Mida teate kalast enda toidualaual? by Eestimaa Looduse Fond

1 Ă&#x153;heskoos LĂ¤Ă¤nemere kaitseks

Mida teate kalast enda toidulaual?

Juhend vastutustundlikule kala ja mereandide tarbijale

Mida teate kalast enda toidulaual? Juhend vastutustundlikule kala ja mereandide tarbijale

Vilnius 2013

2 MIDA TEATE KALAST ENDA TOIDULAUAL? JUHEND VASTUTUSTUNDLIKULE KALA JA MEREANDIDE TARBIJALE Autor: Robertas Staponkus Väljaandja: Leedu Looduse Fond Algirdas 22–3 LT-03218 Vilnius Telefon: +370 5 2310700 Faks: +370 5 2310441 Disain: UAB „SAVAIP“

Väljaanne ilmus Põhjamaade Ministrite Nõukogu rahastatud projekti "Edendamine säästva mereannid tarbimine Baltimaade" raames.

Mida teate kalast enda toidulaual? Juhend vastutustundlikule kala ja mereandide tarbijale Kala ja mereandide ressursside säästmisel on suur vastutus ka meil, tarbijatel. Kala valides me mitte ainult ei koosta õhtust menüüd, vaid kujundame ka maailma kalastamissuundumusi. See raamat räägib, mille järgi valida kala nii, et seda jätkuks meie lauale veel pikaks ajaks, maailma ookeanid, mered, järved ja jõed aga kihaksid elust.

Sööge terviseks! (rohelist värvi) Partnerid:

Isegi intensiivne kalastamine ei ohusta nende kalaliikide varusid ega keskkonda, seepärast võite rohelise värviga tähistatud kalu rahuliku südametunnistusega osta ja süüa.

Ettevaatust – tundke huvi ja mõelge järele! (kollane värv) Pildid: Linas Sribikė, Gediminas Pempė, Jean-Francois Helias/WWF, Dan Lamont/WWF, Peter Harms-Ringdahl/WWF, Christopher Wiken/WWF,Germund Sellgren/WWF, David Monniaux/WWF, Timothy Knepp/U.S. Fish and Wildlife Service, www.sxc.hu, http://www. stockfreeimages.com, Wikimedia Commons

Avaldatud tasuta jagamiseks

Kuigi neid kalaliike ei ähvarda väljasuremise oht, on soovitatav nende tarbimist vähendada. Nende liikide leviku ja arvukuse kohta kas pole piisavalt andmeid (nende varud võivad olla arvatust tunduvalt väiksemad) või kahjustavad nende püügiviisid keskkonda.

Loobuge! (punane värv) Neid kalu ja mereande on soovitatav mitte osta. Punase värviga tähistatud kalaliike ähvardab ülepüük, mõningaid ka väljasuremine, ning nende püük kahjustab keskkonda. Ostmata jättes väljendate te enda suhtumist keskkonda ja toetate säästvat kalapüüki.

on meie võimuses muuta ka kalastamist. Iga mere, lahe, järve või jõe kalaliik etendab veekogus oma rolli. Selle hävitamisel ei jää me mitte ainult ilma maitsvast saagist, vaid lõhume ka ökosüsteemi tasakaalu ning teeme sellega liiga nii loodusele kui ka endale.

Vastutustundlik tarbimine ja säästev kalastamine Kala on eelkõige vee ökosüsteemi osa, aga ka maitsev ja väärtuslik toit ning kalurite elatisallikas. Ükski kalamees ei soovi, et kala saaks otsa. Kuid just selle pärast, et kalavarud on meil kõigil ühised, ei tunne kalamehed isiklikku vastutust: igaüks arvab, et ta on millegi sisuliseks muutmiseks liiga tühine ning et isegi kaduvate kalaliikide püüdmist pole mõtet lõpetada, kuna niikuinii püüab keegi teine need kinni. Kalalaevad püüavad merest ikka seda, mida inimesed ostavad. Nii saame ka meie mõjutada seda, mida kalalaevad püüavad, kui valime oma toidulaua tarvis mitte ohustatud kalaliike, vaid hoopis neid, mida leidub meres rikkalikult. See juhend aitab teil saada vastutustundlikuks tarbijaks ning CERTIFIED seeläbi kaitsta kalu ja teisi mereelanikke. SUSTAINABLE SEAFOOD

MSC

www.msc.org

Rannakalurite tuuni püük Vahemeres

Intensiivse kalastamise tulemusena püütakse rohkem kala, kui jõuab suureks kasvada. Olgugi et kalapüüki reguleeritakse, ei ole see kalavarude ülepüüki pidurdanud: 88 protsenti Euroopa kaubanduslike kalaliikide püüdmisel ületatakse niinimetatud maksimaalset jätkusuutlikku saagikust (MSY ehk maximum sustainable yield tähistab kalade hulka, mille eemaldamisel populatsioon säilitab oma elujõulisuse ja maksimaalse tootlikkuse) tagavat püügimahtu. Peaaegu kolmandikku Euroopa kalaliikidest on püütud nii palju, et nende ressursid vaevalt kunagi üldse taastuvad – seda isegi siis, kui nende püüdmine täielikult lõpetada. Olukord ei ole rõõmustav ka mujal. ÜRO Toiduja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) leiab, et 52 protsenti maailma kalavarudest on täielikult ammendunud ja 28 protsenti ületarvitatud või märkimisväärselt vähenenud. FAO algatatud maailma kalaressursside uuringutele tuginedes võib ennustada, et kui praegused kalastamise ja kala tarbimise tendentsid ei muutu, siis on kaubanduslikud kalaliigid veekogudest otsas juba 2048. aastaks. Kui soovime päästa seda, mida veel on võimalik päästa, siis peame mõnede kalaliikide püüdmist ning tarbimist ajutiselt vähendama või selle isegi täiesti lõpetama, et nende ressursid jõuaks taastuda. Meil kui tarbijatel on oluline roll: enda tarbimisharjumusi muutes

Keskkonnakaitsemärgistus annab tarbijatele teada, kuidas nende valik mõjutab keskkonda, ja kutsub üles valima selliseid tooteid, mille tootmine kahjustab keskkonda vähem. Praegu on maailmas enim levinud kala ja mereandide märgistamise süsteem MSC (ingl. Marine Stewardship Council). MSC märk näitab, kuidas ja millisest kohast on kala saadud ning tagab, et selle kala püüdmisel on loodust kahjustatud minimaalselt. Üha rohkem Baltimaades tegutsevaid kalatöötlemisettevõtteid märgistab enda tooteid selle märgiga, ehkki kohapealne teadlikkus on väike. Elame nii, justkui oleks mered ja veekogud ning nendest saadavad annid ammendamatud. Merel sõidab aga üha enam võimsaid kalalaevu, mis vähendavad mereandide varusid märkimisväärselt. On paradoksaalne, kuid suur ja võimas kalalaevastik jahib aina väiksemat kalakogust.

CERTIFIED SUSTAINABLE SEAFOOD

MSC

www.msc.org

Kalastamise mõju keskkonnale

Toote informatsioon

Üks põhilisi probleeme tööndusliku kalapüügiga on kaaspüük: kogemata püütud kalad, linnud ja teised elusorganismid, kes visatakse vette tagasi ja kes sageli ei jää ellu. Tagasi vette visatakse kalad, mille püüdmiseks kalalaeval pole kvoote, samuti kalad, millel pole nii suurt müügiväärtust või mille järele pole turul erilist nõudlust. Sageli püütakse kinni linde, veeimetajaid või muud kaubanduslikult kasutut saaki. Kaaspüügi mastaap on meredes üüratult suur: ainuüksi Atlandi ookeani kirdeosas visatakse juba surnuna merre tagasi üle miljoni tonni (1 332 000 t) ehk umbes 13 protsenti selles piirkonnas püütavast kalast. Kalavarude vähenemisel moodustab üha suurema osa saagist noor, veel kudemata kala. Kalastamise mõju keskkonnale sõltub püügiviisist. Mõned kalastamismeetodid tekitavad eriti suurt kahju. Näiteks kahjustatakse põhjatraalidega merepõhja koosluseid ja neis elavaid organisme. Piirkonnad, kust kala püütakse sageli, muutuvad veealusteks tühermaadeks. Veekooslusi vähem kahjustavate püügiviisidega, näiteks õngejadadega, on saak aga tunduvalt väiksem.

Müüdava kala, mereandide või nendest valmistatud toodete õige märgistamise eest vastutab müüja: ta on kohustatud andma informatsiooni selle kohta, kus kala on püütud. Alates 2002. aastast on kogu Euroopa Liidus jõustunud nõue näidata kala ja mereandide pakendil: a) kalaliik koos ladinakeelse teadusliku nimetusega; b) informatsioon kala püügipiirkonna kohta; c) millisel viisil on kala kasvatatud: tiigis, sumbas või mujal. Püügipiirkond peab olema tootel selgelt märgitud. Tootjal on reeglina vaba voli tähistada püügiala vaid piirkonna FAO koodiga või kirjutada piirkonna nimi tervenisti välja, kuid reeglina kasutatakse vaid FAO koodi (lühend pärineb ÜRO vastavast allüksusest – Food and Agriculture Organization). Mõnikord on tootel tähistatud eraldiseisva ladina numbriga ka täpsem püügitsoon FAO piirkonna siseselt. Paraku ei pea paljud müüjad neist nõuetest kinni. Kutsume üles tundma huvi kala päritolu vastu ning uurima müüjalt, kust kala on püütud. Et saaksite kriitiliselt hinnata müüjatelt saadud informatsiooni, peate kõigepealt teadma, mis selle taga peitub. Sellest juhendist saate infot, mis aitab teha vastutustundlikke ja ohustatud liike säästvaid valikuid.

Ebaseaduslik kalapüük Röövpüük on suur probleem mitte ainult Baltimaades, vaid peaaegu kõigis Euroopa ja paljudes maailma riikides, kuna suuri merealasid on raske kontrollida ning seaduserikkujaid keeruline tabada. Umbes 30 protsenti maailma kalasaagist on püütud ebaseaduslikult. Teadmatult või teadlikult illegaalselt püütud kala ostes osaleme ka ise kalavarude hävitamises. Nii me mitte ainult ei peta riiki ebaseadusliku kalapüügi toetamisega, vaid teeme ka kõvasti liiga nii endale kui ka tulevastele põlvedele. Seepärast on kala ja teiste mereandide valikul oluline tunda huvi, kus ja kuidas on see püütud.

FAO püügipiirkonnad

Roheline, kollane ja punane värv Selles juhendis on infot paljude Eestis müüdavate menukate kalaliikide ja mereandide kohta. Need on tähistatud eri värvidega: roheline tähendab „sööge terviseks“, kollane „ettevaatust – tundke huvi ja mõelge järele“, ning punane „loobuge“. Kui võtate sisseostude tegemisel arvesse sellest juhendist saadud infot, aitate kaitsta kalavarusid ning edendada seaduslikku ja säästlikku kalastamist. Loodame, et juba mõne aasta pärast on meil võimalik tähistada rohelise värviga juba märksa rohkem kalaliike.

Üldised nõuanded vastutustundlikule tarbijale

FAO 27 piirkonda - Kirde-Atlandi

• Tundke huvi, kus on kala või mereannid püütud või kasvatatud. • Ärge ostke alamõõdulisi kalu. Väga oluline on lasta kalal enne selle kinnipüüdmist vähemalt korra järglasi anda. Otsige kalu, mis on suuremad kui käesolevas juhendis soovitatav minimaalne suurus. • Maitske midagi uut. Proovige uusi kalaliike ning vähendage seeläbi survet kõige menukamatele ja enim püütud kaladele, näiteks tuunikalale. • Vältige süvavees elutsevate kalade ostmist. Nad kasvavad aeglaselt, seega võtab nende arvukuse taastumine kauem aega, mis teeb nad eriti tundlikuks ülepüügi suhtes. Lisaks on süvaveepüük raskesti reguleeritav. • Ärge ostke liike, mis on kantud Eesti punasesse nimistusse ning Rahvusvahelise Looduskaitseliidu punasesse nimistusse. • Eelistage kohalikke arvukaid kalaliike. Nii toetate kodumaist majandust, kala on aga tõenäoliselt värskem ja kvaliteetsem. • Küsitlege müüjaid. Isegi kui te ei saa vastuseid, võivad teie küsimused panna kaupmehi kala päritolu ja ohustatuse vastu huvi tundma.

Kas teadsite, et…

Euroopa territoriaalvete jaotus

Läänemere jaotus

• Enam kui pool Eestis müüdavast kalast on imporditud. • Kalurite merre kaotatud püügivahendid püüavad edasi: neisse jäävad kinni kalad, merelinnud ja hülged. Sellised võrgud on kui veealused kummitused ja neid kutsutakse fantoomvõrkudeks: püünisesse kinni jäänud kalad teevad võrgud raskeks, mille tulemuse-

na vajuvad need veekogu põhja; sellele järgnevate roiskumisprotsesside käigus toimub lagunemine, mille tulemusena tõuseb võrk taas üles ning püüab edasi. Protsess jätkub... • Igal aastal püütakse maailmas umbes 7,3 miljonit tonni juhuslikku saaki – kala ja muud mereelustikku – mis visatakse merre tagasi, püüdes vältida trahve valel ajal püütud või keelatud saagi eest.

Angerjas

Karpkala

Anguilla anguilla

Cyprinus carpio

Angerjas ehk euroopa angerjas on äärmiselt ebatavalise elutsükliga, paraku on sellest ikka veel vähe teada. Mõnede andmete kohaselt võib angerjas elada kuni 100 aastaseks. Kõik angerjad koevad Põhja-Ameerika idaranniku läheduses Sargasso meres, kus koorunud vastsejärgud naasevad Euroopasse kasutades neid kaasas kandvat Golfi hoovust. Ligikaudu 3 aastat kestnud teekond lõpeb Portugali-Prantsusmaa rannikul, kuhu jõudes nimetatakse neid läbipaistva keha tõttu klaasangerjateks. Emased kalad rändavad seejärel sisevetesse, samal aja kui isased jäävad rannikule ja jõgede suudmealadesse. Pärast 6–12 (või enamat) aastat alustavad isased kalad kuderännet Sargasso merre, emastel kulub suguküpsuseni jõudmiseks mõni aasta enam.

LEVIK Angerjat võib kohata Atlandi ookeani põhjaosas, Läänemeres, Vahemeres ning nendega seotud jõgedes-ojades.

PÜÜGIVIISID Angerjat püütakse spetsiaalsete püünistega, aga ka õngeliinide ja harrastuspüügi vahenditega. Mitmesse Eesti järve (eeskätt Võrtsjärve) asustatakse regulaarselt eelkas-

vatatud angerjaid, mis on soovituimaks saagiks mõrrapüügil.

VARUDE OLUKORD Angerjat ähvardab väljasuremise oht ning ta on kantud IUCN Rahvusvahelise punase raamatu nimekirja kui „kriitiliselt ohustatud“ liik. Varud on langenud alates 1980ndatest aastatest, moodustades hetkel vaid 1–5 % kunagisest arvukusest. Angerjas on lisatud ka CITESi konventsiooni II lisasse, mis tähendab, et seda kala võib eksportida vaid liigi seisukohast jätkusuutlikesse tingimustesse.

SOOVITUS Ärge ostke ei merest püütud ega ka kalakasvandustes kasvatatud angerjat, kuna need kuuluvad samasse väljasuremisohus olevasse liiki. Angerja kunstlikes tingimustes paljundamise katsed pole senimaani tulemusi andnud, nii on ka kasvanduse angerjate noorkalad loodusest püütud (klaasangerjatena Lääne- Euroopa rannikult).

Populaarne vesiviljeluse liik, karpkala, on Aasiast pärit loodusliku karpkala kodustatud vorm, mida kasvatatakse meie maal alates XVI – XVII sajandist. Eestis on kõik turgudel ja poodides müüdavad karpkalad kasvatatud kalakasvandustes. Karpkala on üks kõige sagedamini kasvatatav kalaliik terves maailmas, kokku toodetakse igal aastal umbes 3 miljonit tonni karpkala. Kahjuks kasutatakse Eestis karpkala toiduks teenimatult harva.

LEVIK Loodusliku karpkala eluala on killustatud. Euroopa karpkala on levinud Lõuna-Euroopa vetes ja Kesk-Aasias (jõgedes, mis suubuvad Musta, Kaspia ja Araali merre) (in rivers draining to the Black, Caspian and Aral Sea), Amuuri või Aasia karpkala võib kohata Amuuris jõest kuni Myanmarini.

KASVATAMINE Karpkala kasvatatakse valdavalt tiikides, kus teinekord kaasneb nende kasvatamisega positiivne mõju kogu ümbrus-

konna elustiku mitmekesisusele – näiteks veelindudele elupaikade tekitamise läbi. Carp ponds often play an important role in enhancing biodiversity, especially for some species of water birds.

SOOVITUS Karpkala võib osta ilma muretsemata, sest kaubanduses leiate te vaid kalakasvandustes spetsiaalselt söögiks kasvatatud karpkalu. Karpkala kasvandustes kasutatakse ära nii tiikide enda loomulikku produktiivsust kui ka söödetakse kalu täiendavalt erinevate graanulsöötadega. Kuna karpkala on kõigesööja, siis on tema kasvatamisel võimalik piirduda väga väikese koguse loomset päritolu söödaga (mis sisaldab meredest ja ookeanidest püütud teisi kalaliike).

tuur

Pangasius

Siberi tuur (Acipenser baerii) Vene tuur (Acipenser gueldenstaedtii)

Pangasius hypophthalmus

Siberi ja vene tuurad kuuluvad ohustatud liikide hulka ja on kaasatud IUCN Rahvusvahelisse punasesse raamatusse.

Pangasius on troopilistes Aasia jõgedes levinud mageveekala, keda on tema vähenõudliku loomu ja kiire kasvu tõttu lihtne kasvatada ka kalakasvandustes.

Meil müügil olevad tuurad pärinevad kalakasvandustest ja neid võidakse müüa kauplustes nii elusatena, fileetükkidena kui ka suitsutatult – mõlemat, nii siberi kui vene tuura kasvatatakse ka Eestis. Võrreldes karpkalaga, on tuurakasvanduste osakaal Euroopas väiksem. Olgugi, et tuura paljunemistsükkel on aeglane („kiireimal“ siberi tuural 7–8, mõningatel liikidel ka 15 aastat), kasvatatakse tuurasid ka kalamarja tootmiseks. Arvata on, et tuurakasvatamine kalamarja tootmise eesmärgil muutub tulevikus üha populaarsemaks, kuna loodusliku tuuramarja ehk kaaviari tootmine on keelustatud, päästmaks looduslikke tuurasid väljasuremisest. Sellest hoolimata soosib kaaviari kõrge hind röövpüüki ning lisaks ähvardab looduslike tuurade heaolu elupaikadeks sobilike suurte jõgede saastamine.

KASVATAMINE Valdavalt kasvatatakse tuura kinnistes basseinides, harvemal juhul tiikides.

SOOVITUS Suurem osa tuuraliike on kaasatud IUCN Rahvusvahelisse punasesse raamatusse kui väljasuremisohus liigid, ja nende kaubandus on rangelt reguleeritud (nt CITESi konventsiooni kaudu). Suletud kalakasvanduse süsteemides tuura kasvatamine keskkonnale kahjulikku mõju ei avalda, kuna otsest ühendust looduskeskkonnaga ei ole. Tiigikasvanduse tulemusena on mõju keskkonnale oluliselt suurem, mida aitab aga tasakaalustada tuurade madal asustustihedus tiikides.

Kalaliik on enamlevinud Mekongi jões, ning kasvatatakse lisaks inimese poolt üle kogu Aasia (eriti Vietnamis). Suur osa kasvatatud pangasiusest eksporditakse Euroopasse.

KASVATAMINE Traditsiooniliselt kasvatatakse pangasiust tiikides, kuid üha enam ka sumpadega jõgedes. Kontroll Aasia kalakasvanduste üle on nõrk ja nii seostatakse neid sageli ümberkaudsete alade ja jõgede reostamisega mitmesuguste keemiliste ühendite, antibiootikumide ja heitvetega.

SOOVITUS

Reostamiste tõttu alla käinud kalakasvanduste maine on vähendanud Euroopa poolset nõudlust ja pangasiuse ekspordimahtusid. Hetkel püütakse selle taastamiseks vähendada kasvanduste negatiivseid keskkonnamõjusid, mille tunnistuseks jagatakse ka vastavaid sertifikaate. Valige ASC (Aquaculture Stewardship Council) sertifikaati omavaid tooteid.

SOOVITUS

Pangasiuse tiikides kasvatamine tekitab ümbritsevale keskkonnale mitmeid probleeme: liigset orgaanikat sisaldavad heitveed, haiguste ja parasiitide levik ning mitmete ravimite ja kemikaalide vette sattumine – seepärast ärge ostke ilma ASC sertifikaadita kasvandusest pärinevat kala.

Tilaapia

Lõhi ehk lõhe

Oreochromis sp.

Salmo salar

Atlandi lõhe võib kasvada kuni 150 cm pikkuseks ja kaaluda kuni 45 kg. Tilaapiaks nimetatakse umbes 100-liigilist Aafrika päritolu kalade perekonda. Kauplustes ja restoranides pakutakse kõige sagedamini niiluse tilaapiat (Oreochromis niloticus), kuldtilaapiat (O. aureus) ja mosambiigi tilaapiat (O. mossambicus). Tilaapia on kiirekasvuline ja väga maitsev kala jagades atlandi lõhe ja karpkalaga maailma kalakasvanduse tootmismahtude esikolmikut. Vastupidava kalana ja kõigesööjana on tilaapiaid kasvatatud praeguseks juba 3000 aastat.

KASVATAMINE Tilaapiat kasvatatakse Aafrikas ja Kaug-Idas, rahuldamaks nii kohalikku kui ka üha kasvavat välisturgu. Troopilistes tingimustes on vastupidavat tilaapiat suhteliselt lihtne kasvatada, põhjapoolsemates piirkondades peavad aga kalakasvandused vett soojendama, mis kulutab lisaenergiat. Tilaapia kasvatamine ongi valdavalt jagunenud paljude väikeste kalakasvanduste vahel, kus püütakse hoida kulud maksimaalselt madalal (loodusest kudekarja püüdes, kasvu toetavaid ravi-

meid ja kemikaale kasutades). Looduses elavat tilaapiat püütakse turustamise eesmärgil harva.

SOOVITUS Valige ökoloogilise märgistusega tilaapia ja sellest valmistatud tooted. Need kalad on kasvatatud suletud veeringlusega kasvandustes, mille kahjulik mõju on ümbritsevale keskkonnale tunduvalt väiksem.

SOOVITUS Vältige Kagu-Aasia (FAO 05) sumpadest ja tiigikasvandustest pärinevat kala. Sellised kasvandused reostavad kohalikku keskkonda, levitavad haiguseid ja parasiite.

Lõhe on siirdekala: igal sügisel rändab ta merest jõgede ülemjooksudele ja väiksematesse lisajõgedesse, kudema. Paraku on hüdroenergeetika, laevanduse ja teiste inimvajaduste rahuldamise eesmärgil jõgesid juba aastakümneid nt tammidega tõkestatud – nii on paljudes Läänemerre voolavates jõgedes takistatud kalade vaba liikumine kudealadele.

LEVIK Lõhe elab Põhja-Atlandi ookeanis ja Läänemeres, mõningates Põhja-Euroopa järvedes ja paljudes Põhja-Ameerika idapoolsetes suurtes järvedes.

PÜÜGIVIISID Lõhepüük triivvõrkudega keelati Läänemeres ära alates 1. jaanuarist 2008. aastal. Sellest ajast alates on seisevvõrkudega lõhepüük liikunud kallastele lähemale.

VARUDE OLUKORD Läänemerel on lõhevaru madalseisus,

kuid pärast triivvõrkudega püügi keelustamist see vähehaaval taastub.

KASVATAMINE Lõhe on Euroopas üks kalakasvandustes sagedamini kasvatatavaid kalu.

SOOVITUS

Valige MSC märgiga sertifitseeritud lõhe. See on püütud säästvate kalapüügimeetoditega piirkondades, kus selle ressursid on rikkalikud; või valige sumpkasvandustest pärinev ja usaldusväärse ökomärgistusega kala.

SOOVITUS

Kaaluge enne Norras, Iirimaal või Šotimaal sumpades kasvatatud kala ostmist, kuna selle kasvatamiseks kasutatakse palju loomset, teistest kalaliikidest valmistatud, sööta.

SOOVITUS

Ärge ostke Kirde-Atlandi ookeanist ja Läänemerest (FAO 27) püütud lõhet, kus selle kala ressursid on ebapiisavad.

Gorbuuša ja keta

Tursk

Oncorhynchus gorbuscha ir Oncorhynchus keta

Gadus morhua morhua

Gorbuuša ja keta on ühed meie kauplustes kõige sagedamini müüdavad idalõhed.

Läänemeres elav tursk on atlandi tursa alamliik, mis on kohanenud Läänemere tingimustega.

Tegemist on klassikaliste siirdekaladega, kelle elu algab marjast koorumise järel jõest, kust veidi jõudu kogununa suurte ookeani laskutakse, seejärel paar aastat meretingimustes kaalu kogutakse ning kui aeg käes – taas samasse sünnijõkke kudema pürgitakse. Kuidas kaugest ookeanist tulnud kalad kodujõe üles leiavad, ei tea täpselt keegi, arvatakse et spetsiifilise kodujõe „lõhna“ abil.

LEVIK Mõlemad liigid on levinud Vaikse ookeani põhjaosas. Läände ulatub levila Põhja-Koreast kuni Leena jõeni Siberis. Ida suunas alates Mackenzie jõest Kanadas kuni Kaliforniani USA-s.

VARUDE OLUKORD Looduses kasvava gorbuuša ja keta, nagu paljude teistegi Vaikse ookeani lõhede jaoks, on kliimatingimused soodsad – nende ressursid ei ole ohustatud.

SOOVITUS Gorbuuša ja keta püüki hinnatakse Alaskal (FAO 67) jätkusuutlikuks. Paljud sealsed kalaettevõtted omavad MSC sertifikaati.

SOOVITUS Kanadas (FAO 67) püütakse neid liike väga intensiivselt, mõjutades seeläbi tervet ökosüsteemi. Soovitame sellest regioonist püütud kalast loobuda.

SOOVITUS Vaikse ookeani loodepiirkonnast (FAO 61), Venemaa vetest püütud gorbuušat ja ketat tasuks vältida, kuna info nende püügimahtude ja varudest kohta on puudulik.

LEVIK Seda kala leidub terves Atlandi ookeani kirdeosas, alates Barentsi merest kuni Prantsusmaa läänerannikuni, samuti ka Läänemeres.

VARUDE OLUKORD Viimastele andmetele tuginedes on Läänemere idaosa tursa varud 2006. aastast alates suurenenud kuni kolm korda ja see on viinud Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) nõusolekuni püügikvootide tõstmiseks. Samas on Läänemere lääneosa ressursid ikka veel märkimisväärselt vähenenud, kuid stabiilsed. Läänemere tursa seisundit mõjutavad nii ülepüük kui ka soolase hapnikurikka vee sissevool Põhjamerest Taani väinade kaudu. Põhjameres ja Norra rannikul on tursk ülepüütud, selle varud on ohustatud.

SOOVITUS Valige söögiks tursk, mis on püütud Läänemere idapoolsest populatsioonist (FAO IIId). Samuti valige julgelt MSC logoga märgistatud või Barentsi merest (FAO 27 I) püütud kala.

SOOVITUS Vältige väikese kala ostmist, mille pikkus on alla 40 cm või fileelõigu pikkus alla 30 cm. Kaaluge hästi enne kui ostate kala, mis on püütud Läänemere lääneosast (FAO 27 IIId), Islandi või Fääri saarte vetest (FAO 27 Va ja Vb1) ning teistest Põhja- Euroopa vetest (FAO 27 I, II).

SOOVITUS Vältige tursa ostmist, mis on püütud Põhja- Atlandi ookeanist (FAO 27 ja 21), kuna sealsed ressursid on ületarbitud.

Põhja – atlandi süsikas ehk saida

Alaska pollak ehk mintai

Pollachius virens

Theragra chalcogramma

Olgugi et saida on tursa lähedane sugulane, elab ta erinevalt atlandi tursast parvedena ülemistes veekihtides. Lihtsaim väline tunnus kahe liigi eristamiseks on saida esileulatuv alalõug, mis ulatub ninamikust kaugemale.

LEVIK Kõige rikkalikumad saida varud leiduvad Põhjameres, Barentsi meres ja Islandi vetes. Saidat leidub ka Lääne-Atlandi ookeanis Hudsoni väinast kuni PõhjaCarolina‘ni (USA).

VARUDE OLUKORD Saida varud arvatakse olevat stabiilsed. Kui üksikud piirkonnad välja arvata, siis see kalaliik ülepüügi all ei kannata.

PÜÜGIVIISID Saidat püütakse seinnoodaga, põhja-

nootadega, traalidega (põhja- ja pinnatraalid) ning õngejadadega.

SOOVITUS Valige julgelt Barentsi merest (FAO 27 I ja II) püütud kala, sealt pärineb selle liigi absoluutne enamik. Vältige ostmast alla 40 cm pikkust kala või alla 30 cm pikkust fileed, kuna selline kala on püütud veel enne kui ta on jõudnud kudeda. Samuti soovitame loobuda kalast, mis on püütud teistest Kirde-Atlandi kalastuspiirkondadest, kuna sealne püük on liiga intensiivne.

Mintai on tursa perekonda kuuluv kala, mis levib madalates vetes kuni 200 m sügavuses. Päevasel ajal on talle omased lokaalsed toitumisränded põhjalähedaste ja pinnavee kihtide vahel, püüdmaks toiduks väiksemaid kalu ja selgrootuid. Mintai on võrdlemisi kiirekasvuline kala, kes teadaolevalt elab kuni 17 aasta vanuseks. Vaiksest ookeanist pärit mintai on üks tähtsamaid kaubanduslikke kalaliike maailmas. Emast mintaid püütakse ka tihti kudemise ajal vaid selle marja pärast. Liha kasutatakse laialdaselt kalapulkade, krabipulkade ja mitmete teiste poolfabrikaatide valmistamiseks.

LEVIK Liik on levinud ja püütav Vaikse ookeani põhjaosas, Põhja-Ameerika läänerannikust kuni Kamtšatka ja Jaapanini.

VARUDE OLUKORD Ressursid on valdavalt stabiilsed. Osad Vaikse ookeani põhjaosas mintaid püüd-

vad kalastusettevõtted omavad ka MSC sertifikaati.

SOOVITUS Valige Vaikse ookeani kirdeosast (FAO 67), Alaska rannikult, püütud mintai, eelistatult MSC märgiga sertifitseeritud kalatooted.

SOOVITUS Mõelge hästi järele , enne, kui ostate kala, mis on püütud Ohhoota või Beringi mere lääneosast või Vaikse ookeani loodeosast (FAO 61). Nendest piirkondadest pärinevad püügiandmed on ebajärjekindlad ja vastuolulised, seega pole sealne ressursside olukord teada..

Heeringas ja räim

Kilu

Clupea harengus harengus ir Clupea harengus membras

Sprattus sprattus balticus

Heeringa alamliikide ning lokaalsete populatsioonide kasvukiirus, rändetsüklid ning sigimisbioloogia varieeruvad kõvasti. Suur osa heeringasaakidest läheb kasutusse kalajahu, kalasööda või kalaõli valmistamiseks.

LEVIK Tähtsaimad heeringa varud asuvad Norra ja Islandi vetes, Põhjameres ja Läänemeres.

VARUDE OLUKORD Põhjameres ja Põhja-Atlandi ookeanis on heeringa varud rikkalikud. Liiga intensiivne püük toimub vaid Šoti – ja Iirimaa rannikutel. Räime arvukus (Läänemeres asuv heeringa alamliik) on viimastel aastatel vähenenud, ja seda eeskätt Läänemere keskosas, samuti Botnia ja Soome lahes.

KAS TEATE, ET...

Norra heeringas oli eelmise sajandi 70–80ndatel massiliselt ülepüütud. Heeringa püük lõpetati ning ressursi taastumiseks läks vaja enam kui 20

Suguküps kilu on üsna sarnane heeringa või räimega, ainult veidi väiksem. Läänemere kilud ei segune Põhjamere või Skagerraki, Kattegati kiluga. Kilu ressursid võivad tugevalt kõikuda, nagu räime ja heeringa omadki.

SOOVITUS Heeringat ja räime ostke julgesti. Arvestades ressursside kasutamise efektiivsust, on kõige mõistlikum tarbida kala toiduks, mitte lasta töödelda seda ümber koduloomade söödaks.

SOOVITUS Mõelge järele enne kui ostate räime, mis on püütud Läänemere lääneosast või heeringa, mis on püütud Keldi merest (FAO 27 VIIg,h): seal on nende ressursid pikka aega ületarvitatud.

Teistest kiluliikidest erineb Läänemere kilu oma maitse ja väiksema rasvakoguse poolest. Kilu püütakse Läänemeres väga intensiivselt, kuid vaid mõned Läänemere äärsed riigid, sh Leedu, Läti, Eesti ning Rootsi, kasutavad seda kala toiduks. Valdavast osast kinnipüütud kilust valmistatakse kalaõli ja kalasööta.

VARUDE OLUKORD Kilu varud on Läänemeres heas seisus ning tänu tursa arvukuse madalseisule on viimaste aastakümnete jooksul kilu arvukus pidevalt tõusnud.

LEVIK Kilu on terves Läänemeres laialt levinud kala, harvem leidub teda Botnia lahes.

PÜÜGIVIISID aastat. Ka Põhjameres oli heeringas ülepüütud kuni püük keelustati 1977. aastal – kalavaru taastumine võttis aega 10 aastat.

tõmbab ligi ka mitmeid teist kalaliike ja on suurte kaaspüügi koguste põhjustajaks.

Valdavalt püütakse kilu traalide või nakkevõrkudega. Läänemere läänerannikul kasutatakse kilupüügil lisameelitajana valgust. Valguse kasutamine madalamates vetes, kuni 50 meetri sügavustel aladel,

SOOVITUS Kilul on eestlase toidulaual traditsiooniliselt ikka tähtis koht olnud. Pole põhjust oma toitumisharjumusi ka nüüd muuta. Head isu!

Atlandi makrell

Tuunikala

Scomber scombrus

Thunnus sp.

Nii nagu välimusestki võib eeldada on atlandi makrell kiire ja vastupidav ujuja. Makrellid elavad valdavalt ülemistes veekihtides, püüdes seal zooplanktonit ja väiksemaid saakkalu. Makrell on parvelise eluviisiga, kus kogu tegevus toimub tervel parvel sünkroonselt – kalad ujuvad ühtlase kiirusega ja muudavad ühel ajal suunda. Kuna makrellil pole ujupõit, siis võimaldab see tal järsult sukelduda ning vajadusel tagasi veepinnale naasta. Talvitumas käib makrell rohkem merepõhja lähedal, 150–250 m sügavuses. Makrell on suguküps 3–4 aastasena, olles selleks ajaks juba 30 cm pikkune.

LEVIK Atlandi makrell on levinud kogu Põhjameres ning Vahemeres kuni Musta mere lõunaosani, samuti Islandi ja Newfoundlandi rannikuvetes. Suvisel perioodil leiab makrelle Skagerraki ja Kattegati väinades, eksikülalistena on püütud isegi Eestist.

SOOVITUS Valige Loode-Atlandi ookeanist (FAO 21) püütud makrell – sealset püüki on hinnatud säästlikuks.

SOOVITUS Mõelge järele, enne kui ostate kala, mis on püütud Kirde-Atlandi ookeanist (FAO 27). Selles piirkonnas ei peeta kinni rahvusvahelistest kohustustest ning on oht, et neid kalu püütakse peagi üle.

SOOVITUS Püüdke vältida kala, mis on püütud Vahemerest (FAO 37), kuna püük on selles piirkonnas raskesti kontrollitav: iga-aastased saagid erinevad suurel määral, mis annab tunnistust liiga intensiivsest püügisurvest.

Erinevaid tuunikala liike on mitmeid, kuid nad kudema. On kiired ja vastupidavad ujujad, elavad suurtes kuni 1000 kala suurustes parvedes ning veedavad suurema osa ajast püsivalt ringi ujudes ja toitu (väiksemaid kalu ja kalmaare) otsides. Suurimad püütud isendid on harilikul tuunil (Thunnus thynnus), rekordiline kala oli tervelt 900 kg raske ja 5 m pikkune. Sedavõrd suured kalad on loomulikult harv nähtus.

LEVIK Erinevad tuuniliigid on levinud nii Atlandi ookeanis, Vahemeres, samuti India ja Vaikses ookeanis.

PÜÜGIVIISID Tuunikalu püütakse nakkevõrkude, triivvõrkude, õngeliinide ja sportlike vahenditega.

VARUDE OLUKORD Olgugi, et hariliku tuuni varud on juba pikka aega ülepüütud, ei ole lõpetatud intensiivset jahti selle kala üle. Varude vähenemist kompenseeritakse üha suureneva kalalaevastiku võimsusega, keeldudest üle astumisega, kalaparvede jälitamiseks keelatud lennukite kasutamisega ning otsese piraatpüügiga – eriti halb on varude olukord Vahemeres.

SOOVITUS Ostke ainult MSC sertifikaadiga kulduim-tuuni.

SOOVITUS Kui te valite mitmete tuunikala liikide vahel, valige vööttuun (Katsuwonus pelamis) – see liik on väiksem ja seda peetakse vähemväärtuslikumaks ning seetõttu on selle varud mõnevõrra paremas olukorras.

SOOVITUS Ärge ostke harilikku tuuni, mis on püütud Vahemerest (FAO 37) – Vahemere populatsioon on tugevalt ülepüütud ja seal esineb sage illegaalne püük, mistõttu ähvardab sealset tuuni väljasuremine.

Kammeljas

Merilest

Scophthalmus maximus

Pleuronectes platessa

Kammeljas on põhjalähedase eluviisiga kala, mis elab liival ja kruusal, 20–-70 m sügavuses. Täiskasvanud kammeljas võib olla kuni 1 m pikkune ja kaaluda 25 kg.

Merilest on tüüpiline rannikumere kala, mis elab liivasel ja savisel merepõhjal, kuni 200 m sügavuses.

Kammeljas on väga hinnatud kala, mida püütakse tihti ka kudemise ajal, kuid seda kala ei leidu kusagil rohkesti. Minimaalne püüdmiseks lubatav kammelja pikkus on paljudes riikides 30 cm. Isased kalad kasvavad harva nii pikaks, seepärast on üheksa kümnest püütud kammeljast emased.

PÜÜGIVIISID Nii Läänemerest kui ka Põhjamerest püütakse kammeljat kõige sagedamini nakkevõrkudega. Samuti saadakse kammeljat traalidega kaaspüügina. Seda liiki leidub ka kalakasvandustes, kõige rohkem Hispaanias.

VARUDE OLUKORD Kammelja populatsioon väheneb Põh-

jameres ja Taani väinades kiire tempoga. Läänemeres on olukord mõnevõrra parem, vahepealsel perioodil arvatavalt ülepüütud ressursid taastuvad. Eesti rannikul suuri kammeljaid ei püüta, siin domineerivad 20–30 cm pikkused kalad (Eestis kammelja alammõõt puudub), mis on tavaliseks kaaspüügiks lestapüügil.

SOOVITUS

Merilest on röövtoiduline kala, kellele sobib söögiks kõik, millest jõud üle käib. Aktiivne on ta peamiselt öösel ja varahommikul, ülejäänud osa päevast veedab kala liiva sisse kaevununa. Merilest võib elada kuni 50 aastaseks. Eesti vetes on merilest haruldane külaline, kellest viimane ligi poolekilone kala püüti Hiiumaa lähistelt Tartu Ülikooli ihtüoloogide poolt 2008. aastal.

Kammelja arvukus on Põhjameres ja Lääne-Euroopa vetes (FAO 27 IV, Vb, VI, VII, VIII, IX ja X) intensiivse püügi ja ebaefektiivse majandamise tagajärjel vähenenud, seepärast on soovitatav nendest piirkondadest pärit kala tarbida minimaalselt.

Merilesta võib arvukamalt kohata Skagerraki ja Kattegati väinades ning Läänemere lõunaosas kuni Gotlandi saareni, samuti Islandi ümbruses ja Euroopa läänerannikul.

LEVIK

VARUDE OLUKORD Põhjameres on merilesta ressursid vähehaaval taastumas. Liigi arvukus Läänemeres sõltub suuresti läbi Taani väinade toimuvatest rännetest.

SOOVITUS Oluline on mitte osta alla 30 cm pikkuseid mittesuguküpseid kalu. Merilesta püük põhjatraalnootadega kahjustab merepõhja ökosüsteemi.

SOOVITUS Vältige merilesta, mis on püütud põhjatraalidega Põhjamerest (FAO 27 IV), sealseid ressursse ekspluateeritakse liiga intensiivselt.

Lest

Hiidlest ja süvalest

Platichthys flesus

Hippoglossus hippoglossus, Reinhardtius hippoglossoides

Kuna kaubanduses esineb mõlemat liiki nime all „paltus“, siis on nende kalade puhul oluline vahet teha.

Õise eluviisiga riimveeline lest asustab arvukalt Eesti rannikumerd, elades liivaselsavisel merepõhjal kuni 100 meetri sügavuses. Lesta peamisteks saakobjektideks on väikesed kalad, karbid ja teised merepõhja selgrootud. Osa lestadest lahkuvad talviseks perioodiks rannikult, loobuvad pea täielikult toitumisest ja rändavad sügavatesse ja soolasematesse vetesse.

LEVIK Lesta võib kohata Euroopa rannikumerest kuni Barentsi ja Valge mereni. Lest on arvukas pea kogu Läänemeres.

VARUDE OLUKORD Lest on arvukas saakobjekt rannakalurite nakkevõrkudes pea kõikjal Eesti rannikul ning liigi varud ei ole ohustatud.

SOOVITUS Tööstuslikult püütakse lesta sagedasti kaaspüügiliigina tursapüügi käigus. Noodapära silmasuurus on sellisel juhul tursapüügiks kohandatud ning väiksemad kalad peaksid saama põgeneda – sellegipoolest vältige alla 20 cm pikkuste kalade ostmist.

SOOVITUS Põhjameres ning Skagerraki ja Kattegati väinades (FAO 27 IIIa ja IV) püütakse lesta põhjatraalidega. Traalpüügi käigus püütakse kinni hulgaliselt mittesoovitavaid kalu, mis visatakse kasututena üle parda, püügiviis ise aga kahjustab merepõhja ökosüsteeme.

Üheks viisiks on järele uurida kala ladinakeelne nimi. Hiidlest ehk „õige“ paltus on röövtoiduline kala, toitudes tursast ja teistest merepõhjas elavatest kaladest. Tema mõõtmed võivad kasvada hiiglaslikeks, kuni 3 m ja 300 kg kaaluvateks kalahiidudeks. Samal ajal kui süvalest jääb oma mõõtmetes oluliselt tagasihoidlikumaks, kasvades valdavalt kuni poole meetri pikkuseks. Kõige tähtsam aga on fakt, et süvalest pole ohustatud, samal ajal kui hiidlest on!

LEVIK Kui süvalesta leidub ülemaailmselt kõikide ookeanide põhjapoolkera arktilistes ja parasvöötme vetes, siis hiidlesta vaid Atlandi ookeani põhjaosas: Norra, Šotimaa, Iirimaa, Gröönimaa ja Newfoundlandi rannikul ning Barentsi meres. Samuti kasvatatakse hiidlesta kalakasvandustes Norras ja Hispaanias.

VARUDE OLUKORD Hiidlesta varud on ülepüütud ja liik ohustatud. See kalaliik on eriti tundlik intensiivse püügi suhtes.

SOOVITUS

Valige hiidlest, kui see on kasvatatud vastavalt ökoloogilistele kasvatamisstandarditele ja on märgistatud tunnustatud ökomärgisega.

SOOVITUS

Kauplustes leiame kõige sagedamini väiksemat, nö Gröönimaa paltust ehk süvalesta. Tõenäoliselt on see püütud Lääne-Gröönimaa rannikult (FAO 21), Kirde-Arktikast või Norra merest (FAO 27 I, II). Rahuldavaid süvalesta varusid kahjustab üleliia intensiivne püük, mõningates kalastuspiirkondades on süvalesta püük keelatud.

SOOVITUS

Kui leiate kauplusest ookeanist püütud hiidlesta, siis ärge seda ostke. Tänu intensiivsele püügile on see kalaliik tugevalt ohustatud. Samuti ärge valige süvalesta, mis on püütud Ida-Gröönimaa, Islandi või Fääri saarte vetest (FAO 27 V, VI, XII ja XIV) ning Beringi merest või Aleuudi saarte piirkonnast (FAO 67).

Merluus (heik)

Meriahven

Merluccius spp.

Sebastes spp.

Merluusid kuuluvad turskadega samasse rühma. Nad on põhjalähedase eluviisiga kalad, kes elavad 50–1000 m sügavuses. Nad võivad kasvada üle 1 m pikkuseks ning kaaluda kuni 15 kg.

Meriahven on süvamerealadel elav kala, keda võib kohata kuni 1000 m sügavuses, kus ta ujub sageli suurtes parvedes. Ta sarnaneb magevee ahvenaga, kuid kuulub teise, skorpionkalade rühma.

Meie poodidest võib leida mitut liiki merluuse. Kõige sagedasemad on: euroopa merluus (Merluccius merluccius), argentiina merluus (Merluccius hubbsi), vaikse ookeani merluus (Merluccius productus). Samuti võib seda liiki leida teiste toodete, kalapulkade või krabipulkade, koostises.

LEVIK Merluuse püütakse parasvöötme vetes mandrilava servaaladelt nii Põhja-kui Lõuna-Atlandi ookeanist ning Vaiksest ookeanist.

PÜÜGIVIISID Püütav põhjatraalnootade ning õngejadadega.

SOOVITUS Mõelge järele, enne kui ostate KirdeAtlandi ookeanist (FAO 27) püütud euroopa merluusi (Merluccius merluccius) ja Kagu-Atlandi ookeani (FAO 47) ning Namiibia vetest püütud lõunaaafrika merluusi (Merluccius paradoxus) – seal on nende varud ülepüütud ja taastuvad praegu aeglaselt.

SOOVITUS Vältige kõigi teiste merluuside ostmist massilise ülepüügi tõttu. Lisaks ei ole nende kalade püük keskkonda säästev, kuna püügimeetoditega kaasneb suuremahuline mittesoovitav kaaspüük.

Meriahvena tunneb ära tema punase värvi järgi, samuti paistab ta silma suurte silmade ja ettepoole ulatuva alumise lõualuu poolest. Meriahven võib kasvada kuni meetri pikkuseks ja kaaluda kuni 15 kg. See kala saab suguküpseks alles 10.–12. eluaastal, kui on kasvanud 30–40 cm pikkuseks.

LEVIK Elab valdavalt Atlandi ookeani põhjaosas, alates Spitsbergeni saarest Teravmägedel kuni Põhja-Ameerika rannikuni välja. On püütav ka Skagerraki väinas.

PÜÜGIVIISID Meriahven on püütav merepõhjast traalimise teel, samuti saadakse teda sageli kätte traalimise kaaspüügina teiste kalaliikide püüdmisel.

VARUDE OLUKORD Meriahvena ressursid on ületarvitatud.

SOOVITUS Meriahvena arvukuse taastumine on tema peamistes püügipiirkondades aeglane. Enne Kirde-Atlandi (FAO 27 V, VI, XII, XIV) meriahvena valimist kaaluge, kas seda ei saaks asendada mõne muu kalaliigiga. Aeglase kasvu tõttu on see kala eriti tundlik ülepüügi suhtes.

SOOVITUS Vältige selle selle kalaliigi ostmist, kui püügipiirkonnaks on märgitud Gröönimaa, Island või Kirde-Atlandi (FAO 27) veed. Meriahvena varud on seal ületarvitatud, nende kontrollimine on aga ebaefektiivne.

Merikurat

Huntahven

Lophius piscatorius

Dicentrarchus labrax

Merikurat on aeglaselt ja loiult liikuv põhjakala, kes ujub 20–1000 m sügavuses. Täiskasvanud kala võib olla kuni 2 m pikkune.

Huntahven kasvab kuni 1 m pikkuseks ja kaalub kuni 15 kg. Kala asustab rannikumerd ja jõgede suudmealasid, kus leidub rohkelt toitu.

Esimesed kolm seljauime kiirt meenutavad omapärast „õngeritva“, mida merikurat kasutab enda suure suu kohal väristades saagi meelitamiseks: püüdmaks kalu, koorikloomi ja teisi suuremaid mereasukaid. Merikuradi maost on leitud isegi merelindusid. Sellise jahipidamise meetodi tõttu nimetatakse seda kala paljudes keeltes „kalameheks“.

LEVIK Merikurat on levinud kõikjal Atlandi ookeani rannikumeres, Vahemeres ja Mustas meres. Lisaks Läänemere edelaosas, Skagerraki, Kattegati ja Öresundi väinas. Merikurat on kõige sagedamini teiste liikide traalimisel kaaspüügiks, kuid üha enam on seda liiki hakatud ka sihipäraselt püüdma.

VARUDE OLUKORD Teadmised merikuradi ressursside ja geograafilise leviku kohta on piiratud. Tänu tema laiale kehakujule püütakse sageli kinni liiga noori, mittesuguküpseid kalu.

SOOVITUS Merikurat kasvab aeglaselt, suguküpsuse saavutab aga suhteliselt hilja, seepärast on see liik väga tundlik kalastamise mõju suhtes. Merikuradi ostmisest tasuks loobuda, ning valida selle asemel paremini uuritud kalaliike, mille ressursid on teadaolevalt rikkalikumad.

Väikeste lahtedega on seotud ka omapärane püügimeetod: kitsaste laguunide võrkudega sulgemise teel takistatakse huntahvenal lahest väljapääs, seejärel oodatakse kuni kalad looduslikes tingimustes toitudes kehakaalu koguvad, kuni lõpuks nad kõik välja püütakse. Traditsiooniliste püügimeetodite kõrval on hilisemalt hakatud huntahvenat ka sumpades kasvatama.

LEVIK Huntahven on levinud Atlandi ookeani idarannikul Marokost kuni Norrani, lisaks püütakse seda kala Vahemerest ja Mustast merest. Läänemeres on huntahven haruldane külaline.

VARUDE OLUKORD Looduslike varude olukorra kohta on teave puudulik.

SOOVITUS Kui valite huntahvena, siis otsige KirdeAtlandi ookeanist ja Vahemerest võrkude või õngeliinidega püütud kalu. Kõik teised püügiviisid kahjustavad merekeskkonda.

SOOVITUS Vältige traalidega Vahemerest, Kirdeja Kesk-Atlandi ookeanist (FAO 34, 27 ja 37) püütud huntahvena ostmist, kuna suurem osa eraldiseisvaid populatsioone on ülepüütud. Vahemeres kasvatatav kala ei ole soovitatav alternatiiv, kuna röövtoiduline huntahven vajab kasvamiseks valkuderikast sööta, mida valmistatakse teistest kalaliikidest. Ka röövkalade sumpkasvandustega kaasneb palju keskkonnaprobleeme.

Kuld – merikoger

Sardiin

Sparus auratus

Sardina pilchardus

Kuld-merikoger on üks enamlevinud kalaliike Euroopa kalakasvandustes. Juba vanadest aegadest on merikokre kasvatatud massiliselt rannalaguunides ja soolase veega tiikides Itaalias ja Lõuna-Hispaanias.

Sardiin on pelaagiline (avaveeline) planktontoiduline kala, mis kuulub ühte sugukonda heeringaga. Sardiin võib kasvada kuni 25 cm pikkuseks ja elada isegi kuni 15 aastaseks.

Kasvanduste meetodid on aja jooksul kaasajastunud, kuid tarbijad on jäänud suures osas samaks – ikka toodetakse merikokre Lõuna-Euroopa turule. Ajapikku on merikokre hakatud tarbima ka põhjapool. Kaubandusliku suuruse, 400–600 g kehamassi, saavutab kiirekasvuline merikoger juba pooleteise aastaga. Peamisteks eksportijateks maailmas on Kreeka, Itaalia ja Türgi.

LEVIK Kuld-merikoger on üldlevinud kogu Vahemeres, samuti leidub teda Atlandi ookeani kirderannikul.

KASVATAMINE Nii Vahemerel kui Kanaari saarte vetes kasvatatakse kuld-merikokre merre paigaldatud sumpades.

SOOVITUS

Kirde-Atlandi ookeanist või Vahemerest (FAO 27 ja 37) püütud kuldmerikokre ei ole soovitatav osta, kuna kaaspüügina hukkub seeläbi suurel hulgal väheväärtuslikku kala – see visatakse aga kasutuna merre tagasi. Samuti ärge valige sumpkasvanduste kala, kuna sumpkasvandused reostavad kohalikku ökosüsteemi.

Eeskätt Vahemere piirkonnas valmistatakse sardiini väga erinevatel viisidel: näiteks röstitakse, soolatakse, suitsutatakse või konserveeritakse. Sardiin on suurepäraste maitseomadustega kala, kuid paraku väga tihti kasutatav kala- ja koduloomade kasvandustes söödana.

LEVIK Euroopas leidub sardiini Vahemeres ning Atlandi ookeanis Lääne-Saharast kuni Kesk-Norra veteni.

PÜÜGIVIISID Valdav osa sardiinidest püütakse pelaagiliste traalidega.

SOOVITUS Sardiini varud on enamikes piirkondades ülepüütud. Seda nii Vahemeres (FAO 37), Atlandi ookeani kirdeosas (FAO 27) kui ka Maroko-Mauritaania vetes (FAO 34). Õnneks on sardiin kiirekasvuline liik, mis teeb ta suhteliselt vastupidavaks intensiivse kalapüügi suhtes.

Hai

Harilik merihunt

SubCl: Elasmobranchii

Anarhichas lupus

Maailma haide jaoks on suurimaks ohuks intensiivne püük ning püük uimede pärast. Lisaks hukkub arvukalt haisid kalapüünistes, mis on mõeldud teiste kalade püüdmiseks.

Merihunti on võimalik osta poest nii värske kui ka külmutatuna, valdavalt on müüdavad Venemaa ja Islandi päritolu kalad.

Troopilistes vetes on tavaline, et kalapüünistesse satuvad nii haid, aga ka kilpkonnad, linnud ning mitmed mereimetajad. Haid on ääretult aeglase sigimistsükliga, saavutades suguküpsuse alles kõrges vanuses ning andes teatud liikide puhul vaid paar järglast aastas (nugishai) ning osade liikide puhul järglasi vaid üle 3 aasta (mako). Selli ses olukorras võib isegi väheintensiivne haipüük oluliselt mõjutada liikide arvukust, lisaks ei toimu kahjustatud populatsioonide taastumine nii kiiresti kui teistel kalaliikidel. Üheks kahjustavamaks ning taunitavamaks tegevuseks on uimede lõikamine püütud haidelt. Selle julma ning raiskava tegevuse käigus lõigatakse uimed küljest tihti veel elusatelt haidelt, samal ajal kui hai keha visatakse pärast lõikamist vette tagasi, kus uimedeta liikumisvõimetu hai upub või süüakse teiste poolt. Uimede lõikamist toetab jätkuv

ja kasvav nõudlus haiuimesupi järele ning seepärast tuleb haiuimede kogumist ette kõikjal maailmas (ka Euroopas).

LEVIK Haisid leidub pea kõikides veekogudes. Mõned liigid elavad ka magedas vees.

VARUDE OLUKORD Haide arvukuse kohta on vähe teada, osade liikide bioloogia (atlandi polaarhai) on teadusele senimaani mõistatuseks. Seda enam tuleb olla ettevaatlik selliste varude ekspluateerimisel. Mitmete tuntumate hailiikide arvukus on viimastel aastatel oluliselt kahanenud.

SOOVITUS Vältige hailiha ostmist, kuna haide arvukus on terves maailmas oluliselt kahanenud.

Seda kalaliiki iseloomustavad väga tugevad lõualihased, tänu millele suudab ta purustada merepõhjas leiduvate krabide ja merisiilikute kestasid. Merihunti võib kohata kuni 500 m sügavuses, ta saab suguküpseks 6–7 aastaselt, olles selleks hetkeks 60 cm pikkune ja kaaludes 1–3 kg. Merihunti nagu maismaal huntigi peetakse tema toitumiskommete tõttu merepõhja sanitariks.

LEVIK Kõige rohkem leidub merihunti Atlandi ookeani põhjaosa rannikuvetes.

PÜÜGIVIISID Merihunti püütakse traalide, õngeliinide ja sportlike vahenditega.

VARUDE OLUKORD Elupaikade hävimine ja ülepüük on viinud merihundi arvukuse vähenemiseni suuremas osas levialast.

SOOVITUS Vältige merihundi ostmist, kuna see liik on tundlik kalastamise mõjude suhtes ning varude olukord on ebaselge. Lisaks hukkuvad merihundi püügil kaaspüügina erinevad ohustatud hailiigid.

Harilik süvameregarneel ehk krevett

Troopilised krevetid

Pandalus borealis

Penaeus sp., Metapenaeus sp. ir Macrobrachium sp.

Harilik süvameregarneel, kaubanduses tuntud ka kui lihtsalt „krevett“, elab pehmel merepõhjal, 50–500 m sügavuses. Krevettide paaritumisaeg on sügisel, emane kannab ja kaitseb viljastatud mune enda tagumiste jalgade vahel terve talve. Kreveti täispikkus võib ulatuda kuni 16–17 cm-ni.

LEVIK Süvameregarneele võib kohata Põhjameres ja Barentsi meres, Atlandi ookeanis, Islandi, Gröönimaa ja Newfoundlandi vetes ning Vaikse ookeani põhjaosas.

PÜÜGIVIISID Krevette püütakse põhjatraalnootadega, mis vigastavad merepõhja külmaveeliste korallide kolooniaid ning kahjustavad kogu sealset ökosüsteemi. Põhjatraalidega kaasneb tihtipeale suur kaaspüük, olgugi et kaasaegsed püügiseadmed laseksid seda vältida.

KAS TEATE, ET...

Harilik süvameregarneel on hermafrodiit ehk mõlemasooline loom. Kuni krevetid on noored, on nad isased,

SOOVITUS Islandi vetest (FAO 27 Va2), samuti IdaGröönimaa vetest ja Gröönimaa väinast (FAO 27 XIVb ja Va) on süvameregarneelide püük väga intensiivne ning avaldab kahjulikku mõju põhjakooslustele.

SOOVITUS Ärge ostke krevette, mis on püütud Kanada ja Gröönimaa läänerannikult ning Kirde-Atlandi ookeanist (FAO 21). Samuti vältige Skagerraki väinast (FAO 27 IIIa ja IVa) püütud krevette, seal toimub püük ressursside püsimajäämise piiri peal.

pärast paari aastat toimub sugulises arengus muutus ja isased muutuvad emasteks.

Kaupluste lettidel võib leida hulgaliselt erinevat liiki suuri, valdavalt Aasia päritolu, troopilisi krevette. Eesti keeles nimetatakse neid kõige sagedamini tiigerkrevettideks, või lihtsalt hiidkrevettideks. Neid liike püütakse nii loodusest kui kasvatatakse ka kasvandustes – mõlemad viisid on keskkonnale kahjulikud. Loodusest püüdmisel vigastatakse traalidega troopilisi koralle ja merepõhja koosluseid, lisaks satub kaaspüügina traalidesse kilpkonnasid ja teisi mereelanikke.

KASVATAMINE Spetsialiseerunud krevetifarmid on üks peamisi ohtusid niigi vähenevatele mangroovimetsadele. Mangroovimetsasid raiutakse selleks, et krevetifarmidel oleks ruumi laieneda, mõtlemata sellega keskkonnale tekitatud pikaajalistele kahjustustele. Kahjuks leiame toodete pakenditelt minimaalselt informatsiooni selle kohta, millisel viisil on krevetid kasvatatud.

SOOVITUS Valige ainult tiikides ilma lisasöötmiseta kasvatatud krevetid. Selline kasvatamise viis baseerub veekogu loomulikule tootlikkusele, ilma krevettide asustustihedust liigselt kõrgeks ajamata ning keskkonnale negatiivset mõju avaldamata. Tõsi, selliseid krevette võib olla raske kaubandusest leida.

SOOVITUS Vältige Penaeidae perekonda kuuluvaid troopilisi krevette (nö klassikalisi tiigerkrevette): Penaeus monodon, P. vannamei, P. chinnesis, P. merguiensis, Metapenaeus spp ja Macrobrachium rosenbergii. Nende liikide looduslikud varud on ülepüütud ning kasvandused põhjustavad tõsist kahju Kagu-Aasia loodusele. .

Söödav rannakarp

Austrid

Mytilus edulis

Ostrea edulis

Rannakarp elab meres, kaljudel ja kivisel põhjal, armastades tugevate hoovustega alasid. Läänemeres kohtab teda veepiirist kuni 10 m sügavuseni, kuid mõnes piirkonnas võib liik kasvada koguni 50 m sügavuses. Lisaks söödavale rannakarbile (tuntud ka kui sinikarp), leidub meie kauplustes ka mõnevõrra suuremat vahemere rannakarpi (Mytilus galloprovincialis). Söödav rannakarp kasvab kuni 10 cm pikkuseks. Rannakarpi on suhteliselt lihtne kasvatada: vees vabalt hõljuva toidu filtreerib see elusorganism endale ise. Sel viisil võtab see liik osa eutrofeerumise mõjude vähendamisest ning merevee puhastamisest.

LEVIK Söödavat rannakarpi leidub Atlandi ookeani ning Läänemere rannikul. Rannakarp on levinud ka Eesti vetes.

PÜÜGIVIISID Loodusliku rannakarbi püüdmisel kahjustatakse merepõhja mehhaaniliselt ning ohustatakse ka teisi liike, mis on rannakarpide kooslustega seotud.

KASVATAMINE Rannakarbid vajavad tõusu-mõõna piirkonnas elamiseks ja kasvamiseks pinda, mille külge kinnituda. Nii saab neid kasvatada väga mitmesuguste aluste peal.

SOOVITUS Ostke spetsiaalsetes kasvandustes kasvatatud rannakarpe. Karbikasvandused on keskkonnale ohutud, veel enam, need aitavad filtreerida veest heljumit ja seeläbi puhastada merevett eutrofeerumise tagajärgedest.

Delikatessidena tuntud merekarpe süüakse enamasti elusateni. Euroopa rannikuvetes võib austreid kohata Vahemerest kuni Kesk-Norrani.

KASVATAMINE Austreid kasvatatakse nii Vahemeres kui ka mitmel pool Atlandi ookeani rannikul (nt Prantsusmaal). Nende kasvatamiseks ei ole vaja lisasööta ega keemilisi vahendeid, seega ei mõjuta austrikasvandused merekeskkonda mingil moel.

SOOVITUS Vältige loodusest püütud rannakarpe, kuna püügiks kasutatavate seadmetega kraabitakse merepõhjast üles mitte ainult rannakarbid, vaid kogu sealne elustik.

KAS TEATE, ET...

SOOVITUS Valige Euroopas kasvatatud või käsitsi püütud austrid.

SOOVITUS Vältige ostmast mehhaniseeritud meetoditega püütud austreid, kuna selle käigus hävitatakse kohalikke kooslusi.

Austreid peetakse tugevaks afrodisiaakumiks ehk armurohuks.

Eestimaa Looduse Fond (ELF) on keskkonnakaitse organisatsioon, mis püüab loodusliku mitmekesisuse säilimisele kaasa aidata ka mõistlikuma majandamise ja tarbimise tutvustamise kaudu. Usume, et teadlikud inimesed tegutsevad keskkonda säästvalt.