Gurmaan (juuni 2020)

Lehe koostas Ekspress Meedia erilahenduste ja sisuturunduse osakond

Juuni 2020

Kodus on mĂľnus.

The Evergreen Since’74

SISSEJUHATUS

Piknikusuvi, alga!

P

Martin Hanson

Väljaandja: AS Ekspress Meedia Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna juht: Irmeli Karja, irmeli.karja@ekspressmeedia.ee

ärast pikki tubases miljöös veedetud kuid ootab igaüks meist, et saaks järgmise veerandi aastast pigem õues viibides mööda saata. Suvine Eesti annab võimalusi ka gastronoomset elu täistuuridel jätkata. Esimest korda saab minna uitama Eesti Veiniteele, samuti äsja Eesti toidupiirkonnaks valitud Läänemaale. Kui päike paistab, ilm on soe, siis maitseb ka kõik kodumaine paremini.

Olen juba viimased viis-kuus aastat andnud oma suvedele mingi selge joone, punase niidina neid kolme kuud läbiva idee. Alustasin sellega, et nimetasin ühe suve naljaviluks vahuveinisuveks. Idee oli kolme kuu jooksul võimalikult palju erilisi mulliga veine maitsta, nende kohta lugeda ja neid ka teiste heade inimestega jagada ning nautida. Ka suvised reisid, toiduvalikud ja käigud lähtusid tollel aastal paljuski sellest, et saaks uusi mulliveinimaitseid uurida. Tiir Eesti veiniaedades, tuur Champagne’is ja Bordeaux’s, pidev kuldkliendistaatus mitmeski kodulähedases veinipoes.

Toimetaja: Martin Hanson, martin.hanson@ekspressmeedia.ee Reklaam: Tiina Köster, tiina.koster@ekspressmeedia.ee Kujundaja: Marju Viliberg, marju.viliberg@ekspressmeeida.ee

Finedine Ravioolid on valmistatud Eestis Itaalia köögile spetsialiseerunud tippkoka poolt.

Ravioolid on Itaaliast pärit pastaroog, mis meile meenutab pelmeene, kuid tainas on tehtud munast ja durumjahust ning täidised on mitmekülgsete maitsetega, sest valikus on nii taimetoidu kui ka grill-liha ja kanaga variandid.

Valmistamine on lihtne: lisada keevasse vette ja keeta 5 minutit.

Serveerida soovitame riivitud juustuga, võib ka lisada tomativõi koorepastakastme.

MÜÜGIL: Selverid, Prismad, Solaris, Viimsi Delice, Stockmann, Maxima XXX, NOP Kadriorus ning Kaubamajad Tallinnas ja Tartus.

Valmistame ka eritellimusi restoranidele – erinevate täidistega ravioolid ja värske pasta.

TELLIMUSED:

eleri@finedinepasta.eu

Ühe järgmistest suvedest markeerisin kohaliku toidu suvena ja kolasin erinevatel sõiduvahenditel mööda Eestimaa nurki, nautides kohalikke toite, püüdes kala, grillides ning õppides.

Sealt edasi tulid ehk toidukaugemad motomatkaja tennisesuvi, kuid siis veel kord vahuveinisuvi (esimese korraga ei saanud paljud asjad selgeks) ning nüüd … oleme jõudnud piknikusuveni. See tähendab, et püüan võimalikult paljud eined teha õues ja uutes kohtades viibides: miks mitte võtta kaasa kerge võileib ning sõita Leppneeme tippu või veeta kerge Hiina nuudliga lõuna Linnahalli katusel.

Suvi tuleb alati, sellest pole pääsu. Suvesooja suurus ja ilmade ilusus aga dikteerib, mida sellega peale hakata. Loodame, et tänavune suvi tuleb kuum, päikseline ja selline, mis paneb inimesed puhkama ning uusi asju kogema. Ärge jätke kasutamata võimalust nautida suve selle kõikides toonides.

Head uut suve!

Keeletoimetaja: Helina Koldek, helina.koldek@ekspressmeedia.ee Trükk: AS Printall

VEINIINIMENE

Politseinikust sommeljeeks

“M

äletan väga selgelt seda aega ja kohta, kus vein minu ellu tuli.

Huvitaval kombel käin ma samas ruumis, kus ma esimest korda teadlikult veinile mõtlema hakkasin, koolitusi tegemas, et teistesse seda veiniarmastust ja teadmisi süstida,” ütleb Leinemann, pidades silmas prokuratuuri peosaali.

Leinemann töötas 13 aastat Eesti politseis, alguses prefekt Vaheri kutsutuna mõrvarühmas ja hiljem keskkriminaalpolitseis, oli kooli kõrvalt väga edukas Tallinna kesklinna patrull, kellega sõitis tihti kaasa ka kurikuulus krimireporter Peeter Võsa. Tundub, nagu oleks saatus otsustanud noore mehe lükata hoopis teisele ja nagu välja paistab, väga edukale karjäärirajale. Kui mehe teele ei oleks sattunud vein.

“Maailmas on ju klišee, et pensionile jäänud politseinikud avavad sõõrikukohviku,

Vahel juhtub nii, et leiad täiesti ootamatult armastuse, mis võtab nii jõuliselt endasse, et ei jää üle muud kui sellele anduda. Sommeljee, veinikaupmehe ja vinoteegi Time To Wine ühe asutaja Georgi Leinemanniga täpselt nii läkski: kui vein temast kinni sai, siis ei olnud see küll armastus esimesest silmapilgust, kuid ilma selle jumalate nektariks nimetatud joogita elu edasi ei läinud.

Tekst: Martin Hanson Fotod: erakogu

baari või restorani. Olen selles osas täielik klišee, avasin vinoteegi ja veinibaari,” naerab Leinemann. Aga läheme algusesse …

Viin ei huvita, õllel pole maitset

Sommeljee räägib, et politsei on asutus, kus tähistatakse rõõmuga kõikide kolleegide sünnipäevasid, samuti kõiki muid märgilisi tähtpäevi. Tähistamised toimuvad alati koos söögi ja joogiga. Kuid kuna politseis

töötavate inimeste ealine ja sooline läbilõige on väga kirju, siis ka napsid, mida joodi, olid väga erinevad – vanem seltskond jõi pidudel viina, nooremad kolleegid aga õlut.

Leinemann ütleb, et viin ei ole kunagi olnud tema teema ega eelistus. “Õllel, toonasel mittekäsitööõllel, puudus ju igasugune maitse ja seetõttu ei huvitanud see mind üldse.

Kuna alkohol ja napsitamine

ei olnud lapsepõlvekodus teemaks – minu vanemad tarvitasid alkoholi vaid pidupäeval, kui üldse, siis ei ole ka mina kunagi mingi jooja olnud. Samas olid isal alati kodus mingid marjaveinid käärimas, nii nagu enamik inimesi toona koduveiniga katsetas,” räägib sommeljee.

Muutus maailmavaates tuli siis, kui toonane jälitaja läks koostööpartneri ehk prokuratuuri mingile peole, kus kõrgharitud süüdistajad ja kohtunikud jõid valdavalt veini.

Seal avastaski Leinemann enda jaoks selle viinamarjast kääritatud joogi, sest meest hakkas paeluma see, kuidas veini maitse muutus selle vähese ajaga, mis ta klaasis seisis. Huvitama hakkas vein praegust sommeljeed, sest talle tundus, et selles joogis on midagi palju sügavamat.

“Edasine ei ole kuigi erinev paljudest teistest veini leidmise lugudest. Järgmisena ostsin omale Kalev Kesküla esimese veinipiibli, mille lugesin ja lappasin hoolega läbi. Ma täiesti konkreetselt läksin raamatuga poodi, sirvisin ja otsisin poest veini, mida raamatus oli põnevalt kirjeldatud. Kodus maitsesin, otsisin veinist nüansse, püüdsin leida neid noote, mis raamatus olid lahti kirjutatud. Ning samm-sammult töötasin ma

Järgmisena ostsin omale Kalev Kesküla esimese veinipiibli, mille lugesin ja lappasin hoolega läbi.

4

ROMANTILINE KALARESTORAN MERE ÄÄRES! Tallinnast vaid pooletunnise autosõidu kaugusel asuv Ruhe pakub kõige lummavamat restoranimiljööd Eestis – piiritu merevaade, mis on iga päev isesugune, ilmast olenevalt. Üksik nostalgiline õunapuu terrassil ja puutüvest välja tahutud ajalooline kalapaat „ruhe“ selle kõrval…

Saksa keeles tähendab „Ruhe“ rahu ja just see sobib iseloomustama meeleolu, mis restoranis valitseb.

Ruhe jook on šampanja ja söök on kala, aga meie menüüst leiab põnevat valikut ka taimetoitlane ja lihasõber. Ruhe koogid ja magustoidud ei jäta külmaks kedagi.

Kõik toidud on kvaliteetsest toorainest ja valmistatud kohapeal. Restorani 2. korrusel on 5 külalistetuba, kuhu soovijatel on võimalus ka ööbima jääda.

Ruhe on avatud iga päev kl 12-22.

Sadama tee 10, Neeme küla, Jõelähtme vald, Harjumaa, tel 5627 9007 WWW.RUHE.EE

MOODNE ITAALIA JA PIIRITU MEREVAADE La Bottega pakub ehedat Itaaliat selle kõige traditsioonilisemal kujul, seda nii toidu-joogi, söögisaalis loodud atmosfääri kui koduselt sõbraliku teenindusega.

Nagu Itaalia köögis kombeks, pööratakse suurt tähelepanu toorainele ja sealsete köögitraditsioonide kohaselt valmivad kõik kastmed ja pastad kohapeal.

Joogikaardilt leiab Itaalia veinide kõrvalt ka muu maailma jooke ning rikkaliku valiku šampanjasid.

La Bottega pop-up on avatud N-P 12-22.

Sadama tee 10, Neeme küla, Jõelähtme vald, Harjumaa, tel 5627 9007 WWW.LABOTTEGA.EE

VEINIINIMENE kätte. Alguses polnud ka vahendeid kohale sõitmiseks, veinimajadega tutvumiseks, siis tellisime veinivaliku Tallinna, maitsesime ja tegime nii otsuse, mida tooma hakata. Eks algus oli raske, kuid mingil hetkel hakati minu maitset usaldama, saime oma veinidega sisse nii restoranidesse kui ka mõningatesse veinipoodidesse,” mainib sommeljee.

Nišiveinide võlu on nende unikaalsus, nende veinide valu on aga selles, et neid ei saa lihtsalt müüa sildiga “Hea vein!”. Neid veine on vaja personaalselt tutvustada, nende olemus lahti rääkida, neid maitsta anda.

Nii täitiski Leinemann ühe oma veiniajastu suurima unistuse, avada oma vinoteek.

Unistuseks oma vinoteek

Foto: Andrey Kulpin

Gurmaani lühiküsitlus Viinamari: “Pinot Noir” ja sellele sarnased Veinipiirkond: Champagne Veinimaja: Mastrojanni Veinimeister: Claus Preisinger Kange naps: rumm Alkoholivaba jook: vesi Viimane suurim õppetund: juhuslik veinide maitsmine koos veinikuulsuste Ernst Looseni ja Dirk Niepoortiga Saksamaal Moselis Eesmärk sommeljeena: oma veinibaaris sommmeljeena töötamine, mida olengi saavutanud Unistuste töökoht: oma veini tegemine mõnes veinipiirkonnas Itaalias või Lõuna-Aafrika Vabariigis Rariteetvein, mida sooviksid maitsta: 1991 Henri Jayer Cros Parantoux, Vosne-Romanée Premier Cru

6

selle raamatu koos veinide mekkimisega läbi. Loomulikult lugesin ka väga palju muid raamatuid, kaevasin infot otsides internetiavarustes ja tegin seda väga süstemaatiliselt, kuid muu töö ja tegemiste kõrvalt,” räägib Leinemann.

Politseist oli keeruline päeva nädala sees vabaks saada, et minna sommeljeekooli, mistõttu tegi Leinemann esimesed kursused läbi eksternina. Eksamite eduka läbimise järel sai mees ka oma tööandjaga kokkuleppele ja juuniorsommeljee kursustel jätkas Leinemann õpinguid juba klassiruumis.

“Lisaks minule oli selles grupis vaid kaks inimest, kes ei olnud valdkonna inimesed.

Kui minult kursuse alguses küsiti, mida ma tahan sommeljeekursuste kaudu saavutada, siis ütlesin suht mõtlemata, et tahan saada Eesti tuntuimaks sommeljeeks. Mind vaadati suhteliselt hämmastunud nägudega,” naerab Leinemann.

on vaja seda võistlusmomenti, et olla milleski parem. Politseitöös oli see samamoodi, eks see oli ka lõpuks võitlus, kes oma juhtumi kiiremini lahendab. Veinis seisneb see ehk selles, kuidas endasse uut infot ammutada.

Näiteks mulle väga meeldib samade veinide erinevaid aastakäike omavahel võrrelda, samuti võrrelda sama aastakäigu veine erinevatel aastatel, et mõista veini arengut,” räägib Leinemann.

See ongi selle töö kõige mõnusam osa, töö veinihuviliste klientidega.

Itaalia väikesed veinimajad

Kui sommeljeepaberid olid taskusse pistetud, siis järgmine samm saigi tehtud veinide maaletoomise suunas. Leinemann ütleb, et pärast kooli vaatas ta pisut ka sommeljeetöö poole ja osales ka mõnel erialavõistlusel, kuid tema huvi oli pigem vein kui jook, selle arenemine, selle edasine uurimine, mitte olla restoranis töötav sommeljee.

“Võistlemisel on väga oluline olla ka väga hea kelner, see oskus tuleb aga töö käigus mõnes restoranis. Minul seda kogemust polnud ja seetõttu jäi ka võistlemine pooleli.

Samas, ma olen väga konkurentsialdis, mul

Veinide maaletoomisel keskendus sommeljee alguses Itaalia väikestele veinimajadele. Miks Itaalia? Sest “saapamaa” on oma veinivariatsioonilt kõige rikkalikum, samas selgemalt arusaadavaim, eriti algajale.

Lisaks kasvatatakse viinamarju ja toodetakse veini üle kogu riigi, mis tähendab, et riik on täis nano- ja mikrotootjaid, kelle vein on eriline ning unikaalne, kuid kes oma veine laialt ei levita.

“Vaja oli luua otsekontaktid, võita veinimeistrite usaldus ja alles siis said veinid

“Sain kokku oma praeguse partneriga, kellel oli soov avada veinipood, kus inimestele häid veine pakkuda. Minul oli unistus oma vinoteegist, kus saan personaalselt veine lahti rääkida, inimesteni tuua. Nii panimegi oma ideed kokku ja sündis baar-pood Time to Wine,” räägib sommeljee. Veinibaar asub ka väga huvitavas kohas, Kopli tänava keskel.

Nimelt alustab Time to Wine Kopli tänavalt Telliskivi tänavale looklevat veinibaaride, -poodide ja vinoteekide jada, kuhu kuulub viis või kuus istumiskohta.

Kui rääkida sellest, mismoodi on töö politseis aidanud kaasa Leinamanni tööle veinidega, siis ütleb sommelje, et ka kliendile veinisoovituste andmine on kui juhtumi uurimine: inimesel on idee veinist, mida ta sooviks juua, mingi maitsemälu, sommeljeel on aga vaja küsimustega aru saada, mida täpselt soovitakse ja siis sobilikud kandidaadid välja pakkuda.

“See ongi selle töö kõige mõnusam osa, töö veinihuviliste klientidega, kes tahavad midagi uut ja huvitavat õhtusesse veiniklaasi või otsivad õhtusöögi kõrvale sobilikku kaaslast. Minu töö ongi juhtida ja õpetada tegema uusi valikuid,” räägib Leinemann.

Eesti vein ja kohalik jooja

Enne kui Leinemann saab vastata sellele, mida arvab sommeljee Eesti kohalikust veinist, valab ta välja Tori Siidritalu viinamarjaveini, kohalikult kasvanud “Solarise” marjast valge veini. Kiidab ise ja saab ka teistelt maitsjatelt heakskiitvaid mõminaid. Leinemann ütleb, et kohalik vein on tõusuteel, teda ennast aga huvitab pigem see, kuhu jõutakse Eestis kasvanud viinamarjadest tehtud veinidega.

“Konkreetne “Solarise” marjast vein on meil hitt välismaalaste hulgas, kes seda palju ka kaasa ostavad. Ega ka kohalik sellest ära ei ütle. Eesti veini ei saa alahinnata, valikus on palju väga head ja hästi müüvat veini,” räägib mees pigem tagasihoidlikult.

Silmad lähevad aga sommeljeel põlema, kui räägime edasi eestlasest kui veinijoojast.

Leinemann ütleb, et tema näeb hiigelsuuri hüppeid meie veiniharjumustes, teadmistes ja huvis veini vastu. Loomulikult on neid, kes siiani ei julge vinoteeki astuda, kuid palju rohkem julgetakse usaldada eksperti.

“Veinil on alati lugu. Kui sellega suudab inimest võluda, siis maitseb ta ka veini väga hea meelega,” lisab sommeljee.

MaitsekĂźllane lihavalik NĂľmme ja Balti Jaama turul

INVESTEERING

T

uleb tunnistada, et veinikeldri või oma investeerimisveini kollektsiooniga alustamisel peab olema äärmiselt distsiplineeritud ja järjekindel, muidu juhtub nagu enamasti: paar suuremat pidu ja kogu veinikelder on tühjaks joodud.

Gloria Veinikeldri peremees ja Eesti üks esimesi sommeljeesid Marko Hark räägib veinidesse investeerimise kohta oma kogemustest, mis on lubanud tal luua üle 120 pudeliga kogu, kus nii mõnigi rariteet.

Ka Hark on veendunud, et alguses tuleks investeerimiseks õigete veinide leidmiseks kasutada professionaalset abi, näiteks veiniinvesteeringufonde. Lisaks õigete valikute ja strateegiate määramisele annab enamik selliseid fonde ka garantii, et ostetud vein pole võltsing. 2007. aastal asutatud ja veiniinvesteeringutele keskendunud Cult Wines soovitab veinidesse investeerimist alustada vähemalt 15 000 euroga. Selleks aga, et koostada korralik laiapõhjaline portfell, tasub alustada lausa 35 000–75 000 euroga. Cult Wine’i kaasasutaja Tom Gearing on öelnud, et nemad soovitavad oma rohkem kui 1700 kliendil hoida investeeringuid enne müümist vähemalt kolm kuni seitse aastat.

Nüüd jõuamegi kõige olulisema küsimuseni: millist veini ikkagi keldrisse osta? Kas vaid Prantsusmaa veine? Kas vaid Haut-Brion’, Lafite Rothschildi, Latouri, Margaux’ ja Mouton Rothschildi veinimõisate esindusveine?

Marko, miks on veinidesse investeerimine hea mõte ja miks teha seda 2020. aastal?

See huvitav ja natuke teistmoodi investeerimisvõimalus on maailmas olnud juba mõned sajad aastad. Ka keerulistel aegadel, nagu koroonakriis, mis ka majandust tugevalt laastavad, on investeerimine endiselt aktuaalne. Küsimus, kas teha

Osta vein ära Kindlasti on paljud peas keerutanud mõtet alustada veinide kogumisega, kergemal kujul veinikeldri loomisega: osta kokku veine, mida säilitada ja mida siis küpsedes nautida.

Läheme siit aga sammu kaugemale ja räägime hoopis veinidesse investeerimisest, sest selle lõbusa joogi pealt on võimalik pikemas perspektiivis täitsa kopsakalt teenida.

Tekst: Martin Hanson Foto: Kris Süld

seda veini või mujale, jääb igaühe enda otsustada. Vein ei ole kindlasti klassikaline investeering, nagu seda on väärtpaberidaktsiad, võlakirjad või kinnisvara. Vein on pigem emotsiooni investeering, mida võib võrrelda näiteks kunsti investeerimisega.

Toon ühe näite, mis veini investeerimist iseloomustab. Pärast maailma suurimat katastroofi ehk teist maailmasõda valmis Prantsusmaal kuulus vein 1945 Chateau Mouton Rothschild, mida nimetatakse Année de la Victoire (võidu aastakäik) Põhjus, miks seda veini nii kutsutakse, on lihtne: see vein sümboliseeris suure sõja lõppu, lisaks kujundas konkreetse veinipudeli sildi kuulus prantsuse kunstnik. See viimane on tava, mis

sai alguse juba 1924. aastal ja siiani on selle mõisa veinipudeli siltide kujundamisel kaasa löönud kuulsad kunstnikud, nagu Kandinsky, Joan Miró, Jean Cocteau, Salvador Dalí, Marc Chagall, Pablo Picasso, Andy Warhol jne.

1945 Chateau Mouton Rothschild on tõeline rariteet, mida kriitikud on hinnanud absoluutsete maksimumpunktidega 100/100. Seda veini kutsutakse ka 20. sajandi legendaarseimaks aastakäiguveiniks.

Selle veini hind pole ehk kõige kõrgem, mis oksjonitel veinide eest makstud, kuid väärt ikkagi mõnikümmend tuhat eurot.

Seega tasub alati lisaks kriitikute kõrgetele hinnangutele jälgida ka maailma mõjutanud/ mõjutavaid sündumusi, mis võivad

peegelduda ka veini väärtuses. See näitab, kuidas on omavahel põimunud rariteetne vein, kunst ja ajalooline aspekt.

Millistesse veinidesse on mõtet hakata investeerima ja kuidas neid leida?

Nagu ikka tuleb endale selgeks teha investeeringu maht ja periood, sealt tekib täpsem investeerimisplaan. Vein ei ole kindlasti kiire tootlusega investeering, pigem pikemaajalisem, see-eest aga kindel ja turvaline – stabiilse kasvuga keskmiselt 15 protsenti aastas. Siinkohal ütleks, et just aeg on veini ja investori parim sõber!

Maailmas võib lugeda kuulsateks investeerimisveinideks kuskil 100 erinevat nimetust. Põhiliselt pärinevad need veinid Vanast Maailmast, Prantsusmaalt – Bordeaux’, Bourgogne’i, Rhone’i, Champagne’i piirkondadest. Samuti leiab investeerimisveine nii Itaaliast, Hispaaniast kui ka Portugalist.

Näiteks maailma kuulsaim kangendatud vein, portvein, täpsemini just aastakäigu portvein, mille eluiga võib küündida 100 aastani. Ka Uus Maailm pakub suurepärase säilituspotentsiaaliga kõrgelt hinnatud ikoonveine.

Kas ja kust on Eestis võimalik sellise investeerimise kohta nõu küsida?

Gloria Veinikelder on olnud ja on pikki aastakümneid üks parima valikuga veinikeldreid, kus ka pikemaajaliseks säilituseks ideaalsed tingimused. Lisaks pakutavatele erineva hinnaskaalaga investeerimisveinidele saab minult head nõu oma isikliku koduse veinikeldri loomisel, majandamisel ja täiendamisel.

Kas maailmas on olemas ka mõni veiniinvesteerimise keskkond, oksjonid jne?

On olemas oksjonimajad, millest ühed vanimad ja kuulsaimad on näiteks Sotheby’s ja Christie’s, lisaks neile ka 9

INVESTEERING

Seitse soovitust veinidesse investeerimisel

Foto: christies.com

Christie’si oksjonimajas toimuv veinioksjon

Hermitage La Chapelle 1961, mida müüakse Christie’si oksjonimajas u Foto: christies.com 100 000 eurot kast.

erinevad veinidesse investeerimise fondid ja platvormid. Tänapäeval on selleks loodud eriti mugavad online-keskkonnad.

Kuidas ja millest alustada veiniinvesteeringuid? Mis on esimesed sammud?

Alustama ei pea kohe kõrgelt. Veini investeerimisel on kaks suunda. Esimene suund on lihtsam ja taskukohasem. Ehk siis ostad veel noored, aga säilituspotentsiaaliga veinid ja hoiustad neid õigetes tingimustes kuni nende lõpuni küpsemiseni. Selleks hetkeks on vein saavutnud oma ajakaares parima etapi. Hea säilituspotentsiaaliga veine saab soetada isegi alates 25 eurot pudel. Teine suund on valida tuntud tippveinid, hoiustada neid jällegi ideaalsetes tingimustes ja õigel hetkel need maha müüa.

Kas sama teema alla käib ka investeerimine veiniga seotud võimalustesse: investeerimine veinimõisa, veinitarnetesse vms? Kas on olemas ka veinifutuurid?

Veinimõisatesse investeerimine on väga suur investeering, kuna kuulsates 10

1. Jälgi veinikriitikute soovitusi ja võrdle, kui ühel meelel nad oma hinnangutega on.

2. Jälgi kindlasti klassifikatsioone, mõned veinimüüjad pakuvad lihtsaid lauaveine investeerimisveinidena, mis reeglina on kohe tarbimiseks.

3. Võimaluse korral osta kastiga (6 või 12 pudelit kastis), kuid võib osta ka kahe- või neljakaupa.

4. Kasuta en primeur võimalusi, mis tähendab soodsamat tehingut.

5. Hoiusta õigetes tingimustes.

6. Investeeri iga aasta stabiilselt, oluline ei ole kohe ja palju.

7. Mõningatel juhtudel võivad madalama klassifikatsiooni veinid olla kõrgemalt hinnatud.

Allikas: wineinvest.ee

kuid on ka rohkelt erandeid. Mõne õige pudeli soetamise ja hilisema müügiga võib hetkega teenida kopsaka summa.

Seda on välismaailma praktikas ikka ette tulnud. Kõrgeid hinnalisi näiteid on maailmas mitmeid. Tehinguid on toimunud ka hindadega 200 000–400 000 eurot pudeli või kasti kohta. Eesti puhul on sarnaseid näited raske tuua, aga oma isiklike kogemuste põhjal on häid tehinguid ikka olnud. Eestis on õnneks üha rohkem veinist huvitatuid teadlikke kollektsiionääre, kelle keldritega olen tutvunud ja neid ka täiendanud.

Gloria Veinikeldri peremees ja Eesti üks esimesi sommeljeesid Marko Hark.

ja klassikalistes piirkondades võib juba ainuüksi maa maksumus küündida 1,5 miljoni euroni hektari kohta, millele lisandub veel hoonete, tootmisüksuse jne väärtus. Kui on soov soetada veini vahendaja kaudu otse tootjalt, siis selleks on ajalooliselt olnud olemas negociant – veinikaupmees.

Prantsusmaal Bourgogne’i piirkonnas on võimalik osaleda novembris ka iga-aastasel Hospices de Beaune’i veinioksjonil, kus müüakse veini vaadiga. Üks Burgundia vaat on 228 liitrit ehk 300 pudelit veini. Pakkumine ja ostmine toimub nii-öelda ette ehk tulevikuostu põhimõttel, kuna ostetud vein pole veel lõpuni valmis küpsenud, on alles vaadis ja seega hind on oluliselt soodsam kui siis, kui osta seda hiljem juba valmis pudeldatud kujul.

Sarnast mõtteviisi kasutatakse ka Prantsusmaa teises kuulsas piirkonnas Bordeaux’s, kus seda tuntakse nimetuse en primeur all. Müük toimub seal igal aastal aprillis.

Kui suur peaks olema normaalne investeerimisveinide kogu, et see oleks kasumlik?

Foto: Kris Süld

Nagu ka nimetus investeerimisvein ütleb, ei saa tegu olla iga veiniga, mida hoiustada, ja selle kaudu veel teenida. Pigem tuleb rõhk asetada kvaliteedile, mitte kvantideedile.

Kõik oleneb sellest, kui palju on plaanitud investeerida rahalisi vahendeid, sellest lähtuvalt saab spetsialisti abiga teha õiged otsused ja ostud. Alustada võib kasvõi mõne kastiga, kus kuus või kaksteist pudelit, mis pakendatud tihti puitkastidesse.

Kuna vein on elus asi, oma elukaare ja aknaga, siis kuidas see investeerimise haldamine käib?

Tuleb tunda veini ja tema elukaart ning säilituspotensiaali. See on peamine, et teha õiged ostuotsused. Hilisem jooksev haldamine peab samuti kontrolli all olema.

Kasuta spetsialisti abi.

Kas sul on ka näiteid, milliseid kasumeid on veinidesse investeerides teenitud? Mis on marginaalid?

Veinide puhul võib tavaliselt marginaaliks plaanida 15 protsenti tootlust aastas,

Milline on sinu investeeriguveinide kelder? Mitu veini seal on? Mis on kalleim?

Minu kogu on suunatud rohkem kvaliteedile kui kvantiteedile ja hetkel on kogus kokku kuskil 120 pudelit.

Kollektsiooni sisu on kindla suuna ja stiiliga. Seal leidub rohkelt Prantsusmaa Bordeaux’ piirkonna klassikuid alates 1975. aastast ja eelpool mainitud Chateau Mouton Rothschildi Premier Grand Cru Classe erinevate aastakäikude kollektsioon. See on ka minu jaoks väärtuslikem, kuna erinevatest pudelitest koosnev ühe veinimõisa kollektsioon võib luua täiendavat lisaväärtust. Tihti lisab veinile väärtust ka emotsioon: olen ise Mouton Rothschildi veinimõisa mitu korda külastanud ja kohtunud korra ka Rothschildi paruniperega eesotsas toonase paruness Philippine de Rothschildiga.

Milline on siiani olnud kõige kasumlikum veiniost?

Kuna investeerimis- ehk säilitusvein ei ole maailmast kadumas, käin ikka lahtiste silmadega ringi. Arvatavasti parimad ostud on alles ees.

DELUXEWINE

Uus veinipood Tallinna kesklinnas Otse Tallinna kesklinnas Roosikrantsi tänaval avas uksed uus veinipood Deluxewine. Ilusa interjööri kõrval paistab kauplus silma üdini sooja vastuvõtu poolest – poodi astudes tunneb end oodatuna nii suur veinigurmaan kui ka arglik mööduja.

S

elle eest seisab hea sommeljeest poejuhataja Veronika Malõškina, kes on varmalt valmis suunama kõiki poekülalisi, kes ise veinimaailmas hästi ei orienteeru või kelle teadmised piirduvad mõne kindla piirkonna või marjasordiga.

Sooja ja sõbraliku sommeljee silmis ei ole ükski küsimus rumal. Ta on

veendumusel, et just selleks spetsialistid ongi, et pärast sobiva hinnaklassi ja maitse-eelistuse väljaselgitamist klient õigete valikuteni juhatada. Veronika Malõškina ise on veinivaldkonnas tegutsenud juba ligi viis aastat. Pärast sommeljee eriala lõpetamist kiiresti oma uue kire leidnud naise sõnul on suund ikka ainult edasi, uute sihtide poole. Nii veeretatakse juba vargsi laienemiseideid,

et avada veel mitu veinipoodi Eestimaa eri nurkades.

Kusjuures otsapidi on juba jõutud klientideni üle Eesti. Seda tänu e-poele, kust saab leida oma lemmiktooted ja tellida need pakiautomaati. Joogivalikule lisaks – poes müüakse veinide, vahuveinide ja šampanjade kõrval ka likööre, õllesid ja siidreid – leiab lettidelt ning e-poest gurmeesnäkke ja maiustusi.

Veinipood Deluxewine on avatud E–R 10–22 L–P 11–22 Roosikrantsi 8a, Tallinn www.deluxewine.ee

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga.

Alkohol võib kahjustada teie tervist.

11

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga.

Alkohol vĂľib kahjustada teie tervist.

LIVIKO

K

es juba ära ei tundnud, siis selle kohtumise tulemusel sündis üks baarikultuuri kuulsamaid kokteile nimega Margarita. Kokteil, mille ümber on siiani liikvel palju legende, millest šnitti võttes valmistatakse baarides sadu erinevaid uusversioone ja ilma milleta on keeruline ette kujutada täiuslikku suvepuhkust. Kuid nagu juba mainitud sai, siis selleks, et 20. sajandi keskel oleks võimalik segada kokku see unikaalne kokteil, oli vaja sada aastat varem panna pudelisse legendaarne liköör.

Kõik algas Prantsusmaal ...

Cointreau Distillery asutasid 1849. aastal Lääne-Prantsusmaa väikelinnas kaks kompvekivalmistajast venda, Adolphe ja Édouard-Jean Cointreau, kes alguses kogesid edu oma kirsilikööri ehk guignolet’iga, mille järel hakati tootma ka läbipaistvat apelsinilikööri, mis sai nime meeste enda järgi. Magusate ja mõrude apelsinide koorte ning parima kvaliteediga piirituse segamisel saadud läbipaistev naps jõudis müüki 1875. aastal. Praegu müüakse aastas umbes 13 miljonit pudelit Cointreau’ likööri enam kui 150 riigis.

“Olen seda likööri kirglikult uurinud.

Tahtsin, et sellel oleks kristalli puhtus ja õrn peen maitse tänu apelsinikoorte magusa ning mõru ideaalsele kooskõlale,” kirjutas likööri kohta selle üks loojates ÉdouardJean Cointreau.

Liköör on säilitanud siiani oma algsed karakterid – tasakaalustatuse ja kristallselguse –, mis on inspiratsiooni saanud joogi loonud visionääri nägemusest.

Likööri olemus ja oivalisus seisnevad magusate ning mõrude apelsinikoorte põhjalikus valimises ja segamises, mis on Maison Cointreau’ meisterdestilleerijale Carole Quintonile usaldatud väga suurt põhjalikkust nõudev ülesanne.

… ajalugu tehti aga Acapulcos

Imeline liköör oleks võinud baarmenide ühe lemmikuna aastaid kogu maailmas ringi seilata, kui ei oleks olnud ühte naist, kes lõi oma lemmikjooke kokku segades endalegi teadmata kokteili, mis lükkas Cointreau’ maailma alkoholipüramiidi absoluutsesse tippu. See on lugu sellest, kuidas sündis kokteil Margarita.

Algupärase Margarita lugu sai alguse 1948. aastal Acapulcos. Mehhiko rannik oli ametlikult muutunud rikaste sihtkohaks

Ilma Cointreau’ta pole

Margaritat Maailma gastronoomia ja kokteilikunsti ajalugu tunneb palju lugusid, kus põimuvad juhused, ootamatud kohtumised ning kirg ja tulemuseks on midagi, mis raputab. Üks selline lugu räägib sellest, kuidas Acapulcos kohtusid kuulus apelsiniliköör Cointreau, aromaatne tekiila, Ameerika seltskonnadaam ja John Wayne.

ja seda külastas tolle aja eliit – seda nii Mehhiko kui ka Ameerika poolelt.

Margaret “Margarita” Sames, rikas Ameerika seltskonnadaam, kes oli tuntud kurikuulsate priiskavate ja ekstravagantsete pidude korraldamise poolest, vajas midagi ühe oma peo jaoks.

Oli teada, et Margaret Samesi peod, mida külastasid rikkad ja kuulsad rahvusvahelised külalised ning millel olid sageli hoolikalt läbi mõeldud teemad, kestsid päevi. Just seetõttu tahtis ta ühte head kokteili, mida päevasel ajal basseini ääres nautida.

Loomulikult võttis ta ette oma kaks lemmikut alkohoolset jooki: Cointreau ja tekiila.

“Margarita ilma Cointreau’ta ei ole oma soola väärt,” põhjendas Sames, miks valati sellesse kokteili just prantslaste liköör.

Pärast arvukate variatsioonide proovimist jõudis Sames oma isikliku retsepti juurde, milles laimimahl tasakaalustab alkoholi ja likööri magusust, kergelt soolaga kaetud klaasiserv lisab aga kogu joogile elegantset hõngu. Algselt tunti kokteili lihtsalt joogi nime all, kuid sellest sai ametlikult Margarita, kui Samesi abikaasa kinkis naisele tema hüüdnimega kokteiliklaasid.

Legendi järgi ei olnud Margaretil vähimatki kavatsust oma kokteili reklaamida, kuid tema mõjukad sõbrad – nende hulgas hotelliärimees Nick Hilton, filmitäht John Wayne ja Joseph Drown, Los Angeleses asuva hotelli Hotel Bel-Air omanik – armastasid seda kokteili nii väga, et levitasid sõna kokteilist edasi.

Sinnamaani, et 22. veebruar on nimetatud ametlikult Margarita päevaks.

350 kokteili koostisosa

Nüüdseks on algsest Margarita kokteilist saanud nii baaride kui ka kodude lahutamatu osa. Samuti ei ole võimalik ilma Cointreau’ liköörita saada hakkama ühelgi endast lugu pidaval kokteilimeistril, olgu siis kodus või baaris. Cointreau on osaline nii umbes 350 erinevas kokteilis. Neist aga kõige kuulsam on ikkagi tekiila, laimimahla ja soolaga segatud kokteil.

Täiusliku Margarita valmistamiseks on vaja ainult nelja koostisosa: 30 ml Cointreau’d, 50 ml valget väga kvaliteetset tekiilat, 20 ml värskelt pressitud laimimahla ja soolaga kaetud klaasiserva. Samas on algse Margarita mitmekülgsus lõputu: segage kokteilipõhi enda lemmikteede, puuviljade, vürtside või sooladega ja klaasi voolab täiesti uus kokteil.

Veebilehelt cointreau.com leiate üle 30 erineva Margarita retsepti!

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga.

Alkohol võib kahjustada teie tervist.

13

Borges First Harvest. Parimad ekstra neitsioliiviõlid saadakse uue saagikoristuse hooaja kõige esimestest oliividest. Ainult nii saab kõige värskema õli, mida iseloomustab aroomide, maitsete ja värvi intensiivsus.

Oma unikaalse maitse poolest kiidetud oliiviõli, mida valmistatakse alati vaid piiratud koguses.

Elegantsed maitsenüansid ja võrreldamatu tekstuur teevad First Harvestist hõrgu lisandi salatitele, köögiviljadele, kalale või lihtsalt röstitud leivale.

Saadaval Selveri kauplustes.

MEREST TALDRIKULE

Ära karda Eesti kala!

Aastakümneid on räägitud sama juttu: eestlane ei söö kohalikku kala. Miks? Seda vastust ei tea tegelikult ka kõige puhtamaks poleeritud kuuliga selgeltnägija. Kuid arvata võib, et oma rolli mängib siin avatud piir, mis viib kala kaugematele turgudele, mis omakorda lükkab käima lumepalli: kui pole kohalikku kala, kaob harjumus, harjumuse puudumisel kaob aga huvi kala vastu ja nii ei osatagi heast kalast lugu pidada.

Tekst: Martin Hanson Foto: Eesti kalandustegu

K

alurid, keda olukord ei rahulda või kes ei leia mõtet müüa kala kokkuostjale, on hakanud püütud kala ise fileerima, maitsestama ja pakendama. Samuti oma brändi all müüma.

Nende entusiastide käes on kohaliku kala nii-öelda uus tulemine. Räim on hea, ahven imeline, koha glamuurne ... kuid on veel terve hulk teisi kalu, kes meie vetes ujuvad ja taldrikule sättimist ootavad. Vimb, rääbis, luts, haug, linask, koger, rääkimata forellist ja lõhest.

Kaluril on hea aeg, sest saab merele

Läänemaa Rannakalanduse Seltsi juht Margus Medell ütleb, et müügi mõttes on kalamehele kõige väärtuslikumad kalad Läänemeres ahven ja räim, millest aga valdav enamik läheb Eestist välja: ahven Euroopasse ja räim Ukrainasse. Kohalik inimene meil ikka veel eriti kohaliku kala usku ei ole, kuid on sinna teel, räägib kalandusjuht. Ise peab Medell kõige maitsvamaks kalaks koha ja lisab, et väga maitsev on ka augustis-septembris püütud

“paksuks läinud” lest, seda eriti värskelt praetuna.

“Põhjust, miks enamik rannakalast ekspordiks läheb, ei ole vaja kaugelt otsida: eestlased ei ole väga suured kalasööjad.

Kohalikule toidulauale jõuab kala peamiselt väiketöötlejate kaudu. Läänemaal on viis kalandusettevõtjat, kes ise kala töötlevad ja seda ka inimestele oma kioskiteskauplustes müüvad. Haapsalu linnas on kala müügikioskid pea kõigi suuremate kaubanduskeskuste juures, need on avatud peamiselt maist kuni oktoobrini. Korraliku valikuga kalakauplus asub ka Lihulas,” räägib Medell.

Samas annab mees selge soovituse: värske kala saamiseks on kõige mõistlikum leida endale oma kalur, kelle käest kala küsida, piisab, kui ennelõunal mööda väikesadamaid kolada, kellegi ikka leiab.

“Eesti inimesed saavad aidata kohalikku kalurit sellega, kui nad rohkem eestimaist kala tarbivad. Viimastel aastatel on päris hulgaliselt juurde tulnud kalureid, kes oma saaki ise töötlevad ja seda otse sööjatele müüvad. Tasub

ASUME MUSTAMÄEL TAMMSAARE TEE 89 avatud 10.00-18.00.

Neljapäeviti avatud Viimsis CityAlko poe ees 15.00—19.00.

Laupäeviti avatud Tallinna Kalaturul 9.00—14.00.

Laupäeviti avatud Viimsi Taluturul 10.00—14.00.

INFO JA TELLIMINE: 503 1759 / 501 1137

MEREST TALDRIKULE

lisada keskele praetud kartulit, salatit ja kastet. Ülimalt lihtsalt saab restorani mõõtu roa.

Veel tasub tuulekala marineerida: lõigata puhastatud kala viiesentimeetristeks lõikudeks ja hautada leemes pehmeks, eemaldada luud, pista purki ning keeta järelejäänud leemest peale meelismarinaad.

Kala säilib hästi, kallerdab ja on alati võtta.

Hõbekala ehk räim

ikka mõnest kioskist läbi astuda ja kala kaasa osta, nii on kaluril teenistus olemas ja endal ka hea maitseelamus,” mainib Medell.

Kui aga rääkida paarist kõige põnevamast kalast ja neist valmivatest toitudest, siis tuleks kindlasti ära mainida nii tuule- kui ka hõbekala.

Need pakuvad naudingut nii silmale kui ka suule ja on meile olulised ka ajalooliselt,

majanduslikult ning folkloori poolest. Üks on lihtsam, teine natukene keerulisem kala. Üks on harvem külaline ja seetõttu ehk ahvatlev, teine aga igapäevasem, kuid mitte mingil juhul igavam.

Tuulekala ehk tuulehaug

Kohalike merede üks põnevaim kala, mis pakub oma pika nokaga silmailu, hõrgu lihaga

maitseelamust ja roheliste luudega ka kiiksu lastele. Mais ja juunis toimuv püük toob seda kala korraga palju randa, mis tähendab, et neil aegadel võikski keskenduda tuulehaugi söömisele ning valmistamisele.

Kõige lihtsam viis on keerata puhastatud kala rulli, torgata pikk nokk sabast läbi ja küpsetada ahjus. Seejärel tõsta rõngas kala taldrikule, raputada peale soola ja sidrunit ning

Majanduslikult on see kala sajandite jooksul palju peresid toitnud. Esialgu räime peamiselt küpsetati või vinnutati tuule ja päikese käes, alles regulaarse soolakaubanduse sisseseadmine tõi eestlaste menüüsse soolatud räime ehk silgu.

2007. aastal Eesti rahvuskalaks valitud räim on küll odav, kuid kindlasti mitte väärtusetu – selles väikeses kalas on sees suur võim. 18. sajandi baltisaksa literaadi A. W. Hupeli sõnul olid räimed suurimad Pärnu juures ja kõige rasvasemad Tallinna all ning seal osati neid ka hästi suitsutada.

Kui mõelda toidust, siis ongi värske ja soe suitsuräim ehk üks mõnusamaid viise, kuidas seda kala tarbida. Samuti maitseb räim suurepäraselt äkisena, mis nõuab küll näputööd, kuid tulemus on maitsev ja hõrk.

Räim sobib ka supi sisse, vanasti pakuti sööklates ka räimekastet. Nüüd aga sööme enamiku räimedest ära marineerituna, paneerituna ja soolatuna.

KOHTUMISPAIK AASTAST 1980 Hotell Olümpia avamine 1980. a suveolümpiamängude Tallinna purjeregati puhuks oli omal ajal tõeline üleriigiline tippsündmus. Tänaseks on pea igal Eesti inimesel majaga oma mälestused.

Hotellis on läbi nelja aastakümne tegutsenud erineva stiiliga restoranid: Olümpia, Elysée, brasserii Randez-Vous, L’Artiste ja alates 2005. a Senso.

Väärika tähtpäeva puhul on restoran Senso peakokk Andres Rahula koostanud retrohõngulise à la carte menüü, milles säravad Olümpia armastatuimad road läbi aegade. Esindatud on nii legendaarne Kikerikii salat, mustlaspraad kui ka kohupiimapallid.

Tulge nautima kohtumisi vanade lemmikutega!

Restoran Senso Liivalaia 33, Tallinn Tel 631 5870 senso@radissonblu.com www.restoransenso.ee

Oleme avatud E–P 12.00–22.00

SAPLING CAPITAL

Värsked homaarid suveõhtutesse Fotod: Shutterstock

homaar tuleb panna neljaks minutiks soola ja ürtidega keema aetud vette, mille järel vähk jäävannis kohe maha jahutada. Pärast homaari pikkupidi pooleks lõikamist tuleb eraldada väikene sisikonna osa ja grillimine võib alata. Grillil võiks homaari küpsetada kummaltki poolt mõne minuti, alustades kergelt ürdivõiga määritud lihaga poolest.

Viimaks tuleb homaar panna grillile, koorik allpool, ja määrida homaarilihale rikkalik kiht ürdivõid, mis aromaatselt lihasse sulab ning selle ekstra mahlaseks muudab.

Suitsumekise grillhomaari saab serveerida koos värske salati, sidruniviilu ja jahutatud mulliveiniga. Pidusöök missugune!

Mida rohkem inimesi maailmas seigeldes hõrkude mereandide mekke kogevad, seda rohkem soovivad nad neid mälestusi ja maitseid kodus taasluua. Vahel jääb mõttele takistuseks õige tooraine kättesaadavus. Üheks selliseks mereanniks, mida meilt siiani oli raske leida, on homaar, täpsemalt lõunapoolkera merivähk.

Maitselt kreemine ja kerge

S

uve alguseks jõudis aga Eestisse esimene kogus hõrgu maitsega figuurisõbralikke homaare. Täpsemalt saabusid Tallinna homaarid Panulirus polyphagus’e perekonnast ehk lõunapoolkera merevähid. Erinevalt nende põhjamaistest suguvendadest puuduvad neil homaaridel jõulised esisõrad, nende asemel on hoopis pikad tundlad.

Ajalugu teab rääkida, et vanasti – sügaval keskajal – peeti homaariliha vaese mehe kanalihaks. Toona söödeti seda ka sigadele ja kitsedele ning homaare sõid tõeti ainult väga vaesed. Aastatega jõudis homaaride hõrkus, elegants ja mahedus aina enamate inimeste teadvusse, tõstes selle kooriklooma liha tõeliste delikatesside hulka. Nüüd märgib homaar pidusööki, hedonistlikku ajaveetmist ja armastust heade maitsete vastu.

Mainitud lõunapoolkera homaaride levila ulatub Indiast ja Pakistanist läbi Filipiinide ja Indoneesia kuni Austraalia loodeosa ning Uus-Guinea kagurannikuni.

Tavaliselt elavad homaarid kivistel riffidel või mudastes merepõhjades, sageli jõgede suudmetes, enamasti sügavusel kuni 40 meetrit. Homaarid on kümnejalalised, meenutavad väliselt jõevähki või langustiini.

Maitselt on homaaride sabaliha aga pehme, kreemine ja äärmiselt tervislik. Meenutab pigem krabi- kui krevetiliha.

Suviste grillipidude uus staar

Liha tervislikkus on ka üks põhjuseid, miks homaarid võiksid sellel suvel saada eestlaste grillipidude lemmikuteks või kosutavate lõunate põhitooraineks. Lisaks ülilihtsale ja üsna kiirele valmimisele

on homaariliha rikkalik nii valgu kui ka oomega-3-rasvhapete poolest. Täpsemalt sisaldab homaar 28 grammi valku, 96 kilokalorit ja vaid 2 grammi rasva 100 grammi liha kohta. Kasulik meie kehale, nauditav meeltele ja maitsega, mis viib tagasi India ookeani kaldale või Vaikse ookeani saartele.

Kuni 100-aastaseks elavad homaarid võivad kasvada kuni mitmekümne kilo suurusteks isenditeks. Homaarid,

mida Eestis müüakse, tulevad Aafrika läänerannikult ja India ookeanist ning on pigem väiksemad (200–500 grammi), mis tagab selle, et liha pole puine ega ülekasvanud, valmib aga kiiresti ega kuiva küpsetamisel liialt ära.

Kui sai mainitud grillimist, mida Eesti suves palju ette tuleb, ei ole midagi lihtsamat kui valmistada kuumadel sütel kiire, kuid erakordselt galantne lõuna- või õhtusöök homaarist: külmkapitemperatuuril

Loomulikult ei ole homaar meie köögis tavaline külaline, kuid mingil juhul ei tohiks seda vähilist karta ega peljata. Tõsi ta on, et homaar nõuab peenemat käsitlemist, madalamaid temperatuure ja kergemaid lisandeid, kui eestlased on ehk harjunud sööma. Samas on õigesti valmistatud homaar rõõmuks nii silmadele, ninale kui ka suule. Võib isegi väita, et homaari valmistamisega – kas keetmise, grillimise või aurutamisega – saab hakkama igaüks.

Homaarid jõuavad Eestisse sügavkülmutatuna, mis tagab selle, et õigesti hoiustades on homaari “parim enne” üle 24 kuu. See tähendab, et homaarid võib osta oma kodusesse sügavkülmikusse piisava varuga nii jaanipäevaks, juubeliks kui ka aastavahetuseks. Kuna homaarid on enne kiirkülmutamist pikalt toiduta olnud, on nende värskus tagatud ka pikema aja järel.

Kui öelda sõna homaar, tulevad meelde ka Beluga kalamari, šampanja, kõik gastronoomne, mille eest tuleb välja käia arvestatav hulk raskelt teenitud eurosid. Homaar ei ole meie toidulaual kindlasti igapäevane külaline, kuid samas võiks seda delikatessi endale vahel siiski lubada ja kilohind ei erine väga hea veiseliha või miks mitte Bresse’i kana hinnast. Vahel on vaja ennast ja oma lähedasi meeldejääva õhtusöögiga premeerida.

Kui tekkis huvi ja isu homaaride järele, siis kiireim tee neid leida on külastada kodulehte aadressil www.homaar.ee või otsida Facebookis üles Sapling Seafood.

17

EESTI NAPS 59,26 kraadi. Samas suutsime ta tänu maitsekatsetustele teha hästi pehmeks ja aromaatseks, nii et peamist rolli mängivad erinevad tsitruselised noodid.

Kuidas on läinud eestlase lemmikmaltsast, rabarberist, tehtud džinnil?

Meie Rhubarb Edition džinnil on läinud päris kenasti. Ta on hästi vastu võetud. Erinevatelt rahvusvahelistelt maitsekonkurssidelt on ka juba esimesed medalid kaela saadud.

Nii mõnedki on ennustanud talle suvise hiti staatust. Elame-näeme!

Junimperiumi brändisaadik Tarvo Jaansoo

Džinnivabrik Telliskivist

Eesti ühe viimasena turule tulnud džinnivabriku Junimperiumi brändisaadik Tarvo Jaansoo ütleb, et on kasutanud karantiiniaega ära laboris toimetades ja džinnimõtteid selgemaks mõeldes.

D

Tarvo, kuidas on viimane aasta Junimperiumil nii džinni kui ka baari vaatest möödunud?

Junimperiumi viimane aasta on möödunud üsna pööraselt. Meil on olemas hea valik džinne, mis on pälvinud rahvusvahelistelt võistlustelt ligi 15 erinevat medalit, meie Blended Dry džinn on tunnistatud Eesti 2020. aasta parimaks London Dry džinniks. Oleme laiendanud oma tootmist ja investeerinud sinna, et saaksime toota veelgi kvaliteetsemaid jooke. Järgmine etapp on tegelemine tootmise efektiivsemaks muutmisega. Oleme ehitanud oma baari oluliselt suuremaks, et pakkuda meie külalistele veelgi paremat elamust.

Oleme seadnud endale eesmärgiks olla palju rohkem kui lihtsalt pudel riiulis ja selles osas on meil kindlasti tulevikus erinevaid 18

põnevaid uudiseid varuks. Meie baar on meile väga oluline koht, sest baar annab vahetu ja otsese võimaluse tutvustada meie jooke ning nendest tehtud kokteile meie külalisele.

Mida sa ise oled viimase aastaga džinni kohta õppinud?

Džinn muutub mulle iga päevaga muudkui põnevamaks. Mingil hetkel arvad, et sa juba tead temast kõike ning järgmisel hetkel avastad, et nii palju on veel avastada ja õppida. Olen kulutanud palju aega ideedega töötamisele, et leida üles need ideed, mida võiksin kasutada meie uute jookide väljatöötamisel. Olles kunstniku taustaga, on minu jaoks lugu toote taga hästi oluline.

Kui lugu on hea, on seda hea rääkida, ja kui looga seostub ka toode, mida lugu toetab, siis on juba suur osa tööst tehtud.

Kuidas aga on möödunud karantiiniaeg?

Karantiiniajal toimus tootmine ainult vastavalt vajadusele. Kuna kogu maailm sisuliselt seisis, siis oli ka raske kellelegi džinni müüa. Märtsis käivitatud Junimperiumi e-pood on leidnud väga positiivset vastuvõttu. Ilmselt meie fännid just seda kanalit kõige agaramalt kasutasidki, kui oma koduseid varusid täiendasid. Alates maikuust on märgata turgude avanemist ja sellega seoses oleme saatnud taas kaupa Inglismaale, Saksamaale ning kohe jõuavad meie džinnid ka Itaaliasse.

Mis uusi džinne olete vahepeal turule toonud?

Uusi džinne oleme sel aastal toonud turule seni vaid ühe – Navy Strength džinni.

Tegemist on klassikalise merekanguses džinniga, mis saab oma väe ja võimu Telliskivi laiuskraadi järgi ehk siis kangust on tal lausa

Mida uut saab baaris mekkida?

Kohe-kohe on tulemas meie uus suvine kokteilimenüü, mis peaks pakkuma palju uut avastamist kokteilisõbrale. Oleme pannud menüü kokku selliselt, et igast meie džinnist on erinevaid kokteile, mis toovad välja just selle džinni parimad omadused. Üheks eripäraks on kindlasti ka see, et üha rohkem teeme oma kokteilides kasutatavatest likööridest ise, et saavutada just seda maitsenüanssi, mida otsime. Suvemenüüs pakume uudisena koketile ka meie Navy Strength džinnist.

Mis edasi saab, mis plaane peate?

Sel aastal on vast peamine töötada selle nimel, et enne kriisi tehtud plaanid mingis mahus realiseeruks. Oleme seisakuaega ära kasutanud uute ideede katsetamiseks ja veetnud päris palju aega laboris, et tegeleda edasi ideedega, mis peas liikunud ning mis olen kirja pannud. Mis nendest ühel päeval ka pudelisse jõuab, on täna võib olla veel vara öelda.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Junimperium

žinnist ikka vaimustuses tootja räägib, kuidas 2020. aasta on siiani läinud, mis on tulevikus plaanis ning mis uusi jooke – destillaate ja kokteile – nende omanimelises baaris pakutakse.

Kas baar on Telliskivis taas lahti, tuurid ka käivad? Kas midagi on varasemaga võrreldes ka muutunud?

Oleme baari avanud tasapisi alates mai keskpaigast ja alates juunist oleme avatud tavapäraselt. Katsetame lahtiolekut ka teisipäeviti. Alustame ka distillery-tuuridega, kuhu seoses kehtivate reeglitega ei võta me rohkem kui 10–12 inimest.

Uued suvekokteilid anno 2020

PS. Junimperium Distillery on esimene avatud käsitöödžinnivabrik Eestis, mille uksed on otseses mõttes kõigile avatud: tuleb broneerida aeg ja saab tulla uurima džinni tootmise kunsti ning ajalugu. Teada saab, kuidas Junimperiumi džinne valmistatakse, milliseid maitsetaimi kasutatakse ja kuidas sündis Junimperiumi džinnivabrik.

MAITSEELAMUS

Galantne galantiin

G Galantiin on ehe Prantsusmaa roog, mis annab kõige puhtamalt edasi riigi ja rahvuse absoluutset gastronoomiakirge ning toiduarmastust. Markii de Brancas’i koka loodud galantiin ei ole midagi muud kui rikkalike lisanditega täidetud luustatud kana. Proovime valmistada galantiini ühest maailma kuulsaimast ehk Bresse’i kanast.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Karl Saul

alantiini nimetus tuleneb sellest, et kuna kana luustamine on suhteliselt keeruline ja oskusi nõudev tegevus, on selline kanaroog alati peoroog ning tänu sellele alati väga uhkelt täidetud ja kaunistatud. Sellest ka nimetus – galantne, suursugune. Prantsuse köögile uskumatult omane nii maitselt, olemuselt kui ka välimuselt.

Kui aga süveneda pisut õigetesse töövõtetesse, ei ole kana debone‘imine või luustamine üldse midagi keerulist ja õpetusi vaadates on võimalik see juba esimesel korral üsna edukalt läbi viia. Tuleb lihtsalt aega varuda.

Galantiin tähistab galantset õhtusööki

Arvestades kanaliha suhtelist odavust ja glamuursusetust, on galantiin roog, mis

tõstab kanaliha mõne õige liigutusega köögis ülimasse ausse ning annab sellele linnule veiselihale omase tõsiseltvõetavuse.

Tegemist on kuningate toiduga, iganädalasse menüüsse kuuluva retseptiga.

Nagu ütleb kunstifunktsionäärist sõber, kellel kanagalantiin on tihe veinijoomise kõrvane amps, on võimalik kanasse topitud lisanditega anda roale täiesti unikaalseid maitseid ja nägusid.

Täpsemalt on võimalik galantiin hoida lihtne, täita see vaid ürtidest ja seentest koosneva sisuga ning tarbida liha kas sooja või külma eelroana. Samas on võimalik kana täita näiteks riisi ja ubade, avokaado ja tšilliga ning anda roale Mehhiko “puudutus”. Kana võib täita ka kartuli ja hapude kapsastega ning hea Eesti praad ongi valmis.

Võimalusi on sadu ja kui üks maitsekooslus ei tule välja, saab poest tuua uue kana ning alustada otsast.

www.munaliisa.ee

MAITSVAD MUNAD LÕUNA-EESTIST, PÕLVAMAALT Lisaks grill-liha tooted, maitsestatud ahjupraed, grill- ja verivorstid, laagerdatud ja marmorlihad, kulinaaria.

20

MAITSEELAMUS

Bresse’ist pärit tiivuline Kanade tippkvaliteeti tähistav Bresse’i kana sai Eestis rohkem tuntuks eelmise aasta lõpus, kui selgus, et kokkade olümpiaks nimetataval Bocuse d’Ori võistlusel Lyonis tuleb hinnatav pearoog valmistada just sellest kanast. Kuid mis kanad Prantsusmaalt Bresse’i maakonnast ikkagi tulevad?

Restoranides ülistatud Bresse’i kana kasvatatakse Prantsusmaal maalilise Bresse’i aladel nii-öelda vabas looduses – rohelisele aasale nokitsema ja oma elu elama lastakse need kanad juba kolmepäevaste tibudena ning reeglid näevad ette täpse kanade arvu ruutmeetri kohta.

Kanu toidetakse kindla ja reeglitega paika pandud gurmeemenüü alusel piimas leotatud maisiga. Tegu on kanadega, millel on küljes piirkonna tähis ehk Bresse’i kana võib kasvatada ainult selles maakonnas Prantsusmaal, kasutades vaid kindlat toorainet. Kana kuulub samasse klassi šampanja, Bordeaux’ veinide ja Normandia siidriga.

Bresse’i kana maitse on väga intensiivne ja tugev, sellest kanast keedetud leemel on aus kana maitse, mitte vaid mulje sellest maitsest. Kana puhastamisel ja lahtilõikamisel selgub kohe, et tegu on selgelt “teise tubakaga”. Bresse’i kana on tugeva struktuuriga, lihaseline ja galantne lind – kui panna köögis Prantsusmaalt tulnud lind kõrvuti kohaliku kanaga, on näha, et kokku on sattunud aadlik ja talumees. Lisaks visuaalsele poolele on Bresse’i kana ka rasvasem ja see rasv on ilus, kuldkollane ning aromaatne. Samuti on Bresse’i kana liha õhulisem, samas tihkem, värvilt apetiitne.

Nahk on vetruv, tugev, lõhnav.

Kana, mille eest on selgelt hoolitsetud.

Mainitud maitsevõimsus ja hoolitsetus aga kajastub ka hinnas. Bresse’i kana hind on umbes 20 eurot kilo, tavaliselt on kanad umbes kahekilosed.

Kodus katsetamiseks tuleks siis arvestada vähe kopsakama kuluga.

T

ulundusühistusse kuuluvad erinevad Muhu lamba- ja lihaveisekasvatajad ning Muhu jahiselts. Ühistu loomise lisaeesmärk oli üheskoos Muhusse väiketapamaja ja oma lihatööstuse rajamine, et oleks võimalik kohalikku lamba-, lihaveise- ja ulukiliha kohapeal turule tuua ning loomapidajad saaksid liha kohapeal väärindada ja ka müüa.

“Kõikidel ühistu liikmetel on kas lambad, lihaveised või mõlemad. Esmajärjekorras kasutamegi oma liikmete loomade liha. Kui tellimusi on rohkem, ostame liha mandrilt juurde, kuid ikka meile oluliste nõuete alusel: liha peab olema naturaalne, puhas ja vabalt kasvanud loomalt,” lisab Kask.

Praegu kasutatakse veel võõraste tapamajade teenust, kuid rümbad lõigatakse portsjoniteks lahti juba ise. Kuna tegemist on väikese tootmisega – Nõmmküla lihavabrikus toimetab hetkel neli töötajat – saab teha palju nii-öelda rätseplahendusi: liha lõigatakse lahti nii, nagu klient seda soovib või nagu vaja on. Sama seis on ka marineerimise ja pakendamisega.

Sümbioos loodusega

Muhu Liha üheks taganttõukavaks jõuks on elu sümbioosis loodusega, mille tulemuseks on vabalt niitudel ja rohumaadel kasvanud õnnelikud loomad. Kõik see kajastub ka hiljem nende loomade liha maitses, värvis ja kvaliteedis.

“Looduslikud rohumaad vajavad hooldust.

Luudest vabastatud täidetud terve kana Vaja läheb • (Bresse’i) kana • Võid (82%) • Oliiviõli • Kuivanud saia • Šampinjone • Sibulat • Küüslauku • Riivitud juustu • Maitseaineid vastavalt soovile • Ürte vastavalt soovile Valmistamines Kõige olulisem selle roa puhul on kana õigesti luustada ehk debone’ida. See tähendab lõigata kanast oskuslikult kogu luustik välja nii, et kana jääb terveks.

Kui kana on luustatud, purusta köögikombainis kuivanud sai suuremaks puruks ning prae võis ja õlis kuldseks. Tõsta kõrvale.

Haki küüslauk, sibul ja seened ning prae koos maitseainetega võis ühtlaseks. Tõsta kõrvale.

Riivi juust ja tõsta kõrvale.

Tee kana keskelt lahti, maitsesta ja täida. Maitsesta soola ja pipraga, hõõru enne kana sisusse ka pehmet võid. Lisa kihid: esimene kiht seened, teine kiht juust, kolmas kiht saiapuru.

Nüüd keera kana kokku ja kas õmble või seo nööriga tugevasti kinni. Kana peab jääma kana kujuga.

Tõsta galantiin ahjuvormi, hõõru pealt võiga ja maitsesta.

Valmista kana ahjus 170–180 kraadi juures 45 minutit.

Lase jahtuda ja lõika viiludeks.

Head isu!

Liha, mis Muhu maitsega Kolm aastat tagasi alustas äsja loodud Muhu Liha Tulundusühistu ühe olulise missiooni elluviimisega, mille eesmärk on tuua Eesti lihapoodidesse ja restoranidesse tagasi kvaliteetne kohalik liha. Muhu Liha puhul siis karjamaal vabalt kasvanud rohumaaveiste ja niidulammaste liha. Liha, mis on saanud oma maitse peamiselt Muhus ja Saaremaal söödud rohust.

FOTO: SEBASTIAN MIKAEL MAGAGNI

Seda hooldust pakuvad kõige paremini nendel aasta ringi vabalt oma loomulikku (looma)elu elavad lambad ja veised. Selliselt kasvanud loomad on õnnelikud ja nende liha on puhas, tervislik ning maitsev. Vabalt kasvanud loomad on ka tunduvalt väiksem koormus loodusele endale. Et kohalik loomakasvataja võidaks, on vaja oma tapamaja, millest võidab siis ka juba lihasööja, kes saab õigesti lõigatud kvaliteetsed lõigud,” mainib Kask.

Liha igale lauale

Veel järgivad Muhu Liha inimesed oma tootmises kiivalt “ninast sabani” loogikat.

Kask ütleb, et nad proovivad lihalõikusest üle jäävaid konte koeraomanikele laiali jagada ja hakata rasvast talveks linnutoitu valmistama. Ka rupskid müüakse maha, sest igale lihatükile leidub alati tahtja!

Muhu liha saab osta suurematest Selveri ja Coopi poodidest, Rimi Talu Toidab lettidest, samuti nii Tallinna, Tartu kui ka Pärnu taluturgudelt. Maxima kasutab näiteks kohalikku Muhu lambaliha oma toodetes ja lihalettides. “Loomulikult on liha saadaval meie oma lihaletis Muhus, Liiva poes,” lisab Kask.

Jutu võtab Kask kokku aga ühe lausega: “Sööge liha vähem, aga sööge kvaliteetset!”

Muhu Liha Tulundusühistu Nõmmküla, Muhu vald, Saare maakond +372 5688 5988 www.muhuliha.ee 21

SISUTURUNDUS

Ferro Pärnu kesklinna juba niigi legendaarsel restoranide, kohvikute ja baaride tänaval avas äsja uksed veel üks lokaal, mis nii kohalike kui ka turistide südameid oma rikkaliku veinikaardi, kokteilivaliku ja toidumenüüga püüdma hakkab. Restoranbaar Ferro püüab leida selleks suveks ühenduslüli hubase istumise, tervisliku toidu ja värskendava puhkuse vahel.

P

ühavaimu tänav on Ferro kujul saanud juurde lokaali, mille sisekujundus koosmõjus maja ees asuva suveterrassiga loob terviku, kus veeta vabalt terve päev: ilusa ilmaga on mõnus vaadata, kuidas inimesed linnatänavatel patseerivad, ja nautida värskendavaid kokteile. Õhtu saabudes saab aga peita end päevakuumuse eest pigem tumedates värvides baari, kus meelelahutus veel pikalt otsa ei saa.

Restoran Ferro üks eestvedaja Maarit Kõrgekivi ütleb, et Pärnu elanikud ning turistid soovivad avastada uusi põnevaid kohti, kus saaks hästi süüa, head veini ja kokteile. Mingit erisust Kõrgekivi sõnul klientide puhul ei tehta – kas turistid või pärnakad, oodatud on kõik, kellel on soov end suvepealinna päevas või õhtus hästi tunda.

Vahemeri, mis flirdib Aasiaga

Üks väga tähtis nüanss Ferro köögi ja menüü puhul on see, et enamik toite valmistatakse kamado-tüüpi grillil, mis annab enamikule Ferro toitudele suviselt erilise suitsumeki. Nii köögis toimetavad kokad kui ka restorani omanikud on selle valikuga väga rahul – nii saab pakkuda inimestele neid maitseid, mida just suvest oodatakse. Toidud on aga loomulikult kokkade erineva tausta tõttu samuti erinevad. Saladuskatte all võib öelda, et Ferro köögis on erinevatel aegadel toimetamas nii mõnigi Eesti aasta koka tiitli pälvinud toidukunstnik.

Ning seda on tunda, maitsta ja näha ka lauda serveeritud toitudes. Üheks põnevamaks roaks on sütel grillitud tervest peedist lõigatud carppaccio, mis on hõrk, kreemine ja mille küljes hõljuv suitsuaroom viib mõtted argijamadelt puhkusele. Samasugust suitsu on tunda ka rikkalikus pardifileesalatis, mis täidab kõhtu rohkem, kui sellest kastmerikkast roast oodata võiks.

Kõrgekivi sõnul on nende klientide suur lemmik ka lambakarree, mis on juba nii oma välimuselt kui ka maitselt tippköökide vääriline. Ning magustoidud … nendest pole üldse vaja pikemalt rääkida, neid on vaja maitsma tulla.

Hetkel on Ferro menüü pigem kergem, salatine ja võtab šnitti nii Vahemere-äärsete maade köökidest kui ka Aasia kuulsatest toitudest. Näiteks serveeritakse Ferros ka ramenit, kuid päevapakkumised on restoranis paljuski just Itaalia roogasid uurivad. Ärge ehmuge, kui teenindajad ja vahel ka kokad särasilmselt lauda oma roogasid selgitama ja põhjendama 22

tulevad, seda selleks, et sööja saaks parima pildi, mis on teda ees ootamas, mis on igas toidus erilist ja milliste maitsetega peaks arvestama.

Kokteilikunst

Restoran ei nimeta ennast küll kokteilibaariks või vinoteegiks, kuid suund on püsida oma suurepärase menüüga mõlemas vallas samal pulgal: veinivalik on restoranis küll pigem keskmine, kuid valikus on veinid, mis suvel väljendavad suve erilisust, sügis- ja talvehooaja tulekul vaadatakse aga pigem soojaandvamate veinide poole.

Kokteilid, mille on loonud maja enda baaridaamid, teevad kerge ekskursiooni nii klassikute kui ka eksperimentaalsemate jookide seas. Eriliseks muudab kokteilikaardi paar unikaalset ja vaid Ferro klientidele mõeldud kokteili. Nagu Kõrgekivi ütleb, siis nende idee on teha kõige puhul võib-olla pigem vähem, kuid teha seda paremini ja eriliselt.

Suveterrass, millest mööda ei pääse

Kui vaadata Pühavaimu tänavat panoraamis, siis moodustavad äsja avatud Ferro ja osaliselt samadele inimestele kuuluv, aga juba aastaid pärnakaid ja ka kaugemalt tulevaid inimesi lõbustanud restoran Mum ka õues ühise terviku: selle krooniks on suur ja palju inimesi lõbutsema mahutav suveterrass.

Tavaliselt on Pühavaimu tänavas alati päikest, samas tuulevaikne ja kerge sagimine annab juurde suurlinnahõngu.

Kui on pimestav ja lõõskav päike, saab end peita päevavarjude alla, kui on jahedam moment, pannakse käima soojaandurid, seda ikka selleks, et ühine ajaveetmine, mõnus söömine ja elamused ei lõppeks.

Restoran Ferro Pühavaimu 15 Pärnu +372 442 0085 www.facebook.com/Ferro

FERRO TO I T & V E I N

Rabarberirevolutsioon

JOOGITREND

Eestit on tabanud rabarberihullus, mis peamiselt väljendub selles, kui palju on erinevaid rabarberist kääritatud vahuveine, mida innukatele veininautijatele välja valada. Eesti kõikides veinimajades on nagu aamen kirikus pakkuda ka oma “keermega” rabarberiveini.

Tekst: Martin Hanson Foto: Andres Putting

K

ui lugeda kokku kõik kohalikus t rabarberis t valmistatud veinid, siis jõuab kiiresti kuraditosina erineva pudelisse pandud joogini.

Kõik elegantsed mulliveinid, välja arvatud üks – Allikukivi Veinimõisa rabarberivein, mis voolab pudelist klaasi “rahulikuna”, kerge roosaka helgiga ja sobib nii kala kui ka lihtsalt õhtuse istumise juurde. Kui esimese pääsukese rebarberiveinidest lasi aastaid tagasi lendu Peenjoogivabrik Nudist oma Rabarbra veiniga, siis riburadapidi on kõik teisedki veinimajad hakanud rabarberist jooke turule tooma.

Küsimusele, miks on rabarber kohalike veinitootjate hulgas nii populaarne, vastas Valgejõe Veinivilla veinimeister Tiina Kuuler mõned aastad tagasi, et kuna seljataga on pikk ja igav talv, veinimeistritel käed aga sügelevad, siis ongi kohe kevadel valmiv rabarber tänuväärne vahend, millega esimene vein kohe käima panna. Pealegi meeldib rabarber eestlastele, seda nii koogina, moosina kui nüüd ka joogina.

Kas täiesti puhtal kujul või mõne muu marja lisandiga on rabarebriveini pakkuda enamikul veini- ja siidrimajadel: Nudist, Valgejõe Veinivilla, Habaja Viinavabrik, Jaanihanso Siidritalu, Murimäe Veinikelder, Mamm&Frukt, Tori Siidritalu, Uue-Saaluse Veinitalu, Hof Podis ehk Pootsi mõis, Mull Siidrikoda ja isegi A.Le Coq ning Võhu Vein. Sinna juurde paar alkoholita vahutavat rabarberist “veini”. Kindlasti jäi keegi mainimata, kellestki sai mööda vaadatud.

Igal mõisal oma rabarber

Pärnu linnas toimetava veinimaja Mamm&Frukt üks asutaja Helen Huberg ütleb, et rabarber on populaarne nii maitse kui ka aroomi poolest, sellest toodetakse nii limonaade kui ka küünlaid.

Nende rabarberivein pärineb Hubergi sõnul veel sellest ajast, kui tegeleti hobiveinindusega.

“Rabarber on kuidagi hästi loomulik jätk õunale. Kui õuntest sai kõik läbi proovitud, siis võtsimegi ette järgmise lihtsasti kättesaadava tooraine. Kui aga 2015. aastal hobitegijatest ettevõtteks muutusime, siis tegime sellega väikese pausi ja katsetasime vähem tuntud valge marjaveiniga – valge sõstraga,” ütleb Huberg.

Kuna Mamm&Frukti veinidesse on sisse kirjutatud mitme tooraine kombineerimine ja heas mõttes mänglemine, siis otsustasid veinimeistrid lisada rabarberiveinile ka veidi vaarikat. “Varem oli meil valikus karusmarja cuvée vahukas, mis oma loomult oluliselt järsem ja jõulisem, rohkem selline talvine toode. Seega rabarberi-vaarikavahukas bublé pidi saama pigem suviseks naudisklemiseks.

Meie hinnangul ideaalne kombo. Rabarber annab särtsakust, vaarikas pehmust ja marjasust. Naljatlemisi ütleme, et need kaks täiendavad teineteist ka Excelis: rabarber üks odavamaid, vaarikas jällegi üks kallemaid tooraineid,” kommenteerib Huberg.

Põhja- Eesti veinitootja, Habaja Viinavabriku üks asutaja Villy Paimets lisab, et veinimeistrile on rabarber tänuväärne puhmas – kasvab ta ju suhteliselt ise, annab seejuures palju mahla ja mis peamine – on happerikas. “Selleks, et rabarberivein untsu 23

JOOGITREND

SOMMELJEE: kindlasti on rabarber tooraine, mis jääb

Äärmiselt galantne valik kohalikku mulliveini, kas pole?

keerata, peab ikka üsna palju vaeva nägema,” muigab veinitootja ja lisab, et nende veini iseloomustab kergus ning õhulisus.

Paimets selgitab, et nemad jõudsid rabarbrini juhuslikult. “Saime maale kolides ostetud viinavabrikuga kaasa ühe hiiglama suure rabarbripõõsa. No tegime kooki, tegime kisselli, aga ikka jäi vart üle. Nii me siis ülejäänud varred käärima panimegi.

Esmalt tegime temast lihtsalt joodavat kuiva lauaveini, seejärel tekkis hasart sinna ka mull sisse kääritada ja nii ta läks,” lisab veinitootja.

Sommeljeed ikka kiidavad

“Peamiselt toovad sommeljeed meie puhul esile veini kergust, kevadise rabarbri õrna värskust, mõnusat peenet mulli ja pikka kihisemist. Oleme muide ka ühed vähestest, kes oma vahuveinile mullid pudelis traditsioonilisel šampanjameetodil sisse kääritavad. Võtab küll kordades rohkem

aega ja tööd, kuid tulemus on vaeva väärt,” räägib Paimets. Üks Eesti parimaid käsitööjookide müüjaid, SIP veini- ja õllepood, kirjutas Habaja “kihisevat” müügile tuues iseloomustuseks: “Habaja rabarber on oma kihina saanud elegantselt traditsioonilisel meetodil pudelis käärides. Siidisele mullile lisaks võid silmad sulgedes rännata mõnda lapsepõlve kevade- või suvepäeva ning tajuda ehedat ja puhast rabarberikisselli maitset ning aroomi. Selle kõige juures on Julia-Maria (viinaköögi veinimeister) ja Villy rabarber värskendavalt kuiv.”

Eesti ainus pommeljee ehk siidrisommeljee, Siidrimaja perenaine Kaire Jakobson ütles aga Habaja rabarberivahuveini kohta, et ilmselt hakkab Habaja käekirjaks saama selline õrnade jookide joon ja see on väga õige rada, mida mööda minna – väga palju on rajusid maitseid, aga õrna elegantsi on väga vähe.

Väikese erinevuse kohalike tootjate rabarberist mulliga veinide juures toobki sisse just viimane etapp: kas mull on veini saadud jõuga või traditsiooniliselt, oodates.

Enne joogi valimist tehke see detail endale selgeks ja pärast mekkimist mõelge, kas maitsel oli vahe sees. Igal juhul on rabarber praegu kuum sõna.

Huberg arvab, et see rabarberiarmastus võib-olla ei olegi üldse buum, vaid rabarber on siin selleks, et jääda.

“Nagu Eesti Chardonnay,” lisab veinimaja Mamm&Frukt esindaja.

NB! Hoidke silmad ja kõrvad lahti, sest üks järgmiseid joogisaate “Vala välja!” salvestusi keskendub samuti rabarberist mulliveinidele. Stuudios on külas paar tootjat ja terve nimekiri veine maitsmiseks.

Saated leiate Delfi Tasku kanalist tasku. delfi.ee.

SIIDRITOOTJA: rabarberivein on ju puhas nostalgia Jaanihanso Siidrivabriku asutja Alvar Roosimaa ütleb, et nende rabarberivahuvein peaks tuletama meelde lapsepõlve, vanaema kooki ja kisselli.

Alvar, oskad sa mulle põhjendada eestlaste rabarberiveiniarmastust?

Mina olen peamiselt kuulnud nostalgiajutte lapsepõlvest pärit vanaema koogist ja kissellist.

24

sekkumine) põhimõtte usku, seega püüame aimata, millisest algmaterjalist loodus meile aja jooksul parima lõpptulemuse valmistab. Meie eesmärk rabarberiveini puhul on, et ta olekski päris rabarberi maitsega, kasvõi sellesama nostalgia vaimus: nii nagu rabarber lapsepõlvest meelde on jäänud. Sellepärast me ei filtreeri-poleeri teda säravaks ega värvi teda seksikalt roosaks.

Miks ka siidrivabrik otsustas hakata rabarberivahukat valmistama?

Kapitalismi tingimustes on vahel mõistlik proovida teha seda, mida kõik osta tahavad. Aga kui jook valmis sai, siis hakkas ka endale meeldima ja nüüd on see regulaarselt ka mu enda kodusel laual.

Kuidas Jaanihanso rabarberivein vastu on võetud?

Hästi, vist. Päris head restoranid on selle menüüsse võtnud ja ka poest ostetakse. Kui meie keskmine pudel valmib 2–3 aastat, siis Rheumi (Jaanihanso rabarberivein) esimene aastakäik oli 2018 ja tuli meie kohta väga noorena välja. Nüüd läheb see iga disgorgement’iga (ringikorkimine koos pudelikaela külmutamisega) paremaks ja küpsemaks. Tipphetked on sellel aastakäigul aga veel ees.

Kuidas panid paika veini meki ja iseloomu?

Jaanihanso on sügavalt naturaalse ja low intervention (vähene

Kuidas on sommeljeed seda iseloomustanud?

Pead sommeljeede käest küsima.

Eesti Sommeljeede Assotsiatiooni president, sommeljee Kristjan Markii ütleb, et kohalikul veiniturul oli tunda kerget vaakumit, mille paar tootjat imepäraselt ja õigel ajal ära tabasid – tabasid väga õnnestunult aega ja sihtgruppi, seda koos modernse pudeli- ning sildikujunduse ja eristuva stiiliga, mis pani meedia ning sotsiaalmeedia kihama.

“Tänu sellele said nad üsna palju eetriaega, mis omakorda soodustas teiste joogimeistrite valikute tegemist. Pigem jäi see suurem rabarberibuum ja uute jookide turuletulek eelmisse ning üle-eelmisse aastasse. Nüüd on aeg, kus hakkavd välja kujunema tooted, mis jäävad ja on leidnud omale kindla tarbija.

Kindlasti on rabarber tooraine, mis jääb ühel või teisel kujul valikusse pikaks ajaks,” räägib sommeljee.

Markii lisab, et ka Eestis toodetud rabarberist mulliveinide hulgas on üsna varieeruva stiiliga tooteid – nii üsna rahvalikke kui ka maitsemeeltele päris suuri väljakutseid esitavaid näiteid. “Oluline on leida rabarberi eripärase kirbe happesuse (oblikhape) ja magususe vaheline tasakaal. Sestap segavad paljud oma veinide juurde miskit veel – kes õuna, kes maasikat, kes lihtsalt suhkruvett. See omakorda annab võimaluse tekitada üsna põnevaid koosluseid,” lisab Markii.

C h a m p a g n e’d e v õ i c r é mant’idega sommeljee meie kohalikke rabarberivahuveine ikkagi ei võrdleks ja asi ei ole Markii sõnul isegi mitte kvaliteedis, vaid eristuvas tooraines ja stiilis.

“On väga toredaid eksemplare, on ka väga lihtsaid ja rahvalikke, mille puhul tundub küsitav hind natuke kõrge. Igal juhul on väga tore pakkuda meie restoranides-kohvikutes rabarberist valminud veine kui alternatiivi imporditud veinidele.

Need pakuvad lisaks kodumaistele tarbijatele avastamisrõõmu ka külastavatele turistidele,” mainib Markii.

Sommeljee viskab õhku ka idee, et rabarberiveinide puhul võiks Eestis ellu kutsuda samasuguse traditsiooni, nagu on Beaujolais Nouveau puhul Prantsusmaal, mis võimaldaks värskete rabarberist valminud veinide kiiret turuletoomist kevadel.

PENINUKI DISTILLERY

Peninuki avas Aparaaditehases baari Kõik sai alguse baarist

Tegelikult on Peninuki Distillery meeskond juba seitse aastat juhtinud Tartu ühte populaarsemat baari Naiivi. Selles mõttes on tüüpidel pilt selge – nad teavad, mida inimesed joovad ja mis neile meeldib.

Mõte ise jooke valmistama hakata tuligi impulsist oma baaris oma toodet pakkuda.

Kui alustati, juba kuus aastat tagasi, toimus Eesti turul käsitööõllede plahvatus. Mingi hetk tundus, et iga vähegi rafineerituma maitsemeelega õllesõber pani kuskil keldris oma tehase püsti.

Käsitöösiidriga oli olukord aga teist sugune, neid polnud üldse.

Peninuki jõudis oma siidriga turule esimeste seas. Esiti tehti kihisevat oma õunahunnikus, aga siis võeti asi juba suuremalt ette. Praeguseks on valikus neli päris siidrit, see tähendab, et jook valmib veega lahjendamata täismahlast ja pole filtreeritud, pastöriseeritud ega sundkarboniseeritud. Kokku on kuue aasta jooksul lansseeritud 15 erinevat siidrit.

Aparaaditehase võimalused

Kui muidu on Peninuki joogid saadaval väiksemates poodides (näiteks veini- ja õllepoes Sip, peagi ka Rimi poodides) ning erinevates baarides-restoranides, siis nüüdsest on meeskonnal täitsa oma koht.

Päeval toimivad ruumid poena, hilisemal ajal saab jooke nautida baaris.

Lisaks kolitakse kogu tootmine

Peninuki Distillery on Tartu sõpruskond, kes pakub kodumaiseid joogielamusi. Valikus on nii käsitöösiider, mõdu, limonaad kui ka kangem naps. Nüüdsest kolis joogivalmistaja kogu tootmisega Aparaaditehasesse, kus avati ka baar.

Prantslate pommeau’st inspireeritud Peninuki Upsakas on auhinnatud aperitiiv, mis on ülimalt õunane magus jook (samas, suhkrut pole lisatud), sobides isutekitajaks või kergeks magustoiduks. Lisaks valmistatakse erinevaid destillaate, sealhulgas rukkililledega õunadžinni. Alkoholivabadest jookidest pakutakse kahte erinevat limonaadi, Quince Soda ja Raspberry Shrub, mis sobivad lihtsalt purgist limpsina joomiseks või kokteilide pikendajaks.

2018 tegid mehed Eesti esimese päris mõdu. Seni on valminud kolm erinevat ja aasta lõpuks lisandub neli uut imelist meejooki.

Tulevikuplaanid

Aparaaditehase keldriruumidesse. Seal hakkavad toimuma kõiksugu põnevad katsetused, näiteks on meestel plaanis viskit ja vermutit tegema hakata. Viskitegemine on loomulikult pikk protsess, mis võtab vähemalt viis aastat, kuid inimestel on võimalik oma isiklik vaat nii-öelda ette osta ja selle valmimisel ise silm peal hoida. Kui aeg küps, ehitatakse Aparaaditehase massiivsetesse katakombidesse ainulaadne viskikelder.

Auhinnatud joogid

Lisaks neljale erinevale siidrile – Kratt, Estons, Ronja ja Naaditaat – pakub Peninuki Distillery teisigi jooke, kusjuures kõik valmib kodumaisest toorainest. Kuna tegemist on päris siidriga, hakkab jook pudelisse pannes alles valmima, mitte vananema, nii et viis aastat kroonkorgi all küpsenud joogil on hoopis põnevamad maitsetunnused.

Viskitootmise kõrval on Peninuki meeskonnal tulevikus plaanis palju muudki toota. Kuna Eesti on kõige põhjapoolsem „hea õuna maa”, siis tasub seda ära kasutada.

Praegu veel ekspordiga ei tegeleta, kuid seegi on tulevikuplaanidesse kirjutatud.

Ja plaanid on suured! Lähiriikide asemel vaadatakse maakera teisele poole – Austraaliasse. Seal on neil inimene, kes ekspordiga tegelema hakkab, juba kohapeal olemas. Turul on potentsiaali, sest skandinaavialik kuiv siider ja üllatavalt ka piirkonna traditsioonidele omane mõdu, pole Austraaliasse veel jõudnud.

Peninuki Distillery baar asub Aparaaditehases, aadressil Kastani 42, Tartu.

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga.

Alkohol võib kahjustada teie tervist.

25

GASTRONOOM

Ajaloole kummarduse tegev lokaal Gastronoom Astudes sisse Pärnu kesklinnas avatud uude lokaali Gastronoom, tabab esimese asjana kerge segadus: vaatamata mitmekuisele pausile kogu gastronoomses maailmas võtab Gastronoom vastu kireva, särava ja rõõmsa olekuga.

Eriilmelist seltskonda on iga laua taga, kõigil menüüst ja veinikaardilt parimad palad tellitud, rõõmsad (isegi vabanenud) ilmed nägudel.

N

agu ütleb lokaali üks omanikest, on Gastronoom Pärnus asuv heade maitsete klubi, milles kohtuvad söök, jook ja muusika. Põhjuseid, miks lokaal igal ajahetkel inimestest kihab, on mitu. Esimene neist on kindlasti see, et Gastronoom on veinivaliku, menüürikkalikkuse ja hubasusega väga kutsuv lokaal.

Teiseks on aadressil Hommiku 17 asuvasse restorani tee enamikul juba selge, võiks öelda, et isegi lihasmälus, sest samad omanikud pidasid seal ligi viisteist aastat Pärnu toidumaastiku ühte lipulaeva Lime Lounge’i. Kolmas ja ehk kõige olulisem põhjus, miks inimesed Gastronoomi tulevad, on selle muhedad, sõbralikud ja elu nautimist kõrgelt hindavad omanikud Ly ja Raimond Melts.

“Saime pakkumise restorani laiendada, misjärel tekkis sisemine tunne, et kui juba, siis tehagi täielik metamorfoos ja avada täiesti uus lokaal, midagi, mida Pärnus veel sellisel kujul ei ole. Me ise oleme veiniinimesed, meile meeldib hea söök, samas kõige trooniks peab olema mõnus 26

seltskond ja võimalus mugavalt aega veeta.

Need mõtted saidki Gastronoomi loomise aluseks,” kirjeldab Ly uue lokaali algust.

Restoran asub ruumides, milles nõukogude ajal tegutses kauplus Hommiku Gastronoom. Kui muidu valitses tolle aja lettidel külluslik tühjus, siis siit poest võis aeg-ajalt ikka nii leti pealt kui ka leti alt head ja paremat saada. Sama ideed – et nii leti pealt kui ka leti alt saab head ja paremat – jätkab ka uus lokaal.

Toite merelt, maalt ja peenralt

Avamise järel kiirelt nii pärnakate kui ka mujalt tulnute südamed võitnud Gastronoom pidi sarnaselt teistele lõbustusasutustele oma uksed väheseks ajaks sulgema ja siis piiratud tingimustes toimetama. Nüüd jälle peaaegu täies ilus avatud lokaal ootab suvel külla kõiki, kes soovivad maitsta head veini, värskendavaid kokteile ja mõnusat Vahemere ning Aasia vahel hüplevat menüüd. Oluline on ära märkida, et menüüvalikud on peakokk koostanud nii, et maitseelamuse saavad Gastronoomist kätte ka veganid.

Raimond ütleb naljaga pooleks, et kahe restorani pidamisega on nende köögist sirgunud väga korralik hulk üle Eesti tuntud peakokki, sest omanikud on köögile andnud palju vabadust katsetada, ise areneda ja pidevalt uuendusi teha. Ka praegu Gastronoomi kööki juhtivad peakokad Merike ja Nelle on samas köögis aastaid töötanud ning ütlevad ise, et neile meeldib katsetada ja proovida uusi maitseid. Gastronoomis on küll tunda varasema restorani kerget hõngu – seda peamiselt vürtside ja mereandide kasutuses –, kuid üldiselt vaatab menüüst vastu täiesti uus suunitlus.

“Menüü panime kokku nii, et iga külaline saab ise oma toidu piltlikult öeldes kokku panna: liha eraldi, lisandid ja kastmed eraldi juurde valida. Seda selleks, et toitu saaks lauas kõigiga jagada, sest see ongi ju koos söömise mõte – jagada,” ütleb Ly. Menüüst leiab nii tuunikala, krevetid, kaheksajala kui ka hõrgu Pähkla forelli.

Pearoad hakkavad suurema kaarega maailmas ringi rändama, kuid maitselt on kõik autentsed. Suurimateks hittideks pidid peakoka sõnul olema ikkagi antrekoot,

krevetid, takod ja nende aastatepikkuse ajalooga mango-toorjuustukook.

Ning see kook on tõesti väärt seda, et kasvõi kohe sõit Pärnusse ette võtta.

Vein troonib lokaalielu

Gastronoomi õdusa interjööri pärliks ja fookuseks on Veinituba, mille riiulitel ootavad avamist nii Euroopa kui ka Uue Maailma veinid, mida peaks sortimendis olema ligi 150 nimetust. Hetkel on valik pisut väiksem, sest karantiiniaeg nõudis oma, kuid päevpäevalt taastatakse lokaali algset valikut.

“Kohapeal pakume veine nautimiseks nii pudeli kui ka pokaali kaupa, kuid suurema valiku idee oli pidada pisut ka veinipoodi, kuid seda siis selliselt, et kui mõni pokaalivein meeldib, siis saab selle ka riiulist kaasa osta,” räägib Ly. Esimesena Pärnus on võimalik Gastronoomis nautida veine ka automaatsest veinikülmikust, kus kaardi alusel on võimalik ideaalses tingimuses hoitud erineva hinnataseme ja kvaliteediga veine katsetada: saab tellida nii pokaali, poole kui ka veerandi kaupa. Nii saab veiniga tutvust teha, enne kui temaga pikemalt koos olema hakata. Kokku saab lokaalis pokaaliga tellida 14 erinevat veini.

“Kõige olulisem on see, et inimestel oleks mõnus ja hea meie juures olla. Sellest annab tunnistust see, et meie juures on inimesed hakanud ka täitsa võõrastega laudu jagama.

Alguses on võõristav, kuid siis juba lüüakse pokaale kokku,” mainib Raimond.

Eriti helisevalt kõlavad pokaalide kokkulöögid nädalavahetuseti, kui Gastronoomis esinevad erinevad DJ-d, sügisel jätkatakse ka elava muusikaga.

Gastronoom Hommiku 17, Pärnu +372 449 2190 info@gastronoom.eu www.gastronoom.eu

SUVEPUHKUS

P

uuvilja- ja marjaveine hakati Eestis valmistama juba keskajal.

Ametlikud marjaveinitehased avati aga 1920ndatel. Tekkinud traditsioone anti põlvest põlve edasi ja veinid mulksusid nõukogude ajal kodude nurkades suurtes klaaspudelites.

Alates 2010. aastate alguse käsitööjookide revolutsioonist on uued tegijad teinud veine kõigest, mida loodus pakub: kohalikud viinamarjasordid, kõik söödavad puuviljad, marjad, isegi lilled ja köögiviljad.

Toorainete rohkus teeb meie veinimaastiku traditsiooniliste viinamarjaveinipiirkondadega võrreldes palju mitmekesisemaks.

Kohalik toodang on üle maailma au sees ja eestlastel on põhjust selle üle uhke olla. Eesti kvaliteetveine võib leida parimate restoranide veinikaartidelt nii siin- kui ka sealpool piiri.

“Minu jaoks oli algselt üllatav, et enamiku meie kõige eesrindlikumate veinitalude omanikud ja veinimeistrid polegi põlised talumehed-naised, vaid hoopis linnarahvas, kes on hoopis muudelt elualadelt ja leidnud uue kutsumuse, linnaõhu kopsudest välja köhinud ning uudsetele talupidamise traditsioonidele aluskive laduma hakanud.

Olgugi et need persoonid on pärit erinevatelt elualadelt, ühendab neid kõiki teatud omaduste komplekt. Esmalt tõsine kirg oma uue hobi-töö vastu, mis ei pruugi kõikide puhul esmapilgul ehteestlastlikult välja paista, kuid alati lähevad nende silmad särama, kui hakkame rääkima veinidest, nende valmistamisest ja muust seonduvast.

Siis nad avanevad ja on rõõmuga nõus oma saavutusi sinuga jagama. Teisalt on nad ilmselt kõik ikka pisut “peast imelikud” ka.

Ja seda kõige paremas mõttes,” kirjutas Vins de France’i peasommeljee ja Eesti Sommeljeede Erakooli lektor Igor Sööt eelmisel suvel ajakirjas Edasi.

Maitserännaku saab uuel Eesti Veiniteel panna kokku enda maitse järgi, iga veinitalu külastus tuleb endal kokku leppida. Kui tunned end Eesti veinimaailmas veel võhikuna, siis on võimalus giidiks võtta ka sommeljee. Valgejõe Veinivilla sommeljee

Unistuste reis

veiniteele

Aasta alguses startis Eesti Veinitee, mis ühendab tervelt 13 kohalikku veinitootjat ja -pakkujat üle kogu pisikese Maarjamaa. Kohalik veinimaastik lõi lõkkele eelmise kümnendi keskpaigus, kui aastaid – vahel aastakümneid – kodus nauditud veine hakati ka avalikult ja ametlikult müüma. Nüüdseks on nii mõnigi nendest veinidest jõudnud tunnustuseni ja restoranide veinikaartidele Eestis ning mujalgi Euroopas.

Tekst: Martin Hanson Foto: Murimäe Veinikelder

ja üks veinitee asutajaid Gregor Alaküla selgitab, kuidas sai Eesti Veinitee alguse ja kuidas seal sel suvel õigesti ringi seigelda.

Gregor, millest tekkis idee panna kokku Eesti Veinitee? Üheskoos teiste tootjatega, kellega suhtlesime tihedalt juba enne veinitee loomist. Rääkisime klientidelt tulnud tagasisidest ja üsna tihti olid inimesed veine maitstes üllatunud, et veinitalusid on üle Eesti teisigi. Selleks, et iga veinitalu turundusele kulutatavat panust maksimeerida, otsustasime luua Eesti Veinitee.

Eeskuju pakkusid ka teiste veinipiirkondade veinimarsruudid Saksamaal ja USA-s.

Kuidas on veinitee toimima hakanud ja kas on näha ka külastajate arvu kasvu?

Mida ootate sellelt suvelt?

Alustasime tegevustega alles selle aasta veebruaris turismimessil, et reisibürood ja inimesed saaksid suveks aegsasti plaane teha. Tänaseks oleme sisuliselt vaid paar nädalat saanud töö vilju mõõta. Oleme teinud tutvustusi ja kampaaniad internetis ning valmis saanud kodulehe. Ka oli ajakirja Edasi suvise tellimiskampaania peaauhinnaks just reis Eesti Veiniteel. Suvelt ootame palju kodumaiseid külastajaid ja kavatseme kindlasti ühispingutuse tulemusi mõõta.

Miks minna uitama Eesti Veiniteele?

Igal rännakul õpid midagi. Eesti Veinitee tunnuslause on “Põhjamaine maitserännak”.

Uitama võiks tulla eesmärgiga lasta end puhastel Eesti maitsetel üllatada. Puusalt tulistades võib öelda, et 99 protsenti külastajatest on esmakordsel külastamisel ja maitsmisel siiralt vaimustuses. Millal sina viimati siiralt vaimustuses olid?

Kuidas veiniteed läbida? On sul juhiseid, kuidas parim ülevaade saada?

Iga veinitalu külastus tuleb endal kokku leppida, mis tähendab, et kõiki võib ka iseseisvalt külastada. Teekonna võib kokku panna põhjast lõunasse või vastupidi. Selleks, et kõik 16 talu läbi käia, kulub kokku umbes neli päeva. Üle nelja veinitalu külastamine ühe päeva jooksul võib osutuda kurnavaks.

Ideaalne oleks sõpradega rentida mikrobuss ja korraldada tavapärase veinireisi formaadiga rännak, vahetades iga päev autojuhti.

27

Kajakas Pizza on uus mere ääres asuv restoran Pirital, mis pakub õiget ja ehtsat itaaliapärast Napoli pitsat. Iga pitsa on küpsetatud käsitsi ehitatud puuküttega ahjus 500 kraadi juures, et tekitada sellele õige suitsune maitse. Pitsad ja toiduroad on valmistatud ökoloogilistest Benesca toodetest, mida kasutatakse restoranides ja hotellides üle maailma.

Lisaks toitudele on pakkumises väga suur valik bio-friendly’sid ja ökoloogilisi veine, mille päritolu on eri paikadest üle terve Itaalia. Veinide hinna ja kvaliteedi suhe on üks parimaid, mis Eesti restoranidest võimalik leida.

@kajakaspizza

Kajakas Pizza

kajakaspizza.ee

TOIDUREIS

Suutäis Riiat Turistide meeliskohad leiab igaüks Riias suurema vaevata üles, aga harva on tunne, et mõnda neist tahaks ka järgmine kord Riiga sattudes minna. Mis on aga kohalike lemmikpaigad, millest nad kunagi ära ei tüdine?

Tekst ja foto: Silvia Pärmann

R

iia vanalinna suurimaks vaatamisväär tuseks on muidugi selle kõrval asuv Riia keskturg. Keskturu ilmekas sümbol on 1920. aastatel ehitatud arhitektooniliselt efektsed paviljonid. Tegelikult rajati need esialgu sõjaväelisel otstarbel lennukiangaarideks, hiljem tehti otsus hakata neid kasutama turupaviljonidena.

Riia turg on üks väheseid turge maailmas, mis on isegi UNESCO maailmapärandi nimistu vääriline ja mille üks hallidest tegi aasta alguses läbi totaalse muutuse ning avas uksed gurmeemarketina.

Mitukümmend tänavatoitu või nn aeglast kiirtoitu pakkuvat söögikohta jagavad

sõbralikult ühte ruumi, kus saab maitsta kõike pelmeenidest austriteni ja kust ei puudu ei suurepärane kohv ega Läti käsitööõlled. See on üks esimestest kohavalikutest, kuhu kohalikud end kiirele lõunale või kohtumisele sõpradega sätivad.

Vanalinnast välja

Ehkki viimased kuud on ka Riias olnud ajaks, kui lätlased vanalinna turistidelt tagasi “vallutavad”, jäävad riialaste lemmikkohad pigem vanalinna piirile, juugendkvartalisse või suvisel ajal muidugi ka jõe äärde.

Toit, jook ja tennis, tutvustab Pagalmsi perenaine oma restorani

Mr Page on raamatupood, mille asutajad oskavad hea kirjanduse kõrval ka head veini ja kohvi hinnata.

Toiduturgude täitumine baaride ja söögikohtadega on Euroopas olnud trend juba aastaid. Riia Gastro Market on üks nooremaid selliseid kohti, kuid tõstab järgmiste tulijate jaoks lati väga kõrgele.

lühidalt. Vanalinnast vaid mõnikümmend meetrit eemal, kohe rahvusteatri kõrval asuv kunagine tenniseklubi hoone restoran on üks stiilsete kohalike lemmikpaiku Riias, kuhu nad kevadel-sügisel eelistavad ka teatris olles vaheajaks põigata, selle asemel et seal puhvetisabas seista.

Vahepeal unarusse jäänud väljakutel käib suviti nüüd jälle mäng, mida salati, pasta või koogi kõrvale mõnus jälgida on.

Talvel on Pagalms (mis läti keeles tähendab hoovi) mõnus küünlavalgust täis koht, kus vaatamata vanalinna lähedusele saab turistidest puhata.

Kui vanalinna ümbrust avastama on paljud ehk juba sattunud, siis Daugava jõe äärde oli aastakümneid harva põhjust minna.

Kuid juba mitu aastat on jõgi olnud kohalike

jaoks suvise Riia tuiksoon. Kui veel mõne aasta eest polnud Riias kusagil võimalik vee ääres õhtust süüa, vaadata, kuidas paadid vaikselt loksuvad ja päike taeva roosaks värvib, siis nüüd on jõeäärne restoranide ning baaridega tihedalt palistatud. Juba mitu aastat valitseb trend, et vanalinna kitsastel tänavatel suveterrassi ehitamisega hätta jäävad restoranid rajavad selle hoopis jõe äärde.

Nagu seda tegi näiteks restoran Muusu (muusu.lv). Selle grillimenüü on ilmselt Riia üks paremaid, ent sama võib öelda kogu terrassil valitseva atmosfääri kohta (vihmaste ilmade tarbeks on üksjagu kohti ka katuse all ja turvaliste seintega ümbritsetud) – säravad kokad, õnnelikud sööjad ja seda kõike saatev üldsegi mitte kurblik saksofonimängija on Riia laupäevaõhtute loomulik osa.

Unustamatud kokteilibaarid ja kokteil, mille tahaks unustada

Kokteiligurmaan satub tõenäoliselt siiski ka Riia vanalinna, vähemalt selle ühte serva tähistavasse Kempinski hotelli. Kõik on tegelikult alati teadnud, kus Baltimaade üks luksuslikumaid hotelle asub, juba ammu enne selle avamist paari aasta eest – see on täpselt ooperiteatri kõrval, vanalinna serval, kus mõned mäletavad seisvat hotelli Riga ja teised, soliidses eas või lihtsalt ajaloohuvilised inimesed, teavad seda kui hotelli Roma.

29

TOIDUREIS

Läti kokteiliklassika maitsmiseks on Grand Bar parim valik.

Muusu terrassi kalaroog

Seega oli Riia Kempinski legend juba rohkem kui sada aastat enne avamispidu.

Aastal 1878 avas seal uksed hotell Roma ja tähelend algas juba siis. Teine maailmasõda lõpetas Roma elu, maja tuli praktiliselt uuesti üles ehitada ja sündis uus hotell Riga. Osa selle interjöörist on kaitse all ja detailid eksponeeritud ka praeguses interjööris – võib-olla just tänu sellele ei jäta kogu hotell üledisainitud, ebamugavalt kalli ega liiga glamuurse koha muljet, kuhu porisemal ajal ei julgekski sisse astuda, kartes marmorpõrandale koledaid jalajälgi jätta. Kempinski on Riias suutnud säilitada väga inimliku näo. See on maja, kus tunnevad end väga hästi nii suurfirmade juhid, meelelahutusmaailma staarid kui ka tavalised Riia inimesed, kes põikavad enne ooperisse minekut baari sisse, et nautida klaasi veini või kokteili. Pigem viimast, sest legendi kohaselt segati just selles baaris kokku kogu Nõukogude Liidu esimene kokteil.

Kui ar vasid, et see on lihtsalt ebaõnnestunud nali, et Vana Tallinna on šampanjaga joodud, siis paraku selgub, 30

Gastro Marketi üheks populaarsemaks toiduks on kõikvõimalike Aasia roogade kõrval ikkagi vanad head pelmeenid.

Muusu terrass

et väga sarnane jook, mis koosneb Riia palsamist ja Riga nime kandvast vahuveinist, ongi Balti kokteilikultuuri alus. Just praeguse Kempinski baari ruumides asunud baaris segas baarmen Jāzeps Arbidāns 1967. aastal kokku NSVL-i esimese kokteili Latviešu meitenes skaistas acis, mis on siiani menüüs. Selle komponendid on Rīgas Melnais Balzāms, Rīga vahuvein ja jää. See on jook, mida kord elus peab maitsma, mitte ilmtingimata lõpuni jooma. Ja ausalt öeldes on millegi sellise proovimiseks paremat kohta raske välja pakkuda.

Ent viietärnihotelli baarist, kuhu heal juhul üheks joogiks sisse põigata – kui mitte ainult interjööri vaatama –, on hea pikemalt istumiseks ja inimeste vaatamiseks edasi liikuda juugendkvartalis asuvasse šikki kokteilibaari XIII. See on ilmselt kodubaariks kõikidele seal piirkonnas tegutsevatale inimestele disaineritest diplomaatideni ja elegantset interjööri täiendavad veel stiilsemad külalised. Ehkki 13 oli selle asutanud eksjalgpalluri särginumber, kipuvad ka kokteilid maksma 13 eurot, mis on umbes sama palju kui õhtusöök

Pagalmsis. Aga ühte viimast drinki jooma minnes ei peagi neid ju tegelikult jooma kaks ega kolm.

Kui raamatupoodides tegutsevad kohvikud pole meile midagi võõrast, siis Riia üllatab raamatupoega, kuhu sisse astudes valatakse lahkelt välja klaas veini.

Riialaste üheks vaimutoidu ammutamise lemmikkohaks on saanud Miera iela kovikute ja disainipoodide vahel paari aasta eest uksed avanud raamatupood Mr Page. See on tõeline raamatufännide Meka, kuhu paljud tulevad tundideks raamatuid vaatama ja valima. Pood ise on tegelikult väike, ent suurepäraselt läbimõeldud – valdavalt koosneb see väikeste kirjastuste raamatutest, mille puhul paber ja disain on sama olulised kui sisu.

Eraldi ruum on lasteraamatute päralt. Ja kui Eestis on populaarsed Drink & Draw üritused, siis raamatupood Mr Page korraldab hoopis loovkirjutamise kursusi ja lugemisõhtuid, aga klaas veini või tass kohvi valatakse lahkelt välja igaühele, kes kohapeal valikuga rahulikumalt tutvuda tahab või oma äsja ostetud raamatuga kaugemale ei malda minna kui mõnus lugemisnurk kaupluses endas.

Aadressiraamat Gastro Market Riia keskturg Centrāltirgus iela 3 k.2 centralais.lv Pagalms Kronvalda bulvāris 2B facebook.com/pagalms Muusu Skārņu iela 6 Muusu Terase Eksporta iela 1A muusu.lv Grand Bar (Kempinski) Aspazijas bulvāris 22 kempinski.com Raamatupood Mr Page Miera iela 4 mrpage.lv Bar XIII Strēlnieku iela 1A facebook.com/barxiii

Hogo on uus restoran Noblessneris!

Mahlakad bao’d, wokid ja sushi, vürtsikas Tom-Yum, poke-kausid ja palju muud ootavad Teid HOGOs! Õhtul saate nautida maitsvaid kokteile koos imepärase vaatega päikeseloojangule meie suveterrassilt!

Banketi jaoks on olemas eraldi menüü.

Asume addressil Staapli 3 Noblessneri sadamalinnakus!

Laua broneerimine tel 5686 6950 või hogo.ee @hogo @hogo.ee

Uus pood Ülemiste keskuses!

Oleme avara valikuga köögi- ja kodutarvete kauplus, mis soovib aidata Sul sellele vastust leida.

Tule uudistama!

Rocca al Mare Keskuse 2. korrusel, Järve keskuse 0-korrusel, Ülemiste keskuse 1. korrusel ja Rakveres Vaala keskuses.

Kiika ka e-poodi: www.kodusvajalik.ee