Maitsed (detsember 2017) by Eesti Ekspress

20. detsember 2017

www.saarejuust.ee

juhtkiri

aar päeva veel ja saabki lauda. Kogu maal pannakse põlema küünlad, keeratakse lukku välisuksed – kes siis tahab pühal ajal külalisi sööta ja kuulata – ning istutakse soodsas (pere-, sõprus-) ringis lauda head ja paremat mekkima. Lauad on lookas seapraadide, sültide, verikäkkide ja kardulate all, ligi on võetud ämbrite viisi kapsast, kastet ning piparkooke. Laua nurgale on asetatud ka telefoniaparaat, millesse juba tipitud sisse numbrikombinatsioon 112. Algavad Eesti jõulud! Mida panna aga jõulukuuse alla? Igipõline küsimus detsembri algusest, millele on tegelikult äärmiselt lihtne vastus. Lastele raamat ja mänguasjad, teismelistele uus arvutimäng või küünelakk. Neile aga, kellel eluaastaid rohkem kui valimisiga, võiks kommunaalne ehk perekondlik “jõuluvana” tuua kingikotti hoopis pudeli head likööri või kintsu mõnusalt laagerdunud Kalaabria sinki. Mida aeg edasi, seda vähem on vaja jõuluks kinkida midagi materiaalselt kasulikku: sokid, küünal, uus lõikur trimmerile või töösaapad, teeserviis või karp head näokreemi. Oleme suutnud endale iseseisvusajal juba üsna palju vajalikku raske tööga teenida ja osta. Usun, et on viimane aeg liikuda oma pidustustega sellesse faasi, kus hakatakse kinkima elamusi, maitseid, emotsioone. Parimad nendest on maitseelamused: miks mitte korraldada jõulukingiks külastus mõnda heas kirjas olevasse restorani või leida maaletoojalt “kannel” ehk kints head Lõuna-Euroopa suitsusinki. Ajakirja napsiloos anname juba väga selge ülevaate, mida peent ja hõllanduslikku võiks leida selvehalli napsinurgast. Mingil juhul ei ole halb idee pakkida kuuskedega paberisse ka näiteks kallist pikalt laagerdunud juustu või – eeldusel, et sent või mõni muu münt on varnast võtta – uus kokanuga, millega järgmisel aastal oma tehnikat lihvida. Ainus, millel on miski väärtus, on inimesed ja kogemused, emotsioonid, naer ning maitsed. Häid jõule kõigile ja palju uut avastamist 2018. aastal selles, mida saab suhu pista või ära rüübata!

Foto: Ilmar Saabas

Kuuse all on kints sinki

MARTIN HANSON, toimetaja

Väljaande koostas AS Ekspress Meedia Ekspress Meedia prindieride tegevtoimetaja: Juuli Nemvalts juuli.nemvalts@ekspressmeedia.ee Toimetaja: Martin Hanson martin.hanson@ekspressmeedia.ee

Reklaam: Maksim Hrustaljov maksim.hrustaljov@ekspressmeedia.ee Kujundaja: Marju Viliberg Keeletoimetaja: Riina Palmiste Väljaandja: AS Ekspress Meedia Trükk: AS Printall

persoon

Silverspooni hetke “vaiksed” juhid Andres Peets, John Wilson, Mahesh Ramnani ja Joakim Helenius

Hõbelusikas suus Juba teist kümnendit jagatakse igal sügisel Eesti parimatele restoranidele hõbedaste lusikatega auhindu, mis näitavad järgmiseks aastaks ette ära, kuhu sobib einestama minna. Kui aga süüvida Hõbelusika (uuestisünni järel Silverspooniks ristitud) auhinna minevikku, paistavad sealt välja Eestis elavate välismaalaste kõrvad. Restoranis palju einestavad, koos toiduga kohtumisi pidavad ärimehed. 6

20. detsember 2017

persoon oma kohta, taset ja mentaliteeti. Oli vaja ühte projekti, mis annaks neile restoranidele võimaluse võistelda, end seekaudu motiveerida ja mõtestada. Kümme aastat hiljem oli projekt end pisut maha kerinud ja jäi seisma. Kaks aastat tagasi aga tõusis soovide laine restoranide endi poolt uuesti, et saada teada oma koht Eesti toidumaastikul. Silverspoon sündis uuesti. Meeskond on siiani peaaegu sama, lisandusid üknes juhi koha endale napsnud Marje Wilson ja võistluse patrooniks valitud Dmitri Demjanov. “Hõbelusika gastronoomiavõistluse mõte on siiani, et oleks lõbus – lõbusas seltskonnas lõbusasti head toitu nautida. See pole mõeldud kriitikutele enese näitamiseks. Mõte on, et arvustajad saaksid aru restoranidest ja restoranid oma klientidest. Samuti oli vaja luua suurem sotsiaalne mõõde väikese restoranimaastiku ümber. Põhjus selleks oli, et inimesed käisid väljas söömas üksnes sünnipäevade, juubelite või millegi muu tähistamiseks, mitte niisama söömiseks,” selgitab “päriselus” tee- ja sigarikaupmees Ramnani. 2003. aastal, kui Hõbelusikas alustas, ei olnud olemas veel ühtegi praeguseks toimivat restoranide hindamise süsteemi – Aivar Hanson oma giididega tuli aastaid hiljem pildile, polnud ka Foursquare’i või TripAdvisori lehekülgi.

konnaga pitseerias käimisest kaugemale. Teine laine oli 2000ndatel kuni Lehman Brothersi kriisini. Ja praegu on toimumas kolmas restoranirevolutsioon, mille põhiliseks märksõnaks on ülimalt kõrge tase ja farmist lauale mentaliteet. “Eesti väiksus annab võimaluse head toorainet otse põllult või talust lauale serveerida. Lisaks on tulnud Eestisse tagasi palju kokki, kes on käinud maailmas oskusi omandamas ning suudavad nüüd pakkuda imelisi roogi nii Tallinnas, Pärnus, Tartus kui ka kõikide nende linnade vahel. Minu vanemad, kes tulevad Eestisse Pitsburgist, on alati meeletult üllatunud, kui hästi Eestis süüa saab,” räägib Wilson. Maksud leebemaks

Tõrvatilgana meepotis toovad ettevõtjad aga välja kohalikud maksud, mis restoranimaastikku piiravad. Seda siis sellest vaatevinklist, et ka ärilõunad maksustatakse täie rangusega. Samuti kogu tooraine, on see siis sisse toodud välismaalt või kohalik. Ärimeeste hinnangul on ebaõiglane, kuna restoraniäri on erinevalt kõikidest teistest peaaegu 100% kohalikku väärtust loov ja seda esile tõstev – kohalik kokk teeb kohalikust toorainest kohalikule süüa.

Põhiline küsimus, millele püüame grupiviisiliselt vastust leida: miks oli vaja välismaalastel luua Eesti olulisim gastronoomiasündmus Silverspoon? Fotod: Tiit Blaat

stume enne võistluse tulemuste teada saamist Tallinna restoranis Gianni – mis on üks kahest restoranist, mis võistleb 2017. aasta Silverspooni võistlusel mitmes kategoorias – laua taha võistluse algsete asutajate John Wilsoni, Mahesh Ramnani ja Joakim Heleniusega. Uuestisünni järel liitus Silverspooni meeskonnaga ka pikalt Eesti gastronoomiamaastikul toimetanud Andres Peets. Põhiline küsimus, millele püüame grupiviisiliselt vastust leida: miks oli vaja välismaalastel luua Eesti olulisim gastronoomiasündmus Silverspoon? 2003. aastal tekkis meestel idee, et võiks luua uue ja täiesti erapooliku ürituse, millega saaks anda kohalikele restoranidele teada, mis on nende tase. Toona, ligi 15 aastat tagasi, oli kohalik einelamaastik väga teistsugune, alles otsis

“Hõbelusikas oli meie katse luua täiesti sõltumatu restoranide hindaja, mida ei oleks võimalik kuidagi väljastpoolt mõjutada. Olgugi et ma ei ole olnud alati aktiivne osaline Hõbelusika korraldamisel, saime minu meelest selle osaga hakkama. Lisaks on äärmiselt unikaalne see, et jagasime selle võistluse kategooriateks. See võimaldab paremini teada saada, mis restoran on mulle parim – milline lastesõbralik restoran on parim, milline kohvik on parim ja nii edasi,” räägib kinnisvara- ja põllumajandusärimehena tuntud Helenius. Võistluse kolmas asutaja ehk John Wilson ütleb, et oleme Eestis praegu kolmanda nii-öelda restoranilaine harjal. Esimene laine oli enne 90ndate lõpu vene kriisi, kui restoranid hakkasid tekkima ja arenema ehk mindi üli-

Silverspooni üheks edu tagatiseks on nüanss, mis väljast sisse vaadates jääb nähtamatuks: isegi kõrgele kohale jõudmata on Silverspooni võistlus ka kui kõrgel tasemel restorani atesteerimine. Mida see tähendab? Iga restoran, mis võistlusega liitub, teeb seda vabatahtlikult ning saab seda teha nii-öelda pimedalt või avalikult. Mida aga iga restoran vastu saab, on PriceWaterhouseCoopersi edastatud väga laiapõhjaline restoranis söönud kriitikute arvamus. Kuna iga kriit, kes restorane hindab, peab andma vastuseid väga pikale reale küsimustele, saab restoran hiljem paberilt teada, mida kriitikud einelast arvasid. Seal on kirjas, millisesse positsiooni jäädi võrreldes oma konkurentidega. Ühtlasi see, mida arvati nende teenindusest, leivast-saiast, tualettidest, lõhnast, temperatuurist ja nii edasi. Iga restoran 20. detsember 2017

persoon

Ma saan ausalt öelda, et võin end pidada Eestis selle suuna algatajaks, et peakokk võiks olla kui rokkstaar või tõsine kunstnik. Alustasin seda koos restorani Ö peakoka Roman Zastserinskiga 2000ndate alguses. Andres Peets ja John Wilson

saab dokumendi, mille alusel end reaalselt parendada, arendada ja muuta. “Paljud restoranid maailmas maksavad kümneid tuhandeid eurosid, et saada dokument, mis atesteerib ja analüüsib nende taset ja probleeme,” ütleb selle kommentaariks Ramnani. Huvitav nüanss, mille Silverspooni analüüs veel välja tõi, on see, et toidu poolest on restoranid jõudmas äärmiselt võrdselt kõrgele tasemele. Kus aga tule-

vad sisse vahed ja tihti väga suured vahed, on teenindus. “Mäletan 90ndaid, kus teenindus oli nii kohutav ja ükskõikne, et ajas hirmu nahka. Selles osas oleme ikka Eestis teinud meeletu arengu, kuid jah, ka praegu on standardid jälle teised,” märgib Wilson. Suurimaks muutuseks lähiajaloo restoranimaailmas peavad nii Wilson kui ka Ramnani seda, kui palju uut ja head toorainet on meie restoranide menüüdesse juurde tulnud. Heleniuse arvates on aga

Talvised üllatajad Rakverelt! Meie lihameistrid üllatavad sel talvel mõnusate maitsekooslustega mahlakatest õuntest ja suitsutatud peekonist. Traditsioonilise retsepti järgi valminud ehtsas lambasooles verivorstide maitset rikastavad magushapukad kuivatatud õunad ja toorsuitsutatud peekon. Unikaalne küpsetatud maksapasteet ahjuõunte ja suitsupeekoniga sisaldab lisaks seamaksale külluslikult suitsutatud peekonit ning peent puuviljast nüanssi lisavad õunatükikesed. Mõnusaid pühi!

20. detsember 2017

suurim muutus viimase 15 aasta jooksul see, et peakokad on muutunud kokkadest peakokkadeks ehk lihtsalt toidu tootjatest tõsisteks kunstnikeks. “Ma saan ausalt öelda, et võin end pidada Eestis selle suuna algatajaks, et peakokk võiks olla kui rokkstaar või tõsine kunstnik. Alustasin seda koos restorani Ö peakoka Roman Zastserinskiga 2000ndate alguses, kui surusin teda iga ajakirja esikaanele, “Terevisiooni” ning

persoon

Mahesh Ramnani ja Joakim Helenius

püüdsin teda müüa kui tõelist kunstnikku, restorani tegelikku juhti, tegelikku nägu,” mainib Peets. Toidueksport?

Tulevikku vaadates loodavad tegijad, et kuna Silverspooni võistluse formaat on unikaalselt Eestis välja töötatud – samasugust võistlust ei ole mujal maailmas kuskil –, võiks seda eksportida ka lähiriikidesse. Tegu oleks sellisel juhul esime-

se restoranimaastiku ekspordiga Eesti ajaloos. Veel üks tulevikulootus, seda laiemas restoranimaastiku vaates, mida Silverspooni loojad loodavad, on veelgi suurem väiketootjate turuletulek ja nende pidev kvaliteedi tõus. Sest nii hakkavad inimesed saama paremini aru paremast toidust, alguses kodudes ja siis restoranides. Vastus küsimusele, miks olid just välismaalased need, kes Eesti vanima ja

praegu elujõulisusest pakatava gastronoomiavõistluse lõid, on lihtne: nemad panid probleemi tähele ning tahtsid tegutseda. Eestlased ehitasid samal ajal üles riiki ja ühiskonda, omaenda elusid ja ärisid. Aitasime üksteist kõige suurepärasemal kombel. Pikemat intervjuud loe portaalist Maitsed.ee! MARTIN HANSON, maitsed.ee toimetaja

MURUEIDE MOOSID EHEDAD KÄSITÖÖHÕRGUTISED SAAREMAALT ENDALE VÕI SÕBRALE PIDULIKUMAKS PUHUKS. VALMISTATUD SAAREMAISEST TOORAINEST, VÄRV- JA SÄILITUSAINEID LISAMATA.

SAADAVAL COOPI KAUPLUSTES JA TEISTES HÄSTI VARUSTATUD POODIDES ÜLE EESTI.

TELLIDA SAAB KA AADRESSIL

WWW.IDEAFARM.EE

? d e l u u k t a n i h i K

TĂ¤helepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol vĂľib kahjustada teie tervist.

20. detsember 2017

fookus Foto: Priit Simson

Alternatiivsed jõulud Kuulun sellesse kildkonda, kelle meelest jõulud on jõulud nii, nagu need olema peavad: nurgas ehitud kuusk, laual seapraad, verivorst, kapsad, suvel purki pandud vürtsmoos ja seened, kurgid ning kõrvits. Pokaalides vein ja pitsis haljas. Televiisoris “Sure surnuks 2” ehk diehard’lik videotaust. Põhjus selleks on äärmiselt lihtne: igal muul ajal aastas ma nii ei söö ega ole. Sealiha jõuab suhu harva ja ülesöömist tuleb aina harvem ette. Seetõttu on 23.–26. detsember minu nostalgiaaeg. Nii aga ei pea see olema kõigile ...

uidas üldse inimesed jõule peavad? Usun, et sellele küsimusele pole kerge vastata, kuna sama palju, kui on inimesi, perekondi, on ka jõulutraditsioone. On neid, kellel on kuusk toas, on neid, kellel õues. On inimesi, kes söövad kokku nõutud kümmekond korda, et halb õnn ei tuleks kodu laastama. Samas on neidki, kes ei lahkugi lauast, vaid istu-

vad kogu õhtu end täites ja selle vahele vedelamat kraami valades. Jõuluaegne n-ö surnuks söömine on traditsioon kogu Eestis ning korra aastas võib seda teha. Samas ei pea jõulud olema alati nii, nagu tegid seda meie vanaisad, vanavanaemad ja muud eellased, kellele kristlus oli selle püha pähe pistnud. Ka praegu võib lähe-

neda jõuludele hoopis teiste nurkade alt, kui seda on meie täistraditsiooniline mürgel. Ja pange tähele, nende alternatiivide juures ei kao kuskile kena jõulusalm, mõnusad lõhnad köögist, naps ja nali ning kingikotiga tuppa tuiskav jõulumees. Mis veelgi olulisem, see tunne südames, mida kutsutakse jõulumeeleoluks. Lihavabad jõulud

Aastaid olen saanud jõulueelsel ajal oma kirjakasti järgneva üleskutse: “Jätame sel aastal loomad pühadelaualt välja. Nii mitmekordistub jõulurõõm. Kõhul on kergem ning loomadele ja keskkonnale oleme teinud heateo. Taimne jõululaud võib olla oluliselt rikkalikum, mitmekülgsem ja põnevam kui traditsiooniline pühadetoit. Tuleb vaid fantaasial lennata lasta ning kogu perega midagi uut ja maitsvat küpsetada.” Eesti üks esiveganeid ja taimetoidu eestvedajaid Sandra Vungi kirjutas juba eelmisel aastal oma lihavabadest jõuludest: “Peagi saabuvad jõulud on juba 20. detsember 2017

BRESTO - UUS MAITSE JÕULULAUAL Epiima juustumeistrid üllatavad uue kauavalminud itaaliapärase kõva juustuga Bresto.Pikantse aroomiga ning parajalt küpse maitsega juust sobib ideaalselt itaaliapäraste toitude valmistamiseks (pastad, supid, risotod) või niisama mõnusaks suupisteks. Soovitame hoida juustu 1 h enne serveerimist toatemperatuuril, mis maitsenüansid veelgi paremini välja toob.

www.epiim.ee/retseptid

fookus kaheksandad, kus minu taldrikult ei leia midagi loomset. Usun, et inimene, kes pole veel võrratu taimetoidumaailmaga väga tuttav, kujutab ette nüüd tühja taldrikut ja nukrat Sandrat selle taga vesise suuga istumas. Oh ei, kui sa vaid teaks. Aga mida taimset siis panna jõululauale?” Kuidas saaks ka taimetoidulisel jõululaual jätta mainimata need imehead taimsed jõuluvorstid ehk “verivorstid”. “Eks mõnikord tahab ikka inimene tuttavaid, häid ja turvalisi maitseid, mida ta on harjunud elu jooksul kindlatel sündmustel sööma. Spetsiaalsete ürtidega maitsestatud odratangupudru-praesibula-oatäidis on keeratud nori lehe sisse, pealt õliga pintseldatud ja ahjus krõbedaks küpsetatud. Kõrvale sobib suurepäraselt pohlamoos,” räägib Vungi. Samuti sobivad ju taimsele jõululauale kenasti nii läätse-kõrvitsapikkpoiss, kauboikartulid kui ka ahjusibulad seene-sidrunitäidisega. Veidramaks lähevad aga mekid, kui hakatakse lauale pakkuma veganiliha ehk seitan’it, mis on paneeritud ja marineeritud kui seakael. Aga jälle, miks mitte, avardage oma meeli. Linnuliha või kaheksajalgadega jõulud

Jätame seakaela järgmiseks korraks, aga paneme lauale ühe mõnusa linnu või mereanni. Kauneid hanesid ja parte, kalkunit ja faasanit on söödud pühadeks ning pidustusteks aastasadu. Linnuliha on esiteks kergem, tervislikum ja mekib teistmoodi. Lisaks saab linnud seest head ja paremat täis toppida – see tõstab toidu olemust veelgi. Ehk siis part rosinate ja õuntega ahju. Või ... miks mitte muretseda kogu perekonnale üks suursugune Vahemere kaheksajalg, moorida see koos maitsetaimedega ning grillida enne lauale asetamist kiirelt. Jääb pikaks ajaks meelde ja käib kõhust kiiremini läbi. Kuivad jõulud?

Eestlased tulevad nüüd kätega kallale, sest naps ja nali on ikka peo ning jõuludega kaasas käinud. Kuid teeme 180-kraadise pöörde ning jätame napsi sellel korral mängust välja. Võtame hoopis plaani kombucha ehk teeseenejoogi või miks mitte erinevad kuivad limonaadid. Samuti kvaliteetsed väiketootjate, kahjuks mitte eestimaiste, alkoholivabad õlled. Äkki saame sellisest jõulust elamuse, et naps hakkab vaikselt pidulaualt taanduma. Olgem ausad, me joome palju ja kontsentreeritult just aasta lõpus. MARTIN HANSON, maitsed.ee toimetaja

Tallinnas süüdati valgus jõulukuusel.

Foto: Priit Simson

Kuidas jõulud meile jõudsid? Jõulud on üks tähtsamaid rahvakalendripühi ka tänapäeval, tähistades talvist üleminekut lühenevatelt päevadelt päikese uuele võidule. Inglise folkloristid Jacqueline Simpson ja Steve Roud on jõulude kohta kirjutanud read, mis peavad paika ka meil: “Jõule tähistatakse väga erinevalt ja kõik pühitsemise viisid mahuvad mõiste “tavalised jõulud” alla.” Kuid kõige enam määrab selle, missugused jõulud on, ikkagi see, kas peres on lapsi või ei ole. Nii oli see varem ja on ka praegu muudegi pühade puhul. Lastega peredes on kombeid rohkem ja pühad mitmekülgsemad. Alati on küsimus, kui lapsemeelsed ollakse – jõul võibki olla see aeg, kui aasta pinge saab äärmise totaalsusega seljast visatud ning lülitatakse end just lapseliku õhinaga jõululainele. Köök ja jõuluroogade valmistamine on aga viis, kuidas oma esivanematega sidet hoida ning valmistada just neid roogasid, mida nemad nii rikkamatel kui ka nukramatel aegadel maitsesid. Põnev mõelda, mis oli nende peades nende roogade söömisel. Eesti Rahvakalendri Tähtpäevade Andmebaasi järgi tuli jõuluõhtul süüa vähemalt üheksa kuni kaksteist korda või panna lauale vastav arv roogasid. Söögikord ei tähendanud aga kere täisparkimist, piisas ka mõnest suutäiest. Rikkalikult kaetud laud oli varasemal ajal pika paastuaja lõppemise märgiks, kuid ühtlasi tagatis, et uuel aastal on külluslikult toitu. Jõuluks tapeti vanasti siga ja seetõttu olid olulised erinevad sealihast, -verest jm valmistatud road. Jõulujoogiks valmistati kodust kanget õlut ehk jõulukahi. Vanaaegne toidulaud polnud 20. sajandiga võrreldes ülirikkalik. Sealiha võis võtta voli järgi. Keskajal ja 19. sajandil söödi jõuluks seapead, mida on toetanud ka sigade patrooni Antoniuse kultus. Mõnes peres olid laual ka seajalad ja koguni seasaba. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, kartulid, naerid, kaalikad, soolaoad või harva ka tangupuder. Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes. Tänaste jõulutoitude loetelu on lõpmata pikk ja algab muidugi seaprae, hapukapsaste ja kartulitega, mille juurde kuulub kõrvitsa- või pohlasalat. Aga ka pasteet, verivorstid, sült, lihatarretised, sink, soolaheeringas või ka heeringarullid, täidetud munad, rosolje või kartulisalat, saiakesed, kringel, tort, kompott. Kindlasti on laual õunad, pähklid, eksootilised puuviljad (peamiselt mandariinid või apelsinid), aga ka kommi ja präänikuid.

20. detsember 2017

jõulunaps

Quo vadis,

Eesti käsitöökärakas? Eelmist kuud võib pidada Eesti peennapsunduse uuestisünni kalendris märgiliseks ajahetkeks. Põhjuse selliseks arvamuseks annab esmakordselt toimunud Eesti Joogi Festival, mis tõi Kultuurikatlasse kokku enamiku Eesti väikestest käraka, likööri, napsu ja muude peenjookide tootjatest. Pilt sai selgeks, mis on mis ja kes on kes ning mida mõnusat on järgnevatel aastatel oodata.

len alati öelnud, et viis aastat tagasi alanud Eesti käsitööõllede pealetulekul, paljuski revolutsiooniks nimetatud arengul kohalikul turul, on tunduvalt suurem tähendus kogu kohaliku väiketootmise arengus, kui me seda arvanud oleksime. Kui väikeõlletehased lubati ausalt ja avalikult turule toimetama, hakkas kõikides potentsiaalsetes väiketootjates – juustust mahlani, vürtsmoosist leivani, jäätisest liköörini – tekkima ootamatu julgus. Hakati mõistma, et kui toode kenasti ära pakendada ja sellele hind anda, siis ... tohoo pime ... ostetaksegi ära. Hind ei loe. Loeb üksnes see, et on uus, huvitav, väiketoodetud ja kodumaine. Äkitsi paiskus turule täiesti harukordne kogus uut ja huvitavat söögi- ning joogikraami. Seda pressis sisse uksest ja aknast, meie maitsemeeled ning arusaam Eesti toidust muutusid igavesti. Olgu, nende toodete hinda pole me veel päris joonde saanud ning paljuski jääb kvaliteet hinnast maha nagu Hämarik Koidust, kuid oleme kindlasti õigel teel. Etappidena on võimalik näha, mis väiketoode plahvatab – oli õlu, siis siider, nende vahepeal leib ja juust. Praegu möllavad kombucha ning, hästi mõnus uudis kärakasõpradele, peenemad napsid. Sommeljeede Assotsiatsioonis, peamiselt vist nende president Kristjan Markii peas välja mõeldud ja ära tehtud Eesti Joogi Festivali lettidelt vaatas eelmisel nädalal vastu hämmastav kogus uusi tegijaid. Kõik nad on juba aastaid oma laborites (loe: köökides ja magamistubades) ning vabrikutes (loe: aianurgas ja garaažis) katsetanud ning arendanud, mekki-

20. detsember 2017

AUHINNATUD PUNAVEIN SITSIILIAST

Tähelepanu! Tegemist on alkohliga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

jõulunaps nud ja ära kallanud kõiksugu imelist joogipoolist. Aeg sai nüüd küpseks, et kõik see turule paisata. Põhjaka peennapsivabriku astelpajunapsi tunneme juba mõned aastad, nüüd on juures kuusevõrsetest viin ja pihlakanaps. Moe viinavabrik lajatas aasta tagasi turule oma pipra- ja kuldjuureviinad, sellel aastal aga destilleeris esimese Eesti legaalse handsa. Olde Hansa resto pani pudelisse oma ammused napsid pipra ja köömnetega. Kochi viinaköögid on tulnud turule nii Metsamoori eliksiiri kui ka uue Alfalfa-nimelise huvitava joogiga. Esimest korda maailma ajaloos saab panna samasse lausesse võrdsena kirja Jaanihanso Siidrivabriku ja A. Le Coqi õlletehase, kuna mõlemad tulid äsja välja oma tootest – vastavalt siis siider ja õlu – destilleeritud napsidega. Üsna revolutsioonilised tooted mõlemad. Maitseid siinkohal võrdlemata või hindamata – selle jätame ühe järgmise loo materjaliks. Need kaks tootjat on ainsad Eestis, kes destilleerivad oma käraka ise. Oot ... eksin ... Metsist tootev Distilliriumi-nimeline korporatsioon ajab ka oma džinnikäraka ise läbi torude. Džinn on üldse jõudnud omaette arengutasemele ja on juba arvestatav erisektsioon kohalikul alkoholiturul. Eesti tootjatelt saab kokku lugeda kaheksa kohalikku premium-klassi käsitöödžinni, kus tase on üllatavalt võimas. Pole veel ühtegi megaüllatust, kuid pole ka ühtegi negatiivset mekki. Tuleb kiita nii suurtootjaid kui ka väikesi pusijaid, kes on pannud välja huvitava valiku. Näiteks korjab Saaremaale tootmist ehitav Lahhentagge kohalikult rannalt nii-öelda Põhjala ingverina tuntud juurt ja keedab selle oma jooki. Teine seltskond suitsutab oma jooki Smoky Gin, kolmas tootja aga segas uues Crafter’si

20. detsember 2017

Olen üritanud pikka aega Põltsamaa veinitootjatele selgeks teha, et unustage ära see lossiveinidega jändamine. Ükskõik kust otsast katsetada ja vaadata, ei saa sellest sõstrast ja õunast Burgundia või Alsace’i väärilist jooki.

nime kandvas džinnis kokku lilleürdid, mis muudavad toonikuga kokku valades oma värvi. Aga teate ... miks ka mitte. Liköörid, kui nende imeliste napside juurde tagasi tulla, on üldse uus trend, mis hakkab vaikselt džinni selja taha jätma. Uusi tegijaid on täitsa arvukalt ja on tunda, et neid tuleb veel juurde. Resto Leib seltskond pani Säde nime all pudelisse Eesti klassikalisima napsimarja mustsõstra ja teisena pihlaka. Kuskil likööri ja viina ääre peal laveerib pisitootja nimega Nobenaps oma viinaga, millel tugevad ja äratuntavad liköörielemendid. Olen üritanud pikka aega Põltsamaa veinitootjatele selgeks teha, et unustage

ära see lossiveinidega jändamine. Ükskõik kust otsast katsetada ja vaadata, ei saa sellest sõstrast ja õunast Burgundia või Alsace’i väärilist jooki. Aga ... võtke Põltsamaa dessertveinid ... vau ... mõni aasta täisvõimsusel arendamist ja tulemuseks on maailmanimega ja -maitsega joogiperekond. Samas: miks ei leia neid jooke Eesti restoranidest? Peaks olema nii, et kui einelas hakatakse menüüd koostama, kirjutatakse esimesena dessertide alla kohe Põltsamaa magusjookide valik koos kohaliku juustuga. Seejärel hakatakse vaatama, mida muud võiks pakkuda. Hindame kohalikku suuremas mahus, mitte ainult laadal või kõvatamiseks. Kujutate te Norras ette õhtusöögi lõppu ilma akvaviitita? Võtame aga eraldi näiteks ennekõike näitlejana tuntud Tiina Tauraite, kes on pipraviinavalmistajast arenenud liköörivalmistajaks, jättes ka uutele toodetele külge varem selgeks õpitud trikid. Liköörist leiab tšilli ja ka suitsu. Mekkige, siis saate aru, mida annab joogile valmimiseks lubatud aeg. Tegemist on kindlasti ühe praegu Eesti kõige vingema joogiga. Kui ei usu, mekkige järele, kaubandusvõrk pakub seda pudelit raha vastu meeleldi. Kogu jutu moraal on lihtne: jooge vähem, aga paremini, ja jooge kohalikku. Meie enda inimesed on uskumatut põnevust tegemas, korjates sellesse lumepalli pidevalt uusi inimesi, kogemusi, tarkusi ja mõtteid. Ärge jääge maha! Tähelepanu! Olgugi et tegemist on alkoholiga, maitses ajakirja Maitsed toimekas meeskond need joogid ära ja andis neile oma hinnangu. Loe testi tulemustest täpsemalt portaalist Maitsed.ee! MARTIN HANSON, maitsed.ee toimetaja

Foto: Priit Simson

TĂ¤helepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol vĂľib kahjustada teie tervist.

sisuturundus sisuturundus

Jõulumaitsed lauale! Jõuludel on äratuntavad lõhn ja maitse. Lõhn on segu piparkookidest, mandariinist ning küünaldest. Maitse aga segu kergest vürtsikusest, magususest ja suus sulavusest. Kuidas siis saada lauale jõulumaitsed?

õulude kõige äratuntavamaks elemendiks toidulaual pole vale pidada piparkooke. Detsembri alguses imbuvad kaubanduskettides lettidele tainas ja glasuurid. Jõulukuu nädalavahetuste õhtud on igas endast lugupidavas perekonnas piparkookide valmistamise päralt: kes rullib tainast, kes lõigub kujusid, kes küpsetab ning kes kaunistab. Igaühele oma! Kui aga sooviksid pakkuda piparkookide kõrval oma perele ka muud magusat, mis jõulumaitseline, siis järgnevalt pakub Veski Mati sulle välja mõned toredad retseptid, mis samuti jõulude maitse ja lõhnaga. Loomulikult on retseptide hulgas ka õpetus, kuidas valmistada piparkoogitainast ja piparkooke. Kui aga tunned, et piparkoogid on ennast ammendamas, proovi nende asemel mõnda allolevatest retseptidest. Jõulumaitsed on tagatud igal moel. Ning üldsegi – jõulud on ennekõike südames ning alles siis toidulaual. Häid jõule sulle ja su perele südamesse ning toidulauale! 18

20. detsember 2017

Piparkoogimaitselised kaeraküpsised rosinatega Neljale, valmistamisaeg 35 min

Koostisosad • 100 g võid • 150 g Veski Matkäisterakaerajahu • 50 g Veski Mati seemnete ja kliidega helbeid • 0,5 tl küpsetuspulbrit • veidi soola • 1 tl vanillisuhkrut • 50 g rosinaid • piparkoogimaitseainet Valmistamine Sega omavahel kokku jahud ja küpsetuspulber. Lisa sulatatud või, vanillisuhkur, piparkoogimaitseaine ning pestud rosinad. Sega korralikult läbi ja pane umbes pooleks tunniks külmikusse järelvalmima. Veereta tainast väikesed pallikesed, pane need küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja vajuta lapikuks, suru kahvliga peale triibud või täpid. Küpseta 220 kraadi juures umbes 7–8 minutit või kuni küpsised on kuldsed.

sisuturundus Kaneelimaitseline porgandikook

Neljale, valmistamisaeg 45 min Koostiosad Kook • 4 muna • 2 dl suhkrut • 4 dl Veski Mati Eriti head nisujahu • 2 tl küpsetuspulbrit • 2 tl soodat • 1–2 tl kaneeli (või piparkoogimaitseainet) • 0,5 kg riivitud porgandeid • 1 dl rapsiõli Glasuur • 200 g toasooja toorjuustu • 100 g sulatatud võid • 1–2 dl tuhksuhkrut • 0,5 keskmise sidruni mahla

Valmistamine Koogi valmistamiseks vahusta munad ja suhkur. Lisa neile õli, porgandid ja omavahel segatud kuivained. Küpseta 170 kraadi juures u 35 minutit. Koogi küpsust saad vahepeal proovida hambatikuga, pistes selle koogi keskele. Kui tikk on välja võttes puhas, on kook kenasti küpsenud. Glasuuri valmistamiseks sega omavahel kokku toasoe toorjuust, või, suhkur ja sidrunimahl. Määri valmis glasuur pisut jahtunud koogile ning lase veel koogil jahtuda ja glasuuril taheneda.

Imemaitsvad piparkoogid

Valmistamisaeg: tainas päev, küpsetamine kuni 10 minutit Koostisosad • 600 g Veski Mati Eriti head nisujahu • 250 g heledat suhkrusiirupit • 170 g suhkrut • 1 sl jahvatatud kaneeli • 2 tl jahvatatud nelki • 1 sl jahvatatud kardemoni • pakk piparkoogimaitseainet • 250 g võid • 2 muna • 2 tl söögisoodat Kuumuta potis siirup koos suhkru ja maitseainetega keemiseni. Tõsta pott tulelt ning sega juurde tükeldatud või. Sega, kuni või on sulanud ja lase pisut jahtuda. Lisa ükshaaval munad, samal ajal kloppides. Teises nõus sega söögisooda jahuga ja lisa vähehaaval siirupi-või-munasegule. Sõtku tainas hoolega läbi ja paki toidukilesse. Hoia vähemalt 24 h külmikus. Rulli valmis tainas jahusel laual õhukeseks ja kasuta vorme, et lõigata soovitud piparkoogikujusid. Tõsta piparkoogid ahjuplaadile ning küpseta 200-kraadises ahjus 6–10 minutit. Võid kaunistada glasuuriga, kuid piparkoogid on maitsvad ka niisama.

www.veskimati.ee 20. detsember 2017

jõulujook Saage tuttavaks: teeseen.

Foto: Shutterstock

Kombucha –

kas imeravim või järjekordne haip? Mujal maailmas juba aastaid hinnatud teeseenejook on viimasel ajal populaarsust kogunud ka Eestis. Meilgi kutsutakse seda enamasti välismaise nimetusega kombucha, kuid tegelikult on nagu ikka heal lapsel mitu nime. Jooki tuntakse ka teeseenekalja ja -õlu, elueliksiiri nime all, lisaks on seda nimetatud mandžuurlaste, Vene ja Kargasoki teeks. Kombucha nimetus tulenevat aga legendi järgi Korea arstist nimega Kombu, kes ravis Jaapani keisrit spetsiifilise teega (hiina keeles cha). Ligi 2000 aastat tagasi Hiinast alguse saanud “surematuse tee” levis tänu ränduritele ja kaupmeestele üle Venemaa ning sealtkaudu mujale maailma.

inu esimene mälestus sellest joogist on lapsepõlves vanaema ja vanaisa juurest, kellel elutses seen köögiaknal kolmeliitrises purgis, mis oli kaetud mitmekordse marliga. Pidi midagi tervislikku ja head olema. Kuigi lapsena tundus see purgis vedeliku sees olev seeneollus kõike muud kui ahvatlev, nii et üritasin alati ära nihverdada, kui vanaema mulle sealt kallatud vedelikku juua pakkus. Kui varem oli teeseenejook olemas pigem tervisepoodides ja hipsterite seas hinnatud, siis praegu on sellest saa-

nud põhimõtteliselt laiatarbekaup, mida müüakse juba peaaegu igas supermarketis. Kombucha on koha sisse võtnud ka paljude söögikohtade, baaride ja kohvikute joogikaartidel, lisaks kodusele pruulimisele on Eestiski juba mitmeid selle tootjaid. Populaarsest kombucha’st on kirjutatud raamatuid, üks neist ilmus hiljuti ka tõlgituna eesti keelde. Koolibri välja antud teose “Kombucha ehk teeseenejook” autor on Louise Avery, kes tutvutsab teesorte, millest jooki pruulida saab,

samuti annab üksikasjalised juhised valmistamiseks. Raamatust saame ühtlasi teada, kuidas panna kasvama teeseen ehk kultuur, mida kasutatakse käärimisprotsessi käivitajana. Mõnede arvates maitseb teeseenejook nagu naturaalne õunasiider, vein või hoopis äädikas. Leitakse ka, et see lõhnab nagu õlu. Välismaistelt kokanduslehtedelt on aga silma jäänud, et praegu valmistatakse kombucha’t juba ka kohvist, samuti kasutatakse seda ohtralt mitmesuguste kokteilide sees. Mõnusa 20. detsember 2017

jõulujook Fotod: Shutterstock

happega vedelik sobib lisamiseks erinevatesse kokteilidesse, tasakaalustades ideaalselt nende magusust.

Kuidas kombucha valmib?

Kui aastakümneid püüti baktereid hävitada ja meie elukeskkonda võimalikult steriilseks muuta, siis praegu on käimas just vastupidine protsess. On aru saadud, et bakterid, millest on üritatud lahti saada, hoopis kaitsevad meie keha. Seevastu liiga steriilne keskkond võib põhjustada allergiaid ja muid tervisevaegusi. Kääritatud toidud ja joogid, sh kombucha, sisaldavad elusaid baktereid, mis on n-ö head, ehk probiootikume. Sellised sõbralikud bakterid on sarnased või identsed inimeste soolte terviseks vajalikega ning aitavad mõõdukal tarvitamisel kaasa kõhu mikrofloora tugevusele. Meie heas korras mikrofloora aitab meil aga vastu panna nn halbade bakteritele. Lisaks on hapendatud toidud ja joogid üldjuhul kergemini seeditavad ning võivad olla abiks kehal toidust kasulike toitainete omastamisel. Käärimine on toidu muundumine mikroobide tegevuse kaudu. Mikroobid on imepisikesed eluvormid, mis hõlmavad baktereid, pärmi ja hallitust. Keemilise reaktsiooni tulemusena muudavad need mikroobid süsivesikud (suhkrud ja tärklised) hapeteks, alkoholiks ja gaasiks. Protsessi käigus tekib ka väike kogus kasulikke vitamiine ja ensüüme. Kombucha on kergelt happeline tee, suhkru, bakterite ja pärmi baasil valminud kääritatud jook. Selle tegemiseks tuleb teele lisada suhkrut, samuti bakterite ja pärmi sümbiootiline koloonia ning lasta joogil käärida. Sellist elusate bakterite ja pärmi kultuuri nimetatakse ka emaks, kuna see toodab iga joogi kääritamisega uusi kihte ehk nn lapsi. “Seenelapse” võib eraldada emast, kui see on 5 mm paksune, ja kasutada uue pruuli valmistamiseks. Teeseen toitub suhkrust ja kääritab teed, tootes ensüüme ning happeid.

Kasu versus kahju

Teeseene fännid, mõned tootjad ja raamatute autorid on omistanud joogile kohati imeravimi oreooli, samuti palju teaduslikult tõestamata omadusi, nagu organismi detoksifikatsiooni, immuunsüsteemi tu22

20. detsember 2017

Teeseen hakkab tees fermenteerudes elama ja kasvatab omale iga käärituskorraga peale uue kihi.

Valmivad teeseenejoogid.

Pudelisse teiseks korraks fermenteeruma pandud maitsestatud teeseenejoogid.

Mõnede arvates maitseb teeseenejook nagu naturaalne õunasiider, vein või hoopis äädikas. Leitakse ka, et see lõhnab nagu õlu. Välismaistelt kokanduslehtedelt on aga silma jäänud, et praegu valmistatakse kombucha’t juba ka kohvist.

gevdamise, liigeste ja soolte hooldamise, ärevushäirete ja külmetushaiguste vastu võitlemise, energia andmise jms. On isegi väidetud, et kombucha aitab ennetada ja ravida vähki, samuti on sellega tohterdatud HIV-i nakatunud patsienti. Teeseenejoogis on küll B-grupi vitamiine ja probiootikume ehk kasulikke baktereid, kuid paraku on ülejäänud tervisekasu siiski veel paljasõnaline. Kui maitse meeldib, tasub teed juua, kuid teadlaste arvates ei tohiks siiski eeldada, et sellega parandab maksa toimimist või tugevdab immuunsüsteemi. See-eest on aga küllaldaselt uuritud kombucha’s olevate probiootikumide kasu seedimisele ja soolestiku tööle. Muu hulgas aitavad need kasulikud bakterid ravida või ära hoida kõhulahtisust, ärritunud soole sündroomi, ekseemi lastel jms. Kuigi teaduslikult tõestatud kasu teeseenejoogist on väga väike, on välismaal, kus jook juba pikemat aega populaarne, esinenud mitmeid kaebusi, nagu kõhuprobleeme, nakkusi ja allergilisi reaktsioone. Arvatakse, et vaevused on tingitud kas ebasteriilsetest tingimustest, milles tee on valmistatud, või joogist endast. Mõned teeseenekolooniad võivad näiteks sisaldada hallitust. Ühe uuringu kohaselt ei tuvastatud kombucha’l ravitoimeid, küll aga leiti mitmeid joogi ohutusega seotud juhtumeid, mille hulka kuulus ka maksakahjustus, metaboolne atsidoos ja antraksi nakkus nahal. Arstid soovitavad teeseenejoogi joomisel piirduda 120 ml päevas, et vältida üleliigse tarvitamisega seotud riske. Terviseprobleemide korral, samuti rasedatele ja rinnaga toitvatele emadele aga pannakse südamele, et enne kombucha kasutama hakkamist konsulteerida arstiga. Ka Louse Avery soovitab oma raamatus alustada 125 ml päevas, kuid kõrvaltoimete (nt iiveldus, kõhulahtisus) korral vähendada seda kogust poole võrra. Kui kõrvaltoimeid enam ei esine, siis on ikkagi soovituslik kogus pool liitrit päevas. Samuti leiab raamatu autor, et teeseenejoogi võiks iga paari kuu tagant nädalaks katkestada, sest olgugi et kombucha’l on raviomadusi, tuleks kõike tarvitada mõistlikkuse piires. SILJA LUIDE, toiduajakirjanik

sisuturundus

Killuke tõelist Mehhikot Kadrioru pargi veerel Otse Kadrioru südames, Weizenbergi ja Poska tänava nurgal, asub õdus kohake, mis pakub mõnusalt särtsakaid Mehhiko maitseid ning elamusi. Ja seda juba aastast 1997, mis teeb Cantina Carrambast vististi ühe vanima samas kohas tegutseva restorani Eestis.

ui enamik siinseid toidukohti on läinud turvalist teed, kostitades näljaseid hingi paladega peamiselt meie naaberriikidest, on Carramba värskendavaks erandiks, rõõmustades kliente Mehhiko köögi ja tex-mex-hõrgutistega. Mehhiko on teadupärast suurriik ja nii ongi seda kööki võrdlemisi keeruline üheselt määratleda. Iga osariik toob toidulauale oma nägemuse rahvusköögist. Täpselt nii nagu sealne pinnas, kliima ning viljad seda lubavad. Kuid üks mis kindel, kogu söögipidu keerleb paljuski ümber oa, maisi ja tšilli. Suisa uskumatu, kui mitmekesiseid roogi annab sellest kuldsest kolmikust valmistada. Piisab üksnes Carramba menüü lahti lüüa, et sellele oma silmaga kinnitust leida. Kuid ka tortiljad on selle temperamentse rahva üheks vaieldamatuks lemmikuks. Nii nagu meie haarame pea iga toidukorra kõrvale kääru leiba, teeb mehhiklane sama tortiljaga. Harvad pole needki korrad, mil see maitsev maisi- või nisujahust, erineva sisuga täidetud õhuke leivake võtab suisa nugade ja kahvlite rolli enda kanda. Ekslikult on levinud arvamus, nagu pakuks Mehhiko köök ainult teravaid elamusi. Seda suuresti küll tänu tšillile. Tegelikult saab neidki hõrgutisi, mis seda suurepärast soojendavat ja meeleolu loovat vürtsi sisaldavad, erineva teravusastmega valmistada. Et endale suupärane pala välja valida, saab alati teenindajaga aru pidada või siis ise punaste piprakaunadega märgistatud menüüd tudeerida. Kuid lisaks Mehhiko rahvusköögi sä24

20. detsember 2017

ravamatele tähtedele pakub Carramba restoran ka tex-mex-roogi, mis on meie maitsemeelele küll pisut suupärasemaks timmitud. Tegemist on Mehhiko ja Texase osariigi piirialal sündinud hübriidiga, mis on Mehhiko toidulaualt üle võtnud kõikvõimalikud burritod, takod, tortiljad, samuti tšillipipra, oad, avokaado ning maisi, Texase poolelt aga sulatatud juustu, grillitud liha ja vürtsköömned. Tulemuseks on tõelised tegijad – chilli con carne, chilli con queso ning fajita. Eks igal kliendil ole omad lemmikud. Kuid mis siin salata, täidetud jalapenod, quesadilla, avokaadokreemsupp, erinevate täidistega burritod, enchilada’d ja fajita’d on olnud läbi aegade selle maja hittideks. Suurt tunnustust on jagunud ka grillitud loomalihale. Sarnaselt põhjamehhiklastele küpsetatakse siingi seda hõrgutist laavakivigrilli lahtisel tulel. Ja et

elamus oleks täiuslik, serveeritakse roogadele kõrvale eri teravusastmega kohapeal keedetud-meisterdatud kastmeid. Rohkeid kiidusõnu on jagunud ka põnevate lisanditega kohvi- ja teejookidele, samuti Margarita kokteilidele. Selleks, et mehhiklaste pulbitseva ja elurõõmsa temperamendi ning köögiga tutvuda, ei pea sugugi paarikümnetunnist, lõputute ümberistumistega kurnavat reisi ette võtma. Piisab vaid, kui seada oma sammud Cantina Carramba restorani, et selles Mehhikost inspireeritud stiilses kohas, kaktuste ja sombreerode keskel, kauge kultuuri mõnusaid maitseid nautida. Rohkem infot www.carramba.ee.

Bienvenidos a Carramba!

Ka eestlased julgevad järjest enam erinevaid maitseid katsetada. Vürtside maailm on pidevas muutuses – kord eelistatakse ja tõstetakse pjedestaalile üht maitseainet, siis jälle teist. Viimase aja trendikamad vürtsid on vaieldamatult kurkum ja kardemon, aga järjest enam osatakse küsida ka uute ja tundmatute vürtside, nagu fenkoliseemnete, järele.

SÄRTSAKAD LIHALÕIGUD Koostisosad: • 0,5 kg seakaelakarbonaadi • õli • Särtsakat maitseainesegu (VÜRTSID) Valmistamine: Lõika karbonaadist 150 g lõigud. Vasarda lihahaamriga õhemaks. Raputa liha mõlemale poolele Särtsakat maiteainesegu ning määri õliga. Jäta paariks tunniks maitsestuma. Prae liha kuumas õlis.

verivorst

Verivorsti nägu ja tegu Verivorstide päritolupaigaks peetakse Vana-Kreekat ning seda on mainitud üle 5000 aasta vanustes tekstides. Ent vere kasutamine toidus oli populaarne juba ammu enne Euroopasse jõudmist Kagu-Aasias ja Aasias. Näiteks valmistatakse Koreas verest suppi ning verd kui toiduainet on aastatuhandeid sealses kultuuris kasutatud erinevate toitude valmistamiseks.

anim foto, kus on näha verivorstitegu, pärineb 1420. aastast Euroopast. Illustratsioonil on näha meest, kes lõikab siga lahti. Tema abiline kogub samal ajal liha lahti lõikamisel verd, mida kasutati tõenäoliselt just verivorstide valmistamiseks.

Verivorste on tehtud Euroopas aastasadu ning igal riigil on nende valmistamiseks välja kujunenud oma retsept ja igal maal kannab verivorst mõistagi oma nimetust. Paljudes maades lõigatakse verivorst enamasti viiludeks, mida praetakse, pošeeritak-

Verivorst kui Eesti jõululaua absoluutne nurgakivi.

Vesi teadlikule inimesele Sinu tervise võti!

verivorst se või grillitakse. Prantsusmaal näiteks ei kasutatagi verivorsti tegemiseks verd, vaid lisatakse vorsti sisse hoopis muid toiduaineid. Kuidas jõudis verivorst eestlaste jõululauale?

Foto: Hendrik Osula

Eestisse jõudis verivorst ajaloolaste põhjalikul uurimisel 19. sajandi alguses rootslaste ja lätlaste vahendusel. Enne seda valmistasid eestlased jõululauale valget tanguvorsti, mis on oma olemuselt verivorstiga väga sarnane, kuid vereta. Eestist levis verivorsti valmistamine omakorda Venemaale. Verivorsti peetakse nüüdisajal üheks Eesti rahvustoiduks ning selleta ei kujuta eestlaste jõululauda ette. Traditsiooniline Eesti verivorst valmistatakse seaverest, odratangust, sealihast ja maitseainetest ning seejärel topitakse sea peensoolde. Milliseid veretooteid eestlased veel söövad? Eestis on lisaks verivorstile levinumateks verikäkk, verileib ja veripannkoogid. Kõik need toidud on valmis segatud tangainetest või jahust, toiduverest või verepreparaatidest. Juurde lisatakase tavapäraselt seakamarat või muud sarnast lihatoorainet. Saadud segu maitsestakse erinevate maitseainetega ning keedetakse või küpsetatakse tavaliselt temperatuurini vähemalt 72 kraadi.

Verivorst on suurepärane toit ka kaalulangetajale

Tulles tagasi verivorsti juurde, soovitavad mõningad tippkokad seda süüa suisa aasta ringi, sest veretooted on toitaine- ja energiarikkad. Nimelt sisaldab veri nagu lihagi ohtralt rauda ning loomsest toorainest pärit rauda omastab organism teatavasti paremini kui taimedest tulevat. Veri sisaldab samuti B12-vitamiini, naatriumi ning samas on veres valgusisaldus kõrge ja rasvasisaldus madal. Millega peaks arvestama, kui hakkad jõululauale verivorsti valmistama? Esmalt tasub endale kindlasti selgeks teha, et kui aega napib, ei valmi verivorstid suure tõenäosusega nii, nagu soovitud. Kiirustades valmivad seest toored, kuid pealt lõhkenud verivorstid. Seega on verivorsti valmistamisel tarvis aega, kannatlikkust ja õigeid töövõtteid. Eestis praetakse tavaliselt verivorst tervena pannil, grillitakse grillil või küpsetatakse kuumas ahjus krõbedaks. Tänapäeval kasutatakse Eestis harilikult poest ostetud verivorste, mis sobivad lauale panna juba pärast pannil praadimist või ahjus küpsetamist. Ning praegu on viimane aeg, kui mõelda sellele, kuidas serveerida jõululaual verivorste nii, et need pakuksid uusi elamusi ja üllatusi. Loe verivorstidest pikemalt portaalist Maitsed.ee! MARIN HOFFMAN, toiduajakirjanik ja -blogija

KINKEKORVID KAUPMEHEST KLIENDILE, ÄRIPARTNERILE, TÖÖTAJALE, KOLLEEGILE, LAPSELE Täpsem info kinkekorvide ja -karpide sisu kohta www.kaupmees.ee või Kaupmehe kauplusladudes.

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada Teie tervist.

kaupmees.ee

e.kaupmees.ee

fb.com/KaupmeesKO

restoran

“100” ehk ühe restorani kummardus Eesti toidule Võttis aega kõigest pisut enam kui veerand sajandit, kui Eestis avati restoran, mis on mõeldud oma sisult ja vormilt tegema kummardust üksnes Eesti köögile. Loomulikult on Eesti köögi pärleid ning vanaemade mekke ja oskuseid pikitud paljude einelaudade menüüsse varemgi. Nüüd on aga avatud restoran, mille kogu olemus on üks kummardus Eesti 100-aastasele toidusedelile. Kas me aga veel tunneme oma toitu ja hoolime sellest?

Restorani “100” peakokk Oleg Alasi Fotod: Karin Kaljuläte

esti 90ndate keskpaiga aasta kokk, esimene laiemalt tuntud laevakokk ja telenägu Oleg Alasi on asunud juhtima kööki restoranis “100” (“Sada”), mis teeb julget sammu suunas, millest võib saada aastakümneid kestev Eesti köögi mõtestamine. Nimelt annab restorani nimi ja kontseptsioon kätte piiramatu ning põhjatu võimaluse ammutada aastakümnete kaupa ideid, retsepte ja toite, mida igal uuel menüühooajal toidusedelisse suruda. Endise presidendi Lennart Meri peakokana tunneb Alasi ka seda, mida pakuti nii Pätsu kui ka Meri ajal Kadriorus maailma olulistele ning võimsatele. See on üks vägev viis Eesti toitu esile tõsta – taastada Pätsu-aegsete vastuvõttude menüüd. Samas, nagu ütleb ka Alasi ise, on need toidud ju kõik võetud 1903. aastal esmaavaldatud Georges Auguste Escoffieri raamatust. Restorani peakoka Alasi jaoks on oluline suhe kohaliku tooraine, Eesti looduse ja ajaloo vahel. “A la carte’i menüü ühendab tänapäevaseid maitseid ja

Centennial hotell. Restoran “100”

stiili sellega, mida on Eesti köögis pakutud viimase 100 aasta jooksul. Mõnede roogade retseptid, ideed või põnevad kombinatsioonid pärinevad Eesti esimesest iseseisvusperioodist, mõned nõukogude ajast.” Siinkohal ongi aga huvitav näha menüüs veidrat vastuolu, mis teeb pisut muret: toidud, millel on sees hing, ehk toidud, mis on peakokk Alasi enda mälestustest või retseptisalvest, omavad sisu ja väge ning teevad tuju heaks ja meele rõõmsaks. Samas on menüüsse lisatud ka “vajalikud” ballasttoidud, mis aitavad kindlasti kaasa läbimüügile, kuid millel puudub hing. Jumalatest antud roaks on näiteks Alasi vana-vanatädi maksapasteediretseptist välja koorunud pardiparfee. Selle roa kreemine maitse, kirsine kate ja marineeritud sinepiseemned viivad tagasi lihtsamasse, rahulikumasse aega. Alasiga rääkides on selge, et kontseptsioon oma uudsuses nõuab ka peakokalt ja köögilt praegu veel harjumist. Alasi enda sõnu kasutades saab köök ja selle meeskond lõpuni paika ning jooksma umbes aastaga. Mida aga saab maitsta restoranis, annab selgelt lootust, et see aeg väheneb vähemalt poole võrra. Kindlasti tasub minna Endla tänavale statistikaameti vana maja keldrikorrusele Eesti uue aja rahvustoiduga tutvuma. Ma usun jäägitult Eesti toidu tulevikku, samuti usun restorani “100” tulevikku. Aga seda ainult siis, kui tehakse – kas või õhtusöögiks, kasvõi neljal korral nädalas – ainult Eesti toidumenüüd. Järeleandmisi tegemata, ühtegi nurka sirgeks jooksmata. Jah, see on raske. Jah, see on alguses inimestele veider. Aga … elu ongi üks kurnamistaktikas oma tahte peale surumine. Võidab, see kes on tüütum ja järjepidevam. Inimesi tuleb juhtida kui pimedaid ja lolle hea, teistsuguse toidu juurde. Neil tuleb keelata tellida lauda pardirind ja veisesteik, tuleb lüüa vastu näppe, kui nad tahavad haarata letilt šokolaadikoogi või Caesari salati järele. Nad tuleb tuua Eesti toidu juurde, selgitada ja öelda: “söö!” Garanteerin, nad söövad, kiidavad ja tulevad tagasi.

MARTIN HANSON, maitsed.ee toimetaja 20. detsember 2017

sisuturundus

Muna ja šampanja – uued lemmikud pühadelaual Foto: Tiina-Liina Uudam

Kuigi munast valmistatakse eelkõige traditsioonilisi eineid, on tegemist toorainega, millest tõelised toidugurmaanid äärmise aupaklikkusega lugu peavad ning seda peenete ja hõrkude roogade valmistamisel kasutavad. Muuda pühad sel aastal meeldejäävaks ja lisa harjumuspärasele jõululauale üks munaroog. Seda tehes vali hoolikalt, millist veini juurde pakkuda.

unad ei ole mõeldud üksnes hommikusöögiks, nagu aja jooksul peamiselt välja kujunenud. Küsige näiteks prantslastelt ja nad kinnitavad, et munast saab mistahes piduroa teistelgi päevastel või õhtustel toidukordadel. Seega, miks mitte muuta tavaline verivorstihapukapsast-sealiha järgiv jõululaud veidi erilisemaks mõne alternatiivse munaroa ja veinipaketi koosluse abil. Olgu muna siis peolauas aukohal jõulude või aastavahetuse tähistamisel. Jõuluajal kasvab Eesti suurima munatootja DAVA Foods Estonia Eggo brändi nime kandvate munade müük ülejäänud aasta võrdluses pea veerandi. Katseta ja veendu ise, et muna sobib pidulauale ideaalselt, muudab kas eelroana või suupistena selle hõrguks. Mis veelgi tähelepanuväärsem – muna sisaldavad varieeritud maitsed aitavad vältida jõuluajale omast ülesöömist.

Muna ja šampanja on alati ideaalne kooslus

Kuldne reegel on see, et mistahes munal põhinev maitseelamus sobitub suurepäraselt šampanjaga. Šampanja happelisus ja mullisus lõikab läbi munale tuttavliku raskuse ja rasvasuse. Niigi suurte väljaminekutega jõuluajal võite alter30

20. detsember 2017

natiivina traditsioonilise Champagne’ist pärit šampanja asemel valida munaroa juurde Prantsusmaalt pärinevaid veidi soodsama klassi, kuid siiski šampanjameetodil valmistatud Crémanti vahuveine, näiteks Crémant du Jura ja Crémant de Bourgogne. Jõululaupäevale järgneval esimesel jõulupühal kostita end mõnusa küpsetatud, keedetud või praetud munaeinega, mille juurde sobib üks kihisev Cava lausa jumalikult. Proovi näiteks Chardonnayd sisaldavat Cavat, tänu millele maitseb munaroog – omlett, suflee või pošeeritud muna – palju rikkalikum. Kindlasti peaks arvesse võtma konkreetset munaretsepti: kui serveerid pošeeritud muna rikkaliku Hollandi kastmega, tuleks välja võtta mõni mahlasem ja täiuslikum valge vein, näiteks dekadentlik ja rikkalik Bourgogne Blanc või Chardonnay-Meursault. Munal põhinevad toidud ei pea olema üksnes keedetud või praetud munad. Laske mõttel lennata! Kasutage 100% naturaalset munavalget WhitePRO ja valmistage teistsugune omlett, kuhu lisage näiteks sibulat, küüslauku, Tabasco kastet, karrit, erinevaid ürte, Worchesteri kastet, Satsebili kastet, koriandrit, seeni või Taco Mixi. Muidugimõista mitte kõiki koos, vaid ikka maitse järgi. Miks mitte kombineerida oma pü-

hadelaual muna erinevate maitsetaimede, kitsejuustu või mereandidega! Selliste maitsete sümbioosiga tekitab ideaalse terviku hõrk ja õrn Sauvignon Blanc. Munatoitude juurde sobivad reeglina hästi kõik kuivad valged veinid, kuid eriti need, mis on meeldivalt puuviljased, milliseid leiab palju uue maailma veinide seast. Sommeljeed soovitavad muna juurde ka Euroopa gewürztraminer’eid, mis maitsevad samamoodi puuviljased või Prantsuse Loire piirkonna valgeid veine, näiteks Sancerre või Pouilly Fumé. Viimane sobitub eriti hästi delikaatsete toitudega, näiteks spargli, kalamarja ja õrna lõhega. Arvesta, et punase veiniga muna, eriti kõvaks keedetud muna, hästi ei sobitu, kuna tekitab metalse maitse. Ehk ainult siis, kui tegu on tõeliselt kerge punasega, sest muna tahab enda kõrvale vähetummist veini. Ka rasva sisaldav kaste aitab selle probleemi likvideerimisele kaasa. Kui valmistate aastavahetuseks prantsuspärast quiche’i, siis sellega passivad hästi valged burgunder’id ja Itaalia Soave. Tomatiste munaroogade kaaslaseks võiksid aga olla kerged Hispaania või Argentina punaveinid. VLADIMIR SAPOŽNIN Eggo munade tootja, DAVA Foods Estonia juhataja, sommeljee

Soovime Teile kauneid jĂľule!

sisuturundus

Toit, mis mõjub sulle hästi juba esimesest ampsust Nii mõnigi on viimase 17 aasta jooksul korduvalt einestanud ühes eestimaises kohvikute ja bistroode ketis, aimamata, et kogu selle aja jooksul on neile sööki valmistanud ühed ja samad kokad. Stabiilse kvaliteediga vaheldusrikas toit ning teadmine, et köök maitsemeeli alt ei vea, toob tühja kõhu ikka ja jälle tagasi kodusesse söögikohta Amps.

edavõrd pikka aega kokal samas kohas tööl püsida on ettevõtte juhi Andrus Irdoja sõnul Eesti mõistes vaat et ulme. „Tegelikult on nii köögipoole kui ka saali inimesed äärmiselt tublid, paljud neist on meiega olnud kaugelt üle kümne aasta. Ju oleme siis omi asju õigesti ajanud,” rõõmustab Andrus, kes on koha sisse võtnud Järve Selveris asuva bistroosaali keskel. Siia paistab hästi kätte kõik, mis toimub ka kõrval asuvas kohviku- ja pubiosas. Kõik kolm tegutsevad ühe katuse all ja kannavad sama nime – Amps. „Päris klassikaliseks pubiks ma seda kohta seal ei nimetaks,” osutab Andrus tagumise saali poole, „et lähed õhtul ja jood õlut. Meie pubi siin Järvel on pigem söögipubi, selline hea köögiga à la carte’i söögikoht.” Viimases pole põhjust kahelda, sest koht on Hõbelusika võistlusel pubitoitude kategoorias auhindu saanud. „Nädalavahetuseti siin perega einestada on üsna nutikas, sest kvaliteet on nagu restoranis, aga hind lubab end märksa vabamalt tunda. Kõigis oma kohtades oleme mõelnud nii kõigesööjatele, taimetoitlastele, laktoositalumatusega inimestele. Suurt tähelepanu pöörame väikestele külalistele. Lastemenüü toiduga käib alati kaasas kingitus, praegu on selleks helkur – kasulik asi pimedal ajal. Mängunurgad on ka,

Kui veel vana aasta sees peolauda tarvis, küsi, mida arvab asjast Amps Catering. et vanemad rahus süüa saaksid. Tõsi, Tallinna Kaubamajas mitte, neil endil on seal väga korralik mängunurk.” Sööklast on asi kaugel

Võib ju olla suur kiusatus ühtlustada (Tallinnas) kõigi seitsme koha menüüd ja panna konveierina tööle kui üks õlitatud masinavärk. Üks suur köök, üks menüü igal pool. Amps on valinud teise tee. Kõik kohad on nagu lapsed suures peres: välimuselt üsna ühtemoodi, kuid sisimas erinevad. Nii töötab igaühes oma köök, kus toit valmib kohapeal. „Me teeme väga palju asju ise. Alates verivorstist, mis on juba talvemenüüs saadaval, ja lõpetades lihatoodetega, näiteks Kiievi kotletiga. Need on asjad, mida inimene esmapilgul ehk ei märka, kuid asudes kahvli ja noaga kallale, saab esimestest suutäitest aru, et tegu pole poolfabrikaatidega. Seal, kus peab olema liha, on liha. Jahu ja muid

aseaineid me oma lihatoodetes ei kasuta. See kunst jäägu teistele,” selgitab Andrus oma kokkade põhimõtteid. Kodumaise toorme kõrval seisab olulisel kohal ka tervislikkus. Üle 150 aasta muutumatult serveeritud Briti kõhutäide fish and chips on siin läbinud muljetavaldava tervenduskuuri. Jaapanipärases panko-riivsaias paneeritud ahvenafilee, mille kõrvale serveeritakse frititud bataati, Tatari kastet ja wakame-salatit – ei märkigi rasvastest friikartulitest või külmutatud kalast tehtud känakast, mis ajalehte kääritakse ja näljasele kundele tänavale kaasa antakse. Olgu kiidetud kõik Eesti kokad ja toidukohad, kus tehakse iga päev tööd selle nimel, et tänavatoit oleks kvaliteetne. Menüü muutub Ampsu kohvikutes neli korda aastas. Selle eest seisavad hea kolm peakokka, kes loovad ja katsetavad uusi toite proovisöömistel, kuhu kaasatakse ka neid, kes oskavad liigutada pigem suud kui kulpi. Kui põhimenüü muutub iga kolme kuu tagant, siis eripakkumised jooksvalt ja hooajaliselt. Kui juhtub parajasti olema jahihooaeg, pakub Amps oma kundedele kindlasti kitsepraadi, suvel metsaande, talvel särtsakamaid toite, mis organismile kuuma annavad, suvel käib asja juurde kindlasti ka grill. Kes Aasia köögist lugu peab, sel tasub uurida, milline Amps seda pakub.

Leia endale sobiv Amps!

◆ Järve Selver ◆ Pärnu maantee 139a, Politseimaja kõrval ◆ Kaubamaja Naistemaailm ◆ Merimetsa Selver ◆ Rocca al Mare Tennisekeskus ◆ Kalevi Spordihall ◆ Tallinna Tehnikakõrgkool Vaata pakkumisi Facebookis ja kodulehel www.amps.ee! 20. detsember 2017

raamat

Nõukogude köök immigrandi silme läbi See raamat pole ainult toidust, kuigi sisaldab ka retsepte. See on ajaloo- ja mälestusteraamat, läbi põimitud suguvõsa anekdootidest ja autori lapsepõlvekogemustest Brežnevi-aegsel Venemaal.

nya von Bremzen kasvas veidras perekonnas. Tema vanaisa Naum oli Stalini ajal tähtis luureülem, vanaema Liza aga vaikne, söögitegemist mitte eriti armastav arhitektuurialase kõrgharidusega juuditar. Isa Sergei oli alkohoolik, kes oli ametis Punase väljaku kõige pühamas kohas Lenini mausoleumis vastutava isikuna iidoli hästisäilimise eest (kuna see oli klassifitseeritud tervistkahjustavaks tööks, siis kaasnes sellega hulk boonuseid: lühendatud tööpäevad, igapäevane tasuta piim ja helde igakuine puhta piirituse jaotamine). Ema Larissa, idealist, oli perekonnas ainus, kes jumaldas ko-

kakunsti. Samasuguseks kokandushuviliseks kujunes ka Sergei ja Larissa ainus laps Anya. Mitte ainult nõukogude ajal sündinuil pole toit kinnisideeks. Mõnikord tundub, et 19. sajandi vene kirjanike jaoks oli toit sama, mis maastikud või ühiskonnaklassid inglise kirjanike jaoks. Tšehhov, Puškin, Tolstoi – kõik nad pühendavad mõned oma haaravaimad leheküljed gastronoomiale. Väike Anya luges neid ise ja kuulas ema etteloetuna, sageli kujutledes, kuidas võiks küll välja näha ja maitseda kirjeldatud pidulaud reaalsuses. Ja siis lagunes see kõik koost. Käputäie aastate jooksul haihtus klassikaline vene toi-

raamat dukultuur. Pärast revolutsiooni jagati toitu nappide normide järgi. Kokakunsti kontseptsioon visati sel perioodil prügimäele. Maitsvast toidust saadud naudingu mõiste ise kehastas kapitalistlikku degeneratsiooni. Alles kakskümmend aastat hiljem asus riik toetama vanade professionaalsete kokkade ülesotsimist ja traditsiooniliste roogade retseptide taaselustamist, vähemalt kirjasõnas. See oli osa täiesti uuest nõukogude kokakunsti projektist. Ilmus esimene soliidne kokaraamat “Raamat maitsvast ja tervislikult toidust”, mille esmatrüki (1939. a) ja 12. trüki (1953. a) vahele mahtus veel kümme hiigeltiraaži. Raamat on tõlgitud ka 1955. aastal eesti keelde. Kokaraamat uhkeldas stiiliga “kogu inimkonna sajanditevanune unistus on ehitada kommunistlik ühiskond, kus ootab külluslik, õnnelik ja rõõmurohke elu”. “Toit määras, kuidas venelased kannatasid välja oma oleviku, kujutasid ette tulevikku ja hoidsid sidet minevikuga.” 1974. aastal emigreerusid Anya ja tema ema Larissa Viini, sealt edasi Rooma ja Philadelphiasse. Raamat “Kokakunsti eripäradest” saigi tegelikult alguse nende ideest korraldada oma Ameerika rahvuskaaslastest sõpradele üks ehtne süvagurmaanlik õhtusöök omaaegse-

Fotod: Wikipedia

Anya Von Bremzen koos emaga Philadelphias

te luksustoitudega autentsete retseptide järgi. Retseptide jahil tuli välja ka palju mälestusi suguvõsa vanematelt liikmetelt ning unustusse vajunud mälupilte Anyalt ja ta emalt endalt. Kõigest sellest sündiski raamat, mis seostab omavahel eelmise sajandi Nõukogude Liidu olustiku ja selle muutumise toidukultuuri kaudu. Anya von Bremzen on end pärast Ameerika Ühendriikides magistrikraadi saamist tõestanud oma põlvkonna ühe

meisterlikuma toidust kirjutava ajakirjanikuna. Teda on auhinnatud kolme James Beardi auhinnaga, ta on vabakutseline ajakirjanik ajakirja Travel + Leisure juures ja viie tunnustatud kokaraamatu autor. Vabalt nelja keelt valdav Anya elab New Yorgi osariigis Queensis. LEA RAAK, Tallinna Keskraamatukogu (Lugemiselamused.ee)

toidureis

Nagu prantsuse maavanaema juures Ehkki Prantsuse köögist on valdavalt ettekujutus kui millestki ülimalt elegantsest, on ka seal oma toekad talupojatoidud, mida on aasta külmemal ajal Prantsusmaale sattudes väga nauditav süüa. Ehedate rustikaalsemate maitsete nautimiseks ei pea üldse kuhugi kolkasse sõitma, neid pakuvad mitmedki pikkade traditsioonidega restoranid ja bistrood Pariisi kõige peenemates piirkondades.

inna kõige elegantsemast ostugaleriist Galerie Vivienne’ist ühe sellise bistroo leidmine on väga üllatav, ent see on meeldiv üllatus. Le Bougainville (5 Rue de la Banque, galerie-vivienne.com) on püsinud muutumatuna alates 1950. aastast, mil see avati. Kõige klassikalisemad Pariisi kohvikulauad ja baarilett ning vana kooli parkettpõrand, ajahambast pisut puretud peeglid ja kriidiga tahvlile kirjutatud menüü. Iga päev vahelduvad päevapakkumised on puhas klassika. Loomaliha serveeritakse kuldsete pontsakate friikartulitega – ärge kartke, et keegi sinna midagi nii kalorivaest kui salat juurde pakuks –, metsloomaliha on alati menüüs ja paljud mõnusate kastmetega road meenutavad pigem Saksa kui Prantsuse kööki. Magustoiduvalikus leiab siiski kookide kõrvalt korraliku juustutaldriku ja see valik taldrikul on väga hõrk. Ehkki toitude visuaalsele poolele pöö20. detsember 2017

toidureis

Pariis pakub gurmaanidele kõike – ratsionaalsest Prantsuse vanaema-köögist häbenematult dekadentlike kohtadeni, kus ühe inimese pühapäeva-brunch maksab rohkem kui kõrvaltänava bistroos suurpere õhtusöök. Le Bougainville on üks nendest ratsionaalsetest bistroodest.

ratakse hämmastavalt vähe tähelepanu, on juustukuhjas ka näiteks 18 kuud laagerdunud hõrgutis ning üldse on kogu tooraine suurima hoole ja kirega valitud. Isegi hinnad oleksid nagu teisest ajastust või mõnest Prantsuse kolkakülast – ülipopulaarne lõunapakkumine, mis koosneb kas eelroast ja pearoast või pearoast ja magustoidust, maksab ainult 16,50 eurot. Kuna suurde U-kujulisse söögisaali mahub palju rohkem inimesi, kui esmapilgul pigem kitsas ja privaatsena mõjuv ruum aimata laseb, siis

tõenäoliselt saate sinna ka laua spontaanselt tänavalt sisse astudes. Kui Le Bougainville on peamiselt armastatud lõunasöögikoht, siis pärast tundidepikkust jalutamist mööda Pariisi muuseume, parke ja muidugi kauplusi pole talvel üldse mitte halb mõte valida ka õhtusöögiks mõni pikkade traditsioonidega vanaema-kööki pakkuv restoran. Traditsiooniline Prantsuse bistroo ei meenuta välimuselt millegagi seda, mis tavaliselt Pariisi restoranidele mõeldes silme ette kerkib. Küll aga maitselt.

toidureis Chez Georges (1 rue du Mail) on pariislaste endi üks suuremaid lemmikuid. Kui keegi kirjeldab paljusõnaliselt klassikalist Pariisi bistrood ja te ei saa päris täpselt aru, mis see on, siis peate kindlasti üle Chez Georges’i ukse vaatama. Pisut kulunud ja võidunud puiduga üle löödud fassaad, kardinad akende ees, sees mosaiikpõrand, mille plaadivahedesse on tolmu kinni tambitud juba musketäride hiilgeaegadest alates. Väljas on aasta 2017, varsti juba 2018, aga Chez Georges’is on alati 1946. Ent valgus on mahe, luksuslikud peeglid ja lühtrid säravad ning te lihtsalt tahate kuidagi suuta vaba lauani pugeda. Sest loomulikult on bistroo laudu ja toole nii tihedalt täis, et ukse juurest saali sügavusse jõudmiseks peab mitu inimest püsti tõusma ja oma lauda pisut teelt ära sikutama. Ja inimesi on Chez Georges alati täis. See on lihtsalt nii ehe prantsuse köök, kui üldse olla saab ja ei edvista mitte millegagi. Täiuslik koht jahedateks talveõhtuteks, kui austrid ja šampanja ei anna piisavalt energiat ning sooja. Kartulisalat, mis koosneb kartulist, koorekastmest ja paarist ürdist, on oma lihtsusele vaatamata imeline. Õrnalt marineeritud heeringas sibulatega aga lausa nii hea, et võiks Eestis tehtud olla. Rohkem köögivilju ei maksa toidust otsida. Ent lihavaagnad on rikkalikud ja šokolaadikook just nii hea ja õhuline, kui see olema peab.

UUED EESTI VAHUVEINID MULL° SIIDRITE TEGIJATELT

Õhtusöök kahele koos pudeli veiniga läheb ilmselt kõigil maksma üle saja euro. Aga Pariisis – väga väheste eranditega – ei olegi ükski koht ju kunagi odav olnud. Õhtusöök kahele koos pudeli veiniga läheb ilmselt kõigil maksma üle saja euro. Aga Pariisis – väga väheste eranditega – ei olegi ükski koht ju kunagi odav olnud. Kui teil Georges’i juures lauaga õnneks ei lähe, siis peaaegu täpselt samasugune koht on Chez Denise (5 Rue des Prouvaires). Ainult et peeglite asemel on seal seinad üle kuhjatud raamitud fotodega nii restoranis käinud kuulsatest inimestest kui ka lihtsalt inimestest ja asjadest. Ainus muutus, mis siin viimase poolesaja aasta jooksul toimunud on, puudutab lahtiolekuaegu – Chez Denise on 90ndate algusaastatest peale hoidnud oma uksed ja köögi avatuna kella viieni hommikul, nii et öösel peolt tulles või ebatavalisel ajal lennujaamas maandudes ning linna toiduotsingutele suundudes on see tõesti meeldiv alternatiiv kebabiputkadele. Punaseruudulised laudlinad teeksid nagu väikese vihje Itaaliale, ent see on üdini prantsuspärane koht, kus põhirõhk on taas liharoogadel. Vasikaneerud sinepikastmes, vasikahautis, grillitud ribid. Autentse Prantsuse köögi maitsete naudingule suundudes tasub taimetoitlus ja toortoitlus tõesti täiesti ära unustada. Ükskõik millised toidutrendid parasjagu valitseksid, pikk ajalugu ja soe atmosfäär tõmbavad inimesi nendesse bistroodesse ikkagi magnetina.

KASSARI BRUT ELAGU EESTI! ÕUNAVAHUVEIN / 2016 Kassari saarel asuv Triinu maheõunaaed annab korraliku saagi vaid mitme aasta tagant. Neist haruldastest meretuultes küpsenud õuntest oleme valmistatud traditsioonilisel pudeliskääritamise meetodil erilise vahuveini, mida oleme hoolega laagerdanud terve aasta, et anda talle rikkalik ent pehme maitsebukett.

0,75 l alk 8 vol

ÕUNAVAHUVEIN / 2016 Elagu Eestimaa puhas loodus ja imelised õunaaiad, mille punapõsksest saagist see poolkuiv, mahedamaitseline vahuvein on valmistatud! Oleme seda traditsioonilisel pudeliskääritamise meetodil valmistatud pidulikku jooki hoolega laagerdanud terve aasta, et anda talle sügav ja nüansirikas maitsebukett.

0,75 l alk 8 vol

Saadaval epoest http://citycider.ee/pood/ ja hästi varustatud kauplustest üle Eesti.

SILVIA PÄRMANN, reisiajakirjanik

Rohkem infot info@citycider.ee

Restoran ootab teid külla, et pakkuda

meeldejäävaid maitseid! J. Vilmsi 45, 11313 Tallinn E–N 11.30–21.00 | R 11.30–22.30 | L 13.00–22.30 | P 13.00–20.00 Reserveerimine tel 772 6277

Tulge uudistama!