Gurmaan (detsember 2023)

Lehe on koostanud Delfi Meedia erilahenduste ja sisuturunduse osakond

Detsember 2023

Vinnutuskoda soovib maitsvat jõuluaega, täis head toitu ja maitseelamusi!

Siin on sulle kingitus, et muuta aastalõpp veelgi maitsvamaks.

Sooduskoodiga GURMAAN15 säästad 15% meie kõikidelt vinnutatud lihatoodetelt.

www.vinnutuskoda.ee Kui teie ettevõte jagab kirge kvaliteetse toidu vastu, võtke ühendust. Soovime koos teiega luua maitsvaid hetki ja suurepäraseid koostöö võimalusi. info@vinnutuskoda.ee

Rõõmsat jõuluootust ja maitsekat aastavahetust!

SISSEJUHATUS

Kakofoonia, millest sünnib kunst

T Martin Hanson

Väljaandja: Delfi Meedia AS Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna juht: Irmeli Karja, irmeli.karja@delfi.ee

eate, miks on köögis askelda­ miseks kõige parem kuulata džässi? Näiteks Sonny Rollinsi lugu „Tenor Madness“ või John Coltrane’i pala „Giant Steps“.

Sest nii, nagu korralikult „kuuma andva“ jatsupala puhul tundub, et mehed/naised lasevad pillidel lihtsalt vaba käega „möl­ lata“, ilma igasuguse kontrolli ja taktikepita, võib ka toiduvalmistamise kõrvalt vaatamine tuua hinge mõtte absoluutsest köögikako­ fooniast: hakitakse, praetakse, marineeri­ takse, kuskil miskit keeb, miski põleb, mi­ dagi fileeritakse. Kuid milleks ja mis sellest kõik saada võiks? Kui anda aega ja lasta oskustel ning kogemustel rahus toimetada,

on tulemuseks midagi, mille kirjeldamisel pole mõtet, seda peab tundma: vastavalt siis kõrvade või suuga, kuid alati – ja esma­ joones – südamega.

Gastronoomia on alkeemia: protsess, kus kokkusobimatutest asjadest luuakse midagi uut, midagi palju väärtuslikumat kui sellesse pandud asjade summa. Ega muidu ole arenenud välja eriilmeline rägastik toidukultuure, mida kutsutakse tihti ka lihtsalt toidukunstiks. Sest just kunst see kõik on – midagi, mille ajaline määratlus on küll lühike, kuid mille mõju inimesele ja maailmale on pöördumatu. Hästi söömine ei tähenda vaid kallilt söömist, see tähendab pigem tooraine tundmist ja

Toimetaja: Martin Hanson, martin.hanson@delfi.ee Reklaam: Tiina Köster, tiina.koster@delfi.ee Kujundaja: Marju Viliberg, marju.viliberg@delfi.ee

selle oskuslikku käsitlemist. Sellest lihtsast suursugususe valmistamist. Keetke näiteks kollastest hernestest paari porgandi ja suitsukontidega kokku tummine supp.

Hind jääb pajatäiel imelisel slow-food’il allapoole Tallinna-Paide bussipiletist, kuid selle maitserikkus, emotsionaalne väärtus ja antud kõhutäie soojus pole rahasse ümber arvestatav.

Kakofoonia pole halb, kui seda osatakse juhtida. On ääretult turvalist tunnet pakkuv teadmine, et meie ümber on palju neid inimesi, kes oskavad väga hästi seda kakofooniat talitseda ja enda kasuks rakendada. Istumegi nendega siis nüüd koos lauda ja õpime neilt!

Keeletoimetaja: Jolana Aru, jolana.aru@delfi.ee Trükk: AS Printall

MARMITON Halvaa vanilli maitsega 200 g on nüüd uues pakendis!

Sama toode, uus pakend!

Vaata lisaks: marmiton.ee

Toode on saadaval kõikides hästi varustatud kauplustes: Coop, Selver, Rimi, Maxima, Prisma, Kaupmees, OG Elektra, Stockmann, Kaubamaja jpt.

TOIDUINIMENE

P

Gastronomy by Tõnis Saar

rivate-dining-kultuuri meil Eestis ju peaaegu et ei olnud, kui me alustasime.

Loomulikult tegid kõik ko­ kad erinevaid üritusi, n-ö keikasid ja projekte, kuid see oli pigem al­ geline ning läbimõtlemata. Tavaliselt võeti midagi oma menüüst või mingi tooraine, mida olemas oli, ja valmistati samasugust toitu nagu ikka, kuid seda tehti teises kohas.

Meie mõtlesime kohe alguses, et läheneme asjadele teisest suunast: ülieksklusiivsed ja täiesti unikaalsed söömaajad, mille ideed, menüüd ja asukohad ehitatakse kliendi soo­ vide järgi alati nullist üles,“ räägib Saar.

Näitena toob kokk mõni kuu tagasi toimunud juubeliõhtusöögi, milleks leiti ruumid Vene tänaval asuva Rooma katoliku kiriku kloostri katakombides. Täpsemalt pandi „restoran“ püsti mainitud kloostri kellatorni käigus. Saar selgitab, et luba selleks küsiti otse Vatikanist paavsti kantseleist. „Need kohad, kus meie toimetame, pole kohe kuidagi mõeldud toidu valmistamiseks: pole vett, pole elektrit, tihti pole piisavalt ruumigi. Katakombidesse valguse saamiseks panime põlema enam kui 150 küünalt. Kuid ma näen, kuidas meie oma kokkadel silmad säravad neid töid tehes: alati saab panna ennast proovile, teha midagi uut ja pakkuda kohale tulnud inimestele ühe meeldejääva kogemuse,“ sõnab Saar.

Rääkides kokkadest, siis proovile saab ennast panna n-ö kogu raha eest. Nagu juba mainitud, läheb Tõnis Saar Gastronomy meeskond igale üritusele vastu täiesti unikaalse ja alati uue menüüga. Filosoofia on lihtne: pakutakse väga head kala, imelisi juurvilju ja kui menüüs on liha, on see pigem uluk. Uluk on maitsev, uluk on jätkusuutlik ja uluk on ka eriline. „Enamasti võtame kaasa suurema lihatüki ja valmistame kohapeal. Maitsestame, küpsetame, fileerime ja serveerime.

Reegel on, et me ei küpseta mitte midagi

„

4

Pärast ühise lapse sündi otsustasid elukaaslased Tõnis Saar ja Kris Kose tulla restoranist töölt ära ning hakata ettevõtjateks.

Ideeks selle taga oli, et ei jääks ilma oma lapse kasvamisest ja et lõpuks oleks midagi päris oma, mida ehk tulevikus edasi pärandada. Sündiski Tõnis Saar Gastronomy, mis toimetab suundades, kus seni polnud Eestis keegi tugevalt kanda kinnitanud.

Tekst: Martin Hanson Fotod: erakogu

enne õhtusöögi asukohta jõudes valmis, vaid teeme kõik kohapeal. Võtame kaasa näiteks saiataina, kergitame selle kohapeal ja küpsetame valmis. Risk on, et midagi läheb untsu, ja kui läheb, siis alternatiivi pole, kuid siiani oleme alati hakkama saanud,“ mainib tippkokk.

Kõige aluseks on vahetu suhtumine

Veel on neil üritustel muutumatuks reegliks avatud köögi olemasolu: klient näeb alati, mida tehakse, mida küpsetatakse, mis läheb ahju või pannile. Saar ütleb, et see tähendab ka seda, et kõik kokad suhtlevad klientidega, selgitavad neile oma tööd ja tutvustavad toite. Enda ego peab sellises kohas olema tagaplaanil ja esile peab kerkima see tõeline külalislahkus. Saar sõnab, et temale ja tema meeskonnale on nõnda toimetamine praeguseks üliloomulik. „Jube halb on öelda, kuid meie jaoks oli koroonaaeg suurepärane. Kõik toidukohad olid kinni, kuid inimesed soovisid ikkagi pidutseda, hästi süüa ja olla sotsiaalsed. Siin saimegi meie esile astuda ja võimaluste piires erinevaid naudinguid pakkuda. Stingi parim sõber oli kolm kuud koroona ajal siin kinni.

Me peaaegu et kolisime nende juurde sisse ja valmistasime neile iga päev midagi süüa.

Hommikul mõtles pererahvas, mille järele neil võiks isu olla, ja meie siis panime selle õhtuks taldrikule,“ mainib Saar.

Varasemalt Leib resto vahetuse vanemana töötanud Saar põikas paariks aastaks Rootsi kuulsaimasse restorani Fäviken Magazinet kööki. Just sealt sai niigi üsna avatud meele ja hea esinemisnärviga kokk juurde oskused klientidega suhelda.

Nagu Saar nüüd seda kirjeldab, ei olnud Rootsis võimalik end peita, kokad olid alati saalis, kui nad just mingit toitu ei valmistanud.

Tagasi kodumaal hakati vedama praeguseks suletud Tabaci-nimelist lokaali, kus samuti viljeleti avatud suhtumist.

TOIDUINIMENE

„Köök asus seal keldris ja ma hakkasin suruma, et kokad viiksid ise toidud klientidele.

Muidu veedamegi terve päeva vaid keldris.

Võttis üsna vähe aega, kui sellest sai normaalsus: „maa peal“ oli alati parem õhk, inimesed, mõnusam muusika. Üsna kiiresti sai sellest kõigest normaalsus,“ räägib kokk.

Teine töökoht, mis Saart palju mõjutas, oli Šotimaal Edinburghis asuv restoran Martin Wishart, millele nime andnud peakokk oli alati ise köögis. Saare sõnul oli tegemist n-ö Gordon Ramsey koolkonna mehega, kes andis oma pahameelest teada sinu poole lendava panniga. Piltlikult oli maja ees kasvanud võilillel rohkem väärtust kui kokal. Aga mis teda selle restorani puhul imponeeris, oli fakt, et kui mees oli oma nime millelegi andnud, siis ajas ta selles taga kõrget kvaliteeti ja vaatas maja kui midagi suuremat kui lihtsalt restorani. „Mind see kasvatas ja inspireeris,“ lisab Saar.

Kokaks kogemata

Lapsepõlves oli Saar punkar – huuleneedid, rokk-kontserdid, vastav riietus ja suhtumine –, kuid tahtis saada hoopis professionaalseks rulasõitjaks. Kuigi mees veetis suurema osa oma ajast skate’ides, sai kiirelt selgeks, et elukutselise teele asumine tähendab kas Barcelonasse või Californiasse kolimist.

See tundus liiga suur risk ja nii otsustas noormees hoopis kokaks õppida. „Juhus tuleb mängu nii, et läksin kokaks õppima, kuna mu sõber läks kokaks õppima.

Aga tegelikult oli asi selles, et ma olin alati

6

lävinud endast vanemate sõpradega ja kui lõpetasin põhikooli, sain aru, et ma olen mentaalselt teistest nii kaugel eest ära, et veel kolm aastat selles seltskonnas olla tundus piinarikas. Nii tegin kiirelt ära load ja otsustasin, et kolin Märjamaalt pealinna ning astun TEKO-sse. Sisse ma sinna 2009. aastal ei saanud, põhjuseks vähene vene keele oskus,“ teeb Saar suured silmad ja väikese pausi.

Kuid kohe selgus ka, et Kehtnas on ametikool ja ka seal saab kokaks õppida. Nii astus mees Kehta kooli uksest sisse ja ütleb, et see oli parim otsus elus. „Õpetajad olid väga head, kool oli väike ja meil oli väga palju vabadust, kuidas õppida. Me saime reaalselt süüa teha: hommikul kella viieks läksime kööki, kahe tunniga oli 60 kg kartuleid kooritud, siis oli vaja teha 30 kg kaelakarbonaadi ja nii edasi. Meil polnud mingeid kobesteid, enamasti oli ka kartulikoorimise masin rivist väljas. Aga me saime pidevalt süüa teha,“ meenutab tippkokk.

Vabaduse üheks väljundiks oli õpilaste poolt loodud õpilasrestoran Neljapäev, mis Saare sõnul toimib edukalt siiani. Suures kooli sööklaruumis eraldati kardinatega väikene nurk ja tehti pop-up’i: roteeruvalt üks õpilane oli iga nädal peakokk, teised tema meeskond ja pakuti kolmekäigulist õhtusööki. Hind oli Saare sõnul ehk 15 eurot inimene. „Meile sõideti õhtuti sööma nii Raplast kui ka Türilt. Restoran läks selliselt käima, et sinna tulid meid juhendama Eesti tipud, nagu Janno Lepik ja Peeter Pihel, kellega koos süüa tehti.

Meil olid erinevad muusikakoolide bändid esinemas ja nii edasi. Restoranis teenitud jootraha eest sai koolile osta erinevaid vahendeid,“ lisab Saar. Eelmisel aastal andis kool välja raamatu restorani Neljapäev kümne viimase aasta tegemiste kohta. Milline kool?

Pead õppima, kuidas juhtida oma meeskonda ja kuidas järgmisel päeval alluda uuele juhile, kuidas valmistada ette 20 inimesele kolmekäigulist menüüd. Lisaks planeerimine, suhtlemine, hoiak ja nii edasi.

Gastronoomia teine sammas

Üks, mida Saar ei taha, on, et Gastronomy tegemistest saaks catering. Kuigi nad on oma tegemiste jooksul pakkunud toitu ka 180-le ja 250 inimesele, tajuvad nad ise piiri väga täpselt. Toidul ja nende tegemisel peab sees olema hing. Kuid selleks, et ka endal hinge sees hoida, nii otseses kui ka vaimses mõttes, on ettevõttel ka teine sammas: restoranidele pakutakse executive-juhtimise teenust. Mida see siis nüüd tähendab? „Keikade tegemine on pisut kiropraktiku töö: kui su käed ei tööta, siis sa raha ei teeni.

Teiselt poolt pole me aga ka oma restorani soovinud asutada, sest see paneb meid jälle väga kinni mingisse kohta. Kuidas aga see executive-teenuse pakkumise idee sündis, on lihtne: nägime, kuidas suur hulk peakokki ja restoranijuhte põlesid koroona ajal läbi.

Nende elutööd olid lukku pandud ja palju oli loobumist. Samas köögid, restoranid ja meeskonnad olid ju ikka alles ning omanikud soovisid teenust pakkuda. Nii me nägimegi

võimalust võtta oma tegemistes järgmine suund: juhtida restorane, luua menüüd ja panna kokku meeskond nii, et ise lõpuks selles köögis igapäevaselt töötama ei pea,“ mainib Saar.

Teine põhjus, miks sellist teenust pakkuma hakati, on see, et otsiti oma põhitegevusele kööki, kus teha ettevalmistusi ja omada väikest tagalat. Esimene koht, kuhu selle ideega maanduti, oli Kärbes Kitchen Telliskivis, sealt koliti Mere puiesteele vanadesse restoran Ö ruumidesse. Edasi liiguti Puri restorani, mis koroona tõttu polnud aasta läbi veel kunagi lahti olnud. „Omanikud ootasid, et ma lähen sinna majja tööle. Mina seda ei soovinud, kuid asusime väikeste arutelude järel tegema koostööd nii, et meie olime neile konsultandid: panime kokku menüü, leidsin meeskonna ja uue peakoka, hoidsin asjal kätt pulsil. Kui Puri sellise loogikaga avasime, saime kohe Michelini punase plagu seinale ja asi läks ikka väga suurelt käima,“ räägib Saar. 2021. aastast kuni praeguseni on Tõnis Saar Gastronomy olnud konsultant, kuid nüüd astutakse kõrvale.

Paralleelselt on Saar koos elukaaslase ja oma meeskonnaga nõustanud juba aastaid ka Saaremaa GoSpa’d. Vahepeal toimetati ka Viljandi Park Hotelliga, samuti nõustati Leoni kohvikuid. Uusim projekt on kokale aga konsulteerida Nunne boutique-hotelli uut restorani Âme. Täiesti uus maja, uus väljakutse ja ekipaaž Saar-Kose on jälle aktsioonis.

RESTORAN

Restoran Horisont Pealinna ühest kõrgemast restoranist pärast järjekordset imelist õhtusööki lifti astudes kummitab peas kõige muu kõrval üks peamine küsimus: miks ei ole Swissôteli 30. korruse restoranil Horisont ühte, miks mitte isegi kahte Michelini tärni? Kas pidevalt parima teeninduse auhindu korjav restoran on liiga klassikaline, hotellirestoranina liiga konservatiivne? Elamuse saab igal juhul aga ka ilma tärnideta.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Swissôtel

K

ipume unustama, et ka hotel­ lides on restoranid ja veel mil­ lised. Üks selline, mis peaks vähemalt kord kvartalis, kui mitte kuus, meelde tulema, on Horisont, kus pakutakse lisaks filigraan­ sele ja klassikast tüüritud teenindusele ka teada-tuntud Prantsuse kööki, siiski pisikese Aasia mõjuga. Ning loomulikult vaadet, mis viskab silma tervele Tallinna panoraamile.

Kus mujal võiks koos lähedastega nautida pokaali veini ja maitseid, mis viivad hõllan­ dusse? Päikeseloojang on teine märksõna.

Mainitud teeninduse konservatiivust ei pea aga kartma, olgugi et esiotsa võib teenindajate ülim viisakus ehmatada, restoranis valitsev kord muuta oleku ebamugavaks. Üsna kiirelt aga võetakse naeratuse ja asjatundlikkusega need pinged maha, valatakse tervituseks pokaal šampanjat ning õhtu võib rõõmsasti alata.

Maitske degustatsioonimenüüsid!

Avades menüü, ründab silmi kohe fakt, et Horisont pakub tervelt kahte fix-menüüd: tummisem Maitsete Rännak ja kitsam Maitsed Linnulennult. Olgugi et restorani astudes oli

plaan võtta vaid „seda ja toda“, isegi võibolla „nipet-näpet“ ehk paar eelrooga ja miskit magusat, jõuan kiirelt siiski mõlema degustatsioonimenüü juurde. See on 100% õige otsus, et saada aru peakokk Marko Sõmera ideest pakutavate toitude taga.

Enne restorani Horisont kööki asumist töötas Sõmera Iirimaal Gordon Ramsay restoranis Ritz-Carltoni hotellis ning sealset esteetikat, maitsepuhtust ja kvaliteetsele toorainele suunatud vaadet on ka praeguses Horisondi menüüs tunda. Ta on loonud menüü, kus on imelises tasakaalus kolm gastronoomset põhiprintsiipi: kuna me sööme esiti silmadega, on peakoka toidud klassikaliselt puhtad, kaunilt värviküllased ja lausa plahvatavad valgetelt taldrikutelt ruumi. Teiseks: põhitooraine on see, mis särab taldrikul, kõik muu toetab. Kolmandaks on igal taldrikul lisaks aroomide ja maitsete buketile ka tekstuuride palett. Nii nagu olema peab – seiklus esimesest viimase ampsuni.

Tuleb teha veel üks kummardus, sest Sõmera on suutnud muuta paljud klassikalised toorained taaskord sööjale põnevaks. Võtame näiteks vutirinna, mis on Horisondis üks paremaid ja põnevamaid,

Peasommeljee Jüri Viital ja peakokk Marko Sõmera. mida üle pika aja söönud: liha enda mahlasus, juurde serveeritud punane sibul ja põldmarjakaste keerlevad suus ka pärast seda, kui roseešampanja on oma töö teinud. Mainimata ei saa jätta ka metskitse, mis saanud kaaslaseks küll klassikalise mustjuure ja kirsi, kuid tundub ikkagi uus ja huvitav – võimalik, et positiivselt mõjub liha enda kõrge kvaliteet.

Mõlemad degustatsioonimenüüd hüppavad kaunilt keksu kala-lind-kala-liha struktuuris, värskem jälitab tummisemat, millele järgneb taas midagi toekamat. Horisont pakub julge valikuna ühe ainsa restoranina Tallinnas merikuradit: ühte koledamat, kuid ka maitsvamat kala sel planeedil. Kõik on niigi suurepärane (istume otse Kopli poolsaare taha loojuva päikese ees), kuni jõuame magustoiduni, mis on kogu menüü pärl: ühel juhul vaarika-šokolaadi-mousse, teisel juhul tume šokolaad mustasõstrasorbetiga.

Tekstuur, maitsekihid ja üllatus igas uues ampsus. Ärge alahinnake klassikat, ärge ajage taga ainult kiikse ega uuendusi.

Teeninduse meistriklass

Jõuame selleni, millest oleks tahtnud kirjutada kohe artikli alguses: teeninduseni.

Peasommeljee Jüri Viital on koos meeskonnaga loonud hunnitult viisaka ja stiilse õhkkonna: kõigil (kaasa arvatud sööjatel) on sellel toiduetendusel mängida oma roll ja ükski selles osaleja „ei kuku“ kogu õhtu jooksul oma karakterist välja. „Härra“ ja „proua“, millega pöördutakse, on liigvabameelse teenindusega harjunud liberaalile alguses pisut peletav (eriti olukorras, kus oleme isiklikult tuttavad), kuid muutub kiiresti armsaks ja mõnusaks. Restorani minek peaks lisaks gastronoomsele elamusele olema ka pisike puhkus arginormaalsusest.

Nii mõeldes, asjale vaadates ei tundu liigne teietamine kuidagi harjumatu.

Olgugi et restorani kõrval paikneb ka baar, milles miksoloogid segavad kokku suurepäraseid kokteile, tasub Horisonti minna ka vaid mõnele austrile või eelroale, kui mõttes on end turgutada pokaali millegi imelisega veinimaailmast. Taaskord on vaja teha kummardus peasommeljee ees, sest veinikaart on atlase mõõtu. Nagu öeldakse tuntud filmis, et „kui sa sellest kaardist omale meelepärast ei leia, pole sellist veini maailmas üldse olemas“. Ärge unustage Horisonti – selles on stiili ja klassi.

9

PEPEKALA

30. aastapäeva tähistav Pepekala pani eestlased punast kala sööma Oma 30 aasta juubelit tähistavat kalapoodi Pepekala võib pidada põhjuseks, miks eestlased punast kala armastavad.

Just nimelt Soome kasvandusest toodud kvaliteetne forell oli see uimeline, mis pani Eesti vanimale kalamüüjale aluse.

Pepekala juht ja omanik Reet Rohesalu ütleb, et nad „olid esimesed, kes hakkasid Eestis punast kala ka müügiks grillima ja suitsutama. Eesti inimene oli seni pigem harjunud kala soolama”.

N

ii Pepekala algus, keskpaik kui ka praegune olukord on täis seiklusi, juhuseid ja ras­ keid katsumusi. Kalapood sai aga alguse puhtast nõudlu­ sest: üks soomlasest ärimees kaebas kaas­ maalasele Pertti Tervonenile, et Eestis ei ole saadaval normaalset kala. Tervonen kaasas partneriks Rohesalu ja sündiski ette­ võte, mille nimi koondab kokku Pertti nime ning firma tegevusala.

vähe luid, mida saab kohe süüa, millega oleks vähe jamamist,“ lisab kalamüüja.

Praeguseks pereettevõte

Kalamüüja, keda hindavad ka professionaalid

„Oleme läbi nende aastate olnud nomaadid, pidevalt kolinud ühest kohast teise oma lettide ja kaladega. Oleme kala müünud Keskturul, ammu kadunud Super Netto poodides, Prismades ja nii edasi. Mingil hetkel saime aru, et tuleb keskenduda kvaliteedile ja küll tulevad ka kliendid.

Praegu oleme valinud oma väljunditeks kaks nädalavahetusel lahti olevat laata ja oma väikese poe,“ mainib Rohesalu.

Loomulikult on Pepekala oluline partner ka Eesti restoranidele ja kohvikutele. Muuseas, Pepekala on olnud ka kultussarja „Õnne 13“ toetaja, seda seriaali algusest peale.

Firma omanik ütleb, et eks kõige põnevamad ja ka raskemad ajad on seotud äriga Keskturul. Seal pidi lisaks konkurentide õelutsemisele kannatama ära ka 1990ndate „katusepakkumised“ ja ähvardused. „Pertti oli aga selgrooga mees ja ütles kõikidele selge „ei“, et tema on rendi maksnud ning rohkem

ei maksa. Eks olime ühel korral ka kuu aega Soomes „peidus“, kui olukord väga tuliseks läks,“ kirjeldab Rohesalu kalaäri kui maffiafilmi.

Läbi kolme tegutsemiskümnendi on jäädud truuks kvaliteedile: kui pakkuda võimalikult hea maitsega, värsket ja ilusat kala, on sellele ka alati kliente. Rohesalu ütleb, et inimesed armastavad kala ikka sama palju kui alati, kuid suured muutused on nende 30 aastaga toimunud valikutes. „Norra lõhe ja Soome forelli kõrval on väga populaarseks saanud näiteks ka huntahven ning kuldmerikoger ehk dorada. Eelistatakse aga ikka neid kalu, millel oleks võimalikult

Aastatega on Pepekala valik pidevalt laienenud. Olgugi et ka praegu tuuakse suurem osa punast kala nii Soomest kui ka Norrast, mängivad valikus suurt rolli ka kohalike kalurite Eesti merest, jõest ja järvest püütu. Rohesalu ütleb, et nad tunnevad isiklikult kõiki kalureid, kes neile oma kala müüvad, ja saavad olla veendunud, et kala on värske, kvaliteetne ja just see, mis lubatud. „Müüme kõike vastavalt saadavusele ja hooajale – vähihooajal vähki, kammkarpe ning kõiki kalu kilust angerjani, samuti soolaja suitsukala, kalamarja,“ loetleb Rohesalu.

Tõenäoliselt ei ole olemas meie kandis teadatuntud kala, mida Pepekala valikus poleks.

Tuleb vaid küsida või nende kodulehelt www.pepekala.ee järele vaadata. Lisaks värskele ja külmutatud kalale on Rohesalu väga rahul nende kulinaariatoodetega: soolaforelli ja -siiaga, samuti külmsuitsutatud kalafilee, vürtsikilude ja kotlettidega. Nipp on selles, et soolamisel tuleb marinaadis kasutada vähem soola, mahedalt suitsutada ja lasta kaladel enne serveerimist „tõmmata“.

Praeguseks on Pepekala täieõiguslik perefirma, sest ka pojad Raul ja Reigo on asunud – vastavalt müügi- ja ostujuhina – ettevõtte käekäiku ohjama. Ema Reet ütleb, et kui poistelt nooruspõlves küsis, et kas nad tulevad tema juurde tööle, oli vastus olnud selge „mitte iialgi“.

Unistuseks oma väike kohvik

Sellest, et pojad on nii-öelda pukis ja ettevõte jätkab pereliikmete käes, on rõõmu ka emal, sest nii saab Rohesalu ehk lükata käima oma väikese unistuse: avada pisikese kalakohviku oma kodukandis Rohuneemes.

Nagu naine ise ütleb, siis ei midagi suurt, kuid väga ausat. „Kala ja muid mereande on mul väga heas kvaliteedis lähedalt võtta, samuti on mul peas palju retsepte, mismoodi olen ise ning kuidas on minu vanemad ja vanavanemad kala söönud. Tahan neid ka teistega jagada.

Teeks toite, mis annaksid edasi selle tõelise kala maitse,“ mainib Reet Rohesalu.

Igapäevaselt leiab rikkaliku kalavaliku Tallinna poest Tammsaare tee 89.

Kui soovid meid leida turgudelt, oleme laupäeviti olemas Viimsi Taluturul ja Tallinna Kalaturul ning neljapäeviti kohtab meid Viimsi Lavendel Spa parkimisplatsil.

Vaata lähemalt: www.pepekala.ee

11

UUS MAITSE

Daanius Aasa MAAILM Enamiku kokkade unistus on pidada pisikest, tosina kohaga restorani metsade, mägede ja järvede keskel, anda lauale vaid seda, mida ümbruskaudne loodus pakub, ja teha toidukunsti ausalt, moto „Vähem, aga paremini“ järgi.

Michelini 2023. aasta noorkokk Daanius Aas elab just nimelt sellist ideaalelu Maidla Nature Resorti keskel asuvas kollases kivimajas.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Lauri Laan, Maidla Nature Resort

D

aanius saabus Maidlasse ajal, kui tema ülesandeks oli toita ära need inimesed, kes nature resort’i ainsas majas peatusid. Nagu kokk ütleb, sõitis ta Raplamaale selleks, et teha kahele inimesele õhtusööki. Algusest peale oli aga selge, et restoran tuleb, nii et saigi rahulikult valmistuda ja mõtteid sättida. SOO restorani

idee oli loomulikult olla võimalikult kohalik ja võttes arvesse Aasa tausta, siis jätkusuut­ likkus on kogu asja nurgakivi. „Olen ise Kohilast pärit, olen siinkandis lapsena ringi seigelnud ja tunnen seda piirkonda väga hästi. Kuna Maidla mõisas oli toona lastekodu, siis mõisaaias me ei mänginud. Huvitav, kuidas ma nüüd ringiga siin tagasi olen... Mäletan, kuidas mu ema mind

hoiatas, et kui ma hästi ei käitu, siis saadetakse mind Maidlasse,“ naerab tippkokk.

Mõistlik jätkusuutlikkus

Kõik, mis võimalik taldrikule panna, korjatakse mõisa enda aiast kokku, siis minnakse aga kaugemale metsa, soode vahele ja hangitakse head toidukraami edasi. Peakokk ütleb, et selles aitab teda nende korilane

Geete Talas, kellega koos on toodud restorani palju põnevat, mis on kas unustusse vajunud või mida lihtsalt enam ei kasutata. „Geetega kolame palju mööda metsi ja põlde ringi ning otsime toidukraami, mida restoranis kasutada: hapendada, soolata, siirupiks teha, kuivatada ja nii edasi. Praegu räägib Geete mulle, et sookail pole sügiseti enam väga mürgine ja sellest peaks midagi

tegema. Leidsime oma mõisaaiast ka humalaid, mis lähevad varsti menüüsse,“ kirjeldab Aas ja lisab, et üldiselt püütakse korjata kõik kokku Raplamaalt, kuid üht-teist tuleb ka rannikutelt.

Laiemalt on peakokal tooraine osas selge seisukoht: kõik ei pea tulema konkreetselt Eestist, kuid toiduained peavad meil kasvama. Kui mustjuurt saab lähinaabritelt, on see põhjendatud, sest see kasvab ka meil vabalt. Lihtsalt keegi ei kasvata seda sellise kvaliteediga, mis vaja oleks. Näiteks hakkab Aas varsti kasutama ka Läänemeres kasvatatud vetikaid – ikkagi meie lähikant.

Kõikide oma varasemate restoranide – Art Priori, Koma, lühemat aega ka Ribe ja Aed – kaudu on saanud selgeks, et toidutegemisel peab olema sees hing ja igal toidul mõte. Muidu on see lihtsalt toit ja selleks ei pea tulema restorani. „Püüan olla nii naturaalne kui võimalik, nii jätkusuutlik kui võimalik, kuid kuskil on ka mugavus ja mõistlikkus,“ lisab Aas. Tema otsib pigem võimalusi, kuidas tuua välja erinevate toiduainete pärismaitsed ja võimendada neid looduslike vahenditega selliselt, et pole vaja lisasuhkrut, palju soola ega muud, mis aitavad ka nigela tooraine söödavaks muuta. Hea näide on tema praegune SOO restorani magustoit, kus on taldrikul ühe osana knell jäätist, mis on valmistatud röstitud mugulsibulast. „Minule on palju loogilisem kasutada kohalikku toorainet, mille jalajälg on väike.

Eks ma olen kohtumiste ja kogemuste kaudu jõudnud selle rohelisuse juurde. Olen palju ka väljas söömas hakanud käima ja saanud aru, et kokad teevad lihtsalt süüa – sellel toidul pole mingit lugu ega mõtet,“ lisab Aas.

Ei lihale, kuid mingi piirini

Peakokk nimetab ennast fleksitarianiks, mis tähendab, et pole lihale, kalale, lindudele täielikult selga pööranud, kuid eelistab taimset toitu. Aas peab ka oma professiooni seisukohalt põnevamaks taimedega toimetamist, neist millegi imelise välja võlumist. „Köögivilja maailm on minu jaoks palju „värvilisem“,“ sõnab ta.

Aas ei keeldu liha või kala kasutamisest oma menüüdes, kuid selleks peab olema hea põhjendus: näiteks on menüüs olnud põdra luuüdi, mis on lihtsalt eriline, aga ka näiteks metssea sisefilee või Pepekala forellipõsed.

Kahe viimase puhul oli argumendiks fakt, et muul juhul oleks need läinud äraviskamisele.

Sama argumendi järgi ei jõua koka menüüsse kunagi musta kalamarja, mis on Aasa meelest lihtsalt „odav“ trikk. Kuid kohalike kalade marja vastu pole kokal midagi. „Ma olen maal kasvanud ja see, kuidas ma ise söön või mis toitu teen, on mulle väga loomulik. Olen tänu kodule lapsepõlvest peale söönud seda, mis on lokaalne ja mis on kättesaadav. Võimalikult väike jalajälg on mulle oluline, kuid see ei tähenda alati vaid koduaeda või metsa,“ mainib Aas.

Jõulud ja Aastavahetus äes on aasta kirkaim aeg. Killuke sära hubases miljöös teeb jõuluajast ja glamuursest aastavahetusest uskumatu kogemuse Hilton Tallinn Park hotellis. The Able Butcheri restoran ootab

Teid koos sõprade või perega nautima eksklusiivset õhtusööki. Peakokk Fabrizio Righetti koostatud menüüst leiate parimast kohalikust toorainest valmistatud imemaitsvaid hõrgutisi.

Meie rikkalikust Rootsi lauast leiate suurepärase valiku hõrke mereande, parimaid lihalõike ning suussulavaid magustoite. Elava muusika toob Teieni kõrgelt hinnatud bänd Cherrywood.

Restoran: tel 630 5462 tallinn.ablebutcher@hilton.com Majutus: tel 630 5333 tallinn.reservations@hilton.com

PÜHADEMAITSED

Jõululaua saab katta

VIRU TOIDUTÄNAVALT Poolteist aastat tagasi avatud Viru Keskuse Toidutänav on arenenud võimsaks gastronoomiakeskuseks, kus 14 erineva ilmega toidukohta pakuvad inimestele igapäevaselt sadu maailma maitseid: Lõuna-Koreast Peruuni ja Taanist Türgini.

Jõuluhooajal on aga Toidutänava osalistel menüüs erilised road: söö kohapeal või osta koju kaasa. Kellel on aega tegeleda apelsinikastmes pardi küpsetamisega või panna kokku pohla- ja astelpajumoosiga pavlova? Viru Toidutänava söögikohad aitavad siinkohal välja.

O

Tekst: Martin Hanson Dekoratsioonid: Fleur & Decoration, Viru Keskus Lauanõud: Lartusi Fotograaf: Marek Metslaid

leme aegade algusest har­ junud kõik pühadeaeg­ sed toidud ise valmistama.

Loomulikult on vanaema hautatud kapsad ja sealiha, vanaisa topitud verivorstid ja ema pohla­ moos parimad asjad maailmas. Kuid nende kõrvale võiks igal aastal pakkuda ka mi­ dagi uut, midagi teistsugust. Miks mitte kala või parti või hoopis midagi Lähis-Ida või Aasia köögist?

Jõuludeks vindiga klassika

Teist hooaega järjest anti toidukohtadele võimalus mõelda täiesti oma võtmes välja tänapäevased jõulutoidud, mis peegeldavad just nende valitud stiili ja käekirja. Kaheksa restorani Toidutänaval võtsid pakkumisest kinni ja lõid unikaalse valiku uue generatsiooni jõulutoite, mille hulgas on ka vana head klassikat. Kui kogu loodud roogade valikut vaadata, on vaid Viru Toidutänava hõrgutistega võimalik katta kogu selleaastane jõululaud.

Viru keskuse turundus- ja kommuni­ katsioonijuht Kristel Sooaru ütleb, et igal Toidutänava söögikohal on oma selge in­ dentiteet ja sellest lähtuvalt palutigi mõelda välja põnev jõulutoit, mida saaks pühade­

ajal inimestele pakkuda. Kõik ikka selleks, et hoida külastajate meeled värsketena.

Nii on peamiselt Lõuna-Ameerika tulisest köögist inspiratsiooni saanud Stereo Street Food pakkumas jõuludeks mehhikopärast ahjuparti, mis on täidetud tomatise tumeda riisi ja maisiga. Juurde serveeritakse röstitud pirne ja apelsine, samuti paksu apelsinist pruuni lihamahlakastet. Selline lind tuleb tellida neli päeva ette, kuid tulemuseks on imemaitsev part, mis kodus ise ette võttes võib ebaõnnestuda, eriti kui pole varem metsikumaid linde valmistanud. Stereo pakub ka ühtesid parima frittimisastme ja maitsestusega yukka-friikaid, grillitud kalmaarisalatit ja brändi ning röstitud mandlitega maitsestatud kohapeal valmistatud suurepärast „mitte liiga kanget ega magusat“ punase veini glögi. Stereo Street Food on välja toodud ka olulistes restoranigiidides, nagu White Guide ja Falstaff.

Lähis-Ida toite pakkuv Meze toob jõuluks lauale klassika: kollase herne falafelid, nelja sorti hummuse ja imelised dolmad. Küsida ju võib, et mis on selles valikus jõulupärast?

Tõenäoliselt asjaolu, et kõik need toidud on jagamiseks ja koos nautimiseks. Täpselt nagu ühel jõululaual kõikide hõrgutistega toimima peaks.

MySushi pakub paari erinevat jõulurullide komplekti, KimiJimi pani purki oma legendaarse kimtši, Mikkelleri letist saab meestele osta komplekti õllest, klaasist ja kahest temaatilisest jõuluehtest. Selleks, et kogu see hedonistlik söök und peale ei tooks, on kohviröstija Paper Mill pannud pakki erikohvi, mis annab edasi kõiki meile tuttavaid jõuluaroome.

Ja jõuamegi magustoiduni, mida pakub Viru Toidutänaval legendiks kasvanud Pavlova kohvik. Jõuluajal jagamiseks on ekstra loodud ehteestlaslikke maitseelamusi tagav pohlaja astelpajumoosi sisaldav pavlova, mida on kolmes suuruses. Eriti tore on, et jõulupavlovat saab osta ka väikese portsjoni, mis mekib kenasti iga õhtusöögi lõpetajaks.

Kõigile midagi, et koos süüa

Maailmas on food hall äärmiselt tavaline nähtus, Eestis on Viru Keskusesse loodu 14

alles esimene. Sooaru kinnitab, et täiesti uue kontseptsiooni loomisel olid loomulikult omad murekohad, kuid inimesed on Toidutänava Tallinna kõige kesksemas kaubanduskeskuses hästi vastu võtnud. „Alguses võis olla harjumatu, et ühe ühise söögisaali ümber on palju erinevaid pakkujaid, et ühe juures süües võib kohvi või kokteili sinna ka mujalt kaasa võtta.

Kuid üsna kiiresti sai selgeks, et inimestele meeldib süüa koos ja erinevaid asju. Palju on näha jagamist: ostetakse toidud kokku ja kõik ühiselt söövad,“ mainib Sooaru.

Senini pole keegi kurtnud, et valik võiks Toidutänaval olla suurem, sest kaetud on peamised maailma gastronoomiakultuurid ja igaühes neist on veel terve ring võimalusi oma maitsemeeli avardada. Hommikuks nuudlid või burger, lõunaks taimetoit või kebab ja õhtusöögiks hõrk poke? Kõik see on Toidutänaval käeulatuses.

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

VAHUVEIN

1

Nous sommes Chardonnay*

812. aastal Tours-sur-Marne’i kü­ las, Reimsi linna lähedal grand cru aedade vahel sündinud veinima­ jale andis tõelise lennukuse sõjast naasnud perepoeg Bernard de Nonancourt, kellest sai 1948. aastal vaid 28-aastasena veinimaja juht. Just Bernardi käe all kasvas 20 töötajaga ja aastas vaid 80 000 pudelit veini tootvast veinimajast üks Champagne’i piirkonna tõelisi innovaa­ toreid ja suure austajaskonnaga tipptoot­ jaid. Veinimeister võttis šampanja­majale Ühe innovaatilisema šampanjamaja Laurent-Perrier edu siiani muutumatuna seisvaks motoks pak­ saladuseks on nende endi sõnul assemblage ehk oskus kuda Laurent-Perrier’ brändi joojatele šam­ panjasid, milles on korraga nii värskust, segada kokku erinevaid aastakäike, mille tulemusel elegantsi kui ka puhtust. sünnivad veinid, mis ütlevad kõike oma sünnikoha ja -aja Champagne Laurent-Perrier’ veinimaja kohta. Teise edu pandina mainitakse matseratsiooni ehk esindaja, ekspordijuhi Marine Roupsy hin­ nangul võib praegu vabalt öelda, et just meistrite oskust saada viinamarjadest kätte erakordselt nemad ongi Chardonnay: neile meeldib kontsentreeritud maitsed, aroomid ja sügavused.

Chardonnay, neile meeldib sellest marjast saadav värskus ja nad kasutavad ´Chardonnay` Tekst: Martin Hanson Fotod: Shutterstock marja oma kõikides vei­ nides. „Me paikneme ju Chardonnay kuningriigis, šampanjamaja visiitkaart – siitkandist tulevad pari­ neli aastat settel valminud, mad Champagne’i mar­ 30% ulatuses reservveine jad. Laurent-Perrier’ visiit­ sisaldav – La Cuvée kaardiks on värskus, kuid imeliselt nii eelroogade, alati koos sügavuse, pika kala kui ka kergemate laagerduse ja arenenud lihadega. Kuid soov lisakihtidega,“ selgitab olla pokaalis värske ei Roupsy. tähenda, et puuduks ihalus Champagne Laurent-Perrier' maja esindaja, ekspordijuht lopsakuse, marjasuse ja Tallinnas mõnda aega Marine Roupsy. tagasi õhtusööki pakku­ sügavuse järele: veinimaja Foto: Som Maing nud ekspordijuht oli too­ armastab sama palju ka nud kaasa kolm veinimaja ikoonilist šampan­ marja `Pinot Noir´. jat: Le Cuvée, Cuvée Rosé ja Grand Siècle. „Enne, kui me hakkasime 1968.

Restorani Horisont peakokk Marko Sõmera aastal oma roseed maailmale pakkuma, ja peasommeljee Jüri Viital olid veinid kom­ polnud Champagne’is see vein kuigi bineerinud restomenüü parimate paladega: populaarne. Meid eristas teistest ehk vastavalt kuldsaba-seriooli, vutirinna ja mets­ see, et me valmistasime paralleelselt oma Fotod: Laurent-Perrier kitsefileega. Tulemuseks suka ja saapa, ru­ šampanjadega ka punast tavaveini, Coteaux Champenois’ appellatsiooni reeglite sika ja silmaaugu suhe. alusel. Tänu sellele olid meil suurepärased Roosa vein, mis pole suhted nende viinamarjakasvatajatega, kes kasvatasid piirkonna parimatel terrassidel kokku segatud Šampanjamaja on alati arvanud, et vein Champagne’i maakonna parimat `Pinot Noiri´ peab sobima kokku toiduga. Seetõttu on läbi marja,“ räägib Roupsy. ajaloo lisaks värskusele juhtinud LaurentBernard de Nonancourt, kes on kõigele Perrier’ veinimeistreid ka soov sobituda muule ka tõeline matseratsioonimeister, võimalikult paljude toitudega. Nii sobib ka otsustas valmistada Laurent-Perrier’ roosa 16

šampanja täiesti uudset moodi: kui tavaliselt segatakse valgele veinile punast maitsete ja värvi saamiseks hulka, otsustas Bernard matseratsiooni kasuks. Nii purustatakse vaid `Pinot Noiri´ marjad, lastakse kuni 72 tundi kestadega seista, imeda mahla hulka piisaval hulgal sügavat värvi, kuid peamiselt maitsed ja aroomid. Roseešampanja valmistatakse 100% `Pinot Noiri´ marjast, mis pärinevad Montagne de Reims’i kümnest Cru külast.

Vein seisab enne turule pääsu tervelt viis aastat settel. „Arvatakse, et rosee on magustoiduvein, kuid meie vein on äärmiselt laia spektriga: seda võib panna kokku vürtsikate Aasia roogadega, pardiliha, veisetartariga. Sügavad ja marjased aroomid, vürtsikas ja sügav järelmaitse on kõik tänu matseratsioonitehnoloogiale,“ lisab ekspordijuht.

Kummardus Päikesekuningale

Kui lauda jõuab metskitsefilee, lendavad korgid ka pudelitelt, mille ees on kummardus peaaegu et kohustuslik. Laurent-Perrier’ prestige cuvée ehk parimate parim on vein, mis teeb kummarduse 17. sajandi tõelisele suurmehele Louis XIV-le ehk Päikesekuningale. Veinile on antud ka „tagasihoidlik“ nimi Grand Siècle (Great Century või Suur Sajand), mis peab silmas seda sajandit, mil Prantsusmaast sai kunsti, kultuuri ja teaduse kese Euroopas, kui kujunes välja see tõeline Prantsuse köök ja gastronoomia, kui veinid said täiesti uue taseme. „Grand Siècle fookuseks on kolme parima aastakäigu – 2007, 2008 ja 2012 – perfektne kokku segamine, et saada maitse, mis ilmestab kõige paremini meie veinimaja võimeid. Veini ideeks on pakkuda sügavust, komplekssust, kuid säilitada meile omane värskus. Sellises tasakaalus veini saavutamine on hämmastavalt keeruline, kuid me oleme sellega hakkama saanud,“ mainib Roupsy.

Väga oluline on ka märkida, et Grand Siècle valmistamiseks tulevad marjad vaid Grand Cru aedadest ja enne müüki paiskamist seisab vein kümme aastat settel.

Alates 1959. aastast on praegu väljas olev šampanja 26. Grand Siècle. * Meie oleme Chardonnay.

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga.

Alkohol võib kahjustada teie tervist.

GINGERI RESTORANID

GINGERI RESTORANID – autentne idamaine nauding Tallinnas

Buddha tuba Toompuiestee Gingeris

G

ingeri restoranide rikkalikus menüüs leidub India päritolu kokkade valmistatud peami­ selt India ja Tai, kuid ka Hiina köögi parimaid palu. Gingeri meeskond käib oma restoranidesse Indias kohapeal parimaid kokki otsimas, nii et nende professionaalsuses pole põhjust kahelda.

Gingeri restoranide tegevus sai alguse aastal 2010, kui avati esimene söögikoht Lasnamäel. Lisaks sellele, et restoranide rikkalikus menüüs on esindatud parimad idamaised hõrgutised, on väga oluline, et igas Tallinna Gingeri restorani köögis on olemas ehtne tandoorahi, mis on õige India köögi süda. See ei vaja elektrit või gaasi, toit küpseb süte peal. Tandoorahjus valmistatakse traditsioonilist India lameleiba naani, sealsamas tehakse ka indiapärast šašlõkki ehk tikka-lihavardaid.

India tuntumatest roogadest saab Gingeri restoranides muu hulgas proovida Butter Chickenit (kanafilee tomati- ja koorekastmes) ja vürtsikat lihapada Vindalood. Tai köögist on Gingeri menüüs nende tuntuim supp Tom Yum ja erinevatest vürtsidest kokku segatud Tai roheline kanakarri. Hiina kööki esindab nende lipulaev, magushapus kastmes serveeritud krõbe Pekingi part.

Gingeri restoranides saavad tõelise naudingu ka veganid, sest nende jaoks on söögikohad koostanud rikkaliku eraldi veganmenüü.

Kindlasti tuleb ära mainida, et Gingeri restoranid ei ole mõeldud ainult lõunavõi õhtueinete nautimiseks, vaid seal on olemas ka kõik võimalused korraldada erinevaid üritusi, nii töiseid kui ka eraelulisi.

Olgu selleks siis seminar, et saada väikest vaheldust kontoritööst, või sünnipäevad ja muud privaatpeod. Ammutamaks inspiratsiooni, millisest restoranist oma avastusretke alustada või millises pidada maha tore üritus, vaatame kolme Gingeri restorani eraldi.

18

Mustakivi Ginger

Arsenali Ginger

Tallinnas on võimalik saada tõelist idamaist gurmee-elamust kolmes Gingeri restoranis: Toompuiesteel, Arsenali ja Mustakivi keskuses. Eksootilised vürtsid ja värske tooraine loovad igast söögikorrast erakordse sündmuse. Sõbralik teenindus ja hubane atmosfäär tagavad igakülgselt mõnusa äraolemise.

Reshmi kebab

Tandoori naan

GINGER TOOMPUIESTEE

seminare. Privaatruum Elevandituba mahutab maksimaalselt 12 inimest, privaatne peosaal Buddha tuba maksimaalselt 30 inimest.

(Toompuiestee 29)

Hubane Toompuiestee kohvik-restoran Ginger avas oma uksed 11. detsembril 2014. Argipäeviti on Toompuiestee Gingeri lõunamenüü mõeldud eelkõige neile, kes ihkavad mõistliku hinna eest eksootilist kõhutäidet. Maitsemeeli erutavad lõunapakkumised on hinnavahemikus 5–7 eurot.

Toompuiestee Gingeris on võimalik korraldada ka suuremaid istumisi ja

GINGER ARSENAL

(Erika 14, Arsenali keskus)

Ginger Arsenal avas oma uksed 27. oktoobril 2016. Siin saab samuti argipäeviti nautida eksootilist kõhutäidet mõistliku hinna eest.

Lõunapakkumised on hinnavahemikus 5–7 eurot. Ka Arsenali Gingeris on võimalik korraldada suuremaid istumisi ja seminare.

GINGER LASNAMÄE

(Mahtra 27, Mustakivi keskus)

Lasnamäe pakub rohkelt vaba aja veetmise võimalusi ja mis oleks pärast sportlikku tegevust mõnusam kui üks maitsev eksootiline eine? Lasnamäe Ginger jääb Tallinki tennisekeskusest, Tondiraba hallist ja hiljuti avatud suursugusest Tondiraba pargist vaid jalutuskäigu kaugusele.

Mustakivi keskuses asuval Gingeril on eraldi sissepääs ja terrass, keskuses on ka suur parkla.

Lasnamäe Gingeris pakutavate maitsvate India, Hiina ja Tai toitude eest vastutab Indiast pärit kogenud peakokk Jon Singh, kes jagab kodumaal omandatud idamaist maitseelamuste filosoofiat lahkelt kõigi külastajatega. Vürtsikad road saavad täiendust hapukate, magusate ja aeg-ajalt mõnusalt mõrude peenete lisanditega.

Mitmekesise gastronoomilise kogemuse saab lõpetada idamaiselt tervisliku ja aromaatse ingveri-apelsinikooreteega, mis valmib Singhi CMYK: 61 / 74 / 67 / 95 spetsiaalse CMYK: 8 / 15 / 26 / 0 retsepti CMYK: 0järgi. / 55 / 88 / 0 #150701 #eedbc3 #f1892b Lasnamäe Gingeris saab korraldada ühise laua taga sünnipäevi kuni 16 inimesele, samuti on võimalik kogu menüü kaasa tellida.

Pere noorimate jaoks on Lasnamäe Gingeris olemas spetsiaalne lastemenüü ja avatud on mängutuba.

Mis siin ikka enam pikalt mõelda – kui tahad kogeda tõelist idamaist gurmeed, nautida värskest toorainest valmistatud eksootilist kööki, on aeg seada sammud ühte kolmest Gingeri restoranist – või veel parem, kõigisse!

Uuri lähemalt: www.gingercafe.ee

CMYK: #ed1c2

INDIEDRINKS.DIRECT

Šveitsi täpsuse ja stiiliga

MATCH TOONIK

Neljakandilisse, ravimipudeli stiilis disainmensuuri villitud uus toonik Match on löönud kokteilimaailmas jalaga ukse lahti, olles üle pika aja esimene tõeliselt uuenduslik toode selles üsna tavaliseks, isegi igavaks peetavas valdkonnas. Suurepärast disaini toetab toonikute imeline ja rikkalik maitsevalik ning fakt, et nende valmistamisel on kasutatud erinevaid supertoite. Toonikud sobivad ideaalselt nii klassikalistesse kokteilidesse kui ka alkoholivabadesse jookidesse.

T

oonikutootja asutasid Šveitsis enam kui 50-aastase koond­ kogemusega tootedisaine­ rid Alexander Curiger, Mats Olsson ja Juan Carlos Maroto Jara, kes on varem olnud abis nii Diageo, Pernod Ricardi kui ka Red Bulli luksustoo­ dete ­turuletoomisel. Match tooniku loomise kohta ütleb ettevõtte juht Curiger, et neil kõigil olid kahtlused ja umbusk tooniku­ kategooria kui terviku suhtes, sest see on jagatud kogu maailmas ära väheste suurte tegijate vahel. „Tegemist on äärmiselt igava valdkonnaga, kus puudub ka igasugune innovatsioon ja suurem areng. Samuti pole toonikuvaldkond kuigi sõbralik e-kaubanduse uue reaalsuse

vastu: praeguste toonikupudelite formaat põhjustab transportimisel palju purunemisi, liigset rahalist kulu ja nii edasi,“ mainib Curiger.

Palju rohkem kui vaid disainpudel

Match tooniku ikooniline pakend pakub palju suuremat väärtust kui vaid unikaalne disain. Pudeli valmistamiseks kasutatakse 100% n-ö metsikut klaasi, mis on sisult täiesti jätkusuutlik ja korduvkasutatud. Curiger ütleb, et kogu nende pudelite idee taga on tervitada klaasipuhumise ebatäiuslikkust – iga pudel on unikaalne. Match on ka näiteks Gin Awardsi auhindade ametlik toonik.

Lisaks sellele on neljakandiline pudel vastupidavam purunemisele ja samasse

ruumalasse saab pakkida kordades rohkem toodet. Nii on Match toonikut odavam transportida ja tarne tekitab kordades vähem CO2. Poes saab aga samale alale paigutada kaks korda rohkem Match tooniku pudeleid kui teiste tootjate omi. „Lisaks sellele jääb meie pudel kaugelt silma, toonikud on valmistatud paljude supertoitudega ja kokteilide puhul saab neid kasutada absoluutselt kõigeks: nii klassikalise džinntooniku segamiseks kui ka madala alkoholisisaldusega spritz’ideks, samuti sobivad need karastusjoogina janu kustutamiseks,“ mainib Curiger. Tulevikus on plaanis Match tooniku pudelite tootmisel ära kasutada ka asjaolu, et klaas vahetab ahjus värvi: keegi seda tavaliselt ei soovi, kuid Match

kasutaks seda uute limited edition’i toodete puhul, et võtta omaks ebatäiuslikkuse ilu. „Usume, et Match toob turule täiesti uue väärtuspakkumise, kasutades disaini kui funktsionaalsuse hooba väga staatilises kategoorias, kus innovatsioon puudub,“ lisab ettevõtte juht.

Neli toonikut, neli uut maitset

Supertoitudega valmistatud Match toonikutel on neli erinevat maitset: klassikaline Indiani toonik London Dryga segujookide valmistamiseks, vahemereliste maitsetega toonik viinakokteilidesse, spritz’ide segamiseks mõeldud toonik Floral ja särtsakas tšillitoonik rummide ning tekiilade seltsiliseks. Match toonikud muudab eriliseks veel see, et neil on madal suhkrusisaldus, mis tähendab, et joomisel on pigem tunda kokku segatud kokteilile omaseid maitseid kui magusust.

Match toonikud on suurepärane viis viia oma kokteilivalmistamine täiesti uuele tasemele. Lisaks sellele, et toonik tekitab elevust oma särtsaka disaini tõttu, jääb kõigile meelde ka nende toonikute ehe maitse. Pole kahtlustki, et esmakordsel kasutamisel saab Match toonikust iga kokteilinautija uus lemmik.

Match toonikud on müügil Kaubamajas ja Stockmannis.

Vaata lähemalt: ee.indiedrinks.direct www.instagram.com/matchtonicwater 19

MANTEL JA KORSTEN

Restoranis Mantel ja Korsten juhivad kööki kaks kokka Aastavahetus hõrkude roogade ja parimate veinidega

Kadrioru restoran Mantel ja Korsten on kohalike gurmaanide ning Michelini kogemust otsivate väliskülaliste seas tuntud nii ainulaadse atmosfääri kui ka hõrkude ja meeldejäävate roogade poolest. Unustamatuid gurmeenaudinguid pakuvad restoranis kaks kokka: Jüri Vainküla ja Jürgen Põldoja.

M

õlemad kokad on resto­ rani arengu juures olnud juba aastaid ja üheskoos loovad köögikunstnikud meistriteoseid, mis pa­ kuvad külastajatele värsketest ja koha­ likest toorainetest mitmekesiseid roogi.

Klassikalised toidud on kõrvuti uuenduslike hõrgutistega, p ­ akkudes tõeliselt tähele­ panuväärset gastronoomilist kogemust.

Kindlasti o ­ otavad avastamist restorani kuu­ lus veise ­hanger-steik ja muutuv degustat­ sioonimenüü.

Jagatud köök

Jürile ja Jürgenile sobib köögi jagamine ideaalselt, sest kokad peavad oluliseks võimalust ideid kolleegi peal testida. Ka see, et koormust jagades saab pikkadest tööpäevadest korralikult välja puhata, on hea toidu loomisel vaid plussiks. Mõlemad mehed on noored isad ja olenevalt päevast kas kahekesi või kordamööda kööki juhtides jätkub tandemina tegutsedes aega ja head tuju nii toidu sisse panekuks kui ka klientidele ning perele jagamiseks.

Mantel ja Korsten Jaan Poska 19a

20

„Tööpäevad on meil loomingulised ja lõbusad, saame omavahel väga hästi läbi ning jagame meelsasti teineteisele uusi mõtteid ja tagasisidet. Usume tõesti, et positiivse meeleoluga loodu kajastub ka meie tehtud roogade välimuses ja maitses,“ on Jürgen koostöö üle kolleegiga, kes tõi restoranile Michelini Bib Gourmandi auhinna, väga rahul.

Põnev degustatsioonimenüü

Pühade perioodiks on restoranil broneeringuid juba palju, aga laupäeviti, pühapäeviti ja teisipäeviti saab seltskonnale ikka laua. Eriti populaarne on toidunautlejate hulgas restorani degustatsioonimenüü, kuhu kokad aeg-ajalt enda värskeid ideid proovimiseks-hindamiseks lisavad. „Degustatsioonimenüü annab meie restorani poolt pakutavast kõige parema ülevaate. Selles valikus on nii meie maja ajatuid hitte kui ka uusimaid katsetusi ja oleme alati valmis külastajatele roogi lähemalt tutvustama. Huviga ootame ka tagasisidet,“ räägib Jürgen. „Viiekäiguline menüü sisaldab rikkalikku maitsepaletti,

Teisipäev–reede 17.00–23.00

Laupäev 15.00–23.00

Jürgen Põldoja ja Jüri Vainküla mis teeb toidunautimisest tõelise elamuse,“ kinnitab Jüri kolleegi sõnu ja lisab, et selle menüü tagasiside on üks paremaid. „Ilmselt ka seetõttu, et oleme loonud menüü nautimisest tervikliku elamuse, käib ju iga roa juurde ka spetsiaalne vein.“

Tippvalik väiketootjate veinidest

Nii põhi- kui ka degustatsioonimenüü juurde naudivad toidugurmaanid peamiselt parimaid väiketootjate veine ning valiku on kokku pannud restorani juhataja ja sommeljee Rain Veskimäe. „Tagasisidet ei pea me kunagi kaua ootama, sest külastajad arutlevad nii veinide kui ka roogade üle meeleldi, enamasti ongi meil toidu- ning veiniteadlikud kliendid,“ märgib Rain.

Poska tänaval asuv restoran Mantel ja Korsten ei paku üksnes kõnekaid roogi, vaid on ka kutsuva atmosfääriga –

Pühapäev 15.00–22.00

Esmaspäev Suletud

Külasta kodulehte mantel-korsten.ee ja broneeri aastavahetuse õhtusöök Michelini restoranigiidi soovitatud restoranis.

31. detsembril ootab juba alates kella 18-st külastajaid just selleks õhtuks koostatud terviklikult kokku kõlav erimenüü. Kõik algab parima šampanjaga, misjärel pakutakse põnevas formaadis vutti, pardimaksa, tomatiravioolisid, kammkarpi, mõõkkala ja grenadiini-passioonidesserti.

Iga roa maitse eripärasid toob esile spetsiaalne vein väiketootjate valikust – kümneaastasest küpsest punasest ja puuviljasest riislingust kuni kerge tammevaadimekiga Burgundia valgeni.

ajaloolise hoone sisekujundus on kaunis segu traditsioonilisest ja kaasaegsest stiilist. Rain Veskimäe ütleb, et restorani õdusad nurgakesed sobivad ideaalselt romantiliseks õhtusöögiks, samal ajal kui avar saal võimaldab korraldada pidulikke sündmusi. „Mantel ja Korsten on koht, kus saavad kokku silmapaistev maitseelamus ja elegantne atmosfäär.“ Broneeringud: rain@mantel-korsten.ee Tel +372 665 9555

VEIN

Kõik armastavad nüüd

KREEKA VEINI

Kreeka on üks vanemaid veinimaid maailmas, veinijumal Dionysose sünnipaik. Kreeklased olid ka need, kes panid veinimaitse suhu roomlastele, kes vedasid viinamarjad laiali kogu Euroopas. Roomlased omakorda ajasid teravaks prantslaste veinineelu ja nagu öeldakse … edasine on juba ajalugu. Tänapäevastest Kreeka veinidest teatakse aga vähe, peamiselt seetõttu, et enamik neist juuakse kohapeal ära ja teiseks seostub tihti Kreekaga vaid vaigumekine retsina.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Alpha Estate

T

õde on aga kaugel sellest, mis on stereotüüpne pilt Kreeka veinist. Loomulikult on väga suuri piirkondlikke erisusi näi­ tavas Egeuse mere riigis toot­ jaid, kes siiani valmistavad keskpärast mahu­ veini. Kuid alates 1990ndate keskpaigast on aina jõulisemalt kasvanud üles uus generat­ sioon meistreid, kes on võtnud fookusesse kvaliteedi ja maailmavallutuse. Nagu ütleb ühe Kreeka esinduslikuma veinimaja Alpha Estate ekspordijuht Konstantinos (Kosta) Arvanitakis, et kuna Kreekas valmistatakse vaid pool protsenti kogu maailma veinist, siis mahuga pole mõtet lööma minna. „Kreeka veinidel on kaks nägu: ühelt poolt oleme me üks vanemaid veini tootvaid riike kogu maailmas, teiselt poolt, kui rääkida kvaliteetveinidest, oleme väga uus riik sellel kaardil. Tavalise inimese arusaam, teadmine Kreeka veinist on halb: arvatakse, et meie veinid on oksüdatiivsed, teatakse enamasti vaid retsina’t ja nii edasi. See on ka põhjus, miks maailm ei tunne palju Kreeka veine.

Teine põhjus on see, et 70% veine juuakse

kohapeal ära. Nagu mainitud sai, siis Kreeka on väike veinimaa: Bordeaux toodab ühe vintage’i jooksul topeltkoguse veini, mida kogu meie riik. Samal ajal on Kreekas tuhat veinimaja ja 1500 veinimeistrit – need on väga suured numbrid,“ selgitab Kostas.

Veel üks oluline Kreeka veini kvaliteedi tagant tõukaja oli 2008. aasta majanduskrahh, sest veinimajad, mis olid suutnud end Kreekas müüa, seda enam ei suutnud ja läksid välisturgudele. Seal anti nendele keskpärastele jookidele aga Kostase sõnul väga jõhker hinnang. Nii pidid tootjad tulema tagasi kodumaale ja hindama ümber kogu oma olemuse. Samal ajal ostsid kreeklased ise aina enam kohalikku kvaliteetveini, kuna sellele sai alati kindel olla. „Sealt alates on Kreeka vein saanud iga aastakäiguga paremaks ja ka meie tuntus on kasvanud. Meie filosoofia oma veinimajas on see, et veinid peavad olema puhtad, peavad näitama välja kõiki marja võimeid ja olema piirkonda tutvustavad – terroir on väga oluline. See ongi Kreeka vein,“ mainib ekspordijuht.

Alpha Estate’i önoloog Angelos Iatridis ja veinipõllumees Makis Mavridis.

Põhiline suund – kvaliteet

Kui Alpha Estate 1995. aastal loodi, oli selge, et kvaliteet on see suund, mis tuleb eesmärgiks võtta. Nii said oma ideedega kokku teise generatsiooni veinipõllumees Makis Mavridis ja Thessaloniki ülikooli keemia- ning Bordeaux’ ülikooli önoloogiaharidusega Angelos Iatridis. Önoloog oli enne Alpha Estate’i konsultant

nii Kreeka kui ka muu maailma veinimajades, nende hulgas Madiranis ja Champagne’is.

Põhjus, miks valiti veinimaja asukohaks Amyndeon, on iseenesest lihtne: viinamarjakasvataja juured on seal, mees tunneb piirkonda ja sealseid olusid. Kui Alpha Estate Põhja-Kreekasse kolis, ei teatud sealkandis kvaliteetveinide valmistamisest midagi – see oli toona täiesti uus

21

VEIN meile väga oluline. Kuid et saaksime seda teha, peab meil olema palju informatsiooni põllult käes,“ mainib Kostas.

Keelt sõlme keeravad marjad

kontseptsioon. Põhjapoolsetel Kreeka aladel on alati olnud palju väikekasvatajaid, kes on kas müünud oma marjad kooperatiividele või valmistanud majaveine. Kostase sõnul on nende vaade marjadele olnud alati kilodes, mitte kvaliteedis. „1995. aastal alustasime seitsme hektari suuruse põlluga, veinimaja ise sai asutatud kaks aastat hiljem. Esimese veini tegime aga 2003. aastal ja turule tulime alles 2005. aastal. Kulus tervelt kümme aastat

arendamist nii põldudel kui ka veinikeldris, kuni jõudsime tasemeni, mida julgesime oma nime alt maailmale tutvustada. Arendasime peamiselt põlde, et saavutada see tase marjadel, mida saaks keldris kasutada.

Meil vedas, sest meid võeti kohe nii kodus kui ka kaugemal väga hästi vastu,“ mainib veinimaja esindaja.

Kostas rõhutab viinamarjapõldude ülimat olulisust ka kasutusel olevate uuenduste kaudu: veinimajal on kogu 220 hetktari peale

näiteks neli ilmajaama, kõikidel põldudel on maa-alune irrigatsioonisüsteem (saab kasta just siis ja nii palju, kui vaja), lisaks tehakse veinimajale satelliidipilte, et näha, millises valmimise staadiumis on viinamarjad. „Me ei kasuta üldse ka mürke, oleme teel muutumaks tervikuna orgaaniliseks. Kõik veinid on meil ka veganitele sobilikud. Meile on äärmiselt oluline, et me võimalikult vähe peaksime nii põllul kui ka tootmises oma veinidega tegelema, low intervention on

Kreeka viinamarjad on paljuski tundmatud, kuid nende potentsiaal on väga suur. Kas olete kuulnud midagi marjadest, nagu `Assyrtiko´, `Malagousia´, `Xinomavro´, `Agiorgitiko´ või `Mavrodaphne´? Kreekas on enam kui 600 päris oma viinamarjasorti, praegu kasutatakse neist aga umbes sadat.

Huvitav on aga see, et aina enam riike ja tootjaid on hakanud kasutama Kreeka sorte oma tootmistes: `Assyrtiko´ marja kasvatatakse Austraalias ja Lõuna-Aafrikas, `Xinomavrot´ kasutatakse Toscanas ja Hiinas.

Põhjus on selles, et Kreeka marjad on väga head kohanejad, samuti tugeva elutahtega ja peavad kliimamuutustele vastu. „Amyndeon on kõige külmem Kreeka piirkond, oleme mägedevahelisel platool, mis kunagi oli järv. Seetõttu on meil liivane pinnas, mille all on hoopis lubjakivi. Samuti oleme me kõige kuivem piirkond Kreekas.

Oleme avastanud, kui suur hulk erinevaid marju meie kandis suurepärast tulemust annab. `Pinot Noir´ kasvab meie piirkonnas väga hästi ja me oleme vaid üks viiest tootjast, kes seda marja kasutavad. `Tannat´ on teine võimas mari, mis annab meie põldudel suurepärast tulemust. Muuseas, meie Tannat on viimased seitse aastat järjest valitud maailma parimate `Tannati´ marjast

VEIN veinide hulka. See on ikka väga suur ja oluline tunnustus!“ mainib Kostas.

Terve Kreeka on vägagi sobilik valgete viinamarjade kasvatamiseks, Amyndeonis on aga just punased marjad näidanud oma suurepärast potentsiaali. Samas on `Assyrtiko´ mari Alpha Estate’is ilusti kasvanud: sellest marjast veinid on täiesti teised, mis on need marja kodukandis Santorinil. 2019. aasta Alpha Estate’i vein `Assyrtiko´ marjast on nagu riisling oma mineraalsuselt, kuid suus pehme ja võine nagu Chablis. Veinimaja veinidel on tänu liivale ja lubjakivile küll hapet ja keha, kuid tunda ka mineraalsust ja kriidisust. Kuid ka veinimajas tehakse asju pisut teistmoodi, et veel enam saaks veinidesse sisse seda piirkonna eripära, lasta marjal särada. „Tehnoloogilises mõt­ tes ei kasuta me näiteks `Xinomavro´ matseratsioonis tavalist remontage-tehni­ kat, kus suhteliselt vägivald­ selt valatakse veini vaadis kesta­korgile. Meil on toot­ mises tsemendivalmistamise nõusid meenutavad mahu­ tid, kus vein on vertikaalselt ja kaks korda päevas kee­ rutatakse neid hellalt ja se­ gatakse vein uuesti kesta­ dega läbi. Nii saame veini palju

pehmemad tanniinid, palju enam ka mar­ jasust, samas mahus muid maitseid, värvi ja aroome. `Xinomavro´, mis on ise väga tanniinne marjasort, saab nii palju mõnu­ sama iseloomu. Kasutame alati ka kõikide oma veinide puhul röstimata, aurutatud uusi Prantsuse vaate: alati barrique’e. Tahame, et vaati oleks tunda maitses, mitte aroo­ mis. Soovime, et vaat ei kägistaks veini ennast, vaid arendaks. Uued vaadid an­

navad võimaluse ka suuremaks oksüdat­ siooniks, kuna poorid on lahti, nii vein are­ neb, mitte ei lukusta olemasolevat,“ mainib ekspordijuht.

Uuendusi on aga tulemas pidevalt: Kostas räägib nende projektist „7 põldu“, kus seitsmelt põllult püüti kinni kohalikku pärmi ja kasutati seda samalt põllult korjatud veinide kääritamisel. See projekt võttis aega seitse aastat. Järgmisel aastal tuleb välja ka üks Kreeka viimase aja põnevamaid veine, täpsemalt `Xinomavro´ mar­ jast traditsioonilisel meetodil val­ minud vahuvein, roosa vahuvein. „See tähendab, et oleme sealt edasi ka ainus apellatsioon Kreekas, mis valmistab vahu­ veine traditsioonilisel meetodil.

Peremehe taust mängib siin suurt rolli,“ mainib esindaja.

Kvaliteet toob ka tuntuse

Eelmise sajandi kodusõda ja diktatuur Kreekas jätsid unarusse kohaliku veini­ maitse arendamise ja rah­ vusvahelised marjad tundu­ sid turvalised. 1990ndatel hakkasid noored veinimeist­ rid uurima, kuidas neid päris oma marju taaselustada. Kõik tootjad said aru, et vaid kva­ liteet toob tuntuse ja veinide

leviku väljapoole Kreekat. See suund on osutunud väga edukaks. „Mina olen Alpha Estate’is töötanud 15 aastat ja juba selle aja jooksul on muutused olnud meeletud: kui ma alustasin, küsisid noored veinihuvilised erinevaid rahvusvahelisi marju, nüüd soovitakse ainult Kreeka marjadest veini. Veel enam tahetakse maitsta konkreetsete veinimajade konkreetseid veine, et neid kõrvutada teiste tootjate samast Kreeka marjast veinidega,“ selgitab Kostas.

Fakt on, et kreeklased joovad palju veini, see on traditsioon ja toidu kõrval asendamatu. Kostas leiab, et tema ja teiste ekspordijuhtide ülesanne ongi koolitada rahvusvahelist üldsust Kreeka veinide vallas. „Seepärast mina ja minu meeskond lendame aastas neli kuud mööda maailma ja tutvustame end sommeljeedele, restoranipidajatele, edasimüüjatele. Töö kannab ka vilja, sest aina enam leiab meid ja Kreeka veini üldse maailma parimatest restoranidest. Meie Xinomavro Reserve on Londoni kahes parimas Michelini tärniga India restorani veinikaardis, Malagusia on klaasivein Sydney ooperimajas, meie rosee on klaasiga Manhattani paaris restoranis saadaval,“ mainib ekspordijuht.

NB! Kuula ka viimast joogisaate „Vala välja!“ episoodi, kus sommeljeed rääkisid just Kreeka parimatest veinileidudest!

Saate leiad Delfi Taskust: tasku.delfi.ee

Jõulud on jagamise aeg, jõulud on koos olemise aeg.

Restoran Võru kutsub teid koos nautima rikkalikku jagamiseks mõeldud jõulumenüüd!

Sel aastal pakume klassikalist Alsace’i jõulumenüüd Choucroute Royale kohalike aktsentidega.

JÕULUMENÜÜ Külm laud Islandi krevetileib Soolalõhe ja avokaado krõbedal saial Linnumaksapasteet ja briošš Küpsetatud kitsejuust ja viinamari Suitsuangerjakasukas Vutisalat soojade köögiviljadega Pearoog CHOUCROUTE ROYALE Vahuveinis hautatud hapukapsas Pikalt küpsenud lambaliha Põrsakülg Merguez’ vorst (kergelt vürtsikas lamba- ja veisevorst) Kanalihavorst Kodune verivorst Suitsupart Konjaki-seenekaste Ahjukartul, peet ja rammus porgand Dessert Prantsuse õunakook maailma parima vanillijäätisega Kohv / Tee / Krõbe baguette Hind: 45 €/külaline Menüüd võimalik tellida ainult alates kaheksast inimesest.

Pirita tee 20/1, Tallinn info@restoranvoru.ee tel 5368 3900

KLASSIKA

VORST,

millel pole päritolu

V

erivorsti ajaloo algust mõõ­ detakse aastatuhandetes, kuid selle populaarsuse ja leviku tipp jõudis kätte siiski Prantsuse gastronoomia ja inglaste „hea tehingu“ armastuse kaudu: verega vorst on nende silmis ideaalne kooslus odavast toorainest, suurepära­ sest maitsest ja kõhutäiest. Nii võibki pi­ dada verise kraami kuulsaimaks kantsiks saarestikku Prantsusmaalt vasakul. Kuid puutumata pole jäänud ka muu maailm.

Olgugi et ringlevad väited, nagu oleks verivorsti ajalugu 5000 aasta pikkune (mis, arvestades toorained, võib ka täiesti tõsi olla), siis esmakordne märge verivorsti söömise kohta tuleb 8. sajandist enne meie aega Vana-Kreeka kuulsa poeedi Homerose veelgi kuulsama eepose „Odüsseia“ veergudelt. Nimelt sõi Odysseus seal – pärast Trooja langemist oma eksirännakutele sattudes – tule kohal valmistatud soolikasse aetud verejahusegust vorsti.

Tõeline verivorstihull oli Inglise kurikuulus kuningas Henry VIII. Kuna aga piibel keelab vere söömise, langes keskajal verivorst kogu Euroopas põlu alla. Laias laastus oli verivorst (või ka verikäkk, mis samuti levinud) olnud korraga nii rikaste kui ka vaeste toit: rikkad sõid Inglismaal vorste, milles oli rohkem pekki ja enam kalleid maitseaineid, vaesed pidid

Ahjuplaadil pinge all kergelt rebenenud krõbedate servadega verivorsti silmates – kui ahjust leviv lõhn on kohale meelitanud – on selge, et käes on jõulud. Verivorsti külgetõmmet on raske alahinnata, meile meeldib lisaks traditsioonidele ka selle maitse. Eriti koos koduse pohlamoosi ja kergema punase veiniga. Kuid verivorsti minevik on kirjum, kui oskame arvata.

Tekst: Martin Hanson Foto: Shutterstock

Öeldakse, et näiteks Prantsusmaal on sama palju erinevaid verivorste kui lihunikke, sest vere ja peki (ja muude kohustuslike koostisosade) vahekorda saab muuta ning vorstile võib lisada väga erinevaid koostisosi (sibulat, spinatit, rosinaid, õunu, ploome, kastaneid, piima, koort, brändit, mannat, leivasisu, tangu, vürtse, ürte).

Kõige vanem kirja pandud verivorstiretsept pärineb Rooma-aegsest kokaraamatust „Apicius“ ja vorsti valmistamiseks oli vaja lambasoolt, millesse aeti segu „verest, hakitud keedumunakollastest, sibulatest, porrulaugust ja männivõrsetest“. Üldiselt valmistatakse verivorste ka tänapäeval samamoodi, nagu need said oma näo sadu aastaid tagasi. Ikka keedetakse vorsti sisu kokku kruupidest, seapekist, verest ja sibulast, maitsestuseks must pipar, sool ning ürdid, mis kätte on sattunud. Sõltuvalt olukorrast ja maitsest on vorstile lisatud ka sealiha, piima, kasutatud kruupide asemel kaerahelbeid. Ürtidena on läinud kasutusse nii pune, tüümian, aedruut, petersell, münt, köömned ja nii edasi. Veel on oluline, kuidas osiseid on hakitud: kui pekk jäetakse suuretükiliseks, on ka vorsti lõigates seda selgelt näha. Palju on maitse ja esteetika küsimus.

Kuidas valmistada verivorsti?

leppima jahusema vorstiga.

Võib tunduda, et verivorsti pole võimalik restoranis või fine-diningasutustes pakkuda. Samas on sada restorani maailmas leidnud viisi, kuidas seda rustikaalset toitu stiilselt serveerida: USA restoranis pakutakse rooga nimega Bloedworst Wafel met Appeltjes – verivorstisisuga täidetud Belgia vahvel, mida serveeritakse koos karamellistatud õuna, õunakastme ja Vincetto kastmega. Peruu restoran ­­­­­MoChica, mis asub Los Angeleses, pakub klientidele röstsaial serveeritud kodust verivorsti munakollase, Brie juustu ja jalapenoga. Verivorst võib olla tagasihoidlik, kuid ka imeline tooraine.

24

Millest koosneb verivorst?

Eestisse jõudis verivorst üllatuslikult Läti ja rannarootslaste kaudu 19. sajandi lõpul. Esiti oli tegemist vaid Eesti lõunaosas tarbitud toiduga, kuid see levis kiiresti ka Põhja-Eestisse. Eestlaste jaoks on tegemist peamiselt ikkagi talvise toiduga, kuigi nii mõnelgi jaanipäeval on verivorsti grillile visatud. No vahel tuleb selline isu, keset suvist kuumust! Kuigi valik on kauplustes suur, võib vorsti ja käkki ka ise valmistada.

Nii saab maitseid timmida, teha otsuseid rohkem enda soovidest lähtudes.

Aga kui vorstitoppimine tundub liigne töö, on lihtsaim valmistada käkki: võtke seaverd, soola, kaerahelbeid, hakitud seapekki, piima, sibulat, musta pipart ja teravat paprikapulbrit. Ning miks mitte ka muid maitseaineid ja lisandeid: näiteks kuivatatud kirsse, pähkleid, meelisürte ja -vürtse. Tulemuseks on ahjus „telliseks“ küpsetatud mass, mida on mõnus viiludena pannil praadida. Juurde taas kodune pohlamoos ja vanamoodne maitseelamus on taas sündinud.

BRONEERIDES SALASÕNAGA „GURMAAN“, SAAD RESTORANILT ÜLLATUSE.

TOIDUREIS Kuuma ühendab endas saunad, restorani ja lounge-baari.

Soome saunapealinn trügib ka

GURMEEPEALINNAKS

„G

lobaliseerumine“ pole enam ammu posi­ tiivse kõlaga sõna, mõtlen suurest kruu­ sist cappuccino’t lu­ ristades ja Tampere populaarsuse üle juureldes, mis pole tõesti nii kosmopo­ liitne kui Helsingi ja kus tänaval jaluta­ des näeb vaateakendel ka teistsuguseid brände kui igas teises maailma suurlinnas.

Aga seda pole ju ka ääremaal elamine – poliitikute ja ettevõtjate nimekiri sellest, mis kõik on Eestis halvasti või kallis liht­ salt selle pärast, et elame Euroopa ser­ vas, on sama eepiliselt pikk kui globali­ seerumise negatiivsete efektide loetelu.

Võtan selle segadusse ajava mõtte peale suure ampsu New Yorgi juustukooki, et kõigi meie aja hädadega kuidagigi toime tulla. Ja asjad hakkavadki paistma natuke teises valguses.

Istun Tamperes kohvikus Valkoinen Puu – kui vaadata kaarti, näeb kohe, et Tallinn on Tamperega võrreldes ikka elu keskpunktis. Veel natuke põhja poole ning vastu tuleb vaid mõni üksik suusataja ja karjast eemale eksinud põhjapõder.

Tamperes kehtivad aga selgelt mingid 26

Hiljuti soomlaste seas läbi viidud küsitlus näitas, et kui inimesed seisaks silmitsi tõsiasjaga, et nad peavad oma kodukohast mõnda teise Soome linna kolima, oleks nende esimene eelistus Tampere. Saladus, kuidas merest kaugel asuv kunagine suur tööstuslinn sellise populaarsuse on saavutanud, peitub selle järvedes, kultuuri- ja spordielus, saunade rohkuses ning kahtlemata vaimustavas restoranikultuuris.

Tekst: Silvia Pärmann Fotod: visit Tampere

teised loodusseadused kui meil, hinnad on väga meeldivad ja kõik tundub olevat võimalik. Isegi globaliseerumine on jälle positiivse tähendusega – või kuidas muud moodi kui globaliseerumise ilminguna peaks tõlgendama seda, kui üks ameeriklane ja soomlane kohtuvad interneti tutvumisportaalis, abielluvad, saavad neli last ja siis teise sama palju kohvikuid veel selle otsa?

Valkoinen Puu on parimate Ameerika traditsioonide järgi tehtud Soome kohvikukett. Kellele ei meeldiks süüa Ameerika vanaisa retseptide järgi ja Soome orgaanilisest toorainest tehtud kooke ning seda kõike veel ühe omaniku enda keraamikastuudios valminud taldrikutelt?

Taldrikud on sealsamas kohvikus ka müügis, sest miks mitte müüa inimesele koogiga koos ka taldrik, millelt ta seda sõi? Need taldrikud on aga pööraselt kallid – leian pisitillukese tõrvatilga sellest meepotist ikkagi üles.

Rikkalik värske roheline salat ja koogitükk pole just ameerikalikus mõõdus, ent kulub siiski mitu tundi mööda Finlayson Art Area näitusi ja Tampere second-hand-poode kolades (viimane tipneb Iittala ikooniliste

KODURANNA

RÄIMEFILEED – KODURANNAST KÕIGILE!

VELADISE

KREVETIMÄÄRDED

on ideaalsed maitsvate võileibade ja suurepäraste suupistete valmistamiseks!

Valikust leiad delikatess-krevetimäärde, krevetimäärde avokaadoga, krevetimäärde küüslauguga

LISAINFO TOODETE KOHTA: koduranna.ee

LISAINFO JA TELLIMUSED: 518 1641 tellimused@koduranna.ee

TOIDUREIS

Persicope pakub eksootilisemaid maitseid.

Tampere: kuidas, kus, kuhu?

Kuidas kohale saab? Novembri lõpust alates lendab Tallinna ja Tampere vahet kuuel päeval nädalas airBaltic. Muidugi jõuab sinna kohale ka laeva- ja rongireisi kombineerides.

Kus magada? Tamperest ei puudu suurte Skandinaavia hotellikettide majutusasutused, aga mõnusa kodu eemal kodust leiab pigem butiikhotellist Lillian (lillian.fi), millel on ka suurepärane restoran, või Villa Sandsundist (hotelsandsund.fi).

Tamperes sel kevadel uksed avanud seitsme toaga butiikhotell Sandsund, mis asub 1912. aastal ehitatud juugendvillas, ühendab oma interjööris sujuvalt Soome puuseppade meistritöö, ajatu disainmööbli ja võluvad vintage-leiud.

Hotellitubade nimed on seotud hoone ajaloo ja ümbritseva loodusega. Näiteks kannab üks õrnsiniste seinte ja vana kahhelkaminaga tuba nime 1912 maja ehitusaasta järgi; ülakorruse sviit August ristiti maja esimese omaniku auks ning teine sviit Federley arhitekt Birger Federley järgi. Teiselt korruselt leiab ühe eriti võluva pisikese rõduga sviidi Indigo – sellele andis nime originaalne indigovärvi kahhelahi.

Kuhu sauna minna? Kõige kuumema leili saab visata Kuuma puuküttega saunas või kaasaegses suitsusaunas. Kuuma, mis ühendab endas saunad, restorani ja lounge-baari, on moodsaim täiendus Soome saunapealinna saunamaastikul ja asub südalinnas järve ääres, kust leiliruumist on võimalik ka järvevette sulpsata (saunaravintolakuuma.fi).

Südalinnas asuval restoranil Persicope on ka muidugi oma saun ja mullivannid – need asuvad katusel, kust avanevad vaated kogu linnale (ravintolaperiscope.fi).

Rauhaniemi Folk Spa on olnud kohalike lemmiksaun juba aastast 1929. Äärelinnas järve kaldal asuvast saunast saab samuti leiliruumist ennast vette jahutama jalutada või lausa hüpata lainetesse pisikesest vettehüppetornist. Kui järv jäätub, hoitakse talisuplejatele ja saunalistele siiski vähemalt üks auk avatuna (rauhaniemi.net).

Kui olete Tamperes paar päeva, tasub ette võtta pooleteise tunni pikkune sõit väikelinna Mänttässe, kus asub Soome silmapaistvaim saun, mis on osa Serlachiuse kunstimuuseumist. Art Sauna on võitnud nii kõikmõeldavad arhitektuuripreemiad kui ka turismiinnovatsiooni preemia möödunud aastal. Kuuel päeval nädalas saab seda broneerida vaid oma seltskonnale, kuid neljapäeviti toimib see tavalise avaliku saunana (serlachius.fi/en/art-sauna/).

28

Kuuma valikust leiab toekamate toitude kõrval ka väiksemaid ampse.

Ultima Thule veinipokaalide ostuga ühest klaasile pühendunud teise ringi poest, mille aadressi ma jagada ei raatsi), et kõht uuesti tühjaks läheks. Muidugi olen ma vahepeal teinud kõrvalepõikeid Tampere turule ja kuulsa tekstiilitööstuse Finlayson kohvikutesse.

Finlayson oli linn linnas ja selle – tehas alustas tegutsemist ajal, kui transpordiks kasutati veel hobuseid – vanadesse tallidesse ja tõllakuuridesse on end sisse seadnud võluvad kommipoed ning kohvikud, kus tükike lagritsat põske pista.

Kohe raudteejaama vastas on väike res­ toran Kajo, mis peaks olema Tampere järje­ kordne vastukäik absoluutselt igasugusele globaliseerumisele, ketistumisele, megas­ tumisele. Ehkki pärast Valkoinen Puu kü­ lastamist on mul kergeid raskusi otsusta­ misega, kas ma sellele kõigele nii tuliselt vastu seisan – vähemalt oma Tamperes viibimise ajal.

Ood loodusele

Ilma igasuguse soovita kellegi tundeid riivata või ironiseerida – Soomes loodust ülistava menüü tegemine nüüd küll väga nutikas mõte ei ole. Eriti restoranis, mis turul oma kohta ja eristumisvõimalusi otsib. Ja kas „vastutustundlik“ ja „jätkusuutlik“ pole juba nii peavoolu sõnad, et nutikas restoraniomanik väldiks neid, kui potentsiaalse kliendi tähelepanu äratada tahab?

Igatahes, esmapilgul sulandub Kajo Soome restoranide hoomamatult suurde massi ja nähes veel seda hulka tätoveeringuid, mis katab avatud köögis askeldavate kokkade käsivarsi, poeb hinge ka kartus, et pärast nii arvukate tundide veetmist tätoveerimisstuudios nad kokanduskooli ilmselt ei jõudnudki.

Nende meeste noorust arvestades tundub mõlema oma ellu ära mahutamine ilmselgelt võimatu.

Ma poleks sinna iialgi ise sattunud, kui mind poleks sinna kutsunud Tuomas, Tampere ellu väga hästi sisse elanud Lapimaa mees, endine ajakirjanik ja praegune suhtekorraldaja, kellega ma seal kohtuma pidin. Tema juba esindab seda osa soomlastest, kes on sünnilinna Tampere vastu vahetanud ega kahetse.

Kajo on selgelt Tampere üks populaar­ semaid restorane, ka kolmapäeva õhtul on kõik lauad täis. Seitsmekäiguline de­ gustatsioonimenüü „Ood loodusele“ muu­ tub koos hooaegadega – aga keda see Soomes üllataks, eks ole. Üllatas hoo­ pis joogikaart. Alkoholivabade jookide ja kokteilide suur edulugu ning valik baari­ des pole ilmselt kellelegi märkamatuks jäänud, ent fine-dining-restoranis pakub teenindaja toitudega sobitamiseks ikkagi lahkelt iga roa juurde sobivat veini ning toi­ duga sobiva alkoholivaba joogi palve jä­ rel ilmub pärast väikest mõttepausi lauale veekarahvin.

TOIDUREIS Aga ärge arvake minust nii hästi, ilma Tuomaseta poleks ma kunagi teada saanud, et Kajos käivad asjad teistmoodi. Iga käigu juurde on ka alkoholivaba joogisoovitus ja Tuomase ette kogunev klaasirivi on ausalt öeldes hulga eksootilisem ning põnevam – ja muidugi täiesti soomemaine –, kui minu lauapoolele kuhjuvad veinipokaalid.

Veinid polnud õnneks Soomest – mingiteks kompromissideks tooraine päritolu osas ollakse ikkagi ka Kajos valmis.

Loodusele oodi lauldes on menüüs arvukate köögi- ja juurviljade kõrval oma elutee lõpetanud ka üks priske põrsas, ehkki saadaval on ka veganalternatiiv.

Maitsete virvarr on aga nii suur, et mõni nädal hiljem on seda kõike juba ka märkemete abil keeruline taastada. Aga meeldejääv – ja seda heas mõttes – on Kajo igal juhul.

Edevuse laat

Täpselt sama saan ma järgmisel päeval tõdeda väljastpoolt lihtsalt massiivse majalahmakana tundunud südalinna hoone seitsmendal korrusel, kus mind ootab Ponsi art déco stiilis hedonistlik saal. See on tegelikult igati kooskõlas maja enda arhitektuuriga, ent rahulikus värvigammas fassaadi taga ei oota sellist sameti, värvide ja vaadete küllust.

Ponsis käiakse muidugi söömas, aga kindlasti käiakse seal ennast ka näitamas.

Juba lõuna ajal on seal sisse seadnud

Tampere tipprestoranide menüüd kujunevad reeglina loodusele ja kohalikule toorainele oodi lauldes. asjalike äriinimeste kõrval, kes linna parimat päevapraadi naudivad, seltskond lõbusas tujus ilusaid inimesi, kelle laual on pudel šampanjat ja kelle telefonid klõpsivad neist järjest uusi ning õnnelikke fotosid.

Ponsi päevapakkumised on põhjusega populaarsed, pearoog ja magustoidubufee on suurepärased ning see on Soome – mõeldamatu on jätta päevapakkumise osana serveerimata liitrite kaupa filtrikohvi.

Aga oma aknaaluses lauas köidavad mu tähelepanu rohkem linnale avanevad vaa­ ted kui kõrvallaud ja magustoiduvaagnad.

Vaated tunduvad Tampere restoraniomani­ kele olevat sama olulised kui peakoka või­ med.

Pilve piiril

Tõtt-öelda pole ma kunagi aru saanud kaubanduskeskusesse sööma minemise

kontseptsioonist, aga liftiga Tampere hiiglasliku ostukeskuse Ratina viimase korruse poole sõites mõtlen, et ehk on viga olnud pigem kaubanduskeskuses kui minus. Lihtsalt tavaliselt ei avane kaubanduskeskuse viimaselt korruselt vaade kogu järvedest sisse piiratud linnale, mille lopsakate puude vahelt turritavad välja kunagise hiiglasliku Finlaysoni tehase punased korstnad. Pisut kaugemal, ühele

uga b e r a m e s a Kõige koll uküpsetisteks l munad jõu Talust! u leiad Linn

OÜ Ostrova Mari on väike pereettevõte Setomaalt, kes kasvatab oma põldudel mahemarju. Sügistalvisel perioodil valmistatakse neist ka jõuluhõngulisi tooteid, mis sobivad iga pere jõululauale või ärikliendi ja kaastöötaja kingikotti.

Meeldivat maitsenaudingut pakuvad naturaalne alkoholivaba vaarika-mustsõstraglögi ja kinkekomplektid, mis sisaldavad erinevaid tooteid.

Kaupmees&Ko, PRISMA, Selver ja COOP

Ostrova Mari Jälgi meid: Võta ühendust: info@ostrova.ee, tel 506 6999

www.ostrovamari.ee

29

TOIDUREIS Kui toidu osas on Tamperes konkurents tihe, siis restorani Persicope vaadetega ei suuda konkureerida keegi.

Aadressiraamat Ravintola Kajo Rautatienkatu 12, 33100 Tampere kajoravintola.fi Persicope Vuolteenkatu 1, 33100 Tampere www.ravintolaperiscope.fi/ Restaurant Pons Hämeenkatu 13 (7. korrus), 33100 Tampere ravintolapons.fi/en/ Valkoinen Puu Aleksis Kiven katu 24, 33200 Tampere valkoinenpuu.fi/en/treat-yourself/

järvele sirutuval väikesel poolsaarel keerleb ennastunustavalt vaateratas ja läbi puude vilksatavad Ameerika raudteed mööda kihutavad vagunid – see on Tampere lõbustuspark, kuhu paar perekonda oma paatidel parasjagu õhtut veetma suunduvad. Harva on kaubanduskeskuse akendest näha midagi peale parkla. Nii et minu skeptilisus restorani Periscope osas on lahtunud juba enne menüü nägemist.

Ta m p e r e r e s t r o n i m a a s t i k o n tõepoolest põnev, maitsev, kohalikku

toorainet ülistav, keskkonda hellalt hoidev. Periscope jagab paljuski teiste restoranide väärtusi, ent pärast paari päeva toidu söömist, mis kasvanud või püütud minust paari kilomeetri raadiuses, on tõepoolest värskendav menüüs näha krevette ja karpe ning pearoa juurde lisandina tellida avokaadosalat! Ühtaegu kodune ja teisalt eksootiline tunne, ehkki kahtlemata ei pea ka tamperelased avokaadosid ostmas käima Balti jaama turult, vaid saavad need kodu lähedalt

kätte. Lihtsalt peakokad ei armasta neid miskipärast üldse.

Kindlasti ihkavad paljud Soome reisinud turistid kogeda just põhjala maitseid, ja tunnistan, et on tõesti totter reisida Tamperesse selleks, et süüa Itaalia või Tai roogi, aga oma taldrikule sätitud kenasid tuunikalaviile vaadates, mis kahtlemata ei pärine kohaliku kaluri hommikusest saagist, ei tunne ma siiski vähimaidki süümepiinu ei keskkonna ega iseenda ees. Persiscope’i kõik lauad on

täis, valdavalt räägitakse soome keelt, mis muidugi ei tähenda, et kõik külastajad Tamperest oleksid – see linn on üks populaarsemaid sihtkohti ka soomlaste endi jaoks. Veidral kombel tunnen just siin, ise toidule ettevaatlikult tšillikastet lisades, et lõpuks ometi käitun ja söön ma nagu kohalik.

Ja tõepoolest taban end mõttelt, et kui minu elus peaks kunagi tekkima vältimatu vajadus Soome kolida, siis ma ilmselt valiksin samuti Tampere.

SUSHIMUSHI

Pühadeootus

SUSHI-LAUAS!

E

nam pole kaua jäänud, kui käes on aasta oodatuim aeg!

Taas saab sõpru ja sugulasi kostitada hea ning pare­ maga. Kas mõlgutad mõtteid, kuidas saaks sel aastal vabamalt võtta ja põlle hoopis kappi jätta? SushiMushi on selleks suurepärane lahendus – heade inimeste kõhud saavad täidetud maitsva toiduga ja häid emotsioone jagub kõigile.

Sina aga säästad kokkamise arvelt väär­ tuslikku aega, mida saad nautida oma kal­ lite inimestega.

Uus SushiMushi kohvik on end mõnusalt sisse seadnud Tallinna külje alla Luige keskusesse, mis asub Tallinna piirist viieminutilise autosõidu kaugusel. Pakume väiksemates kohtades häid maitseid, ilma et ette tuleks võtta pikk sõit pealinna.

SushiMushi kohvikuid leiab veel Raplast, Paidest ja Kohilast.

Meie valikus on nii tempurad kui ka maki’d. Lisaks sushi’le leiab meilt erinevaid snäkke ja värskeid pokesid. Oleme sihiks 30

võtnud keskkonnasäästlikkuse. Kasutame biolagunevaid karpe ja suuremaid tellimusi serveerime plastist vaagnatel, mida saab meie juures taaskasutada. Nimelt on võimalik vaagnaga teha kordustellimusi ja järgmiselt tellimuselt saada –10% ning seda kõigis SushiMushi kohvikutes. Oleme viinud igapäevatöös ka toiduraiskamise miinimumini.

Tõsta pühade tähistamine järgmisele tasemele ning kata laud rikkaliku ja kõhtu täitva sushi-valikuga. Meilt leiab iga toidunautija midagi maitsvat, uut ja huvitavat.

Menüüga saad tutvuda veebilehel sushimushi.ee ja sotsiaalmeedias: Facebookis leiad SushiMushi Luige ja Instagramis @sushimushi_luige.

SIND PALAVALT OOTAMA JÄÄDES

Luige Kohila

Rapla Paide

Tere tulemast Rochesteri Rochesteri jookidega oleme me maitsemeeli hellitanud juba põlvkondi ning viis aastat tagasi seadsime endale ülesande luua uued, tõeliselt erilised joogid, lausa „Parimad klaasis“. Tulemuseks pole mitte üks, vaid lausa kaks uut sortimenti, mida kliendid nautida saavad.

Tutvustame: Rochesteri esmaklassilised ja asustamata saare joogid …

Tooted saadaval Selveris, Rimis, Prismas, Stockmannis, Tallinna ja Tartu Kaubamajas