Hea kodanik 2 2013 by Vabaühenduste Liit

nr 2 (57) suvi 2013 aniku체hiskonnast

EMSL-i ajakiri kod

V채hemused Jah, ka sina

ARUTLUS

meediafoto.ee, Avatud Eesti Fond

Riigiteadlane ja EMSL-i nõukogu liige MARI-LIIS JAKOBSON kirjutab, miks populismis alati tonti näha ei maksa.

Populiste peab ka olema!

odanikuühiskond on poliitikastiilide kujunemisel üheks kaalukeeleks. Just kodanikuühiskonna toimimine ja tasakaalustatus võivad määrata, kas poliitikasse jõuab ka populiste ning milliseid nõudmisi nood esitavad. Populism ja kodanikuühiskond on sõnad, mida naljalt ühes lauses ei kohta. Tavaliselt isegi ühes artiklis mitte, sest tegu on meie jaoks justkui erinevate mõttekategooriatega. Üks neist on pigem halvamaiguline sõna, otsekui süüdistus, millega oma poliitilist vaenlast rünnata, teine aga termin, mida kõnedesse pikkida, kui on soov anda edasi positiivset sõnumit. Teisalt aga võib ka öelda, et nad on sama nähtuse kaks erinevat nägu. Mis on populism? Kõige lihtsam oleks seda nimetada poliitikastiiliks, mille keskmes on protest valitseva olukorra ja valitseva võimu vastu ning emotsionaalselt köitvaid strateegiaid kasutades üritatakse saada laiu masse toetama oma eesmärki ning selle saavutamisele kaasa aitama. Eesti iseseisvus taastati tänu populismile. Aga populism oli kaudselt ka teise maailmasõja põhjus. Ja kodanikuühiskond? Õpikudefinitsiooniks kujunenud teadmise kohaselt on kodanikuühiskond riigist ja ärielust sõl-

tumatu ühiskonnasfäär, milles kodanike rühmad panustavad ühiste eesmärkide saavutamisse ning mis väärtustab ja (taas) toodab ühiskondlikke alusväärtusi – sagedamini tuuakse nendena välja demokraatiat, õigusriiklust, hea valitsetuse tavasid.

Populismil on ühiskonnas sageli vabastav funktsioon – see on omamoodi ventiil, mis võimaldab välja lasta pingeid. Kodanikuühiskond õpetab olema hea kodanik – arvestama kaasinimestega, järgima reegleid, aga ka julgema ütelda välja oma seisukohti ning tegutsema sõnastatu saavutamise nimel. Nii õiged populistid kui ka tõeline kodanikuühiskond seisavad definitsiooni järgi sama asja eest – teha kuuldavaks rahva tahe ning kaitsta tema huve. Ning arvestades seda, kui lai on kodanikuühiskonna spekter, siis leidub selliseidki ühendusi, keda saab hõlpsalt klassifitseerida mõlema mõiste alla – näiteks erinevad sotsiaalsed liikumised, mis võimulolijate

vastu protestivad ning rahva õiguste ja vabaduste austamist nõuavad. Võtke või Anonymous või Occupy-liikumine, ent populistlikke jooni leiab ka möödunud sügisestelt valeliku poliitika vastastelt meeleavaldustelt Eestis. Populismil on ühiskonnas sageli vabastav funktsioon – see on omamoodi ventiil, mis võimaldab välja lasta status quo loodud pingeid, ebakindlust, rahulolematust. Mitmes lääneriigis ongi parempopulistlikud erakonnad saanud endale rolli väljendada ebakindlust ja rahulolematust eliidi toetatava eurointegratsiooniga või multikultuurilisuse poliitikaga. Ent kui populistlik erakond on justnagu üks suur hiigelventiil, siis kodanikuühiskond on kui kümnete või isegi sadade väikeste viledega orel, millel saab oskusliku kaasamise abil mängida üsna mitmekesiseid meloodiaid. Seega, kui on olemas mitmekesine kodanikuühiskond, mille kaudu saab juhtida tähelepanu väga erinevatele küsimustele ning tõstatada teemasid A-st Ü-ni ning midagi nende suhtes ka ette võtta, puudubki vajadus mõne karismaatilise populistliku liidri või radikaalse erakonna järele, kes rahulolematust rahva eest väljendama hakkab ning pingeid isegi võimendada võib.

SISU KORD

Seekord esikaanel: Annika Haas

Sina oledki vähemus Kas tead, hea lugeja, et sina oledki vähemus? Mis mõttes? Oled kõrgharidusega? Äkki meessoost? Kuulud MTÜ-sse? Võtsid osa “Teeme ära!” aktsioonist? Ka ühekordne noogutamine tähendab, et oled küll. Vähemusse kuulumist saab määrata konkreetses ajas ja ruumis: hiinlane Eestis ja eestlane Hiinas, mobiiltelefoni kasutaja täna ja 20 aasta eest. Me kõik oleme elu jooksul korraga vähemuses ja enamuses. Ajaloo käiku suunavad vähemused: Martin Lut heril polnud alguses ühtegi pooldajat, pool aastat enne oktoobrirevolutsiooni oli bolševikel Riigiduumas 6 kohta 442-st, kohtuotsus Rosa Parksi asjus oli kolmas USA ajaloos ning keegi poleks osanud arvata, mida see kaasa toob. Kõik need juhtumid tõestavad, et ei loe mitte vähemuse esindatus, vaid kirg, usk ja soov midagi muuta: kas positiivses või negatiivses suunas. Samas on tihti näha, kuidas poliitiline vähemus, saavutades võidu enamuse üle, muutub viimase suhtes represseerivaks. Näiteks religioosne vähemus, kes keeldub homodele põhiõigusi tagamast. Ka Rahvakogu arutelupäeva juures võis seda kohata, kui need, kes poliitikuid kritiseerivad väheses kaasamises, olid häälekad rääkima, kuidas nende meelest ei peaks kaasama parteide liikmeid. On ka vastupidiseid näiteid: nii ütles USA president Barack Obama 2010. aastal valminud homofoobiavastases klipis oma nahavärvile viidates, et tema ei tea, mis tähendab olla gei, kuid teab, mis tunne on olla teistsugune. Vähemusi ei tohi karta ega liigselt armastada, alaega ületähtsustada. Lõppkokkuvõttes: meie olemegi vähemus. Maailmaparandajate vähemus.

Veel 1990ndatel eksisteeris Eestiski trükimeedias nähtus nimega fotoreportaaž. Oli, aga kadus ühes kvaliteetmeediaga. Nii nagu uuriv ajakirjandus on loovutanud positsioone kollasele mürale, on ka tähelepanelikult vaatlev fotosilm sunnitud taanduma pealiskaudsema jäädvustuse ees. Õnneks on, kuhu taanduda. Jalutades galeriides kunstinäitustel, jääb silma üksjagu fotosid, mis oma olemuselt on dokumentaalsed ja ajakirjanduslikud. See, mis veel mõni aeg tagasi oli ajakirjandus, on nüüd sunnitud olema kunst. Sihtgrupp on väiksem, aga sõnum vaat et suuremgi. Nõnda on Annika Haas kunstnik, ehkki võiks olla fotoajakirjanik. Annika loomingus on domineerivaks teemaks vähemused. Just marginaalne kipub olema värvikas ja sellega seotud lugu põnevam kui peavoolu oma. Tema piltidelt leiab Peipsi vanausulisi, Kehra paberivabriku töölisi, lennuvälja eikellegimaa aiapidajaid, mustlasi või näiteks ka keskklassi rutiinile võõraid maastikke. Need on tasased vähemused, kes avalikkusse ei trügi, kestavad või hääbuvad omal vaiksel, ent väärikal moel. Annika Haas on üks Kasepääl asuva loomekeskuse AmbulARTooriumi asuta jatest, seda kohta Peipisi ääres tasub külastada.

KARL-KRISTJAN NIGESEN

Sisukord ARVAMUS........................................................................ lk 2-3 Mari-Liis Jakobson populismist, Ivan Lavrentjev vähemusest.

LEKSIKA..........................................................................lk 8-11 Urmo Kübar mõtestab ühisloome tähendust vabakonnas.

KAASAKS KA VENELASED?.......................................... lk 12-18 Ivan Lavrentjev otsib lahendusi, kuidas ühiskonnas osalemine keele taha ei jääks, ning tutvustab viit põnevat venekeelset vabaühendust.

ARVAMUSFESTIVAL..................................................... lk 20-23 Anna Lindpere tutvustab, kes, miks ja kuidas nihukest asja teevad.

NÄGU NIME JUURDE................................................... lk 24-27

IVAN LAVRENTJEV

Eesti esiskeptikut Martin Vällikut pinnib Mari Kodres.

VÄLISMAA................................................................... lk 28-30 Pagulasena Eestis viibiv vene blogija Maksim Jefimov kirjutab siiani veel vabast nurgast Venemaal – virtuaalruumidest ja blogidest.

KIRJAD KUU(BA)LT............................................................ lk 31

Mari Kodres jätkab Jefimovi teemat, tutvustades üht tuntuimat kuubalast.

EMSL-is TEOKSIL........................................................ lk 32-33 Vabakonna suvekool tuleb raha-tagasi-garantiiga, törts EMSL-i uudiseid.

EMSL-i LIIKMED ......................................................... lk 34-35 Lähemalt Eesti Inimõiguste Keskusest, lühemalt teistest liikmetest ka.

ROHELISEKS KASVAMINE............................................lk 36-39 Alari Rammo

Taimsed ja vaimsed – Eesti Vegan Selts.

KOGEMUS .................................................................. lk 40-42 Mailis Ostra annab nõu juhivahetuse, Maris Jõgeva ühisprojektide asjus.

AJALUGU ......................................................................... lk 43

2003 oli valimiste aasta, mil loobiti ohtralt nii süüdistusi kui ka lubadusi, aga keegi ei usaldanud eriti kedagi.

Kõik autorid kirjutavad siin vabatahtlikkuse alusel – tuhat tänu sule- ja pildimeistreile. Tekstid valisid ja toimetasid Ivan Lavrentjev | ivan@ngo.ee Urmo Kübar | urmo@ngo.ee Alari Rammo | alari@ngo.ee Kujunduse tegi Karl-Kristjan Nigesen | karl@nigesen.ee Keele eest hoolitses Katrin Kern | kkern@ut.ee Iga sõna eest vastutab EMSL MTÜ, Rotermanni 8, 10111 Tallinn 664 5077 | info@ngo.ee | www.ngo.ee ISSN 1736-7263

Internetis loetav www.ngo.ee/heakodanik. Paberil leiad ajakirja EMSL-i kontorist ja maakondlikest arenduskeskustest. Oma postkasti saab ajakirja tellida, kui teatad koguse ja kontaktid heakodanik@ngo.ee. Ajakirja jätkuvalt tasuta ilmumist saab ka toetada – www.ngo.ee/toeta. Hea Kodaniku kirjastamist ja levikut rahastavad regionaalministri valitsemisalast Siseministeerium ning Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Trükitud keskkonnateadlikus trükikojas Ecoprint

“Valimised ja vabaühendused: kandideerida või mitte?” Hea Kodanik nr 1/2013, lk 16-19

eil räägitakse palju kodanikuaktiivsuse kasvust, kuid oma kogemusest näen, et olgu tegu mis tahes toreda ühinguga, särasilmseid aktiviste, kellele langeb suur töökoormus, on paraku piiratud arv. Piiratud arv on samuti neid, kel võimalust ja tahet ise vastutus võtta, näiteks kandideerides kohalikel valimistel. Põhjused on loomulikult erinevad ‒ kellel napib aega, kellel soovi aktiivselt kaasa lüüa, kes peab end ebakompetentseks ja pigem vaikib. Või pärsib hirm – töökohakaotuse või projektirahast ilmajäämise ees. Peamine, mis viimasel ajal eriti teravalt silma torkab, on paraku puuduv usk muutustesse. Öeldakse, et nagunii ei saa ju midagi muuta. MTÜ-st Kodaniku Hääl jõudsime mina ja Tarmo Treimann kandideerimisotsuseni kogemuse tõttu, et rahva hääl pealinnas midagi ei maksa. Aastal 2011 koostasime kodanike eelnõu lasteaedade toetuseks, millele kogusime tuhandeid allkirju, kuid linnavolikogu enamus hääletas eelnõu vastu. Midagi palju enamat ei saa kodanikud teha, kui meedia kaudu survestamine, avalikud aktsioonid ja allkirjad ei aita. Jääb vaid kord nelja aasta tagant sedelile number kirjutada. Kuid see ei ole ju piisav, et olla kaasatud. Nõnda sündiski tänavu pealinnas kodanike valimisliit Vaba Tallinna Kodanik. Valimisliidu idee on lükata käima protsess, kus parteipoliitika kõrval on olemas alternatiivne jõud nendest aktivistidest, kes hoolivad oma kodukoha käekäigust. Kes soovivad, et otsustusprotsessid saaksid alguse linnaosadest ja asumiseltsidest ning linnapea kabinet poleks pelgalt koht, kus oma erakonna võimuhuvidest lähtuvalt populistlikke, kuid läbimõtlematuid lahendusi treitakse. Praeguses olukorras, kus sõna poliitik on negatiivne ja valimised pigem peibutuspartide omavaheline komejant, on

ühel valimisliidul nappide finantsidega keeruline pildile pääseda, olgu programm kui tahes hea. Kuid meie suhtumine on, et kui ei proovi, ei saa üldse midagi. Proovima peab! On skeptikuid, kes ütlevad, et valimisvõitlusesse sisenedes kaotab MTÜ oma neutraalsuse ja et võimulolijate jaoks muututakse üleöö partnerist vaenlaseks. Oleme selle oma ühingus lahendanud nii, et Tarmo Treimann on juhatusest tagasi astunud ning minu volitused juhatuse liikmena lõppevad samuti sügisel. Meie plussiks iseotsustamise teel on kindlasti see, et meie ühingut pole keegi kunagi rahastanud ning me ei pea kartma, et vastutuse võtmise tõttu valimistel kaotab MTÜ tuludes. See on iseseisvuse luksus, mida paljud aktivistid endale lihtsasti lubada ei saa. Siiski on meie silmis lootus, et sundparteistamine pälvib üha enam hukkamõistu ning inimesed on oma otsustes vabamad. Poliitikat ei ole vaja peljata ‒ see on tuleviku kujundamine, üheskoos. BRIT KERBO MTÜ Kodaniku Hääl

Hasso Hirvesoo

Hea Kodanik on Eesti ainus perioodiline kodanikuühiskonna häälekandja, mis ilmub oma eelkäija EMSL-i infolehega 1994. aastast hea ilmaga kolm korda aastas ja trükiarv on seekord 4100.

ARVAMUS

JÄTKUB

Karl-Kristjan Nigese n

Tarand: Ma tulek sin tagasi selle väite juurde, et amet nike tasandil probl eemi ei teata või teatak se paberil. Kas erakondades ollakse tegeli ke probleemid ega veelgi vähem kursis kui ametnikkonnas?

Valimised ja va

baühendused:

kandideerida või mitte?

Hea Kodaniku vestlusringis arut lesid KAAREL duste ja kohalik TARANDI küsimu el valimistel kan ste taktis vabaüh dideerimise üle Maailma Seltsi enpresidendi vab mootor MADLE akonnanõunik LIPPUS ja valit suhtekorraldaja ja Uue sussuhete nõu OTT LUMI. Üles staja, Meta Adv tähendas Mari isory Kodres. Kaarel Tarand: 15. oktoobril toimu vad kohalike omav alitsuste valimised. Millised on need kohal iku tasandi huvid , mille esindamisest praeg u vajaka jääb?

Madle Lippus: Vabaühenduste poolt vaadates on palju kehvasti. Valits emine toimub kohalikul tasandil ainult näiliselt, kuid tegelikkuse s leiab see aset kusag ilt keskelt ja kauge lt. Võimu poolt ja ka linnaametnike suuna st on tajutav, et probleeme teatakse paberil, ent tegeli kult neid läbi tunnetatud või tajutud ei ole. Uue Maailma Seltsi ga üritame kirjel damise asemel tuua neid inimesi, kes meid valitsevad, oma linna ossa. Toome keskl inna valitsuse amet niku ja linnaosava nema kohale, näitam e talle seda noort ekeskust,

mida ta sulgema hakkab, näitam e neid ristmikke, mis tegelikult on ohtlik ud. Tarand: Kuida s ametivõimud sellele reageerinud on – võtnud teadmiseks, saanud aru või teinu d ka mingeid konk reetseid samme? Lippus: Praegu on keeruline öelda , sest käes on juba valim iseelne aeg ning on tajutav oluliselt osavõ tlikum suhtumine . Meid aga huvit ab juba praegu, mis pärast seda saab. Ott Lumi: Amet ikandjate, poliit ikute ehk mandaati taotle vate isikute puhu l on küsimus selles, et neid motiveerib tahe saa-

da hääli, elanik e toetust. Probl eem on aga nende oskam atuses sellist asum ipõhist või kohalikku aktiivsust märg ata ja ka heas mõttes ära kasutada. Inime sed tahavad ise end organ iseerida ning omav alitsuse juhtimine ei saa enam toimi da ainult administratiivse lt või tsentraalsel t – see on praeguse posti ndustriaalse ühisk onna omapära. Otsus tajad aga pole suutnud sellele adekvaatsel t reageerida. Lippus: Kui me vaatame omavalitsu ssüsteemi ja Tallinna valitsemise struk tuuri, siis põhimõtteliselt võiks linnaosade l olla tugev hääl. Tegutsevad halduskogud, mis on justkui kohalike elanik e esinduskogud ... Lumi: … et mitte

öelda poliitmuum

iad.

ARVAMUS

Tarand: Siis jääva dki üle valikuvarian did: kas survestada neid paremini informatsiooni jagama või minna neid siis kõrvalt aitama, teisisõnu – nendega konk ureerima. Lippus: Tallinna vabaühenduste eesmärk, mille nimel olem e juba ka tegut senud, on tuua eelseisvatek s valimisteks välja oma probleemipüstitu sed. Kui erakonnad tahavad haakuda, on see ainult positi ivne. Tahame läheneda probleemipõhise lt, mitte populistlike loosungitega.

Tarand: Optim istlik jutt teie poolt , et toome probleemid välja ja käärime Lumi: Kui me käised Tallinna näitel üheskoos üles. räägime, Erakondadel on siis erakonnad nad arutavad. Nend oma suhon siin ju ka organ tekorraldus ja e huvi PR-plaanid tehtu aga pole oluliiseeritud osakonda kaupa d, kas nad sel määral täheld lasevad end siis , mis kattuvad anud. Meil viimasel hetkel linnaon juhuslikult osadega ja omak tekkinud konta eksitada? orda siis asum kt sotsidega, aga ite kaudu, kus elavad ka erako see pole poliitilise eelist Lumi: Mida rohke ndade liikmed. use baasilt. Nend m erakonnad tunne Seee seas lihtga ma arvan, et salt on inimene, tavad, et inimesed erakondades peaks kes on nõus meieg hääletavad kohal rohujuureteadmine a regulaarselt infot vahet ike probjustkui olema suure leemide põhiselt ama. Siit – mille eeldus on m, kui me jõuamegi see on ametiasutu ühe peamise probl omakorda see, et kohal stes, mingis abstr eemini ehk alainf ikud probleemid aktses bürokraatias. Ei ormeerituseni. Pelgalt ongi need, mis selle agend mõisteta, et vabaü info kättes a määr aamis henavad –, seda rohke dused pole nend eks tuleb kulutada juba nii nad on motiveeritu m e konkurendid. palju ressurssi, Vastupid ühendusi kuula di – pragmaatilis et sisulise töö tegemiseks ma. Võin kirjeldada elt ja poliitilises seda enam ei jätku. keskmise Eesti keeles väljendudes peaks parlamendierakonna KOVid nad olema võim i programmi meto alus häältebaasi Lumi: Kui me odikat: organiseerida, üsna äkki avasta arutame, miks suure takse nda, et kohalikud valim erakonnad da. Huvid on välja pole vabaühend sed on tulemas. isõelutud, probl uste potentsiaal Seejärel tehakse eemidele lahendust otside i ära kasutanud ega ühen enamasti lahti arengukava s juba tugev eeltöö dustega ise aktiiv d, kus on üldise ära tehtud. Miks mitte selt ted probleegelema asunud, mid kuni aastan seda kasutada? siis kõige suure i 2015 ära kirjel m probdatud, võeleem tuleneb polito takse copy-paste loogilise termi ja lisata kse mingid üksini abil sõnastatuna meie kud ideed. Seda valijakäitumise tehakse nii pealis Tarand: Kas see eripärast. Valijad ei kaudselt seetõttu, et eduku võti pole mitte saa aru, mille üle kommus või ebaedukus nikatsioonis erako kohalikel valimistel hääle kohalikel valimistel sõltub ndadega? Või on tatakse, milline programmist imevä see uks praegu päris on nende spetsiifika võrre he. lukus? ldes Riigikogu valim istega – otsustatak se seda, milline tänav Lippus: Suhtlus saab korda tehtud, kas Tarand: Millest erakondadega peaae konkreetses linna siis sõltub gu puudub, kuigi põhim ? Üleriigilisest lojaos lahendatakse probl go- ja loosungika õtteliselt oleme eeme mõne rajati mpaa avaniast, tud koostööks telereklaamist? se või infrastruktuurig kõigiga. Kuid – a jne. Ennast lastak koostöö peab olema reaals se manipuleerida kollar Lumi: Kindlasti e probleemi põhin ohesinise švam ka sellest. Kui jätam e. Kogemused on meid miga, mis tuleb televi e üleriigilised kamp parajalt ettevaatliku isorist. aaniad kõrvale, ks muutnud ja me siis Tallinnas sõltub näitek ei taha, et erako nd lõikaks s linnapeakandida poliitilist profii Lippus: Neid otsus adist, ti näiteks meed tema isiksusest. eid valimiste toel ias mõne Kampaania eduku hea algatuse nime vastu ei võeta, küll aga se seisukohalt on see l kõneledes või võiks parteide valim kahju teemadeks ga manipuleerides. olulis islooem küsimus sungites sisalduda kui see, kes suuda Teoorias muidugi nende ettepanekud b pakkuda välja näen kokkupuutepunk või mõne probleemi paremad lahendused näitek te palju, kasvõi ettepoole seadm valdavalt s Kalamaja areng parteide esindajates ine teistest. Paar kuud uks. t koosnevate haldu tagasi käisin läbi skogude kaudu, mille parteide koduleheküljed Lippus: Positiivsen st osas on ka vabaü ja tutvusin nende a näen henduste esindajaid. valim inime isplatvormidega. ste kasvanud huvi kohal Kesklinnas vabaü Hästi on toodu ike hendusküsim d te esindajaid haldu esile uste see, mida on saavutatud vastu. See pole niivõrd kinni skogus pole ning ja lubatud ülerii linna olen senini ise neile osas, giliste vaid valimistel, kohal l asumipeale surunud tes. Tallinna masta ike info on null. suhtlust seltabis ei ole see aktiiv sidega ning aruta Heal juhul on üleval mõni sus absoluutselt tava info edastamist video umbmääras ühtlane, aga vähem seltsidele – tahame e hüüdlausega nagu „Ma alt on see tekkinud, olla kursis selleg armastan Tallin a, mida ja kui inimesed nat!“, aga mis Tallinna elanik ka aktiivsemalt ei osale ule ei ütle mitte mõne asumiseltsi midagi. töös, on nad hakanud probleeme terav amalt 17

le oluline ka valimistevahelisel perioodil. Üle 80% küsitlusele vastanutest ning veelgi enam Rahvakogul osalenutest leidis, et praegune vallavõim ei soovi kodanikega suhelda, nende arvamust kuulata ega ka ettepanekuid ellu viia. Jah, valimisprogrammi võidakse ju lubadused panna, aga need ununevad hetkel, kui hääled on kokku loetud ja kohad ära jagatud. Nii on see Otepääl alati olnud. Kui üle-eestilise Rahvakogu ettepanekud viis Riigikokku president, kes on ka garant, et et nende peale lihtsalt ei vilistata, siis Otepää Rahvakogu head ideed võivad täidetud saada vaid siis, kui me ise need ära teeme. Lihtsalt kirumisest elu paremaks ei muutu - kui praegune võim ei suuda täita ootusi, tuleb vabatahtlikult, töö ja pere kõrvalt leida aega ning kandideerida valimistel. “Ära muretse, me seda asja unarusse ei jäta,“ andsin Lindale lubaduse ja kavatsen seda ka täita. 8. augustil toimunud koosolekul langetasime otsuse minna valimistele valimisliidu Otepää Kodanik nime all, valisime nimekirja etteotsa Kuldar Veere ning kinnitasime programmi põhipunktid. Meie eesmärk on võita valimised. Teame, et see ei ole lihtne. Riigeelarvest saadud miljonid lükatakse valimiskampaaniasse ja aastatega lihvitud manipuleerimisvõtted esitavad valimisliitudele raske väljakutse. Veelgi enam, parteid saadavad kandideerima üleriigiliselt tuntud liikmed, kellel pole mingit kavatsust volikogus sisuliselt tööd alustada. Sageli väheteadlik valija ei oska seda tähele panna, ega tea, et andes oma hääl „parteipardile“ kinnistab ta võimu neile, kellest on

soovinud lahti saada. Tänastel parlamendierakondadel on kombeks segi ajada partei, riigi ja omavalitsuse rahakott. Ebaausat konkurentsi tekitab tava jagada riigikassast maksumaksja raha mitte ideede vajalikkuse ja paremuse järgi, vaid lähtuvalt sellesti, kas oma partei mees pukis on. Sellise meetodiga on sundparteistatud paljud vallajuhid. Teame, et sarnaselt Otepää Kodanikuga on mitmel pool Eestis kodanikuaktivistid otsustanud väljuda mugavustsoonist, panna kokku kandidaatide nimekiri ning osaleda valimistel. Kandideeritakse selleks, et saada võimalus kaasa rääkide kohaliku elu korraldamisel, kuid seda tehes võidakse laduda vundament avatumale ja kaasavamale poliitilisele süsteemile üleriigiliselt. MARGIT PREDE Kodanikualgatus Otepää Kodanik

Erakogu

iimastel nädalatel on palju kõneainet tekitanud küsimus, kas vabaühenduste aktiivsed liikmed peaksid kandideerima kohalikel valimistel või mitte. Suuresti just selleks, et saada võimalust osaleda otsuste tegemisel, loovadki aktiivsed kodanikud asumiseltse ja vabaühendusi. Kui meil oleks sisuline võimalus kaasa rääkida poliitika kujundamisel, poleks vaja valimistel osaleda. Minu koduvallas Otepääl (ning kuuldavasti ka paljudes teistes omavalitsustes) seda võimalust aga paraku pole. Aktiivne kodanikuliikumine Otepääl tekkis 2010. aastal ja paradoksaalsel kombel andis tõuke sellele Otepää tänane vallavõim ise, mis on mitte ainult kohapeal tuntud oma teerullipoliitika, korruptiivsete tehingute ja ebapädevate otsuste poolest. Üheks drastilisemaks ja ehk üleriigilises meedias enim kõneainet tekitanud näiteks on võimu 2010. aastal tehtud otsus sisulise põhjenduse, kalkulatsiooni ja aruteluta sulgeda Pühajärve põhikool. Otepää aktiivsed elanikud kirjutasid, rääkisid ja korraldasid meeleavaldusi, ehk siis kasutasid kõiki kodanikuühiskonna võimalusi, kuid võim jäi kurdiks. Viimase võimalusena palgati advokaadibüroo ning saavutati nii vallavõimu ebaseadusliku otsuse tühistamine kohtus. Kool sai päästetud, kuid võim ja mured jäid samaks. Osaliselt samade kodanike poolt loodi selle aasta kevadel erakondade ülene kodanikualgatus Otepää Kodanik. Selleks, et selgitada välja Otepää vallakodanike tegelikud vajadused, mured ja ootused, viisime läbi rahvaküsitluse üle 300 leibkonna seas. 23. mail korraldasime saadud ideede arutamiseks Otepää Rahvakogu. Arutelu laudkondades oli lõppenud ja sadakond osalejat asusid koduteele, kui põline otepäälane Linda mulle vaikselt tunnistas: „See on esimest korda, kui keegi minu käest arvamust küsib.“ Pärast hetkelist mõttepausi muutus varem lootusrikas nägu kurvaks ja ta lisas: „Tore üritus, aga ega need ideed kuhugi jõua.” Sel hetkel sain aru, et 23. mail toimunud Otepää Rahvakogu õnnestumisele ei tohi hinnangut anda ürituse järel, vaid kõige varem pärast kohalikke valimisi, aga võib-olla paari aasta pärast. Küsimus ei ole mitte ainult kodukohast hoolivate vallaelanike ideede elluviimises, vaid selles, kas muutub vallajuhtimise kultuur ning kuidas elanike arvamus oleks võimu-

Lippus: Jah, sellen i tahtsingi jõuda . Nende otsustusvõimalu si – kuigi ka praeg u saavad halduskogu d teha vaid soovi tuslikke ettepanekui d – kärbitakse kogu aeg veelgi. Heaks näitek s on uue ehitusmää ruse vastuvõtm ine, mis sätestab Tallinna ruumilise arend amise, ning inime ste võimalus selles kaasa rääkida. Nüüd aga on halduskogudelt ära võetud võim alus eskiise enne analüüsida .

Demidoff | Dreamstime.com

ÕHUS

Algajad sotsiaalsed ettevõtjad inkubaatorisse!

HMN-i kaotamine hetkel päevakorrast maas

Sügisel käivitab sihtasutus Domus Dorpa-

Juunis ministeeriumidele kooskõlastamiseks esitatud hasartmängumaksu seaduse muuda-

ärimudeliga.

tensis koostöös mitme partneriga SEIKU – Eesti esimese sotsiaalse ettevõtluse inkubaatori neile, kes soovivad ühiskondlikke probleeme lahendada isemajandava

tused ei sisalda enam hasartmängumaksu nõukogu (HMN) kaotamise ideed, vaid tegelevad

Oktoobrist detsembrini viiakse läbi

üksnes hasartmängude korraldamise nõuetega. Veebruarikuine versioon samast eelnõust

eelinkubatsioon, kuhu oodatakse kandi-

plaanis praegu aastas miljonite eurodega vabaühenduste projekte toetava nõukogu likvi-

deerima huvilisi, kes on valmis kolme kuu

deerida ning hakata seda raha jagama ministeeriumide kaudu, nagu paljusid teisi toetusi.

jooksul töötama vähemalt 20 tundi nä-

Plaani kritiseerisid mitmed ministeeriumid ja vabaühendused, sealhulgas EMSL. Ehkki

dalas, et koos nõustajatega välja mõelda

HMN-i kaudu toetuste eraldamine on kaugel ideaalsest, ei saa nii olulist rahastamisvõi-

oma sotsiaalse ettevõtte kontseptsioon ja

malust eelneva analüüsita kiiresti kaotada, andes vaid ebamäärase lubaduse säilitada

koostada äriplaan.

rahastamismahud, kirjutas EMSL.

Jaanuarist jätkatakse seitse kuud kest-

Nõukokku kuuluvad parlamendiparteide ja kolme ministeeriumi esindajad, toetatakse

va programmiga seks ajaks juba asutatud

spordi-, teadus-, haridus-, kultuuri-, laste-, noorte-, pere-, meditsiini- ja hoolekandepro-

ettevõtetele, olgu siis MTÜ või sihtasutuse

jekte ning vanurite ja puuetega inimeste projekte. HMN jagab 37,4% hasartmängumak-

vormis, et need mentorite ja ettevõtjate

sust laekuvast tulust, tänavu eeldatavalt ligi 8 miljonit eurot.

toel reaalselt toimima panna.

Rahandusministeeriumi riigieelarveosakonna nõunik Marika Tuusis ütles EMSL-ile

Uuri alustava inkubaatori kohta lähe-

juulis, et praegu pole neil selget plaani, kuidas hasartmängumaksust toetuste eraldamise

malt ja anna oma kandideerimissoovist

ümberkorraldamist jätkata, kuid teemaga tegeletakse kindlasti edasi.

teada www.seiku.ee!

Eesti liidrikohal, mõnede ohumärkidega USA arengukoostöö agentuuri (USAID) juulis

tulema vabakonna vajadustele, näiteks in-

ee/indeks, Eesti raport on saadaval ka eesti

avaldatud 29 Ida-Euroopa ja endise Nõuko-

vesteerima potentsiaalsete teenuseosutaja-

keeles. Indeksit esitletakse ka 17. augus-

gude Liidu riigi vabaühenduste elujõulisuse

te võimekuse väljaarendamisse või kaasama

til Paides arvamusfestivalil, kus selle üle

indeks paigutab Eesti endiselt regioonis

neid aruteludesse kogukonna vajaduste ja

arutlevad Kristina Mänd, Madle Lippus ja

esikohale, kuid märgib, et avalik võim on va-

tulemusliku koostöö üle.

Rasmus Pedanik.

baühenduste suhtes tõrksamaks muutunud.

USAID on siinse regiooni vabakonna

2012. aastat kirjeldavas uuringus on see-

aastat pigem positiivseks pärast mitut lan-

arengut hinnanud juba üle 15 aasta, kes-

tõttu langetatud vabaühenduste huvikaitse-

gusaastat. Tõsist tagasiminekut raporteeri-

kendudes seitsmele alateemale: õigus-

suutlikkuse hinnet, märkides, et poliitikute

takse Tadžikistanis, Venemaal ning ka aas-

keskkond, taristu, ühenduste majanduslik

poolt andsid tooni üleolevad ja teisitimõtle-

taid piirkonna musternäiteks olnud Ungaris.

elujõulisus, tegutsemissuude, huvikaitse- ja

jaid naeruvääristavad väljaütlemised. Kriitikat tehakse ka avalike teenuste osu-

Eestile järgnevad tabelis Poola ning

teenuste osutamise suutlikkus ning maine.

mõningase vahega Tšehhi, Slovakkia, Läti ja

Uuringut maksab lugeda eelkõige neil, kes

tamisel tehtava koostöö kohta. Olgugi sõna-

Leedu. Piirkonna nõrgimad on Usbekistan,

soovivad olla kursis teistes riikides toimu-

des ühendustelt suuremat aktiivsust ootav,

Valgevene ja Türkmenistan.

vaga ja leida ideid võimalikeks koostööpro-

on avalik sektor pahatihti passiivne vastu

Piirkonnas tervikuna hindab USAID 2012.

Uuringutulemusi saab lugeda www.ngo.

jektideks.

Ryszard Laskowski | Dreamstime.com

Adogslifephoto | Dreamstime.com

ÕHUS

Tartu katsetab kaasava eelarvega Esimese Eesti linnana võtab Tartu sügisel

võiks linna rahaga teha. Seejärel analüüsivad

nitab volikogu linnaeelarve vastuvõtmisega

kasutusele kaasava eelarvemenetluse,

ettepanekuid valdkonna spetsialistid, andes

detsembris.

andes linlaste otsustada, missugusteks

hinnangu idee teostatavusele ja maksumu-

investeeringuteks kasutada 2014. aasta

sele. Nõuetele vastavate ettepanekute kohta

nemist kasutatakse praegu kõikides maa-

kohalikust eelarvest 140 000 eurot. See on

tehakse rahvaküsitlus, kus saavad osaleda

ilmajagudes, kokku rohkem kui tuhandes

umbes 1% Tartus tuleval aastal plaanitava-

vähemalt 16-aastased linnakodanikud.

kohalikus omavalitsuses.

test investeeringutest. 10. septembrini saavad tartlased pakkuda

Rahvaküsitluse tulemusel reastatakse

1980. aastatel Brasiilias alustatud lähe-

Kaasava eelarve koostamist aitas Tartu

ideed vastavalt häälte arvule ning ellu viiak-

linnavalitsusel ette valmistada e-Riigi Aka-

ideid, milliseid kuni 140 000 eurot maksvaid

se üks või mitu ideed, mille eeldatav hind

deemia. Sellele teemale oli pühendatud ka

ning võimalikult paljudele kasulikke objekte

mahub 140 000 euro piiresse. Otsuse kin-

EMSL-i tunamullune kevadkool.

Rahvakogu korraldajad teevad kokkuvõtteid Kui läinud aasta lõpus lepiti Kadrioru

saaksid olla abiks järgmistele sarnaste

Jääkeldris kokku Rahvakogu protsessis,

protsesside eestvedajatele.

rõhutasid poliitikud, et selle tulemused

Samuti kirjeldatakse hea tava vormis

peaksid nendeni jõudma nii, et esimesed

põhimõtteid, mida arutleva demokraatia

seadusemuudatused saaks teha enne suve.

initsiatiivide puhul tuleks järgida.

Kui parlament aprilli alguses Rahvakogu

Jaanuarist aprillini töötas Rahvakogu

ettepanekud sai, võttis neil kaks kuud, et

ühisloome meetodil küsimusega, kuidas

koostada ajakava, kuidas nende elluviimi-

elavdada Eestis poliitilist konkurentsi,

sega alustada.

poliitika läbipaistvust ja avalikkuse osale-

Parlamendi suvepuhkuse lõppu ja talle

mist. Ettepanekuid esitas, kommenteeris

esitatud ettepanekutega töö jätkamist

ja hindas ligi paar tuhat inimest, seejärel

oodates on Rahvakogu korraldajad suvel

analüüsisid neid mõnikümmend ühiskon-

tegelenud oma töö analüüsimisega. Selle

na- ja õigusteaduste eksperti-praktikut. 6.

tulemuseks peaks saama põhjalik kirjel-

aprillil peetud arutelupäeval kujundas 314

dus kõigist Rahvakogu etappidest, nende

esindusliku valimiga leitud osalejat oma

õnnestumistest ja vajakajäämistest, mis

seisukohad 18 küsimuses.

LEKSIKA

Ühisloome, mis see on?

Mike_kiev | Dreamstime.com

Kui mitte varem, siis Rahvakoguga jõudis ilmselt paljude leksikasse sõna ühisloome. URMO KÜBAR mõtiskleb, millega tegu ja kuidas see ärisektoris sõnastatud mõiste vabakonnaga seondub.

LEKSIKA

õnad ühine ja looming muidugi kellelegi selgitamist ei vaja. Ingliskeelne vaste crowdsourcing annab kätte ka selle, et ühisloome pole veel, kui näiteks paar kirjanikku kahasse raamatu üllitavad, vaid et loomeprotsessis osalejaid on palju, terve rahvahulk. Seepärast seostatakse ühisloomet enamasti internetiga, mis suurte hulkade osalemise hõlpsaks muudab. Trükivalgust nägigi termin tehnoloogiaajakirjas Wired, tuletatud sõnadest crowd ehk ‘rahvahulk’ ja outsourcing ehk ‘väljasttellimine’. Jeff Howe defineeris selle oma 2006. aasta artiklis “Ühisloome esiletõus” tegevusena, kus mõni ülesanne, mis tavapäraselt oleks oma töötajate või lepingupartnerite täita, suunatakse avalikult lahendamiseks laiale, selgelt määratlemata inimhulgale.

Erinevad definitsioonid Vältimaks uute terminitega sageli juhtuvat, kui igaüks annab neile oma tähenduse, on mõned autorid väga ranged, mida ühisloomeks lugeda ja mida mitte. Kevadel sellenimelise raamatu üllitanud Daren C. Brabham rõhutab just algataja ja rahvahulga koostöö olulisust. Nii ei loe ta ühisloomeks, kui näiteks Pepsi lasi inimestel otsustada, millist uut maitset nad eelistavad – sisu loomise asemel sai rahvas vaid etteantud variantide vahel valida. Tema definitsioonile ei vasta aga ka näiteks veebientsüklopeedia Wikipedia, kus puudub selge tellija – mida teha, otsustab puhtalt sisu loov kogukond. 9

Liis Treimann, PM/Scanpix Baltics

LEKSIKA

Kui Rahvakogu 6. aprilli arutelupäeva töine osa Lauluväljakul lõppes, kogunesid päev otsa Eesti demokraatia tuleviku küsimuste üle päid murdnud kolmsada osalejat kaare alla ühispildiks, ent nagu ses paigas ikka juhtuma kipub, löödi lahti ka ühislaul.

Eestikeelne mõiste algataja rolli ei tähtsusta ning sellele sobib Wikipedia hästi. Kui traditsiooniliselt on teatmeteoseid koostanud valitud teadlased, siis Wikipedia autoriks või toimetajaks võib hakata igaüks. Tosina-aastaseks saanud Wikipedias on 30 miljonit artiklit pea 300 keeles, üle maailma umbes 365 miljonit lugejat ning enam kui 30 miljonit registreeritud kaastöötajat, kellest igakuiseid panustajaid on küll alla 1%.

Toimib, ei toimi? Võrreldes Wikipedia suurimat, ingliskeelset osa kuulsa “Encyclopædia Britannicaga” (EB, mis on nüüdseks küll samuti kolinud veebi ja võtnud ühisloomet teatud määral kasutusele), on esimene ootuspäraselt võimsalt üle nii artiklite kui ka autorite arvus ning uuenduste kiiruses. Kui näiteks info Andy Murray tänavusest võidust Wimbledonis jõudis tema Wikipedia-artiklisse minutitega, siis EB-s pole Murrayd seni eraldi sissekande vääriliseks peetud ning turniirile pühendatud artiklis oli värske võitja nimi puudu ka päev hiljem. Siit jõuame ühisloome ühe keskse 10

küsitavuseni. Hea küll, sport, popkultuur ja igapäevane olme – kuid kas saab ühisloomet usaldada tõeliselt tähtsates küsimustes? Kas saavad näiteks Wikipedia miljonid autorid teha paremat tööd kui EB neli tuhat, kelle seas on 110 nobelisti ja viis endist USA presidenti? Või kas saa-

Pole üht läbivat motivaatorit, vaid inimesi paelub võimalus paista silma, olla kasulik ja panna end proovile. vad Rahvakogus osalejad olla targemad kui parlamendierakondade ajud? Mis Wikipediasse puutub, siis siin tõestas ajakirja Nature kuulus võrdlus, et selle ja EB artiklite usaldusväärsus on laias laastus sama: vigu tuleb ette mõlemas, kuid Wikipedias saavad nad üldjuhul kiiremini parandatud (siin tuleb mängu muidugi kasutajate, võimalike vealeidjate hulk, mistõttu näiteks Eesti Vikipeedia

jääb paratamatult alati nõrgemasse seisu kui ta ingliskeelne õde). Keegi ei väida muidugi, et ühisloome iga küsimuse puhul parem ja üldse sobivgi oleks, kuid selle kriitikud näivad eeldavat, et “rahvas” tähendab vaid hulka harimatuid, kes kibelevad kaasa rääkima küsimustes, millest nad midagi ei tea. Ent vaadakem näiteks InnoCentive’it. See on platvorm, kus ettevõtted postitavad oma tööks vajalikke keerulisi ülesandeid näiteks tehnoloogia, keemia, matemaatika ja teiste teaduste vallas. Parimale lahendusele on auhind, mõnikord rohkem kui miljon dollarit. 12 aasta jooksul pea 300 000-pealiseks kasvanud kogukond on lahendused leidnud umbes 85%-l juhtudest, seejuures tuleb parim lahendus sageli mõne teise eriala inimeselt, kelle poole hankija traditsioonilise lähenemise puhul ei oskaks pöördudagi.

Dilemmad Siit näeme veel üht erinevust eesti- ja ingliskeelsete mõistete vahel. Crowdsourcing ei näe ilmtingimata ette (kuigi ka ei välista) osalejate ühist tööd.

LEKSIKA

InnoCentive’is töötavad lahenduse kallal mõistagi sageli ka tiimid, kuid teiste pakutud ideid konkurendid ei näe. Seevastu Rahvakogu-laadses ühisloomes on pakutud ideed kõigile näha ja täiendada. Nii tekkiski Rahvakogu veebis mitme ettepaneku juures arutelu, mis algset ideed edasi viis ja muutis ideekorje suurtelt hulkadelt tegelikult ühiseks loominguks. (Tõsi, kui postitusi oli juba sadades, muutus neist ülevaate saamine tavakasutajale keeruliseks ning nõnda jäi keskkond siiski rohkem ideede esitamise ja põhjendamise kui nende üle arutamise kohaks ja muist ühisloome potentsiaali seega kasutamata. Lahendus saanuks olla ideede jooksev süstematiseerimine.) Eespool mainitud amatörismi-etteheite kõrval tõstatub ühisloome puhul teisigi probleeme, näiteks autoriõigused, aga ka efektiivsuse küsimus. Ka Rahvakogu puhul küsiti, kas poleks sama aega ja energiat pidanud kasutama millegi muu tegemiseks. Üheks huvitavamaks on eetiline dilemma, kui rahvahulk teeb sageli ilma rahata ära ülesanded, mis mõnele teisele oleks palgatöö.

Ühisloome, kellele? Miks siis inimesed osalevad ja kuidas seda õhutada? Ootuspäraselt on uuringud jõudnud järeldustele, et pole üht läbivat motivaatorit, vaid inimesi paelub võimalus paista silma, olla kasulik, luua ja hoida kontakte, panna end proovile uute ülesannetega, omandada uusi oskusi-teadmisi, lüüa kaasa milleski olulises ja põnevas, toredasti aega veeta, teatud juhtudel selle eest ka raha teenida jne. Kunagise Briti peaministri Tony Blairi nõunik Charles Leadbeater, kes ise kasutas ühisloomet raamatu “We-think” koostamisel (riputades peatükkide mustandid oma ajaveebi ning saades tagasisidet, kriitikat, täiendusi, näiteid, ideid), loetleb ühisloome protsessiks vajalikud tingimused. Tuumaks on probleem, mida lahendama, või alge, mida arendama asutakse – see peab olema piisavalt paljudele erinevate teadmiste-oskustega inimestele oluline ja põnev. Seejärel on vaja võimalust, kuidas kogukond saab panustada: see peab olema lihtne, ladus ja võimaldama kiiret tagasisidet. Selleks peab kogukond omakorda omavahel ühendatud olema ning peab eksisteerima mehhanism, kuidas see kogukond oma

tegevust reguleerib, nii et sadadest või tuhandetest üksikutest kildudest tekib ühine “produkt”. Seega, ehkki suurem osa ühisloomealasest kirjandusest uurib selle kasutamisvõimalusi ja mõju ärisektoris, on tegemist vabakonnale iseloomuliku nähtusega, mis olemuslikult ei erine eriti traditsioonilisest tööst vabatahtlikega. Iseküsimus, kui tõhusad sageli küllalt kitsale ja sarnaselt mõtlevale sihtrühmale keskendunud vabaühendused tegelikult ühisloome võimaluste kasutamises on, kuid ehk avab äri- ja avaliku sektori kasvav huvi selle suhtes enam ka vabakonna silmi.

Lisalugemist: • Daren C. Brabham “Crowdsourcing” • Ori Brafman ja Rod A. Beckstrom “The starfish and the spider: the unstoppable power of lea derless organizations” (vaata ka HK 1/2009) • Jeff Howe “Crowdsourcing: why the power of the crowd is driving the future of business” • Charles Leadbeater “We-think: mass innovation, not mass production” • James Surowiecki “The wisdom of crowds” (vaata ka HK 3/2008) • Don Tapscott ja Anthony D. Williams “Wikinomics: how mass collaboration changes everything” ja “Macrowikinomics: rebooting business and the world“

Ühisloome või sellega lähedalt seotud tegevuste näiteid ARUTLEV DEMOKRAATIA (deliberative democracy). Suurem osa ühisloomealasest kirjandusest vaatleb selle kasutamist äris, kuid sama edukalt sobib see ka ühiskondlike küsimuste puhul, olgu siis (kohalike) eelarvete koostamine või (valdkondlik) poliitika. Iva pole vaid oma ükskõik kui informeeritud arvamuse esitamises (mida tehakse ju ka näiteks teatud raadiosaadetesse helistades, avaliku arvamuse küsitlustele vastates või referendumitel), vaid info ja erinevate vaatenurkade kokkutoomises ja läbitöötamises, nende poolt- ja vastuargumentide üle arutamises ning siis kas konsensusliku või enamushäältega valiku tegemises. AVA-ANDMED (open data). Andmete omanik, tavaliselt mõni riigiasutus, teeb need masinloetaval kujul vabalt kättesaadavaks, millega soovijatel tekib võimalus neile uusi rakendusi luua: andmeid omavahel kombineerides, neid visuaalselt paremini esitades vms. Mida rohkem võimalikke kasutajaid, seda rohkem ideid, kuidas andmeid avalikes huvides rakendada. Näiteks www.kodupilt.ee-s saab võrrelda oma linna või valla näitajaid hariduse, hoolekande jms valdkondades teiste Eesti omavalitsuste omadega, www.meieraha. eu näitab lihtsal moel, kust tuleb ja kuhu läheb Eesti riigieelarve raha jne. Ava-andmetest kirjutasime lähemalt HK 3/2011 numbris. Täpselt samamoodi saab avatuks, kõigile kasutamiseks ja edasiarendamiseks kuulutada ka muid asju: tarkvara, helifaile jne. MIKROÜLESANDED (microtasks). Rahvahulga peale jagatakse ära mõni suur töö, mis ei ole tavaliselt eriti keeruline, kuid nõuaks ühelt tegijalt palju aega ja läheks seega kalliks. Näiteks korraldab Wikimedia Eesti tõlketalguid, kus osalejad tõlgivad Wikipedia artikleid eesti keelde; arhiivid ja muuseumid viivad läbi digitalguid, kus palutakse inimestel tuvastada vanu fotosid ja filmikaadreid (siin tuleb lisaks töökätele mängu mõistagi argument, et mida rohkem vaatajaid, seda tõenäolisem, et nende seas on mõni, kes jäädvustatud koha või isikud ära tunneb). Sisuliselt sama loogika on muidugi ka kõikidel väljaspool veebi toimuvatel “Teeme ära!” ja teistel talgutel. ÜHISRAHASTUS (crowdfunding). Rohkem kui aasta tegutsenud Hooandja on Eestiski tõestanud, et mõne fondi või jõuka heategija ukse taga kaapimise asemel saab oma hea idee ehk veelgi paremini ellu viidud paljude toetajate jõul, kellest igaüks panustab väikese summaga (jällegi – samamoodi toimivad ju ka traditsioonilised heategevuskampaaniad, kuid seda üsna piiratud nišis). TEDx Tallinn kogus kevadel oma tänavuse konverentsi jaoks pea 500 hooandja käest nõnda üle 19 000 euro. Lisaks rahale saad sel moel ka pildi oma idee toetusest ühiskonnas.

Praxis

KAANELUGU

Kaasaks ka venelased? Kõik me teame, et Eestis elab eri kodukeelega inimesi. Saame ka ühtemoodi aru, et kõiki peaks kaasama võrdselt. Samas, mitte-eestlaste kaasamise viisid jäävad ikka segaseks. IVAN LAVRENTJEV pakub võimalikke lahendusi.

ri uuringud toovad välja, et Eestis elavate muukeelsete inimeste ühiskondlik-poliitiline aktiivsus on eestlastega võrreldes madalam: näiteks erinevatesse vabaühendustesse kuulub ligi kolmandik eestlasi ja kõigest viiendik mitte-eestlasi. Nii näiteks osaleb mõne spordi-, vabaaja- või kultuuriseltsi tegevuses praegu 24% eestlastest ja 12% venekeelsetest vastajatest. Muu kodanikualgatusliku ühenduse liikmeskonda kuulub hetkel 14% eestlastest ning 6% venekeelsetest. Põhjusi on mitmesuguseid: mõnele valmistab raskusi keelebarjäär, mõnel on kõvasti probleeme sotsiaalse taustaga (“mis vabatahtlikkusest te räägite, ma ei saa palkagi ju”). Kolmandat lihtsalt ei huvitagi, mis Eestiga toimub ja mis sellest saab (“ma ei hakka midagi selle riigi heaks tegema, kuni Ansip ja Co venelaste ees vabandavad”). Kohalike venelaste tüüpegi on väga erinevaid. Lõimumismaastikku iga kahe aasta tagant kaardistavas „Integratsiooni monitooringus“ eristatakse ühiskondlikpoliitilise osaluse ning eesti keele oskuse

järgi viit tüüpi: A – osaleb palju ja oskab keelt hästi (21%); B – osaleb aktiivselt Eestis toimuvas, kuid keelt valdab keskpäraselt (16%); C – oskab keelt, kuid on väga kriitiliselt meelestatud Eesti riigi kui sellise suhtes (13%); D – tunneb vähe huvi Eestis toimuva vastu ja keelt oskab minimaalselt (28%) ning E – ei huvitu ega valda keelt (22%). Kuigi mõnikord tahaks käega lüüa, tuleb ikkagi kaasata kõiki ja võimalikult palju. Seda ennekõike seetõttu, et osa sihtrühmast ei jääks eemale puht keele pärast – organisatsiooni suurim legitiimsus ning pädevuse kasv tuleneb erineva taustaga liikmeskonnast. Teisest küljest, aidates inimestel uusi asju avastada ning head teha, näitame neile selgelt, et ühiskond vajab ka mitteeestlastest kodanikke ning et Eesti – see olemegi meie kõik. Uuringute järgi on venekeelsete inimeste aktiivsus hetkel eestlastega võrreldes madalam igas väljundis, erandiks on ainult usuühingutesse kuulumine. Eesti vabakondlikul maastikul pole nõudlust eri töökeelega teineteise tege-

vust kopeerivate organisatsioonide järele, kui just valdkond ei eelda teistsugust lähenemist või teatud spetsiifikat: näiteks korteriomanikel on samasugused mured, aga vene õppekeelega koolide eestkosteorganisatsiooni puhul on nõutav vastav poliitiline pädevus. Teiste ühenduste vene töökeel on tingitud kas geograafilisest asukohast (eelkõige Ida-Virumaal) või kujutavad need endast katseid luua poliitiliselt kallutatud vabakonna imitatsiooni.

Hea õhkkond on lahendus Eestis tegutsevad venekeelsed vabaühendused ei ole tavaliselt just kõige edukamad huvikaitse või poliitikakujundamise alal – inimesed pigem ei lähe kaasa “poliitiliste” ettevõtmistega ning eelistavad lihtsamaid, käegakatsutavaid tegutsemisvõimalusi. Üks neist on kahtlemata iga-aastaseks saanud „Teeme ära!“ talgud. Talgulisena alustanud ja hiljem „Teeme ära!“ mõttetalgutest välja kasvanud Minu Eesti Koostöötoa ja MTÜ Kontakt eestvedajaks saanud Aleksandr Valdmann ütleb,

KAANELUGU

Praxis koostöös partneritega korraldas kevadel kolmandate riikide kodanikele suunatud avalike arutelude sarja, kogumaks sisendit valmiva Lõimumiskava jaoks.

et tema abikaasa oli talgute suhtes negatiivselt meelestatud: “Keegi paneb prügi maha, miks mina peaksin koristama?” Tulnud kohale, muutis ta meelt, kuna sai tuttavaks toredate inimestega – emakeelest sõltumata –, ning tegi kodukandi enda kätega korda. Inimeste aktiivsus valdavalt venekeelsetes piirkondades nagu Ida-Virumaa või Lasnamägi seisnebki poliitikas osalemise asemele pigem soovis midagi konkreetset ära või korda teha. Olgu sotsioloogide kirjeldatud Eesti venelaste tüüpide kontekstis mainitud, et kõige progressiivsema – A grupi – moodustavad valdavalt noored ja edukamad inimesed, kes löövad ka vabasektori tegemistes kaasa. Üldistades võib öelda, et mida vanem on inimene ja mida hullem on tema keeleoskus, seda vähem aktiivne ta ise on. Seepärast on lood kindlasti paremini noorema põlvkonnaga. Vabatahtlike koordineerimisega tegeleva organisatsiooni Serve the City Tallinna venekeelse tiiva juht Makar Timofejev leiab, et suurt vahet eri emakeelega noorte vahel polegi, aetakse ju ühtset asja. “Alguses oli väike hirm sees, et must ei saada

Läinud aasta lõpus EMSL-i liikmeklubis kaasamisest rääkides pidasime peamiselt silmas tegevust, mille soovitud tulemuseks on venekeelsete inimeste ühendumine iseseisvaks grupiks, mis teeb samu asju, mida teeb eestikeelne vabaühendus, aga oma kogukonna heaks. Kuigi keskendusime venekeelsete inimeste kaasamisele, saab meie järeldusi loomulikult laiendada ka teistele mitte-eestikeelse emakeelega elanikele.

Küsimused, millele mõelda, kui kaalud muukeelsete inimeste kaasamist • Mõtle selgeks, kui oluline ja kaalukas see on, et sa neid kaasad. Kui suur osa sihtrühmast on venekeelne elanikkond? Mis jääb sündimata, kui sa neid ei kaasa? • Kas sa tunned oma sihtgruppi? Kas nad on samavõrd huvitatud osalemisest/ tegutsemisest/ tulemustest kui eestikeelne sihtgrupp? Räägi sihtgrupiga, õpi tundma selle liikmete väärtushinnanguid. • Kas sa ise soovid sedavõrd suurel määral sellega tegeleda, et oled valmis mugavustsoonist välja astuma? Kogemus näitab, et ühekordsete ürituste tulemusena ei sünni püsivalt aktiivset gruppi. Püsiva tulemuse saavutamiseks tuleb olla järjepidev.

Soovitused kaasamiseks • Ärge tehke integratsiooniprojekti, kui see pole teie eesmärk. Sellele on lihtsam raha saada, kuid see teeb raskeks venekeelse sihtgrupi aktiviseerimise. Näidake sihtgrupile selgelt, kas teie huvi on õpetada talle eesti keelt ja kultuuri või tahate, et ta teeks midagi ühiskonna heaks. Mõlemat korraga küsida võib osutuda paljuks. • Tehke asju vene keeles, sõbralikult ja mitteformaalselt. • Leidke kakskeelne vahendaja, kes hoolib teie tegevuse eesmärgist ja usub, et venekeelsete inimeste kaasamine on hea mõte. Võite selleks olla ka ise, kui aega ja oskust on piisavalt. • Kutsuda valimata kõiki tähendab ainult teha iseendale kahju (järele proovitud). Tuleb kutsuda ja tegeleda võimalusel adekvaatsete ja intelligentsete inimestega – määratlege oma sihtgrupp konkreetselt. • Kõige olulisem – lähenege isiklikult. Otsige kontakte venekeelsete suhtlusringkondadega tutvuste ja sotsiaalvõrgustike kaudu (venekeelne publik enamasti ei kasuta Facebooki, vaid kasutab В Контакте – vk.com). Lähenege nii juhuslikele sihtgrupi esindajatele kui ka otsige inimesi, kes on kuskil juba teie tegevusvaldkonna vastu huvi või aktiivsust üles näidanud. See on väga keeruline, nõuab tööd, kuid on ainuke, mis annab püsiva tulemuse. Pealegi on suur tõenäosus, et keegi tunneb kedagi, kes on oma algatusvõimega silma paistnud. • Ärge heitke meelt, kui esimesed huvilised siiski loobuvad. Õige inimene ongi haruldane.

aru, aga teised liikmed hakkasid minuga kohe suhtlema ning kõik sujus,” ütleb Timofejev. Sama vabaühenduse juht Lauri Luide lisab: “Me ei ole selleks midagi eraldi teinud, erineva kodukeelega noorte tulemine oli väga loomulik.” Samas ta tunnistab, et üritusi korraldatakse sel moel, et kõik suhtleks omavahel võimalikult palju ja atmosfäär oleks alati hästi sõbralik. Noorte kaasamiseks kasutatakse sotsiaalvõrgustikke ja levitatakse infot oma sõprade seas. Mittetulundusühingu kodulehe põhitekstid on varsti ka vene keeles üleval.

Tõlkimine ei aita alati Mõnel organisatsioonil on ette näidata vastupidine kogemus: üks Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi eestvedajatest Indrek Riigor viitab mõne kolleegi poliitilisele meelestatusele. “Venekeelseid õpetajaid oli meie liikmeskonnas niigi vähe, aga peale pronksiööd läksid needki vähesed kaduma,” ütleb Riigor. Tema sõnul napib Eesti koolides innukaid mõlemat keelt oskavaid õpetajaid: “Eks ma tunnen neid kõiki. Kõiki kolme.” Ta toob välja, et halva keeleoskuse tõttu ei saa õpetajad koolitustel räägitust arugi. Samas, kõik seltsi oluline info tõlgitakse ka vene keelde ning liikmed ei tule ikka üritustele või kui ka ilmuvad kohale, siis ei võta aktiivselt osa. Vähese osaluse põh14

justeks peab Riigor ka seda, et mõnele just vene õppekeelega koolis töötavale õpetajale käib üle jõu isegi 10-eurone aastamaks, või ei viitsi eakamad õpetajad üldse millestki osa võtta. Eriti ei aita ka MISA toetus seltsi iga-aastasele suvekonverentsile – lõpuks istuvad eestlastest õpetajad venekeelses töötoas, kuna venekeelsed lihtsalt ei ilmunud kohale.

Struktuursed muudatused Üks võimalusi mitte-eestlaste meelitamist tõhustada on venekeelse(te) inimes(t)e palkamine või kaasamine vabaühenduste endi poolt. Eesti Väitlusselts on üles ehitanud suure ja toimiva võrgustiku: venekeelsed väitlusklubid tegutsevad Narvas ja Tallinnas, Eesti meistrivõistlusi väitluses peetakse ka vene keeles. Väitlusseltsi kommunikatsioonijuht Katerina Danilova leiab, et kuna väitlejate keeleoskus ja enesekindlus on väga olulised, siis paljud vene keelt emakeelena kõnelevad noored ei tuleks ilmselt kaasa, kui neile pakutaks üksnes eestikeelseid osalemisvõimalusi. Aja möödumisel hakkavad mõned aga ka inglise ja eesti keeles väitlusi pidama. Halb on sellise mudeli puhul see, et sama organisatsiooni liikmeskonda kuuluvad inimesed ei pruugi teineteist üldsegi tunda – noored on küll kaasatud, kuid eesti- ja venekeelne võrgustik on omaette.

Narvast ja Võrust pärit n-ö tavaväitlejate teed ristuvad väga harva. Omapäraseks õnnestunud kaasamismudeliks on Keskerakonna Noortekogu (KENK) valitud lähenemine. Aseesimees Vladimir Svet ütleb, et tal puudub täpne ülevaade sellest, mis kodukeelega liikmed partei noorteorganisatsiooni kuuluvad, kuid ilmselt peegeldub liikmeskond KENK-i juhatuse koosseisus – eestlasi ja venelasi on pooleks. Küsimusele, kas tema liitumise põhjuseks noortekoguga oli venelaste ja Keskerakonna üldine klapp, vastab Svet eitavalt, öeldes, et siin loeb poliitiline vaade. Noored tulevad kokku oma tuttavate kaudu, enamasti tullakse üritustele uudishimu pärast ja tihtipeale jäädakse. Mõned edasijõudnud jätkavad ka linnaosade vanemate või kultuurikeskuste juhtidena ... Miks just Keskerakonnal õnnestub venekeelseid noori paremini meelitada? “Meie erinevus teiste parteide noortekogudest seisneb selles, et meil ei ole eraldi struktuuri venekeelsetele – kõik on üheskoos ja organisatsiooni töökeeleks on eesti keel,” kinnitab Svet.

Mõtle, milleks kaasata Venekeelsete inimeste kaasamisel vabaühenduse tegevusse kaasamise enda pärast ei ole kindlasti mõtet. Asudes kaasama, tuleks hoolikalt läbi mõelda, keda ja milleks. Kui olete jõudnud selleni, et kultuurilist mitmekesisust peab tõstma, tasub erinevaid mitte-eestlaste kaasamise variante omavahel võrrelda ja neist parim valida või mitut kombineerida. Mõnikord on möödapääsmatu lisaressursside kulutamine – näiteks kodulehe või ürituste tõlkimiseks. Inimesi meelitab ligi ka oma eesmärkide selge kommunikeerimine ja sõbralik õhkkond ühistel koosviibimistel. Eraldi “venelaste klubide” jms struktuuride tekitamine organisatsiooni sees ühest küljest kaasab küll aktiviste, teisalt aga ei vii eri rahvusest inimesi kokku – jätkatakse suhtlemisega omakeskis. Kõige tõhusamaks kaasamiseks on vaja venelaste osalust organisatsiooni juhtimises hea eeskujuna näidata ning mitte jaotada inimesi emakeele põhjal. Suurima toetajate hulga või liikmeskonna võib saavutada ainult kõiki eestimaalasi kaasates, mis omakorda tõstab vabaühenduse legitiimsust eri sihtrühmade silmis – olgu selleks otsesed kasusaajad, rahastajad

Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

KAANELUGU

Viimases Integratsiooni Monitooringus on kesksel kohal noorte teema. Uuringu üks autoreid Marju Lauristin (pildil) ütleb, et tähelepanu väärib väga hästi eesti keelt oskavate, kuid Eesti poliitika ning riiklike institutsioonide suhtes kriitiliste ning umbusklike inimeste rühm, kus annavad tooni noored.

või ühiskond tervikuna. Erineva kultuurilise, keelelise või usutaustaga inimeste osalus rikastab organisatsiooni ning toob värskeid mõtteid ja vaatenurki juurde. Venekeelsete inimeste värbamine ja kaasamine ei ole tüütu kohustus, vaid on võimalus mittetulundusühingu arenguks.

Vene inimene läheb kuhugi juhul, kui • Keegi sõpradest läks ja kutsus. Proovis, meeldis, tuleb järgmine kord ise. • Üritusel on venekeelne komponent (grupi töökeel, venekeelne esineja, venekeelsete inimeste jaoks aktuaalne teema, tõlge). • Seal ootab teda tasuta nänn, materjal, lõuna.

Kirjandust

• Kui osalemine on kohustuslik või vajalik tema õpingute jaoks.

• Hinno, Krista; Lagerspetz, Mikko; Vallimäe,

• Vahel harva ka isiklikust huvist, kuid neid on kahjuks vähe.

Tanel. Kolmas sektor arvupeeglis. Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus. 2008. • Lauristin, Marju (peatoim). Eesti ühiskonna

• Noorte töötute või töökogemuseta inimeste jaoks on tugevaks motivaatoriks võimalus saada töökogemust ja täita oma CV soovitajatega. Näidates vabatahtliku tööga enda usaldusväärsust, tekib võimalus saada tasustatav töökoht.

integratsiooni monitooring 2011. Tallinn: Kultuuriministeerium. 2011.

Integratsiooniprojektid on hoolega kinnistanud arusaama, et sihtgruppi püütakse

http://goo.gl/CZR2hF

nänniga ära osta. Arutelu käigus tõdesime, et venekeelsed inimesed pigem ootavad

• Kodanikeühiskonna uurimis- ja arendus-

materiaalset kasu projektidest ja ei seosta end kuigivõrd projektidega, mille tulemused

keskus, Tallinna Ülikool. Kodanikualgatust

on üle-eestilise mõjuga. Küll aga on hea näide kohaliku mõjuga projektides osalemise

toetavad väärtused ja käitumismustrid

aktiivsusest see, et Toidupanga üle-eestilise kampaania käigus olid kõige aktiivsemad

Eesti elanikkonnas 2011-12. Tallinn. 2012.

raha, toidu ja asjade annetajad just Ida-Virumaa elanikud. Arvatavasti oli oluliseks tegu-

http://goo.gl/q1KAbr

riks see, et kogutud vahendeid jagati kohalikele abivajajatele.

• “Teeme ära!” talgud. Otsing 13.05.2013: http://talgud.teemeara.ee/events/map

Tõeline lõimumine algab alles sealt, kus on juba olemas põhjus ja mõlema poole soov teha koostööd.

V I I S VA H VAT

põnevat

venekeelset

vabaühendust IVAN LAVRENTJEV vaatas ringi vene emakeelega inimestega töötavate vabaühenduste seas ja valisime välja viis huvitavat, kelle tegevustel soovitame silma peal hoida, nende tööst õppustki võtta ja suisa koostööd teha.

MTÜ Mis? Kus? Millal? www.chgk.ee Asutatud: 1991, Tallinn

Mis? Kus? Millal? on korraga mäng ja klubi. Mängu reeglid näevad ette kuueliikmeliste meeskondade vahel käivat võistlust, mille käigus üritatakse leida vastused head analüüsivõimet nõutavatele küsimustele. Mäng ise sai alguse 1975. aastal, kui nõukogude televisioon hakkas näitama NL-is ja Venemaal telelegendiks kujunenud Vladimir Vorošilovi korraldatud versiooni, kus kaadris oli üks (vuntside ja prillidega noortest meestest koosnev) kuuik. Nn sportlik variant mitme võistkonnaga saalis sai alguse 1989. aastal. Tallinna klubi korraldab mänge nii täiskasvanutele kui ka õpilastele. Klubi juhataja Anželika Gurevitš leiab, et selline mitteformaalne haridus annab noortele palju juurde: “Mäng arendab oskust suhelda ning teha meeskonnatööd, aitab noortel otsida enda kohta maailmas.” Küsimusele, miks 16

MKM

Noored, mälumängud, sotsiaalne ettevõtlus

pole säärane mäng eestlaste seas populaarsust kogunud, vastab Gurevitš, et probleem peitub küsimuste omapäras: “Tegemist ei ole faktipõhise mänguga, mängijad peavad looma seoseid ning etteantud info põhjal jõudma õige vastuseni. Inimesel, kes ei taju lingvistilist ning kultuurilist konteksti, on kindlasti raske.” MKM-i mängitakse igal pool maailmas, kus vähegi kõneldakse vene keelt, küsimused on samad ning peetakse

ühist arvestust, üheksa kuud kestva hooaja lõpuks kuulutatakse võitjad välja. Klubi haare on ka laienemas: korraldatakse koolitusi noortele ning propageeritakse sotsiaalset ettevõtlust. Gurevitš on kindel, et tuleviku kodanik on mõtlev ja hooliv: “Sellest, mida suudame noorte peadesse sisse toppida, sõltub ehk meie tulevik, sest selle kujundavad just need, kes on tänapäeval noored.”

V I I S VA H VAT

MTÜ Plug www.plug.ee Asutatud: 2009, Tallinn

MTÜ Arengu Sammud www.sammud.ee Asutatud: 2009, Tallinn Koolitused, nõustamine, erinevad projektid

Kuna teatud hulk vabakondlasi ei tunne ennast riigikeeles suheldes kindlalt, pakuvad mõned organisatsioonid infot, nõusta-

KesKusiga, tõlkides vastastikku parimaid lugusid, kuid sellele tuli koos projektirahastuse katkemisega joon alla tõmmata. Ajakirja eelisteks on kaheldamatult selle kõrge kunstiline ja keeleline tase, aga ka unikaalsus, kuna teisi selletaolisi Eestis eriti ei leidu (eesti keeles ilmub sarnane Müürileht). Ajakirjast on välja kasvanud ka Plug-IN nimeliste pidude traditsioon. Iga number keskendub mõnele teemale, olgu

selleks emigreerumine või Narva võlude lahkamine. Ajakirja saab tasuta Tallinna, Tartu ja Narva ägedamatest kohtadest – kinodest, baaridest jne. Plugi toimetajad tõdevad, et ebapüsiva rahastuse tõttu võib ajakirja väljaandmine osutada võimatuks, ning seetõttu kaaluvad nad võimaliku variandina ühisrahastust. Lootkem, et Eesti riigil on tahet toetada haritud venelaste pealekasvu Plugile väikest tuge pakkudes.

mist ja koolitust ka vene keeles. Üks selliseid koolitajaid on MTÜ Arengu Sammud juhatuse liige Olga Zubakina. “N-ö arenguvestlusi mittetulundusühingutega on kindlasti tarvis. Tihtipeale inimesed ei oska seostada enda põhikirjas olevat missiooni oma tegevusega,” ütleb ta. Sihtrühma kuuluvad inimesed soost ja vanusest sõltumata, ühendav tunnus on

vene keele oskus. “Üritame organisatsioonidele lahti seletada nende õigusi ja võimalusi, millega nad võiks iseseisvalt edasi liikuda. Paljudel on siiras soov midagi teha ja koos eesti partneriga, takistusteks on aga hirm ja info nappus,” leiab Zubakina.

Motivators Team MTÜ

Venekeelsel kultuuril Eestis on tulevikku. Sellist kindlustunnet võis kogeda igaüks, kes sattus kunagi lugema ajakirja Plug (vk. плуг – ader, ingl plug in – sisse lülituma). Ajakirja toimetaja Olesja Bõkova sõnul on tegu väljaandega teisest kultuurist, mis enamasti ei satu meedia huviorbiiti. Samas, Plugi toimetus ei põlga ka peavoolukunsti – aastatagune number oli pühendatud teatrile. “Alustasime ajakirjaga, kuna tundus, et meie noortel venekeelsetel kultuuritegijatel on tarvis platvormi eneseväljenduseks. Seega võib Plugi pidada omadele suunatud ajakirjaks, mida omad teevadki,” ütleb ajakirja toimetajaid Dan Rotar. Toimetus koosneb vabatahtlikest, kelleks on Eestis ja üle maailma laiali elavad andekad kirjutajad-joonistajad. Vahepeal võib Plugi kaante vahelt leida ka näiteks Jelena Skulskaja või Andrei Ivanovi kirjutisi. Ajakirja paberkandjal ilmumist iga kahe kuu tagant toetab Kultuurkapital. Mullu tehti koostööd

Anastassija Levina

Kultuuriajakirja väljaandmine

Mis on Eestis tegutsevate venekeelsete vabaühenduste omapära? Endiselt keelebarjäär, mis omakorda soosib isoleerumist. “Keeleoskust saab parandada. Loeb hoopis see, kas me lubame enda kõrvale meist erinevaid inimesi – arengut takistavateks tunnusteks võivad saada nt seksuaalne orientatsioon või seesama rahvus. Kultuuridevaheline mõistmine on kahtlemata esmatähtis,” on Zubakina kindel. Kas vene keeles töötavatel ühendustel on Eestis tulevikku? Eks ikka, ütleb Olga. Põhjustena toob ta välja eesti keele oskuse paranemise ning üldise pädevuse ja kodanikuidentiteedi kasvu. Küll aga ei juhtu sellised muutused üleöö, seega tuleb organisatsioonidel astuda mõned sammud enda arengu nimel. 17

V I I S VA H VAT

MTÜ Valgevene Uus Tee www.valgevene.ee Asutatud: 2006, Tallinn Demokraatlike väärtuste edendamine ning

Ühingu eestvedaja Pavel Marozau kolis Eestisse poliitpõgeniku staatuses 2006. aastal, kuna senise ühiskondliku ning poliitilise tegevuse jätkamine oleks talle kodumaal toonud vanglakaristuse. Siin tekkis mõte luua Tallinna valgevenelaste ühendus, kes tegeleks Valgevene kodanikuühiskonna arenguga eemalt. Selleks hakati rajama võrgustikku, mis koosneb Balti riikides ja mujal eksiilis elavatest Valgevene aktivistidest. Aastatega on fookus nihkunud noorematele põlvkondadele: rajati pühapäevakool, kus lastele õpetatakse valgevene keelt, kultuuri ning ajalugu. “Peame rahvusliku identiteedi jätku toetama ehk tegeleme sellega, mida ei tehta Valgevenes,” ütleb Marozau. Praegu tegutseb pühapäevakool üksnes Tallinnas, veel mõni aasta tagasi ka Ida-Virus. Marozau on arvamusel, et Eestis elavad valgevenelased ei tunne piisavalt suurt huvi oma kultuuri ja keele vastu, samas ei muutu nad eestlasteks, vaid pigem

MTÜ Eesti Väitlusselts www.debate.ee Asutatud: 1994, (venekeelne suund alates 2010), Tallinn Noored, väitlused, koolitused

tüüpilisteks nõukogude inimesteks. Nõukogude Liiduga saab Marozau sõnul võrrelda ka aastast 1994 Euroopa viimaseks diktaatoriks nimetatava Aleksandr Lukašenka juhitavat Valgevenet, kus on siiamaani kasutusel surmanuhtlus, teisitimõtlejaid kiusatakse taga ja pannakse vangi (nt paragrahvi “laim presidendi suhtes” alusel), elanike eneseväljendus ning liikumisvabadus on vägagi raskendatud. “Kui tänaste juhtide võimuaeg otsa saab, toimub väike plahvatus 1991. aasta eeskujul nagu NL-is. See on paratamatu,

kui suureneb kriitiliselt mõtlevate kodanike osakaal,” lisab Marozau. Selliste kodanike arvu suurendamiseks arendatakse internetikanaleid (nt Valgevene ja Venemaa teemalist analüüsi pakkuv ARU TV), korraldatakse diasporaa konverentse ning luuakse võrgustikke. Küsimusele, kas on lootust kunagi kodumaale naasta ning seal ennast vabana tunda, vastab Marozau, et ikka on: “Selleks peab küll inimesi harima ning kodanikutunnet nende sees kõikvõimalikul viisil arendama. Seni aga tegutseme Eestis.”

kas selts panustama venekeelsete noorte kaasamisse. “Seadsin endale eesmärgiks veenda inimesi, et igas koolis on võimalik korraldata väitlusturniiri ja see ei nõua üldsegi raha,” ütleb Danilova. Sestsaadik tegutseb Väitlusselts pidevalt n-ö vene rindel. Katja toob välja, et oluline pole niivõrd venekeelse töötaja leidmine, vaid kogu organisatsiooni liikmete hulgas valitsev koosmeel, et just see sihtrühm on

arengu seisukohalt oluline. “Suur areng on praegu Narvas ühe kohaliku keskkooli baasil. Kaks korda aastas korraldatakse seal turniire, kuhu tulevad vene keelt kõnelevad noored kogu Eestist. Kevadel toimusid Eesti meistrivõistlused vene keeles,” rõõmustab Danilova, kes ise on Narvast pärit. Tema arvates ei ole venekeelsetel Eesti elanikel arusaama väitluse olemusest ning väitlejaid peetakse demagoogideks ja poliitiliselt motiveeritud tegijateks. Mullusesse suvekooli kutsuti erineva kodukeelega noori. Kuna paljud noored eestlased ei valda vene ja vene noored eesti keelt, peeti mõned väitlused inglise keeles ning vahel tuli žestidegi keelele üle minna. Üks asi paneb Väitlusseltsi puhul mõtlema – selle eestvedajad ei usu, et eesti ja vene keelt kõnelevaid noori peab just ühte ruumi panema, vaid peamine on, et väitluskultuur läheks massidesse. Kuna tegu on aga keeleoskusele tugineva kunstiga, saab integratsioon vaevalt eesmärgiks ollagi.

Jaana Kalinistova

Katerina Danilova tuli Väitlusseltsi lihtsa väitlejana kohe koolipingist. Koos organisatsiooni tegevjuhi vahetumisega ehk Margo Loori tulekuga 2010. aastal hak-

Jevgeni Krištafovitš

rahvuskultuuri säilitamine

VALIM ISED

Hea valimistava

Rauno Volmar, EPL

valvurid alustavad

Nagu varasematelgi valimistel, nii kutsub EMSL ka seekord kõiki kandidaate kinni pidama heast valimistavast ning kõiki valijaid selle üle valvama. 2009. aastal sõnastatud hea valimistava koosneb 11 punktist, millest kinni pidamine aitab kaasa ausale ja sisukale valimiskampaaniale, mille tulemusena saaks valija teha

Hea tava rikkumisega eelmistelgi valimistel silma paistnud Põhja-Tallinna keskerakondlasest vanem

võimalikult targa otsuse.

Karin Tammemägi on ka tänavu jõudnud maksumaksja raha eest üllitada oma pildiga plakatid, kus

Näiteks näeb hea tava ette, et võimul oli-

kutsub inimesi sportima. Teiste nimekirjade kandidaatidele linn sama võimalust ei paku.

jad ei kasuta kampaania tegemiseks avalikke vahendeid tingimustel, mis pole nende kon-

peetaks, selle üle saab valvata iga valija,

kes hakkavad meie poolt valimiskampaaniat

kurentidele kättesaadavad. Või siis et vali-

andes hea valimistava rikkujale ning tema

kommenteerima ning regulaarseid hea vali-

mislubadused on seotud valitava kogu päde-

erakonna- või nimekirjakaaslastele, aga ka

mistava “autahvleid” avaldama.

vusega ja keskenduvad plaanitud poliitikale,

avalikkusele laiemalt teada, mida niisugu-

mitte valijate hirmutamisele või äraostmisele.

sest käitumisest arvad.

Et kandidaadid ei eksita valijat, hämades

Osal inimestel palub EMSL kampaaniate

oma plaanide kohta valituks osutumise korral

vastavust heale valimistavale siiski erilise

volikogus ka tööle hakata. Ja nii edasi.

hoolega jälgida. Sellise vabatahtlike hea

Hea valimistava teksti saab lugeda www.

Enda tähelepanu alla võtab EMSL Tallinnas toimuva, maakondades tekivad hea valimistava valvurite grupid peamiselt maakonnalehtede juurde. Hea valimistava teemaga tegeleb EMSL-

valimistava valvurite ringi moodustavad

is Urmo Kübar, huvilised saavad ühendust

ngo.ee/heavalimistava. Et seal sisalduva-

erinevad poliitika-, ühiskonna-, reklaami-,

võtta urmo@ngo.ee.

test põhimõtetest ka tegelikus elus kinni

kommunikatsiooni- ja muud asjatundjad,

Teeme oma

soovid kandidaatidele teatavaks!

Elu kodanikuühiskonnas küll ei alga ega

teame kõige paremini, mida just meie kodu-

välja ühe üle-eestilise üleskutsega kohalikele

lõpe valimistega, ent ometi on valimiseelne

kandis või valdkonnas vaja teha.

omavalitsustele, kus pakume välja ettepane-

aeg hea selleks, et teavitada võimule pür-

Seepärast soovitame võtta sarnaste

kud, mida valla- ja linnavõimud saavad teha

gijaid oma ootustest ning kokku leppida

eesmärkide nimel tegutsevad vabaühendu-

kodanikualgatuse edendamiseks ning koos-

tegevustes, mida pärast valimisi oma linnas

sed kokku, läbi arutada, kirja panna ning

töö tugevdamiseks vabaühendustega.

või vallas ette võtma peaks. EMSL hakkab

kandidaatidele esitada ja nendega läbi

koguma ideid vabaühenduste kohalike vali-

rääkida ootused kohalikest omavalitsustest

teemaga töötava Urmo Kübara e-posti aad-

miste eelseks manifestiks.

sõltuvateks tegevusteks, mida teie kõige

ressil urmo@ngo.ee augustis esmalt vabas

olulisemaks peate.

vormis ideid, mida teie meelest selline ma-

Õigupoolest – esmajoones kutsume piirkondlikke ja valdkondlikke organisatsioone

Loomulikult võib sama teha ka iga akti-

Selle jaoks ootame EMSL-is manifesti

nifest võiks sisaldada. Nende ettepanekute

välja tulema oma manifestidega. On selge,

vist või vabaühendus üksinda, ent koos asju

põhjal koostame manifesti mustandi, mida

et igas linnas või vallas on olukord ja vaja-

läbi arutades saavad need ilmselt niihästi

seejärel on kõigil soovijatel veidi aega kom-

dused erinevad - mis ühes kohas enesest-

paremad kui ka mõjukamad, rääkimata

menteerida-täiendada ning septembri algu-

mõistetav, võib mujal olla alles unistuseks.

sellest, et nõnda võib alguse saada koostöö

seks esitame seekordse manifesti erinevates

Samamoodi eri teemadega: mis oluline

muudeski asjades.

linnades-valdades kandideerijatele.

näiteks keskkonnaorganisatsioonidele, ei

Et aga igas piirkonnas hästi toimivat vaba-

Mäluvärskenduseks võib vaadata ka

pruugi samavõrd tähtis olla kultuuri- või

ühenduste võrgustikku pole või siis ei jõuta

EMSL-i eestvedamisel valminud eelmiseid

sotsiaalvaldkonnas tegutsejatele. Ikka ise

ühiseid vajadusi kokku võtta, tuleb ka EMSL

manifeste leheküljeltwww.ngo.ee/manifest.

Peeter Langovits/ Postimees / Scanpix Baltics

PÄEVAK A JA

Arvamusfestivali idee maaletooja ja elluviimise peamine eestvedaja Kristi Liiva esialgu veel inim- ja arvamustühjal Paide Vallimäel.

PÄEVAK A JA

16.-17. augustil saab Paide vallimäel Eesti tuleviku ja oleviku üle arutleda tänavu esimest korda toimuval kodanikualgatuslikul Arvamusfestivalil, kuhu oodatakse kõiki, kes soovivad mõtiskleda erinevatel teemadel kultuurist majanduseni. ANNA LINDPERE korraldusmeeskonnast seletab lähemalt.

Arvamusfestival – kohtumispaik sotsiaalse närviga inimestele

Festivali formaat kutsub erinevate tegevusvaldkondade esindajaid jagama seisukohti avatud keskkonnas, toetades omavahelist läbikäimist ja suhtlust ka tulevikus. Nii on festival võimaluseks ka erinevatele vabaühendustele, kes tunnevad, et neile olulistel teemadel on meedias ja

Kaasamõtlemine ei pea olema raske töö Arutelusid erinevatel teemadel peetakse konverentsikeskuste või koosolekuruumide hämaruses aasta ringi. Arvamusfestivali värskus

avalikkuses vähe tähelepanu, diskussiooni ja mõistmist – ole vaid ise hakkaja ning too need festivalile, olgu siis debatina mõnel laval, mõttevahetusena vabal arutelualal, õpitoana või ülesastumisena vaba mikrofoni platsil. Programmist võib leida nii rohkem kui

Karl-Kristjan Nigesen

estivali idee algataja ja põhiorganisaator, suhtekorraldaja Kristi Liiva ütleb, et Arvamusfestival on justkui sõnarokifestival või intellektuaalne puhkus, mis võiks huvitada iga aktiivset ühiskonna liiget. Tema usub, et Arvamusfestivali võib lugeda kordaläinuks, kui Paide vallimäele tulevad kokku võimalikult erineva mõtlemisega inimesed üle Eesti, kes hoolivad meie riigi olevikust ja tulevikust. “Pole tähtis, kas tegemist on institutsiooni juhi või mõne ameti kandjaga, oluline on, et neil oleks värsked mõtted ja värsked ideed,” ütleb Liiva. Festivali väljundiks ei ole Liiva sõnul osalejate üleskutse, deklaratsioon või kokkulepe, vaid pigem loodetakse, et kahel päeval toimuv inspireerib, paneb mõtlema ja võibolla annab ka laengu tegutsemiseks. Seega nähakse, et tulemus on pigem iga festivali külastaja sees. Korraldajate eesmärk on arvamusvahetuse ja arutluskultuuri arenemine Eestis ning nad usuvad, et loodud õhkkond soosib elutervet, inspireerivat ja teineteisest lugupidavat arutelu. Nii on sõnastatud ka festivali hea tava kõigile osalejatele: kuulamine on sama oluline kui kõnelemine; kui väidad midagi, siis ka tõesta seda; loetud kriitikaminutitele peaks järgnema lahenduse pakkumine; reageeritakse mõtetele, mitte isikutele ja nõnda edasi.

seisneb minu jaoks idees tuua inimesed kokku vabas õhkkonnas ning näidata, et ühiskondlikel teemadel kaasamõtlemine ei pea olema raske töö, mille erinevad mõttekojad aeg-ajalt ette võtavad. See võib olla põnev ja spontaanne mõtteharjutus meie kõigi jaoks. Mulle väga meeldib festivali peresõbralikkus ja ma loodan, et tekib palju mõttevahetusi inimeste vahel, kes sellistel teemadel muidu ei diskuteeriks. Kui paljud meist räägivad oma laste või ema-isaga sellest, millises suunas võiks liikuda Eesti sotsiaalpoliitika, mis saab Euroopast või mida tähendab vihakõne? MARLEEN PEDJASAAR Kiusamisvaba kooli teemalise arutelu juht festivalil

PÄEVAK A JA

viku ja erakondade rolli muutumise üle. Indrek Treufeldt ja Kersti Kaljulaid räägivad Euroopa tulevikust; Joel Volkov, Helen Sildna ja Meelis Milder maailmas läbilöömisest; Karl-Martin Sinijärv, Indrek Kasela ja Tea Varrak aga kultuuri ja majanduse suhetest – ning need on mõistagi vaid mõned näited kahepäevasest

Erakogu

ka vähem tuttavaid nimesid kõikvõimalikel olulistel teemadel. Nii näiteks mõisklevad Sulev Valner, Ülle Madise ja Toomas Kiho selle üle, millist riiki jaksame ja tahame pidada; Kärt Mere, Kaur Kender ja Indrek Neivelt võtavad teemaks, kui kallis on vaesus; Tarmo Jüristo, Siim Kallas ja Annika Uudelepp arutlevad poliitika tule-

Ootan vabas õhkkonnas maailma parandamist Eestis on inimestele tagatud täielik sõnavabadus ja vaba ajakirjandus ühiskonna valvekoerana toimib ka pigem hästi. Samas on viimastel aastatel elektroonilise meedia arenguga süvenenud trend, et igapäevast infot hangitakse ja jagatakse järjest spetsiifilisemates meediakanalites. Isegi suurte portaalide puhul, nagu näiteks Postimees, on suur hulk inimesi, kes jälgivad ainult meelelahutusuudiseid ning majandus- või poliitikauudiseid sealt kunagi ei loe. Selline nišistumine tähendab, et väikesed ühiskonnagrupid elavad erinevates infoväljades, mis viib omakorda üksteisest kaugenemisele. Eesti on liiga väike riik ning iga inimese arvamus liiga väärtuslik, et lubada sellist kaugenemist. Oleks ju tore, kui lisaks sagenenud streikidele ja miitingutele tekib ka ühtsem arusaam, mis suunas Eesti areneb. Minu arvates Arvamusfestival võib ja saab olla koht, kus erinevad vaated ja arvamused omavahel kohtuvad. Ja need arvamused mitte ei põrku vihaselt, vaid toimub argumenteeritud väitlus ning üksteise kuulamine. Just vastaspoole ärakuulamise oskust ja argumenteeritust võiks minu arvates Eesti avalikus diskussioonis rohkem olla. Loodan, et kahel suvepäeval Paides kuulen hulgaliselt huvitavaid arutelusid ja saan paaril teemal uute vaatenurkade ja argumentide võrra targemaks. Usun, et kohtan festivalil ka hulgaliselt vanu sõpru ja tuttavaid, kellega ühiselt vabas õhkkonnas maailma parandada. ERKI PEEGEL Festivali programmitiimi liige

programmist. Festivali lõpetab erakonnaesimeeste debatt, mida juhivad Tiina Kaalep ja Mari-Liis Jakobson. Lisaks korraldajate koostatud programmile festivali kagu- ja loodelavadel tulevad oma lavadega välja ka näiteks Postimees ning Eesti Päevaleht ja Delfi, üles seatakse ettevõtlus- ja noortelavad ning maailmavaatekohvikud. Eesti Väitlusseltsi korraldatavates õpitubades saab kahe päeva jooksul omandada või lihvida oma argumentatsiooni-, väitlemis-, kuulamis-, arvamuse või hinnangu andmise ja teisi heaks aruteluks olulisi oskusi. Kõik see on kohale tulijatele tasuta. Festivali korraldab lai ring vabaühendusi, meediaorganisatsioone ja teisi eraettevõtteid, riigi- ja kohaliku omavalitsuste asutusi ning aktiviste. Teiste hulgas on korraldajate seas ka vabaühenduste liit EMSL, kes Arvamusfestivali näol jätkab oma 1999. aastal alanud kodanikuühiskonna konverentside traditsiooni – algusaastatel pelgalt vabaühenduste messina alustanud ettevõtmisest on nüüdseks saanud juba kõiki eluvaldkondi haarav foorum. Liiva loodab, et kui esimesel aastal osalevad inimesed jäävad kogemusega rahule, veenavad nad järgmistel aastatel endaga kaasa tulema oma sõbrad, pere, kolleegid ja tuttavad. Häid ideid saab festivalil jagada arvamuslavadel, võrkkiikedes, kohvikutes ja piknikutekkidel, teretulnud on mõistagi lapsed ning ka hästikasvatatud lemmikloomad. Arvamusfestivali idee algallikas on Rootsis sellel aastal juba 45. korda toimunud ühiskondlik-poliitiline Almedalsveckan, nädalapikkune uute mõtete sündimispaik. Juulis Visbys toimunud festivalil oli ettevõtmisi registreeritud pea 2300, nende hulgas kõnesid, arutelusid, töötube ja seminare. Almedalenis püstitati tänavu ka publikurekord, kui Rootsi peaministrit ja kohaliku Mõõdukate erakonna juhti Fredrik Reinfeldti kogunes kuulama rohkem kui 5800 inimest. Liiva arvab, et esimene Eesti Arvamusfestival ei pruugi tuua suuri muutusi ja rahvamasse, kuid kindlasti aitab leida uusi mõttekaaslasi. “Me ei saa teises ühiskonnas toimuvat lõigata ja kleepida Eestisse. Almedalen on küll innustuseks, kuid arvamusfestival, mis meile omane, saab sündida vaid meie ühiskonnale vajalikul ja unikaalsel moel,” selgitas Liiva.

PÄEVAK A JA

sissepääs

VESKI

sissepääs

13 9

medpunkt

infopunkt

5 sissepääs

pangabuss

PARKALI

sissepääs

3 VALLI

sissepääs

Loodelava

Tallinna Ülikooli lava

Maailmavaatekohvikud

Õpitoad telgis

Loodelava avatud arutelu ala

Ettevõtluslava

Kohvik

Postimehe lava

Kagulava

Järvamaa lava

Lasteala

Delfi ja EPLi lava

Kagulava avatud arutelu ala

Vaba mikrofon

Raamatulaat

ERRi buss

Noortelava

Kohvikulava

Vallitorn, õpitoad

Kuku raadio

NÄGU NIME JUURDE

Karl-Kristjan Nigesen

NÄGU NIME JUURDE

Eesti esiskeptik ehk MARTIN VÄLLIK MTÜ-st Eesti Skeptik tekitas aasta algul tormi veeklaasis, kui ütles, et tema Eesti hümni kolmandas salmis jumala nime ei laula, ja kutsus ka teisi inimesi sellest teada andma. Milles Eesti Skeptik kahtleb, mida eitabjaatab ning kelle konnasilmadele astub, uuris Mari Kodres.

Sõnumitooja skeptilisest Eestist

Martin Välliku tavapärane argipäev polegi võitlevalt skeptiline, pigem lihtsalt konstruktiivne. Koolmeistri amet Tallinna Inglise Kolledžis on teaduspõhise maailmapildi edendajale igati paslik.

Kas skeptik on see, kes lihtsalt ümbernurga kuulutab ikkagi omaenda tõde?

Tulihingeline skeptik ei ole sinu meelest mõne sektandiga äravahetamiseni sarnane?

Kui keegi räägib kuulutamisest, siis tuleb kohe mingi plakatiga sell silme ette. Vabas ühiskonnas on enese tegevusest ja mõtetest teadaandmine midagi loomulikku, mida ikka tehakse. Avalikus ruumis ringleb igasuguseid väiteid reaalsuse kohta. Osa hoitakse au sees põhjendusega, et nii on alati olnud, näiteks kirikutegelaste autoriteeti. Aga reaalsuse kohta on liikvel igasuguseid väiteid ja nende üle saab arutleda. Selles olen küll veendunud.

Kindlasti ei ole see nagu omaette religioon, kuna uskudel on omad rituaalid, baasuskumused, ja skeptilisuse puhul ma ei oska neid esile tuua. Mina ei tahaks küll meie ühingut võrrelda kogudusega. Religiooni üks omadus paistab olevat see, et usutakse üleloomulikku väge, ja see pole osa siinsest reaalsusest, vaid ikkagi midagi ... üleloomulikku. See oleks veider, kui skeptikud usuksid mingit üleloomulikku entiteeti. 25

NÄGU NIME JUURDE

Kas teravaid konflikte on aja jooksul kõvasti ette tulnud? Omajagu on neid olnud tõesti. Ühe juhtumi puhul spekuleeris vastaspool ka mõttega, et meid oleks vaja kohtusse kaevata. Üks juhtumeid oli seotud toitumisterapeutidega. Mina analüüsisin Eesti Toitumisteraapia Assotsiatsiooni kodulehel kajastatud materjale, et aru saada, millega toitumisteraapia tegeleb. Kuna leidsin, et nad esindavad hulgaliselt mitteteaduslikke arusaamu inimese füsioloogiast ja biokeemiast, tundsid nad end puudutatuna. Minu kirjutisele viitas mullu Terviseleht, kes kaevati Avaliku Sõna Nõukogusse. Otsus tuli tauniv ja selle leiab ka internetist. Mõne aasta tagusest ajast meenub juhtum, mil Elukultuuri Instituut sai riigi toel hulga raha, et valmistada abort.ee koduleht, eesmärgiga pakkuda sel tundlikul teemal teavitust. Lõpptulemus oli aga selgelt abordivastaste vaadete suunas kreenis. Loomulikult oli neil õigus seda teha, kuna ideed ja mõtted on vabad – aga kas selleks peab kasutama maksumaksja raha? Ma arvan, et mitte. Küll aga peab riik olema piisavalt tugev, et kannataks välja radikaalsed ideed. Kas skeptikud ise kannatavad välja radikaalselt erinevaid vaateid ja seisukohti? Muidugi. Kriitikale avatakse end sama avalikult, kui midagi kajastatakse. Mismoodi Eesti skeptikud üksteist leidsid? 2006. aasta lõpus asutasime koos Elver Lohoga MTÜ Eesti Skeptik ja järgmise aasta esimesest poolest hakkasid lood ilmuma. Blogindus oli selleks ajaks teinud mõtteavalduste ning enda lugude avaldamise väga mugavaks ja kättesaadavaks. Enam ei pidanud olema mingi IT-guru, et osata kodulehte teha, ja nii me selle portaali lõimegi. Praegu oleme kaheksakesi. Ja miks te koos tegutsema otsustasite hakata? Mitmel ühe tutvusringkonna inimesel oli tekkinud mõte, et posijatel on meie ühiskonnas juba liialt palju mõjuvõimu. Tahtsime teaduspõhiste meetoditega ja fak26

tidega hakata seda pilti tasakaalustama. Mingit organiseeritud vastutegevust ei olegi eriti olnud, pigem episoodilised rünnakud. Skeptik on senini ainus, kes püüab seda teha süstemaatiliselt. Kui palju inimesi teie tegemisi pidevalt jälgib? Praegu on meil vist 1800 leheküljevaatamist päevas, on paremaid ja nõrgemaid aegu. Hetkel on pigem tagasihoidlikum aeg, kuna tempo on vaiksem. Jumala-lugu tõi jälle palju uudishimulikke juurde nagu iga meediaesinemine. Näha võis seda nii skeptik.ee statistikas kui Facebooki liikluses. Algusaegadel ilmus ka lugemist palju rohkem, 10–20 lugu kuus. Praegu on hea tulemus, kui tuleb kolm-neli lugu.

Mitmel ühe tutvus ringkonna inimesel oli tekkinud mõte, et posijatel on meie ühiskonnas juba liialt palju mõjuvõimu. Miks nii tagasihoidlikult? Kas ise enam ei jaksa? Tegelikult saab paljudele teemadele ring peale. Võtame jumala olemasolu teema – see on ammu läbi kirjutatud. Samas kasvab alati uusi inimesi ja lugejaid peale, kellele on vaja A-st ja B-st alustada. Mul oleks väga hea meel, kui oleks olemas mõni skeptilise mõtlemise õpik. See mitte ei pea andma õigeid vastuseid, vaid õpetama valdama skeptilise mõtlemise meetodit. Teisalt ma loodan, et hulk inimesi satub meie saidile just kitsa teemaga seoses – näiteks homöopaatia kohta infot otsides. Paljud eluvaldkonnad on saastatud libateadusest ja sageli kipub see ka õiget üritust ära rikkuma. Veidraid ideid, mis iseenesest ei ole ohtlikud, on meie ümber kõikjal. Kui nendega tullakse avalikkuse ette, siis ideed on need, mida ei saa kinni panna, ja need võivad alles ohtlikuks muutuda. Ometi seisate sõna- ja meediavabaduse eest? Muidugi. Mõned riigid maailmas üritavad blasfeemia vastu sõdida seadustega, loo-

detavasti Eesti kunagi nii kaugele ei jõua. Meediakriitikat aga tuleb ikka teha, kuna ajakirjandus võiks põhimõtteliselt olla filter inimese ja pasahunniku vahel. Eestis tundub vahel, et kriitilise mõtlemise mõtteviis on mõningates valdkondades alaesindatud. Muidugi on iga inimene mingil määral skeptiline ega usu kõike, aga kriitiline mõtlemine vajab arendamist. Ilmselt läheksite ka iseendaga vastuollu, kui tahaksite midagi otseselt ära keelata. Just. Kuid millele võiks aeg-ajalt loota, on erinevad kutsealased eetikakoodeksid. Võtame näiteks arsti, kes on tervishoiutöötajate registris registreeritud. Arstide Liidul on eetikakoodeks, mis ütleb, et “arst peab oma tegevuses lähtuma teaduslikust meditsiinist ja mitte kasutama teaduslikult põhjendamata diagnoosimisja ravimeetodeid”. Seega, kui arst hakkab näiteks homöopaadiks, siis ta ju eksib oma eetikakoodeksi vastu. Ometi on homöopaatia mitmel pool tavameditsiiniga võrdselt tunnustatud. Saksamaal on väga tugevaid hääli, et riiklik toetus oleks vaja lõpetada, kuna homöopaatiale pole teaduslikku põhjendust suudetud leida, Šveitsis samamoodi. Suurbritannia National Health Service on samuti vähendanud oma toetust homö opaatiale. Ma julgen küll väita, et viimastel aastatel on suhtumine homöopaatiasse tugevalt muutunud. Haigekassa ja kindlustuse raha jagatakse ikka neile raviviisidele, millel on teaduslik ja tõenduspõhine alus. Mis siis spirituaalses suhtumises nii halba on? Ega otseselt ei olegi. Võtame näiteks joogadistsipliinid: hingamisega on võimalik iseenda tundeid muuta, see pole mingi uudis või imelik asi. Vasakule kisub siis, kui hakataks tervendama. Kui sarjatakse akadeemilist meditsiini või keelatakse ravimeid võtta, siis see on ohu märk. Terve inimene võib kõiksugu asju proovida ja tunda heaolutunnet, mis sellega kaasneb. Juhul kui on tegu tõsisemate hädadega, siis kutsun üles ikka mõistlikkusele. Ohtlik on asi siis, kui vähihaige inime-

NÄGU NIME JUURDE

ne proovib terveneda pH-dieediga ja muu rohepesuga. Eestlastele tundub metsas haldjatega rääkimine kuidagi kultuuriliselt omane. Jah, eesti rahvauskumus on ikka nõiavitsaga pildamine. Pildamist tunnustatakse ka praegu väga kõrgel tasemel, näiteks ajakiri Eesti Loodus on avaldanud lugusid, kus nõiavitsa abil on avastatud maaaluseid jõgesid. Päästeametil on kasutada üks pommidetektor, mis ei detekteeri pomme, vaid mis määrab põhimõtteliselt niidi otsa riputatud sõrmuse meetodil pommi asukohta. Kas Eesti Skeptik kuulub ka mõnda piiritagusesse kogukonda? Möödunud aastal liitusime üle-euroopalise skeptikute nõukoguga, et koos Belgiaga aidata kaasa miljonieurosele pakkumisele, mis laieneb kogu Euroopale. Nimeks on sel Sisyphose auhind. Tänu sellele liitumisele on MTÜ Eesti Skeptik volitatud läbi viima vastavaid eelteste, mille auhinnaks on 500 eurot ja mis tagavad pääsu lõpptestile Belgias, mille läbinu auhind ongi siis miljon eurot. See tähendab, et oleme valmis uurima iga tõsist väidet kummaliste või paranormaalsete fenomenide kohta, oleme valmis tegema katseid koostöös inimestega, kes arvavad, et neil on seda laadi võimeid. Inimesele, kes suudab korda saata tegusid, mis on paranormaalsed või meie teaduslike teadmiste kohaselt võimatud, maksab Belgia ühing SKEPP vzw miljon eurot. Inimene peab tõestama, et ta päriselt suudab täiesti esoteeriliselt teha neid asju, mida ta väidab. Näiteks arvata ära suvalise inimese seina tagant, kaotada Riigipäevahoone või midagi muud pöörast. Aga ka Eestis endas võiks samuti rohkem skeptikuid olla – lisaks Tallinnale ja Tartule võiks kohtuda ka Kärdlas ja Kuressaares, teha väljasõidukohtumisi, pidada ettekandeid. Umbluu-preemia võiks ju inimesi ligi tõmmata küll. Igal aastal jagame, jah, välja rändauhinda Viltune Pendel. Võrdluseks: James Randi Haridusfond annab välja Lendava Sea preemiat, Austraalia skeptikud Väänatud

Lusikaid, Soome sõbrad premeeriva silmapaistvaid saavutusi Huuhaa auhinnaga. Preemia on auhind nende isikute ja ettevõtete tunnustamiseks, kes on usinasti kündnud uhhuu-põldu. 2011. aasta laureaadid olid näiteks Eesti Rahvusringhäälingu raadiokanali Raadio 2 saade “Hallo, Kosmos!” ja saatejuht Ingrid Peek, möödunud aastal tunnustasime Viljo Viljasood ja tema pikka karjääri püramiidide müstika, “bioenergeetika”, pildamise ja 2012. aasta maailmalõpu propageerimisel; ohtraid esinemisi rahvahariduslikel, aga ka näiteks Maaülikooli loengutel; maailmalõpu kuulutamist ETV saates “Pealtnägija“.

Tihtipeale on naised just rohkem jalgadega maas ja kutsuvad korrale pea pilvedes ringi rändavaid mehi. Kas te ei karda, et sellise auhinnaga saavad need ideed tegelikult rohkem toetajaid juurde? Vastutuse küsimus on nii meie kui ka posijate tegevuses pidevalt üleval ja tuleb aeg-ajalt esile ka saate “Halloo, Kosmos!” puhul. Tavakuulajana tekib mul teinekord mõte, kas nende ulmeliste lugudega ja neile eetriaja andmisega järsku ei kinnistata inimeste irdumist reaalsusest. Ma ei saa teise inimese eest valikut teha, aga saan valida, kas lasen ta eetrisse või mitte, tõstan ta püünele või mitte. Üleloomulikud meditsiinijuhtumid käivad ka siia alla. Kui rääkida rasketest haigustest, mida on võimalik ravida eriskummaliste meetoditega, siis see loob asjatult fooni, et need on tõsiseltvõetavad alternatiivid. Elu pärast surma sa ei usu? Üleilmselt läks hiljuti laiali lugu neurokirurgist, kes nägi elu pärast surma. Kuid lõpuks taandub see sellele, et kui aju on hapnikupuuduses, siis juhtubki igasuguseid huvitavaid asju! See pole tõend teispoolsuse kohta, vaid näitab, et inimese aju on võimeline igasugusteks ootamatusteks, ka piiripealses olekus. Usk, et vaim on kehast eraldatav, istub inimestel tugevalt

sees, aga see ei lähe kuidagi kokku praeguste teaduslike põhimõtetega. “Vaim” või “hing” on nimetus millelegi, mida võib nimetada teadvuseks. Kas on mingid teemad, mida te väldite? Osas küsimustes ma olen nõus näost näkku vaidlema, aga mõnikord on see mõttetu. Evolutsioonibioloog Richard Dawkins ütleb näiteks, et tema ei lähe kunagi vaidlema kreatsionistidega, kuna see õilistab neid liiga palju. Teine asi on vaktsineerimisega, mis on ka skeptik.ee-s olnud läbi aegade üks levinumaid teemasid. Lähed mudamaadlust tegema, saad üleni mudaseks. Ent mõnikord on jälle olukordi, kus tuleb need arusaamad üle käia. Mulle hakkas silma, et naisi on skeptikute seas kuidagi vähevõitu. Praegune suurem aktiivne suhtlus toimub meie Facebooki lehel ja seal on naisi meestest isegi rohkem. Sõna võtavad aga rohkem mehed ... tegelikult ma ei oska sugudevahelist erisust esile tuua. Ma ei ütleks, et naised oleks rohkem umbluuusku kui mehed. Küll aga lähevad naistele rohkem korda tervise ja eriti laste tervisega seotud teemad. Mehed on rohkem vandenõuteoorialembesed. “Kas meid ikka valitseb illuminaatide vandenõu? Mis ikkagi juhtus kaksiktornidega?” Naised on väga tervemõistuslikud ja praktilised inimesed. Tihtipeale on naised just rohkem jalgadega maas ja kutsuvad korrale pea pilvedes ringi rändavaid mehi. Kas Eesti Skeptik elab edasi? Üritamegi jõudumööda järelkasvu kasvatada, see on eeskätt kättevõtmise ja ajajaotuse probleem. Noori huvilisi küll on, aga nad on ka hõivatud oma õpingute ja muude asjadega. Kindlasti saaks palju muudki ära teha ja kaasa aidata, kasvõi kohtudes korra kuus silmast silma. Asja annab veel arendada. Kui tunnete, et see võiks olla teie südameasi, siis astuge sisse!

MAKSIM JEFIMOV, vene blogija ja läinud sügisest alates ametlik pagulane Eestis, kirjutab siiani veel vabast nurgast Venemaal – virtuaalruumist ja ajaveebidest.

Ajaveebindus

– Vene kodaniku ühiskonna küberrelv

enemaal ei täida tsensuuri all kannatavas meedias töötavad ajakirjanikud juba ammu enam objektiivse ajakirjanduse ülesannet “esitada alati vähemalt kaks arvamust”. Tänapäeva Vene televisioon ja ajalehed on iga endast lugupidava inimese jaoks solvavad, kuna kujundavad moonutatud arusaama tegelikkusest. Meedia poliitilise tsensuuri tingimustes jääb Venemaal just internet praegu selleks vabaduse alaks, mis võimaldab inimestel jagada ja vahetada kodanikuteadvuse jaoks olulist infot ning heidab valgust tihtipeale mahavaikitud probleemidele ja isegi kuritegudele. Just virtuaalses maailmas tegutsevad blogijad on need, kes toovad inimeste ette päriselu. Nad peavad tõeks Aleksandr Solženitsõni põhimõtet “Elagem ilma valeta!”.

Vana traditsioon, uus vorm FSB kõikvõimsuse tingimustes on blogijatel tänapäeval mängida sama roll, mis samizdat’il ehk isekirjastajatel nõukogude ajal KGB pilgu all. Blogijate tegevus on kodanikuaktivismi väljundiks, mille taha 28

jäävad samasugused katsed mõjutada tähtsate otsuste langetamist ning muuta inimeste elusid paremaks. Sellise kodanikuaktiivsuse vormi eelised on ilmselged: kättesaadavus, kasutajasõbralikkus, materjali avaldamise kiirus, lai lugejatering ning tsensuuri puudumine.

Parlament pole aruteluks Livejournal (LJ) on Venemaa kõige populaarsem blogimisplatvorm. Seal on lihtne blogisid lugeda, kommenteerida ja jagada, ühesõnaga, väga hea ja mugav. LJ on avalik sfäär, kus igaühel on võimalik arutleda omaette või teistega, esitada oma arusaam kõikidest sotsiaalsetest ja poliitilistest küsimustest. Riigis, kus “parlament pole koht diskussioonideks” (Riigiduuma endise esimehe Boriss Grõzlovi väidetav tsitaat) ning kus valimised on muutunud farsiks, on LJ väga oluline avalik ruum, mugav vahend massikommunikatsiooni jaoks ning paremaks muutumise allikas. Sama käib ka Blogspoti, Facebooki, Vkontakte ja teiste sotsiaalvõrgustike kohta. Otsingumootori Yandex statistika ko-

haselt on Venemaal praegu tervelt 60 960 655 blogi. Aprillis 2012 külastas Yandexit iga päev üle 19 miljoni inimese, samas kui Pervõj Kanali päevane auditoorium jäi 18 miljoni juurde. Esmakordselt ajaloos edestas Venemaal netiportaal külastuste arvu poolest telekanalit. Samas saab sotsiaaluuringutega tegeleva Levada keskuse küsitluse andmete kohaselt kõigest 14% venelastest teavet internetist ning sellega võrreldes üüratud 72% kasutab uudisteallikana riigi kinnimakstud telekanaleid. Ühe omapärana võib ka esile tuua, et blogijate omavaheline suhtlus on sageli vaba igasugustest reeglitest. Inimesed tülitsevad, riidlevad, “paugutavad uksi”, kuid samal ajal ka siiralt toetavad üksteist, sünnivad uued poliitilised koalitsioonid, huviringid; tekivad omapärane keel ning suhtlusstiil, uus sõnavara. Enamik Putinivastastel miitingutel osalejatest on internetikasutajad, blogilugejad ning -pidajad. Protestide üheks liidriks on ka blogija Aleksei Navalnõi. Just tänu tema pingutustele hakati võimuparteid Ühtne Venemaa rahvasuus kutsuma Sulide ja Varaste

ITAR-TASS / Valery Sharifulin / SCANPIX BALTICS

VÄLISMAA

Info uutest meeleavaldustest ja nende ajendiks olevatest poliitilistest kohtuprotsessidest jõuab inimesteni kõige paremini interneti teel. Pildil opositsioonierakonna RPR-Parnass ja liikumise Solidaarsus lipud 6. mail peetud miitingul Bolotnaja väljakul Moskvas.

Parteiks. Populaarne on ka sõnaka poliitikaanalüütiku Anton Nossiku ajaveeb. Paljud Vene inimõiguslased peavad blogisid, mis räägivad nende tööst ehk inimõiguste kaitsest, võitlusest autoritaarse ja korrumpeerunud režiimiga. Just tänu nende blogijate paljastavatele materjalidele sai Venemaal üldse laiem protestilaine kerkida, inimesed tulid tänavatele, tõstes häält vale, repressioonide ning korruptsiooni vastu. Selle kõrval jääb alati alles tagasiside, kommenteerimise võimalus.

Rohkem avalikku arvamust Nii saab teoks oluline demokraatlik traditsioon, mis on USA-s tuntud kui “themore-speech-the-better” – mida rohkem erinevaid arvamusi, seda parem. Inimestel tekib oma vajalikkuse, teistega võrdluse, ühises saatuses ning vabaduses osalemise tunne. Tänapäeval on see Venemaal võimalik üksnes tänu internetile. Sõltumatud blogijad muutuvad Venemaal aina tõsisemaks jõuks, kes mõjutab inimesi, nende meelsust ning maailmavaadet. Olukord on skisofreeniline, kuna

samal ajal püüab ametlik võim Venemaal ka ise virtuaalmaailma ära kasutada, rakendades seda enda propagandavahendina. Samal ajal võib ühiskondlik-poliitilise blogi pidamine tuua kõige negatiivsemaid tagajärgi blogija enda jaoks, kes muutub eriteenistuste märklauaks. Võtame kasvõi minu enda juhtumi. Väljamõeldud, kuid kriitilise artikli “Karjalal on pappidest kõrini” (vene k “Карелия устала от попов”) eest, mille teemadeks olid eriteenistuste kõikvõimsus, kiriku ning avaliku võimu kokkupõimumine, kirikuisade mõjuvõim, eelarvevahendite raiskamine ning munitsipaalomandi üleandmine õigeusklikeks vajadusteks, algatati minu suhtes kriminaalasi Vene karistusseadustiku paragrahvi 282 lõike 1 alusel (vihkamise või vaenu õhutamine ning inimväärikuse alandamine – toim). Selle kohaselt oleksin võinud kaheks aastaks vangi minna. Niisuguste ebaadekvaatsete ja rumalate süüdistuste puhul võib inimest tabada kättemaks mõtteroima eest. Öösel korraldati minu korteris läbiotsimine, konfis-

Maksim Jefimov soovitab Siin on mõned tähelepanuväärsed blogid, mida ma loen ise ning mida julgeksin ka teistele soovitada.

7x7-journal.ru Koht arutelude jaoks. Sõltumatu projekt, mille eesmärk on kaasata koostöösse kõik olemasolevad kodanikuühiskonna jõud: “Me peame õppima suhtlema ning kokku leppima ilma tema (riigi) kohmaka ja kasuahne vahenduseta”.

vicmoc.livejournal.com Ajaveeb juudi elust, kodanikuaktiivsusest tänaval, kultuurist, humanitaariast ning kunstist.

lena-smspb.livejournal.com Blogi ajateenistusest loobumisest, humanismist, patsifismist, noorte vastuseisust bürokraatiale.

alek-epstein.livejournal.com Ühe lihtsalt väga laia silmaringiga inimese blogi.

VÄLISMAA

keeriti arvuti, mind viidi ülekuulamisele ning psühhiaatrilisse ekspertiisi. Kohus andis välja määruse minu, vaimselt terve inimese, vaimuhaiglasse sulgemise kohta. Mind kuulutati tagaotsitavaks ning nüüd soovib uurija seda teha ka rahvusvaheliselt. Seejärel otsustasin Eestis taotleda poliitilist varjupaika. Paljude jaoks on ilmne, et minu jälitamine on seotud minu kompromissitu tegevusega inimõiguste kaitse ning ajakirjanduse vallas. Mind tagakiusavad inimesed ei erine põhimõtteliselt sugugi talibitest.

LJ-i loevad mõnikord inimesed, kellest sõltub autori karjäär. Isiklik blogi on muu hulgas ka iga inimese võimalus ennast esitleda, sealhulgas ka järgnevalt päriselus väljatulemiseks. Mõnedel blogijatel õnnestus oma valimiskampaania läbi viia üksnes online’is, kuid sellele vaatamata saavutati käegakatsutavaid tulemusi, näi-

Loo autor Maksim Jefimov Toompea turvalisel nõlval.

Kuidas sina aidata saad? Meil on olemas kõik võimalused, et repressiivsete režiimide all elavate blogijate sõna levitada ja ametliku võimu propagandale vastu seista. • Huvipakkuvatele blogidele ning konkreetsetele postitustele saab regulaarselt viidata teistes sotsiaalmeedia kanalites. • Blogijatele saab teada anda oma riigis toimuvast, kutsuda neid virtuaalsel teel erinevatel üritustel osalema. Lindistatud materjali saad ise aidata hiljem levitada. • Vabatahtlikuna saab väljastpoolt kaasa aidata näiteks blogide administreerimisele, eeskätt nendes riikides, kus ligipääs internetile on tugevalt piiratud. Selleks on vaja ainult koostöövalmidust, elementaarset arusaamist Bloggeri või Wordpressi keskkonnast ning südametunnistust, et blogipostituse algupärase autori mõtteid esitatakse muutmata kujul. • Vältida võiks ühe kindla autori või blogi heroiseerimist ning püüda alternatiivset blogosfääri käsitleda kui paljuilmelist tervikut. Blogijad enamasti võitlevad isikukultuse vastu, mis võimulolijate puhul palju kurja on korda saatnud – seega, ära lase ennast juhtida libedale teele! • Mõnd konkreetset riiki külastades on hea kaasa võtta ja jagada näiteks järgmisi asju: -- mälupulgad, millega saavad blogijad materjale oma võrgustikus edasi jagada ja saata edasi kaugematesse kohtadesse, näiteks maapiirkondadesse; -- raamatud-teosed kodanikuajakirjandusest, internetist ja sõnavabadusest, mis aitavad inimestel oma tegevust paremini mõtestada ja tulevikku vaadata; -- mobiiltelefonid, kõnekaardid, internetikohvikute ajapõhised kaardid – kõik, mis aitab inimestel olla ühenduses nii omavahel kui ka välismaailmaga; -- andmekandjatel vabavara või tasuline tarkvara teksti-, pildi- või videotöötluseks – sageli ei ole piiratud netivabadusega riikides võimalik elanikel endil seda osta ei poest ega interneti kaudu; -- kõik, mis filmib-salvestab, olgu see mobiiltelefon, kaamera või diktofon.

MARI KODRES 30

erkaogu

Online’ist offline’i

teks võideldi kätte koht linnavolikogus. Online-aktiivsus läheb üle offline poliitiliseks tegevuseks, näiteks opositsiooni koordinatsiooninõukokku kuulumisena. Kokkuvõttes: sotsiaalvõrgustikud on Venemaal oluliseks kodanikuprotesti akumuleerivaks keskkonnaks. Suhtlusring on siin väga suur ning peaaegu igaühel on, mida öelda riigis valitseva ebaõigluse ning seadusetuse kohta. Ka anonüümsus aitab mõnikord kaasa sellele, et inimesed ei karda sotsiaalvõrgustikes otse oma arvamust välja öelda. Inimesed vabanevad hirmust ning mõjutavad üksteist mitteformaalses õhkkonnas. Ma arvan, et just selles seisneb sotsiaalvõrgustike ning blogide peamine väärtus. Pärast seda, kui inimesed saavad teada tõe, vaatavad nad võimudele ning riigis toimuvale teise pilguga. Peamine probleem aga seisneb selles, et mitte kõik tavakodanikud ei ole valmis vastu seisma spetsiaalse väljaõppega ning hambuni relvis meestele, kel on õigus vägivallale – teisisõnu riigimasinale, mis ähvardab neid piinata ja tappa iga vähegi sobiva võimaluse korral.

VÄLISMAA

MARI KODRES tutvustab üht tuntuimat kuubalast, kui Castroteklann ja laulja Celia Cruz välja arvata: blogija Yoani Sanchez.

Kirjad Kuu(ba)lt V

älismaailmale on viimase aasta-paari jooksul jäänud mulje, et troopilise Kariibi mere ühel kauneimal saarel on kommunismijää hakanud liikuma ning ühes sellega laienenud ka isikuvabadused. Elust Kuubal, kust jätkub inimeste väljavool – vaesemad meritsi omavalmistatud alustel, jõukate välissugulastega kuubalased lennukitel –, kirjutab juba kuuendat aastat blogosfääri filoloog, kirjanik ja programmeerija Yoani Sanchez. Aprillis 2007 alustas ta ajaveebi nimega Generación Y, mis märgib Kuubal eeskätt 1970.–1980. aastatel sündinud põlvkonna esindajaid, kelle ühisnimetajateks on Nõukogude Liidu vaimus kasvatus ja Y-tähega algav eesnimi: Yanisleidi, Yoandri, Yunieski jt. Nagu on märgata ka Yoani enda nime põhjal, sobitub ta nende sadade tuhandete sekka ning proovib rääkida oma põlvkonna nimel. Blogimist alustas (kuubalasele ebatüüpiliselt heleda nahaga ja saksa keelt valdav) Sanchez turistiks maskeerunult hotellide internetipunktidest postitades. Tavalisele kuubalasele oli pikka aega ainuüksi sissepääs välismaalastele mõeldud hotelli keelatud. Blogi keskseteks teemadeks ongi pildid kuubalase igapäevaelust, käskudest-keeldudest-piirangutest. Kuidas

on elada riigis, mida ümbritseb igast küljest meri, kuid mille elanike toidulauale jõuab kala haruharva, rääkimata lihast või piimatoodetest? Riigis, kus kõrgharitud arstid ja insenerid teenivad raha tee ääres ja tänaval turistidele puuvilju müües, sest nende endi palgad on väärtusetud ning see on viis, mis tagab juurdepääsu Kuuba konverteeritavale peesole CUC-le? Selgituseks: Kuubal kehtib paralleelselt kaks valuutat – riiklik peeso, milles makstakse ametlikke palku, ning konverteeritav peeso, mis algselt oli mõeldud vaid turistidele kasutamiseks. Reaalne väärtus on neist aga ainult teisel. Kuidas tunneb end UNESCO maailmapärandisse arvatud Havanna vanalinna elanik, kellel on pidevaid probleeme vee ja elektriga, rääkimata koloniaalajastust pärit hoonete otsesest kokkuvarisemisohust? Kuna blogi, mida loeb kuus keskmiselt 10-14 miljonit inimest kogu maailmas, kogus kiiresti populaarsust, on Kuuba valitsus seda ka korduvalt sulgeda üritanud; San cheze tuntus ja rahvusvaheliseks paisunud meediakära pole sellel lasknud aga juhtuda. Tänaseks on Yoani alustatud ajaveeb kättesaadav kokku 17 keeles, sh ka näiteks leedukeelsena. Yoani Sanchez ise on aga tänu oma tegevusele saanud terve hulga tun-

nustavate tiitlite omanikuks, olles valitud nii ajakirja Time maailma saja mõjukaima inimese sekka kui ka maailma pressivabaduse kangelaseks. Viimase aasta jooksul on Sanchezt korduvalt vahistatud. Sanchez tahtis kajastada kohtuprotsessi, mis pidi otsustama autoõnnetuses hukkunud Kuuba teisitimõtleja, Nobeli rahupreemia pälvinud Oswaldo Paya autojuhi saatuse. Oktoobrikuus võttis Kuuba politsei ta kinni üheskoos teise tuntud dissidendi, 2010. aasta Sahharovi preemia laureaadi Guillermo Fariñasega, kui nad nõudsid Havannas inimõiguste tagamist kinnipeetud aktivistidele ja sõltumatutele advokaatidele. Kuuba valitsus on samuti andnud vastulöögi, nende liitlaseks virtuaalmaailmas on teine Y – ajaveeb ja Twitterikonto nimega Yohandry. Lausa eraldi sektsioon on ajaveebis pühendatud Yoani Sanchezele, keda nimetatakse “jänkimeelseks CIA projektiks” ning kelle väiteid üritatakse igati diskrediteerida. Rohkem infot: www.desdecuba.com www.desdecuba.com/generaciony www.yohandry.com Lisaks leiab ingliskeelseid tõlkeid Kuuba blogijatelt www.translatingcuba.com.

EMSL

Suvekool tuleb

raha-tagasi-garantiiga Tänavu 6.-7. septembril Roostal peetavas vabakonna suvekoolis keskendutakse küsimusele, kuidas aru saada ja teistelegi rääkida muutustest, mida oma tööga loome. Korraldajad lubavad: kes kahe päeva jooksul oma vabaühendusele vajalikke lahendusi ei leia, saab osalustasu tagasi.

is kasu teie organisatsioonist on? Kuuled sellist küsimust ning, ilma et seda ise märkaksidki, käib nõksatus kehast läbi, käed tõmbuvad rusikasse ning hääl on vastates toonikese kõrgem ja valjem kui muidu – jälle tuleb oma olemasolu õigustada! Hea küll, viisakas inimene valib ehk pehmema sõnastuse, ent küsimus iseenesest on ju täiesti asjalik. Enamik vabaühendusi on loodud selleks, et mi-

dagi paremaks muuta: mingis vald- või piirkonnas, mõnede või väga paljude inimeste jaoks, vabatahtlikuna või selle eest palka saades. Meile meeldib mõelda, et meie töö on vajalik. Me apelleerime sellele, kui küsime rahastust või otsime kaasalööjaid. Me oskame üldiselt loetleda, mida me teeme ja mida saavutada tahame, ent kui tuleb lause-paariga öelda, mis me siis saavutanud oleme, mille võrra on elu tänu meie

Vabakonna 15. suvekool: kuidas aru saada ja teistelegi rääkida muutustest, mida me loome? 6.-7. septembril Roostal (Läänemaa, www.roosta.ee) Programm ja registreerimine kuni 2. septembrini www.ngo.ee/suvekool. Osalustasu: · 20-aastastele ja noorematele: 15 € · EMSL-i liikmetele: 25 € · Teistele: 30 € · Kui ühest organisatsioonist osaleb vähemalt kolm inimest, on osalustasu EMSL-i liikmetele 20 € ja teistele 25 €. Osalustasu sisaldab suvekooli kahepäevast programmi, töövihikut, kaht lõuna- ja üht õhtusööki, reede õhtul sauna ning bussitransporti Tallinnast (piisava hulga huviliste korral ka Tartust) Roostale ja tagasi. Nõustudes lisama oma osalustasule 5 eurot, saab toetada kõige nooremate, vabakonna tulevikulootuste osalemist suvekoolis. Majutus toimub 1-3 magamistoaga majakestes, ühes majas 4-10 inimest. Voodikoht ja hommikusöök maksavad kokku 23 €.

tehtule paremaks muutunud, siis polegi see nii lihtne. See pole mõistagi üksnes Eesti vabaühenduste probleem. Aprillis Oxfordis peetud Skoll Forumil, maailma mainekaimal sotsiaalsete ettevõtjate kogunemisel, pühendati vabaühenduste mõju küsimustele kolme päeva jooksul seitse arutelu, rohkem kui traditsioonilistele kuumadele rahastamise ja innovatsiooni teemadele. Ägedad debatid, mil määral ja kuidas vabaühendused sellega tegelema peaksid, käivad enamikus rahvusvahelistes vabakonnateemalistes väljaannetes. Ent jagunegu debateerijad detailide puhul pealegi eri koolkondadesse, selge on see, et veenev tegevusmudel, head tulemused ning suutlikkus neid arusaadavalt ja huvitavalt esitada aitavad leida nii rahastajaid kui ka partnereid, asjalikke inimesi vabaühenduse juhtideks, töötajateks, vabatahtlikeks ja liikmeteks. Tänavuses, 15. korda toimuvas vabakonna suvekoolis keskendutaksegi muutustele, mida vabaühendused oma tegevusega enda sihtrühmas, kogukonnas või ühiskonnas loovad – õpitakse, kuidas selliseid muutusi saavutada, märgata, mõõta ja teistelegi nendest teada anda. Osalema oodatakse vabaühendusi, kes soovivad oma tegevuste plaanimises, tulemuste mõõtmises ja nendest teavitamises paremaks saada, sõltumata organisatsiooni vanusest, suurusest, tegevusvaldkonnast, -ulatusest või -vormist. Paljude erinevates organisatsioonides tegutsevate osalejatega koolituste hädaks kipub olema, et kuna koolitaja ei saa kes-

EMSL

EMSL-i juhatajana alustas Maris Jõgeva 1. augustist alustas EMSL-i juhatajana tööd Maris Jõgeva, kes seni töötas Avatud Eesti Fondis Norra ja EMP vabaühenduste fondi koordinaatorina. Varem on Maris töötanud ka Siseministeeriumis kodanikuühiskonna spetsialistina ning Vormsi vallavalitsuses. Pikem intervjuu Marisega ilmub Hea Kodaniku järgmises numbris. Ligi seitse aastat juhataja ametit pidanud Urmo Kübar jätkab EMSL-is tööd küsimustega, mis puudutavad kaasamist ja vabaühenduste sisedemokraatiat. Suvest on EMSL-is uute töödega tagasi ka Riinu Lepa ja Teve Floren. Riinu tegeleb sotsiaalse ettevõtluse statistika teemaga, Teve tõmbab käima katMartin Meitern

seprojekti, mis viib kooliõpilased ühiskonnaõpetuse tunni raames vabaühendustesse praktikale.

Uued inimesed ka nõukogus Kevadine EMSL-i üldkoosolek valis liikmete üles seatud kuuest kandidaadist järgnevaks kolmeks aastaks EMSL-i nõukokku neli uut inimest: Praxises töötav Hille Hinsberg (esitajaks Avatud Eesti Fond), Eesti Energia juhatuMulluse suvekooli üheks enim kiidetud osaks osutunud kiirkohtin-

se liige Margus Rink (Terve Eesti Sihtasutus),

gud on seekordses programmis paigutatud päris algusse. Lisaks

riigiteadlane Mari-Liis Jakobson (Arengukoos-

tutvumisele saab kiire välja selgitada, milliseid kasulikke teadmisi-

töö Ümarlaud) ja Domus Dorpatensise juht

oskusi võiks nad või nende organisatsioonid sulle pakkuda.

Martin Noorkõiv. Nõukogu liikme aeg sai üldkoosolekuga läbi Barbi Pilvrel, Daniel Vaarikul, Kristina

kenduda iga osaleja vajadustele eraldi, siis jääb kuuldu oma tööga sidumata ja ununeb peagi suurema kasutegurita. Selle vältimiseks on seekordse suvekooli korraldajad valinud tavapärasest erineva lähenemise. Põhiosa suvekoolist töötatakse 3-5-liikmelistes gruppides, kus igaüks tegeleb just oma organisatsiooni olulisematele vajadustele lahenduste leidmisega. Grupiliikmed on seejuures esmasteks kaasamõtlejateks ja tagasiside andjateks, lisaks saab oma ideede ja küsimustega pöörduda kohale palutud spetsialistide poole. Just oma valdkonda ja organisatsiooni silmas pidades saab nendega näiteks aru pidada, mis andmeid oleks vaja koguda ja kust neid leida, kuidas oma saavutatut selgelt ja huvitavalt esitada jne. Nõnda lubavad korraldajad, et kes

kaks päeva aktiivselt kaasa töötab, lahkub suvekoolist konkreetsete lahendustega oma vabaühenduse jaoks. Kes leiab, et ta seda siiski ei saanud, neile makstakse osalustasu tagasi. Lisaks õppetööle leiavad Roostal aset ka mulluses suvekoolis menukaks osutunud kiirkohtingud ja elav raamatukogu, mille käigus saab luua uusi koostöösidemeid ning saada targemaks teistes ühendustes tehtavast. Suvekooli korraldamiseks on taas jõud ühendanud terve hulk vabaühendusi, lisaks EMSL-ile näiteks Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik, Heateo Sihtasutus, Domus Dorpatensis, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Loomakaitse Selts, noorteorganisatsioonid jt. Suvekooli läbiviimist rahastab KÜSK.

Männil ja viis aastat nõukogu juhtinud Maarja Mändmaal. Tema töö nõukogu esimehena võttis üle Margo Loor. EMSL-i nõukokku kuuluvad veel Krista Pedak, Liia Hänni, Sandra Lillemaa ja Tarmo Tüür.

EMSL kolib Tallinna Rotermanni kvartali Vanas Jahulaos tegutsenud vabaühenduste ühiskontoril seisab taas ees kolimine, sest 2009. aasta majandusvajutises saadud soodne rendileping jõuab lõpule. Uueks asukohaks saab oktoobrist tõenäoliselt Telliskivi loomelinnaku A3 hoone 3. korrus, kus ootab ees juba mitu seal tegutsevat vabaühendust. Koos EMSL-iga kolivad Heateo Sihtasutus, Terve Eesti Sihtasutus, Noored Kooli, Teeme ära! ja teised senised kontorikaaslased. Edu meie ülesleidmisel!

EMSL-i LIIGE

at tegev olnud Eesti Inim Tänaseks juba kolm aast nud. itmegi asjaga silma paist m i ni on us sk Ke e st gu õi , elluviimise, nõustamise b” ta as rik us ev rin “E ia Kampaan ega iemalt inimõiguste kaits seire, pagulaste ning la si lahkab kommunidu la sa i on io ts sa ni ga or tegeleva MMUS. katsioonijuht KRISTIN RA

Eesti Inimõiguste keskus Millal loodud?

Eesti Fond ning Kultuuriministeerium. Samu-

ne ning jätkusuutlik organisatsioon. Samuti

ti oleme taotlenud sihtotstarbelisi toetusi

seda, et saab hakkama ka ennast erakonda-

Eesti Inimõiguste Keskus loodi 2010. aastal,

Euroopa Pagulasfondilt ning Siseministee-

dega sidumata (kuigi see on keerulisem).

aga tegevus põhines osaliselt TTÜ õiguse

riumilt õiguskliiniku loomiseks ning avalik-

instituudis tehtul, nii et ise loeme oma sisu-

kuse teadlikkuse tõstmiseks. Lisaks oleme

liseks alguseks 2007. aasta lõppu.

partneritena läbi viinud nii rahvusvahelisi kui kohalikke projekte: näiteks European

Lühikese ajaga oleme suutnud üles ehitada

Language Diversity for All (ELDIA) projekti

suurepärase tiimi ning saavutada muudatusi

toel koostati Ahvenamaa Rahuinstituudile

nii võrdse kohtlemise kui ka pagulaste vald-

Eraldi sihtasutus loodi eeskätt seetõttu, et

analüüs seto ja võro keele õiguslikust olu-

konnas, millele hetkel keskendume.

keskuse tegevus hakkas väljuma õppe- ja

korrast Eestis; Integratsiooni ja Migratsiooni

teadustegevuse raamidest, sooviti alustada

Sihtasutus Meie Inimesed (MISA) toetas

nõustamisega. Me nägime, et inimõiguste

tänaseks lõppenud noorteprojekti “Vaatan,

valdkonnas pole Eestis tugevat vabaühen-

osalen, muudan!”, ILGA Europe toel viiakse

Üksi ei saavuta palju. Kõige olulisemad on

dust, mis tegeleks tõsiselt probleemsemate

läbi seireprojekti; Euroopa Integratsiooni ja

luua hea meeskond ja teha koostööd teiste

teemadega ja osaleks ühiskondlikus diskus-

Migratsiooni programmi rahastusel ollakse

heade inimeste, vabaühenduste, võrgustike

sioonis. Inimõiguste teemadele suurema tä-

partner projektis “Varajases staadiumis õi-

ning valitsusasutustega.

helepanu pööramine tundus Eesti ühiskonna

gusabi andmine varjupaigataotlejatele” jpm.

edasise arengu seisukohalt väga oluline.

Keskus aitas läbi viia ka TTÜ, Sotsiaalminis-

Miks?

teeriumi ja Euroopa Komisjoni rahastatud

Kui palju inimesi?

kampaaniaid “Erinevus rikastab”.

Hetkel töötab keskuses kokku (sh osalise

Mida võiks teistel vabaühendustel olla teilt õppida?

tööajaga) üheksa inimest. Lisaks on praegu õiguskliinikus praktikal kuus tudengit.

Kust te raha saate? Keskuse üldist tegevust rahastavad Avatud

Suurim saavutus?

Suurim õppetund?

Kui EIK saaks kolmeks aastaks miljon eurot ja vabad käed, siis mida peale hakkaksite? Tegeleksime palju rohkem huvikaitsega ning kasutaksime senisest enam võimalust aidata inimestel kohtus oma õigusi kaitsta. Praegu

Praktiliselt: kommunikatsiooni, strateegilist

jäävad paraku mitmed lahendused selle taha,

tegutsemist. Teoreetilisemalt: seda, et va-

et inimesed ei julge ise kohtusse minna, kui-

baühendus ei pea tingimata olema sõprus-

gi seadused on olemas. Samuti kasutaksime

kond, vaid võib olla pädev ja professionaal-

üha enam võimalusi pöörduda Euroopa Inim-

EMSL-i LIIGE

Teiste EMSL-i liikmete tegemisi LINNALABORI veetav pealinna asumiseltside algatus Linnaidee koostab kaasamise hea tava kokkulepet Tallinna vabaühenduste ja linnavalitsuse vahel. Koostööpõhimõtetes tahetakse kokku leppida enne sügisesi kohalikke valimisi. Kui oled huvitatud kaasa löömast, uuri lähemalt www.linnaidee.ee. TERVE EESTI SIHTASUTUS on välja tulnud üleskutsega „Joome poole vähem!“. Alkoholitarbimise vähendamine (nii et praeguse 10,6 liitri alkoholi asemel elaniku kohta joodaks Eestis aastas vähem kui 6 liitrit) on üks kiiremaid viise Eesti Vabariik oma 100. sünnipäevaks korda teha ning panustada saab siin igaüks. Ideid leiab www.facebook.com/

Toomas Huik/Postimees / Scanpix Baltics

joomepoolevahem. AVATUD MAAKAARDI SELTSI vabatahtlike võrgustik on tänaseks Eestis kaardistanud kõik teadaolevad tänavad ja valdava osa hoonete aadressidest. OpenStreetMap on Wikipedia põhimõttel toimiv rakendus, kuhu saab panustada igaüks ning mis tänu sellele suudab olla oluliselt kiirem teistest kaartidest, nende andmete põhjal saab igaüks teha oma kaarte, ilma et peaks ennast seepärast vaeseks maksma. Ettevõtlike maanaiste ühingu ETNA EESTIMAAL mikrokrediidiprojekt kandideeris tänavu 605 osaleja hulgas Euroopa sotsiaalse innovatsiooni auhinnale ning jõudis lõpuks konkursil 30 poolfinalisti hulka. Juunis leidis Brüsselis aset auhinnatseremoonia, kus MTÜ-le anti pidulikult sellekohane tunnistus.

õiguste Kohtusse. Saaksime oluliselt enam kulutada tegevuse professionaalsemaks muutmisele ning toetada ka valdkondlike vabaühenduste tegevust, luues koalitsioone.

Bianca Mikovitš, Maaleht

Põnevaim töö, mis praegu käsil? Teavituskampaania pagulastest, mis on esimene sarnane suurem kampaania Eestis. Loodame, et see tekitab palju ühiskondlikku arutelu ja viib suurema teadlikkuseni sellest, et pagulane ei tule Eestisse head elu otsima, vaid põgeneb tagakiusamise või sõja eest.

Kui ühed liikmed võtavad auhindu vastu, siis teised jagavad neid. EESTI NAISUURIMUSJA TEABEKESKUSE kevadkonverentsil kuulutati juba neljandat korda välja sooteadlikem

Selle numbri läbivaks teemaks on vähemused. Kuidas ise vähemusi oma igapäevatöösse kaasate?

MTÜ, kelleks sellel aastal osutus Eesti Maaomavalitsuste Liit. KÜLALIIKUMINE KODUKANT

Üldiselt ei ole me vähemuste kaasamises kui-

Mitu liiget kutsub inimesi üles heategudele. EESTI LASTERIKASTE PEREDE LIIT vajab

gi edukad olnud, meil ei tööta praegu ühtegi

abilisi 22. augustist 2. septembrini Selverites, kus kogutakse suurperedele annetustena

muust rahvusest ega puudega inimest, samu-

koolitarbeid (abiks saad olla nii annetajana kui nende kogujana). Narva-Jõesuu SOS

ti oleme kõik üsna üheealised. Kuigi naised

LASTEKÜLAS kogutakse annetusi pesumasina ostmiseks sügava puudega laste pesu

ei ole vähemus, üritame hoida sootasakaalu

pesemiseks. Vaata lähemalt nende kodulehtedelt.

pärgas augustis peetud Maapäeval aga tänavuse aasta küla – Lustivere Jõgevamaal (pildil). Tiitliga kaasnenud 1000 euro eest lubas külaselts oma rahvamajale talveks küttepuud osta.

kontoris, samuti oleme võtnud suuna sellele, et uute töötajate värbamisel eelistame erine-

Liikmed otsivad ka uusi töötajaid. E-RIIGI AKADEEMIA võtab tööle assistendi, EESTI

vate vähemuste hulka kuuluvaid inimesi. See

LOOMAKAITSE SELTS vajab aga inimest, kes hakkaks tööle annetuste kogumisega. Lä-

mitte ainult pole ühiskondlikult kasulik, vaid

hemalt jällegi nende kodulehtedel.

aitab paremini aru saada erinevate sihtrühmade olukorrast ja vajadustest.

MARTIN MEITERN

ROH E LISE KS K A SVAM I N E

Taimsed ja vaimsed

veganid veltsi eest e S n a g ti Ve KADRI dud Ees ja o A lo l P e E L d va IKA Mullu ke SI, ANN T O O T es. A INN ari Kodr M id s dajate M u s tib GA luge A AVIKU

ROH E LISE KS K A SVAM I N E

Selts koondab nii veganeid ehk täistaimetoitlasi kui ka vegan-elustiili pooldajaid. Andestage nüüd võhiklik küsimus, aga kust algab loom? Kadri: Sageli öeldakse, et piir algab närvisüsteemi olemasolust ja seeläbi tundlikkusest. Osa organismide puhul me ei saa aga 100% kindlad olla, kas nad tunnevad valu või mitte. Põhiprobleemiks on ikkagi loomapidamine suurfarmides. Annika: Mina olen endale aru andnud, et mingit absoluuti saavutada ei olegi vaja. Senikaua, kui on võimalik teatud toodangut mitte tarbida, siis ma selle võimaluse ka valin. Loomulikult, kui ma satuks näiteks näljasituatsiooni ja peaks langetama valikuid, mida mul igapäevaelus teha ei tule, siis käituksin olukorrale vastavalt. Kuidas teie vaated teiste seltsikaaslaste omadega ühilduvad? Kindlasti on sealgi mitu äärmust esindatud. Annika: Liikmeid on praegu 50 ringis ja meililistiga liitunuid 150. Kadri: Seltsi ei kuulugi tegelikult ainult täisveganid, ootame kokkusaamistele alati ka lihtsalt huvilisi. Üks liige võttis kord kaasa oma ema, kes oli meie tegevuse suhtes väga skeptiliselt ja murelikult meelestatud. “Laps” oli ise muidu 20ndates juba. Päris teismelisi või nooremaid liikmete sekka veel ei ole sattunud, nende puhul on vaja vanema nõusolekut. Kuna söömishäiretega noori on väga palju, siis oleks meie puhul see konflikt kindlasti esiplaanil ja varjutaks meie tegelikke eesmärke ja toimimist. Leiate, et ajakirjanduses on teile liiga tehtud? Annika: Mõnes artiklis on tõesti avaldatud valeinfot. Näiteks on veganluseks nimetatud ka kalasöömist või esitati Vegfoorumist vananenud sissekandeid täiesti kontekstiväliselt. Kõige enam aga haavab siiski see, kui veganlust esitatakse toitumishäirena. Tundub ebaõiglane, kui üksikjuhtumite näitel tehakse suuri üldistusi. Kadri: Miskipärast on see loonud fooni, kus meid vaadatakse kui puukallistajaid, vaktsineerimisvastaseid või üldse mingit radikaalset gruppi. Alles hiljuti pidin tõsimeeli selgitama ühele tuttavale, et tomati

tunnete haavamisel pole minu tegevusega mingit pistmist. Paraku, jah, sageli peetakse meid ullikesteks. Annika: Ühest küljest on see mõistetav, sest tegu on erilise asjaga, millest inimesed ei tea palju. Kiriku põhivaenlased on samasooliste abielude ja abordiõiguse eest võitlejad. Kellega teil tuleb pidevalt eriarvamusi klaarida? Minna: Konkreetselt on raske nimetada, kuna põhimõttelisi vastaseid leidub meile peaaegu igalt elualalt, aga kindlasti kerkivad esile arstid. See, et nad oma vaateid alati peale ei suru, ei tähenda, nagu nad meiega nõustuks või meid mõistaks.

Päris teismelisi või nooremaid liikmete sekka veel ei ole sattunud, nende puhul on vaja vanema nõusolekut. Edasiminekut on ka kindlasti olnud, kuna inimeste toitumisharjumused on mitmekesistunud, mistõttu veganid ei näi kõigi silmis enam nii kuu pealt kukkunud. Annika: Probleem tekib siis, kui seda käsitletakse kui toitumishäiret ja mitte kui lihtsalt alternatiivset elustiili. Õppisin vahepeal Helsingi Ülikoolis ja sattusin juhtumisi gruppi, kus kaheksast inimesest kuus olid taimetoitlased, mitte küll veganid, kuid vegetariaanid. Soomes on see täiesti tavaline, nagu on ka normaalne, et ühiskonnas on erinevate eelistustega inimesed – veganid, taimetoitlased, omnivoorid, allergikud ja erinevate toitude talumatusega inimesed jne. Siin on selline mõttemaailm mõnevõrra veel võõras, sest mis mõttes sa jõulude ajal seapraadi ei söö? Aga mida teie siis jõulude ajal sööte? Minna: Meie jõuluhitt oli näiteks läätsepikkpoiss, mis oli tehtud Miku Vegan Kohviku retsepti järgi. Annika: Mina tegin Sandra Vungi karrisalatit kikerherneste ja granaatõunaseemnetega, mis oli tõeline rauapomm. 37

ROH E LISE KS K A SVAM I N E

Kadri

Kuidas pereliikmed kaasa on tulnud? Minna: Üllatavalt hästi, isegi minu teinekord päris konservatiivne isa on juba tunnistanud, et usub taimetoitlusse küll. Vend ja õde mõlemad nii-öelda flirdivad taimetoitlusega. Kadri: Minu teised pereliikmed taimetoitlased ei ole, kuid nad on toetavad. Vanemad on võrreldes varasemaga lihatarbimist tunduvalt vähendanud. Väga armas neist, et nad juba viimased mitu head aastat on omaalgatuslikult palunud vegan-jõulude pidamist. Annika: Mina pole kedagi keelitanud veganiks hakkama, aga lähedased on sellega aja jooksul omasoodu kaasa tulnud. Küll aga on hiljem öeldud, et füüsiline enesetunne on pärast söömisharjumuste muutmist palju parem. Minu enda jaoks tuli tervisest hoolimine tegelikult hiljem, kuna ka veganiks hakkamise põhjused olid mujal. Maailmavaade ja tervislikkus hakkavad mingil hetkel lihtsalt koos käima? Minna: Seltsil puuduvad ettekirjutused liikmete isiklike motiivide kohta, kuid ee38

tilistel põhjustel veganeid on seltsis ilmselt ülekaalus. Sageli käivad kolm põhiaspekti – loomakaitse, keskkonnateadlikkus ja tervislikkus – koos. Kui meelevaldseid üldistusi teha, siis ma arvan, et spirituaalsed inimesed kalduvad mingil põhjusel tihti taimetoidu poole – võimalik, et suureneb lihtsalt maailmatunnetus ja seeläbi ka empaatiavõime. Paljud taimetoitlased teevad ka toortoidu perioode. Annika: Tervislikkusega käib kaasas ka see, et kuna pidevalt hirmutatakse, et veganid ei saa oma toidust vajalikke aineid kätte, siis ajad nimme näpuga pidevalt järge, kuni see saab igapäevaseks harjumuseks. Kadri: Kasvõi selleks, et teistele tõestada. Kui enamasti tõesti muutuvad ka ülejäänud harjumused tervislikumaks, siis tegelikult pean mainima, et tunnen ka näiteks suitsetavaid veganeid. Tingimata see tervislikkusemantra seega ei kehti.

Pean mainima, et tunnen ka näiteks suitsetavaid veganeid. Tingimata see tervislikkusemantra seega ei kehti. Keskkonnateema tundub ka konfliktne. On jäänud mulje, et paljud Eesti veganid ja taimetoitlased söövad toitu, mis on siia toodud kaugete merede takka ja vajutab hoobilt ökoloogilise jalajälje tüki laiemaks. Kadri: Omnivooride toitu imporditakse samamoodi. Võime ju mõelda, et sööme ainult kodu lähedal kasvatatud ja tapetud loomi, aga probleem on hoopis loomasöödas: Euroopa loomade jaoks ei jätku piisavalt põllumaad, et katta siinne

vajadus. See tähendab, et loomasööta kasvatatakse põhiliselt arengumaades, kus inimesed nälgivad. Ja see on omakorda tugevalt seotud sotsiaalse õigluse ja inimõigustega. Loomapidamine eritab rohkem kasvuhoonegaase kui kogu maailma transport kokku, ütleb statistika. Minna: Jaapanis näiteks süüakse palju mereande, kuid tegelikult on ülekalastamine maailmas väga suur probleem. Samuti sisaldavad tänapäeva kalad (meil nt tuunikala) ja muud mereelukad ohtlikke raskemetalle ja seetõttu pole ka tervise koha pealt kõige targem kalasöömisega üle pingutada. Pigem näete end siis seismas loomaõiguslastega sama asja eest? Minna: Eesti Vegan Seltsil eraldi loomaõigusluse eesmärki ei ole, pigem üleüldine veganluse propageerimine ja veganite võimaluste parandamine. Annika: Sellegipoolest ei saa ma end sellest teemast lahus hoida, kuna olen ka Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuses. Need teemad on ELS-is samuti paljude jaoks läbi põimunud, paljud eelistavad taimset toitu loomsele. ELS on olnud ka üks Taimetoidumessi korraldajatest näiteks. Minna: Mess on olnud väga hea koht, kus tutvustada ja pakkuda ülimaitsvat taimetoitu kogu selle mitmekesisuses. See üritus toetab igati meie maailmavaadet. Maitsev taimetoit paneb ka omnivooridel neelud käima. Iraagi Kurdistani delegatsioon jäi mullu EMSL-i suvekoolis endale mõeldud lõunast ilma, kuna ülejäänud osalejad panid selle enne lihtsalt nahka. Aga kuhu te positsioneerite need inimesed, kes söövad ainult maheliha ja ökomune? Kas see valik tundub teile eetilisem? Kadri: Minule isiklikult tundub see naeruväärsena. Puhtfüüsiliselt pole võimalik, et kõik inimesed maailmas saaksid maheliha tarbida, seetõttu on tegu minu meelest ka elitaarse tarbimisvalikuga. Lõppkokkuvõttes on mahetootmine keskkonnale palju kahjulikum. Minna: Ma ei taha väga esoteeriliselt kõlada, aga olen viimasel ajal lasknud

ROH E LISE KS K A SVAM I N E

tekkida endal spirituaalsemat laadi suhte maailmaga ja mul on lihtsalt tunne, et kui ma ei hooli teistest inimestest, loomadest ja elusolenditest, kui ma ei hooli tulevikuinimestest, siis ma ei tunne end hästi ja väärikalt. Kui ma annan endale aru, et minu isiklikud valikud mõjutavad palju rohkemat kui ainult siin ja praegu, siis on mul kerge oma teed käia. Mul on lihtne suhestuda teiste olenditega. Kadri: Mina tahan just rõhutada, et minu jaoks ei ole selles midagi spiritualistlikku. Sageli ju ka küsitakse meie kohta – mis, see on teil mingi usk või? Kui me teame faktipõhiseid seoseid tervise ja keskkonnaprobleemidega ja seda, et loomad tunnevad valu – siis on see ainult meie ratsionaalne otsus. Annika: Sageli räägitakse meist kui täpselt ühtemoodi mõtlevatest inimestest. Mingeid ühiseid dogmasid meil ei ole! Igal inimesel on oma individuaalsed mõtted ja tõekspidamised, mida tal on vabadus väljendada. Meid ühendab see, et me kõik lihtsalt juhtumisi ei tarbi loomseid tooteid. Kuidas selts alguse sai? Minna: See kõik on veel väga värske ja tegutseme alles kompamisi, kuna puudub varasem kokkupuude MTÜ vedamise ja igapäevaeluga. Mõte läks idanema 2011. aasta taimetoitlaste kokkutulekul, kui koos ühe teise Tartu veganiga tundsime, et oleks aeg luua midagi ühendavat, mis oleks ka ametlikumat laadi.

kasvõi näiteks koos Taimetoidumessi korraldades. Mingit katusorganisatsiooni välismaal teil ei ole? Või sarnaste huvidega sõpru naaberriikides. Annika: Soomega on head suhted, mitte küll seltsi kaudu, aga isiklikud tutvused ja sidemed teiste organisatsioonide kaudu. Minna: Eestis pole veel ühtki läbinisti taimetoidumenüüga kohvikut või restorani, erinevalt näiteks Vilniusest

Palju huvilisi ja mõtte kaaslasi on alles praegu hakanud ühendust võtma, ilmselt on samuti enne lihtsalt vaikselt toimetatud. või Riiast. Aga mis puutub suuremasse institutsionaliseerumisse Eestis, siis vaatame veel, kas meist saab ühel päeval EMSL-i liige või mitte. Meil on palju tulevikuideid, üks nendest on koostada teavitusbrošüürid toitlustusasutustele, et rääkida veganitest ja meie eelistustest. Siis teaksid restoranid ja kohvikud samuti paremini, mida meiesugusele klientuurile pakkuda – isegi kui siiamaani pole selle järele vajadust tuntud, siis tegelikult on meid järjest rohkem, nii kohalike kui ka turistide seas.

Oma lastest kasvatate veganid? Kadri: Seda on raske ette näha. Meil on näide, kus Eesti foorumis said kokku kaks täisveganist inimest, kellel nüüdseks on kaks last. Neil oli plaanis oma lapsi samade põhimõtete järgi kasvatada, aga ühiskonna surve on siiski meeletu, alates arstidest ja haridustöötajatest. Sageli antakse mõista, justkui oleksid nad seetõttu halvad ja vastutustundetud lapsevanemad. Mina ise ei tahaks tulevikus oma lapsele loomseid tooteid anda, aga lõpptulemus sõltub sellest, kas ümbritsev keskkond on toetav või mitte. Erinevate sõnavõistluste tuules on hea uurida, kas vegan on ilus ja täpne eestikeelne sõna? Kadri: Eesti Keele Instituudi keelenõuanne soovitab kasutada just nimelt veganit ja mitte vegaani või vegaanlust. Minna: Minu meelest on termin õnnestunud. Just läbinisti eestipärane taimetoitlus on sageli segadusseajav, tõstatades küsimuse näiteks seente ja nende söömise kohta. Veganid söövad aga seeni küll. Taimetoitlaste alla kuuluvad mõlemad, nii veganid kui vegetaarlased. Kadri: Mulle ei meeldi, kui veganitele viidatakse kui rangetele taimetoitlastele. See on sellise radikaalse konnotatsiooniga, nagu me näriksime ainult kapsast ja porgandit!

Minna

Enne seda suhtlesite foorumis ja sõna lihtsalt levis mõttekaaslaste kohta? Kadri: Paljud tutvused on tõesti alguse saanud foorumist. Mina olin aastaid n-ö üksiküritaja, kuni osalesin foorumi väiksemat sorti kokkusaamisel, millele järgnes mõne aja pärast juba suurem. Ühiste ürituste kaudu on neid kontakte hiljem palju lisandunud. Minna: Mina arvasin, et tean-tunnen suurt osa Eesti veganitest, aga loodud selts on tegelikult tõestanud, et nii see pole. Palju huvilisi ja mõttekaaslasi on alles praegu hakanud ühendust võtma, ilmselt on samuti enne lihtsalt vaikselt toimetatud. Virtuaalmaailmast on palju tekkinud ka näost näkku suhtlemist, 39

KOGE MUS

Vahest legendaarsemaid juhivahetusi Eesti poliitikas: kui valijameeste suskoalitsiooni parteide esimehed Mart Laar, Toomas Hendrik Ilves ja Siim Kallas (pole pildil) teda õnnitlema punaste nelkidega.

er Langovit Foto: Peet

kogu 2001. aastal Arnold Rüütli presidendiks valis, läksid toonase valit-

š / PM / Sc anpix

Kuidas

Soovitusi selleks, et juhi vahetusega ei kaasneks segadust ning töö jätkuks sujuvalt, jagab Eesti Noorteühenduste Liidu juhatuse esimees MAILIS OSTRA.

anda üle juhtimist?

KOGE MUS

uhtide vahetumine on iga organisatsiooni elu loomulik osa – mõnel regulaarne, mõnel pikema aja tagant, mõnel juhuslik, mõnel väga rangelt reglementeeritud. Nagu liidrite vahetumine, peaks ka juhtimise üleandmine olema loomulik. Juhtide vahetuse protsessile on palju rõhku pannud kõik organisatsioonid, kus mina tegutsenud olen – Tallinna Ülikooli Üliõpilaskond, Eesti Üliõpilaskondade Liit, Eesti Noorteühenduste Liit.

Noorteorganisatsioo nidelt on palju õppida, kuna just seal vahetuvad juhid tihti, sageli lausa kord aastas. Noorteorganisatsioonidelt on palju õppida, kuna just seal vahetuvad juhid tihti, sageli lausa kord aastas, kusjuures enamasti puudub neil märkimisväärne juhtimispraktika. Noored peavad palju vaeva nägema, et väärtused, põhimõtted ja väljakujunenud seisukohad iga uue juhi tulekuga kardinaalselt ei muutuks. Olen viimase seitsme aasta jooksul üleandmise kohta palju õppinud, kuna liidrivahetus on kujunenud üsna tavapäraseks nähtuseks. Minu kogemus on üsna mitmekülgne – olen saanud olla uue ja lahkuva, ootamatult lahkunud ja lahkumist pikalt plaaninud juhi rollis. Üheks huvitavamaks katsumuseks oli kahtlemata olla uus juht, kellele eelkäija andis üle vaid võtmed ja suure segaduse. Juhtimise üleandmise protsess on vajalik organisatsiooni stabiilsuse, jätkusuutlikkuse ja arengu tagamiseks. Tahame ju kõik sujuvat, stabiilset töökeskkonda – isegi siis, kui juhid vahetuvad. Tahame, et uue ja vana juhi vahel ei tekiks organisatsiooni sisekliimat negatiivselt mõjutavaid konflikte ega pingeid. Eks palju sõltub inimtüüpidest, kuid oluline on kogu organisatsioonis (sh uue ja vana juhi vahel) kokku leppida, mida üleandmise protsess endast kujutab, mis on selle eesmärgid ja oodatav tulemus. Üleandmine peaks algama üldisest infost ja minema järjest detailsemaks. Üle-

andmise protsess, sh selle etapid, tuleb põhjalikult läbi mõelda ja ette valmistada iga organisatsiooni eripärasid ja kultuuri arvestades. Soovituslik on üleandmisse kaasata ka endisi juhte, praegusi töötajaid või liikmeid ja partnereid.

Lahkuv juht peab üleandmise ettevalmistamisel silmas pidama järgmist:

Üleandmisprotsessi erinevad etapid I Ajalugu, vilistlased Kuidas teie organisatsioon tekkis, mis olid selle juures raskused, kes olid eestvedajad ja kas nendega on võimalik kontakti saada? Mismoodi on organisatsioon edasi arenenud, kas aja jooksul on ette tulnud ka keerulisi olukordi

• tuleb planeerida kindel aeg (nt üks kuu) uue ja vana juhi kohtumisteks; • üleandmismaterjalide koostamisega peab algust tegema vähemalt kaks kuud enne kohtumisi. Arvestama peab sellega, et materjalide ettevalmistamine toimub pärast tööpäeva ja teiste kohustuste kõrvalt; • üleandmise ajale ei ole soovitatav plaanida muid sisulisi tegevusi. See on oluline tööülesanne ja võiks olla kirjutatud ka tegevuskavasse või tööplaani.

ja mida nendest on õpitud?

Üleandmise käigus on oluline jälgida järgmist:

Kes on need inimesed ja organisatsioonid, kelle-

• Räägitakse sellest, mida on siiani tehtud, mitte sellest, mida peaks tegema hakkama. Lahkuv juht võib alati soovitusi jagada, kuid ei tohi oma mõtteid uuele peale suruda. Uus juht peab üleandmise käigus omandama piisavalt teadmisi, et ise oma tegevust plaanida. • Enne kokkusaamisi on soovituslik anda kodutöö – dokumentide või koduleheküljega tutvumine, partner organisatsioonide guugeldamine, loovam kaasamis-, motiveerimis- või juhtimisülesanne vmt, ühesõnaga ülesanne, mis toetaks järgmise kohtumise läbiviimist või kinnistaks eelmise kohtumise teadmisi. • Kohtumine võiks kesta kõige rohkem neli tundi järjest, mitte kauem. Ühe korraga suures koguses uut infot on nii vaimselt kui füüsiliselt väsitav läbi seedida. • Kui on võimalik, siis kaasa aitab ka umbes kahe nädala kuni kuu aja jooksul paralleelne koostöötamine uue juhiga. Näiteks pärast valimisi võiks olla periood, kus vana juht veel vastutab ja uus õpib, kuna tema volitused ei ole veel alanud. Uus juht hakkaks sellise süsteemi järgi järjest valdkondi üle võtma ja ise tegutsema.

töö välja näeb ja mida on siiani kokku lepitud?

II Väärtused, põhimõtted, seisukohad Mis on need väärtused, mida teie organisatsiooni liikmed jagavad? Milline on visioon ja missioon? Missugune on struktuur, juhatuse ja liikmete roll? Mis on kokku lepitud olulisemates dokumentides? Kas teil on ka nn kirjutamata reegleid?

III Koostöö ja partnerid

ga te senini koostööd olete teinud? Kuidas koos-

IV Juhi ülesanded Alusdokumentidest tulenevad ülesanded (aruandlus, plaanide koostamine); organisatsiooni esindamise senine praktika jmt.

V Esimesed sammud Notar, pangad; valdkonnas tegutsevate organisatsioonide külastus; tööplaani koostamine ja pooleliolevate tegevuste jätkamine; varade üleandmine jmt. Kuid kõige olulisem – viimasel üleandmiskohtumisel tuleb kindlasti sõlmida edasise koostöö kokkulepe. Mil määral ja millesse endine juht võib veel sekkuda? Mis on need küsimused, mille puhul võib uus juht endise poole pöörduda ja millal? Missugune näeb välja edasine suhtlus? Selline kokkulepe aitab leevendada väga sageli ettetulevat uue ja vana juhi konflikti. Alati on nii, et uus ei vasta endise juhi ootustele, sest ta ei tee asju nii, nagu tema seda tegi. Ikka arvab uus, et tema oskab ja teab palju paremini kui eelmine. See on loomulik, nagu ka juhtide vahetus. Loodan vaid, et juhtimise üleandmine on sama loomulik teie kõigi organisatsioonides. Edu juhtimisel ja selle üleandmisel!

NÕUANNE

Rene Suurkaev

Hea projektipartnerlus on nagu hea suhe, õpetab kolme lapse ema, äsja EMSL-i juhatajana tööle asumise eel aastaid vabaühenduste fondi koordineerinud MARIS JÕGEVA. Mida rohkem mõelda, seda enam sarnasusi leiab partnerluse loomise ja loomuliku kulgemisega päriselus.

Ühisprojektid – kellele ja milleks?

iks on üldse partnerit vaja? Sest koostöös on rohkem jõudu! Kõlavate sõnade sisuks on kõik see, millega ühistes ambitsioonides üksteist täiendame – partneril võib olla midagi, mida on projekti elluviimiseks vaja, nagu näiteks teadmised, oskused või kogemused. Aga partnerit kaasates saame projekti juurde ka üht olulisemat ressurssi – inimesi. Iga projekt vajab eestvedajaid, asjatundjaid, vabatahtlikke. Koostöös võib avaneda uks hoopis uutesse võrgustikesse, suhtlusringkondadesse või süsteemidesse ning ühisel algatusel on nii märksa tõenäolisem võimalus midagi muuta.

Kui ühises plaanis kokku lepitakse, siis on vettpidav selline plaan, kus partnerid otsustavad ja teevadki koos. Üks väärt partner on midagi enamat kui aeg-ajalt aruteludesse osalema kutsutud organisatsioon või koolitusteenuse pakkuja.

Kõik saab alguse üksteise leidmisest. “Küll teeks omavahel koostööd, kui vaid teaks, kes on need ühendused, kes samadel eesmärkidel tegutsevad, või millised on teiste plaanid,” põhjendatakse tihti partnerlusvõimaluse kasutamata jätmist. Eestis on kümneid töötavaid vabaühenduste võrgustikke, toimuvad kevad-, suve-, sügis- ja talvekoolid, korraldatakse klubiõhtuid, lisaks veel igal aastal arvukalt konverentse, seminare, ümarlaudu. Rääkige oma mõtetest ja uurige, mis teistel lähiajal plaanis. Rääkige sellest, mis vajaks tegemist – võibolla liiguvadki ideed samas suunas ja koos saaks härjal sarvist haarata. Selleks paljud võrgustikud tihti kokku kutsutud ongi.

Jaga vastutust. Koostööleppe sõlmimisest vastutavad kõik partnerid selle eest, et lubatu saaks teoks ja pingutused viiks tulemuseni. Eks vastutust tuleb nii anda kui ka kanda, vajadusel südant valutada ja lahenduste leidmiseks pead kokku panna.

Koos nii heas kui halvas. Loomulikult tuleb arvestada iga suhtepoole võimaluste ja võimetega ning vastastikused ootused ja huvid koostöö alguses läbi rääkida. 42

Projektimaailma konkurentsis on tihti just partnerlusprojektid edukamad.

Jaga toetust. Kui koostöö on ühine projektiplaani ellu viia, siis on partneritel võrdne õigus saada tuge tegevustega seotud kulude katmiseks. Mida enam partner kaasa lööb, seda rohkem kulusid tal ka tekib. Kokkuleppeid sõlmides tasub olla aus ja ootused omavahel läbi rääkida. Kui partner teab, et tema kulud projekti eelarvest kaetakse, on ta loomulikult valmis ka suuremat vastutust enda peale võtma. Jaga tulemust. Kui koostööprojekt ellu viiakse, siis on saavutatu kõigi partnerite töö tulemus. Kõigil on õigus projekt oma

CV-sse märkida, oma osalusest projektis kõnelda. Olen kuulnud, et partnereid pigem ei kutsuta projektimeeskonda, kuna saadud projektitoetust jagades jääb sellest endale justkui vähem. Nii ei ole mõistlik asjale läheneda – projektitoetus antakse eesmärgi saavutamiseks vajalike tegevustega kaasnevate kulude katteks ja mitte kunagi lihtsalt võiduraha, preemia või boonusena. Projektimaailma konkurentsis on tihti just partnerlusprojektid edukamad, sest need on suurema haardega, sinna on kaasatud enam ressursse (inimesed, võrgustikud, teadmised) ning nende projektide mõju on tõenäolisem. Aus suhe ja kokkulepped. Ükskõik kui mitmest tulest ja veest on varem koos läbi käidud, tasub alati võtta aega, et avatult ja ausalt ootused, vajadused ning rahaasjad läbi rääkida. Koostööl on väga palju erinevaid tahke, projektide puhul räägime avalikust kommunikatsioonist, asjaajamisest ja aruandlusest, omavahelisest suhtlemisest ja paljust muust. Tea oma partnerit ja tunne temast rõõmu. Hea partnerlus on kindlasti rikastav. Koos toimetades, asju arutades ja kõva häälega mõeldes on võimalik üksteiselt õppida ja üksteist täiendada, seda ka oma nägu ja iseloomu kaotamata. Ja lisaks tähtsatele jagatud vastutusega ülesannetele on vahel hea ka niisama koos aega veeta.

TA G A S I T U LE V I K K U

2003. oli valimiste aasta, mil loobiti tavakohaselt ohtralt nii süüdistusi kui ka lubadusi. Raha natuke vähem, ja kõige napimalt tundus olema usaldust nii avaliku võimu vastu kui ka vabakonna sees, loendas ALARI RAMMO.

aastat hiljem

KAK-i parlamendis heakskiitmise järel 2002. aasta detsembris kadus siht ja suund dokumendi ettevalmistamises olulist rolli mänginud Eesti Mittetulundusühenduste Ümarlaual. 2003. aasta esimese Foorumi juhtkirjas kutsuti uut põlvkonda üles kogu üle võtma, kuni kadunuke veel kliinilises surmas on ja kui laiapõhjalist foorumit ikka vaja läheb. Ajalugu näitas, et ei läinud, ja põgusa võimumängu järel see kogu mõne aasta pärast kuhtuski.

erakonnad peavad ideedega välja tulema. TALLINNA SOTSIAAL- JA TERVISHOIUAMET

sai nuuti teise unistuse täitmise eest – amet suunas veidi liiga sõbralikult hankeraha endale sobivatele ühingutele, andes isegi avalikus pakkumiskutses tähtajaks vaid ühe päeva. Järgmises numbris sai vastulauseks sõna üks kritiseeritud rahasaanutest, tänane Nõmme kuberner Erki Korp, kes õigustas rae vajadust sõlmidagi partnerluslepinguid vaid võimekate organisatsioonidega, sest

REIPAMALT SUHTUTI EKAK-is kavanda-

tud vabakonna ja valitsuse ühiskomisjoni ja kuna oli valimiste aasta, kutsus Agu Laius suhtlema kandidaatidega, et parlamenti pääseks kodanikuühiskonna tähtsuse mõistjad, aga et saaks ka sotti, kes peab vabaühendusi oma liitlasteks, kes rottideks viljasalves. Siseminister Ain Seppiku suhtumist vabakonda kui maffiasse kritiseeris lisaks Laiusele ka Mõõdukate fraktsiooni liige Toomas Hendrik Ilves. Tsiviilühiskonna košmaarse tasalülitamisena nägi Ilves ka valitsuse tehtud muutust, mille järgi ei saanud ametiühingute esindajaid mitmesse nõukokku nimetada enam ametiühingud ise. MÕÕDUKAS PROFESSOR MARJU LAURISTIN kutsus üles abstraktse kriitika ase-

mel konkreetsemalt probleemidele näitama ja lahendustele kaasa aitama, leides ka, et igatsetud massipartei, kes kodanikuühiskonna rolli poliitikas enda peale võtaks, pole võimalik ega vajalik. Lauristin leidis, et parteid kuivavad pigem kokku ja jäävad võrguühiskonnas põhimõtete sõnastajateks, kodanikuühiskond saab aga turuks, millel

Lauristin leidis, et kodanikuühiskond saab turuks, millel erakonnad peavad ideedega välja tulema. raha laialijagamine iseeneses pole ju eesmärk. Korp kinnitas, et partnerite ring ei ole suletud, ja süüdistas “kinnimakstud ajalehelisa” Foorum üksnes kriitika tegemises. VALIMISLUBADUSTE ÜLEVAATES muretses

Keskerakond kodanikuühiskonna killustatuse ja huvirühmade eriarvamuste pärast, Rahvaliit vaenas katusorganisatsioone rahahimu pärast. Isamaaliit toetas KÜSK-i loomist (sellega läks veel neli aastat), Mõõdukad soovisid vabaühenduste inkubaatoreid ja hasartmängumaksunõukogu laialisaatmist. Reformierakond pidas kodanikuühiskonna suurimaks probleemiks koordineerimatust ja usaldamatust, Res Publica aga riigivõimu suhtumist, usaldamatust ja vae-

sust. Kõik erakonnad peale Rahvaliidu toetasid nn 1% reegli kehtestamist ehk maksurahast sajandiku suunamisest riigikassa asemel vabaühendusele. Ei saanud elulooma sellest ideest ega Rahvaliidust. VALIMISTEJÄRGSES FOORUMI NUMBRIS

lubas võidukas Juhan Parts, et Riigikogus hakatakse kaasama nn tarkade komiteesid, kelle sõnastatud lahendused saavad aluseks valitsuse poliitikale, ning valitsuse tasemel huvigruppe eelnõude koostamisse ja analüüsi. Parts lisas ausalt, et kõigi ettepanekutega ei hakata kindlasti arvestama, aga et kahekõne ei katkeks, püüab uus valitsus rohkem selgitada, mis on otsuste taga. Lätis aga katsetati uut kaasamisviisi – vabakonna esindaja kutsuti püsivalt osalema kantslerite nõupidamisel, et olla paremini kursis eelnõudega ja otsuseid mõjutada. Asjaosalised leidsid, et tore küll, aga ka nii saadakse plaanitavast ikka liiga hilja teada. UUE RAHASTUSVÕIMALUSENA hakkas

kauguses terendama euroraha, aga muidugi ei osanud keegi öelda, kas sealt midagi ka vabakonnale pudeneb või kust võtta nõutav omafinantseering. Seniste rahaallikate selgitamiseks läbiviidud küsitlus näitas laias laastus tänast pilti – hulk sõltub maksumaksja rahast, 40% ei saa seda üldse, osa elab ära vaid liikmemaksudest ja annetustest, mõni oma kinnisvarast ning Eestimaa Looduse Fondi bilansis oli 10 lammast Matsalus, Tabasalu pargivahi hobune Antonius ja paat hüljeste uurimiseks. Kõiki Foorumeid saab lugeda www.ngo.ee/foorum.

Aasta vabaühendus, võrdselt hästi nii masse liigutav kui ka eelnõudega töötav Eesti Interneti Kogukond, sai lisaks lilledele ja aule KÜSK-ilt ka 5000-eurose preemia. Seda hoiab pildil nende vastne juht Saskia Kiisel.

Aasta pioneerina pälvis aukirja ning Ene Ergma traditsioonilise kallistuse seekord vastu ühisrahastusplatvorm Hooandja. Henri Laupmaa, valmistub Tanel Kärp, kõrval särab Tiiu Sullakatko.

Kodanikuühiskonna

2012. AASTA TEGIJAD

Aasta tegijate pärgamisest on küll kuus kuud möödas, ent ega siis see tiitel aegu. Vaatame nad üle! Aasta missiooniinimese auhinna võttis vastu läbi aegade noorim laureaat – Tallinna abiturient Johanna-Maria Juhandi, kes korraldas tänaval laulmisega oma kümnelapselisele perele elatist teeniva Nadežda Atajeva kontserdi, sest leidis, et tema looming väärib paremat auditooriumi. Seekord esines Atajeva ka Riigikogu ruumes.

Aasta teo auhind läks seekord jagamisele lokaalse Aasta ametnik, Kristel Altosaar

Kodukandi “Avatud külaväravate” ja globaalse “Tee-

Tartust, on teda üles seadnud

me ära!” maailmakoristuse vahel. Viimase vedureid,

noorte sõnul aktivisti unistuste

Eva Truuverk, tuvastab diplomitest neile kuuluvat.

partner: pühendunud, inspireeriv, alati abivalmis.

Aasta ettevõtteks sai tänavu esmakordselt MTÜ – nimelt Abikäsi, kes loob töökohti puuetega inimestele. Pildil Marko Simberg.

Fotod: Karl-Kristjan Nigesen

Riigikogu esimehe haardes on parajasti