KEDA TUDUSOOS KAITSTAKSE? Vööthuul-sõrmkäppa (Dactylorhiza fuchsii) võib õitsemas näha juunis-juulis. See käpaline võib kasvada madalsoodes, niiskemates metsades, niitudel või isegi teede-kraavide ääres. Teistest sõrmkäppadest aitab teda eristada see, et õie huul on lõhestunud sügavalt kolmeks ja lehed on tumedate laikudega. Mudatilder (Tringa glareola) armastab oma pikkadel jalgadel madalas vees ringi jalutada ning toitu otsida. Rännuhimulise linnuna pesitseb ta tundras ja põhja-metsavööndi soodes, talveks aga kolib Aafrikasse. Pesa, kus on kuni 4 muna, loob ta mõne mätta serva alla.
Vööthuul-sõrmkäpp (Dactylorhiza fuchsii) Foto: Marko Kohv
Kuula mudatildri häälitsust loodusheli.ee
Sookiur (Anthus pratensis) on linavästriku lühikese sabaga sugulane. Talveks rändab ta Lääne-Euroopa lumevabadele aladele ja eelistab märga ning avatud maastikku – sood. Sookiur teeb oma, kuni 4 munaga, pesa mõne mätta serva alla. Tema kasvatab sageli ka käopoegi.
Mudatilder (Tringa glareola) Foto: Arne Ader
Kuula sookiuri häälitsust loodusheli.ee
Sookiur (Anthus pratensis) Foto: Arne Ader
Soo-loorkull ( Circus pygargus ) käib Eestis pesitsemas, lennates siia Aafrikast aprillikuus. Soo-loorkull tuleb sageli aastaid oma kaaslasega pesitsema samasse kohta. Maikuus muneb emaslind pessa 4–6 muna. Pojad kooruvad umbes kuu aja pärast. Emaslind
Tekst: Piret Pungas-Kohv, Marko Kohv Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond Keeletoimetus: Liina Soots Kujundus: Triinu Sarv Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee
Soo-loorkull (Circus pygargus). Foto: Arne Ader
KEDA TUDUSOOS KAITSTAKSE? Pilliroog (Phragmites australis) on Eesti suurim kõrreline, kes kasvab nii magedas kui ka kergelt soolases ehk riimvees. Pilliroog paljuneb maaaluse varre ehk risoomi abil. Risoom ja noored võrsed on söödavad. Taime ladvikus on lillakaspruun tuust, mida on õige nimetada pööriseks. Pilliroog on väärtuslik materjal nii katuse ehituseks kui maja soojustamisel. Pilliroog ei ole kõrkjas!
Pilliroog (Phragmites australis) Foto: Marko Kohv
Ubalehte ( Menyanthes trifoliata ) näeme madal- või siirdesoos. Taim paljuneb risoomi abil. Maist juulini kaunistavad ubalehte valged, natuke karvased õiekobarad. Ubalehte kasutatakse ravimtaimena ja tiikide haljastamisel. Rabakonn (Rana arvalis) on pruunikas konn. Paarilist otsides värvub isane konn lillakashalliks ning hakkab tegema mulksuvaid häälitsusi – justkui vesi keeks. See konn koeb oma kudu 10–15 cm pallidena. Ühes kudupallis on 2000 kuni 4000 muna. Soojemas vees arenevad kudust 10 päeva jooksul kullesed. Kuula rabakonna häälitsust loodusheli.ee
Rabakonn (Rana arvalis) Foto: Ilmar Uibopuu Rabakonna kudupall Foto: Arne Ader
Tekst: Piret Pungas-Kohv Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond. Keeletoimetus: Liina Soots Kujundus: Triinu Sarv Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee
Ubaleht (Menyanthes trifoliata) Fotod: Herdis Fridolin, Marko Kohv
KEDA TUDUSOOS KAITSTAKSE? Metsisekukk (Tetrao urogallus) • Hanesuurune, Eesti suurim kanaline • Lendutõus suure robinaga • Tiival ei ole valget vööti • Üldvärvus must ja tumehall, tiivad pealt tumepruunid • Saba pikk ja ümardunud, lehvikukujuline
Metsisekukk (Tetrao urogallus) ja tema väljaheide. Fotod: Arne Ader, Liis Kuresoo
Tedrekukk (Tetrao tetrix) • Varesesuurune • Lendutõus mõõdukalt valju robinaga • Tiival valge vööt • Üldvärvus must, sinise metall-läikega, saba- ja tiivaalused valged • Saba lüürakujuline Kuula tedre häälitsust loodusheli.ee
Tedrekukk (Tetrao tetrix) ja tema väljaheide. Foto: Arne Ader
Kummeli-võtmehein (Botrychium multifidum) on sõnajalgtaim, mis sellel kaitsealal avastati õpperaja uuendamisel. Võtmehein kuulub II kaitsekategooriasse ning oma elamise on ta üldjuhul sättinud kuivematele aladele nagu kraavivallid. Kummeli-võtmehein (Botrychium multifidum) Foto: cc Gordon Leppig, Andrea Pickart
Kuivendusjõnks
Olelusvõitluses alla jäänud rabamänd Tekst: Piret Pungas-Kohv, Triin Leetmaa, Marko Kohv Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond. Keeletoimetus: Liina Soots Kujundus: Triinu Sarv Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee
Harilik mänd (Pinus sylvestris) on Eesti kõige levinum puu. Rabas on toitaineid vähe, mistõttu kasvavad männid siin väga aeglaselt. Puu aastarõngad on väga tihedad, seepärast sobib soomänd eriti hästi laastukorvi tegemiseks. Kuivendatud soos hakkavad männid palju kiiremini ja tihedamalt kasvama. Vahel tähistab soomändide tüvel kuivendustööde algust iseloomulik jõnks. Foto: Elise Kara
KEDA TUDUSOOS KAITSTAKSE? Küüvits (Andromeda polifolia), hanevits (Chamaedaphne calyculata) – neid soode põlisasukaid kiputakse omavahel segamini ajama. Küüvits on madalam taim: kõrgust on tal 4–40 cm. Tema lehed, mis on altpoolt heledad, meenutavad kujult ja suuruselt rosmariini lehti. Suvel ehivad taime üksikud roosakad õied. Hanevits on aga kuni 90 cm kõrge puhmas ja tema õied ripuvad kellukestena üksteise järel varrel reas. Tema lehtedel on tihti pruunid laigud. Mõlemad taimed on mürgised.
1 2 1. Küüvits (Andromeda polifolia) 2. Hanevits (Chamaedaphne calyculata) Fotod: Fungys Guy, Piret Pungas-Kohv
Rabakuklane (Formica picea) elutseb rabades koos röövkuklasega. Kumbki liik ei ehita pesakuhilat, vaid elutseb mätaste sees kaevandpesades, mille katab õhukese näripuru kihiga. Tihtipeale elavad need kaks liiki koos ühes pesas. Röövkuklane nimelt röövib rabakuklase nukke ja toob need oma pessa töölisteks kasvama.
Rabakuklane (Formica picea) Foto: cc AfroBrazilian
Raba-ketasjooksik (Agonum ericeti) on mardikas, keda võib rabas ringi sibamas kohata üpris tihti, muid elupaiku ta ei asustagi. Ketasjooksikul on tagatiivad taandarenenud ja nii ei suuda ta lennata. Raba-ketasjooksik (Agonum ericeti) https://de.wikipedia.org/wiki/Sechspunktiger_Putzl%C3%A4ufer
Musträhn (Dryocopus martius) ehk nõgikikas on Eesti kõige suurem rähn. Ta armastab toimetada tormimurdude ja põlendike läheduses – sealsetelt puudelt saab kenasti kätte nii putukaid kui nende vastseid. Kaasa leidmisel alustab isaslind märtsikuus suure pesa puusse raiumist, mida saadab vali trummeldus. Peagi muneb emaslind pessa 3–5 muna. Poegade eest hoolitsetakse üheskoos. Fotod: Arne Ader
Tekst: Piret Pungas-Kohv Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond. Keeletoimetus: Liina Soots Kujundus: Triinu Sarv Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee
Kuula musträhni häälitsust loodusheli.ee
KEDA TUDUSOOS KAITSTAKSE? Harilik rästik (Vipera berus) on ainuke Eestis elav mürkmadu ja ta armastab elada nii metsas, raiesmikel kui ka (kuivendatud) soos. Tavaliselt on pruunika mustriga rästikud emased, hõbeda-mustakirju mustriga isased. Rästikul sünnivad pojad augustis-septembris ning neid on ka siinse raja ääres nähtud. Olge tähelepanelikud! Valgelaup-rabakiili (Leucorrhinia albifrons) vastsed elavad rabalaugastes, kus paljud teised kiilid elada ei suuda. Nende lapsepõlv ja kasvamise aeg vältab 1–3 aastat. Kiile võib laugaste juures lendamas näha maist juulini. Isaste tagakeha on sinise-mustakirju, emastel kollase-mustakirju. Villpea-aasasilmiku ( Coenonympha tullia ) väiksed rohelised röövikud toituvad villpeadel ja tarnadel ning talvituvad kuivanud rohuvarises. Neid liblikaid võib ilusa ilmaga lendamas näha soodes, kus kasvavad villpead. Aasasilmikud puhkavad tiivad kokkupandult ning timmivad oma kehatemperatuuri end päikese suhtes sobiva nurga alla keerates. Ogasäär-sinitiiva (Plebejus argus) röövikud toituvad kanarbikul, mustikal, sinikal ja liblikõielistel. Sinitiiva röövikuid karjatavad kuklased, kes kaitsevad neid ja saavad vastu magusat nestet. Ogasäär-sinitiibu võib lisaks rabadele tihti kohata ka raiesmikel ja metsateedel lompidest vett imemas. Temaga sarnaseid sinitiivaliike on mitmeid.
Harilik rästik (Vipera berus) Foto: Marko Kohv
Valgelaup-rabakiil (Leucorrhinia albifrons) Foto: Mati Martin
Villpea-aasasilmik (Coenonympha tullia) Foto: Ain Piir
Ogasäär-sinitiib (Plebejus argus) Foto: Marko Kohv
Tupp-villpea (Eriophorum vaginatum) on üks olulisemaid turvast moodustavaid taimi peale turbasammalde ja tarnade. Need valged tupsud, mis raba pinda suvel katavad, on juba villpea viljad. Kes tahab näha tema õisi, peab sohu tulema varakevadel. Fotod: Piret Pungas- Kohv Tekst: Piret Pungas-Kohv Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond. Keeletoimetus: Liina Soots Kujundus: Triinu Sarv Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee
KEDA TUDUSOOS KAITSTAKSE? Turvas moodustub taimedest, mis soos kasvavad. Madalsoos on põhilisteks turbamoodustajateks erinevad tarnaliigid ja lehtpuud. Siirdesoos ja rabas moodustub turvas peamiselt turbasammaldest ja tupp-villpeast. Pudev turbasammal (Sphagnum cuspidatum) on tavaline laugaste servades ja vees, kus nõrgad taimed saavad kasvamiseks piisavalt tuge. Helerohelise hõljuva massi sisse ei maksa astuda, sest kandvat pinda ta ei moodusta.
Pudev turbasammal (Sphagnum cuspidatum) Foto: Kai Vellak
Raba-turbasammal (Sphagnum medium) kasvab meie looduslikes rabades, kus võib moodustada madalaid mättaid või samblavaipasid älveste servades. Suured ja tugevad taimed värvuvad päikese käes ja sügisel lillakaspunaseks. Raba-karusammal ( Polytrichum strictum ) kasvab rabades turbasamblamätta tipus, tihedama või hõredama muruna. See liik on oluline liik lagedate turbaväljade looduslikul taastaimestumisel, kuna tema tihe kate aitab säilitada niiskust ning valmistada 2 pinnast ette teiste taimede idanemiseks ja Foto: Schokraie, E,: Warnken, U. et al. püsimiseks.
Raba-turbasammal (Sphagnum medium) Foto: Kai Vellak
1 Foto: cc Paul Bachhausen
Soos elab üksjagu neidki, keda näeb vaid luubiga:
cc
1. Valgeliimuklased (Enchytraeidae) on pisikesed valged vihmaussi-taolised olendid, kes mängivad tähtsat rolli aineringes. Kui nad on taimejäänused läbi seedinud, on bakteritel ja seentel poolseeditud materjali hõlpus edasi lagundada.
Raba-karusammal (Polytrichum strictum) Foto: Kai Vellak 3 Foto: cc Nikola Bankov, Milcho Todorov, Anna Ganeva
2. Loimurid (Tardigrada) elavad enamasti niisketes kohtades, rabas just turbasamblas. Täiskasvanud loomad näevad natuke karu moodi välja, aga on 0,1–1,5 mm pikad. Loimurid on väga vastupidavad äärmuslikele tingimustele, sest stressiolekus langevad nad anabioosi, st kaovad nähtavad elutunnused.
3. Kodaamööbid (Testaceae) on ainuraksed. Kodaamööbid tekitavad enda ümber tugevast materjalist koja, mille läbimõõt on 0,02–0,2 mm. Nende kodasid kasutatakse kliima ajaloo uurimisel.
Tekst: Piret Pungas-Kohv, Kai Vellak, Liina Remm Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond. Keeletoimetus: Liina Soots Kujundus: Triinu Sarv Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee
KEDA TUDUSOOS KAITSTAKSE? Tutt-tihase ja põhjatihase (Parus cristatus, P. montanus) pesa on mõnes puuõõnsuses ja mune on seal 4–8. Nad söövad kõike, millest jõud üle käib. Tihaslastest tuntuim on küllap rasvatihane, kelle vaatlemisega on paljudel alanud sinasõprus loodusega. Tutt- ja põhjatihane on aga okasmetsade asukad, keda võib näha selle onni ümbruseski.
Kuula
tutt-tihase häälitsus
2
1
1. Põhjatihane (Parus montanus) 2. Tutt-tihane (Parus cristatus) Foto: Arne Ader
põhjatihase häälitsus
Leethiire ( Myodes glareolus ) seljapool on punakaspruun, saba üsna lühike ja kõrva taga heledad karvad. Leethiir on üks Euroopa arvukamaid imetajaid ja seetõttu oluline toiduahela lüli. Ta elab väga mitmesugustes elupaikades ja satub vahel ka rappa. Üldiselt ehitab ta pesa maa alla, aga võib asustada isegi linnupesakaste.
Leethiir (Myodes glareolus) Foto: Arne Ader
Mets-karihiir (Sorex araneus) sööb putukaid, ämblikke, vihmausse jms ööpäevas rohkem kui oma kehakaalu jagu. Karihiirt on hea ära tunda pikaks veninud koonu järgi.
Mets-karihiir (Sorex araneus) Foto: cc Mike Lane
Oravat (Sciurus vulgaris) tunnevad vist kõik. Koheva sabaga punakaspruun näriline elab valdavalt puu otsas ja ei puudu ka siit onni ümbrusest. Tal on sageli aastas kaks pesakonda. Talveks kogub ta usinalt toiduvarusid, mida teiste pilkude eest peidab. Oraval on hea haistmine, mis aitab peidetud varud üles leida. Kuula orava häälitsust
Foto: Arne Ader Tekst: Piret Pungas-Kohv Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond. Keeletoimetus: Liina Soots Kujundus: Triinu Sarv Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee
KEDA TUDUSOOS KAITSTAKSE?
Rabahanesid ( Anser fabalis ) kohtab Eestis tänapäeval vaid läbirändel, kui nad rändavad põhja poole pesitsema ja sügisel taas tagasi lõunasse liiguvad. Nad on üpris suured linnud, kaaludes umbes nagu kodukass 3–4 kg. Rabahanesid näeb eelkõige parvedes põldudel söömas või järvedel puhkamas.
Sõtkas (Bucephala clangula) on partlane, keda võib silmata rabaveekogudel või kuulda, kui ta tiivavilinal lendu tõuseb. Isaslinnu rohekasmust pea ja selg moodustavad valkjate sulgedega keha ja valge põselaiguga terava kontrasti. Eestis pesitsevad sõtkad siseveekogude ääres ja talvitavad jäävabal rannamerel. Mõneti üllatuslikult teeb sõtkas oma pesa puuõõnde. Munade kogumiseks pandi talle vanasti pesakaste. Fotod: Arne Ader
Tekst: Piret Pungas-Kohv Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond. Keeletoimetus: Liina Soots Kujundus: Triinu Sarv Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee
Kuula sõtka häälitsust loodusheli.ee
KEDA TUDUSOOS KAITSTAKSE?
Olgu siinkohal lugejale ära toodud väike pilguheit vaimolendite maailma, kes on Eesti soodes teadaolevalt tegutsenud. Siin rajal on juttu olnud haldjatest. Eesti folkloristi Oskar Looritsa arvates on haldja-sõna laenatud gooti hõimudelt, kes olevat kasutanud sõna haldan. Ristiusu mõjul omandas sõna haldjas halvamaigulise tähenduse, tänapäeval aga märgib sõna pigem head olevust. Tihti kujutatakse haldjat tillukese tiivulise naisolendina, kellele on omistatud õpetajaroll. Otseselt soole viitava müütilise olendina on tuntuim sooema. Jõhvikad, mida meist paljud on soos käinud korjamas ja söömas, olevat uskumuse järgi sooema peatäid. Jõhvikate ja õige väljapääsutee eest on sooemale toodud ohvriannina punast lõnga. Veel võib kohata metsalist, kes võib metsas või soos uitaja lõhki kiskuda. Samas taoline tegelane nagu tont oli algselt tuntud pigem kui majavaim. Tänapäeval kasutatakse tondi-sõna laialdaselt, tähistamaks igasugust üleloomulikku olendit, keda võib kohata nii soos või ka mujal.
Fotod: Liina Remm Tekst: Piret Pungas-Kohv Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond. Keeletoimetus: Liina Soots Kujundus: Triinu Sarv Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee