Magnaat (sügis/talv 2022)

E S I T L E B

L O O D E D U K A T E S T

2 (9)/2022

SÜGIS-TALV

E T T E V Õ T J A T E S T

Sandor Liive ja Konrad Hanschmidt

Külli ja Tõnis Ilves KEMPSUÄRIGA MILJONÄRIDEKS

TEAVAD LAHENDUST ENERGIAKRIISILE

Verine äri

Eksministri piinad

SYNLABI TÕUSULUGU

VENE MILJARDÄR, KEDA PEETAKSE KURJATEGIJAKS

Unistuste müüja EESTI LOTO JUHT RIINA ROOSIPUU

Must minevik SAKSA RIKASTE SALADUSED

Argo Luude PRÜGIKUNINGAS

ÄRIST, EKREST JA ROHEPÖÖRDEST

Hind 9.99€

UUS EQS. SEE ON SULLE, MAAILM! EQS on luksusliku elektromobiilsuse absoluutne tipp. See on auto, mille jätkusuutlik meel tähendab parimat Sulle ning samal ajal ka kõikidele teistele.

Selle kordumatu disainijoon ei paku vaid silmailu, vaid tagab ka tehnoloogilise võimekuse. EQS esindab Mercedes-Benz EQ-mudelite kõige ambitsioonikamat eesmärki teel süsinikuneutraalsuse poole.

Uus EQS. See on Sulle, tehnikageenius, stiiliikoon, energeetika-pioneer.

See on Sulle, maailm.

EQS 450+: keskmine elektrikulu kWh/100 km: 18,9-16,2; keskmine CO2 heide g/km: 0.

VEHO JÄRVE Järvevana tee 11, Tallinn 626 6000

VEHO TARTU Ringtee 61, Tartu 730 0720

VEHO PÄRNU Riia mnt 231a, Pärnu 445 1990

VEHO RAKVERE Haljala tee 1, Tõrremäe 660 0152

VEHO.EE

Suur mõistatus.

Kust tuleb järgmine pauk?

Foto Anu Hammer

Ö

ösel vastu 16. aprilli 2005 kärgatas Valmiera lähedal plahvatus.

Mitmel hoonel purunesid aknad.

Peagi hoovas üle Läti suuruselt üheksanda linna tugev gaasilõhn. Unesegaduses elanikud ei teadnud, mida teha. Nad hakkasid linnast põgenema. Õnneks tekkisid hingamisraskused vaid ühel noorukil. Õhku oli lennanud suure surve all olev magistraal, mille kaudu varustati maagaasiga Eestit.

Avarii likvideeriti kiiresti. Gaasivarustus taastati Valmieras juba samal päeval.

15 aastat hiljem valmis „Eesti gaasisüsteemi ennetav tegevuskava varustuskindlust mõjutavate riskide vähendamiseks“.

Selles dokumendis märgitakse, et Eestile on suurimaks gaasialaseks ohuks just Eesti-Läti piiriühenduse katkemine plahvatuse, tulekahju, ulatusliku lekke ja muu säärase tõttu.

Sellise sündmuse tõenäosust hindas aga Soome, Eesti, Läti ja Leedu ühine riskihindamise keskus (JRC) väikeseks. See võiks juhtuda vaid üks kord tuhande aasta jooksul.

Eriti väikese tõenäosusega tundus aga toona, et midagi juhtub Inčukalnsi gaasihoidlas ning samal ajal ei saa me gaasi ka Venemaalt.

JRC hinnangul ei avaldaks kumbki neist eraldi juhtudes Eestile mitte mingit mõju. Nende koos esinemine võiks tulla aga kõne alla vaid üks kord 1750 aasta jooksul.

Ja nüüd, sügisel 2022 nuputavad eestlased, kas sel talvel saavad nad maagaasi või mitte, sest Venemaalt enam gaasi juurde ei vooga. Inčukalnsi maaalune hoidla töötab, aga ta pole gaasi täiesti täis.

Ehk juhtunud on midagi,

mida isegi spetsialistid pidasid äärmiselt vähetõenäoliseks.

Igal aastal enne jõule ostan tavaliselt ajakirja The Economist väljaande, mis räägib, mida võiks oodata järgmiselt aastalt.

Inimesed tahavad ikka teada, mida tulevik toob.

Aga viimastel aastatel on sealsed prognoosid läinud täiesti untsu.

Pole mingit mõtet iriseda analüütikute üle, sest COVID-19 hakkas haigusena levima alles pärast seda, kui „World In 2020“ trükki saadeti.

Aga mullu läksid analüütikudennustajad omadega täiesti metsa, sest nad ei pööranud tähelepanu Ukraina piiril toimuvale. Venemaast kirjutati küll, aga seoses Vladimir Putini sooviga kehtestada kontroll interneti üle. See oli õige suund, sest Ukraina sõja puhkemise järel piiraski Kreml vaba sõna levikut.

Kaitse asjus ennustas ajakiri, et Afganistanist välja tuleku järel suunab NATO oma fookuse Hiinale. Venemaa-Ukraina konfliktist polnud sõnagi.

Ometi muutis see sõda maailma samas mastaabis nagu koroonaviirus.

Selle loo kirjutamise ajal pulbitsevad Läänemeres hiigelsuured lekked, mis tekkisid plahvatuste tagajärjel gaasijuhtmetesse Severnõi Potok (Nord Stream).

Nende võimalusest rääkimist peeti varem lolliks lobaks või rahva asjatuks hirmutamiseks, aga täna on nad tõsiasi.

Ja keegi ei tea, mis saab edasi.

Ja kui isegi Ukraina sõda vaibub, siis kust kärgatab järgmine pauk? Kas see võib näiteks olla mõni väga suure mõjuga ilmastikusündmus? Eesti keeleski on ilmunud raamat „Katastroof“, mis pakub, et keskaegne nn pime ajastu sai alguse Kagu-Aasias 535. aasta paiku toimunud vulkaanipurske järel, mis tekitas ikaldusi ja näljahäda ning pani liikuma haigused ja rahvad.

Hirmust tuleviku ees ei tasu segaseks minna. Valmistuda tasub aga ka kõige suuremateks ootamatusteks. Elu on üllatavam kui ükski väljamõeldis.

Sulev Vedler 5

sisukord

EDUKATE ETTEVÕTJATE LOOD

8

62

92

Argo Luude räägib, kuidas käib prügiäri ja miks ta astus EKREsse

Mida toob kaasa California otsus keelata uute sisepõlemismootoritega autode müük

Selveri juht alustas tööelu poeleti taga

TO I V O TÄ N AV S U U

18

93

TO O M A S VA B A M Ä E

Eesti Loto juht Riina Roosipuu müüb rahvale unistusi K I R S T I VA I N K Ü L A

32

66

Haltuuraäri nakkas ka Raivo Heinale

Vene eksminister istub vangis, Swedbank kibeleb

GREETE LEHEPUU

94

SULEV VEDLER

Koroonaaegne edu: Synlabi tõus GREETE LEHEPUU

Karoli Hindriks õppis, milliseks ülemuseks ta saada ei taha

72

GREETE LEHEPUU

38

Kuidas salaomanikele jälile saada?

Perekond Ilves sai kempsuäriga miljonärideks

SULEV VEDLER

48

96 Hando Sutter alustas ekskavaatoritehases

76

M AT T H I A S K A L E V

GREETE LEHEPUU

Gridio teab, kuidas lahendada energiakriisi

Ukraina langes maailma suurima küberrünnaku ohvriks

Saksa rikaste must saladus

JOOSEP TIKS

RAIN PRUUL

SULEV VEDLER

54

80

105

98

Õnne valem

Kuidas Ameerikas varem inflatsiooni võideti

Tšehhi rikkaima mehe ootamatu surm

Kuidas otsustada, kelleks saada?

MARTTI RANDVEER

TIM GOSLING

TIINA JÕGEDA

Projektijuht ja toimetaja Sulev Vedler sulev@ekspress.ee Reklaamimüügi projektijuht Jaana Rüütel jaana.ruutel@ekspressmeedia.ee

6

GREETE LEHEPUU

Keeletoimetaja Katrin Hallas Esikaane foto Vallo Kruuser Esikaane kujundus Tarmo Rajamets Kujundajad Ivi Lipp, Tuuli Prees

Väljaande Magnaat autoriõigused kuuluvad Ekspress Meediale.

Väljaandes sisalduvate materjalide kasutamine ilma nõusolekuta ei ole lubatud.

keskkond

Argo Luude:

„Päris rohepööre algaks spordivõistluste ja kontsertide ära keelamisest“ Eesti ühe suurima kommunaalteenuste ettevõtte juht ja omanik Argo Luude (50) räägib prügiäri telgitagustest, taaskasutuse vaevadest ning utoopilisest rohepöördest. Ligi 20 aastat ühes firmas töötanud tippjuht kavatseb tulevikus füüsikaõpetajaks hakata.

TO IVO TÄ N AVS UU

K

ui Eesti suurima jäätmekäitlusfirma juhi ja omaniku kohta öeldakse prügimagnaat või koguni prügikunn – kuidas need tiitlid sulle kõlavad?

Head tunnet ei tekita. Esiteks pole ma mingi kunn ja teiseks ei tegele ma ainult prügiga, vaid ka paljude muude asjadega. Prügiärist teatakse rohkem, sest Keskkonnateenuste aktsiaseltsil on palju kliente. Ja nii juhtub sageli, et minu poole pöördub keegi nööbikeeraja ja ütleb, et temal on jäetud mingi konteiner ühel päeval tühjendamata. Justkui see ei peaks olema küsimus meie klienditeenindusele, vaid mina teaksin kõikide konteinerite kohta.

Mida ei tea Eesti inimesed sinu ettevõtmiste kohta?

Näiteks tegeleme ka ohtlike jäätmetega – narkootikumidega, mis pättide käest ära korjatakse. Need põletatakse politseieskordi juuresolekul meie juures ahjus, mis asub Tartu külje all. Kilode kaupa tuuakse erinevaid aineid.

Midagi ette ei öelda: ühel hetkel antakse lihtsalt ukse taga kella, et oleme kohal ja pange ahi tööle. Politseinikud seisavad ahju kõrval ja jälgivad, et kõik ikka ära põleks.

Prügiäri võib tunduda tohutult kasulik: sa teed rahaks selle, mille meie prügikasti viskame.

8

Siin ongi legend prügikuningatest, mis pärineb 1930ndate Ameerikast.

Seal rakendati toona sarnast süsteemi mis meil täna Eestis: omavalitsused korraldavad hankeid, keegi võidab ja saab piirkonnas äri teha. USAs said nendest prügifirmadest kiiresti parteide suurimad sponsorid.

Ka meil on siin olnud ärimehi, kes tahtsid teha asju nii nagu Ameerikas – näiteks kadunud Arvo Sarapuu. Aga üldiselt on prügiäri Eestis väga jälgitud, reguleeritud ja kontrollitud. Kõik käib riigihangete kaudu ja neil võidab see, kes küsib odavaimat hinda. Oleme suhteliselt peost suhu elanud. Ei mingeid uhkeid kontoreid ega edevaid asju. Kogu raha, mis teenime, paneme ettevõttesse tagasi. Soetame uusi prügiveokeid või ehitame käitlustehase.

Eestis suplevad rahas vaid need jäätmekäitlejad, kes laotavad prahi metsa alla.

Neid jätkub?

Jätkub, eriti ehitusprahi käitlejate hulgas. Matavad jäätmed mulla alla või sokutavad kusagile karjääri. Mõned rendivad maatüki, veavad selle külma kõhuga jäätmeid täis ning kergitavad kaabut. Nende äri on kõige tulusam.

Mis selle mitteglamuurse äri juures sind enim võlub?

Prügimajandusse tulevad inimesed tööle kas väga lühikeseks ajaks – ei meeldi, on ebaseksikas, päh, ei taha – või väga pikaks ajaks. Mul läheb siin 19. aasta. Aga kui vaatan ringmajan-

dusettevõtete liidus tegutsevaid kol­ leege, siis paljud neist olid juba ammu enne mind valdkonnas tööl.

Mis on selle fenomeni põhjus?

Kaks asja. Esiteks objektiivne parata­ matus, mis Eestis eriti väljendunud: Ameerikas võid täna töötada App­ le’is, homme Intelis ja siis autotööstu­ ses, kuid Eestis on valdkonna spetsiifi­ ka nii suur, et ühelt alalt teise minnes oled oma senise kogemusega eikeegi.

Teiseks aga ei saa salata, et kui näed, mida ja kuidas sellest prügist tehakse, mille sa ära viskasid, siis see kõik ongi sõna otseses mõttes niivõrd äge.

Näiteks täna kerkib meil biojäät­ metest gaasi tootmise tehas, mille saame loodetavasti aasta lõpuks töö­ le. Sa ostad poest arbuusi. Sööd selle ära. Järele jäävad koored, mille viskad biojäätmete konteinerisse. Meie võta­ me need koored ja toodame neist esi­ teks biogaasi, millega saab sõita näi­ teks linnatransport, ning teiseks väe­ tist, mille põllumees laotab põllule. Jä­

I HAVE A DREAM: Kogenud ettevõtja Argo Luude, kes unistas õpetajaks saamisest ja unistab sellest seniajani.

rele ei jää peaaegu mitte midagi. Su­ letud ring.

Selliseid ringe on teisigi: vana­ paber, klaas, alumiinium jne. Ainult plastiring on problemaatiline, sest materjal on väga mitmekesine. Eri­ nevaid plaste niisama kokku ei pane.

Kas jäätmefirma juhil on ka koduses majapidamises kuidagi teistest erinev pilk jäätmetele?

Ma ei tee midagi enamat kui tavali­ ne inimene. Panna ühte kasti olme­ jäätmed, teise vanapaber ja kolman­ dasse biojäätmed – see ongi juba pii­ sav. Mul kodus väikest salajast jäätme­ tehast ei ole.

Aga internetis pakuvad Hiina „Nossovid“ müügiks kodumajapida­ mistes kasutatavaid pürolüüsiahju­ sid, mis peaksid tootma plastijäätme­ test elektrit ja sooja. Youtube’is töö­ tavad nad imeliselt, aga tegelikult on tegemist muidugi vägagi poolikute la­ henduste või prototüüpidega.

Me kodus ei hakka oma jäätmetest sel viisil energiat tegema?

Välistada ei saa, et hakkame. Ma õppi­ sin koolis füüsikat. Kes füüsikast vähe­ gi midagi teab, see on kursis, et aato­ mis on meeletult palju energiat. Tuu­ majaamades toodetud energia päri­ neb aatomituumadest. Einsteini rela­ tiivsusteooria ütleb, et energia võrdub mass korda valguse kiirus ruudus. Kui ühel hetkel jõuab teadus sinnamaale, et me saame energiat mitte ainult ra­ dioaktiivsete ainete aatomitest, vaid suvaliste ainete aatomitest, siis võib Foto Vallo Kruuser

9

Foto Raivo Tasso

Eesti Keskkonnateenused tegelikud kasusaajad

Ago Luude

Bruno Tammaru

Mihkel Õnnis

AS EESTI KESKKONNA­TEENUSED

100 %

100 %

100 %

100 %

Radix Hoolduse OÜ

OJ SPV OÜ

OÜ EKT Ecobio

Esito OÜ

täiesti nii olla, et viskad kommipaberi masinasse ja saad sellest terve aasta energia.

Täna ei tasu kodus jäätmetest energiat teha, sest kogused on nii väikesed. Jäätmekäitlus on mahuäri.

Milline oli sinu lapsepõlv ja mida erilist sealt tänasesse kaasa võtsid?

Pärit olen Lõuna-Eestist. Mul oli hea õnnelik lapsepõlv. Kõik olemas, mis vaja: ema, isa, vanaema, loomad laudas, majapidamine. Kui elad maal, tuleb lapsena varakult tööle hakata. Sellist varianti ei olnud nagu täna, kus noori ei ole mõtet tööle võttagi, sest 10

Prügimees OÜ

Eesti Pakendiringlus

Tallinna Kommunaalteenused

40,28 %

HEAL LAPSEL MITU NIME: Kunagisest Tallinna Sektost (1997–2002) sai Cleanaway Sekto (2002–2004), siis uuesti Tallinna Sekto (2004–2012) ja seejärel Eesti Keskkonnateenused.

25 %

49,98 %

Kuni finantssektoris ei juhtu suuremat pauku – näiteks mõni suur pank variseb kokku –, kuni pangad jätkavad laenude ja liisingute andmist, seni masendavat kriisi ei tule.

nõuded on nii karmid ja lapsed nii õrnakesed.

Olin kaheksa-aastane, kui läksin koos õe või vennaga kolhoosi karja.

Põhikarjak oli suvel puhkusel ja meie lastena käisime teda asendamas. Karjas oli 80–100 lehma. Vaat kui oled seal nende lehmadega omapäi ja mõned neist pääsevad aiast välja – seda ikka juhtus –, nüüd on sul otsustamise küsimus, kas jääd kohapeale tönnima, lähed lontis näoga koju ja ütled, et emme, lehmad panid putku. Või siis mõtled, et mina ju vastutan nende loomade eest.

Mulle anti hommikul 80 lehma

kätte ja sama arvu lehmi pidi õhtul tagasi andma. Ning siis jooksedki läbi võsa ja nõgeste ning katsud loomad uuesti kokku koguda ning aeda tagasi juhtida. Sul tekib vastutustunne ja arusaam, et asjad ei tule kusagilt iseenesest: pead tööd tegema ja pingutama.

Selle võtsingi lapsepõlvest kaasa. Ülikoolis õppisid füüsikat ja soovisid õpetajaks saada?

Jah. Täna on noortel tohutud võimalused. Olen mõelnud, et kui mul oleks toona olnud sellised valikud nagu tänastel noortel, küll ma siis oleksin va-

linud. Aga võib-olla ei olekski osanud valida.

Kui lähed McDonald’sisse, siis seal on märksa lihtsam valikuid teha kui mõnes Kaukaasia restoranis, kus sulle tuuakse menüü, paks nagu raamat.

Keerad ja keerad lehti ega oskagi midagi valida.

Minu nooruspõlves palju valikuid ei olnud. Keskkoolis õpetas meile füüsikat koolidirektor ja tegi seda nii ägedalt, et mulle hakkaski tunduma, et minust võiks saada füüsikaõpetaja.

Kui läksin ülikooli ja nägin, milline ülikooli füüsika välja näeb, siis see oli täitsa karm: esimesed aastad õppisin, hambad ristis, ja vaatasin, et üldse hakkama saan. Õpetajat minust ei saanud. Nõukogude Liit kukkus kokku ja tollal oli õpetajate palk nii väike, et värske abielumehena hindasin: selle palga eest ei suuda ma iseennastki ülal pidada, rääkimata perest.

Kuidas prügiärisse sattusid?

Täiesti juhuslikult. Töötasin mõned aastad kartulikrõpsude müügiga tegelevas firmas, kus tekkis ammendumise tunne. Märkasin ajalehes töökuulutust, kus prügifirma Cleanaway otsis müügidirektorit. Mõtlesin, et prügi ehk ei nõua väga spetsiifilisi eelteadmisi, kandideerin. Võeti tööle ja aasta jooksul kogesin ja nägin rohkem kui terve senise karjääri jooksul.

Varsti olin juba direktori kohusetäitja ja seejärel firma tegevdirektor.

Aastate pärast tõusin juhatusse.

Nüüd oled juba omanik.

Ettevõtet müüdi korduvalt ja korduvalt. Ühel hetkel sattus omanikuks Prantsuse kontsern Veolia. Nad olid alguses väge täis: teeme, investeerime. Aga siis tuli majanduskriis ja räsis neid kõvasti. Olid sunnitud ettevõtteid müüma, sealhulgas Baltikumis.

Enne müüki arutasime kolleegidega, et omanikud on nii passiivsed – isegi uut prügiautot et saanud me osta, kui vaja oli, sest omanikud ütlesid, et meil on firmas investeeringute keeld. Samas kogu raha, mille teenisime, läks tuhinal Prantsusmaale kontsernikontole.

Siis sündis idee, et teeme Veoliale ettepaneku, et ostame ise Eesti üksuse ära. Hind oli märkimisväärselt madal, aga ikkagi üle 10 miljoni euro. Meil ei

Kui palju praegu üks prügiautojuht teenib ja kas sellest piisab?

Kasvav äri 2019 2020 2021

Müügitulu 39,8 44,5 54,2

Kasum 0,2 2,0 16,1

ÜLESMÄGE: 2021. aasta oli firmale eriti edukas tänu firma loomulikule kasvule, aga ka edule riigihangetel. Samas Soome ehitusjäätmete voog ei taastunud.

Allikas Krediidiinfo

olnud midagi peale ilusate siniste silmade, tahtmise ja ideede, kuidas firmat arendada. Pidime paratamatult leidma kampa kellegi, kellel on raha, ning Heiti Hääl tuligi appi.

Vahepeal oli firma Baltcapi käes, kuid eelmisel aastal ostsime kolmekesi (Argo Luude, Bruno Tammaru, Mihkel Õnnis) ta välja.

Mida oled firmajuhina 20 aasta jooksul õppinud?

Kui oled võimeline tekitama enda ümber hea meeskonna, siis on võimalik asju teha ja edukas olla. Kui ei ole, siis ei ole.

On ka muidugi erandeid. Kui juhtud täna olema näiteks energiatootmise sektoris, kui sinu kulu toodetud megavatt-tunni kohta on umbes 50 eurot, aga turul müüd 500 või 1000 euroga megavatt-tunni eest, siis võid sellises ettevõttes kas või ahvid tegutsema panna, ikka oled edukas.

Normaalses äris, nagu meil, kus marginaalikesed jäävad 5–10 protsendi kanti, on õigete inimeste leidmine ülioluline.

Täna ei tasu kodus jäätmetest energiat teha, sest kogused on nii väikesed.

Jäätmekäitlus on mahuäri.

Sõltub, kellest jutt. Mõnele piisab 1000 eurost, teisele ei piisa ka 10 000 eurost.

Meil on selline süsteem, et garanteerime autojuhtidele mingisuguse palga, kuid teenistus tuleb tühjenduste arvu pealt. Tublimad vennad, kes teevad usinasti tööd, teenivad kuus 4000 eurot või rohkemgi. Oma kodu juures vaatan: tühjenduspäeval tõmbavad kõik kastid tee äärde. Auto tuleb ja vend jookseb ühe konteineri juurest teise juurde, korralik tempo on peal.

Teete värbamisel inimestele füüsilised katsed?

Füüsiline katse on tööpäeva ära tegemine. Osa inimesi tuleb tööle ja saab kenasti hakkama. Meil on autojuhte ja laadijaid, kes juba aastakümneid tööl.

Aga on ka teisi tegelasi, kes ei suuda ühte päevagi lõpuni olla. Poole päeva pealt juba kiunuvad, et tahavad tagasi baasi, töö on nii raske. Siis mõtlen, et kuhu me küll oleme Eestis jõudnud: sa oled meesterahvas, aga selline könn, et ei suuda isegi ühte päeva lõpuni töötada.

Saan aru, kui töö ei meeldi ja on raske, aga tee vähemalt päev lõpuni!

Meil on ka selliseid näiteid, kus juht jätab keset päeva prügiauto mõne kaupluse parklasse, võtmed auto ette, ja helistab: töö on nõme, ei meeldi, auto on siin, võtmed ees, makske lõpp­arve ära, nägemist.

Mida inimesed ära viskavad?

Absoluutselt kõike.

Vanasti elasid mõned prügimäel, korjasid sealt nodi välja, müüsid ja elatusid sellest. Kui tänapäeval vaatad, mida jäätmejaama tuuakse, siis ei saa salata, et endalgi on vaadates aeg-ajalt kihvatanud, et selle asja võiks siit küll välja õngitseda ja koju viia.

Millised on olnud kurioossemad leiud?

Alles hiljuti tuli teade, et sorteerimisliinil on laip. Kuna meil siin vahel juhtub tööõnnetusi, siis alguses ehmatasin, äkki midagi juhtus mõne meie töötajaga. Kutsusime politsei. Selgus, et ilmselt oli keegi roninud kusagile konteinerisse või maha löödud ja konteinerisse visatud – nii oli ta sattunud autosse, mis pressib prügi kokku.

13

Foto Terje Lepp

MILLINE FIRMAJUHT POSEERIKS PRÜGIKASTIDE VAHEL? Loomulikult prügifirma juht! Argo Luude Veolia Eesti juhina aastal 2011.

Argo Luude Sündinud 1971.

Kolme lapse isa.

Lõpetanud Tartu Ülikooli füüsikapedagoogika erialal ning pälvinud ka ärijuhtimise magistridiplomi.

Alates 2004. aastast kommunaalteenuseid pakkuvas firmas AS Eesti Keskkonnateenused (endine AS Veolia Keskkonnateenused ja AS Cleanaway), juhatuse esimees ja üks omanikest.

Ettevõttes töötab ligi 800 inimest.

Oleviste koguduse liige.

bedusetõrjes. Eelmisel aastal oli kõik ilus, tegime lepingud ja arvestused soolaostuks hinnaga 40–45 eurot tonn. Siis tuli sõda ja siinse regiooni suurim soolamüüja ütles, et Valgevene soolatootja pandi sanktsiooni alla ja siia ei saa enam soola müüa. Hind tõusis 100 euroni. Sool tuleb nüüd Tallinna tänavatele Saksamaalt.

Kui palju hullemaks asjad majanduses lähevad?

Aeg-ajalt inimesed helistavad ja otsivad oma ehteid taga. Ükskord oli kadunud suurem summa raha või mingi inkassaatori kott, mis eksituse läbi prügi hulka sattus. Käisime auto teekonna põhjalikult läbi, ka prügila, kuhu auto prügi maha pani, päev otsa otsisime, aga ei leidnud midagi.

Praegu põletatakse väga palju prügi ära, sealt ei otsi enam midagi välja.

Mis mõju on kriisist kriisi kulgemine firmale avaldanud?

COVIDi ajal püsisid inimesed rohkem kodus, see tähendas ka rohkem prügi.

Peamiseks probleemiks olid väiksemad külad ja asulad, kus varem käisime korra kvartalis.

Alguses oli meil haiguslehel kaks korda vähem töötajaid kui tavaliselt.

Aga 2021. aastal murdis koroona töötajaid nagu kulutuli. Olime täiesti hädas, tänavahooldajad ja prügivedajad olid haiged ja pidime kõvasti kom14

bineerima. Prügiveos saime omavalitsustega kokkuleppele, aga tänavahoolduses ütles tellija, et teda erakorralised asjaolud ei huvita, olgu tänavad puhtaks lükatud.

Tänavahooldusmasina juhtimine on spetsiifiline töö. Masinad on kõvasti gabariitidest väljas. Ei ole nii, et kui load olemas, roni rooli. Igat venda peale ei saa lasta.

Kui vanalinnas kippus varem prügi auto peale mitte mahtuma, siis COVIDiga sai vanalinnast kummituslinn, restoranid pandi kinni ja prügivedu lõppes ära.

Kuidas palgasurvega lood on?

Sisendkulud on kõik rämedalt kasvanud. 2020. aastal maksis diislikütus meile ilma käibemaksuta ja koos soodustusega 70 senti liiter, täna ligi kaks korda rohkem.

Tänavahoolduses on suur kulukomponent sool, mida kasutame li-

Märgid Euroopast näitavad, et Saksamaal tarbimine kahaneb ja alumiiniumitehaseid pannakse kinni. Eestis mingit tarbimise vähenemist ei ole.

Linn on autodest umbes, kaubanduskeskuste parklad täis. Kallis kütuse hind ei ole kedagi heidutanud.

Hinnad on kiiresti tõusnud, aga mitte ainult Eestis. Käisin Saksamaal restoranis: kui varem said saksapärase eine 10 euroga kätte, siis nüüd maksad vähemalt 16 eurot või rohkemgi.

Kui meil hinnad tõusevad ja nendel ka hinnad tõusevad, siis me jääme kokkuvõttes ekspordis konkurentsivõimelisteks.

Kuni finantssektoris ei juhtu suuremat pauku – näiteks mõni suur pank variseb kokku –, kuni pangad jätkavad laenude ja liisingute andmist, seni masendavat kriisi ei tule.

2017. aastal astusid EKREsse. Kuidas see juhtus?

Prügiäri sõltub väga palju kohalikust

Foto Sven Arbet

likke inimesi. Vahel mõtlen, mis neil viga on, et nad sotsid peavad olema.

Kuidas võiks EKRE valimised võita?

Selleks peab ta muutuma erakonnaks, kes lubab kõigile kõike. EKRE on nagu kahe heinakuhja vahel: kui tahaks koalitsiooni saada, siis peaks olema valmis ohverdama oma soove ja lubadusi. Aga kui neid ohverdama hakata, võib kaotada näo ja populaarsuse.

Oled EKRE suuremate rahaliste toetajate hulgas.

JUHIST OMANIKUKS: Aastal 2013 ostis Argo Luude (paremalt teine) koos kompanjonidega firma prantslastelt välja. Tehingut aitas rahastada Alexela, kelle suuromanik Heiti Hääl istub lauataguse seltskonna keskel.

omavalitsusest. Sealsetel inimestel on väga vähe teadmisi, kuidas asjad käivad. Üritad käia kohtumistel ja rääkida, kuid keegi ei viitsi sind kuulata.

Isegi kui kuulatakse viisakalt ära, tehakse ikka nii, nagu heaks arvatakse.

Mõtlesin, et kandideerin, sest äkki saan nii neid seal natuke õpetada. Alguses sihtisin Kiili volikogu, sest elan Kiili vallas juba pikemat aega. Aga elu viis kokku ühe inimesega, kes ütles, et mis sa seal Kiilis ikka aega raiskad, tegusid tehakse Tallinnas. Tule ja löö kaasa, EKRE on tõusev täht, tahab seisvat vett loksutada. Siis astusingi erakonda ja sain valimistel Tallinna volikokku.

Tänaseks on roosad unistused muidugi kadunud: on selge, et volikogus poliitikat ei tehta ja opositsioonis olles üldse poliitikat ei tehta. Saad teha ainult arupärimisi, miks koera „ess“ on koristamata, millele vastatakse, et koeraomanikud on ükskõiksed. Umbes selline tase.

Opositsioonis võib ainult šõud

teha. See on Eesti õnnetus, et poliitika on muutunud šõuks ning teadmised, oskused ja kogemused jäetakse tagaplaanile. Parteid vajavad šõumehi, sest need toovad hääled kokku.

Aga nendest meestest pole riigijuhte.

Helmed on ka korralikud šõumehed.

Absoluutselt. Ma Martini kohta ei ütle midagi. Tema on asjalik.

Aga Mardi puhul küsin küll, et kas on ikka alati vaja kõike välja öelda.

Me elame maailmas, kus sõnadel on kaal. Ma võin öelda, et sa oled loll, mis kõlab väga halvasti. Aga ma võin ka öelda, et sa oled tarkuse puudega, mis nii halvasti ei kõla.

Oled sa parteiliinis midagi kahetsenud?

Mitte midagi. See on olnud põnev kogemus. Suhtlen rohkem ka teiste erakondade inimestega. Üldiselt sotsialistlik mõtteviis mulle ei istu, see on tagurlik asi, kuid sotside hulgas on mitmeid ülimalt asja-

Eestis suplevad rahas vaid need jäätmekäitlejad, kes laotavad prahi metsa alla.

Mulle täielikult meeldib EKRE maailmavaade. Nad räägivad asjadest nii, nagu asjad on.

Mul on näiteks imelik kuulda poliitikuid rääkimas, et me lähme tagasi kommunismi, kui hakkame elektri hinda reguleerima, meil on ju vabaturg. Iga vähegi mõtlev inimene saab aru, et Nord Pool ei ole vabaturg. Sisenemisbarjäär turule on kõrge, ülekandevõimsusi napib, turul on palju riiklikke ettevõtteid, kus inimesed mõtlevad hoopis teistmoodi kui eraettevõtetes. EKRE ütleb, et astume Nord Poolist välja, kuni asi korda saab.

Samuti toetab EKRE traditsioonilist abielumudelit, mis on ka mulle oluline. Ma ei ütle, et inimesed ei tohi olla homoseksuaalsed – vaba maa, tee, mida tahad. Aga nii ei saa, et tullakse kiriku uksele koputama ja näpuga näitama, et te siin rikute seadust, ei laulata homosid.

Miks sinust ei saanud keskkonnaministrit?

Kahel põhjusel. Peamine põhjus oli see, et oleksin ministrina pidanud lahti saama oma osalusest ettevõttes. Kui oleksin ministrina olnud samal ajal valdkonna ühe suurema ettevõtte omanik, siis võinuks tekkida küsimus minu erapooletuses. Mõtlesin, et ei hakka mingit kombinatoorikat tegema, mingeid variisikuid kasutama.

Teine teema oli kunagine kriminaalasi: poleks olnud sobilik, et minister on kriminaalkaristusega (Luude mõisteti 2012. aastal süüdi konkurentsikuriteos. Tänavapuhastuse ASi juht Vello Kink jagas Tartu tänavapuhastuse hankel Keskkonnateenused ASi juhi Luudega konkurentsi kahjustavat teavet, jagas kaubaturgu ning sõlmis suulise kokkuleppe ettevõtete esitatavate pakkumuste summade koh15

Foto Sven Arbet

ESIKAABUD: Argo Luude hindab väga kõrgelt EKRE esimeest Martin Helmet (vasakul), kuid tema isa puhul küsib, kas kõike on ikka vaja alati välja õelda.

ta. Kohus mõistis Luudele 17 040-eurose rahalise karistuse.)

Oleks ainult üks või teine faktor, oleks kuidagi hakkama saanud, aga olid mõlemad faktorid koos. See oleks valitsuse löögi alla seadnud.

Mida oleksid ministrina teinud?

Niisugust rohepööret, nagu meile üri­ tatakse laialdaselt pähe määrida, ma ei kiirendaks. Tahetakse keelata sise­ põlemismootoriga autod, et hakkak­ sime kõik elektriga sõitma, andmata endale aru, kust tulevad materjalid, millest on toodetud akud, mismoodi need autod utiliseeritakse, kust tuleb elekter, millega neid autosid laetakse, ning kust tulevad võrgud, mille kaudu seda elektrit juhitakse.

Kujutage ette, et Lasnamäel on suur kortermaja, mille ette me taha­ me panna näiteks 50 elektriauto laa­ dimisposti. Terve Tallinn tuleb uusi kaableid täis vedada!

Keskkonnaameti paneksin korra­ likult tööle. Mulle tundub, et täna neil küll ei ole huvi jäätmete taaskasuta­ mise ja majanduse elavdamise vas­ tu. Kui soovid luba viia jäätmed prü­ gilasse, saad loa kiiremini kui seadu­ ses ette nähtud. Aga kui soovid jäät­ metest näiteks biogaasi tootma haka­ ta, mässad bürokraatiaga rohkem kui aasta. On nii frustreeriv vaadata, et tei­ ne pool ei saa mitte millestki aru. Iga sinu selgituse peale saadab 30–40 uut küsimust. Lõpuks mõtled: miks mina üldse pean seda gaasitehast tegema ja selle kallal higistama – pidama nõupi­ damisi, palkama konsultante –, kui rii­ giamet leiab, et seda vaja ei ole?

Ministrina paneksin esimese asja­ 16

na paika korra, kus keskkonnaameti töötajate boonused sõltuvad sellest, kas taaskasutamise eesmärgid saa­ vad täis või ei. Nii hakkaksid nad vii­ maks ometi ettevõtjatega kaasa mõt­ lema. Täna oleme nendega kohtus ja taotleme luba paberijäätmete sor­ teerimiseks. Need jäätmed ei haise, mingit keskkonnamõju ei ole, kuid luba me ei saa, sest paberite sorteeri­ mine olla detailplaneeringuga vastu­ olus. Meie advokaat kinnitab, et ei ole vastuolus. Lihtsalt omavalitsus jonnib.

Nii et pead rohepööret utoopiaks?

See on silmakirjalik ja läbi mõtlema­ ta. Jutt on umbes selline, et teeme kõike, mida tänagi, aga teeme rohe­ lisemalt. Toodame ikka miljon autot, aga las nad sõidavad akudel. Tooda­ me ikka „tsiljon“ gigavatt-tundi elekt­ rit, aga teeme seda päikesepaneelide ja tuulikutega.

Tegelik probleem looduse seisu­ kohalt on ohjeldamatu tarbimine.

Iga indiviid tarbib järjest rohkem ja indi­viide tuleb järjest juurde. Kui ma 1971. aastal sündisin, elas maailmas alla nelja miljardi inimese. Täna olen

Alles hiljuti tuli teade, et sorteerimisliinil on laip.

50 ja meid on varsti kaheksa miljardit.

Need kõik tahavad autodega sõita.

Kuidas läheb kokku see, et ühelt poolt teeme rohepööret, kuid teiselt poolt soodustame majanduskasvu?

Majanduskasv tähendab tarbimise ja tootlikkuse kasvu. Kui tarbid järjest rohkem, kus see rohepööre on?

Minu koduteel Kurna külas oli kunagi ilus põld, kus kasvatati rapsi.

Täna seisab seal IKEA kauplus. Mee­ letu asfaldilahmakas. Kõik inime­ sed jooksevad sinna kokku, sest nad avastasid korraga, et neil ei ole kodus mööblit. Kus see rohepööre siin on?

Roheline põllukamar on teistpidi pöö­ ratud ja asfalt peale tõmmatud – vaat selline rohepööre!

Kuidas tarbimist saaks vähendada?

Hiljuti toimus Otepääl rattamaraton.

Tuhanded automehed kruvisid rattad oma autode katustele ja vurasid Ote­ pääle kokku, et saaks seal natuke rat­ taga sõita. Keegi võiks arvutada, kui suur on selle jalajälg loodusele.

Inimeste elus on palju asju, mida neil tegelikult vaja ei ole. Kas või lem­ mikloomad – kui palju inimesed ku­ lutavad ressursse selleks, et lemmi­ kuid pidada.

Tõeline rohepööre oleks see, kui hakataks tarbimist piirama. Esmalt keelataks ära asjad, mis ei ole otse­ selt eluks vajalikud: kontserdid, üri­ tused, spordivõistlused, olümpia­ mängud. Olümpia on eriti vaenulik üritus: ilus loodus küntakse üles, ehi­ tatakse staadioneid ja maju täis, pee­ takse kaks nädalat olümpiamänge ja kergitatakse kaabut. Kõik jääb kummi­ tuslinnana alles.

Kuidas sa keelad kontserdid või jalgpallimatšid?

Demokraatlikus ühiskonnas ongi see võimatu. Isegi kui mingid inimesed teevad keelud ära, tulevad järgmistel valimistel uued inimesed ja tühista­ vad need. Öeldes, et meil on vaja ela­ da, loodus käigu kukele.

Praegune rohepööre on lihtsalt üks šõu – meeletu raha raiskamine.

Tarbimisühiskonnas tulla rääkima, et tuli küll uus iPhone turule, aga me ei luba teil seda osta – unustage ära!

Kust tuleb sinu rahu ja õnn?

Jumalalt. Ma ei kujuta ette, kuidas ma elaksin, kui ma poleks usklik.

hasartmängud LOOSIPALLIDEGA: Riina Roosipuu ütleb, et õnnele peab võimaluse andma.

Eesti Loto juht tuleks pärast miljonivõitu ikkagi järgmisel päeval tööle Mina müün unistusi, ütleb riikliku hasartmänguettevõtte Eesti Loto juhataja Riina Roosipuu (50). Koroonaajal koju surutuna mängisid eestlased lotot rohkem kui eales varem.

K

ui Riina Roosipuu, neiupõlvenimega Sule, intervjueeris tudengina Hoiupanga juhti ­Olari Taali, oli tal esimest korda tunne, et ka tema võiks kunagi olla ettevõtte juht. Taali jutt sisendas, et kõik on võimalik. „Kui on kuskil keegi maanoor, kes mõtleb, et ei, see amet pole küll mulle, siis see on vale. Tegelikult võib ta saada ükskõik kelleks.“ Riina Roosipuu jutule Eesti Loto majja ei pääse lihtsalt – kõik peavad sisenemiseks esitama isikut tõendava dokumendi. Ja kui oled sisse saanud, avaneb lustakas kontor – hiiglaslik taimesein, kollane kööginurk, kirju tapeet, värvilised tugitoolid. Ja loto pallimasin.

18

K IRST I VAINKÜLA

Selle Tallinnas Tondil asuva büroohoone seitsmendale korrusele on asja vaid lotovõitjatel. Kontoris on pandud tähele, et väiksemate summade võitjad on eriti tänulikud ja toovad kommi.

Suurte summade võitjad ei soovi tähelepanu, vaid raha kiiresti kätte saada ja kaduda.

Lapsepõlves unistas Riina saada jäätisemüüjaks. Nüüd lotofirmas töötades tunneb, et asjad ongi sinnapoole liikunud. „Ma müün hetkenaudingut ja elamust, mida jäätis ju samuti annab,“ naerab ta.

Kui keegi oleks talle koolieas ennustanud juhiametit, oleks ta küsija kuu peale saatnud. „Varases nooruses kangesti põdesin, ei tihanud suurt ülesannet vas-

tu võtta, ja kui võtsin, tegin selle kohusetundest ära, sest vastutustunne oli mul suur. Aga kui keegi oleks küsinud, et kas tahad saada Teletorni või Eesti Loto direktoriks, oleks vastanud, et oled sa lolliks läinud.“

Matemaatikaõpetaja Riina Roosipuust pidi saama matemaatikaõpetaja. Seda teadis nii Riina ise kui tema õpetajad Tartu lähedal asuvas Kambja Ignatsi Jaagu koolis.

Riina võttis osa matemaatikaolümpiaadidest, kõik olid harjunud, et ta on tubli ja teeb asjad ära!

Riina oli üsna uje ja tagasihoidlik, ei trüginud esile, pigem pisendas end, mõeldes: „Mis nüüd mina!“ Ta sai isegi Kambja kooli parima lõpetajana Ignatsi Jaagu me-

Fotod Vallo Kruuser, erakogu

dali kui õpetajakutse potentsiaal­ ne jätkaja. Ent Tartu Ülikooli läks Riina matemaatika asemel õppima hoopis majandust. Ja hakkas kohe osalema üliõpilaste rahvusvahelise noorteorganisatsiooni AIESEC Tar­ tu harus. „Inglise keel oli mul maa­ kooli tasemel, aga olin usin, ja see oligi kõik. Ja kuna kõik julgustasid mind ja võtsid hästi vastu, siis ma olingi seal.“ Kui 1990. aastate alguses avanes Riinal võimalus sõita Rootsi AIESECi seminarile, pidi ta selleks Rootsi he­ listama ja osalemise kokku leppima.

Kuna ta purssis inglise keelt vaevali­ selt, palus ta tuttavat enda eest he­ listada, et pangu ta nimi kirja, küll ta kohapeal kuidagi toime tuleb. Sõ­ ber polnud nõus. Ütles, et helista ise,

saad hakkama! Riina helistaski. Ja pääses seminarile. „See oli minu jaoks tohutu enese­ ületus, mis andis mulle hilisemaks arusaama, et liialt põdeda pole mõ­ tet,“ räägib Riina. Ühe aasta oli Riina AIESEC Ees­ ti president. See andis usu, et ta saab hakkama rohkemaga, kui oli endast arvanud. „See oli mu esimene töökoht.

Meil oli üle saja aktiivse liikme kol­ mes ülikoolis. Tegelesime tööprak­ tika vahetustega, tegime maailma parandamise konverentse, sain aru, mida tähendab organisatsioon ja kui­ das seda juhtida,“ räägib Riina.

Kui AIESECi peakorter kolis 1993. aastal Tallinna, jäigi Riina pealinna elama.

Philips ja IBM 1994. aastal lõpetas Riina Tartu Üli­ kooli majandusteaduskonna turun­ duse ja kaubanduse erialal ja läks töö­ le Philips Eesti müügispetsialistiks. Ta müüs haiglatele ultraheliaparaate ja röntgeniseadmeid.

Riina peamisteks klientideks olid maakonnahaiglate (Põlva, Pärnu, Saaremaa) peaarstid ja osakonna­ juhatajad. Ja kui kolm ja pool aastat hiljem olid haiglad uuema tehnika­ ga sisustatud, oligi Riinal sein ees – mis saab edasi? „Meie seadmetel oli vähemalt kümneaastane eluiga, nii et hakkasin uut tööd otsima. Ainult hooldusmees ja osakonnajuht jäid­ ki alles.“ Ühel päeval helistati talle tööta­ jate otsingute agentuurist Fontes ja 19

soovitati kandideerida IBMi finants sektori müügijuhi kohale. „Riistvarad, tarkvarad, suhete loomine,“ kirjeldab Riina oma tööd rahvusvahelises IT-ettevõttes. „Töötempo ja koormus olid suured, kuid just IBMis sain aru organisatsiooni kultuurist, süsteemsest juhtimisest.

See oli noorele eriti hea koht õppida ja areneda.“ Talle oli tähtis, et Põhjamaades hinnati naisjuhte võrdväärselt meestega. „Veendusin, et naised nii spetsialistina kui juhina on kohusetundlikud ja järjekindlad.“ 2004. aastal tõi Riina ilmale oma esimese lapse. Aasta hiljem sai temast IBM Eesti müügijuht. Lisaks läks ta Tartu Ülikooli avatud ülikooli majandusteaduskonda ettevõtluse ja tehnoloogia juhtimise magistriõppesse. „Et seda kõike väikese lapse kõrvalt teha, pead olema efektiivne. Magistriõpingud tähendasid, et kord kuus olin neli päeva nn pika nädalavahetuse Tartus. Ja kuna mul oli kogu aeg hästi intensiivne elu, nagu orav rattas, oli see nädalavahetus mulle justkui puhkus. Võtsin seda nii, et see on nüüd minu aeg. Tähtis oli ka see, et lapsel on vanaema ja isa ning ta oli hoitud sel ajal,“ räägib Riina.

IBMist lahkumine IBMi Eesti esinduse müügijuhi töös oli palju reisimist, tööpäevad kestsid hilisõhtuni. Kui Eesti üksus viidi pärast majanduskriisi Põhjamaade alt üle Ida-Euroopa kasvavate turgude organisatsiooni, tundis Riina muudatust: naisjuht polnud selles piirkonnas tõsiseltvõetav. „Oli selge kultuuriline muutus,“ märkas Riina, „sealsete juhtide arvamused ja seisukohad ei kattunud enam minu tõekspidamistega. Müügikoosolekutel öeldi väga halvasti. Oli episoode, kui mõtlesin, et mis asja ma siin teen, kus kohas ma olen. Oli palju ülesandeid, mille kasutegur oli küsimärgiga ja mis tekitasid stressi.“ Kui 2009. aastal lahkus IBM Eesti tegevjuhi kohalt Valdo Randpere, määrati tema kohusetäitjaks just Riina. „Aga sai üha selgemaks, et see pole see ettevõte, kuhu ma kord olin läinud. Hakkasin 40 saama, tahtsin teha midagi, mis maailmale midagi pakuks, aga olin liiga väsinud. Mõtlesin, mille nimel see kõik,“ räägib Riina.

20

ARVUTI TAGA: Riina Roosipuu 2006. aastal IBM Eesti müügi- ja turundusjuhina oma töölaua taga.

Näiteks sai ta karmi kogemuse inimeste koondamisega, sest juhina polnud ta õppinud end kaitsma. „Juhina sain aru, et see ongi tihti ainus võimalus ettevõttel ellu jääda, kuid kuidas teha seda inimlikult, sellest keegi ei rääkinud. Seda ka ei õpetatud. See oligi kõige valusam.“ 2010. aastal, pärast ühteteist aastat, otsustas ta IBMist lahkuda. Läbi põlenuna. Üksikuna, sest kooselu poja isaga oli lagunenud. „Mõtlesin, et läheks maale ja hakkaks turismitalu tegema...“ Riinal oli linnaelust suur tüdimus. Ent siis märkas ta kuulutust, et Tallinna Teletorn otsib juhti.

Eesti „kõrgeim“ töökoht „Mul oli juhikogemus ja kuigi ma ei tundnud end juhina väga kindlalt, tundus see projekt just see õige, mida ma väga tahtsin teha. Olin teletornist mööda sõites mõelnud, et see on nii

äge koht, kahju, et lastakse hävineda.

Välismaa teletornides olin ma ju turistina käinud, ei tundunud nii keeruline äri. Nii ma saatsin sinna oma avalduse.“ Tallinna teletornis oli ta käinud vaid korra, firmapeol endises ööklubis Galaxy, kus kantpead hoidsid kohvrisuurusi mobiiltelefone letil laadimas.

Viimased viis aastat oli teletorn püsinud suletuna. Ühel reedesel õhtul, kui Riina oli end sättinud pikale rattamatkale, helistati teletornist teatega, et ta on edasi pääsenud vestlusvooru. Tulgu esmaspäeval töövestlusele ja esitlegu visiooni. Riina pöördus koju tagasi, võttis arvuti kaasa ja suundus ikkagi rattamatkale. Esimese õhtu istus turismitalus ja kirjutas kokku, mida tema kui turist tahaks teletornis näha. „See oli küllaltki primitiivne asi, mille kirjutasin, kuid suures plaanis oligi see, mis sellest hiljem tuli.“

Mis võis olla põhjus, et Riina valiti 60 inimese seast Teletorni juhiks? „Ma ei tea. Võib-olla ma ei küsinud kõige rohkem raha?“ naerab Riina. Siiski tunnistas Levira juht Mart Einpalu hiljem, et Riina olnud vestlusvoorus nii enesekindel, et Einpalul oli tunne, nagu intervjueeriks Riina hoopis teda.

Riina asus ametisse, kus tal oli torn, 6,3 miljonit eurot ja ülesanne luua aastaga atraktiivne turismiobjekt.

Riina jõudis ametis olla kaks nädalat, kui kõik plaanid vajusid kokku: ehitusettevõte lasi jalga. Algasid uued hanked ja kohtuvaidlused. Lisaks avastasid rahandusministeeriumi ametnikud, et EASil on õigus tagasi küsida neljandik ehitusrahast. „Tekkis hirm, et mis nüüd saab, kas ehitus jääb pooleli jne. Stressi oli palju.“ Riina käis poolteist aastat ringi, kiiver peas. Ehituskoosolekuid peeti soojakus, lähimad nõustajad olid arhitektid ja advokaadid. Nullist tuli üles lüüa ettevõte ja meeskond, kes hakkab tornis tööle. „Teadsin, et igast olukorrast on väljapääs. Nii ei saa olla, et kuidagi ei saa. Ma ei ole selline inimene lihtsalt,“ ütleb Riina. Ta ei tabanud end kordagi mõtlemast, et ei saa hakkama.

Ent tund enne teletorni avamist, 4. aprillil 2012 polnud tornil ikka veel kasutusluba.

Tund enne teletorni avamist polnud tornil ikka veel kasutusluba. „Pidasin all pressikonverentsil innukalt kõnesid ja pidin särama, samal ajal peas keerles, et tunni pärast pean inimesed üles laskma, aga luba pole – mida ma teen? Kas lasen loata üles, ehk keegi ei märka?“ Pressikonverentsi lõpuks olid ametnikud siiski loa väljastanud.

Avamisel ütles majandusminister Juhan Parts, et soovib teletornile esimesel aastal 150 000 külastajat. Riina ahmis õhku. Nii palju!? Nende prognoos oli 120 000 külastajat. Aga saadi üle 200 000 külastaja.

45 aasta vanuselt emaks Viis aastat pärast avamist avastas 44aastane Riina, et on lapseootel. „Peast käis läbi, kas selles vanu-

ses on ikka vastutustundlik sünnitada. Kas ma saan endale lubada tippjuhi ametist kõrvale astumist? Aga arstid toetasid väga ja nii oli lihtne otsustada,“ räägib Riina, kuidas tõi 45aastaselt ilmale oma teise poja. „Poiss valis tulekuks õige aja, sest teletorn töötas ilusti, minu töö oli suures osas tehtud. Tahtsin hea meelega pausi teha. Lootsin, et olen veidi eemal, saan värskeid ideid.“ Kuid 2018. aasta suvel, kui Riina oli aastase beebiga kodus, sai ta kõne Fontesest. Kas Riina oleks huvitatud kandideerima Eesti Loto juhatuse esimehe kohale? Riina ei olnud mõelnud veel tööle naasta. Samas teletorni tagasi minemises ei olnud ta enam kindel.

Eesti Loto tundus täiesti võõras maailm. Riina oli ostnud elus vaid mõne üksiku lotopileti. „Aga see tekitas huvi.“ Pakkumine jäi kripeldama.

Ta arutas asja elukaaslase ja õega, kes olid valmis väikemehe hoidmisega tegelema ja toetasid Riina mõtet minna tööle tagasi. „Mul oli valida – kas veidi tülpinud ema, kes on 24 tundi lapse kõrval, või ema, kes käib vahepeal ära – jah, küll süümepiinatundega –, kuid naaseb palju pühendunuma emana.“

Äpardused Aga veel enne kui Riina novembris

SEAL KAUGEL ALL ON MAAPIND: Riina Roosipuu poseerib fotograafile, veebruar 2013.

23

Koroonaaeg andis lotoärile hoogu Eesti Loto majandusnäitajad Loteriide müügitulu, mln € 2015 56,7 2016 56,9 2017 54,9 2018 55,5 2019 60,8 2020 77,5 2021 86,3

Tasutud maksud, mln € 2015 12,2 2016 11,1 2017 13,0 2018 12,7 2019 15,3 2020 17,0 2021 19,2

Kasum, mln € 2015 8,1 2016 7,1 2017 10,0 2018 8,0 2019 7,9 2020 12,2 2021 13,9

Välja makstud võidud, mln € 2015 24,2 2016 24,2 2017 23,0 2018 21,4 2019 24,7 2020 42,3 2021 34,4

Makstud dividendid, mln € 2015 5,6 2016 8,1 2017 7,1 2018 5,5 2019 9,0 2020 10,0 2021 13,6

Allikas: aastaaruanded

Müün unistusi OHOO! Eesti Loto majandustulemused näitavad, et pärast esimest koroonalainet 2020. aastal kasvasid kõik olulisemad tulemused. Firma teenis hüppeliselt rohkem tulu ja kasumit, riik sai rohkem dividende ning ka mängijad võitsid rekordiliselt palju.

2018 ametisse sai, juhtus midagi sarnast nagu teletornis. Tarkvaraettevõte, kes lotosüsteemi uuendas, ei saanud sellega hakkama ja andis alla. See tähendas, et uued lotomängud, uus koduleht, turvalisem ja kaasaegsem piletiostmine lükkusid edasi. Riina jaoks algas taas kõik nullist.

IBMi ja IT-alase kogemusega Riina teadis, et IT-projektid ongi keerulised ja kõike ei pea korraga saama. „Kaardistasime, mida on vaja teha, ja lõikasime uuenduste plaani viiludeks. Hakkasime kõike projekti korras tegema.

Kuna maailmas pakuvad lotoettevõtetele tarkvaralahendusi vaid kolm suurettevõtet, kelle täislahendused on Eesti mahtude jaoks liiga suured, tuli mõelda, mida saaks teha ise Eestis.

Esimeste hulgas uuendati kodulehte ja muudeti Bingo loto mängu, suurendades võiduvõimalusi, jackpot’i ja tõstes pileti hinda.

2019. aastal kutsus Riina ellu olulise uuenduse – ta seadis sisse võimaluse töötada kodust.

24

„Seni seda võimalust polnud, ainult e-kirju sai lugeda väljaspool kontorit, sest nii turvaline pidi kõik olema. Aga juba IBMis sai kodus töötada, samuti teletornis – kuidas Eesti Lotos ei saa?“ Riina eestvedamisel tehti tehnilised muudatused ja kui ootamatult tuli 2020. aasta kevadel koroona, olid Eesti Loto töötajad kodukontoris töötamiseks valmis.

Eesti Loto jaoks oli esimese koroonakevade aprill ajaloo edukaim. Kodudesse kapseldunud inimesed leidsid meelelahutuse lotomängus ja samal ajal kasvasid jackpot’id erakordselt suureks.

Riina sai karmi kogemuse inimeste koondamisega. „Kuidas teha seda inimlikult, sellest keegi ei rääkinud. Seda ka ei õpetatud.“

Kui Riinalt küsitakse, millega tegeled, on tal alati vastus valmis: „Mina müün unistusi.“ „Lotoga anname võimaluse unistada. Mõtlemine sellest, et mis ma suure võidusummaga teeksin, viib inimest edasi,“ arvab Riina.

Oma võidusumma paneks ta kusagile kasvama. „Olen pragmaatiline majandusinimene, küllap leiaksin võimaluse investeerida, vaevalt ma hakkaksin jõude elama,“ usub ta.

Vahel öeldakse: „Kui ma võidaksin suure summa, siis ma homme tööle ei läheks ja isegi ei helistaks oma ülemusele.“ Riina ise nii ei käituks. „Minul seda tunnet, et tahaks esimesel võimalusel lahkuda, küll ei ole.“ Mõni aasta tagasi võitis üks noormees 170 000 eurot ning võitu registreerides ütles: nüüd ma saan rahuliku südamega oma tööd edasi teha. Noormees töötas õpetajana. „See oli nii valus tegelikult,“ mäletab Riina seda lugu, „et õpetaja on pandud sellisesse olukorda, et tema saab siis töötada, kui teda keegi toetab.“ Ja kui Riina selle miljoni ikkagi võidaks, siis tema, kellest loodeti õpetajat, panustaks raha õpetajate aitamisse ehk õppeainete valmisprogrammide loomisse. „Praegu peab noor õpetaja alus-

tama nullist, ta saab ministeeriumist vaid aine jaoks juhised, mida peab õpetama. Aga miks pole ettevõtteid, kes pakuksid ägedat neljanda klassi matemaatika programmi?“ Näiteks on Riinal sõbranna, kes on Tallinnas eesti keele õpetaja ning andis veebi teel tunde Hiiumaa õpilastele. „Aga miks ei võikski anda parimad õpetajad oma loenguid teatud teemal veebi teel? Kohal oleks õpetaja, kes teeb kontrolltöid jne.“

Võit pole kõige tähtsam Riina eesmärk on olemasolevat platvormi uuendada, et anda mängijatele uusi võimalusi ja kasutusmugavust.

Tulekul on uus arvloterii „Jokker“.

Riina ajal on lotomängude käive kasvanud 55 protsenti. Eestis mängib lotot 440 000 inimest, mis on 40 protsenti täiskasvanud elanikkonnast ehk neist, kes on vähemalt 16 aastat vanad. Keskmiselt kulutavad eestlased lotole 64 eurot aastas. Põhjamaades kulutab inimene keskmiselt 172 eurot.

Eesti Loto töötajad võivad lotot mängida. Ent lisaloosides, kus loositakse välja näiteks auto, nad osaleda ei tohi. „Ikka mängin vahel, siin töötamine ju soodustab seda. Õnnele peab võimaluse andma,“ naerab Riina, kuid see pole tegelikult nali: hasartmängufirmas töötamine suurendab sõltuvusprobleemide riski.

Lotot peetakse siiski väikese sõltuvusriskiga mänguks, sest pole mõtet osta hasartselt pileteid juurde, kui loosimine pole veel toimunud.

Riina sooviks veidi paradigma muutust – et mängijad lisaks võidu ootusele mõtleksid ka loto kaudu ühiskonna toetamise peale. „Ajalooliselt sai loto alguse nii, et kui mõnes linnas oli vaja uut silda või mõnda muud ehitist, siis koguti loterii abil raha. See oli nagu vabatahtlik maks – toetasid midagi suurt, samas sul oli ka võimalus võita.“ Igalt Eestis müüdud lotopiletilt kantakse 18 protsenti otse riigieelarvesse. Sealt edasi jagatakse raha kultuuri, sotsiaalhoolekande, spordi ja muude valdkondade toetuseks. Aga ehk võiks inimene ise valida, mida toetab tema piletiost? „See aitaks sellele mõtteviisile kaasa. Kui ostetud pilet ei võida, siis on hea tunne, et toe26

SPORTLIK HOBI: Riina Roosipuule meeldib tennist mängida.

tasin endale meelepärast asutust.“ Riina meelest oleks seda ka lihtsam turundada.

Uuringud on näidanud, et inimesed mõtlevad siiski eeskätt võidule või võtavad lotot lihtsalt meelelahutusena – vaid 10 protsenti lotomängijatest mõtleb, kuhu läheb nende raha.

Igast olukorrast on väljapääs Kui juhi ametis on midagi vastumeelset, siis on see inimeste lahti laskmine. Riina ei ole kunagi kedagi töölt vabastanud emotsiooni pealt. „Et vihastan ja lasen lahti? Ei, sellist asja pole kunagi olnud. Ma tahan inimese töölt vabastamise läbi kaaluda, et kas see tundub vajalik ainult mulle või teistele ka. Kui inimene ei saa hakkama või koostöö ei toimi, annan talle kõigepealt võimaluse ennast arendada või muudame ta

tööülesandeid. Samas ütleb palju ka sisetunne – kui sa näed, et oled kellegi peale juba liiga palju ressurssi kulutanud, aga sealt ei tule vajalikku tulemust, siis tuleb usaldada sisetunnet ja inimene ikkagi lahti lasta. See on ettevõtte ja ka inimese jaoks õigem.“ Tema arust on juhi ülesanne teha inimesele lahkumise põhjus arusaadavaks. Ja lahkumine väärikaks. „Ma elan neid asju üle, jaa, inimestega seonduvat võtan ma alati isiklikult, et äkki ma polnud piisavalt hea juht.

Eks neid olukordi on olnud palju, kus ise põed, aga vanuse ja kogemuse pealt õpid distantseeruma. Projektid, mis ei liigu piisavalt kiiresti või ei õnnestugi, ajavad loomulikult närvi.

Aga nagu Eesti Loto endine nõukogu esimees Rain Laane armastas rõhutada: see on kõigest töö. Ja selles on tal õigus – ükskõik kui halvasti läheb tööl, kõige tähtsam on, et perel ja kodus on hästi ning tervis korras. Maailmas on palju asju ju hästi. Ma ei pea end maapõhja taguma, küll saame välja. Olen õppinud üle olema.

Jah, pole rahul, aga läheme edasi!“ Riina ei kasuta kordagi sõna „mina“, vaid ikka „meie“. Ta rõhutab, et oluline on ikka meeskonnatöö. „Ma ei taha olla jumal taevas,“ ütleb Riina, kes pole kunagi olnud karjäärihimuline, sihtides, hambad ristis, vaid kõrgeid ametikohti. Vastupidi. „Olen tihti pidanud endalt küsima, kuidas see juhtus, et ma siin olen. Näiteks sattusin Teletorni? Et see pakkumine tuli just siis, kui olin sellele mõttele avatud... Asjad liiguvad universumis ringi,“ mõtiskleb Riina. Samas on vajalik julgus, et headest võimalustest kinni haarata.

Näiteks suunas Valdo Randpere IBMi algusaastatel Riina tennise juurde. Ja kuigi Riina nime leiab ka suusamaratonide protokollidest, on just tennis jäänud talle peamiseks hobiks. „Minu jaoks pole see ainult sport, vaid ka lõõgastus. Ja see on ka tahtejõu ala,“ usub Riina.

Just tenniseklubi nooruslikud kaaslased on need, kes ei lase oktoobris 50 aasta juubelit pidaval Riinal vananemisele mõelda: „Ma ei põe! Mu ümber on nii palju ägedaid naisi, kes on minust vanemad.“

teated elust

Foto Ilmar Saabas

Sel sügisel tõmbab Eesti suurärimehi tervishoiusektor. Apteegi- ja meedia­ ärist tuntud Margus Linnamäe teatas, et soetab 70 protsenti kiiresti kasva­ vast erameditsiiniettevõttest Confido. „Minu omanikeringi astumine loob võimaluse tänastele ambitsioonika­ tele plaanidele hoogu juurde anda,“ kuulutas Linnamäe.

Väikeosanikena jät­ kavad Tarmo ­Laanetu (20 protsenti) ja Kadi Lambot (10 protsenti).

DIILIDE MEES: Linnamäed on varem­ Tarmo Laanetu. gi peetud Confidoga seotuks, mistõttu ei olnud see tehing väga suur sürpriis.

Küll aga suutis avalikkust üllatada pelletitööstur Raul Kirjanen, kes ostab koos Tarmo Laanetuga Saksamaa suurelt meditsiinikontsernilt hemodia­ lüüsi kliinikud, mida opereerib firma Fresenius Medical Care Estonia.

Juunis müüsid Laanetu ja rootsla­ ne Oskar Tomas Svensson Südame­ apteegi frantsiisiettevõtte firma tegevjuhile Risto Laurile.

Riik sai laenu kallimalt kui koduostjad Eesti riik teatas oktoobri alguses, et laenab miljard eurot kümneks aastaks intressimääraga 4 protsenti aastas. Peaminister Kaja Kallase ­nimetas võlakirjade nii kõrget intressi­ määra halvaks üllatuseks.

Kaks aastat tagasi emiteeritud 1,5 miljardi euro eest tuli maksta intressimäära 0,125 protsenti.

Eesti riigi riskiaste on seega oluliselt kasvanud, kuigi laenajatest puudust ei olnud, aga mingit erilist tuhinat samuti mitte. Rahandus­ ministeerium teatas, et võlakirju soovis märkida 93 rahvusvahelist investorit enam kui 1,8 miljardi euro eest.

Samal ajal näitab Eesti Panga statistika, et Eestis augustis antud

Foto Tiit Blaat

Eesti edukad investeerivad tervishoidu

EBAMEELDIVALT ÜLLATUNUD: Kaja Kallas.

tagatisega kodulaenude keskmine intressimäär oli kuni 10 aasta pikkuste laenude puhul 2,99 protsenti ja 10–20 aasta pikkuste laenude puhul 2,7 protsenti.

Rahandusminister Keit Pentus-­ Rosimannuse sõnul kulub nelja ­aasta pärast riigil intressidele ligi­ kaudu 200 miljonit eurot aastas.

Miljardäridele kuulus vara ligi 12 triljoni dollari eest Mullu omas vähemalt miljardi dollari suurust vara 3311 inimest. Neist omakorda 20 rikkamat omas igaüks vara vähemalt 50 miljardi dollari ulatuses.

Kõige enam miljardäre elas Ameerika Ühendriikides (975). Seal asub ka n ­ ende kõige popim kodulinn New York, kus elas 138 miljardäri.

Metallmööbli valmistamine aastast 2007

Hotellimööbel · Koolimööbel · Kodumööbel · Välimööbel · Tööstusmööbel

www.avolux.ee | avolux@avolux.ee

meditsiin Fotod Vallo Kruuser

PUNANE KULD: Vereproovide konkurentidest kiirem ja täpsem analüüsimine andis SYNLABi eelkäijale vabas Eestis kiire stardi.

Verine äri.

SYNLABi edulugu

Hiiu haigla seitsme töötajaga laborist kasvas välja edukas ettevõte, mis 25 aastat hiljem aitas Eestil koroonaviiruse pandeemias nina vee peal hoida.

G RE E T E LE HE P UU

P

appkarp keeratakse kummuli, sealt pudeneb hunnik sõrmesuuruseid klaasist torukesi, sinised korgid peal ja rammus tumepunane veri sees. Katsutid kukuvad liinile, mis nügib nad tasase vurina ja katkematu liikumise saatel üksteise järele jadasse. Piiks! Juba teab masin, kelle veri see on. Piiks!

Nüüd on torukesed end püsti ajanud ja sõidavad hanereas suurde masinasse. Verd loksutatakse pisikeses tsentrifuugitrumlis. Jälle sõidavad totsikud ühtlase voona edasi.

Metallist käpake haarab tuubil korgist ja lööb selle pealt, järgmine masin teeb analüüsi. Juba teab arvuti,

32

milline on veresuhkrutase või kas on olemas haigustekitaja.

Niimoodi töötab SYNLABi labor.

Kusagil Eestis istub samal ajal keegi kehva enesetundega kodus ja ootab ärevalt oma saatust.

2020. aastal püsis terve maailm selliste laborite najal. Ka Eesti.

Ennekõike vereproovide analüüsimisele keskendunud SYNLABi labor pidi end äkki ümber korraldama, et analüüsida täiesti uut haigust.

Terved tehased seisati, kui doktor Paul Naaberi allkirjaga otsusest selgus, et kollektiiv põdes koroonat.

SYNLABilt ootas infot ka valitsus, kes oli kimbatuses, kas rakendada karmimaid liikumispiiranguid.

PÕNEV AEG: Rainar Aamisepp on juhtinud SYNLABI üle kümne aasta. Koroonakriis tõi hullumeelsed töötunnid, aga ka enne­ olematu võimaluse firma arenguks.

„See oli mobilisatsioon,“ mee­ nutab personalijuht Kaire Kongo.

Valitsuse liikmed helistasid SYNLAB Eesti juhile Rainar ­Aamisepale märtsis 2020 mitu korda päevas. Kas jõuate päevas teha 100 proovi? Aga 500? Kuidas oleks 2000? Kui palju maksimaal­ selt? Kas saate riigile appi tulla?

Aamisepal polnud aimugi, mis SYNLABi, Eestit, tervet maailma ees ootab. „Põnev aeg oli!“ meenutab ta kahe ja poole aasta tagust aega, kuigi seda võiks võrrelda ka lahingu üle elamisega.

Kõik algas punasest raamatust Kui te oleks sisse astunud SYNLABi eellase, aktsiaselts HTI laborisse Tal­ linna Hiiu onkoloogiahaigla esimesel korrusel aastal 1995, avanenuks teile märgatavalt teistsugune vaatepilt. Ei mingeid liine, mis tuube ühest ma­ sinast sujuvalt teise jooksutavad, ei mingeid steriilselt valgeid seinu ja eriliselt filtreeritud õhku.

Eesti esimene eralabor asus tume­ roheliste seinte vahel ning pandi püsti sellega, mis olemas oli. Mõni haigla sai endale lubada juba analü­ saatoreid: masinaid, mis ise analüüsi ära teevad. Aga vaesemates laborites käis kõik käsitsi.

Veretuubide korgid eemaldas ­laborant, tsentrifuugida aitas ­masin, aga analüüsi tegi veresegule taas ­laboritöötaja.

Ja tulemused? Need pani labo­ rant kirja suurde, entsüklopeedia mõõtu raamatusse. Tihedalt käsitsi täis kirjutatud lehtedelt sai lugeda, mis analüüs, mis tulemusega ja kellele tehti. Hiiu labori raama­ tul olid punased kaaned.

Tartust Tallinna kolinud bio­ keemik Jüri Laasik oli aasta va­ rem püsti pannud (teadaolevalt) Eesti esimese automaatse süsteemi

ÕPETAS HEADUST: „Kriis õpetas, et tuleb enda vastu kenam olla, mitte üle töötada, kuni läbi põled,” ütleb personalijuht Kaire Kongo.

NAGU KOSMOSELAEVAS: 1990ndatel oli laborantidel kõvasti käsitööd, nüüd tuleb jälgida, et masinad õigesti töötaks.

Tartu endokrinoloogia haigla labo­ ris. Tema õnneks oli haiglal nupukas IT-mees, niisiis ühendati analüsaa­ tor ja arvuti!

Tallinnas sellist luksust polnud.

Seevastu oli visioon ja äriplaan. Mil­ leks hoida väärtuslikku laborantide ja arstide ajupotentsiaali ­totsikute ümber­tõstmise ja bürokraatia küt­ kes? Laasiku labor – haiglajuht ­Jaanus Pikani kaasaelamisel ja labo­ ritooteid müüva ettevõtja algatusel – pidi saama automatiseerimise kau­ du kõige efektiivsemaks kogu Eestis.

Aktsiaselts HTI asutati märtsis 1995. Sel oli seitse töötajat ja neli klienti (kellest suurim onkoloogia­ haigla ise). Jõudumööda asuti labo­ VAADE TULEVIKKU: Jüri Laasik hakkas esimest eralaborit tasapisi, aga kindlakäeliselt moodsa tehnikaga täitma.

Valitsuse liikmed helistasid SYNLAB Eesti juhile Rainar Aamisepale märtsis 2020 mitu korda päevas.

rit uuendama. Esimesed „uued“ ana­ lüsaatorid hangiti Rootsist, sealsete haiglate ülejäägist. Sellega vabastati laborandid hulgast käsitööst. Aga tu­ lemusi märgiti ikka suurde punases­ se raamatusse. „Sekretär kirjutas päev otsa, nii et sõrmed tagurpidi,“ meenutab Laasik.

Nii see jääda ei saanud.

Esimese arvutiprogrammi, mil­ lesse analüüside vastuseid s­ isestada ja neid välja printida, hankis Laasik Rakvere haiglast. Selle oli kirjutanud laborijuhi mees. Kuni valmis HTI enda programm, ajas see asja ära. „Minu esimene ülesanne tööle tul­ les oli vaadata, mitu kaablit k­ oristaja arvutite tagant ära on tõmmanud,“ muheleb Laasik. Täna fantaseerib ta juba võimaluse üle, kuidas arvuti suudaks ise vajalikke analüüse mää­ rata ja õige diagnoosini jõuda.

Suured haiglad ei olnud HTI kas­ vu üle üleliia rõõmsad. Kui seni pidid perearstid ise oma patsientide proo­ vid haiglasse saatma, siis HTI auto­ juht tõi proovid praksisest laborisse.

Muidugi vahetasid perearstid teenu­ sepakkujat. HTI küsis ka vähem raha.

Ainult poole aastaga kasvas kliendi­ baas neljalt kahekümneni Kord kuulis Laasik tuttavalt pere­ arstilt Türi kandist, kuidas tema pat­ siendid proove annavad. Esmalt sõi­ dab „mammi“ kaheksa kilo­meetrit rattaga perearstikeskusse, et võtta ­arstilt paberil saatekiri. Siis sõidab ta bussiga 25 km kaugusele Rapla haig­ 33

Ülikooli keldrist meditsiini-iduks PCR-test ehk polümeraasiahela reakt­ sioon sündis California kuldsel ranni­ kul. Biokeemik Kary Mullis on mee­ nutanud, et sõitis parasjagu oma suvi­ lasse, kui teda tabas heureka-hetk. Ta taipas, kuidas luua meetod, mis aitaks leida ja sünteesida konkreetseid DNA lõike lõpmatul hulgal.

Sellest autosõidust sai alguse va­ hend, mis on nüüdseks iga DNAd uuriva teadlase põhilises tööriista­ komplektis.

Mullise idee sähvatas aastal 1983.

Kümme aastat (ja palju töötunde te­ malt ja ta kolleegidelt) hiljem pärjati ta selle eest Nobeli auhinnaga.

2020. aastal sai PCR-testist riikide ja kogu maailma töökorras h ­ oidmise võti. Just PCR-testiga tuvastatakse esialgu koroonaviirust.

Mullise leiutatud tööriista ­asusid kohe kasutama paljud teadlased üle maailma, teiste seas biomeditsiini­ teadlane Mart Ustav Eestist. Ustav asutas koos kolme kolleegiga mole­ kulaardiagnostika ettevõtte Quattro­ med, mis hakkas pakkuma just sel meetodil arendatud testimist konk­ reetsetele haigustele.

Quattromedilt ostis teenust ­sisse ka HTI. „Quattromedi võib küll n ­ imetada keldrist alguse saanud ettevõtteks,“ muigab tervishoiuettevõtja Erki ­Mölder. Ülikooli labori keldris l­ eidus paar vaba ruumi ja teadlased lubati sinna katsetama.

1999. aastal ei teatud veel Eestis iduettevõtluse ­põhimõttest midagi, 34

l sr

s oo

/Õ

h t u l e ht

Ma

VILJAKAS AEG: Ettevõtja ja kunagine Quattromedi juht Erki Mölder igatseb tagasi aegu, kui julgeti katsetada uusi ideid ning haiglate juhid andsid selleks ruumi.

Ka otseses mõttes.

Foto Teet

lasse proovi andma, et kohe ­tagasi sõi­ ta. Õhtul väntab uuesti rattaga koju.

Kui Laasik pakkus taksoteenust otse arstikabineti ja labori vahele, ei usku­ nud maakonnatohtrid esialgu õnne.

Peagi tegi Laasik arstidele labori­ teatmikke, kus kirjeldati analüüse, ja infopäevi, kus räägiti meditsiinituru arengutest. „Laasik oli perearstkonna koolita­ misel teerajaja,“ kiidab Aami­sepp, kes samuti karjääri HTI labori tumerohe­ liste seinte vahelt alustas.

Mõne aasta pärast kolis HTI Hiiult Mustamäele nn Skype’i majja, avas mitu maakondlikku laborit ja nautis kenakest kasvu. Aga juba oli talle siginenud konkurente.

„Reisitõendi tekkimise ajal süüdistati meie töötajaid positiivse proovi tõttu reisi ära rikkumises.

Testipunktides filmiti töötajaid, sülitati nende peale.“ Katrin Kongo

aga katsetamisjulgus ja usk õnnes­t umisse oli Quatt­ romedil kasinatest tingimus­ test hoolimata täpselt nagu paljudel „idudel“ praegu.

Mölder juhtis Quattro­ medi 13 aastat.

Kui HTI panustas kiiru­ sesse ja efektiivsusesse, siis Quattromedi trump oli teadus­ arendus. „Meil oli üksjagu õnne õ ­ igel hetkel leida meeskond, kellega tões­ tada uue tehnoloogia kasulikkus ja siis see sobivasse ärimudelisse pak­ kida,“ räägib Mölder. Just viimane samm on kõige keerulisem, mistõttu ei pääse teaduslikult hiilgavad ideed sageli laborist kaugemale.

Minekut, mis oli toona, Mölder enam ei näe. Eesti haigla- ja haige­ kassasüsteem on tema hinnangul niivõrd tsementeeritud, et uuendus­ likkus pole kasumlikkusega seotud ja inno­vatsioon puudub. Täna enam haigla keldris Quattromedi-sugu­ seid ettevõtteid ei sünniks – nõud­ lust „hullude“ teadlaste uute mee­ todite katsetamisele kliinilises maa­ ilmas napib. „Üks väga tunnustatud haiglajuht sõnas toona, et kogu austuse juures teadlaste vastu ei usu nad meie labo­ ri edusse, kuna haiglatel juba kõik va­ jalik endal olemas,“ mui­gab Mölder.

Enamik kliinikuid siiski tervitas uut ettevõtmist. Neist saidki firma peamised kliendid.

Foto Pille-Riin Pregel

SIIA TEEME LINNA: Mart Ustavil oli juba 2000ndate alguses soov rajada Eestisse ravimitööstus. Esialgu aga alustati PCR-testidega.

Koroonakriis tõi Synlabile võimsa kasvu 104,5

500

Kasum

450

miljonit eurot

400

2021

2018

2019

27,5

2017

2020

2021

ALLIKAD: Krediidiinfo, aasta­aruanded

Haigla, mille juht asjasse skeptiliselt suhtus, sai Quattromedi kliendiks viimase haiglana Eestis.

Katsutid ühte kappi 2006. aastal pani HTI suuromanik firma müüki. HTI oli kasvanud suureks ja hakkas muutuma suuromanikule takistuseks konkurentidele tehnika müümisel. Kosilane leiti Soomest.

Viimasel hetkel tegid põhjanaabrid proovi hinnas läbi rääkida, kuid see ei õnnestunud.

Quattromed oli samal ajal kasvanud mitmekümnemiljonilise käibega ettevõtteks. „Soomlased lõid viimasel hetkel põnnama ja meil õnnestus juhust tabada,“ meenutab Mölder. Nii panidki HTI ja Quattromed katsutid ühte kappi.

Kuigi kaks firmat täiendasid teine­teist, oli nende ühte sulatamine küllaltki keeruline. „Ettevõtte kasvu kaudu jõudsime mõistmiseni, miks suured ettevõtted ei suuda innovatsiooni teha, vaid ostavad seda sisse,“ ütleb Mölder. Kui ärimudel on viimseni kliendi teenindamiseks ära timmitud, on ettevõtte kultuur paigas just selle teenuse hoidmiseks. Esialgu kuluski ühises ettevõttes põhiaur olemasolevate klientide teenindamisele.

Arendusprojektide jaoks – mis oli Quattromedi tugevus – oli vaja teistsugust õhkkonda. „Juhtkond peab neist riskidest aru saama ja protsesse toetama,“ leiab Mölder. Seda tehtigi.

Väga võimalik, et teadus­fookuse

säilitamine sai aastaid hiljem koroona­kriisi ajal SYNLABi eeliseks. „Toonane ühinenud ettevõte oleks suutnud ka koroonatestimisega hakkama saada,“ oletab Aamisepp.

Kui kaks firmat ühinesid, oli Aamisepp mõnda aega elanud ja töötanud Soomes. Ta kutsuti tagasi Eestisse. Koduturg oli Quattromed HTI-le kitsaks jäänud, Aamisepal oli kogemust ja kontakte, kuidas Soome turule trügida.

2013. aastal, pärast pikka tõestamist Soome terviseametile („­Mulle tundub, et ettekirjutusi tehes oldi meie suhtes eriti ranged,“ muigab Aami­s epp) alustatakse koostööd sealsete kliinikutega. „Pidime tõestama, et käime kahel jalal, artikuleerime verbaalselt.

Soomlased olid Eestit harjunud nägema teistes rollides, mitte arenenud valdkonnas,“ meenutab Aamisepp paradigma murdmist.

Kui siis esimesed proovid 13. aprilli öösel laevalt Tallinna l­ aborisse jõudsid, olid Aamisepp ja teine juhatuse liige, kliiniline juht Kaido ­B eljajev ise laboris kohal. Tehtud arenguhüpe tundus uskumatu.

Koroonamobilisatsioon 2020. aasta veebruari alguses oli Hiina Wuhani linna juba lukku ­pannud.

Vabariigi aastapäevaks oli ka SYNLABil uue viiruse testimise metoodika paigas. Ettenägelikkus kulus ­vägagi ära. „Kas tulete riigile appi? Kui palju suudate?“ uuris valitsus peagi Aami-

300 250 200 218 150

31.3.17 30.6.17 30.9.17 31.12.17 31.3.18 30.6.18 30.9.18 31.12.18 31.3.19 30.6.19 30.9.19 31.12.19 31.3.20 30.6.20 30.9.20 31.12.20 31.3.21 30.6.21 30.9.21 31.12.21 31.3.22 30.6.22

2020

4,3

2019

2,9

2018

1,1

22,2

2017

451

350

27,0

18,5

73,6

miljonit eurot

543

550

38,2

Müügitulu

Töötajate arv

sepalt. Temal polnud aimugi, pilk tulevikku puudus.

Aga teist varianti ei olnud: muidugi tuleme appi! Peaaegu jooksu pealt pandi koos Medicumiga kokku hankepakkumine ja asuti leiutama. „Ühel päeval vaatad telekast drive in-testimist – kui jabur! Järgmisel nädalal avad ise samasuguse,“ meenutab Aamisepp.

Uhketest liinidest ei olnud laboris uue metoodika kasutuselevõtmisel esialgu palju kasu – asja paika loksumiseni oli vaja teha palju käsitsi­tööd.

Isegi turundusosakonna meditsiinitaustaga inimesed läksid ­laborisse appi. Üle Eesti sõitsid töötajad Tallinna. Nad majutati turistidest tühjaks jäänud hotellidesse. Vabatahtlikud ja tööta jäänud inimesed pakkusid end infotelefonile nõustajateks. Rally Esto­nia tiimi liikmed tulid appi proove laborisse vedama.

Esimene pool aastat pabistati testimise täpsuse pärast. „Kriitikat oli palju, võtsime alguses kõike südamesse,“ sõnab Aamisepp. Vaid ühe korra läks 10 positiivset ja negatiivset proovi omavahel vahetusse. Sellest anti kohe avalikult teada. Meditsiinis vigu vaiba alla pühkida ei saa.

Kurnatuse piiril Pinged kasvasid ka ühiskonnas.

Inime­sed tüdinesid piirangutest ja üldisest jamast.

Lisaks vandenõu­teoreetikutele saatsid ka tavalised inimesed nördi35

Foto Vallo Kruuser

musest SYNLABile hulgaliselt kaebe­ kirju. „Reisitõendi tekkimise ajal süüdistati meie töötajaid p ­ ositiivse proovi tõttu reisi ära rikkumises.

Testi­punktides filmiti töötajaid, süli­ tati nende peale.“ „Sellisteks olukordadeks ei saa­ gi valmis olla,“ ütleb Kongo, „saame vaid inimestega rääkida ja kinnitada neile nende töö olulisust.“ Oli laborante, kes töötasid 80 tun­ di nädalas, sest tipphetkel tuli päevas analüüsida ligi 20 000 proovi.

SYNLABi juhtkond sai esimese päris puhkuse alles 2022. aasta su­ vel. „Missioonitunde pealt on kõik võimalik. Tundsime, et oleme ühis­ konnas väga väärtustatud ja ­hoitud,“ meenutavad Aamisepp ja Kongo.

Ilmselt mõned töötajad lahkusid liig­ se stressi pärast.

Eesti SYNLABi töötajatest moodus­ tus ka nõustamistiim, mis aitas mujal Euroopas laboritööd ümber korralda­ da. Eesti oli kui katsepolügoon.

Nagu veel sellest kõigest vähe oleks: 2021. aastal küsis abi S ­ oome sõsarettevõte. Mingit ­ratsionaalset kaalutlust, miks töötajatele ­Soome testidega topeltkoormus seada, Aami­sepp anda ei oska – see oli kõik solidaarsus ja missioonitunne.

Soomest toodi analüüse ­Eestisse testimiseks. Aga koroona ohustas seda ärimudelit. „Kui tekkis võima­ lus, et Tallinki laevad seisma jäävad, pidasime nõu Paavo Nõgenega, aga ka kiirkaatrite omanikega.“ Laevu siiski seisma ei pandud ja proovid saabusid Soomest Eestisse mitu kor­ da päevas. Risk oli asja väärt: sõsar­

KASVAB VEEL: Vere- jm proovidele lisaks asub SYNLAB arendama geneetika kasutamist diagnoosimisel ja arstimisel.

firma sõlmis Soome riigiga mahuka lepingu.

Uus normaalsus Kaks aastat hiljem võivad SYNLABi töötajad juba kõik samast trepist tööl käia, koos lõunat süüa. Testimine toi­ mub vaid kord nädalas (ja sellest ei pääse ka juhtkond; kusjuures kollet majas olnud polegi) ning suvepuhku­ sed mahuvad töögraafikusse. „Kõike „rauda“, mida kriisis ostsime, me ära enam ei kasuta. Küll aga hoiame väga karastunud töötajaid. See on harulda­ ne kogemuste pagas,“ ütleb Aamisepp.

Kui Erki Mölder mullu S ­ YNLABi koroonatesti läks tegema, silmas

ta seintele kleebitud, l­ aborantidele mõeldud juhiseid. „Paberite jalused olid täpselt sellised, nagu ma 2005. aastal oma väikeste kätega tegin! ­Ainult logod on vahetunud.“ Jüri Laasik on jõudnud ringiga ta­ gasi SYNLABi. Ta nõustab laboriarsti­ na Maarjamäel asuvas kodukontoris kliente telefoni teel. Vahepeal töötas ta tüvirakkudega tegelevas ette­võttes.

See on ala, milles nähakse (ja näeb ka Laasik) meditsiini suurt arengu­ võimalust ning järgmist läbimur­ ret. „Aga laboratoorne diagnostika ei kao kuhugi. Alternatiive pole. Vere- ja kakaproove tuleb tulevikus ikka ­edasi anda.“

Foto © SYNLAB

Osa Saksa hiidfirmast Synlab Eestit omab Saksa suurfirma Synlab International, mille peakorter asub Münchenis.

1998. aastal Augsburgis asutatud Synlabist sai pärast Prantsuse Labcoga ühinemist Euroopa suurim labori­firma, mis teeb analüüse inimestega seotud meditsiini tarbeks.

Firma tegutseb 36 riigis 4 maailmajaos ning teeb aastas üle 600 miljoni analüüsi.

36

Quattromed jagunes 14 aastat tagasi. Biotehnoloogia osast sündis näiteks praegune Icosagen. Diagnostika ehk analüüside tegemise pool müüdi aga investoritele. 74 protsenti ettevõttest ostis erakapitali firma Baltcap, mida veab Peeter Saks.

Viis aastat hiljem müüs Saks ettevõtte edasi Synlabile. Selleks ajaks oli firmas juba 200 töötajat ja see tegi üle 5 miljoni testi aastas.

perefirma Fotod Vallo Kruuser, erakogu

Eesti

kempsukuningad Miljonipeldikujõugu nad hävitasid. Sitahinnasõjast väljusid juba kuningatena. Nüüd astub perekond Ilves troonilt, peseb käed seebiga puhtaks ja vaatab, mida teha oma elutöö Kemmerlingi müügist teenitavate miljonitega.

MATTH IAS K A LE V

K

ord puutus Külli (44) ja Tõnis Ilvese (52) noor sugulane kokku toret­ semisega, mida ei saa­ nud pere keskis maini­ mata jätta: ühel rikkuril olevat kodus kolm vetsu. „Mis kuradi kolm?“ ei varjanud poisi tagasihoidliku mõõdupuu pu­ hul oma imestust Tõnis. „Mul on kolm tuhat vetsu!“ See oli paari aasta eest. Kui Eks­ press perekond Ilvesega maha istub, elatakse teadmises, et peagi ollakse 3000 kempsu võrra vaesemad. Sel­ lest, et läbi läheks tehing, kus Sak­ samaa suurettevõte Toi Toi & Dixi Group ostab ära nende elutöö, Ees­ ti vetsuäri lipulaeva Kemmerlingi, on septembri keskpaigaks puudu üksnes konkurentsiameti heakskiit.

Kemmerling pole mingi Wise, mida keskmine eestlane iial kasuta­ nud pole ega hakkagi kasutama. Ega Pipedrive, mille täpsest tegevusalast ei saada arugi. Kemmerlingiga on lä­ hedane ja emotsionaalne suhe igal eestlasel.

Kemmerlingi vajatakse elu meel­ dejäävamatel päevadel. Olgu need siis laulupeod, Rammsteini kontser­ did, mõni välipulm, kas või Õllesum­ mer.

Kemmerlingi usaldatakse pii­ savalt, et seal püksid maha võtta ja teha ära oma toimingutest kõige in­ tiimsemad.

38

Ja kui Kemmerlingi pole, on jama majas.

Seega on ilmselge, et Kemmer­ lingi lugu vajab rääkimist. Nüüd, kus perekond Ilvese teekond selle firma eesotsas jõuab lõpusirgele, on selleks paras aeg.

Müügimehest ärikaks Kempsuäri seeme pandi mulda Tartu lähedal järve kaldal, maalilisel kup­ pelmaastikul, keset kaski ja kuus­ ki. Tõrva poiss Tõnis ja Tallinna tüd­ ruk Külli soetasid sinna pere loomi­ seks mitte just ideaalselt sobiva, kuid imekaunis asukohas paikneva Vella­ vere puhkekeskuse.

Keskus maksis 950 000 krooni.

Raha neil polnud. Aasta oli siis 2001.

Külli: „Läksime panka, valetasime ja vassisime, et meil on raha. Nad us­ kusid ja andsid meile laenu. Hakkasi­ me seda laenu pusima ka, aga jäime kohe raskustesse.“ Tõnis: „Ma töötasin sel ajal Tallin­ nas, ühes vene firmas.“ Külli: „Aga siis tulid meil lapsed.

Otsustasime, et Tõnisel on vaja Tar­ tusse tulla. Saatsin ta CV Evergree­ ni, mis tegeles välikäimlate rendiga, peamiselt Lõuna-Eestis. Tõnn läks müügimeheks sinna.“ Tõnis: „Tol ajal oli Eesti vetsu­ äris kaks tegijat: Evergreen ja Coltel­ li. Kuna ma seda Evergreeni elu sain kiiresti tundma ja ka Coltelli omade­ ga suhtlesin, siis vaatasin, et Ever­

NENDE FIRMA TEENUSEID ON KASUTANUD PEAAEGU IGA EESTLANE: Kemmerlingi loojad Külli ja Tõnis Ilves.

Need vetsud pole maailma ilusaimad, küll aga näitavad need kemmerguäri tulevikku. Üha enam soovivad kliendid, et ka ajutistes vetsudes oleks vesi sees.

39

Kemmerguäri õitseng Kemmerlingi majandusnäitajad, eurodes müügitulu 2019 3 044 689 2020 2 906 855 2021 3 730 354 kasum 2019 2020 2021

747 682 581 265 889 625

omakapital 2019 2 165 444 2020 2 746 709 2021 3 626 333 töötajate arv 2019 2020 2021

35 32 40 Allikas: Krediidiinfo

green on liiga loll, kellelegi hinda alla ei lase. Coltelli aga enda arust kole tark: räpakas, aga hindu polegi.

Sain vist kuu olla Evergreenis, siis mõtlesin: „Davai, nüüd on äriplaan olemas, maja müüki ja tuld!“ Uskusin, et mahun täpselt sinna konkurentide vahe peale. Teen ühest odavamalt ja teisest paremini. Katseaja lõpus tulin Evergreenist ära.“ Külli: „Siis oli kinnisvarabuum.

Neli aastat pärast ostu saime maja maha müüdud rohkem kui topelthinnaga. 2005. aasta suve algul müüsime. Tartus notariaegu polnud, nii et 31. augustil läksime neljakesi – mina, Tõnis, meie kaheksakuune tütar turvahällis ja minu ülemus Jüri – Otepääle. Jüri tuli alguses äripartneriks, kuid kahjuks suri ta 2009. aastal.

Selles seltskonnas asutasimegi ettevõtte. Ma töötasin tol ajal Maaülikoolis juristina. Ütlesin, et mina kemmerguäris kaasa lööma ei hakka, aitan natuke käima tõmmata. Aga eks ajutised asjad on ikka kõige pikemad.“ 40

OMA POTIL: Seda, et oma kemps on kõige kallim, mõistis Tõnis Ilves, kui kohale jõudsid esimesed Kemmerlingile tellitud vetsud. „Esimesi vetse kliendile andes ikka kallistasime ja musitasime neid.”

„Kõige ilusamad ja ägedamad vetsud maailmas“ Uue firma tegevusalaks number üks sai „mobiilsete sanitaarlahenduste rentimis- ja puhastusteenused“. Nimeks pandi Kemmerling. Nimi tuli sõnast „kemmerg“.

Tõnis: „Esimesed käimlad pidid tulema novembri lõpus. Valisime välja, „Five Peaks“, USA toodang, kõige ilusamad ja ägedamad vetsud maailmas!“ K: „Vähemalt meie silmale!“ T: „Saime rentida Maaülikooli lähedale garaaži. Seal hakkasime neid peldikuid sõpradega kokku panema.

Mäletan, et detsembri alguseks olin omadega juba väga rahul. Fir-

manimi on super, vetsud saabuvad, nende disain on ilus, autod ka kohe kohal. Mõtlesin, et kus ma nüüd alles hakkan panema. Läksin selle mõttega õndsalt magama. Külts läheb tavaliselt veidi hiljem. Üks hetk karjatas alt korruselt: „Toi Toi (Saksamaa sanitaarseadmete tootmise, müügi ja rendi ettevõte) tuleb Eestisse!“ K: „Ja siis oligi kohe johhaidii!“

Võitlus turu pärast Kuigi kenasti läks ka Evergreenil ning üha enam üritas turule trügida Toi Toi, valitses 2006. aastal Eesti välikäimlate turgu Coltelli.

Coltelli paigutas Tallinna Eesti kempsuäri tuntuima maamärgi,

mis ristiti miljonipeldikuks ja kujunes omal ajal raiskamise sümboliks.

Tööd jagus teistelegi. Uustulnukal Kemmerlingil õnnestus skoorida esimene jackpot, kui Tallinna tuli esinema Metallica.

Tõnis: „See oli Peeter Rebase FBI esimene suur kontsert. Nad ei teadnud ise ka, kui palju vetse vaja läheb.

Küsisid, mis meil on, võtsid kõik ära.

Mingi hetk hakkas aga tulema juttu, et vetse on juurde ja juurde vaja. Selgus, et Metallica poolt oli ette antud, et vaja 500 vetsu, meil oli sel ajal ainult 200. Ma ei öelnud kunagi ei. Ütlesin: ikka saab! 150–200 vetsu rentisime isegi Lätist juurde.“ Külli: „Kõik meie sõbrad lõid Metallical kaasa. Me olime sel ajal ikka väga rumalad veel. Kui kontsert läbi, oli vaja invakäimla platsi pealt ära viia...“ Tõnis: „See oli nii, et sõbrad läksid kahekesi, koos hooldeautoga järele ühele vetsule. Tulid tagasi ja kirusid, et seda ikka andis sinna auto peale sikutada, nii paksult oli sitta täis. Ma küsisin, et miks te siis seda tühjaks ei tõmmanud, teil oli ju fekaaliauto kaasas. Oleks saanud 100 kilo kergemaks. Aga vot ei osanud nad selle peale mõelda.“

Aasta, mida ei unusta Kemmerlingi teekond plastpotilt kuldtroonile on tihti üks kaelani sitas sumpamine olnud.

Elus püsimiseks võtsid Ilvesed laenu nii Külli vanemate kinnisvara tagatisel kui otse sugulastelt.

Ajaloo pööraseimaks võib aga pidada 2007. aastat. Juba ainuüksi ühel selle aasta külmal veebruaripäeval toimunu viis Tõnise noorusliku jume.

Külli: „Tõnis võrdles seda päeva ema surmaga.“ Tõnis: „See oli meil esimene suur spordiüritus üldse. Tegime Tartu maratoni. Eelmine päev käisin hooldemehega vetsud üle. Vaatasime, et kõik on super. Hooldemees ütles, et tõmbab selleks, et keegi ära ei rikuks seda kaunist pilti, nipakatega ukse kinni. Järgmine päev teeb lahti.

Juhuslikult oli järgmine hommik peaaegu ainuke kord elus, kui mul telefon on olnud välja lülitatud.“ Külli: „Ja minu telefonile siis lõpuks tuli see kõne. Maratonikorraldaja [Indrek] Kelk ise oli vist.“ 42

RÄPASE TÖÖ KARTUS ILVESTEL PUUDUB: Aastate jooksul on nad teinud oma ettevõttes peaaegu kõike peale keerulisema logistika. Pildil poosetab Tõnis fekaaliautoga.

Tõnis: „Ta karjus: „Mis toimub, kurat, rahvas on sabas, vetsud kinni!“ Külli: „Vaata, sul on maratoni start ja vaja enne ära käia.“ Tõnis: „Hüppasin siis Tartus autosse ja panin nagu kiirabi minema.

Kui kohale jõudsin, oli start juba läbi. Öeldi, et ah, tegime ise lahti. Käisin muidugi Kelgu juures silumas, vabandasin ette-taha, arve tegime poole väiksemaks. Sellest hetkest ma olengi hall.“

Infoäri Eesti ülemöödunud kümnendi peldikuhiidu Coltellit kontrollis H ­ eikki Anipai. Juhuslikult oli Anipai TPIs käimise aegadest saadik hea sõber Ain Valdmanniga, kes juhtis aastaid kempsuäris vägagi olulist Tallinna kommunaalametit.

2007. aastal pidigi kommunaal­ ametis aset leidma üks järjekordse hanke ümbrike avamine, kuhu osapoolte parima arusaama kohaselt tohtinuks kvalifitseeruda vaid üks osavõtja: Coltelli.

Külli: „Teadsime, et see kommunaalameti leping on päris mõnus. Riigihanked olid toona nii, et

sa printisid paberid ja panid ümbrikusse, köitsid kaustad ja viisid füüsiliselt kohale. Siis toimus avamine.

Coltelli ei teadnud üldse, et me kvalifitseerume sellele hankele. Ega me ise ei kvalifitseerunudki, aga leidsime endale partneri, kel olid vajalikud litsentsid ja kes oli nõus panema allkirja, et teeme ühispakkumise.

Läksin ma siis linnavalitsusse kohale oma pakkumisega ja kõik istusid seal nagu sõbrad laua taga. Küsisin, et kas avamine ka toimub. Öeldi, et aa, noh... Tulge siis sisse.

Siis tehti ümbrikud lahti seal kõigi silme ees.“ T: „Meie pakkumine oli Coltelli omast 180 000 krooni kallim!“ Külli: „Ma olin riigihangetega varem ostja poolelt tegelenud ja panin tähele, et neil on üks dokument puudu. Mingi üsna mõttetu. Võtsin selle kohta sõna. Küll nad otsisid ja otsisid seda paberit, aga ei olnudki. Ja midagi polnud teha, meid tunnistati võitjaks. See oli meile selles suhtes tore võit, et saime jala ukse vahele ja järgmisel aastal saime juba iseseisvalt osaleda.“

METALLICA: 13 aastat pärast esimest Metallica kontserti hoolitses Kemmerling sama bändi kontserdi külaliste eest uuesti. Sel korral oli vetsupark tunduvalt suurejoonelisem.

KEMMERLING PANEB NAERATAMA: Parafraseerides Kemmerlingi logistiku Peetri sõnu, teeb ainuüksi vetsupaberi nägemine Kemmerlingis inimesed rõõmsaks. „Rääkimata isikutest, kes sisenevad majakestesse, jalad ristis, ja tõdevad, et jess – paberivaru jälle olemas!“

Tõnis: „2007 oli meie jaoks üldse üks pöörane aasta.“ Külli: „Laienesime ka Lätti, kus meie äripartner meie varaga, meie territooriumil oma äri püsti pani ja meid konkreetselt pettis.“ Tõnis: „Asjad saime lõpuks kätte, aga kuskil miljon krooni läks ikka kaduma.“ Külli: „Ja siis ostsime 2007. aastal ka Tõnni endise tööandja Evergreeni ära. Võtsime 6,5 miljonit laenu. Finantsiliselt polnud see lihtne diil, aga saime kogu Lõuna-Eesti turu praktiliselt oma käpa alla. Ja ka Tallinnas kasvasime. Evergreeni ostuga saime esimest korda organisatsiooniks. Tekkisid logistikud ja jõud hakata pakkuma ka muud peale vetsude. Olime aru saanud, et pole mõtet ainult vetsudega jahmerdada, kui sul baasid ja logistika olemas. Kui sa mõtled näiteks ehituse peale, siis neil tuleb kõigepealt piire, siis soojak, siis kõik muu. Hakkasime kiiresti asju sortimenti juurde liitma. Pronksiööl näiteks osalesime suuresti piirdeaedadega.“ Tõnis: „Asi, mida inimesed sita­ ärikate kohta arvata ei oska, on, et me oleme päris informeeritud. Kui midagi juhtuma hakkab, siis info jõuab meieni veidi varem. Olgu see siis pronkssõdur või Narva tank või 44

Võru linn, mida koroona ajal hakati lukku panema. Helistavad asjamehed ja ütlevad, et kuulge, pange valmis selleks mahuks, sinna piirkonda, selleks ajaks. Pronksiöö puhul oligi nii, et pidime hoidma mingi kindla arvu kilomeetreid aeda reka peal kogu aeg valmis.“ Külli: „Ja siis rekatund muudkui tiksus.“ Tõnis: „Kui arve saime, oli see 100 000 krooni. Küsisime rekamehelt, et nalja teed või. Tema väitis, et istuski kogu aeg valves. Läksin vist isegi tülli temaga, aga arve panin tui-

ma näoga riigile edasi. Isegi riik nuttis veel tükk aega selle rekamehe valvetunde taga.

Aga meie fekaaliautot näitas seeeest isegi Kanal 2. See läks nagu soomuk koos politseiga. Vaatasin telekast, et Ants, meie fekaaliautojuht, keset rinnet täitsa!“

15 aastat hiljem Viimasel paaril aastal Külli ja Tõnis Ilves enam päevast päeva Kemmerlingi juhtimisega seotud ei olnud. Küsimusele, kui palju maksaks neilt ühe lihtsa välikäimla rentimi-

„Kui me räägime projektist Tartu Kultuuripealinn 2024, siis kurb on seda öelda, aga kahjuks meie kallis kodulinn vetsukultuuri pealinn ilmselgelt pole.“ Tõnis Ilves

Seiklusjutte peldikutega ja peldikutest Kemmerlingi lühivetsuraamat 17 aastast sitaäris.

ne üheks õhtuks, nad täpset vastust ei tea.

Miski, mida Külli nimetab „peldikupisikuks“, elab neis aga endiselt.

Päriselt sellest lahti ei saavatki. Tõnisest on aastad vetsuäris teinud isegi väikest viisi peldikukultuuriantropoloogi.

Külli: „Tõnise kirglikkus peldikute asjus on vahepeal lausa häiriv ja mõistetamatu. Kui hoogu satub, on ta ka tänapäeval võimeline 24/7 ainult oma peldikutest rääkima. Seetõttu tegin ma juba äri algusajal reegli, et õhtuti ei taha ma peldikutest midagi kuulda ja kui võimalik, siis nädalavahetustel ka mitte.“ Tõnis: „Külts ei lubanud mul seda öelda, aga kui me räägime projektist Tartu Kultuuripealinn 2024, siis kurb küll, aga kahjuks meie kallis kodulinn vetsukultuuri pealinn ilmselgelt pole.

Vastupidi – see on omavalitsus, kus tellitakse kõige vähem vetsusid. Näiteks kõrval asuv Tartu vald tellib kolm korda rohkem WCsid kui Tartu linn.“ Külli: „Mina sellega, et Tartu kõige hullem on, päriselt ei nõustu.“ Tõnis: „Ma tean, et ei nõustu, aga nii lihtsalt on.“ Külli: „Tõsi on aga see, et mõni inimene ei saa aru sellest, et vetsus käik on nagu surm. Kui peab minema, siis peab. Liiga palju loodetakse,

Kirsilõhnalised kommid USAs Indianapolises toimub WC-mess.

Vetsumaailma uudistooteid on uurima tulnud ka Kemmerlingi neljaliikmeline tegevjuhtkond. Neile torkab silma sanitaarkeemia ja lõhnaeemaldite stend.

Täpsemalt stendi juures letil asuv kauss krõbisevas paberis kommidega. „No kes siis kommiga maiustada ei taha,“ mõeldakse üheskoos.

Hopsti kommid põske ja lutsutama.

Kui juba veidi lutsutatud, hakkab kogu kvartetil ninast vänget, kuid tuttavat vetsukeemia auru tulema.

Nad mõistavad: ega need vist päris kommid olegi. Sülitavad kommi välja ja uurivad asja. Selgub, et kenasse kommipaberisse olid pakendatud pissuaaridesse pandavate lõhnaeemaldite näidised.

Mõnda aega pidi Kemmerlingi tegevjuhtkond läbi ajama tuimade keeltega. Positiivse poole pealt tuli suudest aga kirsilõhna.

Peldikus reisile Eelmisel õhtul oli toimunud Rammsteini kontsert ning hommikul käis Tallinna lauluväljakul vetsude laadimine. Osa käimlaid tuli Lõuna-Eestisse, järgmisele üritusele saata.

Kemmerlingi tegevjuht Marko ei uskunud oma silmi. Paistis, nagu astuks ühest autole laaditud vetsust, veidi enne rekakardina sulgemist, välja naine. Ja tõesti. Daam selgitas, et läks WCsse hädale. Tõstukijuht seda aga ei märganud ning tõstis WC koos temaga reka peale. Õnneks jäi kempsu uks väljapoole ehk naine sai selle lahti teha ja viimasel hetkel välja. Muidu oleks tulnud vetsus Tartu poole loksuda.

Tõendav junn Kord kukkus transporditav vets keset maanteed auto pealt maha.

Kadumist märganud juht jäi seisma, pööras ümber, sõitis vetsu otsima.

Peldikut polnud aga enam kuskil.

Ajaga, mis kulus autojuhil kukkunud kemmerguni jõudmiseks, oli keegi selle

juba pihta pannud. Hiljem leiti vets üles.

Selle kibekiirelt oma autole laadinu väitis aga, et ta pole mingi varas. Vetsu polevat ta kasutanudki. Plaanis selle hoopis omanikele tagastada. Juttu tagastamisplaani kohta polnud võimalik kontrollida. Vetsuvarga väidet, et ta vetsu kasutanud polnud, aga oli.

Vaadati potti.

Jutt oli ilmselge vale.

Klient, kes mõistis äri olemust Tuli kord klient Kemmerlingi Tallinna lattu sooviga endale WC osta ning see enne ostu ka üle vaadata. Juhtumisi oli ühel autol just fekaalitoru lõhkenud, hais lao täitnud.

Müügimees kukkus kliendi ees ette-taha vabandama. „Pole midagi! Raha lõhn on igal pool…“ teatas klient mõistvalt.

Hädas hädaline Kord teenindas Kemmerling Viljandi folki. Külli ja Tõnis otsustasid ürituse ajaks endale külaliskorteri võtta ja kontserte nautida. Kuna kohal juba oldi, suunas Tõnis jooksvate probleemide lahendamiseks Kemmerlingi lühinumbri ööseks enda mobiilile.

Keset ööd heliseski telefon, teiselt poolt toru kostis nutuse häälega meesterahvas. „Kuidas ma teie potist oma võtmed kätte saan?“ Aga kuidas võtmed potti said, uuris Tõnis vastu. Mees selgitas, et toetas võtmed poti kõrvale. Seal olevat aga olnud toru, mis ühenduses potiga.

Tõnis ei uskunud oma kõrvu. Sellist toru vetsus nimelt pole. Võimalikke selgitusi paistis ainult üks. „Miks sa võtmed siis pissuaari panid!?“ päris Tõnis. „See oli ju nii puhas.“ „Aga otsi siis kuskilt suurem ja tervem kilekott, tõmba see ümber käe ja otsi kobades,“ soovitas Tõnis.

Esialgu mees puikles. Siis leppis saatusega.

45

et inimesed saavad ise oma hädad aetud, ükskõik kas nad on kuskil linnas või üritusel.“ Tõnis: „Kahjuks on nii, et kui korraldaja hakkab vetsude pealt koonerdama...“ Külli: „...siis klient mõtleb, et meie oleme see paha, kes paneb liiga vähe vetse välja ja neid ei hoolda. Me saame vetsude kogust ja hooldust küll soovitada, aga lõpuks teeme nii, nagu tellitakse.“ Tõnis: „On üks tuntud meelelahutusürituste tegija, kelle üritustel mul meeldib endal igal aastal käia ja kus me kunagi Kültsiga isegi tuttavaks saime. Aga vetsuga on seal alati nii, et mõtlen, et järgmisel aastal pean enda oma kaasa võtma.

Tegelikult on Eesti vetsukultuuris märgata arengut. See hakkab Lääne-Euroopast vaikselt meieni jõudma. Aga esialgu on areng regionaalne. Võib-olla Tallinn on juba täitsa kultuurne, aga Ida-Eesti areneb pikkamisi järele. Seal käiakse rohkem puu taga.

Muidugi, kui vaadata puhtalt arve, on valdkonna areng olnud pöörane. 2005. aastal, kui alustasime, oli turumaht tuhande ringis. Nii palju välikäimlaid oligi kogu Eesti peale kokku. Praegu on meil 3000, teistel kokku üle 4000. Ühesõnaga, 7–8 korda on kasvanud see turg 17 aastaga.“ Külli: „See on läinud puhtaks mahuäriks. Kui alustasime, oli nišiäri, kus väikesed mahud ja kõrged hinnad. Kemmerguid tuleb küll juurde ja asi areneb, aga esialgu pole põhjust rääkida kultuuri kontekstis sellistest asjadest nagu vetsus puhtuse hoidmine. Minu silmad on ka seda näinud, et sitt on laes, seintest rääkimata. Meie jaoks on probleem, et veel tänapäevalgi kiputakse vetse põlema panema ja ära varastama.“ T: „Igasuguseid uskumatuid lugusid on vetsudega nii palju, et olen

SUVEÄRI: Enamikul oma 17 tegutsemisaastast teenis Kemmerling 7–8 kuul kahjumit.

Suvekuudel – kui inimesed „lasevad vabamalt“ – on kasum aga kõigil aastatel peale ühe olnud piisav, et jääda plussi ka aasta lõikes.

mõelnud, et nüüd, kui joone alla tõmbame, võiks sellest kas või raamatu kirjutada. Sellise pisikese. Nagu lennukiraamat vms. Äkki isegi vetsuraamatu?“ K: „Meie kogemus ütleb, et kui ilm on soe, juuakse rohkem õlut. Ja kus on alkohol, seal võib kõike juhtuda. Ka vetsus ja vetsudega.“

See, mis haiseb, toodab seda, mis ei haise Viimase 17 aastaga on Eesti rahvas oma ihuhädadega perekond Ilvesest miljonärid teinud.

Mullu teenis Kemmerling 3,7 miljoni euro suuruse tulu pealt 890 000 eurot puhaskasumit.

Ettevõttel on tänasel päeval 44 töötajat ja tegeletakse praktiliselt kõigega, mis keskmisele inimesele vastik ja haisev tundub. Üüritakse välja ehitussoojakuid, kätepesujaamu, tribüüne, prügikaste, veemahuteid, haagiseid ja muud säärast. Ka hooldatakse ja transporditakse neid. Veetakse fekaale, rasva ja muda; eemaldatakse seintelt grafitit, tegeletakse survepesu ja torustike

Osapoolte parima arusaama kohaselt tohtinuks kvalifitseeruda vaid üks osavõtja: Coltelli.

46

läbipesuga jne. Vahepeal keskenduti veel eraldi koristamiselegi. See viis ettevõtte töötajate arvu peaaegu sajani ning päädis 2014. aastal koristusosa muust ettevõttest eraldamise ja maha müümisega.

Isegi COVID ei mõjunud Kemmerlingile laastavalt.

Külli: „Kui tuli koroona, oli paanika, keegi ei teadnud, mis nüüd saab.

Enne koroonat moodustasid meie käibest kolmandiku üritused. Valmistusime sellest ilma jääma ja koondasime kohe portsu inimesi. Aga päris kiiresti saime aru, et meie sektorit vajatakse ikka. Mänguväljakuid piirasime meie ja Kuressaare haigla juurde soojaku-linnaku tegime meie jne. Lõpuks oli nii, et üritustest jäime küll ilma, aga käibes praktiliselt ei kaotanudki.“ Tõnis: „Ukraina sõjaga on sama.“ Külli: „Meile hakkas mingi hetk kaitseväe tellimusi tulema. Üks aeg oli igal hommikul neli uut hankel osalemise kutset postkastis.“ Tõnis: „On ilmnenud, et kriis meie ärile eriti kahjuks ei tule. Kui CNN näitab telekast mõnd kriisikollet, siis minu terav silm näeb taustalt alati vetsu ära.“ Külli: „Viimastel aastatel oleme tõesti saavutanud stabiilsuse. See punkt, mil kõik tervikuna toimima hakkas, oli 2019. aastal, kui ostsime ära Eesti Toi Toi.“ Tõnis: „See oli nii, et aprilli lõpus võeti meie tegevjuhi Markoga ühendust, et keegi Toi Toi tegelane tuleb Saksamaalt Eestisse, kas on huvi saada kokku. Ütlesin, et on ikka. Ta saa-

bus õhtul kella üheteistkümnese lennuga. Saime kohe kokku. Ta küsis, kas ostuhuvi on. Ütlesin, et ikka on.

Mai keskel sõitsime Düsseldorfi. Pakuti kõike head-paremat, peadirektor näitas oma arve. Selgus, et me pidasime neid suuremaks, kui nad tegelikult olid. Eriti püsiportfelli mõttes.“ Külli: „Jõudsime kokkuleppele, et juriidilist keha neilt ei osta, ainult vara ja lepingud.“ Tõnis: „Koos nende klientide ja varaga hakkas meil minema. Saime isegi hinda tõsta natuke. Nende kiht, mis oli meie ettevõtte mõttes tegelikult väga väike, andis meile selle efekti, et saavutasime stabiilsuse.“ Külli: „Vetsuäri on nagu munade keetmine: kui sa vee juba keema paned, pole vahet, mitu muna sa seal ära keedad, vett ja gaasi väga rohkem ei kulu. Meie äris on oluline kriitiline mass.“

Puhkus ja sügelus Enam-vähem igas asjas jõuab kätte hetk, kus enam ei jaksa. Isegi vetsuäris. Kemmerlingi omanike jaoks sai ring täis selle aasta alguseks. PriceWaterhouseCoopersi abiga asuti ettevõttele ostjat otsima. Tänaseks on firma müügi läbirääkimised läbi. Kui konkurentsiamet rohelise tule annab, on perekond Ilves Kemmerlingist prii.

Külli: „Minul jõudis see tüdimus kätte juba aastate eest, aga Tõnise veenmiseks kulus aega.“ Tõnis: „Üks hetk hakkad mõtlema, kas elu ongi see, et aastad lähevad, aga sina ikka kaalud, kas astuda konkurendi väljasöömiseks hinnasõtta või on temast lahti saamiseks mõistlikum ta ära osta. Ja siis tööst vabal ajal muretsed kolmanda konkurendi laienemisplaanide pärast või et võlad ikka makstud saaks. See on jube stress. Ja ega minu vanuses pole selleks enam tingimata tervist ka.“ Külli: „Mis sa räägid, sa ju alles nii noor!?“ Tõnis: „Eks sõltub, kellega võrrelda. Ja noh, siis otsustasimegi, et proovime ettevõtte maha müüa. Üllatuseks tuli pakkumisi üle Euroopa, kokku kaheksa. Võib-olla üks neist polnud nii tõsine, kui lootnuks, aga kõik muud olid arvestatavad.“ Külli: „Ja siis kuidagi juhtuski nii, et parima pakkumise meie jaoks tegi

TALLINNA KONTORIS: Enamasti asuvad Ilvesed Tartus või Tõrvas, pealinna satutakse regulaarselt, kuid nii harva kui võimalik. Peagi jõuab loodetavasti kätte aeg, kui regulaarse käimise järele enam vajadust polegi.

KONKURENTSIAMET, LÕPETA VENITAMINE! Tõnisel on puhuks, kui Kemmerlingi müük lõpeb, varutud vahuveini. Ta tahaks karbi ja pudeli juba lahti teha.

seesama Toi Toi (tänase nimega Toi Toi & Dixi Group), kelle Eesti äri 2019. aastal ise ära ostsime, kuid kes nüüd tahaks siia tagasi tulla.“ Tõnis: „Hetkel on selline aeg, et tahaks rahulikumalt võtta. Vähemalt mõnda aega.“ Külli: „Minul ei ole kuhugi kiiret.

Aga Tõnis vaatab ikka iga päev arvutisse ja hoiab end selle vetsuäri maailmaga kursis. Loeb, analüüsib, mõtleb, kuigi vaja poleks.“ Tõnis: „See on rohkem hobi mõttes ja mitte iga päev. Või kui iga päev, siis mitte rohkem kui tunnike. Meil tütar võitis Othersi hambapesutablettidega Ajujahi ja läks nüüd Amsterdami ülikooli. Järgmiseks võiks proovida näiteks teda mõnda aega aidata tema ettevõtmistes.“ Külli: „Mina tahaks elu nautida.

Just seda, et pole stressi ega pinget kogu aeg.“ Tõnis: „Ja siis ühel päeval võib-olla vaadata, hakata ajama äri mõnes valdkonnas, mis pole nii konkurentsitihe. Kuskil suures sektoris, kus leiaksin enda jaoks põneva niši, mida arendada.“ Külli: „Minul seda tunnet ei ole, vähemasti veel.“ Tõnis: „No ma räägingi, et ühel päeval, mingi aja pärast.“ Külli: „Issand, Tõnis! Ma näen su näost, et sa juba sügeled, et pihta hakata.“ 47

ve Lii or t. nd id Sa chm s D: JA Han DA d VE ra ST on EE ja K IO l) ID ma GR are (p

Fotod Vallo Kruuser

energia

48

Lahendus energiakriisile.

Eesti idufirma lubab väiksema tarbimise eest raha maksta Kuidas teha lõpp röögatutele elektrihindadele? Konrad Hanschmidt ja Sandor Liive ütlevad, et neil on lahendus. Nende idufirma Gridio lülitab elektriautod laadima siis, kui elekter on odav ja tarbijaid vähe.

S

ääst sellest on võrdlemi­ si suur – nii tarbijale kui elektriturule. Mehed lu­ bavad, et hakkavad tulevi­ kus õigel kellaajal laadimi­ se eest peale maksma.

Kui elektri hind oli ühel hullul augustiõhtul korraks 4000 eurot, siis palju oleks me säästnud, kui elektriautod oleks muul kellaajal laadinud?

Hanschmidt: Kui me oleks ainult 2 või 2,4 MW vähem tarbinud – selli­ ne hulk, mis on autosid Gridio küljes Põhjamaades igal hetkel –, siis oleks hind võinud kukkuda 4000 euro pealt nii 1000 euro peale. Majanduses oleks saanud säästa miljoneid eurosid ai­ nult sellega, et paluda nihutada tar­ bimist teisele ajale. Üks murekoht on elektrituru disainis, et peame tarbijaid rohkem motiveerima. Andma neile raha, kui nad on paindlikud.

Liive: Miljonid Euroopa elektriau­ tod tarbivad üheaegselt 10 gigavatti (GW) elektrit. See käib kogu aeg. Kogu Euroopa tiputarbimine on küll umbes 500 GW. See näitab, kui suur on elekt­ riautode tipuaja tarbimine juba täna.

Ja kui see oleks järsku väljas.

10 GW on kümnekordne Eesti elektritarbimine. See on väga palju.

Kuidas raha teenite, kui annate veel tarbijale ka?

J OOSE P T IKS

Liive: Praegu oleme Põhjamaades, aga tegelikult sihime ka Saksamaad ja muid turge. Kui tuleme Gridio alg­ se idee ja lubaduse juurde, siis see oli, et tee raha oma elektriseadmega ja säästa keskkonda. Elektriautode arv on väga ruttu kasvanud just viimaste aastatega. Täna on juba seitse ja pool miljonit autot ja see arv kasvab kiires­ ti. Kust on võimalik raha teenida? Eks me startup’ina selle kallal ka tööta­ me. Kõigepealt on vaja saada kasuta­ ja. Meie suur väljakutse ongi leida, et miks sakslased peaksid seda äppi ka­

Gridio alustas elektriboileritega Alguses ei plaaninud Gridio sugugi elektriautosid odavale kellaajale laadima panna. „Põhjamaades oli hästi palju elektrikütet ja -boilereid. Mitme tuumajaama jagu,“ ütleb Konrad Hanschmidt. Plaan oli boilerid panna vett soojendama siis, kui elekter on odav. Tehti boileritele spetsiaalne relee, Soomes käivitati katseprojekt, mis oli Sandor Liive sõnul täitsa edukas. Aga oli üks takistus. „Boilerid pole targad. Neid on raske skaleerida,“ ütleb Liive. Erinevalt elektriautodest boiler internetti ei ühendu ja maailm neid järjest juurde ei osta.

sutama. Miks portugallased, prants­ lased? Miks keegi Californias peaks seda kasutama? Lahendus ongi, et kui paindlik tarbimine loob nii palju väärtust, siis tuleb hakata selle paind­ likkuse eest kasusaajatelt raha võtma ja andma neile, kes sinna panustavad.

Ehk elektriautodele.

Hanschmidt: Tegelikult me ei alustanud Gridiot mõttega, et tule­ vad tuhandeeurosed hinnad. Algu­ ses mõtlesime, et tuleb palju taastuv­ energiat ja auto saab täis laadida pea­ aegu nullhinnaga. Ka Eestis tulid CO­ VIDi ajal vahepeal nullhinnad. Arva­ sime, et 2023, 2024, 2025 tulebki nii.

Nüüd on laud täiesti ümber pööratud.

Me mitte ei aita laadida nullhinna ajal, vaid aitame vältida neljakohalisi hin­ du. Põhimõte on siiski sama: lae siis, kui on mõistlikum.

Liive: Elektrisüsteem töötab nii, et tootmine ja tarbimine peavad kogu aeg olema tasakaalus. Isegi kui tuult või päikest on rohkem, siis midagi lä­ heb ikka valesti. Mõni liin läheb katki, mõni elektrijaam kukub ootamatult ri­ vist välja. Selle peab kohe asendama.

Selle jaoks hoitakse reserve – keegi on valmis kiiresti tootmist suurendama.

Aga samaväärne on tarbimise vähen­ damine.

Kas pärast elektri hindade hüppelist kasvu on teile kliente juurde tulnud?

Hanschmidt: See hakkas peale juba 49

TEGELIKULT OLEME TARKVARA­ FIRMA: Gridio seltskond kontoris.

kunagi eelmise aasta lõpu poole. Kui me muidu säästsime elektriauto omanikule aastas keskmiselt umbes 150 eurot, siis mullu kasvas see juba 250 euro peale. Nüüd on sääst aastas ligikaudu 400 eurot. Viimase kolme kuuga on meie päevas lisanduvate kasutajate hulk kahekordistunud. Kui vahepeal tuli päevas juurde 15–20 autot, siis praegu 30–40.

Selline kasv hakkas kohe alguses pihta?

Hanschmidt: Alguses ikka kardeti.

Kui läksime Taani, siis küsisime sotsiaalmeedias, kas keegi tahab Gridiot proovida. Meid süüdistati, et oleme andmete varastajad Ida-Euroopast, kes tahavad autodega ära sõita. Nüüd on Taani meie kõige suurem turg. Alguses sellest usalduspiirist üle saada...

Kas nad ise ei näe, et öösel on odavam stepsel seina panna?

Liive: Ei. Esiteks pead elektri hinda vaatama. Siis lähed autoäppi ja seal on ka taimer. Võid seal sättida, mis kellast mis kellani autot laed. Aga ei saa näiteks vältida laadimist keset ööd, kui hind on järsku kallis. Mida Gridio teeb? Näiteks on elekter odav ühest kaheni ja siis kolmest neljani. Meil arvestab äpp hinda automaatselt, mida ükski elektriauto äpp ei tee. Tesla ka ei tee, ja ei usu, et kunagi hakkabki tege50

ma. Kas Tesla viitsib tegeleda Rootsi nelja erineva elektripiirkonnaga? Californias on 10 000 elektripiirkonda. See on leib meile.

Hanschmidt: Autojuhtidel ei ole üldiselt vaja, et aku oleks 100 protsenti täis. Piisab, kui on 50 protsenti. Hakkame pakkuma uuendust, et kui hinnad on odavad, saab aku täiesti täis laadida. Kui ei ole nii odav, laeb vähemalt 50 protsenti ära, et saaks homme sõidud ära teha.

Liive: See pole veel avalik, aga on jah üks killer uuendus, et saad ise muuta, palju on akut vaja.

„Praegu hoiab põlevkivi kõike töös. Oleme ausad, me hoiame kõik pöialt, et need jaamad sel talvel töötaksid.“ Sandor Liive

Kas oma päikesepaneeli elektrit saab ka autosse laadida?

Hanschmidt: Hollandis ja Belgias on järjest suurem probleem, et elektrivõrgud on umbes. Päikeseparke on kodudesse ja põldudele ehitatud nii palju. Näiteks Belgias ei saa enam võrku müümise eest raha tagasi. Motiveeritakse tarbima võimalikult palju oma päikeseenergiast ise ära. Lihtsustatult öeldes: kaablid ei ole piisavalt jämedad.

Umbes nagu Eestis?

Hanschmidt: Eestis see jaotusvõrgu probleem ei ole nii hull, et Viimsi kaablid oleks umbes. Aga varem või hiljem tuleb see küll. Meie ülesanne pole klienti sellega vaevata, mis seisus on elektrivõrgud. Ütleme hoopis, et hei, Joosep, kui sina homme Viimsis kell 6 ei lae, siis me anname sulle kümme eurot. Selline süsteem hakkas tööle eelmisel aastal Londonis.

Elektrit on vähe. Kas juba täna tuleks kopp maasse lükata ja ehitada uus elektrijaam?

Liive: Muidugi! Muidugi! Vaatame fakte. Suuremahulisi investeeringuid elektritootmisse ei ole Eestis tehtud viimase kümne aasta jooksul.

Hanschmidt: Talvel näeme postkaarti tulevikust. Viie aasta pärast võib praegune kriis olla permanent-

Hanschmidt tegi maailma suurimas kaevandusettevõttes rohepööret Konrad Hanschmidt autot ei oma ja Ain Hanschmidti sugulane ei ole. Tema lugu sai alguse, nagu ta ise ütleb, pärast keskkooli, kui ta läks Inglismaale Liverpooli ülikooli ärijuhtimist õppima. „Võib-olla 18aastasele minule ei olnud päris selge, mis see on,“ naljatab ta oma valiku üle. Ülikoolis vaatas Hanschmidt kunagise USA asepresidendi Al Gore’i dokumentaalfilmi „Ebamugav tõde“. Noorele mehele sai selgeks, et temperatuurid kasvavad maailmas väga kõrgeks ja kliima päästmiseks on vaja palju kapitali ja tööjõudu.

Hanschmidt läks Londonisse magistrisse õppima taastuvenergiat ja rohetehnoloogiat. Pärast õpinguid oli tööd vaja, kuid maailm uppus majanduskriisi. „Lehman Brothers oli kokku kukkunud ja kogu City of Londoni töökohad olid leekides,“ ütleb ta Londoni ärikeskuse kohta. Ent läks õnneks ja algas Hanschmidti tähelend.

Ta sai tööd ettevõttes New Energy Finance, kus juhtis CO2 kvoodikaubanduse analüütikat. Toona usuti, et kvooditurg tuleb suurem kui naftaturg. See plaan täide ei läinud. Firma ostis ära maailmakuulus Bloomberg, napilt enne Kopenhaageni kliimakõneluste läbikukkumist. Üks Hanschmidti klientidest oli maailma suurim kaevandusettevõte BHP. „Nende mure oli, et nad ei teadnud, kuidas rohepöördega hakkama saada,“ ütleb ta. Hanschmidti tööks sai pööre ära teha. „Näiteks elektriautosse läheb seitse kuni kümme korda rohkem vaske kui tavalisse autosse. Mina aitasin nende strateegiat sellega üles ehitada, millistele maavaradele keskenduda.“

ne probleem. Probleem on selles, et kellelgi ei ole kindlat plaani. Mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas on sama mure. Elektrijaamu ei ehitata, sest ei teata, mida ehitada – mis sobib ja töötab ka kümne aasta pärast, mida saab piisavalt kiiresti valmis teha. Midagi peab tegema, ei tohi olla halvatud mõttest, et ideaalset lahendust pole olemas.

Liive: Gridio ei tooda elektrit ja ei hakka kunagi tootma. Me nihutame tarbimist. Saame Euroopale pakkuda kiiret asja, et gaasisõltuvust vähendada. Praegu on suur probleem, et tiputundidel määrab elektri hinna gaasi hind. Vene gaasi on Euroopas juba suhteliselt vähe, aga gaasi hind on jätkuvalt „verine“. Et gaasitarbimist vähendada, on elektri poole pealt üks lihtne võimalus: kõik Euroopa elektriautod peaksid laadima väljaspool tiputunde. Meie äpiga on seda kohe kõigil võimalik teha.

Kumma idee oli Gridio luua?

Hanschmidt: Oli vist kõige esimene krüptobuum, kui saime Sandoriga kokku. Mina ütlesin, et oi, peaks ehitama blockchain’i peale targa platvormi, mis aitab elektritarbimist juhtida. Sandor oma kogemusega ütles,

et blockchain on küll vinge lahendus, aga parem teeme õige asja kohe Põhjamaades ära ja natukene lihtsamalt.

Liive: Mõtlesin, Eesti IT tarkus – startup’id olid juba olemas Eestis, olin nendega natuke juba suhelnud – ja minu energia taust võiksid kuskil kokku saada.

Kuidas Hanschmidt teadis Gridiosse tulla?

Hanschmidt: Olin Singapuris õhtusöögil. Seal oli ka meie kunagine ettevõtlusminister, kes see võis olla 2016– 2017? Viimasel hetkel küsisin, et kas siin keegi elektrist ka midagi teab. Üks tuttav ütles, et ikka teab. Rääkisin talle blockchain’i ideest ja tema ütles, et mine nüüd räägi homme Sandoriga – tundub, et teil on sarnased mõtted. Nii see läks: kuskil Singapuri hotellis täiesti juhuslikust vestlusest umbes kell 12 öösel.

Kas teadsite Hanschmidti kaudu Singapuris ka Sonny Aswanit? On ta teil investor?

Liive: Sonny Aswanit ma tean isiklikult 1994. aastast. Aitasin tal esimest Eesti investeeringut teha. Nõustasin Balti Manufaktuuri ostmist. Konrad teab ka Sonnyt Singapurist.

Hanschmidt: Tolaram oli meie esimene investor 2018. aastal. Järgnesid Eesti investorid Sunly ja United Angels, mis on üks Bolti algsetest investoritest. Ja tegelikult ka Decacorn Capital, Singapuri fond, mis tegi Eestisse oma esimese investeeringu. Üldse esimese?

Hanschmidt: Üldse, just. Hiljem on suurematest rahvusvahelistest lisandunud grupp energiaettevõtjaid Hollandist, kellega mina töötasin koos ka Singapuris. Selle aasta jooksul plaanime pardale tuua veel paar suurema kaliibriga investorit.

Kas Eesti Energias oli kunagi mõte, et metsa see põlevkivi, lähme täiesti rohelisele energiale üle?

Liive: Muidugi. Kas just täiesti üle minna... Aga olin seal 2014. aastani ja kõik Eesti tuulikud on ehitatud sellel ajal. Osa tegime Nelja Energiaga koos. Tuumajaama tõsine vaatamine Leedus oli ka sellel ajal. Biomassi kasutusele võtmine, prügipõletusplokk.

Kas tagantjärele vaadates on Utah’ ja Jordaania põlevkivilappide kokkuostmine olnud õige otsus?

Liive: Igat asja peab vaatama ajas, kus sa oled. Jordaania elektrijaam on nende seisukohalt jätkuvalt strateegiline. Elektrijaam peaks juba valmis olema. Tollal oli Jordaanial probleem, et Egiptuse gaas tuli Iisraeli kaudu. Gaasitoru lasti kogu aeg õhku. Ja aeg oli selline, kus õli hind oli üle 100–150 dollari. Põlevkivis leiduvat naftat on maailmas siiani kordades rohkem kui traditsioonilist naftat. Ja Eesti Energia oli ja on edasi maailmas selle valdkonna liider.

Nagu ütlesin tollal ja ütlen ka praegu: kui oled sellises olukorras, oleks pigem ebaloogiline, kui sa sellist võimalust ei kasutaks.

Mis põlevkivist saab?

Liive: Praegu hoiab põlevkivi kõike töös. Oleme ausad, me hoiame kõik pöialt, et need jaamad sel talvel töötaksid. Fakt on, et need on väga vanad jaamad. Auvere on ainukene uus. Turbiine ja generaatoreid pole keegi vahetanud. Need on 70. aastate algusest, sama vanad kui mina. Kui need 2030. aastani vastu peavad, on väga-väga hästi.

51

inflatsioon protsenti

Hinnatõus Ameerika Ühendriikides

20%

Tarbijahinnaindeksi muutus aastas

15%

10%

5%

aasta

-5%

1945 1946 1947 1948 1949 1950 1951 1952 1953 1954 1955 1956 1957 1958 1959 1960 1961 1962 1963 1964 1965 1966 1967 1968 1969 1970 1971 1972 1973 1974 1975 1976 1977 1978 1979 1980

0

Sõjajärgne hinnatõus

Korea sõda

Vietnami sõda

nafta hinnatõus, sh OPECi embargo ja Iraagi-Iraani sõda

Rahapoliitika õppetunnid Tänavu augustis olid hinnad Eestis koguni veerandi võrra kõrgemad kui aasta tagasi.

Sedavõrd suur hinnatõus oli meil viimati 1996. aastal. Paljudes arenenud riikides on praegune inflatsioonitempo isegi viimase 40 aasta kõrgeim. Pilk inflatsioonivastase võitluse ajalukku aitab mõista tänaseid dilemmasid.

MART T I RANDV E E R

K

uigi enamik keskpankureid sooviks rahapoliitilisi otsuseid langetada rahulikus akadeemilises õhkkonnas, mõjutavad need otsused erinevaid ühiskonnakihte ning põhjustavad tugevaid emotsioone.

54

Värvikaid reaktsioone võib tekitada ka juba suhteliselt leebe rahapoliitika, kui see ei vasta poliitikute ootustele. Nii näiteks küsis USA president Donald Trump oma Twitteri kontol föderaalreservi juhi Jerome Powelli tegevuse kohta: „Kes on meie suurem vaenlane

– kas Powell või Hiina president Xi Jingping?“ Tema hinnang USA rahapoliitilisi otsuseid langetava föderaalreservi avaturu komitee kohta oli lakooniline: „Puupead [Boneheads].“ Ja seda ajal, kui intressimäärad olid viimaste kümnendite madalaimad ning föderaalreserv

1981 1982 1983 1984 1985 1986 1987 1988 1989 1990 1991 1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020 2021

Vigane arusaam majanduse toimemehhanismidest on üks olulisemaid põhjuseid, miks 1960. aastate lõpul alanud kiire inflatsiooni periood lõppes alles 1980. aastate algul.

nafta kallinemine

oli asunud intressimäärasid veelgi langetama.

Samas ei olnud president Trumpi käitumises midagi uut. Üks varasem USA president, Harry Truman tervitas föderaalreservi juhti McChesney Martinit vaid ühe sõnaga: „Reetur.“ Keskpanga juhi patuks oli iseseisev poliitika hinnatõusu kärpimiseks.

Sama keskpanga juht sai hiljem sõidelda president Lyndon Johnsoni käest, kuna ei trükkinud piisavalt raha Vietnami sõja pidamiseks. Selliste näidete rida võib pikalt jätkata.

Mis siis põhjustab hinnatõusu ja milliste vahenditega seda taltsutada?

Ameerika Ühendriikides on pärast teist maailmasõda olnud kuus episoodi, mil inflatsioon kiirenes järsult ja püsis suhteliselt kõrgel tasemel. Paljudes teistes lääneriikides on hinnatõusude ajalugu olnud sarnane.

Esimene järsk inflatsiooni kiirenemine leidis aset kohe pärast teist

nafta kallinemine

maailmasõda. Aastatel 1946–48 jõudis aastane hinnatõus 20 protsendi juurde. Nende aastate suurt inflatsiooni selgitatakse kolme teguriga: sõja-aastatel kehtinud administratiivsete hinnapiirangute kaotamine, paljude tarbekaupade defitsiit ning sõja jooksul nii-öelda kuhjunud nõudlus, mis avaldus selles, et pärast sõda kasvas hüppeliselt nende kaupade müük, mida eraisikud ei saanud sõja ajal piisavalt soetada.

Teist (1950–1951) ja kolmandat (1969–1971) suure inflatsiooni episoodi seostatakse tavaliselt majanduse ülekuumenemisega. Neist esimesel perioodil oli oluline roll Korea ja teisel perioodil Vietnami sõjaga seotud riiklikel kulutustel.

Neljas kiire hinnatõusu periood (1973–1982) on kõige pikema kestusega. Inflatsiooni peamiseks põhjuseks peetakse kahte naftahindade järsu tõusu episoodi. Esimene neist toimus 1973. aastal, kui OPEC kehtestas embargo naftaekspordile, ning teine 1979. aastal, kui revolutsioon

Allikas: U.S. Bureau of Labor Statistics

Iraanis ja Iraani-Iraagi sõda tõi kaasa naftatootmise vähenemise. Kiirele inflatsioonile aitas kaasa ka liiga leebe raha- ja eelarvepoliitika. Lisaks harjusid nii eraisikud kui ka ettevõtted selle aja vältel kiirema inflatsiooniga ning hakkasid ootama, et see jätkub ka tulevikus. Nii hakkas kiire hinnatõusu ootus mõjutama tegelikku inflatsiooni, sest ettevõtjad tõstsid sagedamini ja suuremas ulatuses hindu ning eraisikud nõudsid oodatavat hinnatõusu silmas pidades varasemast suuremaid palgatõuse.

Viies (1989–1991) ja kuues (2008) kiire hinnatõusu periood olid seotud naftahindade järsu tõusuga. See sattus aega, kui majandus oli tänu eelnenud aastate jõudsale kasvule heal järjel.

Kokkuvõttes põhjustasid arenenud riikides teise maailmasõja järgsel ajal kõige sagedamini kiiret inflatsiooni toormehindade, eriti energiahindade tõus ning liiga leebe eelarve- ja rahapoliitika. Harvemini kiirenes inflatsioon ka siis, kui kadusid 55

varasemad takistused teatud kaupade ja teenuste tarbimisele. Inflatsiooni aitasid kiirena hoida ka eraisikute ja ettevõtete ootused, et inflatsioon kasvab.

Miks on hinnatõus teatud kümnenditel olnud stabiilselt väike ning teistel jällegi jonnakalt suur? Millest sõltub inflatsioonivastase võitluse edukus?

Kuna hinnatõusu taltsutamine mõjutab enamikku ühiskonnast, on tähtis, et keskpank suudaks oma te-

Foto Shutterstock

Kui neid tegureid võrrelda praeguse kiire hinnatõusu põhjustega, võib näha palju kattuvusi. Praegu on üsna levinud arvamus, mille kohaselt põhjustab inflatsiooni kiirenemise kombinatsioon energia- ja toiduhindade tõusust, viimaste aastate liiga leebest eelarve- ja rahapoliitikast, koroonaviirusega seotud tarneraskustest ning koroonaajal kuhjunud nõudlusest.

Veel eelmise aasta sügisel arvati, et praegune hinnatõus sarnaneb põhjuste poolest kõige enam kiire inflatsiooniga ajavahemikus 1946– 1948. See oli hästi hoomatav, sest nii sõja kui koroona ajal kehtestatud piirangute kaotamise mõju hindadele on sisult sarnane. Kuna 1946.–1948. aasta kiire hinnatõus oli pigem ajutine ning selle lõpetamine ei nõud-

Ajutine kasvu aeglustumine ja töötuse kasv on enamasti väiksem probleem kui pikaajaline suur inflatsioon.

nud raha- ja eelarvepoliitika märkimisväärset karmistamist, valitses ka aasta tagasi optimistlik suhtumine, et tarneraskuste lahenemise ning koroonaajal kuhjunud säästude kulutamise järel vaibub hinnatõus varasemale madalale tasemele.

Nüüd, aasta hiljem on hinnangud muutunud, sest hinnatõus on oodatud taandumise asemel enamikus arenenud riikides hoopiski kiirenenud. Üha enam juurdub arvamus, et hinnatõusu põhjuste seas on lisaks sõjale ka liiga leebe eelarve- ja rahapoliitika. Sellest tingituna on enamik lääneriikide keskpankasid astunud märgatavalt jõulisemaid samme, kui veel mõni kuu tagasi oodati.

56

Foto: REUTERS/Scanpix Baltics

gevust piisavalt selgitada, leppides samas, et inflatsiooni kahandamiseks tehtud sammud, näiteks intressi­ määrade tõstmine ja laenutingimuste karmistamine, põhjustavad kriitikat.

Tundub lihtne soovitus, kuid kee­ rulises olukorras on kriitika talumi­ ne ja oma tegevuse veenev selgitami­ ne raske.

Inflatsioonivastase rahapoliitika edukus sõltub ka sellest, kui hästi po­ liitika kujundajad mõistavad majan­ duses toimivaid mehhanisme ning kui järjekindlalt keskpangad oma po­ liitikat ellu viivad.

Vigane arusaam majanduse toime­ mehhanismidest on üks olulisemaid põhjuseid, miks 1960. aastate lõpul alanud kiire inflatsiooni periood lõp­ pes alles 1980. aastate algul.

Peamiseks veaks peetakse ­tollal levinud arvamust, et i­ nflatsiooni ja töötuse vahel on püsiv pöördvõrdeli­ ne seos. Teisisõnu, kui soovime väik­ semat inflatsiooni, siis peame leppi­ ma suurema töötusega ning kui soo­ vime väiksemat töötust, siis tuleb harjuda suurema inflatsiooniga.

Kuna naftahindade järsud tõusud 1970. aastatel tingisid töötuse suure­ nemise, alandasid paljude riikide keskpangad intressimäärasid, et viia töötus endisele madalale tasemele.

Oodatult oli tulemuseks kiirem inf­ latsioon, kuid poliitikakujundajate üllatuseks töötus ei kahanenud, vaid pigem kasvas.

Kui tuli taipamine, et püsiv seos töötuse ja inflatsiooni vahel ei kehti, kui eraisikud ja ettevõtted harjuvad kiire inflatsiooniga, loobuti liiga lee­ best rahapoliitikast.

Ka tänapäeval peame arvestama sellega, et teeme majanduse tõlgen­ damisel vigu, mistõttu on avatud aru­ telu ja paindlikkus oma seisukohtade revideerimisel oluline.

Teisalt sõltub inflatsioonivastase raha­poliitika edukus järjekindlusest (sobiliku) poliitika elluviimisel. Kiire hinnatõus kestis USAs 1960. aasta­ te lõpust kuni 1980. aastate alguseni paljuski seetõttu, et föderaalreserv polnud inflatsiooniga võitlemisel

TÕI VAENLASE MAJJA? Novembris 2017 teatas USA president Donald Trump, et esitab sealse keskpanga ehk Föderaalreservi esimehe kandidaadiks Jerome Powelli. Hiljem ei istunud Powelli poliitika Trumpile ning ühes säutsus võrdles ta keskpankurit isegi vaenlasega.

Oodatult oli tulemuseks kiirem inflatsioon, kuid poliitikakujundajate üllatuseks töötus ei kahanenud, vaid pigem kasvas.

järjekindel. Niipea kui nähti esime­ si märke inflatsiooni vähenemisest, leevendati rahapoliitikat, kuid see­ tõttu kaotati edusammud hinnatõusu ohjeldamisel kiiresti. 1980. aastate al­ guses tõigi föderaalreservile lõpuks edu see, et jätkati hinnatõusu ohjel­ davate meetmetega seni, kuni inflat­ sioon oli tõesti jõudnud madalale ta­ semele.

Enamikus arenenud riikides on keskpankade hiljutised otsused int­ ressimäärasid tõsta olnud jõulise­ mad, kui finantsturgudel veel mõni aeg tagasi oodati.

Võrreldes selle aasta algusega on maailmas langenud nii võlakirja- kui

ka aktsiahinnad ning päris suures ulatuses on see seotud rahapoliitika karmistamisega ehk intressimäära­ de tõstmisega ja varasemate finants­ vara ostuprogrammide lõpetamise­ ga. Teejuhiseks keskpankadele on siin varasemad inflatsiooni kiirene­ mise episoodid, millest on õpitud, et rahapoliitika karmistamise kõrval­mõju – ajutine kasvu aeglustumine ja töötuse kasv – on enamasti väiksem probleem kui pikaajaline suur inflat­ sioon.

Artikli autor on Eesti Panga rahapoliitika ja majandusuuringute osakonna juhataja.

57

inflatsioon kuulata Äripäeva raadio 28. septembri saatest „TRINITI eetris“).

Vääramatu jõud

Mida varem tehakse tellijale ettepanek lepingut muuta, seda suurem on tõenäosus saavutada mõistlik kokkulepe.

A IN K A LME, V IRG E MU R AK

T

änaseks on kõigile jõudnud kohale uus reaalsus, kus peaaegu kõikide kaupade ja teenuste hinnad ronivad ülesmäge. See puudutab vägagi erinevaid teenuste osutajaid ja töövõtjaid, kes tegutsevad teenuste või töölepingute või riigihanke tulemusel sõlmitud hankelepingute alusel.

Kuna sisendhinnad (tooraine, materjalid, kütus jne) on kontrollimatult tõusnud, siis on fikseeritud lõpphinnaga lepingu täitmine töövõtjale tihti majanduslikult väga koormav, kui mitte selgelt kahjumlik. Kus läheb piir ja kas tellijad ja kliendid peaksid osa sellest hinnatõusust enda kanda võtma – kas töövõtjal on õigus nõuda lepingu hinna muutmist?

Võlaõigusseaduse regulatsioon Üldjuhul tuleb lepingut täita. Pacta sunt servanda. Lepingute muutmine toimub eelkõige poolte kokkuleppel, kuid sellest reeglist on ette nähtud erandeid. Üheks erandiks on lepinguliste kohustuste vahekorra oluline muutumine, millest tuleb võimalus esitada lepingu muutmise nõue.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 97 kohaselt on lepingu muudatuse taotlus võimalik ja põhjendatud üksnes juhul, kui on samaaegselt täidetud järgmised eeldused: • lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud muutuvad pärast lepingu sõlmi58

mist või sõlmimise ajal, kuid kahjustatud pool saab muudatusest teada hiljem; • kohustuste vahekord muutub oluliselt ühe poole kahjuks; • kahjustatud pool ei saanud asjaolude muutumist mõistlikult ette näha ega mõjutada; • kahjustatud pool ei kanna asjaolude muutumise riisikot; • asjaolude muutumisest teades ei oleks kahjustatud pool lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt erinevatel tingimustel.

VÕS § 97 rakendamine ei ole aga nii lihtne, kui see esmapilgul paistab.

Näiteks esmase eelduse – lepingu sõlmimise aluseks olevad asjaolud – sisustamine ei ole sugugi lihtne ja üheselt mõistetav. See, mis võib olla ühe lepingu poole arvates lepingu sõlmimise asjaolu, ei pruugi seda olla teisele poolele.

Kohtupraktika ütleb, et lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka ei kuulu üldjuhul ühe lepingupoole ootused, kui neid ei ole teisele poolele teatavaks tehtud ja teine pool ei ole neid teadmiseks võtnud või pidanud neid hea usu põhimõttest lähtuvalt teadma.

Olukorras, kus lepingu täitmine on muutunud väga keerukaks, oleks mõistlik kasutada spetsialisti abi. Eriti keerukas on olukord siis, kui lepingul on juures avaliku huvi komponent ehk tegemist on hankelepinguga, millele kohalduvad riigihangete reeglid (selle kohta saate

Läbirääkimistesse astumine Tellijale lepingu muutmiseks ettepaneku tegemisele peaks eelnema põhjalik eeltöö, kus on välja selgitatud kõik ettepaneku aluseks olevad asjaolud. Kas hinnatõus oli ettenähtav? Kas hinnatõus puudutab mõlemaid lepingu pooli? Kas kõik VÕS § 97 eeldused on täidetud?

Selleks, et läbirääkimised oleksid edukad, peab lepingu muudatuse taotlus olema põhjalik ja motiveeritud ning baseeruma VÕS § 97 eeldustel. Sellisel juhul on tellijal kergem otsust teha, sest lepingulises suhtes on tekkinud äärmiselt keeruline olukord ja tellija peab kaaluma, kas lepingu muudatus on õigustatud või tuleks nõuda juba sõlmitud lepingu täitmist.

Kindlasti ei ole selline olukord kerge kummalegi poolele ja spetsialistide kasutamine läbirääkimistel oleks mõistlik ja soovitatav.

Kas maksejõuetus või lepingu üles ütlemine?

Kui läbirääkimised ei anna tulemust, võib teenuse osutaja või töövõtja kaaluda lepingu muutmise nõudmist ka kohtu kaudu.

Kui tellija ei nõustu hinda muutma, peab ta arvestama olukorraga, kus lepingu edasine täitmine on töövõtjale niivõrd kulukas, et ta pigem kõnnib minema – kas ütleb lepingu üles või rikub lepingut, jättes kohustused täitmata.

See viib omakorda tõenäoliselt kohtuvaidluseni lepingu täitmise või kahju hüvitamise nõudes töövõtja vastu.

Siin tuleb töövõtjal kaaluda oma maksejõuetuse saabumise võimalikkust ja ajahetke – lepingu alusetu ülesütlemise korral tuleb töövõtjal hiljem tellijale kahju hüvitada.

Artikli autorid on vandeadvokaadid advokaadibüroos TRINITI.

Fotod Olga Makina; TRINITI

Hinnatõusu tõttu saab teatud tingimustel lepinguid muuta

Vääramatu jõu ja hinnatõusu sisu ning mõju ei tohi segamini ajada.

Vääramatu jõud on sündmus, mis ei ole lepingupoole kontrolli all, seda ei saa vältida ega selleks mõistlikult valmistuda jne. Vääramatu jõud takistab lepingu täitmist, mitte ei muuda seda (majanduslikult) ühele poolele koormavamaks.

Vääramatu jõu esinemine ei ole üldjuhul lepingu hinna suurendamise aluseks, küll aga võib anda aluse omapoolsete lepinguliste kohustuste täitmisest keeldumiseks ehk vabandada kohustuste rikkumist.

autod

Ameerika saab uuesti suureks?

USA California osariigi otsus lubada aastast 2035 müüa ainult nullsaastega autosid võib märkida elektrisõidukite lõplikku läbimurret kogu maailmas. Aga mitte ainult.

TOOMAS VABAMÄE

S

uurbritannia (nüüdseks juba erru läinud) peaminister Boris Johnson hõikas 4. veebruaril 2020 välja, et saareriik kavatseb bensiini- ja diiselmootoriga autode müügi keelata alates aastast 2035.

See oli suur uudis, sest varem plaaniti sama aastaks 2040. Johnson lisas, et keeld tuuakse võib-olla veel varasemaks, kui võimalik. Peaministri etteaste toimus ÜRO kliimakonverentsi väljakuulutamise üritusel, nii et kogu maailm pidi seda nägema ja kuulma. „Kui võimalik“ sai aga teoks juba sama aasta 18. novembril, kui Johnson teatas, et keeld hakkab kehtima veel viis aastat varem – 2030.

Roheentusiastid kiljusid vaimustusest – britid näitavad nüüd kogu Euroopale teed! Eks ole mandrilgi mitmed riigid teatanud, et sisepõlemismootoritega on varsti ühel pool, ent üldiselt on tähtajaks pakutud ikka 2035. Varem ei ole lihtsalt reaalne.

Skeptikud kergitasid kulmu: kuidas saavad nii revolutsioonilise muudatuse eeldused nii põhjalikult muutuda vaid üheksa kuu jooksul? Lisaks konkreetsed etteheited: kümme aastat on selgelt liiga lühike aeg, kindlapiirilisi seadusi pole ja raha on riik liiga vähe eraldanud.

Johnsoni varasemate vägitegudega kursis olevad poliitikahuvilised aga ei imestanud üldse. On ta ju tuntud kui mees, kes ka kõige tõsisemate asjade juures tola teeb (mäletate veel, kuidas ta, heeringas käes, parlamendis Brüsseli bürokraate sajatas?) ning sageli lähtub otsuste tegemisel hetkekonjunktuurist (tal oli valmis kirjutatud kõne nii Britannia euroliidust lahkumise kui sinna jäämise kohta ning valik langes sisuliselt viimasel hetkel enne ettelugemist). Tõe pähe esitatud 62

Foto Caroline Brehman/EPA/Scanpix Baltics

ILUS IDEE, AGA KAS KA REALISTLIK? Tesla autod septembris Hawthorne’is asuvas laadimisjaamas. California osariigis küsivad inimesed üha enam, kas suurejooneline üleminek elektriautodele on realistlik, sest tänavuse kuumalaine ajal kõlasid alatasa üleskutsed vähendada elektritarbimist.

valesid ei jõua keegi kokku lugedagi.

Johnson teeb jälle valimiskampaaniat, ütlesid seetõttu kriitikud, ta võib mida tahes kokku lubada, sest tema ju neid otsuseid ellu viima ei pea.

Elame, näeme, aga igatahes on „tänu“ Johnsonile brittide kliimapoliitikal kõva populismi maik man.

Kui California otsustas tänavu 25. augustil, et esimese USA osariigina keelatakse sisepõlemismootoriga autode müük seal alates 2035. aastast, ei pannud maailm seda sisuliselt üldse tähele. Ent tegemist on kahtlemata palju kaalukama otsusega kui John­soni lubadused, millelt lubaja isik paratamatult hulga tõsiseltvõetavust röövib.

Mis siis Californias toimus?

2020. aasta juulis oli osariigi kuberner Gavin Newsom kirjutanud alla korralduse sisepõlemismootoriga auto-

de müügi keelamiseks aastast 2035.

Täpsemalt puudutab see s­ õiduautosid ja kergveokeid, busside ja raskeveokite kohta hakkab kord kehtima aastal 2040. Sama korraldusega sai California õhuressursside amet (California Air Resources Board, lühidalt CARB) ülesande töötada välja konkreetsed õigusaktid (programm ­A dvanced ­Clean Cars II ehk ACC II). Tänavu 25. augustil toimuski CARBis hääletus, millega ACC II heaks kiideti ja sai seaduse jõu, ehkki mõningad puhttehnilised küsimused on veel lahtised.

Miks see kõik nii oluline on?

Esiteks on tegemist reaalse otsusega, mitte permanentse valimiskampaania osana mõeldud spektaaklina. 14 inimest, kes CARBis hääletasid, ei pea muretsema oma valimistulemuste pärast.

Teiseks on California küll kõi-

Foto CHRIS J RATCLIFFE/ GETTY IMAGES

Tesla börsiväärtus on suurem kui Toyotal ja Volkswagenil kokku.

MÄLESTUSVÄÄRNE PÄEV: 4. veebruaril 2020 kuulutas Boris Johnson peaministrina, et Suurbritannia kavatseb bensiini- ja diiselmootoriga autode müügi keelata alates aastast 2035. Tema kõrval istub kuulus loodusajakirjanik David Attenborough, kelle kohta tegi „Top Geari“ saatejuht Jeremy Clarkson kord nalja, et Attenborough on näinud kõikvõimalikke haruldasi loomi, aga ei räägi kõige tähtsamast ehk sellest, kuidas nad maitsevad.

gest üks USA osariik 50st, ent suurima elanike arvuga (39 miljonit) ja rikkaim (siseriiklik kodutoodang võrreldav India või Suurbritanniaga).

Autode saastenormid on seal olnud pikka aega maailma kõige karmimad. USA seaduste kohaselt tohib California kehtestada riiklikest rangemaid saastenorme, teised osariigid aga võivad valida, kas võtta kasutusele föderaalsed või California normid (Donald Trump püüdis presidendiks oleku ajal Californialt seda eriõigust ära võtta).

Väga võimas osariigiasutus Kolmandaks on CARB aukartust äratava teenetelehega asutus. Nende kodulehte avades jäävad kohe silma kolm arvu. Aastal 1967 oli Californias 186 suduhäiret. Aastal 2019 oli neid null. Süsiniku atmosfääri paiskamine on sel ajavahemikul vähenenud 90 protsendi võrra. Ja tegu pole mingite nurgas nokitsevate nohikutega, CARBi aastaeelarve on 1,5 miljardit dollarit. Võrdluseks: Eesti Vabariigi aastased kaitsekulud on umbes kaks korda väiksemad.

Ajuti on mõjuvõimas CARB kujunenud osariigi (või tegelikult kogu USA) autoomanike ja autofirmade suurimaks vaenlaseks. Ent elu on näidanud, et nendega vägikaigast vedada pole mõistlik.

Võitlus sudu vastu CARB loodi 1967. aastal toonase California kuberneri, hilisema USA presidendi Ronald Reagani korraldusega. Mitte tühjale kohale, vaid kaht olemasolevat asutust ühendades. Vajadus õhukvaliteeti parandada, eriti just Los Angelese ja San Francisco linnastute ümbruses, oli selleks ajaks karjuv. Samal aastal võeti ka vastu üleriiklik õhukvaliteedi seadus. Ent mille vastu CARB õieti võitles?

1952. aasta detsembris tabas Londonit viis päeva kestnud The Great Smog, kui massilise söepõletamise ning ebatavaliselt külma ja tuuletu ilma koostoimel moodustunud sudu tungis isegi siseruumidesse ja nõudis vähemalt 4000 inimelu.

Californiaski oli sudu kujunenud kriitiliseks probleemiks. Esimest korda täheldati seda juba teise maailmasõja ajal, ent põhjused olid teadmata. Sõjajärgne majandusbuum pani sudu vohama ja seda nähtust hakati teaduslikult uurima. Londoni „suure sudu“ ajaks oli enam-vähem selge, et Californias on põhjused hoopis teised: peamiselt autode heitgaasid ja tööstussaaste moodustasid intensiivse päikesekiirguse mõjul niinimetatud fotokeemilise sudu.

Sudu ei mõjunud mitte ainult inimeste tervisele. Rehvitootjad täheldasid, et mida rohkem sudu, seda roh-

kem autorehvid lagunema kipuvad.

Seda nähtust hakati ka praktiliselt kasutama sudu intensiivsuse määramiseks, mõõtes standardsete pinguletõmmatud kummilintide katkemise aega.

Californias kehtestati esimene autode heitmenorm veel enne CARBi moodustamist, aastal 1966. See piiras süsivesinike ja vingugaasi hulka heitgaasides. CARBi esimene konkreetne samm oli lämmastikoksiidide (NOx) koguse piiramine autode heitgaasides alates 1971. aastast. Ent see oli köömes võrreldes järgmise sammuga, mis alates 1975. aastast nõudis uute autode väljalaskesüsteemile katalüütilise järelpõletusreaktori lisamist.

Pliivaba bensiin tulgu!

Muide, katalüsaatori eelduseks olnud pliivaba bensiini kättesaadavus oli juba 1974. aastal seadusega üle riigi kohustuslikuks tehtud.

Aasta hiljem hakkas California esimesena piirama pliilisanditega bensiini kasutamist, tabades kaks kärbest ühe hoobiga. See kiirendas üleminekut „puhtamatele“ katalüsaatoriga autodele, ent aitas samal ajal vabaneda mürgistest pliiühenditest.

Katalüsaatorite kasutuselevõtt oli välja kuulutatud juba 1960. aastate lõpul ja oodatult puiklesid autofirmad sellele vastu. Ehkki katalüsaatorite põ63

Foto AKG-IMAGES/Scanpix Baltics

himõtet tunti juba ammu, oli tegemist üsna karmi nõudega ning tootjafirmad väitsid esiti, et seda pole võimalik täita, hiljem aga hirmutasid tohutu kõrgeks kerkivate hindadega. Nähtavasti eeldas USA autoturul domineerinud „Detroidi suur kolmik“ (General Motors, Ford ja Chrysler), et kui piisavalt vastu punnida, siis küll California seadusandjad järele annavad, ega kiirustanud eriti arendustöödega.

CARB järele ei andnud, küll aga olid tootjad sunnitud seda tegema.

1970. aastate alguses hakkas Ameerika autodel mootori võimsus järk-järgult vähenema, sest muidu polnud võimalik saastenormidega toime tulla.

Näiteks USA kõige luksuslikum seeriasõiduauto Cadillac Fleetwood Eldorado sai mudeliaastaks 1970 uue 8,2-liitrise mootori, mis arendas 400 hobujõudu. Mudeliaastaks 1975 oli järele jäänud 190 hobujõudu (kütusekulu oli seejuures pigem kasvanud, ulatudes 20–26 liitrini 100 km kohta). Pole siis ime, et „ameerika raua“ entusiastide meelest oli 1971 viimane hea aasta.

Inimväärsema elu nimel Tagantjärele vaadates võib öelda, et see oligi viimane hea aasta – kogu USA autotööstusele. Isegi kui tol hetkel seda veel keegi ei mõistnud. Muidugi võib põhjuseks pidada CARBi oma karmide nõuetega, ent teisipidi vaadates me ju ei tea, kas Los Angelese linnastus elu enam üldse võimalik oleks, kui omal ajal poleks hakatud suduga otsustavalt võitlema. Aga võib vaadata ka nii, et Detroidi paindumatus maksis neile pikas plaanis kurjalt kätte.

Saastenormide kehtestamine ja karmistamine olid vähemalt ette teada, kuid keegi ei osanud ennustada 1973. aasta Yom Kippuri sõda Iisraeli ja araabia riikide vahel. Ammugi ei osanud keegi arvata, et araabia riigid kehtestavad seepeale Läänele naftaembargo ja tekib esimene naftakriis. Selle mõjul kerkis bensiini hind USAs aastaga üle 40 protsendi. Nii langes Detroidile saastenormide kõrval kaela veel teinegi mure, sest ühtäkki oli tarvis hakata ka kütusekulu vähendama. Esialgu ei võetud aga sedagi signaali tõsiselt. Alles 1978. aastaks tootjatele kehtestatud keskmine kütusekulu norm (CAFE) ja 1979. aasta teine naftakriis panid au64

MIDAGI TULI ETTE VÕTTA: Sudu Los Angeleses 1966. aastal.

tohiiud liikuma. Ent nagu nüüd teame, oli juba hilja.

Kui 1970. aastal oli importautode osakaal USA turul umbes veerand, siis kümne aastaga kasvas see umbes kolmandikuni. Euroopa ja eelkõige Jaapani tootjad oma väiksemate, odavamate, vähemjanuste ja vähem heitmeid tekitavate autodega asusid Detroidi jalgealust õõnestama. General Motors võis ju kunagi aastakümneid hoida maailma suurima autotootja positsiooni, aga nüüdseks on ta langenud kuuendaks, esikohale võitlevad Toyota ja Volkswagen. Umbes pooled USAs müüdavatest sõiduautodest on valmistatud välismaal.

Objektiivselt vaadates aitasid naftakriisid samuti autosid vähem saastavaks muuta. Otsene mõju oli selles, et publik hakkas nõudma väiksema kütusekuluga autosid. Väiksem kütusekulu aga tähendab automaatselt ka vähem saasteaineid.

Võib öelda, et rangete saastenormide kehtestamine lükkas käima innovatsiooni autotööstuses, sest karburaatoritega toitesüsteemid ei võimaldanud suutlikkuse näitajaid säilitada. Laialdasemalt hakkasid kasutusele tulema sissepritsesüsteemid, esiti mehaanilised, siis juba elektroonilised. Vajadus räigelt kütust säästa aga andis uuendustele õige hoo – luubi alla võeti ka autode aerodünaamika ja mass ning elektroonika asus uksest ja aknast sisse murdma.

Uue edu algus?

CARBi värskeim siht – üleminek null­ saastega autodele aastaks 2035 – võib anda Ameerika autotööstusele uue hingamise. Teha Ameerika jälle suureks, kui üht ekspresidenti tsiteerida.

Mõtleme kas või Tesla kultuslikule mainele kogu maailmas. Samuti on Tesla börsiväärtus suurem kui Toyotal ja Volkswagenil kokku.

USA valitsuski peab plaani elektriautonduse kaasnevaid uusi tootmistsükleid strateegilistest huvidest lähtuvalt just kodumaal arendada.

Ka „vanad“ autofirmad on CARBi algatust ettevaatlikult tervitanud, eks haistavad nemadki siin oma šanssi.

Erinevalt omaaegsest katalüsaatori kasutuselevõtmise nõudest oli CARB seekord üsna leebe. Etteteatamisaeg on lausa 12 aastat ja pole kuulda olnud, et keegi peaks üleminekut tehniliselt võimatuks. Elektriautode tehnoloogia on kõik olemas, midagi täiesti nullist leiutada pole tarvis. Juba eelmisel aastal oli 16 protsenti Californias müüdud uutest autodest nullsaastega (ehkki arusaamatul põhjusel arvatakse sinna sekka ka sisepõlemismootoriga pistikhübriidid).

Maailma mastaabis aga tähendab California otsus suure tõenäosusega seda, et ka USAs on elektriautode läbimurde teoks saamine nüüd otsustatud. „Rubico on ületatud!“ võinuks sel kohal öelda Julius Caesar.

krimi

Miljardär, kes tegi Swedbanki juhtkonnaga

1:0

Tema ärid pälvisid salateenistuse FSB tähelepanu.

Just Abõzovi tegemistel põhineb Swedbanki räsiv rahapesuskandaal.

S ULEV V ED LER

MEENUTUS HEADEST AEGADEST: Mihhail Abõzov Vene valitsuse ministrina jaanuaris 2016 Gaidari Foorumil.

66

M

iljard. Üks ja ühek­ sa nulli. See arv mõjub alati usku­ matult suurena.

Eriti siis, kui ta väl­ jendab rahasummat.

Seda ka siis, kui tegemist on rub­ ladega.

Just nii palju – miljard rubla ehk parajasti kehtinud kursi järgi 15,5 miljonit dollarit – oli valmis märtsis 2019 vabadusse pääsemise nimel ta­ suma kautsjoniks Mihhail Abõzov.

Too pururikas poliitik ja ettevõtja oli mõnda aega dollarimiljardär. Aja­ kiri Forbes hindas tema vara ­viimati miljardi dollari suuruseks ­kaheksa aastat tagasi. See andis talle maa­ ilma jõukamate inimeste pingereas 1565. koha.

Abõzovi valdusfirma RU-COM pälvis 2010. aastal Venemaa parima ettevõtte tiitli.

Mihhail Abõzov oli Dmitri Medvedevi valitsuse kõige suurema sisse­ tulekuga liige. Ka ametnikuna nautis ta luksuslikku elu, kirjutab Vene välja­ anne RBK. Abõzov reisis ringi pea­ aegu sajakohalise Fokkeri lennukiga, võttes kaasa teisi ette­võtjaid ja valit­ suse liikmeid. Juba hommikul voolas vein, pakuti ka muud alkoholi, jutud olid hoogsad. Ta armastas pidusid.

Muu hulgas kuulus Abõzov punti, kes soovitas Medvedevil kandideeri­ da teiseks ametiajaks.

Medvedevile idee meeldis, aga Vladimir Putini silmis Abõzov pluss­ punkte ei teeninud.

Ta oli portfellita minister, vastu­ tas avatud ühiskonna ehk inimeste ja riigi­asutuste vahelise suhtluse eest.

Foto Maxim Shipenkov / EPA / Scanpix Baltics

Mihhail Abõzov oli rikkaim minister Venemaa valitsuses.

Foto Yuri Kochetkov / EPA / Scanpix Baltics

Mais 2018 avatud ühiskonna mi­ nistri koht likvideeriti.

Abõzov kolis Itaaliasse. Ta omas villat maalilises Toscanas. See pälvis korruptsiooni paljastajana tuntud Aleksei Navalnõi tähelepanu.

Venemaa eriteenistus FSB vahis­ tas Abõzovi 26. märtsil 2019. Eks­ ministrile esitati kahtlustus nelja miljardi rubla ehk 62 miljoni dollari suuruses pettuses.

Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov kinnitas, et Putin teadis eel­ nevalt Abõzovi vastu algatatud uuri­ misest.

Uurija Nikolai Stepanov rääkis kohtus, et Abõzov võeti kinni oma ko­ dus Moskva lähistel ning tema vahis­ tamise põhjustas kahtlusaluse soov lennata Belgradi. Ta võinuks pakku minna.

Moskva kohut Abõzovi pakutud miljardi rubla suurune kautsjon ei kõigutanud. Eksminister istub juba neljandat aastat Lefortovo vanglas.

Samamoodi viibivad trellide taga tema kaaskahtlusalused.

Ainsana vabanes üks proua, kelle nägemine järsult halvenes. Talle tehti viis operatsiooni ja peaaegu pime­ daks jäänuna sai ta loa viibida kodu­ arestis.

Pärast seda tekkis ülejäänud arre­ teeritutel lootus koju pääseda. Näi­ teks Abõzovil on kolm alaealist last ja haige ning eakas ema. Eksministrit ei ole kriminaalkorras karistatud. Teda ei süüdistata vägivallakuritegudes.

SENSATSIOON: Pettuses kahtlustatud Mihhail Abõzov toodi päev pärast vahistamist politseinike vahel Moskva Basmannõi kohtusse. Neid ümbritses kohe parv päevapiltnikke ja ajakirjanikke.

Ükski palve ei aidanud aga teda ega tema kaaslasi.

Abõzovi pundi vangis on ka Swed­ banki Eesti haru, seda küll ülekantud tähenduses.

Ajaleht Postimees avaldas no­ vembris 2019 koostöös Rootsi rahvus­ ringhäälingu SVT, ajalehe Novaja Gazeta ja uuriva ajakirjanike ühendu­ sega OCCRP tehtud hoogsa loo „Üks oligarh, 70 kontot, 860 miljonit dollarit – Swedbanki suure riskiga saladused“.

Selle keskmes olid just Abõzovi seosed Eesti suurima pangaga. Selgus,

Foto Sergei Karpukhin / REUTERS / Scanpix Baltics

VANAD SÕBRAD: Dmitri Medvedevile (vasakul) meeldis küll idee jätkata riigipeana, kuid kõik teadsid, et see koht oli reserveeritud Vladimir Putinile (paremal). Foto on tehtud juunis 2017, kui tähistati Natsi-Saksamaa kallaletungi NSV Liidule ehk Suure Isamaasõja algust.

et Venemaa eksminister tõi panka 70 offshore-kompaniid. Nende kontode­ le liikus raha 860 miljoni USA dollari väärtuses. Samal ajal aitas pank varja­ ta, kelle rahaga oli tegemist.

Muu hulgas märkis ajaleht, et Abõzovil võis pangas olla oma inime­ ne, ja viitas, et sellena võis tegutseda üks kliendihaldur. Just tema ­öelnud ühe ülekande kohta, et see ei ole „kõige valgem“ ja nimetanud teist „muinasjutuks“.

Abõzovi teenindamise eripärad paistsid silma ka finantsinspektsioo­ nile, kes esitas prokuratuuri avaldu­ se kriminaaluurimise alustamiseks.

Tänavu märtsis teavitas Swed­ bank avalikkust, et keskkriminaal­ politsei kahtlustab panka rahapesus ja kõige karmimal juhul võib see kaa­ sa tuua 16 miljoni euro suuruse trahvi.

Seejärel avaldas Eesti Ekspress uudise, et lisaks said kahtlustuse ra­ hapesus ka kõik panga juhatuse liik­ med aastatel 2014–2016 pluss toona­ ne rahapesu tõkestamise osakonna juhataja ja eespool mainitud kliendi­ haldur. Üks neist ei olnud Abõzovi nime­ gi kuulnud. Aga juhatuse liikmena laienes kahtlustus ta talle.

Abõzov sündis 1972. aastal Minskis.

Isa töötas elektrikuna, ema keevitaja­ na. Ajalehele Vedomosti antud usut­ luses, mis kandis pealkirja „Ma ei ole 67

Foto Andras Kralla / Äripäev / Scanpix Baltics

kindlasti ingel“, kirjeldas Abõzov oma lapsepõlve kui ellujäämiskooli: tema sõbrad olid tehasetööliste peredest ning poisid karastusid õues kakeldes.

Kõik muutus isa surres. Mihhail oli siis vaid kümme aastat vana.

Ta hakkas usinalt sporti tegema ning sai Valgevene tulevikulootuseks laskesuusatamises. Aga rahaga oli peres kitsas, poiss tahtis olla iseseisev ja nii läks ta 14 aasta vanuselt tööle trükikotta ja seejärel õlletehasesse. Esimese „tõsise“ summa, 3000 rubla, teenis ta 1987. aastal ­Tjumenis Minski meditsiiniinstituudi ehitusrühmas töötades. Sinna saamiseks pidi ta miilitsaid veenma, et on pärit „raskest“ perekonnast ja iga ­kopikas kulub ära.

Samal ajal lõikas noore Mihhaili pea nagu superkompuuter. Kümnendas klassis võitis ta ülevalgevenelise matemaatikaolümpiaadi ja sai kutse õppida Moskva Riikliku Ülikooli füüsika-matemaatikainternaadis. Nii sattuski ta noore poisina Moskvasse.

Koos temaga õppis seal ka teine tulevane miljardär, õlifirma Evrohim ja Siberi söekaevandusi käitava SUEKi peremees Andrei Melnitšenko.

Teine koolivend, hilisem Volgo­ gradi linnapea Jevgeni ­Ištšenko rääkis RBK-le antud usutluses, et koolis käies meeldis Abõzovile breiki tantsida ning parodeerida Michael Jacksonit. Ka hiljem paistis ta silma hoogsa puhkajana, käies sõpradega jahireisidel ning mootorrataste ja lumesaanidega kihutamas.

Abõzov jätkas õpinguid Moskva Ülikoolis. Matemaatiku diplomi sai ta aga alles aastal 2000 ja hoopis Šolohhovi-nimelisest pedagoogilisest ülikoolist, sest sukeldus noorukina õpingute asemel ülepeakaela ärisse.

See oli segane aeg, mil nõukogude riik logises ja lagunes ning kõigest oli puudus. Ühtlasi avas see meeletud võimalused. 1989. aastal esimesel kursusel käies registreeris Abõzov firma InterShops, mis müüs Türgi päritolu rõivaid ja elektriseadmeid.

Abõzov abiellus noorelt, vaid 19 aasta vanuselt kaasüliõpilase ­Jekaterina Sirotenkoga, kelle tuumafüüsikutest vanemad kutsuti tööle USAsse. Ka Mihhail nägi tulevikku Ameerikas. Ta kavatses õppida Chicago ülikoolis matemaatikat ja 68

SURVE ALL: Abõzovi saatus mõjutab Swedbanki kunagiste juhtide oma. Sel pildil sammub ees kunagine pangajuht Priit Perens, tema kannul Robert Kitt. Kumbki neist ei tunnista end süüdi rahapesus.

Abõzov oli nutikas ja visa.

Hea jutuga ja kombineerimis­ aldis. Need omadused tagasid edu.

võttis selle tarbeks akadeemilise puhkuse.

Ja siis sekkus juhus. Enne Ameerikasse lendamist varastati noor­ mehelt raha ja ta ei saanud piletit osta. Abõzov jäi Venemaale.

Sügisel 1991 töötas ta kauba- ja toorainebörsil maaklerfirmas ­Emika, kus teenis „suurt raha“, üle poole ­miljoni dollari.

Ta oli nutikas ja visa. Hea jutuga ja kombineerimisaldis. Need omadused tagasid edu.

Suure osa teenistusest investeeris Abõzov firmasse MMB-Grupp, mille ta asutas koos ühe kursusekaaslasega. Too ettevõte müüs Bulgaariast toodud letšot, ketšupit, sigarette ja brändit.

Nõukogude süsteemi kokku varisedes lokkas Venemaal barterkaubandus, kus ettevõtted klaarisid sula­ raha puudusel võlgu toodanguga.

Abõzov tegi sellest oma äri. Ta klattis võlgu Venemaal, Kasahstanis, Ukrainas, Moldovas, isegi Transnistrias. Viimases käisid lahingud ja tema masin jäi isegi tule alla.

Kasahstanis tehti talle ettepanek maksta Ust-Kamenogorskis asuvale metallurgiatehasele ­Novosibirski

keemiakontsentraatide tehase (NZHK) võlad.

Nii sattus tulevane miljardär Novosibirskisse. Venemaa suuruselt kolmandast linnast sai tema tõusu ja ­rikkuse allikas.

Abõzov asuski tööle eespool mainitud keemiatööstuses, mis varustas kütusega aatomielektrijaamu. Ta tasus tuumajaamadest saadud rahaga alumiiniumitootjatele ja müüs nende toodangu Londoni metallibörsil, misjärel arveldas asjaosalistega kõva valuuta eest. Selline skeem töötas ning Abõzov saavutas Novosibirskis kiiresti usaldusväärse ärimehe maine.

Kiiret raha, suuri summasid teeniti energeetikas.

Abõzov asutas kütuse- ja energia­ ettevõtte ORTEK (Venemaa Ühine­ nud Kütuse- ja Energeetikakompa­ nii) ning sõlmis lepingud kõikjal Lääne-­Siberis. Mõne aastaga kasvas ORTEK piirkonna üheks suuremaks ettevõtteks, kaubeldes kõigega alates väetistest kuni teraviljani.

Kõik kliendid ei suutnud ORTEKile õigeaegselt maksta. Võlgu jäi isegi Novosibirski oblast, mida juhtis kunagine NLKP oblastikomitee esimene sekretär Vitali Muhha. Üks poliitilisi vastaseid kirjeldas teda tõelise vene mehena, kes võis juua kaks liitrit viina ja ei läinud ka siis oma ­jutuga sassi.

Põllumehed vajasid külviajaks kütust. Abõzov lubas seda tarnida Valgevenest. Kuberner lootis ­maksta võla saagikoristuse järel. Aga võlg jäi kaks korda tasumata ja ­kolmandal korral nõudis Abõzov, et andke siis mingit vara. Kohalik turg oli kurja­ tegijate kontrolli all ning nafta­baasi talle ei loovutatud. Abõzov sai aga midagi palju väärtuslikumat : ligi viiendiku Novosibirskenergost, mis kontrollis viit soojuselektrijaama.

Mõned aastad hiljem pälvis tehing prokuratuuri tähelepanu. Võimalikuks kahjuks hinnati lausa 200 miljonit dollarit. Uurimine ei viinud kuhugi.

Abõzovile tekkis Novosibirski oligarhi maine. Ta ostis kokku ettevõtteid seakasvatustest ehitusfirmadeni.

See oli karm aeg. Abõzov palkas turvamehed ja sõitis ringi soomustatud autoga. See juhtus ajal, mil ta soetas 45 protsenti Novosibirsknefte­

Kuriteo anatoomia Uurimisversioon, kuidas Mihhail Abõzov viis raha Venemaalt välja

Ametlikes deklaratsioonides esitles Abõzov end aktsio­ närina firmades RU-COM ja Promõšlennõje Tehnoloogii.

Uurimisversiooni kohaselt varjas ta oma osalust Sibekos, aga ka mitmetes offshore-firmades

RU-COM Abõzovi valdusfirma

Sibener­ gostroi

1. Neli firmat müüdi märtsis 2013 oksjonil 186 miljoni rubla eest Blacksirisele

NESKO

nelja firma omanik

Inženernõi tsentr

PRP

ESM

Blacksiris Trading Ltd Abõzovi firma Küprosel 2. Blacksiris ühendas ostetud neli firmat veel nelja tühja ettevõttega

ASS

PRiS

PESK

REMiS

3. Blacksiris müüs detsembris 2013 ühendatud kaheksa firmat. Uurimisversiooni kohaselt oli nende koguhind 4 miljardit rubla

Sibeko, RES

4. Uurimisversiooni kohaselt läks 4 miljardit rubla välismaale. Osa rahast liikus Swedbanki kaudu

Firmad

NESKO – Novosibirskenergosnabkomplektoborudovanije PRP – Proizvodstvenno-Remontnoje Predprijatije ESM – Energospetsmontaž ASS – Agentstvo Spetsialnogo Snabženija PRiS – Predprijatije Remonta i Stroitelstva PESK – Pervaja Energoservisnaja Kompanija REMiS – Remontenergomontaž i Servis Sibeko – Sibisrskaja Energitšeskaja Kompanija RES – Regionalnõje Elektritšeskije Seti

69

Foto Chuck Nacke / Alamy, Chuck Nacke / Alamy Stock Photo / Vida Press

selline lahendus ei töötanud kaua, sest Jukos neelas alla ka Sibnefti.

KUNAGINE VASTANE: Sajandi alguses Venemaa rikkaimaks inimeseks saanud Mihhail Hodorkovski 1994. aastal tiigri­ nahal seistes poseerimas. Abõzov suutis tema rünnakuid tõrjuda nii kaua, kuni Hodorkovski tema liitlase üles ostis.

produktist (NNP), mis oli monopolist miljonilinna varustamisel kütusega.

1997. aastal puhkes ettevõttes „kodusõda“ – Mihhail ­Hodorkovski Jukos sai ühe teise firma ostu käigus endale 54 protsenti NNPst. Ette­võtte juhtimine jäi aga Abõzovi kontrolli alla. Et Hodorkovski ei saaks firmat enda kätte, lõi Abõzov liidu Jukose konkurendi Sibneftiga.

Võitlus võimu pärast läks venepä­ raselt kõvaks, sekkus OMON. Lõpuks lepiti kokku, et poole NNP toodan­ gust saab Jukos ja poole Sibneft. Aga

Abõzovi tõus sai kiirenduse april­ lis 1998, kui ta võeti ekspertide grup­ pi, kes pakkus Venemaa ühe suurema riigi­ettevõtte RAO EES Rossii ehk Ve­ nemaa Ühendatud Energiasüsteemide juhile Anatoli Tšubaisile välja ideid, mida tuleb teha elektrivaldkonna parandamiseks. Kuu aega hiljem kut­ sus Tšubais Abõzovi tööle: „Kirjutasid kava valmis, siis ka rakenda seda!“ Ühendatud Energiasüsteemide käes oli 70 protsenti Venemaa elektri­ tootmisest. Selle juhtkonda kuulumi­ ne avas fantastilisi võimalusi.

Abõzovit vaadati firmas imelikult, sest ta oli justkui tänavakaupmees, kes oli harjunud ajama asju kõik­võimalike võlgnike ja sulidega ning oskas lavee­ rida hämarates skeemides. Tšubais teatas, et ta vajab just sellist abilist.

Abõzov suutiski oma tööandja võt­ ta ära „nõela otsast“ ehk bartertehin­ gutest ja pani kliendid maksma. Ta lasi võlgnikel julmalt elektri välja lülitada.

Jättis kord vooluta isegi Kamtšatkal asuva sõjaväe kosmoseobjektide jäl­ gimisjaama, mispeale Tšubaisiga võt­ tis ühendust Putin isiklikult. Kaitse­ ministeerium maksis aga võla ära.

Piirkondlikud direktorid ei sal­ linud Abõzovit. Koosolekud läksid pingeliseks ja need ei piirdunud üks­ teise peale karjumisega, vaid Lene­ nergos lendasid ka toolid. ­Primorskis andis kuberner korralduse vahista­ da elektrifirma juhid kohe, kui mõni neist julgeb kraisse saabuda.

Tasaarvelduste puhul sobisid Abõzovile ainult likviidsed või vajali­ kud kaubad, näiteks metall ja ehitus­

Foto Scanpix

OLULISED MEHED: Anatoli Tšubais (vasakul) võttis Abõzovi tööle riiklikku elektri­ firmasse. Siin pildil surub ta kätt Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsiniga, kelle valitsemisajal juhtis ta oligarhide esile kerkimiseni viinud riigifirmade erastamisprotsessi.

70

materjalid. Viltsaabaste ja vati­jopede ešelonidega ei saanud enam kaupa teha.

Põikpäisus aitas. Abõzov suutis likvideerida võlgu 200 miljardi rub­ la ulatuses.

Abõzov lahkus elektrifirmast 2005. aastal ehk mõned aastad enne ettevõtte reformimist ja tükkideks ­jagamist.

Ta valiti kamandama Iskander Mahmudovile ja Andrei ­Bokarevile kuuluvat Kuzbassrazrezugoli söe­ tööstust. Ta oli selle duoga tutvunud juba aastate eest, kui vastutas Ühen­ datud Energiasüsteemides kütuse sisseostu eest.

Mahmudov ja Bokarev kavan­ dasid oma firma börsile viimist. Aga peagi olud muutusid ning Abõzov läks oma teed.

Teda nähti äri tegemas mitme tõsi­ se tuusaga eri valdkondades alates söe kaevandamisest kuni riskikapitalini.

Abõzovi põhiline tähelepanu läks aga kontserni E4 ülesehitamisele, mis tegeles energeetikaalaste inseneri- ja ehitustöödega.

Kuna Venemaad ootas ees elektri­ tarbimise kasv, aga raha oli vähe, ­avati turg välisinvestoritele ja s­ inna ilmusid säärased suured tegijad nagu Soome Fortum, Saksa E.On ja Itaalia Enel. Neile lubati garanteeritud toot­ lust ja nii meelitati lühikese a­ jaga energeetikasektorisse triljoni rubla ulatuses investeeringuid.

Investorid pidid oma ehitused kindlaks ajaks valmis saama ja see tähendas, et E4-sugustele inseneri­ tööde ja ehitusettevõtetele jätkus rohkelt tööd.

Abõzov võitis ühe hanke teise järel.

E4 muudkui paisus (töötajate arv ulatus juba 15 000 kanti!) ning kas­ vas viimaks lõhki. Lõpuks ei suutnud ­firma enam laene tasuda.

Selleks ajaks teati Abõzovit polii­ tikuna. Medvedevi administratsioo­ ni sattus Abõzov riigipea toetajate komitee kaudu. Abõzov soovitas sel­ lise komitee avada oktoobris 2011, kui president külastas üritust Digital ­October ja igaüks sai avatud mikrofo­ ni kaudu oma mõtteid avaldada. See mõte jäi Kremli bossile meelde.

Mõned kuud hiljem asutaski Med­ vedev „avatud valitsuse“ töörühma.

Foto Aleksey Nikolskyi / AFP / Scanpix Baltics

Foto Yuri Kochetkov / EPA

JULGE MEES: Mihhail Abõzov käis nii Venemaal kui välismaal kohut Viktor Vekselbergiga (keskel), keda peetakse Venemaa presidendile Vladimir Putinile (paremal) lähedaseks ettevõtjaks.

Abõzovist sai Medvedevi nõunik ja hiljem portfellita minister, kes ku­ reeris sedasama „avatud valitsust“.

Eravestlustes tunnistas ta pettumust, sest ihaldas hoopis energeetika­ ministri portfelli.

Tutvusringkond oli Abõzovil lai, aga ta ei leidnud liitlasi ühest vajali­ kust sektorist: nn silovik’e ehk julge­ olekutöötajate seast, kelle Putin Kremlisse kolides võimule tõi.

Peagi sattuski Abõzov julgeoleku­ asutuste hammasrataste vahele.

Esimese paugu sai minister seo­ ses E4 pankrotistumisega. Tolle ­firma suurim võlausaldaja oli Pjotr Aveni Alfa-bank. Pank tegi politseile aval­ duse, et E4 juhtkond võis t­ egeleda krediidialase pettusega. Jutt käis 500 miljonist dollarist.

Abõzovil, kes oli ajanud asju palju­ de ärituusadega, tekkis tüli ka ­Viktor Vekselbergiga, kes on ­V ladimir Putinile lähedane suurettevõtja.

Abõzov tahtis osaleda Vekselbergi energiakontsernis, aga mitte avali­ kult. Niisiis vormistati talle võimalus ­aktsiaid hiljem osta. Ja lõpuks jäi ta ilma nii rahast kui aktsiatest.

Trellide taha sattus Abõzov S ­ ibeko müügiga, mis kasvas välja Novosi­ birskenergost.

Prokuratuur teatas, et Abõzov juhtis aprillist 2011 kuni novembrini 2014 kuritegelikku jõuku. Muu hul­ gas osales ta isiklikult Sibeko müügi­ kõnelustel ja varjas oma 95 protsen­ di suurust osalust. Ministrina ei toh­ tinud ta äri ajada.

2018. aastal ostis Sibeko ja elektri­ ettevõtte Regionalnõje Elektritšeski­ je Seti Andrei Melnitšenko, kes on Abõzovi vana tuttav kooliaegadest.

Tehing toimus mitmes osas ja nii­

moodi, et suurem osa rahast maan­ dus offshore-firmades.

Osa sellest rahast liikus Swedban­ ki kaudu, mida tarvitasid arveldami­ seks ka söemagnaadid Mahmudov ja Bokarev.

Kriminaalasja ettekäändeks sai väikeaktsionäridele külma tegemine.

Abõzov teatas kohtus, et ta ei saa süüdistusest aru.

Kahelt ettevõttelt oleks justkui va­ rastatud 4 miljardit rubla, kuid neid ei tunnistatud isegi kannatanuteks.

Kannatanud olid vaid 3 väikeaktsio­ näri, kuid kokku oli väikeaktsionäre ligi 5000.

Abõzov selgitas, et FSB kontrollis tema tausta 2013. aastal ja peaproku­ ratuur 2015. aastal. Uurimiste tule­ mused vaadati üle presidendi admi­ nistratsioonis ning asi lõpetati riigi­ pea enda tasemel.

Väidetavalt sai Abõzov korduvalt hoiatusi, et teda uuritakse, aga ta ei kavatsenud välismaale minna. Ta uskus, et suudab end välja keeruta­ da, nagu ta oli teinud aastakümneid.

Seekord läks aga teisiti.

Kohtuprotsess Moskvas kestab ja täiesti selgelt ootavad selle lõppemist ka Swedbanki endised juhid. Sellest sõltub nendegi saatus. Kui Abõzov mõistetaks kohtus õigeks, pääseksid ka nemad, sest kriminaalsete sum­ made puudumisel ei saanud ­toimuda ka rahapesu.

Prokurör kuulutas kohtus, et ainu­ üksi Eesti kolleegidelt saadud andme­ tel olid Abõzovil siin 70 ettevõtte pangakontod. „Eestis te neid dekla­ reerisite, aga miks mitte Venemaal?“ kurjustas ta. „Välismaalastega olete aus ja viisakas, aga mitte meiega!“

TRELLIDE TAGA: Kohtuprotsess Mihhail Abõzovi üle algas Moskvas tänavu aprillis. Materjale on 850 toimikutäit, üle 20 000 lehekülje.

Allakäik 2012 Abõzov nimetatakse avatud valitsuse ministriks.

2013 Algab kohtuvaidlus Viktor Vekselbergiga.

2015 Abõzovit esitletakse kõige jõukama ministrina. Ta teenib aastaga üle 455 miljoni rubla.

Alfa-bank teeb politseile avalduse laenupettusest firmas E4.

2016 E4 pankrotistub.

Sibeko tõstab soojatariife.

Meeleavaldused Novosibirskis.

Abõzov lahutab. Peres kasvas kolm last.

2017 Siseministeerium uurib, kuidas sattus Sibeko osalus Küprose firma Blacksiris kätte.

2018 Abõzov jääb ilma ministri ametist.

Blacksiris müüb osaluse Sibekos.

Alfa-bank ja Vekselberg esitavad kohtusse nõuded E4 endiste kasusaajate, sh Abõzovi vastu.

FSB teeb uue ettekande Abõzovi kohta.

2019 Vahistamine ja vara arestimine.

2022 Algab kohtuprotsess.

71

Keelatud variomanikud Kuritegevuse tõkestamiseks peavad ettevõtted deklareerima oma tegelikud kasusaajad. Kas neid koondav register töötab piisavalt hästi?

SULE V V E DLE R

T

änavu septembris koputas mu kolleeg Holger Roonemaa ühes väga kenas Austria mägi­külas asuva hotelli uksele.

Mägikuurortides napib elamiseks sobilikku maad ning seetõttu saavad neist mõnes elumajaga kinnistuid osta vaid kohalikud ehk inime­sed, kes veedavad seal aastas vähemalt poole oma ajast ning tasuvad kohapeal ka makse.

Aga ülirikkad leidsid mooduse sellest piirangust mööda minna. Nad ostavad kokku hotelle ja muudavad need enda eramuteks.

Ametlikult jäävad nad muidugi võõrastemajadeks, aga majutuse eest küsitakse nii absurdselt kõrget hinda (üle 10 000 euro öö), et seal ei võta tuba mitte ükski võõras.

Kõnealuse kolmest alpimajast koosneva kompleksi puhul tekkis 72

kahtlus, et see kuulub Vene oligarhile. Sellisele, kellele on Euroopa Liidus kehtestatud majandustegevuse sanktsioonid.

Paberi peal omas hotelli Austria firma.

Tolle omanikuks oli Küprosel registreeritud ettevõte.

Küprose firma kuulus Vene omale. Vene firmat omas järgmine Vene firma, toda kolmas Vene firma ja kolmandast neljas… Alles siis tulid mängu eraisikud. Ei, mitte oligarh ise, vaid tema õde ja onupoeg.

Väidetavalt olla nemad juba oma osaluse edasi müünud…

Kes on tegelikult hotelli peremees, on paberite kaudu raske tõestada. Kuid mägikülas on oligarhi nimi avalik saladus ja võimalik, et peagi saab seal toimunust teada kogu maailm, sest kompleksiga on seotud üks vägagi pikantne lugu.

TEKSA Holger Roonemaa rääkis sellest omanike jadast septembri lõpus seminaril „Tegelike kasusaajate andmestik: milleks ja kellele“, mille korraldas MTÜ Korruptsioonivaba Eesti Steven-­ Hristo Evestuse eestvedamisel. Evestus on endine prokurör, kes vedas ­Eestis rahapesu vastast võitlust ja tegutseb nüüd nn kolmandas sektoris.

Hotell Europa saal oli täis registrite töötajaid, prokuröre, pangaametnikke, ajakirjanikke.

Peateemaks oli seal TEKSA. Mitte riie, vaid andmekogu. See lühend tuleb mõistest „tegelik kasusaaja“.

Tegelikud kasusaajad on inimesed, kes kontrollivad ettevõtteid ehk omavad neis osalusi ja seda nii otse kui ka kaudselt ehk ühe või mitme juriidilise keha kaudu.

Alates septembrist 2018 peavad Eesti ettevõtted deklareerima riigile,

Foto Shutterstock

info

kes on nende tegelikud kasusaajad. „Tegelike kasusaajate tuvastamine on oluline, sest see aitab võidelda raske kuritegevuse vastu. Kurjategijad kasutavad keerulisi õigusstruktuure, sealhulgas korruptsiooni varjamisel,“ rääkis Veronika Mets Euroopa Nõukogust. „Põhimõte „tunne oma klienti“ on edasi arenenud. Erasektor on aru saanud, et see on vajalik ka nende maine jaoks. Skandaali korral on head mainet tagasi saada väga raske.“

Kas 25 protsendist piisab?

TEKSA ei ole ideaalne. Näiteks Magnaati välja andva ettevõtte D ­ elfi Meedia tegelikuks kasusaajaks on ­TEKSAs märgitud Hans Luik, ent kui suur osa ettevõttest on tema kontrolli all, ei tule sealt välja.

Luigele kuulub aga vähemalt veerand, sest TEKSAsse kantakse vaid need, kes kontrollivad ettevõttest 25 protsenti või rohkem. Rahandusministeeriumi jurist Henrik Mägi ütleb, et seda künnist tahetakse tuua allapoole.

TEKSA ütleb, et Hans Luigel on „otsene osalus“ alates 26. septembrist 2018.

Aga kes kontrollis ettevõtet varem? Õige vastus on muidugi Luik, kuid paraku ei anna TEKSA avalikkusele ajaloolist infot.

Kontroll erafirmade õlul TEKSA kannete kõrval seisab märkus: „Tegelike kasusaajate andmetel on informatiivne tähendus. Tegelike kasusaajate andmed on uuendatud 19.05.2022.“ Need laused viitavad esiteks sellele, et TEKSA andmetel ei ole õiguslikku tähendust. Riik ei kontrolli neid ega kinnita nende ehtsust. „Näeme kogu Euroopas, et andmete kogumine ja verifitseerimine ei ole alati tagatud,“ märkis Veronika Mets.

Riik ei hakka palkama TEKSA andmete kontrollijaid. See töö on nihutatud erasektori õlgadele. Nii ei saa enam Eestis avada ettevõttele pangakontot, kui konto avaja ei deklareeri firma tegelikke kasusaajaid.

Kui pangale esitatud andmed lähevad lahku TEKSAsse kantust, peab pank esitama lahknevustõendi.

Olukord paraneb Tegelikud kasusaajad esitamata jätnud juriidiliste isikute osa, protsentides 40 35 30 25 20 15 10 5 0 2018

2019

2020

2021

ALLIKAS: Rahandusministeerium

73

Foto Karin Kaljuläte

Survet saab avaldada ka võimu abil. Seminaril esinenud Finance Latvia nõunik Laima Letina rääkis, et Lätis likvideeritakse need ettevõt­ ted, kes ei esita tegelikke kasusaajaid, valeandmete esitajad saavad aga kriminaalkorras karistada.

TEKSA ei uuene reaalajas Andmete esitamise aeg on mõni­ kord väga oluline. Eriti majandus­ sanktsioonide puhul, mida lisandus pärast Venemaa kallaletungi Ukrai­ nale suurel määral. Kui andmebaasi ei uuendata piisavalt kiiresti, võib keeluga tegelastel avaneda võimalus ette­võtlusega edasi tegeleda.

Veronika Mets märkis, et paljudes riikides ei saa luua usaldusühinguid ehk truste.

Eestis on see veel uus teema, kuid juba on rikkad inimesed neid tarvita­ mas. Näiteks Heldur Meerits liigutas 70 miljoni euro väärtuses pere vara Maltal registreeritud fondi Castra Hi­ berna Foundation. Ta rääkis Ekspres­ sile, et selle käigu eesmärk oli tagada tema perekonna ja järeltulijate huvi­ des vara professionaalne valitsemi­ ne väga pikaks ajaks. Tema naine ei olnud selle käiguga nõus ning algas kohtulahing, mis lõppes Riigikohtus naise võiduga.

Suur takistus: riigipiir Andmetega tekib sageli probleeme, kui tegelik kasusaaja asub välismaal.

Näiteks mõnes lõunapoolses „osa­ riigis“ tegelike kasusaajate andme­ kogusid ei esine. Ilmselt seetõttu ongi Vene juurtega suure reisikorral­daja TEZ Tours siinse haru suur­o salus registreeritud Hispaania ettevõtte nimele – sealt on raske infot välja pigistada.

Ent veel raskem on siis, kui tege­ mist on väljaspool Euroopa Liitu asu­ va ettevõttega. Väga paljudes riikides ei ole TEKSAsid või kui nad eksistee­ rivad, siis ei ole nad avalikud.

Välismaiste registrite tarvitamine võtab aega ja raha ning vajab osku­ si. Vähestes riikides saab tegelikke kasusaajaid otsida eraisiku nime jär­ gi, enamasti töötab otsing ettevõtte nime põhiselt. Bulgaarias peab otsi­ miseks kasutama kirillitsat. Küpro­sel tuleb avaldus esitada paberil ja viia sealsesse kontorisse – mis tähendab, et päriselus saab andmeid osta vee­ 74

VARA TRUSTI: BLRTga seotud Fjodor Berman (pildil), Igor Berman ja Mark Berman asutasid sihtasutuse Berman Family Foundation. Selle eesmärk on talle üle antud vara valitsemine.

Kasusaajatena on seal ära toodud nende esimese astme järglased ehk pojad ja tütred, kokku kümme inimest.

bi teel, aga raha eest, sest vajalikud toimingud teeb ära vahendaja. And­ meid saab vabalt alla laadida vaid Lätis ja Taanis.

Rootsis maksab tegeliku kasu­ saaja sertifikaat 27 eurot – see on pä­ ris krõbe hind.

Eestiski oli TEKSA veel hiljuti tasuline. 1. oktoobrist enam mitte.

Salaleping suurfirmas Kes tahab oma osalust varjata, teeb seda ikka, ükski TEKSA teda ei ta­ kista. Ta kas vassib või kasutab min­ geid osanike vahelisi kokkuleppeid.

Eestiski pole see võõras teema. Seda näitab hästi afäär, millega olid seotud selle Magnaadi avaloo sangar Argo Luude ja tema juhitav Eesti Kesk­ konna­teenused.

Suvel 2015 ilmus LHV Panka Sandor Liive. Ta teatas, et firmat Eesti Keskkonnateenused kontrollib hoopis teistsugune seltskond, kui re­ gistrites kirjas ja pank arvab.

Pankurid uskusid, et prügifirma tegelikeks kasusaajateks on ettevõt­ te tegevjuhtkond ehk Argo Luude, ­Bruno Tammaru ja Mihkel Õnnis.

Liive lajatas letti paberid, mille kohaselt valitsesid prügifirmat sala­ omanikud. Nende seas olid kaks po­ liitikut ja transpordiäris tegutsenud ettevõtja.

Liive rääkis, et prügifirma amet­ likud omanikud ja salaomanikud läksid omavahel tülli ja ta palgati konflikti klattima.

Argo Luude tunnistas juhtunust kirjutanud Eesti Ekspressile, et ta sõl­ mis tõesti salajase lepingu, millega Eesti Keskkonnateenuseid kontrollis vahepeal keegi teine. Ta ei paljasta­ nud aga, kellega oli tegemist.

Kuhu läks raha?

Tüli lõppes sellega, et lõviosa prügi­ firmast müüdi Baltcapile. Väidetavalt teenisid müüjad 6–9 miljonit eurot ning osa rahast jõudis Amsterdami firmasse Dommel.

Too kuulus paberite järgi Hollan­ di Antillide kompaniile. Seal jäljed kadusid.

Isamaa (IRLi) ridades Riigikokku kuulunud Anti Tammeoks tunnistas lõpuks, et tema oli Dommeli „omanik ja lõplik kasusaaja“.

Ent kas raha läks vaid talle?

Me ei suutnud seda mõistatust lahendada. Selgus, et prügifirma ­o salust müüdi ühe päeva jooksul kaks korda ja võimalik, et kasum lii­ kus vahepealsele omanikule. Seal aga kadusid otsad taas vette, sest tema puhul oli osanikuks märgitud LHV esindajakonto.

TEKSA puhul ei tohi seda võima­ lust enam esineda, sest sinna peab märkima tegeliku kasusaaja.

Aga tollal polnud TEKSAt olemas.

Ja ka edaspidi ei tasu oodata, et kõik vastaks 100 protsenti tõele, sest ikka leidub inimesi, kes teevad valskust ja esitavad valeandmeid. Salaomanikud ei kao kuhugi.

küber

Venemaa tegi Ukrainast oma küber­arsenali katselava.

Tagajärgi võib tunda terve maailm New York Timesi endine küberreporter Nicole Perlroth heidab valgust ülisalajasele küberrelvade tööstusele, mis võib inimkonnale kalliks maksma minna.

RAIN P RUUL

L

angevate pommide varjus käivad Ukraina ja Vene­ maa vahel ägedad lahin­ gud ka küberrindel. USA Strateegiliste ja Rahvus­ vaheliste Uuringute Keskuse (CSIS) juhataja James Andrew Lewis soo­ vitab hoiduda väljendist „maailma esimene kübersõda“, aga kinnitab, et Ukraina sõja kujul on tegu e­ simese suure konfliktiga, mille raames viiakse läbi nii laiaulatuslikke küber­ operatsioone.

Küsimus, miks Venemaad on kü­ berrünnakutes saatnud sama tagasi­ hoidlik edu kui füüsilisel lahingutan­ dril, on üks selle sõja suuri mõistatu­ si. Võimaliku põhjusena pakutakse, et Kreml oli kiires võidus kindel ega pööranud küberagressioonile seetõt­ tu piisavalt tähelepanu. Ka Riigi In­ fosüsteemide Amet (RIA) kinnitab aasta esimese kvartali briifingus, et „seni Ukraina vastu sooritatud küber­ ründed on valdavalt olnud primitiiv­ sed – nendega ei vii riiki rivist ­välja ega alluta oma tahtele“.

Umbes aasta enne seda, kui Ukrai­nas väga tuliseks läks, ilmus New York Timesi endise küber­turbe ja digispionaaži reporteri Nicole ­Perlrothi sulest kurjakuulutava, ent prohvetliku nimega raamat. „This Is How They Tell Me the World Ends“ („Nad räägivad mulle, et maailm lõ­ peb nii“) kirjeldab, kuidas toimib üleilmne salajane küberrelvaäri, kus sõlmitud tehingutes võib olla kaalul maailma saatus sõna otseses mõttes.

76

Foto Andrew Harnik / Scanpix Baltics

GRU HÄKKERID: Oktoobris 2020 kuulutas FBI tagaotsitavaks kuus Vene sõjaväeluure agenti, keda kahtlustatakse küberrünnakute korraldamises Ukraina elektrivõrgule ja mastaapse NotPetya pahavarakampaania läbiviimises. Tõenäoliselt korraldasid samad mehed küberründeid ka 2017. aasta Prantsusmaa presidendivalimiste ja 2018. aasta Pyeongchangi taliolümpiamängude vastu.

Nullpäev Häkkerite müügiartikliks sel põran­ daalusel turul on nullpäeva (zeroday) turvaaugud – tarkvaras esine­ vad nõrkused, mille olemasolu aren­ daja ei tea. Sellised haavatavused la­ sevad oskajatel süsteemidesse sisse tungida ja luua ründeid, mida on keeruline tuvastada. Nullpäeva turva­aukudel põhinevaid ründeva­

hendeid ehk eksploite kasutavad va­ litsused peamiselt luures ja vastu­ luures. Nullpäevast on kasu ainult nii kaua, kuni arendajal puudub või­ malus selle kõrvaldamiseks.

Mustal küberturul saavad ­kokku riikide valitsused, kuritegelikud gru­ peeringud ning häkkerid, kellele kliendid maksavad miljoneid dolla­ reid eesmärgiga kübertandril vastase

ees eelis saavutada. Seal sõlmitakse tehinguid, kus võib olla kaalul maa­ ilma saatus.

Ja kõike seda hoitakse kiivalt sala­ duses. Nullpäeva turu esimene reegel oli, et keegi ei räägi nullpäeva turust.

Nullpäeva turu teine reegel: keegi ei räägi nullpäeva turust.

21. sajandi alguses oli süsteemi­ puuduste otsimine häkkeritele p ­ igem hobi. Ühel hetkel hakkasid firmad nullpäevade eest maksma dollareid, siis sadu dollareid ning aja­pikku jõu­ ti juba müstiliste summadeni. ­Aastal 2020 pakkus küber­t urbe­e tte­v õtte Zerodium juht Chaouki Bekrar 1,5 miljonit dollarit eksploidi eest, mis annaks kaug­juurde­pääsu Whats­ Appi ja Apple’i sõnumiprogrammi­ dele. iPhone’i lahtimuukimine dis­ tantsilt? Kaks miljonit dollarit. Sama, aga Androidiga? 2,5 miljonit. Ühiskondliku julgeoleku tasemel algab probleem sellest, et ­avalikkusel puudub ülevaade, kellele häkkerid nullpäeva nõrkusi müüvad. Ostjaks võib olla USA, kes pikka aega seda turgu valitses, aga ka Venemaa, Hiina, Iraan, Põhja-Korea. Moraaliküsimu­ sed – näiteks see, milleks nullpäeva lõpuks kasutama hakatakse – paljusid müüjaid ei morjenda. Nemad oota­vad head palka nähtud vaeva eest.

Liivauss möllab Raamatus on Ukrainal kanda üliolu­ line roll. Perlrothi sõnul sai Ukrai­ nast pärast 2014. aasta revolutsioo­ ni Venemaa katselava, kus vaenulik idanaaber testis iga häkkimisnippi ja -tööriista, mis tema digitaalses arse­ nalis leidus.

Nicole Perlroth.

This Is How They Tell Me the World Ends: The Cyber­ weapons Arms Race Hardcover.

Kirjastaja Bloomsbury Publishing „This is how they tell me...“ võitis 2021. aastal maineka Financial Times & McKinsey aasta äriraamatu preemia.

Teleproduktsioonifirma FX ostis raamatust telesarja väntamise õigused.

Nicole Perlrothist sai USA sisejulge­ olekuministeeriumi küber­turbe­osa­ konna konsultant.

Vene häkkerid „on nagu kunstni­ kud, kes ärkavad hommikul hea tu­ juga ja asuvad maalima“, kirjeldas ­Putin 2017. aastal ajakirjanikele. „Kui neil on patriootlikud kalduvused, siis soovivad nad anda lisapanust võitlu­ ses nende vastu, kes Venemaa kohta ­halba räägivad.“ Väidetavalt oli Putinil Vene häk­ keritele ainult kaks nõuet: esiteks, ei mingit häkkimist Venemaa piiri­ de sees; teiseks, kui Kreml helistab ja teenet küsib, ei kõlba vastuseks „ei“.

Muis asjus täieliku autonoomia­ ga häkkerid ründasid Kremli heaks­ kiidul Ukrainas kõike, millel tiksus digi­taalne pulss.

Kõigepealt sekkusid nad 2014. aastal Ukraina presidendivalimis­ tesse. Nad varastasid e-kirju, kustu­

Foto Scanpix

JÄID VAHELE: Fotol saadetakse Hollandist välja Venemaa Luure Peavalitsuse (GRU) agente, kes püüdsid 2018. aastal häkkida Haagis asuva Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni (OPCW) peakorteri WiFi-võrku.

tasid faile ja istutasid valimiste info­ süsteemi pahavara, mis oleks pare­ määrmusliku kandidaadi presiden­ diks teinud.

Varsti selgus, et see oli kõigest eelmäng.

23. detsembril 2015 võtsid häkke­ rid üle arvutid, mille abil kontrolliti Lääne-Ukraina elektrivõrku. Nad lüli­ tasid ükshaaval kaitselülitid välja ja jätsid 230 000 elanikku tundideks elektrita. Lisaks korraldati ummistus­ rünne kõnekeskustele, et need ei saaks elanike kaebusi registreerida. Aasta hiljem tabas sarnane rünnak Kiievit, kui elektrita jäi viiendik linnast.

27. juunil 2015 algas Ukraina vastu kõige laastavam ja kulukam küberrünnak maailma ajaloos.

Kuid kõige hullem oli veel tulemas.

27. juunil algas Ukraina vastu kõi­ ge laastavam ja kulukam küberrün­ nak maailma ajaloos. NotPetyaks ni­ metatud rünnakus said pihta Ukraina pangad, elektrivõrk, postiteenused, ministeeriumid, meediamajad, mo­ biilioperaatorid, Borõspili lennuväli ja Tšornobõli tuumajaam, kus löödi rivist välja jaama kiirgusseire.

Edasi levis rünnak riigipiiridest välja nende ettevõteteni, kes Ukrai­ nas äri ajasid. Farmaatsiagigandis Merck katkes NotPetya tõttu B-he­ patiidi vaktsiini tootmine. Maailma suurim transpordifirma Maersk ei saanud tellimusi täita. Häiritud oli isegi Kiievist 15 000 kilomeetri kau­ gusel Tasmaanias asuva Cadbury šokolaadivabriku töö, kui arvuti­ ekraanidele ilmusid lunavarateated, milles nõuti 300 dollari eest bitcoin’e.

77

Foto HO/Scanpix

Kui šokolaadivabrik olekski raha maksnud, poleks ta ikkagi oma faile tagasi saanud. NotPetya pidi jätma vaid mulje, et tegu on lunavaraga.

Ründe tegelik korraldaja oli Vene sõja­väeluurega seotud üksus 74455 ehk Sandworm (inglise keeles liiva­ uss) – arvatavasti vastutasid nemad ka eelmiste rünnakute eest. Perlrothi sõnul polnud NotPetya lunavara, vaid „riiklik relv, mis mõeldud massi­ hävingu külvamiseks“.

Kes tegi? Ise tegi See toob meid tagasi nullpäeva turva­ aukude juurde. 2016. aastani võis USA riiklik julgeolekuagentuur NSA end oma kübervõimekuse koha pealt kindlana tunda. Siis hakkas keegi til­ gutama veebi NSA-lt varastatud häk­ kimistööriistu ja eksploite. Lekitamise taga olev isik või isikud kutsusid end nimega Shadow Brokers. Nende iden­ titeet on tänaseni teadmata. Enim on oletatud, et tegu oli mõne NSA insai­ deri või taas Venemaa kätetööga. Ühtäkki olid NSA kõige võimsa­ mad küberrelvad kõigile avalikud.

Taga­järjed saabusid kiiresti. Mais 2017 tabas maailma Põhja-Korea korralda­ tud küberrünnak, mille käigus nakata­ ti lunavaraga WannaCry üle 300 000 arvuti. WannaCry kasutas ära NSAst lekkinud EternalBlued. Sama eksploiti rakendati ka Ukrainas ja mujal laasta­ mistööd teinud NotPetyas.

Lühidalt: NSA küberspionaaži­ üksus TAO (Tailored Access Opera­ tions) avastas Microsofti operatsioo­ nisüsteemis nullpäeva turvanõrkuse.

Micro­softi teavitamise asemel tööta­ ti selle nõrkuse põhjal välja eksploit EternalBlue, mida kasutati mitu a­ astat NSA sihtmärkide kimbutamiseks, kuni see ­lõpuks sattus vaenlase kätte.

Ukraina ja muu maailma arvuti­ süsteemid said rünnakus t­ ugevasti kahjustada, kuid lõpuks hoidis Ve­ nemaa end tagasi. 27.–28. juunil toi­ munu oli kõigest kuiv trenn või eel­ mäng. Sellega demonstreerisid vene­ lased Ukrainale, mida nad suudavad.

Tasub ka silmas pidada, et o ­ lude sunnil on Ukraina küberagressioo­ niks keskmisest märksa paremini val­ mis. Esiteks pole Ukrainas kõik olu­ lised seadmed võrgus. Lisaks pani NotPetya neid paljusid elutähtsaid süsteeme ümber kohandama, et neid ei saaks digitaalselt manipuleerida.

78

TÕHUS SABOTAAŽ: Stuxneti tõttu lakkasid töötamast Iraanis Natanzi tuuma­ kompleksis asuvad uraani rikastamise tsentrifuugid. Enne kui Iraanis pahavara avastati, olid USA ja Iisrael oma vaenlase tuumapüüdlusi jõudnud saboteerida juba terve aasta. Fotol tutvub Natanzi tsentrifuugide tööga Iraani toonane riigipea Mahmoud Ahmadinejad.

Seevastu Ameerika Ühendriikides on olukord vastupidine. Ukraina kü­ berturbeettevõtja Oleh ­Derevianko hoiatab raamatus ameeriklannast Perl­rothi: „Kui nad meil tuled kustu­ tavad, siis oleme mõne tunni elektri­ ta. Aga kui nad teil sama teevad …“

Ameeriklased on kaitseta Iroonia peitub selles, et kõrgtehno­ loogiline elustiil ja asjade interneti levik on muutnud ameeriklased kü­ berrünnakute suhtes ülihaavatavaks.

Lisaks on umbes 80 protsenti Ameerika Ühendriikide elutähtsast taristust erasektori käes, mistõttu va­ litsusel puudub ülevaade nende süs­ teemide küberturvalisusest. Perlroth toob näiteid sellest, kuidas Iraani ja Vene häkkerid on viimase kümne aas­ ta jooksul tunginud nii USA veetam­ mi juhtimissüsteemi kui tuumajaama (raamatu kriitikud ütlevad, et Perlroth on Ameerika taristu haavatavuse tõl­ gendamisel siiski liiga hüsteeriline).

Kogu loo muudab veel iroonilise­ maks tõik, et just USA piilus esimesena küberagressiooni Pandora laegastesse, demonstreerides oma vastastele, mil­ list kahju võib koodi abil korda saata.

Kuna Ühendriigid tegid vastu­ olulisi lükkeid esimesena, puudub neil justkui moraalne õigus teiste ­korrale kutsumiseks.

Kõige selgema näitena toob Perl­ roth aastal 2010 toimunud Stuxneti kübersabotaaži. Ameerika Ühendrii­ kide ja Iisraeli ühisoperatsiooni käigus tungis ussviirus Iraanis Natanzi tuu­ makütuse tehasesse ja kahjustas seal tuumakütust rikastavaid tsentrifuuge.

Tehast saboteeriti terve aasta jooksul nii, et iraanlased sellele jälile ei saanud. Rünnak oli edukas, ­andes Iraani tuumaprogrammile tohutu ta­ gasilöögi.

Samas oli see esimene kord, kui üks riik põhjustas oma kübertege­ vusega teisele riigile tahtlikult füüsi­ list kahju. See andis USA vaenlastele aluse küsida: kui nemad võivad, siis miks mitte meie?

Teiseks oli USA valitsus pikka aega see, kes nullpäeva turgu vedas ja selle nägu kujundas, makstes häk­ keritele kopsakaid summasid harul­ daste tarkvaravigade leidmise eest.

Ameeriklaste kaitsmise asemel hoiti neid haavatavatena, t­ egeleti ründemuskli tugevamaks pumpa­ misega ega arvestatud sootuks, et ­s amad küberrelvad võivad kunagi sattuda vihavaenlaste kätte.

Perlroth: „Kübersõja suurim sala­ dus on see – ja meie vaenlased teavad seda liigagi hästi –, et riik, m ­ illel on küberründe maailmas suurim üle­ kaal, on ka kõige haavatavam.“

välismaa

Tšehhi rikkaima mehe surm. Ühe ajastu lõpu algus Rikkaima tšehhi Petr Kellneri surm jättis tema äriimpeeriumi hätta keerulisel ajal.

TIM G OSLIN G

P

etr Kellner oli 56 aastat vana, kui tema helikopter mullu märtsi lõpus Alaskal suusareisi ajal alla kukkus. Ta oli Tšehhi rikkaim mees ja silmapaistev oligarh.

Pärast surma ületas tema vara väärtus 15 miljardit dollarit ja ta kontrollis üht Tšehhi suurimat korporatsiooni, Hollandis registreeritud PPF Groupi.

Viimased 20 aastat kaitses ta kiivalt oma privaatsust, esinedes harva avalikkuses või meedias. Kui ta suri, ei jäänud Tšehhi ajakirjandusel

80

muud üle kui küsida, kes see mees, kes paljude sõnul kehastab riigi postkommunistlikku ajastut, tegelikult oli ja kuidas ta suutis koguda nii palju võimu, et näis vastavalt oma tujudele jagavat ümber geopoliitilisi jõujooni.

Suund itta Allikate andmetel pani Kellneri end varjama tema perekonnale tehtud rööviähvardus ühe Venemaal sõlmitud tehingu ajal. Enne seda oli tema lugu palju hõlpsamini jälgitav.

Kellner hakkas oma majanduslikku ja poliitilist mõjuvõimu koguma samamoodi nagu tema eakaas-

lased Ida-Euroopas – kasutades kapitalismile ülemineku ajal nutikaid, kuid sageli äkilisi võtteid.

Tšehhoslovakkias läbi viidud erastamine ­privatiseerimistšekkide alusel oli Tšehhi kavala ja riukliku presidendi Miloš Zemani sõnul 20. sajandi suurim pettus. Z ­ emani ja Kell­neri vahel näis olevat aja jooksul tekkinud tihe partnerlus. Miljardär vältis aga sama halba mainet, mille teenisid näiteks Viktor Kožený või Radovan Krejčíř, kes andsid tuhandetele inimestele neile jagatud riigifirmade aktsiate vastu sandikopikaid.

Kindluse kaitsjad

RUSUD: Petr Kellner hukkus märtsis 2021, kui teda ja veel nelja inimest vedanud helikopter lendas Alaska suurimast linnast Anchorage‘ist põhja pool vastu mäekülge ja libises seejärel veel 300 meetrit allapoole.

Fotod AP/Scanpix Baltics, REUTERS

TUNDMATU SUURUS: Tšehhid ei teadnud just palju oma esirikka Petr Kellneri elust.

Teadaolevalt ei varastanud Kell­ ner naiivsetelt tšehhidelt lihtsalt va­ rasid. Aga ta sai kontrolli umbes 200 ettevõtte üle, mis koondati tema ­P rvni privatizacni fondi (PPF). Ta eristus ka selle poolest, et mõistis kiiresti, et suudab oma oskusi raken­ dada ka mujal. Samal ajal, kui kaas­ maalased nääklesid kodus järelejää­ nud pudemete üle, liikus tema kiires­ ti Venemaale ja kaugemalegi tulusaid trikke tegema.

Sama suunda hoidis ta järgmise kolme aastakümne jooksul. Kui tei­ sed Tšehhoslovakkia oligarhid soo­ visid oma ärisid laiendada, tegid

nad seda kodus ja lääne rahulikuma­ tes vetes. Seevastu PPF teenib suu­ rema osa oma kasumist Venemaalt ja Hiinast – keerukast keskkonnast, mis nõuab oskuslikku navigeerimist, kuid pakub edu saavutanutele tohu­ tut tasu.

Ent nüüd on hiiglaslik PPF oota­ matult oma rajajast ilma. Grupp, mis annab tööd ligi 150 000 inime­ sele üle maailma finantsteenuste, telekommunikatsiooni, meedia ja kinnisvara ning paljudes muudes sektorites, seisab silmitsi arvuka­ te väljakutsetega nendes vetes sei­ lamisel.

Kuigi mõned allikad väidavad, et Kellner ei jätnud maha testamen­ ti, pärib tema lesk Renata väideta­ valt suurema osa tema varandusest ja 98,93-protsendilise osaluse PPFis. Ebaselge on aga, millised on muu­ datused ettevõtte juhtkonnas pikas perspektiivis.

Pärast surma jätkas PPFi tippjuht­ kond kindluse kaitsmist. ­L adislav Bartoníček, üks ettevõtte kahest (väga väikesest) vähemusaktsionä­ rist, astus pärast õnnetust avalikkuse ette ja analüütikud eeldasid, et ame­ tis olev meeskond tagab firma tege­ vuse tõrgeteta toimimise. „Kellnerit ümbritses seitse ini­ mest, kes põhimõtteliselt kogu män­ gu juhtisid: kaks aktsionäri ja veel viis isikut,“ ütleb üks endine PPFi juhtkonna liige, kes töötas Kellneri­ ga koos ja kellel on endiselt ettevõt­ tes kontakte. „Need inimesed moo­ dustavad uue juhtkonna.“ Otsesed raskused on selged. Tar­ bimislaenude äri Home Credit, mis tõi viimastel aastatel suurima osa ka­ sumist, on pandeemiast räsitud, tea­ tades 2020. aastal 15,3 miljardi kroo­ ni (584 miljoni euro) suurusest kah­ jumist. See alandas PPFi varade väär­ tust, kärpides neid 2020. aasta juuni lõpuks 5 miljardi euro võrra 44 mil­ jardi euroni.

Kellneri strateegia jätkata PPFi laienemist tähendas ka seda, et tema surma tõttu jäid lõpetamata mitmed tehingud, eelkõige katse ühenda­ da kontserni Tšehhi pangandusva­ rad Praha börsil noteeritud Moneta Money Bankiga. See pidi looma riigi suuruselt kolmanda panga.

Värske veri Üldise arvamuse kohaselt on pike­ mas perspektiivis PPFi vaja uut verd.

Kellneri kogemus Kesk- ja Ida-Euroo­ pa ainulaadses ärikeskkonnas navi­ geerimisel, kus kõrgetasemeline po­ liitika mängib otsustavat rolli, tähen­ das, et ettevõtte võtmestrateeg ja vi­ sionäär oli tema.

Bartoníčekit ei peeta ideede ini­ meseks. Pigem hoiab ta kindla käega tüüri ning ka ta ise tunnistab, et lä­ hiaastatel tuleb leida käilakuju.

Paljud grupi kõrgemasse juht­ konda kuulujad usuvad, et Daniel Křetínský, Kellneri äripartner ja huk­ 81

Foto Vincent Isore/IMAGO

kunud miljardäri tütre kaaslane, asub ettevõtte nende osade etteotsa, mis vajavad rohkem „visionäärset juhtimist“, ütleb endine PPFi juht. „Viie aasta pärast võtab Křetínský arvatavasti kõik üle,“ lisab allikas.

Kellner oli mees, kelle taset on raske korrata. Ta oli kahtlemata tipptasemel poliitiline operaator, kes suutis mingisuguse tehingu sõlmida isegi 2017. aastal peaministriks tõusnud Babišega, kes oli tuntud oma agressiivse taktika poolest kaasoligarhide suhtes.

PPFi nõukogu juhi František Dostáleki sõnul olid meeste suhted vastastikku külmad. Siiski õnnestus PPFil võita Babiše valitsuse poolt korraldatud tuliselt vaidlustatud hange teemaksusüsteemi haldamiseks.

Křetínský tegi Kellneriga tihedat koostööd energiaettevõtte EPH rajamisel, mis moodustab Křetínský varanduse nurgakivi, ning omab koos PPFiga jaemüügi- ja tehnoloogiaettevõtteid. Sarnaselt Kellneriga on temagi peamiselt tegutsenud tiheda riikliku regulatsiooni all olevates sektorites, kus suhtlus poliitiliste ringkondadega on ülioluline.

Selline kogemus on minimaalne eeltingimus kandidaadile, kes soovib PPFi koos hoida või isegi edasi viia.

Ja keegi peab tegelema grupi strateegiliste varadega Venemaal ning Hiinas, kus kontaktid tipp-poliitikutega on üliolulised õitsenguks ja, mis kõige tähtsam, sundvõõrandamise ärahoidmiseks. „Nendes riikides sõltub äri suuresti isiklikest suhetest,“ osutab üks ettevõttele lähedane allikas. Selle piirkonna poliitikamaastikku juhivad autokraatlikud režiimid, muutes õigusaktid ja õigusriigi põhimõtte vähem usaldusväärseks.

Suurfavoriidist väimees?

PPFi juhid võivad laeva vahepeal püsti hoida, kuid impeerium peab üsna varsti leidma kellegi, kes võtaks üle Kellneri rolli visionäärina, strateegilise juhina, poliitiliste rataste õlitajana või kuidas iganes seda nimetada. Enamik panustab Daniel Křetínský peale.

47aastane advokaat, kes sai hoo sisse Slovakkia kontrolli all olevas investeerimisgrupis J&T, tegi Kellneriga koostööd energiakontserni EPH ehi82

TULEVANE JUHT? Daniel Křetínský, Tšehhi rikkuselt kolmas mees, kellest pidi saama Petr Kellneri väimees.

Mullu ostis ta Inglismaal jalgpalliklubi West Ham United.

Foto Claus Bergmann/IMAGO

OLÜMPIALE! Hukkunud miljardäri tütart Anna Kellnerovát teatakse väga eduka ratsasportlasena. Sel pildil võistleb ta Hamburgis suksul Catch Me If You Can Old.

tamisel, enne kui 2014. aastal PPFi välja ostis. Křetínský on sellest ajast alates oligarhide ridades tõusnud, hajutades oma investeeringuid riikide ja sektorite vahel. 2020. aastal nimetas ajakiri Forbes ta Tšehhi rikkuselt kolmandaks meheks, oma kolme miljardi euro suuruse varaga edestas ta isegi peaministritoolil istunud Andrej Babišit.

EC Investmentsi kaudu, mida ta omab koos J&T kaasasutaja ­Patrik Tkáčiga, on Křetínský PPFi partner jaekaubandus- ja tehnoloogiaettevõtetes. Nagu Kellneril, on ka temal

Prahas poliitiline mõjuvõim. Ta on ka peaaegu pereliige, olles suhtes varalahkunud ärimehe tütre Annaga.

PPFiga seotud allikas viitab aga sellele, et asjad ei pruugi nii lihtsad olla. Tundub, et Kellnerit ei vaimustanud tema tütre suhe endast 20 aastat vanema mehega. Ilmselt on Křetínský ka PPFile võlgu, mis võib mis tahes potentsiaalse liidrirolli võtmise raskeks muuta.

Kui temast peaks saama PPFi juht, peaks Křetínský tõenäoliselt õppima ka uusi nippe, et laiendada oma tegutsemisampluaad, milleks

PPFi peamised varad

Foto PPF

PPF tegutseb 25 riigis kolmel kontinendil: Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Grupi varade koguväärtus oli 2021. aasta lõpus 42 miljardit eurot ja selles töötas 78 000 inimest. Firma kumulatiivne kasum aastatel 2012–2021 oli 5,5 miljardit eurot. Petr Kellnerile kuulus peaaegu 99 protsenti PPFist.

Pangandus ja finantsteenused – 33 protsenti PPFi portfellist Peamised ettevõtted: Home Credit, PPF Bank, Air Bank, Mobi Bank.

Pangandus- ja finantssektor on PPFi nurgakivi ning tänu Home Crediti tarbimislaenuäri laienemisele Venemaale ja mitmetele Aasia turgudele grupi kasumlikkuse peamine tõukejõud. Tohutu Hiina turg on olnud selle võtmeks alates 2010. aastast. Home Crediti üksus jäi aga 2020. aastal COVID-19 pandeemia tõttu 584 miljoni euro suurusesse kahjumisse ja pidi koondama osa oma enam kui 120 000 töötajast.

See tõstis tähelepanu keskpunkti panganduskontserni, mille esimees on Jiří Šmejc, ettevõtja, kes tegi Kellneriga koostööd telekanali Nova ostmisel.

Home Credit oli Kellneri surma ajal sõlmimas suurt tehingut – ees ­ootas ­ühinemine rivaali Moneta Money Bankiga.

Telekommunikatsioon – 20 protsenti PPFi portfellist Peamised ettevõtted: O2 CR, CETIN, Telenor CEE. 2013. aastal ostis PPF Hispaania ettevõttelt Telefonica 65 protsenti Tšehhi suurimast telekommunikatsiooniettevõttest – hilisema nimega O2 Czech Republic. Sellega taandus PPF suhteliselt riskantsest energiaettevõttest EPH konservatiivsesse ja stabiilsesse telekommunikatsiooniärisse. See tähistas ka tagasipöördumist kodumaale pärast mitu aastat kestnud seiklusi välismaal ja tõi kaasa mitmeid muid tehinguid, mis sidusid PPFi Tšehhis strateegiliselt oluliste ettevõtetega, olgu need siis transpordi, meedia või panganduse valdkonnas.

Kõik aga ei tervitanud O2 tehingut.

Vähemusaktsionärid kaebasid karmi kohtlemise üle, kuna operaatoril oli omandamise eest suur võlg. Seejärel 84

lisas PPF õli tulle, kuna suunas O2 väga väärtusliku mastide ja kaablite üksuse järglase vägisi uude infrastruktuuriüksusse nimega CETIN. Ungari, Bulgaaria, Montenegro ja Serbia telekomiettevõtted, millel on 10 miljonit klienti, omandati 2018. aastal ligikaudu 2,8 miljardi euro eest. Nende taristuvarad eraldati hiljem samuti CETINisse.

Meedia, internet ja tehnoloogia – 10 protsenti PPFi portfellist Peamised ettevõtted: CME, Mall.cz, Heureka, Czech Toll.

Euroopa Komisjon kiitis 2020. aastal heaks tehingu, millega PPF omandas CME. Too ettevõte opereerib Tšehhi populaarseimat eratelekanalit Nova ja sarnaseid kanaleid kogu Kesk- ja Ida-Euroopas. See aga ei vähendanud muret oligarhide mõjuvõimu üle Tšehhi meediale või PPFi katsete üle parandada PR-ettevõtte kaudu riigis Hiina mainet.

PPFi võit 2018. aastal pikka aega kestnud kibedas võitluses Tšehhi elektroonilise teemaksusüsteemi kasutuselevõtu nimel näitas, et Kellneri poliitiline mõjuvõim püsis isegi siis, kui peaministriks tõusis rivaalist oligarh Andrej Babiš.

E-poodide operaator Mall Group ja veebipõhine hinnavõrdlusplatvorm Heureka pakuvad teenuseid kogu Keskja Ida-Euroopas. Mõlema omanikeks on PPF koos Křetínský ja Patrik Tkáči EC Investmentsi ja Tšehhi tehnoloogiasektori investeerimisgrupi Rockaway

Capitaliga. Usuti, et viimastel kuudel kavatses Kellner hoogustada PPFi tegevust e-kaubanduses.

Kinnisvara – 9 protsenti PPFi portfellist PPFi Real Estate’i haru kontrollib varasid, mille väärtuseks hinnati 2019. aastal 2,4 miljardit eurot. Olulised varad asuvad Tšehhis ja Venemaal.

Inseneritehnoloogia – 3 protsenti PPFi portfellist Peamised ettevõtted: Škoda Transpor­ tation, Temsa.

Kellner üllatas oma kunagist partnerit ja meest, kellest võinuks saada tema väimees, Daniel Křetínskýt, kui ta võitis Křetínskýt 2018. aastal 87,8protsendise osaluse omandamisel Tšehhi ühissõidukite tootjas Škoda Transportation. Tunamullu omandas PPF 50 protsendi suuruse osaluse Türgi bussitootjas Temsa ja lõi koostöö Sabancı Holdinguga, mis on üks Türgi suurimaid ja võimsamaid konglomeraate. Selle sammu eesmärk oli anda Škoda Transportationile juurdepääs Türgi turule.

Muud varad – 24 protsenti PPFi portfellist Polymetal International.

PPF on Venemaa kullakaevandaja üks kolmest suuraktsionärist koos oligarhide Aleksandr Nesise ja Aleksandr Mamutiga, kellega Kellner tegi koostööd aastaid.

on ­kahanenud väärtusega varade otsimine. Tema praeguse impeeriumi tuumaks on EPH söetootmisega tegelevad ettevõtted. Ta panustab sellele, et energiaülemineku ajal maksavad Euroopa valitsused talle selle tootmisvõimsuse hoidmise eest taastuvenergia reservina. PPF eelistab aga osta kehva tootlusega ettevõtteid, mille juhtimist parandades kasvab nende väärtus.

Kuigi ta on ilmselt õppinud Tšehhi poliitilisel areenil asjatundlikult orienteeruma, osutub nende oskuste ülekandmine Venemaale ja Hiinasse Křetínský jaoks tõenäoliselt keeruliseks. Kellner kasutas oma Tšehhi postkommunistlikus poliitilises süsteemis töötamise kogemust, et tungida samasugustele turgudele ida pool.

Seevastu Křetínský on oma portfelli laiendamiseks võtnud suuna läände, keskendudes eelkõige Ühendkuningriigile ja Saksamaale.

Tema tagasihoidlikkus Ühendkuningriigis tehtud ostudest rääkimisel on tekitanud Briti ajakirjanduses veendumuse, et Křetínský puhul on tegemist „Tšehhi sfinksiga“. Siiski on ta Kellnerist palju kättesaadavam tegelane ja annab regulaarselt intervjuusid oma kodus. Samuti tegeleb ta sagedamini oligarhidele tüüpiliste harrastustega – näiteks on ta Praha Sparta, ühe kahest Tšehhi jalgpallihiiglasest, omanik ja esimees. Ta on liitunud ka võidujooksuga ajalehtedega, mis kõik kuuluvad poliitilist mõjuvõimu otsivatele oligarhidele.

Kellner sellist kiusatust ei tundnud, pidades seda ilmselt minevikku kuuluvaks nähtuseks.

21. sajandi probleemide käes vaevlevad jaemüügiettevõtted on olnud Křetínský läänesuunalise rünnaku keskmes ning ta on seda teinud ettevõtte Vesa Equity kaudu, mis on tema teine partnerlus Tkáčiga. Ta on omandanud osalusi sellistes suurtes tegijates nagu Macy’s ja Foot Locker USAs, Prantsusmaa supermarketite kett Casino ning postiettevõte Royal Mail ja Sainsbury supermarketite kett Ühendkuningriigis.

Mõned neist panustest on end kuhjaga ära tasunud – Royal Mail osutus pandeemia ajal vallandunud veebiostude buumis võitjaks. Kuid strateegia ei ole alati sujuvalt kulgenud. Pakkumine Saksamaa selvehul86

„Kunagi pakkus ta mulle oma eralennukit Hiinast koju naasmiseks – rohkem ta minu heaks ei teinud.“ Miloš Zeman, Tšehhi riigipea

gimüügi operaatori Metro ülevõtmiseks kuue miljardi dollari suuruse tehinguga blokeeriti 2019. aastal. Katse osta kontrollpakk Prantsusmaa väljaandes Le Monde kukkus piinlikul moel läbi, kuna väljaande ajakirjanikud hoiatasid, et nende arvates kujutab Tšehhi oligarh ohtu toimetuse sõltumatusele.

Isegi kodus pole Křetínský kontroll olnud kaugeltki kindel. Hea näitena sellest, kui palju tal on veel õppida, näitas Kellner talle 2017. aastal tehingu tegemise kunsti, kui PPF lükkas ta viimasel hetkel kõrvale ja ostis ihaldatud ettevõtte Škoda Transportation.

Poliitiline sasipundar PPFi rünnak itta ei toonud ainult rahalisi hüvesid, see ka süvendas poliitilisi segadusi kodus, kuna ettevõtte huvid hakkasid ühtima presidenti ümbritsevate rühmituste huvidega. „Zemani meeskonda kuuluvad inimesed teevad äri, mis ei ole läbipaistev ja mida oleks lääneriikides raske suures ulatuses teha,“ ütleb Tšehhi Tehnikaülikooli Masaryki uurimisinstituudi direktor Vladimíra Dvořáková. „Neil kõigil on pikaajalised majandussidemed Venemaa ja

Hiinaga – riikidega, kus äri käib presidentide vahel otse.“ 2010. aastal sai PPFist esimene välisinvestor, kes sai loa Hiinas tarbijafinantseerimisettevõtte asutamiseks. Jaroslav Tvrdík – Zemani nõunik tugevate sidemetega Pekingis – oli laialdase arvamuse kohaselt selle vahendajaks.

Need ühised huvid näisid andvat Kellnerile mõju Tšehhi välispoliitika üle. „Puuduvad kindlad tõendid selle kohta, et Petr Kellner oli siin liikumapanev jõud, kuid kindlasti muutus Tšehhi välispoliitika ligikaudu samal ajal, kui PPF sai Hiinas oma esimese võimaluse,“ ütleb Vít Havelka mõttekojast Europeum.

Arvatakse, et järgnevatel aastatel mängis oligarh olulist rolli, kui Zeman – vastupidi valitsuse ametlikule läänemeelsele joonele ning vaatamata ELi ja NATO liikmelisusele – sõnastas oma alternatiivse poliitika Tšehhi ümberorienteerimiseks itta.

Väide, et sellele haruldasele juurdepääsule Hiina turule kaasnes poliitiline hind, rikub endiselt PPFi mainet. „Oleme Hiina turul edu saavutamiseks töötanud juba aastaid, see pole juhtunud „iseenesest“ ega tule Tšehhi poliitilise esinduse toetusest,“ teatab ettevõte oma veebilehel.

Ometi sattus avalikkuse huvi pelgav Kellner regulaarselt uudistesse tegevustega, mis seostasid Tšehhi ja Hiina poliitikat.

2014. aastal kohtusid Kellner ja Zeman Hiina presidendi Xi ­Jinpingiga, kusjuures miljardär viis Tšehhi riigipea oma eralennukiga koju. Kaks aastat hiljem ­kahtlustati Kellnerit selles, et ta Xi v­ astuvisiidi ajal Praha sama hästi kui sulges ja meeleavaldused suruti vägivaldselt maha.

2019. aastal leiti, et Home Credit maksis Hiina maine parandamise eest Tšehhi meedias. See ainult suurendas muret seoses meediaettevõttega Central European Media Enterprises (CME), mis haldab Tšehhi populaarseimat eratelekanalit Nova ning Bulgaaria, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia suuremaid kanaleid. PPF ostis selle meediafirma 2020. aastal.

Pärast Kellneri surma ütles Zeman, et annab Kellnerile Valge Lõvi ordeni, Tšehhi kõrgeima riikliku teenetemärgi. President kiitis miljardäri

Foto Petr David Josek /AFP

TŠEHHI RIKKUSELT TEINE MEES: Andrej Babiš valitses aastatel 2017–2021 riiki peaministrina. Sel mullu tehtud fotol saabub ta valimisjaoskonda, hoides käest kinni abikaasa Monikal.

saavutuste eest äris, kuid väitis, et ta poliitiline mõju oli ülehinnatud.

Salapärane mees „Aitasin [Kellnerit] hea meelega na­ tuke, võtsin ta endaga Hiina visiidile kaasa ja ma pole kunagi temalt sel­ le eest midagi tahtnud,“ ütles Zeman. „Kunagi pakkus ta mulle oma era­ lennukit Hiinast koju naasmiseks – rohkem ta minu heaks ei teinud,“ li­ sas president, väites, et ei rääkinud Kellneriga kunagi poliitikast.

Ometi arvati, et Kellneri mõju oli tema surma ajaks kasvanud jah­ matavate mõõtmeteni, ulatudes riigi kõikidesse nurkadesse. „Tal õnnes­ tus Tšehhi poliitikat painutada nii, et see teenis tema huve,“ kuulutas Kell­ nerist raamatu kirjutanud ajakirjanik Vojtěch Boháč.

Hoolimata tema tohutust mõju­ võimust rääkis tema surmast vallan­ datud paratamatu nekroloogide ja kommentaaride laviin ainult ühest asjast: kes oli Petr Kellner ja mida ta esindas?

Paljud tormasid väitma, et ta oli Tšehhi kapitalismi positiivne sümbol.

Seda vaatamata salatsemisele, polii­ tilise maiguga äritehingutele ja ter­ vele hulgale vähemusaktsionäridele, kes kurtsid oma väärkohtlemise üle.

Mõned väidavad, et vaatamata vastutuult seilamisele säilitas Kell­ ner moraalse kompassi, mis eristas teda teistest oligarhidest.

88

„Kellner püüdis alati olla halvi­ matest parim,“ väidab Boháč. „Ta lii­ kus alati selle piiril, mis on moraalne ja seaduslik – minu arvates vahel ise­ gi seda piiri ületades, aga kohtus see kinnitust ei leidnud. Ta püüdis jää­ da selle piirile, mida ühiskond akt­ septeerib.“

Süsteemiviga Nagu lugematutest arutlustest sel­ gub, ei teadnud tšehhid sugugi, kes oli tõeline Petr Kellner, ega ka seda, kui palju võimu tal oli – ja tõenäoli­ ne, et nad seda ka kunagi teada saa­ vad. Ja see ei ole ainult seltskonna­ veergude toimetajate probleem, vaid esitab Tšehhi ühiskonna jaoks oluli­ se küsimuse. „Läbipaistvuse puudumine on Kellneri surma halvim tagajärg,“ üt­ leb Havelka.

Mõned avaldavad lootust, et Kell­

neri surm tähistab oligarhide ajastu lõpu algust. Põlvkond, kes 1990. aas­ tatel kaost ära kasutas, on Tšehhi Va­ bariigis ja mujal Kesk-Euroopas oluli­ ne poliitiline jõud, kuid nüüd hakka­ vad nad mõtlema oma pärandile. Ja sel ajal, kui nad klammerduvad oma vanade võimuhoobade külge, näivad nad kartvat kiireid muutusi, mida ju­ hivad uued ideed, muutuvad hierar­ hiad ja tehnoloogia.

Kuigi Kellnerit peeti Tšehhi libe­ raalseks oligarhiks, oli ta kultuurisõ­ du juhtivate jõudude poolt haavatav. „Lääne ühiskonnas,“ kirjutas ta PPFi 2018. aasta aastaaruande sissejuha­ tuses, „ja eriti Euroopas dominee­ rib üha enam individuaalsete nõud­ miste ideoloogia, egalitarism ja tra­ ditsiooniliste väärtuste suhteliseks muutmine.“ Sellised privileegide kaotamise vastu suunatud lausungid on muu­ tunud kogu maailmas tavaliseks.

Vít Havelka väidab, et Kellneri sõnad peegeldasid Tšehhi oligarhi­ de põlvkonna hirmu, et „neid asen­ datakse“. „Meil on uus põlvkond ettevõt­ jaid, kes rajavad tehnoloogiapõhi­ seid ettevõtteid, mis tegutsevad täies­ ti sõltumatult riigist,“ räägib Havelka. „Meil on ühiskonnas uus põlvkond, kes näeb 90ndaid piiratud seaduslik­ kuse ajana ja tahab muuta nähtused, mis olid tollal normaalsed – näiteks äri ja poliitika põimumine – ebanor­ maalseks.

Kuid loomulikult on veel pikk tee käia,“ lisab ta kiiresti.

Artikkel ilmus eelmisel aastal rahvusvahelise uurivate ajakirjanike ühenduse BIRN veebiküljel balkansight.com. Seda on kohendatud uuemate arvandmetega.

Kellner kasutas oma Tšehhi postkommunistlikus poliitilises süsteemis töötamise kogemust, et tungida sarnastele turgudele ida pool.

esimene töökoht Foto Ilmar Saabas

RING SAI TÄIS: Poes kaupade ladujana alustanud Kristi Lomp juhib nüüd üht Eesti suuremat toidupoodide ketti.

Selveri juht

alustas tööelu poeleti taga Varajases nooruses pidi Kristi Lomp üle elama ka suure pettumuse: teda ei võetud tööle McDonald’sisse.

GREETE LEHEPUU

M

u vanaema oli usin turulkäija ja aia­ saaduste müüja.

Ilmselt tema eesku­ jul korjasime ühel hilis­kevadel õega sületäie piibelehti ja läksime algklassi lastena õnne proo­ vima. Kõik lilled osteti ära! See oli esi­ mene kord, kui mõistsime, et metsa­ annid võivad olla teenimise allikas.

Teismelisena sain tutvuste kaudu tööle ühte poodi. Klassikaline nõu­ kogudeaegne pood: mööda ­s eina ääri jooksis suur pikk lett ja kaup tuli klientidel müüjatelt küsida.

92

Leti taga töötamine eeldas juba pisut kõrgemat taset – minusugust praktikanti sinna esialgu ei lastud.

Minu töö oli kaupa laduda. See oli ­tõsine, raske füüsiline töö. Aga ma olin rahul, sest poes töötamine oli prestiižne. Veidi aja pärast sain juba kaupu kaaluma. Ühel hommikul ärkasin suure ehma­tusega. Ma olin sisse maganud!

Tormasin, silmad vees, poodi ja olin endas väga pettunud, käisin tööl suu­ re hoolsusega ja nüüd siis nii. Kol­ leegidel-prouadel läks minu rahus­ tamisega päris pikalt. Istusin toolil ja

pisarad muudkui voolasid süütun­ dest. Teised seisid ringis mu ümber ja lohutasid. Neil oli rohkem elu­ kogemust. Praegu mõistan ju ka ise, et ­sisse magamine ei ole katastroof.

Pärast mõnda aega töötamist ­lubati mind viimaks leti taha! Tohti­ sin juustu ja vorsti lõigata, kaaluda ja kliente teenindada.

Täna Selveri juhina tajun, et just leti taha on väga raske töötajaid leida.

Saalis, riiulite vahel toimetavad inimesed hea meelega, kuid suhtlust klientidega peljatakse. Mina nauti­ sin seda aga väga. Arvan, et kui oleks vaja poes mõnd ametikohta täita, siis oleksin kohe valmis taas leti taha ­minema.

Toona oli defitsiidiaeg ja kogu kaup müüdi maha. Ja eks hügieenija toiduohutuse nõuetesse suhtumi­ ne oli... pehmelt öeldes omamoodi.

Tuleb tunnistada, et minagi olen li­ bedaid viinereid puhtaks pesnud ja piimapakkidel kuupäeva üle kir­ jutanud. Esimest korda seda tehes tundsin end veidralt, aga selles kesk­ konnas olles, nähes, kui loomulikult teised seda võtavad ja teevad, ei tek­ kinud vastumeelsust. Vahel küsiti, miks kuupäeva on muudetud. Ütle­ sime siis, et tehasest tuli välja praak­ partii. Täna oleks selline käitumine täiesti lubamatu, aga toona käis asja juurde, süsteemis olles kohaned sel­ lega.

Enne kaubandusse naasmist töötasin pikalt toitlustuses, juhtisin Hesburgerit, esiti restorani, siis kogu ­Eesti haru.

Hesburger polnud aga minu esimene valik. 1995. aastal avas McDonald’s Tallinnas oma ­esimesed restoranid Eestis. Kandideerisin klienditeenindaja kohale. Konku­ rents oli väga kõva, niisiis harjutasin isegi kodus peegli ees veenvat suht­ lemist. Kandidaat pidi oskama vene või inglise keelt. Töövestlus pidi toi­ muma võõrkeeles. Vene keel ei o ­ lnud mul eriti tugev, seega tegin ettepane­ ku rääkida inglise keeles. Mingil põh­ jusel ma valituks ei osutunud. Olin pettunud, sest naasin kohtumiselt väga hea enesetundega, kõik läks la­ dusalt. Kahtlustan, et saatuslikuks sai kesine vene keele oskus.

Suurt pilti vaadates saab öelda, et mu karjääris on ring täis saanud – müüjast poeketi juhiks.

Karoli Hindriks koristas isa töö juures

Jobbaticali juht Karoli Hindriks meenutab, kuidas müüs soomlastele prügi ja tegi Bedwettersist üleeuroopalise staari.

G RE E T E LE HE P UU

Foto Erakogu

M

ina olin vist üheksa-­ aastane ja vend kuuene, kui Eks­ pressi lehelastena Tallinna tänavatel oma jalad valusaks käisime. Oi, need villis varbad! Oi, need kilomeetrid!

Oli päris ebamugav inimestelt küsida, kas nad tahaksid lehte osta. Aga mõelge, kui pisikesed ja nunnud me olime – ilmselt seepärast läks meil müügiga hästi. Kui hiljem sente kokku lugema hakkasime... olin üsna pettunud.

See ei olnud sugugi meie esimene müügitöö. Mõni aasta varem ladusime ema töökohta, Pärnu Emmi hotelli ette telliskividest leti ja müüsime Soome turistidele tühje Longero ja kohvipurke; igasugust prügi, kui aus olla. Praegu sellele mõtlemine ajab südamest naerma! Kas polnud mitte ettenägelik jäätmete taaskasutus?

Püsivama töökoha sain 12aastaselt. Küllap tuli kodus jutuks, et mul oleks taskuraha vaja. Isa võttis mu enda juurde tööle. Pidin igal pühapäeval koristama tema firma kontorit.

Mu isa oli väikeettevõtja, suvel müüs basseine ja talvel kaminaid. Esinduspoes olid maas vaibad ja inimesed kõndisid neist oma poriste saabastega üle. Muidugi pidin mina need hiljem puhtaks nühkima. Pühapäevad ei meeldinud mulle üldse. Puhastus­ vahendid, kummikindad, põlvili põrandal küürimas – see kõik on elavalt mälus ja endiselt vastumeelne.

Palk oli aga üllatavalt hea: 300 krooni kuus. Selle eest sai päris ­palju lõbutseda, kinos käia ja uusi seelikuid osta. Kui säästmisnippe soovite, siis neid peate küsima minu vennalt, kes on mulle täielik vastand. Ei osanud ma säästa toona, ei oska ­eriti praegugi.

Mu nüüdseks surnud isa oli väga konkreetse ütlemisega ja andis alati teada, kui ma piisavalt hästi tööd ei teinud. Eks sai ka omajagu pisaraid valatud. Kahju, et ma ei saa enam ­talle öelda, kui palju ma tollest ajast õppisin, milline ülemus mitte olla.

23aastasena sattusin täiesti hullumeelsesse seiklusse. Mind ­kutsuti MTV Eesti telekanali loomise juurde. Olin pool aastat töötanud seal kommunikatsiooniosakonnas, kui ühel päeval sain ettepaneku võtta üle kogu kanali juhtimine. Mul polnud siis aimu­gi, et varsti oleme suut-

nud tundmatu Pärnu koolipoiste bändi viia Euroopa muusikaauhindade lavale, Snoop Doggi ja Nelli Furtado kõrvale.

Alustasime koostööd toona menuka garaažibändi konkursiga.

Istusin võistluse žüriis, kui lavale astus kamp poisse, kes karjusid mikrofonidesse. See oli kohutav! Ma tahtsin kõrvad kinni toppida ja ilmselt andsin neile isegi miinuspunkte.

See bänd oli Bedwetters. Lõpuks panid nad aga kogu konkursi kinni. Auhinnaks oli muusikavideo filmimine ja MTV eetrisse paiskamine. Kui viimaks videot nägin, vajus mu suu lahti – täielik öö ja päev võrreldes laval karjunud poistega! Kui õiged inimesed appi lähevad, siis annab küll ­kivist teemanti lihvida.

PISIKESED JA ETTEVÕTLIKUD: Õde-venda Karoli ja Ronald Hindriks mekkisid tööelu juba väga väikestena.

Pildil on juntsud, kes käisid juba lehelasteks.

Juhuslikult teatas sel ajal MTV Londoni osakond, et Euroopa muusikaauhindadel on uus kategooria: new sound of Europe. Kategooria võitja saab suure gala lõpuartistiks. Andsime Bedwettersi konkursile üles.

Kõigepealt võitis Bedwetters ­Eesti bändide seast, siis Baltikumi ja viimaks kogu konkursi. Ja poisid jäid iseendaks. Kui nad finalistideks kuulutati, tuli meil Münchenisse sõita.

Pidin laulja Joosep Järvesaare Viru keskuse juurest autole võtma, et koos lennujaama minna. Seal ta seisis: Euroo­pa kuumima uue bändi frontman, esimese Ida-Euroopa bändina minemas nii suurele lavale. Ja oma asjad oli ta pakkinud... valgesse kilekotti! Teemanti tuli veel pisut poleerida, andsin talle oma punase kohvri.

93

Foto Kiur Kaasik

Tallinna teedevalitsuse haltuuraäri nakkas ka

Raivo Heinale

Raivo Hein töötas tee-ehituse insenerina poolteist aastat. Kokkupuude korruptiivse süsteemiga tegi talle selgeks, et teda tõmbab hoopis ettevõtlus.

GREETE LEH EPU U

O

lin vist viieaastane, kui panin kokku esimese konstruktori. Lugeda ma ei osanud, tegin seda piltide järgi ja tundsin saavutuse üle tõelist uhkust.

Niisiis minu kõige esimene töö oli mäng – nagu lastel ikka. Olin päris osav mängija ja hilisemas elus on sel­ lest palju kasu olnud: olgu palga või üldse elus edasiliikumise küsimuses.

Vanaema juures maal oli suur lehmalaut. Seal oli meie töö – nii palju kui me 10–12aastastena jaksasime – heinategu. Tasuks andis vanaema 20 kopikat. Selle eest ostsin limonaadi.

Rahatarkust hakkasin koguma 14–15aastaselt, kui sattusin kokku vanemate sõpradega, kes õpetasid, kuidas mustal turul äri teha.

94

Oi, kui raske oli müüa edasi moodsaid teksapükse, pusasid või tosse, mida oleks tahtnud endale sel­ ga tõmmata! Kõike seda, mida vene riigipoodidest ei saanud.

Olen pärit pigem vaesemast, ta­ valisest töölisperekonnast (ema köösner, isa keevitaja) ja selliste hil­ pude muretsemiseks peres raha ei jätkunud. Tagantjärele muidugi täitsa imelik mõelda, et teksapükse müüdi althõlma. Äritsesin veel näiteks Saksa mar­ kadega. See oli hea viis ise raha tee­ nima hakata, müüa kaup kasumiga maha. Ma olingi pigem vahendaja ja ärisin edasi, mis juba ringlusesse oli sattunud. Viru hotellis kraami hankimas ma ei käinud. Viimaks ko­ gunes vaheltkasult nii palju raha, et

HINGELT ETTEVÕTJA: Raivo Heina vedasid ülemused 20. augustil 1991 musta Volgaga ühelt objektilt teisele.

Aga kauaks ta teedeehitusse ei jäänud, vaid sukeldus eraärisse.

sain miskit ka endale osta, peamiselt riideid ja tehnikat.

Esimese tõelise t­ öökoha sain üks päev enne ­E esti taas­iseseisvumist, 19. augus­ til 1991. Õppisin teedeehitu­ se inseneriks ning ­Tallinna Teedevalitsuses pidi minust saama osakonnajuhataja.

Alustasin muidugi teerulli peal ja labidaga asfalti vi­ sates – tegin kõiki töid, mis ­objektil olemas.

Selles ametis töötasin poolteist aastat. Minust tehti osakonnajuhata­ ja, aga ausalt öeldes ei tundnud ma selle ameti vastu mitte mingit tõm­ met. Palk oli närune ja tööle minek kohustus. Isegi tööle jõudmine oli vastukarva: hommikul läksin ettevõt­ te bussile, mis loksus poolteist tundi läbi kogu Tallinna. Buss oli inimesi pungil täis, õhk paks. Mulle jõudis kohale, et ma ei taha seal rohkem olla.

Ei selles bussis ega selles ettevõttes.

See oli ka poliitilises ja majandus­ likus mõttes kole aeg. Toona oli kom­ beks, et varastati igaühe tagant ja iga nurga peal; linna kulul tehtavad hal­ tuurad olid moes. Rahatarkust oli mul mingil määral juba kogunenud. Tuleb tunnistada, et minagi panin Tallinnas maha mõned asfaldiplatsid, mille eest arve tuli mu vast loodud ettevõtte kontole, aga masinad olid linna omad.

Kord läks kodus WC-pott katki.

Poest uut saada polnud, kuid ettevõt­ te laos potte oli. Niisiis kirjutasin aval­ duse, andsin pisut raha ja saimegi koju uue poti. Täiesti absurd! Õnneks sain sealt tulema ja peagi muutusid ka ajad.

See ametipost jäi mulle teedeehituse valdkonnas esimeseks ja viimaseks.

Kas praegu on tehtu pärast piin­ lik? Ei ole – nii lihtsalt oli kombeks.

Tulevikule suurt ei mõeldud ja käituti, nagu rahvamass sinu ümber tegi. Ühe hea asja võtsin tollest perioodist kaa­ sa küll: teadmise, et kui tahad midagi saavutada, pead seda ise tegema. Sain aru, et minust peab saama ettevõtja.

Hando Sutter

alustas ekskavaatoritehasest Hando Sutterile tõi hääbuvas nõukogude süsteemis edu inglise keele oskus.

T

alleksi tiimi liige sai minust täiesti k­ ogemata.

20aastasena sattusin sinna praktikale. See oli aastal 1990.

Minu suur trump oli, et ­oskasin ühena vähestest väga hästi inglise keelt, see oli EBSis õppekeel. Seda kasutas firma muidugi ära ja sattusin vaid teise kursuse tudengina tähtsate protsesside keskele. Näiteks suhtlesin väliskülalistega, keda meil käis iga päev. Kõige kirkamalt on m ­ eeles Egiptuse kingaäri esinduse vastu võtmine. Nad olid väga tõsiseltvõetavad tegelased, otsisid uues, värskelt­ NSVList eralduvas maanurgas koostööpartnereid. Viisin nad Kommunaari ja enne õppisin oskussõna­vara, nagu kingaliistud.

Meiega otsis kontakti kõiksugu karvaseid ja sulelisi. Oli palju pettureid, oli õnneotsijaid. See periood oli metalliäri hiilgeaeg, müüdi helikoptereid ja elavhõbedat. Aeg-ajalt ilmus seesuguseid tegelasi ka meie ukse taha: teeme piiriülest koostööd!

Eks pidin oma väikese elukogemuse pealt kuidagi ära tajuma, kes oli siiras ja kes mitte.

Kelmide enimlevinud skeem oli küsida meilt ettemaksu, et nad saaksid kauba juba meie ­vaheladudesse saata. Kõige lollikindlam viis nad vahele võtta oli küsida, millal võiksime tehingu eel minna nende kaubaga tutvuma. Enamasti lõppes jutt seal, sest ettemaksu küsiti tühja sõna eest. Pakuti ka uskumatuid investeerimisvõimalusi. Nende orki me ­samuti ei läinud, kuigi mõned tundusid vägagi usutavad.

Minu palk oli väga suur, vist 4000 rubla. Võrdluseks: esimesel kursusel sain heade õpitulemuste eest kõrgendatud stipendiumi 60 rubla.

96

Foto EE arhiiv

GRE E T E LE HE P UU

NOOR DIREKTOR: Hando Sulev, praeguse nimega Hando Sutter.

Minu füüsikadoktorist isa sai kõvasti vähem. Ma ei julgenudki esialgu vanematele öelda, kui palju teenin. See tundus ühtpidi nende suhtes äärmiselt ülekohtune, et mina algajana nii palju teenin, ja teisalt oli uskumatu, et nemad hoopis nii vähe teenivad.

Osta muidugi toona väga rublade eest polnud. Nii suure palgaga oli kõik, mida sai, käeulatuses. Mina ostsin VAZ 2109, millest varem unistasin. Olin tegelenud ringrajasõiduga ja see oli toona tehnika tipp. Aga muidugi sai käia restoranis nii palju kui vaja, osta riideid. Ka pidutseda, kuigi selleks jäi pigem vähe aega.

Kord kutsus Talleksi direktor Paul Treier mind enda juurde. Ta palus mul majandusministeeriumisse erastamisagentuuri juhile Ardo ­Kamratovile viia paberid. Sain tema autojuhilt küüti. Astusin Kamratovi kabinetti, ulatasin ümbriku ja jäin

ootama. Kamratov tegi ümbriku lahti, vaatas pabereid ja ohkas: näe, direktorid tahavad ettevõtet ära osta.

Siis vaatas mulle otsa ja küsis, miks ometi meie, noored seda ise ei tee.

Muidu lähevadki kõik firmad vanadele direktoritele. „Aga meil ei ole selleks ju raha,“ vastasin hämmingus. „Ega kellelgi ei ole,“ muigas ta vastu. „Küsige pangast!“ Rääkisingi siis noortele kolleegidele, mis juhtus. Kui olin neile pangaplaanist rääkinud, võtsime suuna Pärnu maantee alguses asunud Hansapanka. Seal saime kokkuleppele, et asutame ettevõtte Eesti Talleks ja teeme IPO. Kuidas see õnnestus, on mul siiani raske selgitada, sest esiteks me varem isegi ei teadnud, mis on IPO, ja teiseks pidime leidma investoreid ettevõttele, mis oli äsja asutatud, milles ei olnud mitte midagi peale hulga noorte inimeste ja Talleksi erastamise idee. Summa, mida püüdsime, oli meie jaoks kosmiline.

Direktorid ei olnud asjade käigu üle sugugi õnnelikud. Nemad läksid ostukonkursile AS Talleksi nimelise ettevõttega.

Kuidas siis investoreid kõnetada?

Tegime kampaania: lehes, raadios, teles. Ütlesime, et kogume raha Talleksi erastamiseks. Ja mingi ime läbi oli kolme nädalaga raha koos. Vanade direktorite Talleks teatas, et ka neil on raha olemas. Erastamisagentuur otsustas müüa meile. Ja korraga sai 23aastasest praktikandist Talleksi asepresident.

Vanad direktorid ei andnud m ­ eile andeks. Nad ju olid arvestanud, et saavad oma ametikohal jätkata.

Veidi aja pärast võttis meiega ühendust Jüri Käo ja tahtis meilt nõu küsida – ta plaanis erastada Norma.

ajalugu

HÕISSA PULMAD! 1931. aastal abiellus Joseph Goebbels Magdaga. Noorpaari kõrval kõnnib Harald Quandt, naise poeg esimesest abielust, Foto akg-images/Scanpix Baltics ning nende taga Adolf Hitler.

Saksamaa kõige jõukamate perede mustad saladused Saksamaa rikkaimad dünastiad teenisid oma miljardid natside abiga, räägib selle aasta üks paremaid ärialaseid raamatuid.

SULE V V E DLE R 98

H

arald Quandt limp­ sis parajasti ­r ummi, kui ta kuulis raadio­ uudistest, et ­Berliinist leiti tema ema, kasu­ isa, kasuvenna ning viie kasuõe surnu­kehad.

Oli kevad 1945 ning noorhärra Quandt viibis sõjavangis.

Kõik me oleme kuulnud õudus­ lugusid, kuidas natsid piinasid, sun­ disid tööle ja tapsid vangi langenud Nõukogude sõdureid. Vangide nälg oli kohati nii suur, et nad sõid oma kaaslasi.

Sama jäledalt käitusid punased vangi langenud sakslastega.

Juriidiliselt oli aga kõik korras.

NSV Liit ei olnud ühinenud rahvus­ vahelise konventsiooniga, mis sätes­ tas sõjavangide kohtlemist.

Teised riigid aga olid ja nii saigi Quandt Liibüas asunud vangilaagri ohvitseridele eraldatud osas alkoho­ li nautida.

Talle saadeti edasi ka ema ja ka­ suisa kirjutatud hüvastijätukirjade koopiad.

See noormees oli ju pärit väga rikkast ja võimukast perest.

Foto Dorneth / Bundesarchiv

TUNNUSTATUD: 1937. aastal nimetati Günther Quandt Wehrwirtschafts­ führer’iks – sõjamajanduse juhiks. Selle tiitli said natsidele kõige meelepärasemad äritegelased.

Armastus esimesest silmapilgust Ha ra l d i e ma ko ht u s G ü nt h e r ­Quandtiga ühel soojal aprilliõhtul 1919 rongiga sõites. Mees tegeles äri­ ga. Esimese maailmasõja ajal juhtis ta oma perele kuulunud rõivavabri­ kuid, mis varustasid Saksa keisririigi sõjaväge vormiriietusega.

Günther oli toona juba lesk. Ta abiellus oma elu armastusega, kuid sügisel 1918 nakatus naine Hispaania grippi ja suri paari päevaga.

Kõigi üllatuseks armus 37 aastat vana Günther uuesti, kui nägi ron­ gis endast 20 aastat nooremat hele­ siniste silmadega blondi Magda ­Friedländerit.

Magda oli just lahku läinud oma juudi verd peigmehest. Neiu tundis, et teda ei võeta juutide seas omaks.

Mis sest, et tema kasuisa oli juut.

Juba kolmandal kohtingul palus Günther Magda kätt.

Pulmareisil Itaaliasse avastas naine, et tema abikaasat huvitavad kunstist ja maalilisest loodusest enam ­tolle koha geoloogia ning töös­ tusliku hõivamise võimalused.

Hiljem veetis mees suurema osa ajast tööl.

Äri õitseb Ettevõtjana oli Günther edukas. Ta liikus tekstiilisektorist aktsia­börsile ja võitis võimsalt. Võttis üle aku- ja pa­ tareitööstuse AFA (hiljem ­VARTA).

Maailmas kasvas hoogsalt ­e lektri tarvitamine. Firmal olid sidemed ka kaitsetööstuses: ta tootis sõja ajal akusid allveelaevadele.

Seejärel neelas Quandt alla DWMi, mis oli varustanud keiserlik­ ku armeed relvade ja laskemoonaga, tootes muu hulgas Mauseri vintpüsse ja Lugeri püstoleid. Seda ettevõtet ei hinnatud eriti, sest Saksamaa ei toh­ tinud pärast sõda relvi toota.

Quandt soetas ka veerandi Win­ tershallist, mis oli Saksamaa suurim kaaliumikaevandaja ja pumpas maa­ õli.

Aga kodus asjad ei laabunud.

Günther andis naisele vaid kolman­ diku teenijate tasust. Magda pidi kõik kodukulud kirja panema ja mehele

ette näitama, misjärel too vaatas need üle ja tegi punase tindiga märkuse, et ta on nimekirjaga tutvunud ja nõus.

Polnud ime, et kooselu läks lõhki.

Mees hankis eradetektiivi abiga tões­ tuse, et Magdal on armuke. Kuid nai­ ne avastas, et ka Günther oli saanud teistelt naistelt armukirju.

Saksamaa esipaar Ühel veebruaripäeval 1931 koputas ihukaitsja hotellisviidi uksele, kus vii­ bis Adolf Hitler, ja teatas, et temaga soovib kokku saada keegi poiss.

Natside juht võttiski põnni vastu.

Sinisesse vormi rõivastatud ühek­ sa aasta vanune poiss tõstis kohtu­ des natsisaluudiks käe ja kuulutas, et Saksamaa noorim Hitleri-noor tervi­ tab oma Führer’it.

Võlutud Hitler uuris poisilt, kelle­ ga on tegemist ja kes valmistas talle selle imeilusa vormi.

Poiss vastas, et tema ema. Hitler küsis seepeale, kuidas ta end vormis tunneb. Poiss vastas, et kaks korda tugevamana.

99

Foto akg-images / Scanpix Baltics

Peagi kandsid ka teised Hitlerinoored samasugust vormi. Natsid hakkasid aga füüreri külalist tarvitama oma propagandas.

See koolipoiss oli Harald Quandt, Magda ja Güntheri poeg.

Tema emast oli saanud nats. Mitte niisama nats, vaid propagandageeniuse Joseph Goebbelsi abikaasa. Neid tunti Natsi-Saksamaa esipaarina.

Lahingud pärija pärast Günther Quandt lootis, et tema ärid võtab kunagi üle esimesest abielust sündinud poeg Hellmut. Kuid tema suri vaid 19 aasta vanuselt pime­ soole­põletikku.

Hellmuti vend Herbert nägi nii kehvasti, et suutis vaevu lugeda. Seetõttu pidi ta koolitundides suurema osa õpitust meelde jätma.

Ettevõtja tulevik ootas niisiis ees hoopis Magda sünnitatud Haraldit.

Quandtide abielulahutamise leping ütles, et poiss võib elada ema juures nii kaua, kuni too uuesti abiellub.

Aga Magda Goebbels ei kavatsenudki poega isale tagasi anda.

Teda kaitsesid uus abikaasa ja Adolf Hitler, kelle silm lõi Magdat nähes alati särama.

Günther Quandt ei andnud aga „kodusõjas“ alla. Mais 1933 astus ta isegi natsiparteisse.

See ei päästnud teda. Kaks päeva pärast parteiga ühinemist võeti ­Quandt kinni. Teda kahtlustati maksuseaduste rikkumises ja katses kantida raha ning vara välismaale. Ärimeest kuulati üle kuue nädala jooksul. Ta pääses vabaks nelja miljoni riigimarga suuruse kautsjoni vastu. See oli nii suur summa, et uudi­sest kirjutati isegi Ameerikas.

Süüdistused kadusid pärast seda, kui Quandt annetas 43 000 marka ühte natside fondi. See fond pidi aitama vähendada töötust, ent mitteametlikult teati teda vabaks ostmise kassana.

Günther Quandt lasi edaspidi pojal elada Goebbelsite pool. Ta toetas natse ja see tasus ära. Sõjakad natsid vajasid Quandti-sugust relvatöösturit ja tema sai riigi kujul suurkliendi.

Quandt tootis üha rohkem relvi.

Ta võttis üle juutidele kuulunud ette­ võtteid. Neis töötas sõja ajal kokku 57 000 sunnitöölist või orja.

100

SÜNNIPÄEVAKINK: Adolf Hitler (keskel) saab Ferdinand Porschelt Volkswageni „Põrnika“, millest pidi saama Saksa rahvaauto. Saigi, aga alles pärast sõda.

Harald astus julge noor­mehena sõjaväkke, võitles Luftwaffes langevarjurina ja kadus hilissuvel 1944 Itaalias peetud lahingus. Joseph Goebbels ei julgenud sellest oma naisele rääkida. Ta lasi kasupoega kõikjalt otsida. Saksa diplomaadid võtsid Stockholmis ühendust isegi lääneliitlastega. Novembris tuli teade, et Harald sai raskelt haavata, talle tehti kaks vereülekannet ja ta viibib Aafrikas vangis.

Jaanuaris 1945 autasustas Hitler Haraldit lahingteenete eest kullast raudristiga. Noormees ei saanudki seda kätte.

Samamoodi ei näinud ta enam oma ema. Saksamaad ees ootavast kaotusest hullunud Magda Goebbels tappis oma ülejäänud kuus last ja seejärel koos Josephiga ka iseenda.

Ka rikkad nutavad Kõiges oli süüdi Joseph Goebbels, väitis Günther Quandt, kui teda pärast sõda üle kuulati. Ameeriklased lülitasid ta 43 töösturi sekka, keda taheti viia Nürnbergi tribunali ette.

Suurettevõtja võeti juulis 1946 kinni Müncheni lähedal asuvas lossis, kus Quandt elas vaikselt. Ta oli enne sõja lõppu lootnud pageda Šveitsi, aga ei saanud natside rahastajana piiri ületada.

Quandt väitis, et tegelikult oli ta natside vastu ja parteisse astus vaid Goebbelsi surve tõttu. Seda juttu kinnitas Güntheri endine vennanaine Ello Quandt, kes tunnistas, et Joseph Goebbels muudkui pisendas teda ja tegi nalja „vihatud Quandti“ arvel ning ärimees andis järele, sest muidu ei oleks tal lastud kohtuda oma poja Haraldiga.

Selliseid süüst puhastavaid tõendeid hüüti pesupulber Persili järgi nimega Persilschein.

Eriti kasulik oli, kui säärase tõendi kirjutas mõni juut. Ja ennäe, ­Quandt leidiski sellise toetaja. Tema kasuks andis tunnistuse Ameerikasse kolinud Georg Sachs.

Metallurgiaprofessor Sachs oli aidanud Quandtil arendada firmat, mis tootis duralumiiniumi. See kerge ja tugev metall oli üks natside sõja­ lennunduse edu aluseid.

Foto Chloe Foster

Quandt andis Sachsile raha, et too saaks Ameerikasse sõita ja tasuda Saksamaal juutidele kehtestatud lahkumismaksu. Ühtlasi sai Quandt deklareerida, et tema tööstus on juudivaba.

Vaba nagu lind Nüüd, pärast sõda, leidis Quandt end endisest Dachau koonduslaagrist. Sealsed olud olid kõvasti paranenud ja ta võrdles elu sanatooriumis viibimisega.

Quandt rääkis, et ta tegeles relvade tootmisega ainult natside s­ unnil.

See vale töötas. Teda ei saadetud Nürnbergi tribunali. Süüdistused kukkusid üksteise järel ära või asendusid kergematega. Quandt muutus üha julgemaks ja küsis, miks hoitakse teda niisama heast peast kinni.

Jaanuaris 1948 lastigi ta vabaks.

Uus prokurör ei andnud aga alla.

Ta luges üles, et Quandt kuulus natsiajal 29 firma omanikeringi või nõukogusse, sealhulgas Deutsche Banki, Daimler-Benzi ja AEG omasse.

Kohus andis õiguse ärimehele. Ta tunnistati vaid natside järgijaks, sest puudusid kindlad tõendid tema süü kohta.

Ka süüdistus akutööstuses orjade ja sunnitööliste kasutamise k­ ohta kukkus läbi. Quandt teatas, et ta käis sõja ajal seal vaid kaks korda ja ei teadnud mitte midagi juudilaagrist.

Temast sai vaba mees.

Quandti järeltulijatele kuulub praegu suurim aktsiapakk BMWs.

Suurriigi koorekiht Quandtid moodustavad ühe pere viiest, kelle loo jutustab tänavu kevadel ilmunud raamatus „Natsi­ miljardärid“ David de Jong.

David de Jong. Nazi Billionaires.

The Dark History of Germany’s Wealthiest Dynasties (2022).

Kirjastaja William Collins

Vanad trikid De Jong on Hollandi päritolu ­uuriv ajakirjanik, kes töötas pikalt uudisteagentuuris Bloomberg. Ta kirjutas reporterina alatasa Saksamaa rikastest ja hakkas tundma huvi nende mineviku vastu. Uurimistöö võttis aega aastaid ning enamik peredest ei võtnud teda jutule. Teadagi miks.

Tegelaste valik on selles raamatus väga hea.

Parun August von Fincki peeti Hitleri pankuriks, kuigi füüreri nime tema kundede seast lõpuks ei leitudki.

Ferdinand Porsche pidi ­ehitama natsidele rahvaauto Volkswagen, kuid sõja ajal konstrueeris ta hoopis tanke ja muid sõjamasinaid.

Ja muidugi kunagise VSt metallija kaevanduskonglomeraadi pere­ mees Friedrich Flick, kes oli surres Saksamaa rikkaim mees.

Viiendaks perekond Oetker. Usinad töösturid, kes varustasid natside sõjamasinat toiduainetega.

De Jong kirjeldab nende kõigi seisu enne natside võimule saamist, natside rahastamist, juutidelt ime­ odavalt ettevõtete üle võtmist (nn

Et Saksa rikkaid kummitab nende natsiminevik, ei ole mingi uudis.

Kuid de Jong annab rohkelt detaile ning see teeb tema raamatu nauditavaks.

102

arianiseerimine), ulatuslikku äride laienemist sõja eel ja ajal, pärast sõda toimunud kohtuprotsesse (denatsifitseerimine), meeste surma, varanduste pärimist ja firmade lagunemist.

See raamat kubiseb intriigidest ja afääridest, nii ärilistest, poliitilistest kui eraelulistest. Kord seisavad kangelased pankroti veerel, kord säravad tipus.

Et Saksa rikkaid kummitab nende natsiminevik, ei ole mingi uudis. Kuid de Jong annab rohkelt detaile ning see teeb tema raamatu nauditavaks.

Autor ei võrdle raamatus natsiaegset ja praegust ärielu, kuid lugejatel tekivad ilmselt teatavad paralleelid.

Natsiaegsete miljonäride-miljardäride tõus meenutab Venemaa oligarhide oma. Sealgi saavad õitseda vaid need, kes on Kremli soosingus, kellele Vladimir Putini masinavärk jagab kopsakaid tellimusi.

Ka tollel ajal tarvitati tankiste ja peideti omandusi „offshore“-firmadesse, kuid Briti Neitsisaarte ja Panama asemel olid tarvitusel Monako ja Luksemburgi ettevõtted.

Kuid välismaa kaudu opereerimine ei aidanud alati. Nii noolis Friedrich Flick hiigelsuuri pruunsöevarusid, mis kuulusid Julius Petscheki pärijatele. Nad olid juudid ehk natside silmis teise sordi rahvas, aga Tšehhi passiga. Ka suur osa nende valdustest asus Böömimaal ja Määrimaal ehk väljaspool Reich’i piire.

Kuid Hitler soovis mõlemat maaala endale ja nii alustasid Julius Petscheki pärijad oma varade müüki.

Neil oli kaks pakkujat: Quandti Wintershall ja maailma suurim keemiatööstus, Saksa tööstuse gigant I.G. Farben. Lisandus Flick, kellele oli pruunsöe hankimine „elu ja surma küsimus“, kuna metallurgia vajas rohkelt energiat.

Kõnealusel korral võitis Flick, kes pakkus hüvesid Herbert Göringile, kes vastutas natside majandusafääride eest.

Petscheki pärijad said sõnumi, et neil tasub rääkida üksnes Flickiga. Nad olid aga Saksa varad viinud USA jurisdiktsiooni alla ning sealset firmat oli juhatanud John Foster ­Dulles, tulevane riigisekretär. Juliuse pojad nõustusid müüma söe­varusid

Foto akg-images / Scanpix Baltics

vaid dollarite eest. Saksamaal oli keelatud osta Saksamaal asuvat vara dollarite eest. Ehk puhkes samalaad­ ne tüli nagu praegu Vene gaasi ostmi­ sel, kus Kreml lubab maksta vaid rublades.

Sakslased ähvardasid, et nad võ­ tavad Petschekite vara üle jõuga.

Mispeale nad kuulsid, et siis juhtub sama asi Saksa ettevõtete valduste­ ga Ameerikas… Natsid tõstsid käed üles, sest I.G. Farbenil olid teisel pool ­ookeani ulatuslikud majandushuvid. Ühtäkki tohtis kõnealuses tehingus tasuda välisvaluutas.

Flick ei kiirustanud maksmisega.

See tasus end ära. Kui Hitler võttis üle Austria ja ähvardas Tšehhoslovakkiat, alandasidki Petschekid müügihinda.

Nad müüsid oma vara vaid 6,3 miljo­ ni dollari eest ehk õigest turuväärtu­ sest kaks korda odavamalt.

Metallimagnaadi edukas bluff Kui natsisõbralikud ettevõtted sattu­ sid raskustesse, siis aitas lobitöö po­ liitikute seas – mõnikord ostis riik fir­ ma välja. Flick oligi 1932. aastal tõsi­ selt hädas ja ta suutis müüa ­r iigile osaluse kaevandusfirmas Gelsen­ berg enam kui 90 miljoni marga eest.

Ta hirmutas riiki, et muidu läheb osalus Fritz Thyssenile, kes tegutse­ vat prantslaste laenurahaga. Saksa­ maa suurima tööstuskonglomeraa­ di libisemine naaberriigi kontrolli alla oli aga mõeldamatu, sest olid ju prantslased vaid mõned aastad va­ rem okupeerinud Saksamaa võlgade tõttu Ruhri tööstusala.

Sellest tekkis muidugi suur skan­ daal, sest Flick kullati üle ajal, kui kuus miljonit sakslast olid S ­ uure Depressiooni tõttu töötud. Kuid Flick sai oma võlad klaaritud. P ­ araku koputas peagi tema uksele endine kana­kasvataja Heinrich Himmler ja pakkus, et edaspidi annab Flick raha üksnes SSile. See oli ettepanek, mil­ lest oli võimatu loobuda.

Tunded ei hooli rahvusest Elu on alati ootamatum kui ükski väljamõeldis. Selle poolest paistab silma ka de Jongi raamat.

Von Fincki näiteks aitas kohtus asjaolu, et prokurör ­Julius Herfi tea­ ti enne sõda Berliini allilmas geina, hüüdnimega Schwule Jule. Homo­ seksuaalsed teod olid kriminaalkor­ 104

SÜÜDI! Saksamaa rikkaim mees Friedrich Flick 1947. aastal Nürnbergis kohtuotsust kuulamas. Ta pandi seitsmeks aastaks vangi.

ras karistatavad ja seega leiti hoob, millega sai vastaspoolt mõjutada.

Aitas aga ka vana hea äraostmine – üks põhitunnistajad olevat jätnud kohtusse ilmumata 500 000 ­marga eest.

Fredrich Flick oli raamatu pea­ tegelastest ainus, kes lõpuks Nürnber­ gi erikohtu ees maandus. Ta mõisteti seitsmeks aastaks vangi. Kuid temagi puhul langesid mitmed ­süüdistused ära. Nii näiteks ei leidnud kohtuni­ kud mitte midagi hullu selles, et Flick sai sõja ajal enda kätte mõnedki puna­ impeeriumis asunud tehased – ta ei kahmanud kokku ju eravara, vaid see oli riigi oma. Ka juutidelt ime­odavalt vara üle võtmist ei peetud kriminaal­ seks – survestamist, ka rassilisel ja usulisel pinnal, esineb äris alatasa ja see ei ole inimsusevastane kuritegu.

Ja nii edasi ja nii edasi.

David de Jong keskendub oma raamatus dünastiatele, kes olid 1970. aastatel Saksamaa kõige rikkamad.

Nüüd on 50 aastat mööda läinud ning esile on kerkinud uued tähed.

Saksamaa kõige jõukam pere on Reimannid, kes omavad Luksembur­ gi kontserni JAB kaudu väga tuntud kaubamärke toiduainete ja moe alal.

Aga egas nemadki olnud eran­ did. 2018. aastal paljastasid Briti aja­ kirjanikud, et praeguste omanike isa ­Albert Reimann oli natsipartei liige.

Kuid seesama Albert armastas enda juudist alluvat, kelle isa võttis julge­ olekupolitsei Gestapo kinni ja saatis Poolas asunud surmalaagrisse. Kuna suurettevõtja oli samal ajal abielus ja ametliku naisega ta lapsi ei saanud, siis pidi ta hiljem oma juudist armsa­ maga saadud järeltulijad ametlikult adopteerima.

õnne valem

Kelleks saada?

TI I NA J Õ G EDA

Foto Anu Hammer

K

elleks sa saada tahad?

See oli minu lapse­ põlves üks kõige tüütu­ maid küsimusi. Ja vas­ tused olid sama tüü­ tud: poisid tahtsid alati saada polit­ seinikuks või autojuhiks, tüdrukud tahtsid näitlejaks ja lauljaks või poe­ müüjaks. (Olgu öeldud, et minu tea­ da pole meie klassist tulnud ühtegi nende ametite esindajat.)

Olud, milles olime sunnitud ­elama – üks telekanal ja piiratud või­ malus maailma näha –, seadsid laste fantaasiale omad piirid.

Praegusel ajal on teised hädad – valikuvõimalusi on liiga palju. ­Teada on, et liiga paljude valikute juures ­inimese otsustusvõime justkui han­ gub: tuntud moosiriiuli-katse näi­ tas, et kahekümne moosi hulgast on meeldivat valida palju raskem kui kahe vahel.

Kuidas taevani ulatuvate unistus­ te seast leida see pulk karjääriredelil, mis tippu viiks? (Eraldi küsimus on see, kuidas praegu „tippu“ mõiste­ takse, sest ka edu valemeid võib olla palju. Edukas karjäär võib tähendada korralikku teenistust, aga seda võib mõõta ka heaolutundega või näiteks kutsega presidendi vastuvõtule ehk sotsiaalse tunnustusega.) Üks võimalus on alustada elu­ kutsevalikut oma iseloomu ­tundma õppimisest. Ameerika psühho­ loog John Lewis Holland avastas, et inimene, kes tunneb iseennast, on ­parem töötaja.

Ametit valides peaks alustama oma tugevate ja nõrkade külgede välja selgitamisest.

Inimene ei peaks valima ­m itte niivõrd ametit, kuivõrd kesk­konda, ütles Holland. Ühele sobib lennu­ jaama tüüpi lärmakas sebimine, tei­ sele raamatukoguvaikus ja kui sa pead terve päeva veetma sinu jaoks ebameeldivas keskkonnas, siis pole head töötulemust loota. Sulle sobiv keskkond laseb parimal moel kasu­ tada oma oskusi ja võimeid, väljen­

dada oma hoiakuid ja väärtusi; ka probleeme lahendada tundub tur­ valises keskkonnas lihtsam.

Pandeemiajärgses maailmas ja­ gunevad inimesed kahte lehte selle alusel, kellele sobib kodus t­ öötamine ja keda stimuleerib kontoris kolleegi­ de häälekas tugi.

Mida rohkem sa oma töökohal puutud kokku endaga sarnaste ini­ mestega, seda rahulolevam sa oled.

Vaata, kus ja kellega sulle meeldib olla, ja saad aimu, kelleks sa saada tahad. Otsi omasuguseid.

Et endast oleks lihtsam aru saada, jagas John Holland inimesed viide tüüpi: realistlik, artistlik, sotsiaalne, ettevõtja ja konventsionaalne tüüp.

Sinust võiks saada teadlane, kui sulle meeldib uurida, koguda infor­ matsiooni, korraldada katseid ja lugeda. Aga võib-olla saaks sinust hoopis hea arhivaar.

Kui sa oled sotsiaalne tüüp, toitud suhtlemisest, sobid üritusturunduse peale paremini kui keegi, kes pelgab inimestele helistada.

Uurija tüüpi inimene eelistab töötada üksi, enne järelduste tege­ mist kaalub paljusid detaile ja soo­ vib teada otsuste põhjusi. Meeldib, kui info on esitatud loogiliselt. Iseloo­ mult on ta sihikindel, uudishimulik, loogiline, täpne, analüütiline, sõltu­ matu ja ratsionaalne. Sellisele võik­ sid sobida IT-ametid, turu-uuringute analüütiku, psühholoogi- või hamba­ arstitöö.

Näitleja tüüpi inimene eelistab probleeme lahendada loominguli­ selt, tuginedes intuitsioonile ja ku­ jutlusvõimele, ja vajab otsustamis­ vabadust. Iseloomult on ta emotsio­ naalne, avatud, hea kujutlusvõimega, sõltumatu ja tolerantne. Talle sobib näiteks reklaamiagentuur, disaini­ büroo, meedia ja etenduskunstid.

Kui inimene peab ennast abi­ valmiks, koostöövõimeliseks, sõb­ ralikuks, kannatlikuks ja mõistvaks, tööstiilidest eelistab ajurünnakut üksi otsustamisele ning armastab meeskonnaga ühiste eesmärkide poole liikumist, siis võiks temast saa­ da hea õpetaja või arst.

John Lewis Holland ise armastas vabal ajal nokitseda puutöö kallal ja samasuguseid omadusi nõudis tema teadlasetöö. Tema kodu nägi välja nagu kunstigalerii ja ka talle endale meeldis kunstiga tegeleda. Temast oleks saanud suurepärane ette­võtja,

Ühed usuvad enda juhi­ võimetesse, teised näevad juhina saatust, taevatähti, juhust või jumalat. sest tema karjäärinõustamise test on juba pool sajandit o ­ lnud üks enim kasutatud teste maailmas. Tema lemmiklause oli „Ettevaatlikkus on mu edu saladuse võti“, mis ei sobi kokku riskimist vajavate elualadega, nagu ärimees. Ja ta oli kohati impul­ siivne, sarkastiline, armastas musta huumorit.

105

Foto Shutterstock

Uskuda tasub iseenda sisemist häält.

Ja siis alles kõiki teisi hääli.

Isikuomaduste järgi tööd otsides tasub mõelda ka sellele, kuidas sa suhtud vabadusse ja vastutusse. Va­ baduse ja vastutuse võtmisel jagune­ vad inimesed kahte lehte: ühed on internaalid, teised eksternaalid. Ini­ mesed tajuvad erinevalt põhjusi, mis neid mõjutavad: ühed usuvad enda juhivõimetesse, teised näevad juhina saatust, taevatähti, juhust või jumalat.

Sisemise kontrollkeskmega ini­

mestel – internaalidel –, kes usuvad, et nad on ise oma õnne sepad, kes on valmis vastu võtma väljakutseid ja sööstma eluvõitlusesse, on ­eluga rahulolu suurem kui neil, kes tavatse­ vad öelda: „Ah mis nüüd mina, ­väike mutrike.“ Arvatakse, et internaalidel on suurem oht masendusse langeda, sest nurjumiste korral pole süükoor­ mat veeretada kellegi teise õlgadele

peale iseenda. Eksternaale saadab aga saatuse mängukannina nurka heidetu tunne.

Välise kontrollkeskmega inime­ sed – eksternaalid – on altid mani­ puleerimisele.

Internaalile pole mõtet öelda, et „nii on alati tehtud ja sina pead ka“ või et „alt laienevate pükstega ei sobi praegu mingil juhul õue tulla“. Eks­ ternaalile pole ta enda sisemised ees­ märgid olulised.

Et teada saada, kes sa oled ja mil­ lisesse tüüpi kuulud, võib teha ­teste.

Aga ainult testi usaldada ei maksa, ­isegi karjäärinõustajat ei tarvitse kuu­ lata. Uskuda tasub iseenda sisemist häält. Ja siis alles kõiki teisi hääli. ...Ja ma mõtlen, et kui meilt lastelt küsiti, kelleks sa saada tahad, ei eel­ datudki vastust „heaks inimeseks“ või „õnnelikuks, enesega rahul olevaks ja ka teisi õnnelikuks tegevaks töö­ inimeseks“. Oleks me seda v­ õimalust osanud ette näha, oleks ehk andnud huvitavamaid vastuseid kui need kaks-kolm stereotüüpi. Praeguse aja ametiotsijatel on see valik olemas.

UUS EQS. SEE ON SULLE, MAAILM! EQS on luksusliku elektromobiilsuse absoluutne tipp. See on auto, mille jätkusuutlik meel tähendab parimat Sulle ning samal ajal ka kõikidele teistele.

Selle kordumatu disainijoon ei paku vaid silmailu, vaid tagab ka tehnoloogilise võimekuse. EQS esindab Mercedes-Benz EQ-mudelite kõige ambitsioonikamat eesmärki teel süsinikuneutraalsuse poole.

Uus EQS. See on Sulle, tehnikageenius, stiiliikoon, energeetika-pioneer.

See on Sulle, maailm.

EQS 450+: keskmine elektrikulu kWh/100 km: 18,9-16,2; keskmine CO2 heide g/km: 0.

VEHO JÄRVE Järvevana tee 11, Tallinn 626 6000

VEHO TARTU Ringtee 61, Tartu 730 0720

VEHO PÄRNU Riia mnt 231a, Pärnu 445 1990

VEHO RAKVERE Haljala tee 1, Tõrremäe 660 0152

VEHO.EE

E S I T L E B

2 (9) / 2022

SÜGIS-TALV

KEMPSUÄRIGA MILJONÄRIDEKS

TEAVAD LAHENDUST ENERGIAKRIISILE

SYNLABI TÕUSULUGU VENE MILJARDÄR, KEDA PEETAKSE KURJATEGIJAKS

EESTI LOTO JUHT RIINA ROOSIPUU

SAKSA RIKASTE SALADUSED

PRÜGIKUNINGAS

ÄRIST, EKREST JA ROHEPÖÖRDEST

Hind Hind 9.99 4.99€ €