Hea kodanik 3 2015 by Vabaühenduste Liit

nr 3 (66) s체gis 2015 aniku체hiskonnast

EMSLi ajakiri kod

S천navabadus ja vihak천ne: ? r i i p n o s u k / s a k

Arvaja vastutusest S õnal on mõju ja jõud, selles ei kahtle keegi. Sõna paneb mõtlema, mõte paneb tegutsema, teol on mõju ning jõud. Seda, et meie kirja pandud või välja öeldud sõnumile annab tähenduse selle lugeja, teadvustame tavaliselt alles siis, kui midagi on suhtluses viltu läinud. Kui meid pole mõistetud, kui meie sõnum on tähelepanuta jäänud või infomüras kaduma läinud, siis kiputakse süüdistama info vahendajat (“jälle see ajakirjandus ei saa mitte millesti aru”) või lugejat (“kuidas ta võis nii loll olla, et ei saa midagi aru”). Keerulisi asju ongi raske lihtsalt seletada, pinget tekitavaid teemasid rahulikuks jäädes rääkida. Kardame, et lihtsustamise käigus kaovad keerulise probleemi olulised aspektid ja seosed, mõistame, et pingelise teemaga käivadki alati kaasas emotsioonid. Anname endale aru, et kaasamõtlemist ja tähelepanu nõudev arutelu on luksus – aega, energiat ning pingutust nõudev tegevus. Paraku ilma aruteluta pinget ei maanda, rusikas jääb taskut punnitama ning pole mõtet loota vanarahva tarkusele, sest aeg arutust ei anna, vimm jääb hinge alles. Ja liiga palju vimma on juba hinges, nii palju, et see ajab üle ääre. Nagu juba mainitud, annab igasugusele kommunikatsioonile tähenduse lugeja, kuulaja, vaataja. Olen tudengitel neljal vii-

masel aastal palunud analüüsida avalike meediatekstide juures olevaid netikommentaare. Palunud struktureerida neid lugejana asjakohasteks, suvaliseks mölaks, solvanguteks, heaks huumoriks jne ning teha kokkuvõte konkreetse nädala kohta. Vaimset tervist kahjustav tegevus on see kommentaariumi läbimine, isegi tehnilise harjutusena, tõdetakse igal aastal. Solvangute, kibestumise, valitsuse kirumise, konspiratsiooniteooriate taustal on aga tudengite sotsiaalset närvi üha rohkem puudutanud vihakõne ning sallimatuse kasv meie avalikus inforuumis. Seminariruumis on piinlik vaikus, häbitunne tõdemusest, et seda kõike on kirja pannud ning sõnadeks vorminud inimesed meie ümber ja lähedal. Vihakõne ja sallimatuse äratundmiseks ei ole vaja keeleteadlasi, semiootikuid ega õigusorganeid – selle tunneb kohe ära iga keelt ja konteksti aduv inimene. Tunneb ära ka selle, kas eksisteerib üldse argument ning kas selle aluseks on usk millessegi või millegi teadmine. Usk, arvamus, tõde ja teadmine – rasked ja kaalukad sõnad, mis alati ning iga arutelu raamivad. See, et inimene usub ning arvab midagi, ei tähenda veel, et ta teab ja mõistab seda. Ideaalis püüdleme muidugi selle poole, et me usuksime seda, mida me teame, ning meie teadmised põhineks pari-

Erakogu

ARUTLUS

mal teaduslikul seletusel. Sellest, mida usume, kuid seletada (veel) ei suuda, tuleb endale aru anda, ning seda uskumist ka vastavalt käsitleda. Paraku hakkab silma see, et mida vähem on arutelus kasutada fakte, seda tugevam on arvamus ning usk oma arvamuse õigsusesse ja tõesusesse. Info üleküllusega kaasnevate ohtude võimalikkuse üle hakati arutlema juba enne Internetti, umbes 50 aasta eest. Juhiti tähelepanu sellele, et liiga palju valikuid tekitab samasugust rahulolematust nagu valikute puudumine. Praegust olukorda, kus viimase kümne aasta jooksul on pidevalt kasvanud infoühiskonnas meile kättesaadava info hulk (sadu) kordi kiiremini kui meie võimekus seda infot omastada ning töödelda, on tuntud kui info ülekülluse paradoks. Mõistmiseks on vaja pigem vähem informatsiooni, kuid rohkem argumenteeritud arutelu. Õigus oma arvamusele ei tähenda seda, et mul oleks kohustus oma arvamusele. Õigus sõnavabadusele ei anna õigust seda kuritarvitada. Oma sõna ning arvamuse jõudu tuleb osata hinnata ja seda vastutustundlikult kasutada. Helilooja on eelkõige kuulaja. Kunstnik on esmalt vaatleja. Teadlane on kahtleja. Arvaja on alati ka vastutaja.

LINNAR VIIK

SISU KORD

Valu defineerimise õigus on ohvril, sest talluja ei tunnegi valu

Kaanel: Izak One grafiti Erakogu

Selle nime taga on Tšiilist pärit kunstnik ja arhitekt Walter Mora (29), kes hakkas tänavakunsti tegema lapsena koos oma venna Zosioga Iquique linna tänavatel. “Mulle meeldib grafiti juures selle täielik vabadus ja see, et seda saab nautida igaüks, kes tänavail liigub,” ütleb kunstnik. Tema töid ei leia galeriidest, vaid tänavatelt või blogist: kliki izakone. blogspot.com või www.facebook.com/izak.one Grafiti käib sageli seaduslikkuse piirimail. Walteri sõnul on Eestis eriti keeruline, kuna siinsed inimesed ei näi grafitit nii palju armastavat kui mujal maailmas ning peavad seda pigem kuriteoks kui kunstiks. Kui talle mõni sein linnaruumis huvi pakub, läheb ta lihtsalt omaniku juurde ja küsib luba pind oma kunstiga katta – nii saab rahuliku südamega keskenduda kunsti kvaliteedile. Hea Kodaniku kaanepilt, mille huviline leiab Telliskivi loomelinnakust Kivi Paber Käärid söögikoha seinalt, kannab nime “Keep white wishes in your black box” (“Hoia head mõtted mustas kastis”). Walteri sõnul märgib must kast halbu aegu, kui kõik läheb kehvasti, kuid toime tuleb tulla sellegipoolest. Kass pildil jahib oma lemmiktoitu, hoolimata sellest, et tema head mõtted on mustas kastis kinni. Pilt polnud tasu eest tellitud, vaid meistri enda inspiratsioon tänavakunstifestivalil osaledes – see on teine viis saada kvaliteetsete piltide jaoks seaduslikke “lõuendeid”.

Kõndisin külalistega mööda suvist Tartut. Ülikoolilinn on juulis imekaunis – veidi unine, värvide- ja lillederohke. Näitasin Ameerikast tulnud sõpradele Toomemäge, ülikooli peahoonet, nukumajalikku Rüütli tänavat. Enamiku ringkäigust käis meist paarkümmend sammu tagapool seltskond noorukeid, kes suhteliselt kuuldavalt arutasid, mida seksuaalset minu Eestis harjunust tumedama nahavärviga külalistega teha, mis värvi võiks olla nende suguorganid ja millal nad kõigi rahvaste sünnimaale Aafrikasse tagasi lähevad. Seda sealjuures suhteliselt reljeefseid väljendeid kasutades. On see vihakõne? Tänaste õiguslike definitsioonide kohaselt mitte. On see vihane kõne? Pigem loll käitumine. Küll aga ei ole see kindlasti “normaalne uudishimu” või “eestlaslik reserveeritus”. See on selgelt käitumine, millest mina ennast külaliste saatjana ohustatu ja ähvardatuna tundsin. See on selgelt käitumine, kus inimestel tehakse vahet neist endist mitte sõltuvate omaduste – olgu see nahavärv, kodune keel, sugu või näiteks puue – alusel. Sellise vahetegemise aktsepteerimine paneb aluse loogikale, mille kohaselt tundus kellelegi täiesti OK ka Vao pagulaskeskuse aknasse kive loopida ja maja süüdata. Ka need ei ole juhuslik vägivald, üks kaabakas teadis täpselt, millise maja milliste elanike vastu ta astub. Ja see on juba vihakuritegu, vihast motiveeritud tegu, millel oleks võinud olla fataalsed tagajärjed. Varbale astumise puhul on kahtlemata valus mitte astujal, vaid ikka sellel, kelle varbad alla jäävad. Vihakõnega, kõigi vihakuritegudega, on samamoodi, diskrimineerimisega ka. Valu defineerimise õigus peab olema ohvril, nõrgemal poolel, sest talluja ei tunnegi valu. Ainult avatud ja sõbraliku riigina suudab Eesti 21. sajandi tegelikkuses tagada põhiseaduses määratud keele ja kultuuri kaitse. Geopoliitika ja demograafiline reaalsus ei haihtu, kui me neid ignoreerime. Nad tulevad tagasi ja hammustavad meid tagumikust, muudavad Eesti harv asustusega perifeeriaks, mida keegi tegelikult ei taha. Kui me teeme teistsugustel inimestel, ükskõik millisel vähemusel, Eestis viibimise valusaks, otsustavad nad panustada kusagil mujal. Põhiseadus muide ei sätesta õige eestlase nahapigmenti, seega on ainuke tee edasi hoolitseda, et siia sattunud saaksid võimalikult kiiresti selle ühiskonna osaks. Ei olegi vahet, kas nad on saabunud töö- ja tudengiviisaga või sõjapagulastena.

ARVAMUS...............................................................................lk 2-4 Linnar Viik, Liisa Past ja Krister Paris sõna jõust ja arvamuste paljususest.

PARUSSKI.................................................................................. lk 5 Вихакынест я сынавабадусест вене кеелес.

KAANELUGU......................................................................... lk 8-13 Kes on normaalsuse mõõdupuu? Mari Öö Sarv uurib, kuidas rääkida teemadel, mis toovad hinnangud ja solvangud.

UURING...............................................................................lk 14-15 Mall Hellam vaatab lähemalt netikommentaaride lugejaid, kirjutajaid ja mainet.

PÄEVAKAJA/KOGEMUS........................................................lk 16-21 Mis tolku on meil Arvamusfestivalist? Maiu Uus ja Katerina Danilova kirjutavad, et ise teete selle endale kasulikuks.

LEKSIKA..............................................................................lk 22-23 Mis on vihakõne, millal saab sõnavabadus piirid ja keda tegelikult solvata tohib, kirjutab Kari Käsper.

NÄGU NIME JUURDE...........................................................lk 24-27 Rohkem arvamusi on parem. Varro Vooglaid selgitab enda omi.

VÄLISMAA...........................................................................lk 28-29 Anna Lindpere kirjutab, kuidas Norras pärast tapatalguid vihakõne peatama asuti.

3 VAHVAT............................................................................lk 30-33 Kui sõnarokk on ära väsitanud, hakatakse rääkima teiste vahenditega. Kolm vahvat alternatiivi lõputule sõnavahule. Erakogu

LIISA PAST EMSLi nõukogu liige

Sisukord

NOOR TEGIJA......................................................................lk 34-35 Kadri Sikk usub, et kui aktiivsed inimesed panna ühte ruumi kokku, küll siis midagi head sünnib.

POOLT JA VASTU................................................................. lk 40-41 Kas radikaalsed arvamused ühiskonnas on millekski vajalikud või tuleb neid mingilt maalt piirata? Märt Põder ja Tiia Kõnnussaar argumenteerivad.

NÕUANNE...........................................................................lk 42-43 Kuidas tulla toime demagoogiaga? Tunne ära ja seljata! Anna Karolini väitluskool.

Hea Kodanik on Eesti ainus perioodiline kodanikuühiskonna häälekandja, mis ilmub koos oma eelkäija EMSLi infolehega 1994. aastast hea ilmaga neli korda aastas ja trükiarv on seekord 4000.

K Ü L A L I S TO I M E TA J A V E E R G

Erakogu

Kõik autorid kirjutavad siin vabatahtlikkuse alusel – tuhat tänu sule- ja pildimeistreile!

Tekstid valis ja toimetas Mari Öö Sarv | marioeoe@ngo.ee Kaasa mõtlesid Krister Kivi Andrei Liimets Kujunduse tegi Karl-Kristjan Nigesen | karl@nigesen.ee Keele eest hoolitses Katrin Kern | kkern@ut.ee Iga sõna eest vastutab EMSL MTÜ, Telliskivi 60a, 10412 Kalamaja 664 5077 | info@ngo.ee | www.ngo.ee ISSN 1736-7263 Internetis loetav www.ngo.ee (artiklid ükshaaval) ja www.ngo.ee/heakodanik (kogu ajakiri ja arhiiv) Paberil leiad ajakirja EMSLi kontorist ja maakondlikest arenduskeskustest ning Tallinna Lennujaama raamatukogust. Oma postkasti saab ajakirja tellida, kui teatad koguse ja kontaktid heakodanik@ngo.ee. Ajakirja jätkuvalt tasuta ilmumist saab ka toetada – www.ngo.ee/toeta.

Trükitud keskkonnateadlikus trükikojas Ecoprint

Hea Kodaniku kirjastamist ja levikut rahastab Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Kõhutundega tsensorid

iljuti saatis üks tuntud Eesti poliitik toimetusse kirja oma nägemusega maailmast. Äsja oli ta pälvinud tähelepanu sõnumitega valge rassi peatsest hukust. Teate küll, kellest jutt on. Ta taotles üsna intensiivselt, et kui Ekspress Grupi väljaanded teda juba tümitavad, andku siis võimalus ka enda lugu kuuldavale tuua. See on päris tugev argument. Ükskõik mida meedia teraviku valesse otsa jäänud inimesed ka ei arvaks, üritab ajakirjandus tänases Eestis olla oma oskuste piires objektiivne. Jätame kõrvale kõik moraalsed kriteeriumid ajakirjanduseetikast. Kui hakata pooli valima, siis kaua hinges ei püsi. Mis tähendab, et muidugi vaatasin teksti läbi. Natuke naljakas, näiteks palju juttu teemal, kuidas teda kalli käekoti pärast mõnitati. Aga siis tuli jälle sisse “oht valgele rassile” ja artikkel lendas pikemata prügikasti. Nagu mu kolleeg märkis, võinuks lugu isegi ilmuda, kui see olnuks ainus. Kuid teatud väljendid asetavad inimese väljapoole tavalisi valikukriteeriume. Natuke sama, kui keegi, ilus ülikond seljas, voorimehe kombel roppusi suust paiskaks (kunstipärane ropendamine vajab kõrgemat meisterlikkust, ent see on hoopis teine teema). Ennekõike tuginesin oma otsuses kõhutundele. Tegelikult on seda ratsionaalselt väga raske kaitsta. Pole ju raske kujutleda end mõnes teises olukorras, näiteks vabalt mõtleva inimesena Venemaal. Kui ma peaksin seal piisavalt laia levikuga väljaandes ütlema näiteks, et Putini bande on ohuks Vene rahvale, võib kergesti lajatada paragrahviga 282 “Ekstremism”. Ei taha ju muutuda selliseks kui “nemad”. See liberaalsele demokraatiale omane nõrk tagauks annab võimaluse nii vihakõnelejatele kui ka terroristidele.

Niisamuti kui käib vastu mõte hakata lennujaamas profileerima inimesi nende usutunnistuse järgi, pole ju tegelikult variant üks arvamus meediast täiesti välja lülitada. Mingi aeg aitab, kui raevuleek mõlemalt poolt korraks hapnikuta jätta, aeg maha võtta. Mitu nädalat ilmusid Eesti Päevalehes, Delfis ja Eesti Ekspressis pagulasteemalised artiklid kommenteerimisvõimaluseta. Räige vihakõne leidis küll tee teiste artiklite juurde, kuid selge, et otsese väljapääsu puudumine teda ikkagi summutas. Kuid ajutine ei tohi muutuda alaliseks. Minu jaoks on kriteerium lubatu ja lubamatu määratlemisel lihtne. Sa võid öelda, et Ivan on tõbras. Küllap on tegemist Ivani vabade valikute tulemusega – niisamuti kui tema vastus sulle. Aga kui sa ütled, et Ivan on halb, sest ta on venelane (isegi kui su lauseehitus paneb selle varjatumasse konteksti), on see vihakõne. Ivan ei saa oma sünnipärasse midagi parata – ja miks ta peakski? Pealegi on argumentum ad hominem nii ehk naa halb alus diskussiooni algatamiseks. Kuidas ma panen ühele poole inimese, kes räägib immigratsioonipoliitika nüanssidest, ja teisele kellegi, kes kutsub oma vestluskaaslast ahviks? Pealegi ei saa me ju kindlad olla, kas mõni ebasõbralik naaber mitte vihakõnet meelega ei provotseeri. Siin tulebki mängu ajakirjaniku vastutus. Tunnetada, et see sõnum ei lisa midagi, vaid üksnes mürgitab arutelu. Praeguses infoühiskonnas poleks tegemist tsensuuriga, oma blogi saab üles panna igaüks. Aga meedia ei pea seepärast räuskajat püünele tõstma.. KRISTER PARIS, Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juht

K APAANREULSUSGKUI

Cтр 8-13 Мари Ёо Сарв, Трийн Тоомесаар Есть мнения нормальные, а есть – те, за которые вас могут признать странным, или, еще хуже – нагрубить и оскорбить. Так мы приходим к тому, что на некоторые темы лучше и не начинать говорить – например, что на вечеринке ты не хочешь напиваться, или что не поддерживаешь вакцинирование, или даже, что тебе нравится есть мороженое круглый год, и все это для тебя – норма. Почему другие позволяют себе оскорбления или насмешки, а то и угрозы в адрес тех, с мнением которых они не согласны, и как себя защитить от такого словесного насилия? Психиатр Хелен Лассь отмечает, что в неко-

Интерес к онлайн-комментариям падает. Что дальше? Стр 14-15 Малль Хеллам Проводимое третий год подряд исследование Фонда Открытой Эстонии показывает, что с каждым годом падает как число комментирующих, так и читающих комментарии на онлайн-порталах. Так, в 2015 году только 11,8%

Фестиваль мнений создает пространство. Содержание формируете вы сами Стр 16-19

Катерина Данилова, Майу Уус За три года своего существования Фестиваль мнений увеличил количество посетителей с 2 000 до 10 000 человек. 97% говорит, что планируют вернуться в следующем году. При этом, там и тут раздается вопрос: “А какая польза от Фестиваля мнений”? Организаторы обращают в своей статье внимание на то, что они, в первую очередь, создают площадку и атмосферу фестиваля, а вот его наполнение содержанием зависит от самих участников, ведь

торой мере причины такого неприятия отличной от своей позиции кроются в укоренившейся привычке иметь только одну правду в общественном пространстве. Такую привычку поддерживает и нынешняя школьная система, способствующая заучиванию фактов, а не ведению дискуссий. Хелен Лассь предлагает первый инструмент защиты: научиться лучше замечать и регулировать свои эмоции, тогда реакции других не так пугают и коллективные оценки не оказывают такого влияния. Дебатер Марко Лепик делится вторым инструментом: добросердечная критика, то есть не ругайте за ошибки, а запаситесь временем и попробуйте вместе их найти и понять, на стороне кого оказалась ошибка. Общественный деятель Рийна Раудне призывает воспользоваться и третьим инструментом: замечайте за собой, когда вы словами или действиями наказываете кого-то за отличное от

привычного мнение или поведение, извинитесь и не делайте так. Если уже дело дошло до дискуссии, начните с принятия аргумента другого человека и с допущения, что он тоже имеет место быть. И, как советует Марго Лоор, говорите и обсуждаете публично темы, которые вам очень важны, ведь именно так и может произойти изменение в мышлении других людей.

интернет-пользователей Эстонии комментировали статьи на новостных порталах и 52,5% читали их (в 2014 году показатели были 18,7% и 61,5% соответственно). При этом можно отметить, что комментируют преимущественно одни и те же люди и скорее анонимно (45,7% делают это от своего имени). Малль Хеллам обращает внимание на интересный вывод – нам известно, что большая часть комментариев – это

наполненные злобой и ненавистью высказывания. Если добавить к этому полученную статистику, получается, что эти гневные фразы пишут одни и те же люди. Отсюда вопрос – не пора ли нашим медийным изданиям взглянуть на эту часть своей бизнес-модели иначе, взяв на себя ответственность за качество комментариев и поняв, насколько темную тень такие комментарии отбрасывают на само издание?

фестиваль рождается в голове каждого из нас. Если же рассмотреть данный вопрос более детально, то можно увидеть, что Фестиваль мнений приносит пользу на нескольких уровнях. Во-первых, участники, или посетители фестиваля, могут воспользоваться им, чтобы получить новую идею, вдохновение или мысль, которая и приведет нас к изменениям. Во-вторых, темы для обсуждения предлагаются всеми желающими и компонуются в одну дискуссию на основании схожести. Благодаря этому, мы развиваем сотрудничество, а сами организации могут обсудить то, что для них сегодня действительно важно. В-тре-

тьих, фестиваль развивает культуру дискуссий и обсуждений в обществе, поскольку красной нитью через все мероприятие проходит идея доброго обычая ведения дискуссий (утверждающего, например, необходимость критиковать идею, а не человека, ее высказавшего). В-четвертых, такое грандиозное мероприятие способствует развитию города Пайде – как на уровне местного предпринимательства, так и общей социальной среды. В 2015 году на фестивале было 224 обсуждения на 24 сценах и свой вклад в его организацию внесло более 150 человек на добровольных началах. Четвертый фестиваль не за горами, продумывайте свою тему уже сейчас!

Karl-Kristjan Nigesen

Единица измерения нормальности, или как говорить о том, что вызывает оценки других и оскорбления?

ÕHUS

Teised kiidavad, ise pole rahul EMSL tutvustas augustikuus järjekordset vabaühenduste elujõulisuse indeksit, mis kinnitab me vabakonna elujõulisust, eriti kui seda võrrelda teiste Kesk- ja Ida-Euroopa ning endiste NLi liikmesriikidega. Kõik näitajad on juba mitu aastat nii laes, et pürgida pole vaat et kusagile, aga mõõdikud ei anna Mari Öö Sarv

ka põhjust hindeid langetada. Samal ajal tunneme ise end edetabeli tipus kohmakana: eestvedajaid nagu napib, annetajad ei usalda, värskeid ideid ei pritsi, mojo on tuhmunud. Loe indeksit www.ngo.ee/indeks ja mõtle oma inimestega, kas oleme tipus asja pärast või räägivad numbrid oma keelt, mis reaalse eluga kokku ei kõla. Ja siis kohe küsige see kõige tähtsam küsimus: “Miks?”

Unistus sõbralikust Eestist Helen Sildna tegi seda jälle – kogus enda

Vabaduse platsil. Mitme tunni jagu kvali-

ümber inimesed, kelle jaoks on see, kuidas

teetset muusikat vaheldus murelike, isikli-

Eestil läheb, tähtis ja kes jagavad sõnumit

ke või üleskutsuvate kõnedega, toidutelki-

Eestist kui avatud ja sõbralikust riigist.

des pakkusid mitmelt poolt Eestisse tulnud

Tekkis kodanikuliikumine, mis näitas oma

ja siin uue kodu leidnud oma päritolumaa

EMSLi eksjuhid lõid uudse annetusklubi

lahket palet esimest korda 6. septembril

hõrgutisi. #sõbralikeesti.ee

Oktoobris annetusklubi moodustanud 25 endist EMSLi nõukogu liiget ja juhatajat toetasid vabaühenduste liitu sünnipäeva puhul 1300 euroga, mis on mõeldud tiimi tugevdamiseks. Annetusklubi (giving circle) on USAs levinud heategevusviis, kus hulk inimesi paneb regulaarselt raha kokku ning otsustab ühiselt, keda-mida sellega toetada. See on üksikannetaja ja fondi vahepealne moodustis, kus annetus on suurem kui tavaliselt ühele inimesele jõukohane, ent seda ilma e-estonia.com

fondi loomiseks ja tööshoidmiseks vajalike

E-residentsus puudutab ka vabakonda

kuludeta. “Eraannetuste osa on Eesti vabaühendustes üldiselt väike ja oleks tark pingutada, et seda muuta,” ütles 2006–13 EMSLi juhtinud Urmo Kübar. “Juhatuste ja nõukogude liikmed panustavad organisatsiooni palju

Üle maailma on juba tuhanded inimesed

räägitud peamiselt sellest, kuidas e-resi-

energiat, aga nad saavad eeskuju näidata

hakanud Eesti e-residendiks. Digiallkir-

dentsus aitab ettevõtlusruumi avardada.

ka annetajatena ning seda veel pärast oma

jastamine, asukohast sõltumatu organi-

Siiski pakub e-residentsus uusi võimalusi

ametiaja lõppugi.”

satsiooni juhtimine ning rahvusvahelised

ka vabakonnale, ja mitte ainult Eestis, vaid

juhatused ja liikmeskonnad on vaid mõned

kogu maailmas. Näiteks mõelge, kui palju

mida EMSLi kuuluvad vabaühendused

hüved, mida e-eestlaste kogukonnas naudi-

lihtsamaks saab asjaajamine vabaühendus-

maksavad aastase liikmemaksuna. Enne

takse. Nendele lisanduvad e-teenused, mis

te jaoks, kelle juhatuses on teiste riikide

otsustamist, et annetus kasutatakse tiimi

kohalikele eestlastele juba ammu igapäe-

kodanikke. Või kuis Eesti saab pakkuda

tugevdamiseks, näiteks mõne vajaliku koo-

vaseks on saanud, ning muidugi terve posu

ametlikku ja läbipaistvat pelgupaika koda-

lituse või tiimipäeva kulude katteks, paluti

uusi ja huvitavaid lahendusi, mis muidu

nikuliikumistele, mis erinevatel põhjustel

EMSLi praegusel juhatajal Maris Jõgeval

ID-kaardiga sisselogimist nõuavad. Seni on

oma riigis põlu all.

välja pakkuda kolm toetust vajavat ideed.

Iga klubiline valis annetuseks summa,

ÕHUS

Ühisnädal on tulemas Juba kolmandat korda toimuv ühistegemiste

Rakveres tasuta toimuv kogukondade ja

tegevusest ja Järvamaal toimub filmiõhtu

nädal – Ühisnädal – ei jää tulemata ka sel

omavalitsuste foorum, kuhu registreerimine

koos Ilmar Raagiga, rääkimata vabaühendus-

aastal. 23.-29. novembrini kestvale nädalale

on avatud. Lisaks toimuvad pea kõikides

te kärajatest reedel, 27. novembril.

saab veel oma sündmust kirja panna, juba

maakondades Eesti tulevikuloo jutustamise

on programmi kogunenud mitmeid põnevaid

töötoad, Tartumaal leiab aset noortekonve-

Kogu programmi näeb aadressil

ettevõtmisi. Avalöögiks on 20. novembril

rents, Saaremaal räägitakse vabatahtlikust

www.uhisnadal.ee.

ÜRO kiitis heaks arengueesmärgid 25. septembril leppisid 193 maailma riiki

kujundamisel. Sotsiaalvaldkonna, majan-

ühistes prioriteetides, sõltumata riigi aren-

kokku 17-s kestliku arengu eesmärgis,

duse ja keskkonna mõõtmeid sisaldavad

gutasemest. Teiseks annab kokkulepe ka

et võidelda vaesuse, kliimamuutuste ja

eesmärgid on jaotatud kuude kategooriasse:

otsustele Eestis kindlama väärtuspõhise

ülemaailmse ebavõrdsuse vastu. Kestliku

inimväärikus, inimkesksus, heaolu, planeet,

aluse. Näiteks kuulukse, et Eesti jaoks on

arengu eesmärgid on kokkulepe, sihtide ja

õiglus ja partnerlus. Loe eesmärkidest siit:

olulisemad põhimõtted seotud demokraa-

näitajate kogum, mida ÜRO liikmesriigid, sh

http://vm.ee/et/mis-arengukoostoo.

tia, inimõiguste, heade valitsemistavade,

Eesti, kasutavad järgmise 15 aasta jooksul oma tegevuskavade koostamisel ja poliitika

Mis selles nii erilist on? Esiteks on riigid esimest korda ajaloos leppinud kokku

õigusriigi, mittediskrimineerimise ja soolise võrdsusega.

KAANELUGU

Ikka saan imestavaid pilke, kui oktoobrikuus jäätist söön. Normaalne on ainult suvel, eks? Aga mulle meeldib kogu aeg ning on pigem tavaline, et keegi seda veidrusena kommenteerib. Ega muidugi halvasti öelda, pigem sõbraliku naeratusega: “Oktoobrikuus jäätist! Nojah, see on ka võimalus ...” ning sellega on väljendatud, et ma olen veider. Kuid miks on vaja, et ma end jäätist süües veidrikuna tunneks? Pole ime, et keegi ei julge mustanahalisega välja minna või tunnistada, et ütleb söögipalvet!

Normaalsuse mõõdupuu ehk kuidas rääkida sellest, mis vallandab hinnangud ja solvangud?

Karl-Kristjan Nigesen

MARI ÖÖ SARV uuris arvamuskuraasi ja selle hinda lähemalt, TRIIN TOOMESAAR ja KATERINA DANILOVA toetasid intervjuudega.

KAANELUGU

ldiselt käituvad inimesed meie ümber ühtemoodi, ootuspäraselt ja normaalselt. Lõpetavad kooli, leiavad vastassoolise partneri, kolivad kokku, saavad ühe või mõne lapse, kasvatavad tütred tubliks ja poisid tugevaks, tähistavad tähtpäevi ja grilli alkoholiga, käivad avalikes kohtades viisakalt riides, kasutavad nutitelefone ja vaatavad telekat. Aga mitte kõik. Ja nendel, kes ei käitu päris nii normaalselt nagu kõik teised, on Eestis raske, sest noh, nad ei ole ju normaalsed. Pikkade juustega poisid ja seelikut kandvad mehed ei ole normaalsed. Sõjaväkke läinud naised on tähelepanuväärsed, aga veidi ikka imelikud ka. Samasoolise partneriga armusuhte pidajad ei ole normaalsed. Jumalasse uskuvad inimesed ei ole normaalsed, budistid ja moslemid on ajupestud. Üle kolme lapsega pered on napakad. Karsked inimesed ei ole normaalsed (kui nad just ei ole alkohoolikud). Antidepressantide söömine on nõrkadele. Teraapias käimine on hulludele. Oma probleemidest rääkimine ei ole üldse viisakaski. Taimetoitlus on äärmuslik. Vaktsineerijad ei ole normaalsed. Mittevaktsineerijad ei ole normaalsed. Olete ilmselt kõike seda kuulnud. Põhimõtteline vastandumine endast erinevatega läheb isegi nii kaugele, et Delfi Naistekas kogus paari aasta eest klikirekordi kahe artikliga, kus naine kirjutas, kui nõmedad on mehed, ja mees kirjutas vastuseks, kui napakad on naised. “Mis teil viga on, inimesed!” tahan hüüda. Aga saan sõnasabast kinni, sest sellega ma ütleksin ju ise, et kõik need vastandujad ei ole normaalsed. Jätan ütlemata, nendin: “Oma elu, las elavad!” ja lähen lasteaeda järele oma riikliku kava järgi vaktsineeritud poegadele, kelle lemmikvärv on lilla, kelle valged lokid lehvivad üle pluusikrae, kellele meeldivad lendluudpall ja heegelkummid võrdselt Lego Technicuga, aga kes pole nõus elusat vihmaussi õngekonksu otsa panema, ja vabalt võib juhtuda, et õhtusöögi kõrvale räägime karmast Edgar Savisaare jala kontekstis. Jäätist sööme kõik siis, kui isu tuleb, mitte kalendri järgi. Veider, ma tean. Aga me ei kahjusta kedagi, see on meie elu, las me elame!

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld? Selle pärast, kui paljudele “normaalsuse” kriteeriumidele peab inimene vastama, eelistavad paljud oma “patud” pigem maha salata. Ei iitsatata vaktsineerimatusest ega kodussünnitusest, hoitakse enda teada, et partner petab või lapsel on õpiraskused, käiakse pühakojas salaja ja hoitakse oma seksuaalne sättumus kapiuste taga varjul. Sest kui keegi teada saab, oleme ju ebanormaalsed. Ebanormaalne olemiseks on tarvis julgust. Ma olen sihilikult toonud süütuid näited. Jäätis, lokid ja soorollid võivad panna inimesi silmi pööritama või kommenteerima, aga mitte sõimama. Aga need süütud näited tallavad selle veidruste mittesallimise teekonna sisse. Teekonna, mille lõpus on lai vihakõnemaantee, kus “igaühel on õigus oma arvamusele” näiteks selle kohta, et homod ei vääri pere-

Osa arvajaid lahkub sellise stsenaariumi peale areenilt üldse, osa kolib paremini toimivasse ruumi, lahmijad jäävad mainstream’i valitsema. konda või neegrid elamisluba. Muidugi ei jõua iga “Hisver, sulle päriselt maitseb see või!” silmapööritaja vihakõneni, küll aga on iga vihakõneleja alustanud väikestest ebanormaalsuste väljatoomistest. Rein Raud, Kadi Viik, Krister Paris, Anvar Samost ja Hille Hanso avaldasid sel suvel Facebookis ja ajakirjanduses ähvardused, mis nad said pagulaste kaitseks avalikult arvamuse avaldamise järel. Hille Hanso on eksperdina võtnud palju sõna Lähis-Ida teemadel ning leiab, et arenenud riigina on Eesti võimuses nõrgemaid aidata. “Sellega seoses on mind ähvardatud igasuguse vägivallaga. Alates sellest, et loodetakse, et mind grupivägistatakse, on ähvardatud pea otsast rebida, näkku sülitada, on sõimatud, mu peret ähvardatud. Kui kirjutasin kooseluseaduse arutamise ajal mõned artiklid sooneutraalse kooseluseaduse toetuseks, helistati mu vanematekoju ja ka nemad said sõimata,” loetleb

Hanso oma arvamuse avaldamise hinda. Tasakaalu huvides olgu öeldud, et Hanso kontole laekus ka positiivset vastukaja. “Maailmaparandajad tavaliselt ei pea paljuks teisigi innustada ja kiita. Neile pole oluline niivõrd mina-põhine maailm, pigem meiepõhine,” kirjeldab Hanso toetajaid. Osa arvajaist lahkub sellise stsenaariumi peale areenilt üldse, osa kolib paremini toimivasse ruumi, lahmijad jäävad mainstream’i valitsema, uskudes, et nad on võitnud, sest teised ju lahkusid.

Kuidas siis rääkida sellest, millest “ei tohi” rääkida? Arvamusfestivalil kogunesid hellade teemade üle arutlema vähema joomise eest kõnelev Riina Raudne, psühhiaater Helena Lass ning väitlejad Marko Lepik ja Margo Loor. “Kuidas rääkida sellest, millest Eestis ei tohi rääkida” kõlas pealkiri, mis tõi kohale huvilisi, kellest paljud varsti lahkusid. Hiljem oli kuulda, et nad ei oodanud arutelu selle üle, miks me ühiskond stigmatiseerib teistmoodi käitumist ja arvamist ning kuidas sellest üle saada, vaid lootsid kätši tabuteemadel. Kätši, vastandumist ega isegi viisakat argumenteerimist, kas normaalne on vaktsineerida või mitte või kuhu paigutada homod, tõesti ei tulnud, ning see polnudki eesmärk. Esmalt otsisime põhjusi, miks Eestis ei saa rääkida tervest hulgast teemadest. Miks kohtume silmapööritajate ja tagaselja sosistajatega seltskonnas, kuni sildikleepimise ja sopaloomiseni avalikus arvamusruumis, kui julgeme öelda, mida arvame, noh näiteks vaktsineerimisest? Kasutan vaktsineerimise näidet palju, sest see on lihtsalt eriti tore. Margo Loor tunnistab, et tänavust “hellade teemade” arutelu Arvamusfestivalil ajendas vaktsineerimine. Kui ta mullu vaktsineerimise teemal arutelu tahtis teha, keeldusid pooldajad tulemast, kuna “teisel pool on ainult lollus ja pole kellegagi vestelda”, vastased keeldusid selgitusega, et nad kallatakse mädade tomatite või nende verbaalse ekvivalendiga üle. Väitlusseltsi pikaajaline juht Margo Loor räägib, et on üles kasvanud argumenteeritud diskussiooni usus ja veendunud, et just nii selgub ühiskonnale sobiv tõde või vähemalt valik selleks hetkeks. “Kui aga mõlemad pooled keeldusid avalikust arutlemisest, läksid signaaltuled 9

KAANELUGU

punaseks. Hakkasin märkama momente, kus inimesed hoidusid arutelust,” ütleb Loor. “Mõtlen, kas väitluskoolituse mõttest õpetada inimesi end paremini väljendama ja argumente kasutama on jupp puudu. See jupp, kuis teha nii, et pooled mitte ainult ei väljenda omi, vaid kuulavad ka teise poole argumente.” Ta ütleb, et on seda avastamas, aga mitte veel päriselt lõpuni lahendanud. Helena Lass toob sisse skaala, mille alusel vaadeldakse indiviidi käitumist reguleerivat psüühet, ning leiab siit paralleele ja selgitusi. Kokkuvõttes on see seotud bioloogilise organismi ellujäämisega – kõige sügavamal on see maksimaalselt ohustatud ja kõige kõrgemal maksimaalselt soositud. Kõige sügavam tasand, kus võime viibida, on apaatsus – allaandmine, mis viib hääbumise suunas. Järgmises on küll energiat rohkem, kuid aktiivsus leiab rakendust enesekaitse ja rünnakuna – inimene vihkab või vihastab kõige peale, kritiseerib ja süüdistab. Kuigi seda on ühiskonnas raske hallata, on see juba parem kui apaatsus. Järgmine on heas mõttes ükskõiksus – inimene tunneb, et ta pole ohus, ta on ümbritsevaga kursis ja võtab infot vastu, kuid ei panusta aktiivselt, endiselt hirmust teha midagi valesti, sattuda vajadusse end kaitsta ja skaalal tagasi langeda. Siit edasi on ta valmis sobivate algatustega kaasa tulema, tal on

Meie koolisüsteem hindab tänaseni enamasti ainult ühte õiget vastust, mida teab õpetaja, mitte arvamuste paljusust, mida toob arutelu. oma seisukohad, julgust kambas tegutseda – tema tuleb juba petitsiooni allkirjastama või meeleavaldusele. Ning kõige vabam aste on see, kes ise aktiivselt eest veab. Ta tunneb, et just temast asjad sõltuvadki, ta kutsub teisi kaasa ja teised tulevad ka. Lassi arvamuse kohaselt olid eestlased 50 aastat poliitilise süsteemi poolt apaatsusesse surutud, sealt me alustasime ja tõenäoliselt oleme nüüd viha juurde jõudnud. Ta leiab, et viha faasi ei saa vältida, kuid siia ei saa ka toppama jääda. Kui 50 aastat oli võimalik vaid üks normaalsus ning teisel arvamusel olid ebameeldivad tagajärjed, siis ongi palju loota, et ühtäkki on ühiskondlikult normaalne nii vaktsineerida kui ka mitte vaktsineerida, samade õigustega nii hetero- kui homopered. “Normaalsuse mõõdupuu olen mina” on aga olnud uus norm pärast seda, kui riik normaalsust ei määranud. Õnneks siiski mitte igaühele. 25 aastat

Margo Loori soovitused emotsioonidest laetud diskussiooni sukeldumisel Võta (hinnangu)vabalt. Sageli kalduvad inimesed andma hinnanguid teineteise käitumisele ja isikule, selle asemel et arutada sisuliselt küsimuse üle. Kui rääkida oma mõtetest ja tajudest, soovitavalt sisulistest, siis elame juba paremas, hinnanguvabamas ühiskonnas. Need on sageli just hukkamõistvad hinnangud, mis teevad avatult rääkimise keeruliseks.

Oota natuke. Hoidu kiirest emotsionaalsest rünnakust/reageeringust. Paljude teemade puhul on sotsiaalmeedia, kommentaariumid ja raadioeeter jõudnud täituda sõimu või irvitamisega ammu enne, kui inimesed, kelle aadressil see käib, on midagigi jõudnud omalt poolt vastata nt meedias ilmunud loole. Aga oota natuke. Kuula ära mõlema poole seisukohad ning tee alles siis oma otsus ja anna oma kommentaar. Ja kui sul pole aega teemasse süveneda, jäta üldse ütlemata.

Lepi kokku, et ei lepi kokku. Mõned inimesed usuvad Allahit. Teised usuvad, et UFOd on olemas. Sa ei pea nõus olema ei esimeste ega teistega, aga neid pole ka tarvis halvustada või verbaalselt rünnata. Nad ei pea sulle ka meeldima. Sa ei pea üldse nende suhtes mingit hoiakut võtma. Kuula nad ära, kui aega on, ütle “Ma pole sinuga nõus, aga ma ei peagi olema. Lepime kokku, et me ei lepi kokku” ja mine oma teed. Kui pole aega süveneda, siis ütle, et sul pole aega süveneda. Pole vaja esimese lause pealt nähvata “Sellist jaburust ma küll ei viitsi kuulata” vms.

vabadust on toonud juba piisavalt avaramat mõtlemist. Niisiis, head kodanikud, meeled valla ja uus normaalsus on mitmekesisus!

Mitu tõde on paras? Peale ühe-tõe-poliitika on Eestis normaalsuse piiratusel siiski veel üks põhjus: meie koolisüsteem hindab tänaseni enamasti ainult ühte õiget vastust, mida teab õpetaja, aga mitte arvamuste paljusust, mida toob arutelu. Kui koolis näed, et sinu arvamus ei loe, siis sa ei vaevugi olema konstruktiivne. Ning kui inimene kujunemisaastatel õpib loiult, et perekonna moodustavad üks mees ja üks naine; et kodutööd on naistele ja mootorrattasõit meestele või et asjad on lihtsalt nii, nagu nad on, ja ära rohkem päri, siis on ju narr loota, et 20. eluaastal koolist lahkudes hindavad nad kümmet erinevat arvamust selle kohta, mis on perekond, kes peseb nõud või kas neegrid elavad Aafrikas või Kohilas. Ei, asjad on nii, nagu nad on, ja mitte teisiti! Riina Raudne märkis, et iga inimene tahab olla indiviid, kuid kuuluda ka kollektiivi. Siin on nüüd vaja teatavat balansseerimisoskust, kui indiviid tahaks olla taimetoitlane, kuid kollektiiv on omnivoorne; kui indiviidile ei meeldi pohmellid, kuid kollektiivis on tavaks reedeti korralikult juua; kui lasteaiarühma toetavad soorollid, aga paarile poisile meeldib kööginurgas mängida; loetelu võib jätkata nädala lõpuni. Kuidas siis jääda indiviidina iseendaks ilma kollektiivseid suhteid proovile panemata? Keegi peab andma järele või hindama erinevaid normaalsuseid. Helena Lass annab esimese tööriista: kui inimesed oskavad oma emotsioone paremini märgata ja nende automaatset aktiveerumist reguleerida, pelgavad nad teiste reaktsiooni vähem ning kollektiivi hinnangust ei sõltu nende enesehinnang. Tekib immuunsus, mis peab vastu igale provokatsioonile. Ehk kui jääd sel reedeõhtusel peol õunamahla juurde või ei joo üldse midagi, kehitad sa lihtsalt õlgu, kui keegi küsib, miks sa normaalne ei ole ega joo, ning tantsid temaga rõõmsalt edasi. Käsi püsti, kellel on nii palju enesekindlust, et vahet pole, mida teised arvavad! Helena Lassi sõnul on tavalisemad kaks äärmuslikku emotsionaalset reaktsiooni: vastu rünnata või n-ö surnut mängida – need on väga iidsed refleksid. Parem on oma juba aktiveerunud emotsioon tuvas-

KAANELUGU

tada, lasta sellel rahulikult mööduda ning ründamise/lahkumise asemel rahulikult argumenteerida. Mittejoomist muidugi ei peagi argumenteerima. Marko Lepik annab teise tööriista neile, kellele tõesti tundub, et mõni indiviid on valel teel: lahke kriitika. Ehk ära mõista kiiruga hukka seda, kes sinu meelest valesti käitub, vaid investeeri aega kriitikasse. Üks koht, kust sellist muutust võiks oodata, on juba mainitud haridussüsteem – ärgem öelgem õpilasele, et ta eksib, vaid aidakem tal endal selleni jõuda. Näiteks küsige, kuidas ta vastuseni jõudis (mõttekäiku selgitades võib ta loogikavea ise avastada, või küsige, mis tema lahenduse puhul edasi saab (mõttekäiku jätkates võib vigane loogika rappa viia). Lepik küll tunnistab, et mõni võibolla ei hindagi üksteist respekteerivat debatti nii nagu tema (ja lõviosa Arvamusfestivalile kogunenuist), vaid eelistabki eriarvamused füüsiliselt lahendada. Ning isegi kui hindab, siis kehvemale sõnasepale ja aeglasemale mõtlejale võib tema kiire paljusõnaline argumentatsioon tunduda relvitukstegeva agressiooni, mitte lahke kriitikana. Hille Hanso leiab, et Eestis on puudu elementaarsest austusest ja viisakusest teiste inimeste vastu. “Ei argumenteerita loogiliselt, tõsiseltvõetava info baasilt, lahmitakse kontrollimata allikatega. Ja kui sõnadest tuleb puudus, ähvardatakse vägivallaga. Tean, et mitu minu ähvardajatestki on olnud enne karistatud inimesed. See näitab, et meie ühiskonnas on probleemide “lahendamine” vägivallaga tavaline nähtus. Aga minu meelest on verbaalne vägivald samuti haavav ja ma olen igati selle poolt, et peame sellesse tõsisemalt suhtuma,” räägib Hanso.

Millal te viimati kedagi “karistasite”? Marko Lepik jõudis suvises arutelus selleni, et domineeriva arvamuse hoidjad lihtsalt peavad ruumi tegema ka nõrgematele arvamustele. Mitte neid eemale hoidma arvamusportaalidest, mitte ignoreerima debattidel, mitte mängima, et neid pole olemas. Riina Raudne annab kolmanda tööriista, mis kehtib nii pisiasjades kui ka suurtes ühiskondlikes teemades. “Millal te kedagi viimati karistasite?” küsis Raudne arutelul osalejatelt. Lass selgitas, et karistamine on ka iga avalik häbistamine, ignoreerimine või sotsiaalne põlgus, millega antakse

Igaühel on õigus olla tõsiseltvõetud ehk kellele kuulub arvamisruum? Kui otsime viha ja vastandumise asemele dia-

kuid varsti oli tekstidel täitsa arvestatavalt

loogi ja arutelu, siis kohtume uute ootamatute

lugejaid,” tõdeb Vaarik.

takistustega. Suvekuudel käis arvamuskülge-

Ta räägib, et Memokraat on tihti sattunud

delt läbi teemapuhang sellest, kellel üldse on

sündmuste keerisesse, näiteks 2012. aasta

õigus arvata. Noored naisarvajad olid häiritud,

poliitilised skandaalid või varasem debatt

et arvamuskülgi täidavad peaasjalikud kesk-

Vabadussõja monumendi ehitamise ümber või

ealised mehed; arvamustoimetajad kurtsid,

2010. aastal osalemine Ühtse Eesti suurkogu

et nad otsivad naisarvajaid tikutulega taga,

projektis. “Praegune vihakõne olukord on

kuid naised lihtsalt ei tiku püünele; naisar-

üsna täpselt see, mille eest me hoiatasime

vajad tõid aga ohtralt näiteid, kuidas nende

pikema analüüsiva traktaadiga trolliküttimi-

arvamuslugude all ei arutle kommenteerijad

sest juba 2009. Need probleemid on kujunud

sisuliste mõtete, vaid autori huulepulgavärvi

pikema aja jooksul ja meie jaoks kogu aeg

ja muude isiklike näitajate üle. Kes tahakski

olemas olnud,” märgib Daniel Vaarik. Trolli-

sellises arvamusruumis arvata.

deks nimetatakse veebis provokaatoreid.

Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Krister

Kui noored naisarvajad kahtlustavad, et

Paris, kes aitas seda ajakirjanumbrit kokku

arvamustoimetused filtreerivad naised auto-

panna, ütles, et veebis avaldatavatel arvamus-

rite hulgast välja, ning toimetajad eitavad

lugudel pole muud filtrit kui vihakõne. “Kui

pattu, siis Memokraat tunnistab ise, et valib

ma loen, et sildistatakse inimesi mingi grupi

oma sisu väga hoolega – ja filtreid on oluliselt

kaupa, siis see tekst lendab prügikasti,” on

rohkem kui ajalehtede arvamuskülgedel.

Paris konkreetne. “Jätan avaldamata ka hüs-

Vaarik räägib, et neljaliikmeline kolleegium

teeria, isegi kui loo põhiarvamus minu arva-

vaatab kõik tekstid üle ning viimasel ajal on

musega ühtib. Hüsteeria õõnestab argumenti,

sõel nii tihe, et ka mitu tema enda teksti pole

ma toimetan selle lihtsalt välja,” märgib ta.

kolleegiumist läbi läinud ning Kristjan Lepik

Paberlehes on ruumi vähem ja filter seetõttu

pidi ühe oma teksti saatma hoopis poliitika.

tihedam.

guru-le, kuna Memokraadi omad jäidki selle

Mis aga veebis lugudest edasi saab? Nad jäävad kommenteerijate kätte. Paris tunnistab,

sisu üle vaidlema. “Tahaksime, et ilmuksid tekstid, mille puhul

et praegu pannakse kommentaarium kinni

võiks öelda, et jah, need on tõesti väga head.

Ukraina-, kooseluseaduse- ja pagulasteema-

Lisaks on mõtet avaldada neid tekste, mis

listel lugudel. “Mitte ettevaatusest, enne-

pole juba kuskil ilmunud. Kindlasti on olemas

tavalt, vaid selgelt reaktsioonina, kui nende

piir hea ja halva tooni vahel samuti, proovime

lugude all lahmimine käest ära läks,” kinnitab

hinnata tekstide intellektuaalset taset ja

Paris. Ja see pole sõnavabaduse piiramine,

esteetilist külge. Tahame tekste, mis on hästi

vaid vihakõne piiramine.

kirjutatud, kuid mille taga on ka teadmised.

Viimaste aastate trendina on Eesti avalikus

Samas kujutame ette, et paljude meie tekstide

arvamisruumis ajalehtede kõrvale tekkinud

puhul võiks potentsiaalne lugejaskond olla

uued võimalused: Memokraat ja Nihilist arva-

üsna lai – miks mitte näiteks 50 000.”

muslugude blogina, Müürileht ka ajalehena,

Elitaarne arvamisruum on sellega loodud

ning kõik nad on kasvanud suure loetavusega

ning kes ainult gurmee nautimise peal väljas

arvamuskogudeks. Seal ei sõltu arvamused

on, võib elada kvaliteetsete arvamustega ilma

enam suure ajalehe toimetaja filtrist, vaid vee-

traditsioonilise ajakirjanduse arvamuskülgi

bilehed seavad endile ise piirid (kui tahavad).

avamatagi. Otse loomulikult modereeritakse

Memokraadi asutaja Daniel Vaarik tunnistab,

kommentaaridest trollimine, persoonikesksed

et alternatiivkanali loomise põhjus olid arva-

rünnakud ja lahmimine kiiresti välja, kuid on

mustoimetused, kuid mitte sisu- või autorifiltri

ka erandeid, kus neist saab šõu osa. “Näiteks

pärast, vaid selles plaanis, et seal tõmmati

Sten Tamkivi tekst “Põlev kardin” rääkis

kokku pikki lugusid, kuna usuti, et nende aeg

vihakõne levikust ja kui sinna saabusid paar

on ümber ja edaspidi loevad inimesed ainult

vihast kaikameest, siis koos nende kommen-

lühikesi tekste. “Otsustasin eeskuju näidata.

taaridega sai ka teksti mõte palju selgemaks,”

Mitte kõik katsetused ei kukkunud hästi välja,

räägib Vaarik.

KAANELUGU Lass, Raudne ja Lepik arutlesid Arvamusfestivalil hellade teemade üle, kuid üritasid

Mari Öö Sarv

vältida nende puudutamist.

märku, et “teistmoodi” käituja või arvaja pole kampa teretulnud. “Sotsiaalsele inimesele on see väga suur karistus ja viib skaalal koha allapoole. Kardame häbi- ja abitustunde väljakannatamatust koolieast täiskasvanuni,” kinnitab Lass. Tõsi ta on, oleme ju kuulnud nii sellest, kuidas sotsiaalmeedia sõbralistidest riisutakse välja vastavalt kas homode pooldajad või nende vastased; või kuuled trammis imekspandavaid kommentaare selle kohta, kui beebitüdrukule on tumesinine jope selga pandud. Mõlemal juhul karistatakse “valesti” arvajat või käitujat, kas siis enda tutvuse ärakeelamise või kommentaaridega. Niisiis, millal te seda viimati tegite, olgu või kogemata? Võibolla tuli hinnanguline ohe, kui keegi pani kohvi sisse sidruni (“Päriselt maitseb nii või?!”), või pööritasite silmi, kui keegi tuli kontorisse ebaargiselt ägeda soenguga (“Pulma lähed või?”)? Aga miks küll? Riina Raudne, kes põhikohaga võitleb selle “normi” vastu, et iga pidu ja tähtpäeva tähistatakse alkoholiga, rõhutab: “On hulk sotsiaalseid norme, mis on oma aja ära elanud. Meie peades on terve rida tarkvara, mis jookseb seal automaatselt ja me isegi ei küsi endilt, kas võiks kuidagi teisiti käituda.” Esimene neist on alkoholitarbimine, aga milleks peatuda seal? Ärkame autopiloodist üles ja 12

küsime endalt, kas “nii on alati olnud” on ka sisuline põhjus kuidagi käitumiseks. Kui juba diskussiooniks läheb, soovitab Riina Raudne hakatuseks teist inimest ja tema argumenti mõista ning alustada sealt. Näiteks “Mina arvasin ka alguses nii, aga siis...” või “Teadlased arvasid ka kaua aega nii, aga viimased suured uuringud...” Raudne on veendunud, et tavaliselt ei mõtle inimesed oma väärarvamuses midagi paha. Ja siin me mõtleme näiteks selliseid väärarvamusi nagu suuremahuline alkoholitarbimine kogu riigis, mis rahvast reaalselt kahjustab, mitte ei lahterda õigeks/vääraks seda, kas talvel süüakse jäätist või mis värv sobib tüdrukbeebile. Samas saab sellesama võttega ka soojaotusesse kinni jäänud lapsi või trammikaaslasi mitmekesisuse laiale teele juhatada, kui neile sõbralikult öelda: “Tea-

Meie peades on terve rida tarkvara, mis jookseb seal automaatselt ja me isegi ei küsi endilt, kas võiks kuidagi teisiti käituda.

te, mina arvasin ka alati, et tüdrukute värv on roosa, kuid ükskord olid kõik roosad pluusid pesus ja ma pidin talle venna vana pluusi selga panema ja teate, ta ei muutunudki poisiks!” Samamoodi võib viidata, et hoolimata paljude külaliste hirmust maailm ei plahvata, kui juubelil end purju ei jooda, ning pole ühtki uuringut, mis kinnitaks, et heterod surevad massiliselt ära, kui homopaare nimetada perekonnaks.

Julge arvaja rind on ... Marko Lepik märkis, et Eestis on tõrjutud kogukondi, kes enam ei vaevu ühisruumis olemagi – just selle pärast, et nende avalikke sõnavõtte saadaks sotsiaalne hukkamõist ja “karistamine”, mistõttu püsivad nad isekeskis põranda all. Mida me saame teha, et nad saaksid rahus elada me ühises ruumis? Sulle ei pea meeldima homod, venelased ega vaktsiinid. Sa võid seda ka välja öelda, et nad sulle ei meeldi. Aga ära ütle, et sinu arvamus on õige ja teisiti arvajad eksivad, ning kindlasti ära ütle, et keegi neist tuleks kusagile ära paigutada või teda oma olemise eest kuidagi karistada. Me ei pea kõik arvama ühtmoodi, aga ärme karistame üksteist teistsugususe eest. Jõuame tagasi koolini: kool on üks vähestest kohtadest, kus me saame arva-

KAANELUGU

Miks on parem oma arvamus enda teada jätta? Alkohol Lauri Beekmann, Eesti Karskusliidu esimees Alkoholiteema on peaaegu kõigi jaoks isiklik. Seega ma saan aru, et kui ma sellest kirjutan või räägin, vaieldakse vastu ja minnakERR.ee

se ka isiklikuks. Olen viimasel ajal otsustanud oma tekstide kommentaariumis esitatud väidetele vastama hakata – kui neil vähegi mingit iva sees on. Ja tundub, et kui astud dialoogi, siis võib suhtumine muutuda. Hiljuti sain tuld ja tõrva ühelt inimeselt Õhtulehe kommentaariumis, kuid pärast mõningast arutelu jõudis ta järeldusele “Aitäh toetamast, ei olegi sa nii hull vend”.

Venekeelne haridus Eestis Igor Kalakauskas, Tallinna Tõnismäe Reaalgümnaasiumi õpetaja Diskussioon venekeelse hariduse teemal on viimase 5-6 aasta jooksul hääbunud. Nii õppejõud kui ka koolijuhid eelistavad vältida Erakogu

otseseid vastuseid, et mitte saada süüdistatud ametialases ebakompetentsuses. Enamik neist, kes on teemaga kursis, saab suurepäraselt aru, et reaalsus ei ole kaugeltki nii roosiline, nagu seda tavaliselt üldsusele kirjeldatakse, ning protsessi optimeerimiseks on vaja poliitilist soovi. See aga nõuab ammu sõnastatud probleemide tunnistamist ning survestamise lõppu, kuid ummikust väljumiseks ei paku keegi lahendust: igasugune ettepanek kummaltki poolt (need, kes on venekeelse hariduse poolt ja vastu) tekitab negatiivset vastureaktsiooni. Seega on vaikimisi otsustatud sel teemal mitte sõna võtta.

Kodussünnitus Riinu Verlin Ma olen kolm oma lastest kodus sünnitanud. Ma ei räägi sellest avalikult. Reaktsioonid on alati väga ettearvamatud. Ma ei taha Heli Lääts

kuulda, et mul vedas! Või et see oli egoistlik riskeering oma lapse elu ja tervisega. Ma ei riskinud millegagi. Ma ei taha kuulda, et tänapäeva sünnitusmajad on väga mugavad ja tingimused sünnitamiseks seal head. Ma tean seda isegi! Ma ei taha kuulda ka seda, et minusugused ehk saavad kodus sünnitada, kui kõik nii kergesti käib, aga kõik ei saa, ja et oleks see ja see kodus sünnitanud, siis poleks enam ema ega beebit. Minu sünnitused ei olnud kerged! Aga ma teadsin, mida ma teen, ja ma tahtsin ise vastutada. Ma sain sellega hästi hakkama, ma olen rahul! Mul pole vaja oma teguviisi kellelegi õigustada ja ma ei arva, et kõik peaksid kodus sünnitama. Ma ei arva ka, et ma olen seetõttu parem inimene ja ema kui mõni teine. See oli meie pere valik.

Paljulapselisus Pille-Riin Pregel Alates neljanda lapse ootamisest on tulnud kokku puutuda äärmuslike arvamustega. Kui senini oli suhtumine olnud positiivne, toetav ja titaootuses kaasarõõmustav, siis just sel ajal

Erakogu

musruumi kujundamisse sekkuda. “Tolerantsus ei tähenda, et oled kõigega nõus, vaid et väärtuseid ja tõdesid võib olla rohkem kui üks ning nad kõik on okei,” sõnastab Helena Lass vajaliku mõtte. Riina Raudne aga märgib, et tema jaoks on “tolerantsus” liiga neutraalne, justkui peaks jõudma vihast nullini. “Me peame üksteise jaoks kohal olema, austama ja armastama. Meil on palju vihakõnet küll, aga oleme ka kaua pidanud vait olema. See on faas, mis tuleb läbi teha ja kus me kõik oleme Eesti elu eksperdid. Kuid arutelu asemel me karistame diskussioonipartnereid sellega, et meie arutelusuhe lõpeb ära, või vähemalt ähvardame sellega,” räägib Raudne. Margo Loor toob välja, et esiteks on avalikuks kõnelemiseks hellal teemal tarvis, et teema oleks rääkijale oluline. “Ärksa maailmavaatega inimene näeb iga päev kümneid teemasid, mille peale reageerida, aga kõigega ei jõua võidelda. Sa valid välja ainult sellised, mis sulle päriselt olulised on, ja ilmselt ühe korraga,” selgitab Loor. Seda haavatavamaks see su muidugi teeb – kui sulle oluline teema välja naerdakse või rünnaku alla satub, ei ole lihtne õlgu kehitades areenilt lahkuda. Niisiis on sul tarvis emotsionaalset turvalisust – mõnel vähem, mõnel rohkem – ning mingit masti tunnustust. Ka privaatne tunnustus ja toetus aitab avalikul vastandumisel mööda külgi maha joosta. Abiks on ka eeskujud – keegi, kes ronis püünele ja ütles ausalt, mida arvab, ning jäi ellu. See on pärast ähvarduskirjade avaldamist muidugi päris karm, et peame positiivseks seda, et arvaja jäi ellu. Mõni jääb sopaloopimise all haigeks, mõni ehmub tagasi, mõne vedas tülpimusse, kuid sellegipoolest on nad julgustuseks järgmistele. Rein Raud on Loori sõnul hea näide: kirjutas pagulaste teemal artikli ning sai nii avalikult kui privaatselt kõikvõimalikku vastukaja. Kirjutas uue artikli, kus ta kogu inetu vastukaja avalikkuse ette tõi. “Kuna ta on Rein Raud, siis ta seedis need matsud ära,” muigab Loor. Igaüks muidugi ei ole Rein Raud, kuid selliseid eeskujusid on meil hädasti tarvis. Sa ei tea kunagi ette, millega sind rünnatakse, kui palju sa suudad kannatada ja kas see kõik lõpuks seda väärt on ja muutus tuleb. Paraku. Kuid kui õnnestubki ühiskonnas suur muutus ära teha, saad oma haavadest sõltumata elusuuruse eneseteostuse heaolu.

hakati kahtlema minu vaimses tervises, väljendama muret niigi liigse rahvastumise pärast planeedil Maa kui ka kahtlema meie pere finantsvõimekuses kondoome osta. “Heasoovijad” toovad aeg-ajalt mulle teateid valla keelepeksust, kus tuntakse rahuldust suurperede pilkamisest. Ma ei süvene väga öeldusse. Võtan lihtsalt teadmiseks ja kergitan üllatusest kulme: “Ei ole midagi uut siin päikese all.”

UURING

Huvi netikommentaaride vastu väheneb. Mis edasi? 330 000 inimest loeb 28 000 inimese kirjutatud kommentaare. Avatud Eesti Fondi juhataja MALL HELLAM kirjeldab seda, mida näeb netikommentaariumi uuringust.

Eesti elanikke (vanus 15–74): 991 349 (100%)

Internetikasutajad: 903 000 (91,1%)

Igapäevased internetikasutajad: 731 000 (73,8%)

Regulaarsed kommentaaride lugejad (need, kes lugenud viimase nädala jooksul): 333 000 (33,6%)

Kommentaare on kirjutanud: 107 000 (11,8%)

Regulaarsed kommenteerijad (need, kes lugenud viimase nädala jooksul): 28 000 (2,8%)

Igapäevased kommenteerijad ehk kirjutanud seitsmel päeval seitsmest: 2000 (0,2%)

Allikas: TNS Emor

UURING

Lotman, Hellam, Viik, Soonvald ja Prints vaatasid Arvamusfestivalil kommentaariumile sügavalt silma.

Ester Vaitmaa (Delfi)

uba kolmandat aastat järjest Avatud Eesti Fondi tellitud ja uuringufirma TNS Emor läbiviidud netikommentaariumi uuring näitab selgelt, et kommentaaride kirjutajate ja neid regulaarselt lugevate inimeste hulk väheneb. See tõstatab õigustatud küsimuse – kellele ja milleks on kommenteerimine ja kommentaarid üleüldse vajalikud ning kas meediaettevõtetel poleks aeg uusi onlineärimudeleid nuputada? Uuringust selgub, et kommentaaride kirjutajate hulk on aastatega märgatavalt vähenenud. Kui aastal 2013 kommenteeris online-meedias avaldatud artikleid 18,7 protsenti kõigist internetikasutajatest, siis aastaks 2015 on nende arv kahanenud 11,8 protsendini. Samas toob uuring välja tõsiasja, et kommenteerima jäävad pigem need, kes teevad seda aktiivselt ja pidevalt: 26,3 protsenti kommentaaride kirjutajatest on seda teinud viimase nädala jooksul ning see on ühtlasi kolme aasta kõrgeim tulemus. Niisamuti on vähenenud kommentaaride lugejate hulk. Möödunud aastal oli kommentaare lugenud 61,5 protsenti internetikasutajaist, tänavu on lugejate osakaal langenud 52,5 protsendile. Üks tõlgendusi mullusele suuremale lugemishuvile on palju kõneainet pakkunud Ukraina kriisi eskaleerumine, mis võis inimestele anda indu kommentaariumi kasutamiseks. Sellele võib leida kinnitust ka kommentaaride lugemise põhjuste muutustes. Kui 2014. aastal loeti kommentaare eelkõige lisainfo leidmiseks, siis tänavu nimetavad lugejad, et kommentaarid avardavad artiklis käsitletud temaatikat, ning tõdevad, et loevad neid soovist saada teada, mida teised inimesed teema kohta arvavad. Uuring vaatles ka, kas kommenteerijad eelistavad oma sõnavõttudes pigem jääda anonüümseks või kirjutada neid oma nime all. 2014. aasta uuring näitas väga suurt nimeliste kommentaatorite osakaalu (62 protsenti), ligi kaks korda rohkem kui 2013. aastal. Käesolev, 2015. aasta uuring sama mustrit ei järgi. Nüüd on huvi omanimeliste kommentaaride vastu järsult vähenenud (45,7 protsenti). Üheks põhjuseks on kommenteeritava sisu teema, teisalt aga ikkagi kommenteerijate üldine vähenemine; asjaolu, et kommenteerima jäävad vaid seda aktiivselt harrastavad inimesed.

Kui uuringu tulemused nüüd teistesse arvudesse tõlkida, siis näeme küllaltki kummalist olukorda, kus vea piiril kõikuv vähemus ehk üksnes paar tuhat inimest

Oleks aeg endale tunnistada, et lugejate jaoks on kommentaariumide maine labasuse uus mõõt. kirjutab iga päev isiklikke hinnanguid ja sageli rünnakuid täis kommentaare, mille meelevallas aga elab sadu, isegi tuhandeid kordi enam inimesi (vt graafikut). Kõige näitlikumalt kirjeldas sellist olukorda ITvisionäär Linnar Viik tänavusuvisel Paide Arvamusfestivalil peetud järjekordsel vihakõne-debatil, kui keeras kummuli tühjaks joodud veetopsi: “Siin on veel paar piiska sees, vaat need üksikud piisad ongi kommentaatorid.” Ma seisan alati selle eest, et igal inimesel oleks õigus oma vaateid ja seisukohti väljendada; sõnavabadus on iga inimese

põhiõigus ja peab selleks jääma. Ning muidugi peab säilima võrguvabadus. Küsimus pole isegi niivõrd selles, kas kommenteerimine peaks olema nimeline, pseudonüümne või anonüümne. Muret teeb see, et sõnavabaduse sildi all on igasugune räuskav ärapanemine või vihakõnest pakatava sõnaläbu vahendamine vaid hiirekliki kaugusel ning on saanud meediaväljaannete ärimudeli osaks. Arvamuskeskkonna loojana ja selle pealt teenijana lasub peamine vastutus ja olukorra parandamise kohustus väljaannetel. Kontrollimatu kommentaarium on ühiskonnas palju kõneainet tekitava vihakõne kasvulava. Kui veel aasta tagasi näis, et ajakirjandusväljaannete juhid ei pidanud kommentaariumis toimuvat tähelepanu väärivaks probleemiks, siis nüüd oleks aeg endale tunnistada, et lugejate jaoks on kommentaariumide maine labasuse uus mõõt, mis samastub väljaannete endi kuvandiga. Avatud Eesti Fondi tellitud uuringu viis AS TNS Emor läbi ajavahemikus 9.–11. juuni 2015. Küsitlusel kasutati CATI-bussi meetodit. Uuringu üldkogumi moodustasid Eesti Vabariigi alalised elanikud vanuses 15–74 (seisuga 01.01.2015 oli neid kokku 991 349 inimest).

PÄEVAK A JA / KOGE MUS

Arvamusfestival – samad inimesed samadel tee madel või uutmoodi arutelukultuuri arendaja? Festivali tiimiliikmed MAIU UUS ja KATERINA DANILOVA kaitsevad Arvamusfestivali kriitikute ees: festivali teevad osalejad ning filter on kuu laja peas.

Arvamusfestival on ruumilooja, sisu teete te ise

rvamusfestival toimus kolmandat korda. Osalejate arv on enam kui kahekordistunud, tänavu ületasime 10 000 festivalilise piiri. Teist aastat järjest teame osalejate tagasisidest, et 97% neist soovib festivalile tagasi tulla. Samas kordub ikka ja jälle küsimus: mis kasu Arvamusfestivalist on? Kriitikute meelest on see järjekordne koht, kus tuntud arvajad räägivad tuntud teemadel, mis ei võimalda tõstatada uusi küsimusi ega jõuda uute teadmiste või ideedeni. Arvamusfestival võibki olla nii värskete ideede ja uute teadmiste kaev kui ka “väsinud arvajad kulunud teemadel”. See võib olla kõike, sest ta sünnib Sinu peas. Kohapeal võid saada positiivse energialaengu ja inspiratsiooni, aga võid ka kogeda pettumust. Võid korraldada põnevaid diskussioone ja koguda uusi ideid, aga saad ka minna vaid kuulajaks kulunud konverentsipaneelile. Arvamusfestivali kajastusi jälgides võid vaid tuntud inimeste tsitaatidega artiklipealkirju lugeda 16

või paljudel veebilehekülgedel arutelusid järelvaadata ja oma mõtete-kommentaaridega diskussiooni rikastada. Valik on Sinu käes, sest festivalitiim loob Sulle vaid vaimse ja füüsilise ruumi – sisustad seda ruumi energia ja ideedega sina ise.

Arvamusfestival on ruumilooja Arvamusfestivali võib käsitleda kahepäevase suveüritusena, kodanikuühiskonna liikumisena või võrgustikuna – ilmselt on võimalusi rohkemgi. Tänavust festivali ette valmistades sai meile üsna selgeks ennekõike see, et Arvamusfestival on ruumilooja. Festival pakub Sulle platvormi – platsi, aega, reegleid ning sisulist tuge arutelu korraldamiseks. Teemad, osalejad ja formaadi valib iga korraldaja ise. Ruumi loomine ei tähenda vaid Paide vallimäe väravate avamist või telgi püstipanemist. Arvamusfestivali ruumi tegemine on midagi väga loomingulist ja sõna otseses mõttes innovatsiooni otsimine.

Soovime luua sellise ruumi, mis jõustab head arutelutava, inspireerib inimesi uutele ideedele ja tegudele, viib neid kokku ja kõige tipuks veel arendab arutelukultuuri. Tänavu alustasime koostööd Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonnaga, et mõelda läbi füüsiline ruum ideega, et Arvamusfestival on helge, värske ja hubane, iga aruteluala toob inimesi kokku vestlema ja julgustab sõna võtma ning iga puhkeala kutsub mõtisklema kuuldud teemade üle. See õhustik ei ole seotud vaid Paide vallimäega kahel augustikuu õhtul, vaid seda saab taasluua eri paikades – ka Sinu kodukohas. Tänavu toimus Narva eelarvamusfestival ja Paidest toodud festivali kujunduselementidega kogesime seal ehedat Arvamusfestivali kohalolu. Arvamusfestival loob ka mõtteruumi. Lisaks hea arutelutava sõnastamisele, levitamisele ja jälgimisele koolitame ja nõustame arutelude korraldajaid, et toetada kaasamõtlemist ja -ütlemist soodustavate aruteluvormide kasutamist, et kokkuvõttes

PÄEVAK A JA / KOGE MUS

Mida Arvamusfestival teile õpetas ja mida soovitate arutelukorraldajatele järgmiseks aastaks? ANU VAHTRA-HELLAT, E-Riigi Akadeemia Mida õppisime: Kui tahad, et asjad õnnestuks, siis võta vastutus ja jaga selged ülesanded kõigile osalistele. Ülesandedrollid on vaja ka läbi rääkida, et kõik asjast ühtemoodi aru saaksid. Üks koosolek on parem kui 20 meili.

Mari Öö Sarv

Erakogu

Mida selgem on eesmärk, seda parema tulemuse saab.

Soovitus teistele: Arvamusfestivalilt saad head teavet, kui lased inimestel rääkida ja ideetada. Kõrvalpilk su probleemile, ideele või organisatsioonile on kainestav või ka inspireeriv, andes sulle jõudu ja hoogu terveks aastaks tegeleda “oma asjaga” veelgi suurema õhinaga.

ALIINE LOTMAN, MTÜ Mondo

Ikkagi, mis kasu siis on Arvamusfestivalist? Arvamuskultuuri muutmise teekond on pikk ning me ei oota tulemust kohe, aga usume, et see viib ühiskonnani, milles tegelikult kõik Eesti elanikud tahaksid elada,

jad. Kindlasti tasub varuda pleede ja võima-

väga tähtis, et sellel on hea juht, kes oskab

lusel pakkuda kõigile turgutuseks vett, teed

kohaneda. Meie arutelu kujunes hoopis

või küpsiseid. Sõbralikum õhkkond toob

teistsuguseks, kui alguses plaanisime, kuid

sõbralikuma vestluse. Lisaks tasub arutellu

moderaator Sigrid Solnik sai olukorraga

kaasata võimalikult erinevaid inimesi, ja

ülimalt hästi hakkama ning kokkuvõttes oli

kui arutelul on mingi konkreetne eesmärk,

väga mõnus ühine jutuajamine.

siis võiks hiljem korraldada samateemalise kohtumise, kus arutletut edasi arendada.

Soovitus teistele: Ole valmis ootamatus-

Nt kui arutelu on sellest, mida teha selleks,

teks ja ära heida meelt, kui sinu arutelu

et Eestis toimuks XX, siis võiksid arutelu-

trükikuradi tegutsemise tõttu ajakavast

korraldajad pärast kutsuda samad esinejad

välja jääb – lõpuks võib see anda sulle

koosolekule, et arutada täpseid samme,

võimaluse mõnusaks ja soojaks aruteluringiks, kuhu ei tungle vihased väitle-

kuidas edasi minna, et XX ikka kindlasti juhtuks.

Erakogu

jõuaks avalikku debatti rohkem hääli ja erinevaid arvamusi. Tänavugi kogesime mitmel grupiarutelul, et meie inimestele väga ei meeldigi ise arvata, pigem tahaks teisi inimesi kuulata. Arvamusfestival loob ruumi väga erinevate aruteluvormide kogemiseks ja loodame, et eestimaalased harjuvad üha rohkem ka ise sõna sekka ütlema – alustuseks turvalise õhustikuga Arvamusfestivalil, aga edasi oma koolis, töökohas, kogukonnas, avalikel koosolekutel, meedias. Arvamusfestival häälestab emotsiooni, atmosfäär annab positiivse energialaengu, kuid kas seda on palju, piisavalt või vähe? Ruumi loomisel püstitasime ambitsioonika eesmärgi – muuta arutelukultuuri ühiskonnas ja selle kaudu inimeste käitumist.

Mida õppisime: Arutelu korraldamisel on

Helena Veldre

PÄEVAK A JA / KOGE MUS

Arvamusfestival loob vihakõnevaba aruteluruumi hea arutelutavaga Sama tähtis kui arutlemine ja oma väidete tõestamine on ka teise poole kuulamine ja eri seisukohtade arvestamine. Kultuurse ja lahendusi pakkuva õhkkonna nimel palume kõigil festivalil osalejatel meeles pidada mõningaid mängureegleid, millest juhinduda. 1. Austame aega, arutelu juhti ja kõiki teisi festivalil osalejaid. 2. Tõestame, mida väidame. 3. Kuulame – see on sama oluline kui kõnelemine. 4. Oleme arutelus osalevate inimeste suhtes hinnanguvabad. 5. Reageerime mõtetele, mitte isikule. 6. Keskendume lahendusele – kriitikal peatume lühidalt, seejärel pakume lahendusi. 7. Võimalusel ei kasuta me aruteludes esitlusmaterjale – las kõneleb inimene, mitte Powerpoint.

lapsi kasvatada ja töötada. “Ühiskonda” ja “kultuuri” aga on keeruline otse mõjutada. Nii oleme enda jaoks täpsustanud konkreetsemad sihid ja näeme, et Arvamusfestival võib kasu tuua mitmel tasandil. Kõige keskmes on inimene. Ühiskondlikud muutused saavad alguse siis, kui toimuvad muutused meie enda arusaamades või oletustes. Meis kõigis on vajalikud ressursid ja sisemine tarkus, mis võimaldavad targalt tegutseda ja leida probleemidele lahendusi. Arvamusfestival pakub midagi igale osalejale ja jätab igaühe hinge isemoodi jälje. Ühtepidi on see eestvedajate soov ja rõõm, et festival pakub väga kirjut kogemust, teistpidi on seda kõige keerulisem avalikkusele või kategoorilistele küsijatele selgitada. Oleks siis konkreetselt festivaliarutelu peale mõni seaduseelnõu muutunud! Tänavusel festivalil osalenute tagasisidest selgub aga, et 90% osalejate ootused täitusid ja kel ootusi polnudki, said väga meeldiva üllatuse. 79% osalejatest sai eelkõige uut infot ja teadmisi ning inspiratsiooni ja tegutsemisjulgust. Peaaegu sama paljud, 76%, märkisid, et festival andis

võimaluse jagada oma seisukohti teistega. Soovime, et inimesed saaksid oma organisatsiooni, ettevõtte vm jaoks ka rohkem uusi ideid – seda kasu mainis tänavu vaid 47% osalejatest. Omalt poolt jätkame selle nimel tööd, kuid see on ka midagi, mida iga festivalikülastaja saab enda jaoks ise kujundada – kuidas keegi erinevaid teemasid enda mõtteis seob, kellega festivalil kohtub ja vestlema jääb, kui aktiivselt tundmatutesse teemadesse sukeldub, kui aktiivselt kasutab võimalust aruteludel sõna võtta. Näiteks võib iga inimene saada idee järgmisel aastal oma teema Arvamusfestivalile tuua.

Ligi 700 kutsutud osalejat Arvamusfestivali platvormi pakkudes ja arendades näeme otsest kasu arutelude ja teemaalade korraldajatele. Iga organisatsioon või üksikisik saab pakkuda teema, mis on tema hinnangul oluline, ja korraldada arutelu kitsamas või laiemas ringis, kaasata uusi inimesi ja koguda värskeid ideid. Kuna me panustame koostööle ja koosloomele, tekitame olukorra,

PÄEVAK A JA / KOGE MUS

ANNIKA LEPP, MTÜ Loomus Mida õppisime: Arutelu puhul kehtib klassiõhtu diskoreegel: alguses ei julge keegi kedagi tantsima paluda, pärast aga

huvitab, nad mõtlevad kaasa ja soovivad loomaõiguste teemal diskuteerida. Lõime häid kontakte, sh ajakirjanikega.

läheb pidurdamatuks mölluks. Võtmeküsi-

Teadsime, et tõstatame festivalil vastuolulise teema, mida varasematel aastatel käsitletud polnud, ja olime valmis, et kuulajaid-kaasamõtlejaid on vähe või vastuvõtt pole kuigi sõbralik. Olime valmistunud plaaniks A (parim stsenaarium – palju rahvast, suur huvi, piisavalt küsimusi ja sõbralikke vaidlusi), plaaniks B (rahvast ja küsimusi keskmiselt või vähevõitu) ja plaaniks C (kuulajaskond on vaenulik, palju “trolle” ja naeruvääristamist). Iga stsenaariumi puhul oli aga eesmärk üks – teema ja problemaatika teatavaks võtmine. Realiseerus plaan A: saime teada, et inimesi valdkond

Soovitus teistele: Julge kõva häälega kaasa mõelda – küsida-kommenteerida-tänada-tervitada.

Erakogu

mus: kuidas möllu varem tekitada?

RIINA RAUDNE, Terve Eesti SA Mida õppisime: Tore oli koos samasse

ma. See on OK, kui arutelu tulemusel ei ole

teemaalasse panustavate inimestega

“õige tõde kõigile selge”. Peaasi et inimesed

arutelupäevi plaanida, esialgseid ideid

tulid, küsisid küsimusi, hakkasid võib-olla

teemadesse rühmitada jne. Kohtasime palju

esimest korda mingile asjale uuel moel

suurte teadmistega, praktilisi ja ühiskonda

mõtlema.

panustavaid inimesi ja juba korraldusprotsessi käigus tekkis mitu huvitavat koostöö-

Soovitus teistele: Kindlasti tasub koos-

võimaluse arutelu.

tööd teha teistega, kes soovivad samal

Sel aastal loobusin soovist, et iga kuulaja

teemal vestlusi pidada: ring saab laiem ja

lahkuks arutelult kindla tarkuseteraga – see

teemapüstitused värvikamad. Minu meelest

on festival, kus me õpimegi omavahel rää-

on ka oluline proovida kasutada festivali

kima, ideid proovile panema, oma tunnetust

interdistsiplinaarset õhkkonda, et oma tava-

jagama ja võib-olla lõpuni

lisest kastist välja astuda. Terviseteemaline

läbimõtlemata

alkoholiarutelu on ootuspärane, toimi-

küsimusi

va riigi või kultuuriteemade laval

paremini

saab see aga uue värvingu ja

küsi-

tekib palju uusi ideid.

Erakogu

kus sarnaste teemade algatajad korraldavad arutelusid ühiselt. Kui Arvamusfestival alustas vaid kaheksa partneriga, siis tänavu aitas festivali õnnestumisele kaasa üle 100 organisatsiooni. Veebruaris pakkusid nad välja olulised teemad ja ideed, augustiks vormusid need ideed koostöös teistega tegelikeks aruteludeks. 224 arutelu 40 alal, ligi 700 kutsutud osalejat ja kokku üle 10 000 inimese – sellise Arvamusfestivali lõid sajad inimesed ja organisatsioonid meeletus koostöös. Loome ja levitame kogemust parematest aruteludest koos partneritega, kuni see kogemus saavutab kriitilise massi. Arvamusfestival soovib luua tugevat kontakti eri tegutsejate vahel, kuna hoolimata selle sõna äraleierdatusest peitub koostöös siiski Eesti tuleviku areng. Et Arvamusfestival on neile organisatsioonidele oluline ruum, sellele saame kinnitust ka tänavusest tagasisideküsitlusest. Teemaalade korraldajate hinnang sellele, mida Arvamusfestival annab, on tavaliste osalejate omast kõrgem. Kõige rohkem väärtustatakse võimalust jagada oma seisukohti teistega (90% teemaalade korraldajatest), 87% hinnangul said nad uut infot ja teadmisi ning inspiratsiooni ja tegutsemisjulgust, 86% leidsid mõtetele toetajaid, 82% said uusi kontakte ja mõttekaaslasi, 80% uusi ideid. Kuid taas – edasine tulemus ja pikaajaline mõju sõltub olulisel määral sellest, kuidas iga arutelu korraldaja oma vestlusringi eesmärgistab, mida tulemuste ja saadud kogemustega edasi teeb ning kas ta tekkinud inspiratsiooni, teotahte ja uued kontaktid ka uuteks algatusteks vormib. Kolmanda tasandina on Arvamusfestival kasulik Paide linnale ja Järvamaale. Mõne aasta eest olid Eestimaa südame tuksed üsna nõrgad, kuid festival on inspireerinud kohalikke inimesi tegudele ja suurendanud linna nähtavust riigis, võimaldades tal muutuda tõeliseks Eesti südameks. Korra aastas tuletab see keskus ennast meelde, võttes ette organismi ellujäämiseks kõige olulisemad küsimused. Tänavu valgus festival Paide vallimäelt alla tänavatele ja Keskväljakule. Festivali koosloomesse on kaasatud kohalikud ettevõtjad, memmed-küpsetajad, paidelased kodumajutusega jpt. Alles need tasandid läbinuna jõuame selleni, et Arvamusfestival on kasulik kogu ühiskonnale. See on võimalus saada

viiteid, milliseid teemasid peame oluliseks ja mis meid puudutab. See on pilguheit peeglisse, millist avalikku arutelu kogeme praegu, ja selgem arusaam, millist arutelukultuuri tegelikult soovime. Arvamusfestival on algusest peale soovinud tuua Eesti ühiskonna arenguks olulised vestlused välja umbsetest ja vaid kutsutud osalejatega koosolekuruumidest, avada aruteluruumi. Igaüks saab valida nii palju ja neid teemasid, mis pakuvad huvi just temale, ja kohtuda vabas õhkkonnas inimestega, kellega ta kas ei saaks üldse kokku või ei ole igapäevast võimalust pikalt arutada. Festivali oluline alusväärtus on erinevate vaadete ja seisukohtade eluõigus. On täiesti võimalik tuua ühte ruumi kokku erinevad arvamused ilma, et sünniksid konfliktid, viha ja süüdistused. On võimalik kaevikuid vältida ja inimesi polariseerunud arvamuskeskkonnas taas ühendada. Selle kogemuse andmine Arvamusfestivali aruteludel on midagi, mille kallal teeme veel kõvasti tööd koos partneritega, arutelude korraldajatega.

Anna Markova

PÄEVAK A JA / KOGE MUS

Liiga palju jutustamist? Vaatame korraks arutelu kui Arvamusfestivali väga konkreetse ühiku sisse. Kuidas on võimalik mõõta ühe arutelu kasu? Mis see saab olla? Kas arutelul peab olema käegakatsutav väljund, et me saaks seda heaks pidada? Kas heal arutelul on parem tulemus? Arutelu näeb festivalil välja eri moodi: see võib olla emotsionaalne või tasakaalukas paneeldiskussioon; töö gruppides; diskussioon, kuhu on kaasatud kõik, keda teema huvitab; kahe inimese dialoog; etteaste koos küsimustega publikust või mingi keerulisem meetod. Arvamusavalduse vorme on rohkelt ka kaunites kunstides ja seetõttu on festivalil alati läbimõeldud kultuuri- ja meluprogramm. Kõiki neid vorme ühendab aga see, et inimesed vahetavad mõtteid ja ühel hetkel toimub loodetavasti nende vahel ka dialoog. Miks Arvamusfestival dialoogi niivõrd oluliseks peab ja selleks ruumi loob? Filosoofid peavad dialoogi üheks kõige eetilisemaks kommunikatsioonivormiks. Dialoog tähendab katset väärtustada teist poolt, näha just teda ennast, mitte teda kui vahendit tulemuse saavutamiseks. Dialoog ei lõpe kunagi ega alga kusagilt, vaid on jätkuv ja voolav, kusjuures probleemi lahendamine või tulemuse saavuta20

mine ei saa olla dialoogi eesmärk. Samas aga, huvitaval kombel, mida rohkem keskenduvad pooled dialoogis teineteisele, seda tõenäolisemalt jõutakse ka uue lähenemiseni, mis tundub õige mõlemale. Nii võib dialoogi kaudne tulemus olla see, et õpitakse tundma teineteist, teise poole väärtusi ja arvamusi ning luuakse selle kaudu sotsiaalse harmoonia, mis läheb kaugemale ühe probleemi lahendusest. Dialoog ei ole täiuslik, kui ühe poole soov on säilitada dialoogis võim või astuda dialoogi juba kindla arusaamaga selle tulemusest. Kuigi see oht jääb alati alles, saab selle tõenäosust vähendada siis, kui pooled on teadlikud suhtlusreeglitest ning on siiralt valmis teadvustatult dialoogi astuma. Tõhusat suhestumist ei toimu ka siis, kui ei osata näha ja kuulda teist, kes on sinust erinev, kuna puudub kas ühine keel, varasem kogemus või siduvad tähenduslikud tegevused. Ühiskonna ja individuaalse konteksti mõju vähendamiseks peavad pooled looma olukorra, mis on omapärane ning võimaldab eraldiseisva konteksti loomist. Seda me Arvamusfestivalil teemegi – mõneti kunstlikult loome senisest eristuvat suhtlusplatvormi, et tõmmata tähelepanu mitte ainult teemadele, vaid ka sellele,

kuidas me omavahel räägime ja olulistel teemadel arvamusi vahetame. Arvamusfestivali tiim on küll väga mitmekesine, kuid üldiselt oleme seda usku, et iga arutelu ei pea tooma kindlalt mõõdetavat tulemust ja kohe. Kuna praeguses arutelukultuuris me sageli ei kuula teineteist ja eriti eriarvamusi, oleme ehk liialt pinnapealsed ega mõtle oma seisukohtade argumente läbi, siis on “jututube” endiselt vaja, aga lihtsalt selliseid, kus praegused nõrkused on tugevusteks keeratud.

Alustame algusest Tihtipeale on väärtuslik juba ainuüksi võimalus oma sihtgrupiga ausalt rääkida. Kui kiiresti toob arutelu käegakatsutava tulemuse ja nähtava muutuse, sõltub arutelude korraldajate püstitatud eesmärgist. Kolm aastat festivalikogemust näitab, et arutelu tekitada polegi nii lihtne. Kui enamikul aruteludel tekib sisukas mõttevahetus kutsutud osalejate vahel, siis arutelule kohale tulnud suurema hulga inimestega tekib mõttevahetust vähem. Kindlasti on siin vastutus ka arutelujuhtidel – meie praegust kultuuriruumi kirjeldab hästi see, et arutelujuht või esinejad peavad küsima ja andma sõna, et

Erakogu

PÄEVAK A JA / KOGE MUS

KERLI KUUSK ja KIIRA GORNISCHEFF, Lastekaitse Liit Mida õppisime: (Kiira Gornischeff ) Eel-

kaasamine, mis õnnestus meil hästi.

kõige õppisin taas, et loota saab vaid enda peale. Sel korral oli ühine lavakorraldamine

Soovitus teistele: (Kerli Kuusk) Tõstatage

raskendatud, sest kõigil on kiire.

vajalikke teemasid heade kõneisikutega, siis

Arutelu läbiviimisel oli väga tähtis publiku

jätkub huvilisi ka nn prime time’i ajal.

ANDREI J. LIIMETS, Avatud Eesti Fond meie inimesed oma mõtteid avaldaksid. Küll aga näeb festivali aruteludel agarat kaasanoogutamist ja kuuleb spontaanseid aplause – meie eludesse sisse imbunud Facebookis on ka kergem laikida kui kommenteerida või ise teema püstitada. Arvamusfestivalil kohtab väga harva vihakõnet ja solvanguid, inimesed kogevad silmast silma aruteludes paremini, et üksteisesse tuleb lugupidavalt suhtuda ja oma mõtteid avaldada viisakalt ja selgelt ning tuua näiteid vm tõendeid, et põhjendada oma arvamusi. Hea arutelutava suuresti juba töötab. Vähem pakutakse probleemidele lahendusi ning see võibki olla põhjuseks, miks osalejad niivõrd vähe uusi ideid saavad.

Mida õppisime: Ega see koostegemine

ti, ei tõmmanud tähelepanu, vaid tüütasid

päris ideaalselt sujunud. Eri organisatsiooni-

lihtsalt ära. Teiseks, vastavalt sihtgrupile

del on erinev kultuur ja erinev pädevusaste,

tuleks valida arutelu lähtepunktid: kas

erinevad võimalused ja erinev entusiasmita-

rääkida läbi teema ABC või rihtida pigem

se. Mina sain isiklikult aru, et mul on suhte-

väiksemale, aga teemaga paremini kursis

liselt raske kellegi võõraga koos arutelu ette

grupile. Kolmandaks, mõelge hästi läbi

valmistada. Olen juba nii palju korraldanud,

ka siht: mis on arutelu eesmärk ja fookus.

et hästi raske on kellegi teise sageli väga

Oluline teema on tore küll, aga selle peaks

erinevaid seisukohti oma nägemusega ühi-

atraktiivseks sõnastama, huvilistele funkt-

tada, vastutust kvaliteedi eest jagada.

sionaalseks kujundama. Kui tundub keeruline, kasutage festivalikorraldajate abi.

Soovitus teistele: Esiteks, mõelge hästi läbi, kellele see arutelu suunatud on, ja selle põhjal kasutage läbimõeldud kommunikatsioonikanaleid. Nt kõik need Facebooki-lehed, kuhu valimatult kõiki kutsu-

Kuhu edasi? Erakogu

Neljas Arvamusfestival Paides toimub 12.-13. augustil 2016. Arvamusfestival loob eelkõige vaimse ja füüsilise ruumi ning atmosfääri: mõnusa olemise tunde, mõtestatud puhkuse seisundi. Saame jätkuvalt innustust, kui see läheb korda Eesti heaolust huvitatud inimestele ja organisatsioonidele. Kuid millist Arvamusfestivali sina soovid? Ruum on olemas – tule julgelt tuleviku Eesti arvamuskultuuri looma! 21

LEKSIKA

Mis on Millal saab sõnavabadus pii rid, kui paljusid inimesi võib korraga solvata ja mida sil mas pidada vihakõne vahen damisel? Eesti Inimõiguse Keskuse akadeemilisel puh kusel olev juht KARI KÄSPER seletab ära.

ihakõnel ehk vaenu õhutamisel pole ühest ja universaalselt aktsepteeritud definitsiooni. Nii nagu teistegi kuritegude puhul käsitletakse eri riikides erinevalt seda, kui rangelt vaenu õhutamine on kriminaliseeritud. Valdavas enamikus maailma riikides on vaenu õhutamise keeld mingil kujul olemas ning seda nõuavad ka rahvusvahelised inimõiguskonventsioonid. Ka Eestis on vaenu õhutamine keelatud, aga paraku niivõrd ebaõnnestunud sõnastusega, et tegelikult pole kedagi karistada võimalik. Teadlane Raphael Cohen-Amalgor on vihakõne defineerinud kui: “... eelarvamustest motiveeritud, vaenulik, pahatahtlik väljendus inimese või inimeste grupi kohta nende tegelike või arvatavate tunnuste tõttu. Sellega väljendatakse diskrimineerivat, hirmutavat, halvakspanevat, antagoniseerivat ja/või eelarvamuslikku hoiakut nende tunnuste suhtes, mille hulka kuuluvad sugu, rass, usk, etniline päritolu, nahavärv, rahvuslik päritolu, 22

puue või seksuaalne sättumus. Vihakõne eesmärk on kahjustada, dehumaniseerida, ahistada, hirmutada, alaväärtustada, alandada ja ohvristada valitud gruppe, õhutada nende suhtes tundetust ja jõhkrust.” (Allikas: Cohen-Amalgor, R., 2012, “Figh ting Hate and Bigotry on the Internet”, Policy and Internet, Vol. 3 (3).)

Vihakõne olemus Raphael Cohen-Amalgori definitsioonist tuleb mitu olulist mõtet, mida on kasulik laiemalt lahti seletada. 1. Vihakõne on enamjaolt vaenulik või pahatahtlik, aga ei pruugi seda alati olla. See võib olla ka lihtsalt oma eelarvamuste väljendamine suhteliselt neutraalses sõnastuses. 2. Vihakõne on alati seotud mingite inimese arvatavate või tegelike tunnustega, nagu sooidentiteet, usutunnistus, etniline päritolu, nahavärv, puue, seksuaalne orientatsioon. Vihakõne ei ole see, kui ütled kellelegi midagi halvasti või kedagi sõimad, sest arvad, et ta on rumal või halb inimene. Igaühte võib täiesti rahulikult kritiseerida või sõimata, ilma et tegemist oleks vihakõnega, kuni see pole seotud loetletud tunnustega. 3. Vihakõne väljendab inimese hoiakut nende tunnuste suhtes, mida ta laiendab kõigile sellesse gruppi kuuluvatele inimestele, nt eelarvamuslikku (“Mustanahalised on laisad ega taha tööd

teha”), hirmutavat (“Moslemid on terroristid või vägistajad”), halvakspanevat (“Homoseksuaalsus pole normaalne”), antagoniseerivat (“Venelased tahaksid Eesti iseseisvuse kaotada, kui vaid saaksid”) või diskrimineerivat (“Aafrikast pärit pagulasele ei tasu korterit üürida”). 4. Vihakõne eesmärk on tuua kõigi nendesse gruppidesse kuuluvate inimeste suhtes kaasa negatiivseid tagajärgi. Sealjuures pole oluline, kas otsene eesmärk saavutatakse kohe või isegi on üldse saavutatav, sest negatiivsetel stereotüüpidel on juba iseenesest kaudne kahjulik mõju. Vaenu õhutamise keeld kaitseb kõigi inimeste võrdset inimväärikust. Ajalugu on näidanud, et kõige võikamad massikuriteod on eeldanud nende ohvrite inimväärikuse kahandamist või eitamist. Nii eelnes holokaustile aastatepikkune propagandakampaania, mille käigus süvendati inimestes massimeedia vahendusel teadlikult rassistlikke, homo- ja transfoobseid ja puuetega inimeste suhtes vaenulikke arusaamu, mille kohaselt pole nad teiste, “normaalsete” inimestega samaväärsed, millest tulenevalt ratsionaliseeriti nende eraldamist koonduslaagritesse ning hilisemat genotsiidi ja massimõrvu. Kui inimeste grupilt võtta nende inimväärikus, siis see tähendab, et nad pole justkui enam inimesed ning neid võibki nende grupikuuluvuse tõttu halvemini kohelda.

LEKSIKA

Vihakõne ei käi väljendusvabaduse alla Pehmes vormis näeme vaenu õhutamise negatiivset mõju ka Eestis: kui venelasi tibladeks sõimata, siis on nende teisejärguliste kodanikena kohtlemine või üldse kodakondsuseta jätmine justkui aktsepteeritav. Vihakõne eesmärk on toetada ühiskonna teatud gruppide allasurumist ja marginaliseeritust. Kriminaliseeritud on tavaliselt vaid kõige äärmuslikumad vihakõne vormid, st väljendused, mille puhul väljaöeldu sisu, toon, kontekst, siht, vorm, leviulatus, eesmärk ja võimalik mõju ei lase selle kahjulikkust kaheti mõista. Nende eri komponentide koosmõjus saab hinnata, kas mõni väljendus oli vaenu õhutav või mitte. Euroopa inimõiguste kohus on selgelt öelnud, et vähemuste vastase vaenu õhutamine ei ole kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni mõttega ja seetõttu jääb vihakõne väljendusvabaduse kaitsealast välja. Erinevalt mõttevabadusest pole väljendusvabadus üheski jurisdiktsioonis ja kunagi absoluutne. Kõikides ühiskondades on leitud tasakaal sõnavabaduse ja teiste (inim)õiguste ja huvide vahel. Vähemuste võrdsete võimaluste ja turvalisuse kaitse ei tohiks olla sõnavabadusest kuidagi vähem tähtis. Samas pole tõendeid selle kohta, et vähemustevastase vihakõne keelamine või piiramine mõjutaks kuidagi poliitilise arutelu vabadust. Sõnavabaduse kasutamine argumendina vihakõne kui vähemusi kahjustava tegevuse

toeks on ka inimõiguste mõtte vastane. Sõnavabaduse kasutamisel on vähemused halvemas olukorras kui teised, sest nende väljaütlemistele võib järgneda nende jaoks rängem reaktsioon kui teiste omale. Seetõttu on mõttekas vihakõnet piirata, et anda ka vähemuste esindajatele võimalus võrdsetel alustel avalikus diskussioonis osaleda. See suurendab sotsiaalset sidusust ning arutelu pluralistlikku kvaliteeti.

Mida jälgida vihakõne vahendamisel? Kui kahtlustad, et tegemist on vihakõnega, on selle vahendamisel kasulik kaaluda järgmist. • Mis on kõneleja roll ja staatus? • Kas öeldu oli pigem ühekordne apsakas või korduv? Kus seda öeldi? • Mis oli eesmärk? • Mis oli öeldu sisu ja vorm? • Mis on majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline kontekst, milles öeldut mõistetakse? Neile küsimustele mõeldes on lihtsam hinnata, kas midagi saab käsitleda vihakõnena või mitte. Eri uuringud on näidanud, et Eesti ühiskond on suhteliselt rassistlike vaadetega, mistõttu tuleb mõnede arvates vihakõnesse siin karmimalt suhtuda kui näiteks Rootsis, kus võiks olla lubatud äärmuslikumad väljendused, sest negatiivsete tagajärgede oht on väiksem. Näiteks Martin Helme väljaütlemise “Kui on must, näita ust” puhul oli tegemist ühe erakonna juhtfiguuri väljaütlemisega

poliitilise arutelu kontekstis. Sellel oli tugevalt negatiivne mõju, sest see kutsus üles immigratsioonipoliitikas diskrimineerima inimesi nahavärvi alusel ning andis kõigile mustanahalistele Eesti kodanikele ja elanikele signaali, et nad ei kuulu siia ühiskonda. Samas ütles ta seda piiratud vaatajaskonnaga televisioonikanali saates, mille mõju on vähene ja kus osalevad eelkõige äärmuslike vaadetega inimesed. Kui väljaütlemist ei oleks massimeedias kajastatud, oleks mõju olnud väiksem, samuti juhul, kui oleks avatud selliste väljaütlemiste kahjulikkuse taust ning võetud kommentaar mõnelt Eesti mustanahaliselt.

Kuid see pole veel kõik! Muidugi tuleb olla ettevaatlik, et vihakõnevastases võitluses ei tekiks ohtu sõnavabadusele. Siin on kasulik meelde tuletada samuti Euroopa inimõiguste kohtu praktikat, mille kohaselt kaitseb väljendusvabadus ka selliseid väljendusi, mis solvavad, šokeerivad või häirivad teisi inimesi, ükskõik kui paljusid. Väljenduste mitmekesisus on samuti osa pluralistlikust ja demokraatlikust ühiskonnast, nagu ka vajadus vältida vähemuste vastase vaenu õhutamist. Osaliselt muudetud ja täiendatud kujul allikast: Käsper, Kari “Meedia ja vähemused”, Eesti Inimõiguste Keskus 2014 Loe veel Inimõiguste keskuse kodulehelt: http://humanrights.ee/2015/09/vihakoneja-vaenu-ohutamise-keelust/

Et Hea Kodanik ei jääks liberaalse vabakonna poole kaldu, vestles ANDREI LIIMETS SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhataja Varro Vooglaidiga sallivusest, vihakõnest ja demokraatiast. Täispika intervjuu leiab veebi lehelt www.ngo.ee.

Varro Vooglaid: probleem pole vihakõne, vaid võõra ideoloogia pealesurumine 24

Karl-Kristjan Nigesen

NÄGU NIME JUURDE

Erinevate vähemuste kontekstis on palju räägitud vihakõnest. Ühed nõuavad selle suhtes rangemaid õiguslikke meetmeid, teised näevad neid suukorvistamisena. Kuhu tõmbate teie piiri – millal saab sõnavabadusest vihakõne? Vihakõne on paraku tugeva ideoloogilise alatooniga mõiste, mille sisu on kole ähmane. Olgugi et olen rääkinud sellest paljudega, pole ma veel kohanud isikut, ka juristide seas, kes suudaks vihakõne mõiste vähegi rahuldaval viisil piiritleda ja selgitada, kuidas see on eristatav lihtsalt vihaselt kõnelemisest. Ka Justiitsministeeriumis “vihakõne” keelu laiendamise teemal toimunud ümarlauad tõid selle probleemi esile. Näiteks homoorganisatsioonide esindajad väljendasid soovi, et keeld laieneks isegi tegudele nagu diskrimineerimisele kallutamine ja solvamine. Kui küsisin aga kõnealuse teemaga tegelevalt Justiitsministeeriumi ametnikult, kuidas peaks konkreetsetes küsimustes “vihakõne” keeldu tõlgendama, sain vastuse, et eks kohtupraktika pane asjad paika. Õigusloome, eriti karistusõiguse vallas, ei tohiks aga nõnda käia, et seaduse looja ei tea isegi, milline on normi kohaldamisala. Vastasel juhul taandub see, mida “vihakõne” keeld tähendab ja kust selle piirid jooksevad, üksikute kohtunike maailmavaatelistele eelistustele või lihtsalt suvaotsusele. Kui suur probleem vihakõne teie meelest täna Eestis on? Ei ole kahtlust, et “vihakõne” kriminaliseerimise püüdlused lähtuvad mitte niivõrd ühiskondlikust reaalsusest ja sellest tingitud vajadusest, vaid peaasjalikult väljastpoolt Eestit tulevast ideoloogilisest ja poliitilisest survest. Ka avalikust ja ametkondlikust diskussioonist on pidevalt käinud läbi väide, et “vihakõne” keeldu tuleb laiendada peamiselt Euroopa Liidu nõudmiste tõttu. See on aga kriminaalõigusloomeks äraspidine lähtekoht, eriti veel ühiskondliku vabaduse seisukohast sedavõrd tundlikus küsimuses. Seejuures näib, et kogu “vihakõne” problemaatika on Eestis, justnagu ka mujal lääneriikides kunstlikult esile kergitatud. Eriti just viimastel aastatel on hakatud nii ajakirjanduse, poliitikute, välisriikide kui ka eri organisatsioonide osalusel meie ühiskonnale aina agressiivsemalt peale suruma rahva enamikule vastuvõetamatut vasakliberaalset ideoloogilist programmi. Selline teguviis on ootuspäraselt riivanud paljusid inimesi, kes ei saa aru, miks püütakse meie kultuuri aluseid

nii agressiivselt ümber kujundada, ning kes ei ole sellega ka nõus. See on omakorda kutsunud esile palju emotsioone, mille pinnalt tegutsedes on viletsama lastetoaga inimesed lasknud peamiselt meedia poolt ärilistel kaalutlustel pakutavat anonüümset kommentaariumi kasutades käiku ka krõbedamad väljaütlemised. Neile, kes on huvitatud uue ideoloogia ühiskondlikust juurutamisest, on selline asjade käik olnud aga nagu kingitus. Ühiskonna üldpilti arvestades neile üksikutele krõbedatele väljaütlemistele viidates on hakatud üldistavalt ja meelevaldselt suurt osa ühiskonnast avalikult mõnitama, hurjutama ja häbimärgistama, justkui oleks valdav osa meie rahvast sallimatu, kitsarinnaline, tagurlik, venemeelne, foobiline, vihkajalik, sallimatu jne. Paraku on selles näotus ettevõtmises osalenud isegi president,

Õigusloome, eriti karistusõiguse vallas, ei tohiks aga nõnda käia, et seaduse looja ei tea isegi, milline on normi kohaldamisala. valitsuse liikmed ja parlamendi esimees. Loomulikult on see inimestele solvav ja alandav, mistõttu köetakse nii käitudes paljude emotsioonid veelgi enam üles. Nõnda aina paisuva probleemi “lahendusena” käiakse lõpuks välja “vihakõne” kriminaliseerimise plaan, kuid aina enam inimesi ei näe selles mitte lahendust, vaid ideoloogilise diktatuuri kehtestamise püüdlust. Kokkuvõtlikult öeldes ei ole minu meelest tõsisemaks probleemiks mitte “vihakõne”, vaid see, et ühiskonnale võõra ideoloogia pealesurumisega kutsutakse esile vihaseid reaktsioone. See, et inimesed tahavad kaitsta oma maailmavaatelisi tõekspidamisi ja meie ühiskonna kultuurilist järjepidevust, on igati normaalne ja ka kiiduväärne, olgugi et seda tuleks püüda teha väärikal ja tasakaalukal moel. Küll aga ei ole midagi kiiduväärset uue ideoloogilise süsteemi vaimselt vägivaldse kehtestamise püüdluses – teeseldes demokraatiat, ignoreerides rahva enamiku tahet ja eirates meie kultuuri alusväärtusi. Igal juhul oleks võimupositsioonidel olevatel inimestel

VARRO VOOGLAID juhib SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK). SAPTK kogus tuntust kooseluseaduse eelnõu vastase võitluse ja meeleavaldustega, nende petitsioon “Kaitskem üheskoos perekonda” kogus ligi 45 000 allkirja. Varem on SAPTK algatanud näiteks kampaaniad “Vanalinn lagast puhtaks” ja abortide riikliku toetamise vastu, oktoobris 2015 avas konservatiivset maailmavaadet toetava ja kajastava uudiste- ja arvamusportaali objektiiv.ee.

ja neil, keda Toomas Haug hiljuti tabavalt nimetas uuteks ideoloogiatöötajateks, tagumine aeg heita tõsine pilk peeglisse. Unustada ei tohi sedagi, et ühiskondliku vaenu õhutamine on praegugi Eestis keelatud ning karistusseadustiku §-ga 151 on selle eest nähtud ette ka karistus. “Vihakõne” kriminaliseerimisest huvitatud isikud väidavad, et see keeld on liialt kitsas ega võimalda inimesi tegelikult karistada. Ma väidan vastupidist, et juba praegu on vaenu õhutamise keelu koosseis määratletud liialt laialt, kätkedes mitte üksi keeldu kutsuda üles vihkamisele ja vägivallale, vaid ka diskrimineerimisele, mis on jällegi raskesti piiritletav kategooria. Ma olen nõus, et otsesed ja selged üleskutsed vägivallale peavad olema keelatud, kui nendega kaasneb reaalne oht kellegi elule või tervisele, ent nii on see ka praegu kehtiva seaduse kohaselt. Pagulasküsimusest on saanud Eesti ühiskonna ühtsuse suurim proovikivi. Avalikkus on teravalt leeridesse kistud ja tundub, et poolehoidjad ja vastased ei suudagi teineteisega rahulikult ja argumenteeritult rääkida. Uskudes, et omal moel tahavad Eesti riigile ja ühiskonnale head mõlemad – kuidas sellises olukorras ühist keelt leida? Mulle tundub iseenesestmõistetav, et riigis, mis on end põhiseadusega määratlenud demokraatlikuna, tuleks kõige tõsisemate ja enim lahknevusi tekitavate küsimuste otsustamisel lähtuda rahva enamiku tahtest. Ehk teisisõnu, kui me tegelikult tahame elada demokraatliku ühiskonnakorraldusega riigis, tuleb demokraatlikke printsiipe tegelikult rakendada, mitte ainult teeselda austust nende vastu. Samas on läbinähtav, kuidas rahva ena25

NÄGU NIME JUURDE

miku tahte järgimises nähakse ohtu alati just siis, kui see ei lähe kokku Euroopa Liidu võimustruktuurides dominantse vasakliberaalse ideoloogia kehtestamise püüdlusega, olgu küsimuseks homosuhete õiguslik tunnustamine perekonnana ja abieluna või uste avamine massiimmigratsioonile. Sellisel juhul tembeldatakse rahva enamiku tahtele apelleerimine populismiks ning kinnitatakse, et inimõiguste üle hääletamine on mõeldamatu. Paraku unustatakse ära, et kogu meile teadaolev inimõiguste kataloog on ise poliitiliste kokkulepete, hääletamiste ja kompromisside tulemus ning et selle tõlgendused on lõpmatu ja ägeda ideoloogilise kempluse tandriks. Ainsaks alternatiiviks rahva enamiku tahtest juhindumisele on see, kui me aktsepteerime ühiskonnana sarnaselt antiikaja ja kristlike filosoofide õpetusega, et eksisteerib objektiivne moraalne tõde – nimetagem seda loomuseaduseks, igaveseks seaduseks või jumalikuks seaduseks –, mis on nii isikliku kui ka ühiskondliku elu korraldusse puutuvate küsimuste langetamisel absoluutseks standardiks. Sellisel juhul ei oleks tõesti oluline, mida rahva enamik ühest või teisest küsimusest arvab, sest kui miski on objektiivselt vale, siis ei muuda ka paljude inimeste vastupidine arvamus seda õigeks. Kuid just sellist maailmavaatelist alust ei taha kaasajal levinud materialistlik, relativistlik ja liberalistlik ideoloogia kuidagi aktsepteerida. Mida pidanuks valitsus pagulasteemal teisiti tegema, et praegust ühiskonna lõhenemist ennetada ja vältida? Mida peaks riik nüüd edasi tegema? Mingisugust sügavuti minevat ühiskonna lõhenemist ei oleks ega ka tuleks, kui valitsus ei lähtuks oma tegevuses mitte ideoloogilistest tõmbetuultest, omakasust, oportunismist, välisriikide ja Euroopa Liidu diktaadist ja parteipoliitilise kemplemise nõudmistest, vaid austusest meie kultuuri alusväärtuste, meie ühiskonna kultuurilise terviklikkuse, inimloomusest lähtuvate moraalsete põhiprintsiipide, ühise hüve ja rahva enamiku tahtmise vastu. Eestil on hädasti tarvis terve peremehetunde taastamist – seda nii riigiks kui ka kodanikuks olemise mõtestamise tasandil. Valitsus peaks enese jaoks selgeks mõtlema, keda ja mida ta teenib. Peaminister ühes oma kabineti liikmetega peaks iseendalt siiralt küsima, kas ta on Eesti rahva esindajaks Brüsseli võimustruktuuride ees või Brüsseli võimustruktuuride esindajaks Eesti rahva ees. 26

Siin ei ole võimalik leida toimivaid lahendusi mingite uute poliittehnoloogiliste nippide, nõksude või strateegiate rakendamisest – tarvis on lihtsalt langetada põhimõtteline ja fundamentaalse tähtsusega valik, kas Eesti Vabariik on iseseisev riik ja ka tegutseb vastavalt, pidades silmas ennekõike oma maa ja rahva heaolu, või on tegu lihtsalt ühe osakonnaga globaalsete võimusuhete administreerimise süsteemis.

Ainsaks alternatiiviks rahva enamiku tahtest juhindumisele on see, kui me aktsepteerime ühiskonnana, et eksisteerib objektiivne moraalne tõde. Globaliseerunud maailma struktuurid umbes kahesaja riigi vahel on binaarsest vastandusest pisut keerukamad, kas siia ei mahu ka rohkelt vahepealseid võimalikke tasakaalupunkte? Kahtlemata on globaalsete võimusuhete struktuur keeruline ja ma ei taha luua lihtsustatud pilti. Kuid samas tõstatatakse meie ühiskonna ja riigi tuleviku mõtestamisel tõepoolest aina sagedamini küsimus, kas 21. sajandil on Euroopa ideoloogilises ja poliitilises ruumis veel üldse kohta suveräänsetele riikidele, rääkimata rahvusriikidest. Üha tihedamini on kuulda ka avalikke väljaütlemisi, et see on parimal juhul kaheldav. Heaks näiteks oli mõne kuu tagune Jüri Raidla artikkel, kus ta väljendas seisukohta, et põhiseaduse mõtte kohaselt oleks Eesti iseseisvus kõige paremini tagatud siis, kui me lahustuksime osaks Euroopa Föderatsioonist. Kõnekal kombel arutlesime aga alles veidi enam kui kümne aasta eest selle üle, kas põhiseadus, mille kohaselt on Eesti iseseisvus aegumatu ja võõrandamatu, üldse lubab meil Euroopa Liitu astuda ja märkimisväärsest osast iseseisvusest ehk ise otsustamise õigusest loobuda. Enam kui aasta tagasi väitlesite “Kolmeraudses” Tarmo Jüristoga. See oli ere näide, kuidas kaks intelligentset, ehkki paljudes küsimustes diametraalselt erinevatel seisukohtadel inimest suudavad omavahel sisuliselt ja viisakalt arutleda. Samas on inimeste põhilisi

uskumusi ja arvamusi alati keeruline muuta. Kuivõrd usute tugevama argumendiga veenmise võimalikkusesse? Loomulikult usun ma selle võimalikkusesse. Ent ka kõige tugevam argument ei suuda veenda inimest, kellel puudub austus tõe vastu või kes sihilikult ei tahagi tõde teada. Selleks et inimene võiks üleüldse pidada võimalikuks, et tema seisukoht võib olla vale, peab ta eeldusena tunnistama tõe olemasolu. Paraku on praegusel ajal eriti akadeemilistes ringkondades ja noorte seas laialt levinud relativistlik hoiak, mille omaks võtnud inimesed ei usu üldse, et miski – eriti veel moraalses maailmas – on tõene või vale; vastupidi, relativistliku hoiakuga inimene peab oma arvamust ja tundeid tõe kriteeriumiks ning tema jaoks sõltub kõik subjekti hinnangust. Kui inimene püüab aga allutada tõde enesele, mitte ennast tõele, siis ei ole mõtet loota, et oma seisukoha väärust nähes hakkaks ta tõe poole hoidma. Just sellise hoiaku pinnalt on võrsunud ka meie “arvamiskultuur”, kus räägitakse, räägitakse ja räägitakse, ilma eesmärgita tõe poole liikuda ja oma seisukohti sellega vastavusse viia – oma elu või ühiskonna ja tõe vahelise harmoonia taotlemisest rääkimata. Rangelt võttes ei ole tegu arutlemise, vaid tundlemisega. Lisaks austusele tõe vastu eeldab igasugune dialoog selle sõna tõelises tähenduses ka dialoogi poolteks olevate isikute vastastikust lugupidamist. See lugupidamine peab muu hulgas väljenduma kategoorilises hoidumises demagoogiast ja muudest alatutest võtetest, mis ei lähtu mitte tõetaotlusest, vaid iga hinnaga oma nägemuse kehtestamise ja teise alistamise püüdlusest. Just siin näen ma Eesti “avalikus arutelus” teist väga tõsist kitsaskohta – isegi paljud ajakirjanikud on hakanud inimesi, kel on neist erinevad ideoloogilised tõekspidamised, sildistama ja alandama, lastes kergekäeliselt lendu halvustavad sõnad nagu “homofoob”, “ksenofoob”, “rassist”, “venemeelne”, “kitsarinnaline”, “tagurlik”, “harimatu” jne. Mitte ilma asjata ei ole näiteks Priit Hõbemägi öelnud, et sageli on ajakirjanduslikust diskussioonist saanud diktatuur ning et need, kes julgevad välja öelda dominantse ideoloogiaga mitteühilduva seisukoha, saavad kohe peksa ning et neid püütakse tampida maa sisse ja häbistada nii, et nad enam iialgi ei julgeks oma arusaamadega välja tulla. Sellisele pinnale ei saa argumenteeritud ja lugupidavat ühiskondlikku arutelu rajada, välja arvatud juhul, kui arutelu all peetakse

NÄGU NIME JUURDE

silmas seda, kui juba olulistes küsimustes samadel ideoloogilistel seisukohtadel olevad inimesed kiidavad teineteisele takka, taandades kogu diskussiooni detailidele. Kui sageli ise tunnete või olete tundnud, et kellegi argument on sundinud teid oma seisukohtades kahtlema või neid kohendama? Kohtan seda sageli ja pean privileegiks võimalust arutleda targemate inimestega, kellelt on võimalik õppida. Tegelikult on see ju kingitus, kui keegi suudab meile veenvalt näidata, et meie arusaamine sellest, kuidas asjad on, ei vasta tegelikkusele – see vabastab meid valest ja juhatab teed tõe poole. Just selle pärast on hea mõte lugeda kõige suuremate mõtlejate teoseid, sest võimalus tugineda oma maailmatunnetuse puhastamisel eelnevate põlvede akumuleeritud tarkusele on hindamatu. Teie ja Markus Järvi seisukohavõtud ja mõttekäigud on enamasti läbi mõeldud ning põhjalikud. Samal ajal tundub, et paljudes, kes nende seisukohtadega hästi suhestuvad, õhutavad nad üpris primitiivset agressiivsust. Piltlikult: põhimõttelisest vastasseisust on lühike tee kivi heitmiseni. Kas te ei karda, et arvamusliidrina kihutate üles inimesi, kes küll jagavad teie seisukohti, aga mitte analüüsivõimet ja kainet mõistust, ning et see on omakorda ühiskonnale ohtlik? Ei karda, sest ma usaldan inimeste tervet mõistust. Ja isegi kui kardaksin, siis ilmselgelt ei saaks lahenduseks olla oma seisukohtade väljendamisest loobumine. Pigem kardan ma seda, et need, kes suruvad rahvale peale võõrast ideoloogilist programmi, tekitavad sellise mastaabiga pinged, mille põhjustatud kahju ühiskonnale on raske ette kujutada ja ka korvata. Päris tõsiselt: see ei ole naljaasi. Kas peate ennast avatud ja sallivaks inimeseks? Kuivõrd kergesti või raskesti on need mõisted ühitatavad traditsioonidele ning objektiivsele tõele toetuva maailmavaatega? Sellele küsimusele ei ole lihtne vastata mitte ainult selle pärast, et enesele on raske hinnanguid anda, vaid ka seetõttu, et ilmselt võib sallivusest ja avatusest põhimõtteliselt erineval moel aru saada. Kui pidada sallivuse all silmas näiteks seda, kas ma kiidan kõik seaduse piiresse jäävad otsused, valikud ja eluviisid moraalselt heaks, siis ilmselt ma

väga salliv inimene ei ole. Kui näha sallivust aga suutlikkuses taluda enese kõrval inimesi, kelle valikuid ja eluviisi ma heaks ei kiida, siis usun, et olen piisavalt salliv. Avatusega on sarnased lood. Absoluutne avatus oleks vastuolus terve mõistusega ning see tähendaks põhimõttelagedust – isegi inimorganismil on immuunsüsteem, mis peab hoolitsema selle eest, et keha ei oleks kahjulikele ja potentsiaalselt hukatuslikele mõjudele avatud. Avatud tuleb olla sellele, mis on õige ja hea, mitte aga ükskõik millele. Kindlasti võin öelda, et sallivus ja avatus ei ole minu väärtuste hierarhias kuigi kõrgel kohal. Sarnaselt paljude teiste inimeste ja eriti eelmiste põlvedega püüan oma moraalsed horisondid seada sootuks teisiti, nähes neid ennekõike terves suhtes tõe, headuse ja iluga ning seda suhet väljendavates voorustes, nagu armastus, õiglus, arukus, julgus, püsivus, hoolivus, siirus, lahkus, truudus, kannatlikkus, suuremeelsus, väärikus, aulisus, töökus, tänulikkus jne. Milliste mõtetega vaatate algatusi nagu “Sõbralik Eesti”? Kas teie meelest on Eesti praegu sõbralik riik? Paraku näen selles projektis märkimisväärset annust ideoloogilist propagandat. See, et suur osa Eesti ühiskonnast ei soovi võtta omaks vasakliberaalset ideoloogiat ega

Kindlasti võin öelda, et sallivus ja avatus ei ole minu väärtuste hierarhias kuigi kõrgel kohal.

lepi selle kehtestamisega meie ühiskonnakorralduse alusstruktuurina, ei tähenda, et neid vaevaks sõbralikkuse puudus, sallimatus, kitsarinnalisus või mõni muu isiksuslik defekt. Mulle ei meeldi sugugi, et suurele osale rahvast sisendatakse mingit kollektiivset süütunnet pelgalt selle pärast, et nad tahavad hoida kultuurilist järjepidevust ja terviklikkust ning elada kooskõlas meile kümnete eelnevate põlvede poolt edasi antud väärtuste, tavade ja elutunnetusega. Pigem näib mulle, et need, kes jutlustavad ühiskonnale sallivusest, peaksid hakkama

endale aru andma lihtsast tõsiasjast: oluline osa sallivusest on aktsepteerida, et väga suur osa Eesti ühiskonnast ei taha nende ideoloogilist programmi omaks võtta ja et see ei tee neist ei moraalselt ega ka kultuuriliselt alaarenenud kontingenti. Üleüldse tuleks ühiskondlikult oluliste küsimuste arutamisel kasuks, kui apelleeritaks vähem emotsioonidele ja rohkem mõistusele. Näiteks küsimustel, kas omavahel seksuaalselt läbikäivad inimesed moodustavad perekonna või kas Eestile on hea uste avamine moslemiimmigratsioonile, ei ole midagi pistmist sõbralikkusega. Mis teile tänases Eestis kõige enam meeldib? Mulle meeldib Eesti loodus, mis on karge, puhas, lihtne ja just sellisena omal iseäralikul moel tohutult ilus. Mulle meeldib ka see sügav ja kaunis kristlik kultuuripärand, mille eelnevad põlved on loonud, meile edasi andnud ning mille kaudu on meid põimitud Euroopa kultuuriruumi. Mulle meeldib see osa Eestist, millest ajalehtede veergudel sageli ei räägita – terve talupojamõistus, väärikas maaelu, armastavad, suured ja tugevad perekonnad, ent paraku on see kõik hääbumas. Meie aja dominantne kultuuriline kliima, mis kahtlemata mõjutab inimeste ja ühiskonna kujunemist, on rajatud sootuks teistele alustele kui need väärtused, mida mina hindan. Küsimus ongi selles, kas seame oma moraalsed horisondid sallivuse ja avatuse või hoopis tõe, headuse ja ilu ning armastuse, au ja väärikuse järgi. Ja kas need välistavad tingimata teineteist? Eelnevad põlved, rahva enamik, sõdisid ju kunagi sellesama kristliku kultuuripärandi ja Euroopa kultuuriruumi vastu. Ei, need ei pea teineteist välistama, ent üksnes juhul, kui valitseb selge arusaam nende hüvede hierarhilisest suhtest. Hetkest, mil sallivus ja avatus seatakse tõest, ilust ja headusest ning muudest igavikulistest väärtustest kõrgemale, muutub nende rahumeelne kooseksistents võimatuks. Eesti ristiusustamine on aga pikem teema, mida ei jõua siinkohal mõttekal moel käsitleda. Usun siiralt, et Eesti integreerimine Euroopa kristlikku kultuuriruumi on olnud meie rahvale suur kingitus, olgugi et protsess, mille kaudu see toimus, ja teatud poliitilised struktuurid, mis sellega kaasnesid, väärivad kriitilist tähelepanu. 27

VÄLISMAA

Magnus Skjølberg | Dreamstime.com

Vihakõne peatamise võimalikkusest -

kogemused Norrast Kahe aastaga on Eesti sot siaalmeedias kõlanud nii palju vihakõnet, et see ei häiri mitte ainult “toleraste”, vaid ka kon servatiive. ANNA LINDPERE Heateo Sihtasutusest ja anne tuskeskkonnast armastanai data.ee uuris, kuidas Norras vihakõne vastu on võideldud.

rinevalt Eestist on Norra vihakõnega tegelenud juba aastaid. Markantseim näide vihakõnest Norras pärineb 2011. aastast, kui Anders Breivik ristis oma tapatalgud moslemitevastaseks võitluseks. Utøya juhtum pani norrakad nuputama: kuidas kõrvaldada vihapaise ühiskonna gruppide vahel, mille lõhkemise hinda teist korda näha ei soovita. Hiljuti ilmus Norras raamat “Hatprat” (“Vihakõne”), mille autor Anne Birgitta Nilsen ütleb, et vihakõne on vähem või rohkem universaalne nähtus igas ühiskonnas. Aasta pärast Utøya tragöödiat liitus Oslos asuv Euroopa Vergelandi keskus liikumisega “No Hate Speech”, et pakkuda koolitusi, mis kasvataks Norra õpetajates teadlikkust vihakõnest. Ühe vahendina

tõlgiti keskuse eestvedamisel norra keelde Euroopa Nõukogu loodud käsiraamat, mis andis koolituses osalenud õpetajatele ja koolijuhtidele lisamaterjali, kuidas vihakõnet ära tunda ja sellest õpilastega kõneleda. Projektis osales koos Norraga veel 39 Euroopa riiki, sh Soome, Rootsi, Läti ja Leedu. Eesti 2012. aastal alanud projektis ei osalenud, kuid nüüd pakub Norras proovitu meilegi mõttekohti.

Oskus teha vahet vihakõnel ja tervel diskussioonil Projektijuhi Zakia Akkouhi sõnul oli projekti algusest peale tähtis, et kaasatud oleks kogu koolipere – õpetajad, koolijuhid, koolitöötajad, õpilased, aga ka vanemad, sest just nii on võimalik vihakõne probleemi sekkuda kõige laiemal määral. Vergelandi keskuse projektijuht usub, et vihakõne piiramiseks ei piisa sellest rääkimisest, vaid oluline on suurendada teadlikkust inimõigustest üldse ja sotsiaalmeedia toimimismehhanismidest, mis pakuks oskuse teha vahet diskussioonil ning vihakõnel. Norra lähenemise muudab eriliseks fakt, et programmis osalesid ainult sellised koolipered, kes ise tundsid, et vihakõne on kasvav probleem, millega tuleb tegeleda. Kokku võttis keskusega kahe aasta jooksul ühendust 250 õpetajat, 50 õpe-

tajakoolitusel olevat noort ja 500 õpilast. Kuigi need numbrid ei ole suured, tasub Akkouhi hinnangul meeles pidada, et kõik need inimesed mõjutavad omakorda kedagi, mis tähendab, et inimhulka, kelleni nende tegevus on jõudnud, võib pidada kordi suuremaks. Algatuse eesmärgiks ei olnud vihakõne kaotamine või õpilaste kaitsmine selle eest. Pigem sooviti anda õpetajatele ja õpilastele tööriistad, mis aitavad neil tulevikus avastada vihakõne ilminguid ja vastata õpitud võtetega. Kuna projekti tulemusi ei ole täies mahus avaldatud, on keeruline öelda, kas selline lähenemine oleks võimalik ka Eestis. Tegemist on ühe võimaliku lahendusega, mis aitaks meid lähemale sõbralikumale ühiskonnale, kus tervitatakse tervet diskussiooni.

Kõige ja kõigi vastu Vihakõne ei ole meie kultuuriruumis uus probleem, kuid on muutunud aastatega teravamaks ja isiklikumaks. Kui aastal 2006 oli Delfile inimõiguste kohtu kaasuse toonud artikli “SLK lõhkus plaanitava jäätrassi” juures hulk anonüümseid Vjatšeslav Leedo suhtes vulgaarseid kommentaare, siis nüüd, üheksa aastat hiljem, ei ole inimestel probleemi avaldada vihapurskeid oma nime alt.

VÄLISMAA

Anders Breiviku tapatalgutel Norras 2011. aasta juulis kaotas elu 77 inimest. Ehkki surma külvas noorte kaasmaalaste seas, nimetas Breivik seda moslemitevastaseks võitluseks.

Karistamatuse, teadmatuse ja trotsi segu on tekitanud olukorra, kus ollakse kõige ja kõigi vastu. Heateo Sihtasutuse ja Swedbanki loodud annetuskeskkond “Ma armastan aidata” on huvitav näide, sest leht ei paista kuidagi silma poliitiliste väljaütlemistega. Ometi leiab sealt iga päev kommentaare inimestelt, kes tulevad ennast lehele välja elama. Leidub lihtsalt vihaseid kommentaare riigi kohta, aga ka konkreetset vihaõhutamist. Juulis ilmus “Ma armastan aidata” annetuskeskkonna sotsiaalmeedias postitus Inimõiguste keskuse tegevusest. Mainitud polnud pagulasi ega teisi vähemusi. Ometi sütitas postitus viha. Näiteks kirjutas üks naisterahvas: “Oma rahvas rabab viimse hingetõmbeni tööd teha, et hinge sees hoida nii endal kui lastel ... Ja siis tulevad eiteakust need krdi mustpepud ja nende jaoks äkki on raha nagu raba. Ja siis imestatakse kõrgetel kohtadel, et “oi, miks neegreid vihatakse”... Ma Vao küla elanikuna oleks juba vist neid “võõraid” nottima hakanud. Ikka ükshaaval ja pimedas. Neid seal nii palju, et kes neid ikka lugeda jõuab.” Meie keskkond on võtnud seisukoha, et otseselt vaenu õhutavad kommentaarid kustutame. Eelkõige sellepärast, et kogemus näitab, et viha õhutab viha. Ometi on viimastel kuudel tulnud vihaseid kommentaare juurde. Kui vaadata, kes on

keskmine vihakõneleja annetuskeskkonna lehel, siis selleks on soliidses eas naisterahvas, kes on kõigi ja kõige vastu. Olenemata, kas räägitakse Kiusamisvaba Kooli edusammudest või loodusega tegelevatest organisatsioonidest, tuleb kedagi süüdistada, et need valdkonnad üldse annetusi vajavad. See on kellegi süü! Valida saab kolme variandi vahel – riik, pagulased (mustanahalised) või suurettevõtted. Sel sügisel on selgelt kõiges süüdi ja kõigega seotud pagulased. See paneb paraku mõtlema, et isegi kui vihakõne programm oleks Norraga sarnasel kujul toimunud ka Eestis, poleks see jõudnud õige auditooriumini. Need inimesed ilmselt ei usu, et neil on probleem. Veelgi enam, nad ei ole õpilased koolipingis, kellele “No Hate Speech” algatus mõeldud oli.

Kuhu edasi? Norra on astunud õige sammu, sest tegeletakse noortega, kes kasvavad suureks ning loodetavasti õpetavad sallivust ja tervet diskussioonivormi ka oma lastele. Ehk suudavad nad mõjutada oma vanemaidki? Ometi tuleb silmas pidada, et Norra kodanikud on oluliselt avatumad ja vastuvõtlikumad, mis annab aluse arvata, et ka sealsed täiskasvanud on sallivamad kui vastava vanusegrupi esindajad Eestis. Kui vihakõne programm ja ka näi-

teks Kiusamisvaba Kool tegelevad lastega, siis äkki vajame Eestis programmi, mis tegeleks täiskasvanutega? Ehk on aeg teha Kiusamisvaba Eesti, kuhu oleks kaasatud kõik omavalitsused üle riigi? Hiljuti palusime kirjutada “Ma armastan aidata” annetuskeskkonna organisatsioonidel, kuidas saada teadlikuks kodanikuks. Vabatahtlikke koordineeriva organisatsiooni Serve the City tegevjuht Lauri Luide tõi välja, et inimesed kardavad teadmatust, sest nad pole kindlad, mida uus olukord endaga kaasa toob ja mida peab senisest teisiti tegema. Ehk ongi viimastel kuudel kasvanud vihakõne probleemi taga hirm. Hirm muutuste ja uue olukorra ees. Seda hirmu ei saa ravida vihakõne kriminaliseerimine või kommentaaride kustutamine, vaid informatsioon. See, kui sa peidad midagi ühiskonna silme alt ära, ei tähenda, et seda ei eksisteeri. Kui programmi “No Hate Speech” näide ütleb, et vähemalt Norras võtsid teadmised inimõiguste ja sallivuse kohta rõõmuga vastu nii koolipersonal kui ka õpilased, siis miks ei võiks vihakõnet informatsiooniga ravida ka siin? Norra programmis kasutatud käsiraamatus on kirjas: “Julgusta oma partnerit esitama küsimusi ja kahtlema, just nii lood soodsa pinnase terveks aruteluks.” Probleemi tunnistamine on pool võitu. Kuid vihakõne kui norm on visa kaduma. 29

KO L M VA H VAT

Kui sul on sõnum, on selle ütle miseks lugemata arv võimalusi. Külvata me ühine inforuum üle vägivallale õhutamise ja roppuste ga on ainult üks. Teine on faktide le toetudes argumenteerida. Aga valikuid on veel, eriti pärast seda, kui esimesed kaks on end ammen danud ja inimesed sõnavahust väsinud. Kirjuta oma point len nukisabas hõljuvale plagule, puis ta linna kohvikud üle oma sõnumit kandvate flaieritega, alusta nälja streiki ja tähelepanu saades räägi oma murest intervjuudes, ütle seda läbi kolme riigi ulatuva inim keti, kontserdi või paraadiga… Siin on kolm vahvat alternatiivi, kuis mõtted või väärtused on pal judele nähtavaks, kuuldavaks ja mõeldavaks tehtud pikema jutu veeretamiseta.

vahvat alternatiivi lõputule sõnavahule 30

Lisette Kampus

SANDER ILVEST/POSTIMEES

KO L M VA H VAT

Ütle läbi lillede Mullu sügisel, kui Eesti avaliku arvamuse ruum oli kooseluseaduse vastuvõtmise eel täis ärritunud hääli, sildistamist, hirmutamist, kahtlemist, õigustamist ja rahunemisüleskutseid, jätsid kooseluseaduse pooldajad lõpuks kõrvale nii argumendid, selgitused kui ka üldse kogu verbaalse suhtluse ning viisid eelnõu kolmanda lugemise hommikul Toompea lossi ette tuhandete eurode eest lilli. Lillekampaania algataja Kadri Sikk (loe intervjuud lk 34–35) on sellest siiamaani

vaimustuses. “See oli nii äge! Olime Siim Tuisuga vaid teretuttavad, aga rääkisin talle sellest mõttest ja tegime kolmekesi koos Sandra Vokiga pangakonto ja Facebooki event’i ning inimesed tulid sellega kaasa.” Kadri meenutab, kuis tuhat inimest kandis raha tema, täiesti tundmatu inimese isiklikule kontole, 6700 eurot nelja päevaga, et osta riigikogulastele lilli. Alguses oli plaan kinkida lilled neile, kes hääletavad kooseluseaduse poolt, aga raha kogunes nii palju, et otsustati lilli kinkida

kõigile. Kadri sõnul käidi hommikul veel Vabaduse platsilt läbi ja osteti ära ka kõik lilled vanatädidelt, et nad saaksid ühe vaba päeva. “Kui inimestel avaneb võimalus teha midagi positiivse agendaga, näeb kohe, kui väsinud ollakse vihkamisest. Võõrad inimesed kirjutasid: nii tore, et te seda teete,” meenutab Kadri. IVAN LAVRENTJEV

KO L M VA H VAT

Simpsonite “homopropaganda”

i kujuta ette, kuidas traditsioonilise perekonna eest seisjad Simpsoneid vaatavad. Küllap kiristavad kogu osa vältel parastavalt hambad: näete, missugune Soodom meid ees ootab. Tühja isegi sellest, kuidas ainsat tõelist kristlast tabavad igas osas tema usku naeruvääristavad kannatused. Hoopis hullem, et peale korralike pereinimeste käivad teiste seas takistamatult ning avalikult ringi seksuaalvähemused! Tuntuim gei, tuumajaama omaniku abiline Smithers käitub veel “normaalselt”,

julgedes kapist välja tulla vaid ekstreemsetes oludes. Aga need teised! Kiire loendus annab kokku vähemalt 16 seksuaalvähemustesse kuuluvat karakterit, eesotsas laste tädi Pattyga. Mida uuemad stseenid, seda rohkem paistab “ebatraditsioonilisi” osatäitjaid ekraanile tulevat. Eks nii homopropaganda töötabki, viibutaksid ilmselt näppu need, kes Venemaal vastava tegevuse kriminaliseerisid. Tõesti, ega Homergi kohe algul maailma paljususega leppida suuda. Veel 1997. aasta episoodis elab ta läbi tõsise foobia.

Aga hiljem kolib vahepeal Marge’iga tülli minnes juba ise homoperekonda elama. Ühiskond areneb – ja Simpsonid näitavad teed. Homoteema pole ainus sotsiaalne küsimus, milles Simpsonid teadlikkust tõstavad, ning Simpsonid pole ainus telesari, mida kasutatakse tolerantsuse tõstmiseks. Mitu korda geid, HIV-positiivsed või ühe jalaga inimesed sinu lemmiksarjast läbi on astunud? KRISTER PARIS

Karl-Kristjan Nigesen

KO L M VA H VAT

Sõnumid tänavalt

õimalik, et sul ei ole ühel päeval kiire, pea ei ole mõtetest paks, peatud valgusfoori juures ja pilk libiseb tänavavalgustuspostile. Märkad seal paari kleebist. Üks on ilus, teine kutsub muusikaüritusele, kolmas kuulutab FC Levadia ülimuslikkust Tallinnas. Kuskil kõrgemal, seal, kuhu liiklusmärk kinnitub, on veel üks päris abstraktne, mis näikse kandvat sootuks krüptilist sõnumit. Sticker bombing on tänavakunsti vorm, mis balansseerib vandalismi ja kodanikuühiskonda eraldaval vahedal noateral – ühelt poolt reostus, teiselt poolt vastutustundlik sõnumiedastus pindadel, mis on tõepoolest puhastatavad. Subkultuurid sünnivad ja õpivad käima hämaras ning seda, millal kleebi-

sekunst tänavaruumi vallutas, ei tea keegi päris täpselt. Ilmselt juhtus see 1990ndatel, just tolle kümnendi alguses murdis end kleebisepommitamise maailma näiteks Shepard Fairey, Obama valimiskampaaniaga peavoolumeheks muutunud tänavakunstnik. “Andre the Giant has a posse”, võimalik, et teiegi teate toda ikoonilist kujutist. Miks hea kodanik neid kleebiseid märkama peaks? Ühtpidi on see lihtsalt lõbus ja põnev sõnumitevõrgustik tänavaruumis, aga teisalt on tegu ka soodsa ning mitut sihtgruppi haarava reklaamikanaliga. Nõnda näiteks kasutavad Tallinnas toda meediat nii loomaõiguslased kui ka ausa šokolaadi eest võitlejad. KARL-KRISTJAN NIGESEN

NOOR TEGIJA

Kadri Sikk: iga체hest v천ib saada sinu s천ber 34

NOOR TEGIJA

Kodanikuühiskonna Sihtkapitalis töötav aktivist ja tõlkija Kadri Sikk (29) rääkis IVAN LAVRENTJEVILE, kui das vihkamisest üle saada ja sallivam olla.

Mari Öö Sarv

Kirjutasid hiljuti EKRE ja vihakõne teemadel artikli (14.05, epl.ee), kus su nime taga oli kirjas e-eestlane. Mida see tähendab? Eesti on nii väike: kõik tunneme üksteist ja oleme seotud, see laieneb ka sotsiaalmeediasse, kus ollakse agarad suhtlejad. Peaksime mõistma, et seal öeldul on sama mõju kui näost näkku suhtlusel, ja suhtuma vastutustundlikult. Teine põhjus on globaalsem: Eesti on e-riik, mille uued võimalused avardavad maailma, ja mulle meeldib ennast samastada mõtteviisiga, mis selle taga on. Panustame palju sõbraliku Eesti kuvandisse ja ootame e-residente, samas kui uusi päriselanikke siia ei taheta. Kas ühiskond saab olla üksnes virtuaalne? See on huvitav paradoks, kuid arvan, et olukord muutub. E-residentsust näiteks kutsutakse Eesti riigi start-up’iks ning e-paati hüppavad riigid hakkavad võistlema selle pärast, kes ja mida oma kodanikele või residentidele pakub. Ka Eesti riik peab mõtlema, mida me teistele pakume, ning üha tihemini seotud virtuaalsus ja reaalsus mõjutavad teineteist. Mulle tundub viimasel ajal, et meil ei pakuta suurt midagi peale viha ja sallimatuse. Jah, toimuv on täitsa masendav. Hävitamine ja negatiivsed emotsioonid on alati lihtsad ja kergemat teed minemine. Aga inimestel on vabadus koonduda ja midagi ette võtta. Peame mõtlema, mida tuleks teha selleks, et meil oleks siin hea elada. Mõlemad pooled küsivad pidevalt, kas me sellist Eestit tahtsimegi. See on meie kõigi vastutus, kes me arvame, et Eesti peaks olema sallivam ja sõbralikum, siin peab olema kooseluseadus ja siia on teretulnud raskete olukordade eest põgenevad inimesed. Väljendame ennast avalikult selgemini ja tihemini, et see saaks normiks. Võibolla olemegi liiga kaua oodanud, kes selle otsa lahti teeb. Nüüd näeme, et ei saa oodata. (Intervjuu leidis aset paar päeva pärast

Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuse põlengut – toim.). Facebookis profiilipilte vahetatakse ju ... Jah, aga peab ka reaalsuses rohkem võrgustuma. Facebooki postitused jõuavad ju ainult olemasolevate sõpradeni. Erinevate erialade inimesed peavad rohkem koostööd tegema: pane aktiivsed inimesed ühte ruumi ja küllap midagi head sünnib. Sündiski: kooseluseaduse vastuvõtmise järel ujutasite Toompea lilledega üle. Kuidas selline mõte tuli? Pooldan kooseluseadust, sest üks mulle väga oluline inimene elas “kapis”. Välja ta sealt ei saanudki tulla, sest ta hukkus ja täna teda enam pole. Lubasin endale, et kui saan midagi teha, et keegi teine enam Eestis vales ei peaks elama, siis kindlasti tegutsen. (Loe lähemalt lk 29.) Eestlane on üldiselt väga suletud oleku ja suhtumisega. Samas, mitte kõik väikerahvad ei ole sellised. Sa oled Islandil elanud ja sealse kultuuriruumiga kursis – kuidas neil õnnestus oma riik maailmale avada? See on laiem inimõiguste teema: näiteks feministlikud liikumised olid seal juba ammu väga aktiivsed. Eestis sellele tihtipeale ei mõelda, aga paljud meist on välismaal ära – nad ei ole füüsiliselt siin, muidugi ei saa need inimesed panustada kontserdi vms korraldamisse kohapeal Eestis, varem aktiivsed ja tugevad olnud võrgustikud on hetkel stand-by peal. Aga ma olen kindel, et nad tulevad tagasi, uute teadmiste ja oskustega. Islandil ongi nii: selleks et areneda, et saada asjatundmust, sa lihtsalt pead ära käima – oled mitu aastat ära ja siis tuled tagasi. Meil ei ole seda tagasitulekut veel toimunud. Aga me ei saa kõiki ära oodata – peame tegutsema siin ja praegu, nii palju, kui meid siin on. Lihtsalt peame rääkima omavahel. Nädalavahetusel tutvusin uute, täiesti võõraste inimestega (ka eestlane võib seda teha!) ja läksime koos edasi juttu ajama. Igaühest võib saada sinu sõber. 35

NÕUANNE

KUIDAS tulla toime radikalismiga

Maris Jõgeva

Mida saab iga kodanik ja vabaühendus ära teha radikaalse mõtlemise vähendamiseks, soovitab üks Sõbraliku Eesti eestvedajaid ALARI RAMMO.

eist aastat on Eesti ühiskonnas üleval teemad, mis olla rahva justkui kahte äärmuslike vaadetega leeri löönud. Hulgal kodanikel ja vabaühendustel on olnud ootamatult suur tükk te-

gemist, kuidas teisi ära veenda. Nii raske pole see kunagi olnud. Järsku on lubatud kõiksugu ebaviisakused ja karjumine, kusjuures maharahunemine ja kainelt arutlemine paistavad kui mitte alistumise,

EMSL

siis vähemalt nõrkuse märgid. Radikaalsuse all mõtlen siin äärmuslikke vaateid, mille vahel näib kompromiss võimatu. See pole riigi suhtes tervikuna aga kuigi kestlik, sest kui valikuid oleks vaid kaks, poleks meil tarvis kedagi kaasata ega ehk valimisigi korraldada. Nii lihtsaid probleeme, kus lahendus on see või teine, sisuliselt ei eksisteerigi. Elu üksteise kõrval samas majas, kogukonnas või riigis nõuab pidevat teistega arvestamist. Otsida ei tule vastust mitte kas-küsimusele, vaid sellele, kuidas midagi teha. Äärmuslike vaadete toetamine ühes küsimuses võib samale inimesele endale saada saatuslikuks järgmises, milleski päriselt teda puudutavas – kui ilma mingi aruteluta, miks ja kuidas, võib lihtsalt otsused ära teha. See meile vaevalt meeldiks, nii et igaühele eraldi ja ühiskonnana on tervem ikka arutlev demokraatia. Mustvalge mõtlemine kahjustab lõpuks igaüht ja tervikut. Järgnevalt mõned naiivsuseni lihtsad nõuanded, kuidas vähendada võidurelvastumist ehk võita sõpru ja mõjutada inimesi, sest kole paljud on viimaste aastatega inimlikud võtted justkui unustanud. Meeles tasub ka pidada, et avatus ja sõbralikkus ei tähenda kõigega nõustumist, vaid valmisolekut mõistlikult arutleda. Ükski arutelu ei tohiks konflikti suurendada, aga nii on miskipärast läinud.

Võta osa Öeldakse, et kes ei käi valimas, ei tohiks ka valitsemise üle kobiseda. Üsna sagedasti eeldame, et teine inimene teab, mida ja miks mina arvan. Ei ta tea. See kehtib suhetes elukaaslase või lastega, tööl ja ka riigiasjades. Ei tea poliitikud, ametnikud ega Rimi ostujuht tegelikult meie mõtetest mitte midagi, kui me ise seda välja ei ütle ega põhjenda.

Põhjenda “Mulle ei meeldi” ja “Ma ei taha” on sobivad ehk teatud vanuses laste suust, täiskasvanud inimene peab aga suutma oma arvamust põhjendada. Kui ta seda ei oska või taha, pole võimalik ega vajalik sellega arvestada. Muide, igasugused allkirjakogumised, laikimised ja referendumid ei anna korraldajatele mingit

teavet, miks vastaja nii arvab või kui tõese info pealt ta arvamuse kujundas. Sisukama tulemuse saamiseks peab alati rohkem vaeva nägema.

Kontrolli fakte Mida kirglikum on arutelu, seda kõrgemalt lendavad valed – pole lihtsalt mahti fakte kontrollida. Mida mahlakam tundub teave, seda vähem on tahtmistki tõele vastavust uurida. Nõnda toimib näiteks halb ajakirjanik, ja nii kubisevad polariseeritud teemad valefaktidest keskmisest enam. Seega pigem kahtle kõiges, mida sa justkui tead, ja proovi ka vestluspartnerit utsitada rohkem küsimusi esitama, mitte üksnes väidetega vehkima.

Ära liialda Liialdamine toimib vahel illustratsioonina, aga kui üks juba nii alustab, ei taha teine kehvem olla. Lõpuks tulistavad mõlemad liiga suurte kuulidega ja kaotajaks jääb arutelu ise, võita pole võimalik kummalgi. Ähvardamine, et kui teha nii või naa, sureb Eesti rahvas välja, lõpetab diskussiooni kiiresti, sest väidet pole võimalik kinnitada ega ümber lükata.

Otsi ühisosa Kompromiss on olemuselt radikalismi vastand – enamate huvidega arvestav kesktee. Nõudes kurjalt äärmuslikku varianti, ei saa tõenäoliselt keegi lõpuks midagi ja kõik lähevad halva tujuga magama. Ette midagi välistades hävitad sa sildu, mitte ei ehita neid. Ära mõtlegi mõistetes “võit” ja “kaotus”. Arutelus pole tegu sõjaga, vaid peale peaks jääma tugevam argument. Julge seega ka eksimust tunnistada, järele anda. See ei tähenda kohe väärtustest loobumist.

Otsi põhjust Teise mõistmise põhiküsimus on “miks?”. Vahel ei taha kompromissitu inimene iseendalegi mingeid põhjuseid tunnistada. Nii et ole kannatlik ja sõnades diplomaatiline. Ära ütle talle oma arvamust vastusena ette, vaid aita tal avatud küsimuste kaudu ise arusaamale jõuda. Seda kõike eriti juhul, kui teise arvamus põhineb lihtsalt hirmul. Kartuste naeruvääristamine paneb inimest end üksnes halvemini tundma.

EMSLi uudised Vabaühenduste kärajad lõpetavad ühisnädala On aeg hääl puhtaks köhida, sest novembri lõpus toimuvad ühisnädala pidulikuks lõpetuseks rahastamisteemalised vabakonna kärajad. Kui viimasel korral kärasime sellest, milline peaks olema vabaühenduste rahastamise juhend, siis nüüd, kolm aastat hiljem, hindame, kuidas ministeeriumid ja teised riigieelarve valitsejad paberil kirjas olevaid põhimõtteid arvestavad. Kus vaja, sinna anname omad soovitused. Osalejatele lubame teravat debatti ja sõnatulevärki. Aga ka võimalust rääkida välja, otsida lahendusi ning hoolimata sellest, et raha või selle puudumine võib teha murelikuks, siiski lõbusat olemist. Saalis kõlanud mõtteid kasutame variraportis, mille EMSL aasta lõpus välja annab. Kärada saame tänu Siseministeeriumi toetusele. Vaata veel ngo.ee/rahapada.

Midagi annetuste kogujatele Eestiski kasvab nende organisatsioonide arv, kelle edukus ja elujõud sõltuvad oskusest leida ja hoida annetajaid. Tahame, et neil läheks hästi ning et annetuskultuuri väärtustataks ühiskonnas enam. Et annetuste kogujad oleks veelgi võimekamad, oleme pooleteise aasta jooksul plaaninud hulga koolitus-, kaasamis- ja kommunikatsioonitegevusi. Kui teeme hästi, kogutakse varsti annetusi rohkem, annetatakse rohkem ning annetustest saavad tulu rohkemad organisatsioonid. Võrgustikku veame Kodanikuühiskonna toel ja kahas Heateo Sihtasutusega ning sellest teab kõige enam Anna Laido (anna@ngo.ee). www.ngo.ee/headannetajad

Suvekool: kui usaldus väärne sa oled? Poolsadakond vabaühenduste eestvedajat ei pidanud vastutavust ja legitiimsust liiga keerulisteks kontseptsioonideks ning olid septembri alguses Roostal vabakonna suvekoolis. Tasub meeles hoida, et vabaühenduste roll avalikus sfääris on jõudsalt kasvanud, ühenduste juurdepääs rahalistele ning ka poliitilistele ressurssidele on suurenenud ning nähtavam on ka nende mõju avalikele poliitikatele ning ühiskondlikele muutustele. Teisisõnu vabakonnal on järjest enam mõju ja võimu. See aga vähendab kohe ka suuremat vastutust, muuhulgas lasub vabakonnal endal vastutus hoolitseda selle eest, et nad oleksid legitiimsed, avatud ja vastutavad ehk LAV. Kes sel korral kohale tulla ei saanud, aga oma organisatsiooni vastutavusest ja avatusest hoolib, leiab hulgaliselt kokkuvõtteid, materjale ja kasuliku tööriista vabaühenduse hindamiseks www.ngo.ee/ suvekool15.

Klubiõhtutel käiakse vahel meediaorganisatsioonide tööga tutvumas. Siin said suhtekorral-

EMSLI LIIGE

EPRA

YFU Eesti

dajad teada, kuidas jõuab trükikotta Maaleht.

Eesti Suhtek orraldajate Liit Eesti Suhtekorraldajate Liidu juhatuse liige AIVE HIIEPUU räägib, mis liikmeid koos hoiab ning millest liit elab ja hingab.

Millal ühing loodi? Eesti Suhtekorraldajate Liit (EPRA) asutati 1996, just äsja alustasime oma 20. hooaega.

Eesmärgiks on koondada inimesi, kes valutavad südant eriala arengu pärast ning soovivad panustada erialaliidu tegemistesse.

päevakajaliste teemade üle.

Mida on teistel vabaühendustel teilt õppida? Kust te toimetamiseks raha saate? EPRA rahastab oma tegevust liikmemaksudest, lisandub toetajatelt saadav tulu. Liidu tegevuse koordineerimise eest keegi palka ei saa, töö tehakse ära vabatahtlikuna ning eelarvest kaetakse tegevuse tehnilised kulud.

Seda oleks ehk tark teistelt küsida. Uhked oleme selle üle, et oleme ilma kampaania korras laienemiseta suutnud igal aastal oma liikmeskonda suurendada. Liidu tuumik on aastaid olnud sama ning korralduslik koostöö toimib traditsioone arvestades ja igasuguste tõrgeteta.

Mis on olnud suurim õppetund?

Kus on ühendusel endal arenguruumi?

Ei oska midagi esile tuua. Vahest see, et võtmetähtsusega on motiveeritud infojuhi olemasolu.

Arenguruumi on rahvusvahelise koostöö arendamises. See eeldab suuremat töömahtu ja inimese palkamist.

Põnevaim ettevõtmine, mis hetkel käsil?

Kui teile antaks kolm miljonit eurot ja mitte ühtki tingimust selle kasutamisel, siis mida teeksite?

Miks loodi? 20 aastat tagasi oli suhtekorraldus erialana väga uus ja liit loodi erialainfo koondamiseks ning praktiliste kogemuste salvestamiseks. Esimese asjana sõnastati eetikakoodeks ja lepiti kokku selle järgimises. Oluliseks tegevuseks oli algaastatel ka erialaterminoloogia loomine.

Kui palju inimesi ühingus on? Liit on arenenud orgaaniliselt, ilma kampaania korras värbamiseta. Praegu on meil ca 100 liiget, põhiosa neist Tallinnas. 38

EPRA tegutseb väljakujunenud rütmis ja suuri muudatusi käsil ei ole. Huvitavad tegevused on kõik, mis ette võetakse, sest igavaid asju ei ole mõtet teha. Igal aastal valib liit parima suhtekorraldaja ja valdkonna parimad projektid, osaleb erialakonverentsi korraldavas töögrupis, iga kuu arutletakse klubikoosviibimistel

Panustaksime eriala arengusse, koostöösse ülikoolidega, sh rahvusvahelisel tasandil, külalislektorite siia toomisesse, kirjanduse eestindamisse, kaasuste talletamisse, et neist õppida – teisisõnu muudaks erialast keskkonda rikkamaks just haridusliku poole pealt.

EMSLI LIIKMED

EMSLi liikmete uudised EMSLi perega liitus Lapse Huvikaitse Koda

ja organisatsioonide koostöövõrgustiku loo-

gi maakondade haiglate lasteosakondi, kokku

miseks. “Eestis tegutseb paarkümmend loo-

viiakse kingitusi 300–400 lapsele.

Lapse Huvikaitse Koda on laste ja pere-

makaitseorganisatsiooni, mille omavaheline

Kingitusi jagatakse 19.–22. detsembrini, las-

de valdkonna ühenduste koostöövõrgustik,

koostöö on üsna juhusliku iseloomuga. Et

te päeva aitavad meeldejäävamaks muuta ka

mille tegevuse eesmärk on tagada laste

teha paremat tööd ühiste eesmärkide saavu-

artistid. Projektile saab kaasa aidata, tehes

huvide ning õiguste kaitse. Koda koondab

tamiseks, peame pead kokku panema ja jõud

annetuse Naerata Ometi MTÜ-le.

organisatsioone ja isikuid, et järjepidevalt

ühendama,” selgitas Loomuse juhataja Kadri

laiendada infovõrgustikku, arendada ühise

Taperson.

Mentorlus sotsiaalsetele ettevõtetele

Tulevase koostöö aluseks on regulaarne

ja seeläbi parandada Eestis kasvavate laste

infovahetus, suhtlemine avalikkusega, tea-

Heateo Sihtasutus pakub mentorlust

heaolu. Koda osaleb poliitikakujundamises ja

vitustöö, ühiskampaaniad, ühiskoolitused,

sotsiaalsetele ettevõtetele, kes otsivad äri-

korraldab ka üritusi sihtrühmale.

loomakaitsepoliitika kujundamine, sh sea-

ideede konkursil Ajujaht innovaatilisi lahen-

dusandluse ja järelevalve kontroll, ning Eesti

dusi ühiskondlikele probleemidele Eestis.

esindamine rahvusvahelistes organisatsioo-

Ajujaht ärgitab tänavu erilise innuga osalema

nides.

ka sotsiaalseid ettevõtteid. Lisaks Heateo

Digitalstormcinema | Dreamstime.com

koordineerimise kaudu koostöövõimekust

Noored Kooli andis Eesti koolidele 18 noort õpetajat Augustis andis Noored Kooli programm

Väitluskoolitus kutsub

pakutavale mentorlusele paneb SEB välja rahvusvaheliste kogemustega eksperdi, kes on nõustanud sotsiaalseid ettevõtteid ka väljaspool Eestit.

Tallinna Ülikooli Haridusinnovatsiooni kesku-

Heateo Sihtasutuse roll on aidata sotsiaal-

ses koolijuhtidele üle ettevalmistuskoolituse

sete ettevõtete arengule kaasa oma toetus-

lõpetanud 18 noort õpetajat, kes alustasid

võrgustiku abil kes on valmis uutesse algatus-

tööd 16 koolis üle Eesti.

tesse vabatahtlikult panustama. Mentorluse käigus annab Heategu tagasisidet sotsiaalse

Väitluskoolitus kutsub väitlusklubidesse ja

osalenud üle 120 noore inimese. Programmi

ettevõtte ideele ning jagab näpunäiteid, kui-

argumenteerimiskursustele, et anda võimali-

järel jätkab 70% osalejaid töötamist haridu-

das parandada kitsaskohti. Vt www.ajujaht.ee.

kult paljude kõrvade vahele võime oma arva-

ses, sealjuures 50% õpetajatena.

must argumentidega kinnitada – või sellest

Kes tahab ka, annab endast kiiresti märku,

loobuda. Argument on au sees nii suhtluses,

sest kuni 22. novembrini oodatakse kandidaati

väitluslikel koosolekutel kui ka kõneklubides,

Noored Kooli 10. lendu. vt nooredkooli.ee

kuid alustama peaks sellest, mis üldse on argument ja kuidas seda kasutada. Paha ei tee ka demagoogia tundmine, kasvõi selleks, et oskaks ise hoiduda. Uus on venekeelne

Eesti Välisministeerium eraldas MTÜ Mondole humanitaarabiks Ukrainas 40 000 eurot

väitlus-vestluskursus neile, kes otsivad või-

Raha kasutatakse Ukraina sisepõgenike

malust ja julgust heas seltskonnas vene keelt

olukorra leevendamiseks. Varem Ida-Ukrai-

praktiseerida.

nasse 2250 toidupakki toimetanud ning

Lisaks aitab väitluskoolitus üle saada esi-

seitset haiglat vajaliku tehnikaga varustanud

nemishirmust ja annab esitlusoskusi, et oma

Mondo kavatseb jätkata meditsiiniasutuste

argumendid ka publikule selgelt teatavaks

abistamist ning toetada sisepõgenikke tal-

teha. Näiteks algab veebruaris algab esitlus-

veks ettevalmistumisel.

oskuste kursus “Clarksoni ja Jobsi jälgedes”, registreerimine juba käib. Niisiis, vaitluskoolitus.ee lehelt leiab infot nii jooksvate avalike kõne- ja väitlusklubide, aga ka konkreetsete kursuste kohta.

Loomus kutsub loomakaitsjaid koostöövõrgustikku

Naerata Ometi viib haiglalastele jõulurõõmu

Karl-Kristjan Nigesen

Noored Kooli programmis on praeguseks

Loomakaitse selts kogub loomasõbralikke ja -vaenulikke lugusid Oktoobri ja novembri jooksul ootab Eesti Loomakaitse Selts inimeste ettepanekuid Eestis aset leidnud loomasõbralikumatest ja -vaenulikumatest tegudest, et selgitada välja

Naerata Ometi MTÜ korraldab juba seits-

kõige tähelepanuväärsemad loomadega seo-

mendat aastat projekti “Jõulud haiglas“, et

tud juhtumid 2015. aastal. Eesti Loomakaitse

partnerite ja toetajate abil rõõmustada haig-

Seltsi kodulehelel www.loomakaitse.ee/2015

las jõule veetvaid lapsi.

saab lugusid esitada kuni 30. novembrini ning

Projekti eesmärgiks on viia jõulude ajal

detsembrikuu jooksul saab seal hääletada

Septembris käivitus loomade eestkosteor-

haiglas viibivatele lastele jõulukingitused

enda arvates kõige loomasõbralikuma ja -vae-

ganisatsiooni MTÜ Loomuse algatatud projekt

ning korraldada meeldejääv päev. Nagu vara-

nulikuma teo poolt. Enim hääli saanud lood

Eesti loomakaitsevaldkonna arendamiseks

sematelgi aastatel plaanitakse külastada kõi-

selguvad jaanuaris.

P O O LT J A V A S T U

Radikaalsed arvamused POOLT

VASTU

Sõnavabadus käib ka radikaalse eksimise kohta MÄRT PÕDER, TÜ filosoofiadoktorant ja infovabaduse aktivist

Aga kujutagem ette, et süsteem osutubki edukaks ja me otsustame laiendada selle ka lolluse elik mõttekuritegude ennetamisele! Sest milles muus me veel inimest süüdistame kui mõtteroimas, kui me oma moraalselt vm enda arvates ülemalt positsioonilt hindame mõnda seisukohta liiga labaseks, erapoolikuks või äärmuslikuks? Kuigi lolluse lõplik väljajuurimine võib tunduda ahvatlev, oleks see samm siiski haridusele pöördumatu mõjuga. Kui eraisikul pole võimalik olla valel seisukohal ja seda avalikult väljendada, kartmata riiklikke vms repressioone, siis välistatakse tal võimalus kogeda autentsel viisil ekslikul seisukohal olemist ja — mis veelgi olulisem — selle ületamist. Globaalne infoühiskond avab meile ligipääsu igasugusele infole, aga samas muudab ka meid endid koos oma seisukohtadega lihtsamini üldsusele ligipääsetavaks. Praegusel vastuolulisel ajastul muutub kümmekonna aastaga maailmas sama palju kui varem terve inimelu jooksul. Väga raske on olla maailma asjade suhtes kooskõlalisel seisukohal, säilitada see kooskõla ajateljel. Eksimine on tänapäeval paratamatus. Ilmselt seetõttu on paljudel arvamusliidritel kombeks esineda avalikkuses pseudonüümi all. Mida aktiivsem arvamussurfar, seda rohkem Erakogu

aapani tehnoloogiahiid Hitachi andis 28. septembril teada, et asub katsetama süsteemi, mis on avalikust ruumist kogutavate andmete alusel suuteline ennustama vägivaldsete kuritegude asetleidmise aega ja kohta. Jättes kõrvale kõik selle, mis niisuguse süsteemi juurutamisel valesti võib minna, on siin üks häirivamaid asjaolusid see, et sellise süsteemiga kaasneb ettekujutus, et me oleme lahendanud inimhinge saladused ning oleme suutelised tuvastama tegelikku motivatsiooni inimese tegevuse mingite meie arvates tähendusrikaste tunnuste alusel.

kontosid eri võrgustikes, sageli isegi omavahel konfliktsed pseudonüümsed kontod samas võrgustikus. On loomulik, et eri seisukohti tahetakse järele proovida elusuuruses, mitte ainult mõne steriilse argumendi tasemel, vaid teha kindlaks, mida tähendab vastava tervikliku rolli võtmine avalikkuses pikemaks ajaks — olgu selleks rolliks siis cafferlover, Harri Kingo või Vend Hieronymus. Tõsi, on pigem autentsete lollide elik poliitikute komme olla avalikult loll omaenda nime all, aga ka seda ei tohiks represseerida. Ilma mudaliigata pole profiliigat kauaks. Seetõttu on mulle vastuvõetamatu, kui vihakõne vms sildi all püütakse avalikust ruumist peita seisukohti, mille kohta peaasjalikult ainult arvatakse, et need kallutavad inimesi kuritegudele. Me ei tea kunagi, milline seisukoht teeb seda päriselt ja milline on ainult etapp konkreetse isiku haridusteel. Sõnavabadust ei tohiks eraelu puutumatust juba niigi ülemääraselt õõnestaval digiajastul mingil juhul allutada ühelegi moodsale hariduslikule instrumentalismile, vaid seda tuleks endiselt mõista lähtuvalt põhiseaduslikest õigustest süüme-, loome- ja mõttevabadusele. Sest ka kõige heasoovlikum totalitarism mõtlemise sfääris muudab inimesed lõpuks üheplaanilisteks idiootideks — kui see ise enne raginaga ei murdu.

P O O LT J A V A S T U

Erakogu

Vihakõnet reguleerigu pigem hea tava kui karistused TIIA KÕNNUSSAAR, TÜ eetikakeskuse kolumnist-toimetaja

as radikaalsed arvamused aitavad ühiskonda edasi või on kusagil piir, millest alates radikalism muutub destruktiivseks? Radikalismi mõistetakse nüüdisaegses igapäevases kõnepruugis üldiselt kui jäiga ja äärmustesse kalduva poliitika ajamist. Siiski võib radikaalsuse sisu ajas muutuda. 20. sajandi algul, kui naisõiguslased võitlesid naiste õiguse eest õppida ülikoolides, peeti neid radikaalideks. Tõsi, Inglise sufražetid kasutasidki oma demonstratsioonidel ka vägivalda, nt lõhkudes poeaknaid ja süüdates hooneid. Tänapäeval võib äärmusradikaalideks pidada pigem neid, kes usuvad, et naistel pole ülikoolidesse asja. Radikalismi ühiskonnast välja juurida ei ole ilmselt võimalik. Radikalismi poole pöördutakse paljude asjaolude kokkulangemisel: tajutav ebaõiglus ühiskonnas, isiklikud läbielamised, lapsepõlvetraumad, isiksuse kalduvused, sotsiaalne keskkond, usulised veendumused, terrori- või sõjakogemus jne. Teatud määral on radikalism ühiskonnale kasulik, tõstatades probleeme, millest kas ei ole poliitiliselt korrektne rääkida või mis on seotud sotsiaalse ebaõigluse, keskkonnakaitse, suurkorporatsioonidevastase võitlusega jne. Ent siinkohal tasub teha mõttelist vahet konstruktiivsel ja destruktiivsel radikalismil, kuigi see pole niiväga lihtne. Destruktiivne radikalism süvendab lõhesid eri ühiskonnagruppide vahel, halvemal juhul kutsub üles vägivallale ja õhutab vihkamist, nagu on näha Islamiriigi tegevuse puhul. Radikaalsed ideed või-

vad kergemini nakatada noori, kes mingil põhjusel on neile vastuvõtlikud. Seega on ühiskonna tervise huvides mõistlik tõmmata piir, kust alates radikaalsuse levik muutub ühiskonnale ohtlikuks. Kus see piir on? Vihakõne kui üleskutse vägivallale teise inimrühma vastu on ka praegu Eesti seadustega keelatud ja karistatav. Kui käsitleda vihakõnet aga laiemalt, käib sinna alla igasugune sallimatu eneseväljendus. Tekib paradoks: sallimatust sallimata on oht muutuda ise sallimatuks. Kas olla absoluutselt salliv saab olla eesmärk? Vihakõne puhul laiemas mõttes on selle kahju hindamine keeruline. Sõnavabadus on algusest peale kaitsnud eelkõige kriitilist ja ründavat kõnet. Ajakirjandus kui neljas võim on välja kasvanud inglaste võitlusest õiguse eest kajastada parlamendis toimuvaid vaidlusi. Kuna parlamendi ja kuningavõimu kriitika oli varasema aja kontekstis üsna radikaalne (enne seda oli kuninga kritiseerimine üldse keelatud), võideldi tol ajal just radikaalse kõne kaitseks. Poliitikute puhul rõhutatakse eraldi, et nad peavadki taluma ebameeldivaid ja ründavaid arvamusi. Seega pole ründav toon iseenesest kuigi veenev argument. Seetõttu peaks vihakõne defineerima pigem kitsalt: tegemist on keerulise mõistega ja võib tekkida oht, et vihakõne mõiste laiendamist ja karistatavust kasutatakse kurjalt ära. Seda võidaks halvemal juhul kasutada sõnavabaduse piiramiseks, poliitilise opositsiooni tasalülitamiseks ja eriarvamuste summutamiseks. Liigne reg-

lementeeritus võib luua võltskorrektsuse, mil avalikult räägitakse üht, ent mõeldakse teist. Selline maskitagune maailm võib indiviididele muutuda ahistavaks, pidurdada ühiskonna arengut ja süvendada äärmuslikku radikalismi. Näiteid ülemäärasest reglementeerimisest on juba praegugi võtta. Youtube’is on mõned alternatiivse maailmavaatega kanalid sattunud rünnaku alla, kuna konservatiivsete vaadetega kasutajad näevad neis vihakõnet ja teavitavad keskkonna haldajat. Seejärel võetakse kanalid igaks juhuks maha, kuna haldajal puudub sageli pädevus (keeleoskus, kultuurierinevuste mõistmine) hindamaks, kas tegemist on ka tegelikult vihakõnega. Nii on võimalik kõik ebameeldivad hääled vaikima sundida. Seetõttu võiks pigem valida ühiskonna eneseregulatsioonivõime – usaldamise, avaliku diskussiooni võimaldamise ja heade tavade rõhutamise – kui kriminaliseerivad seadused. Viimase aastaga on seoses kooseluseaduse ja rändekriisiga ka meil näha radikaliseerumise süvenemist: ühiskond on jagunenud vaat et kahte lehte ja vastastikku kasutatakse üsna krõbedat sõnavara või irooniat, mis välistab dialoogi. Kui püüda lähtuda siiski sellest, et vihakõne peamine reguleerija on hea tava, saavad just kodanikuorganisatsioonid palju ära teha nende tavade kujundamisel ning inimeste iseseisva ja kriitilise mõtlemise toetamisel. Kui me ise suhtume vihakõnesse taunivalt, kaotab see oma laastava mõju. 41

NÕUANNE

Demagoogiavõtted prügi väljaviimise näitel Inimesi meelitab Väitluskoolituse argumendikoolitustele muuhulgas soov peresisestest vaidlustest võitjana välja tulla. ANNA KAROLIN Väitluskoolitusest aitab elulise näite toel demagoogia seljatada. Võitku argumendid, mitte demagoogia.

emagoogia on sihilikult vigaste või laiskade selgituste andmine oma seisukoha tõestuseks. Demagoogiat kohtame avalikus diskussioonis, emotsionaalsetes kõnedes ning ka täiesti ohututes olukordades igapäevastes vestluses. Naljakal kombel on ka kellegi pealiskaudselt demagoogiks sildistamine demagoogiavõte. Kuidas demagoogiat ära tunda ja ümber lükata? Soovitame loogikavea tuvastada, välja tuua ning selgitada, milles probleem.

Võte #1: Läbi aegade ... argumentum ad antiquitatem

“Juba aegade algusest peale on lahedamad inimesed jätnud prügi väljaviimise teiste, alamate kaela.” Kuidas tegeleda? See, et midagi ajalooliselt on toetatud, ei tee ideed veel õigeks. Orjandus, nõidade põletamine ja mõte, et maakera on lapik, on kõik ajaloolised ja pika traditsiooniga ideed ning sellest hoolimata absoluutselt valed.

Võte #2: Vaata, milline sa ise oled!

argumentum ad hominem “Eino, ära mölise! Ma ei viitsi viia! Vaata, mis muusikat sa kuulad, miks ma pean seda kannatama! Sa isegi ei tea, kus prügikast asub!” Kuidas tegeleda? Seletada, et inimese isikul ei ole enamasti (ja vaidluses veel eriti) 42

midagi pistmist tema esitatavate argumentide sisuga. Kui rünnatakse ainult isikut, siis argumendi sisu jääb tähelepanuta ja kehtima.

õudsemat üksiknäidet. Mis jällegi ei tähenda, et üksikuid näiteid ei tohi tuua – vigaseks läheb loogika siis, kui ainult selliste näidete peale lootma jäädaksegi.

Võte #3: Häda tuleb!

Võte #5: Kordamine

“Prügi välja viies satun kindlasti mõne narkomaani rünnaku ohv riks ja saan surma. Vaglad söövad aplalt mu laipa. Mõtle, ta tapab mu! Kas tahad, et saaksin surma?”

“Ma ei pea prügi välja viima. Mul ei ole kohustust prügi välja viia. Mind ei saa sundida prügi välja viima. Ei, ma põhimõtteliselt ei saa prügi välja viia. Prügi väljaviimine ahju! Kui prügi välja viimata jätmine on natsism, siis ma olengi nats!”

argumentum ad baculum

Kuidas tegeleda? Näidata, et hirmutav faktor, millega kuulajat ähvardatakse, on proportsioonist välja viidud või selle saabumist ei ole tegelikkuses juhtunud. See ei tähenda nüüd, et kõik argumendid, kus ähvardatakse negatiivsete tagajärgedega, kvalifitseeruksid automaatselt demagoogia alla: siin on küsimus ikkagi proportsioonist välja viidud hirmutamises.

Võte #4: Vaesed kannatajad

argumentum ad misericordiam “Ma tõepoolest viiksin selle prügi välja, ent prügikastis elavad beebi kärbsed, kes lämbuvad meie prügi all. Need vaesed beebikärbsed!” Kuidas tegeleda? Üksikud ja võib-olla tõesti hirmsad näited ei tõesta päriselt, et midagi ei tule teha. Selleks tuleb kaaluda teema kõiki aspekte, mitte valida välja kõige

argumentum ad nauseam

Kuidas tegeleda? See, et midagi öeldakse mitu korda, ei tee seda kuidagi mõistlikumaks või tõesemaks. Hea argument vajab selgitamist ja tõestamist, mitte kordamist.

Võte #6: Rahvamees argumentum ad populum

“Enamik inimesi jätab enda prügi välja viimata ning 80% inimestest arvab, et võiks prügi lihtsalt aknast välja visata. Järelikult lõpetame selle väljaviimise jutu ükskord ära!” Kuidas tegeleda? Inimeste toetus üksi ei tähenda veel, et mingi idee on õige. Näiteks kõikidele vähemusgruppidele (naised, teised rassid ja rahvused) õiguste andmine on ajalooliselt olnud rahva seas ebapopulaarne, see ei tähenda, et need

NÕUANNE

on olnud halvad ideed. Rahva toetus võib mõnikord olla legitiimne argument, aga enamasti vaid koos hea põhjendusega.

Võte #7: Rõhumine autoriteedile “Juba Kim Kardashiangi on öelnud, et prügi väljaviimine tuleb jätta teiste kaela.” Kuidas tegeleda? Autoriteete tuleb arvestada siis, kui nad on arutatava teema valdkonnas pädevad asjatundjad. Tsitaate on lihtne kontekstist välja rebida ning mõnede mõtlejate mõned ideed, kuigi väga austusväärsed, on tänaseks või selles kontekstis aegunud.

Võte #8: Tautoloogia ehk asja tõestamine iseenda abil “Prügi väljaviimine on nõme. Nõmedad asjad on halvad. Halbu asju ei peaks tegema, järelikult ma ei peaks prügi välja viima.” Kuidas tegeleda? Tautoloogiat esineb vahel sellistes argumentides, kus seosed on väga keerulised. Siis tulebki näidata, et vastased pole tegelikult toonud oma argumentide tõestuseks põhjuseid, vaid lihtsalt korranud oma algset ideed mitu korda.

Võte #9: Vale järeldus non sequitur

“Obsessiiv-kompulsiivse häirega inimesed koristavad palju ja viivad kogu aeg iga väiksemagi prügi välja. Seega on prügi väljaviimine vaimse häire tunnus.” Kuidas tegeleda? Seletada lahti, miks ja kus on vastaste loogikaviga ja milles see täpselt seisneb. See on kõige parem näide sellest, et demagoogiavõtte nime teadmine iseenesest ei tähenda veel, et seda osataks kasutada – non sequitur saab põhimõtteliselt öelda iga järelduse kohta, aga arusaam, kas see ka põhjendatud on, tekib ainult arutlemiskogemuste kasvades.

Võte #10: Vale põhjusetagajärje seos post hoc ergo propter hoc

“Kas olete märganud, et samaaeg

selt kodutööde (mh prügi väljavii mise) võrdsema jaotuse kasvuga pereliikmete vahel on drastiliselt vähenenud Aafrika elevantide arv? See naiste poolt prügi väljaviimine peab neid seega massiliselt välja suretama!” Kuidas tegeleda? Põhjuse-tagajärje seose puhul peab alati välja tooma konkreetse mehhanismi, mis näitab, kuidas üks sündmus teiseni viib. Kui seda ei ole tehtud, saab kuulajale näidata, et seost pole tegelikult tõestatud.

Võte #11: Libe tee slippery slope

“Kui ma praegu pean prügi välja viima, siis varsti peame pagulas te ja tolerastide prügi koristama. Zoofiilid, nekrofiilid ja isegi neegrid liiguvad tänavatel avalikult ringi ja taevast sajab konni! Voldemort tõu seb jälle üles!” Kuidas tegeleda? Paluda vastasel näidata, kuidas täpselt üks samm edasiste hukatuslike sammudeni viib. Võib ka tuua näiteid olukordadest, kus seda ei ole juhtunud: kus prügi on ilma Voldemorditagi välja viidud ning kodu on saanud kenamaks, mitte maailm hukka.

Võte #12: Hernehirmutis ehk vastase seisukoha äärmuslikuks tõlgendamine “Väitsid, et pean oma prügi välja viima. Ka Nõukogude Liidus sunniti inimesi igasuguseid asju tegema. Kas soovite, et kõik hakkaksid teie orjadeks?”

Kuidas tegeleda? Näidata, et vastuolu inimese sõnade ja tegude vahel ei tee tema esitatud argumenti valeks, vaid viib tähelepanu argumendi sisult kõrvale. Samuti näidata, et võrreldavad eksimused on proportsioonidelt väga erinevad – tu quoque’t kasutatakse tihti teise-silmas-näen-pindukui-minu-silmas-palgist-räägitakse-olukordades.

Võte #14: Sildistamine “Prügi väljaviimine on argpükslik ja kommunistlik tegevus. Ainult tal laalused viivad oma prügi välja!” Kuidas tegeleda? Näidata, et tegemist on tarbetute siltidega, mis ei tõesta iseenesest mitte midagi.

Võte #15: Kiire üldistus hasty generalisation

„Kohtan prügikasti juures ainult mehi. Seega pead sina hoopis prügi välja viima, see on ju järeli kult meeste töö!” Kuidas tegeleda? Näidata, et ei ole põhjust teha kiireid üldistusi ja et lühike ja subjektiivne vaatlus annab sageli kallutatud tulemusi. Ühtlasi pole seni tuvastatud ühtegi põhjust, miks prügi väljaviimine peaks rohkem ühe soo kaela jääma (kannatusi tuleb võrdselt kanda). Tundus, nagu suur hulk hirmutamist? Jah, seda see kipub olema. Leidke nüüd demagoogiavõtted üles arvamusportaalidest, näidake demagoogidele nende vead kätte ja püüdke ise vältida. Ja viige see prügi ka välja!

Demagoogia on kõnedes, diskussioonis,

Kuidas tegeleda? Tuua välja, et argument, mille vastane ümber lükkas, ei olnud üldse seesama, mille te ise välja tõite, ning seetõttu pole tegemist ka sisuka mõttega.

Võte #13: Sa ju ise ka! tu quoque

„Ma ei vii oma kuu aega prügi välja, sest sina jätsid ükskord enda küpsisepaki laua peale vedelema!”

vaidluses, arutluses, propagandas jm toimuv kuulajaskonna sihipärane ja ebaaus mõjutamine. Enamasti mõjutatakse uskuma asja, mille kohta esitaja teab, et see ei ole õige, et auditoorium jääks valearvamusele ja võtaks vastu sellest tulenevad valed otsused. Ausas diskussioonis, vaidluses või arutelus püütakse demagoogiat vältida ning tugineda üksnes faktidele ja loogikale. (Vikipeedia)

Milline on Eesti, mida tahaksime oma lastele? Ilmselt ikka sallivat, toredat ja avatut, mitte kinnist, kahtlustavat või lausa vihkavat.

Selline võiks ju meie tänavapilt kogu aeg välja näha – rõõmsameelne ja värvikirev. Tänavu saavad teise nahatooniga inimesed aga sõimata, isegi kui nad on hinnatud töötajad, doktorandid või räägivad puhast eesti keelt.

Kontserdi rajumaid esitusi tuli trash-metal bändilt Cantilena, nende Pakistanist pärit solist Asim Searah räägib juba seitset keelt ning nüüd õpib eesti ja vene keelt lisaks.

SÕBRALIK EESTI

on kodaniku algatus, mis

Humana telgis said

kajas kõnede ja muusikaga kõige valjemini ja silmatorkavamalt sep

lapsed terve pärav

tembris Vabaduse väljakul. Vaata järele ja kõnesid www.sõbralikeesti.ee.

mässata taaskasu-

Fotod: ARON URB, MARIS TOMBA, MART SEPP

tusega.

Miski ei ühenda rohkem kui toit ja pikk laud. Tuntud rahvusköökide kõrval oli kõige popim Vao keskuse elanike telk, kuhu paljud Luule Komissarov

ei läinud mitte näljast

kutsus oma kõnes

Ghana või Afganistani köögi

üles teistega rääkima,

järele, vaid toidupakkujate

näost näkku, ka teist-

toetuseks.

suguse arvamusega inimestega, et üheskoos lahendused leida.

Eesti Puuetega Inimeste Koja ajakirjas Sinuga öelSõbraliku Eesti toetuseks laulnud Ivo Linna pühen-

dakse, et kõige olulisem

das sangariloo „Julge laul“ kõigile heategijatele ja

peab Eestis olema ini-

esitas Kait Tamra loo „Oma saar“ igatsusest kodu

mene, kedagi ei saa reelt

järele, mida sõjapõgenikud ju tegelikult tunnevad.

lükata või unustada.