Lehe koostas Ekspress Meedia erilahenduste ja sisuturunduse osakond
Aprill 2022
Las EGG teeb sinu eest kogu töö.
BIGGREENEGG.EE
sisuturundus
Kevadiselt mahlased šokolaadimuffinid Põhi: • 300 g nisujahu • 250 g suhkrut • 50 g kakaopulbrit • 1 tl Dr.Oetker küpsetuspulbrit • ¼ tl soola • 2 suurt muna • 250 ml petti • 180 ml õli • 50 ml apelsinimahla • 1 tl Taylor & Colledge mahevanilli ekstrakti • 160 g šokolaadinööpe • 50 g Dr.Oetker apelsinisukaadi Kaunistamiseks: • 300 ml vahukoort • 1 sl Taylor & Colledge mahevanilli ekstrakti • 2 sl tuhksuhkrut • Dr.Oetker kollast toiduvärvi • Lase loovus valla – kaunistuseks Dr.Oetker meelepäraseid tordikaunistusi, näiteks pärleid või šokolaadisüdameid Dr Oetker’i tooted saadaval hästivarustatud poodides. Taylor ja Colledge tooted saadaval Selverites, Coop’is, Kaubamajas ja Stockmannis.
Kuumuta ahi 180 kraadini. Sega kokku nisujahu, suhkur, kakaopulber, küpsetuspulber ja sool. Teises kausis vahusta munad, lisa pett, õli, apelsini mahl, vanilliekstrakt. Sega see kuivainetega aeglaselt kokku ning lisa šokolaadinööbid ja väiksemateks tükkideks hakitud apelsinisukaad. Kata 12 muffinivormikest peaaegu ääreni taignaga ja küpseta 180-kraadises ahjus 20–25 minutit, kuni tikuga katsudes ei ole küpsetised enam seest vedelad. Ära lase ka väga kaua ahjus olla, sest siis muutub muffin liiga kuivaks. Lase muffinitel jahtuda. Vahusta vahukoor, lisades sinna tuhksuhkru, vanilliekstrakti ja toiduvärvi. Ära vahukoort üle vahusta! Kaunista muffinid vahukoore ja endale meelepäraste kaunistustega. Retsepti autor: Kadri Valsberg
SISSEJUHATUS
Ich bin ein Ukrainer
L
igi 60 aastat pärast seda, kui JFK pidas Lääne-Berliinis oma kuulsa kõne, tuleb legendaarselt fraasilt taas tolm pühkida ja värvida oma südameümbrus sinikollast tooni. Pole tõesti liialdus öelda, et veel praegugi on kõik eestlased tegelikult ukrainlased. Oleme elanud pikki aastaid koos ka Eestis ja seda sõbralikult, üksteist täiendades, abistades, austades. Ma pole näiteks iialgi kohanud ebaviisakat või ebameeldivat ukrainlast, ikka vaid mõnusaid ja sõbralikke. Nüüd tuleb Ukrainat toetada ja milline toetus saaks olla parem kui süüa Ukraina toite. Ukrainlased on alati hästi süüa armastanud, peamiselt on sellele tõuganud
riigi paiknemine äärmiselt viljakatel muldadel, millel maailma parimate toidusaaduste kasvatamine on lust ja rõõm. Ukrainlastele on hästi toitumine elamise viis, seda head ja paremat ei olda kitsid ka teistega jagama. Kõik, kes on kunagi Ukrainas käinud, on seda külalislahkust ja uhkustunnet oma toitude üle kindlasti tunda saanud. Saan uhkusega öelda, et olen Ukrainas käinud piisavalt, kuid kindlasti mitte liiga palju. Ootan juba võimalust uuesti minna ja oma turistiraha nende lokaalidesse viia. Kui taas sinna satun, telliks esiteks borši. Ukrainlaste teatel mainitakse borši esimest korda juba 1584. aastal, kui saksa rännumees Martin Gruneweg Kiievisse sattus ja imelist punast suppi mekkis. Sellest hoolimata
Väljaandja: AS Ekspress Meedia Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna juht: Irmeli Karja, irmeli.karja@ekspressmeedia.ee
vaidlevad Venemaa ja Poola Ukrainaga, et ka neil on oma osa selle supi arenguloos. Olgu kuidas on, borš on supina üks Ukraina ikoone, mida serveerib omas võtmes iga lokaal, restoran või baar Ukrainas. Teiseks telliks aga kotleti. Erinevalt nii nimest kui ka legendidest ei ole siiani täiesti kindel, kuidas sai tagasihoidliku olemuse, kuid hämmastavalt suure sisuga kanafileekotlet omale nime Ukraina pealinna järgi. Tõenäoliselt tõid Prantsusmaal õppinud õukonnakokad või õukonda toodud prantsuse kokad endaga kaasa roa nimega côtelette de veau ehk vasikalihakotletid. Kuna aga Venemaal oli kana glamuursem, kallim ja peenem tooraine, siis hakati Kiievi kotletti
Toimetaja: Martin Hanson, martin.hanson@ekspressmeedia.ee Reklaam: Tiina Köster, tiina.koster@ekspressmeedia.ee Kujundaja: Marju Viliberg, marju.viliberg@ekspressmeeida.ee
valmistama linnulihast. Olgu kuidas on, kes pole kotletti maitsnud, pole elanud! Slava Ukraini! PS. Kui aga kodus ei ole aega või oskuseid neid mõnusaid toite valmistada, astuge hoopis sisse neisse Ukraina kööki pakkuvatesse restoranidesse Tallinnas: parim viis, kuidas saada tuttavaks Odessa nägemusega Ukraina köögist, on minna vanalinnas asuvasse restorani Odessa (Pikk 30), mida peab perekond odessiite. Teiseks võib veeta mõnusalt aega supikausi taga Hutoroki Trahteris (Mustamäe tee 116) või Balti Jaama Turul asuvas lokaalis Soloha Juures. Toetage Ukrainat, ukrainlasi ja Ukraina kööki! Martin Hanson
Küljendaja: Riina Lestal Keeletoimetaja: Helina Koldek Trükk: AS Printall
TÄHELEPANU! TEGEMIST ON ALKOHOLIGA. ALKOHOL VÕIB KAHJUSTADA TEIE TERVIST.
EESTI DONUTS
Unistuste DONUTSID Kui klassikalistest kreemikookidest on saanud villand, siis on mõnusaks asenduseks peolauale, küllaviimiseks või niisama nautimiseks hõrk ja rikkalik donuts. Nagu rõhutab Kristiine keskuses asuva Eesti Donutsi müügi- ja turundusjuht Rita Maikov, siis on vahukooretordid oma aja ära elanud ja magusalauda on võimalik palju loomingulisemalt lahendada.
“D
onuts on suurepärane lahendus pakkuda nii endale kui ka oma külalistele midagi unikaalset, sest iga lauda tõstetud donutsi saab teha isikupäraseks. Üheks meie olulisimaks suunaks ongi eritellimusel valmivad donutsid, millele teeme täpselt sellise kujunduse, maitsekombinatsiooni, mida klient soovib. Kui aus olla, siis senini pole olnud tellimust, millega poleks hakkama saanud. Vaid inimese kujutlusvõime on donutsite valmistamisel piiriks,” räägib Maikov. Näiteks toob Maikov imelise juhtumi, kus nende donutsikohvikusse tuli noor poiss, kellel oli kaasas enda joonistatud pilt kollist, monster’ist, mida tahtis panna donutsiglasuurile kaunistuseks. Donutsimeistrid trükkisid poisi joonistatud pildi koopiana suhkrupildile ja asetasid selle omakorda donutsile. “See rõõm, mis oli selle poisi silmades, oli uskumatu, rõõm just enda joonistatud pildiga donutsist. Me tuleme klientidele alati vastu ja teeme just nende soovide järgi donutsid,” lisab turundusjuht. Nii on Eesti Donuts valmistanud lastele sünnipäevadeks nii vingeid Ämblikmehedonutseid kui ka paljude teiste superkangelastega donutseid – Batmanist Hulkini. “Üks ema nägi meil kohvikus Ämblikmehe-donutsit ja tellis oma poja sünnipäevale terve koomiksikangelaste seeria,” mainib naine.
Multifilmist saadud inspiratsioon
Eesti Donuts alustas 2015. aastal peamiselt laatadel värskete donutsite valmistamisega, 2019. aastal aga avati Kristiine keskuses oma kohvik, mis on hetkel ka donutsitootmise südameks. Kust aga tuli idee? Maikov ütleb, et üks Saaremaa mees vaatas pühapäeva hommikul “Simpsonite” multifilme, kus näidati eriti värviliste toodetega donutsibussi. “Tekkis mõte, et miks mitte ka ise midagi sellist teha. Sealt see kõik pihta hakkas. Mul on tunne, et me tulime turule väga õigel 4
ajal, sest vastu on meid võetud uskumatult hästi. Eestlastele meeldib donuts. Meil on kliente, kes on meiega olnud esimesest päevast peale. Pärnus on meil aga selline fänniklubi, et kui sinnakanti laadale satume, tulevad enda toolidega, istuvad meie leti lähedale ja naudivad mitmeid erinevaid maitseid,” mainib turundusjuht. Kohvikus on meistrid võimelised tegema üle 2000 erineva donutsi, kuid igapäevaselt sisse astudes on alati letilt võtta vähemalt 25 erinevat “ampsu”. Naine lisab, et nad võtavad donutsite tegemist hästi loominguliselt ja teevad palju selliseid kujundusi, mis lihtsalt hommikul pähe tulevad. Selleks et tänase päeva valikut näha, tuleb tulla kohvikusse kohale. Kõige suurem hirm inimestel on vist see, et donuts teeb paksuks. Maikov ütleb, et seda pole vaja üldse karta – paksuks teeb donutsi keskmine osa, mille nemad aga välja lõikavad.
Eritellimus ühe päevaga
Eesti Donuts hoolib oma klientidest nii väga, et teevad eritellimuste õigeks ajaks valmis saamiseks tööd kasvõi öösel. Suurim tellimus, millega on tulnud tegeleda, oli avamispidu, kuhu telliti 2800 donutsit. Öö läbi tööd ja donutsid olid valmis ja klient sai selle, mida soovis. Turundusjuht ütleb, et kui on kiire, siis saab tellimuse päevaga tehtud, kuid kui vähegi võimalik, siis võiks anda neile siiski mõni päev rohkem aega. Nii tuleb tulemus parem. “Keegi ei usu, kui ütlen, et teeme ära kõik eritellimused, mis meilt palutakse. Leiame alati lahenduse. Oleme teinud juba väga silmapaistvaid lahendusi: musta toidu festivalil oli meil mustade donutsite sein, valmistame ka donutsikimpe – kaheksast donutsist koosnevat temaatilist valikut, kimpu seotuna. See on väga populaarne kink lillede asemel. Samuti on meil valikus Eesti auks sinimustvalged donutsid. Katsikud, sünnipäevad, jõululauad, koolitused, firmapeod – donuts sobib magusaks palaks kõikjale,” mainib Maikov Vaata lähemalt www.donuts.ee või pane oma donutsisoovid teele aadressil tellimine@donuts.ee!
ARTISANAL GIN
Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.
VEINIMAAILM
FOTO: SHUTTERSTOCK
VEINIMAAILM
vajas kaartide ümberjagamist dukohad, hotellid, baarid olid kuude kaupa kinni. Samas oli Hispaanial näiteks üsna hea aasta. Kannatas aga Burgundia, kus paljudest põhjustest tingituna lihtsalt ei olnud piisavalt veini, et seda müüa. Hea on tõdeda, et mida suurem oht turule – koroona, sõda, loodus –, seda kiiremini on veinitootjad suutnud olukorrale reageerida, muuta oma tegevusviisi. Kindlasti kannatas enim minu koduriik, sest Šveits ei ekspordi veini ja kolmandik tuludest tuleb just restoranimüügist. Schenki gruppi kuulunud veinimajad kaotasid küll ligi 20% müüki restoranides, kuid võitsid peaaegu sama palju kaubandusest tagasi.
Euroopa ühe edukaima veinitootja ja -turustaja Schenki omanik François Schenk külastas Tallinna, et tutvustada suurema osa veinimaailma jaoks suhteliselt tundmatuid Šveitsi veine. Tekst: Martin Hanson
L
igi 140-aastase ajalooga veinitootja omab paarikümmet istandust neljas Euroopa riigis, müüb oma veine aga kogu maailmas. Nii ongi väga hea uurida, mis on veinimaailmas viimase paari aasta jooksul toimunud ja mis on meid ees ootamas. Loomulikult räägime ka Šveitsi veinist. François, viimased aastad on olnud kõigile keerulised, kuidas Schenki veinigrupil on läinud? Peab ütlema, et mõnel meie veinimajal oli eelmine aasta rekordiline. Eriti hästi läks tuntumatel brändidel, tuntumatel veinimajadel. Põhjus selleks oli väga huvitav: poodi minnes ei olnud koroona tõttu aega tunde veinivalikut teha – mindi kiiresti, haarati tuntuim ja varem meeldinud pudel veini ning lahkuti. Osteti toodet, tuntust ja mitte hinda, osteti kindlat asja, isegi kui see oli 6
François Schenk tutvustab Tallinnas tundmatuid Šveitsi veine. kallim. Teiselt poolt läks pandeemiaajal väga hästi ka neil toodetel, mille hind oli pigem madal, kuid alkoholisisaldus suurem. Mis pandeemia tõttu aga kannatas, oli keskmine veinisegment. Olin aasta alguses Itaalias ja sealsete veinitootjatega rääkides kõlas samuti tõdemus, et pärast kuid kinniolekut – lockdown’i – osteti massiliselt kõike. Näiteks šampanja müügil oli eelmine aasta samuti rekordaasta, kõik tahtsid hästi juua. Chamapagne ei müünud oma tooteid küll mahult rohkem, kuid hinnad olid normaalsest palju kõrgemad. Inimestel ei olnud oma
FOTO: KEIU VIRRO
rahaga midagi teha ja nii kulutati see veini, muu alkoholi ja ka tubaka peale. Natukene teine näide, kuid ma olen otsinud omale Šveitsi maamaja ja otsin siiani, sest nende hinnad on hämmastavalt kõrged. Inimesed on hulluks läinud ega tea, mida oma rahaga peale hakata. Schenki grupil on veinimaju neljas riigis – Šveitsis, Itaalias, Hispaanias ja Prantsusmaal. Kuidas eri riigid pandeemiaga hakkama said? Mõni riik kannatas rohkem, mõni vähem. Selge on aga see, et kõikides riikides sai suurima paugu HoReCa sektor, kuna toi-
Mis toobki meid põneva teemani: kas veinimaailmale olid viimased kaks aastat rasked või tegelikult hoopis rekordilised? Hullumeelne blond briti kokk Gordon Ramsay ütles väga karmid sõnad, et koroona tõttu kadus turult palju halbu restorane ja tema on selle üle õnnelik. Ma ei tahaks olla nii karm, kuid kui natukene mõelda, siis need on õiged sõnad. Mina olen seda meelt, et kerge kaartide ümbrsegamine, ümberjagamine on igas valdkonnas aegajalt hea. Seda ka veini- ja toiduvaldkonnas, kus vanad harjumused enam ei toimi ja on vaja uusi mõtteid. Šveits on siin ilmekas näide: meil on nii palju raha, kuid mitte ühtegi uut ideed, mida sellega peale hakata. Vaja on uusi tuuli, uusi inimesi ja uusi viise asjade ajamiseks. Klientide poolelt vaadates pakkus pandeemia võimalust osta kallimaid veine odavamalt ja avastada uusi ning põnevaid maitseid, tegijaid. Odavam selles mõttes, et
VEINIMAAILM FOTO: SASCHA KREKLAU
e-poest või kauplusest ostes avastasid inimesed, et samad veinid, mida nad joovad restoranis, on kordades odavamad. See andis võimalusi kulutada sama raha, kuid osta veelgi kallimaid, paremaid veine. Mis oli ehk suurim muutus, mille pandeemia kaasa tõi? Ma näen, et viimase kümne aastaga on nii Skandinaavia, USA, aga ka Kesk-Euroopa veinijoojad muutunud. Kui varem oli näiteks USA turul peaaegu võimatu müüa veini, mis polnud pärit kuulsast veinimõisast, kuulsast piirkonnast või millel polnud kuulsa eksperdi kiitust küljes, siis aina enam soovivad veiniinimesed oma pilti laiendada ja otsitakse uusi, vähem tuntud apellatsioone, uusi veinimaju, uusi maitseid, uusi marju. Samuti otsitakse paremaid pakkumisi ja vaadatakse riikide poole, mis siiani pole veinidega ehk silma paistnud. Tootjad loomulikult ehitavad ikka üles brände, kuid aru peab saama, et see pole enam ainus viis, kuidas end atraktiivseks muuta. Nagu kogu maailm, läheb ka veinitootmine, veinikaubandus aina läbipaistvamaks ja aina enam tuleb juurde maaletoojaid – restorane, kohvikuid, poode, kes ise veine toovad –, mis rikastab valikut, kuid lõikab vahelt ära ka palju logistikalõtke, mis kõik tõstavad hinda. Mis seisus on Šveitsis veinisektor? Švei t s on jäänud Euroopast maha, ise kohalikud veinitootjad seda tunnistada ei taha, kuid see on tõsi. Veinitootmine on sammaldunud ja ei taheta võtta vastu uusi, tänapäevaseid meetodeid. Selle põhjuseks, nagu juba mainisin, on see, et Šveits ei ekspordi veini. Kuid nüüd mahud kukuvad ja on vaja uutmoodi vaadet kogu sektorile. Ma tegin oma veinimajades ettepaneku, et muudame silte, teeme pudeli ilusamaks, paneme veinidele keeratava korgi ja läheme kaasa Euroopa reaalsusega. Vastuse sain vanadelt veinimeistritelt, et “toodet ei puuduta, see jääb nii, nagu on, kuna alati on niimoodi olnud”. No mida ... Teine teema on biodünaamilise või orgaanilise veinitootmisega. Ma võitlesin palju meie maja sees, et saada veiniistandused mahedaks, sest peamine vastuseis oli selles, et mahedalt kasvatades ju marjade mahud vähenevad. Loomulikult, muutused ongi rasked ja tasuvus hakkab tulema nii 8–10 aasta pärast. Mind kritiseeriti Šveitsis teiste tootjate poolt väga tugevalt, et miks ma seda ökojuttu ajan, sest see on raske, võtab kaua aega, maksab palju, et miks seda teha. Aga meil ei jää muud üle, meie veine ei osteta enam ja nii jäävad tootjatele veinid keldritesse. Ning selle asemel, et ennast muuta, küsitakse riigilt tuge või müüakse vein alla oma hinna maha destilleerijatele.
miselt aeglased mõttemaailma muutustes, šveitslased on veel hullemad. Keegi ei taha muutuseid, keegi ei taha midagi kuulda sellest, et peaks asju tegema teistmoodi. Mind ei kuula keegi, kui räägin, mis on reaalsus – me jookseme ilma muutusteta Šveitsi veinitootmisega vastu seina. Ma tean, et ma ei kõla sellist juttu rääkides väga šveitslasena.
FOTO: SHUTTERSTOCK
Ehitame ühte oma Šveitsi istandusse praegu uut veinimaja, mis saab olema CO2neutraalne, kus me võtame suviseks jahutuseks ja talviseks soojendamiseks vett lähedalasuvast järvest, tootmisel on päikesepaneelid, korjame kokku kogu fermenteerimisel tekkiva gaasi, millega teeme vahuveini ja kasutame gaasist toodetud ainet veinitaimede kaitsmiseks ja nii edasi. See on tulevik, midagi ei ole teha, mööda sellest ei pääse. Mida Šveitsis oleks vaja teha, et tulla maailmale järele? Me peame hakkama oma veine eksportima ja minema vaatama, mis maailmas tegelikult toimub. Šveitsi veinitootjad ei reisi, ei kola Euroopas ja maailmas ringi selle pilguga, et vaadata, mida teised veinitootjad teevad. Öeldakse, et prantslased on äär-
Küsimus on siis selles, et vaja on kuulata maailma: mis stiilis veini soovitakse, mis marjast veine, mis veinid on hetkel populaarsed? Segadust on Šveitsis palju, peame esiteks saama asjad kohapeal paika. Riik koosneb 24 kantonist, mis on kõik nagu eraldi riigid. Ühte ühist reeglit viinamarjade valiku või mahtude osas tegelikult ei ole. Šveitsis kasvatatakse kokku suurusjärgus 240 erinevat marja, millest enamik on väljastpoolt toodud. Kunagi arvati, et vein on hea siis, kui see on valmistatud rahvusvahelistest marjadest. Nii juuriti paljud kohalikud sordid välja ja istutati “Cabernet Franci”, “Pinot Noiri”. Minu külas, kust mina pärit olen, istutati põldude kaupa “Tempranillo” ja “Malbeci” marja. Kliendid kaotavad täielikult arusaama, mis see Šveitsi vein on, mismoodi maitseb. Peame jääma kohalike sortide juurde – “Chasselas”, “Humagne Rouge” –, mis pakuvad palju enam võimalusi silma paista ja valmistada tõeliselt head veini. Sest kui toodame veini “Chardonnay” marjast, siis pannakse meid maailmas kõrvuti teiste samasuguste veinidega. Me pole selleks valmis, sest veinid pole kaugeltki nii head, et seda hinda maksta, mida küsime. Tootjad on jamade tõttu hakanud viinamarjaaedu maha jätma. Juba enne epi-
deemiat oli veinimaju, kes ei teinud korjet, kuna ei suuda marjast valmistatud veini maha müüa. See on meeletu probleem. Kuid kuna me oleme švitslased, siis me ei räägi sellest, me ei räägi probleemidest. Mul on tunne, et kõik veinitootjad teenisid varem nii palju raha, et saavad teha vaheaastaid ja oodata, et vana reaalsus tagasi tuleks. Ei tule, seda ma küll kinnitan. Pandeemiale lisaks algas ka sõda, mis lööb kaardid sassi, kuid kui vaadata tulevikku terves veinimaailmas, siis mis trende näed? Ma näen, et turg muutub rikkalikumaks. Ühelt poolt on turule tulemas noored, kellel ei ole palju eelhäälestust ja ollakse vabamad nautima veine kogu selle spektri ulatuses. Ühtegi riiki, stiili või marja ei diskrimineerita. Teiselt poolt minnakse samasuguse innuga tagasi ka vanade heade brändide juurde, nende jookide juurde, mida meie vanemad ja vanavanemad jõid – Champagne, Burgundia ja USAs näiteks ka Bordeaux. Punase veini tarbimine langeb, valge vein tõuseb, roosa vein alles hakkab oma tõusu näitama ja vahuveinid on tipus juba ammu. Uued suunad veinimaailmas aga tulevad pigem pakendi poolelt, sisendite poolelt, tööjõu ja rohelise jalajälje suurendamise poolelt. Näiteks on hetkel populaarsust kogumas kergemate pudelite, paberist pudelite kasutamine. Samuti hakkab tõusma bag-in-box ja purki villitud veinide osakaal. Ehk siis aina enam inimesi jõuab veini juurde ja seda läbi neile meeldiva, eelistatava pakendi kaudu. Kuid samamoodi on vaja ka tootjate poolt uusi tooteid tagant tõugata. Ma usun, et näiteks orgaanilise veini ja pét-nat’i leviku taga on tootjad, mitte joojad. 9
VEINIMAAILM
Sõdurite ja veinikasvatajate maa Kõik teavad, et Šveits on omamoodi heaolu kehastus: ilus, romantiline ja rikas riik. Ja et seal õitseb pangandus, käiakse suusatamas ja valmistatakse eluaeg töötavaid kelli. Aga Šveits on veel mõnda muudki. / ... / Kuigi viimane kanton andis juba kümmekond aastat tagasi ka naistele valimisõiguse, on Šveits hästi konservatiivne maa. See peegeldub ka Šveitsi veinikunstis, eriti ürgsetes viinamarjades. “Chasselas” on ühe hüpoteesi järgi pärit juba Vanast Egiptusest, kindel on aga, et “Petite Arvine’i” ja “Amigne’i” tõid roomlased üle Alpide 1. sajandil. Šveitsi veinikunst on maailmas siiski sedavõrd tundmatu, et reklaam-CD koosneb põhiliselt rahvusvaheliste kuulsuste veinikõnedest. “Mul polnud Šveitsi veinidest aimugi, aga nüüd on mul maja keset viinamarjaaedu Genfi järve ääres,” kiitleb näitleja ja näitekirjanik Peter Ustinov. “Ja kuidas siis mitte veini teha.” Nagu teisedki eestkõnelejad, rõhutab ta valgete veinide puhul nende omapära, mahlakust ja vürtsikust, punaste puhul aga animaalsust ja maamaitset, mis teeb veini eriti sobivaks metsloomapraadidega. Muide, Genfi järve kõrge kallas on kahtlemata üks neid paiku, kuhu tasub maja muretsemist (kui naljakalt mõjub see sõna, kirjutades villa terrassil järvelt peegelduva õhtupäikese kiirtes veini nautimisest) kõige tõsisemalt kaaluda. Kõige suuremad ja põnevamad veinipiirkonnad on Valais ja Vaud, mis toodavad kokku 61% Šveitsi veinist. Vaud laiub Genfi järve põhjakaldal. Viinamarjaaiad paiknevad kõrgetel kaldaterrassidel talumajakeste, villade ja losside vahel. Iga lapp aias on üles haritud, aga loomulikult pole seda nii palju, et oma veinitööstust pidada, marjad müüakse kokkuostjale või valmistatakse vein ühiselt veinikooperatiivis. “Chasselas” katab neli viiendikku veiniaedade pinnast. Kuigi Prantsuse poolel annab see sort lauaveine, on ta Šveitsi uhkus. Veini kvaliteet ja omadused olenevad suuresti pinnasest, sest mari on olemuselt üsna neutraalne. Leidub nii odavat keeratava korgiga lihtveini kui ka kallist ja kontsentreeritud Chasselas’d, on
nii kerget ja mahlakat kui ka talupoeglikult maamaitselist. Valais (saksa keeles Wallis) olevat Šveitsi Setumaa. See tähendab, et inimesed ei ole siin nii tähtsad kui mujal, on lihtsamad ja sõbralikumad. Kõrtsis võib valais’lane isegi võõraga juttu puhuma tulla, mida mujal naljalt ei juhtu. Valais’ veinid valmivad Rhone’i (siin on see jõeke veel üsna kitsas nire) järskudel terrassidel. Taustaks lumised mäed. Kui Vaud’s, eriti Lausanne’i ja Montreux’ vahel ilmestab maastikku suurejooneline ehituskunst, siis siin kõneleb loodus ise. Viinamarjaaedade omanikke on siin ligi 20 000, niisiis on igal põlisel Valais’ perekonnal midagi. Chasselas’d kutsutakse siin Fendantiks ja vahest see ongi tuntuim Šveitsi vein. Fendant on enamasti mahlakas ja täidlane, vahel ka mineraalne, aga ikka teatud loomuliku sarmiga. Mingil moel meenutab ta mulle austerlaste Grüner Veltlinerit. Johannisberg pakub ümarat ja kerget veini. / ... / Kuigi kohalikel iidsetel viinamarjadel pole erilist majanduslikku tähtsust, on nende ainulaadsus seda põnevam. “Cornalin’” (esmakordselt dateeritud 1313) kohta öeldakse, et see mari toodab mahlakat ja hästi laagerduvat veini. “Moos, kirss, suits, sügav maitse, “Pinot Noiri” ja “Syrah’” vahepealne,” loen oma degustatsioonimärkmetest Imeschi veinikeldris. Veinipoes läheb mu käsi lõpuks siiski parfüümse ja mahlaka vaadilaagerdusega Pinot Noiri pudeli poole. Burgundia Pinot Noiriga kõrvutades on Valais’ Pinot mu meelest parfüümsem, avatum ja mahlakam, aga ka kergem ja lõpp kukub kiiremini ära. Humagne Rouge’i peetakse omas robustsuses heaks metsloomaprae kaaslaseks. / ... / Šveitsi vein on pea tänase päevani Šveitsi siseasi: 98% sõdurite ja talupegade maa veinist joovad šveitslased ise ära. Väikese Sierre’i linna supermarketis vedelevad mitte
Kalev Kesküla kaugel kapsastest kümne kaupa vitriini topitult Ch. Latour, Ch. Haut-Brion ja Ch. Mouton Rothschild, kõik maksavad 2000 krooni pudel, st 30–40% Tallinna hinnast. Faustino I, väga hea Rioja Gran Reserva, maksab sealsamas 220 krooni pudel, mis on vaevalt pool meie hinnast. Ja sama palju maksab iga lihtne kohalik talupojavein. Ning šveitslased joovad kohusetundlikult oma veini, kuigi sama palju maksab ka näiteks Rioja tipp. Alla 100 krooni ei maksa miskit isegi tehasepoes, hea Pinot Noiri hind on 300 või rohkem. Niisiis pole Šveitsi veiniga meie supermarketites midagi peale hakata. Aga
FOTO: TIIT BLAAT
heas restoranis või vinoteegis võiks seda ometi leiduda, sest Šveitsi veini põhiväärtus seisneb just tema harulduses. Hea on see, mida harva saab. Šveitsi veinid pole minu esmamulje põhjal kuigi ümarad, pehmed ega täidlased. Pigem on nad erksad, karedad ja mineraalsed. Ägedad, nurgelised ja talupoeglikud. Ühesõnaga: põnevad veinid. Artikkel ilmus esimest korda ja täispikkuses Eesti Ekspressis 07.08.2002. Loe täispikka versioon tekstist siit: ekspress.delfi.ee/artikkel/69000635/ sodurite-ja-veinikasvatajate-maa
UUS MAITSE
Martin Maatee
PÕHJAMAINE
RUMM
Siidrimajana alustanud Peninuki on juba üsna pikalt katsetanud ka põletatud napsidega. Kriisiaeg osutus meestele aga äärmiselt viljakaks pinnaseks, sest pudelisse sai paar unikaalset džinni ja ka Eesti esimene rumm. Kui enamiku jookide valmistamiseks leiab toorainet kohapealt, vahel isegi kasvab tooraine Eestis, siis rumm vajab tooret, mida meie kandis pole. Tekst: Martin Hanson Foto: Peninuki
12
P
eninuki üks asutajatest Martin Maatee ütleb, et ega rummi destilleerimine tegelikult plaanis ei olnud, kuid kuna masin oli olemas ja sellega katsetati igasuguseid põnevaid asju, siis kuidagi viis üks jäneseurg neid lõpuks ka rummi juurde. Martin, kust kohast tuli idee valmistada Eesti esimene rumm? Tegelikult ei olnud rummi tootmine meil üldse plaanis. Katsetasime erinevaid
tooraineid ja destilleerisime ka suhkrust viina – see vast oli esimene samm sel teel. Varsti leidsin ägeda tooraine mahemelassi näol ja kontseptsioon tundus paeluv – mõte oli rummivirret kääritada Belgia saisonstiilis õllepärmiga, et lõpptulemus saaks hirmus rikkalik. Tegelikult mõtlesin teha destillaadi, et see ilma suurema kärata paariks aastaks vaati pikutama panna. Siis aga mekkisin haljast (blanco) tulemust erinevates kokteilides ja oli ilmselge, et rummist peab ka sellisel kujul eraldi toode saama.
UUS MAITSE Räägi täpsemalt, kus rumm valmib? Kui palju inimesi on sellega seotud? Peninuki Dis tiller y asub Tar tus Aparaaditehase keldrites. Kogu meie destilleerimine toimub seal. Lisaks tootmisele on seal ka tehasepood ja baar, kus saab kohe kõik kokteili- ning muud mõtted läbi katsetada. Igapäevaselt toimetab meil kuus inimest, kellest enamik on ka ettevõtte omanikud. Suvel juba veidi ka laiendame oma sealset tootmist. Mis toorainet kasutate, kust see pärineb ja miks just see mahemelass? Rummi jaoks kasutan Paraguayst pärit maheda suhkruroo melassi. Täiesti imeline tooraine. Tavalised kokteilirummid on valmistatud suhkrutootmise viimase astme melassist, mille kohta öeldakse blackstrap-melass. Sellel on kõrbema läinud soolakaramelli maitse, mille tõttu pole odavamad rummid minu jaoks kunagi eriti meeldivad elamused olnud. Samas kui kvaliteetsetest jookidest rääkida, siis minu aroomikasse jõuab pigem just rumm, mitte viski ega konjak. Oma rummis kasutame melassi suhkrutootmise esimesest etapist, kus on alles enamik toorsuhkrut ja seda pole ülemäära kõrvetatud. Milliseid rumme võtsid aluseks, et Peninuki jook valmistada? Kalibreerimiseks kasutasin Plantation 3 Stars rummi. Kuna aga meie tooraine on
võrreldes klassikalise rummi melassiga veel üsna suhkruroomahlane, siis pool iseloomu on rhum-agricole’ilik. Viimast valmistatakse Kariibidel puhtast suhkruroomahlast, mitte melassist.
seda ebameeldivat kõrvetatud maitset pole, kas siis ikka on rumm? Aga üldiselt pärast seda, kui olen neile mõne kokteili sellega valmistanud, on jonnijaid ainult mõni üksik jäänud.
M illine on rummi valmis t amise tehnoloogia? Kui kaua rummi jaoks aega kulub? Eks oleneb, millist rummi teha soovid. Paarist kuust mitmekümne aastani. Suvepoole panen ühe rummi vaati ka – sellega läheb siis kauem aega. Praegu on selline hull mõte, et panen selle rummi Sauternes’i (piirkond Bordeaux’s kus valmistatakse maailma tippdessertveine) vaati. Läheb küll klassikalisest arusaamast rummi kohta üsna kaugele, aga pakub joojale kindlalt erinevaid bänger-maitseid.
Kas panete rummi ka vaati või kuidas saab jook oma värvi ja maitsed? Varsti. Kuna vabariigis on sellised reeglid, et iga 200-liitrise vaadi kohta, mis pikutama panen, pean riigile 2500 eurot tagatist maksma, siis natukene armastame valgeid alkohole praegu rohkem.
Mitmes versioon rummist pudelisse jõudis ja miks see viimane nii heaks osutus? Ausalt – täitsa esimene. Nagu mainisin, siis tegelikult valmistasin rummi tammevaati panekuks ja kogemata armusin selle igandamata versiooni. Vahel läheb niipidi ka. Kuidas on joojad rummi vastu võtnud? Kuidas sa ise hindad selle rummi maitset, kvaliteeti? On olnud seinast seina. Enamik baarmene on sillas olnud. Samas paljud, kes pole jaerummiletist kaugemale seigelnud, on ka õlgu kehitanud, et kui
Kuidas soovitad Peninuki rummi juua? Millise kokteilina? Eks rumm sai pudelisse pandud, sest mulle meeldis, kuidas ta klassikutes toimis. Seega, minu go to kokteilid oleksid kindlasti Mojito ja Daiquiri. Meil omal baaris on rummiga üks ulmeline rum sour, kus veidi ananassi- ja greibimahla, bergamotilikööri ja terake ka absinti. See on kodus katsetamiseks vist liiga keeruline ja seda kokteili tuleks tulla meile kohapeale maitsma. Mis rummiga edasi plaanis – võistlused, maailmavallutus? Eks sügisel lähme püüame mõne medali. Kas me nüüd end rummile fokuseerimegi – pigem ei. Lõpuks tahame ikka Eesti toorainele keskenduda, aga pulli tahaks ka vahepeal teha.
Peninuki pani ka rannaheina džinnipudelisse Tartus tegutsev väiketootja Peninuki alustas tegevust juba 2014. aastal, kui hakati valmistama naturaalseid ja kodumaisest toorainest käsitöösiidreid. Aastate jooksul on pruulikojast saanud pruuli- ja napsukoda ning nüüd toob Peninuki turule käsitöödžinnid. Esimesena valmisid Eesti metsa- ja rannataimedega maitsestatud Forest Gin ning Seaside Gin. Peninuki asutaja ja juhi Martin Maatee sõnul on väiketootja arendanud oma tooteid ikka Tartu moodi – tasa ja targu. “Kuigi alati oli eesmärgiks hakata napsu tootma, alustasime siiski kääritamisest ning nii olime Jaanihanso järel teine tootja, kes hakkas pakkuma päris eestimaist käsitöösiidrit. Alguses toimetasime teistes pruuli- ja napsukodades rentnikena, kuid nüüd oleme tänu vaiksele, ent visale käibekasvule saanud end sisse seada päris oma ruumides,” ütles Maatee. Koroonaaeg pole kindlasti olnud kerge ühelegi väiketootjale, kelle jaoks suur osa klientidest on just restoranid, baarid ja hotellid. “Kui baarid ja klubid end sulgesid, kadusid üleöö ka
Uus restoran Võru avatud Pirita teel Lauluväljaku kõrval MENÜÜ EELROAD Presidendi räimed Vahemerepärases marinaadis musta leiva, klopitud kurgi ja munakreemiga Veise carpaccio trühvlijuustuga Burrata tomati ja värske pestoga Tomati-sidrunheinasupp krevettidega Kreekapärane kaheksajalasalat
PEAROAD 45°C lõhe�ilee kartuli-porrukreemi ja kalamarjaga Kammkarbid krabirisottoga Krõbe maisikana juurviljade ja seenekastmega Veisemaks sibula, kaalika ja punaveini-rosmariinikastmega Veise�ilee ja Foie Gras hasselbacki kartuli, seente ja punaveinikastmega
DESSERT Crème brûlée apelsiniga Šokolaaditort „Suur Tõll“ Passionitort Juustuvalik „De Luxe“ Jäätis
Pirita tee 20/1, Tallinn tel 5368 3900 e-post: aronrahu@gmail.com
Restoran Võru
Võru on olnud inimesega tuhandeid aastaid, võru oli üks esimesi ehteid, mis meile rõõmu pakkus, võru on tihti sõpruse ja austuse sümbol. Võru on iidne, kuid samas moodne ja trendikas. Meie restoran austab traditsioone, kuid vaatab samas ka alati tulevikku – seda nii toidu kui jookide pakkumisel. Võru on mitmekülgne restoran. Meie lõunad on lihtsad, kiired, maitserohked ja vaheldusrikkad. Õhtud Võrus on seevastu meeleolukad ja soliidsed, maitseküllased ja pikad.
UUS MAITSE
meie kliendid ning tundus mõistlik senine hobitegevus lõpetada. Otsustasime hoopis ambitsioonikamalt ja värske energiaga asja kallale asuda ning avasime Tartus Aparaaditehases oma baari, poe ja lõpuks ka Tartu esimese destilleerimiskoja. Kuna meie eesmärk on tutvustada ja arendada kohalikku joogikultuuri, siis korraldame seal ka erinevaid põnevaid koolitusi,” räägib Maatee. Nüüd on uues destilleerimiskojas valmi-
nud ka esimesed Lõuna-Eesti käsitöödžinnid, mille maitses on ammutatud inspiratsiooni nii Eesti sügavatest metsadest kui ka lõpututelt rannaribadelt. “Kui Forest Gini iseloomustavad Lõuna-Eesti okasmets ja metsamarjad, siis Seaside Gin ammutab oma maitsed rannikualadel kasvavast soolarohust, metsikust kibuvitsast ning värskuseks on lisatud ka Sitsiilia sidruneid,” iseloomustab Maatee uusi käsitööjooke, mis on juba pälvinud ohtralt kiitust nii spetsialistidelt kui
ka konkurentidelt. Lisaks džinnidele pakub Peninuki ka originaalse kiiksuga toonikuid, millele lisavad maitset näiteks astelpaju, sidrunhein, roheline õun ja tüümian. Kuigi napsukoda algas hobiprojektina, siis nüüdseks on ettevõtmisega liitunud mitmeid oma ala meistreid. “Kui otsustasime nii-öelda hobist välja murda, suutsime koroonapandeemia kaoses leida just need õiged inimesed, kelle toel saame arendada nii enda tooteid ja tootevalikut kui ka joogikultuuri laiemalt. Olgem ausad – kui kaua saab veel meie “rahvusnaps” olla Kariibide rummist ja Aasia vürtsidest segatud Vana Tallinn, kui meie oma loodus ja meistrid suudavad pakkuda palju erakordsemaid, ehedamaid ja naturaalsemaid maitsekogemusi,” leiab Maatee. Peninuki meeskonda kuuluvad muu hulgas 15 aasta pikkuse kogemusega kokteilimeistrid, noor ja andekas sommeljee ning doktorikraadiga keemik, kellel on laialdane kogemus destilleerimises. Maatee sõnul on kogused esialgu piiratud, mistõttu uusi džinne veel niipea poekettide riiulitelt leida ei pruugi, küll aga kutsub ta külastama napsikoda Aparaaditehases või siis tutvuma tootevalikuga Peninuki veebipoes. Martin, uutes džinnides on eriliselt äge alatoon, mis ütleb, et vaeva on nähtud kõvasti. Kaua nende retseptidega aega läks? Forest Giniga läks ikka mitu aastat. See
polnud muidugi järjepidev katsetamine, vaid pigem maitsete põimik, mis peas kasvas ja tahtis vahepeal kirja pandud saada. Seal on nii palju kompleksseid küsimusi juba tehnoloogiliselt. Kuidas igihaljas olemus saada, sest okkad tahavad destilleerides jubedasti hoopis eukalüptiks minna. Kuidas see pähkline noot saada juurikaid, mitte pähklit ennast kasutades. Ma olen jooke nüüd partiide lõikes grammikene veel timminud ja võin öelda, et lõpuks on džinnist saanud minu absoluutne lemmik maailmas. Seaside Gin oli vähe lihtsam. Seal oli aga kaks probleemi: kuidas saada sisse sidruni värskus, ilma et see maitseks ja lõhnaks nagu pesuaine, ja kuidas saada merelisus ja soolakus, ilma et see lõhnaks ja maitseks nagu kõdunev adru mererannal. Viimase puhul sai lahenduseks soolarohi – mu viimase aja üks lemmikumaid tooraineid ka köögis. Maitseb nagu meri. Kust tuli uute retseptide jaoks inspiratsioon? Kuna need džinnid on otseselt jutustused looduse rüpest, siis ikka sealt. Forest ja Seaside Gin on tegelikult osa sarjast, kuhu lisanduvad veel Meadow ja Garden Gin. Mõlemad on kontseptsiooni tasandil valmis. Kui aga nüüd konkreetseid eeskujusid küsida, siis Foresti idee sündis Monkey 47 juues ja Seaside’i puhul andis ainest Malfy Lemon.
RESTORAN
Kiika Ukraina/Odessa kööki! Kolm aastat tagasi tegi Tallinnas uksed lahti restoran Odessa, mis võeti vastu vaid kiidusõnadega. Praeguses olukorras on paslik tuletada meelde, miks tasuks vähemalt korra nädalas Pikalt tänavalt läbi käia, vestelda pererahvaga ja süüa nagu odessiidid. Tekst: Martin Hanson Fotod: Madis Veltman
Pererahvas Tatiana Dubinina ja Yuriy Chernov
M
eenutused 2019. aasta veebruaris Gurmaani veergudel ilmunud artiklist. “Restorani menüü on täielikult kokku pandud nendest Ukraina ja eriti Odessa söökidest, mida me ise sööme – kodus, külas, pidudel. Kui me Eestisse tulime ja siin restoraniga pihta hakkasime, siis esimese asjana tegime rahvusvahelise menüü, kus sees olid ka mõned Ukraina klassikud – borš loomulikult, ka Kiievi kotlet ja muudki meie kodust toitu. Mida me kohe nägime, oli see, et me müüsime kõige enam just neid meie koduseid Ukraina sööke, neid sööke, mida meie peame headeks, kuid restorani mõttes igavateks roogadeks,” räägib restorani üks asutaja Tatiana Dubinina. Koos mehe Yuriy Chernovi, ema ja pojaga Eestisse kolinud Tatiana perekonna kohta kirjutas Eesti ajakirjandus esimeses loos, et tegemist on pagulasperega, kes tuli Tallinna retorani pidama. Kui kaugel on see kõik reaalsusest – kõik Ukrainast Eestisse tulevad inimesed ei tule siia peitu sõja eest. Esiteks tulid odessiidid Tallinna mitte oma kodulinnast, vaid Dubaist, kus nad elasid 20 aastat, pidades erinevatel
telli mugavalt koju üle Eesti www.muhuliha.ee
aegadel erinevaid firmasid – logistikaga, turismiga või toitlustusega tegelevaid ettevõtteid. Eestisse ei kolitud perega mitte kuhugi põgenedes, vaid täiesti teadlikult. Jah … maailmas on neid inimesi, kes vaatavad gloobust ja otsustavad kolida Eestisse, sest siin on ilus, mugav, turvaline ja – üllatusüllatus – hea ilm! Tatiana ütleb naljatledes, et nad kolisid Eestisse ja Tallinna, kuna ta tahtis, et ta laps näeks esimest korda elus lund. Lisaks tahtis pere tulla elama kohta, kus ettevõtlusega tegeledes – ka restorani pidades – ei peaks ukrainapäraselt pidevalt kõiki “määrima”. “Esimest korda, kui restorani tuli veterinaar- ja toiduameti kontroll ja ma ei pidanud maksma altkäemaksu, et saada luba. Mul vajus karp lahti, kui ta ütles, et tema pooletunnisest käigust piisab, ja andis meile mitmeaastase tegevusloa. Nii lihtne ja selge asjaajamine,” mainib Tatiana.
Tuntud koduste toitude renessanss
Restorani menüü on peaaegu täielikult Ukraina rahvusroogade päralt – väga maitsvate mööndustega. Loomulikult on
Odessa restoran menüüs kõik need juba mainitud klassikud, kuid neile lisaks veel “ammu unustatud vanu” roogasid: kodune horilka ja hrenovuhha ehk pipra- ja mädarõkaviinad, baklažaaniikra, klassikaline vorschmack ehk heeringapasteet, praetud kilubitkiid, erineva täitega vareenikud, pampuškad, banoš ja nii edasi. Siin tuleb siis aga mängu suure ja laia, viljastava NSVLi mõju meie kõikide toidulauale – kõik need toidud on ju samapalju meie toidud kui nende toidud: meil on alati olnud laual borš, alati Kiievi kotlet. “Saime ise ka üsna kiiresti aru, et need toidud, mis meile tunduvad argised, ei ole seda Tallinnas mitte. Näiteks on meil menüüs kapsarullid … vau … need on kindlasti meie kõige populaarsem roog eestlaste hulgas. Keegi ei viitsi vist enam
kodus neid roogasid valmistada, süüa aga näiteks kapsarulli või sealihabitkiid tahaks,” räägib Tatiana.
Jäätunud Kiievi kotlet ja õigesti keedetud borš
Restorani peakokk avaldab mulle saladuse, et alles äsja tegi ta praeguse Odessa restorani menüü suurima muutuse – Yuriy muutis oma Kiievi kotleti kuju. “Ma tegin oma kotleti ümaraks, palliks ja panin õlaluu keskelt otse taeva poole vaatama. Nii ei ole kuidagi võimalik kellelgi mind süüdistada, et pakun ka külmikust võetud kana värske pähe,” ütleb peakokk. Ning midagi pole salata – tema käsitsi vormitud kotlet maitseb jumalikult. Ja loomulikult … seda rooga tulebki oodata pool tundi ... Teise restorani signatuurtoidu ehk borši
kohta ütleb Tatiana, et tegemist on kõige ausama Ukraina supiga. Sellist suppi, nii ausat ja õiget, ei ole kumbki odessiit Tallinnas veel maitsnud. “Minu ühes Tallinna lemmikrestoranis Moon pakutakse borši. See on väga hea roog, kuid mulle pisut liiga piprane ja äädikane. Talle on sealne kokk andnud oma iseloomu,” räägib Tatiana, kes lisab, et teine tema Eesti pealinna meeliseinela on Tuljak – sealt olla linna parim vaade, lisaks imelistele toitudele. Odessasse sisseasutmise põhjuseid on ääretult palju, kui mainida veel üht neist, siis seda, et taas on võimalik Tallinnas süüa õigesti kokku segatud kindral Mannerheimi lemmikrooga – vorschmack’i ehk heeringapasteeti. Ning selle kõrvale libistada paar pitsi mädarõikaviina. Slava Ukraini!
Suhkrust ja maasikavahust! www.ristikheinakohvik.ee @ristikheinakohvik
Ristikeina kohvik
Pelgulinn
Balti Jaama Turg
Kristiine
Ülemiste
Klienditeenindus
Ristiku 57, Tallinn
Kopli 1, Tallinn
Endla 45, Tallinn
Suur-Sõjamäe 4, Tallinn
E-R 9–17
E-R 8–19, L-P 9–18
E-L 9–20, P 9–18
E-L 10–21, P 10–19
E-L 10–21, P 10–19
tel +372 555 88126
tel +372 660 1701
tel +372 600 4223
tel +372 5333 5967
tel +372 5884 0899
UBALA RÖSTIKODA
KOHV,
mis on röstitud spetsiaalselt kohalikule maitsele! Seda, et kohvil ja kohvil on vahe, saab hästi kogeda siis, kui oled saanud maitsta käsitööna aeglaselt röstitud Ubala Röstikoda OÜ kohviubadest valmistatud jooki.
V
arem pidasid U bala Röstikoda OÜ osanikud käsitöökohvikuid. Coffee IN on siiani aktiivne ja edukas ettevõte. Ettevõtte praegune tegevjuht Marek Ennok oli ka ise baristana ametis. “Minu idee oli pakkuda parimat käsitöökohvi, aga eraldivõetuna oli ühe kohviku müük kalendrikuus kilogrammides suhteliselt väike ja nii jõudis meie hea kohv väheste inimesteni,” meenutab ta. Sealt tekkis idee spetsialiseeruda kohviubade röstimisele ja müügile. Praeguseks on nad kohviube röstinud enam kui kümme aastat.
Eestlaste eelistused
Kohvikus töötamise aeg tuli Ubala Röstikoda OÜ osanikele palju kasuks, sest vahetu suhtlemine klientidega aitas välja selgitada, millist kohvi eestlased päriselt armastavad. “Klientidelt saadud väärt informatsiooni ja tagasisidet kasutan tänaseni. Näiteks sain vahetu suhtlemise tulemusena teada, mida kohvist oodatakse, mis on kindlad jah-id ja mis on kindlad ei-d,” selgitab Marek Ennok, kes on käinud mitmes välisriigis erinevatel kohvikoolitustel. Näiteks on tal Speciality Coffee Associationi Barista Skills Professionali sertifikaat ja lisaks on ta võtnud koolitusi röstimises ning cupping’us. Mareki sõnul eelistavad eestlased mahedat, pehmet, keskmise rösti ja pika järelmaitsega kohvi.
Ubala Röstikoda OÜ ongi keskendunud just kohalikele kohvijoojatele ning tegeleb kaubamärkidega Best Beans, Tasuja, Avasta ja Coffee IN. Möödunud aastal müüs ettevõte juba üle 140 tonni kohviube. Peamised müügikanalid on jaeketid, mis annavad võimaluse igaühele lihtsalt koduses keskkonnas, tööl või sõprade ringis tõeliselt värsket ja kvaliteetset kohvi juua. Seega ei ole parima kohvimaitse nautimiseks enam tarvis minna kohvikusse või restorani, vaid tasub kauplusest otsida Ubala Röstikoja kaubamärke Best Beans, Tasuja, Avasta või Coffee IN. Äärmiselt meeldiv maitse ja kvaliteet saab alguse ubade valikust. Neid tellib Ubala Röstikoda OÜ kogu maailmast. “Brasiiliast, Guatemalast, Hondurasest, Paapua UusGuineast, Tansaaniast, Vietnamist, Indiast, Costa Ricalt, Kolumbiast, Mehhikost, Etioopiast ja veel paljudest teistest riikidest,” loetleb Marek. Iga kohviuba nõuab aga eraldi lähenemist. “Näiteks 900 või 1800 meetri kõrgusel merepinnast kasvanud oad on väga erinevad ja neid ei tohiks ka omavahel segada.”
Miks aeglane röst?
Röstimine toimub vastavalt tellimustele Eestis ja käsitööna, kasutades klassikalisi Probati trummelröstreid. Röstimine toimub reaalsete tellimuste peale, et tagada värskuse ja parima kvaliteedi jõudmine igasse kohvitassi. Ubala
Mille järgi tunda ära kvaliteetne kohv? “Kohvioad peavad olema kindlasti terved, sees ei tohi olla poolikuid ube. Kindlasti paneb kvaliteetkohvi röstija pakendile ka tootmiskuupäeva! Kui seda pole, siis on röstimisaeg teadmata. Kohv on parim alates kahest nädalast laagerdumisest. Üldises plaanis on värskema röstimiskuupäevaga kohv parem kui vanema kuupäevaga kohv,” ütleb Marek Ennok.
Röstikoja eelis on aeglane röst, mis kestab olenevalt tootest 12–16 minutit. Tööstuslik kiirröst on tavaliselt 6–8 minutit, aga on olemas ka 3–5-minutilisi ehk veel kiiremalt tehtud röste. “Liiga lühike röst jätab kohvioa pinnale mõrkja maitse, aga südamik jääb veidi tooreks. Viimane väljendub hapukas maitses. Mida pikem röst, seda parema maitse- ja lõhnaelamusega kohvi saab,” nendib Ennok. “Meie hinnangul toob aeglane röst paremini esile erinevaid meeldivaid maitseid, nagu šokolaad, pähklid, kakao, erinevad marjad. Lisaks on aeglase röstiga kohv ka täidlasem ja meeldivama happesusega.” Marek ütleb, et kohv on enamat kui lihtsalt kuum jook. “Öeldakse, et igal inimesel on mingi anne. Midagi, mida ta teeb tõeliselt hästi ja mille tunneb ära tema hing. Mina tean, et meie ettevõtte töötajate kirg on kvaliteetsed värskelt röstitud kohvioad. Tahame pakkuda parimat.”
Eelista aeglaselt käsitsi röstitud kohviube – naudi mahedat ja maitserikast kohvi! Ubala Röstikoda OÜ, Kõrtsi tee 9, Lehmja küla, Rae vald, tel 5657 1797, info@ubala.ee Veebis: www.avastakohv.ee www.bestbeans.eu www.tasujakohv.ee
19
KOHVIINIMENE
Kohv kui elukutse Viimastel aastatel on kohvikoolitaja ja barista Mihkel Jürimaa jõudnud ajakirjanduse kaudu inimeste teadvusse sellega, et kolab mööda maailma kohviriike, elab ja töötab istandustes, kohtub kohalike tootjatega ja õpib, kuidas seda maailma ühte müüdavamat kaupa päriselt kasvatatakse. Ning siis tuleb ja tutvustab seda eestlastele, koolitab valdkonna inimesi. Kohvi päritolulugu ongi hetkel Mihkli südame võitnud. Tekst: Martin Hanson
FOTO: PAULIG EESTI
FOTO: ERAKOGU
“E
nda täitsa esimest kohvikogemust ma ei mäleta, kuid mida ma mäletan, on minu isa meie Viljandi kodus klaaskannuga filtrikohvi tegemas. Ja siis mäletan, kuidas majapidamisse tuli masin, kuhu sai panna õhtul kohvipuru ja vee valmis ning masin hakkas hommikul ise kohvi niristama. See oli tase. Mina ise jõin aga nagu kõik noored kohvi ohtra piimaga, pigem oli see piim pisukese kohviga. Latte külma piimaga ja ilma vahuta. Viljandi special,” naerab Jürimaa. Teadlikult aga hakkas kohv nüüdseks Eesti ühe tuntuima kohvikoolitaja külge kasvama tuntud kohvikuteketis Reval Cafés töötamise ajal. “Olin seal erinevates ametites, erinevates kohvikutes kokku kuus aastat ja olin ka letis, kus lisaks kokteilide tegemisele sai klientidele ka kohvi pruulitud. Kuna tekkis huvi kohvi vastu, siis käisin ka erinevatel kohvikoolitustel, mis omakorda seda huvi süvendas. Sealt sai kohvi peale teistmoodi vaatamine alguse, kuid sõltuvus tekkis kohvist siis, kui sain tuttavaks oma hea sõbranna, praeguse Paulig Professionali juhi, barista Marta Piigliga. Ma elasin tema korteris ja iga kord, kui kohtusime, jäime pikalt kohvist vestlema. Jutuajamised kohvi teemal kestsid alati väga pikalt,” selgitab koolitaja.
kohv tervikuna täiesti nišiteema. Samuti ei olnud võimalik enne koolitajaks minekut minna kuhugi baristakooli. Koolituste läbiviimiseks andis teadmised kohapeal Pauligi eelmine koolitaja ja viskas Jürimaa lihtsalt vette. “Mäletan neid esimesi koolitusi: olin väga ebakindel, jätsin kohe esimesel korral pooled asjad rääkimata. Mäletan ka seda, kuidas samal ajal hakkasin käima ka kohviteemalistel koosolekutel, kus inglise keeles räägiti spetsiifilistest teemadest. Hoidsin seal peast kinni, et kuhu ma sattunud olen. Aga ei hakanud enam taganema ka, suplesin edasi ja aina paremaks läks,” ütleb Jürimaa.
Ma käisin Keenias ja valmistasin seal farmeritele enda AeroPressiga Kolumbiast toodud kohvi. Kõik ahhetasid, et kuidas saab kohv üldse niimoodi maitsta.
Kutse liituda Pauligiga
Vahepeal liikus Jürimaa kohvikumaailmast tööle Soome, kuid täpselt seitse aastat tagasi aasta alguses helistas mehele ootamatult toosama sõbranna Marta ja pakkus kohta Pauligi koolitajana. “Midagi siis pidi Marta minus nägema, et julges seda ametit mulle pakkuda. Sest ta kutsus koolitajaks inimese, kes küll hindas kohvi, oskas seda servast ka teha, huvitus kohvist, kuid kellel kohviga liiga tihedat sidet veel ju ei olnud. Olin toona, seitse aastat tagasi oma elu ja karjääriga aga just sellises punktis, et pikalt mõtlema ma ka ei pidanud ja otsus pea ees kohvimaailma hüpata tuli üsna kergelt,” räägib Jürimaa. Barista lisab, et toona ei olnud kohviteema Eestis jõudnud sellisele tasemele, nagu see on nüüd, peaaegu puudusid erikohvi pakkuvad kohvikud, samuti oli speciality20
Barista ütleb, et kuigi enam detailset statistikat ei pea, koolitab ta aastas keskeltläbi paari tuhandet inimest. Kui see arv korrutada nüüd Pauligis töötatud aastatega, siis saab kokku täiesti arvestatava numbri inimesi, kellele on erinevat kohvitarkust antud. Kui ülespoole ümardada, siis võiks saada paari järgmise aastaga koolitatud Viljandi linna (sic!) jagu inimesi.
Ka kohvis saab spetsialiseeruda
“Kui ma kohvimaailmas alustasin, siis ma ahmisin endasse absoluutselt kõike, mis kohviga seotud oli. Kuna informatsiooni on ja oli äärmiselt palju, valdkond ise väga lai, siis oli ka, mida endasse talletada. Kuid tänaseks olen ma saanud aru kahest
www.monlauree.ee monlauree monlauree@monlauree.ee
Hoole ja armastusega valminud käsitööšokolaadid Kõik meie tooted valmivad käsitööna suure hoole ja armastusega Virumaa südames Aa mõisas. Kasutame oma toodetes toorainena üksnes maailma parimat Valrhona šokolaadi, mida toodetakse väikeses Prantsusmaa külas Tain-l'Hermitage’is juba aastast 1922.
KOHVIINIMENE FOTO: ERAKOGU
lahustuvat kohvi. Väga kurb oli vaadata, kuidas ühte maailma parimat kohvi kasvatavad inimesed ise seda nautida ei saa, ei oska,” lisab Jürimaa.
Kohvikut asutada ei plaani
põhilisest asjast: esiteks, et informatsiooni on nii meeletult palju, seda tuleb iga päev meeletus koguses juurde ja kõike ei olegi võimalik endasse imeda. Tähendab, et polegi vaja kõike endasse ahmida, sellest ei pruugi lõpuks kasu ka olla,” räägib barista. Teiseks sai mees aru, et kohvimaailmas on vähe neid inimesi, kes on kõiges head. “On neid, kes on latte art’i tegemises geeniused, mina olen selles pigem keskpärane. See on küll vaid üks näide, mis aga tõukas mind valima ühte kindlat suunda. Praegu on selleks kõik, mis on seotud kohvi päritolumaadega. Olen juba mitmes riigis ja mitmetes istandustes käinud, kuid tahan seda kindlasti veel teha. Ma tahan uurida lähemalt seda, kuidas kohvi kasvatatakse, mis on need motivatsioonid, tehnikad, mõtteviisid. Samuti uurida terroir’i ehk seda keskkonda, mis mõjutab ühe või teise kohvi maitset. Kuid mis ehk veelgi olulisem, ma tahan minna ja viia neile istandustesse teadmist, kuhu nende kohv lõpuks välja jõuab, mis on selle hind, kes seda joob, kuidas seda tarbitakse ja mida kohvist mõeldakse. Praegu on see teadmine vaid väikesel valikul kohvikasvatajatest,” räägib Jürimaa. Uut inspiratsiooni reisimiseks ja päritolumaa teema ajamiseks sai barista, kui luges läbi 2015. aasta maailma parima barista, austraallase Sasa Sestici kirjutatud raamatu, mis keskenduski sellele, kuidas mees 200 päeva aastas mööda maailma kohviistandusi reisib, teeb farmeritega koos tööd ja annab neile vihjeid, juhiseid, kuidas kasvatada sellist kohvi, mida tema soovib või millel näeb trendi tulemas. “Nišitoode. Teine äärmus on nii-öelda tavakohv, mida poest ostame, millel ei ole palju päritolu: farmer kasvatab, müüb 22
FOTO: ERAKOGU
Kohvist otsin ma alati midagi uut, mingit uut maitset, nüanssi, mis kõnetaks. Samas ma ei taha, et kohv kriibiks, selles oleks liiga palju nurgelisust. Ma olen kunagi ka seda nautinud, kuid praegu enam mitte.
kokkuostjale ja sealt liigub see siis juba läbi erinevate brändide inimesele tassi. Mingit tagasisidet farmer oma töö kohta ei saa. Farmerid ei tea ise, mismoodi nende kohv maitseb,” ütleb Jürimaa ja toob näite oma Keenia reisist. “Ma käisin Keenias ja valmistasin seal farmeritele enda AeroPressiga Kolumbiast toodud kohvi. Kõik ahhetasid, et kuidas saab kohv üldse niimoodi maitsta. Neil puudus igasugune arusaam, et kohvi saab pruulida ka teisiti, kui nemad seda traditsiooniliselt teevad. Ise joovad nad kohapeal ülitumedast röstist, peaaegu kõrbenud oast kohvi. Lõkkele pandud pannil röstivad mustaks, siis uhmris purustavad ja segavad kuuma veega. Kui võimalik, eelistavad keenialased
Kui uurida Jürimaalt, mismoodi barista enda tulevikku vaatab, siis näiteks kohvikut mees avada ei plaani. Kuid millegi oma brändi laadse loomise peale on mõelnud küll. Bränd, mille alt saaks inimesteni viia veelgi rohkem seda teadmist, mida istandustest kokku korjab. Kuid hetkel keskendub Jürimaa lisaks koolitamisele kohvireisidele, et teadmisi koguda, silmaringi laiendada. Kuid milline kohv baristale endale meeldib? “Pean ütlema, et mulle meeldivad kõik Aafrika kohvimaade joogid. Etioopia, Tansaania, Keenia – kõik maad valmistavad väga head uba. Kuid eriliselt pean ära märkima siiski Kolumbia kohvi, mis on minu jaoks veelgi ägedam. Lõuna-Ameerika riigi kohvifarmid ja kohvi tootmine on kõvasti arenenum kui Aafrikas. Sealt tuleb ka sellist kohvi, mida maitstes ei ole võimalik aru saada, et kohv on just sealt pärit. Aafrika kohvidel on mingi kindel nüanss, mis on alati äratuntav. Kolumbia kohviga olen saanud parimad üllatused,” mainib Jürimaa. Tallinnas asuva Surfcafe poolt maale toodavad Rotermannis paikneva röstikoja Shokunin Coffee Collective’i kohvid on samuti Jürimaale elamusi pakkunud. Näiteks viimati maitstud Myanmari kohv. Barista ütleb, et ei osanud midagi oodata ja elamus oligi selle võrra võimsam. “Kohvist otsin ma alati midagi uut, mingit uut maitset, nüanssi, mis kõnetaks. Käisin äsja näiteks Paper Milli kohvikus ja mekkisin seal Keenia kohvi, mille pakile oli kirjutatud, et kohvis peaks tundma mustasõstramoosi. Alati saab alateadvus sellest lugemisest mõjutatud, kuid Keenia kohvides on tihti neid marjanoote, lopsakust. Maitsesin ja tõesti, mustasõstramoos. Samas ma ei taha, et kohv kriibiks, selles oleks liiga palju nurgelisust. Ma olen kunagi ka seda nautinud, kuid praegu enam mitte,” mainib Jürimaa. Üldiselt on kohalik kohvikultuur paranenud valgusaasta võrra, selles on kindel osa mängida ka kohvikoolitajal. Tallinn on täis erinevaid väikeröstijaid, kes pakuvad väga võimsaid elamusi ja selle juurde ka uut tarkust. Jürimaa leiab, et üldpilt on Eestis palju parem kui varem, enam ei kallata kõiksugust jama omale kurgust alla. “Inimesed jälgivad päritolu, röstiastet, samuti seda, et tegu oleks fair trade tootega. Võib tulla üllatusena, et Eestis otsetakse kohviuba rohkem kui purukohvi. Seegi näitab, et kohvi värskust osatakse hinnata, kohvi osatakse ka valmistada. Lisaks peab mainima, et võrreldes paljude rikkamate riikidega, kus ka kohv ehk rohkem hinnas, on meil nii-öelda tavapoe riiulis olev kohvivalik väga hea. Valikut on palju ja elamusi saab ka neist kohvidest palju,” ütleb Jürimaa optimistlikult. NB! Pikemalt kuula Mihkli kohviõpetusi Delfi Tasku kanalist leitavast joogisaatest “Vala välja!” (tasku.delfi.ee)!
1
VAHUVEIN
Ä
Franciacorta
sja Piemonte ülikoolis önoloogina kooli lõpetanud Zilian alustas koostööd Guido Berlucchiga viimase veinimajas. Noor veinimeister nägi Põhja-Itaalia pisikeses Iseo järve ja Brescia linna vahel paiknevas veinipiirkonnas suurt potentsiaali. Brescia linnaürikutes on kohaliku piirkonna veini mainitud juba 1277. aastal, kuid väga suurt jälge maailma veinikaardile polnud see piirkond jätnud. Zilian võttis tehnilist šnitti Champagne’i piirkonnast, istutas piirkonda rahvusvahelisi marju ja raske töö tulemusel saadi piirkonnale DOC apellatsiooni tähis. 1995. aastast muutus see aga kraadi võrra kangemaks DOCG-ks. Zilian, kes äsja 90-aastasena suri, suutis muuta itaallaste arvamust vahuveinist nii, et 70ndatel ja 80ndatel oli šikk ning elegantne juua just Franciacortat. See populaarsuse tõus tähendab aga seda, et vaid 15% kogu piirkonna toodangust eksporditakse.
Pisut enam kui kuuskümmend aastat tagasi valmistas noor veinimeister nimega Franco Ziliani veini, mis sai nimeks Pinot di Franciacorta Methode Champenoise Brut. 3000 pudelit nii-öelda prantsuse stiilis valmistatud vahuveini pani aluse muutustele, millest on nüüdseks kasvanud välja üks maailma elegantsemaid vahuveine. Franciacorta võib julgelt kirjutada samale reale Champagne’iga, tihti aga ka palju kõrgemale. Tekst: Martin Hanson Fotod: Ca’ Del Bosco
Maksuvaba vahuveiniparadiis
Sajandeid toodeti piirkonnas punast veini, mida kutsuti Franzacurtaks. Arvatakse, et nimi sai kokku kahest sõnast, täpsemalt sõnadest maksuvabastus (francae) ja linn (curtes). Piirkonna veinid olid keskaegses Itaalias maksudest vabad, neid toodeti palju ja müüdi laialt üle kogu piirkonna. Piirkonna veine hakati esmakordselt nende praeguste nimedega kutsuma 1957. aastal, kui juba mainitud Berlucchi veinimaja lasi välja oma esimese valge veini Pinot di Franciacorta. Kui Zilian otsis võimalusi alustada vahuveinitootmisega, siis katsetas mees läbi paljud kohalikud marjad ja jõudis
24
FOTO: DANIELE CIRAOLO
üsna kiiresti arusaamale, et tõeliselt vingeks tulemuseks tuleb istutada neid rahvusvahelisi sorte, mis on mujal kindlat edu toonud. Nii leidsid tee piirkonda nii “Pinot Noiri” kui ka “Chardonnay” marjad. Praegu tohib Franciacortat valmistada vaid
19 kohaliku piirkonna istandustest korjatud marjadest. DOCG staatusega veinide jaoks kasvavad marjad aga vaid 2200 hektaril. Kõrgeima klassifikatsiooni vahuveini toodetakse 85% ulatuses “Chardonnay” marjast, kuhu võib lisada 10% “Pinot Noiri” ja 5% “Pinot Biancot”. Selline osakaalude jagunemine muudab vahuveinid värskeks, särtsakaks, elegantseks ja ka väga gastronoomseks. Alates 2019. aastast tohib veinidesse lisada kuni 10% ka kohalikku, nii-öelda uuesti leitud vana marja “Erbamati”. Hilise valmimisega ja suure happesusega mari toodi valikusse kahel põhjusel: esiteks, et võidelda kliimamuutustega, ja teiseks, et anda lisaks terroir’i mõjudele vahuveinile ka kohaliku marja olemust.
Ca’ Del Bosco
Piirkonna üks põnevamaid ja parimaid veinimaju on 1972. aastal oma esimese veini maailmasse paisanud Ca’ Del Bosco. Praeguse veinimaja juhi Maurizio
Zanella ema ostis Erbusco piirkonda väikese majaga maalapi, mis oli täis pähklivälusid. Maurizio nägi juba toimuva vahuveinirevolutsiooni raames ära ka oma maalapi potentsiaali ja istutas pähklipuude asemele viinamarju. Sellest ajast on veinimaja pidevalt arenenud ja teinud seda Ca’ Del Bosco meetodi järgi: kõige olulisem on viinamari, kõige olulisem on pakkuda veinimajas parimaid tehnilisi võimalusi lasta marjal särada. Nii ongi Ca’ Del Bosco üks maailma kõige uuendusmeelsem ja innovaatilisem veinimaja maailmas: viinamarjad, mis käsitsi korjatakse, pestakse vee ja õhumullide vannis, kuivatatakse õuesoojas õhus ja pressitakse väga hellalt, et säilitada värskus. Mahl kääritatakse kindlal temperatuuril ja pudeldatakse gravitatsiooni jõul. Ca’ Del Bosco veinid ei puutu marjade pressmasinasse minekust kuni pudeli avamiseni õhuga kokku. See tagab nende värskuse ja sära klaasis.
Curtefranca
Kuid see ei tähenda, et mittevahuste veinide tootmist kohapeal enam ei oleks. Selleks, et segadust vältida, hakati 1995. aastast alates kasutama piirkonna “vaiksete” veinide kohta terminit Terre di Franciacorta, mis aga 2008. aastal muudeti ümber Curtefrancaks. Piirkonna tavaveinides ei tohi kasutada näiteks “Pinot Noiri” marja ega valmistada Burgundia stiilis kergeid punaseid. Toodetakse aga laias laastus kahte tüüpi veine: esiteks Chablis’ tüüpi valgeid veine kas puhtast “Chardonnay” või “Pinot Bianco” marjast, olemas on aga ka segud. Teiseks Bordeaux’ stiilis punaseid veine kas puhtalt “Cabernet Franci” või “Cabernet Sauvignoni” marjast, lisaks nende kahe segusid, kuhu võib lisada ka “Merlot’”, “Nebbiolo” ja “Barbera” marju.
TOIDUREIS Banaaniistandus
Gran Canaria köök edasijõudnutele: palju enamat kui friikartulid
On üks koht Gran Canarial, milleni jõudes ka kõige pahuramal turistil naeratust tagasi hoida ei õnnestu. Olgu äratus olnud ükskõik kui varajane, reisibüroo kodulehel garanteeritud päikesepaiste asemel tervitanud vaid sünkjasmustad pilved ja raevukad tuulehood – kui Arucase linnakest ümbritsevate otsatute banaaniistanduste vahel vilksatab esimest korda punastest tellistest kõrge korsten valgetes tähtedes kirjaga Arehucas, on kõik kannatused unustatud. Ehtne rummitehas, mille külastamine lõppeb mõistagi degustatsiooniga, mõelge vaid! Tekst ja fotod: Silvia Pärmann, reisifotograaf ja -ajakirjanik
Kanaaride veinid on täiesti olemas, kuid maailma tippklassi siit ei leia, küll aga leiab selle rummitehasest. 26
J
a nii puistabki turistibuss mitu korda päevas tehase õuele muhelevaid saksa vanahärrasid ja nende ehk nii mitte muhelevaid prouasid, õhetava näoga (seda päikesest, loomulikult!) britte ja elevil rootslasi. Nüüd, kus üle aastate Tallinnast taas igal laupäeval FlyToCanariase lendudega otse Gran Canariale saab, vahetevahel kindlasti ka entusiastlikke eestlasi, kellel salamisi käsitööõllest ja -džinnist ammu kõrini on saanud. Arehucase rumm on Kanaaride üks paremini hoitud saladusi, 80% sellest juuakse ära kohapeal, ülejäänu jõuab suuresti MandriHispaaniasse ning mõned pudelid kõlksatavad kullerite käest maha pandud kastides USA ja Austraalia baaride uste taga. 1884. aastal oma ko r s t n a s t e s i m e s e suitsupahvaku taeva poole saatnud tehas, toona väga lihtsa ja konkreetse nimega La Fábrica, alustas tegelikult suhkru tootmisega. Gran Canaria, mis sobib suurepäraselt peaagu kõigi teadaolevate söödavate taimede kasvatamiseks, sobib suurepäraselt ka suhkrurooistandustele. Selle kõrvalt tehti rohkem ajaviiteks ka natuke rummi. Aga kui suhkruäri ikka kiratses mis hirmus, siis rohkem naljaviluks katsetatud rummitootmine meeldis kõigile kohe väga, Hispaania kuningakojani välja. Nii ei pidanud asutajad pikalt kaaluma
ja Euroopa üks vanemaid ja hinnatumaid rummitootmisi sai sisse hoo, mis pole vaibunud tänase päevani. Tehasesse sisse astudes tervitavad alustuseks rivid vaatidega, millele mõni kuulsus oma autogrammi on jätnud. Seda alustab Julio Iglesias, kes käis rummikeldris 1972. aastal, ning lõpetavad tuntud poliitikud, sportlased ja veel oma kuulsuse tipphetke ootavad popplauljad. Tootevalik on küll läinud hulga moodsamaks, baarmenide pöörane fantaasialend on sünnitanud igasuguste veidrate ja võrratute maitsetega rumme ning künka otsas asuvast tehasest igas suunas banaaniistandustele avanevad vaated annavad vihje, et mitmed neist on seotud banaanidega. Aga ei pea olema rummiasjatundja, et aru saada, kui vaimustav see et tevõtmine ja ka Arucas ise on – eriti juhul, kui olete enne seda näinud näiteks ainult Maspalomase hingetuid ja lõputuid betoonkomplekse, mida neid ümbritsevad kõrged aiad kahjuks lõpuni peita ei suuda; hüljatud kaubanduskeskusi ja suletud lõbustusparke. Nime Destilerías Arehucas Distilleries all tegutseva tehase külastamine pole kindlasti ainus põhjus Arucase külastamiseks. Pealinnast Las Palmasest vähem kui pooletunnise autosõidu kaugusele mägedesse peitunud linnakesed on
Muuseas, saarel on lausa kaks Michelini tärni pälvinud restorani – La Aquarela ja Los Guayres.
Kas tunned ennast täispuhutuna?
Kas kaktus kõhus?
Minacid kõrvetiste tabletid on valmistatud kõrvetisi leevendavatest ravimtaimedest, mis vähendavad koheselt ebamugavustunnet maos.
Aitab vähendada kõhugaase ja toetab korras seedimist! Colon Relax looduslikud tabletid sisaldavad apteegitilli, sidrunmelissi, teekummelit ja piparmünti.
looduslike toimeainetega neutraliseerib liigse happe kaitseb mao limaskesta toimib kiirelt (5-10 minutiga)
Kasutamine: 1 tablett esmaste sümptomite ilmnemisel. Toime kiirendamiseks võib tableti närida peeneks ja neelata koos veega.
Tootja: Laboratoires ORTIS, Belgia. Hulgimüük: Loodustoode, tel 666 0091
Kasutamine: Täiskasvanutele 1 tablett 3 korda päevas enne igat söögikorda.
• • • •
Müügil hästivarustatud apteekides, tervisepoodides ja www.tervis24.ee
TOIDUREIS populaarsel puhkusesaarel rohkem kohalike kui turistide päralt ning toiduja restoranikultuur mõnevõrra erinev paketireisijatega täidetud randade omast.
Noore kitse lihast valmistatud road
Ragú peakoka tervitus
Hotelli Veintiuno katuseterrassil serveeritud hommikusöök on juba ise piisav põhjus Las Palmase külastamiseks.
Saare üks paremaid restorane Casa Brito asub Arucase servas ja rõõmustab neid, kellele ei meeldi toiduga eksperimenteerimine ja kes usaldavad traditsioonilisi retsepte, mis oma headust aastasadade jooksul tõestanud on. Ennekõike lihaarmastajate lemmik – sest liha kohalikud tõesti armastavad –, ei puudu selle grillilt ei kaheksajalg ega köögiviljad. Kui lihavalik tuleb valdavalt MandriEuroopast, siis midagi eriti kohalikku ihkajad on õigel teel, kui tellivad kitseliha, mida seal teatakse baifo nime all – viimane mälestus, mis säilinud kunagi saartel räägitud guantši keelest, mida kõnelesid põlisrahvad enne hispaanlaste saabumist. Aga see sõna – ja noore kitse lihast valmistatud roogade retseptid – on olnud väärt hoidmist. Väga võluv amtosfäär on ka Arucase kesklinnast paari-kolme meetri kaugusel banaaniistanduse rüpes asuvas Hacienda Del Buen Suceso restoranis, mis on avatud ainult õhtusöögiks ja seda kell 20–22. Peab hoiatama, et võib tekkida kiusatus mitte oma kuurortisse tagasi sõita ja Arucasse jäädagi – mis muidugi pole probleem, kuivõrd Buen Sucesol on ka paarkümmend suurepärast tuba
Restorani Ragú menüü pakub palju kohalikust toorainest valminud roogi, saare kliima võimaldab aasta ringi köögi- ja puuvilju kasvatada.
Võluv sadamalinn Puerto de Mogán pakub mõistagi võimalust kala ja värskeid mereande nautida.
ja hommikusöök, mille nimel tasub koos päikesega äragata. Muuseas, saarel on lausa kaks Michelini tärni pälvinud restorani – La Aquarela ja Los Guayres –, mõlemad saare päikeselisemas lõunaosas, viimane neist piltpostkaardilikult kaunis Puerto de Mogáni turistipiirkonnas. Los Guayres asub lausa ühes hotellis, Cordial Mogán Playas, mis kindlasti rõõmustab neid gurmaane, kelle unistuste puhkus sisaldab rohkem basseini ääres logelemist kui Gran Canaria mägiteedel autoroolis parimate toiduelamuste jahtimist. Või üldse päevas rohkem kui 100 sammu astumist. Kui üldiselt kehtib maailmas heade toidukohtade tuvastamisel reegel, et tuleb minna sinna, kus saal on kohalikke pungil täis, siis suuremal osal saarest võib see osutuda suureks väljakutseks – kohalikke pole kuskil ju nähagi. Ja kamp turskeid inglasi tunglemas Sport Bar Red Cow ees ei annaks isegi Suurbritannias garantiid, et seal ka söödav toit on. Nii et Gran Canarial tähendab selle reegli järgi käitumine – ja tõesti töötab ka seal – kõigepealt sõitmist ainsasse kohta, kus on garanteeritult palju kohalikke, lausa mitusada tuhat kohalikku. Selle koha nimi on Las Palmas. Las Palmas oma igivana vanalinna (linn on asutatud 500 aastat tagasi ja mõistagi kuulub vanalinn UNESCO maailmapärandi nimistusse), moodsa mereäärse kontserdimaja ja kõige selle vahele jäävaga on tõeline suurlinn,
Sinu küpsetatud restorani vääriline leib
TOIDUREIS kus äri ajamise ja kultuuri nautimise vahel osatakse hinnata suurepärast toitu. Päeva alustamiseks on kindlasti üks parimaid kohti hotelli Veintiuno katuseterrass, kust avaneb võluv vaade Santa Ana katedraalile ja Las Palmase vanalinnale – ent see butiikhotell pakub hommikusööki vaid oma külalistele.
Musta smokingisse riietatud kelnerid
Arvatakse, et just Kanaari saartele jõudis kartul üle Atlandi ookeani esimesena – 1560. aastatel. Papas arrugadas, mille nime all tihti pakutakse ka väga friikartuleid meenutavat versiooni, on seega põhjusega rahvustoidu staatuses.
Kanaaride köök tekitab reisi eel rõõmsat elevust tõepoolest kõigis – pole palju kohti maailmas, mille rahvustoiduks oleks sisuliselt friikartulid.
Nagu iga suurlinn, pole ka Las Palmas vaba restoranidest, mis võivad pakkuda ükskõik mida ja on alati täis, sest need lihtsalt asuvad sellises kohas. Üks neist on Gabinete Literario, 19. sajandist pärit võluv hoone elegantse kunstikogu ja raamatukoguga, kus tegutseb muu hulgas ka restoran. Ja ausalt, see ei ole halb valik ei lõunasöögiks ega aperitiiviks enne õhtusöögile minekut. Õhtust süüakse Las Palmases hilja, paljud söögikohad avavad uksed alles kell 20.30, ehkki loomulikult on ka neid, mis arvestavad kummaliste söögiaegadega turistidega, sest neid jagub ka pealinna, mis saab arhitektuuri kõrval uhkeldada kolmekilomeetrise rannaga. Kui olete Las Palmast alahinnanud ja sõitnud sinna ainult üheks õhtuks, siis selle ühe õhtu restoraniks sobib suurepäraselt Ragú, kus on lisaks põhimenüüle suurepärased nädalamenüüd vastavalt sellele, mida peakokal on õnnestunud kätte saada. Menüüst võib leida Sahara rannikult püütud minikaheksajalad mustast riisist valmistatud
Las Palmase resoranis Ragú kohtuvad linna ajalugu ja tänapäev nii interjööris kui ka taldrikul.
Kupongiga
GURMAAN
on e-poe ostud 15. maini 20% soodsamad
Väga põneva valiku maitse-, lõhna- ja ravimtaimede istikuid leiad Tamme talu e-poest www.tammetalu.eu
Tumeda šokolaadiga kaetud marjamarmelaadid Saaremaalt E-pood: www.momari.ee momari@momari.ee tel 529 8877
Turvaliselt pakitud taimed saadame kliendile kulleriga või pakiautomaati. Tellimusi hakkame välja saatma alates 25. aprillist. Tamme talu on külastamiseks avatud 1. maist.
29
TOIDUREIS
Destilerías Arehucase rummivaatide sisu on juba ülemöödunud sajandist alates rõõmustanud nii kohalikke kui ka Hispaania kuningakoda.
Arucase linnakese kohal hakkab juba kaugelt silma rummitehase väärikas korsten.
risotoga, tuunikalatataki, kohalikku juustu, MandriHispaania võrratuid sinke, heldeid salatiportsjone ja oma majas värskelt küpsetatud saia. Kui olete Las Palmases pikemalt, olete õnnega koos, sest häid valikuid on igaks õhtuks veel. Kui keskenduda kohalikule köögile ja mitte põigata Jaapani restorani Fuji, Uruguay kohta El Novillo Precoz või mõnda võrratusse Argentina grilli, millest kõigest pole ka puudus, siis pisike Qué Leche oma väga lihtsa ja koduse interjööriga serveerib tegelikult roogi, mis tunneks end mugavalt ka säravvalgete laudlinadega kaetud laudadel ja musta smokingisse riietatud kelnerite käes. Restoran on ise küll pisike ja tihtipeale täis, ent neil on lauad ka tänaval (kus pole õnneks liiklust), nii et pistke jahedateks talveõhtuteks soe kampsun kotti ja nautige! Elegantsema elamuse otsijatel tasub suunduda näiteks restorani Poemas By Hermanos Padrón. Juba need paar nime peaks gurmaanide kahtlused turistiparadiisi lendamise ees hajutama, ent ettevaatlikuks ei pea muutuma nüüd need, kellel on puhkusemenüüle palju tagasihoidlikumad ootused ja kes tõesti ei taha, et miski uus ja veider
ja hoopis teismoodi serveeritud kui kodus nende puhkuse ära rikuks. Kanaarid on täpselt teile ka. Kanaaride köök tekitab reisi eel rõõmsat elevust tõepoolest kõigis – pole palju kohti maailmas, mille rahvustoiduks oleks sisuliselt friikartulid ja kus kohaliku toidukultuuri avastamise lippu kandes võiks päevad läbi ohtrate kastmetega kartuleid süüa ning selle peale rummikokteile limpsida. Kindlasti ongi mõnel niimoodi terve puhkusenädal möödunud, sest ehkki menüüs on muid roogi veel, siis milleks võtta risk rikkuda oma söögikord mingit tundmatut mereelukat või jumal üksi teab mis taime maitstes. Kar tuli tega tões t i ei koonerdata. Kõiki kliimavöötmeid mahutav ja seega ka kõikvõimalikke taimi kasvatav saar tõesti pakub kõike – ei puudu isegi Euroopa ainus kohviistandus Agaete lähistel, mis algas ühe veinimaja omanike väikese kõrvalprojektina, aga kohvikultuse kasvades kipub nüüd juba põhitegevust varju jätma. Eestlased, kes maailma kohvijoojate edetabelis tihedalt soomlaste kannul püsivad, muidugi rõõmustavad sellise asjade käigu üle. Tõepoolest, kellele ei meeldiks Gran Canaria?
Õhtust süüakse Las Palmases hilja, paljud söögikohad avavad uksed alles kell 20.30.
Las Palmase parimad tapabaarid Kanaari saared pole paljude meelest “päris” Hispaania, aga tapade kultuur räägib selgelt vastupidisest. Las Palmas de Gran Canaria pakub rikkalikku valikut. Bodeguita 1890: moodsa aja puudutusega traditsioonilised tapad. Väga populaarne kohalike hulgas. Asub samas hotellis, kus restoran Poemas By Hermanos Padrón – suurepärane bodega nii enne kui ka pärast õhtusööki külastamiseks, kui tahate õhtu šikki joont hoida.
Gabinete Literario Las Palmases on hea valik lõunasöögiks või klaasiks veiniks enne õhtusöögile minekut. 30
Taberna El Tres: Las Palmase vanalinn ehk Vegueta on isegi pärast seda, kui ülemaailmne
pandeemia on hulga restoranide uksi igaveseks sulgenud, väga elav koht, kus söögi- ja joogivõimalustest puudust pole – aga valige Taberna El Tres. Veinid on loomulikult kõik Hispaania omad ning mandrilt on siia toodud ka suurepäraseid sinke ja vorste. Juustuvalikut ei pea häbenema ja atmosfäär on absoluutselt parim. Bocado Ibérico: Las Palmase rand ehk Las Canteras on talvekuudel küll jahedam kui saare lõunaosa, kuid seda mõnusam on aega veeta ranna tapabaarides. Valikut on palju, kuid Bocado Ibérico on kõigi kohalike esimene soovitus.
KÖÖGITÖÖPINDADE TOOTMINE GRANIIT
MARMOR
PRESSKIVI
KERAAMIKA
PAEKIVI
TERRAZZO
Stonetop OÜ Sauna tn 10, Riisipere alevik, Saue vald, Harju maakond 76202 +372 521 0160 | +372 553 7222 | info@stonetop.ee | www.stonetop.ee