Talvesündmused
Teatris on kõik võimalik!
Sel talvel publiku ette jõudev suurejooneline lavastus „Lotte ja kadunud jõuluvana“ pakub lustlikku vaatemängu, kus lisaks Lottele ja sõpradele astuvad üles iluuisutajad, orkester, koor ja palju üllatajaid. Lava- ja kostüümikunstnik Iir Hermeliin ütleb, et tema jaoks algab lavastuse visuaali loomine näidendi lugemisest.
Tekst: Eve Kallaste / Illustratsioon: Heiki Ernits, Iir Hermeliin
Millal kunstnikud ja dekoratsioonide loojad oma tööd juba alustasid?
Näidendi „Lotte ja kadunud jõuluvana“ esimese eskiisi saatis Janno Põldma loomingulisele meeskonnale 2022. aasta kevadel. See oli mulle stardipauguks, et tööle hakata. Janno kirjutanud lavalugu osutus keerukaks väljakutseks kogu lavastusmeeskonnale – Unibet Arena peab muutuma üheks kordumatuks õhtuks maaliliselt talviseks Leiutajatekülaks, kus tegelasi tantsib-laulab kokku ligi seitsekümmend. Mitmed tegelased on Jannol kirjutatud täitsa uued, sellised, keda Heiki Ernits veel joonistanud pole. Lavastuses peame kasutama lendamisi ja pürotehnikat, samuti videoprojektsiooni ning valgusefekte. Lavale peab mahtuma lisaks näitlejaile ja dekoratsioonidele ka dirigendiga or -
kester. Et saavutada teatrilavale seda õiget ernitsalikku Leiutajateküla meeleolu, arutasin esmase visiooni läbi Lotte-maailma pärislooja Heiki Ernitsaga. Kõik see kokku tähendas ajaliselt mitu-mitu kuud lauatagust leiutamist ja joonistamist, mõõtmist ning jooniste tegemist.
Alustasin lavakujunduse väljatöötamist 2022. aasta juunis ja lõplikud kavandid-joonised andsin üle Andres Mirmele, kes juhib dekoratsioonide valmistamist, sama aasta detsembris.
Paralleelselt joonistasin tegelasi. Kostüümikavandite töömaht oli suurem, need andsin Mairit Paluveele , kes juhib kostüümide valmimist, üle märtsis 2023. Nii kostüümide kui ka dekoratsioonide tegemisega alustasime kohe kevadel, et olla kujundusega valmis kuu enne esi-
etendust. Nii vara selle pärast, et paljud uue Lotte-loo kostüümid on mahulised, näitlejatel on vaja neis liikumist ja tantse harjutada. Ka lavastuse istutamine erikujulisele, mitmetasapinnalisele lavale võtab proovides nii lavastajal Ain Mäeotsal kui ka koreograafil Alice Aleksandridil omajagu aega. Nii et uue Lotte-kujunduse sünd on olnud pikk loominguline protsess.
Missugune on olnud loomarahva kampsunite teekond Heiki Ernitsa ideedest pühademeeleolus kehakateteni? Heiki on joonistanud oma raamatutes Leiutajateküla mõnedele elanikele uhkelt värvilised talvekampsunid ja mütsid. Me trükkisime Heiki mustrid suurendatult fliiskangale ja „kampsunid“ hoopis õmblesime. Lihtsam olnuks kududa, ent
näitlejail oleks olnud väga raske villastes kampsunites-mütsides-kinnastes kolm tundi laval tantsida ja laulda. Käpikud on siiski päriselt lõngast kootud. Arvan, et saalist vaadates te ei tee trükitud ega kootud detailidel vahet.
Mis on dekoratsioonide loomise juures suurim väljakutse?
Ohh... See on eelarve, õigemini oma visiooni eelarvesse mahutamine. On väljakutse leida tasakaalupunkt võimaluste ja kunstilise tulemuse vahel. Sest iga näidend on kordumatu lugu, mis nõuab oma erilist lavamaailma ja selles elavaid tegelasi. Uut Lottet mängime vaid loetud korrad, ent tohutult kostüüme, rekvisiite ja lavakujundust tuleb siiski lavastuse jaoks toota. Üldiselt on muusikateater paraku kallis rätsepatöö … Lühidalt – kujundust luues õige mahu, materjali ja võimaluste vahel tasakaalu leidmine on minu jaoks suurim väljakutse.
„Lotte ja kadunud jõuluvana“ etendused toimuvad 8.–10. detsembrini Unibet Arenal. Vaata: piletitasku.ee
Kui universum väsitab, astu Uneversumisse!
Non-stop-ühiskond sunnib meid pidevale aktiivsusele ja tarbimisele – vähendame und, et püsida ühiskonnas, mis ülistab suurt efektiivsust, aktiivsust ja kiirust. Inimesed on viimase kümnendiga muutnud oma uneharjumusi 9–10 tunnilt 6–7 tunni pikkuse uneni. Aga meie kehad ei ole ju muutunud. Kolm Tallinna vanalinna muuseumi uurivad und ja selle rolli meie elus näitusel „Uneversum“. Kolm erineva sisuga näitust on korraga avatud Tervisemuuseumis, Teatri- ja Muusikamuuseumis ning Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis perioodil 27.10.2023–14.01.2024.
Mõttes magada n-ö kiiremini ja töötada rohkem pole midagi uut – ega ka selle vältimatult saabuvates tagajärgedes –, aga mõistatuseks jääb, miks me igal sajandil sama reha otsa astume.
Tööstusrevolutsiooni ajal purustasid töölised Inglismaal ühes vabrikus kella ja mitte masinad, mille taga nad töötasid. Praegu tundub uskumatu, aga mõned neist mäletasid toona veel aegu, mil isegi sõna „aeg“ ei olnud igapäevases kasutuses. Rääkimata „kellaajast“, mille dikteeritud rütm erines üksjagu keha loomulikust rütmist. Isegi sellist mõistet nagu „väsimus“ ei olnud enne 1860. aastaid teaduse vallas kasutusel, kuid sajandi lõpus räägiti paraku juba väsimuse epideemiast. Kui tähtis roll on unel meie elus, märkasime alles siis, kui polnud enam aega magada. Magamata inimene on hajevil ja halvas tujus, unustab palju ning tema stressitase ja risk haigestuda on kõrged. Igatseme tunnet olla päeval tõeliselt ärkvel ja öösel sügavas unes.
Uni pole muud kui halb harjumus!?
„Uni pole muud kui halb harjumus,“ avaldas 1943. aastal ajakiri Time arhitekti ja leiutaja R. Buckminster Fulleri eriskummalise mõtte unerutiini kohta. Fuller oli kujundanud oma unerütmi ning magas kaks tundi ööpäevas, et olla efektiivsem ja teha rohkem tööd. Fuller toimetas oma uue rütmi järgi kaks aastat, kuid lõpetas eksperimendi, sest kogu ülejäänud ühiskond elas teise süsteemi järgi. Kuigi Fuller oli oma eksperimentaalses maksimaalsuses erand, oli ta oma aja vaimu kandja.
Kuidas unetervist turgutada?
Tervisemuuseumi näitus „Uneversum. Unest ja magamisest“ väärtustab und kui füüsilise, vaimse ning emotsionaalse stressi leevendajat ja võimekuse taastajat. Näitus piilub magamistuppa ja vaatab, kuidas inimesed magavad ning mis toimub une ajal meie kehas. Iga kolmas inimene Eestis on mõnel eluetapil unetusega kokku puutunud. Unetus ja teised unehäired võivad olla ajutised, aga ka kroonilised. Uni on tervisele kasulik, pikaajaline unevaegus tekitab tõsiseid terviseriske. Näitusel jagatakse soovitusi ja praktilisi näpunäiteid parimaks öiseks puhkuseks kõigile, kes soovivad oma unetervise eest hoolitseda. Maailm meie ümber muutub tohutu kiirusega, kuid nii nagu sajandeid tagasi meie esivanemad näeme meiegi unenägusid. Tervisemuuseumi saalinäitust laiendab veebis virtuaalnäitus „Unelood“, mis toob vaatajani une müstilisema poole – unenäod. Unenäod on meie teaduspõhises maailmas ikka veel midagi, mida lõpuni lahti seletada ei osata. Ometi on nad argine osa meie igapäevaelust ja püüd neid mõista ning tõlgendada on olnud osa inimkultuurist juba väga pikka aega.
Milliseid unenägusid näevad näitlejad?
Teatri- ja Muusikamuuseumi näitus „Unede torn“ otsib unenägude ja loovuse seoseid. Kas loovad inimesed näevad erilisemaid unenägusid või on unenäod ise loovuse allikaks?
Näitus viib meid unede torni, kus kuuleme teatriinimeste unejutustusi, mis kummastavad, hirmutavad, panevad muigama ja tekitavad tunde, et maailm on tegelikult suurem, kui see igapäevaselt näib.
Unenäod, mida öine teater meile saadab, on isikupärasemad kui kõik muu. Seejuures võib unenägija olla oma unenäos korraga nii peategelane, autor kui ka vaataja. Teadlased teavad magamise ja unenägude kohta juba palju, siiski on unenägude juures rohkesti sellist, mida seletada ei suudeta. Tänu sellele on uned loomeinimestele ammendamatuks inspiratsiooniallikaks.
Oma unelugusid jagavad Mari Möldre, Ants Eskola, Linda Rummo, Mikk Mikiver, Voldemar Panso, Rudolf Allabert, Kadri Tamberg-Lipping, Harriet Toompere, Katrin Pärn, Kersti Heinloo ja Raho Aadla.
Rütmid ja ruumid
Olles küll pühendatud magamise ruumile, ei püüa Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi näitus „Uneversum. Rütmid ja ruumid“ anda ajaloolist ülevaadet magamistoa ega voodite ajaloost. Pigem on siin igapäevased esemed seatud kõrvuti disainiprojektide ja kunstiteostega, et anda edasi teadmist, kuidas magamisele
Uneversumi avamine Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi näitusel “Rütmid ja ruumid”.
Foto: Evert Palmets
Stammkunde Une-Mati Tervisemuuseumi näitusel “Uneversum. Unest ja magamisest”. Foto: Aleksandr Gužov
mõeldud aega ja ruumi on nähtud ja ümber mõtestatud ning kuidas see kõik resoneerub meie tänase kogemusega.
Tänapäeval tuntud voodi hakkas arenema 19. sajandil, kui tulid kasutusele metallist vedrud ja voodeid hakati valmistama vabrikus. Idee nüüdisaegsest magamistoast ei ole vanem kui 200 aastat, kuigi voodid ja magamiseks mõeldud paik on palju varasemad. Enne tööstusrevolutsiooni ei olnud privaatsus koduses elus tähtis. Uues linnastuvas ja stressirikkamas maailmas muutus kodu kohaks, kuhu eralduda ja kus jõudu taastada. Kui kodu ja töö üksteisest eraldusid, kandus elu eri osadeks jaotamine ruumikorraldusse. Tekkis magamistuba, millest sai privaatne paik. Magamise ja une ruum ei ole ainult ratsionaalne, vaid ka irratsionaalne ja emotsionaalsete vajaduste paik. Disainerid ja kunstnikud pakuvad välja mängulisi lahendusi müra summutavale seadmele, magamisasemele, kellale jne. Nad viitavad, et on aeg pöörata pilk oma rütmide suunas. Kui magama jäämisel on meil täna mitmeid takistusi (digitaalsete seadmete, ärevuse, liigse müra või vaikuse näol), siis kord juba magades on unes kuuldud ja nähtud info põhjal võimalik luua uusi maailmu, kirjutada meloodiaid jpm.
Uneteemalised vestlusõhtud, tuurid, töötoad ja tunnid Kolmes muuseumis leiab näituste ajal aset hulk Uneversumi eri soppe tutvustavaid sündmusi. Uneversum toob kokku huvitavaid esinejaid ning oma ala eksperte, et jagada mõtteid ja kogemust unest, magamisest, unetervisest, loovusest ja magamiseks loodud keskkonnast. Külastamist väärivad kõik kolm näitust. Taskukohasema ühispileti ja lisainfot Uneversumi näituste ning publikuprogrammi kohta leiab veebilehel uneversum.ee.
A.H. Tammsaare äratuskell Teatri- ja Muusikamuuseumi näitusel “Unede torn”. Foto: Aleksandr Gužov
Kultuurne talv
Talv on suurepärane aeg veidi aeglasemalt elamiseks ja kultuurisündmuste nautimiseks. Enda mõtetest ja plaanidest räägivad teatri Must Kast näitlejad Jaanika Tammaru, Laura Niils ja Kristjan Lüüs.
JAANIKA TAMMARU naudib tearit, suitsusauna ja raamatuid „Talu ja teatri kõrvalt on väga keeruline kuhugi ise jõuda, küll aga panin kõrva taha, et Kaisa Ling Thing tuleb novembri keskel (17. november) Antslasse esinema. Vist ongi sügistalvine bluusimooribändi kontserdi külastus ainus kultuurisündmus, mille olen endale isiklikku kalendrisse märkinud: muidu ainult enda etendused ja väljasõidud ning teatrikolleegidega töötuba selle aastanumbri sees.
Ootan ka huviga, kas uuel aastal tuleb lavastaja Jaanika Juhansoni „Põrguvürsti pitsballiga“ veel etendusi, et seda vaatama jõuda.
2.–5. veebruaril saabuvad Baltimaade rakendusteatritegijad Tartusse töötube tegema. Kuna sügisel Valmierasse etenduste tõttu ei jõudnud, on Baltic Applied Theatre Schooli tegemised mul kalendrisse märgitud.
Näen oma talves ka mitut suitsusaunakülastust. Viimase paari kuuga leidsin paar imelist inimest siin Lõuna-Eestis, kelle juurde saan minna higistama, mõtisklema ja saunatraditsioone nautima.
Raamatute virn, mis lugemist ootab, on kõrge. Mind närib, et „Sada aastat üksildust“ (García Márquez) sai kunagi PEAAEGU läbi loetud ... seega tuleb otsast alustada, et uuesti tolle suguvõsa ajatutesse unistustesse ja tegemistesse sukelduda.
Loodan ka Karula rahvusparki jõuda – see on mulle nii lähedal! Võib-olla uusaastamatk krõmpsuvas lumes on sel aastal võimalik!
Seega: töötoad, teater ja talvine talu-elu-võlu!“
LAURA NIILS avastab muuseume ja külastab spontaanselt etendusi ning loodust
„Selle sügise veedan põhiliselt Musta Kasti uuslavastuse „Surm“ proovides. Kõlab ehk morbiidselt, aga kõige kiuste on see hoopis palju elujanu ja energiat andnud.
Praegu ootan, et pakiautomaati jõuaksid Kenn-Eerik Kannikese LP „Computations“ ja Taani artisti Karen Juhli raamat, mis käib kokku tema äsja ilmunud digitaalse albumiga „Mother Tongue“.
Jaanika Tammaru Foto: Gabriela Urm
EESTI KEELES!
Sain kevadel kingituseks muuseumikaardi. See on olnud tore aken jõudmaks erinevate muuseumideni. Praegu on mul silmapiiril Kai kunstikeskus, EKKM, ETDM, Kondase keskus ja Porkuni paemuuseum.
Teatrimaailmas olen üpris spontaanne külaline. Vabal õhtul vaatan, mida pakutakse. Näiteks Rakvere Teatri „Ajurünnak“, Draamateatri „Vend Antigone, ema Oidipus“, VAT Teatri „Kabaree.Põrgu“ ja Noorsooteatri „Plekktrumm“ võiksid küll plaani sobida. Loodetavasti ei piirdu asi ainult nendega. Ja mu lemmikkino on aasta ringi Elektriteater. Sinna võib alati sisse hüpata.
Üldiselt tahan talve aeglasemalt võtta kui eelnevat aastat. Ja aeglust on parim endale ligi lasta just looduses. Seega veel enam kui erinevatele etendustele ja üritustele, loodan ma jõuda loodusesse. Kavatsen üle aastate suusad kapist välja koukida ja näiteks Läänemaale Paliverre või hoopis Rakvere Tammikusse suusatama minna. Lumist Porkunit järvede ja mõisaga ning talvist merd Noarootsis tahan samuti imetleda.“
KRISTJAN LÜÜSI jaoks on talv perele pühendatud aeg „Kiire guugelduse tulemusena sain targemaks, et sel aastal algab talv 22. detsembril. Minu jaoks algab talv umbes siis, kui puud on raagus, sajab lumetaolist toodet ja on külm. Ehk siis tavaliselt veidi varem kui 22. detsember ja see vältab kuskil veebruarini, kus peidavad end tavaliselt krõbedaimad talvekülmad ning lumetormid.
Kuna minu sügis on suuresti läinud Musta Kasti uuslavastuse „Surm“ tuules, siis detsembris saabuvad oodatud etendused ja oodatud puhkus. Kindlasti vajab mõni jõulupidu juhtimist ja mõnikord on valge habegi ette riputatud, kuid õnneks tähendab talv aega perega. Kindlasti külastame elukaaslasega mõlema perekondi (minu omad on kaugel Lõuna-Eestis), uusaasta veedame sõpradega ning minu talve jääb lõpetama ootamatu ja eksootiline suvi. Nimelt lähen esimest korda Filipiinidele ja seda lausa kolmeks nädalaks. Kumbki meist elukaaslasega pole varem sellises kohas käinud, nii et see saab olema suurepärane päikesepomm meie kliima võrdlemisi pimeda aja lõpetuseks.“
VAATA ETTE, MIDA SA SOOVID
K INODES 1 . DETSEMBRIST
EELLINASTUSED VALITUD KINODES JUBA 25. NOVEMBRIST!
Laura Niils Foto: Ekvilibrist
Kristjan Lüüs Foto: Greta Ruga
23.12 kl 19 Tartu Saksa Kultuuri Instituut
26.12 kl 18 Ääsmäe kärajamaja, kultuuri- ja kliimakeskus
27.12 kl 19 Väätsa mõis
29.12 kl 19 Eesti sõjamuuseum, Viimsi
30.12 kl 19 Holdre loss, Valgamaa Piletid saadaval Piletilevis, Fientas ja kohapeal.
Hubane ja privaatne saal Tallinna vanalinnas kõige vajalikuga lasteürituste, juubelite, pulmade, seminaride, kontsertide, degustatsioonide, meistriklasside või esitluste korraldamiseks.
