KUIDAS SÜNDISID SUVE POPIMAD LAVASTUSED?

Tekst: JAANUS HÄMARSOO

Selle suve kaks muusikalist lavastust, omaaegsele näitlejale Ada Lundverile kummarduse teinud „ADA. Rääkimata lugu“ ning „Minul on vari“, mis keskendus kunagise lapstähe Toomas Uibo ja tema isa Väino elule, osutusid nii menukateks, et neid mängitakse ka järgmisel suvel. Piletimüügitulu võib sellistel etendustel ulatuda isegi poole miljoni ja miljoni euro vahele, kuid ka kulud on suured.

öödunud suvel voorisid Eesti inimesed oma autodes Kiidjärvele ja Palmsesse nagu menufilmi „Keskea rõõmud“ tegelased imearst Nigula juurde. Kiidjärve mõisapargis mängiti Ada Lundveri elust rääkivat muusikalist suvelavastust ja Palmse mõisa pargis lugu, mille keskseteks tegelasteks on Toomas Uibo ja tema isa Väino Uibo – muusikaline lavateos viis vaatajad rännakule läbi väikese Toomase silmade.

Mmuusikalist suvelavastust ja Palmse mõisa

„ADA. Rääkimata lugu“ taga seisavad produtsendid Tarmo Kiviväli (56) ja Maarek Toompere (56) oma ettevõttega Thors Films ja „Minul on vari“ taga Toomas Uibo (51), kelle idee muusikalisest lavastusest aitas ellu viia ettevõte Kontserdihunt. „ADA. Rääkimata lugu“ lavastas Ain

Toomas Ain

KONTORITÖÖL

Toomas Uibo on Xfly turundus- ja kommunikatsioonijuht ning endine Nordica nõukogu liige.

Mäeots, „Minul on vari“ sündis Ott Kiluski ja Toomas Uibo sulest ja selle lavastas Kaili Viidas.

Mäeots, „Minul on vari“ sündis Ott Kiluski ja Toomas Uibo

T Hja Lava Saalit Ie

RAHVA EES, KES KÕIK

Justkui Ootaksid

MIDAGI.“ Toomas Uibo

LÕPPAKORDID "ADA. Rääkimata lugu" etenduse lõpp kujunes õhtuhämaruses efektseks ja meeleolukaks, kui trupp esitas võimsa popurrii 1960ndate, 1970ndate ja 1980ndate aastate hittlauludest.

Ühe näidendi lavale toomine on ettevõtmine nagu iga teinegi, investeering, mis võib teenida kuhjaga tagasi, aga ei pruugi isegi nulli jõuda. Milliste argumentide, näitajate või tagasiside pinnalt võtsite nõuks suvelavastuse ära teha?

Toomas: Teleprojekti „Maskis laulja“ (Toomas Uibo osales saates kevadel 2020 – toim.) järel tabas mind pehmelt öeldes šokk, kui sajad inimesed hakkasid mulle kirjutama, kümned tuhanded YouTube’is mu laule kuulama, paludes, et ma laulmisega jätkaksin. Ma ei olnud selliseks tagasisideks kuidagi valmis. See tekitas aga minus tunde, et pean nendele inimestele midagi ütlema. Tundsin, et seisan järsku üksinda keset tühja lava saalitäie rahva ees, kes kõik justkui ootaksid midagi. Just selle tunde pealt julgesin mõelda

KROONIMISÕUNAGA Tarmo Kiviväli ja Maarek Toompere said tunnustatud Kroonika korraldataval Eesti Meelelahutusauhindade galal – 2018. aastal hääletas Eesti rahvas nende toodetava teleseriaali "ENSV" aasta teleseriaaliks.

Tarmo Kiviväli

muusikalise etenduse peale, sest teater mulle kohutavalt meeldib. Mõistsin, et siin kusagil võib peituda üks lugu, mida tasub teistelegi jutustada.

Tarmo: Kolmekümneaastase teletootmise pinnalt on meil Maarekiga kui produtsentidel, idee autoritel välja kujunenud arusaam, millised on televaataja ja teatripubliku ootused kvaliteetsele meelelahutusele. Juba kaksteist aastat oleme ETVs tootnud populaarset meelelahutuslikku teleseriaali „ENSV“.

Meie arvates on praegu paras aeg taaselustada Eesti kultuuri lähiminevik ning heita pilk möödunud aegade meelelahutustööstuse telgitagustesse. Esimese muusikalise lavastuse Kalmer Tennosaarest „Vana klaver ehk suusabaasis on tantsupidu“ suurest edust saime innustust ning tõdemust, et oleme õigel teel.

Kui suureks hindasite riski põruda, seda, et hoolimata ka oskuslikust turundustegevusest ei pruugi lavastuse peategelane, Toomase puhul tema enda isik ja teisel juhul Ada Lundver publikut ikkagi piisavalt köita?

Toomas: Põrumise risk oli väga reaalne nagu iga teisegi et-

↑ tevõtmise puhul. Mõistsin, et see lugu peab rääkima midagi minust endast, see ei saa olla ilukirjanduslik teos. Lõpuks ei olnud see mulle lihtne otsus, sest hirm enda heroiseerimise ees oli suur. Peamine küsimus oligi selles, et kuidas kirjutada üht sooja ja südamlikku lugu elus olevatest inimestest nii, et see räägiks lõpuks palju olulisematel teemadel, kui seda on Toomas Uibo. Mulle tuli appi hea sõber, koge- nud dramaturg Ott Kilusk Endla teatrist. Üksi poleks ma sellega kuidagi hakkama saanud.

NOOR ADA Ada Lundverit noorena mängib näitleja Saara Nüganen. Kaadris aktsioonis laulja Kalle Sepaga, kes kehastab lauljat ja hilisemat dirigenti Eri Klasi. Eri oli Ada esimene armastus, abieluni siiski ei jõutud.

VAADE ÕHUST Suvelavastust "ADA. Rääkimata lugu" mahub korraga vaatama 1500 inimest. Ülevalt joonistub pingiridadest välja sini-mustvalge.

KAADER FILMIST Aastal 1985 esilinastus muusikafilm "Kevad südames", kus astus peategelasena üles Toomas Uibo. Juba enne seda oli ta solistina esile tõusnud oma ilusa ja eriliselt kõrge sopranhäälega. Kui Toomas oli 8–9aastane, tõi talle suure tuntuse esinemine koos isa Väino Uiboga muusikalavastuses "Laulan sõbraks öö ja päeva". Ta esines ka Nõukogude Liidu esindusorkestriga Moskvas ametiühingute maja sammassaalis, kus laulis selliseid klassikahitte nagu Schuberti "Ave Maria" ja Di Capua "’O sole mio". Häälemurdest saati loobus ta aastakümneteks solistina laulmisest ja avalikest esinemistest.

MINUL ON VARI Kolm Toomas Uibot, kes suvelavastuses "Minul on vari" üles astuvad. Vasakult Suur Toomas – Toomas Uibo, keskmine Toomas –Saara Pius ja väike Toomas – Magnus Lõhmus.

Stseenide kirjutamise alguses mõtlesime esmalt minu isale, kes on mu elu kõige rohkem mõjutanud. See ongi väga paljus just tema lugu, see on oma asja ajamise lugu, Eesti asja ajamise lugu. Mina olin lapsena sõnumi edastaja, aga viis, kuidas me koos seda kõike hallil nõukaajal tegime, läks inimestele väga korda. Aga jah, risk ebaõnnestuda oli selgelt olemas.

Maarek: Põrumise risk on alati. Seda enam, et riigipoolset toetust meie ei saa. Ada Lundver oli meie oma suur estraadi- ja filmitäht. Tema sarm ei jätnud külmaks mehi ega naisi. Adat armastati ja vihati, teda imetleti kinolinal, kuid samas lasti liikvele uskumatuid kuulujutte tema eraelust. Ta mängis enam kui kolmekümnes filmis, tegi kaasa lugematutes estraadi- ja varieteešõudes, gastrollides suurimate Eesti staaridega üle terve Nõukogude Liidu ja sotsmaaade. Tollaste meelelahutajate laule, estraadil tehtud nalju ja filmides lausutud repliike teavad paljud eestlased peast. See on miski, mis on ainult meie oma, osake meie kultuuriloost ja rahvafolkloorist, milleta oleksime märksa vaesemad ja tõsisemad.

Iga ettevõtmine nõuab kordumatut lähenemist. On teie jaoks siiski mingisugused kindlad rusikareeglid, mis aitasid kaasa lavastuse õnnestumisele?

Toomas: Kui proovin kõrvaltvaatajana seda tükki lahti mõtestada, siis selle läbivaks punaseks jooneks on just seesama oma asja ajamine. Samas räägib see ka tagasitulemisest, peategelase tagasitulemisest ühest kaugest ajast ja see võib olla samuti üks põhjuseid, miks see inimestele põnev tundub. Loo narratiiv on ju dokumentaalne, elust enesest, siin ja praegu, ja kuna jutustus keerleb suuresti elavate inimeste ümber, siis lisab see ilmselt unikaalsust juurdegi. Üldjuhul kirjutatakse näidendeid lahkunud inimestest, aga siin on üks tüüp, kes on ammuses lapsepõlves oma laulu-

RAHUL Tarmo Kiviväli ütleb, et pärast kontrolletendust – nähes publiku reaktsioone – võisid nad kaasprodutsent Maarek Toomperega rahul olla ja teadsid, et suvelavastus läheb õnneks.

JUHUSE HOOLEKS ei jäänud lavastuse juures ka ise juhtpuldis töötanud Maarek Toompere sõnul midagi.

Maarek Toompere

häälega inimestele meelde jäänud, siis ligi 35 aastat kontoritööd teinud ja nüüd järsku taas suurel laval. Mis vahepeal juhtus, miks ta sellist pausi pidas – need on küsimused, mis inimesi ilmselt huvitavad.

Suvelavastused järgivad enamjaolt meelelahutuslikku formaati ja seda ei saa ignoreerida. Samas arvan, et oleme seda stampi päris julgelt lõhkunud, sest lugu räägib ka väga tõsistel teemadel. Nii tekib etenduse jooksul lai emotsioonide amplituud, mis haarab vaatajat ega lase enam nii lihtsalt lahti. Usun, et just see meeleolude järsk ja jõuline vaheldumine on see, mis inimesi paelub. Nutt ja naer käsikäes, just nii nagu päris elus.

Maarek: Suvelavastuse rusikareegel on see, et publik saaks toreda elamuse ja oleks korraldusega rahul. See tähendab, et iga nummerdatud seljatoega istekohalt on korralik nähtavus lavale, kuulda kvaliteetne heli, videoekraanide pilt on selge, valgustus efektne. Normaalset parkimiskorraldust, kohvikut minimaalsete järjekordade ja hea valikuga, piisava hulga tualettide olemasolu, sääsevaba õhustikku jne. Ühesõnaga – sellist teatrielamust, mida sooviks ise ka nautida.

Milliste riskidega oskasite ette arvestada?

Tarmo: Vabaõhuetenduses peab laval olema kindlasti katus. Meie ilmastikus on vihma käes märgunud näitlejat, tantsijat või muusikut kurb vaadata. See võib küll näida kangelasteona, aga nii kannatab kogu etenduse kvaliteet. Toomas: Aus vastus on see, et ega ma ei osanud eriti millegagi arvestada. Majanduslik risk on kindlasti see, mis kõige rohkem muretsema paneb. Hulk inimesi teeb tööd, näeb vaeva ja lõpuks tuleb kõik arved ja palgad ju piletiraha eest tasuda. Nägin, kuidas see eelarve kasvas ettevalmistuste käigus nagu pärmitainas, ulatudes juba aknastki välja. Oli ärevaid hetki. Teatritegemine on väga kallis ja ei korraldajatel ega ka minul olnud eelnevat kogemust selles vallas. Aga kõik ülejäänud terves trupis olid ju oma ala kogenud profid ja teadsid, mida teevad. Neid tuli kuulata ja usaldada. See kogemus, mille said nii korraldaja kui ka mina, on kulda väärt.

Millised olukorrad tootmisprotsessis tabasid ootamatult ja kuidas õnnestus nendega toime tulla?

Tarmo: Võitlus loodusstiihiaga. Kui etenduse vana pargi territooriumil puud ja oksad murdusid. Kohaliku omavalitsuse abiga lahendati olukord kiiresti.

Toomas: Nagu öeldud, minu jaoks oli see esmakordne kogemus olla ühe lavastuse sünni juures ja ma olen nii kohutavalt õnnelik, et sellest osa sain. Olen eluaeg teatrit armastanud ja imetlenud kõiki neid inimesi, kes valdavad seda

KUSAGIL MÕJUDA KANGELASENA.“

Toomas Uibo kunsti. Tootmisprotsessi mõttes ei erine teatritegemine väga palju ehitus- või mööblitootmisest. Selle viimasega olen oma elus pea 15 aastat tegelenud. Kuskil on järsku midagi puudu, midagi läheb planeeritust kallimaks, midagi saabub kohale eeldatust palju hiljem või jääb üldse ära – kõik need paralleelid on ka teatritegemises olemas ja olukordade päästmiseks on mõlemal juhul vaja parajat portsu loomingulisust. Usun, et just loomingulisus päästab alati ka kõige lootusetumad olukorrad.

Millele tuginedes moodustasite meeskonna, mis on kahtlemata edukate ettevõtmiste sünni, elujõulisuse ja edu üks võtmeid?

Tarmo: Meeskond peab olema professionaalne. Lühikese prooviperioodi jooksul peab iga lüli nii loominguliselt kui tehniliselt kontsentreeruma tulemusele. Siis sünnib ka tulemus. Head inimesed peavad olema.

Toomas: Meeskond sai koostatud pea täies mahus headest sõpradest. Ma tean, et sõpradega saab liigutada mägesid, sest seal valitseb usaldus, austus, seal on hea läbisaamine ja õlatunnetus. Kui nägin Hele Kõrvet proovisaalis oma emana, Tiina Tõnist oma vanaemana või Saara Piusi oma noorema minana, mõjus see mulle viisil, mida on raske kirjeldada. Palusin vaikselt oma mõtetes, et see jõuaks ka vaatajateni. Rääkimata muidugi Mait Malmstenist, Egon Nuterist või Veikko Täärist, kes teeb suurepärase pearolli mu isa

PROOV Toomas Uibo näitlejatega "Minul on vari" proovis. Esiplaanil teiste seas Egon Nuter, tagapool Saara Pius, Hele Kõrve ja Tiina Tõnis. Eraldi õnn oli Toomase sõnul inglihäälsete poiste, Marcus-Kristofer Kaljuraagi ja Magnus Lõhmuse lavastusse leidmine.

MUU HULGAS PILOOT Toomas Uibo sai kuulsaks laulmisega, kuid sama palju armastab ta lennundust.

Väinot kehastades. Järsku tundus, et selle meeskonnaga on keeruline põruda. Ma olen osalistelt ka küsinud, miks nad nõustusid selle projektiga kaasa tulema, ja sealt kumab läbi seesama sõna „sõprus“ ning kindlasti ühe väga tugeva garantiina Ott Kiluski, lavastaja Kaili Viidase ja kunstnik Iir Hermeliini nimed.

Ükski kultuurisündmus ei saa aga toimuda korraldajateta, kes vastutavad muu hulgas ka ettevõtmise majandusliku poole eest. Ka siin saan rääkida jällegi sõprusest. Sündmuste korraldaja Kontserdihunt polnud küll varem teatriga kokku puutunud, kuid mulle oli olulisem töötada koos inimestega, keda jäägitult usaldan.

Kuivõrd jätsite ettevõtmise käigus mõningaid detaile ehk isegi nimme saatuse hooleks – et läheb nagu läheb?

Toomas: Protsessi käivitamise hetkel distantseerusin kõikidest korralduslikest küsimustest nii palju kui võimalik. Andsin endale selgelt aru, et minu fookus peab olema ise endaga hakkama saamisel. Ma pole näitleja ega laulja, ma leidsin end täiesti uuest olukorrast ja pidin oma piire tajuma. Hüpata kontorilaua tagant sellisesse protsessi – see ei ole lihtne. Mul läks kõvasti aega, et end muudest töömõtetest lahti rebida ja fookus paika sättida. Mu kindel soov oli see, et vaataja näeks ikkagi professionaalset teatrit ning nimme saatuse hooleks ei julgenud midagi jätta.

Maarek: Selliseid hetki ei saa väga lubada, kuna meie etendused on väga tehnilised. Küll on aga näitlejate improvisat-