Aialeht
KEVAD 2015 Reklaamlehe kujundas ja toimetas Eesti P채evalehe teema- ja erilehtede osakond. Projektijuht: Helen Lehismets helen.lehismets@lehed.ee, tel 661 3312 Toimetaja: Vilve Torn, vilve.torn@lehed.ee
Aialeht Taimesein ja -riiul on rohenäpust perenaise parimad sõbrad
3
Foto: Kekkilä
Põhjanaabrite mõne leidliku idee võiks sagedamini kasutusele võtta ka Eesti kodudes. Vilve Torn Kodu kujundamiseks toataimedega avaneb uusi võimalusi, kui kasutusele võetakse ka seinapinnad. Kolme potihoidikuga saab moodustada taimeseina, mis sobib nii siseruumidesse kui ka rõdule. Taimeseinast võib kujundada mitmesuguseid taimerühmi: paigalda potihoidikuid seinale just nii, nagu ise soovid. Potihoidik on keskelt avatud, andes võimaluse sisustamisel pottide värvidega mängida. Hoidikud on vastupidava lahendusega ja neid saab paigutada mitut moodi: võid kasvatada nendes nii rippuvaid kui ka püstise kasvuga toataimi. Pimeda aja saabudes võid taimede asemele panna kas või küünlad. Taimeseina potihoidikud on valmistatud valgeks värvitud alumiiniumist. Hoidikud on stiililt põhjamaiselt tagasihoidlikud ning lasevad taimedel ja pottidel mängida kodukujunduses peaosa. Taimesein kaitseb seina veepritsmete eest, ülearune kastmisvesi koguneb alustaldrikule. Stiilne ja praktiline taimeriiul
Praktiline ja stiilne taimeriiul annab taimedest ja pottidest hea
ülevaate ning muudab taimede ettekasvatamise lihtsamaks. Tänu taimeriiulile saab kitsastes tingimustes ette kasvatada ka suures koguses taimi – näiteks köögi aknalaual või töötasapinnal, kuhu päike ka pimedamal ajal peale paistab. Nõnda suureneb kodus taimede kasvuala. Taimeriiulis on taimede kasvatamine puhas ja hõlbus – jalgadel
seisvat riiulit on lihtne ühest kohast teise paigutada. Kolmekorruseline taimeriiul vajab ka vähem lauapinda. Suur eelis on see, et istutusmaterjal ei vaja alustaldrikuid, sest kastmisvesi valgub alusvanni. Põhjamaises sisustusstiilis taimeriiul on valmistatud valgeks värvitud terasest ja pöögist. Kui taimede ettekasvatamise aeg on
läbi, võib seda nägusat taimeriiulit kasutada kodus ka muul meelepärasel otstarbel. Taimeriiulit on hõlbus ladustada, sest riiulilauad saab eemaldada ja põhikonstruktsioon võtab kokkupanduna vähe ruumi. Taimeriiuli ja taimeseina on kujundanud 2012. aasta parim noor disainer Linda Bergroth. Lisateave: www.kekkila.ee
31. mai 2015 kell 10 Võhma Vaba Aja Keskuses
Võhma VI lillepäev Peateema „Konteineraed” Lõikelillenäitus Näitus „Minu armas asi” Oksjon ja väike taimemüük Loeng (algus kl 12) ja töötuba (algus kl 10) konteineraiast. MTÜ Võhma Aiandusselts Kanarbik
www.vaskanarbik.ee
Aialeht
4
Roos tahab palju valgust, viljakat mulda ja õhurikast kasvukohta Roose on lihtne kasvatada, kui on rahuldatud nende põhivajadused: valgus- ja toitainetenõudlikkus ning õhurikas kasvukoht. Kristiina Viiron „Roosid on väga valgusnõudlikud, seega peaks istutuskoht olema päiksepaistelises kohas. David Austini Inglise rooside seast leiab siiski ka sorte, mis kasvavad poolvarjus, aga selgi juhul peaks taim päikest saama 4–5 tundi päevas,” ütleb rooside kasvatamise ja müügiga tegeleva ROOZ müügijuht
Mirjam Kongi. Roosi talvekindlus sõltub õigest sordivalikust ja istutussügavusest. Et roosid rikkalikult õitseks, vajavad nad toitaineterikast parasniisket nõrgalt happelist mulda. Roosi istutusaugu muld peaks sisaldama 40% hästilagunenud sõnnikukomposti.
Roos vajab päikest, palju toitu ja õhurikast kasvukohta.
Lisaks tuleb roose väetada. Esimene väetamine tee vahetult pärast talvekattest vabastamist, teine väetamine kaks nädalat pärast esimest ning kolmas juuli esimesel poolel. Kõige paremini omastavad roosid Kongi sõnul toitaineid kastmisväetistest. Mugav on kasutada pika imendumisajaga Osmocote väetisi, mida lisatakse mulda juba istutamisel ja kust toitained imenduvad aeglaselt terve hooaja vältel. Teiste NPK väetiste kasutamisel jälgi, et väetis ei satuks taimejuurte vastu. Vältimaks lämmastiku
lendumist sega väetis mulda. Kanakaka rooside väetamiseks ei sobi, sest sisaldab liiga palju lämmastikku. „Liigne lämmastik põhjustab roosivõrsete hoogsat kasvu, kuid võrsed jäävad pehmeks ega jõua õit kanda,” põhjendab Kongi. Seega ei maksa liialdada ka teiste lämmastikurohkete väetistega. Roosid vajavad ka tuulevaikset, kuid õhurikast kasvukohta. Liiga lähestikku istutatud taimed või liiga tihedaks kasvanud roosipõõsad on soodne kasvukoht seenhaigustele.
Aialeht
5 del on dekoratiivsed suured õied ja kõik Inglise roosid lõhnavad. Algajal aednikul, kes rooside kasvatamisest palju ei tea, on kõige lihtsam alustada pargiroosi kasvatamisest – neid ei pea katma ja need õitsevad edukalt ka poolvarjus. „Umbes 5 aastat on pargiroosid sisuliselt hooldusvabad, vajades vaid väetamist nagu teised roosidki. Seejärel hakka vanemaid oksi põõsa sisemusest välja lõikama.” Fotod: Terje Lepp
Mis on mis?
Kõige levinumad roosirühmad Eestis on Mirjam Kongi sõnul floribund- ehk paljuõielised roosid. Floribundi võrsetel paiknevad suured, mõnikord ka lõhnavad õiekobarad. Roosid kasvavad u poole meetri kuni meetri kõrguseks põõsaks. „Selle roosirühma roosid õitsevad rikkalikult hooaja vältel, on suhteliselt ilmastiku- ja haiguskindlad,” ütleb Kongi. Eestis on väga populaarsed ka teehübriidroosid – kõrge keskme ja suurte täidisõitega. Sageli lõhnavad selle roosirühma roosid ka päris tugevasti.
Patioroosid on väiksemakasvulised laiuva kasvuvormiga rikkalikult õitsevad kobarroosid, mis sobivad mõõtmete ja kasvukuju tõttu kasvatamiseks amplites, aiavaasides jm anumates. Pargiroosid on kõrgekasvulised ja vastupidavad ning neid ei pea talveks katma, miinuseks on asjaolu, et paljud sordid õitsevad vaid korra suve jooksul. David Austini Inglise roosid moodustavad meeter-poolteist kõrge põõsa ja toestatult on võimalik kõrgekasvulisi sorte kasvatada ka kui väänroose. Neil roosi-
Talvel piisab muldamisest
Roose peetakse sageli külmaõrnadeks taimedeks, mis ei pruugi talve üle elada, kuid rooside talvitumine sõltub ikkagi sordivalikust ja istutussügavusest. „Kui meie kliimasse on sobimatu sort valitud, läheb see varem või hiljem välja.” Lisaks õigele sordivalikule tuleks roositaim istutada nii, et pookekoht jääb 8–10 cm sügavusele maapinda. „Selline istutusviis koos muldamisega kaitseb pookekohta karmidel talvedel. Isegi kui maapealne osa talvel külmub, kasvavad mulla all asuvatest pungadest uued võrsed,” selgitab müügijuht. Kongi lisab, et ROOZi roosikasva-
tuses ei kaeta roose muudmoodi kui mullates ja sellest talve üleelamiseks piisab. „Kogemused näitavad, et edukaim on rooside talvitumine 30 cm neutraliseeritud turbakuhja all.” Niiskes mullas levivad ka seenhaigused paremini kui turbas. „Kui sort selliselt kaetuna talve üle ei ela, on mõistlik selle sordi kasvatamisest loobuda,” tõdeb Kongi. Milliseid töid nõuavad?
Kõige töömahukam aeg roosidega tegelemiseks on kevad, mil tuleb roosid turbakuhja alt vabastada, võrsed tagasi lõigata, teha profülaktiline seenhaiguste tõrje ja väetada. Sügisel tee taas profülaktiline tõrje, kärbi võrseid ja kata turbaga. Suvel eemalda vaid ära õitsenud õied (isepuhastuvad sordid välja arvata), väeta ja jälgi, et kahjurid/haigused rooside kallal ei tegutseks. Eelnimetatud tööd kehtivad kõikide rooside kohta, olenemata nende liigist või rühmast. Kuivaga vajavad roosid kindlasti ka kastmist. Kõige tüütumad ja levinumad kahjurid on roosi lehetäi ja kedriklest. Haigustest kimbutavad roosi jahukaste, ebajahukaste, roositahmlaiksus ja roosi-koorepõletik.
Aialeht
Suuremaid alasid on mugavam katta kattelooriga.
Üks öökülm võib nurjata kogu vaeva Kuigi kalendris on juba maikuu, pole öökülmade oht veel möödas. Ootamatu öökülm seab ohtu õuna- ja maasikasaagi ning võib teha suurt kahju ilu- ja köögiviljaaias. Vilve Torn Hüva nõu kevadiste öökülmade tekitatud kahjude vähendamiseks annab Maalehe pikaajaline kaasautor ja Tartu ülikooli botaanikaaia aednik Astrid Lepik. Ennetava abinõuna tuleks Lepiku sõnul eelistada alasid, kus on vähem öökülmasid – jõgede ja järvede ümbruses, lõunakallakul. Soistel aladel, suletud nõgudes, madalatel põldudel on oluliselt suurem öökülmaoht. Võimalusel eelista hiljem õitsvaid sorte ja liike (nt luuviljalised õitsevad varem kui õunapuud). Taimede külmakindlusele tuleb kasuks õige ja korralik agrotehnika ning mingil määral ka taimede karastamine. Jälgi, et soojalembeseid taimi ei istutataks ava-
maale liiga vara. Arvestama peab sellega, et mõned taimed taluvad nullilähedast temperatuuri päris hästi (aedhernes, porgand, spinat, nuikapsas), teistele (kurk, tomat, aeduba, kõrvits) võib saatuslikuks saada juba temperatuuri langemine alla +5 °C. Neile peaks ööpäevane keskmine temperatuur olema vähemalt +10 °C. Ennetava abinõuna tuleb arvesse kasvuhoone köetavaks ümberehitamine ja ka nn biokütusega soe lava. Enne lava paikapanekut peenramaa rajamisel kaeva maasse sõnnikut (kihi paksus võib olla kuni 70 cm), mis hiljem lagunemise-kõdunemise käigus hakkab soojust eraldama, küttes sel moel maad ja lavaalust.
Aialeht
7 Foto: Pille-Riin Pregel
Kui päike on kõrgel ja õhk soojeneb, hoiab jääkirme kiire ülessulamise eest kaitstes sedasi taimi. Eriti tõhus viljapuude, marjapõõsaste ja maasikate kaitsmisel nende õitsemise ja viljaalgmete moodustamise ajal. Edukalt saab sel moel vältida külmakahjustusi ka lilledel ja köögiviljaaias. Katmine
Kui kastmine eeldab varajast tõusmist, siis katmisega on veidi lihtsam. Eeldusel, et on oodata öökülma, saab õhtul kõik külmaõrnad taimed kinni katta ja katte alles hommikul õhu soojenedes eemaldada. Üksikute taimede katmiseks sobivad ajalehe- ja kiletuutud, tagurpidi pealepandud ämbrid ja lillepotid. Suuremaid alasid (kasvuhoone, kiletunnelid, peenra- ja maasikamaa jne) on mugavam katta kattelooriga. Loomulikult võib katmiseks kasutada vanu voodili-
Öökülmade tulekust annab loodus ise märku – õhtu on tavaliselt tuulevaikne, taevas selge, õhutemperatuur alaneb kiiresti, õuest kaovad tülikad verd imevad putukad. Nüüd tuleb vaid hoolas olla ja õigel ajal tegutsedes saab suurema kahju ära hoida. Selleks on mitmeid võimalusi – ideaalvariant on nende kombineeritud kasutamine. Vihmutamine
See on tõhus, kuid üsna töömahukas abi külma vastu, eeldades kastmissüsteemide olemasolu.
Väikeaias piisab ka korralikust taimepritsist ja hädapärast kastekannust (viljapuid tõsi küll sellega ei kasta ja veepiisad on natuke liiga suured). Vihmutamist tuleks alustada kardetava öökülma saabudes mõni tund enne päikesetõusu, mil õues on veel paar kraadi sooja. Päikesetõusu ajal on tavaliselt temperatuur kõige madalam. Vihmutamist tuleks jätkata umbes pooletunniste vahedega kuni hommikuni, mil õhutemperatuur on taas plussis. Vesi jäätub taimedel, tekkinud veekirme kaitseb kudesid külmumise eest.
Suitsu tegemine ehk suitsukate
Eeldatava öökülma saabudes süüta lehe- või prahihunnikud selliselt, et tekiks piisav kogus suitsu, mis aitab ära hoida külmakahjustusi. Suits aeglustab soojuse kiirgumist maapinnalt. Hunnikuid, mis suitsu annaksid, peaks 1000 m² peale olema 3–4. Võte sobib siis, kui temperatuur pole väga madal ja ilm on tuulevaikne. Suitsutamist on keeruline teha kallakutega aladel, asulates ja linnade väikeaedades on see keelatud. Kütmine
Eeldab spetsiaalsete küttesüsteemide olemasolu. Kütmise miinus on see, et kasutada saab vaid kasvuhoones, mitte kogu aias. Samuti on kütmine üsna kulukas. Ent sellest hoolimata on kasvuhoones stabiilse temperatuuri hoidjana väga tõhus abivahend öökülmade vastu. Kui kasvuhoone kütmise võimalus
Öökülmade tulekust annab loodus ise märku – õhtu on tavaliselt tuulevaikne, taevas selge, õhutemperatuur alaneb kiiresti, õuest kaovad tülikad verd imevad putukad. nu, puuvillaseid kardinaid jms kangaid. Jälgi vaid, et pealepandava katte raskus taimedele liiga ei teeks (mõistlik on tekitada karkass või raamistik). Lavadele võib katteks peale visata õlematte või vanu kartulikotte. Katmine osutub tülikaks või võimatuks, kui puud-põõsad on suured ja kõrged.
AUHINNAFOND Täpsem info: www.bauhof.ee/rodukonkurss
puudub, saab hädapärast öökülmi tõrjuda ka täidetud kuumaveeanumatega. Kuuma veega täidetud nõud toimivad soojade radiaatoritena. See eeldab aga võimalust saada piisavalt kuuma vett ja suuremaid (alates 15 l) mahuteid. Kuumaveemahutid aseta kasvuhoone välisserva, et takistada külma õhu ligipääsu.
Aialeht
8
Golfimuru või taluaiamuru – sellest sõltub seemnevalik Muruseemet valides tuleb lähtuda sellest, kuhu tahate muru teha ja millist muru soovite, selgitab aednik Arnold Hannust. Vivika Veski Oluline teave on murupakendil kirjas. Kui muru tuleb varjulisse kohta, siis tulebki valida varjumuru. Kui päikeselisemasse paika, nagu tavaliselt, siis edasine valik sõltub juba sellest, kui siledat, tihedat ja peenelehelist muru tahate. Kui eesmärgiks on saada ühtlast Inglise muru või lausa golfimuru – hästi siledat ja tihedat –, tuleb valida segu, mille hulgas on võimalikult suur protsent aasnurmika seemet. See kõrreline taim on madala kasvuga ja peeneleheline. Kui pole eesmärki saada nii peent muru, võib valida sellise segu, kus on rohkem punast aruheina. „Punane aruhein on aasnurmikast
kõrgema kasvuga, aga ka väga hea. Punane aruhein ja aasnurmikas ongi kõige tavalisemad murutaimed,” selgitab Hannust. Kes tahabki saada päris puhast golfimuru, võibki kasutada puhast aasnurmika seemet, lisab aednik. Enamasti on muruseemnesegudes paar-kolm-neli liiki koos. See on hea selleks, et paremini ilmastikuoludele vastu panna. Vahel kui suvi pole nii hea või on talv halb, võib üks liik hukka saada, aga mitme peale jääb ikka midagi alles. Valge ristik sobib taluaeda
Mõnes murusegus on sees ka valge ristik. Hannusti selgitusel
tuleb aga valge ristik nii või naa ka looduslikult muru sisse. Selle rohkus võib aga probleeme tekitada. Valge ristik õitseb peaaegu suvi läbi ja meelitab sellega kohale mesilasi. Nõnda võib ristikurohkel murul paljajalu käimine ohtlikuks muutuda. Arnold Hannust leiab, et talu-
aias või looduslikus murus võib ristikut siiski kuigipalju olla. Linnaaeda see ehk siiski nii hästi ei sobi. Saadaval on ka taimemürki (nt Starane), mis hävitab kaheidulehelised ehk laialehelised taimed ja jätab alles üheidulehelised ehk kõrrelised. „Minu isiklik seisukoht on, et
Murutaimed – mis on mis? Karjamaa raihein Tärkab pärast külvi ruttu, kasvab kiiresti, väga hea tallamiskindlusega. Puuduseks nõrk talvekindlus ja väga kiire kasv: muru, kus karjamaa raiheina on palju, tuleb sagedamini niita. Vähesel määral seemnesegus kasulik, sest tänu kiirele tärkamisele ja külvijärgsele kasvule hoiab ära umbrohu massilise leviku rajatavasse taimikusse. Punane aruhein Vähenõudlik liik, kasvab hästi ka kuivemapoolsel mullal, püsib poolvarjulises kasvukohas ja pole eriti nõudlik toitainete suhtes. Puuduseks veidi nõrgem tallamiskindlus. Punasel aruheinal on kolm alamliiki: võsundiline, lühivõsundiline ja puhmikuline. Võsundiline vorm on kõige kiirema kasvuga, kuid tallamiskindlus võrreldes kahe ülejäänuga nõrgem. Lamba-aruhein ja kink-aruhein Kasvavad väga aeglaselt, taimik tihe, toitainete ja vee tarve väike. Kinkaruheinal hinnatakse selle tugevat juurestikku, sobib hästi erosiooni tõkestamiseks. Mõlemad liigid taluvad mulla happesust. Kasvukohana eelistavad liivakaid muldi. Aasnurmikas Murusegudes tallatavuse indikaatoriks. Meie kliimas kõige paremini tallamist taluv murutaim. Kasvukohana eelistab parasniiskeid kuni niiskeid kasvukohti, kus on piisavalt valgust. Üsna laisk liik: tärkamiseks kulub 20–30 päeva, konkurentsivõimeliseks muutub murus alles teisel või kolmandal aastal. Valge ristik Annab murule loodusliku ilme. Talub hästi tallamist, kuid püsib vaid valgusküllasel parasniiskel-niiskel kasvukohal. Valge ristikuga elavad sümbioosis mügarbakterid, mis seovad õhust lämmastikku. Seetõttu ei pea valge ristikuga muru lämmastikväetisega väetama. Kastehein Talub hästi tallamist, toitainete suhtes vähenõudlik, madalat niitmist taluv liik. Puuduseks on see, et minetab juba septembri lõpus oma rohelise värvi ja muutub taas roheliseks alles mais. Roog-aruhein Tugeva, sügavale ulatuva juurekavaga liik, põuakindel, vastupidav tallamisele ja võrdlemisi kiirekasvuline. Puuduseks lai lehelaba – seda liiki sisaldav muru pole kuigi dekoratiivne. Allikas: Henn Raave, www.maaleht.ee
Foto: Sven Arbet
kui ka kaheidulehelisi on murus, aga mitte väga palju, kui nad pole ülekaalus, siis võib olla,” räägib Hannust. „Kõige koledam on, kui murus on võilill, siis seda võib tõepoolest mürgitada või välja kitkuda.” Ta leiab siiski, et muru puhtust taga ajades ei pea hulluks minema.
Muruseeme tavalisse põllumulda
Muru rajades on oluline lisaks seemnele valida ka õige muld. Hannust on kogenud, kuidas sageli ahvatletakse inimesi kasutama selleks musta mulda, mis on tõepoolest tume, kobe ja pehme.
Tegelikult sobib see aga pigem kasvuhoonesse kui muru jaoks. Musta mulla puhul on tegu madalsoomullaga, mis on aga liiga kerge ja pehme struktuuriga murule. „Muru peab taluma tallamist, isegi autoga sõitmist,” tõdeb aednik. Miinuseid on teisigi. Musta mul-
la sisse ilmuvad peagi vihmaussid. Nende järel tulevad juba mutid ja siis ongi muru rikutud. „Muru tuleb rajada mineraalse, tavalise põllumullaga,” selgitab aednik. „Selle peale võib siis soovi korral panna kolme-neljasentimeetrise kihi musta mulda.”
Lai valik profiliini niidukeid haljastusfirmadele ja igale kasutajale
Kontakt: Riho Kivila Strangko Grupp OÜ Sääse, Tamsalu vald, 46105 Lääne-Virumaa Tel 329 5620, 504 7478 E-post: riho@strangko.ee www.strangko.ee
10
Tihedasti niites saab ilusa muru
Aialeht
Niita tuleb sageli, sest just nii saab ilusa tiheda muru, kuid unustada ei tohi ka väetamist. Vivika Veski
Tänavu on muruniitmishooaeg juba pihta hakanud – Lõuna-Eestis paari nädala eest, Põhja-Eestis nädal hiljem. Aednik Arnold Hannust ütleb, et kui muru on kasvanud juba kümne sentimeetri kõrguseks, on viimane aeg niita, aga parem siiski juba varem – viiesentimeetrist. Just niitmine on see, mis muru ilusaks tihedaks teeb,
kinnitab Hannust. Niita tuleb nädalas umbes korra, kõige äärmisel juhul üle kahe nädala. Väetada ja kasta
Kui muru niita, tuleb seda ka väetada, et anda asemele toitaineid, millest muru saab taastuda – niitmisega võetakse ju suve jooksul maha enam kui meetri jagu taimi.
Hiline väetamine teeb aga muru nõrgaks ja „vedelaks” ning vastuvõtlikuks lumeseenele ja teistele seenhaigustele.
Aialeht
Foto: Karin Kaljuläte
Ideaalne oleks muru väetada kolm korda suve jooksul, kuid piisata võib ka kahest korrast ja vähemasti tuleb seda teha korra varakevadel. Hannusti sõnul on parim aeg varakevadiseks väetamiseks selleks aastaks juba möödas – see oli mõni nädal tagasi. Aga kui seda päris kohe teha, pole veel hilja. Väetada kindlasti ei tohiks vastu sügist. Aednik on näinud, kuidas on väetatud veel isegi oktoobris, kui on vaadatud, et muru on veel ilus roheline ja kasvab. Hiline väetamine teeb aga muru nõrgaks ja „vedelaks” ning vastuvõtlikuks lumeseenele ja teistele seenhaigustele. Aga veel enne, kui muru varakevadel väetada, tuleks seda riisuda ehk kraapida mururehaga, kinnitab Hannust. See õhustab muru ja selle juuri, kraabib lahti „vildi”. „Kui on üle kraabitud, siis võib juba väetada ka,” ütleb aednik. Suvel tuleb muru ka kasta, kui vihma ei ole tulnud kuu aega või isegi kaks nädalat. Kuiv muru jääb nigelaks, kollaseks, hõredaks – pole ilus vaadata. Murutaimedel on madalad juured, ulatuvad ehk ainult kümne sentimeetri sügavusele ning jäävad põua ajal kergesti kuivale. Ilus vaadata
Muru niitmisel kerkib paljudel küsimus, kas niidus tuleks ära koristada või jätta maha. Hannust selgitab, et kui muru niita küllalt sageli, näiteks kolme-nelja päeva tagant,
nii et niidus jääb peenike ja kerge, võib selle ka maha jätta. Kui aga niita kõrget muru, nii et jäävad pulgad ja vaalud, tuleks need ikka ära koristada, leiab aednik. Tema sõnul tulekski seda hinnata visuaalselt. Ta ütleb, et bioloogiliselt on niidus murule tegelikult kasulik, kuid pilt peab jääma ka ilus. Kerge niidus vajub vihmaga alla ja see on murule toiduks. Paksu heina, mis vaadet häirib, ei peaks siiski maha jätma, märgib aednik. Niiduse ärakoristamiseks on hea kasutada niidukit, mis selle kokku korjab. Niidust võib teha kompostiks või kasutada multšina lopsakate lillede all, kus see paista ei jää. Päev enne lund
Sügisel tuleks muru viimast korda niita nii, et see läheb niidetuna talve alla, räägib Hannust. Aedniku sõnul on levinud müüt, et enne talve ei tohi maad paljaks pügada, külm on. Tegelikult aga läheb niitmata muru talvel hallitama ja võib hukkuda. Meie talved on ka sellised, kus tavaliselt vahepeal sulab, aga ei sula tervenisti, siis jälle sajab lund juurde, külmetab. Nii saabki niitmata muru talvel kergesti kannatada. Hannust toob võrdluse Inglismaaga, kus ei ole talvel püsivat lumikatet. Seal võib muru ka talveks kõrgeks jätta – õhu käes ei juhtu midagi. Meil aga tuleks parimal juhul pügada muru päev enne lume tulekut.
Metsik aianurk avab värava kasulikele lindudele ja loomadele Foto: Shutterstock
Viljapuu- ja marjaaias sagib sitikaid-satikaid väga palju ja kõiki ei saagi teadatunda. Küll saab neid aga eemal hoida, annab nõu Virkuse Maastikukujunduse blogi pidaja ning Sinu Aednik OÜ aednik ja aiakujundaja Piret Pihtjõe. Vilve Torn Kõige olulisem on Piret Pihtjõe sõnul taime üldine heaolu ja tervise korras hoidmine. Õunapuud ära istuta liigniiskele pinnasele ja kuuske ei maksa liiva sisse torgata. Uuri hoolikalt, millist pinnast taim vajab. Istutusauk tee suur ja pane alati ohtralt kõdumulda – see turgutab kasvu ja tagab esimese saagi. Istutusjärgsel aastal hakka kohe väetama. Viljapuud ja -põõsad, samuti ilutaimed hoia lõikamisega vormis. Kohe, kui taim on stressis või nõrk, ründavad teda kahjurid ja haigused. Kilptäi vältimine ja tõrje
Paju- ja viljapuu-kilptäi meelispaik tegutsemiseks-paljunemiseks on tihedavõralised puud-põõsad. Nende rünnakust võivad osa saada kõik viljapuud ning sõstra- ja karusmarjapõõsad, mis on lastud tihedaks kasvada. Tõrjeks lõika välja kõik oksad ja põleta. Kahjurite ennetamiseks on üksnes hooldatud ja lõigatud puud-põõsad. Õielõikaja vältimine ja tõrje
Õunapuu-õielõikaja pärast hoia viljapuu tüved korbast puhtana, sest talle meeldib suveperioodil seal peituda. Ka võraalune pinnas kaeva talvituvate noormardikate hävitamiseks sügisel ümber ja riisu ning põ-
leta varisenud lehed. Õielõikaja hävitamiseks on parim aeg lehepungade puhkemisest-õitsemiseni. Raputa mõnel korral varahommikuti puudelt mardikad maha ning hävita nad. Valmikute püüdmiseks pane kevadel enne õiepungade ilmumist jõupaberist püünisvöö ümber puutüve. Lestade vältimine ja tõrje
Kuigi väetamine on kasulik, soodustab tihe ja eriti liigne väetamine mineraalväetistega lestade teket. Väeta alati tagasihoidlikult, aga lestakahjustusega aedades tee seda eriti harva, sest kõrge aminohapete ja suhkrute sisaldus soodustab lestade arengut. Võimalusel kasuta orgaanilist väetist. Väikeaias valmista lestade tõrjumiseks taimeleotis soolikarohust, koirohust, kõrvenõgesest või sookailust. Pritsi korduvalt. Põõsa- ja puualune muld kaeva läbi talvituvate lestade hävitamiseks. Maasikaistanduses on vajalik saagijärgne lehtede riisumine ja põletamine enne, kui emaslestad talvituma poevad.
pritsimist nii kevadel kui ka sügisel. Puuvõrade ja põõsa harvendamine on väga tähtis, sest tihe lehestik on lehetäide parim elu- ja arengukeskkond. Samuti on oluline lämmastikväetiste liia vältimine, sest lämmastik soodustab lehetäide arengut. Eelista orgaanilisi väetisi. Tõrjuda saad mehaaniliselt – pese päikesepaistelisel hommikul näiteks tugeva veejoa abil lehetäid ja nende mesineste puudelt maha. Lehestik kuivab päikese käes kiiresti ja takistab seenhaiguste levikut. Kublatäi puhul korja nakatatud lehed ja põleta ära. Koduaias töötle korduvalt noori puid hariliku soolikarohu, koirohu, kõrvenõgese, põldosja, maarjasõnajala, hariliku kesalille, võilille, varemerohu, paiselehe, sookailu, raudrohu, või papli leotistega. Lehetäid tapab väga hästi rohelise seebi lahus. Puid pritsi nii, et nad tilguvad ja lehed on saanud lahust nii üles- kui ka allapoole. Kui mõni koht jääb kuivaks, ei kanna töö vilja. Lutikate vältimine ja tõrje
Lehetäide vältimine ja tõrje
Meelistaimed on umbrohud, eriti ristõielised (kapsas, raps) ja ohakad. Kui ümbruskonnas pole nende ärahoidmine võimalik, tee ennetavat
Rohulutika valmik talvitub kõdus. Kahjustab lehti ja vilju. Üheaastaste umbrohtude hävitamine ümbrusest on ülioluline enne maasika õitsemist, sest seni toitub rohulutikas
neil. Marjalutikas talvitub valmikutena varisenud lehtede ja kulu all. Kahjustab maasikaid-vaarikaid. Kui sul on väga umbrohtu kasvanud aed, oled kindlasti kokku puutunud hariliku vahustajaga, kelle vastsed elavad vahutombus. Pigista need katki. Aitab ka küüslaugu- või nõgeseleotisega pritsimine.
Kasulikke näpunäiteid Meie vanaemad raputasid põõsaste alla puutuhka. Mai lõpusjuuni alguses võid tuhaga tolmutada ka põõsaid. Eriti pahasid sitikaid tõrju põõsastelt-maasikatelt puutuha ja tubakatolmu seguga vahekorras 1:1. Kui kahjurid on aias, eemalda multšid. Koduaias võid kahjureid tõrjuda ka looduslikult. Selleks säilita või loo liigirikkus. Mõni aianurk ongi kaval metsikuks jätta või planeerida ja avada värav kasulikele putukatele. Nii armastab lepatriinu näiteks lehetäisid ja pistab nahka lutikate munad, kilptäid, võrgendlestad, karilased, poilaste vastsed. Samuti meelita aeda kasulikke loomi ja linde, kes tüütuid kahjureid hävitaks. Lisainfo: õunapuu.eu
Aialeht
14
Korduskülv tagab aias kestva saagi Paljude köögiviljade saaki saab pikendada kevadiste korduskülvidega – redis, salat ja spinat annavad toeka saagi sügiselgi. Taasviljuvad vaarikad ja maasikad kannavad marju külmadeni.
Aedherne külvamisega võid peale hakata varakult, sest ta on külma suhtes üsna leplik.
Kristiina Viiron Kui külvata kevadel herned-aedoad ühel ajal maha, valmib ka saak üsna ühel ajal, kuigi hea meelega nopiks värskeid herneid-oakaunu hoopis pikema aja jooksul. Pideva saagi saamiseks tuleks sel juhul teha korduskülve paarinädalaste vahedega. Herne külvamisega võid peale hakata varakult, sest ta on külma suhtes üsna leplik ja seemned hakkavad idanema juba ühe-kahe
soojakraadi juures. Esimese külvi võid teha isegi juba aprilli keskel, järgmised külvid paarinädalase vahega. Varajase külvi puhul on taimekahjurite oht väiksem ja saak suurem kui hilise külvi korral. Tärkamise kiirendamiseks võid herneid eelnevalt idandada, kuid seda siis, kui külvile järgnevad soojad päevad. Vastasel juhul läheb hernes rahvakeeli öeldes
Tene Kaubandus OÜ Lihula mnt 22B, 90510 Haapsalu Tel +372 47 22000 Fax +372 47 22001 info@tenekaubandus.ee www.tenekaubandus.ee
piima ega idane edasi, nii et seda meetodit tasub rakendada pigem hilisemate külvide korral ning kindlasti siis, kui muld on niiske. Muidu imab muld niiskuse endasse ja idu kuivab ära. Aeduba on vastupidi hernele soojalembene taim, mille külvamisega avamaale rutata ei maksa. Varajase saagi ihaluses võid taimi ette kasvatada, sel juhul külva ae-
duba aprilli lõpus või mai alguses ning istuta avamaale öökülmade ohu möödudes. Aedoa seemned hakkavad idanema 10–12 kraadi juures, seega ei maksa seemneid avamaal mulda pista enne kui toomingate õitsemise aegu. Madalaid varajasi sorte külva pideva saagi saamiseks pooleteise kuni kahenädalase vahega juuni keskpaigani.
Aialeht
15 neid võid külvata ka hilissügisel, kui termomeeter näitab veel soojakraade, kuid vähem, kui idanemiseks tarvis. Sügisel külvatud seeme hakkab kevadel idanema niipea, kui tingimused soodsaks osutuvad. Säilitamiseks mõeldud porgandit ei pea väga vara mulda pistma, selleks sobib hästi juuni keskpaik. Varajased porgandisordid pole üldjuhul säilitamiseks mõeldud, mistõttu säilivad hilised sordid ületalve paremini. Redis ja salat sügisel
Foto: Raivo Tasso
Säilitamiseks hilisem külv
Korduskülve võid teha naerile ja porgandile. Varajase saagi saamiseks külva naeris aprilli lõpus kasvukohale, säilitamise tarvis aga juuni lõpus või juuli alguses. Porgandi külvamisega saad samuti varakult algust teha, aprilli lõpus, mai alguses, sest porgandiseemned hakkavad idanema 4–6 soojakraadi juures. Porgandiseem-
Tilli külvamisega tee samuti kevadel aegsasti algust, sest ta tärkab kaua, 2–3 nädalat. Sarnaselt porgandiga tasub ka tilli külvata hilissügisel. Et tillipealseid saab toiduks tarvitada umbes kuu jooksul pärast tärkamist, tee pidevalt korduskülve iga paari nädala järel kuni augusti alguseni. Üks esimesi varajasi köögivilju – redis – annab hea saagi ka sügisel. Seevastu kesksuvel redist kasvatada ei õnnestu, sest siis kipub ta putke minema. Et rediseseeme hakkab juba
paari soojakraadi juures idanema, pole ka külviga mõtet viivitada: aprillis külva rediseseeme kasvuhoonesse (tänavu tehti seda aiandusfoorumites kõnelejate sõnul märtsiski ning katteloori all kasvanud redised on andnud juba saaki) ja mais avamaale. Tee paar-kolm korduskülvi nädalaste vahedega.
Salati kasvuaeg on 40–60 päeva, seega arvesta külve tehes, et umbes jaanipäevaks on saagikuse aeg ümber. Uuesti saad redist külvata suve teises pooles, kui päevad jälle lühemad ja jahedamad. Ka rediseseemet on paslik külvata kevadise varajase saagi saamiseks hilissügisel. Sarnaselt redisega saad ka salateid (lehtsalat, peasalat, jääsalat) kasvatada kevadel ja uuesti külvata suve teises pooles. Salatit külva samuti esimesel võimalusel, kasvuhoonesse juba hilissügisel, siis saab noori mahlaseid lehti juba mai
alguses. Salati kasvuaeg on 40–60 päeva, seega arvesta külve tehes, et umbes jaanipäevaks on saagikuse aeg ümber. Uuesti külva salatit juuli lõpus või augusti alguses. Mõlemaid sorte
Nii suvise kui ka sügisese vaarikasaagi saamiseks on otstarbekas kasvatada tavalise ja ka taasviljuva vaarika sorte. Kui tavavaarikavarte eluiga kestab kaks suve ja ühe talve ning vilja kannab vaarikas teise aasta varrel, siis taasviljuv vaarikas annab saaki ka sama aasta varrel. Sama aasta varrel valmib saak sügisel ja teise aasta oksal suvel, kuid taasviljuva vaarika vars ei pruugi külmaõrnuse tõttu talve üle elada. Kasvatades ühtlasi nii tavalisi kui ka taasviljuvaid vaarikaid, jagub saaki suvest sügiseste külmadeni. Sel juhul ei pruugigi taasviljuva vaarika varsi ületalve hoida, vaid sügisel maha lõigata. Taasviljuvad maasikasordid annavad lisaks kesksuvisele saagile teise saagi suve lõpus. Loo kirjutamisel oli abiks raamat „Nutikas aed”.