Ärileht

Alexander Kofkin saadab Tallinna vorstiputkad Slovakkiasse Afganistani pannidel särtsub Eesti õli # Eestlane ehitab Venemaa suurimat elektrijaama # Miks Iirimaa kraavi vajus? # Uued tõed Facebookist # Narva Kreenholmi likvideerimine Rootsi moodi

HIND 1,6 EUR / 25 KROONI

KOLMAPÄEV

8. detsember 2010 NR 10

Raha nagu ratsahobusel…

Majanduslikku kindlustunnet peegeldavad mu meelest kolm põhilist asja: kas inimesed teevad kodus remonti ja ostavad uusi kardinaid, kas inimesed käivad seltskonnaga restoranis söömas ja meelt lahutamas kinos, tsirkuses või Egiptuse reisil ning kas inimesed tegelevad kollektsioneerimisega.

Juhtusin ühel nädalavahetusel ehituspoodi. Seal olid lohisevad järjekorrad.

Kõigil korvis telliskivid, uus ja suurem lillepott, erksavärviline voodipesu, uhke valamukomplekt… Mõni ostis teksapükse. (Ma ei teadnudki, et ehituspoed teksapükse müüvad. Nagu ma ei teadnud ka, et seal kartulikrõpse müüakse.) Inimesed teevad jälle remonti, sisustavad jälle kodu. Ja muidugi oli igaühel käes vinge lumelabidas, sest lumevatt hakkas just võimust võtma. Tegelikult ei ole ma sellest veel aru saanud, miks peab kortermaja igal elanikul oma isiklik lumelabidas olema. Ühel esmaspäeval käisin teatris. Saal oli teatrihuvilisi paksult täis. Üsna keskpärane etendus oli tegelikult, tagantjärele arvates. Enne kogunesime seltskonnaga restoranis. Laud oli tarvis reserveerida, sest ruum oli jälle rahvast paksult täis. Õnneks oli üks meist ettenägelikult reserveerinud laua kenas aknaäärses nurgas. Vedas! Suhteliselt keskpärasel päeval ja üsna keskmiste hindadega söögikohas. Osa inimesi jäigi uksele laudade vabanemist ootama.

Defitsiit on üks ütlemata hea asi.

Kaubanduskeskuste parklad on autosid tihkelt täis.

Kinoväravas undavad popkornimasinad täistuuridel.

Kõik on ju kenasti!

Oksjonimajad ütlevad end ägavat, aga ometi on iga maja kaunite kunstide müük tulus, kui lüüa nende käive kokku ja võtta maha maja krõbe marginaal. Inimesed kollektsioneerivad, aga kollektsioneeritakse siis, kui on kindel meel ja tunne. Eestlased armastavad endiselt Egiptuse püramiide vaatamas käia. Ja käivadki. Seegi on märk taas voogavast optimismipuhangust. Ja optimismil on loodetavasti omadus levida.

Kena aastalõppu ja hüva tarbimist! 1 Andres Eilart Ärilehe toimetaja

Väljaandja: Eesti Päevalehe AS, rg-kood 10138194 Vastutav väljaandja ja peadirektor: Mihkel Reinsalu, 680 4400, peatoimetaja: Lea Larin, 680 4400. Ärilehe vastutav toimetaja ja projektijuht: Andres Eilart, Narva mnt 13, 10151 Tallinn, 680 4400, faks 680 4401, e-post arileht@epl.ee Reklaam: 680 4500. Ärileht ilmub 10x aastas, iga kuu teisel kolmapäeval.

Hind üksikmüügis: 25 kr Hind tellides: üks number 19,90 kr. Eesti Päevalehe äripaketi ja tööpäevapaketi tellijad saavad Ärilehe automaatselt.

Tellimine: 680 4444, klienditugi@epl.ee © Ajalehes Eesti Päevaleht avaldatud artiklid on autoriõigusega kaitstud teosed. Artiklite, k.a päevakajalisel, majanduslikul, poliitilisel või religioossel teemal avaldatud artiklite suhtes autoriõiguse teostamine, s.h nende edastamine ja reprodutseerimine ilma Eesti Päevalehe AS-i nõusolekuta on keelatud. Toimetusel on õigus kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada. / Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita. / Kaebuste korral ajalehe sisu kohta võite pöörduda pressinõukogusse, pn@eall.ee, või tel 646 3363

Jaanus Piirsalu elektrijaamast .. LK 12–13

Toomas Niinemäe ehitab Venemaa suurimat elektrijaama

Erik Aru Facebookist .. LK 10–11

Millega Facebook järgmisena miljoneid ligi kleebib?

Henrik Ilves Kreenholmist .. LK 8–9

Kreenholm: tekstiilitööstusest kinnisvaraprojektiks

Villu Zirnask Iirimaast .. LK 16–17

Eesti eeskuju Iirimaa õppetunnid tulumaksu ja kinnisvaraga

Aet Süvari spordilobist .. LK 20–21

Kuidas suured tiitlivõistlused Eestisse kaubelda

Järgmine Ärileht ilmub veebruaris 2011

Ilusat pühadeaega ja kohtumiseni uuel aastal!

2 8. detsember 2010

Uisuässad kasutavad Võiste küla hokikeppe Pärnumaa pisike hokikepivabrik Frontier Hockey varustab Venemaa tugeva hokiliiga KHL-i mängijaid oma toodanguga.

Eesti kauba püsiklient on olnud näiteks Läti koondise väravavaht ja Vene hokiklubi HC Yugra palgal olev Edgars Masalskis. Praegu katsetab eestlaste hokikeppi ka endine NHL All-Stari koosseisu kuulunud väravavaht Jevgeni Nabokov, kes on nüüdseks Venemaal liitunud meeskonnaga Sankt-Peterburg SKA. Eesti kaupa hindab kõrgelt veel Soome koondise puurilukk Fredrik Norrena.

Kanada spordimeedias on praegu üles puhutud jutud, justkui kasutaksid NHL-i hokituusad just Pärnumaal asuva tehase Frontier Hockey toodangut. Täpsemalt öeldes Kanada kuulsa hokitarvete firma Sherwood kaubamärkidega hokikeppe, kellele Eesti firma tegevat allhanget. Näiteks toodi Ottawa Senatorsi välkkiire uisumees Jason Spezza, kes kasutas pikka aega Sherwoodi Eestist tellitud hokikeppi.

Eesti ainsa hokikepitootja Frontier Hockey juht Imre Taveter seda ei kinnita, vaid ütles, et Sherwoodi Skandinaavia üksusega on neil küll allhankeleping sõlmitud, kuid mitte rohkemat, Kanada poolega neil kokkupuudet ja lepinguid pole.

Küll on Frontieri keppe mõned aastad kasutanud näiteks Colorado eest mängiv väravavaht Craig Anderson, ent litsentsi puudumise tõttu on kaubamärk olnud peidetud.

Frontier Hockey on rahvusvahelise hokiliidu ametlik tarnija, see litsents võimaldab eestlaste toodangut kasutada ka maailmameistrivõistlustel ja olümpiamängudel. Taveteri sõnul on võimalik, et tulevikus hangitakse ka suhteliselt krõbe NHL-i litsents, millega jõutakse otse oma kaubamärgiga ka maailma kõige kuulsamasse hokiliigasse. „Frontieri peamine huvi on siiski Euroopa.

Samuti soovime eeskätt omaenda kaubamärki arendada,” märgib Taveter. 1

Afganistani pannidel säriseb Eesti õli Kabuli äärelinn mattub küpsetuslõhnadesse, mida tekitab Paljassaares villitud toiduõli.

200

194

170 EBM Grupp käive kasum MILJONIT KROONI

13,6 2008

7,4 2009

Oilio kaubamärgi all toiduõli tootev Paljassaare firma EBM Grupp tarnib kolmel viimasel aastal ligi 60 protsenti ÜRO abiga Aasia riikidesse saadetavast toiduõlist. „Tallinnal on tänu raudteele Aasiaga parem ühendus kui lõuna pool asuvatel Euroopa riikidel ja see on põhjus, miks me peaaegu alati võidame, kui ÜRO õliostu välja kuulutab,” ütles EBM-i juht Viktor Sbrodov.

Tänavu esimesel poolaastal saatis EBM Afganistani poole teele 15 vagunit, millest igaüks mahutab 65 tonni toiduõli. Abisaadetistega lähetatav õli peab olema pakitud tavapärasest vastupidavamatesse kastidesse ja villitud tugevamatesse pudelitesse. „Kõik sõltub konfliktikoldest. Üle-eelmisel aastal oli Afganistanis rahulik ja sinna ei läinud midagi. Tänavu aga avanes see kanal taas,” selgitas Sbrodov. „Aafrika ja Iraagi saadetis-

tele me ei saa edukalt konkureerida, sest sinna läheb kaup laevadega ja Lõuna-Euroopa tootjatel on meie ees suur eelis.”

Oilio toiduõlid on haaranud samuti üle poole Eesti turust, kuid 80 protsenti EBM-i toodangust läheb ekspordiks.

Sbrodovile ning Hollandi ja Belgia ärimeestele kuuluv firma töötab viit riiki katvas ja Belgiast juhitavas rahvusvahelises õlikontsernis.

EBM-i ülesanne on eksportida toodangut Soome, Kaliningradi ja Balti riikidesse.

Samal ajal, kui toiduõliturg kipub majanduskriisi tõttu kokku kuivama, on EBM suutnud oma asendi tänu pidevale uute toodete pakkumisele säilitada.

Kuigi Läänemere-äärsed riigid elavad pidevas läbikäimises, erineb toiduõli tarbimine nendes märgatavalt. Eesti ja Soome kuuluvad tugevate rapsiõliriikide hulka, kuid Leedus eelistatakse päevalilleõli. Leedulased ostavad õli meelsasti 0,9liitrises taaras, sest selle tükihind on liitrisest pudelist odavam. Eestlased seevastu eelistavad liitrist pudelit, sest ratsionaalse arvutusharjumuse

tõttu eelistavad nad odavamat liitrihinda. Lätlaste ostueelistused on segu Leedu ja Eesti turu reeglitest.

Kuigi EBM ostab meelsasti oma toodete tooraine Werolist, tuleb suurem osa sisse vedada, sest Eesti tootja ei suuda kogu toorainevajadust rahuldada.

Praegu tõuseb Ukraina peamiseks tooraine tarnijaks, sest paistab silma hea saagikuse ja soodsate hindadega.

Eestis töötab EBM-is 25 inimest.

Ettevõte ostab suurtelt õlipressimisfirmadelt tooraine, segab sellest Paljassaares toiduõlisegusid, pakendab ja saadab müüki. Firma müüb igas kuus ligi 1,5 miljonit liitrist õlipudelit, millele lisandub toiduainetööstustele näiteks majoneesi valmistamiseks müüdav õli.

Tootmisahelasse on lülitatud OÜ Claire Foods, kes tegeleb turustamise ja logistikaga ning kaupleb iseseisvalt ka teiste toiduainetega, näiteks makarontoodetega. 1 Andres Reimer

10,5 2010, 6 kuud

8. detsember 2010 3

Kofkini raha rändab Hispaaniast Tallinna, kuulsad vorstikioskid aga Bratislavasse

Andres Reimer

Andres Eilart

andres.reimer@epl.ee

andres.eilart@epl.ee

Suurim Hispaania Kuningriigi investor Eestis on Šveitsis elav Austria kodanik Alexander Kofkin. Ta räägib tõsiselt suurtest projektidest, nagu liigutaks lihtsalt Monopoli-nuppe.

Kofkini suures kabinetis on eksponeeritud luksuslikud konjakipudelid, seintel ripuvad vaheldumisi elegantne kunst ja tunnustavad diplomid. Raskel laual on kõrvuti kaks mobiiltelefoni – üks vanem, teine moodsam. Mehe käsi liigutab aeg-ajalt ja tasaselt tühja märkmepaberit.

4 8. detsember 2010

Hispaania luksusvillade arenduse ja Tallinna Meritoni spaahotelli briljantselt ajastatud äri kõrval on Kofkinit viimasel ajal tabanud vaid üks ebaõnnestumine – Tallinna raadi toetusel rajatud vorstikioskid.

Kofkin räägib Ärilehele oma uutest plaanidest, sellest, miks ta on hammasrataste vahele jäänud, Tallinna vanalinna väljasuremisest linna enda valeotsuste tõttu, ja ütleb, et praegu on täpselt õige aeg korterivahetuseks.

•• Kui sageli te Eestis käite?

Aastas veedan Eestis võib-olla kolm kuud. Oleneb, millises riigis äri rohkem käib. Eesti puhul ühendan loomulikult äriga oma privaatelu, kuid äri on see, mis mind siia toob.

•• Kus teie äride raskuspunkt praegu asub?

Majanduslik olukord on kogu maailmas praegu raske. Igal pool peab tugevasti oma firmade finantsolukorda jälgima, et ükski ei langeks konkurentsist välja. Stabiilsuse tagamine on praegu tähtsam kui mingisugune uus areng.

Eesti on viimasel ajal üha tähtsamal kohal, sest meil on siin suur hotellikett. Meriton pole 465 kohaga Eesti kõige suurem hotell, Viru oma 516 toaga on suurem. Kuid kõik kõrvalteenused, mida pakume – suur spaa, konverentsiteenus ja mitu restorani –, see kõik kokku teeb meid Eesti suurimaks hotelliks. Vanalinnas on meil kaks hotelli ja külaliste vastuvõtu maja Villa Mary Viimsis – see on suur kapitalipaigutus, mille peale on võetud ka suured laenud pankadelt.

Seda kõike tuleb siin jälgida.

•• Teid kritiseeriti, et ehitasite oma spaahotelli ajal, kui ükski normaalse mõistusega investor raha välja ei käinud.

Ma sain oma hotelli siin õigel ajal valmis. Kui hotellide hinnad on kriisi tõttu kõikjal väga maas, siis sellises majanduslikus olukorras eelistavad inimesed just hotelle, kus on spaa, konverentsikeskus ja mitmeid restorane. Tundub nii, et meie oleme selle raske aja väga edukalt üle elanud.

Oktoobris oli meil täitumus 57,5 protsenti. Reedel, laupäeval ja pühapäeval lööb spaa täis, nädala alguses toimub mitmeid majanduskonverentse ja nõupidamisi. Samal ajal tulevad paljud tallinlased siia, et head kohvi juua ja kooki süüa.

•• Järgmine aasta teeb Tallinna Euroopa kultuuripealinnaks. Kas see muudab ka teie äri mehukamaks?

Võib arvata. Hinnad peaksid üldiselt paremaks minema. Kui me vaatame hotellistatistikat, siis paljudel hotellidel on väga raske. Minule on ka viimasel ajal pakutud Eestis nelja-viie hotelli ülevõtmist.

•• Millised hotellid on praegu müügis?

Näiteks Susi hotell, pankrotti läks Laulasmaa spaa. Käisime Laulasmaad paar päeva enne pankrotti vaatamas, kuid see meid eriti ei huvitanud. Vanalinnas toimus alles hiljuti omanikuvahetus Kolmes Ões.

Kuid ma arvan, et ärikliimat kujundavad siin ikka need suured hotellid.

•• Tallinki hotellikett on praegu väga suureks ja mõjukaks kasvanud. Nad on tubade arvult kiiresti kõige suuremaks kasvanud.

Tallinki eeliseks on see, et nad saavad ise ka oma kliente sõidutada.

Teiseks võtsid nad Pirita TOP-i hotelli üle. Nad on tublid ja teevad kõvasti tööd.

Mulle tundub, et hotelliäris on raskem aeg möödas, sest hinnad kolme tärni tasemele vastavas majutuskohas on aastataguse ajaga võrreldes kallinenud.

Võib-olla ei ole hindade kergitamise tõttu ka hotellide täitumus enam liiga hea. Meie keskmine hind on kusagil 700 krooni (44,7 eurot) tasemel. See on niimoodi suve ja talve tipphooajal. Kuid enne masu oli hotellis Grand sama hind 1100 krooni (70,3 eurot), seega oleme praegu väga kõvasti maas.

Meil on näiteks Venemaal ja Soomes turismifirmadega sõlmitud sellised kokkulepped, et nad on huvitatud meile suuri turismigruppe vahendama.

•• Spaaäri läheb nüüd nii hästi, et nädalavahetuseks pole üle Eesti spaahotellidesse võimalik kohti saada.

Vaatasin siin, et reedesed ja laupäevased ajad olid napilt 90 protsenti täis, mis on uue hotelli kohta, mida nii naljalt ei tunta, väga hea tulemus.

Palju on asju, mida siin ei osata või taheta näha. Tänavuse aasta Rootsi hotelliedetabelis on Meriton ainukene Eesti hotell, mis on kahekümne punktiga väga kõrgel tasemel sees. Helsingi hotell Kämp, mis on väga kuulus, on meist ühe punktiga taga. Ühtekokku anti sõltumatute hindajate poolt üldse 23 punkti.

Hinnatakse teenuste kvaliteeti, teenuste kogust ja hinnasuhet.

•• Kuidas mõjutab Meritoni ketti tärnide puudumine? Üldsegi ei mõjuta. Vanal Grandhotellil oli neli tugevat tärni. Kui ehitasime uue osa juurde, siis me enam tärne ei pannud. On osa kliente, keda tärnide rohkus ehmatab. Samal ajal, kui ütled, et hotell on kolme tärniga, siis paistab väga nigel välja. Ent meie hotell ja kohvikud on igal pool linnas nähtavad ja inimeste poolt tunnustatud.

•• Teie kohvikud on klass omaette.

Eesti Päevalehe toimetuses tekitas jutt teie intervjueerimisest naisperes suurt elevust, sest igaühele seostus teie nimega mingisugune suurepärane Meritoni kook.

Meil on tõepoolest väga palju poolehoidjaid. Kohvikud toetavad meie hotelliäri väga hästi.

•• Kuidas te hindate turistide ligipääsu Eestisse?

Eestisse pääseb väga lihtsalt. Mingisuguseid probleeme ei ole. Väga paljud tulevad bussidega. Nad pole tulnud siia mitte üksnes ööbima, vaid tahavad näha vabaõhumuuseumi, Pärnut ja muid kohti. Nad võtavad poolpansioni, kus saavad ka õhtusöögi meie juures.

Venelaste arv on hakanud viimasel ajal suurenema, kuid põhiline on Soome turist. Uueks aastaks oleme Peterburi ja Moskva seltskondadele juba ette välja müüdud. Tänu sellele, et avame nüüd Vene restorani, saame rahuldada peaaegu iga kliendi soove.

•• Nii et kirve ja punase kuuega mees hakkab ukse peal seisma?

Meil on Aasia restoran, kus töötab viis aasia kokka, siis on päeval kõigile avatud bistroo ja Hispaania restoran Tapas siin fuajees. Kuna Olympicu kasiino läks ära, siis jäid ruumid vabaks. Siis tuligi mõte, et Tallinnas just üleliia palju heal tasemel Vene restorane ei ole.

•• Ühe hooga tuleb meelde paar Vene restorani, aga nende tase on väga erinev.

Ma mõtlen just hea tasemega restorani, kus on ka hea ventilatsioon ja kujundus. Seda me suudame pakkuda.

•• Millist osa Meritoni hotellikompleksi rajamisel mängis asjaolu, et viisamajandus Venemaa ja Euroopa Liidu vahel muutub üha lihtsamaks?

FOTOD: TERJE LEPP

Meile paistis, et hotell Grand oma rohkem kui 160 toaga ei omanud väljavaadet. Tema saatus oleks kujunenud samasuguseks nagu paljudel veidi rohkem kui saja kohaga hotellidel – probleemseks.

Ajal, kui arvutid teevad suure osa inimeste tööst ära, tahavad inimesed üha rohkem reisida. Inimesed tahavad hotellist leida üha rohkem teenuseid, mitte üksnes ööbimist.

See on eriti tähtis Eestis, kui suurem osa aastast on väljas vilets ilm.

Mulle sai selgeks, et me peame aja jooksul moderniseerima, laiendama tegevust spaaks. Hakkasin maja ümber olevaid krunte kokku ostma. Siis tuli aeg, kui saime need ühendada, saime ehitusload ja ehitama hakata.

•• Te olete öelnud, et turism on Eesti edu võti. See on selline üldine mõte.

Kuhu me peaksime konkreetselt rohkem investeerima, et meil rohkem turiste käima hakkaks?

Mina küsin nii: mida Eesti turistile pakub? Peamine atraktsioon on Tallinna vanalinn, mis on säilinud aastasadade jooksul.

Saksamaal Lübeckis on vaid paar tänavat selliselt säilinud. Kui kõnnid mööda Tallinna vanalinna, siis sa liigud keskajas. Inimesed elasid 300 aastat tagasi niimoodi, et sulle visati mõnest aknast solgiämber kaela.

Seda viimast muidugi ei juhtu enam.

Linn on muutunud erastamise tõttu väga ilusaks, omanikud väga hoolivad oma majadest, muinsuskaitsjad jälgivad majade kordategemist väga hoolikalt.

Neid inimesi, kes vanalinnas maju korda teevad, ei jõua mitte keegi piisavalt kiita. Näe, minulgi ripuvad siin seina peal kaks linnalt saadud aukirja Pikal tänaval vanade majade taastamise eest. Selliseks taastamiseks peab mingisugune soe tunne selle linna vastu olema, sest majanduslikult ei tasu selline asi ennast ära.

•• Kas selliseid teie moodi õige tundega mehi on Eesti ärieliidi seas palju?

Raske öelda. Palju maju on korda tehtud. Neid võiks rohkem olla. Aga linn on ise teinud osa asju valesti ja maha maganud. Vanalinn sureb välja, seal peaks olema rohkem elu.

Suured kaubanduskeskused, kuhu saab autoga ligi sõita, tekkisid nii ruttu, et Eesti inimene on sellest kaunist vanalinnast eemale tõmmatud. Ta ei lähe enam sinna. Linn oleks pidanud leidma lahenduse, et vanalinnas oleks vähem matrjoškamüüjaid ja rohkem asutusi ning eestipäraseid asju. Kuigi Tallinna kohvikukultuur on väga tuntud, on kohvikuid liiga vähe. See, mida

mina olen teinud, pakub nii atmosfääri kui ka kvaliteeti, kuid paljudes kohtades see puudub. Kohvikute kvaliteeti saab ka üürilepinguid ja litsentse väljastades nõuda.

•• Tallinna linnapea on ju teie hea sõber, kas olete neid asju temale rääkinud?

Me tunneme Edgar Savisaarega teineteist juba kaua ja me ei räägi linna teemadel, kui kokku saame. Savisaart huvitab minu proua ja koera käekäik rohkem kui minu arvamus linna asjadest. Kui ta minuga kohtub, siis ta tahab tööst vabaneda.

•• Siis ei saagi Savisaar teada, et midagi võiks linnas paremini teha.

Ta on nii tugev isiksus, et väiksemad vennad ei julgegi võib-olla talle midagi öelda.

Eks tal seal neid nõuandjaid jätkub ilma minutagi. Linn ja riik peaksid koos propageerima siin moodsas maailmas säilinud keskaega ja üleasustamata metsi. Meil on järved, metsad, loomad ja maailmatasemel loomaaed. Meil on Eestis väga arenenud kultuur. Me peame oma rahvusliku tugevuse võtma rahvusvahelise edu aluseks. Me ei saa siin nii suletud olla.

Eesti mahe mõnus talv Otepääl on see, mis kõikidele inimestele meeldib. Selleks ei pea Lapimaale sõitma.

•• EAS on püüdnud seda ideed maailma viia.

Riik peab rohkem investeerima sellesse. Korraldama rohkem rahvusvahelisi konverentse.

•• Kas teie oleksite ettevõtjana valmis õlga alla panema?

Minu eas mõeldakse rohkem sellele, kuidas asju ära lõpetada ja pensionile minna. Aga muidugi oleksin valmis toetama ja nõustama.

Olen nii palju maailmas ringi käinud ja näinud. Minu elukoht asub praegu Šveitsis. Kellel minu kogemused puuduvad, võiksid minult midagi õppida.

•• Millises riigis te ennast kõige kodusemalt tunnete?

Minu elu on jagatud põhiliselt nelja riigi vahel. Šveits on ikka see kodu, kus ma oma maksud maksan ja oma villa aknast naudin Zürichi järve.

Olen austerlane, sest kui ma kunagi emigreerusin Nõukogude Liidust, siis sain Austria kodakondsuse. Ma olen Austriale tänulik külalislahkuse eest ja selle eest, et oma tegevuse olen seal saanud üles ehitada. Valdan seda keelt, armastan kultuuri ja muusikat. Mul on Viini südalinnas korter. Tunnen ennast austerlasena, kuigi iga paari kuu tagant elan paar päeva Viinis.

Ma tunnen ennast väga hästi Eestis, kuigi mulle hakkab väike aktsent

eesti keelele juurde tulema. Kuid räägin piisavalt soravalt. Peale selle olen siia palju raha investeerinud.

1987. aastal oli minu asutatud Estkompexim teine ühisettevõte siin.

Teie olete võib-olla liiga noored inimesed, et mäletada Pingviini jäätist, neid vorste ja bistroosid. Mina avasin esimese akna läände, kui tegin üle Eesti 46 moodsat jäätise müügipunkti. Mina tegin kahe aastaga seda, mida Nõukogude võim ei suutnud 50 aasta jooksul teha.

Kuid lõpuks langes see konkurentsis ära. Suured kontsernid tulid hiljem oma kaubaga, mis toodeti välismaal odavamalt.

•• Teie pingviinipoissi siin Eestis ikka mäletatakse.

Savisaar tuletas mulle meelde juhtumit oma peaministriks oleku ajast. Üks valitsuse istung venis hilisele õhtule, kõigil olid kõhud tühjad.

Keegi ütles, et nii hilisel tunnil pole enam mitte kusagilt midagi süüa tuua, aga teine tuletas meelde, et Kofkini bistroost saab kõik vorstid kätte. Mindigi Kofkini bistroosse ministritele õhtusööki tooma.

•• Kuidas on nüüd läinud teie eelmisel aastal alustatud äri viinerikioskitega?

See äri ei lähe hästi. Igaüks teeb vigu ja arvatavasti tegin mina kaks viga.

Esiteks selgus, et Eesti inimene 8. detsember 2010 5

tavaliselt hea meelega tänava peal ei söö. Tahetakse istuda ja nugakahvel kätte võtta. Kesk-Euroopas võid tänaval oma vorsti hammustada ja klaasi veini peale rüübata, kuid meil on see kõik keelatud – võid ainult klaasi külma vett peale võtta.

Teiseks osutus hind liiga kõrgeks.

Tõime tõepoolest väga kõrge kvaliteediga vorstid otse Austriast, kuid selge, et kvaliteet maksab raha.

•• Mida te siis nüüd kavatsete nende kioskitega ette võtta?

Taandume tasapisi. Olen osa kioskeid juba Slovakkiasse ära müünud.

Slovakkia raudtee tahab meiega koostööd teha ja avada igal pool suuremate linnade raudteejaamades sellise kiirtoitlustuse.

•• Kas panete kioskitele sildi külge, et nad on oma karjääri Tallinnas alustanud?

Need inimesed, kes seda teenust seal loovad, saavad ise selle üle otsustada.

•• Tallinna ei jää siis ühtegi kioskit enam alles?

Meil on linnaga tehtud leping viie aasta peale, pool on möödas ja me ei hakka ilmselt pikendama.

•• Nende kioskite tulek oli üpris huvitav, tekkis ikka palju paksu verd.

Ajakirjandus võttis seda väga vaenulikult ja armukadedalt vastu, justkui ma oleksin mingisugust Ameerikat avastanud ja kuidagi kõveriti selle asja linnapealt kätte saanud. Oli konkurss ja meie võitsime selle. Kõik nägid, et kioskid olid suure raha eest ostetud. Võib-olla oli selline hapukurgihooaeg, et millestki olulisemast polnud kirjutada.

•• Kord ei meeldi avalikkusele teie kioskid, kord miski muu. Ikka mõeldakse, et näed, jälle see Kofkin…

Miks te olete inimestele hammaste vahele jäänud?

Ma ei tea. Mind vist katsutakse poliitikasse kaasa tõmmata selle järgi, kelle sõber ma olen. Kuid ma katsun ennast sellest eemal hoida.

Minu firmades on headel aegadel üle 600 inimese töötanud. Nende seast on tõusnud palju firmaomanikke, juhttöötajaid ja nad on kõige erinevatesse parteidesse läinud. Kõigiga pole võimalik ühenduses olla.

Sellepärast ei toeta ma ühtegi parteid ja ei tee seda ka tulevikus.

•• Valimised on ukse ees ja on täiesti kindel, et teid hakatakse jälle poliitikasse tõmbama.

Mind ei saa poliitikasse tõmmata.

Olen piisavalt kogenud, poole aasta 6 8. detsember 2010

pärast 70-aastane. Ma jälgin poliitikat, kuid natukene laiemalt, kui seda Eestis tehakse.

•• Kas Eestis on võimalik äri ajada ilma poliitilise toetuseta?

Täna on see küll võimalik. Olid ajad, kui metalli- ja transiidiäri polnud võimalik ilma poliitiliste sidemeteta.

Kuid hotelliäris otsustab üksnes klient, kuhu ta magama läheb.

•• Ehituslubadega on meil küll üks nöök ja nende väljastamisega tegelevaid mehi uurib politsei. Kuidas teie seda valdkonda näete?

Ehituslubade saamiseks peab palkama häid spetsialiste. Projekteerimine peab vastama seadustele.

Kõik, mis ma ehitanud olen, on läinud ilma skandaalideta ja ma pole pidanud ka kellegi ees kummardama või kellelegi midagi andma.

Mul on üks väga suur projekt Riias (Arca Noae keskus – toim) ja seal käivad asjad natukene teistmoodi. Kolme aasta möödudes saan ma alles nüüd eskiisprojekti teha.

Ma pean ütlema, et olin pool aastat tagasi sunnitud pöörduma Riia linnapea poole, et ta sekkuks, sest ütlen ausalt: mina kellelegi altkäemaksu maksma ei hakka.

Ma pole täna valmis kedagi määrima või kellegagi eraldi suhtlema, väljaspool seadusega nõutavat.

•• Kas Lätis käivad need asjad tõepoolest siis nii jõhkralt?

No ma olen saanud mõningaid signaale, et kui neid rattaid määriks, siis võib-olla hakkavad kiiremini käima.

•• Kas Läti on Balti riikidest kõige potentsiaalsem koht, kuhu tasuks nüüd kinnisvarasse investeerida?

Lätisse on praegu natuke vara raha paigutada. Investeering on siis mõttekas, kui lähemas tulevikus on näha mingisugust tõusu. Läti majandus peaks esmalt sellest langusest välja tulema ja stabiliseeruma. Mina Lätis stabiliseerumist ei tunneta. Mul on Lätis ka mõned teised ärid ja tegutsen seal alates 1987. aastast.

Viie kuni kümne aasta perspektiivis hakkab Läti väga hästi arenema.

Läti on väga suure perspektiiviga, sest nende läbisaamine Venemaaga on traditsiooniliselt väga hea. Kõik, mis seal kultuuriliselt näiteks Jurmalas toimub, on nagu väikesed kapitali kogumised tuleviku jaoks.

Mitmed Vene tuntud inimesed hakkavad Jurmalasse kinnisvara ostma.

Suure Vene impeeriumi ajaloos oli kolm tähtsamat linna – Moskva, Peterburi ja Riia. Iga väärikas kaup-

mees üritas alates möödunud sajandi algusest ehitada Riiga endale lossi moodi maja. Sellepärast ongi Riia juugendstiili poolest kõige arenenum linn.

Riia on kaks korda suurem kui Tallinn ja väga suurte võimalustega.

Tallinn areneb aga just praegu väga kiiresti ja nende kahe linna vahel tuleb väga huvitav konkurents.

•• Mis on teil praegu Venemaal käsil?

Venemaal pole mul mitte midagi.

Kui uued voolud hakkasid Venemaale tulema ja algas röövellik kapitalism, siis ma lõpetasin ära. Selline asi pole minu stiil. Tuli hakata kriminaalsetele elementidele katuseid maksma. Mina ütlesin, et mina pole selles ilmas selleks, et pättidega ühes lauas istuda ja neile maksta. Me kaotasime esialgu väga palju, kuid võitsime selle mujal tagasi. Meil oli Nõukogude Liidus kokku 35 ettevõtet.

On üks dokument, kus ma koos Vladimir Putiniga kirjutasin alla ühisettevõtte loomisele, sest tema oli tol ajal Leningradi välissuhete abilinnapea.

•• Kus te seda dokumenti säilitate?

See peaks olema kusagil siin Meritoni majas.

•• Kas te peate Venemaad sellegipoolest Eesti ja Baltimaade jaoks tähtsaks partneriks?

Venemaa on väga tähtis partner.

•• Majandusstatistika näitab, et kahe aasta tagune pronksiöö möll majanduse põhivoolusid Eesti suhetes Venemaaga siiski ei puudutanud.

Majanduslik baas paneb kõik asjad lõpuks paika. Me peame vaatama, mida meil on Venemaale müüa. Meil on müüa vaid ilusat Tallinna ja siinset kaubandust. Venelased tuleksid siia meelsasti, sest siinsed inimesed pole vene keelt veel ära unustanud.

Eesti peaks kergemini viisasid andma. Tarja Halonen ja Vladimir Putin leppisid kokku, et Soome annab rohkem pikaajalisi Schengeni viisasid välja. Soome on venelastele tänavu juba 1,2 miljonit viisat välja andnud.

Me näeme oma hotellis, et Venemaalt tulevad inimesed siia Soome viisaga, sest neil on raske saada Eesti viisat. Venemaa on huvitatud, et saada oma inimestele rohkem liikumisvabadust. Eesti on huvitatud turistide vastuvõtmisest. Huvid on vastastikused, siin peaks tegema koostööd. Meil saaksid tööd nii Haapsalu rätikute valmistajad kui ka toitlustajad.

5 mõtet Alexander Kofkin, detsember 2010

1.

Kioskiäri ei lähe hästi. Igaüks teeb vigu ja arvatavasti tegin mina kaks viga. Esiteks selgus, et Eesti inimene tavaliselt hea meelega tänava peal ei söö. Tahetakse istuda ja nuga-kahvel kätte võtta. Teiseks osutus hind liiga kõrgeks. Nüüd taandume tasapisi. Olen osa kioskeid juba Slovakkiasse ära müünud.

Slovakkia raudtee tahab meiega koostööd teha ja avada igal pool suuremate linnade raudteejaamades sellise kiirtoitlustuse.

2. Mind vist katsutakse poliitikasse kaasa tõmmata selle järgi, kelle sõber ma olen. Kuid ma katsun ennast sellest eemal hoida. Minu firmades on headel aegadel üle 600 inimese töötanud. Nende seast on tõusnud palju firmaomanikke, juhttöötajaid ja nad on kõige erinevamatesse parteidesse läinud. Kõigiga pole võimalik ühenduses olla. Sellepärast ei toeta ma ühtegi parteid ja ei tee seda ka tulevikus.

3.

Linn on teinud osa asju valesti ja maha maganud. Vanalinn sureb välja, seal peaks olema rohkem elu.

Linn oleks pidanud leidma lahenduse, et vanalinnas oleks vähem matrjoškamüüjaid ja rohkem asutusi ning eestipäraseid asju. Kohvikute kvaliteeti saab ka üürilepinguid ja litsentse väljastades nõuda.

4. Arvan, et praegu on õige aeg inimestel korterit vahetada Lasnamäelt ja Mustamäelt mõnda paremasse kohta. Korralikud korterid kesklinnas liiguvad praegu isegi hinnaga 25 000 krooni (ligi 1600 eurot) ruutmeetri eest.

5.

Mul oli õnne, et aastaks 2006 oli mul Hispaanias nii palju investoreid, et sain suure kinnisvaraprojekti väga hästi lõpetada. Jätsin endale mõned heade vaadetega villade krundid pikaajalise investeeringuna alles. Vahepealne hindade langus mind ei puudutanud, sest need krundid ei küsi süüa. Kui on aega ja tahtmist Hispaanias olla, siis teen paar villat aastas korda.

•• Kui palju on teil Tallinna peal kinnisvara?

Ma ei tahaks sellele küsimusele vastata. Aga tunnen seda turgu. Hullem aeg on möödas ja hinnad on stabiliseerumas. Võib-olla hakkab nõudmine tõusma, sest majanduses hakkab paremini minema. Mõned välismaalased hakkavad siin kinnisvaraga spekuleerima. Eelmisel kuul (oktoobris – toim) tegid välismaalased Tallinnas juba ligi 130 tehingut.

Praegu pakutakse uusi projekte väga mõistlike hindadega. Näiteks Astlanda ehitab juba siin Paldiski maateel, Meritoni kõrval. Kui ehitajad jäävad selliste mõistlike hindade juurde, siis kinnisvaraarendus hakkab edasi minema.

•• Kui teil tekiks praegu võimalus nullist peale kinnisvaraärisse minna, kas te teeksite seda?

Jah, ma langetaks küll sellise otsuse.

Praegu ma ei ihka Eestis midagi suurt teha, sest mul juba on suured asjad Riias ja Hispaanias.

Arvan, et praegu on õige aeg ka inimestel korterit vahetada Lasnamäelt ja Mustamäelt mõnda paremasse kohta. Korralikud korterid kesklinnas liiguvad praegu isegi hinnaga 25 000 krooni (ligi 1600 eurot) ruutmeetri eest. See on suhteliselt hea hind Tallinna kohta.

•• Kuidas teil läheb villade arendamine Hispaanias?

Hispaanias tabas kriis kinnisvarasektorit väga valusalt. Minul oli väga õnne, ma ei saa öelda, et tegin teadlikult õigeid otsuseid.

Hakkasin Hispaanias arendama 2003. aastal, kui oli tipp. Mul oli õnn, et aastaks 2006 oli mul nii palju investoreid, et sain suure projekti väga hästi lõpetada. Jätsin endale mõned heade vaadetega villade krundid pikaajalise investeeringuna alles. Vahepealne hindade langus mind ei puudutanud, sest need krundid ei küsi süüa. Paari aasta pärast võib hakata projekte tegema.

•• Kui palju krunte teil Hispaanias oli?

Kinnisel territooriumil asus 60 villat, 54 korterit, 24 ridaelamut. Ma jätsin viis villade krunti endale alles. Kui on aega ja tahtmist Hispaanias olla, siis teen paar villat aastas korda.

•• Miks te valisite Šveitsi endale elukohaks?

Saksa keelt ma valdan vabalt, mul on olnud Šveitsis 20 aastat firma, kus parimatel aastatel istus 40 inimest kontoris. Selle ma panin kinni, kui Nõukogude Liit ja kogu idablokk

www.wuerth.ee lagunes. Side jäi. Soodne maksupoliitika sai üheks oluliseks põhjuseks.

Kuid ma maksan igas riigis makse vastavalt kohalikule maksupoliitikale. Oma isiklikud maksud ma maksan Šveitsis.

Kuid ennekõike Šveitsi infrastruktuur, see rahu ja see elu kvaliteet. Maa pole aastasadu sõdades olnud, mis teeb selle rahulikuks koduks.

•• Kas te kasutate eri riikide abil maksude optimeerimise skeeme?

Maksude optimeerimise pärast ma ei pea ettevõtteid eri riikides. Mul on teistsugune moraal ja ma ei pea õigeks sellise kasu nimel käia kusagil kohtuprotsessidel istumas.

Olen kasutanud teatud võimalusi ära. Olen Eestis kõige suurem Hispaania Kuningriigi investor. Firma Capital Investment Group omakapital on ligi 200 miljonit krooni (12,8 miljonit eurot). Selle Hispaania emafirma omanik olen mina. Investeeringu suurus on 20 miljoni euro juures.

Hispaania seadused lubavad soodsamaid makse, kui sa oma kasumi reinvesteerid Euroopa Liidus. Kaks aastat antakse maksepuhkust ja siis viie aasta jooksul maksad tavapärasest vähem. Mina otsustasin, et Eesti vajab seda raha. Taastasime kaks hoonet Pikal tänaval, milleks pangad raha ei andnud. Ma müüsin õigel ajal Hispaanias kinnisvara maha ja kasutasin raha Eestis.

•• Kuidas te hindate Eesti majanduse väljavaateid? Kas meil on põhjust millegi nimel pingutada või on maailmamajandus nii viletsas olukorras, et meie pingutustest ei sõltu praegu midagi?

Majanduses peaks spetsialiseerumine toimuma nendel aladel, kus oleme tugevad. Eestis on väga tugev toiduainetööstus. Miks eksportida piima, kui sellest saaks siin toota kallimaid ja eksklusiivsemaid tooteid.

Seda teed on läinud Austria ja Šveits, kes isegi ostavad odava tooraine sisse ja töötlevad selle oma kogemuste najal ümber.

Paljud juustusordid tehakse mitte ainult lehmapiimast, vaid kasutatakse kitse- ja lambapiima segusid.

Siin pole mitte mingisugust kunsti.

Nii lamba- kui ka kitsepiima saab pulbrina osta. Niimoodi saaks esmalt Eesti turgu uute juustusortidega rikastada, seejärel eksportida naabritele palju kõrgemate hindadega.

Eesti siga pole nii ära rikutud, et ta oleks puhas peekon. Sealiha

maitse on siin teine, palju parem kui enamikus Euroopa riikides. Seda ei peaks nii suurel hulgal vorstiks töötlema, vaid pooltoodetena pakkuma.

•• Kas teil on tunne, et mingite aastate pärast võiks Eesti köök inimesi ligi tõmmata?

Sellist tunnet mul küll ei ole. Ma olen toidukaupade tundja, kuid ma pole suutnud sellist Eesti kööki enda jaoks leida. Praegused suured toiduainetööstused ei võitle kvaliteetse produkti valmistamise ja ekspordi nimel. Suured tehased eesotsas Rakvere lihakombinaadiga lasevad välja suures koguses odavat toodet ja võistlevad omavahel odavaima hinna nimel. Kuid peaks olema vastupidi: siinset kvaliteetset toorainet tuleks maksimaalselt ära kasutada heade toodete valmistamiseks-eksportimiseks ja odavama toote võiks sisse osta.

•• Praegustel Eesti tööstusettevõtetel pole kvaliteetturule sisenemiseks motivatsiooni?

Ma saan nendest aru, sest meie kunde pole päris täiskasvanud ja väike palk sunnib odavamat ostma.

Kuid tootja peaks ostjat õpetama, et see eelistaks 100 grammi head sinki 200-grammisele rasvakamakale.

•• Kas näiteks Šveitsi poodides või restoranides oleks Eesti nimega toodetel üldse läbilööki?

Eesti tooted oleksid seal väga huvitavad. Šveitsi kalarestoranides on üks populaarsemaid tooteid kohaja ahvenafilee, mis tuleb Eestist.

Menüüsse kirjutatakse juurde: aus Estland. Sellega toonitatakse, et see toode tuleb ühes erilisest väiksest riigist. Taimaalt pärit tootel enam sellist menu ei oleks. See on üks näide, mis on elujõuline täna ja sai alguse 15 aastat tagasi.

Eestis on palju ulukeid ja pole mingisugust saastatust. Näiteks põdrafileed saaks eksportida. Kuid sellega peab keegi tahtma tegeleda.

•• Kas te olete valmis Eesti ettevõtjaid nõuga aitama, kui mõnel nendest peaks tekkima teie juttu lugedes idee hakata kvaliteettoitu Šveitsi või Austriasse eksportima?

Ma olen omaenda äridega piisavalt hõivatud, et mitte hakata selle kõrvalt ärinõustamise kontorit pidama.

Kuid kui keegi saadab mulle hästi läbi mõeldud mõtetega ja korralikult vormistatud kirja, siis oma ärireiside vahepeal leian kindlasti aega selle läbilugemiseks ja saadan ka vastuse.

•• Turism, hotellindus ja toitlustus on valdkonnad, kus vohavad ümbrikupalgad. Kuidas saaks need valdkonnad ausasse konkurentsi seada?

Raske küsimus, sest mul on sellega vähe kogemusi, sellist praktikat pole aga üldse olnud. Meritonil on lihtne inimesi saada, sest meil pole ümbrikupalkasid ja sellepärast on meie palgad kõrgemad. Selleks, et inimene saaks 10 000 krooni (ligi 640 eurot) kätte, pean mina selle peale kulutama umbes 17 000 krooni (u 1085 eurot).

Need inimesed, kes töötavad mustalt, pole ka sellised kvalifitseeritud töötajad, sest muidu nad nõuaksid oma õigust. Ümbrikupalga-ini-

mesed on need, kes on meie sõelast läbi kukkunud ja satuvad musta äri hammasrataste vahele, sest ettevõtjad, kes neid tööle võtavad, püüavad maksudest hoiduda ja teevad selle nimel mingisuguseid käkerdisi.

Meil on tugevad ja head inimesed, kellele peame korralikku palka maksma.

Me oleme konkurentsis Swissoteli, Olümpia ja teiste samasugustega. Meie palgad on tasakaalus, sest väljaõpetatud inimeste seltskond on nagu kinnine ring. Vahel keegi ostab mõne töötaja kõrgema palgaga üle, mille elame üle.

Ainult väikese peresöökla peremees, kelle naine töötab kassas ja

tädi köögis, saab kassast raha välja võtta. Kas te kujutate ette, et mina istun Šveitsis, mul on siin Austriast toodud peadirektor, mitu filiaali – siin pole sellist olukorda, et ümbrikupalku saaks üldse korraldada.

Kui ma lähen oma restorani sööma, siis ma maksan raha. Ma pean oma töötajatele näitama, et siin ei ole mingisugust isetegevust.

Ka töötajad saavad palka ja peavad oma toidu eest maksma. Mul on soodsate hindadega töölissöökla, sest ma ei taha, et minu töötajad varastaksid või võtaksid toitu koju kaasa. Samalaadne praad, mis on meil restoranis, maksab töölistele näiteks 22 krooni (1,4 eurot). 1

8. detsember 2010 7

Narva tekstiilitööstuse likvideerimine Rootsi moodi Henrik Ilves henrik.ilves@epl.ee

Novembri lõpus ametlikult pankrotistunud Eesti tööstuse kunagise au ja uhkuse Kreenholmi hukutasid kõrvaltvaatajate hinnangul loid juhtimine ja puuduv arendustöö. Aastaid kestnud agoonia on ettevõtte töötajatele lõppenud töötukassa luugi ees, omanikele aga magusa kinnisvaratükiga Narva jõe kallastel.

Kreenholmi kinnisvaraprojekt Planeeritav hoonestuse kogupindala ligi 310 000 m2

Kreenholm on pankrotis, otsustas Viru maakohus novembri viimasel päeval. Kuid see, et Narva kuulsusrikka tekstiilitööstuse võiks jäädavalt ajalooks kuulutada, pole siiski päris kindel. Ükskõik kellega ettevõttest rääkida, ikka jõuab jutt võimalike uute investoriteni. Konkreetseid nimesid siiski veel ei nimetata. „Ettevõtte suhtes huvilisi on, ja mitmeid,” nendib Kreenholmi pankrotihaldur Martin Krupp ja lisab, et tegemist pole Eesti ärimeestega.

Magusad komplimendid!

„Rääkimas on käinud ikka mitmed ettevõtjad,” sekundeerib Kreenholmi kinnisvara omava Narva Gate’i tegevjuht Jaanus Mikk. Tema sõnul olla huvilisi Rootsist Usbekistanini.

Narva linnapea Tarmo Tammiste sõnul on uute investorite saabumine koguni juba linnavolikogu saalist maha kuulutatud. Seda tegi volikogulane Sergei Nikitin, kelle sõna maksvat nii Kreenholmi töötajate kui ka linnapea enda silmis.

Endine peadirektor, 2003. aastal

w

Rootsi omanike poolt välja vahetatud Meelis Virkebau tunnistab, et temagi tegeleb Kreenholmi päästmisega. „Minult on abi palutud ja olen rääkinud Egiptuse suunal. Seal on kangatootja, kes oleks huvitatud just sellest, et viimistlust saaks Euroopa Liidus teha,” ütleb ta. Virkebau sõnul on Egiptuse ettevõtte inglasest omanik Kreenholmi pankrotipesast juba ka täpsemaid tingimusi uurinud.

Tuleb justkui välja, et Kreenholm on suurepärane ettevõte, millel on

kosilasi jalaga segada. Ometigi käib pankrotiprotsess, kus üritatakse tuhandetele inimestele tööd andnud ja miljardeid käivet teinud ettevõtte mõnekümne miljonini kuivanud varasid võlausaldajate nõuete katteks realiseerida.

Iseseisvuse vundament Suurtööstuse müük 1994. aastal Rootsi tekstiiliettevõttele Borås Wäfveri oli omaaegse erastamisagentuuri üks suursaavutusi, mille üle

laampakend.e k e r . e ww

d tuse s u i a Teie ettevõtte sümboolikaga m

ikarbid m m id Ko d a ola k o id Š m m Iirisko Šokolaad d i m m ikommid Karamelliko 8 8. detsember 2010

LÜHIKESED TÄHTAJA D!

Kontakt

Reklaampakend OÜ Laki 11b, 12915, Tallinn, Telefon: 659 0189 e-post: info@reklaampakend.ee

tundsid uhkust nii Väino Sarnet kui ka Eesti esimesed valitsused. Rootslased maksid 75 protsendi Kreenholmi Manufaktuuri eest küll vaid veidi üle 12 miljoni krooni, kuid võtsid üle ka enam kui 200 miljonini ulatunud võlakohustused. See oli tolle aja kohta soliidne summa, aga kordi olulisem oli alles hiljuti Interrinde seljatanud riigi jaoks see, et enam kui 6000 peamiselt venekeelset inimest idapiiri ääres ei jäänud tööta. Kui mõni aasta hiljem põhjendati elektrijaamade ameeriklastele müümist iseseisvuse kindlustamise vajadusega, siis Kreenholmi müük tagas selle täiesti otseselt – Narva venelastel oli leib laual.

Rootslased ei saabunud Narva juhuslikult. Mart Laari esimese valitsuse rahandusminister Madis Üürike istus ühel ajal ministri- ja Borås Wäfveri nõukogu toolil. Müügitehingu sõlmimise ajaks oli valitsus küll vahetunud, kuid sellel ei ole mingit praktilist tähtsust. Tänapäeval oleks see paljude jaoks selgelt küsitava maiguga ja õigupoolest mõeldamatu tehing – riik müüb ettevõtte firmale, kelle juhtkonda kuulub riigi äsjane rahandusminister. Aga 1994. aastal ei olnud see üldse mingi teema. Ja võib-olla oligi tehing hea – tehas vaakus hinge ja Boras Wåfveri ei olnud mingi Neitsisaartel registreeritud riiulifirma, vaid lugupeetud, enam kui saja-aastase ajalooga tekstiiliettevõte, mis sest et Kreenholmist väiksem.

1990. aastate teises pooles jõudis Kreenholm pisikesse kasumisse, hõivati uusi turge ja moderniseeriti toot-

mist ning seda ei seganud isegi näljastreigiga oma 1900-kroonisele kuupalgale lisa nõudnud töölised. Edasine oli aga nagu sõit mäesuusarajal, kus on paar väikest ülespoole kaarduvat nõlvakut, ent tee viib kokkuvõttes vääramatult alla. Ja finišisse jõudis Kreenholm sel rajal tegelikult mitte nüüd, vaid juba aastal 2007, kui ülejäänud Eestis kogus tuure majandusbuum. Eriti kinnisvarabuum.

Kolm aastat tagasi oli Kreenholmi tööstus juba kapitaalselt jännis – võlad maksuametile ja kommunaalettevõtetele üha kasvasid, Narva Vesi keeldus ettevõttelt võlgade tõttu heitvett vastu võtmast. Tol aastal koondati ligi 1500 inimest. Finantsprobleemidele leiti leevendust kinnisvara müügi näol. Selles polekski ju midagi erakordset, kui Mats Gabrielssoni ja Johan Claessoni suuromanduses oleva Borås Wäfveri käest poleks vara ostnud nendesamade meeste firma Narva Gate. Teisisõnu – Kreenholmi omanikud tõstsid ettevõtte peamise vara lihtsalt oma ühest taskust teise. Vahe on ainult selles, et esimene tasku oli tõsiselt auklikuks muutunud.

Narva Gate plaanib Kreenholmi tööstuslinnakusse rajada uhke keskuse, kus oleks nii eluhooned, meelelahutusasutused kui ka kaubanduspinnad. Kas ja kui palju Gabrielsson ja Claesson võitsid, saab kokku lugeda siis, kui arendus on käima läinud, kuid arenguperspektiive silmas pidades ei ole 350 miljonit krooni 61 hektaril laiuva enam kui saja hoone eest Euroopa Liidu idapiiril ilmselt väga halb tehing. Kahtlust pole aga

selles, et Kreenholm kaotas tehinguga mitte ainult ajaloolised ja suure arhitektuuriväärtusega hooned, vaid ka olulise osa oma finantsvõimest. „See äri on selline, kus toodangu eest tuleb raha oodata mitu kuud, samas on vaja osta toorainet. Mida sul on pangale krediidi eest pakkuda, kui isegi kinnisvara pole?” selgitab Meelis Virkebau.

Millal omanike fookus tekstiilitootmiselt kinnisvarale nihkus, teavad muidugi vaid mehed ise. Fakt on, et kogu sajandivahetuse järgse aja marssis tootmine selgelt allapoole. Virkebau heidab rootslastele ette arendustöö täielikku puudumist ja pidevaid juhivahetusi – et sel alal nagu kala vees toimetada, kulub tema hinnangul vähemalt kolm aastat, ent Virkebau järel jõudis ettevõttes tegevjuhi palka saada tervelt viis meest.

Suure kogemusega riismed Ka Narva linnapea Tarmo Tammiste räägib, et ettevõte tegutses nagu raudse eesriide taga ja tema sai omanikega kontakti alles siis, kui neil oli midagi linnalt vaja. „Minuga rääkisid Kreenholmist küll Rootsi ajakirjanikud ja Rootsi suursaadik, aga mitte ettevõtte omanikud,” ütleb ta kibedalt ja märgib, et ükskõikne suhtumine valdas kuni ettevõtte lõpuni. „Inimesed tulid hommikul tööle nagu ikka ja said siis alles teada, et polegi enam kusagil töötada. Võibolla talitati nii 200 aastat tagasi kusagil Aafrikas, aga praegu Euroopas nii ei tehta,” ütleb linnapea.

Nüüd on ka kinnisvarabuum läbi ja Narva Gate’i tegevjuht Jaanus

Mikk suuri veksleid arenduse käimamineku tähtaegade kohta välja ei anna. „Detailplaneering on praegu kooskõlastusringil. Ootame selle kinnitamise ära ja siis vaatame edasi,” ütleb Mikk, kes muuseas on kauaaegne Tallinna hipodroomi asejuht. Teadupärast on ka sellel alal plaanis suur kinnisvaraarendus, kus üks osanik on Mats Gabrielsson.

Mats Gabrielsson ütles tekstiilitööstuse pankrotti kommenteerides Rootsi meediale, et viimaseks piisaks oli puuvilla hinna järsk tõus maailmaturul. Ei olevat mõtet Euroopas kangast toota, kui Aasias müüakse seda sama hinnaga, millega puuvill Eestisse jõuab.

Virkebau tõdeb, et kuigi puuvill ei kallinenud ainult Kreenholmile, vaid kõigile selle ala ettevõtetele maailmas, kuulutas pankroti välja vaid Borås Wäfveri, mis viimasel ajal Kreenholmist suuresti koosneski. Virkebau meenutab, et Wendre juht Peter Hunt võitis tänavu Eestis aasta ettevõtja konkursi, ja lisab, et militaarriideid tootev Galvi-Linda on viimasel aastal saavutanud erakordselt häid majandustulemusi. Kreenholmil võiks Virkebau meelest olla ka nüüd tulevikku, sest ettevõttel, õigemini selle riismetel on endiselt suur oskusteave ja kvaliteetkaubamärkidega nagu Marimekko tehtud koostöö kogemus. „Aga eks edasine sõltub nüüd sellest, mida otsustavad võlausaldajad,” lõpetab Virkebau.

Kurioossel kombel on uue tootja saabumisest huvitatud ka hiljutised rootslastest tekstiilitöösturid, nüüd-

sed kinnisvaraarendajad. Üksus, kus tootmine viimati veel alles oli, asub uues, Nõukogude ajal ehitatud hoones. Jaanus Miku sõnul pole tehast Narva Gate’i projektiga kuidagi võimalik liita, sest esiteks puudub sellel igasugune arhitektuuriline väärtus ja teiseks asub uus tehas arendusprojektist ligi kilomeetri kaugusel.

Hüpoteetilisele Narva ajaloolisi tekstiilitootmistraditsioone päästma tulevale printsile pole aga suurt kaasavara anda. Pankrotihaldur Martin Krupi sõnul on ettevõttel võlgu 110 miljoni jagu, varasid aga kokku arvestatud 60 miljoni ringis. Kas see peegeldab ka nende tegelikku väärtust, on ebaselge seni, kuni keegi selle reaalselt välja ostab – kasutatud tootmisliini väärtust pole lihtne hinnata. Tootmise taasalustamine on kahtlane ka seetõttu, et suuremad võlausaldajad nagu kommunaalettevõtted Narva Soojus ja Narva Vesi ning ettevõtet krediteerinud pangad on piisavalt kaua kuulanud jutte, kuidas kohe-kohe äri käima läheb ja kasum jooksma hakkab. „Ma pigem arvan, et võlausaldajad otsustavad ettevõtte likvideerida ja mul tuleb töötajatega töölepingud lõpetada ja esitada riigile taotlus nende hüvitiste väljamaksmiseks,” jääb pankrotihaldur Krupp pragmaatiliseks. Ja kuna töötajaid oli ettevõtte lõpuks jäänud vaid napilt üle poole tuhande ning varasemad koondatud on kas leidnud uue töökoha, jõudnud pensioniikka või töötueluga juba harjunud, ei põhjusta Kreenholmi pankrot enam ka mingit suuremat resonantsi ega poliitilisi probleeme. 1

8. detsember 2010 9

Facebooki uued võimal Facebook on klassikaline näide infotehnoloogiale iseloomulikust mastaabisäästust ja võrgustikuefektist, mille mõjul kerkib pea igas valdkonnas Erik Aru erik.aru@epl.ee esile domineeriv ettevõte, nagu Google või juurde kõiksugu Microsoft. Aasta esimeses kvartalis ettevõtteid ja organisatsioone, hakkas Facebook külastatavuselt kes püüavad Facebooki kaudu USA-s edestama Google’it ja on oma tegevust propageerida. Jaenüüdseks end populaarseimast müüjad reklaamivad selle kaudu allaotsingumootorist juba tublisti ette hindlusi ja moorebinud.

Kui dustavad ostleGoogle’i saitidel jate kogukondi. toimub veidi üle Prognooside seitsme protkohaselt hakkasendi USA veevad Facebooki ja Twitterit aina rohbiliiklusest, siis kem kasutama ka tervishoiuteenuste Facebooki osapakkujad. Arvutitootja Dell tervishoiuteekaal ületab nuste divisjoni juht Harry Greenspun ütles kümne protajakirjale Economist, et tema hinnangul sendi piiri. nõuavad tarbijad tervishoiult sama infotehKasutajaid on noloogilist taset, mis valitseb muudes eluFacebookil üle valdkondades. poole miljardi.

8. novembril ühines nendega ka üks Loomulikult maailma vanamoelisemaid institutmeelitab sääsioone, kui Suurbritannia kuninganna rane inimhulk

BACULA soovitab Maitsev Ainulaadne Kodumaine Ehe le, u s s õ b ra i e n d i l e ! t i g n i k , kl Magus r tnerile a p ö ö t s ko o

350g 600g 800g

A Aakre AS BACUL 0 Mob 5556 4125 Tel 767 966

TELLI JUBA TÄNA! 10 8. detsember 2010

Facebooki võidukäigu jätkumine avab uksed uute võimaluste juurde, aga võidukäiguga kaasnevad ka ohud.

Elizabeth II avas Facebooki lehe, kus kajastatakse kuningliku pere tegemisi. Ühe päevaga kogus lehekülg üle 200 000 inimese, kellele see „meeldis”.

Facebookis jalutavad turundamisega käsikäes ka ohud. Nimelt ei saa ettevõtted sotsiaalmeedia keskkonnas täies mahus kontrollida seda, mis nende kaubamärgiga toimub – oma sõna on sekka öelda ka Facebooki kasutajatel ja see sõna ei pruugi alati olla heatahtlik. Selline saatus tabas ka Briti

kuninglikku veebilehte – pärast avamist pääses seal viivitamatult valla korralik madin monarhia pooldajate ja vastaste vahel. Harry Greenspun prognoosib tervishoiumaailma silmas pidades, et „kvaliteediraportite, finantsandmete ja sotsiaalmeedia sümbioosis sünnivad usaldusväärsed „Zagati (USA restoranide kataloog – toim) meenutavad” teejuhid teenusepakkuja kvaliteedi, kulude ja patsiendikogemuse kohta”. Arvata võib, et sama puudutab ka teisi elualasid.

Facebooki esiletõus avaldab oma mõju ka teistele IT-firmadele. Google pidi ühtäkki avastama, et ei olegi enam maailma moekaim firma. Facebook on halastamatult otsinguhiiglase tööjõudu üle meelitanud – ja mitte ainult IT-mehi,

used ja ohud vaid ka ühe Google’i parematest kokkadest. Novembri teisel nädalal teatas Google, et annab kõigile oma 23 000 töötajale kümneprotsendilise palgatõusu ja tuhandedollarilise preemia – et nad ainult Facebooki ei läheks.

Töötajad ei ole ainus tüliõun kahe internetihiiglase vahel. Ettevõtted trügivad ka vägisi üksteise mängumaale. Google on püüdnud õppust võtta oma poolikuks jäänud katsetustest sotsiaalmeedia vallas (nagu näiteks Orkut) ja üritab sotsiaalmeedia kihti tekitada oma populaarsemate teenuste peale, mis lubaks näiteks Youtube’is teada saada, milliseid videoid kasutaja sõbrad on vaadanud.

Uus teenus tulekul Facebook aga esitles 15. novembril oma uut sõnumiedastusteenust. Turu-uuringufirma Gartner igatahes usub, et sotsiaalvõrgustikud võtavad 2014. aastaks endale viiendiku ettevõtete – just nimelt ettevõtete – e-kirjavahetusturust. „Kaob range piirjoon e-posti ja sotsiaalvõrgustike vahel,” prognoo-

sib Gartneri asepresident Monica Basso. „E-post võtab üle hulga sotsiaalseid atribuute, nagu kontaktide vahendamine, samal ajal sotsiaalvõrgustikud arendavad välja rikkalikumad e-kirjavahetuse võimalused.”

Juba enne kirjavahetuse kolimist sotsiaalvõrgustikesse on sinna jõudnud kõigi e-kirjakasti omanike nuhtlus – rämpspost. Spämmitootjatele nimelt tundub, et seal ootab neid ees uus turg, kus on võimalik märksa mugavamalt ja rohkem teenida kui e-kirjadega leviva rämpspostiga. Inimesed kipuvad ju huvi tundma selle vastu, mida sõbrad teevad. Kui õnnestub mingil moel kellegi konto kaaperdada, on tema sõbrad vaid hiireklõpsu kaugusel.

Facebooki ilmus maikuus 2008 sotsiaalvõrgustikes leviv troojalane Koobface. Seni on selle loojad suutnud kõigist turbespetside

vastumeetmetest kõrvale hiilida ja on ekspertide hinnangul teenime praeguseks kaks miljonit dollarit kasumit.

Kui Facebooki juht Mark Zuckerberg demonstreeris firma uut sõnumisüsteemi, leidis ta, et see muudab kirjavahetuse turvalisemaks: „Kuna meie teame, kes on su sõbrad, saame paika panna tõeliselt head filtrid, kindlustamaks, et sa näed tõesti ainult neid asju, mis sulle korda lähevad.”

Oleks see vaid nii. Veebiturbefirma BitDefender töötajad viisid läbi eksperimendi – tegid rea võltsprofiile ja lisasid tundmatuid inimesi oma „sõbraks”. Ühe päevaga suutsid nad leida kuni sada „sõpra”. Profiilipildi lisamine, iseäranis kui tegu oli kena naisega, suurendas tõenäosust saada aktsepteeritud. Kui nad hakkasid saatma sõbrakutseid inimestele, kellega neil oli vähemalt üks ühine „sõber”, vastas

peaaegu pool jaatavalt. BitDefenderi postitatud linkidel klõpsas aga ligi veerand „sõpradest”.

Lisaks tekib küsimus, kellele kuuluvad kasutajate andmed.

Mõlemal on sadu miljoneid kasutajaid, kelle loodud digitaalsetesse identiteetidesse suhtuvad ettevõtted mõne vaatleja hinnangul kui „pärisorjadesse”. Facebook on püüdnud kõike kiivalt endale hoida.

Novembri alguses võttis Google karistusmeetmena kasutusele tehnilise muudatuse, mis ei luba Gmaili kasutajatel enam kogu oma aadressiraamatut ühes tükis Facebooki siirata. Eks näis, kuidas olukord lõpuks laheneb.

Ja taas tekib küsimus: mis on selle kõige mõte? Ajakirja Wired üks asutajaid, ajakirjanik ja meediaõppejõud John Battelle igatahes prognoosib Economisti eriväljaandes The World in 2011, et veerandsaja aasta pärast on nii Google’i, Facebooki, Apple’i kui ka Twitteri koha üle võtnud ettevõtted, mida praegu olemaski ei ole. 1

8. detsember 2010 11

Toomas Niinemäe ehitab Maria Šarapova sünnilinna Venemaa suurimat elektrijaama Jaanus Piirsalu Tjumen

Suvel 50 aasta juubelit tähistanud Niinemäe töötab juba ligi aasta soomlaste Fortumi Venemaa tütarettevõtte asepresidendi ja LääneSiberi regiooni tegevdirektorina.

Tema töö füüsiline raadius on 1300 kilomeetrit ehk justkui Tallinnast kuni Saksamaa piirini.

Kontor asub Niinemäel Tjumenis.

Linn pole Venemaa mõõtude järgi suur, vaid veidi üle 600 000 elanikku, aga see pole tähtis. Tähtis on see, et linna nimetatakse Venemaal mitteametlikult riigi nafta-gaasi pealinnaks. Tjumeni ümbruses pole ühte ega teist, aga oblasti alla kuuluvad Hantõ-Mansiiski autonoomne ringkond (enamik Venemaa naftast!) ja Jamali Neenetsi autonoomne ringkond (enamik Venemaa gaasist!).

Tjumenis vastutab Niinemäe kolme soojuselektrijaama (SEJ) ja soojusvõrkude juhtimise eest. 1300 kilomeetri kaugusel Tjumenist Hantõ-Mansiiski poole asub Njagan, kus Niinemäe vastutab ihu ja karvadega võimsa uue SEJ ehitamise eest.

Tegemist on Lääne-Siberi naftalinnaga, mida eelkõige tuntakse kui maailma ühe kuulsama tennisisti Maria Šarapova sünnilinnana.

Spetsiaalselt nafta- ja gaasifirmade jaoks rajatava kolmeblokilise Njagani SEJ võimsuseks on projekteeritud 1300 megavatti. See on kõige suurem Venemaal ehitamisel olev SEJ alates Nõukogude Liidu lagunemisest. Võrdluseks – Kaliningradi oblastisse ehitatava uue tuumajaama ühe reaktori võimsus on 1200 MW. Tjumeni ja Njagani vahel asuvad Venemaa üks naftakeemiakeskusi Tobolsk ja tuntud naftalinn Surgut, kuhu samuti on Niinemäel tihti asja.

Mõlemas linnas alluvad Niinemäele 12 8. detsember 2010

Energeetikasektorisse on praegu Venemaal väga kasulik investeerida, ütleb kunagine Kohtla-Järve Soojuse ja Iru soojuselektrijaama juht Toomas Niinemäe, kes praegu vastutab Venemaa peamises nafta- ja gaasitootmispiirkonnas Tjumeni oblastis idanaabri viimase 20 aasta suurima soojuselektrijaama ehitamise eest.

Võimas töö ühe eestlase jaoks. magistraalvõrgud ja Tobolskis veel ka üks SEJ. 2008. aastal viidi tuntud reformija Anatoli Tšubaisi juhtimisel Venemaa energeetikas läbi ulatuslik reform, mille käigus müüdi maha kõik riigi soojuselektrijaamad. Börsifirma Fortum, millest 50,3 protsenti kuulub Soome riigile, ostis Venemaalt regionaalse energiakompanii TGK10, kellele kuulus kaheksa elektrijaama. Jaamad asusid peale Tjumeni oblasti veel Venemaa ühes suuremas rasketööstuse keskuses Tšeljabinski oblastis. Mõlemad oblastid on ühed suuremad elektritarbijad Venemaal.

Koos erastamishinna, elektrijaamade renoveerimise ja uue Njagani jaama ehitamisega investeerib Fortum Venemaa energeetikasse 4,5 miljardit eurot (70,5 miljardit krooni ehk üle nelja viiendiku tänavusest Eesti riigieelarvest). Soomlased on praegu koos Gazpromi, sakslaste E.ON-i ja itaallaste Eneliga kõige suuremad Venemaa energeetikasse investeerijad.

Nii – see oli kõik taust, et aru saada, kus ja millises keskkonnas Toomas Niinemäe elektritootmist juhib.

Investeerimise ja ehitamise osas on Fortumil ja Niinemäel korraga tules mitu rauda. Venemaa energeetikapoliitika on selline, et väga kasulik on investeerida uutesse tootmisvõimsustesse, põhjendab Niinemäe. „Poliitika eesmärk on soodustada energiatootmise kiiret moderniseerimist,” lausub ta. Tähelepanu, „moderniseerimine” on Venemaal praegu moesõna tänu president Dmitri Medvedevile.

Njagani suurjaama esimese ploki peab Niinemäe töösse andma aasta pärast. Detsembri keskel läheb käiku

uus, 190 MW energiaplokk Tjumenis ja kevadel 200 MW plokk Tobolski olemasolevates jaamades.

Niinemäe sõnul tulevad jaamadesse efektiivsed Siemensi gaasiauruturbiinid, tehnika viimane sõna. „Kui Narva jaamade uute plokkide kasutegur on veidi üle 40, siis meie uutel plokkidel on kasutegur juba 55–56,” toob ta paralleeli Eestiga.

Riiklik suunamine (Eesti Energia pressiesindaja kommentaar: „Narva elektrijaamade uute plokkide elektritootmise kasutegur on 36,6% ning seejuures Balti elektrijaama uuel plokil on elektri ja soojuse

koostootmise puhul kasutegur 45%.

Kui võrrelda Narva elektrijaamade plokke koostootmisjaamaga, siis viimane arv on õigem. – J. P.) Riigi tasandil toetatakse Niinemäe sõnul uute võimsuste käikuandmist võimsustasude kaudu.

Uute plokkide võimsuste eest antav tasu on oluliselt kõrgem kui vanade ja ebaefektiivsemate plokkide eest antav. Ühe megavati eest maksab Venemaa riiklik süsteemioperaator suurusjärgus miljon rubla (370 000 krooni). Mida ebaefektiivsem turbiin energiatootmiseks on, seda vähem makstakse võimsustasu.

Uute plokkide eest makstav võim-

sustasu on Niinemäe sõnul kuni kolm-neli korda suurem kui vanade plokkide eest. „Poliitika on selline, et suruda vanad ebaefektiivsed plokid aja jooksul turult välja. Et vana jama kõik minema lükata,” räägib Niinemäe. „Riik garanteerib investeeringu tasuvuse. See on väga suur motiveerija kogu Vene energiasektorile, et investeerida uutesse tootmisvõimsustesse ja parima võimaliku tehnoloogia kasutamisse.”

Põhimõte on sarnane Eestiga, kus riiklikult otsustati toetada taastuvenergeetikat, mille tootjatele makstakse kõrgemat hinda, meeli-

Tööpäevad vähemalt 12 tundi •• Tjumenis kannatab päris hästi elada, kuid tööpäevad on väga pikad, ütleb Toomas Niinemäe oma elu kohta Lääne-Siberis.

•• „Suhteliselt euroopalik elu Vene omapäradega,” lisab ta lühidalt.

Kuna regioonis on palju gaasi- ja naftatootmisega seotud ettevõtteid, siis elab Tjumenis võrreldes muude Venemaa regioonikeskustega palju välismaalasi. Palju on britte, hollandlasi, itaallasi ja muidugi soomlasi. „Linna peal täitsa kuuleb ingliskeelset juttu,” märgib Niinemäe.

•• Niinemäe räägib, et olmes ta küll millestki Tjumenis puudust ei tunne: „Täitsa heal tasemel kaubandus ja toitlustus. Ega restoranide tase siin meile eriti alla jää, vaid teeninduse pool on ehk nõrgem.”

•• Ega Niinemäel väga palju aega linnaelu nautimiseks aega jää. Töö käib tempoga, mida viimased kümme aastat Eestis ei tunta.

„Hommikul kell 8.00–8.30 alustan ja tavaliselt ikka õhtul kella kaheksa-üheksani läheb stabiilselt,” kirjeldab ta tavalist tööpäeva.

•• Kodus Tallinnas käib Niinemäe Tjumenist nii: kõigepealt sõidab neli tundi autoga Jekaterinburgi (350 kilomeetrit), siis viib iga päev lendav Finnairi lennuk Jekaterinburgist Helsingisse, sealt lennukiga veel väike vups Tallinna ja ongi kodus. „Pool kaks öösel kohaliku aja järgi stardin Tjumenist, Tallinna jõuab lennuk Eesti aja järgi kell 12.15,” ütleb Niinemäe. 13 tunniga on Toomas kodus. Ajavahe Tallinnaga on Tjumenis pluss kolm tundi.

•• Oma töö kohta ütleb Niinemäe, et väga palju on võrreldavat sellega, mida ta tegi omal ajal Eesti Energias ning Kohtla-Järve Soojuse ja Iru jaama juhina. „Püsikulude vähendamine, koosseisude optimeerimine,” loetleb ta. „Nõukogudeaegseid

struktuure polnud keegi enne meid eriti muutnud, palju oli dubleerimist, näiteks asetäitjate asetäitjad jne.

Ma arvan, et meie tööviljakus on tõusnud oluliselt, vähemalt 40 protsendi võrra.”

•• Niinemäe märgib, et kaadri voolavus on elektrijaamades väga väike, sest töötajad pidavat väga hoidma oma töökohti. Keskmine palk Fortumis olevat kuni paar korda kõrgem kui keskmine palk regioonis.

•• Toomas Niinemägi töötab Fortumi heaks Venemaal 2008. aasta sügisest. Alguses töötas ta neli kuud Tšeljabinski ja Tjumeni oblastis kaheksat Fortumi elektrijaama hooldava ja remontiva Tseljabenergoremondi juhina. Siis juhtis ligi aasta Fortumi kogu Tšeljabinski regiooni, kus vastutas viie elektrijaama töö eest. Alates tänavu jaanuarist on ta Fortumi Venemaa divisjoni asepresident ja LääneSiberi regiooni tegevdirektor. J. P.

dasime sildu, Njaganis ehitasime neli kilomeetrit uut teed, et ei peaks linnast läbi vedama,” kirjeldab Niinemäe.

Fortumi asepresident ei taha öelda, miks oli vaja üldse uut teed ehitada, aga teades Venemaa kohalike võimude „isu”, siis ma pakun, et põhjus võis olla üsna proosaline – läbi linna vedada oli lihtsalt kallim kui ehitada uus tee. „See uus jaam on peamiselt mõeldud Põhja-Uuralite nafta- ja gaasikompleksi teenindamiseks ning kõikvõimalike töötlemistehaste jaoks,” räägib Toomas Niinemäe. „Nad on väga head ja stabiilsed tarbijad.”

Peale uute elektritootmise võimsuste ehitamise on Niinemäe teine suurem ülesanne uuendada kohalikku soojamajandust. Tänavu investeeris Fortum Tjumeni soojusvõrkudesse üle 300 miljoni rubla (110 miljonit krooni).

Soojus- ja magistraalvõrkude olukord on üle Venemaa pehmelt öeldes vilets – avariisid on palju ja soojakaod on suured. Niinemäe toob võrdluse: kui Eestis läheb soojusvõrkudes kaduma keskmiselt 15 protsenti soojust, siis Lääne-Siberi linnades on soojuskaod üle 30 protsendi. „Siin on soojuseäri ikkagi veel väikese miinusmärgiga ja sellel on – ütleme nii – tugev sotsiaalne mõõde juures,” väljendub Niinemäe peenelt. „Soojamajandus ei ole siin veel selliseks äriks muutunud, nagu see on Eestis ja Euroopas, kus süsteemis ringleb juba nii palju raha, et süsteem suudab ennast n-ö taastoota.” tades nii ärimehi valdkonda investeerima.

Venemaa elektriturul toimuv näitab Niinemäe sõnul, et riikliku elektrienergia monopoli RAO Rossija tükeldamine oli õige samm. „Ma arvan küll, et tänu Tšubaisi reformidele on energeetika üks kiiremini moderniseeruvaid majandusharusid praegu Venemaal,” ütleb Niinemäe.

Riiklik poliitika on elektritootjatele niivõrd soodne, et lisaks juba ehituses olevatele plokkidele plaanib Fortum lähiaastatel Niinemäe sõnul Lääne-Siberisse veel uusi investeeringuid. Pole ime, sest Tjumeni ja Tšeljabinski oblast annavad 12–13 protsenti Venemaa sisemajanduse kogutoodangust. „Kui viimase majanduskriisi ajal kukkus elektritarbimine Tšeljabinskis, kus peamiselt asub rasketööstus, üle kümne protsendi, siis Tjumenis kukkus ainult üks protsent. Puurauke sa seisma ei pane, gaasi- ja naftajuhtmeid samuti mitte!” räägib Niinemäe praegusest olukorrast. „Sel aastal on elektritarbimine jälle ilusti tõusus ning on juba jõudmas enam-vähem kriisieelsele tasemele. Venemaa majandus taastub päris kiiresti.”

Kõige põnevam Niinemäe juhitavatest projektidest on kahtlemata uue jaama ehitamine Njaganis.

Ainuüksi Siemensi ehitatud üks turbiin kaalus üle 300 tonni. „Kui ka kõik muu kokku arvestada, siis võib sealse uue 420 MW ploki kaal tulla 600 tonni kanti,” lisab ta. Tuletan meelde: selliseid plokke tuleb kolm.

Turbiin veeti Rotterdamist laevaga algul mööda Põhja-Jäämerd, siis Obi ja tema lisajõgesid pidi kohale. „Turbiini jaoks ehitati sadamas spetsiaalne kai, tee peal tugev-

Niinemäe alluvuses olevad Fortumi Lääne-Siberi regiooni jaamad tootsid eelmisel aastal üle 10,5 teravati elektrit ja üle 11,2 teravati soojust.

Võrdluseks – Eestis toodetakse Eleringi prognoosi järgi tänavu 11 teravatti elektrit ja veidi vähem soojust.

Venemaal näeb elektri müük välja sellisena, et kõik suurtootjad, teise seas ka Fortumi jaamad, müüvad elektri hulgimüüjatena riigile kuuluvale põhivõrgule (Federalnaja Setevaja Kompanija – Venemaa analoog Eesti Eleringile – J. P.), kes siis börsil müüb seda edasi jaotusvõrkudele ja suurtarbijatele. Fortum ise lõpptarbijatega üldse kokku ei puutugi.

Heas kirjas Elektri hinna kohta ütleb Niinemäe, et viimase aja „jäme keskmine” hind ühe megavati eest on 800–850 rubla (295–315 krooni), aga hind on kohati jõudnud ka 1100 rublani (410 krooni). „Hinnad on Venemaa oludes normaalsed, siin meil kriitikat pole,” ütleb Niinemäe.

Jällegi võrdluseks – keskmine elektri müügihind Eesti suletud turul ilma võrguteenusteta oli septembris 482 krooni megavatt-tunni eest.

Tšubaisi plaanitud reformide järgmise etapina avatakse uuel aastal Venemaal elektriturg täielikult – iga tarbija hakkab ise otsustama, kellelt ta elektrit ostab. Eesti avab elektrituru täielikult kaks aastat hiljem, 2013. aastal.

President Medvedev on oma moderniseerimisplaani üheks

põhiülesandeks nimetanud elektri ja soojuse kokkuhoidu, energiatarbimise efektiivsuse suurendamist üle riigi. „Kuidas see teid puudutab?” uurin Niinemäelt. „Kõik meie investeeringud ongi mõeldud energiatootmise efektiivsuse suurendamiseks. Kõik need uued plokid ja uus jaam – seal on 20 protsenti suurem kasutegur kui praegustel plokkidel!” kiidab Niinemäe. „See annab sama võimsuse juures päris palju kütuse kokkuhoidu. Põhikütuseks on meie jaamades maagaas ja see ongi point, et me ei pea sama koguse energia tootmiseks nii palju kütust kulutama.” „Siis te olete võimude juures ju heas kirjas?” „Täiesti! Väga heas kirjas!” vastab Niinemäe.

Niinemäe tunnistab, et moderniseerimisest räägitakse praegu veel rohkem, kui seda tegelikkuses näeb. „Ühte ja teist on juba näha ka, aga enamik on seotud just nafta-gaasitootmise ja energeetikasektoriga,” räägib ta. „Ehitusmaterjalide tootmisse on väga palju investeeritud, uued tehased toodavad siin väga moodsaid materjale. Tasapisi see asi ikka läheb. Venemaa areneb.”

Oblastivõimude surve majanduse moderniseerimiseks on Niinemäe sõnul tugev. „Kui Eestis kasutatakse erinevaid majanduslikke hoobasid, et asi oleks ärimeestele huvitav ja majanduslikult kasulik, siis siin enne midagi eriti liikuma ei lähe, kui administratiivne surve taha tuleb,” nendib Fortumi juht Tjumenis. 1

Suurima elektrisüsteemi reform •• 2008. aastal lõppenud maailma suurima, Venemaa elektrisüsteemi reformi põhimõte oli selles, et elektritootmine eraldati elektrivõrkudest ehk elektri transpordist ning elektri hinda hakkas äriklientidele määrama vabaturg.

•• Seitse aastat kestnud reformi käigus demonopoliseeriti suurem osa RAO Rossija struktuuridest ja tekitati konkurents sellistes valdkondades nagu elektritootmine, müük ja teenused (nt remont). Monopoolseks ehk riigi kontrolli alla jäid elektri ülekandeliinid ja dispetšeriteenus.

•• Erainvestoritele müüdi enamik Venemaa soojuselektrijaamadest (SEJ). Jaamade uute omanike seas on Gazprom, Lukoil, aga ka tuntud välisfirmasid, nagu Saksa E.ON, Itaalia Enel, Soome Fortum. Reformide üks eesmärk oligi meelitada Venemaa elektrisektorisse välismaa investoreid, säilitades samal ajal strateegilise kontrolli.

•• SEJ-d müüdi sellepärast, et need olid rohkem amortiseerunud ja nende kasum väiksem. Kõik tuumajaamad ning enamik hüdroelektrijaamu jäid oma spetsiifilise töö tõttu riigile.

•• Kodutarbijatele ja riigiasutustele kehtivad Venemaal endiselt reguleeritud ehk subsideeritud hinnad.

www.printerikeskus.ee • Printerite müük ja hooldus • Koopiamasinate müük ja rent

Hetkel pakuvad parimaid lahendusi Konica Minolta värviseadmed

• Suur valik uusi tahmakassette

bizhub C220

• Tahmakassettide täitmine

hind 37 500 kr + km

magicolor 4690 hind 6500 kr + km

Katusepapi 4, TALLINN, tel 621 7135

info@printerikeskus.ee

Emajõe 1A, TARTU, tel 739 0635

8. detsember 2010 13

UPS!

„Hullu” rind on rasvane?

Urmas Jaagant urmas.jaagant@epl.ee

Mõned prognoosivad: lähema kahekolme aasta jooksul näeme vähemalt nelja-viie Eesti IT start-up’i läbilöömist maailmas, neil on lootust firma vähemalt 100 miljoni dollari eest maha müüa.

Eestis hakkab start-up ettevõtlus järjest rohkemate edulugude tuules hoogu üles võtma, kuid julgete ja „hullude” püüdlusi ei utsita keegi tagant, riik sörgib sprintiva tehnoloogia sabas.

Tavapärase ettevõtluse kõrvale kerkib viimastel aastatel jõuliselt start-up ettevõtlus. See kujutab endast peamiselt internetikeskseid tehnoloogialahendustele orienteeritud firmasid, mida üsna väikeste asutamiskuludega ja seega väikese algriskiga üritatakse luua ka kõige kõrgelennulisemate ideede põhjal.

Proovimisvõimalus on kõigil. Väga oluline erinevus tavapärase ettevõttest on start-up’i puhul aga see, et turuna ei nähta mitte koduküla, vaid eesmärgid seatakse juba idee faasis kaugele horisondi taha üle riigipiiride ja ookeanide. „Start-up’e võib pidada ka omamoodi ettevõtluse laboriks. Tavaliselt üritavad need teha midagi sellist, mis varem pole õnnestunud.

Igas õiges start-up’is on annus hullumeelsust,” kirjeldab seda tüüpi ettevõtteid Eesti start-up juhtide klubi president Ragnar Sass. „Väikesed, vihased ja targad meeskonnad, kes usuvad, et nende tehnoloogia suudab lahendada mingi probleemi suurtel turgudel.”

Sellise lähenemisega alustas tegevust näiteks ka Defendec, mis koos veel kuue Eesti firmaga nimetati Põhjamaade start-up’ide nimekirjas Nordic Venture 50+ lootustandvamate sekka. Defendec toodab ja arendab traadita sensorvõrke äriklientidele, kes tegelevad kaitsetehnoloogia ja turvalahendustega.

Nende läbilööki tõotav toode on Smartdec – juhtmevabalt ühenduses

14 8. detsember 2010

olevatest detektoritest ning tarkvarast koosnev piiride jälgimise süsteem. Defendec keskendus firma kommunikatsioonijuhi sõnul juba alguses ekspordile ja on sihtmärgiks seadnud peamiselt Euroopa Liidu idapoolsed riigid.

Teine Nordic Venture 50+ nimekirjas äramärgitud ettevõte on GrabCAD, mis kujutab endast inseneride sotsiaalvõrgustiku, joonestusmudelite raamatukogu ning insenerteenuste turuplatsi segu. Insenerid jagavad omavahel keerukaid CADjooniseid, aitavad üksteisel tehnilisi probleeme lahendada ja pakuvad oma teenuseid, kirjeldab firma üks juhte Indrek Narusk. Reaalsest vajadusest väljakasvanud idee äriks teinud Naruski GrabCAD valmis lõplikult alles augustis ja kolme kuuga on firmaga liitunud üle tuhande professionaali Saksamaalt, USA-st, Indiast ja Hiinast.

Ilmselt pole vaja edukate startup’ide nimekirjas lähemalt tutvustada Skype’i, veebikasiinode arendajat Playtechi või robotmannekeeni arendavat Fits.me’d.

Edulugude kõrval tuleb aga kohe lisada, et nii kaugele, kui ülalmainitud ettevõtted, jõuavad vaid vähesed. Ragnar Sassi hinnangul lõpeb kinnipaneku või pankrotiga 90% kõigist start-up’idest. „Samal ajal on ellujäävate firmade tootlused väga kõrged. Hiljuti müüs üks Facebooki esimesi investoreid Accel Partners osa viis aastat tagasi ostetud aktsiatest. Võrreldes investeeringuga said nad tagasi 247 korda suurema summa,” kirjeldab Sass.

Seega, kas mullas või kullas, aga kuna ideede algatamine ja esimene katsetamine on üsna odav, on proo-

Eesti start-up ettevõtteid

Eesti start-up ettevõtteid

Programeter – tarkvaraarenduse projektide edenemise jälgimine, aitab arendusega tegeleval meeskonnal töö kulgemisega kursis olla Fortumo – avatud mobiilimakse platvorm virtuaalsete kaupade pakkujatele, rakenduste arendajatele ja onlineettevõtetele oma toodete eest tasu kogumiseks Smasr – omapärane mobiilimäng, milles selgub, kui kõvasti julged oma telefoni millegi vastu lüüa Mobile Monday Estonia – mobiilitööstusega seotud inimeste ühendus omavaheliseks koostööks ja suhtlemiseks 3DTech – puutetundlikel ekraanidel infokioskites muuseumide, kaupluste, näituste objektide või esemete kuvamine 3D kujul Sportlyser – virtuaalne sporditreener Edicy – tööriist kodulehtede ehitamiseks SmartAD – internetireklaami võrgustik

vida kindlasti kasulik. „Ma usun, et lähema kahe-kolme aasta jooksul näeme vähemalt nelja-viie Eesti IT start-up’i läbilöömist maailmas, neil on lootust firma vähemalt 100 miljoni dollariga maha müüa,” ennustab Sass julgelt. Ülaltoodud näidete põhjal ei pruugigi see olla liiga lennukas prognoos, kuid et sel ennustusel üldse oleks lootust reaalsuseks saada, peavad head ideed esmalt jõudma inimese peast paberile või arvutiekraanile ja esmase testimiseni ning seejärel juba rahakate investorite vaatevälja. Kõik see, nagu selgub, polegi nii lihtne. Üheks takistuseks start-up’ide arengus on – ega ei üllata! – inimene ise. Rate.ee asutamisega tuntuks saanud Andrei Korobeinik juhtis Ärikatlal peetud ettekandes tähelepanu eestlastele nii omasele, kuid siinses kontekstis hukatuslikule iseloomujoonele – kahtlustamine kõige ja kõigi suhtes.

Lihtsalt ei julgeta oma ideedest teistele rääkida kartuses, et head mõtted pannakse halastamatult pihta. „Kui sa küsid ühelt keskmiselt inimeselt, mis äriga ta tegeleb, siis tavaline vastus on, et üks projekt internetis, mida saab varsti näha,” kõneles ta. Ilma ideed jagamata ja meeskonda loomata aga tulemust ei tule, sest hea äriidee üksi ei maksa midagi. Ideed arenevad töö käigus ja kellelegi oma mõtetest rääkimata jääb mõte toppama. „Kui äriplaani teistega arutad, suudad vältida vigu, mida muidu kindlasti teeksid,” kinnitab Korobeinik Ärilehele.

Psühholoogilise tõrkena töötab ka ettekujutus, et äriidee peab endas hõlmama midagi täiesti revolutsioo-

nilist, mida keegi teine iial teinud ei ole. Tegelikult on enamiku edulugude taga mingi juba olemasoleva toote parandamine ja edasiarendamine. Näiteks toob Ragnar Sass Skype’i, mida internetitelefonina edestas kaua Elioni toode Hotifon. Pole vaja ju täpsustada, kumb neist maailmas jõuliselt läbi lõi. „PayPal (internetimaksete keskkond – toim) lõi esmalt oma toote pihuarvutite tarvis, sinna kõrvale testiti ka internetitoodet. Aasta pärast oli pihuarvutil PayPali kasutajaid alla 10 000, kuid internetti oli tekkinud rohkem kui 100 000 klienti. Algne idee jäi kõrvale ja keskenduti internetile,” räägib Sass. Edukaks saamiseks ei ole vaja avastada uut ainet, piisab, kui asju vaadata uue nurga alt.

Tulekul uus programm Eestlaste vähest ettevõtlikkust tunnistab ka majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, kuigi ettevõtlusaktiivsus paistab ka mitmendal kriisiaastal üsna hästi silma. „Inimestel, kellel on eeldusi saada ettevõtjaks, jäävad asjad kas mingite teadmiste puuduse või vähese enesekindluse taha toppama,” ütleb minister. Lisaks puudub tema arvates pahatihti mõtlemises vajalik haare, kuidas minna oma ideega Eestist väljapoole.

See on aga peaeelduseks eduka start-up ettevõtte püstipanekul. Selleks et tekiks vajalik mõtteviis, on ministri kinnitusel peamine luua seni puuduv ühtne keskkond alustavate innovaatiliste ettevõtete arengu kiirendamiseks. Selle tarbeks paneb majandusministeerium kokku 58 miljoni kroonist programmi „Startup Estonia 2011-2013”, mis hõlmab

TaxiPal – mobiiltelefoni rakendus, millega saab taksot tellida 31 riigis enam kui 2000 linnas ZeroTurnaround – tehnoloogiad veebikoodi Java lihtsamaks kasutamiseks Talentag – veebikeskkond, kus saab süsteemiga liitunutelt küsida inimeste oskuste ja isikuomaduste kohta, mille abil otsida endale näiteks sobivat töötajat Nagi – fototeenus piltide ülesriputamiseks, vaatamiseks ja jagamiseks Norstat – igat liiki andmete kogumine telefoni-, personaalsete ja veebiküsitluste abil Median SD – geoinfosüsteemide loomine ja arendamine, telemaatikarakendused asukoha määramiseks TextMagic – SMS tooted

nii teadlikkuse, teadmiste, oskuste kui ka rahastamise aspekte. „Kõigil äriideedel on võimalik küsida EAS-ist starditoetust, kasvutoetust, taotleda arengufondist riskiinvesteeringuid ja vaadata ringi eraturul,” sõnab Parts. „Start-up’id on aga olemuslikult teistsugused ettevõtted, selle idee ettevõtteks viimine peab olema tunduvalt paindlikum kui tavapärane starditoetus.”

Andrei Korobeinikul sellistesse riiklikesse programmidesse suurt usku ei ole, kuigi programmi eesmärgid on õiged. „Aga igasugused tegevused, näiteks start-up akadeemiad, kuhu võetakse firmadest inimesi kolmeks kuuks eksportimist õppima, väga ei toimi,” arvab ta. Vaja on hoopis välisinvesteeringuid, ja kiiresti. USA on sügavas kriisis Iiri-

maale investeerinud eelmisel aastal rohkem kui Hiinasse. Leedu on kinni püüdnud viimase kahe aasta jooksul kuus suurt investeeringut ja on viie aasta pärast Eestist selles osas palju kaugemale jõudnud.

Ka Ragnar Sass leiab, et ühes programmialgest on vähe – parandada tuleb ettevõtluskeskkonda. „Arvestades start-up sektori ülikõrget riski, peaks riik sinna minevatele investeeringutele andma tulumaksuvabastuse. Mitu riiki on seda rakendanud. Teiseks peaks riik oluliselt lihtsustama heade spetsialistide töölubade saamist,” loetleb ta.

Pole kahtlust, et lennukad ideed tekivad eelkõige julgete ja aktiivsete noorte peas, kes üsna tihti nühivad pinki kõrgkoolis. Just seetõttu peaks start-up’id koonduma ülikoolide

lähedusse. Eduka ettevõtjana mööda töötubasid jooksnud Korobeinik näeb just ülikoolides nõrka kohta äripisiku süstimisel aktiivsetesse noortesse. „Keegi ei pea ütlema, et ära tegele teadusega, õpi selle asemel äri. Kui aga vaatame Stanfordi või Harvardi ülikooli, siis sealt tulevad nii Nobeli laureaadid kui ka edukad ärimehed. Neil on valik, kas jätkata teadusega või teha äri, meil seda ei ole,” nendib ta.

Seega sörgib suur osa kõigist võimalikest start-up’i toetamise-arendamise meetmetest ja keskkondadest veel ideede ja kaootilise isetegevuse sabas. Kartmatud jätkavad põlve otsas nokitsemist, mõni lööb ka kõige kiuste läbi, kuid paljud mõtteseemned kukuvad väetatud mulla asemel krõbinal asfaldile. 1

8. detsember 2010 15

Mis ajas Iirimaa majanduse kraavi?

Villu Zirnask arileht@epl.ee

Viimase kuu jooksul Euroopa tähelepanu keskmes olnud kriisi eel elas Iirimaa kaks aastakümmet suures buumis, mille sisu võtavad kokku kaks märksõna – tulumaks ja kinnisvara.

1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel küttis majanduskasvu ennekõike madal ettevõtte tulumaksumäär 12,5%. Riikidevaheline maksukonkurents polnud 1980. aastate lõpus veel nii terav kui praegu. Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, mis hiljem sama relva hakkasid kasutama, olid veel sotsialismi küüsis ning Iirimaa oli Euroopas ettevõtluskasumi maksustamiselt üsna unikaalne riik.

Whartoni ärikooli professor Philip Nichols kirjutab väljaandes Knowledge@Wharton, et Iirimaa oli tol ajal õige maa õiges kohas – ingliskeelne maa usaldusväärselt töötavate institutsioonidega ja piiranguteta ligipääsuga EL-i liikmesriikide turule, küllaltki hästi haritud tööjõud, kes leppis suhteliselt väikeste palkadega. Just sel ajal tuult tiibadesse saama hakkava kõrgtehnoloogilise tööstuse jaoks oli see suurepä-

rane peatuspaik, USA ja EL-i riikide ettevõtted – eriti infotehnoloogia-, farmaatsia- ja keemiatööstuse ettevõtted – tegid Iirimaale tohutul hulgal otseinvesteeringuid.

Buumi teine faas saabus 2000. aastatel ja kinnisvarasse. Kuna EL-i suuremad riigid kannatasid madala majanduskasvu käes, hoidis Euroopa Keskpank intressimäärasid madalal. Iirimaal tähendas odav raha otsekui õli tulle viskamist, sest seal madala majanduskasvu probleemi ei olnud. Kui euroala majandus kasvas aastail 2001–2007 keskmiselt 1,9 protsenti aastas, siis Iirimaal 5,5 protsenti. Iiri valitsus ei teinud kinnisvarabuumi liialduste pidurdamiseks midagi. Pigem vastupidi, vähendades tulumaksu kapitalitulult.

UCD majandusprofessori Morgan Kelly 2009. aastal avaldatud uuring näitas, et elamuehituse osa Iirimaa SKT-s kasvas 1990. aastate 4– 6 protsendilt, mis on arenenud riigile tavaline, 15 protsendini 2007. aastaks. Pealegi andsid muud ehitusliigid umbes kuus protsenti SKT-st. Nagu Eestiski, võib-olla veelgi hullemini, konkureerisid pangad üksteisega ägedalt eluasemeostjatele laenu andmise pärast. Kui 1995. aastal võrdus esmakordse eluasemeostja võetud laen keskmiselt kolmekordse aastasissetulekuga, siis 2006. aastal juba kaheksakordse aastasissetulekuga. Loomulikult mitte sellepärast, et palgad oleksid langenud. Vastupidi, need tõusid nagu ka kinnisvarahinnad.

Olukord nagu Eestis Paljuski sarnaneb Iirimaal toimunu Eestis juhtunuga. Valitsus muutus eelarvetulude kaudu kinnisvarabuumi jätkumisest sedavõrd sõltuvaks, et ründas igaüht, kes söandas väita, et selline areng ei ole jätkusuutlik. Kui kinnisvarabuum sisemise jätkusuutmatuse ja ülemaailmse finantskriisi tõttu otsa sai, siis

varises kokku ka Iiri majandusime.

Kunagi odava maana välisinvesteeringuid köitnud Iirimaast sai buumiaastatega kõige kallim riik Luksemburgi järel. Selle asemel et mõelda, kuidas palju kõrgema palga juures endale maailmamajanduses sobiv nišš leida, pühendusid iirlased kinnisvarale.

Kui kriis vallandus, tegutses Iirimaa teda tabanud eelarveprobleemidega palju otsustavamalt kui Kreeka – kärpis riigiametnike palka 5–15 protsenti, samuti sotsiaalhüvitisi. Kui Eestile sellistest sammudest piisas, et välise abi palumisest pääseda, siis Iirimaale mitte, sest sealset laenubuumi olid kütnud peamiselt kodumaised, mitte naaberriikide pangad. Nõnda langes Iiri riigi õlule veel pankade päästmise koorem.

2009. aastal riigistas Iiri valitsus Anglo Irish Banki, investeeris hulga raha veel kahte panka (kokku 11 miljardit eurot) ja asutas Rahvusliku Varahaldusagentuuri (National Asset Management Agency, NAMA), kuhu koondada Iiri pankade probleemsed laenud. 2010. aasta kevadel tehti pankadesse järgmised riiklikud rahasüstid – juba suuremad – ja septembris veelgi suuremad (vastavalt 35 miljardit ja 50 miljardit eurot).

Sellestki ei piisanud ning nõnda jõuti novembri lõpuks pärast finantsturgudel järjest närvilisemaks muutuvat olukorda, mis asjahuvilistel ilmselt on värskelt meeles, välja IMF-i ja EL-i riike kaasa haarava 85 miljardi euro suuruse abipaketini.

Mis saab edasi? Möödunud majandusimele paarikümne aasta eest aluse pannud madal ettevõtte tulumaksu määr õnnestus Iirimaal säilitada, kuigi appi tulnud riigid nõudsid selle tõstmist. Geograafiliselt on Iirimaa endiselt soodsas kohas Ameerika ja Euroopa vahel ja oskuslikust tööjõust pole ta ka tühjaks jooksnud, kuigi väljaränne on hoogustunud. Küllap pikapeale tõuseb Iirimaa jälle jalule. 1

Iiri kriisi ajalugu

2007

2008

Märts: Iiri eluasemehinnad langevad esimest korda pärast viis aastat kestnud kiiret tõusu.

Mai: Anglo Irish Banki, Iirimaa suuruselt kolmanda panga aktsia hind tõuseb rekordtasemele (17 eurot).

24. september: Iirimaast saab esimene majanduslangusse libisenud euroala riik – tema majanduskasv on veerandsajandi nõrgim, põhjustatuna lõhkema hakanud kinnisvaramullist.

30. september: Iiri valitsus teatab ülemaailmse panganduskriisiga vallandunud paanika vaigistamiseks, et annab riigi kuuele põhilisele pangale 400 miljardi euro suuruse garantii.

13. oktoober: Iiri valitsus

teatab maksude tõstmisest ja kulude kärpimisest.

18. detsember: Anglo Irish Banki juht Sean FitzPatrick teatab tagasiastumisest ja tunnistab, et on varjanud aktsionäride eest rohkem kui 80 miljonit eurot kahtlasi laene.

21. detsember: valitsus rekapitaliseerib Anglo Irish Banki, investeerides sinna 1,5 miljonit eurot.

29. detsember: Anglo Irishi aktsia hind kukub 12 sendini.

2009

2010

15. jaanuar: Iiri valitsus teatab Anglo Irishi natsionaliseerimisest.

10. veebruar: Irish Life & Permanent kinnitab, et deponeeris Anglo Irishisse seitse miljardit eurot, et paisutada selle bilanssi. IL & P juhid astuvad tagasi.

20. veebruar: Anglo Irishi aastaaruandest selgub, et see on laenanud oma kümnele suurkliendile 451 miljonit eurot panga aktsiate ostmiseks.

30. märts: Valitsus aitab Anglo Irish Banki 22 miljardi euroga, kolm väiksemat panka saavad kokku 13 miljardit eurot.

31. märts: Anglo Irish teatab Iirimaa ajaloo kõige suuremast kahjumist (12,7 miljardit eurot).

12. juuli: Kohus kuulutab Anglo Irishi endise juhi Sean FitzPatricku pankrotis olevaks.

31. august: Anglo Irish teatab, et on aasta esimese kuue kuuga saanud 8,2 miljardit eurot kahjumit.

Eesti Päevaleht töölaualt kadunud? Telli koju päris oma Eesti Päevaleht!

Eesti Päevalehe klienditeenindus: tel 680 4444, klienditugi@epl.ee 16 8. detsember 2010

30. september: Iiri keskpank teatab, et pankade, eriti Anglo Irishi päästmine viib 2010. aasta riigieelarve 11,6%-st defitsiidist 32%-sse defitsiiti.

Novembri algus: Investorite kahtlus Iirimaa võimes laenusid teenindada tõstab intressimäära, millega riik saaks raha laenata, rekordilisele kõrgusele.

Novembri keskpaik: Iiri valitsusjuhid eitavad vajadust IMF-ilt ja EL-ilt abi küsida. EL-i rahandusministrid teatavad, et nad on

valmis Iirimaad pankade päästmisel toetama.

24. november: Valitsus avaldab plaani, mille järgi järgneval neljal aastal kärbitakse kulusid 10 miljardi dollari võrra ja tõstetakse makse viie miljardi dollari võrra.

28. november: Iirimaa lepib IMF-i ja EL-i riikidega kokku 85 miljardi euro suuruses päästepaketis, sellest 17,5 miljardit tuleb Iirimaa sisemistest reservidest (nagu riiklike pensionide reservfond jm).

115

108 100 90 80 70 60 50 40 30 20 10 0

121

132 126 131

144 145 147 138 141 142

134

128

70 68 63 62 66 57 50 54 46 45 38 42 42 42

96

97

98

99

00

01

02

03

04

05

06

07

08

09

Tööpuudus Eestis ja Iirimaal

SKT elaniku kohta ostujõu pariteedi alusel (EL27=100)

PROTSENTIDES EESTI

EESTI

11,7 11,5

10,9 8,4

7,8

9,7 6,7

5,7

96

97

98

99

00

15,3 15,6

9,4

13,4

7,5 7,9 7,6 7,2 6,5

5,7

6,9 6,0

4,4 4,6

01

02

03

04

10,9

5,6

11,8

3,8

5,3

06

07

-0,3

08

09

3,0

10

5,5

4,8 4,9 4,1

13,5 13,9 12,5 13,0 12,8

10,2

7,7 6,5

11

-0,9

-3,5

8,0

6,9

0,9 05

18,6

IIRI

10,6

10,0

IIRI

19,0

PROTSENTIDES

3,9

4,1

-7,6 -5,1

SKT reaalkasv Eestis ja Iirimaal

IV

I

II

III

IV

I

2008

II

III

IV

I

II 2010

2009

III

PROTSENTIDES EESTI

IIRI

-13,9

2010-2011: Euroopa Komisjoni prognoos

Keskmine nädalapalk Iirimaal (1. kvartalis) 1441,5

2008

Tarbijahindade muutus (harmoniseeritud tarbijahindade indeks, viimase 12 kuu muutus) 3,8

2010

3,4

IIRI

PROTSENTIDES

2,8

1243,1

BRUTOPALK EURODES

EESTI

4,5

2,8

2,8

JUULI

AUG

1052,6

2,5

270,1

2009 DETS

2010 JAAN

VEEBR MÄRTS

APR

MAI

JUUNI

SEPT

Finantsteenused

Majutus ja toitlustus

Ehitus

Tööstus

Lihttöötajad

OKT

-0,3 -1,0

Finantsteenused

Ametnikud

Majutus ja toitlustus

Ehitus

Tööstus

Finantsteenused

Majutus ja toitlustus

Ehitus

Tööstus

Juhid ja spetsialistid

NOV

272,9

443,0

659,0

596,0

617,6

528,3

664,2

682,7

1,4

-1,0 -1,2 -2,1

-0,8

-1,2

-1,9 -1,9 -2,4 -2,6

-2,4

-2,4

-2,0

-2,5

-2,8 8. detsember 2010 17

Sõda raharindel Erik Aru

erik.aru@epl.ee

Iirimaa kriisi arenedes jäi veidi tagaplaanile maailma eelmine makromajanduslik mure – valuutasõda.

„Valuutasõja” sõna hõikas septembri viimasel nädalal välja Brasiilia rahandusminister Guido Mantega. Septembrikuus sai peaaegu iga päev kuulda, kuidas mõni maailma riik püüab oma valuuta väärtust kas sõnade või tegudega madalamaks suruda. Valuutasõda kujunes mõneks ajaks majandusanalüütikute ja -blogipidajate lemmikväljendiks.

Eeskätt moodustavad võitluspaari USA ja Hiina. Hiina on juba pikemat aega püüdnud hoida jüaani väärtust seotuna dollariga, et mitte seada ohtu oma ettevõtete peamist eksporditurgu – kui Hiina valuuta väärtus dollari suhtes tõuseks, kaotaks nende toodang väärtuslikul USA turul konkurentsivõimet. Ühendriikide poliitilistes ringkondades tiirleb juba aastaid soov kuulutada Hiina valuutamanipulaatoriks, mis lubaks kasutusele võtta karistusmeetmed. USA valitsus on

aga senimaani seadusandjate sellesuunalised püüded blokeerinud.

Hiina jüaani kurss on muret valmistanud teistelegi riikidele, näiteks Jaapanile. Kui USA Föderaalreserv teatas kavatsusest osta kokku hulgaliselt Ühendriikide riigivõlakirju, tasudes nende eest värskelt trükitud dollaritega, hakkas muretsema kogu maailm.

Paljudele meenutab olukord hirmuäratavalt 1930-ndatel toimunut. Üleüldise kaubanduspiirangute võidukäigu päästis tollal valla USA senaatori Reed Smooti ja kongresmen Willis C. Hawley koostatud seadus (kellelt tuli ka selle nimi SmootiHawley akt), mis võeti vastu 17. juunil 1930. Sellega kehtestati 20 000 Ameerika Ühendriikidesse imporditavale kaubale rekordiliselt kõrge tollimaksumäär. Tollimaksu kehtestamine toob kaasa selle, et koduturul välismaa kaubad kallinevad ja

tarbijad hakkavad eelistama kodumaiseid analooge. Nagu arvata võib, ei meeldinud seadus riikidele, kes olid seni USA-sse neid kaupu müünud, ja nemad kehtestasid vastutasuks USA kaupadele karistustollid.

Lumepalliefekti tagajärjel viis see samm rahvusvahelise kaubanduse kokkukukkumiseni.

Naabri laostamine Midagi on sellest ajast õpitud ka.

Tegutseb maailma kaubandusorganisatsioon WTO, kes valvab selle üle, et ei toimuks kaupade diskrimineerimist päritolumaa järgi. Suvaliste tollitariifide kehtestamise muudab see oluliselt keerulisemaks. Kui WTO vahekohus otsustab, et tegemist on ebaõiglase kaubanduspiiranguga, saavad ohvrid õiguse rakendada vastumeetmeid. Seepärast nüüdisajal üleüldist tariifisõda karta vaja ei ole. See aga ei tähenda, et puuduk-

sid muud võimalused „naabri laostamise” poliitika rakendamiseks.

Teise maailmasõja järel kehtis maailmas 1973. aastani Bretton Woodsi süsteem, kus kõikide lääneriikide valuutade kurss oli fikseeritud USA dollari suhtes. Dollar ise oli aga seotud kullaga – üks Troy unts (u 31,1 grammi) kulda oli võrdne 35 dollariga. Põhimõtteliselt sai igaüks oma dollarid selle kursiga kulla vastu vahetada. Kui USA sisemaised kulutused 1960-ndatel hoolekandesüsteemi laienemise ja Vietnami sõja tõttu kontrolli alt väljusid, kadus Ühendriikidel huvi seda ühendust hoida. Ja 1971. aastal president Nixon teataski, et dollar ei ole enam kullaga seotud. Pärast seda on olulisemate valuutade kursid üksteise suhtes üsnagi vabalt kõikunud. EL-i (tollal veel Euroopa Ühenduse) riigid otsustasid ühise turu tugevdamiseks minna üle ühtsele valuutale. Sündis

32” LCD-teler Sharp LC32SH7EBK • resolutsioon 1366 x 768 px • reaktsioonikiirus 6,5 ms • vaatenurk hor/vert: 160/150°° • diagonaal 81 cm • heledus 450 cd/m2 • MPEG 2/MPEG 4 • HDMI-sisend • HD-Ready • integreeritud digitaalne tuuner • eestikeelne menüü

Mõõtmed 175/70 R13 175/65 R14 185/65 R15 205/55 R16

350,87 € 446,74 €

5490.Kvaliteetne mööbel Saksamaalt — vaata pakkumisi moobel.epl.ee

• Full HD • diagonaal 32” • dünaamiline kontrastsus 60 000 : 1 • resolutsioon 1920 x 1080 px • ekraanisuhe 16 : 9 • heli 2 x 10 W • MPEG4-tuuner • Simplink (HDMI-CEC) • Smart Energy Saving

410.44 € 543.19 €

Transporditasu vastavalt toote kaalule.

-20%

8499.-

Lihtne ja turvaline ostukeskkond

18 8. detsember 2010

Iga üle 3000-kroonise ostuga kaasa Viking Line’i kinkekaart!

6422.TASUTA kättetoimetamine Eesti piires!

685.- (43,78 €) 715.- (45,70 €) 795.- (50,81 €) 945.- (60,40 €)

Vaata veel pakkumisi rehvid.epl.ee

6990.-

32” LCD-teler LG 32LD420

Hinnad al

Uudiskirjaga merereisile!

Liitu e-poe uudiskirjaga - pood.epl.ee!

21. detsembril läheb loosi 10 Viking Line’i kinkekaarti kahele inimesele edasi-tagasi reisiks Helsingisse.

Kampaania toimub 01.12—20.12.2010

Klienditeenindus pood@epl.ee, tel 680 4560

euro, mille kurss omakorda teiste suuremate valuutade suhtes vabalt kõigub. Igaüks seda ei mäleta, aga selle aastatuhande algul oli aeg, mil üks euro oli odavam kui üks dollar.

Kui riik trükib oma raha juurde, siis selle väärtus teiste kaupade (ja loomulikult ka teiste valuutade, sest needki on ju kaubad) suhtes odavneb. Kui ühe valuuta hind langeb, siis tähendab see seda, et kodumaiste tarbijate jaoks lähevad importkaubad kallimaks, ülejäänud maailma jaoks aga muutub odavneva valuutaga riigi eksporttoodang soodsamaks. Põhimõtteliselt avaldavad seega imporditollid ja valuuta odavnemine väliskaubandusele samasugust mõju. Kuna viimase aasta jooksul kostab praktiliselt iga riigi (ka Eesti) valitsusest signaale, et majanduskriisi pööristest püütakse pääseda ekspordi kasvatamise abil, siis on kõik huvitatud oma vääringu võimalikult soodsast kursist. Valuuta väärtuse allapeksmise kohta aga rahvusvahelised kokkulepped puu-

duvad. Nii ähvardabki mõne meelest maailma samasugune oht nagu 1930-ndatel. Seekord aga võib maailmakaubandusele saatuslikuks saada võidu devalveerimine. Üheks peamiseks süüaluseks võib Hiina kõrval kerkida ka Saksamaa. Nimelt tuleneb Saksamaa majanduskasv (tänavu 3,5%) suuresti ekspordist. Ja eeskätt kahest efektist. Üks on tootlikkuse kasv – Saksamaa töötajad suudavad aastaaastalt valmistada iga töötunni kohta aina väärtuslikumat kaupa.

Teiseks aga asjaolu, et nende palgatase ei käi sugugi tootlikkuse arenguga käsikäes. Aastail 2002–2007 jäi Saksa tööliste palgataseme tõus tootlikkuse kasvust tervelt 14,5 protsenti maha. Paaril järgnenud aastal küll olukord muutus, kuid uuringute ja majandusanalüüsi instituudi makromajandusuuringute osakonna direktori Sergio de Nardise sõnul on põhjuseks asjaolu, et majanduskriisi olukorras läksid löögi alla pigem ettevõtete kasumid.

Kuna ülejäänud euroala riikidel ei ole võimalik oma valuutakurssi Saksamaa suhtes muuta, tekitab see neilegi surve oma tööjõukulu langetada.

Ehk siis oma sisemaist elatustaset alandada. See on nende jaoks ainus võimalus euroala sees Saksamaa kaupadega võistelda. Iroonilisel kombel võivad aga euroala üheks päästerõngaks osutuda hoopis mõne sellesse kuuluva riigi võlaprobleemid. Mida rohkem räägitakse euroala probleemidest, seda odavamaks muutub euro. Järelikult, seda rohkem suudavad sellesse kuuluvad riigid oma kaupu ülejäänud maailmale müüa. Ning loomulikult ka Eesti, kelle olulisemate kaubanduspartnerite hulka kuuluvad ju Rootsi ja Venemaa. Lisaks on ka Euroopa Keskpank teatanud kavatsusest suurendada euroala riikide võlakirjade kokkuostu, mis võib tähendada – aga ei pea – eurode pakkumise suurenemist ja järelikult ka valuuta odavnemist.

Mida see kõik aga maailmakaubanduse jaoks tähendab... 1

8. detsember 2010 19

Kuidas suurt spordivõistlust endale kaubelda Detsembri alguses said kaks riiki teada oma saatuse järgmiseks kümmekonnaks aastaks. Need olid 2018. aasta jalgpalli MM-i korraldajamaa Venemaa ning neli aastat hiljem seda maailma mastaapseimat spordiüritust organiseeriv Katar.

Ilmselt pole sugugi liiga pateetiline väita, et selle vutivõistluse korraldamine on ühele riigile saatusliku tähtsusega – on see ju mõõtmatult oluline, hõlmates pea kõiki valdkondi alates majandusest, infrastruktuurist ja turvalisusest, kultuuri tutvustamise ja turismi arendamiseni välja. Mängus on miljardid dollarid, eurod ja jeenid.

Sestap pole ka midagi imestada, et korraldajaõiguse saamise nimel käib võitlus küünte ja hammaste toel ning kõigi seaduslike ja ebaseaduslike vahenditega. Vaid paar kuud tagasi paljastas Briti päevaleht Sunday Times kaks FIFA ametnikku, kes lubasid raha eest oma hääle maha müüa. Kuna otsustajaid on vastavas FIFA komitees vaid 24 – võrreldes rahvusvahelise olümpiakomiteega, kus korraldajalinna valib 110-liikmeline kogu –, löövad iga väiksemagi häältemüümise kahtluse peale häirekellad otsekohe valjult helisema.

Sunday Timesi ajakirjanikud esitlesid end FIFA täitevkomitee liik-

Aet Süvari aet@epl.ee

Kes ja kuidas otsustab järgmise olümpialinna saatuse? Miks pakutakse jalgpalli MM-i korraldajamaad valivale komisjonile altkäemaksu? Kuidas mahub Eesti tiitlivõistluste marjamaale?

LAE L ARV OENGU D U TEL TISSE, E MP3 FONI VÕ -MÄ NGIJ I ASS E...

mele, nigeerlasele Amos Adamule ning Okeaania jalgpalliliidu presidendile Reynald Temariile kui USA firmadest koosneva kontsortsiumi lobimehi, kelle töö on hoolitseda selle eest, et 2018. aasta finaalturniir peetaks just nimelt Ameerika Ühendriikides. Puhtast lobist oli asi aga kaugel: Adamu palus „ameeriklastelt” soodsa hääle eest pistist – täpsemalt 800 000 dollarit nelja kunstmuruväljaku ehitamise jaoks Nigeerias. „Muidugi oleks sellel rahasummal minu häälele teatav mõju,” lubas ta sala-ajakirjanikele. „Kui te juba sellesse investeerite, siis see tähendab, et te tahate saada minu häält.” Sama sooviga tuli lagedale ka Temarii, kes soovis saada meelehead „spordiakadeemia rahastamiseks”.

Pole teada, kas Temarii ja Adamu sattusid juhuslikult orgi otsa või teadis Sunday Times, millisele nupule vajutada, igatahes viitab juhtum sellele, et suurürituste korraldamisõigus on ostetav. Ja veel pealegi üsna odavalt.

Appi tõttab prints FIFA-l ei jäänud muidugi muud üle, kui reageerida süüdistustele täie tõsidusega ning kaks kahtlusalust komiteest kõrvaldada. See tähendab, et 24 otsustajast jäi järele 22.

... JA V SEAL AATA , ISE S KUS OOV ID D!

Kas kõik neist olid puhtad? Mine võta kinni, sest raske on otsustada sedagi, kust algab äraostetavuse piir.

Nädalapäevad enne valiku teatavaks tegemist räägiti laialt sedagi, et 2018. ja 2022. aasta valikuriigid sõlmisid üksteisega salajasi lepinguid – hääleta sina minu poolt ühe MM-i korraldusõiguse saamiseks ning mina annan omakorda oma hääle selle eest, et sina saaksid õiguse neli aastat hiljem. Äraostmine on ju seegi, kuigi raha omanikku otseselt ei vaheta.

FIFA ongi asunud omavahelisi kokkuleppeid ära keelama, et piirata süüdistusi korruptsioonis. Sellele vajadusele juhtis hiljuti tähelepanu ka ROK-i kõrge ametnik Craig Reedie, kes kutsus FIFA-t üles kõiksugustele korruptsiooniilmingutele reageerima samasuguse karmusega nagu seda tegi ROK Salt Lake City altkäemaksuskandaali puhul, kui kümme ROK-i ametnikku lasti lahti ja veel kümme teenis tõsise hoiatuse. „Ametnike vallandamine ja karistamine on kohutavalt ebapopulaarne ja raske otsus,” rääkis Reedie intervjuus Bloombergile. „Kuid FIFA-l tuleb sellega tegelda ja teha seda võimalikult kiiresti.”

ROK võttis Salt Lake City kriisi järel vastu ka uued karmimad reeglid, mis

keelavad komitee liikmetel näiteks kandidaatlinnade külastamise.

Kuid kuidas siis legaalsete vahendite ja ausa lobitööga silma paista ja komiteed enda kasuks kallutada?

Ilmselt on see üpris keeruline, sest reeglina pole komitee liikmetel lobitöötajatega otsene lävimine üldse lubatudki. Siin tulebki appi mõjutamine kaudsete vahenditega – ehk mida rohkem avalikku arvamust ja staare õnnestub oma selja taha saada, seda edukamaks võib kandidatuur osutuda. Londoni olümpialinnaks valimisel olevat olnud suur tähtsus toonase peaministri Tony Blairi otsesel toetusel. Rio de Janeiro sai 2016. aasta olümpialinnaks väidetavalt vähemalt osaliselt tänu kuulsale Pelele, kelle populaarsus ületas möödunud aasta lõpus valimistseremoonial Kopenhaagenis isegi Taani kohale lennanud Ameerika presidendipaari Michelle ja Barack Obama oma.

Samamoodi käitusid ka kõik tänavused kandidaadid. Inglased rakendasid oma propagandavankri ette riigi suure kolmainsuse: kroonitud pea prints Williami, peaminister David Cameroni ja jalgpallikuningas David Beckhami. Hispaanlaste-portugallaste ühiskandidatuuri toetas muidugi terve jalgpallikoondis, valit-

Kuidas saada edukaks?!

EBS-i videokursus „Strateegiline juhtimine” Eesti ühe tuntuma strateegi ja õppejõu PRIIT KARJUSE loeng on Estonian Business Schooli hinnatumaid magistrikursusi.

• • • • • • •

Avarda silmaringi ja omanda uusi teadmisi videoloengutega oma ala tippspetsialistidelt!

20 8. detsember 2010

ulikool.epl.ee

Kuidas märgata ja püüda kinni võimalused?

Kuidas väljuda võitjana olukorrast, kus kõigile ei jätku?

Huvitavaid seoseid ja paralleele sõjanduse ning loodusega Strateegiad, mis aitavad igaühel elus edasi jõuda ja otsuseid langetada Kuidas küsida oma toote eest kõrgeimat hinda?

Millest sõltub ettevõtte näljatunne?

Läbimõeldud sõjaplaanid äris

Vaa avaloe ta ngut T

ASUT A!

sevad maailmameistrid ikkagi!

Ameeriklaste kampaaniat juhtis Bill Clinton. Venelaste niite tõmbama piisas ka ainult ühest, (aga see-eest millisest) mehest – Vladimir Putinist endast, kes väidetavalt kallutas kolm aastat tagasi 2014. aasta taliolümpialinna valimisel kaalukausi ootamatult ja kiirelt Sotši kasuks. Riigid korjasid Facebooki-kampaaniatega sadu tuhandeid toetusallkirju ning endised ja praegused kuulsad sportlased kõnelesid kõik üksteise võidu ajalehtede veergudel ja teleekraanidel, kui tore oleks jalgpallipeo korraldamine just nende kodumaal.

Kõik kaardid käiku Kui aga lobi kõrvale jätta, siis mille järgi komiteed ja paneelid oma otsustusi teevad? Muidugi jälgitakse, kas siis ametlikult või mitteametlikult, geograafilist rotatsiooni, et kõik suurvõistlused ei toimuks pidevalt ühel mandril. Kuid olulise tähtsusega on muidugi ka riigi majanduslik seis, turvalisus ja riigi juhtide valmisolek suure spordipeoga kaasa minna. Näiteks algselt 2018. või 2022. aasta jalgpalli MM-i korraldusõigusele kandideerinud Mehhiko taandas end ise, viidates ülemaailmsele majanduskriisile, mistõttu mastaapse ürituse korraldamine oleks

muutunud neile liiga raskeks. Indoneesia kandidatuuri võttis maha aga FIFA, sest riigi valitsus ei toetanud jalgpalliliidu kandidatuuri – ning on niikuinii ebatõenäoline, et kehva infrastruktuuri ja tõsise terroriohuga maa oleks valituks osutunud. Tõsi, Lõuna-Aafrika Vabariik sai vaatamata nendelesamadele asjaoludele korraldajamaaks, kuid FIFA-l tuli Aafrika manner ju kuidagi kaardile paigutada ning sealsetest riikidest oli LAV kahtlemata sobivaim. Aasias on aga Indoneesiast tunduvalt tugevamaid kandidaate.

Eesti on ülisuurte spordiürituste korraldamiseks muidugi liiga väike riik – olümpiamängudest või jalgpalli maailmameistrivõistlustest ei tasu meil unistadagi, ükskõik, millised kuulsused me ka oma lobivankri ette rakendaks. Kuid väiksemaid tiitlivõistlusi on siin juba korraldatud ning 2012. aastal toimub Eestis ka alla 19-aastaste noormeeste jalgpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniir.

Võib arvata, et iga jalgpalliga seotud üritus on Euroopas tõeline maiuspala ning seega on üsna kindel, et finaalturniir siia pooljuhuslikult ei sattunud. Jalgpalli liidu president Aivar Pohlak kinnitab korraliku kadalipu läbimist: esmalt

oodati alaliidult väga täpset pakkumist, mis aitaks esimesed terad sõkaldest välja sõeluda. „Esimene valik tehakse sellelt pinnalt, milline on pakkumise formaalne külg. See oli ka üks põhjus, miks me pidime jääma Põhja-Eesti keskseks ega saanud teha Tallinnale ja Tartule keskenduvat kontseptsiooni – see oleks olnud liiga hajutatud ning jäänud formaalsel tasandil teistele alla,” selgitab Pohlak.

Teise ringi pääsenud riikide puhul sai aga suuresti määravaks lobitöö, tutvused ja puhas argumenteerimise oskus. „Ei saa öelda, et see oleks korruptsioonist päris puhas tegevus – lihtsalt raha asemel saavad seal tihti määravaks teened ja suhted. Ma julgen sellest rääkida, sest mind on võimatu ära osta. Otsustajad on ikkagi luust ja lihast inimesed, mina eelistan pigem kontseptsioonilist lähenemist,” nendib Pohlak, kes isiklikult keerles kandidatuurikarussellis rohkem kui aasta. „See oli päris pikk protsess ja nõudis tihedat suhtlust. Mulle tegi asja lihtsamaks see, et olen ise aseesimees selles komitees, kes esimese astme otsuse vastu võttis, seega ma tundsin sealt paljusid inimesi hästi. Kõik taandub ikka inimeste positsioonile, rollile, autoriteedile. Ma arvan, et olen

suutnud selles seltskonnas silma paista ja läbi lüüa omanäolisuse ja selge kontseptsiooniga, mida ma esindan,” räägib Pohlak.

Eestile pakkusid U-19 EM-i korraldusõiguse taotlemisel tugevat konkurentsi ka sellised kogemustega riigid nagu Portugal ja Kreeka. Tõsiasi, et ühel põhjamaa väikeriigil õnnestus neid – hiljutisi jalgpalli EM-i ja suveolümpia korraldajamaid – siiski lüüa, kõneleb selget keelt sellest, et lobitöö mängib tihti suurematki rolli kui paljad faktid paberil. „Poolteist aastat varem pidime saama tüdrukute U-17 finaalturniiri korraldusõiguse, mille saime tingimusel, et UEFA täitevkomitee teeb otsuse, et see turniir toimub kaheksale võistkonnale. Täitevkomitee jäi aga siiski nelja naiskonna juurde ning nüüd toimub see turniir ikkagi Šveitsis. Naljaga pooleks võib öelda, et mul õnnestus see kaart välja mängida ja nende süütundele apelleerida – näe, te jäite meile selle turniiri võlgu. Nii et isegi sellised asjad lähevad käiku,” räägib Pohlak.

Alaliit, kellel suurvõistluse korraldamise kogemus Eestis juba olemas, on iluuisuliit, kes aasta alguses korraldas Tallinnas Euroopa meistrivõistlused. Kui kaua selle ürituse

„sabas seisti”? „2004.–2005. aastal hakkasime taotlema ja lõpuks 2007ndal saime õiguse,” meenutab iluuisuliidu juhatuse liige Margus Hernits. Õigupoolest jäi Tallinn ka aasta varasema EM-i korraldusõiguse saamisel ühena kahest kandidaadist sõelale, kuid lõplik valik langes siiski Helsingi kasuks. „Rahvusvahelise uisuliidu juhatuses oli ka soomlane, seega on mõneti loogiline, et selline valik tuli. Aga aasta hiljem oli sellest soomlasest jälle meile nii palju kasu, et siis otsustati üsna kindlalt meie kasuks,” nendib Hernits.

Nagu jalgpalliski, vaadati ka uisutamise puhul, et formaalsed nõuded oleksid täidetud – sobiva suurusega jäähall, hotell ja korralik infrastruktuur olemas. Kui määravaks sai taotluses aga lobi? „Uisutamise seltskond on tegelikult suhteliselt väike, kõik tunnevad kõiki, seega seal mingit väga suurt lobi teha ei ole mõtetki. Natuke sai mainitud, mida me soovime, aga üldiselt seab raha riikidele korraldusõiguse taotlemisel üsna suured piirid,” räägib Hernits. „Uisuvõistlused saavad rahvusvaheliselt alaliidult korraldamiseks üsna piiratud summa, suures osas sõltub korraldamine ikkagi riigi toetusest. Seega väga suurt tungi nende võistluste korraldamiseks ei ole.” 1

8. detsember 2010 21

Eesti tooraine: ebakvaliteetne või ülehinnatud?

Marin Hoffmann arileht@epl.ee

Enamasti saame küsimusele, kust miski pärit on, vastuseks mõne kauge välisriigi nime. Tomatid Poolast, kurk Kreekast, kapsad-kaalikad Ukrainast, veis Argentinast, lammas Uus-Meremaalt, pardid Ungarist, vutid-tuvid Suurbritanniast. Kalad ja muud mereelukad tulevad Tallinna kaks korda nädalas mõnest KeskEuroopa keskjaamast, kuhu tuuakse kalad kõikjalt üle maailma.

Eesti kala pakutakse restoranis väga vähe, kuna seda püütakse hooajaliselt, restoranid muudavad menüüd paar korda aastas ega soovi Eesti kala menüüsse panna. Seetõttu ongi restoranides pakutav kala välismaise päritoluga. Eesti kala püütakse töödelda ja turustada põhiliselt jaekaubanduse kaudu.

Linnuliha on meil põhiliselt Eesti ja Leedu päritolu. Tuuakse ka Soomest, Poolast, Belgiast ja Hollandist, pardid pärinevad Ungarist. Linnulihaturg on seega väga Euroopakeskne.

Sealihaga on nii, et 80% on kodumaine ja ülejäänu tuuakse sisse Soomest, Taanist ja mujalt Euroopast.

Peamiselt neid tükke, mida kohapeal ei jätku, näiteks seakaelakarbonaadi.

Veised on Eestis põhiliselt piimakari. Seega kasutatakse veiseliha kui odavat ja mitte nii kvaliteetset liha – põhiliselt veise sise- ja välisfileed –, millest 70% on kohalikku ja 30% Leedu-Läti päritolu.

Omaette teema on lihaveiseliha.

Eestis on hakatud kasvatama lihaveiseid ja lihaveiseliha pakutakse põhiliselt jaekaubanduses. Eesti lihaveise vähese edu või ebapopulaarsuse 22 8. detsember 2010

Kust tuleb tooraine meie toidulauale? Restoranides ja hotellides sööme maailma eri paikadest „keskpõrandale kokku” tassitud liha ja kala. Isegi selvehallides tuleb tihti nentida, et eestimaine on vaid põrsaliha ja pealinna lähistelt toodud lind. taga on tarnetingimused ja -kogused. Restoranid on harjunud LõunaAmeerika päritolu lihaveiselihaga. „Korralikku kvaliteetset veiseliha saab põhiliselt lihaveise tõugu loomadelt, see tuleb Lõuna-Ameerikast ja Euroopast, kuid ka Eestis kasvatatakse lihaveiseid. Sama kehtib ka lamba kohta. Hinnad on vastavuses kvaliteediga nii Eesti kui ka importliha puhul,” räägib lihaga kaupleva LM Keskuse müügijuht Helgor Markov.

Hind määrab Juur- ja köögivilja puhul tuleb tunnistada, et Poolas või Leedus kasvatatud köögivili on tunduvalt odavam kui Eesti tootja mahetoodang. Porgand, sibul ja kartul on meil oma ja väga hea kvaliteediga, ka hinnakonkurentsis kõige paremal pulgal. „Eesti kala, linnu- ja veiseliha müüme väga vähe, suurem osa ikka imporditakse sisse. Kohaliku kala osakaal on null, linnuliha ja veiseliha üksikud tooted ostame kohalikelt suurematelt tootjatelt, kuid kas see on Eesti liha, ei oska kinnitada,” tõdeb Horeca Service’i juhatuse liige Raul Vaet ja lisab, et üks põhjus impordi kasuks on kindlasti hind, mis välishanke puhul tuleb ligi 10– 15% soodsam, kogused on garanteeritud ja kauba kvaliteet hea. „Lambalihatooted ostame kohalikelt tarnijatelt. Veiseliha oleme sisse toonud juba mõnda aega ning põhiliseks argumendiks on hind, kuigi Euroopast vajalikke koguseid saada on samuti keeruline. Pakume näiteks veisesisefileed 165 krooni (10,5 eurot) pluss käibemaks, aga

kohaliku tooraine hind algab alles 200 krooni (12,8 eurot) piirimailt, millele lisanduvad maksud,” räägib Vaet.

Vaet lisab, et puu-, juur- ja köögivilja osakaal on samuti kindlalt impordi kasuks 80 : 20, kuna Eesti turult ei ole vajalikku sortimenti ja koguseid võimalik saada. Eesti tooted on hooajaline kaup, suvel-sügisel on kohalik valik suurem ja siis eelistatakse ka eestimaist, kuigi hind on kallim. „Üldjuhul saab aasta ringi Eesti köögivilja – kartulit, kapsast, porgandit, kaalikat, peeti ja Grüne Fee tooteid,” lisab toorainemüüja.

Kuigi kasutatakse nii kohapeal kasvatatut kui ka väljastpoolt toodut, kõlab asjatundjate jutust läbi üks ja seesama lause: „Eestis on küll väga head liha ja juurvilja, kuid kvaliteet kõigub ja tarnestabiilsus on halb.” Seda enamasti liha, kuid üha rohkem ka muude toiduainete puhul. „Kohalik tootja peab rohkem mõtlema sellele, et ollakse osa ühtsest Euroopa turust. Kui tehakse mingit toodet, siis selle kvaliteedi standard – liha kvaliteet, lõikude kvaliteet ja pakend – peab olema ühetaoline maailmas ja Euroopas toodetud kaupadega. Eesti liha probleem on see, et restoranid tarbivad teatud lihatükke ja neid ei ole aasta ringi saadaval, samuti kipub liha ja lihalõikuse kvaliteet kõikuma. Kuid asi paraneb iga päevaga,” ütleb Markov.

Markov lisab, et Euroopa Liit mõjutab lihaturgu kvootide ja tollimaksudega kolmandatest riikidest tuleva liha suhtes. „Kõik, mida

SEALIHA Soomest, Taanist, üle-Euroopa

KALA Üle maailma

VEISELIHA Argentinast

KURK Kreekast

TOMAT Poolast

KAPSADKAALIKAD Ukrainast

KANALIHA Leedust, Lätist PARDILIHA Ungarist

Euroopa Liit aktsepteerib, on Eestis kättesaadav. Iseküsimus, kas sellel on siin turgu,” lisab Markov.

Vaet räägib, et toiduainete puhul on lähenemine maailma mõõdupuuga täiesti asjakohane, kuna Eesti turg ja sisenõudlus on väike, investeeringud tootmisühiku kohta suured ja see kajastub kallimas tootehinnas. „Kliima eripära tõttu ei olegi mõistlik siin kõike kasvatada ega toota,” lisab Horeca Service’i juhatuse liige. Ühe tuntuma peakoka Dmitri Demjanovi hinnang Eesti lihale on karm. Demjanov leiab, et kohaliku ja välismaise tooraine kvaliteedi erinevus on suur. „Liha osas on praegu pool väljast pärit ning pool kodumaine tooraine,” kinnitab Gloria peakokk Dmitri Demjanov. „Enamik kohalikust toorainest ei ole restoranipidajale vastuvõetav. Enamasti saab Eesti liha ja juurvilja kasutatada vaid madalama kvaliteediga roogades, vajalikke lõike korraliku liharoa valmistamiseks saab ikkagi vaid mujalt sissetoodava kauba hulgast,” leiab Gloria peakokk.

Kartul läheb muudkui kallimaks Kui minna päevakajalisemate probleemide juurde, siis probleeme on kartuliga. Vaedi sõnul on sel aastal olukord keeruline, kuna kohaliku kartuli kokkuostuhind on tõusnud kahe-kolme kuuga 50–70%, põhjuseks suur nõudlus ja hinnapakkumine Venemaalt. „Kevadel näeme siin kindlasti hinnarekordeid, sest juba praegu on kvaliteetset suurt kartulit raske hankida normaalse hinna eest ja paratamatult hakatakse seda sisse tooma,” räägib Vaet.

Eesti tooraine parandamisega tegelevad meil nii riigiasutused, põllumehed kui ka üksiküritajad – peakokad ja gurmaanid. Kõik taandub siiski konkurentsile, mahule ja turule. Riik on väike, ekspordivõime puudub ja sellest tulenevalt ka võime suures mahus kvaliteetselt toota. „On vaja teha kokkade, suur- ja väiketootjate ühine manifest ja sellest ka kinni pidada. Umbes nagu Põhjamaad on teinud manifesti New Nordic, millest kinnipidamine on Skandinaavia toidu viinud maailma. On vaja teha Eesti toidu riiklik arengukava vähemalt aastani 2020.

Lisaks on vaja, et kõik, kellele meie toit ja tooraine on olulised, võiksid astuda Eesti kulinaaria instituudi liikmeks, et me räägiksime ühist gastronoomilist keelt ja saaksime asjadest ühtemoodi aru,” teeb Demjanov ettepaneku. Üleilmastumine tähendab valikute olemasolu, kuid oma turu ja köögi eristamise kaitsemehhanismid peavad olema tõhusad, arvab peakokk. Meil on kõike võimalik saada, kuid praegu on hind see, mis ei ole vastuvõetav.

Siiski, kõik ei ole Demjanovi meelest halvasti. „Mind on viimasel ajal üllatanud leivad, mida küpsetavad väiketootjad, talutooted, Pärnumaa väiketalu tomatid ja Tahkuranna kurgid, mõned vorstitooted, kus on 90% liha, kindlasti Otepää Lihatööstuse talusink. Eesti bataat on viimase aja hea üllatus, Saida Farmi valge juust ja mõne talu hapukoor ja või,” nimetab Demjanov mõned üllatajad, Eesti tooraine parimad esindajad. 1

Me ei loosi välja eksootilist puhkusereisi, vaid võimaluse luua oma reisifirma

Eesti Päevaleht ja EBS loosivad välja harukordse võimaluse omandada haridus Eesti parimas äriülikoolis.

Alates detsembrist loosime igal nädalal välja ühe EBS-i bakalaureuse- või magistriprogrammi või EBS-i Juhtimiskoolituse Keskuse täiendkoolituse. Õpinguid saab soovi korral alustada juba veebruaris ja võidu võib kinkida ka oma lähedastele.

Loosimisel osalemiseks: telli Eesti Päevaleht vähemalt 3 kuuks ja anna teada loosimisel osalemise soovist kui sul on juba vastav tellimus, siis teata loosimisel osalemise soovist Aastase tellimuse ja otsekorraldusega tellijad osalevad loosimisel topelthäältega!

Tellimine, teatamine ja reeglid: www.epl.ee/haridus, 680 4444 või klienditugi@epl.ee 8. detsember 2010 23