noorte seas Alguses oli kõik suurepärane

Foto: Shutterstock

Alguses oli kõik suurepärane

Ületöötamine ja sellega kaasnev läbipõlemine ei ohusta ainult keskealisi karjääriinimesi. See võib inimest tabada hoopis varem – oma loo räägib anonüümseks jääda sooviv noor, kes koges läbipõlemist oma esimesel ametikohal.

Alguses oli kõik suurepärane – olin just gümnaasiumi kuldmedaliga lõpetanud ja asunud tööle oma esimesele ametikohale. Olen terve oma elu iseloomult küllaltki ambitsioonikas olnud ja ka tollane periood ei olnud erand – tahtsin tõestada eelkõige iseendale, aga ka teistele, et olen sihikindel, täpne ja tulemustele orienteerutud ning saavutan kõik, mille ma endale eesmärgiks sean.

Läbipõlemisteekond algab vaikselt ja salakavalalt. Esmalt jätsin vahele paar trenni, mõeldes, et küll ma pärast intensiivsemaid aegu taas ree peale saan. Siis hakkasin vahele jätma lõunaid, lubades endale, et küll ma pärast tööpäeva kodus söön. Järsku avastasin end töömeile lugemas viimase asjana enne magamaheitmist ja esimese asjana pärast ärkamist. Ja siis nädalavahetuseti töötamas. Pikendamas oma tööpäevi, et jõuda tööga järje peale. Uusi projekte enda peale võtmas. Ladumas enda peale järjest uusi kohustusi ja veendes end, et see on ju ainult väike lisaülesanne, küll ma sellega hakkama saan.

Kõva töö viib sihile – mõni aeg hiljem oli mul võimalus liikuda ametialaselt kõrgemale ja kuigi see innustas mind veelgi rohkem ja intensiivsemalt oma töö ja karjääriga tegelema, oli see ka periood, kus hakkasid ilmnema esimesed märgid läbipõlemisest. Mul oli järjest raskem keskenduda, mu mälu muutus kehvaks ja mul oli pidevalt jõuetuse ja väsimuse tunne, mistõttu ei jaksa-

nud ma pärast tööpäeva lõppu tavaliselt enam eriti midagi teha – tahtsin mõtete eest põgeneda ja seetõttu möödusid mu õhtud magades, telekat vaadates või sihitult jalutades, et jätta kõik “see” selja taha. Ka kõige lihtsamad ülesanded nõudsid minult suurt pingutust ning iga uus päev tõi kaasa veel suurema kurnatuse, üksilduse ja tunde, et olen lõksus elus, kus ma tegelikult olla ei taha.

Kõigest hoolimata ei suutnud ma endale ja teistele tunnistada, et ma enam ei jaksa. Minu suutmatus keskenduda ja tööülesandeid täita tekitas minus veelgi suurema süütunde ja piinlikkuse, sest mulle oli antud karjäärialaselt ju suur võimalus ning ma ei suutnud seda piisavalt hästi ära kasutada ja näidata, kui hea töötaja ma olen. Seega surusin hambad risti ja teesklesin, et kõik on korras, kõik on hästi ja ma suudan, jaksan, tahan seda kõike edasi teha, kuulamata enda mõistust ja keha, mis kisendasid igal sammul, et see ei saa enam nii jätkuda – mida valjemini nad mulle märku andsid, seda rohkem üritasin edasi tegutseda. Lisaks märkasid mu lähedased, et olin muutunud heatujulisest ja suhtlemisaltist inimesest vastupidiseks – inimeseks, kes ei tahtnud enam kellegagi suhelda ning oli pidevalt küüniline ja tujukas. Mu keha oli lõpuks see, mis andis täielikult alla, ja sattusin haiglasse. See oli minu äratus. Haiglas olles jõudis kohale karm reaalsus, et nii pole võimalik enam jätkata, ja astusin oma tervenemise nimel esimese sammu – lahkusin oma ametikohalt. Läbipõlemisest ei saa üle paari nädalaga, vaid see on pikaaegne konstantne töö iseenda ja oma vajaduste teadvustamisega – pidin õppima uuesti enda jaoks aega võtma ja puhkama, oma keha kuulama ning

paluma teistelt inimestelt abi, kui ma ise enam ei jaksa. Naasin tööellu alles siis, kui tundsin, et olen piisavalt terve ja suudan märgata läbipõlemismärke juba ennetavalt ning tegutseda vastavalt, et mitte samasse olukorda tagasi langeda. Kuigi vahel on stressirohkemaid perioode ka praegu, olen rahul nii oma töökoha, eraelu kui ka tasakaaluga nende vahel ja sellega, et mul on alati vabadus teha otsuseid lähtuvalt oma tervisest.

Läbipõlemisteekond algab vaikselt ja salakavalalt. Kõigest hoolimata ei suutnud ma endale ja teistele tunnistada, et ma enam ei jaksa.

Haiglas olles jõudis kohale karm reaalsus, et nii pole võimalik enam jätkata.