvilju.

Hea kogus energiat igaks päevaks

Värskelt pressitud mahlad sobivad igapäevaseks tarbimiseks. SUN365 sisaldab endas 500 ml värskelt pressitud mahla – aeg unustada tavalised kontsentreeritud või pastöriseeritud mahlad ning vahetada need värske ja koduselt valmistatud vitamiinirohke mahla vastu.

Smuutid ehk puuviljatoidud sobivad hästi tervislikuks vahepalaks või toidukorraks. Need asendavad ebatervislikke magustoite ja snäkke, hoides seejuures ära ka isusid. Lisaks aitavad need hõlpsasti saada kätte päevane kogus puuvilju ning päikeseenergiat. Üks pudel (250 ml) sisaldab endas kaks portsjonit päevast puuviljanormi.

Proteiinismuuti sobib vahepalaks nii enne kui ka pärast trennitegemist. Kõige efektiivsem viis lihaste kiireks taastumiseks on toita neid vajalike toitainetega. SUN365 proteiinismuutis oleme kasutanud kõige tõhusamat vadakuvalku, mis on segatud värskete puuviljade ja supertoitudega loodusest.

Meie proteiinismuuti ei sisalda endas lisatud suhkruid.

Hea valik on näiteks SUN365 Chia – klientide lemmikuks osutunud mangosmuuti lisatud tšiiaseemnetega. See sisaldab ohtralt oomega-3-rasvhappeid ja kiudaineid, mis on igale trennitegijale äärmiselt vajalikud.

SUN365 smuutid ja mahlad on saadaval: Stockmannis, Selveris, Olerexis ja Coopi poodides.

Allikad: Vikipeedia; agri.ee

JOOGIMEISTER

Joogiarhitekt ja liköörist viin Eelmise aasta lõpu poole hakkas infokanaleid pidi huvilisteni levima kurioosumina tunduv sõnakooslus. Teadaanne andis mõista, et loodud on Vana Tallinna viin. Eesti vanima kärakatootja laboratooriumisügavustes istub aga naine, kes on selle hoomamatult põneva joogi loomise taga. Joogiarhitekti ametinimetust kandev Hanna Kaur selgitab, miks talle vana klassika ette jäi.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Meeli Küttim

A

ga läheme kõigepealt ajas natukene tagasi.

Vana Tallinna liköör on üks tuntumaid ja enim saavutanud Eesti diplomaate maailmas. See jook on avanud iga ukse ja pressinud end sisse igast aknast, mis on ette jäänud. Pole eestlast, kes poleks kodumaalt lahkudes pudelit “vanakest” mitteformaalsete suhete tsementeerimiseks reisikohvrisse poetanud või kinkinud kena pudeli likööri kodumaad väisanud väliskülalistele. Pea iga eestlane tunneb ära selle joogi erilise ja kordumatu maitse, kuid kuidas jooki tehakse, ei tea peaaegu mitte keegi – tegu on vaat et riigisaladusega.

Nii … aga ikkagi algusesse: Vana Tallinna likööri ajalugu ulatub 1962. aastasse, kui kuulsa magusnapsiretseptiga tuli välja legendaarne Liviko liköörikunstnik Ilse Maar. Me teame, et “vanakese” kokku keetmiseks läheb vaja Jamaica rummi, vanillikaunu, kaneelikoort, tsitrusviljade eeterlikke õlisid ja tervet rida muid lisandeid, mille olemus ning kogused on karmilt hoitud saladus. Võib vaid spekuleerida, miks sai sügaval nõukaajal, Sigade lahe draama kõrgpunktis tulla väikeses Eestis välja maailma maitseid kasutava likööriga.

Kui vaadata toonast maailmakaarti, siis on näha, et kõik vajalikud vedelikud, koored ja ürdid kasvasid sõbralikes, kommunismi oma põhiideoloogiaks pidavates riikides.

Hanna Kauriga jutlemiseks põhjusi jagub, sest kui jutud sellest, miks oli vaja liköörist viina ajada, on räägitud, algab jutt sellest, kes või mis on joogiarhitekt ja mis veider uuendus on plaanis Tartu maantee suures tehases järgmiseks pudelisse panna.

Joogiarhitekti toimetamised

“Mulle on algusest peale napsidest kõige südamelähedasem olnud just džinn.

Peamiselt sellepärast, et see jook on maailmas nii populaarne ja sellega saab kõige rohkem mängida: saab katsetada uusi maitseid, korjata loodusest taimi, neid laboris testida ja siis need maitsed jookidesse 12

“keeta”,” räägib joogiarhitekt ja lisab, et nii saab ka katsetada, kuidas lapsepõlves tuntud aroomid napsidega sobida võiksid.

Liviko suur pluss ongi Kauri sõnul see, et majas on olemas väga tasemel labor, kus neid alkeemilisi katseid taimedega lihtsalt ja kiirelt teha. “Saab katsetada näiteks seda, kuidas täpselt eri aegadel korjatud taimed joogile maitseid ja aroome annavad, kuidas erinevate taimetõmmiste vahekorrad toimivad ja nii edasi. Labor annab võimaluse oma idee kohe järele proovida,” räägib naine.

Mõelge nüüd ise: lõhnab nagu puhtaim Vana Tallinn, maitseb nagu magus viinake.

Hanna Kaur läks Livikosse tööle 15 aastat tagasi otse Tallinna tehnikaülikoolist, kus naine õppis seda, kuidas destillatsioonimeetodil põlevkiviõlisid rektifitseerida. Destillerimine oli noorel keemikul selge juba enne tööle asumist. Joogitootja juures läks Kaur laborisse keemikuks, kus töötas nii liköörimeistri kui ka tehnoloogina. Kaks ja pool aastat tagasi alustas Kaur aga tööd uues ametis, joogiarhitektina, kelle peamine ülesanne on, nagu nimigi ütleb, uute jookide loomine, kuid mitte ainult – see on terviktoote loomine, millest jook on vaid osa.

“Lisaks joogi enda loomisele, laborandi ja tootetehniku tööle tuleb ametis tegeleda ka turunduse, brändiloome ning tootearendusega ehk kogu tervikuga.

Hakkan uue toote loomisega pihta palju varem ja kaugemalt, kui laboris reaalselt vedelikke kokku segan ja destilleerin. Kui varem toimetasid kõik osakonnad eraldi ja kuskil keskel saadi kokku, siis nüüd hakkame uue joogi loomisel pihta tarbija otsimisest ning tema soovide ja ootuste äratabamisest.

Joogiarhitekti töö ongi peamiselt terviklikult

Magus pakkumine Gurmaanidele!

JOOGIMEISTER

uute joogikontseptsioonide loomine, nullist letini,” mainib Kaur.

Kuigi paljuski on joogiarhitekti töö ikkagi kontoris istumine, siis tegutseb Kaur palju ka laboris, korjab ise taimi ja destilleerib neid, arvutab, sobitab kokku ja teeb sellest informatsioonist “sensoorseid ämblikke”. Mis asi on sensoorne ämblik, küsib nüüd lugeja.

“Sensoorne ämblik on matemaatiline mudel, mis võtab arvesse laborist tulnud taimede, neist tulnud aroomide ja maitsete väärtusi. Selleks, et hakata maitseid ja aroome kokku segama, peab enne saama pildi, mis millega sobib ja mis mitte. Nii on lihtsam ja kiirem leida paremaid “abielusid” uue joogi jaoks. Joogi loomist alustame küll ebaromantiliselt numbritest, kuid siis läheme romantiliselt loodusesse aroome ja maitseid korjama,” selgitab Kaur.

Joogiarhitekt ütleb, et just loodus on see, kus mõte hakkab tööle, kus hakkavad tekkima seosed, kus tuleb meelde lapsepõlves nuusutatu või kogetu. Kaur lisab, et saaretüdrukuna on tal selgelt meeles angervaksa- ja kibuvitsaõite lõhn, mere soolakus ning kadakamarjade aroom.

“Kuigi ma lapsena eriline botaanikahuviline ei olnud, siis nüüd käin pidevalt looduses ja nuusutan, uurin, maitsen. Mu oma lapsedki on saanud selle pisiku, kogu aeg toovad mulle metsast midagi nuusutada.

Aga kui näen, et mustikavarred on ilusad rohelised, tähendab see, et nad on tugevalt eeterlikke õlisid täis ja sealt saab seda mekki jookidesse ekstraheerida. Suurim ja põnevaim leid oli viimati ristikhein ning selle õied. Korjad kell neli hommikul õied, viid kohe laborisse, kuivatad, destilleerid ja saad kätte imepuhta, aga magushapu valge õuna meki,” kirjeldab Kaur oma tööd.

Korraga on Kauril laboris pooleli umbes kümmekond uut joogiarendust, joogiarhitektuuri, kui nii tohib öelda.

Laborianumates arenevad nii uute alkohoolsete kui ka mittealkohoolsete jookide ideed. Mis täpsemalt seal valmib ja mida uut on oodata, sellest Kaur vaikib.

Millest ta aga enam vaikida ei saa, on kuulsast liköörist aetud viin.

London Dry Vodka

Mõelge nüüd ise: lõhnab nagu puhtaim Vana Tallinn, maitseb nagu magus viinake. Viina kategooriasse kuuluv jook, mis on aetud Vana Tallinnast London Dry Gini meetodil.

Piisavalt keeruline, et olla põnev?

“Ega siin tegelikult midagi keerulist ei ole. Vana Tallinna viina puhul on tegemist maitsestatud viinaga ja London Dry meetod tähendab seda, et selles viinas on domineerivaks aroomiks meie kuulsa likööri lenduvad ühendid. Destillerime pajas Vana Tallinnast välja puhta ja aromaatse alkoholi – alkoholi, kus on sees kõik need lõhnaühendid, mis Vana Tallinna iseloomulikult lõhnama panevad – ning segame selle napsi omakorda

Kaks ja pool aastat tagasi alustas Kaur aga tööd joogiarhitektina, kelle peamine ülesanne on, nagu nimigi ütleb, uute jookide loomine.

Eesti teraviljast valmistatud piiritusega,” räägib joogiarhitekt.

Aju läheb seda jooki nuusutades, vaadates ja mekkides hetkeks katki, sest ükski meeleelund ei taha tunnistada seda, mida näeb või tunneb, ega seostada seda sellega, mida Vana Tallinnast teab. Klaasis on läbipaistev ja selge vedelik, aroom on aga 100% see, mida tunned, tõstes nina alla

pitsi selle suhkrust ja ürtidest paksu likööriga, maitse on aga kuskil viina ja likööri vahepeal.

Aga ka see pole õige, sest nagu Kaur ütleb, ei ole joogis grammigi suhkrut. See ongi see koht, kus aju hakkab valetama: viin on maitsetu, kuid aju ütleb, et see jook peab olema magus ja voilà – see jook tundub magus.

“Olgem ausad, tegemist on mõnusalt skisofreense viinaga, mis ei allu mitte mingile loogikale,” naerab Kaur, vaadates segaduses joogimekkijaid. Miks aga sai see viin valmistatud?

Kaur mainib, et paljude uute ja põnevate jookide tekke taga on suur džinnibuum, mis omakorda on teinud inimeste suud ja mõtted avatuks teistegi huvitavate jookide suhtes.

Joogiarhitekt mainib, et nemad vaatavad juba aastaid süstemaatiliselt läbi kogu Eesti suurima napsitootja sortmendi, et sealt uusi ideid leida.

Näiteks vaadati äsja üle ka palju armastatud Crafter’si džinnisarja tootmine ja leiti, et palju jääb üle poolikult kasutatud kadakamarja, milles on veel küllaga elu ka pärast seda, kui sellest on võetud ära džinni tootmiseks vajalik aroom. Alles on nii keha kui ka suhkru- ja muud ühendid.

Kaur pani pea ja labori tööle ning töötas välja maailma esimesed kadakalimonaadid. Üks limonaadidest on ka kerge alkoholiga.

Limonaad toodetakse džinni destillerimise jääkidest. Kuna Livikos on kadakamarjad kaneeli järel koguselt teine maitseaine, mida kasutatakse, siis seda jääki, millest limonaadi toota, jagub. Kuid on ka selge, et Vana Tallinna viina tekkeprotsessis on ülimalt oluline ka asjaolu, et välja on kujunenud laiem ja avatum napsisõprade ring, kes on valmis nii eksklusiivseid jooke nautima.

“Kümme aastat tagasi ei oleks see jook kuidagi sündida saanud, sest polnud tarbijat.

Mind oleks selle ideega igalt koosolekult selg ees tagasi sadetud,” muheleb joogiarhitekt.

Vabariigi aastap채ev v천i s체nnip채ev on

LAKEFISH KALAPOOD proovib ka ise võimalikult palju leti taga olla ja inimestele soovitusi jagada. Kuidas maitsestada, kuidas küpsetada – valge kala puhul kehtib kindlasti reegel, et vähem on rohkem.

Mingit kahtlast toodet kliendile ei pakuta.

Agnes toob näite angersäga kohta, mis töötab justkui indikaatorkala. Seda kas väga armastatakse või ei maitse see kohe üldse. Üks kahest, love-hate, tugevad tunded! Poodi minnes võib aga avastada midagi sellist, millest aimugi pole, aga mis on tegelikult väga maitsev. Hea näide on esimest korda paltust ehk hiidlesta ostnud klient. Seesama hommikune klient tuli õhtul tagasi ja ostis kogu poe paltusest tühjaks – lihtsalt nii hea oli! Aga varem polnud hiidlestast mitte vähimatki kuulnud.

Kaup, mida mujalt ei leia

Ainult kõige värskem kala LakeFish Kalapood on väike butiikpood, mille lettidelt võib iga päev leida vaid värsket kala. Kauba värskuses hoitakse ranget joont: kehtivusaja ületanud kaupa kunagi ei pakuta, kliente ei tüssata. Peale kala leiab siit ka muid huvitavaid mereande ja muudki põnevat, näiteks eestimaist täismahla või käsitöösiidrit.

Suitsutamine toimub kohapeal

Suitsutamisega tegeletakse LakeFishi kalapoes iga päev ja suitsukala on võimalik ka ette tellida, nii tervelt, steikidena kui ka fileena. Värske ja suitsutatud kala kõrval pakutakse külmutatud mereande, marinaade, kalahakkliha ja muid kalakulinaariatooteid.

Valik on lai ning alati natuke erinev, mis tähendab, et teada-tuntud lõhe ja forelli kõrvalt võib alati midagi uut leida. Poe perenaise Agnese sõnul on viimasel ajal eriliselt populaarne suitsukalasalat. Huvitavat leiab iga kalasõber, valikus seisab muu hulgas näiteks kalaseljanka, angerjas koduses marinaadis või silmud marinaadis. Viimaste fenomen on kaduda letilt pea samal hetkel, kui need sinna jõuavad. Samuti on võimalik ette tellida erinevaid kalavaagnaid, mida koostatakse rangelt kliendi soove arvestades.

Kala tuleb erinevatest vetest

Kõik hea-parem, mida LakeFishi lettidelt leida võib, tuleb kaluritelt, kes püüavad saaki nii sisevetelt kui ka avamerelt. Tuur 16

tuleb näiteks siitsamast, eestimaistest kalakasvandustest, ahven, haug ja koha aga ranniku- või sisevetest. Eksootilisemad maitseelamused saabuvad jällegi kaugetelt ilmameredelt. Selles mõttes oleneb tootevalik alati saagist, mis parasjagu merelt tuleb.

Palju vaieldakse selle üle, kumb on parem ja tervislikum – vabavee või kasvanduse kala. LakeFishis pakutakse nii üht kui ka teist.

Kuigi kasvanduskalade toidulauda rikastavad inimkäega lisatud toitained, kinnitab Agnes, et muretsemiseks pole põhjust. Euroopa Liit kontrollib kalakasvandusi väga rangelt, nii et ostjani jõuab kindlasti värske ja tervislik kala.

Poest saab nõu küsida

Nagu mainitud, usaldavad eestlased tihtipeale ainult lõhet ja forelli. See on kindel valik. LakeFishis saab müüjalt aga kindlasti ka soovitusi, milliseid kalu veel osta võiks ja kuidas kokata. Valge kala võib olla maitsev ja lihtsasti valmistatav, aga kui see ahjus kuivaks lasta, siis pole asi mitte kala värskuses, vaid kokkamisoskustes. Agnes

Kalatoodete kõrval võib LakeFishist leida ka muid kvaliteetseid kaupu. Ja veel selliseid, mida kusagilt mujalt saada pole! Koostööd tehakse Rõngu Mahlaga, kes pakub Külluse kaubamärgi all erinevaid mahlu ja moose. LakeFishi kalapoes on ainukesena saadaval mahlade täisvalik, mida pakutakse kolmeliitristes kraaniga pakendites. Neid pakendeid on mugav käsitseda ja mahl säilib avatud pakendis toatemperatuuril vähemalt kolm kuud. Uue tootena pakutakse Külluse VABA sarja mahemoose, mis ei sisalda lisatud suhkrut, kuid on tänu looduslikele suhkrutele magusad.

Vabariigi sünnipäevaks jõuab müügilettidele ka Suislepa käsitöösiider, mis sobib väga hästi valge järvekalaga ja mida teistest poodidest ei leia. Siidri lugu sai alguse Suislepa mõisa kõrval asuval paadisillal, mille nägemisulatuses on võrratud õunaaiad.

Sellest vaatepildist inspireeritud siider pakub mõnusat nostalgialaksu. Tule ja proovi!

Tulevikus on plaanis tootevalikut veelgi laiendada ja klientide ettepanekud on igati oodatud.

LakeFish Kalapood asub Pärnamäe keskuses aadressil Pärnamäe tee 4a.

Tellimusi saab esitada telefonil 5556 2123 või poes kohapeal.

JOOK

“Kuiv” vagabund

L

ahhentagge käib kaasas praegu joogiskeenes tugevalt võimust võtva trendiga, mis toob turule aina enam ja laiemas valikus kuulsate napsistiilide alkoholivabu versioone.

Mõnedele tundub see ebaloogilise peenutsemisena, teistele aga selgelt uue turunišina, mis kogub aina rohkem poolehoidjaid. Selge on aga see, et alkoholivabad “napsid” on viimaste aastate suurim kummardus maitsetele ja aroomidele, jättes kõrvale kokteilide põhieesmärgi – purjutamise. Jook ei joovasta mitte etanooli mõjumisel ajunäsadele, vaid maitsemeelte turgutamise kaudu.

“Viimasel Berliinis toimunud messil Berlin Bar Convent jäi eriliselt silma, kui tugevalt löövad praegu baarimaastikul laineid mittealkohoolsed kokteilid, eriti just need, kus on kasutatud mõnda alkoholivaba destillaati. Eks mõte mittealkohoolsest joogist kõlkus peas juba enne. Kuidagi endalegi ootamatult saigi messil selgeks, et destilleerime järgmiseks just alkovaba džinni,” mainib Lahhentagge perenaine Maarit Pöör, kes on napsitootja uusima joogi Flâneur ema.

Vaid mõne kuuga ideest pudelisse ja poeriiulile jõudnud Lahhentagge napsivabriku alkoholivaba džinn* tabab täppi otsusega valmistada jook ka neile, kes kas ajuti või alaliselt vembuveele embargo on seadnud. Tõsiselt võetavaks muudab selle joogi asjaolu, et see on destilleeritud London Dry meetodil, mitte lihtsalt ürtidega infuseeritud.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Tiina Pitk

ma hiljem katsetasin veel erinevaid retsepte, kuid see esimene oli ikka kõige õigem,” räägib joogi väljatöötaja.

Mis aga annab sellele “veele” maitse? Esiteks kohe Saaremaa kadakamari, köömned, rosmariin, aga ka paradiisiterad, sidrunikoor ja midagi veel, mida Maarit ei avalda, sest midagi peab ka saladuseks jääma. Nii aroom kui ka maitse on joogil kange, lõikavalt kreftine, meenutades – nagu

Maitsestatud vesi

Alkoholivaba destillaadi saamiseks on mitu võimalust: esimene variant on eemaldada alkoholiga destillaadist kärakas, seda siis kas keetmise või pöördosmoosi teel.

Kahjuks pole neist kahest kumbki sobilik: esimene keerab maitsed-aroomid tuksi, teine meetod on lihtsalt kallis. Jääb üle võimalus jätta alkohol üldse mägust välja ja destilleerida vett. See tähendab seda, et padadestillaatorisse segatakse kokku puhas vesi ja Lahhentagge puhul erinevad džinniürdid ning protsess läheb käima.

Tulemuseks on maitsestatud vesi. Kui olla absoluutselt aus.

“Tean, et nii mõnigi tootja destilleerib iga ürdi eraldi ja siis segab joogi kokku.

Mina panin korraga kõik “maitserohelised” patta, vesi sekka ja tuli alla. Ning ütlen ausalt, esimene retsept, mille patta panin, on ka see, mis pudelisse sai. Midagi minus ütles, kogemus tõenäoliselt, et just nii on õige. Eks

Džinnimeistrid Maarit Pöör ja Tarmo Virki.

algne probleemilahendus ette nägi ja plaan oli – džinni.

“Minu taotlus oli teha väga ürdine jook, mis oleks täiesti erinev ka meie alkoholiga džinnist. Seetõttu ei kasutanud ma siin retseptis ka ühtegi õit. Seepärast ei ole sellel joogil floraalseid noote, noote, vaid see on pigem tummine ja “roheline”. Kokteilina vajab see jook kaaslaseks magusamat toonikut, greipi ja jääd,” mainib Pöör, kes lisab, et tallegi ootamatult selgus, et ka seda jooki peab laskma umbes kaks nädalat seista, et maitsed “abielluksid” ja vedelik selgineks.

Kokteilil ja kokteilil pole vahet

Uuele joogile nime leidmisel oli soov anda edasi pideva uitaja, otsija, maailmast huvituva inimese motiivi. Parim sellealane kokkuvõte leiti ootamatult prantsuse keelest.

“Flâneur tähistabki kõike seda, mida see jook endas kannab ja edasi annab: katsetusi, uudishimu, teadmistejanu, avameelsust, spontaansust ja nii edasi. Flâneur tähendab tegelikult prantsuse aristokraadist uitajat, kelle eesmärk elus on vaid hedonism,” selgitab Lahhentagge peremees Tarmo Virki.

Miks aga võtta alkohol välja millestki, mis juba niigi on nii hea ja laialt kasutatud jook? Ning miks teha selle joogiga veel kokteile? Alkoholivaba destillaadi idee pole mitte luua olemasolevast vedelast (mahlad, tõmmised, limonaadid, vesi ja nii edasi) täiesti uut alkoholivaba kokteili, vaid pakkuda olemasolevaid kokteile alkoholivabalt. Kaotamata maitsetes ja aroomides naudingut, mida pakub originaalkokteil.

Ning seda suudab Flâneur kindlasti, petta maitse- ja haistmismeeled ning pisut aju “katki teha”. Kokteilis käitub Flâneur nagu tavaline džinn, lisab segule teravaid noote, hapet ja soolakust. Kui ei teaks, millega tegu, siis esimesest ega vahel ka teisest rüüpest ei saaks aru, et jommi see kokteil ei paku.

Kuid ka kõige kõvem džinntooniku mees ei loobu Flâneur’n’tonic’u lõpuni joomisest.

Maitse võit kanguse üle ... * Kuna alkoholivaba džinni pole olemas, siis on ametlikult tegemist džinnilaadse alkovaba destillaadiga.

17

TOIDUJUTT

Kumb on õige, Wolt või Bolt? Äsja ahjust või pliidilt tulnud toidu restoranist või kohvikust näljasteni transportimises ei ole absoluutselt midagi uut, uus on aga see, mis kvaliteeti, kiirust ja toiduspektrit tänapäeval pakutakse. Vaja oli luua nutitelefon, et tekitada revolutsioon selles, kuidas inimesed juba praegu ja tulevikus aina rohkem head toitu tarbivad.

Tekst: Martin Hanson

I

ndias on aastakümneid toiminud keeruline, aga väga tõhus toidu transportimise viis, millega naised saavad lõuna ajal väikese tasu eest saata oma meestele töökohtadesse värsket ja maitsvat kodust toitu. Pitsatki on saadud koju tellida niikaua, kui praegune sootsium seda mäletab. Hiina ja muu

Aasia rahvusroa jaoks on alati leidunud keegi, kes selle kõrvalmajja või ka pisut kaugemale ära toob. Nutitelefonid on viinud selle kõik tasemele, kus iga toit ja selle konsumeerimine ei ole enam seotud ühe geograafilise punktiga – kohviku või restoraniga. Samuti ei ole enam oluline aeg, millal süüakse.

Wolt

S U T S A L Ü EHASE K

T

UM E S U U M KTIIVNE

INTERA

S U T I L O O K I L I E T K O K

Liviko Distillery

livikodistillery

Lisainfo ja broneerimine www.livikodistillery.ee

Foto: Otto Strazds

TOIDUJUTT

Bolt Food

Foto: Jake Farra

Need ratastel restoranid, mis Eestis toimetavad, on vaid jäämäe tipp. Kaks ainult ühe täheerinevusega brändi on mõlemad veendunud, et ka Eesti turul on veel kõigil kasvu- ja tegutsemisruumi.

Restoranipidajad räägivad, et pakkumiste järgi on turule tulemas ehk ka kolmas ja neljaski toiduvedaja. Maailmas on suurimad omasugused Uber Eats, Grubhub või OrderUp, mis kõik toimetavad teadmises, et inimene muutub ajaga veelgi mugavamaks, laisemaks, aga ka nõudlikumaks, kärsitumaks, seiklushimulisemaks ja nišinautijamaks.

Globaalsete ärikonsultatsioonifirmade hinnangul kasvab aastaks 2025 terve maailma lõikes restoraniköögist kodusele lõunalauale toidu transportimise turg 200 miljardi euroni ja jätkab sealt vaid tõususuunas. Trendi veavad linnastumine, kallid kinnisvarahinnad, mis eemaldavad korteritest köögid, pidev rahvastiku juurdekasv ja mentaalsus, et toit on vaid kütus, mille päritolu polegi vaja teada.

Tulevikus paranevad selles valdkonnas üha ka transpordilahenused: rataste ja autode asemel droonid, robotid, 3D-printimine ja nii edasi. Gastronoomsest vaatest on aga kaks trendi, mida toiduvedamise sektor tõukab.

Esiteks nii-öelda ghost kitchen’ite ehk kummitusköökide teke ja teiseks catering’i liikumine mobiili. Esimene tähendab seda, et maailma kuulsaimad restoranid, Michelini tärniga pärjatud toidukohad hakkavad üle

Eesti riivjuust Tasakaalustatud maitsega riivjuust, mis seob ideaalselt kõik road ja küpsetised kulinaarseks naudinguks.

www.epiim.ee

/EPiimJuust

epiimjuust

maailma looma varikööke, kus valmistatakse neid kuulsaid toite, mida pakuvad ka originaalkohad. Laiali viib toidu mõni piirkonna toidujagamise liider.

Teine trend on see, et ainulaadse menüü ja maitsetega köök luuaksegi üksnes mobiilitellimuste vastuvõtmiseks.

Pole asukohta, pole toole-laudu, on ainult menüü ja kokk. Tuleb välja, et paar sellist kohta toimetab juba ka Tallinnas.

Miks olla laisk ja mitte minna ise restorani?

Wolt Eesti juht Liis Ristal ütleb, et laiskusega pole siin midagi pistmist, pigem on küsimus aja ja vaeva kokkuhoius, toidu kvaliteedis ning mugavuses. “Ja kui siis lõpuks hakata kõike kokku arvutama, võib juhtuda, et meie kaudu toidu tellimine on lõpuks ka odavam. Kiirem ja mugavam igal juhul,” lisab Ristal. Wolt oli esimene tänapäevane toiduvedamisplatvorm, mis Eestisse jõudis.

Enne seda Soomest pärit lahendust olid meil kohalikud pakkujad, kes aga ei suutnud turul revolutsiooni tekitada. Eesti oli Wolti jaoks kolmas turg, nüüd ollakse kohal juba paarikümnes.

Tekib küsimus, mis firmad need toiduvedajad siis ikkagi on. Kas tegemist on logistika- või tehnoloogia- või toitlustus- või hoopis teenindusettevõtetega? Ristal ütleb, et nad on kombinatsioon kõigist mainitutest.

“Oleme nagu püramiid, sõltub sellest, mis kandi pealt vaadata. Tegeleme

Foto: Nguyen Duc Quang

transpordiga, IT-ga, samuti toiduga. Me otseselt ju ei küpseta ega kokka, kuid meil on tööl inimesed, kes tunnevad restorane, me ise teeme kõikidest toitudest pildid, oleme trendidega kursis. Kuid kuhu me võiksime edasi liikuda, sellel palju piire ees ei ole,” mainib Ristal. Miks mitte hakata ise pidama ühte neist variköökidest, mis vaid Wolti tarbeks toite valmistab.

Samuti on suur valdkond kokteilid, mille järele võiks linnas just õhtuti suur nõudlus olla.

Püsikliendid on enamuses

a l l e r a t t o Z

l a v a d a a S d u t a t s u r a hästi v . s e t s u l p u ka

www.zottarella.com

Ristal ütleb, et kui äri alguses oli vaja väga palju vaeva näha, et ennast restoranidele ja kohvikutele müüa, siis nüüd mõistavad nende toidukohtade omanikud, et Wolt või ka nende konkurent Bolt Food ei võta olemasolevaid kliente ära, vaid toob uusi inimesi juurde – inimesi, kes muidu ehk üldse nende juurde ei satuks. Samas aga on Ristali sõnul ka neil omad “valged vaalad”, keda püütakse ja soovitakse oma klientideks tuua.

“Aga ma mõistan, et on erinevaid kontseptsioone ja toite, mis ei sobigi Wolti.

Meie oleme kindlasti nii head, et viime toidu ideaalses korras kohale, küsimus on selles, kas restoran seda tahab ja kui palju pingutab, et toitu transporditavaks muuta ja nii edasi. Samas ei ole ju üllatus, et burger on ikka see, mis meie sinistes selja- või kandekottides mööda linna reisib,” mainib Ristal ning lisab, et pitsa ja suši on samuti väga nõutud kaup.

Wolti juht ütleb, et neil on näiteks üks klient, kes tellib kõik kolm päevast toidukorda nende äpi kaudu. Keskmiselt aga on väga populaarsed äripäeva lõunad, kuid nendele pakub tugevat konkurentsi ka õhtusöök – aina rohkem tellitakse äpi kaudu kogu pere õhtusöök või kui vanemad on kodust ära, siis saab laps oma õhtusöögi ise ära korraldada.

Nõrgas seisus on hommikusöögid, kuid

siin pole Woltil kahjuks midagi teha: linnas pole lihtsalt kohti, mis hommikusööke pakuks.

Que vadis, toidujagamine?

Kuna Wolt kuulub nüüd omanike poolest kaudselt ka Facebooki asutajatele, siis on neile peale pandud suhteliselt suur saladuseloor: kahjuks ei saa nad täpselt avaldada, kui palju on neil kullereid, kui mitu toitu nad päevas või tunnis transpordivad ja mis on ostusummad eri aegadel.

“Meie suund on tugevalt sellel, et parandada traspordiaega ehk kui kiiresti saabub toit inimese juurde, kes selle tellinud on. Eks see ole mureteema, mille kohta meile kõige rohkem tagasisidet antakse. Samas on meil katsetamisel paar uut lahendust, esiteks parem grupitellimuse võimalus ja teiseks projekt Wolt Work, kus tööandja saaks anda oma töötaja toitlustamiseks krediiti,” räägib Ristal.

Kumb aga on õige – Wolt või Bolt –, sellele vastab Ristal ausalt, et nemad konkurentsi ei karda, vaid pigem tervitavad. “Kui enne ehitasime üksi üles tervet äri- ja toidusektorit, siis nüüd on olemas abi, ei pea ise kõike tegema,” mainib Wolt Eesti juht.

TOIDUJUTT

Bolt Food: Eesti turg on piisavalt suur, et tegutseda saaks mitu platvormi Eelmisel aastal oma teenusega Bolt Food turule tulnud Eesti sõidujagaja on lühikese ajaga leidnud palju kliente ja osutunud tugevast konkurentsist hoolimata edukaks.

Miks asjad nii hästi on läinud, küsime Bolt Food Eesti juhilt Maxim Milashenkolt.

Kuidas on Boltil toidutranspordiärisse sisenemisega läinud?

Toiduvedamise ärimudel on oma olemuselt väga keeruline. Oleme aastaga tõusnud koduturul konkurentsivõimeliseks, laienenud mitmesse riiki, loonud head suhted restoranide ja kulleritega ning saavutanud hea koostöö. Samuti alustasime ööpäevaringset toiduvedu nädalavahetustel. Teisalt on see kõik alles algus.

Meil on arenduses palju uusi lahendusi ja töötame pidevalt klienditeeninduse parandamiseks. Tööd jagub.

Mis osutusid turule tulemise järel suurimateks murekohtadeks, mis aga üllatas?

Suurim üllatus oli see, kui sooja vastuvõtu me turule tulles saime. Samuti üllatas, et suutsime kohe leida lojaalse klientuuri. Suurimad murekohad on kullerite ja restoranide arv.

Kuhu on Bolt Foodil plaan järgmisena laieneda?

Võtsime sihtturgudeks Euroopa ja Aafrika.

Kui vaadata globaalselt, kui suur toiduvedamise äri on? Kui suur on turg Eestis?

Selle kohta on mitmeid arvamusi.

McKinsey (globaalne juhtimiskonsultatsioonifirma – toimetus) uuring näitab, et ülemaailmne turu suurus on 83 miljardit, kuigi potentsiaal on palju suurem. Eesti turg on piisavalt suur, et tegutseda saaks mitu platvormi, ja see kasvab üha.

Kui mitu ratturit ja toiduvedajat Boltil praegu ringi vuramas on?

Bolt Foodil on sadu kullereid. See, kas parasjagu töötab rohkem kullereid jalgratta või autoga, oleneb palju ilmast, hooajast jpm.

Mitu toitu iga päev näiteks Tallinnas (ka Eestis) koju ja kontorisse veetakse?

Tuhandeid portse, keskmiselt on kodu ja kontori suhe 60 : 40. Õhtud

ja nädalavahetused kallutavad kaalukaussi kodu poole.

Mis on keskmine toidu restost koju või kontorisse jõudmise aeg?

Keskmiselt alla 30 minuti.

Millisesse Tallinna piirkonda tellitakse kõige rohkem toite?

Kesklinna piirkonda.

Kes on põhiline Bolt Foodi klient/ tellija? Mis on tema eelistused?

Keskmist klienti on väga raske välja tuua, sest kõigi eelistused on niivõrd erinevad. Pingutame, et meie teenus oleks kõigile meeltmööda ja seetõttu lisame nii palju restorane kui võimalik, hoiame kohaletoomistasusid taskukohastena ning pakume ööpäevaringset kohaletoomist nädalavahetustel. Näiteks nägime potentsiaali nii Circle K-s kui ka Stockmannis ja koos nendega saame pakkuda klientidele täiesti uut kogemust.

Mis toitu (rahvusköök, stiil, maitse) Bolt Foodi kaudu enim tellitakse?

Burger, pitsa ja suši on populaarsed üle terve maailma ning Eesti ei ole siinkohal erand. Küll aga näeme üha suurenevat huvi Aasia, Lähis-Ida ja tervisliku toidu vastu.

Millist toitu on kõige keerulisem transportida?

Jäätist, suppi ja jooke, eriti kuuma kohvi.Sellegipoolest pakume nende tellimise võimalust hea meelega.

Milline restoran on praegu Boltis kõige edukam?

Paraku ei saa me seda avaldada.

Kui suur on tavaliselt üks Bolt Foodi tellimus?

Keskmiselt on see üle 10 euro.

Kui paljudest restoranidest Bolti kaudu tellida saab?

Rohkem kui 450 restoranist.

Mis on praegu olulisim trend sellel turul? Kuhu on turg liikumas viie ja kümne aastaga?

Praegu on oluline jätkusuutlik tegevus, loodussõbralik pakendamine ja vastutustundlik tarbimine. Viie kuni kümne aasta lõikes liigub toitlustus paljuski oma köögist restoranide ja toidutellimise suunas. Mõningatel turgudel on see juba juhtunud ja tõenäoliselt see ei peatu.

ÕUES SÖÖMINE!

Ülo pakub elamust taimest koos lihaga

Taimetoit

Tallinna tippudelt Pole midagi mõnusamat kui üllatada end aeg-ajalt millegi tõeliselt dekadentlikuga. Ning uskuge mind, seda on võimalik teha ka ainult taimsest kraamist koosneva kiirtoidu, restoraniõhtusöögi või desserdiga. Millist toor-, vegani- või taimetoitu Tallinnast otsida?

Tekst: Martin Hanson

V

analinna romantilisel, oma uhke kaevu poolest tuntud Rataskaevu tänaval asuv veganirestoran V lõi uksed valla 2014. aasta kevadel. Toona oli tegemist Tallinna ja terve Eesti esimese veganirestoraniga. V menüü koosneb ainult taimeriigi saadustest, mis aga ei tähenda kaugeltki seda, et ka mittevegan ei võiks lasta toidul hea maitsta. Omaette näitaja on seegi, et tegelikult kuulub V ka paljude lihasõprade lemmikrestoranide hulka.

Oma ilusa pargi ja lossi poolest tuntud Kadriorus ootab külalisi populaarne kohvik-restoran NOP. NOPi fookuses on ökotoit, millele lisaks on menüüs palju veganiportsjoneid. Kohviku väikesest poest on võimalik head-paremat ka kodukööki kaasa osta.

Vanast tehasemiljööst modernseks linnasüdamikuks muutunud Rotermanni kvartalis asuv pisike Purée on koduselt õdus tervisebaar, kus pakutakse ainult taimetoitu.

Paljud toidud sobivad ka veganitele.

Külastamist väärt on ka Mamo kohvikud Liivalaia tänaval ja Ülemistes. Eesti esimene tervisetoidule keskendunud kohvikukett on kindel koht kõigile neile, kes otsivad suure toitainesisaldusega kiirtoitu. Vegantoidud on märgistatud selgelt ja neid on mitmeid.

22

Kohvikud on avatud argipäeviti hommikust varajase õhtuni.

Kristiines paiknev Bliss on modernses büroohoones asuv avar ja valgusküllane taimetoidule spetsialiseerunud buffetrestoran. Laias valikus on iga päev üle saja erineva toidu, mille hulgas on ka rohkesti veganivariante. Toit valitakse Rootsi lauast ise ja selle eest makstakse kaalu järgi. Ka kookide, küpsiste ja teiste magustoitude seas on veganitele sobivaid hõrgutisi.

Viimase kui detailini uuendatud Balti jaama turul on veganitele palju süüa. Veg Machine on väike, sümpaatne toiduputka, mille iga päev muutuvas menüüs on kaks tänavatoiduportsjoni, üks neist tavaliselt hamburger. Balti jaama turul asub ka hulgaliselt veganivõimalusi pakkuv Jaapani restoran Tokumaru. Proovi kas või veganisušit ja toitvaid riisikausse. Rohkesti tänusõnu pälvinud restorani võib leida ka Solarise keskusest.

Toormoor on Sulevimäel restoranitrio Art Priori, Ore ja Chedi kõrval vegani- ja toortoidule keskendunud õdus kohvik.

Kohvikuvalikus on soolast ja magusat nii kohapeal söömiseks kui ka kaasa võtmiseks. Rõhk on nimeski mainitud toidu toorusel ehk pakutav toit ei ole ahju- ega

pannikuuma tunda saanud. See muudabki maitsed põnevaks.

Kohe turu kõrval asuv Burger Box meelitab veganeid näiteks oma falafeliburgeriga.

Veidi kaugemalt leiab Ülo (nendest on pikemalt juttu ajakirja eesosas!), vanamoodsa mehenimega trendika peamiselt taimetoidurestorani, kus ei ole siiski unustatud ka liha- ega kalasõpru.

Allikas: visittallinn.ee

Kalamaja epitsentrisse ehk Kopli tänava keskele värvilisse uusarendusse tekkis aastakene tagasi restoran, millele pandi nimeks lihtsalt Ülo. Muud lihtsat selles restoranis ei ole. Tegemist on taimetoidurestoraniga, milles unikaalse uuendusena serveeritakse ka liha. Filosoofia seisneb selles, et mitte ükski näljane ei peaks jääma restorani ukse taha.

Restorani kontseptsioon on lihtne: kui teistes restodes, mis Üloga samasse gruppi kuuluvad, koosnevad menüüd 80% ulatuses liha- ja vaid 20% ulatuses taimetoitudest, siis Ülos keerati see vaade täpselt vastupidiseks. Plaan oli kohe mitte minna liiga äärmuslikuks, vaid anda ka menüüga selge signaal, et kõik inimesed on restorani oodatud ja kõik saavad seal söönuks.

“Meie moto on kohe algusest see, et oleme küll taimetoidurestoran, kuid meilt saab ka liha ja kala.

Neljast osanikust kaks on taimetoitlased ja nemad tahtsid selle restoraniga teha midagi endale südamelähedast. Samas ei ole sellise valiku puhul vähemtähtis ka fakt, et Tallinnas ei olnud varem sellist kohta,” nendib üks restorani loojatest Rain Tunger.

Taimetoidu puhul on suurim mure see, et liha välja jätmisega ei ole roogades seda sügavust, tihedust ja maitserikkust. Lihtsamini öeldes puudub umami ehk palju kiidetud viies maitse.

“Minu seisukoht on see, et liha või kala toidusedelist välja tõstmisega ei saa tekkida olukord, kus menüüs olevate toitude maitsed kannatavad. Ka taimetoidu puhul peavad maitsed olema võimsad, puhtad ja elamust pakkuvad,” selgitab Tunger.

20

19

Acquesi Asti Spumante

Magus

Acquesi Prosecco Brut

Kuiv

ATLA VIINATEHAS

Käsitöönapsimeistrid kogunevad suvel Atla mõisa

“I

dee korraldada Atla mõisas oma napsifestival tekkis vahetust kogemusest 2019. aastal Berliinis, kus saime käsitöönapsude festivalil oma õunabrändiga Muistne pimetestis kõrge kolmanda koha. Sealt tekkiski mõte, et võiks ka Eestis väiketootjad kokku kutsuda, vahetada kogemusi, arutada probleeme ja teha koostööd. Samas on festival hea koht ka uutele tulijatele, kellel tunnustatud tootjaks saamise protseduuride ja protsesside kadalipp alles ees,” selgitab festivali idee teket selle peakorraldaja, Atla viinavabriku juhatuse liige Tiit Rahkema.

Võistleme, võrdleme ja arendame Eesti joogikultuuri

Festivalist saab juuni alguses oma ala fännide ja professionaalide kokkusaamise koht.

Rahkema sõnul on festivali idee lihtne: võistleme, võrdleme ja arendame koos Eesti joogikultuuri. “Soovime teha Eestit suuremaks just mait-

Juunikuu esimesel nädalavahetusel kogunevad kohalikud peen- ja käsitöönapside valmistajad Raplamaale Atla mõisa, et pidada maha esimene Eesti käsitöönapsude festival.

Ainulaadsele kogunemisele ootavad korraldajad kogu kohaliku napsikoolkonna esindust, maitsta saab nii vanu klassikuid kui ka uusi maitseid. sete kaudu – ka napside maitsed võiksid olla Eesti visiitkaardiks,” räägib festivali korraldaja ja lisab, et kui kõik läheb hästi, siis tulevikus oodatakse järgmisele napsifestivalile külla ka külalisi kaugemalt.

Lisaks niisama näitamisele pannake kohalikud napsid ka ühele joonele. Rahkema ütleb, et võistlema on oodatud kõik legaalsed tootjad, kelle kanged alkohoolsed joogid on riiklikus alkoholiregistris kirjas.

Uudistama ja maitsma on oodatud aga kõik, kes ostavad festivali pileti.

“Osaleda on hetkeseisuga lubanud üle 20 kohaliku tootja alates Liviko ja Moe nimelistest suurtootjatest, kuni väikeste napsuvabrikute ja -tootjateni. Usun, et kokku tuleb parim ülevaade Eesti napsumaitsetest,” ütleb festivali peakorraldaja.

Konverents ja galaõhtu

Kuid selleks, et lisaks napsumekkimisele oleks kogunemisel ka asjalik mekk juures, korraldatakse samal ajal Atla mõisas ka temaatiline konverents “Alkoholi väiketootmise võimalikkusest Eestis ehk kuidas keldrist välja tulla?”. Konverents on mõeldud peamiselt professionaalidele ja asja-

armastajatele omavaheliseks suhtlemiseks ning uusima info hankimiseks.

Rahkema sõnul on konverentsile lubanud tulla esinejaid nii maksu- ja tolliametist, veterinaar- ja toiduametist, maaeluministeeriumist ja veel mõnest asutusest, millel on oluline ning määrav roll kohalikul alkomaastikul tegutsemisel.

“Kuna Eestis pole kange napsi ehk puskari ajamine lubatud, siis püüamegi konverentsil tulevasi napsumeistreid koolitada ja aidata neil otsuseid langetada. Konverentsist osavõtt on tasuline ning sisaldab loenguid, degusteerimisi ja ka lõunasööki. Konverentsi ja festivali toimumise ajal viiakse läbi ka kaks võistlust: “Eesti käsitöönaps 2020” ja “Eesti amps 2020”. Parima napsu ja ampsu valimisžüriides istuvad oma ala asjatundjad ning kategooriate parimad saavad diplomi, kleebise ja aukirja,” lisab Rahkema.

Festivaliõhtul on aga korraldajatel plaanis pakkuda laiemale publikule meeleolukat galapidu, mille märksõnad on must ülikond, modernne klassika, suurepärased maitsed koos napsusoovitustega, sulnis õhkkond, tants orkestri saatel ja võrratu seltskond. “Õhtusel peol toimub ka parimate jookida ja ampsude autasustamine, kus võitjad saavad rääkida ka oma tekke- ning arenguloo,” mainib festivalikorraldaja.

Eesti käsitöönapsude festival toimub 6.– 7. juunini Tallinnast umbes 50 km kaugusel asuvas Atla mõisas Rapla vallas. Korraldajad panevad Tallinnast liikuma ka festivalibussi, et inimesed saaksid festivali muretult nautida. Registreerimine konverentsile ja

festivalipiletite müük algavad märtsis.

Festivalipileti ostnutele on naps kohapeal tarbimiseks tasuta. Napse saab ka kaasa osta ja teha suuremaidki tellimusi. Samuti toimuvad ekskursioonid Atla viinatehase tootmisse. Pühapäevane Atla mõisa laat on kõigile tasuta.

Festivali toimumisele on õla alla pannud maksu- ja tolliamet, veterinaar- ja toiduamet, maaeluministeerium, Eesti toiduainetööstuse liit, alkoholitootjate ja maaletoojate liit, Eesti sommeljeede assotsatsioon, Raplamaa arendus- ja ettevõtluskeskus, Ööbiku gastronoomiatalu ja paljud teised.

Jälgige reklaami Facebooki lehelt. @EestiKäsitöönapsudeFestival.

Infot saab küsida aadressil info@atla.ee.

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

24

BIG GREEN EGG EESTI

Kuidas üks roheline muna nii populaarne on?

Big Green Egg võib esmapilgul välja näha justkui uhke grill, aga tegelikult on see palju enamat. Egg on pigem universaalne ahi, mis sobib kokkamiseks igal ajal ja on leidnud lojaalseid fänne üle kogu maailma – see on grillahjude iPhone!

Kust huvitava välimusega Egg alguse sai?

Munakujulist ahju kasutati algul peamiselt riisi küpsetamiseks Aasias. Pärast Teist maailmasõda jõudis see Ameerika sõdurite kaudu Ameerikasse. Big Green Egg on oma olemuselt kamado tüüpi ahi, mille kaasajastas Ed Fischer, kes 1974. aastal grille esialgu Aasiast importis ja hiljem neid ise tootma hakkas.

Eestisse jõudis Big Green Egg üsna juhuslikult: Tauno Maasik ja Alari Ilves said Kölni messil käies hollandlaste boksist Big Green Eggi kontaktid ning 2008. aastal saabus esimene Egg Eestisse. Paar aastat seisis see Homeyardi salonginurgas, kuid seoses Eesti restoranimaastiku plahvatusliku kasvuga kasvas ka Big Green Eggi populaarsus. Hollandist tuli Eestisse demokokk, kes näitas siinsetele tippkokkadele mitmeid Eggi kasutusvõimalusi, ning Tauno, kes nüüdseks tegeleb ainult Eggide müügiga, saavutas kiiresti kontakti Eesti tippkokkadega, kellest paljud on siiani grilli sagedased kasutajad.

Mis selle eriliseks teeb?

Egg on keraamiline grill, mis aitab soojust akumuleerida ja stabiilselt hoida. Tänu sellele sobib see perfektselt kõiksugu pikemateks küpsetamisteks. Pane näiteks suur lihatükk

3–15 tunniks küpsema ja võid kindel olla, et temperatuur püsib tänu õhuvoolude liikumisele ühtlane. Eggi kasutamine on äärmiselt lihtne ja küpsetades (või näiteks suitsutades) ei pea kogu aeg midagi sättima, pöörama ega kontrollima.

Egg on saadaval seitsmes erinevas suuruses, alustades väikese aiagrilliga ja lõpetades massiivse munaga, mis sobib näiteks suurtele väliüritusele. Kõige populaarsem – nii restoranides kui ka eratarbijate hulgas – on Big Green Egg Large.

Elava tule kohal valminud toit maitseb ikkagi hoopis ehedemalt kui näiteks tavalises ahjus või gaasigrillil valminud roog.

Roheline küpsetusmuna on kogu grillinurga kese. Kõik, mis sinna ümber käib (tööpinnad, riiulid, alused jne), on juba puhtalt kliendi enda valik, mistõttu saab täiusliku komplekti ise kokku panna. “Me ei taha inimesele müüa midagi sellist, mida ta ei vaja,” ütleb Tauno Maasik. Aastate jooksul on Eggid ka tehniliselt palju edasi liikunud, kuid välimus on jäänud samaks.

Ja seda välimust tõesti armastatakse.

Big Green Egg on toode, mille ümber on tekkinud väga tugev fännibaas, keda nimetatakse egghead’ideks, ning rohelist muna saadab justkui teatav aura, mida võib tõesti võrrelda Apple’i tooteid saatva entusiasmiga. Selle parimaks näiteks on

hullumeelsed kokad, kes Eggi enda kehale tätoveerida lasevad.

Ka Estonian Burger Factory peakokk Martin Aule kiidab Eggi: “Kui korra seda näpid, jääd sellest automaatselt sõltuvusse.

Eggidest on saanud meie restorani asendamatu osa.”

Big Green Egg Flavour Fair Eesti

Juba neljandat korda korraldab Tauno Maasik ka spetsiaalselt Eggile pühendatud toiduüritust Flavour Fair. Inspiratsiooni sai mees Hollandist, kus sarnane ettevõtmine on nüüdseks kasvanud 3000–4000 külalisega

festivaliks. Üritusel valmistatakse kogu toit Eggidega ja külalisel tarvitseb ainult pilet muretseda ning avanebki võimalus kõiki roogi maitsta.

Juba kolm korda toimunud üritus on saavutanud teatava kvaliteedimärgi – rohelise muna ümber koondub üle 20 Eesti tippkoka, kes tulevad Flavour Fairile suurima heameelega. See on nagu üks suur rohelise muna suguvõsa kokkutulek. Inimesel, kes plaanib endale head keraamilist grillahju muretseda, tasuks kindlasti üritust külastada ja meluga lähemalt tutvuda. Flavour Fair toimub 5. juulil 2020 Kõltsu mõisas. Piletid on juba saadaval Piletilevis.

Eggidel tehtud toitu on võimalik nautida ka varem. 29. veebruaril pannakse suured rohelised munad püsti Suurele Munamäele, kus imemaitsvaid roogasid valmistavad Angelica Udeküll, Allar Oeselg, Toidunaut ja Lihuniku Äri.

25

TOIDUTEADUS

Professor Roasto ütleb, et toiduhügieenis tuleb paljuski lähtuda loogikast, kuid on ka nippe, mida selgeks õppida.

Toiduhügieen à la Roasto Viimastel kuudel on meedias palju kajastust saanud listeeriapuhang ühes kohalikus kalatööstuses ja sellega kaasnenu on pannud inimesed mõtlema, kui puhas on ikkagi meie igapäevane toit ning meie kodune köök. Kutsusime laua taha eksperdi, kes meid manitses ja õpetas, aga ka rahustas.

Tekst: Martin Hanson Foto: Argo Ingver

26

E

esti maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi toiduhügieeni ja rahvatervise õppetooli professor Mati Roasto ongi inimene, kellega rääkida lahti viis lihtsat põhimõtet, kuidas hoida koduköögis korda nii, et söök oleks alati värske, tervislik ja saastumata. Peale selle vaatame ka maailmas ringi, et saada teada, mis ohud toidu kaudu veel levimas on. “Üldiselt on Eesti toidutööstustes ja toidukaubanduses asjad väga hästi, puhtus on reegliks ja mõned mürgistusjuhtumid, mis on ka meediasse kajanud, on tulenenud pigem juhusest, õnnetusest või mõne töötaja suvast. Liigselt muretsema ei pea, kuid tähelepanelik tasub alati olla,” mainib Roasto.

Listeeria ja värske kala

Roasto ütleb, et listeeria patogeen on üks neist bakteritest, mis on alati olemas olnud ja ühel või teisel ajal on iga inimene sellega kokku puutunud.

“Garanteerin seda. Kuid tervete ja täiskasvanud inimeste puhul on listerioos näidanud end meile kõhulahtisusena, mis tavaliselt ise korda saab. Tahaksin aga inimestele öelda, et ärge nüüd hakake kõiki kalatooteid või üldse mingeid tooteid vältima. Eestis on väga palju väga hea kvaliteediga tooteid, mis on kuumtöödeldud vajaliku kraadini ja on täiesti ohutud süüa,” lisab professor.

“Ma armastan Eesti kala,” jätkab Roasto, mainides, et sööb meie kodumaiseid tooteid heal meelel, kui need on korralikult kuumtöödeldud. “Kindlasti võib usaldada autoklaveeritud kalatooteid ehk kalakonserve. Tööstuslik autoklaav on ehitatud üles selliselt, et protsessi käigus hävivad kõik bakterid, mis võivad olla meile patogeensed,” lisab ta.

Professor toob aga välja ka väga argised vahendid toitude ohutumaks muutmiseks.

Näiteks sool, suhkur ja sidrun on imelised abilised, millega toit kodus ohutumaks

muuta. “Need ained vähendavad toidus veeaktiivsust ja just vedelik, niiskus on see, mida mikroobid elus püsimiseks vajavad.

Tõepoolest on nende lihtsate vahenditega võimalik muuta igapäevane toit ohutumaks ja need aitavad tagada keskkonna, kus eriti virolentsed ehk haigust tekitavad bakterid ei saa elada ega meid nakatada,” lisab Roasto.

Kas tuleb siis toorest lihast ja kalast täiesti loobuda?

“Ka mina olen olnud suur tartari austaja.

Oma vanust silmas pidades ma enam tooreid asju süüa ei riski, kuid kui ma veel tarbisin toorelt valmistatud kala või liha, siis mul olid alati selged reeglid paigas.

Esiteks pidin ma alati olema sada protsenti veendunud, et liha või kala on pärit tuntud tootjalt ja seetõttu kvaliteetne. Teiseks veendusin alati, et liha on värske. See tähendab, et kui liha poest osta, siis on

Turustaja: AS Kodupaber, tel 680 6000 Tooted on saadaval COOP Maksimarketites ja suuremates Konsumites, suuremates Selverites, Tallinna Kaubamajas, Stockmannis, Prismades.

TOIDUTEADUS toode oma säilivusaja alguses. Nipp minult teile: kui ostate toote, millel on veel pikk säilivusaeg, sööge see toit kohe ära. Nii ei ole bakteritel aega areneda,” räägib Roasto.

Ajad muutuvad ning reeglid ja teadmised koos nendega.

Näiteks on praegu selgelt omaks võetud seisukoht, et koduse külmkapi temperatuur peaks olema 2–5 kraadi. Varem arvati, et seit smekraadine külmiku sisetemperatuur on piisav, et toit kenasti tervisliku ja värskena säiliks. “ Meil on igapäevasesse kasutusse tulnud väga palju uusi tooteid, mis kuuluvad kõrgemasse riskigruppi. Korralik ja madalal temperatuuril töötav külmik on üks suurim koduse toiduohtuse tagaja.

Eriti tänu sellele, et külmikutes on eri temperatuuriga alad ja riiulid, kuhu saab turvaliselt paigutada erinevaid tingimusi vajavad toiduained,” lisab Roasto.

Tahate teada, mis näiteks üldse tekitab toidu riknemist ja kuidas on toiduhügieenil suhe toortoitumise või veganlusega? Kuulake neil teemadel pikemalt podcast’i “Innovaatika” teist saadet, kus rääkisime Mati Roastoga kõigest sellest palju pikemalt. Saade sarjast “Innovaatika” on leitav Delfi Tasku kanalist tasku.delfi.ee.

Foto: Unsplash.com

Lõikelaudu peaks vahetama kord poole aasta jooksul ja erinevatele toiduainetele peaksid ka koduköögis olema erinevad lõikelauad.

TOIDUTEADUS

Toiduohutuse viis võtit Mati Roasto õpetab toiduohutuse põhimõtteid nii oma üliõpilastele maaülikoolis kui ka erinevatel täiendkoolitustel. Tegemist ei ole mingi üle mõistuse kõrge teadusega, vaid kõigile teada-tuntud loogika ülekordamisega. Need viis toiduohutuse võtit peaksid olema igal inimesel selged kui seebivesi!

1. Hoia puhtust!

Tekib küsimus, mis on üldse puhtus või kui puhas peab üldse kodune köök olema.

Puhas tähendab köögi puhul seda, et kõik tööpinnad, kus toitu valmistatakse, on loodulike pesuvahenditega töödeldud ja veega üle loputatud. Oluline on märkida, et ka pesuvahend tuleb nõudelt ja lõikelaudadelt korralikult maha pesta.

Teine oluline puhtuse tagaja on see, kui vaadata kriitilise pilguga üle lapid, nuustikud ja harjad, millega peseme nõusid ja köögi pindu. Need vahendid on hämmastavad bakterite kasvulavad ja nende levitajad. Kuna tegemist ei ole kallite asjadega, siis lapid ja harjad võiks iga nädal välja vahetada. Nõudega ei tohiks enam kokku puutuda lapp, millega on pestud tööpinda. Samuti ei peaks valamu kõrvale tagasi minema lapp, millega on pestud midagi põrandalt – saastumine on liiga suur.

Järgmine oluline nüanss on kätepesu ja -kuivatus. Köögis tuleb alati hoida puhtaid käterätikuid ja neid iga paari päeva tagant vahetada. Parim oleks kasutada paberit ja kätepesu lõpuks ka käed desinfitseerida.

2. Eralda valmis toit toorest toidust Ideaalis võiks kodus olla vähemalt kaks lõikelauda. Ühel lõikelaual lõigataks ainult tooreid asju ja teisel juba valmis toite.

Lõikelaudu võib olla ka rohkem – toore liha ja kala jaoks eraldi veel kolmaski.

Näiteks võiks lihalõikamise ehk toorete toitude lõikamiseks olla kasutusel punane lõikelaud, punane on tavaliselt ju ka hoiatav värv. Samuti ei ole ehk liigne eraldi lõikelaud leiva- ja saiatoodetele.

Toidu enda säilitamise osa hõlmab nii külmkappi, sahvrit kui ka neid karpe ja kotte, milles toitu säilitatakse. Olen alati öelnud, et mulda külmkappi ei panda ehk kõik mullas kasvanud toit tuleb enne korrektselt ja põhjalikult pesta. Põhjus on lihtne: mullas kasvab palju erinevat mikrobiootat, bakterid, hallitus ja seened.

Toorest liha või kala sügavkülmikust tavakülmikusse sulama tõstes pange toidukraam kas taldrikule või, veel parem, toidukarpi. Sellega väldime olukorda, kus sulamise ajal satub sulamisvedelik külmikusse, mis on üks suurimaid ristsaastumise tekke võimalusi. Siis enam lihtsalt kapi leige veega pesemisest ei piisa.

Külmkapi kõrgemad riiulid peaksid olema valmis toidu säilitamiseks, kuid ka need toidud peaksid olema kas toidukarpides või vähemalt toidukilega kinni tõmmatud.

Külmkapid on kohad, mis kuivatavad – lahtine toit kuivab. Külmikul on aga kaks eesmärki: säilitada toiduohutus ja toidu kvaliteet.

On aga palju toite, mida ei pea üldse külmikusse panema, sest need võivad muud toitu saastada, näiteks avokaadod, sibulad ja konservid. Enne midagi külmikusse panemist lugege, kas seda toodet on ikka vaja külmas keskkonnas säilitada.

3. Kuumuta toitu alati korralikult Olulisim reegel on, et toidu, eriti liha ja kala puhul peaks keskmine küpsetusjärgne sisetemperatuur olema minimaalelt 72 kraadi. Tundub lihtne ja loogiline, kuid ka selle reegli vastu eksitakse.

Kui vaadata statistikat, siis just selle punkti vastu eksimine toob kaasa enim neid väikeseid haiguspuhanguid, mis koduköökides vallanduvad. Näiteks kui tõsta sügavkülmast liha otse ahju, siis võib kindel olla, et tavalisele valmistusajale on vaja tund, kui mitte rohkem otsa kirjutada.

4. Toit tuleb kiirelt maha jahutada, ideaalis külmkapi temperatuurini Taas väga oluline reegel, mille vastu kindlasti palju eksitakse. Seda põhjusel, et toitu valmistatakse koguses, mille jahtu-

mine võtab aega. Üldiselt peaks siin pidama meeles, et toit peaks jahtuma külmkapitemperatuurini maksimaalelt tunniga ja seejärel ka kohe külmikusse rändama.

Loomulikult kuulub selle tunni sisse ka see aeg, kui seda toitu süüakse.

Kui toitu on valmistatud palju, tuleks see portsjoniteks jaotada, et jahtumine oleks kiirem. Kõik ikka selleks, et toitu ei tekiks baktereid ja muid kahjulikke mikroobe, mis võivad hiljem meie tervist kahjustada.

Külmikus või sügavkülmas säilitamisel on samuti omad reeglid: valmis toit ei tohiks tavakülmikus seista üle 3–4 päeva. Sügvkülmas aga ei tohiks liha, kala ja valmis toidud seista üle aasta, võib-olla isegi üle poole aasta. On küll marju, mis säilivad ka kauem.

Veel üks oluline detail: kui paneme midagi sügavkülma, siis tuleks alati kirja panna, millal on toit külmutatud.

5. Toiduvalmistamiseks kasuta kvaliteetset toorainet ja puhast vett Kvaliteetne tooraine on see, mis tegelikult tagab, et need eelmised neli võtit päriselt toimiksid. Kui tooraine on saastunud, siis ei saa ka puhtaimas köögis värsket või head toitu valmistada. Poes või turul veenduge enne toiduainete ostmist alati nende puhtuses ja kvaliteedis, usaldage oma vaistu ja ärge ostke riknenud tooteid ega ka väga “parim enne” serval olevaid tooteid.

KÜLMAKESKUS OÜ

KÕIK ÜHEST KOHAST Mustamäe tee 22, Tallinn 10621 www.kylmakeskus.ee I tel: 6507585 I info@kylmakeskus.ee 29

VILJANDI LINNAVALITSUS

Viljandi kutsub maitsete nädalale Järgmise kuu keskel, 9.–15. märtsini toimub esimest korda Viljandi maitsete nädal. Seitsme eriilmelise toidukoha kokad on eeskätt viljandlastele mõeldes kokku pannud erimenüüd, võttes arvesse praegust hooaega ja rõhutades pakutavates toitudes kohalike kokkade oskusi.

E

ri linnades toimuvad restoranide ja maitsete nädalad on muutunud väga populaarseks, sest see on toidukohtade võimalus meelitada linlased kodudest välja uudistama, mida kõike pakutakse, ning tutvustada oma maitseoskusi ka linna külastavatele turistidele. Restorani kokkadele annavad maitsenädalad aga suurepärase võimaluse lasta kujutlusvõimel lennata ja luua ainulaadseid roogi, mis igapäevasesse menüüsse ei mahu.

Viljandi maitsete nädalal ärgitatakse peamiselt just viljandlasi, kuid ka linna külalisi sööma mõned lõunad või õhtueined kodust väljas. Selleks, et avastada enda jaoks Viljandi suurepärased köögid, maitsvad söögid ja neid valmistavad kokad.

Maitsete nädalat korraldatakse 30

Viljandis sel aastal esimest korda ja seda lisaeesmärgiga tuua esile neid tublisid kokkasid ja teenindajaid, kes meie toidukohtades toimetavad. Tihti ei oska sööja hinnata seda, mil moel maitsev ja kaunis toit taldrikule ning sealt lauda jõuab.

Seetõttu on iga maitsete nädalal osaleva toidukoha kokk pannud kokku just sellise lõuna- või õhtusöögipakkumise, mis tema enda käekirja enim iseloomustab.

Ajaloo esimesel Viljandi maitsete nädalal osaleb seitse imelist toidukohta: Aida kohvik, kohvik Amrita Cafe, kohvik Fellin, restoran Harmoonia, restoran Ormisson, kohvik Täiskuu ja pubi Tegelaste Tuba. Iga maitsete nädalal osaleva restorani, kohviku või pubi menüü koosneb kahest käigust, millest üks on soolane ja teine magus elamus.

Mida maitsete nädalal pakutakse?

Nagu kõik teavad, siis on igal köögil ja seal toimetavatel kokkadel oma salanipid ning erilised oskused, kuidas võluda lihtsast toorainest välja meeldejääv maitseelamus. Võib olla üsna kindel, et Viljandi inimesed ei oska tegelikult aimatagi, kui oskuslikult kasutatakse neis kohvikutes ja restoranides, millest oleme harjunud iga päev mööda kõndima, kohalikku Võrtsjärve kala, millise vilumusega tehakse käsitsi pastat, küpsetatakse pitsat, valmistatakse kruupidest brüleekreemi või nuudlitest rammusat jaapanipärast raamenit.

Kogu tooraine, millest kokad maitsete nädala toite valmistavad, on kodumaine, hoolega kasvatatud ja armastusega potti pandud. Ning milline on siis see päris

Põhjused, miks tulla Viljandisse sööma Viljandis on mugav ja lihtne liigelda ning parkimine on tasuta.

Väljaskäimine on parim viis kohtuda nii vanade kui ka uute sõpradega.

Olgem ausad – tegelikult ei ole sa ammu väljas söömas käinud.

Omasid tuleb hoida.

Kevadel ei ole rahvast veel liiga palju, aga toidukohad valmistuvad suveks ja on oma parimas vormis.

Aeg-ajalt on ikka väga mõnus, kui keegi teine sulle süüa teeb.

Saad uusi ideid, mida koduköögiski katsetada.

Viljandi maitsete nädalal osalevad restoranid ja kohvikud Aida kohvik Kohvik Amrita Cafe Kohvik Fellin Restoran Harmoonia Restoran Ormisson Kohvik Täiskuu Pubi Tegelaste Tuba

õige Viljandi maitse, see jääb juba sööjate avastada ja arvustada. Üks on aga kindel, kodust väljas on tore süüa, lasta end uutel ja ka vanadel tuttavatel maitsetel hellitada ja särasilmadel teenindada. Hoiame omasid!

Tulge kõik märtsi keskpaigas Viljandisse maitsete nädalale!

Vaata Viljandi maitsete nädala kohta lisaks: maitsed.visitviljandi.ee Facebook @viljandi-maitsete-nädal-2020

TOIDUREIS

Kuidas Taiwanil

matkates

söönuks saada?

Toidureisi all peetakse tavaliselt silmas reisi, kus teele on asutud eesmärgiga maitsta sihtkoha parimat ja põnevaimat toitu. Ma ei taha seda definisiooni ümber lükata, aga tõsimeelsete gurmaanide närvid panen järgneva jutuga sõbralikult proovile.

Tekst ja fotod: Villu Zirnask

N

o mis toiduseiklus see on, kui väisad peamiselt paiku, kus üsna kindla peale hästi süüa saab? Minu esimene reis Hiinasse oli reisiajakirjanikele korraldatud pressireis, kus iga söögikorra ajal olid lauad heast ja paremast lookas.

Päris kõike minu maitsemeel vastu ei võtnud, kuid vähemalt üheksa kümnendiku ula-

tuses jäi Hiina köögist suurepärane mulje ja mälestus.

Aga kas ma sain teada, mida tavaline hiinlane tavaliselt sööb? Ei usu. Selle vea parandasin 2019. aasta detsembris Taiwanil, kus pidin mitu nädalat täiesti omal käel söönuks saama. Vähe sellest – ma rattamatkasin, mis tähendab igapäevast suurt kalorikulu, aga ühtlasi sattumist

TOIDUREIS paikadesse, kus toiduvalik võib olla tagasihoidlik. Üks rattamatkaja dilemmasid on alati see, kas võtta kaasa matkapliit ja muu toidu valmistamiseks hädavajalik varustus. Kuna seekord polnud ette näha päevi kestvat väntamist ja telkimist tsivilisatsioonist eemal – Taiwan on umbes Eesti-suurune riik, aga ligi 24 miljoni elanikuga –, siis jätsin võtmata. Päeva või ka paar elab häda korral üle kuivtoitu tarbides.

Viimastele matkadele olen kaasa võtnud vähemalt mõne paki spetsiaalset matkatoitu, mis valmib, kui paki sisule lihtsalt umbes pool liitrit kuuma vett peale kallata. Lihtne, toitev ja ka suhteliselt maitsev, kui eksootilisel maal on tekkinud himu vähegi kodusema maitse järele. Seekord loobusin Taiwani tihedale asustusele panustades sellestki “päästerõngast”.

Pliidi ja “päästerõnga” puudumisest probleemi ei tekkinudki. Nende rolli täitsid üsna edukalt 7-Eleven ja Family Mart, frantsiisikettidesse kuuluvad väikepoed, mida Taiwanil on tuhandeid. Aga ei saa öelda, et igal sammul, vahel tuli vändatata kümneid kilomeetreid, kuni mõni teele jäi.

7-Elevenist ja Family Martist, mida kohalik rahvas, eriti reisil olev rahvas, paistis toitumiseks elavalt kasutavat, leiab mitmesugust näksimist ja lonksamist.

Samuti sooja toitu, kui nõustute kiirnuudleid selleks nimetama. Minu konkurentsituks

lemmikuks nende poodide menüüs sai küpsetatud bataat ehk maguskartul. Mitte päris lemmikuks, aga oma praktilisuse pärast kõrge hinde said ka marmormunad ehk teemunad – keedetud munad, mille koor lüüakse praguliseks ja pannakse veel korraks teevette keema.

Mõlemat – nii küpsetatud bataati kui ka marmormune – oli lihtne kaasa osta, kui õhtul oli plaanis telkimine ja karta, et ühtki söögikohta telkimipaiga lähedal pole.

Ikkagi tervislikum ja toitvam kui saia või küpsist närida.

Põhiliselt küpsetatud bataadist toitusin korra peaaegu 24 tundi. Kõigepealt hiline

SUUREPÄRASED GURMEESNÄKID ERINEVATEKS OLUKORDADEKS – näiteks sõpradega jagamiseks või nautimiseks eelroana.

Nüüd saab suuremate Selverite gurmeeriiulilt, Solarisest ja Delicest osta uusi Borgese oliive, mis on isuäratavad, toitvad ja ühtlasi ka tervislikud suupisted.

Järve Selver I Tondi Selver I Torupilli Selver I Merimetsa Selver Pirita Selver I T1 Selver I Hiiumaa Selver I Keila Selver Selveri e-pood I Solaris I Viimsi Delice I Pärnu Delice

VEEBRUARI PAKKUMINE Steigiburger viskikastme ja grillitud sibulaga

lõuna (või varane õhtusöök) Family Martis leiduvast, pearoaks küpsetatud bataat.

Ettenägelikult ostsin kolm suurt mugulat ka kaasa. 30 kilomeetrit hiljem, pärast telgi üles panemist tikkus jälle nälg kallale, nagu olin ennustanud – rattamatkajal on tihti kõht tühi, energiat kulub ju palju. Pistsin nahka kaks bataati kolmest. Need olid veel isegi veidi soojad ja maitsesid suurepäraselt.

Hommikusöögi keskseks osaks, nagu arvata võite, oli jälle küpsetatud bataat, aga nüüd see enam sama vaimustavalt ei maitsenud. Bataadiväsimust mul sellest reisiepisoodist siiski ei tekkinud – kui kunagi veel mõnda Aasia Family Marti või 7-Elevenisse satun ja näen seal küpsetatud bataati, siis kindlasti ostan.

Paar päeva hiljem päästsid mind sarnases olukorras näljast marmormunad ja grillvorstikesed. Haarasin mõned 7-Elevenist kaasa, keerasin suurelt maanteelt maha ...

Või mis maha, järgnev tee viis enneolematu tõusunurga all kaks kilomeetrit üles.

Auhinnaks õhtuhämaruses tehtud pingutuse eest sain mune, vorstikesi ja saiakesi manustada mäetipus oleval vaateplatvormil vaatega Vaiksele ookeanile. See korvas peaaegu täielikult vea, et tegemist polnud väga harmoonilise õhtusöögikomboga.

“Aga tänavatoit, aga ööturud?” küsite nüüd võib-olla. Jah, ööturge peetakse ka Taiwanil ja paljusid neid kiidetakse, aga kui nad pole eraldi su reisisihtmärkide seas, siis ei pruugi neid sobival ajal ning sobivas kohas teele jääda. Rattamatka kestel tabasin juhuslikult märki vaid korra, kui sattusin üht saare idaranniku linnakest läbima päikeseloojangu alguses, kui mitmesuguste toitude müüjad just oma lauakesi ja toiduvalmistamise vahendeid tänava äärde üles sättisid.

Minu õnneks mõni neist juba töötas ja selleõhtuse peatuspaiga poole – taas telkimine – veeresin varustatuna kahe toeka sändvitšilaadse suupistega – lameleibade vahele pistetud praemuna ja mitmesugune maitseroheline. Järgmise letikese juurest

haarasin kaasa kimbu banaane – selliseid väikseid, mida Eesti poodides võiks ökobanaani nime all müüa. Kümmekond minutit varem teele jäänud 7-Elevenist olin ostnud purgi õlut ja täiendanud ka spordijoogivarusid.

Ja oligi söögimure selleks korraks murtud. Õhtusöögija telkimispaigaks sai muruplats palmide all keset järgmist asulat politseijaoskonna kõrval.

Ah jaa, juhtumisi oli see ka jõululaupäeva õhtu ja linnakeses põristas mopeedide seljas ringi rühm lapsi, vahel mõne maja ees peatudes ning selle elanikele jõululaule lauldes. Hommik algas ka jõuluselt (mitte hommikusöögi poolest, selleks oli mul alles ainult pakk küpsiseid ja mõni banaan), sest sadakond meetrit eemal asuvas koolimajas tervitati saabuvaid lapsi üle terve asula kostvate ingliskeelsete jõululaulude mängimisega. (Taiwan pole päris algupäraselt hiinlastega asustatud saar, vaid siin elavad ka põlisrahvad, kellest osa pöörasid Euroopa usukuulutajad paarisaja aasta eest ristiusku.)

Kui lisaks banaanidele ka muudest puuviljadest rääkida, siis vähemalt detsembris valik pead segi ajav polnud, nagu subtroopilist kliimat arvestades oleks oodanud. Suurtes linnades nägi vahel küll laia valikuga juurja puuviljalette, aga mujal leidus vaid seda, mida konkreetses piirkonnas kasvatati ning mis parasjagu küps oli. Kõige sagedamini jäi teede- ja tänavateäärsetel müügilettidel silma muidugi banaane ning teiseks eri sorti draakonipuu vilju.

Kes eelneva jutu põhjal hakkas arvama, et ma oma matka ajal poolenisti nälgisin, see eksib. Enamasti ööbisin mitte telgis “eikuskil”, vaid suurtes linnades, mis tavaliselt tähendas ka arvestatavat restoranivalikut.

Teatavaks barjääriks minu ja restoranide (ning veelgi enam lihtsamate söögikohtade) vahel oli keel. Pisikestes külades nägin küll

TOIDUREIS

poelaadseid asutusi, kus mõned inimesed kausikestest midagi sõid. Aga mida täpsemalt? Kas see on ka müügiks või ainult oma tarbeks? Kui palju maksab?

Mõnes sellises poekeses tundus, et müüja püüab mind mitte märgata, et ei peaks hakkama hiina keelest mitte midagi jagava välismaalasega suhtlema. Neid nimetuid poekesi ma seepärast üldiselt vältisin.

Linnades oli lugu lihtsam – seal oli üldjuhul selgelt aru saada, et see siin on nüüd restoran. Ja suurtes kaubanduskeskustes oli 1–2 ülemist korrust tihti erinevate Aasia restoranide päralt.

Ka põhjalik menüü oli linnarestoranides enamasti olemas, aga mõistagi ainult hiina keeles, paremal juhul ka piltidega illustreeritud. Traditsiooniline lahendus sel puhul on vaadata, mis teistel külalistel

parasjagu ees on ja kui silma jääb midagi isuäratavat, siis tellida žestide keelt kasutades endale ka. Nutitelefonide tulekuga on tekkinud veel üks lahendus: installida Google’i tõlkeäpp, suunata telefoni kaamera menüüle ... ja saabki veidi aimu, mis seal kirjas on. Tõlge pole muidugi viimistletud, aga enamasti saab vähemalt teada, kas tegu on kana-, kala-, sea- või muu roaga.

Kuna Hiina kokakunstis osatakse peaaegu igast toorainest maitsvat toitu valmistada, ei pidanud ma ükski kord sellise poolenisti hea õnne peale tellimise pärast kahetsema.

Kõik kõlbas süüa ja enamasti oli ka maitsev.

Loen lõpetuseks üles ka oma tipptoiduelamused veidi üle kahe nädala kestnud Taiwani reisil (lisaks küpsetatud bataadile).

Hiina restoran Põhja-Taiwanil Touchengi

linnakese serval. Ette söötis selle mulle Google Maps, kui otsisin oma öömajale lähimat söögikohta. Interjöör ja asukoht oli mittemidagiütlev, aga õhtustajate hulk viitas, et toit on maitsev. Tellisin kindla peale minnes sealiha magushapus kastmes ja kohaliku meretoiduga tutvuse tegemiseks portsjoni koorikus krevette.

Olidki mõlemad väga maistvad ja mitte ainult sellepärast, et tühi kõht on kõige parem kokk.

Grillrestoran Taiwani idarannikul asuva Hualieni kesklinnas. Selle leidsin õhtul linnatänavaid pidi jalutades toitu jahtides.

Asukoha poolest konkureerivad söögikohad paistsid pakkuvat peamiselt supilaadseid sööke, mille järele mul parasjagu isu polnud.

Lisaks polnud teenindajad häbelikud ja n-ö tõmbasid mind sisse, kui olin veidi aega

FLAMM: on omaette maailm.

Hubane hingega koht. Paraja suurusega.

Lihtsuse võlu selle parimas tähenduses.

Kõik on seatud selle nimel, et fookus ei hajuks peamiselt – flammkuchen’itelt, Elsassist pärit imelistelt leegikookidelt.

Otse sinu silme all tulikuumas ahjus kiirelt valmivad hõrgutised on parimaks kaaslaseks heale veinile ja seltskonnale.

Puhtad maitsed, elegantne vorm.

Läbimõeldud veinivalik.

Kui sulle meeldivad huvitavad alternatiivid ja mitte massimaitse, siis Flamm ongi see koht.

Kohtume FLAMM:is!

FLAMM: Flammkuchen & Wine Rotermanni kvartal / Stalkeri käik Rotermanni 2, 10111 Tallinn

FLAMM:Haapsalu Flammkuchen & Wine Karja 6, 90503 Haapsalu

flamm@flamm.ee +372 53 33 7154

haapsalu@flamm.ee +372 53 00 0346

flammkuchenbar

@flammkuchenbar

flammhaapsalu

nende seinamenüüd uurinud-puurinud. Ma ei tea, mis täpselt oli selle roa nimi, mille tellisin, liha igatahes oli sealiha – just minu maitsele vastavasse pehmusse küpsetatud ja meeli ergutavalt, aga mitte liiga teravalt maitsestatud.

Supiköök paari kilomeetri kaugusel Taoyuani rahvusvahelisest lennujaamast.

See oli ainus koht (kui 7-Eleven välja arvata), kus tolles elukeskkonna mõttes suhteliselt koledas piirkonnas õhtul kell üheksa veel süüa sai. Tellisin supi (võimalik, et see oligi ainus asi, mida seal parasjagu pakuti) ja sain paari minuti pärast pelmeenisuppi meenutava olluse.

Pelmeenid olid nagu pelmeenid ikka, aga supivedelik ... see oli tõeliselt hästi maitsestatud. Ma ei liialda palju, kui ütlen, et vihmane õhtu lõi särama.

Veinipokaalist õlut?

Miks mitte!? Täna on kõik lubatud!

Aastakümneid on püütud meile õpetada, milline klaas on mõeldud punasele ja valgele veinile ning millise jalaga pokaalist on viisakas pakkuda vahuveini.

Uus trend lööb aga kõik reeglid segamini: veinide ja vahuveinide maailmas on moes mittestandardsed pokaalid, mida kasutatakse lisaks veinile näiteks käsitööõlle, magustoidu ja jäätise serveerimiseks.

Piirid on tõesti hägustumas ning klassikaliste lauanõude kõrval katsetatakse aina julgemini täiesti omamoodi pokaale, mis võivad välja näha nagu katseklaasid või vanaema moosipurgid, samuti nurgelised, kandilised, ovaalsed või hoopis ilma jalata,” tutvustab nõude ja majapidamiskaupade müüja Rito emaettevõtte Arkogren OÜ müügi- ja turundusjuht Raido Oras.

Ta lisab, et selline katsetamise aeg on restoranidele, kohvikutele ja hotellidele hea võimalus anda põnevust toidulauale ning pakkuda uusi maitseelamusi külastajatele. „On ju teada tõsiasi, et veinipokaali kuju mõjutab veini maitset. Pakume ka näiteks maitsepokaale, millest juues muutub joogi maitse eriti nauditavaks ning samal ajal on pokaal visuaalselt väga atraktiivne. Hea maitseelamus ning silmapaistev välimus muudavad meeldejäävaks nii joogi kui ka koha, kus sellist omapärast maitseelamust pakutakse!” Oras toob näiteks Prantsuse tootja ARC valmistatud Reveal Up veinipokaalid, mis on parima maitse saavutamiseks disainitud pika servaga. Neist juues satub vein keelel just õigele maitsemeele piirkonnale. „Reveal Upi klaase kasutati muide viimastel sommeljeede maailmameistrivõistlustel. Lisaks väli-

musele 16 on maitsepokaalid erilised ka oma materjali poolest, sest tegemist on peaaegu purunematu klaasiga. Jällegi peab mainima, et maailm muutub ja reeglid kaovad, sest näiteks Eestis serveerib üks tuntud restoran neist veinile mõeldud maitseklaasidest käsitööõlut. See on külastajatele väga lahe elamus!”

Enam kui 100 aastat klaaside tootmisega tegelnud ARC-l on olemas kogu vajalik klaasivalik erinevate ürituste jaoks alates viinapitsist kuni kristallini, mida kasutavad restoranide ja hotellide kõrval meelsasti ka kodutarbijad. ARC tuntumad brändid on Luminarc, Chef & Sommelier, Cristal d’Arques, Arcoroc ja Arcopal. Tallinnas leiate nende toodete ulatusliku sortimendi T1 kaubanduskeskuses asuvast Rito kauplusest, kus on esindatud tuntumad kvaliteetkaubamärgid Luminarc, Chef & Sommelier, Tramontina, ASA, Cole & Mason, Asobu. Oras lisab, et praegu on väga moodne mitte lasta pokaalil väga pikalt kapis seista, vaid kasutada seda toidu, magustoidu või jäätise serveerimiseks. Samuti kasutatakse Euroopas klaase üha sagedamini kaunistusena, pannes sinna sisse küünlaid või muid kaunistuselemente, nagu kive, liiva, pärleid või taimi.

facebook.com/Arkogren | ritohome.ee | arkogren.ee

BAAR Kokteilisegaja Andrei Kazakov ütles mõned aastad tagasi, kui sai maha müüdud oma esimese ülimalt edukaks kujunenud põrandaaluse baari Dissident, et uut joogikohta tema enam ei tee. Üldiselt tuleb olla selliste väljaütlemistega üsna tagasihoidlik, sest enamasti läheb käiku just vastupidine stsenaarium.

Tekst: Martin Hanson Foto: Ruslan Bardash

E

elmise aasta lõpus lükkas uksed lahti ja keeras pudelitelt korgid maha kahekorruseline baar nimega KaiF. Baari asutajate Andrei Kazakovi ja Kristo Lassi sõnul ei usu nad kumbki ettemääratusse ega saatusse, kuid miski taevane käsi seda malet siiski mängis, mis veidrate käikudena noored baarmenid Noblessnerisse tõi.

Nimelt pakuti meestele üsna juhuslikult baari avamiseks pinda, mis asus viimases Tallinna uusarenduses Kai nimelises hoones. Kuna ruume markeeriti hoones tähega F, sai baari nimeks KaiF. Vastse joogikoha kontseptsioongi pandi üsna kiiresti paika.

“Juhtiv mõte KaiFi taga on see, et tahtsime algusest peale teha midagi enamat kui uut joogikohta. Oli suur soov elus midagi täitsa uut proovida. Meil on nüüd ka oma pood ja podcast.

Kuigi nii kaubanduses kui ka saatejuhtimises oskusi väga pole,” räägib Kazakov.

Nii ongi KaiF mitu asja: see on baar ja lõbus napsi- ning peokoht, kus imeliste kokteilide saatel aega surnuks lüüa, suhteid luua ja niisama lustida. Aga ka kvaliteetsete riiete, kunsti ja muu träni pood või butiik, kus müüakse ainult selliseid asju, mis peegeldavad KaiFi asutanud meeste olemust. KaiF on aga ka voogedastusraadio või podcast, mis koguneb igal esmaspäeval laua taha ja küsib koos erinevate külalistega maailmalt, miks ja kuidas, kuhu ja kellega.

Kõik joogid kraanist

Voogedastuse ja disainsalliga janu ei kustuta, nii et keskendume sellele, mida mehed kõige paremini oskavad: kokteilidele, baarile ja teenindusele. Esimene kahest baarikorrusest koondub ümber ruumi keskel asuva ovaalse baarileti, samas on privaatsemaks olenguks tuppa tõstetud ka mõned seinaäärsed ja nurgalauad.

Kazakovi sõnul on baari alumine korrus nii-öelda no bartender bar, mis tähendab seda, et fookus on valmissegatud jookidel, ülikiirel teenindusel ja kvaliteedil.

Valmissegatud joogid on üldse mõlema baarmeni silmis kogu jookide segamise ja baarivärgi tulevik: KaiFis on kõrvuti kraanid, millest voolab vajaduse korral ülimõnusat džinntoonikut, mõnda viina ja rummikoksi, ühte

KaiF

Baari üks asutajatest Andrei Kazakov.

õlut ja ootamatult ka puhast, külma ja peaaegu kleepuvat viina. Äärmiselt populaarne baarilett, kui on soov juua üks kiire kokteil. Eriti lõõgastav on mõnel õhtul baaris täringumängu mängida ja selle kõrvale ise kraanist klaasi täitmas käia.

“KaiFi joogisuund on peamiselt olla arusaadav igale külalisele. Teame, kuidas suitsuste meskalitega soolaseid kokteile teha, oleme katsetanud hüdrosoolide, mikroorganismide ja muu säärase kasutamist kokteilides. Aga lõppude lõpuks ei ole me siin selle jaoks, et tõestada, kui ässad joogiteadlased me oleme.

Tuletame meelde, et külaline ja tema soov on ikka kõige tähtsam. Nii et joogisuund on KaiFi puhul surematu klassika kodusadama twist’iga,” lööb Kazakov lukku vastuse küsimusele, millega KaiF tegeleb.

Podcast ja kokteilikunst

Kui baari esikorrus on pigem kohtumispaik, kus lihtsam joogivalik tulistatakse baarist välja välgukiirusel, kokteilid on alati sama kvaliteediga ja väga taskukohased, siis KaiFi teise korruse idee on just vastupidine: võtta aeg maha, nautida vaadet ja ülimalt eeskujulikku alkoholivalikut ning isikupõhist teenindust.

Erinevalt baarmenide varasemale väljendusele ongi teine baarikorrus see koht, kus näidata, kui ässad segude kokkuloksutajad nii Andrei kui ka Kristo ja nende külalisbaarmenid on. Teise korruse baar on just see koht, kuhu tulla mekkima meeste uusimaid katsetusi, tellida parimaid tekiilasid (Kazakov on Eesti üks suurimaid tekiilafriike!) või leida kohaliku napsimaastiku uusimaidparimaid tooteid. Viimane tõsisem torm klaasis on näiteks Lahhentagge alkoholivaba džinnidestillaat, mis on KaiFis ühena vähestest baaridest põhivalikus olemas. Ehk siis KaiFi teisel korrusel segatakse kokku igasugune baaripiiblist leitud maailmakokteil või selle sadamaveidrusega versioon.

Põhiliselt on KaiF aga kogukond heidikuid, kes ei oska mujal ajaveetmiskohta leida. Ärge saage valesti aru, need heidikud on kõik korralikud makse maksvad, austatud ja omal alal edukad inimesed. Kuid heidikud sellest hoolimata. Nüüd on neil aga koht, kus koguneda ja hedonismis kõik mõneks ajaks kuradile saata ...

37

LAVI VESI OÜ ON ALUSTANUD ALLIKAVEE PAKKUMISEGA UUDSES KOGU PERELE MÕELDUD PAUNPAKENDIS Oleme Lavi allikavee väike meeskond – pereettevõte, mis ainsana Eestis villib ehtsat allikavett. Pakume parimat joogivett: maitsvat, puhast, saasteainetest vaba, väga hea mineraalse ja mikrobioloogilise koostisega, kogu oma loodusliku jõu säilitanud vett.

Pakendame vee ilma täiendava töötlemiseta. Selle, ka maailma mastaabis haruldase võimaluse annab meile vee algupärane kõrge kvaliteet. Vesi voolab maa alt välja tammerenne pidi savikihtide alt. Allikavesi on pakitud ilmekasse 5-liitrisesse paunkotti ja püsib selle spetsiaalse kõrgtehnoloogia tõttu kaua värskena.

Tänaseni käivad inimesed oma veenõudega Lavi allikal, et saada täisväärtuslikku joogivett. Lavi allika veesoon avaneb ka meie maavaldusel Pandivere kõrgustiku looduslikult puhtal alal. Pärast põhjalikke veeanalüüse lõime võimalused allikavee pakkimiseks meie nüüdisaegses tootmishoones ja edasi tarnimiseks.

Tiiu Mölder: „Paunade kasutamine kontorites, söögikohtades, kodudes, suvilates jm ei nõua keerulisi ja hooldust nõudvaid agregaate. Ära jääb tühjade veenõude edasi-tagasi transport ning hügieen on igati tagatud. Pauna võib riputada mis tahes konksu otsa, avada kraan ja täita oma klaas veega. Nii väheneb ka plastiktopside kasutamine.“

Lavi vee pH ehk vesinikeksponent on keskmiselt väga nõrgalt aluseline väärtuses 7,35. Inimese vere ideaalseks pH-ks on 7,356. Lavi allikavesi on justkui taeva, maapinna, maapõue ja meie endi vereringe, moodustades orgaanilise tervikliku süsteemi!

Kogu looduslik vesi sisaldab suuremal või vähemal määral soolasid. Vee karedust põhjustavad vees lahustunud kaltsiumija magneesiumisoolad. Kaltsium ja magneesium on inimese organismile vajalikud elemendid. Sobivaimaks üldkareduseks veele peetakse 5–7 mg-ekv/l. Lavi vee üldkareduse näitaja on 5,6 mg-ekv/l.

Toote teeb väärtuslikuks: • väga kvaliteetne pakend, mis ei eralda vette mingeid ühendeid: alumiiniumkott on kaetud polüetüleenkihiga – parim vedelike säilitamiseks ja tarnimiseks; pakend on kerge, tugev, vesi on valguse eest kaitstud (takistatud on fotosünteesivate mikroobide areng). Sarnases pakendis ei müü vett Eestis keegi teine, tarbija peab pakendit mugavaks; pakendi materjal on loodussõbralikum: ümbertöödeldav, taaskasutatav ja energiat suure mahutavuse ja kerge kaalu tõttu kokku hoidev; • vee kõrge kvaliteet; • meie vees ei leidu pestitsiide (tänapäeval haruldane omadus); mineraalsus on optimaalne; • säilinud on looduslik ja vajalik minimaalne mikrobioom, mis toetab soolestiku tööd; • meie veest pole vaja midagi eemaldada, nagu sageli puurkaevuvee puhul ette tuleb, seega vett ei töödelda – loodussõbralik lähenemine; • vesi on hea maheda maitsega (erineb kõrge soolsusega mineraalvetest).

Toivo Mölder: „Väga oluline on, et Lavi allikavesi ei sisalda tervist kahjustavaid ühendeid! Tänapäeval on raske leida vett, mis poleks pestitsiididega kokku puutunud, ent meie vesi on täiesti puhas! Vee suurepärast kvaliteeti on kinnitanud kõik 51 laborianalüüsi, mis oleme seni teostanud.“

Täiendav info kodulehelt:

www.lavivesi.com

Tellimused: info@lavivesi.com, kullerteenusega: kairi.viherpuu@gmail.com

PARIM TOIT JA PARIM MAJUTUS Hilltop Apartments on kortermajutusettevõte, mis on nelja tegutsemisaasta jooksul kasvanud üheks eelistatuimaks turuliidriks Tallinnas.

Hilltop Apartments pakub nii eksklusiivset kui budget-tüüpi kortermajutust äriklientidele, peredele, paaridele ja üksikpeatujatele. Hilltop Apartments tegutseb Tallinna parimates asukohtades, nagu näiteks ajalooline Avangardi maja Tallinna Ülikooli vastas ning Foorumi Kaubanduskeskus linna südames.

Kodugurmee eestvedajateks on Natalia Pys ja Koit Aro, kellel on väga pikaajaline kokanduskogemus. Nad tahtsid luua Eestisse midagi tavapäratut ja meeldejäävat, koos tuldi mõttele tuua restoran otse inimese koju. Söök valmib Sinu silme ees ja saad kogeda midagi täiesti enneolematut. Kodugurmee – kvaliteet, loomingulisus, vabadus ja personaalsus.

www.hilltoptallinn.ee www.kodugurmee.ee info@kodugurmee.ee | Tel 5569 9151

Talvine aeg.

Kokkamise aeg.

The Evergreen Since’74

Talv. Parim aeg kokata õues.

Ja nautida üksteise seltskonda toas.