1 (10) / 2023
Risto Mäeots
JUHIB TALLINNAST GLOBAALSET ÄRI
LAULEV INVESTOR
Kahepalgeline bisnis
MIKS MEEDIA ARMASTAB HOROSKOOPE?
KEVAD-SUVI
Hugo Osula
HARULDANE HOBI
Kaidi
Ruusalepp
„TUBLI TÜDRUK“
OLLA EI TULE
KELLELEGI KASUKS
Drooniäri
SÕDA PAISUTAB VÕIMSALT MÜÜGIMAHTE
TAHTIS SAADA TEGIJAKS. SAIGI
Plastikakirurgia
Laserprotseduurid
Ilusüstid www.kirurgia.ee Tegevusloa
Maailmamajanduses on taas käes aeg, kui headel aegadel tehtud vead tulevad ühel või teisel moel välja. Pikemas plaanis kipuvad edukad olema vaid need, kes eksimustest õpivad.
Ilmekas on pööre idusektoris, mis küll oodatult kriisi poole tüüris, kuid siis ikkagi ootamatu pauguga kriisi uuele tasemele tõstis. Märtsi alguses kukkus vaid 48 tunniga kokku Ameerika üks suurimaid panku – Silicon Valley Bank. Ränioru pank mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Ettevõte spetsialiseerus tehnoloogiasektorile ja idufirmadele ning oli täis nende raha. Kuigi osal õnnestus oma kontol olevad varud mujale üle kanda, seisab enamikul ees kas pikk, kitsas ja konarlik tee raha tagasi saamiseni või otsetee pankrotti.
nevad sektorid on omavahel läbi põimunud ning pole sisuliselt sellises olukorras varem olnud. Olukorras, kus kontrolli alt väljunud inflatsiooni pidurdamiseks keerasid keskpangad rahakraanid kinni ning rahale tekkis hind. Kus uusi investeeringuid ehk värsket raha peale ei tule või tuleb palju kõrgemate nõudmistega.
kanda, seisab enamikul ees kas pikk, nud USA suuruselt 16. pangaks
Ränioru pank oli kiiresti kasvanud USA suuruselt 16. pangaks ning uhkustas sotsiaalmeedias veel sama nädala alguses, kui uksed sulges, et on Forbesi poolt hinnatud viiendaks pangaks Ameerikas. Silicon Valley Banki maksejõuetus on suurim pankrot pärast viimast majanduskriisi.
Vastukaaluks võib väita, et see on üksnes pankurite möödapanek või piisava järelevalve puudus. Panustati ju kitsalt ühele sektorile ehk piltlikult hoiti mune ühes korvis. Nii juhtuski, et valede otsuste tõttu kadus usaldus ning kui hoiustajad otsustasid kõik korraga raha välja võtta, kukkuski kaardimaja kokku.
Aga olgem ausad, kogu idusektor ja sellega külg-
Kindel on see, et paljud saavad haiget. Kui aga neil õnnestub sellest õppida, sünnivad uued edulood. Seda meelt on ka Magnaadi kangelased. „Õnneks on meil eelmise kriisi mälestused meeskonnas hästi tugevalt sees,“ ütleb intervjuus Viljar Arakas, viidates, et on kriisiks valmis.
Arakas teenib oma töö ja investeeringutega üle miljoni euro aastas. Tal on mitu edukat fondi, mida investorid peavad turvaliseks valikuks. Ent täiesti arusaamatuks peab ta seda, kuidas startup’id põletavad investorite raha ja kehitavad õlgu, et osa äridest peabki vussi minema.
Sest kui isiklikku raha investeerid, siis tee, mida tahad. Teiste raha puhul peab aga riskituluke kogu aeg põlema.
Norra pereettevõtte juht Ole Robert Reitan ütleb koguni, et kui vigu teha, siis täiskiirusel! „Mida ma selle all mõtlen, on see, et kui äpardud, aga andsid endast parima, siis oli see väärt õppetund. Kui nurjusid seetõttu, et ei andnud endast parimat, see on halb,“ selgitab Reitan.
Häid vigu!
5 Juhtkiri
8
Viljar Arakas tahtis saada tegijaks. Saigi
SULEV VEDLER
22
Risto Mäeots: „Kõikide tuuleveskitega ei jaksa võidelda“
TOIVO TÄNAVSUU
35
Kaidi Ruusalepp: „tubli tüdruk“ olla ei tule kellelegi kasuks
SULEV VEDLER
44
Mänguasjafanaatikutest militaarärimeesteks
MATTHIAS KALEV
52
Üliharuldane bussikogu toob Tallinna uudistajaid kogu maailmast
MARTA
EDUKATE ETTEVÕTJATE LOOD
60
Miks meediaäri armastab horoskoope
MATTHIAS KALEV
66
Norra pereettevõtte juht
Ole Robert Reitan: „Mind hoiatati, et siin ei ole kuigi sõbralikud ja naeratavad inimesed“
MARTA TUUL
72
Tanel Padar: „Mul on kõik olemas, mida ma päriselt vajan. Raha saab alati juurde teenida“
MARTA TUUL
76
Rahatreener annab nõu, kuidas leivad päriselt ühte kappi panna
MARTA
78
Sõda, mida USA ei tohi Hiinal võita lasta: kiibisõda
RAIN
Projektijuhid ja toimetajad
Sulev Vedler, Marta Tuul
Reklaamimüügi projektijuht
Jaana Rüütel
jaana.ruutel@ekspressmeedia.ee
85
Lääs hakkas vastu Z-põlvkonna lemmikrakendusele TikTok
THE OBSERVER
91
Ühendkuningriik müügiks: rikkad ostavad Briti kinnisvara offshore-firmade kaudu
THE GUARDIAN
94
Rahakratt pööras taaskasutuse äriks
GREETE LEHEPUU
95
Kriss Soonik alustas tööelu Kalevi tantsutüdrukuna
GREETE LEHEPUU
98
Bo Kragh teab paari Eesti ministrit, kes olid langemas rahvusvaheliste finantspetturite lõksu
HANS
Keeletoimetaja Katrin Hallas Esikaane foto Vallo Kruuser
Esikaane kujundus Tarmo
Rajamets
Kujundajad Ivi Lipp, Tuuli Prees
Väljaande Magnaat autoriõigused kuuluvad Ekspress Meediale. Väljaandes sisalduvate materjalide kasutamine ilma nõusolekuta ei ole lubatud.
Suure solvumise ja õnneliku juhuse järel sündis EfTEN Capital, Baltimaade suurim kinnisvarafondide valitseja.
SULEV VEDLER
Saatuslik trehvamine toimus 2007. aasta detsembri keskel. Tallinnas Toompea nõlva all asuva Meritoni hotelli bufeelauas, mis oli toona menukas lõunatamiskoht, istusid kaks õnnetut meest.
Üks neist oli Viljar Arakas (praegu 44) ja teine tema 11 aastat vanem vend Arti.
Kummalgi polnud põhjust hõisata.
Nad ei teadnud, mida teha edasi. Arti asutas ühe Eesti tuntuima kinnisvarafirma Arco Vara. Ta oli äsja teatanud, et astub nõukogu esimehe kohalt tagasi. Viljar töötas sama ettevõte tegevjuhina. Temagi loobus oma ametist.
Põhjus: vendadel tekkisid erimeelsused Arti vanade kamraadide Hillar-Peeter Luitsalu ja Richard Tomingasega.
Küsimus oli, kuidas peaks Arco Vara tegutsema olukorras, kus kinnisvaraturg libises kriisi. Keegi ei osanud toona aimata, kui suureks laks kujuneb. Masust räägiti väga palju,
kuid „täpe“ ja „pupu“ olid veel täiesti tundmatud mõisted.
Arco Vara suuromanike seas läks niivõrd tõsiseks kiskumiseks, et eriarvamused leidsid kajastamist isegi ettevõtte aastaaruandes. Sinna jõudsid read: „Richard Tomingase sõnul pidanuks juhatus aktiivsemalt tegutsema uutel turgudel, nagu Balkanimaad ja Ukraina, kus areng kestab.“
Lõpuks müüs Arco Vara asutanud Arti oma osaluse maha. Imagoloogiliselt ja emotsionaalselt mõjus see võimsa põntsuna.
Arco Vara oli Arti Arakase silmatera. Ettevõte, mis tõi talle au ja kuulsuse. Muuhulgas ka president Arnold Rüütlilt Valgetähe V klassi teenetemärgi.
„Me ei lasknud toimunut tüliks kujuneda, aga saime aru, et nende veendumus on väga tugev,“ ohkab Viljar. „Ütlesin, et ma ei saa hakata ellu viima seda, millesse ma ei usu.“
Noormees jäi tööta ja seda ajal, kui tema peresse oli just sündinud teine tütar.
Tänapäeval teenib Arakas oma töö ja investeeringutega üle miljoni euro aastas, ent tol ajal „olin palgatöötaja, ei olnud mul teab mis suuri fonde. Ma läksin teadmatusse. Ma ei teadnud, mida edasi teen.“
Ja siis astus hotell Tallinna söögisaali Hannes Tamjärv , nägi kahte õnnetusehunnikut ning teatas vendadele talle omase kavala naeratuse
ga: „Oi, ma kuulsin just raadiost head uudist. Te olete nüüd vabad.“
Tamjärv ei teinud õelat ega lolli nalja. Ta oli ka ise olnud sarnases olukorras. Enne eelmist, 1990. aasta te lõpu kriisi deklareeris ta Eesti Ekspressis, et kroonijuveele ei müüda. Tamjärve puhul oli selliseks kalliskiviks tema loodud Hansapank, Eesti ettevõtluse lipulaev. Peagi võts id aga rootslased panga üle.
Tamjärv ei jäänud seepeale molutama, vaid proovis teisi ärisid, näiteks naftatransiiti ja tuuleenergeetikat.
Nüüd tegi ta vendadele Arakatele ettepaneku, et nad võiksid koos midagi teha.
Mõned kuud hiljem sündiski EfTEN Capital. Too kasvas Baltimaade suurimaks kinnisvarafondide valitsejaks.
Koolipoisina soovis Saue väikelinnas üles kasvanud Viljar Arakas saada „tegijaks“, kuigi ta ei teadnud, mida see tähendab. „Kui olin 14–15 aastat vana, pani isa mind suveks tööle oma metallitööstusse. Väänasin traadist mingeid asju kokku. Seal sain aru, et sellist tööd mina edaspidi teha ei taha. See oli sisemine vedru, mis pani mind tahtma kellekski saada, teadmata, mis suunas joosta. Mul oli kogu aeg tohutu tahe midagi teha.“
Arti ja temast kümme minutit noorem kaksikvend Arnet ajasid juba hoogsalt äri. Esimene Tallinnas, teine Sauel. Kummalegi tekkisid oma fir
UUS JUHT: Arco Vara juhiks saanud Viljar ja asutaja Arti kevadel 2004 firma kontori ees seisnud kella all.
mad ja äripartnerid. Mõlema venna ettevõtete nimed sisaldasid aga sõna „Arco“, mis tuleb sõnadest „Arakas“ ja „company“.
„Ma ei tea, kas vereliini pidi või kasvatuse kaudu on meile kõi gile ant ud teotahet. Vennad olid väga ette võtlikud,“ räägib Viljar. „Selles keskkonnas elades oli mul selge arusaamine, et ma tahan ka midagi teha, teadmata aga, mida, kus ja kellega.“
Viljar iseloomustab toonast ennast „nohikulaadse tüübina“, eriti põhikooli ajal. „Reaalained olid minu teema.“
Gümnaasiumisse ta ei läinudki. Tema isa ja ema olid käinud Tallinna Polütehnikumis. Ivo Arakas lõpetas aastal 1960, erialaks tööstusettevõtete elektriseadmed. Maie Arakas aas tal 1967, erialaks tselluloosi j a paberitootmine.
Seal käisid ka Arti ja Arnet, kes lõpetasid 1987. aastal tööstusettevõtete elektriseadmete eriala (nagu isagi).
Muidugi läks ka Viljar sinna. „Mitte, et keegi mind sundis. Mul oli sisemine arusaam, et pean seal käima.“
Ta õppis telekommunikatsiooniseadmeid. Muigab, et ei tea neist
NOOR STAAR: Viljar Arakas talvel 2007 „Noored kooli“ raames tundi andmas. Muidugi rääkis ta kinnisvaraäri põhimõtetest. Foto Ardo Kaljuvee
praegu enam suurt midagi: „Kui volt või pinge tänaval vastu tuleks, siis enam ma neid ära ei tunneks. Teisel kursusel sain aru, et see ei ole absoluutselt minu ala. Siiamaani imestan, kuidas ma, hambad ristis, surusin end koolist läbi.“
Lõpetamine oli kõva saavutus. Tema kursusel lõpetas 52 alustanust vaid 11.
Eriti vinge oli kooli läbimine seetõttu, et Viljar käis samal ajal põhikohaga tööl. Ta tegutses müügimehena vend Arneti kaubavedude ettevõttes Arco Trans. Tolle ettevõtte moto oli „Areng on nõutav“.
„Sain sinna tööle inglise keele oskuse tõttu. Vanemad võtsid mulle koju inglise keele õpetaja. Isa ostis ka PCarvuti. Ütles, et arvutid on tulevik. Need kaks – inglise keel ja arvutid –andsid mulle kätte raja, mida mööda hakata tööelus kõndima.“
„Teisel kursusel läksin õppeala juhi juurde. Ulatasin talle Arco Transpordi päise ja pitsatiga paberi, kus paluti minu puudumisi mitte arves ta d a. Õppealajuhataja luges, vaatas mulle otsa ja küsis, kas saad hakkama. Lõpuaktusel kutsus ta mu kõrvale ning ütles, et poleks iialgi uskunud, aga näed, saidki!“
Arakas jätkas õpinguid EBSis, kus lõpetas ärijuhtimise. Kooli nõukoda valis ta aastal 2013. Eesti aasta ärijuhiks.
Pärast polütehnikumi lõpetamist sai Viljarist Arco Transi tütar fi rma Haagisekeskuse juht. Too ette võt e müüs veoautodele poolhaagiseid (Krone) ja varuosi.
„Tööelu mõttes määrab väga palju see, kus sa niiöelda kutsikaajas toimetama hakkad. Esimesed aastad on üliolulised. Kasvatus saab küll kodust alguse, aga töökasvatus saab vundamendi ikka esimestel tööaastatel,“ kõneleb Arakas. „Müügimehena alustamise tõttu on minu arusaamine ettevõtlusest see, et alati peab mahte suurendama, ükskõik mida sa müüd.“
Teise venna juures kinnisvaraäris alustas Viljar Arakas 1. oktoobril 2002. „Arco Vara oli juba oma ala lipulaev. Arti ütles, et ta tahab mind appi, sest ärimahud kasvavad. Niimoodi ma end Arco Varast leidsingi.“
Harju KEKis ökonomistina töötanud Arti Arakas üüris 1992. aastal Vana linna Ehit usvalitsuselt Kalevi siseujula taha toakese, kuhu mahtus paar kappi ja kirjutuslauda. Ta ei teadnud tollal kinnisvaraärist suurt midagi. Oli vaid arusaamine, et korterid erastatakse. See andis signaali, et kinnisvarabisnis kasvab suureks.
„Müügimehena alustamise tõttu on minu arusaamine ettevõtlusest see, et alati peab mahte suurendama.“OH SEDA RÕÕMU! Vasakult Tallinna Börsi juht Kaarel Ots, Viljar Arakas ja Kristjan Tamla juunis 2022, kui börsil algas EfTEN United Property Fundi osakutega kauplemine. Foto Ilmar Saabas OH SEDA RÕÕMU! Arco Vara kolm suuromanikku kuulutasid juunis 2007 rahvale, et aktsiaid saab peagi osta Tallinna börsilt. Foto Vallo Kruuser
Peagi liitusid temaga Richard Tomingas ja Hillar-Peeter Luitsalu.
1993. aastal tehti nende eestvõttel teadaolevalt esimene kinnisvaratehing taasiseseisvunud Eestis.
Edasi sammus Arco Vara võidult võidule. Nad arendasid Veskimöldre ja Merivälja eramurajoone, ostsid Tallinna TOPi, läksid Läti ja Leedu turule.
Märtsis 2004 tõusis Viljar Arakas firma tegevjuhiks.
„Ma vajasime inimest, keda saaks usaldada. Võimeid näitas ta üles ja hakkamist oli täis,“ ütleb Richard Tomingas.
„Ma ei läinud Arco Varasse mingiks suureks juhiks ja õpetajaks. Aga kõik nägid, et olen noor ja aktiivne,“ meenutab Viljar Arakas. „Ja kõigile jätkus tööd.“
Tema ajal korrastas Arco Vara oma struktuuri, alustas arendamist Lätis ja Leedus, avas esindused Ukrainas, Bulgaarias, Rumeenias. Kümnendiku aktsiatest ostis Hansapank.
„Viljar on tugeva visiooniga ja inspireeriv juht,“ hindab finantsjuhina töötanud Aare Tammemäe. „Tal on karismat ja hea teadmine oma valdkonnast, et visiooni maha müüa nii töötajatele, klientidele kui avalikkusele. Üsna hea kombo, mida on vähestel Eesti juhtidel.“
Arakas sai maitse suhu ka fondide äris. Ta lõi 2005. aastal käed Gert Tiivas ega, kes juhtis rootslaste East Capitali investeeringuid siinpool merd.
Arco Vara ja East Capitali ühisfirma haldas kahte kinnisvarafondi, mis paigutasid raha Baltimaade kontorihoonetesse, spaadesse ja hotellidesse, kaubanduskeskustesse ja muusse ärikinnisvarasse.
Arakase tookordne karjäär saavutas tipu 2007. aasta jaanipäeva eel, kui Arco Vara aktsiatega hakati kauplema Tallinna börsil.
Vennad Arakased, Tomingas ja Luitsalu poseerisid eduinimeste musternäidetena meediale. Keegi ei osanud aimatagi, et vaid pool aastat hiljem see punt laguneb.
Tomingas vangutab tagant jär gi pead: „Eks Viljar tegi vigu ja häid asju ka…“
„Ütlesin Artile, et müü oma osalus ära,“ räägib Viljar Arakas. „Mitte, et ma oleks teadnud, et tuleb nii suur krahh. Või pigem just selle pärast, sest
Vilja Arakas kommenteerib.
Kõige õnnestunum ost Viljandi Uku keskus.
„See on üks väheseid objekte, mida otsustasime ise arendada. Ostsime endise noortevangla kinnistu. Riigi Kinnisvara AS pakkus seda aastal 2010 vaid 6 miljoni krooniga. See tundus jaburalt odav. Eriti kuna Viljandi linn oli sinna juba kehtestanud detailplaneeringu ehk raskem pool oli tehtud. Ja me olime enampakkumisel ainuke pakkuja!
KULDAVÄÄRT OST: 2010. aastal Viljandis soetatud endise vangla kinnistule arendas EfTEN Uku keskuse.
Foto Kenno Soo
RKAS ütles, et ala on valvega. Mõtlesime, et mida seal valvata. Selgus, et seal oli palju metalli. Tegime metalliettevõtetele pakkumise, et võite kõik ära viia, mida vähegi näete. Saime Kuusakoskilt kohe 300 000 krooni. Ukut oleme nüüd neli korda laiendanud. See on rahavoo poolest selgelt meie parim investeering.“
Maaost Lätis Jelgava südalinnas.
„EfTENi alguses ütles Olari Taal, et poisid, kui te arvate, et te millegagi ei eksi, siis nii elu ei käi. Me pole kusagil raha kaotanud, aga on üks projekt… Viljandi Uku edu järel meie julgus kasvas. Ostsime Jelgavasse maatüki, kus oli planeering peal. Pidime tegema sinna Depo keti poe.
Aga otse üle tee asub Läti kõige suurem barokkloss. Ja siis võttis kogu linn kätest kinni ja
ütles, et seda Depot lossi juurde ei tule. Neil oligi tegelikult õigus. Meil on siiamaani maatükk alles, me pole sellega mitte midagi teinud. See on ainukene projekt, kus meie plaan ei realiseerunud.“
Tallinna hotelli Palace taastamine.
„Meil oli selle üle suur vaidlus, sest Excelis nägi hotellipidamine väga halb välja. Selleks, et sealt rahavoogu teenida, tulnuks võimalikult vähe investeerida ehk Palace oleks pidanud olema kahekolme tärni hotell. Ütlesin, et arvestades selle hoone ajalugu ja väärikust, ei saa nii juhtuda. Et lähme [kvaliteedi] teise otsa, ei tee seda küll kullast WCpottidega, aga siiski viietärnihotelli. Tegimegi ja ta näeb Excelis juba täitsa enamvähem välja.
Tartus asuvast Veeriku kaubanduskeskusest ilma jäämine.
„Tõnu Uustalu tegi tehnilise analüüsi ja sealt oli näha, et hoonesse tuleb paarsada tuhat krooni juurde panna. Ja kui me müüjaga seda arutasime, siis jäi asi vaikseks ja varsti kuulsime, et keskus müüdi ära. Mõne aja pärast müüdi keskus edasi kaks miljonit eurot kallimana. Siiamaani on meil kasutusel ütlus, et „kes Veeriku p..sse keeras“.“
Riias asuva Jaunā Teika bürookvartali ostmine. EfTEN Real Estate Fund 4 ostis selle tunamullu 131 miljoni euroga Hanner Groupilt.
„Rääkisime läbi poolteist aastat. Balti koostöö ehe näide, sest eestlane ostis leedulaste käest maja, mis asub Lätis.“
ma ei suutnud uskuda, et Rumeenia, Bulgaaria ja Ukraina võivad pääseda USAst alguse saanud finantstormist. Mul oli vaid sisetunne. Tagantjärgi tundub tohutu tarkus, aga tegelikult ei olnud siis mitte mingit tarkust.“
EfTEN Capital asutati 14. aprillil 2008.
„Hannes Tamjärv on fenomenaalne sidustaja. Temata ei oleks EfTEN Capitali sündinud,“ tunnustab Viljar Arakas. „Tema tõi meile investoriks Jaan Pillesaare ja Olari Taali . Arti poolt tuli Olav Miil Peeter Männiga olime samuti varem koostööd teinud.“
Arakas kiidab, et ülejäänud asutajad – tema ise, investeeringute juht Tõnu Uustalu , finantsjuht Marilin Hein ja jurist Maie Talts – töötavad tänaseni EfTENis. „Meil on hästi vedanud, et kokku sattusid väga erine va te oskustega inimesed. Võtame näiteks minu lähima pa rtneri Tõnu Uustalu: minu tugevused on tema miinused ja vastupidi. Meil on 15 aasta jooksul olnud paar korda küll mõnes asjas eriarvamus, aga mitte ühte tülipoegagi.“
Kristjan Lepik võrdleb Arakat kudujaga, kes koob hämmastava mustriga käpikut. „Kui ta sellest räägib, ei oska inimesed seda kohe ettegi kujutada, aga ta oskab lõngu valida. EfTENi puhul arvati, et küllap tuleb sellest pisike käpik, aga tal oli kohe suurema kudumise mõte ja ta ehitas firmat kavalalt üles.“
Lepik juhtis EfTENis paari väärtpaberitesse investeerinud fondi, kuid need ei täitnud ootusi ja pandi kinni. „Viljar on kannatamatu. Kuid nende fondidega ei olnud tõesti mõtet lõputult proovida,“ tunnistab Lepik.
Arakat peetakse pigem lühikese süütenööriga meheks, kes ei talu lollusi pikka aega. Vihastab ruttu, kuid ka rahuneb kähku. Ja on optimistliku meelelaadiga.
Arakas võttis fondide kinni klõpsamist õppetunnina. „Me ikka ei saa millestki muust väga aru kui kinnisvarast. Ja ka sellest ei saa me lõpuni aru, sest iga päev õpetab midagi uut.“
EfTEN soetas esimese hoone augustis 2008. Se e on Võrus asuv KRauta pood. „K R auta töötab seal siiamaani. Siis ostsime ka Premia külmhoone Tallinnas. Seal toimib kõik
samuti väga ilusti. Oleme os anud hooneid valida,“ ütleb Viljar Arakas rahul olevalt, aga lisab kohe hoiatavalt: „See oskus võib sind tulevikus pet ta. Kui meil ei ole läinud midagi siiamaani väga valesti, ei tähenda see, et tulevikus jätkub samamoodi. Õnnek s on meil eelmise kriisi mälestused meeskonnas hästi tugevalt sees. Sellepärast pole me mitte kunagi jahtinud kõige kallimaid, läikivamaid ja ilusamaid büroohooneid.“
EfTENi peakontorgi asub Lauteri tänaval tagasihoidlikus kivimajas. Arakas muigab, et see ei ole arhitektuuripärl, „aga ostsime ta 10 000 krooniga ruutmeetri kohta ehk sisuliselt laohinnaga, sest ERGO pidi oma ruumid ära müüma. See oli supertehing.“
EfTENi peahoone lähedal paikneb Tallinna nn City ehk kõrghoonete piirkond. „Nad näevad muidugi palju ilusamad välja. Samas on aga meie asukoht niivõrd hea. Par kida saab kohe maja taha. Ja mulle ei meeldi kõrghoonetes lifti ootamine.“
Tuntud ja jõukate omanike rahast ei piisanud EfTENi äri käivitamiseks. Kuid see polnudki kavas. Arakas soovis kohe meelitada kampa investeerimisfonde. Nood saavad teha pikaajalisi investeeringuid, eriti pensionifondid. „Mind paelus, et saan suhelda selliste institutsioonidega nagu pensionifondid ja kindlustusettevõtted, neilt kapitali kaasata ja seda investeerida, et maht oleks suur. See oligi see, kuhu ma jõuda tahtsin.“
Kuid 2008. aastal ei võtnud fondijuhid teda kuulda.
„Me kohtusime esimest korda siis, kui Lehman Brothers oli just pankrotti läinud,“ meenutab Kristjan Tamla, kes juhtis fonde siit kandi suurimas pangas Swedbankis. „Ta tuli meie juurde ideega teha uus kinnisvarafond. See oli massidega võrreldes selgelt vastassuunas jooksmine, sest kõik arvasid, et sellest sektorist tuleks lahkuda.“
Arakas ei saanud raha.
Paar aastat hiljem käis ta uu esti Tamla jutul. Seekord Stockholmis, sest Tamla töötas parajasti Roburis (Swedbanki fondide valitseja). „Olukord ei olnud suures pildis palju parem. Tagantjärele võttes oli tal õigus, aga siis oli tal raske veenda.“
Esimesena uskus EfTENi ärisse Andr es Viisemann , kes oli käinud
2008
6 investorit ja 4 tegevjuhti asutavad EfTEN Capitali. Eesmärk on saavutada 2011. aastaks 1 miljardi krooni (64 miljoni euro) suuruse vara valitsemine.
2009
Finantsinspektsioon annab fondivalitseja tegevusloa. EfTEN Kinnisvarafond on Eesti esimene aktsiaseltsi baasil moodustatud investeerimisfond.
2010
Valitsetava vara väärtus ulatub 1,85 miljardi kroonini.
LHV investeerib EfTENisse.
2011
Kinnisvarainvesteeringute maht kahekordistub.
Väärpaberifondide sulgemine, sest need ei täida eesmärke.
2013
Esimesed kaks ostu Lätis.
EfTEN Kinnisvarafondist saab 167 miljoni euro suuruse mahuga suurim ärikinnisvarafond Baltimaades.
2014
Finantsinspektsioon annab alternatiivse fondivalitseja tegevusloa.
2015
Lisanduvad kaks uut fondi.
Äritegevuse algus Leedus.
Omandab Luksemburgi fondivalitseja EC Private Equity Partners.
2016
Fondide kogumaht kasvab peaaegu 500 miljoni euroni.
2017
EfTEN Real Estate Fund III aktsiatega hakatakse kauplema Tallinna börsil.
2018
Tegevust alustab neljas fond.
2020
Lisandub elukondliku kinnisvara fond, mis pakub EfTEN Livingi kaubamärgi all rahvale üürikortereid.
2021
Lisanduvad kaks fondi.
2023
Esimene kinnisvarafond lõpetab tegevuse, ühinedes fondiga nr 3.
Uus täiselektriline EQS SUV ühendab endas üle 600 km pikkuse sõiduulatuse avara kõrgtehnoloogilise luksusliku interjööriga. See on mõeldud neile, kes on teejuhid. Neile, kes haaravad võimalustest ja jätavad endast positiivse jälje.
Vaata rohkem www.mercedes-benz.ee/eqs-suv
Keskmine
samuti polütehnikumis ja juhtis LHV pensionifonde. Ta elas parajasti Jaapanis ja pidas Arakale loengu sealsest kinnisvaraturust, mis oli elanud üle võimsa buumi, siis krahhi ja jäi aastateks vinduma. Viisemann hoiatas Jaapani kogemuse põhjal, et kinnisvarahinnad ei pruugigi Eestis tõusta.
Kuid LHV investeeris siiski EfTENisse. Viisemanni huvitas kinnisvara kallinemise asemel rahavoog. Ta võttis kinnisvara nagu võlakirja, kus intressi asemel saab üüritulu.
Seejärel lisandusid EfTENi investorite ringi Danske ja ERGO pensionifondid.
T amla tõi Swedbanki raha EfTENis se alles 2015. a astal. „Ärikinnisvara hinnad läksid esmalt üles väiksematel hoonetel ja EfTEN oligi hunniku selliseid kokku ostnud,“ kõneleb Tamla. „Me arvasime, et sellele rongile ei tasu enam hüpata. Aga olid suuremad ärihooned ja nende hinnad ei olnud nii suurt üles põrget veel teinud. Nende puhul oli omaniku vahet usi olnud vähe, sest Baltikumis ei olnud piisavalt raha.“
Niisiis tegi Arakas uue fondi, mis keskendus just suurematele objektidele. Selle esimeseks ostuks sai Tallinna südames asuv 24 korrusega Radissoni hotell.
Tamla teadis, et EfTENi mehed on oma tegevuses konservatiivsed. „Kui isiklikku raha investeerid, siis tee, mida tahad. Teiste raha puhul peab aga riskituluke kogu aeg põlema,“ ütleb ta. „Viljarile on ka täiesti arusaamatu, kuidas start-up ’id põletavad investorite raha ja kehitavad õlgu, et osa äridest peabki vussi minema. Sellest loogikast ei saa tema ega ka mina üldse aru.“
Arakas ja Tamla käisid kümmekond aastat korra kvartalis Radissonis hommikut või lõunat söömas, et „oma märkmeid võrrelda“, nagu nad lõõpides oma jutuajamisi nimetasid. Tamla narris ikka ja jälle Arakat, et too ei oska jaeinvestoritega tegeleda, kuni lõpuks kuulutas EfTENi boss, et no tule ja aita siis! Kaks aastat tagasi koliski Tamla pangast EfTENisse.
Eesti rahvas teab kinnisvaraäri väga tulusa, ent ka räpasena. Eriti arendamist. Aastate jooksul kuulis üldsus ikka ja jälle, kuidas ärimehed õlitasid ametnikke ja poliitikuid, et nad saaksid loa omandada eelis järj e kor ras või soodustingimustel mõne kinnistu, alustada planeerimist, kiirendada selle kulgemist ja ehitada, nagu nad heaks arvavad. Säärased diilid sündisid sageli restoranide tagaruumides,
TALLINN CITY: Esiplaanil EfTENile kuuluv
Radissoni hotelli maja. Paremal aktsionär
Olav Miilile kuuluv
Maakri kvartali kõrghoone, mille rajamist EfTEN nõustas, aidates muu hulgas ehitamiseks raha leida.
saunalavadel ja muudes kohtades, mille puhul arvati, et sinna ei ulatu võmmide salasilmad ega salakõrvad. Isegi altkäemaksude maksmise järel tootis selline tegevus kopsakaid kasumeid.
Viljar Arakas ei soovinud EfTENit säärasele libedale teele juhtida. „See oli teadlik otsus,“ ütleb ta. „Pärast Arco Vara aega tahtsin vältida suhtlust riigiasutuste ja kohalike omavalitsustega planeeringute asjus. Ma nägin ju siis, kuidas neid asju aeti. Kuidas toimusid maadevahetused ja muud tehingud. See kõik oli suhete põhine. Maa väärtustamine toimus paberilehel: maa jäi ikka samaks, aga äkki tekkis sellele ehitusõigus ja see maa maksis järsku palju rohkem kui varem. Mina ehitusõigust sedamoodi luua ei osanud. Mina olin selles mängus mitte keegi. Ma sain aru, et mul ei ole selles [tegevuses] mitte mingit eelist. Ma pole kunagi toimetanud linnavalitsusega, kuna ma olen nooremast generatsioonist. Ma olin Arco Varas nagu kutsikas ja sellepärast tegid diile teised.“
EfTENit tehes tahtis Viljar Arakas osta valmis hooneid. „Seal olen turu, mitte poliitiliste jõudude käes. Ma ei tahtnud tegeleda arendustega, mis eeldab häid suhteid kohaliku omavalitsusega.“
Eesti riigi arenedes muutus kauboikapitalism klannimajanduseks. Kui Toomas Luman aastast aastasse kaubanduskoja juhiks valiti ning sai selgeks, et tema võimu ei õnnestu kõigutada, lõid Arakas ja temasugused ärksad ettevõtjad Teenusmajanduse Koja. Nad hakkasid valitsusi pommitama ettepanekutega, kuidas Eesti võiks rohkem silma paista, et siia voolaks investeeringuid ja rahvas saaks rikkamaks.
Arakas paistis oma tegevusega silma. Ta pälvis vaikselt poliitikute usalduse, teda valiti riigifirmade Eesti Raudtee, Operaili ja Lennuliiklusteeninduse nõukogudesse.
Ise ta poliitikasse minna ei ihka. „Ma ei taluks seal olemist. Aga ma austan neid inimesi, kes on selle tee ette võtnud teadmisega, kui okkaline see võib olla.“
Arakase soov, et asjad peavad kä ima kokkulepitud reeglite kohaselt, paistis silma ka koroona kriis i alguses. Ta võttis siis kinnis var aette võt jate nimel sõna riigi plaani vas tu anda Kre dExi kaudu riiklikku abi laenu Porto Franco kaubanduskeskuse ehitamiseks.
Porto Franco eestvedajal Hillar Tederil tekkis kohe kahtlus, et Arakas kaitseb niimoodi pankade huve, kes ei taha, et KredExi kaudu tekib neile uus võimas konkurent. Tederi arvates võimles Arakas pankade huvides seepärast, et nad on EfTENi fondi suurinvestorid.
Arakas ütleb, et ta sekkus, kuna odava abilaenu andmine ei vastanud turu tingimustele ja kinnisvaraarendus ei olnud asi, mida pidanuks riik päästma. „Minu eesmärk ei ol nud endale vaenlasi koguda. Aga me ei teadnud, kas nüüd avatakse uus Pandora laegas. Et kas nüüd hakkab uuesti pihta aeg, kus suhted maksavad. Juba kirjutati ajalehtedes, et millised võiksid olla järgmised projektid. Tekkis tunne, et mingi karussell läheb jälle käima.“
Viljar Arakas on EfTENi avalik nägu. Ta säutsub aktiivselt Twitteris, esineb tele ja raadiosaadetes, annab lehtedele usutlusi, kõneleb konverentsidel.
Tal on alati midagi öelda, olgu selleks mõni pisike kohalik mure või globaalne majandusprobleem.
Sõjast rääkides ütleb ta, et Balti riikide ja Eesti puhul on Vladimir Putinil kindlasti keskmisest tugevamad tunded tänu oma Peterburi ajaloole. „Aga ma ei karda sõda. Kui kardaks, siis segaks see elamist ja toimetamist. 24. veebruar 2022 (sõja alguspäev) lõi meid kõiki vaimses mõttes auti, kuid sain tardumusest suhteliselt kiiresti üle. Samas vaatan meie Läti maajuhti. Tal mängib kogu aeg viis uudistekanalit, ta elab igale raketile kaasa, kõike teab. Sõda mõjub inimestele väga erinevalt.“
Arakas ei ole usklik, kuid usub „kõrgemasse väesse“ ning austab kirikut. „Kunagi kuulusin õpetaja Jaan Tammsalu kutsel Jaani koguduse nõukogusse. Kui mu isa suri, siis panime kirikusse kella. Nägin, kui oluline oli see mu emale.“
Üks Viljar Arakase suuremaid teeneid Eesti ühiskonnale puudutab tervist.
Pärast Arco Vara aega tahtsin vältida suhtlust riigiasutuste ja kohalike omavalitsustega planeeringute asjus. Ma nägin ju siis, kuidas neid asju aeti.
Viljar Arakas
Veebruaris 2017 avastati rutiinse tervisekontrolli käigus tema maksast rusikasuurune mass. See ei olnud küll vähk (tema isa viis nahavähk), ent ka mitte midagi paremat – tema kõhus elas paelusside perekonda kuuluv ehhinokokk. Uss areneb organis mis nagu vähkkasvaja ning põhjustab ravimata jätmisel üsna kindlalt surma. Sageli ei saadagi temast teada enne, kui on hilja.
Arakas juhatati tutvuste kaudu tohtriteni Saksamaal, kes oskasid ussi tema kehast välja lõigata.
Aga see oli väga pingeline aeg nii töiselt kui vaimselt. Viljar ei julgenud „türaüraskist“, nagu ta enda sees elanud parasiiti nimetas, rääkida ei oma emale ega kahele tütrele. Laste teada sõitis isa Saksamaale koolitusele, mitte lõikusele. Abikaasa ja lähemad sõbrad muidugi teadsid toimuvast.
Tagatipuks läks just sel ajal EfTEN Tallinna börsile. Nii juhtuski, et reedel, 1. detsembril 2017 helistas Arak as börsil fotograafide ees laialt naeratades uue väärtpaberi noteerimist tähistavat kella, esmaspäeval
istus aga lennukile ning teisipäeval läks Hamburgis noa alla.
Enne Saksamaale sõitmist rääkis Arakas lähima partneri Uustaluga läbi tegevuskava musta stsenaariumi puhuks. Igaks juhuks kirjutati valmis isegi börsiteade, et EfTENi juhatuse esimees võtab kolmeks kuuks aja maha.
Kuus tundi kestnud lõikus õnnestus.
Arakas mõtles tükk aega, enne kui ta nõustus juhtunust rääkima avalikult. Suvel 2019 avaldas Eesti Ekspress loo „Jahmatav diagnoos viis ettevõtja Viljar Arakase aastaks võitlusse elu eest“.
Viljar õpetas seal: „Minge arsti juurde. Just Eesti mehed. Naised on alalhoidlikumad, käivad arsti juures tihemini ja ei riku nii palju oma tervist. Sa võid tunda end kui möirapull, aga sa ei tea, mis on sinu sees.“
Artikkel panigi rahva oma tervist kontrollima. Hiljem on samasugust mõju avaldanud vaid teletäht Kristjan Jõekalda infarkt.
Viljar Arakas käib nüüd igal aastal tervise auditis. Kuid asi polnud ainult füüsises. „Siis sain aru, mida tähendab missioonilt tulnud sõdurite tunne. Neil oli välisvaenlane, minul sisevaenlane. Sa võitled selle vastu, see hoiab sind pinges, hoiab fookuses. Ja siis, kui see kõik on üks hetk läbi, kui peaks olema justkui kõik hästi, siis sa ei leia enam tasakaalu üles. Ma tundsin seda endas. Uuesti tasakaalu leidmine võttis päris palju aega. Ja kuigi ma sain sellest [ussist] võitu, olen hästi ettevaatlik, sest ta võib tagasi tulla ning lõplikku võitu deklareerida oleks väga ohtlik. Alles hiljem sain aru, et sellised asjad muudavad inimest.“
Pärast juhtunut muutus ka Viljar
Arakase elu. Näiteks loobus ta jalgrattaspordist, mida harrastas aastaid. „Väsisin ära. Sõitsin muudkui Harku metsa ringi, mis on kaheksa kilti pikk. Kokku 3000–4000 km aastas. Suve lõpuks teadsin igat auku peast.“
Nüüd mängib ta golfi. „Olen sportlikus mõttes kohutavalt halb, kutsun iseennast „lootust mitte andvaks noorsportlaseks“. Aga saan käia ilusas looduses toredate inimestega. Pluss sa ei mängi mitte kellegi vastu. Tennises nii ei saa, sest kui üks on tugevam, siis hakkab tal igav. Mul
le meeldib ka golfi hooajalisus: sügisel paned „kaikad“ ära, jaanuaris hakkad neid igatseva pilguga vaatama ja kevadel oled nagu vasikas karjamaal.“
Ta sõidab halli värvi Porschega, mille kinkis endale 40. sünnipäevaks. Käis sel Saksamaal tehases järel ja enne luges läbi raamatu Porsche perekonna ajaloost. „Saime juhuslikult jõusaalis kokku ja mul oli mingil põhjusel see raamat kotis,“ ütleb reklaamiärimees Joel Volkov . „Toimetasime Viljariga 5–6 aastat õlg õla kõrval Teenusmajanduse Kojas. See oli töine ja soe suhe. Pea on tal õige koha peal ja mõtleb loogiliselt.“
Arakase Porsche on Panamera. „Olen suhteliselt pikka kasvu ja väiksematesse ma ei mahu. Aga sõidustiil on mul pensionäri oma. Sõbrad ütlevad, et mu auto pole kunagi sõitnud üle 150 km/h.“
Ta ei kujuta ette enda vanaduspõlve. „Ikka tekib trafaretne mõte, et tahaks golfi mängida ja ilusas kohas elada. Aga see koht, kus ma tunnen ennast hästi ja kus saan hingerahu, ei pea olema ilusal merekaldal ja veel ilusama palmi all. Vaatan neid sõpru, kes on Hispaaniasse kodu ostnud. Mina seda ei suudaks. Mind hoiab käigus töö.“
„Olen näinud kõrvalt paari vaimset ära kukkumist, kus inimesel on olnud kõik olemas ja ta otsustas, et ta nüüd enam tööd ei tee. Sellega kaasnenud vaimne maha käimine juhtub
päris kiirelt. Ja see juhatab sisse füüsilise maha käimise. Nii et tahan olla kogu aeg töises võtmes. Ma tahangi hommikust õhtuni rabada.“
„Oleme Tõnuga kinnisvaraäris näinud nii palju asju ja neid ka ise teinud, et väga raske on panna meie lauale projekti, millest me ärilises mõttes eriliselt erutuks,“ tunnistab Viljar Arakas. „Muidugi tekib 15 aastat järjest sama ettevõtet juhtides tüdimus. Sul ei ole tõenäoliselt väga palju uusi mõtteid. Aga see ei tähenda, et sa pead ära minema. Sa pead veidi oma tööd ümber korraldama.“
EfTENi juhtimist ootavadki kevadel ees muutused. Kristjan Tamla roll kasvab, sest firma valitseda on juba seitse fondi. Enam pole see pisike idufirma: üle Baltikumi on EfTENiga seotud ligi 60 inimest.
„Me oleme ennast teinud nullist oma ala parimaks Baltikumis. See pole muidugi teab mis suur saavutus kõikide Transferwise’ide taustal, aga samas on seda kinnisvara alal päris raske korrata.“
See võib kõlada uhkustamisena, kuid ta lisab kohe: „Mulle meeldib väga Mati Alaveri ütlus suusatamise kohta, et me ei tea sellest alast mitte midagi. See kõlab võibolla dramaatiliselt, aga tegelikult on see jumala õige. Sa pead olema alandlik. Golfitreener ütleb mulle ka, et hoia nina maas ja pilk pallil.“
RABAKS TÖÖD TEHA KA VANAINIMESENA? Viljar Arakas tunnistab, et teda hoiab käigus töö.
TEISTMOODI TUNNE On autosid, millele vaadatakse järele. Vaatad sina, vaatavad teised. Sest ainuüksi nende pilkupüüdev disain annab aimu, mis tunne see võib olla, kui istud rooli taha, lased pilgul libiseda üle hingematvalt efektse interjööri, vajutad pedaalile ning lased särtsakal mootoril end mõnusalt istmesse suruda.
Sellel tundel on nimi. CUPRA Formentor. Premium-klassi varustuse, viieaastase garantii ja salapärase naeratusega su näol.
TOPAUTO SÕPRUSE PST 18C, TALLINN
TOPAUTO TARTU ILMATSALU 28, TARTU
WWW.CUPRA.EE
CUPRA Formentor: kuni 310 hj, 0–100 km/h alates 4,9 sek, maksimumkiirus kuni 250 km/h, kombineeritud kütusekulu alates WLTP 6,6 l / 100 km, CO2 pääst alates 150 g / 100 km.
„Kõikide tuuleveskitega ei jaksa võidelda“
Globaalse haardega lennundusettevõtte Magnetic MRO juht Risto Mäeots on tõsimeeli kindel, et lennundus võiks Eestile palju raha sisse tuua, kuid firma laieneb täna pigem mujal. Eestis tegutseda on kulukas ning siin puudub ettevõtluse arenguks vajalik pikk visioon.
TOIVO TÄNAVSUU
Kas tunned end magnaadina lennukihoolduses?
Sõna „magnaat“ seostub pigem kahtlaste äripraktikatega. Aga kui magnaat kui oma sektori arvamusliider ja mõjukas tööstustegelane, kellele läheb väga korda see, mida ta teeb, kes üritab keskkonda paremaks teha ja kes ei otsi sellest vaid enesega rahulolu, siis olen jah magnaat.
Olen suur lennunduse patrioot ja fanaatik. Näen, kui palju see annaks Eestile maksutulu, eksporti, tööd. „Eesti Nokia“ ei ole rumal masstootmine ja allhange, vaid kõrge lisandväärtusega teadmistepõhine eksport. Väikese rahvaarvuga riigis on see parim võimalik tegevus. Ja meie just sellega tegelemegi.
„Kõikide tuuleveskitega ei jaksa võidelda“
Globaalse haardega lennundusettevõtte Magnetic MRO juht Risto Mäeots on tõsimeeli kindel, et lennundus võiks Eestile palju raha sisse tuua, kuid firma laieneb täna pigem mujal. Eestis tegutseda on kulukas ning siin puudub ettevõtluse arenguks vajalik pikk visioon.
TOIVO TÄNAVSUU
Kas tunned end magnaadina lennukihoolduses?
Sõna „magnaat“ seostub pigem kahtlaste äripraktikatega. Aga kui magnaat kui oma sektori arvamusliider ja mõjukas tööstustegelane, kellele läheb väga korda see, mida ta teeb, kes üritab keskkonda paremaks teha ja kes ei otsi sellest vaid enesega rahulolu, siis olen jah magnaat.
Olen suur lennunduse patrioot ja fanaatik. Näen, kui palju see annaks Eestile maksutulu, eksporti, tööd. „Eesti Nokia“ ei ole rumal masstootmine ja allhange, vaid kõrge lisandväärtusega teadmistepõhine eksport. Väikese rahvaarvuga riigis on see parim võimalik tegevus. Ja meie just sellega tegelemegi.
LENDAME! Risto Mäeots Tallinna toodud Austria reisilennuki kõrval. Mõne töö tarbeks tõmmatakse hooldustöötaja säärase istmega kõrgele õhku.
Foto Vallo Kruuser
Kui palju valitsejad seda mõistavad? Rumalate väikeste asjade lahendamisest võidaks riik väga palju. Sest kust tuleb perre raha? Kui isa annab emale või lapsele raha, ega pere sellest siis rikkamaks muutu. See on sisetarbimine.
Riik saab rikkamaks siis, kui raha tuuakse mujalt sisse. Pere näitel: siis, kui vanemad lähevad tööle, toovad leibkonda raha juurde.
Magnetic MRO toob Eesti riiki ja leibkondadesse raha juurde ja me suudaksime veel rohkem tuua, sest kõik need välismaalt siia lendavad lennukid jätavad siia võõrast raha. Paraku siiani pole seda mõistetud.
Meie riigis loovad poliitikud lühiajalistest eesmärkidest tingitud takistusi. Riigil on vaja ühtäkki kiiresti raha teenida, selleks kruvitakse näiteks lennujaama tootlikkuse ootused väga kõrgeks, lennujaam on sunnitud tasusid kergitama. Riik saab võib-olla sel ja järgmisel aastal tõepoolest oma taskud täis, valitsus on rahul, kuid mõned suuremad projektid jäävad ettevõtjatel realiseerimata. Näiteks logistikafirma UPSi vaheladu jääb Eestisse rajamata, meil järgmine angaar siia ehitamata jne.
ma eesotsas on keegi, kes võitleb terve sektori eest.
Samas oleme meiegi juba paljud ärid Eestist ära viinud. Magnetic MRO grupis on üle kümne ettevõtte ja me võiksime Eestis näidata palju rohkem käivet, aga me ei tee seda. Eestisse grupi tulude konsolideerimist jääb hoopis järjest vähemaks. Sellepärast, et kõikide tuuleveskitega ei ole mul põhitöö kõrvalt võimalik võidelda.
Kuna ma ei suuda siinset keskkonda sobivamaks teha, siis valin mõne parema keskkonna. Ehitan järgmise angaari kusagile, kus riigi tootlikkuse ootus ei ole pimestatud järgmise aasta kasumist. Kusagile, kus propageeritakse pikaajalist visiooni: tulge ja ehitage, me ei tahagi täna riigina rikkaks saada teie angaari kaudu, me tahame rikkaks saada selle kaudu, et loote töökohti, toote lennukeid ja me teenime kaudset tulu. Investeerimisotsuseid teeme täna juba mujal kui Eestis, aga oleme veel Eesti ettevõte, sest sisimas ajan Eesti asja.
Keskmise ja pikema strateegia puudumine on Eestis suur puudujääk. Võitlen selle nimel, et Eestil oleks pikaajaline lennunduse strateegia ja plaan, selle nimel on loodud ka Eesti lennundusklaster.
Viis aastat tagasi ütlesid, et ettevõte peaks üldse Eestist ära kolima, sest siia ei saa välisspetsialiste tuua. See on endiselt probleem. Me küll saame spetsialiste Eestisse tuua, kuid peame selleks neile teatud kõrgtasemest rohkem palka maksma.
Aga mida tähendab ettevõtte Eestist ära kolimine? Kas näiteks Bolt on Eesti ettevõte? See on küll registreeritud Eestis ja annab siin paljudele tööd, kuid enamik Bolti töötajaid ja kliente on üle maailma laiali. Jah, Eesti ettevõte küll, aga kui palju tegelikult Eestisse raha jätab?
Kus on praegu parem angaare ehitada?
Laienemisel ei räägi ma ainult angaaridest. Me ajame Ameerikas lennukite varuosaäri, meil on selleks Ameerikas kontor. Samuti on meil esindus Aasias, et olla klientidele lähemal. Kui aga räägime lennukite hooldusärist, siis luubi all on Kesk-Euroopa. COVID ja ehitushinnad Eestis andsid meie plaanidele löögi, laienemine siin peatus. Uutes inflatsioonist mõjutatud tingimustes ei ole Eesti enam uutele hoonetele loogiline asukoht, sest meie hinnatase on Kesk-Euroopaga ühtlustunud. Kui Eestis on viis protsenti soodsam, aga mujal oled kliendile lähemal, siis lähed mujale.
Magnetic MRO-l on Eestis angaarid. Neid me siit ära kolida ei saa, mistõttu selles mõttes me Eestist ei lahku. Ja nagu Bolt on Eesti ettevõtte selles mõttes, et Martin Villig võitleb muutuste eest Eesti hariduses, nii oleme ka meie Eesti ettevõte, sest fir-
Täna on meil siin angaaris Austrian Airlinesi lennukid. Nad lendavad Austriast siia meie teenuse hea kvaliteedi pärast. Ütlevad, et kui oleksime neile lähemal, siis nad ei lendaks Tallinna, sest see tühi lend on kallis. Sama lugu on Hispaania Voloteaga: kümned lennukid lendavad tühjalt Hispaaniast Tallinna hooldusse, piloodid lendavad tagasi koju. Eesti hinnaeelis on kadunud, nüüd tullakse siia vaid meie kvaliteedi pärast ja seetõttu, et turul valitseb üldine puudus lennukite hoolduskohtadest.
Kui 2014. aastal võtsime suuna maailm vallutada ja suureks kasvada, siis esimene kriteerium oli, et me ei müü end odava Baltimaade ettevõttena.
Miks pead tuuleveskitega võitlema?
Olen sellele palju mõelnud. Ühest küljest on demokraatlikus riigis valimised vajalikud. Aga teisest küljest, kui valitsus peab iga viie aasta tagant vahetuma, siis esimene aasta kulub sisse elamiseks, viimane aasta järgmiste valimiste pärast rumalate populistlike otsuste tegemiseks ning nende kahe vahele jääb efektiivset aega vaid umbes kolm aastat. Nii on meie süsteemi justkui sisse programmeeritud, et pikka visiooni on raske luua. Sellest see rööprähklemine alguse saab.
Kui tuleksin ettevõtte tegevjuhiks viieks aastaks, kus esimese elan sisse ja viimase mõtlen, mis minust saab, siis kolme aastaga ma ei suudaks firmat viia sinna, kus ta on meil praegu.
Kõrgemad lennujaamatasud viivad kevadel Tallinnast ka mitmed sihtkohad, kuhu saab otse, ilma ümber istumata reisida. Kas peaksime muretsema?
Riigiettevõtte Tallinna Lennujaama juhtkond teeb väga head tööd. Seal on inimesed erasektorist, nad ei ole poliitilised. Nad viivad ellu strateegiat, mille riik neile ette on andnud. Kui omanik seab inflatsiooni keskkonnas tootlikkuse ootuseks mingi kindla protsendi, siis lennujaama juhtkond peabki tasusid tõstma, et see protsent ära tuua. Ei ole sellist pikaajalist strateegiat riigi poolt, kus öeldaks, et järgmisel aastal ei soovita 7 protsenti kasumit, piisab 2 protsendist, kuid lennujaama tuleb tuua 10–20 aastaks strateegilisi partnereid, kelle abil saaks 3–5 aasta pärast selle 7 protsenti tagasi mitmekordselt, sest siia on loodud uued töökohad.
Minul näiteks lubasid Magnetic MRO omanikud teha vahepeal kahjumit, kuigi pingutasime väga, et jääda plussi. Mul lubati reinvesteerida, teha otsuseid, mis tugevdavad firmat tulevikus. Praegu riigil selline mõtteviis puudub.
Kuidas Tallinna ühendusi hindad? Ärituristidele on need pigem viletsad. Kui tahad hommikul lennata
TÖÖHOOS: Magnetic MRO-l läheb hästi, kuid Risto Mäeots tunnistab, et Eesti hinnaeelis on kadunud. „Nüüd tullakse siia vaid meie kvaliteedi pärast ja seetõttu, et turul valitseb üldine puudus lennukite hoolduskohtadest.“
Magnetic MROs (varasema nimega Air Maintenance Estonia) alates 2007. aastast, alustades mehaanikuna. Ettevõtte juhatuse esimees alates 2016. aastast.
Ta on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli tootmistehnoloogia magistrina ja Tartu Lennukolledži lennukite hoolduse insenerina.
Mäeots on Eesti Lennundusklastri nõukogu esimees, Tallinna Sadama nõukogu liige.
suurlinnadesse ja õhtuks olla kodus tagasi, siis on see äärmiselt keeruline. Mulle ütlevad suured investorid, et lendaksin ise Londonisse, nad ei viitsi Tallinna mitme sihtkoha kaudu lennata.
Samas tuleb mõista, et lennundus on palju enamat kui reisijate vedu. Näiteks lennukite tootmise ja disaini aastane ärimaht on umbes 400 miljardit dollarit. Lisaks hooldus: 70 miljardit dollarit ja muudkui kasvab. Õhusõidukite finantsteenuste turg on umbes 55 miljardit dollarit, koolitus- ja insenerteenused 4–5 miljardit dollarit jne.
Lennundus on meeletu turg. Mina ei ole selleks siin, et luua Tallinnast uusi ühendusi. Olen selleks siin, et arendada lennundustööstust, kasvatada Eesti eksporti, Eesti leibkond ade rikkust. COVIDi ajal oli lennujaama korraga pargitud ligi 30 lennukit. Meie juurde sooviti parkida mingil hetkel üle saja lennuki, aga füüsiliselt ei mahtunud ära.
Me võiksime olla väga edukad: Singapur on samuti väike riik, kuid väga jõukas, sest seal on loodud piisavalt hea ettevõtluskeskkond. Iirimaa on samuti väike, kuid lennundus moodustab riigi SKPst üle seitsme protsendi, sest õigel ajal tehti õiged poliitilised otsused.
Foto Sven Arbet Foto Vallo KruuserMagnetic MRO on aastaid edukalt tegutsenud ettevõte, kuid firma õige missiooni tabasite ära alles keerulisel COVIDi ajal. Kuidas see juhtus?
Just COVIDi ajal tuli ilmsiks, et me aita me lenn ufirmadel aidata maailma. Olime otsinud mõnda aega sõnastust missioonile, mis kõnetaks noori, kes tahaksid seeläbi meile tööle tulla. Tänapäevaste noorte, millenniumi põlvkonna jaoks on väga oluline teadmine, et nad ei teeni tööl lihtsalt raha, vaid teevad midagi olulist.
Me tahtsime oma töötajatele saada eelisjärjekorras COVIDi vaktsiine. Meie tehnikud pidid töötama, lennukid lendama, kaubad liikuma. Aga me ei saanud neid ning olin selle üle väga pahane. Mõtlesin, et miks on nii, et lennujaama terminalitöötajad saavad vaktsiinid, aga meie ei saa –kas me siis polegi riigile olulised eesliini töötajad?
Kurtsin seda meie kliendile FedExile, kelle kaubalennuk meie haigestunud inimeste tõttu maa peal tehnilist tuge ootas. Nende lennuk oli meie angaaris. Pidin neile ütlema, et kahjuks ei saa me tööd teha, mehed on haiged või isolatsioonis. Firmast kirjutati vastu, et lennukiga, mis on meie angaaris, transporditakse üle Euroopa meditsiinivahendeid, sealhulgas neidsamu COVIDi vaktsiine. Ehk siis needsamad meie mehed ja naised angaaris aitavad sõna otseses mõttes maailma aidata. Mul tõusid ihukarvad püs ti, kui see kohale jõudis! Sellest saigi meie missioon: we help aviation companies help the world.
Me ei tegele lihtsalt lennukite hooldusega. Keegi saab tänu meile r avimeid laiali viia. Pereliikmetel aita me t urvaliselt koju jõuda. Kõik on siin maailmas kuidagi lennundusega seotud.
President Kennedy külastas kord NASA kosmosekeskust ja küsis koristajalt: „What to you do?“ („Mida teie teete?“). Koristaja vastas: „I am sending a man to the moon“ („Saadan inimest kuule“). Just sellist mõtteviisi kultiveerin ka täna meie firmas. Et inimesed teaksid, et teevad midagi väga erilist.
Mida COVID veel õpetas?
Ettevõtet juhtida on kriisi ajal väga lihtne, kui sul on hea tiim. Inimesed
mõistavad juhtkonna raskeid otsuseid, mobiliseeruvad. Ei tule palju miks küsimusi. Rahuajal kiputakse rohkem kritiseerima, peab rohkem veenma. Kui meil oli vaja palkasid kärpida, tulid inimesed sellega kaasa ja see aitas ettevõttel ellu jääda. Meil tuli koondada ka inimesi, tippspetsialiste koondama ei pidanud.
Praegu on palju keerulisem: palgad, tööaeg. Muresid tuleb aknast ja uksest. COVIDi ajal jäeti kõik mured koju. Õnneks oleme tänaseks endised palgad taastanud ja ka neid tõstnud.
Mis on praegu ettevõtte jaoks kolm kõige rõõmustavamat uudist?
Mind motiveerib väga see, kui näen, et asjad juhtuvad siin firmas orgaaniliselt ja ma ei pea enam iga asja juures olema. Kui tuleb firmasse keegi noor, kasvab siin tugevaks tippjuhiks, oma valdkonna arvamusliidriks, pakub see mulle ülimat rahuldust. See inimene läheb juhtima meie projek
te mõnes teises riigis, käib konverentsidel, astub lavale, räägib särasilmil. Rõõmustan, et oleme saanud luua sellise ettevõtte, kus pakume noortele selliseid võimalusi.
Teiseks: rahvusvahelisus. Ees tis on üsna vähe suuri rahvusvahelisi ettevõtteid, mille peakontor ja otsustamine on endiselt Eestis. Meie siin loome ise oma reeglid – needsamad asjad, mida teised suured korporatsioonid tavaliselt Eestisse ette kirjutavad.
Milline peaks olema meie nn brandbook, et ta kõnetaks eurooplast, ei solvaks aasialast, oleks rahvusvaheline? Katsu sa leida täna Eestis turundusinimesi, kes oskaks seda öelda! See on väga kihvt väljakutse.
Mulle täna ei ütle omanik, et Magnetic MRO ei tohi ühte või teise riiki äri tegema minna. Kui ärimudel töötab, kasumlikkus on olemas, saame minna.
Kolmandaks rõõmustan selle üle, et inimesed, kes meil töötavad, näevad lennunduses seiklust, motivatsiooni, kirge, tähendust oma elule.
Hiinlased on head omanikud?
Meie juurde sooviti parkida mingil hetkel üle saja lennuki, aga füüsiliselt ei mahtunud ära.
Ei kurda. Nad on andnud mulle palju vabadust. Võibolla nad ei oleks tahtnud nii palju vabadust anda, võibolla oleksid nad tahtnud mind hoopis välja vahetada, aga COVID päästis: kolm aastat me füüsiliselt ei näinud. Nad olid lihtsalt sunnitud mind usaldama.
Hiinlastel on omad poliitilised pinged. Aga nende tugevus on pikaajaline visioon. Nad ei tõmble. Kuulavad su ära, võibolla natuke korri
ÄRI VENELASTEGA LÕPPES: Red Wingsi lennukid Tallinnas.
geerivad, aga annavad tegutsemisvabaduse.
Kuidas Hiina ja Taiwani suhted ettevõttele mõjuvad?
Meil on majas eraldi inimene, kes tegeleb poliitilise riskianalüüsiga. Uur ib eri institutsioonidelt võimalike tulevaste riskikollete kohta. Kuhu võiksime minna, kuhu mitte.
Kohati tegutseme väga keerulistes piirkondades. Teinekord toome kusagilt mõne reisilennuki ära, millel on keres kuuliaugud.
Ei salga, et Hiina ja Taiwani suhetes võib väga pingeliseks minna. Mustema stsenaariumi korral kehtestab USA Hiinale majandussanktsioonid, mis võivad meid otseselt mõjutada. Panna meile piirangud soetada varuosi Ameerikast, samas kui üks meie põhiäri on Ameerika päritolu lennukite Boeingute hooldus.
Sellistele riskidele tuleb iga päev mõelda, selle eest makstakse mulle palka.
Kas kuuliaukudega lennukid tulevad Aafrikast?
Praegu isegi mitte enam nii kaugelt. Vahel lennufirma ise ei teagi, et lennuki keres on kuul. Seda juhtub küll väga harva. Aga juhtub igasuguseid imeasju.
Lisaks kuuliaukudele on meie inimese d lennukitest avastanud ka väga hästi peidetud narkootikume, mille me ilusti kaitsepolitseile oleme üle andnud.
Eesti jaoks oleme mõnes mõttes väga keeruline firma, lausa pinnuks silmas. Uuemal ajal peavad teenusepakkujad, näiteks pangad, aga ka
RAHVUSVAHELINE ÄRI: Skandinaavia lennufirma SAS lennuk Magnetic MRO angaaris. Siin asub firma peakontor, kuid tema tegevus toimub ka mujal Euroopas, samuti Aasias, Aafrikas ja Ameerikas.
Magnetic Groupi ettevõtted pakuvad teenuseid neljas valdkonnas: disaini- ja tootmisteenuseid lennukite interjööri ja eksterjööri jaoks; lennukitele mootorid, maandumisvarustuse rent, mootorite transportimise alused ning varuosade ja komponentide lahendused; lennukite liini- ja baashooldus ning lennukimootorite remont, hooldus ja haldus;
inseneriteenused ja koolitused.
meie väga hästi oma kliente tundma. Ei tohi teha äri kliendiga, kes on näiteks sanktsioonide all või seotud mõne terroriorganisatsiooniga. Arves tades, et t eeme äri enam kui 60 kliendiga, siis kui mina oleksin kaitsepolitsei juht, siis mul oleks mugavam, kui sellist firmat Eestis ei oleks. Kulutame palju raha selleks, et monitoorida oma kliente ja mõnega, kes on kukkunud sanktsioonide alla, oleme ka koostöö lõpetanud.
Mis pitseri on teile jätnud sõda Ukrainas?
Mõju on otsene. Meil on töötajaid Ukr ainast. Ukraina lennundus on võimas, seal on palju tarku inimesi. Nad on ehitanud ise lennukeid, nende teadmised on meist kõvasti üle. Lihtsalt nende sertifikaadid Euroopa Liidus ei kehti ja tuleb siin ümber teha.
Samuti on meil kolleege, kes on teinud Kiievist kõnesid, samal ajal kui pommid selja taga plahvatavad. Organiseerisime hiljuti oma töötajatele Ukrainasse satelliitinterneti ja generaatoreid.
Kui sõda algas, oli Venemaal üle 400 lennuki, mis kuulusid rahvusvahelistele liisingfirmadele. Osa ka meie klientidele.
Meil oli mitu lennukimootorit Venemaale liisitud. See oli üks keerulisemaid aegu minu karj ääris: teadmine, et meil on väga suur rahasumma – neli lennukimootorit –Vene ma al kinni. Õnneks leidsime probleemile legaalse lahenduse.
Mida tegite?
Venemaa lennufirma saatis oma mootorid Tallinna hooldusse. Samal
Magnetic Groupi peakontor, hooldusangaarid, värvimisangaar ja töökojad asuvad Tallinnas, esinduskontorid on Leedus, Serbias, USAs ja Malaisias ning liinihoolduse jaamad üle Euroopa ja Aafrika.
Ettevõtte klientide ja koostööpartnerite hulka kuuluvad ülemaailmsed lennukitootjad (nt Airbus), lennufirmad (Austrian Airlines, ASL, easyjet, Emirates, Enter Air, Finnair, SAS, UPS, Volotea, Virgin jne), mootoritootjad ehk OEM (GE) liisinguettevõtted (Aercap, BOC, SMBC).
Magnetic Grupis töötab üle maailma ligi 700 inimest.
ajal, kui nende mootorid meil angaaris olid, andsime meie neile kasutada oma asendusmootorid – see on lennunduses tavaline praktika.
Hetkeks, kui puhkes sõda, olime nende mootorid Tallinnas ära hooldanud ja meile oli ka makstud selle töö eest. Konsulteerisime juristidega ja mõtlesime välja juriidiliselt keeruka, aga täiesti võimaliku skeemi, kus meie mootorid jäävadki Venemaale, aga meie legaalselt omastame nende mootorid, mis olid meil angaaris. Toimus mootorite vahetus pariteetsetel alustel.
Sellist omandamist tuleb ette. Hiljuti müüs kohtutäitur Eesti oksjonikeskkonnas Boeingut. Klient jäi meile võlgu ja me võtsime lennuki panti. Jätsime endale – Eesti õigus võimaldab seda. Kahjuks keegi lennukit osta ei soovinud, mistõttu me teeme ta varuosadeks. Ühe tiiva mõtlesime Tartu lennundusmuuseumile kinkida, kuid kahjuks ei ole see võimalik.
Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.
Mis Venemaale jäänud lääne lennukitest saab?
Neile on varuosi keerulisem hankida, aga kuidagi neid ikka saab, skeemitades. Iraan on olnud sanktsioonide all aastakümneid, kuid siiamaani seal lennatakse, ei kukuta alla.
Venemaal on palju insenere, ligipääs kvaliteetsetele ma terjalidele, oskusteave. Venelased ehitavad keerulisi tehnoloogiaid ja lendavad kosmosesse. Kui neile anda piisavalt aega, suudavad nad väga palju asju ise teha. Venelased on kõigeks võimelised, mis puudutab rasketehnikat, treimist, keevitamist ja saagimist.
Suurim mure on kõige uuemate lennukitega, mis on väga tarkvarapõhised. Neile ei saa enam uuendusi. On küsitav, kas nad selle suudavad läbi hammustada. Siin võime näha intsidente: lennuki aju kärssab läbi, autopiloot ei toimi, kütuse etteanne on häiritud jne.
ESIREAS: Risto Mäeots ütleb, et firmaomanikud Hiinast andsid talle palju vabadust. COVIDi tõttu ei näinud nad üksteist kolm aastat. „Nad olid lihtsalt sunnitud mind usaldama,“ muigab ta.
Meil olid Tallinnas mõned lennukid, mis saadi Venemaalt kätte. Maandusid Türki või kusagile mujale, paar tükki sattusid siia ja konfiskeeriti.
Näeme ka Ukrainas, et Vene sõjatehnika ei ole varustatud tipptehnoloogiaga, arvuti teel juhitavate asjadega.
Kas sanktsioonid Venemaale on pigem ülehinnatud?
Need on olnud vajalikud, aga de facto: Euroopa sai Vene oligarhide suured jahid ja ilusad majad, Venemaa sai aga väga olulise hulga lennukeid, millega ühendada inimesi, ve dada kaupa ja lahendada suured mured mitmeks aastaks – see kõik ei ole absoluutselt tasakaalus. Mida sa teed superjahiga, mis maksab miljardeid? Keegi ei osta sellist. Aga Euroopa liisingfirmadel, mida on rahastanud Euroopa pensionifondid, on kahjunõudeid Venemaale jäänud lennukite eest juba 7–8 miljardi ulatuses.
Meil olid Tallinnas mõned lennukid, mis saadi Venemaalt kätte. Maandusid Türki või kusagile mujale, paar
tükki sattusid siia ja konfiskeeriti. Ükskord oli meil siin Red Wingsi kirjadega Venemaa lennuk. Sain Euroopast kõne, et mis meil siin toimub. Selgitasin, et tegemist on Iirimaa liisingfirmale kuuluva lennukiga. Lihtsalt Venemaa operaatori kirjad peal.
Kui Ukrainas lahingud jätkuvad, siis kuidas see teid mõjutab?
Oleme sellest riskist juba üle. Sõja eel moodustas Venemaa vaid viis protsenti meie käibest. Selle asendasime päris kiiresti.
Raha, mille Venemaal kaotasime, on teistelt turgudelt mitmekordselt tagasi teenitud.
Venemaa lennukeid meil siin eriti palju hoolduses ei käinud, hooldasime vaid mootoreid ja müüsime varuosi. Venelaste Aeroflotil endal on üsna arenenud hooldusbaas.
Tulid Magneticusse mehaanikuks, nüüd oled tippjuht. Kuidas see juhtus?
Olin õigel ajal õiges kohas. Ettevõtte omanikuks sai riskikapitalifirma, kes huvitus kiirest kasvust. Sellisel puhul ei ole oluline, milline on sinu CV või kui hallid on juuksed, oluline on suhtumine.
Inimeste CVd hinnatakse tihti üle. Palgata tuleb mitte CV, vaid suhtumise järgi, sest viimast sa muuta ei saa. Oskusi on võimalik õpetada ja õige suhtumisega inimene õpib väga kiiresti.
Kuidas palgata suhtumist? Iseenda suhtumisega. Lennundus on ülirangete reeglitega äri. Olen proovinud sellesse tuua uut ja vabamat hingamist, lapselikku fun ’i ja mängulist stiili.
Ameerikas oli kunagi mure, et riik on küll täis ülitarku doktorikraadiga inimesi, kuid nad ei ole eriti loomingulised. NASA palkas psühholoogi, kes uuris, kas loovus on midagi, mis tuleb sünniga kaasa, või pärineb keskkonnast. Selgus, et kuni viienda eluaastani on inimesed väga loomingulised – tulemus 98 protsenti –, siis aga kukub see näitaja kivina. 30aastase na jääb meie loomingulisus tasemele 2 protsenti. Jõuti järeldusele, et loodus annab meile küll loomingulisuse, kuid lapsevanematena ja kooliga surume oma lapsed varakult kasti: ära tee seda, ära tee teist.
Meie firmas ei suruta inimesi kastidesse: siin saad maailma vallutada, ebamugavust tunda, töötada 24/7, kui see on sulle okei. Siin on inspireeriv töökeskkond ja tipptehnoloogia.
Inimesed tulevad ja jäävad?
Vahel lähevad konkurentide juurde ära ka. Muidugi on see valus, kuid olen väga vastu igasugustele konkurendi juurde minemise vastastele klauslitele töölepingutes. Kui inimene läheb konkurendi juurde tööle, olen järelikult olnud nõrk ega ole suutnud inimesi muuga hoida kui ainult palgaga.
Magnetic MRO saaks maksta rohkem palka, kui me pühendaksime vähem raha sektori harimisele. Meil ei ole Eestis peale kasvamas lennunduse tipptegijaid. Peame sellesse ise kõvasti panustama. Kui me seda ei teeks, saaksime 3–4 aastat maksta kõikidele töötajatele väga kõva palka, kuid 5. aastaks ei oleks meil enam pealekasvu. Meil on Eestis ka üks kohalik tuntud lennufirma, mis tegeleb lennukite hooldusega. Kutsun teda üles koolitama spetsialiste ise, mitte neid teistelt kõvade palkadega üle lööma.
Millest unistad?
Sõja keskel unistad rahust. Kui räägin Ukraina kolleegidega ja kuulen nende lugusid, loob see nii teistsuguse perspektiivi elust.
Töö tõttu olen palju reisinud Aafrikas. Nähtu aitas mul oma karjääri kriitilises faasis alla neelata ego. Hakkasin asju teistmoodi nägema. Nägin nälgivaid lapsi. Täiesti tavaline oli see, et sõidad Nigeerias ühelt kohtumiselt teisele ja tee peal vedelevad laibad või jäsemed. Autojuht ütleb, et see on tavaline: õhtul, kui liiklus vaiksemaks jääb, koristatakse ära. Mõtlesin, et ma ei taha end selles riigis hästi riietada, tahaksin nende inimestega samastuda, tekkis empaatia. Ja siis tulin tagasi Eestisse ja mõistsin, kui õnnelik ma olen.
Sama kordub Ukrainas. Kolleegil plahvatavad mürsud selja taga, tema aga räägib sinuga stoilise rahuga. Ütle d, et kuule, koli siia, evakueeru. Tema vastab, et ei taha, ta tahab olla õdede ja vendade kõrval. Judinad käivad üle selja!
Selle taustal oleks mõttetu muust unistada kui sellest, et inimesed oleksid lihtsalt inimesed ja austaksid üksteist.
Ajad on muutunud
Tosin aastat tagasi oli asi palju lihtsam – hankisid viimase peal viirusetõrje ja turvalisus oligi tagatud. Samal ajal, täpsemalt 2010. aastal alustas tegevust Security Software OÜ. Aegade jooksul on e evõte pidevalt kasvanud ja viimane laienemine 2020. aastal tõi kaasa uue brändi Cybers. Sihiks võeti väga konkreetselt kogu ühiskonnas küberteadlikkuse kasvatamine ja vajalike teenuste pakkumine. Kriminaalid ei maga, nagu ütleb ettevõtte CEO Jürgen Erm, ning seetõ u tuleb ajaga kaasas käia. See hõlmab endas kompetentse küberteenuse pidevaks arendamiseks.
Läikiv tulemüür e evõ eid enam ei kaitse.
Cybersi meeskonnas on saadud aru ka lihtsast tõsiasjast, mis teeb kliendile elu oluliselt kergemaks. Tihti pole ettevõttel piisavat kompetentsi, et otsustada, millist küberturbeteenust neil spetsiifiliselt vaja oleks. Valik on lai ja võtab silme eest kirjuks. Seetõ u pakub Cybers sisuliselt ühte teenust, mis kujuneb vastavalt e evõ e vajadustele personaalselt. Tuleb lihtsalt kohale tulla ja oma lugu ära rääkida. Ülejäänu eest hoolitsevad professionaalid.
Lihtsam on ennetada
„Ma loodan, et ükski tegevjuht ei pea laiamahulist küberrünnakut läbi elama,“ ütleb Jürgen, kes on mitmeid näiteid oma silmaga pealt näinud. „Tavaliselt tegeleb aktiivse rünnaku all asjaga kogu juhtkond ja see on niivõrd stressirohke, et paljud võtavad pärast probleemi lahenemist lisapuhkuse.“
Seepärast tasubki võtta appi lihtne vanarahvatarkus – probleemi on lihtsam ennetada kui pärast tulekahju kustutada. Ja tulekahju analoogia on siinkohal täitsa kohane. Kui e evõ e andmed langevad rünnaku alla ja kogu IT-infrastruktuur on küberkriminaalide kontrolli all, siis võibki öelda, et firmat on tabanud tulekahju. Krüpteeritud andmete taastamine sõltub kriminaalsete grupeeringute võimekusest ja motivatsioonist.
Tänapäeval võib
üsna kindlalt väita, et küsimus pole selles, kas küberrünnak
tuleb. See tuleb niikuinii. Küsimus on – millal? Cybers on küberturvalisusele spetsialiseerunud ettevõte, mille missioon on küberrünnakute ennetamine ja oma klientide kaitsmine.
Tavaliselt jõuab asi lunarahanõudeni ja selle maksmine on vähemalt Eestis seaduslikus mõ es veel hall ala.
Aga mida sa ikka teed, kui ettevõte kaotab seisaku tõ u päevas näiteks sadu tuhandeid eurosid? Maksad lunaraha ära ja loodad parimat?
Selliste juhtumite jaoks on Cybersis omaette hädaabimeeskond, kes aitab intsidenti lahendada, juurpõhjused välja selgitada ja peab vajadusel isegi kriminaalidega läbirääkimisi. Jürgen, kes on mitmeid edukaid kõnelusi ka ise pidanud, ütleb, et see on statistiliselt justkui mündivise – mõnikord laheneb kõik edukalt ja ettevõte saab oma andmed tagasi. Teinekord võib suure summa ülekandmine lõppeda aga pika ninaga, sest kurjategijatel pole lihtsalt aega ega viitsimist asjaga enam tegeleda. Kaob raha, kaob e evõ e ja ...
Ja maine! Jürgeni sõnul käib küberrünnakute ohvriks langemisega tihtipeale kaasas teatav valehäbi. See on justkui nõrkuse märk, ent ometi juhtub seda ettevõtetega tihedamini, kui välja paistab. Asjast tuleks avalikult rohkem rääkida, nii on võimalik ründajatele ka ühiselt vastu seista. Mainekahju on loomulikult samuti määrav faktor – kui investorid, kliendid või partnerid kuulevad kolmandalt osapoolelt toimunud
küberrünnakust, on e evõ el keerulisem selgitusi jagada ja usaldust tagasi võita. Kui intsident adekvaatselt ja ausalt ära rääkida, on pahameel vältimatu, kuid taastumine toimub kiiremini. „Julgelt tunnistada! Valehäbil pole siin kohta,“ soovitab Jürgen.
Mida toob tulevik?
Siiani levib ettevõtetes mentaliteet, et müüge meile lihtsalt tarkvara, me hoolitseme kõige eest ise. See on Jürgeni sõnul aga üha enam muutumas. Paljud tulevad Cybersi juurde pärast tarkvara hankimist siiski tagasi ja otsustavad täisteenuse kasuks. Oluline on eristada majasisest IT-meeskonda ja professionaalset küberturbeteenust. Need on kaks täiesti eri asja ja üldiselt on kohalik IT-mees üle koormatud, seega on targem spetsiaalsed ülesanded spetsialistidele usaldada.
„Kui ründaja oma rünnakus õnnestub, siis on ettevõtjal tegelikult kaks varianti – lunaraha maksmine või pillid kotti,“ räägib Jürgen. Küberturbeteenus on kordades odavam kui laiamahulise rünnaku läbielamine.
Kui heita pilk tulevikku, tuleb tunnistada, et Cybersi tööpõld järjest laieneb. Seoses tehisintellektiga muutub rünnakute tegemine palju kä esaadavamaks. See lihtsustub ja andmete õngitsemisega saavad hakkama üha tavalisemad kurjategijad. Enam ei pea palkama kapuutsiga häkkerit, kes 20 aastat ekraani tagant tõusnud pole.
„Õnneks tekib seoses uute tehnoloogiatega ka võimalusi paremaks kaitseks,“ ütleb Jürgen. Selles mõ es käib kübermaastikul teatav võidurelvastumine. „Mida aeg edasi, seda rohkem julgetakse probleemist ka rääkida. Kui meil käib murdvaras, pole kellelgi probleemi seda tunnistada. Küberrünnak on laias laastus samasugune probleem,“ julgustab Cybersi tegevjuht abi otsima. Nagu öeldud, keskmised ja suured e evõ ed võivad olla täiesti kindlad, et nad satuvad mingi hetk küberrünnakute ohvriks. Edasine sõltub juba sellest, kui hästi lahinguks valmis ollakse.
Vaata lisa: cybers.eu
„Tubli tüdruk“ olla ei tule kellelegi kasuks
Kaidi Ruusalepp
õpetab, et elu pakutud võimalused tasub ära kasutada. Ta soovis saada müüjaks ega saanud kohe ülikooli sisse, kuid juhib praegu globaalse haardega firmat Funderbeam.
Lapsena soovisid saada müüjaks. Miks?
Mu ema oli müüja.
Ja saidki oma unistust proovida. Jah, algul suvel asendajana kaubamajas meesteosakonnas ja siis keskkooli lõpus suvel toidupoes.
Mida inimesed kõige rohkem ostsid?
Meesteosakonnas töötasin veel siis, kui oli nõukogude aja lõpp ja algas Eesti aeg. Siis ei olnud peaaegu mitte midagi müüa! Kogu kaup oli defitsiit.
Aga toidupoes?
Siis oli kõige popim Soome KOFFi õlu. Kerttu Kirjanen küsis hiljuti, et mis esemed need olid, mis sulle noorena tundusid, et kui need kellelgi on, siis ta on rikas. Vastustena toodi vi-
deomakk, klõpsuga pinal, Serena veepark, käikudega jalgratas... Minu jaoks oli rikas see, kes võttis külla minnes kaasa KOFFi õlut.
Tahtsid saada ka spordiarstiks või treeneriks.
Põhjust ei ole vaja kaugelt otsida, sest tegelesin aktiivselt orienteerumisega. Juba esimestest trennidest alates armastan seda spordiala.
Kas metsas ära eksida ei kartnud?
Ei. Mul ei ole mitte kunagi juhtunud nii, et jõuan suvalisse kohta ja ei tea, kus ma olen.
Kes sind nii hästi kaarti lugema õpetas?
Treener, aga mulle on vist sünnist peale looduslik kompass kehasse kodeeritud.
Paar aastat tagasi pidin Londonis minema ühelt kohtumiselt teisele ja mul sai telefoni aku tühjaks. Pidin ilma Google Mapsita liikuma. Londonis! Õnneks teadsin umbes, kus suunas kohtumine on. Kõndisin pool tundi ja jõudsin täpselt õige kontori ukse juurde. Ise ka imestasin.
Tulid 1991. aastal Eesti meistriks. Täiskasvanute klassis tõesti vaid ühe korra, aga noorteklassis sain kastitäie medaleid. Just näitasin lastele.
Ma jõudsin täiskasvanute klassi riigikorra ülemineku ajal. Spordi tegemine oli tollal luksus. Mul ei olnud võimalik teha korralikult sporti, pidada end üleval, maksta ühikamaksud ja kooliga seotud kulud.
Kui tulin Tallinna õppima, siis jooksin linnatänavatel oma põlved kapitaalselt ära. Aga ma kompenseerisin selle kohe. Võtsin endale noorterühma ja olin kaks või kolm aastat orienteerumise noortetreener. Nii et täitsin pooleldi oma lapsepõlveunistuse.
Ülikooli sisse astudes kukkusid esmalt läbi.
Tahtsin minna Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Arvan, et kukkusin läbi kirjandis. Kirjutasin kriminaalõigusest, sest minu jaoks oli õigus ainult kriminaalõigus.
HAKKAJA AMETNIK: Kaidi riigikantselei töötajana oktoobris 1999. Siis kandis ta veel neiupõlvenime Oone.
FUNDERBEAMIS:
Kaidi Ruusalepp oma kontoris, mis asub Tallinnas Rotermanni kvartalis.
See oli mulle suur löök, sest olin saanud kogu aeg viisi ja lõpetanud kooli medaliga. Olnud eeskujulik „tubli tüdruk“, ja nüüd järsku ei pääsenud ülikooli! Aga ma ei tahtnud niisama poodi jääda ja tegin katsed Tallinna I Studiumi eraülikooli.
28. septembril 1994, kui Estonia põhja läks, sain teada, et ma sain sisse. See on olnud üks vastuolulisemaid päevi mu elus, sest korraga tundsin tohutut kurbust ja tohutut rõõmu.
Kas kujutasid end ette advokaadi, kohtuniku või prokurörina?
Ma ei kujutanud ennast üheski ametis ette, aga mulle meeldib õigusteadus. Ma läksin I Studiumisse õppima majandusõigust, hiljem tegin läbi ja lõpetasin ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja edasi strateegilise juhtimise magistri.
Mulle meeldib õigusteaduses olev loogika. Olen lõpetanud reaalklassi ja mu lemmikained olid koolis matemaatika ja loogika. Õigusteadus lahendab ka loogikaülesandeid.
Millal said esimese arvuti?
Ma ostsin enne arvuti vennale, kui endale sain.
Mu esimene kogemus arvutitega on Põlvast. Põhikoolis olid meil Jukud. Aga gümnaasiumi 10. või 11. klassis tulid IBMi 386d. See oli väga kõva sõna. Kuna õppisin reaalklassis, siis oli meil arvutiõpet kaks või kolm tundi nädalas.
Mulle on vist sünnist peale looduslik kompass kehasse kodeeritud.
Maalt pärit ja nõukogude ajal üles kasvanud tüdrukutena parandasime pinginaabriga kahekesi ka Jukusid. Me hinded ei koosnenud mitte ainult võimekusest teha Jukuga midagi tarkvara mõttes, vaid ka riistvara mõttes.
Kuidas sattusid riigikantseleisse?
Kui lõpetasin esimese kursuse, siis vaatasin, et mis ma suvel ikka niisama passin. Helistasin läbi neli Põlva õigusbürood ja üks võttiski mu prak-
tikale. Tolle büroo juhataja laua peal oli riigikantselei personaliosakonna juhataja visiitkaart.
Küsisin büroo juhilt, et kas sa tunned Viire Rannasood . Ta ütles, et tunnen küll. Kuna mul oli tööd vaja, siis palusin, et äkki viid meid kokku. Nii ma läksingi Viire juurde.
Viire ütles, et jaa, riigi infosüsteemide osakond otsib juristi.
Olen selle visiitkaardiga seoses noortele rääkinud, et sellises olukorras on sul kaks valikut. Kas sa teed selle kaardiga midagi või jätad ta laua peale vedelema. Minu puhul sai sellest üks minu elu kõige rohkem muutnud liigutusi.
Oled kirjeldanud, et olid toona väga tagasihoidlik, käisid justkui seinaääri pidi.
Ma olengi olemuselt introvert. Kui on
õhtused vastuvõtud või suured üritused, siis eelistan selle asemel olla kodus ja lugeda raamatut.
Aga julguse kontekstis: eks elu õpetab. Alguses jah ei julgenud ma koosolekutel suud lahti teha, kuigi mul oli arvamus olemas. See oskus tuli ajaga.
Ja sellest ma räägin ka noortele, et „tubli tüdruk“ olla ei tule kellelegi kasuks – toob ainult palju kaotatud võimalusi.
Miks Tallinna tööle jäid? Sest riigikantseleis oli erakordselt põnev, pendeldasin Tartu kooli ja Tallinna elu-töö vahet. Sain hakkama. Ja ega ma IT-õigust ei valinud, juhtus nii. Mul oli tööd vaja, et maksta õppimise ja elamise eest. Aeg oli selline, et minu perekond sai iseendaga hakkama, aga Tallinna ja
hiljem Tartu ülikooli tasusid maksta oli keeruline.
Hakkasid tegelema digiallkirja seadusega.
Mul vedas, et sattusin riigi infosüsteemide osakonda Arvo Otti juurde, kes minusugust piiritult usaldas. Ma ei teadnud enne seda mitte midagi infosüsteemidest ega serveritest ega koodidest.
Kui 1996. aastal alustasin, oli Eesti riik ja riigisektor nagu start-up. Praegu on meil iduettevõtted ja tehnoloogiasektor, millega maailmas tuntust kogume. Tollal aga ehitasid kõik nutikad noored tehnoloogiainimesed ja nohikud riiki. See oli erakordselt põnev aeg.
Kohtasid töö juures oma abikaasat Raivot.
Jah. Me kirjutasime koos digitaalallkirja seadust. Mina olin jurist ja tema tegeles arhiivinduse poolega.
Digiallkirja puhul tekkis kohe küsimus, et me mitte ainult ei anna õiguskindlust digitaalselt allkirjastatud dokumentidele, vaid peame mõtlema, mis saab neist viie või kümne aasta pärast.
Mäletan küll seda esimest hetke, kui tema ja arhiiviosakonna juhataja tulid mu ülemuse kabinetist välja. Siis mõtlesin, et ahah, sellise noore mehega hakkangi koos töötama.
Ja kohe läksite kohtingule?
Selleni läks veel viis aastat aega, sest ta õppis Norras Bergenis ja hiljem kolis Londonisse. Elas ja töötas seal.
Kuidas siis kokku saite?
Riigikantselei noored hoidsid hästi palju kokku. Käisime läbi ka peaministri kabineti ja presidendi kantselei noortega.
Kui Raivo käis suvel Eestis, siis tegi ta tööd siit. Ja käisime kambaga ikka kuskil ringi.
Kui ma töötasin esimesi kuid Tallinna börsil, läksin töö tõttu Londonisse. Teadsin, et ta on seal ja kirjutasin, et saame kokku. Alles pärast seda oleme nii-öelda romantilises suhtes.
Ja siis kandideerisid väärtpaberikeskuse juhiks?
Ei, ma ei kandideerinud. Ma vaidlesin Riigikantselei juristina börsi tollase juhi Gert Tiivasega ja EVK juhi Jaanus Erlemanniga väärtpaberite keskregistri seaduse üle. Meil käisid tulised vaidlused, ka justiitsministri kabinetis.
Ühel hetkel nad ütlesid, et tule meile, sest hakkame kogumispensionide infosüsteemi üles ehitama. Rääkisid mu ära. Mu esimene töö oli kogumispensioni projektijuht.
Teine sammas on sul alles?
On alles. Ma olin liitudes number 462 ja mul on isegi sama pensionifond. Aga kolmandat sammast ma ei ole teinud, mu kolmas sammas on start-up-ettevõtetes.
BÖRSIJUHT
JA SUURINVESTOR: Kaidi Oone
Tallinki bossi Enn Pandiga detsembris 2005, kui Eesti suurimast laevafirmast sai avalik ettevõte.
Seejärel said Tallinna börsi juhiks. Gert väsis ära. Ta oli juba kaua selles süsteemis olnud. Tallinna börsi oli üle võtnud Helsingi börs ja Helsingi oma Stockholmi börs. Väikesest agiilsest börsist oli saanud suure korporatsiooni osa.
Gert ütles, et võta börsi juhtimine üle. Vastasin, et infosüsteemid ja tehnoloogia on minu teemad, ma ei hakka Tallinna börsi juhtima. Aga Gerdile ei ütle keegi ei.
Mis börsil kõige enam hämmastas?
See, et börs ja kapitali avalik kaasamine ei olnud siis ja ei ole ka praegu loomulik osa ettevõtluse vereringest.
Pigem käisid ettevõtjad pangast laenu küsimas, kui et võtsid vastu avaliku kapitali. Meil oli vaid paarkümmend börsiettevõtet.
Lapse sündides pidid börsi juhtimisest loobuma. Kas olid pettunud? Ei. Miks pettunud?
Et ei saanud sama koha peale tagasi.
Ei, ei olnud. Ma ei ole oma elu üles ehitanud karjääri tegemisele. Ma olen spordist tulnud ja tean, et kui sa sead oma elu ainult tiitlivõistluste võitudele ja medalitele ning kui siis midagi juhtub, näiteks murrad enne tiitlivõistlusi jala, on selline tunne, et elu on tühjalt elatud. Mõte peab olema kuskil mujal kui tiitlites.
Selleks hetkeks, kui ma esimese lapsega koju jäin, olin end ribadeks töötanud. Ehitanud e-riiki, kogumispensioni, Tallinna börsi.
Olin poolteist aastat ära, poolteist aastat tagasi tööl ja edasi tuli teine laps. Meil oli Andrus Alberiga ära jagatud, kes mille eest vastutas. Mulle jäi teiste valdkondade seas tehnoloogia.
Seejärel hakkasid juhtima
Teenusmajanduse Koda?
Kui olin teise lapsega kodus ja kärutasin Kristiine tänavaid pidi, siis mõtlesin, et kui lähen tagasi börsile, mis oli juba Nasdaqi osa, siis jään sinna
Kui käisin startup-ettevõtjana poes ja maksin oma esimese palga eest – küll minimaalse palga eest – toidupoes, siis oli mul tunne, et investorid maksavad mu piima kinni.
5–10 aastaks. Ma olin kogu aeg imetlenud ettevõtjad ja tahtnud minna ettevõtlusse. Vaatasin, et kui ma nüüd ei proovi, siis kahetsen.
Võtsin nii-öelda vahepausi ja vedasin tegevjuhina Teenusmajanduse Koda. Ma olin Koja loonud nn Targa Eesti grupi liige. Meil oli mure, et kuidas saaksime siia luua ja tuua suurema lisandväärtusega ettevõtteid.
Püüdsin Koja juhtimise kõrval aru saada, mida tahan teha. Ikka jõudsin tehnoloogiani välja.
Kui siis oleks Eestis olnud nii kirju start-up -ettevõtete maastik nagu praegu, ei oleks ma ise võib-olla hakanud nullist midagi üles ehitama. Oleksin mõne seltskonnaga kampa löönud. Aga siis neid veel ei olnud.
Legend ütleb, et Funderbeami idee tekkis lauamängust.
Tegelikult Tallinna börsilt. Meie üks teravaid teemasid oli, kuidas kohalik investor pääseks juurde välismaa väärtpaberitele – kas või börsi enda grupis olevate välisbörside paberitele.
Jah, rääkisime investeerimismängust, milles noor põlvkond saaks investeerida rahvusvahelistesse virtuaalsetesse start-up -ettevõtetesse. Aga see idee kestis 3–4 nädalat, sest saime aru, et tegelikult ei ole olemas keskkonda, mis võimaldab päriselt start-up -investeeringutele ligi pääseda.
Riskikapitali sektor oli eriti magus segment tol ajal.
Funderbeamist sai nn idufirmade globaalne börs. Panite ta tööle plokiahela tehnoloogiaga, mis on küberraha aluseks.
See võimaldas meil katsetada uuel moel investeerimist varajase faasi ettevõtetesse ükskõik millisest maailma otsast, väljastades ja kaubeldes järelturul nii-öelda osaluse token’eid. Algus oli põnev, aga me olime liiga vara sellel turul ja aastatel 2016–2017 ei olnud kriitiline mass investoreid token’iteks veel valmis. Siiani ei ole.
Alguse aastate tehnoloogia ei võimaldanud ka kiiret järelturul kauplemist ning kui 2019. aastaks saime kätte vajalikud litsentsid, siis loobusime plokiahela tehnoloogiast.
Bitcoin’e ostsid tollal?
KÄIME KATUSEID MÖÖDA: Kaidi (keskel) suvel 2003 pensionikeskuse projektijuhina koos kolleegidega ühel Tallinna katusel poseerimas. Tema selja taga paremal Martin Villig, tulevane Taxify suuromanik.
Ei.
Kahetsed?
Ei. Ma vahel imestan, kui kuulen investoritest, kes ostavad ja müüvad bitcoin ’e, ostavad ja müüvad hõbedat, ostavad ja müüvad start-up-investeeringuid ning vahepeal kinnisvara ka. Aga sa ei saa olla ekspert igas valdkonnas või pruut igas pulmas.
Ma olen börsiväärtpaberitega tuttav ja nüüd tean start-up-investeeringuid. See on minu ampluaa, sellele jään truuks.
Kes oli teie esimene klient?
Meie ise. Tegime oma firmale imepisikese 10 000 euro suuruse kapitali kaasamise. Võtsime omaenda investoreid teenust testima.
Kes olid Funderbeami esimesed investorid?
Kohalikud tehnoloogiainvestorid. Kõige esimene oli Rain Kivisik Playtechist. Õnneks on ta olnud väga nõudlik. Hiljem tulid rahvusvahelised investorid.
Kuidas neid leidsid?
Nagu ikka. Alguses avad ühe ukse ja too avab järgmise ukse.
Kui lihtne see oli?
Esimesi nn ingelinvestoreid leida oli mingis mõttes lihtne ja mingis ei olnud ka, sest nad investeerivad oma raha. See investeering on isiklik.
Mäletan, kui käisin start-up-ettevõtjana poes ja maksin oma esime -
se palga eest – küll minimaalse palga eest – toidupoes, siis oli mul tunne, et investorid maksavad mu piima kinni.
Hiljem tuli minna suuremate investorite juurde. Tim Draper on erakordselt huvitav investor, sest tal on investeeringuteks haruldane nina ja Tim elab 10 või 15 aastat muust maailmast eespool. Kohtusime San Franciscos, kui üks meie Euroopa investor võttis mind temaga kohtumisele kaasa.
Londoni börs, kes on ka üks meie aktsionäre, tuli meie juurde ringiga. Esmalt investeeris meile Thomson Reuters, kes hiljem müüs oma ärid Refinitivile. Siis ostis Londoni börs Refinitivi ja koos sellega ka investeeringu Funderbeami. Aga me oleme Londoni börsiga aktiivses suhtluses.
Kes on kõige suurem osanik? Mina.
Funderbeami emafirmaks on Londonis registreeritud
Funderbeam Ltd. Kas maksude pärast?
Ei. Põhjus tuleb äriõigusest. Kui 2015. aastal saime esimesed Londoni investorid, siis oli Eesti äriseadustik veel selline, et osaühingu osanikud pidid ostu-müügitehinguid vormistama notariaalselt ja selleks tuli kõik investorid Eestisse notarisse tuua või avada neile siinses väärtpaberikeskuses väärtpaberikonto. See ei olnud aga võimalik ja me viisime peakontori Londonisse.
Praegu ma seda enam ei teeks.
Nüüd on siin tehingute tegemine oluliselt lihtsamaks läinud.
Teiseks oli siis usalduse küsimus, sest Eesti ei olnud veel tuntud startup -riik. Praeguseks on Eestil ühe maailma tugevama start up -Meka kuvand, selle üle tasub uhkust tunda.
Äri on vahepeal kõvasti muutunud. Kapitali-investeeringud on pea peale pööratud. Varem pidid ettevõtted minema saja miljoni saamiseks börsile. Nüüd antakse miljardeid erakapitali poolt, kogu riskikapital on rahvusvaheline ja avaliku kapitaliga võrreldes on „overhead“ minimaalne. Eelmisel aastal investeeriti maailmas startup-ettevõtetesse peaaegu 500 miljardit dollarit. See kõik on aga ebalikviidne. Ja selleks, et likviidsust tekitada, hakkasimegi oma süsteemi üles ehitama. Et kuidas startup’idesse siseneda, kuidas neid investeeringuid müüa ja korraldada väärtpaberiarveldusi, kusjuures piiride üleselt. See on keeruline, eelkõige juriidiliselt.
muudatused investorite huvi suurendanud. Funderbeami äri on tohutult kapitalimahukas. See, et oleme nii väikese kapitaliga sellise tehnoloogia üles ehitanud, on saavutus. Meie konkurendid on investeerinud sadu miljoneid ja suurimatel neist pole senini toimivat järelturgu.
Meie tehnoloogial ja litsentsidel on hind.
Muutsime eelmisel aastal ärimudelit. Me ei teeninda enam avalikke kapitali kaasamisi, vaid muutusime investorite töövahendiks. S tart up -ettevõtetesse tehakse Euroopas väga varajase faasi investeeringuid umbes üheksa miljardit eurot aastas. Investorid teevad neid aga endiselt enam-vähem käsitsi, PDF-dokumentide abil. Sihime seda – aktiivselt, kuid privaatselt investeerivat kliendigruppi. Kui vaatan esimese kvartali tulemusi, siis on lootust, et 2023. aastal keerame oma miinuse plussiks.
Samas, meil oli COVID ja siis tuli sõda, aktsiaturud läksid pööraseks ning kui ma vaatan riskikapitali seisu, meenub ütlus, et inimesed teevad plaane, aga jumalad taevas naeravad. Siis mõtlen, et mida küll meile veel antakse.
HINNATUD INVESTOR: Hea tulevikunägemisega ameeriklane Tim Draper.
Ei, kuigi meil oli plaan, et lapsed lähevad kooli tagasi ja mina jätkan nagu enne COVIDit. Aga Singapur pani end lukku. Seal olid eestlaste ja kogu läänemaailma jaoks täiesti ebaproportsionaalsed piirangud, kusjuures nad tulid piirangutest välja alles suvel 2022. Singapuris olek muutus mõttetuks, inimestega ei tohtinud kokku saada, pidid kodus istuma.
Ega ma IT-õigust ei valinud, juhtus nii. Mul oli tööd vaja, et maksta õppimise ja elamise eest.
Ja samas on meie äri mahuäri. Alustasime väikestest ettevõtetest ja väikestest investeeringutest, praegu teenindame üha suuremaid investorgruppe ja kapitali kaasamisi.
Funderbeam Ltd on kaasanud ligi 24 miljonit eurot kapitali, käive on seejuures tagasihoidlik. Peate muudkui raha juurde süstima. Kas see teeb investorid närviliseks?
Ei. Pigem on viimased ärisuuna
Milliseks Funderbeam muutub? Muutume riskikapitali investeeringute ja järelturu haldamise platvormiks. Selles varaklassis on ju nii, et mida hilisemasse faasi investeeringud jõuavad, seda kiivamalt hoitakse informatsiooni, kes investeeris, mis tingimustel ja kuidas ettevõttel läheb.
Me lahendame riskiinvesteeringute likviidsuse probleemi. Varajases faasis kogu investeeringu protsessi, hilisemas faasis ainult järelturu ehk n-ö venture secondaries probleemi. Meil on selleks tehnoloogia ja infrastruktuur.
Elasid paar aastat Singapuris. Miks seal?
Läksime Singapuri järelturu litsentsi võtma. Litsentsi saamiseks oli vaja Singapuris äriüksus üles ehitada ja olla reaalselt kohapeal.
Läksime 2018. aastal terve perega. Tulime tagasi COVIDi tõttu suvel 2020.
Sealne pesa on alles?
Aga selliseid kontakte nagu sealt, Eestist ei saa ja ilmselt ka Londonist mitte. Singapuris saavad kokku Põhja-Ameerika, Euroopa ja Aasia. Riik on erakordselt turvaline ja koolid maailmatasemel. Meie mõlemad lapsed igatsevad Singapuri kooli tagasi.
Mida seal kõige rohkem taga igatsesid?
Siinset võrgustikku ja võimalust riigi arengule kaasa aidata. Kuni selleni välja, et su oma sõbrad toovad siin head veini sisse. Võõras riigis ei saa sa kunagi päris omaks.
Millega inimesi Funderbeami meelitad?
Mäletan, et aastal 2003 või 2004 toimus Pärnus juhtimiskonverents ja seal pidas ettekande Rasmus Rask. Ta oli Hansapangas teinud uuringu, et mis on töötajate jaoks kõige motiveerivam. Raha jäi alles kümnenda koha kanti. Kõige olulisem oli see, et minust sõltub midagi. Kui Funderbeamil läheb hästi, teeme globaalsel tasandil midagi tõeliselt teistsugust ja neis tegemistes tahavad professionaalid osalised olla.
garantii 5 aastat või 100 000 km abcmotors.ee
Eesti drooniäri pöörase kasvu põhjustas suuresti Ukraina sõda.
MATTHIAS KALEVSiinse droonimüügi lipulaeva Meridein OÜ kvartalikäive kasvas aastaga üle kümne korra.
„Nõudlus on Ukrainas nii suur, et ammugi mitte Euroopas, aga isegi Hiinas pole piisavat tootmisvõimsust. Kõik droonid, mis õnnestub kätte saada, lähevad kohe Ukrainasse,“ kirjeldab turuolukorda Eesti suurima droonikaubamaja droon.ee asutaja ja üks Meridein OÜ omanikest Nemo Vunk
Kohalik droonindus on viimase viieteistkümne aastaga läbinud üsna ebahariliku teekonna. Kõigepealt sai hobimudelismist mänguasja äri ning seejärel menukast mänguasjast ülioluline militaarkaup.
Kõik algas sõjast 1848. aastal kuulutati tänase Veneetsia aladel välja San Marco Vabariik. See püsis pool aastat, kuni linna vallutasid tagasi seda varemgi kontrollinud austerlased. Neil aitas Veneetsiat tagasi saada revolutsiooniline sõjavarustus: 200 kuumaõhupalli. Austerlased lennutasid nendega pomme, mis plahvatasid maandumisel.
Tänapäeval peetakse neid õhupalle mehitamata õhusõidukite ehk rahvakeeli droonide ajaloo alguspunktiks.
NEMO VUNK: Eesti suurima doonindusettevõtte Meridein looja ja üks omanikest, kel selja taga äriliselt täiesti pöörane aasta.
Droonide masstoodanguks saamiseni kulus sellest ajast veel pea-
aegu sada aastat.
kiirusega kuni 137 km/h, püsis õhus kuni tund aega ja maandus langevarju abil.
Eesti drooninduse alguseni jäi veel ligi 60 aastat.
„Esimese n-ö droonilennu tegin ma 1997. aastal,“ meenutab Eesti mehitamata lennunduse elav legend Tõnu Vaher. „Loomulikult ise ehitasime. Põhimõtteliselt oli tegemist puldiga juhitava mudellennukiga, mille peal olid videokaamera ja videopildi edastuseks saatja. Videopildi vastuvõtja oli ühendatud monitoriga ja ma nägin maa peal lennukilt tulevat pilti. Vaatasime Kesk- Eestis ühte rapsiõli tehast, mis oli meist kolme kilomeetri kaugusel. Minu jaoks oli see enneolematu kogemus. Lennukit tagasi koju lennutades eksisime ära. Kasutasime siis head orientiiri, mida lendurid kasutavad juba 100 aastat – raudteed. Seda mööda leidsime tee tagasi.“
Sel ajal oli droonindus veel reguleerimata valdkond: ise tegid, ise vastutasid. Lennutada võis põhimõtteliselt igasuguseid masinaid ja kõikjal.
Tasapisi hakkasid mudellennukitest aga välja kasvama esimesed droonid ehk autopiloodiga varustatud mudellennukid.
Ameerika Ühendriikide ettevõte meetrit lai. Droon tõusis õhku
See juhtus 1939. aastal, kui Ameerika Ühendriikide ettevõte Radioplane ehitas sõjaväe tellimusel 15 000 drooni. Mudel OQ2 nägi välja nagu pisike lennuk. 2,65 meetrit pikk ja 3,73 meetrit lai. Droon tõusis õhku katapuldi abil, suutis lennata
Lennuk justkui hakkaski neid punkte läbima, aga ühel hetkel otsustas
Vaher. „Autopiloodid olid aastal 2003
meerija oli parasjagu Võrus, kuid ühenduse saada. Kahsee oli lennanud juba üle Tallinna lennuvälja.“
„Kord tõusime ise ehitatud drooniga Jõelähtmel õhku, et viia läbi testlend ja kontrollida lennuki teekonnapunktidest läbi lendamise võimekust. Lennuk justkui hakkaski neid punkte läbima, aga ühel hetkel otsustas ta lennata vales suunas. Meie jaoks muidugi väga halvas suunas – otse Tallinna lennuvälja poole,“ meenutab Vaher. „Autopiloodid olid aastal 2003 veel vägagi algelised. Koordinaadid olid droonil küll õiged, kuid paraku teisel pool maakera. Meie programmeerija oli parasjagu Võrus, kuid õnneks suutis ta lennukiga ühenduse saada. Kahjuks aga alles siis, kui see oli lennanud juba üle Tallinna lennuvälja.“
Droonitajad kutsusid lennuki muidugi koju tagasi. See tuligi. Otse loomulikult jälle risti üle lennujaama.
„Seda võikski lugeda sündmuseks, kust alates hakati Eestis mõtlema UAVde (unman ned aerial vehicle ehk mehitamata õhusõiduk – EE ) ohutule lennutamisele avalikus õhuruumis. Sellest
koju loomulikult jälle risti üle lennujaama. „Seda võikski lugeda sündmumõtlema UAVde (unman ned aerial vehicle ta õhusõiduk – EE õhuruumis.
punktist algas nendega seotud ohutusreeglistiku ja õigusaktide valmistamine,“ ütleb Vaher.
Hobist äriks
Süstemaatilisem drooninduse arendamine algas Eestis uue aastatuhande tulekuga. Tõnu Vaheri ja Toomas Haggi ettevõte ELI Military Simulations alustas 2003. aastal koostöös kaitseministeeriumi ja kaitseväega drooni SWAN arendamist. Proj ekti juhiks sai Priit Leomar, kes liitus ELI meekonnaga 2003. aastal doktoriõpingute raames.
SWANi drooni – just see lendas katsetuste algfaasis kogemata kahel korral üle Tallinna lennuvälja – katsetati tõsiselt 2005. ja 2006. aasta kaitseväe õppustel Kevadtorm. Reaalsesse kasutusse jõudis see mõnevõrra hiljem.
Oma aja kohta oli SWAN esmaklassiline droon. See kaalus umbes kümme kilogrammi, startis katapuldilt ja maandus langevarjuga turvapadjale. Ta lendas kuni kahe kilomeetri kõrgusele ning side oli tagatud paarikümne kilomeetri raadiuses. Muu hulgas oli droonil soojuskaamera.
Luige asemel meenutas SWAN muidugi kolmemeetrise tiivaulatusega lennukit. Tema mootor paiknes ebatraditsiooniliselt kere tagaosas.
Pärast SWANi sündis Eesti esimene multirootori tüüpi droon ELIX XL.
„Politsei ja Piirivalveamet oli see vapper, kes tahtis ja julges multirootori tüüpi droone aktiivselt kasutada ja arendada,“ meenutab praegu ELIs mehitamata tehnoloogiate divisjoni juhtiv Priit Leomar. „Lennuaja pikkuselt olime muust maailmast alati ees. Lendasime ideaalsetes tingimustes tund ja paar minutit ning keskmistes oludes vähemalt 40 minutit. Meie kontseptsioon oli, et toode peab mahtuma seljakotti ja olema ühe inimese poolt opereeritav. ELIX XL oli ka esimene droon, millel olid kokku volditavad käpad. Rakendasime seda lahendust juba ammu enne seda, kui hiinlased sellega muu maailma jaoks välja tulid.“
ELIX XLi arendus lõppes aastal 2017.
„Hiina tooted tulid peale ja nende hinnaga oli võimatu konkureerida. Jäime droonide lisavarustuse tootjaks. Täna teeme katapulte ja langevarjude vabastajaid ja müüme neid üle maa
ilma,“ kirjeldab ELI praegust tegevust firma looja ja tegevjuht Vaher.
Merideini algus
Tõnu Vaheri drooniarmastus alg as mudelismist. „Kui olin kümneaastane poisike, läksin noore konstruktori poodi, ostsin 4–5 lennukipakendit ja siis ehitasin ja loopisin neid terve suve,“ meenutab ta.
Priit Leomar leidis tee drooninduseni ennekõike mudellennu ja tehnikahuvi kaudu. „Mu naabripoisid käivitasid aia peal sisepõlemismootorit. See paukus ja ühtlaselt käima
NAGU AUTOMAATRELVAD: Välimuselt meenutavad droonide tuvastamise ja tõrjumise vahendid automaatrelvi või väikseid DJpulte.
TÕNU VAHER JA KOKKU PAKITUD ELIX XL: Elutöö eest drooninduses on Vaher teeninud ka hulga tunnustusi ja autasusid. Viimati möödunud aasta lõpus, kui Postimees nimetas ta saja inimese hulka, kes andsid 2022. aastale oma näo.
ei jäänud. Hea, et poistel näpud alles jäid!“ räägib ta aastakümneid hiljem. „Mootor käes, läksin tolleaegsesse Tartu Noortemaja mudellennu ringi. Seal näidati mulle, kuidas saab mootorit käivitada. See oli mulle nii huvitav, et jäingi seal käima.“
Droon.ee juhi Nemo Vunki teekond droonideni sarnaneb ELI juhtide omaga.
Tolle aja
Yuneecid olid tänases mõttes käkid, mis maksid 2500 eurot. Müüsime need kõik ära vaid nädalaga.
Nemo Vunk
„20aastaselt läksin tööle Noore Tehniku poodi. Tegelesime peamiselt audiotehnikaga, aga ka mudelismiga ja puldimänguasjadega. Sealt see pisik tuli,“ usub Vunk. „Lõpuks olin Noore Tehniku tegevjuht. Sealt edasi läksin Audiocitysse, kus olin arendusjuht. 2010. aasta lõpus tegi Parrot esimese laiatarbedrooni. Me müüsime neid kaubaaluste kaupa Klicki ja Euronicsi kettidele. Nägin, et see võib täitsa eraldi äri olla. Sain aru, et aeg on hakata ise äri tegema. Sellest hetkest hakkasin Merideini arendama.“
Sellega saigi Eesti droonituru valitseja alguse.
Esimesed massid
Möödunud kümnendil juhtus mehitamata lennunduses rohkem kui mõnes sektoris terve aastasajaga.
Droonist sai üleöö laiatarbekaup. Töökindlust aga nappis, mistap suhtuti sellesse esialgu kui uuenduslikku mänguasja. Murrang, mille käigus hakati professionaalsemaid droone pakkuma mõistlikuma hinnaga, tuli Hiinast.
3 5 00 L IIGET
ESINDAME JA K AITSEME MEIE E TTEVÕTETE H UVE EESTIS JA EUROOPAS
VIIME KOKKU EESTI JA VÄLISRIIKIDE ETTE VÕTJAD
„DJI (maailma suurim droonindusettevõte – EE) oli esimene, kes sai aru, et on vaja toota mitte mänguasju, vaid korralikke droone, millega saab filmida. See oli kuskil 2012.–2013. aastal,“ räägib Vunk. „2015. aasta lõpus tegime Yuneeciga (teine Hiina droonindusettevõte) lepingu. Mu kodu garaaži saabusid esimesed partiid. Tolle aja Yuneecid olid tänases mõttes käkid, maksid 2500 eurot. Müüsime need kõik ära vaid nädalaga.“
Kaupa müüdi esialgu veebilehel droon.ee. 2016. aastal avas firma esimese kaupluse.
„Mingil ajal oli meil müügis 78 erinevat droonimudelit. Üle poole meie toodetest olid mänguasjad ja hobitooted. Jõulude ajal müüsime tohutult. Aga mänguasjade probleem oli, et neid oli vaja pidevalt remontida. Kõigil olid kogu aeg jootekolvid käes. Sellest ajast pärineb ka kuvand, et droonid on ebausaldusväärsed. Paljud inimesed, kes tol ajal droone katsetasid, tegid seda tänases mõttes mänguasjaga.“
Aastatel 2017 ja 2018 toimus laia-
tarbedrooninduses tohutu kvaliteedihüpe. Paranesid nii masinate õhus püsimise ajad, kaamerad kui suur hulk pisiasju. Ennekõike aga töökindlus.
„Mehaanikute tööd on üha vähem. Droone kukub alla küll, aga 99 protsendil on tegemist inimlike vigadega. See ei tähenda enam garantiid, mis tekitab tööd meile,“ kirjeldab viimaste aastate trendi droonikoolitaja ja droon.ee tootejuht Silver Lensment.
Sõda
„Sõja alguses osteti kahe päevaga Eesti, Leedu ja Läti laod tühjaks. Isegi mitte ühtegi põllumajandusdrooni ei jäänud alles,“ meenutab Nemo Vunk. „Täna ei taha enam ükski mees sõjas liikuda ilma, et „silmad“ oleksid üleval. See kompetents, mis tuleb täna Ukrainast, liigub edasi üle läänemaailma.“
„Binokkel on asendunud drooniga,“ võtab arengu kokku Eduard Vainu, droon.ee arendusjuht.
Kuigi avalikkuse silmis kestab drooninduses juba kümme aastat buum, tabas sektorit Eestis 2019. aastal stagnatsioon.
„Kui varem oli nii, et ükskõik kuhu läksime, tekkis suur vau-efekt, siis selleks ajaks harjusid inimesed ära ja vaimustus kadus,“ ütleb Vunk.
Maailmas kasvas droonindus aga endiselt ning Eestiski hakkasid ükshaaval pead tõstma droonindusega tegelevad idufirmad.
Olukord muutus, kui Venemaa ründas Ukrainat ja Euroopa drooniäri pöörati üleöö pea peale.
Sõja alguses osteti kahe päevaga Eesti, Leedu ja Läti laod tühjaks. Isegi mitte ühtegi põllumajandusdrooni ei jäänud alles.
Nemo Vunk
Eestist lähevad droonid Ukrainasse koostöös erinevate riigiasutuste ja heategevusorganisatsioonidega.
„Eesti organisatsioonidest tahan kindlasti välja tuua Slava Ukraini, kes on asjas väga sees ja saab aru mastaapidest,“ kiidab Vunk.
Sõjaga seoses on droonimeestel hingel mitmeid asju.
„Kõigepealt olid meil kõik viroloogid, siis energeetikaeksperdid ja nüüd on kõik sõjaeksperdid,“ ütleb Vainu. „Inimesed, kes ei tea meie valdkonnast mitte midagi, jagavad pidevalt pressile infot. Näiteks on DJI-l selline seade nagu AeroScope. Sellega saab tuvastada DJI tooteid õhus. See oli mõeldud tavatarbijatele, lennujaamadele, kellele iganes, kes tahab oma õhuruumi monitoorida. Sõja valguses on meedia teinud sellest justkui relva. Olen lugenud, et droone saab üle võtta tänu AeroScope’ile.“
Droonide ülevõtmist peab ta raskeks, et mitte öelda utoopiliseks.
„Kes saab aru tehnoloogiast, teab, et kõik on võimalik, aga see on nii keeruline, et kellelgi ei ole mõtet sellega tegeleda,“ ütleb droonikoolitaja Lensment. „Räägitakse näiteks spoof’imisest ehk droonile vale-
de GPS-andmete andmisest, et see arvaks, et ta asub kusagil mujal. Me oleme ühte sellist ameeriklaste nii-öelda tippseadet näinud ja see lihtsalt ei toiminud.“
Ta lisab: „Peale spoof’imise saab drooni jammida, mis tähendab, et katkestad drooni signaali ja too ei tea, mida teha. Aga see, et teine pult sinu puldi asemel tekitaks sideme drooniga, ei ole võimalik. Isegi kui selline relv on sul olemas ja see on väga hea, siis on seal hästi palju asju, mida kaaluda. Kas või signaali tugevus. Selleks, et vaenlane võtaks su drooni sellise relvaga maha, peab ta olema droonile lähemal kui sina ise. Aga tänapäeva droonidel on sellised kaamerad, et sa saad nendega sisse suumida kohati üheksa kilomeetri kauguselt. See, et keegi oma jammeriga kas või viie kilomeetri kauguselt suudaks su drooni jammida…“
Lensment vangutab pead: „Kõik on teoreetiliselt võimalik, aga praktikas… no väga keeruline.“
Lisaks Ukraina sõjale käib sõda ka drooninduses. Selle ühel poolel asub Hiina, teisel läänemaailm. Olukord on natuke sarnane Huawei ümber toimuvaga: usutakse, et Hiina kogub salaja, droonide abil delikaatseid (militaar)andmeid. Näiteks Leedus keelustati läinud aasta lõpul Hiina droonide kasutamine avalikus sektoris.
Hiina-vastasus kandub lääne droonindusse USAst, kus vaadatakse kõike Hiinaga seotut poliitiliste prillidega. Tegu on ohuga, mida loodetakse ennetada. Kuid Hiina on droonide tehnoloogias maailmas eesrinnas ja suudab ehitada hinna-kvaliteedi suhtelt konkurentsitult parimaid droone. Seetõttu on Hiinast kaugenemine pehmelt öeldes keeruline.
„DJI termokaameraga tippmudel maksab umbes 6000 eurot. Kui see oleks välja arendatud Euroopas, oleks selle hind 40 000 eurot,“ usub Vunk. „Saksamaa ja Prantsusmaa ei suuda pakkuda Hiinale konkurentsi. Neil pole lihtsalt piisavalt arendusvõimekust. DJI-l on 1200–1400 arendajat, kes päevast päeva tootega tegelevad. Selline asi pole Euroopas võimalik.“
Droonikoolitaja Lensment on veelgi konkreetsem: „Bürokraadid, kes teevad hankeid, ei lennuta üld-
END
juhul droone ega saa seetõttu aru, et tegelikult on sul kaks varianti: kas ostad droonid Hiinast või vähendad oma võimekust.“
Tegemist ei ole üksnes Lensmendi mõttekäiguga. Sarnasele järeldusele paistavad olevat jõudnud ka paljud, kes avalikult on Hiina droonide vastu.
„Ikka ilmub internetti videoid, kuidas Mehhiko-USA piiril tulistab mõni narkokartell USA piirivalve droone. Aga meie ju tunneme ära, mis droone USA piirivalve kasutab. Need on Hiina droonid!“ ütleb droon. ee arendusjuht Vainu.
Nemo Vunk toob kahepalgelise olukorra kohta veel ühe näite.
„Leedus oli hiljuti riigihange, millega sooviti osta drooni, mille kirjeldus vastas põhimõtteliselt ühele DJI mudelile. Tahtsime teada, kes tol hankel osalevad. Kammisime läbi kogu maailma ja leidsime 17 firmat, kellel võiks olla enam-vähem sinna „auku“ sobiv droon. Kontakti saime neist kolmega ja ilmnes, et ainult üks neist oli võimeline tegema sellist drooni nagu vaja. See oli üks Soome ettevõte, kes tegigi sinna hankele pakkumise. Soomlastega suheldes selgus aga, et nende droon ei olnud isegi valmis! Nad olid läinud sellega hankesse droone testimata. Veel hullem, pea kõik selle komponendid olid toodetud Hiinas. Näidistootel oli
näiteks DJI kaamera. Ainult et drooni hind oli kokkuvõttes kolm korda kallim. Ehk raha eest, millega võiks Leedu muidu osta DJI droone, saavad nad kolm korda vähem tooteid, mis erinevad DJI omadest vaid brändingu tõttu ja mille puhul pole isegi kindel, kas need lendavad. Mida Leedu riik sellest võidab!?“
Ukraina sõja puhkedes soetas Vungi ettevõte hulga Prantsusmaa ettevõtte Parrot droone.
„Neil on militaardroon, mille hind algab 9500 eurost. See on väike, kompaktne, tore, aga tarkvara on keeruline, aku kehv ja laeb kaua. Kaamera on DJI omast kehvem. Kõige hullem on aga see, et ta levi ulatus
on kehv. Oli kuulda, et linnalahingus vaid 200 meetrit. Sõja alguses soetas Ukraina neid sadu, aga kaks nädalat hiljem ei tahtnud Ukrainas enam keegi neist midagi kuulda. Need jäid seisma nii meie laos kui üle Euroopa. Alles hiljuti suutsime lõpuks need kahjumiga ära müüa.
„„Parrot“ muutus sõimusõnaks Ukrainas,“ täiendab droon.ee arendusjuht Vainu.
Oluline on siinkohal rõhutada, et Meridein müüb Parrot’ga konkureeriva DJI droone. Firma on ka osanik DJI Leedu esinduskauplustes. Samas ei müü nad eksklusiivselt ainult DJI droone, vaid kõike droonidega seotut ja ka muud elektroonikat.
Eesti drooninduse tulevik
Eestile meeldib endast mõelda kui innovatiivsest digi- ja tehnoloogiariigist. Drooninduses tegutsejad sellega ei nõustu. „Tiiger on maha maetud,“ ütleb droonikoolitaja Lensment. Murekohad algavad rohujuure tasandilt.
„Riik ei saa aru, et ega 12. klassi lõpus ei minda tühja koha pealt insenerik s õppima. Sellele tuleb kaasa aidata näiteks huviharidusega,“ leiab Priit Leomar, kes on aastaid juhendanud laste lennumudelismi ringi.
„Tehnikaalast huviharidust ei toetata Eestis piisavalt. Tartus, vanas tehnikamajas, kus mina alustasin, lõpetati mudellennunduse ringi tegevus. Direktor viitas majanduslikele kaalutlustele ja ütles, et kasutate tervet saali ainult 12 poisi peale, aga üleval korrusel käib sama suures saalis 40 last laulmas. Aga niimoodi insenere ei tule!“
Eesti mured pole võõrad ka muule Euroopale. Nimelt hakati Euroopa Liidus 2021. aastast mudellendu ja droonindust reguleerima ühise seaduse abil.
„Seadus ütleb, et kui oled alla 16aastane, siis sa ei tohi drooni ega mudellennukit lennutada. Mul käivad aga 7–8aastased lapsed mudellennu ringis. Mis ma nendega teen?“ tahab Leomar teada. Ülereguleerituse hõngu on. Näiteks on peaaegu iga kaameraga drooni lennutamiseks vaja luba ja teha eksam transpordiametis.
„A2 kategooria pädevustesti hankimine pole hetkel Eestis isegi võimalik. Põhjus on Eesti riigimasina aeglus ja alamehitatus,“ ütleb Vunk. Ka viimaste aastate ambitsioonikaimale riiklikule drooni proj ektile
TEISTSUGUSED
RAUDLINNUD: Ukraina sõjaga on vahest enim meediapinda teeninud Venemaa poolt kasutatavad Iraani droonid, mis on siin pildil suletud maaalusesse baasi.
tõmbas valitsus kriipsu peale. ELI arendas nimelt Eesti piirivalve tellimusel „droonipesasid“, mille abil pidid 20 drooni tegema mehitamata piirivalvet. 2017. aastal testiti kagupiiril esimest droonipesa.
Halva üllatusena jõudis aga aasta hiljem siseministeeriumisse info, et innovaatiline piiriprojekt läheb varem kalkuleeritust ligi 120 miljonit eurot kallimaks. Nii leidis moo dne piiriprojekt haleda lõpu ja drooniarend ajad said samuti vastu pük se. „Kaotasime umbes miljon eurot,“ sõnab Vaher.
Kõik pole aga kaugeltki negatiivne. Viimasel aastal-paaril liigub droonindus Eestis ülesmäge.
Sinna lähevad nutikad inimesed, kes haistavad võimalust teenida. Eriti pärast sõja puhkemist on droonindust hakatud tähtsustama ka riiklikult.
„Hetkel võib öelda, et oleme näiteks EASi abiga muule Euroopale järgi jõudmas,“ usub droonikoolitaja Lensment ja lisab, et kevadel loodi ka Eesti Mehitamata Lennunduse Liit.
„Isiklikul tasandil tahaksin ametnikke tänada,“ kiidab ka Vunk. „Selge on aga see, et näiteks transpordiamet vajab droonindusse kindlasti ressursse juurde. Kuid mitte ainult nemad. Ukrainas hukkuvad iga päev inimesed, sest meie bürokraatia on aeglane. Tolliprotseduuride tõttu seisavad meil asjad enne Ukrainasse minekut kuu aega, kuna ootame mingit dokumenti või allkirja.“
RELVAVENNAD: Armastus busside vastu liitis Hugo Osula (paremal) ja Tõnu Piiburi sedavõrd, et üheskoos on korda tehtud lausa 15 bussi.
Kusagil Eestis asub ootamatu pärl – haruldane retrobusside kogu, mida selle omanikud kiivalt varjus hoiavad ning millele fännid tormi jooksevad.
Igal suvel leiavad valitud eksponaadid koha Tallinna Bussijaama juures. Kollektsioon kuulub Mootor Grupi omanikule, bussikuningaks tituleeritud Hugo Osulale ja Pelgulinna gümnaasiumi direktorile Tõnu Piiburile. Piibur on lisaks direktori ametile ka Bussiajaloo Seltsi ja Vanatehnika Klubide Liidu juhatuse liige. Busside asukohta peame saladuses hoidma.
Tegelikult mehed ei taha, et nende kollektsioonist saaks muuseumieksponaat, mida nuusutada ja katsuda ei tohi. Buss peab elama, häält tegema. Ainult nii saab temast kõige parema emotsiooni. „Miks ometi neid kuskile tuppa kinni panna? Seisad bussi kõrval, rehv on nabani. Vanabussi võlu on temaga sõitmine. Sa pead kuulma, mis häält ta teeb,“ seletab Piibur emotsionaalselt.
Sellepärast tuuakse neid aeg-ajalt rahvale vaatamiseks. Soojemate ilmadega on ehk nii mõnigi Tallinna bussijaama ees kohanud retrobusse. Külmaks ei jäta need kedagi. Ikka tahetakse katsuda ja sisse astuda. Näiteks muuseumiööl on saanud bussijaamas retrobussidega tutvust teha. Talvel on need aga soola ja muu ilmastiku eest kaitseks ära peidetud.
Mõlemad mehed on kollektsiooni üle uhked. Nad ütlevad, et kokku on kogutud 15 bussi, mis maailma transpordi arengut kujundanud. „Buss on disainilt kütkestav. Me ju kõik emotsionaalselt ostame asju, mis meile meeldivad,“ ütleb Osula.
Tänavu 2. juunil toimub ennenägematu bussifestival. Eestlased ise veel ei tea sellest festivalist midagi, aga maailma bussientusiastid on piletid Eestisse selleks ajaks juba ära ostnud. Tallinna bussijaamast alguse saaval festivalil rivistatakse üles vanad bussid ja nad sõidavad hanereas läbi linna Piritale ja sealt tagasi. Lisaks bussimürinale lubavad mehed ka Smilersi laulma panna. Kogu linnarahval on võimalus retrobusse vaadata, nuusutada ja kuulata, kuidas nad mürisevad.
Bussid vanarauda
Osula räägib, et vaestel 90ndatel kadus bussimaailmast kogu nõukogude pärand. Bussid lõigati tükkideks ja palju läks vanarauaks. Ühel hetkel avastati, et polegi ühtegi vana bussi
Puukuuriks või kasvuhooneks tehtud bussi enam ei taasta. Kui bussile on antud uus elu teises vormis, jäta ta sinnapaika.
Kõik jupid tuleb säilitada ja alal hoida, isegi kardinatripid ühes kardinatega.
Kui taastad, siis taasta, ära tee paremaks!
enam alles jäänud. Samal ajal sai ka tema äri jalad alla ning ta hakkas ajaloolist pärandit üles ehitama. Osula bussiäri algas üsna sarnaselt retrobusside hobiga. Ta alustas ettevõtlusega 90. aastate alguses. Raha ei olnud, midagi ei olnud. Ainus, mis päästis, olid Eesti töömehed. „Ostsime vanemaid busse Euroopast kokku ja remontisime nad sellisel moel ära, et nad tundusid reisijatele uued,“ meenutab ta.
Sellest kogemusest arenes välja ka võimekus rahvusvahelisel turul tegutseda, pakkuda teenusena busside taastamist, millega tegeleb Motor Gruppi kuuluv ettevõte Busland. On näha, et Osula tunneb Buslandi üle uhkust. Ettevõte on end tõestanud kõikides Põhjamaades, aga ka Peterburis ja Baltimaades. Ajalooliste busside remontimine on firma maailmas tuntuks teinud ja aidanud välisturgudel esimesi samme astuda.
„Eestis on väga palju neid, kellel on garaažid autosid täis. Lakuvad, silitavad ja puhastavad. Neid on lõputult, aga busse ei ole,“ tunnistab Osula. Ja lisab, et samas on just buss olnud rahvale kõige olulisem liikumisvahend.
Pirtsakad
„Uute busside puhul on ees hooldusgraafikud. Kõik on elektroonika viimane sõna. Nutikust eriti vaja pole. Vanade bussidega on teine lugu. Nendega on vaja nuputamist, sättimist, uurimist. Varuosad tuleb korda teha või leida need vanad tegijad, kes kunagi neid teinud on,“ räägib Piibur.
Vanade bussidega kaasneb alatasa ka õppimine. Kui midagi ära lõhud, siis pead selle asja endale selgeks tegema, juppideks lahti võtma, ära parandama ja uuesti kokku panema. „Õnneks on meil töökoda tublisid mehi ja naisi täis. Vanu bussijuhte, kes kõik teavad, kuidas asjad käisid,“ ütleb Osula.
Vanasti kuulus buss bussijuhile. Tema hoolitses selle heaolu eest. Parandas ja putitas kui vaja, otsis varuosi. Töö oli raske ja paljud surid noorelt. Nende busside juhtimine oli füüsiline töö. Talvel oli külm, suvel kuum. Väristas terve organismi läbi.
VIIMANE EESTIS: Nõukogude Liidus maanteede kuningaks ristitud buss ZIS-127 oli pikka aega varjul, enne kui Osula ja Piibur jõud ühendasid ja bussi koos korda tegid.
„Üritame nende bussidega midagi vastu anda. Meile tuuakse vanu fotosid, antakse mälestusi, jagatakse oma emotsioone. Selle eest oleme siiralt tänulikud. Tänu nendele meenutustele oleme nii mõnegi asja oma busside juures ka ümber teinud. Kui ikka inimene toob sulle pildi ja näitab, et mingi asi oli teisti, siis peame meie ka selle ümber tegema,“ räägib Osula.
Mehed tahavad, et busside taastamisel säiliks mitte ainult bussikere, vaid ka see emotsioon, mille bussi liikumine toob. Ühtlasi on tegu kiitusega kaasaegsele tehnoloogiale. Just need vanad bussid loovad kogu taustsüsteemi uute busside valikul.
Kollektsiooni on käidud näitamas ka teistes riikides. Näiteks kui bussid Riia peatänavalt Brīvībaselt möödusid, olid inimesed kahel pool tänavat, kaamerad sähvisid. Bussidega sõitsid kõik Lux Expressi bussijuhid. „Päris uhke tunne oli,“ poetab Osu -
la. Ka Peterburis on nelja bussiga käidud rahvusvahelise transpordifoorumi avatseremooniat kaunistamas. Vanad bussid on aga pirtsakad ja nii pikk sõit on alati riskantne. Võeti ikkagi süda rindu ja reis ette.
Kord oli Piibur ZIS-i roolis. Ja buss läks katki. Osula sõitis järele, et aidata, ja vaatab, et Piibur seisab mingi põllu kõrval ja on mingi vanamehega, nina kapoti all. Ootamatu abiline osutus Osula firmast pensionile jäänud bussijuhiks, kes parasjagu tegutses just seal põllul, kus Piiburi buss katki läks. „Et sellist bussi korda saada, ongi vaja sellist vanamehe teadmist ja kogemust. Tema tundis seda bussi läbi ja lõhki,“ ütleb Piibur.
Ajalooliste busside juures tulevat alati arvestada sellega, et päevinäin ud asi võib minna katki, ootamatult. „Kui ühe käigukastivõlli keskel olev hammasratas arvab, et hambutuks tuleb jääda tipptunni ajal keset Nevski prospekti, siis ta seda ka
teeb. Selle vastu ei aita teadus, selgeltnägemine ega vandesõnad. Oluline on katki mineku hetkel kuulata seda heli, mis sel hetkel tekib, ja nautida seda teadmist. Mida teadlikumalt me laseme asjadel puruneda, seda kiiremini suudame anda diagnoosi juhtunule,“ ütleb Piibur laia naeratuse saatel. „Õnneks me ei tegele lennundusega.“
Tunne, et tuleb säilitada seda, mis võimaldaks lastel ja lastelastel mõista ja tajuda, mis hoidis liikumises isasid ja vanaisasid, oli tugev. See sai ka sütikuks, mis sundis ostma bussiajaloo seisukohalt Nõukogude Liidus maanteede kuningaks ristitud bussi ZIS-127. Kui pilte masinast veel leidus, siis masinat ennast enam kellelgi polnud.
ZIS-127
„Stalin saatis oma autoala väljapaistvad insenerid aastaks Ameerikasse. Neile anti ülesanne viie aastaga pro-
jekteerida ja ehitada autobuss. Kui Stalin andis korralduse, siis sellega saadi hakkama, toodeti 850 bussi,“ räägib Osula innukalt. Neist oli 1980. aastateks järgi jäänud ainult üks. Tol ajal hoidsid bussi elus Kuusalu töökoja mehed. 90ndatel kadus buss unustuse hõlma.
Osula teadis, et kuskil see buss on – aga kus? Kuulas maad ja leidis üles. Buss oli liikunud ühe Pärnu bussiettevõtja garaaži. „Ta oli seal kümme aastat juba mädanenud. Ja pika vaidlemise tulemusel ja soovist, et ta ei muutuks lihtsalt roostehunnikuks, pidime selle firma lõpuks ära ostma,“ ütleb Osula.
Piibur põikab kohe vestlusse vahele: „Nagu öeldakse koomiksites –samal ajal, aga teises kohas.“ Ka Piibur käis seda bussi vaatamas. Ja nii juhtuski, et kaks teineteisele täiesti võõrast meest otsustasid, et neist ei saa konkurendid! Täiesti mitte-eestlaslikult otsustasid nad bussi koos korda teha.
Nii ostetigi 2008. aastal ära ainus säilinud 1956. aastal toodetud ZIS127. Ajal, kui ZIS-127 mööda teid vuras, sõitis enamik rahvast veel veoautokastis. Masin omal jõul ei liikunud, ta oli kulunud ja vajas palju armastust. Nii Lux Expressi kontserni kuuluva Buslandi kui ka SEBE tublid remondimehed nägid palju vaeva, et taastada kunagise maanteekuninga väärikus.
„Sellest ajast peale saime relvavendadeks. Teeme neid asju koos. Nii on igat pidi mõistlikum. Bussis sõidetakse ju ka koos,“ ütleb Osula.
Ikarus 55-14-Lux
Oma lapsepõlves sõitis Osula Ikarusega. Kuuekümnendatest pärit bussiga. „Kui sellega sõitsid, siis tundsid, et pääsed sellest nõukogude maailmast. Ikarus oli välismaa buss. Ikkagi Ungaris tehtud. Sellest järgmised Ikarused nägid välja nagu akvaariumid, kõik fantastiline kadus ära,“ meenutab Osula.
Keskealiste ja vanemate põlvkond meenutab heldimusega sabaga Ikarus Luxe, mis on tunnistatud selle ajastu bussiehituse tipptooteks. Ühtlasi on need bussid jätnud sügava jälje ka täna pensioneerunud bussijuhtide südamesse ja selgroogu.
VABADUS: Ikarus Luxiga sõites tundis nõukogude inimene vabadust. Buss oli ikkagi välismaal, Ungaris, tehtud ja see on tunnistatud ka bussiehituse tipptehnoloogiaks.
Kui vana Ikarus bussijaama ees seisab, käivad vanad bussijuhid ikka heldinult oma meenutusi jagamas.
„Ahhaa, vaat see Ikarus Lux, jummal, ma sellega alustasin! Või küll ma nendega nühkisin. Kuivade ilmadega puitühendused krigisesid ja krägisesid, nagu vankriga,“ edastab Osula endiste bussijuhtide emotsioone. „Siis saime aru, et see on ka meie töötajaskonna jaoks oluline.“
Mehed leidsid Eesti viimase Ikarus Luxi. See oli kuuris seisnud ja komplektne. Piibur ütleb, et enne selle leidmist vaadati üle nii mõnigi kurblik isend, mis oli läbi roostetanud või juba kasvuhoonena kasutusele võetud. Leitut andis aga restaureerida. Meeste senine filosoofia on, et bussi peab saama üles ehitada suhteliselt väikese rahaga. Masinal peavad olema olemas kõik olu -
lisemad detailid, mis väärtust annavad. Koopiaid nemad ei tee.
Võtmetähtsusega on kuldsete kätega töömehed, kellel on veel ajalooline mälu. Kes oskavad öelda, kuidas miski bussis käis, sest vanad ühistranspordivahendid ei ole katalogiseeritud. Ei ole olemas raamatuid, kus on koodidega kirjas, mis jupp kuhu käis, sest bussid tehti vastavalt tellija soovidele.
Carrus
Enamik Põhjamaades sõitvatest bussidest on just Carrused. Need on Volvo või Scania roostevabale kerele ehitatud bussid, mis ei roosteta. Bussifirmadele nad meeldivad. Ühel hetkel märkas Osula, et tema firmal on veel alles 1994. aasta Carrus, mida ei olegi vaja hakata restaureerima.
„Otsustasimegi, et võtame ka selle
oma kogusse. Andku see signaal Lux Expressi bussijuhtidele, et ka nende juhitav igapäevane Lux Expressi buss võib tulevikus olla retrobuss, mille akna peale on kirjutatud bussijuhi nimi, sest just sina hoidsid seda bussi, nii et see saab osaks selle muuseumi kollektsioonist,“ rääkis Osula.
Volvo B-14
Üks hetk võttis meestega ühendust väga vana, traditsiooniline pereettevõte Põhja-Soomest. Neil oli kuuris seisnud kolmkümmend aastat vana autobuss, Volvo B-14. See oli Rootsi bussiliikluse kuningas, 1938. aastast pärit puitkarkassiga Volvo. Soomlastel polnud enam selliste oskustega mehi, kes seda taastada võiks. Uurisid, kas Eesti mehed oskavad ja suudavad selle korda teha. Tehti esialgsed arvutused, kui palju taastamine maksma võiks minna. Soome perekonnal sellist raha investeerida polnud ning mõneks ajaks jäi asi soiku. Kuniks ühel hetkel saabus sõnum: anname bussi peaaegu niisa-
ma ära, kui te suudate ta siiski taastada. „Ja sinna see Tõnu viis aastat pereelu läkski,“ ütleb Osula. Just nii kaua võttis bussi taastamine aega. Esmapilgul tundus, et kõik on korras. Klaasid alles ja salongis ilusad nahkistmed. Piibur hakkas bussi liigutama ja selgus, et sees olevast puitsõrestikust pole midagi alles jäänud. Nii tuli garaažis võtta lausa kaks kohta. Üks bussi jaoks, teine selle jaoks, et kõik tükkidena maha lõigata. Millimeetri täpsusega tehti uus karkass ja tõsteti kõik plekid üks ühele ringi. Roheline värv oli kõige esimene värv, mis värvikihi alt leiti.
See on väga suure ajaloolise väärtusega buss. Talvesõjas veeti samasuguste valgeks lubjatud bussidega sõjahaavatuid. Ka sel bussil oli näha
valge lubjakihi tunnuseid. Sõidab 60 kilomeetrit tunnis. „Vanatehnika võlu ongi see, et enne maksimumkiirust hakkab juba hirmus,“ ütleb Piibur muigega.
Nullindate keskel jõudis kollektsiooni Setra S-6. Kui varem ehitati busse veoauto raamile, siis see buss keevitati torudest kokku ja kaeti plekiga. Mootor asus esimest korda bussi tagaosas, nii oli mootorit parem remontida ja müramure oli väiksem. Peale Setra sündi hakkasid kõik järgnevadki bussid sarnast joont hoidma. See oli nagu ulmekirjanduse veergudelt maailma sõitnud sõiduvahend, mis veidi meenutab VW põrnikat.
Osula ütleb, et Setra on 1950ndatest pärit insenerinutikust demonstreeriv lahendus. Kui seda kuidagi võrrelda, siis omal ajal oli see niisama revolutsiooniline, nagu praegu on elektribussid. Buss loodi Baierimaal, kus pärast sõda tahtsid inimesed kergust, vabanemist vanast taagast. Tahtsid sõita Alpidesse, nautida päikest ja ilusat loodust.
Seetõttu on bussil palju aknaid nii külgedel kui ka katusel. See on buss, mis oli viiskümmend aastat bussiehituse teenäitaja ja arendaja. Neid on
maailmas alles väga vähe. Osula ja Piiburini jõudis see buss ühe Taani perekonna kaudu, kellel ta oli juba mitukümmend aastat garaažis seisnud.
Osula meenutab, et ükskord sõitis ta ise bussiliikluse revolutsioonil Setra S-6 küljeklaasi puruks. „No mis sa teed! Valan pisaraid. No ausalt, pisaraid,“ räägib Osula. Uut küljeklaasi otsiti siit ja sealt Euroopast. Lõpuks leiti Baierimaalt üks vana, kellel olid õigeid pressvormid klaasi valamiseks alles. Kuuldes, et meestel on selline iludus kollektsioonis ning see ka sõidab, palus mees tõestuseks pilte ja videoid. Need saadetud, saabus ka klaas paari kuu pärast.
TA 6
Selle bussi päästis Piibur sõna otseses mõttes vanametallipressi käppade vahelt. Õnnetu buss rippus käppade küljes ja ootas pressi alla minekut. Raami peal on veel siiani käpa jäljedki alles. Rakvere metallikokkuostust leidis bussi perekond Vilu ja õnneks võtsid nad kohe kõne Piiburile, et puidust karkassiga buss päästa metallikokkuostust, kuhu see teadmatusest sattunud oli.
Piibur sõitis kohale, muidugi tahtis ta seda. TA 6 on Eestis, Tartus tehtud buss. Ei saaks just öelda, et ta on ilus buss. Kõik plekitükid kere peal on justkui lapitekk. Plekitükid oleks nagu kolmeaastane naeltega kokku tagu-
REVOLUTSIOON: See väike ja õhuline buss, Setra S6, oli justkui ulmekirjandusest välja nopitud tipptehnoloogia, mille järel hakkasid ka järgmised bussid just sellest eksemplarist snitti võtma.
nud. Enamik neid lappe mõlkis. Piibur toksis kannatlikult kummihaamriga plekid nii sirgeks, kui vähegi sai.
„See buss iseloomustab nõukogude aja vaesust. Sisuliselt on buss ehitatud veoauto raami peale. Kõik klaasid on originaalid, isegi kardinad. Kui hästi vaadata, siis on ka ühe kardina sees sellesama lammutuskoja käpa auk. See masin on ehe näide ehedusest,“ ütleb Piibur uhkusega.
Busside taastamisel ei ole nende eesmärk busse paremaks, ilusamaks renoveerida. Eesmärk on säilitada ja hoida seda, mis oli. „Kui Mona Lisa suu punaseks värvitaks, ega see teda ilusamaks ei teeks,“ ütleb Piibur.
NÕUKOGUDE VAESUS: Sellle bussi, TA 6, mis näeb välja, nagu oleks hunnik üle jäänud plekitükke kokku klopsitud, päästis Piibur sõna otseses mõttes vanarauapressi hambust.
Kuigi ajakirjandus etendab üldjuhul moraalijüngri rolli, ajab meediaäri taga raha. See vastuolu ilmneb eriti hästi aastahoroskoopide avaldamise puhul, kui ajalehtede tiraažid on rekordsuured.
MATTHIAS KALEV
Eesti oli just taasiseseisvunud, kui ettevõtlik ja veendunult kapitalismiusku abiturient Krister Kivi pakkus Eesti Ekspressi toimetusele, et leht võiks hakata avaldama tema kirjutatud horoskoope.
„Mu tekstid kohemaid sobisid,“ meenutab Kivi.
Ekspressi lõpus, koomiksite ja ristsõna vahel ilmuma hakanud Kivi horoskoobid olidki Eesti astroloogiabuumi avapauguks. Peagi ilmus horoskoop enamikus Eesti ajalehtedest, lühikest aega näitas horoskoopi isegi „Aktuaalne kjaamera“.
Viimase kolme kümnendi jooksul on astroloogia populaarsus lainetanud Eestis ülesalla, kadunud pole see aga kunagi.
Suuresti on astroloogiat aidanud pildil hoida vastuoluline suhe fakte, teaduspõhisust ja tasakaalustatust taga ajava ajakirjandusega. Kuigi vahepeal on paberlehed kolinud veebi ja meediaäri korduvalt ümber mõtestanud oma rahastusmudeli, lõõmab vana tuline armastus meedia ja astroloogia vahel tänaseni.
VÄHETUNTUD, KUID OLULINE
TÄHETARK: Krister Kivi kirjutatud horoskoobid olid esimesed, mis ilmusid regulaarselt Eesti ajakirjanduses.
Astroloogia teadusena
Millal täpselt tähtede abil tulevikku ennustama hakati, on rohkelt vaieldud teema. Esimene teadaolev tänapäeva astroloogiat meenutav süsteem pärineb ligikaudu nelja tuhande aasta tagusest Mesopotaamiast.
Möödunud millenniumi keskpaigaks oli astroloogiast saanud igati tõsine teadusharu. Selle laitmatu maine püsis 17. sajandini, kuid tõsiselt suhtusid teadlased astroloogiasse veel möödunud sajandilgi.
Üks ajaloo mõjukaimaid psühhiaatreid Carl Gustav Jung kirjutas veel 1947. aastal: „Keeruliste psühholoogiliste diagnooside korral võtan ma tavaliselt appi horoskoobi, et vaadata sama küsimust täiesti teise nurga alt. Pean ütlema, et astroloogilised andmed on minu jaoks väga tihti valgustanud kindlaid punkte, mida ma muidu poleks suutnud mõista.“
Ajakirjandus ja astroloogia on käsikäes käinud möödunud sajandi algusest. Esimesed ajalehtede horoskoobid kvalifitseeruksid tänapäeval stiililt olemuslooks. Ainult et kui tavapäraselt kajastavad olemuslood detailses ja jutustavas vormis mine
Petseri „Täht trükk“ ja stiililt meenutas ta toona levinud olemusloolikku tulevikukirjeldust. Tollest horoskoobist saab ka aimu, et prognoosides pole viimase saja aastaga suurt midagi muutunud. Nii ennustatakse seal, et 1950. aastaks muutuvad oluliselt eestlaste toitumisharjumused, hakates meenutama midagi, mida tänapäeval tuntakse taimetoitlusena. Näiteks tartlased pidid prognoosi kohaselt hakkama sööma eineid, mis koosnevad „kaeraleemest, marjamahlast, taimerasvast ehk teisist taimetoitest ja toitest, mida tuleks enamasti toorelt ja külmalt tarvitada“.
horoskoobi autor Krister Kivi tegi asja hingega.
„Mu armas vanatädi oli suur esoteerikahuviline, sain temalt kaustade kaupa materjale,“ meenutab Kivi, kel horoskoobi koostamise põhimõtted selged tänaselgi päeval. „Hiljem sigines kusagilt ka mingi Igor Mangi loengu konspekt pruunis klades, kus öeldi ära kõik, mida Veenus Kaksikutes või Saturni ja Jupiteri kvadrant endaga kaasa tuua võib. Kusagilt paljundasin ka efemeriidide tabelid ja ülejäänu oli juba interpretatsioon. Suhteliselt kurnav interpretatsioon, sest näiteks seda, mida tähendab Vee valaja märgis olev pingeseisus Merkuur Neitsile, võib tõlgendada kümnetel viisidel. Võib tähendada pingeid tekitavaid kuulujutte tööga seoses, võib tähendada närvihaigust, või seda, et koduloom haugub või uriseb ebatavaliselt palju ja kannatab stressi all ja vajab pikka paid.“
Selles, et taasiseseisvumise järel valitses Eestis horoskoobi ennustuste järele tohutu nõudlus, pole põhjust kahelda.
vikus toimunut, siis need kirjeldasid tulevikus toimuma hakkavat.
Möödunud sajandi alguse Ameerikas tavatseti seesuguseid horoskoope kirjutada näiteks mõnda juhtivasse ametisse valitud poliitiku kohta.
Milline väljaanne esimese personaliseeritud horoskoobi kirjutas, pole teada. Küll aga tabas McClure Newspaper Syndicate esimesena ära, et inimestele nende tuleviku lehes trükkimine on suur äri. Põhimõtteliselt oli tegemist meediaettevõttega, mis kasutas samasugust ärimudelit nagu Eestis BNS. 1916. aastal hakkas McClure lisaks uudistele, pikematele kirjatükkidele ja koomiksitele vahendama USA väljaannetele ka horoskoope. Need läksid kaubaks nagu soojad saiad.
Kõik algas Sigertist
Eestisse jõudis astroloogia mõnevõrra hiljem. Vanim rahvusraamatukogu arhiivis leiduv horoskoop pärineb 1927. aastast. See kannab pealkirja „HOROSKOOP – EESTILE anno 1950. EESTI – ILMARIIGIS tõelikkus ja fantaasia. Fantaasia mis tõelikkuseks saab“. Selle andis välja
Samuti nägi horoskoop ette, et ajavahemikus 1927–1950 toimub protsess, mis tänapäeval kvalifitseeruks digipöördeks. Selle tulemusel hakkavad mehed valmistama „kõiksugu kunstkäsitöid oma kodu kaunistamiseks, milleks elektrotehnilised vahendid paljudel juhustel abiks on“.
Vanima säilinud horoskoobi autoriks on märgitud Sigert I. Tõenäoliselt on tegu pseudonüümiga.
Kus nõudlus, seal pakkumine Taasiseseisvunud Eestis pani horoskoobi esimest korda leheveergudele Eesti Ekspress. Toimetus neisse ennustustesse tõsiselt ei suhtunud, kuid
1992. aasta aprillis uuris EMOR „paranormaalsete nähtuste turgu Eestis“. Küsitletud tuhandest inimesest ei uskunud horoskoopidesse ainult veerand. Pooled vastanutest pidasid astroloogiat aga täiesti usaldusväärseks. Eriti veendunult uskusid horoskoope naised, kõige enam kõrgharidusega eesti emakeelega naised vanuses 25–39 eluaastat.
Arvestades Ekspressi paberlehe toonaseid tiraaže, pole seega üle pingutatud väide, et koomiksite ja ristsõna vahel ilmunud Krister Kivi horoskoope lugesid ja uskusid iga nädal kümned tuhanded eestlased.
Ning ega Eesti meediajuhid ja aja-
Kuigi staarastroloogide tekkimine veenis rahvast horoskoopide tõsiseltvõetavuses, ei erinenud Pauksonite ega Mangi horoskoop sisult oluliselt Krister Kivi omast.
kirjanikud purulollid ole. Olgu selleks Seksi-Kristi, Brigitte Susanne Hunt või horoskoobid – kui kolmveerand Eesti rahvast januneb millegi järele, siis on äriliselt kasulik seda avaldada.
Tõsisele teele
„Tõsise“ kuvandiga horoskoobi avaldamisega tegi algust Maaleht. Tolles nädalalehes hakkas regulaarselt astroloogilisi nõuandeid avaldama Olustvere Sovhoostehnikumis mesindust õppinud Igor Smirnov, uue nimega Mang
Täistuurid võttis horoskoobindus üles 2004. aasta alguses. 2. jaanuaril ilutsesid Ekspressi sisukorra lehel endine KGB kapten Eduard Paukson ja tema abikaasa Edda ning nende kaks koera. Foto all oli suurte punaste trükitähtedega kirjas: „Pauksonite ennustused 2004. aastaks“.
Pauksonite sõnul oli Uraan 2003. aasta märtsis jõudnud Kalade märki, kus pidi püsima 2011. aastani. Sellest tulenevalt uskusid Pauksonid et „kindlasti avastatakse uusi tõhusaid ravimeid ehk isegi AIDSist ja vähktõvest jagusaamiseks“. Loomulikult prognoosisid nad tulevat aastat igale tähemärgile.
Ekspressi Pauksonite erinumbriga samal nädalal ilmus Maalehel Igor Mangi „Horoskoop aastaks 2004“. Mõlema müügiedu oli tohutu.
Maokandja represseerimine Kuigi staarastroloogide tekkimine veenis rahvast horoskoopide tõsiseltvõetavuses, ei erinenud Pauksonite ega Mangi horoskoop sisult oluliselt Krister Kivi omast.
Aastasadu tehtud astroloogiateadusega polnud kummalgi suurt pistmist. Tegemist oli pehmelt öeldes lihtsustatud versiooniga.
Et horoskoobid ei põhine enam kunagisel astronoomilisi põhitõdesid arvesse võtnud (psudo)teadusel, pole ainult Eesti eripära. Läänes toimus see muudatus suuresti juba möödunud sajandi keskpaigas. Usutavasti avastuse tõttu, et eriti meeldivad inimestele personaliseeritud horoskoobid, kus igaüks saab teada just tema tähtkuju tuleviku kohta.
Tähemärkidele „teaduslikult“ tuleviku ennustamine oli ja on aga kohutavalt aeganõudev ja tunduvalt keerulisem.
Probleeme on mitu. Alates sellest, et astronoomiateaduse kohaselt on taevalaotusel ka 13. tähemärk Maokandja, ja lõpetades sellega, et aeg, mis Päikesel kulub eri tähtkujude läbimiseks, pole võrdne. Kõige pike -
1996. aastal Eesti Päevalehe korraldatud uuringus ütles 52 protsenti vastanutest, et loeb horoskoopi iga nädal.
malt – tervelt 45 päeva – on Päike Neitsi tähtkujus. Skorpioni tähtkuju ühest äärest teise liigub Päike aga 23. novembrist kuni 29. novembrini ehk üksnes seitsme päevaga.
See tähendab, et tänapäeva horoskoopides välja toodud tähtkujud on astronoomiliste ja kunagises astroloogiateaduses kasutatud tähtkujudega võrreldes nihkes, langedes kokku üksnes 55 päeval aastas. Ehk üksnes iga seitsmes inimene on päriselt sündinud selles tähtkujus, milles väidavad teda olevat sündinud horoskoobid.
Lehtede müügiedu jaoks pole see muidugi oluline.
Pöörane kasv
Eesti horoskoobiäri tabas viimasel paarikümnel aastal kaks suurt tagasilööki. Esimene pauk käis 2008. aastal, kui suri Eduard Paukson ning ilmnes, et tema lesk Edda ei ole sama suur müügimagnet.
Teine skandaal hakkas hõõguma möödunud kümnendi keskpaigas, kui läksid lahti kõlakad, et Igor Mang ahistab naisi.
Mang oli toona Maalehe ning võib-olla kogu Eesti ajakirjanduse suurim staar. Tema horoskoopi sisaldav lehenumber ilmus alati tavapärasest märksa suurema trükiarvuga.
Mitmel pool meedias on kirjutatud, et 2017. aastal ületas aasta esimese ehk Mangi horoskoobiga Maalehe tiraaž isegi 100 000 eksemplari piiri. Tegelik trükiarv nii kõrgele ei küündinud ning 2017. aasta tulemusest veel enamgi müüdi Mangi horoskoobiga lehte aastatel 2016 ja 2018.
Mangile ustava lugejaskonna hulk oli aga Eesti ajakirjanduse mõistes enneolematu.
Sellise võimsa taganttuulega purjetas Maalehe ja Mangi duo 2018. aastani, kui ETV uuriv saade „Pealtnägija“ avaldas loo, kus mitu naist süüdistasid Mangi seksuaalses ahistamises. Maaleht lõpetas rahva lemmikuga koostöö.
Igor Mang superstaar
Loodus tühja kohta ei salli. Nõnda tutvustas Maaleht 2019. aastal oma lugejatele uut tähetarka Taimi Uuesood Võrreldes ükskõik millise muu parameetriga oli Uuesoo debüüdi müügiedu tohutu. Mangiga võrreldes aga peaaegu poole väiksem.
Järgmistel aastatel on Uuesoo teinud „tagurpidi Mangi“. Aasta-aastalt on tema müügiedu kahanenud. Sel aastal osteti Uuesoo horoskoobiga Maalehte kolm korda vähem kui viimast Mangi horoskoobiga Maalehte.
See ei tähenda aga kaugeltki, et Maalehe uue astroloogi müügiarvud laiduväärt oleks. Vaieldamatult on Uuesoo staartähetark ning tänavugi kasvatas tema aastahoroskoop Maalehe müüki keskmise lehenumbriga võrreldes neli korda.
Lisaks peab arvestama, et tänapäeval loetakse üha rohkem lehti veebi kaudu, mitte paberil. Mang on endiselt superstaartähetark ning selliseid mehi ripakile ei jäeta.
2019. aasta alguses ehk vähem kui aasta pärast „Pealtnägija“ sensatsioonilist lugu avaldas kirjastus Sünk Lahendused Mangi astroloogilise prognoosi algavale aastale. Koostöö jätkub tänaseni.
„Oma 20 000 fänni on tal kindlalt endiselt alles,“ ütleb Mangi kohta Sünk Lahendused OÜ omanik Indrek Pajuste.
Mangi „Astroloogilist abimeest“ müüvad kõik suuremad raamatupoeketid. „Esoteerika ja astroloogia kategoorias on Igor Mangi väljaanne kõige müüdum nimetus,“ sõnab Rah-
va Raamatu turundusjuht Annika Altmäe.
Tänavu jaanuaris ilmusid Mangi horoskoobid teist korda pärast ahistamisskandaali taas peavoolumeedias. Nüüd on Eesti ajakirjanduse superstaari koduks Õhtuleht.
Lisaks Maalehele ja Õhtulehele palkas paari aasta eest oma toimetusse astroloogi ka Postimees.
Astroloogid ei tööta aga üksnes Eesti toimetustes. Näiteks ameeriklasedki saavad horoskoopi lugeda sellistest igati lugupeetud väljaannetest nagu Vice, Los Angeles Times, Chicago Tribune, Philadelphia Inquirer.
Ebatäpsus sõltub võrdluspunktist
Tänavu on Delfis ilmunud vähemalt kaks uudislugu, kus hurjutatakse mõnda õpetajat lastele „uhhuu-teaduste“ õpetamise tõttu.
Vähemalt korra ilmus ka lugu, kus käsitleti põhjalikult ajakirjandusliku alghariduse tähtsust.
Horoskoope on sama aja jooksul ilmunud vähemalt kolmteist.
Veel mullu talvel ägas maailm COVID-19 käes ja Eesti ajakirjandus pidas püha sõda ebateadusliku informatsiooni levitajate vastu. Horoskoopide avaldamist see ei pidurdanud. Ajakirjandusega kursis olijad teavad, et aastavahetusel ilmuvad Eesti suurima tiraažiga ajalehed. Horoskoopide tõttu. Need tõmbavad endiselt rahvast. Nii kaua kui see teadmi-
ne püsib, jäävad Eesti meediamaastikule ka horoskoobid. Olgugi et nende avaldamine on teaduspõhisuse eest seisva ajakirjanduse jaoks justkui silmakirjalik.
Horoskoobid on osa ärimudelist ja nagu teisedki ärid, pigistab ka meediaäri hea tulemuse nimel mõnes kohas silma kinni. Meediajuhid selgitavad, et horoskoopide kujul on tegemist lihtsalt meelelahutusega. Mõtlev inimene peaks ju aru saama, millega on tegemist. Ja horoskoopide suhtes ei maksa olla palju kriitilisem kui mis tahes muu tuleviku ennustamisese puhul. Selle tõestuseks mõned ennustused Ukraina sõja kohta.
Tähetark Igor Mang (24. veebruaril 2022): „Maksimumagressiivsus ei ole veel käes. Kõige raskem aeg on märtsi lõpus.“ (Just märtsi teises pooles leidsid aset massilised mõrvad Butšas.)
Sõjablogija Teet Kalmus 9. märtsil 2022: „Ekspertide arvates on eesootav nädal otsustava tähtsusega, sest Venemaa sõjamasin näitab ilmselgeid väsimuse märke.“
Riigikogu liige Eerik-Niiles Kross 21. märtsil 2022: „Kui Ukraina suudab sel nädalal territooriume tagasi võtta, on sõja käik lõplikult otsustatud.“
Endine presidendi julgeolekunõunik Merle Maigre 22. aprillil 2022: „Ukraina jaoks on see ja järgmine nädal otsustava tähtsusega:“
Ilusat kassiaasta jätku!
hoiatati, et siin ei ole kuigi sõbralikud ja naeratavad inimesed“
Rahvusvahelise haardega Norra ettevõtte Reitan Retail juht Ole Robert Reitan ütleb, et eestlased on energilised ja hea huumorimeelega. Tema juhitav firma omab muuhulgas R-Kioskite ja Caffeine’i ketti ning Lehepunkti.
MARTA TUUL
M„e oleme paaril viimasel päeval nii palju meie poode ja toidukohti läbi käinud. Igal pool võtavad meid vastu hea huumorimeelega sõbralikud ja energilised inimesed,“ ütleb Reitan, kes hiljuti üheskoos Reitan Convenience’i üksuse juhi Mariette Kristensoniga väisas Eestit. Ja olgugi et teda hoiatati, et eestlased on tõsisevõitu inimesed, ei pruugi isegi naeratada, tunnistas Reitan, et see pole teps nii.
Kui Eestis öelda nimi Ole Robert Reitan, siis suure tõenäosusega teab teda vaid käputäis inimesi. Kui aga rääkida RKioskist, Caffeine’i kohvikust või isegi 90ndatel Eestis tegutsenud REMA 1000st, on lugu teine. Neid teab peaaegu iga eestlane.
Nimetatud ettevõtted kuuluvad kõik Norra ettevõttele Reitan Retail, mille juht ta on. Tegemist on 10miljardilise käibega pereäriga, mis sai alguse 1948. aastal Ole Roberti vanavanematest, Ole ja Margit Reitani väikesest poekesest Norras, Trondheimis.
Nende poeg Odd Reitan viis pereäri edasi ja alustas frantsiisitegevusega Saksamaal. 1979. aastal avas ta esime se REMA 1000 k aupluse, samuti pereäri sünnikohas Trondheimis. Tänane tegevjuht Oddi poeg Ole Robert alustas aga karjääri pere ettevõttes enda sõnul lausa kaheaastaselt.
sellest ajast peale pereäris ise suunda näidata.
Ta rõhutab, et pereäri võti ei ole mitte see, et lapsed võtavad äri vanematelt üle, vaid hoopis see, et iga pereliige lisab oma väärtuse. Noored annavad uljust ja impulsiivsust, vanad tarkust ja kogemust.
EKSIDA
TIPPKIIRUSEL:
Ole Robert Reitan ütleb, et kui eksida, siis nii, et oled endast maksimumi andnud, nii on see väärt õppetund, mitte lihtsalt äpardus.
Ta räägib, et tema vanaisa oli talle suur eeskuju ja pani aluse 70 miljoni euro suuruse käibega ärile . Iga päev tehakse seitsmes riigis, nende peaaegu 4000 poekeses, ligi 2 miljonit ostu. Äri rajaja Ole Reitan oli ärimehena kogukonna nurgakivi ja süda. Ta teadis iga kogukonnaliiget, iga politseinikku, õpetajat, kirikupappi ja mis kõige olulisem –iga kodu p ere n aist, kes oli toona kaupluse kõige olulisem kunde.
Iga päev tehakse seitsmes riigis, nende peaaegu 4000 poekeses, ligi 2 miljonit ostu.
Kolmandale põlvkonnale Reitan Retaili grupis järgneb ka neljas. Reitani kolmest tütrest kaks soovivad pereärist aktiivsemalt osa võtta. Sealjuures rõhutab Reitan, et lapsed pole kohustatud pereäris osalema. „Muide, minu unistus oli saada muusikuks ja mu isa toetas mind sellel teel kogu hingest,“ meenutab ta. Ja lisab, et selline tingimusteta toetus on väga oluline. Tähtis on tema sõnul rõõmu tunda enda ja teiste õnnestumistest. „Kui midagi ette võtta, siis tuleb seda teha kirglikult. Nii, et selle üle saaks ise ja ka teised uhkust tunda. Selle tunde kogemine on väga oluline,“ tõdeb Reitan.
Reitan on õnnelik, et tal oli noor isa, kes teda igale poole kaasa võttis. Süüdistatagu siis nüüd lapstööjõu kasutamises, aga väikesel Ole Robert Reitanil oli lihtsalt põnev. Ja ajal kui ta ise ärimaailma astus, olid tal juba suuremad õppetunnid nähtud ja kogetud. Pelgalt 30ndates sai Reitan juhtivale positsioonile ja on saanud
Üks küsimus.
Ole Robert Reitan: „Eelistan cortado’ t, aga siin olles olen joonud cappuccino’t, mida siinsed baristad väga oskuslikult teevad.“
Mariette Kristenson: „Pean tunnistama, et mulle meeldib must kohv ehk siis Americano.“
Esimene asi, mida lihtsalt peab ühelt Euroopa suurimalt jaemüüjalt küsima, on: miks on kõik nii kallis? Reitan tunnistab, et tõepoolest, hinnad on kõvasti tõusnud. „See on halbade olude karussell,“ iseloomustab ta olukorda. Hinnatõus algas juba koroonakriisi ajal, kui nii ettevõtetel kui ka inimestel kodudes tuli kriisis teha drastilisi samme. Kui COVID möödus, oli ka Reitan Retail optimistlik. Kui enamik Eesti ettevõtteid lakkus haavu ja koondas inimesi, avas RKiosk hoolimata kehvast majandusseisust uusi poode.
Esialgne optimism ja rõõm sai hoobi, kui algas sõda Ukrainas, mis tõi kaasa energiakriisi ja sellega ühes toidukaupade hinnakriisi. „Need käivad käsikäes,“ tõdeb Reitan ja tunnistab, et kriis pole veel sugugi läbi ning ilmselt on bumerangina oodata uusi hoope.
Nii nagu Eestis liiguvad tarbijad kallima valikuga ostukohtadest odava ma te juurde ning kallimate
Ettevõtte juht on Ole Robert Reitan. Sündinud 5. oktoobril 1971.
Reitan Retail on asutatud Norras ja kasvanud ka teistesse Põhjamaadesse ja Baltikumi. Ühtekokku tegutsetakse seitsmes riigis: Soome, Rootsi, Norra, Taani, Eesti, Läti ja Leedu.
Tuntuimad brändid on REMA 1000, Narvesen, Pressbyrån, R-kioski (Soomes) ja R-Kiosk (Eestis), Caffeine, Lietuvos Spauda, 7-Eleven, YX, Uno-X, Norsk Kylling, Kolonihagen, Solvinge, Kjeldsberg, Spekeloftet, Stange ja Grans.
brändide juurest omamärgito odete juurde. Ja see tõmbab ka kes kmise ostukorvi odavamaks. Reitan Retaili jaoks on see positiivne. Viimase majanduslanguse ajal õpiti palju, muu hulgas ka seda, kuidas madalama hinnaga siiski klientide arvu kasvatada. „Tarbijatel on rasked ajad, aga üritame neile vastu tulla,“ lubab Reitan.
Üllatavalt lõbusad eestlased olev at ka põhjuseks, miks ettevõte ei muretse näiteks konkurendi Starbucksi turule sisenemise pärast. „Starbucks mind öösel üleval ei hoia,“ sõnab Kristenson ja lisab, et konkurent on alati väga hea asi ja sunnib parema poole liikuma. Kõige inspireerivamad on tema jaoks aga väikekohvikud. Nii on ka juhtunud, et väga suur inspiratsiooni allikas ära ostetakse ja grupiga liidetakse.
Nimelt otsib ettevõte sageli ka teisi väikeettevõtjaid või inimesi, kes on huvitatud ettevõtlusega tegelemisest. Nii näiteks on kohvikut Caffeine ja RKioskit võimalik pidada ka frantsiisi kaudu. Ettevõte võtab peamiste ettevõtjate murede eest hoolitsemise enda kanda ja inimesele jääb üle kirglikult teha seda, mida ta armastab.
Täiskiirusel eksida
Üks ettevõtte lipulaevadest on toidupood REMA 1000, mis oli 90ndatel ka Eestis, ent talle sai saatuslikuks eest
Kui midagi ette võtta, siis tuleb seda teha kirglikult. Nii, et selle üle saaks ise ja ka teised uhkust tunda. Selle tunde kogemine on väga oluline. Ole Robert Reitan
laste enda loodud Säästumarket. Ka Reitan ütleb, et kõik nende grupi brändid ei tegutse igas riigis ja vanadest õppetundidest on parim kaasa võetud. Suure tõenäosusega REMA 1000 poodi lähiajal Eestisse oodata ei ole. „Peab olema õige aeg ja õige koht,“ tõdeb Reitan.
Eestis on ettevõtted Reitan Convenience Estonia ASi äriühingu all. Tähtsaim kaubamärk Eestis on R-Kiosk, mis viimased kümme aastat on pakkunud ka võimalust tegutseda frantsiisipidajate müügipunktidena. 2021. aasta seisuga oli Eestis 90 kauplust, 15 neist frantsiisipidajate käe all.
2019. aastal omandas Reitan Convenience Caffeine’i kaubamärgi all tegutseva kohvikuketi Baltikumis. 2022 seisuga on poode Eestis 78 ning Caffeine’i kohvikuid 10.
Ettevõtte käive Eestis ulatus 2021. aastal peaaegu 30 miljoni euroni.
Eesti ettevõtjad kurdavad poekeste ja kaubanduskeskuste rohkuse üle, kuid Reitan selle pärast ei muretse. Sama räägitakse nii Norras kui ka Taanis. „Ma olen selle peale alati öe lnud, et REMA 1000 poode pole kunagi piisavalt,“ ütleb ta muigvel sui.
Kristensen tunnistab, et ettevõttel on fantastilised omanikud, kes lasevad inimestel vigu teha. Reitan lisab kohe juurde, et lubada inimestel millessegi uskuda ja anda neile vastutus on oluline. „Mind ei sega, kui sa vastu seina jooksed, nii kaua kui see on täiskiirusel. Mida ma selle all mõtlen, on see, et kui äpardud, aga ands id endast parima, siis oli see väärt õppetund. Kui nurjusid seetõttu, et ei andnud endast parimat, see on halb,“ võtab Reitan kokku.
Veel mõnda aega tagasi ei tegelenud ettevõtted oma masinate ja seadmete hooldusega sugugi sellises mahus ning nii järjepidevalt nagu täna. Ühelt poolt on seadmed läinud keerukamaks ja kallimaks ning neile pööratakse rohkem tähelepanu. Teisalt võib ühe seadme rike põhjustada tõrkeid kogu ettevõtte töös ning hooldusest ja remondist oluliselt kallim on tööseisak, mille ajal seisab ka tootmine.
Hoo lduste ha ldamisek s on mitmeid vahendeid, a lust a des te h niku mälust, kaustikust seadme kõrval või Exceli tabelist Tänapäevastel ettevõtetel on siiski kasutuses spetsiaalne tarkvara, mida nimetatakse CMMS ehk Computerised Maintenance Management System.
Sageli peetakse tarkvarasid väga keerulisteks ja kalliteks lahenduseks, ent tegelikkuses on asi vastupidi ja selle ehedaks näiteks on Eestis loodud hooldus-
te haldustarkvara Alldevice. Ainuüksi Eestis kasutab seda tarkvara rohkem kui 200 ettevõtet. Mis on Alldevice’i saladus, et üks kohalik tarkvara on nii hästi vastu võetud?
Universaalne tööriist kõige jaoks
Alldevice on universaalne tööriist kõige jaoks: olgu selleks pidevat tähelepanu vajav tootmisseade oma regulaarsete hooldustega, hoone ventilatsioonisüsteem filtrite jms vahetamistega, tõsteseadmete või isikukaitsevahendite kontroll, survemahutite taatlemine,
erialane koolitus, kutsetunnistuse uuendamine vms.
Samuti ei ole vahet, kas soovite hallata enda seadmeid või olete teenusepakkuja rollis – Alldevice sobib kõigile. Õigupoolest ei pea hallatavateks objektideks olema isegi seadmed, sest CMMS-tarkvara abil saab hallata kõiki tegevusi, mis on vähegi perioodilised
Tarkvara kasutamiseks on vajalik vaid ligipääs internetile ning veebilehitseja olemasolu. See tähendab, et seadme vahetusega ei kaasne vajadust tarkvara ümber tõsta. Kasutada saab seda nii arvutist kui ka nutiseadmest nagu tahvelarvuti ja nutitelefon
Lihtne nii kasutusele võtta kui ka igapäevaselt kasutada
Alldevice on üles ehitatud nii, et seda on väga palju võimalik enda käe järgi seadistada. Kasutaja saab ise otsustada, milliseid funktsioone ta kasutada soovib või milliseid välju ja millises järjekorras
ekraanil kuvatakse. Igasuguse ballastinformatsiooni võib lihtsa liigutusega silma eest peitu panna.
Kasutuselevõtt on samuti lihtne. Alustavale ettevõttele pakutakse ka tasuta koolitust, kusjuures administraator saab tarkvara selgeks umbes kahe tunniga, lõppkasutajale ehk näiteks mehaanikule on piisav aeg vaid 15 minutit.
Info kiiresti ja ühest kohast leitav
Alldevice’i saab koguda kokku seadet või objekti puudutava info alates seerianumbrist, mudeli nimetusest kuni var uosanimekirj ade, joonist e, kasutus-, hooldus- ja paigaldusjuhenditeni.
Samuti saab näiteks audiitorile esitada mõne nupuvajutusega kogu seadmega seotud hooldusajaloo. Vaja on vaid teada parameetrit, mille alusel seade teiste hulgast üles leida.
Juhatab kätte
probleemsed seadmed
Lisaks regulaarsetele tegevustele saab
Alldevice’i kanda ka erakorralised tööd ehk rikked. Pannes kirja rikke põhjuse, on hiljem võimalik detailselt analüüsida, kas seda seadet on veel mõtet remontida või läheb see väljavahetamisele. Enamasti on ettevõttes remontide kohta sama palju eriarvamusi kui tehnikud – igaühel on oma arvamus ja probleemid erinevalt meeles. Probleemsed ja tihedamini remonti vajavad seadmed viivad meid aga taas seisakute ja tootmata jäänud toodanguni.
Miks Alldevice?
Alldevice on Eestis arendatud toode, millel on kohapeal ka tootetugi. Tarkvara on saadaval erinevates keeltes, sealhulgas ka eesti, vene ja inglise keeles. Hinnastamine on lihtsalt ja selgelt kuutasupõhine, puuduvad peidetud kulud ja puudub ka siduv tähtajaline leping ehk lahendust saab riskivabalt katsetada. Alldevice on kasutuses juba väga paljude tuntud Eesti ettevõtete poolt. Ja mis kõige tähtsam – seda tarkvara on tõesti lihtne kasutada!
„3MS Machinerys kasutame juba mitmendat aastat seadmehooldustarkvara Alldevice, mis hoiab silma peal meie haldusalas oleval 527 metallitöötlusseadmel. Otsisin pikalt tarkvara, millega saaks seadmete hooldust tõhusalt hallata. Kaalukauss rääkis mitmes asjas algusest peale Alldevice’i kasuks – kodumaine toodang, head suhtlus loojatega ning eestikeelne klienditugi. Täna ma ei kujutaks ette ka, et peaksime seadmete hoolduslehti käsitsi täitma, iga kord pastapliiatsit või blanketti taga otsima ning andmeid reaalselt paberil arhiveerima! Nii mugav on, kui iga seadme jaoks on oma digikaust, kust leiab kiirelt õige info. Tööpingi ajaloo puudumine võib maksata kurjasti kätte, aga meie paneme kõik kirja, nii et ka tehnikute vahetumisel on alati kõik info säilinud ja olemas. Alldevice’i tarkvarata oleksime nagu tagasi kiviajas!”
3MS Machinery juht Siim Sillaste
„Kliimakaubamaja kasutab Alldevice’i 2017. aastast klientide seadmete hooldamisel ning ettevõtte tegevuste organiseerimisel ning see on tõstnud kogu töötegemise kvaliteedi uuele tasemele. Programm lihtsustab tõepoolest töötajate tööd, koondades nii tehtud kui ka tegemata ülesanded ühte kohta. Plussiks kasutusmugavus ning lihtsus, sest Alldevice on tehtud inimeste poolt, kes seda ise igapäevaselt kasutavad. Otsustasime Alldevice’i kasuks, kuna ühine suur andmebaas lubas paremat ülevaadet meeskonna jooksvatest töödest ja tulevatest töödest. Seni märkisime samu asju üles eraldi paberkandjatele ning kandsime siis Exceli tabelisse, mis ei olnud aga eriti jätkusuutlik ja läbipaistev süsteem. Tagantjärele mõeldes tundub meie vana süsteem paras kaos, aga nüüd saab ülevaate erinevate seadmete seisukorrast ning tööde järjekorrast isegi väljaspool tööd, kuna Alldevice on kasutatav ka nutiseadmes.”
OÜ arendusja personalijuht Margus Laanemägi
„Transpordiameti laevastiku osakond on Alldevice’i kasutanud veidi üle aasta. Tegemist on suure potentsiaaliga tarkvaraga, mille kasutamine oleks kõigile ettevõtetele ja asutustele lihtne viis ühe tarkvaraga oma hoolduse ning seadmete haldus kontrolli alla võtta ning lahendada selles osas ka ISO standardite poolt esitatavad väljakutsed.
Programmis tuleb vastutavate isikute kaupa reljeefselt välja, kes tehtud töid igapäevaselt sisse kannab ja kes vormistab lihtsalt vormistamise pärast. Iga seadme või vahendi korduvad rikked tulevad samuti hästi esile ning parameetrite kõikumisi on nende andmete põhjal hea tagantjärele analüüsida.
Alldevice’i on võimalik kasutada telefonis, saab lihtsalt lisada fotosid seadmest, rikkest või seadme sertifikaadist, lisaks saab käivitada funktsiooni, et programm telefonis tunneb seadme ära ja kuvab vastava info. Iga meie töötaja teab hommikul programmi avades, millised nõuete järgi kehtestatud tööd teda täna ja lähipäevadel ees ootavad ning milliste perioodiliste tööde tegemise tähtaeg on saabunud.
Alldevice’i programmi renditasu on kuupõhine ja seda olenemata kasutajate ja seadmete arvust nagu tihti on näiteks personalihaldustarkvarade puhul. Tänu sellele pole tarkvarale minevad kulud nii suured, kuigi laevastiku osakonnas kasutab seda 90 inimest. Ja väga mugav on, kui programmi toimimise ja värskendamise eest vastutab selle omanik.”
Vaata lisa
www.alldevicesoft.com
Transpordiameti laevastiku osakonna peaspetsialist ja laevastiku ohutusjuht Mairold Vaik
„Mul on kõik olemas, mida ma päriselt vajan. Raha saab alati juurde teenida.“
Armastatud rokkar Tanel Padar peab perekonda tähtsamaks ükskõik millisest investeeringust, kõik muu on boonus.
MARTA TUUL
PANKUR: Tanel Padar alustas investoriteekonda LHV aktsiatega, seda investeeringut loeb ta ka oma parimaks.
Foto Ilmar Saabas
Intervjuud kokku leppides tegeleb Padar parasjagu oma lastega. Pereisa eheduses ütleb ta kohe, et elukaaslasel oli vaja korraks minna oma asju ajama ja tagala on hetkel tema juhtida. Samal ajal tulebki tal oma kolmeaastast pidurdama hakata. Ta hõikab: „Linda, kuhu sa selle purgiga lähed.“ Laps vastab, et tal on seda lihtsalt vaja. Väike mõttepaus ja isa jääb purgi näppamisega nõusse.
Lepime kokku, et teeme intervjuu investor Tanel Padarist LHV pangakontoris. Sellel on lihtne põhjus, Padaril endal on aktsionärina osake LHVst ja ehk lubavad nad meid ka Tallinna parima vaatega viimasele korrusele. Lubavad. Ja töötajadki võtavad Padari vastu justkui oma kolleegi.
Mis su esimene aktsia oli, mille ostsid?
Esimene oligi LHV IPO ( aktsiate esmaemissioon – Toim.). Varem puudus lihtsalt enesekindlus. Olin küll raamatuid investeerimisest lugenud, aga kartsin, et kui ise ei proovi, siis huvi lahtub, tuleb otsast pihta hakata. See on ka mu parim investeering. Ainus, mida ma kahetsen, on see, et ma polnud piisavalt julge. Sisenesin suhteliselt käputäiega.
Kuidas sinust üldse investor sai?
Viskasid ennist nalja, et 15 aastat tagasi olid makaak, nüüd magnaat. Kuidas sai rokkarist ärimees?
Mingi hetk hakkasin mõtlema, et kaua ma jaksan. Kas ma tahan kogu elu muusikaga tegeleda. Et mis siis edasi saab? See on ka põhjus, miks ma õpinguid jätkasin. Et kindlustada endale mingisugune suund või lisavaldkond, kus tegutseda, kui mind enam keegi kuulata ei taha. Või kui ma enam lihtsalt ei jaksa. Või kui midagi juhtub mu tervisega. Et mul oleks mingi tagala olemas.
Kusjuures, kui alustasin õpinguid EBSis, tellisin endale ka Äripäeva. Tänu oma tööle olen kokku puutunud päris paljude inimestega, kellest seal ühel või teisel moel kirjutatakse. Mul on komme, et võtan lehe lahti just tagantpoolt. Ja seal see Investor Toomas oli. Minu jaoks oli väga suur tõukaja see, et ma sain lugeda teiste kogemusi.
Lugesin su firma majandusaasta aruandest, et ka COVID aitas pisut investeerimishuvile kaasa. Esinemised keelati ära ja tuli oma tegevus ümber mängida.
Jah. Oli vaja leida investeeringuid, mis genereeriksid rahavoogu. Otse loomulikult tõmbasin sel ajal kõik oma püsikulud kokku ja minimeerisin kõike, mida sain. Enne COVIDit investeerisin eraisikuna, aga siis hakkasin tõesti firmaga tegelema. Mul oli firmas omajagu jaotamata kasumit ja seda oli võimalik investeerida. Otsustasin, et võtan selle riski ja katsun endale rahavoogu teisti luua.
Mida sa siis endale investeeringuteks ostsid?
Võib vist öelda, et ma ei ole keskmine investor. Alguses arvasin, et olen suhteliselt suure riskitaluvusega. Tegelikult ma ei osanud riski hinnata. Hajutamisest ka midagi ei teadnud. Mida aasta edasi, seda teadlikumaks on need valikud muutunud. Ma olen valmis taluma suuremat riski, kui mul on võimalik teha teadlikumaid otsuseid. Aga ostsin siis võlakirju ja
Ainus, mida ma kahetsen, on see, et ma polnud piisavalt julge.
JABUR INVESTEERING:
Esiti naersid Padari lähedased tema idee üle Viljandi kinnisvarasse investeerida.
Nad ütesid, et seal ei ole ju midagi, ruutmeetrihinnad on madalad. See olevat lausa jabur idee.
Ent siiski osutus see julgeks, aga heaks investeeringuks.
erinevaid laenuinstrumente, mis siis kvartaalselt või igakuiselt kapitali juurde tõid.
Sa oled tegelikult ka kinnisvaraärimees. Sul on Viljandis päris magusa koha peal kinnisvara. Kuidas sa selleni jõudsid?
Mu sõber hakkas tegelikult koos oma sõbraga seda vedama ja teadis, et mul on soov investeerida. Tema põhiäri võttis nii palju aega, et selle kinnisvara jaoks tal enam aega ei jagunud. Siis pakkuski mulle enda osalust müügiks. Mina pakkusin siis omakorda teistele investoritele, kellega koos seda võiks teha. Alguses küsisin arvamust ka, et mida arvatakse, ja eks põhiliselt ikkagi naerdi välja. Viljandisse ja kinnisvara arendama, et seal ei ole ju midagi. Viiekordse Viljandi keskmise ruutmeetri hinnaga ja teadmata, kas ostujõud ja huvi ostjate poolt taha tuleb. Jabur. Miks?
Mu plaan oligi alguses passiivne osalus, palgata inimesed, projekt lõpuni viia ja kasum välja võtta. Ma ei arvestanud sellega, mis see kõik endaga kaasa toob, kui Viljandi vanalinna müüri lähistel kopp maasse lüüa. Ma ei arvestanud, et ma pean hakkama arheoloogilisi väljakaevamisi korraldama, nende jaoks hankeid korraldama.
Ja kui mina Tanel Padarina kirjutan kirja arheoloogidele, siis ega sellele naljalt ei vastata, keegi ei usu lihtsalt, kui kirja lõpus on: „Kõike head! Tanel Padar.“ Ju arvati, et olen taas jooma kukkunud või siis teeb keegi minu nimel nalja. Kui ma oleks kodus vastust ootama jäänud, siis sinnapaika see jäänud olekski. Lisaks sellele muud ehitustehnilised teemad,
KUI SURM, SIIS SURM: Tanel Padar otsustas ajal, kui turud punases olid, iga nädal positsioone suurendada, et keskmine ostuhind muutuks väiksemaks ja samas oleks kasvuvõimalus suurim.
millega ma kunagi varem kokku pole puutunud.
Milline seos on sul ettevõtja ja investori Lauri Meidlaga? Sul on omajagu tema dirigeerimiskepi all olevaid investeeringuid nagu näiteks Planet42, Hepsor jne?
Me kohtusime ja saime headeks tuttavateks sellise pokkeriklubi kaudu nagu All-Linn. Mind kutsuti pokkeriturniirile. Sel ajal populariseeriti seda ala ja kutsuti tuntud inimesi pokkerit mängima. Mulle hakkas meeldima. Sain aru, et see on täitsa minu mäng. Ja see nimi ka sobis mulle. Ega ma üle ühe-kahe käe turniiridel ei mänginud, sest liigne agarus ja adrenaliinisõltuvus muutsid mind hukatuslikult enesekindlaks igasuguste kaartidega täispangale mängides. Teised mängijad teadsid seda ning mind ei olnud raske mängijana lugeda.
Mingi hetk sain aru, et see ei olnud ainult minu stiil. Sama mängustiiliga käis Lauri ka mängimas. Ja nii me siis kahekesi suht ruttu välja pudenesime ja koos aega parajaks tegime, kui teisi pokkerisõpru ootasime. See oli ligi kümme aastat tagasi. Täna suhtleme
rohkem investeerimise teemadel ja investorikogukonna kokkusaamistel. Ta on hea sõber, kellega saab arutada, kuhu ja mida investeerida ning kust tasuks väheste teadmistega eema le hoida. Ma olen talle jube tänulik.
Kui ma otsisin esimest sisenemiskohta, siis tema tegelikult oligi see, kes ütles, et kui tahad investeerida, siis LHV-l on IPO tulemas, märgi. Ainuke asi, mille pärast võiks teda hurjutada, et ta oleks võinud ka seda teha samamoo di nagu pokkeris – all in (kõik mängu) soovitada. Kui ma nii oleks teinud, no siis enam muresid ei oleks.
Kas Hepsorisse investeerisid siis samamoodi?
Lauri on küll Hepsoriga seotud, aga tegelikult ei investeerinud nii. Igal aastal korraldab Kristjan Mitt ( üks Hepsori asutajatest – Toim .) oma sõpradele ühe laheda peo ja mul on õnnestunud seal iga aasta mängimas käia. Nii see sõprus ka tuli, läbi töö. Nemad usuvad minusse, mul oleks väga imelik neisse mitte uskuda. Eriti arvestades, et ma tean, kui suure pühendumusega nad asju teevad. See on minu jaoks investorina oluli-
„Rahaedu põhimõtted“, autorid K. Liivamägi, T. Talpsep, T. Vaarmets
„Investeerimisedu põhimõtted“, autorid K. Liivamägi, T. Talpsep, T. Vaarmets
„Põhimõtted“, autor Ray Dalio „Rikkaks saamise õpik“, autor Jaak Roosaare
ne. Ma ei lähe alati süvitsi majandusnäitajatesse. Õppisin ülikoolis tehnoloogiaettevõtlust ja seal õpitule tuginedes pean äärmiselt oluliseks just neid inimesi, kes on ettevõtte taga. Neid, kes seda firmat juhivad, neid, kes tuumiku moodustavad.
Iseenesest on kinnisvara praegu õrn investeering, arendajatel on keerulised ajad. Kardad sa nende investeeringute pärast?
Ei karda. Kogu selle lühikese investoriteekonna jooksul on mul olnud põhimõte, et kui ma millessegi usun ja aktsia hind on all, siis see ongi soodne ostukoht. Ma olen nüüd läbi nende erinevate kriiside tegutsenud. COVIDi aastal, kui inimesed põgenesid turgudelt ja investorid müüsid täitsa sõgedate hindadega portfelle tühjaks suure teadmatuse eest, mis asi see COVID on ja kaua see kestab ja mis üldse saama hakkab. Mina ja mõned mu sõbrad veel arutasime ja mõtlesin, et mis saab olla kõige hullem stsenaarium. Kui surm, siis surm! Aga selliseid ostukohti käest lasta ei saa. Otsustasime iga nädal oma positsioone suurendada, et keskmist
hinda alla osta. Ja ma arvan, et tegelikkuses on see strateegia meie portfelle päris hästi kandnud läbi kriisi. Ka praegune majanduslangus ei heiduta, vaid hoiab mind investorina ärksana, et võimalusi leida.
Väidetavalt te bändibussis ei räägigi ainult naistest ja tulevikust, vaid rikkaks saamisest ja raamatutest?
Ma ei ole kindel, kas me naiste teemadel arutame, pigem laste te emadel. Aga jah, investeerimisteemadel olen ma võtnud initsiatiivi. Viis aastat tagasi kinkisin kõikidele poistele Jaak Ro osaare „Rikkaks saamise õpiku“. Eelmisel aastal kirjutasin Kristj an Liiva m ägile ( raamatute „Raha e du põhimõtted“ ja „Investeerimisedu põhimõtted“ autor, investor ja õppejõud – Toim.), et kuule, mu jüngritel on vaja sambaid koguda. Raamatu autorid tulid meile vastu ja saatsid pühendustega raamatud. Kollektiivselt ostsime endale kastitäie raamatuid. Loeme samu raamatuid ja on, mida meie väikeses bussis arutada. Lisaks käime ka investorikogukonna sündmustel inspiratsiooni ammutamas.
Investeerid sa oma lastele ka?
Oled sa juba mõelnud, kuidas neile rahatarkust õpetada?
Nad on veel väikesed, aga LHV aktsio näride koosolekule s aaksime kogu perega tulla. Nii kui isikukoodid kätte saime, siis tegime praktiliselt kohe mõlemale ka investeerimis- ja kasvukontod. Lasterahad ja sünnipäevaraha suuname sinna.
Et laste tulevik on siis helge?
Ma ei tea. Kui see kolmeaastane minuga edasi nii kehvasti käitub, siis ostan talle midagi… midagi Panamas.
Mis sa arvad, kas lapsed peaksid tööd tegema? Kas sina tegid lapsena tööd?
Mina tegin lapsena väga palju tööd. Ma käisin iga suvi kuskil tööl. Kuna ema kasvatas meid üksi ja pidi sageli mitme töökoha peal käima, et meil toit laual oleks ja arved mak stud, siis me õega (Gerli Padar) mõlemad käisime tööl. Suve lõpus ostsime ise oma teksapüksid ja T-särgid, millega kooli minna. Tegelikkuses oli see väga hea. See õpetas mulle töökust ning oma asju hoidma.
Lastest rääkisime, aga milline on pensionär Tanel Padar? Kas nagu kunagises Swedbanki reklaamis?
Tanel Padar, halli vuntsiga, nagu Andrus Veerpalu selles Swedbanki reklaamis. Vot see on väga huvitav, kui nüüd LHV hakkab pensionireklaame tegema, siis ma ju täitsa võiks seal vana Tanel Padar olla. Aga ma siiralt loodan, et ma saan teha kõike seda, mida ma armastan, nii kaua, kui ma elan. See ei pruugi olla seotud muusikaga ega ka laval laulmine. Ma olen paari sõbraga kokku leppinud, et kui ma laval enam esteetiline välja ei näe, siis nad viisakalt annavad mulle märku. Mitte delikaatselt, vaid konkreetselt, et nüüd on aeg. Aga loodan, et mu hobid ja tegevused jäävad mulle alles.
Osalus ettevõtetes:
Sunmill SPV13 OÜ (päikesepark)
Parcelsea OÜ (nutipostkastide arendaja)
INCLUSION OÜ (Planet42)
Lossimäe Kinnisvara OÜ (Viljandi kinnisvaraarendus)
Superangel Two UÜ (varajase faasi kasvuettevõtted)
Padar Production OÜ (muusikaettevõtlus)
Padar Holdings OÜ (muusikaettevõtlus)
Lionpack OÜ (üürikorterid)
Aktsiad: LHV, Hepsor, Liven, Merko, Tallinna Kaubamaja, Eften Real Estate Fund III, Šiaulių Bankas ja lisaks laiapõhjalised indeksfondid.
Ma olen elanud pööraselt tormise elu, aga mingi jälje olen ma ka suutnud jätta.
Oled sa siis vaba mees?
Üks asi on materiaalne vabadus. Teine on tegevusvabadus. Finantsilise vabaduseni võib ka varem jõuda, enne pensioni. Kui inimesed sellega tegelema hakkavad, siis nad tegelikult jõuavadki selleni ootamatult kiiresti. Minu kõige suurem hirm vanaduspõlve puhul on see, et võib-olla on mul siis tervis sant ja ma ei saa teha neid asju, mis mulle meeldivad. Võrdselt aktsiatega tuleb investeerida ka oma teadmistesse, tervisesse ja heaolusse. Raha eest seda ressurssi ei saa.
Meil olid hiljuti sellised ajad, et lapsel on 40kraadine palavik, aga apteegist palavikualandajat osta ei saa, ükskõik palju sul seda raha on. Kodus istub su õnn ja sa ei saa teda mitte kuidagi aidata, rohtu lihtsalt pole. Ma oleks ju nõus kõik ära andma, et tal parem hakkaks.
Sul on osalus ka Planet42-s, need poisid valisid selle arvu superarvuti vastuse järgi, et elu mõte on 42. Sina oled praegu 42aastane. Kas sina oled oma elu mõtte leidnud? Jaa, ma arvan küll. Mul oli unistus, et enne neljakümneaastaseks saamist on mul kõrgharidus ja pere. Ning ma sain selle. Napilt, aga kindlalt.
Rikas ei tahtnudki olla?
Mul on kõik olemas, mida ma päriselt vajan. Raha saab alati juurde teenida. Selleks on motivatsiooni vaja, näiteks, et oma oma peret toita. Kõik muu on puhas boonus.
Kusjuures me oleme elukaaslasega päris palju minimalismi harrastama hakanud. Oleme terve oma kodu selle pilguga üle vaadanud, et mis asju meil päriselt vaja on. COVIDi ajal, kui palju kodus olime, siis tundsime, et need asjad hakkasid kuidagi rõhuma. Olemegi aru saanud, et asjad pole üldse olulised, nii vähesega saab hakkama.
Ma saan nõustuda, 42aastasena saan ma öelda, et ma olen õnnelik. Eks paremuse poole saab alati püüelda. Aga täna, siin ja praegu ma olen õnnelik ja kui ma suudan, siis tahaksingi kogu aeg sellisena elada.
Eks mehe jaoks on alati oluline, et sinust jääks mingi jälg maha. Ma olen elanud pööraselt tormise elu, aga mingi jälje olen ma ka suutnud jätta.
Investor ja rahatarkuse edendaja Jekaterina Tint pani abikaasaga leivad ühte kappi ja hakkas pidama finantskohtinguid, mida soovitab teistelegi.
MARTA TUUL„Rahaasjad võiks olla põnev teema, mida koos arutada,“ ütleb T int. Koos investeerimisel on hulk plusse. Investeerida saab suuremate summadega; osta varaklasse, mida väikeste summadega soetada ei saa; hoida motivatsiooni ja teha sisukamaid analüüse; jõuda kiiremini eesmärgini.
Paraku enamasti räägitakse rahast pigem halval toonil ja siis, kui seda napib. Mullu kirjutas ajakiri Money, et rahateemad on 70 protsendil juhtudel paarisuhte tülide põhjuseks. Enamasti on rahatülisid alaealiste lastega peredes ja rohkem kui poolte rahatülide suurimaks aineseks on kulutamine. Alles teiseks jääb tüli säästmise pärast. Vähemalt ühes on mehed ja naised ühel meelel – suurim kulutaja on enamasti vastaspool.
Rahatarkuse edendaja Jekaterina
Tint pööras rahateema aga teisele kursile ja soovitab paarisuhtes korraldada finantskohtinguid. Rahateemad võiks tema hinnangul olla hoopis uus ja põnev jututeema. Ideaalis lausa ühine hobi, mitte tüliallikas.
„Finants ei ole midagi muud kui üks eluvaldkond, nagu majapidamine või lapsed, mille eest tuleb hoolt kanda,“ ütleb Tint. Samamoodi koos saab tegeleda ka pere rahakotiga. Lühidalt saab seda teekonda matemaatiliselt arvutada: millist elustiili saab endale lubada, millist elustiili tegelikult soovitakse ja kuidas selleni koos liikuda.
Finantskohting
Enne veel, kui paar koos raha investeerima hakkab, tuleb teadlikult ridamisi valikuid paika panna, luues selleks ka juriidiliselt õige vormi. Nii tuleb abielus olles valida varasuhe ja vajadusel sõlmida abieluvaraleping, vabaabielus olles mängureeglid paika panna ja kaaluda investeerimiseks ühist ettevõtet. Välja arvutada ja paika panna tulud, kulud ja säästud. Klassikaline excel, mis näitab, mille peale kulutatakse ja kust saab kokku hoida või tulusid kasvatada.
Koos abikaasaga investeerima hakkas Tint juba abielus olles siis, kui paar hakkas mõtlema, milline võiks olla nende pensioniiga. „Leidsime, et ideaalis võiks olla võimalus pensionile minna viiekümneaastaselt. Hak
kasime seda siis summadesse arvutama ja see tundus täiesti realistlik plaan,“ meenutab ta. Matemaatiliselt on võimalik endale välja arvutada igaaastane investeerimiseesmärk ja igaaastane tootluse eesmärk. Nii on ka teada, kui palju peaks panustama, et seda saavutada. Tint rõhutab, et eesmärk ei pea olema kivisse raiutud. Elu ja elustiil ajas muutuvad.
„Meie finantskohtingud on lihtsad. Tuleme korra nädalas või kuus kokku ja lihtsalt räägime rahast. Mõtleme, kuhu ja kuidas investeerida. Millist elustiili me tahame, kas harrastame minimalismi või mitte. See säästab inimesi, kui harjutakse rahast rääkima ilma negatiivsete tunneteta,“ selgitab Tint.
Kui sageli üks paar finantskohtinguid pidama peaks, sõltub eesmärgist ja portfellist. Koos raha asj ade haldamiseks peab olema usaldus teine teis e vastu, on hädavajalik sünergia ja ühine tulevikuplaan. Kui on ühine raha, aga väga erinevad soovid, siis ei pruugi soovitud tulemuseni jõuda.
Unistage koos tulevikust.
Arvutage välja, mis see tulevik maksab ja kui palju selleks iga kuu panustama peab.
Leppige kokku sobilik juriidiline vorm.
Millised varaklassid teile sobivad.
Mis investeeringuid te iial ei teeks.
Kellel mis kohustused varade haldamisel on? Kes uurib tausta, kes teeb analüüse?
Kord aastas vaadake üle oma eesmärk.
siingi saab üks partner teisele pangas volituse teha. Heaks alternatiiviks on investeerimine ühise ettevõtte kaudu. Nii on mõlemal ülevaade ja omand.
Kui seis on hapu
Rahateemad on 70 protsendil juhtudel paarisuhte tülide põhjuseks.
Mõistlik on kokkulepped kirj a panna. Tint ütleb, et nende pere praktika on näidanud, et mõlemad on korduvalt tagasi tulnud algse inves t ordekl aratsiooni juurde. Kuidas ja kuhu see kirja panna, on iga paari enda valik. Küll võiks see koht olla mõlemale ligipääsetav. Kus oleks võimalus ikka ja jälle kokkuleppeid üle vaadata, läbi rääkida, kooskõlastada ja ühiselt muuta.
Vormiline külg investeeri misel on kahtlemata oluline valik. Abielus oleva tel inimes tel on teatav eelis , sest ühisvara puhul on vara igal juhul ühine. Isegi kui pangakonto pole. Ent
Mõistlik on koos investeerides läbi arutada ka see, mis saab ootamatuste puhul, näiteks siis, kui suhe enam ei toimi. Kuidas koos elatakse üle näiteks majanduskriise, töökaotusi või terviserikkeid. Selliseks puhuks soovitab Tint koguda meelerahufondi. Kuue kuu kulude suurune rahasumma, mis on mõeldud halbade aegade üleelamiseks. See on osa riskijuhtimisest ja valmistab keerulisteks oludeks ette.
Tint märgib, et eelmise aasta veebruari sündmused sundisid nii mõndagi inimest mõtlema, mida tuleks teha, et kriisis hakkama saada. Läbi mõelda, kuidas sellistes olukordades oma elu elada, töid ja tegemisi hallata, kui peaks juhtuma kõige negatiivsem stsenaarium.
Partnersuhtes tuleb väga kriitiliselt suhtuda majanduslikku vägivalda. Kui inimesed seavad koos ühised finantseesmärgid, siis peab mõlemal olema ka võrdne ligipääs finantsidele ja ülevaade neist. Enamgi, kui on märke majanduslikust vägivallast ja ei leita lahendust, tasub üle vaadata ka suhe ise. „Me ei saa muuta teist inimest, lõppude lõpuks valime inimese, kellega koos tahame mingit elustiili elada. See ongi küsimus number üks – millist elu ma elada tahan,“ ütleb Tint.
Mikrokiip paneb tööle kõik uuemad tehnoloogiatooted alates külmkapist kuni hävituslennukini. Majlandusloolane Chris Miller kirjeldab raamatus „Chip War“, kuidas USA ja Hiina peavad ülemvõimu pärast pooljuhtide maailmas 21. sajandi tähtsaimat geopoliitilist võitlust.
RAIN PRUUL
Meditsiin ja tervishoid, meelelahutus, koduelektroonika, autotööstus, riigitaristu ja muidugi militaartööstus – pole enam valdkonda, kus ligipääs võimsatele arvutikiipidele ei oleks ülitähtis. Ameerika Ühendriikide praegune juhtroll maailmas püsib suuresti tehnoloogilisel ülekaalul. Selle taga on omakorda just asjaolu, et poole sajandi jooksul õnnestus suurriigil mikrokiipide tootmises kõik olulisemad otsad enda kätte koondada. Nüüd on USA valitsev positsioon löögi alla sattunud. Viimastel aastakümnetel on Peking panustanud miljardeid eurosid ja tohutult ajupotentsiaali, et Hiinas välisjõududest sõltumatut kiibitööstust püsti panna. USA
Chris Miller „Chip War: The Fight for the World’s Most Critical Technology“. Kirjastaja Simon & Schuster, 2022. 464 lk.
ülekaalu murdmine on aga osutunud väga raskeks.
Raamatus „Chip War“ kirjeldab majandusajaloolane Chris Miller USA ja Hiina vihast võitlust ülemvõimu pärast ränimaailmas.
Mõlemad riigid näevad seda eelkõige julgeolekuküsimusena. „Teise maailmasõja otsustasid teras ja alumiinium, sellele järgnes külm sõda, mille käigu määrasid tuumarelvad,“ selgitab Miller. „USA ja Hiina rivaliteedis võib kergesti saada otsustavaks arvutusvõimsus.“
Olukorra muudab keerulisemaks pooljuhtide tööstuse haprus. Nende tootmine on tavainimese jaoks hoomamatult keeruline ja ülikulukas. Vajalikke tööriistu, kemikaale ning tarkvara toodab maailmas käputäis firmasid, aga vahel ka ainult üks. Taiwanist pärineb 37 protsenti iga-aastasest uuest arvutusvõimsusest. Kaks Korea ettevõtet toodavad 44 protsenti maailma mälukiipidest. Ja Hollandi ettevõte ASML valmistab kõik EUV litograafiamasinad – väidetavalt on tegemist ühe keerukama seadmega maailmas –, mida läheb tarvis nüüdisaegsete kiipide tootmiseks.
Milleri väitel pole ükski teine maailma majandusharu sõltuv nii vähesest hulgast ettevõtetest.
Hiinas teenivad digimaailma arengud eelkõige autoritaarse režiimi huve. Tehnoloogiline innovatsioon on riigis rakendatud tsensuuri ja jäl-
SKANO MÖÖBEL on disainitud tänapäevaste vajaduste järgi, pidades silmas ajaloolist stiili.
Peale algupäraste riiulite on valikus erinevad kapid, kirjutus- ja söögilauad, toolid, karussellriiulid jpm.
Riiulimoodulid on tehases monteeritud ning nende kombineerimisel võib luua tervikuid, mida on kerge muuta ja täiendada.
gimisühiskonna ülesehitamise vankri ette. Kõik lääne tehnoloogiahiiud, kes tahtnud Hiinas äri teha, on pidanud need demokraatlikke väärtusi eiravad reeglid alla neelama.
Kuid kümmekond aastat tagasi jõudis Peking eesotsas Hiina liidri Xi Jinpingiga äratundmiseni, et nende pealtnäha võimas digiimpeerium on kõigest fassaad varjamaks seda, mis tegelikult tähtis. Nimelt sõltub Hiina enamjaolt rivaalriikide toodetud kiipidest. Hiinlased on küll meistrid läänes loodud tarkvara jäljendamises, aga nende riistvara toetub Silicon Valleys disainitud ja USA või tema liitlaste juures valmistatud toodangule. Hiina pooljuhtide import on aina kasvanud – aastal 2020 kulutas Hiina kiipide sisseostuks 300 miljardit dollarit ehk rohkem kui nafta impordiks.
„Valmistatud Hiinas 2025“
Kõnekas näide on Apple. Umbes veerand maailma kiibitööstuse tulust pärineb telefonidest. Ühes nutitelefonis läheb vaja rohkem kui tosinat pooljuhti, millest aga Apple ise ei tooda ühtegi, vaid ostab need eri tootjatelt kokku. Apple’i kõige eesrindlikumaid protsessoreid suudab seejuures valmistada ainult maailma suurim kiibitootja TSMC (Taiwan Semiconductor Manufacturing Company) Taiwanis. Hiinas on küll miljoneid töötajaid, kes seotud iPhone’ide kokkupanekuga, kuid tootmisahelas on see odav töö. Ehk enamiku kasumist võtavad teised.
Lisaks kiipide fabritseerimisele on Hiina geopoliitiliste konkurentide käes ka kõik teised pooljuhtide tootmise etapid – disain, intellektuaalomand, tööriistad jne. Tootmisahelas on Hiina turuosalus 6 protsenti,
aga USAl 39 protsenti, LõunaKoreal 16 protsenti ja Taiwanil 12 protsenti.
Sellise olukorra muutmiseks koostas Hiina valitsus plaani „Valmistatud Hiinas 2025“. Aastal 2015 moodustas kiipide import Hiina kiibivajadusest 85 protsenti. Uus kava nägi ette, et aastaks 2025 väheneks impordi osatähtsus 30 protsendini.
Väljakutse
Muidugi oli Hiinas ka varem üritatud suurejooneliselt kiibitööstust arendada. Sajandi alguses loodi seal riigi suurim kiibitootja SMIC. Pidev riiklik sekkumine äriprotsessidesse ja intellektuaalomandi vargused ei lasknud aga tol ettevõttel õitsele puhkeda.
Alates 2014. aastast on Hiina kohalikud omavalitsused ja riigipangad valanud kohaliku kiibitööstu
USA valitsus keelas Ühendriikide tehnoloogiate abil valmistatud kiipide müügi Huaweile –põhimõtteliselt tähendas see kõiki kiipe maailmas.
se arendamisse kümneid miljardeid eurosid. See võib tunduda ulmelisena, kui mitte arvestada tõika, et juba toona maksis ühe kõrgtehnoloogilise kiibitehase püsti panemine üle kümne miljardi euro.
Hiina ambitsioonika plaani juures on veel üks suur eripära. Kui Taiwan, Jaapan, Lõuna Korea, Holland integreerisid oma tootmisprotsessi tõhusalt USA kiibitööstusega, siis Hiina eesmärk on senisest kiipide tootmise ökosüsteemist täielikult lahku lüüa.
Õnnestumise korral tähendaks see tohutuid ohte nii Silicon Valley kiibitööstusele kui teiste Aasia riikide majandusele. Kas see ka õnnestub, on kahtlane, kuid „Hiina käsutuses olevad tööriistad, sh valitsuse subsideeringud, riigi heakskiidul toimuv ärisaladuste vargus ja võimalus välisettevõtted pääsu eest maailma suuruselt teisele tarbijaturule oma pilli järgi tantsima panna annavad Pekingile ennenägematu võimu kiibitööstuse tuleviku kujundamisel“, kirjutab Miller.
See, kui tähtis on Hiina valitsusele kiibitööstuse edendamine, joonistus välja koroonapandeemia esimestel päevadel, kui Wuhan viiruse leviku tõkestamiseks täielikult suleti. Kinni pandi poed ja ärid, suleti rongi ja lennujaamad, elanikel kästi ko
dudes püsida. Piirangutel oli vaid üks erand – tööd lubati jätkata mälukiipide tootjal YMTC, mille tehasesse veeti töötajaid erirongiga.
Huawei juhtum
Muidugi astutakse Washingtonis arvukaid samme selleks, et Hiina tiibu kärpida. Selles vallas võimekate liitlaste seas, näiteks Jaapanis ja Hollandis, on tehtud kõvasti lobitööd, et need piiraksid Hiina ligipääsu kiibitootmise tehnoloogiatele.
Kõige tuntum juhtum on Hiina tehnoloogiahiiglane Huawei, mis valitsuse meeletu rahakülvi toel oma toodete hindu madalal hoidis ning maailmaturust üha suuremat tükki kahmas. Läänes ei kaheldud, et Huawei tegi koostööd Hiina luureagentuuridega ja armeega, kuid USAs tekitas eelkõige ärevust see, kui kiiresti üks Hiina ettevõte maailma kõrgtehnoloogilisel areenil esile kerkis. Eelmise kümnendi lõpuks oli Huawei teadus- ja arendustegevuse eelarve juba võrdsel tasemel Microsofti ja Google’i omadega. Ettevõte disainis tipptasemel nutitelefonide kiipe ja oli tõusnud Taiwani kiibitehase TSMC suuruselt teiseks kliendiks Apple’i järel.
USA valitsuse tasemel nähti, et nii see jätkuda ei saa: üks asi oli Huawei koostöö Hiina sõjaväega, kuid veelgi ohtlikumaks võis osutuda kogu Hiina kiibitööstuse edendamine. See olnuks otseses vastuolus USA strateegiliste huvidega maailmas. Samm-sammult jõuti selleni, et USA valitsus keelas Ühendriikide tehnoloogiate abil valmistatud kiipide müügi Huaweile – põhimõtteliselt tähendas see kõiki kiipe maailmas. Tohutu löögi said ka Huawei 5G tehnoloogia tarned lääneriikidele. USA survestas oma liitlasi neist loobuma.
Riikidel, kes alguses olid Huaweiga koostöö katkestamise asjus tõrkunud, tekkis nüüd hea vabandus lõpetamaks koostöö hiinlastega – USA tehnoloogiaga valmistatud kiipide puudumisel võib Hiina firmal tekkida raskusi oma lepingute täitmisega.
Mis saab edasi?
Chris Milleri sõnul võinuks „Valmistatud Hiinas 2025“ ilma Huawei-juhtumita lõppeda nii nagu kõik valitsuse varasemad tööstuspoliitilised üritu-
sed, kus raisatakse märkimisväärseid summasid eesmärgini jõudmata. USA surve pani aga Hiina valitsuse uuesti kiibitööstuse arendamist soosima. Siiski näeb Miller, et Hiina plaan tehnoloogilisest iseseisvast kiibitööstusest jääb helesiniseks unistuseks –kogu kõrgtehnoloogilise tootmisahela enda alla toomine oleks liiga kallis ja keeruline isegi USA jaoks.
„...Hoolimata retoorikast ei aja Hiina tegelikult taga täiesti kodumaist tarneahelat,“ väidab Miller. „Peking mõistab, et see on lihtsalt võimatu – Hiina tahaks USA-vaba tarneahelat, aga Ameerika kaalukuse tõttu kiibitööstuses ja piiriüleste ekspordiregulatsioonide kehtestamisel on ka Ameerika-vaba tarneahel ebarealistlik, välja arvatud võib-olla kauges tulevikus. Usutavam on, et Hiina vähendab sõltuvust USAst teatud valdkondades ja kasvatab oma olulisust kiibitööstuses.
Maailma majandusele on suurim murekoht, et Hiina võidab tööstuse ohjeldamatu subsideerimise toel kiibitööstuses turgu juurde. Tehnoloogiliselt on Hiina konkurentidest maas, kuid prognoosid näitavad, et tootmismahus võib riik aastaks 2030 oma konkurente Lõuna-Koread ja Taiwanit edestada.
Ja siis on veel ülioluline Taiwani küsimus. Peking teeb märkimisväärseid ponnistusi, et saareriik Hiinaga „taasühendada“. Välistatud pole isegi sõjaline sissetung. Taiwanis asub aga maailma kõige kallim ja suurem kiibi-
tehas TSMC. Kohati nähakse toda ettevõtet Hiina ja USA jaoks nii väärtuslikuna, et seda kutsutakse „silikoonkilbiks“, mis peaks kaitsma Taiwanit potentsiaalse sõjalise sissetungi eest.
See pole takistanud aga Hiinal Taiwani väina ümbruses sõjalisi õppusi korraldamast. Ent TSMC tootmise hävitamisel kannataks Hiina sama palju kui Ameerika Ühendriigid. Kui Hiinal õnnestukski TSMC hooned üle võtta, piisaks Milleri sõnul vaid tosinast vihasest insenerist, et kogu tootmist saboteerida.
Küsimus on selles, kas Hiinal piisab Taiwani ülevõtmiseks sõjalisest survest. Milleri sõnul on analüütikud ühel nõul, et sõjaline ülekaal Taiwani väinas on nihkunud Hiina kasuks. Ja mida võimsamaks kasvab Hiina Rahvaarmee, seda väiksemaks muutub tõenäosus, et USA on valmis Taiwani eest sõdima.
Taiwani kaitsestrateegia lähtub aga sellest, et vastu pidada tuleb seni, kuni USA ja Jaapani liitlased oma vägedega appi jõuavad.
USA jaoks oleks katastroofiline, kui Pekingil õnnestuks saada nendega võrdne või isegi parem ligipääs TSMC tootmisele.
Kuid veelgi hullem oleks Taiwani kiibitehaste füüsiline hävimine. Selle tagajärjel aeglustuks maailma majandus tuntavalt. Ilmselt peatuks täielikult 5G võrkude püstitamine. Samuti pärineb Taiwanist enamik nutitelefonide protsessoreid. Ka autotööstus kannataks rängalt.
TEKITAB SÕLTUVUST:
TikTok’i tarvitab üle miljardi inimese. Nad veedavad äpis keskmiselt 95 minutit ööpäevas ehk rohkem kui teiste sotsiaalmeediaäppide kasutajad.
Suur hirm, et Hiina kasutab TikTok’i andmekorjeks ja levitab tema kaudu Pekingi maailmavaadet, sunnib kiiresti uuendama USA ja Euroopa andmekaitseseadusi.
Ameerika Ühendriikide Föderaalne Juurdlusbüroo nimetab TikToki andmekorjet riiklikuks julgeolekuohuks. USA valitsus keelas rakenduse laadimise ametnike telefonidesse. Texase senaator Ted Cruz nimetab TikTok’i lausa Trooja hobuseks, mida Hiina kommunistlik partei kasutab ameeriklaste mõjutamiseks.
Märtsis kaitseb TikToki tegevjuht Shou Zi Chew rakendust USA Kongressi ees. Need, kellele selline jõuline retoorika on üllatav, ei tea ilmselt, et teisel pool Atlandi ookeani on lahvatanud hoogne debatt.
TikTok on enim tuntud viraalsete tantsuvideote poolest. Ta andis plah-
LAURIE CLARKE, THE OBSERVER
vatusliku vungi Z-põlvkonna meediastaaride sünnile. Tal on võime teismelisi sõna otseses mõttes tundideks endasse tõmmata.
Juba president Donald Tr umpi ajal käivitus raevukas arutelu, mis jätkub ka president Joe Bideni ajal. Lisaks rakenduse keelustamisele kõigis föderaalvalitsuse seadmetes on 27 osariiki blokeerinud TikToki ka nende välja antud seadmetes, mõjutades selle kaudu koole ja ülikoole. Eelmise aasta detsembris esitas Kongress seaduseelnõu, mis näeb ette TikToki rakenduse keelamise terves USAs.
TikToki-skepsis on levinud ka Euroopasse. Mõned poliitikud – viidates oma Washingtoni kolleegidele – väidavad, et TikTok kujutab en-
dast turvariski. Nad hoiatavad, et see võib Hiina võimudele edastada kasutajaandmeid ja/või seda kasutatakse Hiina valitsuse propagandavahendina. Nii mõjutab TikTok varjatult enam kui miljardit igakuist aktiivset kasutajat.
Selline jõuline retoorika sümboliseerib Hiina-Lääne pingete rägastikku, kus võitlus tehnoloogia pärast pole tingitud ainult tõelisest paranoiast spionaaži asjus, vaid on ka tõhus areen geopoliitilisteks avaldusteks. „Splinterneti“ ajastul – mis on juba kord näinud avatud veebi purunemist – on mure andmete suveräänsuse ja teabevoogude pärast kasvuteel. See, kuidas lääneriikide valitsused TikTokile reageerivad, võib tä-
histada otsustavat sammu tehnoloogia reguleerimisel järgmistel aastakümnetel.
Seni pole suudetud põhjendada süüdistusi, et TikTok annab kasutajaandmed Hiina valitsusele. Rakenduse usaldusväärsus sai aga hoobi mullu detsembris, kui ByteDance’i (TikToki emaettevõte) töötajad pääsesid TikToki andmetele ligi ja püüdsid jälgida mitme lääne ajakirjaniku asukohta, et nende allikaid tuvastada.
TikTok tunnistab, et intsidendis osalenud töötajate ligipääs andmetele oli väär ning nad vallandati. Selline üleastumine sai aga nii ettevõtte kui rakenduse privaatsuseeskirjade jaoks justkui piksevardaks.
Suurbritannia välisasjade komisjoni liige, Hiina uurimisrühma liige, konservatiivide esimees ja parlamendi liige Alicia Kearns on TikTok’i kutsunud üles andma tunnistusi Ühendkuningriigi kasutajaandmete privaatsuse kohta. „Oma tõendites ütlesid nad midagi sellist: „Seda pole kunagi juhtunud“,“ ütleb Kearns. „Noh, ilmselgelt pole see tõsi see on juhtunud.“
(Eelmise aasta oktoobris säutsus ByteDance, et „TikTok’i pole kunagi kasutatud ühegi USA valitsuse liikme, aktivisti, avaliku elu tegelase ega ajakirjaniku „sihtmärgiks“ seadmiseks.“)
TikToki esindajad kohtusid jaanuaris Euroopa Komisjoni volinikega, et arutada andmete privaatsust ja sisu modereerimist seoses uue ELi digiteenuste määrusega. „On hakatud mõistma, et TikTok ei ole lihtsalt üks rakendus suhtlemiseks, üksteisele videote saatmiseks või lõbutsemiseks,“ ütleb parlamendiliige Tom
See, kuidas lääneriikide valitsused TikTokile reageerivad, võib tähistada otsustavat sammu tehnoloogia reguleerimisel järgmistel aastakümnetel.
Vandendriessche Belgiast. „TikTok kogub meie kodanike andmeid.“
TikTok ei ole aga ainus ettevõte, kes on oma kasutajate andmeid kogunud: mitmed Ameerika ettevõtted, sealhulgas Microsoft ja Uber, on süüdi mõistetud üksikute kasutajate jälgimises. USAs saabusid uudised ettevõtte jaoks väga tundlikul ajal. „See on viimane kirstunael mõttele, et USA võiks TikTok’i usaldada,“ säutsus USA föderaalse kommunikatsioonikomisjoni liige Brendan Carr. Euroopa Liit pole seni käsitlenud TikTok’i emaettevõtte asukoha järgi.
Iirimaa andmekaitsevolinik avas 2021. aastal ettevõtte kohta kaks juurdlust. Üks keskendub laste andmete käitlemisele. Teine avati selleks, et kontrollida, kas andmete edastamine Hiinasse on kooskõlas ELi andmealaste õigusaktidega. (Esimese kohta on koostatud eelnõu mustand.)
Andmete jälgimine pole TikTokile ainuomane. Ka Facebooki- ja Google’i-sarnased USA firmade rakendused on sama laadi põhjustel Euroopa andmekaitseseadustega pahuksis olnud. Praegu vaidleb EL USAga selle üle, kas ELi kogutud andmeid USA-le anda. Kardetakse, et USA luureagentuu rid võivad Euroopa kasutajate andmeid oma huvides ära kasutada.
„Kuigi mõned küsimused TikToki ja meie Hiina pärandi kohta on politiseeritud, võtame riikliku julgeoleku muresid väga tõsiselt,“ ütleb Theo Bertram, Euroopa avaliku poliitika ja valitsussuhete asepresident TikTokis.
Mõned tehnoloogiaeksperdid ütlevad, et süüdistused on mõnevõrra ülepaisutatud. „Nii poliitikute viidatud andmete privaatsuse kui ka sisuga manipuleerimise ohtudel puuduvad hetkel veenvad tõendid,“ ütleb Californias asuva Stanfordi üli -
kooli küberpoliitika keskuse teadur ja DigiChina projekti peatoimetaja Graham Webster
Mõlemad ohud on võimalikud, kuid praegu vajab märkimisväärset kujutlusvõimet, et pidada neid tõeliseks ohuks USA riiklikule julgeolekule, leiab Webster. Ta arvab, et on mõistlik eeldada, et Hiina ametnikel võib olla volitamata juurdepääs TikToki kasutajaandmetele. „Kuid tuleks esitada argumendid, et seda juurdepääsu saab kasutada ka nii, et see kujutab endast ohtu riiklikule julgeolekule,“ ütleb ta.
TikToki valduses olevad andmed pole ainulaadsed. Rakendus võib koguda asukohaandmeid, kuid peab selleks kasutajatelt üksikasjalikke GPS-andmeid küsima. Kui kasutaja keeldub, saab koguda ainult nende umbkaudseid asukohti. (TikToki pressiesindaja tunnistab, et tema töötajatel ei õnnestunud ajakirjanike jälitamise katse just sel põhjusel.) Veelgi enam, samu andmeid kogub teadmata arv rakendusi – ja neid müüakse regulaarselt edasi kolmandate osapoolte andmemaakleritele, kes tee -
vad need potentsiaalsetele ostjatele kättesaadavaks.
„On palju viise, kuidas välisriikide valitsused saavad Ameerika Ühendriikides andmetele ligi,“ ütleb Washingtoni Georgetowni ülikooli professor Anupam Chander. „TikTok näib olevat Hiina valitsusele ebatõenäoline tööriist andmete kogumiseks, kuna rakenduses toimuv tegevus on suures osas avalik.“
Kui andmekaitseprobleemid kõrvale jätta, siis kuidas on lugu „Trooja hobuse“ argumendiga, mille esitas näiteks Cruz? Kas TikTok juurutab salaja Z-põlvkonnale Hiina kommunistliku partei jututeemasid?
tab salaja Z-põlvkonnale Hiina kom-
on antud juhised, kuidas toimida si-
soovib lämmatada. Sel ajal väitis Tik-
2019. aastal paljastas The Guardian, et rakenduse moderaatoritele on antud juhised, kuidas toimida sisuga, mis puudutab Tianmeni väljakut, Tiibeti iseseisvust, Falun Gongi. Need on kõik teemad, mida Peking soovib lämmatada. Sel ajal väitis TikTok, et need dokumendid ei kajasta firma poliitikat ja nad on võtnud iga piirkonna jaoks lokaliseeritud sisu modereerimise strateegia.
NATO strateegilise kommunikatsiooni tippkeskuse 2021/22. aastal läbi viidud uuringust selgus, et TikTok on ebaautentse manipuleerimise vastu võitlemisel teiste platvormidega sarnasel positsioonil (Twitteri järel ning Facebooki, Instagrami ja YouTube’i ees).
Olgugi et TikTok on korduvalt öelnud, et lääne kasutajaandmeid Hiinas ei salvestata, et TikTok pole kunagi kasutajaandmeid Hiina ametnikega jaganud ega hakka seda ka kunagi tegema ning et globaalse sisu modereerimine Pekingile sobivaks ei ole kohustuslik, on TikTok ja Washingtoni Ameerika Ühendriikide välisinvesteeringute komitee viimase kuue aasta jooksul pidanud läbirääkimisi kokkuleppe üle, mille eesmärk on lõpuks USA poliitikute mured vaigistada.
See on 1,5 miljardit dollarit maksev projekt Texas. Selle käigus luuakse andmekeskus, mis salvestab rakenduse USA kasutajaandmeid Texases, Ameerika tarkvarahiiu Oracle valvsa pilgu all. Seda juhib miljardärist vabariiklaste rahastaja ja Trumpi liitlane Larry Ellison . Oracle kontrolliks ka rakenduse lähtekoodi ja sisu-
algoritme, kõrvaldamaks hirmu, et sisu manipuleeritakse Hiina valitsuse huvides.
se huvides.
SUPERSTAAR: Maailma kõige popim tiktokker on Senegalist pärit itaallane Khaby Lame, keda jälgib üle 150 miljoni inimese.
Washington Post paljastas mullu Facebooki toetatud lobikampaania, mis oli suunatud TikToki vastu. Kampaania seilas andmete privaatsuse hirmudel.
TikTok teeb nüüd sarnaseid ette-
ningriigi ja ELi kasutajate and-
TikTok teeb nüüd sarnaseid ettevalmistusi ka Euroopa tarbeks. Ettevõte rajab Iirimaale andmekeskuse, mis hakkab säilitama Ühendkuningriigi ja ELi kasutajate andmeid.
suurema kontrolli alla kui tema Si-
himõtteliselt leevendama võimalikke julgeolekuohte – nii palju kui on mõistlik, minu meelest.“ Kas sellest
Websteri sõnul seavad need meetmed rakenduse andmed palju suurema kontrolli alla kui tema Silicon Valley konkurentidel. „Näib, et jutt on meetmetest, mis peaksid põhimõtteliselt leevendama võimalikke julgeolekuohte – nii palju kui on mõistlik, minu meelest.“ Kas sellest piisab reguleerivate asutuste rahuldamiseks, on teine küsimus.
huviga jälgib, on Facebook, mis peab TikTok’i eksistentsiaalseks ohuks.
Facebooki toetatud lobikampaania, mis oli suunatud TikToki vastu. Kampaania seilas andmete privaatsuse
lusaks, arvestades, et TikToki kasutajad ütlevad, et rakenduse keelamise
dia rakendusi.
Üks osapool, kes läbirääkimisi huviga jälgib, on Facebook, mis peab TikTok’i eksistentsiaalseks ohuks. Washington Post paljastas mullu Facebooki toetatud lobikampaania, mis oli suunatud TikToki vastu. Kampaania seilas andmete privaatsuse hirmudel. See võib osutuda väga tulusaks, arvestades, et TikToki kasutajad ütlevad, et rakenduse keelamise korral hakkaksid nad tõenäoliselt kasutama Instagrami, mis on Facebooki omanduses, või muid sotsiaalmeedia rakendusi.
Mida rohkem keelde, seda enam tõstatab see õiguslikke küsimusi sõna- või väljendusvabaduse kohta. Ilmseid paralleele rakenduste keelustamise ja Hiina valitsuse range interneti-kontrolli vahel on täheldatud laialdaselt – see on nähtus, mis on eriti irooniline vabariiklaste jaoks, kes on veetnud viimased aastad väidetava sõnavabaduse trummi lüües.
Kuid ühes asjas ollakse ühel meelel – ees ootav peaks toimima katalüsaatorina, et USA hakkaks lõpuks mõtlema andmete privaatsusele üldisemalt. „Tundub rumal sekkuda TikToki tegevusse, tuues põhjuseks tema välismaist omanikku,“ ütleb Chander. „Meil peaks olema laiem lähenemine, tuleks uurida andmevoogudest tulenevaid riikliku julgeoleku riske üldisemalt.“
Ta pole ainus, kes loodab, et TikToki arutelu võib kannustada riiklikku andmekaitset käsitlevate õigusaktide loomiseks, mis kaitseksid Ameerika tarbijaid kõigis rakendustes ja mitte ainult TikTokis.
The Collectioni aromaatne moekollektsioon koosneb kaheksast erakordsest meesteparfüümist, millest igaühe inspiratsiooniallikaks on üks meestemoes asendamatu riideese.
Boss The Collection tooted on müügil Tallinna Kaubamajas
välismaa
UK FOR SALE: Rikkad armastavad sageli investeerida kinnisvarasse maksuvabade piirkondade kaudu, sest avalikkus ei saa siis teada, kellele korter, maja või maa kuulub.
Foto Shutterstock
BBC juht Richard Sharp, hulk miljardäre ja vormel-1 piloot Lewis Hamilton deklareerisid, et nad omavad Ühendkuningriigis kinnisvara offshore-piirkondade
ROWENA MASN, ROB DAVIES AND HENRY DYER, THE GUARDIANNende deklaratsioonid on esitatud Ühendkuningriigi valitsuse uues ülemere üksuste registris ( register of overseas entities). See kutsuti ellu läbipaistvuse suurendamiseks ja maksuameti abistamiseks, et tuvastada Briti offshorevarade tegelikud omanikud.
Register näitab, kuidas rikkad ärimehed, Pärsia lahe kuninglikud perekonnad ja riigid, nagu näiteks Hiina, on ostnud miljardeid naelu maksvat kinnisvara, peamiselt Londonis, ning kasutanud selleks offshore piirkondi, nagu Briti Neitsisaared ja Kanalisaared.
Sharp, kes on Boris Johnsoni tagatud laenu tõttu meediasurve all,
omab Jersey usaldusfondi kaudu Londonis asuvat neli miljonit naelsterlingit väärt korterit.
„Härra Sharp on Ühendkuningriigi kodanik, elab Ühendkuningriigis ja on alati olnud hoolikas, et maksta siin kõik maksud. Kõnealune korter on Richardi eaka ema kodu. Nagu paljud vanemad on ta mõelnud, kuidas oma lapsi tema surma korral ülal pidada. Tegemist ei ole isikliku maksusoodustusega. Käesoleva lahenduse alusel maksab ta hoopis rohkem Ühendkuningriigi makse. Selle eesmärk on oma laste eest hoolitsemine,“ kommenteeris Sharpi pressiesindaja.
Lewis Hamiltonile kuulub Neitsisaarte kaudu Kensingtonis 16,5 miljonit naela väärt kinnisvara. Tema
pressiesindaja ütles, et Hamilton ei ole saanud maksusoodustusi.
Yoko Ono kinnitas, et talle kuulub USA Delaware’i osariigis asutatud ettevõtte kaudu tema surnud abikaasa John Lennon i esimene kodu Wavertrees Liverpoolis.
Ülemeremaadelt pärit kinnisvaraom anike hulgas on Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraatide ja Katari kuninglikud perekonnad, kes omavad selliste maksuparadiiside nagu Jersey ja Neitsisaared kaudu umbes ühe miljardi naela väärtuses Ühendkuningriigis asuvat kinnisvara.
Hiina investeerimisfirma, mis on Hiina valitsuse käepikendus, omab offshoreüksuste kaudu vähemalt 580 miljoni naelsterlingi väärtuses kinnis
vara. Nende seas on Ühendkuningriigi kaupade, näiteks toidu liikumise jaoks üliolulised turustuskeskused.
Hiina investeeringud Ühendkuning riik i on olnud mureallikas varemgi ning lõhestanud valitsust. Mõned parlamendiliikmed soosivad Hiin ast tulevaid sularahavoogusid Suur britanni asse, samas kui teised on tõstatanud julgeolekumure Hiina riigi ja tema ettevõtete rolli pärast strateegilistes varades.
Registris on kaks Konservatiivide toetajat: Irvine Laidlaw , kes annetas parteile ligi 3,2 miljonit naela, kui partei oli opositsioonis, ja Stanley Fink, partei endine laekur, kes annetas 20 aasta jooksul umbes 3,7 miljonit naela.
Finkile kuulub osa St Pancras Renaissance’i hotellihoonest Guernseyl. Ta ütles selle kohta: „Minu teadmiste ja veendumuse kohaselt ei ole ma sellest mingit maksusoodustust saanud.“ Ta lisas, et omandisuhted olid juba niimoodi vormistatud, kui see talle investeerimisvõimalusena esitati.
Laidlaw’le kuulub kontorite ja elumajade portfell vähemalt üheksa Mani saarel asuva ettevõtte kaudu.
Konservatiivide toetajate hulgas, kellel on Ühendkuningriigi kinnisvara offshore fir mades, on ka kinnisvaraarendajatest miljardärid vennad Reubenid,. Neil on 106 objekti, mis on registreeritud Neitsisaartelt Guernseyni. „Kõik üksused on kohustatud tasuma Ühendkuningriigi makse ja kõik tasumisele kuuluvad maksud on makstud,“ kommenteeris Reuben Brothersi pressiesindaja.
Wafic Saïd, miljardärist ärimees ja filantroop, kes 1985. aastal aitas
PRITSIDES: Vormel-1 sarja seitsmekordne maailmameister Lewis Hamilton omab maksuvaba piirkonna kaudu vara Londoni ühes kallimas piirkonnas Kensingtonis.
Saudi Araabial osta relvi Briti ajaloo suurimas relvatehingus, omab kinnisvara Londonis ühe oma Bermuda ettevõtte kaudu.
„Nagu paljude teiste välisinvestorite puhul, on ka minu perel mõned Ühendkuningriigi investeeringud välis mais te ettevõtete kaudu. Olen kindel, et see on täiesti seaduslik. Igal juhul ei ela ma Ühendkuningriigis ega saa seda vara omavast usaldusfondist kasu,“ kommenteeris Saïd.
The Guardian usub, et jõ ukate, poliitiliselt seotud ja mõjukate inimeste är ihuvide ja omandistruktuuride vastu on avalik huvi.
Uus register käivitati eelmisel aastal. Selle andmed näitavad, kes on Ühendkuningriigi kinnisvara omavate välismaiste ettevõtete tegelikud omanikud.
Kolm neljandikku neist ettevõtetest asuvad viies jurisdiktsioonis: Neitsisaared, Jersey, Mani saar, Guernsey ja Luxembourg.
Ajalooliselt on Ühendkuningriigis kinnisvara omamine offshoreettevõtete kaudu võimaldanud väga suuri maksus oodustusi.
Robert Palmer, kampaaniagrupi Ühendkuningriigi Maksud ja Õigus tegevdirektor
Kinnisvara omamine offshoreettevõtete kaudu on seaduslik ja mõnel isikul võib olla tõelisi ja õigustatud privaatsus v õi turvaprobleeme või ärilisi põhjuseid nende kasutamiseks.
Eksperdid ütlevad aga, et nende k audu omamist saab kasutada ka üksik isiku maksukohustuse vähendamiseks või kinnisvaraostja anonüümsuse hoidmiseks. Mõned investorid viitavad põhjusena ka maksurežiimi stabiilsusele jurisdiktsioonides nagu Jersey ja Guernsey.
„Ajalooliselt on Ühendkuningriigis kinnisvara omamine offshore et tevõtete kaudu võimaldanud väga suuri maksusoodustusi,“ selgitab kampaaniagrupi Ühendkuningriigi Maksud ja Õigus tegevdirektor Robert Palmer. „Valitsus on üsna palju firmasid sulgenud, kuid siiski on võimalusi, kuidas offshoreettevõtete kaudu kinnisvara omades vähem makse maksta.“
Poliitikud on astunud samme, et muuta Ühendkuningriigi kinnisvara omamine välismaiste ettevõtete kaudu kallimaks, kehtestades kõige kallima kinnisvara eest 15 protsendi suuruse tempelmaksu ja aastamaksu määraga 3800–244 750 naela. Vaatamata nendele sammudele hoiavad tuhanded Ühendkuningriigis asuva kinnisvara omanikud siiski oma vara offshorejurisdiktsioonide kaudu.
Sajad registrikanded ei paljasta paljude välismaiste ettevõtete tegelik ke omanikke, kuna need kuuluvad offshore põhis tele salajastele usaldus fondidele. N ende lõplikud omanikud on registreeritud ning maksu ja tolliametile kättesaadavad, kuid mitte avalikkusele.
Rahakrati investeerimisblogi avalikkusele anonüümne autor Rahakratt (37) pööritas esimesel „töökohal“ raha asemel lumelaudu.
GREETE LEHEPUU
Ma olin vist kümnene, kui esimest korda seda „mõnusat“ laste ekspluateerimist omal nahal kogesin. Jooksime oma tänava poistega suvevaheajal linna vahel ringi ja jõlkusime meie uulitsast paar tänavat edasi toimunud ehituse ümb er. Ilmselt tegi keegi meile seal ettepaneku: tööd ei taha teha? Tahtsime. Tegime. Ja saime raha ning sellega hamba verele, et kuidas on raha teenida ja seda hiljem kröösuse kombel majanduses ringi keerutada!
Meie ekstreemne töö seisnes telliste tassimises. Tegelikult muidugi osati meid hoida, ei lubatud isegi päris ehitusobjektile. Pidime lihtsalt materjali viima värava tagant aluse pealt hoovi, kus laoti seina või müüri. Töö korraldajatel oli ka nii palju mõistust, et enne saime korraliku tööinstruktaaži: võta kätte kaks tellist,
vii müürini, korda. Usun, et meil olid kindlasti paremad töötingimused kui näiteks Apple’i tehases Hiinas.
See oli ikka väga äge, et kõik meie tänava kümmekond poissi, kes tööd teha soovisid, platsile võeti. Võtsime asja tõsiselt ja mingit lollitamist ei toimunud. Raha maksti ausalt peo peale ning paljudele oli see esimene enda teenitud raha. Kui palju „uusrikkad“ poisid raha taskusse ajasid, kahjuks ei meenu.
Mida me siis ostsime? Paugukaid! Selle peale sai kõvasti kulutatud. Täna tundub selline raha kulutamine muidugi lollusena, aga toona tegi see tuju heaks. Tolles elu ja arenguetapis olid need väga vajalikud ostud.
Soomlaste vana on eestlaste uus Põhikoolis hakkasin otsima, kuid as veel raha teenida, kuid mitte teis te heaks töötades. Üheks motivaatoriks
oli see, et vanemad mulle niisama kulutamiseks raha eriti ei andnud. Kõik vajaliku nad muidugi os tsid, aga isegi trenni jaoks oli mul millegipärast ebamugav neilt raha küsida. Tundus ebaloogiline, et vanemad enda teenitud raha niisama lihtsalt mulle peaks andma.
Suuremad poisid minu tutvusringkonnast ostsid Soomest kasutatud autorehve ja müüsid Eestis maha. Meie põhjanaabrid sõidavad uute rehvidega kakskolm hooaega ja siis vahetavad normaalse inimese kombel uute vastu. Õnneks on olemas Eesti turg, kus ei lähe midagi raisku!
Avastasin, et Soome oksjoniportaalides müüdi odavalt ka kasutatud spordivarustust, näiteks lumelaudu. Enampakkumisi tegid muu hulgas rendipunktid, kes oma varustust hooaja lõppedes välja vahetasid. Hakkasingi kasutatud lumelaudu kokku ostma ja Eestisse tooma. Olin toona umbes 14aastane. Nii nagu rehvidega, oli ka laudadega: sealt sai väga korralikku ja alahinnatud kaupa. Tuli ainult lauad puhtaks teha, hooldusesse viia, siis kaunilt üles pildistada ja normaalne tekst kuulutuse juurde kirjutada. Ostes oli laua hind umbes 10 eurot, maha õnnestus komplekt müüa nii 150ga (kuigi Eestis olid siis veel kroonid).
Hankeretked toimusid nii, et kõigepealt ajasin oksjonitelt hunniku laudu kokku ja ütlesin, et tulen ise järele (kokkuhoid saatekuludelt!). Alati sättisin nii, et mõnelt müüjalt saaks ka lumelaua koti kaasa. Taktika seisnes selles, et nende juurde tuli minna esimesena ja hiljem teiste lauad samasse kotti panna. Kogu kola korjasin Soome pealt kokku ühe päevaga. Ega palju korraga osta ei saanud – pidin selle kõik ju selga võtma ja ise laeva peale tarima.
RAHVAS EI TEA MU NÄGU: Rahakratt, anonüümne ja legendaarne.
Olid ka mõned üllatunud näod, kui müüja ukse avas ja talle vaatas otsa poisike, kes püüdis jõle tõsist nägu teha. Lõpuks olid mitmed müüjad juba tuttavad: nad teadsid, et jälle tuleb kraamile järgi üks Eesti alatoitunud päkapikk, kes peaks tegelikult samal ajal hoopis koolis olema. Aga kui ilmud müüja ukse taha, käsi pikalt eurodega ees, ega siis liiga palju küsimusi ei küsita.
Kõik käigud Soome plane erisin nii, et käidud saaks ühe päevaga. See
ga väga palju ma koolist ei puudunud, aga natuke siiski. Tõtt-öelda: ega mingit kahetsust selle pärast ei ole. Kogemus korvas kindlasti mõningase puudujäägi hariduses (minu arvates).
taha, käsi pikalt eurodega ees, ega siis liiga palju küsimusi ei küsita.
Nupukamad lugejad vist raalivad juba peas, et kas tõesti läks alaealine üksi üle lahe kaubaretkele? Jah, läks küll. Ega see ilmselt päris seaduslik ei olnud, aga vanemad väga ei muretsenud. Ma ei läinud ju kuskile Afgani st ani ja ööseks olin oma saagiga alati kodus tagasi. Sadamas tuli lihtsalt mõnelt laevale suunduvalt täiskasvanult küsida, kas tohin koos temaga laeva astuda. Sealt edasi läksid meie teed jälle lahku.
Kokku flippisin nii umbes sadakond lauda, äri käis mitu hooaega. Raha teenisin arvestatava hulga, aga täpseid summasid ei mäleta. Et kas nüüd hakkasin investeerima? Oh ei, sellele tasemele polnud evolutsioon minu pisikest linnuaju veel viinud. Selles vanuses raha lihtsalt sulab näppude vahel.
Kellelgi sõpradest oli auto – tuli sinna kütust osta või autoomanikule burgerit, kui ta viitsis teisi sööma viia. Omajagu kulus mul ka lilledele. Kõlab küll väga romantiliselt, aga tegelik põhjus oli selles, et mul tekkis tihti klassiõdede ja õpetajatega jamasid, mida pidin hiljem õite ja vabandustega ära siluma.
Mõeldes tagasi sellele uljale ajale: tegelikult oli ikka äge! Täna on vist samas vanuses noortel ainus variant sarnaselt raha teha see, kui nad tõmbavad koti selga, hüppavad sadulasse ja väntavad toidukullerina mööda linna ringi.
Foto Krõõt Tarkmeel
MÄNEDŽER: Kriss Soonik-Käärmann pidi tantsutrupile ka raha otsima.
Moelooja Kriss Soonik sai esimese tõsise töökogemuse isa kossutiimi juures, kus lisaks tantsimisele pidi leidma grupile ka sponsoreid.
GREETE LEHEPUU
Kipun väga sageli seda faasi oma elust unustama, eriti kui mu karjääri kohta küsitakse. Mulle tundub, justkui oleks mul kaks elu olnud: enne ja pärast moedisaini. Kuigi alustasin disainiga keskkooli lõpust, oli mu esimene amet hoopis 2000. aastate alguses Kalevi korvpallimeeskonna tantsutüdruk.
Minu isa Riho Soonik oli Kalevi treener. Käisin sageli mänge vaatamas. Mu kirg oli aga tantsimine. Isa pani kaks asja kokku ja tegi ettepaneku, kas me ei tahaks oma tüdrukute pundiga hakata meeskonna tantsutüdrukuteks. Mulle see sobis! Käisin saalis nagunii sageli, mulle meeldis esineda ja tantsida ning nüüd lisandus väike võimalus teenida – super!
Esinesime umbes korra nädalas, ühe korra pealt teenisime vist 60 krooni. Nägime vaeva kostüümidega, harjutasime, tegime kõvasti trenni. See oli ikkagi töö – kuigi selline mõnus ots, mida oli just parasjagu.
Kõik raha, mille teenisin, kulutasin kangastele ja rõivaste disainile.
Seni oli pom-pom ’e (n-ö sahistid) tehtud mustadest prügikottidest. Nüüd hakkasid Eestisse jõudma esimesed päris sahistid, Ameerikast. Kostüümid tuli meil ikkagi ise disainida ja õmmelda. Seegi sobis minu profiiliga: olin juba siis rõivadisainist huvitatud.
Käisime oma trupiga cheerleader’iteks kogu keskkooli aja ja kasvasime tüdrukutega väga kokku. Kord toimus isegi väike mäss! Ühel päeval teatati, et meile tuleb uus tre ener. Olime kindlad, et see on kõige halvem mõte, mis üldse olla saab, ja tekitasime vastupanuliikumise. Võtsime grupi kokku ja ütlesime, et kui tuleb uus treener, läheme minema in corpore.
Seekord tuli kasuks, et isal oli juhtkonnas käpp sees – saimegi oma treeneriga edasi tantsida. Kuid selle mässu järel sai minust 15–16aastaselt Kalevi tantsutüdrukute grupi mänedžer. Vastutasin kõige eest, mis puudu-
tas meie väljanägemist, kuni sponsorite ja trenniruumide leidmiseni välja. Isegi töötasu tantsutreenerile pidi tulema meie eelarvest. Võiks arvata, et see on hirmutav koorem, aga minule oli see ääretult põnev. Il mselt seetõttu, et olin nii noor ega osanud midagi karta. Paljut, mida to ona kauplemise ja suhtlemise kohta õppisin, olen hiljem äris rakendada saanud.
tud slaidid trupi tutvustusega ja sellega, kuidas kavatseme sponsorraha kasutada. Pakkusin suisa erinevaid pakette: kes soovis kulutada vähem raha, selle logo paigutati meie vormide seljale; kes ostis kallima paketi, selle suure logo õmblesime pluusirinnale. Mind võeti tõsiselt (vähemalt ei tekkinud kordagi naeruvääristamise tunnet), kuulati ära ja paljud toetasidki meid rõõmuga. Oli ka neid, kes keeldusid.
Ühele koolitüdrukule on see kõik muidugi meeletu sebimine. Aga oli väga äge aeg!
Paljut, mida toona kauplemise ja suhtlemise kohta õppisin, olen hiljem äris rakendada saanud.
Niisiis läksin ja koputasin enesekindlalt suurfirmade juhtide ustele. Need olid tõesti tähtsad inimesed, ehitusfirmade, transpordi- ja tööstusett evõtete juhid. Toona tundus täiesti normaalne, et nende jutule läksin. Nii nagu isa küsis sponsorlust meeskonnale, küsisin mina tantsutüdr ukutele. Polnud mõtteski, et isa küsiks raha ka meie eest, ta suunas mind ise eelarvet välja võitlema. Raha, mida pidin hankima, ei olnud muidugi väga suur, vaid tuhatkond krooni. Neile firmadele oli see ilmselt tühine kulu.
Võtsin aga asja täie tõsidusega ja valmistasin kohtumiste jaoks ette ka materjalid. Mul olid välja prindi-
Pärast keskkooli lõppu vajus trupp laiali. Otsisime siiski võimalust edasi tantsida. Saatus män gis uue oota ma tuse: treener Anvar Kruus (tere, Anvar, kui seda lugema satud!), seesama, kelle vastu olime paari aasta eest kõvasti võidelnud, oli vahepeal asutanud oma tantsustuudio. Läksin tema juurde ja olin aus. Ütlesin: meil ei ole enam oma gruppi, ehk saaksime teha koostööd sinu tantsustuudioga?
Anvar vastas, et mäletab hästi, kuidas me oma treeneri eest võitlesime. Kuid nähes, kuidas oma treenerist hoolime ja kui kirglikult teda hoiame, kasvas tema lugupidamine meie vastu. Lõimegi käed!
Mõni aasta hiljem kolisin Londonisse, et moedisaini õppida. Seal ma tantsimisega kahjuks ei jätkanud. Sarnast kambavaimu nagu Kalevi tüdrukutega ma sealsetest stuudiotest ei leidnud. Ühise eesmärgita oli aga trennis käia palju igavam. Asendasin tantsu jooksmisega.
PS. Need tüdrukud, keda näet e „Kalevi“ filmis, olid meie „ammused“ eelkäijad. Nemad olid tõesti esimese d, kes Eestis midagi sellist tegid. 2000ndate alguses oli Eesti tugevaim tantsutrupp hoopis Tartu korvpallimeeskonnal. Nemad olid täitsa teisel tasemel, iluvõimlemise taustaga. Meie stiil oli r’n’b ja hiphopi sugemetega. Hiljem lisandus Kalevi tantsutüdrukute kavadesse rohkem akrobaatikat ning klassikalist tüdrukute õhku viskamist.
Tallinn Tähesaju
6 004 123
Tähesaju tee 11
Millal
Terved hambad - terve elu!
Tallinn Novira Plaza
6 601 006
Tartu mnt 25
Tallinn Rotermanni
6 232 302 Laeva 2
Tartu
7 371 101 Soola 8
Elva
7 356 777 Kesk 27/1
KÜLALINE ROOTSIST: Bo Kragh suvel 2022. Sel talvel käis ta jälle Eestis, oma endise ülemuse Edgar Savisaare matusel.
Edgar Savisaare valitsuse nõunik, hilisem Eesti Panga asepresident räägib ka üleminekust Eesti kroonile, suhtumisest vene keelde ja sellest, miks Svenska Handelsbanken ei suutnud Eestis kanda kinnitada.
Kinnisvarahinnad Rootsis kukkusid eelmisel aastal 17 protsenti. Kas see on kriis või ainult korrektsioon
Kinnisvarahinnad tõusid meil Rootsis viimased 15 aastat.
Järsk muutus toimus eelmisel aastal ja see on seotud sündmustega Ukrainas. Tõusid gaasi ja elektri hinnad. Rootsi keskpank tõstis intressimäärasid esimest korda viimase kümmekonna aasta jooksul. Ajalooliselt on meil olnud väga madalad intressimäärad ja inimesed olid sellega harjunud.
Teine põhjus – inimeste ostujõud on vähenenud.
Kas sellel on mõju ka meie
Skandinaavia pankadele – SEBle ja Swedbankile – ja nende suhtumisele meie klientidesse?
Eesti kinnisvaraturul ei ole erilist kriisi veel näha.
Arvan, et need pangad, millest räägite, on Baltimaade 2008.–2009. aastate finantskriisi õppetunnid hästi omandanud. Tookord oleks kriis nad peaaegu põlvili surunud. Laenukahjude tõttu tekkinud olukorrast pääsemiseks pidi SEB korraldama ühe ja Swedbank kaks uute aktsiate väljalaset.
Nad said aru, et laenude andmisega tuleb olla ettevaatlik. Aga mida nad ei taibanud kuni 2018. aastani, oli see, et ka maksetega tuleb olla ettevaatlik. (Kragh viitab sellega rahapesuskandaalile, kus pankade kaudu liikus suurest koguses hämarat raha – Toim.)
Praegu on Skandinaavia pangad piisavalt kapitaliseeritud, et mitte sellisesse kohutavasse olukorda enam sattuda. Neil on väga palju reserve, mida varem polnud.
Lubage vastu vaielda. Vaatasin SEB ja Swedbanki bilansse pärast Lehman Brothersi kriisi. Mingi osa laenuportfellist hinnati tõesti alla, aga olulisi kahjusid ei tekkinud. Samas kaotasid Swedbanki toonased aktsionärid kogu oma vara.
Ma arvan, et keskpangad ja finantsinspektsioonid ei lubanud pankuritel öelda: jah, oleme praegu kohutavas olukorras, aga ärge muretsege, homme läheb paremaks.
Meile tulid SEB ja Swedbank, aga suur tegija Svenska Handelsbanken ei jõudnudki Eestisse. Olite selles pangas kõrgel ametikohal. Kas teie andsite Handelsbankenile nõu mitte siseneda Balti turule?
See on väga hea, aga raske küsimus. Vastamiseks tuleb minna tagasi palju varasemasse aega. 1988. aastal saatis Svenska Handelsbanken mind nädalaks Tartu Kommertspanka, mis viis
nende SEK-konto avamiseni meie pangas. Täna loetaks seda ilmselt rahapesuks.
Hiljem hakkas pank aktiivselt avama korrespondentkontosid mitmetele Eesti, Läti ja Leedu pankadele. Seda eriti 1990. aastat alguses ehk perioodil, mil töötasin Eesti peaministri Edgar Savisaare nõunikuna.
Mõned pangad kasutasid korrespondentkontosid Handelsbankenis Rootsis, teised aga Venemaa Vnešekonombankis. Need pankurid ei saanud aru, et mõne aja pärast muutub Vnešekonombank maksejõuetuks.
Aastatel 1992 ja 1993 olid Svenska Handelsbankenis korrespondentkontod vähemalt 40 Eesti, Läti ja Leedu pangas. Neist kolmveerand kukkus kolme aasta jooksul kokku.
Jõudsime järeldusele, et parem on oma rahaga ettevaatlik olla.
SEB ja Swedbank tulid siia 1998. aastal. Nad konkureerisid omavahel müüki tulnud Hansapanga aktsiate pärast. SEB ei suutnud Swedbankiga võistelda, kuna viimasel oli juba varem ajaloolistel põhjustel osalus Hansapangas.
Tegime nalja, et Jalakast pidi saama isa, Savisaarest poeg ja Otsasonist püha vaim.
Kõige naljakam on, et finantsturg oli toona Eestis, Lätis ja Leedus languses, kuid nende kahe panga jaoks ei mänginud see mingit rolli.
Tallinna, Vilniuse ja Riia pangad olid Swedbanki ja SEB võrgustikes suurima kasumiga. Oleneb, milliseid aastaid te silmas peate. Kui rääkida 2008. ja 2009. aastast, siis olid nad kohutavas olukorras, eriti Swedbank, kes palus abi Rootsi keskpangalt. Kui neil tõesti oleks olnud kõigilt Baltikumi tütar-
pankadelt tohutult kasumit, siis miks nad abi palusid?
Kui aga rääkida teistest aastatest, siis on teil täiesti õigus.
Kas Handelsbanken kahetseb, et ta 25 aastat tagasi Baltikumi turule ei sisenenud?
Siin tuleb vaadata tervikpilti. Sel ajal oli Handelsbankenil filiaale, tütarettevõtteid ja erinevaid esindusi umbes 25 riigis. Nüüd on need suletud Aasias, Saksamaal, Hispaanias ja isegi Taanis. Tänaseks on see hoopis teine pank kui see, millest mina lahkusin.
Tulite Tallinna Edgar Savisaare matusele (intervjuu on tehtud aasta alguses). Kirjutate sellest ajast ka oma memuaare. Jah. Ja neis memuaarides palju juttu ka Savisaarest. Loen tema kõige olulisemaks saavutuseks, et Eesti iseseisvus ilma inimohvriteta. Erinevalt Lätist ja Leedust.
Räägime teie suhetest teie endiste ülemuste, Eesti Panga presidentide Rein Otsasoni ja Siim Kallasega. Kuidas teie suhe arenes?
Rein Otsason sai Eesti Panga presidendiks 1989. aastal. Ta konkureeris juba siis Edgar Savisaarega, kelle heaks hiljem nõunikuna töötasin. Otsasonil puudus panganduskogemus ning tal polnud ettekujutust, milline peaks olema oma valuuta. Tal oli kolmeliikmeline meeskond, kes üritas tegutseda nagu kommertspank.
Ülemnõukogu oli teinud talle ülesandeks luua või vähemalt välja mõelda mingi Eesti krooni versioon.
Kohtusin temaga 1990. aasta alguses, kui olin mitu korda Tartus käinud. Ta võttis mind väga viisakalt vastu. Minu pank nõustus temaga koostööd tegema. Kuid juba sama aasta suvel läks asi keerulisemaks, sest ta sai teada, et hakkan Savisaare heaks tööle. Kogu see aeg oli meil rahareformi osas – ütleme, kaklusi.
Savisaar sai ülemnõukogult korralduse 1990. aasta juulis, ta pidi rahareformi kontseptsiooni esitama 15. novembriks. Asusin Savisaare juurde tööle septembri alguses. Selleks ajaks polnud veel midagi tehtud. Savisaar andis mulle kaks kuud, et kontsept
72 aastat vana.
Rootsi kodanik.
Töötas aastaid suurpangas Svenska Handelsbanken, sealhulgas 1970. aastatel panga esindajana Moskvas, kus teda jälgis seetõttu KGB. Moskvas abiellus oma esimese abikaasa Irina Stepanovnaga.
Hiljem töötas Aafrikas ja Kagu-Aasias.
Räägib vene keelt. Vene keelt õpetas Kraghile Rootsi Kuninglik Armee, kus ta kuulas pealt Nõukogude Liidu sõjaväe raadiosidet Läänemerel.
Saabus Eestisse 1988. aastal, kui Handelsbankeni analüüsiosakonna juhataja Rudolf Jalakas alustas koostööd Tartu Kommertspangaga.
Sai peaminister Edgar Savisaare majandusnõunikuks. Juhtis Eesti krooni kasutuselevõttu ettevalmistavat komisjoni.
Eesti Panga asepresident 1992–1993.
sioon välja mõelda – „tere tulemast Eestisse“!
Ühel päeval koputas mu uksele sõber Kalev Kukk . Ta oli siis transpordi ja sideministri Tiit Vähi nõunik. Kalev tahtis aidata ja küsis, kas ma oskan saksa keelt lugeda. Saksa keelt olin tõesti õppinud, sest seda õpetas mu ema. Ja lisaks töötasin varem meie pangas Maini ä ärses Frankfurdis.
Vabandust, aga mis keeles Lennart Meriga rääkisite? Istusite temaga koos Toompeal.
Vahel jõin temaga isegi teed või kohvi. Me rääkisime prantsuse keelt. Märkasin, et see oli tema lemmikkeel. Osaliselt seetõttu, et prantsuse
keel on olnud diplomaatia keel sadu aastaid. Monsieur le Président – s ee meeldis talle väga.
Hästi. Mida pakkus Kalev Kukk?
Ta andis mulle artikli 1948. aasta LääneSaksamaa valuutareformi kohta, milles räägiti üksikasjalikult, kuidas Ameerika kindral Lucius Clay käskis luua uus Saksa valuuta. Siis polnud see nii raske, sest tal oli miljonist sõdurist koosnev armee.
Ja mis meil Eestis oli? 10 000 sõdurit ja mitte Ameerika, vaid Nõukogude sõdurit ja kindral Kuzminilt polnud erilist abi oodata!
Pidin midagi muud välja mõtlema. Ja siis tuli idee. Kõik ootasid rahareformi kohta mingit üksikasjalikku kontseptsiooni, kuid see oli võimatu. Leidsin, et saame luua tingimused, mille puhul otsust ei tehta mitte ülemnõukogu ega valitsuse kaudu.
Kas Eesti Panga kaudu?
Kui rääkida 2008. ja 2009. aastast, siis olid nad kohutavas olukorras, eriti Swedbank, kes palus abi Rootsi keskpangalt.
Ei, „troika“ kaudu. Meil oli vaja „troikat“, kellel on volitus selliseid küsimusi otsustada. Esimees pidi olema peaminister, teine lii ge Eesti Panga president ja kolmas dr Rudolf Jalakas, kes mind Eestisse soovitas.
Tegime nalja, et Jalakast pidi saama isa, Savisaarest poeg ja Otsasonist püha vaim.
Kas teie või Edgar Savisaare juurde tuli sageli delegatsioone, kes pakkusid Eestile laenu?
Seda juhtus sageli ja mitte ainult Eestis, vaid kõigis IdaEuroopa riikides. Paljud ministrid sõlmisidki erine
Iga kodu ja kontor on eriline ning seetõttu vajavad need alati suurt tähelepanu ja hoolitsust. Meie kõigi jaoks on tähtis, et meie ümbrus oleks hoolitsetud ning puhas.
Aega on alati VÄHE!
Tänapäeva kiire elutempo juures soovime aga oma vähest vaba aega veeta koos pere ja sõpradega.
PAKUME KODU- JA KONTORIKORISTUST, TÄNU MILLELE JÄÄB TEILE
ROHKEM KVALITEETAEGA JA TEKIB
VÕIMALUS TEGELEDA ASJADEGA, MIS TEGELIKULT MEELDIVAD.
PAKUTAVAD TEENUSED:
Soovime, et aega jääks iseendale ja hobidele ning sealjuures saaksime rõõmu tunda puhtast ümbrusest.
• kodukoristus
• majahoidjateenus
• akende ja klaaspindade pesu
• kolimisjärgne koristus
• vaipade süvapesu
• PVC-põrandate süvapesu ja vahatamine
• kivipõrandate süvapesu
• lumekoristus
• muruniitmine
Täpsema hinnapäringu saamiseks
vaid laenulepinguid. Inimesed lihtsalt polnud veel kogemust saanud. Meil oli isegi nali, kuigi veidi ebaviisakas: uued riigid – uued lollid.
Tean paari ministrit, kes ka Eestis sarnaseid lepinguid sõlmisid.
Ka Eesti Pank praktiliselt sõlmis sellise lepingu, aga ma ütlesin Otsasonile, et seda ei saa teha, kuna lepingus oli kirjas, et laenuvõtja on kohustatud tasuma laenuandjale vahendustasu kuni kolm protsenti kogusummast ja maksma selle summa ette. Tean, et Ida-Euroopas maksti mitu korda sellist raha välja, aga siis kadusid nn võlausaldajad lihtsalt ära. Need on petuskeemid.Siim Kallas siiski langes Villa Paradiso nimelise skeemi lõksu ja investeeris Põhja-Eesti panga kaudu 10 miljonit dollarit.
Lahkusin Eesti Pangast kaks nädalat enne seda sündmust ja olen selle üle väga rõõmus.
Kas Edgar Savisaar sai lõpuks makrofinantseerimisest aru? See polnud tema tugevaim külg. See hakkas eriti silma pärast iseseisvuse taastamist 1991. aasta augustis.
Tal oli ettekujutus, et ta võiks jätkata tööd meeskonnaga, kellel on visioon majandusest. See oli ilmselt vajalik kuni 1991. aasta augustini, mil
vaenlane oli väravas. Tekkis füüsiline oht sõjaliseks vastasseisuks Nõukogude vägedega.
Kuid pärast seda oli olukord põhimõtteliselt teine.
Savisaar kuulas aga mind alati.
Tõsi, ta ei leidnud alati aega. Esimese ametiaja lõpul mõtlesin isegi tagasi koju mineku peale, aga arvasin, et siin on palju huvitavam.
See-eest leidis ta aega ajakirjanike jaoks, valis välja, kellega oli valmis suhtlema. Olin üks neist, sest olin iseseisev, erinevalt teistest ei kuulunud ma kommunistlikku parteisse. 1992. aastal ütles Savisaar, et Taiwani spetsialistid oleksid meid aidanud üleminekul kroonidele, esimesel päeval pidid kõik poed Taiwani kaupa täis olema, et algaks kiire raharinglus. Ja teie töötasite enne Eestisse tulekut just Taiwanis Handelsbankeni esindajana?
Külastasin Taiwanit mitu korda, aga ma polnud esindaja, ma lihtsalt töötasin seal.
Millised suhted olid Edgar Savisaarel või Lennart Meril Taiwaniga?
Leppisin kokku kohtumise Lennart Meri ja oma sõbra Jamesi , Taiwani
mitteametliku Stockholmi kaubandusesinduse juhi vahel. James palus korraldada kohtumise välisministeeriumiga ja mina küsisin, et miks mitte Lennart Meriga. 1990. aasta oktoobris kutsusin nad mõlemad õhtusöögile. James küsis tollel vestlusel Lennartilt, kas Eesti võiks Taiwaniga koostööd teha. Meri ütles, et saab avada konsulaadi. Aga midagi ei juhtunud. Pärast Eesti iseseisvumist unustati see sootuks.
Olite Siim Kallase ajal Eesti Panga asepresident. Kas ta jagas teie suhtumist Eesti krooni?
Olime mõlemad kindlad, et peaksime rublasüsteemist eemalduma ja looma Eesti krooni. Juba pärast seda, kui ülemnõukogu nõustus meie ettepanekuga „troikaks“ ja Savisaar andis nõusoleku, tekkis küsimus, kuidas seda üleminekut läbi viia. Rootslasena pooldasin Keynesi majandusfilosoofiat. Rootsil polnud fikseeritud kursiga valuuta suhtes kõige paremaid kogemusi. Arvasin, et Eestile oleks parem, kui valuuta ei oleks esialgu millegagi seotud. Muide, Leedu tegigi nii. Kuid Eesti ja Läti valisid erineva tee.
Kas olete kindel, et Eesti Pangas oleks leidunud spetsialiste, kes oleksid suutnud ujuva kursi puhul vajalikke otsuseid teha?
Ujuva kursi puhul on kindlasti riske, eriti kui finantspoliitika on liiga lõtv. Näiteks palusid toonased Nõukogude alluvusega ettevõtted riigilt abi.
2011. aasta lähenedes olite ühisraha euro kasutuselevõtu vastu Eestis. Millised olid argumendid siis ja kuidas te sellesse praegu suhtute? Iga riigi majanduspoliitika peaks seisma kahel jalal, kus üks jalg esindab finantspoliitikat ehk riigieelarvet, mille eest vastutavad valitsus ja parlament. Ja teine jalg on rahapoliitika, mis määrab intressimäärasid.
Kui eemaldada üks neist, näiteks rahapoliitika, mis juhtub alati, kui riik loobub oma valuutast, siis peab majanduspoliitika seisma ühel jalal. Ja see pole kõige stabiilsem positsioon.
Lisaks lähevad rahapoliitilised otsused Euroopa Keskpangale. Ja seal on väikeriikide, nagu Eesti või Soome, mõju praktiliselt null.
“Armastuse tähtpäev “ Kanada 2023.a hõbemünt kullatisega
Hôbe: 99.99% / Kaal: 31,29 g
Hind: 129 €
Tema Majesteet kuninganna Elizabeth II mälestuseks – Kanada 2022.a värvitrükis hõbemünt
Hôbe: 99.99% / Kaal: 7.96 g
Hind: 59 €
Saialill – Austria 2022.a hõbemünt
Kaal: 15,56g
Hòbe: 92,5%
Hind: 59 €
Elu sümbol – Kuu. Barbadose 2022.a kuldmünt hõbedast raamis osaliselt kaetud roodiumi ja platinaga (ripats)
Kuld: 1 g / 99.99 % / Hõbe: 9,1 g / 92,5 %
Hind: 269 €
“Igavene armastusForever Love” – Ghana 2023.a antiikviimistlusega südamekujuline hõbemünt
Hôbe: 99,9% / Kaal: 31,1g
Hind: 149 €
Sodiaagimärgid lastele: Kalake / Jäärake – Ghana 2022.a värvitrükis hõbemünt
Kaal: 15,5 g / Hõbe: 99,9%
Hind: 69 €
Kuninganna Elizabeth II Platina troonijuubel. Tokelau 2023.a hõbemünt roosa kullatisega
Kaal: 31,1 g / Hôbe: 99.9%
Hind: 199 €
Lillede keel. Ära unusta mindMeelespea. Austria 2023.a hõbemünt
Kaal: 15,552 g / Hõbe: 92,5%
euromüntide kataloog, inglise keeles Hind: 17.95
Hind: 70 €
“Ônne ka edu! Jänese aasta 2023 & Kaksteist taevalikku kindralit” – Kameruuni 2023.a hõbemünt / Hõbe: 99,9%
Hind: 149 €
Kauplus avatud:
Taskualbum euromüntide ja 2€ juubelimüntide kogumiseks.
Hind: 14 €
E-R 10–17 • L 11–16
Vana-Viru 5,Tallinn 10111
www.aurearegina.ee
PRESSO karp 2€ juubeli-müntide kogumiseks (mahutab 168 münti ilma kapslita)
Hind: 29.95 €
Sündinud Jänese aastal
2023 Jänkuke – Tuvalu värvitrükis hõbemünt
Hõbe: 99,99%
Kaal: 15.553 g
Hind: 89 €
Südame vôti. Cooki saarte 2022. a. antiikviimistlusega hõbemünt
Hôbe: 99,9%
Kaal: 1 unts
Hind: 189 €
Tere tulemast maailma! 2023.a
Austraalia värvitrükis hõbemünt
“Tere tulemast maailma!” Kanada 2023.a hõbemünt
Hõbe: 99,99% Kaal: 15.87 g
Hind: 89 €
Hõbe: 99.99% / Kaal: 15,553 gr
Hind: 99 €
“Putukate imedemaa”Putukate elupaik.”
Saksamaa 2022.a 5€ tavametallist münt
Hind: 14.90 €
Kuninganna Elizabeth II elu ja valitsemisaja mälestuseks. Kanada 2022.a käibemünt
Hind: 5 €
Jänese aasta 2023 –Prantsusmaa hõbemünt
Hôbe: 90%
Kaal: 22.2 g
Hind: 99 €
Horvaatia 2023.a euromündkomplekt
Hind: 45 €
Vatikani 2022.a 2€ juubelimünt –Ema Teresa 25. surma-aastapäev
Hind: 59 €
Leedu 2022.a 2€ juubelimünt –Suvalkija (Leedu etnograa liste piirkondade seeriast)
Hind: 7 €
Aurea Regina Mündipood –kaasaegse mündimaailma ekspert!
Tel: 6018088
E-post: pood@aurearegina.ee
E-poest tellides kaup kätte 3 tööpäeva jooksul.
Ekspress Grupil on SEB-st võetud laen madalama intressiga kui Eesti riigivõlakirjade oma.
See tähendab, et Rootsi pangad loevad teie ettevõtet rohkem krediidikõlblikuks kui Eesti Vabariiki. Õnnitlen!
Iga rahvusliku panga presidendil on oma hääl Euroopa Keskpanga juhatuses. See tähendab, et Eestil on täpselt sama suur mõjuvõim kui samal Hispaanial või Saksamaal.
See on teooria. Tegelikult määrab intressimäärad keskpanga juhatus. Seetõttu on endiselt suurem kaal sellistel riikidel nagu Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia.
Teisest küljest nõudsid mõned aastad tagasi sellised riigid nagu Iirimaa, Portugal, Hispaania ja Kreeka toetusi. Ja said. Sest Euroopa Keskpanga juhtkonna jaoks on kõige olulisem euro päästmine. Ilma eurota poleks neil alust eksisteerida.
92 protsenti Eestis asuvate Rootsi pankade rahast on Eesti inimeste ja ettevõtete deposiidid, mille eest pank maksab madalamat intressi kui euribor, mille alusel laene välja antakse. Pankade kasumimarginaal on väga suur. Kas see on eetiline? Eetiline või mitte, see on äri. Kes ta
hab konkureerida, võib proovida. Tean, et on pankasid, kus antakse laene ka neile, kes ei ole krediidikõlblikud. Pangad on poolpoliitilised moodustised, see on kapitalism.
Rootslased ei taha väga oma skandaale valgustada, need vaikitakse maha. Teie sõjaväeluure koos suurettevõtja Wallenbergiga võttis jõuga üle militaartoodanguga tegelnud Saksa ettevõttele Thyssen Grupp kuulunud varad Rootsis. Olen sellest lugenud. See oli mingi litsentsiküsimus.
Tegemist oli strateegilise toodanguga. Täpselt ei mäleta.
See oli Malmös asuv allveelaevade tootmise firma Kokums, mis müüdi Saksamaa Thyssen Grupile, millel on suured sõjatehnika tehased Kielis. Rootsi insenerid selgitasid aga riigile, et sel viisil lähevad allveelaevade tellimused Saksamaale. Rootsi sõjaväeluure läks seepeale Malmö tehasesse ja võttis jõuga ära allveelaevade joonised. Ja Wallenbergile kuuluv Saab tegi sadadele Thyssen Grupi töötajatele ettepaneku tulla üle. Seejärel tegi Saab Thyssenile
ettepaneku müüa jooniste ja töötajateta jäänud tehas Saabile. Kuidas saab olla, et Rootsis sellest ei teata?
Arvan, et riigid leppisid kokku kõrgemal tasemel. Mäletan, et sellest on olnud väiksemaid artikleid. Oli väike lugu Sverige Radios. Sama raadiojaam uuris suurtükitootja Bofors altkäemaksuskandaali Indias 1986 aastal.
Kaitsesite Eestis venekeelsete inimeste õigusi. Seisite selle eest, et neil oleks võimalus suhelda kohalike omavalitsustega oma emakeeles. Enamgi, teil oli idee teha vene keel teiseks riigikeeleks. Kuidas te sellele praegu vaatate? Tuntud vanasõna parafraseerides ütlen, et Venemaalt võib välja tõmmata inimese, aga Vene impeeriumi inimesest välja tõmmata ei saa. Üks minu mõte oli teha selline kodakondsusseadus, mis oleks nullvariandile lähemal. Ütleme, nii nagu 1991. aastal Leedus, kui iga riigi elanik, kes elas mõnda aega Leedus, võis saada Leedu kodakondsuse ilma eksamite ja keeleoskuseta.
Aga sain aru, et paljud eestlased ei aktsepteeri seda varianti.
Mulle tundus alati imelik, et Narvas ja Sillamäel kirjutatakse tänavanimesid ladina tähestikus, kuigi varem dubleeriti neid kahes keeles. Ja seda hoolimata asjaolust, et 95 protsendil nende linnade elanikest on emakeel vene keel.
Nüüd peaksin oma seisukohti veidi muutma. Ukraina olukorda arvestades oleks kummaline nõuda, et Eesti muudaks vene keele teiseks riigikeeleks.
Aga näiteks võiks sellest täiesti saada teine munits ipaalkeel. Või maakondlik keel Ida Vir umaal. Ja isegi Tallinnas on piirkondi, kus domineerib vene keel, näiteks Lasnamäe. Ja mulle tundub, et selle ametlikest dokumentidest väljajätmine on vale.
Kuid ma saan aru, et Ukraina sõja tõttu on see võimatu. Nüüd on isegi Ukraina loobumas vene keelest, mida ta varem ei teinud. Seda hoolimata asjaolust, et Volodõmõr Z elenskõi on vene keelt kõnelev inimene. Loomulikult on ta nüüd meie kangelane.
Üle 15 000 aktiivse kasutaja
Proovi 30 päeva tasuta
Üle 50 tarkvarauuenduse aastas
Majanduse juhtimine on tunnete juhtimise kunst. Kui rahvas usub helgesse tulevikku, siis ärid õitsevad. Kui tulevik tundub tume, majandus kiratseb.
Viimasel ajal Eesti rahvas kardab. Tarbijate kindlustunde indikaator liigub kõige madalamal tasemel alates aastast 1995, kui konjunktuuriinstituut seda mõõtma hakkas.
EKRE levitas pikka aega sõnumit, et Eestist on saanud kiireima hinnatõusuga riik Euroopa Liidus
Parteijuht Martin Helme tõotas, et „EKRE ei luba muuta inimesi vaeseks pöörase hinnatõusuga“.
See sõnum ei toonud valimistel edu.
Hinnatõus peaks tänavu pidurduma.
Veebruaris tõusid hinnad aastases arvestuses 17,6 protsenti. Seda oli röögatult palju, kuid mullu augustis oli kasvu tase lausa 25 protsendi juures.
Hinnakasv peaks veelgi enam pidurduma, Rahvusvahelise Valuutafondi prognoos näitab, et me anname
oodatav tarbijahindade kasv protsentides
ära ka vastiku esikoha Euroopa meistrivõistlustel hinnatõstmises.
Aga Šveitsi tasemeni – oodatav inflatsioon tänavu 2,4 protsenti – on meil veel pikk maa minna. Maailma keskmine peaks olema tänavu 6,5 protsenti. Muuseas, mullu kukkusid hinnad vaid ühes riigis: LõunaSud aanis. Seal oli inflatsioonitase –11,6 protsenti. Põhjuseks poliitiline ebastabiilsus ja vägivald. Säärast saatust me endale ei taha.
Veebruaris tõusid hinnad aastases arvestuses 17,6 protsenti. See oli röögatult palju.
Uute ja kasutatud haagiste müük:
Jaanus: +372 52 907 80
Ahti: +372 53 988 808
Varuosade müük:
Taavi: +372 51 250 42
www.cargobull.com/ee
info.estonia@cargobull.com
