Väljaande on koostanud Delfi Meedia erilahenduste ja sisuturunduse osakond
NOVEMBER 2023
SULLE KANDIKUL KÄTTE
TOOME ÄGEDA DISAINI
Laeva 1, Tallinn treimann.ee
Foto: Shutterstock
KELLELE
STIILIPUHTUST? Elame kiirel ajal, kus hommikul mõeldu peaks vähemalt lõunaks olema töös ja hiljemalt järgmiseks hommikuks tehtud: esitletud, kinnitatud ja maailmale kasutamiseks paisatud. Elame ajal, kus reegel „uus on parem kui vana“ elab mitte ainult oma elu, vaid sellest on saanud mantra, mis tihti toob ohvriks nii kvaliteedi, ideekontsentratsiooni kui ka … stiili. Võib-olla isegi klassi ja ajastutruuduse. Meile meeldib mõelda, et kõik, mida teeme täna, on kuld ja hiilgab pimestavalt, ning püüame kõike, mis oli varem, tihti unustada kui eilset, vanamoodsat, regressiivset. Paljuski võib sellega ka nõustuda, sest praegusel arengukiirteel ei pea ootama aastaid, et miski muutuks reaalsuseks, sest millegi eluväärsust saab testida kohe, vastused on olemas minutitega. Aga kui süüvida pisut elu põhiväärtustesse, kust inimene ammutab seda tegelikku jõudu, valgust ja nektarit, siis kõik väärtuslik on kujunenud välja sajandite, kui mitte millenniumitega. Käsi püsti, kes eelistaks Teslat RollsRoyce’ile, rabarberivahukat Möet & Chandon Grand Vintage 2003 šampanjale, IKEA kiirmoeistet Charles and Ray Eamesi loodud k lassikalisele järiga tugitoolile? Ma ei usu, et neid leiab. Muuseas, mitte et midagi oleks viga ka neil muudel mainitutel, kuid neis pole kuidagi tunda aja jooksul settinud kvaliteeti ega … stiili. Nagu hea šampanja või konjak, mille ideaalseks arendamiseks on vaja aastasadade jooksul kogutud teadmisi rakendada ühes aastakäigus. Ning mille arendamiseks kulub veel aastakümneid rahu ja aega. Seejärel saab avada pudeli ja tunda lisaks arusaadavatele aroomidele ka seda, kuidas aeg ja oskused on midagi perfektseks lihvinud. Stiil ei kasva niisama puu otsas, seda tuleb ajaga akumuleerida, talletada ja väärindada. Martin Hanson
Väljaandja: Delfi Meedia AS Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna juht: Irmeli Karja, irmeli.karja@delfi.ee Toimetaja: Martin Hanson, martin.hanson@delfi.ee Reklaam: Kadi-Liis Maidla, kadi-liis.maidla@delfi.ee Kujundaja: Marju Viliberg, marju.viliberg@delfi.ee Keeletoimetaja: Jolana Aru, jolana.aru@delfi.ee Trükk: AS Printall
PARANDAGE KAHJUSTATUD
JUUKSEID 90 SEKUNDIGA
TAASTAB SIDEMED JUUKSEKARVA SEES JA TÄIDAB JUUKSEPINNA. 99% VÄHEM MURDUVAD JUUKSED* 12X SILEDAMAD JUUKSED* SÄRAVAMAD JUUKSED* *KASUTADES ULTIMATE REPAIR SARJA HOOLDUSE 3. ETAPPI.
UUS SARI ON SAADAVAL VALITUD JUUKSURISALONGIDES JA SUUREMATES ILUKAUPLUSTES ÜLE EESTI.
KÄEKOTT KUI INIMHINGE PEEGEL Nagu 99% maailma asjadest, sai ka käekott alguse meestest – just mehed kandsid juba Vana-Egiptuses piha ümber kotte, kuhu peita vajalikke ja väärtuslikke asju. Alles 17. sajandil liikus käekott ka naiste aksessuaaride hulka ja muutus aegade jooksul emantsipatsiooni, vabaduse ja moe töövahendiks. Muuseas, ka nimetus „käekott“ pärineb 1900. aastatest ja tähendas meeste reisikotti. Tekst: Martin Hanson Fotod: Tootjad, Shutterstock
Loomulikult olid ka mehed need, kes hakkasid juba keskajal oma „käekotte“ ilustama, kulla ja kalliskividega rikastama, et näidata teistele oma positsiooni ja rikkust. Käekotist sai moeväljendus, millega sadulsepad näitasid oma oskusi nahast kottide valmistamisel. Käekottide disainimisel proovis kätt isegi kuulus kunstnik ja leiutaja Leonardo Da Vinci, kes joonistas oma kladesse väga detailse ning siiani uskumatult stiilse käe
kotidisaini. Ning loomulikult oli see kott mõeldud kandmiseks meestele. 2012. aastal äratas Gherardini moemaja joonise ellu – kott sai nime La Pretiosa. Naised kandsid oma lohvakate riiete all erinevaid riputatud „sahtleid“, kuhu oli võimalik panna vajalikke asju, raha ja vääriskraami. 1670ndatel, kui leiutati taskud, lõpetasid mehed käekoti kandmise ja see jäi edaspidi vaid naiste pärusmaaks. 18. sajandil,
Kuulus Moschino sulanud šokolaadi imitatsiooniga käekott
1932. aastal pöördus toonase kotitooja peadisainer Gaston-Louis Vuitton’i poole šampanjatootja, kelle sooviks oli tellida kinkekott oma veinidele. Kott pidi olema tugev ja vastupidav ning mahutama vähemalt 5 pudelit šampanjat. Nii sündiski kuulus ja tänaseni väga populaane Noe Bag. kui avastati kadunud Pompei linn, leiti sellest jooniseid liibuvamast ja kitsakoelisemast moest. See stiil levis kiiresti üle maailma ja kuna naistemood muutus kitsamaks, riietele aga taskuid ei õmmeldud, polnud rõivaste all enam kotte võimalik kanda. Käekott koliski naistele kätte.
Käekotimood on ajastu nägu
Linnamuuseumis avatud näituse„Igapäevased kaaslased. Käekotid 1900–1950“ kuraator ja Eesti Kunstiakadeemia teadur Jaana Päeva ütleb, et käekotimood on alati peegeldanud seda olustikku, kust kott pärineb. Esimene päriselt käe otsas kantav kott, ridikül, pärineb 19. sajandi algusest. „Enamasti olid esimesed naiste käekotid valmistatud rätsepate poolt ja tihti ka samast materjalist, millest konkreetne kleit või riie. Nii oli kott riideesemega justkui paaris. Samamoodi, nagu muutus maailm, muutus ka kotimood: kui mängu tuli plast, võeti see kohe kasutusele ka kottide valmistamisel. Näiteks tõmblukku kasutatigi ühe esimese kohana just käekottide juures: pehmed kootud kotid, millel oli peal lukk. Nii sai kindel olla, et kõik asjad, mis kotti pannakse, on seal ka alles,“ mainib teadur. Päeva on 2021. aastal kaitsnud kunsti akadeemias ka oma doktoritöö teemal „Igapäevased kaaslased. Tähendusloome protsess käekotidisaini näitel“. Väitekirja uurimisaineseks olid käekotid, mille olulisus moeaksessuaari ja staatusobjektina on viimasel kümnendil niivõrd kasvanud, et käekott on muutunud funktsionaalsest
tarbeesemest kaasaskantavaks manifestatsiooniks. Uurimuse fookuses oli see, kuidas ajastule omast mõtlemist ja iga päevaste vajaduste muutumist peegeldades on kott tähenduslik nii üksikisikule kui ka kultuurilooliselt. Võtmeküsimuseks on ka see, kuidas kommunikeerib käekott tähendusi ja kuidas saab disainer kotti disainides t ähendusi luua? Neile ja paljudele teistelegi küsimustele püüabki näitus vastuse anda.
Käekott kui vabastaja
20. sajandi tööstusrevolutsiooni mõju käekotidisainile oli meeletu: naised läksid tööle nii vabrikutesse kui ka sekretärideks ja neil oli vaja vastupidavat, ilmastikukindlat ja asju mahutavat, kuid samas ilusat ning naiselikku kotti. Inspiratsiooni saadi toonastest reisi kottidest ja kotte hakkasid valmistama rohkem sadulsepad, materjaliks nahk. Praktilisus oli see, mis andis naiste kotimoele täiesti uue suuna. „Nahast käekott saigi vabalt liikuva ja iseseisva naise sümboliks,“ ütleb Päeva. Lisaks tööle minekule hakkasid naised ka iseseisvalt reisima ja koti kui emantsipatsioonimõõdiku mõju suurenes veelgi. Louis Vuitton oli üks esimesi disainereid, kes lõi naistele tugeva põhjaga, vastupidava sanga, mitme sahtliga ja kergesti kinnituva kaanega käekoti. Nii said naised oma asju kanda turvaliselt ja privaatselt. Käekott oli teel muutumaks objektiks, mis defineeris naisi ja peegeldas seda, millega naine tegeles.
STAATUS | 7
Max Mara „kummardus“ kuulsale Pasticcino kotile, mis itaalia keeles tähendab väikest saiakest. Koti loomisel on inspiratsiooni saadud vanadest reisi- ja sendikottidest.
Moschino Biker Bag, mis meenutab tsiklimehe kotti. Sellega püüab disainer anda edasi mässajahõngu, olgugi et punases toonis.
Erinevad disainerid on ikka ja jälle loonud ka läbipaistvaid kotte. Need pole saanud aga iial eriti populaarseks. Põhjus on väga lihtne: olgugi et naisele on käekott tema hinge peegel, öeldes maailmale midagi naise olemuse ja meeleolu kohta, siis see, mis on koti sees, peab alati jääma saladuseks.
Edasiarendused ja täisring
Maailma üks kallimaid ja nõutumaid kotte on kindlasti brändi Hermès Birkin Bag, mille loomise taga on järgmine näitleja. Täpsemalt olevat briti näitlejanna Jane Birkin 1984. aastal Pariisist Londonisse lennates kurtnud tema kõrval istunud Hermèsi toonasele juhile Jean-Louis Dumas’le, et naine ei suutvat leida kotti, mis sobiks talle kui noorele emale. Nii joonistas Dumas kohe valmis ruumika, kuid stiilse koti, kuhu lisaks kõigele vajalikule mahuks ära ka lutipudel ja muu beebidele tarvilik kraam.
Mida aeg edasi, seda spetsiifilisemaks hakkasid käekotid muutuma. Nii on teada legend, et Pariisi tuntud seltskonnadaam, kellele meeldis ka suitsetada, kandis oma huulepulka portsigaris. Sellest ideest haarasid kinni Cartier’ disainerid ja sündis delikaatse välimusega, kõvakaaneline vanity bag. Jällegi ülioluline vabaduse deklaratsioon. „Väga palju mõjutasid kotimoodi ka tantsud, mida 1920ndatel harrastati. 1930ndatel mõjutas aga kotimoodi näiteks rannakultuuri populaarsemaks muutumine. Nii oli vaja suuremaid kotte, et sinna mahutada raamat, rannalina ja muu puhkusepäevaks vajalik,“ selgitab kuraator. 1960ndatel aastatel aga muutusid kotid värvilisteks, kasutusele tulid teised materjalid ja kotist sai mänguline outfit’i tervikosa: kogu naise riietus, mille hulka kuulus ka käekott, peakate ja kin-
gad, pidi olema samast ansamblist. Nii hakkasid kotte tootma ka tuntud riidebrändid. Millalgi sel ajal hakkas käekott muutuma ka peaaegu et investeeringuks, kus kottide hinnad, aga pigem nende väärtus järelturul kippus tõusma tasemeteni, kus kott polnud enam märss, kus oma asju vedada, vaid väärisese. Mõned kotid, mis osteti 10–20 aastat tagasi, on tänapäeval oma väärtust kasvatanud 10–20 korda, nt Hermèsi ja Karl Lagerfeldi looming jt. 1970ndatel aga jõuti ringiga tagasi käekoti algusaegadesse, sest kott rändas tagasi meeste kätte: algas nii-öelda meeste käekoti ajastu (man-purse, murse). Neil kottidel oli loomulikult palju maskuliinsem välimus, rustikaalsem olek, kuid idee oli sama: näidata oma võitlust valitseva kultuurikorra vastu. Jällegi seesama vabaduseihalus!
Näitus, mis räägib Eesti käekotidisaini ajaloost Näitus „Igapäevased kaaslased. Käekotid 1900–1950“ räägib käekottide väljanägemise ja kasutusviiside kujunemisest Eestis 1900.– 1950. aastatel. See on esimene näitus, mis toob vaatajateni Eesti 20. sajandi esimese poole kotidisaini. Fookuses on erinevad kotitüübid, mis peegeldavad naise rolli muutumist 20. sajandi algupoolel, tollase elu uusi vajadusi ning võimalusi. Maailmakuulsa Emile Hermèsi kälimehe loodud kott, mille tegi kuulsaks ja millele andis nime Hollywoodi kuulus näitleja, hilisem Monaco printsess Grace Kelly. Naist pildistati seda kotti enda kõhu ees hoidmas, püüdes sellega peita märke oma rasedusest. Koti unikaalne rombikuju, rihmad ja sulgemismood muutsid selle kohe legendiks.
8 | STAATUS
Näitusel avaneva poolsajandi sisse jäävad aastad, mil kotitööstus arenes väga kiirelt. Leiutati uuenduslikke tehnilisi lahendusi, lisandus uusi kotitüüpe ja -stiile ning juurutati tänapäevani kasutusel olevaid disainiprintsiipe. Näha võib
ajaloolisi haruldusi alates 19.–20. sajandi vahetusest, mil käekott kui igapäevane tarbeese ja selle kõikjal kaasas kandmine alles hakkas levima, kuni näidisteni teise maailmasõja järgse seisaku aastatest. Näitusel on välja pandud sada käekotti, millest neli on valminud Eduard Taska töökojas. Samuti on võimalik tutvuda esemetega, mida kottides kaasas kanti. Nii saab ühe koti sisu näitel ettekujutuse iga kümnendi käekottide kasutusviisidest: mida sisaldas daami pärastlõunakott, mida õhtukleidi juurde kantav ridikül või hoopis rannakott. Vaata lähemalt: www.linnamuuseum.ee
BIRKENSTOCK LÄKS BÖRSILE – milles seisneb Saksa sandalettide fenomen?
Kui 200 aastat tagasi oli Birkenstocki jalanõude näol tegemist vaid praktilise ortopeedilise lahendusega, siis praeguseks on neist saanud maailmakuulsad statementsandaalid. Birkenstocke on seostatud tugeva keskkonnaliikumisega, filmiga „Barbie“, poliitiliste vaadete ja isegi Pariisi catwalk ’iga. Nüüd on sandaletid jõudnud New Yorgi börsile – miks aga on Birkenstockid kogu maailmas nii kuum kaup? Tekst: Liisbet Estra Fotod: Shutterstock
Viimastel aastatel on pelgalt ortopeedilistest jalanõudest alguse saanud sandaalidest kujunenud meie ajastu vaimuliikumise peeglid. Birkenstockid, kõige kuulsamad „inetud“ sandaalid, naudivad praegu oma kuldaega ja hullutavad fänne üle kogu maailma. Ligi 250 aasta vanune Saksa bränd on sel aastal aga astunud hiiglasliku sammu – ettevõtte aktsiatega saab nüüd kaubelda New Yorgi börsil. Börsile minekuga kogub firma eeldatavasti umbes 1,6 miljardit dollarit, kusjuures aktsiate väärtus jääb vahemikku 44–49 dollarit. Moebrändingu eksper t Fernando Aguileta de la Garza usub, et tootemargi edu taga seisab kliendi ja tema mugavuse prioritiseerimine, mis on loonud ettevõtte ning tarbijate vahel tugeva sideme ja usalduse. Lisaks usub ekspert, et Birkenstocki edu börsil ei rauge, sest bränd seisab oma lubaduste ja kvaliteedi taga ka edaspidi.
Börsile mineku aeg on Birkenstocki jaoks ideaalne, sest 21. sajandil ihaldatakse mugavust lihtsas ja stiilses võtmes enam kui kunagi varem ning Birkenstock just lihtsuse, mugavuse ja maitsekuse tagabki.
Lugu sai alguse aastal 1774
Birkenstocki sandaalide ajalugu ulatub aastasse 1774, kui Johann Adam Birkenstock asutas Saksamaal oma kingapoe. 1896. aastal esitas tema lapselaps Konrad Birkenstock revolutsioonilise idee: kontuuriga tallad. Uuenduslikud sisetallad nägid ette paindliku võlvi, mida saab sisestada tehases toodetud jalatsitesse. Idee saabus õigel ajal, sest 19. sajandi lõpuks oli Saksa kuurordikultuur tipptasemel ja Konradi uued jalanõud soodustasid jalgade tervise arengut. 1932. aastal lõi Konradi poeg Carl brändi esimese sandaali, mida nimetati Madridiks.
Noorte keskkonnakaitsjate, hipide ja teisitimõtlejate jalanõud
1966. aastal laiendas ettevõte oma sandaalide müüki USA-sse, kus jalanõud äratasid kiiresti keskkonnakaitsjate, teisiti mõtlevate noorte ja hipide tähelepanu. Peagi hakati sandaalidega seostama midagi enamat kui nende mugavus: Birkenstocke hakkasid kandma liikumised, kus oldi tuumarelvade, töödeldud toiduainete ja naiste seksualiseerimise vastu ehk Birkenstockidest said opositsiooni jalanõud.
Mood alistub sinu jalgadele
Foto: Zappos.com
Birkenstocki sandaalide kaks ikoonilist mudelit Arizona ja Boston tulid turule 1970. aastatel ning on siiani ettevõtte kõige populaarsemad mudelid. Alates 2000ndate algusest on Birkenstocki müük jätkuvalt kasvanud, eriti pärast disainer Phoebe Philo poolt 2010. aastal sarnaste mudelite esitamist Pariisi moelavadel. Lisaks on ettevõte laiendanud oma tootevalikut ja teinud koostööd teiste kaubamärkidega, mis on kasvatanud brändi populaarsust veelgi.
Birkenstockid ja „Barbie“
Brändi suureks tõukepommiks sel aastal on olnud üle maailma naisi hullutanud film „Barbie“. Sandaalid ilmuvad filmis kaad-
10 | STAATUS
risse stseenis, kus Barbiel tuleb langetada elumuutev otsus. Margot Robbie tegelaskuju seisab „Matrixist“ inspireeritud valiku ees: kas võtta punane või sinine tablett. Barbie dilemmas asendasid aga tablette roosad kontsad, sümboliseerides Barbielandi ignorantsust, ja iseloomutud Birkenstockid, mis kujutasid sisenemist külma, reaalsesse maailma. Roosad Arizona Big Buckle Birkenstockid on filmis ebamugava, ent vajaliku eneseteostuse sümboliks. Pärast filmi linastusi tõusis ettevõtte müük hüppeliselt.
Birkenstockid on poliitiline statement
Sandaalide ikoonilisuse tõestuseks on ka asjaolu, et jalanõudest on saanud poliitiline liikumine. 2003. aastal hakkas Ameerika ajakirjandus nimetama demokraatide presidendikandidaadi Howard Deani valijaid „Birkenstocki liberaalideks“, viidates poliitiku just nende sandaalide eelistusele. Sellest hetkest alates on Birkenstockist saanud sotsiaalse ja ideoloogilise klassifikatsiooni viide. Sandaalide fenomen ei paista raugevat – Birkenstocki usku on paljud tuntud näod üle kogu maailma, nagu Kendall Jenner, Dakota Johnson, Gigi Hadid, Reese Witherspoon, Jennifer Lawrence ja tuhanded teised lihtsuse ning mugavuse armastajad. Allikas: El País
TÄ I U S T U B KO O S S I N U G A . Uuenduslik E-klass tõstab digitaalsuse ja individuaalsuse täiesti uuele tasemele. Auto õpib tundma Sinu harjumusi ning vajadusi, võimaldades nautida just Sinule kohandatud sõidumugavust. Vaata rohkem www.mercedes-benz.ee/e-klass
E-klassi keskmine kütusekulu l/100 km: 6,5; keskmine CO2-emissioon g/km: 155.
Veho AS esindused: Tallinn, Järvevana tee 11, tel 626 6000 Tartu, Lootuse tn.1, tel 730 0720 Pärnu, Riia mnt 231a, tel 445 1990 Rakvere, Haljala tee 1, tel 660 0152. Mercedes-Benz peaesindus Eestis Veho Baltics OÜ: Tallinn, Järvevana tee 11 • www.veho.ee • Pilt on illustratiivne.
150 KUNSTITEOST,
mis eestlasi kõige paremini iseloomustavad
Varmo Pirk, „Rahvamatk“, 1965
Foto: Tartu Kunstimuuseum
Üsna pea ilmuv „Pintsliga tõmmatud rahvas“ on kolmest raamatust koosneva sarja viimane lisandus. 150 loo ja pisut enama kunstiteose kaudu püüavad raamatu autorid saada selgust, mis imeline rahvus see eestlane on – mis on see miski, mis annab meile näo ja mis meid defineerib? Tekst: Marian Krau
Peeter Mudist, „Lumevaene talv“, 1977 Foto: Tartu Kunstimuuseum
Rein Tammik, „Gustav Ernesaks XII üldlaulupeol 1947. a juunis“, 1983 Foto: Viinistu Kunstimuuseum
Ado Vabbe, „Köögis“, 1945 Foto: Eesti Kunstimuuseum 12 | STAATUS
Kunst on alati olnud ühiskonna ja oma aja peegelpilt, kujutades kõike seda, mis meie ümber toimub. Mõnikord vähem, mõnikord rohkem objektiivselt, mõnikord abstraktsemalt, vahel sirgjoonelisemalt. Aga mingi pildi oma aja eluolust ja inimestest see igal juhul maalib. Isegi realismist niivõrd kauge kunstnik nagu Kandinsky on defineerinud kunsti kui maailma ja kunstniku vahelist dialoogi, sest iga impulss, mille kunstnik läbi töötab ja lõuendile jäädvustab, ei sünni kuskil vaakumis, vaid siiski elus meie ümber. Andres Eilart ja Aavo Kokk on viinud läbi põneva katse, et kirjeldada rahvust pildikeele kaudu, mis on kahtlemata julge ning uudne lähenemine. Meie kunstiajaloost on kaevatud välja just need kõige märgilisemad teosed, mis autorite arvates võiksid eestlasele omaseid tunnuseid kirjeldada ja meid teatud sümbolite, värvide ning vormide kaudu iseloomustada. Kui pildiraamatutes jäävad kunstiteosed sageli lõpuni hoomamatuks või mitmeti tõlgendatavaks, siis „Pintsliga tõmmatud rahvas“ pakub väga nauditavat kunstiteose analüüsi ja seda just meie kui rahvuse vaatepunktist. Valitud teosed pole mitte ainult meie kunstiajaloo kõige tuntumad šedöövrid, vaid valikust leiab ka vähem nähtud ja vähem tuntud teoseid, mille autorid on välja kaevanud muuseumide arhiividest ning erakogudest. Nii leiab näiteks kõigile tuntud Bernt Notke „Surmatantsu“, Ants Laikmaa maalitud Marie Underi, Malle Leisi hittide või Ülo Soosteri kõrval toredaid avastusi baltisaksa kunstnike loomingust, aga ka kaasaegset kunsti Edward von Lõnguselt, Karl-Erik Talvetilt, August Künnapult jne. Esindatud on ka väliseesti kunstnike teosed Enno Hallekilt ja Endel Kõksilt, kes olenemata paguluses viibimisest ei unustanud kontakti oma kodumaa ega kultuuriga. Esmapilgul võib-olla mõjub kureeritud kooslus veidi eklektiliselt, kuid siiski tänu tekstile terviklikult ja põhjendatult. Visuaalne rännak läbi meie rahva ajaloo ei alga mitte 11 000 aastat tagasi inimese tulekuga meie aladele, vaid hoopis jää taandumise ja kaasikute tekkega, mida tähistab Paul Raua kaskedega pikitud loodus ning hällis imikut kujutav maal „Ema viis hälli heinamaale“ –
on ju kased eestlase lahutamatuks abi vahendiks nii rahvameditsiinis, aga ka sauna kultuuris, ehituskunstis jne. Nagu autorid ise tõdevad: pole siis ime, et kasepuuga seotud motiivid luules, kunstis, proosas, muusikas ning mujal ikka ja jälle näkku kargavad. Kunstiteostest meie kultuurile omaste sümbolite lahti harutamist kohtab ka järgnevatel lehekülgedel. Kuigi raamatut võib lugeda risti, põiki ja diagonaalselt, kulgeb jutustus ajateljel lineaarselt edasi. Lugeja jõuab tutvuda selliste märksõnadega nagu viikingid, seapraad, ususõjad, vanade eestlaste rahvakombed, vana hea Rootsi aeg, Tallinna kilud, priinimede saamine, Kurat ja Vanapagan, laulupidu, must leib ja palju muud, millega eestlased end ikka seostama kipuvad ja mida ka kunstis on erinevatel kümnenditel ning aastasadadel kujutatud. Fragmendid meie kultuuriloost on põimitud osavalt nauditavaks jutustuseks, kus faktipõhine ajalookäsitlus on saanud mahlakamaid kihistusi. Raamat võiks kuuluda kahtlemata iga kodaniku raamaturiiulile, kus vanasti oli koht EE jaoks. Seegi teos mõjub omamoodi entsüklopeediana, kus olulisemad märksõnad saavad lahti harutatud. „Pintsliga tõmmatud rahvas“ on jätk sarja kahele eelmisele teo sele. „Pintsliga tõmmatud Eesti“ (2011) esitleb Eesti rikkalikku maastikku ja meie andekaid maalijaid. Raamat toimib ühel ajal nii omanäolise kunstialbumi kui ka reisijuhina. Aasta hiljem ilmunud „Pintsliga tõmmatud linnad“ (2012) tutvustab korraga kõiki Eestimaa linnu, kuid ka linnu mujal maailmas, kus eestlased on rohkem toimetanud. See on raamat globaalsest Eestist, ikka hea kunstiga mestis. Autoritele ootamatult kujunesid mõlemad teosed kiiresti rahvuslikeks menukiteks ja nende ingliskeelseid versioone võis kohata rahvusvahelistel messidel ning maailmakohvikute riiulitel, koolides, raamatukogudes ja esindustes. Ühtlasi saadi nende eest suure raamatupoeketi aasta lemmikraamatu ja riikliku aasta keskkonnateo tiitel ning toreda faktina võib ka välja tuua selle, et president kinkis nahka köidetud raamatuid tähtsatele külalistele ja headele sõpradele. Pole põhjust, miks ei võiks sarja kolmandat teost saata sarnane menu.
Enn Põldroos, „Traktoriparandajad“, 1963 Foto: Eesti Kunstimuuseum
Kaja Kärner, „Saunas“, 1961 Foto: Eesti Kunstimuuseum
August Künnapu, „Tõnis Mägi lauluhoos“, 2021 Foto: autori kogu
Paul Raud, „Ema viis hälli heinamaale“, 1913-1919 Foto: Eesti Kunstimuuseum
Henn Roode, „Metsa laadimine“, 1963
Foto: Eesti Kunstimuuseum
Liis Koger. Õun tiiva all. 2023, akrüül lõuendil, 100 x 100 cm.
l i is ko g er. co m
MILLEGA PRESSIDA KODUKINOST VÄLJA SEE VIIMASE PEAL „PAUK“? Kodukino rajamise põhimõtted on läbi aegade jäänud samaks. Esmalt on vaja piisavalt suurt ruumi, ülejäänu on juba tehnika küsimus. Toimetas: Sven Sula Foto: Shutterstock Video ja helitehnika, mille juurde jõuame pisut hiljem, kõrval on oluline, et ruum oleks valgustatud nii, et ekraanile ei tekiks peegeldusi ega valguslaike. Hea on kasutada reguleeritavaid valguslahendusi, mis võimaldavad loomulikku valgust päevasel ajal ja meelepärast atmosfääri hilisõhtul ning nii, et vältida mitte üksnes valguse peegeldusi, vaid ka heledate seinapindade peegeldusi. Et kallis helisüsteem saaks anda oma parima, tasub vähendada ruumikaja, parandades selleks akustikat. Kasuta oma kodukinos karvaseid ja pakse vaipu, kangast kardinaid. Hea töö teeb kaja vähendamisel ära ka pehme mööbel. Mida rohkem on eri nurkade all paiknevaid pehmeid pindu, seda vähem tuba vastu kajab. Üks asi veel, mille pealt sageli kokku hoitakse ja kurjalt kätte maksab – kaabeldus. Kõik kodukino komponendid peaksid saama omavahel nii hea ühenduse, kui vähegi saab. Kasuta kvaliteetseid video- ja helikaableid ning kaalu võrguühenduse loomist voog edastuseks, ka värskenduste allalaadimiseks. Ja alles nüüd jõuame tehnika juurde.
EISA reastas parimad kodukinoseadmed
1982. aastal said viie Euroopa fotoajakirja peatoimetajad kokku, et valida välja aasta kaamera. Toona ei tulnud neil mõttessegi, et peagi kasvab nende ettevõtmisest välja Euroopa tähtsaim tarbetehnoloogia auhindade ühendus, Euroopa Pildi ja Heli Assotsiatsioon EISA (European Imaging and Sound Association). Hetkel kuulub sinna 60 tehnikale pühendunud ajakirja ja veebikeskkonda 29 riigist. EISA eksperdid hindavad lisaks fotoseadmetele ka HiFi- ja kodukinokomponente, muu hulgas autodesse paigaldatavaid helisüsteeme ja nutitelefone. Nii et võimeka kodukino rajamiseks võiks nende arvamusest kasu olla küll. Vaatame, missuguseid kodu kinoseadmeid hiljutisel EISA 2023–2024 auhinnaõhtul kiideti.
Denon AVC-A1H – võimekas kodukinovõimendi
Jaapanis valmistatud 15.4-kanaliga Denoni referentsklassi kodukinovõimendi pakub unikaalset ning tundlikku kõrva paitavat kuulamis- ja vaatamiselamust. Denoni seni võimsaim kodukinoseade suudab paugutada kuni
14 | STAATUS
210 W kanali kohta ja ohjata seejuures 9.4.6 kõlarisüsteemi, millega edastatakse täiuslikult Dolby Atmose, DTS-X-i ja 360 Reality Audio helimaailma. Seadme tehniliste näitajate loend ei mahu kuidagi ühe A4 peale ja et see käbist välja võtta, tuleb loovutada parimal juhul 6500 eurot ja suts peale. Enne AVC-A1H kasuks otsustamist peaks ilmselt pidama nõu ehitaja ja helitehnikuga – korterisse paigaldamisel oleks tegu ilmselge priiskamisega.
Millest vaadata?
Valikuid on kaks: projektor või teler. EISA liigitab parimate sekka projektori BenQ W4000i ja suurematest teleritest TCL 98C735. Auhinnati ka erinevate ekraanitehnoloogiatega väiksemaid ja tagasihoidlikumaid telereid. Nendega saab tutvuda ühenduse kodulehel. BenQ’ projektorite valikus on palju mitme külgseid mudeleid, kuid W4000i keskendub täielikult kodukinole. Suurepäraselt selge ja värviküllase pildiga seadme trumpideks on
4K pilt, heledus 3200 luumenit ning tootja eksklusiivne CinematicColori värvitehnoloogia. Kuigi projektor on mõeldud tõsistele kinohuvilistele, on tegu siiski nutika projektoriga, millel on WiFi-adapter, mis tähendab Android TV ja kõiki selle rakenduste võimalusi. Kui teler tundub projektorist etem valik, siis EISA poolt pärjatud 98-tolline TCL C735 4K QLED-i nutiteler on varustatud 4K HDR ja Pro Dolby Visioni funktsioonidega, Onkyo kõlarite ning kvaliteetse LCD-paneeliga, mis tagab peale filmide vaatamise ka suure pärase mängu- ja niisama teleka vaatamise elamuse.
Plaadimängijate kauaoodatud kuningas
Nii nimetab EISA Magnetar UDP800 plaadi mängijat, mis saab hakkama DVD, Blu-ray ja Ultra HD Blu-ray taasesitamisega. Paljud arvavad, et kvaliteetse kodukino jaoks pole siiani midagi paremat kui Ultra HD Blu-ray plaadid, eriti kui neid ketrab esmaklassi-
line mängija, mis toetab ka erinevaid heliformaate (Dolby Atmos, True HD, DTS-HD Master Audio ja DTS-X). UDP800 edastab 4K plaatide sisu (sh Dolby Vision või HDR10+) HDMI kaudu ülima detailitäpsuse ja sujuvate värviüleminekutega. Isegi analoogrežiimis (RCA või XLR) edastatud tunnistasid eksperdid kaasakiskuvaks. Kodukino kõlarikomplektide seas meeldisid EISA ekspertidele KEF-i R-seeria. Ülaltoodud tehnika soetamisel ja kodukino kokkupanekul tasub kindlasti võtta appi oma ala ekspert. Kodus, kuhu viimase vindi peal kodukino ei mahu, aitabki esimese hooga tunnet luua hea kõlarikomplekt. KEF-i asemel võib soetada mõne soundbar’i või kahe bassikõlariga Nakamichi DRAGON 11.4.6 Home Surround Sound Systemi kõlarikomplekti ja kui kodu kino vaja reisile kaasa võtta, aitab portatiivne projektor. Igati tubli viimaste seas on XGIMI Mogo 2 Pro. Allikas: homecinemachoice.com
Ferrari Testa Rossa J
Bugatti Baby II
VANAD AUTOD, ELEKTRIMOOTORID Elektriliseks ei muutu mitte ainult uued autod, trendiks on saamas vanade autode renoveerimisel neile särtsumootori ja 21. sajandi mugavuste andmine. Nii on näiteks Inglismaal tegutsev The Little Car Company loonud terve sarja klassikaliste sportautode neljandiku võrra väiksemaid koopiaid. Tekst: Martin Hanson Fotod: Tootjad Arvestades, et nende autode – Aston Martini, Ferrari, Bugatti, Bentley originaalide hinnad küünivad kümnete miljoniteni, siis väiksemad koopiad saab kätte „pisut“ soodsamate hindadega. Lisaks sellele on väikesed autod mõeldud ka selleks, et nendega oleks hea ringi sõita pere noorematel – nii saab tootja firma sõnul kogu pere jagada luksussport autode sõidunaudingut.
Sajanditagused meistriteosed
Londoni lähedal asuvas Bicester Heritage’is asuv The Little Car Company on koostöös mainitud maailmakuulsate sportautotootjatega loonud originaalide koopiad, mida tõukab edasi tänapäevane elektrimootor. Nii saab huviline osta neilt 80% suuruse koopia maailmakuulsast Bentley 1930ndate ralliautost Blower, millele on nüüd lisatud sõna Junior. Seda autot liigutab 15-kilovatine mootor, tippkiiruseks on
Heritage Series Grandeur
16 | STAATUS
72 kilomeetrit tunnis. Tegemist on täielikult tänavakõlbuliku autoga, mis viib iga sõitja tagasi noisse sajanditagustesse aegadesse, kui kaks tonni kaalunud originaal Euroopa võidusõite valitses. Kui Aston Martin DB5 originaal, mille sõitis kuulsaks ekraanilegend James Bond, maksab 1,5 miljoni euro kanti, siis vaid 90 000 euroga saab osta auto 66% suuruse koopia. Masin võtab välja 72 kilomeetrit tunnis, kuid see, mis jääb puudu kiiruses, teeb auto kümnekordselt tasa stiilsuses. Kui aga kiirus on see, mida taga ajate, liigume edasi The Little Car Company järgmise meistriteoseni: Ferrari Testa Rossa J lendab kurvi maksimaalselt 80 kilomeetrit tunnis, aga kuna tegu on 75% suuruse koopiaga originaalist, on „lend“ palju äkilisem. Kõiki autosid toodetakse tuhande ümber ja tegemist on pigem kena suveniiriga – kuid suveniiriga, millega saab mööda linna kimada ja inimesi kadedaks teha.
Aston Martin DB5 Junior
Renault 4L / Suite Nr. 4
Veidrad mudelid „uues kuues“
Täitsa teine suund on aga vanade autode renoveerimine ja nende uuendamine 2023. aasta standarditele. Inglismaal toimetav Electric Classic Cars ongi ettevõte, mis aitab uuele, võiks öelda, et särtsakale elule nii vanad Volkswageni „putukad“ ja hipibussid, aga ka vaid kollektsionääride ja autohullude silmis väärtuslikud uunikumid. Nii on 1960ndate Beetle saanud külge akud, millega sõita sada kilomeetrit ühe laadimisega. Sama kaugele lükkab aku elektrijõuga Camperi. Kuidas aga kõlaks elektriline Range Rover? Mängu tulevad autotootjad ise, kes lasevad välja oma klassikaks kujunenud autode uusversioone, enamasti nende masinate sünnipäevaks. Nii on Renault tellinud Prantsuse disainer Mathieu Lehanneurilt uusversiooni 1960ndatel legendiks muutunud Renault 4L mudelist. Auto 60. sünnipäevaks on disainer andnud sellele täiesti uue lounge’iliku avara välimuse, nimetades seda nüüd Suite Nr. 4 –
auto on mõeldud mugavust armastavale seiklejale, kellele „teel olemine on olulisem kui sihtkoht“. Disainer ütleb, et lähenes auto uuendusele pigem kui arhitektuurilisele probleemile ja seetõttu on sel ka rohkem aknaid kui originaalil. Tegemist on minimalismist innustust saanud luksusega, mida saab nautida nii sõidu ajal kui ka siis, kui ollakse kohale jõudnud. Parkige auto Seine jõe äärde ja nautige autos istudes nii pudelit šampanjat kui ka vaadet Eiffeli tornile. Muuseas, auto läbipaistvad laepaneelid on samal ajal ka päikesepaneelid, tootes sõidukile pidevalt vajalikku „kütust“. Lõuna-Korea autotootja Hyundai disainerid keerasid uue keerme peale 1980ndate kuulsale „kastile“, kutsudes seda nüüd Heritage Series Grandeur. Jättes alles originaalkuju, lisati autole leedtuled, muudeti peegleid ja uuendati kogu auto sisustust. Et siiski jätta alles algupärane tunnetus, on autos burgundiapunane velvetsisu, millele lisandub sama karva Nappa nahk. Vinüülist esipaneelis on nupud asendanud kogu auto esiosa täitva ekraaniga, kuid alles on jäetud kõik 80ndate esteetikat edasi andvad lisandid. Auto lakke on kujundatud ajastule omastest helisüsteemidest inspiratsiooni saanud valgustid. Helisüsteemi on autosse ehitanud kuulus Lõuna-Korea heliinsener Guk-il Yu, heli tekitavad 18 kõlarit ja ideeks oli anda autos istujale kontserthalli helikogemus. Sõiduki 35. sünnipäevaks välja lastud kontseptauto koondnimeks on Hyundai andnud Newtro (newness + retro ehk uus + retro). Allikad: The Little Car Company, Electric Classic Cars, dezeen.com
Elegantne välimus. Muretu sõit. Uus Bentayga EWB Azure.
Pikendatud teljevahega Bentayga EWB Azure tõstab sõidumugavuse ennenägematusse kõrgusesse. Ootame teid Bentley Tallinna salongi autoga tutvuma. Bentayga Extended Wheelbase (V8): kombineeritud kütusekulu l/100 km – 13 (WLTP). Kombineeritud CO₂-heitkogus – 294 g/km (WLTP). Nimi “Bentley” ja täht “B” tiibade vahel on registreeritud kaubamärgid. © 2023 Bentley Motors Limited.
BENTLEY TALLINN STAATUS | 17
IMENEKTARID MAA-ALUSEST
„PARADIISIST“
Aastaid on konjakisõbrad üritanud aru saada, mis annab mõnele joogile selle omapärase sügavuse, arengu ja noodid, milles on tunda puhast aja kulgu. Paarkümmend aastat tagasi sai selgeks, et suure tõenäosusega on põhisüüdlaseks Cognaci kuulus Tesseronide perekond, kellele kuuluvate keldrite sügavustest on pärit enam kui saja-aastased konjakid, millega teised tootjad oma jooke rikastasid. Tekst: Martin Hanson Fotod: Tesseron Konjakiks tohib kutsuda vaid Cognaci maakonna selleks määratud aedades kasvanud kindlatest viinamarjadest ja alati maakonna piires traditsioonilisel meetodil valmistatud ning pikalt tammes laagerdunud viinamarjadestillaati. Konjak on enamasti, ilmselt 99% juhtudest alati segu erinevatest aastakäikudest, põldudest ja ka marjadest, mille assemblage ehk kokkusegamine on see, mille käigus saab konjak oma õige olemuse, maitsebuketi ja muud iseloomulikud jooned. Selleks, et oleks võimalik segada kokku nii erineva buketi kui ka väärikusega konjakeid, peavad konjakimajadel olema keldrid, milles valmivad või arenevad suures koguses erineva aasta, põllupäritolu ja arengutasemega destillaate. Kuid vahel võib ikkagi olla midagi puudu, ka kõige vanematel tootjatel.
Cognaci vanimate konjakitega kaupleja
Siin tulebki mängu Tesseroni perekond, kelle edulugu sai alguse 1905. aastal, kui Abel Tesseron ostis Cognacis (täpsemalt Châteauneuf-sur-Charente’is, mis asub Cognaci ja Angouleme’i vahel) mõisa ideega koondada kokku üks suuremaid
18 | STAATUS
tippkonjakite varusid maailmas. Nii hakkaski mees oma kahes valduses – millest üks paikneb parimal Grande Champagne’i alal ja teine Petite Champagne’is – kasvatama parimaid viinamarju, nendest imelisi destillaate valmistama, kuid mis peamine, neid arendama, hoidma. Aja jooksul kujunes Tesseroni keldrites leiduvast välja midagi konjakiarhiivi sarnast. Praeguseks on selge, et Tesseroni perekonna valduses on maailma suurim vanade konjakite kogu: paljud konjakid pärinevad saja ja rohkem aja tagant. Keldrites on veine, mis on elanud üle maailmasõdu, pandeemiaid, kuulel ennud, revolutsioonid, Merily Monroe, Nõukogude Liidu jne. Maison Abel Tesseron kasvatab ka praegu enam kui 40 hektaril ise oma konjakite valmistamiseks vajalike veinide kääritamisele kuluvaid marju. Olgugi et enamik tootjaid on maakonnas läinud üle peamiselt ühele `Ugni Blanci´ marjale, järgitakse Tesseronis loomisest peale reegliks saanud ideed kolme marja koosmõjust: olgugi et marju `Folle Blanche´ ja `Colombard´ on raske kasvatada ja nad annavad vähe saaki, lisavad just need marjad konjakitele sügavust, struktuuri ja palju põne-
vaid lisamekke. Lisaks sellele toimub veinide destillatsioon alati koos pärmisettega, ikka ja jälle maitsesügavuse saamiseks. Kahekordne destillatsioon ehk „repasse“ on klassikaline meetod saamaks parima kangusega haljas konjak, millest siis vaid „keha“ või destillaadi keskmine vedelik läheb vaatidesse.
Kas teate, kus asub paradiis?
Vaatides hoidmine on Tesseronis samuti omamoodi teadus: kasutatakse peamiselt Limousini tammest vaate, mis annab pehmemaid tanniine ja enam oksüdatsiooni. Nii hoitakse konjakeid erineva vanusega vaatides kuni 75 aastat, mille järel villitakse „ingliosast“ puutumata jook klaasist 25-liitristesse pudelitesse (demijohns) ja pudel rändab kunagi valdustes olnud 12. sajandist pärit kiriku keldritesse, krüptidesse. Seal seisavad konjakid veel … aastaid. Muutumatuna, kuid rahunedes ja aega, tööd, maitseid endasse sulgedes. Seda kohta kutsutaksegi konjakimajas „paradiisiks“. Perepoeg Guy Tesseron, kes liitus majaga 1940ndatel, oli suurepärane ärimees. Ta ostis perele ka Pauillacis asuva Bordeaux’ Grand Cru Classésse kuuluva Chateau Pontet-Canet’
veinimaja. Just tema ajal keskenduti konjakite arendamisele, tõsisele pikale protsessile, mis muutiski Tesseroni avalikuks saladuseks kogu Cognacis: neilt käisid omale vanu destillaate ostmas kõik tuntumad nimed.
Tesseron Cognaci sünd
Kolmanda generatsiooni esindaja Alfred Tesseron koos oma lastega muutsid 2003. aastal veel kord konjakimaja suunda: nimelt arendati välja Tesseron Cognaci bränd ja kauplejate asemel alustati ise konjakite loomist. See oli üliloogiline jätk, arvestades, millisel kullaaugul perekond istus, mis neil täpselt keldrites peidus on ja oli. Ära on vaja märkida, et perekond valmistab veine minimaalselt XO-tähisega ehk midagi nooremat kui kümme aastat nende konjakitesse teed ei leia. Kuna Prantsusmaa seadused ei luba märkida pudelitele loomise aastanumbrit, kasutab Tesseron oma sarja Classiques pudelitel aia ehk LOT-tähist, millele lisavad numbri, mis tähistab konjakis olevat vanimat aastakäiku. Nii saab maitsta imeliselt siidist konjakit LOT n°29 XO EXCEPTION, mille vanim konjak sai vaati enne, kui New Yorgi börsid kokku kukkusid. Tõeline ajaloo maitse!
STAATUS | 19
Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.
VAHUVEIN, MIDA ARMASTATAKSE VIHATA
Prantsuse ikooniline šampanjatootja Moët & Chandon on nimi, mida armastatakse vihata. Kuidas saabki üks suurtootja olla hea, kuidas luua iseloomuga veine, kui peab rahuldama masside vajadusi? Stereotüüpselt mõtlejail oleks vaid vaja pisut süveneda ühe suurema reservveinidega šampanjamaja pudelite tegelikku sisusse, et mõista, millega täpsemalt tegu. Nii et samal ajal vihatakse ka seda, kui palju kuulsa veinimaja šampanjasid tegelikult armastatakse. Tekst: Martin Hanson Fotod: Sandra Süsi 19. sajandi algusest on Moët & Chandon olnud kuninga- ja keisrikodade lemmikjook kõikjal: seda veini eelistasid nii Napoleon Bonaparte kui ka Venemaa tsaar Aleksander I, nii kuninganna Victoria kui ka kuninga Louis XV armuke Madame de Pompadour. Moët & Chandon on maailma suurim, ostetuim ja senini menukaim šampanjatootja: neile kuulub üle 400 hektari veiniaedu
ja 28 kilomeetrit maa-aluseid keldreid, kuhu mahub ligi sada miljonit pudelit vahust veini. Koostööd tehakse kokku 2000 erineva marjakasvatajaga Champagne’is. Šampanja on muutunud asendamatuks elu parimate hetkede tähistamisel: näiteks avas 1967. aasta Le Mans’i ralli võitja Dan Gurney pjedestaalil just Moët Imperiali, pannes nii aluse šampanjapiserdamise traditsioonile.
Meistriklass šampanjade „uuesti“ avastamiseks
Marie-Christine Osselin
Tallinnas korraldati äsja master class, kus Eesti veinieksperdid said uuesti tutvuda üheksa erineva šampanjamaja rohkem ja vähem tuntud veiniga. Nii olid valikus Moët & Chandoni kõige tuntumad Imperiali šampanjad, seda nii valges kui ka roosas kuues. Samuti terve rida vintage-veine, nii aastast 2015, 2009 kui ka 2000. Muuseas, sarjas Grand Vintage valmistatakse šampanjat vaid kõige parematel aastatel ja alates 1842. aastast on Suurt Aastakäiku valmistatud vaid 76 korral. Üllatusi ja taastutvumist pakkusid nii nooremad kui ka vanemad aastakäigud, külmaks ei jätnud aga ükski välja valitud „auguga“ vein. Meistriklassi lõpus sai kinni püütud šampanjamaja Eesti gastrolli juhtinud Möet & Chandoni kvaliteedi- ja kommunikatsioonijuht Marie-Christine Osselin, et küsida temalt mõned olulisemad šampanjaküsimused!
Marie-Christine, õhtusöögi (mis toimus Noa Chef’s Hallis – toimetus) lõpus serveeriti meile magustoidu juurde pokaal magusat šampanjat. Eestis vaadatakse magusale veinil väga viltu, seda isegi sommeljeede poolt. Miks see nii on?
dugi inimesest, kuid magusat veini peetakse algajate pärusmaaks – mõeldud inimestele, kellele ei meeldi eriti happelised veinid. Kuid need sobivad ideaalselt õhtu lõpetuseks, sest magusam maitse on hommikupoole ööd meeldivam. Ütleme nii, et magus šampanja sobib mõnedesse oluMagusate veinide, ka magusate kordadesse ja mõnedele inimesšampanjade probleem on tele. Mõte võiks olla, et magus selles, et vaadatakse vaid šampanja on nii-öelda kolmas „Šampanja on suhkrusisaldust, kuid maitšampanja, mida serveerida sete, aroomide juurde ei magustoiduga. Aga meie ainus vein, mis jätab minda. Kui sul on perNectar on väga popunaised pärast selle fektne viis, kuidas seda laarne Aafrikas ja USA-s joomist ilusaks!“ veini tarbida – ideaalse ning sobib imeliselt vürtPrantsusmaa kuninga Louis toiduga –, on väga lihtne sikate köökide kaaslaseks: XV armuke Madame de ka kõige vastalisemad iniAasia köök, Mehhiko köök. Pompadour mesed magusa veini usku Just siis avanevad selle veini pöörata. Nectar Imperialis on tõelised kihid. 45 grammi suhkrut liitri kohta, kuid seda pole peaaegu üldse tunda, Aga lähme teise äärmusse: räägime ka brut-nature-šampanjast, ilma sest hape on veinis kõrge ja maitsekihte igasuguse suhkruta veinist. Miks pole on meeletult palju. Kui ma 2016. aastal Moët & Chandon proovinud seda valChampagne’i jõudsin, oli selge arusaam, mistada? Sommeljeed kogu maailmas et magusat veini ei saa magustoiduga armastavad seda, kuid võib arvata, et juua, sest nii on kaks korda enam suhkrut tavatarbija jätab see pigem külmaks. suus, mis tähendab, et kõik on väga magus. Tegelikkuses aga magusa veiniga Küsimus pole selles, kui palju suhkrut peaks magustoidu magusus väheneb ja välja tuvõi võiks šampanjas olla, küsimus on alati levad palju mõnusamad maitsed. selles, milline on šampanja terviklik maitse, tasakaal, ümarus. Meie veinimeister ei aja Kui populaarsed on magusad šampankunagi taga mingit kindlat stiili, vaid laseb jad Prantsusmaal? veinil, aastakäigul ja terroir’l rääkida ning Mitte eriti, peab tunnistama. Oleneb muiend suunata, milline segu täpselt kokku saab.
STAATUS | 21
Seetõttu pole meile ka oluline zero-dosage- šampanjat toota. Lihtsalt selle pärast, et meil võiks valikus üks selline jook olla. Meid kutsutakse ka liqueur de dosage’i* meistriteks, sest meie veinid saavad lõpliku „puudutuse“ viimase maitsestuse käigus: segame väljavalitud veini puhta suhkruga ja seejärel võime selle panna veel vaati laagerduma, et anda liqueur de dosage’ile juurde röstisust, vürtsikust ja muid maitseid. Me teeme päris palju maitsmisi erinevate liqueur de dosage’idega, et leida õige mekk õigele veinile. See on nagu suhkur ja sool toidus. See suhkur, mis läheb lõpus veinipudelisse, on seal ka selleks, et kaitsta šampanjat oksüdatsiooni eest, sest ümber korkimisel on hapnik veinile juurde pääsenud. Kui sommeljeed küsivad täiesti kuiva šampanjat, siis nad tegelikult ei saa aru, mis see dosage tegelikult on. Nad vaatavad vaid suhkrusisaldust ja otsustavad selle järgi. Kuid suhkur teeb veinis ka palju muud, kui muudab selle magusamaks. Nii ongi meie ülesanne näidata ja õpetada, kuidas dosage tegelikult töötab. Ühel Louvre’i muuseumis toimunud maitsmisel tuli minu juurde Pariisi ajakirjanik ja uuris, et kui palju on Imperialis suhkrut: toona oli see üheksa grammi liitri kohta. Mees loobus, kuna seda olevat liiga palju. Liiga palju! Ta isegi ei maitsnud seda veini. Siin ongi probleemi olemus.
Kui hakkate uut vintage-šampanjat kokku segama, siis kas enne on olemas idee, millist veini võiks sel aastakäigul välja lasta, või mille alusel saavad šampanjad oma maitse? Imperiali šampanjad on alati ju üsna sama maitsega, sest seda nõuab jooja nii Londonis kui ka Tōkyōs. Meil on alati olnud reegliks, et „vein ütleb meile, mida me edasi teeme“. Meie veinimeister Benoît Gouez teab, millist šampanjat valmistada tahab, ja tema tunded, vastutus ning interpretatsioon on see, mis need suunad kätte annab. Kõik algab ikka baasveinide maitsmisest, kus saame täpsemalt aru, millise põllu Chardonnay või Pinot Noir
on millise maitsega, mis on nende potentsiaal. Kui pilt on ees, siis valib Benoît taas välja talle eriti meeldinud veinid ja siis segame need taas kokku. Seejärel maitseme uuesti ja otsustame, kas veinides on sisu, et nendega edasi minna. Meil on ka see reegel, et kui maitsmisel on vaid pooled tema ideedega nõus, jääb vein ära. Benoît’ idee on alati luua midagi võimast.
2014. aastal Möet & Chandon oma Grand Vintage’i veini ei valmistanud?
Kahjuks mitte, kuna aasta oli halb ja aedades oli palju probleeme. Ning kuna marjade mahud vähenesid, tegime vaid Imperiali, sest see on alati – õnneks või kahjuks – meie prioriteet.
Eriti võimsa mulje jättis 2015. aasta roosa šampanja, mille kohta ütleks nagu „laev tormisel merel“: kõike oli palju ja korraga – marjasust, sügavust, rösti ja ka särtsakust. Lisaks sobis see suurepäraselt kokku röstitud porrulaugu, Hollandi kastme ja vinnutatud riivpõdralihaga.
Võrratu! Olin kindel, et nii kõrge tasemega kokad saavad hästi hakkama, kuid porrulauguga on alati risk: see ei taha kuidagi minna šampanjaga kokku. Oli ka mulle üllatus, kui hästi see maitses.
2012. aastakäikude kohta tekkis mul küsimus: nii blanc kui ka rosé olid väga sarnase ülesehituse, aroomi ja maitsega. Tekkis küsimus, miks: kui tahan juua roosat veini, siis ma tahan seal tunda marjasust, lopsakust. Too aasta ei olnud kuigi hea punastele marjadele, meil lihtsalt ei olnud sellise kvaliteediga `Pinot Noiri´ ja `Manieur’´ marju. Me oleme nüüd viimasel ajal pannud väga palju rõhku punase veini valmistamisele: siiamaani valmistasid punast veini need, kes ka šampanjat, ja see pole parim lahendus. Nüüd keskendume mõnedel põldudel, mõnede kasvatajate ja mõnede meistritega vaid punastele marjadele, veinidele, et meil oleks alati olemas kõrgeima tasemega veini roosaks šampanjaks. Maitseme nendega koos baasveine, arutame, mida me soovime, ja nii liigume koostöös paremate tulemusteni.
Läheme laiemaks: milline on praegu Moët & Chandoni positsioon šampanjamaailmas? Meie põhiline töö on mitte muutuda ülbeks, olgugi et oleme maailma suurim šampanjamaja. Aga me peame alati panema tähele, et konkurendid ei maga ja valmistavad aina paremaid veine. Peame pidevalt tegelema sellega, et meie partnerid oleksid rahul, et me ei kulutaks loodust liigselt ja et me oleksime võimalikult läbipaistvad oma tegemistes. Moët & Chandonil on kaks nägu: me oleme bränd, mida armastatakse vihata, sest oleme suur ja igal pool nähtaval. Prantslased eriti ei salli sellist asja. Kui aga räägime meie vintage-veinidest, siis pigem vihatakse seda, kui palju need meeldivad või kui palju neid armastatakse. See on veider suhe, kuid midagi pole teha: see käib kaasas parimaks olemisega. 6 Liqueur de dosage on veinist ja suhkrust koosnev segu, millega antakse šampanjale teistkordse pudelis käärimise järel viimased maitsed. Pärast liqueur de dosage’i lisamist läheb p udelile kork ja vein liigub keldrisse „rahunema“.
22 | STAATUS
154. HOOAEG
Vanemuise aastalõpuball 30. DETSEMBRIL VANEMUISE SUURES MAJAS JA VANEMUISE KONTSERDIMAJAS Vanemuise sümfooniaorkester – Dirigent Martin Sildos Vanemuise artistide etteasted Ansambel Legend – Lauri Pihlap – Rolf Roosalu – Marvi Vallaste Siim Aimla Funk Band – Eleryn Tiit – Kalle Sepp Õhtut juhivad Linda Porkanen ja Veiko Porkanen
Spirit Royal
Croissant
Eestimaine 4ROOM
ja variatsioonirikkad valguslahendused „Oleme küll harjunud eritellimusmööbliga, ent vähem mõeldakse sellele, et ka ruumi valgustus on ideaalne siis, kui tegemist on just sellele konkreetsele keskkonnale loodud valguslahendusega,“ ütleb 4ROOMi esindussalongi eestvedaja Anne Jaanus.
Crane
Sprit Royal
Saxo
4ROOM on valgusinspiratsiooni allika ja disainvalgustite loojana kodukujundajate ning sisearhitektide hulgas juba aastakümneid kõrgelt hinnatud. Eesti ettevõte 4ROOM pakub unikaalseid valguslahendusi alates ettevõtete valgustuse planeerimisest kuni erakliendile loodud kodumaise disainvalgustini välja. „4ROOMi tehas teeb väga palju eritellimusi ja sel moel saab ruumi ja valguse eriti kaunilt kokku kõlama panna. Võib-olla üldises plaanis pole nii põhjalikud ja läbimõeldud valguslahendused ning valgustite disainid maailmas veel levinud, aga meie ettevõtte ja muidugi peadisainer Tarmo Luisu jaoks on disainvalgustite loomine tavapärane juba paarkümmend aastat.“ Anne Jaanus ütleb, et sisekujundus ja interjöör on alati seotud moe ja tehnoloogia arenguga. Et innovatiivseid võimalusi maksimaalselt ära kasutada, soovitab ta ruumi luues valguslahenduse peale juba varakult mõtlema hakata.
Kõik algab planeerimisest
„Kui sisearhitektil on olemas põnev valgustusega seotud idee, siis sellega, kuidas see täpselt ellu viia, tegelevad juba meie insenerid. Elame LEDi-ajastul ja see valgusallikas võimaldab teha põnevaid ja varasemast väga erinevaid lahendusi.“ Jaanus rõhutab, et mida varasemas ruumide planeerimise järgus valgustite peale mõtlema hakata, seda puhtam ja põnevam on tulemus. „Paljusid tõeliselt häid valguslahendusi saab kasutada vaid siis, kui nende jaoks on juba ehitusjärgus loodud tehnilised võimalused. Kui pärast ruumi valmimist avastada, et hubasust ja mahedust võiks lisada seinavalgustiga, tuleb arvestada sellega, et seinale jääb kaabel rippuma. Võib-olla on sellisel juhul põrandal veel ka pikendusjuhe ja niimoodi tekib ruumi soovimatu visuaalne müra.“
Olulist rolli mängib ka valgusallika funktsee tavaline juba paarkümmend aastat. sioon. Vannituba, esik, trepihallid, laste4ROOMi meeskond ja Tarmo Luisk loovad toad, magamistuba – kõik need nõuavad rõõmuga kõnekaid valgusteid ja jätkuvalt spetsiifilist lähenemist. „Elutuba on tänasünnivad klientidega koostöös unikaalpäeval omaette teema, seal tasub lisaks sed valgustid.“ üldvalgusele varakult paika panna, missuMis siis praegu trendib? Jaanus ütgused valgusega esiletoodud funktsionaalleb, et hästi trendikad on praegu kõiksed tsoonid ruumis paiknema hakkavad. sugu kihilised valgustid. „Meie toodetest Näiteks kuidas valgustada välja söögilaud on nendeks Spirit ja Spirit Royal, Croissant. või lahendada töötegemiskoha Viimane sobib hästi just trepihalvalgustus nii, et saaks ka sillidesse ja kõrgete lagedega made tervist hoida.“ ruumidesse.“ Selliste kihiliste Jaanus rõhutab, et alati valgustite värvivalikuid on „Sobiva tasub ruumide valgust planeljakümne ringis ja eriti neerides mõelda, kes selefektne on erinevate mevalgustusega les ruumis elavad ja kas tallikvärvide ja valgusti ilusas ruumis on metallosade koosmõju valguslahendus toetab hea olla.“ koduse furnituuri metalnende igapäevast heaolu. „Väga palju on inimesi, kes losadega – vask, messing, matt hõbe ... ainuüksi metalon valgustemperatuuri, kvaliteedi ja tugevuse osas tundlosade tavavalikus on neliteist likud – hea valguslahendus toetab tooni. Sisearhitektidel on võimalik inimeste erinevaid vajadusi nii kodus, kooaga lausa sadade värvide, mustrite ja kanlis kui ka tööl. Õnneks saab tänapäeval valgaste hulgast valida. gustugevust ja valgustemperatuuri muga4ROOMis on ka tavakliendil võimalik valt reguleerida.“ enda valgusti ise disainida. Jaanus ütleb, et seda kasutatakse praegu päris palju nende Ajalik ja ajatu disain on hulgas, kellele meeldib, et kodu stiil jätkuks leidnud tee kaugele piiri taha ka valgustil. „Iga klient võib enda kangaga tulla. Või siis lihtsalt mustriga, mida soovib 4ROOMi disainvalgustid on suuresti tänu messidele leidnud tee ka laia maailma. kangale kanda. Ja et i-l oleks ikka täpp peal, „Jah, neid müüakse ja tellitakse pea kogu saab vastavalt soovile valida valgustile soEuroopas, sh Šveitsis, Monacos ja suure biva värvi ja pikkusega kangaskaabli,“ tutlombi taga Kanadas. Välisturgudelt saame vustab Jaanus disainvalgusti loomise lõpueriti palju kiita eriliseks peetava indivituid võimalusi. „Sobiva valgustusega ilusas duaalse rätsepatöö eest, aga meile on ruumis on hea olla.“
4ROOM aitab luua kodude ja ettevõtete valguslahendusi algusest lõpuni. Tellijal on võimalik enda valgusti ise disainida. 4ROOMi valgustid disainitakse ja valmistatakse Eestis.
Kui traditsiooniline
JÕULUÕHTU enam ei kõneta
Pühade aegu räägitakse ikka ja aina traditsioonidest – sellest, kuidas asjad kunagi olid ja kuidas nad ka tulevikus sedaviisi olema peaksid. Tõsi, traditsiooniliselt tähistatakse jõule seaprae ja perekondliku õhtusöögiga, aga mis oleks, kui prooviks see aasta midagi hoopis teistsugust? Tekst: Mariann Vilbre Fotod: Shutterstock
Seaprae asemel krõbe kana?
Kui jõulud, siis seapraad. Nii on see ikka olnud, aga see ei tähenda ju, et nii peab alati olema. Kui tahad jõulud see aasta veidi teisiti vastu võtta, võid alustuseks proovida teha väikeseid muudatusi jõululaual. Jaapanis näiteks on kombeks jõule tähistada KFC kana süües. See sai alguse 1974. aastal, mil praetud kana müüv kiirtoidukett suutis eduka reklaamikampaania tulemusena veenda Jaapani peresid jõuludeks just nende kana serveerima. Kampaania oli lausa niivõrd edukas, et tänapäeval seistakse jõuluõhtul pikki tunde järjekorras või tellitakse oma kanaämber kuid ette. Samas ei pea ennast piirama. Inspiratsiooni võib ju ammutada tervest maailmast. Näiteks võiks sel aastal hoopis kokku leppida, et igaüks võtab jõululauda kaasa ühe roa mõne teise riigi rahvusköögist. Nii saavad kõik pidulised avardada oma maitsemeeli ja igaüks saab proovile panna ka oma kokkamisoskused. Keegi pole ju öelnud, et jõuluõhtul ei tohiks süüa näiteks aasiapärast vokirooga, takosid või pastat.
Gurmee sinu kodus
Kui tahad 24. detsembri muuta aga erakordselt luksuslikuks, võiksid mõelda hoopis personaalkoka palkamise peale. Kingituste
asemel võiks sõprus- või perekond kinkida üksteisele tõelise maitseelamuse ja lõõgastuse jõuluõhtul. Kõik, kes kunagi tervele seltskonnale pühade ajal pidusööki on valmistanud, teavad, kui suur pinge ja vastutus sellega kaasneb. Mis saaks olla mõnusam kui õhtu, kus kõik valmib lillegi liigutamata? Lisaks sellele, et personaalkokk söögi valmistamise vaeva enda peale võtab, suudab ta tõenäoliselt pakkuda ka suuremat maitseelamust kui kodukokk. Nii saab jõuluõhtust kodune restoranikogemus, mida keegi niipea ei unusta.
Pühi kodumaa tolm jalgadelt
Nagu ütlevad lugematud jõululaulud ja -filmid, siis jõulud on see aeg, kus tullakse koju. Kõiki, kes pesast välja on lennanud, oodatakse just pühade ajal tagasi lapsepõlvekoju, et koos vanu aegu meenutada ja terve perega kvaliteetaega veeta. Mis aga oleks, kui võtaksite kätte ja läheksite ühiselt aega veetma hoopis välismaale? Siin on mõned paigad välismaal, kus jõulutunnet mitte tunda on võimatu. Colmar, Prantsusmaa Pisike Prantsuse linnake Colmar on juba iseenesest kui üks muinasjutulinn, kus suurem osa hoonetest näevad välja kui e htsad
STAATUS | 25
Jokkmoki linna. See on koht, kus saad lähedalt näha saami kultuuri. Peale selle, et kindlasti väärib külastamist saamide muuseum, toimub seal igal talvel meeleolukas turg, kus kohalikel saamidel on kombeks põhjapõdra nahkadega kaubelda. Restoranides saab proovida traditsioonilisi saami toite: põhjapõdraliha ja Arktika paaliat. Tõelise elamuse saad siis, kui ööbid iglus. Pealtnäha pisut hirmutavat ettevõtmist ei tasu liialt karta. Olgugi et temperatuur langeb öösiti umbes viie külmakraadini, antakse külalistele soojad magamiskotid ja põhjapõdranahk. See on kindlasti üks välja kutsuvamaid, aga samal ajal põnevamaid talviseid sihtkohti.
COLMAR
Pidulik vastuvõtt
piparkoogimajad. Pühadehooajal, kui linn ehib end pärgade ja jõulukaunistustega ning puud saavad pähe lumemütsid, on raske unistada perfektsemast sihtkohast. Lisavürtsi annab linnale jõuluturg, mida on korduvalt premeeritud ka Euroopa parima jõuluturu tiitliga. Kui juba Colmaris jõule tähistada, tasub kindlasti proovida ka Alsace’i jõulutoite. Tee suu magusaks pain d’épices’iga, mis tähendab otsetõlkes vürtsikat leiba, aga meenutab maitselt piparkooki. Grindelwald, Šveits Talvepuhkuse sihtkohana tuntud Grindelwaldi küla erineb teistest omataolistest eeskätt oma unustamatu atmosfääri poolest. Šveitsi Alpide jalamil laiuvas külakeses, mille maaliline maastik on olnud ka paljude filmide võtte paik, valitseb tõesti täiesti omaette aura, mis
võib mõjuda nii, et täiskasvanugi võib taas jõuluvana uskuma hakata. Iga aasta jaanuaris toimub seal ka rahvusvaheline lumefestival, kus kunstnikud üle maailma disainivad meetrikõrgustest lumeplokkidest mitmesuguseid figuure ja skulptuure. Kindlasti tasub lisaks skulptuuride valmimisprotsessile kaasa elamisele minna neid ka pimedas uudistama, sest valminud tööd valgustatakse erivärvilistena ning kaduva kunstina ei püsi nad seal kahjuks igavesti. Lapimaa, Soome Talvisel ajal on Lapimaast ideaalsemat reisi sihtkohta raske ette kujutada. Krõbekülm õhk, piiritu avarus, lumme uppunud puud ja põhjapõdrad muudavad paiga tõelise elu talvemuinasjutuks. Spordientusiastid leiavad sealt neli Soome suurimat suusakuurorti: Levi, Ylläs, Pyhä-Luosto ja Ruka. Adrenaliinirohkeid
GRINDELWALD
Jokkmokk, Rootsi Soov valgest lumevaibast ei pruugi igal aastal täide minna. Kui tahad aga kindla peale kogeda tõelist pakast – palju lund ja kõrvetavaid külmakraade –, tasub ette võtta reis Rootsi
JOKKMOKK
LAPIMAA 26 | STAATUS
vabaõhutegevusi jagub Lapimaale veelgi, olgu selleks siis lumesaanisafari või räätsamatk mööda lumiseid nõlvu. Kõik lapsed ja lapsemeelsed on loomulikult oodatud jõuluvana koju Rovaniemis. Habemiku koduküla on kui omaette miniriik, mida läbistab muide polaarjoon. Selle ületamise kohta on kohapeal võimalik osta lausa ametlik sertifikaat. Lisaks jõuluvanaga kohtumisele ja tema valdustega tutvumisele kuuluvad kohustuslikku programmi sõit kelgukoerte või põhjapõtradega ning jäälossis lustimine. Selgel õhtul naudi aga virmaliste maagilist vaatemängu, olles tunnistajaks looduse ehedale ilule.
Üsna vähe tuleb elus ette olukordi, mil on põhjust ennast tõeliselt ära ehtida. Pidulik õhtusöök restoranis või teatriskäik eeldavad küll vähe viisakamat väljanägemist, kuid sageli võivad kõrge konts, lõhikuga kleit ja ülikond tunduda ülepakutult. Ometi on need eriti pidulikku sündmust ootavad riided meil kõigil kodus olemas. Niisiis võiks selle piduliku sündmuse ise korraldada. Võtke suguvõsa või sõpruskonnaga asi kätte ja korraldage iseendile tõeliselt pidulik jõuluvastuvõtt. Selle tarbeks võib rentida lausa eraldi peoruumi ja kutsuda kohale ka päris muusikud. Sellest kujuneb õhtu, mida mitte keegi ei unusta ja võib-olla saab sellest alguse isegi uus traditsioon.
Hubane filmimaraton
Kui tahad aga jõuluõhtul siiski koduseks jääda, võiks korraldada ka eriti mõnusa jõulu filmide maratoni. Vali välja mõned kõige armastatumad jõulufilmid ja loo koju hubane kinosaal: kogu kokku tekid ja padjad, pane valmis suure ekraaniga televiisor või rendi üheks õhtuks projektor ja soeta suures koguses snäkke ja jooke. Kui õhtu hakkab saabuma, sea ennast sõprade ja perega mugavalt sisse ning tunne, kuidas ekraanist õhkav jõulutunne läbi sinu liigub. Kui pea on jõulufilmide osas tühi, siis siin on mõned soovitused: „Üksinda kodus“, „Õudusunenägu enne jõule“, „Armastus on see“, „See imetabane elu“, „Visa hing“, „Puhkus“.
Tom Fordi parfüümid on seksikuse sünonüüm. Või enne, kui lõhnade juurde jõuame – ka Tom Ford ise on väga ilus mees. Filmistaar Rita Wilson on Fordi nimetanud maailma kõige seksikamaks geiks. Toimetas: Kairi Prints Fotod: Shutterstock
Tom Fordi parfüümid
TOM FORDI
PARFÜÜMIDE FENOMEN Tom Ford sündis Ameerikas Texases ja kasvas üles Santa Fe’s. Ta õppis moedisaini ja sisekujundust nii New Yorgis kui ka Pariisis ning läks seejärel tööle Itaaliasse, seega on tal tugev Euroopa stiili ja elegantsi tunnetus. Just need ongi Tom Fordi parfüümide märksõnad. 1990. aastal liitus Tom Ford Gucciga ja 1994. aastal sai temast selle loominguline direktor. Aastal 2000 asus ta tööle Yves Saint Laurent’i loovjuhina. YSL-i klassikaline parfüüm Patchouli kujunes Tom Fordi lemmiklõhnaks ja ehk oli ka see üks mõjutajaid, et nüüdseks on disainer loonud parfüümi brändi, mis on muutnud maailma.
Enda nime kandva kaubamärgi asutas Tom Ford 2004. aastal, mis hakkas tootma meeste- ja naisterõivaid, kotte, kingi, prille ning kosmeetikat. Muidugi ka parfüüme, mis on nüüdseks maailma vallutanud. Mis on nende parfüümide tohutu edu saladus?
Eksklusiivsus müüb
Paljud professionaalsed parfüümibrändid panevad peamise rõhu suurele kliendibaasile ja müügimahule, mis alandab parfüümide hinda ja muudab need kättesaadavaks pea kõigile, mitte ainult rikastele. Tom Ford on oma parfüümid juba algusest peale hoidnud eksklusiivsena, nii nende disainikontseptsioon kui ka stiil vastavad pigem kõrgklassi klientide eelistustele. Teadlikud kliendid on valmis Tom Fordi parfüümide eest alati küsitud hinda maksma ja toovad suure kasumi.
Igal parfüümil on oma lugu
Tom Fordi parfüümide koostisosad pole teab mis erinevad või kallimad teiste kvaliteetsete parfüümide koostisosadest, nende eksklusiivsust rõhutab pigem koostisosade kombinatsioon ja stiil – igal parfüümil on oma unikaalne lugu. Fordi reklaamikampaaniad on turunduse meistriteosed ja panevad kliendi tundma, et neid parfüüme kasutades on nad sama atraktiivsed kui modellid nende reklaamides.
Mängu tuleb brändilojaalsus
Tom Ford
28 | STAATUS
muudab need parfüümid nn salongiparfüümideks. Näiteks Tom Fordi Private Blendi kollektsiooni tuntakse kui Fordi „isiklikku parfüümilaborit“. Selles sarjas peegelduvad kõik disaineri julged ideed ja käiku on lastud kogu tema kujutlusvõime – see sari keskendub unikaalsetele lõhnakombinatsioonidele, mis on jäänud puutumatuks lõhnamaailma peavoolu piirangutest. Tom Fordi Private Blendi parfüümide sari murrab ka soolise piirangu – selles ei tehta vahet meeste- ja naisteparfüümide vahel.
Kui need kliendid, kellele meeldivad Tom Fordi rõivad, kingad, kotid ja meigitooted, soovivad osta parfüümi, valivad nad suure tõenäosusega ka Fordi parfüümi. Brändilojaalsus on alati tugevam sellise
Tom Fordi parfüümid on tulnud, et jääda Tom Fordi esimene lõhn Black Orchid luksusliku ja eksklusiivse tootemargi puhul, mis on moelooja nime ja näoga üheselt seotud, nagu seda on Tom Ford. Kes juba on Fordi usku pööranud, ei jäta seda enam nii lihtsalt.
Suurepärane kvaliteet ja salongilõhnad
Tom Fordi kaubamärgi all on mitu parfüümide seeriat, kus on kasutatud peeneid koostisosi, nagu eebenipuu, roos, muskus jne. Nende parfüümide kvaliteet õigustab nende kõrget hinda. Kui kvaliteedile lisandub veel nende looja poolt lõhnadesse timmitud Euroopa elegants ja stiil, pole imestada, et tarbijad on lummatud. Fordi parfüümide koostisosad on kallid, toodangu maht on väike, hind on kõrge ja nad on kantud tootja omanäolisest ning loomingulisest stiilist – see on valem, mis
Oma esimese parfüümi Black Orchid tõi Tom Ford välja 2006. aastal. See lõhn on salapärane, seksikas ja graatsiline, kuid samas ka veidi dekadentlik ja tummine. Salapärane must orhidee on segatud väärtusliku musta trühvliga, lõhn on pigem magus, kuid selles on tunda tumeda šokolaadi mõrkjat alatooni. Brändi esimese parfüümina lõi Black Orchid Fordi järgmistele parfüümidele nii-öelda geneetilise baasi. Kui paljud maailmakuulsad parfüümid on juba sada aastat vanad – näiteks kuulus Chanel N°5 sündis 1921. aastal ja Miss Dior 1947. aastal –, siis Tom Fordi parfüümid on vaatamata oma noorusele muutunud juba samasuguseks legendiks. Eks näis, mis tulevik toob, aga selge on see, et kes on Tom Fordi parfüümid enda jaoks juba leidnud, see nende lummusest nii lihtsalt enam ei vabane. Vaadates nende edu, võib juba praegu arvata, et ka need elavad saja-aastaseks ja kauemgi. Allikas: Wear&I
SISUTURUNDUS
EESTI OMA
PARFÜÜMIBRÄND Inimese lõhn on üks esimesi ja vahetumaid infoallikaid teistega kontakti astudes. Kes soovib olla ainulaadne ja meeldejääv, ei saa rahulduda masstoodanguga. Eesti ainus lõhnakunstnik Tony Veiler on Tallinna kesklinna sisse seadnud väikese lõhnalabori, kus tegelebki ainulaadsete ja erakordsete parfüümide loomisega.
Kuigi tehniliselt on Tony ametinimetus parfümeer, siis sobib talle paremini siiski lõhnakunstniku tiitel, sest see, millega tema oma tagasihoidlikus kesklinna laboris tegeleb, on tõesti kunst, mitte pelgalt retsepti järgmine ja õigete koostisosade kokku segamine.
Sümfoonia, mis kestab terve päeva
Tony on ainuke inimene Eestis, keda saab nimetada oma ala tõeliseks professionaaliks. Tony teadmised ja oskused pärinevad nimelt Winchesteri ülikooli lõhnakunsti ja -tehnoloogia kursuselt, kus õpetatakse välja maailmatasemel ninasid. Tänu sealsetele õpingutele teab ta hästi, kui suur mõju ühel lõhnal meie psüühikale olla võib ja kuidas erinevad aroomid omavahel sümfooniat mängima panna. Just muusikaga ongi Tony loodud nišiparfüüme kõige parem võrrelda. Nagu suurepärane orkestriteoski, viivad Tony parfüümid nii kandjaid endid kui inimesi nende
ümber meeleolukale rännakule. Tavalisse ilupoodi sisse astudes ja parfüümi valides võime sattuda küll meeldivate lõhnade peale, kuid kahjuks jäävad need tihtipeale väga üheplaaniliseks, nende juures ei muutu miski, need ei ela. Nišiparfüümi puhul on aga noote ja tasandeid tunduvalt rohkem, neis on tunda sügavust ja mitmekihilisust, mis ilmutab ennast tasapisi päeva jooksul. Tony parfüüme nuusutades tulevad mängu tipu-, kesk- ja lõpunoodid, mis kõik esitavad ühel hetkel oma soolo, kuid mängivad samal ajal koos maha ka suurepärase sümfoonia. Massiparfüümid ei muutu kunagi, nišiparfüümid seevastu elavad pudelist välja saades sinu nahal veel pikalt edasi. Samas teab Tony hästi, et ega tema loodud kunstiteosed ei sobigi iga ühele. Nišiparfüümid on maitse, mida peab õppima armastama, nagu trühvlid või austrid. Kui aga kord juba nišiparfüümi ära oled armunud, ega siis enam tagasiteed ei ole. Kui igatsus millegi erakordse järgi nüüd järsku hinge puges, siis õnneks on sellele
murele lihtne lahendus. Veidi rohkem kui aasta tagasi tuli Tony välja oma brändiga T-Perfume, kus hetkeseisuga saab valida nelja kunstiteose vahel. Kõikidel Tony loodud parfüümidel on oma iseloom ja omad väiksed saladused, mida siin lahata ei saa, sest need jäävad ainult kandja ja looja vahele. T-Perfume parfüüme leiad nii e-poest aadressil www.t-perfume.com kui Kaubamaja ja Stockmanni pafüümiosakonnast.
Saadaval on kolm erinevat paketti, mille vahel saad sõltuvalt sellest valida, kui palju sa Eesti ainsat nina usaldad. Esimene pakett sisaldab endas ühteainust kohtumist, mille käigus saad Tony ettevalmistatud parfüümile mõne kommentaari ja täienduse anda ning edasise juba tema kätesse usaldada. Teine pakett on mõeldud veidi komplekssemate soovide rahuldamiseks. Selles sisaldub juba kaks kohtumist ja veidi rohkem tööd. Viimane on aga mõeldud perfektsionistidele, kes ei jää rahule enne, kui iga pill orkestris nende taktikepi järgi mängib. Valides kolmanda paketi on Tonyga kohtumiste arv piiramatu ja tööd ei loeta lõpetatuks enne kui nii sina kui lõhnakunstnik ise tulemusega 200 protsenti rahul olete. Siin ei jäeta juhuse hooleks ka kõige pisemat tilka aroomi ja lõhn, mis lõpuks pudelisse jõuab, on hindamatu väärtusega. Tee imeline jõulukingitus iseendale või oma lähedastele ja anna neile võimalus saada osa millestki erakordsest. Rohkem infot isikliku parfüümi loomise kohta leiad samuti kodulehelt www.t-perfume.com.
Saa põnevast parfüümimaailmast ka ise osa
Lisaks nišiparfüümide valmistamisele, annab Tony kõigile lõhnakunstist lugupidajaile võimaluse koos temaga luua endale oma isiklik lõhn. See pakkumine annab sulle võimaluse oma isiksus pudelisse püüda ja see siis õigetel hetkede sealt välja päästa. Nagu Tony ise, on see teenus täiesti ainulaadne, sellist võimalust ei paku Eesti keegi muu.
STAATUS | 29
Asutatud 1956. aastal Saksamaal.
4,2%
PRO-RETINOL KOMPLEKS
5%
NIATSIINAMIID
3%
AMINOHAPETE JA F-VITAMIINI KOMPLEKS
93%
KASUTANUTEST KINNITAB VISUAALSELT SILEDAMAT NAHKA
Nr 1 ekspertkosmeetikabränd Euroopas. Loodud inimesele, kes tahab ja saab lubada endale parimat. Babori kosmetseutikumid on saadaval Dr Mari Laasma ilukliinikus, The Health Clinicus, Babor Beauty SPA Tallinna ja Tartu salongides, Telegraaf Hoteli spaas ja GOSPA Georg Otsa spaas, Tallinna ning Tartu Kaubamajas, I.L.U. ketis ning Babori volitatud edasimüüjate ja Babori ekspertide juures.
Maaletooja: Beautyspa Baltic OÜ
•
Pärnu mnt 18 Tallinn
•
www.babortallinn.ee
Uus kodu Sinule, käibemaksu tõus meile!
Reterra võtab uue kodu ostmisel 2% maksutõusu enda kanda! Kehtib võlaõigusliku lepingu sõlmimisel 1.11-31.12.23 reterra.ee