Kiire interneti teema on iga päev nii poliitikute kui ka tavainimeste huulil. Meedias jäävad valdavalt kõlama negatiivsed pealkirjad sellest, kui halb kõik on, mida on valesti tehtud ja mida kõike peaks ette võtma. Jah, Eesti küllaltki heade internetiühendustega piirkondade kõrval leidub ka selliseid kohti, kus interneti kättesaadavus on nõrk. Mida teeme meie ja mida sina ise saad teha juba täna, et me koos saaksime internetiühendused paremaks?
Oleme meie riigis kiire interneti teema ette võtnud. Aastast 2009 on riik Euroopa rahaga toetanud kiire interneti baasvõrgu rajamist – see on võrk, mida võime võrrelda üle-eestiliste kiirteede võrgustikuga ja mida on praeguseks valmis tehtud üle 6000 kilomeetri! Kuuleme palju kriitikat, et baasvõrk läheb inimesel aia tagant, aga kiiret netti sealt ikka ei saa. See võibki tihti nii olla, sest ka kiirteelt ei tehta otse pööret koduhoovi, vaid vahepeal on veel kitsamad kogujateed. Samasugune loogika kehtib ka internetiühenduste puhul – baasvõrgust hargneb asulatesse laiali juurdepääsuvõrk ja sealt edasi juba igaühele oma kaabel koju. Küll aga on baasvõrgu külge ühendatud paljud mobiilside tugijaamad, mis pakuvad meile väga head mobiilse interneti levi ja kiirust!
Saime koos ettevõtjatega baasvõrgu valmis. Edasi kaardistas Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet 2016. aastal esimest korda kõikide Eestimaa kodude internetiühenduse olukorra ja me saime väga täpse pildi aadressidest, kus kiire internet puudub.
Alates 2018. aastast käivitasid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet juurdepääsuvõrkude rajamise toetusmeetme suurusega 20 miljonit eurot, et toetada ettevõtteid nendele aadressidele internetiühenduste rajamisel. Nüüd ehitab Elektrilevi selle meetme abil igal aastal kiire interneti tuhandetesse kodudesse. Käesoleva aasta lõpuks kinnitame riigi toetuse veel tuhandetele aadressidele kiire interneti ehitamiseks, kokku 6 miljonit eurot. Me peame kiire interneti kättesaadavust ülimalt oluliseks ja toetusprogrammid jätkuvad ka järgnevatel aastatel. Lisaks sellele ettevõtete enda arendusplaanid. Seega järk-järgult paraneb olukord ka nõrgema internetiühendusega piirkondades. Ametnikud nii ministeeriumis kui ka TTJA-s tegelevad kiire interneti arendamisega suure pühendumusega. Samamoodi ka sideettevõtted. Ole-
Mobiilsidevõrkude pakutav kiirus kasvab iga aastaga
me pidevalt otsimas võimalusi, kuidas toetusraha juurde leida.
Aga mul on kiiret netti juba täna vaja, mida ma peaksin tegema?
See küsimus on huulil paljudel maapiirkonna elanikel, aga mitte ainult! Ma ise elan Tallinna linna piiril ja minulegi ei tule kaablit koju. Kui teil on aeglane kaabelühendus, siis tasub oma teenusepakkujalt küsida, kas kiirust annaks kuidagi tõsta. Ka vanadel vaskkaablitel pakutavad ühendused saab uue tehnoloogiaga kiiremaks. Samas, me ei tohiks unustada ka seda, et kaabliga võrkudega konkureerivad juba praegu kvaliteedi ja hinna poolest päris tugevasti ka mobiilsidevõrkudel või muudel raadiolahendustel põhinevad teenused. Me ei saa kinni jääda kitsalt ainult kaabelvõrkudesse ja peame paraku leppima sellega, et iga metsataluni ei hakkagi kunagi kaabel jõudma, nii nagu sinna ei jõua ka asfalttee või ühisveevärgi vesi.
Seega appi tulevad raadiolained. Raadiolevi kaudu pakutavad teenused arenevad ülimalt kiiresti. Ei maksa karta mobiilsidevõrkude pakutavaid koduseid püsiühendusi, mida pakutakse kaasaegsete koduseadmetega. Rõhk on sõnal kaasaegne, sest varem pole turul olnud seadmeid, mis oskavad ära kasutada kiiruseid, mida võrgud pakuvad. Kui kasutad mobiilsidevõrkudel töötavat püsiühendust ning see on aeglane ja katkev, siis vaata üle, kas seadmed on vananenud. Valikusse on tulnud ka maja välisküljele paigaldatav
4G-ruuter, mille suur eelis on see, et see asub toast väljas, kus seinad levi ei nõrgenda ja selle saab asetada kõrgemale paremat levi püüdma. Sellest seadmest tuuakse kaabel tuppa, kust saab juba püsiühenduse. Meil on kolm mobiilsidefirmat üle-eestilise võrguga ja kui ühe levi sinu kodukohas juhuslikult kõige parem pole, proovi teist! Peale selle pakuvad raadiolahendustel püsiühendusi veel paljud sideettevõtted üle Eesti. Tasub uurida, millised ettevõtted sinu kodukohas on ja neilt pakkumine võtta.
Kiire internetiga liitumiseks väljaspool linnu saab 300 eurot toetust
Kiire internetiühendusega liitumiseks on võimalik toetust taotleda kuni 30. novembrini 2020. Seda toetust saab kasutada sideettevõtja võrguga liitumisel seadmete ja siderajatise ostuks, paigaldamiseks ning liini ehitamiseks. Toetust võib taotleda nii kaabliga kui ka raadiolahendusega püsiühendustega liitumiseks juhul, kui on täidetud järgmised peamised tingimused. Esiteks, taotlejal puudub hetkel kiire, üle 30 Mbit/s kiirusega interneti püsiühendus. Teiseks, taotleja asub abikõlblikul aadressil, mida saab kontrollida veebilehel ttja.ee/et/ toetus olevast aadressipäringust. Kolmandaks, taotlejale teeb liitumispakkumuse mõni toetusprogrammis osalev sideettevõtja, kelle nimed leiate samalt veebilehelt.
Nii mõneski mõttes on tegu unikaalse toetusega. Eestis on küll seni toetatud näiteks sidevõrkude rajamist, kuid see toetus on mõeldud just selleks, et innustada meie inimesi ja ettevõtteid kiire internetiühendusega liituma. Kiired ja hästi kättesaadavad ühendused on kõigile Eesti inimestele hädavajalikud nii õppimiseks kui ka töötamiseks.
Oleme olukorras, kus ettevõtted rajavad ja uuendavad võrke päris suures mahus. Samuti toetab riik nii sel kui ka järgnevatel aastatel rahaliselt kiire interneti arengut. Kõik paraneb ja areneb järk-järgult. Võin kinnitada, et nii riik kui ka ettevõtted. Kui teil on aeglane ühendus, vaadake koos teenusepakkujaga üle, kas ehk seadmed pole vananenud. Kui kaabel teieni ei jõua, proovige julgelt kaasaegseid raadiolevil põhinevaid püsiühendusi.
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) pälvis erakordselt suure tunnustuse, kui ülemaailmne tarbijakaitseasutuste koostöövõrgustik ICPEN valis ameti e-kaubanduse teemalise teavituskampaania “Osta targalt. Kauple korrektselt. Ka e-poes” parimaks tarbijaharidusprojektiks.
ICPENi võrgustikku kuulub enam kui 60 riiki üle maailma ning peamiselt keskendub võrgustik ühistele järelevalveaktsioonidele, tarbijaharidusele ja tarbija õigustega seotud suuniste väljatöötamisele ning ellu rakendamisele. Aastaid on ICPEN kuulutanud välja ülemaailmse konkursi parima tarbijaharidusprojekti leidmiseks ja 2020. aastal esitas TTJA võistlusele Eestis korraldatud e-kaubanduse teavituskampaania. Kampaania eristus teiste riikide projektidest mitmel põhjusel, eelkõige aga seetõttu, et li-
saks tarbijatele keskenduti ka kauplejate teadlikkuse suurendamisele. Teavitustegevustele eelnes põhjalik järelevalve Eesti e-poodides, mille raames TTJA kaardistas üle 5000 e-kaubandusega tegeleva kaupleja ja analüüsis, kui korrektselt on e-poed oma tingimustes kajastanud seadusest tulenevaid nõudeid. Kampaania raames suunati mitmeid teavitustegevusi ka koolidele, eelkõige õpilasfirmadele, et lisaks teadlikele tarbijatele koolitada ka enda õigusi ja kohustusi tundvaid kauplejaid.
Pimedatel sügisõhtutel sätib nii mõnigi end mugavalt ekraani ette või nagu tänapäeval kombeks, võtab iga pereliige oma ekraani kätte ja asub nautima filmi, telesaadet või muud videokanalit. Järelvaatamine võimaldab saadet nautida just sulle sobival ajal. Kuid audiovisuaalmeedia tarbimiseks on võimalik valida nii tasuta kui ka tasulisi teenuseid, kõik sõltub tarbija nõudlikkusest. Erinevate tehniliste lahenduste rohkus ajab aga paljudel pea sassi.
Alustame tasuta võimalustest. Klassikaline antenniga teler töötab endiselt väga hästi, pakub kõrglahutusega pilti ja digilevi katab kogu Eesti. Tasuta saab vaadata meie oma rahvusringhäälingu kanaleid, mis pakuvad väga head sisu: ETV, ETV2 ja ETV+ ning ka France24. Aga see pole veel kõik. Kui teler toetab hübriidtelevisiooni (HbbTV) funktsiooni ja kui ühendada teler internetiga, siis saab mugavalt ka rahvusringhäälingu kanaleid järelvaadata. Hübriidtelevisiooni menüü saab ette, kui vajutada teleri puldil punast nuppu.
Kellel jääb antenniga pilti vastu võttes tasuta kanalitest väheks, neil
on võimalik tasu eest vastu võtta kümneid muid kanaleid, kuid selleks tuleb teleri taga või digiboksi ees olevasse pesasse asetada pangakaardi suurune vaatajakaart. Selle kaardi saab teenusepakkujaga liitumisel.
Antenniga telepildi vastuvõtu eeliseks on, et see ei koorma internetiühendust, mis on oluline, kui su kodu on juhuslikult aeglasema internetiühendusega piirkonnas.
Enamikus Eestimaa kodudes vaadatakse telerit sideteenuse pakkuja kaabli vahendusel. Pea kõik praegu turul olevad kaabliga televisioonilahendused võimaldavad vaadata umbes sadat ka-
nalit igale maitsele ja pakuvad ühtlasi järelvaatamist ning filmivalikut. See on väga levinud viis telepildi vastuvõtuks.
Kodudes, kuhu sideteenuse pakkujate kaablid ei ulatu, on telepildi vastuvõtmiseks lisaks antennile ka muid võimalusi. Näiteks vaadata telekanaleid mobiilse internetiühenduse, kaablita püsiühenduse või satelliittelevisiooni kaudu. Need on natuke keerukamad lahendused ja võivad nõuda vastuvõtuks täiendavaid seadmeid, näiteks spetsiaalset digiboksi, kuid samas pakuvad sageli ka erinevaid lisateenuseid, nagu videolaenutus või saadete järelvaatamine. Üle inter-
neti levivate teenuste puhul on mõnikord hinna sees ka internetiühendus, seetõttu on nende hind kallim. Enne liitumist tasub lasta teenusepakkujal kontrollida, kas ka levi on piisav. Kes on väga nõudlik ja teab täpselt oma meediatarbimise vajadusi ega rahuldu sellega, mida sideettevõte pakub, võib valida pildi pakkuja täiesti oma maitse järgi. On olemas lahendused, kus internetiühenduse olemasolul võib selle peal tööle panna hoopis teise teenusepakkuja digiboksi või kasutada vaatamiseks teenusepakkuja äppi kas nutiseadmes või teleris endas.
Soodsaimad kuutasud algavad turul seitsmest eurost ja kallimad ulatuvad paarikümne euro lähedale. Hinnas võib sisaldada ka internetiteenus või muud lisateenused.
Kokkuvõtteks soovitab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet tutvuda rahulikult kõikide pakkumiste ja hindadega. Eriti pöörata tähelepanu sellele, kas liitumisel on vaja täiendavaid seadmeid ja kuidas toimub nende eest tasumine. Samuti tuleks endale selgeks teha, kuidas on võimalik lepingut lõpetada ja kas sellega kaasneb kulusid.
Kõike läbi kaaludes saab igaüks valida endale taskukohase ja oma vajadustele vastava televisiooniteenuse. Head vaatamist!
Järelmaksuga kodutehnika ostmine või remondilaenuga kodu värskendamine on üsna tavaline. Paraku on üsna tavaline ka see, et laenust saab esimene samm võlarattasse sattumisel.
Põhjuseks võib olla nii oma maksevõime ülehindamine kui ka viitsimatus laenulepingu tingimusi lugeda, mistõttu tabavad inimest hiljem ebameeldivad üllatused. Kivi võib visata ka laenuandjate kapsaaeda, kellest nii mitmedki ei täida vastutustundliku laenamise põhimõtteid.
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametissegi jõuab aeg-ajalt laenudega hätta jäänud inimeste kaebusi. Üks tavalisemaid probleemide tekkimise põhjuseid on tõsiasi, et laenuvõi järelmaksulepingut allkirjastades ei ole inimene tingimusi läbi lugenud või neist aru saanud ja nii mitmedki kohustused tulevad seetõttu üllatusena. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti jurist Rain Meristo nentiski, et ega laenuvõtmine ei ole ju iseenesest halb, kuid halvaks läheb olukord siis, kui inimene ei ole läbi mõelnud, mis kohustuse ta laenamisega endale nii-öelda kukile võtab. Meristo soovitas laenu jõukohasuse hindamiseks teha enne laenuvõtmist lihtne test. “Oletame, et inimene tahab osta uue arvuti, kuid tal pole selleks piisavalt raha. Laenu või järelmaksuga ostes oleks igakuine tagasimakse näiteks sada eurot kuus. Nüüd võiks proovida seda summat iga kuu kõrvale panna, ja nii paar kuud järjest – sedaviisi saab vaadata, kas kohustus on jõukohane või mitte,” soovitas Meristo. Ühtlasi on paari kuu jooksul raha kogumisel ka see pluss, et laenu sissemakseks koguneb suurem summa ja seega saab võtta väiksema laenu – kokkuvõttes tuleb arvuti ostmine niimoodi odavam.
Soodsaim ja kalleim pakkumine erinevad kordades
Kui laenuvõtmise otsus tehtud, tasub Meristo sõnul mitte rahulduda esimese silmajäänud laenupakkumisega,
vaid otsida endale sobivaimat – on ju laene väljastavaid panku Eestis kümmekond, lisaks veel poolsada muud krediidiandjat. “On üsna tavaline, et tehnika- või mööblipoes saab kohe teha järelmaksu taotluse, mille vastus saabub minutitega. Ma soovitaks siiski ka mujalt pakkumisi küsida ja neid võrrelda – laenuandjate tingimused on väga erinevad ja soodsaima ning kalleima pakkumise vahe on suur,” nentis Meristo.
“Selleks, et teada saada, kui palju laen sulle tegelikult maksma läheb, tuleb vaadata konkreetse laenupakkumise krediidikulukuse määra, mis pannakse kirja protsendina. See näitab, kui palju läheb laen, järelmaks või liising inimesele aasta jooksul maksma koos kõigi laenuga kaasnevate kuludega: intressimäär, lepingutasu ja muud võimalikud kulud,” selgitas Rain Meristo.
Võrrelda tuleb mitte ainult krediidikulukuse määra, vaid ka muid tingimusi: kui suur on laenulepingu tasu, kas lisandub mingeid muid kulusid, näiteks igakuine haldustasu, mis tingimustel ja kui kauaks saab vajadusel maksepuhkust, kas ja kui palju maksavad meeldetuletuskirjad, kui inimene laenumaksed võlgu jääb jne. Kõik see pannakse kirja inimesele antavale tarbijakrediidi standardinfo teabelehele, mille peab iga laenuandja inimesele andma – kui seda ei tehta, tuleb teabelehte julgelt küsida, sest see on hea abivahend, mis aitab erinevate laenuandjate pakkumisi omavahel võrrelda.
Liiga kõrge intressiga laen on seadusevastane
Meristo rõhutas, et riik on paika pannud ka maksimaalse krediidikulukuse määra, millest kallimalt ei tohi inimestele laenu või liisingut anda. Nimelt avaldab Eesti Pank kaks korda aastas oma kodulehel keskmise eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra, mis praegu on 20,52%. Maksimaalne krediidi kulukuse määr arvutatakse nii, et korrutatakse eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr kolmega. Järelikult on praegu kolmekordne tarbimislaenu krediidikulukuse määr 61,56% ja sellest kallimat laenu eraisikutele anda ei tohi. Kahjuks leidub ka seaduserikkujatest laenupakkujaid. Selle vastu leidub õnneks rohtu – tuleb teadlik olla ja tegutseda. “Kui inimene ongi teinud ebamõistliku otsuse ja võtnud väga kõrge intressiga laenu, siis see ei tähenda, et ta on sellega kuni laenuperioodi lõpuni laulatatud, vaid ta võib sellise laenu intressi vaidlustada,” selgitas Rain Meristo.
Ta lisas, et paraku tuleb ette selliseid olukordi, kus laenuandja ei järgi ka muid vastutustundliku laenamise põhimõtteid, jättes näiteks info laenutaotleja sissetuleku ja kohustuste kohta kontrollimata “Siin tuleb tähelepanu juhtida ka sellele, et meil puudub süsteem, mis lubaks pankadel kontrollida isikute üldist laenukoormust. Inimesel võib olla mitu kontot eri pankades ja tal võivad olla ka sellised kohustused, mille olemasolu ei selgu konto väljavõttest. Nii et tarbijal on ka suur roll vastutustundlikul laenamisel, sest tal on kohustus teatud infot avaldada enne laenuvõtmist, aga kas ta on avaldanud korrektsed andmed, on krediidiandjal suhteliselt keeruline kontrollida,” nentis Meristo, et oma kohustusi varjates võivad inimesed ennast lõhki laenata.
Põhjalikumalt saab laenutingimuste nüanssidest, maksepuhkusest ja võlgadest vabanemisest kuulata taskuhäälingute sarjast “Rahatarkuse pooltund”, mis asub aadressil soundcloud.com/rahatarkus.
TASUB TEADA:
laenust saab kahe nädala jooksul loobuda
Inimesel on võimalik võetud tarbimislaenust või järelmaksust 14 päeva jooksul loobuda – see õigus on kirjas võlaõigusseaduses. Selleks tuleb krediidiandjale teha taganemisavaldus, laen või järelmaks tagastada ja koos sellega ka kaup, mis laenuga osteti. Mis aga saab siis, kui järelmaksuga ostetud pesumasinaga on enne järelmaksulepingust taganemist juba mitu masinatäit pesu pestud või liisinguautoga 500 kilomeetrit sõidetud?
Rain Meristo selgitas, et 14-päevane periood pole mõeldud pesumasina või auto testimiseks, vaid järelemõtlemiseks, kas võetud laen, liising või järelmaks on ikka vajalik ja jõukohane. “Kui inimene kaalub, kas laenust taganeda või mitte, siis ideaalis ei tohiks seda pesumasinat või autot seni kasutada, kuni 14-päevane aeg lõpeb. Muidu võivad kauba kasutamisest tekkida täiendavad kulud, kuni sinnamaani välja, et kaupleja ei ole nõus seda kaupa enam tagasi võtma,” tõi Rain Meristo näite.
Tema sõnul on järjest enam olukordi, kus näiteks liisinguga ostetud sõiduki puhul ei kanna krediidiandja sõidukimüüjale raha enne üle, kui 14-päevane tähtaeg on läbi. Sõidukimüüja omakorda ei anna enne raha laekumist sõidukit ostjale. “Meile on tulnud tarbijate pretensioone, et miks nad peavad nii kaua kaupa ootama. Selgub, et väga tihti arvatakse, et 14 päeva on kauba testimisaeg. Tegelikult on see tarbijakrediidi n-ö testimise aeg, et tarbija saaks kindluse krediidi jõukohasuses ja vajalikkuses,” selgitas Meristo.
Abielul on õiguslikud tagajärjed, millega kaasnevad õigused ja kohustused – nii perekondlikud kui ka varalised. Seetõttu tuleks mõelda, millisena abikaasad oma abielu näha tahavad. Lähemalt selgitab notar Eve Põtter.
Abielu ei ole pelgalt emotsioon – sellel on ka õiguslikud tagajärjed. Seaduse järgi peavad abikaasad ühiselt korraldama kooselu ja rahuldama perekonna vajadusi. Ühiselt tuleb osaleda koduse majapidamise korraldamises ja abikaasad on kohustatud vastastikku perekonda ülal pidama. See hõlmab tegevust, mis on vajalik ühise majapidamise ning kummagi abikaasa ja laste vajaduste rahuldamiseks. Kui abikaasad elavad lahus,
annab kumbki teise abikaasa tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ülalpidamist korrapäraselt makstavate rahasummadena samadel alustel nagu perekonna ülalpidamisel, v.a kui lahus elav abikaasa suudab end ise ülal pidada või ta ise on lahuselu põhjustanud. On abielus inimesi, kes pole aastaid koos elanud. Sellistel puhkudel tuleks mõelda abikaasade teineteise ülalpidamise kohustusele ja sellele, et abikaasad on teineteise pärijad. Lisaks võib kuuluda kahasse kogu abielu jooksul soetatud vara ehk kui üks osaline ostab endale korteri või auto, võib pool sellest kuuluda teisele, sõltumata sellest, et ühist majapidamist ei jagata juba ammu.
Varalistes küsimustes on abikaasadel võimalik valida kas ühisvara, vara juurdekasvu tasaarvestuse või lahusvara varasuhe. Ühisvara varasuhe tähendab, et abielu jooksul omandatud vara
on ühisvara ja abikaasa lahusvara on vaid enne abiellumist omandatud vara ning abielu kestel kinkimise või pärimise teel või lahusvara arvelt omandatu. Vara juurdekasvu tasaarvestuse puhul on kogu vara abikaasade lahusvara, kuid abielu lõppedes nende panused tasaarvestatakse. Mõlema kirjeldatud varasuhte puhul on teatud juhtudel tagatud ühise kodu kaitse, kus ühise koduga võib tehinguid teha ainult teise abikaasa nõusolekul. Lahusvara suhte puhul ollakse teineteisest varalises mõttes täiesti sõltumatud ja puuduvad ühise kodu kaitse reeglid.
Abielu võib lõppeda kas lahutuse või ühe abikaasa surmaga, mistõttu tasub mõelda, et iga abielu saab ükskord otsa. Mõlemal juhul on määrava tähtsusega, milline varasuhe abielus kehtis. Kõige parem oleks abikaasadel koos sellele mõelda ja sõlmida abieluvaraleping. Õnnelikult abielus olles ei juhtugi midagi. Kui abielu lõppeb, ei pruugi aga edasine vastata paari se -
nistele soovidele ja võib tekitada vaidlusi nii abikaasade kui ka nende pärijate vahel. Kui abieluvaralepingut sõlmitud ei ole, siis eeldatakse ühisvara varasuhet. Ka see on valik, kuid oluline on, et see on läbimõeldud.
Tähelepanelikult peaks varalistele küsimustele mõtlema ka need Eesti kodanikud, kes elavad välisriigis. Näiteks kui nende ühine elukoht on abielu sõlmimise ajal Soomes, tuleb järgida sealset perekonnaseadust. Määravaks ei ole abielu sõlmimise koht ega kodakondsus. Sageli ollakse arvamusel, et Eesti kodanikel on Eesti seaduse järgi ka mujal elades ühisvara, mille puhul abikaasa ei saa teise nõusolekuta näiteks kinnisvaraga midagi ette võtta. Tegelikult kohalduvad neile Soome seadused, kus abielus oleva mehe ja naise vara vaadeldakse lahusvarana ning see, kelle omandis vara on, võib abielu jooksul sellega vabalt tehinguid teha. Abieluvaralepingu saab sõlmida enne abiellumist ja abielu kestel. Sellega on võimalik varem valitud varasuhet muuta või leppida kokku, kummale abikaasale kuuluvad üksikud esemed ja õigused, ning määrata, mis riigi õigust varalistele suhetele kohaldatakse. Abieluvaralepingu sõlmimiseks tuleb igal juhul pöörduda notari poole, kellelt saab ka konkreetsest olukorrast lähtuvalt nõu küsida.
kooselupartnerid on valinud varasuhte liigiks varaühisuse; võlaõigusseaduse kohaselt lähevad seltsingu puhul seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara seltsinglaste ühisomandisse.
Kinnisomandiga seotud õiguste teostamine ei ole keeruline, kui tegemist on ainuomandiga. Kui aga kinnistul on mitu omanikku, võib see muutuda probleemsemaks.
Kinnisomand võib olla ainu-, kaas- või ühisomand. Ühisomandi ja kaasomandi puhul on tegemist omanike paljususega – kinnistu kuulub mitmele omanikule. Kaasomandi puhul on iga kaasomaniku mõttelise osa suurus numbriliselt (mõttelise osana) määratletud ja kantud kinnistusraamatusse. Ühisomandi puhul ei ole aga igale ühisomanikule kuuluva mõttelise osa suurus kinnistusraamatusse kantud. Ühisomand tekib seaduses sätestatud juhtudel: pärimisseaduse kohaselt, kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), kuulub pärandvara neile ühiselt; perekonnaseaduse kohaselt, kui abikaasade varasuhte liigiks on valitud varaühisus; kooselulepingu seaduse kohaselt, kui
Kui kaasomandi osa puhul on iga kaasomaniku A, B ja C osa suurus kinnistusraamatust näha, siis ühisomandi puhul kuulub kinnistu ühisomandina A-le, B-le ja C-le ning ühisomandi osa suurus n-ö sisesuhtes tuleneb ühisomandi aluseks olevast õigussuhtest. Näiteks pärijatest ühisomanike puhul võib ühisomandis iga omaniku omandiosa tuleneda pärimistunnistuses näidatud pärijale kuuluva pärandvara mõttelise osa suurusest.
Praktikas võib esineda ka juhte, kus kinnistusraamatusse on kantud kaasomand, milles mõtteline osa kuulub ühisomanikele. Näide: A ja B ostavad kinnistu kaasomandisse ning kummalegi hakkab kuuluma ½ mõtte-
list osa kinnistust. A sureb ja tema pärijaks on lapsed C ning D. Sellisel juhul on kinnistusraamatus omaniku kanne: B – ½ kaasomandist; ühisomanikud C ja D – ½ kaasomandist. See tähendab, et C ja D saavad teha tehinguid neile ühisomandina kuuluva mõttelise osaga kinnistust ainult koos (ühiselt).
Kui kinnistul on omanikke palju, võib praktikas kergesti probleeme tekkida. Kaasomandi puhul on kinnistusraamatusse kantud küll iga omaniku mõttelise osa suurus, kuid selleks, et oleks kindlaks määratud, milline konkreetne osa maaüksusest või kinnisasja oluliseks osaks olevast ehitisest kellegi kasutuses on, tuleb sõlmida kasutuskorra kokkulepe. Kasutuskorra kokkuleppe sõlmivad kaasomanikud ja selleks, et see oleks kehtiv ka iga järgmise kaasomaniku suhtes (kui keegi näiteks müüb või kingib talle kuuluva mõttelise osa kolmandale isikule), tuleb kinnistusraamatusse kanda vastav märkus.
Ühisomandi ja kaasomandi erinevused:
Kaasomandi puhul on kinnistusraamatus omaniku kanne A – ¼ kaasomandist; B – ¼ kaasomandist; C – ½ kaasomandist.
Iga kaasomanik võib talle kuuluvat mõttelist osa kinnistust vabalt käsutada: müüa, kinkida, koormata hüpoteegiga. A võib kinkida või müüa talle kuuluva osa kolmandale isikule, samuti seada oma osale kinnistust laenu tagamiseks hüpoteegi ning seda ilma B ja C nõusolekuta. Müügi puhul on teistel kaasomanikel ostueesõigus, kinke puhul mitte.
Kaasomandit saab lõpetada kokkuleppel või kohtu kaudu.
Eestis on maapiirkondi, kus linnastumise mõjul on kinnisvara muutunud väheväärtuslikuks või väärtusetuks. Kinnistu omanikuks saades peab meeles pidama, et lisaks omaniku õigustele kaasnevad kinnisomandiga ka kohustused: erinevad kulud, nagu maamaks, kinnistu korrashoiuga seotud kulud, korteriomandite puhul igakuised kommunaalkulud jne. Kui omanik näeb, et kinnisvara on muutunud talle koor -
mavaks ja omanikuks olemine ei ole enam rentaabel, on võimalik kinnisomandist loobuda.
Kinnisomandist loobumiseks peab pöörduma notarisse ja tegema notariaalselt tõestatud vormis avalduse. Notar edastab avalduse kinnistusosakonda ja pärast kinnistusraamatus kande tegemist on kinnistu uueks omanikuks Eesti Vabariik. Kehtiva notari tasu seaduse kohaselt on omaniku kulu kuni kaheksakümmend eurot.
Ühisomandi puhul on kinnistusraamatus kanne: ühisomanikud A, B ja C.
Kinnistut saavad võõrandada ja koormata hüpoteegi või muude kolmandate isikute õigustega ainult ühisomanikud ühiselt. See tähendab, et kui soovitakse kinnistut müüa, ei saa näiteks A müüa talle kuuluvat ühisomandi osa. Kõiki kinnistuga seotud tehinguid teevad A, B ja C ühiselt.
Ühisomandit saab lõpetada kokkuleppel või kohtu kaudu.
Praktikas puutub notar ikka kokku juhtudega, kus maapiirkonnas vara omanud sugulase pärimismenetlus jäetakse algatamata lootuses, et sellisel juhul vara omanikuks ei saada. Kuid kehtiva pärimisseaduse kohaselt läheb pärandvara üle pärijale, kui pärija kolme kuu jooksul pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest teada saades pärandist ei loobu. Seda olenemata vara väärtusest. Väheväärtusliku pärandavara puhul esineb juhte, kus pärija ei vormista pärimismenetlust üksnes põhjusel, et päritaval varal puudub väärtus. Kui ilmneb, et
Kaasomanike kasutuskorra osas tasub alati nõu pidada notariga, kes kuulab ära kaasomanike soovid ja aitab koos omanikega kokkulepped sõnastada. Kaasomanike kokkulepe võib sisaldada lisaks ainu- ja ühiskasutusse jäävate alade määratlemisele ka vastavate osade kasutamisega seotud kulude kandmise kokkulepet ning muid kaasomanikele olulisi kinnistu kasutamisega seonduvaid kokkuleppeid. Kindlasti ei ole kaasomanike kasutuskorra kokkulepe mingi võluvits, mis tagab tulevikus probleemideta kinnistu kaaskasutamise, kuid aitab kindlasti mitme omanikuga kinnistu kasutamise osas probleemide tekkimist ära hoida. Olenevalt reaalsest situatsioonist ja kinnistu kasutusest, näiteks kui ehitises saab eraldada eriomandi esemena eluruumi või mitteeluruumi, võib jagada kinnistu korteriomanditeks. Korteriomand on iseseisev kinnisasi, mis koosneb eriomandi esemena eluruumist või mitteeluruumist ja selle juurde kuuluvast kaasomandi mõttelisest osast maaüksusest ning ehitistest (näiteks trepikoda, kelder, pööning, ehitise kandekonstruktsioonid).
Pärast kinnistu jagamist hakkab igale kaasomanikule kuuluma iseseisev korteriomand. Korteriomanditeks jagamisel koostab arhitekt elamu plaanid, millel on piiritletud iga korteriomandi eriomandi esemeks olevad eluruumid või mitteeluruumid, plaanid kinnitab kohaliku omavalitsuse ametnik ja need esitatakse koos notariaalselt tõestatud kokkuleppega kinnistusosakonda. Korteriomandi puhul saab kanda kinnistusraamatusse ka erikasutusõiguse, mille alusel jagatakse korteriomandite omanike vahel näiteks panipaikade või parkimiskohtade ja krundi kasutusõigus.
olete pärija staatuses ja pärandvara hulka kuulub kinnistu, millel väärtust ei ole, peaks notariga nõu pidama, mida on soodsam teha, kas loobumistähtaja jooksul pärandist loobuda või on mõistlik pärimismenetlus läbi viia ja kinnisomandist loobuda (näiteks kui pärandvara hulka kuulub ka muud vara). Ilmselgelt on pärimismenetlusega seonduvad kulud ja kinnisomandist loobumise avalduse kulud lõppkokkuvõttes väiksemad kui soovimatu kinnisvaraga kaasneda võivad kulud.
Lähedase surma puhul tõuseb alati ühel hetkel küsimus, kes pärib kadunukese vara. Pärimine toimub testamendi või selle puudumisel seaduse järgi. Oluline on teada, et kui pärija on nõus vastu võtma vara, kuuluvad talle ka pärandaja kohustused ehk võlad. Pärimisasjadest räägib lihtsalt ja arusaadavalt Paide notar Eve Põtter.
Seaduse järgi pärivad esimeses järjekorras alati lapsed ja kui nad pole enam elavate kirjas või loobuvad pärandist, on pärijad lapselapsed. Teise järjekorra pärijad on vanemad või õed-vennad ja nende lapsed. Nende puudumisel on kolmanda järjekorra seadusjärgsed pärijad juba vanavanemad ja nende alanejad. Abikaasa pärib alati sugulaste kõrval ning on ainupärijaks, kui esimese ja teise järjekorra pärijaid ei ole. Pärimisõigus läheb järgmise ringi pärijatele üle, kui eelmises ringis ei ole ühtegi pärijat. Sugulaste ja abikaasa puudumisel on pärijaks riik.
Selleks, et pärija saaks pärandvara enda nimele registreerida, tuleb notari juures viia läbi pärimismenetlus. Kui kadunul oli pärandvara, on mõistlik pärimismenetlusega alustada kohe, kui pärijad selleks valmis on. Ekslikult on inimestel arusaam, et pärimismenetlusega tuleks oodata kuus kuud. Tegelikult ei tule. Kui inimene pärandust ei soovi, on tal aega sellest loobumiseks kolm kuud alates päevast, kui
ta saab teada pärandaja surmast ja pärimisõigusest. Pärast seda aega enam pärandusest loobuda ei saa ja ta loetakse pärijaks. Loobumise sooviga tuleb kindlasti pöörduda notari poole õigel ajal.
Päritud varale Eestis pärandimaksu ei ole ja tulumaksu maksta ei tule. See, kui suur osa päritakse, sõltub pärijate arvust, millises järjekorras päritakse, aga ka sellest, kas pärimisõigus on tekkinud vahetult või kellegi pärandist loobumise tõttu. Näiteks kui pärandajal on kaks last, siis on mõlemal õigus poolele pärandist. Kui üks lastest loobub oma osast, siis on tema osa pärimisõigus loobunu lastel, kes pärivad selle võrdsetes mõttelistes osades. Pärandaja abikaasa pärib aga koos esimese järjekorra pärijatega võrdselt lastega, kuid tema osa ei saa olla esimeses järjekorras pärimise puhul väiksem kui üks neljandik pärandvarast ning koos teise järjekorra pärijatega pärib abikaasa poole pärandist, sõltumata pärijate arvust.
Oluline on teada, et kui abikaasadel on ühisvara, tuleb läbi viia pärimismenetlus ka siis, kui see on registreeritud elava abikaasa nimele, kuna pool kinnisvarast kuulus ju surnud kaasale. Praktikas tuleb sageli ette, et lesk saab alles kodu müüma või vahetama hakates teada, et seaduse järgi kuulub talle vaid pool sellest ja teine pool kuulub surnud abikaasa seaduse- või testamendijärgsetele pärijatele. Ekslik võib olla arusaam, et lese nimele registreeritud korter kuulub ainult talle, ja selguse saamiseks tasub notarilt selle kohta uurida.
Vara pärandamise kallitele inimestele kindlustab testament Kui soovitakse, et pärimine toimuks teisiti, kui seadusjärgne kord ette näeb, tuleks teha testament või sõlmida pärimisleping. Abikaasadel on võimalik teha ka vastastikune testament, milles nad saavad määrata teineteist pärijaks või teha muid ühiseid korraldusi. Samas, lähedaseks saanud elukaaslasel ei ole erinevalt abikaasast pärandvara suhtes mingeid õigusi. Selleks, et elukaaslane ei kaotaks pärast pärandaja surma õigust elada edasi kodus, mille omanik ta ise ei ole, tuleks mõelda testamendi tegemise, pärimislepingu või elamise õigust tagava kokkuleppe sõlmimise peale. Kui abikaasade vastastikune testament ja pärimisleping peavad olema notariaal-
selt tõestatud, siis testament võib olla koostatud ka koduse testamendina oma käega või kahe tunnistaja juuresolekul.
Koduse testamendi puhul tuleb aga arvestada, et see kehtib kuus kuud. Praktikas ei ole harvad olukorrad, kus notarile tuuakse mitu eri aegadel koostatud ja sama sisuga testamenti, kuid kuue kuu möödumise tõttu nendega arvestada ei saa. Pärimisasja menetleval notaril ei ole võimalik hinnata, kas pärandaja ei koostanud uut testamenti, sest muutis meelt või ta ei jõudnud või ei saanud enam uut testamenti teha. Samuti võib juhtuda, et kodune testament läheb kogemata või pahatahtlikult kaduma.
Kui inimene teab, kellele ta soovib oma vara jätta, on mõistlik lasta testament koostada notaril, sest sellisel testamendil pole tähtaega ja see kehtib, kuni testaator teeb uue korralduse ning samuti aitab notar soovid ühemõtteliselt kirja panna. Testamendiga on võimalik määrata, kes pärib kogu pärandaja vara, kuid lisaks sellele võib teha ka muid korraldusi. Näiteks võib ette näha pärandvara jagamise või määrata mingi eseme jätmise kellelegi.
Notari tasu testamendi koostamise ja tõestamise eest on 32,55 eurot, abikaasade vastastikuse testamendi tõestamise eest 41,50 eurot. Summadele lisandub käibemaks.
E-kaubanduse populaarsuse kasvuga on sagenenud kaupade ostmine oksjoni- ja kuulutusportaalide, väikeste internetipoodide ning sotsiaalmeediakeskkondade vahendusel. Loodud on lehed, kus müüakse soodsate hindadega brändikaupu. Virtuaalsed turuplatsid, kus kaupu ostavad ja müüvad grupi liikmed. Ühistellimuse grupid, kus pakutakse kaupade tellimise võimalusi välismaalt. Isegi kui tegemist on privaatse grupiga, on liikmeks saamine üldjuhul kiire ja lihtne.
Martin Simmermann, TTJA tarbimiskeskkonna osakonna kaubandustalituse jurist
Kuna selliste müügikohtade haldajad ja kasutajad tavapäraseid ettevõtlusega seotud kulutusi ei kanna, on ka müüdavate kaupade hinnad tavapärasest (oluliselt) soodsamad. Seetõttu on sellised müügikanalid kogunud lü-
hikese ajaga (kümneid) tuhandeid külastajaid/jälgijaid ja nendes avaldatakse sageli sadu müügikuulutusi päevas.
Enne ostuotsuse tegemist tasub aga alati kontrollida, kes on kauba müüjaks, kas eraisik või juriidiline isik. Selleks tuleb vaadata, millised (kontakt)andmed on müüja enda kohta avaldanud ja teha vastav taustakontroll. Samuti on olulised müüja avaldatud müügitingimused, sh kokkulepped
Küsimus
Kas mul on õigus lepingust taganeda?
LEPINGUST TAGANEMINE
Mis juhtub, kui müüja ei ole müügitingimusi avaldanud?
Kui kaua vastutab müüja asjal ilmnevate puuduste ja defektide eest?
Kui müüjaks on ERAISIK
Ei, seadusjärgne lepingust taganemise õigus puudub
Müügitingimuste puudumine ei too kaasa lepingust taganemise õigust
Müüja vastutab ainult puuduste eest, mis olid olemas asja üleandmise hetkel
ostusumma tasumise kohta. Juhul kui raha tuleb kanda eraisiku arvelduskontole, siis on müüjaks eraisik.
Eraisikult kauba ostmisel on kõige olulisem teada, et eraisikute vahelistes lepingulistes suhetes tarbijaõigused ei kehti. Näiteks puudub ostjal õigus 14 päeva jooksul lepingust taganeda. Samuti ei vastuta müüja kahe aasta jooksul ilmneda võivate defektide ja puuduste eest. Juhul kui toode osutub defektseks, siis sõltub lahendus eelkõige müüja vastutulelikkusest. Seaduse järgi ei ole eraisikust müüjal kohustust ostja pretensioone lahendada ega puuduse korral kohe asja parandada ega asendada.
Juhul kui pöörduda pretensiooniga müüja poole, kes aga kaebusele ei vasta või ei paku sobivat lahendust, siis tuleb arvestada, et eraisikute vahelis-
tes lepingulistes vaidlustes puuduvad võimalused vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks. See tähendab, et vaidluse korral ei ole ostjal võimalik saada abi Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametilt ega ameti juures tegutsevalt tarbijavaidluste komisjonilt. Oksjoniportaalidest ostes on küll võimalik pöörduda portaali haldaja poole, aga muudel juhtudel on ainsaks võimaluseks pöörduda hagiavaldusega kohtusse ja arvestada kohtumenetlusega kaasneda võivate kuludega.
Juhul kui müüjaks osutub olema välismaalane või välismaal elav Eesti kodanik, siis ei saa aidata ka tarbijavaidlusi lahendav Euroopa Liidu tarbija nõustamiskeskus. Sellisel juhul tuleb pöörduda müüja elukohariigi järgsesse kohtusse.
Kui müüjaks on JURIIDILINE ISIK
Jah, tarbijal on õigus lepingust taganeda põhjust avaldamata 14 päeva jooksul
Tingimuste puudumisel on õigus lepingust taganeda 1 aasta + 14 päeva jooksul
Müüja vastutab puuduste eest, mis ilmnevad 2 aasta jooksul alates asja üleandmisest
Eeltoodu ei tähenda seda, et eraisikutelt kaupade ostmine oleks ebaseaduslik või keelatud. Oluline on lihtsalt arvestada, et kaasaegsetes müügikohtades on erineva tausta ja motiividega müüjaid ning ostuotsuse tegemisel tasub olla tähelepanelik, kellega ja millistel tingimustel leping sõlmida. Kauba ostmisel eraisikult tarbijaõigused ei kehti ja lepingule kohalduvad ainult need tingimused, milles pooled kokku leppisid.
Kuidas saada teada, kas müüjaks on eraisik või juriidiline isik?
PRETENSIOONI ESITAMINE
Kes kannab puuduse kindlaks tegemise kulud?
Kui pikk on pretensiooni esitamise aeg?
Kui kiiresti peab müüja pretensioonile vastama?
Kuhu pöörduda vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks?
Kuhu pöörduda, kui müüjaks on välismaalane?
Ostja. Müüjalt saab nõuda kahjude hüvitamist
Esimese 6 kuu jooksul kaupleja, järgneva 1,5 aasta jooksul süüdlane
Müüjat peab teavitama mõistliku aja jooksul 2 aastat alates asja kätte saamisest
Müüjal puudub kohustus pretensioonile vastata
Müüja peab vastama kaebusele hiljemalt 15 päeva jooksul
Kohtuvälise lahendamise võimalused puuduvad Tarbijavaidluste komisjoni
Müüja elukohariigi järgsesse kohtusse
Euroopa Liidu tarbija nõustamiskeskusesse
1. Veendu, et müüja oleks avaldanud enda andmed (ärinimi, registrikood, kontaktandmed).
2. Kui andmed puuduvad, siis on müüja tõenäoliselt eraisik.
3. Tee müüjale põhjalik taustakontroll (otsi infot internetist, äriregistrist, sotsiaalmeediast).
4. Veebilehe või kaubamägi olemasolu ei tähenda veel, et tegemist oleks juriidilise isikuga.
VAIDLUSE LAHENDAMINE
Millised on võimalused mõjutada müüjat vaidlust kohtuväliselt lahendama?
Kui palju maksab vaidluse lahendamine?
Millised täiendavad kulud võivad kaasneda vaidluse lahendamisega?
Seadusest tulenevad võimalused puuduvad
Kohtusse pöördumine on tasuline, riigilõivu suurus sõltub nõude suurusest
Kohtumenetlus võib tuua kaasa õigusabikulude kandmise vajaduse
Võimalus on lisada kaupleja musta nimekirja
Tarbijavaidluste komisjonis ja EL-i tarbija nõustamiskeskuses on vaidluste lahendamine tasuta
(Piiriüleste) vaidluste kohtuvälise lahendamisega ei kaasne täiendavaid kulusid
5. Loe läbi müüja avaldatud lepingutingimused.
6. Tee kindlaks, kellele tuleb tasuda raha.
7. Tea, et müügileping on sõlmitud isikuga, kellele oled ülekande teinud.
8. Kui leping on sõlmitud eraisikuga, siis tea, et tarbijakaitseseadus sind ei kaitse.
Järelmaksu intress 12 kuu jooksul 0%! Võta tarbimislaen praegu, tagasi maksma hakkad alles kuue kuu pärast! Need mööbli või kodutehnika ostmiseks mõeldud laenude reklaamid kõlavad vägagi soodsalt, aga tingimustesse süvenema hakates selgub, et kõik pole kuld, mis hiilgab.
Heli Lehtsaar-Karma, MTÜ Rahatarkus
Piiks-piiks ja raha tuleb! Ilmselt on see aastatetagune kiirlaenu võtma meelitav hüüdlause üks Eesti kuulsamaid laenureklaame, mis inimestel siiani meeles. Vahepeal on karmistatud reklaamiseadust, mille kohaselt ei tohi tarbijakrediidi ehk eraisikutele mõeldud laenude reklaamimisel kasutada selliseid sõnu nagu “soodne”, “kiire”, “tule” ja “võta”. “Teisisõnu ei tohi tarbijakrediidi reklaam jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ehk kallutada seeläbi tarbijaid mõtlematult laenuvõtmisele,” selgitas Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti jurist Mari-Liis Aas.
Info, mis võib palju maksma minna
Hoolimata sellest, et reklaamiseadus ei luba otsesõnu laenuvõtmisele meelitada ja vastutustundlikumad laenuandjad seda ka ei tee, tuleb järelmaksuga pesumasinat ostes või väikelaenu eest kodu või autot remontides siiski hoolega laenutingimusi lugeda – ka neid, mis pisikeses kirjas, sest seal peitub hulk olulist ja sõna otseses mõttes palju maksma minna võivat infot.
Mari-Liis Aas tõi näite: “Leidsin ühe mööblipoe järelmaksu reklaami, kus oli suurelt välja toodud, et
Viis hüva nõuannet laenuvõtmise plaanijale
1. Kas sul on asja, mille jaoks plaanid laenu võtta, tegelikult vaja? Soovid on üks asi, vajadused sageli hoopis midagi muud.
2. Kui leiad, et laenu on siiski vaja, siis enne laenuvõtmist analüüsi, kas suudad laenu ilma probleemideta tagasi maksta.
3. Ära otsusta pikemalt mõtlemata ainult laenureklaamis nähtu põhjal. Küsi pakkumist vähemalt kolmelt erinevalt laenuandjalt.
4. Pakkumiste võrdlemist lihtsustab asjaolu, et kõik krediidiandjad peavad sulle andma tarbijakrediidi standardinfo teabelehe. Seal on kirjas konkreetselt sulle pakutavad tingimused nii laenusumma suuruse, intressimäära, krediidikulukuse määra, muude lisanduvate tasude, viiviste ja teiste võlgnevustega seotud tasude kui ka lepingu kestuse jpm kohta.
5. Kuigi intressimäära suurus on see, mis inimestele enamasti huvi pakub, tasub vaadata hoopis tarbijakrediidi kulukuse määra. Selle sisse on arvestatud lisaks intressimäärale ka muud laenuvõtmisega kaasnevad kulud (nt lepingutasu) ja seega saad teada, kui kalliks laen kokkuvõttes läheb.
12 kuu jooksul on intressimäär 0%. Kuid väiksemas kirjas teksti lugedes selgus, et lisandub 35,90 eurot lepingutasu ja 2,99 igakuist haldustasu,” tõi Aas näite, et ainult intressimäära suuruse selgeks tegemisega ei tasu piirduda, sest laenuga kaasneb ka muid kulusid.
Selleks, et inimesele oleks üheselt arusaadav, kui palju tema võetav laen talle aasta jooksul maksma läheb, peavad kõik laenuandjad, olgu nad pangad või muud krediidiandjad, nii laenureklaamis kui ka tarbijaga sõlmitavas lepingus avaldama tarbijakrediidi kulukuse määra. Seda väljendatakse protsentides ja see näitab, kui palju läheb laen, järelmaks või liising inimesele aasta jooksul maksma koos kõigi kuludega – alates intressimäärast ning lõpetades lepingutasu, haldustasu ja muude võimalike kuludega. Kokkuvõttes on rusikareegel lihtne: mida madalam krediidikulukuse määr, seda soodsam on laen tarbijale.
Intressiarvestus laenujäägilt või laenusummalt?
Mari-Liis Aas tõi näite ühest veebikaubamajast, mis pakkus ostuvõimalust tarbimislaenu abil, mille puhul ei pidanud ise ühtegi senti sisse maksma, lepingutasu ei olnud ja laenu tagasimakseid tuli tegema hakata kuue kuu pärast. Kõlab ju hästi? “Lähemalt uurides aga selgus, et laenuintressi ei arvutata mitte laenujäägilt, vaid laenusummalt – see on aga inimese jaoks tunduvalt kallim variant. Näiteks kui võtta üheks aastaks laenu 1000 eurot, mille intressimäära arvutatakse laenusummalt, siis tähendab see, et ka viimast, kaheteistkümnendat kuumakset tehes maksab inimene intressi ikka veel kogu võetud summalt ehk 1000 eurolt. Mis siis, et tal selleks ajaks on võib-olla juba 900 eurot tagasi makstud,” nentis Aas ja lisas, et kokkuvõttes oli selle laenu puhul aastane krediidikulukuse määr 53%.
Mari-Liis Aas soovitas igal tarbimislaenu või järelmaksu võtmist kaaluval inimesel meeles pidada rusikareeglit: ükski laenuandja ei anna laenu tasuta ehk teisisõnu: alati tuleb tagasi maksta rohkem, kui laenu said. “Soovitan nii laenureklaamis kui ka lepingutingimustes alati lugeda pisikeses kirjas teksti, sest sinna on üldjuhul kõige tähtsam info peidetud,” mainis Aas lõpetuseks.
Põhjalikumalt saab laenutingimuste nüanssidest ja võlgadesse sattumise vältimisest kuulata taskuhäälingute sarjast “Rahatarkuse pooltund”, mis asub aadressil soundcloud.com/rahatarkus.
Suve lõpuks oli pankadest võetud eluaseme- ja tarbimislaenudele maksepuhkust küsinud üle 20 000 eraisiku. Kuid tegelik maksepuhkust vajanud inimeste arv on palju suurem, sest peale pankade annavad eraisikutele laene ka umbes poolsada mittepankadest krediidipakkujat. Millega aga tasub arvestada, enne kui hakata maksepuhkuse avaldust kirjutama?
Laenu võtnud inimeste jaoks on hea uudis see, et nii tarbimislaenu, järelmaksu, väikelaenu kui ka eluasemelaenu lepingus on üldjuhul ette nähtud võimalus maksepuhkust taotleda. See kulub marjaks ära, kui sissetulek väheneb või kaob hoopis ja seetõttu muutub iga kuu laenu tagasimaksmine väga keeruliseks või suisa võimatuks. Samas ei maksa uisapäisa maksepuhkust taotlema tormata.
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti tarbimiskeskkonna osakonna kaubandustalituse juhataja Birgit Valgus soovitabki inimestel enne krediidiandja poole pöördumist oma tulud-kulud paberile panna ja vaadata, kas on ehk võimalik kuskilt mujalt kulusid kokku tõmmata või sissetulekuid suurendada, et saaks laenumakseid edasi tasuda. Kui aga selgub, et see pole võimalik, tuleks laenuandja poole pöörduda – seda tuleb kindlasti teha enne, kui esimesed võlad tekivad. “ Panga poole pöördudes tuleb arvestada sellega, et pank saab pakkuda maksepuhkust või hoopis maksegraafiku ümbertegemist, aga sellega kaasnevad kulud. Näiteks tuleb maksta lepingutasu lepingu muutmise eest – sest maksepuhkuse vormistamine või maksegraafiku pikendamine on lepingu muutmine,” rõhutas Valgus. Kas ja millistel tingimustel on võimalik maksepuhkust või maksegraafiku pikendamist saada, tuleb uurida oma krediidiandjalt.
Kolm soovitust laenu tagasimaksmisega raskustesse sattunule
1. Hakka lahendusi otsima enne, kui võlgu jääd. Võlgnikul on keerulisem laenuandjaga kompromisse leida kui korrektse maksekäitumisega kliendil.
2. Pane kirja oma tulud ja kulud ning analüüsi neid. See aitab aru saada, kas laenu tagasimaksmine on lähiajal tõesti võimatu või saaks mingitelt muudelt kuludelt kokku hoides laenumakseid siiski tasuda. Mõelda võiks ka sissetuleku suurendamise võimalustele.
3. Kui otsustad taotleda maksepuhkust või laenuperioodi pikendamist, loe sellega seotud tingimused kindlasti enne lepingule alla kirjutamist läbi. Kui midagi jääb arusaamatuks, küsi laenuandjalt selgitusi.
Maksepuhkuse saab
lühikeseks ajaks
Maksepuhkust antakse üldjuhul kuni kuueks kuuks, tarbimislaenude puhul võib see aeg ka lühem olla. Seejuures ei tähenda maksepuhkus tavaliselt seda, et selle aja jooksul ei tule midagi maksta – maksepuhkuse saab laenu põhiosa maksetelt, aga intressi tuleb edasi tasuda. Birgit Valgus tõi välja, et samas võib laenuandja võimaldada ka täielikku maksepuhkust, nii et ka intressi ei tule maksta.
“Peab arvestama, et see osa laenust, mis on maksepuhkusel viibimise jooksul tasumata jäänud, tuleb ikkagi hiljem ära maksta. Seetõttu võiks ette
mõelda, et kui kuus kuud maksepuhkust läbi saab, mis olukord mul võib selleks ajaks oma rahaasjades olla, ja arvestada, et edaspidine igakuine laenumakse saab olema senisest suurem, kui laenuperiood jääb samaks,” selgitas Valgus.
Laenuperioodi pikendamisega saab kuumaksed väiksemaks Kui igakuise makse suurenemine käib üle jõu, siis võib laenuandjaga kokku leppida laenugraafiku ümbertegemise pikema aja peale. Nii jääb kuumakse samaks või hoopis väheneb. Tõsi, kokkuvõttes lõppsumma suureneb, sest mida pikem on laenu tagasimaksmise
aeg, seda suuremaks kasvab laenu eest makstava intressi summa. Laenumaksete jaotamise pikema aja peale võib ka kohe kokku leppida ja maksepuhkuse üldse võtmata jätta. “ See, milline lahendus sobib kõige paremini, tasub enne otsuse tegemist läbi arvutada ja perega arutada,” soovitas Birgit Valgus.
Mitu väiksemat laenu ühendatakse üheks suureks Üks võimalus, millest vähem juttu on tehtud, on erinevate väiksemate laenude ühendamine üheks suuremaks laenuks. Selle mõte on muuta iga kuu laenude tagasimaksmiseks kuluvad summad väiksemaks. “Näiteks kui inimesel on pangast võetud mitu tarbimislaenu ja krediitkaart, kuid tagasimaksetega kiputakse hätta jääma, siis võib pank pakkuda nende laenude ühendamise võimalust ühesuguse intressimäära ja tähtajaga laenuks,” selgitas Birgit Valgus.
Põhjalikumalt saab laenutingimuste nüanssidest ja võlgadesse sattumise vältimisest kuulata taskuhäälingute sarjast “Rahatarkuse pooltund”, mis asub aadressil soundcloud.com/rahatarkus.
Tarbijakaitse ja Tehnilise
Järelevalve Ameti (TTJA) poole pöörduvad sageli inimesed, kes on saanud inkassoettevõttelt võlateatise võlgnevuse kohta, mille olemasolust nad ei ole teadlikud või mille sisust ei ole võimalik välja lugeda, millise kohustuse täitmata jätmisest on võlanõue tekkinud. Samuti pöördutakse TTJA poole seoses sellega, et tarbija hinnangul on võlanõue põhjendamatu ja/või aegunud ning tarbija on lisatud maksehäireregistrisse alusetult.
Nõude loovutamiseks ei ole vaja võlgniku nõusolekut
Kui tarbija on jätnud täitmata oma lepingust tulenevad kohustused, näiteks ei ole tasunud laenu osamakseid või saadud teenuse eest, on võlausaldajal õigus loovutada nõue inkassoettevõttele ja ta ei vaja selleks võlgniku nõusolekut. Võlgade sissenõudmine toimub kahel alusel: võlausaldaja on kas loovutanud inkassoettevõttele nõude ja uueks võlausaldajaks on inkassoettevõte või võlausaldaja on volitanud inkassoettevõtet tema eest võlgu sisse nõudma.
Tarbijal on õigus nõuda inkassoettevõttelt nõude aluseks olevaid dokumente
Tavapäraselt edastab inkassoettevõte tarbijale üksnes teatise(id) võlgnevuse kohta, kuid ei lisa võlateatisele kohe juurde nõude aluseks olevaid dokumente. Kui tarbija soovib saada nõude aluseks olevaid dokumente, siis peab ta pöörduma inkassoettevõtte poole, kes on kohustatud tarbijale edastama dokumendid, mille alusel nõuab inkassoettevõte tarbijalt võlgnevuse tasumist. See tähendab seda, et inkassoettevõttel on kohustus tõendada nõude olemasolu. Nõude aluseks olevates dokumentides peab kajastuma see, mille alusel inkassoettevõte tarbijalt tasumist nõutab – näiteks leping ja/või tarbija tasumata jäetud arved. Lisaks
on tarbijal õigus küsida inkassoettevõttelt võlgnevuse kujunemist ehk kui suur on põhivõlgnevus, viivised, sissenõudmiskulud jne.
Inkassoettevõtte sissenõudekuludel on seadusest tulenevad piirangud
Võlaõigusseadusega on piiratud see, millises summas on inkassoettevõttel õigus tarbijalt nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist. Seaduses sätestatakse konkreetsed ülempiirid tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude suurusele. Seejuures eristatakse tarbijalt võla nõudmist lepingulise suhte kehtivusajal ja pärast lepingu lõppemist.
Sissenõudmiskulude hulka loetakse kõik kulud, mida inkassoettevõte peab tegema, et saada võlgnikuga ühendust, teavitada teda võlgnevusest ja leida lahendus võlgnevuse tasumiseks. Nendeks kuludeks võivad olla näiteks võlgnikule helistamine, talle e-kirja või posti teel teavitus(t)e saatmine.
Seega olukorras, kus tarbijaga sõlmitud leping on kehtiv, võib inkassoettevõte tarbijalt nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist summas 5 eurot iga tähtajaks täitmata jäetud kohustuse eest (näiteks iga tasumata arve), kuid selle eelduseks on see, et tarbijale on saatetud eelnevalt vähemalt üks tasuta meeldetuletus
Pärast lepingu lõppemist võib inkassoettevõte nõuda tarbijalt sissenõudmiskulude hüvitamist järgmiselt: kuni 500-eurose nõude puhul on sissenõudmiskulude suurus kuni 30 eurot; üle 500- ja kuni 1000-eurose nõude puhul on sissenõudmiskulude suurus kuni 40 eurot ; kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro, on inkassoettevõttel õigus küsida sissenõudmiskulude hüvitamist kuni 50 eurot
Tasumata võlgnevust võib võlausaldaja maksehäireregistris avaldada kuni 15 aastat alates sissenõutavaks muutumisest Tavapäraselt lisab inkassoettevõte võlgniku ka maksehäireregistrisse. Maksehäirete avaldamise eesmärk on anda kolmandatele isikutele teavet võlgniku maksekäitumise kohta, mille alusel on neil lihtsam otsustada, kas sõlmida maksehäires oleva isikuga tehing või mitte.
Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ja kui võlgnik rikkus oma kohustusi tahtlikult, on aegumistähtaeg kümme aastat. Seejuures peab võlausaldaja tõendama seda, et võlgnik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Nõude aegumise korral on võlgnikul õigus keelduda küll võlgnevuse tasumisest, kuid nõude aegumine ei tähenda automaatselt seda, et võlausaldajal on kohustus võlgnevus maksehäireregistrist eemaldada. Nõu-
de aegumise kohaldamiseks on võlgnikul õigus pöörduda kohtusse ehk aegumist kohaldatakse üksnes siis, kui võlgnik seda nõuab.
Kui võlgnik ei soovi kohtusse pöörduda, peab ta arvestama olukorraga, et tasumata võlgnevust on võlausaldajal õigus maksehäireregistris avaldada 15 aasta jooksul alates selle sissenõutavaks muutumisest, kuivõrd tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) alusel on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui võlgnik rikkus kohustust tahtlikult, ja isikuandmete kaitse seaduse (IKS) alusel on võimalik maksehäireid veel avaldada viie aasta jooksul kohustuse rikkumise lõppemisest.
TTJA soovitab tarbijatel võlateatise saamisel lahenduse leidmiseks inkassoettevõttega kohe ühendust võtta, mitte inkassoettevõtte teavitusi ignoreerida. Kui tarbija leiab, et talle on edastatud alusetu võlanõue, tuleks tarbijal pöörduda esmajoones kirjalikult inkassoettevõtte poole. Kui inkassoettevõte jätkab alusetu nõude sissenõudmist, on tarbijal õigus pöörduda avaldusega tarbijavaidluste komisjoni poole.
Siiski, kui tarbija leiab, et inkassoettevõte nõuab aegunud nõude tasumist, on tarbijal võimalus pöörduda kohtu poole aegumise kohaldamiseks, kuid tarbijavaidluste komisjoni pädevuses ei ole aegumise kohaldamine.
Gaas energiaallikana on odav ja mugav, kuid valesti toimimise korral võib olla väga ohtlik. Teatavasti põleb maagaas n-ö puhtalt – ei suitse ja põlemisjäägid on lõhnatud. Täieliku põlemise korral ei teki mürgiseid või ohtlikke ühendeid. Kuid selles näilises ohutuses peitub paraku nähtamatu oht. Mida ja kuidas gaasiseadmega eluruumis teha, et eluohtlikke olukordi vältida?
Gaasiseadmed on elektriseadmete kõrval ühed lihtsamad ja tõhusamad seadmed, mida on kerge automatiseerida. Seetõttu leiavad nad laialdaselt kasutust toidu valmistamisel, kütmisel ja vee soojendamisel. Lisaks gaasipliidile on levinud ka kütmiseks ja sooja vee saamiseks mõeldud gaasiveesoojendid, mis kasutavad torustiku kaudu tarnitavat maagaasi. Tüüpiline maagaasiseade on maagaasi kütusena kasutav katel või veesoojendi, mis reeglina töötab automaatselt. Paljud gaasiseadmed saavad töötamiseks vajaliku põlemisõhu ruumist, kuhu nad on paigaldatud. Selliseid gaasiveesoojendeid on Eestis korterites töötamas ligikaudu 40 000. Arvukalt leidub neid nõukogude ajal ja varemgi ehitatud kortermajades. Uutes korterelamutes igasse korterisse eraldi selliseid gaasiseadmeid ei paigaldata. Kui tsentraalne gaasitrass on saadaval, siis lahendatakse tänapäeval uutes majades kütte ja sooja vee varustus eraldi lokaalse gaasikatlaga.
Andke mulle õhku!
Gaasiveesoojendis maagaasi põlemise jaoks on vaja hapnikku – 1 m³ gaasi põlemiseks on tarvis umbes 10 m³ õhku. Seega esimene tingimus, et gaasiseade saaks ohutult töötada, on ruumi korralik õhuvahetus. See on vajalik gaasi korralikuks põlemiseks, ilma et põlemisjäägina tekiks ohtlikke ühendeid – vingugaasi. Teiseks peab ventilatsioon tagama
inimestele eluks vajaliku normaalse hapnikusisalduse.
Suurimad vead, mille käigus tekitatakse ohtlik olukord, tehakse asjatundmatu renoveerimise ja soojustamise käigus. Renoveerimise käigus soojustatakse, vahetatakse uksi-aknaid või muudetakse siseruumide planeeringut ja ventilatsiooni. Eesmärk on ju soojustamine, miks see siis ohtlik võib olla? Paraku võib lihtne muudatus ventilatsiooni või ruumiga põhjustada gaasiseadmele häireid või tekitada lausa eluohtliku olukorra.
Maksimaalse soojustamise eesmärgil sisuliselt õhukindlaks muudetud korteris on gaasiseadmete kasutamine eluohtlik. Ka ventilaatorid, nagu köögikubu või ventilaator vannitoa ventilatsiooniavas, mis justkui peaksid aitama kaasa ruumi õhuvahetusele, annavad tegelikult vastupidise efekti. Algselt loomulikule ventilatsioonile projekteeritud ruumides põhjustab ventilaator ventilatsioonisüsteemi toimimises kiiresti kaose: teised väljatõmbekanalid ja suitsulõõrid hakkavad ventilaatori tõttu tagurpidi tööle ning see, mis tegelikult peaks minema korstna kaudu välja, tuleb hoopis tuppa.
Kõige hullem on olukord ventilaatoriga vannitoas, kuhu ventilatsiooniavade puudumise tõttu ei pääse värsket õhku juurde, ventilaator põhjustab ruumis alarõhu, mille tagajärjel hakkab loomulikule tõmbele projekteeritud gaasiveesoojendi suitsulõõr tagurpidi tööle. Sellises olukorras täida-
Dokumendid korda!
Kui sul on kodus gaasiseade, peavad sul olema järgmised dokumendid:
• gaasipaigaldise projekt, kus on ära näidatud ka ventilatsioon ja korstnalõõrid;
• gaasiseadme kasutusjuhend;
• gaasiseadme hooldust tõendav dokument;
• kehtiv gaasipaigaldise kontroll või muu samaväärne nõuetele vastavust tõendav dokument;
• korstnapühkimise akt.
vad vannitoa põlemisgaasid, sealhulgas vingugaas. Ning kuna gaasi põlemisel tekkivad põlemisgaasid ja vingugaas on lõhnatud, märkame ohtu alles siis, kui see on mõjunud juba tervisele ning tihtipeale võib olla hilja. Selle pärast ongi oluline paigaldada gaasiseadmega ruumidesse vingugaasiandur.
Nähtamatu vaenlane – vingugaas
Vingugaas on umbes sama raske kui tavaline õhk, seguneb õhuga väga kergesti ja levib igale poole, kuhu saab levida ka õhk. Kuna aga põlemisgaasid on soojad, levib vingugaas soojana esmalt ruumi ülemistesse osadesse ja tõuseb seetõttu ka kõrgemetale korrustele. Vingugaas on inimestele ja samuti kodus peetavatele lemmikloomadele ohtlik ka väikestes kogustes. Kuid see, et vingugaas
on lisaks mürgisusele nähtamatu ja lõhnatu, muudab ta väga ohtlikuks. Vingugaasi olemasolu ruumis ei ole võimalik tuvastada ilma vastavate eriseadmeteta, milleks on vingugaasiandur.
Vingugaasiandur tuleb paigaldada vastavalt vingugaasianduri tootja juhistele.
Millal tuleb gaasiseadet kontrollida ja hooldada?
Ohutuse tagamiseks peab gaasitööde pädevusega isik gaasiseadmeid ja nendega seotud tehnosüsteeme hooldama vastavalt tootja juhistele kord aastas ja kontrollima iga nelja aasta tagant. Gaasiseadmetel tehtavaid gaasitöid võib teha ainult eripädevusega isik. Seega nii hooldust kui ka kontrolli võib teha vähemalt A-kategooria gaasitööde pädevusega isik. Gaasiseadmete hooldajad on leitavad majandustegevuse registrist. Eluruumide gaasipaigaldiste hooldaja võib teha ka kontrolli. Kontrolli tegemisel sisestatakse kontrolli tulemused Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti infosüsteemi. Infosüsteemi avalikus vaates on näha kontrollitud eluruumid ja järgmise kontrolli aeg. Puuduste korral järgmise kontrolli aega ei näidata. Korteriühistu juhatuse liikmed näevad autentimise korral detailsemaid kontrolli tulemuste andmeid enda korteriühistu piires.
Gaasiseadmetega seotud korstnaid tuleb puhastada igal aastal ja seda tohib teha ainult vastava tasemega korstnapühkija.
Hoone kavandamisele ehk projekteerimisele ja püstitamisele ehk ehitamisele järgneb selle kasutamine, mis on hoone elukaare olulisim aeg, sest hoone püstitatakse selle hilisema kasutamise eesmärgil. Hoone või selle osa omanikuks olemine ei ole ainult õigus, vaid ka mitmekülgne ja aega nõudev kohustus.
Omanikuks olemine eeldab isiku selget vaadet, kuidas ta tagab, et tema omandis olev hoone ei kujutaks ohtu ümbritsevale ja sellel ei tekiks üleöö suurt remonditööde vajadust, teisisõnu ka remondivõlga.
Juba hoone ehitusfaasis määratakse ära selle hilisemad hooldusvajadused, milleks kortermajades koostatakse majandus- ja korrashoiukava. Uue hoone ehitamisel on ehitaja kohustatud üle andma hoone ja selle süsteemide hooldusjuhendid, mida tuleb järgida. Hoone kasutamise faasis on oluline tagada selle säilimine ja eelkõige ohutu seisund. Üksikelamute omanikud määravad ise, millal ja mis järjekorras elamu tehnilise seisundi ülevaatust teha, kaasoman-
konstruktsiooniosade ja tehnosüsteemide tehniline ülevaatus ning koostada remondikava. Hoone korrashoiu planeerimisel on oluline ka selle pikem ajaline vaade, eelkõige selleks, et oleks võimalik koguda vahendeid eelseisva remondi- või rekonstrueerimistöö tegemiseks. Hoone katuse, fassaadi või torustike vahetus on kallis ja selle planeerimine aitab hajutada tekkivate kulude kandmist, mis ühes ajahetkes võivad üle jõu käia. Kui hoonel on mitu omanikku, vastutab igaüks neist hoonest lähtuva ohu eest kolmanda isiku suhtes.
Korteriühistu kogu vastutust ei võta
tervikut käsitlevad majandamisotsused tuleb siiski teha omanike ringis korteriühistu üldkoosolekul. Üldteada probleemiks on korteriühistu üldkoosoleku kokkukutsumise raskused ja sellest vähene osavõtt ning omanike passiivsus korterelamu korrashoiu tagamise korraldamisel.
Probleemid tekivadki sealt, et omanikuks olemist küll teadvustatakse, aga sellega kaasnevaid kohustusi mitte. Hulgaliselt vaidlusi põhjustab ühiste kulude kandmine. Tuleb meeles pidada, et kortermajades on hoone kandvad seinad ja katus, aga ka näiteks vundament kaasomandis ning kõigil omanikel, sõltumata sellest, millisel korrusel ta elab, on kohustus neid korras hoida. Ühe korteriomaniku omavolilist ehitustegevust kortermaja kui terviku suhtes esineb liiga palju. Praegu puudub süsteem, kuidas dokumenteerida nn korterisisest ehitustegevust kortermajas. Tekkivad ohud on aga ilmsed: võetakse maha siseseinu, koormatakse üle põrandaid sellele tasandus- või täitekihte valades. Suur probleem on kor-
ettevõtjalt, kannavad tekkinud kahju eest vastutust (kõik) kortermaja omanikud. Kui katustelt kukkuva jää tõttu tekitatakse inimesele kas tõsiseid tervisekahjustusi või selline õnnetus lõppeb surmaga, võib see omakorda kaasa tuua kriminaalvastutuse.
Lähiaastatel kerkib ka kortermajade ligipääsetavuse küsimus. Viimasel paaril aastakümnel on ühiskonna suhtumine ligipääsetavusse tervikuna muutunud. Nõukogudeaegsete hoonete planeerimisel ei arvestatud asjaoluga, et mingil hetkel on sellises hoones vaja liikuda ratastooliga või mõne muu abivahendiga. Me ei räägi ainult vajadusest tagada ligipääs puudega inimestele, vaid üha enam lähtume põhimõttest, et hooned peavad olema ligipääsetavad ja mugavalt kasutatavad absoluutselt kõigi ühiskonnaliikmete jaoks. Laste, vanurite ja erivajadustega inimeste osakaal meie elanikkonnas on märkimisväärne. Üle 65-aastaste inimeste seas on ligikaudu 62 protsenti neid, kelle igapäevased tegevused on mingil määral piiratud. Kuid elukeskkonna kujundamisel on pikka aega lähtutud üksnes “keskmisest” inimesest, kes on täies elujõus, suudab avalikus ruumis olevate takistuste vahel kergesti orienteeruda ega vaja kõrvalist abistamist. Meie rahvastik vananeb elukvaliteedi paranemise ja madala sündivuse tõttu mitte ainult Eestis, vaid kõikjal maailmas. On prognoositud, et aastaks 2050 on üle 65-aastaseid 105 000 inimest rohkem kui praegu.
Kokkuvõtvalt: kaasomandis oleva hoone ohutuse tagamiseks tuleb teha kõigil omanikel koostööd. Tuleb jõuda olukorrani, kus kortermajades on sisuline hoone remondikava, selleks on planeeritud sobivad vahendid (korrapärane remondifondi kogumine), toimub regulaarne hoone ja selle osade seisundi hindamine, mis omakorda on aluseks hoone majandamise kavandamisel. Hoone säilimiseks on vajalik reeglipärane ja asjatundlik kinnisvara korrashoid.
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) peadirektor Kaur Kajak ütleb, et kevadine kriis möödus küll äärmiselt töiselt, kuid igas aspektis üllatavalt mõistvas koostöös. Kuna maailm jäi korraga seisma kõigi jaoks, siis pigem otsisid nii tarbijad, ettevõtted kui ka riigisektor lahendusi ega läinud käteväänamise teed.
“Kevadel alanud kriis tuli kõigile ootamatult. TTJA oli läbi mänginud väga erinevaid võimalikke kriisistsenaariume, kuid tekkinud kriisiks ei olnud valmis ei meie ega Eesti inimesed üldiselt. Kriisiga seotud väljakutseid tekkis korraga väga palju ja absoluutselt igas meiega seotud valdkonnas. Seega tabas koroonapandeemiast tingitud kriis meie asutust otseselt. Meie töökoormus kasvas kordades ja omaette väljakutse oli seda kõike distantsilt teha,” räägib peadirektor.
Ühe näitena saab tuua tarbijatele mõeldud nõustamistelefoni, mille numbrid helisesid vahetpidamata. Nii pikendati nende teenindusaega ja liinid olid lahti ka nädalavahetustel. Infot, mida telefonitsi sooviti, oli kõiksugust: otsiti abi ostetud, kuid ära jäänud reiside, ürituste piletite ja näiteks ka reisirongide liiklusgraafiku muudatuste teemal.
Kajak lisab rõhutatult, et huvitaval kombel ei olnud kevadel tunda tavalisele kriisiajale omast vastutöötamist ja pahatahtlikkust. “Kogesime hoopis empaatiat, vastutulelikkust, koostööja kompromisside valmidust,” räägib Kajak.
Maskiball Eesti moodi
Asutuste ühendamisega 2019. aasta alguses anti TTJA-le halduseülesanne teha turujärelevalvet ka isikukaitsevahendite üle. Kriisi alguses selgus kohe, et kaitsemaskide varu oli Eestis peaaegu olematu. Nii hakati TTJA-lt uurima selle kohta, milliseid maske on vaja, kust neid tuua tohib, mis tingimustele peavad maskid vastama. Lisaks sellele hakkasid nii ettevõtted kui ka eraisikud küsima juhiseid, kuidas maske ise val -
mistada – nii tööstuslikult kui ka kodustes tingimustes.
“Positiivne oli, et väga paljud Eesti ettevõtted avaldasid kohe valmisolekut ise maske toota. Kuid kuna puudusid juhendid ja õiged materjalid, ei vastanud enamik Eestis toodetud maskidest esialgu nõuetele. Kui tavaline kirurgimask peab kinni pidama umbes 70 protsenti osakesi, siis esimeste Eestis toodetud maskide kinnipidamise võime oli vaid 10 protsenti. Suurim probleem oligi nõuetele vastava filterkanga puudumine. Siinkohal aga edastan erilise tänu Tallinna Tehnikaülikoolile, kellega koostöös töötasime kiiresti Eesti tootjatele välja maskide tootmise juhised koos lõigete ja nõuetekohaste materjalide kirjeldustega. Kõike seda tegid ülikooli labori töötajad Andres Krumme ja Tiia Plamus, tuues samal ajal ohvriks oma igapäevatöö,” sõnab Kajak.
Pärast juhiste valmimist algas kohe ka koostöö EAS-iga Eesti ettevõtjate nõustamisel. “Väga oluliseks sammuks pean ka, Eesti Keskkonnauuringute Keskus lõi laborivõimekuse, mis andis Eesti tootjatele võimaluse ise oma toodete nõuetele vastavust testida. Tavaolukorras võtab sellise labori võimekuse loomine aega mitmeid kuid või isegi aasta, kuid kriisi ajal tehti see ära vaid paari nädalaga,” lisab peadirektor.
Kuna aga maskikriis oli läbi kevade sedavõrd suur, tekkis kohe vajadus ka isetehtud maskide ja nende valmistamise juhise järele. Jälle koostöös tehnikaülikooliga töötati ka need juhised ületunde tehes välja vaid nelja päevaga.
Peadirektor lisab, et kogu selle maskidefitsiidi ajal oli ametile äärmi-
selt suur surve lubada kõik ladudesse kohale toodud maskid kiirelt turule. TTJA aga ei saanud seda teha, kuna ei olnud selge, mis tootega seal laos reaalselt tegemist on. Ladudes valitses segadus: osal maskidel puudus igasugune info toote kohta, mõnel maskil olid kaasas ainult hiinakeelsed paberid, järgmisetel maskidel oli tooteinfo küll olemas, kuid maskid ei vastanud nõuetele.
Peadirektori isiklik soovitus on kindlasti praegusel ajal maski kanda, seda nii ühistranspordis, kaubanduskeskustes kui ka muudes rahvarohketes kohtades.
Reisimine kui inimõigus?
Kriisi alguses, koroonakevadel, jäid kõik reisid peaaegu et päevapealt ära. Kajaki sõnul aga ei tormanud inimesed kohe oma raha tagasi nõudma, vaid lükkasid oma kevadised reisid hoopis sügisesse. TTJA praegune praktika näitab, et üldjuhul saavad inimesed ärajäänud pakettreiside ja tühistatud lendude eest oma raha ikkagi tagasi.
“Tahan omalt poolt kiita Eesti reisiettevõtjaid, kes aitasid eestlastel esimesel võimalusel ära jäänud reiside eest raha tagasi saada või rahvusvaheliste reisikorraldajatega edasiste reiside osas hästi paindlikult läbi rääkida. Nii sai enamik kaebusi kiirelt lahendatud,” lisab peadirektor.
Tulevikku vaatavalt soovitab Kajak reisima minna soovijatel kasutada just reisikorraldajate abi, sest nemad aitavad tagada turvalisema reisikorralduse: nii transpordi kui ka hotellide osas, samuti pakuvad nad ööpäev läbi vastuseid juba reisil olles tekkivatele küsimsustele.
Kontsert. Teater. Kino. Internet “Ürituste puhul on soovitus samasugune nagu reisisektori puhul: enne pileti ostmist tuleks selgeks teha reeglid ja võimalikud alternatiivid juhuks, kui üritus jääb ära või jäädakse näiteks ise haigeks. Põhiline on teha endale juba enne ostu selgeks kõik asjaolud. Kui on mure, siis eeskätt suhelda ürituse korraldajaga, mitte pöörduda esimese asjana TTJA poole. Meie kogemus on, et ettevõtjad on reeglina mõistlikud probleeme lahendama,” räägib Kajak.
Üks valdkond, mis sai kriisis väga suure koormuskasvu, oli sidevaldkond. Tagantjärele saab öelda, et side toimis üle Eesti hästi ka kriisi ajal, eriti olukorras, kus kõik kontorid läksid sisuliselt ühe päevaga kaugtööle, koolid e-õppele, ostlema mindi e-poodidesse ja meelelahutust hakati tarbima internetist.
“Kogu elu ning suhtlus kolis ühel ja samal hetkel virtuaalseks. See kõik oli suur väljakutse sideetteevõtjatele. Olime nendega tihedas kontaktis, sest koormused kasvasid keskmiselt kolmandiku võrra. Hea ja toimiv side võimaldas paljudel jätkata oma tööd nii, nagu nad olid teinud seda enne kriisi. Ilma korraliku sideta on meie elu igal juhul tõsiselt häiritud,” kiidab Kajak.
Peadirektor lisab lõpetuseks, et ühte saab aga üsna kindlalt väita: kriis andis õppetunni, kuidas senikogematutes olukordades tegutseda, mida tähele panna ja kuidas ootamatustega kohaneda, kuidas kasvõi igapäevaseid poeskäike paremini planeerida.
“Oluline on järgida alati Terviseameti soovitusi ja olla sealjuures vastutustundlik nii iseenda kui ka teiste suhtes,” ütleb Kajak lõpetuseks.
2
Erinevate pakkumiste ja enda vajaduste hindamisel säilita kriitikameel.
Mõtle läbi, kas, mida ja miks Sul vaja on. Ära tee tehingut kiire emotsiooni ajendil ja ära usu asju, mis on liiga head, et olla tõsi. Ainult täna ja ainult sulle pakutav super –90% hinnaga „maailma targemaks tegev vedelik“ ei pruugi seda siiski olla. Tutvu tooteinfo, juhendite ja muu vajaliku materjaliga.
Tee põhjalik eelkontroll ja vali usaldusväärne kaupleja.
Veendu ostukoha ja kaupleja usaldusväärsuses ja selles, kas ta suudab Sulle lubatu täita. Teiste tarbijate antud tagasiside annab väärtuslikku infot kaupleja usaldusväärsuse, varasema äripraktika ja suutlikkuse kohta kohustusi täita. Maksuvõlad, pidevalt muutuvad ärinimed, algatatud pankrotimenetlus, sajad madalad tarbijareitingud, kriitiline tagasiside, kauplejale tehtud ettekirjutused või nn mustas nimekirjas olemine viitavad sellele, et võid olla järgmine petta saanud klient ja ei ole alust arvata, et Sinuga peaks kuidagi teisiti minema.
3
1Mida teha, kui kauba
või teenusega on probleeme.
Kui hiljem siiski peaks kauba või teenusega tekkima probleeme, siis Sina ise oled esimesena see, kes neid lahendada saab. Pöördu kirjaliku pretensiooniga kaupleja poole ja selgita, mis on valesti. Põhjenda oma kaebust ning võimalusel paku omapoolne lahendus. Puudusega asja ära edasi kasuta. Asja ostmist või teenuse tellimist pead Sa olema kauplejale valmis tõendama – säilita ostudokumendid. Tea oma õigusi ja vajadusel pöördu nõustamiseks tarbijanõustajate poole.
2 3
Pigem enneta kui tegele tagajärgedega!
Veebiostude puhul vaata, kas tegemist on eestimaise, ülepiirilise ostu ja ELi või kolmanda riigi kauplejaga. Sinu võimalused hilisemalt tekkida võivaid probleeme lahendada sõltuvad sellest. Seda nii asjaga tutvumise ja tagastamise, tähtaegade kui ka hilisemate pretensioonide ja vaidluste lahendamise vaates. Vaata ostutingimusi, tarneaega ja kaupleja enda kohta antavat infot. Enne “kinnitan” ja “maksan” nuppu mõtle läbi tehinguotsus. Osta on lihtne ja kiire – hiljem probleeme lahendada mitte.
Vaata rohkem: ostatargalt.ee • ttja.ee/tarbija-abimees
Pretensiooni lahendamine.
Esimese 6 kuu jooksul ostust eeldatakse, et puudus oli olemas juba ostmisel ja kaupleja on kohustatud puuduse kõrvaldama. Hiljem on vastav kohustus juba Sinul – tõendada, et kaupleja vastutab asja parandamise või asendamise eest. Kui puudust ei õnnestu kõrvaldada, saad ostust taganeda ja makstud raha tagasi. Pretensioonide esitamiseks on Sul 2 aastat.
Tarbijavaidluste komisjoni pöördumine. Kauplejaga vaidluse mittelahenemisel saad nõustamist ja abi tarbijanõustajatelt ning tarbijavaidluste komisjonilt. Eraisikute vahelised vaidlused saab lahendada kohtus. Ole arukas ja väldi hilisemat vaidlemist. Aga kui vaja, siis tea oma õiguseid ja pöördu nõudega tarbijavaidluste komisjoni. Tarbijavaidluste komisjon otsustab, kas õigus oli Sinul või kauplejal.
