WAAL (november 2012)

Nr 1 22. november 2012

AEGLUSE EKSPRESS

Tigude elust Kuus tasahilju valmivat h천rgutist Kati Saara Vatmann ja Mart Sander peatavad aega Klassikaliste autode ajatu ilu

on aeg

Aegluse Ekspress

V

Toimetaja Krister Kivi Reklaam Helen Silts 6 698 061, 56 476 754 helen.silts@lehed.ee Kujundaja Tarmo Rajamets Keeletoimetaja Katrin Hallas Illustratsioonid Jasper Zoova

aal on maailma suurim imetaja. Ka suurimaid ja olulisemaid kliente on juba kaua nimetatud just vaaladeks. Moodsamas keeles võib seega öelda, et vaal on tõeline alfakunde, tarbimispüramiidi tipus püsija.

Ekspressi elustiililisa WAAL liikleb oma eelkäija HAIga samade laiuskraadide vetes, kuid on temperamendilt sangviinilisem ja olekult majesteetlikum, sest erinevalt haist pole ­vaalal, ­ookeani kuningal, vaja eluspüsimiseks pidevalt ujuda. Vaalal on võimalik minna just sinna, kuhu ta tahab – kord päikselisele veepinnale puhkama, kord kilomeetrite sügavusele ürgpimedusse, laulda salapäraseid laule, mida inimesed tänaseni ei mõista, ohata raskelt või mängida rõõmsalt, ühesõnaga – olla ta ise terve oma pika, sageli inimesegi keskmisest eksistentsist kauem püsiva elu. Vaalal on aega olemise jaoks, mis viibki meid WAALA avanumbri oluliste märksõnade, aja ja aegluse juurde.

Mida enam me iseloomustame oma päevi omadussõnaga “kiire”, seda olulisemaks muutub, millele me oma “vaba aja”, selle ninasarvikusarvestki haruldasema luksusaine pühendame. Kuue tippkoka poolt väljamõeldud luksuslikud ja aeganõudvad retseptid käesolevas WAALAS on loodetavasti paljudele põnev kulinaarne avastusretk ning mõnegi seltskondliku koosviibimise tähthetk. Kirjanike ja toimetajate raamatusoovitused mõn lehekülg varem peaks aitama leida teoseid, mille seltsis tasub aega veeta, jah, pikemat aega, sellal kui kolme vapra eestlase poolt ilu­kliinikus

ettevõetud eksperiment peaks näitama, kuidas ja millise hinnaga käib kaotatud aja tagasivõitmine. Ingmar Muusikuse fotoreportaaž tigude elust sunnib meenutama, et Eesti suurim nälkjas ehk suur seatigu – kellega Muusikus kohtus ehmatusega ühes lagunenud metsatalus – kannab ingliskeelses maailmas leopardteo nime. See teisi nälkjaid taga ajav kiskjalik hiidlimusk on tavalistest tigudest kuni neli korda kiirem, mis võib tunduda olemuslikult koomiline kuni hetkeni, mil meenutame, et ka meie paistame tardunuina – ja seda sõltumata sellest, kas meil on hetkel “kiire” või “aega küll” – kui vaadata maapealseid tegemisi Kuult või Proxima Centauri orbiidilt.

Käesolevast WAALA trükiversioonist jäid kahjuks välja mõnedki põnevad lood, näiteks Eesti suurimate reisibüroode poolt kokkupandud luksuslikud näidisreisipaketid neile, kes soovivad oma puhkuse muuta tõeliselt unustamatuks kogemuseks, kuid hea huviline võib reisiproffide soovitused leida WAALA veebiversioonist. Seal ilmub ka Eesti kinematograafiakriitika grand old man’i Jaan Ruusi lühike sissejuhatus väga pikkade filmide maailma. “Andy Warholi filmist “Empire State Building, 24 hours” olen vaadanud algust, siis edasikerimisega mõnel korral keskelt ja siis lõppu,” ütleb Jaan Ruus seal. “Warhol on suur posöör ja ei pea talle selle eksperimendi jaoks omaenda elust andma kahtkümmet nelja tundi.”

Olgu meil kõigil tarkust teha rohkem selliseid otsuseid.

Krister Kivi WAALa toimetaja

kultuur JAAKKO HALLAS, erudiit A. Kõige raskem

raamat on mul Jaanus Plaadi ja Arne Maasiku “Õigeusukirikud, kloostrid ja kabelid Eestis”, mis kaalub umbes viis kilo. Kõige paksemaks olen seni pidanud mõnd sõnaraamatut või piiblit, kuid tegelikult on see hoopis Juan Antonio Llorente 1424-leheküljeline “Hispaania inkvisitsiooni ajaloo” venekeelne väljaanne, mille 1999. aastal 94 krooni eest ostsin. Llorente teatab muu hulgas, et aastail 1481–1808 põletati Hispaanias elusalt 31 912 inimest.Tänapäeva ajaloolased peavad tema teost huvitavaks ja faktirohkeks, kuid ka veidi iganenuks. Ühtlasi kujutavat autor inkvisitsiooni mõneti jubedamana, kui see tegelikult oli.

B. Koolipõlves üritasin lugeda Anatole France’i “Pingviinide saart” (eesti keeles 1956, tõlkinud Henno Rajandi). Peale 229. leheküljel leiduva salakirjas moto (mille kähku dešifreerisin) ei pakkunud see romaan midagi huvitavat. Paarkümmend aastat hiljem uuesti lugedes üllatas kunagi surmigava mulje jätnud teos nauditava satiiri ja rikkaliku allegooriaga. Lisaks nii palju vihjeid ajaloole, antiikmütoloogiale, kiriku- ja usundiloole!

C. 1979. aastal, 30 aastat pärast algupärandi esmatrükki, ilmus eesti keeles Lydia Möldri tõlkes James Aldridge’i hirmpaks “Diplomaat”. Kusjuures tegemist oli diloogia esimese osaga – selle järg on “Relvade pilge”.

Nii volüümikat romaani polnud nõukaaegsetel raamatulettidel vist enne nähtud. Halva köite tõttu ei seisnud kaaned koos, raamat kippus laua peal ise avanema, kuigi lehekülgi kõigest 878. Romaani tegevus toimub pärast Teist maailmasõda nn Iraani kriisi ajal. Paljud peavad spionaažipesades sagimisi ja poliitilist dramatismi ülipõnevaks, mina aga ei suutnud seda lugeda. Ehk ei olnudki mu tõrksus alusetu. Kui N Liidus oli Briti koloniaalpoliitikat kritiseeriv “Diplomaat” ülehinnatud, siis Lääne kirjandusteadlased leidsid, et teos on pahatahtlikult pikaks venitatud, sündmustik kulgeb liiga aeglaselt, seal on palju kordusi. Üleüldse – romaan olevat kirjutatud lugejale ebamugavas stiilis.

Rüütli 13, 10130 Tallinn tel +372 631 3717, +372 5666 6611 e-post aarded@aarded.ee

www.aarded.ee

Veerides

Eesti kirjamehed raamatutest, mida ei saa lugeda kiirustades, ning neist, mida ei maksa kätte võttagi.

Fotod Birgit Püve, Siim Lõvi, Vallo Kruuser, Annika Haas

A. Milline on kõige paksem raamat, mis teie kodusel raamaturiiulil on?

B. Milline raamat on end avanud teie jaoks kõige aeglasemalt?

C. Massiivne raamat, millega te kellelgi oma aega raisata ei soovita?

Praegu lebab “Diplomaat” keldris, kuhu olen peitnud kunagi ostetud raamatud, mis on aja jooksul muutunud kasutuks. Kokku 18 suurt kasti – minu bibliotaaf ehk varjusurmas raamatute haud.

JAAK jõerüüt, kirjanik

A. Soomekeelses

tõlkes Kenneth Slawenski “J. D. Salinger: A Life Rised High”, 498 lk.

Aga selle raamatu nähtamatu maht justkui ulatuks tuhandete lehekülgedeni, sisaldades lisaks K. Slawenski tekstile ka J. D. Salingeri teosed ja inimese elu ning loo. Hämmastav ja tundlik raamat suurest kirjanikust ja suurest erakust. Ridade vahel on peidus kõike.

KS suhe JDS-i on selline aususe ja austuse segu, nagu oleks Holden Caulfield ise selle raamatu kirjutanud.

Soovitan seda lugeda kõigil, kes eelmisest lausest aru said.

B. Jean Paul Sartre’i “Sõnad”. Avanes kolmandal katsel, vahe esimese katsega oli nelikümmend aastat.

C. Ühte ei tasu välja noppida, sest neid on leegion – viimaste aastakümnete nn iluja mälukirjandus kogu maailmas. Üheksa kümnendikku sellest võiks olemata olla.

Kõikemattev pabermassiiv, sadades keeltes. Maailmas laiali, aga silmade ees nagu üks kamakas, millesse on läbisegi tardunud nii tundmatuks jäänud kui hästimüünud või auhinnatud. Vahet pole. Mitte telliskivi, vaid kivimüür. Mitte kirjandus, vaid autorite eneseteraapia ja kaup.

peeter helme, kirjanik

A. Robert Musili “Omadusteta mees”, kolm köidet kokku on eesti keeles üle 1800 lehekülje. Aga tunnistan ausalt – ma ei ole seda lugenud. Ainult siit-sealt sirvinud. Nii palju sain küll aru, et see on raamat, mille iga Euroopa kultuuriloost ja Euroopa 20. sajandi ajaloo traagika ja nõmeduse mõistmisest huvitatud inimene peaks kui mitte läbi lugema, siis siit-sealt ikka lugema.

B. Sellele küsimusele on mitu võimalikku vastust. On raamatuid, mille lugemine võttis aega ja mis avasid end selles mõttes aegamisi, et nad sundisid peale oma tempo ja rütmi ning avasid kirjaniku maailma aeglaselt, võib-olla isegi vastumeelselt.

Minu jaoks on sellised raamatud olnud Mircea Eliade “Jaaniöö”, Thomas Manni “Buddenbrookid” ja näiteks samuti saksa kirjaniku Ernst Wiecherti 1939. aastal ilmunud “Das einfache Leben” ehk “Lihtne elu”. Teine võimalus küsimusele vastata on meenutada raamatuid, mida olen elu jooksul korduvalt lugenud. Näiteks Isaac Asimovi “Asum” ja selle järjed: õhukesed, aga väga nutikad ja mitmekihilised raamatud, kus ma ei saanudki kõigest aru saada enne, kui olin ülikoolis natuke ajalooteaduse teoreetilisi aluseid õppinud.

C. Tarvitseb ainult minna raamatupoodi ja vaadata kõikvõimalikke elulooraamatuid. Kõik neist polegi muidugi paksud – Paavo Kanguri raamatus Galojanist on alla 200 lehekülje – ja kõik paksud pole täiesti mõttetud – pole ise küll lugenud, aga olen

kuulnud, et Steve Jobsi raamat pidavat sisaldama päris huvitavaid lõike –, aga kui kõik nad kokku lüüa, siis saaks ilmselt mitme Eesti jagu asjata rüüstatud metsa.

kivi­ sildnik, kirjanik

A. Musili “Omadusteta mees” nagu kõigil korralikel inimestel, mälu järgi kaks ja pool tuhat lehekülge. Ma ei hakka ennast Musili soovitamisega rumalasse olukorda paigutama, need paarkümmend inimest, kellele see raamat eesti keeleruumis kontimööda on, on selle juba ammu leidnud ja endale sobivas keeles läbi lugenud.

B. Tuleb tunnistada, et olen kõva peaga ja mul on selliseid vaevaliselt lahti kerinud autoreid ikka kohe päris mitu: Jaan Oks, Ronald Sukenick, P. P. Pasolini ja Robert A. Heinlein. Kaks esimest on muidugi vindi ilmselgelt üle keeranud, kaks viimast aga ennast alatult lihtsakoelisuse taha varjanud. Need ongi need kõige nurjatumad autorid.

C. Suurem osa tellisemõõtu eesti luule antoloogiatest on hädaohtlik kõnts, eriti sellele, kes tahab enda jaoks luule väärtuslikku osa vähese vaevaga välja sõeluda. Ajatu klassika turusegmendis petetakse klienti ilma vähimagi südametunnistusepiinata. Kui antoloogia, siis kas Udo Uibo koostatud algupärase alkoluule esinduslik valik “Viinakuu” või Jaak Urmeti koostatud eesti seksuaalluule antoloogia “Sõnad soojas süliriimis”, see on aus kaup.

Antiik Kunst • Mööbel • Hõbe

Aastast 1862 Juba 1850ndatel aastatel võtsid kaks venda, Auguste-Christophe ja Gustave Meukow ette kaubareise Prantsusmaale Cognac’i linna, et varustada Vene tsaariõukonda parima konjakiga.

Just seal, Cognaci linnas asutasid vennad Meukowid 1862. a ettevõtte A. C. Meukow & Co, pannes aluse Meukowi konjakite tuntusele kogu maailmas.

1990ndatel aastatel hakati Meukowi konjakeid villima eksklusiivse kujuga pudelitesse ning Meukowi embleemiks sai jõu, nõtkuse ja elegantsi sümbol – pantri kujutis.

T

õeline konjak tuleb Cognac’ist!

Meukow VSOP Lõhn: puuviljad, rosinad, virsik, tsukaadid, karamell, nahk. Maitse: pähkel, vanill, ploom, viigimari, värske puuvili Järelmaitse: pehme, magus, veidi vürtsine, toomingamarjane.

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

Elegantne nauding

floora ja fauna

T

Tigude toimekas elu Kui tahad kiirustavas elus hetkeks aja maha võtta, võid jälgida mõne tunni tigude tegutsemist. Soojade ja niiskete sügisilmadega on nad kogu päeva liikvel. Tundub, et teovaatlus mõjub mõnevõrra teraapiliselt.

Tekst ja fotod Ingmar Muusikus

6

22. november 2012

empo, õigemini aeglus, millega teod omi asju ajavad, on muidugi mõjuv. Põgus vaade nõgeseväljale või takjapuhma alla võib luua petliku mulje, nagu ei toimuks suurt midagi.

Kui pikemalt jälgida, näeb, et kojakandjad, enamasti on nad kiriteod (Arianta arbustorum), end vähehaaval ikka liigutavad. Elu nagu aegluubis, tundub inimpilgule. Tigude aegluses on oma võlu. Tegelikult elatakse siin kevadest hilja sügiseni intensiivset ja täisverelist elu, ainult et tigudele omases rütmis.

Flegmaatiline toimetamine näib olevat tigude maailmas ainuvõimalik elulaad. Üks raspeldab auklikuks söödud lehele uusi auke juurde, teine venitab end mööda vart aegamisi ülespoole, kolmas ja neljas on kokku saanud ja amelevad rahumeeli, mõned on kotta sulgunud ja uimerdavad päris liikumatult. Aega on neil kõigil küllalt, keegi ei kiirusta, aga iga oluline asi saab tehtud. Rabeleda pole mingit mõtet, kõik vajalikud tegemised jõuab enne talve tulekut valmis. Alati on jõutud, ja nii juba üle 300 miljoni aasta, kui esimesed teod veest kuivale maale hakkasid ronima. See, et aegade algusest saati tigude välimus ega elukombed väga oluliselt muutunud ei ole, näitab head kohastumisvõimet väga erinevates tingimustes. Isegi teatud väärikust võiks välja lugeda sellest üliaeglasest muutumatust elust, kuigi säärane hinnang on ülimalt antropomorfistlik. Teod vaid elavad oma loomulikku elu, ilma väärikuseta, ilma eetikata, ilma hea ja kurjata, mõtlemata kiirusele või aeglusele. Jah, ega mõtlemine neile tõesti omane ei ole, ainult pikatoimeline tegutsemine.

Kiriteo toimekas aasta algab aprillis. Siis ärkab ta talveunest ja ronib mullast välja. Selleks ajaks on õues toidulaud juba kaetud. Esimesed rohelised taimed sobivad hästi talvest kurnatud keha turgutuseks. Kui kõht täis, kisub ihu imelikuks ning peagi läheb kirglikuks pulmapeoks.

Tigu on loodud harmoonilises tasakaalus, temas on võrdselt olemas nii naiselik kui mehelik pool. Mõlemasuguline ehk hermafrodiitne tigu vajab armuasjades siiski teise omasuguse osalust.

Armumängud kestavad pikalt ja põhjalikult tunde ja nende lõppedes vahetatakse omavahel seemnepakikesi – kummagi teo isasosa viljastab teise teo emas­ osa. Mõne nädala pärast pannakse mulda esimene portsjon sajakonna munaga.

Munemist jätkab täies elujõus tigu sügiseni välja.

Uus põlvkond koorub ja saab jala alla juba kuu aja pärast. Järgneb üks lõputu söömine. Kiriteo menüü on kaunis rikkalik – rohelised taimed ja mahlakad viljad, näiteks aedmaasikad aiapidaja meelehärmiks, kõdunev taimeollus ja seened, aga ka loomsed raiped, muuhulgas surnud liigikaaslased.

Haruharva, kui mõni tigu kõrge vanaduseni ehk kümne eluaastani välja veab.

Ikka nopivad huvilised ta enne ära, olgu selleks konn, hiir, rästas, siil, mutt, rebane, mäger või metssiga. Teogurmaane on lõpmata palju. Isegi jaanimardika röövtoidulised vastsed, niikui munast kooruvad, kohe panevad teo limast jälge mööda maitsvat ohvrit otsima. Olla toiduks teis-

floora ja fauna tele olenditele on tigudele oluline looduslik roll. Seetõttu on õnnistatud neid ka suure viljakusega. Ka talvine külm ja suvine kuiv palavus hõrendavad tigude ridu. Või astub mõni ettevaatamatu jalg teole peale või lömastavad autorattad asfaldil roomaja.

Kui algaja teovaatleja juhtub olema aga tubli aiapidaja või tõsine põllumees, võib ainuüksi tigude nägemine neil vererõhku tõsta, ja ei mingit tiguteraapiat. Mitut liiki limused (ehk kojaga teod ja ilma kojata nälkjad) on suutnud oma kiire leviku ja suure söögiisuga taimekasvatajates hulga tuska ja viha tekitada. Kiritigu on viimase saja aastaga massiliselt metsadest aedadesse roomanud ja pistab aedniku eest saagi nahka, põllunälkjas rüüstab hektarite kaupa viljapõlde. Selle aasta jahe vihmane suvi oli neile eriti meeltmööda.

Paradoksaalne, et teod, kes liiguvad nii-öelda teosammul, vaid mõne meetri tunnis ja mõnikümmend meetrit aastas, võivad levida suurel kiirusel ja hulgakaupa.

Viinamäetigusid (Helix pomatia) olid mungad kasvatanud ja paastuajal vitsutanud juba ammustest aegadest. Nii toodi see Euroopa suurima kojaga tigu keskajal ka Eesti kloostritesse, kust ta varsti loodusesse roomas ja kodunes. Õnneks pole see sümpaatne tegelane seal mingeid jamasid korraldanud.

Aga suureformaadilised limused võivad vahel isegi ehmatavalt mõjuda, eriti kui kohtumine juhtub olema ootama-

Koduteo pidamise õpetusi petsnails.co.uk petsnails.proboards.com ehow.com/how_2103388_ care-pet-snail.html velvetdragon.com/cyberslugs pets.html snailsandslugs.wordpress.com

tu. Oli üks vana, kokkukukkumise lähedal maja Võrumaal paksu metsa sees, hein maja ümber rinnuni, välisuks irvakil, sees madalad laed ja kopituse hais. Ei ühtki hingelist kusagil. Ja korraga oli mu pea kohal laetalal üks jube suur laiguline limukas, nii 20 cm pikk ja 2 cm jäme.

Passis seal väljasirutatud asendis liikumatult, nagu limane junn, natuke jube ka oma ebaharilikus suuruses. Hiljem selgus, et oli suur-seatigu (Limax maximus), Eesti suurim kojata tigu. Kogemata kombel on ta kunagi Lõuna-Euroopast istikute ja mullaga sisse toodud. Viimane suurem saabuja on lusitaania teetigu (Arion lusitanicus), kes apla lõunamaise loomana viis aastat tagasi Eestis kanda kinnitas. Skandinaavia on tal tänaseks võidetud. Nii et võib ka aeglaselt elada ja maailma vallutada.

KLAASINA HABRAS: Tillukeste maismaatigude majad purunevad kergelt, kuid randadest korjatavad võimsad teokarbid anna­vad aimu merepõhjas elavate tigude kodade hoopis teistsugusest toekusest.

Suurimad Syrinx Aruanus mereteod võivad kasvada 18 kilo raskeks.

PUNAKAS VõõRLIIK: Lusitaania teetigu (Arion lusitanicus) võib kasvada kuni 15 sentimeetri pikkuseks.

Fotol on nälkjas kokkutõmbunudasendis.

Võtke meiega ühendust nõuannete saamiseks asjatundjatelt: store.nikon.ee või 59 190 076

OLEN SINU TALVERÕÕM OLEN NIKON COOLPIX S3300. Olen kõige jaoks, mis on väärt jäädvustamist. Mul on 16 MP, 6x optiline suum ja oma 26 mm lainurk objektiiviga jäädvustan erinevaid olukordi. Teravamate piltide salvestamiseks on mul optiline stabilisaator. Erieffektide ja filtrite abil muudad oma fotod lõbusateks. Õhuke ja stiilne korpus saadaval erinevates värvitoonides. Olen rõõmukoguja.

protseduur

SISSESüSTITAV NOORUS: Sõltuvalt kasutatavast täiteainest ja kogusest jääb ilusüsti hind 190 ja 599 euro vahele.

ENNE JA PÄRAST: Kati Saara Vatmanni nahk on pringim, kuigi organism kipub kirjaniku sõnul võõrast ainet miskipärast tagasi nahapinnale tõrjuma.

KATI (45)

Kella pööramas

Kirjanik Kati Saara Vatmann, saatejuht Mart Sander ja väikeärinaine Meeli Lepson testisid omal nahal, mida moodne kosmeetika aja tagasipööramisel teha suudab.

Tekst Ülo Jalakas, fotod Riina Aume, erakogu

meeli (38) Väikeärinaine Meeli Lepson otsustab katsetada silmanurkades olevate kanavarvaste kaotamist närve halvava ning seeläbi lihaseid lõõgastava botuliintoksiini abil. Protseduur ei võta isegi kahte minutit – spetsiaalselt kohalesaabunud ilukirurg palub Meelil silmi kissitada, et kortsude ülesehitusest paremat aimu saada, ning tähistab siis tulevased süstimiskohad kolme täpikesega. Spetsiaalne koolitus ja suur praktika on selle p ­ rotseduuri juures olulised, sest Botoxi – või teiste sellesarnaste toodete – süstimine valesse kohta võib põhjustada miimika kaotust või põskede inetut rippumahakkamist. Mõni sekund hiljem on süstid tehtud ning Meeli saab oma nägu jääkoti abil jahutama hakata. Täielik efekt ilmneb botoxi-süstide puhul alles mõne päeva pärast ja et toksiin täielikult mõjuma pääseks, on oluline miimika sel ajal võimalikult elav hoida.

Pool tunnikest hiljem korrigeeritakse kosmeetiku abil ka Meeli suuümbrust, lisades volüümi huultele ja nasolabiaalsetesse kurdudesse.

Kurrutäiteainet sisestab kosmeetik tõrgete vältimiseks seekord kanüüli abil, valulikud huulesüstid teeb aga alles pärast süstimispiirkonna hoolikat tuimestamist.Sellegipoolest täielikku tundetust ei saavutata ning Meeli miimika reedab, et ilu tuleb suurte 8

22. november 2012

MüRGISüST: Otsmikult närve halvava preparaadi abil kortsude kaotamine maksab tavaliselt 329 eurot, silmanurkadesse kogunenud kanavarbad saab klaariks 169 euroga. Kuigi botuliintoksiin on üks kangemaid mürke, mida inimkond tunneb, ei kujuta see korrektselt süstituna ohtu ei elule ega tervisele.

kannatuste hinnaga. Kui paar päeva hiljem Meeliga ühendust võtame,on ta aga väga rahul. “Ei ole punakaid ega sinikaid, mille eest hoiatati, üks väike süstikoht ainult paistab huule peal,” teatab väikeärinaine.

Sõltuvalt eluviisist ja nahahooldusest võib botuliintoksiini nahka silendav mõju püsida kuni aasta, täitesüstidel aga isegi veidike enam.

HUULTE TäITMINE: Spetsiaalselt huulte korrigeerimiseks mõeldud Restylane Lippi ampull maksab Medemises 429 eurot.

ENNE JA PäRAST: Meeli Lepson julges proovida botoxi-süste ning naeratamis­ võimet ei kaotanud. Kuid kortsusid on nüüd silmanurgas näha vähem kui enne.

“Jah, siin võiks teha nii mõndagi,” ütleb Medemise kosmeetik mõtlikult, kui Kati end tooli istuma on kerinud. Ränk kirja- ja talutöö (sest Kati tassib iga päev oma talus sigadele, eeslitele, kanadele, partidele ja hobustele sööki ette) on jätnud näkku üsnagi märgatavad kurrud.

Kati, kes mõne aja eest kaalus raamatu kirjutamise huvides silikoonrindade paigaldamist, protseduure ei pelga, ning nii otsustame korrigeerida kõigepealt suud ümbritsevaid sügavaid nasolabiaalseid vagusid ning tillukesi kortsukesi ülahuulel, mida Kati ise rõõmsameelselt ämblikuks kutsub. “Need ei häiri mind,” teatab ta reipalt, “kuid jah, kahtlemata, ilma oleks ilusam.”

Nasolabiaalsetesse vagudesse süstib Medemise kosmeetik organismile omast stabiliseeritud hüaluroonhapet, masseerides täiteaine naha all hoolega laiali, et reetlikud “vorstikesed” nähtavaks ei jääks (see ongi protseduuri suurim risk).

Tundlikuma suuümbruse korrigeerimiseks kaetakse nahk eelnevalt tuimestava kreemiga ning huulelähedase naha alla süstitavad kogused on väiksemad, torkeid aga rohkem. Protsess ise näib sellegipoolest olevat üsna valus – mööda nägu voolab alla nii verd kui pisaraid –, kuid Kati kannatab märkimisväärse vaprusega. “Osa süste – eriti neid siia suunurka tehtuid – ma eriti ei tundnudki, aga mõni läks ikka nii vastu närvi, et anna olla,” räägib Kati hiljem.

Vett koguv ja kortsupõhja seestpoolt tõstev hüaluroonhape peaks omal kohal püsima umbes aasta aega ja nagu kosmeetik kinnitab, ei ole kunagi ehk uuesti tekkivad vaod nii teravad kui enne.

Kati on protseduuriga rahul, kuigi kurdab järgmisel päeval, et nägu on siiski pisut valulik ja turses ning tekkinud olla ka “keskmise suurusega piklik vuntsikujuline sinikas ülahuule vasaku poole kohale”. Kosmeetiku kinnitusel kaovad sellised komplikatsioonid päeva-paari möödudes. Veel mõni päev edasi teatab Kati aga reipalt, et “nii nagu kõiki võõrkehasid”, on ta organism väikeste vistrike kaudu hakanud süstitud geeli organismist välja ajama. “Kui oleks ise maksnud, siis teeks vihaseks, nüüd aga rõõmustan – tubli keha.”

“Muidu on kõik tibitobi,” lisab ta siiski.

protseduur mart (45) Saatejuht Mart Sander saabub kliinikusse teadmisega, et saab kuuri nahka vitamiinide ja muude tervistavate ainetega rikastavat mesoteraapiat, kuid kui kosmeetik on talle pilgu peale heitnud, teeb ta ettepaneku korrigeerida hoopis suurt kurdu, mis nina kohalt laubale kerkib. “Mul on seda kurdu vaja,” teatab Sander majesteetlikult, kuid kui kuuleb, et lihaseid lõõgastava Botoxi asemel võib kurdusid tasandada ka neid seestpoolt kergitavate täitesüstidega, annab ta prot- KURRU EEMALDAMINE: Täitesüsti seduuriks oma nõusoleku, eeldusel, et ta “pärast tegemise järel rahustatakse nahka jääkottidega. halvatud ei ole”.

Kosmeetik valib täitesüsti tegemiseks aine, mis on veidi pehmem ja voolavam kui Saara Vatmanni näo täitmiseks kasutatu, ning süstib läbipaistvat geeli peaaegu nahapinnaga paralleelselt Sanderi ninajuurele. Auke saab olema mitu ja murettekitavalt palju voolab ka verd, mida kosmeetik peab vatipadjakesega ära patsutama. “Mul on palju verd jah,” kommenteerib Sander.

Süstimise järel on kurd punane ja üsna silmatorkav, kuid kosmeetiku kinnitusel ongi täitesüsti täielik toime näha alles nädalapäevade möödudes.

Lõpetuseks eemaldab kosmeetik laseri abil Sanderi ninalt mõned laienenud kapillaarid, mis tema ENNE JA PäRAST: Mart Sander jäi sõnul on meestel sagedane iluprobleem.

Sander jääb kõigi protseduuride ajal stoiliseks ja protseduuridega üldjoontes rahule. vaoshoituks, meenutades romaanist “Kaheksakümne päevaga ümber maa” tuttavat Phileas F­ oggi te- Ilusalong Medemis tegi protseduure gelaskuju rohkem kui kunagi enne. komplimentaarsel alusel.

LASERRAVI: Kapillaaride eemaldamise hind algab 35 eurost.

Läbi lume, üle jää – talvel Volvoga on hää

valik Volvosid hinnavõiduga kuni 9150€

Ö

Info-Auto www.infoauto.ee

TALLINN Järve Pärnu mnt. 232 tel. 671 0020 infoauto@infoauto.ee TARTU Turu 27 tel. 737 1890 tartu@infoauto.ee PÄRNU Tallinna mnt. 89a tel. 447 2777 parnu@infoauto.ee

33 €

SH

TÖ

TU

TEENINDU

IND

VO

SE

VO L

Talv pole enam mägede taga. Nüüd saad Info-Autost soodsa hinnaga just põhjamaistesse oludesse sobiva auto ja oodata pole kaua vaja – Volvod on valmis ja ootavad Sind juba. Tee oma mugav ja turvalne valik aadressil volvo.infoauto.ee ning tunne talvesõitudest täit rõõmu.

NNI

SOO

DU

Vaata kampaaniatingimusi volvo.infoauto.ee Pildid on illustratiivsed. Pakkumised kehtivad kuni 31. detsember 2012.

Teeninduse töötunni soodushind ei kehti veakoodide lugemisele, elektri- ega korralise hoolduse töödele.

CO2 heide: 114–269 g/km; Keskmine kütusekulu: 4,3–11,5 l/100 km

maitsed

Kaks õhtusööki prokrastinaatoritele

Pikk ja pime hilissügis on aeg, mil tasub kiiresti-kuid-maitsvalt retseptid mõneks ajaks unustada. Kummardusena slow-food-liikumisele panime kuue tippkoka abiga kokku kaks menüüd - esimene neist internatsionaalsem, teine rahvuslikum.

Fotod Vallo Kruuser, Andres Teiss, Eva Ligi, Yamandu Roos

PEAROOG

Aleida kokakoolariis kolumbia kanarullidega (Anni Arro, Kukeke)

Eelroog

Kammkarbid musta oa kastmes (Goh Wee Boon, CHEDI)

Vaja läheb

Vaja läheb 6 puhastatud kammkarpi

1 tl hakitud šalotti

250 g tooreid puhastatud krevette

0,5 tl hakitud tšillit

20 g vesikastaneid

0,5 tl seesamiõli

veidi värsket koriandrit 8 suhkruherne kauna Kastmeks 30 g konserveeritud musti ube 1 sl Toban Djani tšilli-oa kastet 1 tl hakitud küüslauku

1 tl hakitud ingverit 1 tl heledat sojakastet sorts tumedat sojakastet 1 tl suhkrut 1 sl austrikastet

22. november 2012

1 kookospähkel 2 klaasi basmati riisi 1 klaas kokakoolat 1 sl suhkrut 50 g tumedaid rosinaid 4 väiksemat kanafileed 4 suurt viilu sinki, soovitatavalt sea­­karbonaadist ja läbikasvanut

180 ml kanapuljongit

4 suurt viilu juustu, goudat või emmentali

0,5 tl kartulitärklist

1 paprika

Lõika kammkarbid küljelt alustades peaaegu pooleks (kuid lõpeta lõige siiski enne lõppu, et saaks karbiliha liblikana laiali laotada). Haki krevetid, koriander ning vesikastanid kergelt läbi ning töötle saumikseriga ühtlaseks massiks. Jaga saadud mass kammkarpide vahel võrdselt ära, asetades segu kahe kammkarbipoole vahele, ja patsuta märgade käte vahel pallideks.

Auruta krevetitäidisega kammkarpe aurutuspotis 5–6 minutit.

Kastmeks aja pannil tuliseks natuke õli ja lisa peeneks hakitud küüslauk, sibul, tšilli ja ingver. Kuumuta segades paar minutit.

Töötle nüüd mustad oad blenderis ühtlaseks pastaks ja lisa koos tšillikastmega pannile. Lisa kohe seesamiõli, sojakastmed, austrikaste ja suhkur. Vala segades juurde kanapuljong ja kuumuta umbes 3 minutit. Umbes minut enne pliidilt tõstmist peab pannile jõudma veidi veega segatud tärklist, mille ülesanne on kaste pisut paksemaks muuta.

Aseta taldrikule aurutatud kammkarbid, vala juurde kaste ja lisa krõmpsud suhkruherned, mida oled väiksemas potis soola ja suhkruga maitsestatud vees umbes 30 sekundit kuumutanud. Serveeri.

10

Kohtusin Aleidaga Amsterdamis oma uue kokaraamatu pildistamise asjus. Minu fotograaf Yamandu Roos, kes on ka nende piltide autor, soovitas temaga kohtuda ja koos kokata.Aleida valmistas kokakoolariisi ja kolumbia kanarulle. Tema rääkis hispaania keelt ja mina eesti ning inglise keelt, kuid kokkamiskeel on inimestel ühine.

Kokakoolat kasutatakse uues kolumbia köögis päris sagedasti. Igastahes oli selle roa tegemine üks paras ettevõtmine – terve päev otsa kookose puurimist, riivimist ja pigistamist. Usun, et pildistamispaiga köögist leiab veel siiamaani kookospähklikoore kilde.

1 sellerivars 1 porru 3 küüslauguküünt 4 porgandit 500 g rohelisi türgi ube 400 g šampinjone sool, pipar 1 kanapuljongikuubik või 1 l isekeedetud kanapuljongit 1 loorberileht 5 tera musta pipart 0,5 l piima 2 sl jahu 1 sl võid

Puuri kookospähklisse lohkude koha peale auk. Kõige lihtsam on kasutada akutrelli. Kalla kookosmahl välja, sest seda retseptis vaja ei lähe. Võta köögirätik pihku, aseta sellele kookospähkel ja tao haamriga puruks.

Uskumatu, aga nii ta läheb puruks küll! Kraabi noaga viljaliha tükid koore küljest lahti. Riivi kookos peene riiviga puruks, aseta kaussi ja kalla üle keeva veega nii, et kookos oleks 5 cm võrra veega kaetud. Blenderda kogu mass ühtlaseks sodiks. Võta peene koega sõel ja nõruta ja pigista piim kaussi.

Aseta see kõrvale. Aseta pigistatud kookosepudi jälle kaussi ja kalla üle keeva veega.

Blenderda, nõruta ja pigista teise kaussi. Sul peaks nüüd olema 2 satsi kookospiima – esimene tummisem ja teine lahjem.

See tummisem piim vala suurde 2 l potti ja hakka vaikselt kuumutama. Redutseeri piima, kuni tekib kohupiimalaadne mass.

Lase see hästi tumepruuniks, peaaegu et kõrbenuks, karamellilaadseks. Vahepeal, kui sa kookospiima kärsatad, sega kokku 2. satsi lahjem piim (seda peaks olema tekkinud 3 klaasi), millele lisad 1 klaasi kokakoolat ning 1 sl suhkrut.

Kalla 4 klaasi kokakoolasegust kookospiima kõrbenud/ karamellistunud kookosele potis. Kuumuta ja lisa 2 klaasi riisi. Kui riis on ilusti pehmeks keenud, lisa rosinad ja jäta pada sooja kohta kaane alla tõmbama.

Kana valmistamiseks lõika kanafileed “liblikateks” ehk šnitslilaadseteks latakateks ning aseta kaussi. Riivi kõik marinaadi komponendid – paprika, seller, porru ja küüslauk – peeneks ning lisa kanafileedele. Sega ja mudi kõik läbi ja jäta tunniks tõmbama.

Laota marineerunud kanafileed lõikelauale ja kata iga filee singi- ja juustuviiluga. Keera rulli ja sulge tikkudega. Prae rullid oliiviõlis aeglaselt pruuniks ja seest küpseks. See võtab vähemalt 20 minutit aega.

Peaasi, et kuumus oleks mõõdukas.

Tõsta küpsed rullid kõrvale ja sealsamas kana praerasvas prae nüüd ka tükeldatud šampinjonid. Lisa kanamarinaadi segu ja must pipar. Samal ajal tükelda puhastatud porgandid ja oad ning auruta.

Lase potis puljong koos loorberi ja piprateradega keema ning jahuta veidi. Klopi kokku piim ja jahu ning vispelda sooja puljongi hulka. Kuumuta jälle ja lisa 1 sl võid.

Kui šampinjonid on ilusad pruunid, lisa nendele kanarullid (millest tikud on välja võetud) ja kuumuta veel pisut.

Võta nüüd üks suur kauss – kõige alla aseta seened ja kana, peale aurutatud köögiviljad ja kalla üle puljongi-piimaseguga. Lase minutike tõmmata ja serveeri koos kokakoolariisiga.

maitsed magusroog

Kitsepiimajogurt maapirnimüsli ja pohla-coulis’ga (Tõnis Siigur, BORDOO) Vaja läheb 2 liitrit pastöriseeritud kitsepiima

veidi maisitärklist ja tuhksuhkrut

jogurtistarterit

100 g sarapuupähkleid

piparkoogi maitseainesegu

5 maapirni

100 g suhkrut

tubli peotäis pohli

õli friteerimiseks

50 g vett

veidi vedelat lämmastikku (ettevaatust käsitlemisel)

Kuumuta piim keemiseni ja jahuta 44 kraadini, siis lisa sellele jogurtistarter või 0,5 kilo maitsestamata jogurtit. Vala segu puhtasse kaanega suletavasse nõusse ja aseta 38–43kraadisesse ahju 8–10 tunniks küpsema, misjärel saadud mass üheks ööpäevaks külmikusse jahtuma peab minema. Järgmisel päeval aseta jogurt marli ja sõela sisse 4–5 tunniks nõrguma.

Vahepeal valmista maapirnimüsli, milleks tuleb pestud ja kooritud maapirnid mandoliiniga imeõhukeseks viilutada, kergelt tärklisesse kasta ja 180kraadises õlis friteerida. Nõruta kuldpruune tšipse köögipaberil jahtumise ja liigse rasva eemaldumiseni, raputa tuhksuhkruga üle ja purusta näppude vahel väiksemateks tükkideks.

Aseta nüüd paksu põhjaga potti suhkur, vesi ja kooritud sarapuupähklid. Kuumuta

Tallinn - Rocca al Mare Kaubanduskeskus, Järve Keskus Pärnu - Suur-Jõe 48

www.skano.ee

soola

tasaselt seni, kuni vesi on aurustunud ja suhkur karamellistunud. Eemalda segu tulelt, lisa näpuotsaga soola ja piparkoogi maitseainesegu ning vala mass silikoonmatile jahtuma.

Täielikult jahtunud pralineemass lõhu cutter’is graanuliteks.

Nüüd sega maapirn ja pralineemass omavahel ja enne serveerimist külmuta vedelas lämmastikus, jälgides ränkade kehavigastuste vältimiseks kindlasti seda, et superkülma ainet kehale ei satuks ning et lämmastik enne serveerimist aurustunud oleks.

Coulis’ valmistamiseks aseta pohlad ja suhkur keedunõusse ja keeda 15–20 minutit tasasel tulel. Blenderda ja hõõru mass läbi tiheda sõela.

Jahuta enne jogurti seltsis serveerimist.

maitsed

pearoog

Õllene põdrahautis sügisese juurviljahautise ja džinnipohladega (Roman Zaštšerinski, kohvik MOON) Vaja läheb

EELROOG

Pardileem Peipsi sibulate ja kadakajuustukrõpsudega (Koit Uustalu, restoran NEIKID) Vaja läheb 5 keskmise suurusega Peipsi sibulat 2 sl suhkurt 100 ml õunamahla 20 g võid õli praadimiseks pisut soola 1 terve part 2 porgandit 2 sibulat 6 küüslauguküünt 2 loorberilehte 8 tera musta pipart 10 g ürte – oreganot, tüümiani, rosmariini soola maitsestamiseks 100 g kadakajuustu

Haki sibulad õhukesteks ribadeks ja prae potis või ja õli segus klaasjaks. Lisa suhkur ning pruunista natuke. Kalla peale õunamahl, maitsesta vähese soolaga ning hauta 20 minutit tasasel tulel.

Lõika part tükkideks nii, et koivad, rinnak, tiivad eraldi.

Rösti ahjus 220 kraadi juures parti koos juurikatega 20 minutit. Võta kasutusele kõige suurem pott, mis sul kodus on, ning aseta juurikad ja part potti. Kalla peale vesi ning lisa must pipar, loorberileht ja ürdid.

Keeda puljongit tasasel tulel nii, et puljong ainult võbiseb, 24 tundi.

Kui puljongit on järel 1/3 esialgsest kogusest, maitsesta soolaga ja kurna. Eralda liha kontidest ja kalla selge leem eraldi potti. Liha saab kasutada hiljem supi sees, kuid sellest võib ka hoopis võrratu pastaroa valmistada.

Kadakajuust riivi küpsetuspaberile ning aseta ahju 10 minutiks 220 kraadi juurde, kuni juust on ilusti sulanud ja krõmps.

Suppi serveerides aseta sibulad ja puljong koos taldrikule, kaunista kadakajuustukrõpsude ja värskete ürtidega.

12

22. november 2012

3 sl toiduõli 500grammine põdra tagavõi pähklitükk 500 ml vett 1 kaneelikaun 2 loorberilehte 4 kadakamarja 150 ml tumedat õlut 1 sl võid 2 sibulat 5 küüslauguküünt 10 pruuni šampinjoni 1 sl tomatipastat 35 g võid 35 g jahu soola, mett ja värskelt purustatud musta pipart 3–4 sl pardi- või searasva 2 porgandit 1 sibul 1 kaalikas 10 küüslauguküünt 1 tl köömneid 2 loorberilehte 250 ml vett 2–3 kartulit 1/4 väikest peakapsast soola, värskelt purustatud musta pipart mõned varred murulauku peotäis sinepiseemneid 0,5 klaasi õunaäädikat 100 g külmutatud pohli 100 g suhkrut 100 g vett 20 ml kvaliteetset džinni

magusroog

Heinajäätis samblikuga (Peeter Pihel, restoran ALEXANDER) Vaja läheb suurem peotäis aasaheina 125 g koort 500 g piima 125 g suhkrut 80 g munakollast 30 g glükoosisiirupit 350 g tumedat šokolaadi 100 g võid 110 g ebaküdooniamahla peotäis põdrasamblikku õli friteerimiseks metsamarjade tolmu peotäis kuivatatud nõgest 50 g võid 45 g suhkrut 75 g jahu 100 g kibuvitsapüreed 5 g agarit 10 g vahtrasiirupit 50 g suhkrut näpuotsaga soola 300 g rukkijahu 50 g keefirit sorts vett

Alusta suhkrusiirupi valmistamisest.

Lase potis umbes poolel klaasitäiel veel keema tõusta, lisa suhkur ja jahuta maha. Siis vala siirup ja džinn külmutatud pohladele. Sega ning lase vähemalt 5–6 tundi marineeruda. Umbes sama kaua lase õunaäädikas maitset omandada ka hilisemaks dekoreerimiseks vajalikel sinepiseemnetel. Nüüd puhasta põdraliha (mille võid soovi korral asendada ka tavalise metssealihaga) kelmetest. Lõika 2 x 2 cm suurused kuubikud ja prae kuuma õli sees pannil seni, kuni liha omandab isuäratavalt pruunika värvi. Tõsta tükid potti, vala peale külm vesi ja lase keema tõusta. Riisu vaht ning hauta koos kaneeli, loorberi, kadakamarjade ja õllega 1,5–2 tundi kaane all nõrgal tulel. Samal ajal haki sibul kuubikuteks, purusta küüslauk ja viiluta pruunid šampinjonid. Prae võiga, lisa juurde tomatipasta ja kuumuta veel paar minutit. Lisa segu hautisele ja lase põdral maitsete ühtlustumiseni veel umbes 10–15 minutit aeglasel tulel podiseda. ­Eemalda ka-

neelikaun ja loorberilehed ning pruunista või eraldi potis kuni meeldiva pähklilõhna ja pruuni tooni tekkeni. Lisa jahu ja pruunista ka seda hoolega segades 3–4 minutit, lisa siis hautisele ja sega aeglasel tulel kuumutades vähemalt 5–7 minutit, kuni jahu on lahustunud ja hautis omandanud nõutud tekstuuri. Maitsesta soola, mee ja värskelt purustatud musta pipraga.

Sellal kui põder ahjus podiseb, valmista juurviljaraguu, milleks tuleb esmalt kõik juurikad ühesuurusteks tükkideks lõikuda. Lase paksupõhjalises potis või pannil rasv kuumaks ning hauta selles sibulat, küüslauku, porgandit ja kaalikat koos köömnete ja loorberiga poolpehmenemiseni – umbes 15 minutit – ja lisa alles siis kartul ja kapsas. Hauta valmimiseni ning maitsesta soola ja värskelt purustatud musta pipraga.

Serveeri põdrahautis ja juurviljaraguu koos džinnipohlade ja sinepiseemnetega, raputades soovi korral peale ka veidi hakitud murulauku.

Alusta jäätise valmistamist päev varem, segades selleks kokku piima ja heina, ja hoia segu külmikus üleöö.

Sega kokku munakollased ja suhkur ning sega mõned minutid, aga ära vahusta. Pane koor tulele ja lisa glükoos.

Lase koorel ja glükoosil soojeneda ja lisa muna-koore segu. Kurna heinapiima infusioon ning lisa pliidil olevale kooresegule.

Kuumuta segu segades 85 kraadini ja jahuta. Šokolaadikivide valmistamiseks sulata paksupõhjalises potis või, ebakü­doo­ niamahl ja tume šokolaad. Vala sulanud segu plaadile ja jahuta. Murra hangunud šokolaadist suvalised kujundid ja kata kakaoga.

Vahepeal puhasta põdrasamblik ja kuumuta keevas vees paar minutit. Võta samblik veest ja kuivata ning friteeri kuumas õlis, kattes hiljem marjatolmuga.

Nüüd sega kokku kibuvitsapüree ja vahtrasiirup ning kuumuta keemiseni.

Lisa agar ja keeda ettevaatlikult segades veel mõned minutid. Pane segu kappi jahtuma ja hiljem purusta blenderis.

Seejärel valmista ka nõgesepuru, milleks sega kuivatatud nõgesed, või, suhkur

ja jahu omavahel kokku ja küpseta ahjus 170 kraadi juures 8 minutit.

Jahuta ja purusta segu käte vahel väiksemaks.

Roa viimane komponent ehk rukkileib valmib nii: sega suhkrust, soolast, rukkijahust, keefirist ja veest tainas, pane see pritskotti ja mulju leivatainas peenikese joana kuuma õli sisse. Küpseta mõned minutid.

Serveeri jäätis isetehtud rukkileiva ja friteeritud sambla seltsis, nõgesepuru ja kibuvitsapüreega kaunistatult.

auto

Moodne klassika

Sulev Vedler proovis Stüüria mägedes Porsche kahte uuendatud mudelit ja tuli tagasi väga rahulolevalt.

T

agantjärele mõeldes oli see imelik hetk. Umbes 50 inimest istuvad saalis ja kuulavad kõlaritest valjuks keeratud mootorimürinat. Vrõmmvrõmm-vrõmm on võimas, majesteetlik, täiesti selgelt sportautolik.

Kui mürin lõpeb, kuulutab ülimalt rahuloleva näoga saksa insener lava pealt: “Tõstke käsi, kes mõtles, et see oli diiselmootor!”

Keegi ei tõsta kätt. Ma ka igaks juhuks ei tõsta.

Mürina ühiskuulamine meenub mulle veidi hiljem, kui tema tekitajaga – Por­sche Cayenne’i maasturi uue mudeliga S diesel – mööda Austria külavaheteid sõidan.

Kontrast on võimas, sest salongi kostab vaid kassilik nurrumine. Masin on harjumatult vaikne võrreldes nende odavate diiselmootoriga üüriautodega, mida seni olen pruukinud.

Ebameeldivalt kõva müra ei kosta salongi ka siis, kui gaasi anda. 4,2-liitrisel kahe turboga V8-mootoril on võimsust 382 hobujõudu – selle auto puhul piisab isegi mäkke tõustes kergest gaasipedali vajutamisest, ei pea teda põhja suruma nagu mõne nõrgukese seebikarbi puhul.

Roolist avaneb suurepärane vaade, sest maastur on kõrge. Mastaapidelt meenutab Cayenne väikest veoautot. Ja see häirib veidi, sest Austria teed on Eesti omadega võrreldes kitsamad ning pole neil õigeid teepervesidki. Aga erinevalt meie omadest võib seal sõita 100 km/h.

Juba enne autosse istumist tean, et peagi tekib jama, sest olen aastast aastasse kasutanud manuaalkäigukastiga autot, Cayenne’il on aga kaheksa käiguga automaatkäigukast. Mu mõistusesse on sisse 14

22. november 2012

kodeeritud jalaga siduripedaali otsimine ja kuna see selles autos puudub, siis enVeel viis igipoppi autot nustan, et vajutan tema asemel nagunii Ferrari 250 GT – Giotto Bizzarrini piduripedaali. Püüan küll seda viga vältidisainitud sportauto 1950ndatest. da, kuid harjumuse jõud on suur ja nii suSäilinud eksemplaride hindu retan mootori välja juba esimese kümmearvatakse lähenevat 30 miljonile konna meetri järel... Teen sama vea veel dollarile. paar korda (õnneks ei põruta keegi tagant Aston Martin DB5 – luksusauto, sisse), kuni mõistus harjub uute oludega. mis kihutanud koos Bondiga viies Cayenne on Porsche kõige popim mufilmis, sealhulgas “Skyfallis”. del. Laias laastus on iga teine maailmas Mini Cooper S – stiilne ja kütumüüdud Porsche just nimelt Cayenne. Ka sesäästlik disainiikoon mõistliku enamik Eesti tänavatel liikuvatest Por­ hinnaga. schedest on Cayenne maasturid.

Jaguar E-Type – kuni 1974 tootMenukaim värv on must. Minu arust mises olnud masin, mida Enzo on ka näiteks punased ja valged päris Ferrari on nimetanud kõige kaunikenad. Õhtusöögil kuulen üllatusega, maks autoks, mis eales tehtud. et lätlaste arvates sõidavad valgete Shelby Cobra – Ameerika mootoCayenne’idega ainult naised ja geid. Kuid riga kuumavereline britt, mille see on Läti värk. maksimumkiiruseks on mõõdetud Porsche maine on eeskätt seotud 298 kilomeetrit tunnis. sport­autodega. Lapsepõlvest saati istub mu sees teadmine, et Alain Prost ja Niki Lauda tulid vormel-1 maailmameistriks Porsche mootoritega McLarenitel ning sa, kauni ja jõulise disainiga alati heldima kõige klassikalisem Porsche on mudel 911. pannud.Täielik nunnulaks. Just nagu pan911, saksa keeles neunelfer, on sportau- da loomariigis. Ma pole veel näinud ühtegi tona sama tuntud nagu Volkswageni Põr- inimest, kellele ei meeldiks panda või 911.

Seejuures on ta nunnu ja elegantne nikas rahvaautode seas. Toon selle võrdluse meelega, sest ka Põrnikal on seos Por­ ühekorraga. Kui James Bond ei oleks ing­ schega. Tolle auto disainis professor Fer- lane, sõidaks ta ilmselt 911ga.

Seniajani polnud ma Porsche 911ga dinand Porsche. See oli tema 1931. aastal Stuttgardis loodud firma üks esimesi tel- sõitnud meetritki. Nüüd siis istun kalimusi. Hiljem sõja ajal valmistas Porsche heukselise kupee Carrera 4 roolis. Cayenne’i maastur näib tema kõrval tuim tükk. isegi rasketanke Tiger.

Kuid maailmakuulsuse saavutas ette- See auto uriseb nagu metsloom.

Kiirendus (nullist sajani 4,9 sekunvõte sportautodega. Neist kõige vingem on diga) annab tunde, et istun hävituslenminu arust 911.

See juba 1963. aastal loodud ja kordu- nuki kabiinis või lõbustuspargis ameerivalt uuendatud auto on mind oma liht- ka mägedel. Tunnen teatavat kibedust, et

Porsche tõi ajakirjanikud Austriasse, mitte Saksamaale, kus kiirteedel puuduvad kiirusepiirangud. Nii väga tahaks proo­ vida, kuidas liigub auto tippkiirusel. Infoteatmik ütleb, et auto võtab sisse kuni 285 km/h.

Ma pole mingi autopede ja seetõttu ei saa kohe aru kõigist nuppudest, mis käigukangi kõrval asuvad. Aga mõned neist tunduvad väga ägedad. Üks annab mingi eraldi sportrežiimi ja teine veelgi sportlikuma...

Iste asub madalal. Juhitavus väga hea. Ühel hetkel tunnetan, et olen autoga justkui kokku kasvanud.

Veidi pelglikuks teeb mind maha sadanud lumi ja libedus. On küll oktoobri lõpp, kuid Austriat katab esimese lume vaip ning Grazi linna ümbruse mägedes on lumi nii paks, et ümbrus meenutab talvist piltpostkaarti ja annab tunde, et järgmises kurvis sõidab saaniga vastu jõuluvana. Kohati on lund isegi liiga palju.

Puud murduvad tema raskuse all ja mäe­ nõlvadel askeldavad päästetöötajad.

Olen miskipärast arvanud, et talv ja sportauto ei sobi kokku, aga neljarattaveoga 911 roolis pole häda midagi. “Neljarattaveokogemus aastast 1900,” rõhutab Por­ sche pressipaketis.

911 Carrera 4 on mu elus esimene auto, mille puhul tunnen isegi õues, et olen temaga äsja sõitnud.Autost õhkub soojust ja lõhna (on see sidurist? pidurist?). Ta meenutab äsja finišeerinud võidusõiduhobust.

Tunnistan ausalt üles, et nautisin autot ja sulgesin kriitikameele, ei otsinud temast vigu. Muidugi võiks nuriseda, et pakiruum on väike – sinna mahtusid vaid jope ja väike reisikohver –, kuid vaevalt et keegi hakkab sportautoga jalgratast või talvekartuleid vedama.

Ja kütusekulu oli krõbe – mägedest üles-alla kihutades näitas mõõdik vahepeal 16 liitrit 100 km kohta. Ametlik keskmine on 9,3 liitrit. Aga kui juba jõuad soetada sellise auto, siis ilmselt jõuad osta ka bensiini.

LUNA 1600DH GAZ LUNA 1600DH GAZ

LUNA 900 CR GOLD LUNA 900 CR GOLD

LUNA 1900 H GAZ LUNA 1900 H GAZ

Salong KAMINAKODA TALLINN: Pärnu mnt 139e/2, tel 677 6977 Salong KAMINAKODA TARTU: Tähe 127e (XNord OÜtelKaminasalong), tel 5661 5954 TALLINN: Pärnu mnt 139e/2, 677 6977 kaminakoda@raidkivi.ee TARTU: Tähe 127e (XNord OÜwww.raidkivi.ee Kaminasalong), tel 5661 5954 kaminakoda@raidkivi.ee www.raidkivi.ee

∙ ∙