Eesti Ekspressi erinumber WAAL (18. aprill 2013) by Eesti Ekspress

Nr 2 18. aprill 2013

KÕRGUSE EKSPRESS

Parimad esimesed klassid Rännakud gondlis Avaraima vaatega kodud Uued pilvelõhkujad Kalleimad ehted Õhulised hõrgutised

Tugitool CUSTO

Töökeskkond,

Disain Kärt Kukkur

mis pakub silmailu

Disain Kärt Kukkur

Fotod: Jüri Seljamaa

Diivan CUSTO LIGHT

Tugitool EOS

Disain Kristel Jakobson

Tugitool Enter Disain Timo Villak

on aeg

Maa pealt vaadatuna esti Ekspressi elustiililisa WAAL teine number on pühendatud kõrgusele ja kergusele; kahele kvaliteedile, millest meie kroonilises talves kõige enam puudu oli. Nüüd, mil taevas on halli vilditooni asemel näha ka kõrgeid ja sinakaid värve, on lihtsam mõelda lennukalt (#maailma kõrgeimad majad # parima vaatega kodud), maitsta mõttes kogemusi, mida võiks endale lubada vähemalt korra elus (#õhupallilend #fantastilise teenindusega esimesed klassid), kirjutada kas või lühidalt teemadest, mis WAALa sel korral pikemal kujul ei jõudnudki.

Näiteks belglaste poolt läinud aastakümnendil käima lükatud “Dinner In The Sky” kontseptsioonist, mis materialiseerub vägeva kraanarestorani kujul tallinnas ka eesoleval suvel, lastes 11.–16. juunini avalikes kohtades einestamise entusiastidel mekkida poolesaja meetri kõrgusel tippkokkade Sasu Laukkoneni, Tõnis Siiguri ja Mihkel Heinmetsa roogi. Esimeste soojade lõunatuultega just neil päevil kaasnevast rändlindude massilisest saabumisest (valdavalt 1000–15 000 meetri kõrgusel) ning linnuvaatlejate toimekast elust.Andy ja Lana Wachowski ning Tom Tykweri ilmutuslikust “Pilveatlasest”, mis libises Eesti meinstriimkinodest läbi kiiremini, kui kestab korralik sügisene lausvihmahooaeg. Eesti eralennukiomanike vaieldamatust lemmiksõidukist Cessna (lennukõrgus kuni 4100 meetrit), mida kantud Lennuameti registrisse tervelt 15 tükki, ning paljude arvates Euroopa parima lennukompanii Turkish Airlinesi poolt juunis avatavast Tallinn-Vilnius-Istanbuli õhusillast (kaareava kõrgus peamiselt 12 kilomeetrit).

Toimetaja Krister Kivi Projektijuht Helen Silts 669 8061, 5647 6754 helen.silts@lehed.ee Kujundaja Tuuli Prees Keeletoimetaja Katrin Hallas Illustratsioonid Jasper Zoova

Eesti esimesest satelliidist ESTCube-1, mis 2. mail (nagu loodeti WAALa trükkimineku ajal) Prantsuse Guajaanast orbiidile lennutatakse, et sellal kui troopikasse kohalesõitnud poliitikud-teadurid-ärimehed päikselõõsa ja stressi esimese vahuveinipokaaliga maha on jahutanud, Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli, Eesti Lennuakadeemia ja Eesti Maaülikooli tudengite ühise näputööna 700 kilomeetri kõrgusel kosmilises tühjuses päiksepurje katsetamist alustada, kuni 2036. aastani iga kuue tunni tagant Eestistki oma polaarorbiidil üle vuhiseda, lõpuks märkamatult atmosfääri siseneda ja tuhaks põleda. Kõigist nendest meist miljonite ja miljardite kilomeetrite kaugusel (kõrgusel?) asetsevatest tähtedestplaneetidest, mille asukoha üksteise ja vaataja suhtes aitab hoobilt ära määrata fantastiline app Droid Sky View, kuid millest rõõmu tundmiseks pole tegelikult vaja muud, kui selgel kevadööl õue astuda ja silmad avada.

Krister Kivi WAALa toimetaja

“Nõudlikule ja trenditeadlikule kliendile. “ “Högl on hea valik!”

“Pika tööpäeva parim peatükk on pasta.”

“Nutikas valik kaasaegsele naisele.”

Foorum keskus avatud: E-L 10-20, P 10-19 Aadress: Narva mnt. 5

“Naistele, kes otsivad lisaks kvaliteedile midagi unikaalset.”

“Lisa gramm glamuuri Dyrberg/Kern ehetega”

www.foorumkeskus.ee

eksklusiiv

Salajased kaardid Kui peate kliendi– programmide kõrgeimaks tasan– diks kuldkaarte, on teil midagi kahe silma vahele jäänud.

eda kaarti ei ole ametlikult olemas, kuid ta eksisteerib siiski. British Airwaysi süsimusta värvi Premier-kaarti omab hinnanguliselt maailmas vaid 1200 inimest, kelle ühiskondlik positsioon või firma poolt genereeritav piletitulu (räägitakse minimaalselt 1 000 000 kuni 2 500 000 naelsterlingist aastas) on mõjutanud British Airwaysi neile seda kaarti annetama. S o o d u s t u s t e h u l k a k u u l u va d upgrade’id äriklassist esimesse klassi, sissepääs parimate šampanjadega varustatud ülieksklusiivsesse Concorde Roomi Heathrow ja JFK l ennujaamades (koos kuni kahe kaaslasega) ning hilinemise korral koguni võimalus lennukil enda järel oodata lasta. Kuuldavasti on P remier-kaart nii Briti kuningapere liikmetel kui ka Madonnal, ent British Airways on kaarti puudutavate detailide osas jäänud alati väga umbisikuliseks. Ka SAS on otsustanud oma kõige sa-

lajasemast kliendikaardist mitte rääkida. “EuroBonus on SASi kliendiprogramm ning selles on kolm tasandit – sinine, hõbe ning kuld,” ütleb lennufirma piirkonnamänedžer Katrin Luhaäär pärast Skandinaavias asetseva peakontoriga kooskõlastamist napilt. “Pandion ei ole eraldi tasand, vaid pigem nagu klubi, mille liikmeks saab kutse alusel.” Ent linnupildiga kaunistatud Pandion on olemas – nagu 2008. aastal SASi marketingidirektor Lars Bording Taani ajalehele Politiken möönis, on eksklusiivse kaardi omanikke umbes 1500. Lennufirma juhi kutsel antakse kaart neile, kelle toodetud piletitulu on olnud suurim (spekulatsiooni kohaselt vähemalt 250 000 eurot aastas). Lisaks võimalusele kinkida kuldkaart oma pe9

18. aprill 2013

Etihad

Kõrge lennu 5 viisi Mida teevad need, kelle jaoks äriklass pikema lennu jaoks piisavalt mugav ei ole? Lasevad reisiagendil broneerida pileti märksa privaatsemasse esimesse klassi, mõistagi! WAAL tutvustab viit esimest klassi, millest igaüht võib lugeda maailma parimaks.

Etihad Diamond First Class Suite Miks: kuigi Skytraxi hinnangukritee-

riumide osas on peetud pikki vaidlusi, on see siiski just Etihadi Diamond First Class, mis võitnud kolm viimast aastat järjest maailma parima esimese k lassi tiitli. Õige meeleolu loovad sisseehitatud massaažifunktsiooniga toolvoodid, personaalne minibaar ja garderoob, suure peegliga eraldi riietusruum, lennukiga kaasasõitva koka pakutavad araabia hõrgutised (lisaks juba olemasolevatele vabajooksukanade munadele lisanduvad peagi täisorgaanilised toiduvalikud), mida pakutakse just kliendile sobival ajal, ning mõistagi lai butiikveinide valik. Kus: lendudel Londonist, Pariisist, Genfist, Düsseldorfist ja Münchenist Abu Dhabisse (ning sealt edasi näiteks Sydneysse ja Melbourne’i). Palju maksab: edasi-tagasi lennupilet Tallinnast Johannesburgi First Classis näiteks Brüsseli ja Abu Dhabi kaudu Estonian Airi ja Etihadiga maksaks 3190 eurot, sellal kui ühe suuna pileti saaks kätte 2074 euroga. Märkus: Toodud hinnad on odavaimad avaldatud hinnad vastavas klassis reisimiseks 1. mail 2013, lisanduvad lennujaama- ja lisamaksud üldjuhul mõnesaja euro ulatuses.

Emirates First Class Private Suite

fotod lennukompaniid

Miks : Ühendemi-

raatide lennukompanii Emirates on esimene, kes on installeerinud oma Airbus 380 lennukitesse luksuslikud duši- Emirates ruumid, mis moodustavad esimese klassi lennukogemusest selle õhusõiduki puhul sama lahutamatu osa kui elegantne baariletiga sotsialiseerumisala, võimalus priiks limusiiniküüdiks lennujaama (või sealt ära) 55 linnas ning Iraani kaaviar, mida Emirates pakub eelroaks traditsioonilisel moel, hapukoore ja pliinidega. Võimaluse lopsakast luksusekullast – mida mõned kliendid on pidanud ka ülepingutatult pompoosseks – välja puhata tagavad 8–14 privaatset sviiti, kõik oma minibaariga. Kus: kõigis Airbus 380 ja 340-500 lennukites ning mõnedes Boeing 777 lennukites (osa 777 First Class on märksa igavam traditsioonilisema 2+2+2 istmeasetusega, kuigi needki võimaldavad üsna head ööund).

Palju maksab: edasi-tagasi lennupileti baashind Tallinnast Aucklandi Estonian Airi ja Emiratesiga näiteks Kopenhaageni, Dubai ja Brisbane’i kaudu (soovi korral võib lisada ka teisi vahepeatusi A asias, näiteks Maldiividel, Tokyos või Bangkokis) on 7974 eurot. Ühe suuna pilet maksaks 5861 eurot. 6

SINU UUS ELUKAASLANE Sa oled alati tahtnud kedagi, kes sind mõistab. Kellega sul oleks midagi ühist. Ja kelle hääl sulle tõeliselt meeldib.

Honda Motokeskused Catwees OÜ Tallinn, Pärnu mnt 139, tel 650 3300; Tartu, Narva mnt 3, tel 730 0385 ML Autoservice OÜ Kuressaare, Auriga keskus, Tallinna tn 88, tel 452 2550 Krossitsiklid: Redmoto OÜ, Männiku Ärimaja, Männiku tee 104, tel 512 2877

Vaata kõiki uudismudeleid ja pakkumisi www.honda.ee

Honda Naked CB1100A C-ABS

hobi MASSISTART: Kõik pallid teel sihtmärgi poole. USA, Battle Creek, 2012.

Palliga palli kohal Vähe on sedavõrd mahedaid harrastusi kui õhupalliga maa kohal hõljumine. Kuid ettevaatamatuse korral võib pallisõit kergesti pöörata tragöödiaks. WAALa küsimustele vastab õhupallilennu entusiast, Ballooning 50 Nord klubi liige Ants Anupõld. MIKS õhupalliga lennata?

Mina ise sattusin õhupallide juurde esimest korda umbes 13 aastat tagasi ja väga juhuslikult. Mulle meeldisid need inimesed, kes sellega tegelesid, ja siis hakkasin ka ise selle vastu rohkem huvi tundma. Tegu on vägagi tehnilise spordialaga, mis nõuab natuke õnne ja häid teadmisi meteoroloogiast ja matemaatikast. Mulle meeldib just see natuke teistsugune perspektiiv, mida saab õhupalliga lennates. Õhust näevad asjad vägagi teistmoodi välja. KUS oled saanud oma senised meeldejäävaimad elamused?

Olen läbi käinud enamiku Euroopa riike, kaugematest maadest ka Jaapanis ja USAs. Elamusi saab eelkõige nendest kohtadest, mis on natuke maastikulisemad ning kus on võimalik lisaks erinevatele õhukihtidele ka maastikku navigeerimiseks kasutada (näiteks Austria, Jaapan, Luksemburg). Igav oli Austraalia, kus oli väga lage ja tuul puhus kõigis kõrgustes täpselt samas suunas. Kõige-kõigem elamus on olnud aga Saksamaalt üle Alpide 4

PEHME MAANDUMINE: Esimestest pallidest on õhk juba välja lastud ning asutud kokkupakkimise juurde. Jaapan, Motegi 2012.

Itaaliasse lendamine (juba hapnikumaski ja muu asjakohase varustusega). MIDA peab õhupallis kindlasti meeles pidama, et elusana maa peale jõuda?

Eks suurimad ohud ongi siis, kui palju palle korraga koos on. Siis tuleb silmad kogu aeg lahti hoida ja proovida kaks sammu ette mõelda, et kokkupõrget ei toimuks. Suurim oht on, kui toimub selline kokkupõrge, et üks sõidab teisele alt üles sisse (üles me nimelt väga hästi ei näe). Mina ise olen näinud pealt paari surmaga lõppenud õnnetust. Turistilende tehes on kõige suuremaks ohuks enamasti kõrgepingeliinid, mida pole kerge märgata, kui päike silma paistab. Meil võistluste ajal on liinid enamasti kaartidele ära märgitud. KUIDAS saaks huviline Eestis õhupallisõidust maitse suhu?

Proovimiseks tuleb endast märku anda mõne õhupallindusega tegeleva klubi juures. Mulle teadaolevalt on Eestis olemas paar pilooti, kelle kaudu saab lõbulennule ka pileteid osta. Ühe lennu hind on enamasti paarisaja euro kandis.

LÄHENEMAS SIHTMÄRGILE: Sinna paika, kus valged jooned ristuvad, peab õhupallivõistlusel osaleja korvist ühe väikese kotikese viskama, et kontrollpunktini jõudmine märgitud saaks. USA, Battle Creek, 2012.

fotod ANTS ANUPÕLD

Singapore Airlines Suite miks : kahekorruselistesse Airbus 380

lennukitesse installeeritud esimese klassi sviidid on Singapore Airlinesi Skandinaavia ning Baltikumi müügimänedžeri Allan Hoffery sõnul “klass kõrgemal” tavalisest First Classist. Jahidisainer JeanJacques Coste’i loodud sviidid (mida on lennukis vaid kaheksa) on dekoreeritud loodusliku puidu ja nahaga ning neil on suurema privaatsuse saavutamiseks 1,5 meetri kõrgused lükanduksed. Mugav tugitool, milles võimalik nautida juba enne lendu tellitud õhtusööki – Londonist väljuval suunal saab valida üheksa roa, näiteks kergelt võis hau-

18. aprill 2013

Singapore Airlines

tatud spargli seltsis pakutava Lobster Thermidori, mädarõikakastmes merikuradi või portveinikastmega serveeritava ning stiltoni juustuga täidetud linnurinna vahel –, on peaaegu meeter lai (89 sentimeetrit) ning unesoovi saabudes lange-

tatakse seinalt sviiti kahe meetri pikkune voodi. Lennuki keskmises reas paiknevaid toole saab koos reisiv paar kasutada ka topeltvoodina, kuid Singapore Airlines on diskreetselt vihjanud, et hoolimata vabalt

voolavast šampanjast – serveeritakse nii Dom Perignoni kui Krugi – on väiksed lennumagamistoad mõeldud siiski vaid unemaal seiklemiseks. Kus: Suite on saadaval Singapore Airlinesi lendudel Frankfurdist, Pariisist, Zürichist ja Londonist Singapuri, kuid tavalise First Classiga tuleb leppida näiteks Barcelona ja Milano suunal. Palju maksab: edasi-tagasi lennu pilet Tallinnast Sydneysse First Class Sui te’i produkti kasutades (marsruut kulgeks läbi Frankfurdi ja Singapuri Lufthansa ja Singapore Airlinesiga) läheks maksma 10 978 eurot, sellal kui üks suund on saadaval 6587 euro eest. Edasi-tagasi pilet “tavalises” First Classis (fotol paremal) maksaks 7740 eurot, üks suund 5844 eurot. 8

virtuaalne kinnisvara

Miljoni euro vaate otsingul “M

äkke ronimine on tunduvalt raskem kui allamäge minek, kuid teisalt on vaade ülevalt tunduvalt parem,” t eadis Ameerika kiriku- ja kõnemees Henry Ward Beecher tähendada juba 19. sajandil. Sama kehtib ka kinnisvara vallas – et vallutada endale elamispind, kust avanev panoraam hingetuks võtaks, nõuab reeglina pika raharedeli olemasolu. Millised on Tallinna parima vaatega korterid ning kui palju on kinnisvara ostjad ja üürijad nõus maksma lisaks pelgalt selle eest, mis akendest paistab? WAAL küsis hinnanguid mõningatelt Eesti tuntuimatelt kinnisvaraagentidelt. Mihkel Oiderma kinnisvarabüroost 1Partner lausub, et oma karjääri “vaieldamatult muljetavaldavaimat” vaadet on ta näinud 1997. aastal ühes Toom-Rüütli tänava majas Toompeal, kus ühe korteri terrassilt avanes 360kraadine vaade üle kogu pealinna. “Tollal võis olla see üür kuskil 42 000 krooni kuus. Samaväärsed korterid allpool ja ilma selle suurepärase terrassita olid ligi 10 000 krooni odavamad, nii et võib öelda, et vaate eest maksti korralikult juurde.” Eve Kaunis konkureerivast büroost Uus Maa nendib, et ostutehingu puhul võivad kahe samas majas asuva korteri hinnad erineda üksteisest isegi kuni 3000– 4000 eurot ühe ruutmeetri kohta. Korruse, tubade arvu ja korteri üldseisukorra kõrval

VANALINNA VÕLUD: Toompea akendest, rõdukestelt ja terrassidelt näeb Tallinna sageli imeliste nurkade alt.

4500 EUROT RUUTMEETRIST: aadressil Pirita tee 26f võib Tallinna lahte nii näha kui ka merd oma sõõrmeid paitamas tunda.

Mõningaid Tallinna ihaldusväärsete vaadetega aadresse Tornimäe 7 Pirita tee 26f Merivälja tee 5 Maakri 36 Tartu mnt 84a Allikad: kinnisvaraeksperdid

omab vaieldamatut tähtsust hinna kujundamisel ka vaade, kuid selle täpset ulatust on Kaunise sõnul raske välja tuua. Mihkel Oiderma julgeb siiski oletada, et ainuüksi “vaatest olenevalt kõigub hind tavaliselt 30 protsendi ümber” ning mõnel juhul “võib olla ka erinevus ligi 50 protsenti”. Millist vaadet kipuvad eelistama eest-

foto raul rohtla

Lufthansa

18. aprill 2013

fotod 1Partner, Uus Maa

SÜDALINNAÜLENE PERSPEKTIIV: Aadressil Tornimäe 7 võib korteri ruutmeetrihind maja ülakorrustel ületada 3400 euro piiri.

lased, millist venelased, millist nooremad, millist vanemad kliendid? “Ega nüüd ainult vaate eest ka suuri summasid välja ei käida,” arvab Oiderma. “Suurem enamik ei riski investeerida või elama asuda küll suurepärase vaatega, kuid kahtlase väärtusega elukeskkonda. Samas võib nii palju öelda küll, et vene rahvusest ostja on emotsionaalsem ja maksab seda hinda, mis küsitakse, või teeb ostuotsuse hetke emotsiooni najal, näiteks kui vaade on lummav. Vene rahvusest ostjale võivad mis iganes hinda lisavad tegurid olla vastuvõetavamad. Noorte ja vanade puhul on vahe lihtsam. Kui räägime miljonivaadetest: üks eelistab üle linna megavaateid, teine jälle maksab heameelega rohkem pigem mõne loodusvaate eest, olgu see mereäär või järvesilm.” Margit Sild Uuest Maast ütleb, et “eestlased ja soomlased hindavad tihtipeale merevaadet, välismaalased vana-

linnavaateid”. Esinevat ka utoopilisi soove, mille korral ostuhuviline ihkab elamist, kus “ühest aknast avaneks merevaade, teisest idülliline metsavaade ja kolmandast oleks näha vanalinnatorne”. Samas avastavad isegi kogenud kinnisvarahundid kogunisti Tallinna keskel ikka veel kortereid, millest avanev vaade neidki üllatada suudab. Oiderma toob näiteks hiljuti müüdud korteri aadressiga Pikk tänav 40, majas, “kus sisened tänava tasapinnalt ja ei kujuta ettegi, et teiselt poolt võiks olla vaade, mis võtab hinge kinni”. Ning nii palju kui vaatavaid silmi on ka neid asju, mis kellelegi ilusad võivad näida. “Mõningatel juhtudel,” märgib Margit Sild, “hinnatakse hoopis omapärasemaid vaateid.” Nii on ta puutunud kokku juhtumitega, kus kliendi südame võidab “põnev” pilk politsei autohoiuplatsile või hoopis trammidepoole.

Lufthansa New First Class

Miks: Sellal kui sajad vähemõnnelikud turistiklassi tagumistes ridades peavad oma pingialuses kitsikuses ülespaistetanud jalgu triikima, on igal Lufthansa “uue” esimese klassi kliendil lennuki ninaotsas võimalik võimalik valida kahe vaid neile mõeldud olemispaiga – mugava teki ja padjaga voodi ning sellest sõltumatu, keiserlikku jalaruumi lubava tugitooli vahel. Elamusele aitavad kaasa Frankfurdi üliluksuslik First Class Terminal, Michelini tärnidega pärjatud koka Marc Haeberlini loodud menüü ning sommeljeemaailma tšempioni Markus Del Monego valitud veinid ning personaalne teenindus – esimese klassi kohti on igas lennukis vaid kaheksa. Mõnedki kliendid on siiski osutanud La Meri produkte sisaldava kosmeetikatarvete karbi tagasihoidlikkusele näiteks Aasia lennufirma-

dega kõrvutades, ka pole lennukikabiini disainides ülearu muretsetud klientide võimaliku privaatsusiha pärast. Kus: “Uut” ja luksuslikumat First Classi pakub vaid osa Lufthansa pikamaalennukeid, sellal kui teistes domineerivad oma toonidelt ja kandilisuselt pisut Swissi vastavat produkti meenutavad hiigeltugitoolid. Aprilli alguse seisuga olid sisustusuuendused veel läbimata näiteks Frankfurdis baseeruvatel Airbus 346, 343 ja 330 lennukitel, sellal kui enamik Münchenis paiknevat Airbusilennuparki võis juba rõõmustada kliente uue klassiga. Niisiis on broneerides soovitatav esitada Lufthansale täpsustavaid küsimusi. Palju maksab: edasi-tagasi lennupilet Tallinnast São Paulo’sse Frankfurdi kaudu maksaks 12 140 eurot, üks suund 8498 eurot.

rekonnaliikmele, tervitustele ja ümmardamisele lennujaamades on kuuldavasti erisoodustuseks võimalus saada pilet SASi lennule isegi siis, kui mõni teine reisija peab selleks oma kohast loobuma. Courtesy C ardi ümbritseb samasugune saladusaura. Eeldatavalt umbes tuhandele väljavalitule mõeldud eksklusiivne klubi võimaldab liikmetele (tselebriidid, Hyatti ketti kuuluvate hotellide omanikud) upgrade’e parimatesse sviitidesse ka madalaimat hinda makstes, hotelli kulul pakutavaid sööke-jooke ning saabuva kliendi juhtkonnapoolset tervitamatõttamist.

Hotelliketi Hyatt

opereerib samasugust überlevelit nimega P latinum Premier. Koorekihi hulka pääseb kuuldavasti vaid parim 3 protsenti “tavalistest” Platinumitest, kellest kõik peavad kvalifitseerumiseks veetma Marriotti hotellides aastas vähemalt 75 ööd. Eksklusiivse kaardiga kaasnevast eriteenindusest on vähe teada, kuid ka “tavalised” Platinum-taseme soodustused ulatuvad tasuta lounge’idest, hommikusöökidest ja telefonikõnedest garanteeritud upgrade’ini parima vaatega tuppa.

Ka konkureeriv Marriott

Concierge Key kaart on süsimust. Detailide kohta on teada väga vähe, kuid märtsis saatis American Airlines oma agentidele mureliku teate, milles mainiti, et seoses probleemidega Miami lennujaamas pole neil hetkel võimalik Concierge Key kaardi omanikke tavapärasel moel immigratsioonist ja turvakontrollist läbi eskortida.

Ka American Airlinesi

pääs lounge’i ka lennukilt maha tulles ning probleemide korral võimalus helistada eriliinile, kus kõnele alati kohe vastatakse. GS-kaardi saamise reegleid pole avalikustatud, kuid sahistatakse, et nõutav on minimaalselt 50 000 dollari kulutamine aastas United Airlinesi täishinnaga piletitele. Otsuse kaardi andmiseks teeb aga taas mänedžment. klassi piletitele kulutatu põhjal jagab oma kõrgeimat (veel kord süsimusta) HON Circle Cardi parimatele klientidele ka Lufthansa. Kvalifitseerumise tingimuseks on koguda kahe aasta jooksul 600 000 Hon Circle’i kvalifikatsioonimiili, mis näiteks esimeses klassis reisimise korral eeldaks umbes kahtekümmet edasi-tagasi reisi Euroopast Lõuna-Ameerikasse. Soodustuste hulka kuuluvad näiteks võimalus veeta aega Frankfurdi First Classi terminalis sõltumata reisklassist, kasutada kõikjal maailmas, kuhu Lufthansa lendab, personaalassistendi teenuseid ning vedada lennukis tasuta ohtralt (teatud lendudel kuni kuus ühikut) lisapagasit. HON Circle on nimetatud kaartidest ka ainus, mille võib garanteeritult saada igaüks, kes reisib piisavalt palju. Kuid kas tulemus on ka siis sedavõrd ihaldusväärne, kui mäng käib “avatud kaartidega”?

Pelgalt äriklassi ja esimese

Veidi õhem on saladuseloor United irlinesi Global Servicesi (mõistagi A taas kord musta värvi) kaardi osas. Erisoodustuste hulka kuulub muuhulgas võimalus saada kinnitatud tasuta up grade kõrgemasse klassi 120 tundi enne väljalendu, vabastus kõigist preemiapiletite muutmise või broneerimisega kaasnevatest teenustasudest, sisse-

Japan Airline

JAL New Sky Suite

KVALITEET ÜLETAB HINNA! PARIM GENEO® UUDNE RAU-FIPRO® Kesktihend Kolme uudse tihendilahendusega GENEO aknaprofiil hoolitseb parimate soojapidavusomaduste eest. Erakordselt elastsed, pikaajalisele koormusele vastupidavast materjalist tihendid garanteerivad akende pika eluea.

Sale disain Profiilisüsteem tagab elegantselt saleda joone (115 mm) ka suuremõõtmeliste akende puhul. Tänu REHAU innovatiivsele klaaspaketi liimimise tehnoloogiale on võimalik valmistada ka maast laeni aknaid nõutud stabiilsuses.

Soojapidavuse optimeerimine GENEO profiil omab funktsionaalseid kambreid, mida võib kasutada eri otstarbeks. Näiteks GENEO MD Plusi puhul paigaldatakse sinna termomoodulid.

RAU-FIPRO profiilisüdamik kõrgtehnoloogiline RAU-FIPRO materjal annab GENEO aknaprofiilile maksimaalse stabiilsuse.

Kuni

76%* soojapidavam

GENEO®

Miks: Japan Airlinesi heledais puidupruunides ja valgetes tooni-

des New Sky privaatsviidid torkavad Japan Airlinesi PR-direktori Jian Yangi sõnul silma hulga uuendustega – privaatsed meele lahutusekraanid on peaaegu pool meetrit laiad, käepidemes olevad LCD-konsoolid reageerivad puudutusele, tugitoolid laotuvad vajadusel laiali 199 sentimeetri pikkuseks voodiks, mis varustatud intelligentselt kehakuju “meeldejätvate” tekkide-patjadega, ning WCdest leiab eest ToTo targad elektroonilised tualetipotid. Uuendatud menüüd on rafineeritud hõrgutistest – nii Lääne kui Jaapani maitsele sobivaist – pannud kokku neli Jaapani tähtkokka. Kus: Hetkeseisuga on Jal New Sky saadaval vaid Londoni ja Narita vahel lendavais Boeing 777 lennukeis, kuid 7. maist ka Tokyo ja New Yorgi vahelisel lipulaeva-marsruudil. JALi Helsingis baseeruva müügimänedžeri Markku Hasegawa sõnul pole New Skyd kahjuks oodata Helsingi-Tokyo liinile, millel JAL plaanib opereerida B787 lennukit kasutades. Palju maksab: JAL ei avalda hindu algusega Eestist, kuid edasi-tagasi lennupilet Helsingist Tokyosse First Classis näiteks läbi Londoni Finnairi ja JALiga (sel hinnal ei ole kindlaksmääratud kohustuslikku marsruuti) nõuab 13 159 eurot. Üks suund on saadaval 9212 euro eest.

ENERGIASÄÄSTLIK Küsige GENEO profiilist tooteid REHAU aknatootjatelt!

www.rehau.ee * Energia kokkuhoid on saadud, kui võrrelda 1980. aastate puitaknaid (U f=1,9 W/m2K, Ug=3,0 W/m2K) innovatiivsete GENEO profiilist akendega (U f=0,91 W/m2K, Ug=0,5 W/m2K), mõõtudega 1230 x 1480 mm.

arhitektuur

Maailma kõrgeim maja taas Tallinna? Ilmselt on iga eestlane (ning Tallinna külastav välismaalane) kuulnud väidet, et aastasadu tagasi polnud planeedi kõrgeimaks ehitiseks mitte 142meetrine Notre-Dame’i katedraal Strasbourg’is ega võimas kolmetorniline St. Mary katedraal Lincolnis, vaid hoopis Oleviste kirik siinsamas Tallinnas.

agu pühakoja tornist leitud vanadel ülestähendustel rajanev legend kinnitab, küündis Olavi kiriku torn toona kahvatule Põhjala taevale märksa lähemale, olles enne 1625. aastal puhkenud tulekahju koguni 84 sülda kõrge. Sõltuvalt sellest, milliseid süldasid pikkuse ülestähendanu mõelda võis – kas 2,13meetrist vene sülda või 1,88meetrist Reinimaa sülda –, teeks see kiriku kõrguseks 179 või 159 meetrit. Tõsi, legendi edasirääkijad enamasti ei maini, et toona samuti kasutusel olnud 1,6meetrise Tallinna sülla kasutamisel annaks korrutustehe tulemuseks vaid 134 meetrit ning lennutaks maailma kõrgeima hoone tiitli taas hoobilt kaugele Kesk-Euroopasse. Kindel on see, et pärast mitmeid põlenguid on Oleviste kirik tänapäeval veelgi madalam, kõigest 123,7meetrine. Tema kuldne tipp määrab ära ka Tallinna kesklinna rajatavate uusehitiste kõrguse maksimaalse piiri. Sellist nähtamatut klaaskuplit peavad eri põhjustel asjakohaseks mitmed WAALa poolt küsitletud Eesti arhitektid. “Arvestades valglinnastumist ja kitsast transiitala Tallinna lahe ja Ülemiste järve vahel, pole liigne töökohtade kontsentreeritus kesklinna jätkusuutlik,” leiab näiteks Ivar Lubjak. Kadri Klementi märgib, et võttes arvesse Tallinna mõõtkava, mõjuks siin ebaproportsionaalselt “isegi mujal maailmas peaaegu tagasihoidlik” pilvelõhkuja ning et – sarnaselt Zürichiga – võiks Tallinn olla tuntud pigem oma igapäevase elukeskkonna poolest. Ka Margit Mutso arvab, et kõrgusepiirang on ideena mõistlik. Ta osutab, et kõrghoonete teemaplaneeringuga on Tallinnas siiski lubatud rajada kõrghooneid linna piirile, kohtadesse, kus on linna sissesõidud. “Kummalisel kombel on aga sattunud kõrghoonete piirkonnaks ka ala Tondi ülesõidu juures eramajade vahetus läheduses ja Koplisse Sitsi mäele jääv ala. Sellest ma ei saa aru.” Kuid arhitekt Urmas Muru näib olevat teisel seisukohal. “Ma ei soovi kommenteerida asju, mis mulle ei meeldi,” märgib ta kõrguspiirangust kõneledes napilt. Maailma ilusaimaks pilvelõhkujaks nimetab Muru Brasiilia rahvuskongressi hoonet, teiste kõrghoonete vahelt vaadatuna aga São Paulo Copani. “Ma ei armasta kõrghooneid, ei pea ühtegi teab kui ilusaks,” ütleb Margit Mutso. “Dubaisse on küll projekteeritud üsna põnevaid lahendusi – näiteks pöörlev pilvelõhkuja – ja mõtteharjutusena on pilvelõhkujaid põnev projekteerida, aga keskkond, mis nende vahele tekib, ei ole ligitõmbav, vähemalt minule mitte.” Ka Kadri Klementi nendib, et tema jaoks on huvitav hoopis “brutalistlik arhitektuur, näiteks transpordi PUIDUST HIIGLANE: OAAS Arhitektide visioon oleks pisut kõrgem Viru hotellist.

Kollaaži autor – OAAS Arhitektid.

18. aprill 2013

ministeeriumi hoone Thbilisis (arhitektid George Chakhava ja urab Jalaghania) või Habitat 67 korterelamu Montréalis (arhitekt Z Moshe Safdie)”. Kuigi mõlemad hooned on maailma kõrgeimate hoonete kõrval madalad (18 ja 12 korrust), mõjuvat nad “oma keskkonnas väga jõuliselt”. Siiski jätkab maailm ronimist just kõrgustesse. Läinud aasta lõpus teatati ootamatult Hiinast, et Broad Sustainable Building plaanib Changshasse riigi lõunaosas rajada kõigest 90 päevaga maailma kõrgeima, 838meetrise hoone, nimeks Sky City (hetkeseisuga on ehitustööd takerdunud). Mumbais loodetakse 2016. aastaks valmis saada 720meetrise India Toweriga, Shenzheni 648meetrine Pingan International Finance Centre peaks valmima aasta varem. Kõik need hooned jätaks kõrguse poolest varju Manhattani allossa rajatava One World Trade Centeri, mis 541meetrisena võib siiski nautida kõrgeima hoone tiitlit Ameerikas ja maailma mastaabis kontorihoonete kategoorias. Fantaasiais rännatakse aga veelgi kõrgemale. Muru osutab näiteks Hiina arhitektide Zhi Zhengi, Hongchuan Zhao ja Dongbai Songi projektile Himalayan Water Tower, mis peaks koguma oma taimevarrena elegantsetesse jalgadesse Himaalaja liustikest sulavat vett, seda puhastama ja – jäätatuna – säilitama pilvepiirist kõrgemal asuvais hoidlais (visioon võitis eVolo 2012. aasta pilvelõhkujakonkursil esikoha), Serbia arhitektide Milos Vlastici, Vuk Djordjevici, Milos Jovanovici ja Darki Markovici ujuvale pilvelõhkujalinnale “Moses”, Yoonsun Hwangi ja Lois Soo Kyung Suhi justkui “Matrixist” inspireeritud süngele Hydropolisele ning Adam Dayemi visioonile merepõhja ankurdatud saarest-pilvelõhkujast “New Atlantis”, mis vastupidi nimele saab visioonis uueks koduks merevee tõustes oma senise elupaiga kaotavatele kiribatilastele. Loodetavasti ei mõju sellises kontekstis puiselt mõte, et maailma kõrgeim maja võiks taas olla Tallinnas, et neid võiks siin olla lausa mitu ja et nad võiksid olla tehtud… puust. Just nii arvab Ivar Lubjak arhitektidekollektiivist Oaas. “Puust pilvelõhkujaid võiks ehitada spontaanselt, kuhu juhtub ja kuidas juhtub, nii nagu parasjagu arendused nõuaksid,” märgib ta. “Ainsaks linnaehituslikuks piiranguks oleks ehitusmaterjali valik. Ehitamiseks kasutataks miljööväärtuslikes asumites leiduvaid põlenud, varemetes ja pehkinud majakosusid. Vabanenud kruntidel saaksid uute kõrghoonete elanikud aga mugavalt parkida.

Burj Khalifa, 828 m

Makkah Royal Clock Tower, 601 m

Taipei 101, 509 m

Shanghai World Financial Center 492 m

Oleviste kirik, 123,7 m

uued paabeli tornid: Kui 14. sajandil rajatud Oleviste kirik (graafikul paremal) tõepoolest vanasti tänasest mõnikümmend meetrit sihvakam oli, võis ta toona tõesti maailma kõrgeima ehitise tiitlit kanda. Märksa kindlam on see, et tänase maailma neli kõrgeimat megapilvelõhkujat – Burj Khalifa Araabia Ühendemiraatides (2010), Abraj Al-Bait ehk Makkah’ Kuninglik Kellatorn Saudi Araabias (2012), Taipei 101 Taiwanis (2004) ning Shanghai World Financial Center Hongkongis (2008) – on überarhitektuuri raskuskeskme otsustavalt Euroopast ja PõhjaAmeerikast Aasiasse nihutanud.

Tähtedest tõmmatud soengud uursuguseks sätitud juuksed on ajaloos üsna sageli tähendanud gravitatsioonile kinda näkku viskamist. Selmet alandlikult maa poole kõverduda või olla geeliga mööda pealage surutud, sundisid mitmed läinud sajandi populaarsed soengustiilid kiharaid taeva poole kõrguma lausa mitme vaksa jagu. Et siis oma ajastuga kaduda – ja kunagi uuele ringile tulla. Kunstnik Kristiina Pärk joonistas üles seitse uhke struktuuriga soengut 20. sajandist. Kristjan Pärnsalu salongist Hairhouse hindas nende trendikust hetkeseisuga – ja kellele, kui üldse, nad tänapäeval pähe sobida võiks.

Afro Võimsalt õhuline juuksepall 1960ndatest, millel selge seos Mustale Mandrile omase tugeva ja isepäise juuksekasvuga. Laia maailma tänavate tuultes on oma kindel koht olemas ka soengustiilil “Jefro”, mille nimi teeb ajaloolise kraapsu aškenazi juutide käharpeadele. VÕIKS SOBIDA: Krista Lensinile, Diana Klasile, Marika Vaarikule, Anu Välbale, Xsenia Joostile. TRENDIKUSFAKTOR:

Beehive

Chelsea Hawk

Metsikute mesilaste pesa meenutav võimas moodustis, mida tema ümarate vormide (ja aukartustäratava suuruse) tõttu soengu kuldajal – 1960ndatel – ka võimsa pommituslennuki järgi B-52ks kutsuti. Beehive’i fännid on olnud ajaloos mitmed tuntud lauljad nukrahäälsest Dusty Springfieldist Amy Winehouse’ini.

Klassikalise mohikaanlasesoengu pisut leebem variant, mis läks mõne aja eest hinge ka noorematele emo-tüdrukutele.

VÕIKS SOBIDA: Elina Pähklimäele, Tanja Mihhailovale.

TRENDIKUSFAKTOR:

VÕIKS SOBIDA: Kene Vernikule, Lea Liitmaale.

TRENDIKUSFAKTOR:

Bouffant Klassikaline õhuliseks kammitud puhvsoeng, millele pani aluse Prantsuse kuninganna Marie-Antoinette, keda loodus polnud õnnistanud ei liiga tihedate juuste ega lihtrahva kõhumurede suhtes tuntava empaatiaga. Enim populaarne 1960ndatel– 1970ndatel. VÕIKS SOBIDA: Evelin Sepale, Kaire Vilgatsile, Kaja Kallasele, Liis Lemsalule. TRENDIKUSFAKTOR:

Liberty Spikes

Hi-Top Fade 1997. aasta paiku kolinal moest läinud soeng pole päriselt siiski kadunud, olles end viimasel ajal ilmutanud näiteks briti räppari Tempa T ja Michelle Obama mõningate sugulaste peas. VÕIKS SOBIDA: Mart Sanderile, Martin Parmasele, Ene-Liis Semperile. TRENDIKUSFAKTOR:

Pompadour Juuksepahmaka lauba kohale kuhjamine oli armastatud stiilivõtteks nii Bette Davisele, Elvisele kui Louis XV südame võitnud Madame de Pompadourile, kes soengule ka oma nime jättis. Viimati koges 18. sajandist pärit soeng laiemat populaarsuselõõma 1940ndatel– 1950ndatel.

Kuuldavasti armastasid oma juukseid lubjavee abil himuäratavateks teravikeks vormida juba sõjakad keldid. Hilisemal ajal on Vabadussamba kiirtepärga meenutavat soengut seostatud punkliikumisega ning see on kaunistanud nii David Bowie, Billy Idoli kui David Beckhami pead. Taassündimiseks nõuab Liberty Spikes vaid kolme komponenti: piisavalt juuksematerjali, käepärast keepuvat vedelikku ning mitte just üleliia alandlikku hoiakut heakodanliku ühiskonna ees.

VÕIKS SOBIDA: Tambet Tuisule, Marten Kuningale, Helen Sürjele, Maria Ithakale, Laine Randjärvele.

VÕIKS SOBIDA: Ei sobi kellelegi peale N-Euro.

TRENDIKUSFAKTOR:

TRENDIKUSFAKTOR: –

JUUNI E 3

2013 K

N 6

R 7

JUULI

2013

AUGUST E 5

T 6

K 7

2013 N

P 4

aksessuaarid

Kõrgeausused

Ristik

Uuema põlvkonna Eesti ehtekunstnike loomingul pole väliselt just palju ühist tuhmilt läikiva kuldse sõrmusega, mida Guglunk “Sõrmuste isandas” kuidagi oma peast ei saanud. Kuid salavägi on peidus ka neis pisikestes aaretes – ning mõnegi eest neist on turul makstud üsnagi meremaigulist hinda. WAAL palus seitsmel noorel ehteloojal näidata välja oma kalleimaid ehteid, olgu siis hinna või tähenduse poolest.

Tanel Veenre PRINTSESS: “See pisike pross (materjalideks lisaks merihobukesele opaalid, roosa kvarts, akrüülvaik, hõbe ja kuld – Toim.) oli osa mu magistritööst aastal 2005. Vapper iludus on rännanud näitustega mööda ilma (Itaalia, USA, Hispaania, Saksamaa, Prantsusmaa... ), kuid ikka truult tagasi tulnud. Olen teda siis kodus lahti pakkides vaadanud ja mõelnud, kuidas mina olen kasvanud ja tema mitte, Printsess ongi jäänud selliseks veidi naiivseks ja läbipaistvaks. Siis käib nagu mingi nõksatus läbi ja ma tahaks ka ise hakata tagurpidi astuma, nagu Benjamin Button. Tänu Printsessile see päris võimatu ei olegi.” Fotod Tanel Veenre, Hele-Mai Alamaa, ehete autorid

Tiigerliilia

Parved Maarja Niinemägi Kristiina Laurits TIIGERLIILIA: “Üks minu kallimaid ehteid (ja seda siis rahalises mõttes, 1600 eurot) on tänuväärse koha leidnud Erika Demmelhuberi kollektsioonis Saksamaal. 2004. aastal loodud kaelaehte materjalid on põletatud puu, eebenipuu, luu, hõbe, jaapani lakk, kuubik-tsirkoon ja klaaspärlid. Mul on väga hea meel, et pr Demmelhuberi puhul on tegu sellise ehtekollektsionääriga, kes mitte lihtsalt ei kogu kalleid ehteid kapinurka, vaid ka kannab neid. Tean, et mu töö on heades kätes!” PÄEVAST PÄEVA: “Hetkel on mu mõtted ja süda minu viimase ehteseeria juures, kus peategelaseks eesti must leib. Leib oma lihtsas argisuses on loodud ehetes võrdväärne partner sellistele klassikalistele materjalidele nagu kuld, hõbe, raud, erinevad vääris- ja poolvääriskivid.” 12 18. aprill 2013

PARVED: “Teatud sorti linnud, putukad, kalad elavad parvedes. Parv on kooslus, mille eksistents ei toimi üksi olles. Nõnda nagu ka üksikud mõtted moodustavad terviku teineteisega ja kogunevad kokku parveks, lastes voolul end vajalikus suunas kanda. See töö sai läinud talvel rahvusvahelisel Tallinna rakenduskunsti triennaalil Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi ostupreemia väärtusega 600 eurot. “Parved” pole kõige hinnalisem ehe, mis ma teinud olen, küll aga kõige värskem ja kindlasti üks olulisim müük momendil, kuna ehe jääb muuseumi kollektsiooni ja on vaatamiseks väljas kõigile külastajatele. Tehniliselt on töö teostamisel kasutatud vormitud nahka, luugraveerimist ja traditsioonilisi kullassepatöö võtteid.”

ALLIKAS: “mahukaim osa selle ehte teostamisest kulus opaali graveerimisele, mida tegin Saksamaal Idar-Obersteinis kasutades sealse kooli Fachhohchule Trieri kivilihvimistöökoda. Ehe on inspireeritud veest ning vee liikumisest – jõuline ja samal ajal väga habras ning dünaamiline. Lisaks kivi graveerimisele nõudis aega ka eri materjalide – luu, pärlmutter, opaal – kokkuühendamine. Praegu rändab ehe põhjamaade ehtekunstinäitusega Coolest Corner. Tallinnas saab rändnäitust näha märtsist 2014.”

Allikas

aksessuaarid Tark süda

Kateryna Popo KÕRBETÜHJUSEST INSPIREERITUD: “Kord tuli mu juurde klient Olga ning rääkis, et ta näeb unes t ihtilugu kõrbeid ning liivatorme. Selle peale tekkis mul mõte realiseerida tema unenäod. Selle sõrmuse loomine nõudis palju loovust ning tänapäevaste juveelitootmise tehnoloogiate kasutamist. Alguses lõime arvuti abil sõrmuse 3D-mudeli. Seejärel valmistati 3D-printeri abil sõrmuse vahamudel ning alles seejärel valati sõrmus kullast, viimistleti detaile ning lisati kivid. Kasutasime kolme eri värvi kulda ning inkrusteerisime valgete ja mustade briljantidega.” Kõige kallim ehe, mille ma sellel aastal olen müünud, on sõrmus hinnaga 2800 eurot.”

Kristi Paap TARK SÜDA: “Esimene kallihinnalisem ehe läks 1999. aastal Norra erakogusse. Hinnaks oli üle 4000 Eesti krooni, mis oli tol ajal algaja ehtekunstniku jaoks suur-suur summa. Kuna ehe on väga kerge, siis reageerib umbes 20 cm pikkuse tamiili otsas rippuv viljapea värelusega igale keha liigutusele. Materjalideks on selle rinnanõela puhul kasutatud pleksiklaasi, tamiili ja (leht)kulda.” RISTIK: “Kandes teeb see ehe vaikset heli, justkui tuletades meelde enda olemasolu. Materjalideks on siinpuhul vanavanemate kasvatatud kirsipuu ja aiamaalt korjatud kreekide kivid. Ühendustes on kasutatud aga messingut ja hõbedat.”

VANAEMA MÄLESTUSEKS: “Väidetavalt tajub suurem osa inimesi ehteid mälestustena. Me saame ehteid inimestelt, kes on meile kallid ja tähtsad, või siis mingi erilise teene eest või hoopis tähtpäeva puhul. Ehted kannavad endas neid meeldivaid emotsioone ja seepärast pole minu jaoks kõige kallim ehe mitte minu enda tehtud, vaid pärandusena saadud ehe, mälestus minu kaunist vanaemast Annast. Vanaema jutustas selle ehte kohta hämmastavaid lugusid ning seepärast on tema antud ehe minu jaoks siiamaani täis imet ja võlu.”

Julia Maria Künnap KEEGI POLE TÄIUSLIK: “Vanasti olevat meistrid teinud oma tööd äärmise pühendumisega. Ühte kivi olla enne lihvimist vaadeldud isegi kuni pool aastat. Mina ostsin selle amtriinikristalli 1999. aastal Stockholmis õppides. Vahel vaatasin teda, uurisin vastu valgust suletisi (kristalli loomulikke vigasid) ja panin siis karpi tagasi. Eelmisel kevadel, ligi 13 aastat hiljem, olin valmis kivi pulbristamiseks – mis see lihvimine muud on, sest enamik kristallist voolab töö käigus pulbrina kraanikausist alla. Pisut modifitseeritud briljantlihvis kivi justkui sulaks servast nagu klaas, kuid tegelikkuses pole kvartskristalli sedasi sulatada võimalik. Niisiis lihvisin kogu kivi traditsioonilistel meetoditel käsitsi. Veel sai kasutatud rohelist kulda; sulamit, milles on koos vaid kuld ja hõbe. Sõrmus on oma tüübilt solitare, ühe kiviga sõrmus, mis on väga levinud näiteks kihlasõrmuste hulgas. Sellest ka töö nimi! Ehte ostis (1830 euro eest – Toim.) üks Itaalia kollektsionäär Padovas toimunud näituselt.” MINU ABIKAASA SÕRMUS: “Abielusõrmuse idee – igavikku sümboliseeriv kullast katkematu rõngas – ulatub aastatuhandete taha vanasse Egiptusse. Püüdsin kontseptsioonilt täiusliku sõrmuse poole, millest lihtsamaks enam minna pole võimalik: järele jäi puhtast kullast ringikujulise profiiliga rõngas. Kullast, millele pole lisatud ühtegi teist metalli; mis on nii pehme, et hammustades jäävad täksud peale. Seepärast tegin sõrmused igaks juhuks paksemad, tugevus- ja kulumisvaruga. Puhta kulla teine iseloomulik omadus on äärmine keemiline passiivsus. Maakeeli öeldes, tee temaga mida tahad – sulata üles, jahuta maha – ikka särab! Puhtast kullast ehe ei vaja seetõttu ka erilist viimistlemist, põhimõtteliselt võib jahtunud sõrmuse otse vormist sõrme panna. Metalli sulatamine on üks võrdlemisi maagiline tegevus, vaja on selleks vaid tiiglit, vormi ja vähemasti 1200kraadist kuumust. Üks ilusamaid paiku sellise temperatuuri leidmiseks võiks olla mõne hästipuhastatud tulemäe kraatriserv, kust ühtlase joana punaselt hõõguvat laavat välja voolab. Tulemäge Eestis pole, seetõttu viisime sõrmustevalamise tseremoonia ellu pulmapeol ühe vana mõisa õuel kõigi külaliste juuresolekul. Materjal: puhas kuld (proov 999), kaal: 12,8 g, emotsionaalne väärtus: hindamatu.”

Andrus Rumm AEON*: “Kaelaehe koosneb kaheteistkümnest kahekihilise konstruktsiooniga hõbetraadist valmistatud kerast, mida ühendab vabalt liikuv kuldtraadist ring. Seda ehet on inspireerinud idee Õpetaja ja õpilaste (miks mitte Kristuse ja tema jüngrite) suhtest. Kaelaehte lukuks ja kooshoidjaks – keskseks figuuriks – olev suur kuldrõngas kujutab Meistrit ja tema õpetust ning väikesed liikuvad rõngad selle idee interpretatsioone ja tõlgendusi. Pean seda kaelaehet (hind 620 eurot – Toim.) väärtuslikuks temas peituva sõnumi, tehnilise konstruktsiooni ja esteetika tõttu. Ning olgem ausad: ta lihtsalt meeldib mulle!” * – sõna kasutatakse kreekakeelses tähenduses igavik, ajastu jne.

VETTE VISATUD KIVID: “925se prooviga hõbedast valmistatud ehte detailid on omavahel liikuvad ja moodustavad kandmisel dünaamilisi kompositsioone, lähtudes ideest: iga tegu ja sõna jätab jälje ja kandub ajas edasi meile teadmatul viisil.”

18. aprill 2013 13

maitsed

Kulinaariapärandi kergemad palad I

fotod erakogu

Varajane ennelõuna, Tallinna vanalinn. Restoran Gloria uksed on lahti, kuid peale fuajeed valvava tumedas ülikonnas portjee pole siin ühtki inimest.

II Ikka ennelõuna, nüüd enam mitte nii väga varajane. Restora-

ni omanik Dimitri Demjanov saabub raskel sammul ja viipab tulija nukatagusesse köögikambrisse, kus moodne gaasipliit ühendatud köögisaareks koos sõjaaegse Rootsi malmahjuga. Aknast langeb sisse veidi külma talvelõpuvalgust, kohv – mustem ja mõrum kui siinsel laiuskraadil kombeks – voolab tassidesse. Nii kann kui tassid on lihtsad ja valged, ainsagi kirjata.

III “Õhulisus kui märksõna seostub mu jaoks ennekõike molekulaargastronoomiaga, nende uute trendikate vooludega, kus kasutatakse sifoone ja vahustatakse kokku kõikvõimalikke kreeme ja spuma’sid,” kõneleb Demjanov. “Ma hoian end kursis nende uute asjadega, mõningaid ma olen isegi püüdnud rakendada, kuid üldiselt olen ma köögis konservatiiv. Mina serveerin parema meelega ahjutomatit – või siis pakun teda hoopis toorelt, kui ma otsustan, et ta on just nüüd tipus ja ülimalt punane ja maitsev –, kui et hakkan tomatit kuivatama ja pulbristama, et sellest kõigest siis mingi valge pahmakas vahtu teha.” IV “Kõige tähtsam on minu jaoks maitse,” jätkab Demjanov. “Külaline on valmis sööma kõike, mis on tehnoloogiliselt õigesti ja kompromissitust toorainest valmistatud. Prantslastel, kes on oma regionaalsed köögid väga ilusti vormistanud – kuid neid samal ajal mitte üleliia piltilusaks teinud –, on selle kohta olemas isegi ütlemine, et see söök näeb halb välja, kuid maitseb see-eest väga hästi – ning kõik head asjad, mis ma olen elus kokandusest õppinud, on pärit Prantsuse köögist. Nii nagu enam-vähem igal tõsisemal kokal, on ka mul raamaturiiulis Auguste Escoffier’ “Köök” ehk piibel. Prantslased on aja jooksul lihtsalt enam-vähem kõik läbi söönud. Nemad juba teavad, mis millega kokku käib; millist kastet pakkuda keedetud ja millist kastet praetud kala juurde! Kahjuks töötab vähe kokkasid tänapäeval sellises klassikalises, traditsioonilises valdkonnas.” V “Kõige tähtsam on minu jaoks maitse,” lausub Demjanov. “Nii nagu loomariigis läheb osa liike punasesse raamatusse, kaovad vanad head maitsed ka köögist – näiteks tuura gastronoomiline väärtus on kolmekümneaastasena sootuks midagi muud kui nelja-viieaastaselt. Tänapäeval aga ei kasvata keegi tuurakala enam nii kaua ning see lihtsalt on nii, et paarikümne aasta eest maitses ahjust tulnud kuumsuitsutuur hoopis teisiti kui nüüd. Tänapäeva tuural ei ole enam rasva, tal on täiesti teine tekstuur. Köögis toimub mõnes mõttes euroremont ja me paneme küprokit taldrikule. Väga vähe aktsepteeritakse tehnoloogiate lihtsust ja maitsesügavust.” VI “Kaovad ka vanad head maitsekombinatsioonid.Asemele tu-

levad uued, trendikad, tuletatud maitsed ning mõni neist võib olla korraks päris sensatsiooniline, kuid sellega on sama lugu nagu Pärdi loomingu ja “vaibakloppimisega”, hetke-estraadi ja klassikalise muusikaga, sest trend on oma olemuselt alati ajutine. Ütleksin, et ka Eesti kontekstis on ohus palju häid maitseid. Värskest sügisesest kalast tehtud vürtsikilud on hädaohus – need ammuste aegade head rasvased seest pisut punakad kilud, mis vajusid ainuüksi oma raskuse mõjul selgroo küljest lahti, kui kala sabapidi näpu vahele võtta. Õigesti valmistatud Mulgi puder on hädaohus, isegi Mulgi kapsad on hädaohus!”

VII Ja siis, kuigi ses raskete kastmetega klassikalises Prantsuse

köögis kergust peaaegu polegi, jagab Demjanov WAALa lugejaile siiski kolme õhulise toidu retseptid. Küünlad leegitsevad, paksud vaibad summutavad samme. Külalisi pole ikka veel.

18. aprill 2013

Vaarika-millefeuille Kerge bagatelle Murra saiaviilud umbes ploomisuurusteks tükkideks ja pruunista ahjus koos ürtidega. Rebi õhulised salatilehed – sobiv oleks 200 g segu friseest, lambasalatist ja lollo rosso’st – suupärasteks paladeks, lõigu 200 grammi suitsukana rinnafileed tükkideks ning sega kokku tatari kaste 100 g hapukamast õunast (näiteks Granny Smith lõigatuna jõhvikasuurusteks kuubikuteks), 100 g värskest kurgist (sama suurte kuubikutena), 80 g mahedast majoneesist, 80 g varsselleriviilakatest, 1 peenekshakitud küüslauguküünest ja 1 teelusikatäiest sidrunimahlast, maitsestades tulemust pipra ja soolaga. Aseta taldriku keskele tartar, kata see salatimiksiga ning tõsta sellele omakorda krutoonid ja kana. Soovi korral võid lisada ka mõned hakitud kornišonid. Piserda tulemust sidrunimahla ja oliiviõliga.

Pavlova karamellivõrgu ja leedriõitega Eralda 6 munavalget keraamilisse kaussi, sega 200 g suhkrut 2 sl maisitärklisega ning soojenda ahi 150 kraadini. Alusta munade vahustamist, lisades suhkru ja maisitärkilise segu siis, kui munavalge hakkab moodustama tippe. Vahusta edasi segu läikimahakkamiseni ja veidi enne vahustamise lõppu lisa 1 sl valge veini äädikat. Kalla munavalgemass küpsetuspaberiga vooderdatud ahjuplaadile ja moodusta sellele neli keskelt madalamat ketast. Küpseta 150 kraadini kuumutatud ahjus ust avamata umbes 10 minutit, langetades temperatuuri seejärel 110–120 kraadini ja lastes beseedel veel umbes poolteist tundi ahjukuumust nautida. Seejärel keera kuumus täiesti maha ja lase beseedel suletud ahjus pool tundi puhata, misjärel tee ahi natuke irvakile ning jäta beseed ahju nende täieliku jahtumiseni, soovitatavalt üleöö. Järgmiseks nõrista 1 teeklaasitäiest õunaäädi kast ja 3–4 sl suhkrust sulatatud tulist karamelli väiksest kastmekastrulist võiga määritud supikulbile nii, et moodustuks neli kaunist mustrivõrku, mis peaaegu kohe kivistuvad. Eemalda need kulbilt ja säilita serveerimiseni. Vahetult enne laualekandmist mikserda kokku 120 g mahedat toorjuustu, 200 ml vahukoort, 1 sl kalvadost ja 1 sl vanillsuhkrut ning kata sellega beseed, viimistledes tulemuse paari tumerohelise laimikoorelaastu ja pohladega. Aseta iga kooki kroonima karamellivõrk ja mõned söödavad leedripuuõied.

Vahusta mikseriga keskmisel kiirusel 2 sl s oolata võid, 1 sl mett, lisa 1 munavalge, 35 g jahu ja 35 g tuhksuhkrut. Sega ühtlaseks massiks ja lase üks tund seista. Kuumuta ahi 175 kraadini ning tõsta õhukeselt võiga määritud küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile teelusikaga väiksed taignatupsud, vajutades nad metallspaatulaga ringikujuliselt laiali. Küpseta 5–7 minutit või kuni tuilee’d kuldseks muutuvad. Lase jahtuda. Vahusta kokku 6 munakollast, ¾ tassi tuhksuhkrut, 1 tl vanillsuhkurut, 3 sl nisujahu, 1 sl maisijahu ja õige veidike soola. Kuumuta kaks klaasi piima ning sega pool sellest samal ajal hoolega segades munakreemi hulka. Siis tõsta piima ja munakollase segu pannile, tõsta kuumus keskmiseks ning vala hoolega segades hulka ka ülejäänud piim. Eemalda tulelt, kui kreem on ühtlane, ja klopi juurde ka 2 sl soolata võid. Kata kreem toidukilega ning paiguta külmkappi jahtuma. Millefeuille’d kokku panema hakates vundamenteeri esimene tuilee taldrikule sutsukese kreemi abil, pigistades sellele siis äralõigatud nurgaga kilekotist jahtunud piima-munakreemi, tõstes juurde värskeid vaarikaid ja jätkates uue “korrusega”, soovitud kõrguse saavutamiseni. Dekoreeri enne serveerimist melissilehega.