Mina olen muutus

Foto: Shutterstock

TEKST: CARMEN SOFIA KIVI

Põhjus, miks otsustasin seda lugu kirjutada, on see, et soovin lihtsalt ennast teistele arusaadavamaks teha. Selles mõttes, et mina olen teiste arvates teistsugune, teistest erinev. Tegelikult leian, et olen eriline täiesti omamoodi. Aga nii palju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid mõtteid, nii et alustame algusest.

Mina olen sünnist saadik olnud liikumispuudega laps. Ma ei saa joosta, hüpata ega palli mängida nii, nagu teised lapsed seda teha saavad. Kuid see ei tähenda, et ma ei oskaks mitte midagi – ma oskan hästi ennast kirjutades väljendada. Minu peas on miljon mõtet, dimensiooni ja maailma.

Olen sageli näinud, kuidas vanemad inimesed jäävad mind tänaval väikese lapse kombel vaatama, nagu oleks ma kaheksas maailmaime. Ning kui olen juba neist möödunud, keeravad nad end ümber, et mulle järele vaadata. Väikeste laste puhul on see arusaadav, kuna nemad veel ei tea, et on olemas ka teistsuguseid inimesi. Võib-olla pole nad lihtsalt oma elus sellises olukorras varem veel olnud. Kuid vanem generatsioon – nad kas ei tea, et see pole

Foto: erakogu

Carmen Sofia Kivi

viisakas, või on selle taga midagi muud. Ma ei tea. Ma ise arvan, et mõlemat natukene. Kuna minu ema on rääkinud mulle, et vanasti ehk siis, kui tema veel laps oli, ei tohtinud puudega inimesed tänaval käia – see tähendab, et nad elasid aiaga ümbritsetud majas, kust neid välja ei lastud. Ühiskonna jaoks polnud neid lihtsalt olemaski. See oli aeg veel enne seda, kui Eesti vabaks sai. Vanemad inimesed on elanud sellel ajal ja nende jaoks on harjumatu, et tänapäeval käivadki puudega inimesed kõikjal ning nad pole enam aiaga ümbritsetud majas luku taga. Ehk siis – kuna vanasti olid teistsugused inimesed muust maailmast eraldatud, siis ei teatud ka nende olemasolust.

Minu jaoks on see, kui mulle tänaval järele vaadatakse ja jõllitama jäädakse, ebameeldiv. Keegi ei tunneks end ju sellises olukorras mugavalt.

Aga kui nüüd tänapäeva tagasi tulla, siis ma ei arva enda meelest, et mu elu oleks õnnetu ja halb. Ütleme nii, et kibestunud inimesed ei meeldi mitte kellelegi, kaasa arvatud mulle.

Seega, kuna ma ei soovi olla üks nendest, siis näen elu üpris positiivselt. Jah, mul on raske ja mõnikord tundub mulle trenni minek mõttetu, sest ma olen seda teinud alates nelja-aastasest saadik ja midagi pole minu jaoks muutunud. Tahaks kohe joosta või hüpata. Reaalsus on aga see, et kõnnin iseseisvalt ja saan oma igapäevaste asjadega enamjaolt iseseisvalt hakkama.

Aga tean, et raskused on

ületamiseks – võtame näiteks mägironijad. Nad alustavad kõige alt. Mägironimine on füüsiliselt koormav ja aeganõudev tegevus.

Aga ükski asi ei ole igavene – kunagi nad ikka selle mäe tipu ära vallutavad. Nii ka minuga – jah, ma ei hakka ehk kõndima ühe

päevaga, aga kunagi ikka, see võtab lihtsalt aega ja igaühel on edasi minekuks oma tempo, minul on ka. Tuleb lihtsalt endale sobiv tempo valida ja mitte rapsida. Hoida positiivset joont elus edasi minnes.

Võib-olla nooremana ma lihtsalt tahtsin kõike kohe ega saanud aru, et päris nii asjad ei käi. Olen siiani kannatamatu.

Veel üks asi, mida ma tahaks sisse tuua, on see, et alati ei pea sa ka oma eesmärke üksi täitma – leia keegi, kellega koos edasi liikuda. Koos on ju lõbusam. Mina olen selleks inimeseks valinud enda kõrvale oma hea sõbra Ingridi – me teeme neljapäeviti ja teisipäeviti koos trenni ja meil on alati väga tore.

Ma arvan, et kokkuvõtteks võib öelda, et mina olengi mingil määral muutus. Uskuge või mitte, aga enne minu sündi oli minu ema täiesti teistsugune inimene. Ma arvan, et kui mu ema täna peeglisse vaataks ja näeks naist, kes ta oli näiteks 2006. aastal ehk aasta enne minu sündi, siis ta lihtsalt ei tunneks end ära. Minu sünd muutis mu ema

selliseks, nagu ta on täna – hooliv, armastav, eesmärgikindel ja tugev

naine. Mul on selle üle ainult hea meel. See on innustav ja eeskuju andev. Olen muutnud teiste elu ja minu elu on pidevas muutumises paremuse poole.