Ärileht juuni 2010

Indrek Neivelt: sabajuurikas ütleb, et midagi on valesti Milline oli Slovakkia ja Soome kogemus euroga? # Euro: mudast ei vii välja ühtki mõnusat teed # Kas keegi suudab Eesti Energiat kontrollida? # Vene miljardär plaanib Narva külje alla õlitehast

HIND 25 KROONI

KOLMAPÄEV

9. juuni 2010 NR 5

Kümme aastat euro kõige suurem fanaatik olnud ettevõtja Indrek Neivelt on euroraha suhtes järsku skeptiliseks muutunud ja küsib, kas praegu on ikka eurot vaja. Loe •• LK 6–9

ILLUSTRATSIOON: HILLAR METS

Nädalavahetustel eriti head hinnad.

Eurost teiste näitel Selle kuu Ärilehes kirjeldab Soomes kaua elanud ja seal euro tulekut kogenud Toomas Tärk, kuidas tema ja sealne rahvas pärast euro saabumist poes käitus. Esiteks peab ta kõige suuremaks riskiks seda, et inimesed kulutavad nõnda, et ei saa õieti aru, mis on euro hind. Teiseks läks aega ligi aasta, enne kui näiteks tal endal lõppes vajadus poeleti ees näppudel hindu markadesse arvutada, et kui palju miski ikkagi maksab.

Viimati võttis aga euro kasutusele elatustasemelt meile palju lähedasem Slovakkia. Ka sealne kogemus ütleb, et peamine mure enne euro saabumist oli hinnatõus. Ja jaanuaris 2009 korraldatud küsitluses tunnetaski enda meelest euro saabumisega seotud inflatsiooni 43% vastanutest, aasta lõpul juba 57% küsitletutest. Ühes uuringus vastas lausa 70% inimesi, et nende meelest on euro kaasa toonud hinnatõusu.

Möödunud aasta detsembris arvutas veel 56% slovakke eurohinnad kroonideks. Müntide kasutamine on Slovakkias teinud peavalu aga pigem kaupmeestele kui tarbijatele – eriti väikepoodnike kulud on sellega kõvasti kasvanud. Ärilehe märtsinumbris kirjutasime sellest, et miinimumsumma, mida pangaautomaat hakkab Eestis väljastama, on kümme eurot ehk natuke rohkem kui 150 krooni. Põhjuseks viieeuroste väidetavalt kehv kvaliteet – masinad kippuvat neid rahatähti lõhki rebima ja ummistuvat.

Nüüd on mõni pank teatanud, et otsib tehnilist lahendust viieeuroste rahatähtede väljastamiseks sularahaautomaatidest pärast eurole ülemineku kahenädalase katseperioodi lõppu. Tõsi, on riike, kus pangamasinad väljastavad miinimumsummana koguni 20 eurot, kuid on ka näiteks Portugal, kus ATM-id toimetavad rahulikult viieeurostega.

Näiteks Luksemburgis on minimaalseks summaks seatud 20 eurot, ent teinekord viskab masin selle rahaportsu ikkagi välja viieeurostes. Kus siis on konks? Ja milleks selline tants? Kas Eesti hoonetesse-tänavatele paigaldatud rahamasinad on tõesti siis nii palju odavamad ja kehvemad? 1

Mikk Salu intervjuu •• LK 6–9

Indrek Neivelt: mõtleks järele, kas praegu on ikka eurot vaja

Andres Reimer energiahiiust •• LK 14–16

Kes suudaks Eesti Energiat puuris hoida?

Villu Zirnask rahaliidust •• LK 12–13

Euro mudast päästmine nõuab imevigurit

Erik Aru eurokogemusest •• LK 10–11

Milline oli Slovakkia ja Soome kogemus euroga?

Andres Eilart ärilehe toimetaja

Väljaandja: Eesti Päevalehe AS, rg-kood 10138194 Vastutav väljaandja ja peadirektor: Mihkel Reinsalu, 680 4400, peatoimetaja: Lea Larin, 680 4400. Ärilehe toimetus: Narva mnt 13, 10151 Tallinn, 680 4400, faks 680 4401, e-post arileht@epl.ee Reklaam: 680 4500. Ärileht ilmub 10x aastas, iga kuu teisel kolmapäeval.

Hind üksikmüügis: 25 kr Hind tellides: üks number 19,90 kr.

Eesti Päevalehe äripaketi ja tööpäevapaketi tellijad saavad Ärilehe automaatselt.

Tellimine: 680 4444, klienditugi@epl.ee © Ajalehes Eesti Päevaleht avaldatud artiklid on autoriõigusega kaitstud teosed. Artiklite, k.a päevakajalisel, majanduslikul, poliitilisel või religioossel teemal avaldatud artiklite suhtes autoriõiguse teostamine, s.h nende edastamine ja reprodutseerimine ilma Eesti Päevalehe AS-i nõusolekuta on keelatud. Toimetusel on õigus kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada. / Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita. / Kaebuste korral ajalehe sisu kohta võite pöörduda pressinõukogusse, pn@eall.ee, või tel 646 3363

Keskkonnaministeeriumi peahoone vajub Tehnilise järelevalve ameti juuni algul avaldatud raportist selgub, et keskkonnaministeeriumi Tallinna südalinnas paiknevat peahoonet tuleb iga kuue kuu tagant kokkuvajumise kartuses üle mõõta.

Keskkonnaministeeriumi hoone nõuetele vastavuse hindamine oli tehnilise järelevalve ameti üks eelmise aasta mahukamaid töid. Nimelt on hoone konstruktsioonid vajumise tõttu kohati oluliselt deformeerunud, mistõttu tekkis kahtlus maja 2 9. juuni 2010

edasise kasutamise ohutuses.

Ekspertiisi käigus ei tuvastatud küll otsest ohtu konstruktsioonide kandevõimele, kuid ometi pani järelevalve amet paika konkreetsed juhised, mida hoone omanik peab järgima, muu hulgas tuleb iga poole aasta tagant vajumismõõtmisi teha.

Piltlikult on tekkinud olukord, kus ametnikud võivad hoonet küll kasutada, aga ettevaatlikult… 1 Ärileht

Eesti Päevaleht viib tuurile Soome ekspordifirmadesse Eesti Päevaleht korraldab oma juubeliaasta raames 25. augustil ekspordi aastakonverentsi, programmi käigus viiakse osavõtjad külla ka põhjanaabrite huvitavatesse ekspordiettevõtetesse.

Muidugi jagavad oma kogemusi ja saadud õppetunde konverentsil ka mitmed meie enda tõsised eksportijad, kuid erilisel väljasõiduistungil on konverentsi osalistel lisaks võimalik oma silma ja kõrvaga uurida, milliste vahendite ja ideedega on meie naaberriigi ettevõtjad edu püüdnud.

Laias laastus jaguneb konverents kaheks. Esimeses sessioonis räägitakse ettevõtetest, mis tegutsevad traditsioonilistel tegevusaladel ja mille tegevuses on tähtsalt kohal tootmine, tehnoloogia ja tööjõud.

Teises sessioonis on omakorda juttu sellistest ettevõtetest, mille pakutavat ei saa käega katsuda või mille juures kasutusmugavus, uuenduslikkus ning mulje on ehk tähtsamadki kui füüsiline toode ise.

Soome firmakülastuste peatükis tutvustab Eesti Päevaleht muu hulgas näiteks pisikesest Kolla linnakesest pärit ja putuka mõõtu õmbluskojast ülemaailmseks disaini- ja tootmisfirmaks kasvanud Golla edulugu. Kunagi Nokia külje all sirgunud Golla on praeguseks kasvanud täiesti iseseisvaks kaubamärgiks, mis toodab mitmesuguste elektrooniliste seadmete tarvis moekaid kotte ja müüb neid ka Eestis laialdaselt.

Golla juht Petri Kähkönen viitab, et inimesed kasutavad järjest roh-

kem erinevaid elektroonilisi seadmeid ja muidugi otsivad samal ajal võimalust, kuidas sellega võimalikult funky ja eripärane välja näha. Ja selleks tuleb teha n-ö ümbris, mis ei oleks lihtsalt ümbris. Nii lihtne ongi… Golla rõhub sellele, et igaühel oleks võimalik oma mobiiltelefon, sülearvuti või fotoaparaat pista põneva mustri ja mugava lõikega kotti. Nõudlus sellise isikupära pakkuva vahendi järele on Golla tooted lükanud mõne aasta jooksul koguni maailma sajasse riiki.

Veel 2008. aastal oli Golla palgal vaid 38 töötajat, nüüd on neid 60 ringis. Käive on suurusjärgus 28 miljonit eurot. Kontorid Soomes, Saksamaal, Prantsusmaal, Jaapanis, Hiinas ja Ameerika Ühendriikides.

Tootedisain tehakse muidugi ära Soomes. Kuid firma tooteid müüakse nii paljudes riikides, et kui sada päeva järjest reisida, siis peaks iga päev uue riigi ette võtma, et Golla jälgedes püsida.

Kuigi Golla sööstis esmalt turule Nokia partnerina – oli gigandile allhankijaks –, siis tegelikult hakkas kotimeistri äri eriti õitsema pärast Nokia-perioodi lõppu. Firma võttis suuremaid riske, laiendas tootevalikut, leidis disainis õige nõksu ja uued turud. Praegu on asi koduhoovist kaugel, firma vallutab enneolematu usinusega näiteks Ameerika ja Aasia määratut turgu.

Eks Golla, aga ka teiste Eesti ja Soome firmade saladustega saab lähemalt tutvuda konverentsi käigus. Ärileht Eesti Päevalehe konverentsi raames saab tutvuda ka isikupäraseid kotte tootva Golla saladustega.

Tiiu Laks suveteatrist •• LK 18–19

Publikupõud on teatrid ettevaatlikuks teinud

FOTO: REUTERS

Veiko Visnapuu spordikeskustest •• LK 22–23

Eestisse rajatavad suured spordikeskused toppavad

Eestlased on müravangis Majandus graafikutes ••

VT ÄRILEHTE

Ärilehe graafikud ja illustratsioonid on teinud Alari Paluots

Statistikaameti hiljutise uuringu tulemustest selgub, et Eesti elanikud kannatavad kodus kõige rohkem müra ja lärmi käes.

Nimelt kurtis koguni ligi 35 protsenti Eesti leibkonnaliikmetest, et neid häirib eluruumi kostev müra.

Pisut üle 28 protsendi elanikest aga kaebas selle üle, et kodu ümbruses on ülemäära prahti. Alla 20 protsen-

di elanikest pidas probleemiks kuritegevust kodu läheduses, kodu rõskus valmistas peavalu 13,5 protsendile, läbilaskev katus seitsmele protsendile ja vaid 4,7 protsendi jaoks oli kodu liiga hämar.

Loomulikult kurtsid koju kostva müra ja prügiuputuse üle kõige rohkem Põhja-Eestis elavad inimesed.

1 Ärileht

25. august 2010

Eesti ekspordi aastakonverents Väljasõiduistung Tallinn – Helsinki – Tallinn Tallink M/S Baltic Princess pardal 10.00-10.30

Kogunemine ja laevale minek

10.30-11.15

Peaminister Andrus Ansipi ning majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi sõnavõtud

11.15-12.45

I sessioon: Eesti eksportööride edulood Mark Berman (BLRT) Margus Liivamägi (Printall) Rolf Relander (Bellus) Kuldar Leis (Premia)

13.00-14.30

Lõuna

14.30-16.30

II sessioon: Eesti eksportööride edulood Peep Põldsam (Modesat) Tauri Sumberg (Legendijuhtimise AS) Priit Alamäe (Webmedia) Kristjan Hiiemaa (ERPLY)

16.30-17.00

Maaleminek Helsingis ja bussidesse jagunemine

18.00-21.00

Soome edukate eksportööride külastused: Golla Marimekko (kinnitamisel) Management Events Marinetek (kinnitamisel)

21.00-22.00

Laevale tagasiminek

22.00-23.00 Kerge õhtueine 24.00

Maaleminek Tallinnas

Info ja registreerimine: est.best-marketing.com, tel 509 8759

9. juuni 2010 3

Narva-Jõesuu

Jaanus Piirsalu jaanus.piirsalu@epl.ee

Venemaa miljardär Viktor Vekselberg tahab väidetavalt Eesti ekspertide abiga taastada põlevkiviõli tootmise Slantsõs, et konkureerida eestlastega.

Kohtla-Järve

Sillamäe

Narva Jaanilinn

Kiviõli Püssi

Jõhvi

EESTI

VENEMAA Slantsõ

Peipsi järv

10 km

Vene miljardär plaanib Narva külje alla õlitehast Slantsõ asub Eesti põlevkivikaevandustest vähem kui saja kilomeetri kaugusel Leningradi oblastis. Narvast on sinna mööda maanteed 70 kilomeetrit, kuid otse Eesti piirini on ligi 35 000 elanikuga linnakesest vaid alla 20 kilomeetri.

Nõukogude ajal läks kogu Slantsõ põlevkivikaevanduste toodang Narva elektrijaamadele. Siis elas linn isegi nii hästi, et Eestist käidi sealsetes paremini varustatud kauplustes kraami kokku ostmas.

Võim stiihia üle

Vinifood OÜ, www.vinifood.ee Saadaval: Stockmann, Tallinna Kaubamaja, Port Artur, WineWay, Westmani ja Regalia kauplused. Solarise toidupoes juunis soodushinnaga.

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga! Alkohol võib kahjustada teie tervist!

4 9. juuni 2010

Iseseisev Eesti vähendas aga iga aastaga Slantsõst põlevkivi ostmist, kuni lõpetas selle 2005. aastal sootuks.

Linnale tähendas see totaalset hävingut.

Veel 1990-ndate algul töötas linnas ligi 6000 kaevurit, praegu on neid kümme korda vähem ja neilegi ei jagu iga päev tööd.

Slantsõs viimastel aastatel käinud Venemaa enda ajakirjanikud kirjeldavad linna lühidalt: dõra ehk auk. Niimoodi öeldakse Venemaal täiesti allakäinud paikade kohta.

Mina sõitsin Slantsõst läbi tänavu ühel märtsikuu õhtul. Isegi kesklinnas oli näha vaid üksikuid autosid ja inimesi. Määrdunud lumekuhilates linna ilme muutis gogollikult tontlikuks ka asjaolu, et põlesid vaid üksikud tänavalaternad.

Linna sissesõitjat hirmutasid mahajäetud mustavad majad, mille uksed ja aknad olid välja löödud.

Nende majade taga, umbes viie kilomeetri kaugusel asubki Slantsõ ainus töötav, õigemini hingitsev kaevandus, mis kuulub miljardär Vekselbergi holding-firmale Renova. Ülejäänud kolm kaevandust suleti juba aastaid tagasi.

Mai lõpus teatas tuntud majandusuudiste agentuur Bloomberg, et Vekselberg on otsustanud riigilt välja osta Slantsõs asuva põlevkiviõlitehase. Õlitehase ostmine oleks selles mõttes loogiline samm, et tehas ja põlevkivikaevandus on ühe keti kaks lüli.

Renovas projektiga tegeleva direktori Jakov Tesise sõnul kavatseb Venemaa viimases rikaste edetabelis 16. kohta hoidnud Vekselberg esialgu investeerida 40 miljonit dollarit (510 miljonit krooni) põlevkiviõli tootmise taastamisse teisel pool Eesti piiri. Vekselbergi varanduse hindas ajakiri Forbes eelmise aasta lõpus 6,4 miljardile dollarile.

Juhul kui 2004. aastast seisva Slantsõ õlitehase käivitamisest saab pärast korduvaid lubadusi miljardär Vekselbergi huvi tõttu tõepoolest asja, siis kujuneb sellest konkurent juba Eestis töötavale Viru Keemia Grupi (VKG) põlevkiviõlitehasele ja rajatavale Eesti Energia tehasele.

Slantsõ tehase renoveerimisega tahetakse viimaste andmete järgi ühele poole saada järgmise aasta

lõpuks. Jakov Tesise sõnul kavatseb Renova kaevandada 2012. aastal miljon tonni põlevkivi ja toota sellest 140 000 tonni põlevkiviõli. See jääb vähemalt esialgu oluliselt alla Eesti tehaste kavandatavatele mahtudele.

Huvitav on seejuures, et väidetavalt aitavad Renoval tehast taastada Eesti spetsialistid. Tuntud Vene ajalehe Novaja Gazeta (seal töötas Anna Politkovskaja – J. P.) reporter kirjutas tänavu veebruaris oma reportaažis Slantsõst, et kohtas tehases just Eestist saabunud spetsialiste, kes pidid hindama, kas tehast on võimalik taastada ja kui palju see maksab. Ajalehe andmetel oli pilt kurb, sest enamik tehase tsehhe oli juba aastaid seisnud.

Eesti Energia ja VKG pressiesindajad kinnitasid kevadel Eesti Päevalehele, et nende spetsialistid Slantsõ tehast ei nõusta. Teadaolevalt on VKG tütarfirmad varem teinud koostööd Slantsõ põlevkivikaevandajatega.

Vekselbergi nõustumine põlevkiviõli tootmisse investeerimisega on tähtis ka poliitiliselt. Juba varem Kremliga heade suhetega silma paistnud miljardäri rahasüst võimaldaks tuua mingitki elu Slantsõsse, mis on üks Venemaa sadadest n-ö monolinnadest. Venemaa 142 miljonist elanikust elab monolinnades 12 protsenti ning seetõttu on nendele mingigi positiivse arengu leidmine Kremlile ja Venemaa valitsusele tähtis. Selge on see, et Slantsõsse investeerides võtab Vekselberg seal enda kanda märkimisväärsed sotsiaalsed kohustused.

Eesti ekspertidest kirjutanud Novaja Gazeta reportaaž kirjeldas, kuidas praegu seisva põlevkiviõlitehase ühiselamus elas tänavu talvel kokku 129 toas ligi sada perekonda ilma igasuguse šansita hankida parem eluase. 32 aastat tagasi valminud Slantsõ ühiselamus, mis pole kordagi remonti näinud, peab 11-ruutmeetrise korteri eest maksma kommunaalkulusid ja üüri 3750 rubla (1530 krooni), kusjuures enamasti jääb slantsõlaste palk 6000–10 000 rubla vahele. Hea näide elutingimuste kohta on see, et köök on ühiselamus 16 toa peale. 1

Kreml hindab ja usaldab Vekselbergi •• 53-aastast Viktor Vekselbergi võib sisuliselt nimetada Kremli usaldusisikuks, sest talle on antud juhtida Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi üks lennukamaid projekte.

•• Lääne-Ukrainast pärit Vekselberg juhib Venemaa Silicon Valley ehitamist Moskva lähedale Skolkovosse.

Tegemist on Medvedevi algatatud projektiga, et luua Venemaa oma innovaatiliste lahenduste elluviimise inkubaatorlinn (Ärileht kirjutas sellest tänavu märtsis – toim). Ametlikult on Vekselberg Skolkovosse rajatava innovatsioonikeskuse ehitamise koordinaator.

•• Ligi kaheksa protsenti maailma ühest suuremast alumiinimumitootjast Rusal ja ligi 13 protsenti naftafirmast TNK-BP omav Vekselberg teab, kuidas Kremliga asju ajada.

•• Venemaa eelmise presidendi Vladimir Putini algatatud Boriss Jeltsini aegsete oligarhide vastase „sõjakäigu” ajal pälvis Vekselberg palju tähelepanu sellega, et ostis 80–120 miljoni dollari eest New Yorgis üheksa maailma kallimateks juveeltoodeteks peetavat Fabergé muna. Vekselberg serveeris seda kui Venemaa kunagise rikkuse ja kunstiaarete kodumaale toomist ning pälvis sellega Kremli heakskiidu. Ostu näidati hiljem rahvale uhkel näitusel Kremlis. Vekselbergile kuulub üldse 15 Fabergé muna, mis teeb temast nende maailmakuulsate juveeltoodete suurima üksikisikust omaniku.

•• Valget ülikonda kanda armastava Vekselbergi äriimpeeriumi süda on Renova Holding Limited, mis on registreeritud Bahama saartel. Venemaa rikkurite holding-firmad on enamasti registreeritud väljaspool Venemaad.

•• Tema viimane suurem äriline ettevõtmine oli eelmisel aastal päikesepatareisid tootva tehase ehitamine koostöös Rosnanoga. Rosnano on Anatoli Tšubaisi riigikorporatsioon, mis vastutab nanotehnoloogia arendamise eest Venemaal. J. P.

Laenukraan jääb kinni

ELUASEMELAENUDE KÄIVE

ELUASEMELAENUDE JÄÄK

MILJONITES KROONIDES

12 000

100 000 90 000

10 000

80 000 70 000

8000

60 000 50 000

6000

40 000 4000

30 000 20 000

2000 10 000 0

Urmas Jaagant urmas.jaagant@epl.ee

Pangad on laenamisel endiselt ettevaatlikud, selle üks põhjus on võlakaitseseaduse lahtine saatus ja kehv olukord tööturul.

Inimesed aga huvituvad tekkinud laenuga kaasnevast kindlustusvõimalusest.

Hiljuti joonistas Eesti Pank tulpdiagrammi, mis näitas fakti, et laenusäde ei taha kuidagi süttida – inimeste huvi eluasemelaenude vastu ei näi kuidagi elavnevat, pigem vastupidi. Viimase aasta jooksul vähenes eraisikutele väljastatud laenude ja liisingute kogumaht 4,1 protsenti.

Nii pangainimestelt kui ka analüütikutelt on aeg-ajalt kuulda, et pangad otsivad võimalusi, kuidas hakata inimestele jälle hoogsamalt laenu andma, sest kinnisvarahinnad on nii all kui võimalik ja majandus ilmselt ka põhjas ära käinud.

Ent pangaliidu juhatuse esimees Aivar Rehe ütles, et nii praegu kui ka lähiajal valitseb kodulaenude poolel pankades veel rahu ja ettevaatlikkus.

2001

2002

2003

Selle peamine põhjus on tööpuudus – iga viies tööealine inimene on rakenduseta ja seega ka sissetulekuta, mille najal laenata. „Peame arvestama, millises keskkonnas oleme,” sõnas ta tööpuudusele viidates. „Laenuvõtmise soovi iseenesest on näha, kuid hoiakud on muutunud.”

See ongi Rehe sõnul teine põhjus, miks laenude andmisel valitseb alalhoidlikkus. Inimesed on viimastel aastatel majandusest saadud hoopidest veel hellad ega kipu suure hurraaga laenu järele kätt sirutama. Lisaks ootavad pangad Rehe sõnul nn võlakaitseseaduse vastuvõtmist ja selle mõju laenuärile. „Koosjõus loovad need laenuturul rahuliku fooni, aga peame selle-

2004

2005

2006

2007

ga arvestama, midagi teha ei ole. Kui liikusime 2009. aastal ja liigume ka sel aastal samas tempos, peame leidma äritegemise võimalusi teistes valdkondades,” nentis Rehe ja lisas, et kui pangad tuleks praegu, võlakaitseseaduse väljatöötamise ajal, välja eluasemelaenu kampaaniatega, ei läheks nende sõnumid omavahel kokku. Rehe kinnitas, et kuna 2006.–2008. aastal tehti üliagressiivse pangandusega vigu, millest nüüd, kui kinnisvaraturu põhi on tunda, tuleb õppida, siis ei tohi tormata järgmisse buumi.

Pangaliidu juhi sõnu kinnitavad ka teised suuremad pangad. Nii Swedbank, Nordea kui ka SEB möönavad ametlikul toonil, et mõistli-

2008

2009

0 2010

kele tingimustele vastates pole ükski klient laenuta jäänud, kuid laenuturg üldiselt on endiselt languses ja väikest huvi tõusu on märgata alles viimasel ajal.

Swedbanki eluasemelaenude osakonna juhi Anne Pärgma sõnul toidab huvi kasvu eelkõige kinnisvarahindade tase ja asjaolu, et keskmine netokuupalk on enam-vähem võrdne korteri ruutmeetri keskmise hinnaga.

SEB äriarendusjuht Triin Messimas lisas, et soodsatest pakkumistest hoolimata on inimesed tõesti oluliselt ettevaatlikumad ja erinevalt varasemast tuntakse näiteks väga suurt huvi laenuga kaasnevate kindlustusvõimaluste vastu. 1

9. juuni 2010 5

FOTOD: PILLE-RIIN PREGEL

Mikk Salu mikk.salu@epl.ee

Pankur ja ettevõtja Indrek Neivelt räägib intervjuus, miks ta on hakanud eurorahasse järsku skeptiliselt suhtuma ja mis Euroopa majanduses juhtuma hakkab.

•• Jüri Mõis ütles hiljutises intervjuus, et 95-protsendise tõenäosusega näeb tema ära euro käibelt kadumise. Selline pessimistlik vaade…

Aga miks pessimistlik? Äkki realistlik? Jüri on ju veel noor mees.

•• Mida te ise euroala tulevikust arvate? Eesti euroalasse astumisest?

Mul on sel teemal paha sõna võtta, sest olen kümme aastat olnud ilmselt kõige suurem euro fanaatik. Alguses levitasin ideed ühepoolsest kasutuselevõtust ja 2007. aastal olin üks väheseid, kes küsis: kuhu jääb euro poole pingutamine? Aga viimase aasta jooksul ütleb sabajuurikas, et midagi on valesti. Praegu on pilt selgem, kui oli kuu aega tagasi.

Kuigi segadus on suur.

•• Mis siis euroalaga praegu lahti on?

Vaadake, mis toimub. Vahetult enne seda, kui tehti otsus Eesti euroalasse kutsumiseks, toimusid euroalas fundamentaalsed muudatused.

Reede õhtul oli üks euro ja esmaspäeva hommikul oli hoopis teine.

Seal oli kaks väga põhimõttelist muudatust. Esimene oli see, et Euroopa Keskpangalt võeti ära väga suur osa iseseisvust. Keskpangale öeldi, et tuleb osta riigivõlakirjasid.

Muidugi, kui lugeda praegu keskpanga ametlikke jutte või mida räägib keskpanga juht Jean-Claude Trichet, siis nemad ütlevad, et iseseisvust pole vähendatud. Aga

Indrek Neivelt: mõtleks järele, kas praegu on ikka eurot vaja 6 9. juuni 2010

tegelikult ikka sekkuti keskpanga tegevusse väga jõuliselt.

•• Nad ei saagi teistmoodi öelda.

Täpselt, nad ei saagi midagi teistmoodi öelda. Ja teiseks juhtus see, et kõikide Euroopa riikide eelarvekavad peaksid Brüsseli laualt läbi käima.

Seega kaks põhimõttelist muudatust, mis tehti ühe nädalavahetusega. Kui mõelda, kui kaua räägiti Euroopa põhiseaduslepingust, kui mitu aastat sellega tööd tehti, aga nüüd järsku tehti suured muudatused lupsti ära.

Angela Merkel on öelnud, et Euroopa Liit ja euro on praegu oma ajaloo kõige suurema katsumuse ees. Kui üritame lugeda ridade vahelt, siis tavaliselt on ikka nii, et opositsioon räägib, et asi on hull, ja koalitsioon ütleb, et tegelikult asi nii hull ei ole. Kui aga nüüd koalitsiooni inimesed, kes peaksid olema positiivsemad, ütlevad, et tegu on ajaloo suurima kriisiga, siis…

•• … siis on asi ikka päris hull?

Vähemalt peaks see olema meile mõtlemiskoht. Igatahes peaksime tõsiselt mõtlema, kas praegu on ikka mõtet euroalaga ühineda. Väga vabalt võib juhtuda, et kolme või viie aasta pärast läheb asi lõhki.

•• Kuna otsus Eesti kohta tuli samal nädalal kui suured muudatused euroalas, millest teie räägite, siis mõistetavatel põhjustel Eesti uudis varjutas suurema asja…

Eesti euroalasse saamine ei mängi mingit rolli. See on nii väike asi.

•• Euroopa Liidu kohta öeldakse tihti, et see olevat otsustusvõimetu. Et kõik muutused võtavad kaua aega.

Kui aga nüüd suudeti suuri asju teha nii lühikese aja jooksul, siis kas võib seda vaadata hoopiski positiivses valguses?

See tekitas optimismi. Kui vaatame Euroopa majandust ja kuulame rahvusvahelisi analüütikuid, siis seisukohti on seinast seina. Alates sellest, et Euroopa rahaliit peaks kohe laiali minema, kuni selleni, et rahaliit ikkagi püsib koos. Millised stsenaariumid kõige realistlikumad on, ega seda ei tea keegi. Üks asi on selge: Euroopa Liidu liidrid teevad kõik, et euroala koos hoida.

•• Mõned ütlevad, et euroala probleeme lükatakse ainult edasi ja sisulist lahendust pole. Et võlga kustutakse võlaga nagu tuld kustutatakse uue tulega.

Kas ta on just tule kustutamine tulega, aga edasi lükatakse küll. Kuid aega on ka vahel vaja võita. Sa ei saa kõiki otsuseid kiiresti teha. Tuleb arvestada, et Euroopa Liidus on ikkagi 27 riiki.

•• Mis on siis praegu euroala probleemi tuum? Üleliigne võlakoormus?

Maailmas on üleval rohkem võlga, kui seda normaalselt teenindada suudetakse?

See on kindlasti üks asi, et võlgu on liiga palju. Teine, minu arvates fundamentaalne probleem on selles, et Euroopa elatustase ei ole jätkusuutlik, arvestades Aasia elatustaset, arvestades elanikkonna vananemist.

Lääne-Euroopa elatustase peab selgelt langema. Mõni ütleb 20–30%.

See on ehk liialt pessimistlik. Ma ütleks, et 10–20% peaks elatustase langema.

•• Kuidas see langus tulla saab?

Elatustaseme langus tuleb hinnatõusu või palgalanguse kaudu, ega palju variante pole. On selge, et lähema viie aasta perspektiivis pole Euroopa majanduses erilist kasvu oodata. Tõenäoliselt majandus hoo-

pis kahaneb.

Muuseas, see pole tegelikult üldse pessimistlik jutt. Kui siia laua äärde meie kõrvale tuleks mõni roheline, siis tema ütleks, et väga hea, miks peakski majandus kasvama.

•• Nojah, seda on kerge öelda, aga inimesed ei taha halvemini elada…

Muidugi ei taha. Keegi ei taha. On harjutud, et kogu aeg läheb paremaks, ja viimase paarikümne aasta jooksul on ka Lääne-Euroopas läinud elu palju-palju paremaks. Globaliseerumine on teinud kaubad tunduvalt odavamaks. Vaadake, kui palju pidid 30 aastat tagasi ka lääneeurooplased kulutama riietele või elektroonikale. Kui palju maksis televiisor 20 aastat tagasi, kui palju praegu.

•• Rohelistele võib see muidugi meeldida, et tarbitakse vähem riideid või ostetakse vähem elektroonikat. Tegelikult ei pruugi kokkuhoid tulla sugugi nendelt asjadelt, kokkuhoid võib tulla hoopiski tervishoiu või pensionide arvelt.

Lõppkokkuvõttes viib see ikka selleni, et tarbitakse vähem.

•• Financial Timesis oli hiljuti artikkel, kus väideti, et osal riikidel on suurte muutustega kergem toime tulla. Muutuste all peeti silmas kulude kärpimist. Nemad tõid näiteks Läti ja Iirimaa, aga eks samasse punti kuulub ka Eesti. Financial Timesi loo mõte oli selles, et neis riikides on kultuuriliselt lihtsam kärpida, kuna seal on veel elus põlvkond, kes mäletab, mis asi on vaesus.

Ma usun ka seda. Selles osas olen ma Eesti suhtes optimist. Meie kulubaas on ikkagi veel madalam ja tõesti, me ei ole ka heaoluga veel nii palju harjunud. Meil tehti ka kärped

väga lihtsalt võrreldes sellega, mida näeme heaoluühiskonnas.

•• Te ütlesite enne, et üks võimalus oleks saavutada elatustaseme langus hinnatõusu kaudu. Ja eks otsus lubada Euroopa Keskpangal riikide võlakirju osta tähendabki lõppkokkuvõttes raha trükkimist ja hinnatõusu tekitamist. Kuidas see sakslastele meeldib?

Sakslastele ei meeldi see üldse. Euroopa ei ole selles küsimuses ühtne.

Lõunapoolsed maad on kogu aeg elanud sellise tsükliga, et hinnad kerivad-kerivad-kerivad üles, tootlikkus kaob, ja laksti – devalveerimine.

Siis jälle samamoodi otsast pihta.

Nende maade majandustsükkel ongi nagu saehammas. Ja nad on sellega hakkama saanud. See on nende kultuuri osa.

Sakslased on teistsugused. Kõik on väga efektiivne, kulud on ratsionaalsed ja tootlikkus kõrge. Ja raha juurde ei trükita. Ühes rahatsoonis elades aga oleks vaja kuidagi kokku leppida, kumba joont me esindame.

•• Kas te ise olete tugeva Euroopa poolt, ma mõtlen lausa arengut Euroopa Ühendriikide poole?

Ega muud varianti pole. Praegu oleme väga kiiresti selles suunas liikunud.

•• Rainer Kattel kirjutas Eesti Päevalehes, et euro tulek võtab Eestilt ära kriisist väljumise strateegia.

Ega fikseeritud kursi korral meil sellist nn väljumisstrateegiat ei saagi olla.

•• Mis te arvate, kas Eesti Pank on euroalaks valmis? Ma olen ise skeptiliselt kirjutanud Eesti Panga juhtide pädevuse, tausta, hariduse, keeleoskuse kohta. Kui vaadata neid debatte, mis euroala ümber toimuvad,

siis kui adekvaatselt nad oskaksid neis osaleda?

Arvan, et Märten Ross suudaks seal laua taga kaasa rääkida. Teisest küljest: palju meiesuguseid keegi kuulakski? Tõenäoliselt saab meie rolliks olla sakslaste tubli pailaps. Et kui sakslane tõstab kätt, siis meie ka veame oma käe üles. Ega meil mingit muud rolli laua taga pole, olgem ausad. Illusioone ei maksa luua. Tuleb lihtsalt õigel ajal jah öelda ja vaadata, et laua taga tukkuma ei jää.

•• Mulle on jäänud mulje, et kui Eesti vastuvõtmise otsus oleks ainult Euroopa Keskpanga teha, siis nemad meid euroalasse ei võtaks.

Ma ei tea. Ma pole selles nii kindel.

Ma arvan, et see näide, et on võimalik kulusid kärpida, meeldib paljudele. Kui ma olen rääkinud viimase paari nädala jooksul oma tuttavatega, kes on Euroopa rahanduses eri pankade ja fondide juures, siis nad esiteks tunnustavad meid meie eelarve- ja finantsdistsipliini pärast. Ja teiseks küsitakse sedasi: kas teil, s.t Eestil on ikka õige aeg euroalasse astuda?

•• Praegu võib aga Eesti jaoks olla ainuke hetk, kus saab üldse euroalasse pääseda. Kriisi taustal muudetakse võib-olla reegleid. Eesti ise ei suuda enam nõudmistest kinni hoida. Kui praegu ei saa, siis järgmist hetke ei tulegi. Ja need, kes on praegu väljas, ei saagi äkki enam sinna?

Selles mõttes küll. Kuid pärast kõiki neid sündmusi, mis euroalas on viimastel kuudel juhtunud, oleks hea kõik variandid kompleksivabalt lauale panna, läbi arutada ja mitte ärrituda. Meil on kogu aeg kombeks, et kui hakatakse kroonist

Ärikatkestuse ja vastutuse kindlustus sobivad ettevõtte tänasesse päeva Traditsioonilise ettevõtte varakindlustuse kõrval on täna mõistlik panustada ärikatkestuse kindlustusse, et maandada võimalikke riske.

Miks mitte kaaluda ka vastutuse kindlustust, mis osas tegevusvaldkondades, nagu toiduainetööstus, on lausa möödapääsmatu, soovitavad Marks ja Partnerite kindlustusmaaklerid.

Ettevõtte varakindlustus Ilma selleta ei kujuta oma äritegevust ette ükski omanik. Asja üks külg on tõepoolest endiselt pankade ja liisingufirmade surve: laenu ei anta ega seadmeid ei liisita ilma piisava kindlustuskaitseta. Kuid muutunud on ka üldine suhtumine, nendib Marks ja Partnerite juhataja Jaan Marks: „Tendents on selline, et ilma varakindlustuseta enam eksisteerida lihtsalt ei saa. Kui leidub veel omanikke, kes toovad kindlustuslepingu sõlmimisel põhjenduseks panga nõudmise, siis neile paneks südamele, et tegelikult on kindlustust vaja ikka oma varade kaitseks.”

Kui veel mõne aja eest pakuti ülesloetletud riskidega ehk pakettkindlustust, siis nüüd on asemele astunud koguriskikindlustus. Viimane ei loetle seda, millistel juhtudel kindlustuskaitse kehtib, vaid annab väga lühikese loetelu, millal EI kehti – kõik muu on koguriskikindlustuse puhul kaetud. Lihtne näide: tormiga ei lähe ju keegi tuule tugevust mõõtma, kuid pakettkindlustusega ehk peaks, sest võimalik, et loeb vaid 21 m/s puhunud tuule põhjustatud kahju ja mitte väiksem. Koguriskikindlustus ei küsi, kui tugev tuul tormiööl möllas – torm on torm ja kindlustusselts hüvitab lepingu järgi selle põhjustatud kahju.

Tootjale on märkimisväärselt abiks ka masinarikke kindlustus ning elektrooniliste seadmete kindlustus. Juhtumeid, kus suurte äikesetormide aegu on elektrikatkestused tõsist kahju põhjustanud, on maaklerite sõnul palju. Kuid nn tavakindlustus kaitseb piksenoole otsetabamuse eest, aga kuuldavasti juhtub sellist asja kaunis harva.

Elektrooniliste seadmete ja masinarikke kindlustus pakub kaitset ka seadmete ülepinge korral, või kui soovite, oskamatu töömehe põhjustatu eest.

Ärikatkestuse kindlustus See varakindlustusega seotud liik on just viimase aja trend.

Millega on tegu?

Oletame, et tootmishoones tekib tulekahju, tootmine seiskub, taastamine võtab ilmselgelt aega mitu kuud. Finantskohustused partnerite, klientide ja töötajate ees tahavad aga täitmist kohe.

On ju teada, et märkimisväärse osa ettevõtte kuludest hõlmab tööjõukulu: palka peab töötajatele ikka maksma, kuigi tootmine seisab. Siin saab appi tulla kindlustusselts, kes ärikatkestuse kindlustuse lepingu olemasolul võtab ettevõtte püsikulud pluss saamata kasumi taastamisperioodil alates neljandast tööpäevast enda kanda.

Vastutuse kindlustus Üldisele turulangusele vaatamata on vastutuse kindlustus kasvav tendents: Eesti kodanikud on muutunud teadlikumaks ja

oskavad kahjutekitaja käest kahjuraha küsida. Mõelgem kas või selletalvistele nn jääpurika-juhtumitele. Nn jagatud vastutust nõutakse toiduainetööstuses tegutsejatelt Euroopa Liitu kauba müümisel. Selle peatüki alla käib ka kutsekindlustus: advokaadid, kindlustusmaaklerid, notarid, kohtutäiturid ja veel terve hulga elukutsete esindajatele on see kohustuslik. Vastutuse kindlustust nõutakse ka ehitusfirmadelt ja logistikutelt. Kuid vabatahtlikult sõlmivad neid lepinguid näiteks arhitektid ja arstid, et kaitsta end inimlikust eksimusest tingitud kahjunõuete eest.

Nii palju, kui on ettevõtteid, on ka erinevaid tahke, mida kindlustuslepingu sõlmimisel silmas pidada. Kindlustusturul on tihe konkurents, hinnad võivad võrdsete katete puhul erineda kuni kolm korda. See on põhjus, miks kasutada just kindlustusmaakleri teenust. Maakler oskab öelda, mida konkreetsel kliendil on mõistlik kindlustada – mõnikord piisab tõepoolest vaid pakettkindlustusest. Jaan Marks: „Maakleri töö on nn rätsepatöö.

Iga klient saab endale täpselt sobiva paketi.”

Näide Tsiviilvastutuskindlustus võib ärikliendi jaoks tähendada: *üldist tsiviilvastutuskindlustust. Kindlustusjuhtumiks on teie või teie firma poolt kolmandale isikule tekitatud kahju (nt talvel tänava liivatamata jätmine, mille tagajärjel kolmas isik libastus ja murdis jalaluu). *Erialast tsiviilvastutuskindlustust. Kindlustusjuhtumiteks on teie või teie firma poolt erialase või ametialase teenuse osutamisel kolmandale isikule tekitatud kahju (nt ilukirurg riivab opereerides närvi, mille tagajärjel vajab patsient pikaajalist ravi või uut operatsiooni). *Tootevastutuskindlustust. Kindlustusjuhtumiks on teie toodetud ebakvaliteetse või praaktoote tarbimisel/kasutamisel kolmandale isikule tekitatud kahju (nt vett läbilaskev akvaarium rikub põrandakatte, kruvi saias murrab hamba vm).

Loe lisaks: www.marks.ee Koguriskikindlustus ei küsi, kui tugev tuul tormiööl möllas – torm on torm ja kindlustusselts hüvitab lepingu järgi selle põhjustatud kahju.

9. juuni 2010 7

või kursist rääkima, siis kõik lähevad hirmsasti närvi. Öeldakse: olge kindlad, olge vait.

Aga praegu on aeg, kui võiks korra panna stsenaariumid lauale ja vaadata, mis siis juhtub. Praegu on Euroopa kokku pannud päästepaketi 500 miljardi euro ulatuses. Rahvusvaheline Valuutafond paneb 250 miljardit eurot juurde. Ma pole küll siiamaani täpselt aru saanud, kas ja kuidas peab Eesti selles osalema…

•• Mina olen Andrus Ansipi ja Jürgen Ligi sõnavõttudest mõistnud, et nad eeldavad, et Eesti peab ka osalema.

Olgu. Meil on sellest summast vaja garanteerida ehk mingi 700–800 miljonit eurot. Oletame, et kahe-kolme aasta pärast on vaja kokku panna vähemalt sama suur päästepakett ja meie peame garanteerima järgmise osa. Need on kõik oletused, aga sellised stsenaariumid võiks vähemalt korra läbi mõelda. Kui euroala peaks lõhki minema, siis oleme endale kohustused võtnud.

Kõik need asjad võiks rahulikult läbi arutada. Kui anname praegu osa oma reservidest sinna ja kui euroala peaks ühel hetkel lõhki minema, siis mis nendest reservidest saab? Ka selle võiks korra läbi mõelda. Ma ei taha paanikat tekitada. Ma tahaksin täiesti tuima näoga analüüsi.

•• Mitte emotsioone, vaid rahulikku arutelu?

Jah. Ma tean, et läheb hirmsaks sõjaks lahti – et seda ei toimuks. Aga seda kõike ei räägi ainult mina. Vaatame laiemalt, seda räägivad paljud maailmas lugupeetud majandusanalüütikud, professorid. Nad ütlevad, et euroalas on palju küsimärke.

Kui ei suudeta väga kiiresti reformida, ei püsi see koos. Seda on öelnud väga paljud lugupeetud ja sõltumatud inimesed, see ei ole mingi vaimuhaige jutt.

•• Jürgen Ligi annab intervjuu ja ütleb: ärge muretsege, me ei anna abi, me anname laenu – et seal on intress peal ja Eesti riik lausa teenib sellest. Aga riskidest ei poolt sõnagi…

Tema on valitsuskoalitsiooni poliitik, tema peabki sellist juttu rääkima. Rahvast tuleb rahustada. Aga meil peaks olema kusagil sõltuma-

tud inimesed, kes panevad alternatiivid lauale ja arutavad, et kui juhtub see, siis see võib meile maksma minna nii palju.

Ma olen ise ka veendunud, et suure tõenäosusega makstakse põhiosa meile kunagi tagasi, kui laen peaks hapuks minema. Intressid on teine asi. Meie võtame praegu riski, et Kreeka, Portugal ja Hispaania kärbivad oma eelarvet ja tõstavad makse ning hakkavad tulevikus ülejäägiga eelarvet tegema.

Kui nad seda ei tee, siis nad seda laenu kunagi tagasi ei maksa ja keegi nende laene ka ei refinantseeri. See on vaja selgelt välja öelda.

Ma ei ole euro vastu, aga olukord on uus ja erakordne ning peame aru saama, missugused on eri stsenaariumid ja võimalikud tulemused.

•• Praegu paistab niimoodi, et Euroopa, meie sealhulgas, on otsustanud suunata oma raha halva investeeringu teinud võlakirjaomanike päästmiseks.

Sisuliselt on see nii jah. Need riigid, kes praegu veel laenu saavad, panevad seljad kokku ja garanteerivad riike, kes enam turult raha ei saa.

•• Ideaalpildis tahaks Saksamaa seda abistamiseks mõeldud raha ise kasutada, investeeriks teadusse, investeeriks infrastruktuuri, kuhu tahes.

Jah, aga eks see kriis toob välja ka selle, et kui sul jääb raha üle, siis on sul samuti probleem: ei suuda seda raha mõistlikult investeerida ega laenata nendele, kes sulle kunagi suudavad tagasi maksta. Neid on palju, kes tahavad raha saada ja lubavad tagasi maksta. Neid on vähem, kes korralikult tagasi maksavad.

•• See on hea tähelepanek. Probleem ei ole ainult selles, et ühed on laenanud ja kulutanud rohkem, kui suutsid, vaid ka selles, et teistel on olnud rohkem raha, kui nad oskasid kuhugi panna. Miks oli näiteks Saksamaal või Rootsil nii palju vaba raha?

Rootsil – arvud võib üle kontrollida, aga suurusjärk on selline, et neil jääb igal aastal umbes 30 miljardit dollarit üle ehk jooksevkonto on nii palju ülejäägis. Analoogne olukord on Saksamaal. Sellised riigid peavad tulevikus ise rohkem kulutama.

•• Mainisite, et Eestisse on välis-

ANDA ÜÜRILE BÜROORUUMID KADRIORUS • asukoht - A. Weizenbergi 20b • 4 korrust + 0 korrus • maja pindala 1840.6m2, korruste pindala ca 350-400m2 • võimalus rentida eraldi korruseid või tervet maja • head ühistranpordivõimalused, kesklinna lähedus • parkimine hoovis ja lähedal parkimisplatsidel • rahulik ja looduskaunis koht (kõrval Kadrioru tiik)

Tule oma kontoriga imekaunisse Kadriorgu!

Täpsem info tel 50 59 622 või e-postil evelyn@egrupp.ee 8 9. juuni 2010

maalt vaadates hakatud positiivsemalt suhtuma. Aga kas Eestil, Lätil ja Leedul tehakse selles kontekstis vahet?

Praegu vist mõned teevad. Aga aasta-kahe pärast ilmselt enam mitte.

•• Kui suhtlete Eestis oma tuttavate ja kolleegidega, siis mis seis on? Millega nad oma juttu alustavad? Muredega või lootusega, et juba läheb paremaks?

Minu ettevõtlusega seotud tutvusringkonnas on selline olukord, et tööd on rohkem ja raha vähem. See on praegu igal pool universaalne reegel: rohkem tööd, vähem raha.

•• Minu jaoks on üllatav, et Eesti sisemajanduse kogutoodang on 20% langenud, tööpuudus on ligi 20%, aga kõik on väga rahulik. Pole streike, pole protesti, tänavatel ei märatseta…

On mõistlikud inimesed. Rahulikud inimesed.

•• Te olete ka Peterburis panga nõukogu esimees. Kuidas te oma aega Eesti ja muude kohtade vahel jagate?

Iga nädal olen paar päeva Peterburis. Lisaks on olemas ju tänapäevased sidevahendid.

•• Mis Peterburi äris toimub?

Seal on ikka elu.

•• Elu? Jah, seal on majanduses elavnemine ja energiat on rohkem.

•• Kas see on ainult mastaabi vahe?

Ei, see on väga palju ka mõtteviisi küsimus. Seal on positiivsust palju rohkem. Nüüd on Tallinnas parem pilt, turistid on linnapilti tulnud.

Aga kui talvel linnas ringi käisid, siis oli üsna nukker tunne. Näiteks Helsingis, Peterburis või Stockholmis seda tunnet ei olnud. Kui tavalised toidukauplused kõrvale jätta, siis Tallinna söögikohtades ja poodides oli väga hõre. Kui olid Stockholmis, Peterburis, Helsingis, siis tundus, nagu poleks võrreldes varasemaga midagi muutunud. Siin oli see vahe minu arvates väga suur. Lihtsalt silmaga vaadates, üldsegi mitte arve lugedes.

•• Aga Peterburi Vene ettevõtjad, mis meeleolu neil on? Lõpuks on kriis olnud ju igal pool, aga kas nemad on positiivsemad?

Kriis oli ka Venemaal, aga venelased on üldse optimistlikuma loomuga. Kui vaatame omakorda soomlasi, siis neil on ka rahulikum suhtumine. Soomlased on kriise ka varem näinud ja nad võtavad pikemaajalise vaate. Neil on ka suurem nn rasvakiht peal. Firmadel on vähem võlgu ja rohkem vaba raha. Kodanikud on jõukamad. See aitab raskeid aegu paremini üle elada.

•• Kas pangandusregulatsiooni peaks muutma? Kas pankasid peaks karmimalt reguleerima?

Jah. Pangandus peaks olema vähem spekulatiivne. Eesti pankadele pole midagi ette heita. Korjavad hoiustajatelt raha või võtavad emapangast laenu ja laenavad siis seda raha edasi. Kuid võtame näiteks sellise asja nagu tuletisinstrumendid. Mina olen seda meelt, et kõiki tuletisinstrumente ei peaks pangad müüma.

•• Ma olen tuletisinstrumentide kohta lugenud, aga pole seni lõpuni aru saanud, milleks need head on või milleks neid vaja on.

Võtame näiteks needsamad CDS-id.

Turul kaubeldakse näiteks Eesti riigi CDS-idega. Eesti riigil pole ühtegi võlakirja, aga keegi kirjutab välja paberi, et Eesti võlakirjal peaks olema umbes selline marginaal, ja siis ha-

katakse selle paberiga kauplema.

Riik pole võlga võtnud, aga keegi spekuleerib riskimarginaaliga. See on sisuliselt kihlvedu, mitte pangandustoode. See on nagu kasiinos või hipodroomil mängimas käimine.

•• Aeg-ajalt kerkib üles küsimus, kas kapitalil on rahvus. Viimati näiteks siis, kui Oliver Kruuda müüs maha Kalevi kommivabriku. Mida teie arvate, kas kapitalil on rahvus?

Varem uskusin õpikute juttu, et kapitalil pole rahvust. Enam ma seda ei arva. Tavaliselt on nii, et seal, kus on kapitali kodumaa, on ka peakontor ja kõige kallimad töökohad: arendus, turundus, finantsid. Ma vaatan oma endiste kolleegide järgi Hansapangas, et paljud nn kallid töökohad on liikunud Stockholmi ja inimesed koos nendega. Sama on ka teiste välisomandusse läinud firmadega. Ei tea, et keegi siin kontserni piires mingi suure arendustööga tegeleks.

•• Kas te Eesti pangandusse tagasi ei taha tulla?

Ma olen siin korra olnud. Aitab küll.

•• Aasta pärast on valimised. Kas erakonnad kutsuvad teid?

Ei ole viimasel ajal õnneks kutsunud.

•• Paljudel ettevõtjatel, kes on poliitikasse läinud, pole see eriti hästi välja tulnud…

Teised reeglid, sellepärast.

•• Hiljuti kirjutati, et Venemaal olevat mingi strateegia, et Balti riikides firmasid kokku osta, sest nüüd kriisi järel on siin kõik odav. Mida teie arvate?

(Ohkab – M. S.) •• Kas me võimendame Venemaa-

asju üle?

Me oleme üldse väga tundlikud kõige suhtes, mis Venemaalt tuleb.

Peame naabritega rohkem suhtlema. Siis saame üksteisest paremini aru.

•• Mida te Eesti Energia börsile viimise saagast arvate?

Nii palju, kui ma olen ajakirjandusest lugenud, siis mina sain aru, et tegelikult oli see ette valmistamata.

Börsile viimise põhireegel on ikkagi see, et asjad, mille omanik saab ise korda teha, need omanik ka korda teeb. Olgu selleks siis näiteks see, kui palju põlevkivi sa saad kaevanda. See on müüja otsus. Miks sa seda müüd, kui jätad sellised riskid üles? Kõiki riske ei saa kunagi kinni panna, aga neid riske, mis sa ise saad kinni panna, need paned kõik kinni. Selline on hea tava.

Eesti Energial on minu jaoks kaks täiesti erinevat poolt. Üks on kohalikule tarbijale elektri müümine ja tootmine. Teine on uus põlevkiviõli tehnoloogia ja uued turud.

Need viimased on täiesti uus valdkond. Minu arvates peaks nende jaoks tegema omaette firma ja need on riskikapitali fondid, kes sinna investeerivad.

Need on täiesti erinevad fondid ja investorid. Ühed ostaksid traditsioonilist elektritootjat Eesti Energiat ja teised ostaksid seda, kuhu Eesti Energia lisaks liikuda tahab.

Kõikides nendes uutes valdkondades, kuhu Eesti Energia tahab minna, on nad ju väga väikese kogemusega. Ja planeeritavad investeeringute mahud on väga suured. Oleks need investeeringud pisikesed, siis

7 mõtet Indrek Neivelt, juuni 2010

1. Mul on euro teemal paha sõna võtta, sest olen kümme aastat olnud ilmselt kõige suurem euro fanaatik. Aga viimase aasta jooksul ütleb sabajuurikas, et midagi on valesti. Peaksime tõsiselt mõtlema, kas praegu on ikka mõtet euroalaga ühineda. Väga vabalt võib juhtuda, et kolme või viie aasta pärast läheb asi lõhki.

2. Euroopa elatustase ei ole jätkusuutlik, arvestades Aasia elatustaset, arvestades elanikkonna vananemist. Lääne-Euroopa elatustase peab selgelt langema. Mõni ütleb 20–30%, see on ehk liialt pessimistlik. Ma ütleks 10–20%.

Lõunapoolsed maad on kogu aeg elanud sellise tsükliga, et hinnad kerivad-kerivad-kerivad üles, tootlikkus kaob, ja laksti – devalveerimine. Siis jälle samamoodi otsast pihta. Nende maade majandustsükkel ongi nagu saehammas.

See on nende kultuuri osa.

3. Tõenäoliselt saab Eesti Panga rolliks olla sakslaste tubli pailaps. Et kui sakslane tõstab kätt, siis meie ka veame oma käe üles.

Ega meil laua taga mingit muud rolli pole, olgem ausad. Illusioone ei maksa luua. Tuleb lihtsalt õigel ajal jah öelda ja vaadata, et laua taga tukkuma ei jää. võiksid nad olemasoleva firma juurde jätta. Üks äri on see, et Eesti Energia on siin aastakümneid elektrit tootnud. Nüüd minna araabia maailma põlevkivi kaevandama ja seal kivist õli välja pressima (raputab pead – M. S.). Kõik need Jordaaniad, Marokod, õlid – tõstku nende peale eraldi raha. Sinna peaksid raha panema riskikapitalifondid. Eesti Energia osalus võiks seal olla näiteks viis-

kümmend protsenti. Ning juhtkonnal peaks olema rohkem rahvusvahelisi kogemusi ja motivatsioonipakett peaks olema oluliselt erinev sellest, milleks on valmis üks riigi enamusosalusega firma.

Samas on väga tore, kui me suudaks oma unikaalset kogemust põlevkivi valdkonnas eksportida.

Seda peaks igati toetama.

•• Kas teil on Eestis veel mingeid projekte pooleli peale Ldiamoni?

Mõned väikesed investeeringud, aga see on peamine, millega Eestis tegelen.

•• Ma olen Ldiamoni kohta uurinud, aga selle tegevusest on raske kirjutada. See on nii keeruline asi, et ega sellest keegi aru ei saaks.

See on väga keeruline toode. Optiline sensor, mis mõõdab dialüüsi kvaliteeti. Täiesti kõrgtehnoloogia.

Aga tuleb üritada ka Eestis kõrgtehnoloogiat teha. 1

4. Praegu on Euroopa kokku pannud päästepaketi, 500 miljardit eurot. Rahvusvaheline Valuutafond paneb 250 miljardit eurot juurde.

Ma pole küll siiamaani täpselt aru saanud, kas ja kuidas peab Eesti selles osalema… Meil on sellest summast vaja garanteerida ehk mingi 700–800 miljonit eurot. Oletame, et kahe-kolme aasta pärast

on vaja kokku panna vähemalt sama suur päästepakett ja meie peame garanteerima järgmise osa.

Need on kõik oletused, aga sellised stsenaariumid võiks vähemalt korra läbi mõelda. Kui euroala peaks lõhki minema, siis oleme endale kohustused võtnud.

5.

Pangandus peaks olema vähem spekulatiivne. Eesti pankadele pole midagi ette heita. Korjavad hoiustajatelt raha või võtavad emapangast laenu ja laenavad siis seda raha edasi. Kuid võtame näiteks sellise asja nagu tuletisinstrumendid. Mina olen seda meelt, et on osa tuletisinstrumente, mida pangad ei peaks müüma. Võtame näiteks CDS-id. Turul kaubeldakse näiteks Eesti riigi CDS-idega. Eesti riigil pole ühtegi võlakirja, aga keegi kirjutab välja paberi, et Eesti võlakirjal peaks olema umbes selline marginaal, ja siis hakatakse selle paberiga kauplema. Riik pole võlga võtnud, aga keegi spekuleerib riskimarginaaliga. See on sisuliselt kihlvedu, mitte pangandustoode. See on nagu kasiinos või hipodroomil mängimas käimine.

6. Varem uskusin õpikute juttu, et kapitalil pole rahvust. Enam ma seda ei arva. Tavaliselt on nii, et seal, kus on kapitali kodumaa, on ka peakontor ja kõige kallimad töökohad: arendus, turundus, finantsid.

7.

Üks äri on see, et Eesti Energia on siin aastakümneid elektrit tootnud. Minna nüüd araabia maailma põlevkivi kaevandama ja seal kivist õli välja pressima… Kõik need Jordaaniad, Marokod, õlid – tõstku nende peale eraldi raha. Sinna peaksid raha panema riskikapitalifondid.

9. juuni 2010 9

ÜLEMINEKUEFEKTI KESKMINE SUURUS

3,0%

Rõivapuhastus, -parandus ja -laenutus

OLULISE ÜLEMINEKUEFEKTIGA RIIKIDE ARV

9

2,4% Juuksurisalongid ja isikliku hoolduse asutused

9

5,1%

Ajalehed ja ajakirjad

8

5,4%

Puhke- ja sporditeenused

8

4,8%

Kodu- ja majapidamisteenused

6

2,0%

Restoranid, kohvikud jms

6

MÕJU HINNATASEMELE PROTSENTIDES

Millele mõjub euro tulek enim?

Euro tuleku mõju majandussektorites

Euro tuleku mõju majapidamistele Sissetulekukvintiili järgi

RAHALINE MÕJU EURODES

0,2

Keskmine

0,15

Esimene kvintiil

7,1

0,15

Teine kvintiil

9,0

0,2

Kolmas kvintiil

14,2

0,2

Neljas kvintiil

15,5

0,26

Viies kvintiil

29,1

MÕJU HINNATASEMELE PROTSENTIDES

Majapidamise tüübi järgi

14,9

RAHALINE MÕJU EURODES

0,14

Üksik täiskasvanu

5,1

0,19

Üksik täiskasvanu lastega

10,8

0,16

Kaks täiskasvanut

10,3

0,25

Kaks täiskasvanut lastega

20,9

0,23

Kolm või rohkem täiskasvanut

22,0

0,20

Kolm või rohkem täiskasvanut lastega

20,0

Allikas: OECD

Erik Aru erik.aru@epl.ee

Slovakkias suhtub eurosse positiivselt üle kolmveerandi inimestest, hinnatõusu on omal nahal tundnud pea sama paljud.

Milline oli Slovakkia eurole ülemineku kogemus?

Seni viimane euro kasutusele võtnud riik on Slovakkia. Sealse majanduse ülesehitus on Eesti omast üsna erinev, kuid elatustase üpris sarnane.

Seega võiks vähemalt teoreetiliselt Slovakkia kogemuse järgi teha mingeid järeldusi ka Eesti jaoks.

Tegelik elu kahjuks nii lihtne ei ole: väga keeruline on öelda, kui hästi-halvasti sai alguse Slovakkia euroala liikmeks olek. Nimelt langes üleminek sisuliselt kokku ülemaailmse majanduskriisi haripunktiga. 2009. aasta saabudes oli maailma kaubavahetus vabalanguses ja sellepärast on keeruline öelda, kuidas just mõjutas euro tulek Slovakkia eksporti. Arvata võib, et euro tugevus võrreldes teiste Kesk-Euroopa valuutadega ei mõjunud kuigi hästi. Samal ajal ei maksa aga alahinnata ka euro stabiliseerivat mõju.

Igatahes pääses mullu valla ostuturismi laine: slovakid käisid üha enam sisseoste tegemas Ungaris, kelle valuuta oli möödunud aasta 10 9. juuni 2010

keskpaigaks 12 kuu jooksul euro suhtes 14 protsenti odavnenud.

Aasta eest kurtsid paljud Slovakkia töösturid ja kaupmehed, et euro on liiga tugev. Nüüd neil tõenäoliselt enam seda muret ei ole.

Hinnatõus tegi muret Tänavu koostatud Slovakkia keskpanga uuringu põhjal nentis teadur Tibor Lalinsky, et euroga liitumine võis avaldada ka negatiivset mõju.

Samal ajal oli hinna- ja kulueeliste vähenemine ajutine. Lalinsky sõnul puuduvad tõendid, et euro mõju olnuks mõnes sektoris puhtnegatiivne. Pealegi tuleks uue valuuta käibelevõttu hinnata pigem keskpikas kuni pikas perspektiivis, mitte juba aasta möödudes.

Kui enne eurole üleminekut oli ühisraha kasutuselevõttu hästi ja halvasti suhtuvaid inimesi umbes võrdselt, siis pärast selle teoks saamist pidas muutust heaks või pigem heaks ligikaudu kolmveerand küsit-

letud slovakke. Halvaks või pigem halvaks pidas euro kasutuselevõttu umbes viiendik küsitletuid.

Kõige suuremat muret tunti riigis enne euro saabumist hinnatõusu pärast. Jaanuaris 2009 korraldatud küsitluses ütleski 43% vastanuid, et tajub euro saabumisega seotud inflatsiooni, aasta lõpul väitis seda juba 57% küsitletuid. Ühes uuringus vastas lausa 70% inimesi, et nende meelest tõi euro kaasa hinnatõusu. Majandusanalüütikud seevastu arvavad, et möödunud aasta algul euro pigem pidurdas Slovakkia inflatsiooni – nii väikest jaanuarikuist hinnatõusu eelnenud kuuga võrreldes (0,3%) ei ole riigi ajaloos varem nähtud.

Slovakkia keskpank on välja arvutanud, et euro tulek kergitas mullu jaanuaris eelnenud kuuga võrreldes hindasid (sõltuvalt arvutusmeetodist) 0,12 kuni 0,18 protsendipunkti. Kui aga arvesse võtta ka need kaubad-teenused, mille hind

langes, jäi euro saabumise põhjustatud üldine hinnatõus –0,12 kuni 0,12 protsendipunkti vahemikku.

Keskeltläbi seega null.

OECD varasemad uuringud on näidanud, et eurole üleminekust tingitud hinnatõus mõjub rohkem jõukamatele inimestele – kes arvatagi kasutavad rohkem kõikvõimalikke teenuseid –, aga ka lastega peredele (vt graafikut).

Möödunud aasta detsembris arvutas veel 56% slovakke endiselt eurohinnad kroonideks ümber. Madalama haridustasemega inimeste seas oli kroonidesse ümberarvutamine märkimisväärselt rohkem levinud.

Väikseim Slovakkia rahatäht oli enne väärt 0,66 eurot – vahetuskurss oli 30,126 krooni ühe euro eest.

Müntide kasutamine on nüüd valmistanud peavalu pigem kaupmeestele kui tarbijatele. Vajadus käidelda suuremat mündihulka on iseäranis suurendanud väikepoodnike kulusid. 1

Eesti Pank õpetab eurot tundma •• Eesti Pank on hakanud pankasid ja suuremaid kaubandusettevõtteid euro turvamärkide ja võltsingute teemal koolitama, kaasatud on Soome Panga, Soome keskkriminaalpolitsei ja Soome Nordea panga eksperdid.

•• Septembris korraldab Eesti Pank aga kõigis maakonnakeskustes sularahakäitlejate koolitused. Osalejaile antakse ülevaade euro turvamärkidest ning juhiseid, kuidas võltsinguid ära tunda ja võltsingukahtluse korral käituda.

•• Peale selle kavatseb Eesti Pank koostöös Euroopa Keskpangaga alustada tänavu sügisel televisioonis ja trükimeedias reklaamikampaaniat, mis tutvustab Eesti inimestele eurosularaha turvamärke. ÄL

Soome juhtum: kõige suurem oht on ettevaatamatu kulutamine Toomas Tärk on elanud alates 1991. aastast Soomes. Praegu töötab ta Helsingis Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) turismiesindajana.

•• Milline oli sinu eurole ülemineku kogemus?

Tarbija lähtekohast mõeldes oli algul kõige raskem raha väärtustamine enda jaoks. Soomes oli see veel lihtne: raha muutus kuus korda kallimaks, Eestis aga muutub üle 15 korra kallimaks. Kui mõelda, kui palju on 150 krooni praegu ja mitu krooni on 150 eurot… Tarbijal on väga lihtne 150 välja käia.

Praegu räägitakse väga palju hindade tõusust. Kindlasti osa hindu tõuseb, kuid samas ma arvan, et mitte sel määral, nagu praegu peljatakse. Pigem osa hindu tõuseb, osa langeb. Eestis ja Tallinnas on muidugi see oht, et hinnad hakkavad turisti tasku järgi minema. Vaadatakse, et kui Helsingis maksab lõunasöök nii palju ja Tallinnas nii palju, siis miks me nii vähe küsime? Paneme aga euro-paar juurde.

Toidu hind Soomes sel ajal ker-

gelt tõusis. Ja mida aeg edasi, siis osa asju on muidugi kallimaks läinud.

Aga ma arvan, et siin on ikkagi tegemist üleüldise elukalliduse tõusuga.

Riigis peegeldab hindade tõusu ikka see, kui palju inimesed teenivad.

•• Kas sa praegu ka veel hindu markadesse arvutad?

Ei. •• Kui palju selleks aega läks?

Seda on väga raske öelda, mingil hetkel läks see lihtsalt mööda. Aga ju seal ikka pool aastakest kindlasti läks, kui mitte aasta. See on rohkem nagu reaalsuse tagasi toomiseks. Kui võrdled neid asju, mis oled praegu krooni ajal ostnud, nendega, mida järgmisel aastal eurode eest ostad, siis vaatad ikka, et eelmisel aastal maksis nii palju, nüüd nii palju – kuidas on? Nii see läheb, kuni need vana raha eest ostetud asjad kaovad ringlusest ära. Aga eks see võtab osal rohkem, osal vähem aega.

Minu meelest on Eesti eurole üleminek ikkagi väga positiivne fakt, eelkõige turismi ja üldist majanduslikku tasakaalu ja stabiilsust silmas pidades. Kõige suurem risk ongi see,

et hakatakse kulutama, saamata aru, mis on euro hind. Aga küll esimene palk toob siis reaalsuse tagasi, kahjuks. Kui ikka arvele tuleb 15 korda väiksem summa… küllap see tundub väga õnnetu hetk. 1 Erik Aru

• Külmseadmete projekteerimine.

Müük ja hooldus (kauplused, laod ja hotellid) • Veefiltrid, mis on tunnustatud maailma parimateks • Lai valik soojuspumpasid • Suurköögi seadmed 9. juuni 2010 11

Villu Zirnask arileht@epl.ee

Üks on selge – Euroopa rahaliidul, mille osaks Eesti saab tuleval aastal, ei ole mõnusat teed oma hädadest välja tulekuks. Millised on valida olevad halvad variandid ja kuhu need välja viivad?

Euro: mudast ei vii välja ühtki mõnusat teed Stsenaarium 1: roomates mudast välja Rahaliidu liikmesriikide selge soov, vähemalt praegu veel, on euro säilitada. Ühel või teisel moel on Euroopa Liidu siseturu toimimiseks vaja valuutakursse igal juhul kitsastes piirides hoida, vastasel juhul laguneb siseturg konkureerivate devalveerimiste sõjas. Konkureerivad devalveerimised oli üks asi, mis 1930. aastate ülemaailmset majanduskriisi süvendas ja Teise maailmasõjani viis.

Rahaliidu päästmiseks on Euroopa Komisjon välja käinud kolmest osast koosneva kava, mis kannab hambutuvõitu pealkirja „Majanduspoliitika koordineerimist tugevdades”.

Esiteks paneb see kava ette, et euroala liikmed arutavad üksteise eelarvekavad läbi enne, kui need jõuavad oma riigi parlamendi et-

te, et liialdusi juba eos vältida. Lisaks tahetakse karmimaks muuta sanktsioone, mida rakendatakse, kui mõni riik ei hoia eelarvedistsipliini.

Neis ettepanekutes ei ole midagi revolutsioonilist, sest eelarvedistsipliini hoidmise kohustus on rahaliidu riikidel varemgi olnud ja trahvide määramise võimalus on ka olemas olnud. Häda on selles, et kolmeprotsendise defitsiidi piiresse mahtumisega on rahaliidu olemasolu ajal probleeme olnud peaaegu kõigil liikmetel, mistõttu pole keegi tahtnud kaasliikmeid väga karmilt pihtide vahele võtta – võib ju juhtuda, et varsti väänled ise samas olukorras.

Nõnda tõuseb ka eelarvekavade läbiarutamisest ja karmimatest sanktsioonidest kasu ainult siis, kui rahaliidu liikmed säärasest silma kinni pigistamise tavast loobuvad.

Või annavad Euroopa Komisjonile riigieelarvete küsimuses praegusest palju suurema otsustusõiguse, st annavad ära osa oma iseseisvusest eelarvepoliitika vallas.

Teiseks paneb Euroopa Komisjoni kava ette hakata jäl-

gima laiemat valikut rahaliiduriikide majandusnäitajaid – jooksevkonto, konkurentsivõime ja muud näitajaid. Nende majandusnäitajate baasil hakkaks komisjon konkurentsivõimet kaotavatele rahaliidu liikmetele andma konkreetseid soovitusi majanduspoliitika muutmiseks.

Teise punkti kohta kehtib sama jutt, mis esimese kohta. Sellest tõuseb kasu ainult siis, kui kaasliikmed või komisjon saavad ja tahavad nõuda probleemides riigilt probleemidega tegelemist.

Kolmandaks tahab Euroopa Komisjon luua püsiva kriiside lahendamise mehhanismi, st võimaluse tõsisesse kriisi sattunud riike ajutiselt rahastada. Mehhanismi ülesehitus oleks sarnane praegu Kreeka tarvis kokku pandud tugipaketiga.

Kriisi puhkemise puhuks oleksid lahendused siis varakult valmis, kõike ei peaks enam käigu pealt ülepeakaela välja mõtlema ja kokku leppima nagu sel korral Kreeka puhul.

Kolmanda punkti puuduseks on see, et ta ähmastab nn mittepäästmise klauslit. Nimelt on Euroopa Liidu toimimise lepingus artiklid, mille kohaselt liit ei kanna vastutust ega võta enda peale liikmesriikide avaliku sektori kohustusi, välja arvatud juhul, kui „mõni liikmesriik on raskustes või kui tal on tõsine oht sattuda suurtesse raskustesse, mida põhjustavad loodusõnnetused või temast olenematud erandlikud juhtumid”. Aga kuigi Kreeka ei sattunud hätta temast olenematute erandlike juhtumite tõttu, tulid teised talle nüüd ikkagi appi (sisuliselt tulid nad küll appi iseendale, et ei peaks hakkama päästma Kreeka ja teiste Lõuna-Euroopa maade võlakirju omavaid pankasid).

Kui kriiside lahendamise mehhanism tuleb selline, mille kaudu raha liiga kergel käel ja leebetel tin-

gimustel välja ei anta, kujuneb ta siiski pigem rahaliitu tugevdavaks asjaks, sest edaspidigi võib ette tulla olukordi, kus kriisiriigi turgude meelevalda jätmine tekitaks kahju laiemalt kui ainult kriisiriigile.

Kokkuvõttes võib öelda, et Euroopa Komisjoni ettepanekud on asjalikud ja võivad rahaliidu päästa.

Aga ainult juhul, kui Kreeka õppetund paneb rahaliidu liikmed kokkulepitud reegleid tõsimeeli järgima. Kui finantsturud tajuvad, et Kreeka ja teised püüavad jätta vaid muljet riigirahanduse korda tegemisest, lööb paanika jälle lõkkele.

Mudast välja rabelemise teeb raskemaks asjaolu, et vajadus eelarvedefitsiiti vähendada piirab võimalusi riigi rahaga majandust elavdada, nagu seda 2008.–2009. aastal massiivselt tehti. Püksirihma pingutamise periood venib väga pikaks ja kindlat garantiid pole, et rahvas ja poliitikud soostuvad kindlama pinnani jõudmiseni eespool kirjeldatud rada astuma.

Stsenaarium 2: Saksamaa lahkub rahaliidust Üldiselt on rahaliit Saksamaale kasulik, sest selle raames pole teistel Euroopa riikidel võimalik tema majanduse efektiivsusele ja distsipliinile devalveerimistega vastu astuda.

Oskus rahaliidu „hullusärgis” oma konkurentsivõimet hoida ja parandada on sakslastel käes paremini kui teistel.

Aga kui Kreeka järel peaksid finantstuge hakkama vajama ka Portugal, Hispaania, Itaalia ja teised, võib Saksamaa ühel hetkel jõuda otsusele, et nii suurt summat pole rahaliidu päästmine nende jaoks enam väärt. Juba Kreeka päästmine on Saksamaal ju teravaid vastuväiteid vallandanud.

Teatud piirini on vältimatu, et Saksamaal tuleb hädalisi aidata: kui

Euro tõmbabki välisinvestorid Eestisse?

•• Baltikumis ja Põhjamaades tegutseva kinnisvara- ja investeerimisfirma Re&Solution Grupi hinnangul on juba sel aastal Eestis näha euroootuses välisinvestorite teravdatud huvi. Samal ajal on olukord LätisLeedus üsna nutune.

•• „2009. aasta jooksul tehti Eestis vaid neli tähelepanuväärsemat ja suuremat kinnisvaratehingut, nende maht aga ei ületanud 15 miljonit eu-

rot,” märgib Re&Solution oma raportis. „Kuid erinevalt Lätist ja Leedust hakkab Eesti nüüd Baltikumist eralduma ja liikuma aina rohkem Põhjamaade poole.”

•• Re&Solution Grupi nägemuse järgi viiakse esimesed väiksemad tehingud, mis jäävad 5–10 miljoni euro kanti, Eesti kinnisvaraturul ellu juba sellel aastal. Aasta 2011 toob aga endaga kaasa juba suuremaid tehinguid. ÄL

Kavandamisel olevad rahaliidud 2000. aastatel, pärast Euroopa rahaliidu sündi, hakati rahaliitude loomist ette valmistama mitmetes muudeski majanduspiirkondades.

Algseid tähtaegu on kõikjal edasi lükatud, kuid ühestki plaanist pole loobutud. Uued sihid on praeguse seisuga kõigil seatud aasta 2015 kanti. Kas maailm saab 5–10 aasta pärast tõesti mõne rahaliidu juurde, sõltub ka sellest, kuidas Euroopa rahaliidul õnnestub oma praegustest probleemidest välja vingerdada.

su jooksevkonto on ülejäägiga (st sa ekspordid rohkem kui impordid), siis peab kellegi teise jooksevkonto olema puudujäägiga ja selleks, et tema saaks sinu kaupu ja teenuseid osta, tuleb talle laenu anda. Laenu andmine muutub mõttetuks siis, kui selle tagasi saamine muutub kaheldavaks.

Otsustades rahaliidust väljuda, tuleks Saksamaal küll maha kanda ka suur osa laenudest, mis ta on rahaliidu nõrgematele riikidele andnud, aga vähemalt teeks see raha musta auku kühveldamisele lõpu, potentsiaalsele kahjule seataks piir.

Kuna Euroopa rahaliidust pole varem keegi väljunud ja tegelikult pole seda võimalust seni ettegi nähtud, ei saaks see olema väga sujuv protsess. Võib-olla ainus, kellel see võiks oma majandust täielikult põhja laskmata õnnestuda, on Saksamaa. Inimesed pole veel unustanud, et Saksa mark oli enne eurot Euroopa kõige kindlam raha ja Bundesbank kõige kõvem keskpank.

Inimesi ei peaks sundima eurosid Saksa markadeks vahetama, tõenäoliselt teeksid nad seda päris heal meelel.

Lõuna-Euroopa probleeme Saksamaa väljumine muidugi ei lahendaks, nendega toime tulemine oleks ikka valus ja vaevaline.

Stsenaarium 3: Kreeka lahkub rahaliidust Kui Kreeka lahkuks rahaliidust, oleks tal võimalik „lahendada” kaks probleemi. Esiteks eelarvedefitsiidi finantseerimise probleem – Kreeka keskpanga saaks panna raha trükkima ja selle eest valitsuse võlakirju ostma. Teiseks konkurentsivõime probleemi, sest uuesti kasutusele võetud drahmi saaks devalveerida, mis muudab Kreeka kaubad ja teenused välismaalaste jaoks taskukohasemaks. Poleks enam vaja vaevata ennast piinarikaste kulu- ja palgakärbetega.

Esmapilgul ilusa lahenduse viga on paraku selles, et keegi ei sooviks omada Kreeka valuutat, kui see uuesti käibele lastakse, sest on selge, et drahm hakkab valitsuse tegevuse tulemusel kiiresti väärtust kaotama.

Tõenäoliselt ei oleks drahm mõnda aega rahvusvaheliselt konverteeritav ja võib-olla ei saaks selle eest isegi Kreekas kõiki asju osta, importkauba ostmiseks tuleks välja käia eurosid. Esimeste märkide peale, et valitsus kavatseb läbi viia raha-

reformi, tormaksid kreeklased oma sääste pankadest välja võtma ja investorid Kreeka väärtpabereid müüma. Seepärast peaks rahareform tulema kõigile täiesti ootamatult, ilmselt läheks tarvis valuuta väljaveo piiranguid, välisvaluuta sundkonverteerimist ja muud meile 1980. aastaste lõpust ja 1990. aastate algusest tuntud arsenali. Kreeka linnade tänavatel saaks arvatavasti näha veelgi rohkem meeleavaldusi kui sel kevadel.

Et drahmi tagasitoomine saaks toimuda Kreeka majandust ja ühiskonda täielikult laastamata, läheks Kreekal vaja Euroopa Liidu, Euroopa Keskpanga ja IMF-i tehnilist ning rahalist tuge. Raske uskuda, et see läheks maksma vähem kui Kreeka toetamine rahaliidu sees, ja võimatu, et abi antaks ilma rahareformi järgsele majanduspoliitikale tingimusi seadmata.

Kuna Kreeka lahkumise järel läheks lahti äge spekuleerimine, kes järgmisena rahaliidust väljub, tekiksid Euroopas praegusest veelgi suuremad probleemid.

Stsenaarium 4: Euroopa Keskpank hakkab raha trükkima Praegu on Euroopa Keskpangal selgesõnaliselt keelatud rahastada rahaliidu liikmete eelarvedefitsiiti – ta ei tohi otse liikmesriikide avaliku sektori võlakohustusi osta, et mitte õhutada inflatsiooni. Samal ajal on n-ö riiklik inflatsiooni õhutamine läbi ajaloo olnud üsna tavaline suurest riigivõlast vabanemise viis.

Euroopa Keskpank hakkas mai alguses järelturult ostma surve alla sattunud rahaliidu liikmesriikide võlakirju talle tavapäratus mahus.

Keskpank kinnitab, et sellega pole ta nimetatud keeldu rikkunud, sest ostab riigivõlakirju järelturult, mitte esmaseid emissioone. Samuti steriliseerivat ta oma võlakirjaostud, st võlakirjade vastu ringlusse läinud raha tõmbab ta tagasi, võttes pankadelt raha nädalastele tähtajalistele deposiitidele – nõnda vältivat ta inflatsiooni tekitamist.

Ent osa asjatundjate hinnangul on Euroopa Keskpank ikkagi teinud oma poliitikas 180-kraadise pöörde.

Tsiteeritud seadusesäte kehtib küll endiselt ja vaevalt Saksamaa seda muuta lubab, aga ka Kreeka ja muude langeva reitinguga riigivõlakirjade järelturu toetamine on libe tee, mille juurde jäämine võib lõpuks kaasa tuua aastaid kestva kiire inflatsiooni. 1

Pärsia lahe riikide rahaliit 2001. aastal võtsid kuus Lähis-Ida koostöönõukogu riiki – Saudi Araabia, Kuveit, Bahrein, Katar, Araabia Ühendemiraadid ja Omaan – sihiks luua Euroopa rahaliidu laadne rahaliit, algsete plaanide kohaselt pidanuks see käivituma 2010. aastal.

Nüüd on 2010. aasta on käes, aga laheriikide rahaliitu veel ei ole ning kuuest huvilisest on alles jäänud neli. 2007. aastal kaotas huvi liidu vastu Omaan. Möödunud aastal, kui asjaosalised otsustasid, et tulevase keskpanga asukohaks saab Saudi Araabia pealinn Ar-Riyad, eemaldusid projektist Araabia Ühendemiraadid. Väidetavasti mitte üksnes sellepärast, et nad tahtsid keskpanka enda juurde, vaid ka mitmetel fundamentaalsetel põhjustel.

Koostöönõukogu juht Abdulrahman al Attiyah ütles hiljuti Reutersile, et järgmise viie aasta jooksul on

rahaliidu loomine ebatõenäoline.

Ettevalmistused liidu moodustamiseks igatahes jätkuvad, näiteks märtsis alustas tegevust rahaliidu keskpanga eelkäija, selle juhiks määrati Saudi Araabia keskpanga juht. Saudi Araabia, Bahreini ja Katari valuuta kurss on praegu fikseeritud dollari, Kuveidil valuutakorvi suhtes.

Ida-Aafrika rahaliit Viis Ida-Aafrika riiki – Tansaania, Uganda, Kenya, Rwanda ja Burundi –, kes praegu moodustavad tolliliidu, teevad ettevalmistusi Euroopa Liitu kopeeriva ühisturu ja rahaliidu moodustamiseks. Esialgsete plaanide järgi pidi rahaliit moodustatama 2012. aastal, nüüd räägivad asjaosalised ise 2015. aastast ning Ida-Aafrika valmisolekut analüüsinud Euroopa Keskpanga ekspertide hinnangul läheb vaja veelgi rohkem aega.

Lõuna-Aafrika rahaliit Lõuna-Aafrika arenguühendus, kuhu kuulub 15 riiki, võttis 2005. aastal eesmärgiks moodustada 2010. aastaks tolliliit, 2015. aastaks ühisturg, 2016. aastaks rahaliit ja 2018. aastal lasta käibele ühisraha. Arenguühenduse kolme liikme – Lesotho, Svaasimaa ja mitteformaalselt ka Namiibia valuuta on juba praegu seotud ühenduse kõige tugevama valuutaga, milleks on Lõuna-Aafrika rand. Lisaks neile kuuluvad

ühendusse veel Angola, Botswana, Kongo DV, Madagaskar, Malawi, Mauritius, Mosambiik, Seišellid, Tansaania, Sambia ja Zimbabwe.

Lääne-Aafrika rahatsoon 2000. aastal leppisid viis Lääne-Aafrika riiki – Gambia, Ghana, Guinea, Nigeeria ja Sierra Leone – kokku rahaliidu loomise kavas. Tänavu lisandus neile ka Libeeria. Algsete plaanide kohaselt pidanuks liit ja selle ühisraha eco loodama juba 2003. aastal, kuid kõigepealt lükati tähtaeg edasi 2005. aastasse, siis 2009. aastasse ja praeguse seisuga 2015. aastasse, sest riigid pole suutnud täita kokkulepitud konvergentsikriteeriume. Rahaliidu ettevalmistamiseks on moodustatud Lääne-Aafrika rahainstituut, mis asub Ghana pealinnas Accras.

CFA-frangi tsoon Kes arvab, et eespool kirjeldatud Aafrika rahaliitude plaanid on naljanumber, peaks mõtlema kaheksat prantsuskeelset Lääne-Aafrika riiki ühendavale CFA-frangi tsoonile, mis toimib suuremate probleemideta juba alates 1945. aastast.

Lääne-Aafrika Riikide Majandusorganisatsiooni (ECOWAS), kuhu kuuluvad nii CFA-frangi maad kui ka eespool nimetatud Lääne-Aafrika rahatsooni ehitavad riigid, kaugem eesmärk on liita mõlemad valuutatsoonid üheks rahaliiduks. 1

Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskond

teadmiste kaudu edukaks!

MBA

Ärijuhtimise magistrikraad TTÜ majandusteaduskonnast Parimaks võimaluseks teiste erialade spetsialistidele ärijuhtimise alaste teadmiste omandamiseks on MBA Ärikorralduse õppekava. See on mõeldud juhtidele ja spetsialistidele, kelle karjäär on jõudnud punkti, kus vajatakse põhjalikke ja süstemaatilisi äri- ja juhtimisalaseid teadmisi. Magistrikraad MBA on tunnustatud kogu maailmas.

Vastuvõtt magistriõppesse toimub 30. juuni – 9. juuli 2010

Infotelefon 620 39 47 TTÜ majandusteaduskond Akadeemia tee 3, Tallinn

www.majandus.ttu.ee

9. juuni 2010 13

Eesti Energia kiire lend •• Eesti Energia asutati 1939. aastal, välisturgudel esineb Enefiti nime all, teenindab ligi 0,5 miljonit klienti.

10 604

2009/2010

12 787

1999/2000

7613

4114

1801

3107

–346

KÄIVE

miljonites kr oonides

1136

KASUM

TÖÖTAJAID

miljonites kroonides

INVESTEERINGUD miljonites kroonides

2403 müük välismaal

1412

2361

SOOJUSENERGI A MÜÜK (GWh)

7357 müük Eestis

9760

6931

ELEKTRIENERGIA MÜÜK (GWh)

Firma, mis paisus üle serva Andres Reimer andres.reimer@epl.ee

Eesti Energiast ollakse harjunud mõtlema kui ettevõttest, kes toodab Eestile vajalikku elektrienergiat ja sealjuures annab paljudele peredele ka sooja. Kuid sellist lihtsat ja arusaadavat ettevõtet pole meil juba mõnda aega.

14 9. juuni 2010

Eesti kõige võimsam ettevõte Eesti Energia muutus kümne aastaga armsast koduõue katlamajast rahvusvahelise energeetikaturu haiks.

Kui jumal on kõikvõimas, kas ta suudab luua kivi, mida ta ise üles tõsta ei jõua? Eesti rahvas on Eesti Energia näol loonud ettevõtte, mida ta enam kontrollida ei suuda.

Esiteks ei ole võimalik üha laialdasema tegevushaardega ettevõtet meie tavapärast mõõdupuud kasutades hoomata, sest ettevõte muutub üha suletumaks, kontrollides üha võimekamalt enda kohta levivaid signaale.

Kui Eesti Energiast oleks tänavu saanud täisväärtuslik börsi liige, tähendanuks see kardinate lõplikku ettetõmbamist, sest börsireeglid piiravad avalikkusele jagatava teabe mahtu juba seaduse jõuga.

Samal ajal puudub parlamendil, valitsusel, majandusministeeriumil ja ühiskonnal tervikuna sõltumatu ja asjatundlik hinnang Eesti Energia üha laialdasemaks muutuvale tegevusele.

Eesti Energia suunab riiki Näib üpris tõenäoline, et energeetika küsimustes valitseb riigile kuuluv Eesti Energia riiki, mitte vastupidi.

Riigis, kus tegutseb, piltlikult öeldes, vaid üks energiafirma, ei ole mõistlik ülal pidada energeetikaministeeriumi.

Eesti Energia on ainukene kohalik ettevõte, kes suudab teadlastelt tellida suuremahulisi ja põhjapanevaid uuringuid. See asjaolu mõjutab paratamatult energeetika valdkonnaga seotud teadlaste vaatenurka.

Niimoodi kehastabki riigipoolset energeetikaalast oskusteavet majandusministeeriumis vaid üks inimene – energeetika asekantsler Einari Kisel. Tegemist on asjatundlikkuse, aususe ja suhtlemisoskuse poolest nii kõrgel tasemel oleva isikuga, et teda võib nimetada superstaarametnikuks. Kuid Kisel peab oma tegevuses leppima nn käepäraste vahenditega. Need käepärased vahendid loob aga paratamatult Eesti Energia, kes valdab kõige suuremat rahaportsu uurimistöödeks ja suhtekorralduseks.

Eesti Energiast ollakse harjunud mõtlema kui ettevõttest, kes toodab Eestile vajalikku elektrienergiat ja sealjuures annab paljudele peredele ka sooja. Kuid sellist lihtsat ja arusaadavat ettevõtet pole meil juba mõnda aega.

Energiafirmat juhivad raamatupidajad Rahvusliku energeetikafirma edu näib andvat gümnaasiumi lõpetajatele soovituse: õppige energeetikuks. Kui aga vaadata ettevõtte juhatust, siis kõlab soovitus: õppige raamatupidajaks.

Tavaliselt juhivad Eesti suuri ettevõtteid oma tegevusvaldkonna asjatundjad. Eesti Energiat juhivad raamatupidajad, mis annab vihje, et omanikust riik pole sellele ettevõttele seadnud ülesandeks läbilöömise mitte katlamajanduses, vaid finantsspekulatsioonides.

Eesti Energia viieliikmelises juhatuses istub vaid üks energeetik – elektri ja soojuse valdkonna juht Raine Pajo. Juhatuse esimees San-

dor Liive alustas 1995. aastal Tallinna Sadama finantsdirektorina. Eesti Energia juhatuse esimeheks tõusis ta samuti finantsdirektori ametikohalt. Loomulikult on raamatupidamise taust ka juhatuse liikmest finantsdirektoril Margus Kaasikul.

Jaeäri valdkonna juhil Margus Ringil on seljataga edukas pangatöötaja ja raamatupidaja karjäär. Kütuste valdkonna juht Harri Mikk on jurist.

Selline meeskond on ülimalt võimekas välja töötama juriidiliselt korrektseid ja finantsiliselt vettpidavaid skeeme, mis on rahvusvahelises äris läbilöömiseks ülimalt tähtis.

Kodutanuma kliendid tunnevad aga sageli, et neist sõidetakse teerulliga lihtsalt üle.

Sellise finantsiliselt elegantse ja juriidiliselt korrektse kavaldamise musternäiteks on hakkpuidu põletamine Narva elektrijaamade kateldes, kasutades seadusepügalat, mille tagamõte oli uute investeeringute meelitamine taastuvenergeetikasse.

Tulemusena saavutati hakkpuidu, kuid ka elektrienergia kallinemine majanduskriisi kõige raskematel hetkedel, mis seadis küsimärgi alla mitme puidu ja elektri hinnast sõltuva ettevõtte eksistentsi.

Samasuguse elegantse hoolimatusega muutis energiamonopol tänavu oma eraklientide lepinguid nii maksegraafikute kui ka varem prognoositud tarbimismahtude osas, vaevumata kliente isegi korrektselt teavitama.

Eesti Energia võitleb oma ebaõigete või -õiglaste otsuste eest viimse veretilgani, klientide aega ja närve säästmata, sest tal on ressurssi roh-

kem kui ühelgi teisel.

Riigi määratud regulaatori – konkurentsiameti – klientide kaitseks tehtud otsused vaidlustatakse sageli kohtus. Mõnikord saadab monopoli siin ka edu, mis ei pruugi olla küll püsiv. Eelmisel majandusaastal mõistis konkurentsiamet Narva elektrijaamad süüdi turgu valitseva seisundi kuritarvitamise väärteos.

Narva jaamad keeldusid määratud tarne korras elektrienergia müügist Kulon AS-ile ja Sagro Elekter OÜ-le.

Narva elektrijaamad esitasid konkurentsiameti otsuse peale kaebuse, mille Harju maakohus rahuldas, kuid see menetlus ei ole veel lõppenud.

Hea näide sellest, kuidas klient on muutunud Eesti Energiale nulliks pärast koma, on mullu puhkenud elektriarvestite skandaal. Monopol kasutas rahumeeli seadust eirates kümneid tuhandeid taatlemata arvesteid. Ta rahustas ennast väitega, et pooled voolumõõtjad näitasid õigesti, 42 protsenti arvesteid eksis kliendi kasuks, klienti kooris vaid kaheksa protsenti neist. Tuhanded petetud kliendid olid lihtsalt statistilised arvud kusagil tulbas.

Oma eesmärkide saavutamiseks kasutatakse edukalt nn kahe näoga Januse taktikat: kui on vaja põhjendada riigilt raha või garantiide saamist, seostab Eesti Energia oma nõudmisi missiooniga – julgeolek.

Kui aga on vaja klienti tariifide või teenustasudega pigistada, siis räägitakse kasumit tootva äriühingu tegutsemisreeglitest.

Eesti Energiale meeldib väita, et ta on saavutanud majanduskriisi

Eesti Energia oodatavad ligikaudsed investeeringud elektritootmisesse

15

15

mld kr

mld kr

Narva põlevkiviplokid

Jordaania põlevkivielektrijaam

15 mld kr

Maroko põlevkivielektrijaam*

15 mld kr

Ignalina tuumaelektrijaam

* Marokoga on sõlmitud seni vaid põlevkiviuuringute leping

ajal särava kasumi üksnes tänu usinusele väliskaubanduses. Kuid tõsi on see, et ligi pool kasumi kasvust langeb koduturule, kus ettevõte naudib monopoolset seisundit.

Kusjuures Eesti varustamine elektri ja soojaga ei kuulu isegi ettevõtte kõige tähtsamate tegevusvaldkondade hulka, mille peale ettevõte oleks nõus iseseisvaid riske võtma.

Eesti Energia sööstab raketina tõenäoliselt miljardite kroonide suuruse investeeringuga Jordaania ja Maroko kõrbe. Ürituse finantside kohta on öelda vaid, et „täpne finantseerimise kava selgub edaspidi”. Juba praegu on sinna kulunud üle 50 miljoni krooni.

Eestisse uute põlevkivielektrijaamade ehitamisse suhtutakse aga kui mõistlikku äririski ületavasse tegevusse, mis vajab kopsakat riigi lisagarantiid.

Rahvusvaheline energiakaubandus, rahvusvahelised maavarauuringud, õlitootmise tehnoloogia arendamine, õli tootmine, taastuvenergia arendamine, tuumaenergeetika investeeringud välismaal, elektritööd, sideteenused – seda loetelu võiks täiendada ja pikendada.

Eesti Energia ärihuvid asuvad Marokos, Jordaanias, Lätis, Leedus, Soomes ja õnneks seni veel ka Eestis.

Eesti Energia investeeringud võivad kujuneda välismaal palju suuremaks kui Eestis. Kokku soovib kontsern järgneva kümnendi jooksul investeerida 70 miljardit krooni.

Elektrienergia tootmisvõimsustesse tehtavad investeeringud võivad aga välismaal kujuneda mitu korda suuremaks kui Eestis.

Kahe Narva rajatava energiaploki maksumusena on nimetatud 7,5–15 miljardit krooni. Viimane ja suurem summa pärineb tänavu maikuust.

Aulepa tuulepargi investeering jääb miljardi krooni piiresse.

Jordaanias kavatseb Eesti Energia rajada ligi 800-megavatise võim-

susega elektrijaama ja õlitehase.

Seega võib Lähis-Idasse, Iisraeli ja Palestiina püssirohutünni kõrvale paigutatava raha hulk jääda vahemikku 10–18 miljardit krooni.

Tänavu aprillis allkirjastas Sandor Liive lepingu põlevkiviuuringuteks Põhja-Aafrikas Marokos. Sellest uuringust võib välja kasvada Jordaania-sarnane investeerimisprojekt.

Kui peaks juhtuma ime ja Ignalinasse hakatakse Eesti Energia osalusel ehitama uut tuumajaama, siis ka sinna kulub miljardeid. Kui Eesti saaks Ignalinast veerandi, tuleks eraldada järgmised 15 miljardit krooni 60 miljardi kroonisest koguinvesteeringust.

Seega paistab välisturgudel tegutsemine vähemalt kolm korda atraktiivsem kui kodus rehetare kütmine.

Kümne aastaga tuli hiigeledu Kümme aastat tagasi, kui ettevõtte arengus toimus põhimõtteline murrang, oli Eesti Energia käive rohkem kui kaks korda praegusest väiksem, ettevõttes töötas ligi kaks korda rohkem inimesi ja aastane kahjum ulatus sadadesse miljonitesse kroonidesse.

Tundus, et nii suurt ja kahjumlikku ettevõtet ei ole võimalik remontida. Eesti energiajulgeoleku tagamiseks tundus mõistlikuma lahendusena monopoolse Eesti Energia tükeldamine ja jupikaupa müümine välismaa energeetikainvestoritele.

Käsil oli sajandi tehing – Narva elektrijaamade müük võimsale Ameerika energeetikakontsernile NRG Energy. Toona Ameerika Ühendriikide suuruselt kaheksanda energeetikafirma NRG Energy tõi Eestisse Tiit Vähi. Survet, et Narva elektrijaamad erastataks just nimelt NRG Energyle, avaldas USA abivälisminister Strobe Talbott ja majandusminister William M. Daley. NRG Energy pakkus 49 protsendi Narva

jaamade aktsiate eest 67 miljonit dollarit, nõudes, et kolmveerand Eesti elektriturust kuuluks vähemalt 2007. aastani temale ja elektrienergia hind tagaks ka võimalikud investeeringud jaamade ajakohastamiseks. NRG Energy president Dave Peterson väitis koguni, et tehingust sõltub Eesti pääsemine Euroopa Liitu.

Eesti Energia juhatuse esimees Gunnar Okk ja nõukogu esimees Jüri Käo tunnistasid NRG-tehingu halvaks, sest Eesti Energia oli ka ise võimeline Narva elektrijaamadesse piisavalt investeerima.

Okk oli selgelt vastu valitsuselt Eesti Energiale pakutavale pikaajalisele kohustusele osta ameeriklaste juhtimisel töötavatest jõujaamadest 15 aasta jooksul fikseeritud hinnaga elektrit, sest Euroopas seisis ees elektrituru avamine.

Elektriinsener Gunnar Okk oligi mees, kes pani aluse Eesti Energia praegusele mõjukusele, tõstis ettevõtte riigi energeetikapoliitika kujundajaks. Kui tollane majandusminister Mihkel Pärnoja teatas, et Eesti Energia tuleb konkurentsi tekitamise nimel tükeldada, siis kostis Eesti Energia peahoonest vaid pahast nohinat. Õige pea pidi minister oma sõnu sööma ja loobuma elektrimonopoli lammutamisest. Suurematest üksustest jõuti Soome Fortumile müüa vaid Läänemaa elektrivõrk.

Kõige parem Eesti firma Eesti Energia on vaieldamatult üks väheseid Eesti nn kõige-kõige ettevõtteid. Eelmisel aastal tunnistas Gild Bankers selle Eesti kõige väärtuslikumaks ettevõtteks. TNS Emori uuringu kohaselt on tegemist Eesti kõige mainekama riigiosalusega ettevõttega, eelistatuima tööandjaga ja paremuselt kolmanda klienditeenindajaga.

Samal ajal kui suurem osa ettevõtteid kriisiajal ägas, suurendas

Eesti Energia ärikasumit 69 protsendi võrra. Ligi pool ehk 45 protsenti sellest kasumist teeniti monopoolset seisundit kasutades Eesti klientide arvelt.

Eesti Energia on alustanud mitme uue investeeringuga. Algust on tehtud uue põlvkonna, Enefiti tehnoloogiaga õlitehase ehitusega, neljale Eesti elektrijaama energiaplokile väävlipüüdmisseadmete paigaldamisega ja sõlmitud leping Iru jäätmepõletusjaama ehitamiseks.

Kõik need objektid peavad valmima 2012. aastal.

Olulisimaks reformiks võib pidada põhivõrgu ettevõtte Elering müümist riigile tänavu aasta alguses. Sellega asuti täitma Euroopa Liidu elektridirektiiviga pandud kohustust põhivõrguettevõtjate eraldamiseks suurtest energiakontsernidest.

Energiakaubandus välismaal Välisturgudel tegutsemiseks võttis Eesti Energia kasutusele kaubamärgi Enefit. 2006. aastal Lätis registreeritud Enefitil on sadakond klienti, kelle seas annavad tooni õlletehased ja muud toiduainetööstuse ettevõtted.

Järgneva kahe aasta jooksul kavatseb Enefit alustada elektrienergia müüki Leedu eratarbijatele.

Olemasolevad ülekandevõimsused Venemaa ja Valgevenega võimaldavad Eestile, Lätile ja Leedule piiramatut energiakaubandust idanaabriga. Põlevkivienergeetikal on Euroopa Liidus karmistuvate keskkonnanõudmiste tõttu vähe konkurentsivõimet, sest väiksemate investeerimisvajadustega Venemaal on elekter palju odavam.

Vastavalt elektrituruseadusele saab väljaspool Euroopa Liitu toodetud elektrienergiat Eestisse tarnida piiranguteta, müües elektrit Eestis tegutsevale elektribörsile või taotledes eraldi loa elektrienergia impordiks. Lätis ei ole piiranguid elektrienergia impordiks ja Leedus-

se saab elektrienergiat importida, kui see müüakse elektribörsile.

Enefiti suur aktiivsus võibki olla selgitatav Läti vabameelse suhtumisega imporditavasse elektrisse. Lätlaste vabameelsusel on tehniline põhjendus: nad on maailma ühed kõige rohelisemad elektritootjad, sest nad kasutavad peamiselt hüdroenergiat. Sellepärast ei suuda nad aasta ringi koduturule küllaldaselt elektrit toota.

Õlitootmine ja tehnoloogia areng Enefiti nime kandev põlevkiviõli tehnoloogia võib tõsta Eesti Energia maailma juhtivaks energeetikatehnoloogia valdajaks. Kuid tõenäoliselt mitte ainuvaldajaks. Õlitehaste rajamiseks on moodustatud ühisettevõte Enefit Outotec Technology, millest ligi pool – 40 protsenti kuulub Soome tehnoloogiafirmale Outotec.

Naftavarudele ligipääsu raskenemine ja Mehhiko lahe katastroofiga ilmsiks saanud keskkonnariskid tõstavad Eestis ühena vähestest maailma riikidest kasutatud põlevkivi rahvusvahelises energeetikaäris esiplaanile.

Põlevkivi võib leida kõikidel mandritel. Kuid saatuse tahtel ja Eesti Energia juhtkonna ettenägelikkuse tõttu valdab Eesti tõenäoliselt maailma kõige eesrindlikumat tehnoloogiat selle töötlemiseks.

Tehnoloogia avalöögina valmib 2012. aastal Eesti elektrijaama juures Auveres õlitehas, mis vajab aastas ligemale 2,3 miljonit tonni põlevkivi ning toodab sellest 290 000 tonni põlevkiviõli ja 75 miljonit kuupmeetrit elektritootmises kasutatavat uttegaasi. Lisaks on tehasega integreeritud 35 MW auruturbiin elektritootmiseks, mis kasutab ära õlitootmisel tekkivat jääksoojust.

Uue õlitehase maksumuseks on ligi kolm miljardit krooni. Selliseid tehaseid võib aastate jooksul üksteise kõrvale tekkida kolm-neli tükki.

9. juuni 2010 15

Järgmise sammuna võetakse ette Eesti esimese rafineerimistehase rajamine, mille toodang suudab katta Eesti aastase vajaduse diislikütuse järele.

Flegmaatiline tuumaenergeetik

Kaevandamise kuningas Kuigi Eestis tegelevad põlevkiviõli tootmisega Viru Keemia Grupp ja Kiviõli keemiakombinaat, valdab Eesti Energia praegu ainsana oma tegevuseks piisavat põlevkivivaru ja tootmisvõimsust. Eesti Põlevkivi sulandamine Eesti Energia kontserni kaevandusettevõtteks näitab, et seda ressurssi kavatsetakse kasutada ennekõike oma tegevuse tagamiseks ja müük konkureerivatele õlitööstustele kujuneb teisejärguliseks või hoopis tähtsusetuks.

Vastavalt maapõueseadusele on Eestis aastaseks põlevkivi kaevandamise mahuks lubatud 20 miljonit tonni, sealhulgas Eesti Energiale ligikaudu 15 miljonit tonni. Maailma põlevkivivarud ületavad tõestatud naftavarusid mitmekordselt. Eesti on koos Hiina ja Brasiiliaga põlevkivi kaevandamise juhtriik.

Moodsalt tehtud elektritöö Eesti Energia tõusu moodsaks ettevõtteks saatis paljude tugiteenuste üksuste sulgemine ja näiteks elektri-ehitustööde sisseostmine alltöövõtjatelt. Selle tagajärjel ei tea Eesti Energiast elektritööd tellinud klient kunagi, missugustes tunkedes mehed tema õue sõidavad.

Kuid nüüd on elektrimonopol hakanud turul reklaamima laialdast elektritööde teenust alates pistiku vahetamisest kuni süsteemide projekteerimiseni. Ettevõtte klienditelefon annab üpris laialivalguva seletuse sellest, kes ja millistel tingimustel kliendi juurde töid tegema tuleb.

Mõnel juhul tulevad Eesti Energia töömehed, teinekord alltöövõtjad.

Ilmselt on Eesti Energia elektritööde teenuse puhul tegemist lihtsalt ühe turundusliku võttega.

Kaotatud ja võidetud sideteenus Aastaid tagasi kuulutas Eesti Energia, et hakkab voolupistiku kaudu oma klientidele internetti pakkuma.

Lahendus tundus paljutõotav, avalikkusele näidatud seadmed käepärased, vastav äriüksus hakkas täie

Kuigi Eesti Energia ostis Pakri saarele maalapi tuumajaama ehitamiseks, tegutseb ta selles valdkonnas flegmaatilise leigusega.

auruga tööle, kuid asi lõppes läbikukkumisega.

Kaotuse tunnistamine ei kuulu Eesti Energia ärifilosoofia juurde ja sellepärast võeti kasutusse mobiilsideäris aegunud 450-sagedus ning ehitati üles mobiilset internetiteenust pakkuv Kõu.

Roheline energia Roheline energia on Eesti Energia turundusprojekt, kus tavapäraselt toodetud elektrit müüakse kallimalt klientidele, kes saavad omakorda oma tooteid rohelisuse loosungiga reklaamida.

Alguses suhtuski Eesti Energia taastuvenergiasse kui vaid turundusse, milleks andis talle võimaluse Jägala jõel tõeliselt kauni projektina taastatud hüdroelektrijaam. Teema arendus paistis kõrvaltvaatajale nii, et liigutama hakati, kui mõni algatusvõimeline väikeettevõtja oli hakanud monopolile kandadele astuma.

LAE L ARV OENGU D U TEL TISSE, EFO NI V MP3 Õ -MÄ NGIJ I ASS E...

Riigi määratud toetusskeemid taastuvenergiale andsid aga asjale uue mõõtme. Kolm aastat tagasi ostis energiamonopol Eesti ärimeestelt Noarootsis Aulepa tuulepargi, kuhu kavatsetakse 900 miljoni krooni suuruse investeeringuga rajada Balti riikide võimsaim 39-megavatine tuulepark.

Võimsaim keskkonnasäästuga seotud projekt on Irusse 2012. aastaks jäätmepõletusjaama rajamine.

Siin on tegemist lausa jõuga läbi surutud investeeringuga, sest tuli murda nii naabruses Väo elektrijaamas samalaadset projekti kavandanud konkurent kui ka prügi ladestamisesse investeerinud välismaa prügifirma vastuseis.

Irus hakatakse põletama 220 000 tonni prügi aastas, mis peaks kommipaberitest puhtaks imema iga peenemagi prao – umbes sama suur kogus prügi Eestis aasta jooksul toodetaksegi. 1

... JA V SEAL AATA , ISE S KUS OOV ID D!

Peamiselt keskendutakse Leedu Ignalina uuele tuumajaamale, mis nii leedulaste hüpliku asjaajamise kui ka Kaliningradi oblastisse rajatava võimsa tuumajaama tõttu on küsimärgi all.

Jutu tasemel on kõlanud heietused osalemisest mõnesse Soome tuumajaama investeerimises. Soome tööstusettevõtte rajatavates tuumajaamades ei ole eestlased kaasosanikena oodatud.

Kui Eesti Energial oleks omaniku antud ülesanne tagada Eesti energeetiline julgeolek keskkonda kõige vähem saastava ja kõige edumeelsema tehnoloogiaga, arendaks ta eelisjärjekorras just Eestisse rajatava tuumajaama projekti.

Tuumaenergeetika on praegu kõige kiiremini arenev energeetikavaldkond, mis elab Tšernobõli katastroofiga saabunud šoki järel praegu üle taassündi.

Järgneva kahekümne aastaga kavatsetakse maailmas ehitada ligi 500 uut tuumareaktorit. Pooled nendest asuvad Hiinas, Venemaal ja Indias.

Reaktoreid kavatseb ehitada 31 varasema tuumaenergeetika kogemuseta riiki. Eestit praegu nende seas ei ole. Rahumeelsed tuumaprogrammid toimivad praegu kolmekümne viies maailma riigis, kus töötab ligi 440 tuumareaktorit.

Eesti Energia näib vaatlevat tuumajaama kui võimalikku kasulikku finantsinvesteeringut. Valitsus kiitis mullu heaks energiamajanduse riikliku arengukava aastani 2020, see käsitleb esimest korda tuumaener-

geetika arendamist Eestis. Arengukava määrab tuumaenergia kasutuselevõttu reguleeriva seaduse väljatöötamise 2012. aastaks.

Eesti Energia sõlmis Tartu ülikooli ja Tallinna tehnikaülikooliga koostöölepingud ka tuumaenergeetika magistriõppekavade väljatöötamiseks.

Elektritootja Ligi 95 protsenti Eestis tarbitavast elektrienergiast pärineb Narva põlevkivielektrijaamadest. Balti elektrijaamas töötab neli plokki, Eesti elektrijaamas kaheksa plokki, koguvõimsusega 2380 megavatti.

Kummaski elektrijaamas on üks plokk üle viidud nn keevkihtkatla tehnoloogiale, mis vastab tänapäeva keskkonnanõuetele.

2015. aastaks ehitatakse elektrijaamadesse kaks uut energiaplokki planeeritava koguvõimsusega kuni 600 megavatti, mis statistiliselt tagab Eesti suvise elektrienergia tippkoormuse.

Seega on Eestis viie aasta pärast neli moodsat põlevkivi energiaplokki, mille koguvõimsus on ligi tuhat megavatti ja mis ei kata talvise perioodi elektrivajadust.

Uute plokkide rajamine võeti ette üksnes tänu riigikogu antud garantiidele. Eesti Energia põhjendas, et tõenäoliselt ei hakka uued plokid kõrge saastetasu tõttu aasta läbi töötama, need käivitatakse vaid talvel, kui piirkonnas valitseb energia defitsiit ja hinnad on laes. 1 Andres Reimer

Kuidas saada edukaks?!

EBS-i videokursus „Strateegiline juhtimine” Eesti ühe tuntuma strateegi ja õppejõu PRIIT KARJUSE loeng on Estonian Business Schooli hinnatumaid magistrikursusi.

• • • • • •

Kuidas märgata ja püüda kinni võimalused?

Kuidas väljuda võitjana olukorrast, kus kõigile ei jätku?

Huvitavaid seoseid ja paralleele sõjanduse ning loodusega Strateegiad, mis aitavad igaühel elus edasi jõuda ja otsuseid langetada Millest sõltub ettevõtte näljatunne?

Läbimõeldud sõjaplaanid äris

Juunis loositakse Päevaleht Ülikooli uudiskirjaga liitunute vahel välja 10 tasuta loengut omal valikul.

Avarda silmaringi ja omanda uusi teadmisi videoloengutega oma ala tippspetsialistidelt!

16 9. juuni 2010

ulikool.epl.ee

Vaa avaloe ta ngut T

ASUT A!

Kas Eesti firmad on ikka euroks valmis?

Andres Eilart andres.eilart@epl.ee

Ligi pool küsitletutest ei ole veel teinud ühtegi ettevalmistust eurole üleminekuks või ei pea eeltööd ülepea vajalikukski.

PricewaterhouseCoopers viis eelmise kuu alguses Eesti juhtivate ettevõtete ja organisatsioonide tippja finantsjuhtide seas läbi küsitluse, milles uuris eurole üleminekuks valmisolekut. Vaatluse all oli nii ettevõtete hinnanguline rahakulu euroks valmistumisel kui ka valdkonniti tehtavad muudatused.

Uuringu andmetel on veidi üle poole vastanutest oma ettevalmistusi kas juba alustanud või teostanud ettevalmistavad uuringud ning on eeltööd alustamas. Ent ligi pool küsitletutest ei ole veel ühtegi ettevalmistust eurole üleminekuks teinud või ei pea seda vajalikuks.

Pooled vastanuist usuvad, et üleminekuks vajalik investeering jääb alla 100 000 krooni, ent 20% hindavad oma üleminekukulude maksumuseks üle miljoni krooni. Seni viimati euroalaga liitunud Slovakkia ettevõtjate kogemus näitab aga, et peaaegu kõikidel läks lõplik kulutus suuremaks, kui esialgu mõeldi.

Tõsi, kuna Eesti ettevõtjate eurole ülemineku valmiduse uuring viidi läbi suuremate, edukamate ja uuenduslikumate ettevõtete seas, siis ei pruugi küsitluse tulemus lõpuni peegeldada keskmise ettevõtte eurovalmidust või näitab see asja veel liigagi rõõmsatooniliselt. Ent peasuuna annab kätte ilmselt küll.

Maag Lihatööstuse juht Olle Horm ütleb Ärilehele, et nemad on täpselt nii kaugele jõudnud, et just nüüd tuleb teenusepakkuja külla ja

hakatakse majandustarkvara üle läbi rääkima. „Mingil hetkel peame kahte baasi korraga pidama,” märgib Horm. „Ega mingit suurt paanikat ei ole, aga väiksemate asjadega on ikka vaeva. Eks eestlased on nagu head üliõpilased ja jätavad asju viimaseks minutiks. Kui lõpusirgel tuleb tagasilöök, siis võib raskeks minna.”

Horm loodab, et nende puhul jääb ettevalmistusele kuluva investeeringu suurus 100 000–200 000 krooni kanti. „Eks toiduainetöösturid on teada-tuntud koid – et see investeering tagasi teenida, peaksime vähemalt viis tonni vorsti müüma,” naerab Horm.

OG Elektra omanik, tööstur ja kaupmees Oleg Gross on euroks valmistumisega juba kõvasti tegelenud. „Muidugi ei saa kõike päris euro kraesse ka panna, sest meie maapoed olid varem kassapõhised. Need oleme kõik ringi ehitanud ja tarkvarasse suured investeeringud teinud,” kommenteerib Gross. Tema sõnul ulatus investeering 3–4 miljoni kroonini. „Ootaks nüüd lõpliku eurootsuse ära ja siis vaatame edasi, et milliste sahtlitega peaksid uued kassad olema ja kuidas sajad tuhanded hinnasildid ära vahetada,” märgib Gross. Samal ajal näeb ta, et tulevikus võib probleeme tekkida komakohtadega.

Müüjate koolitamiseks kavatseb Gross väljastpoolt inimesi kaasata. „Aga ega siin midagi erilist ei ole inimeste jaoks, kel mõistus korras.

Ameerikat ju ei avasta.” 1

50%

Ettevalmistused eurole üleminekuks 23% ei pea ettevalmistust vajalikuks 23% pole veel midagi teinud, kuid valmistutakse alustama 31% esialgne analüüs tehtud, valmistutakse ellu viima 23% ettevalmistustööd juba käivad

17% 13%

alla 0,1 mln kr

0,1–0,5 mln kr

Mida peaks muutma?

PROTSENTIDES

0,5–1 mln kr

Kulutus eurole üleminekul 8%

8%

4%

1–5 mln kr

5–10 mln kr

üle 10 mln kr

23 Kaupade markeeringud ja pakendid 46 Muu 46 Turundusmaterjalid ja muu 58 Kodulehekülg, internetikeskkond 73 Süsteemide liidesed 77 Sisekorra reeglid 77 Muud infosüsteemid 81 Aruanded ja eelarved 92 Finantsinfosüsteemid

Allikas: PwC

9. juuni 2010 17

Tiiu Laks tiiu.laks@epl.ee

Veel eelmisel aastal anti teatrites suure hooga etendusi, samal ajal kui majanduslangusest ehmunud teatrisõber oli muutunud ettevaatlikumaks ja teatrisse jõudis 100 000 inimest vähem. Saabuval suvel loodavad teatrid vahelduseks ka midagi teenida.

Publikupõud teeb teatrid ettevaatlikuks Enne eelmist suve ei näidanud teatrid välja, et majanduslangus neid eriti mõjutab. Seda oli näha ka arvudest, sest etendusi anti aastas 2008. aastaga võrreldes poolesaja võrra rohkem, kuigi lavastusi oli repertuaaris neli vähem ja uuslavastusi toodi kümne võrra vähem välja. Ka teatrite esindajad kinnitasid, et külastajad on enam-vähem truud, ainult on muutunud ehk veidike vähem impulsiivseks.

Sel suvel aga ei too uut suvelavastust välja näiteks varem suurprojektidega hiilanud Tallinna Linnateater ja Vanemuine. Mõeldamatu eelarvega peavad lavastusi välja andma

18 9. juuni 2010

projektiteatrid. Uuslavastusi on siiski umbes sama palju kui möödunud aastal – 20 ringis.

Kuigi 1995. aastal „Kolme musketäriga” vabaõhuetenduste buumi algatanud Tallinna Linnateater on munitsipaalteater ja peaks suurema osa oma toetusest saama linnalt, jäi teater eelmisel aastal ilma remondiks planeeritud rahast, mis linnavalitsuse korraldatud interneti rahvahääletuse tulemusel otsustati anda Kultuurikatlale. Kultuuriministeeriumi kaudu riigilt saadud toetuse abiga hakatakse sel suvel restaureerima kurikuulsat suvelavastuste kohta ehk lavaauku, kuid uut lavas-

tust sel aastal välja ei tooda. Teater peab seda praeguses majandusolukorras raskeks ettevõtmiseks ja liiga suureks kulutuseks. Ka suveteatri ajalugu teinud Vargamäe projektide juurde sel aastal ei naasta, sest usutavasti ei oleks publiku huvi pärast kaht suurt suve enam väga suur. Niisiis reklaamib Linnateater, et teater on sel suvel kodus ja annab kuni juuli alguseni tavarepertuaari etendusi.

Pärnu Endla teater mängib juba kolmandat suve oma majas tavarepertuaari, kuid toob saalis välja ka uue lavastuse. Selline otsus sai omal ajal tehtud riski vähendamiseks – esiteks on suvelavastuse eelarve kõvasti suurem, teisalt on mõjutab vabaõhuetenduste andmist alati ilm. Ning kui juba majas etendusi anda, siis miks piirduda ainult ühe lavastusega.

Ka Vanemuine otsustas sel aastal uut lavastust mitte välja tuua, kuna tuli arvestada ebasoodsa majanduskliimaga. Omajagu võis otsust mõjutada ka Dan Gordoni filmiga kuulsaks mängitud näidendi „Vihmamees” kallite õiguste ostmine MGM-ilt. Küll aga on publikul endiselt huvi juba kaks suve mängukavas olnud „Vihurimäe” vastu, mida siis ka sel suvel veel mängitakse.

Mis aga teatreid sel aastal ettevaatlikumaks on teinud, on eelmisel aastal vähenenud publikuarv – kokku 100 000 külastust vähem.

2008. ja 2009. aasta suvelavastuste publikuhulka kõrvutades on näha, et vaatajaid oli üle 40 000 vähem, kuigi etendusi anti suvel pea 30 võrra rohkem. Uuslavastuste osakaal oli juba eelmisel suvel mõne protsendi võrra väiksem.

Kui repertuaarilavastuse väljatoomine maksab paarsada tuhat kuni pool miljonit krooni, siis suvelavastusi käsitletakse tihti suuremate projektidena. Seda näiteks erilise mängupaiga, materjali, külalislavastaja ja -näitlejate vms pärast. Ühtlasi saab sinna kaasata rohkem sponsoreid (enamikul teatritest on nagunii oma koostööpartnerid, kes neid aasta läbi toetavad – Linnateatril Espak, Estonial Lexus, Draamateatril Merko jne), mida küll praegusel ajal on ehk raskem teha. Taotleda saab ka eraldi projektitoetusi.

Samamoodi saab erilisuse templiga suvelavastuste eest küsida kõrgemat hinda kui tavaetenduste

eest, ka kohti on seal vaatajatele tihtipeale rohkem, kuid etendusi vähem, mis omakorda teeb sündmuse eriliseks. Ning sellest ei tehta erilist saladust, et suvel loodetakse vabas õhus mängimisega ka midagi teenida.

Statistika näitab, et suvelavastuste pealt on piletitulu teenitud mitu korda rohkem kui mõne sama aasta majasisese uuslavastusega. Näiteks kaheksa „Ruja” etendust 2008. aasta suvel tõid sisse pea kuus miljonit krooni piletitulu (lavastus ise läks maksma 4,4 miljonit), samal ajal kui näiteks kiidetud „Koidula veri” 12 etendusega pea 390 000 krooni. Muidugi, ka vaatajaid oli 5,5 korda vähem, kuid isegi kui neid oleks olnud sama palju, poleks „Koidula veri” teeninud palju üle kahe miljoni krooni piletitulu. Ja seda 12 etendusega.

Kindlasti on Vanemuine ebaharilik näide. Näiteks Ugala suvelavastused teenivad alla miljoni krooni piletitulu ja vahe tavarepertuaari lavastuste tulususega pole nii suur.

Draamateater aga teenib mõnede muude teatrihooaega jäävate lavastustega rohkem kui suvetükkidega.

Ka Vanemuisel on teisi väga edukaid lavastusi, enamasti on need muusikalid.

Eesti läbi aegade suurim suvelavastuste projekt on ilmselt Linnateatri oma – nende A. H. Tammsaare lavastused, mis kanti Albus ette maratoni vormis. Tallinna Linnateatri suurprojekt (koostöös Endla ja Rakvere teatriga) „Tagasi Vargamäele” läks maksma kaheksa miljonit krooni ja tõi Vargamäe metsade ja küngaste vahele, tuulistele väljadele nii päeval kui ka öösel kokku üle 15 000 pealtvaataja. 34 etendust jagunes nelja lavastuse vahel – „Tõde ja õigus. Teine osa” (kaheksa etendust; kokku 1955 pealtvaatajat), „Karin ja Indrek. Tõde ja õigus. 4” (7; 3550) ja „Wargamäe Wabariik” (14; 7508) ning Rakvere ja Endla teatri ühislavastus „Vargamäe kuningriik” (5; 5251).

Selle suve juurde tagasi tulles peab siiski ütlema, et täheldada saab ka teatud järjepidevust. Suvel alati kõrgel tasemel teatrit näitav Draamateater toob ka sel aastal välja uuslavastuse „Kaevuritest kunstnikud”, mida mängitakse Viinistu kunstimuuseumi katlamajas. Nagu

ütles Draamateatri pressiesindaja Tanel Tomson, on otsus ka sel aastal uus suvelavastus teha täiesti loomulik ja sellest on saanud teatri elus pigem loomulik repertuaarijätk kui erand. „Viimaste aastate head publikuarvud – saali täituvus üle 90 protsendi – näitavad, et vaataja on Eesti Draamateatri pakutavaga rahul ja ootus ka suvel teatrisaalis kohtuda on mõlemapoolne,” põhjendas Tomson tõika, et Draamateater pole suvelavastuste dramaturgilist materjali valides kunagi maksnud lõivu ülemäära kergekaalulisele meelelahutusele. Kolmandat suve Keila-Joa mõisas mängitav „Pikk päevatee kaob öösse” näiteks on süvenemist nõudev psühholoogiliselt raske perekonnalugu.

Lisaks on veel palju projektiteatreid, kes tegutsevadki enamasti suvel, tuues välja lavastusi põnevates paikades ja huvitavate koosseisudega. Näiteks R.A.A.A.M. tõi eelmine aasta välja kolm uut lavastust –

Hüürul, Pärispeal ja Viinistul –, meelitades 32 etendusega kohale pea 4000 pealtvaatajat. Emajõe Suveteater, kellel sel aastal tuleb lausa kolm uuslavastust, sai eelmisel suvel kahe lavastuse ja 28 etendusega kokku umbes 3500 pealtvaatajat. Samas tegutsesid pea kõik projektiteatrid 2008. aastal juba päris suure miinusega ning kuna enamasti on nende suurimaks tuluallikaks ikkagi piletitulu, siis aina vähenev publikuarv õõnestab seda veelgi. Kuni 2009. aastani olid riigipoolsed toetused veidike suurenenud, kuid 2009. ja 2010. aastal vähendati neid kokku enam kui 20 protsendi võrra ning ära kaotati ka käibemaksusoodustus kultuuriüritustele, mis näiteks Rakvere teatrile läheb iga aasta maksma umbes miljon krooni – see on suurem kui teatri reklaamieelarve.

Suvine puhkusteaeg on aga publiku suhtes ilmselt nii magus, et päris etendustegevuseta ükski teater suve mööda saata ei raatsi. 1

Suund massikultuuri poole •• Ka Rakvere teater, kelle suvelavastusi „Toatüdrukud” ja „Vennad Lõvisüdamed” käis eelmisel suvel kokku vaatamas üle 8000 inimese, tuleb sel suvel välja kahe uuslavastusega („Kadunud tsirkus” ja „Torm”) ning mängib lisaks teist suve ka auhinnatud „Toatüdrukuid”.

•• Teatri direktori Joonas Tartu sõnul innustab neid tagant missioonitunne, sest nende jaoks on oluline, et ka riskide olemasolul kultuur siiski inimeste elus ja ümber püsiks. Suure suve jaoks ei olda aasta jooksul muudes mahtudes järele antud ega näiteks vähem külalisetendusi antud.

•• Küll aga on Rakvere publikuarvu vähenemine olnud väiksem kui Eesti

Kõik piletid

–10%

keskmine ning heaks pagasiks on ka edukas ja ratsionaalne tegutsemine juba viimased kümme aastat. Samas tunnistas Tartu, et piletihind on langustrendis ning inimene ostab pigem kampaaniate ajel. Samuti nentis ta, et kui eelmisel aastal riigitoetused kõvasti vähenesid ja kultuuri käibemaksusoodustus ära kaotati, siis alguses tekitas see teatriinimestes mingit sorti missioonitunde ja võistlusvaimu ergastumist, kuid praeguseks hakatakse vaikselt juba väsima. „Sellises olukorras saab mahtude ja kvaliteedi säilitamine olema väga raske,” sõnas Tartu, viidates repertuaari orientatsiooni nihkumisele massikultuuri poole.

Meelitas teatrisse Läbi aegade suurim suvelavastuste projekt – „Tagasi Vargamäele” kuulub Linnateatrile.

•• Maksis 8 mln kr •• Kokku üle 18 000 pealtvaataja 34 etendust, mis jagunesid nelja lavastuse vahel: •• „Tõde ja õigus. Teine osa” (8 etendust; 1955 pealtvaatajat) •• „Karin ja Indrek. Tõde ja õigus. 4” (7 etendust; 3550 pealtvaatajat) •• „Wargamäe Wabariik” (14 etendust; 7508 pealtvaatajat) •• Rakvere ja Endla teatri ühislavastus „Vargamäe kuningriik” (5 etendust; 5251 pealtvaatajat)

Selle suve kuumad tükid •• 3. juunist Jean Genet’ „Toatüdrukud” Rakvere pangamajas, Rakvere teater, lavastaja Hendrik Toompere jun •• 7. juunist Veljo Tormise „Eesti meeste laulud” Noblessneri valukojas, Von Krahl ja Nargen Opera, lavastaja Peeter Jalakas •• 10. juunist Eugene O’Neilli „Pikk päevatee kaob öösse” Keila-Joa mõisas, Draamateater, lavastaja Merle Karusoo •• 11. juunist Helmut Krausseri „Mask” Tartu laulupeomuuseumis, Emajõe Suveteater, lavastaja Kristel Leesmend •• 12. juunist Lee Halli „Kaevuritest kunstnikud” Viinistu kunstimuuseumi katlamajas, Draamateater, lavastaja Priit Pedajas •• 15. juunist John Patricku „Augustikuu teemaja” Eesti maanteemuuseumis Varbusel, MTÜ Kell Kümme, lavastaja Roman Baskin •• 17. juunist Urmas Lennuki „Kadunud tsirkus” Rakvere Spordikirikus, Rakvere teater, lavastaja Üllar Saaremäe •• 26. juunist Shakespeare’i „Torm” Rakvere teatri väikeses saalis, Rakvere teater, lavastaja Hendrik Toompere jun

•• 27. juunist Jaan Tätte „Lendajad” Naissaare Omari küünis, Nargen Opera, lavastaja Tõnu Kaljuste •• 28. juunist Mart Kivastiku „Eesti asi” laulupeomuuseumis, R.A.A.A.M., lavastaja Ingomar Vihmar •• 2. juulist Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan” Tartu toomkiriku varemetes, Emajõe Suveteater, lavastaja Andres Dvinjaninov •• 8. juulist Flaubert’i „Madame Bovary” Endla teatri suures saalis, Endla, lavastaja Tiit Palu •• 12. juulist Marcel Pagnol’i „Tuulesaared” Hiiumaa Tahkuna tuletorni all, Theatrum, lavastaja Maria Peterson •• 16. juulist Mart Kivastiku „Kivist külalised” Viinistus, lavastaja Aare Toikka •• 16. juulist Eugene O’Neilli „Iha jalakate all” Kurgjal, MTÜ Kell Kümme, lavastaja Roman Baskin •• 16. juulist Emily Bronte „Vihurimäe” Alatskivis, Vanemuine, lavastaja Roman Baskin •• 17. juulist Eiseni-Kalda-Dvinjaninovi „Raha” Tartu Toomemäel, Emajõe Suveteater, lavastaja Andres Dvinjaninov

•• 20. juulist Alan Ayckbourni „Aiapidu” Ohtu mõisas, MTÜ Kell Kümme, lavastaja Roman Baskin •• 27. juulist Madis Kõivu ja Hando Runneli „Küüni täitmise lood ja laulud” Saueaugu teatritalus, lavastaja Margus Kasterpalu •• 30. juulist Tammsaare-Lennuki „Vargamäe varjus” Albus, A. H. Tammsaare muuseumis, lavastaja Urmas Lennuk •• 31. juulist Silvia Soro „Rääkivad kivid” Kuressaare sadamaaidas, Kuressaare Linnateater, lavastaja Tiit Palu •• 6. augustist Tiina Laanemi „Väikesed vanamehed” Männiku metsatalus, Ugala, lavastaja Margus Prangel •• 8. augustist „Jõud” Jäneda Pulli tallis, R.A.A.A.M., lavastaja Uku Uusberg •• 11. augustist Sophoklese „Antigone” Tallinna Püha Katariina kirikus, R.A.A.A.M., lavastaja Homayun Ghanizadeh •• 11. augustist Viidingu-Undi „Kolm põrsakest ja hea hunt” laulupeomuuseumis, Emajõe Suveteater, lavastaja Ain Mäeots •• 17. augustist „Alguses oli” Arvo Pärdi muusikast Noblessneri valukojas, Von Krahl ja Nargen Opera

KIIRLIIN HE LSINGISSE ON AVATUD

www.lindaliin i.ee

tel 6999 33 3

Pakkumine kehtib Tellijaeelise elise kaardi omanikele Lindaliini müügipunktides kõikide tava– ja soodushinnaga piletite puhul.

Müügipunktid asuvad Tallinna Kaubamaja B-maja galeriis ja Linnahalli sadamas.

Vaata ka: pood.epl.ee/tellijaeelis 9. juuni 2010 19

Henrik Ilves

Tudengifirmad murravad piiri taha

henrik.ilves@epl.ee

Üliõpilaste loodud õpikeskkonnale test.ee on Eesti kitsaks jäänud.

Estonian Business Schooli üliõpilased peavad oma firma looma juba koolitee alguses. Enamik ettevõtmistest hääbub varem või hiljem, ent on ka kümmekond tegutsevat ettevõtet, mis on ülikoolis tuule tiibadesse saanud.

Miks sai üldse võimalikuks suurfirma Microsoft sünd ja kuidas hakkas Bill Gates sillutama teed maailma jõukaimate inimeste hulka?

Suuresti tänu ülikoolile, kus Gates kohtus oma tulevase parema käe

Steve Ballmeriga ja astus peale arvutiasjanduse uurimise ka ettevõtluses esimesed tõsisemad sammud. Selliseid näiteid leiab maailma ettevõtlusest küllaga.

Estonian Business Schoolis ehk suupärasemalt EBS-is võetakse ettevõtluse ja ärijuhtimise erialal firma loomine ja arendamine käsile juba esimesel kursusel. Ilma kogemuseta, kuidas on olla firmaomanik, täpsemini osanik, diplomit koolis kätte ei antagi. Tudengitel tuleb

leida idee, teha vettpidav äriplaan, panna firma reaalselt tegutsema ja hoida seda ka vähemalt aasta jooksul töös. Laenu või krediiti üliõpilastel võtta ei lubata, kahjumit toota samuti mitte, väljastpoolt lisainvestorite leidmine on aga pigem tervitatav. Kokku on EBS-is kümne aasta jooksul rajatud umbes viiskümmend firmat, millest on tegutsema jäänud ligikaudu viiendik. Äriideed, mille elluviimise üle tudengid pead murdma hakkavad, on

Kõigile avatud! pood.epl.ee Valmistu spordiaasta suursündmuseks!

Saadaval üle 220 erineva teleri tuntud tootjatelt: • Sharp • LG • Samsung • Lenco • Provision

LCD telerid alates

1623.-

Müügil ügil üle 100 erineva sülearvuti!

• Delll • Hewlett-Packard wlett-Packard • Lenovo novo • Acer er • Fujitsu-Siemens itsu-Siemens

Hea valik köögitehnikat ja kodumasinaid tuntud tootjatelt.

Printerid, skannerid, kontorikombainid, kulumaterjalid – saadaval üle 1000 toote!

Saadaval üle 100 monitorimudeli!

• Dell • HP • Lenovo • Acer • LG Electronics • Nec • Samsung • Viewsonic

Hinnad alates

HP sülearvutid alates

1605.-

3998.TASUTA kättetoimetamine Eesti piires!

20 9. juuni 2010

• Gaasipliidid alates 458.• Elektripliidid alates 2790.• Sügavkülmikud alates 1995.• Nõudepesumasinad alates 2996.• Kohvimasinad alates 197.• Köögikombainid alates 558.• Pesumasinad alates 784.• Tolmuimejad alates 257.-

E-poes on üle 16 000 toote ja pidevalt uuenev valik. Vaata ka teisi pakkumisi!

Lihtne ja turvaline ostukeskkond

Klienditeenindus pood@epl.ee, tel 680 4444

ajastule omaselt tihti seotud ökoteemade või sotsiaalsfääriga. Loomulikult pakub inspiratsiooni ka interneti valdkond. Keskkonnateemadest toob EBS-i ettevõtluskeskuse juhataja Ülle Pihlak näiteks õhuvabad ja seetõttu rohkem jäätmeid mahutavad prügikastid. Interneti valdkonna firmade hulgas on ka mitmeid tänini edukaid: kas või stiiliportaal couture.ee ja õpikeskkond test.ee.

Maksimumi lähedal Viimasena nimetatut peab Sander Kasak koos sõber Kaarliga ja tegemist on portaaliga, mis on mõeldud õpilastele riigieksamiteks valmistumiseks. Kasak lõpetab tänavu EBS-is alles teise kursuse, ent portaal on tema sõnutsi saavutanud juba pea maksimumilähedase tulemuse: kui riigieksamite tegijaid on Eestis umbes 10 000, siis test.ee-ga liitunuid on ligikaudu 9700. Et kodumaal on lagi käes, plaanib Sander Kasaku firma sama ideega Eestist välja minna. „Jutt on kahest Euroopa riigist,” ütleb ta, kuid jätab riigid veel nimetama. „Eestist välja minek ei ole enam ainult idee, vaid selles suunas käib juba aktiivne töö.”

Algne tudengifirma idee oli Kasakul kursusekaaslastega siiski hoopis teisest valdkonnast – projekt puudutas välireklaami. Väga hästi see siiski käima ei läinud: osalt ka sellepärast, et kõigil projektis osalejatel suurt isu sellega tegeleda polnud. „Aga siis tuli hoopis parem idee,” on Kasak asjade käiguga rahul.

Põhjus, miks kooliajal alustatud firmadest tihtipeale asja ei saa, peitub Kasaku sõnul ilmselt enamasti selles, et noortel pole veel piisavalt kindlameelsust seatud sihtidele truuks jääda ja nende nimel tööd teha. „Head ülevaadet koolikaaslaste tegemistest mul ei ole,” lausub Kasak. „Aga eks üks põhjus ole see, et noortel on tihti ikkagi üsna palju vaba aega ja muid huvisid. Oma firma nõuab tööd, sellega tuleb tegeleda hommikust õhtuni, olenemata sellest, mis ilm parajasti õues on.” Ent Kasakule just see meeldibki ning juhul, kui mõne maineka firma juht üritab teda enda ettevõttesse meelitada, lubab ta kindlalt ära öelda. „Äriidee peab tulema peale nii nagu armumine ja selge on see, et ega sunniviisil ettevõtlusega tegele-

da pole võimalik,” kirjeldab Pihlak.

Samal ajal nendib ta kohe, et ega püsima jääva äri esimesel kursusel käimalükkamine ole muidugi eesmärk omaette. „Tähtis on just see, et inimestel tekiks kogemus ise midagi valmis teha. See on siiski midagi muud kui lihtsalt ostan-müünvahetan-stiilis tegevus.”

Pihlak tõdeb, et kursusele satuvad paratamatult kokku juhuslikud inimesed, kelle arusaamad, eesmärgid ja ka töötahe on üsna erinevad.

Osa firmadest lõpetab tegevuse kohe, kui hinded käes. Osa laguneb hiljem. „Asjad jäävad ikka seltskonna taha – mingil hetkel tekivad konfliktid, sest ühed on alati eestvedajad, teised sabassörkijad,” räägib Pihlak. Ja püsima jäänud firmade puhul ongi enamasti juhtunud nii, et eestvedaja on teised partnerid „välja ostnud” ja asunud oma ideed realiseerima inimestega, kellega kujutlus ettevõtte tulevikust paremini klapib.

Sagedane põhjus, miks ema-isa rahakoti peal alustatud firmad kaduvikku vajuvad, on ka see, et õpilastele tehakse pakkumine asuda palgatööle. „Nad nopitakse lihtsalt

ära ja siis ei jää enam muuks aega,” märgib Pihlak ja lisab, et suur osa tudengitest töötab juba teisel kursusel ning ettevõtlust õppivate noorte puhul töö leidmise raskustest küll rääkida ei saa.

Peale EBS-i õpetab Ülle Pihlak ettevõtlust Eesti kunstiakadeemias (EKA) ja firmade tegemist on proovitud ka kahe õppeasutuse koostöös. Kunsti- ja äritudengite mõttemaailmad on üsna erinevad ning nende kokkuviimine pakub küll põnevaid võimalusi, ent peidab endas ka probleeme.

Kui EBS-i tudengeid iseloomustavad pigem ratsionaalne mõtlemine ja kaalutlemine, siis kunstiüliõpilaste ideede pagas on Pihlaku jutu järgi vaata et piiritu. Ent selle peale, kuidas ideed teostada – kui see üldse teostatav on, ja mitte ainult tehniliselt, vaid ka äriliselt –, EKA tudengid tihtipeale esimeses järjekorras mõtlema ei kipu. „Kunstiakadeemia õpilased mõnikord natuke kardavad EBS-i omi, et nüüd tulevad siia mingid ärihaid.

EBS-i õpilased jälle vaatavad, et midagi reaalset EKA tudengite poolt käima ei lähe,” ütleb Pihlak. 1

AUTOPOST TERMINAL OÜ – avatud tööpäeviti 08.00 – 16.00

PAKIVEDU BALTI RIIKIDES, POOLAS JA SKANDINAAVIAS

KESKLINNA TÕLKEKESKUS

Meie asukoht: Laki 14a, 10621, Tallinn tel: 655 2305 mob: 520 5226 faks: 627 6472 Reg. kood: 11055300 E-mail: info@autopost.ee

www.autopost.ee

Rävala pst 8, Tallinn, tel: 6 463 205, e-post: keeled@keeled.ee, www.keeled.ee 9. juuni 2010 21

Maaspordikeskus, suusatunnel, sõudekanal…

Utoopia või reaalsus?

Veiko Visnapuu veiko.visnapuu@epl.ee

Nüüd kavandavad järgmised fanaatikud juba mitu aastat suusatunneleid, sõudekanalit ja raskejõustikuhalli, aga rajatiste valmimine sõltub eeskätt seni kaugele jäänud riigi abikäest ja Euroopa Liidu toetussummadest, sest erasektorit neisse investeerimine ei peibuta. Ärileht uuris, kas spordirahvas on uhkeid plaane pidades reaalsustaju kaotanud või mitte.

Raskejõustiklaste kodu-unistus Maadlusaktivistidel tärkas 2003. aastal unistus rajada Eestile ammusest ajast kuulsust kogunud ala harrastajaile lõpuks oma kodu, kus saaksid ideaalsetes tingimustes treenida ja võistelda tugevad mehed üle kogu riigi. Unistus hõlmas suurt, mitme saaliga spordihalli. Aja kuludes sai selgeks, et vaid ühe ala tarvis pole mõtet seda ehitada ja nii tekkis unistuse kõrvale kindel ettekujutus terviklikust maaspordikeskusest – kõige tugevamad mehed sirguvad ju ikka maapiirkondadest!

Maaspordikeskuse kasutajatena näevad selle eestvedajad nii raskejõustiklasi alates maadlejatest ja lõpetades tõstjatega kui ka jõuliste kergejõustikualade ehk kettaheite, odaviske, kuulitõuke ja vasaraheite harrastajaid.

Nüüdseks on otsustatud, et maaspordikeskus peab asuma Järvamaal Koerus. Projekti kohaselt saab selleks 1000-ruutmeetrine, kolme suurema saaliga hoone. Mida aga veel pole, on raha, millega unistus täita. „Alates 2003. aastast, kui idee tekkis, oleme kogu aeg sammukese edasi astunud,” meenutas Koeru maaspordikeskuse projekti koordinaator Jüri Ilves. „Kahel viimasel aastal on riik meid toetanud – nii saime valmis keskuse projekti, samuti soetasime keskuse sisustuse.

Ka seal tööle hakkav meeskond on sisuliselt komplekteeritud. Kopa maasse löömine seisab aga ehitusraha taga. Kuna erainvestoreid sel22 9. juuni 2010

Oma ala fanaatikud on lootnud ehitada Eestisse nii maailmatasemel ringraja kui ka viisteist jäähalli, paraku osutusid need soovid utoopiliseks. leks ei leia, kulutame asutuste uksi ja kirjutame euroraha jagavatesse fondidesse.”

Miks just Koeru? Keskuse rajajad näevad seal maanoorte ja -laste spordiga tegelemiseks sobivat keskkonda. „Kui Erki Nool peaks täna Võrust Tallinnasse TSIK-i minema, pöörduks ta peagi koju tagasi,” usub 1990. aastal maadlejana pealinnas toonase spordiinternaatkooli lõpetanud Ilves. „Suures linnas on tänapäeval maalastele nii palju muid ahvatlusi, et neid on raske spordi juures hoida. Andekatele Eesti maalastele tuleb luua võimalused sportida oma harjumuspärases keskkonnas, mis praegu puuduvad.”

Ilvese sõnul maksaks maaspordikeskuse ehitamine praegu umbes 19 miljonit krooni. „Meie maja ülalpidamiskulud oleksid kümme korda väiksemad kui enamikul spordihoonetel, sest ihume hammast energiasäästlikule ehitisele, kus kasutaksime maksimaalselt ära päikese- ja tuuleenergiat,” selgitas ta.

Kui asjad liiguvad nii, nagu keskuse eestvedajad loodavad ja eeldavad, peaks järgmisel kevadel ehitus siiski algama. „Sel juhul saaksime üheksa kuud hiljem ehk 2011. aasta lõpus keskuse avada,” kinnitas Ilves.

Kui realistlik see soov on? „Oleme juba seitse aastat asja ajanud ja unistustest on ammu reaalsus saanud.

Suuresti ka tänu sellele, et kultuuriministeeriumi kantsler Siim Sukleski on aru saanud, et Koeru maaspordikeskus pole pelgalt maakondliku tähtsusega, vaid riiklikult oluline rajatis nagu Viljandi kultuurikolledž.”

Suusatunnel – eilne lumi?

Kui raskejõustiklased ootavad pikisilmi oma kodu valmimist, siis suusarahvas võib juba ammu tantsu lüüa. Maailmaski kiidusõnu teeninud Tehvandi keskuse arendamine käib euroraha toetusel kogu aeg mühinal edasi, isegi vastakaid arvamusi tekitanud suusahüppemägi

kõrgub juba tükk aega uhkelt üle Otepää kuppelmaastiku. Peale selle on Eestis veel mitu kohaliku tähtsusega ja heatasemelist suusakeskust.

Ent ala aktivistid tahavad astuda järgmist sammu: juba mitu aastat räägitakse suusatunnelist, kus saaks lumelauad alla panna kas või südasuvel. Soomes ja mujal Skandinaavias leidub suusatunneleid hulgi.

Isegi suures linnas Helsingis on see olemas ja kannab kuulsa Lapimaa suusakeskuse järgi nime Ylläs-Halli.

Suusaliidu juhatuse esimees Jaanus Pulles näeb Eestis kohta kuni viiele katusealusele suusarajale. „Mida nimetada suusatunneliks?” küsis Pulles. „Kas ka kaubanduskeskuse lumenõlva, mis oli plaanitud Lasnamäele Tallink Citysse? Kui jah, siis näen Eestis ruumi kuni viiele rajatisele, kus saab katuse all suusatada.”

Suusatunneli ehitamisest on praeguse seisuga huvitatud spordikeskuste eestvedajad Pärnumaal Jõulumäel, Harjumaal Keilas, Viljandimaal Holstre-Pollis ja Valgamaal Otepääl. Otepää tunnel paikneks kava kohaselt talvepealinna külje all Sihval. „Holstre-Pollis ja Keilas on tunneliteema juba täiesti läbi töötatud,” selgitas Pulles. „Kui Keilas räägitakse puhtalt suusatunnelist, siis HolstrePolli keskus planeerib ühes tunneliga 80-meetrist lumetatud laskumisnõlva, lasketiiru ja curling’u-radasid ehk mitmekesisemaid võimalusi aktiivseks ajaveetmiseks.”

Idee kohaselt saaks Holstre-Pollis katuse all murdmaasuuskadel läbida 850-meetrise ringi, mis kulgeks suures ulatuses ümber laskumisnõlva. Murdmaaraja kõrguste vahe oleks 13 meetrit ehk natukene saaks isegi tõusudel rügada.

Suusatunnelite rahastamiseks tuleb samuti pöörduda EAS-i poole, et saada abi Euroopa Liidu fondidest. „Holstre-Polli tunneli rajamiseks loodetakse kokku saada 50 miljonit krooni euroraha ja mõnikümmend miljonit omafinantsee-

ringut, kompleksi kogumaksumuseks kujuneb hinnanguliselt kuni 80 miljonit krooni,” rääkis Pulles.

Suusatunneli kavandajate eesmärk on end külastustasudega ära majandada – teenitavast piletirahast peab jätkuma objekti haldamiseks, majandamiseks ja tänapäevastamiseks. Pullese optimistliku ennustuse järgi võiks esimene suusatunnel Eestisse kerkida juba 2012. aastal, kui kõik – nii asjaajamine kui ka ehitamine – kulgeb väga õlitatult. „Realistlikum prognoos lubab esimest suusatunnelit 2015. aastaks,” täpsustas Pulles. „Utoopiaga pole sel teemal rääkides mingit pistmist, sest Soomes kerkis pärast Euroopa Liiduga ühinemist koguni viis suusahalli või -tunnelit,” lisas ta lootusrikkalt.

Pullese arvates sobiks HolstrePollisse kavandatav suusahall kogu pere ajaveetmiskohaks. Rajatise elujõuliseks haldamiseks oleks tema sõnul vaja 300 külastajat päevas, aga suure osa neist moodustaksid tõenäoliselt kehalise kasvatuse tundi tulevad kooliõpilased. „Halli olemasolu lubaks õpetajal tunde täpselt planeerida ja lastel oleks hoolimata ilmast kindel paik, kus neil aladel esimest koolitust saada,” ütles Pulles, kes peab katusealuse suusakeskuse kõrghooajaks ajavahemikku septembrist detsembrini. „Eks see oleks suvelgi avatud, aga kuna päike on põhjamaa rahvale haruldus, eelistatakse suvekuudel tõenäoliselt õues sportimist,” lisas ta.

Vastupidi Pullesele püüab aga osa kiibitsejaid väita, et suusatunneli ehitamine on juba eilne lumi ja pigem peaks panustama tehnoloogiasse, mis lubab mis tahes aastaajal jääkristallide baasil lund toota. Nii toodetud lume saaks kas või juulikuus 20 soojakraadiga Tehvandi suusastaadioni nõlvadele maha laotada. „Taoline tehnoloogia on tõesti olemas – lumi saadakse nii, et vesi külmutatakse esmalt jääpangaks,

Kõige konkreetsemasse järku siinsetest spor misjärel sellest lihvitakse jääkristallid maha,” selgitas Pulles. „Probleem on aga hullus energiamahukuses: esmalt tuleb ju vesi külmutada –20 kraadini ja pärast jälle soojendada nullkraadini, et saada jääkristallidest lumi. Eestis oleks see ebamõistlik lahendus! Suusahallides õiges keskkonnas lund toota on kindlasti kordi odavam.”

Sõudjad vallutavad karjääri Suursuguseid plaane peab ka sõudeaktiiv. Pole ju normaalne, et alates 2004. aasta Ateena olümpiast igal hooajal täiskasvanute tiitlivõistlustelt vähemalt ühe medali toonud Eesti sõudjad ei saa kodus harjutada ega võistelda rahvusvahelistele nõuetele vastaval kanalil!

Ida-Virumaa Maidla vallavolikogu on koos sõudeliiduga võtnud nõuks rajada praegusse põlevkivikaevandusse Aidu karjääri pärast sealsete varude ammendumist Eesti esimene seisva veega sõudekanal. Või sõudestaadion, nagu eelistab öelda sõudeliidu juhatuse liige Robert Väli.

2008. aastal maaülikooli tudengitelt sellekohase idee saanud sõuderahvas ajab Maidla vallajuhtide abiga asja aktiivselt edasi – praegu on lõpetamisel 2012. või 2013. aastani karjäärina kasutatava maaala planeering. „Kaks aastat tagasi olin minagi selle mõtte suhtes suur skeptik, aga

MOTOKESKUS

SUUSAKESKUS

TEHNIKAHOONE

2,5 KM TERVISERADA

TEENINDUSHOONE KÜLALISTEMAJAD

ZIP-LINE TROSSLASKUMINE

SEIKLUSPARK

rdibaasidest on praegu jõudnud Kiviõli tuhamäele rajatav seiklusturismi keskus, mis läheb maksma 90 miljonit krooni. nüüdseks oleme jõudnud esimeste käegakatsutavate tulemusteni,” selgitas Väli. „Mullu korraldasime hanke teemaplaneeringu läbiviimiseks ja tegevus muutus väga konkreetseks. Kuigi projektideni me veel jõudnud ei ole, võime juba rääkida suhteliselt selgest ajakavast, millal miski valmima peaks.”

Väli sõnul peaksid karjääri puistangutevahelised väljaveoteed pärast kaevandamise lõpetamist hilje-

malt 2015. aastaks veega täituma ning karjäärist saab kammjärv. Tekkivat tehisveekogu pole ju mõtet niisama soiku jätta! „Põhja-lõunasuunaliste moodustuvate kanalite laius on umbes 40 meetrit ja vee sügavus kuni 15 meetrit. Ida-läänesuunalise karjääri mäetööde lõpetamisel moodustuv kanal on pisut laiem,” on Eesti Päevalehele selgitanud Maidla vallavanem Hardi Murula.

Et saada rahvusvahelistele nõuetele vastav, vähemalt 162 meetrit lai, 2,3 kilomeetrit pikk ja 3,5 m sügav kanal, on Eesti Energia Kaevandused lubanud kasutada karjääris olevat tehnikat. „Sõudjad ei vaja 15 m sügavust kanalit – ekskavaatoritega saab pinnast sedasi ümber tõsta, et tekiks näiteks 6 m sügavune kanal. Samuti saame tehnika abil kanali laiuse ja pikkuse paika,” selgitas Väli.

Julgemates lootustes 2018. aastal

ESKIIS: KIVIÕLI SEIKLUSTURISMI KESKUS

esmakordselt maailmakarikasarja etappi võõrustava sõude-Meka rajamise maksumust võib esialgu ainult oletada. Kanali kaevetööd neelavad hinnanguliselt umbes 16, põhiinfrastruktuuri rajamine 20 ja kanalihoone ehitamine koos paadisildade, poide ja muu säärasega 12 miljonit krooni – kokku kulub seega ligi 50 miljonit krooni. „Kui tahta Eestisse rajada maailmatasemel sõudestaadionit, siis Ai-

dust ideaalsemat paika on raske leida, ilma et satuksid konflikti roheliste ja muude huvigruppidega,” tõdes Väli. „Aidus saab teha asja ainult ilusamaks ning kohalik omavalitsus huvitub samuti sellest, et elu jätkuks seal ka pärast kaevandamist.”

Ainult aeg näitab, kas Koeru, Holstre-Polli ja Maidla vald saavad lähiaastatel tõepoolest uute suurejooneliste spordirajatistega uhkeldada. 1

Järgmine Ärileht ilmub

11. augustil!

Ilusat suve!

9. juuni 2010 23