Aialeht
KEVAD 2014 Reklaamlehe kujundas ja toimetas Eesti Päevalehe teema- ja erilehtede osakond. Projektijuht: Helen Lehismets helen.lehismets@lehed.ee, tel 661 3312
AIATEHNIKAEKSPERTIDE
KEVADKAMPAANIA 1. mai - 30. juuni
2014
Aiatehnikaeksperdid.ee on kaubamärk, mille alla koondunud professionaalsed aiaja metsatehnika müüjad, kes pakuvad oma klientidele nõu seadmete valimisel ning igakülgset tehnilist tuge müüdud masinate kasutamisel ja järelhooldamisel.
Survepesur Kärcher K 7 Premium + tasuta kaasa Aknapesija WV 50 Plus
Murutraktor
ECHO GT-222ES
Yard Machines 155/107
+
Trimmer
TASUTA KAASA!
Kampaaniahind
499€
Tavahind 617€
-19
Kampaaniahind
% Järelmaks Jä
15€ kuus
159€
Tavahind 229€
-31
Kampaaniahind
% Jä Järelmaks
10€ kuus
1599€ -24%
Tavahind 2099€
Järelmaks Jär
51€ kuus
SUURIM AIATEHNIKA MÜÜGIVÕRK EESTIS - 29 MÜÜGIKOHTA. ELVA: Autofer Valga mnt 7, HAAPSALU: Stokker Tallinna mnt 66, JÕHVI: Stokker Rakvere mnt 38A, KEILA: Stokker Uus-Paldiski mnt 4, KURESSAARE: Mauriks Talli 8, Stokker Tallinna mnt 81, KÄRDLA: Rauapood Leigri väljak 1, LIHULA: Lihula Maaparandus Tallinna mnt 62A, MÄRJAMAA: Kauplus Mets ja Aed Pärnu mnt 67, NARVA: Stokker Tallinna mnt 51, PAIDE: Stokker Pärnuvälja 2, PÕLTSAMAA: Õli- ja tehnikakaubad Viljandi mnt 22, PÄRNU: Kauplus Foral Savi 3, Stokker Tallinna mnt 91, RAKVERE: Stokker Pikk 6, RAPLA: Kauplus Mets ja Aed Alu tee 16, TALLINN: VLT Männiku tee 104, Stokker Forelli 8, Stokker Peterburi tee 44, TARTU: Aiaja Metsatehnika kauplus Võru 94, Tööriistakeskus Turu 45B, Stokker Ringtee 79, TÕRVA: Aia- ja Metsatehnika kauplus Kevade 8, VALGA: Mehka Pikk 4, VIIMSI: KJ Aiatehnika Rohuneeme tee 1, VILJANDI: K.Luht Valuoja pst 13A, Stokker Tallinna 64, VÕRU: Stokker Pikk 4a, VÄIKE-MAARJA: FIE Ain Sats Pikk 25.
NB!
Kõik pakkumised leiad www.aiatehnikaeksperdid.ee
LAADURID
• lai valik laadureid kohapeal • igale mudelile üle 100 töövahendi • valmistatud Soomes • tõstejõud kuni 1400 kg • tõstekõrgus kuni 2,8 m • sõidukiirus kuni 25 km/h • mass alates 590 kg
• rootorniidukid • hooldusniidukid • tänavapuhastusharjad • ja teised töövahendid traktorile
• koduaias • pinnasetöödel • lumetöödel • farmitöödel • ehitusel • linnahoolduses • põllul jne
www.sami.ee
SAMI MASINAKESKUS, Tule 20, Saue 76505, Harjumaa tel 670 9040, 528 2732 avatud 8.00–16.30
MASINAKESKUS
Aialeht
3 Foto: Sven Arbet
Millised taimed kõlbavad koos süüa, neid võib ka ühel peenral kasvatada.
Head ja riiakad naabrid peenramaal Lihtne ja praktikas end tõestanud reegel algajale aiapidajale – mis kõlbab koos süüa, sobib ka lähestikku kasvatada. Signe Kalberg
Ü
ks kindlaid aluseid köögiviljade kokkusobivusel on see, et ühest sugukonnast pärit taimi ei istutata peenrale kõrvuti, sest neid ründavad sageli ühesugused kahjurid. „Kui istutame kõrvuti peakapsa, redise, kaalika ja rõika, levib nende
taimede kasvualalt maakirpe, kapsakoisid, kapsa- ja kaalikakärbseid ning kapsaliblikaid ligimeelitav lõhn kaugele,” ütleb Räpina aianduskooli taimekaitse ja maheviljeluse ning köögiviljanduse õpetaja Tairi Albert. Külvates kapsa kõrvale aga aedtilli või koriandri, toimub kapsa lõhna summutamine ning putukatel on palju raskem oma meelistaimi leida. „Kindlasti tuleks silmas pidada, et ühest sugukonnast pärit üheaastasi taimi ei tohiks ka mitu aastat ühel ja samal kohal kasvatada, sest taimekahjustajate hulk kasvab siis iga aastaga järjest suuremaks,” soovitab Albert.
Ühte sugukonda kuuluvate kultuuride nimekiri: • ristõielised – pea-, lill-, roos-, spargel-, palm-, nui- ja Hiina kapsas, kaalikas, redis, naeris, rõigas, mädarõigas, salatkress. • sarikalised – porgand, petersell, seller, pastinaak, aed- ja apteegitill, koriander, köömen • maltsalised – söögi- ja lehtpeet, spinat • maavitsalised – tomat, kartul, baklažaan, füüsalid, paprika, melon-maavits • kõrvitsalised – kurk, kõrvits, arbuus, melon • liblikõielised – hernes, uba • korvõielised – aedsalat, mustjuur, sigurid (sile endiiviasigur, kähar endiiviasigur, juur- ja salatsigur), artišokk, estragon • liilialised – harilik-, tali-, šalott- ja pärlsibul, küüs-, muru- ja porrulauk, spargel • tatralised – rabarber, hapuoblikas • huulõielised – basiilik, majoraan, harilik iisop, meliss, piparrohi, salvei • karelehelised – uus-meremaa spinat • kõrrelised – suhkrumais
Allikas: Tairi Albert
Kõrvuti võiks kasvatada sibulat ja porgandit – nende lõhn ei meeldi teineteise kahjustajatele. Et küüslauk aitab maasikalesta ja punast kedriklesta maasikatest eemal
hoida, võiks küüslauk kasvada maasikate kõrval või vahel. Aedtill, koriander, iisop, harilik pune, aedmajoraan ja piparrohi on suurepärased kultuurid, mis sobivad
Muru, mis teeb naabri kadedaks Meie kaupa võib leida Bauhofi ja Ehituse ABC kauplustest üle Eesti ning aianduskeskusest Hansaplant
Pakume Eestis aretatud ja kasvatatud murusorte, nagu ’Kauni’, ’Herbert’ ja ’Esto’.
Aialeht
4 Foto: Shutterstock
Sibulad ja laugud sobivad hästi kasvama porgandi ja redise naabrusesse.
kasvatamiseks nn tavaköögiviljade vahel. Alberti sõnul võib köögiviljapeenrasse sokutada ka lilleseemneid. „Ilutaimedest sobivad köögiviljapeenrale kindlasti peiu- ja saialilled – ka nemad ajavad oma lõhnaga tavaköögiviljade kahjustajad segadusse.” 30 aastat Jänedal agronoome ja maastikukujundajaid õpetanud Eha Rehemaa, kes on ka biodünaamika ühingu liige, ütleb oma kogemuste ja koolitustelt omandatu põhjal, et taim on nagu inimene oma tujude ja soovidega. Aastatega on selgeks saanud lihtne rusikareegel: millised taimed kõlbavad koos süüa, neid võib ka ühel peenral kasvatada. Päris ükskõikseid taimi just pole, küll on aga tugevaid taimi, kes ei lase ennast teistest eriti segada, näiteks küüslauk. Porgand on aristokraat
Rehemaa sõnul katsetas ta esmalt kurgi ja tilli kooskasvatamist. Sobisid küll. „Kurki ei tohi aga ärritada, talle ei tohi peale astuda ega rohides tema juuri liigutada, muidu kasvavad kõverad kurgid.” Ent omavahel ei sobi kokku porgand ja till. Teaduslikult põhjendades ütle-
vad asjatundjad, et mittesobivuse puhul mängivad rolli juureeritised. Taimed vahetavad omavahel juureeritisi, mis soodustavad taimede arengut (sinilill roosipõõsas) või hoopis pärsivad seda (malts kartulis). Et nii porgand kui ka till on sarikalised, mõjutavad tilli eeterlikud õlid porgandi kasvu. Võrreldes vitamiinikuningannat inimesega, siis on porgand Rehemaa sõnul aristokraat, kes ei kannata, kui till temast kõrgemaks kasvab. Koos naudivad tilli seltsis kasvamist kapsas ja kurk. Aeg-ajalt tilli näpistades lenduvad õhku eeterlikud õlid, mis peletavad kahjureid eemale. Samal ajal hoiavad need eemale ka kapsaliblikad, kes tilli lõhna ei kannata. Kartulivagudes kasvavat mädarõigast ei tasu välja kitkuda, kui seda pole liiga palju. Rehemaa sõnul annab mädarõigas kartulile elujõudu, tema läheduses kasvanud mugulad on suuremad ja neid on rohkem. Küllap on marjade küpsemise ajal nii mõnigi perenaine avastanud mustasõstrapõõsas vohamas kõrvenõgeseid. Tähelepanelikul vaatlusel on selgunud, et põõsas pole päris terve. „Nõges kui haruldaselt suure elujõuga taim tuleb
põõsale appi, annab talle kasvamiseks ja viljakandmiseks jõudu. Murulauk hävitab hästi seenhaiguste eoseid. Tikripõõsale sobib ideaalselt,” õpetab Rehemaa. Samas ei muuda maasikapeenral kasvav sibul või küüslauk marja maitset. Maasikale on hea naaber
ka kuusk. Rehemaa sõnul tuleb siit ka teine rusikareegel: jälgi taime päritolu. Maasikas on aretatud metsmaasikast, mis kasvab meelsasti kuusemetsa naabruses. Tooge maasikapeenrale kas või kuuseokkaid ja te näete, kui tänulik taim teile on.”
Kes kellega käib Naabrite omavaheliste suhete tabel Kultuur-hea naaber / ei klapi • kurk – kapsas, till, sibul, saialill, söögipeet, aeduba, hernes, seller, redis / tomat • kapsas – till, sibul, laugud, rosmariin / sinep, tomat, paprika, maasikas, oad • brokoli – till, sibul, laugud / tomat, paprika • sibulad ja laugud – tomat, porgand / oad, herned, petersell • maasikas – aeduba, spinat, porrulauk, sibul, küüslauk, salat, vaarikas, kuusk, kurgirohi • petersell – tomat, spargel, salat • till – kapsas, mais, salat, kurk, sibul, hernes / porgand, tomat • tomat – seller, paprika, murulauk, petersell, salat, sibul, küüslauk, porrulauk, saialill / kurk, mais, herned, till, kartul, peet, kapsasrohud (nuikapsas, kapsas jne), rosmariin • lillkapsas – aeduba / tomat, kõrvits, paprika • nuikapsas – sibul, kaalikas, söögipeet • salat – kurk, maasikas, redis, porgand, tomat, hernes, sibul, aeduba, küüslauk, rõigas, söögipeet, lehtpeet / seller, kapsas, kress, petersell • kartul – mädarõigas / tomat, kurk • kõrvitsalised – aeduba, till, redis • peet – küüslauk, mündid / oad Allikas: Eha Rehemaa, Edith Soosaar
Bauhofi Aiaparadiis väärtustab nutikaid, julgeid ja rõõmsameelseid rõdu- ning terrassilahendusi! Tee endale nutikas maitsetaimede- või lillesein, mõnus puhkenurgake raamatu lugemiseks või anna oma rõdule/terrassile täiesti uus väljanägemine.
AUHINNAFOND Välja kuulutatakse:
„AASTA RÕDU“ 1 000 €
„Nutikas Rõdu“ 200 €
Bauhofi kinkekaart
„Suurim muutuja“
„Rahva lemmik“ 100 € Bauhofi kinkekaart
200 €
Bauhofi kinkekaart
reisikinkekaart
Täpsem info:
www.bauhof.ee/rodukonkurss Esita pildid hiljemalt 22. juuliks 2014!
6
Hea ja viljakas muld annab hea saagi Muldade omadusi mõjutavad paljud asjaolud, saagikuse kohalt on olulised näiteks mulla lõimis (mehaaniline koostis), happesus, huumus. Kristiina Viiron Lõimis
Enamikule kultuurtaimedele on sobivaimad kergema ja keskmise lõimisega mullad, teatud tingimustel saviliivmullad, peamiselt aga kerged ja keskmised liivsavimullad. Neis on piisavalt suuri poore mullaelustikule vajaliku õhu liikumiseks ja piisavalt peenikesi poore vee kinni hoidmiseks, samuti on nende muldade harimine suhteliselt lihtne. Saviliiv- ja liivsavimuldi on meil ligi 45% pindalast. Mulla lõimist saab lihtsasti määrata mulda niisutades ja sõrmede vahel hõõrudes. Saviliivmulda saab märjalt vee-
retada kuulikeseks, nööriks voolides see aga puruneb. Liivsavimulda saab märjalt rullida jämedamaks „nööriks”. Kergest liivsavist „nööri” ei saa painutada, sest see murdub kohe. Keskmisest liivsavimullast nöör praguneb painutamisel. Raskest liivsavist „nöör” painutamisel ei pragune või praguneb pisut. Liivmulda aga ei saa käte vahel kuulikesekski voolida, sest see pudeneb peos laiali. Liivmullad moodustavad ligi 20% meie muldadest. Savimullast saab kergesti voolida peenema „nööri”, mida saab hästi painutada. Savimuld on märjalt libe, kleepub labida
külge. Savimuldi on 1–2% meie muldadest. Kui muld on liivane, siis saab tema sidusust ja veepidavuse võimet suurendada savi lisamisega. Raske savimulla veeläbilaskvust ja struktuuri saab parandada liiva lisamisega ning orgaanilise multšiga, mis hiljem kaevatakse mulda. Mida suurem on parandamiseks kasutatava mulla huumuse ja toitainete sisaldus, seda tõhusam on lõpptulemus. Selleks et liivmulla või savimulla lõimist muuta kas saviliivaks või liivsaviks, on parandusmulda vaja suurtes kogustes kohale vedada, laotada ja ühtlaselt mulda segada.
Aialeht Hea saagi tagab huumusrikas, sobiva lõimise ja happesusega muld.
Aialeht
Foto: Shutterstock
7 Happesus
Keemilise reaktsiooni järgi on mullad rühmitatud järgmiselt: väga tugevalt happelised (pH kuni 3,5), tugevasti happelised (pH 3,6–4,5) mõõdukalt happelised (pH 4,6–5,5), nõrgalt happelised (pH 5,6–6,5), neutraalsed (pH 6,6– 7,2) ja leeliselised (pH 7,3–8,4) ja tugevasti leeliselised (pH üle 8,5). Enamik kultuurtaimi eelistab neutraalset või nõrgalt happelist mulda (pH …6,0…), mille puhul on head tingimused toitainete omastamiseks. Enamik taimi ei talu mulla reaktsiooni üle 9 ja alla 3,5. Mulla happesust saab määrata testritega, kuid ka nn indikaatortaimede abil. Happelisel mullal kasvavad näiteks väikeoblikas, põldrõigas, jusshein, nälghein, põldkaderohi, harilik kastehein (massilise leviku korral), kassiristik, maarjahein, lamba-aruhein. Eestis on happelise reaktsiooniga põllumuldi 40%. Rohkesti esineb neid Põlva, Võru, Valga, Viljandi ja Tartu maakonnas. Happelisi muldi parandatakse lupjamisega. Koduaedades, kus väetamiseks või komposti valmis-
tamiseks kasutatakse tuhka, ei ole mullad tavaliselt happelised. Leeliselisel mullal kasvavad: põldsinep, kollane karikakar, humallutsern, harilik tõlkjas (rakvere raibe). Mulla reaktsiooni hindamisel taimede järgi tuleb teha otsus vaid kamara üldise koostise alusel, mitte üksikute liikide järgi.
Tähtsaim huumuse allikas on orgaaniline väetis (sõnnik, kompost, turvas). Huumus
Viljaka ehk tootmisvõimelise mulla oluline komponent on tumeda värvusega huumus, mulla spetsiifiline orgaaniline aine. Huumus etendab muldade omaduste kujunemises suurt osa. Huumuse peamiseks allikaks on taimed, samuti mulda antud kompost ja sõnnik, mis kõik alluvad lagunemisele ja seejärel muundamisele mulla makro-ja mikroorganismide vahendusel. Seega on hea mulla saamise ja säilitamise olulisim eeltingimus piisava koguse
orgaaniliste või haljasväetiste kasutamine. Tähtsaim huumuse allikas on orgaaniline väetis (sõnnik, kompost, turvas). Hästi tõstavad huumusesisaldust liblikõieliste heintaimede juurejäänused kaheaastase kasvatamise järel. Huumusesisalduse suurendamine võtab kaua aega, sest kuigi huumust tuleb orgaaniliste väetiste ja juurejäänustega juurde, laguneb seda samuti pidevalt. Huumuse suured lagundajad on köögiviljad. Huumus kui üks osa mullaorgaanilisest ainest on taim-muldsüsteemis vajalike toiteelementide ja energiaallikaks, aga ka oluline osaleja mulla mineraalosa kaasamisel aineringesse. Huumus suurendab mulla sõmerust, soodustades vee-, õhu-, soojus- ja toitumistingimuste paranemist mullas. Mida rohkem on mullas huumust, seda tumedam, viljakam ja toitainerikkam on muld. Kasutatud allikad: Priit Penu „Eesti muldadest põllumehele”, Artur Viks „Aiandus väikeaedades”, Räpina aianduskooli õppematerjal
SHERPA minilaadurid ja ZALLYS elektrilised käsikärud nüüd Eestis! SHERPA 100 ECO
Mootor: alalisvoolumootor 1,5 kW
SHERPA 100 PETROL
SHERPA 100 DIESEL
Mootor: Honda GX630 15,5 kW, bensiin Mootor: Kubota D722 14 kW, diisel
ZALLYS
elektrilised käsikärud Kandevõime kuni 500kg
Pome Grupp OÜ / +372 511 3328 / www.pomegrupp.ee
Aialeht
8
Viljavaheldus tagab kvaliteetse ja suure saagi Kristiina Viiron
K
ui kasvatada ühel ja samal maalapil aastast aastasse ühte ja samasse sugukonda kuuluvaid köögivilju, langeb mullaviljakus, võivad kimbutama hakata haigused ja taimekahjurid. Saak väheneb tunduvalt juba teisel aastal. Ainult porgand talub endale järgnevust rahuldavalt. Probleemide ärahoidmiseks ning kvaliteetse ja suure saagi saamise aluseks on Räpina aianduskooli köögiviljandusõpetaja Tiina Paasiku sõnul oluline seada sisse viljavaheldus. Selle paremaks korraldamiseks on Paasiku sõnul soovitatav koostada viljavahelduse plaan, võttes aluseks taimede kuuluvuse erinevatesse sugukondadesse, aga ka taimede kasvunõu-
ded ja reageerimise orgaanilisele väetisele. Nimetatud soovitusi on ühtviisi vajalik jälgida taimede kasvatamisel nii peenardes, vagudel kui ka kastides või kõrgpeenardes. Samasse sugukonda kuuluvatel taimedel on sarnased haigused ja kahjurid ning neid mitmel aastal samas kohas kasvatades jäävad haigused ja kahjurid püsima ning kahjustuste risk tõuseb üha. Näiteks ei tohi mingil juhul mitmel aastal ühes ja samas kohas kasvatada ristõielisi köögivilju: kapsast, kaalikat, redist, rõigast ja naerist. „Nende kõige suurem probleem on happelistel muldadel esinev ristõieliste taimehaigus nuuter,” põhjendab Paasik. Nuutrist tabatud taimede lehed närbuvad, kolletuvad, samuti moondab ta taime juuri – need on pahklikud ja jämenenud.
Kartul on hea eelvili, kuna kasutab hästi orgaanilist väetist. Järgmisel aastal sobib sellele maale kasvama panna orgaaniliste väetiste järelmõju kasutavaid taimi, näiteks kõrvalolevat küüslauku.
Aialeht
9
Foto: Shutterstock
Nuutriga võidelda aitab ka mulla neutraliseerimine, nt lupjamisega. Vastavalt orgaanilise väetise vajadusele
Orgaanilisele väetisele reageerivad köögiviljataimed erinevalt ning vastavalt sellele võetakse nad ka külvikorda. Esimesel aastal pärast maale orgaanilise väetise (nt sõnniku) andmist (kaevatakse või küntakse maasse külvieelsel sügisel) pannakse sinna kasvama rohket väetist vajavad taimed, nagu kapsad, kurk, kõrvits, melon, arbuus, seller, porrulauk. Teisel aastal kasvatatakse selles kohas orgaaniliste väetiste järelmõju kasutavaid taimi: juurvilju (söögipeeti, pastinaaki, porgandit, kaalikat), aedsalatit, söögisibulat, spinatit või küüslauku. „Kolmandal aastal kasvatatakse selles kohas aga redist, rõigast, aedhernest, nuikapsast, naerist, sest need köögiviljad on lühikese kasvuajaga ja kasutavad hästi mullas olevate taimetoitainete varu,” selgitab Paasik. Seejärel võib ring alata otsast peale, sügisel orgaaniline väetis mul-
da ning kevadel rohket orgaanilist väetist nõudvad kultuurid kasvama. Paasiku sõnul ei lisata vahepealsetel aastatel maale orgaanilist väetist, küll kasutatakse teisi väetisi. Näiteks kastmisveega kasutatavaid väetisi, mis sisaldavad taimetoitaineid. Tema ütlust mööda sobib väikesesse aeda hästi ka neljaväljaline viljavaheldus: esimesel aastal kõrvitsalised (kurk, kõrvits, arbuus, melon), teisel aastal juurviljad (porgand, pastinaak, söögipeet, kaalikas), kolmandal kaunviljad ning neljandal varajane kartul. Kartul on Paasiku sõnul hea eelvili, sest kartulile antakse orgaanilist väetist, lisaks jääb pärast kartulivõtmist sügisel maha suhteliselt umbrohupuhas kasvuala. Enne maa kartuli alla panekut võib sellele sügisel orgaanilist väetist anda. Hästi sobivad paljudele köögiviljadele eelviljadeks liblikõielised (hernes, aeduba), mis jätavad umbrohupuhta kasvuala ja parandavad mulla struktuuri. Taimede jäänused kaevatakse või küntakse sügisel mulda. Põllumajanduses kasutatakse viljavahelduses sageli ka haljasväetiskultuure, sagedamini liblikõielisi,
näiteks ristikut, mesikat või lupiini, mis hiljem mulda küntakse, kuid koduaias, kus maad niigi napilt, seda vaevalt tehakse. Pealegi nõuab see suurt tööd. Tiina Paasik soovitab võimalusel mõne peenra hoida hoopis ühel kasvuperioodi taimedeta, maad suvel kobestada ja lasta mullal puhata. „Väheneb umbrohukasv ja muld puhkab.” Maasikas köögiviljaaias
Väikeses köögiviljaaias kasvatatakse sageli ka maasikat, mida ei või samuti pidevalt samal maal kasvatada. Enne samale maale tagasiminekut on soovitav „Maalehe maasikaraamatu” andmetel seal kasvatada teisi kultuure vähemalt 4–6 aasta jooksul. Maasika külvikorda ei sobi sellised viljad, millel on maasikaga ühesugused haigused ja kahjurid, nt kartul, kurk, tomat ja peet. Maasika külvikorda sobivad kaun- ja köögiviljad, välja arvatud ristõielised köögiviljad. Kui on vaja kasvatada sellel maal maasikale vähem sobivaid kultuure, nt kurki või kartulit, tuleks need võtta külvikorda vahetult pärast maasikat.
Aialeht
10
Vana õunapuud saab lõikusega noorendada Vanad õunapuud taluvad noorenduslõikust üldjuhul hästi ja hakkavad suuri, maitsvaid vilju kandma. Vanade luuviljaliste asemele on targem aga uued istutada. Kristiina Viiron
K
as aastateks unarusse jäetud viljapuudest saab enam asja? Teate ju küll neid metsikuks kasvanud õunapuid ning kreegi- ja ploomivõsa, mis sageli vanu maju ümbritsevad. Mida niisuguse aia omanikuks saades peale hakata? Kas olla julm, kõik maha võtta ning istutada uued ja (moodsad) sordid või saab puid siiski lõikusega noorendada? Jaak Tomson hooldab teenustööna järjepidevalt ligi paarisadat väikeaeda üle Eesti ja tema sõnul maksab õunapuud kindlasti noorendada. Argument on juba see, et noor õunapuu hakkab sordiomase
hea maitsega vilju andma alles ligi kahekümneaastasena. Pealegi taluvad vanad ja väärikad õunapuud Tomsoni sõnul noorenduslõikust üldjuhul hästi. Luuviljalisi (kreek, kirss, ploom) noorendada eriti ei anna, sest nad ei moodusta õunapuudega sarnaselt uut võra. Tomson ütleb, et kui luuviljalised on ikka üsna kuivanud, on targem nad välja juurida ja uued istutada – kirsid, ploomid, murelid hakkavad kiiresti saaki andma. „Kui nad aga veel saaki kannavad, lõigatakse osa oksi keskelt välja. Siin kehtib see vana tarkus, et kui kaabu puu otsa visata, peab see alla kukkuma – nii hõre peab võra olema.
Luuviljaliste oksad ei või isegi tuulega üksteise vastu käia, sest koorepõletik on kerge tekkima,” õpetab Tomson. Mitte kõrgem kui neli meetrit
Vanu õunapuid on Tomsoni sõnul enamasti lastud takistamatult kõrgusse kasvada, mistõttu alumised oksad kuivavad. Kandeealised oksad jäävad üha kõrgemale ja et juurekava ei suuda poogendit niimoodi toita, jäävad ka õunad üha väiksemaks. Niisugusel puul tuleb noorendust Tomsoni sõnul alustada ladva maha võtmisega. „Õunapuu võiks maksimaalselt olla nelja meetri kõrgune, muidu ei suuda ta korralikku õuna kasvatada.”
Seejärel eemaldatakse kuivad oksad ja lõigatakse puu hõredamaks. „Võra kujundatakse radiaalselt keskpunktist välja nagu vihmavari. Põhimõtteliselt nii, et ükski oks ei varja teist. Õunapuuoksad kasvavad küllalt hästi alla rippu. Toitained on rasked ja liiguvad mööda koort allapoole, langevad rippokstesse ja nii tulevad suuremad ning maitsvamad õunad. Ka ei murdu rippoks kergesti,” selgitab Tomson. Vesivõsust uus viljaoks
Ta lisab, et sageli kiputakse igal aastal kõiki vesivõsusid halastamatult maha lõikama, aga just osast vesivõsudest aretatakse nende külje peale ja alla suunamisega hoolduslõikuse käigus uus võra. „Aga kui vesivõsud kõik maha võtta, siis mis
Kui puu hakkab pärast lõikamist palju vesivõsusid ajama, näitab see puu elujõulisust.
Aialeht
11 Foto: Kristiina Viiron
seal uueks jääb.” Kui puu hakkab pärast lõikamist palju vesivõsusid ajama, näitab see puu elujõulisust. „Mahlade liikumine intensiivistub, isegi koor hakkab paranema ja kogu puu hakkab noorenema,” selgitab ta. Liigsed vesivõsud lõigatakse alates augustist tervikuna välja, sellest alates kuni külmade tulekuni võib teha ka noorenduslõikust. „Õunapuud ei puudutata alates pungade puhkemisest kuni täislehe faasini, st augustikuuni,” ütleb Tomson. Ta pooldab radikaalset noorenduslõikust ja tema kogemust mööda elavad puud selle üldjuhul hästi ka üle. Kas rakendada radikaalselt lõikust või noorendada puud jupikaupa, saab otsustada puu seisukorda ja kasvukohta hinnates. „Kui põhjavesi ja paekivi on ligidal, tuleks ehk vähem korraga lõigata. Samuti siis, kui koore seisukord on vilets,” räägib Tomson ja lisab, et on noorendanud isegi 70–80-aastaseid puid. Sealjuures ka niisuguseid, mille kohta inimesed on rääkinud, et sõjaaja pakane tegi neile liiga – ka neist sai veel asja. Ta meenutab, et tegi Muhumaal
Vanu, aastaid lõikamata õunapuid saab lõikusega noorendada. Niisugustest kõrgusse kasvanud puude noorendamist alustatakse ladva mahavõtmisega. Seejärel eemaldatakse kuivad oksad ja lõigatakse puu hõredamaks.
vanadele õunapuudele noorenduslõikust ning sügiseks kasvasid palju suuremad õunad. Üks tõeline nunnu kaalus 1200 grammi. Sageli võib aedades näha pilti, et õunapuust on saanud pesunööri kinnituskoht. Ent kui pesunöör on ümber puu seotud, sageli juba sinna sisse sooninud, on kasvuainete liikumine viljakandvatesse rippokstesse takistatud ja see takistab saagikust.
Noorendada saab ka pirnipuid, kes kipuvad samuti väga kõrgeks kasvama. Siis tulebki lõikusega võra madaldada. Kuigi vahel väidetakse, et lõikekohti pole tarvis üle värvida, soovitab Tomson seda siiski teha. „See on ikkagi kooreta pind, kus arenevad seenhaigused, kuhu lähevad putukad. Värviga katmine on ka esteetiline – arstki ju katab lõikuspinnad.”
Nii hakkavad haavad tema tähelepanekut mööda paremini paranema ja värv kaitseb ka külma eest. Haavade värvimiseks kasutab ta loodussõbralikku linaõlibaasil õlivärvi. Kõik, mis aias puudelõikusest üle jääb, tuleb aiast taimehaiguste vältimiseks minema viia. Ka ei maksa vilju puu alla vedelema jätta ega aianurka kokku koguda, vaid maha matta.
Aialeht Seemnelint teeb kõigist tubli aedniku 12
Foto: Shutterstock
Laisavõtu rohenäpu päästab harvendamisest ja rohimisest seemnelint ja seemnematt. Vilve Torn
A
ianduskeskuse Hansaplant aednik-konsultant Eve Urva ütleb, et viiskuus aastat tagasi turule jõudnud seemnelindid ja -matid on üsna kiiresti populaarsust kogunud. Üheks põhjuseks peab kogenud aednik kindlasti seda, et seemnelindiga on väga kerge külvata. Ridade vahed jäävad ühtlased ja sirged, kuid mis peamine – ära jääb tülikas harvendamine, sest iga taim kasvab õige vahega. „Porgandiseeme on näiteks imepisike ja seda maha külvates juhtub ikka, et mõnda kohta satub neid rohkem kui vaja. Seemnelindil on aga õige vahe välja timmitud.” Urva lisab, et seemnelintide eelis on seegi, et korraga saab kõrvuti mulda panna erineva valmimisajaga sorte: kõrvuti võivad kasvada varajased (“Amsterdam 2”), keskvalmivad, kuid ka hilised (“Nantes”, “Rote Riesen”) porgandisordid – seega saab peenrast kogu suve jooksul vitamiinikuningannasid noppida. Sama lugu on redisega. Rediseseemneid lahtiselt külvates jäävad redised väga tihedalt, kuid seemnelindiga külvates kasvavad need parajate vahedega mõnusalt suurteks ja krõmpsuvaks.
Oluline on teada, et avamaale mõeldud seemnelinte saab ka rõdul või terrassil kasutada. Urva soovitab üles otsida seemnelindil oleva rediste segu, kuhu on kokku pandud kolm sorti (“Riesen Von Aspern”, “Viola” ja “Sniežka”). Kollastest, valgetest, lilladest ja punastest redistest saab teha tervisliku ja värvikülla salati. Omajagu põnevust lisab seemnelint, kuhu on kokku pandud kurk (“Cornichon De Paris”) ja till. Urva
Seemnelindiga külvates tuleb alati jälgida, et aluspinnas oleks hästi niiske. sõnul sobib see valik neile, kes soovivad väiksel aiamaal suurt saaki kasvatada. Parim külviaeg on mai lõpp. Till valmib varem, kurk hakkab vilju kandma juulis. Neljameetrisest lindist võib sirguda umbes 25 kurgi- ja 200 tilliistikut. „Igal pakil on alati täpne teave seemnelindi pikkuse, istutamiskoha, idanemistingimuste, kuid ka saagikuse või õitsemisaja kohta,” julgustab Urva seemnepakke lähemalt uurima. Samamoodi tasub osta seemnelinte aed- ja peasalati, spinati, rukola või basiiliku kasvatamiseks. Urva soovitab seemnelinti, kus on koos kolm vürtsbasiiliku sorti (“Genovese”, “Opal” ja “Cinamon”). Seemnematte saab Urva sõnul edukalt kasutada ka aknalaual, rõdul või terrassil suvelillede või mõne tillisordi kasvatamiseks. Nii vajab 8 cm läbimõõduga seemnematile külvatud tillisort (“Brevi”) vaid 10–12 cm läbimõõduga potti. Oluline on teada, et avamaale mõeldud seemnelinte saab ka rõdul või terrassil kasutada. Tuleb leida vaid sobiva suurusega pott või anum, valida õige muld ja siis seemnelindist sobiva suurusega ribad lõigata. Urva ütleb, et kui
seemnelinti pakis järele jääb, saab seda jahedas ja pimedas säilitada. Oluline on see, et pakk hoolikalt sulgetakse ja seda niiskuse eest kaitstakse. Külvamine ja mulla valik
Seemnelindi või- mati puhul külvates tuleb alati jälgida, et aluspinnas oleks hästi niiske. See kehtib nii avamaale kui ka potti või anumasse istutades. Samuti tuleb pärast mullapinnale asetamist kasta ka seemnelinti või -matti (see imab endasse pinnases oleva niiskuse). Seejärel kaetakse mahalaotatud lint või matt mullakihiga ning kastetakse jälle rikkalikult. Urva kinnitusel ongi seemnelindi ja -matiga külvates väga oluline, et pinnas pidevalt niiske oleks – siis idanevad seemned ühtlasemalt ja kiiremini. „Ükski aednik ei taha kuivas pinnases kasvanud puitunud rediseid või salatit.” Avamaa puhul soovitab Urva kasutada vajadusel ka katteloori. Rõdule või terrassile istutades soovitab Urva porgandite, salatite või maitsetaimede külvamiseks seemnelindi abil kasutada ürdimulda. Sobib ka tavaline must muld. Kindlasti tuleks aiavaa-
Kindlasti tuleks aiavaasi, poti või ampli põhja panna kergkruusa, mis laseb üleliigsel veel kenasti läbi joosta. si, poti või ampli põhja panna kergkruusa, mis laseb üleliigsel veel kenasti läbi joosta. Samuti sobib kergkruus niiskuse hoidmiseks. Vajaliku niiskuse tagamiseks võib mulla hulka segada ka perliiti või vermikuliiti – need on samuti väga head abimehed. Urva annab aga rõduaednikele veel head nõu. Valige suur pott, pange põhja 10–15 cm kergkruusa, selle peale ürdimulda ja siis külvake seemnelindi abil poti keskele varajast porgandit. Kõrvale istutage seemnelindi abil tilli ja basiilikut. Kindlasti katke mullakihiga ja kastke hoolikalt. Tulemus rõõmustab silma ja saak kannab hästi, kui ise hoolikas oled. Ja veel – tume pott kuivab rõdul või terrassil kiiremini läbi ning plastpott hoiab niiskust paremini.
Aialeht Vanad head tikrisordid surevad välja
13
Soovitusliku sortimendi nimekirjas on vaid üks n-ö eestlane – “Polli esmik”. Teised raskele haigusele vastuvõtlikud sordid on aegamööda asendatud piiri taga aretatud karusmarjadega. Agne Narusk
K
uhu on kadunud suured magusad, veidi karvased tikrid, mida vanaema aiast mäletame, küsivad karusmarjasõbrad. Igasuguseid marju, punaseid ja kollaseid, kasvab praegu, aga need pole need, mis vanasti. „Eks vanasti oli ikka rohi rohelisem,” muheleb põllumajandusülikooli Polli aiandusuuringute keskuse vanemteadur Asta-Virve Libek. Tegelikkus on aga naljast kaugel, räägib ta. Enamiku Eestis aretatud auväärseid karusmarjasorte on välja suretanud jahukaste. Küllap olete juhtunud nägema, kuidas põõsast katab üha rohkem laiali laotuv halli tihedat ämblikuvõrku või hallitust meenutav ollus. Sellist põõsast enam päästa ei anna – osa haigestub ega kanna enam saaki, osa sureb välja. Mari süüa ei kõlba. Nii on, et just vanad eesti karusmarjasordid, Julius Aamisepa ja Johannes Parksepa ellu kutsutud, kipuvad jahukastetõve suhtes vastuvõtlikud olema. Tõsi, sordi iseloomustuses on enamasti märgitud, et „peaaegu jahukastevaba” või „vastupidavus hea või rahuldav”, kuid tõeliselt kindel võib olla vaid ühes: kui juba jahukastet on märgitud, siis sellega tuleb ka arvestada. Kui pikalt õnnestub kurja haiguseta läbi saada, ei tea iial – ennetavat rohtu pole
Foto: Shutterstock
sellele leitud. Jahukastetõve levikut märgati Eestis 19. saj lõpus, üsna pea hakati koostööd tegema soomlastega, et saada uusi tugevaid sorte. Vanu Aamisepa sorte enam ametlikult kuskilt osta ei saa. „Vanades taluaedades võib ringi vaadata ja siis endale sealt võtta, kui põõsas ikka jahukasteta on,” ütleb Libek. „Kas aga õige vana sordi esindaja ka ära tuntakse, on iseküsimus, sest neid juba kümnendid tagasi asendama toodud piiritagused karusmarjad on maitselt ja väljanägemiselt ikka päris sarnased.” Kindel erinevus on see, et need ei nakatu kunagi jahukastesse. Kohustus sorte säilitada
„Enne kui need lülitatakse kodu- või äriaia soovitussortimendi nimekirja, on neid pikka aega katsetatud – kas sobivad Eesti kliimasse, ega nad ära ei külmu, kas on haigustele vastupidavad,” selgitab marjakultuuride töörühma vanemteadur Libek valikut. Veel kümme aastat tagasi oli Pollis väga suur karusmarjakollektsioon, kuid enamik kasvama ei jäänud. Libeki sõnul on jahukastetõbi peamine põhjus, miks tikripõõsad Eestis välja surevad ja terved sordid kaovad. Parksepa „Polli esmiku” kõrval on õnnestunud kollektsiooniks säilitada ka Aamisepa „Jaanike” ja „Viljakas” ja mõned veel. Nimelt on põllumajandusülikooli Polli aiandusuuringute keskuses Viljandimaal Karksi-Nuias puuviljade ja marjakultuuride sordivaramu, kus neid hoitakse ja kus neid ka näha saab. „Meil on kohustus Eestis aretatud sordid säilitada – geneetiline ressurss. Kollektsioonis püüamegi esmajoones just Eesti sorte hoida,” selgitab Libek.
Soovitussortiment Eesti puuvilja- ja marjakultuuride soovitussortimenti koostatakse selleks, et aidata nii koduaiapidajal kui ka aiandustootjal leida sobilikku. Praegu kehtivas Eesti aiandusliidu poolt kinnitatud soovitussortimendi nimekirjas on “Polli esmik” (Ribes uva-crispa L.) ainuke Eestis aretatud sort, soovitusnimekirjas on ta koduaiasordina. Polli aiandusuuringute keskuses on olemas 2008. aastal istutatud säilik. Teised sordid nimekirjas on “Hinnonmäen keltainen”, “Invicta”, “Malahhit” ja “Nesluhhivski” koduaiasortidena; “Lepaan punainen” perspektiivsordina ja “Lepaan valio” ning “Russki” (punane) äri- ja koduaia sordina. Vaata www.sordivaramu.emu.ee
Karusmarjaistikuid müüakse Eestis üleüldse vähe, Pollist näiteks ei saa sel aastal midagi osta. Sõstar kasvab Eestis tunduvalt paremini ja nende aretusse on ka rohkem panustatud. Karusmarjapõõsast on ka hulga keerulisem paljundada kui sõstrapõõsast – pistoksaga seda teha ei saa. Kindlam on põõsa juur lihtsalt poolitada, soovitab Libek. Tikri hing on visa: karusmarjapõõsas võib rahumeeli ühes ja samas kohas kasvada 20 aastat. Üks moodus hea vana sort aeda saada ongi kas võtta terve põõsas või osa sellest ja endale ümber istutada.
Vanad head karusmarjasordid Kalju Kask loetleb oma raamatus „Puuviljandus Eestis. Sordid ja aretajad” (Eesti Maaülikool 2010) üles kõik Eesti karusmarjasordid, millest vaid üht – “Polli esmikut” – kasvatatakse ka praegu aktiivselt. Ülejäänud head karusmarjasordid: • “Aamisepa viljakas” • “Aamisepa 93” • “Aamisepa 329” • “Aamisepa 563” • “Jaanike” • “Polli esmik” • “Rae 1”
Aialeht
14
Aiauudised Husqvarna tutvustab kolmanda generatsiooni robotniidukeid Husqvarna uued, kolmanda põlvkonna robotniidukid Automower® 320 ja 330X on mõeldud 800–3200 m² muru hooldamiseks ja suudavad oma tööd kohandada nii aia kujuga kui ka kasvava muru kõrgusega. „Husqvarna on robotniidukeid arendanud ja tootnud juba pea 20 aastat ja need muutuvad aina targemaks ja efektiivsemaks ning muudavad muru hooldamise muretuks,” ütleb Husqvarna Eesti tegevjuht Jaanus Vahesalu. „Tänapäevased robotniidukid niidavad muru ilmast ja kellaajast hoolimata, nii vihmaga kui ka öösel, on vaiksed ning ei saasta õhku,” lisab ta. Nagu robotniidukite varasemadki mudelid, lõikavad ka uued Automower® mudelid korraga vaid mõne millimeetri murust, tekitades niimoodi multši, mis muru väetab. Uued robotniidukid kohanduvad muru kõrgusega – mida kiiremini muru kasvab, seda aktiivsemaks niiduk muutub. Vilve Torn
Palju õnne, Fiskars ja Husqvarna! Sel aastal jõuavad väga väärikasse ikka kaks Põhjamaade suurettevõtet – soomlaste Fiskars peab 365. ja rootslaste Husqvarna 325. sünnipäeva. 1649. aastal rauatehasena asutatud Fiskars on vanim ettevõte Soomes, mille peakorter asub Helsingis. 1967. aastal tootis Fiskars maailma esimesed oranži käepidemega käärid, mis tõid ettevõttele ülemaailmse tuntuse. Maailmakuulsad käärid on registreeritud Fiskars Corporationi kaubamärgi all ning neid on maailmas müüdud üle miljardi. Täna tunneb funktsionaalsust, innovatsiooni ja disaini hindav ettevõte suurt uhkust sajanditepikkuste traditsioonide üle, mis said alguse väikesest külakesest. 1689. aastal rajati Lõuna-Rootsis asuvasse pisikesse Huskvarna (tol ajal Husqvarna) külla kose kõrvale väike tehas relvatootmiseks. 1700. aasta
suvel maabusid Husqvarna relvadega varustatud Karl XII väed Pärnus, et alustada marssi Narva poole kohtumaks tsaar Peeter I vägedega. Tänapäevased Husqvarna Grupi tooted on aga täiesti rahumeelse iseloomuga – alustades õmblusmasinate ja hakklihamasinate ning lõpetades robotniidukite või lammutusrobotitega. Vilve Torn
Aiapidaja – loo oma suvine aialinnupäevik Eesti ornitoloogiaühing kutsub linnuhuvilisi jälgima oma aias pesitsevaid linde ja osalema uues pikaajalises rahvateaduse algatuses „Suvine aialinnupäevik”. Selle eesmärk on linnusõprade abiga koguda andmeid ja täiendada teadmisi meie aedades pesitsevate linnuliikide kohta. Kuigi aialindudega puutume kokku pea iga päev, teame just tavalisemate lindude käekäigust võrdlemisi vähe. Päeviku abil saab edaspidi jälgida kümnete aialindude leviku ja pesitsemisedukuse iga-aastast
muutumist ja vajadusel muutustele reageerida. Päeviku pidamine on lihtne ja igaühele jõukohane. Selleks loodud veebirakenduse abil saab igaüks luua oma isikliku aialinnupäeviku, kuhu saab kirja panna kõik aias kohatud ja pesitsevad linnud ning ka muud loomad. Kõik päevikusse sisestatud andmed ja kommentaarid saab vaatleja endale päeviku vormis salvestada ja välja trükkida. Veebilehelt leiab juhiseid ka linnusõbraliku aia loomiseks ja määramisabi. Suvine aialinnupäevik on veebilehel www.eoy.ee/aed Eesti ornitoloogiaühing
Aialeht
Ronitaimede istutamine R
onitaimi võib istutada kogu kasvuperioodi jooksul. Õrnad liigid istutatakse pigem kevadel. Nii jõuavad need uue kasvukohaga enne talve tulekut harjuda. Õrnad taimed on muu hulgas roniroosid, elulõngad ja viinamarju andvad viinapuud. Kui taimele sobiv vöönd sinu piirkonnani ei ulatu, istuta taim pigem kevadel. Muld
Mulda peaks olema pool meetrit nii sügavuselt kui ka laiuselt, kuumades ja kuivades kohtades isegi rohkem. Happelisus
Kui istutusmullana kasutatakse rohkelt Kekkilä aiamulda, muutub mulla pH paljudele taimedele sobivaks. Ronihortensiale lisatakse istutusauku rohkelt Kekkilä okastaime- ja rodomulda. Istutussügavus
Paljud ronitaimed istutatakse varasemale sügavusele (mullapalli ülemine pind mullaga samal kõrgusel) või veidi varasemast sügavamale. Elulõngad ja roniroosid kasvavad ja talvituvad paremini, kui need istutatakse varasemast 10–20 cm sügavamale. Istutusvahe
Paljudele ronitaimedele on üks meeter sobivaks vaheks, metsviinapuud ja suurelehised tobiväädid võib istutada isegi suurema vahega.
Seinaääred
Seina ääres kujundatakse muld sokli suhtes kaldu. Ronitaimed istutatakse vähemalt 50 cm kaugusele soklist. Kastmine
Taimele antakse istutamisel 10 liitrit vett. Kastmist korratakse korra nädalas, kuni taimed hakkavad kasvama. Pihustamine kiirendab kasvama hakkamist. Kärpimine
Kergelt harunevad taimed kärbitakse 25 cm kõrguselt istutamise ajal. Sügisel kärbitakse ainult harilikke viinapuid, dekoratiivronitaimede kärpimine jäetakse järgmisse kevadesse. Ronitaimeliigid valitakse peamiselt kasvukoha valgustingimuste järgi. Ronitaimede seas on palju põnevaid liike, seega leidub valikut nii varju kui ka päikese kätte. Päikese kätte istuta:
• elulõngad • laiaõielised elulõngad • roniroosid • kuslapuud • metsviinapuud • viinapuud Poolvarju istuta:
• südajas aktiniidia • paljud elulõngad • suureleheline tobiväät • metsviinapuud Ka varjus kasvavad:
• suureleheline tobiväät • Alpi elulõng • Siberi elulõng • ronihortensia • väänduv kuslapuu • metsviinapuud Kuivas mullas kasvavad:
• Tanguutia elulõng • tara-seatapp Niiskes mullas kasvavad:
• aktiniidiasuurelehine • tobiväät • metsviinapuud Allikas: www.kekkilä.ee