Magnaat (kevad-suvi 2022) by Delfi Meedia

E S I T L E B

L O O D E D U K A T E S T

12 (8)/2022 (7)/2021

E T T E V Õ T J A T E S T

Raivo Aavisto ja Raivo Kütt 30 AASTAT AUTOÄRIS

Vladimir Putin MURENEV VÕIMUPÜRAMIID

Edetabel 100 SUURIMAT MAKSUMAKSJAT

KEVAD-SUVI SÜGIS-TALV

Anne Samlik KRIISIDES KARASTUNUD

Kaarel Ots BÖRSIST JA KOROONAST

Tuumapööre EESTI ENERGEETIKA TULEVIK

Martin Villig TAHTSIN SAADA MILJONÄRIKS

Hind 9.99€

Üks mees muutis maailma

Foto Anu Hammer

mmustel aegadel usuti Euroopas, et musti luiki ei ole olemas. Seetõttu tähistasid need ilmvõimatuid asju. Kuni 10. jaanuaril 1697 nägi Hollandi laevakapten Willem de Vlamingh Austraalias ühel jõel musti luiki. Õpetlane ja endine riskianalüütik Nassim Nicholas Taleb võttis 21 aastat tagasi musta luige mõiste uuesti kasutusele. Ta nimetab nendeks ettearvamatuid sündmusi. Tema teooria ütleb, et ajalooline areng toimub äkiliste hüpetena, ootamatute sündmuste tagajärjel. Selle ajakirjanumbri tegemise ajal näeb maailm taas musta luike. Vähesed uskusid, et Vene president Vladimir Putin alustab sõda Gruusiaga. Aga ta tegi seda. Vähesed uskusid, et Putin vallutab Krimmi. Aga ta tegi seda. Vähesed uskusid, et Putin tungib kallale Ukrainale. Aga ta tegi seda. Ja veebruari lõpus ähvardas ta vajutada tuumanuppu… Maailm näeb jälle musta luike. Euroopas käib s õda, tuhande d ukrainlased ja venelased hukkuvad, miljonid põgenevad, üks suur ja ilus riik pommitatakse puruks. Lääs kehtestab venelastele sanktsioone ning paljud vaba maailma firmad ja organisatsioonid lõpetavad Venemaal ning Venemaaga äri ajamise omast vabast tahtest. Rubla kurss kukub. Vene aktsiad ja võlakirjad muu-

tuvad rämpsuks, kuid ka Lääne väärtpaberiturge iseloomustab erakordne heitlikkus. Gaas, nafta ja toiduained kallinevad hüppeliselt. Jutt inflatsiooni ohjeldamisest tundub nagu kulunud halb nali. Globaalne majandussüsteem laguneb meie silme all. Saksamaa kavatseb peatada tuumajaamade sulgemise. Euroopa lõpetada Vene energia tarbimise, Vene lennukid ei julge enam välismaale lennata. Jne. Kiiret lahendust ei paista, ees ootab maraton. Üks mees on juba muutnud maailma. Lehekülgedelt 88–92 leiate Vene kirjaniku Vladimir Sorokini loo „Vladimir Putin istub mureneva võimupüramiidi tipus“. Tema ütleb, et Putini lõppeesmärk pole Ukraina, vaid lääne tsivilisatsioon, mille vihkamise ta KGB nisast imetud musta piimaga sisse jõi. Venemaa riigipead paneb tegutsema kibestumine Nõukogude Liidu lagunemise pärast, mida ta nimetas 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Taleb nimetas Nõukogude Liidu lagunemist samuti musta luige sündmuseks. Selle numbri kaanelugu räägib Martin Villigust. Lapsena tegi ta nalja, et tahab saada miljonäriks, ja täna ongi ta üks jõukamaid eestlasi. Kuid asi pole rahas. Ta tegutseb aktiivselt ühiskonna paremaks muutmisel ja heategevuses. Tema kaasabil üles ehitatud Bolt aitab Ukrainat viie miljoni euroga. Martin usub, et kui ta on heasüdamlik ja aitab teisi, siis tuleb see ringiga talle tagasi. Seda mõtet tasub eeskujuks võtta. Ja Tiina Jõgeda ütleb õnne valemis, et lootust ei tasu kaotada. Usk paremasse tulevikku aitab edasi võidelda. Uskugem ja võidelgem! Sulev Vedler 3

sisukord

EDUKATE ETTEVÕTJATE LOOD

Bolti kaasasutaja, ühiskondlik aktivist Martin Villig: „Ilmselt on mul olnud paljudes asjades õnne“

Kuidas Eesti valmistub tuumapöördeks

Vene impeeriumi kõige rikkam mees Nikolai Vtorov

SULEV VEDLER

ALO LÕHMUS

26 Ettevõtjate side kirikuga TO I V O TÄ N AV S U U

34 Raivo Aavisto ja Raivo Kütt 30 aastat autoäris TO O M A S VA B A M Ä E

44 50

Marina Kaljurand unistas kohtuniku tööst

GREETE LEHEPUU

104

Läbilöök meelerahutööstuses. Eestlased rahustavad Synctuitioni äpiga stressis maailma

Epp Kärsin teenis esimese palga Caatri tantsijana

105

84 Eesti suurimad maksumaksjad

Martin Heremi esimene katse karjääri teha kukkus täielikult läbi

SULEV VEDLER

GREETE LEHEPUU

Börsijuht Kaarel Ots: „Arvad, et elektriarve on kuratlikult suur? Oota, millal tuleb tasuda koroonaarve!“

106

Vladimir Putin istub mureneva võimupüramiidi tipus

Õnne valem. Lootusrikkaks saamise õpetus

TO I V O TÄ N AV S U U

VLADIMIR SOROKIN

TIINA JÕGEDA

Projektijuht ja toimetaja Sulev Vedler sulev@ekspress.ee Reklaamimüügi projektijuht Jaana Rüütel jaana.ruutel@ekspressmeedia.ee

GREETE LEHEPUU

M E R I L I N PÄ R L I

Maailma suurim autotootja keeldus tunnistamast elektriautode läbilööki TO O M A S VA B A M Ä E

102

Anne Samlik: „Sellistes kriisides karastumist ei taha ükski juht!“

Keeletoimetaja Katrin Hallas Esikaane foto Tiina-Liina Uudam Esikaane kujundus Tarmo Rajamets Kujundajad Ivi Lipp, Tuuli Prees

Väljaande Magnaat autoriõigused kuuluvad Ekspress Meediale. Väljaandes sisalduvate materjalide kasutamine ilma nõusolekuta ei ole lubatud.

edulugu

Ma tahtsin saada

miljonäriks Martin Villig (43) räägib, et teda prooviti oma esimesest firmast välja süüa, Hiina investor soovitas Bolti Eestist minema kolida ning heasüdamlikkus ja teiste aitamine tasub end ära. S ULEV V ED LER

n südatalv, kell näitab kümme hommikul ja musta pusa kandev Martin Villig paistab heatujulisena. Tal on just lõppenud haridusteemaline koosolek. Lapsed räägivad tihti, kelleks nad tahavad saada. Mõni poiss soovib auto juhiks, mõni kosmonaudiks, mõni juuksuriks… Martin meenutab, et üks õpetaja küsis seda ka temalt. „Ma ütlesin naljaviluks, et miljonäriks. Aga ega see tol hetkel liiga läbi mõeldud ei olnud.“ Oma nalja on ta ammu ellu viinud. Martini kroonijuveeliks on Bolt, Eesti tuntuim „idufirma“. Jutumärkides on see sõna seetõttu, et enam ammu ei ole põhjust teda iduks nimetada. Viimsi vallast Laiaküla eramajast välja kasvanud ettevõte on üheksa aastaga laienenud enam kui 45 riiki viies maailmajaos. Jaanuari keskel teatas Bolt, et tema väärtus tõusis järjekordse ra6

hastusvooruga 7,4 miljardi euroni. Martin Villigu osalus kasvas seega 420 miljoni euroni. „Jah, eks ta võib-olla kõlab ilusa numbrina, aga teisest küljest, kui vaatan oma pangakontot, siis seal on need sadu tuhandeid kordi erinevad,“ muigab ta justkui ujedalt ja suunab pilgu unistavalt lakke. „Kui (Bolti) väärtuse kasv jätkub ja peaks kunagi börsil või mingil muul kujul rahaks realiseeruma, siis ma lihtsalt tean, et selle rahaga tuleb targalt toimetada ja maailma paremaks muuta. Aga need summad on suurusjärgus, mida ükski mõistlik inimene oma tarbimiseks ära ei kasuta.“ Bolt pole muidugi ainus. Martin Villig on osalenud asutaja, ülesehitaja ja investorina paljudes ettevõtmistes. Veebiküljel martinvillig.com leidub pikk nimekiri tema viimaste aastate investeeringutest. Fermi, Levila, Outfunnel, Planet42, Printify, Renegade Tea, Rendin, Starship, Upsteam

MÄRGILISES KOHAS: Martin Villig sügisel 2018 kuulsa seina juures, mis tähistab Eesti idufirmade edulugusid.

Foto Priit Simson

Viimsi vallast Laiaküla eramajast välja kasvanud ettevõte on üheksa aastaga laienenud enam kui 45 riiki 5 maailmajaos. 7

ja YuMuuv on vaid mõned neist. Lisame siia ühiskondliku tegevuse, nagu Garage48 häkatonid, iduettevõtjaid ühendav Asutajate Selts, Heateo Haridusfond ja Ida-Virumaal avatud programmeerijate kool kood/Jõhvi. „Erinevate asjade käivitamine on mul olnud lapsest saadik veres. Pidasin lapsena kodus pööningul mänguasjade poodi. Mis iganes asju mul jäi üle, üritasin neid kellelegi maha müüa. Ma ei tahtnud sõltuda sellest, kui palju ema või isa mulle taskuraha annavad. Nii ma otsisingi, kuidas oma võimalusi laiendada. Ma ei jäänud ootama.“ Isegi Legosid hankis ta oma rahast. Selline ettevõtlikkuse ja hariduse kombo pole tema tausta arvestades mingi ime. Isa Tiit sai 1987. aastal Tallinna linnavalitsuse ettevõtlusosakonna juhiks. Ema Reet töötas õpetajana. Aga Martini edu ei tulnud lotovõiduna, vaid sihiliku rügamise ja mõtte laadiga, et kui tahad midagi saada, siis pingutad selle nimel. Ja tema teekonnal on olnud rohkelt tõuse ning langusi nagu lõbustuspargis Ameerika mägedel. „Suures plaanis tundub mulle, et meil tehti rohkem tööd kui paljudes teistes peredes. Vanaemal oli suvila Mähel, seal tuli kogu aeg aiatööd teha. Kui saime korteri Kadriorgu, siis sisustasime ja remontisime seda. Mäletan, kuidas tegime seal ema ja isaga tööd. Lõhkusime ahjusid välja, seal olid väga ilusad tammepuust uksed, millelt pidime vana värvi klaasikildudega maha kraapima, selleks et puidusüü välja tuleks…“ 1990. aastal kolis pere Saaremaale. Tagantjärele hindab Martin, et seal elamine oli „lapsepõlve mõttes kind-

lasti pluss. Vanematel oleks olnud Tallinnas ärilisi võimalusi rohkem, sest tol ajal alustati nii palju ettevõtteid. Aga nad otsustasid Saaremaale kolida ja me saime seal hakkama.“ Twitteris säutsub Martin Villig nime all @waldec. See on tema hüüdnimi lapsepõlvest saadik. Internetiavarustes leidub Martini gümnaasiumiaegne veebikülg, kus ta tutvustab end: „Mina olen Waldec. Ma olen umbes täisealine ja elan Saaremaal, Kuressaares. Tegelikult on mu nimi hoopis Martin Villig, aga selle nimega tunnevad mind vaid vähesed tuttavad. Laiadele massidele (koolist Internetini) olen lihtsalt Waldec....“ Nooruk selgitab, et hakkas juba teises või kolmandas klassis muusikat valima ning temast sirgus diskor. „Tõsisemalt alustasin DJna 1992. aastal Saaremaa Ühisgümnaasiumis sealsete koolipidudega...“ Tuntuse kasvades käis ta isegi mandril mängimas ja tegi saateid Kadi raadios. „Kuid kuna Saaremaal makstakse diskoritele muu Eestiga võrreldes väga vähe, siis otsustasin ka ise pidusid korraldama hakata ja see on toimunud siiani üsna edukalt. Suuremad üritused on olnud 1996. aasta esimene vabaõhu disko Kuressaare lossihoovis ja edasi regulaarselt ööklubis Skala.“ Tema lemmikstiilid olid house ja trance ning ta tegi veebi isegi Saksa bändi Scooter fännikülje. Aga temast ei saanud Kristjan Hirmo ega Tiësto konkurenti. Martin Villig leidis kutsumuse ITst, mis oli parajasti eriti moodne ja äge valdkond. Keegi ei teadnud veel sõna „guugeldamine“. Faceboo-

WALDEC: Koolipoiss Martin Villig tutvustab end maailmale. Mustvalge foto on aastast 1991. 8

„Pidasin lapsena kodus pööningul mänguasjade poodi. Mis iganes asju mul jäi üle, üritasin neid kellelegi maha müüa. Ma ei tahtnud sõltuda sellest, et kui palju ema või isa mulle taskuraha annavad.“

ki eestvedaja Mark Zuckerberg oli vaid 12 aastat vana. Eestis oli Tiigrihüpe välja hõigatud, kuid arvuteid oli kodudes vähe, internetiühendusi veel vähem. Ka noor Martin kippus poole ööni istuma kooli arvutiklassis, mistõttu vanemad ostsid talle lõpuks oma raali, et poiss püsiks kodus. Koos sõbra Kristjan Vagaga (Wag@) nimetasid nad end loominguliseks ühenduseks WWS. Poisid hakkasid tegema kodulehekülgi. Martin programmeeris HTMLi, Kristjan tegeles graafikaga. Neil oli kaks lauaarvutit ja kaks läpakat. „Kokku on meil nelja arvuti peale 64 Mb Rami ja 2,2 Gb vinti. Ja molude diagonaalide summa on 50 tolli, nii et vaatamist on küll. Ahaa, meil on 2 hiirt ja 2 trackball’i ka! Ning kogu see hardware on „powered by Narva 220 voltz...““ „Oleme arvutigraafika valdkonnas töötanud juba 4 aastat,“ kiitsid toona lõpuklassis käinud poisid. „Siiani oleme teinud kogu seda värki vabatahtlikult ja siis kui „aega on“. Meile lihtsalt meeldis... Nüüd on aga

LAMBORGHINI TALLINN Automobili Lamborgini ametlik müügipartner

Supersportautona loodud Huracán STO pakub ehtsat võidusõiduauto tunnet ja tehnikat tänavasõiduks sobival mudelil. Huracán STO-sse on koondatud Lamborghini aastatepikkune mootorispordialane oskusteave. Selles saavad kokku ekstreemne aerodünaamika, ringrajal lihvitud juhitavus, kerge kaal ja seni võimsaim V10-mootor. Olge valmis vallandama kõiki võistlusraja emotsioone igal päeval!

Laeva 2, 10111 Tallinn, Eesti Telefon: +372 6 222 233 Email: info@lamborghini-tallinn.ee www.lamborghini-tallinn.com

Foto Ilmar Saabas

tegemised läinud tõsisemaks ja nüüd täidame juba ettevõtete tellimusi...“ Esimese nn tõsise asjana valmis novembris 1996 oma kooli kodulehekülg, „mille me tegime Avatud Eesti Fondi III interneti konkursi tarvis. See lehekülg tuli seal vist esimeseks ja nüüd siis rahvas räägib, et pidi päris lahe lehekülg olema...“ Järgnesid Saaremaal esimesena internetti pakkunud firma Teetormaja oma, siis Kuressaare linna oma, siis Saaremaa ja Kuressaare turismiinfo oma… Martin õppis majanduskallakuga klassis, mille õpilasi õhutati osalema üleriiklikul äriolümpiaadil. Aprillis 1997 pälvis ta seal esikoha. Võitja sai valida Rootsi reisi ja tasuta semestri vahel Eesti Kõrgemas Kommertskoolis (EBS). Poiss teatas pikemalt mõtlemata, et läheb õppima. Rootsis oli ta käinud. „Minu tädi (ema õde) abiellus 1981. aastal rootslasega ning me käisime iga paari aasta tagant tal külas. Tema väikeste lastega õppisime isegi natuke rootsi keelt. Oskasin seda 50–100 sõna ehk väikelapse tasemel.“ EBSi astudes läks Martin tööle. „Minu palk ühes veebiportaalis oli suurem kui mu ema palk õpetajana Saaremaal. Ta oli natuke isegi pahane, et mis mõttes, ma lähen ülikoolis esimesele kursusele ja selle kõrval töötan sama või isegi kõrgema palgaga kui tema mitme aastakümne pikkuse karjääriga. Aga eks ta muidugi sai aru, et olud muutuvad. Juba siis olid IT-sektori palgad palju konkurentsivõimelisemad kui hariduses.“ 1997. aasta jõulude eel asutas Martin Villig oma esimese firma Waldec ja Co. „Kui tulime ülikooli, siis tundus loogilise jätkuna, et nüüd on vaja oma ettevõte luua ja hakata Tallinnas kodulehekülgi tegema. Oma firma oli vajalik selleks, et saaks ettevõtetega lepinguid teha, neile arveid esitada.“ 1990. aastate Eestit iseloomustas kauboikapitalism. Reeglid ja head tavad polnud veel paigas. Ka algaja ärimees Martin tundis peagi pitsitust. „Sain väga hea elukooli, mida tähendab äriseadustik, sest vahepeal taheti ettevõtet üle võtta. Vanemate kursuste vennad vaatasid, et oo, äge, proovime kampa saada. Ja tunduski, et 10

JA VÕITJA ON: Tänavu jaanuaris Tallinnas toimunud idufirmade auhinnagalal pälvis Martin Villig ühiskondliku tegevuse eest auhinna The Giving Back Powerhouse of 2021.

võib-olla on neil rohkem kogemust müügivaldkonnas ja laiem kontaktide võrgustik. Et oleks mõtet partnereid juurde võtta. Aga läbirääkimiste käigus selgus, et nende ootused olid suuremad ja asi hakkas minema suunas, mida me ei soovinud. Samal ajal käisid ülikoolis äriseadustiku loengud. Mul oli väga põnev, sest teised üliõpilased kuulasid teoreetiliselt, minul oli aga samal ajal oht, et ettevõtet tahetakse üle võtta. Mul olid täiesti praktilised küsimused õppejõule, et kuidas juhatuse koosolekut kokku kutsuda, millised on õigused ja milline peab olema hääletusprotsent. Selles mõttes näen, et kui kooli kõrvalt midagi päriselus teha ja samal ajal seda õppida, siis on need teadmised palju väärtuslikumad.“ Tüli oli tõesti kõva. Äriregistris talletatud paberid näitavad, et 12. juulil 1998 Saaremaal Nasva motellis peetud koosolekul otsustasid Herty Tammo (osalus 50 protsenti) ja Kristjan Vaga (osalus 25 protsenti), et Tammost saab Waldec ja Co ainujuht. Martin Villig, keda polnud kohal, kihutati firma juhi kohalt minema ning ta sai käsu koos Karel D. Loidega tagastada nende käes olev vara ning teha aruanne ettevõtte seisu kohta. „Aega anti selleks üks nädal, vastasel korral palutakse advokaatidel tegut-

seda vastavalt Eesti Vabariigi seadustele ja algatada menetlus antud isikute vastu,“ seisab otsuses. Aga ülevõtmine vajus kokku. Tammol ja Vagal puudusid osade soetamise kohta notariaalsed lepingud. Mõned nädalad hiljem kuulutas Martin Villig, et „Herty Tammo ja Kristjan Vaga näol ei ole tegemist OÜ Waldec ja Co osanikega, seega puudub neil ka õigus kutsuda tagasi ning valida osaühingu juhatuse liikmeid.“ Tammot tuntakse tänapäeval Wise Guys Investmentsi ja Ridango ühe eestvedajana. Alles on ka Waldec ja Co, kuid praegu kannab ta nime Zero Media, tegeleb e-lahendustega ning on muuhulgas valmistanud Eesti Ekspressi veebikülje. Villig on tema juht seniajani ning just Zero Media Läti tütarettevõtte nimel hoidis ta aastaid oma osalust Boltis. Samamoodi kasutasid investeerimiseks Läti ettevõtteid sealse soodsa maksukliima tõttu ka mõned teised Bolti osanikud. Aga mullu jõulude eel tõi Martin Villig osaluse Lätist Eestisse tagasi. Sõbrad Waldec ja Waga ehk Martin ja Kristjan jätkasid pärast esimest ehmatust tõusukursil. Nad ühendasid oma jõud Priit Vaikmaa ja Siim Viiduga, kes avasid septembris

STIILNE ELU TOAS JA ÕUES Mööbel, mis murrab piire sise- ja välisruumi vahel • Innovaatilised materjalid tagavad mugavuse ja vastupidavuse • Mööbel ei järgi trende, on lihtne, funktsionaalne ja ajatu • Värvid on sama olulised kui muusikule noodid • Vastandid ühendavad, nii ka käsitöö vaibad ja high-tec materjalid • Päikesevarjud ja sirmid loovad keskkonna • Disaini keskmeks on alati inimene

Vivarec Viimistlussalongid: Kopli 3, Tallinn | Kastani 42, Tartu

vivarec.ee

1998 Eesti esimese veebiportaali xxl.ee. See sündis veel enne Delfit ja Megat, mis oli Ekspress Grupi esimene uudistevärav. Nelik müüs oma portaali (osaühing XXL Internetivärav) kiiresti börsifirmale Pennu. Ühtlasi sai vaid 20 aasta vanusest Martin Villigust direktor ostjafirmas. Ta hakkas vastutama tarkvaraarenduse eest. Tema tiim paisus kiiresti 75 inimeseni. Internetiväravat müües sai Villig endale 25 000 börsifirma aktsiat. Ta oli tehtud mees: heal ajal maksis too osalus 400 000 krooni (veidi üle 25 000 euro), mille eest võinuks soetada Kalamajas neli-viis korterit. Aga Pennu ei toonud igavest õnne tema õuele. Too arvutite valmistamisega alustanud ettevõte sattus mitme varasema valearvestuse ja maksupettuse tõttu raskustesse. Firma võtsid üle investeerimispankurid. Nad panid Pennule nimeks XXL.EE ja valisid uueks ärisuunaks digitaalse bisnise. See oli õige samm, sest parajasti huugas dot-com-buum. Villigu käe all sündisid mitmed tuntud projektid (näiteks kinnisvarakuulutuste portaal city24.ee, SEB Ühispanga ja Saku Õlletehase veebiküljed, Estonian Airi piletite broneeringu süsteem jpm), kuid sellest tulust ei piisanud XXL.EE kestmiseks. „Interneti valdkond toimis normaalselt ja oli väikses kasumis, aga see kasum ei olnud nii suur, et eelmise juhtkonna aegsetest probleemidest tekkinud kahjumit ära katta,“ tõdeb Martin. Mais 2002 kuulutas kohus XXL.EE maksejõuetuks. Villig sai sellest afäärist mitu väärtuslikku õppetundi, sealhulgas ka kibedaid. „Meil oli väga hea juht Arho Anttila, kes õpetas tänapäevast juhtimist. Juba tol ajal istus ta kõigi alluvatega avatud korrusel ega olnud kuskil sekretäriga piiratud suures kabinetis nagu paljudes teistes ettevõtetes. Selline juhtimiskultuur sai mulle omaseks. Samuti sain laienemiskogemuse, sest läksime internetiäri valdkonnaga Lätti ja Leetu. Ja veel: ettevõtete ühinedes saime XXL.EE aktsiaid. Lõpuks, kui ettevõttel läks kehvasti, langes aktsia hind väga palju. Õppetund oligi see, et varasid võiks hajutada. Ära hoia kõiki mune ühes korvis.“

Mais 2002 kuulutas kohus XXL.EE maksejõuetuks. Villig sai sellest afäärist mitu väärtuslikku õppetundi, sealhulgas ka kibedaid.

Martin Villig ei unistanud toona maailma vallutamisest. „Me olime küll internetibuumi osa, aga ikkagi selle osa Eestis ja Baltikumis. Mõtlesime pigem regionaalselt, mitte globaalsest, nii suured unistajad me ei olnud. Ma olengi võib-olla oma loomult rohkem asjade ära tegija, mitte niivõrd suur visionäär. Mu vend Markus on mõneti teistmoodi: tema mõtleb palju suuremalt. Selles mõttes täiendame üksteist hästi.“ XXL.EE krahhi järel pidi Martin esimest korda tööd otsima. Ta kandideeris edukalt Tallinna börsi ja Eesti Väärtpaberite Keskdepositooriumi e-teenuste juhiks. Parajasti toimus Eestis pensionireform ning pisike meeskond Villigu osalusel (ja koostöös Kaidi Ruusalepaga) ehitas üles pensionikeskuse portaali ja teise pensionisamba registri. Teine pensionisammas töötas kohustuslikuna eelmise aastani, kui ta kehva tootluse tõttu vabatahtlikuks muudeti. „Eks mul on siin kahetised tunded,“ tunnistab Martin. „Demograafilist pilti vaadates töötegijate arv ju väheneb ja seetõttu peab ilmselt tööl käivate inimeste maksukoormus aja jooksul kasvama, et vananevat elanikkonda üleval pidada. Selles mõttes oli selle süsteemi loomine tark otsus. Aga teise samba fondide opereerimine ja mudel, kuidas see

Foto Jaanus Lensment / Postimees

LIMONAADIPÄEVA PLANEERIMISKOOSOLEK: Martin Villig kevadel 2014 oma tütre Victoria (tahvli ees) ning tema sõbrannade Elina Meieri ja Getlin Meetuaga. Tegemist oli võistlusega, kes suudab kolme tunni jooksul kõige rohkem kasumit teenida enda küpsetiste müümisega. Võitis muidugi pildil olev võistkond Kolm Sidrunit! 13

Foto: Rauno Volmar

Idee viia Skype’i videokõned suurtele telekaekraanidele takerdus õiguslikesse probleemidesse. Villig õppis, et oma äriideed ei tasu üles ehitada kellegi teise tehnoloogiale. Equilibria, mis oli Vene turule mõeldud e-kaubanduse projekt, läks nurja asutajate vahel tekkinud väärtuskonflikti tõttu. Martin Villig maandus 2012. aastal lõpuks Fortumos, mis tegeleb mobiilimaksetega. Ja siis sündis Bolt, esimese nimega mTakso.

KÄIME KATUSEID MÖÖDA: 2003. aastal poseerisid fotograafile teise pensionisamba tegelikud käivitajad eesotsas Kaidi Ruusalepaga (tollal Oone, pildil keskel vestiga). Paremalt teine on Martin Villig, kes kandis ametinimetust projektijuht ja EVK e-teenuste juht

toimis – sellega ei saanud üdini rahul olla. Tootlus võiks parem olla.“ Ta proovinuks esmalt hoopis fondide juhtimist reformida. „Ma ei ole teinud küll arvutusi, aga mulle tundub, et need inimesed, kes täna võtavad raha välja ja ei investeeri seda, vaid kulutavad ära, nende ootus riigile on paarikümne aasta pärast ikkagi see, et ma ei ela hästi ära, riik peaks mind üleval pidama.“ Oma vanaduspõlve kohta usub ta, et see kujuneb aktiivseks nagu tema emal ja isal. „Meie pere ei ole sellist tüüpi, kes istuks vaikselt kuskil metsatalus, käiks jalutamas ja vaataks telekat. Loodetavasti põleme heleda leegiga lõpuni ja siis, kui on aeg lahkuda, siis on võib-olla rõõm tagasi vaadata sellele, et äkki õnnestus mõned toredad asjad elus ära teha ja ühiskonda kuidagi paremaks muuta.“ Suvel 2005 kutsus Toivo Annus Martini tööle Skype’i, mis pani aluse Eesti idufirmanduse buumile. Temast sai firma 60. töötaja. Kui ta kaks aastat hiljem lahkus, oli töötajaid 660. Ta juhtis tiimi, mis tegeles iseteeninduskeskkonna ja maksesüsteemide arendamisega. 14

„Seal võib-olla tekkiski mul esimest korda globaalsem ambitsioon,“ ütleb ta. „Nägin, et punt nutikaid eestlasi suudab ehitada toote, mida kasutavad sajad miljonid inimesed üle maailma. See süstis hästi palju eneseusku. Usku, et siin väikses riigis saab väga pöördelisi asju teha, uuenduslikke teenuseid arendada. Asjade ära tegemise kiirus oli väga äge. Meil oli ütlemine, et kui kellelgi tuli hommikul mingi mõte, et teeks mingi uue asja, siis päeval kirjutati koodi ja õhtul kasutas seda juba 10 000 inimest.“ Sel perioodil ostis Skype’i New Yorgis Nasdaqi tehnobörsil noteeritud eBay. Villig koges, mida tähendab töötada börsifirmas, üha paremate tulemuste saavutamise surve all. Seejärel tegutses ta mitme iduprojektiga. Hoogsalt alustanud infosüsteemide firma CSA Partners (põhitooteks börsiettevõtetele suunatud infosüsteem „Insider“) ei läinud loodetult käima, sest ülejäänud kolm osanikku ei olnud Martini väitel nõus loobuma oma palgalistest kohtadest ja pühendama end täielikult uuele firmale.

Martini väikevennas Markuses pesitseb samuti ettevõtja hing. Kevadel 2010 oli ta 16 aasta vanusena noorim osaleja Garage48 üritustel ning töötas koos Priit Pärna, Ahti Heinla, Jaan Tallinna ja teiste taibudega välja Namefy idee, mis oli „lihtne lapse nimegeneraator internetis, arvestab päritolu, õdede-vendade ja sugulaste nimesid“. Mõte oli tore, aga sellel puudus äriline potentsiaal. Aasta hiljem esitles Markus Villig mKooli ehk äppi, mis tegi eKooli kättesaadavaks nutitelefonis. Selle tingis tema kolimine Inglise Kolledžist Reaalkooli. Uus kool tarvitas eKooli, mis ei tundunud noormehele piisavalt kiire ja töökindel, mistõttu ta lõi mõttekaaslastega mKooli. See lahendus võitis Garage48 nädalavahetusel esikoha, kuid ka tema ei puhkenud äriliselt õitsele. Järgnes mTakso. Mais 2012 toimus esimene Garage48 üritus Kiievis. Martin tellis seal takso mitte telefonitsi nagu Eestis, vaid internetikülje Uklon kaudu. „Said minna veebilehele ja öelda, kus asud ning kuhu tahad sõita, ja ta pakkus sulle, et saad tellida sellise hinnaga takso. Vajutasin nuppu, takso tuli ja saingi pakutud hinnaga kohale. Eestis ei olnud sarnast teenust.“ Siit plahvatas äriidee, mille noppis üles Markus. Tal jätkus lõpuklassis piisavalt aega, et mõtteid lihvida. Noormees korraldas noorte seas küsitluse, kas nad vajaksid uut takso tellimise platvormi. 90 protsenti 600 vastanust leidis, et on vaja küll, sest nad olid tüdinenud vabade taksode otsimisest. Markuse „mTakso süsteem taksotellimuste edastamiseks“ pälvis riiklikul õpilasleiutajate konkursil güm-

Positiivsed emotsioonid panevad hinge särama. Miks mitte neile siis hoogu anda? Uus Taycan GTS ja Taycan GTS Sport Turismo annavad nüüd Porsche sõiduelamusele veelgi võimsama emotsiooniga elektrilaengu. GTS – kolm tähte, mis pole kunagi varem niimoodi kütkestanud. Tellimusteks avatud! Sõiduulatus WLTP kombineeritud 424-504 km. Elektrikulu WLTP kombineeritud 24,1-20,3 kWh/100 km. CO2-emissioon 0 g/km. Hind alates 132 180 €.

Porsche Tallinna esindus Auto 100 AS Tel: +372 683 7000 Mustamäe tee 12b, Tallinn www.porsche.ee

Foto uklon.com.ua

naasiumiastmes esikoha: 1000 euro suuruse preemia. „Tallinna 35 taksoettevõttest ainult 2 kasutasid mingit tarkvara. Ülejäänud olid kõik kaustiku ja raadiosaatja peal,“ meenutab Martin. „Tallinna eripäraks oligi see, et meil oli hästi palju väikse autopargiga taksoettevõtteid ja neisse helistades selgus, et neil ei olnud parasjagu taksot sinu lähedal. Teistes linnades ei olnud sellist probleemi. Näiteks Helsingis, Amsterdamis ja muudes kohtades, kuhu me alguses plaanisime laieneda, olid tuhanded taksod ühes tellimissüsteemis. Tallinnas seda ei olnud. Kõigil taksoettevõtete omanikel, kellega rääkisime, oli küll unistus luua ülelinnaline dispetšerkeskus, aga keegi ei suutnud seda teha.“ 6. veebruaril 2013 asutas Markus Villig osaühingu mTakso, mille tegevusalaks oli programmeerimine. Ta tegeles uue äri ettevalmistamisega terve kevade ja suve. Markus mõistis kiiresti, et talle ei piisa 200 euro suurusest eelarvest. Linna pealt leitud vabakutseline programmeerija küsis töö eest 7000 eurot. Markus mangus vanematelt laenu jutuga, et hulga mõistlikum on kulutada tema ülikooliõpinguteks kõrvale pandud raha hoopis äri arendamiseks. Ta käis mööda taksopeatusi ja veenis juhte mTakso äppi kasutama. Suurem osa neist saatis poisi teadagi Foto MARGUS ANSU / Postimees / Scanpix Baltics

VISADUS VIIB SIHILE: Septembris 2013 teatasid mitmed meediakanalid, et koolipoiss Markus Villig pani edukalt käima mTakso. 16

UKLON: Selle Ukraina firma teenust kasutades sai Martin Villig idee luua Bolt. Tema noorem vend võttis asja kohe ette.

kuhu. Nad olid harjunud tundide kaupa passima ja kallist tariifi küsima, selle asemel, et veidi odavamalt ringi sõita ja suurema käibega rohkem teenida. Sageli aitas Markust ema, sest nooruk ei osanud vene keelt, mida tarvitas suur osa juhtidest. Markus kleepis linna täis mTakso reklaame. Ta helistas ajakirjanikele ning nood võtsid tuld, sest skandaalide kõrval vajasid lugejad-kuulajadvaatajad imelisi edulugusid ning „Koolipoiss käivitas nutika ettevõtte“ kuulus selgelt selliste sekka. Juba esimese kahe nädalaga suutis ta leida 60 juhti Tallinnast ja 10 Tartust ning teenindada 2100 klienti. Aga äpi esimene versioon kubises vigadest, autojuhid ei loginud end alguses korralikult sisse ja kliendid jäid tellitud autot ootama. Markus vajas töökindlat äppi ja pani foorumisse php.net kuulutuse. Noormehel vedas, sest vastas Oliver Leisalu (praegune Bolti tarkvaraarenduse juht), kes oskas lühikese ajaga vead parandada. Ettevõtmine ajas poisi nii elevile, et ta jättis pooleli IT-õpingud Tartu Ülikoolis.

Sügisel 2013 viis Markus oma äriidee võistlusele „Ajujaht“. Reklaamlause kõlas: „mTakso on mugav rakendus 2 klikiga takso tellimiseks, ilma helistamata. Vali sobiv takso, esita tellimus läbi äppi ja jälgi auto liikumist reaalajas kaardilt!“ Nii imelik kui ka see ei tundu, kuid tulevane ükssarvik jäi „Ajujahil“ teiseks. Žürii liige, rate.ee loonud Andrei Korobeinik teatas, et maailmas on sellised rakendusi kümneid ja sadu. Võidu napsas Timbeter, mis tegeleb puidukoguste mõõtmisega. Mõned aastad tagasi idufirmade programmis Level11 esinedes tunnistas Martin Villig, et mTakso algne äriidee oli väga lihtne. „Proovime Tallinnas teha 100 000–200 000 taksosõitu, küsida 50 senti teenuse pealt ja nii on see paari inimesega firmat tehes päris normaalne bisnis, elab ära küll.“ Markusel oli aga märksa suurem ambitsioon: luua vähemalt miljoni kliendiga rahvusvaheline äri (kuid seegi oli tagasihoidlik, sest praegu on kundesid üle saja miljoni). Firma laienes kiiresti „lõunaosariikidesse“, kusjuures Martinil on meeles, et näiteks erinevalt Eestist

SEE KOLMIK PANI ALUSE BOLTI EDULE: Vasakult Oliver Leisalu, Martin Villig ja Markus Villig.

„Mossitamine ei ole tervislik ja kui oled mõtestanud, miks asjad just nii läksid, tuleb küsida, et kuidas edasi.“

said Leedus töötajad esimestel nädalatel ähvardussõnumeid – end taksoturule sisse söönud tegelased ei vaadanud konkurentsi lisandumisele hästi. Laienedes pandi firmale rahvusvaheliselt suupärasem nimi Taxify. EAS andis kaubamärgi uuringu ja registreerimise tarbeks 4000 eurot toetust. Martin Villig lahkus igapäevatöölt Fortumos. „Otsustasin, et keskendun ainult ühele asjale. Olin jõudnud oma elus sellisesse faasi, kus tegelesin liiga paljude asjadega. Ülikoolikaaslased olid pärast kooli hakanud ühte asja tegema ja jõudsid kümne aastaga päris kaugele. Mina olin igasuguseid põnevaid asju teinud eri valdkondades, aga ükski ei olnud niivõrd edukas, kui lootsin.“ Aprillis 2014 jagas Markus poole Taxifyst lähemate kaasvõitlejate vahel, kelleks olid vend Martin ja tema osaühing Zero Media, ema ja isa osa-

ühing Willing ning Oliver Leisalu. Sellega oli firma tuumik paika pandud. Kohe seejärel toimus esimene rahastusring. Idufirmad ei saa kohe pangast laenu, nemad peavad kasvamiseks rahastajaid otsima ja selles äris on tavaks, et riskiinvestorid küsivad laenamise asemel osalusi. Isegi kui sajast äriideest õnnestub üks, võib see mitu tuhat korda ületada teistest ettevõtmisest saadud kaotused. Mais 2014 külvasid Taxifysse 70 000 euro suuruse seemne neli esimest investorit: Märt Kelder ja Andrus Purde nn Skype’i maffiast, üks sõidukite GPSiga jälgimise teenust pakkuva Navireci asutajaid Toomas Bergmann ja soomlane Mikko Silventola. „Kui olime „Ajujahis“ ja Tallinnas äri kasvas, siis oli raha küsida lihtsam, sest kõik vaatasid, et meil läheb hästi,“ kõneleb Martin. „Järgmised paar aastat oli aga ülikeeruline, sest kõik arvasid, et Uber kujuneb mono-

poliks ja keegi ei saa tema vastu. See oli üldlevinud arvamus investeerimisringkondades. Me olime tillukene Ida-Euroopa ettevõte. Kasvasime küll kogu aeg, aga mitte seitsmepenikoormasaabastega nagu suured konkurendid. Siis oli ülikeeruline raha kaasata.“ Asi polnud ainult Uberis, mis võidukäiku tegi. Koduses Eestiski puhkes taksosõda. Taxify tegi lepinguid otse juhtidega, mitte taksofirmadega, ja see pahandas vanad olijad välja. Taksojuhtide Liit kuulutas Taxify masinad piraattaksodeks ja hoiatas, et äpp ega selle omanik ei vastuta millegi eest, ka tellitud sõiduki mitteilmumise, juhi tervisliku seisundi ega auto korrashoiu eest. Lõpuks tegid konkurendid endale samuti äpid (Taxigo, Taxofon), aga neil polnud nii laia haaret nagu vendadel Villigutel. Nemad olid oma ala eesrindlased. Taxify lahendas ära iidse probleemi: enam ei olnud vaja kaasas kanda sularaha ega isegi krediitkaarti, maksmiseks piisas telefoniäpist. Rahvas oli rahul. Taxify kontrollis ka, et juhid poleks kriminaalkorras karistatud. Autod ei tohtinud olla liiga pisikesed ega vanemad kui kümme aastat. Taxify ärimahud kasvasid 4–5 korda aastas. Kahe aastaga jõudis firma kümnesse riiki, tema äppi tarvitas üle kümne tuhande juhi ning klientide arv ületas poolt miljonit. Firma laienes alatasa mõnda uude linna või riiki ja kui seal ei saatnud seda edu, siis pandi pillid kotti ja liiguti edasi. See ärimudel töötas paremini, kiiremini ja odavamalt kui konkurentide omad. (Martin ütleb, et samamoodi ei ohi ta ka ise isiklike tagasilöökide puhul: „Olen paar tundi kurb või pettunud, aga siis saan aru, et see ei vii kuskile. Järgmisel hommikul tuleb tõusta püsti. Mossitamine ei ole tervislik ja kui oled mõtestanud, miks asjad just nii läksid, tuleb küsida, et kuidas edasi.“) Muidugi ei läinud kõik laitmatult, kuid seda ei pandud suure kella külge. Kuni sügisel 2017 teatas Taxify märgilisest minekust Londonisse. Ta lubas seal odavamaid sõite kui peakonkurent Uber – nii nagu Transferwise’i (Wise) eestlastest asutajad Taavet Hinrikus ja Kristo

Käärmann tõotasid valuuta vahetamisel suurpankadele tuule alla teha. Markus Villig kiitis juba enne teenuse avamist, et rakenduse on alla laadinud 15 000 londonlast. Aga oodatud suure võidu asemel põrutasid nad täiskäigul juriidilise miini otsa. Eestlased ostsid pisikese taksofirma City Drive Services ja uskusid, et saavad tegutseda tollele välja antud litsentsi alusel. See oli viga. Kolm päeva pärast turule tulekut kuulutas Londoni transpordiamet, et Taxifyl puudub tegutsemiseks tarvilik luba. „Nad kaitsevad turul valitsevat monopoolset seisundit. Uber on turul monopol,“ kurtis Markus Villig Eesti meedias. Mõned aastad hiljem tunnistas ta ajakirjas Wired, et Londonis juhtunu oli šokk. „Me ei olnud selleks valmistunud.“ Uuesti läks firma Londonisse alles kaks aastat hiljem. Aga firma maine ei olnud kõige parem. Ka Magnaadi veergudel ilmus veel kolm aastat tagasi lugu, kus mainiti, et oma kuueaastase tegutsemisaja jooksul pole ettevõte kordagi kasumis olnud. Loo pealkiri kõlas: „Kas Bolt on üks suur mull?“. Suuresti andis selleks kahtluseks põhjust asjaolu, et konkurendid Uber ja Lyft läksid börsile ning nende aktsiat ei saatnud loodetud edu. Kuid Bolt sai kahjumit ka 2019. aastal ja 2020. aastal. Ja investorid usaldasid teda aina enam, sest neid huvitab kasv, kasv ja veel kord kasv. Põhimõttel: söö end kohe turule sisse ja siis hakkad rasvast kasumit nautima. Kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Sel põhjusel ei mallanud ka Markus Villig ülikooli lõpetada, vaid alustas kohe, kui oli veel õige aeg. Eelmise kümnendi keskel investorite ninakirtsutusi teeninud Taxify leidis uue hoo Aafrikast. Vähem kui aastapikkuse tegutsemise järel teenis ta sealt juba poole käibest. Musta Mandri vallutamist alustas ettevõte kuus aastat tagasi Johannesburgist. Seejuures polnud keegi firma juhtkonnast Lõuna-Aafrika Vabariigis käinud. Isegi sealne juht palgati Skype’i kaudu. Taxify kasutas Aafrikas omapärast meetodit. Eestlased ei palganud kedagi raske raha eest uut turgu uurima, vaid panid üles töökuulutuse ja

palusid kandidaatidel koduse ülesandena turu-uuring teha. Nii said nad alati kohalikest oludest hea ülevaate ja seejuures mitmest allikast. Taxify ei palganud Aafrikast äri juhtima kohalikke ärituusasid, vaid ärksaid noori, kes olid loomingulised ning valmis suhtlema peakontoriga üle interneti. Nad teadsid, et edu korral ootab neid kopsakas preemia. Idufirmadele iseloomulikult jagab Taxify kõigile töötajatele aktsiaoptsioone ning nii ongi tema väikeosanike sekka siginenud sellised tegelased nagu Justin Kelechi Mbaike, Edwina Moleti Mogale, Nima Ghafoori Tabrizi ja Uchenna Chukwuebuka Okafor. Aafrikas peitub meeletu arengupotentsiaal, sest sealne elanike arv kasvab lähematel aastakümnetel kiiremini kui teistes maailmajagudes. „Olles seal regioonis täna turuliider, oleme end väga hästi positsioneerinud, et selles kasvus osaleda,“ kiidab Martin Villig. Samas mainib ta, et firma tegutseb praegu vaid seitsmes riigis (Ghana, Keenia, LAV, Nigeeria, Tansaania, Tuneesia ja Uganda). „Selleks, et meie teenused hästi toimiks, on mitmed eeldused. Esiteks peab olema hulk inimesi, kellel on huvi autojuhiteenust pakkuda, ja neil peab olema võimalus autosid osta või rentida. Teiseks peab olema piisavalt tarbijaid, kes kasutaks sellist tellitavat transporti. Aafrikas on hästi palju vaesemat elanikkonda ja neil ei ole ligipääsu autodele. Jõukam elanikkonna grupp on aga pisike ja nad on nii jõukad, et neil on oma autojuhid ehk neil ei ole taksoteenust vaja. Selles mõttes peab ühiskond arenema faasi, kus tekib suurem hulk keskklassi. Ka riigi turvalisuse olukord peab olema selline, et inimesed julgeksid taksoteenust kasutada.“ Kuna LAV paistab silma kõrge kuritegevuse tasemega, varustas Taxify sealsed autod turvanupuga, millega sai kiiresti kohale kutsuda turvafirma. „Kui leidsime Aafrikast kiirema kasvu, siis tekkis investoritel taas meie vastu huvi ja selleks ajaks oli muutunud ka mõttelaad. Saadi aru, et see ei ole monopoli-äri. Et see on pigem nagu telekomi äri, kus igal turul on kaks-kolm platvormi. Seejärel läks meil samm-sammult lihtsamaks. 19

Suutsime näidata, millised on meie eesmärgid, ja et suudame neid ellu viia isegi lubatust kiiremini, eesmärke ületades. Siis tuli investorite usk tagasi.“ Suvel 2017 investeeris Taxifysse Hiina transpordiplatvorm Didi Chuxing. Hiinlased tegid ettepaneku, et Taxify koliks juriidilise peakorteri mujale. Idufirmade puhul pole selles midagi erilist: näiteks Wise’i ja Monese staabid asuvad Inglismaal ning Pipedrive’i, Glia, Starshipi ja Testlio omad Ameerika Ühendriikides. Martin Villig räägib, et tolle ajani polnud nad mõelnud Eestist lahkumisele. „Me lihtsalt proovisime oma äri arendada ja asukoht ei olnud oluline. Aga Hiina investorid ütlesid, et kõikide muude regionaalsete platvormide peakontorid, kuhu nad on investeerinud, asuvad Kaimanisaartel või kuskil mujal sellises kohas. Analüüsisime Markusega, kuhu üldse võiks peakontori viia, ja leidsime, et see läheks kalliks ning muudaks juhtimise palju keerulisemaks. Peaksime palkama välismaa advokaadid ja näiteks Hollandis peavad kõik dokumendid olema hollandi keeles. Meie aga tahame kiiresti ettevõtet arendada. Ütlesime, et jääme Eestisse. See oli murdepunkt. Edasi ei ole me kaalunud ära minemist. Korra oli võib-olla vaja see mõtteharjutus läbi teha, aga suutsime endale kindlaks jääda. Loodetavasti saame olla teistele eeskujuks ja näidata, et Eesti ettevõttena on võimalik sadu miljoneid kapitali kaasata ja globaalselt äri teha. Usun, et terve Ida-Euroopa ettevõtjad saaksid meie näite baasil oma investoritele öelda, et me ei pea ära kolima.“ Mustal Mandril tarvitas firma autode kõrval tuk-tukke ja vahendas mootorrattaid. Viimasest sündis idee pakkuda elektritõukse. Koroonapandeemia ajal kasvas kiiresti toidu ja pakkide kojuvedu. Seejärel lisandusid lihtsa valikuga poed. Villigud on kogu aeg otsinud midagi uut, et suurendada äri mahte. Kuna firma kasvas välja algsest taksoteenuste valdkonnast, sai ta kevadel 2019 uue nime ja kaubamärgi Bolt (inglise keeles välgunool). „Meie jaoks tähendab see kiiret ja mugavat võimalust linnas ringi liikuda, olgu 20

Foto Teet Malsroos / Õhtuleht

RIIKLIK AITÄH! 2019. aastal andis president Kersti Kaljulaid Martin Villigule ettevõtluse edendamise eest Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

see siis auto, tõukeratta või ühistranspordiga. Me usume, et transpordi tulevik on elektriline,“ teatas Markus. Ju u n i s 2 01 2 t u t v u sta t i San Franciscos konverentsil „E-Mobility as a Service“ tuleviku transporti. Seal ennustati, et tänu mõned aastad varem tarvitusele võetud nutitelefonidele ja digitaalsetele lahendustele muutub elu oluliselt. Liikumine punktist A punkti B muutub sama lihtsaks nagu vee laskmine kraanist või valgustuse sisse klõpsamine. Sa ei pea ju nende tarbeks omama kaevu ega elektrijaama. Samamoodi ei vaja tuleviku tarbija isiklikku sõiduautot. Autode jagamine ei ole uus idee. Ameerikas kasutati seda juba teise maailmasõja ajal ning Chrysler ja 3M pakkusid ühiseid autosid oma töötajatele 1970. aastatel, kui Läänt vapustas naftahinnašokk. Nüüd tuli jagamismajandus tagasi. Oktoobris 2018 Ukrainas Lvivis esinedes rääkis Martin Villig nn triljoni dollari probleemist – transport neelab kodu järel kõige rohkem inimeste raha. Ta näitas slaidi, et tulevik toob suure muutuse. Kui 2017. aastal moodustas nn nõudmiseni (on-demand) transport vaid 3 protsenti linnatranspordist, siis 2027. aastal moodustab juba 25 protsenti. Eraautode osa kukub samal ajal 47 protsendilt

30 protsendini. Sõidujagamist pakkuvad ettevõtted muutuvad peagi suurimateks autoomanikeks, sest autod ning parkimine lähevad üha kallimaks. Odavam on autot laenata vaid selleks ajaks, kui teda reaalselt vajad. Siit võib ka leida põhjuse, miks autotootjad hakkasid huvi tundma Bolti-suguste platvormide vastu. Mais 2018 siseneski Eesti firmasse uue osanikuna Daimler-Benz. Selle investeeringu järel muutus Taxify ükssarvikuks ehk tema turuväärtus ületas miljardi dollari (euro) künnise. Mullu nägidki eestlased, kuidas Bolt tuli Tallinnas välja ülilihtsa autorendiga. Kui varem pidi huviline minema üürifirma kontorisse ja seal paberitega asjatama, siis nüüd piisab Bolti äpi abil lähima vaba auto otsimisest. Ja masinaid toodi tänavatele sadade kaupa, et tarbijad ei peaks neid tikutulega taga otsima. Martin Villig ütleb, et Bolti visioon on 10–20 aasta pikkune, aga reaalsed plaanid umbes aastased. „Kuna meie äri muutub sageli, siis mõnesid asju peame ümber hindama iga kvartali tagant või isegi iga nädal.“ Firma lähema aja suurima väljakutsena nimetab ta heade inimeste leidmist. „Teised ettevõtjad ütlevad sama. Et sul võib olla hea idee, aga kui sul ei ole inimesi, kes seda ellu viivad, või teevad nad seda kehvasti, siis sa ei arene nii, nagu soovid. Sel aastal on meil plaan kasvada 3000 töötajalt 5000 töötajani. See tähendab, et meil on vaja 2000 inimest palgata. Kusjuures tahame, et nad kõik oleks head inimesed, meie firma kultuuriga, teeksid ära testitööd ja seda olukorras, kus kõik maailma suuremad ettevõtted on värbamas tuhandeid inimesi. Sageli suudavad konkurendid maksta paremat palka. Nii et see on tõsine väljakutse.“ Ta ei pelga lumehelbekeste põlvkonda, mis paistab silma püsimatusega. „Bolti missioon on muuta linnasid inimsõbralikumaks, et inimestel oleks neis parem elada. Kui töötajate mõttelaad sellega ühtib, kui nad usuvad, et see on mõistlik suund, ja nad näevad, et me iga nädal, iga kuu, iga aasta suudame selles olulisi samme teha, oma teenuseid paremini pakkuda, rohkemate inimeste elu paremaks muuta, siis nad tunnetavad

Bolti viimane rahastusvoor kulges kiiresti. „Neli kuni kuus nädalat rääkisime investoritega. Ütlesime, et meil on sellised ja sellised eesmärgid. See on muidugi aastatepikkuse töö tulemus, see ei käi päris nii, et saadad külmalt meili… Kui oled oma plaane täitnud ja teinud seda mitu perioodi, siis on investoritel juba üsna hea eelaimdus, et see on ettevõte, mis suudab lubadusi täita.“ Uute osanike kaasamisega muutub algsete investorite osalus üha lahjemaks. Markus Villigule kuulub kunagise poole asemel vaid 17 protsenti Boltist ja Martinile 19 protsendi asemel alla 6 protsendi. „Arvan, et pikas perspektiivis saame börsiettevõtteks. See tundub loogiline suund,“ ütleb Martin. „Samas proovime seda võimalikult kaua edasi lükata. Just sellel põhjusel,

Ettevõtluse kõrval täidab Martin Villigu aega üha enam taas ühiskondlik tegevus. „Nii kaua kui mäletan, olen töö kõrvalt proovinud täita mingit ühiskondliku rolli. Börsil ja Skype’is töötades olin Eesti noorte kommertskoja liige. Kui Eestis hakkas tekkima idufirmade kogukond, siis käivitasime Asutajate Seltsi, kus on tänaseks 180 liiget, ja Garage48, mis on ideest prototüübi ehitamise platvorm. See kõik tuli üsna loogiliselt. Näiteks Garage48 puhul nägime, et paljud inimesed käisid äriideega ringi. Ja kui sama inimene ütles aasta või kahe pärast, et mul on ikka seesama idee, aga ma ei ole kuskile jõudnud, siis mõtlesime, et on vaja ühte nädalavahetust, kus ehitad idee valmis kahe päevaga ja kolmandal testid, kas see töötab. Siis saad otsustada, kas pühendud sellele, või kui see ei tööta, siis viskad minema ja hakkad järgmist ideed mõtlema. Sa ei pea käima kaks aastat ringi sama ideega kuklas.“ Bolti ehitama asudes eemaldus Martin mõneks aastaks ühiskondli-

„Kui näeme, et börsiettevõttel on oluliselt paremad tingimused kapitali kaasamiseks, siis ilmselt plaanime börsile minna. Selline on mõttelaad. Meil ei ole ühtegi konkreetset tähtaega.“ 22

Bolti esimesed kaheksa aastat Bolt Technology OÜ majandustulemused Meeletu müügitulu kasv… 250 200 miljonit eurot

mida Skype’is nägin. Milliseid regulatsioone see kaasa toob: kvartaalsed raporteerimised tulemustest ja kõik need asjad… See muudab ettevõtte olemust ja kultuuri. Mida kauem suudame nii-öelda eraettevõttena kasvada – ilma nende regulatsioonipiiranguteta – ja kui investorid on valmis investeerima meie kasvu, siis proovime olla tavaline ettevõte. Kui näeme, et börsiettevõttel on oluliselt paremad tingimused kapitali kaasamiseks, siis ilmselt plaanime börsile minna. Selline on mõttelaad. Meil ei ole ühtegi konkreetset tähtaega.“

150 100 50 0

2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020

… ja investorid on kaotanud kokku üle 200 miljoni euro 10 0 –10 –20 –30 –40 –50 –60 –70 –80 –90

miljonit eurot

seda mõju ja tahavad sellel teekonnal kaasas olla. Meie ettevõttes on arenguperspektiiv, kiirus ja missioon asjad, mis inimesi hoiavad.“ Ettevõtjatele on üks olulisemaid ülesandeid usaldusväärsete inimeste leidmine. Martin Villig tõdeb, et Boltis on töötanud inimesi, kes kuritarvitasid usaldust. „Aga aastate jooksul on paranenud tunnetus, kuidas inimesi intervjueerida ja neid mõista. Kui teed sadu ja sadu intervjuusid, siis tekib see oskus. Ainult kõhutundest ei piisa. Küsime värvates rohkem referentse ja laseme teha testülesandeid. Üks asi on, et inimene räägib, mida ta suudab, aga teine asi, kui ta seda näitab. Ülesannetel võib olla erinevaid lahendusviise. Vaatame, kuidas inimene mõtleb, kuidas ta seda kirjeldab, kas ta läheneb loogiliselt.“

ALLIKAS: Majandusaasta aruanded

kest tegevustest. Kuid 2018. aastaks oli firma saanud nii suureks ja tugevaks, et ta sai vanade kutsumuste juurde tagasi pöörduda. „Ühiskondlik närv hakkas kripeldama ja tekkis haridusfondi idee (selle asutas ta koos Taavet Hinrikusega, raha saavad ideed, mis on uuenduslikud, mõjukad ja mida saab laiendada võimalikult suurele hulgale koolidele). Markusele pakkus see teema samamoodi huvi. Siis otsustasimegi, et hakkan samm-sammult oma aega vabastama ja pühendun ühiskondlikele asjadele. Alguses pool päeva ja siis üks päev nädalas. Tänaseks on see juba üsna mitu päeva nädalas. Niimoodi on see kujunenud.“ Viimase 3 aasta jooksul panustati Heateo Haridusfondi kaudu 14sse haridusvaldkonna projekti miljon eurot. Nüüd alanud uueks 3aastaseks perioodiks panustasid Haridusfondi 30 toetajat juba 2 miljonit eurot. Fond

Sievi Cobra tooted – mugavaks tööohutuseks: TractionPro lamelltald – parim libisemiskindlus FlexEnergy – põrutust vähendav pehmendus Boa rullik – lihtne sobivuse reguleerimine

www.pariisivesi.ee

panustab kahe olulise haridusprobleemi lahendamisele: koolijuhtimise kvaliteedi parandamine ja õpetajate järelkasv. Martinile meeldib Eesti. Muidugi pole siin kõik asjad ideaalsed, kuid seda pole kusagil. „Igal pool on teemaks ühiskonna lõhestumine, killustumine ja informatsiooni üleküllus. Kõigi elud lähevad üha kiiremaks ja üha vähem on aega süveneda ja mõelda. See on globaalne probleem, me ei ole sellega üksi. Need on asjad, millele me ettevõtjatena mõtleme. Arutame, mida saaks teha ja kuidas neid asju lahendada.“ Koroonakriisi alguses, kui rahval kästi või soovitati kodus istuda ja taksoturg tardus, küsis Bolt riigilt abilaenu. Laenu, mitte toetust. Seda ta ei saanud. Küll aga materdas firmat valitsusse kuulunud EKRE uudistekülg: „Bolti omanik Martin Villig, kes trikitanud maksudega ning soovib Reformierakonna toetuskoori saatel valitsuselt 50 miljonit eurot, on seotud valitsusevastase liikumisega „Jah vabadusele, ei valedele“, kes on tuntud ka tühjade südamete ehk „Kõigi Eesti“ aktsioonide kaasosalisena.“ Vanameelseid häiris isegi see, et tema suunamudijast tütar Victoria esines presidendi kodulehel noorte kliimateemalise üleskutsega. Nagu vääriks parema maailma eest seismine taunimist. Pole siis ime, et Martin Villig kuulus mullu pundi iduettevõtjate sekka, kes tegid annetuse niinimetatud valgetele erakondadele – Eesti 200, Reformierakond, sotsid ja Isamaa liikumine Parempoolsed. Poliitikuna ta end tänases maailmas ette ei kujuta. „Oleme liikunud olukorda, kus müüvad ainult loosungid. Meil ei ole sageli aega mõelda teemade sisse ja neid rahulikult läbi arutada. Mulle jätab see liiga pinnapealse mulje, et kui võetakse üks sinu lause, sellest tehakse pealkiri ja keegi sisu ei vaata. Kui meie ühiskond on pealkirjapõhine, siis oleme jõudnud olukorda, kus targad inimesed ei taha poliitikasse minna. Sellepärast, et see on niivõrd ropp amet ja muutusi ellu viia on väga keeruline. Seetõttu mulle tundubki, et võib-olla on erasektori kaudu lihtsam ühiskonda positiivses suunas mõju-

tada kui poliitikaga. Aga sisimas olen ikkagi idealist. Loodan, et see olukord saab paremaks minna.“ Küsimusele, kas ta on õnnelik, vastab Martin: „Vahelduva eduga. On nädalaid, kus tunnen ennast õnnelikumana, ja nädalaid, kus vaatan, et mul on nii palju teemasid tegevusnimekirjas, et pean osa maha tõmbama või panema ootele. See käib elus lainetena.“ Oma suurimate eeskujudena nimetab ta vend Markust („ta on kindlasti üks Euroopa ägedamaid juhte“) ja David Goldbergi, kes veab liikumist Founders Pledge. Tollega liitunud võtavad endale kohustuse annetada osa sissetulekust heategevuseks ja pühendada aega ühiskonna arendamiseks. Mida Martin teebki. „Iga inimene on oma saatuse sepp. Usun, et meie tulevik on meie enda kätes,“ ütleb Martin oma suhte kohta usuga. „Oma elu vaadates võiks muidugi öelda, et ilmselt on mul olnud paljudes asjades õnne. Aga millest see on tulnud? Usun, et kui ma proovin olla heasüdamlik ja teisi aidata, et siis tuleb see ringiga tagasi.“

„Oma elu vaadates võiks muidugi öelda, et ilmselt on mul olnud paljudes asjades õnne. Aga millest see on tulnud? Usun, et kui ma proovin olla heasüdamlik ja teisi aidata, et siis tuleb see ringiga tagasi.“

PRESIDENDI VASTUVÕTUL: Martin abikaasa Mari-Liisiga 24. veebruaril 2020, kui koroonapandeemia polnud veel puhkenud. Foto Erlend Štaub

usk PANI ISE KÄED KÜLGE: Tiit Veeber Tartu Peetri kiriku tellingutel.

Eesti suurettevõtjad toetavad kirikut Prominentsed ärimehed annetasid pühakodade korda tegemiseks üle 300 000 euro. See on alles algus. TOIVO TÄNAVSUU

artu soojakuningas Tiit Veeber tegi enam kui kümme aastat tagasi korda Peetri kiriku. See oli tema esivanemate kodukirikuks ligi poolteist sajandit. Tänaseks meie hulgast lahkunud miljonär, kes pidas normaalseks einestada sööklas kolme euro eest, investeeris kirikusse üle poole miljoni euro. Ta ei panustanud kirikusse üksnes raha, vaid käis ise selle katust kohendamas. 26

Teised suurettevõtjad ise kirikuid ei ehita. Küll aga võtavad nad Veeberist eeskuju ning on koondunud kirikufondi taha ambitsioonika eesmärgiga korrastada kõik ligi 250 luterlaste kirikut, kabelit, palvelat ja pastoraadihoonet. Selleks ei olegi palju vaja – 250 ettevõtjat, kellest igaüks teeb korda ühe kiriku või hoone. Aastakümneid kulges pühakodade renoveerimine liiga aeglaselt. Mõ-

ned aastad tagasi tõdesid EELK peapiiskop Urmas Viilma ja suhtekorraldusettevõtja Janek Mäggi, et Jumalal võib küll olla aega, kuid „meil ei ole“. Nii sündis 2018. aastal EELK Toetusfond ehk kirikufond. Algusest peale figureerisid fondi nõukogus ja asutajate ringis mitu tuntud ettevõtjat – Väino Kaldoja, Indrek Laul, Heiti Hääl, Jüri Kraft jt. Mõne aastaga on lisandunud veel rida tuntud majandustegelasi.

Foto Vallo Kruuser

TÄNAVUNE SUUROBJEKT: Tallinna Toomikiriku tornikiivri uuendamine maksab umbes 550 000 eurot ning töid tehakse koguduse, Kirikufondi ja Tallinna linna toel.

Avasta maailma! SEIKLUSEKS POLE KUNAGI LIIGA PIME

FENIX HT18

Võimas ja vastupidav taktikaline taskulamp

Erakordselt pika valgusvihuga laetav taskulam

• Punane ja roheline valgus (ei vaja eraldi ﬁltreid) • Komplektis laetav aku (3500mAh) Võimsus max 1500 lm • USB laadimisjuhe Valgusvihk max 350 m • Vee- ja tolmukindel (IP68, 2m) • 1 varu O-rõngas. €

• Kaasas punane ja roheline ﬁlter • Komplektis laetav aku (5000 mAh) • USB-C laadimisjuhe • Vee- ja tolmukindel (IP68, 2m) • 1 varu O-rõngas

135

FENIX UC35

FENIX PD36R

Võimsus max 1500 lm Valgusvihk max 9203 m

149 €

FENIX LR40R

Ülivõimas, kompaktne, multifunktsionaalne taskulamp-akupankp

Väike, kompaktne ja võimas taskulamp

FENIX TK20R

Topeltkorpusega võimas taktikaline taskulamp

Erakordselt võimas ja pika tööajaga funktsionaalne laetav taskulamp

Võimsus max 1000 lm Valgusvihk max 266 m

Võimsus max 1000 lm Valgusvihk max 310 m

Võimsus max 1600 lm Valgusvihk max 283 m

Võimsus max 12 000 lm Valgusvihk max 640 m

FENIX HL60R

Pika tööajaga laetav pealamp

Eriti võimas ja pika tööajaga laetav pealamp

Võimsus max 950 lm Valgusvihk max 116 m

Võimsus max 1300 lm Valgusvihk max 170 m

99 €

110 €

FENIX taskulampide tippkvaliteedi, erakordse võimsuse, vastupidavuse ja funktsionaalsuse tagavad parimate materjalide kasutamine ja pidev arendustöö. Lampide valmistamisel kasutatakse kergalumiiniumist väliskorpust, anodeeritud pinnakatet, kristallselget läätse, ülivõimsaid LED-elemente, kullatud vedrusid ning optimaalset energiakasutust. Erinevate töörežiimidega põrutus- ja veekindlaid FENIX taskulampe usaldavad professionaalid ja armastavad tavakasutajad.

TAMREX OHUTUSE OÜ

114 €

84 €

300 €

FENIX HM65R-TR

112 €

Tel 654 9900 e-post: tamrex@tamrex.ee www.tamrex.ee

TALLINN Laki 5, Pärnu mnt 139c, Katusepapi 35 • TARTU Aardla 114, Ringtee 37a • PÄRNU Riia mnt 169a • RAKVERE Pikk 2 • JÕHVI Tartu mnt 30 • VÕRU Piiri 2 • VILJANDI Tallinna 86 VALGA Vabaduse 39 • NARVA Maslovi 1 • HAAPSALU Ehitajate tee 2a • PAIDE Pikk 2 • JÕGEVA Tallinna mnt 7 • TÜRI Rakvere tee 23 • RAPLA Tallinna mnt 2a • KEILA Keki tee 1 • KURESSAARE Tallinna 80a

Hinnad sisaldavad käibemaksu 20% ja kehtivad kuni kaupa jätkub!

FENIX TK26R

Foto Taavi Sepp

Kirikufond kalkuleerib, et kui 160 000 Eesti luterlasest igaüks annetaks üheainsa euro kuus, siis koguneks aasta jooksul kaks miljonit eurot. Selle rahaga õnnestuks kindlasti mõni kirik korda teha, kuid ambitsioon on renoveerida neist viimne kui üks. Ettevõtjate viie- või kuuekohalised annetused on siin määrava tähtsusega. Kirikufondi juhataja Janek Mäggi ütleb, et 250 hoone kordategemiseks on vaja „vaid“ umbes 200 miljonit eurot. „Iga suurem ettevõtja paneb miljoni, teeb sellega ühe kiriku korda ja nii saabki kõik tehtud!“ Mullu saatis kirikufond Äripäeva rikaste edetabelis olevale 500 inimesele üleskutse annetada pühakodade korrastamiseks. Laekus ligi 40 annetust. „Paljudel oli isiklik suhe kiriku kui organisatsiooniga. Selle pinnalt olen hakanud uskuma, et 250 hoone kordategemine suhteliselt kiiresti ei olegi mingi utoopia. Olen veendunud, et kirikufondist saab Eesti suurimaid fonde,“ ütleb Mäggi. Eesti tuntud ettevõtjad on kirikufondi panustanud ligi 300 000 eurot. Lisaks sellele on sõlmitud fondiväliselt kokkuleppeid veel mitmesaja tuhande euro kanaliseerimiseks koguduste tööks ja kirikuhoonete ehitamiseks. Mäggi ütleb, et Eesti rahva religioossust on märkimisväärselt alahinnatud: otseselt kirikuvaenulikke leidub üsna vähe, üle 70 protsendi inimestest usub mingit kõrgemat jõudu, olgugi et vaid veerand kuuluvad mõnda kogudusse. Sarnane läbilõige valitseb ka suurettevõtjate hulgas. „Kirikutel on palju funktsioone: pulmad, matused, ristimised, kontserdid. Kirik on kultuurimaja. Seda mõistavad ettevõtjad hästi. Madis Millingu ärasaatmisele tulid paljud prominendid kokku ja enamik neist ei olnud ultrareligioossed,“ räägib Mäggi. Peaa e gu kõ ig i l ki r i ku f o n d i suurdoonoritel on oma südameprojekt, sageli kodukandi kirik. Näiteks Hansa Groupi (Hansabuss jt firmad) omanik Neeme Tammis võttis nõuks teha korda Kassari kabeli Hiiumaal, ettevõtjast metseen Tiit Kõuhkna panustas Kuusalu kirikusse. Tööstur Mart-Järvo Hirten-

KIRIKUFONDI JUHT: Janek Mäggi eestvedamisel kogus EELK Kirikufond mullu 157 000 eurot annetusi. Tuge said üheksa kirikut.

treu tahab korrastada Koeru kiriku, eksministrist tööstur Ants Laos on rahastanud Saku uue kiriku rajamist ja Tartu ärimehe Neinar Seli südameasjaks on olnud Tartu Maarja kirik. Kütuseärimees Heiti Hääl hoolitseb Käsmu kiriku hea käekäigu eest. Hääl aitas kuus aastat tagasi ka lahendada pankrotipessa sattunud Narva Aleksandri kiriku probleemi. Mäggi räägib, et üks kirikufondi toetavatest ettevõtjatest on kirjeldanud, et korrastab oma kodukandi kiriku selleks, et tahab kunagi sinna kirikuaeda „puhkama“ jääda. Eesti nn vana kooli suurettevõtjad on kõik juba üsna soliidses eas ja mõned isegi 80. eluaastani jõudnud. „Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem mõtleb ta mitte surmast, vaid lahkumisest. Käib mööda matuseid ja mõtleb: näe, seda inimest ei ole enam ja seda ka mitte. See tunne on sageli oluliselt mõjusam kui teadmine, et Jeesus elab,“ ütleb Mäggi. „Inimene saab aru, et miski ei ole igavene. Anda oma varandus lastele, et nad saaksid Vahemerel jahiga seilates selle maha pidutseda, ei ole kõige mõistlikum.“ „Annetamine õilistab inimest, tal hakkab kuidagi kergem. Inimesed vajavad seda tunnet, et nad on endast midagi ohverdanud,“ lisab Mäggi.

Paarisaja tuhande euro annetamine võib jääda väga rikka inimese rahakotis üsna märkamatuks. Aga ühe koguduse jaoks võib see olla sajandi suurim annetus. Enn Kunila ja teiste firma NG Investeeringud aktsionäride eestvedamisel tehti korda Kärdla kirik. Miljoni euro suuruse eelarvega projektis andsid nad märkimisväärse osa. Kunila peab oluliseks, et ettevõtjad läksid oma võimalustega ees ja tekitasid usku projekti õnnestumisse. Kogukond tuli väiksemate annetustega kaasa. Nüüd on juba aastapäevad hiidlastel soe ja hubane paik, kus jumalateenistustel või kontsertidel käia. „Olen Hiiumaaga seotud 30 aastat. Kiriku renoveerimisega lõime kaks kärbest ühe hoobiga: nüüd on olemas väärikas pühakoda ja oluline koht ürituste korraldamiseks,“ ütleb Kunila. Järgmisel suvel näiteks tähistatakse Kärdla kirikus helilooja Rudolf Tobiase 150. sünniaastapäeva. Tallinna Toomkoguduse ja Kärdla Kiriku Sihtasutuse nõukokku kuuluvale Kunilale on olulised mõlemad: nii hoone heakord kui luterikogudus, mis pakub inimestele hingehoidlikku abi, eriti praegusel kriiside ajal. Aga kui mõni kirikutegelane tuleks tema juurde palvega toetada evangeelset tööd ja Jumala sõna kuulutamist üle Eesti? Kui on „selge 29

Ettevõtjad tänavad Jumalat oma edukuse eest URMAS VIILMA, EELK PEAPIISKOP

Paljudel kogudustel on oma ettevõtjad, kes neid järjepidevalt toetavad. Sageli kutsutakse mõni piiskoppidest õnnistama mõnd uut vitraaži, mille keegi ettevõtjatest on annetanud. On ka kohti, kus ettevõtjad on võtnud nõuks teha korda terve kirik. Teine toetamise viis on annetada EELK Toetusfondi kaudu. Osa ettevõtjaid on elutöö ja vanusega jõudnud staadiumisse, kus elu mõte on muutunud oluliseks ja igavikulisedki küsimused tekivad sagedamini. Nad soovivad teatud mõttes väljendada oma tänu Jumalale edukuse ja õnnistuse eest, mis osaks on langenud.

Kirikufond tekkis sõpradesttuttavatest ettevõtjatega sel teemal rääkides. Kõik nad toetavad palju kultuuri, sporti, meditsiini. Küsisin, kas nad oleks valmis ka arhitektuuri- ja sakraalpärandisse panustama. Oldi nõus. Ettevõtjatega suheldes on mulle enim imestust toonud seigad, mil olen läinud küsima annetusena väiksemat summat, kuid ettevõtja on annetanud palju suurema. Olen öelnud, et ei julge rohkem küsida, kuid vastusena saanud, et ei taha nii vähe anda. Omajagu tähelepanuväärne oli ka vestlus ühe ettevõtjaga, kes ütles, et sportlaste toetamine on lõppenud kurvalt – järgnes dopinguskandaal, mis on paratamatult määrinud sponsori mainet. Erakondadega on sama lugu – parteide korruptsiooniskandaalid on teinud toetajatest ettevõtjad ärevaks. Aga kuidas on kirikuga – on siin ka midagi karta, mis võiks ettevõtja ausat nime määrida? See näitab, kui vastutustundlikult annetamist ja toetamist võetakse.

Foto Tiit Blaat

plaan“, siis Kunila ei välista, et on nõus aitama. Samas eelistab ta toetada hoonete kordategemist. Mäggi ütleb, et palju oleneb kirikuõpetajate isikuomadustest ja suhetest ettevõtjatega. „Prominentsetel ettevõtjatel on väga raske minna uude kogudusse: nad tahaksid istuda vaikselt tagapingis, müts silmini tõmmatud, aga seda võimalust neile keegi ei paku. Selle asemel tullakse tervitama ja patsutama,“ räägib ta. „Edu on saavutanud need kogudused, kus kirikuõpetaja on osavalt isiklikult lähe30

nenud. Kirikute säilimine ja kultuuri majade püsimine on kohalike kirikuõpetajate vaimsete oskuste taga.“ Paistab silma, et kirikud on küll vaesed – mõnes paigas teenivad õpetajad vaid mõnisada eurot kuus –, aga samas ei julge nad toetust küsida. Mäggi sõnul on umbes pooled kirikufondi suurematest annetajatest tunnistanud, et nad poleks ise kunagi selle peale tulnud, et aidata kirikuid renoveerida, kui ei oleks küsitud. Eelmisel aastal katsetas kirikufond korjandusi jõulude ajal kirikute välisuste juures. Koguduse liikmed

said väikeste summade kaupa panustada kirikufondi annetuskastidesse. Puhjas ütles kirikuõpetaja seepeale, et neil on väike kogudus ja raha ei ole: tehku fond korjandusi suuremates kogudustes. Ettevõtja Mäggi otsustas, et annetab ise Puhja kogudusele 1000 eurot. Mõne aja pärast toimus Toompeal EELK konsistooriumis vastuvõtt ettevõtjatele. Kui Mäggi seal oma annetust mainis, soovisid kohe kaheksa ettevõtjat lisada omalt poolt raha Puhja koguduse heaks. 8500 euro suurune annetus kanti kogudusele üle jõululaupäeva varahommikul. Kirikuõpetaja avastas selle järgmisel päeval koguduse pangaarvel, oli väga üllatunud ja õnnelik. „Ettevõtjate jaoks on oluline, et sa paned ise nii palju, kui teistelt küsid. Kui ütled, et paned ka omalt poolt näiteks 3000 eurot, panevad kõik 3000 eurot. Kui paned 4000, panevad kõik 4000,“ räägib Mäggi. Kui mõni kirikufondi toetajast ettevõtja tunnistab, et ta Jumalasse ei usu ja hoolib pigem ajaloolistest hoonetest, siis pangaomanik Parvel Pruunsild leiab, et hooned on pigem teisejärgulised. „Olen katoliiklikus abielus, minu lapsed on ristitud, suhtun kristlikesse väärtustesse väga positiivselt,“ tunnistab ta. Samuti kirikufondi kaudu panustanud Pruunsild ütleb, et kirikujuhid tulevad ettevõtjatelt raha küsima harva, võiksid tulla palju sagedamini. Pigem saadavad rahasoove noored, kes soovivad toetust välismaale õppima siirdumiseks. „Kui keegi küsib toetust, siis on kõige olulisem küsija ise, mitte see, kuidas küsitakse. Ma pean uskuma inimest. Eesti koguduste juhid on pigem usaldusväärsed,“ arvab Pruunsild. Eestlased on küll ateistlik rahvas, kuid Pruunsild usub, et meid võib ees oodata vaimulik ärkamine, mis algab eliidist. „See juhtub siis, kui meil on täielik õudus või hoopis täielik dekadents – mõlemal juhul hakkavad inimesed otsima midagi, mis on päris. Nagu Peeter Tali on öelnud: kaevikus ei ole ühtegi ateisti,“ räägib Pruunsild. Halliste ja Rakvere luterikirikuid toetanud Oleg Gross ütleb, et kirikud on aastasadu Eesti kultuuri edasi

UUS EQS. SEE ON SULLE, MAAILM! EQS on luksusliku elektromobiilsuse absoluutne tipp. See on auto, mille jätkusuutlik meel tähendab parimat Sulle ning samal ajal ka kõikidele teistele. Selle kordumatu disainijoon ei paku vaid silmailu, vaid tagab ka tehnoloogilise võimekuse. EQS esindab Mercedes-Benz EQ-mudelite kõige ambitsioonikamat eesmärki teel süsinikuneutraalsuse poole. Uus EQS. See on Sulle, tehnikageenius, stiiliikoon, energeetika-pioneer. See on Sulle, maailm.

EQS 450+: keskmine elektrikulu kWh/100 km: 18,9-16,2; keskmine CO2 heide g/km: 0.

VEHO JÄRVE Järvevana tee 11, Tallinn 626 6000

VEHO TARTU Ringtee 61, Tartu 730 0720

VEHO PÄRNU Riia mnt 231a, Pärnu 445 1990

VEHO RAKVERE Haljala tee 1, Tõrremäe 660 0152

VEHO.EE

kandnud, kuid tänaseks on nad väga alarahastatud. Rakvere ettevõtja on nüüd kirikufondi kaudu pühakodade missiooniga kaasas. Gross leiab, et tema panus on oluline muu hulgas selleks, et aitab fondi panustajate ringi laiendada. „Tunnen, et kui on võimalus antud, siis peab toetama. Mida suurem ja võimsam ettevõte, seda rohkem. Tõsi, täna on nii keerulised ajad, et toetada pole kerge: ettevõtjatel on esmased kohustused oma töötajate ees ja riigimaksude tasumisel. Seoses energia, poliitilise ja sõjaolukorraga on ettevõtjatel väga raske. Ees on väga keerulised ajad,“ tõdeb ta. Gross ütleb, et mida vanemaks ta saab, seda usklikumaks läheb. Ta on uurinud piiblit, pühendanud selleks nädalalõppudel lausa eraldi aega. Ta ütleb, et usku tuleb tõsiselt suhtuda, kümnesse käsku on pandud aastatuhandete pikkused tarkused. „Normaalsele inimesele on see nagu eetikakoodeks.“ Urmas Sõõrumaa on õigeusklik ja tunnistas hiljuti veebiajakirjas Kolleegium, et käib kirikus peaaegu iga päev. „Mul on alateadlik arusaamine, et oma kümnis tuleb maksta oma kotta, oma juurtesse, oma kogukonda, oma keskkonda – kohtadesse, kus ma olen saanud tuule tiibadesse. See ei olegi päris heategevus, vaid tagasi andmine – energia vahetus. Kui sa annad tagasi, oled tugev,“ mõtestas ta heategevust Kolleegiumis. Sõõrumaa on panustanud näiteks kodukandis Hageri kirikusse ja figureerib kirikufondi doonorite hulgas. „Me kõik vajame oma arenguks ja õnnestumiseks usku,“ ütleb Sõõrumaa. „Usk ei ole pelgalt sõna, vaid ta on struktuur, energia, mis toetub ühisenergiale, toetub kollektiivile. Kiriku seinte vahel esitatud soovid ja peetud palved on hästi paljude inimeste korduvate esitustega aastasadade jooksul sisse palvetatud. Neis on müstiline jõud. Kirikul on ühiskonnas väga suur roll, ta aitab inimestel oma usku hoida – kuna paljudel võib usk kõikuma lüüa, siis kirik aitab jääda oma usus püsima. Usk aitab imedel sündida. Kui usk vastu peab, siis on kõik asjad võimalikud.“

Foto Kristjan Teedema

HEATEGIJA: Neinar Seli (vasakul) suvel 2019 Sangaste kirikus altari ja altarimaali õnnistamisel.

Neinar Seli: „Olen hea meelega kirikut toetanud“ Milliseid kirikuid ja kogudusi oled toetanud? Neid on aastate jooksul olnud palju. Alates Tartu Pauluse kogudusest, lõpetades Tartu Maarja kogudusega. Mingil hetkel olin Tartu Maarja koguduse kõige suurem eraisikust annetaja. Olen toetanud ka mitmeid Tallinna kirikuid ja nende ettevõtmisi ning Sangaste kirikut. Täpsemalt Sangaste Püha Andrease koguduse kiriku käärkambri uue altarimaali valmimist, mis avati 2019. Olen toetanud ka Tallinna kirikute fondi. Mis on sinu eesmärk toetamise juures? Usk on iga inimese jaoks sügavalt isiklik ja personaalne teema. Ma olen ristitud Võnnu kirikus ning juba aastaid olnud Tartu Pauluse koguduse liige. Aga ma ei käi seda kusagil kuulutamas ega usuagitatsiooni tegemas. Koguduste toetamine on üks võimalus anda omapoolne panus nii hoonete kui kirikuelu säilimisse. Paljudel ei ole kahjuks võimalust kirikut rahaliselt toetada. Minul on

see võimalus olnud ja ma olen seda hea meelega ka teinud. Kas pead oluliseks toetada pigem kirikuhoonete säilimist ja heakorda või on sulle oluline ka koguduse töö, evangeelne töö, ühiskonna vaimsete väärtuste selginemine? Kirik ilma sisuta ei ole kirik. Mõlemad on tähtsad. Võime tuua paralleeli kooliga. Miks me oma koolimaju korda teeme? Eks ikka selleks, et lastel oleks seal hea õppida. Sama võib öelda kirikute kohta. Kirik annab inimestele väga palju tuge. Eriti rasketele aegadel. Mind on kasvatatud lapsest saadik kristlike põhimõtete järgi ning olen püüdnud neid kogu elu järgida. Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Isa ütles alati, et seal üleval on aeglane, aga õiglane kohtumõistja. Minu isa ja ema olid ristitud, leeris käinud ja kiriklikult laulatatud. Mind vanema vennaga ristiti sügaval nõukogude ajal, 1960. aasta mais (olin poole- ja vend pooleteiseaastane) Võnnu kirikus. Ristimine oli tol ajal väga erandlik.

tähtpäev

Amservi Raivod: Kuni sära silmis, tasub edasi teha!

Üks Eesti vanemaid automüügifirmasid Amserv tähistas hiljuti juubelit. Raivo Aavisto ja Raivo Kütt asutasid ettevõtte sisuliselt ühe õhtuga ja on omavahel tülitsemata üliedukalt äri ajanud juba 30 aastat. TOOMAS VABAMÄE

Kui tihti te kahekesi intervjuusid olete andnud? Aavisto: Viimasel ajal mitte eriti, aga

1990ndatel väga sageli. Kuidas tuttavaks saite? Kütt: Elasime Mustamäel samas pa-

raadnas, korrus vahet. Aavisto: Sütiste teel, Raivo elas minu

peal. Kui ma läksin 1988. aastal teist kõrgharidust omandama Tartu ülikooli, välismajandust, siis avastasin, et Raivo on ka seal. Olime juhtunud samale kursusele. Kuidas Amservi tegemine algas? Aavisto: Mina olin direktor ühisette-

võttes Amerest Trading, mis pidas Eestis valuutakaupluste ketti. Sealt tekkis kontakt Jaapani Sumitomo korporatsiooniga, kes varustas ketti 34

audio-videotehnikaga. 19. novembril 1990 kirjutasime nendega alla lepingu kümne sõiduki toomiseks Eestisse. Tarneaeg oli väga pikk, umbes seitse kuud, aga autod õnnestus ette ära müüa. Jaapanlaste usaldus oli sellega olemas ja neil tekkis mõte, et võiks teha ühisettevõtte või rajada eraldi firma. Mulle meenus kohe Raivo, kes töötas tollal ETK Koondises Auto kommertsdirektorina. Olime koos ülikoolis ja mul hakkaski idanema mõte, kuna tal seal ETK Autos oli olemas baas, millele võiks midagi rajada, ja kogemused sellel alal. Võtsin 23. detsembril 1991 julguse rindu, viskipudeli kätte ja koputasin üleval korrusel Raivo uksele. Lasi sisse! Kahe-kolme tunni pärast oli selge, et meile see mõte täitsa sobib.

Kuna Amerest Trading ja ETK Auto ei olnud huvitatud, otsustasime luua oma firma ja hakkasime juba esimesel õhtul lausa nime genereerima. Kuidas nimi sündis? Aavisto: Ei mäleta päris täpselt! Seal

oli päris palju erinevaid variante. Raivo mäletab, et see oli „Autode Müük ja SERVice“, aga me vist tõlgendasime seda mitut moodi. Kütt: Inglise keeles oli „Auto Marketing and SERVice“. Eesti keeles oli see natuke vigane, „service“ ei ole ju eestikeelne sõna, aga me ikkagi kasutasime seda. Inglise keeles „marketing“ ei olnud ka päris õige, see on jälle hoopis midagi muud. Aavisto: Aga nimena see meeldis meile väga! Algas A-tähega, väga hea kõlaga...

Foto Vallo Kruuser

EDUKAS DUO: Raivo Kütt (vasakul) ja Raivo Aavisto. 35

TÄHELEPANU! TEGEMIST ON ALKOHOLIGA. ALKOHOL VÕIB KAHJUSTADA TEIE TERVIST.

Muide, kas te Andorras olete käinud? Kütt: Jah. Aavisto: Mina ei ole. Kujutage ette, te sõidate kahekesi Barcelonast Andorrasse. Kui kiirtee ära lõpeb, tuleb valida: kas minna lühemat ja huvitavamat teed üle mägede, mis võtab kauem aega, või pikemat ja igavamat teed mööda orgu, kus jõuab kiiremini kohale. Kütt: Sõltub ajast. Kui aega on, lähe-

me sinka-vonka, ma arvan. Aavisto: Mulle meeldib nautida. Kütt: Mulle meeldib ka nautida. Ma küsisin seda selge tagamõttega, et näha, kes teil arvamused lähevad lahku. Kütt: Kas me läheme tülli või ei lähe?

Ma sain seda aru jah. Aavisto: Aaahhh!!! Oligi nii, jah??? (Naerab.) Kütt: Selliste asjade pärast me pole kunagi tülis olnud. Selliste asjade pärast me ei lähekski tülli.

VANAD KALAD: Eesti Ekspress on Amservi tegemistel ikka silma peal hoidnud.

teil sel aastal parimad lõpetajad on. Ja eks me kaks paremat ära võtsimegi! Asjad siis ju umbes nii toimusidki. Aavisto: Nii käiski! Tollal käisid Jaa-

Kui te kunagi tülitsenud ei ole, siis kas on see lihtsalt superklapp või teadlik konfliktide ennetamine? Kütt: Ma arvan, et me

oleme piisavalt erinevad inimesed, see hoiab konfliktid eemale. Kui oleksime ühesugused, siis võib-olla ikka tülitseksime ja ei oleks nii kaua koos olnud. Aavisto: Me täiendame teineteist päris hästi. Ühel on ühed tugevad küljed ja nõrkused, teisel teised. Kütt: Ei saa öelda, et üks on bad guy ja teine good guy, need rollid vahetuvad. Kuidas Amserv käima läks? Kütt: Firma tegemise otsus oli lihtne.

Tollal kõik tegidki mingeid kooperatiive ja firmasid. Me mõlemad olime oma põhitööga rahul ja aastaid ei tulnudki Amservi põhitööle. Palkasime kohe esimesest päevast inimesed, kes firmaga tegelesid, ja käisime õhtuti nii-öelda tööd üle vaatamas. Aavisto: See oli vist Raivo mõte, et kõige parem oleks leida noor meeskond Tehnikaülikooli autoeriala paremate lõpetajate hulgast. Nii saigi tehtud – Raivo helistas dekaanile ja küsis, kes

OSTA ÄRA! Meenutus 1992. aastal müügil olnud Toyota Celicast.

„Võtsin 23. detsembril 1991 julguse rindu, viskipudeli kätte ja koputasin üleval korrusel Raivo uksele. Lasi sisse!“ Raivo Aavisto

panist veel vanemad Toyota asepresidendid meil kohal ja mingeid vahelülisid, nagu Toyota Motor Europe, polnud, oli ainult Toyota Motor Corporation. Tuligi siis üks Executive Vice President meile, saatsime noore, 21aastase direktori vastu. Tema läks ja tervitas, aga jaapanlane, kes ise oli 65aastane, küsis vaikselt: „Kus direktor on?“ Ta arvas, et autojuht tuli vastu! Nii see algus käis. Paar päeva pärast Raivoga koos istumist kirjutasime asutamislepingule alla. Amserv sai alguse 1991. aasta lõpus. Registrisse kandmine ju ei loo õigust, vaid ainult fikseerib õigusliku olukorra. Amserv kanti esimese ettevõttena äriregistrisse selle loomisel aastal 1995, aga kus te alguses registreeritud olite? Aavisto: Tollal oli Tallinna linnavalit-

suse ettevõtlusosakonna juures ettevõtlusregister. Aga tõesti, Amserv on esimene firma, mis Eesti äriregistrisse kanti. Kas peast teate, mis on Amservi number äriregistris? Aavisto: 018 on lõpus (10000018 –

TV). Eelviimane number – 1 – tähistab 37

Aavisto: Sõlmisime 23. aprillil RAS Autoteenindusega lepingu, et hakkame nende nurgakest renoveerima. Ja juba 22. detsembril 1992 avaldas Eesti Ekspress, et Amserv avab 520 ruutmeetrit müügisaali ja hooldust. Umbes 200 ruutmeetrit oli sellest müügipinda, ülejäänu jäi hoolduseks. Kui olime näidanud, et suudame midagi teha, saime võimaluse juurdeehitis rajada. See oli pindalalt väga pisike, aga rahaliselt maksis rohkem kui kogu kompleks. Kokku on meil olnud viis või kuus ümberehitust. 1994. aastal avatud osa näeb väljast üsna samasugune välja tänagi. OMA MAJA: Mööblimajast liikus Amserv edasi Järvele endisesse autoteeninduse majja. Meenutus aastast 1995, nüüdseks on hoonet mitu korda ümber ehitatud ja järjekordne laienemine ukse ees.

esimest firmat ja viimane – 8 – tähistab valdkonda ehk autokaubandust. Eks see näitab ka meie uuenduslikkust, et me seal esimesed olime, neid näiteid on veelgi. Oleme väga avatud olnud. 1994. aastal avaldasime aastaraamatus täielikud majandusandmed koos audiitori järeldusotsusega, tollal seda mujal ei olnud. Aastaraamatu tegime nii eesti kui ka inglise keeles, sest Sumitomo oli kolm aastat 19 protsendiga aktsionär. Kas see osalus oli jaapanlaste nõudmine? Aavisto: Ei! Kütt: Ega nad ka vabatahtlikult välja

ei läinud. Aga kui moodustati Toyota Eesti kui importija, siis seal sai Sumitomo 40protsendise ja Toyota 60protsendise osaluse. Sumitomo ei saanud olla enam ühe edasimüüja osanik. Aavisto: Me ostsime nad välja. Kütt: Ja Toyota ostis pärast Sumitomo sissevedajast ka välja. Aavisto: Meil olid pärast seda väga suured laienemisplaanid. Tahtsime ikka väga Leetu minna, ja Lätti. Ka Valgevene ja Ukraina ja Loode-Venemaa oli vaja võtta. Agressiivsus oli päris veres. Kütt: Leedus me olimegi. Valgevenes ka. Aavisto: Käisime isegi Peterburis kohta valimas, aga see jäi katki.

Esimene tegutsemiskoht oli teil Tallinna mööblimaja ja esimene auto Hiace? Kütt: Corolla ja Hiace. Aavisto: Päev pärast firma kandmist

ettevõtlusregistrisse, 31. jaanuaril 1992 sõlmis Raivo lepingu kahe autokoha ja müügi- ja reklaamipinna peale. Üks koht maksis sada dollarit kuus. 23. veebruaril 1992 müüsime esimese sõiduki, täpselt samasuguse rohelise, nagu oli Sumitomo reklaamlehel. See oli Hiace’i väikebuss, mille ostis Tiiu Silves Eesti jalgpallikoondise sponsorina. See oli mööblimajas väljas koos sinise Corollaga. Kütt: Mööblimaja esimesel korrusel olid veel Hyundai ja Mercedes. Aavisto: Terve esimene korrus oli autode käes. Aga kohe oli selge, et sinna jääda ei saa. Hakkasime ringi vaatama ja jõudsime Pärnu maanteele. Õnnestus autoteeninduse majast üks väike nurk endale saada. Kas Info-Auto oli teises maja otsas juba ees? Aavisto: Veel ei olnud kedagi, aga

Info-Auto tuli varsti. Kütt: Siin oli autokeskuse ladu. Tõst-

sime selle tühjaks, ehitasime töökoja ja väikese müügisalongi. Siis hakkasime järjest laienema, Info-Auto hakkas teiselt poolt vastu tulema. Naersime, et saame ükskord keskel kokku. See tundus ilmvõimatu, aga väga kaua aega ei võtnudki.

1990ndate alguses käis kogu äri Soome kaudu, kas teil ka? Kütt: Ei. Elke tegi koos Korpivaaraga

Soome kaudu äri, meie tegime Sumitomoga. Meil tulid kõik autod Jaapanist. Oli isegi väike varustuse vahe. Sumitomol oli arvestatud ka Vene turuga, vedrustus oli veidi teine, kütusesüsteemid ei olnud nii tõrksad. Aavisto: See kestis kuni 1994. aastani, kui sündis Toyota Eesti. Andsime oma importija funktsiooni Toyota poolt loodud ettevõttele. Sumitomo ei küsinud teilt isegi ettemaksu? Kütt: See ongi koht, kus paljud küsi-

vad, et kuidas sa selle esimese miljoni teenisid. Meil oli unikaalne võimalus, ma ei tea, kui paljudel seda veel on olnud, et aasta või isegi rohkem olid meil konsignatsioonitehingud. Müüsime auto ära ja alles pärast seda maksime. See võimaldas luua normaalse puhvri, mille pealt edasi areneda. Endal poleks tollal olnud võimalust ühtegi autot välja osta. Nad said sellest väga hästi aru, see ei olnud meie läbirääkimisoskuste tulemus, vaid nende normaalne tingimus. Aavisto: See on jaapanlastele omane, et nendega on raske usalduslikku vahekorda saavutada, aga kui see olemas, usaldavad nad sind täiesti. See oli aastatega tekkinud usaldus audio-videotehnika äris, mis kandus üle autoärisse. Mahud kasvasid väga kiiresti. Kui me esimesel aastal müüsime 92 autot, mis oli tollal ka väga hea, siis 1993. aastal toimus hüpe 840 autole. Kütt: Suur osa tegijaid ei müü tänagi seda. 39

Foto erakogu

Aavisto: Seda polnud võimalik oma

vahenditega finantseerida, kasutasime erinevaid rahastamisallikaid. Kui Sumitomo väljus ja me hakkasime Lätti-Leetu laienema, tuli meile Balti-Ameerika ettevõtlusfondi kujul sisse Ameerika kapital. Siis tegime ka aktsiate avaliku emissiooni, tahtsime 1997. aastal minna börsile. Õnneks olime ainult lisanimekirjas, kui turg kokku kukkus. Nii et kogemata jäi börsile minemata? Aavisto: Vene kriis tuli nii ootama-

tult. Kui me oleks olnud börsil, siis see poleks väga hea olnud. Meil vedas, pauk läks meist mööda. Vene kriis läks mööda ka tänu sellele, et saime siis lisaraha, aktsiaemissioon Balti-Ameerika ettevõtlusfondile oli väga õigeaegne. Osa sellest rahast läks Riias keskuse väljaehitamiseks, mis 2002. aastal valmis sai. Kümme aastat hiljem tuli masu. Aavisto: Siis saime üsna kõva paugu. Kütt: Aastakahjum oli 50 miljonit

Eesti krooni, millest 20 miljonit tuli kasutatud autode müügist. Oli aeg, kui autod kasutatud autode laos maksid rohkem kui tehasest ostetud uued. See kahjum tuli sisse võtta. Ühtegi laenu me võlgu ei jäänud, ühtegi makset hiljaks ei jäänud. Masu ajal rohkem selliseid majandusharusid ei olnud, kus 80 protsenti turust ära kukkus ühe aasta jooksul. Kuidagi tuli see üle elada. Kulubaas jäi ju ikka alles, inimesi võisid koondada, aga see oli suhteliselt väike osa. Automüüjad ütlevad, et auto müümine on ettevalmistus raha teenimiseks. Teil oli tolleks ajaks juba nii palju autosid müüdud, et nende teenindamine ja varuosade müük tõenäoliselt aitas ka? Aavisto: See päästis kindlasti natuke.

Kui sul on suur autopark, mis teeninduses käib, siis see hoiab vee peal. Kütt: Algusaastatel oli päris suur ka varuosade müük Venemaale. Sealt käidi ostmas. Aavisto: Ja Valgevenest. Masuaeg oli siis 30 aasta kõige keerulisem? Aavisto: Kõige keerulisem! Kogu

aeg pidid tagama likviidsuse, see oli 40

SIIS JA NÜÜD: Raivo Aavisto (mikrofoniga) ja Raivo Kütt Amservi 30 aasta juubelil.

esmatähtis. Pidid kasutatud autod ära müüma mis iganes hinnaga ja võtma sisse suure kahjumi. Kütt: Kui vaadata tänast kriisi (intervjuu on tehtud kolm päeva enne Ukraina sõja algust – T. V.), siis see pole üldse võrreldav. Siis oligi kriis. Raha ei olnud, seda kuskilt ei saanud, täna vedeleb raha igal pool. 1990ndate alguses tegutsesid kurjategijad üsna karistamatult. Kas teilt firmat üle ei püütud võtta? Kütt: Ei, meid ei püütud üle võtta.

Küll käidi autosid röövimas ja viidi 15 autot metsa. Need leiti kuskilt Aegviidust üles. Meil oli palgatud turvafirma, aga hiljem tuli välja, et tol hetkel tööl olnud turvamees tegi koostööd pättidega ja kaotas hiljem nende käe läbi elu. Aavisto: Tollal oli maailm väga karm. Meil on elu kaotanud ka kaks kolleegi-müügimeest. Riik oli tollal väga valesti seadnud, et autot eksportides sai käibemaksu tagasi piiril. Nemad viisid paar autot Narva piirile ja siis teati, et tagasi tulles on neil käibemaks taskus. Kütt: Meid on ennast ka jälitatud. Aavisto: Mind on ka röövitud. Kütt: Püstol pidi kaasas olema kogu aeg. Aavisto: Jah, 1994. aastal oli ikka püstol vööl. Korra tuldi katust pakkuma ka. Turvafirma oli meile õnneks

andnud numbri, kuhu tuleb helistada ja anda telefon üle. Asi lahenes. Kütt: Katuse pakkumine puudutas rohkem neid firmasid, kes mustalt raha liigutasid. Meil ei ole kunagi olnud sellist mõistet nagu ümbrikupalk või musta raha tekitamine. Ma ei tea, kust see info allmaailma tilkus, aga nad teadsid, kelle käest on mõtet katuseraha küsida, kelle käest ei ole. See hoidis meid. Aavisto: Just, ausus, avatus ja turvafirma tugi kindlasti ka. Kuidas teil Toyota kõrvale teised margid tulid? Kõigepealt Opel Ascariga. Kütt: Tollal olime noored ja auahned. Aavisto: Mida rohkem lippe püsti,

seda uhkem! Kütt: Opelit me pikka aega ei saanud, kuni lõpuks avanes uks Pärnus. Siis tulime Ascariga ka Tallinna ja Riias olev Opeli diiler pakkus ennast müüa. Laienesime sinnagi. Tasapisi tulid muud brändid juurde ja tasapisi on nad ka ära läinud. Aavisto: Kasutasime ka ühte kriisi ära, kui ostsime Korea Auto ja nii edasi... Kütt: Eks me oleme ajaloos ka muid asju proovinud. Amserv Kaubandus tõi Matchboxi mudelautosid, Fruit of the Loomi tekstiili ja Sinebrychoffi õlut maale. Oli Autorex, mis oli autovaruosade ja rehvide müügifirma.

Aavisto: Siis me olime pankurid!

15 protsenti Raepangast kuulus meile ja 16,9 protsenti Forekspangast, Raivo istus nende nõukogudes. Meil oli ka liisingfirma Amserv Kapital – oma tegevust tuli kuidagi finantseerida. Kütt: See oli väga edukas, tollane Hansa Liising ostis selle lõpuks ära. Aavisto: Lätis oli meil liisingufirma Baltijas Auto Noma Un Līzings. Kütt: Läti turule me ei läinudki kohe autosid müüma, vaid liisingufirmaga. Turgu õppima. Aavisto: Lätti läksime 1998 ja esimene autokeskus valmis 1999. Valgevenes oli meil 1994–1997 pool Emir Motorsi nimelisest firmast Minskis. Seal ei olnud ei diilerit ega sissetoojat, Ukrainas samamoodi. Miks te need tegevused kokku tõmbasite? Aavisto: Valgevenes me ei näinud

pointi, kui riigijuht mõtles kogu aeg üha uusi makse välja, et seda kasumit, mis me teenisime, ära võtta. Kütt: Teiseks oleme tagasi tõmmanud sealt, kus meil pole juhtivat rolli. Kui on olnud osalus alla 50 protsendi ja me ei näe võimalust seda suurendada, ei ole me kaasas loksunud. Aavisto: Nagu Leedus. Sumitomo oli oma osaluse Leedu diileris sunnitud ära müüma, me ostsime selle välja ja meil oli eelkokkulepe enamuse ostmiseks, aga kahjuks see ei realiseerunud. Väikeaktsionär olla ei olnud põhjust.

Keskmine eestlane arvab, et Lätis ajavad äri sulid ja kaabakad. Kütt: Meil on kuidagi hästi läinud.

Mingeid väikesi juhtumeid on ikka, aga juhtide tasandil on meil väga õnnestunud valik. Aga erinev on Läti küll. Nende mentaliteet on see, et kui omanik on otsustanud või ütleb midagi, siis see kuulub täitmisele. Eestlastel on pigem nii, et noogutame kaasa ja teeme ise edasi. Aavisto: Meil sattus Baltijas Auto Noma Un Līzingsi juhiks ja hiljem Amserv Motorsi juhiks Eesti lätlane, nagu me ütleme. Tänaseks meie seast lahkunud Gundars Vectirāns oli õppinud Tartu ülikoolis spordimeditsiini ja valdas eesti keelt vabalt. Isegi jaapanlased ütlesid, et ta ei ole lätlane, vaid ka eestlane. Ta oli nii tugev juht, et koolitas välja oma tiimi ja kui ta õnnetu juhuse tõttu lahkus, siis kaks tema endist otsest alluvat jätkasid seda tööd. Nad saavad väga hästi aru, milline on meie äriajamise kultuur, ja nad on oma meeskonnas seda edasi viinud. Paljud Eesti firmad on olnud sunnitud Lätist lahkuma, aga meile on Läti koduturg. Tunneme ennast seal väga hästi. Kui palju Amserv erineb tüüpilisest Toyota esindusest kuskil LääneEuroopas? Kas tootja nõudmised on meile tõesti palju kõrgemad? Aavisto: Meil on keskused palju suu-

remad. Kui läheme Saksamaale, siis seal on tegemist väga väikeste pere-

firmadega. Nad toimetavad väikestel pindadel, oma väike garaažiboks taga. Kütt: Rääkimata lõunapoolsetest maadest, kus esindused ei vasta meie mõttes mitte ühelegi tingimusele. Kõik standardid on vanad. Kui palju te ise üldse määrata saate? Kas kingapaela värv on ka Toyota ette antud? Kütt: Kingapaela värvi lausa ei ole,

aga see on küll õige, et ta tingimusi ja nõudeid kehtestab. See on üks osa Toyota edust. Kui vaadata autoturgu, siis sissetoojad käivad käest kätte, Stellantisel näiteks on kogu aeg importimise lepingud lõpetamisel – sealt ei saagi tulla head tulemust! Toyota on kindlalt kahe jalaga maa peal, väga selgete ambitsioonidega, väga selge sihiga. Aavisto: Toyota hindab väga koostööd. Müügikoosolekutel, kus asju arutatakse, väljendame omi mõtteid. Nad teavad, et me oleme aastakümneid seda asja teinud ja parem on küsida meie arvamust, kuidas midagi võiks teha. Muidugi on tootjatel oma nõuded, kuidas kõik väljas peab olema, milliseid värve kasutada – see on kõigil. Nendes tingimustes sa mängidki. Toyota autosalongide mööblit pidi osaliselt Eestis tehtama? Kütt: Jah, see on õige. Aga meie ei

osta seda Eestist. Hinnale tuleb üks null vahepeal otsa? Kütt: Just täpselt! Ja logistiliselt läbib

see päris pika tee vahepeal. Toyotal tuleb uus müügisaali kontseptsioon. Kütt: Pilte on juba näidatud, aga see

pole veel lõpuni välja töötatud. Eks ta paari aasta jooksul tuleb. Aavisto: Kogu müügifilosoofia muutub. Autokaubandus areneb tehnoloogiliselt metsiku hooga. Kütt: Muutub ka müügiprotsess. Umbes 20 aastat tagasi räägiti, kuidas kohe-kohe hakatakse autosid ainult internetis müüma. Siis tuli suur autokaubamajade vaimustus. Aavisto: Mida meie ka tegime! Olime LEXUS NAGU LUKSUS: Uue mudeli esitlus aastal 1993.

täiesti veendunud, et kogu maailm läheb sinnapoole, aga ometi Euroopa 41

suured autotootjad suutsid lobistada nii tugevalt, et Euroopa Parlament oli sunnitud seda aktsepteerima. Meil oli mõte teha suur autokaubamaja, kümme brändi sees, oma sektsioonid ja nii edasi. Aga automaailm sinna ei liikunud. Teie saate müüa ainult seda, mida Toyota annab. Enamasti on ta teile küll päris häid asju andnud. Aavisto: Jah, meil on sissetoojaga

jubedalt vedanud. Nii laia mudelite valikut nagu Toyotal annab otsida. Kütt: Teised Jaapani firmad on Euroopas enamasti täbaras seisus. Mulle tundub, et Honda on vist üldse lahkumas. Aga alles olid väga võimsad ajad. Aavisto: Eks ta tootjate tugevusest kinni ole. Tootjate tugevusest rääkides: kas mäletate, millal esimest korda Priusest kuulsite või lugesite? Mida mõtlesite? Kütt: Ei osanudki midagi mõelda.

Mäletan seda, et kõik Hollywoodi staarid pidid hoidma ühte Priust kodus ja ringi sõitma Hummeriga. Aga kui praegu tagasi mõelda, siis see oli ju terve firma päästerõngas. Kütt: Kui me räägime hübriidindu-

sest, siis Toyotal oli see väga pikalt ette nähtud eluspüsimise strateegia. Väga praktiline mõte ja praktiline samm! Võtame näiteks Norra, mis on täna kõikide jaoks elektriautode Meka. Aga enimmüüdud markidest on Toyota teisel kohal – tänu hübriididele. Kahju on sellest, et tavatarbija ei tea sõna „hübriid“ siiamaani. Spetsialistid saavad aru, mis see on, aga tavainimese jaoks on hübriid hoopis Dodge Ram, millele on pandud gaasipaak peale! Aavisto: Eks hübriidindus on ilmselt see, mis lähemad viis aastat autoturgu valdab. Toyota tuli äsja välja suure hulga elektriautodega, mingi aja jooksul jõuavad need tootmisse. Millal Eestis suur elektrihüpe tuleb? Aavisto: Ma arvan, et ei Eesti ega

kogu Euroopa autoturu elektrifitseerimist ei tule. Kütt: Minu jaoks on see endiselt Euroopa Liidu poliitikute välja42

mõeldud iseennast rahustav meede, mis tegelikult maailma ei päästa. Aavisto: See jääb puhtalt infrastruktuuri taha. Lugesin üht Euroopas tehtud hästi suurt uuringut, kus küsiti elektriautode tuleviku kohta. 68 protsenti vastanutest arvas, et see on määratud läbi kukkuma. Asjatundjate ennustusel tundub, et aastaks 2030 jagunevad sõidukitel kasutatavad energiaallikad enamvähem täpselt võrdselt: elekter, sisepõlemismootor, hübriid, pistikhübriid ja vesinik.

„Mul on maamaja Saaremaal, jaanuaris oli kaks päeva elekter ära – mida ma teen seal elektriautoga?“ Raivo Kütt Ise te ilmselt niipea elektriautot osta ei plaani? Kütt: Elektriauto on ilmselt mõttekas

siis, kui sõidad lühikesi otsi ja elad linnas. Siis on tal oma mõte täiesti olemas. Aavisto: Pigem on ta suurlinna sõiduvahend. Kütt: Meil jääb asi laadimisvõrgu taha. Ja me elame ajal, kui elekter läheb üha kallimaks ja teda on üha vähem saada. Aavisto: Seal uuringus inimesed ütlesid, et tähtis pole mitte elektriauto liiga väike läbisõit, vaid hind ja laadimiskiirus. Auto on liikumiseks punktist A punkti B. Sul peab olema vabadus minna, millal tahad, ja nii kaugele. kui tahad. Aga kui sa vahe-

peal teed oma elu takistuserohkemaks, siis see ei ole vabadus. Kütt: Kiirlaadimine võtab 20 minutit ja seejuures akut täis ei saa... Ja kui keegi on juba ees laadija juures? Või teine näide. Mul on maamaja Saaremaal, jaanuaris oli kaks päeva elekter ära – mida ma teen seal elektriautoga? Kui Toyota hakkab elektriautosid tootma, siis ta tahab, et te neid müüksite... Kütt: Eks me müüme ja küllap oste-

takse ka. Meie jutt ei tähenda, et elektriautot ei ole ega tule. Aavisto: Elektriajam võtab endale väga kindla koha turul, see on selge. Aga ta ei ole enamuses siiski. Kütt: Ta ei ole maailma päästja. Kui tahetakse maha müüa ideed, et see ongi rohepööre, siis see ei ole! Elektriautode osakaalu suurenemine tähendab teile äri muutust, sest need vajavad vähem hooldust. Kütt: Kindlasti see muudab äri-

mudelit. Aga me täna ei tea, kui kaugele elektrifitseerimisega jõuame. Vesinik on samuti omaette teema. Vesiniku tootmisega on ka omad probleemid, aga seal on pigem taristu küsimus. Väino Kaldoja, kelle firma Silberauto tegutses siinsamas Pärnu maanteel, teist poole kilomeetri kaugusel, müüs oma elutöö soomlastele. Mõned ütlevad, et õigel ajal. Kaua teie veel jätkate? Aavisto: See on tunnetuse küsimus. Kütt: Ega keegi meist pole igavene. Pakkumisi on tehtud? Aavisto ja Kütt koos: Loomulikult! Kütt: Meil on väga suuri pakkumisi

olnud, mida oleme tagasi lükanud. Täna oleme sellega rahul. Me näeme, et on veel edasi minna, et seda äri on võimalik parendada ja suurendada. Aavisto: Autondus on niivõrd põnev ala, me oleme selle 30 aastat tagasi valinud, see meile meeldib. Kuni see pakub pinget, on huvitav ja arendab ennast, seni on mõtet jätkata. Praegu on meil laienemisplaanid päris tõsised. Aga kui tekib tunne, et nüüd oleks õige aeg, ja kui on hea pakkumine – miks mitte? Kuni on sära silmis, seni tasub äri edasi teha!

TEENUS TÄIS HÄID EMOTSIOONE Väärtustades enda aega ja raha, on õige aeg üle vaadata Avis täisteenusliisingu personaliseeritud pakkumine.

Olgert Tamm

Täisteenusliisingu osakonna juht

vis ülemaailmne slogan „We try harder” („Me pingutame rohkem” – toim) paistab silma ja kumab läbi terve pakutava teenuse. „Soovime kliendi ootusi igas aspektis ületada. See on suur väljakutse, aga seda võib võtta ka kui head siduvusvõimalust kliendiga. Kui klient on meie toote ja teenindusega äärmiselt rahul ning teab, et sellise tasemega personaalsust mujalt ei saa, siis on ta meiega pikkadeks aastateks. Rahulolev klient on ühtlasi ka parim reklaam,” ütleb Avis liisingu osakonna juht Olgert Tamm. Kuigi kiidusõnu tuleb sageli, on ka konstruktiivne tagasiside väga oodatud. „Loomulikult on meil kliente, kes ei taha meie juurest kuhugi minna, kuid soovime alati õppida ja areneda. Positiivset tagasisidet on alati meeldiv saada, aga hindame väga ka ausust teenuse parendamist puudutava info osas. Tahame teada, kui kliendil on tekkinud uued vajadused ja ootused, millele tuginedes saaksime enda teenust veelgi paremaks muuta.”

Rätsepaülikond sinule

Avis täisteenusliisingu paketi valimine on kui rätsepa juures ülikonna sobita-

mine, aga veelgi parem – seda „ülikonda” saab igal ajal enda soovidele vastavalt täiendada, lisades teenuseid või hoopis vähendades. „Muutlikule maailmale kohaselt on ka meie täisteenusliisingu pakett täielikult konfigureeritav ja julgeme öelda, et kindel teenus on olemas igale maitsele! Tahame pakkuda terviklahendust. Seega on ühe kuumakse sees nii kindlustused, korralised hooldused ja tehnoülevaatused, rehvivahetus koos hoiustamisega kui ka tasuta asendusauto ja veel väga palju täiendavaid lisateenuseid,” räägib Tamm. Lisaks saab iga klient oma isikliku kliendihalduri, kes on kliendist lähtuva infoga viimse detailini kursis ja valmis alati operatiivselt vastama.

Näeme suuremat pilti

Avis täisteenusliising on mugav ja paindlik lahendus nii eraisikutele kui ka äriklientidele. Võiks ju arvata, et selline täisteenus on kindlasti väga kallis, kuid arvutuste kohaselt on see odavam kui nn tavapärased liisingu variandid. Tuleb näha suuremat pilti, sest sõiduki omamisega kaasnevad jooksvad kulud, mida ei oska alati ette näha. Avis täisteenus fikseerib kulud terveks lepingu perioodiks, garanteerides seega alati sama kuumakse, mille peale klient saab kindel olla. Lisaks on Avis autopargi suurus ja aastane ostumaht piisavalt mahukas, mis tagab erinevate teenuste ja toodete sisseostuhindadele head partnersoodustused, mida Avis loomulikult ka enda klientidega jagab. Avis poolt juhitav, taustal toimiv täisteenus lubab kliendil keskenduda veelgi rohkem enda põhitegevustele. Suurim kliendi kokkuhoid tulenebki ajas, kõige hinnalisemas ühikus, mille rahalist väärtust oskab kindlasti igaüks hinnata.

IDEAL OÜ | www.myavis.ee

Partnerlus kõige paremas mõttes Priit Sipelgas, SOL Balticsi juhatuse liige SOL Balticsi ja Avis partnerlus on andnud meile suurepärase toe keskenduda oma põhiärile. Meie jaoks on väga oluline tagada oma töötajatele sõidu- ja töövahendid, mis on kaasaegsed, õigeaegselt hooldatud, töökindlad ja ohutud – seda kõike Avis oma täisteenusrendi lahendustega pakubki. Boonusena juurde veel personaalne lähenemine ja aktiivne kaasamõtlemine, kuidas üheskoos äriliselt areneda – just selline peabki üks partnerlus olema.

Vähem kohustusi Robert Rool Ma olen Avis täisteenusliisingu kliendiks olnud ligi pool aastat ja minu rõõmuks on see minult võtnud täielikult vajaduse tegeleda autoga seotud kohustustega. Eelkõige olen nautinud asjaolu, et igal autol on aastas vähemalt 3–4 kohustuslikku käiku, mis selle konkreetse teenuse puhul on täielikult teenuse hinnas kaetud – olgu selleks rehvivahetus või auto iga-aastane hooldamine. Seega kaks põhilist väärtust on ülejääv aeg ja teadmine, et minu auto eest hoolitsetakse sajaprotsendiliselt. Minu valitud täisteenusliisingu paketi hinnas on ka tasuta parkimine Tallinna lennujaamas, mis muudab minu kui tiheda lendaja elu äärmiselt palju kergemaks ja olgem ausad, ka tuntavalt odavamaks. Minu kokkupuuted Avis täisteenuse personaliga on olnud äärmiselt rõõmutekitavad ja usun, et selline särtsakas suhtumine meeldib paljudele!

autod

Toyota juhtum. Uhkus ajab upakile, kangus käima käpakile Kuidas maailma suurim autotootja keeldus tunnistamast elektriautode läbilööki ja mängis maha suure osa kunagiste ettenägelike otsustega saadud edumaast, kuid püsib siiski tugevalt sadulas. TOOMAS VABAMÄE

ii pompoosset autoesitlust on harva nähtud. 14. detsembril 2021 tõi Toyota korraga avalikkuse ette 17 uut mudelit – kõik elektriautod. Mida seal kõike polnud: linnasõidukeid, luukpärasid, maastureid, kaubi44

kuid, pikapeid, isegi sportautosid. Nii Toyota kui ka Lexuse märgiga. Täpsemalt öeldes olid need küll kontseptsõidukid või prototüübid, mitte veel seeriaautod, nii et lähiaegadel neid tänaval veeremas näha ei saa. Ühe erandiga – Subaruga koostöös sündinud elektriline linnamaastur Toyota

bZ4X peaks tootmisküpseks saama veel tänavu. Ent toimunu sisuline tähendus jättis uudismudelite arvu tagaplaanile. Piltlikult öeldes leidsid 14. detsembril Tokyos korraga aset maavärin, vulkaanipurse ja hiidlaine. Maailma suurim autotootja tunnistas,

Fotod Toyota

OLGE LAHKED JA PALUN VÄGA! Toyota boss Akio Toyoda mullu 14. detsembril kontserni uut strateegiat välja kuulutamas. Tema selja taga 16 elektriauto maketid (osal fotodel oli neid 17).

et on aastaid ajanud valet poliitikat. Edendanud edukalt fossiilkütust põletavat hübriidajamit ja üritanud tulutult argikõlblikuks sättida vesinikku tarvitavat kütuseelementi. Samal ajal on konkurendid arendanud süsinikuneutraalseid akudega elektriautosid. Elektriautode reele on hüpanud ka poliitikud ning praeguse seisuga peaks vähemalt Euroopas sisepõlemismootoriga autode müük lõppema aastal 2035. Elektriautodel võib olla palju puudusi, aga maailma suurematel autoturgudel Euroopas, Hiinas ja Põhja-Ameerikas haaravad need üha suurema turuosa ja muutuvad peatselt valdavaks (kuigi ilmselt mitte ainuvaldavaks). Toyota üritab nüüd päästa, mis päästa annab. Miks nii juhtus? Kindlasti on üks põhjusi Toyota korporatiivkultuur. Kogu tegevuse aluseks on kaizen – filosoofia pidevast täiustamisest ja parendamisest. See on toonud tohutut edu. Toyota on üks maailma efektiivsemalt töötavaid autotootjaid. Tema sõidukid on enamasti emotsioonivabad, aga asjalikud ja töökindlad. Kui lisada siia klienditeeninduse kõrge tase, on ka kundede rahulolu mõistetav. Vähe sellest,

praegune kontserni president Akio Toyoda asus tõsiselt ka igavuse vastu võitlema. Toyota ja Lexus on toonud välja ridamisi sportautosid, mis fännidel silma särama võtavad. Ehkki kaizen on tuntud eelkõige kui Jaapani ettevõtete tegevusfilosoofia, rakendatakse samu põhimõtteid ammu ka muudes maailmajagudes. Põhjus on lihtne – need toimivad. 30 aastat tagasi kõlkus kuulus sportautotootja Porsche pankroti äärel. Värskelt ametisse pandud uus tegevjuht Wendelin Wiedeking surus maha rahvusliku uhkuse ja ühe esimese suure muudatusena palkas rühma endisi Toyota insenere. Just nemad õpetasid Porsche inimestele, mis tegelikult on ordnung ja kuidas seda saavutada. Tänaseks on Porsche maailma kasumlikumaid autotootjaid, teenides väidetavalt 10 000 eurot kasumit iga müüdud auto pealt. Kõige hea ja positiivsega koos tugevnes Toyota korporatsioonis ka usk oma ilmeksimatusse. Eks pideva edu tingimustes olegi raske kainet meelt säilitada. Üks hea näide pärineb umbes 15 aasta tagant, ja sel polnud kaugeleulatuvaid strateegilisi tagajärgi. Nimelt oli enamik uusi sõiduautosid 21. sajandi alguseks saanud suunatuledele niinimetatud kolme plõksu režiimi – kui suunatulekangi vaid kergelt suruda ja mitte lõpuni lükata, vilkus suunatuli ainult kolm korda. Enamikus olukordades piisab sellest täiesti ja autojuhid võtsid uuenduse rõõmuga omaks. Ent oli üks firma, mis jäärapäiselt keeldus suunatulesid kolme plõksu režiimiga varustamast – Toyota. Küsimus polnud kindlasti tehnilises teostatavuses. Uudismudelite esitlustel pärisid ajakirjanikud aastaid, miks Toyota (ja ka luksusmark Lexus) ometi nii lihtsale muudatusele vastu punnib, kui praktiliselt kogu ülejäänud maailm selle omaks on võtnud. Toyota funktsionäärid, sõltumata oma ametiposti kõrgusest, vingerdasid seepeale nagu vihmaussid asfaldil pärast sooja vihma, aga keegi kunagi ei tunnistanud, et midagi on valesti. Ikka seletati, kuidas kõik on klientide huvides. Kuni ühe-

LIIG MIS LIIG: Toyota esimene hübriidauto Prius kontseptsõidukina (kollane) ja seeriamudelina (sinine). Ehkki vahepeal disaini kõvasti argisemaks tuuniti, oli seegi tavatarbijale liiga futuristlik.

SEST MEIE VÕIME! Toyota finantsseis on aastaid nii hea olnud, et turule sai lasta ka nõudlikumat publikut rõõmustavaid ja seejuures mõistliku hinnaga sportautosid, nagu GT86.

korraga ilmus kolme plõksu režiim ka uutele Toyotadele, tagantjärele keegi enam ei mäletagi, millal täpselt ja millisele mudelile kõigepealt. Enamgi veel – Toyota hakkas kolme plõksu režiimi pakkuma ka vanematele autodele ja muidugi lisatasu eest. Nii et kliendid lõpuks tõesti võitsid. Suunatule näitel joonistuvad välja kolm käitumisreeglit, mille aluseks on pikaajaline edu ja sellest tekkinud eksimatuse tunne. Sama efekti ohvriks on varemgi langenud paljud ettevõtted ja langevad ilmselt tulevikuski. 45

1. Tee ainult seda, mida ise õigeks pead, ära kuula kedagi teist. 2. Ära mingil juhul tunnista oma vigu. 3. Kui lõpuks käitumist muudad, tee seda järsku ja põhjalikult ning mana ette nägu, et nii oligi mõeldud. Kes mäletavad Toyota kuulsusetult lõppenud püüdlusi vormel-1 tippu tõusta, võivad sealtki kinnitust leida. Samuti nurjusid aastaid Toyota pingutused Le Mansi 24 tunni võidusõidu võitmiseks, kuni lõpuks kõik konkurendid loobusid. Samas võib jonnakust ka tugevuseks pidada. Toyota praegusel seisul on ka globaalsema ulatusega tagamaid. Võib isegi öelda, et omal ajal langetatud väga õiged ja ettenägelikud strateegilised otsused on praeguseks mõnes mõttes nagu veskikivi ujuja kaelas. Mäletatavasti oli Toyota 1990. aastatel üks hübriidautode pioneere. Hübriidautos on tavalise sisepõlemismootori kõrval veel elektrimootor ning sõltuvalt oludest kasutatakse vaheldumisi ühte ja teist. Praegu on see kõik loogiline ja arusaadav, aga 25 aastat tagasi oli seis täpselt vastupidi. Miks ühele autole kaks mootorit? Reklaamitud kütusesääst oli väike, aga hinnalisa selline, et kokkuvõttes plussi jääda oli ostjal võimatu. Pealegi võib mürki võtta, et Toyota teenis toona hübriidautodega krehvtist kahjumit – neile tuli peale maksta, et keegi üldse ostaks. Firma

Kütuseelemendiga autod saaksid reaalsuseks muutuda ainult üleilmse vesinikumajanduse käivitumisel. Seda aga praegu silmapiiril ei ole. finantsseis oli aga nii hea, et tuleviku nimel sai selliseid riske võtta. Ja ennäe imet! Hübriidtehnoloogiat arendati pidevalt edasi ning saastenormide karmistudes osutus kunagine riskantne samm ühtäkki kullaauguks. Hübriididega oli lihtne uusi norme täita ilma suurte arenduskuludeta, see töö oli ammu tehtud. Kui Euroopas kehtestati autotootjatele CO2-heitme keskmised näitajad, tuli Toyota nendega hõlpsasti toime. Ei saa ka öelda, et Toyota oleks jäänud loorberitele puhkama. Vesiniku-kütuseelemendiga autode arendustöid alustati juba 1992. aastal – viis aastat enne esimese hübriidi turule toomist. Paralleelselt arendas Toyota ka akuga elektriautosid, aga nende taustal tundus kütuseelement üliperspektiivikas. Tööpõhimõte – sisuliselt tagurpidi elektrolüüs – on lihtne: autosse tangitakse kütuse-

PEAAEGU VIIMANE MOHIKAANLANE: Toyota kõikumatu usk vesinikukütuseelemendi võimalustesse sai taas kinnitust 2020. aastal, mil tootmisse läks teise põlvkonna Mirai. 46

na vesinikku, selle ühinemisel õhuhapnikuga tekib elekter ja ainsa heitmena eraldub veeaur. 10–15 aastat tagasi tegelesid paljud autotootjad kütuseelementide arendamisega, mõned jõudsid ka väikeseeriatootmiseni, ent läbilööki pole toimunud. Toyota aga ajab jonnakalt oma rida. Aastal 2014 tuli välja esimene seeriaviisiliselt toodetav vesinikukütuseelemendiga sõiduauto Toyota Mirai. 2020. aastal valmis juba teise põlvkonna Mirai – mitte facelift, vaid täiesti uus mudel. Masstootmisest rääkida ei saa, praeguseks on valminud umbes 12 000 Miraid. Sellel on akuga elektrisõiduki ees kaks eelist – kiirem tankimine (umbes 15 minutit) ja pikem sõiduulatus (umbes 650 km). Siingi kehtib sama loogika nagu sportautode puhul või omal ajal hübriididega – ühe vähesena saab Toyota endale sellise mudeliga seotud kulusid lubada. Isegi kui hetkel tulevik tume näib. Kütuseelemendi vahetuks komistuskiviks on tüüpiline muna ja kana dilemma. Vesinikuautode läbilöögiks on tarvis vesinikutanklate võrgustikku, aga tanklaid pole mõtet ehitada enne, kui piisavalt vesinikuautosid liikvel. Lisaks oleks vaja hakata vesinikku tootma senisest suurusjärkude võrra suuremas koguses. Teoreetiliselt saaks seda teha elektrolüüsiga kas või mereveest ja kui kasutada tuule- või päikeseenergiast saadud elektrit, siis ka üpris keskkonnasõbralikult. Paraku puuduvad selleks tööstuslikus mastaabis tehnoloogiad ja ka kasutegur on väike, vaid umbes 25 protsenti. Praegu valmib enamik vesinikust äärmiselt saastaval moel ja tooraineks on fossiilkütused.

TOYOTA ESIMENE ELEKTRIAUTO: Subaruga kahasse loodud bZ4X peaks tootmisküpseks saama juba tänavu.

Kütuseelemendiga autod – ja mitte ainult sõiduautod – saaksid reaalsuseks muutuda ainult üleilmse vesinikumajanduse käivitumisel. Seda aga praegu silmapiiril ei ole, sest enne tuleks lahendada paljud vesiniku tootmise, transpordi ja säilitamisega seotud põhimõttelised probleemid. Näiteks kipub vesinik oma aatomi väiksuse tõttu kõigist anumatest jalga laskma, mis raskendab selle säilitamist ja teeb sisuliselt võimatuks transportimise torujuhtmetes. Nii ongi selge, miks sisepõlemismootoriga sõidukeid hakkasid massiliselt asendama akuga elektriautod. Tehnoloogiad olid põhimõtteliselt kõik olemas. Elektri tootmisega probleeme pole, ka jaotusvõrgud on olemas. Igaüks võib oma kodusest pistikupesast autot laadida, kui tõesti muidu ei saa. Võtab küll kaua aega, aga lõpuks saab ikka liikuma. Mis puutub kütuseelementi, siis tööd jätkuvad. Mais 2018 üllitas Toyota pressiteate, et pärast 2020. aastat peaks kütuseelemendiga sõiduautode aastane müük kasvama üle 30 000 (tollal umbes 3000). Seda pole juhtunud, ehkki Toyota on teinud märkimisväärseid investeeringuid kütuseelementide tootmisse. Praegugi tuleb regulaarselt uudiseid kütuseelementide kohta, ent asjasse pühendamatul on võimatu mõista nende sisulist tähendust. Pigem meenutab Toyota jäärapäisus Teruo Nakamurat, kes 48

viimase Jaapani sõdurina loobus teises maailmasõjas vastupanust alles aastal 1974. Samas, statsionaarsetes rakendustes ja vast ka suurematel sõidukitel võivad kütuseelemendid praktilist kasutust leida küll. Nii võib jonnakus kunagi väga kasulikuks osutuda. Lisaks katsetab Toyota ka vesinikku kütusena kasutavaid sisepõlemismootoreid. Seegi lahendus pole uus, ent seni pole argikõlblikuks viimistlemine kellelgi õnnestunud. Toyota on püüdnud ka teha lobitööd seisukohale, et maailm pole valmis täielikuks üleminekuks elektriautodele. Akio Toyoda kõne 17 elektriauto esitlusel ei jätnud kahtlust, et erinevalt mõnest konkurendist ei kavatse Toyota sugugi sajaprotsendiliselt elektriautodele üle minna. Toyoda vältis küll hoolikalt sõna „sisepõlemismootor“ kasutamist, kuid jutt „süsinikuheidet vähendavatest“ ja „süsinikuneutraalsetest“ sõidukitest ei jäta ruumi kaksipidi mõelda. Põhimõtteliselt on tal muidugi õigus. Aafrikas on üle 50 riigi ja 1,2 miljardit elanikku ehk sama palju kui Hiinas. Kogu Aafrika mandril liigub hinnanguliselt umbes 1500 elektriautot, neistki absoluutne enamik Lõuna-Aafrika Vabariigis. Ja kuidas sa seletadki näiteks Namiibia farmerile, et lähimasse linna 600 kilomeetri kaugusele peab ta sõitma elektriautoga? Toyota pole muidugi ainus skep-

tik. Samalaadseid mõtteid on väljendanud ka näiteks Stellantise kontserni juht Carlos Tavares. „On selge, et elektrifitseerimise kui tehnoloogia valisid välja poliitikud, mitte autotööstus,“ ütles ta jaanuaris neljale suurele majanduslehele antud intervjuus ja hoiatas autotööstuses aset leidvate peadpööritavate muudatuste „sotsiaalse riski“ eest. Aga ei maksa arvata, et Toyota muutub nüüd autotööstuses teisejärguliseks tegijaks. Ka elektriauto vallas ei tohi maailma suurimat autotootjat alahinnata. Juba ainuüksi põhjusel, et keegi teine ei suuda nii palju raha uurimis- ja arendustöösse panna. Jaapanipärane asjaajamiskultuur, eriti tahtmatus oma eksimusi möönda, võib olla üks selgitus, miks magati maha elektriautode läbimurre. Aga nüüd, kui lõpuks viga tunnistati, võib seesama kultuur jälle Toyota järjele aidata. Eesmärgid on igatahes auahned – aastaks 2030 näeb plaan ette müüa 3,5 miljonit elektriautot. Lexuse kogu valik Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Hiinas peaks selleks ajaks olema täiselektriline. Lihtne see kindlasti ei ole. Toyotal on hübriidtehnoloogia arendamisest küll üksjagu oskusteavet, ent puudub klientidelt tagasisidena saabuv info elektriautode praktilise kasutamise kohta. Teiseks on konkurentidel tohutu edumaa. Kuid omaaegne ettenägelik panus hübriidtehnikale aitab Toyotat veel kaua.

Fotod Toyota ja dpa-Zentralbild(POOL) / Scanpix Baltics

Tesla ja Toyota Käimasolevas elektriautorevolutsioonis võib Teslat ja Toyotat vaadelda kui eri poolusi. Teslat kujutatakse selles võrdluses väikese, seksika, väleda ja erksana, Toyotat seevastu aga hiigelsuure, hirmigava, aeglase ja kohmakana. 2003. aastal asutatud Tesla on muutunud elektriauto sünonüümiks umbes samuti, nagu kunagi kutsuti kõiki koopiamasinaid Xeroxiteks. Firma areng täiesti tühjalt kohalt üheks maailma väärtuslikumaks ettevõtteks vaimustab paljusid. Sageli on küll raske aru saada, kas vaimustutakse ettevõttest endast, selle toodetest või firma karismaatilisest juhist Elon Muskist (pildil) ja tema suure suuga jagatud lubadustest. Ka Toyota boss Akio Toyoda on (eriti firma eelmiste juhtidega võrreldes) karismaatiline isiksus, kuid kindlasti mitte Muski mastaabis. Pealegi esindab ta ikkagi nii-öelda vana majandust, kus kõik on materiaalne, mitte digitaalne – seegi vähendab tema köitvust noorema publiku silmis. Aga faktid ütlevad, et artikli kirjutamise hetkel on Tesla oma 963 miljardi dollarilise väärtusega maailma kuues ettevõte (allikas: companiesmarketcap.com). Toyota väärtus

on umbes neli korda väiksem (278 miljardit) ja see annab edetabelis 29. koha. Rohkem autofirmasid esisajasse ei mahugi. Muidugi ei saa börsiväärtust võtta puhta kullana, sest see koosneb suuresti tulevikulootustest. 2010. aastal ostis Tesla Californias Fremontis asunud HEA DIIL MÕLEMALE POOLELE: USA California osariigis tehasehooned, kus Fremontis asuv tehasekompleks kuulus kunagi Toyota ja hiljem algas Model S-i General Motorsi ühisettevõttele NUMMI, 2010. aastast on tootmine. Kummalise selle omanik Tesla. kokkusattumusena oli rajatise eelmainekasu, Toyota aga teenis priske miseks omanikuks Toyota, kasumi, kui 2014. aasta oktoobris oma kes müüs selle maha osaluse 692 miljoni dollariga maha 42 miljoni dollariga. Tegu müüs. oli Toyota ja General Tõenäoliselt ei näinud Toyota Motorsi kunagise ühisettebossid tollal Teslas mitte mingit ohtu võtte NUMMI asukohaga. enda ärile. Otseselt pole ohtu ju praeSamal ajal astusid gugi. Tesla tootis 2021. aastal ligikaudu Tesla ja Toyota ka „stratee930 000 autot, Toyota kontsern umbes gilisse partnerlusse“, kui viimane ostis 10,1 miljonit. Tesla toodang kuulub 50 miljoni dollari eest 2,5protsendise sajaprotsendiliselt premium-segmenti, osaluse esimeses. Konkreetsem kooskuna Toyota kontsern valmistab kõike tööplaan oli Toyota RAV4 elektriveralates imepisikestest kei-car’idest sioon, mis pidi tootmisküpseks saama kuni reisibusside ja raskeveoautodeni. kahe aastaga. Seni pole seda autot Tulevikus toodangumahtude vahe keegi näinud, lõppkokkuvõttes aga kindlasti väheneb, aga võrdsustumist võitsid ilmselt mõlemad pooled. Tesla ei paista kuskilt. sai ellujäämiseks vajalikku kapitali ja

Müük: Toyota kõrgub Tesla kohal Tuhandetes autodes 10 000 9 000 8 000 7 000 6 000 5 000 4 000 3 000 2 000 1 000 0

Turuväärtus: Tesla kõrgub Toyota kohal Miljardites dollarites 1 200 1 000 800 600 400

2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020 2021

200 0

2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020 2021

Toyota majandusaasta algab 1. aprillil, mistõttu kalendri- ja majandusaasta tulemused võivad erineda. Tesla ei avaldanud varasemates aruannetes täpseid toodangu- ja müügiandmeid, mistõttu need võivad olla pisut ebatäpsed. Allikad: Toyota, Tesla, cleantechnica.com, companiesmarketcap.com 49

intervjuu

Börsijuht Kaarel Ots:

„Arvad, et elektriarve on kuratlikult suur? Oota, millal tuleb tasuda koroonaarve!“ Nasdaq Tallinna börsi juht Kaarel Ots (46) rõõmustab 2021. aasta edu üle aktsiaturgudel, kuid kritiseerib valitsust ja meediat koroonaviiruse vastu võitlemise pärast. Tema arvates on kehtestatud piirangutega tekitatud kahju märksa suurem kui kasu. TOIVO TÄNAVSUU

tsa juhitaval börsil oli 2021. aasta tõeline pidu: börsile tuli palju uusi ettevõtteid ja inves toreid. Indeks kerkis fenomenaalselt – ligi 50 protsenti. Aga mees on silma paistnud hoopis oma varjamatu skepsisega selle suhtes, kuidas Eesti on koroonaviiruse vastu võidelnud. Talvel põdes ta ise pereringis viiruse läbi. Koroonaskeptik, vaktsiinivastane või keegi muu – kes sa siis oled?

Ei võta ühtegi silti omaks. Sildistamine mulle ei meeldi. Kui viirus 2020. aasta alguses tuli, olid kõik paanikas. Vaktsiini pole, ravi pole. Börsid kukkusid. Mõned ettevõtted arvasid, et peaksime börsi kinni panema, kuniks olukord normaliseerub. Siis oleksime tänaseni kinni olnud, sest olukord on täna sisuliselt sama segane kui kaks aastat tagasi. 50

Milline oli alguses sinu tunnetus?

Mingil hetkel tõmmati kodu lähedal pargis laste mänguväljakutele lindid ümber. Tundus, et tegemist on väga ohtliku ja surmava viirusega. Lähed külla, võid kellegi ära tappa. Reklaamid meedias olid kollase ja mustaga – kõige rohkem ärevust tekitav värvikombinatsioon. Varsti hakkas uut infot järjest peale tulema, kuid mingitest kanalitest jätkus vana plaat. Alates vaktsiinide tulekust hakati väga kiiresti n-ö vaenlase kuvandit looma. Seda kuvandit toetas riigi juhtkond ja see on olnud eri riikides väga sarnane. Prantsuse president Macron ütles hiljaaegu, et tema ametlik strateegia on kiusata vaktsineerimata inimesi, teha nende elu võimalikult ebameeldivaks. Nad on „potentsiaalsed mõrvarid“?

Seda ütles haiglajuht Arkadi Popov (Kanal2 „Kuuuurija“ saade 5. april-

lil 2021). Rahvaga suhtlesid teadusnõukoda ja ministrid, riigikogu sisuliselt loobus rahva esindamisest. Sõjaolukorras võib sellest ajutiselt isegi aru saada, kuid kõik käib üle riigikogu pea tänaseni. Pandeemia alguses arvati, et viirus on väga ohtlik ja tapab palju inimesi. Algsete mudelite põhjal kujundasid riigid ja valitsused koroonapiirangud. Tegelikult osutusid esimesed mudelid väga valedeks. Sulle maalitakse üks pilt ja pannakse propagandamasin tööle: sinu pärast, kes sa pole vaktsineeritud, ongi see kõik! Isegi kui vaktsiin töötaks – aga nii ta päris kindlasti ei tööta, nagu algul meile lubati: see ei takista viiruse saamist ega edasi andmist –, eeldaksin debatti. Demokraatlikus riigis võiks see toimuda riigikogus. Aga mingit debatti pole. Korporatiivmeedia on otsustanud, mis on õige. Kes kahtleb, saab tühistatud – tühistamine on uus

Lisaks Nasdaq Tallinna börsi juhtimisele on Kaarel Ots ka Finance Estonia juhatuses ning Teenusmajanduse Koja ja Balti Ühingujuhtimise Instituudi nõukogudes. Varem on ta töötanud audiitorfirmas Deloitte ning Unicrediti pangas ja Swedbankis. Ta on korporatiiv- ja investeerimispanganduse magister ja peab börsielu blogi kaarelots.ee. Päeva alustab „viie tiibetlase harjutusega“ (kokku teinud 5000 korda) ja treenib oma iseloomu „veepäevadega“ (eelmisel aastal kokku kaks kuud).

Foto Ilmar Saabas

Kaarel Ots

mood. Eos tapetakse ära igasuguste küsimuste esitamine. Öeldakse, et vaktsiinid on päästnud meid veel palju hullemast.

Tegelikult on juhtunud umbes nii: alguses sulle öeldakse, et vaktsiini efektiivsus on 95 protsenti. Siis 80 protsenti. Siis 70. Okei, efektiivsust pole, aga vähemalt ei saa sa viirust külge. Või saad küll, aga vähemalt ei anna viirust edasi. Või annad küll edasi, aga vähemalt ei jää haigeks. Või jääd küll haigeks, aga vähemalt ei jää raskelt haigeks. Või – jääd raskelt haigeks küll, aga vähemalt lähed taevasse! Selline see kommunikatsioon on ju tegelikult olnud. Manipuleeriv, tühistav, pidevat hirmufooni hoidev. On sind tahetud tühistada?

Ärileht kirjutas, et Kaarel Ots on veendunud koroonaskeptik, ja avaldas minu Facebooki postitused. Kunagi ajakirjandus kontrollis infot, analüüsis seda ja alles siis edastas. Mind häirib, et täna näeme seda nii vähe. Selle asemel kultiveeritakse ametlikku narratiivi ja teisitimõtlemine ei ole aktsepteeritud. Ajakirjanikud ei pea paljuks avaldada „tõde“ juhtkirjades, arvamus lugudes. Kirjutatakse otse, et üks või teine uuring on mõttetu, seda ei peaks lugema, inimesed peaksid mõtlema hoopis nii. MÕTLEB OMA PEAGA: „Ma ei taha öelda, et vandenõuteooria ja praktika vahe on kuus kuud. Aga mõelge nendele lugudele, mis meile räägiti: et üks vaktsiinidoos on juba väga hea, pange õlg alla, saame kriisist kiirelt üle.“

Miks ei ole olnud piirangutest kasu?

Nende eesmärk alates 2021. aasta algusest on olnud ainult inimesi vaktsineerima sundida. Keegi seda isegi enam ei eita. Meile räägiti kaks aastat tagasi, et viiruseoht on väga suur, 51

intervjuu

tuhanded surevad. Selgus, et nii suur ei olnud. Täiesti normaalne, et eksitakse. Eraettevõtluses inimesed eksivad kogu aeg. Aga kuidas suhtuksid kellessegi, kes kogu aeg jätab sulle midagi rääkimata, vassib ja valetab? Meile anti ette raam, et peame iga päev lugema nakatunuid, haiglasse sattunuid ja surnuid. See olla kõige olulisem asi. Väidan, et ei ole. Need on arvud, mille suhtes tavaliselt inimesel on raske mingit adekvaatset seisukohta võtta. Möödunud suve seisuga oli koroonaviiruse surmade statistikas ligi 50 vaktsineeritud inimest. Terviseamet täpsustas, et tegelikult suri viirushaigusse vaid üks inimene, ülejäänutel olid muud kaasnevad haigused. Üks näide, 50kordne vahe. Täna opereeritakse arvuga 2000 koroonasurma. Ükskõik mis arve välja käiakse, meil ei ole tänaseni adekvaatset infot, kui palju inimesi on surnud otseselt viiruse tõttu ja kui paljudele on saatuslikuks saanud pigem kaasnevad haigused.

Näeme plaanimajanduse tõusu ja sotsialismi, oleme leidnud „vaenlase“, kes ei kuulu uude ägedasse maailma, ning kontrollime kõike, mida keegi räägib või mõtleb.

Piirangute vajalikkust on põhjendatud haiglate ülekoormusega.

Eestis kehtestati esimest korda eriolukord, kui meil oli paarkümmend nakatunut päevas. Terve riik pandi lukku. Täna on meil 8000 nakatunut päevas ja me räägime piirangute kaotamisest. Kas nii head piirangud, suurepärane maskikohustus, hästi tehtud koroonapassid ja supervaktsiinid on meid tänaseks siia toonud? Alguses olid vaktsineerimata inimesed kõiges süüdi. Siis selgus, et vahet pole: ka vaktsineeritud kannavad viirust edasi. Pahameel langes neile, kes ei kanna korrektselt maski. Kes meil täna „patuoinad“ on, mina enam aru ei saa. Kõik käivad maskidega, enamik on vaktsineeritud või läbi põdenud. Piiranguid on vaja sellepärast, et arstid võitlevad haiglas inimeste elude eest. Aga mida muud nad siis peaksid tegema? Juba kaks aastat järjest haiglajuhid räägivad: kõik peavad pingutama, et ei juhtuks see või teine. Ma ei ole kuulnud neid rääkimas, mis vahepeal on tehtud. Õdede liit räägib õdede puudusest juba aastaid. Vähihaiged ähvardatakse ravita jätta, samal ajal vallandatakse vaktsineerimata meedikuid. 52

Piiranguteta sureksid tuhanded vaktsineerimata vanad ja väetid enneaegselt.

Algusest peale on olnud selge, kellele on viirus kõige ohtlikum. Kas sa oled märganud, et piirangute ja vaktsineerimiskampaaniaga on sihitud seda riskigruppi? Ei, räägitakse hoopis, et me kõik peame vaktsineerima ka oma lapsed. Olen laps ja panen oma koolile õla alla, et iseennast vaktsineerides saab minu kool lahti olla – see on nii rumal üleskutse, kui üldse saab olla! Lapsed on selle viiruse puhul absoluutselt mängust väljas. Pole vahet, kas vaktsineerituid on 60 või 80 protsenti, kui riskigrupp, kes on kõige haavatavam ja kellel kõige suurem tõenäosus haiglasse jõuda, ei ole kaetud. Iisraelis läheb juba 4. ring, aga on selge: vaktsiini ja maskiga ei ole võimalik viirust lämmatada. Toivo Maimets ütleb, et vaktsiinipassid peaksid jääma, sest vaktsineerituse tase on madal. Eelmises intervjuus ütles ta, et need vaktsiinid praegu leviva viiruse vastu eriti ei toimigi. Samas kutsutakse üles tegema

kolmandat doosi. Irja Lutsar ütleb, et pass on mõttetu. Mida ma peaksin nüüd kodanikuna tegema? Kas ma ootan, kuni Ekspress teeb juhtkirja sellest, kuidas ma peaks mõtlema? Või maskid. Alguses öeldi, et pane kas või sall suu ette. Siis ikka, et ei, peab olema meditsiiniline mask. USAs peab olema N95. Kui enne oli sall, siis nõuti medical’i, siis N95. Mis järgmiseks siis, gaasimask? Eranditult kõiges on viirusega võitlemisel eksitud. Ainult ühest dogmast hoitakse siiani kümne küünega kinni: et katsetusjärgus vaktsiinid on pikaajaliselt ohutud. Kui see ka ei pane inimestel kella helisema, siis ma ei tea, mis paneb. Oled ise läbi põdenud ja vaktsineeritud?

See ei ole tegelikult üldse kellegi asi. Ma ei küsi ju kelleltki: kuule, kuidas sul selle sünnimärgiga on, kas see on pahaloomuline? Need on isiklikud terviseandmed. Alguse tegid poliitikud. Nad tõmbasid ülakeha paljaks ja tegid kaamera ees süsti. Mina olen haiguse läbi põdenud alles hiljuti. Ma ei ole vaktsiinivastane. Ma ei ole pidanud vajalikuks end vaktsineerida, sest tõenäosus haigestuda raskelt on väike. Mitte piisav, et mingit ravimit katsetada. Aga selle manipuleeriva hämaga on tehtud suur karuteene vaktsineerimisele üldiselt. On vaktsiine, mis tegelikult ka toimivad ja on vajalikud. Mida oleksid kriisis teisiti teinud?

Ma ei hakka spekuleerima, mida oleksin teinud või teeksin, sest ma ei tee. Mul pole piisavalt infot otsustamiseks. Kuid üks on selge: me ei ole üldse mõelnud finantsidele. Mis hinnaga me kõike seda teeme? Viirust ei ole võimalik alistada. Kus on meie tegevuse kasu-kahju analüüs? Näiteks testimisele on läinud hinnanguliselt 200 miljonit eurot. Selle paneme kahjude poolele. Lisame vaimse tervise, pihta saanud ettevõtluse, laste lünkliku haridustee. Väike laps ei näe maski tagant isegi seda, kuidas teine inimene naeratab – mida see tema psüühikaga pikas plaanis teeb? Eesti noored on suitsiidikatsetelt maailmas esirinnas. Need kõik on kahjud.

Coordinates by Michael Anastassiades

Valgus, mis jutustab loo

ESINDUSSALONG KAUPLUSED TALLINNAS Pärnu mnt. 139C Standardi maja

TARTUS Sõbra 54

TALLINNAS Järve Keskus

TARTUS Sisustus E Kaubamaja

Lisainfo: hektor.ee

Foto Ilmar Saabas

Teise tulpa paneme potentsiaalsed kasud. Riigikogu peaks nüüd selle kõige üle debatti pidama. Aga tänaseni pole mingit analüüsi. Juba ammu on välja arvutatud, et võiks igale Eesti inimesele maksude kaudu esitada koroonakriisi eest „arve“ 8500 eurot (Ettevõtja Risto Rossari arvutus 4. aprilli 2021 Eesti Päevalehes – T. T.). Tänaseks on see arve veel oluliselt suuremgi. Kes praegu mõtlevad, et elektriarved on kuratlikult suured, oodake, millal tuleb tasuda koroonaarved! Need hakkavad nii ära hajuma maksude hulka, et keegi ei saa sellest aru. Enne koroonat oli pidev vaidlus, et haigekassa eelarve on miinuses, vaja sinna raha leida. Suur sõda käis iga miljoni pärast. Nüüd tundub, et null ei ole number: valimatult on kõik rakendatud selle vankri ette, et meil on vaja üks viirus seljatada. E l u t e e va d e l a m i s vää r s e k s inimestevaheline suhtlus, seiklused sõpradega, sidusus, kogukondade koostöö. Kõik on viimastel aastatel lämmatatud ja tuleb kirjutada kasukahju analüüsi „muu“ lahtrisse. Mõned nimetavad piiranguid apartheidiks. Kuidas sina olukorda nimetaksid?

Fakt on see, et oleme hämmastavalt üheselt liikunud düstoopiate poole, millest võib lugeda Huxley raamatust „Hea uus ilm“, Orwelli raamatust „1984“ ja Randi raamatust „Atlas kehitas õlgu“. Näeme plaanimajanduse tõusu ja sotsialismi, oleme leidnud „vaenlase“, kes ei kuulu uude ägedasse maailma, ning kontrollime kõike, mida keegi räägib või mõtleb. Fašistidel oli rahvuse puhtuse maania, kommunistidel partei puhtuse. Praegu aetakse taga „vaktsiinipuhtust“. Öeldakse küll, et pead usaldama teadust, aga võlukepikesega manustatakse sulle pühitsedes mingit võlujooki ja kes seda ei taha, läheb tabu alla. See on nagu religioon. Inimestel on trots, tüdimus, ükskõiksus, mingi letargia. Kõik on poliitikast nii irdunud, et isegi meelt avaldama ei jaksa minna. Tallinna börsil oli mullu väga edukas aasta. Jõudsalt kasvas börsiettevõtete arv, nende koguturuväärtus, investorite arv ja ka kauplemis-

LÄKS HÄSTI: Kaarel Otsa sõnul sõlmiti mullu börsil ligi 900 000 väärtpaberitehingut summas 527 miljonit eurot. Isikliku aktsiaportfelli kohta ütleb Ots, et see kerkis vähem kui Tallinna börsi indeks. „Mul on keelatud paigutada raha Baltikumi börsiettevõtetesse. Ja osaleda ühelgi maailma IPO-l,“ lisab ta.

aktiivsus. Täna möllab aga Euroopas sõda, börsid kukuvad ja teadmatust on veelgi rohkem.

Uuringud näitavad, et kui võlatase ületab 90 protsenti SKTst, siis ei ole enam kasu maksudega mängimisest ega täiendavast laenamisest, sest kogu aur läheb olemasoleva võla teenindamisele.

Sõdadest väljub harva keegi kindel võitja. Olgu inimese valitud vallutusobjektiks teine riik, terrorism, viirus või kliima – pigem on sõdades vaid väga palju kannatajaid, inimesi, kes pole nende sõdade käivitamises üldse süüdi. Kui otsida kahekohalise inflatsiooni, kiiresti kallinenud gaasi-, nafta- ja teiste toormehindade juures midagigi positiivset, siis vähemalt ei tohiks Euribor lähiajal tõusta. Ei suuda ette kujutada Euroopa Keskpanka praegust väljavaadet arvestades intresse tõstmas. Vähemalt ei tee see olukorda hullemaks. Samuti tundub mulle, et ülehelikiirusel läbiviidav rohepööre saab praegu vajalikku hingetõmbeaega, et teeksime läbimõeldumaid otsuseid. Investeerimine on panustamine paremasse homsesse. Kõik sektorid ei saa kriisides ühtmoodi pihta. Osta siis, kui veri on tänavatel – nii kõlab vana ütlus. Kahjuks ei ole tänane olukord ülekantud tähenduses. Sinu parim investeering?

Berkshire Hathaway. See on ka üks vanemaid ettevõtteid, kuhu olen 55

Foto erakogu

paigutanud. Sai alguse sellest, et mõtlesin: võiks lapsele raha koguda. Aktsia tootlus jääb siiski kõvasti alla nendele sadadele protsentidele, mida Tallinna börsil nägime. Mida kullast ja krüptost arvad?

Krüptost olen eemale jäänud. Kuld ei ole samuti hõbekuul, vaid vara säilitamise võimalus. Juba kümme aastat räägitakse maailmas hüperinflatsioonist. USA võlatase on sama kõrge kui pärast teist maailmasõda – sada protsenti SKTst. Uuringud näitavad, et kui võlatase ületab 90 protsenti SKTst, siis ei ole enam kasu maksudega mängimisest ega täiendavast laenamisest, sest kogu aur läheb olemasoleva võla teenindamisele. USA vabanes maailmasõja võlakoormast kolme asjaga: inflatsioon, intresside all hoidmine ja väga võimas kasv. Täna on intressid väga madalad juba aastaid, inflatsioon on jõudnud tarbijahindadesse, aga kus on kasv? See on väga lahja. Kuidas võlakoorma alt nüüd välja tullakse? 2009. aastal oli igapäevane jutt: millal mingi Euroopa riik pankroti läheb? Kas läheb Hispaania, Itaalia, Kreeka või Portugal? Asi on läinud ainult hullemaks. Aga täna ei räägi sellest enam keegi. Ravimifirmade aktsiaid oled ostnud?

Ei ole. Eelmisel aastal selgus, kui palju need on maha maganud, kes 2020. aastal Modernat ei ostnud. Hind oli tõusnud seitse korda. USA kongressis pidi olema rohkem kui pooltel saadikutel Pfizeri aktsiaid. Keegi küsis tabavalt, et kui sportlased ei tohi panustada oma võistlustele, huvitav, miks siis poliitikud võivad panustada finantsturgudel. Liigume persekursil, kui tsiteerida üht tuntud ettevõtjat?

Olen loomult optimist – muidu ei saakski elada –, aga turgude koha pealt pigem skeptik. Suures plaanis on nii: mis toimub USAs, jõuab ükskord lainetusena ka meile. Nasdaq100 ja SP500 börsiindeksid, mis arvestavad vastavalt 100 ja 500 börsiettevõtte käekäiku, on viimastel aastatel kasvanud 30–

LÄHEB SÕIDUKS: Peatselt sõidab Kaarel Ots koos sõpradega Hispaaniasse järjekordsele motomatkale. „Need on sellised asjad, mis teevad elu elamisväärseks.“

40 protsenti aastas. Viimase 200 aasta keskmine maailma aktsiaturgude reaaltootlus on aga 7 protsenti aastas. Minul puudub arusaam, kuhu me sellega jõuame. Kõrged võlatasemed, inflatsioon, lahja kasv. Kui sellele lisame veel kaubandussõjad, pärissõja võimalused, viimase paari aastaga süvenenud ebavõrdsuse ja sotsiaalsed pinged, siis peab tõdema, et põhjuseid ja faktoreid, mis võiksid mõjuda kainestavalt ja hoogu tagasi tõmbavalt, on päris palju. SP500 indeks võiks tegelikult olla SP6, sest seal on kuus suurt USA tehnoloogiaettevõtet, mis moodustavad indeksist enam kui veerandi. Kui kuuel läheb halvasti, tõmbab see indeksi kohe alla.

on peaaegu terve Euroopa läbi sõidetud. Motomatk sõpradega on üks asjadest, mis teeb elu elamisväärseks. Järgmisena põrutame Hispaaniasse. Meie rattad on kruiisimiseks, sellised chopper-tüüpi. Kui oled olnud teel üks-kaks päeva, siis tundub, nagu oleksid puhanud juba terve nädala.

Armastad mootorrattaid, kust selline huvi?

Millest sa täna unistad?

Ma pole maast madalast võrritaja olnud. Tegin mootorrattaload koos paari sõbraga alles siis, kui olin 30aastane. Esimesena sõitsime sõprade pundiga Palangasse. Nüüdseks

Mis on sinu õnne valem?

Gunnar Aarma on seda hästi mõtestanud oma raamatus: inimene peab õigesti mõtlema, toituma, liikuma ja hingama. Aga õige mõtlemine on 70 protsenti. Aga õnnelikuks saamine ei peaks üldse eesmärk olema, sest mis sa siis teed, kui ühel päeval oledki? Inimene ei pea elus ilmtingimata nii-öelda kohale jõudma.

Ma ei ole unistaja. Minu mantra: püüan iga päev olla tänulik asjade eest, mis mulle on olulised. Ja usun, et selline manifesteerimine aitab mul neid asju hoida sellisena, nagu nad on täna. 57

energeetika

Eesti oma

tuumajaam

Sandor Liive ja Kalev Kallemets soovivad teha viimase aja suurimat pööret Eesti energiatoomises. Tuumapööret. SULE V V E DLE R

eg. Just aeg on kõige suurem risk Eesti tuumajaama ehitamisel. Fermi Energiasse koondunud punt ettevõtjaid ja muidu ärksaid tegelasi soovib ehitada põhjarannikule 300 MW võimusega aatomielektrijaama. Juba on välja valitud ka selle tüüp: GE Hitachi (GEH) väike moodulreaktor BWRX-300. Aga millal jaam valmis saab – kui üldse saab –, on suur mõistatus. Eesti Energia peadirektor Hando Sutter avaldas veebruaris arvamust, et sobiva suurusega jaam saaks töö-

le hakata alles 2040. aasta paiku. Ehk 18 aasta pärast. Fermi Energia nõukogu esimees ja kaasasutaja Sandor Liive kuulutas, et ettevõte loodab rajada jaama ennaktempos: esialgu planeeritud 2035. aasta asemel juba 2031. aastaks. Ehk üheksa aasta pärast. Kuid isegi sinnani on veel väga palju aega ja võimalikke karisid leidub rohkelt. Karile sõites tekib suurim kahju just kulunud ajast. Erinevalt rahasummadest ei ole aeg taastatav. Ja varasemad kogemused näitavad, et tuumaprojektid kipuvad

nurjuma. Ja venima, mitte päevi ega kuid, vaid aastaid. „BWRX-300 on kulutasuvuse poolest konkurentsivõimeline maagaasi ning taastuvenergiaga ning oleks ideaalne lahendus Eesti süsinikuheitmeteta energiavarustuse jaoks,“ kiitis GEH tuumajaama projektide asepresident Jon Ball sügisel 2019, kui firma sõlmis Fermi Energiaga ühiste kavatsuste protokolli. Mullu lisandus koostööleping. Tänavu veebruaris korraldas Fermi Energia Tallinnas konverentsi „Väike, aga võimas“. Juhatuse liige

EESTI LIPUGA! GE Hitachi nägemus BWRX-300 tuumajaamast.

Henri Ormus kuulutas seal, et vajadus kliimasõbraliku energia järele kasvab. Huvi selle vastu samuti. Ta märkis, et Tallinna Tehnikaülikoolis kuulab tuumaenergeetikat vabaõppeainena 66 tudengit (mullu 57). „See toetab meie usku, et teeme õiget asja,“ ütles Ormus. „Eesti väikereaktor ei ole võimatu missioon. Meie selge plaan on viia Eesti energeetika XXI sajandisse!“ Ka ülejäänud esinejad levitasid tuumausku. Ülemaailmse Tuumaühenduse (World Nuclear Association) peadirektor Sama Bilbao y Leon rääkis, et tuumaenergeetika annab 45 protsenti Euroopa vähese süsinikukoormusega energiast. Tema abil on maailmas viimase 50 aastaga välditud 70 miljardi tonni süsihappegaasi keskkonda paiskamist. Tuumajaamad toodavad ööpäev läbi soodsa hinnaga, kiitis Bilbao y

Leon. Aatomienergia peaks sobima seetõttu vesiniku tootmiseks, mida peetakse tuleviku energiaallikaks. Bilbao y Leon kiitis Eesti projekti puhul, et just väiksem maht muudab selle hõlpsamini rahastatavaks. 70 protsenti tuumajaama hinnast tuleb kapitalikuludest, ütles ta ja toonitas, et Euroopa Liidu rahastus oleks selle projekti juures väga-väga oluline. Fermis mullu kevadel osaluse soetanud Belgia inseneriettevõtte Tractebel Engineering tuumaenergia valdkonna juht Denis Dumont tunnustas samuti väikese moodulreaktori valikut. „Neid tahetakse maailmas üha rohkem,“ märkis ta. Sandor Liive meenutas, et kolm aastat tagasi küsiti temalt, kas väikest moodultuumareaktorit on üldse olemas. Kaks aastat tagasi uuriti, mida hakata peale tuumajäätmetega. Nüüd küsitakse, et kas saaksite jaama kiiremini valmis. Seda põhjusel, et aastavahetuse paiku tõusis elektri hind Baltimaades tuhande euroni megavatt-tunni eest. „Detsembris 2021 oli elekter peaaegu viis korda kallim kui aasta varem. Elektri hinna teema ei jäta külmaks enam mitte kedagi, ta võib jätta külmaks toa,“ rääkis Liive. Ettevõtjad said tunda, et fikseeritud hinnaga lepingud ei kestnud järsu kallinemise tõttu lõpuni. Neid šokeerisid uued hinnad. Elektri ülejääki ei paista kusagilt. Eesti põlevkivijaamad suletakse CO2-kvootide tõttu, mujal Euroopas

pannakse kinni kivisöejaamad ja vanad tuumajaamad, päike ja tuul toodavad aga vaid kolmandiku ajast, hoiatas Henri Ormus. „Kümne aasta pärast on Eestis sada tuhat elektriautot ja neljandik neist laadib samal ajal,“ rääkis Liive. See kõik näitab, et tuumajaama vajadus eksisteerib reaalselt. „Hakkame pakkuma oma klientidele pikaajalisi fikseeritud hinnaga lepinguid,“ lubas Liive. Ta lisas, et tavaline roheenergeetika on küll hea, kuid mullu kahanes tuuleparkide toodang kümnendiku võrra ja tootmise kasv tuli peamiselt põlevkivijaamadest, kuigi CO2-kvoodi hind kallines. „Ühtegi tuuleparki pole Eestisse lisandunud juba kaheksa aasta jooksul,“ tõdes Liive. Ta nimetas lahenduseks tuuma-, tuule- ja päikeseenergiat, mitte maagaasi kasutamist, sest just gaasi hind ajas elektri hinna kõrgeks. Aga veebruari alguses, kui konverents toimus, polnud veel puhkenud Ukraina sõda, mis lennutas gaasi hinna täitsa lakke. „Väikest mooduljaama on lihtsam ehitada kui suurt,“ promos Robin Manley Kanada firmast Ontario Power Generation (OPG). See ettevõte varustab elektriga ligi poolt 14,5 miljoni elanikuga Ontario provintsist, kus asuvad sellised suurlinnad nagu Toronto ja Ottawa. Just OPG kavatseb esimese ettevõttena maailmas hakata kasutama GEH väikest moodulreaktorit BWRX300. Manley kõneles, et OPG alustas

Foto Raigo Pajula

NÕUKOGU ESIMEES: Sandor Liive teatas konverentsil selgelt, et „on aeg lõpetada lootmine, et keegi meile energiat toodab. Me peame ise tootma! Kui me tuumajaama ei ehita, saame Vene gaasi. Lõpetame sellele lootmise!“ 59

Kaart maps.google.ee

ettevalmistustega neli aastat tagasi ning sõelus lahenduse välja 150 tehnoloogia seast. Uus jaam tuleb umbes jalgpalliväljaku suurune. See töötab 60 aastat ja OPG kavatseb neid tellida mitu. Esimene reaktor Ontario järve põhjakaldal asuvas Darlingtonis peaks valmima 2027. aastal ja alustama tootmist kaks aastat hiljem. „Ametlikku ajagraafikut veel ei ole,“ ütles Manley. „Ehitusfirma valimise teatega kavatseme välja tulla lähikuudel.“ Manley lisas, et OPG tegeleb ka mikrotuumareaktoriga Global First Power, mille elektriline võimsus on vaid 5 MW. Synthos Green Energy kavatseb koos kütusehiid Orleniga võtta BWRX-300 reaktorid tarvitusele Poolas. Synthose esindaja Rafał Kasprów teatas, et nad suudavad ehitada rohkem kui üks-kaks väikest tuumajaama. „Turg on suur.“ Seda põhjusel, et Poola energeetika pööratakse lähitulevikus pea peale. Saastamise poolest kurikuulsatel kivisöejaamadel ei ole enam pikka pidu. „Polegi viisakat sõna, mis sobiks meie õhu kvaliteedi kohta,“ tunnistas Kasprów. Ta märkis, et 70 protsenti praegusest elektrijaamade ja kaugkütte võimsusest pannakse kinni. „Meil tuleks puudujääk 190 000 TWh aastaks 2050. Saime aru, et meil ei ole võluvahendit gaasi ega muuna. Ainus võimalus on väike moodulreaktor.“ Novembris 2020 moodustas Eesti valitsus töörühma, mis peab analüüsima tuumajaama arendamise võimalusi. Rühma juht, keskkonnaministeeriumi kantsler Meelis Münt kõneles Fermi Energia konverentsil, et kui Foto REUTERS TV

KÕRGEIMA KATEGOORIA KATASTROOF: 11. märtsil 2011 purustas tsunami Fukushima tuumajaama. Jaama plahvatus jäi kaamerapilti. 60

Kaberneeme

Kunda

Lüganuse Moldova

Lüganuse Aa Lüganuse Aidu

SIIA KERKIGU TUUMAJAAM! Belgia firma Tractebel sõelus välja aatomielektrijaama viis võimalikku asukohta.

poliitikud nägid hiljuti elektri hinna tõusu, pani see neid mõtlema, kas rühm saaks oma tööd kiirendada. Tööd on väga palju, sest Eestil puudub pädevus. Tugev kompetents on kiirgusohutuse alal, kuid „tuumaenergeetika on midagi muud“. „Meie inimesed mäletavad Tšornobõlit ja Fukushimat. Küsitakse, kas tuumajaam on ohutu. Kas peame sada aastat elama hirmus?“ tõi Münt näite meeleoludest. Lisaks tugevnevad NIMBY-liikumine („mitte-minu-naabrusesse“) ja roheline äärmuslus. „Puitu ei tohi kasutada. Põlevkivi tuleb jätta maa alla,“ loetles kantsler. „Kõigele on hästi palju vastuargumente.“ Aga ühiskondlik arvamus muutub kallineva energia tõttu. Fermi Energia tellis Kantar Emorilt uuringu ja see näitas, et jaanuaris toetas uue põlvkonna väikese tuumajaama kaalumist 68 protsenti vastanutest. Mullu augustis oli sama näitaja 57 protsenti. Tractebeli konsultant Philippe Monette abistab Fermi Energiat jaama võimalike asukohtade otsimisel. Vaatluse all oli kuus piirkonda. Läänerannik jäeti kiiresti kõrvale, sest seal ei ole sobivat infrastruktuuri ega energiatarvidust. Seega nihkus fookus põhjarannikule. Ranniku kasuks rääkis asjaolu, et seal saab reaktori jahutamiseks vajalikku vett võtta merest. „Mida kaugemal asub jaam jahutusvee allikast,

Venelased tahtsid tuumajaama Võrtsjärve äärde Nõukogude võim tahtis 1960. aastatel ehitada 1000 MW võimsusega tuumaelektrijaama Võrtsjärve äärde. Sellega kaasnenuks 20 000– 30 000 elanikuga suletud linn, mis allunuks Moskvale. Jaamale seisid vastu Eesti akadeemikud, kes teatasid, et järv on madal ja vett jaama jahutamiseks liiga vähe. Lisaargument oli piiri lähedus.

seda madalama hinde saab tema asukoht,“ selgitas Monette. Kuid kõne alla ei tulnud ainult meri – samamoodi saaks tarvitada kaevanduste vett. Näiteks Kunda ümbruse puhul tuleksid kõne alla mõlemad. Otsejahutuse puhul tuleks ehitada merre pikk toru, mis on väga kallis. Kumma kasuks lõpuks otsustatakse, sõltub kapitali intressimääradest. Kuid kriteeriume asukoha valikul on teisigi: maa omand, üleujutuste oht, pinnamood, elurajoonide lähedus, keskkonnakaitselised alad jne. Lõpuks jäi viis kohta: Harjumaal Kaberneeme, Lääne-Virumaal Kunda ning Ida-Virumaal Lüganuse kandis Aa, Aidu ja Lüganuse.

Aitame ettevõtetel kasvada Ettevõtte rahastamine

Kinnisvaratehingute nõustamine

Ühinemised ja omandamised

Aitame ettevõtetel saavutada ambitsioonikaid eesmärke, kaasates selleks avaliku ja suunatud pakkumisena võõr- ja omakapitali.

Nõustame ärikinnisvara ostuja müügitehinguid Baltikumi pealinnades ja tõmbekeskustes.

Aitame ettevõtetel kiirendada kasvu ühinemiste, ostuja müügitehingute kaudu.

redgatecapital.eu

redgate@redgatecapital.eu / tel 666 8200

Jaan Urb firmast Cumulus tegi võrdluse väikereaktori rajamise sotsiaalmajanduslikest mõjudest. Eeldusteks olid, et: tootmine algab aastal 2035, väikereaktorite hind on 2 miljardit eurot, ehituses osaleb 400 töölist, jaamas saab tööd 150-200 inimest, jaam maksab KOVile otsetoetust 15 senti MW/h eest + 40 miljonit eurot elukeskkonna investeeringuteks (näiteks 150 elamut, külastuskeskus, teed jne). Urb vaatles, kuidas muudaks tuumajaam elu Lüganusel ja Viru-Nigula vallas. Selgus, et see aitaks mõlemal puhul pidurdada rahvastiku ja eelarvetulude kahanemist. Jaam tooks juurde haritud ja hea palgaga elanikke (keskmine kuupalk põlevkivi-

Jaam tooks juurde haritud ja hea palgaga elanikke ning annaks ligi veerandi kohaliku omavalitsuse tulust.

Foto Priit Simson

TEGEVJUHT: Fermi Energia tegevjuht Kalev Kallemets tuumajaama maketiga. 62

sektoris 1700 eurot, tuumajaamas aga 3325 eurot ehk ligi kaks korda kõrgem) ning annaks ligi veerandi valla tulust ja lubaks otsetoetuste kaudu teha olulisi avaliku sektori investeeringuid. Aga kummagi valla puhul pole sotsiaal-majanduslik mõju niivõrd erinev, et peaks eelistama ühte kohta teisele. Fermi Energia tegevjuht Kalev Kallemets märkis, et tuumateadus on sünnist alates olnud tippteadus ja rahvusvaheline. „Ka Fermi Energia on rahvusvaheline, kuigi meie eesmärk on teenida Eesti inimesi. Ka praegune (energia)kriis on rahvusvaheline ja pikaajaline. Olen kindel, et pikaajalisem kui koroonakriis.“ Kallemets kõneles, et CO2-heitmete vähendamine muutub aastaaastalt keerulisemaks ja kallimaks. „Meil on vesi ahjus. Korallrahusid ei saa tagasi ja merevesi hakkab tõusma. Mitte ükski trikk ei pööra seda ümber,“ sõnas ta. „Sa ei saa sulavat liustikku päästa.“ Konverentsist jäi mulje, et kõik sujub ja kallis elekter tõukab üha tugevamini tagant Eesti oma tuumajaama sündi. Kuid elu on märksa kirjum kui ükski hästi ette valmistatud plaan. Pruugib vaid juhtuda mõnel suurõnnetusel ja rahva toetus hajub silmapilk. Nagu kantsler Meelis Münt mainis, mäletavad eestlased hästi, kuidas aprillis 1986 plahvatas üks Ukrainas asuva Tšornobõli aatomielektrijaama reaktoritest. Seejärel kulus mitu aastakümmet, kuni rahvas hakkas uuesti tuumaenergiat usaldama. Mispeale märtsis 2011 toimus uus suur õnnetus Jaapanis Fukushimas. Vastuseis paisus nii võimsaks, et Angela Merkeli valitsus otsustas sulgeda Saksamaa aatomielektrijaamad. Sealne elektrobänd Kraftwerk lisas oma kuulsa tuumavastase hümni „Radioaktivität“ alguses kõlavasse tuumakatastroofide jadasse Chernobyl, Harrisburg, Sellafield ja Hiroshima ka Fukushima. Selle loo kirjutamise ajal käis sõda Ukrainas. Vene väed vallutasid Tšornobõli tuumajaama ja uudised rääkisid Zaporižžja jaama vallutamisest, mis on Euroopa võimsaim (5700 MW). Venemaa raketid tabasid

IWS - 10 aastat looduslikku disaini

Täispuidust ripplaed ja seinaelemendid. Isikupärane lähenemine kliendi soovidele. 10 aastat kogemust Eesti turul!

www.iws.ee info@iws.ee

Aivar, tel 513 5714, aivar@iws.ee Erko, tel 552 7910, erko@iws.ee Sergo, tel 529 7207, sergo@iws.ee

Ukraina tuumahoidla territooriumi. Eesti ja Põhjamaade elanikud ostsid hoolega jooditablette. Paralleelselt tuumajaama ettevalmistamisega arenevad muud tehnoloogiad. Energeetikaettevõtja, Londonis tuumaenergia teemal magistritöö teinud Georg Rute ennustas sügisel ERRis, et „tuumajaam saaks valmis kõige varem 2040. aastatel, kuid selleks ajaks on tuul, päike ja nendega seotud salvestustehnoloogiad energiapöörde juba lahendanud“. Ta hoiatas, et tuumajaam toodaks suure osa aastast kahjumit (tuul ja päike on odavamad), ja leidis, et Eesti maksumaksja ei peaks raiskama raha tuumaenergia arendamisele. Muidugi mainis Rute ka aega. Tuumajaamade ehitamine üldiselt venib. Soomes valmis mullu Olkiluoto jaama kolmas reaktor. Ehitamine ületas planeeritut “ tosina aastaga ja läks kavandatust peaaegu neli korda kallimaks. Täisvõimsusel hakkab reaktor tööle tänavu juunis. Ka Darlingtonis, kus OPG kavatseb käitada esimese BWRX-300 reaktori, töötab juba nelja reaktoriga tuumajaam. 1970. aastatel ennustati, et jaama ehitamine nõuab 3,9 miljardit Kanada dollarit. Ehitus algas 1981. aastal ja siis rehkendati 7,4 miljardi dollariga. Lõpuks kujunes hinnaks 14,4 miljardit dollarit. Samasuguseid hoiatavaid näiteid leiab maailmast palju. See ongi põhjus, miks ehitusinsener Albert Kopjev lubas konverentsil, et Fermi Energia uurib väga põhjalikult, miks tekkisid mujal probleemid. „Meie eesmärk on riskid maandada, et oleks täpne eelarve ja ehitusaeg,“ sõnas Kopjev. „Pigem võtame kauem aega planeerimiseks.“ Kopjev on seotud Soome Hanhikivi tuumajaama rajamisega. „Neil, kes tulevad platsile, võtab terve aasta aega, et aru saada, mis toimub,“ tunnistas ta. „See ei ole mingi suvila ehitus.“ Et ettevalmistused võivad venida, teab Sandor Liive väga hästi. Ta töötas aastatel 1998–2014 Eesti Energias. Esimesed seitse aastat finantsdirektori ja seejärel tegevjuhina. Detsembris 2002 valmis Eesti Energia tellimusel Soome konsultatsioonifirmas RAMSE analüüs Eesti 64

Foto Raigo Pajula

oma tuumaelektrijaama rajamise otstarbekuse kohta. Soomlased vaatlesid kaht varianti: Eesti ehitab oma tuumajaama, osalemine rahvusvahelises konsortsiumis, mis rajab aatomijaama mõnda Balti riiki. RAMSE leidis, et Eesti oma jaam nõuab väga suurt ning vähemalt 20 aasta pikkuse tasuvusajaga investeeringut. Pärast seda saab jaam töötada veel 20–40 aastat. Hädaks peeti reaktori võimsust. Tollal ehitati 1000–2000 MW võimsusega tuumareaktoreid, kuid soomlaste hinnangul mahtus Eestisse 300–400 MW või isegi väiksem jaama. Nii „nõrka“ reaktorit polnud toona veel olemas. Soomlased rõhutasid, et Eesti peab kasutama läbiproovitud tehnoloogiat. „Uus riik tuumaenergia kasutamisel ei saa võtta ühtki riski ega olla katsekasutaja,“ märkis RAMSE. Soomlased pakkusid välja, et elektri hind tuleks veerandi võrra odavam, kui jaam ehitataks Leedusse. Leedu kavandaski uut jaama Ignalina oma asemele, mis pandi 2009. aastal kinni. Kuid Leedul puudus uueks jaamaks vajalik raha. Kui Leedu peaminister Algirdas Brazauskas käis Tallinnas ja kohtus Sandor Liivega, pakkuski viimane välja, et teeks koos tuumajaama. Idee hakkas idanema. Investorite ringi lisandusid Läti ning Poola. Kuid nagu suurte ühisprojektide puhul sageli, lõppes Ignalina 2 nurjumisega. Samamoodi ei tulnud mitte midagi välja ideest soetada osalus Soome tuumajaamas.

Kõige kriitilisemad küsimused tuumaenergia kasutuselevõtu kohta Eestis 1. Avaliku sektori võimelüngad – riiklik pädevus on hetkel kiirgusohutuse tagamiseks piisav, kuid milline on tänane avaliku sektori pädevus tuumaenergia valdkonnas ning kuidas seda arendada? 2. Tuumaenergia psühholoogiline tajumine – kas ühiskond on valmis tuumajaama rajamist Eestisse aktsepteerima? 3. NIMBY (mitte-minu-naabrusesse) – kas Eestis leidub piirkondi, mille elanikud oleksid nõus tuumaelektrijaama rajamisega? 4. Kasutatud tuumkütus – kui palju tekiks nn tuumajäätmeid, millised on nende käitlemise ning ladustamise võimalused? 5. Tehnoloogia valik – milline arendatav reaktor oleks Eestile parim, mis poleks samal ajal esimene omataoline maailmas? ALLIKAS: VALITSUSE TUUMAENERGIA TÖÖRÜHMA JUHI MEELIS MÜNDI ETTEKANNE

Seda enam tugevnes idee oma tuumajaamast. 2006. aastal kutsus Eesti Energia nõukogusse kuulunud Janno Reiljan taas uurima oma tuumajaama ehitamist. Sandor Liive vastas talle: „2002. aastal asja uuriti ja järeldus oli, et tuumaenergeetikat on mõistlik arendada naaberriikides.“

Foto REIN SIKK

Liive avaldas arvamust, et Eesti oma tuumajaam võiks kõne alla tulla aastal 2020 või 2025, kui tulevad uued tehnoloogiad. Peagi vupsasid välja esimesed huvigrupid erasektorist. Märtsis 2008 sündis mittetulundusühing Eesti Tuumajaam, mille eesmärk on „teha Eesti elanikkonna seas teavitus- ning selgitustööd tuumajaama rajamise eelistest ja ohtudest ning muuta Eesti tuumajaama arendustegevus läbipaistvaks“. MTÜ asutasid akadeemik Anto Raukas ning BEN Energy juhid. Tolle firma peremees oli suurettevõtja Urmas Sõõrumaa, kes teatas, et tunneb huvi tuumajaama investeerimise vastu. „Kuna tegemist on väga suurte projektidega, on otstarbekas kaasata lai omanikering.“ Eesti Tuumajaam korraldas Eesti esimese esindusliku tuumaenergeetika-alase konverentsi. Selle lõppedes teatas Raukas, et „juba aastal 2020 võib valmida Eesti oma tuumajaam“. Optimismi jätkus tollal küllaga. Valitsev Reformierakond lubas viia Eesti ju viie rikkaima riigi sekka. Ja siis ilmus MTÜ Eesti Tuumajaam ridades areenile Kalev Kallemets. Tema analüüs näitas, et Eesti oma jaamal on palju plusse. Leetu investeerides hakanuks Eesti sealt elektrit sisse ostma, oma jaama korral aga välismaale müüma. Oma jaama ehitamine annaks otse tööd 2000 inimesele, kaudselt aga veel 4000 töötajale. Plusse oli veel mitmeid. Idee oma tuumaenergeetikast jõudis peagi riigi plaanidesse.Energiamajanduse arengukava aastani 2020 nimetas tuumaenergeetikat üheks majanduslikult efektiivsemaks võimaluseks Eesti elektrivajaduste katmiseks pärast 2020. aastat. Riik otsustas lülitada tuumaenergeetika suuna õppekavadesse ja töötada välja tuumaenergeetikaalased õigusaktid. Aga vastav eelnõu ei jõudnud mitte kuhugi. Põntsu pani Fuskushima. Aga nüüd on olukord taas muutunud. Riiklik energia- ja kliimakava aastani 2030 nimetab tuumaenergeetikat potentsiaalseks võimaluseks Eesti elektrivajaduste katmiseks pärast 2030. aastat, Jälle käib jutt õigus66

IGNALINA TUUMAJAAM: Leedu sõltus suurel määral tuumaenergiast. Ignalina tuumaelektrijaama sulgemine 2009. aastal tekitas riigis elektri puudujäägi, mis mõjutab elektri hinda Baltimaades seniajani.

Rolls-Royce pakub „võtmed kätte“tuumajaamu Luksusautode ja lennukimootorite tootjana tuntud Rolls-Royce’i üks haru tegeleb tuumaenergeetikaga. Tolle esindaja Sophie Macfarlane-Smithi sõnul pakub ettevõte tuumajaamu müügiks „võtmed kätte“ printsiibil. „Me ei müü ainult tuumareaktoreid, vaid tervet jaama. Reaktor moodustab vaid 25 protsenti üldkulust. Me pakume terviklahendust.“

liku raamistiku, pädevate asutuste ja ekspertide puudusest. Aga see ei takista Fermi Energiat. Töö käib, sest niisama pöidlaid keerutades ei liigu mitte midagi. „Euroopa Liit seisab tõsise energiakriisi lävel ning see, mida me seni oleme näinud, on vaid kõige algus,“ hoiatas Henri Ormus.

Tegevjuht Kalev Kallemetsa sõnul on ta kohtunud võimalike tarbijatega. „Küsitakse, et millal jõuate tootmiseni. Tööstustarbijatele on ülitähtis, et kulud oleksid planeeritavad. Ei saa nii, et sel aastal tuul ei puhunud, nüüd on elekter kallim. Siis on kõigil näpud põhjas. Tööstusseadmed ju ei söö heina, nad tarbivad energiat. Hindade volatiilsus on halb meie ühiskonnale. See läheb väga kalliks.“ Kallemetsa sõnul peaks olema eesmärgiks maagaasi põletamise lõpetamine, sest gaasi tootes tekivad suured metaanilekked ja nende efekt on võrreldav kivisöe põletamisega. „Maagaas ei ole puhas, vaid räpane kütus!“ Sandor Liive sõnul on Fermi Energia väga hästi rahastatud. Mullu soetasid osaluse Belgia firma Tractebel, Rootsi elektrihiid Vattenfall ja üle tuhande väikeinvestori. Liive: „On aeg lõpetada lootmine, et keegi meile energiat toodab. Me peame ise tootma! Kui me tuumajaama ei ehita, saame Vene gaasi. Lõpetame sellele lootmise!“

IGA ETTEVÕTTE KÜBERTURVALISUS AITAB KAASA KOGU RIIGI VASTUPANUVÕIMELE Mida rohkem on küberruumis toimetavaid seadmeid ja inimesi, seda kiiremas kasvutrendis on küberründed. Kerkimas on küberkurjategijate arv, aga aina enam on ka vaenulikel riikidel huvi ettevõtete ja riigiasutuste kübernõrkusi enda huvides ära kasutada. Seetõttu tasub küberruumist pärinevaid ohtusid võtta väga tõsiselt. Sander Valvas

Cybernetica küberturvalisuse osakonna juht

„E

na ma st i on r ü ndajate motivatsioon varaline, kuid mitte ainult. Levinuimad on lunavararünded, kus kurjategija saab kontrolli organisatsiooni infosüsteemi üle ja töövõime taastamiseks nõutakse lunaraha. Samuti on levinud kuriteoliik privaatsete ja konfidentsiaalsete andmete avalikustamisega ähvardamine lunaraha eesmärgil,” ütleb Eesti IT-ettevõtte Cybernetica AS küberturvalisuse osakonna juhataja Sander Valvas. Samuti võidakse rünnata organisatsiooni, et saada ligipääs ärisaladustele, mida siis enda tarbeks kuritarvitada. Sellisel juhul ei pruugi organisatsioon isegi teada, et neid on rünnatud. Ka on võimalik salaja ära kasutada organi-

satsiooni ressursse, näiteks krüptorahade kaevandamiseks või laiaulatuslike rünnete korraldamiseks. Seetõttu on väga oluline iga individuaalse organisatsiooni ja ettevõte küberturve, mis omakorda aitab kaasa ka riiklikule vastupanuvõimele. „Üks tüüp rünnakuid on halvata organisatsiooni töö. Viimasel ajal on olnud juttu näiteks koolilaste rünnakutest kooliinfosüsteemidele, et lükata edasi kontrolltöö. See näitab eriti hästi, et kurjategĳate hulk on viimaste aastatega märkimisväärselt kasvanud juba rünnakute lihtsuse tõttu. Seepärast on väga oluline kõrvaldada vähemalt elementaarsed turvanõrkused, et madala tasemega ründaja meile kahju teha ei saa,” ütleb Valvas.

Kuidas kaitsta end küberründe eest?

Esmalt peab organisatsiooni juhtkond mõistma, et küberturvalisus ei ole ainult IT-juhi või arvutisüsteemide haldaja probleem, vaid selle eest vastutab juhatus. Juhatus peab lähenema organisatsiooni turvalisusele süstemaatiliselt, eraldades selleks ressurssi ja määrates vastutaja. Turvanõuded peavad olema selged ja nende täitmist tuleb regulaar-

selt jälgida. Enamasti õnnestub rünnak seetõttu, et inimene eksib reeglite vastu. Seega tuleb pidevalt süsteeme testida ja auditeerida, et avastada võimalikke turvaauke. Küberturbespetsialiste on vähe ja nende teenus on kallis, kuid samas on tegelikult võimalik suurt hulka pahalasi eemal hoida suhteliselt väikese vaevaga. Sageli ei ole organisatsioonidel vastavaid teadmisi ning seetõttu on mõistlik on osta küberturvalisuse hindamise ja valmisolekuga seotud teenused sisse ja seda nii era- kui ka avalikus sektoris. Küberturvalisus on alati olnud osa Cybernetica väärtuspakkumistest. Täna pakub Cybernetica ettevõtetele ja riigiasutustele eraldi küberturvalisuse teenuseid: nõrkuste kaardistamisest kuni rünnete simuleerimiseni välja. Erinevate turvatestimiste, auditite ja konsultatsioonide sisse ostmine on viis, kuidas ka väiksemad ettevõtted saavad oma turvalisuse taset tõsta.

Loe lähemalt: www.cyber.ee

turism

„Sellistes kriisides karastumist ei taha ükski juht!“ Anne Samlikul saab sügisel Estravelis täis 30 aastat. „See on olnud hell of a journey iga aasta on võtnud kiiremaid pöördeid.“ GRE E T E LE HE P UU

ääkisime viimati pikemalt esimese pandeemia-aasta ehk 2020. aasta suvel. Kriis oli sügav. Juttudes aga kõlas lootus, et ehk teist lainet ei tule, asi vaibub. Aga tuli veel mitu lainet. Ja nüüd... Viimasel nädalal juhtunu näitab veelgi selgemalt, et võime planeerida, kuid elu on see, mis juhtub (parafraseerides John Lennonit). Kui üldse selles kohutavas situatsioonis midagi positiivset näha, siis see, et Euroopa Liit on ühise arusaadava vaenlase ohjeldamiseks teinud ennenägematult kiireid otsuseid ja muudatusi.

Mida sõja puhkemine on Estravelile tähendanud?

Meie roll on inimesi aidata, kasutades operatiivselt kontrollitud infot. Oleme aidanud ajakirjanikke ja teisi kriisiga seotud isikuid Ukrainasse reisimisel, samuti tagasi Eestisse. Oleme aidanud Euroopa Liidu ja teiste riikide kodanikel lahkuda Venemaalt. Samuti olime üks esimesi, kes kehtestas kohe reisimüügi keelu nii Venemaale kui Valgevenele. Kuidas muutuvad ettevõtte juhi prioriteedid sellisel ajal?

Kõige olulisem on töötajate toetamine 68

ja rahuliku meele hoidmine. Nii palju kui see on võimalik. Tööalaselt on alati olnud oluline adekvaatsete infokanalite valdamine ja seda nii reisipiirangute kui -võimaluste kohta. Infomüra on palju, samas võib otsuse tegemiseks vajalik kontrollitud info sootuks puududa. Siis tuleb leida kiire lahendus, teha otsused vastavalt olemasolevale ja toetuda kogemusele. Edasine intervjuu toimus enne sõja puhkemist Ukrainas. Pandeemia ei ole ju kriiside seast kuskile kadunud?

Endiselt peame aitama neid, kes on reisil ja tõrgete tõttu abi vajavad. Reise annulleeritakse endiselt sagedamini kui tavaliselt. Süüdi on COVID – meeskonnad haigestuvad ja on hilinemisi ja õhuruumide sulgemisi ka. Näiteks enne jõule andis Tai kell 16 teada, et kell 23 enam uusi viisataotlusi vastu ei võta. Kuus tundi on lühike etteteatamisaeg – meil oli 45–50 inimest sinna suundumas. Kas on tekkinud uut moodi harjumus kriisidega tegelemiseks?

Ei ütle, et oleme sellega harjunud, aga võtame seda kui hetkeolukorda. Paraku on kahe viimase aasta jooksul olnud negatiivsust rohkem kui positiivsust. Sektori juhtidest keegi ei tahaks

sellist karastust enam saada. See on olnud karm. Õnneks aga ei ole Eesti olnud väga lukus, valitsus on käitunud mõistlikult ja reisida on saanud kogu aeg. Õnneks on ka kadunud stigma, justkui võrduks reisimine haiguse maale toomisega. Just – Eesti on olnud üks avatuimaid riike maailmas. Aga ometi näeme ettevõtteid – eriti nn horeca sektorist –, kes aina riidlevad valitsustega olematute piirangute pärast. Ja nõutakse toetusi. Millest see jätkuv sotsiaaltoetuste ootus räägib?

Lätis ja Leedus olid reisisektori toetused suuremad, eks nendega võrreldakse. Praegugi toetavad mõned Euroopa Liidu riigid teatud ettevõtteid sektorites, kus on ranged piirangud. Teise sektorisse tööle läinud professionaalsete töötajate tagasi saamine on väga raske. Ma ei saa aru, kuhu on inimesed tööjõuturult kadunud?! Meil on küll hästi – isegi endised kolleegid tervishoiusektorist tulevad tagasi. Enim muret teevad tööandjatele kõrged tööjõumaksud – ka see takistab inimesi leidmast. On huvitav, et reisikihk on kangem kui võimalik oht. Pandeemiaga julgetakse reisida, aga meenub ka

Foto Vallo Kruuser

LÄHME REISILE! Anne Samlik.

Egiptus, mis mõne aasta eest oli ebastabiilne.

Pakettreisid on populaarsed, sest sinu eest kantakse hoolt ja kedagi ei viida kuskile, kus on ohtlik. Vaidlen pisut vastu: inimesed ei otsi kriisisituatsioone. Kui Tais oli tsunami, siis oli surfareid, kes juba järgmisel päeval otsisid võimalust lainetesse minna. Midagi sellist praegu pole. Pigem minnakse reisidele, kus ei ole masse koos, eelistatakse rahulikumat ja looduses olemist. Eestlane on teadlik reisija, maandades paljud riskid. Meeleseisundi tasakaal pole asi, mida alahinnata. Reisimise, uute kogemuste, seeläbi rõõmu ning energia saamise pidev tagaplaanile jätmine lükkab ka tugevamad balansist välja.

Estraveli popimad veebruaris 2022 Lennupiletite sihtkohad 1. Araabia Ühendemiraadid 2. Itaalia 3. Šveits 4. Tai 5. Hispaania Pakettreiside sihtkohad 1. Egiptus 2. Kanaari saared 3. Itaalia 4. Araabia Ühendemiraadid 5. Austria

Kas pandeemia-aastad on reisimist või reisisihtkohtade paletti muutnud?

Palju sõltub endiselt sellest, mis riigid on avatud. Jaapan on siiani kinni. Kohe, kui USA end avas, lennati palju sinna. Praegu käiakse ka palju Mehhikos. Minnakse sinna, kus on turvaline, päike ja mõnus olla. Kui varem oli reisimine reisimise pärast (naaber läks – mina lähen ka!), siis nüüd on reisid rohkem läbi mõeldud ja isikupärasemad. Otsitakse rohkem kvaliteeti ja sisu. Alateadvuses on see, et minnakse sihtkohta, kus on parem meditsiiniline tugi. Kindlasti ostetakse rohkem reisikindlustust. Estraveli käive kahanes kriisi ajal 50 protsenti, töötajaid vähendasite 40 protsenti (kuigi nüüd on uuesti hulk taastatud). 2020. aasta lõppes 1,5 miljoni euro suuruse miinusega. Kuidas olete taastunud 2021. aasta lõpuks?

Ronisime (august) välja, kuigi kahjumit katnud pole. Eesti, Läti ja Leedu olid 2021. aastal kasumis. Käibest oli alles vaid 50 protsenti ja selle juures jõuda kasumisse: teen suure kummarduse oma heade töötajate ees. Kuidas see õnnestus? Luksusreisid?

Mida mõelda luksuse all? Minna Mehhikosse ja elada viietärnihotellis ei ole luksus. Luksus oleks rentida endale kogu saar või personaalne suur jaht ja olla kuskil Hawaii saarte vahel. Näeme, et keskmised hinnad on 70

Portaalist ostad lennupileti ikkagi samasuguse reisibüroo käest nagu Estravel. Aga raha viid kas Venemaale, Küprosele või Maltale ehk Eestist välja.

tõusnud. Ka inimesi on rohkem reisinud. Inimestel on palju raha?

Ilmselt küll. Ka teisest pensionisambast välja võetud raha jõudis kindlasti meieni. Paistab ka, et reisikihk oleks nagu kuskil tammi taga kinni olnud ja nüüd valla pääsenud. Eesti on väga avatud – miks me ei ole suutnud turiste siia tuua nagu Mehhiko?

Hindan väga Visit Estonia tööd. Eesti eelis on, et oleme pindalalt väike, lühikese aja jooksul saab kogeda palju erinevat. Lisaks spordi- ja kultuurisündmused, mida siin korraldatakse (nt iluuisutamise EM enne olümpiamänge). Need müüvad riiki hästi. Miks mitte ka müüa kaugtöö tegemise võimalust, digiriik nagu me oleme? Tasapisi tulevad ka kruiisilaevad tagasi. Enne pandeemiat käis neid üle paarisaja, 2020. aastal mitte ühtki, aga 2021. aastal juba 45. Nüüd, kus kruiisilaevad Peterburi külastada ei saa, jõuab neid märksa enam Tallinna. Kas valitsus peaks ikkagi tenniseturniiri korralduseks raha andma?

See tooks Eesti kahtlemata tugevalt pildile. Aga Kaja Kallasel on kindlasti omad põhjused üht või teistpidi otsustada. Mõeldes rohepöördele: kas tossavad kruiisilaevad ei lähe juba kvootide alla ja moest välja?

Oo ei! Kruiisilaevad on otsustanud, et lähevad 2050. aastaks süsinikuneutraalseks. Reisisektor on üsna palju teistest sektoritest eespool. Surve on ka suur – reisimine on esimene asi, mida kritiseeritakse.

Jah. Kuid tarbija kohaneb ja on teadlikum. Aina enam on levinud reisid, milles ühendad töö ja puhkuse ehk jääd sihtkohta pisut kauemaks. Maksuamet on jaganud juhiseid, kuidas sellist reisi töö ja puhkuse vahel jagada. Kui palju reisibüroodelt leiba ära võetakse sellega, et igaüks ise reise kokku paneb?

Koostööpartner

NÄITA ET ET HOOLID HOOLID OMA OMA MEESKONNAST! MEESKONNAST! NÄITA OMA MEESKONNAST! NÄITA, VÄHEMPINGEID, PINGEID,VÄHEM VÄHEM STRESSI VÄHEM STRESSI VÄHEM PINGEID, VÄHEM STRESSI Rendihind Rendihind Rendihind €799/kuu 799/kuu 799/kuu

Kontakt Kontakt info@mindspa.com info@mindspa.com info@mindspa.com

Vaata lisa Vaata lisa Vaata lisa www.mindspa.com www.mindspa.com www.mindspa.com

LAE ALLA ALLA LAE SYNCTUITION SYNCTUITION RAKENDUS RAKENDUS

Kas arvad, et kui ostad näiteks läbi Momondo oma lennupileti, sa ei osta seda reisibüroost?

Foto Estravel

Ma ei tea.

Kellele annab lennufirma õiguse väljastada lennupiletit? Ainult Rahvusvahelise Lennutranspordi Ühenduse ehk IATA reisibüroodele. Portaalist ostad lennupileti ikkagi samasuguse reisibüroo käest nagu Estravel. Aga raha viid kas Venemaale, Küprosele või Maltale ehk Eestist välja. Et sa teed seda ise, on vale arusaam. Need portaalid on üles ehitatud vaid müügile ja mida kriis ka näitas – kõik inimesed, kes nende kaudu olid reise ostnud, olid hätta sattudes täiesti üksi. Hind ongi seepärast odavam, et järelteenuseid ei ole. Otse lennufirma lehelt ostes viid tõesti raha otse lennufirmale. Kosmoseturism paistab pead tõstvat – kas see on kuidagi meinstriimiks saamas vaikselt?

See sõltub praegu rahakotist. Ei usu, et see lähiaastatel meinstriimi tuleks. Estraveli kosmosereiside soovitusi veel ei tule?

Veel mitte, aga kui nõudlus tekib, siis otsime lahendusi. Kas bitcoin’is soovitakse maksta?

Ei ole veel küsitud.

EI ÜHTKI ÖÖD BUSSIS: Nii reklaamisid end 1990ndate keskel paremad reisifirmad. Estraveli uhke kahekorruseline buss viis reisijad Pariisi, Rooma ja mujalegi.

Kelleks unistasid saada?

Bussiga viitsitakse ka praegu sõita?

Treeneriks. Mängisin võrkpalli. Kuid ema ütles, et ma ei läheks treeneriks, sest siis ei ole mind üldse kodus. Nüüd muidugi olen veel vähem kodus.

On tüüp inimesi, kes seda eelistavad. Ja kui laevaga minna Stockholmi ning sealt edasi bussiga Norra fjordidesse – imeline.

Kuidas reisikorralduseni jõudsid?

Kas Rail Balticuga naaseb rongireisi romantika?

Kaks Estraveli asutajat, Aivo Takkis ja Toomas Niinemäe kutsusid mind Tallinna turismiameti juhataja kohalt Estravelisse. 6. augustil olen Estravelis olnud 30 aastat, sellest juhina 21. Ma ei teagi, kas see on hea või halb.

Kindlasti. Indias on näiteks imperiaalrong, millega sõidad turismireisina mööda Indiat, nagu ka Jaapanis. Need rongid on kruiisilaevade sarnased. Rail Baltic on küll liinirong.

Kas valmistute?

Hetkel mitte. Üks suur USA pank teatas, et avas enda lobby virtuaalmaailmas. Inimene saab virtuaalreaalsuse prillid pähe panna ja oma avatari sinna ruumi viia. Ringi jalutab tiiger, ühes toas võid pealt kuulata tarkade tegelaste juttu krüptorahast. Millal Estravel virtuaalmaailma kontori avab?

Lähitulevikus me kindlasti ei hakka sellega tegelema. Pandeemia alguses prooviti päris palju reisimist virtuaalmaailmana pakkuda. Aga miks minnakse reisile? Sest tahad tunda kohalikke lõhnu, kuulda hääli ja muusikat, olla koha peal. Reisimisega tekib alati mõnus ootusärevus, naastes on jagamisrõõm; kohalikud toidud. See kõik jääb virtuaalis saamata. Mul ei ole täna sellesse usku.

Küllastumist pole?

Päevad on erinevad. Nii nagu targad on öelnud: igal asjal on algus ja igal asjal on lõpp. See jutt ei tähenda seda, et lõpu mõtted juba käes on?

Ei, lõpetan siis, kui tuleb äratundmine, et ma ei suuda enam ettevõttele midagi anda. Praegu seda pole. Mõeldes Estraveli algusaegadele – mis reise siis tehti?

Kui mina tööle tulin, oli Estravelil kahekorruseline buss, küll see oli uhke asi! Tegime kvaliteetreise Euroopasse. Sel ajal ööbiti reisides palju bussis, aga meil olid siiski hotellis ööbimised. Tallinnast bussiga Pariisi, Rooma jne. 1992. aastal tegime ka viis tšarterlendu Tuneesiasse.

Mis on koht, kuhu tahaksid minna, aga kuhu pole veel sattunud?

Alaska. Kõige parem on sinna minna kruiisilaevaga ja suvel, aga suvel tahan ma olla Eestis. Mis Alaska puhul võlub?

Ta on kauge ja teistsugune, omapärane loodus. See on pikalt olnud unistus. Milline oli su kõige-kõige esimene reis?

Olen sündinud Võrus, Tamula järve kaldal. Meil oli traditsioon, et koos naabri perega sõitsime igal suvel nädalaks Pärnusse, Valgeranda telkima. Aga välisreis?

Käisime klassiekskursioonil bussiga Kiievis. (Mõttepaus) Pean tunnistama, et üks viimaseid reise enne pandeemiat oli Kiiev-Odessa. 73

REKLAAM

„Oleme uudse ja omanäolise reklaamikampaaniaga toonud kasutusse sõna „kodutuuning“, mille kliendid armsalt omaks on võtnud,“ sõnab Liina. Reklaamides tõid nad mööbli kõrvale tuunimise näitlikustamiseks uhked autod. Näiteks stiilne kanapee on kodusisustuses kui vinge kabriolett. Autod kuuluvad Treimannite meesperele, kelle kireks on vanad autod ja nende kogumine.

Foto: Sergei Zjuganov

Treimann avas suurima disainmööblisalongi Tallinnas „Salong, kus sisekujundust puudutavatele küsimustele personaalselt lähenetakse ning kus ka siis, kui kindel ettekujutus interjööri loomisel puudub, vajalikku nõu antakse – see oli see, millest me ise puudust tundsime ja mis neli aastat tagasi Treimann Mööbel & Disaini loomisele aluse pani,“ räägib mereäärses Porto Franco ärikeskuses hiljuti uue ja avara, 729-ruutmeetrise salongi avanud üks omanikke Liina Treimann. Koos abikaasa Lauriga tehti teoks see, millest paljud paarid unistavad – püsti pandi omanäoline ja stiilse käekirjaga pereettevõte.

Nii Liina kui ka Lauri, kel mõlemal juba varasemast mööblivaldkonnas tegutsemise kogemus olemas, toovad täna Eestisse Prantsusmaa ja Belgia uusimaid sisustus- ja mööblitrende. Valik, millega klienti üllatatakse, on kirju ja seinast seina, kuid üks, millega kindlasti ei mängita, on kvaliteet – selles on äripartneritest abikaasad nõudlikud ning latt, millest alt minna, puudub.

Oma käega katsudes ja vahetut emotsiooni saades Septembris vahetasid Treimannid oma senise müügisalongi välja kolm korda suurema ja avarama vastu. Nüüd saavad nad huvilistele kohapeal näidata ja tutvumiseks pakkuda veelgi suuremat sortimenti, proovida, oma käega katsuda ning veenduda kvaliteetse mööbli tõelises headuses. Ehkki Treimann Mööbel & Disain on e-poena esindatud ka internetis, on Liina ja Lauri veendunud, et disainmööblit arvutiekraani kaudu soetada on üsna keeruline. „Tahtsime salongis rohkem diivaneid näidata, et inimesel oleks võimalus ise proovida, saada vahetu emotsioon. Inimene vajab lisaks silmadega vaatamisele ka käega katsumise kogemust,” sõnab Liina ja lisab, et üheskoos arutledes, oma soovidest teada andes ja katsetades on soovitud tulemuseni palju lihtsam jõuda.

Usaldades enese maitset ja vaistu Treimannid, kes hoiavad kiivalt tähelepanu maailma sisustustrendides toimuval, otsivad pakutavasse sortimenti kvaliteetse mööbli kõrvale ka huvitavaid kodusisustuse aksessuaare. Ja seda kõike mõistagi pilguga, mis neid endid kõnetaks, tõeliselt köidaks ning silma särama paneks. Eelmise aasta jaanuaris, kui külastati Pariisis asuvat sisustusmessi, jäi Liina ja Lauri pilk pidama Walt Disney mis enam kuidagi meelest minna ei tahtnud. „Näiteks Belgias võib paljude inimeste kodudes näha popkultuuri disainituna, olgu selleks tekstiiltrükk või skulptuur. Nende inimeste jaoks on see märgilise tähendusega. Eestis pole seda kodudes veel väga märgata,“ sõnab Lauri. Et abikaasadele on popkultuur sellisel kujul meeltmööda, otsustati nende müügiga siiski ka meil katsetada. Tellitud kaup saabus Eestisse päeval, mil algasid esimesed suuremad koroonapiirangud. „Vaatasime saabunud koguseid Miki-Hiiri ja mõtlesime, et oli nüüd just kõige parem mõte, mida oma rahaga peale hakata,“ muigab Lauri tagantjärele. Et positiivsed emotsioonid on igal ajal, kuid kindlasti just ka kriisi ajal need, mille järele janunetakse, osutusid roosad Miki-Hiired sedavõrd populaarseteks, et kau-

REKLAAM pa kippus nappima. Kuu aega hiljem telliti lustlikke tegelasi juba kaks korda rohkem juurde ning müügihitt oli sündinud. Treimannid on rõõmsad, et inimesed on interjööre luues üha julgemad ning neid, kellele popkultuuri tõelised ikoonid korda lähevad, leidub aina rohkem.

Pakkudes vaid seda, mis ennast tõeliselt köidab Täpselt nii, nagu saabusid Eestisse Miki-Hiired – usaldades oma maitset ja kõhutunnet –, sai neli aastat tagasi alguse ka Treimannide pereettevõte. Pisut veel algusaegu meenutades ütlevad abikaasad, et nad lihtsalt märkasid omanäolise kvaliteetmööbli puhul suurt, haigutavat ning täitmist vajavat tühimikku. Otsides oma koju sobivaid esemeid, külastades poode ja butiike, siis selliseid tooteid, mis kõnetaksid ning soovidele vastaksid, lihtsalt ei leitud. „Palju pakuti ühesuguseid tooteid samadelt tootjatelt. Olles ise palju maailmas ringi reisinud, teadsime, et head mööblit leidub ju ometigi palju. Nii saigi selgeks, et seda soovime me ise ning soovime pakkuda ka siinsele turule,“ meenutab Liina. Täna saavad Treimannid öelda, et tootevalik ja müügisalong, mis meeldib neile, meeldib ka nende klientidele. „Ja inimesed ütlevad, et meie juures tunnevad nad end koduselt, mis on ju suurepärane!“

Mitte üksnes silmailu, vaid ka tõeliselt mugav Liina ja Lauri südamega loodud salongi on oodatud kõik, kel huvi sisustuse ja disaini vastu. „Kui inimesel on avar silmaring ja avatud suhtumine, tekivad tal endal seosed ja siinne tootevalik kõnetab teda, ta oskab seda hinnata” sõnab Liina. Mida julgemalt sissejuurdunud ja kinnistunud ideedest lahti lastakse, seda rohkem salong ja sealne pakutav üllatada suudab. „Ja diivanit soetama asudes rõhume sellele, et sellel oleks ikka mõnus olla, mitte et tegu oleks tohutu disainteosega, mida silmal küll ilus vaadata, kuid kus pikemalt istuda pole võimalik, sest see on lihtsalt nii ebamugav,“ lisab Lauri. Visuaalsest poolest vähemtähtsam pole ka keskkonnasõbralikkus, millele salongi tooteid valides üha enam tähelepanu pööratakse. „Meie jaoks on ääretult oluline, kuidas mööblit valmistatakse ja kui palju selle jaoks ressursse on kulutatud. Belgia mööblitootja Ethnicraft, kelle mööblit ka pakume, toodab esemeid näiteks nii tamme- kui ka tiigipuidust, lisaks on mööblit ka roosipuidust,“ sõnab Lauri. Ethnicrafti täispuittooted kannavad FSC märki, mis kinnitab, et toode on pärit vastutustundlikult majandatud metsast, kus väärtustatakse võrdselt nii looduslikku keskkonda, kogukondi kui ka majanduslikku elujõulisust.

Oluline on detail, mis paneb toote elama Et olla kursis, mida maailma mööblitööstus pakub ja mis sektoris täpselt toimub, reisivad Treimannid palju ringi. Vaid nii jõuavad põnevad palad kiirelt Eestisse, üksnes nii saavad nad üha teadlikumale tarbijale pakkuda parimat. Treimann Mööbel & Disaini salongis on asju, mida välja ei vahetata ning mis uuenevad koos tootesarjadega, kuid kõike seda, mis suuremate esemete ehk kappide ja voodite ümber asetseb, värskendatakse pidevalt. Silma hoitakse rohkem peal Prantsusmaa ja Madalmaade sisustustrendidel, Skandinaavia käekirjaga võrreldes ollakse kindlasti värvikam ja elunauti-

Lauri ja Liina Treimann.

Foto: Laura Nestor

Treimann Mööbel & Disain on stuudioks populaarsele ETV kultuurisaatele „OP“, kus saatejuhid igal nädalal karismaatilisi külalisi võõrustavad. „See on meile suur au ja tunnustus,“ ütlevad Treimannid.

Foto: Laura Nestor

vam. „Paljud meie tooted võivad olla küll minimalistlikud, kuid neil on ikka mingi detail, mis paneb eseme elama, et see ei mõjuks tuima ja igavana. Oleme üritanud tuua siia üheksa kuud kestvasse halli olemisse mõnusat hubast meeleolu,“ sõnab Liina. Ja temaga tuleb nõustuda – selles Porto Francos asuvas mööbli- ja sisustussalongis läheb silm särama ja meel erksaks ka kõige disainikaugemal inimesel. Ruumis kõlav ja meeleolu loov prantsuskeelne muusika pole juhuslik ja viib hetkega Tallinna südamest otse Pariisi. Olgem ausad – kellel saab midagi selle vastu olla?

Pereettevõte Treimann Mööbel & Disain loodi 2017. aastal eesmärgiga pakkuda moodsa disainiga kvaliteetseid sisustustooteid ning mööblit Euroopa tipptegijatelt. Laeva 1, Tallinn info�treimann.ee � � 372 50 82 001 www.treimann.ee

tervis

Eestlased rahustavad äpiga maailma Helilainetel põhinevast Synctuitioni äpist pole Maarjamaal peaaegu mitte keegi kuulnud. USAs on see aga populaarsuselt kolmas meelerahutööstuse mobiilirakendus. MER ILIN PÄ R L I

undil eestlastel tekkis 13 aastat tagasi idee astuda meelerahutööstusesse. „See pole ühe inimese idee. Tekkis mure maailma vaimse tervise pärast. Hakkasime uurima erinevaid tehnoloogiaid, mis poleks farmakoloogiline sekkumine. Leidsime helitehnoloogia, millest kujunes helirännakute teraapia. Inimesel, kes meie helirännakule läheb, tekivad oma kujutlusvõime abil peas 3D-filmid, need on pildid oma alateadvusest,“ kirjeldab Synctuitioni kaasasutaja Allan Eesmaa. Jah, ta on endise diktori ja uudistejuhi, keskfraktsiooni liikme Enn Eesmaa poeg. Sellest annab tunnustust nii tema tämber, füüsis kui isegi liigutused, mis kõik on kui kuulsa isa koopia. Ainult tukk on teise telelegendi, Valdo Pandi oma. Ka Allan Eesmaa meenutab telestaari. Räägib lobedalt ja palju, on enesekindel. Niipea kui fotograaf asub portreevõtteid tegema, venitab Eesmaa näole filmistaari naeratuse. „Natuke vähem palun, muidu kisub võltsiks,“ ütleb fotograaf. Synctuitioni aju ehk arenduskeskus asub Eestis. Siin töötab umbes 30 inimest. Veel 40–50 inimest on üle maailma laiali, muist USAs, muist Iisraelis. Meeskonnaliikmeid on ka sõtta kistud Ukrainas, Colombias, Lõuna-Aafrikas.

„Need on püsivamad kesksused,“ täpsustab Eesmaa, lisades, et neid avatakse ja suletakse vastavalt vajadusele. Püsiv tiim loodigi alles kolm aastat tagasi. Lisaks oma töötajatele kasutatakse palju allhanget, sest näiteks spetsiifilisi 3D-heli loomise teadmisi-oskusi Eestis ei olnud. Kuid oma olemuselt on tegemist siiski Eesti ettevõttega. Firma Tallinna südalinnas asuv kontor paistab tüüpilisena – jahedad klaaspinnad, ühtlane vaipkate, kõrge vastuvõtulett. Suures koosolekuruumis mulje muutub. Jah, seal on klassikaline koosolekulaud toolidega, ent ruumi nurgas seisavad madal rustikaalne diivanilaud ja kott-toolid ning kapi peal põlevad aroomiküünlad värvilistes klaasümbristes. Eesmaa seab end ühes kott-toolis sisse, taustal rippumas Synctuitioni plakat, millel Albert Einsteini foto ja kiri „Intuition is knowing without knowing“ („Intuitsioon on äratundmine ilma teadmiseta“ – Toim.). Ta räägib, et firma omanikud on investeerinud üle kümne miljoni euro (Eesmaa ei taha täpsustada, kui palju), kuid see on olnud osanike endi ja pankade laenuraha. Iseseisvalt tegutsemine annab neile sõltumatuse katsetada kõiki hullusi, mis pähe tulevad. Mida rohkem osanikke, seda enam see loovust piiraks. Rahaliselt on firma hakkama saanud, ehkki kahjum süveneb. Ent praegu ongi veel arendusfaas,

Fotod Vallo Kruuser

MEIL LÄHEB HÄSTI! Synctuitioni juht Allan Eesmaa paistab silma rõõmsa meelega.

Synctuitioni äppi on alla laaditud üle viie miljoni korra, neist pooled on tehtud USAs. mil tuleb teha investeeringuid, enne kui need end ära tasuvad. Eesmaa pikib oma juttu palju ingliskeelseid sõnu – see on äpimaailma keel. Ja Synctuitioni koduturg on Ameerika Ühendriigid. „Kui me seal läbi poleks löönud, poleks seda äppi olnud mõtet teha,“ tunnistab Eesmaa.

Suurim Eesti muusika eksportöör Synctuitioni idee on lihtne: õhtul enne magama minemist tuleks klapid pähe panna ja kuulata äpist mõnda 25 minuti pikkust helirännakut, mis aitab lõõgastuda. Iga helirännak algab sissejuhatava ingliskeelse tekstiga, igal rännakul on oma teema. Järgneb muusika, millesse on põimitud kindlal sagedusel helilained. See peaks mõjuma nagu meditatsioon või hüpnoteraapia. Eesmaa kinnitusel on kasutatavatel helilainetel tõendatult rahustav toime, käivitub inimese kujutlusvõime alateadvuse tasandil. Praeguseks on valminud üle 160 helirännaku. Ettevõte tahab töötada välja nii palju helirännakuid, et aasta jooksul need ei korduks. „3D-heli polnud enne meid olemaski. Me lõime maailma esimese 3D helipanga,“ ütleb Eesmaa. Lisaks muusikale salvestati rännakute tarbeks vee voolamist ja langemist nii vee peal kui ka all. Ent see pole võrreldav näiteks Fred Jüssi loodushäältega, rõhutab Eesmaa. „Loodushelid ja kindlad helisagedused mõjutavad inimese vererõhku, südametööd. Pole vahet, kas inimene kuulab seda autentselt looduses 77

Aitame Su raamatupidamise digitaliseerida! • Kaardistame praeguse olukorra ja võimalikud murekohad. • Juhendame ja paneme tööle arvete digiteerimise või e-arve süsteemile ülemineku. • Käivitame panga otseteed, et pangainfo jõuaks automaatselt raamatupidamisprogrammi, aitame liidestada müügi-, lao—tööarvestuse vms programmid raamatupidamissüsteemiga. • Püüame koos Sinu raamatupidajaga leida efektiivsemad töövõtted, et jõuaksite tegeleda olulisega.

www.fmj.ee

Peamiselt eestlastest omanikud Synctuition kuulub ettevõttele The Gift OÜ, mille põhiosanikud on Eesti mehed Platon Tinn (61 protsenti), Allan Eesmaa (15 protsenti) ja Olav Miil (15 protsenti). MindSpa bränd kuulub täielikult Synctuitionile.

või klappide vahendusel – kui silmad kinni panna, petab see aju ära. Aga helis on vahe. 3D viib inimese transiseisundisse, midagi temas muutub,“ selgitab ta. See ei ole odav lõbu, reisida kümme aastat kõige eksootilisematesse paikadesse, et salvestada eritehnoloogiaga võimalikult mitmekesiseid loodushelisid. Aga 3D helipanga põhiinvesteeringud on nüüdseks tehtud. Eesmaa sõnul on neil kuulajaid, kes on läbinud kõik 160 rännakut ja ootavad kannatamatult uusi. Ühe rännaku loomiseks kulub neli kuni kuus kuud. „Me ütleme naljaga pooleks, et oleme Eesti suurim muusikaeksportöör,“ teatab Eesmaa. Seniste rännakute valmimisse on olnud kaasatud umbes 1500 inimest, alates heliloojatest, lauljatest ja pillimängijatest, lõpetades helirežissööride ja tehnikutega. Nende seas on üksjagu eestlasi. Mitmed neist on väga tuntud muusikud, ent Eesmaa ei taha nimesid nimetada. Anonüümsus on taotluslik – kuulaja ei pea üritama kõrvaga tabada, kes talle parasjagu ümiseb või kelle käekiri muusikas peitub. Synctuitioni äppi on alla laaditud üle viie miljoni korra, neist pooled on tehtud USAs. Rahaliselt tähendab see müügikäivet üle 20 miljoni euro. See annabki põhjust nimetada firmat Eesti suurimaks muusikaeksportööriks. Äpi tasuta kasutamise aeg on üks nädal. Seejärel tuleb kuise paketi eest välja käia 15,99 dollarit või aastase paketi eest 95,99 dollarit. Võimalik on osta ka eluaegne tellimus 399 dollari eest. Kui palju on Synctuitionil maksvaid kliente? „Kui üks-kaks protsenti hakkab lõpuks maksma, peetakse seda äppide puhul heaks näitajaks. Meie ole-

UUDISTOODE: Selline on rahustavalt mõjuva MindSpa boksi välimus... ... ja selline on MindSpa sisemus.

me viimastel kuudel saavutanud selleks näitajaks kümme protsenti, nii et meie näitajad on oluliselt suurenenud,“ ütleb Eesmaa. „Meil on sadu tuhandeid maksvaid kliente,“ jääb Eesmaa klientide arvu puhul mõneti ebamääraseks, ent lisab, et 90–95 protsenti neist on võtnud aastase paketi. Turundust ja müügitööd teeb ettvõte online-andmebaaside põhjal, reklaamid levivad Google’is, Facebookis, Viberis ja mujal ning neid kuvatakse inimestele, kes algoritmide järgi tunnevad huvi vaimse tervise teemade vastu. „Me peame jõudma kümnete miljonite inimesteni, seepärast pole me otsemüüki teinud või kusagil seminaridel seda müünud. See poleks rentaabel,“ ütleb Eesmaa.

Kliiniliste katsetuste ootel Seni on Synctuitioni äpp samasugune eneseabitoode nagu motivatsioonikõnelejate raamatud või muud rahunemisäpid. Ent peagi võib asi muutuda. Nimelt on Ühendkuningriigi terviseamet (UK National Health Service) alustamas kliinilise katsega, millesse hõlmati eestlaste äpp, ainsa omasugusena, ehkki mindfulness-äppe on Eesmaa sõnul kümneid tuhandeid. „Parlament kuulutas välja programmi, et uurida alternatiivteraapiaid. Meie saime sellesse programmi ainsa mittefarmakoloogilise lahendusena,“ ütleb Eesmaa. Ta peab seda jackpot’iks, sest kliinilised katsed on väga kulukad ja ise nad neid praegu läbi viia ei suudaks. Uuringu käigus tehakse helirännakute kuulajatele psühhiaatrilist kontrolli ja skannitakse aju, et mõõta võimalikku mõju vaimsele tervisele. Kliinilised katsed toimuvad sel aastal. Kui need on edukad, siis kaasneb sellega ametlik staatus, et meie äpil on raviomadused,“ ütleb Eesmaa, lisades, et eelhinnangud on olnud positiivsed. Esimesed aastad kulusidki äpi ettevalmistamiseks. Eesmaa kinnitab, et kõik on teaduslik – kaasatud olid psühholoogid, psühhiaatrid, kognitiivse teraapia eksperdid jne. Siiski ei saa firma anda garantiid, et igaühele nende toode sobib. Mõnedelt kasutajatelt on nad saanud tagasisidet, et helirännakud toovad alatead80

Üks väärtuslikumaid idufirmasid Mullu sügisel hindas konsultatsioonifirma Prudentia koos Siena Secondary Fondiga Synctuitioni väärtuseks 77 miljonit eurot. See andis Eestis idanenud kõige väärtuslikumate uue tehnoloogia ettevõtete edetabelis väärtusliku 18. koha. Synctuitioni käive sai hoo sisse kolm aastat tagasi, kui arendusfaasist jõuliselt müügifaasi liiguti. 2019. aastal kerkis käive kahe miljoni euro peale (aasta varem 135 000 eurot), 2020. aastal aga juba üle seitsme miljoni. Suured investeeringud ja laienemine annavad tunda aga kahjumis. 2019. aastal oli kahjum üle 650 000 euro, 2020. aastal juba üle nelja miljoni euro. Ka mullune aasta lõppes kahjumiga, ent täpsed majandustulemused selguvad kevade teises pooles. Allan Eesmaa sõnul saavad omanikud kuhjunud kahjumiga hakkama ja uusi investoreid kaasata ei plaani.

vusest esile liiga intensiivseid lapsepõlvemälestusi. Sel juhul äpp ei sobi.

Helirännakud jõuavad kinolinale Üks hullumeelsetest ideedest, mida äpimeeskond ellu viib, on filmi tootmine. See on 3D-film, kus helirännakud saavad animatsiooni. Välditakse kuulsaid näitlejaid. „See on feel-good-movie (heatujufilm – Toim.), uus žanr,“ iseloomustab Eesmaa. Esilinastus on plaanitud septembrisse. Kinodesse see ei jõua, sest vajab 3D-heli tõttu kõrvaklappe, mistõttu on mõeldud kodukasutajatele. Filmi leviku pärast ta ei muretse, ainuüksi ettevõtte YouTube’i kanalil on olnud 140 miljonit vaatamist. Filmi levitamisel veebis on abiks Jaapani kontsern Rakuten, kelle andmebaasis on üle miljardi inimese.

Filmi tootmine maksab miljoneid, ütleb Eesmaa ja lisab, et nad toodavad lahtise eelarvega.

Filmi tootmine maksab miljoneid, ütleb Eesmaa ja lisab, et nad toodavad lahtise eelarvega. 2008. aastal, kui ettevõtte idee sündis ja fookust paika pandi, oligi plaanis teha film, mille mõju kestaks kauem kui paar päeva. Meeleolu mõjutamise tehnoloogiaid uurides jõuti aga esmalt heliproduktsioonini. Paralleelselt filmiga käib koostöö Eesti firmaga Silen, mis toodab vaikusebokse. Neid on paljudes Eesti kaasaegsetes kontorites. Sealt saab käia näiteks arstile helistamas või kallimaga tülitsemas, ilma et heli boksist välja kostaks. Sileni ja Synctuitioni koostöös sünnib MindSpa – boks, kus inimene saab kontorikeskkonnas jalad kõrgemale tõsta, klapid pähe panna ja spetsiifilise aroomi keskel ning kunstliku tähistaeva all end helirännakuga maandada. Selline boks on väljas Eesti EXPO-l ning Eesmaa kinnitusel oli seda külastanud Emiraatide prints kiitnud, et tegemist on ühe omapärasema ja meeldejäävama eksponaadiga. „Paljudel ettevõtetel on juba oma mental wellness’i (vaimse heaolu – Toim.) paketid. Me tahame olla selle osa,“ sõnastab Eesmaa. Läbimurret MindSpale loodab ta aasta jooksul. Boks on juba võitnud ühe disainiauhinna. MindSpa edu saab tagada tugev turundus ja oma müügikanalite väljaarendamine, mis põhineb otsekontaktidel. Eesmaa plaanib kaasata suure edasimüüja, kes suudaks ettevõtetele müüa 20 000 boksi.

VÄÄRTUST LISAV MATERJALI MAALETOOJA USUB PIKAAJALISTESSE SUHETESSE Mullu augustis oma 25. tegutsemisaastat tähistanud Plaat Detail OÜ mõtleb suurelt ning on seadnud oma sihid alati veelgi kõrgemale kui eelnevatel kuudel ja aastatel. Kollektiivi ühine usk ning tahe suurendab hoogsalt tootmismahte ja kliendibaasi nii kodumaal kui ka teisel pool piiri.

asvule orienteeritud edumeelse Plaat Detail OÜ põhitegevuseks on kõrgsurvelaminaatide maaletoomine ning mööblitööstuse jaoks lamineeritud pooltoodete valmistamine. Suurte, otseselt numbrites mõõdetavate eesmärkide poole püüdlemine ei ole vastuolus meeldivalt koduse sisekliima hoidmisega. „Mõnus, tore ja sõbralik” hoiak on muu hulgas tinginud olukorra, kus üle kolmandiku ligi 50 töötajast on ettevõttega olnud juba üle kümne aasta. Veerand sajandit tagasi alustanud Plaat Detailil on neli tugisammast: kõrgsurvelaminaadi ja muu toormaterjali esindamine ning hulgimüük Baltikumis ja Soomes; masstootmine ja eritootmine köögimööbli ja projektimööbli sektorile; üle maailma laevandussektorile, kuhu innovatiivsete ja kergete mööblikomponentide ning dekoratiivsete seinaelementide lahenduste arendamine. Olulise osa ettevõtte klientidest moodustab köögimööbli sektor, projektimööblisektor ning ehituskauplused, kellele müüakse lamineeritud töötasapindasid, mööbliuksi, karkassimaterjale jms. Valmistoodete ja kappide asemel tehakse vaid nende komponente ja lamineerimistöid. „Kui valmistaksime ise mööblit, oleksime enda klientidele automaatselt konkurendid,” ütleb ettevõtte juht Karmo Lomp. Plaat Detail on ühelt poolt tarnija, teiselt poolt ise klient, olles enda partneritele alati äärmiselt pühendunud. „Me ei keskendu üheööliblikatele, vaid usume pikaajalistesse suhetesse, et saaksime koos enda partneritega kasvada. Kvaliteedist rääkimisest ei saa üle ega ümber ning see on kindlasti üks meie suuri tugevusi, sama lugu tarneaegadega, mida püüame hoida võimalikult lühikesena. Meil on müügitiimid nii Eestis, Lätis, Leedus kui ka Soomes. Suhtleme arhitektidega ning tõstame nende kaudu teadlikkust

materjalide osas. Arendame pidevalt oma tooteid ja tootmist,” sõnab Karmo Lomp ja lisab, et olenevalt toote keerukusest on Plaat Detaili masstootmistehases tarneajad 3–7 päeva ning eritootmise puhul 14–21 päeva. Seda sõltumata tellitavast kogemusest – kõlab ehk uskumatult, kuid minimaalne kogus mis tahes materjalidele ja komponentidele on üks. „Kõik vajalik on kogu aeg laos olemas ning liine suudetakse kiirelt ja operatiivselt ümber seadistada, et isegi ühte detaili on meile kasumlik toota. Olgu tegu ühe ühiku või terve veoautokoormaga.”

Efektiivsuse ja mahtude pidev tõus

Praeguseks 25-aastane ettevõte tegeles esiti vaid ühe brändi – Formica laminaatide maaletoomisega. Tänaseks on tooteportfell märgatavalt laienenud ning suur brändide valik võimaldab veelgi terviklikumaid lahendusi pakkuda. Plaat Detail esindab lisaks Formicale veel Homapali, Arpa ja Fenix laminaate, Corian komposiitkivi, Döllken servakante, Alucoil alumiiniumkärgplaate ning kogu Pfleidereri tootevalikut. Plaat Detaili esindatavate brändide laminaatide dekooridest on enamik püsivalt nende suures laos olemas, mida on võimalik klientidele väljastada 24 tunni jooksul. Kokku on ettevõtte laos üle 650 000 m2 laminaate.

Äriklientide ehk mööblitootjate ja tarnijate vahepealse lülina on sarnaselt Plaat Detaili esindatud portfellile kasvanud vägagi suureks ka firma tootmisvõimsus ja efektiivsus, firma tootmisüksused kasutavad oma tehnoloogia juhtimiseks vajalike IT-lahenduste kõige viimast sõna. Kogu tootmine ja 12 000 m2 suuruses hoones toimuv laotöö on integreeritud nutiseadmetega, mis alguses tagasihoidlikult loodetud 50% asemel hoopis 140% efektiivsuse kasvu tõid. Seetõttu on 2014. aastal võetud suund digitaliseerimise ja IT-lahendustesse investeerimise poole ennast õigustanud ning sellega on kavas ka hoogsalt jätkata. 3500-ruutmeetriline masstootmise tehas suudab toota umbes 80 000 ruutmeetrit laminaatdetaile kuus. 2021. aastal müüdi kokku 680 000 ruutmeetrit laminaati.

Julge sisenemine laevandussektorisse

Plaat Detaili viimaste aastate üks tähtsamaid ettevõtmisi on lisaks digitaliseerimisele ja mahtude suurenemisele ka sisenemine laevandussektorisse. PUR- ehk polüuretaanliimil põhineva tootmisliini väljaarendamist 2018. aastal võib pidada üsna unikaalseks täisautomaatseks tootmisliiniks, millega avati mitmeid uusi laevandussektorile mõeldud lahendusi. Laevandussektoris arendatakse ja toodetakse koos ülemaailmsete partneritega innovaatilisi kergeid mööblikomponente ja dekoratiivseid seinaelemente nii reisijate ja meeskonna kajututesse kui ka avatud aladele. Lisaks mugavusele ja esteetilisusele kannavad Plaat Detaili toodetud lahendused kahte suurt eesmärki – vähendada laeva kaalu ja seeläbi ökoloogilist jalajälge.

plaatdetail.ee

UUS INNOVATIIVNE ÕHUPUHASTI HÄVITAB LIGI 100% ÕHUS LEVIVATEST VIIRUSTEST JA BAKTERITEST semad kui 0,3 mikroni suurused õhuosakesed. Lisaks rakendavad õhupuhastid üht maailma eesrindlikumat UV-C-kiirgust sisaldavat reaktsioonitehnoloogiat, mis neutraliseerib viirused, bakterid, hallitusseened, mürgised gaasid ja muu õhureostuse, millel võib õnnestuda filtrisüsteemist läbi pääseda.

Siseruumi õhupuhtuse vajalikkusest räägitakse aina enam, kuid senine tehnoloogia pole piisavalt efektiivne ja tekitab sageli õhu ristsaastet. Lõuna-Koreas kui maailma ühes rangemate siseõhku puudutavate eeskirjadega riigis loodud VIRUSKILLER™ õhupuhasti põhineb ainulaadsel tehnoloogial, mis puhastab õhu ühe läbimiskorraga, hävitades 99,9999%* õhu kaudu levivatest viirustest ja bakteritest, sealhulgas koroonaviiruse.

IRUSKILLER™ õhupuhasteid valmistatakse erinevate keskkondade jaoks, näiteks kontorite, müügisaalide, koolide ja lasteaedade, hotellide, toitlustuskohtade, treeningsaalide ja eluruumide, aga ka kõrgemate nõudmistega haiglate ja polikliinikute jaoks. Maailmas on neid innovaatilisi seadmeid müüdud üle poole miljoni, Eestis on nende müügiõigus Rentokil OÜ-l. „VIRUSKILLER™ on välja töötatud Lõuna-Korea valitsuse ja ülikooli teadlaste koostöös, tõuke selleks andis esi-

mene SARSi puhang Koreas 2003. aastal. Meie saime Eestis nende õhupuhastite müügiks Terviseametilt heakskiidu eelmise aasta lõpus,” tutvustab Rentikol OÜ tegevjuht, juhatuse liige Toomas Trei. Seadme eripära seisneb kolmekordses filtrisüsteemis. Eelfilter püüab kinni suuremad tahked osakesed ja ärritajad, süsinikfilter neutraliseerib enamiku gaasidest ja lenduvatest orgaanilistest ühenditest ning HEPAfilter püüab kinni ka väga väikesed, pi-

Õhupuhastusseadme eelfilter ehk suurte osakeste filter vajab vaid kord nädalas tolmust puhastamist. Kui vahetamist vajab HEPA-filter, söefilter või on tarvis puhastada reaktorikambrit, annab sellest mugavalt teada seadme juhtpaneel. Võrreldes VIRUSKILLER™-it olemasolevate õhupuhastajatega, on eripäraks ka selle asukoht – see paigaldatakse inimeste istumis- ja seismiskõrgusele. Ehk seade tõmbab endasse õhku puhastamiseks madalamalt ja annab värsket õhku just sinna, kus inimesed reaalselt asuvad. See loob püsiva laminaarse õhuvoolu, mis tõmbab pidevalt saastunud õhu hingamispiirkonnast ära ja asendab selle värske, puhta õhuga. Tegemist on erakordselt vaikselt töötava seadmega. Trei lisab, et Eestis on huvi VIRUSKILLER™-i vastu väga suur. „Ega koroona pole ainus haigus, mida inimesed kardavad. Kõik viirused ja bakterid on halvad ning on suurepärane, et nüüd on olemas seade, mis reaalselt aitab õhku puhastada. Oleme saanud palju päringuid kauplustelt, teenindusasutustelt ning koolidelt, kus käib igapäevaselt palju inimesi ja õhu puhtus on väga oluline. Ja aina enam pööratakse sellele tähelepanu.” Siseõhus leiduvaid saasteaineid seostatakse üha enam tervist, heaolu ja vaimset terasust ohustavate riskidega ning uuringute kohaselt on õhus levivate viiruste ja haigustega ristsaastumine siseruumides 19 korda tõenäolisem kui väljas.

*Koroonaviiruse DF2 (koroonaviiruse surrogaadi), adenoviiruse, gripiviiruse ja polioviirusega läbiviidud katsed näitasid, et üksus hävitas 99,9999% viirustest õhu ühe läbimiskorraga.

VK102 on kõige võimsam õhupuhast, mille mõjuala on 165 m². Sobib suurte objektide ja kriitilise tähtsusega objektide jaoks nagu haiglad, tehased, tootmisobjektid, avatud kontorid, selvehallid, kaubanduskeskused, laboratooriumid, spordisaalid ja toidukohad. Eraldiseisev seade võtab reostunud õhku sisse altkaudu ja filtreerib, neutraliseerib ning puhastab õhu reostusest enne selle väljutamist hingamistsooni pealisüksuse kõigilt neljalt küljelt. VK 102, kus asub meie tavaliste tornidega võrreldes topeltarv UVC-lampe, on mõeldud suurimaks saasteärastuseks ja lõhna kontrollimiseks. Õhuvool 200–358 CFM, võimsus 320 W.

VK 103 mõjuala on kuni 100 m² ja see sobib ideaalselt avatud planeeringuga ja kõrge külastatavusega ruumide jaoks nagu oote- ja vastuvõturuumid, spordisaalid, avatud kontorid, müügisaalid ning hooldekodud. VK 103 tekitab mitmesuunalise õhuvoolu ja võtab reostunud õhku sisse altkaudu, suunates filtreeritud, neutraliseeritud ning reostusest puhastatud õhu pealtkaudu hingamistsooni. Mitmekülgne tornseade on mõeldud õhuvoolu juhtimiseks suurtel, tiheda liikumisega aladel. Õhuvool 200–358 CFM, võimsus 210 W.

• Keskmine ameeriklane veedab 87% oma elust siseruumides. • Siseõhk võib olla keskmiselt 2–5 korda saastunum kui välisõhk. • Siseõhus leiduvaid saasteaineid seostatakse üha enam tervist, heaolu ja vaimset terasust ohustavate riskidega. • Õhus levivate viiruste ja haigustega ristsaastumine on siseruumides 19 korda tõenäolisem kui väljas. • Mikroobid ja kahjulikud patogeenid, nagu need, mida annab edasi koroonaviirusega nakatunu, võivad levida kolmel viisil: inimeselt inimesele, pinnalt inimesele või õhust inimesele. Et tähelepanuta ei saa jätta siseõhu kvaliteedi kasvavat tähtsust. • Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) kinnitab, et koroonaviirus saab levida inimeselt inimesele õhu kaudu piisknakkuse teel. Tõhus õhupuhastuslahendus katkestab piisknakkuse levikuahela ja aitab kaasa ohutuma keskkonna loomisele.

VK401 on paigaldatav seinale ja toimib kõige tõhusamalt väikestes ning keskmise suurusega äriruumides, klassides, vastuvõtualadel, arstikabinettides, kontorites, koosolekuruumides, müügisaalides, vannitubades. Tekitab mitmesuunalise õhuvoolu ja imeb reostunud õhku sisse altkaudu, suunates steriliseeritud õhu külgedelt hingamistsooni. Seadme mõjuala on kuni 60 m². Õhuvool 70–141 CFM, võimsus 120 W.

Hextio on individuaalseks kasutamiseks mõeldud õhupuhasti, mille võib paigutada koju lauale, vastuvõtuletile, müügiletile, kodukontorisse, üksikpalatisse. Hextio on kerge, kaasaskantav ja kompaktne õhupuhasti, mis tekitab ühesuunalise õhuvoolu. Seada tuleb üksus kasutajate hi ngam i st sooni suunas selle varustamiseks puhastatud õhuga. Mõjuala 20 m². Õhuvool 12–20 CFM, võimsus 15 W. Rentokil OÜ Türi 3/1, Tallinn Tel: +372 644 7789, +372 650 1860 e-post: toomas.trei@rentokil.com www.rentokil.ee facebook.com/rentokileesti twitter.com/rentokileesti youtube.com/rentokileesti

edetabel

suurimat maksumaksjat

Üllatus: Eesti riigi kõige rohkem makse maksnud ettevõte ei olnudki kütuse- ega tubakafirma.

S ULEV V ED LER

eebruaris 2016 korraldas peaminister Taavi Rõivas tänuvastuvõtu Eesti suurimatele maksumaksjatele. „Meil on põhjust olla oma riigi üle uhke,“ kiitis ta. „Eestis on aus maksumaksmine normiks.“ Maksude maksmine on sama vajalik nagu riigikaitse. Muidu ei saaks Eesti riik iseseisvana püsida. Alljärgnev pingerida on koostatud avalike andmete järgi, mida maksu- ja tolliamet avaldab kord kvartalis. Tegemist on ettevõtetega, kes tasusid mullu enim riigimakse, ehk selles rehkenduses ei ole arvesse võetud kogumispensioni ega töötuskindlustuse makseid, aga ka mitmeid nn keskkonnamakse, mis ei ole tegelikult maksud, vaid kasutustasud. Välja on jäetud ka avaliku sektori asutused. Ainsana on edetabelis meditsiiniasutused, mis elavad küll laias laastus haigekassa tellimustest, kuid pakuvad ka tasulisi teenuseid. Mõned neist tegutsevadki aktsiaseltsidena. Edetabel näitab ühtlasi, millised on edukad ettevõtted. Neist suurema osa juhtimine käib Tallinnast, ettevõtlusvormilt domineerib aktsiaselts ning tooni annab kuulumine väliskapitalile või Eesti riigile.

EESTI GAAS

tasus riigimakse 18,3 miljonit eurot gaasi müük magistraalvõrkude kaudu registreeritud Tallinna 61 töötajat suuremad tegelikud kasusaajad Enn Pant, Kalev Järvelill, Ain Hanschmidt

49 Maksusüsteemi eripära tõttu kuuluvad kõige suuremate maksumaksjate sekka autokütuste maaletoojad ja tanklaketid. Märtsi alguses moodustasid maksud bensiini hinnast koguni 50 protsenti. Normaaloludes olekski Eesti kõige olulisem maksumaksja Olerex, kellele kuulub üle 95 täisteenindusjaama ja kiirtankla (tasus riigimakse 61,8 miljonit eurot) ning 21 mahutiga kütuseterminal Muuga sadamas (endine Oiltanking, tasus riigimakse 181,2 miljonit eurot). Ka tookord, kui Rõivas suuremaid maksumaksjaid tunnustas, oli esikohal kütusefirma: Neste Eesti tasus 2015. aastal riigimakse 161,4 miljonit eurot. Kuid eelmine aasta oli eriline, sest Isamaa eestvedamisel toimus pensionireform. Sügisel sai rahvas võimaluse võtta välja säästud, mida nad olid kogunud teise pensionisambasse. See tähendas kohe muutust suuremate maksumaksjate seas – esikohale kerkis aktsiaselts Pensionikeskus. Tema juhatuse liige Kristi Sisa kinnitas, et ettevõtte deklaratsioonides väljenduvad summad, mis peeti kinni teisest sambast tehtud väljamaksetelt. „Eelmine aasta oli üksjagu pingeline ja väljakutseid pakkuv aasta, kuid kõik suured eesmärgid said ilusti täidetud,“ märkis ta.

TALLINK GRUPP tasus riigimakse 18,7 miljonit eurot sõitjate vedu merel ja rannavetes registreeritud Tallinna 428 töötajat börsiettevõte, suurim tegelik kasusaaja Baltic Cruises Holding (Kaimanisaared)

OG ELEKTRA tasus riigimakse 18,7 miljonit eurot jaemüük (Grossi toidukaubad) registreeritud Rakvere valda 1477 töötajat omanik Oleg Gross

LÄÄNE-TALLINNA KESKHAIGLA tasus riigimakse 18,9 miljonit eurot eriarstiabi registreeritud Tallinna 1958 töötajat omanik Tallinna linn

RIIGI KINNISVARA tasus riigimakse 19,0 miljonit eurot kinnisvara arendamine ja üürile andmine registreeritud Tallinna 241 töötajat omanik Eesti riik

CF&S ESTONIA tasus riigimakse 19,1 miljonit eurot maismaaveondust teenindavad tegevusalad

registreeritud Tallinna 123 töötajat suuremad tegelikud kasusaajad Tarmo Nurmetalo, Karin Nurmetalo, Ants Ratas

EESTI LOTO tasus riigimakse 19,1 miljonit eurot hasartmängude ja kihlvedude korraldamine registreeritud Tallinna 55 töötajat omanik Eesti riik

ENEFIT POWER tasus riigimakse 19,2 miljonit eurot elektrienergia tootmine põlevkivist registreeritud Narva-Jõesuusse 1657 töötajat tegelik kasusaaja Eesti riik

EESTI POST tasus riigimakse 19,2 miljonit eurot posti- ja kulleriteenistus registreeritud Tallinna 1772 töötajat omanik Eesti riik

BALMERK ESTONIA tasus riigimakse 19,4 miljonit eurot alkohoolsete jookide hulgimüük (Dunker) registreeritud Tallinna 91 töötajat tegelikud kasusaajad Andres Villomann, Arvo Kask, Katrin Kask

LHV PANK tasus riigimakse 19,5 miljonit eurot pangandus registreeritud Tallinna 568 töötajat börsiettevõte, suurim tegelik kasusaaja Rain Lõhmus (Šveits)

ERICSSON EESTI tasus riigimakse 20,0 miljonit eurot sideseadmete tootmine registreeritud Tallinna 1814 töötajat omanik Telefonaktiebolaget LM Ericsson (Rootsi)

WISE PAYMENTS LIMITED EESTI FILIAAL tasus riigimakse 20,1 miljonit eurot muude mujal liigitamata finantsteenuste osutamine, v.a kindlustus ja pensionifondid registreeritud Tallinna

1218 töötajat filiaal

AUTO 100 tasus riigimakse 20,8 miljonit eurot sõiduautode ja väikebusside müük (Škoda, Porsche, Bentley jt) registreeritud Tallinna 64 töötajat omanik Semler Gruppen (Taani)

G4S EESTI tasus riigimakse 22,5 miljonit eurot turvateenused registreeritud Tallinna 1848 töötajat omanik G4S International Holdings (Ühendkuningriik)

DSV ESTONIA tasus riigimakse 22,6 miljonit eurot veoste ekspedeerimine registreeritud Saku valda 183 töötajat omanik DSV Road Holding (Taani)

SANDMANI GRUPP tasus riigimakse 22,6 miljonit eurot elektriliste kodumasinate hulgimüük registreeritud Tallinna 137 töötajat suuremad tegelikud kasusaajad Toomas Suurvärav, Heiki Mölder, Jaan Koppel

EUROCHEM TERMINAL SILLAMÄE tasus riigimakse 22,7 miljonit eurot laadungi käitlus registreeritud Sillamäele 83 töötajat omanik Harvester Shipmanagement (Küpros)

TOYOTA BALTIC tasus riigimakse 23,8 miljonit eurot sõiduautode ja väikebusside müük (Toyota) registreeritud Tallinna 39 töötajat omanik Toyota Auto Finland (Soome)

EUGESTA EESTI tasus riigimakse 25,5 miljonit eurot toidukaupade, jookide ja tubakatoodete spetsialiseerimata hulgimüük registreeritud Rae valda 146 töötajat omanik Eugesta (Leedu)

ELISA EESTI

tasus riigimakse 26,8 miljonit eurot mobiilside teenus registreeritud Tallinna 659 töötajat omanik Elisa (Soome)

IDA-TALLINNA KESKHAIGLA tasus riigimakse 27,5 miljonit eurot haiglaravi registreeritud Tallinna 2514 töötajat omanik Tallinna linn

S-MARTEN LADU tasus riigimakse 27,6 miljonit eurot kaubaladude töö registreeritud Rae valda töötajad puuduvad suuremad tegelikud kasusaajad Armin Kõomägi, Sven Mansberg, Indrek Prants

SEB PANK tasus riigimakse 30,4 miljonit eurot pangandus registreeritud Tallinna 989 töötajat omanik Skandinaviska Enskilda Banken (Rootsi)

ELERING tasus riigimakse 31,2 miljonit eurot elektrienergia ja maagaasi põhivõrgud registreeritud Tallinna 259 töötajat omanik Eesti riik

LIVIKO tasus riigimakse 31,6 miljonit eurot kange alkoholi tootmine ja turustamine registreeritud Tallinna 175 töötajat suuremad tegelikud kasusaajad Andres Järving, Jüri Käo, Enn Kunila

SELVER tasus riigimakse 31,9 miljonit eurot jaemüük (Selver) registreeritud Tallinna 3229 töötajat suuremad tegelikud kasusaajad Andres Järving, Jüri Käo, Enn Kunila

SAKU ÕLLETEHAS tasus riigimakse 32,5 miljonit eurot õlle jt jookide tootmine 85

registreeritud Saku valda 291 töötajat omanik Carlsberg Invest (Taani)

MAARDU TERMINAL tasus riigimakse 36,5 miljonit eurot mootorikütuse hulgimüük registreeritud Maardusse 7 töötajat suuremad tegelikud kasusaajad Sander Kopli, Ando Raud, Virgo Arge, Hannes Kägu

TALLINNA TERMINAL tasus riigimakse 43,0 miljonit eurot vedelike ja gaaside ladustamine registreeritud Maardusse 15 töötajat tegelikud kasusaajad Malle Raudsepp, Raido Raudsepp, Rauno Raudsepp

A. LE COQ tasus riigimakse 47,4 miljonit eurot õlle jt jookide tootmine registreeritud Tartusse 369 töötajat omanik Olvi (Soome)

RIMI EESTI FOOD tasus riigimakse 48,0 miljonit eurot jaemüük (Rimi) registreeritud Rae valda 2703 töötajat Omanik Rimi Baltic (Rootsi)

PÕHJA-EESTI REGIONAALHAIGLA tasus riigimakse 49,5 miljonit eurot haiglaravi registreeritud Tallinna 4292 töötajat sihtasutus, asutaja Eesti riik

PRIKE tasus riigimakse 51,6 miljonit eurot alkohoolsete jookide hulgimüük registreeritud Tallinna 78 töötajat omanik Priit Kessa

SWEDBANK tasus riigimakse 52,6 miljonit eurot pangandus registreeritud Tallinna 1692 töötajat Omanik Swedbank Baltics (Läti)

ALEXELA tasus riigimakse 53,0 miljonit eurot

mootorikütuse jaemüük (Alexela tanklad) registreeritud Tallinna 317 töötajat suuremad tegelikud kasusaajad Heiti Hääl, Marti Hääl, Arto Eipre

TARTU ÜLIKOOLI KLIINIKUM tasus riigimakse 55,3 miljonit eurot haiglaravi registreeritud Tartusse 4772 töötajat sihtasutus, asutajad Eesti riik, Tartu linn ja Tartu Ülikool

CIRCLE K EESTI tasus riigimakse 56,1 miljonit eurot mootorikütuse jaemüük (Circle-K tanklad) registreeritud Tallinna 747 töötajat omanik Circle K (Norra)

4U LOGISTICS tasus riigimakse 60,6 miljonit eurot tolliagentide tegevus registreeritud Jõelähtme valda 22 töötajat tegelikud kasusaajad Andreas Part, Einar Saska, Raul Kivari, Reena Kivari

OLEREX tasus riigimakse 61,8 miljonit eurot mootorikütuse jaemüük (Olerexi tanklad) registreeritud Tartusse 767 töötajat tegelikud kasusaajad Andres Linnas, Antti Moppel

MAXIMA EESTI tasus riigimakse 65,8 miljonit eurot jaemüük (Maxima) registreeritud Tallinna 3401 töötajat tegelikud kasusaajad Maxima Grupė (Leedu), Maxima LT (Leedu)

TELIA EESTI tasus riigimakse 70,7 miljonit eurot mobiilsideteenus registreeritud Tallinna 1552 töötajat omanik Telia Company (Rootsi)

EESTI ENERGIA tasus riigimakse 72,8 miljonit eurot elektrienergia müük registreeritud Tallinna

960 töötajat omanik Eesti riik

PETROIL PVTK tasus riigimakse 83,6 miljonit eurot vedelike ja gaaside ladustamine registreeritud Maardusse 4 töötajat tegelikud kasusaajad Vladimir Kats, Aleksei Vjunov, Stanislav Gnezdovski

TARTU TERMINAL tasus riigimakse 88,7 miljonit eurot mootorikütuse hulgimüük registreeritud Tartu valda 272 töötajat suuremad tegelikud kasusaajad Malle Raudsepp, Raido Raudsepp, Rauno Raudsepp

SANITEX tasus riigimakse 109,6 miljonit eurot toidukaupade, jookide ja tubakatoodete vahendamine registreeritud Rae valda 232 töötajat omanik Sanitex (Leedu)

NESTE EESTI tasus riigimakse 112,0 miljonit eurot mootorikütuse jaemüük (Neste tanklad) registreeritud Tallinna 47 töötajat omanik Neste (Soome)

PHILIP MORRIS EESTI tasus riigimakse 131,3 miljonit eurot tubakatoodete hulgimüük registreeritud Tallinna 17 töötajat omanik Philip Morris Switzerland (Šveits)

OLEREX TERMINAL tasus riigimakse 181,2 miljonit eurot vedelike ja gaaside ladustamine registreeritud Viimsi valda 30 töötajat tegelikud kasusaajad Andres Linnas, Antti Moppel

PENSIONIKESKUS tasus riigimakse 311,9 miljonit eurot muud mujal liigitamata finantsteenuste abitegevusalad registreeritud Tallinna 7 töötajat Omanik Swedbanki (Läti) kaudu Nasdaq CSD SE (Läti)

Valmistame garderoobe, magamistoa-, elutoa-, vannitoa- ja köögimööblit. Samuti mööblit avalikesse ruumidesse

Eritellimusmööbel projektist paigalduseni aastast 2003

www.ahrens.ee

võim

Vladimir Putin

istub mureneva võimupüramiidi tipus Putini lõppeesmärk pole Ukraina, vaid lääne tsivilisatsioon, mille vihkamise ta KGB nisast imetud musta piimaga sisse jõi.

V LA D IMIR SO RO K I N

eljapäeval, 24. veebruaril pragunes ja kukkus kildudeks „valgustatud autokraadi“ turvis, mis oli Vladimir Putinit kaitsnud eelnevad 20 aastat. Maailm nägi koletist, kes on oma himudest hullunud ja otsustes halastamatu. Koletis oli kasvanud pikkamööda, aasta-aastalt jõudu kogunud, marineerinud oma absoluutses võimus, imperiaalses agressioonis, vihkamises lääne vastu ja kurjuses, mida tekitas Nõukogude Liidu kokkuvarisemise tõttu kogunenud vimm. Nüüd ei pea Euroopa tegelema mitte endise, vaid uue Putiniga, kes on visanud eest „äripartnerluse“ ja „rahumeelse koostöö“ maski. Temaga ei ole enam kunagi rahu. Kuidas ja miks nii juhtus? Peter Jacksoni „Sõrmuste isanda“ filmitriloogia viimases osas peab Frodo Baggins viskama pulbitsevasse laavasse neetud Võimusõrmuse – sõrmuse, mis on toonud Keskmaa asukatele nii palju kannatusi ja sõja –, kuid ühtäkki otsustab ta selle endale jätta. Sõrmuse jõul hakkab tema nägu moonduma kurjaks ja õelaks. Võimusõrmus on tema üle täielikult võimust võtnud. Kõigele vaatamata on Tolkieni raamatul õnnelik lõpp … Kui Putin 1999. aastal põdura Boriss Jeltsini poolt Vene võimutroonile aidati, oli tema nägu üpris sümpaatne ja isegi atraktiivne – ja tema retoorika oli läbinisti mõistlik. Paljudele näis, et Vene võimupüramiidi tippu tõusev mees on intelligentne ametnik, kelles puudub kõrkus ja ülbus, ja kaasaegne indiviid, kes mõistab, et postsovetlikul Venemaal on ainult üks võimalik 88

„Mul pole mingit kavatsust sellest toolist kinni hoida!“ kinnitas Putin 20 aastat tagasi võimule tulles. Illustratsioon Marzufello / Shutterstock

Foto Sergei Karpukhin / Reuters / Scanpix Baltics

tulevikutee: demokraatia. Ta rääkis toonastes intervjuudes demokraatiast päris palju, lubades Vene Föderatsiooni kodanikele jätkuvaid reforme, vabu valimisi, sõnavabadust, inimõiguste järgimist võimude poolt, koostööd läänega ja mis kõige tähtsam, võimukandjate järjepidevat vahetumist. „Mul pole mingit kavatsust sellest toolist kinni hoida!“ kinnitas ta. Nagu kõik teavad, usuvad inimesed Venemaal endiselt oma valitsejate sõnu ja näoilmeid. Ja tol ajal oli see mees „kõigiti meeldiv inimene“, nagu kirjutas Nikolai Gogol peategelase kohta raamatus „Surnud hinged“: diskussioonile avatud, püüab kõiki mõista, tõsine, aga mitte ilma huumorimeeleta ja isegi võimeline iseenda üle nalja heitma. Lisaks toetasid Putinit teatud poliitikud, intellektuaalid ja politoloogid, kes on nüüdseks tema ja ta süsteemi vihased vastased. Osa neist külastas isegi tema kampaania peakorterit, et aidata tal võita tulevad valimised. Ja ta võitiski. Kuid saatuslik Venemaa Võimusõrmus oli juba tema sõrmes ja tegi oma salakavalat tööd. Selle nägusa elava inimese asemel hakkas kuju võtma imperiaalne koletis. Venemaal on võim püramiid. Selle püramiidi ehitas 16. sajandil Ivan Julm – auahne ja armutu tsaar, kes vaevles paranoia ja väga paljude teiste pahede küüsis. Oma ihukaitseväe Opritšnina abil tekitas ta jõhkralt ning veriselt Vene riigis lõhe võimu ja inimeste vahel, sõprade ja vaenlaste vahel. Ja see lõhe muutus kõige sügavamaks kraaviks. Sõprus Kuldhordiga veenis teda, et ainus viis suurt Venemaad valitseda on hakata Venemaa tohutu ala okupeerijaks. Okupeeriv võim pidi olema tugev, halastamatu, ettearvamatu ja inimeste jaoks mõistetamatu. Inimestel ei tohtinud olla muud valikut kui talle alluda ja teda kummardada. Selle tumeda püramiidi tipus istub üksainus inimene, kelle käes on absoluutne võim ja õigus kõigele.

Paradoksaalselt pole Venemaa võimuprintsiibid viimase viie sajandi jooksul vähimalgi määral muutunud. Ma pean seda meie riigi suurimaks tragöödiaks. Meie keskaegne püramiid on püsinud kogu selle aja nii, et pealispind muutub, aga mitte kunagi selle põhiline vorm. Ja alati on tipus olnud Venemaa ainuvalitseja: Peeter I, Nikolai II, Stalin, Brežnev, Andropov … Tänaseks on selle tipus istunud enam kui 20 aastat Putin. Murdnud oma lubadust, hoiab ta toolist kinni kogu oma jõuga. Võimupüramiid mürgitab valitsejad absoluutse võimuga. Ta kannab valitsejale ja tema saatjaskonnale üle arhailisi, keskaegseid vibratsioone, justkui öeldes: „Me oleme oma riigi isandad, kelle väärikust saab ülal hoida ainult vägivalla ja julmusega; olge sama läbipaistmatud kui mina, sama jõhkrad ja ettearvamatud, kõik on teile lubatud, te peate rahvas esile kutsuma hirmu ja aukartust, inimesed ei pea teid mõistma, küll aga kartma.“ Hiljutiste sündmuste järgi otsustades on Vene impeeriumi taastamise idee Putini üle täielikult võimust võtnud. Kahjuks ei hävitanud perestroika laineharjal võimule tulnud Jeltsin püramiidi keskaegset vormi. Ta vaid värskendas selle pealispinda: sünge soveti betooni asemel muutus see nüüd värviliseks ja oli kaetud lääne kaupade reklaamplakatitega. Võimupüramiid süvendas Jeltsini halvimaid omadusi: ta muutus ebaviisakaks, riiakaks ja alkohoolikuks. Tema nägu muutus raskeks liikumatuks maskiks, millelt vaatas vastu häbematu ülbus. Oma valitsemisaja lõpus päästis Jeltsin valla arutu sõja Tšetšeenias, kui see otsustas Vene Föderatsioonist lahku lüüa. Ivan Julma ehitatud püramiidil õnnestus isegi Jeltsinis, lühiajalises demokraadis, imperialist äratada: Vene tsaarina saatis ta Tšetšeeniasse tankid ja pommitajad, määrates Tšetšeeni inimesed surema ja kannatama. Jeltsin ja teised teda ümbritsenud perestroika-loojad jätsid õela võimupüramiidi hävitamata, aga nad ei matnud maha ka Nõukogude minevikku – erinevalt sõjajärgsetest sakslastest, kes matsid natsismilaiba 1950ndatel. Kümneid miljoneid omaenda ko-

MEES VARJUST: Vladimir Putin aastal 1999. Endine KGB-tegelane võeti Läänes vastu ovatsioonidega, sest keegi ei osanud aimata, et võim hakkab talle pähe, ega seda, millised on tema tegelikud eesmärgid.

danikke hävitanud ja riigi ajas 70 aastat tagasi minevikku heitnud koletise laip pandi nurka seisma: küll ta ise mädaneb, uskusid nad. Kuid selgus, et ta polnud surnud. Pärast võimule tulekut hakkas Putin muutuma. Need, kes tema valitsemist algul tervitasid, mõistsid järgemööda, et need muutused ei tõota Venemaale head. Telekanal NTV hävitati, teised telejaamad hakkasid liikuma Putini relvavendade kätesse, seejärel jõustus range tsensuur. Sellest hetkest alates oli Putin väljaspool kriitikat. Venemaa rikkaima ja edukaima firma juht Mihhail Hodorkovski arreteeriti ja mõisteti kümneks aastaks vangi. Putini sõbrad rüüstasid tema ettevõtet Jukos. See „erioperatsioon“ oli mõeldud teiste oligarhide hirmutamiseks. Ja seda see ka tegi: osa lahkus riigist, kuid ülejäänud vandusid Putinile truudust. Mõned neist muutusid isegi tema „tengelpungadeks“. Võimupüramiid võnkus ja selle võnked peatasid aja. Nagu suur jäämägi ujus riik läbi mineviku – kõigepealt Nõukogude, seejärel keskaegse mineviku. 89

Foto Evgeny Odinokov / AFP / Scanpix Baltics

Putin kuulutas, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli 20. sajandi suurim katastroof. Kõigi selge mõtlemisega Nõukogude inimeste jaoks oli selle kokku kukkumine olnud õnnistuseks: oli raske leida ühtainustki perekonda, kes pääses Stalini repressioonide hammasrataste vahelt kriimuta. Hävitati miljoneid. Kümneid miljoneid mürgitati kommunismi aurudega – saavutamatu eesmärgiga, mis nõudis nõukogude kodanikelt moraalseid ja füüsilisi ohvreid. Aga Putin ei suutnud lahti saada KGB ohvitserist eneses, ohvitserist, keda oli õpetatud, et NSV Liit on inimkonna suurim lootus progressile ja lääs on vaenlane, kes on suuteline kõigest korruptsiooniks. Oma ajamasinaga minevikku lennates oli tal tunne, nagu läheks ta tagasi oma nõukogude noorusaega, kus oli end nii hästi tundnud. Tasapisi sundis ta ka kõiki oma alluvaid sinna naasma. Võimupüramiidi pervessus peitub asjaolus, et see, kes istub selle tipus, levitab enda psühhosomaatilist seisundit kogu riigi elanikkonnale. Putinismi ideoloogia on üpris eklektiline. Nõukogude ajale avaldatav austus asub kõrvuti feodaalse eetikaga. Lenin jagab voodit Tsaari-Venemaa ja Vene õigeusuga. Putini lemmikfilosoof on Ivan Iljin – monarhist, vene natsionalist, antisemiit ja valge liikumise ideoloog, kes saadeti Lenini poolt 1922. aastal Nõukogude Venemaalt välja ja lõpetas oma elupäevad eksiilis. Kui Hitler Saksamaal võimule tuli, edastas Iljin talle palavad õnnitlused „Saksamaa bolševiseerimise peatamise eest“. „Ma keeldun kategooriliselt vaatamast Saksamaa viimase kolme kuu sündmusi Saksa juutide vaatevinklist … Liberaaldemokraatlik alistumine on kõrvale heidetud…“ kirjutas ta. Paraku Iljin solvus, kui Hitler slaavlased teise järgu rassiks kuulutas, ja Gestapo võttis ta avaliku kritiseerimise eest vahi alla. Iljini päästis Sergei Rahmaninov, mille järel läks ta Šveitsi. Oma artiklites avaldas Iljin lootust, et bolševismi langemise järel on Venemaalgi võimas füürer, kes aitaks põlvitava riigi püsti. Tõepoolest, „Venemaa tõuseb põlvedelt“ on Putini ja putinistide lemmiklööklause. Samuti võetak90

LILLED PROUA KANTSLERILE: Angela Merkel käis 20 korda Putini juures visiidil. Ta pidas vene liidriga dialoogi, mille tulemuseks oli alade vallutamine Gruusias, Krimmi annekteerimine, Donetski ja Luhanski Rahvavabariikide hõivamine ja sõda Ukrainas.

kellele Lenin andis riigi, siis revolutsioon ei lõpeks, vaid edeneks järgmisesse faasi, milles hukkutakse lääneliku mandumise tõttu.“

Angela Merkel tunnistas, et tema hinnangul elab Putin omaenda muinasjutumaal. se eeskuju Iljinilt selles, et temagi rääkis põlastavalt „Lenini loodud“ Ukraina riigist. Tegelikult ei loonud iseseisvat Ukraina riiki mitte Lenin, vaid ülemraada jaanuaris 1918 ehk vahetult pärast asutava kogu laialisaatmist Lenini poolt. See riik tekkis küll Lenini agressiooni tõttu, aga mitte tänu tema pingutustele. Iljin oli veendunud, et kui bolševike võimuletuleku järel muutuks Venemaa „rahvuse- ja riigivastaseks, välismaalaste ees lipitsevaks, et riik [tükeldada], patriootiliselt põhimõttelagedaks, ei kaitseks suure Vene riigi huve ilma arvestamata hooralike vähemate venelaste [ukrainlaste] huvidega,

„Putini ajal on Venemaa põlvedelt püsti tõusnud!“ skandeerivad tema toetajad sageli. Kunagi tegi keegi nalja: riik tõusis põlvedelt püsti, aga laskus kiiresti neljale käpale: korruptsioonile, autoritaarsusele, bürokraatlikule omavolile ja vaesusele. Nüüd võime lisada veel ühe: sõja. Viimase 20 aasta jooksul on juhtunud palju. Vene Föderatsiooni presidendi nägu on muutunud läbipaistmatuks maskiks, millest kiirgab julmust, viha ja rahulolematust. Tema põhiliseks suhtlusviisiks on saanud valetamine – suured ja väiksed valed, naiivselt pealiskaudsed ja põhjalikult struktureeritud valed. Valed, mida ta paistab ise uskuvat, ja valed, mida ta ei usu. Venelased on oma presidendi valedest kubiseva retoorikaga juba harjunud. Kuid nüüd on ta sellesse valede võrku meelitanud ka eurooplased. Taas lendab ühe Euroopa riigi pea Kremlisse, et kuulata ära tavapärane portsjon muinasjutulisi valesid (nüüdsest tohutu suure ja täiesti paranoilise laua ääres), pead noogutada ja tõdeda pressikonverentsil, et „see dialoog osutus mõõdukalt

Putini sisemist koletist ei äratanud üles mitte ainult meie võimupüramiid ja kuritegelik Vene eliit, kellele Putin oma laualt rasvaseid mahlakaid korruptsioonitükikesi viskab nagu tsaar satraapidele. Seda kultiveeris ka vastutustundetute lääne poliitikute, küüniliste ärimeeste ja korrumpeerunud ajakirjanike ja politoloogide heakskiit. „Tugev ja järjekindel liider!“ See lummas neid. „Uus Venemaa tsaar“ oli nende jaoks midagi sarnast nagu Vene vodka ja kaaviar: ergutav! Tol ajal kohtasin Saksamaal palju Putini imetlejaid alates taksojuhtidest kuni ärimeeste ja professoriteni. Üks 1968. aasta tudengirahutustest osavõtnu tunnistas: „Mulle meeldib teie Putin!“ „Ja miks täpselt?“ „Ta on tugev. Räägib tõtt. Ta on Ameerika vastu. Mitte nagu meie limukad siin.“ „Ja see sind ei häiri, et Venemaal on koletu korruptsioon, vabad valimised ja sõltumatu kohtusüsteem praktiliselt puuduvad, opositsiooni hävitatakse, provintsid on vaesunud, Nemtsov mõrvatud ja televisioonist on saanud propaganda?“ „Ei. Need on teie siseasjad. Kui venelased selle kõigega nõus on ja ei 92

Foto Vene kaitseministeeriumi pressiteenistus / AP / Scanpix Baltics

konstruktiivseks“, ning siis lihtsalt minema lennata. Angela Merkel tunnistas, et tema hinnangul elab Putin omaenda muinasjutumaal. Kui see nii on, siis mis mõte on sellise valitsejaga tõsiselt arutellu astuda? Ta pole kirjanik ega kunstnik; ta peab elama tegelikus maailmas ja vastutama iga oma sõna eest. Merkel, kes kasvas üles Ida-Saksamaal ja peaks mõistma Putini tegelikku loomust, on 16 aastat „dialoogi loonud“. Selle dialoogi tulemused: alade vallutamine Gruusias, Krimmi annekteerimine, Donetski ja Luhanski Rahvavabariikide hõivamine ja nüüd täiemõõduline sõda Ukrainas. Pärast sõda Gruusias ja selle territooriumi hõivamist pakkus „rahusobitaja“ Obama Putinile välja … „reseti“! See tähendab, et ole nüüd, Vladimir, unustame kõik selle ja alustame otsast peale. Selle „reseti“ tagajärg oli Krimmi annekteerimine ja sõda Ida-Ukrainas.

ÄHVARDUSTE KEEL: Enne Ukrainasse tungimist katsetas Venemaa tuumarakette Putini pilgu all. Kui Lääs avaldas sõja vastu protesti, lasi president viia Venemaa tuumajõud kõrgendatud valmisolekusse.

protesti, siis see peab tähendama, et neile meeldib Putin.“ Raudne loogika. Tundub, et Saksamaa 30ndate kogemus ei õpetanud sellistele eurooplastele mitte midagi. Aga ma loodan, et suurem osa eurooplasi sellised pole. Et nad teevad vahet demokraatial ja diktaatorlusel – sõjal ja rahul. Oma valedest kubisevas pöördumises nimetas Putin Ukraina ründamist „militaarseks erioperatsiooniks [---] Ukraina agressorite vastu“. Teiste sõnadega: rahu armastav Venemaa annekteeris kõigepealt „Ukraina hunta“ käest Krimmi, siis päästis Ida-Ukrainas valla hübriidsõja ja nüüd ründab tervet riiki. Umbes sama tegi Stalin 1939. aastal Soomega. Putini jaoks on elu ise olnud alati üks erioperatsioon. KGBs ei õppinud ta ainult põlgust „tavaliste inimeste“ vastu, keda Nõukogude moolokiriik käsitles taastuva ressursina, vaid ka tšekistide tähtsaimat põhimõtet: mitte üht sõna tõde. Kõike peab varjama, salastama. Tema eraelu, sugulased, harjumused – kõik on alati olnud varjatud ja mattunud kuulujuttude ja spekuleerimise umbrohtu. Nüüd on üks asi selgeks saanud: selle sõjaga on Putin ületanud punase joone. Mask on maha tulnud, „valgustatud autokraadi“ turvis mõranenud. Nüüd peavad kõik lääne inimesed, kellele „tugev Vene tsaar“ sümpatiseerib, vait jääma ja mõistma, et 21. sajandi Euroopas on vallandatud täiemõõduline sõda. Agressor on Putini Venemaa. See ei too Euroo-

pale mitte midagi muud peale surma ja hävingu. Selle sõja päästis lahti mees, kelle absoluutne võim on ära rikkunud. Kes oma hullumeelsuses on otsustanud meie maailma kaardi ümber joonistada. Kui kuulata Putini kõnet „erioperatsioonist“, siis mainitakse seal Ameerikat ja NATOt rohkem kui Ukrainat. Tuletagem ka meelde tema hiljutist „ultimaatumit“ NATO-le. Tema eesmärk pole Ukraina, vaid lääne tsivilisatsioon, mille vihkamise ta KGB nisast imetud musta piimaga sisse jõi. Keda süüdistada? Ennast. Venelasi. Peame selle süükoormaga elama, kuni Putini režiim kokku variseb. Ja see kindlasti variseb ning rünnak vaba Ukraina vastu on lõpu algus. Putinism on hukule määratud, kuna see on vabaduse ja demokraatia vaenlane. Inimesed on sellest lõpuks aru saanud. Ta ründas vaba ja demokraatlikku riiki täpselt sellepärast, et see on vaba ja demokraatlik riik. Kuid hukule määratud on hoopis tema, sest tema tahtmine tähendab uut keskaega, korruptsiooni, valesid ja tallamist inimvabadustel. Sest ta on minevik. Ja peame tegema kõik, mis meie võimuses, et see koletis igaveseks sinna minevikku jätta – koos tema võimupüramiidiga. Vladimir Sorokin on üks tuntumaid Vene kirjanikke. Ta on kirjutanud arvukalt romaane, näidendeid, lühijutte ja filmide käsikirju. © Guardian News and Media 2022

Fööniks ja Draakon – Ghana 2021.a antiikviimistlusega värvitrükis hõbemünt Kaal: 50 g Hõbe: 99,9 % Tiraaž: 888 tk

Elu sümbol – Draakon. Barbadose 2021.a kuldmünt hõbedast raamis osaliselt kaetud roodiumi ja platinaga (ripats) Kuld: 1 g / 99.99 % Hõbe: 9,1g / 92,5 % Tiraaž: 2021 tk

Paabulind – Nauru 2022.a antiikviimistlusega hõbemünt osalise värvilise emaili ja kristallidega Hõbe: 99,9 % Kaal: 1/2 kilo (500 g) Tiraaž: 399 tk

Prantsusmaa täiuslikkus – Dior. Prantsusmaa 2021.a hõbemünt Hõbe: 99,9 % / Kaal: 22,2 g Tiraaž: 5000 tk

Igavesti Sinu – Tokelau 2019.a Napoleoni Ingel – värvitrükis südameSaint Helena Tristan kujuline hõbemünt da Cunha 2021.a kuldmünt Hõbe: 99,9 % Kuld: 99.99 % / Kaal: 1 unts Kaal: 20 g Tiraaž: 250 tk Tiraaž: 1500 tk

e st: .e 88 oe ina 180 e-p reg 60 ta ea el i! Os aur i te ood w. fon le p ww i tele õi tu ll v Te

Raffaeli Ingel – Saalomoni saarte 2020.a kuldmünt Kaal: 0,5 g Kuld: 99,99 % Tiraaž: 1000 tk

Kuninganna Elizabeth II Platina troonijuubel – Uus-Meremaa 2022.a hõbemünt Hõbe: 99,9 % Kaal: 31.1 g Tiraaž: 1000 tk

Kolm graatsiat Tristan da Cunha 2018.a Wedgwood portselanist münt Tiraaž: 3000 tk

Tere tulemast, väikseke! – Niue saarte 2022.a hõbemünt Preciosa masinlõigatud kristallikiviga. Hõbe: 99,9 % / Kaal: 31,1 g Tiraaž: 1000 tk

d kingitused s! u t a m a t s u n U tpäevadek h ä t s k te a v erine “Meemesilane” - Salomoni saarte 2022.a osaliselt rodeeritud kuldmünt /ripats Kuld: 99.99 % Kaal: 2 g Tiraaž: 1500 tk

Maailma tuntuimad hõbemündid – Gibraltari 2022.a kuubikukujuline antiikviimistlusega hõbemünt Hõbe: 99,9 % / Kaal: 1 kilo Tiraaž: 199 tk

Tiigri aasta 2022 – Niue Saarte 2022.a hõbemünt osalise kullatisega Hõbe: 99,9 % / Kaal: 5 untsi Tiraaž: 888 tk

Kauplus avatud: E-R 10 –17 • L 11–16 Vana-Viru 5,Tallinn 10111 E-post: pood@aurearegina.ee

Aurea Regina Mündipood – kaasaegse mündimaailma ekspert!

www.aurearegina.ee

Tel: 6018088

ajalugu Fotod Wikimedia Commons

Vene impeeriumi kõige rikkam mees Kui Vene kapitalism oleks saanud 20. sajandil takistamatult areneda, võiks Vtorovite perekonnanimi tänaseks kõlada sama kullatolmuselt nagu näiteks Rothschild. Vene keisririigi kõige rikkamaks meheks tõusnud Nikolai Vtorovit hüütigi Vene Morganiks. 1918. aasta tegi lõpu nii mehe äridele kui talle endale. A LO LÕ H MUS

ihhail Bulgakovi kultusteose „Meister ja Margarita“ üks meeldejäävamaid stseene on Saatana suur ball, kuhu voorib põrgust kokku kõikvõimalikke jätiseid. Mürgitajate, kägistajate ja valerahategijate närustele hingedele pakub seal suurt kontrasti muinasjutuliselt luksuslik pidumaja, mida ehivad elusad linnud ja loomad, rohked lilled, neegerteenrid ning šampanjabasseinid. Romaani tekstist saame veel teada, et hoonel on marmorist seinad, kollakast kivist sambad, kristallviinamarjakobaraid meenutavad lühtrid ning hiiglaslik kamin, mille „külma haigutavasse kurku oleks vabalt mahtunud viietonnine veoauto“. Ballistseen pole läbinisti kirjaniku fantaasia vili, vähemalt kui kõrvale jätta saatanlikud ballikülalised. Mihhail Bulgakov oli koos oma kolmanda naise Jelenaga 1935. aasta aprillis kutsutud Ameerika Moskva saatkonna vastuvõtule ning ta kasutas sellelt ballilt saadud muljeid oma romaanis. Ehkki teoses näeme mõistagi vaid kirjandus94

VENE MORGAN: Nikolai Vtorov 1917. aastal, kui punased tegid riigipöörde ja võtsid kapitalistidelt peagi ära kogu nende vara.

likult töödeldud kollaaži, vastab balli jabur-pompoosne miljöö üldjoontes tegelikkusele: tulbid olid tõesti toodud välismaalt, hoone oli kaunistatud elusate lindudega ja trotskist Karl Radek jootis purju rahva lõbustamiseks kohale veetud karu. Balli korraldas USA esimene saadik Nõukogude Liidus William Christian Bullitt Jr, kes oli tuntud oma luksusearmastuse poolest. 1933. aastal pärast USA-poolset tunnustust Nõukogudemaale saabunud Bullitt oli isiklikult välja valinud maja, kuhu rajati USA saadiku residents ning kus toimus ka ball. Selle toretseva, kaasaegsete kirjelduste kohaselt „peaaegu hiiglaslike proportsioonidega hoone“ oli vahetult enne esimest maailmasõda lasknud oma pere tarbeks ehitada tsaariaegne tööstur ja ärimees Nikolai Vtorov. „Ärimees“ on tema kohta tegelikult vähe öeldud: Vtorov oli Vene impeeriumi kõige rikkam mees, kui keisrit ennast mitte arvestada. Tema varanduse suuruseks hinnati 60 miljonit kuldrubla. Mingil moel näib Bulgakovi ballistseen peegeldavat ka Vto-

rovi saatust. Ball lõpeb äkki, šampanjafontäänid kustuvad ning külalised, kõik need frakkides lurjused ja alasti naised, varisevad põrmuks, saali täidab haualehk. Niipea, kui Vtorov 1914. aastal oma uude uhkesse majja sisse kolis, algas maailmasõda, järgnes revolutsioon ja bolševike riigipööre. Juba 1918. aasta kevadel varises põrmuks ka Vtorov ise.

Rikkus algas Siberist Vtorovite rikkusele pani aluse Nikolai isa Aleksandr Vtorov, Irkutski ärimees, kes rajas ulatusliku kaubamajade võrgustiku. Algse kapitali olevat ta teeninud kullakaevuritele piiritust müües. 1866. aastal sündinud Nikolai õppis isalt kaupmehetarkusi juba alates 12. eluaastast ning asus peagi tööle papa poeleti taga. Juba noorest peast ilmutas ta kalduvust avantüüridele. Näiteks olevat ta mingil moel oma valdusse saanud ametivõimude pitsatid ning vormistanud nende abil võltsdokumendid, millega müüs 135 000 rubla eest maha lõigu Tomski ja Novosibirski vahelisest teest. Tegelikult säärast teelõi-

GARDEROOBID LIUGUKSED RAAMATURIIULID ERITELLIMUSMÖÖBEL

Head ja soodsad lahendused aastast 2010

SOODNEGARDEROOB VÕTA MEIEGA ÜHENDUST:

Müügiesindus: Kadaka tee 70c (3. korrus) Avatud: E-R 10.30 - 18.30 Tel: 538 36700/ 553 9263 kadaka@soodnegarderoob.ee tiina@soodnegarderob.ee www.soodnegarderoob.ee

– KVALITEET MÕISTLIKU HINNAGA!

ku isegi ei eksisteerinud. Loomulikult jõudis asi kohtusse ning isa Aleksandr Vtorov oli sunnitud poja mahhinatsiooni hüvitamiseks maanteeostjale loovutama ühe oma ettevõtetest. Karistuseks selle kuluka tembu eest saatis isa oma energilise poja sinnasamasse Tomskisse, et see seal perekonna ärisid edendaks. Nikolai pühenduski kulla kaevandamisele, nii otseses kui ülekantud tähenduses. Pere ärihaaret laiendas sel ajal ka tütarde abiellumine juhtivate tekstiilivabrikantide poegadega. Aleksandri teine poeg, nime poolest samuti Aleksandr, võttis aga naiseks viinakuninga Pjotr Smirnovi tütre. Sajandivahetusel rajatud firma Aleksandr Vtorov ja Pojad põhikapital ulatus juba 3 miljoni rublani. 1907. aastal omandasid Vtorovid oma peamise konkurendi Stahhejevite ettevõtted, millega muutusid Siberi suurimaks äriperekonnaks. Nüüd algas laienemine Venemaa teistesse regioonidesse. Agressiivse äristiiliga Nikolail oli selles nii suur roll, et kui ta kolis Moskvasse, tunti seal teda juba kuulu järgi kui „Vene Morganit“. Kui isa Aleksandr 1911. aastal suri, olevat tema varandus küündinud 13,6 miljoni kuldrublani ja selle päris Nikolai koos oma vennaga. Nikolai osaks langes umbes 150 kauplust, mitmete tekstiili- ja keemiaettevõtete aktsiad, arvukad trahterid ja võõrastemajad ning 8 miljonit rubla käibekapitali.

Vene esimene ärikeskus Nikolai ei jäänud saadud pärandust nautima, vaid hakkas seda kasvatama. Ta omandas Serpuhhovi puuvillatrusti ja suure osa Danilovski manufaktuurist, võttis koha sisse pankade juhatustes (nt Junkersi pank), andis laene tehastele, raudteele ja laevakompaniidele ning sai Venemaa üheks esimeseks kinnisvaramagnaadiks. Nikolai valdusse läks kaks suurt kullakaevandust ja terve rida masina- ja vagunitehaseid, söekaevandusi, tellisevabrikuid ja tsemenditehaseid. Oma äride kollektsiooni ehteks ostis ta Pobeda, ühe kolmest Venemaal fotomaterjale valmistanud firmast. 1913. aastal rajas Vtorov Moskvasse tänapäeva Slavjanskaja väljakule esimese moodsa ärikeskuse Delovoi Dvor, milles asusid kontorid, poed,

PERERINGIS: Nikolai Vtorov koos poeg Borissi ja tütar Olgaga. Mõlemad lapsed pagesid Venemaalt ja surid Prantsusmaal.

Venemaa rikkaimad 1914. aastal, miljonit kuldrubla Nikolai Vtorov Nobelid Poljakovid Vürst Semjon Abamelek-Lazarev Morozovid

kaubandus, tööstus, pangad masinaehitus, nafta raudteed, kaubandus, pangad, kinnisvara

60 60 49,5

mäetööstus, metallurgia tekstiilitööstus, kaubandus

45 40 Allikas: Forbes.ru

laod, hotell ja telegraaf. Kõik rendipinnad haarati ära juba enne hoone valmimist. Just siis, oma edu tipul, laskiski Vtorov, kes vahepeal oli kõigele lisaks ka abiellunud, ehitada oma perele õdusa kodu Moskvasse aadressile Spassopeskovski põiktänav 10.

Budjonnovka tootja Esimese maailmasõja puhkedes rakendus ka suur osa Vtorovi äriimpeeriumist otse või kaude sõjavajaduste rahuldamise teenistusse. Muidugi tõotas see omanikule suurt tulu. Näiteks peetakse Vtorovit Venemaa moodsa keemiatööstuse üheks rajajaks. Seni toodi tekstiilivärve Venemaale sisse Saksamaalt või valmistati Saksa ettevõtete Vene filiaalides. Esimese maailmasõja puhkedes ei tulnud see enam kõne alla ja Vtorovi initsiatiivil loodi osaühing Russko-Kraska. Aastail 1915–1917 ehitas Vtorov Harkovi kubermangu värvipigmentide tehase ning lisaks ka ettevõtte Koksobensol, mis hakkas tootma lõhkeainet, millele sõja ajal samuti oli suur turg.

Kui Vene armeel tekkis puudus suurtükimürskudest ja muust laskemoonast, rajas Vtorov Moskvasse Lužniki piirkonda kaks granaate ja mürske valmistanud tehast. Esimene neist pandi püsti rekordilise 38 päevaga. Kuna granaate kulus palju, asutas Vtorov kolmanda seesuguse tehase Bogorodskisse (tänapäeva Noginskisse). Ka Vtorovi tekstiiliettevõtted said sõjatellimusi, hakates õmblema sõdurite vorme. Patriootlikud rõivadisainerid andsid neile Kiievi-Vene streletsite riietuse elemente ning just Vtorovi tehastes olevat hakatud esimest korda õmblema budjonnovkaid ehk täitorne – sõdurimütse, mis jäljendasid Bütsantsi sõjakiivrit. Laiemalt tuntuks sai see peakate alles pärast bolševike riigipööret puhkenud kodusõja päevil ning mütsile andis oma nime punane marssal Semjon Budjonnõi. Ka sinelid, kalifeed ning hiljem NKVD poolt nii armastatud nahkkuued tulid Vtorovi õmblusvabrikutest. 1917. aastal jõudis ta aluse panna isegi tervele linnale. Toona asutas ta Moskva lähedale tehase kvaliteetse te97

Foto Shutterstock

PALEE: 1897. aastal ehitatud hoone Irkutskis, mida tarvitas enne revolutsiooni elamiseks Nikolai isa, kaupmees Aleksandr Vtorov. Isa vara ulatus 1911. aastal, mil ta lahkus taevastele radadele, ligi 14 miljoni rublani. Praegu asub majas laste loovuse palee.

rase tootmiseks, mis sobiks tööriistade, masinate ja vedrude valmistamiseks. Sellest kasvas välja terve Moskva eeslinn Elektrostal, kus asub tänaseni palju metallurgia- ja masinaehitusettevõtteid. Muu hulgas tegutseb Elektrostalis Venemaa suurim tuumkütuse tootja Elemaš. Tänapäeval austatakse Vtorovit linna asutajana ning kohalik muuseum korraldab regulaarselt konverentse Vtorovi elu ja pärandi uurimiseks. Koos äripartneritega asutas Vtorov ka autotehase AMO, millest nõukogude ajal sai veoautosid ning riigijuhtide limusiine tootev ZIL.

Saladuslik mõrv Vtorovi äriimpeerium sai järsu lõpu 1918. aasta 20. mail, kui 52aastane ettevõtja lasti oma Delovoi Dvori kabinetis maha. Kes oli mõrvar, on tänaseni selgusetu. Loomulikult on kahtlustatud poliitilisi motiive. Bolševikud olid juba võimul ning klassivaenlane Vtorov olevat aidanud koguda raha enamlaste oponentide toetuseks. Ent leidub ka proosalisem hüpotees. Nikolai Vtorovi jutule olevat ilmunud tema sohipoeg Tomskist, keegi Gudkov. Noormees nõudnud ärimehelt oma ema majandusliku olukorra kindlustamist ning iseendale raha õpingute jaoks. Teise versioo98

Juba noorest peast ilmutas Vtorov kalduvust avantüüridele. Näiteks olevat ta müünud 135 000 rubla eest maha lõigu Tomski ja Novosibirski vahelisest teest. Tegelikult säärast teelõiku isegi ei eksisteerinud. ni kohaselt oli poeg langenud hoopis suurtesse kaardimänguvõlgadesse. Vtorov olevat põhimõtteliselt nõustunud toetust andma, ent keeldunud 20 000 rubla lihtsalt lauale ladumast, nagu Gudkov nõudis. Selle peale olevat sohipoeg võtnud revolvri ja oma isa tulistanud. Haavatud Vtorov olevat jõudnud enne surma kabinetist väljuda ja hoiatada majas viibinud inimesi laskja eest. Kui Gudkov nägi, et need inimesed on uksed blokeerinud ega lase tal kabinetist väljuda, olevat ta ka enda maha lasknud. Veel pöörasema kuulujutu kohaselt olevat Vtorov aga hoopis lavastanud enda mõrva, et seejärel märka-

matult välismaale kaduda. Arvestades, mis Venemaale jäänud tööstureid ja muid klassivaenlasi ees ootas, olnuks see kahtlemata tark tegu. Vtorovi matuseid on nimetatud Vene suurkodanluse viimaseks kokkusaamiseks. Matuserongkäik oli versta pikkune ning lisaks kodanlastele sammusid selles ka lihtsad töölised ja isegi mõned vastsed punakomissarid, kes mälestasid vabrikute rajajat. Ainuüksi lilli olevat toodud üheksa vankritäit. Matusetalitus viidi läbi Vtorovi uhkes äsja valminud kodumajas. Loo autor on ajakirja Imeline Ajalugu toimetaja.

VASTUVOOLU UJUV VEEFIRMA

Saku Läte tähistab sel aastal oma 25 aasta juubelit. Selle aja jooksul on ettevõte teinud läbi totaalse muutumise ning tulnud väljakutseid täis olukordadest võitjana välja. Tekst: Teele Teder

aheksa aastat tagasi vahetus Saku Lätte tegevjuht. Uueks juhuks sai Aleksei Filippov, kes hakkas teed rajama hoopis uuteks lä henemisteks. „Varem müüs Saku Läte lihtsalt vett ja see oli kõik,“ ütleb Aleksei ajale tagasi vaadates. Tänaseks on eesmärgiks võetud pakkuda kliendile parimat – nii vee, kohvi kui ka teenusena. „Lõimegi strateegia, kus soovisime olla premium-klassi partner ning töötasime välja ühised teenindusstandardid nii autojuhtidele, müügile, klienditeenindajatele kui ka kõigile teistele spetsialistidele. Meie jaoks ei ole töö tehtud sellega, kui oleme kliendiga lepingu sõlminud. Peale seda võib öelda, et töö alles algab.“

Sammu võrra ees

Veerandsaja aastaga on ettevõtte kasv olnud märkimisväärne. Tänaseks on Saku Lättel üle 10 000 kliendi ning viimase aja prioriteetsemaks ülesandeks on nende ootustele vastamine ning selle kaudu lojaalsete klientide kasvatamine. „Täna on klient palju nõudlikum kui näiteks kümme aastat tagasi ning tahabki oma raha eest ka rohkem saada,“ teab A leksei ning lisab, et ootuste täitmine premium-standardite järgi on kogu Saku Lätte tiimi eesmärk. Nii ollakse kliendi ootustest pidevalt sammu võrra ees. „Paljud näevad vaeva uute klientide saamiseks, kuid meie pingutame ka selleks, et hoida olemasolevaid,“ ütleb Aleksei.

Head kriisi ei saa raisku lasta

Koroonaaja kriis oli ettevõttele üks viimaste aastate suurimaid õppe-

MIKS PLASTPUDELID? Keskkonnateemad on Saku Lättele väga südamelähedased. Aeg-ajalt uuritakse neilt, miks nad kasutavad klaasi või puidu asemel plastpudeleid. Sellel on mitu põhjust. „Plast on hea, kui seda õigesti kasutada. Meie kasutame oma pudeleid maksimaalselt nii palju kordi kui võimalik ehk viiskümmend korda, seejärel saadame need purustamisse, kus toodetakse neist uued pudelid,“ kommenteerib Airi Freimuth, Saku Lätte turundusjuht. Nii klaaspudeli kui ka puidust vaadi kahjuks räägib Airi sõnul nende raskus. „Osal inimestel võib olla väga raske neid vahetada. Klaas võib osutuda ka ohtlikuks, kui see näiteks puruneb.“ Airi ütleb ka, et materjalide vahetus nõuaks praeguste transpordiviiside muutmist. „Praegu transpordime plastpudeleid spetsiaalsete alustega, mis on ehitatud nende pudelite tarbeks. Kui kasutaksime klaasi, vajaksid autod lisapehmendusi, mis tähendaks, et auto mahutaks oluliselt vähem. See tähendaks aga autode juurde ostmist ja rohkem sõite. See oleks keskkonnale kahjulikum ning poleks roheline mõtteviis, vaid pigem rohepesu, sest meie ökoloogiline jalajälg oleks oluliselt suurem,“ ütleb Airi ning lisab, et nende kasutatavat plasti kasutatakse ka beebipudelite tootmiseks.

tunde, millest võib öelda, et tuldi võitjatena välja. „Kui kontorid olid tühjad ja pandi sisuliselt teadmata ajaks kinni, sooviti ka meie renditud veeautomaadid meile tagastada ning leping üles öelda. Ajad olid väga ebaselged ning keegi ei teadnud, mida lähitulevik tuua võib.

Istusime korraks maha ja mõtlesime, mida teha. Otsustasime, et las aparaadid jäävad kliendi juurde ning ütlesime, et okei, ärge makske meile. Kaotasime sellega küll palju raha, aga võitsime klientide lojaalsuse, sest olime nendega ka raskel ajal.“ Kuigi koondamisi oli samal ajal palju, ujus Aleksei vastuvoolu ning kinnitas kõigile töötajatele, et Saku Läte ei koonda ega kärbi ka kellegi palka. „Ma nägin, et enne selle väljaütlemist olid töötajad mures, et mis neist saab. Peale kinnituse saamist, et me jätkame vanaviisi, oli neil taas ressurssi, et 100% oma tööülesannetele pühenduda.“ Vähe sellest, Aleksei kasutas „head kriisi“ maksimaalselt ära ning palkas suurte koondamiste tõttu tööturul vabaks jäänud juhte. „See oli hea aeg äri kasvatada.“ Kokkuvõtvalt ütlebki Aleksei, et koroonaajaga küll kaotati palju raha, kuid kasvatati nii klientide kui ka personali lojaalsust, mis on hindamatu väärtusega. Lisaks koliti esindustega uutele pindadele nii Pärnus kui ka Jõhvis ning lasti ehitada uus Saku Lätte maja Tartus. „Kui tegemist pole just maailmalõpuga, siis usun, et igast situatsioonist on midagi võita. Peab lihtsalt korraks maha istuma ja mõtlema, et mis me selles olukorras teha saame.“

Töö peab olema fun

Saku Lättes on inimesed rõõmsad. Kõik 110 töötajat on hästi hoitud. „Töö peab olema fun,“ ütleb ta. Aleksei on juht, kellele ei meeldi koosolekud. „Saku Lättesse tööle asudes ütlesin kohe, et siin on liiga palju koosolekuid. Säästame aega ja ärme tee neid nii palju. Ma olen kogu aeg oma töötajate jaoks vaba. Kui on küsimus, tule küsi ja leiame lahenduse.“ Aleksei on seda meelt, et protsessid ei pea olema keerulised, vaid tulemuslikud. „Mis me nende formaalsustega saavutame? Mitte midagi. Rõõmsad inimesed teevad palju tulemuslikumat tööd,“ ütleb ta. Sa ku Lättes on töötajatel vähem stressi ning töökeskkond äärmiselt mõnus. Seda tõestab ka fakt, et keskmine tööstaaž on Saku Lättes tervelt 12 aastat. „Meil ei ole sellist asja, et inimesed kardaks oma mõtteid välja öelda. Meil ei ole hirmuvalitsust. Kui inimese peas on hirm, siis see blokeerib osa ajust ja takistab tööle pühendumist,“ ütleb Aleksei ning lisab, et tema töö on hästi tehtud, kui kõikide töötajate silmad säravad. Tundub, et see eesmärk on küll 100% täidetud!

MERXU KAUPLEMISPLATVORM AVAB EESTI ETTEVÕTETELE UUE EKSPORDIVÕIMALUSE ÜLE EUROOPA Uutele turgudele sisenemine on kulukas ja aeganõudev, mistõttu on ettevõtjatele teretulnud iga võimalus oma toodangut potentsiaalsetele klientidele esitleda. Rahvusvahelise äri edendamiseks loodud kauplemisplatvorm merxu.com ühendab endas mõlemad pooled – nii ostu- kui ka müügivõimalused – ja seda nüüdseks juba ligi kümne Euroopa riigi vahel, kusjuures järgmiseks liitujaks on võimalusterikas Saksamaa turg.

jaoks on oluline, et liitunud ettevõtjad saaksid uuest platvormist maksimumi võtta,” ütleb MerXu Eesti tegevjuht Kaido Raja. “Soovime tuua ettevõtjatele sisuliselt rahvusvahelise äri võimalused otse arvutisse või nutitelefoni.” Mõte luua rahvusvaheline ostu-müügiplatvorm tekkis 2019. aasta septembris tippjuhtidel, kes tahtsid teha ära midagi uut ja globaalset. Järgnes põhjalik eeltöö, ideede genereerimine ja platvormi arendamine. Platvorm lansseeriti 2020. aasta novembris ja seda toetavad mitmed rahvusvahelised investorid. Praegu töötab MerXus juba üle 60 inimese ja ettevõtte eesmärk on laieneda võimalikult paljudele turgudele. Hetkel tegutsetakse Eestis, Leedus, Tšehhis, Poolas, Slovakkias, Rumeenias ja Ungaris ning kohe on avanemas Saksamaa ja Läti turud. “Eraisikult eraisikutele ja ühe riigi põhiselt on loodud palju ägedaid lahendusi, aga ettevõttelt ettevõttele on rahvusvahelise platvormi ehitamine märksa keerukam, näiteks peab tegelema ettevõtete taustakontrolli ning erinevate seaduste ja nõuetega. Vastupidiselt arusaamadele ei ole Euroopa sugugi ühtne turg, vaid sisuliselt igal riigil on omad nõuded,” räägib Raja. “Lisaks on eelarvamused – näiteks paljud Eesti ettevõtted kardavad müüa Poola, arvates, et sealsed kaubad on nii odavad, et nad ei suuda seal läbi lüüa. Meie võime kinnitada, et Eesti tooted suudavad turgu võita nii Poolas kui ka Tšehhis!”

Miks MerXu on parem kui teised “ostan-müün-vahetan”platvormid?

“M

erXu on loodud kõigile ettevõtjatele, olgu tegemist suure kontserni või väikese ühemehefirmaga. Tegemist ei ole lihtsalt järjekordse passiivse ostu-müügi leheküljega, vaid pärast liitumist võtab meie tee-

nindaja uue kliendiga ühendust ja uurib personaalselt tema eesmärke ja plaane ning tutvustab MerXu võimalusi. Hoiame igal võimalusel oma kliendi kätt, et aidata tal paremini eesmärke saavutada, näiteks aitame tootekatalooge üles laadida. Äri tehakse siiski inimeste vahel ja meie

Raja sõnul on neid põhjuseid palju. “Esiteks oleme keskendunud ettevõtjatele, teiseks teeme midagi tervele Euroopale – jah, hetkel oleme limiteeritud turgudel, aga käib pidev laienemine, et olla iga kliendi jaoks olemas ja pakkuda talle teenust tema emakeeles. Väga palju potentsiaali pakkuv on kohe avanev Saksamaa turg, mis on Euroopa suurim ühe riigi sisene turg. Eesti tootmisettevõ-

tetele on see suurepärane võimalus müüa Saksamaal oma tooteid kontorit avamata ja ilma müügimeheta.” Teiseks on enamik müügiplatvorme spetsialiseerunud ühele-kahele konkreetsele valdkonnale, kuid MerXus on kaubad selekteeritud kümnesse kategooriasse, näiteks keemia, ehitus, elektrotehnika, sanitaartehnika, masinad, ohutus, tööriistad professionaalidele. MerXu tegeleb süvitsi sellega, et toodete kategooriapuu oleks loogiline ja lihtsalt kasutatav. Eeliseid on veel palju. Näiteks registreeritakse MerXus nii ostjad kui ka müüjad, et tagada maksimaalselt turvaline ärikeskkond, kus teisel pool ekraani on alati kontrollitud taustaga partner. Kriteeriumid liitumisel on ranged, näiteks jälgitakse, et ettevõtte krediidiajalugu oleks korras ja puuduksid võlad. Kliendid hindavad kõrgelt suhtlusakent ehk messenger’i, kus ostja ja müüa saavad mugavalt omavahel suhelda, alustada ja lõpetada tehinguid, rääkida läbi kõik tehingut puudutava, näiteks hinna, koguse, tarne, kvaliteedi vms osas, samuti laadida üles dokumente. Suhtlusaken on varustatud automaattõlkega, mis tähendab, et eestlane kirjutab oma küsimuse tšehhile eesti keeles, vastab tšehh enda emakeeles ja kogu jutt saab masina abil tõlgitud. Päringu abil on võimalik edastada ka ostusoov tootele või teenusele, mida otsite. MerXu võimendab päringuid, võttes ise ühendust potentsiaalsete müüjatega nii platvormipõhiselt kui ka väljastpoolt ja viies pooled kokku. Samuti ollakse

abiks klienditeeninduse osas. Abi pakuvad reaalsed inimesed, kes vastavad teie kirjadele ja telefonikõnedele. Samuti pakutakse parima hinna garantiid: kui leiate mõne kauba mujalt soodsamalt, saab MerXust osta sama kauba konkurendi hinnaga, millele rakendub lisaks 10% allahindlus. Selle aasta lõpuni on transport 25–330 euro suuruse ostu korral rahvusvaheliste tehingute puhul tasuta – transpordi hüvitab MerXu nii ostjale kui ka müüjale.

Uued võimalused Eesti tootjatele

Lähiajal on MerXu kaasamas ka teenust pakkuvaid või allhanget tegevaid ettevõtteid. “Idee on teenusepakkuja teenuse ostjaga kokku viia. Eesti on teada-tuntud kui kvaliteetne allhankeriik, siin toodetaks allhanke korras tooteid autodest ja lennukitest kuni kosmosetehnikani välja. Seega võib väga kindlalt väita, et Eesti on atraktiivne riik näiteks Saksa suurtele tootjatele, kes otsivad kvaliteetseid ja usaldusväärseid allhankĳaid,” räägib Kaido Raja ning lisab, et poolte kokkuviimine käib sel juhul samamoodi nagu ka ostu-müügitehingute puhul. “Tootjaettevõte võiks listida üles omale sobivad teenused ja valdkonnad ning ostjaettevõte saab otsida vastava tegevusvaldkonna allhankijat ja suhelda juba otse läbi merXu messenger’i. Messenger on automaattõlkega ja läbi selle saab omavahel jagada projekte, tööfaile,

pakkumisi, sertifikaate, arveid ja kõike muud vajalikku,” selgitab ta.

Eesseisvad väljakutsed on ühtne maksusüsteem ja efektiivne logistika

Vä h e m a l t 2 02 2 . a a s ta suve n i o n merxu.com-i kasutamine tasuta – tasu ei võeta ei liitumise ega tehingute eest, sest see ei ole praegu investorite eesmärk. Eesmärk on kasvada võimsalt ja kiirelt ning luua korralik kliendibaas, sest mida rohkem on platvormil kliente ja kaupu, seda soodsamaid hindu saab pakkuda. “Meil on tegelikult hetkel kaks väljakutset, mida soovime lähiajal lahendada. Esiteks riikidevaheline maksmine ehk ühtne maksusüsteem, et kõik maksed saaks väga lihtsalt, kiirelt ja turvaliselt tehtud,” toob Raja välja. Teine eesmärk on leida hea logistikasüsteem. Hetkel toimub toodete transport müüja poolt ja vastutusel. “Tahaksime ka seda protsessi kiirendada, et ostja otsustusprotsess saaks toimuda juba MerXu platvormil, sest ta näeb kohe hinda ja tarneaega.” Kolmas väljakutse on aga leida MerXusse tööle sobivaid inimesed – kuna ettevõte areneb kiirelt nii uute turgude kui ka kliendibaasi näol, on oodatud inimesed, kes on põhjalikud, avatud ja huvitatud rahvusvahelisest tööst. Liituge MerXu platvormiga siin: www.merxu.com Soovitage MerXut ka sõbrale ja teenige selle pealt raha!

esimene töökoht Foto Igor Taro/Õhtuleht

VÕIMUMÄNGUD: Marina Kaljurand soovis saada kohtunikuks, kuid tuntuks sai hoopis diplomaadina. Sel pildil vestleb ta veebruaris 2006 Eesti suursaadikuna president Vladimir Putiniga.

Marina Kaljurannal

on iga töökohavahetuse puhul eriline komme Europarlamendi saadik Marina Kaljurand unistas kohtuniku tööst. G R E E T E L E H E P UU

inu ema õpetas mulle nii: iga uut töökohta tuleb tähistada tordi ja lilledega, see on hea enne. Neid sõnu olen endaga kaasas kandnud ja ka oma lastele edasi andnud. Esimest korda oli põhjust torti osta 14aastaselt. Ilmselt tööharjumuse loomiseks sokutas ema mind kuuks ajaks Tallinna botaanikaaia rosaariumisse tööle. Kui see aeg lõppes, tegi töödejuhataja mulle rosaariumis kasvanud roosidest suure ja imeilusa kimbu! Lilledele niisiis raha ei kulunudki, aga kreemitordi ostsin küll enda palgast juurde. Minu unistus oli saada kohtunikuks. Teadsin seda juba keskkoolis 102

ning 10. ja 11. klassi järel õnnestus mul tööle saada kohtusekretäriks. Kribasin pastakaga üles kõik, mis kohtusaalis räägiti (minu lemmikud on terava otsaga pastakad). Valdavalt dokumenteerisin abielulahutuste kaasusi – mida ütles üks pool, mida teine. Kiirkirjutamine ja lühendite kasutamine, sh juriidilised terminid, said ruttu selgeks. Praegu on tavaks, et kohtusaalis räägitu salvestatakse, toona seda ei tehtud, niisiis tuli kõik kiiresti ja täpselt kirja panna. Esialgsed kirjutised tuli õhtutundidel ka korralikult ümber kirjutada. Vaid mõnel üksikul juhul pidin tekstid masinas ümber lööma. Neil aastatel (ja see kulus hiljem ülikoolis marjaks ära) oskasin pikki tekste kirja panna nii, et käsi ei vä-

sinud. Kahjuks väsib nüüd käsi juba ühe A4 kirjapanekul... See oli põnev aeg, mul oli väga huvitav näha, kuidas kohtud töötavad. Nägin lähedalt, kuidas töötavad prokurörid, advokaadid, aga see mind ei paelunud (kuigi sain juuraõpingute lõpus advokatuurist ka kutse). Ikka kohtunikuks! Ilmselt ei näinud ka raskemaid protsesse seepärast, et mind sooviti säästa. Olin ju ka noor ja kogenematu, keskkooliõpilane. Ükskord võeti mind kaasa Patarei vanglasse. Seegi on kadunud maailm – komme, et kohtunikud käivad vanglas istungitel, mitte vastupidi. Ma ei olnud kunagi vanglas käinud, ei teadnud, mida karta või oodata, seega hirm oli naha vahel küll. Hoidsin hästi kohtuniku ligi. Patarei vangla oli ikka üks jube koht. Meid viidi suuremat sorti ruumi, kuhu toodi ka kriminaalasjas kinnipeetav (tema kaasuse üksikasju kahjuks ei meenu). Istung oli kiire ja ei midagi keerulist, seega ei saanud ma kuidagi ka mõistetes eksida. Palka teenisin neil kahel suvel täitsa korralikult. Ilmselt sai enamik rahast koju minu ja mu ema ühisesse perekassasse pandud. Kohtunikku minust ei saanudki. See oli põhimõtteline otsus, mille langetamine oli raske ja tol hetkel kurb. 1986. aastal ehk nõukogude ajal pidi kohtunik kuuluma NLKPsse või olema selle liikmekandidaat. Mu abikaasale oli see täiesti vastuvõetamatu. Meie peres komparteisse ei kuuluta, ütles ta. Mind parteipileti omamine ei morjendanud, see tundus pigem lihtsalt kohustuslik bürokraatlik samm. Uskusin, et oleksin olnud aus ja õiglane kohtunik, mitte nõukogude süsteemi käepikendus. Vaidlesime selle üle, rääkisime pikalt. Siis otsustasin, et küllap pakub elu ka teisi võimalusi. On huvitav, et liiga palju torte töökohtade vahetamise puhul ma osta saanud polegi. Esimene koht pärast ülikooli oli majanduskoolis, kus õpetasin juba ise kriminaal- ja riigiõigust, kuni 1991. aastal kutsuti mind välisministeeriumi. Seal veetsin eri osakondades töötades järgmised 26 aastat, kuni sain välisministriks, siis riigikogu liikmeks ning kõige viimati saadikuks Euroopa Parlamendis.

TÄISTEENUSLIISINGU EELISED Äri- ja erakliendi eripakkumised Igakuised fikseeritud tasud ühel koondarvel Kõik hinnas teenus (kindlustused, hooldused, asendusauto) Garanteeritud mugavus ja personaalne teenindus Bilansiväline lahendus ärikliendile Sõiduki digitaalne kahjukäsitlus Võimalik tagastada vana sõiduk uue sissemakseks Paindlik autovahetus perioodi kestel või lõppedes Asendussõiduk tellitud auto saabumiseni 24/7 teeninduskeskus Partnersoodustused

liising@avis.ee +372 667 1501

myavis.ee

TANTS KESTAB VEEL: Praegu seksuaaltervise asjatundja ning koolitajana tuntud Epp Kärsin (keskel, heledate juustega) koos Monika Tuvi (vasakul) ja ansambliga Caater. Foto Erakogu

Epp Kärsin

teenis esimese palga Caatri tantsijana Finantssõltumatus on mulle oluline nagu tantski – tantsin seni, kuni jalad kannavad! G R E E T E L E H E P UU

lin 14, kui kolisin vanematekodust ära ja läksin rõivadisaineriks õppima ja alustasin iseseisvat elu. See oli minu valik ja olen tänulik selle otsuse eest. Pidin ise hakkama saama, selle rahaga, mis vanemad mulle andsid. See polnud keeruline, sest olen eluaeg olnud pigem kokkuhoidlik ja hoolega raha lugenud. Teiselt poolt olin aga väga elunäljane. See andis tõuke hakata endale lisaraha teenima. Kui Tartus sai kool lõpetatud, suundusin edasi õppima Tallinna Kergetööstustehnikumi rõivadisaini ja modelleerimise erialale. Nägin koolis plakatit, milles teatati, et juhendaja Monika Sjomgina tantsutrupp võtab vastu uusi tüdrukuid. Olen kogu oma elu tantsinud, ilmselt on tantsugeen emalt-isalt, kes rahvatantsu trennis tuttavaks said. Hakkasingi seal trennis käima ja varsti olin juba ööklubides esinemas. Kord õnnestus klubis Venus klubitantsijate 104

võistlusel esikoht võita. Samal õhtul jäin silma Monika Tuvile, kes kutsus mind tantsima ansamblisse Caater. Caater tundus mulle toona väga äge ja popp ansambel, olin neist ajalehest lugenud ja nüüd äkki oli mul endal võimalus olla osa sellest bändist – see oli ühe noorpõlve unistuse täitumine! Esinesime Caatriga kontsertidel Soomes, lisaks kõikvõimalikes Eesti ööklubides ja olen olnud ka taustatantsija ansamblile No Big Silence, kui nad „Seitsme vapra“ suvetuuril käisid. Kuna ma ei ole kunagi tundnud endast edukamate suhtes aukartust (austust küll), siis ei tekkinud bändi kuulumisega ka üleolevat tunnet teiste suhtes. Caater oli lõbus kamp, aga mingisugust enesehävituslikku rock’n’roll’i elustiili meil ei tekkinud. Elu on mind hoidnud; kuigi meelelahutusmaailmast võib seda oodata, ei ole ma šaakalite kätte sattunud. Palju aitas ka Monika elutarkus. Sarnase maalt linna tulnud tüdrukuna

oskas ta mulle olla teejuht, ta oskas olla suurepärane teejuht. Öösel klubides tantsimas käimine ei tähendanud, et oleksin kooli pooleli jätnud. Lõpetasin selle heade hinnetega. Esialgu oli esinemisi ka vähem, kohustuste kasvades hilinesin mõnikord esimesse loengusse, sest kuigi ma alkoholi ei joonud ja muid meelemürke ei tarvitanud, siis oli see ikkagi öine töö ja esinemine andis sellise adrenaliini ja õnnehormoonide ülekülluse, et koju jõudes läks tunde, enne kui uni tuli. Tants, see on minu jaoks siiani puhas teraapia! Sageli tuli kell 2.30 koju jõudes järgmiseks päevaks kohe ka esinemisriided ära pesta. Kuid lapsepõlvest oli mulle sisse jäänud oluline põhimõte, et kui jõuad lustida, pead jõudma ka kohustusi täita. Kohusetunne oli miski, mis ei kadunud vanemate juurest ära kolimisega. Olen alati oma valikute eest vastutuse võtnud. Kui meil bändiga esinemisi polnud, astusime Monikaga üles Venuse klubis. Tantsimine nõuab väga suurt füüsilist vastupidavust. Esinesime õhtu jooksul kolm korda, iga kord tantsisime 15–20 minutit järjest. Teenistus ei olnud sugugi paha, 500 krooni õhtu kohta. Üliväiksest Kobratu külast linna tulnud tüdrukule oli see suureks abiks. Caatriga Soomes esinedes oli teenistus külluslikum veel. Minule see küllus ka sobib, raha on mulle alati meeldinud. Võisin olla seitsmeaastane, kui mõistsin, et palgatöö, mis võimaldab ainult 28 puhkepäeva aastas, ei ole minule loodud. Kuidagi on nii läinud, et olengi saanud kirega teha tööd selles valdkonnas, mis mind ennast kõnetab ja silmad särama paneb. Tants kui töö hakkas soiku jääma 23–24aastaselt. Pikalt olin treener ja lõin enda tantsutrupi, aga ühel hetkel tundsin, et aeg on ümber. Ma pole kunagi elus kartnud muutusi, vastupidi – see tunne, kui saad luua midagi täiesti uut, on põletavalt äge! Finantsiline sõltumatus tähendab minu jaoks siiani iseseisvust, laristaja pole ma endiselt. Ostan vähe, kuid kvaliteetseid asju. Usun ka täna, et kui teen kirega midagi, mida inimesed vajavad, ja teen seda enda ja teiste jaoks nii hästi ,kui oskan, siis küllus on ainult boonuseks!

Martin Heremi

esimene katse karjääri teha kukkus täielikult läbi Kaitseväe juhataja Martin Herem on läbi ja lõhki metsamees. G RE E T E LE HE P UU

inu kõige esimene püüdlus karjääri teha ebaõnnestus täielikult. Pärast esimese klassi lõpetamist viidi meid köögiviljapõllule kõplama. Pidasin seal vastu kella kaheksast poole üheteistkümneni, jätsin siis kõpla posti äärde ja kõndisin paariteise kilomeetri kaugusele koju tagasi. Vist juba järgmisel päeval võttis isa mind Järvamaa metskonda tööle kaasa võsa lõikama. Sihtide puhastamisest, harvendus- ja valgustusraiest, metsa istutamisest, käbide korjamisest ja puukoolis rohimisest sai vaheaegadel minu taskuraha teenimise võimalus järgmiseks 11 aastaks ehk keskkooli lõpuni. Vast kõige enam tekitas elevust, kui sain ülesandeks tulevalves istuda. See oli tähtsaim töö, sest tulevalves olija pidi raadiosaatjaga võimalikust tulekahjust hädakutse teel teada andma. Mõne tulekahju kustutamisel osalesin isegi. Esimesest tööpäevast peale oli selge: kui tööd ei tee, siis raha ei saa. Palka sain vastavalt sellele, kui palju oma ette antud sihist võsast puhastada jõudsin. Eks vist ei osanud keegi väga oodata, et minusugune juntsu päriselt töölõigul edasi liigub. Ametlikult muidugi oli objekt ka isa nimel, aga kõik teadsid, kes tegelikult sinna läheb. Objekt asus umbes kilomeetri kaugusel kodust. Hommikul sõitsin jalgrattal metsa, kaasas ema tehtud võileib ja köömnetee, pärastlõunal tulin koju tagasi. Algklassilapsena veel täispäevi ei teinud.

Foto Tiit Blaat

VABA EESTI ANDIS TEISE SUUNA: Kaitseväe juhatajast Martin Heremist oleks nõukogude võimu jätkudes saanud ilmselt metsamees.

Töö käis esialgu kiiniga. Ohutusinstruktaažiks öeldi, et ära sellega endale jalga löö. Ja ega ma löönudki. Aastate jooksul tuli vaid väiksemaid plaasterdamisi ette. Umbes 1990. aastal sain Husqvarna võsasae – see oli haruldus! Kahtlemata tegid töö põnevamaks metsloomad, kellega kokku sattus. Kord jäin koduteel silmitsi kährikuga. Ega ma teise või kolmanda klassi lapsena täpselt ei teadnud, kes need kährikud on, seisin siis ja ootasin igaks juhuks pool tundi. Õnneks huntide ja karudega ei kohtunud. Paljud minu sõbrad leidsid samast taskuraha teenimise võimaluse. Metsas jõlkuda, vahel tööd teha ja selle eest raha saada – see oligi meie huvi ja hobi kooli kõrval. Olen vist pigem loodud töömeheks kui investoriks, selline hulkur Robin, kes elab ühes päevas. Väikse-

mana hoidsin kahtlemata rohkem kokku ja valisin hoolega, mida osta (olgu siis mängupüstol või puutööpeitlid). Vanemaks saades kulus metskonnas teenitud palk juba tühisemate asjade peale. Jätame vast nimetamata, mida üks noormees viimases keskkooli klassis enda raha eest ostma hakkas... Ütlen vaid nii palju, et eks jaanipäevaks pidid rahad taskus olema. Kui poleks saabunud Eesti Vabariiki, ei oleks minust arvatavasti sõjaväelast saanud ja oleksingi metsas jätkanud, õppinud metsandust lisaks kutse- või kõrgkoolis. Patriotism ja huvi kaitseväe vastu tõmbas aga teise suunda. Neis Järvakandi ümbruse metsades, kus sirguvad ka minu istutatud puud, käin praegugi jahimehena. Võsalõikajat kätte võttes pean aga tunnistama, et ässa vilumus on nüüdseks kadunud... 105

õnne valem

Lootusrikkaks saamise õpetus Kui tahad rikkaks saada, kogu psühholoogilist kapitali.

Foto Anu Hammer

TI I N A J Õ G EDA

„K

ui jumal sulgeb ukse, siis avab ta kuskil akna.“ Arvatakse, et see on Piibli tsitaat, aga ei ole. Maailmakuulsaks tegi selle lause hoopis nunn Maria, kellele pani need sõnad suhu Oscar Hammerstein muusikalis „Helisev muusika“. Ja see mõttekäik on Piiblist, lihtsalt Maria tsiteeris tüviteksti valesti. Lisaks vaimulikele on lootuse pakkumine viimasel kahel aastal tõusnud ka psühholoogide töös olulisele kohale, sest koroonakriisist kurnatud inimeste vaimu tuleb ju turgutada. Stress, tavapärase elurütmi kadumine ja teadmatus, mis tulevik toob, on meie meele proovile pannud. Aga siiski andis lootust teadmine, et kevadel viirusega nakatumine väheneb ning tulevad tõhusamad vaktsiinid ja ravimid. Ja siis – kõmaki! Sõda meie kodu lävel! Kuidas säilitada lootust, kui uksed ja aknad plahvatustes eest lendavad? Ameerika Psühholoogiline Assotsiatsioon on lootuse ilusti defineerinud: see on „positiivsete kogemuste ootus, samuti ootus, et potentsiaalselt ähvardav või negatiivne olukord ei realiseeru või päädib lõpuks ikkagi positiivse lahendusega“. Uskumiseks, et head asjad juhtuvad kõigest hoolimata ja soovitud eesmärgid täituvad, on vaja optimismi. Ameerika psühholoog Everett Worthington ütleb, et lootus pole sama mis paadunud optimisti Pollyanna (väike orb Pollyanna mõtles enda kurvas elus vastu pidamiseks rõõmumängu, kus igas halvas seigas tuli vastukaaluks leida midagi head) vääramatu usk positiivsesse tulevikku. Pigem tähendab lootmine motivatsiooni selle parema tuleviku poole liikumiseks. Lootusrikkad inimesed mitte lihtsalt ei usu, et head asjad juhtuvad, vaid nad usuvad, et see toimub nende tege-

106

vuse tulemusena, kui ka vahepeal tuleb põrgulikest Prõpjati soodest läbi käia. Uuringud kinnitavad, et lootusrikkus on otseses seoses sotsiaalse, vaimse ja ka füüsilise heaoluga. Lootmine annab parema enesetunde ja tervise! Ta mõjub nagu turvapadi või kuulivest. Lootusrikka inimese eluga rahulolu on suurem, tema sportlikud ja akadeemilised saavutused on paremad, ta töötab efektiivsemalt ning tema suhted ümbritsevatega on kvaliteetsemad. Miks? Sest nad usuvad oma õnnetähte, mis toob raha, armastuse ja avab uksed-aknad kõigele heale. Varem või hiljem, aga toob. On uuritud ka raskelt haigeid, kes põevad vähki või elasid üle infarkti. Optimistlikud inimesed, kes tegid hoolega taastusravi harjutusi ja võtsid korralikult rohtu, said varem haiglast välja kui need, kes arstide ettekirjutustesse ei uskunud. Hollandi meditsiinipsühholoog Johan Denollet uuris südamehaigeid. Ta märkas seaduspära, et üks inimene võib saada infarkti ja langeda sellest masendusse, teine aga ei lase raskel haigusel oma meeleolu mõjutada. Positiivse ellusuhtumisega patsiendid paranesid jõudsamini. Selle seaduspäraga arvestavad arstid üha enam, püüdes haigetele positiivseid emotsioone pakkuda (just seepärast külastavad lastehaiglat klounid). Lootusrikkus pole mitte ainult puhver negatiivsete kogemuste vastu, vaid aitab toime tulla isegi siis, kui kõik, mida peame enesestmõistetavaks, kipub käest pudenema.

Kuidas lootmist arendada? Esiteks: sea endale selged eesmärgid. Keskendu nende täitmisele, ära kaota fookust kartmise, hädaldamise, halva ennustamise ja eeldamisega. Sea püüdlustele piirid, ära hakka saavutama saavutamatut. Jaga eesmärgid sammudeks ja püsi teostatavuse piirides. Mida rohkem väikseid, hõlpsasti saavutatavaid vaheetappe, seda tõenäolisemalt rühid sihile. Iga mikrosaavutus lisab optimismi ja lootust. Sea endale asjakohased eesmärgid, sellised, mis sulle tõesti head teevad (veel parem, kui neist on kasu ka teistele). Visualiseeri edu ja õitsengut. Kujuta ette, kuidas sa oled õnnelik ja rahul. Ole valmis pingete talumiseks. Asjad kulgevad omasoodu. Võta rahulikult. Ole eluga kursis ja realistlik – nii pandeemia kui sõja järelmitest toibumine võtab maailmal kaua. Ära looda, et ebameeldivused on homme seljataga ja unustatud. See ainult rikub tuju. Lootusrikkus aitab jääda oma eesmärkidele pühendunuks ja motiveerituks. Usk paremasse tulevikku aitab edasi võidelda. Hoidu lootusetuse tundest. 1965. aastal sõnastas Martin Seligman õpitud abituse mõiste. Ta leidis, et loomad lõpetavad rasketes olukordades põgenemiskatsed, muutudes passiivseks ja võitlusvõimetuks. Aga mõni nurka aetud rott võib rünnata! Üks olulisi nippe lootusrikkuse kasvatamisel on lootusetuse tunnete ja mõtete ära tundmine ning nende tõrjumine. Näiteks võib sul tekkida kiusatus hakata ennustama või jääd kuulama kellegi teise masendavaid ennustusi. Stopp! See võtab moraali ja tegutsemistahte maha. Isegi kui faktid räägivad musta stsenaariumi poolt, võta teadmiseks, et see ei ole kogu tõde. Leia endale kangelane või eeskuju, kes vaatamata kõigele on raskest olukorrast üle saanud. Näiteks Anett Kontaveidil on oskus „teerulli alt“ välja tulla ja lootusetu punktiseis enda kasuks mängida. Võit on alati ühe punkti kaugusel, ütlevad tennisemängijad. Sa lähed ja servid jälle. Ja lööd ässa!