Lähisuhtevägivald on Eestis suur probleem

Kuidas teie argipäevad välja näevad?

Hetkel on meil käsil pesapunumine ja pere loomine, siis naudimegi kogu seda protsessi igapäevaselt. Kaaslane on päeval tööl ja mina tegelen oma toimetustega ning õhtuti meeldib meile koos mõnda head filmi vaadata ja nautida lihtsalt teineteise seltskonda.

Kuidas saada suhtes piisavalt aega iseendale?

Tuleks kohe sellest rääkida ja see on täiesti okei, kui sina või su kaaslane tahab vahepeal oma aega, olgu selleks siis kas sõpradega koosolemine või mõne hobiga tegelemine. Jällegi, see hirm on normaalne, aga kindlasti ei peaks suhtes olles iseenda vajadusi maha suruma või kartma, et pole ruumi oma asjadega tegelemise jaoks. Juhul kui see hirm tekib, siis samuti rääkida sellest oma kaaslasele, et ta teaks arvestada ega tõlgendaks seda kuidagi valesti, kui on soov natuke iseendaga olla. Kõige parem on leida mõni hobi või ring, kus saad käia, sest see on 100% sinu aeg!

Kuidas mitte olla liiga armukade? Kuidas tunda ära piiri?

Sellele on raske vastata, sest inimesed on nii erinevad ja armukadeduse astmeid on ka seinast seina. Usun, et kui kumbki pole andnud oma käitumisega otsest põhjust teisel armukadedaks muutuda, siis seda sellisel kujul ka pole. Muidugi väike armukadedus on hea, sest see on siiski omamoodi armastuse ja hoolivuse välja näitamine, kuid eks see piir seal vahel on ka üpris õhuke. Kui see ikka häirivaks muutub, siis on midagi mäda!

Kindlasti ei peaks suhtes olles iseenda vajadusi maha suruma või kartma, et pole ruumi oma asjadega tegelemise jaoks.

Mis on sinu harmoonilise suhte saladus?

Teineteise armastuse keele mõistmine. Üks väga hea raamat, mida soovitan lugeda nii noortel kui ka täiskasvanutel, on “Armastuse 5 keelt”. See aitab paremini mõista, miks inimesed suhtes olles nii või naa käituvad. Kui tead oma paarilise armastuse keelt, siis on oluliselt lihtsam teineteisest aru saada!

Mari-Liis Lill ja Priit Põldma tõid juunis Eesti Noorsooteatris lavale lähisuhtevägivalda käsitleva dokumentaallavastuse “Teises toas”. Selle tarbeks intervjueerisid autorid nii lähisuhtevägivalla ohvreid kui ka vägivallatsejaid, püüdes aru saada, kuidas lapsepõlves omandatud hoiakud ja hirmud meie suhteid kujundavad. Tegime Mari-Liisiga juttu nii tükist endast, lähisuhtevägivallast üleüldiselt, aga ka sellest, miks peaksid noored lavastust vaatama minema.

Kuidas jõudsite teatrini?

Armastasin lapsena väga teatris käia, vaatasin ära suurema osa Draamateatri ja hiljem Linnateatri lavastustest. Põhikooli lõpus tekkis unistus, et tahaksin proovida ka ise teatrit teha, ning astusin Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassi. Kuna minu teatriarmastus ei kahanenud, vaid aina kasvas, siis astusin 2002. aastal EMTA lavakunstikooli, mille lõpetasin näitleja erialal.

Kuidas tekkis lavastuse “Teises toas” idee?

Hakkasime seda mõtet koos dramaturg Priit Põldmaga veeretama küsimustest, kuidas eelmise põlvkonna mustrid on meid mõjutanud, mida oleme saanud kaasa oma emalt-isalt, kuidas nendega sarnaneme või kui palju tahaksime erineda. Inimeste lugusid kuulates hakkas lähisuhtevägivalla teema ise esile kerkima, sest paraku on eelmised põlvkonnad meile pärandanud ka palju erinevaid vägivallakogemusi.

Kas ka te ise olete lähisuhtevägivallaga kokku puutunud?

Ei, mul päris isiklik kokkupuude lähisuhtevägivallaga puudub, küll aga olen näinud tärkava vägivalla märke oma sõprade suhetes (ehkki ei ole alati osanud neid ära tunda). Minu kõige lähem kokkupuude on ilmselt seotud ajaga, mil ma sündisin – nõukogude ajal oli laste füüsiline karistamine täiesti tavaline ja aktsepteeritud kasvatusmeetod. Igal pool oli vits kapi otsas. Ma ei mäleta küll, et mind oleks kunagi sellega löödud, aga üldine foon oli selline, et lapsi võib lüüa. Mul on hea meel, et see foon on tänaseks muutunud; et me ütleme välja, et laste löömine on lubamatu.

Tegite lavastuse jaoks väga palju intervjuusid. Kas miski üllatas?

Üllatas kõik. Üllatas see, kui kohutavaid asju võivad inimesed üksteisele teha. Ja üllatas see, kuidas inimesed, kes on kogenud oma elus nii kohutavaid asju, suudavad siiski taas jalule tõusta ja eluga edasi liikuda.

Mis oli seda lavastust luues kõige raskem? Millised olid väljakutsed?

Raske oli teiste inimeste läbielatud valu uuesti ja uuesti taasesitada ning seetõttu taas läbi elada. Ma ei ole vist kunagi ühegi prooviprotsessi jooksul nii palju nutnud. Ega ka naernud. Sest selle valu läbielamine ka puhastab ja vabastab. 