Ärileht 10. august 2011

Allan Martinson: talentide koorekiht liigub paratamatult Eestist välja Läti muutub järjest rohkem Venemaa filiaaliks # Miks on Eesti majandushariduse tase kehv? # Häkkerite rünnakud aina sagenevad # Võlakriis paneb riigid jälle vanu trikke tegema

HIND 1,6 EUROT / 25 KROONI

KOLMAPÄEV

10. august 2011 NR 6 (16)

Pika hambaga sõbrad

E

esti ja Läti koostööst ei tule tuhkagi välja, kuigi peaks. Võtkem kas või järgmised suured projektid, mis näivad sumbuvat kahe pisiriigist naabri üleelusuurusesse rivaliteeti.

Kakleme veeldatud maagaasi terminali pärast, Rail Balticu raudtee arengust ei saa üldse enam aru.

Tegime Eesti Päevalehes hiljuti kahest osast koosneva sarja, milles intervjueerisime Läti kaht mõjuvõimsamat meest – Andris Škelet ja Aivars Lembergsi.

Mõlemad oligarhid ajasid üsna sirgjoonelist juttu. Škele pildus mõttekäike: „Ma olen paljude mõjukate Eesti ettevõtjatega suhelnud ja hoian kontakti, kuid pole seni leidnud midagi ühiseks äriks. Ma pole nii suur liberaal”, „Valitseb absoluutne konkurents. Kui Euroopa Liit ei födereeru, siis me jäämegi hammas hamba vastu”, „Eestlased ei suuda kannatada meie lennufirma edu. Laevandusäri ei reguleerita nii põhjalikult ja me ei pruugi teada, kes seisab Tallinki taga”, „Gaasiterminal peab olema Riias ja mis siis, et eestlased ja leedulased vastu punnivad”, „Rail Baltic on mõttetu poliitiline projekt”, „Eeskuju võtame pigem Leedust kui Eestist”.

Ventspilsi kuningas Aivars Lembergs läks veel kaugemale ja ütles, et Siim Kallas olevat pistrik, kes mürgitab suhteid Venemaaga. Rail Balticut ei toeta ka tema ja gaasiterminali tirib Lembergs omakorda oma hoovi.

Eestlased seevastu peavad Lätit Venemaa aina kasvavaks filiaaliks, kus pealegi vohab korruptsioon ja hoorattaid on vaja iga minuti tagant määrida. Näiteks mainib hotelliärimees Aleksander Kofkin, kellel on Riias suur kinnisvaraprojekt, et Lätis „käivad asjad teistmoodi”. Ta ei salga, et pöördus lõpuks Riia linnapea poole ja palus tollel sekkuda, sest altkäemaksu küsimine oli läinud liiga julmaks.

Andres Eilart Naabrite kaunist sõprusest ei näi midagi välja tulevat. 1 Ärilehe vastutav toimetaja

Väljaandja: Eesti Päevalehe AS, rg-kood 10138194 Peatoimetaja: Vallo Toomet, 680 4400. Ärilehe vastutav toimetaja ja projektijuht: Andres Eilart. Ärilehe toimetus: Narva mnt 13, 10151 Tallinn, 680 4400, faks 680 4401, e-post arileht@epl.ee Reklaam: 680 4500. Ärileht ilmub 10x aastas, iga kuu teisel kolmapäeval. Hind üksikmüügis: 1,6 eurot Hind tellides: üks number 1,5 eurot. Eesti Päevalehe äripaketi ja tööpäevapaketi tellijad saavad Ärilehe automaatselt. Tellimine: 680 4444, klienditugi@epl.ee © Kõik Eesti Päevalehes avaldatud artiklid, fotod ja illustratsioonid on autoriõigusega kaitstud teosed, mille kasutuse reeglid on sätestatud autoriõiguse seaduses.

Rõhutame, et nende reprodutseerimine ja levitamine ilma Eesti Päevalehe AS-i kirjaliku nõusolekuta on keelatud. Toimetusel on õigus kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada. / Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita. / Kaebuste korral ajalehe sisu kohta võite pöörduda Pressinõukogusse, pn@eall.ee, või tel 646 3363

Toivo Tänavsuu intervjuu •• LK 4–7 Allan Martinson: startup on kehv viis miljonäriks saada Andres Reimer oligarhidest •• LK 10–11 Läti muutub järjest rohkem Venemaa filiaaliks Ann-Marii Nergi haridusest •• LK 12–13 Eesti koolid pakuvad palju ja keskpärast majandusharidust Erik Aru häkkeritest •• LK 15 Häkkerite rünnakutulv muutub aina painavamaks Jaanus Piirsalu taristust •• LK 18–19 Venemaad kägistab vananeva taristu needus Villu Zirnask võlakriisist •• LK 14 Analüüs: kas meid tabab peagi hüperinflatsioon?

Majandus graafikutes •• VT ÄRILEHTE Ärilehe kujunduse ja illustratsioonid on teinud Sten Kivissaar VILLA ANTINORI Itaalia kvaliteetveinid Ja lisaks palju teisi kvaliteettooteid saadaval Vinifoodi e-poes: www.vinifood.ee

Värske, mahe ja aromaatne valge vein Itaalia kvaliteet-veinide tootjalt Antinori.

Villa Antinori veinid

Villa Antinori Bianco ja Villa Antinori Rosso on nüüd saadaval nii 0,75 l kui ka 0,375l suurustes pudelites.

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga! Alkohol võib kahjustada teie tervist.

2 10.  2011

10.  2011 3

Allan Martinson: tean palju paremaid viise rikkaks saada Tehnoloogiainvestor Allan Martinson ütleb, et Eesti innovaatilises tehnoloogiaettevõtluses on viimastel aastatel tekkinud arvestatav hulk energiat, värskeid talente ja lennukaid startup-ettevõtteid. Aga nende koorekiht liigub paratamatult Eestist välja, sest siin pole piisavalt tööjõudu ega piisavalt pinget.

OD: FOT SER RUU LO K VAL

4 10.  2011

Toivo Tänavsuu Eesti Ekspress

M

artinson istub oma City Plaza kontori laua taga ninapidi arvutis ja klõbistab klahve. Siit läks just teele tööpakkumine ühele ameeriklasele, kes peaks asuma ametisse ühes Martinsoni startup-ettevõttes.

Kas ta tuleb ookeani tagant Eestisse? Martinson muigab ja ütleb, et võib-olla tuleb firmal hoopis siit ookeani taha kolida.

See on Eesti startup’luse argipäev!

•• Kuidas selle Eestist kolimisega on. Vahepeal levisid kuuldused, et Peep Põldsamm tahtvat kolida oma juhitava modemitehnoloogiafirma Modesat USA läänerannikule, sest Eestisse pole võimalik tippspetsialiste tööle tuua.

Ma arvan, et sa peaksid rääkima Hardi Meybaumiga (peakorteri USA-sse Bostonisse viinud „inseneride Facebooki” GrabCAD-i juht – T. T.). Neil on Eestis seitse inimest ja palju vaidlusi selle üle, kus need inimesed õieti asuma peaksid.

•• Miks ei ole Eesti startupettevõtete sõbralik kant?

Ma ei saa öelda, et ta pole sõbralik, kuid mingist hetkest alates on siin piirid ees. See on üdini arusaadav, kuna turud ja tööjõud on mujal. Üks minu Silicon Valley sõber ütles selle kohta hästi, et ainuke põhjus Eestist high techäri teha on see, et sa väga tahad seda just Eestist teha. Konkurentsieeliseid Eesti ei anna, pigem tekitab probleeme: ajavahe, kaugus turgudest, infoväli, ligipääs kvalifitseeritud tööjõule ja ehk peamisena alateadliku võrdlusmomendi puudumine, mis mujal paremini kannustab.

Välja kujunenud masinavärgid, nagu Skype, jäävad kindlasti siin edasi tegutsema. Aga kui Eestist alanud startup tahab siin suureks kasvada, siis on see väga raske. Siin saad teha oma pereäri, mis ei pruugi olla isegi pelgalt lokaalne, aga see oleks rohkem lifestyle business. Aga kui tahad ehitada tõeliselt suurt high tech-firmat, siis on Eesti puhtalt matemaatilistel ja objektiivsetel põhjustel probleemne koht. Ja sinna pole midagi parata, me ei hakka ju maailma siia tooma!

•• U m b e s aasta eest käisid välja

visiooni, et Eestisse võiks tuua 100 000 kõrgelt haritud spetsialisti…

Ma võin ju palju asju rääkida, aga esimene poliitik, kes sellise loosungiga välja tuleb, lüüakse maha.

Nägin hiljuti üht huvitavat statistikat – innovaatiliste keskkondade analüüsi. Seal oli võrreldud eri linnu ja klastreid, analüüsitud, kui palju neist tuleb startup’e, patente jms. Tuleb välja, et kaks korda suurem linn ei anna mitte kaks korda paremat tulemust, vaid palju enam. See on eksponentsiaalne skaala. Inseneride ja ettevõtjate arvu kahekordistamine Eestis võib tuua neli–seitse korda parema tulemuse.

Kui Silicon Valleys on kakskolm miljonit inimest, kes kõik tegelevad tehnoloogiatööstuses, siis nendevaheline sünergia on sadu kordi suurem kui Eestis, kus elab kokku alla kahe miljoni inimese ja need ei tee kaugeltki kõik sama asja. See seletab, miks firmad liiguvad klastritesse kokku – filmitööstus Hollywoodi, finantstööstus New Yorki jne.

•• Meie jaoks, kes me siin innovaatilist majandust arendada üritame, on see siis paratamatus?

Päris üheselt seda võtta ei saa.

Internet teeb mänguväljaku tasasemaks, andes uusi suhtlusvõimalusi. Aga üldiselt on see paratamatu tõde küll. Iga kord, kui ma Silicon Valleys käin, olen täiesti teises infoväljas. Ma käitun teistmoodi, mõtlen teistmoodi ja mu töö efektiivsus on kolm korda suurem.

Eesti on jube kihvt koht, mõnus elupaik. Siin on hea elukvaliteet, elu suhteliselt odav ja loodus väga ilus. Aga ta on ka uinutavalt pingevaba, veidi nagu maal vanaema juures. Seal on tore suve veeta, aga töö jaoks tahaks linna minna. Startupettevõtja jaoks jääb Eestis „orast tagumikus” väheks.

•• Mis „ora” see on?

See on see ora, et kellega end võrdled ja milline infoväli sinu ümber on. Inimene on sotsiaalne loom ja tahab kellegagi suhestuda, kuhugi kuuluda ja kellegagi end võrrelda. Siin annan Ärilehele intervjuud, käin suveüritustel ja suhtlen sõpradega.

Siin on mu peamine sotsiaalne roll olla eestlane. Aga Silicon Valleys suhestun teistega eelkõige kui rahvusetu professionaal. Siin ja seal on väga erinev, mida ma loen ja jälgin, kellega end võrdlen. Isegi lõõgastumine on neis paigus erinev.

•• Mis Skype’i Eestis hoiab?

Seda pead sa Sten Tamkivilt küsima. Eesti Skype on suur, 300–400 inimesega arendusorganisatsioon, kus on oma väljakujunenud struktuur ja protsessid.

Seda pole võimalik lihtsalt tükkideks lahti võtta ja kusagil mujal uuesti kokku panna. Oleks tal 30 või 100 inimest, oleks tal ka palju

suurem manööverdamisruum.

Samas on loogiline, et Microsoft ostis Skype’i selleks, et temaga raha teenida. Ja raha saab temaga teenida siis, kui Skype integreerida muude Microsofti toodetega ja panna talle Microsofti müügivõrk taha. Kui see kõik, millega Skype peaks integreeritama – majandustarkvarad, X-boxid, Windows Mobile jne – asub väljaspool Eestit, siis on suur tõenäosus, et ka Skype’i arenduse raskuskese liigub Eestist välja.

Skype’i arenduskeskus jääb siia veel pikaks ajaks, otsuseid tehakse aga aina enam mujalt.

•• Mis sind ja sinu ettevõtteid Eestis hoiab?

Ma liikusin Baltikumist tõsisel tasemel välja üsna hilja – kuusseitse aastat tagasi. Mul on Eestis lähedased inimesed ja siit kahe lennutunni raadiuses hulk tähelepanu vajavaid ettevõtteid. Aga kui praegu alustaksin nullist, hoiaks mind siin palju vähem asju. Kindlasti ehitaksin siis oma elu teistmoodi üles.

Perfektne eluviis oleks 50 : 50 ehk pool ajast siin, pool USA läänerannikul. Umbes nii elab Baltikumi edukaima startup’i GetJari asutaja leedukas Ilja Laurs.

Eestist Eesti on kihvt koht, aga ta on ka uinutavalt pingevaba.

Enda projektidest Mõnes kohas tuleb natuke vastu tuult ujuda, mõnes kohas lõõtsub tuul tagant.

•• Mis on sind Eesti startup-

maastikul viimasel ajal üllatanud?

Siin on tekkinud täiesti arvestatav koolkond noori firmajuhte.

Spordis on nii, et noortekoondisest tulevad talendid, kes võidutsevad juunioride seas. Nad ei ole veel olümpiamängude tasemel, kuid noorte hulgas on nad tegijad. Midagi sellist näen praegu ka Eesti startup-ettevõtluses. Meil on väga tugev „noortekoondis”.

Kusagil mujal Ida-Euroopas pole sellist kontsentratsiooni noori ettevõtjaid, kellel on ideed ning kes teevad prototüübid ja neist produktid.

•• Ühe statistika kohaselt olime Kesk- ja Ida-Euroopas mullu riskikapitali investeeringutelt kolmas ja see valdkond kasvas meil aastaga ligi viiekordseks.

Seda statistikat ma ei vaataks, sest seal on mitmeid küsitavusi.

Esiteks ei käi see ainult high tech-sektori kohta, vaid sinna on arvestatud sisse ka näiteks jäätisetööstus. Teiseks on ebaselge, kas seal kajastuvad vaid Eestisse mujalt tehtud investeeringud või ka need, mida Eesti kaudu näiteks Leetu tehakse.

•• Kust on Eestisse tekkinud need värsked noorettevõtjad?

See on jällegi nagu spordis. Vähehaa-

www.wuerth.ee val tekib koolkond, mis hakkab üksteiselt mõõtu võtma. Eestis on selles vallas 30–50 inimest, kes omavahel tihedalt suhtlevad ja üksteist aitavad ja ka heas mõttes „torgivad”. Kuidagi on see punt jõudnud arusaamisele, kuidas startup-bisnist teha: kuidas äriplaani kirjutada, kuidas ingelinvestoreid kaasata ja kuidas Ameerikasse minna – viimasel ajal on palju traalimist Ameerika vahet, kogu aeg on kolm-viis firmat seal –, kuidas Seedcampi või TechStarsi võita ning oma asju AngelListi panna.

Eestlased on kolmel aastal järjest Seedcampi võitnud: esimesena Erply, siis GrabCAD, nüüd Leedu-Läti-Eesti projekt Campalyst.

Küsimus on selles, kui paljud neist nüüd järgmisele tasemele jõuavad minna ja näiteks tõsta korraliku round’i riskikapitali – vähemalt miljon eurot või dollarit. Kui seda ei suudeta, on oht joosta ressursi taha kinni.

Eestis on vaid umbes tuhat inimest, kes on oma professionaalsete oskuste ja huvidega võimelised selles valdkonnas kaasa lööma. Järelikult ei jätku neid inimesi kõigile firmadele.

•• Kui suurt rolli on mänginud üritus „Garage48” ja selle sütitavad eestkõnelejad Ragnar Sassiga eesotsas? „Garage” on kihvt üritus ja kindlasti on tal oma mõju, umbes nagu Peep Vainu motivatsioonikoolitustel. Aga siinne startupmaastik on rohkem kui ühe inimese teene ja paljud pole olnud nii nähtavad. Näiteks seesama Hardi Meybaum, aga ka Jüri Kaljundi, Rain Rannu, Erply poisid jt.

•• Aga nagu sa ütled, pole oluline mitte see, kui palju siit firmasid tuleb, vaid kui palju siit suuri tegijaid kasvab. Kuivõrd jätkusuutlikuks hindad praegust olukorda?

Esimene jupp startup’i elutsüklis on selles mõttes lihtne, et pole vaja väga palju ressursse. Paarikolme inimesega saad välja töötada esimese prototüübi, leiad esimesed kasutajad ja õpid seda hästi presenteerima. Aga sealt edasi läheb kõik juba raskemaks.

Kolme-nelja inimese asemel pead tööle võtma 30–40 inimest, tõstma uued round’id raha ja

hakkama käivet tekitama. Alguses on sul miljoni dollari äri, siis kümne miljoni ja siis loodetavasti saja miljoni. Need on täiesti erinevad trepiastmed, millest tuleb üles ronida. Aga olgem ausad, enamik puhtalt eestlaste tehtud startup’e pole maailmas kümme miljonit eurot käivet teinud, kui võib-olla Fortumo välja arvata.

Tihti tekib olukord, kus on väga hea idee, mis tehakse esimese suure õhinaga ära ja hakkab isegi tööle. Kuid siis on vaja ettevõttesse mänedžere, spetsialiste ja müügiinimesi, keda Eestist ei leia. Siis on valida, kas hakata neid siin vaikselt katse ja eksituse meetodil välja õpetama või minna kusagile, kust neid saab poole tunniga tööle võtta. Loomulikult eelistatakse teist varianti.

•• Kas sulle ei tundu, et hurraaga startup’ide tegemine töötab endale Eestis justkui vastu? Tehnoloogia- või internetiärile on hakanud mõtlema inimesed, kel pole kogemusi ega potentsiaali. Levib selline ratsa-rikkaks-mentaliteet.

Enamik inimesi, kes endale startup’i teevad, ei mõtle minu arvates ratsa rikkaks saamisele.

Ma tean palju paremaid viise, kuidas rikkaks saada. Startup’i tegemine on üks kehvemaid viise rikkaks saamiseks. Mõnel see õnnestub, kuid enamik ei näe oma elus kunagi miljonit dollarit.

Või veelgi enam – võib-olla alguses näevad, aga lõpuks on see ära sulanud.

•• Keegi andis hiljuti head nõu startup’i tegemiseks: ära tee!

Enamiku startuper’ite jaoks on motivatsioon mitte raha, vaid see, mida nad maailmale pakuvad.

Emotsionaalne auhind on see, et sind mainitakse kusagil. Et sul on 100 000 kasutajat ja saad päevas sada kirja, kus kiidetakse sinu teenust või toodet. See on teinekord tähtsamgi kui miljon dollarit.

•• Häiriv on Eestis olnud seegi, et startup-ettevõtluses tõstetakse liialt esile motivaator nimega fun ning vähem räägitakse äriplaanist, turuanalüüsist ja muust sellisest.

Asi, millest tihti aru ei saada, on see, et startup ei ole tavaline ettevõte. Üks guru on öelnud, et startup on täiesti eriline ettevõtlusvorm, mille eesmärgiks on ellu jääda ja oma rada leida täie- † 10.  2011 5

† liku selgusetuse tingimustes.

Startup’i, mis pole veel saavutanud kindlat jalgealust, tuleb juhtida ja manageerida täiesti teistmoodi kui küpset ettevõtet. Usk ja fun on siin väga tähtis instrument.

Seepärast pole ka näiteks neil äriplaanidel, mida EAS nõuab, mingit sisulist mõtet. Enne product market fit’i (ehk mille toode või teenus ja nende sihtgrupp on alles kujunemas – T. T.) võid paberil veenvalt ära tõestada, et see äri toob miljard eurot aastas või et ta läheb vältimatult pankrotti. Kõik need stsenaariumid on võimalikud.

Seega ei olegi vaja küsida fikseeritud prognoose, vaid pigem vaadata, kas ettevõtja tegelikult saab oma turust aru, kas ta on professionaalne ja motiveeritud, kas ta oskab ärimudelit kiiresti muuta jne. Ja ikkagi võid kindel olla, et see kõik läheb lõpuks kümme korda muutmisele.

•• Kas praegust arengut arvestades võime päris kindlalt väita, et mingit erilist startup’ide maad Eestist ei saa ja innovaatilised tehnoloogiafirmad siin tooni andma ei hakka?

Ma siiski loodan, et hakkavad.

Skype ja Playtech olid ka viis– seitse aastat tagasi startup’id.

Nende põhiasutajad polnud küll eestlased, aga võime nende üle olla uhked küll. Mõlemad mõjutavad praegu Eesti majandust olulisel määral. Sealt tulevad miljonid eurod maksutulu.

Kui Skype 2005. aastal esimest korda müüdi, oli Eesti poiste poolt teenitud raha võrdne umbes ühe protsendiga Eesti SKT-st. Mõni teine riik ajab praegu tikutulega üheprotsendilist majanduskasvu taga!

Nii et ma ei näe ühtki põhjust, miks ei võiks tänastel Eesti startup’idel olla tulevikus meie majanduses väga tugev roll.

•• Ja siin tekib Iisraeliga sarnane ettevõtluskompott?

Isegi ameerikalik, kus täna moodustavad 40 protsenti SKT-st firmad, mida on omal ajal toetanud riskikapital.

•• Aga alles me järeldasime, et Eesti olud sellist ettevõtlust ei soosi!

Eesti on siiski üsna avatud ja dünaamiline riik ja siinne hoiak päris hea. Meie suurim probleem on see, et oleme väikesed ja maailma tippkeskustest kaugel. Igasugused liigutused nende kahe asja parandamiseks on end väärt.

Näiteks ma olen kindel, et lennuühenduste parandamine toob vingelt tagasi. Võib-olla mitte kohe, aga mõne aasta pärast.

Eesti väiksust saab sellega parandada, et teha ühiskond avatumaks. Et inimesed harjuksid edasi-tagasi liikuma. Et me ei kaotaks talente, vaid talentidel tekiks 50 : 50 eluviis.

Selle asemel et talente kõigest jõust tagasi Eestisse kutsuda, kus nad pole efektiivsed – ei too ju Eestisse korraga kolme tippdirigenti, sest neil pole siin midagi teha –, selle asemel võiks meil olla suund, et Eesti talendid elaksid poole ajast siin. Teeksid siia oma suvekodud 6 10.  2011

ja maksaksid siin makse. Ajaksid grilli taga teiste talentidega juttu ja sügiseks läheksid jälle maailma tööle. See oleks palju realistlikum. Täpselt samamoodi ei peaks ka startup’e kramplikult Eestis hoidma.

•• Kuivõrd Eesti startup’ide sünnimaana silma paistab?

Maailma suurima äriinglite võrgustiku AngelListi asutaja Naval Ravikant on vähemasti neljas-viies intervjuus öelnud, et Euroopast tulevad kvaliteetsed startup’id kahest kohast: Londonist ja Eestist. Kusjuures see hinnang ei põhine sellel, et inimene armastab Eestit, vaid on täiesti statistiline, sest AngelListist käib läbi tuhandeid startup’e.

•• M i s o n s i n u l e m m i kstartup’id Eestis?

GrabCAD on väga hea näide. Toimetab suhteliselt nišivaldkonnas – on „inseneride Facebook” ehk tööbörs, projekteerimisplatvorm ja suhtluskeskkond. Kui mina sellest äriideest esmakordselt kuulsin, ei tundunud see üldse seksikas. Ükski lihas mu näos ei liikunud.

Aga nüüd on nad võitnud SeedCampi ja saanud enam kui miljonidollarilise investeeringu väga tugevatelt tegijatelt. See näitab, et üks inimene, antud juhul Hardi Meybaum, võib saavutada väga palju, kui ta on asjad õigesti käima pannud. Hardi pole mingi supergeenius ja räägib ka inglise keelt nurgelise eesti aktsendiga, aga vaatad talle otsa: silm särab!

Näed, et see on täiesti dedicated person!

Ta võttis aasta tagasi oma kolm asja ja üheotsapileti USA-sse, kus tema valdkonnas käib elu. Hakkas helistama, tviitima, meilima ja

abi paluma ning tegi seda piisavalt professionaalselt.

GrabCAD on hea näide sellest, et startup vajab eelkõige energiat ja suhtlemisoskust. Kõiki programme niikuinii üksi valmis ei kirjuta, kõiki rahasid üksi ei tõsta, kõigist kõige targem niikuinii pole. Aga tähtis on suuta endale ligi tõmmata asju, mida sul endal pole. Tarkusi, teadmisi, turusisendit, kliente jne.

Nii et peab olema vankumatu usk oma asja. Ainuke asi, mida sa ei saa juurde õppida või osta, on sisemine energia.

•• Sa siis soovitad minna Ameerikasse ja visata seal õnged vette?

Minemisel ja minemisel on vahe.

Võib harrastada äriturismi, võib minna tööd tegema. EAS ja Tehnopol tegid mullu Eesti ettevõtjatele Silicon Valley tuuri ja enne küsiti, kes kellega kohtuda tahab.

Legend räägib, et üks toiduainetööstuse firma tahtis kohtuda Steve Jobsiga, et vahetada kogemusi ettevõtte juhtimise vallas!

Toetamisest Öeldakse, et riik pole hea omanik.

Aga kus on öeldud, et hea kinkija? Ärist Tehnoloogiaettevõtlus on äri, kus nooremad mehed võluvad vanemaid.

Selliseid ekskursante, kes tahavad lihtsalt suhelda, kuid kel pole kindlat sihti ja oma visiooni pakkuda, käib Silicon Valleys palju. Nad kohtuvadki mingite inimestega, kes räägivad tarku sõnu puhtas inglise keeles. See tekitab tähtsa tunde. Aga enamikul juhtudel üritatakse neile lihtsalt midagi müüa, olgu siis advokaadi- või kinnisvarateenust. Tegelikke kohtumisi ei saa nii kunagi.

Sinu stoori on su peamine kapital, kui sul pole raha ega kliente. GrabCAD-i, Erply või GetJari puhul tulid mehed metsast välja ägedate stooridega, mis inimestele meeldisid.

Või nagu öeldakse: tehnoloogiaettevõtlus on äri, kus nooremad mehed võluvad vanemaid mehi.

•• Kuidas suurendada Eestis natukenegi seda talentide hulka, mida sellised ettevõtted vajavad?

Kõige rohkem vajame ettevõtlustalente, energilisi inimesi, kes käivitaksid asju. Programmeerijaid ja disainereid on lihtsam leida. Neid saab osta, aga energiat ja suhtumist osta ei saa. Ümberkaudsetes riikides – Venemaal, Skandinaavias, Lätis, Leedus ja Ukrainas – on palju aktiivseid inimesi. Meil tuleks mõelda, kuidas nad Eestisse asju ajama tuua.

Praegu näiteks saab Eestis firma asutada vähem kui poole tunniga. Miks mitte aga pakkuda võimalust asutada Eestis tehnoloogia-startup isegi siis, kui sa Eestis ei ela? Et noored ettevõtjad saaksid kiiresti ja odavalt asutada Euroopa Liidus firma, millele tuleb kaasa mentorlusprogramm, väike star-

8 mõtet Allan Martinson, AUGUST 2011

1.

Kui tahad ehitada tõeliselt suurt high tech-firmat, siis on Eesti puhtalt matemaatilistel ja objektiivsetel põhjustel probleemne koht. Ja sinna pole midagi parata, me ei hakka ju maailma siia tooma!

2.

Kui see kõik, millega Skype peaks integreeritama – majandustarkvarad, X-boxid, Windows Mobile jne – asub väljaspool Eestit, siis on suur tõenäosus, et ka Skype’i arenduse raskuskese liigub Eestist välja.

3.

Siin on tekkinud täiesti arvestatav koolkond noori firmajuhte. Spordis on nii, et noortekoondisest tulevad talendid, kes võidutsevad juunioride seas. Nad ei ole veel olümpiamängude tasemel, kuid noorte hulgas on nad tegijad. Midagi sellist näen praegu ka Eesti startup-ettevõtluses.

4.

Tihti tekib olukord, kus on väga hea idee, mis tehakse esimese suure õhinaga ära ja hakkab isegi tööle. Kuid siis on vaja ettevõttesse mänedžere, spetsialiste ja müügiinimesi, keda Eestist ei leia.

5.

Selle asemel et talente kõigest jõust tagasi Eestisse kutsuda, kus nad pole efektiivsed – ei too ju Eestisse korraga kolme tippdirigenti, sest neil pole siin midagi teha –, selle asemel võiks meil olla suund, et Eesti talendid elaksid poole ajast siin.

Teeksid siia oma suvekodud ja maksaksid siin makse.

6.

Toetused peaksid olema suunatud sellele, et nad võimalikult kiiresti saaksid ideid katsetada, valede ideedega võimalikult kiiresti läbi kukkuda ja siis üritada õige asjaga uuesti alustada.

Praegune süsteem on aga suunatud läbikukkumise pikendamisele.

7.

Wall Streetil juhtub üldse viimasel ajal imelikke asju. Mina nende vendade kätte oma raha enam ei annaks.

8.

Eesti on jube kihvt koht, mõnus elupaik. Aga ta on ka uinutavalt pingevaba, veidi nagu maal vanaema juures.

diraha, toetus ja promo. Nii saaksime startuper’id ümbruskonnast Eestisse kokku imeda.

•• Tule meile, saad kesta?

Jah, väärtust ka kesta sisse. Koolitust, abi, veebiaadressid, pangaarved, võib-olla mingi maksueelis...

•• Mis tähendus on sinu jaoks riiklikul programmil Startup Estonia?

Kui keegi teaks, mis see täpselt on...

•• See on see, et kui algul räägiti, et programmi suurus on 58 miljonit krooni, siis startuper’id hõõrusid käsi: igale mehele miljon!

See poleks üldse paha mõte.

•• Kuidas oled rahul Eesti ettevõtlustoetustega ja Arengufondi tööga?

Arengufond on viimastel aastatel olnud sisuliselt ainus fond, kes kohapeal high tech-ettevõtetesse on raha pannud. Skype’i poiste Ambient Sound Investments on sel aastal Eestisse teinud vaid ühe investeeringu ja mullu ei teinud ühtegi. Minu firma MTVP on liikunud pigem ettevõtlusesse endasse tagasi. Nii et Arengufond areneb, kuid paratamatult on ta riigifirma koos kaasneva kompotiga.

Aga mis EAS-i puutub, siis praegune toetuste süsteem ei ole startup’ide jaoks kohane. Startup’i puhul on määravaks kiirus. Toetused peaksid olema suunatud sellele, et nad võimalikult kiiresti saaksid ideid katsetada, valede ideedega võimalikult kiiresti läbi kukkuda ja siis üritada õige asjaga uuesti alustada. See elutsükkel lihtsalt käib katse ja eksituse meetodil. Praegune süsteem on aga suunatud läbikukkumise pikendamisele. Ei saa olla nii, et raha saad selleks, et teha midagi, millel pole väärtust. Aga teed ikka edasi, sest oled nii oma avaldusse kirja pannud. Olen Soomes näinud olukorda, kus elatakse rahulikult väikeses Tampere linnas, kaks korda paremini kui varem palgatööd tehes, ja saadakse Tekesilt grante, et teha kolm aastat asja, millest kellelegi tolku pole. See on sotsiaalprogramm!

Toetuste taotlemisel pole äriplaanil mingit mõtet. Kõik terve mõistusega inimesed saavad aru, et ma ei saa kirjutada äriplaani, kui ma isegi ei tea, mis mu toode hakkab olema. Õigem oleks see, kui riik realiseeriks toetused omakapitali kaudu ehk saaks toetuse eest firmas kaasosanikuks. Öeldakse, et riik pole hea omanik. Aga kes on öelnud, et riik on hea kinkija?

Toetused peaksid olema ka manageeritud erakapitali poolt, erakapitalil põhinevate riskifondide, ingelfondide, inkubaatorite või akseleraatorite poolt. Seda on teinud paljud meie ümberkaudsed riigid, aga mitte Eesti.

•• Kuidas su enda investeeringud elavad?

Mul on kaheksa-üheksa firmat ning lisaks nõustan veel kahtekolme. Tegeleme-toimetame. Siin on esindatud kogu skaala firmadest, kus on sada miljonit dollarit käivet, ja neist, kes alles arendavad oma toodet. Mõnes kohas

tuleb natuke vastu tuult ujuda, mõnes kohas lõõtsub tuul tagant.

•• Millega neist enim rahul oled?

Cherry.ee-ga?

Cherry on puhas õpikukeiss, kuidas mujal ennast tõestanud kontseptsioon kiiresti ja hästi Balti turule kopeerida.

Maailma mastaabis on Cherry aga üks sajast sarnasest ettevõttest, kes end kiiresti eri piirkondades kloonisid. Balti karikas kuulub talle, aga maailmameistrivõistlustel on teised suurused.

•• Kui väärtuslik on Cherry?

Seda ei oska me enne öelda, kui firma on müüdud. Laias laastus on sarnaste ettevõtetega tehtud maailmas tehinguid väärtusega: üks-kaks korda käive. Cherry käive on umbes 12 miljonit eurot aastas.

•• Keda sa veel oma portfellis esile tõstaksid?

Sel aastal avatud kohtingusait Flirtic on end Eestis tõestanud ja kasvab ka Venemaal. Oleme neil nädalatel seda avamas ka Suurbritannias. Flirticul on unikaalne kontseptsioon. See on esimene online-kohtingusait nii-öelda Facebooki põlvkonnale, kes on harjunud avatusega ja tahaksid pigem klikkida kui kirjutada. Kui kõik vanad kohtingukeskkonnad on nagu automüügikataloogid, siis meie viime inimesi omavahel kokku.

Kurat.com üritab muuta viisi, kuidas inimesed uudiseid tarbivad. InvisibleCRM toodab kliendisuhtlusprogramme, mida praegu kasutab juba sadakond firmat, neist pooled Fortune500 edetabelis. Novõi Disk on Vene arvutimänguturu üks kahest liidrist ja sisenes mobiiliaplikatsioonide turule. Nii et tegemist jätkub.

•• Millistele projektidele ja valdkondadele kavatsed tulevikus rohkem energiat ja raha kulutada?

Inimene ei jõua füüsiliselt tegeleda rohkem kui teatud hulga projektidega korraga. Seetõttu on minu eesmärk otsast midagi müüa ja siis mõni uus firma asemele ehitada. Mida varasemas staadiumis firmad, seda kihvtimad. Mõned sellised lähema poole aasta jooksul tõenäoliselt mu orbiidile maanduvad.

•• Räägitakse uuest veebimullist. Kas sinu arvates hakkab see tekkima?

Mingi mull on küll. Mõned startup’id on saanud liiga kõrge hinnataseme. Klassikalise näitena pole näiteks Color.com siiani suutnud oma toodet „söödavaks” teha, kuid temasse investeeriti 40 miljonit dollarit 200 miljoni dollarilise väärtuse pealt, ilma et selleks oleks ühtki fundamentaalset põhjendust.

Ka paljude börsile läinud firmade hinnatase on liiga kõrge.

Aga see pole mitte Silicon Valley mull, vaid Wall Streeti mull.

Need ettevõtted on aga küpsed ja jäävad igal juhul ellu, on nad siis noteeritud või ei ole. Erinevalt dot.com-i ajast, kui börsile viidi Powerpointi presentatsioone!

Wall Streetil juhtub üldse viimasel ajal imelikke asju. Mina nende vendade kätte oma raha enam ei annaks. Aga tehnoloogiatööstus on elujõuline. 1 10.  2011 7

Ei tea regulaarselt ostetavate kaupade hindasid, ega märka ka muutusi Ei tea kõiki hindasid, kuid märkan muutusi Tean enamjaolt kõikide kaupade hindasid, märkan muutusi Tean kõikide regulaarselt ostetavate kaupade hindasid

a Euroop 40

37

Läti

42

Saksamaa 40

Leedu 41 32

20

27 26

17

7

47

44 34

37 9

12

8

53

33 12

11

28 8

10

4 15

Soome

Eesti

Rootsi

4

Allikas: Nielsen, Shopper trends 2011, Q1

e d a Hind

s u k k i l d a te

Oled juht või juhitav?

EBSi Magistriõhtu “Learning Café” 16. augustil kell 19.00 Magistriõhtu “Learning Café” on suurepärane võimalus tutvuda EBSi kogenud õppejõudude ja magistriõppe erialadega.

Pakutakse suupisteid, taustaks mängib elav muusika.

Magistriõppe erialad: Rahvusvaheline ärijuhtimine MA (vajalik eelnev majandusharidus) Rahvusvaheline ärijuhtimine MBA UUS! Ametialane kommunikatsioon ja võõrkeeled MA EBSi magistriõppe õppekorraldus on paindlik ja kraadi saab omandada ka töö kõrvalt. Õppetöö toimub õhtuti kolmel päeval nädalas, kaugõppes kolmel päeval kuus.

Juhi oma edu ise ja tule EBSi! www.ebs.ee 665 1320

8 10.  2011

10.  2011 9

Läti: Venemaa filiaal Euroopa Liidus Venemaa mõju pidurdamatu suurenemine Lätis tõmbab kriipsu peale mitmele Eestile vajalikule suurprojektile, kuid toob kasu meie ärimeestele.

Andres Reimer

andres.reimer@epl.ee

E

estlastel pole vaja enam sõita Venemaale äriõnne otsima, sest kõik need rõõmupuhangud ja pisarad, mida pakuvad Moskva või Peterburi, on nüüd kättesaadaval Riias – mõne tunni mugava bussisõidu kaugusel Euroopa tolli- ja õigusruumis.

Kaks talve tagasi paistis Riia nagu lumekraater Põhja-Jäämeres: külm, pime, lootusetu ja hange tuisanud. Nüüd on teisiti.

Rohelusse uppuv Riia särab puhtusest, kogu vanalinna täidavad rahvarohked kohvikute vabaõhuterrassid ja tänavamuusikud. Riia toomkiriku ees on õlu kolm korda odavam kui Tallinna Raekoja platsil. Suvepalavusest hoolimata puhub värsket tuult.

Majanduskriisist toibuva Läti

käsi käib nagu õnneseenel: ta tõmbab kaardipakist ühe trumbi teise järel. Seda kardipakki kaunistavad vene mustrid.

Riia olulisemate tänavate Brivibase ja Elizabeteze nurgal asuvas esinduslikus majas elavad naabritena Läti endised presidendid Guntis Ulmanis, Vaira Vike-Freiberga ja Venemaa peaministri Vladimir Putini mõjukas judo sparringupartner Arkadi Rotenberg, kirjutab Otkrõtõi Gorod. Maja katust ehib SMP Banki valgusreklaam – panga nimi tähendab lahti kirjutatuna severnõi morskoi put ehk põhja meretee.

Suurim trump Riias ajab kinnisvaraäri Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi lemmikprojekti, Skolkovo teaduslinnaku juht Viktor Vekselberg, meediaäris laiendab haaret hiljuti Rootsi Saabi tehast osta soovinud Vladimir Antonov, kellele kuulub mõjukas ajaleht Telegraaf ja Latvijas Krajbanka.

Läti äride hinnad on tänu kriisile kõvasti kukkunud ja varem üksnes keelt limpsanud venelased avavad nüüd üksteise järel rahakotiraudu. Vene ärimehed peavad Läti eelisteks Euroopa Liitu, Schengeni viisaala ja vene keelt.

Läti äri võtmemehed ütlevad, et koostööprojektid meie riikide vahel pole võimalikud.

Andr is Ške le

10 10.  2011

Kuid Läti suurimaks trumbiks idanaabri silmis on venepärane ärikultuur: off-shore’idesse peidetud omandisuhted, salatsevatest tehingutest tingitud absurdsetena näivad äriotsused ja Nõukogude armee määrustiku loogika järgi üles ehitatavad käsuliinid, rääkis äsja ajalehe Telegraaf uuendamisel osalenud Eesti ajakirjanik Nikolai Meinert. Kirsina tordi peal mõjuvad ettevõtte juhtkonnale palgatud stilistide poolt igapäevaseks kohustuslikuks kasutamiseks ette kirjutatav pintsaklipslik riietusstiil ja loend lubatud juuksurisalongidest – ilmselt peegeldus Moskva omanike arusaamadest.

Ametlikke lepinguid äripartneritega ja töövõtjatega sõlmida ei soovita. Kui kokkuleppeid täidetakse, siis suure hilinemisega.

See puudutab ka töötajatele palga maksmist. Sellise ärikultuuriga käib kaasas massiline ümbrikupalkade maksmine, mis on viinud varimajanduse hinnangulise mahu Lätis ligikaudu seitsme miljardi euroni, mis on suurusjärgult võrreldav riigieelarve mahuga.

Varem üle päeva Vene meedias peksa saanud Läti sai Kremli lemmiklapseks pärast seda, kui Andrus Ansipi valitsus viis pronkssõduri Tallinna südalinnast äärelinna kalmistule. Läti eliit tunnistas seejärel lausa avalikult kahvlit, millesse ta oli sattunud: rahvas umbusaldas Kremli poliitikat, sealt tulevaid pakkumisi oli aga eliidil lausa võimatu tagasi lükata. Kui Eesti ühiskondlikku mudelit tasakaalustab asjaolu, et poliitikud asuvad puhvrina rahva ja eliidiärimeeste vahel, siis Meinerti hinnangul Läti poliitikud ongi ise see ärieliit – oligarhid.

Kasulikuna tunduvate tehingute puhul pole oligarhidel vaja oma pead kahtluste ja valijate poolehoiu kaotamise hirmuga vaevata.

Ilmselt selle pärast kanaliseeritakse Nõukogude ajast pärit umbusaldus nüüd Euroopa Liidu vastaseks kriitikaks. Brüsselist on Meinerti kirjeldusel Lätis tavaks rääkida üleolevalt kui rumalast kasuvanemast, kellelt tuleb igal võimalikul moel pappi välja pressida.

Läti vastse presidendi Andris Berzinši majandusnõunik Elina Egle teatas hiljuti juhtivas ajalehes Diena, et Maastrichti kriteeriumid segavad Läti arengut ja riik peab asuma taotlema nende muutmist. Õhustikus, kus ärihuvisid kannavad peamiselt tehingud Venemaaga ja Euroopa Liitu nähakse peamiselt abirahade kohustusliku tarnijana, mõjub loomulikult, et Eesti Päevalehele antud intervjuudes tunnistasid Läti äri ja poliitika võtmemehed Ventspilsi linnapea Aivars Lembergs ja endine peaminister Andris Škele nagu ühest suust, et vastastikku kasulikud koostööprojektid meie riikide vahel pole võimalikud. Eesti ja Läti olid, on ja jäävad konkurentideks.

Eestile olulised transpordi- ja energeetikaprojektid sõltuvad nüüd just Lätist. Ilma lätlaste tahteta ei teki Eestit Euroopaga ühendavat kiirrongi Rail Baltic, samuti Gazpromist sõltumatut gaasivarustust.

Lätlastele pole Rail Balticut vaja.

Pärast seda, kui nende rahvuslik lennufirma tõusis Balti riikides taeva valitsejaks (vähemalt korraks), võib kiirrong üksnes vähendada nii lennufirma kui ka Riia lennujaama tähtsust.

Lembergs ja Škele nimetavad kiirraudtee projekti utoopiliseks mõttetuseks, mis ennast mitte kunagi ära ei tasu ja Lätile tulu

Eestile olulised transpordi- ja energeetika projektid sõltuvad nüüd just Lätist. teenima ei hakka. Vastupidi – see ärritaks Venemaad, kes on transiidiäri lähtemaana oluline sissetulekuallikas.

Soome, mis ainukese Põhjamaade majandusena asub Rail Balticu põhjatipus, peaks Lembergsi sõnul laiendama oma piire kuni Hiinani ja omandama need loodusvarad, mille poolest on rikas Venemaa, et raudtee põhjast lõunasse ennast ära tasuks.

Lembergsi lemmiklaps on Ventspilsi sadam, Škele oma Riia sadam. Mõlemad sadamad toituvad Vene transiidist.

Rail Balticust ja Euroopa laiusega raudtee toomisest läbi Balti riikide Tallinnani peavad Venemaa rööpmelaiusega hiigelruumi valitseva Venemaa Raudteede juhid samasuguseks pühaduseteotuseks ja strateegiliste huvide reetmiseks nagu NATO laienemist Balti riikidesse. Parema meelega pikendavad venelased oma raudteeharu Berliinini. Suurejoonelist investeeringut Riia–Moskva kiirraudtee ehitamiseks on Moskva juba lubanud.

Riias iga vähegi väärtuslikku objekti tundev Urmas Sõõrumaa aga ootab õiget hetke, et võtta ette järgmised sammud Škelelt enne kriisi 35 miljoni euroga ostetud kuulsa jäähalli Rigas Sporta Pils krundiga, kuhu kerkivad kunagi elamud ja büroohooned.

Moskva raha, mis praegu on voolanud ennekõike Vene telekanalite suurte etenduste lemmikkohta Jurmalasse, on pannud kinnisvarahinnad kerkima.

Tänu seadusele, mis annab investorile elamisloa ja vaba liikumise Schengeni ruumis, sõlmisid Venemaa kodanikud tänavu juunis ja juulis Lätis ligi 200 kinnisvaratehingut.

Järgele tulevad ehitushinnad, mis muudavad Riia linna Eesti ehitajatele magusamaks sihtkohaks, kui praegu on Helsingi.

Niimoodi oli juba korra varem 1990-ndatel. 1

Aiv ars Le mb erg s

Sõõrumaa ootab hetke Euroopa Liit teatas, et on valmis rahastama Balti riikide ühist veeldatud gaasi terminali. See aitaks tuua Gazpromi valitsetavale turule võistlevaid gaasipakkujaid ja võibolla isegi pidurdaks energia hinna tõusu. Eesti ettevõtjad pakuvad gaasiterminali asukohaks Paldiskit, põhjendades seda asukohavalikut Soome lähedusega, kelle turg suurendaks terminali käivet. Škele kinnitusel aga tuleb ainukese mõistliku asukohana arvesse Riia sadam, sest läheduses asuvad ainulaadsed looduslikud gaasihoidlad, mille abiga tagatakse ka Eesti varustamine gaasiga. Nendesse Nõukogude ajal kasutusele võetud hoidlatesse on Gazprom koos Latvijas Gazega ohtralt raha paigutanud.

Venelased kavandavad gaasi veeldamise tehase ehitamist Eesti naabrusesse Ust-Luga sadamasse. Kuna Gazprom on Riia Mežaparkis juba ostnud kolmekorruselise maja oma Baltikumi esindusele, tundub Riia sadam Venemaalt lähtuvatele veeldatud gaasi saadetistele just selle sobiva sihtkohana.

Kui kriisiaeg sundis Lätis hoogsalt tegutsenud eestlased kodumaale tagasi pagema, siis nüüd minnakse uuesti. Ühena esimestest teatas Anatoli Kanajevi Transiidikeskusele kuuluv Muuga CT, et soovib Riia sadamasse rajada konteineriterminali.

10.  2011 11

Kõik tahavad majan

Tänavu kevadel lõpetas majanduse, ärinduse ja ettevõtlusega seotud erialadel 1500 noort inimest. Tule mu

Ann-Marii Nergi

ann-marii.nergi@epl.ee

I

gal aastal astub kooliuksest välja sadu ja sadu noori, kes värskelt saanud väärika majandusalase kõrghariduse.

Nad koputavad kordamööda ukselt uksele ja küsivad tööd.

Tulemus on karm – tööd ei ole.

Majanduskõrgharidust jagatakse küllusesarvest ning selle kvaliteet

on nii ja naa. Noor inimene saab järsku teada, et ta näpu vahel on mittemidagiütlev hariduspaber ja et ettevõtja eelistab endale töötajaks võtta pigem reaalse kogemusega tööinimese kui ülikooli teooriat (eeldatavasti) hästi tundva üliõpilase. Kas tõesti polegi majandusharidus nii praktiline, kui paistab?

Ettevõtja ja RSA Kindlustuse juht Kaido Kepp näib üsna murelik. Ta on lisaks ka Tallinna tehnikaülikooli lektor, õpetades magistrantidele ettevõtte rahandust. Kepp tõdeb, et ootuste ja tegelikkuse vastuolu ning ületootmine on suur. Aga mis sa ikka teed – kui inimene tahab oma raha eest majandust õppida, siis ei saa ju teda keelata. „Näen pidevalt õppureid, kes kuulavad

teoreetilist tausta ja teavad standardnäiteid, aga töökogemus on null,” räägib Kepp murelikult.

Mitmed ettevõtete ja ülikoolide juhid on aastaid rääkinud koostöö tihendamisest ja just sellise hariduse õpetamise vajalikkusest, mida ka päriselus kasutada saab.

Kindlustusfirma juht Kaido Kepp ei unista enam ammu näiteks sellest, et keegi koolitaks konkreetselt kindlustustöötajaid, sest Eestis on nende jaoks turg liiga väike. Turu väiksus võib olla ka üks põhjustest, miks kõiki neid üldiseid ärijuhtimisi ja ettevõtlusi pakutakse. Kepp riskib loosunglikult kõlada ja soovib endiselt, et tööandjad ütleksid ja ülikoolid küsiksid, keda on ikkagi tööturul vaja.

„Üldiselt võiks enne kõrgkooli ärijuhtimist õppima minemist mõelda mida see konkreetselt annab ja kas see ka tulevikus edu toob,” räägib Kepp. „Näiteks, kui inimene tunneb, et talle sobiks raamatupidamine, siis tasub ikka kohe seda õppida. Ei peaks häbenema, et sul on töö ja sa oskad seda hästi, mis siis, et magistrikraadi ei ole!”

Suur teaduse kummardamine SEB panga analüütik Hardo Pajula kõmistab meie haridussüsteemi kohta nagu suvine äikesetorm.

Ta on siinset majandusharidust palju kordi varem kritiseerinud ja teeb seda ka nüüd. Pajula arvates on selle nähtuse – et kõik majandust õppida tahavad – juured sügavamal, kui esialgu paistab,

Majandus maksab, ei maksa?

••Majandusega seotud erialade lõpetajad 2011 (Kokku 1585)

Tartu Ta T artu ülikool ülikool

(sh h Pä Pärnu ärnu u kolledž) kollledžž)

162

+103 magistreid

12 10.  2011

Eesti maaülikool

139

(sh magistrid)

Estonian Business School

139

(sh magistrid)

Euroakadeemia

70

(sh magistrid)

Tallinn tehnikaüli

298

(sh magistrid

andust õppida, aga...

ule museks on, et tööturul otsib oma kohta suur hulk inimesi, kes on õppinud majandust liiga ümmarguselt.

ning kvaliteet kannatab just suure teadusekummardamise all. „See nähtus võtab ilmselt ka lääne tippülikoolides vahel õige veidraid vorme, aga meie suitsusaunas on sellel kohati ikka väga pentsikud tagajärjed. Nii näiteks arutab ühe käsitöökooli senat iga kuu viimasel esmaspäeval seda, kuidas arendada kutsekooli doktorantuuri. Siiski ei saa ka tõsise näoga, aga täieliku mõttetusega tegelevaid senaatoreid päris hulludeks pidada, sest ministeerium surub neile seda jampsi peale.

Umbes nii, et kui doktorantuuri pole, siis pole ülikool ja kui ei ole ülikool, siis ei saa välja anda bakalaureusekraade ja kui bakakraadi pole, siis ei olegi midagi müüa,” kirjeldab Hardo Pajula ühiskonnas valitsevaid väärtusi.

allinna nikaülikool

298

sh magistrid)

Veel toob majandusanalüütik elulise näite ülikoolilõpetajast, kes käis end hiljuti SEB panka valuutakauplejaks pakkumas. „Lõputöö oli tal tehtud küll teadlase targal juhendamisel sellest, mida kapitalism inimesega teeb,

Inimene tahab panka valuutakauplejaks – kurssi aga arvutada ei oska. aga hetkekursi alusel tulevikukurssi kodanik arvutada ei osanud,” kritiseerib Pajula praegust hariduse kvaliteeti.

Eesti personaliettevõtte Manpower tegevjuht Heigo Kaldra kinnitab, et nende poole pöörduvad tööjõuotsijad soovivad ikka

pigem leida konkreetse väljaõppe ja spetsiifiliste alade esindajaid. „See ei ole vist kellelegi üllatus, et pidevalt on puudu IT-spetsialistidest ja inseneridest. Aga tihti otsitakse ka nutikaid inimesi, kes oskavad keeli ja tunnevad arvutit, et neid siis ise eraldi välja koolitada.” Kaldra näeb, et Eestis on puudus veel headest müügimeestest, sest leiutamist ja tootmist osatakse hästi, kuid pärast ei osata toodet või teenust maha müüa.

Majandushariduse kvaliteedi kohta ei oska Kaldre samuti muud kosta, kui kõhutunde põhjal kinnitada, et see ei ole ettevõtja jaoks üldse mitte kõige olulisem. „Aga näiteks konkreetselt raamatupidajate järele on nõudlus praegu suur – otsitakse just neid, kes

Tallina tehnikaülikooli Tallinna kolledž

Eesti-Ameerika äriakadeemia

Majanduse ja juhtimise instituut

144

140

150

rakenduskõrgharidus

oskavad ka nüüdses euro seadusandluses ja taustasüsteemis orienteeruda,” lisab Kaldra.

Selveri personalidirektor Kristiina Palm ei näe hetkeseisu nii mustades toonides kui kolleegid.

Tema sõnul majandusharidus on ja jääbki laiapõhjaliseks hariduseks, millele on hea üles ehitada spetsialiseerumine konkreetsele erialale. „Meie kõrgkoolid on hea ja tugeva tasemega ning kokkuvõttes on kõik ikka kinni õppijas endas,” arvab Palm. Peamise võimalusena ettevõtte ootustest (üli)õpilasele teada anda näeb ta praktikat. „See aitab noortel aru saada, millisel suunal soovitakse ennast täiendada või millele süvendatult pühenduda.” Nii lihtne ongi. 1

Mainori kõrgkool

240

rakenduskõrgharidus (koos magistritega, keda kümmenkond)

10.  2011 13

Võlakriis paneb riigid jälle vanu trikke tegema Villu Zirnask

villu.zirnask@epl.ee

Käsil on põnev aeg, kus juhtuda võib kõike…

T

eoorias – kui lähtuda Keynesi ja Friedmani t e oo r i a t es t , m i da tudengitele makromajanduskursuse raames põhiliselt õpetatakse – peaks USA ja võib-olla ka Euroopa Liit majanduskriisist ammu väljas olema. Ütleb ju Keynesi teooria, et majanduslanguste põhjus on vähene kogunõudlus ja seda viga saab parandada riiklike kulutuste suurendamisega. Friedmani teooria järgi on majanduslanguste põhjuseks samuti nõrk kogunõudlus, aga erinevalt Keynesist soovitab ta seda ravida ringluses oleva rahahulga suurendamisega. Nüüdse kriisi ajal on nii USA kui ka Euroopa Key-

100

Riigivõla suhe SKT-sse

120

nesi ravimit ohtralt kasutanud.

Friedmani ravimit on mõlemad samuti kasutanud, eriti julgelt USA. Aga soovitud tulemust ehk veenvalt uude viis-kuus aastat püsivasse majanduskasvu faasi jõudmist ei ole. Ainult eelarvedefitsiit ja võlakoorem on kasvanud.

Tegelikult ei ole häda ainult kriisi aegu lisandunud võlgades, kuigi just need on olnud katalüsaator, mis tegi igavast riigirahandusest ühtäkki arenenud riikide konnasilma. Väikses defitsiidis riigieelarvete koostamine hoolimata sellest, kas majandus kasvab või kahaneb, on enamikus rikastes riikides olnud rutiiniks aastakümneid, sellega tehti ennast praeguse tsüklilise tõve ees nõrgaks. Ja see ei ole veel kõik: tulevikus terendab pensioni- ja tervishoiukulutuste kiire kasv, sest rahvastik vananeb.

USA-st rääkides visandavad majandusteadlased Troy Davig, Eric M. Leeper ja Todd B. Walker oma mulluses analüüsis sealsetele eelarvepingetele kolm võimalikku lahendust. Esimesel puhul tõstab föderaalvalitsus makse sedamööda, kuidas kasvavad väljalubatud pensioni- ja tervishoiukulutused, keskpanga (Föderaalreservi) ülesandeks jääb sealjuures hoolitseda inflatsiooni vaos hoidmise eest nagu praegugi. See on tugevalt kasvava majandusega variant, sest USA-s on maksukoormus

küll suhteliselt madal, aga madal on ka inimeste maksutaluvus – tegelikult ei saa maksumäärasid palju tõsta.

Teises variandis hoiab valitsus maksud allpool poliitilist taluvuspiiri ning võtab ette pensioni- ja tervishoiulubaduste vähendamise, keskpank püsib oma praeguste liistude (s.o inf-

Täielikult ei tasu praegu välistada isegi hüperinflatsiooni. latsiooni juhtimise) juures. See stsenaarium pole ka läbinisti erakordne, sest tulevase pensioniea künnise tõstmist, toetuste saamise tingimuste rangemaks muutmist ja muid selliseid võtteid on viimasel ajal õige mitmes riigis kasutatud – enamasti veel ebapiisavalt.

Kolmanda variandi puhul hoiab valitsus maksud allpool poliitilist taluvuspiiri ja täidab nominaalselt ka pensioni- ja tervishoiukulutused ning selle võimatu missiooni rahastamiseks sunnib keskpanga inflatsiooni asemel ohjes hoidma lühiajalist intressimäära – vastasel juhul muutuks valitsusel riigilaenu teenindamine liiga kalliks. See on sarnane sõjaaja, näiteks Teise maailmasõja aegse riigirahandusega. Kuid kahe tähtsa erinevusega, ütleb Leeper: „Kongressi

eelarvekomisjoni projektsioone vaadates on tegu otsekui Sajaaastase sõjaga selle 20. aastal ja teiseks, praegu on valitsusel reaalne võimalus lahendada asi hoopis tulevaste sotsiaalkulutuste koomale tõmbamisega.”

Kolmanda stsenaariumi eelduseks on, et USA saab tulevikuski laenu võtta oma koduvaluutas, s.o dollarites – vähemalt praegu selles keegi ei kahtle – ja investorid ei nõua väljastatavate võlakirjade indekseerimist inflatsiooniga. Säärasel juhul saab inflatsiooniga vähendada valitsuse reaalset võlakoormat.

Udused lahendused Kuna investorid ostavad endiselt rõõmuga föderaalvalitsuse võlakirju, peab neil järelikult jätkuma usku, et perspektiivis on valitsuse poliitika kestlik, sest praegust poliitikat hakatakse ühel hetkel muutma, märgib Leeper. Teisalt on eelarvepoliitika väga udune asi, mille mõju ei osata korralikult mõõta – eelarvealkeemia, mitte eelarveteadus, nagu Leeper olukorda hindab. Nõnda on keeruline prognoosida, millal põrutab riik eelarvepoliitikaga vastu seina ehk kaotab võimaluse leevendada olukorda maksude tõstmise või kulutuste vähendamisega, sest mõlema puhul on välja jõutud taluvuspiirini.

Leeperi ja ta töökaaslaste nimetatud kolm varianti on suhteliselt heas seisus riikide

Arengumaade 1980. aastate võlakriis: maksmata jätmine, restruktureerimine, finantsrepressioonid, inflatsioon ja mõnel pool ka hüperinflatsioon.

II maailmasõja võlad: teljeriigid (Saksamaa, Itaalia ja nende liitlased) kasutasid maksmata jätmist, inflatsiooni ning finantsrepressioone, vastaspool aga inflatsiooni ja finantsrepressioone.

Arenenud maade praegune võlakriis

I maailmasõja ja suure depressiooni võlad: võlakoormat vähendati maksmata jätmise, ümber vahetamisega võlgnikule soodsamate tingimustega võlakirjadeks ja mõnel juhul ka hüperinflatsiooniga.

Viis viisi võlakoorma vähendamiseks

Arengumaade suure depressiooni võlad

Arenenud riigid Arenguriigid

60

Üle jõu käivat riigivõla koormat, nagu praegu paljudes arenenud riikides, on lähiajaloos varemgi ette tulnud. Jõukohasemaks on seda aidanud vähendada muu hulgas majanduskasv ja kokkuhoid, aga suuremat rolli kui, poliitikud ja keskpankurid praegu meenutada tahavad, on mänginud ka võla restruktureerimine või otsene maksmata jätmine, mõõdukas inflatsioon kombineerituna finantsrepressioonide ehk riigivõlakirjade ostmise sunniga ning mõnes riigis ka hüperinflatsiooni puhangud.

40

20

1901 0 14 10.  2011

1911

1921

1931

1941

1951

1961

1971

1981

1991

2001

2011

Allikas: Carmen M. Reinhart, M. Belen Sbrancia „The Liquidation of Government Debt”

80

– nagu USA, Saksamaa või ka Põhjamaade – valikuvõimalused riigirahanduse stabiliseerimiseks, kusjuures esimene ei ole tõenäoliselt neilegi taskukohane. Kolmandat varianti kasutada otsustades aga tuleb tõenäoliselt kasutusele võtta ka mõned sunnimeetodid. Riigivõlgade ajalugu uuriv majandusprofessor Carmen M. Reinhart meenutab Teise maailmasõja järel kasutatud võtteid: riigivõlakirjade ostmise enamvähem kohustuslikuks muutmist riigi reguleerimise all olevatele finantsasutustele, otseseid või kaudseid intressimääradele kehtestatud lagesid, piiriüleste rahavoogude piiramist. Selliseid võtteid pole ammu nähtud, kuid nad võetakse uuesti kasutusele, mõnel pool Euroopas hakkab see juba toimuma, ennustas Reinhart suvel Rahvusvaheliste Arvelduste Panga aastakonverentsil peetud ettekandes.

Kehvemas seisus riikide puhul ei saa välistada ka võlgade otsest maksmata jätmist või restruktureerimist (Kreekas on viimati nimetatu juba käivitunudki).

Täielikult ei tasu välistada isegi hüperinflatsiooni – euroalasse jäävates riikides seda vaevalt tuleb, aga kui mõni riik peaks välja astuma, siis selle puhul võib hõlpsamini ette kujutada, et keskpank hakkab otse ja piiramatult valitsust rahastama. Elame huvitaval ajal, kus midagi ei saa päriselt välistada... 1

Häkkerite rünnaku küüsis Augusti algul teatas arvutiturbefirma McAfee, et on paljastanud operatsiooni, mille raames murti viie aasta jooksul sisse 72 riikliku ja muu asutuse arvutisüsteemidesse, kopeerides sealt faile sõjasaladustest tööstusjoonisteni.

Erik Aru

erik.aru@epl.ee

J

uulis pidi mõru pilli alla neelama konsultatsioonifirma Booz Allen Hamilton, mis USA valitsust muu hulgas nõustab ka arvutiturvalisuse valdkonnas. Häkkeriterühmitus Anonymous, mis on saanud tuntuks krediitkaardifirmade, saientoloogide kiriku ning biotehnoloogifirma Monsanto ründamisega, teatas, et varastas ettevõttelt 90 000 sõjaväelase e-posti aadressid ja salasõnad. Iseäranis piinlik oli see, kui hooletusse oli nõustamisettevõte jätnud omaenda serverite turvalisuse.

Anonymous sai rahvusvaheliselt kuulsaks pärast Wikileaksi asutaja Julian Assange’i vahistamist möödunud aastal tolle toetuseks korraldatud küberrünnakutega. Nende liikmed suhtlevad anonüümsetes veebifoorumites, nagu näiteks 4chan või Futaba, Facebooki abil tuuakse kokku inimesi protestiaktsioonideks reaalses maailmas. Rühmitus sündiski 2003. aastal 4chani vahendusel ja on alates möödunud kümnendi teisest poolest pidevalt tuntust (ja

liikmeskonda) kogunud mitmesuguste protestiaktsioonidega.

Aimdust, kes selliste rühmituste liikmeskonna moodustavad, sai tänavu juuni lõpupoole, mil Briti politsei vahistas häkkerigrupeeringu LulzSec üheks juhtkujuk speetava 19-aastase Ryan Cleary, kes tema vanemate arvates tegeles kogu aeg magamistoas arvutimängudega. LulzSec saavutas tuntuse Sony PlayStationi kasutajakontodele sissemurdmisega.

Pärast Cleary vahistamist pommitati saareriigi raskete ja organiseeritud kuritegude agentuuri veebilehte säärase päringuhulgaga, et see tuli maha võtta.

Enamasti ongi Anonymousi ja LulzSeci taoliste ühenduste üheks põhirelvaks lihtlabased päringulaviinid, niinimetatud DDoS-rünnakud – sellised, mis 2007. aastal Eestigi asutusi tabasid. Arvutiturbeasjatundjate hinnangul on need rühmitused ohtlikud peamiselt seetõttu, et juhivad ettevõtete ja muude organisatsioonide tähelepanu kõrvale tegelikelt riskidelt, näiteks tööstusspionaažilt.

Sõrm suunatud Hiina poole Augusti algul teatas arvutiturbefirma McAfee, et on paljastanud operatsiooni, mille raames murti viie aasta jooksul sisse 72 riikliku ja muu asutuse arvutisüsteemidesse, kopeerides sealt faile sõjasaladustest tööstusjoonisteni.

Ohvrid, kelle hulka kuulusid ka näiteks ÜRO ja rahvusvaheline olümpiakomitee, asusid peamiselt USA-s, aga ka näiteks LõunaKoreas, Taiwanil ning Vietnamis.

Kuna osa asutuste ründamisest olnuks võimatu mingitki kuritegelikku tulu teenida, näib põhikahtlusalusena mingi riiklik struktuur. Eeskätt osutavad nimetuks jääda eelistavad süüdistavad sõrmed Hiinale.

Veidi enam kui aasta eest puhkes maailma arvutiturbespetsialistide seas korralik paanika, kui avastati viirus, millesarnast nad varem näinud ei olnud.

Mõni asjatundja kartis, et tegu on vandenõuga tööstusliku tsivilisatsiooni hävitamiseks. Läbi tuhandete arvutite üle maailma roomas Microsofti töötajate poolt nimega Stuxnet ristitud uss, mis otsis programmeeritavaid loogikakontrollereid, väikseid halle kastikesi, milles peituva arvutiga saab juhtida kõikvõimalikke seadmeid tänavavalgustusest tehaseliinideni. Ja nagu selgus, konkreetselt selliseid kontrollereid, mida valmistab Siemens.

Varem nähtud pahavaradest oli Stuxnet üle 20 korra mahukam ja suurusjärkude võrra keerukam.

Arvutiturbefirma Symantec hinnangul osales ussi valmimises üle 30 programmeerija, kellel kulus tööks vähemalt kuus kuud.

Pärast pidid viiruse haldamise üle võtma teised asjatundjad.

Stuxnet kasutas tervenisti nelja seni tundmatut Windowsi turvaauku. Lisaks sellele rakendati viiruse andmevahetuse varjamiseks tipptasemel krüpteeringut, uss ise oli aga varustatud algupäraste turvasertifikaatidega, et turbetarkvara ära petta.

Mullu septembris hakkas Hamburgis baseeruv loogikakontrollerite spetsialist Ralph Langner esimesena kahtlustama, et Stuxneti sihtmärgiks on Iraani Natanzi uraanirikastusjaama tsentrifuugide juhtimisseadmed. Igatahes näib, et uss on loodud mõne riigi valitsuse tellimusel – põhikahtlusalusteks arvatagi USA ja Iisrael.

Ajakiri Vanity Fair ristis Stuxneti „kübersõja Hiroshimaks”. 24. juunil 2012 peaks uss end hävitama.

Asjatundjate sõnul viitab see mõne lääne valitsuse osalusele, kes on juriidilistel põhjustel ettevaatusabinõusid lisanud.

Hoolikalt ettevalmistatud rünnakud ei puuduta aga ainult valitsusasutusi ja suurfirmasid.

Aprillis varises kokku LõunaKorea põllumajanduskooperatiivide ühenduse Nonghyup 200 miljardi dollarilise varade mahuga panga arvutisüsteem (nii põhi- kui ka tagavaraserverid), mis saadi korralikult tööle alles ligi nädal hiljem. Kokku kannatas

Küberkurjategijate takistamine ei pruugi sugugi ülearu keeruline olla. toimunu tõttu umbes 30 miljonit klienti. Süsteemi tabas seda hooldama pidanud IBM Korea töötaja sülearvutisse sokutatud viirus – miskipärast polnud rüperaal kaitstud viirusetõrjetarkvaraga.

Lõuna-Korea süüdistas rünnakus Põhja-Koread, kes, arvatagi, kõike eitas.

Lihtsameelsete lüpsmine Tavainimeste jaoks aga kujutavad peamist ohtu arvutikurjategijate rühmad, kes eri moodustel püüavad lihtsameelsetelt raha välja lüpsta. Kõige tuttavamad on neist ilmselt spämmivabrikandid, kelle toodangut leiab küllap igaüks oma e-postkastist. Lisaks sellised tegelased, kes püüavad internetipangakoode välja meelitada.

Kavalamad askeldajad aga muudavad asja enda jaoks lihtsamaks, pannes inimesed ise neile raha loovutama. Levinuim lähenemine on järgmine. Näiteks saab mõnele täiesti süütuna näivale reklaamile (selliseid on leitud isegi New York Timesi ja TechCrunchi saitidelt) või veebilehele klõpsanu teate, et tema arvuti on nakatunud viirusega. Mõne hiireklõpsu kaugusel pakutakse ka lahendust, mis mõistagi maksab.

Sageli kasutavad küberkurjategijad oma linkide levitamiseks otsingumootoreid (sokutades oma saidid otsingutulemuste etteotsa) või sotsiaalmeediasaite, nagu Facebook ja Twitter.

2008. aastal paljastati ettevõte nimega Innovative Marketing, mis olevat aastail 2004–2008 USA föderaalse kaubanduskomisjoni andmeil teeninud võltsviirusetõrje tarkvara müügiga 163 miljonit dollarit. McAfee arvutuste järgi võib 600 töötaja ja 34 serveriga ettevõtte väljapetetud summa aga olla mitu korda suurem – 180 miljonit dollarit ainuüksi 2008. aasta 11 kuuga. Võrdluseks, Twitteri käive peaks ühe hinnangu järgi olema tänavu vaid 150 miljonit dollarit. Innovative Marketingi, mille tegevus toimus põhiliselt Kiievis (kuigi peakorter asus Belize’is), kolmest juhist kaks, Rootsi kodanikud Shaileshkumar „Sam” Jain ja Björn Daniel Sundin, on praeguseni tagaotsitavad. Kolmas, ameeriklane James Reno, teeb aga ametivõimudega koostööd.

Veebis levib ka säärane lahendus nagu Zeus, mis lubab graafilise kasutajaliidese abil igaühel endale oriarvutitest botneti rajamiseks vajalikud liigutused teha.

Esimene katsetus on tasuta, edasise eest peab maksma. Zeus on praeguseks muutunud isikuandmete varaste põhitöövahendiks.

Sageli on pahavara levitavad rühmitused täienisti Ida-Euroopa päritolu. Seda reedab ka asjaolu, et osa pahavara jätab viisakalt puutumata Ida-Euroopa IP-aadressiga või vene tähestikuga klaviatuuri kasutavad arvutid.

Küberkurjategijate takistamine ei pruugi sugugi ülearu keeruline olla. California ülikooli San Diego linnaku arvutiteadlane Stefan Savage uuris 120 juhuslikult valitud spämmitoodet ja avastas, et 95 protsendi puhul neist läksid maksed läbi kolme panga, millest üks asus Aserbaidžaanis, teine Lätis ja kolmas Kariibi mere saareriigis Saint Kitts and Nevis. 1 10.  2011 15

Ajatu Eesti toode?

Kogenud turundaja võrdleb Eestit ja Soomet.

Ja uurib, mis vahe on eestlasel ja soomlasel – mille eest on üks valmis maksma ja teine mitte ning vastupidi. Kuidas anda tootele hing?

Anu Brümmel arileht@epl.ee

S

arah Jessica Parker – paljude noorte ja mitte enam nii noorte naiste suur eeskuju – jalutas juulikuus ühel New Yorgi tänaval Soome rõivafirma Marimekko kleidikesega. See oli suur uudis mitmes Soome päevalehes. Julgen arvata et, kui Brad Pitt oleks mõnes uues linateoses, kas või mõnel juhuslikul lõunasöögil juhuslikus maailmapunktis kandnud Eesti suka- ja sokivabriku Suva sokke, oleks seegi olnud Eestis suur uudis.

Nii need väikestest maadest pärit brändid maailmaturule jõuavad.

Piisab vaid… Juhusest? Oskustest? Rahast? Julgusest?

Viis aastat tagasi arvasin minagi, et kui oled loov, innovaatiline, oma arvates geniaalne, elad ja tegutsed Eestis, on kõik võimalik. Olin selleks ajaks turundusvaldkonnas tegutsenud 15 aastat ja tundsin, et valdan teemat. Sada ja enamgi protsenti. Nüüd tean,

et tegelikult valdangi. Viis aastat rohkem võõrsil kui kodus tegutsemist annab võimaluse end eri maades proovile panna. Võrrelda ja hinnata. Nii ennast kui ka tööandjaid ja kliente. Nüüd on käes aeg, kui tuleb endale esitada see suur küsimus: kus ja kuidas edasi? Viis aastat on suhteliselt pikk aeg, et võõrsil end teostada ja näha kodumaa asju nii, nagu need tegelikkuses on, mitte nii, nagu neid ehk näha tahaks.

Edasi – Soomes Erialaselt, jah. Ei, mitte seetõttu, et Soomes on kergem. Ei ole. Või mõnes mõttes ikkagi on. Siin on turundusinimeste seas palju vähem enda eksponeerimist kui Eestis. Turundusinimesed on täitsa tavalised kontorirotid ja just seepärast nad mulle meeldivad. Nende hulgas on turvaline ja kerge olla. Sest nad ongi täiesti tavalised inimesed ehk nagu siin öeldakse – tavikset. Oma olemuselt ja käitumiselt. Nad ei aseta ennast mentaalselt muust maailmast kõrgemale, vaid nad tõesti teavad, mida tavaline inimene mõtleb või

arvab. Turundustöös on see esmatähtis. Teada, mida Matti Meikäläinen (Eesti vaste on tädi Maali) tunneb ja mõtleb, mis talle on oluline, mis mitte.

Oskus ja tahtmine asetada end tema sussidesse. Oskus mõista, olla avatud. Sest nii sünnivad tooted, mis puudutavad tarbija hinge ja millel on tarbijale tugev emotsionaalne väärtus – hing.

Ja mille eest ollakse nõus ka maksma.

Iittala tulbivaasil, Marimekko lillemustril, Valio Oivariinil, Alvar Aalto disainitud mööblil on soomlaste kui rahvuse hing sees. See on midagi sellist, mida on väga raske sõnadega seletada, aga selle tunneb kergesti ära.

Millisel Eesti tootel on eestlaste hing sees? Muhu mustris, Seto sõles? Jah, aga need on pärit… Kalevi kommid? Baltmani rõivad? Milles on osake meist kõigist? Rimi reklaamitegelastes?

Soomes peaaegu puudub tuline soov eristuda ja olla naabrist iga hinna eest parem. Pigem isegi vastupidi. Mäletan, kuidas ma 1990-ndate algupoolel Helsingisse õppima tulles imestasin, et pea kõikide minu õpingukaaslaste kodud on väga sarnased.

Siin oli ju poodides kõike saada – valik missugune! Pea kõigil olid köögis Arabia nõud ja laual Iittala tulbivaas.

Soome brändidel on soome tarbija silmis suur väärtus – suomalaisuus!

See annabki toodetele hinge.

Turundusspetsialist on professionaal siis, kui ta oskab selle

Pakutavad kaubamärgid: AEG, Milwaukee, REMS, Pramac, Lavorwash, PhCleantec, BVL jt.

Pakume elektri- ja akutööriistu harrastajatele ja proffidele, elektrigeneraatoreid, survepesureid koju ning tööstusesse.

Meie poolt maaletoodavatele seadmetele teostame ka hooldust ning vajadusel garantii- ja remonttöid.

Lisainformatsiooni saamiseks vaadake meie kodulehte comvac.ee.

Kindlasti külastage ka meie e-poodi! www.comvac.ee või lisainformatsioon mobiiltelefonilt 514 3643.

16 10.  2011

Uudis Eesti turul: Lavorwashi surve- ja aurupesurid!

aimamatu hinge tootesse panna. Väidan, et Eesti turundajad on rohkem teoreetikud kui praktikud.

Eesti tooted on kvaliteedilt väga head, aga neid ei osata tihti hingega müüa.

Eestlaste mentaliteet kuningasrahvana ei luba selgroogu painutada (mats ei tõmba küüru selga) – müügiprotsessis jääb just klienditeenindus vaeslapse rolli. Soomlaste oskus teenindada on midagi tõesti väga erilist – suomalainen palvelu on mõiste omaette. Juba selline, et soomlane peab iseenesestmõistetavaks, et sellise kirega teenindatakse teda ka väljaspool Soomet. Eesti turismisektoril on, mille üle järele mõelda.

Iseenesest huvitav fakt: tunnen end Helsingi restoranis kliendina palju paremini kui mõnes Tallinna restoranis. Tallinnas ma lihtsalt pisut pelgan ega eelda, et keegi viitsiks mind teenindada.

Toode ei ole tänapäeval enam mitte füüsiline, vaid paljuski emotsionaalne asi. Soomlased on osanud seda va soome hinge ja uhkust oma toodetesse panna.

Ja eeldada, et sind teenindatakse, on Soomes elementaarne.

Igavad eestlased Mul on viimaste aastate jooksul olnud väga huvitav võrrelda Eesti ja Soome kliente. Reklaamiagentuuri töötaja mätta otsast vaadatuna. Eesti turundajad on valdavalt noored kenad ja tarmukad naisterahvad. Turundus on Eestis ju suhteliselt noor eriala. Ja nagu ma olen aru saanud, ka väga seksikas. On Turundusteod ja Kuldmunad ja palju muud põnevat. Kohati meenutab see suurt teatrit, kus

sooritatakse suurepäraseid rolle, aga publiku ehk tarbija jaoks toimub tegevus kuskil kaugel ja kõrgel ning hoopis teises dimensioonis. Eesti turunduses on kaks megatrendi – allahindlused ja pidev erakordselt geniaalse ja loova idee otsimine. Eesmärgiks saavutada kitsa ringkonna spetsialistide tunnustus.

Kord aastas.

Pean silmas Kuldmuna konkurssi.

Muuseas on täiesti out olla pelgalt loov.

Soome turundusspetsialistid on tihti keskealised inimesed ja nende põhimure on see, et kuidas viia konkreetne sõnum tavalise inimeseni. Siin ongi huvitav eripära – reklaami tehakse selleks, et tavaline inimene sellest aru saaks. Et see talle korda läheks. Ei midagi väga keerulist ega superloovat, aga toimivat. Ka siis, kui räägitakse allahindlustest. Lihtne ongi tihti geniaalne. Ärge saage valesti aru – ma ei ülista soomlasi. Aga olen neile küll samal ajal väga tänulik. Soovin, et ka Eestist tuleks selliseid tooteid, millel on eesti hing sees.

Ja mida nii tarbijad kui ka toote omanikud hinnata oskavad.

Küsimus ei ole ju selles, kuidas väga odavalt tarbijale „müts pähe tõmmata”, vaid ikkagi selles, et tootel-teenusel oleks tarbija silmis püsiv ja pikaajaline väärtus. Ja et tarbija tunneks end olukorra isandana.

Eesti turunduse tulevik on tootearenduses selle kõige laiemas mõttes. Kui soomlased on osanud lihtsad asjad ja väärtused oma toodetesse sisse

panna, siis miks meie, eestlased, seda ei peaks oskama?

Jälgisin umbes aasta tagasi suure huviga diskussiooni Soome brändi ümber. Olid telesaated, kus tuntud inimestest koosnev seltskond arutles Soome brändi teemadel, ja kuhu kõik, kes soovisid, võisid oma mõtteid saata. See oli tõeline kogu rahva diskussioon. Ideid tuli vasakult ja paremalt. Huvitav, kui eestlaste käest oleks omal ajal küsitud, millised on Eesti kõige olulisemad väärtused, kas ka siis oleks sündinud eelkõige kodumaal kurikuulus sõnum „Welcome to Estonia”? Kas me oleksime pidanud külalislahkust oma kõige olulisemaks rahvuslikuks eripäraks?

See näide iseloomustab Eesti ja Soome turundusmõtlemise eripära. Eestis on turundus kitsa ringkonna pärusmaa, Soomes turundatakse eelkõige tarbijale.

Pole mingi häbiasi teha lihtsa sõnumiga lihtsaid kampaaniad.

Eestis korraldatakse tihti reklaamiagentuuride vahel suur konkurss ja lõpuks valitakse v ä l j a s e e, k e s edastab sõnumi „allahindlus –50%” kõige odavamalt. Lõpuks rehmatakse käega: tühja sest brändist, uhkusest ja loovusest! Aga algus on alati paljutõotav.

Eesti tee on toota nišitooteid, väga kvaliteetseid ja häid.

Arvan, et just selles valdkonnas oleksime tegijad. Oleme oma olemuselt uhke rahvas. Miks me ei pane seda uhkust siis oma toodetesse? Uhkus ei tähenda ülbust.

Hea ja edasiviiv uhkus tähendab tsiviliseeritust ja avatust. Julgust erineda. Oskust suhelda. Seda on Soome-aastad mulle õpetanud.

Suruda maha ülbus ja olla väärikas. Väärikus ongi see, mis minu meelest on eestlastele tegelikult väga iseloomulik. Nišitoodete üks eripära on väärikus, stabiilsus, rahulikkus, heas mõttes konservatiivsus. Ajatud tooted on Eestiski läbi aastakümnete olnud edukad. Ja mõned neist (kui mitte väga paljud) on pärit Nõukogude ajast. Järelikult neis on midagi.

Tegelikult polegi küsimus mitte niivõrd füüsilises tootes, kuivõrd selles, mil viisil toodet edukalt pakkuda ja müüa. Muuseas, see on imelihtne – tuleb ennast huvitavaks teha. 1 10.  2011 17

Venemaad kägistab vananeva taristu needus On üks probleem, mis eristab Venemaad järsult teistest riikidest – see on taristu lagunemine ja selle uuendamise väga aeglane tempo.

18 10.  2011

Jaanus Piirsalu

jaanus.piirsalu@epl.ee

V

enemaal on ees palju proovikive alates demograafiast ja majanduse ümberkorraldamise vajadusest, kuid samad probleemid vaevavad ka paljusid arenenud riike. Üks probleem aga kummitab Venemaad kohe eriti. „Täna tuleb nentida, et infrastruktuuri olukord on üks peamisi Venemaa majanduskasvu pidureid,” väidab Moskva üks tuntumaid liberaalseid majanduseksperte Vladislav Inozemtsev, kes aitab praegu Venemaa ühel rikkamal oligarhil Mihhail Prohhorovil luua uut paremparteid Parem Asi. Nõukogude ajal rajatud taristu lagunemine ning sellest põhjustatud suurte õnnetuste ja avariide sagedus viimastel aastatel on kõigile näha, kuid Inozemtsevi sõnul puudub Venemaal sellest hoolimata endiselt strateegiline programm taristu arendamiseks.

Venemaa on pindalalt maailma suurim riik, mistõttu teedeja transpordivõrgu arengul on

inimeste ja kaupade liikumiseks eluline tähtsus. Mingit arengut aga ei toimu, pigem liigub tase kolinal allamäge.

Inozemtsevi andmeil ehitati uusi kõva kattega maanteid Nõukogude Liidus 1970-ndatel keskmiselt 11 000 kilomeetrit aastas, kuid 2000-ndate Venemaal kõigest 2000 kilomeetrit aastas. Uute raudteede ehitamine on sisuliselt peatunud ja tegutsevate lennujaamade arv vähenes 1991. aasta 1450-lt 2009. aasta 329-ni. Võrdluseks: Hiinas ehitati 2005.–2009. aastani keskmiselt 132 000 kilomeetrit uusi maanteid ja 2200 kilomeetrit uusi raudteid.

Venemaa maanteede olukorda iseloomustab hästi veel üks arv: autodega kaubaveo keskmiseks kiiruseks arvutatakse 300 kilomeetrit päevas. See on vähem maad kui Tallinnast Riiga…

Tänu Venemaa peaministri Vladimir Putini tähesõidule tibukollase Lada Kalinaga pälvis eelmisel suvel suurt tähelepanu Amuuri maantee avamine. Esimest korda Venemaa ajaloos ühendab Kaug-Ida ülejäänud Venemaaga asfalttee.

Venemaa jaoks oli see kindlasti saavutus, aga selle taust on, et sellal kui Tšitast Habarovskini aastakümneid maanteed ehitati, on lagunenud samasugune föderaaltee Krasnojarski ja Irkutski vahel. Sügiseste sadude ajal tekivad sel tuhandekilomeetrisel lõigul kilomeetrite pikkused sabad porri kinni jäänud veokitest,

mis vahel seisavad päevi, enne kui suudavad end välja murda.

Kuigi see on laialt teada, kestab selline olukord aastast aastasse.

Venemaa kaht suuremat linna Moskvat ja Peterburi ühendab siiani kehv ja ohtlik maantee. Riik ei ole suutnudki sinna korralikku kiirteed rajada ja andis selle õiguse erafirmadele, kes kavatsevad kiirtee suures ulatuses tasuliseks muuta. Tulevased teeomanikud tahavad Vedomosti andmeil hakata võtma tasu kümme eurosenti kilomeetri eest, aga Venemaal on kombeks, et tasusid puudutavad lubadused erinevad tublisti hilisemast tegelikkusest.

Ülikallis kilomeeter Ühel Venemaa vähestest tasulistest maanteedest Pihkva oblastis tuli kevadel üsna halvas korras maanteel 62 kilomeetri läbimise eest tasuda 25 eurot ehk 40 eurosenti kilomeetri kohta! Näiteks Euroopas peetakse üheks kallimaks tasuliseks maanteeks Prantsusmaa 623-kilomeetrist lõiku Reims-Chamonix, mille läbimine maksab 47 eurot ehk kaheksa senti kilomeeter.

Pärast tänavusi traagilisi õnnetusi Nõukogude-aegsete reisilennukitega Tu-134 ja An-24 käskis president Dmitri Medvedev kaaluda võimalust lõpetada järgmisest aastast nende lennukite kasutamine, millel puudub tänapäevane hoiatussüsteem.

Tegelikkuses tähendab see, et maa peale jääks rõhuv ena-

Liksutovil head šansid äri laiendada •• Suurest raudteede ehitamisest

peaks Venemaal kõvasti võitma ka Eesti passiga lennujaamaekspresside rajaja Maksim Liksutov.

•• Praegu sõidavad nn aeroekspressid Venemaal Moskva ja Jekaterinburgi kesklinna ja lennujaamade vahet. Jalgpalli maailmameistrivõistluste ajaks 2018. aastal kavatseb Venemaa Raudteed rajada sellised kiirliinid veel kaheksasse linna: Peterburisse, Krasnodari, Samarasse, Kaasanisse, Jaroslavli, Volgogradi, Kaliningradi ja Sotši.

Ajalehe Vedomosti viidatud eksperdihinnangu järgi läheks projekt maksma 6,2 miljardit eurot.

•• Opereerima hakkaks kõigi liinidega firma Aeroexpress, millele kuulub ka praegune lennujaamaliinide monopol. Firma trump on selles, et 50% aktsiaid kuulub Venemaa Raudteedele, ülejäänud pool jaguneb Liksutovi ning tema äripartnerite Iskander Mahmudovi ja Andrei Bokarevi vahel. Loksal sündinud Liksutov (34) kontrollib Delta Trans Investi kaudu – mis omakorda kuulub Transgroup Invest AS-ile, mille omanik on peale Liksutovi veel teinegi Eesti kodanik Sergei Glinka – kuni 25 protsenti firmast Aeroexpress.

•• Suurejoonelise plaani järgi peaks enamik raha investeeringuteks tulema Vene riigilt, ainult Peterburi lennujaamaliini loomiseks kavatsetakse suuremas mahus kasutada ka erakapitali.

mik lennukeid, mille najal püsib suur osa Venemaa regionaalsest lennuvõrgust. Rossiiskaja Gazeta andmeil tehakse 80 protsenti piirkondlikke vedusid just nende lennukitega, mille vanus on enamasti üle 25–30 aasta.

Probleem on selles, et uusi lennukeid pole kuskilt võtta. Vene ekspertide väitel pole analoogsed lääne reisilennukid võimelised maanduma näiteks Kaug-Põhja karmides ilmaoludes sealsetele väikelennuväljadele, kus ei ole sageli betoonist lennuradu, vaid maanduda tuleb tavalisele maapinnale. Selleks ei sobivat ka Tu-134 asendama mõeldud uus Suhhoi Superjet, mille hulgitootmine pole veel käimagi läinud.

Kõige suuremad taristu ehitamise plaanid on Venemaal lähiajal aga raudteel. Põhjuseks on 2018. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused, mille transpordiprobleemid eri linnade vahel kavatsetakse lahendada just raudteeliiklusega.

Kavas on ehitada uusi raudteeliine tervelt 80 miljardi euro eest, suurem osa raha läheks kiirliinide rajamiseks. Plaanid on võimsad: Moskva ja Peterburi ning Nižni Novgorodi ja Kaasani vahele kavatsetakse käima panna 400 kilomeetrit tunnis kihutavad rongid. Räägitud on isegi sama kiire rongi käikulaskmisest 2500-kilomeetrisele teele Moskvast Jekaterinburgini. Kuid sellist imet alles jäänud seitsme aasta jooksul ei usu Venemaal eriti keegi. 1

10.  2011 19

Arvutiga hiinlased Merike Mätas, Piret Potisepp arileht@epl.ee

Hiina valitsuse andmetel asub riigis maailma suurim internetikasutajate kogukond.

I

nternetikasutajate arv on kasvanud enam kui 420 miljoni elanikuni ning see on sihtrühm, mis pakub huvi ja võimalusi kohalikele ja rahvusvahelistele ettevõtetele.

Vaatamata Hiina valitsuse kehtestatud piirangutele mitmete läänes populaarsete veebilehtede külastamiseks, alustavad siin ühtmoodi innukalt oma netiäridega nii kohalikud kui ka välismaalased.

E-kaubanduse välkkiire areng Alipay on kasvanud Hiina suurimaks online-maksete ettevõtteks, töödeldes päevas enam kui miljardi jüaani väärtuses tehinguid. Hiljuti teatas Alipay, et eeldatavasti ületab nende tehingute väärtus PayPali oma kahe järgneva aastal jooksul.

Alibaba grupi e-jaemüüja Taobao on saanud Alipay edust samavõrd palju kasu, kui eBay sai kasu PayPal edust. Peamine erinevus kahe e-jaemüügi keskkonna vahel on siiski see, et Taobao toetub reklaamitulule, samal ajal kui eBay sissetuleku moodustavad tasud tehingute pealt. Taobaost on välja kasvanud Hiina suurim e-jaemüüja, kelle turuosa on enam kui 80% kogumahust. Taobao müüb kõike, alates mobiiltelefonidest ja köögitarvetest, lõpetades lennupiletite ja kindlustusega. Platvorm, mis toodi turule 2003. aastal, võimaldab oste sooritada müüjate alamlehtedelt, aga samuti netioksjonitelt.

Hiina suurim e-jaemüüja Taobao nautis 2010. aastal lausa 20 10.  2011

plahvatuslikku kasvu, mil kasutajate arv kasvas eelneva aasta 176 miljonilt 370 miljoni kasutajani.

Kõrge kasutajate arv kinnistas Taobao domineerimist e-kaubanduse turul Hiinas veelgi. Vaatamata sellele püüavad sel turul nii kohalikud kui ka rahvusvahelised ettevõtted oma turuosa võita. Samal ajal näitavad need arvud ka ilmekalt, kuivõrd palju on hiinlaste seas kasvanud kindlus- ja mugavustunne sooritada oste internetis. See on trend, millest lõikavad Taobao kõrval kasu mitmed alustavad e-kaubanduse ettevõtted üle riigi.

Osa Taobao viimase aasta edust on saavutatud tänu ettevõtte investeeringutele kasutajate kaitse valdkonnas. Taobao lõi saja miljoni jüaani suuruse fondi tagastamaks ostjale raha iga tarbija ning online-kaupleja vahelise vaidluse korral. „Taobao suured pingutused ja investeeringud tarbijate kaitsmisse on toonud Hiina internetikasutajad, kes eelnevalt suhtusid võrgus ostlemisse kahtlevalt, online-šoppamisega katsetama,” on öelnud ettevõtte kõneisik Justine Chao.

Just tarbijate vähene usalduskrediit e-maksete toimimisse oli eelnevalt Hiina e-kaubanduse portaalide suurimaks takistuseks, selgitab Mark Natkin, kes on Pekingis baseeruva ettevõtte Marbridge Consulting tegevjuht.

Taobaol õnnestus see proovikivi ületada tänu tagatisfondi teenuse arendamisele ja turule toomisele.

Alates fondi loomisest on Taobao edu kõrgustesse tõusnud, suuresti tarbijalt tarbijale levinud soovituste abiga, lisab Natkin. Alates sellest ajast on ka e-kaubandussektori kasv olnud eelneva järkjärgulise kasvuga võrreldes plahvatuslik, ütleb ta lõpetuseks. „E-kaubandusplatvormide kasutusmugavus on tõusnud märgatavalt. Inimesed räägivad lugusid, kuidas nende emad on nüüdseks Taobao kasutajad,” räägib Natik Taobao peadpööritavast edust. „Inimesed, kes veel paar aastat tagasi ei kasutanud internetti regulaarselt, on nüüd saa-

Hiina internetikasutajate arv on kasvanud enam kui 420 miljoni elanikuni.

Keegi ei tea, millal hiinlased saavad kasutada YouTube’i või Facebooki teenuseid.

mas e-kaubanduse kasutajateks.”

Osa Taobao kasutajate plahvatuslikust kasvust 2010. aastal sai reaalsuseks tänu ettevõtte 200 miljoni jüaani suurusele reklaamikampaaniale. Kampaania eesmärgiks oli kasvatada Taobao Mall brändi nähtavust. See platvorm viib omavahel kokku ettevõtted ja lõpptarbijad ning võimaldab maailmakuulsatel brändidel müüa oma tooteid Hiina tarbijatele veebis. Näiteks saab tarbija just Taobao Malli vahendusel osta Nokia ja Delli tooteid või siis Uniqlo (maailmakuulus Jaapani rõivabränd) ja Adidase riideid.

Chen Shousong, ettevõtte Analysys analüütik, panebki suure osa Taobao edust 2010. aastal eduka reklaamikampaania arvele. Ta lisab, et järgnevatel aastatel on Taobao kasutajate arvu kasvatamine keerukas ettevõtmine. Eriti arvesse võttes, et internetikasutajate koguarv on suurusjärgus 420 miljonit. Chen usub ka, et enam tarbijaid hakkab kasutama konkureerivaid e-kaubanduse keskkondi.

Suure osa Hiina e-kaubanduse kasvu taga on noored ostjad.

China Market Research Group väidab, et Hiina internetikasutajad vanuses 13–28 aastat veedavad nädalas internetis 20 tundi, see on oluliselt enam kui samas vanuses kasutajad Ameerika Ühendriikides, kus tundide arv nädalas on 12.

Tarbijatele Hiina keskmise arengutasemega linnades, nagu näiteks Hohot, Fuzhou, Nanchang, Cixi ja Chaozhou, avaneb internetis ligipääs ostmaks samu tooteid ja brände, mis on kättesaadavad riigi nelja suurima linna (Peking, Shanghai, Guangzhou ja Shenzhen) elanikele.

Taobaost on Hiinas saanud usaldusväärne bränd, kinnitab Yang Na, 25-aastane pekinglane ja veebipoe kasutaja. Veebilehe tagastusfondi teenus on üks põhjusi, mis muudab e-poe kasutamise tema jaoks kindlamaks, lisab ta. „Saan südames kindel olla e-poes makseid tehes,” selgitab ta. Yang on üliõpilane, kes

hakkas Taobaod kasutama 2007. aastal. Alates sellest ajast on ta ostnud Taobao vahendusel nii riideid, jalatseid kui ka raamatuid ning pole probleeme ostude sooritamisel kohanud. „Taobaos on kõik soodsam ning ostmine on tehtud väga mugavaks. Ostetud kaubad saadetakse minu koduukseni, ilma et mul oleks vaja kusagile neile järgi minna,” selgitab ta rahulolevalt.

Avarduvad ärivõimalused meelitavad kohale ka üha rohkem välismaiseid ettevõtteid, sest suure tõenäosusega kandub Taobao edu Hiinas üle ka teistele e-kaubanduse veebilehtedele.

Eelmise aasta novembris lansseeris Ameerika Ühendriikide tuntud rõivabränd Gap oma online-poe Hiinas. Wal-Mart on samuti testimas veebipoe beetaversiooni Sam’s Clubi liikmetele Shenzhenis. Ameerika Ühendriikide jaekaubandushiid on investeerinud ka veebilehte www.360buy.com, Hiina onlineelektroonikakaupade müüjasse.

PayPal teatas eelmise aasta lõpul, et loob e-kaubanduse keskuse Hiina linna Chongqing. Isegi kohalikud talupidajad kasutavad internetti müümaks oma toodan-

Sellele vaatamata jätkab valitsus veebilehtede jälgimist ning ebasobilike või siis liiga läänelike keskkondade blokeerimist.

Keegi ei oska ennustada, kas ja millal saavad hiinlased kasutada YouTube’i, Flickri või Facebooki teenuseid. Samal ajal asendavad neid sarnased Hiina veebilehed nagu sina.com, renren.cn ning paljud ei teagi, et sellised keskkonnad mujal üldse eksisteerivad.

Hiina internetikasutaja – kes ta on?

Konsultatsioonifirma McKinsey selle aasta aprillis avaldatud uuring ennustas, et 2015. aastaks kasvab Hiinas internetikasutajate arv 750 miljonini. See oleks märkimisväärne kasv praeguselt 420 miljonilt. Ainuüksi Pekingis kasutab internetti juba praegu 11,6 miljonit inimest, mis on 66,1% linna elanikkonnast.

McKinsey uuring „Arusaamine Hiina digitaalsetest tarbijatest” põhines enam kui 5000 kasutaja vaatlemisel 20 Hiina linnas 2010. aastal. Tavapärase demograafilise info kõrval koguti uurimuse läbiviimise ajal vastuseid kahele ettevõtete jaoks kriitilisele küsi-

Skype’i koostööpartner Tom.com on eraettevõte ja nüüdseks Hiinas keelatud.

gut riigi sees, tõid nad välja ühe põhjendusena.

Kuigi hirm häkkerite ees pole kusagile kadunud, sööstavad sellised ettevõtted nagu PayPal edasi. Kasutades uut rahvusvahelist e-kaubanduse keskust, on tarbijatel võimalik teha riikidevahelisi makseid. Üle riigi on üles seatud veel neli PayPali e-kaubanduse keskust, mis pakuvad tuge suurimale üksusele Chongqingis. Ettevõtte Analysys International uuring ennustab, et tänavu võib selliste arengute tõukel müügimaht ületada 151 miljardit USA dollarit.

Mikroblogimise trend on samuti kasvamas – väidetavalt kasutavad juba 125,2 miljonit inimest mikroblogimise teenust Hiinas.

Võib näida, et Hiinas saab kii-

remini areneda kohalike ettevõtetega partnerluse loomise kaudu.

Just nõnda käitusid nii PayPal kui ka Skype. Skype’i puhul sellest kahjuks ei piisanud. Skype’i koostööpartner Tom.com on samuti eraettevõte ning nüüdseks Hiinas keelatud. See juhtus pärast valitsuse äkilist teadet, kus öeldi lühidalt, et vaid riigi omanduses oleval kahel ettevõttel – China Unicomil ja China Telecomil – on lubatud operaatoriteenuseid pakkuda ning kõik ülejäänud teenusepakkujad on illegaalsed.

Internet jätkab Hiinas arenemist, kuid üks on kindel – netiäri on endiselt riskantne. Kohalikud partnerid või mitte, kaitse häkkerite vastu või mitte, valitsuse regulatsioonid on ennustamatud. Internetikasutajate arv Hiinas jätkab kasvu, tuues igal

aastal 20% enam inimesi online’i, mis teeb sellest kahtlemata huvipakkuva ja ligitõmbava turu. Äri üles seadmisse ja arendamisse peaks suhtuma aga ettevaatusega, manitsevad mitmed konsultandid.

Hiina valitsus püüab kasvava internetitrendiga järge pidada.

Valitsus on juba teatanud, et teeb internetis kättesaadavaks kogu riigi abieluregistri online-andmebaasi abiga. See on jõupingutus, mille eesmärk on ennetada polügaamiat. Kuigi viimane on Hiinas illegaalne, püüavad mõned kodanikud endiselt hakkama saada enam kui ühe abikaasaga.

Online-andmebaas on mõeldud partnerite jälgimiseks ja vähemalt virtuaalse monogaamia tagamiseks.

Pornograafia on internetis endiselt laialdaselt populaarne, mida tõestava valitsusepoolsed järjepidevad seesuguste veebilehtede sulgemised. 2010. aasta lõpul teatas valitsus näiteks enam kui 60 000 pornolehekülje sulgemisest aasta vältel, lisaks 2197 kriminaalasja menetlemisest ning 4965 inimesele määrati karistus ja 58 saadeti vangi.

musele. 1. Kui palju aega veedavad kasutajad nädalas internetis?

2. Kuidas jagavad kasutajad aega erinevate funktsioonide kasutamise vahel (e-post, instant messaging, mängud).

Samuti küsiti, kui palju nad on nõus ning valmis tegema kulutusi digitaalsete vahendite ja rakenduste ostuks. Uuring tõi välja seitse tarbijasegmenti, kelle interneti kasutamine ja eelistused digitaalsete funktsioonide puhul erinesid suurel määral.

Nendeks on traditsioonilised kasutajad, online-kauplejad, elementaarsed internetikasutajad, digitaalsed narkarid, mängurid, infole fookustatud kasutajad ja mobiilieksperdid.

125 miljonit kasutajat hõlmav traditsiooniliste kasutajate grupp moodustab märkimisväärse hulga kõigist internetikasutajatest. Suure osa nende meediale pühendatud ajast sisaldas endiselt traditsioonilise meedia (televisioon, raadio) kanaleid.

Tõenäosus, et nad omaksid või soetaksid endale digitaalse tööriista, on väike. Nad on vähem haritud kui ülejäänud internetikasutajad ning paljud neist elavad väiksemates linnades. Kokku veedavad nad internetis vähem kui 14 tundi nädalas.

Traditsiooniliste kasutajatega pea sama mõõdukalt kasutavad internetti online-kauplejad.

Kogukasutajatest moodustavad nad 18%, mis teeb kokku 75,6 miljonit. Nagu traditsioonilised kasutajad, elab ka neist enamik Hiina kõige arenenumates linnades. Nende keskmine vanus on võrreldes Hiina keskmise internetikasutajaga märgatavalt kõrgem – 49% jääb vanusevahemikku 35–54.

Elementaarsed internetikasutajad moodustavad 17% kõikidest kasutajatest. Tüüpiliselt on tegu keskkooliõpilastega ja sinikraelistega. 46% neist kuulub madalapalgaliste tööliste klassi.

Nad tarbivad ühtmoodi vähe nii traditsioonilist kui ka digitaalset meediat, veetes nädalas online’is keskmiselt 8,5 tundi.

Uuringus välja toodud väikseim segment ehk „digitaalsed narkarid” moodustab enam kui 25-miljonilise koguarvuga planeedi ühe kõige intensiivsema internetikasutajate grupi. Nad veedavad enam kui 34 tundi nädalas digitaalset meediat kasutades.

See arv on enam kui kaks korda kõrgem teiste kasutajagruppide keskmisest 15,8 tunnist nädalas online. Iga kolmas sellesse gruppi kuuluvast inimesest vahetab igal aastal oma arvuti ja telefoni välja uuema mudeli vastu. Sellesse segmenti kuuluvad kasutajad on noored ning alati valmis kasutusse võtma uusima vahendi; enam kui 25% neist elab ühest Hiina neljast suurimast linnast.

Mängurid on võrreldes keskmise internetikasutajaga noorem kasutajagrupp, mis 37,8 miljoni kasutajaga moodustab 9% kogukasutajate arvust. Nad veedavad keskmiselt kaheksa tundi nädalas arvuti taga mänge mängides. See seletab paljuski väikeste internetipunktide populaarsust kogu Hiinas. Vähemalt praegu veel mobiilimängud neid kasutajaid ei köida.

Keskmise kasutusajaga, jäädes vahemikku 14–28 tundi nädalas, on infole fookustatud kasutajad, moodustades 17% kogukasutajatest. Infole fookustatute kasutajagruppi kuulub palju ettevõtete keskastme- ja tippjuhte, kelle peamine eesmärk interneti kasutamisel on tootlikkuse kasvatamine. Nende keskmine vanus on võrreldes keskmise Hiina internetikasutajaga kõrgem – 41% neist kasutajatest jääb vanusevahemikku 25–35 aastat. Infole orienteeritud kasutajagrupi sissetulek on keskmisest kõrgem ning internetis surfamiseks kasutavad nad lauaarvuteid.

Keskmise kasutusajaga on ka mobiiliekspertide grupp, mis kogukasutajatest moodustab 8%. Mobiilieksperdid pühendavad oma netis veedetud ajast 39% surfamiseks mobiilis. Nemad on kõige tõenäolisemalt esimesed kliendid uute mobiilse interneti aplikatsioonide allalaadimiseks.

Suured erinevused eri kasutajagruppide vahel on kinnituseks, et turundajad peavad looma spetsiaalselt välja töötatud lahendusi, mis vastaksid konkreetsete tarbijate ootustele.

Kas McKinsey ennustus, et aastaks 2015 on internetikasutajaid Hiinas 750 miljonit, läheb täide, näitab vaid aeg. 1 Merike Mätas ja Piret Potisepp osalesid Hiinas Euroopa Liidu ja Hiina majandusjuhtide vahetus- ning koolitusprogrammis 2010.–2011. aastal. Loo koostamiseks on kasutatud McKinsey, www.networkworld.com-i ja Forbesi materjale.

10.  2011 21

Kas olümpia korraldamine tasub end ikka ära?

A Gunnar Leheste

gunnar.leheste@epl.ee

Võimalikud on kaks täiesti vastupidist tulemust: Londoni olümpia võib Suurbritanniale tuua suure majanduskasvu või hoopis turistid olümpialinnast eemale peletada.

22 10.  2011

astast aastasse kostab olümpialinna elanikelt nurinat mängude maksumuse kohta, kuid summa, mille võistlused riigi majandusele jätavad, võib eduka planeerimise korral olla palju suurem.

Londoni olümpia ametliku partneri Visa uuringu kohaselt kasvavad tarbijate kulutused tuleval suvel olümpialinnas 750 miljoni naelsterlingi võrra ja järgmise nelja aasta jooksul andvat olümpiabuum Suurbritannia majandusele 5,1 miljardi naela suuruse tõuke. Üksikasjalikumaks minnes nimetab Visa kõige suuremateks kasusaajateks Londoni tänavate jaemüüjaid, kelle sissetulekud suurenevad 185 miljoni naela võrra, hotellimajandusele jätavad turistid 81,5 miljonit, lennukompaniidele, autorendifirmadele ja ülejäänud turismisektorile 40 miljonit ning supermarketitele 80 miljonit naela.

Visa Europe’i andmed päri-

nevad eelmiste olümpiamängude ja suurvõistluste kulutuste kohta tehtud uuringust. Samuti vaadeldi brittide varasemaid kulutusi ning turistide ja kohalike tarbimisharjumusi Ühendkuningriigis suurte spordivõistluste, nagu näiteks jalgpalli MM-i ajal. „Majandust kannustab avalikkuse entusiasm mängude suhtes, mida tõendab juba erakordselt suur nõudlus olümpiapiletite järele. Britid lülitavad end suvisele tarbimislainele ja hangivad koju meelelahutustarbeid. Eriti toob see tulu supermarketitele,” seisab aruandes. Perspektiivis peaks olümpia kogu riigi majandust elavdama 1,37 miljardi naela võrra aastas ja kuni 2015. aastani.

Visa Suurbritannia osakonna tegevjuhi Marc O’Brieni sõnul tunnevad Suurbritannia elanikud mõne aasta pärast tõenäoliselt olümpia mõju ka oma rahakotis, sest üldine majanduskasv suurendab nende sissetulekut. „Kohene majanduse elavnemine väljendub pidevas majanduse turgutamises ja töökohtade loo-

mises, mis annab tunda veel kaua pärast seda, kui olümpiamängud on lõppenud,” vahendab Guardian O’Brieni sõnu.

Visa prognoos tundub ülioptimistlik või lausa naiivne ühe teise uuringu kõrval, mille tegi Euroopa reisikorraldajate ühendus ETOA. Nimelt väidetakse selles, et turistide arv võib

Uuring: eelmise kolme suveolümpialinna turistide arv kahanes mängude ajal. olümpialinnas mängude ajal hoopis kahaneda. Nii on näiteks juhtunud eelmise kolme suveolümpialinnaga.

Sydney ootas 2000. aastal olümpialinna 132 000 külastajat, kuid sai neid 97 000. Ateena lootis ühe õhtuga võõrustada 105 000 inimest, kuid tegelikult jäi see arv alla 14 000. Turistide sissevool koguni kahanes olümpia-aastal Ateenas kuue ja kogu Kreekas 11 protsendi võrra.

FOTO: REUTERS

Vaade 537 miljonit naela maksnud olümpiastaadionile, mille omanikuks saab pärast mänge West Ham Unitedi jalgpallimeeskond.

Eelmiste olümpiamängude korraldaja Peking kuulutas oodatavate välisturistide arvuks välja 400 000, kuid oli kogu augustikuu jooksul reisisihtkohaks kõigest 235 000 inimesele. ETOA uuringust selgus, et Pekingi hotellide täituvus oli lausa 39 protsenti väiksem kui olümpiaeelsel aastal.

Londoni olümpia korralduskomitee esimees Lord Coe on öelnud, et Suurbritannia on valmis võtma mängude ajaks vastu kuni miljon külalist. ETOA raport väidab aga, et olümpialinna kõrgete hindade ja ülerahvastatuse maine võib 2012. aastal laieneda kogu riigile ja turistid tuleval aastal Ühendkuningriigist eemale peletada.

Oodatakse kasumit Seda, kas Visa ennustus peab paika või mitte, saame hinnata alles mitme aasta pärast. Ent Londoni olümpia eelarves on juba ka mõõdetavaid tulusid.

Näiteks teenivad korraldajad teleõigustelt ja reklaamilt 560, sponsorlepingutelt 450, piletimüügilt 300, litsentsiõigustelt 60 ja Londoni arenguagentuuri kaudu 250 miljonit naelsterlingit.

Need 1,62 miljardit naela ei kata aga veel kaugeltki mängude korraldamiseks tehtavaid kulutusi, mis viimaste andmete kohaselt ulatuvad 7,3 miljardi naelani.

Ometi on Londoni eelmine linnapea Ken Livingstone kuulutanud, et olümpiamängud peaksid jääma kümne miljardiga kasu-

Arvud 9,345 miljardit naela on Londoni olümpiamängude eelarves.

5,3 miljardit naela sellest kulutatakse uutele spordirajatistele, sh olümpiapargile ja sportlaste külale.

625 miljonit naela eelarvest on tulnud Londoni elanike taskust.

Igalt majapidamiselt kasseeriti aastas 20 naela.

88% olümpiarajatisi oli täpselt aasta enne mängude avamist ehk tänavu 27. juulil juba valmis.

1,3 miljonit britti kandideerib 100 meetri jooksu finaali 30 000 piletile, mis 80 000-st veel järel on.

misse, mis tähendaks, et mängudest teenitaks kolm miljardit rohkem, kui nendele kulutatakse.

Kõnealuse avalduse tegi ta aga 2006. aasta detsembris ja pärast seda on ülejäänud ametnikud sääraseid lubadusi andmast hoidunud. Väheke julgustust annab siiski tõsiasi, et 19,3 miljardit jüaani maksma läinud Pekingi olümpiamängud tõid sisse 20,6 miljardit. Seega teenisid hiinlased mängudega üle miljardi jüaani kasumit.

Tulgu kasum kui tahes suur, suurema osa eelarvest välja pannud Suurbritannia valitsus ja maksumaksjad ei näe sellest niikuinii sentigi, sest rahvusvahelise olümpiakomitee range pilgu all lähevad kõik mängude korraldamisest ja õigustest saadavad tulud olümpialiikumisse ja spordi arendamisse.

Mõne olümpiamängudesse eriti negatiivselt suhtuva isiku meelest võib korraldusõigusest ilmajäämine tuua riigile palju rohkem kasu kui selle võitmine.

Seda näiteks arvab ja loodab Chicago ülikooli lektor Allen Sanderson, kelle kodulinn jäi 2016. aasta olümpialinna valimisel alla Rio de Janeirole. Sanderson väidab: „Ainuüksi 50 miljardist dollarist, mis kulub kandideerimiseks, piisab signaali saatmiseks, et oled maailmatasemel linn. Seejärel tuleb loota, et sa kaotad, sest siis jäävad sulle alles miljardid, mille oleksid raisanud olümpiamängudele.” 1

10.  2011 23