Ärileht, märts 2010

Rahandusminister Jürgen Ligi: krooni kurss ei muutu Sõõrumaa kunstikogust panid Wiiraltid plehku? # Venemaa ehitab endale oma Silicon Valleyt # Tartu ülikooli ellujäämiskursus # Kas Veerpalu loobumise järel kaob suusatamisest raha?

HIND 25 KROONI

KOLMAPÄEV

10. märts 2010 NR 2

Euro saabumine Eestisse tõotab sularahasõbrale kõvasti muutusi. Näiteks väikseim summa, mida pangaautomaat väljastama hakkab, on 150 krooni.

Loe •• LK 8–9

ILLUSTRATSIOON: HILLAR METS

Alt ära, euro tuleb!

Andres Eilart ärilehe toimetaja

Väljaandja: Eesti Päevalehe AS, rg-kood 10138194 Vastutav väljaandja ja peadirektor: Mihkel Reinsalu, 680 4400, peatoimetaja: Lea Larin, 680 4400. Ärilehe toimetus: Narva mnt 13, Tallinn 10151, 680 4400, faks 680 4401, e-post arileht@epl.ee Reklaam: 680 4500. Ärileht ilmub 10x aastas, iga kuu teisel kolmapäeval.

Hind üksikmüügis: 25 kr Hind tellides: üks number 19,90 kr.

Eesti Päevalehe äripaketi ja tööpäevapaketi tellijad saavad Ärilehe automaatselt.

Tellimine: 680 4444, klienditugi@epl.ee © Ajalehes Eesti Päevaleht avaldatud artiklid on autoriõigusega kaitstud teosed. Artiklite, k.a päevakajalisel, majanduslikul, poliitilisel või religioossel teemal avaldatud artiklite suhtes autoriõiguse teostamine, s.h nende edastamine ja reprodutseerimine ilma Eesti Päevalehe AS-i nõusolekuta on keelatud. Toimetusel on õigus kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada. / Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita. / Kaebuste korral ajalehe sisu kohta võite pöörduda Pressinõukogusse, pn@eall.ee, või tel 646 3363

2 10. märts 2010

Suure tõenäosusega ei saa järgmisel aastal poes piima eest enam Eesti kroonides maksta. Tuleb käega natuke taskus kõlistada ja sobiv euromünt letile panna.

Järgmine aasta võtab fookusesse kõikvõimalikud rahakotid.

Kõige pöörasema hinnatõusu teevadki läbi just need münditaskud, kukrud, rahakotid, millega on parem eurot kaasas kanda. Läheb sutsuke aega, enne kui eestlane hakkab mündiga harjuma ja mündist pidama. Aga pääsu pole. Sest kui üheeurone maha juhtub pudenema, siis oledki plaksti jäätiserahast ilma.

Kuigi tänases Ärilehes kinnitavad nii rahaminister kui ka kaupmehed, et pingutavad kõvasti, et eurole üleminekul hindu kallimaks ei hakataks ümardama, siis peidetud hinnatõusust me ilmselt ei pääse.

Palju muutub ka pangaautomaadi juures. Kui praegu saab automaadist kõige pisema rahatähena välja võtta 25-kroonise, siis uuel aastal saab minimaalselt kätte, piltlikult öeldes, 150kroonise.

Kujutan ette, kui palju segadust tekitab eurole üleminek. Kujutan ette memmesid-taatisid, või kas või iseennastki, leti ees seismas ja mõttes kalkuleerimas, et kui palju see sai siis õieti maksabki. Ikka võtad selle hinna eurodes ja lööd korraks kroonideks ümber. Ja siis jälle tagasi eurodeks. Poodides hakatakse järjest rohkem küsima: ega teil täpset raha juhtu olema?

Aga kui seda sorti mured peaksidki tekkima, siis on nad ajutised ja hajuvad päevade-kuudega. Palju olulisem on see, mis kasu me eurost saame. Kui me praegu oleme soomlastega kui kaks lahetagust toredat naabrit, siis euro seob meid kokku. See tähendab lihtsustatult, et euro saabumise hetkel polegi me justkui üks Baltimaadest, vaid oleme lõpuks liikunud Põhjala riikide sekka.

Andres Reimer lennundusest •• LK 10–11

Lätlaste airBalticu juhid ihkavad Eesti lennufirmat endale Erik Müürsepp euro tulekust •• LK 8–9

Pangaautomaadist saab vähima rahana kätte 10-eurose Jaanus Piirsalu Venemaast •• LK 18–19

Dmitri Medvedev tahab Venemaale luua Silicon Valley Mikk Salu autotööstusest •• LK 12–13

Mida tähendab Toyotale miljonite autode tagasikutsumine?

Riho Laurisaar haridusest •• LK 14–15

Tartu ülikool üritab laeva uutes oludes ümber keerata Erik Aru veinimaailmast •• LK 22–23

Eestlased rüüpavad valget veini aina rohkem Aet Süvari spordirahast •• LK 20–21

Kas Veerpalu lõpetamise järel kaob suusatamisest raha?

Majandus graafikutes •• VT ÄRILEHTE

Ärilehe graafikud ja illustratsioonid tegi Alari Paluots

Sõõrumaa kogust panid Wiiraltid plehku?

Tööstur Jüri Kraftist ilmus elulooraamat

Suured haid on kunstiturul viimasel ajal kõvasti pildil. Suurärimees Enn Kunila avas hiljuti oma kogu põhjal Tallinna Kunstihoones väga esindusliku näituse. Teine kõva kivi Urmas Sõõrumaa aga üritab Rotermanni kvartalist teha justkui Eesti oma Sohot.

Kunstiringkondades liigub aga visalt jutt, et osa Sõõrumaa kogusse kuulunud Wiiralti töödest on kaduma läinud. Nimelt olevat turvaärimehe kogust kaotsi läinud näiteks Marokos plaadile graveeritud „Arkeia” proovitrükk. „Arkeiat” peetakse Wiiralti üheks kaunimaks aktigravüüriks. Selle hinnad on oksjonitel küündinud isegi üle 160 000 krooni, proovitrüki hinnad on jäänud 25 000 krooni kanti.

Asukoht olevat teadmata ka Wiiralti puugravüüril „Lamav akt kanepiriidel” ning haruldasel II seisundi tõmmisel „Monika”. Wiiralt ise hindaski rohkem II seisundi tõmmiseid, mis on ka haruldasemad.

Samuti on väidetavalt kuhugi sattunud ka Andrei Jegorovi maal, millel on kujutatud talle omase käekirjaga lumist vaadet 1930-ndatest.

Sellega võrreldavaid töid müüakse praegu kunstigaleriides 50 000– 65 000 krooniga. „Minu kogus on tuhat erinevat tööd, mis on aja jooksul asunud erinevates panipaikades. Mingi hetke nimekirja võrdlusel on tõesti võinud tunduda, et mõningad tööd on puudu,” kommenteerib Sõõrumaa, kin-

Tuntud tööstur, särgifirma Sangar omanik ja kunagine kergetööstusminister Jüri Kraft on järgmine prominent, kes on saanud endale mahuka elulooraamatu.

Kuna ajakirjanik Mati Laose kirjutatud raamat „Härra seltsimees minister” räägib Peipsi järve ääres sündinud majandustegelase elust ja tööst eri riigikordade ajal, siis kaunistavad raamatu esikaant Konstantin Pätsi ja Mihhail Gorbatšovi foto.

Kraft märkis, et raamatus on palju pildilisi meenutusi läbielatust, samuti tutvustatakse seal põnevalt Peipsi järve äärset elu ja avatakse eri aegade tutvuste rägastikku.

Mati Laos on eessõnas öelnud: „Öelge, mis tahate, Jüri Kraft on üks kõva vana.” Oma valdusfirmade omanikuna on Kraft olnud seotud enam kui kümne kergetööstuses tegutseva ettevõttega. Praegu on Kraft põllumajandusse sukeldunud ja kasvatab kodukandis lihaveiseid.

Kraftide dünastia on Eesti mõistes erakordne: Jüri Krafti vanem poeg Gunnar Kraft sai tuntuks 1992. aastal asutatud Investeerimispanga ühe juhina, samuti selle õigusjärglase Optiva panga nõukogu esimehena ja seejärel Sampo panga Balti panganduse direktorina. Alates 2002. aastast töötab ta Sangari juhina. Noorem poeg Märt Kraft on aga siseministeeriumi kantsler. Jüri Krafti vennapoeg on aga Vahur Kraft, kauane Eesti Panga president ja praegune Nordea Eesti filiaali juht. 1 Ärileht

nitades ühtlasi, et arvepidamise täiustamisega on nad „jälle paigas, kus nad pididki olema”.

Sõõrumaa galeriil (US Art Gallery) on uksed lahti olnud juba mitu kuud. „Galeriid on külastanud umbes 12 000 inimest, mis on palju rohkem, kui oli oodata,” märgib Sõõrumaa. Nüüd plaanib ta näitust uuendada ja hakata oksjoneid korraldama. „Eks kunst on mõõnas nii nagu iga muugi valdkond. Galerii avamine ei ole olnud äriline turule tuleku ajastus, vaid pigem täiendus sellele, mis siin juba toimub.”

Sõõrumaa on varem öelnud, et tema kunstikogu läks maksma sada miljonit krooni. Väidetavalt on kõik tööd praegu uuesti müügis, kusjuures nende seas on muidugi tõelisi pärleid. Terve hulk Gregor A. H. von Bochmanni, Eerik Haameri, Elmar Kitse, Alfred Kongo, Richard Sagritsa, Paul Burmani, Eugen Gustav Dückeri, Johannes Greenbergi, Ado Vabbe, Nikolai Triigi jt töid. Muidugi on Sõõrumaa kunstikogus ka kaks Konrad Mäge – „Itaalia maastik” ja „Veneetsia”. Ja siis veel selline haruldus nagu vähemalt miljoni krooni eest Pariisist ostetud Eduard Wiiralti õlimaal aastast 1929. Wiiralti maale on üldse teada vaid üksikuid. „Osa töid ongi soetatud, et need hiljem edasi müüa. Osa töid võib veel müüa ka kogu n-ö arenedes,” selgitab Sõõrumaa. „Kõik tööd minu kunstikogus kindlasti müügis ei ole.” 1 Andres Eilart

10. m채rts 2010 3

FOTO: VALLO KRUUSER (EESTI EKSPRESS)

Jürgen Ligi: krooni kurss ei muutu

Andres Reimer andres.reimer@epl.ee

Rahandusminister JÜRGEN LIGI lubab kasutada vetoõigust, kui euroala rahandusministrid peaksid soovima 6. juulil eurole ülemineku kurssi määrates krooni devalveerida.

4 10. märts 2010

•• Millest tuleb, et mida halvemini läheb Eesti majandusel ja mida rohkem on töötuid, mida suuremad on maksutõusud, seda enam tõuseb valitsuserakondade populaarsus?

Mina kogun valimistel tuhat häält, mistõttu ei saa minu tegevust populaarsusreitingutega küll siduda.

Olen kaassüüdlane isegi maksutõusudes. Eelarvekärped iseenesest ebapopulaarselt ei kõla, välja arvatud nende jaoks, kelle arvelt on kärbitud. Maksutõus nõudis ikka enesesalgamist, kuid ma ei kahetse nendest otsustest mitte ühtegi. Valitsuserakondade populaarsuse tõus tuleb eestlaste ratsionaalsest mõtlemisest ja võimest hinnata tulemuslikku poliitikat.

•• Kui vaadata valitsuse samme ja kuulata Reformierakonna seisukohti, siis tekib kahtlus, kas tegemist on liberaalse kapitalistliku parteiga. Ka

teie suust on kõlanud jõulisi sõnumeid pensionide, peretoetuste taseme säilitamiseks ja maksutõusude toetuseks. Kas need polegi vasakpoolsete erakondade vahendid riigi valitsemiseks?

Täiesti vale arusaamine. Mina pole kunagi olnud see, kes räägib madalatest maksudest niisama. Oleme, jah, pikka aega ajanud maksude alandamise asja, mistõttu meil üldse ongi ruumi tõstmiseks. Enne kriisi langes maksukoormus 31 protsendile, nüüd on tõusnud 37 protsendile, mis on suhteliselt madal tase. Kuid tarbimise maksustamist on minu erakond pidanud õigeks asjaks ja mina isiklikult olen öelnud, et tarbimist ja saastamist ongi õilis maksustada. Sealt tulebki raha võtta. Mis aga puutub sotsiaalpaketti, siis olen ma kaitsnud seda, et kriisi ajal ei saa sotsiaalkulusid teis-

te kuludega samal määral vähendada. Abirahade ja haigehüvitiste puhul näiteks pole õige teha vähendamist. Investeeringuid ning haridusja teaduskulutusi oleme samuti säästnud.

Kuid ettevõtluse toetamise mehhanismid tuleb säilitada vaid lühiajaliselt. Pole võimalik, et need lähevad kasvavas joones sõltumata majandustsüklist ja ettevõtjad vaatavad, kui palju riigi kaukast kätte saab. Ettevõtjad on ikkagi need, kes riiki toidavad, mitte vastupidi.

•• Kas kriisist tingitud vajadus tõsta maksukoormust jääbki inertsina Eestit saatma?

Meil on ju lähimal ajal prognoositud maksukoormuse vähenemine. Enamus riike tõstavad makse, sest nad on valinud tavaolukorras ebaloomulikke kriisimeetmeid ja võtnud selleks võlgu. Väikeses riigis töö-

tavad sellised meetmed tavaliselt tühikäigul, sest raha ei püsi koha peal. Meie eripära on olla väike avatud majandus ja riigi vastutus on siin hoida kulud tulude piirides.

Muu hulgas tagas selle meie tagasihoidlik maksutõus, aga esmajoones oleme puudujäävat raha otsinud kokkuhoiust, dividendidest, müükidest ja struktuurireformidest. Pidime loobuma ka ühest valitsuspartnerist – sotsiaaldemokraatidest.

Meie otsustusvõime koos sotsidega jooksis kinni, sest nad hakkasid liigset lõivu maksma erakondlikele eelistustele.

•• Kui palju saab nii kesises olukorras riik, mille maksubaas ja turg on väikesed, üldse mingisuguseid eesmärke maksupoliitika kaudu ellu viia ja arengueelistusi seada?

See ei olegi võimalik. Meie paindlikkus selles seisnebki, et me pole erandite kaudu panustanud eriti ühelegi üksikule valdkonnale. Majanduses on lastud riskidel hajuda, ettevõtjatel on lastud oma ideid ellu viia. Niipea, kui hakkame tegema erandeid, mida rahandusministrilt maksusoodustuste näol iga päev nõutakse, niipea on tulemus maksukadu ja sageli korruptsiooni maik.

Nende maksusoodustuste lobistajate näod on ju kõik teada, sest Eestis on kõik omavahel tuttavad. Erinevusteta maksupoliitika on ühelt poolt võimu usaldusväärsuse ja teisalt ka efektiivsuse küsimus. Maksukaod toovad omakorda kaasa maksumäärade tõusu.

Maksusoodustused annavad rohkem raha sinna, kus seda juba niigi rohkem on. Mitmed Euroopa riigid on seda tunnistanud ja püüavad konsolideerimisel maksueri-

nevustest lahti saada, vältides maksumäärade tõstmist. Tõenäoliselt peavad nüüd hakkama makse tõstma paljud, aga mitte Eesti, sest meie saime asjale loodetavasti õigel ajal jaole. Kuid maksude tõstmise korral eelistatakse ikkagi tarbimismakse.

•• Valitsus tõstis pensioniiga, kuid eestlaste tervis on Euroopa viletsamaid ja eluiga üks lühemaid. Kas maksupoliitika abil saaks rahva tervist parandada, suunata inimesi sportima ja tervist parandama?

Kogu selles mõttekäigus, et tervise eest hoolitsemise võti on maksusoodustustes, on saatan peidus. Riik peab esmajoones solidaarsuspõhimõttel toetama tervishoidu, kuid eluviis on vabas ühiskonnas inimese oma vastutus. Tegelikult on tervis inimese enda kõige lähem asi.

Riigi käes on haigekassa, milleks tuleb maksud kokku koguda ja suunata need maksimaalselt solidaarselt.

See on eeskätt tõesti nõrgematele.

Ma tean, et spordile maksusoodustuste tegemine on tohutult populaarne teema. Minu valijad, kes on keskmisest suurema sissetulekuga, oleksid kohe väga rahul, sest enamasti tegelevad nad ka kallimate aladega. Aga maksusoodustus hävitab solidaarsust, jagab raha sinna, kus seda on niigi rohkem, ja jätab sotsiaalkindlustusse vähem.

Jõukamad tööandjad ja nende töötajad saaksid selle raha endale, mida praegu antakse pensionäridele, haigetele ja lastele.

Maksutehniliselt ei ole võimalik neid soodustusi ära hallata. Neid lubas 2003. aastal väga jõuliselt üks erakond, kes pärast ka siin rahandusministeeriumis istus. Kuid ka nendel ei olnud võimalik välja

3 mõtet

JÜRGEN LIGI, märts 2010

1. Tõenäoliselt peavad nüüd hakkama makse tõstma paljud riigid, aga mitte Eesti, sest meie saime asjale loodetavasti õigel ajal jaole.

Kuid maksude tõstmisel eelistatakse ikkagi tarbimismakse.

2.

Mina pole kindel, et Eesti tahab olla õunakasvatajate maa. Devalveerumine suurendas Poola ekspordipotentsiaali, kuid Eesti müüb Poolaga võrreldes protsentuaalselt palju rohkem välja. Lihtsa, tööjõumahuka toodanguga suudavad nad teha liiga ka meie õunakasvatajatele, kuid õunakasvatus pole meie Nokia.

3.

Krooni väärtus eurole üleminekul on sama mis praegu. Rahandusministril on vetoõigus ja minu arvates ka kohustus, kui peaks tulema mingisugune kursiga spekuleerimise katse. Devalveerimine oleks hävitav laenu võtnutele ja seda kahju ei saa kirjutada lihtsalt pankade arvele, nagu viimasel ajal üha rohkem kiputakse arvama.

Oma isiklikke vigu ja ebaõnne ei saa pankade arvele kanda.

mõelda, mis see soodustus siis on ja kui palju ning kellele seda jagada.

Tervisesportlane teeb oma valiku ise, aga soodustamine on tehniliselt võimalik pigem tubaste ja kosmeetilise mõjuga kui tervistavate alade puhul. Kas maksuamet peab hakkama kontrollima metsaskäike, suuskade ja tossude oste?

•• Samal ajal kui inimesed on valmis rohkem aktsiisi maksma alkoholi, bensiini ja tubaka eest, kas siiski riik ei võiks tulla teiselt poolt sammu vastu ja mitte koguda maksu suuskade ja spordisaali kasutamise eest?

Musternäide riiklikust spordipoliitikast on hooldatud suusarada, mis on kättesaadav, demokraatlik ja tervistav. Niipea, kui tulevad uksed vahele, on tervistav efekt väiksem, kõrvale mineva raha ja edvistamise osatähtsus suurem. Kui me hakkame konkreetsele täiselujõus inimesele midagi peale maksma, siis läheb see tervistavast eesmärgist ainult kaugemale. Maksusoodustustest ei saa osa pensionärid ja lapsed. See, kes saab palka, peab oma eluviise ise juhtima, riik aga looma keskkonda. Ma isegi kasutan avalikke terviseradu puhta südametunnistusega, aga varustuse kinnimaksmine oleks väga piinlik.

•• Mis spordiala teie harrastate?

Mina teen triatloni. See on ka üpris kallis ala.

•• Kui palju ja millises suunas muutub järgmise aasta riigieelarve?

Ei taha hakata spekuleerima. Ootame märtsikuise prognoosi ära. Üks on selge: järgmiseks aastaks prognoosivad kõik kasvu, kaasa arvatud rahandusministeerium. Poliitikud võiksid vähem prognoosida, kuid minu sisetunne ütleb, et tulu tuleb

rohkem, kuid rohkem on probleeme kuludega. Riigi kuludele tuleb juurde teine pensionisammas ja lõpevad veel mõned kriisimeetmed.

Kulude pool saab olema kõva surve all.

•• Mis kulud juurde tulevad?

Ma ei taha kuludega spekuleerida.

Kuid tulude poolest – me ei ammuta riigifirmasid viimseni dividendidest tühjaks. Me ei rõhu ka nii palju müükidele.

•• Kui palju võib riigifirmade erastamine tuua riigieelarvele leevendust?

See pole reeglina üldse riigieelarve, vaid likviidsuse küsimus. Telekomi müügiskeem oli spetsiifiline tasakaalureeglite pärast, aga tulemus ei olnud eelarvetulu, vaid väiksem laenuvajadus ja reservide täienemine.

Riigifirmade müük on üldiselt pigem eelarvest lahus olev majanduspoliitiline otsus, sellel teemal pole valitsus praegu midagi otsustanud.

•• Meie lähinaabritest on Poola näidanud muljetavaldavaid tulemusi.

Nad püsivad oma sisemajanduse kogutoodanguga plussis. Mis on meile nii sarnase taustaga riigi edu põhjus?

Mul ei ole vaja Poolat eriliselt jälgida. Tegemist on Eestist täiesti erineva nähtusega. Võin une pealt öelda, et tegemist on meist palju suurema ja suletuma majandusega. Kuna välismaa jõud neile nii palju ei mõjunud, siis ei olnud neil sellist mulli ja laenurallit nagu meil.

Kuid sisuline vastus peitub selles, et zlott on kukkunud 30 protsenti.

Meie majandus on kukkunud kokku vaid viiendiku. Paneme Poola majanduskasvu eurodesse ja räägime siis edasi. Meie võime osta importkaupa on vähenenud vä-

10. märts 2010 5

FOTO: ARNO MIKKOR

hem kui poolakatel. Tõsi – poolakad toodavad paljusid asju ise. See ongi nii kultuuriliselt kui ka mastaabi poolest suletum riik. Muidugi, mida suurem riik, seda vähem oluline on tulemuse mõõtmine välisvääringus. Meie jaoks on see aga väga oluline.

•• Valuuta devalveerimise mõju on ju väga lühiajaline, mida on võimalik mõõta vaid kuudega…

Euroopas valitseks kaos, kui oleks palju selliseid riike nagu Poola ja isegi Rootsi. Rootsi, kelle majandus on olnud väga tugeval alusel, sai oma krooni devalveerumisest küll teatud leevendust, mida meie ei saaks.

•• Eestlased on krooni devalveerimist kartnud selle pärast, et väga paljud on võtnud pikaajalist laenu ja nende maksevõime väheneks pööraselt, sõltumata kursi muutuse protsendist.

Eesti krooni devalveerimine mõjuks laastavalt nii kodu- kui ka välismaisele usaldusele.

•• Kuid Poola õun on tänu zloti devalveerimisele hoidnud Eesti lettidel oma positsiooni.

Devalveerumisele. Mina pole kindel, et Eesti tahab olla õunakasvatajate maa. Devalveerumine suurendas Poola ekspordipotentsiaali, kuid Eesti müüb Poolaga võrreldes protsentuaalselt palju rohkem välja.

Lihtsa, tööjõumahuka toodanguga suudavad nad teha liiga ka meie õunakasvatajatele, kuid õunakasvatus pole meie Nokia.

•• Milline on krooni väärtus eurole üleminekul?

Ainult seesama, mis ta on praegu.

Rahandusministril on vetoõigus ja minu arvates ka kohustus, kui peaks tulema mingisugune kursiga spekuleerimise katse. Eesti majandus ja tööturg on kohanenud ligi 20 aastat ühe kursiga ja ilusasti hakkama saanud. Kui nüüd tuua üks muutuja juurde, siis see lööb pildi sassi ja murrab vaid usaldust. Devalveerimine oleks hävitav laenu võtnutele ja seda kahju ei saa kirjutada lihtsalt pankade arvele, nagu viimasel ajal üha rohkem kiputakse arvama. Oma isiklikku ebaõnne ega vigu ei saa võlgnikud pankade arvele kanda.

Euroopa Komisjonil pole huvi kurssi devalveerida, sest sellega võetaks kaasa inflatsioon, mis saab pärast devalveerimist olema kiirem.

Küll aga on revalveeritud, viimati Sloveenias. Revalveerimisega otsustati tulevast inflatsiooni piirata, aga seda ei õnnestunud siiski ära hoida. Kuid Eestile poleks ka revalveerimine hea, sest kulud läheksid üles, ekspordivõime halveneks.

Kui üritada tööpuudus välja arvata, on meie majandus praegu päris hästi tasakaalus. Aga muidugi ei saa tööpuudust tegelikult välja arvata.

•• Kes ütleb krooni kursi eurole üleminekul?

Eurotsooni rahandusministrid ütlevad 6. juulil selle kursi konsensuslikult.

•• Lihtsad Eesti inimesed, kellel pole investeeringuid ja varandusi, kes elavad palgapäevast palgapäevani, mõtlevad praegu üleminekukursile väga palju. Mis nende elus muutub?

Kas on mingisuguseid samme või kavalusi, kuidas inimesed saavad oma praegust elatustaset säilitada?

Kas nad peaksid praegu võtma pangast laenu ja ostma tarbeesemeid või viima kuldesemeid kokkuostu või vastupidi ostma kulda? Mida teie soovitate?

6 10. märts 2010

Kustutage see küsimus! Pole vaja inimestele lolle mõtteid pähe panna. Sellised kampaaniaostmised on alati ebatõhusad, raha pannakse kinni ja tõenäoliselt ostetakse ka midagi ebavajalikku ja aeguvat, nagu hiljem selgub. Ega hinnad muutu sellepärast, et nad kroonist eurosse ümber arvestatakse. Näeme vaeva, et kaupmeestel poleks võimalust ümardamisega manipuleerida, kaupmeeste liit näeb ise sama vaeva. Vaja on ühiskondlikku kontrolli hindade üle. Loomulik, et inimene on seda haavatavam, mida vaesem ta on. Kuid euro pole mingi eliidi projekt. See kujutab stabiilsuse, kvaliteedi ja usalduse küsimust kogu riigi jaoks. Töötutele ja väikesepalgalistele olgu euro lootuse allikas.

Kuid ärgu mõeldagu seejuures ostudele, vaid turgutusele, mida majandus saab. See turgutus tuleb just ennekõike nendele, kellel on vähe ja kes saavad oma tarbimist vähe varieerida. Minu soovitus on: tehke ainult vajalikke oste ja ärge kujutage seda väikest üleminekut ette mingisuguse paanikana.

•• Mida lähemale eurole ülemineku päev jõuab, seda tundlikumaks inimesed ikkagi muutuvad ideede suhtes, et on võimalik kavalusega protsessi oma kasuks pöörata või teha samme, millega saavutada endale pisikesi võite. Üleminekukursi suhtes ikka väike kahtlus jääb, ükskõik, kui autoriteetne isik kursi säilimist ka lubaks…

Ainult üks oluline Eesti poliitik on venekeelses meedias külvanud paanikat krooni kursi suhtes. Selle tagajärg oli muulaste seas suur usalduse langus euro suhtes. Eestikeelses meedias ta pole seda teinud. Nii mina kui ka peaminister oleme pidanud neid spekulatsioone kummutama. Kursi muutust ei tule ja mingisugust muudki radikaalset muudatust rahaühiku vahetus kaasa ei too.

Küll toimub usalduse suurenemine Eesti majanduse suhtes. Investorid on eriti kriisi ajal väga ettevaatlikud väikeste valuutade suhtes.

Aga investeeringute mõõnamine on juba praegu pööramas tõusu suunas. Soovitan inimestel euro üle vabal ajal mõtiskleda, kuid mitte keskenduda sellele küsimusele.

•• Kohalike omavalitsuste laenamine on praegu täiesti rahandusministeeriumi kontrolli all. Kui suur on oht, et kohalikud omavalitsused võivad oma laenamistega eurokõlblikkuse paigast ära loksutada?

Asi pole enam eurovõimekuses, vaid elementaarses tulude ja kulude arvestamises. Mul on iga nädal omavalitsuste või poliitikutega mõni selle poolest vastik kokkupuude, et pean „ei” ütlema. Nad püüavad tõestada, et kuhugi on kindlasti vaja ära kulutada euroraha, aga see tähendab ka kaasfinantseerimist, mispärast tuleb vaadata ka võla poolt. Võlgades omavalitsused, kes võitlevad euroraha nimel, peaksid tihti pigem kokkuhoiuga tegelema.

Sageli tullakse jutuga, et eelarves raha ju on. Paraku tähendab see raha, et ei maksta tagasi laene või koguni muid arveid. Ülemäärase võlaga omavalitsustele ei saa mina eurorahadele rohelist teed anda omafinantseeringu pärast.

•• Miks on Reformierakond olnud haldusreformi osas konservatiivsel seisukohal, et seda ei taheta mitte mingil juhul vägisi tagant lükata?

Kas praeguse kriisi ajal poleks hoo-

JÜRGEN LIGI EDUVALEM 3

pis õigem reform jõuliselt läbi viia, et tõmmata riske ja kulutusi allapoole?

Meie hoiak pole konservatiivne, vaid liberaalne. Keskvõimu sund peab olema minimaalne ja protsessi tuleb juhtida huvide kaudu. Mina ise olen suurema surve poolt, kui praegune tegevus näitab.

Haldusreformi paljuräägitud rahalist kokkuhoidu pole tõestanud ka reformi tulisemad pooldajad.

Seisukoht, et mingi mehaaniline summa elanike arvu kohta tähendab omavalitsuse elujõulisust, pole eluga kooskõlas. Eestis on väga erineva võimekusega piirkonnad ja elanike arv ei näita kuigi täpselt potentsiaali ega vajadusi.

Mina isiklikult arvan siiski, et perspektiivis tuleb reformiga kokkuhoid, eelkõige aga juhtimise kvaliteet. Samas on omavalitsuse ja kohapeal otsustamise soodustamine liberalismi ja demokraatia klassika.

Vaidlemise ruumi ongi selles teemas palju.

•• Vähemalt monofunktsionaalsete linnade ümbruses on valmisolek ühinemiseks üpris suur. Kuid omavalitsusi hoiavad tagasi mingisugused teisejärgulised teemad. Kõik istuvad ümber laua ja saavad aru, et majandus võib teha veel hulle uperpalle, kuid arutatakse, milline küla millise küla üle domineerima võib hakata.

Kas venitamine ei vii selleni, et järgmiste kohalike valimiste nimel kukutatakse reform jälle läbi?

Subjektiivsetele ja teisejärgulistele asjadele keskendumine ongi demokraatia olemus ja hind. Teiselt poolt on demokraatia kohutavalt alasti, kui läheb kohalikeks valimisteks. Võimekate inimeste ja värskete ideede vähesus kohalikus poliitikas paistab kampaania ajal lausa dramaatiline. Need väikesed huvid, mis tiirlevad euroraha valda toomise ja millegi tingimata valmis ehitamise ümber, on hale. Sellepärast olen omavalitsuste arvu vähendamise pooldaja.

Liitumise soovi ja kõhklust tuleks kallutada plusside poole raha kaudu. Tuleb näiteks ära võtta võimalus igal vallal ehitada oma gümnaasium või isegi algkool.

Praegu laiutatakse isegi valitsuse istungil käsi, et investeeringud lähevad ebamõistlikku teed, aga niimoodi kohapeal kokku lepiti. Omavahel valutu ärajagamise printsiip jääb poliitikas liiga paljudel juhtudel peale.

Terve mõistuse argument peaks kerge sunniga käima. Praegu aga on igal valimisliidukesel igas vallas mingi oma ehitusprojekt.

•• Kui suures ulatuse tasub Eesti Energia börsile viia?

Mina olen siin väga avatud lahenduste pooldaja, pakun kuni kolmandikku. Vahepeal oli sel teemal juba koosmeel olemas, kuid nüüd on taas erimeelsusi rohkem. Ma olen praegu poliitilise otsuse võimaluse suhtes pessimistlik. Ja sisuliselt me tegelikult ei tea, mis mõjud on investorile CO2 poliitikal ja elektrituru avamisel. Siin on tehtud ka riigikogu tasemel rumalusi. 2007. aastal kehtestati taastuvenergia toetus, mis on kaks korda nii suur kui elektrienergia omahind. Selle mõningane tagasipööramine praegu oli mõistuspäraselt seletatav, aga taas kole äkiline. Samal ajal on igasugune energeetikale toetuse planeerimine pikaajaline strateegiline küsimus. Meil on vaja julgeoleku pärast katta minimaalset elektrienergia

tarbimist omaenda tootmisvõimsustega. Praegu me ei tea investorile täpselt öelda, mis saab põlevkivielektri kateldega ja alternatiivenergia toetustega või mis tuumajaamaga. Õnneks on meil aega, sest reaalne vajadus raha järele tekib Eesti Energias ehk alles 2012. aastal. Börsileminek tundub mulle huvitav teema, kuid samal ajal tegeleb rahandusministeerium ka alternatiivse rahastamise skeemi väljatöötamisega.

Majandusministeerium sai ülesande IPO-teemaga edasitöötamiseks.

Riigi raha ma Eesti Energiasse kerge südamega ei panustaks, sest tegemist on tohutu kamakaga.

•• Mis on riigi jaoks investeeringute finantseerimise ning IPO ja börsi tee põhimõtteline erinevus?

Riik ei tahaks eriti kaheksa miljardit krooni laenata majandusharusse, mille tulevik ei olegi nii kindel. Investorid samas teavad, millega riskivad. Olemuslikule riskile vaatamata sobiks selline instrument pensionifondidele päris hästi. Võimalus raha omaenda majandusse panna mõjuks eestlastele ka emotsionaalselt päris hästi.

•• Kas börsileminek võiks muuta Eesti Energia kuidagi paremaks ettevõtteks?

Ettevõtte avatuse ja juhtimise kvaliteedi pärast me börsi ei vaja. Siin on kõik korras. Seda paremaks minemise retoorikat võib soovi korral juurde rääkida, kes tahab.

•• Miks teie suhtute tuumajaama ehitamisse varjatud skepsisega?

Vastupidi. Mina pean ennast selle arutelu lahtisulatajaks. Juhtus, et mu parteilehes öeldud mõte nopiti välja kuhugi online’i ja selle peale elavnes ka majandusministeerium.

Tuumajaama tegemist ei pea kuidagi ekstra tagant lükkama, sest siin toimetab Eesti Energia ja toimetavad ka erategelased.

•• Eestis puudub tuumajaamale vajalik seadusandlik baas. Aasta tagasi tundus asi olevat üpris lootustandev. Mis pidurdab kiiret edasiliikumist?

Majandusministeerium võttis mu meelest üsna alalhoidliku positsiooni, osalt teema tundlikkuse pärast, aga seal lasub ülemäära suur vastutus ühe inimese – energeetika asekantsleri Einari Kiseli peal. Ta on tubli, kuid liiga üksi. Kiseli hinnang oli, et enne 2012. aastat ei toimu seadusandluses muudatust. Mu meelest tuleks see ettevaatlikkus praegu murda.

•• Kas Eesti vajaks energeetika ministeeriumi, kui meie ees seisavad nii suured ülesanded?

Oi, ei. Mingi energeetika agentuur juba on, mille pärast on iseenesest piisavalt piinlik. Kui me vaatame 1,3 miljoni elanikuga Eestit, siis isegi ühel ettevõttel on siia raske ära mahtuda. Oleks ikka imelik omada piltlikult öeldes ühe ettevõtte ministeeriumi.

•• Kas praegu on veel Eestil mõttekas hoida ennast seotuna Leedu tuumaprojektiga?

Oleme Leedu asjaajamise suhtes olnud kriitilised, kuid taandamiseks pole põhjust. Samal ajal oleme vaadanud Soome suunas ja loonud eeldusi jaama Eestisse ehitamiseks.

Minul pole kodus ehitamise vastu midagi, kui suudame lahendada sisemised vastuolud. Nii palju, kui mina olen asjaga kursis, pole Eestisse tuumajaama ehitamisel isegi jäätmete küsimus lahendamatu probleem. 1

10. m채rts 2010 7

Euro tuleb: sadat krooni automaadist enam kätte ei saa

Euro saabumine tõotab lüüa täielikult sassi inimeste harjumused, mis puudutavad sularaha kasutamist, olgu tegemist krabisevate kupüüride või kõlisevate müntidega.

Erik Müürsepp erik.myyrsepp@epl.ee

8 10. märts 2010

Need, kes on harjunud pangaautomaatidest 25 krooni kaupa raha noolima, ei saa edaspidi sealt kätte ka mitte kontole jäänud sadat krooni, sest vähim, mida masin väljastama hakkab, on kümne-eurone pangatäht.

Uue elu saab sisse ka rahakottide münditasku, sest ühe- ja kaheeuroste müntide tähtsus on kaugelt suurem kui harvaesinevatel kroonistel müntidel. Jah, tõenäoliselt saab müntide leviku tõttu hoo sisse ka mitmesuguste müügiautomaatide levik.

a paberrah Mündid ja SEB panga teatel peitub sularahaautomaatides sisse seatud kümne-eurose miinimumi taga „vana” euroala kogemus, mis on näidanud, et viieeuroste kasutamine suurendab pangaautomaatide rikkeid hüppeliselt.

Enamikus euroala riikides ei kasutata automaatides viie-eurost paberraha eeskätt väiksemate mõõtmete tõttu.

Kuna Eestis levinud sularahaautomaadid lappavad rahatähti ka euroalal, siis ei ole nende tehniline ümberseadistamine panga kinnitusel probleemiks. Küll on see automaatide hulka arvestades märkimisväärne logistiline ettevõtmine ja dessandilaadne tehnikute paraad, mistõttu on kaalumisel variant, et masinaid hakatakse ümber seadistama paar päeva varem ning krooniga töötavate automaatide arv hakkab vähenema natukehaaval. Seega, kui kaardimakseid saab üleminekuperioodil loodetavasti teha tõrgeteta, siis oma sularahavajadust peaksid inimesed aasta viimastel päevadel kindlasti ette planeerima.

SEB hinnangul on üleminek uuele vääringule toimunud teistes riikides üldjuhul algul prognoositust oluliselt kiiremini. Näiteks kui Soomes oli 2002. aastal toimunud rahavahetuse ajal kahekuuline paralleelkäibe periood, siis järgnevate euroala laienemiste puhul on piirdutud ainult kahenädalase ajavahemikuga.

Kuna euromüntide suurem väärtus võimaldab rohkem kasutada ka müügiautomaate, siis prognoosib SEB nende laiemat levikut. Lausa sundoste müntidest vabanemiseks tegema siiski ei pea, sest pank plaanib oma kontoritesse paigaldada ka iseteeninduslikke mündilugemisaparaate, kus on võimalik (nn deposularahaautomaadi-sarnaselt) münte ära anda ja raha oma kontole kanda. Olemasolevad mündilugemismasinad peavad eurodele ümber seadistama ka teised pangad. Swedbanki hinnangul hakatakse üldjuhul vahetusraha saama siiski kaubanduse kaudu, kuid oluline on ka, et kõik vahetusraha vajavad ettevõtted selle peale mõtleksid ja pankadest küllaldasel hulgal münte varuksid.

Kui viiesendised mõne aasta eest käibelt korjati, siis ei tulnud keegi selle peale, et 2011. aastal saab Eesti endale veelgi väiksema vääringuga mündi – ühesendise. Tõsi, see on eurosent. Näiteks käest pillatud ja

leti alla veerenud 50 senti võrdub kaotatud seitsme krooniga.

Raha numbriline väärtus kasvab ja sellega koos ka vahetusraha omamise tähtsus. Arvestades krooni rahvuslikku tausta, siis emotsionaalselt selle väärtus ilmselt tõusta ei saa, küll aga muutuda. Ainus, mis raha riigilist päritolu veel meenutab, ongi uute sentide tagaküljel kujutatud Eesti sümboolika.

Kuid kas edaspidi tuleb sularaha rohkem käibesse? Pangad ennustavad, et mitte. Seda võib pidada ka nende lobitööks kaardimaksete propageerimisel. Ent sama arvavad ka kaupmehed, kes teavad ja tunnevad ostjate igapäevaseid harjumusi. Euromünt, rääkimata kahesest, teile rahakotis ei meeldi. Olgugi et sellel on kuldne serv ja hõbedane sisu. Teil peab olema ka korralik münditasku, et neid mahutada, ütlevad nad. Teisalt võib mõnes soodsamas restoranis saada kahe-eurose mündi vastu juba päevaprae, mis tõstab mündi väärtust. See kõik on sisseharjutamise küsimus, kuni uued rahakotid on soetatud ja ebatavaliselt väikesed arvud hinnasiltidel omaseks saanud.

Esmalt tuleb selleni aga jõuda.

Seda, et riigiisadel mõni kiirustades tehtud seadusepügal võiks kehtivate lepingute väärtust 15,6 korda tühisemaks muuta, siiski karta ei tasu, sest eurole ei minda Euroopa riikide seas esimest korda.

istus Ettevalm Plaane peavad nii valitsus, Eesti Pank kui ka rahandusministeerium ning teada on rohkem, kui meile teada on vaja. Eesti Panga juhtimisel toimub koostöös krediidiasutustega ka sularaha jaotusplaanide korraldamine.

Vahetult iseseisvuspäeva eel rahandusministeeriumis toimunud eurole ülemineku asjatundjate (need inimesed on juba olemas) komisjoni koosolekul kinnitati, et euro kasutuselevõtt 1. jaanuarist 2011 on reaalne ja ettevalmistus sujub. Üleminekuplaan esitatakse valitsusele märtsis ja siis jääb üle oodata ametlikku hinnangut. Hindamise täpne ja lõplik tulemus selgub Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga mais avaldatavates aruannetes, mille kuupäeval ei ole eeldatavasti mingit seost Eesti tulemusega Eurovisionil.

Pisut ettevaatlikumalt tuleks suhtuda valitsusasutuste tehnilise ülemineku valmidusse, mis sõltub suuresti infosüsteemide kohaldamisest (meenutame e-pileti isehakanud otsekorraldusi või digiretsepti katkestusi), kuid hanked on ette valmistatud ja loodetavasti kaasatakse töösse palju vigadest õppinud spetsialiste.

Selline kogemus puudub aga poodidel jm äridel, mille viimane ainus ligilähedane suurem muudatus puudutas käibemaksumäära ülikiiret ümberarvestamist.

Eesti kaupmeeste liidu tegevdi-

rektori Marika Merilai sõnul ongi IT ja kassasüsteemide kohandamine nende jaoks kõige pakilisem küsimus ning teatud perioodil tuleb arvestada paratamatult olukorraga, mil kassades toimub arveldamine üheaegselt kahes valuutas. Nagu ka inimestel tänaval, kes hoiavad parema tasku kroonide ja vasaku eurode tarvis.

Merilai sõnul on siin kõige kriitilisemaks kohaks kahe valuuta paralleelkäibe periood, sest selleks tuleb kassad sobivalt häälestada. See ei puuduta ainult kaupmeest, vaid vahetult ka ostjaid, kuna riskid kaasnevad nii ebaõige ümberarvutamisega kui ka hindade väärinfoga.

Eurole üleminekuga seotud kulutused tuleb praeguste plaanide järgi kanda üldjuhul turuosalistel endil.

See tähendab, et ettevõtjad teevad täiendused tarkvaras ja kassasüsteemides, samuti katavad tööjõu koolituskulud. Kui suured need kulud on, kaupmehed praegu veel hinnata ei oska, sest kõik sõltub olemasolevatest lahendustest, koostööst ja sellest, kas riik suudab jagada õigel ajal vajalikku informatsiooni. Ühtlasi on kauplused üheks põhiliseks kanaliks euro sularaha ringlusse laskmisel – seda just ajal, kui maksmine toimub veel kroonides, kuid peenikest puru saadakse tagasi eurodes. Ehkki suuremaid kroonipakke kogutakse kokku pangakontorites, on kaupmeeste roll eriti suur just piirkondades, kus pangal esindust ei ole ja puuduvad ka sularahaautomaadid.

omakoht Kolmas k Omaette teemaks kerkib ka aus hinnakujundus. Nii nagu teistes euro varem kasutusele võtnud riikides, toimub ka Eestis enne vastav selgituskampaania. Ettevalmistamisel on ausa hinna kokkulepe erasektoriga, mis takistab kunstlikke hinnatõuse. Ka tarbijakaitseamet alustab lähiajal aktiivset hinnaseiret ja lubab jätkata seda ka pärast euro kasutuselevõttu. Kuid kuna eksimusi ja ümberhindlusest tekkivat ebakindlust võivad salakavalalt ära kasutada ka poepidajad, tasub ostjatel hoida sellel ajal silmad lahti, seda eriti omapäraste „vaid kaks eurot kohvitass” hindade korral. („Varem maksis ju kolmkümmend krooni, nüüd siis kolmkümmend kolm?!”) Õilsa idee kohaselt toimub kõik siiski vastavalt õigusaktidele ning kauba ja teenuse hinna ümberarvestamisel saadud tulem ümardatakse ühe sendi täpsusega, kolmanda koha järgi pärast koma. Kui kolmas koht pärast koma on viis või suurem number, ümardatakse ümberarvestatud hind ülespoole, kui vähem, siis lastakse alla.

Kokkuvõtvalt näeb aus hinnakujundus ettevõtjate jaoks vabatahtlikku kohustust mitte tõsta hindu pelgalt põhjusel, et toimub üleminek eurole.

Sellele vaatamata on eksimise risk

suur, sest teenindajatel ja kassapidajatel euro kasutamise kogemus puudub. Seetõttu soovitavad nii pangad kui ka kaupmehed vigade vältimiseks ja turvalisuse ehk rahatähtede kontrolli eesmärgil teha esimestel päevadel pärast eurole üleminekut pigem kaardimakseid.

intressid ja d u n e a L Vahetuskurss, mida sel hetkel (nt plaadipoes või pangas) rakendatakse, määratakse Euroopa Nõukogu otsusega või kasutatakse selle puudumisel Eesti Panga ametlikku kurssi.

Eesti Panga rahapoliitika osakonna juhataja Ülo Kaasiku sõnul võib märkida juba toimunud positiivse muudatusena, et vähenenud on erinevused näiteks Eesti rahaturu intressimäärades ja krooni riskipreemiates. Kui koos üleilmse majanduskriisiga usaldus Eesti vastu vähenes, siis muutunud hoiu- ja laenutingimused viitavad selle taastumisele.

Samuti märgiliselt tõstsid reitinguagentuurid Fitch ning Standard & Poors Eesti riigireitingu väljavaate negatiivsest stabiilseks.

Esimese pääsukesena ühtlustas LHV pank oma pikaajaliste (s.o üheksa kuud ja üle selle) krooni- ja eurohoiuste intressimäärad juba veebruari keskel (ehkki triki üks osa oli ka eurohoiuste osaline tõstmine).

Kuid ka teiste pankade kinnitusel on kroonilaenud juba odavnenud, kuna krooni baasintress läheneb euro baasintressile, ja kui ühisrahale üleminek on kindel, ühtlustuvad need tõenäoliselt kõikides pankades.

Samal ajal ei sõltu laenu saamisel küsitav omaosaluse määr mitte niivõrd laenuvaluutast, vaid kesisest seisust kinnisvaraturul, kuid eurole üleminek võiks turgutada sedagi.

Ehkki euro saabumisega peaks pankade laenutingimustesse sisse arvestatud krooni devalveerimise riskilisa täielikult ja lõplikult kaduma, siis Swedbanki hinnangul euro tulek iseenesest laenutingimusi olulisel määral ei muuda, samuti ei ole pangal plaanis muuta omafinantseeringut. Ka ei ole veel teada, milliseks kujuneb raha hind pankade endi jaoks.

tahtsid üürileandjad leppida tehingus kokku põhiliselt eurodes, et devalveerimise riski vältida,” märkis ta. „Enamik üürilepinguid sellest ajast on üürileandja kasuks – nagu ka eurodes väljastatud laenud.” Küll võib eurole üleminek tekitada tema arvates kiusatuse nüüdseks alla liikunud üürihindade ülespoole ümardamisel ja kujundada sel moel varjatud inflatsiooni – üüri arvutatakse tavaliselt saja krooni täpsusega, aga euro puhul peab hakkama arvutama ka sentides.

Vahteri hinnangul võib üüri- ja rendilepingute puhul vaidluskoht tekkida vaid juhul, kui lepingus pole täpselt aru saada, kumba valuutat on mõeldud ja muudetakse praegust kurssi.

Hirmul on aga suured silmad ja kui devalveerimise hirm on kummutatud, võetakse ette krooni ajal sõlmitud kehtivad lepingud. Tallinna notar Anne Saaber kinnitab, et kui inimestel tuleb lepingu alusel teha pikemaajalisi makseid, konverteeritakse need ümber vastavalt eurole ülemineku seadlusele. „Muutub ju raha vääring, ümberarvestusel on kurss teada ja kellegi kohustused ei tohiks sellest ei suureneda ega väheneda,” on Saaberi sõnul võimalik kõik rahalised vääringud ümber muuta ja muud lepingutes sisalduvat eurole üleminek ei tohiks mõjutada.

Sama kinnitavad pangad – euro kasutuselevõtt ei muuda ühegi juriidilise dokumendi tingimusi. Veelgi vähem tasub kellelgi loota, et see vabastab võetud kohustuste täitmisest, või karta, et rahavahetus annab ühele poolele õiguse kehtivat dokumenti ühepoolselt muuta või lõpetada.

Ainus, milles tuleb tähelepanelik olla, on asjaolu, et sularaha ise tuuakse Eestisse kuuldavasti Soomest – kas ei teki põhjanaabritel äkki kiusatust Eestile kätte maksta aastate eest tehtud Ivar Vigla ja Feliks Unduski kümnemargaste vimka eest? 1

Lepingud

Maaklerifirma 1Partner Kinnisvara juhi Martin Vahteri sõnul on viimase poolaasta jooksul ostjate ja üürnike hirm kursi muutumise ees siiski kadunud. „Kui masu oli hoos, 10. märts 2010 9

Andres Reimer andres.reimer@epl.ee

SAS-i poolt upitatud lätlased tõusevad sakslase juhtimisel Baltimaade taeva valitsejaks. AirBaltic lubab teha pärast kriisi taandumist Tallinnast rohkem otselende nii Rootsi, Soome kui ka Venemaale.

Lätlane, kes tahab Eesti õhku Balti lennundusturul keeb tihe konkurents ja eestlased pole selles mängus kahjuks kõige kõvemad mängijad. Ainult Estonian Airi isepäine tegevus lahutab Saksa ärimeest Bertolt Martin Flicki ja Läti valitsust Balti õhuruumi ainuvalitseja staatusest.

Kui Eesti rahvuslik lennukompanii Estonian Air võib olla uhke oma hea teeninduse taseme ja lendude täpsuse poolest, siis airBaltic on reisijate arvult kuus korda suurem kui Estonian Air. Näiteks tänavu jaanuaris lendas Läti lennufirmaga üle 199 000 reisija, kusjuures ettevõte kasvatas reisijate arvu eelmise aasta sama ajaga võrreldes 12 protsenti. Estonian Air teenindas üle 32 000 reisija, kaotades eelmise aasta sama ajaga võrreldes 14 protsenti reisijaid.

Balti õhuruumis annavad tooni Ryanair ja selle odavlennufirmaga sarnased kompaniid, kes on sundinud lennufirmasid nii kulusid kui ka piletite hindu kõvasti kärpima. Leedu rahvusliku lennukompanii äri mullu koos „naha ja karvadega” alla neelanud airBaltic on paari viimase aastaga tõusnud Balti riikide konkurentsitult suurimaks kohalikuks lennufirmaks.

Majandusbuumi ajal sosistas kogu lennundusega kokku puutuv seltskond, et Skandinaavia riikidele kuuluv SAS soovib Leedu ja Eesti lennukompaniid välja suretada ja rajada Riiga tugeva baasi. SAS loomulikult tõrjus sellist vandenõuteooriat, kuidas aga jaksas. Kui aga Läti, Leedu ja Eesti majandust tabas üleilmse kriisi ajal vabalangus, tõusis Riia justkui üleöö kogu piirkonna olulisimaks liiklussõlmeks. Keset seda möllu müüs SAS oma 47,2-

10 10. märts 2010

protsendilise osaluse airBalticus peadirektor Flickile.

Läti valitsus on olnud ettevõttele suurepärane omanik, kes pole kunagi peale sundinud äriliselt ebamõistlikke samme. See tähendab, et kuigi aeg-ajalt võib näiteks ministritele pähe tulla mõte, et rahvuslik lennukompanii peaks tegema uhkeid otselende üle ookeani, on lennufirma jäänud oma piirkondlikule staatusele truuks.

Balansseerides Riia lennujaama tegevuse toetamisega lubatavuse piiril on valitsus tugevdanud oma lennufirma kodubaasi. Nüüd sõltubki Eesti valitsusest, kas me näeme tulevikus Baltikumis vaid kahte tüüpi lennufirmasid: airBalticut ja kõiki ülejäänuid.

Turu kujunemisele annab tooni Ryanair, kelle suurimate võistlejatena tõuseb esile Turkish Airlines või hoopis mõni suur üleeuroopaline lennufirma. Turkish Airlines ei trügi Riiga mitte sellepärast, et lätlased tahaksid pidurdamatult Istanbuli lennata. Ei. Türklasi huvitavad hoopis Riiaga seotud marsruudid Milano–Tel Aviv, Stockholm–Dušanbe, Kopenhaagen–Chisinau.

Kui Estonian Airi ellujäämisest rääkides mõeldakse suurte lennufirmadega otseliinide pärast konkureerimisele, siis airBaltic on leidnud endale turuniši suurte vedajate vahel, kasutades just seda oma kasvumootorina.

Igaüks võtab oma Näiteks Riia–Frankfurdi liinil lendavad Lufthansa, Ryanair ja airBaltic.

Vaatamata teenuse välisele sarnasusele on iga firma tegevuses oma varjund, mille arvel teenitakse. Lufthansa veab reisijaid Riiast Frankfur-

ti ja sealt edasi, airBaltic veab reisijaid Frankfurdist Riiga ja sealt edasi, Ryanair veab reisijaid odavalt Riiast Frankfurti. Kõigi nende firmade lennukid on täis, ilma et nad peaksid üksteist hinnadumpinguga kägistama.

Eestlastele tundub Tallinna lennujaam sageli nagu ummiktee pärapõrgus, kuhu on raske kohale jõuda ja sama raske siit ära minna.

Kui aga võtta üks suvaline nädalapäev, et võrrelda Tallinna ja Riia lendamisvõimalusi, siis selgub, et see ettekujutus ei vasta päris tõele. Nii ajaliselt kui ka hinna poolest on Tallinna lennujaam täiesti kenasti pildil. Riiast lähtub olulistesse sihtkohtadesse küll mõnevõrra rohkem otselendusid, kuid erinevus pole väga suur. Ent tallinlane peab arvestama, et paljud lennud maailma käivad siiski Riia lennujaama kaudu.

Kui Estonian Air teatas tänavu veebruaris esimese väljaspool Eestit tegutseva regulaarliini Vilnius–Amsterdam avamisest, siis airBaltic opereeribVilniusest 13 otselennuga. AirBalticul lähtub Riiast 66 otselendu ja Tallinnast neli. Tallinna otselennud Vilniusse, Lappeenranta ja Turusse on tekkinud viimaste kuude jooksul.

Estonian Air teenindab kokku paarikümmet otselendu. Eestlaste kuue lennukiga ettevõtet on raske võrrelda airBalticuga, kelle lennukipark koosneb 31 õhulaevast.

Kaks aastat tagasi näis Estonian Air oma Läti sõsara kõrval üpris särtsakas. Kui airBaltic teenindas 2008. aastal 2,7 miljonit reisijat, siis Estonian Air ligi 1,2 miljonit reisijat.

Lätlased lubavad kriisi taandumise järel hakata tegema Tallinnast rohkem otselendusid nii Rootsi, Soome kui ka Venemaale. Soome

provintsilinnadesse lendamist toetab tugev loogika. Soomest tuleb igal aastal Eestisse kolm miljonit turisti, kuid lennuühendus kehtib vaid pealinna Helsingiga, mis on sama suur linn kui Tallinn. Tõenäoliselt tahaksid ka Rootsi provintside ärimehed Tallinna lennata.

Põhja-Euroopa suurima linna Peterburi reisimisvõimalustega teenindamine on praegu tegelikust vajadusest väiksem. Estonian Airi pakutav lennugraafik on hõre ja liiga kallis. Neevalinnas tegutsev Eesti ärimees oleks valmis kiire kojujõudmise nimel välja käima 100 euro suuruse summa, mitte aga ligi 160 eurot nagu praegu.

Uued liinid Tulevikus hakkab nii Tallinnast, Riiast kui ka Vilniusest Peterburi viima kaks-kolm lendu päevas. Tegemist on küll vahemaaga, mille Mandri-Euroopa elanikud läbivad tavaliselt päeva jooksul autoga. Kuid piiri ületamise raskus, mille olulisim osa on tundide pikkune järjekorras jorutamine, seab normaalse autoühenduse võimaluse Peterburiga suure küsimärgi alla. Venemaa piir kujutab endast samasugust takistust nagu Läänemeri Balti riikidest Soome või Rootsi reisides.

Väiksematele tegijatele jätab airBaltic üksnes päris kohalikud lennud, sest 150–200 kilomeetri läbimiseks ei tasu nende äriplaani seisukohalt õhku tõustagi.

Iga Balti riigi sisemine lennupotentsiaal jääb äri seisukohalt liiga väikeseks. Riia–Kaliningradi lendudele võib aga lisanduda näiteks Tartu–Palanga ja Tallinna–Kaunase liini moodi lendusid.

Rahvusvahelise odavlennufirma

Ryanairi mõjukus näitab, et üha rohkem inimesi on valmis lennu odavuse nimel loobuma mugavusest, mis varem kuulus lahutamatult lendamise juurde: toidu ja alkoholi hind pileti hinna sees.

Klient tahab üksnes lennata punktist A punkti B ja see muudab vahel odavlennufirma ja tavalendaja erinevuse väga väikeseks. Peamiselt tähendab see, et tavalennufirma maandub edaspidigi suurtel lennuväljadel, sest enamik reisijaid ei soovi lasta ennast sadakond kilomeetrit sihtpunktist eemal asuvalt teisejärguliselt lennuväljalt bussiga sihtpunkti loksutada. Piletihinna õhemaks hööveldamine seab aga omakorda löögi alla lennujaamatasu. Suures pildis ei pruugi kallis lennujaamatasu silma paista, küll aga üksiku lendaja pileti hinnas.

Balti riikide lennundusäri tulevik sõltub suurel määral majanduskriisi arengust. Praegu on Balti riigid kõrvuni kriisis, mis väljendub töötuse kasvus. Töötus omakorda võib kaasa tuua inimkapitali kaotamise, sest sissetulekuta inimesed kipuvad tööd otsides kodumaalt lahkuma.

Erinevalt poliitikutest ei näe lennufirmad pooleteise protsendi suuruses ühekordses majanduskasvus kriisi möödumist, sest see ei too uusi kliente. Pigem tähendab see arvutust statistilise vea piirimail. Lennuäris oodatakse tegelikku ja pikaajalist majanduskasvu. Praegu pole näha ühtegi märki, et lähema kuue kuu jooksul võiks Balti riikides midagi silmaga nähtavalt paremaks minna.

Lähim muutus võib airBalticu hinnangul tulla alles 2011. aastal. 1 Artiklit ette valmistades külastas autor airBalticu kulul Riia lennujaama.

Helsingi Riia

20 238 kr

Tallinn

Düsseldorf

19 753 kr

18 013 kr

Frankfurt

9384 kr

Hongkong Bangkok

Tallinna lennujaam ei jää Riiale sugugi alla 15.50

16.35

11.10

BANGKOK

12.55

HONGKONG

TALLINNA LENNUJAAMAST

•• Kuigi Riia lennujaamast lähtub Tallinnaga võrreldes rohkem otselende, hoiab eestlane tänase Ärilehe ilmumise päeval kodujaama kaudu maailma lennates kokku nii aega kui ka raha.

RIIA LENNUJAAMAST

ODAVAIM PILET

REISI KESTUS

Allikad: Estraveli otsimootor, Ärileht

Helsingi

Helsingi

Tallinn

Tallinn

Riia

Ärileht otsis 17. veebruaril lennupiletite otsingumootori Symphony abil lennuvõimalusi üheteistkümnesse sihtpunkti väljalennuga 10. veebruaril ja naasmisega 14. veebruaril.

Tallinn

Riia

Moskva

Riia

Kopenhaagen

Amsterdam

Vilnius

London Amsterdam

16 194 kr

Brüssel

14 667 kr

Praha

Pariis

Kiiev

Praha

Frankfurt

8206 kr

Praha

Barcelona Istanbul

6405 kr 4596 kr 3184 kr 3431 kr

4.30

2.50

LONDON

3184 kr 3492 kr

2664 kr 3035 kr

3.39

4.25

AMSTERDAM

Intervjuu Andres Reimer andres.reimer@epl.ee

Bertolt Flick: Lappeenranta on airBalticule tähtsam kui New York Läti lennufirma soovib osalust Estonian Airis isegi siis, kui peab leppima Eesti valitsuse poliitiliste huvidega, ütleb airBalticu president Bertolt Martin Flick.

•• Miks mõjuvad airBaltic ja Riia lennuväli nagu eduloo näidised kogu Balti piirkonnas?

Keskendusime klientide soovidele kuhugi kohale jõuda, mitte lihtsalt lennata. See pole mingi tühipaljas prestiiži küsimus, vaid majanduslike lahenduste otsimine, kuidas ühest punktist teise jõuda. Ärikliendid huvituvad reisi kiirusest, turis-

10.45

9.00

MOSKVA

4.05

8.05

PARIIS

tid seevastu hinnast. Sellepärast hakkasime lendama Riiast Lappeenranta. Lihtsalt maine pärast New Yorki lendamine pole mõttekas, kuid samal ajal soovib väga palju reisijaid lennata Lappeenrannast Riiga. See teeb Lappeenranna meile tähtsamaks kui New Yorgi.

•• Estonian Air on müügis. Kas näete selles võimalust airBalticule?

Me pole seda küsimust Eesti valitsusega arutanud, kuid oleme arutelu avamiseks valmis. Võiksime leida lahenduse, mis oleks kasulik nii Estonian Airile kui ka airBalticule. Estonian Air on korralik ettevõte, mis seisab tugeval pinnal. Kahe ettevõtte kombineerimisest võiks tulla võit-võit-olukord mõlemale.

•• Mis tingimustel muutub Estonian Air teie ettevõttele ahvatlevaks?

Kui meie ettevõtted ühendavad oma jõud, siis peame mõistma Eesti valitsuse positsiooni. Kas Estonian Air on vaid kommertsettevõte? Kas valitsuse soovitav otselendude hulk on majanduslikult võimalik? Kodumaine lennufirma võib kanda olulist avalikku teenust, et teenida kogukonna vajadusi. Valitsus võib otsustada lennufirmat subsideerida, nagu tehakse Austrian Airlinesiga, sest lennufirmal on Austriale võibolla suurem mõju kui nii mõnelgi pangal. Peame välja selgitama, kuidas kogukonna huvide teenimist ja ärilist eesmärki ühitada.

•• Mis SAS-il viga oli, et airBaltic lõi särama, kui nad omanike ringist lahkusid?

3319 kr 3137 kr

3.10

1.30

4341 kr 4585 kr

4567 kr 3157 kr

2782 kr

12.40

KOPENHAAGEN

9.50

THBILISI

UUED LENNUKID

2013. aastaks tahame kogu oma lennukipargi uue põlvkonna vastu välja vahetada.

UUED LIINID

Sedamööda, kuidas turg taastub, avame üha rohkem otselendusid nii Tallinnast kui ka Vilniusest.

4.30

2.25

BRÜSSEL

SAS-il pole üldse midagi viga ja nende osalus oligi meie edu võti. Meile arengustrateegia väljatöötamine oli üks fantastilisemaid asju, mida SAS on teinud. See erines nii palju grupi teistest ettevõtetest. Kontroll oli väga tugev, kuid saime ettevõtet teisiti arendada, lähtudes oma initsiatiivist. Eelmisel aastal toimunud muudatused olid SAS-iga varem kokku lepitud ja meil on ka praegu suurepärased suhted. Kui oled suure ärigrupi liige, siis võib-olla sinu suur partner aeglustab mõnevõrra edasiliikumist, kuid minu hinnangul oli SAS-i osalus toetav.

•• Kuidas kavatseb airBaltic kaitsta oma positsiooni Balti õhuruumis?

2013. aastaks tahame kogu oma lennukipargi uue põlvkonna vastu välja vahetada. Lendame praegu väga palju Fokkeritega, mis on väga efektiivsed lennukid. Kuid nüüd kavatseme vanade Fokkerite asemel esitleda Bombardieri uut lennukit, mis pakub klientidele täiesti uue tasemega teenust: kiirust ja mugavust.

Lend Tallinnast Riiga kestab siis 35 minutit. Need lennukid on kiiremad, aga ka mahutavad rohkem.

•• Tallinn tundub sageli olevat reisijale tupiktee. Mida peab Tallinna lennujaam tegema, et olla airBalticule huvitavam sihtkoht ja saada rohkem otselendusid?

Meil ei ole sellist kitsarinnalist strateegiat, et iga hinna eest viia võimalikult rohkem lendusid läbi Riia. Sedamööda kuidas turg taastub, avame üha rohkem otselendusid nii

7.09

5.55

BARCELONA

5.25

ISTANBUL

Tallinnast kui ka Vilniusest.

Tallinna lennujaam on väga hästi juhitud lennujaam, mis üksi ei ava lennuliine. Lennujaam ei saa muuta asjaolu, et eestlaste, lätlaste ja leedulaste ostujõud on vähenenud.

Tallinn on piirkonnas kõige kallim lennujaam, kuid see ei ütle, et asjad oleksid fundamentaalselt halvasti.

•• Kas hinna allalöömine aitaks?

Riia lennujaam tõi hinnad alla ja võitis selle tagajärjel kasvanud mahu arvel. Tänavu hakkasime ehitama uut terminali, mis võimaldab teenindada üle kümne miljoni reisija aastas. Tallinna lennujaam peab samuti kasutama madalamat hinda, et saada suuremat käivet.

•• Milline paistab Tartu lennujaama tulevik?

Oleme Tartu lennujaamast avatud lendudega ülimalt rahul. Kuid Tartu suurim probleem on opereerimise usaldusväärsus. Meid ei rahulda lennujaama kesine varustus, sest liiga palju lendusid tühistatakse halva ilma tõttu. Me ei hakka Tartust Londonisse lendama, aga tegemist on üsna aktiivse linnaga, millel on oma ülikool ja suusamaraton.

•• Mille arvel kavatsete airBalticut arendada?

Kavatseme firma kapitali suurendada, kuid ei vaja uusi investoreid.

Meie eelmise aasta tulemus oli selleks piisavalt hea. Samuti ei planeeri me selliseid investeeringuid, mis nõuaks täiendavaid finantseerimisvõimalusi. Osalus jääb pikaks ajaks selliseks, nagu ta on. 1 10. märts 2010 11

2010 veebruar USA-s

436 000 + 7300 + 8000

55 000

2007 september USA-s

2010 jaanuar

1 800 000

3 800 000

Euroopas ja Hiinas

USA-s

2009 november JALAMATI VIGA

Mikk Salu mikk.salu@epl.ee

Vaatamata Toyota tehnilistele vigadele ja lapselikule suhtekorraldusele on miljonite Toyotade kontrolli võtmise taga ka ebaratsionaalne ülepaisutatud hüsteeria.

GAASIPEDAALI VIGA

2010 jaanuar

1 100 000 USA-s

2010

LÕPUTU TAGASIKUTSUMINE Tagasi kutsutud autode arv

jaanuar

PIDURITE VIGA

2009 november

2 300 000

400 000

USA-s

USA-s

Kes tapab autofirma?

Viimased neli kuud on Toyota tippjuhid tundnud ennast ilmselt nagu Dante põrgus: ring ringi järel vajud üha sügavamale. Kui juba tundub, et hakkad mäeküljelt lõpuks üles saama ja ka valgust justkui paistab, siis libised taas allapoole.

Alustuseks väike kokkuvõte toimunust. 26. septembril 2007 palus Toyota USA-s kontrolli tuua 55 000 Camry ja Lexus ES 350 mudelit.

Põhjuseks võimalikud vead jalamatis, mis võib gaasipedaali kinni kiiluda. Tollel hetkel tundus tegu olevat tühiasjaga ja ees ootavat tormi ei aimanud keegi. Läks mööda kaks aastat ja 2. novembril 2009 võttis Toyota Ameerikas kontrolli juba 3,8 miljonit sõiduautot. Kõigi puhul oli juttu jalamati probleemidest.

Kolm nädalat hiljem laiendas Toyota kontrolli võtmise kampaaniat veel 400 000 auto võrra.

Teine raund algas tänavu jaanuaris, kui Toyota palus kontrolli tuua 2,3 miljonit sõiduautot. Nüüd räägiti juba teistsugusest veast – gaasipedaali mehaanilisest probleemist.

Nädal aega hiljem lisandus veel 1,1 miljonit kontrollimist vajavat autot.

Jaanuari lõpus laiendati kampaaniat ka Euroopa ja Hiina turule, kus kutsuti kontrolli 1,8 miljonit sõidukit. Veebruari alguses lõpuks ka 436 000 hübriidautot Prius. Kokku on Toyota viimastel kuudel palunud maailmas kontrolli tuua üle 9 miljoni auto.

Eesti meedias on Toyota probleemidest kirjutatud suhteliselt vähe.

Jah, siingi pidid tuhanded Toyota omanikud oma auto teenindusse viima. Siin-seal on ilmunud ka mõned lood Toyota kontrollikampaaniatest maailma eri nurkades, 12 10. märts 2010

kuid see kõik on tühiasi võrreldes meediatormiga, mida näeme Euroopas ja eriti Ameerikas. Õhtused uudistesaated on nädalate kaupa täis pisarsilmseid Toyota omanikke, kes kurdavad, kuidas juhitamatuks muutunud auto järsku kuristikku sööstab, koduhoovis koera alla ajab või ees olevale autole otsa sõidab.

USA transpordiminister sülgab pressikonverentsil Toyota suunas tuld ja tõrva. Ajalehed kirjutavad uudiseid ja arvamusi Toyota kohta, oletavad, spekuleerivad, kritiseerivad ja kommenteerivad. Börsianalüütikud puurivad oma pilgu Toyota aktsia langustrendi. Ja seda juba neli kuud järjest. Tõeline meediahüsteeria.

Suur mull Mida rohkem ma aga asjasse süvenen ja mida rohkem selle kohta loen, seda enam kasvab veendumus, et tegu on hiiglasliku ja täielikult proportsioonidest välja puhutud mulliga. Samale järeldusele on jõudnud ka paljud maailma autoajakirjanikud. Näiteks on Toyotat kaitsnud USA tarbijapiibel Consumer Reports. Ameerika suurimad autoajakirjad Motor Trend, Autoweek ja Car and Driver on lausa juhtkirjade tasemel asunud nii-öelda Toyota poolele. „Nii-öelda” sellepärast, et keegi ei ütle, et Toyota poleks üldse vigu teinud. Toyota tippjuhtide abitus, keerutamine ja salgamine on suhtekorralduslikus mõttes olnud katastroofiline, kuid meediakära varju on kadunud ka kaine mõistus ja faktide rahulik hindamine.

Ajakirja Car and Driver toimetaja Mike Dushane toob sellise statistili-

se võrdluse: USA-s hukkub liikluses igal aastal üks inimene 8000 sõidukiomaniku kohta. Kümne aasta jooksul teeb see suhtarvuks ühe inimese kaheksasajast. Dushane lisab, et Toyota on jalamati ja gaasipedaali probleemide tõttu kontrolli kutsunud miljoneid autosid (täpsemalt umbes 9 miljonit), kuid väidetavatest hukkunutest rääkides kasutatakse väljendit „alla kahekümne”.

Tuleb ka rõhutada sõna „väidetavad”, sest tegelikult ei tea keegi, kui palju inimesi ja kas üldse on gaasipedaali ja jalamati tõttu hukkunud.

Iga surm on loomulikult traagiline, aga kui isegi oletada, et tõesti on surma saanuid olnud 20, siis käib jutt ühest hukkunust 200 000 Toyota omaniku kohta, samal ajal kui liikluses tervikuna hukkub üks autoomanik 8000-st. Näete proportsioonide vahet?

Ajakirja Auto Week toimetaja Wes Raynal esitab ironiseerides Toyota Corolla kohta käiva viimase jutu.

Neid autosid müüakse USA-s umbes 200 000 tükki aastas. Nüüd on aga 83 inimest esitanud kaebuse, et auto juhitavus ei tunduvat õige. Ei nimetata isegi õnnetusi, rääkimata surmajuhtudest, vaid lihtsalt „juhitavus ei tundu õige”. Aga juba uurib asja USA liiklusohutusamet ja juba räägitakse jälle tagasivõtmisest. Vabandage väga, aga kui „juhitavus ei tundu” õige, siis leiaks iga viimane kui autojuht igas viimases kui maailma nurgas, mis tahes autoga ta ka ei sõidaks, põhjuse oma auto tagasi saata.

Toyota PR-ämber Paar vahemärkust, et keegi asjast valesti aru ei saaks. Esiteks, eelnev jutt ei tähenda, et Toyotadel poleks vigu.

Firma on ise tunnistanud, et teatud juhtudel võib jalamati ja gaasipedaali tõttu esineda probleeme. Kuigi jutt käib üksikjuhtudest miljonite ja miljonite müüdud autode taustal, on siiski tegemist võimalike vigadega.

Teiseks, Toyota juhtkonna kriisile reageerimine on tõesti olnud suur läbikukkumine. David Philling ajalehest Financial Times peab just seda autofirma tegelikuks möödalaskmiseks. Probleemide eitamine, varjamine, keerutamine, segadus ja vastuste andmisega viivitamine. See väljendus autofirma juhi Akio Toyoda (firma asutaja lapselaps) silmanähtavas segaduses ning vigases inglise keeles kokutamises: „Believe me, Toyota’s car is safety. But we will try to increase our product better.”

Viimasel Davosi majanduskonverentsil põgenes seesama Toyoda

ajakirjanike küsimuste eest, kasutades selleks muuseas Audit, mida irvhambad kohe märkasid. Philling märgib, et vabandamine on Jaapanis omalaadne kunstivorm ja seekord on Toyota hakkama saanud tõeliselt diletantliku plätserdusega.

Alles mitu kuud pärast kriisi algust suutis firmajuht ennast nii palju kokku võtta, et palus ametlikult vabandust. Toyoda esitas selle nii inglise kui ka jaapani keeles.

Miks aga saab Toyota-taolisel autofirmal, keda on aastaid peetud kvaliteedi võrdkujuks, üldse juhtuda selliseid äpardusi? Üks teooria ütleb, et põhjuseks on firma kiire kasv, pidev innovatsioon ja tehniline täiustamine. Uue automudeli turule toomisega on niivõrd kiire, et kusagil jäävad mingid protseduurid ja kontrollimehhanismid kahe silma vahele. Võimalik, et nii ongi, aga 100% ei saa selle teooriaga nõustuda. Toyota pole kindlasti ainuke fir-

Äparduste põhjuseks on firma kiire kasv, pidev innovatsioon ja täiustamine.

Toyota juhtkonna kriisile reageerimine on tõesti olnud suur läbikukkumine. ma, mis on väga kiiresti kasvanud, ega ainuke firma, kes püüab oma mudeleid pidevalt uuendada. Tegelikult püüavad ju kõik autofirmad olla sellised.

Ka statistika ei näita, et tehnilised probleemid ja automudelite kontrollikutsumine oleks viimasel ajal sagenenud. Suuri selliseid kampaaniaid on olnud ka eelmistel kümnenditel. Küll võib rääkida vähemalt ühest aspektist, mida varem nii palju ei esinenud. Praegu üritatakse võimalikult palju automudeleid ehitada sarnasele platvormile, kasutada võimalikult palju ühiseid autoosasid ja disainielemente. Tagajärjeks on see, et kui mingi viga ilmneb, siis levib see nagu vähk ühelt automudelilt teisele. Seesama vigane jalamatt, mis võib põhjustada gaasipedaali kinnikiilumist, on selle kohta hea näide. Üht detaili disainides on tehtud üks möödalaskmine, aga kuna seda detaili kasutatakse nii paljudes eri mudelites, siis ilmnevadki probleemid alates odavamatest Toyotadest kuni luksuslike Lexusteni välja. 1

Audi põrgus

Kui 23. novembril 1986 näidati ühes Ameerika vaadatumas telesaates „60 Minutes” lõigukest pealkirjaga „Kontrolli alt väljas”, mis rääkis automudeli Audi 5000 (Euroopas tuntud kui Audi 100) kontrollimatu kiirendamise probleemist, pani see veerema lumepalli, millest Audi pole Ameerika turul seniajani üle saanud. Saates intervjueeritud inimesed väitsid (televisioonile sobivas ülimalt emotsionaalses vormis), et Audil võib esineda selline viga, mis piduripedaalile vajutades autot hoopiski kiirendab. Üks saates esinenud naine väitis, et niimoodi oli ta alla ajanud oma kuueaastase poja. Kõik telesaates sõna saanud automanikud kaebasid Audi kohtusse. „60 Minutes” korraldas ka ise eksperimendi, kus demonstreeris auto hukatuslikku mõju. Kokku süüdistati Audi 5000 mudelit 700 liiklusõnnetuses ja vähemalt kuues surmajuhtumis.

Audi võttis autod tagasi, kuid viga ei tunnistanud. Riigiasutused aga uurisid asja innuga. Vigu ei leitud.

Uuriti edasi. Vigu ei leitud. Möödusid aastad. Vigu ei leitud. „60 Minutesi” saates näidatud eksperimendi tulemust ei suudetud korrata.

Lõpuks muuseas selguski, et saates näidatud eksperimendiks oli autot „modifitseeritud” ja „modifitseerijaks” oli olnud ühe saatekülalise palgatud ekspert. Kokkuvõttes ei suutnud ükski saates esinenu Audit kohtus võita. Väidetavate surmajuhtumite põhjusi lahti harutades jõuti ikka tulemuseni: juhtimisviga, juhtimisviga, juhtimisviga.

See ei tähenda, et asjal poleks olnud üldse mingeid tulemusi. Näiteks ajavahemikus 1986–1991 vähenes Audi müük USA turul tervel viis korda. Ja ka 25 aastat hiljem on ettevõttel kaelas kohtuasju. Praegugi on Chicago kohtus pooleli protsess, kus tollased Audi omanikud nõuavad firmalt kahjutasu oma autode järelturuväärtuse langemise eest. 1

Jaapani-vaenulikud USA riigijuhid?

•• Kaks suurt Ameerika autofirmat, Chrysler ja General Motors on praegu Ameerika Ühendriikide valitsuse omanduses.

•• Aastaid kestnud juhtimisvead, millele majanduslangus viimase punkti pani, viisid selleni, et pankroti ärahoidmiseks polnud enam teist võimalust kui firmad riigistada.

•• Praegu Toyota ümber käiva kära valguses on mõnigi Ameerika ajakirjanik küsinud: ega riigijuhid liiga varmalt olukorda ära ei kasuta? Mõnigi kõrge riigiametnik on ehk liiga emotsionaalselt Toyotat kritiseerinud ja isegi hoiatanud miljoneid ameeriklastest Toyota-omanikke oma autodega sõitmast.

•• USA transpordiministri Ray La

Hoodi mõni märkus Toyota kohta on olnud nii krõbe, et ta on pidanud oma sõnadest hiljem avalikult taganema.

•• Eks selle kahtlustuse taga ole lihtne loogika. Kuna Ühendriikide valitsus on ise Toyota kahe suure konkurendi, Chrysleri ja General Motorsi omanik (GM-ilt võttis Toyota ju kaks aastat tagasi maailma suurima autofirma tiitli), siis Toyota sõimamisega saab parandada Ameerika autofirmade müüginäitajaid.

Just sellele on valitsuse käitumist kritiseerides viidanud näiteks ajakiri Forbes. Kahtlustused pole ka päris alusetud, sest vähemalt suured autotööliste ametiühingud on heisanud Ameerikas kõrgele patriotismi lipu „Osta ikka Ameerika autot!”.

10. märts 2010 13

Tartu ülikooli eelarve

1,94 1,83 1,71

mld kr

mld kr

1,67

mld kr

mld kr

1,26 1,07

mld kr

mld kr

2005

2006

2007

2008

2009

2010

Tartu ülikooli ellujäämiskursus Riho Laurisaar riho.laurisaar@epl.ee

Ajal, kui demograafilised näitajad vajuvad miinusesse ja raha kipub nappima, ei aita üksnes Kalevipoja kombel serviti virutamisest. Kuidas vägilase mõõtu Tartu ülikool ellu jääb? Võti on siin: ülikool hakkab üliõpilaste vähenedes rohkem teadusesse panustama.

14 10. märts 2010

Tartu ülikool (TÜ) tähendab ligi 300 000 ruutmeetrit põrandapinda, tööandjat enam kui 3000 inimesele ja õppeasutust, kus õpib üle 17 000 üliõpilase. Eelmisel aastal valiti TÜ ka esimest korda Times Higher Education World University Rankingsi edetabelis tipp-600 ehk viie protsendi maailma edukaimate ülikoolide sekka. Ülikooli eelarve on viimase viie aasta jooksul kasvanud ligi miljardi krooni võrra. Olukorras, kus demograafilised näitajad jooksevad miinusesse ja raha kipub kogu maailmas nappima, ei aita vaid Kalevipoja kombel serviti virutamisest. Kuidas vägilane sellistes oludes ellu jääb, et temast kunagi vaid minevikuvormis ei räägitaks?

Kümme aastat tagasi õppis Tartu ülikoolis 14 138 üliõpilast. Vaid viis aastat enne seda oli üliõpilaste arv 8331. „Vaid” on Eesti tingimustes muidugi sulaselge alahindamine.

Ent kui võtta arvesse, et üliõpilaste arv on sellest ajast veel mitme tuhande võrra kasvanud, siis pole vähendava vormi kasutamine kohatu.

Kõrgharidust omandavate üliõpilaste arv Eestis on viimase 15 aasta jooksul suurenenud 2,7-kordseks (25 064 üliõpilast 1993. aastal, 68 168 üliõpilast 2007. aastal). Kui see kedagi täpsemalt huvitab, siis naiste osakaal on ülikoolis õppijate seas alati suurem olnud. Erandiks on vaid reaal- ja loodusteadused, kus meestel kipub olema haruharva isegi protsentuaalne enamus.

Keskmine ülikoolis õppimise vanus on 21–25 aastat. Ent vanim õppija on seni olnud 71-aastane. Kui sellele lisada avatud ülikooli õpe, siis seal on vanim õppija 75-aastane. Praegu õpib Tartus 17 456 üliõpilast, neist magistrantuuris 4080 ja doktoriõppes 1335.

Rahvastikunäitajad pole ülikoolidele just ülemäära julgustavad. Viimastel aastatel vajub iive stabiilselt mõne tuhande inimesega miinusesse ja eriti suur kukkumine tuleb pärast seda, kui 20 aasta piiri on ületanud need noored, kes sündisid laulva revolutsiooni vaimustuses.

Kui suureks saab Tartu ülikoolis õppijate arv siis kasvada?

Vähem tudengeid, parem haridus?

TÜ õppeprorektor Birute Klaas kinnitab, et ülikooli areng ei kajastu vaid kvantiteedis. „On tõsiasi, et üliõpilaste arvu kasvades on vähenenud isiklik kontakt õppejõu ja üliõpilase vahel. Üliõpilaste arvu vähenemisel peab ülikool korrigeerima oma seniseid arendustegevusi ning koondama tähelepanu õppekvaliteedile ja õppijate erinevatele vajadustele. Õppejõud saavad näiteks keskenduda suurte vooruloengute asemel rohkem seminaride ja praktikumide läbiviimisele ning anda teadmisi edasi pigem diskussioonide, vestluste ja arutelude vormis, anda rohkem individuaalset tagasisidet, mida üliõpilased väga vajavad.” Ühesõnaga, eesmärki pidevalt üliõpilaste arvu suurendada pole.

Demograafilise languse leevendamiseks kavatsetakse suurendada doktorantide, täiendus- ja ümberõppijate ning välisüliõpilaste arvu.

Teisalt pöörab ülikool suurt tähelepanu elukestvale õppele, pakkudes ka kõrgkooli lõpetanutele mitmekülgset valikut õppeprogramme enesetäiendamiseks. Kui põhiõppes ootabki ees mõningane üliõpilaste arvu vähenemine, siis on ülikoolis juba praegu viimastel aastatel olnud täiendusõppe programmides keskmiselt 20 000 õppijat.

Tartu ülikool on seni olnud Eesti haridusmaastiku eelistatuim punkt. Üks põhjus on olnud aastate jooksul tugev humanitaarpool. Ülikooli uus arengukava ütleb, et TÜ süvendab interdistsiplinaarset ja valdkondlikku integratsiooni kogu ülikooli õppe- ja teadustööd ühendavate, elujõulistest instituutidest koosnevate teaduskondade kaudu humaniora, medicina, naturalia et realia ja socialia valdkonnas. Aga kas on võimalik, et TÜ hakkab mõnda nimetatud valdkonda ehk rohkem panustama? Teadus areneb eriti jõudsalt, avalikkusele ehk enim nähtavalt just naturalia et realia ja ilmselt ka meditsiini poolel. Mis saab siis, kui TÜ otsustab edaspidi teha panuse reaalainetele?

Birute Klaas arvab, et tänapäeval on kõik eluvaldkonnad üha rohkem seotud tehnika ja tehnoloogia arenguga. See suund on sisse sõidetud juba alates aastatuhande algusest, kui riiklikus koolitustellimuses on

selgelt eelistatud loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia erialade õppekavu. „Ka TÜ arengukava seab eesmärgiks arendusprogrammi käivitamise loodus-, täppis- ja tehnoloogiateaduste valdkonnas, et motiveerida kooliõpilasi omandama nendes valdkondades süvateadmisi ja edasi õppima,” tõdeb Klaas. „Peame järjest rohkem panustama loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia populariseerimisele ning õpetamisele juba maast madalast. Teisalt on ülikool universitas ja just erialade mitmekesisus on üks ülikooli väärtustest. Ja see mitmekesisus toetub kvaliteedile kõikides valdkondades. Teaduse tippkeskused ühendavad meie teadlasi pea kõikides valdkondades.”

Kuidas tagada maailmatase? Ülikooli strateegilistes eesmärkides on esile toodud, et Tartu ülikool tagab kõigis oma õppe- ja teadusvaldkondades rahvusvaheliselt tunnustatud ja Eestis parima taseme. See ei tähenda siiski konkurentsi tihenemist kohalikul ülikoolimaastikul. „Arvestades Eesti väiksust tuleb meil konkureerimise asemel üha enam mõelda koostööle teiste ülikoolidega,” ütleb Klaas. Koostöö võib tähendada mitut asja. Näiteks jagavad TÜ ja TTÜ juba praegu kolme rahvusvahelist ühisõppekava.

Need on küberkaitse, materjalid ja protsessid jätkusuutlikus energeetikas ning tarkvaratehnika. Peale nende on loomisel pärimusmuusi-

ka ühisõppekava TÜ ja Eesti muusika- ja teatriakadeemia vahel ning biomeditsiin koostöös TTÜ-ga. Ülikooli eelmine arengukava oli vägilasele kohaselt parasjagu ambitsioonikas. Tagantjärele nendib TÜ teadusprorektor Kristjan Haller, et kuigi suur osa eesmärke sai täidetud, jäädi mõne eesmärgi täitmisega ka hätta. „Eelmise perioodi arengukava analüüs näitas, et ülikooli arengu strateegiline planeerimine vajab ühelt poolt laiemat tulevikku vaatavat lähenemist ja teisalt rohkem konkreetsust. Arengukava koostades ei saa loomulikult kõiki olulisi asjaolusid pika aja peale detailselt ette näha, kuid oluline on vastavalt ääretingimustele ette ennustada suundumusi, mis aitaksid vajalikke muudatusi ellu viia ja maailma arengutega kaasas käia,” ütleb Haller.

Uus arengukava on üles ehitatud niimoodi, et arengukavas on kirjeldatud põhieesmärgid ja eesmärkide saavutamiseks vajalikud sammud, sammude arv ja pikkus, seotud ajakava ja ressursid on määratud rakenduskavas, mida täiendatakse igaaastaselt.”

Eelmise arengukava järgi plaanis ülikool koolitada avalik-õiguslike ülikoolide seas kuni 45 protsenti bakalaureuse- ja magistriõppe üliõpilastest. Aastal 2008 oli see protsent 38.

Ka plaan suurendada võõrkeelsete õppekavade hulka 15-ni pole päris õnnestunud. Praegu saab Tartus õppida 11 ingliskeelset õppekava, ent kui sellele lisada võõrfiloloogilised õppekavad, mida üldjuhul õpetatakse õpitavas keeles, läheneb võõrkeelsete õppekavade hulk juba 20-le. 2010. aastal avatakse vastuvõtt ettevõttemajanduse ingliskeelsele bakalaureuseõppekavale.

Birute Klaas ütleb, et doktoriõpet võib pidada ülikooli kõige rahvusvahelisemaks osaks. Kõik doktoriõppekavad on avatud ka välisüliõpilastele ning juhendaja ja juhendatav valivad suhtlemiseks selle keele, mis on kõige otstarbekam.

Doktoritaseme õppekavasid õpib praegu 83 välisüliõpilast ehk 6% doktorantide üldarvust.

Ka oli vana arengukava järgi ülikoolil ambitsioonikas plaan suurendada välisüliõpilaste arvu vähemalt tuhandeni. Kuidas see õnnestus?

Klaas kinnitab, et sisuliselt on see eesmärk saavutatud. Ent see arv puudutas üliõpilasi. Kuid ülikoolil on plaanis suurendada ka teadusinfo instituudi (ISI) poolt refereeritavates ajakirjades avaldatavate teadusartiklite arvu ja eelkõige teadustöö mõjukust – seega ka artiklite kvaliteeti ja mõjukust. See tähendab ühelt väikese riigi ülikoolilt maakeeli öeldes kõva teadustööd, sest juba kaks aastat tagasi olid samad näitajad vastavalt 688 ja 1200.

Lisaraha ettevõtlusest Ka ettevõtluslepingud pidid ülikoolile vana arengukava järgi parasjagu raha sisse tooma. Eesmärk oli suurendada rahvusvaheliste ja ettevõtluslepingute mahtu vähemalt 170 miljoni kroonini. See tähendab

eelkõige teadus- ja arendustegevusest tõusvat tulu, mis võiks tulevikus veelgi kasvada. Kristjan Haller märgib, et rahvusvahelised ja ettevõtluslepingud tähendavad teadusmahukaid lepinguid. „Eesti majanduse struktuur ja ettevõtluskeskkond ei soosi teadusmahukate lepingute tõusu, kuigi olukord on paranemas,” lisab Haller.

Ometi pole ambitsioonikad plaanid vaid eelmisse arengukavasse jäänud. Haller rõhutab uuest arengukavast rääkides kvaliteeti. Ühesõnaga, seda, millele keskendutakse, tuleb teha kvaliteetselt. „Rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks, selleks et olla tunnustatud teadusülikool maailmas, peame valima oma prioriteedid. Prioriteetide seadmine eeldab valikute tegemist ja paratamatult kellegi või millegi eelistamist,” ütleb Haller. Lihtsustatult tähendab see, et tulevikus hakkab ülikool keskenduma konkurentsivõimelisematele erialadele, sest kõigeks paratamatult ressursse ei jätku.

Aastaks 2015 peaks Tartu ülikoolis olema praeguse 300 asemel 400 vahetusüliõpilast. Euroopa valikuterohkust arvestades mitte just üleliia lihtne ülesanne. Birute Klaas usub, et välisüliõpilaste arvu saab suurendada võõrkeelsete õppeainete valiku suurendamisega. „Rahvusvahelise õppe edendamiseks kavandame paari aasta jooksul ka eestikeelsetesse õppekavadesse integreerida võõrkeelsed valikained või -moodulid,” sõnab Klaas. „Järjest tihenevas konkurentsis peab TÜ leidma tee, kuidas kasutada oma ressursse õppekavade arendamiseks nendes valdkondades, mis peegeldavad nii ülikooli tugevaid külgi kui ka rahvusvahelist nõudlust. Eduka rahvusvahelistumise üheks eelduseks on ülikooli töötajate piisav võõrkeelte oskus. Nii õppejõudude kui tugistruktuuritöötajate võõrkeeleoskuse suurendamine on vajalik, et pakkuda ülikoolis võõrkeelseid õppeaineid, suhelda välistudengite ja -õppejõududega ning täiendada end erialaselt väljaspool Eestit.”

Teine asi on ka see, et arvestades muutusi üliõpilaskonnas ja vajadust parandada õppetöö kvaliteeti, on vaja rõhku panna välisüliõpilastele suunatud tugiteenuste väljaarendamisele. „Teiselt maalt, teisest kultuurist pärit üliõpilane vajab kindlasti palju rohkem käe hoidmist kui koduüliõpilane, et siinses keskkonnas kiiresti kohaneda,” märgib Klaas. Ent ühtaegu ei pea TÜ ka ülemäära muretsema. Hiljuti esitatud International Student Barometeri (ISB) uuringu kohaselt on Tartu ülikool rahvusvahelistele tudengitele elamiseks ja õppimiseks üks paremaid kohti. 1

Tartu ülikool kui ettevõtluspartner •• 2015. aastaks tahab TÜ suurendada ettevõtjatega sõlmitud otselepingute arvu ja mahu senisega võrreldes kolmekordseks. Praegu on vastavad näitajad 69 lepingut ja 21 miljonit krooni. Kuidas võiks sellise tulemuseni jõuda ja mis valdkondadest võiks tõus tulla?

•• Kristjan Haller: „Ülikool on viimaste aastate jooksul saanud väga head ja isegi unikaalset teadusaparatuuri, mis peaks väga suurt huvi pakkuma ka ettevõtlussektorile. See võimaldab häid ideid koduülikoolis ellu viia. Võimaluste tutvustamiseks toimus jaanuaris avatud uste päev ettevõtjatele, kus osales üle 250 ettevõtja 150 ettevõttest. Arendame välja ka aparatuurikomplekside lihtsad kirjeldused ettevõtjate jaoks ning aparatuursele baasile toetuvad teenused. Lisaks suuremahulistele pikaajalistele koostööprojektidele on ettevõtjad ülikoolilt üha enam abi saanud erinevate lühiajaliste ja väiksemahuliste arendusülesannete lahendamisel. Näiteks abi energiatõhusa ehituse alal, merekonteinerite muutmisel puidukuivatiteks.”

•• Peale selle on üha aktuaalsem ka nõustamisteenus: näiteks välisriikide keelte ja kombestiku õpetamine ettevõtetele, psühholoogiliste testide arendamine, alustavate ettevõtete nõustamine, tasuvus- ja turu-uuringute koostamine ning töökeskkonna analüüsimine.

•• Kui aga küsida, kuidas saab ülikool senisest enam ettevõtlust toetada ja ühiskonnas kaasa lüüa, siis on vastus ikkagi ülikooli enda tegevuses „Ülikool peab olema võimeline andma üliõpilastele laiapõhjalise baasi, mis aitab olla orienteeritud pidevale enesetäiendamisele ja kohanemisele muutuvas keskkonnas,” ütleb Kristjan Haller. „Vastasel juhul ei ole ülikoolilõpetajad võimelised tänases kiiresti arenevas tehnika- ja tehnoloogiaühiskonnas, kus tehnoloogia täieneb kiiremini, kui kestab spetsialistide ettevalmistamise periood, hakkama saama.”

•• Haller usub, et innovaatiline ettevõte, kes tahab edasi areneda, ei saa tänapäeval hakkama teadus- ja arendustegevusse panustamata.

•• „Viimase aja trend maailmas on, et uurimistöö kulukuse ja projektide mitmekesisuse tõttu on firmadele kasulik astuda ülikoolidega strateegilisse partnerlusse.

Selles vallas on Eestis veel üksjagu arenguruumi, mis on suuresti tingitud ettevõtlusstruktuurist,” nendib Haller. „Täna soodustab ülikooli ja ettevõtete vahelist teadusmahukat koostööd majanduse restruktureerimine ja sellest tulenev ettevõtluskeskkonna muutumine. Edukatel ettevõtetel on vaja leida valem suurema tootlikkuse ja lisandväärtuse tagamiseks, mis tänaseni on Eestis võrreldes EL-i keskmisega oluliselt madalam.”.

Doktori vanaemale!

•• Mis võiksid olla need alad või pigem projektid, millega Tartu ülikool võiks lähiajal avalikkuse ette tulla ja mida oleks kuidagi näha ka väljaspool akadeemilist elu? Vastus on teaduse populariseerimine.

•• TÜ on asunud ka oma doktoritöid ülikooli koduleheküljel tutvustama sel moel, et ka doktorandi vanaema asjast aru saaks.

Riigi ettevõtmistes osaletakse regionaalsete programmide kaudu ja koostöös ettevõtjatega niikuinii, ent Tartu ülikoolil on palju tegevusi teaduskooli kaudu seotud ka andekate noortega.

•• Uuematest projektidest on töös lasteülikool Narvas ja Tartus ja sellest aastast käivitus eakamale sihtgrupile suunatud nn väärikate ülikool, esialgu küll ainult Pärnus.

Tartu ülikool – kinnisvaragigant •• Tartu ülikooli kantsler Andres Liinat ütleb, et ülikooli käsutuses on üle Eesti 151 hoonet enam kui 300 000 ruutmeetri põrandapinnaga. „Sellest 89% on meie omanduses, bilansilise väärtusega üle 2,7 miljardi krooni,” märgib ta.

•• „Ülikool on ehitanud ja kavatseb ehitada uusi õppe- ja teadushooneid, mis on kaasaegsemad ja funktsionaalsemad,” räägib Liinat. „Selle tagajärjel vabaneb lähiaastatel mõni suurem ja mitu väiksemat hoonet, millele on vaja leida uus funktsioon või need müüa.”

10. märts 2010 15

Apple ja selle juht Steve Jobs on teinud kolm revolutsiooni.

Kas iPadiga kaasneb neljas?

Erik Aru erik.aru@epl.ee

16 10. märts 2010

Apple’i tegevjuht Steve Jobs on äärmuslik perfektsionist. Selle kohta rääkis intervjuus ajalehele Financial Times loo tema pikaaegne sõber, Disney animatsiooniharu loovjuht John Lasseter. Kui Jobs leidis musta kampsuni, mis tema meelest nägi välja täiuslik, ja tahtis endale teistki sellist osta, selgus, et too on läbi müüdud. Jobs uuris, kas talle ei tehtaks ikkagi veel üks selline.

Rõivatootja keeldus ja Jobs küsis selle peale: „Hea küll, mitu tükki te peaks neid tegema, et ma saaks seda osta?” Tulemus – Jobsil on nüüd lemmikkampsuneid terve kapitäis.

Ei ole kahtlustki: säärane perfektsionism on Jobsi kaugele viinud – praeguseks on tema eestvedamisel toimunud revolutsioon kolmes valdkonnas. Kõigepealt lõid Apple Macintoshi arvutid 1984. aastal uueks personaalarvutitööstuse. Vaid aasta hiljem tõrjuti Jobs küll sisemise võimuvõitluse käigus Apple’ist kõrvale, kuid tema tagasitulekut tosin aastat hiljem ei saa nimetada kuidagi teistmoodi kui triumfaalseks.

Apple oli selleks ajaks ajast üsna lootusetult maha jäänud. Turuosa USA-s oli kukkunud alla kolme protsendi, suurem osa tarkvaraarendajaid ei viitsinud vaeva näha, et oma tooteid Apple’i operat-

Revolutsionäär mustas kampsunis kavandab uut mullistust

sioonisüsteemi tarbeks kohandada, vaid eelistasid keskenduda Windowsi platvormile.

Jobsi naastes muutus kõik.

Kõigepealt muutus taas moekaks Apple’i vahepeal paigal tammunud arvutivalik. Suuremad teod seisid aga alles ees. 2001. aastal tuli turule iPod ja koos sellega muusikahaldustarkvara iTunes, paar aastat hiljem aga samanimeline internetipood, mis pööras täielikult pea peale muusikaäri, vallutades kiiresti 80% digitaalsest muusikakaubandusest.

2007 tegi iPhone sedasama nutitelefonide turul – ajakiri Time nimetas puuteekraaniga taskutelefoni aasta leiutiseks. Möödunud aasta lõpuks oli maailmas müüdud 33,75 miljonit iPhone’i.

Ning Apple’i operatsioonisüsteemist on saanud mobiilitarkvara arendajate vaieldamatu lemmik (vt kõrvallugu).

Nädalakiri Business Week kroonis Apple’i maailma kõige innovaatilisemaks ettevõtteks. Nüüd loodavad trükimeedia ettevõtted, et iPad teeb sama sellega, kuidas inimesed meediat tarbivad.

Ning arvuti- ja telekommunikatsioonifirmad kardavad mullistust ka oma turgudel.

Senise edu saladus näib seisnevat selles, kuidas Jobs pöörab tähelepanu detailidele ja ajab kõikjal taga minimalismi.

Tootel peab olema just piisavalt funktsioone, mitte ühtegi ülearust – seega vähem kui konkurentidel. Ka

tootevalik ise ei tohi olla liialt laialivalguv. Lisaks veel kampsuniloostki läbikumav esteetikataju. „Tal on inseneri mõistus ja kunstniku süda,” ütleb teine sõber, tarkvarafirma Oracle juht Larry Ellison.

Peale selle veel eksimatu turundusvaist. Kui iPhone 2007. aastal välja toodi, maksis see USA-s 599 dollarit. Vaid veidi hiljem aga ainult 399. Aasta hiljem sai sellesama mudeli juba 199 dollariga – praegu aga juba 99 dollariga. Loomulikult tõusis juba esimese hinnalangetuse peale telefoni müükituleku päeva eel-õhtul telklaagrisse võtnud ostjate protestikoor. Tekkis arutelu, et tõenäoliselt Apple ja Jobs tegid vea – tõstsid esialgse hinna liiga kõrgeks.

Duke’i ülikooli biheivioristliku majandusteaduse professor Dan Ariely peab seda aga hiilgavaks näiteks, kuidas turgu segmenteerida – võtta igalt ostjalt täpselt nii palju raha, kui too on valmis välja käima. „Võrreldes hinnaga 600 näis hind 400 soodus. Ja kui nüüd pakutakse iPhone’i 200 dollariga, tundub see fantastilise tehinguna, sest meie peades kummitavad endiselt need väga kõrged hinnad,” selgitab ta ajakirjale MIT Technology Review antud intervjuus.

Teised kardavad Perfektsionismil aga leidub ka varjukülgi. Kui Financial Times palus tema endistel kaastöötajatel kirjeldada Jobsi juhtimisstiili, siis terve hulk keeldus – neist ühe sõnul kardavad paljud teda endiselt. Apple’i kaasasutaja Steve Wozniaki kirjelduse järgi marssis Jobs mõnikord lihtsalt koosolekule sisse ja teatas kohalolijaile: „Unustage see. See kõik

on rämps. Te ei tee seda. Te kõik olete idioodid.”

Lisaks kõlab süüdistusi ülearuses salatsemises. Vaikimiskohustus kuulub lahutamatult Apple’i firmakultuuri juurde – „kõik” on kuulnud, et kes liigselt lobiseb, see töölt lendab. Saksa ajakirja Die Zeit katsed leida ettevõtte tegevusest oma nime all rääkivat allikat nurjusid. Isegi Apple’i avalike suhete osakond teatas, et nad võivad küll rääkida toodete ilust, kuid mitte firma tegevusest. Jobsi büroo seinal rippus 1990ndatel Teise maailmasõja aegne plakat: „Loose lips sink ships”.

Põhjuseks hirm tööstusspionaaži ees. Apple nimelt ei tooda ise mitte ainsatki seadet. Kõik komponendid ostetakse kokku allhankijatelt ning pannakse teiste allhankijate poolt Hiinas ja Taiwanis kokku.

Apple’i kasum aga tuleb logistika ja turunduskanalite valdamisest. Ning loomulikult sellest, kuidas kõik klotsid probleemivabalt koos tööle panna.

Jobsi saadavad juba aastaid pidevad kuulujutud tema tervise kohta. Kaks korda on Jobs tõepoolest surmaga silmitsi seisnud – 2004. aastal kuulutasid arstid vähihaige juba kindlaks minejaks, mullu pidi ta võtma pooleaastase puhkuse, et taas pead kergitanud tõvest toibuda, ja tegema läbi maksasiirdamise. „Teadmine, et olen varsti surnud, on kõige olulisem vahend mu elus oluliste otsuste langetamiseks, millega ma olen kokku puutunud,” ütles Jobs ise 2005. aastal Stanfordi ülikoolis peetud kõnes. „Kuna peaaegu kõik – välised ootused, kogu uhkus, kogu hirm häbi või nurjumise ees – need asjad lihtsalt kukuvad

surma palge ees ära, jättes ainult selle, mis on tõesti oluline.”

Kõigi Apple’i viimase kümnendi eduloo verstapostide taustal kumab paljude poolt korratud uskumus: tulekul on aeg, kui infotehnoloogia, meelelahutuselektroonika ja meedia kõik üheks tervikuks sulanduvad. Tahvelarvuti iPad püüab olla järgmine samm samas suunas. Kas see seda suudab, on aga esialgu küsimärgi all.

Tahvelarvuteid on ristitud mitmete kurjakuulutavate nimedega – arvutitööstuse surnuaed, raalinduse Bermuda kolmnurk jne. Paljud on sellise seadmega turule tulnud ja seal kõrbenud – Microsoft 2003. aastal. Ning ka Apple’i enda eelmine katsetus selles vallas ei lõppenud kuigi paljulubavalt – 1989. aastal turule toodud Newtoni projekti lõpetas Jobs ise 12 aasta eest ja selle nime mäletab praegu vaid mõni üksik entusiast. Praeguseks on tahvelarvutid rakendust leidnud nišitootena peamiselt tervishoiu ja ehituse vallas. iPadki võeti vastu suhteliselt jahedalt. Palju inimesi ei suuda lihtsalt sellele rakendust leida. Entusiastlikud Apple’i fännid küll kõik kuulutavad, kui väga nad seda riistapuud endale tahavad, kuid lisavad sellele sageli: „Ega ma sellega midagi eriti peale hakata küll ei oska.”

Eesti suurima iPhone’i rakenduste arendaja Indilo Wireless arendusjuht Janek Priimann jääb iPadi suhtes ettevaatlikuks. Ta tunnistab, et tõeliselt silmapaistvalt head rakendust iPadil veel ei ole, samal ajal aga ei või kunagi teada, millal see välja ilmub. Nagu sedagi mitte, kas see üldse välja ilmubki. 1

Mobiiliplatvormina Apple’il konkurente eriti polegi

•• Mobiilidele tarkvara arendavate inimeste enamuse jaoks on Apple tõeline lemmik. Programmeerimine on konkurentidega võrreldes lihtne, eri tooted ühilduvad omavahel hästi, lisaks kõigele on olemas ka ühtne pood iTunes, kus igaüks, kes Apple’i ametliku arendaja sertifikaadi on suutnud hankida, saab oma programme – olgu need siis mängud või mingid praktilisemad rakendused – müüa. Mõni suudab sellega ka päris kena kopika teenida.

•• Apple’i võistlejatesse nad enamasti nii hästi ei suhtu. Praeguseks internetigigandile Google’ile kuuluvat mobiili operatsioonisüsteemi Android peetakse küll peamiseks teise koha pretendendiks, kuid sellega kaasneb ka mitmeid probleeme. Esiteks on tarkvaraplatvorm ise aegade jooksul sedavõrd palju muutunud, et oma programmi kõikidel selle versioonidel käi-

masaamine võib osutuda võimatuks.

Sellesarnane mure kaasneb ka seadmetega – Androidi operatsioonisüsteemi kasutavad vägagi erinevad aparaadid, üks korralik programm peaks ju aga kõigil neil jooksma. Androidi programmide müümiseks on Google’il küll netipood olemas, kuid selle geograafiline haare ega laienemiskiirus ei suuda Apple’iga praegu küll kuidagi konkureerida – nii näiteks ei saa Androidile suunatud tooteid praegu isegi Kanadas osta. Kui aga Android suudaks oma tooteportfelli ühtlasemaks muuta, siis kujutaks see paljude hinnangul endast kõige tõsisemat rivaali Apple’ile.

•• Kui Windows Mobile’i suhtuvad arendajad veel suhtelise ükskõiksusega, siis Nokia mobiilitarkvara platvormid panevad enamiku oigama – juba ainuüksi sellepärast, kui keeruline on neil programmeerida.

10. märts 2010 17

1,5%

8%

NORRA

16%

SOOME

0,5%

VENEMAA

13% SUURBRITANNIA SAKSAMAA

Innovaatiliste kaupade osakaal turul

Jaanus Piirsalu MOSKVA

Mõelge korraks, milliseid üle maailma kuulsaid innovaatilisi lahendusi oskate öelda, mis on viimase 20 aasta jooksul sündinud Venemaal?

Venemaa innovaatiline majandus • Innovaatilise aktiivsuse reitingus on Venemaa maailmas 133 riigi seas 51. kohal.

Innovaatilisi ettevõtteid tööstusfirmade seas PROTSENT

9,6

VENEMAA

Kremli org – Venemaa ehitab oma Silicon Valley analoogi Esimese hooga tuleb meelde ehk Jevgeni Kasperski samanimeline viirustõrjeprogramm. Neid lahendusi on kindlasti veel, aga vähe. Et järgmise 20 aasta pärast poleks sellele küsimusele sama piinlik vastata, tahab Venemaa president Dmitri Medvedev luua Venemaa oma tehnoloogiainkubaatori, analoogse USA-s asuva kuulsa Silicon Valleyga (Silikooniorg).

Viimased pool aastat lakkamatult Venemaa majanduse moderniseerimisest rääkiva Medvedevi nägemuses peab sellest kujunema intellektuaalse tööjõu elu- ja töökoht, mis kindlustaks Venemaa majanduse tehnoloogilise läbimurde. Ka Venemaa liider, peaminister Vladimir Putin on nõus plaaniga, mis näeb ette millegi samasuguse rajamist, nagu oli Nõukogude ajal Novosibirski külje alla ehitatud teadlaste linnak Akademgorodok või suletud teaduslinnakud ümber Moskva.

Paralleele Nõukogude-aegsete teaduslinnakutega tõi ka plaani ellu18 10. märts 2010

viimise eest vastutav Kremli peamine ideoloog, presidendi administratsiooni asejuht Vladislav Surkov. „Kui ehitati Nõukogude-aegseid teaduskeskusi, siis nad olid kõiges eesrindlikud. Igaüks, kes sinna tööle sattus, teadis, et ta töötab parimate seas, et ta asub suurema tähelepanu all igas mõttes, et temalt oodatakse palju ning et tema tööd tasustatakse kõrgelt. Nad teadsid, et nad viivad riiki edasi,” rääkis Surkov intervjuus Vene majanduslehele Vedomosti. „Kõiki neid parameetreid on vaja ka nüüd. On hädavajalik luua selline koht, kus inimesed tunneksid ennast samamoodi, kuid tänapäevastes tingimustes. Loomulikult ei saa enam jutt käia mingitest suletud linnadest. Vastupidi, uus kompleks peab olema maksimaalselt avatud, seal peab olema internatsionaalne keskkond,” ütles Surkov.

Tõenäoliselt kuhugi Moskva külje alla plaanitavale linnakesele on juba välja mõeldud tinglik nimi

Läti

14,6

Ungari

21,2

Rumeenia

21,9

Bulgaaria

23,8

Poola

23,9

Leedu

26,8

Slovakkia

26,8

Türgi

35,3

Tšehhi

36,6

Hispaania

37,0

Itaalia

37,3

Horvaatia

37,3

Kreeka

37,8

Malta

37,9

Portugal

40,7

Norra

41,0

Sloveenia

41,0

Holland

42,2

Suurbritannia

43,7

Küpros

46,3

Luksemburg

50,8

Šveits

50,9

Austria

53,0

EESTI

55,1

Soome

55,4

Taani

56,4

Iirimaa

56,7

Belgia

59,6

Saksamaa

69,7

Tööviljakus Venemaal PROTSENT USA NÄITAJAST

• Töötaja tootlikkus Nõukogude Liidus ja Venemaal ostujõu pariteedi järgi pole vähenenud ega ka kasvanud

1990

2005

29,4%

29,5%

Allikad: Rosnano, maailma majandusfoorum

– Innograd, mis eesti keeles tähendaks innovatsioonilinna, lühemalt siis Innolinna. Mõned kommentaatorid on kasutanud, pigem irooniliselt, ka nimetust Kremli org, mis on tuletatud Silikooniorust.

Kremlil on projektiga tõesti kiire.

Esmakordselt esitles Kreml ideed veebruari keskel ning juba selle aasta lõpus tahetakse innovatsioonikeskust rajama hakata.

Siberi vanimas, Tomski ülikoolis kohtumisel Venemaa oligarhidega Innogradi ideed tutvustanud Medvedevi sõnul tuleb sellest tulvikulinna prototüüp ning uue majanduspoliitika katsepolügoon. Vedomosti andmetel näevad Kremli plaanid ette, et Innogradis hakkab elama ja töötama 30 000–40 000 inimest. „Juba praegu on selge, et tehnoloogiakeskuses ei hakata tegelema fundamentaalsete uuringutega.

Eelkõige peab sinna tulema kvalifitseeritud investor, kelle erialaks on innovatsioon ja tehnoloogiate müümine,” rääkis Vedomostile nn Innogradi loomise töögrupi üks liikmetest. „Me ei vaja sinna Microsofti või Inteli müügiesindusi, meile on sinna vaja investoreid NASDAQ-ilt (New Yorgi tehnoloogiabörs – J. P.), kes tahaksid teha Venemaal tõsist äri.”

Kreml loodab alguses siiski omadele. Eelkõige Venemaa suurettevõtete ja oligarhide peale, kellele

Kremli plaani järgi hakkab Innogradis elama ja töötama kuni 40 000 inimest.

Venemaa oligarhidele on antud ülesanne esitada oma ideed juba kevadeks. on antud korraldus juba kevadeks esitada Vladislav Surkovile ideed, mida annaks arendada loodavas Innogradis. Surkovi juhitav komisjon valib parimad innovaatilised ideed välja ning suunab inkubaatorisse, kus nendest esimestega hakataks hiljemalt aasta pärast juba tööle.

Surkov on öelnud, et projekte võetakse vastu ainult viie moderniseerimise vallas, mille sõnastas möödunud sügisel president Medvedev: energiaefektiivsus ja säästmine, tuumatehnoloogiad, kosmosetehnoloogiad, meditsiinitehnoloogiad ning strateegilised infotehnoloogiad.

Nagu alati Venemaal, kõlab kõik väga ilusasti, ainuke probleem on see, et esialgu pole Venemaa suurfirmad avalikustanud ühtegi konkreetset Innogradi-väärilist projekti, nentis hiljuti Vedomosti.

Innogradi füüsilise rajamise eest hakkab vastutama riigikorporatsioon Rosnano, mida juhib Venemaa tuntuim majanduspoliitik Anatoli Tšubais.

Veebruaris Moskvas toimunud investeerimikonverentsil „Russia Forum 2010” ütles Tšubais lühiintervjuus Eesti Päevalehele, et Venemaa ees seisab väga lihtne valik. „Innovatsioon või degradatsioon,” ütles Tšubais. „Ja meil on kindlasti head väljavaated minna esimest teed. Kui õigesti ära kasutada praegust toorainel põhinevat

Kremli ideoloogi mõtted Venemaast majandust, siis see võib saada innovatsiooni tugevaks mootoriks.”

Tšubais nentis, et majanduse moderniseerimisel on Venemaa muu maailma liiderriikidest maha jäänud vähemalt 30–40 aastat. „Ma üks päev mõtlesin, millised on need Venemaaga seotud sõnaühendid, mis tekitavad maailmas positiivseid seoseid – vene kirjanik, vene poeet, vene teadlane, aga kui ma lisaksin siia ritta vene ettevõtja, siis see nagu hästi ei sobi siia,” rääkis Tšubais. „Aga kui vene teadlane kõlab maailmas positiivselt, siis tuleb üritada üks ühendada teisega ehk et edukast vene teadlasest saaks edukas vene ettevõtja. Seda me üritamegi teha, selles ongi meie innovatiivse majanduse mõte.”

Tšubaisi sõnul on oluline valikukriteerium Vene Silicon Valleysse koha saamiseks ka projekti mastaapsus. Idee võetakse ette ainult siis, kui 2015. aastal võib potentsiaalse toote müügimaht olla vähemalt 15 miljardit rubla (500 miljonit dollarit).

Mõned Venemaa kommentaatorid, näiteks üks riigi tuntumaid ajakirjanikke Julia Latõnina, on avaldanud juba arvamust, et innovatsioonilinna projekt on suurejooneline võimalus „hõivata” riigi raha ilusasti kõlavate, aga sisuta projektide jaoks. Lühidalt öeldes selleks, et liigutada vasakule riigi raha, mida tuleb tohutus koguses. Medvedevi sõnul näevad plaanid ette eraldada Venemaal innovatsiooniprojektideks lähiaastatel 620 miljardit rubla (255 miljardit krooni). 1

Kremli ühe peaideoloogi Vladislav Surkovi mõtteid innovatsioonist ja Venemaa arengust, mida ta avaldas 15. veebruaril intervjuus ajalehele Vedomosti. Need näitavad kenasti, millise majandusmudeli poole Venemaa liigub. „Tooraine müümisel põhineval riigil, nagu ka korporatsioonil, pole liikumapanevat jõudu. Milleks? Vahetasid ämbri naftat pudeli viina vastu – ja puhka! 1920.–1930. aastatel töötas (Venemaal – toim) hirmu energia. Bolševikud kartsid, sest nad sõdisid peaaegu kogu maailmaga, ning hirmust lõidki üliriigi, lõid, olugugi mitte täiusliku, aga siiski väga mõjusa relvastuse süsteemi, tegid Venemaast industriaalriigi. Postindustriaalne ühiskond ehmatusest ei teki. Selleks on vaja positiivset loo-

vat energiat. Selle üles leidmine ühiskonnast – see ongi uue poliitika ülesanne.” „Ei ole vaja liialdada konkurentsi kui sellise tähtsusega. Konkureerivaid süsteeme ei tohi olla liiga palju: see vähendab konkurentsi kvaliteeti. Mõned konkureerivad parteid on parem kui 150 parteid. Konkurentsi meil piisab. Ainult et see konkurents on erinev. Võib konkureerida selles, kes ostab ära rohkem ametnikke või kannab maksuvabasse firmasse rohkem raha üle. Aga võib ka ellu viia unikaalseid ideid, väga moodsaid, tavatuid tehnoloogiaid. Võib olla kavalam, aga võib ka olla targem.” „Liberaalsed lootused turu „nähtamatule käele” ei ole ennast õigustanud. Vana majandusmudel ei

suuda enam tõsiselt parandada inimeste elu (Venemaal – toim). Me oleme oma võimaluste piiril elanike sotsiaalsete tagatiste kindlustamisel olukorras, kus ühiskond töötab väga väikese lisandväärtusega.

Aga kui me ei suuda inimestele kindlustada sissetulekute tõusu, siis hakkavad inimesed kurvastama.

Meie kolm suurimat naabrit on Hiina, Euroopa Liit ja Ameerika. Me satume kolme kiiresti kasvava gigandi vahel vaakumisse. Juba füüsikaseaduste järgi juhtub see, mis juhtuma peab. Moderniseerimise võib viia läbi kiiresti, aga see on kallis, nagu ka demokraatia, mis on taskukohane ainult rikkale ühiskonnale.

Tasuta moderniseerimist pole aga olemas.” „Hea muidugi, et sõna „moder-

Kommentaar Jaanus Piirsalu Moskva

Moderniseerimisest pole häid uudiseid Venemaal kasutatakse sõna „moderniseerimine” praegu ilmselt sama palju kui 1980-ndate lõpus sõna „perestroika”. Kui tollal oli teiseks moesõnaks „glasnost”, siis nüüd on selleks „innovatsioon“.

Kahju on sellest, et peale nende sõnade kasutamise söögi alla ja söögi peale pole esialgu kummagi valdkon-

niseerimine” on muutunud nii moodsaks. Aga seda kasutatakse juba kõikvõimalikes kohtades ja seostes. Varsti hakkame juba ka viltsaapaid moderniseerima. Tuleb tegeleda konkreetsete projektidega ning vastavalt nende vajadustele ehitada üles institutsioonid. 1990-ndatel loodi institutsioone õpikute järgi. Ei tulnud välja, ei hakanud tööle. Nagu on rumal öelda, et kõik hiinlased on ühte nägu, nii ei saa ka öelda, et kõik majandused ja kõik demokraatiad on ühesugused. Prantsusmaal on üks majandus ja demokraatia, Saksamaal teistsugune ja Inglismaal kolmandat moodi. Õpikuskeemid ei tööta sellises riigis nagu Venemaa, millel on omad spetsiifilised jooned.

Kaukaasiat ei ole ühelgi teisel riigil, ei Inglismaal, ei USA-l.” 1

arileht@epl.ee

na – ei moderniseerimise ega innovatsiooni – kohta häid uudiseid. Küll aga tuleb pidevalt halbu uudiseid.

Nii näiteks ei julgegi enam keegi Venemaal avalikult rääkida oma globaalse positsioneerimise süsteemist GLONASS, millest pidi mõned aastad tagasi Vene teleuudiste järgi saama sama kõva asi kui ameeriklaste GPS. GLONASS pidi tööle hakkama juba 2007. aastal, aga endiselt on riigieelarvest kümnete miljardite rublade neelamine ainus asi, mida ta edukalt teeb. Justkui ta oleks olnud algusest peale selleks mõeldudki...

Või siis raporteeritakse teleuudistes Vladimir Putinile võidukalt kui Vene teaduse läbimurdest, et katsetehas Mikron hakkab innovaatilise toodanguna välja laskma mikroskeeme sammuga 90 nanomeetrit (seni lasid nad 180-nanomeetrise sammuga).

Miljardid jälle kukkusid riigilt, aga seejuures ei öelnud muidugi keegi, et maailmas on juba tavalised mikroskeemid sammuga 45 nanomeetrit ning et Intel toodab katsepartiina ka 32-nanomeetriseid skeeme. Vene riik rahastab eilset päeva.

Selliseid lugusid, mis ametlikult kuu-

lutatakse välja vägevate tehnoloogialäbimurretena, aga hiljem kustuvad susinal nagu Venemaa viimane tuumarakett Bulava, võib rääkida pikalt. Venemaa vajab hädasti innovaatilist edulugu, aga seda ei tule, kuni pole loodud selleks stiimuleid. Ülimalt korruptiivses keskkonnas tekivad stiimulid raskelt. Ükskõik mida Medvedev, Putin ja Surkov ka ei räägiks. Ja ükskõik kui palju nad ei kopeeriks Silicon Valleyt või Massachusettsi tehnoloogiainstituuti, millest on viimasel ajal saanud Venemaa võimudele suur eeskuju.

10. märts 2010 19

Aet Süvari aet.syvari@epl.ee

Spordialaliidud on majandussurutises kannatanud oma toetajate kaudu. Kui ei tule sponsorraha, on raske treenida uusi tippe. Kas Veerpalu ja Šmigun jäävad viimasteks suusatšempioniteks?

Kas masu kärbib tulevaste kullavõitjate tiibu?

Praegu veel on murdmaasuusatamine üks Eesti armastatumaid spordialasid. Läbi aegade on seda armastust eestlaste südametes lõkkele puhunud suusasangarite Andrus Veerpalu, Kristina ŠmigunVähi ja Jaak Mae vägiteod maailma suusaradadel. Need, kellele jagatakse lahkelt südamesoojust, leiavad mõistagi teistest hõlpsamini ka materiaalset toetust. Kes ei tahaks, et nende nime seostataks Kiku ja Andruse kuldsete triumfidega?

Kuigi majandussurutis on oma jälje Eestis jätnud kõikjale, kust raha vähegi läbi käib, võib siiski arvata, et meie kuldseimad olümpiakangelased saavad võistlusteks valmistuda nii muretult kui vähegi võimalik – vähemalt rahalises plaanis. Neil pole vaja kroone lugeda, et järjekordset laagrit korraldada või uut suusapaari muretseda.

Küll aga on masu terava maksahaagi andnud spordialaliitudele, kus arvestatava osa eelarvest on alati moodustanud sponsorraha. See on kahtlemata mõistetav – kui firmal pole vahendeid enda äride ja töötajate ülalpidamiseks, on metseenlus see koht, kust kannatab kõige valutumalt kokku hoida. Näiteks kergejõustikuliit ei ole saladust teinud, et võrreldes 2008. aastaga langes nende eelarve möödunud aastal pisut rohkem kui kolmandiku võrra – 34 miljonilt 21 miljoni krooni peale.

Suusaliidus ei ole olukord veel nii hull, nendib murdmaasuusatamise spordidirektor Raul Olle. „Nii drastiliselt meie eelarve vähenenud pole – eriti tänu pikaaegsetele sponsorlepingutele, mis sõlmitakse nelja aasta pikkuseks olümpiatsükliks.

Kuid muidugi, teatud tagasilööke oleme kogenud.”

See „teatud tagasilöök” on vähemalt miljoni krooni suurune summa. Olle sõnul on alaliidu suurim kaotus seni olnud üks sponsor, kelle toetussumma suurus kirjutati seitsmekohalise numbriga. Lisaks on osal sponsoritel tulnud toetussummasid vähendada.

Jalgrattaliidus omakorda langes möödunud aastal kogu saadud toetus, ka riigipoolne, umbes viiendiku võrra. „Rahaga on lihtne – kui seda ei ole, siis mingit asja lihtsalt ei tehta,” nendib jalgrattaliidu peasekretär Urmas Karlson. Võistlusi ära jätta muidugi ei saa, samuti ei saa kokku hoida meditsiinilise poole või turvalisuse pealt. Kuid kärpida saab 20 10. märts 2010

kõike muud – alates teleülekannetest, lõpetades auhinnafondiga. „Need on psühholoogilist laadi asjad, mis võivad tähendada, et võistluse kõlapind jääb väiksemaks,” märgib Karlson.

Nukker nõiaring Suusaliidus on kõige raskem toetust leida noorte spordi jaoks. Kui veel paar aastat tagasi oli kõigil noorte struktuuriüksustel oma põhitoetaja, siis eelmisel kevadel jäädi ilma noortekoondise peasponsorist. „Kuna noortel on toetust jäänud vähemaks, tuleb raha millegi muu arvel ümber jaotada,” nendib Olle. „Neid mahtusid, mis kolm-neli aastat tagasi noortespordis oli, kindlasti enam praegu ei ole. Noorte väljund on oluliselt väiksem kui täiskasvanutel.”

See on mõistetav. Kui sponsoril juba raha on, seob ta selle parema meelega Veerpalu kullaläikelise nime kui tundmatute suusanoortega, kelle puhul pole teada, kas nad kunagi 50-ndatest kohtadest kõrgemale tõusma hakkavad.

Teisalt, see investeering võiks ju osutuda kümne aasta pärast ka väga tulusaks ning meelitada ligi ärimehi, kellele meeldib tuleviku nimel riskida. „See on ikkagi puhtalt firmade missioonitundes kinni, kas nad tahavad noortesse panustada,” purustab Olle illusiooni kavalatest tulevikuinvesteeringutest.

Kütusefirma Alexela omanik Heiti Hääl on üks neist, kes lapsi ja noori sportimisel toetab – Sillamäe jalgpalli- ja Pakri spordiklubi näitel.

Kas nutikas ärimees näeb selles tulevikuvisiooni? „Ei, see on ikka pigem missioonitunne,” nendib Hääl. „Ma tean, et väikestes kohtades pole lastel eriti midagi teha – ning kui neil tegevust pole, siis nad lähevad lihtsalt hukka. Olen ise selle ajastu laps, kus sport oli ainus mõistlik asi, millega sai tegelda.”

Suusaliidus pole peasponsorit praegu 17–18-aastaste noortekoondisel. Vanuseklassi võrra vanemaid juunioreid toetab ehitusfirma Nordecon ning veel ühe pulga võrra vanemaid järelkasvukoondisest teine ehitushiiglane Merko.

Nordeconi peadirektor Jaano Vink selgitab, et nende firmas on aastaid kehtinud põhimõte, et toetatakse just laste ja noortega seonduvaid projekte. Ka tema viitab siinjuures missioonitundele. „Tahaksime aidata neid, kel pole ehk muidu nii lihtne toetust leida. Mitte osta

Kui palju keerleb Eesti spordis raha?

•• Spordialaliitude eelarved 2009. aastal* MILJONITES KROONIDES

jalgpalliliit

70–80

kergejõustikuliit 21 korvpalliliit

18

võrkpalliliit

11

sõudeliit jalgrattaliit

4,8

ujumisliit

3,8

uisuliit ratsaliit

ei tohi eelarvet avaldada, kuna suurema osa moodustavad sponsortoetused

Olümpiasangaritel pole vaja kroone lugeda, et järjekordset laagrit korraldada.

Küll on aga masu terava maksahaagi andnud spordialaliitudele.

selgelt reklaami, vaid anda abi seal, kus seda vajatakse. Küsimus on sotsiaalses vastutuses. Niimoodi me mõelnud ei ole, et äkki hakkame neist noortest kedagi pidevalt toetama, kuigi seda ei saa ka välistad,” räägib Vink. Tal on hea näide omaenese firmast võtta – Nordeconi tütarettevõte Eston Ehitus on üks neist firmadest, kes toetanud olümpiavõitjat Gerd Kanterit pikki aastaid – ka siis veel, kui mehe kettakaared veel nii lennukad ei olnud.

Nordeconi konkurendi Merko juht Tiit Roben sõnastab järelkasvukoondise toetuspõhimõtte väga lihtsalt ja lakooniliselt: „Vastasel juhul ei ole meil homme enam tippe.”

Tõsi. Kuni Veerpalu, Mae ja Šmigun-Vähi veel tegutsevad, hoiab nende populaarsus ilmselt vee peal ka teisi suusatajaid. Mis saab aga siis, kui armastatud sportlased ilmselt mitte nii kauges tulevikus suusad nurka panevad? Kas suusaliitu ähvardab krahh? „Nii on raske öel-

5

judoliit

käsipalliliit

suusaliit

7,4

3 2,1 2

* Eelarved on toodud suurusjärkudena. Sponsortoetuste osakaalu eelarvetes alaliidud paljastada ei taha.

da, kui palju raha meil saamata jääb, kui need kolm puhkusele lähevad,” sõnab Olle pärast mõttepausi. „Aga selge on, et nende lahkumine tippspordist suusatamisele raha juurde ei too.”

See aga tähendab omakorda, et tekib nukker nõiaring – kui raha jääb vähemaks, kannatab noorte suusalootuste ettevalmistus ja treening. See omakorda ei aita kaasa uute staaride tekkele, mis jällegi tähendab, et sponsorite südamekeeli on raskem mõjutada. Uus staar mõnel muul alal vallutab südamed ja raha siirdub sinna.

Viimase kümne aasta jooksul on suusatamine nautinud Eestis erakordset populaarsust – Raul Olle nendib, et majanduslik buum langes nende jaoks ülisoodsalt kokku Eesti suusatamise suurvõitudega.

Kellelgi polnud kahju suusatamisse raha paigutada. Aga kiratseva majanduse ja kehvade tulemustega juures seda loota ei saa. „Loodeta-

vasti suudavad tulevikutegijad ikka paari lähema aasta jooksul selliseid tulemusi teha, mis tagab suusaliidu struktuuridele nii piisava rahastuse, et tase seetõttu ei kannataks. Aga kindlasti saab see raske olema, see on täiesti selge,” märgib ta.

Jalgrattaliidus on nii tipud kui ka noored rohkem oma koduklubide kui alaliidu „kaela peal”. Seal on suurem rahaline koormus kanda klubidel ja lapsevanematel. Kuid rahapuudus võib alaliitu sundida tegema korrektiive koondise tasemel. „Kui vaja, peame koondise valikuprintsiipe tugevdama, taustajõudusid kärpima,” märgib Karlson. Tänavused MM-id ei jäta võib-olla lihtsalt muud valikut – maanteesõitjad kihutavad eksootilises Austraalias, maastikusõidu MM leiab aset samuti teisel pool maakera Kanadas. Sellised sõidud on kahtlemata kulukad – Karlson ei välista, et ühel hetkel tuleb kaaluda selliseid võtteid, mis olid viimati kasutusel 1990-ndate alguses, kus kulud said jagatud alaliidu, klubide ja sportlaste endi vahel.

Eriti raske on neil aladel, mis Eesti mõistes väikesed, kuid siiski üsna kulukad. Siia alla võib paigutada näiteks ratsaspordi, kus ala spetsiifika nõuab näiteks täiesti erilisi spordirajatisi, samuti tuleb pidevalt arvestada mitte üksnes sportlase ja treeneri, vaid ka hobuse ja ratsu omanikuga. Tõsi, tihti langeb suurim osa kuludest just hobuse omaniku kanda. „Kuid kaudselt mõjutab see meid ikkagi, sest kui hobuse omanikul pole kerge, siis ei saa sportlane nii palju võistelda, kui tahaks,” nendib ratsaliidu peasekretär Siim Nõmmoja. „Me ei saa endale seda paraku lubada, et peame ratsaspordikoondist ülal. Saame kanda vaid osaliselt sportlaste kulud.”

Ratsaliit on masuaastaga mitu head sponsorit kaotanud. „Sellele vaatamata oleme jube tänulikud, et nad meil üldse olid. Loomulik ja paratamatu, et nad meid enam aidata ei saa,” räägib Nõmmoja, kes sellegipoolest võib rõõmu tunda selle üle, et leidis möödunud suvel Palladium Cupi sarja toetanud Kalevi asemele uue sponsori, mööblisalongi Luxor.

Kehval ajal pistik seinast?

Kuidas sponsorite otsimine raskel ajal üldse käib? Suusaliidus tegelevad sellega nii suusakoondise peatreener Mati Alaver, alaliidu peasekretär Jüri Järv kui ka Olle ise. „Sellist asja praktiliselt ei juhtu, et keegi ise avaldaks soovi toetada. Peamiselt käib see ikka isiklike kontaktide abil,” nendib Olle. Murdmaasuusatajate sponsorite arv jääb praegu 50 ja 100 vahele.

Kui Olle 2007. aastal, veel headel aegadel, suusaliitu tööle asus, oli sponsorite leidmine kordades lihtsam kui nüüd. „Konkreetset summat ma nimetada ei saa, kuid see oli ikka seitsmekohaline arv, mis mul õnnestus esimese aastaga suusatamisse juurde saada. Tänapäeval on seda üliraske teha – summad, mis juurde tulevad, pole meie eelarve mastaabis märkimisväärselt suured ning on tulnud kõik isiklike kontaktide ja tutvuste kaudu. Peamiselt üritame ikka olemasolevaid säilitada,” räägib Olle.

Suurt rolli mängib firma juhi või omaniku isiklik huvi spordiala vastu – kas on ta ise selle harrastaja või armastavad seda tema järeltulijad.

Siim Nõmmoja on veendunud, et

kõik spordi rahastajad on selle otsuse teinud oma isikliku emotsiooni ajel – ratsaspordis näiteks käib see nii, et kes ikka armastab hobuseid, on valmis võimaluse korral alasse ka panustama.

Seega pole vahest midagi imestada, et mitmete Eesti parimate ratsahobuste omanik Heiti Hääl on Alexelast teinud ratsaliidu suursponsori. „Jah, ratsutamine on mu oma hobi, kuid kui seda turunduslikult hästi korraldada, on võimalik sellest lõigata ka teatud majanduslikku kasu,” jääb Hääl siiski ka südameasjas ärimeheks. Reklaami väljund ja head tulemused mängivad ikka tähtsat rolli. „Noorte puhul tulemused ei loe, kuid täiskasvanute klassi kuuluvat, aga sportlikult mitte tipus olevat atleeti on keeruline müüa. Siis tulevadki mängu isiklikud kontaktid, aga ka see, kuidas osatakse end presenteerida,” nendib ta.

Ka Raul Olle rõhutab, et palju on kinni alaliidu osavas juhtimises. „Kui ma ise veel sportlane olin, oli hea kõrvalt vaadata ja tõdeda, et suusaliit oskas sportlasi piisavalt hästi „müüa”. Mõnel puhul on praegu näha, et mõni hea tulemus on alaliidul või sportlasel jäänud piisavalt välja reklaamimata. See on aga toetuse saamisel hästi oluline.”

Karlson nõustub Ollega. „Häid tulemusi on muidugi vaja – tippude olemasolu ja traditsioonid on väga head asjad. Kui tulemusi aga pole, tuleb leida teisi nišše, millega meelitada. Harrastajaskond on tähtis asi, sest massidele mõeldud üritused toimivad ju väljundina hästi.”

Hääl tunnistab, et Alexela pole spordile antavat toetust masu tõttu eriti vähendanud. „Meil on pikaajalised kokkulepped, millest üritame ikka kinni pidada. Oleme algusest peale võtnud selle seisukoha, et ühekordseid projekte me ei toeta – neid soove tuleb ikka iga päev.”

Kuid kas äriinimesed julgevad siis meelsasti pikaajalisi leppeid sõlmida – on ju risk, et sportlane, kellesse panustatakse, põrub ja kõrbeb? „See tuleb enda jaoks selgeks mõelda siis, kui on kokkuleppe tegemise aeg. Oled nendega koos ikka nii parematel kui ka halvematel aegadel, ei saa ju nii, et kui ei lähe hästi, siis stepsel seinast välja,” lausub Hääl.

Raul Olle sõnul sõlmitakse ka suusaliidus sponsorlepingud terveks olümpiatsükliks. See tähendab, et toetajal on üldiselt juba selge, et tegemist on pikaajalise väljaminekuga ning suusaliidule tähendab see omakorda, et raha andja ei hakka aasta pärast tulemusi nõutama. „Ühe aastaga kardinaalseid otsuseid ei tehta.

Sport on pikaajaline, tsükliline tegevus ning kõik meie sponsorid on arukad ja mõistavad, et kui üks aasta läheb kehvasti, siis sellepärast toetust veel tagasi ei võeta.”

Tulemustest tähtsam on firmajuhile tihti teadmine, et raha läheb õigesse kohta. „Suusaliit on ses suhtes olnud väga efektiivne,” nendib Vink. „Kui omal ajal toetuslepingu tegime, tuli suusaliidult väga selge tegevuskava ning sellest on täpselt kinni peetud. Me pole eriti just noorte puhul kunagi üle tähtsustanud tulemusi – pigem on eeldus sellel, kui lastel on tahtmist ja talenti.

Siis tulevad tulemused varem või hiljem ise. Ja kui ka ei tule, on kuskil terve punt noori, kes on sportimise tõttu tervemad nii füüsiliselt kui ka vaimselt.” 1 10. märts 2010 21

Eesti veinituru jagunemine riigiti 2008 MILJONITES PUDELITES

1,32

0,41

1,52

Prantsusmaa

Saksamaa

Rumeenia

0,47

2,28

0,90

USA

Hispaania

Itaalia

Allikas: IWSR-i arvutused

2,16

0,74

0,58

Tšiili

Argentina

Lõuna-Aafrika Vabariik

Erik Aru erik.aru@epl.ee

Majanduskriisi all kannatavad veiniimportijadki, kuid vähem, kui masu puhkedes kardeti. Eestlaste suurenenud riislingi joomine on ühe laiema trendi sümptom.

Eesti veiniturul kasvab valge veini osakaal „Eestlased on üsnagi veiniteadlik rahvas,” rõõmustab Altia Eesti AS-i veinide tootejuht Kaidi Kerdt. „Väga palju armastatakse veini ja toitu miksida, proovida eri retsepte ja nende kõrvale erinevaid veine.” Eesti arenenud veinikultuuri näitab tema hinnangul ka siinne tugev sommeljeede ehk joogikelnerite organisatsioon. Iga soovija võib minna sommeljeede kooli ja seal veinitundjaks õppida. Tugevamad joogikelnerid võistlevad edukalt nii Bal22 10. märts 2010

timaade kui ka terve maailma ulatuses.

Kerdti sõnul on Eesti turul „Uus ja Vana Maailm tasakaalus”. Veiniturgu juhivad ülekaalukalt suhteliselt võrdsete müüginäitajatega Tšiili ja Hispaania veinid. Kolmandal kohal olevast riigist tahaks Kerdt tegelikult hea meelega üle libiseda – seda kohta hoiab eeskätt odavate veinide poolest tuntud Rumeenia.

Veinimüüjad arvatagi eelistaksid, et inimesed tarbiksid kallimat ja

kvaliteetsemat rüübet. Viimastel aastatel on Eestis jõudsalt suurenenud Argentina, Austraalia ja LõunaAafrika Vabariigi veinide tarbimine.

Vana Maailma maadest on turuosa võitnud eeskätt Saksamaa, mille veinidest kümmekonna aasta eest siinne veinisõber suurt midagi kuuldagi ei tahtnud – küllap seostusid omaaegse Liebfraumilchiga piisavalt koledad mälestused. Nüüd aga mekivad eestlased hea meelega näiteks riislingit.

Eesti veinitarbimine läbi aastate MILJONITES PUDELITES

12,20

12,04

12,31

12,61

12,77 11,96

15 14 13 12 11 10 9 8 7 6

5,76 1999

5 2004

2005

2006

2007

2008

2009 prognoos

VALGE

PUNANE

44,85%

49,48%

5 700 000 pudelit

6 288 000 pudelit

Eesti veinitarbimine värvi järgi 2008

0,50 Austraalia

Eesti veinitarbimine hinna järgi 2008

ROOSA

5,67%

720 000 pudelit

PROTSENTIDES

6,8%

49,2%

35,5%

7,4%

1%

30–54 kr

55–79 kr

80–109 kr

110–159 kr

üle 160 kr

Suurem riislingi joomine on ühe laiema trendi sümptom. Nimelt kasvab eestlaste seas aina enam valgete veinide populaarsus. Kui kümne aasta eest jagunes punaste ja valgete veinide turuosa ligikaudu 60:40 protsenti punaste veinide kasuks, siis viimastel aastatel on tarbimine suhteliselt võrdsustunud – mingil põhjusel on Eestis hakatud üha rohkem eelistama värskeid ja kergeid valgeid veine. Kuid samasugust trendi on märgata ka maailmas laiemalt. Ligikaudu kuueprotsendilist siilu Eesti veiniturust hoiavad roosad veinid, mida kümme aastat tagasi sisuliselt ei tarbitudki.

Veinimeistrite vigurid Teine muutus tarbijaeelistuses seisneb selles, et kahaneb varem levinumate viinamarjasortide populaarsus. Valgete veinide seas kaotab turgu chardonnay, võidavad aga cabernet blanc, riisling, pino grigio. Punaste veinide hulgas väheneb merlot’ müük, kuid suureneb cabernet sauvignon’i, Tšiili carmenere ja Argentina malbec’i populaarsus. „Huvitavamate viinamarjasortide populaarsus tõuseb,” ütleb Kerdt. Lisaks

kasvatavad turuosa ka igasugused seguveinid.

Paljud tarbijad eelistavad Uue Maailma veine, sest nende pudelil on sagedamini kirjas viinamarjasort, samuti on kvaliteediklassid selgemalt eristatud. Kui ikka Tšiili veinil on kirjas Reserva või Gran Reserva, siis näeb teadlik tarbija kohe, kui kaua vein on laagerdunud. Euroopa veinimaade kvaliteeditähiste rägastik on aga üsna keeruline ja kohati vastuolulinegi.

Seevastu on Euroopa veinid üldjuhul valmistatud Uue Maailma omadest rangemate reeglite järgi ja traditsioonilisemate meetoditega. „Kui valida endale veini, mida veinikeldris säilitada, siis tasub võtta ikkagi Vana Maailma oma,” sõnab Kerdt. „Vanal Maailmal on aegumispotentsiaal parem.” Euroopa eri piirkondades on tavaliselt väga ranged apellatsioonireeglid, mis piiravad kõike: kui palju ja mida laagerdada tammevaatides jne.

Uue Maailma veinimeistritele jääb seevastu rohkem mänguruumi, nagu võimalus luua huvitavate nüanssidega viinamarjasegusid.

Näiteks Tšiilis võib veinipudeli sil-

dile kirjutada cabernet sauvignon juba siis, kui vein ise sisaldab toda viinamarjasorti 85% ulatuses. Üldjuhul ongi Tšiili cabernet sauvignon’idesse segatud 15 protsendi võrra muid viinamarjasorte.

Majanduskriis on loomulikult raputanud ka siinset veiniturgu. „Veinitoojad muidugi kannatavad, aga vähem, kui alguses arvasime,” tunnistab Kerdt. „Majandusolukorraga on kannatanud veinide keskmine hind. Sada krooni jääb ilmselt veel mõneks ajaks psühholoogiliseks piiriks.” Inimesed kipuvadki valdavalt soetama alla sajakroonist veini – peamiselt hinnavahemikus 70–90 krooni. „Uus Maailm suudab selles hinnaklassis kvaliteeti päris hästi hoida,” arvab Kerdt. Tema sõnul julgevad teadjamad kunded osta ka 100–200-krooniseid veine, kuid nagu kõrvalolevalt graafikult näha, on see osa veiniturust siiski suhteliselt väike. „Ja tegelikult peaksime praegu Tšiili veinikodasid toetama,” viitab Kerdt, et olulised veinipiirkonnad nagu Maipo org ja Central Valley said hiljutises maavärinas üsna tõsiselt kannatada. 1 10. märts 2010 23