Foorum_2003_06_

Foorum lõpetab, teie jätkake odanikuühiskonna häälekandj~ Fooru~ lõpetab ig.a~uise ilmumise Postimehe vahel. Neli aastat Ja 46 numbnt Ilmunud lehte antakse edaspidi välja eriväljaannetena.

See tähendab, et kodanikuühendused peavad olema aktiivsemad ja osavamad ajakirjandusega suhtlemisel. Foorum loodab, et kui Eesti ainus kolmandast sektori st kirjutav väljaanne lõpetab pideva ilmumise, kõlab organisatsioonide hääl enam teistes kanalites.

Meedia mõju kolmanda sektori sõnumite edastamisel ja tegevuse arendamisel ei tohi alahinnata. «Ajakirjandus peab andma kodanikuühiskonnale areeni, kus mõtteid vahetada,» sedastas 21. mail 1999. aastal ilmunud esimese Foorumi juhtkiri. Selle lause võib nelja aasta tagusest juhtkirjast tänasesse üle kanda.

Kui Foorum 1999. aastal ilmumist alustas, sai lehe missiooniks Eesti mittetulundussektori tutvustamine, dialoogi arendamine erinevate ühiskonnasektorite vahel ning ülemaailmses kodanikuühiskonnas toimuva arengu toomine Eesti lugejani. Täna võib öelda, et Foorum on oma missiooni hästi täitnud. Foorumi suurimaks saavutuseks võib pidada seda, et kodanikuühendustega seotud teemad ja mõisted on jõudnud lehelugejate teadvusesse. Seejuures loevad Foorumit erinevad ringkonnad - valitsuse ja Riigikogu liikmed, äriliidrid, sotsiaalteadlased, mittetulundussektori aktivistid. Ka Postimees on Foorumi väärtused endale omaseks tunnistanud.

Eelmisel aastalläbiviidud küsitlused näitavad, et Foorumit luges 80% valitsusväliste organisatsioonide esindajatest ning 60% riigiasutuste ja ettevõtete esindajatest.

K

oorum võitles endale kätte ka omaette institutsiooni staatuse. Teda tunnustati kui oma missiooni täitvat ajalehte, mis tegi sõltumatut ajakirjandust. See oli võimalik, sest väljaande rahastaja, Balti-Ameerika Partnerlusprogramm, andis tegijatele vabad käed. Foorum on algusest peale kandnud kindlaid väärtusi ja ideaale. Nendest väärtustest sai olulisimaks kodanike aktiivsus ja kodanikualgatus. Samuti on Foorum hinnanud kõrgelt sotsiaalset dialoogi, avaliku poliitika mõjutamist kodanike poolt, ühistegevust ja usaldust.

Täna soovib Foorum kutsuda kõiki Eesti kolmanda sektori organisatsioone üles aktiivsemalt meediaga suhtlema. Eesti ajakirjandusel on palju kanaleid, ja kõik nad vajavad häid lugusid. Ajakirjandus on pidevas uudiste- ja arvamustenäljas. Üleriigiliste ajalehtede kõrval ei tohi unustada pakkuda materjali ka kohalikele ajalehtedele.

Samuti kutsub Foorum organisatsioone üles õppima meediat paremini tundma. Eesti kodanikuühendused teavad liiga vähe meedia igapäevasest tööst, ülesehitusest ja mängureeglitest.

Paljudel ühendustel on raskusi oma sõnumi selge väljaütlemisega. Ühenduste meediaoskuste arendamine aitaks kindlasti kodanikuühiskonna teemasid rohkem ajakirjandusse tuua.

Eesti ajakirjandus omalt poolt võiks kodanikuühenduste häid lugusid, huvitavaid inimesi ja arukaid arvamusi innukamalt kajastada.

Foorum tänab kõiki lugejaid, tegijaid ja lehe ilmumist algusest peale rahastanud Balti-Ameerika Partnerlusprogrammi.

Ilmub Balti-Ameerika Partnerlusprogrammi toel kord kuus Kirjutage Foorumile aadressil: Eesti Ajalehtede liit, Pärnu mnt 67a, Tallinn 10134, faks (0) 6311210, tel (0) 6461005, e-post foorumi netexpress.ee. Toimetajad: Kertu Ruus, Aarne Seppel

2

ahe Eesti kujundit kasutades viidatakse teravalt polariseerunud rikaste ja vaeste ühiskonnale, kus elanikegrupid on teineteisest majanduslikult eemaldunud. Samas on üpris vähe juttu olnud sellest, et lõhestumine võib samahästi olla tingitud otsustusprotsesside suletusest ja kodanikukaugusest.

Need, kes on otsuste kujundamise juures, on rikkad. Ja need, kes kuulevad neid puudutavate otsuste vastuvõtmisest tagantjärele, vaesed ja ilmajäetud. Et sellist lõhestatust vältida, võiks Eesti majandusliku kihistatuse vähendamise kõrval seada eesmärgiks osalusühiskonna loomise.

Eestis läbi viidud vaimse tervise uuringu järgi on eestlase suurim mure, et riik on ta üksi jätnud.

Uuringu juht Kaja Kuivjõgi poliitikauuringute keskusest Praxis on väitnud, et pisut alla poole elanikkonnast tunnetab, et riik pöörab inimestele vähe tähelepanu. Aga kui pea pooled inimesed on «tagumistes ridades», kelle jaoks riik siis on?

Paljud poliitikud teevad vea, kui arvavad, et ühekordsete toetuste ja hüvede laialijagamisega saab kodanikke õnnelikuks teha. Täisväärtuslik elu tähendab ka kaasatust ja osalemist, sidet otsustajaga, võimalust olla kuulatud ja arvestatud.

Eestis on sadu ja tuhandeid kodanikuühendusi, kes tegutsevad oma kodukandi hüvanguks ja ini-

K

meste probleemide lahendamiseks kõige erinevamates valdkondades. Ühendustesse koonduvad inimesed vabatahtlikult, et teha head, toetada üksteist, abistada nõrgemat ning innustada julgeid.

Seda tohutut potentsiaali ja jõudu, mida omaalgatus tähendab, pole enamik poliitikutest ära tabanud.

Paljud peavad neid tülikateks tülinorijateks või rahamangujateks, kelle vaigistamiseks aeg-ajalt võib ju ka midagi välja jagada. Kardetakse, et huvigrupid on väljas ühe väikese kliki huvide eest. Meil ei usaldata inimesi ja aetakse minevikust pärit suletud, hierarhilist kabinetipoliitikat.

Ometi usun, et paljudele oleks kõige usaldusväärsem erakond see, kes teataks oma valimiskampaania raha annetamisest ühendustele, mis tegelevad andekate laste hariduse, tänapäevase õpetajakoolituse või näiteks noorte väitlusprogrammide edendamisega. õib ainult imestada, et ükski erakond pole selgelt öelnud, et tema ideaal on tänapäevane kodanikuühiskond ja et ta ei karda toetada ühiskonna kriitikuid antikehasid -, kuna nood hoiavad sotsiaalse organismi tervena. Kodanikuühendused oleksid poliitikutele otsuste tegemisel suureks abiks, sest nad pakuksid erinevaid arvamusi ja tõmbaksid inimesi kaasa.

V

Sõnal sabast Avatud Eesti Fondi juhataja MALL HELLAM tõdeb, et kui Eesti tahab olla edukas riik, peab ta kodanikud riigivalitsemisse kaasama.

ie t •• levi 0 osa usu isko d

MIKKO LAGER5PETZ sotsiaalteadlane

Kui arenenud on täna Eesti kodanikuühendusedja millele tuleks nende arengus kõige rohkem tähelepanu pöörata? iimastel aastatel on Eesti kodanikuühendustei tõusnud teadlikkus ja otsustavus, ka ideid on palju.

Kuid on ka kaks puudust. Esiteks pole kodanikuühendustel koostööd ärisektoriga. Teine, veel suurem puudus on see, et ühendused ise ei väartusta veel piisavalt tööd omaenda liikmetega.

Mõnes mõttes on see praeguse tõusu tagajärg, et palju on ideid ja nii on lihtne tekkima üks eriti aktiivsete inimeste grupp.

Praegu sööstab üks osa edasi, aga tuleb ka teisi kaasa tõmmata . Kindlasti peaksid uhingud rohkem teadvustama laiema seltskonna kaasamist, et nende tegemised ei jääks kitsasse ringi.

Sellepärast on väga oluline ka selliste väikeste projektide toetamine, mis ei jää elitaarseks.

Usun, et ka Balti-Ameerika Partnerlusprogrammi tegevuses on olulisim olnud tähelepanu pööramine väikestele ühingutele.

Ma usun, et järgmistel aastatelläheb asi paremuse poole.

Kindlasti jouab ka ühiskond jarele ja hakkab väärtustama neid ideid, millest kodanikuühendused juba praegu vaimustuses on.

Eelkõige just seda põhiideed, et inimene usub, et teeb teistega koostööd ja suudab nii oma keskkonda muuta. Ma loodan, et ka ühenduste kahtlustamine on mõne aasta pärast hajunud.

V

«Po iitikud teevad vea, kui arvavad, et .. h kordsete toetuste ja hüvede laialijagamisega saab kodanikke õnnelikuks teha.»

Majanduslike erisuste vähendamiseks üritab riik ergutada eraettevõtlust ja tööhõivet. Kuid mida teha kaasava ühiskonna saavutamiseks?

Parim võimalus on aidata kõigi võimalustega kaasa kodanikuühiskonna arendamisele.

Edward Shielsi sõnul on kodanikuühiskonnaks vaja toimivat turumajandust, kuna kodanikuühiskonna firmamärk on eraalgatusiike ühenduste ja institutsioonide iseseisvus. Samuti peavad kodanikuühiskonnas olema paigas institutsioonid, mis kaitsevad ühiskonda riigi ülemäärase sekkumise eest.

Möödapääsmatu on võistlevate poliitiliste erakondade olemasolu ja kohtusüsteemI mis toetab seaduse jõudu ning kaitseb inimeste ja institutsioonide vabadust. Valitsuse tegevust valgustab omakorda sõltumatu ajakirjandus.

Kodanikuühiskonna vältimatuks eelduseks on ka tugevad ja mitmepalgelised vabaühendused, mis moodustavad riigi ja ettevõtlussektori kõrval kolmanda sektori.

Kodanikuühiskonda ja riiki ühendavad konstitutsioon ja traditsioonid. Äärmiselt oluline on see-

juures, et kodanikuühiskonda nimetatakse ka tsiviliseerituse ühiskonnaks. See tähendab, et nii inimeste omavahelistes suhetes kui ka riigi suhetes inimeste ja gruppidega valitseb tsiviliseeritus, usaldus ja headest tavadest kinnipidamine. änu inimeste paremale informeeritusele ja infotehnoloogia arengule on tänapäeval kodanikuühiskonnaga seoses tõusnud üha enam päevakorrale osalusdemokraatia. Osalusdemokraatiat tuleb mõista kui kodanike osalemist valitsemises, mitte kui nende kaasamist üksnes esindajate kaudu.

Osalusdemokraatia tähendab elanike osalust ühiskonna poliitilistes ja majanduslikes institutsioonides, et hõlbustada inimeste ja ühenduste kaasamist tegevuskavade koostamisse, nõuandmisse, seadusandlikku tegevusse ja poliitikas seo Samuti tähendab osalusdemokraatia parte;,ametnike aruandlust oma partei liikmetele.

Eestis on pärast taasiseseisvumist kõik valitsused tegelenud peamiselt majanduse ja riigi, see tähendab esindusdemokraatia ülesehita-

T

misega. Tagaplaanile on jäänud «tabureti kolmas jalg» ehk siis kolmas sektor, kuhu on koondunud kasumist ja VÕimudest sõltumatu võimekus. Võimekus, mis on meietunde hoidmise eelduseks.

Tänaseks on vaid 4-5% Eesti elanikkonnast ennast mingi grupiga sidunud. Seda on kümme korda vähem kui arenenud demokraatiates ja see on selgelt ebapiisav stabiilse ühiskonna tagamiseks.

Enamikul juhtudel on inimeste omaalgatuse head näited sündinud mitte tänu, vaid vaatamata riiklikule poliitikale. Ebaproportsionaalselt suurt rolli on omaalgatuse ja osalusdemokraatia toetamises mänginud välisdoonorid ning teiste maade valitsused. Eesti riigi moraalne ja rahaline panus on jäänud kahetsusväärselt väikseks ka pärast kaheteistkümnendat iseseisvusaastat.

Ometi aitaksid otsuste ettevalmistamise protsessi haaratud kodanike foorumid, koostöökojad, võrgustikud ning esinduskogud «kaasvalitsemise» kaudu palju paremaid otsuseid teha.

Kui me täna ei hääleta tõelise osalusdemokraatia poolt, elame homme riigis, mis on veelgi lõhestunum kui täna, sallimatu teiste ja ebaõiglane oma rahva suhtes.

Eesti kui väike ja seni end õppimisvõimelisena näidanud ühiskond peaks edukaks riigiks pürgides järjekindlalt sisemist meie-tunnet tugevdama.

Mikko Lagerspetz kuulub BaltiAmeerika Partnerlusprogrammi näuandvasse kogusse.

3

Millisena kujutab peaminister JUHAN PARTS ette riigi suhteid kodanikuühendustega, pärib Kertu Ruus

a s: mina olen ka

u

•

••

an u iskond K

uidas teie selgitaksite kodanikuühenduste rolli ühiskonnas?

Me räägime kodanikuühiskonnast, kus kõik inimesed saavad ennast teostada, teha, rõõmu tunda. Nii nagu inimestel on vaja toitu ja riideid, on neil ka vajadus aktiivselt ühiskonna asjades osaleda. Seepärast tuleb saavutada olukord, kus kodanik tunneb ennast aktiivse, seostatud ühiskonna liikmena ja tunneb rahulolu, kui ühiskonnalläheb hästi.

Kas seega on riigi huvides kodanikuühendusi toetada?

Kui riigi seisukohast vaadata, siis on olulised need organisatsioonid, mis suudavad võtta laiemat, avalikku vastutust. Näiteks mulle meeldib väga Kaitseliit.

Kuidas peaks riik selliseid organisatsioone toetama?

Riik saab esiteks keskkonda luua. Näiteks seadustega saab bürokraatiat vähendada, piiranguid lihtsustada, et kodanikuühendusi oleks lihtne luua. See on vana tuntud teema: pakkuda soodustusi, motiveerida. Teiseks saab konkreetseid ülesandeid välja pakkuda, alates vabatahtlikest tuletõrjujatest ja lõpetades kriminaalhooldajatega.

Kolmandaks on väga oluline hoiakute kujundamine. Kolmas sektor peab muidugi ise kujunema, aga selleks peab ka vajadust tekitama.

Ja neljandaks on oluline kogu 4

«Kolmas sektor peab muidugi ise kujunema, aga selleks peab ka vajadust tekitama.» see osaiuse küsimus - tuleb kutsuda inimesi üles, et nad saaksid osaleda otsuste tegemisel. See on igapäevane protseduur, see ei saa olla sõnakõlks. Ja ma ei oleks selles suhtes pessimistlik, et huvigruppide ettepanekuid ei arvestata. Näiteks vanemapalga aruteluian väga paljude huvigruppide seisukohti ka arvestatud.

Kui me räägime rahalisest toetusest, siis kas riik peaks andma ühendustele tegevustoetust, raha konkreetsetele projektide le või hoopis näiteks koolitust?

kõiksugused kursused rahvamajades, erinevad organisatsioonilised vormid.

Inimestele pakutakse teadmisi, et nad saaksid aru, mis ühiskonnas toimub. Suures osas kodanikuühendused täidavadki seda rahvahariduse rolli, aga see peab olema süsteemina läbi mõeldud. Nii et jah, rahvaharidussüsteem kui märksõna - ja see ei tohi olla ülevalt alla tekkinud.

Raha juurde tagasi minnes, kas kolmas sektor võiks saada riigilt tegevuseks raha?

Eks kõike. Sõltub valdkonnast näiteks Kaitseliit saab riigieelarvest üle miljoni krooni. Oluline on see, kas ühendus suudab täita avalikku ülesannet. Teine asi on see, et raha on alati vähe, aga praegu annavad Euroopa Liidu tõukefondid suured võimalused ka kolmandale sektorile.

Seda ei saa välistada. Täna saavad ju erakonnad ka riigieelarvest toetust, et nad edasi areneksid. Ja nad saavad toetust kui missioon ühiskonnas, mitte kui võimu teostamise vahend. Kodanikuühenduste puhul peaks riik samuti toetama tegevust, milleian selge ühiskondlik põhjendus. Oluline on missiooni veenevesitlus.

Olete ikka veendunud, et meie organisatsioonid on võimelised tõukefondidest raha taotlema? Äkki peaks riik neid selleks rohkem koolitama?

Kas te toetaksite kodanikuühiskonna häälekandja Foorum edasist ilmumist?

Koolitus on üks keeruline asi.

Minu jaoks on sellega seoses oluline mõiste tänapäevane rahvahariduse süsteem. Siia alla käivad näiteks

Mis on tema missioon?

Rääkida kolmandast sektorist, tuua kodanikuühendusi meediasse ja inimeste teadvusse.

Ma olen absoluutselt nõus, et kodanikuühiskonna rahvavalgustuslik küsimus on oluline. Ma ei ütle, et peaks toetama just Foorumit, aga teavitustöö on oluline, et riik saaks oma sõnumit inimesteni viia.

Kas koalitsioon il on kavas panna koalitsioonilepe avalikule arutelule, nagu lubatud sai?

Koalitsioonilepe ongi kogu aeg avalikul arutelul ja eks me korjame tulnud ettepanekud kokku. Tähtis on inimeste initsiatiivoma arvamusega välja tulla.

Kuidas läheb valitsuse ja kodanikuühenduste ühiskomisjoni moodustamine?

Meil on vaja see läbi mõelda.

Valitsuse poole pealt jääb selle eest vastutama siseminister. Kui me räägime komisjoni koosseisust, siis mul on praegu mõte, et pigem oleks õige vältida institutsioonilist esindatust, ja saada kokku asjatundjad.

Miks ei võiks komisjonis olla personaalne esindatus? On ju olemas inimesed, kellel on vajalikud teadmised olemas.

Komisjonil on oht bürokratiseeruda. Aga oluline pole ju komisjon komisjoni pärast, vaid sellele on vaja anda sisu, milles see partnerius seisneb. Meil pole vaja lahendada mitte igipõliseid ülesandeid, vaid igal aastal konkreetsed ülesanded ette võtta. Mulle meeldib muide väga valitsuse koostöökomisjon luteri kirikuga.

Kelle teie sinna komisjoni ~utsuksi­ te? Siseministeerium näikse praegu eelistavat, et ministeeriumid määravad ka ühenduste eest esindajad.

See on hea küsimus. Kodanikuühiskonna veetSet ei anna korraldada. Aga valitsus kuulab ära kõik, kes hää:lt teevad.

Kodanikuühiskond peaks oma ideedega välja tulema. See koostöökoda peab olema arutelufoorum ja võikski kutsuda Foorumi kaudu üles esmaseid ülesandeid paika panema.

Siiski jääb üles küsimus, kelle esin-

duse läbi siis kodanikuühiskonnaga rääkida.

Kodanikuühiskonnaga rääkida ... Mina olen ka kodanikuühiskond!

Seda kOll. Tahtsin selle kohta ka küsida.

Aktiivne osalus on mul erakonnas Res Publica. Jalgpalli mängin klubis FC Toompea. No lastevanemate üldkoosolek on ka kodanikuühiskond - seal räägitakse, kuidas lastele tegevust organiseerida.

IKas te annetate?

Ma olen palgatööline, mis ma siin nli väga annetan. Miljonilisi projekte ma ei suuda algatada. Erakonna liikmemaksu maksan.

Ja heategevuseks annan ikka 200-300 krooni, aga need on nii Väiksed summad, et pole väärt mainimist.

5

Kes on aasta vabatahtliku tiitli võitnud MEELIS REMMEL, uurib Kertu Ruus

Vabatahtlik ber üks ui Valgu põhikooli direktor Pille Vanker kuuleb, et lugu tuleb Meelis Remmelist, oskab ta Meelist paugupealt iseloomustada. Meelis on selline inimene, kes marsib koolimaja uksest sisse ja ütleb, et peame nüüd nõu, ma tahan midagi teha. Ja siis teeb.

Meelis Remmel on tuletõrjuja, Raplamaal asuva Valgu abikomando pealik. Kahe lapse isa. Vaikne ja tagasihoidlik inimene. Kuid ta on ka üks Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu poolt aasta vabatahtlikuks valitu (teiseks aasta vabatahtlikuks sai Aleksander Mamajev).

Selle aunimetuse sai Meelis sellepärast, et erinevalt enamikust inimestest ei tee Meelis ainult oma igapäevast tööd, vaid on endale võtnud veel mitusada asja teha, milleks teda miski ei kohusta.

K

Meisterdas robinsoniraja Näiteks eelmisel neljapäeval avas Meelis Valgus lastele robinsoniraja. Rada asub Meelise enda krundil ja on Meelise enda ehitatud.

Rada pole mingi naljaasi.

Esiteks tuleb läbi pugeda auto6

kummidest, siis ronida üle 4 meetri kõrguse ronimisseina. Seejärel tuleb ennast kraavi kohal käte abil mööda redelit vinnata (kraavis on madal, aga külm vesi). Siis tuleb ennast köiega kraavi kohal õõtsutada, et pääseda parvede juurde.

Parvede peal tuleb ennast paarkümmend meetrit edasi tõmmata ja autokummist läbi saada. Kui jalg vääratab, oled vees.

Meelis nägi robinsonirajaga kõvasti vaeva. Kraavi süvendamise ja palkidega aitasid kohalikud ettevõtted, aga ehitustöö tegi Meelis ise.

Näiteks 4-ruutmeetrise ronimisseina, mis seisab raja algul, ehitas Meelis maas valmis ja tõmbas siis autoga üles. «Paar päeva tuli ikka usinalt kallalolla,» räägib ta ehitamisest.

Meelisel on robinsonirajaga plaan, et sel suvel saab siin lastelaagri püsti panna ja võistluse korraldada. Kui ilm ilus, võiksid lapsed telkides olla, aga vihmaga saaks Valgu koolimajas ööbida.

Kuigi laager oleks Meelise krundil esimene, on ta tegelikult koos Märjamaa rahvamaja kunstilise juhi Tiina Laube ja Märjamaa tuletõrje-

komando pealiku Einar Klaosega ümberkaudsetele lastele suvist tuletõrje- ja päästealast laagrit teinud juba kolm aastat. Nagu ta on aastaid korraldanud ka lastele igasuguseid õppusi, võistlusi ja üritusi.

Meeliseta poleks Valgus ei torniga tuletõrjeplatsi ega korvpalliväljakut.

Lastega mini-Ernal Suuresti tänu Meelisele teab Märjamaal vist iga sülelaps, mida tulekahju puhul teha. Siin näikse päästeala tundmine olevat sama loomulik nagu lugema õppimine.

Koolilapsed näiteks harjutavad evakueerimisõppuste ajal teiselt korruse redelist alla ronimist, et tulekahju ajal paanikaks ei läheks.

Kuu aja eest korraldas Meelis tuletõrjevõistluse kaheksale lasteaiale. Noorimad osavõtjad 90 lapse seas olid 3-aastased. Üks vahetus pidi aja peale endale tuletõrjuja varustuse selga panema, teine vedas voolikut, kolmas tassis veeämbrit.

Viimane vahetus pidi tegema seasõra, mida koolieelikutest osavõtjad olid enne hoolega harjutanud.

Kui mudilased õpivad seasõrga tege-

ma, siis eelmisel suvel noortelaagris olijad tegid läbi ligi 7-kilomeetrise min i-Erna retke, mille rajale Kaitseliit oli paigutanud õppemiinid.

Meelis räägib, et just praegu on äsjavalminud robinsonirada temasse uut energiat süstinud. «Kogu aeg on sihuke pinge peal, et tahaks midagi teha,» ütleb ta.

Seda võib arvata, kui kuulata, mis plaanid taloma paarihektarise krundiga on. Ta võtab pastaka ja joonistab. Siin on robinsonira da: kummid, ronimissein, kraav ... Siia tuleb lõkkeplats (<<et saaks riided ära kuivatada»), siin on saslõkipannid.

Söögilauad saaks kaseplangust, istepingid on juba olemas. Jah, juba sellel aastal võiks laagris keeta sööki välikatlas. Siia tahaks tenniseväljakut, võrkpalliplatsi ja forellitiiki. Ja muidugi tulevad WCd ja dusid. Ka krundil asuva lauda võiks lastelaagri tarbeks kohendada. Kus saab magada ja süüa teha. «Meelis, mida su naine sellest arvab?» «Kogu aeg saan riieida kodus,» vastab Meelis.

Muidugi tuleb öelda, et Meelisel on vedanud. Üksi selliseid asju ei tee ja teda aidatakse. Kohalik ettevõtja

'" ....'"'"

Päästeamet toetab vabata htlikku tegevust äästeamet toetab teist aastat kodanikualgatus!ikke tuleohutus- ja päästealaseid projekte.

Ennetusalaseks tegevuseks on päästeameti selle aasta eelarves 350000 krooni. Teiste hulgas on ka Meelis Remmeli, Einar Klaase ja Tiina Laube veeta v noorteprojekt «Targu talita!»

Märjamaal ja Valgus.

Samuti «Kaitse end ja aita teist» programm Järvamaa koolides, kus 7.-9. klasside õpilastele jagatakse praktilisi oskusi tuleohutusest, päästealast, liiklusohutusest ja esmaabist, ning puudega inimeste tuleohutusele suunatud projekt, mille algatajaks oli noorteklubi Händikäpp.

Päästeametis ennetusalaste projektidega tegelev Viola Murd kinnitab kaheaastase kogemuse põhjal, et päästeaiaian tegutsemas suur hulk mittetulundusühendusi, kes suudavad väga edukalt ennetus- ja selgitustööd teha. Ta lisab, et vabatahtlike! on nii vajalikud kogemused kui ka tihedad sidemed kohalike elanike ja piirkondlike päästeteenistustega.

Eelarves olev summa, mis mõeldud ennetustööle, pole Viola Murdi sõnul kindlasti piisav.

«Kahe aastaga an mittetulundusühenduste poolt käivitatud mitmeid ettevõtmisi, mille edasiarendamiseks hetkel ressursse napib. Et alustatut jätkata, peaks senisest enam panustama vabatahtliku tegevuse arendamisse,}) veenab Viola Murd.

Septembris toimuva projektikonkursi kohta leiab lisateavet päästeameti koduleheküljelt www.rescue.ee.

P

Meelis Remmel jätab esmapilgul tõsise ja napisõnalise inimese mulje. Pilt on hoopis teine, kui ta tegutseb koos noortega.

annab bussi, koollaagrilistele tasuta toidu, spordiklubi maksab kinni bensiinitsekid. Märjamaa valla eelarves on selleks aastaks tuletõrjespordile mõeldud 10 000 krooni.

Vallavolikogu esimees Allar Oviir tundub summat nimetades pisut häbenevat ja lisab kähku, et suurem toetus on mitterahaline.

Meelis tunnistab, et kui abi küsib, siis saab: «Lähed teed oma nutused silmad pähe ja tulevad appi.»

Päästeala põnevaks Meelisel on vedanud ka sellega, et ta ei pea ise projekte kirjutama.

Ta kuulub nende inimeste hulka, kellele on mõneleheiise projekti kirjutamisest lihtsam püstitada nelja meetri kõrgune ronimissein.

Seepärast kirjutab rahataotlusi kultuurkapitalile, päästeametile, hasartmängumaksunõukogule ja mujale Märjamaa rahvamaja kunsti line juht Tiina Laube. «Meelis on rohkem tegutseja kui rääkija,» ütleb Tiina Laube, kes on koos Meelisega igasuviseid laagreid korraldanud.

Sellesuviseks laagriks andis toetust, 24 000 krooni, päästeamet.

Päästeameti peadirektori Mati Raidma sõnade järgi võib arvata, et raha läheb asja ette. Mati Raidma kinnitab, et Valgu abikomando pealiku Meelise jaoks on tuletõrjuja amet midagi hoopis enamat kui ainult tule kustutamine.

Et Meelis on enda ümber koondanud kodukoha noored ning on osanud päästeala põnevaks muuta.

Päästeamet oligi see, kes Meelise aasta tegija konkursile parima vabatahtliku kandidaadina esitas.

Noortelaagris või tuletõrjespordi võistlustel on Meelist raske noortepundist eristada, sest teda ümbritseb pidevalt parv poisse ja tüdrukuid. Koolidirektor Pille Vanker ei oskagi täpselt öelda, miks just Meelis lastega hästi läbi saab.

Lihtsalt lapsed lähevad temaga kaasa, tõdeb ta. «Võib-olla on see sellest, et ta räägib lastega tõsiselt tõsistest asjadest,}) arvab ta.

Päästeametis kodanikuühen duste ja riigi päästeasutuste koostööga tegelev Viola Murd pakub, et saladus võib olla selles, et Meelis usaldab noori ja oskab neid juhtida nii, et noortele jääb piisavalt tege-

vusvabadust ja võimalust ennast proovile panna.

«Meelis jätab esmapilgul tõsise ja napisõnalise inimese mulje,» ütleb Viola Murd. «Ülevoolava jutuga ta silma ei paista, hoidub pigem tagaplaanile. Hoopis teine on aga pilt, kui näha Meelist tegutsemas noortega.

Meelis on noorte poolt omaks võetud ja teda aktsepteeritakse.»

Viola Murd kasutab sõna «fanatism», ja ta pole ainus. Tiina Laube ütleb, et mehi, kes viitsiksid ja tahaksid lastega sedasi jännata, on vähe. «Aga just mees on poistele eeskUjuks,» sõnab ta. Pille Vanker nõustub. «Ma pole tükil ajal näinud meest metsast, kes tuleb ja tegeleb nii agaralt lastega,» sõnab ta.

Kui Meelis oli väike, andis praegune Valgu pohikooli direktor Pille Vanker talle sellessamas koolis vene keele tunde. Meelis oli siis tema meelest äärmiselt kange Iseloomuga noormees, kes ei sallinud ebaõiglust ja võis päevotsa jonnida. Öppenõukogu oli temaga püsti hädas. Aga nüüd, ütleb mehe endine õpetaja, on Meelis erakordselt viisakas ning arvestav.

7

Mis takistab Eesti kodanikuühendustei jalgu alla saamast, küsib Jaan Tõnissoni Instituudi direktorilt ja Eesti Mittetulundusühenduste Ümarlaua esimehelt AGU LAIUSELT Margit-Mariann Koppel.

äheb polii utele ja ike e a a

ondidest toetuste taotlemisel umbusaidatakse selgelt mittetulundusühendusi. Miks?

Tundub, et puudub avalik huvi ühendustele eraldatud raha kasutamise vastu?

Esiteks tegutsevad ühendused paljuski teiste arusaamade järgi kui äriühingud või avaliku võimu struktuurid. Sellepärast ei saada neist nii hästi aru ja siit ka umbusaldus.

Teiseks on väga paljud poliitikud ja ametnikud üsna sihikindlalt andnud avalikkusele teavet, et ühenduste kaudu ei olegi midagi asjalikku võimalik teha, sest raha läheb kas kellegi isiklikku taskusse või kanditakse ei tea kuhu ja lubatud tulemust pole.

Olen iga kord asja uurinud ja pean ütlema, et selliseid juhtumeid on tõesti olnud. Aga alati on ka selgunud, et need pole normaalsed kodanikuühendused, vaid ametnike ja poliitikute poolt juriidiliselt hästi ette valmistatud seaduseaukude ärakasutamise võimalused.

Sageli jagatakse ministeeriumides mõnes osakonnas või ametis vahendeid ka kodanikuühendusteIe. Ametnikud, kes näevad eelarvelise raha hulka, moodustavad kibekähku mittetulundusliku ühingu ja küsivad sealtsamast ametist iseendale raha.

8

Millegipärast ei ole Eesti riik huvitatud selle kontrollimisest, mida eelarvest eraldatud rahaga on tehtud.

Siseministeerium uuris seda poolteist aastat tagasi ja tuli järeldusele, et ühendustele eraldatud rahaliste vahendite Lile ei tehta ligi 80% ulatuses mingit kontrolli. See näitab, et polegi olnud erilist huvi selle raha eest midagi saada.

Kuna riiklikult pole paika pandud, kuidas aruandlus peaks toimuma, siis on üsna hea teada, et keegi ei kontrolligi. Kodanikuühendused on aastaid nõudnud, et riigi poolt peab eraldatud vahendite üle palju suurem kontroll olema, kuid seni on me jutt tulemusteta jäänud.

Võib öelda, et need riiklikud asutused, mis lisaks eelarvelistele vahenditele ka fondidest toetust saavad, elavad kodanikuühenduste ja teiste loovisikute arvel?

Tõsi, väga sageli rahastatakse kodanikuühenduste tarvis ettenähtud rahast hoopis avaliku võimu struktuure. Tihti on tegemist poliitili-

se korruptsiooniga, kus mõni poliitik, kes on mingis otsustavas nõukogus või vastavas komisjonis, taotleb näiteks mingile koolimajale raha era Idamist. Hiljem saab ta seda valimiskampaanias edukalt ära kasutada.

Nii ongi loodud tohutu surve, et sel moel läheks võimalikult palju raha asutustele, mis tegelikult peaksid olema rahastatud riigi või kohalike omavalitsuste eelarvetest. Siin on hall ala ja selle vastu aitab ainult see, et tuleb väga täpselt määratleda, millistele juriidilistele isikutele ning milleks saab raha anda. Siis kaob ebaterve konkurents ja umbusaldus ja suureneb kontroll raha kasutamise üle.

Heaks näiteks on ju kultuurkapital, millest on saanud riiklike asutuste lisareserv ja mille nõukogu esimees on kultuuriminister.

Olen nõus. Taotleme ammugi, et selliste fondide juhtimine peaks olema poliitikutest eraldatud. On selge, et ministri tahe on kultuurkapitalis põhiline ja nõukogud ning komisjonid on tihti butafooriaks ja pigem kollegiaalse otsuse näitajaks.

Ega neil palju muud teha olegi, sest nad ei vastuta mitte millegi eest.

Lõppeks, nii olematu kui see ka pole, on ministril siiski ainukesena poliitiline vastutus ja ainult tema saab näiteks meedialt sarjata.

Sama on hasartmängumaksunõukoguga, millel puudub igasugune võimalus esiteks rahaeraldusi kontrollida, ja teiseks on raske ette kujutada, kuidas saab sealt tulla objektiivne otsus.

Hasartmängumaksunõukogu on põhiliselt poliitikutest koosnev seltskond, kes igal kogunemisel peab otsustama, millised projektid on väärt rahastamist. Erinevaid taotlusi eri valdkondadest on iga kord sadu.

Ei kujuta ette seltskonda, kes suudab valida parimad, sest omas valdkonnas on kõik väga head aga kuidas vahet teha.

See tuleb sellest, et nõukogu pole tahetud üles ehitada normaalse fondi põhimõttel. Ikka eelkõige põhjusel, et poliitikud saaksid kontrolli raha üle.

Selline kord tuleb kiires korras lõpetada ja õnneks on ka äsja parlamendi poolt vastu võetud Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioonis kirjas, et ühenduste rahastamine tuleb läbi vaadata.